6
Draama 2020
EESTI ELU reedel, 25. septembril 2020 — Friday, September 25, 2020
muljete põhjal otsustades läheb Eesti teatril küll päris kenasti. Loomulikult pääsesid festivalile vaid parimatest parimad, nende lavastuste hulgas oli nii eksperi mentaalset ja uuenduslikku, samas ka heatasemelist tradit 2020. aasta on olnud meist nii mõnegi jaoks piisavalt dra sioonilist teatrit („Vihmausside maatiline. Kevadel sulges elust“, „Naiste kool“). Üks erilisemaid nähtud la koroonaviirus inimesed oma kodudesse, ning kuigi suvel vastusi oli kindlasti Kellerteatri sai Eestis kergemalt hingata „Emilie Sagée“ – visuaalselt ja isegi üritustel osaleda, on lummav etendus! Sõnatus tükis sügisilmade saabudes ja pä liikusid peegelpõrandaga laval rast rohkeid festivale haiges kaks identset naist – üks neist tunute hulk jälle tõusnud. on ehtne ja teine tema libateisik Eestis lähevad koolid taas osa ehk doppelgänger. Nende liiku lisele distantsõppele, busside mine oli pisut kõhedust tekitav esiuksed on suletud ja maski ja samas nii kaunis ja plastiline. kandvate inimeste hulk kas Ajaloolisest taustast niipalju, et Emilie Sagée oli Lätis Valmiera vab. See on ime, et Tartu lähedal erakoolis 1845. aastal draamafestival sellest hoolimata prantsuse keele õpetaja, keda siiski toimus! Peaaegu kõigile sageli nähti samaaegselt kahes üritustele olid piletid välja kohas viibivat. Seda fenomeni müüdud, vaatajate vähesuse üle on kirjeldanud tema õpilased ja korraldajad küll kurta ei saanud. teised kaasaegsed. Kanuti Gildi Saali etendus Seekordse festivali teemaks oli „Kas te olete oma kohaga ra „küllatulek“. Tartu teatrid kut hul“ oli julge ja eksperimen susid kõik endile külalise, lisaks taalne. Näitlejad Mart Kangro, sai näha eelmise hooaja pari Juhan Ulfsak ja Eero Epner maid etendusi. Etendusi oli nii panid oma tekstiga mõtlema palju, et ka parima tahtmise meie kohast teatrisaalis, ühis juures poleks jõudnud neid konnas ja elus üldse. Meil on kõiki ära vaadata. palju kohti – elukoht, töökoht, Tartus tegutseb hetkel neli teatrit: väärikas Vanemuine, esi maakoht, istekoht. Kuidas me mene teater Eestis aastast 1870 oma koha valime? Millised on ning tema „nooremad vennad“: head ja millised halvad kohad? Tartu Uus Teater, ERM Teater Saali sisenedes püüdleb igaüks ja Karlova Teater. Vanemuise ikka lavale lähemale, lava aga teatril on linnas koguni neli oli selles tükis hallide plaatide mängukohta: suur ja väike ga kinni ehitatud. Nii pidigi osa maja, turu taga asuv Sada ma inimesi istuma näoga vastu halli teater ja Teatri Kodu vanalinnas. seina. Teravmeelse groteskini Lisaks juba mainitud teatrite viis kohtade teema Juhan saalidele (välja arvatud Teatri Ulfsak, kes kasutas kõiki oma Kodu) mängiti festivalitükke ka seljariideid teatris vabade koh Genialistide Klubi saalis ja tade kinnipanekuks. Surnuaiale saavat aga koha reserveerida, Tartu Elektriteatris. Milline on siis Eesti teater graveerides oma nime haua sel kurikuulsal 2020. aastal? plaadile juba eluajal. Näitlejad Festivalikavast puudus nii mõ liikusid saalis rahva seas ringi nigi Eesti teater, suurematest ja „tülitasid“ vaatajaid natuke, näiteks Rakvere ja Ugala, aga samas võis igaüks oma valitud kohal rahulikult edasi istuda. Naljaga pooleks võib öelda, et see oli osalusteater soome-ugri introvertidele. Tallinna Draamateatri „Linnade põletamine“ (Kai Aareleidi teose põhjal, lav. Priit Pedajas) on lugu 1950. aastate Tartust ja ühe põlvkonna suureks kasva misest. Tartu on pärast sõda varemetes, va remetes on ka inimhinged. Lugu jutustatakse läbi lapseohtu Armastatud näitleja Kersti Heinloo oli üheks Kellerteatri esitatud Tiina silmade ja südame. Tiina isa on mängusõltlane, ema hül „Emilie Sagée“ lavastajaks. Foto: Rasmus Kull, Draamafestival gab emotsionaalselt võõraks jäänud mehe, Tiina ellu tuleb esimene armastus – vene poiss Vova. Etenduses on tuntav sõja järgse Tartu õhustik. Tore, et Tallinna teater võttis vaevaks „Tartu tükki“ etendada. Theatrumi „See laps“ rää kis mõtlemapaneva loo laste ja lapsevanemate suhetest. Laval etendati kümmet etüüdi, mis autoril (Joel Pommerat) val mi nud päriselus tehtud intervjuude põhjal. Südamlik lugu, mis räägib nii laste kui nende vane Juhan Ulfsak Kanuti Gildi Saali mate probleemidest. Ema ja etenduses „Kas te olete oma tütarde suhtest jutustas ka VAT Teatri tükk „Kosmilised saia kohaga rahul“. Foto: Rasmus Kull, Draamafestival lilled“, kuid see oli juba palju
Muljeid teatrifestivalilt Tartust
masendavam lugu, mis jättis hinge lootusetuse tunde. Üks tore festivalileid oli Karlova teatri etendus „Minu haukuv koer“ – hea maagilise ökorealismi näide. Inimkond liigub pidurdamatult loodus katastroofi suunas, samal ajal võõrandume üksteisest, ühis kond ei suuda pakkuda kõigile piisavalt tuge ja hing tunneb end üksikuna. Mis võib juhtuda, kui linna ja meie eludesse tuleb uhke ja sõltumatu metsloom? Selle näidendi lavakujundus oli samuti väga leidlik. Karlova teater pesitseb tore das, 1930-ndatel aastatel Arnold Matteuse projekti järgi bap tistide palvemajaks ehitatud kollases puitmajas. Produtsent Ruta Rannu sõnul sai teater alguse Emajõe Suveteatrist, mis on esimene kõige kauem (26 aastat) tegutsev suveteater Eestis ja mängib vabas õhus erinevais paigus. Selle juht Andres Dvinjaninov ostis bap tistide palvemaja teatrile talve koduks. Karlova on projekti teater, püsitruppi neil pole. Iga projekti jaoks luuakse uus pro fessionaalne trupp ja meeskond. Oktoobris tuleb lavale „Baskerville’ide koer“. Festivali tegevjuht ja kuraator Hedi-Liis Toome jäi festivaliga rahule. Alguses ol nud küll suur närvipinge, sest etendused võinuks ära jääda mõne näitleja haigestumise tõttu. Ka publiku kohta koguti festivali ajal pidevalt andmeid, et viirusekandjatest teavitada. Tegevjuht pani tänavuse põneva festivaliprogrammi kokku päris üksi, edaspidi aga peaks tööle hakkama loomenõukogu, kes ai tab järgmiste aastate programmi kokku panna. Festivali metaprogrammi juhi, teatriteadlase Anneli Saro sõnul on üks Tartu draamafesti vali suurimaid hüvesid see, et Tallinna teatrid oma etendustega Tartusse jõuavad. Teiste linnade teatreid näeb Tartus veel aegajalt, aga pealinna omi mitte. Tartu teatripublik rõõmustab väga selle võimaluse üle. Anneli Saro kutsus kõiki luge ma draamafestivalil kodulehel ka „Meeste blogi“ (https:// www.draama.ee/meeste-blogi). Selles blogis kirjutavad kolm tavalist Eesti meest (Tõnu, Janno ja Ivar) oma teatrielamus test festivalil. Tartu on kodune linn ja festi valideks just paraja suurusega – ühest linna otsast teise (ühest teatrist teise) jõuab ka jalgsi kõmpida. Tore festival sai läbi, jääb üle vaid soovida kõigile Eesti teatritele: jätkake samas vaimus! LEA KREININ
HEINSOO INSURANCE BROKERS LTD. ASUTATUD 1951
958 Broadview Ave., ruum 202 Toronto Eesti Majas info@heinsooinsurance.ca
Telefon 416-461-0764 Fax 416-461-0448
Nr. 38
Vestlusringis on lavastajad Priit Pedajas ja Tiit Palu. Priit Pedajas sai 2020. aastal „Linnade põletamise“ lavastuse eest Eesti teatri aastaauhinna lavastajale ja Teele Pärn Tiina rolli eest Eesti teatri aasta auhinna naispeaosatäitjale. Foto: Rasmus Kull, Draamafestival
Omapärane ingliskeelne luuletuskogu, tulvil eestikeelseid viiteid ja väiteid Andres Raudsepp Hiljuti ilmus midagi uut ja värsket eesti kirjanduses. Kuidas tohib öelda ,,eesti kirjanduses“, kui luulekogu on ingliskeelne? Ka raamatu tiitel ,,Mouth Quill“ on inglis keelne, mis aga tuletatud re givärsilisest väljendist ,,suude sulg“, kunagi võimalikult Kreutzwaldi poolt kirja pan dud. Raamatu pealkirja all loeme ,,poems with ancestral roots“, mis annab mõista, et luuleread on võrsunud eestlaste esivane mate juurtest. Värskelt ilmunud raamatu autor on Kaja Parming-Weeks, kes nagu raamat, ilmneb origi naalse kujundina. Tema esseed ja luuletused on leidnud aval damist mitmes tunnustatud aja kirjas. Ta ise on haritud klassi kalises stiilis laulja, olles esinenud nii ansamblites kui solistina. Ta on teinud õpinguid koos tuntud kirjanikega ja spet sialistidega süva-psühholoogias, kusjuures tema peamine ala, seotud muusikaga, on suunatud puuetega alaealistele lastele. Sellel teemal on ta esinenud loengutega ja avaldanud teadus likke kirjutisi nii USAs kui Kanadas. Kaja elukoht on Silver Spring, Maryland. Käesolev kirjutis tahaks olla pigem ülevaade ja mitte arvus tus. Hakkame peale luulekogu tiitliga ,,Mouth Quill“, mis tahab öelda, et see, mis tuleb suust peaks olema kirja pandud. Tuletab kohe meelde rahvalaulu sõnu – ,,kõik mina panin pabe risse, raiusin kõik raamatusse“. Luuletused tihti vihjavad lau ludele, nii et luulekogu ise nagu laulaks. Esimene luuletus räägib al gusest, kus luuletaja sukeldub sulama hakanud jääkihtide alla. Seal ta leiab Põhjamaa, kust hiljem ta kuuleb viise, mõned kuusest tehtud kandle keeltelt, esiemade sõrmede kaudu kõla ma pandud. Need moodustavad
Luulekogu autor Kaja Weeks
luuletaja sünniribid. Järgnevas luuletuses, kaselehtede lõhnas, kuuleb üks neiu, teel jaanitulele, kõlamas ,,kaasike, kaasike“. See kajastab arvukaid eestikeelseid väljendeid, mis kaunistavad luulekogus peituvaid värsse. Tekib küsimus: kellele on käesolev luulekogu kirjutatud? Kindlasti mitte ainult inglis keelsele lugejale. Pigem ehk generatsioonidele, mis kasvanud üles nii kohalikus kui ka vane mate keeles? Eriti neile, kes oskavad hinnata eesti keele ilu – mesi-maarja-memmekene – ja naerda sõimusõnade üle – igavene tõbras, vana pastla tald, tainapea. Samas aga on autor valmis pakkuma luuleridades ingliskeelse vaste kui mitte isegi täpse tõlke. Sellel moel saab ka umbkeelne anglofoon asjast aru. Kaks sisurikast luuletust eriti äratasid minu tählepanu. Üks vihjas Kaali kraatrile, mida ise olen Saaremaal imetlenud. Teame seda kui haruldast me teoriidi tulemust 3000 või kuni 7000 aastat tagasi. (Järgneb lk. 15)
