Nr. 38
EESTI ELU reedel, 25. septembril 2020 — Friday, September 25, 2020
5
Kommentaarid ja arvamused
Mu vanemad olid põgenikud Tiina Ann Kirss (Ilmunud ERRi kultuuriportaa lis) Paadipõgenike ausamba avamise puhul Puise neemel Seistes siin Puise neemel kahe 1944. aastal Eestist põgenenu lapsena annan endale esiteks aru, et mu vanemad ei pagenud septembris 1944 kogenud paa dikaptenite toel Rootsi suunas. Kumbki eraldi – nad kohtusid mõni aasta hiljem – otsustasid nad ülimalt pingelises olukor ras, mil pool tundigi võis tähen dada võimaluste kustutamist – põgeneda läände taganevate Saksa vägede laevadel. Minu emale sai see otsus saatusli kuks: med-õena, tolleaegse nimetuse järgi õe-ämmaeman dana sai ta erandina oma isa, ema, venna ning venna kihla tuga koos ülekoormatud saksa laatsaretlaevale ,,Moero“. Laev sõitis reidile 21. septembri õhtul 1944, asudes järgmisel hommi kul teele Gotenhafeni suunas. Laev torpedeeriti, oli täista bamus. See läks põhja kell 11 päeval 22. septembril, päikese paistelisel päeval, seitsme minu tiga. Meri oli rahulik. Pääsenute arvu suhtes pole kokku lepitud, ehk pole see ise gi tähtis; selge on see, et pääses murdarv laeval olijaid, arvesta des, et haavatud sõdurid ei suut nud kiiresti liikuda. On tavatõde,
et laevahuku puhul pääsevad need, kes küünistavad end tekile, seega laeva ,,kõrgematel korrustel“ viibijad. Instinktid, häirekellad, julgus, võibolla käest-kinni-julgus. Mõne ellu jäänu mälestustes kajab ahastus, kuidas mees ja naine hüppasid koos, kummalgi väike laps süles. Pinnale ujudes oli üks lastest kadunud. Need lapse vanemad käisid oma last otsi mas Gotenhafeni surnukuuris. Mu ema pääses. Lapsepõlvest meenutan sep tembripäevi, millegipärast ikka umbkaudu, kuid need olid mälu raamis päikselised. Kui ma nel ja-aastaselt emalt Moero-lugu kuulsin, ei rääkinud ta arvude keeles. Mõistagi polnud see peamine. Ema hoidis peopesal vettinud ning luitunud käekel larihma tükki. Kell oli seisma jäänud tema vette hüppamisel kl 11, 22. septembril 1944. Ema oli näinud oma perekonnaliik mete (paratamatut või tahtlikku) uppumist. Ilmselt olid nad jul genud hetke ajel kiiresti lainete pinna alla vajuva laeva kõrgelt vöörilt merre hüpata. Pääste paadid olid ülekoormatud. Ema keeras päästepaadi nööri ümber randme ning kao tas teadvuse. Kui ta ärkas, oli ta konvois järgmise laeva Lapp landi pardal. Enne Gotenhafe nisse saabumist anti talle kätte napp isikutunnistus laevakapteni
pitseriga. Šoki ning alajahtu mise tõttu veetis ta jalutuna mõne nädala haiglas, enne kui suunati erialasele tööle LõunaSaksamaale oktoobri lõpul 1944. Ema südamele jäi tema pere liikmete meldimine parvlaevale, mis Liibavi koridoris torpedee riti. Seda polnuks võimalik ka kõige tontlikuma ettekujutusega ennustada. Neid torpedeerimisi, laevahukke oli sõja ajal nii palju, et sõjajärgsed Euroopa ajaloo lased tähistavad neid vaid ar vudena, laevade, mitte pääse nute arvudega. Meile, mulle ja ka mu noore male vennale rääkis ema sellest pääsemisest positiivses võtmes, õnneliku juhusena. Kümmekond aastat pärast veest välja tõm bamist sai tema elumõtteks minu ja mu venna sündimine ja meie kasvatamine. Kõik ellujääjad on vaprad, seega ma ei hakka kordama, et temagi vapper oli. Samas oli selge, et ema varjas positiivse hoiaku taga taandamatut sün gust. Ilmselt oli talle kõige raskem elada oma süüga, ellu jäämise süüga: ta suri noorelt purevasse haigusse. Meie peres oli ka teine põ genemislugu: mu isa oma. Temagi oli aru saanud, et vene väed olid peagi Tallinna vallu tamas. Ta oli poissmees, olles 1941. aastal saanud Tallinna Tehnikaülikoolist keemiainse neriteaduse magistrikraadi. Kuna ta väitekiri ja ekspertiis
Konstantin Pätsi Muuseumi esimehe Trivimi Velliste kõne Eesti riigivanemate mälestuseks Vastupanuvõitluse päeval, 22. septembril 2020 Keila Mihkli kirikus Väga austatud härra peapiiskop, härra praost ja Keila Mihkli koguduse õpetaja! Lugupeetud härra linnapea! Kallid kiri kulised! Täna oleme taas kogunenud ühte väga vanasse pühakotta, et süüdata 16 küünalt. Tänane mälestustalitus on eriline selle poolest, et siit Keilast sai tugeva algtõuke üks väga oluline tee kond – mälu taastamise ja kin nitamise teekond. Just siia kirikusse kogune sime 33 aastat tagasi, et asuda olulisele rännakule – rahvusliku eneseleidmise ja enesetead vustamise uuele teele. Keila kirik on niisiis Eesti muinsus kaitseliikumise lätteid ja algko dusid. Laupäeval, 25. aprillil 1987 oli see pühakoda tulvil muinsuskaitsjatest – nii noortest kui vanadest. Algas esimene suur ja mitmeülbaline muinsus kaitseseltside ning muinsuskait seklubide kokkutulek. Kokkutulek algas just nimelt pühakojas – Hortus Musicuse kontserdiga Andres Mustoneni juhatusel. Tänapäeval kõlab sel line asi enesestmõistetavana, ent toona oli tegemist olulise pret sedendi loomisega. Suur ilmalik ettevõtmine – ja algab pühako jas!
Me teame vägagi hästi, et ükski olevus ei saa ellu jääda, kui tal pole mälu. Seda teadis üsna hästi ka poole sajandi väl tel Eestit vaenanud võõrvõim. Võõras võim oli teinud kõik selleks, et nõrgestada, hävitada meie mälu. Muinsuskaitselii ku mine oli mälu taastamise liiku mine. Selleks oli tarvis taastada maamärgid meie mälumaastikul – mälestusmärgid Vabadussõjas langenutele, aga ka väljapaist vatele Eesti riigi rajajatele. Nõnda pühitseti pärast jälle meelde tuletatud võidupüha – 25. juunil 1989 Tahkurannnas taastatud ausammas president Konstantin Pätsile. Ja aasta hil jem, 21. oktoobril 1990, sängi tati Venemaalt kätte leitud pre sidendi maised säilmed tema kodukohta Tallinna Kloostri metsa mändide alla. Need olid riiklikud matused, mida korral das Eesti Muinsuskaitse Selts – ehkki Eesti riik ise ei olnud veel vaba. Eesti Muinsuskaitse Seltsi kuulus ka Kloostrimetsa muin suskaitseklubi, millest legen daarse Elle Leesi juhtimisel kasvas välja Konstantin Pätsi Muuseum. Aga ka Kindral Johan Laidoneri Selts, Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit ja nii
mõnigi teine meie mälu kinnis tamisele pühendunud kooslus. Täna pühitseme vastupanu võitluse päeva. See tähtpäev lähtub teatavasti sündmusest, mis leidis aset kolmveerand sa jandit tagasi ja mis muutis Eesti elu väga pikaks ajaks – lootu setult pikaks ajaks. Väga eakad kaasmaalased mäletavad veel seda aega. Ent noorematele on põhjust Eesti üht rängemat kat sumuste aega täna taas meelde tuletada. Just täna 76 aastat tagasi rebiti Tallinna Pika Hermanni tornist sinimustvalge riigilipp ja asendati naaberriigi punalipuga. Teise maailmasõja üks valus peatükk sai meie jaoks läbi, algas järgmine. Vabadus muutus kestvalt piinavaks unistuseks, väga kaua hõõgunud tuleks tuha all. Heaoluühiskonnas võib vaba dus tunduda sama loomulik ja enesestmõistetav nagu värske õhk või puhas vesi. Ent värske õhk ja puhas vesi pole kunagi päris endastmõistetavad. Kolm veerand sajandit tagasi tundus vabadus ülima, asendamatu aardena. Nõnda jäi 22. september 1944 Eesti rahva mällu musta päevana, riigi pealinna anasta
olid põlevkivi alal, jätkus talle Saksa okupatsiooni ajal tööd. Ta juhendas tudengeid, kelle hul gast mõnigi pääses igal aastal Saksa mobilisatsioonist. 1941. aasta juulis oli ta ise Vene ar mee mobilisatsiooni eest rettu läinud, püsinud koos kolme sõbraga kuus nädalat ühe Kopli kortermaja pööningul, kuni habemed rinnuni kasvasid. 1944. aasta septembris sai mu isa ametlike paberitega lähetuse Wittemberge keemia tööstusse, asudes jalgrattaga Tallinnast Virtsu suunas teele. Teel võeti ta vahele, ärandati jalgratas ning ta seati metsatu kas ,,seina äärde“. Millegipärast säästeti kuul ja teda ei hukatud. Ta jätkas teekonda jala, sai Virtsus praamile ning matkas Sõrve sääre tippu. Seal õnnestus tal laevale saada, jõudes paari päeva jooksul Saksamaale. Tema saaga Wittemberge ning Berliini vahel, hilisem Elbe üle tamine ning Hamburgi Zoolaagrisse jõudmiseni oleks liiga pikk, et jutustada. Ema päralt oli traagika. Isal vedas. Olles aastate jooksul pikalt nende mulle jutustatud sünd muste üle mõelnud, olen esiteks kindel, et mu vanemad tõesti põgenesid sõja eest: kumbki ei saanud liiakasu ega olnud kum malgi mitme paadi võrra kallist mööblit ja vara, millega kuskil uut elu alustada. Nende varan dus oli hirm. Lapsepõlves õppisin eelkõige
raha kokku hoidma ning jäägi tut pühendumust õppimisele, sest haridus oli püha. Tuli õppi da ametit: inseneriks, advokaa diks või arstiks. Paraku sai minust humanitaar. Minu vanemad säilitasid ees tikeelse kodu ning eestimeelsed väärtused. Isa elas kõrge eani, jõudes 1992. ning 1994. aastal külasta da Eestis oma venda, keda ta polnud 52 aastat näinud. Mu vanemad ei läinud ,,hea elu peale“ läände ega reetnud Eestit. Nad olid põgenikud. Tänu rahvusvahelistele põge nike toetuse asutustele (Suur britannia ja UNRRA) anti neile toitu, varju ja tööd ligi kuueks aastaks. Siis algas väljarän damise loterii. Tänapäevaga võrreldes vedas mõlemal mu vanemal kõvasti. Keegi ei süüdanud nende põge nikelaagrit. Selle asemel loodi briti tsoonis ajutine Balti Ülikool, mis võimaldas paarkolm aastat tuhandel Balti pärit lu noorel tudengil kõrgharidust jätkata, ning õpetlastel neile teadmisi jagada. Seal mu vanemad kohtusidki, keemiapraktikumil: mu isa õpe tas, ema oli arstiteaduse üli õpilane. Nendeta poleks ma olemas, ammugi mitte püsielanikuna Eestis. Neid ma mälestan.
mise päevana. Just tänasel päeval 76 aastat tagasi pidas Otto Tiefi legendaarne Vabariigi Valitsus Läänemaal, Ridala ki helkonnas, Põgari palvemajas oma viimase istungi. Valitsuse teekond Tallinnast kulges läbi Keila kihelkonna, et viimaks jõuda mereranda – Puise randa – ja lahkuda kodumaalt ning jätkata võitlust paguluses. Selle valitsuse oli neli päeva varem ametisse nimetanud viimane Vabariigi Presidendi kohusetäit ja professor Jüri Uluots. Sellega oli rõhutatud Eesti Vabariigi õiguslikku kestmist, aga ka riigi tegelikku toimimist.
Täna meenutame sellel maastikul enamatki. Vahetult enne Otto Tiefi valitsuse Kol gata teekonda lahkus – 1944. aasta sügiskuul – meritsi kodu maalt tervelt seitse protsenti Eesti rahvast, kellest suur osa hukkus Läänemere lainetes. See oli suurpõgenemine! Lahkujate peas vasardas üksainus mõte: „Minna ei taha, kuid jääda ei saa!“ Kui nad oleksid jäänud, leidnuks enamik nendest oma otsa esmalt Pagari tänava keldris, seejärel Patarei vanglas ning viimaks Siberi põlis laantes. Eesti kaotas toona väga suure osa oma parematest poegadest ja tütardest võõrsile. Ent nood pojad ja tütred ei jäänud võõrsil käsi rüpes istu ma. Sinimustvalgete lippude lehvides nõudsid nad oma uutes asukohamaades – Rootsis, Kanadas, Ameerika Ühendrii kides jm – järelejätmatult Eestile vabadust.
Nagu me teame, ei pääsenud Otto Tiefi valitsuse liikmed üle mere vabasse läände. Nad püüti kinni ja saadeti hoopis karmi itta. Enamgi veel, osa neist mõrvati. Nad olid astunud stalinliku Nõukogude Liidu vastu raskesse, lootusetusse võitlusse. Kuid nad tegid seda siiski. Nad suutsid tuua oma isikliku vabaduse, oma elu ohvriks oma maa ja rahva, oma riigi tuleviku nimel. Ja sellega on nemad – Otto Tiefi valitsuse liikmed – kirjutanud kustumatu lehekülje Eesti riigi ajaloo raa matusse. Nad on haljendavate tähtedega kujundanud mälu maastiku, millesse me igal sügi sel uuesti siseneme. Me hei dame sellele maastikule värske pilgu, et mõõta Eesti mineviku peeglis meie võimalikku tule vikku.
22. septembril aastal 2006 läitis toonane peapiiskop Andres Põder esmakordselt 16 küünalt – Tallinna Toomkirikus. Ja seejärel on ta koos oma abi listega süüdanud 16 küünalt Tallinna Pühavaimu kirikus, Tartu Jaani kirikus, Narva Aleksandri kirikus, Pärnu Elii sabeti kirikus, Viljandi Jaani kirikus, Kuressaare Laurentiuse kirikus, Haapsalu Toomkirikus. 2015. aastal jätkas senise pea piiskopi lähetust uus peapiiskop (Järgneb lk. 14)
