Nr. 36
EESTI ELU reedel, 11. septembril 2020 — Friday, September 11, 2020
5
Kommentaarid ja arvamused
Vajame väärikuse väärtustamist Sirje Kiin (Ilmunud 5.09.2020 Postimehes) Viimne võimalus Sa võta ilust viimne ilu ja tõest võta viimne tõde, peab olema – siis võltsist viimne võlts ja kaunidusest viimne kaunis, hääst viimne võimaline hää ja naiselisest õrnem õrna ja võta valust viimne valu – ning kannatuse viimne katse! – Mis lõid sa selle tule süles, see tõstab sind ja teisi üles. JUHAN LIIV
Kui olin Tartu Ülikooli esi mese kursuse eesti filoloogia üliõpilane, vaevalt 18-aastane noor inimene, saadeti meid suvel rahvaluule praktikale, et koguksime rahvalaule, rahva keelt ja lugusid. Mina sattusin Rannu piirkonda, Võrtsjärve äärde. Leidsingi sealtkandist paar toredat, lahket ja jutu kat vanamemme, kes olid valmis mulle laulma ja jutus tama. Mingeid peeni salvesta misriistu meil toona polnud, pidime kõik need rahvalikud lood sõna-sõnalt käsitsi üles kirjutama. Elukogenud naised tajusid muidugi kohe õhust, et tegu on
Kanada päevikust
Töötavale rahvale mõeldes Elame, teadmata kui kauaks, sootuks muutunud maailmas. Esmaspäev oli Põhja-Ameeri kas töölistele pühendatud päev, Labour Day. Tavaliselt märgitakse seda ametlikult töövaba puhkepäevana, suu remates keskustes nagu Toron tos, uhke paraadiga. Eriolukorra tõttu jäi viimane ära, esimene tegur aga pal judele ei lugenud, kuna pandeemia mõistes pole puh kepäeva, puhkamise mõistet olemaski ja majandusliku olu korra tõttu ei käi miljonid töölgi. Sõltuvad riigi toetus-, abirahadest. Mis septembri lõpuks saavad otsa, uut prog rammi pole Ottawa veel esita nud. Labour Day on kaua ka tähendanud koolilastele suvepuhkuse lõppu, teisipäev pärast seda on tavaliselt esimene koolipäev. Ontarios tänavu mitte, isegi neid ridu kirjutades on teadmata, mis täpselt toimub. Lastevanemad on mures, koo liõpetajate ametiühing samuti, kõik pelgavad väikseid klassi tube ja suurearvulisi klasse, kas noored suudavad kõiki reegleid jälgida, nii nagu tervishoiu eksperdid nende vajadust on korduvalt rõhutanud. Kuid kui Euroopas tullakse koolides toime, siis miks mitte Põhja Ameerikas? Ühtset rinnet pole näha ja kahjuks on nii mitmeski süüdi ametiühingud. Ametiühingutel oli omal ajal
Aga mida päev edasi, seda enam hakkasin harjuma ja kuu aega kestnud praktika lõpuks tundsin noore filoloogihakatisena isegi teatud uhkust, et olen nüüd tuttav ka eesti rahvaluule ja -keele madalstiiliga. Sellest
folklooripraktikast saadik ei üllata, jahmata ega ehmata mind põhimõtteliselt enam ükski roppus ega rängem sõnapruuk. Olin emakeelt selle mudase põhjani tundma õppinud. Aga – igal sõnal, igal stiilil on keeles ja üldisemalt kogu ühiskondlikus suhtlemiskultuu ris oma koht. Kes määrab ära, kus on sobiv kõrgstiil või madalstiil või hoopis keskmine, neutraalne, nö ametlik, näiteks seadusandluses pruugitav kõ nestiil, see ongi küsimuste küsimus. Püüan sellele küsimusele vastata paari kodumaise kultuuriteoreetilise mõtteviisi abil. Keelelise märgi erinevus mittekeelelistest (meelepõhistest) märkidest on psühholoogilise (psüühikasisese – A. T.) osutussuhte tekkimise alus: „Seoste tekkimise aluseks märgi meele lise vormi ja teise märgi vahel /---/ on sotsiaalse suhtlemise reeglid. Siit tuleneb ka põhjus, miks keeleliste märkide osutussuhted on „kokkuleppelised“ ehk arbitraarsed. Saame ka selgeks, mida see kokkuleppelisus tähendab. /---/ Kokkuleppelisus tähendab tegelikult sotsiaalsete suhtlemisreeglite järgimist, mis on omakorda kujunenud suhtlemise käigus ennast üksteisele arusaadavaks tehes.“ (Aaro Toomela, Kultuur, kõne ja minu ise, Eesti Keele Sihtasutus,
2016, lk 191) Üks olulisemaid suhtlemisreegleid on keele enda grammatika: oleme oma keele ajaloo arengu käigus kokku leppinud, et kääname ja pöörame teatud sõnu just sel, mitte teisel viisil, hiljem leppisime kokku ka selles, kuidas neid sõnu kirjutasime, aga vahel oleme neid reegleid pisut jälle muutnud või muutmas. Samasugust kokkulepitud suhtlemisreeglite loogikat ra kendame ka kõrg- või madal stiili puhul: teatud olukordades kasutame ainult üht, teisal teist, kolmandas kolmandat moodi. Ilukirjanduses, st vaimselt vabas loomingus lubame mõistagi kõikvõimalikke stiile ja kõne viise segada, aga kunstis täidab stiili valik tavaliselt metafoorset või karakterikujunduslikku rolli, osutab tegelaskuju päritolule või meeleseisundile, aga päri s elus, ühiskondlikes situatsioo nides on siiski reeglina igas keeleruumis üldiselt välja kujunenud teatud kõnestiili tase, mida peetakse heaks ja mida peetakse halvaks, st sobimatuks antud situatsioonis. Võiks ju arvata, et kunstilise vabaduse hulka kuulub ka skandalistlik ropp kõnepruuk või purki-s..tumine või lipurüveta mine ka meie avalikus ühises suhtlusruumis (sotsiaalmeedia, meedia, näitused, avalikud
kõned jm), sest seda justkui võimaldaks ja õigustaks romantilise kirjandusteooria indivi dualismi-ülistus – totaalne vabadus!? Ropptulistan ja tapan verbaalselt keda tahan ja kuidas tahan? Kas kunsti nimel on tõesti kõik lubatud!? Jah, ongi lubatud, ongi võimalik, ongi õigustatud nii eetiliselt kui esteetiliselt, aga – ja see AGA on siin hästi suur ning välistav – ainult juhul, kui see tõesti teenib kunstilise metafoori, kunstilise üldistuse eesmärki, mitte ei ole sihitud kellegi konkreetse inimese vastu päriselus, pärissuhtluses, palge raamatu postituses, ei era- ega avalikus kõnes ega -kirjas. Ühiskonna sujuvaks toimi miseks on olemas kirjutatud (põhiseadus, seadusandlus, sisekorra eeskirjad, liikluseeskirjad jms) ja kirjutamata reeglid (head kombed, viisakus, empaatia jt), nii esimesed kui viima sed võivad samuti aja jooksul muutuda. Üks näide: mul oli ülikooli ajal Ungari kirjasõber, kes tuli kord Tartusse külla ja külastas ka meie ungari keele tundi. Ta oli üllatunud, millist tänavatüdrukute väljendeid meie ülikonservatiivne ning välja peetud soome/ungari keele õppejõud meile õpetas. Mis sel-
väga oluline roll. Ning ei saa eitada, et mõnel ka tänapäeval. Ent paradoksaalselt on küsi märk nende tegevuse kohal just seal, kus neid ehk vähem tarvis on – riigisektoris. Kui pandee mia nii edasi kestab, jääbki järele vaid riigisektor. Nende pirukas on püham, kuidagi. Nii suretatakse välja entreprenöörid. Uus Nõukogude Liit terendab. Ülemöödunud sajandil oli vabrikutes lihttööliste elu lausa põrgu. Möödunud sajandi alul kinnitas sotsialism kanda liht tööliste hulgas, kuna eriti USAs, aga ka Kanadas, Euroo pas olid töösturid ülirikkad just oma töölisi ekspluateerides. Nii ei ole mingi ime, et ametiühin gute liikumine sündis. Üle kivide ja kändude, protestidele, väärika elutaseme ja viisaka palga nõudmistele vastati pahatihti ülekaaluka vägivallaga. Ametiühingujuhid, demonstratsioonide ja streikide algatajad olid valdavalt ise töölised, madala palgaga, teiste enesesuguste eest väljas. Nüüd enam alati ei ole. Enam kui sada aastat hiljem on ajad küll muutunud. Heide takse ette nö ühele protsendile, rikkuritele, et nende käes on sama palju raha kui kõigil teistel kodanikel. Kaaluge minevikust hämmastavat tõika: aegade kõige rikkam ameeriklane oli Andrew Carnegie. Tema isiklik miljardites (juba siis!) loetav varandus oli toonasest GDP (rahvakogutoodangust) terve nisti 2,1%. Isegi dollarite arvu järgi rikkaim jänki John D. Rockefeller suutis omal ajal ainult 2,0% GDPst oma tas
kusse ajada. Rockefeller oli eriti karm ja julm, lastes streikivaid töölisi peksta, vabrikuid ja kaevandusi sulgedes, nii neid näljasurma viies. Võigas osa USA ajaloost, mida sotsialistid tun nistavad, kapitalistid aga mitte. Kuna Carnegie’d tuuakse esile kui filantroopi. Tõsi küll. Carnegie (ja ka väiksemal määral ka Rocke feller elu lõpuaastatel) andis raha lihtrahvale kultuuri toetades raamatukogude ehitamiseks. New Yorki uhkemad muuseumid, näiteks Frick, on samuti röövparunide pärandustest, suunatud rahadest ehitatud, kunsti kogud varutud lihtinimese huvides. Sellise, kes täna suudab kalli muuseumipileti osta. Paras iroonia. Taas tänapäeva. Kaalugem fakte, kõiki, kui vaatleme koo liõpetajate, aga eriti vanemate, muresid. Esmalt, ametiühingud on head teinud sellega, et on taganud õpetajatele enam kui viisaka palga. Nende leping Ontarios näeb ette aastas vaid 194 tööpäeva. (Aastas on neid 262. Kui on palgaga puhkusega töökoht – mida kõigil ei ole, siis antakse kaks töönädalat või kümme päeva vabaks.) Ning kas on ühtegi teist töökohta, kust võib oma volil 54-aastaselt magusale täispensionile minna? Õpetajatel on nii. Nagu paljud võivad kinnitada, juba 1990. aastate alul alus tasid ametiühingud tööseisakuid, alati kui kaheaastane leping oli läbi. Lüngad õpetuses tuli vanematel täita. Vahetult enne pandeemiat oli ka nii, kas mäletame? Pandeemia ajal mõni
õpetaja ei soovinud virtuaalõpet rakendada. Töökohta ei kaotanud. Kodus aga mitmelapseline perekond oli ja on püsti hädas. Isegi kui tehnoloogia oli ole mas, kuidas seda mitme lapse vahel rakendada, eriti, kui enesel tuli tööd kodunt teha? Toime tuldi. Enamik õpetajaist on kogemuste järgi laste huvides oma elukutse valinud. Aga peavad jälgima, tihti surve tõttu, ameti ühingute diktaate, isegi kui ei nõustu. Kummaline on, et näiteks Ontario keskkooliõpetajate föderatsiooni juhatuse liikmed teenivad aastas rohkem kui provintsi peaminister. Ning isegi ei ole juhatuse tipuski. Nende huvides on säilitada olemasolevat. Kuid infrastruktuur, millele vihjatakse kui aegunule, osa tõrkest koolidesse õpetama minna, ei ole aastaid saanud vajalikku süsti. Kuna valitsus valitsuse järgi, vaatamata polii tilisele värvingule, on konstateerinud, et hariduse eelarve lõviosa läheb palkadele. Mujalgi nii. Päevikupidaja CBC-aastatel pidi ta CUPE ametiühingusse kuuluma. Pidi maksma liikmemakse. CUPE juhatajad teenisid tollal märksa rohkem kui töölised. Ja kui, nagu siin riigis kurvaks lauluks on ammu olnud, kärbiti riigi ringhäälingu eelarvet, siis ei suudetud tööliste koondamist peatada. Viisakam kui Rocke felleri meetodid, aga töötus ikka tulemuseks. Tänapäeval ei saa need, kes soovivad mitme põhjuse pärast riigitööle tagasi minna (otsesem kontakt kaastöölistega, parem
tehnoloogia, kodunt eemaloleku vajadus on mitme põhjuseks) ei saa seda teha, kuna ametiühing ei luba. Kui toidupoodides, kõikjal, kus täidetakse elule olulisi ülesandeid (kas haridus ei kuulu ometi sinna), seda pea miinimumpalga eest, miks siis mitte riigitööl? Maski kandes, distantsi hoides – nii ju elame, miks ka mitte tööl? Miks keela takse häguste põhjuste tõttu töölkäimist, kogukonna teenimist efektiivselt ja palju väiksemate pingetega?
verinoore süütu neitsiga ja nõnda hakkasid nad, kelmikad naerukurrud silmanurgas, mulle kohemaid üksteise järel üha ropemaid rahvalaule ette laulma. Mina kirjutasin usinalt kõik üles, sisimas põledes piinlikku sest ja kohkumusest. Üks memm viis mu päiksepaistelisel pärastlõunal tare taha heina maale ja näitas isegi koha kätte: „Näh, siin mättä pääl oll’ mä tettü!“ Olin oma vanuse kohta üpris suure lugemusega, kogu teismelise-ea innukalt vähemasti raamat-kaks päevas, aga kõrg kirjanduse sõnavara, millega olin peamiselt kokku puutunud, neid sõnu kunagi ei sisaldanud. Kurat võtku, oli absoluutselt kõige karmim rida, mida olin näiteks Betti Alveri luules kohanud (luuletus Kuradile mingu mure). Isa oli ka vahel kuradeid vandunud, kui miski lõputul autoparandamisel viltu läks. Ühesõnaga, mu toonane ropp keele pagas oli olematu.
(Järgneb lk. 16)
Koolide küsimus on muidugi teravam, kuna tegemist on mitte ainult lastega, vaid kogu perekonnaga. Lahendusi on Eestis, näiteks, leitud. Pole märgata pandeemia levikut. Poliitiliselt pole küll korrektne juhtida tähelepanu sellele, et Ontarios eriti, on mõnel ametiühingul tohutu võim. Aeg viisakate töötingimuste, tasemel palkade ning hüviste nõudmisel on neil ammu möödas. Kui ühiskonna lõhestus suureneb, siis ei ole selles väljakutses, et vajame koos tegutsemist, ühte hoidmist, mingit väärtust, kui taandume ajastusse, kus mõni on vaid õnnelik, et on töökoht olemas, teised aga peesitavad varajase pensioniga luksuliku suvila rannaliival. Ajal, kui riigimajanduse mootor, lihtöölistest keskklassini kiratseb ja tunneb homse üürimaksmise, leivakannika hankimise suhtes tõsist ja reaalset muret. Kaalugem seda valusat fakti Labour Day järg ses kassiahastuses. Vabandust, realiteedis. TÕNU NAELAPEA
