Eesti Elu / Estonian Life No. 40 | October 9, 2020

This newspaper was mailed on Friday, October 9, 2020

Kommentaarid ja arvamused (lk. 5)

Estonian Life English Language Supplement (p. 10–13)

Alates / since 2002 Nr. 40, 2020

Reedel, 9. oktoobril — Friday, October 9

www.eestielu.ca

Kalju ja Koeru kaunis koostööleping

Üksiknumbri hind: $4.00

Edgar Marten 1920 – 2020

Kalju Lepik 100 3. oktoober oli Koerus imeilus lehekullasajune ja pihlaka­ marjapunane, kui peeti kon­ verentsi- ja kultuuriloopäeva „Kalju Lepik 100. Isamaaline mängumees, mälu ja valguse hoidja“. Hommik algas mäles­ tushetkega luuletaja sünni­ koha juures Väinjärve teel.

Koht, mis on ära märgitud nii kivi kui teeviidaga, kus kir­ janik 7. oktoobril saja aasta eest ilmale tuli. Järgmisena koguneti umbes kahe kilo­ meetri kaugusel asuvasse Aruküla mõisaparki luuletaja mälestusmärgi avamiseks.

Mõlemasse paika on istutatud pihlakad, mida peetakse Le­ ­ piku sümboliks ja mille lehed ja marjad parasjagu puneta­ vad.

Läinud aasta emakeelepäeval kuulutati välja luuletaja mäles­ tusmärgi ideekavandi konkurss, mille võitis skulptor Elo Liiv kavandiga „Maakera kesk­ punkt“. See kujutab Kaljut ae­ gadest, kui ta õppis Koeru koo­ lis, vanas mõisahoones, mille ees ta nüüd igavesti Aruküla mõisapargis kivil istudes loeb.

Rõõm on teatada, et selles hoones tegutseb siiamaani Koeru algkool, millel ka täitub sel sügisel haridustemplina olemise 100 aastat. Avamisel oli lipuvalves Eesti Üliõpilaste Selts Põhjala, kuhu kuulus Kalju ja kuulub ka tema tütar Aino Lepik von Wirén. Sõna võttis kultuuriminister Tõnis Lukas ja luulepõimiku esitas Koeru Meesteluule Klubi.

Mä­ lestuskivilt katte eemal­ damise järgselt kõnelesid kuju looja Elo Liiv, luuletaja Doris Kareva, Järva vallavanem Arto Saar, perekonna nimel Aino Lepik von Wirén ja Tallinna Järvalaste Seltsi ja Konstantin

Postal Agreement No 40013472

5. oktoobril 2020 lahkus Eha­ tares vaikselt oma 101. eluaastal Toronto eesti täienduskoolide kauaaegne juhataja, soomepoiss Edgar Marten.

Edgar Marten sündis 17. mail 1920 kalurikülas Neemes, Jõe­ lähtme vallas, Harjumaal.

Kooliteed alustas ta Neeme põhikoolis, jätkas Tallinna Poeglaste Kommertsgümnaasiumis ja Tallinna Õpetajate Seminaris ning jõudis 1942. a tagasi Neeme kooli õpeta­ jana. Sealt läks peale poolt aastat üle mere Soome, kus võitles soomepoisina ja sai haavata.

Sõja lõpus jõudis ta Rootsi Norrköpingisse, kus kohtus tule­vase abikaasa Renate Eistratiga, kellega koos saabuti Kanadasse.

Edgar töötas aastaid firmas Goodyear Tire keemikuna, hiljem eestlaste raamifirmas Multiframe ning vanema venna Alberti kalatööstusfirma Northrand Foods müügiesindajana.

Väga paljudele Toronto eestlastele on Edgar olnud ees­kujuks ja heaks õpetajaks – juhendajaks, armastatud Kooli­papaks – tema elutööks võib pidada Toronto Eesti Seltsi Täienduskoolide juhtimist üle nelja aastakümne ja mahuka täienduskoolide ajaloo väljaande koostamist.

Kalju Lepik, kes aastakümneid luuletas kodumaaigatsusest paguluses Rootsis, on nüüd igaveseks jäädvustatud noore poisina, lugedes raamatut kivirahnul Koerus Aruküla mõisapargis, oma kalli koolimaja vastas. Alumisel tahvlil on luuletaja read: Luba, et ma tulen su sülle sooja, siin on maakera keskpunkt ja värvide põlemine. Isegi vaikus jääb seisma. Kalju Lepik, luuletaja ja eestluse alalhoidja 7.10.1920 – 30.05.1999. Põlvil avatud raamatus on kirjas: Mina usun raamatusse.

Usun vaba sõna sisse, raamatusse raiumisse. Skulptor Elo Liivi teose nimi ongi Maakera keskpunkt.

Foto: Riina Kindlam

Pätsi Muuseumi nimel Elle Lees. Luuletaja tütar pani õpetajatele südamele, et nad ei keelaks lastel ronida kivi otsa Kalju kõrvale. Lõpetuseks hüü­ ti: „Koerus ei ole keelatud ­koerus! Poisid, minge!“ See oli märguandeks kohalikele kooli­ poistele Otile ja Kaarlile, kes olid eeskujuks kuju näojoonte voolimisel.

Kalju põlvil avatud raamatus on tema read: Mina usun raa­ matusse. Usun vaba sõna sisse, raamatusse raiumisse.

Videosid päeva erinevatest sündmustest on võimalik näha Facebooki leheküljel „Järvamaa Eesti Südamaa“.

Pärastlõunal koguneti Koeru kultuurimajja konverentsile, millest näitas otsepilti Posti­mees Online ja ERR ning on järele­ vaadatav.

Kalju Lepik ja tema kaasa Kalju Lepik (7.10.1920 – 30.05.­ Asta külastasid esimest korda 1999) Eestis oma luuletusi esita- taas vaba Eestit aprillis 1990.

Luuletajat oli jõudnud Koerus mas 1990.a.

Foto: A. Saar, Meie Elu arhiiv ära oodata tema eakas ema ning

sellest külaskäigust valmis ka 21 minutiline Tallinnfilmi must­ valge dokumentaal „Kodu­ pin­ nale tulek. Kalju Lepik 70“, millest rahvast täis saalile lõiku näidati.

Esimestena astusid pulti p­äevajuht, Järvamaa Muuseumi teadusjuht Ründo Mülts ja ­kultuuriminister Tõnis Lukas, kes meenutas, et 1959. a. oli tolleaegne Kirjanike Liidu esi­ mees Juhan Smuul kiitnud Lepikut kui „omanäolisemat ent Nõukogudevaenulikumat luule­ tajat“. Luuletaja tütar, Eesti Vabariigi suursaadik Iirimaal Aino Lepik von Wirén tänas veel kord südamest tublisid koerulasi ning luges ammuseid vaimustavaid katkendeid oma isa päevikust. Kirjaniku elust ja tegevusest esitas ülevaate Le­ piku teoseid enim uurinud kir­ jandusteadlane Anneli Mihke­ lev. Seejärel esitasid Lepiku luulet kolm Koeru omakandi noort: Silver Tatrik, Hannes (Järgneb lk. 16)

Aastaid oli Edgar Marten Toronto Peetri kiriku ja Soomepoiste Klubi juhatuse ja nõukogu liige ning esi­ mees.

Edgari hobide hulka kuulusid sport ja muusika – ta on mh Kanada ja Ontario masterite klassi meistrikarika oma­ nik ­ orienteerumises ning on laulnud Toronto Eesti Meeskooris ja Soomepoiste Laulukvartetis ning hiljuti Ehatare ansamblis Ehatähed.

Edgar Martenit on tunnustatud paljude autasudega, Eesti Vabariigi Presidendi Valgetähe teenetemärgiga 2000.a., Eestlaste Kesknõukogu Kanadas teenetemärgi­ ga, Soome Sõjaveteranide hõbedase teenetemärgiga, jt.

Edgarit jäävad leinama tütar Reet ja poeg Juhan pere­ dega.

In Memoriam Edgar Marten 17.05.1920 – 5.10.2020 5. oktoobril lahkus meie hul­ gast toonela teele Toronto Eesti Kooli ,,Papa“ Edgar Marten.

Hr Edgar Marten oli aasta­ kümneid Kanada eestlaskonna arvamusliider ning Torontos eestluse ja eestikeelse hariduse eestvedaja. Ta jääb hr.

Marteniks ning suureks eesku­ juks sadadele Eesti päritolu noortele ja paljudele vane­ matele. Tema elutöö on eesti keele ja isamaa-armastuse kas­ vatamine Eestist väljas.

Mul oli isiklikult suur au kevadel, hr. Edgar Marteni 100.

sünnipäeval, teda läbi videosilla õnnitleda ja veidi temaga mõtteid vahetada. Olen tänulik võimalusele tutvuda tema ja tema elutööga kogukonna ehita­ misel, eesti keele ning eestluse hoidmisel ja edasi andmisel järgnevatele põlvedele. See kõik avaldas sügavat muljet ning sellest jääb kustumatu mälestus.

Sügav kaastunne Papa Edgari perele ja kogu Kanada kogu­ konnale.

Mälestades meie üleilmset Eesti suurkuju Austusega RIINA SOLMAN rahvastikuminister

2

EESTI ELU reedel, 9. oktoobril 2020 — Friday, October 9, 2020

Nr. 40

President Kaljulaid tänas toidutootjaid

3 Madison Ave., Toronto, ON M5R 2S2 Can.Post Registration No. 10692 • Agreement No 40013472 We acknowledge the financial support of the Government of Canada through the Canada Periodical Fund (CPF) Aid to Publishers for our publishing activities.

Talitus/Toimetus: 416-733-4550

Fax: 416-733-0944 E-mail: eetoimetus@eestielu.ca editor@eestielu.ca eetalitus@eestielu.ca Website: www.eestielu.ca Väljaandja: Tartu College kirjastus Asutaja:

Elmar Tampõld

Tegevtoimetaja: Kai Kiilaspea Toimetajad:

Laas Leivat Kaire Tensuda

Reporter-toimetaja: Eerik Purje Talitus: Avatud esmaspäevast reedeni 9.00-16.00.

Tellimishinnad: Kanada: • Ajaleht: 1a. $160.00, 6k. $87.00, 3k. $48.00.

• Kiripostiga: 1a. $190.00, 6k. $105.00, 3k. $58.00.

USA: • 1a. $210.00 CAD, 6k. $115.00 CAD, 3k. $67.00 CAD Ülemeremaadesse: • 1a. $285.00, 6k. $150, 3k. $80.00.

Ainult digileht: 1a. $95.00, 6k. $50.00, 3k. $29.00.

Aadressimuudatused: $1.50 Üksiknumbri hind: $4.00 Digileht Eesti Elu kodulehelt: www.eestielu.ca

KUULUTUSTE HINNAD: 1 toll ühel veerul: leinakuulutused $13.00, ärikuulutused $15.00, ürituste kuulutused $16.00+HST 13%.

Kuulutusi võetakse vastu talituse lahtioleku aegadel.

Kuulutused palume saata hiljemalt kella 10-ks neljapäeva hommikul.

Toimetusel on õigus kaastöid lühendada, redigeerida ja keeleliselt korrigeerida.

Autorite seisukohad ei pruugi ühtuda toimetuse omadega.

Artiklis esitatud faktide õigsuse eest vastutab autor.

Karm reaalsus Inglise keelt rääkivas maailmas on kaks polariseeruvat valitsus­juhti.

Inglismaal Boris Johnson ja USAs Donald Trump. Külmaks ei jäta kumbki. Ollakse kas kuumalt poolt või vastu. Mõlemal on käes, nii nagu Kuninganna Elizabeth 1992.a. oma aastakokkuvõttes neid sõnu rahva teadvusesse tõi, annus horribilis. Hirmus, õudne aasta riigi­ tüüril. Kuninganna vihjas kuningakojale. Tänavu on nii Johnson kui Trump avastanud, et nende isiklik oreool ei tähenda midagi, kõigi nende arvamuste kiuste. Ei võimul olevaid kaitse keegi.

Pole mõtet atakeerida väärotsuseid mõlema mehe poolt pandeemia käigus. Ehk ei ole sobiv nende oponentidele meelde tule­ tada, et enne COVID-19 tohutu kiiret levikut sai nende administratsioonide poolt saavutatud majanduslikult ja poliitiliselt enamat, kui mida lühikese tähelepanuga sotsiaalmeediasõltlased oleks ette kujutanud. Trump on oma renomees ise süüdi. Sündinud eliiti, Hollywoodi poolt valitud teleprogrammi näoks, on USA president käitunud, nagu oleks ta ikka ekraanil. Kuid nagu Johnsoniga, hammustas teravalt tõde teda mitte kintsu, vaid kopsu. Mõlemad enesekesksed valitsusjuhid pandeemia olemasolule vaatamata arvates teisiti, nakatusid koroonaviirusesse.

Teadagi said nad tänu staatusele parima tähelepanu, ravi, mis võimalik. Kui Tädi Maalid hooldekodus kartsas olles seda ei saanud ega saa. Kui Freudi defineeritud ängst, mida varem tundsime kui vaid hirmuna, on saanud uue valusa värvingu. Kui nii Johnsoni kui Trumpi riigis nö kovidioodid eiravad mõistust, nõuavad inimõiguste nimel, et saaks teisigi nakatada. On täheldatud, et karantiinimõiste ei eksisteerigi sotsiaalmeedia kontekstis. Ainult vajadus ennast esile tuua.

Vale oleks ütelda, et omad vitsad. Õigem oleks, et ei peaminister, ei president, ei teismeline, kes tahab ainult semudega pidu panna, ole erinev ühestki teisest ilmakodanikust. Kõik oleme surelikud.

Eksimine on inimlik, aga valitsuse juhil peab olema kõrgem standard.

On väga raske tunda Trumpile kaasa. Eriti pärast sellenädalaseid väljaütlemisi. Nüüd äkki on ta haiglasoleku järgselt targemaks saanud. Nii toetajad kui oponendid kahtlustavad, pea et konspiratiivteooria tasandil, et vabariiklastele – kuna pidagem meeles, siin ei ole mitte indiviidi, presidendi, vaid partei huvid mängus – oli kasuks esitada sellist olukorda. Ning mine sa enam tea. Kui uudiseid enam ei tohi uskuda, siis mida tohib?

Vastus selge. Ajalugu. Praegune pandeemia pole sugugi mitte esi­mene ega jää viimaseks. Kahjuks homo modernis ei ole enam homo ludens. Moodne inimene ei saa enam olla mänglev, enese loodud reegleid jälgides, vaid peab tõele otsa vaatama. Ettevaatus on tarkuse ema. Kuulaksime ometi kõrgharidusega spetsialiste, tead­jaid, kõikide huvides. Poliitilisel suunitlusel pole selles paradigmas paika.

TÕNU NAELAPEA

President Kersti Kaljulaid ütles 2. oktoobril Eesti Parim Toiduaine 2020 auhindade kätteandmisel: „Tahan tänada kõiki toiduainete tootjaid selle eest, et meil oli ka epideemia alguspäevil toit alati laual, et meil ei tekkinud toiduga mingeid probleeme. Te suut­ site hoida haigust oma ette­ võtetest sellisel määral eemal, et neid ei tulnud sulgeda.“ President Kaljulaidi sõnul ei ole maailm enam endine ja on muutunud ka vähem ennustata­ vaks. „Et olla valmis mistahes üllatusteks, peame põhjalikult läbi mõtlema kõik tootmisega seonduvad tahud, tehnoloogia ja töö, tooted ja tarneahelad. Aga eelkõige peame mõtlema ini­ mestele: oma töötajatele ja ­tarbijatele,“ ütles riigipea.

Just praegu on toiduainetöös­ tusel ka õige aeg mõelda presi­ dent Kaljulaidi hinnangul läbi toodete tervislikkuse, keskkon­ nasõbralikkuse ja pakendi küsi­ mused: „Ma tean, et nende tee­ madega on toiduainete tootjad

President Kersti Kaljulaid (par.) ja Toiduliidu juht Sirje Potisepp 2020. aasta parimate toiduainetega.

Foto: Raigo Pajula, VPK

ja nende ühendused alati tegele­ nud, kuid praegune moment tundub põllult kuni toidulauani ulatuvasse tooteahelasse sisse­ juurdunud inertsi murdmiseks olevat eriti sobiv.“ Olgu epideemia või mitte, inimesed tahavad alati süüa head ja maitsvat toitu, mis

Eesti ja WHO hakkavad tegema koostööd digitaaltervise valdkonnas Eesti peaminister Jüri Ratas ja Maailma Terviseorga­ni­ satsiooni (WHO) peadirektor dr Tedros Adhanom Gheb­ reyesus allkirjastasid 5. ok­ ­ toobril videosilla formaadis toimunud tseremoonial ühiste kavatsuste protokolli, mis lubab Eesti ettevõtjatel ja teadlastel alustada tööd digi­ taalse immuniseerimispassi, X-tee lahenduste ja muude projektide kallal.

See aitab parandada vakt­ sineerimisandmete töötlemist ning võimaldab andmete turva­ list ja läbipaistvat vahetust üle piiride, olgu näiteks tegemist loodetavasti varsti saadaval ole­

va COVID-vastase vaktsiiniga või muude haiguste vastu kasu­ tatavate vaktsiinidega.

Ratas lisas, et Eesti on kaa­ satud aruteludesse väga õigel hetkel, sest WHO on praegu vii­ mistlemas oma laiemat digiter­ vise strateegiat aastateks 20202025.

Eesti e-tervise projekt sai Maailma Terviseorganisatsiooni tunnustuse ja tänu sellele on Eesti esindajad nüüd kaasatud WHO digiosakonda nõustavasse tehnilisse nõuandegruppi. See tähendab ka rohkelt uusi võima­ lusi Eesti X-tee lahenduste ka­ sutamiseks.

Eesti ja Araabia Ühendemiraadid leppisid kokku juhilubade vastastikuses tunnustamises ja vahetamises Eesti ja Araabia Ühend­e­ miraadid (AÜE) sõlmisid 7. oktoobril vastastikuse mõist­ mise memorandumi, mille kohaselt tunnustavad Eesti ja AÜE vastastikku teineteise väljastatud juhilube ning võimaldavad nende vaheta­ mist ilma teooria- ja sõiduek­ samiteta.

Eesti poolt kirjutas Tallinnas memorandumile alla Eesti välis­ minister Urmas Reinsalu. Araa­

bia Ühendemi­ raatide poolt kir­ jutas Abu Dhabis memoran­ dumile alla AÜE asepeaminister ja sise­ minister, kindralleitnant Saif Bin Zayed Al Nahyan.

Kok­ kulepe jõustub 7. no­ vembril.

AÜE välisministeeriumi and­ metel elab riigis ligi 300 Eesti kodanikku. Eesti elanikud tegid 2019. a AÜE-sse üle 10 000 reisi, millest suurem osa olid mitmepäevased. (VMPT/EE)

FSB pidas kinni kaks meest kahtlustusega Eesti kasuks riigi reetmises Teisipäeval kirjutas Interfax viitega FSB pressiteenistusele, et Smolenskis ja Pihkvas peeti kinni kaks meest, kahtlusta­ des neid Eesti eriteenistustele salajaste andmete edastami­ ses.

Venemaa Föderaalne Julge­ olekuteenistus (FSB) kahtlustab Venemaa relvajõudude sõja­ väelast ja tema venda Eesti ­kasuks riigi reetmises.

FSB väitel kogusid ja edasta­ sid mehed andmeid, mis liigitu­

p­akub riigipea arvates uusi võimalusi ka toiduainete toot­ jatele: „Nüüd, kus me reisime vähem ning ka väljaspool kodu söömise võimalusi on jäänud vähemaks, on kodumaise töös­ tuse toidu kvaliteet ja mitmeke­ sisus muutunud meile veelgi olulisemaks.“ (Allikas: VPK)

Kapo pidas kinni Eesti-vastase suhte loomises kahtlustatava naise Riigiprokuratuur kahtlustab 41-aastast eestlannat Eesti Vabariigi vastase suhte loo­ mises ja vaenuliku luuretege­ vuse toetamises. Kaitsepolitsei pidas naise hiljuti kinni ja Harju maakohus võttis ta vahi alla, kirjutab Eesti Ekspress.

Eestlanna ei ole riigiametnik, ei kuulu ühtegi erakonda, pole kandideerinud valimistel ega ole avaliku elu tegelane.

Talle kuuluv osaühing tege­ leb äri- ja juhtimisalase nõusta­ misega. Naine õppis 1990ndatel õigusteadust ning osales nullin­ datel aeg-ajalt kohtus enamasti tsiviilvaidlustes juriidilise esin­ dajana.

Riigiprokuratuur on esitanud naisele kahtlustuse Eesti Vaba­ riigi vastase suhte loomises või pidamises välisriigi ülesandel tegutseva isikuga.

Lisaks on saanud naine kaht­ lustuse Eesti Vabariigi vastu suunatud luuretegevuse toeta­ ­ mises. Seejuures ei ole tegemist riigireetmise ega salakuulamise­ ga. (ERR/EE)

www.eestielu.ca

vad riigisaladuseks. Riigi reet­ mises kahtlustatava sõjaväelase vend on Eesti elanik.

FSB käivitas kriminaaluuri­ mise kriminaalkoodeksi riigi reetmist käsitleva paragrahvi järgi.

Sellises kuriteos süüdimõist­ misel näeb kriminaalkoodeks ette 12-20-aastase vangistuse ja rahatrahvi 500 000 rubla.

Nr. 40

EESTI ELU reedel, 9. oktoobril 2020 — Friday, October 9, 2020

Eesti kutsub oma suursaadiku Valgevenest ajutiselt Tallinnasse 2. oktoobril kutsus Valgevene enda suursaadikud Poolast ja Leedust Minskisse konsultat­ sioonidele ning survestas Poolat ja Leedut samasugust sammu astuma. Lisaks nõudis Valgevene mõlemalt riigilt Valgevenes asuvate diplomaa­ tiliste esinduste personali olu­ list vähendamist. Solidaarsuse väljendamiseks Leedu ja Poolaga otsustas Eesti kutsu­ da oma saadiku Valgevenest kodumaale konsultatsiooni­ dele.

Suursaadikute konsultat­ sioonidele kutsumine on polii­ tiline, mitte juriidiline samm.

See tähendab suursaadiku ajutist lahkumist riigist, kuid suursaadiku staatus, sealhulgas õigus naasta akrediteeritud ­pealinna, sellest ei muutu.

Eesti kooliõpilased osalevad riigikaitselaagris Võrumaal

viimasel kahel päeval metsa­ laagris järgi proovida.

Riigikaitseõpetajaid koonda­ va MTÜ Riigikaitse Rügemendi korraldatavas laagris osaleb ligi 300 kesk- ja kutsekooli õpilast Tartu-, Võru- ja Viljandimaa haridusasutustest. Laagri läbi­ ­ viimist toetavad 2. jalaväebri­ gaadi ajateenijad ja tegevväela­ sed.

Riigikaitseõpetus paneb aluse Eesti riigikaitse põhimõtete mõistmisele, kujundab kodani­ kuteadlikkust ja valmisolekut vajadusel Eestit kaitsta.

(KVPST/EE)

Ligi 300 kesk- ja kutsekoolide õpilast Lõuna-Eestist õpivad sel nädalal Võrumaal toimu­ vas riigikaitselaagris sõjalise riigikaitse põhialuseid nii teoorias kui praktikas.

Sel korral kestab laager tava­ lise paari päeva asemel pike­ malt, et teoreetilistes tundides õpitu oleks kohe võimalik

Kõrgõzstanis muutus olukord pärast valimisi pinevaks Pühapäeval toimusid endises Nõukogude Liidu vabariigis Kõrgõzstanis valimised, mille järel muutus poliitiline olu­ kord pingeliseks.

Riigi pealinnas Biškekis al­ga­­ sid pärast parlamendi­vali­miste algsete tulemuste teatavaks­tege­ mist esmaspäeval kok­ku­põrked, mis tipnesid valitsusasutuste hõivamise ning vangistatud en­ diste poliitikute vabastamisega teisipäeval. Protestid said al­ guse, kui mitu opositsiooniera­ konda teatas, et ei tunnista vali­

Nobeli kirjanduspreemia anti Ameerika luuletajale Louise Glückile Tänavuse aasta Nobeli kirjan­ duspreemia otsustati anda Ameerika poeedile Louise Glückile ,,tema eksimatult äratuntava poeetilise hääle eest, mis muudab oma range iluga üksikisiku eksistensti universaalseks“.

Louise Glück on sündinud 1943. a New Yorgis ja elab Cambridge’is, Massachusettsis.

Ta on Yale’i ülikooli inglise keele professor. Luuledebüüdi tegi ta 1968. aastal. Mitme kaa­ luka auhinna hulgas on Pulitzeri preemia 1993. a ja rahvuslik raamatuauhind 2014. a.

Glück on avaldanud 12 luulekogu ja mõned esseekogud luule kohta. Keskseks teemaks

Eesti suursaadik Valgevenes on Merike Kokajev.

Lisaks Eestile on otsustanud suursaadiku kutsuda oma pea­ linnadesse konsultatsioonidele Läti ja Saksamaa. (VMPT/EE)

mistulemusi, sest need on võltsitud ja valimistel toimus arvukalt rikkumisi. Teisipäeval teatas oma tagasiatumisest riigi senine peaminister Kubatbek Boronov.

Parlamendivalimistel osales 16 parteid, millest 11 keeldus valimistulemusi aktsepteerimast, leides, et need andsid valitse­ vatele jõududele võidu pettuse teel. Protestide järel teatas riigi keskvalimiskomisjon teisipäe­ val, et tühistab valimistule­ mused.

Reutersi andmeil oli kolma­ päevaks selgunud kolm poliiti­ list rühmitust, mis võimule pre­ tendeerivad. (ERR/EE)

Möödus 30 aastat Saksamaa taasühinemisest Saksamaal tähistati 3. ok­ too­ bril 30 aasta möödumist riigi taasühinemisest. Suurimad pidustused toimusid Pots­ da­ mis.

Pidustused jäid aga koroona­ pandeemia tõttu tagasihoidli­ kuks.

Saksamaa president FrankWalter Steinmeier ütles pidu­ päevakõnes, et Saksamaal on õigus tänasel aastapäeval uhke olla ning seda õigust ei väära ükski epideemia. (ERR/EE)

on lapsepõlv ja perekonnaelu ning lähedased suhted vanemate ja õdede-vendadega. Glück ot­ sib universaalset ning ammutab inspiratsiooni müütidest ja klassikalistest motiividest.

(D/EE)

3

Kanada nädal võitluses COVID-19ga Nii, nagu olid tavapärasest erinevad tänavused lihavõtte­ pühad, emadepäev, koolilõpe­ tamised jm. tähtpäevad, on samuti ka saabuvatel tänu­ pühadel: Kanada kõrgeim terviseametnik dr. Theresa Tam soovitas kanadalastel pühade veetmist hoolikalt ette planeerida ja hoida siseruu­ mides toimuvad kokkusaa­ mised väikesed. Ka õues pee­ tavatel kokkusaamistel tuleb kinni pidada füüsilise dis­ tantsi hoidmise jm. tervise­ reeglitest ning olla väga ettevaatlik ka ühisel sööma­ ajal. Dr. Tam soovitas mõelda virtuaalsetele kokkusaamistele – viimased said paljudes pere­ des normiks kevadiste pühade aegu.

Uute viirusjuhtude arv on kahjuks taas tõusuteel, isegi mõningates nendes kohtades, mis on olnud pandeemiast vähem mõjutatud. Kõige suure­ ma löögi all on aga Ontario ja Quebec.

Ontarios registreeriti reedel 732 uut COVID-19 viirusjuhtu­ mit, mis on rekordiks alates pandeemia algusest. Laupäeval oli uute nakatumiste arv 653, pühapäeval 566, esmaspäeval 615, teisipäeval 548 ja kolma­ päeval 583; provintsis on viirus­ juhtumeid registreeritud kokku enam kui 55.000.

Ontarios on viiruse leviku tõkestamiseks võetud viimasel ajal kasutusele mitmeid lisa­ meetmeid. Näiteks teatas pro­ vintsivalitsus eelmise nädala ­lõpus, et katkestatakse sotsiaal­ sed ringid (milleks senini oli 10 inimest), paludes inimestel üle provintsi olla lähikontaktis vaid nendega, kellega elatakse koos.

Teatud piirkondades – Ottawas, Torontos ja Peelis – on vähen­ datud ka restoranides ja baari­ des korraga viibivate inimeste arvu, samuti on muudatusi võim­ late ja treeninguklubide osas jm. Ka on üle provintsi kehtestatud maski kandmise ­ nõue avalikes siseruumides. „Me oleme COVID-19 teises laines ja minu kohustus pro­ vintsi peaministrina on inimesi kaitsta,“ ütles Doug Ford ree­ del, kinnitades, et asi on tõsine, rõhutades ka, kui oluline on kontaktide piiramine nendega, kes ei ela samas majapidamises, mida tuleb saabuvate tänup­ ü­ hade aegu arvesse võtta, jättes ära tavapärased perekondlikud kohtumised. Siiski, üksi elavad inimesed võivad luua sotsiaalse ringi teise perega, et vältida ­isolatsiooni.

Nagu märkis provintsi ter­ vise­ minister Christine Elliott, on meetmed vajalikud selleks, et kaitsta Ontario elanike tervist ja heaolu ning vältida edasisi sulgemisi.

Provintsis on muudatusi ka testimise osas: et vältida pikki järjekordi, saab nüüd sümpto­ mite olemasolul testimis­ keskustesse minna eelnevalt

kinni pandud ajal. Samuti tuleb aeg kinni panna apteekides, kus testimisi läbi viiakse (sümpto­ mite puudumisel).

Quebecis on viimasel ajal olnud järjest päevi, kus uute ­ haigusjuhuste arv ületab 1000.

Teisipäeval oli vastav arv 1364, purustades teist päeva järjest provintsi päevase rekordi; vii­ rusjuhuste üldarv provintsis on üle 81.000. Tõusnud on ka hospitaliseeritute arv. Provints ­ on astunud tõsiseid samme viiruse leviku pidurdamiseks, ­ näiteks suured piirangud teatud tsoonides.

Albertas registreeriti teisi­

päeval 276 uut haigusjuhtu, Briti Kolumbias 102, Manitobas 56, Saskatchewanis 16. Nova Scotias oli teisipäev neljas järjestikune päev, mil ei regis­ treeritud ühtegi uut juhtu, kuid sellele vaatamata ei avata „Atlandi mulli“ ülejäänud Ka­ nada jaoks, nagu ütles provintsi peaminister Stephen McNeil, kuna on murettekitav viirusepu­ hang mitmetes teistes Kanada osades. Üle Kanada oli kolma­ päevaks registreeritud kokku 171.323 COVID-19 juhtumit.

(Kanada ajakirjanduse põhjal – CTV

News, CBC, Globalnews – EE)

4

EESTI ELU reedel, 9. oktoobril 2020 — Friday, October 9, 2020

Nr. 40

Eesti Kunstide Keskuse väärtuslik kunstikogu antakse üle Eesti Õppetöö Keskusele Estonian Arts Centre (EAC; Eesti Kunstide Keskus; EKK) ja Estonian Studies Centre (ESC; Eesti Õppetöö Keskus), kes on mõlemad registreeritud heategevuslikud organisat­ sioonid, sõlmisid kokkuleppe, et EAC annab oma kuni 2019.a. sügiseni kogukonnalt kogutud varad ESC-le, mis sai teoks tänavu suvel. Mõle­ ma organisatsiooni eesmärki­ deks on säilitada ja edendada eesti kultuuri. Varade hulka kuulub umbes 350 kunsti­ teost. Sellest protsessist, sa­ ­ muti edasistest plaanidest seoses kunstikoguga rääkisid ­ Eesti Elule Eesti Õppetöö Keskuse/VEMU peaarhivaar Piret Noorhani ning Ellen Valter, kes on muuhulgas ka diplomeeritud kultuurikogude ja -pärandi spetsialist ja kon­ servaator.

Ellen Valter räägib natuke Eesti Kunstide Keskuse pikast ajaloost – selle asutajaliikmete eesotsas oli 1975.a. Stella Ker­ son (Pahapill), kelle visioon oli, et Torontos võiks olla Eesti kunsti muuseum. Koos EKK mitmekümne vabatahtlikuga prooviti kaardistada kogu välis­ eesti kunsti ning rajada ilus kunstikogu, kuhu tuli töid üle maailma.

Piret Noorhani märgib, et Stella ja Johannes Pahapilli, kes hiljem koos EKK-d juhtisid, isi­ kuarhiivid on VEMUs juba aas­ taid olemas, sealhulgas ka EKK arhiiv, mida korrastas Karin Kiisk Eestist. ,,Arhiiv jõudis meile tänu sellele, et Johannes Pahapill, kes oli Stella lahku­ mise järel EKK eesotsas, soovis seda anda VEMUle, samuti oli ta soov, et EKK kunstikogu läheks VEMUle, ning järele­ jäänud rahadega sisustada ­fondihoidla,“ räägib Piret.

Ellen kõneleb, et kui hiljem polnud EKK tegevus enam nii aktiivne kui varem – vabataht­ like arv oli kahanenud ning tekkis küsimus, mida teha ­ aastakümnete jooksul kogutud ­ kunstiga, mille hoidlate tingi­ mused enam ei taganud kunsti pikaajalist säilimist ja teosed olid muude kogudega üle aas­ tate segunema hakanud. Jõuti kokkuleppele EKK varade üle­ andmise osas ESC-le: selleks

tuli vaadata üle, millised tööd kuulusid EKK kunstikogusse ja mis kuulusid teistele, eraldada arhiivimaterjalid. ,,Pakkusin end välja seda tööd tegema, kuna olin eelmisel aastal lõpetanud Fleming College’is kultuuriese­ mete säilitamisega seonduva programmi. Kõige olulisem, et need tööd on edasi Toronto ­eesti kogukonna halduses ja pü­ sivad Välis-Eestis ega lähe kus­ kile kaugele hoidlasse. Kogu sai sel suvel kokku pandud ja ESCle koos rahaliste ressurssidega üle antud, et tagada kogu hoid­ mist ESC valvsa pilgu all.“ Ellen kiidab toonast EKK nõu­ kogu, liikmeid Viljar Puu Weimanni, Evi Vahtrat ja Reet Lindau-Vokseppa, kes selle ­ettenägeliku otsuse langetasid.

Piret tänab selle töö tegemise eest nii Ellenit kui ka Jaan Meri ja Linda Karuksit, kes on aidanud tegeleda üleandmise juriidilise poolega, ning Keila ­ Kopvillemit, kes fotografeeris ja tegi detailse kirjelduse kunsti­ kogust. Töö oli laiaulatuslik ja võttis rohkesti tunde, ent Elleni sõnul väga huvitav, pakkudes palju ajaloolisi momente.

Rääkides lähemalt kunstiko­ gust, kus on üle 350 töö, ütleb Piret, et töid on nii sõjaeelse Eesti Vabariigi ajast (Eduard Wiiralt, Hando Mugasto), kui ka välis-eesti kunstnikelt Kana­ dast, Ameerika Ühendriikidest ja Rootsist. Esindatud on maal, graafika ja skulptuur. Ka leidub kogus esinduslik valik Edmund Valtmani – 1962.a. Pulitzeri preemia saanud tuntud karika­ turisti – töid. Ta märgib, et VEMUl oli juba ennegi olemas enam kui 200 tööga kunstikogu, mis nüüd tunduvalt kasvab.

Kindlasti on lugejad huvi­ tatud, kus edaspidi kunstikogus olevaid töid näha saab? Pireti sõnul on kunst mõeldud näita­ miseks, mitte hoidlas hoidmi­ seks: näiteks võiks hakata tulevikus korraldama pop-up ­ näituseid, kuna turvalisuse kaalutlustel Tartu College’is ju praegu suurt ja pikaajalist näi­ tust üles panna ei saa, aga kui ühel päeval tuleb VEMU uus hoone, siis avanevad paremad võimalused näituste korralda­ miseks seal. Ka saaks näiteid kogust kasutada osana püsieks­

Keila Kopvillem fotografeeris kunstikogu ja tegi sellest detailse kirjelduse.

Foto: Piret Noorhani

positsioonist. Võimalusi on teisigi: korraldada lühiajalisi näitusi mõnel professionaalsel pinnal Torontos või mujal, Tartu College’i kõrvale kerkivas International Estonian Centre’is, või sidudes näiteks teiste üri­ tustega.

Jaan Meri teatas, et varad, mis läksid ESC-le EKK-lt, koguväärtuses circa $150,000, saavad kasutatud nii nagu alg­ selt kavandatud: eesti kunsti säilitamiseks, edutamiseks ja kogumiseks ESC-s.

Ellen kinnitab: ,,Oleme suut­ nud anda jätkuvat hinge ja elu väärtuslikule kogule ning täies mahus austada kogukonna an­ netusi EKK-le. Mis edasi on, et EAC alustab null-bilanssist ­kapitalikogumise kampaaniaga ehitamaks International Esto­ nian Centre’it.“ Arhivaarina lisab Piret, et

Ellen Valter ja Jaan Meri Karl Niideri tööga „DP Camp“ Eesti Maja väikeses saalis, kus toimus kunstikogu ülevaatamine.

Foto: Piret Noorhani

inimesed võiksid vaadata üle omaenda või organisatsioonide valduses olevad asjad – mitte ainult kunsti-, vaid ka foto-, eseme- ja dokumendikogud ja ­ mõelda, mis võiks olla nende tulevik – enne, kui on hilja.

VEMU on valmis inimeste ­kodudes leiduvat vastu võtma.

,,Kunstiajaloolaste jaoks on EKK kogu samuti huvitav võimalus: vaadata ühe kunstiga tegelenud organisatsiooni ajaloo sisse. Arhiivi üle antud mater­ jalid jõuavad uurijateni ja uuri­ jate kaudu ka laiema publikuni väljaannete ja artiklite kaudu.“ (EE)

Kaili Kinnoni meeleolukas esinemine TC50 ja Estonian Music Week’i uues kontsertsarjas

Kõrgel Tartu College’i katu­ sel, Toronto piltilusa linna­ vaate taustal toimus paar nädalat tagasi eriline ja esma­ kordne üritus – nimelt Tartu College’i 50. aastapäeva puhul ja koostöös Estonian Music Weekiga võeti ette Kaili Kinnoni katusekontserdi jääd­ vustamine.

Küsides lauljatari enda käest selgus, et tema polnud ka enne sellise esinemispaiga peale ­tulnudki, see oli ka talle esma­ kordne ja kuigi ta ootas põne­ vusega, mismoodi see kõik välja kukub, oli ikka väike ärevus ja närv ka sees. Tänu projekti eest­ vedajale Sebastian Buccionile ja tehnilisele juhile Rasmus Rattasele, kes panid kokku tubli ja tööka filmimistiimi, tuli välja meeleolukas kontsert ja tekkis ka väga tore ühistunne kõikide osaliste vahel.

Esmakordselt ideest kuuldes, vaid nädalakese enne Kaili esi­ nemist, tekkis selle artikli autoril ja ka teistel osalistel kohe taht­ mine aidata see mõte läbi viia, õhinal hakati plaanima, kuidas see kõik võiks toimuda filmi­ mistiimiga, kellest suurem osa ei olnud kunagi professio­ naalselt tegelenud ei video- ega fotograafiaga. Niisiis oli kolma­ päeva õhtupoolikul eelnevalt reedesele võtete kuupäevale plaanitud test shoot koos kiire, kuid tõhusa workshop’iga, kus saime tuttavaks nii üksteise kui ka tehnoloogiaga, millega tuli hakata tegelema.

Lõpuks tuligi aeg kätte roni­ da taeva poole ja nii läksimegi, kallis kaamera- ja audiovärk seljas, 19. korruse katusele ja sealt ikka veel kõige kõrgema (Järgneb lk. 9)

Katusekontserdi taustaks oli kaunis Toronto kesklinn.

Kaili uurib, kas materjal sobib või tuleb uuesti lindistada.

Vabatahtlikud Joona ja Kaisa Kasekamp, projekti juht Sebastian Buccioni, Rasmus Rattas, Kerly Ilves ja Kati Kiilaspea.

Nr. 40

EESTI ELU reedel, 9. oktoobril 2020 — Friday, October 9, 2020

5

Kommentaarid ja arvamused

Vaimult suure rahva vajadused ja võimalused nud õigusajalooprofessor, kes oli lapsena saanud päris tuge­ Õigusteadlane valt kannatada Teisest maailma­ Kui keegi räägib Eestis teadu­ sõjast. Kui mu õpinguaeg sai sest või haridusest, siis ei selles ülikoolis läbi, siis tunnis­ saada üldjuhul mööda Jakob tas juhendaja, et ta hea meelega Hurda kuulsast üleskutsest, et võtab enda juurde õppima va­ rahvana peaksime püüdlema banenud Ida-Euroopast noori vaimult suureks saamise kolleege, sest meis pidi olema poole. Lugedes meie harit­ veel seda väge ja tahet õppida. laskonna lugu, kohtame tu­ ­ Tema käest kuulsin kurtmist, et handeid lugusid sellest, kuidas uus heaoluühiskonna noorus ei madalamast soost noori on oska vahel olla tänulik, kui vanema põlvkonna poolt ellu ühiskond pingutab nende noor­ saadetud, andes sageli neile põlve pikendamise nimel, samuti oma viimased säästud. Sageli ei viitsita juba ka päris heades on seejuures andja pidanud oludes maksimaalselt pingutada, ütlema, et ma tean küll, et et enda jaoks seada tõeliselt seda võib vähe olla, aga ambitsioonikaid eesmärke.

Meil on päris palju noori ini­ momendil enamat ei saa anda.

Meie kultuurile on seega mesi, kes õppinud igal pool olnud omane – et noored maailma heades ülikoolides, aga haritlased, kes oma tee algu­ siis istuvad kodus ja kurdavad, ses toetust saanud, on osanud et meie riik (loe ühiskond) ei seda panust vääriliselt hin­ oska neid väärikalt finantseeri­ nata ja vähese rahaga teele da. Sellistel hetkedel tahaks asunud on läinud sageli teel küsida vastu – aga mida oled tead­ miste poole ka läbi halli sina konkreetselt andnud meie kivi. Meie esivanematel on ühiskonnale, kes alles kolm aas­ olnud kombeks olla tänulikud takümmet ehitab end ümber ­vabaks riigiks. toetuse eest.

Kui ma ise 1991. aastal sain Õigusajaloolasena ja pika õppima Saksamaa Liitvabariiki, staažiga ülikooli õppejõuna siis minu juhendajaks sai just tahaks öelda, et kallid kolleegid ülikooli rektori ameti maha pan­ – küsides ühiskonnalt enese­

teostuseks raha, peame teiselt poolt ise olema väga vastutu­ s­ tundlikud, et saaksime puhta südamega öelda, et iga euro, ­ mis meile antud – on meie poolt meie ühiskonna jaoks parimal ja ausamal viisil kasu­ tatud.

Meie riik on täna nii rikas tänu neile ühiskonna liikmetele, kes on oma energiat panustanud küsimata pidevalt – aga mida ma kohe täna selle panustamise eest saan. Paljudele tublidele ühiskonda panustajatele olemegi tänaseni võlgu jäänud, sest nad on juba meie seast lahkunud.

Kui Eesti sai tagasi iseseis­ vuse, siis Saksamaal olles rääki­ sin oma kolleegidele unistusest, et ka Eesti oleks saanud elada mõned aastakümned nii, et ei peaks eriti panustama relvas­ tusele, nagu Teise maailmasõja järel sai Saksamaa, sest sõja võitjad võtsid neilt õiguse omada armeed. Lihtne oleks ­ ­arvutada, et kui liidaksime oma kaitsekulud ning teadus- ja hari­ duskulud, siis oleksime oma panuse poolest tasemel, nagu on täna Euroopa rikkamad riigid.

Tõsi, esialgu reaalarvudes poleks need panused võrrelda­ vad, sest meie ühiskonna või­

Kanada päevikust

tänavune toob. Veel enne, kui päevikupidajal ületas teleuudiste vaatamine taluvusläve, toimus roheliste juhikandidaatide tele­ debatt. Kahjuks mitte riigiring­ häälingu CBC vahendusel, vaid Ontario TVOs, maksumaksja rahadega toetatud kanalil, mille Agenda uudisteprogrammi juht Steve Paikin on ehk intelligent­ sem Kanada telekuju. (Kas see just õigustab ta enam kui $300 000 suurust aastapalka, eriti kui mitte ainult saab TVO provint­ sikassast raha, aga apelleeri­ takse ka vaatajatele, on teine küsimus, kuid ta ampluaa, in­ tervjueerija- ja moderaatorios­ kuse vastu ei saa keegi vaielda.)

Peeter Järvelaid

Roheliste tulevik Pärast seda, kui George Brown asutas 1861. aastal l­iberaalide partei, kuus aastat enne kon­ föderatsiooni, on erakond saa­ vutanud erakordset edu, kui mõõdupuuks on vaid valitsuse moodustamine. Möö­ dunud sa­ jandil olid Kanada punased (mitte pejoratiivselt värvingut tarvitades, liberaalid võistlevad kui vasaktstentristid, nende partei värv on puna­ne, ning mis ime, riigi puna-valge lipp punase vaht­ralehega sai ametli­ kuks just liberaalide valitsuse ajal) või­mul 70 aastat. Mis ime, et praegune peaminister Justin Trudeau, kes 2015. a. kampaa­ nias lubas muuta eksis­ teerivat häältejagamissüstee­mi protsen­ tuaalseks, selmet võitjaks see, kes ringkonniti kogub enim hääli, murdis lubaduse. Mis tuli talle mullu kasuks, kuna kon­ servatiivid kogusid üleriiklikult enam toetust, aga vähem man­ daate.

Põhioponendiks Vahtralehe­ maal on konservatiivid, kes pole, isegi kui esimene pea­ minis­ter Sir John A. Macdonald oli toori, suutnud ümber tõugata mõistet, et liberaalid on riigi loomulik valitsev erakond.

Seda, kuna parempoolsed on alati olnud killustunud, esi­mest korda esineti ühinenult 1950ndatel kui progressiivsed konserva­ tiivid. (Macdonald oli osaliselt süüdi – tema hüüd­ nimeks, ettevaatliku iseloomu tõttu oli Old Tomorrow – vana homme. Ootame, vaatame…)

Ka nendel on oma lipuvärv – sinine. Aga tunnustades punaste mõju on neilgi punased toorid – see tähendab sotsiaalpoliitikas tsentristlikud, kui sinised toorid on majanduslikult paljud vanku­ matud. Parim Ontario peaminis­ ter viimase 50 aasta jooksul oli Bill Davis – punane toori. Ma­ janduslikult mõistlik, sotsiaal­ selt progressiivne, eriti hariduse alal.

Pole ajalootund, aga sotsia­ listlik NDP, uusdemokraadid loodi täpselt sada aastat pärast liberaale. Nemad võistlevad oranži lipu all. Ja nüüd, peaae­ gu neli aastakümmet, on olnud föderaalsel tasandil roheliste partei.

Viimased kaks on isegi kui vasakpoolsed, taganud liberaa­ lide edu, nagu viimased valimi­ sed näitavad. Kui USA on päris loomulikult kahe partei riik – vabariiklased ja demokraadid – on Vahtralehemaal märksa rohkem arvamusi, vaadake vaid järgmistel valimistel, kui pikk on kandidaatide-sedel. Kahjuks nende võimetus valijatekasti juures tähendab, et tsentristid toetavad just liberaale.

Rohelised saavutasid mullu vähem kui 1% rahvaesindaja­ kohtadest Parlamendimäel. 338st võimalikust vaid 3. Aga märksa rohkem toetust – oleks Trudeau proportsionaalsus ra­ kendatud, siis oleks erakonna 6,4% tähendanud 21 kohta Ottawas. Kauaaegne liider Elizabeth May, kes oli esimene Ottawasse valitud roheline, ka mullu, otsustas tagasi astuda.

Paraku valis May halva aasta – kes aga teadis ette, mida

23-24. juunil toimus debatt Zoomi vahendusel kahes osas, kuna kandidaate oli kaheksa, võimalus nendega tutvuneda.

Ainus nö nimi oli endine Winnipegi linnapea, hiljem Ontario liberaalide valitsus­ minister Glen Murray. Kes kauaaegse poliitikuna on libe­ dalt mitteusutav. Teised seitse aga olid siirad rohelised, tähendab keskkonnakaitsest mo­ tiveeritud, ka ajendatud ühis­ konnanorme muutma, huvita­ vate platvormidega, aga ühelgi ei olnud konkreetset selgitust, kuidas seda majandada. Jah, keskkond on murelaps, aga ­ katus peab olema samuti pea ­ kohal, toit laual. Esinejatest jättis kaugelt kõige parema ­ mulje Annamie Paul. Intelli­ ­ gentne, ei langenud ad homi­ nem argumentideni, mida sot­ sialistid paraku liigtihti raken­ davad ning näitas selgelt, et on poliitikaks valmis. Arukalt ja veenvalt, viisakalt.

me­kus pole veel suurte ja rikaste riikidega võrreldav. Täna, kui koalitsioon on planeerinud esma­kordselt meie teadusrahas­ tuse uuele tasemele, siis oleme tegelikult juba selle koalitsiooni ajaloo annaalidesse kirjutanud.

Vabariigi valitsuse koostatud 2021. aasta riigieelarve eelnõu näeb ette teadusrahastuse kasvu ühe protsendini sisemajanduse koguproduktist (SKP), samal ajal kasvab kõrghariduse ra­ hastamine ning jätkub mit­ mekülgne eesti keele õppe toetamine alates lasteaiast. ­ Haridus- ja Teadusminis­tee­riu­ mi eelarve kogumaht on 2021. aastal planeeritud 811 miljonit eurot. Teadus- ja arendustege­ vuse rahastamise jõudmiseks ühe protsendini SKPst kavandas valitsus uue aasta eelarvesse 56 miljonit eurot lisavahendeid, millest Haridus- ja Teadus­ minis­tee­riumile läheb 40% (22,4 mln eurot).

Kokku on riigieelarves tea­ dus- ja arendustegevuseks pla­ nee­ ritud 282 miljonit eurot.

Haridus- ja Teadusministee­riu­ mi kaudu läheb teaduse arenda­ miseks 2021. aastal 169,3 mln eurot. Majandus- ja Kom­ mu­ nikat­siooniministeeriumi kaudu 67,1 mln eurot. Teiste ministee­ riumide kaudu valdkondlikuks teadus- ja arendustegevuseks 50

mln eurot. Väga oluline on, et lisanduvat raha plaanitsetakse suunata noorteadlaste järelkasvu kindlustamiseks. Kõrgkoolide tegevustoetust suurendatakse 5%, et panustada akadeemilise järelkasvu tagamisse. Kokku eraldatakse kõrgharidusõppe ­sihtotstarbeliseks ja tegevustoe­ tuseks 173,9 miljonit eurot.

Võin kinnitada, et mitmed ülikoolid pole tõsiselt suhtunud järelkasvu koolitusse, tehes seda sageli vaid paberil ja kulutades teadusele antavaid vahendeid ebaefektiivselt. On oluline, et täiendava lisaraha kaudu taga­ takse ülikoolide baasfinantseeri­ mist. Vahepeal tehtud panus vaid uurimistoetustele, mida finantseeriti suuresti Euroopa ­ Liidu vahenditest, ei ole end ­õigustanud. Seetõttu peaks uuri­ mistoetuste jätkuv kasv Eesti ühiskonna toel andma teadlaste­ le võimaluse, aga ka kohustuse oma arengu tõestuseks küsida juurde vahendeid rahvusvahe­ listestki fondidest. Eesti ühis­ konnas ei tohi tekkida olukorda, kus ühiskonna liikmetel tekib kahtlus, kas meie teadlased ik­ kagi teenivad meie rahvusriigi huve. Uus eelarve võimaldab suurendada toetust eesti keele (riigikeele), meie kultuuri uu­ ringutele, et kindlustada Eesti kultuuriruumi areng.

Möödunud laupäeval langeta­ sidki rohelised õige otsuse.

Advokaat ning inimõiguste eest võitleja Paul pääseski neid juh­ tima. Peaaegu kolm ja pool kuud pärast debatti. (Mis muide on internetis TVO saidil tutvu­ miseks olemas.) Karismaatiline Paul kandideerib 26. oktoobril Toronto Centrali ringkonna vahevalimistel, mis toimuvad ­ majandusminister Bill Morneau skandaalist ajendatud tagasias­ tumise tõttu. Kuigi piirkonnas on palju rikkaid, on seal ka ühiskondlikke aktiviste – mis võib Paulile kasuks olla.

Pauli platvorm, mis viis ta võidule, on paraku utoopiline.

Ennast ökosotsialistiks nime­ tades meenutab ta äärmuslasi, keda kahjuks aastal 2020 on liigpalju. Muidugi on kliima­ ­ muutus esmatähtis rohelistele – aga Paul ei suuda seletada, kui­ das globaalselt programmi ­rakendada peale selle, et tuleb!

Kui arvestada mullust plat­ vormi, mis näeb ette universaal­ set tasuta ravimite jagamist (võimatu!, arvestades indivi­ duaalsete eripärade, demograa­ fiaga), tasuta kõrg-, st üli­ koo­ liharidust ja garanteeritud sis­ setuleku tagamine, mis lubaks kõigil tasemel elada Esimeses Maailmas. Et ülirikkaid enam maksustada, seda tahaks me kõik näha, aga jälle – ajalugu kinnitab, et inimkond ei suuda seda teha.

Keskkond, loodus on meile kõigile tähtis. Ju sellepärast ­roheliste põhi-lööklaused meel­ divad. Maailmas aga, kus ma­ jandusmootorid Hiina ja USA on kõige suuremad patutoinad,

kus on ka kõige suurem rikaste/ vaeste vahe, vaevalt, et ühist häält leitakse.

Affirmative action asus levi­ ma USAs 1960-ndatel, lootuses rahustada neid, eks pidasid häid töökohti vaid valgete ekslusii­ viks. Viis selleni, et ei parim kandidaat saanud töökoha, aga täideti normi, et oleks ka teisi kui valgeid mehi ametis. Oleks matslik juhtida tähelepanu sel­ lele, et Paul on naisterahvas, mustanahaline ja juudiusku.

Seda aga on vasakpoolne mee­ dia suures rõõmus teinud.

Vabandage – ta oli kõigist ka­ heksast parim kandidaat. Nii, nagu peaks olema. Ja et neljast valitud parteist Ottawas kahe juhid on mitte-euroopa päritolu, üks neist kannab turbanit, peaks kummutama süsteemse rassismi argumendi siin riigis.

Kanadas vaevalt, et rohelised kunagi isegi opositsiooni pää­ sevad. Nende südametunnistus on aga oluline. Ja kui Annamie Paul peaks pääsema rahva­ esindajaks saab see olla pikaks perspektiivis riigile – ja ehk emakesele Maale, mine tea – ainult kasuks.

TÕNU NAELAPEA

HEINSOO INSURANCE BROKERS LTD. ASUTATUD 1951

958 Broadview Ave., ruum 202 Toronto Eesti Majas info@heinsooinsurance.ca

Telefon 416-461-0764 Fax 416-461-0448

6

EESTI ELU reedel, 9. oktoobril 2020 — Friday, October 9, 2020

Nr. 40

Kihnu muuseumi Jaan Oadi maalide kogu sai täiendust ka Kanadast

Praegune Toronto Eesti Meeskoor: ,,säilitades eestluse igavest tuld ja kaasa aidates rahvusliku kokkukuuluvuse süvendamisele“ (Emil Eerme). Ees paremal koorijuht Avo Kittask, tema kõrval meeskoori saatja, Elli Kipper.

Foto: AR&AT

Toronto Eesti Meeskoor tähistab sellel kuul oma asutamist oktoobris 1950. a Andres Raudsepp Neil imevärvilistel sügispäe­va­ del võime mõelda ilusale elustamisele Toronto eestlaste ajaloos, kui 70 aastat tagasi pandi helisema eestikeelsed lauluhelid. Juhtus, et 16 eesti meest otsustasid koosolekul ellu kutsuda Eesti Meeskoori Torontos.

Otsustati jääda iseseisvaks muusikaorganisatsiooniks, aga koos töötada teiste eesti organi­ satsioonidega. Otsuseid tehti asutamise koosolekul 6. ok­ toobril 1950. a. Toronto Soome kiriku saalis Lowtheri tänaval.

Neid põhilisi andmeid pakuvad meile esimese krooniku poolt kirja pandud read. Koosolekul valiti ajutisse juhatusse esime­ hena Emil Eerme ja kroonikuna õpetaja Otmar Pello. Koorijuhi koormat paluti kanda August Kiilaspeal.

Järgmiseks nädalaks leiti har­ jutusruumid ungarlaste majas College’i tänaval, kus alustati kohe kolme põhilaulu õppimise­ ga. Koori liikmete arv tõusus paari nädalaga 40 lauljani, nii et oldi järgmisel kuul võimelised esinema August Mälgu 50. sün­ nipäeva õhtul. Seda kirjeldab kroonik järgmiselt: ,,Sünnipäeva aktus oli Toronto kultuuriloos suurhetkeks eesti osas, kuna sellist meeslaulu pole eesti

ringis siin veel varem kuuldud.“ Võiksime kirja panna tolle aja muid asutamisi eestlaste or­ ganiseerimise raames. Toronto Eesti Selts astus tegevusse juba aasta varem. Rajati järgnevalt keskorganisatsioon Eesti Liit Kanadas ja 1950. a. märtsis hakkas ilmuma eestlaste ajaleht ,,Meie Elu“. Paar kuud enne Toronto Eesti Meeskoori (TEM) asutamist otsustas Eesti Liit Kanadas ellu kutsuda oma ­haruosana Eesti Abistamis­ komitee. Nädalapäevad enne TEMi asutamist pandi alus eesti täienduskoolile Torontos. Sama aasta sügisel pandi alus Soo­ mepoiste Klubile, Maleklubile ja skautlikele organisatsiooni­ dele.

Seoses teiste laulukooridega, oli Montreal sel alal Torontost ette jõudnud. Juba 13. mail 1950 esines seal oma kontserdi­ ga naiskoor, mida juhatas Roman Toi. Torontos sündis naiskoor järgmisel aastal. Sa­ muti sündis Toronto Eesti Segakoor pärast TEMi asuta­ mist.

TEMi 70. sünnipäeva 6. ok­ toobril ei olnud võimalik mees­ tel koos pidada praeguse olu­ korra tõttu. Sealjuures aga läki­ tas tol päeval koorijuht Avo Kittask virtuaalse südantsoojen­ dava tervituse lauluvendadele.

Viimane kord kuulsime

Toronto Eesti Meeskoori esimene juhatus 1950/51. Esimeses reas vasakult: August Arukäe (laekur), August Kiilaspea (koorijuht), Emil Eerme (esimees), Heinrich Nau (juhatuse liige). Tagumises reas vasakult: Ferdinand Edur (laekur), Otmar Pello (kroonik), Oskar Haamer (abiesimees).

TEMi laulmist üldkontserdil Peetri kirikus selle aasta esi­ mesel kuul. Need helinad peaksid mõnele meist veel kõla­ ma kõrvus. Mõtleme Toronto Eesti Meeskoorile tema asuta­ mise päevadel sellel kuul ja õn­ nitleme lauluvendi meeskoori 70. sünnipäeva puhul.

Kalle Muulilt ilmus raamat salapäraselt surnud Artur Sirgust Ajakirjanik ja poliitik Kalle Muuli kirjutas raamatu vaba­ riigi alguspäevade poliitikust ja Vabadussõjalaste liidu esimehest Artur Sirgust – ­ ,,Artur Sirgu elu ja surm.

Eesti vabdussõjalaste juhi lugu“. Eriline roll on Muuli raamatus Sirgu salapärasel surmal.

Muuli ütles ERR-ile, et toe­ tus raamatut ,,Artur Sirgu elu ja surm“ kirjutades kõikidele alusmaterjalidele, mida leida oli.

Torontos elanud Jaan Oadi naivistlikud maalid tunneb iga kunstihuviline ära. Kihnu muuseumis on kuni aasta lõpuni avatud Jaan Oadi maalide näitus, kus pilte tuu­ leveskitest, laevaehitamisest, täispurjedes kivilaevast Tallin­ na silueti taustal, õlleteost, jaanitulest ja paadipõgenikest tormisel Läänemerel. ,,See on Kihnu ajalugu, näete, siin on naised körtidega vees, veavad uut laeva kaldalt vette,“ juhtis Kihnu muuseumi juhataja Maie Aav Pärnu Posti­ mehe reporteri tähelepanu suuremõõtmelisele õlimaalile.

Möödanik vaatab vastu peaaegu kõigilt töödelt, peale nende lillemaal ja Jaan Oadi autoportree, mis dateeritud ­ 1977. aastaga ja ilmselt viimane, mille iseõppinud kunstnik ja naivismi suuna esindaja endast ­ võõrsil maalis.

Kihnu muuseumile annetasid Oadi sünniaastapäevale pühen­ datud näitusele pandud 17 maali Kanada eestlased, peamiselt Vaike Külvet ja Milvi Thaylor.

Oadi maale Kihnu muuseumis.

Foto: K. Kiilaspea

Jaan Oad oli sündinud Kih­ nus 9. detsembril 1899 ja suri 5. juunil 1984 Torontos, Kanadas.

Ta on jäänud ajalukku kui meremees ja maalikunstnik, kes paadipõgenikuna jõudis 1944. a sügisel Rootsi randa ja suundus Kanadasse. Võõrsil maalitud kihnlaste eluolu kajastavad tööd väljendavad ilmselgelt igatsust kodusaare järele, kuid nende maalidega aitab ta Kihnu elani­ kel mõista minevikku. (PPM/EE)

,,Alates arhiividest, jätkates ajalehtedega, lisaks kirikuraa­ matud kuni selleni välja, et mõned tolleaegsete inimeste su­ gulased on elus ja rääkisin ka nendega,“ selgitas Muuli. Näpu­ näiteid andsid ka erinevad ajaloolased.

Muuli ütles, et pealkirja järgi saab hästi aru, millest teoses juttu tuleb.

Senini on teada, et Sirk suri 1937. a Luksemburgis, kus ta kukkus haigla aknast välja. On spekuleeritud, et võib-olla teda lükati, kuid ta võis ka ise sealt alla hüpata. (ERR/EE)

Viljandis jagati Etnokulpe Eesti pärimusmuusika keskus kuulutas 2. oktoobril koostöös Raadio 2 ja ETV2-ga Vil­jan­ dis Pärimusmuusika Lõikus­ peol 12. korda välja Etnokulp 2020 võitjad.

Kaks nädalat kestnud rah­ vahääletusel osales rekordarv hääletajaid – 3586 inimest, kes said valida žürii nomineeritud kandidaatide seast kuues kate­ goorias.

Aasta muusiku tiitli sai Jalmar Vabarna, aasta artistiks hääletas rahvas ansambli Trad.

Attack!.

Aasta albumi võitja otsustas sel aastal žürii (koosseisus Sten Teppan, Avo Kartul, Regina Mänd, Celia Roose, Tarmo Noormaa), kes kuulutas võitjaks Cätlin Mägi ja Torupilli Juss al­ bumiga ,,Paras paar“.

Eesti pärimusmuusika kes­ kuse erikulbi sai Lauri Õuna­ puu, kes on tuntud ka ansamb­

list Metsatöll.

Raadio 2 kulbi sai aasta jooksul enim Raadio 2 eetris mängitud etnosugemetega lugu SU-MU ,,Sabin“.

Etnokulp 2020: EHE PÄRIMUSMUUSIKA – Zetod ,,Traadilda“ AASTA UUSFOLK ARTIST – Curly Strings AASTA DEBÜÜTALBUM – Duo Ruut ,,Tuule sõnad“ AASTA LUGU – Trad.Attack! feat. Vaiko Eplik ,,Armasta mind“ PARIM MUUSIK – Jalmar Vabarna AASTA ARTIST – Trad.Attack!

AASTA ALBUM – Torupilli Juss & Cätlin Mägi ,,Paras paar“ EESTI PÄRIMUSMUUSIKA KESKUSE ERIKULP – Lauri Õunapuu RAADIO 2 ERIKULP – SU-MU ,,Sabin“ (ERR/EE)

Eesti pärimusmuusika keskuse erikulbi andis keskuse juhataja Tarmo Noormaa Lauri Õunapuule Regilaulu Podcastide kunstilise juhtimise ja suurkontserdi ,,Veljo Tormis 90“ loomise eest.

Foto: K. Kiilaspea

Nr. 40

EESTI ELU reedel, 9. oktoobril 2020 — Friday, October 9, 2020

P

E

A

M

U

R

D

M

Ristsõna nr. 1023 1

2

3

4

5

6

12

13

15

16

18

19 20

27

28

29

33

21

8

23

34

35

41

52

45

11

25

26

36

39

40 43

46

53

10

32

42 44

24

47

48

49

50

54

55

56

57

58

59

60

40. ____p, laks, laksu andma 1. Alevik Lääne-Viru (ingl.k.).. maakonnas 41.

Naisenimi.

Väike-Maarja 42. Väike tükk, kild, vallas. kübe.

6. Teat. madu.

44. _

____s, kunsti­ 9. E esti Abistamis­ teos. komitee 47. Aina, ikka, üha Kanadas. (van.).

12. T eat. ukraina 51.

E

estlaste tants, mida tantvanadekodu sivad ainult Torontos. mehed.

54.

B

etti ______, 13. M õistus, mõtleEesti poetess mis-, kaalut(1906-1989). lusvõime.

55. Vorm sõnast 14. R iigi Infosüsteemi ,,rida“.

Amet.

56. End. jaapani väik15. Äike. sem rahaühik.

16. L inn Lääne57. Teat. sugupoo­ Virumaal (ajalool. lesse kuuluv. nimi Tarvanpää).

58. Silmus, sõlm.

18. Jaapani riisivein.

59. H_____, kodu­ 19. T eat. maailmalind. jagu (ingl.k.).

60. ______n, Eesti 20. _ ___u, veidi, kirjanik, sünni­ vähene, nimega Ein 23. K ehv, vilets, (1932-2007). nigel.

27. Avascular necro- ALLA: sis (lüh.).

1. Õlikaalikas.

30. Teat. arv.

2. Vokaalsoolo 32. T untud autorendiooperis (ingl.k.). firma.

3. Ühesugused 33. P ealt laieneva kaashäälikud. kujuga karikast 4. Uimastina kasva­ väiksem ilma tatav taim. ja­lata jooginõu.

5. End. Eesti 35. Naisekujuline entsüklopeedia vetevaim. lüh.

37. Läänemere­soome 6. Vilets ehitis elarahvas. miseks.

7. Tärkav vili.

38. Ilma soolata.

PAREMALE:

Uus Eesti film ,,Rain“ Eestis linastus Janno Jürgensi esimene täispikk mängufilm ,,Rain“, mis on lugu vennaar­ mastusest ja hoolimisest. Üks filmi põhiteemasid on suutmatus ja hirm oma tundeid väljendada. ,,Kuidas kõik inimesed just­ kui hoolivad ja armastavad, aga ei oska seda öelda ja vajavad seda ja keegi neile ei ütle seda.

See on nii ürgne probleem, et

T

Paremale: 1. Sol, 4. (Miami) Heat,

17

31

38

9

S

Ristsõna nr. 1022 LAHENDUS

14

22

30

37

51

7

I

8. Rusu, 12. Ale, 13. Ares, 14. Arak, 15. Ameerika, 17. Gnuu, 18. Remark, 18. Asu, 21. Kaa(s), 22. Ruupia, 26.

Rikas, 29. Mil, 30. Imi, 31. Aias, 32.

Lad, 33. Slam, 34. Eva, 35. Tan, 36.

Paala, 37. Vennas, 39. Kea, 40. Ärn, 41. Radoon, 45. Seed, 48. Amaretto, 50. Urva(plaaster), 51. Mitu, 52. TSO, 53. Nail, 54. Ätt, 55. Oat. Alla: 1. Saar, 2. Olme, 3. Leem, 4.

Harras, 5. Erika, 6. AEK, 7. Tsaarid, 8. Raguu, 9. Urn, 10. Sau, 11. Uku, 16. Eakas, 20. Sul, 23. Pila, 24. Imal, 25. Aima(ma), 26. Raev, 27. Iive, 28.

Kaan, 29. Man, 32. Lasnamä(e), 33. Saade, 35. Tar, 36. Pearu, 38.

Nädal, 39. Kratt, 42. Otto, 43. (Sai) otsa, 44. Noot, 45. Sun, 46. Era, 47.

Evi, 49. MIT.

Nädala retsept

8. Linn Solomoni saaretel.

9. Silmipimestav.

10. Estonian ____, end. Eesti lennufirma.

11. Teat. silmahaigus.

17. Mitte noored.

21. Orjus.

22. Völu, veetlus.

24. Sama, mis 32. par.

25. Tehing (kõnek.).

26. Islamic Society of North America.

27. Samoa suurim linn.

28. Levinuim vedelik.

29. Närvi -.

31. Jäme hari v. kamm.

34. Pisuhänd, varavedaja.

36. Vorm sõnast ,,needma“.

39. Võitlusväljaku.

43. Teat. ladinaameerika tants.

45. Papagoi.

46. Virin, nurin, irisemine.

48. Taval. vene mehenimi.

49. Õde ja _____.

50. _______n, esinemisväljak.

51. Privaat-.

52. Vastand sõnale ,,halb“.

53. Rohumaa, niit.

54. Vankri osa.

põlvkonnad ei pruugi omavahel läbi saada ja samal ajal hoiavad väga kokku. Millegipärast ei saa räägitud. Lugedes mõtled koguaeg, et miks nad ei ütle, miks nad ei ütle, miks nad ei ütle...,“ rääkis näitleja Rein Oja uudistesaatele Aktuaalne kaa­ mera.

Režissöör Janno Jürgens ütles, et ,,Rain“ on ilus ja tund­ lik film vendadest, sõprusest, isadest, poegadest, armastusest üldisemalt. (ERR/EE)

Kartuli-pasta/klimbid ehk gnocchi tomatihakklihakastmes Jaane Orav Koostisained: 2 Russet kartulit (umbes 1,5 naela) 1 tass nisujahu ½ teelusikat soola ¼ teelusikat pipart 1 muna 1 nael hakkliha 1 purk pastakastet Valmistusviis: 1. Keeda või küpseta kartulid mikrolaineahjus (torka kahvliga augud koore sisse ja lase 6+6 minutit küpseda, vahepeal keera ümber).

2.

Lõika kartulid pikuti pooleks, lase veidi jahtuda, siis kougi lusikaga koorest välja ja kuni kartul veel soe, pressi läbi kartulipressi (potato ricer).

3. Lisa jahu, sool ja pipar ning muna ning sega ühtlaseks massiks ja lase veidi külmkapis seista.

4. Samal ajal valmista kaste.

Pruunista malmpotis õrnalt hakkliha, lisa purgi-pastakaste ­ ning maitsesta vastavalt oma soovile.

5. Nüüd pane veepott gnoc­ chide keetmiseks tulele.

6. Jaga klimbitaigen pooleks ja rulli piklikuks toruks, vaata et liiga taigen pehme ei oleks ja käte külge ei hakkaks, vajadusel lisa rohkem jahu.

7. Lõika 1 cm jupid, rulli käte vahel palliks ning vajuta spet­ siaalse gnocchi-laua või kahvli tagapoole harude peal pöidlaga rullivat liigutust tehes triibulised piklikud klimbid.

8. Hoia kuni keetmiseni rohke jahuga pinnal.

9. Keeda soolases vees osade kaupa kuni tõusevad pinnale, siis tõsta vahukulbiga kuuma kastme sisse, sega õrnalt ja serveeri.

Kartuliklimpe sobib serveeri­ da ka lihtsas või-ürdikastmes.

Head isu!

7

Volli veste

Kerkokell Ei minust pole tarka, ainult targutajat. Leevendan ihuüksi olles vaimseid pingeid tavaliselt raamatuga, tihti üle ja üle luulet lugedes. Nii õpetas mulle memm, et sealt leiad puhtamad tun­ ded. Kaunilt ritta seotult. Ei tea, mis on hää võ halb, vaid ainult, et meeldib. Ausus ja loodus, inimarmastus, mulle tähtsamad aated, on just heast luuletusest leida.

Nii juhtuski, et lõin hiljuti taas lahti Gustav Suitsu valik­kogu.

Otsides juba ei tea mitmendat korda luuletust, mis siin pääliskir­ jas leida. See on itk, nutulaul kadunud emale. Ku oma memm siit maisest vaevast lahkus, lugesin seda pisar­silmi. Ku seda kul­ tuurse kodu riiulil põle leida, on häbi. Kut mine’p tia, ehk on seal internetis olemas. Tooks ära tervikuna teise salmi. Luuletust tuleks aga täispikkuses seedida. „Oh kuule: kerkokellä lüvväs, see lööja om su oma lell!

Heng niikui taiva poole püvvas, nii raskelt kaibap, ikep kell.“ Oma vanalell õpetas mulle, mida tähendab itk. Ja mida tähendab, ku kerkokella lüüakse, kut põle pühäpäiv, noil korril, kui ta mind meie kaunisse Kanepi kerkosse, aotäht tornitipus, ti­ ris. Ju miskit meelde jäi. Kanadasse sattudes sai ikke koguduse liikmeks astutud, vananedes aga vähemp ja vähemp teenistustel käidud. Kuni jäid järele vaid suured pühad ja matused. Kurb oli, et kiriklasi oli nii vähe, tuli lange­tada otsus ja asuda soomlaste­ ga pühamut jagama. Kaunis, arhitekt ju vist sama kui siinse Piitri omal.

Ning nii nigu aru saan, on viimane ka lõpuks puhta raha­ hädas. Ja ep tia, mida ette võtta, muud kut müüki. No kuda sa kerkot müüd. Seal ju muud kui teenistused. On seltskondlikud ruumid, seal toimusid kooriharjutused, noorte koondused, pühapäevakoolid. On õpetaja tuba, kus jutule saab hingevaeva nimel. Ja muudki. Egäs ilmaasjata öelda kirik keset küla.

Olen noorsandi õpetusel natuke kursis tolle interneti inetu müsteeriumiga, mille nimeks kommentaarium. Oh kuda meie rahvas om kärm seda kasutama. Ise vagalt kiriku pingil ei istu, toksivad aga kõike, mida sülg suhu toob, arvutisse. Kut kaik teadmata, peale oma tühja arunatukese. Raha ei anna, kerkos ei käi, aga arvamusi on inämp kut vaja.

Vaat seitungid ühinesid. Gaidid, skaudid. Sõbralikult.

Tuleviku huvides. Ent miskitõttu kirikud, mis peaks ju kristlike põhimõtete tõttu leidma ühise hääle, on keeldunud kaua. Oi miuk­seid lahkhelisid mäletan. Kõmu ja laimu.

Meie kogukond on vähenenud, on vana nigu mina. Peab lan­ getama valusaid otsuseid. Aga kas piab nii valusalt lõhk­helisid suure kella külge kinnitama? Piitri kiriku kellatornist kõlas en­ nist rõõmukuulutus. Nüüd aga mida kuulen, teeb silmad mär­ jaks. Mitte leina, vaid kurbtuse tõttu.

VABARNA VOLLI

Filateelia. Uus postmark.

Eesti seened – panter-kärbseseen Omniva (Eesti Post) lasi 28. augustil käibele uue postmar­ gi sarjast Eesti seened. Nomi­ naalväärtusega 0.90 € post­ margi ,,panter-kärbseseen“ kujundasid Ülle Marks / Jüri Kass; margid on trükitud trükikojas AS Vaba Maa. Panter-kärbseseen (Amanita pantherine) esineb Eestis üsna sagedasti, leidub juulist oktoob­ rini. Panter-kärbseseen kasvab alati üksikeksemplaridena nii okasmetsades, eriti liivastes ja luitemännikutes ning puisnõm­ medel. Seene kübar on 5–12 sentimeetrit lai, pähkelpruun, kleepuv, selgelt rihvelja servaga ja enamasti üleni kaetud väikeste lumivalgete ebemetega.

Jalg on 5–12 sentimeetrit pikk, värvuselt valge, kuni kaks senti­ meetrit lai ja säsikas ning hil­ jem muutub õõnsaks. Rõngas on ülaküljel alati sile. Loorid on lumivalged. Seeneliha on kogu viljakehas valge.

Kõikidel mürgistel kärbse­ seentel on üks ühine tunnus, nimelt esineb jalal alati korraga nii rõngas kui ka tupp. ,,Tä­

piline“ kübar ehk tegelikult ebemed kübaral, mida peetakse tihti kärbseseene oluliseks tun­ nuseks, on kõikidel liikidel vih­ ma poolt kergesti mahapestav.

Veidi püsivamad on nad siiski panter-kärbseseenel ja punasel kärbseseenel. Panter-kärbseseen on surmavalt mürgine. Selle söömine põhjustab peapööritust, krampe, oksendamist, teadvuse kaotust, hingamise seiskumist ja vereringehäireid.

Naljanurk ,,Te teete edusamme, prei­ li,“ ütleb asutuse juhataja sekre­tärile. ,,Esimest korda hilinete te nii vara.“

8

EESTI ELU reedel, 9. oktoobril 2020 — Friday, October 9, 2020

Nr. 40

Nädala portree

Barbi Pilvre – ajakirjanik, poliitikvalvefeminist ja Vormsi saare erak Sinu sulest ilmus tänavu Petrone Printi kirjastuses raamat „Minu Vormsi“. Mil­ line tohutu töö on selle taga, tead kindlasti kõige paremini ise. Kas tahad natuke valgus­ tada, kuidas tekkis idee raa­ matu kirjutamiseks ja kui palju aega tuli eelnevalt panustada erineva kirjanduse läbitöötamiseks, et raama­ tusse saaks Vormsi ajalugu lugejat haaraval moel?

Kirjastus Petrone Print tegi ettepaneku kirjutada see raamat ,,Minu“-sarja jaoks juba aastal 2016. ,,Minu“-sari on Eestis populaarne raamatusari, kus autorid jutustavad läbi oma ­ kogemuse mingitest neile olu­ listest kohtadest, linnadest või maadest läbi isikliku prisma. Et minu elu viimased 20 aastat on olnud seotud Vormsiga, tundus kirjastuse ettepanek igati loo­ giline ja ka väga inspireeriv.

Olin 2016-2019 Riigikogus ja üsna hõivatud, seetõttu ei ­olnud energiat seda projekti ette võtta enne eelmist sügist, kui ma kevadel 2019 toimunud valimiste tulemusena ei osutu­ ­ nud enam Riigikogusse vali­ tuks. Sotsiaaldemokraatidel läks üldse väga halvasti ja 15 par­ lamendikohast jäi alles 10. Ka Tallinna ülikoolis, mis on olnud viimased kümmekond aastat mu teine töökoht, tõmmati koor­ must 2019.a suvel ootamatult kokku. Nii ei jäänudki muud üle, kui tegelda sel sügisel asja­ dega, mis varasemalt tegemata olid jäänud. Raamatu kirjuta­ mine on üsna intensiivne prot­ sess, kui hoog sees, ongi üsna ebameeldiv mingeid muid asju teha, nii et see muust tööst võrdlemisi hõre sügis 2019 so­ bis hästi raamatu kirjutamiseks.

Kirjutasin kiiresti, sest teadsin, millest kirjutada.

Kas raamatu kirjutamisel olid Sul mingid n-ö raamid eelnevalt paika pandud, et ta sai just selline, nagu ta on: kus on palju huvitavat nii Vormsi ajaloost kui tänapäe­ vast, sek­ka Sinu enda isiklik­

ku elu puudutavat, või kujunes kõik kirjutamise käi­ gus?

Eeltööd tegin päris korrali­ kult, 2019.a suvel lugesin läbi enamiku eestirootslaste eesti keeles avaldatud materjali Vormsist. Need raamatud pole väga laialt levinud, oma seltside poolt kirjastatud raamatuid on rootslased ise annetanud näiteks Vormsi raamatukogule, Tallin­ nas müüb neid ka RootsiMihkli kiriku müügipunkt. Ran­ narootslaste kogemus aga tä­ hen­ dab mälestusi ajast enne 1944, kui Vormsi oli tihedalt asustatud rootsikeelne saar ja põgenemisest. Uuemast ajast on Vormsi kohta üsna vähe kirja­ likku dokumentatsiooni. See on nüüd hakanud mind väga huvi­ tama. Mis toimus Vormsil alates 1945, 1960ndatel, 1970ndatel.

Pärast 1940ndaid on Vormsi ­olnud sisserändajate saar, sinna evakueeriti inimesi Vene-Eesti piirialadelt, saadeti inimesi asu­ misele, meelitati kolhoosidesse tasuta elamispinnaga jms. Minu kogemus Vormsist on siiski hilisem, alates 1999. Aga ka 1990ndad olid saarel veel väga segased ajad, käis maareform ja talude rootslastele tagastamise protsess.

Et olen töötanud ajakirjani­ kuna ja toimetajana suurema osa oma elust, siis materjali or­ ganiseerimine pole minu jaoks probleem, ka käib kirjutamine lihtsalt. Võib-olla kõige keeru­ lisem oligi n-ö selle isikliku osa kirjutamine. Ajakirjanikud ju enamasti kirjutavad kellestki teisest. Panin raamatusse üsna põhjaliku materjali Vormsi aja­ loost ja kultuurist, refereerides teisi allikaid (need on raamatu lõpus viidatud). Tahtsin anda raamatule rohkem väärtust, et ta oleks ka reisijuht, mis peaks vastu turul rohkem kui ühe hooaja, et seda oleks mõtet osta. Aga muidugi paljud asjad, näiteks Vormsi viimaste aastate sündmused ja arengud, on läbi minu isikliku kogemuse.

Mulle näiteks ei meeldi

Barbi Pilvre oma raamatu „Minu Vormsi“ esitlusel tänavu märtsis, temaga vestles ajakirjanik Arp Müller.

Foto: Tarmo Lausing

Vormsi paljude paikade moder­ niseerimine ja rannarootsi aja­ loo jälgede kaotamine, näi­ teks Sviby praamisadama mastaapne ümberehitamine – sinna tuleb Rohukülast praam, Sviby sadam on ainus regulaarne ühendus­ koht mandriga. Alles hiljuti oli see autentne – nagu 1930ndate fotodel, kitsas maakividest muul praami randumiskohaga nagu kuskil maailma otsas eelmisel sajandil. Ma ei ela saarel ­muidugi pidevalt, minu jaoks on Vormsi selline nostalgiakoht, aga saan aru, et paljud vormsi­ lased ei taha elada vabaõhu­ muuseumis, neile meeldib asfal­ teerimine ja tänavavalgustus, et oleks nagu Tallinnas. Samas, Vormsil elab üle talve alla 200 inimese, kelle jaoks tänavaval­ gustus sadamas, kus käib 2-3 korda päevas praam – pole üldse mingi põhimure.

Missugust tagasisidet oled raamatu kohta saanud – ja kas mitmete esitluste hulgas oli Vormsi omal kuidagi teist­ sugune tähendus?

Tagasiside on olnud hea.

Vormsil oli tore esitlus Sviby talumuuseumis, enne seda esit­ lused Tartus ja Tallinnas. Kõik esitlused on olnud erinevad.

Vormsil näitas minu esitlusel oma filmi Eesti saartest ,,Die Inselwelt“ ajakirjanik Thea Karin, muuseumis ametis olnud endine lasteaia juhataja Jana Kokk, kes on ka minu lapse kasvataja olnud, tegi oma seenekohviku Flugsvamp, kus pakuti näiteks kärbseseenenapsu ja erinevaid ravimtaimetooteid!

Vormsi esitlusel oli tõesti roh­ kesti sellist müstika-pakkumist, mida inimesed Vormsilt oota­ vad.

Raamat on üsna hästi müü­ nud Eesti mõistes, iroonilisel kombel on suletud piirid ja koroonasuvi aidanud kaasa ­ kohalikku turismisihtkohta tut­ ­ vustava raamatu edule! Mu raamatut on peetud ka üsna ­ julgeks, sest olen olnud üsna ­ avameelne selles osas, mis puudutab Vormsi kohalikku poliitikat viimastel aastakümne­ tel. Vormsi on üldse intriigide­ rohke, selle raamatuga olen mõnele inimesele kindlasti nüüd veelgi tülikam tegelane, olles ajakirjanik ja riigikogu taustaga poliitik.

Raamatus avad end hoopis teise nurga alt, kui Sinust loodud meediakuvandi põhjal arvata võib: paljudele tuli kindlasti üllatusena Sinu suur loodusehuvi ja maalähedus.

Kas see on aidanud Sul kõik need aastad toimeka, linnas elava karjääri-inimesena kii­ res elus tasakaalu hoida (meenub koht raamatus, kus kirjeldad tegusa töönädala järel viimasel minutil Vormsi praamile jõudmist – ja kohe­ selt algab täiesti teistsugune, rahulik periood...)?

Ma olengi väga loodus­ lähe­

Barbi Pilvre.

dane kogu aeg olnud, minu ar­ vates on inimesed osa loodusest ja pole mõtet ennast vastanda­ da, oleme keskkonnast sõltuvad nii vaimselt kui füüsiliselt ja ma ei saa aru üleolevast suhtumi­ sest loodusesse, näiteks looduse kui ainult n-ö taastuva ressursi kasutamisest. Lageraied ja rüüs­ tav metsapoliitika, mis on ka praegu Vormsit tabanud, see on aktuaalne kogu Eestis – on mulle väga vastukarva. Lapse­ põlve suved veetsin Saaremaal metsade keskel talus, kus olid kõik taluloomad. Arvan, et see on ikkagi jälje jätnud. Olen ka suur loomasõber, kõige pare­ mini tunnengi end üksi metsas uidates, näiteks meeldib mulle väga seeni määrata. Vormsi on üsna liigirikas seene- ja taime­ paradiis, saarel on ka igasugu­ seid putukaid ja elukaid alles, keda mujal ei näe.

Minu avalik kuvand on omaette teema, ajakirjandusel on olnud vaja sellist energilise valvefeministi kuju, omal ajal on see olnud teadlik brändi ­loomine. Aga jah, eks ma olen olnud üsna tegus ja ettevõtlik, mets ja loodus üldse on Vormsil need, mis on tasakaalustanud mu üsna intensiivset tööelu.

Praegu on kindlasti rahuliku­ mad ajad.

Sul on pikaaegsed ajakir­ janduskogemused, oled tööta­ nud nii Eesti Ekspressis kui teistes meediaväljaannetes.

Praegu õpetad Tallinna Üli­ koolis Balti Filmi- ja Meedia­ koolis, samuti teed oma kom­ munikatsioonifirma raames meediakoolitusi ja erinevaid meediaga seotud projekte.

Oled julge ütlemisega ega pelga oma arvamust välja öelda, olgu siis arvamustoi­ metaja rollis või ajakirjandu­ ses kommentaare andes. Kas tahaksid natuke rääkida oma tagapõhjast ja haridusteest, ning miks valisid just ajakir­ janduse?

Ma olen hariduselt eesti filoloog, mul on ka magistri­ kraad psühholoogias, mille sain aastal 2000 ja Ph.D ajakirjan­ dusest Tartu Ülikoolis 2011.

Praktilisse ajakirjandusse sat­ tusin siiski 1990ndatel ilma ajakirjandushariduseta, aga et ­ mul on üsna suur õppimisoskus, siis ajakirjanduse võtete ära­ õppimine polnud suur prob­ leem. Töötasin Hommikulehes ja alates 1995.a Eesti Ekspres­ sis, kuhu mind kutsuti, sest olin Ekspressi tegijatele silma jää­ nud oma pisut erineva lähene­ misega. 1990ndate alguses ela­ sin Soomes. 1993.a tulin tagasi, nii et mul oli pisut erinev elu­

Foto: Aivar Kullamaa

Vormsi raamatu esikaas.

„Vormsi laps“, kellele on raamatus pühendatud oma peatükk, on tänaseks juba teismeikka jõudnud. Samuti on kassidel alati Barbi elus olnud oluline koht.

Foto erakogust

kogemus, kui Eestis koha peal taasiseseisvumist kogenud ini­ mestel. Olin näinud elu piiri taga, muu hulgas ka majan­ duslangust Soomes (lama), 1990ndate alguses oli Eesti ajakirjanduse jaoks Soomes ­ ­elamise kogemus huvitav. Juba ajakirjanduses töötades läbisin Eesti ajakirjanikele pakutud Rootsi ja Norra erinevaid prak­ tilise ajakirjanduse lühikursusi ja õppisin läbi tööprotsessi.

Eesti ajakirjandus muutus 1990ndatel kõvasti. Kirjutamine on mulle alati sobinud ja terav sotsiaalne närv on mul ka loomu poolest.

See teema võib küll olla juba palju ära räägitud ja rohkete intervjuude käigus küsitud, ent siiski: kuidas said juba varakult endale tiitli „valvefeminist“?

Nagu eespool kirjutatud, oli see mingil ajal ikkagi bränd, mis oli teadlikult loodud. Huvi naiste õiguste vastu tekkis mul tegelikult juba 1980ndatel üli­ koolis, kus oli palju tüdrukuid, aga õppejõudude suhtumine kohati mees-šovinistlik. Kui ­ (Järgneb lk. 9)

Nr. 40

EESTI ELU reedel, 9. oktoobril 2020 — Friday, October 9, 2020

Barbi Pilvre…

(Algus lk. 8)

Eestis algas laulev revolutsioon 1980ndate lõpus ja naiste posit­ sioon hakkas muutuma, tajusin teravalt neid mõtteviise, kus hakati tegelikult piirama ini­ meste vabadust valida ise oma elutee. Nõukogude aeg Eestis tähendas enesestmõistevalt naiste 100% töölkäimist ja ligi­ pääsu igasugustele n-ö meeste ametitele, tehnikaharidust jms.

Muidugi oli NSVL inimvae­ nulik, nõmedust mäletan üle kõige, aga mul noore inimesena ei jõudnud tekkida kogemust nõukogude naise argielust, topeltkoormusest.

Ka minu ema pidi jahtima defitsiitset kaupa ja pärast tööpäeva tegema kodu­tööd, ilma kodumasinateta nagu pesuma­ sin. Samal ajal oli naistel siiski oma kutsetöö ja karjäär, mida peeti loomulikuks. Muidugi, naised puudusid ENSVs no­ menklatuurist üldiselt ja polnud ligipääsu tähtsatele kolhoosiesi­ meeste ja tehasedirektorite po­ sitsioonile, polnud naisi ajaleh­ tede peatoimetajate hulgas. Mis hakkas toimuma 1980ndate lõpus suhtumises naistesse, ei ­ sobinud mulle aga üldse. Tagasi koju, kodumajapidamisse ja ee­ male kutsetööst – need ten­ dentsid olid 1990ndate rahvus­r­ iigi ehitamise ajal tuge­ vad.

Paljud eesti naised ise pooldasid sellist tagasiminekut 1930ndate aega, kus naised olid kodused (et vaesemad naised ­ siiski töötasid väljaspool kodu, seda ei teadvustatud 1990ndate Eestis).

Mina olin Eesti riigi taasta­ mise ajal varastes 20ndates ja ambitsioonikas, taastatud Eesti riik aga nägi minu põlvkonnas ennekõike rahvuse taastootjat, sest eestlaste iive oli ka siis kehv. Mina tahtsin näha maail­ ma, reisida. Soomes 1990ndate alguses elades lugesin ka palju soo-uurimuslikku (gender ­studies) kirjandust, see tundus värske ja huvitav. Seda ei tun­ tud Eestis tollal, kuigi polnud uus – raamatud olid 1970nda­ test, 1980ndatest, aga me olime ju siiski raudse eesriide taga ja lääne feministide probleemid siia ei jõudnud. Minust sai üks feminismi teooriate maaletoo­ jatest Eestisse nii-öelda, need tundusid huvitavad. Hakkasin kirjutama artikleid meestest, mehelikkusest, naiste identiteedi muutumisest. Need Loomingus ja Vikerkaares ilmunud lood mõjusid tollal uudsena ja mi­ nust sai avalikkuses feminis­ mi-teemade allikas ja autoriteet enne, kui ma ise selles laias valdkonnas üldse midagi põhja­ likult teadsin.

Soorollide temaatika on olnud ikka Sinu huviorbiidis, ka doktoritöö kaitsesid naiste meediarepresentatsiooni tee­ mal. Kas leiad, et viimaste aastakümnetega on Eestis sel­ les vallas toimunud olulised muudatused?

Minu kitsamaks akadeemi­ liseks alaks sai jah naiste kuju­ tamine meedias, ajakirjanduses tegutsedes nägin 1990ndatel seda lähedalt ja tahtsin kirjelda­ da ja mõtestada. Ajakirjandus­

pildist Eestis kadusid 1990nda­ tel tavalised töötavad naised kui nõukogude taak ja väga palju ruumi said artistid, teletegela­ sed, ilmusid rikaste meeste ,,beibed“ ja teised fantaasiat ja unelmaid ergutavad tegelased, keda idealiseeriti ja kes muu­ tusid eeskujudeks. Me ei tund­ nud siis veel kapitalistlikku maailma, olime naiivsed, seda peegeldab ka tollane naiste ku­ jutamise ideoloogia. Tegin oma magistritöö Eesti Ekspressi rubriigist „Persoon“, kus uuri­ ­ singi seda, missugused naised ja mehed on valitud nädala näoks.

Kaitsesin oma magistrikraadi 2000 ning olen meedia ja soo teemasid õpetanud Tartus aja­ kirjanikele ja hiljem Tallinnas.

Hiljem, 2011 tegin samas vald­ konnas Tartus doktorikraadi, koondasin kokku veel oma telepildi ja toimetusekultuuri käsitlevad artiklid – ka need on soosüsteemi kriitika perspek­ tiivist.

Praegu olen Eestis selline retro-feminist, minust on palju radikaalsemaid tegelasi. Mina pean kõige tähtsamaks iga inimese vabadust ise otsustada, mida ta tahab, ka iga naise iseot­sustamise vabadust. Tahad, teed karjääri, tahad, oled ko­ dune ema. Kes jõuab mõlemat, on vabadus teha mõlemat.

Kõige vähem tahan, et riik ­hakkaks naisi suruma mingisse riigile vajalikku rolli.

Oled kuulunud Sotsiaal­ demokraatliku Erakonna ri­ dades kahel korral Riigikogu koosseisu. Kandideerimise aegu oled oma kirjutistes mõtisklenud ajakirjandusest poliitikasse suundumise üle, leides, et poliitika vajab ka ajakirjandustaustaga inimesi, kuna nad on enamasti kahe jalaga maa peal ja oskavad näha suurt pilti. Mida pead enda kõige suuremaks saavu­ tuseks poliitika vallas ja kas plaanid kunagi taas suurde poliitikasse naasta?

Poliitikasse läksin läbi koha­ liku poliitika Tallinnas, kui läbi kohaliku seltsitegevuse Pirital olin kriitiline avalikke huve riivava kinnisvara-arenduse vas­ tu ja tahtsin sekkuda. Pärast Tallinna volikogu sain Riigi­ kokku. Suures poliitikas olen olnud tegelikult väga vähe, 2014-2015 ja 2016-2019. Parla­ mendipoliitika on väga kollek­ tiivne tegevus, üksikpoliitikul on väga keeruline midagi korda saata. Olin väliskomisjonis ja sealne töö on selline, mis palju välja ei paista. Aga olen osale­ nud need aastad Eesti parlamen­ taarses rahvusvahelises suhtlu­ ses, need on paljud kohtumised ja jutuajamised, visiidid, mis meediasse ei jõua. Need ei ­peagi viima konkreetse tule­mu­ seni, aga ilma nendeta jäävad sündimata mõned suuremad ­asjad. Ehk olen osalenud Eesti rahvusvahelise kuvandi loomi­ sel. Kahju, et praegune poliiti­ line võim Eestis on seda head, innovatiivset ja liberaalset ku­ vandit tahtlikult ja järjekindlalt rikkunud.

Mis puudutab seaduseelnõu­ sid, mida olen vedanud, siis tähtsaim on muidugi karusloo­ ma­ kasvatuse keelamise eelnõu, mille olen koostöö loomakaitse­

9

organisatsioonidega viinud par­ lamendi suurde saali kahel korral. See on kahel korral ­ ­paraku ka parlamendi enamuse poolt tagasi lükatud, tänu põl­ lumajanduslobi suurele mõjule meie poliitikas, aga arvan, et karusloomakasvatuse hääbu­ misele Eestis olen kaasa aida­ nud kõvasti. Eestis on see nagu­ nii marginaalne, paar rebase- ja mingifarmi.

Olin SDE liikmena ka üks kooseluseaduse algatajatest, selle alusel on samasoolistel paaridel võimalik oma kooselu reguleerida, et tagada juriidi­ lised õigused kohustuste ja õi­ guste osas.

Hetk Vormsilt.

Foto erakogust

Olen aktiivsemalt olnud ka osaline metsateemalises poliiti­ kas, püüdnud SDE poliitikat ajada loodussõbralikumas suu­ nas.

Kas ma uuesti kandideerin, ei oska veel öelda. Võib-olla on mu mõjukus suurem ajakirjani­ kuna? Võib-olla kirjutan veel mõne raamatu, ideid on ja ­midagi on sahtlis. Samas ei ole ajakirjanikuna võimalik olla nende laudade taga, kus otsused sünnivad.

Kuidas oled suurepäraselt osanud ühendada emaksole­ mise ja karjääri?

Mul on 15-aastane poeg Holger Helmut, kes sel aastal peaks lõpetama põhikooli.

Arvan, et ma pole tegelikult teinud karjääri. Töö ja emarolli ühendamine on olnud minu jaoks selles mõttes lihtne, et ­ selleks ajaks, kui emaks sain keskeas, oli mu suurem töö aja­ kirjanduses juba enam-vähem tehtud ja tuntus olemas. Olen kogu elu olnud paras töönar­ komaan, kõrge saavutusvaja­ dusega ja enda eesmärkidele orienteeritud, aga üsna kehv suhtleja. Mu karjäär ongi jäänud suhtlemisoskuse taha, arvan, ei viitsi ega oska eriti seltskonnas aega veeta, pidu panna ja lõbus olla. See on suur puudus, sest õiged karjäärid põhinevad suhetel, suhtlemise kaudu luuakse usaldus.

Barbi Pilvre Riigikogu liikmena; vas. Toomas Jürgenstein, taga Eiki Nestor (mõlemad SDE), Riigikogu XIII koosseisu viimane istung.

Foto: Hardi Volmer

Kaili Kinnoni…

(Algus lk. 4)

punktini, kuhu sai ainult rede­ liga ja omal jõul. Ilus vaade, mis ilmnes, võttis ikka hinge küll kinni korraks. Millega kee­ gi ei olnud osanud aga tõeliselt arvestada, olid tuulepuhangud seal üleval ja selgus kiiresti, et peab kas esinemispaiga madala­ male ümber korraldama või üldse filmimise ära jätma. Pisut plaane muutes leiti sobiv katu­ senurgake, kus sai näha linna tagaplaanil, mis tekitas just õige sumiseva miljöö päike­ se­ loojangu-kontserdi jaoks. K­ o­ hapeal oli tunda, kuidas kohal­ olijate vahel oli kui üks energia ja koostöö üksteise vahel oli suurepärane.

Reede õhtu tuli kiiresti kätte ja meeleolud olid laes, laulja­ taril oli tõeline rõõm, ilmudes filmimisele naerulsui ja tõm­ mates ka teised oma energiaga kaasa. Päike hakkas vaikselt looja minema ja kuldne kuma Kaili näol, vaiksed linna hääled kauguses kuulda ja sinisest sinisem taevas linna kohal saat­ sid esineja mõnusalt kumisevat ja meloodilist häält suurepära­ selt. Kolmest erinevast vinklist võeti kontsert üles. Mis tõesti tõi erilise elu sisse lindistusele, oli liikuv kaamera Gimbal’i teh­ noloogial põhineval stabilisaato­ ril, mis võimaldab operaatoril liikuda nii, kuidas ta soovib, aga kaamera püsib alati loodis; nii saab hästi huvitavaid vaa­ teid, mida staatilisel kaameral ei ole võimalik üles võtta. Kui viimane lugu loojus päiksega ­ mõnusalt taevapiiri taha, oli kõik kui mingist maagilisest maailmast äratatud ja laulja­ tarile ilmus päikseline naeratus KAIRE TENSUDA näole, ta oli ise nii rahul kõi­

Ajakirjanikuna olin endale lapse sünni ajaks nime teinud, aga pärast seda olin muidugi paar aastat ,,varjusurmas“, sest ei saanud magada ja pea ei töötanud üldse. Siis taastusin paari aasta jooksul. 2009.a koondati mind Eesti Ekspre­ s­ sist, kui oli majanduskriis ja ar­ vamustoimetus likvideeriti. Et olin 2000ndate algusest paral­ leelselt töötanud ülikoolis (mul oli kaks töökohta, nagu paljudel eestlastel), keskendusin sellele ja tegin varasemate artiklite põhjal ära doktorikraadi – ülikoolis on ilma selleta üsna mõttetu töötada – kaitsesin 2011. Siis kutsuti ikkagi poliiti­ kasse, läksin, see tundus uus ja huvitav. Eks laps on pidanud sellega kohanema, et ema on vahel pikad õhtud ära ja reisib.

Koroonakevad koos koduõppega oli õudusunenägu, enda tööd ja kooliõpetaja tööd oli ikka väga raske ühendada.

gega ja oli kohe aru saadav, et esmakordne esinemine oli väga õnnestunud.

Küsides hiljem projekti juhi ja ka ühe Estonian Music Week’i direktori Sebastiani käest tema arvamust, vastas ta: „Mul on olnud au töötada Tartu College’i perega peaaegu aasta aega ja ühiskonna toetus on liht­salt vapustav. Küsisime selle ürituse jaoks vabatahtlikelt abi väga lühidalt enne filmimist ja kohe olid nad lahkelt kohal, valmis töötama tõhusalt, et kõik toimuks sujuvalt. Ilma nendeta ei oleks see olnud võimalik ja see on ainult üks näide sellest, kuidas Tartu aitab ühiskonda kokku tuua.“ Tulevase live stream kontserdisarja kohta oli tal veel mainida: ,,Meil on plaanis anda nii öelda ,,tagatoa“ juurdepääsu Tartu College’i vähim nähtud ja avastatud paikadesse, milleks on järgmiste kontsertide toimumispaigad.

Oleme palunud esinejatel, kes on meile tähtsad ja lähedased, pühitseda suurt juubelit meie­ ga.“ Kes soovib Kaili kontserti ja ka muud, mis toimus õhtu jook­ sul, järele vaadata, saab seda teha VEMU Facebook’i lehe­ külje või YouTube’i kanali läbi, kus on ka teisi huvi pakkuvaid ja meeleolukaid saateid vaata­ miseks. Kohe varsti kuulutame välja järgmised kontserdid live stream sarjas Eesti Elu, eposti ja sotsiaalmeedia läbi, nii et hoidke silmad ja kõrvad lahti!

Tekst KATI KIILASPEA,­­­ fotod PAUL KIILASPEA

Loe Eesti Elu internetis —

www.eestielu.ca

10

EESTI ELU reedel, 9. oktoobril 2020 — Friday, October 9, 2020

Government of the Republic of Estonia

English-language supplement to the Estonian weekly “EESTI ELU” Tartu College Publications Founding Chairman: Elmar Tampõld Editor: Laas Leivat 3 Madison Avenue, Toronto, ON M5R 2S2 T: 416-733-4550 • F: 416-733-0944 • E-mail: editor@eestielu.ca Digital: www.eestielu.ca

Russia and the fantasy of victimhood Thirty years ago the Russian empire collapsed. It was, at the very least, emotionally jarring in the early 1990’s.

However, the opening of society and the inevitable ­ improvement in the quality of life provided a cushion for the fall of Soviet communism.

Now the pain of economic hardship has boosted the rise of Russian intolerance toward anything Western, and the Kremlin has found a suitable self-identifier by assuming the role of hard-done-by victim.

‘Fascist’ is the favourite buzz-word for those who are seen to victimize Russia. The country has to portray itself as a downtrodden nation and conse­ quent national humiliation goes hand-in-hand with the victim syndrome.

To overcome this, no sign of weakness is to be displayed.

One has to stand tall, assert ­aggressive masculinity, adopt an alpha male role and express the country’s machismo most likely in the form of military prowess, via Georgia and Ukraine.

But assuming the persona of victim for Russia is logically ludicrous. In size Russia is by far the largest country, occupy­ ing a substantial portion of the earth’s land mass. Its nuclear boldness and natural resources are unmatched. It’s an unlikely fit for the image of a victim.

But Moscow insists that it’s the victim of constant aggression.

Vladimir Putin views Rus­ sia’s history as one of encircle­ ment and victimhood. This is probably connected with an ob­ session with WWII as a look back at the heroism in defeating Nazi Germany. Of course Russia denies any collusion with Germany through the Molotov-Ribbentrop Pact, and still claims to have been victimized by the Nazis. This ­ fixation with the past has been deployed in the continuing ­aggression against Ukraine as a repeat of the battles between 1941 to 1945.

In the Kremlin’s mind, it’s being victimized by the refusal of the West to grant it legiti­ mate rights to its former captive nations. Since no one recog­ nizes its right to invade Ukraine and Georgia, and brazenly ­annex Crimea, it’s thus a victim of imposed sanctions.

According to the Kremlin, the Russian diaspora suffers

victimization in post-Soviet areas. Consequently Moscow ­ reserves the right for Russia to intervene, militarily if neces­ sary. Some 25 million were left outside the borders of the Russian Federation when the Soviet Union broke up. Pro­ tecting the Russian victims has even been extended to include distant diaspora – even descen­ dants of anti-Communist White Russians self-exiled after the 1917 revolution, as well as ­recent migrants to the West.

Russia’s intention to over­ come post-imperial trauma is playing itself out through idolizing the heroics of WWII ­ veterans and their May 1945 “Liberation of Europe”. Ironi­ cally in recent years, through newly published studies, a major adjustment has shifted ­ from the Kremlin extolling Russian heroism to describing the fate of Red Army and NKVD victims. Russia’s touted role in the war has been chal­ lenged with accounts of the Soviet troops’ rape and pillage in occupied territories.

When the Communists’ ideological social model im­ ­ ploded, Russia claimed that the West reaped all of the benefits.

Russia, on the other hand, had sacrificed for 70 years “to make the world a better place”, yet was beaten into submission.

This time the notion of Russia as a victim was meant to put the West on an existential guilt trip.

As a comparison, one may ask, “Has Estonia adopted the role of victim to gain inter­ national sympathy?” September is the month that Estonians abroad commemorate the mass escape of tens of thousands from advancing red Army Esto­ nian in 1944. Estonians feared the probability of becoming victims of a repressive, totali­ ­ tarian, f­oreign power. In March and June Estonians memorialize mass deportations of 1941 and 1949 respectively.

To the dilettantes of Estonian history, we seem to have an ­obsession with loss, of recalling events that portrayed us as ­victims. But in fact many of the historical moments that Esto­ nians memorialize and celebrate as a nation are instances of ­triumph, of rejecting any possi­ bility of becoming a victim again. Independence Day in February, Victory Day in June

The government is supporting Tallinn in becoming the European Green Capital Stenbock House – At today’s Cabinet Meeting the govern­ ment decided in principle to support Tallinn City in the sum of 600 000 euros, in case the European Com­ mission chooses Tallinn as the Euro­ pean Green Capital 2022.

According to Prime Minister Jüri Ratas, the title of Green Capital is accompanied by an opportunity to introduce good initiatives in creating a healthy and sustainable environment and to promote the green way of thinking more broadly.

“European Green Capital has an opportunity to bring more atten­ tion to environmental topics.

The government also wants to contribute, and in the case of winning the title, to support or­ ganising the main events and projects of the winning year with 600 000 euros”, he said.

Tallinn City has made it to the finals of the European Green Capital competition.

Next week, the city will present the Green Capital specific pro­ gramme to the jury. In addition to the events of the winning year, Tallinn wishes to contri­ bute to the propagation of the 2021 European Green Capital model pre-programme and the successor programme in 2023.

18 cities applied for the title of European Green Capital 2022 in total. Dijon, Grenoble and Turin made it to the finals alongside Tallinn. The inter­ national jury will select the (Continued on page 11)

and August 21, which marks the re-gaining of freedom, are the backdrops for a more spirited observance of historical me­ mory. While the mass deporta­ tion commemorations elicit the moral indignation of Estonians, they are not meant to gain pity nor to weaponize the notion of victimhood. But tapping into historical memory serves to re­ mind others that Estonians will not let the crimes reoccur.

Open debate has sometimes focused on the how much im­ pact the “Singing Revolution” had on Estonians re-establishing their country’s independence.

Undoubtedly, song as a recog­ nizable component of Estonian culture has been internationally acknowledged not only as an attractive but also powerful ­ national trait. The Singing ­ Revolution was not spurred by a sense of victimhood. It was a uniquely Estonian characteristic of peacefully expressing its determination and resilience to ­ overcome 50 years of detested foreign domination.

LAAS LEIVAT

Nr. 40

Scouts work toward pandemic-free future

Peter Türk, Tauno Mölder, Alex Türk.

Photo: Maimu Mölder

Kotkajärve requires a helping hand even if most activities were cancelled this past sum­ mer. Nature grows and must be trimmed, buildings require repairs, firewood is a must, If, as anticipated, programs resume their traditional schedule, mem­ bers of the Skaudisõprade Selts, Põhjarada and Põhjakotka troops recently put their effort into keeping the Kotkajärv property on a stand-by status.

The volunteers gave their usual best, adhering to strict anti-­ Mikk Altosaar. virus protocol.

Photo: Maimu Mölder

Estonian World War Two espionage movie ‘O2’ premieres ERR, October 2020 An Estonian-made spy thriller, “O2”, set on the eve of World War Two, premiered in Tallinn Tuesday, after eight years in the making, ERR’s Menu portal reports.

The film’s title derives from an abbreviation of Army Headquarters II department, which was Estonia’s military intelligence unit at the time. ­ The movie is based on real-life events taking place in 1939, when Estonia was about to lose its independence.

With war about to break out, the head of the intelligence agency, engaged countering Soviet activity, gets assassinat­ ed. It turns out that there’s a traitor in the secret service and catching him is made a priority for one intelligence officer, Feliks Kangur (played Priit

Võigemast). At the same time, intelligence emerges that Stalin and Hitler have concluded an agreement which will have devastating effects on Estonia. ­ Feliks’s clandestine love affair doesn’t make the situation any easier.

The cast includes Finnish actor Sampo Sarkala, along ­ with Latvian actor Kaspars Znotinš, as well as several wellknown Estonian actors includ­ ing Elmo Nüganen, Rein Oja and Tambet Tuisk.

The movie is an EstonianLatvia-Lithuanian-Finnish co­production and wasdirected by Margus Paju (“Supilinna sala­ selts”), the screenwriters are Tiit Aleksejev, Eriikka EtholenPaju, Tom Abrams and Olle Mirme.

“O2’s” filming period lasted a total of eight years, with over 1,000 people participating.

Nr. 40

EESTI ELU reedel, 9. oktoobril 2020 — Friday, October 9, 2020

11

The bid to sell Peetri kirik Alja Pirosok

MLI launches DisinfoWatch project led by Marcus Kolga OTTAWA, ON (September 24, 2020) – The MacdonaldLaurier Institute is pleased to launch a new foreign disinfor­ mation monitoring and de­­bunk­ ing platform, DisinfoWatch. org, with a specific focus on COVID-19. The site will track and analyze foreign disinfor­ mation narratives, examining how they align and are ampli­ fied by domestic platforms, groups and actors.

Throughout the COVID pan­ demic, our information environ­ ment has become more polluted than ever; information is often misleading, false and often in­ tended to confuse and polarize us. Through a toxic mix of con­ spiracies, hoaxes, blatant fabri­ cations and propaganda, malign domestic and foreign actors are using our free and open infor­ mation environment against us.

“DisinfoWatch aims to moni­ tor, analyze, and expose the COVID “infodemic” and other forms of mis/disinformation,” explains project lead and MLI Senior Fellow, Marcus Kolga.

“The project seeks to encourage greater social resilience against harmful information manipula­ tion through education and awareness.”

“It is the first such Canadian platform to directly address and counter these threats and con­ cerns by building awareness of them.”

Through a network of do­ mestic and global partner orga­ nizations and experts, Disinfo­ Watch shares disinformation threat intelligence, trends and analysis, in order to provide context and understanding about who is engaging in the proliferation of disinformation and why they’re doing it. By developing greater understand­

ing of disinformation, Canada and its allies will be better pre­ pared to defend against it.

The scope of monitoring in­ cludes, but is not limited to mis/ disinformation appearing on: • foreign state-sponsored plat­ forms; • platforms aligned with malign foreign regimes; • conspiracy theory platforms that promote narratives that align with malign foreign regimes; • astroturf organizations and proxy groups operating in Canada aligned with malign foreign regimes; • accounts on social media platforms that share narratives aligned with malign foreign regimes, conspiracy theory plat­ forms and groups that both actively and passively pollute the information environment with mis/disinformation, regard­ less of intent; • third-language media in Cana­da and elsewhere that pro­ mote narratives that align with malign foreign regimes; and • instances of mis/disinforma­ tion posted and debunked by recognized fact checking orga­ nizations.

Digital literacy tools that have been developed by Journalists for Human Rights to build awareness of smart media consumption habits, and digital media hygiene, will soon be featured on the platform to further promote Canadian re­ ­ silience against mis and disin­ formation.

Development of the Disinfo­ Watch platform is funded by the United States Department of State’s Global Engagement Center and the US Embassy in Ottawa with support from Journalists for Human Rights.

The government…

of European cities and to ac­ knowledge the cities’ efforts in improving the environment and the quality of life. The Euro­ pean Commission will give the title to the city that has im­ proved the city environment, and is planning to change it as a whole through different ­activities.

(Continued from page 10)

winner of the 2022 title on 8 October.

The purpose of the Green Capital initiative, which origi­ nates from Tallinn, is to im­ prove the living environments

See ‘Truth and Justice’ on the web As part of its 2020 program, the Art Gallery of Hamilton Film Festival is screening the Estonian c­lassic ‘Truth and Justice’ on the web. It can be seen at any time from Friday, October 16 to Sunday, October 25.

On Sept. 6, pastor Salumäe spoke to his congregation from the pulpit of Toronto’s Peetri kirik of the need to liquidate and sell the church ­ building. An emergency assembly meeting, despite rising COVID-19 rates and ­ mounting public health con­ cerns, was scheduled for a prompt decision on Sept. 27.

An article titled “To be, or not to be. That is the question” appeared in Estonian and English in Eesti Elu/Estonian Life and Estonian World Review. In the Local Events section in Estonian Life and in the Estonians in Canada and Estonian Churches sections of the Estonian World Review, it announced a rescheduled annual assembly meeting (cancelled April 19 due to the pandemic) and the need to vote. It was ­accompanied by a photo of the church from pastor Salumets, with temporary construction markers occupying in one shot roughly one third of the space.

This bid should not be happening for six important ­ ­reasons.

1. Peetri kirik is not just a building, it’s architecture. That Estonians may not be as aware of the connection of architec­ ture to spirit, as they are of the connection of music to spirit, does not mean that connection to spirit is any less vital.

Neither a photograph nor a façade affords an experience of Peetri kirik as architecture.

On the occasion of a seminal exhibit, the Estonian curator is quoted in our national Canadian newspaper The Globe and Mail as saying about Peetri kirik: “‘I think it’s one of the best churches I’ve ever been to, and I’ve been to Italy,’ Mr. Kauge says without hesitation. ‘It’s just so cozy, and the light is perfect … I don’t know, I felt so good inside this church.’” “… Mr. Bach produced many churches ... his master­ piece, however, is St. Peter’s Estonian Evangelical Lutheran Church at 817 Mount Pleasant Rd.” 2. The special quality of Peetri kirik as architecture has not gone completely unnoticed. A major exhibit, celebrated first by the Canadian public in Toronto at VEMU and then at the Estonian Museum of Architecture in Tallinn, has ­heralded a new era of recogni­ tion for Estonian architecture.

The exhibit curated by Jarmo Kauge secured a place for Estonian architecture in the mainstream that it so richly ­deserves, at the same time as it disclosed the history of Estonian people to more than one public that had hitherto been unaware of its existence.

This may not yet be appreciated but in 2017 it initiated the voicing and discussion of its ­ special character and ideals.

An evolution of this discus­ sion on the basis of this material

development depends on the models of old do not and will continued existence and enjoy­ not work in the era of pande­ ment of the building as archi­ mics. Given the unprecedented tecture, and thus the mainte­ uncertainty, this is hardly the nance of a vital connection to time to sell off scarce commu­ its history and legacy. nity property that exists for the To those who claim we are common good. Such is the in inevitable decline, we can physical, spiritual and expressly ­advise they look to the example designed space of St. Peter’s and activities of the Alberta Estonian Evangelical Lutheran Estonian Heritage Society to Church. see extraordinary possibilities 5. It is imprudent, to be of preservation and collabora­ ­generous, to ask the congrega­ tion in diversity across many, tion to ignore the advice of all many generations! our Public Health officials to 3. Now, or further on, there is a attend an important meeting and tried-and-true solution to the church service at this time. It is problem of preserving architec­ clear COVID-19 has necessi­ tural heritage sustainably. It is tated much rethinking; the fate called adaptive re-use. The very of Peetri kirik should be no qualities of midtown Peetri exception. kirik that have been noted as 6. It is important who does the especially suited to its function rethinking of the future of as a church – a cosiness, the Peetri kirik. Is it fair that only perfect light, an overall feel- the directors of an organization good vibe – also lend them­ do the thinking and the rethink­ selves well to a community ing? How important is it not to centre. Examples of adaptive disenfranchise members of a re-use include Cecil Com­ community, for example those munity Centre in downtown “older family members” who Toronto, a former synagogue. may not know their way around For decades, multipurpose rent­ a computer? Harvard prof. als and meetings there have Michael Sandel’s argument for included the activities of a a politics of the common good ­society for the advancement and vs. The Tyranny of Merit, as his preservation of Tai Chi, which recent book is titled, offers is also about spirit. In society at some insight into these per­ large, performing artists and sistent questions. others displaced from large ­ We live in an age of winners venues during COVID have ­ and losers, where the odds are started looking for long-term stacked in favour of the already options. The need for “safe” fortunate.

Sandel highlights the possibly midsize venues to hubris a meritocracy generates relieve the stresses of isolation among the winners and the has never been as great for all. harsh judgement it imposes on The active Estonian commu­ those left behind.

He offers an nity includes guides and scouts, alternative way of thinking seniors, and other groups cur­ rently in need of a replacement about success – “more attentive for the home they, and other to the role of luck in human affairs, more conducive to an ­active communities, had at Eesti ­ Maja, or the place they may ethic of humility, and more­ hospitable to a politics of the need in our new circumstances.

We have many innovative common good”. In the words of and creative thinkers. What is an online reviewer, “The more preventing them from coming we think of ourselves as self-made and self-sufficient, together, with support from the ­ broader community which has the harder it is to learn gratitude valued and developed expertise and humility. And without these in adaptive re-use, to address sentiments, it is hard to care for the potential of this option for the common good.” https://www.tvo.org/video/ Peetri kirik?

4. Perhaps the main argument m i c h a e l - s a n d e l - w h y - m e r ­ for consolidation at Tartu it-is-destroying-democracy College was its solid self-­ On the 50th anniversary of financing capability as a student Eesti Maja, chairman of the residence, but this has been board Osvald Piil is reported to hugely impacted by COVID-19, have emphasized it had been with no end in sight anywhere the Estonian community’s or anytime soon. Students are House of Parliament. The mem­ not travelling to Canada and bers of Peetri kirik’s congrega­ universities have gone online. tion justly need to be engaged, The terms of Tartu’s financing heard, and respected for their preclude rental to anyone but contributions to working through students in the school year. The its meaning for them as persons Age of COVID, as coined, is and its place as they see it in a upon us. Brilliant business larger enduring perspective.

12

EESTI ELU reedel, 9. oktoobril 2020 — Friday, October 9, 2020

Filmmaker Helga Merits: “It became clear once more how precious time is”

Lea Kreinin Helga, you visited Estonia this winter, just before the corona panic started.

I was in Estonia at the end of January, start of February, when it became clear that this new virus, corona, might become a ­ real threat to many people.

Within a few days all face­ masks were sold out. A Chinese couple, tourists, staying in a ­hotel in Tallinn, were taken to a hospital for turning up late for breakfast. People coughing got a suspicious look.

Returning to Holland I was still optimistic or naïve, or both, about my possibilities to travel to the US and Canada in the month of May. So, in February, I was organising my trip to Seabrook for recording a second round of interviews. I ­ would have also gone to New York, Chicago, then to Toronto for the whole month of August.

Especially when the situation in Italy became so alarming and numbers of people who had

coronavirus in Holland were rising in March, it was clear that travel was no longer ­pos­sible.

The Corona has closed down the whole world. How has life been in Holland?

There was a lockdown in Holland, but happily we could still go out for a walk. The centre of Amsterdam was so ­ quiet and with spring starting, the fresh green on the trees, the silence because of the lack of tourists, of traffic, it was beauti­ ful.

I cycled several times to a park at the edge of Amsterdam where there is usually so much noise from planes flying over that it is no longer a nice place, but without the sounds of air­ craft engines, it was possible to enjoy the landscape and it was again a great place to be.

I work mostly at home, so at the start not that much changed for me, but the archives were closed and for me travel is es­ sential. Though USA was not possible, I still hoped I could come to Toronto for the month of August. In June, the Euro­ pean Union started to work on a list of countries to which one could safely travel to. At the end of June, early July, I waited for this list. The negotiations were still going on. Finally it was published and to my great joy Canada was on the list, but then Canada decided to keep its borders closed. During the month of July, I hoped for a change, but none came.

But I could go to Estonia. I wanted to use my time for work, for writing, but it became mostly a holiday.

What interesting things did you do in Estonia?

I couldn’t stay with my aunt in Tartu, who is 90, as we had to keep her safe, but I could stay in the countryside, not far from Tartu, at a friend’s place.

There was a small river near­ by for swimming, but my friend also took me to different lakes, to the seaside, to the forests for mushroom and blueberry pick­ ing, all traditional Estonian ­activities I had not done before.

Travel to Estonia became a ­discovery of the countryside as such a peaceful and quiet place, with the changing of light at sunset, also a magical place.

And in certain ways a healing place as well, as in nature it doesn’t matter who you are, what you are – you can just be.

Thanks to Epp Sonin, I could also stay in Tartu. With some­ one of the Pallas Art School, we discussed a plan about ­giving a workshop there in the autumn. Again, my time ­schedule became most difficult as by that time, due to the rising numbers of people with ­ corona in Holland, it was not

Language Lounge: Vanasõnad from Virumaa Vincent Teetsov Across Lääne-Virumaa and Ida-Virumaa, two counties that used to be one under the name Virumaa, there is a pro­ liferation of local vanasõnad (“proverbs”), balanced with an awareness of linguistic impact from Finnish and Russian. Anneli Baran-Grzy­ bek (Senior Researcher at the Estonian Literary Museum) gathered together a large col­ lection of these. Together with the research of folklore scholar Arvo Krikmann, this collec­ tion indicates that Virumaa has among the largest number of their own vanasõnad of any region in Estonia. Many of these are connected to folk songs.

Among the collection of say­ ings that spring up and vary from town to town, a few from the former kihelkond (“parish”) of Viru-Jaagupi stood out as connecting to sayings that we use in English, along with a few that maybe we need to import into our conversations: Kolm on iga asjale hea. (“Three is good for every­ thing.”): Three is an auspicious

number. It plays a part in spiri­ tual beliefs, with the trinity in Christianity for example. The symbol of the triskelion ap­­ peared in Ancient Greece, and also emblazons the flag of the Isle of Man. The number three shapes science and engineering in the form of the triangle.

Then there’s the saying “The third time is the charm.” Aside from symbolic appearances, three denotes a certain kind of perseverance. It dispels the no­ tion of a “natural” who imme­ diately succeeds at a complex task from the first attempt.

Goldilocks found the third bowl of porridge to be just the right temperature after two that weren’t satisfactory. Three is good for everything because it ties us to stories, with begin­ nings, middles, and ends.

Stories themselves guide our own behaviour so that we don’t make the same mistakes as characters we hear about.

Igal maal ise viis, igas kohas ise kombed. (“Every country has its own way, every place has its own customs.”): This vanasõna has echoes of the say­ ing “When in Rome, do as the Romans do”, which has been

clear when I could return.

You are currently working on an exciting new project.

Perhaps you could shed some light on it?

This autumn, it still is not possible to travel to Canada and now also not possible to travel to Estonia. But research can be done, as I can do it partly from home. One of the projects I work on is about Seabrook Farms, which I mentioned as one of the places I had wanted to go to. It was a place where some 900 Estonians from the refugee camps in Germany came to live.

At Seabrook Farms, many nationalities, people with dif­ ferent backgrounds and cultures, lived together. The largest group were the Japanese Americans who had been interned during the first years of the war and had been looking for a new place to live. The second largest group were the Estonians. There were also some 200 Latvians.

Valdis Basins was raised there as well. He was a Latvian-American and one of the few who was truly clear about his identity. He remem­ bered much of the life at Seabrook Farms and knew a lot about its history.

mals like donkeys, horses, and oxen. On one hand, it could be attributed to Saint Augustine of like the English saying “hold on Hippo. For the people of West for dear life”, uttered when tur­ and East Virumaa, sitting on the bulence and danger are ahead. route that leads to Russia and In times past, health and wealth being able to look across the were uncertain for those who Gulf of Finland creates an acute worked the land, due to less-­ awareness of different national advanced medicine and bad harvests for instance. In cases and regional customs. Estonia ­ has its own language that con­ like these, we hold onto and trasts heavily from even the appreciate people and things Finnish that it is grouped that are precious to us. We together with in the Finno- brace ourselves.

On the other hand, imagine Ugric language family. We’re reminded of these differences you spent years looking for a that are to be acknowledged and significant other in a small town respected to maintain friendly and finally someone came relations between visitors and around that you clicked with, and you didn’t want anyone hosts wherever they may be.

Aeg parandab haavad, aga else to divert their romantic jätab armid. (“Time heals ­interests away. Well, then you’d wounds, but leaves scars.”): really yoke them to you!

Have you ever been comforted Kuera ei ole, haugu ise. with the saying “Time heals all (“There is no dog, bark your­ wounds”? This version is a little self.”): The spelling of the word bit more honest about ex­ ­ “dog” (koer) in this phrase periences that cause more appears to be augmented for the ­permanent trauma. Pain can be local dialect. If Estonians have overcome, but we may be a succinct ode to self-sufficiency, reminded of it from time to this would be it. True to time. It doesn’t have to scare Estonian humour, it’s a very us, though; it can teach us and direct and dry statement. When enrich joyful moments. you want something to be done, Igalühel ikke oma kallis. you can’t expect others to do it (“Everyone yoke their dear.”): for you. At least not all of the Yokes hold together farm ani­ time. Estonians aren’t afraid of

Nr. 40

He suddenly passed away in May. It was not because of ­corona. It was a shock because it was unexpected and I had hoped to see him in May, then September, not knowing yet it would have to be next spring. It became clear once more how precious time is.

Together with Rein Kirss, I work on a project about the Finnish Boys (Soomepoisid).

We had recorded interviews with seven Finnish Boys last autumn. We had hoped to meet in Estonia this summer to work together, but Rein, who lives in the US, couldn’t come to Estonia.

What are your future plans?

It is hard to sit at home and wait until travel will again be possible. There are so many people I would like to see again, to meet, to talk and to hug, yes, that would be nice as well. But I know that for many people the pain will be greaterr and the feeling of powerless­ ness bigger.

There is still the need to be patient to remain optimistic and to be creative by staying in touch in many different ways.

Happily, there are now various possibilities. This makes it pos­ sible for me to continue with all my research.

I would like to invite every­ one who could help with either the Seabrook Farms or Finnish Boys (and girls) projects to contact me. I’m looking for memories, stories, diaries, pic­ tures, information, everything that might help to make the films.

Hopefully next spring, it will again be possible to meet every­ one in person whom I couldn’t see this year.

getting their hands dirty and breaking a sweat to accomplish their goals.

Conversations and spoken traditions like these roll off the tongue and are taken for grant­ ed. At least as far as English goes, proverbs and idioms may become “clichés” that are ac­ tively avoided in the written word. Yet, if you were to hike from Tapa to Narva and speak with the locals, you’d come across quite a few emeralds of wisdom and humour; and you never know when they’ll come in handy.

A book of vanasõnad.

Photo: vanajahea.ee

Nr. 40

EESTI ELU reedel, 9. oktoobril 2020 — Friday, October 9, 2020

13

The music lives on: Uno Kook’s Estonia Orkester manuscripts Vincent Teetsov On October 3rd, after moving through various homes and storage units for safe-keeping over the years, the handwrit­ ten arrangements of Estonia Orkester’s conductor, Uno Kook, were brought out of an office unit in Leaside, Toron­ to. From here, they were brought to the archive of VEMU (the Museum of Esto­ nians Abroad) at Tartu Col­ lege, to hold onto the legacy of this historic EstonianCanadian orchestra.

Estonia Orkester was found­ ed in 1957 when the woodwind ensemble of Toronto Eesti Meeskoor (Estonian Male Choir) sensed the demand for classical music performances and formed their own separate group. For that endeavour, they sought Uno Kook (born in Tartu on February 4th, 1919), an Assistant Director for Toronto Eesti Meeskoor, a choral con­ ductor, and an excellent French horn player.

Estonia Orkester’s members played a broad selection of Canadian, American, and Euro­ pean classical pieces, and of course, their performances brought the best of Estonian compositions to audiences in North America. They played at prestigious venues, including Maple Leaf Gardens and ­several Vabariigi Aastapäev (Estonian Independence Day) concerts during the late 80s and 90s at the University of Toronto’s Convocation Hall.

Looking through the boxes, a few albums with photographs, newspaper clippings, and con­ cert programs were discovered, bringing back memories of per­ formances for many different cultural communities around Toronto, including Latvian, Lithuanian, and Finnish audi­ ences.

Nearly 25 years after the passing of Kook, members of Estonia Orkester have conti­ nually preserved the orchestra’s legacy. On this particular occa­ sion, Toomas Heinar was be­ stowed with the responsibility of transporting Uno Kook’s hand-written arrangements of Estonian songs that could not be found anywhere else. Kook was prolific, arranging many songs over the decades to suit the players of the orchestra.

Kook is remembered for being a stickler about timing, ­ bringing out precise playing

Photo: Estonia Orkester archive

over countless hours of re­ hearsals on the Toronto Esto­ nian House stage, in the väike saal (“small hall”), and towards the end, in the classrooms of the Estonian House. Occasion­ ally, frustrations developed as older players couldn’t see the notes clearly with deteriorating eyesight, such that they would play entire pieces just from memory. For example, while ­rehearsing in the late 80s, trom­ bonist Veiko Nõlvak was not able to see the notes in front of him and said “pole vajagi noote!” (“I don’t even need the notes!”). Nevertheless, he played the whole piece perfect­ ly. The orchestra was a place for musicians of all ages.

Toomas Heinar is one of the remaining members of Estonia Orkester. He joined as a trom­ bonist in 1972, along with a handful of other young musi­ cians who had a remarkable opportunity to play Estonian ­ music that they wouldn’t have had the chance to play other­ wise, alongside formally trained musicians from Estonia. Heinar specifically remembers sitting between Veiko Nõlvak and Peeter Liima, who gracefully moved through scores with crisp and clean tone. Nõlvak was playing a bass trombone that was obtained after emigrat­ ing to Canada. Along with the double bass played by Alex­ ander Kerk, these are instru­ ments that have been passed on and are still being used to this day.

Herbert Kasenurm and Volde­ mar Gustavson were the unofficial archivists and social organizers of the orchestra, hosting get-togethers and Christmas parties for as long as they could.

Uno Kook passed away on the 27th of August, 1995. It was a devastating loss for all of the orchestra’s members. In 1999, Gustavson organized a recorded memorial concert for Kook at the Estonian House. The con­ cert, which brought Estonia Orkester to its conclusion, ­featured performances of Kook’s favourite arrangements, con­ ducted by Gustavson.

Despite their professionalism and high caliber performances, many of the orchestra’s mem­ bers worked in professions out­ side of music. The time put into the music by these musicians was a pure labour of love, founded upon a participation in the arts, which Toomas Heinar says gives value to one’s life.

To him, music “bears your soul with sincerity. It’s like saying ‘this is who I am’. And to have an audience is so rewarding.”

Behind the notes scrawled on staff paper is a story of joy and care in music, and of the life­ long friends that are made in the process.

Axtonia: Transporting Canadian country grit to central Tallinn Vincent Teetsov The first time I saw an axe throwing establishment for myself was on Agricola Street in Halifax, Nova Scotia. While it seemed fitting enough for Canada – plaid shirts, lum­ berjack beards, toques, and all that – I wondered if indoor lobster fishing might be a more suitable corporate bond­ ing activity for the east coast.

Not long before that, it was actually a friend who initially mentioned the nascent sport forming in Estonia. Axtonia is Estonia’s first, and so far only, place where you can go for a drink (certainly not more than two) and throw axes (kirve­ viskamise). Might we call Axtonia a type of kirvesaal (“hall of axes”)? Or a kirve gild (“axe guild”)? I don’t know if these terms could ever fit into the Estonian lexicon, but it suits the image of a sport that could take place in a viking mead hall or a logger’s cabin in the Canadian wilderness.

Actually, it’s more centrally located than that. At Liivalaia 5 in Tallinn, a 12 minute walk from Vabaduse väljak, you’ll find a bright, laid-back hangout spot with tables, chairs, and sofas to enjoy some beer and ­ snacks before, during, and after you throw.

I wasn’t just joking though, there is actually a two beer limit, as Axtonia takes safety ­ just as seriously as they do ­having a good time! There are chainlink fence barriers in be­ tween lanes. And to answer a common question, it is unlikely that their provided wooden-­ handled axes would bounce back at you, compared to those with metal handles.

It’s straightforward. For 17 Euros (roughly $26.50 CAD) per person, you get your own supervised lane for two hours, to throw at the wooden target at the end of the lane. After six hours, if you put the right amount of force into your throw, that wood will be decimated and likely need ­ changing.

Estonian-Canadian entrepre­ neur Erik Rudi Jylli and his cousin are the owners of this centre. Erik also steps in at the beginning of sessions to give an instructional overview of the technique, before letting you give it a go. Rave reviews indi­ cate that Axtonia has become a solid fixture in the recreational landscape of Estonia’s capital.

Erasmus Student Network (ESN) has even gotten into axe throwing: as part of the ESN card, you can get a 10 percent discount on a session of axe throwing. In terms of promo­ tion, they’ve kept it simple, tempting international students with “great and safe anger management for all ages!” ­ Hey, formalizing all that learning agreement paperwork

Photo: Estonia Orkester archive

is frustrating!

What’s more, Axtonia is a place where you can “unleash your inner viking”. On at least a local level, it’s interesting to note that this sport is con­ sidered a viking activity. A European pastime. Jylli was spot-on when he said this ­activity fits well with Estonian culture. It’s athletic in a rustic way. It’s doesn’t have too many bells and whistles either. Sharp metal and wood can’t be exag­ gerated or become cumbersome with extra gear. Adding to the viking ambiance is the chance to don a helmet and shield while you’re there.

Writing for Tuglas-seura, the Finnish-Estonian friendship so­ ciety, writer Ville Hytönen ­refers to the character of Andres from part one of A.H. Tamm­ saare’s Tõde ja õigus, when talking about kirvevise. Axe throwing could be a party activity, but you could do it ­ alone just as well. Like Andres, you can go your own way, with individualistic intensity, serious­ ness, and focus.

It’s almost surprising that it’s only more recently that axe throwing has caught on in Estonia. But it stands for an Estonian willingness to embrace the classics. To throw an axe is a simple pleasure.

Photo: Axtonia

14

EESTI ELU reedel, 9. oktoobril 2020 — Friday, October 9, 2020

Nr. 40

ELLEN – Moerolt pääsenud (II) Kirja pannud Maie Ilves (Algus EE # 39, 2.10.2020) Ellen elas Võsul viis aastat, alustas kooliga ja kohtas palju noori, kellega sõlmis eluaegse tutvuse. Kool peeti Rahva­ majas ja Ellenile ei meeldinud õpetajad, aga ta mäletab tore­ daid juhtumeid Võsu ajast.

Meenutab lihavõtteid, kui lastega rannas ringi jooksis.

Oli varakevad ja ilm jahe, aga keegi nimetas, et läheme ujuma. Suure kiiruga sai rii­ ded seljast võetud ja vette joostud. Keegi ei julgenud öelda, et on külm.

Ellenile meeldis korjata kompvekipabereid ja ühel päeval, kui ema läks teda aiast otsima, oli ta kadunud. Sai otsi­ tud ja muretsetud, aga last ei olnud kusagil. Lõpuks kutsuti ­ politsei appi ja Ellen leitigi üles poe tagant, prahihunniku otsast kompvekipabereid otsimas.

Kindlasti oli Alidel tööl käi­ mise ja väikese lapse eest hoolitsemisega pinget rohkesti. ­ Sugulased olid eemal, ei olnud kedagi vahel abiks paluda. Ta vajas ka enda jaoks aega. Alide pani Elleni voodisse, keeras KANADA UUDISED

OTTAWA. Kanada peaminister Justin Trudeau võib kergemalt hingata. Pärast septembrikuist troo­ nikõnet oli õhus võimalus uuteks valimisteks. Teisipäeval toimunud usaldushääletusel said liberaalid ka NDP toetuse ning see võimaldab Trudeau’l jätkata peaministrina.

• OTTAWA. Roheliste Partei liikmed valisid uueks juhiks Toronto advokaadi Annamie Pauli, kes asendab ametist lah­ kuvat partei kauaaegset juhti Elizabeth Mayd. Valimiskam­ paania toimus suures osas vir­ tuaalselt. Ametit üle andes palus May kanadalastel teha rohkem kliimakriisi heaks. Võidukõnes ütles Paul, et rohelised on prae­ guse momendi partei, mida kanadalased vajavad. (Lüh. CBC) • TORONTO. John Turner, Kanada 17. peaminister ja endine liberaalide partei juht, kes oli aastakümneid Kanada föderaalpoliitikas, suri 19. septembril 91 aasta vanuses. ­ Teisipäeval toimusid Torontos Michael’s Cathedral Basilica’s riiklikud matused, kus järgiti pandeemia tõttu vajalikke rah­ vatervise eeskirju. Turner’it meenutati kui põhimõttekindlat poliitikut, lojaalset sõpra ja suurepärast kanadalast.

(Lüh. CBC) • OAKVILLE, ONT. Kanada peaminister Justin Trudeau ja Ontario peaminister Doug Ford teatasid neljapäeval föderaalsest ja provintsipoolsest ühisest investeeringust Ford Motor Co. Oakville’i tehasesse elektriau­ tode tootmiseks. (CP24)

ukse lukku ja läks jalutama.

Ellen ärkas ja märkas, et uks oli lukus, välja ei saanud. Ta ronis üles akna peale, tegi haagid lahti ja riputas jalad välja. Tal ­ oli seljas vanast linasest suhkru­ kotist särk. Kui nägi ema tule­ mas, käes männioksad, ehmatas ta koledasti, aga kui ema oksad ukse ette maha pani ja jalgu pühkis, kadus kartus kohe.

Ellenil oli veel mõned aastad algkoolis käia, kui Alide määrati Rakvere valla õeks. Rakvere on samuti Põhja-Eestis, Balti mere lähedal.

Rakveres elades tutvus Alide ühe õega, kellel oli Elleni ­vanune tütar ja nad käisid koos algkoolis. Ta kasvas kiiresti oma riietest välja ja Ellen sai palju ilusaid riideid, mille üle ta oli väga rõõmus. See tegi ka Alide elu kergemaks ja aitas neid rahaliselt paremini toime tulla.

Ellen lõpetas kaks viimast aastat kõrgete hinnetega ja sai kooli juhatajalt kingiks portfelli.

Huvitav kokkusattumine, et kui Alide oli Elleni vanune, käis ta samas algkoolis Rakveres. See asus linnaosas, mida kutsuti ,,Kondivalu“.

Kui Alide määrati Tallin­ nasse Nõmmele tuberkuloosi-­ raviasutusse, tuli jälle kolida ja Ellen lõpetas gümnaasiumi Nõmmel 1942. aastal.

Ellenil oli kavas minna õppi­ ma Kodumajanduse Instituuti Tallinnas, kuid poliitiline olu­ kord muutus kiirelt. Sakslased hakkasid Eestist välja tõmbama ja venelased ootasd võimalust Eestit taasvallutada. Jõhkrad mälestused 1941. aastast, küü­ ditamistest ja vangistamistest venelaste eelmisest okupat­ sioonist, panid inimesi otsima võimalust riigist põgenemiseks.

Kel võimalik ja peamiselt läbi tutvuse rannarahva kaudu, põ­ geneti Rootsi. Saksamaale viidi suurte saksa sõjalaevadega.

Soome põgenesid üksikud, kuna Soome ja Vene kokkuleppel pidi Soome eesti põgenikud Vene­ maale tagasi andma, kuid soom­ lased võimaldasid siiski kiiret edasiminekut Rootsi.

Tartu Ülikooli sisseastu­ mi­ seks nõuti aastast tööteenistust Saksamaal. Pealegi oli kuulda, et palju noori pandi tööle sõja­ tööstustesse. See aitas Ellenil otsustada Tallinna jääda ja registreerida ennast Kodu­ ­ majanduse Instituuti, kus ta ­õppis kuni septembrini 1944.

7. juulil 1944 oli Innul suur pere ja tuttavate kokkutulek, Elleni leeriõnnistamine Ambla vanas kirikus. Oli palju rahvast koos ilusal suvisel päeval. See oli vast viimane selline kok­ kutulek. Mure vaevas kõiki.

Tulevik oli teadmata.

Innu talu oli väike – suur elutuba, suur köök, aga ainult üks magamistuba, kapiga pooli­ tatud. Köögi ühes nurgas oli vanavanaema Louisa (elas 92 ­ aastani) voodi, kus koer Muri valvet pidas. Palju ruumi köögist võttis suur pliit. Aga suur kasu oli aidast, kuhu oli kokku viidud voodid ja vane­ mad mööblitükid, mida toas enam ei kasutatud. Neid sai ala­

ti abiks võtta magamisruumi puudusel.

Sel 1944.a suvel oli Innul koos palju pere lapsi. Vanematel olid oma mured ja lastel maal lõbus ringi joosta. Koos olid onu Juhannese neli tütart.

Toomas sündis mais ja liiga noor, et meiega ühineda; onu Roberti poeg Mart, aga ta vend – noor Robert, oli ka liiga noor, et osa võtta. Ta sündis, kui isa oli Vene armees. Onu Hugo kaks tütart Viive ja Kaili tulid Tartust. Tädi Linda lapsed Peeter, Jüri ja Hilja Kuru talust, mis meile päris lähedal oli.

Vahel ronisime kõik pikale vankrile – pikklauale – ja hobune viis meid Kurusse ja sealt edasi ka Suugale, mõisa­ majja, mida onu Juhannes rentis. Ta tütred Silvi, Kaidi Tiiu ja Mall viisid meid seenele. Nad teadsid parimad kuuseriisikakohad. Siin nimetan ka ennast, allakirjutanut – Maie, Karli tütar. Ka mina võtsin ­sellest kõigist osa.

Innu Berendsenide pere – taga Linda, Elmar, Alide, Hugo, Juhannes, Robert, Karl; keskel Innu Papa ja Mamma Anette ning Innu vanapapa ja vanamamma; ees Marie ja Endel ning üheaastane Ellen.

Tädi Marie pojale Lehole tuli kopsupõletik ja ta suri. See oli eriti kurb sündmus. Tädi Marie jäi Eestise ootama oma Vene armeesse värvatud mehe taga­ ­ situlekut.

Ellen hoolitses meie kõikide eest. Suur vann veega oli sireli laubes ja me saime kõik järje­ korras puhtaks pestud. Juuksed olid eriti tähtsad. Meil kõigil olid täid. Ellen tõi Ambla aptee­ gist sabatilli äädikat, et neid hävitada.

Innu papa, Ellen ja Salme (Karli naine, Maie ema) 1943.a Innul.

Sakslased tahtsid väga eesti mehi sõjaväkke mobiliseerida.

Nii sõitis ka ühel päeval Innu hoovi auto saksa ohvitseridega.

Mu isa Karl ja onu Endel olid maal ja jooksid peitu. Ellen oli kohast teadlik ja sõitis rattaga neid hoiatama. Suure kiiruga kukkus traataeda ja vigastas oma jala ja reie. Veel praegu on armid järel.

Saksa valitsuselt tuli käsk kõik haiged Nõmme Tuber­ ku­ loosi Kliinikust kohe Saksa­ maale evakueerida. See oli kliinik, kus Alide töötas. ­ Patsiendid olid peamiselt eesti sõjaväelased. Nüüd oli kindel, et mõne päeva jooksul on Eesti venelaste poolt vallutatud. Alide pidi abistama patsientide üm­ berasumist ja Ellen läks emaga kaasa. Nendega ühines veel Eha, Elleni sõbranna kui pere­ konna liige.

Ellen ja Eha keetsid mune ja pakkisid toidukraami kaasa võtmiseks. Ellen kinnitas ratta ­ külge kohvri ja õhukese teki ja kolmekesi hakkasid minema mööda Vabaduse puiesteed Tallinna sadama poole. Vaba­ duse puiesteel marssis lauldes vene sõjavangide kolonn.

Sadamas olid mitmed laevad ja palju askeldamist. Ellen jättis oma ratta kai äärde, võttis kohvri ja teki. Neid juhatati laeva suunas nimega MOERO. ­ Laev oli märgitud ,,Red Cross Hospital Ship“. Laeval oli kolm korrust, kus naridel lamasid haavatud eestlased ja muud haiged, peamiselt Nõmme sana­ tooriumist. (järgneb)

Innul 1936/1937 a – kuus onu- ja tädilast – paremal Ellen, ees vasakul Maie.

Ühe- ja kaheeurosendised võivad käibelt kaduda Euroopas on taas kõne all plaan lõpetada ühe- ja kahe­ sendiste vermimine.

Eesti Pank laseb aastas ring­ lusse 21 miljonit münti, millest enam kui pooled on ühe- ja ka­ hesendised. Panka tagasi need sendid reeglina ei jõua ja kaovad kuhugi ära. ,,See on päris suur probleem.

Kas ta nüüd just nuhtlus on, seda ei julge öelda, aga 50 ­protsenti meie poolt emiteeritud müntidest on ühe- ja kahesen­ dised. Selline vahekord on ab­ soluutselt ebaloogiline,“ rääkis Eesti Panga sularaha- ja taristu­ osakonna juhataja Rait Roosve.

Mitmed Euroopa riigid on juba neist loobunud, sest tüli on neist rohkem kui tulu. Ka Läti ja Sloveenia olid üsna lähedal sellele otsusele, kuid hinnatõusu pelgavate pensionäride survel

loobusid.

Mitmes Euroopa riigis on mindud ümardamise teed (ostu­ summa ümardatakse viie sendi täpsusega) ja näiteks Iirimaal saab ostja kassas valida, kas ostusumma ümardatakse viie ­ või ühe sendi täpsusega. Üheja kahesendiste kasutamine kaha­ nes pärast seda muudatust nii palju, et nüüd vermitakse neid vaid numismaatikute jaoks.

Euroopa Komisjon ootab ar­ vamusi aasta lõpuni ja otsus ühe- ja kahesendiste kadumise kohta tehakse 2021 aastal.

Roosve sõnul räägib sentide kadumise poolt nende suur ökoloogiline jalajälg. ,,Sendid on projekteeritud 1990. aastatel, see on terassisuga münt, mis on kaetud vasega ja need ei ole taas­ kasutatavad,“ selgitas ta.

Kui 10-, 20- ja 50-sendiseid saab üles sulatada ja uuesti ver­ mida, siis terase ja vase eral­ damine on oluliselt kallim mün­ di enda väärtusest. (ERR/EE)

Nr. 40

EESTI ELU reedel, 9. oktoobril 2020 — Friday, October 9, 2020

15

AVASTA KODUPAIKA – AJALOOLISI KOHTI ONTARIOS

Cochingaming ehk veekogude kohtumispaik Tekst ja fotod Kati Kiilaspea Suure kiirtee 401ga pisut Bowmanville’ist ida poole sõites ja võttes Ontario Street’i lõunasse, leiate aja­ loolise külakese nimega Port Hope. Praegusel aastaajal näeb asulat läbiva jõe ,,kala­ redelil“ lõhede ja forellide tee­ konda ülesvoolu, kuna on kudemisaeg, mõningaid kalu võib näha hüppamas isegi kuni pooleteise meetri kõrgu­ sele kärestikust üles! Võib ka ringi kõndida ja avastada 19. sajandist pärinevat linna­ keskust, kus on mitmed resto­ ranid, minna rattamatkale looduskaitsealal või ka kõndi­ da mööda järveäärset rada, mille lähedal elavad mitmed erilised linnu- ja loomaliigid, mida harva näeb. Aga vaata­ me, kuhu rännak läbi küla ajaloo meid viib ning kuidas ja miks sinna originaalselt tuldi.

Huroonide ja irokeeside hõi­ mud olid juba ammu leidnud ja elanud piirkonnas, kuhu Port Hope tulevikus rajati, kuna seal tulid kokku jõgi, mille nimeks

nad panid Ganaraske tähendu­ sega ,,kudemispaik“ ja Ontario järv, nii et kalu ja loomi oli seal küllalt, millest elada ja jõgi pakkus head liikumisvõimalust ­ põhja poole. 1680. aastatel jõudsid esimesed Euroopast avastajad, spetsiifiliselt Prant­ suse karusnahakauplejad kohale ja hakati läbirääkimisi pidama pärismaalastega. Sada aastat hil­ jem oli uus Ameerika Ühendriik tekkinud ja kardeti, et nad taha­ vad põhjapoole liikuda, et riiki suuremaks teha ja nii rajati uus leping, lubades Ontario järve põhjakalda asulaid alustada, pärismaalaste maa võeti sellega äkitselt nende käest ära. 1792. aastal küsisid ärimehed Johna­ than Walton ja Elias Smith ku­ berner Simcoe käest, ÜlemKanada pealikult luba, et rajada 5 Hope’i valla piirkonda ja saada maad, kuhu saaks asustusi ­te­kitada.

Juba aasta pärast oli sinna kolinud 40 perekonda ja nii oli­ gi küla algatuse saanud, nimeks sai Smith’s Creek ühe endise nahakaupleja mälestuseks. Peale 1812. aasta sõda otsustati, et piirkonnas peab rohkem olema

Inglise päritolu elanikke ja et asulal pidi olema esinduslikum nimi. 1817. aastal nimetati koht ümber Port Hope’iks valla nime ja ka Quebec’i kindralkuberneri Henry Hope’i järgi. Esimesed veskid olid juba selleks ajaks alustatud, aga järgmise mõne aasta jooksul tekkisid postkon­ tor ja muidugi oli seal ka sadam, mis soodustas küla puu- ja viski eksporti.

1881. ja 1951. aastate vahel kasvas inimarv asulas vähe küllaltki lähedal asuva Toronto ­ populaarsuse tõttu ja sellepärast jäid mitmed vanemad majad ja ehitised püsti, mida saab seal näha ka tänapäeval. Port Hope’i peatänavat on nimetatud kõige paremini säilinuks ajalooliseks tänavapildiks Ontarios ning ­külal on üle 270 ajaloolise täht­ susega ehituse, nii et juba sellegi tõttu on sinna väärt ­ ­minna. Veel väike huvitav fakt horror filmide huvilistele, It ja It Chapter Two on filmitud Port Hope’is, mis oli selleks puhuks ümber tehtud fiktiivseks Maine’i veeäärseks külaks. Armas aja­ looline asula ootab teid ajalugu avastama!

Ajaloolise linnakese peatänav.

Ganaraska jõe kaldal asuv ajalooline Waddell hotell, mis ehitati ja ­alustas tegevust 1845. aastal ja mille alumisel korrusel asub praegu restoran.

Eesti keele nädal VEMUS. Kas sõna ,,leib“ tuleb slaavi keeltest või mitte?

Johanna Helin, Piret Noorhani Estonian Studies Centre/VEMU 21.–27. septembrini toimunud üleilmse eesti keele nädala ja 26. septembril tähistatava Euroopa keelte päeva puhul korraldas VEMU keelenäituse ja viktoriini eesti keele ja Eesti naaberriikide keelte kohta. Eesti keele nädalat peeti mitmel pool maailmas ja juba teist korda. Ümber Läänemere on üheksa riiki ning siin kõneldakse palju erinevaid keeli, nii suuri kui väikseid. Siinsed keeled kuulu­ vad kas indoeuroopa (germaani, balti, slaavi jt keeled) või Uurali keelkonda (soome-ugri keeled).

Mõned sama keelegrupi keeled on üksteisele küllalt lähedased, aga mitte nii palju,

et mõistmine alati ja eksitusteta võimalik oles. Seepärast on soome ja eesti keele kohta koostatud mitmeid eksitussõ­ nastikke, mis aitavad tähelepanu pöörata sarnaste sõnade erine­ vatele tähendustele. Viktoriin näitas, et u. 70% vastajatest on juba teadlikud, et ruumit on ­koristettu tähendab soome kee­ les ,,laibad on dekoreeritud“.

Sarnaseid naljakaid eksitusi võib tekkida ka kasutades sõnu hallitus, pulma või viineri, mis soomastele tähendavad „valit­ sust“, „probleemi“ ja „viini ­saiakest“.

Aga ka erinevatesse keelkon­ dadesse kuuluvates keeltes on ühiseid sõnatüvesid, sarnaseid sõnu. Tuhandete aastate vältel toimunud kultuuride kokku­ puute tulemusel on keeled üks­ teiselt laenanud. Need ammused laenud on meie oma keeles nii hästi kodunenud, et sageli tea­

Keelenädalal oli Tartu College’i G-korruse akendel virtuaalne keelenäitus, mille idee ja tehnilise lahenduse autor Rasmus Rattas on ka pildil.

Foto: P. Noorhani

vad vaid keeleteadlased nende algset päritolu. Nõukogude ajal püüti seista vene keele surve vastu, tänapäeval võitleme ing­ lise keelest pärit laenudega, aga selline laenamine on alati olnud osa keele loomulikust arengust.

Keeleteadlased väidavad, et võõrsõnadest enam peame kart­ ma suuremate keelestruktuuride muutumist võõrkeelte mõjul (grammatika, lauseehitus).

Eesti keele sõnavara on nagu kihiline tort või kirju mosaiik – selles on põhi-, laen- ja tehis­ sõnu. On keelekihistusi nii iid­ setest aegadest kui tänapäevast.

Võõrsõnadele uute omakeelsete vastete leidmiseks algatas presi­ dent Toomas Hendrik Ilves sõnavõistluse ehk sõnause, kust on keelekäibesse tulnud sellised sõnad nagu „kärgpere“ (kus on sinu-minu-meie lapsed), „tunde­ taip“ (emotsionaalne intelligent­ sus) „penipaun“ (doggiebag).

Ka on eesti keel rikas erinevate murrete poolest, millest mitmed on veel üsna elujõulised.

Laensõnade-maailm on põ­ nev. Ajaloolistel põhjustel on eesti keeles palju germaani ja slaavi laene. Suur osa viktoriini vastajatest teadis, et ,,kirik“ (Kirche), ,,kool“ (Schule) and ,,köök“ (Küche) on germaani ja ,,nädal“ (неделя) ja ,,aken“ (окно) slaavi laenud. Kõige rohkem valesid vastuseid tõi sõna ,,leib“. Arvati, et see on slaavi päritolu (хлеб), aga tegemist on hoopis alggermaani laenuga. Laenatud on aga ka üsna ootamatutest keeltest. Nii on sõna „manguma“ pärit must­ laskeelest. Seda teada saades

Port Hope’i läbiva Ganaraska jõe ,,kalaredel“, kus võib kevadel ja sügisel forellide ning lõhede kudemisrännakut näha.

olevat keeleteadlane Paul Ariste otsustanud mustlaskeele ära õppida, mispeale Tartu mustla­ ­ sed olevat hakanud teda keele­ oskuse tõttu valgeks mustlaseks kutsuma.

Viktoriin tõi välja ka erine­ vate keelte eripärasid: mis ja miks juhtub võõrnimedega läti keeles (Džordžas Bušas, Džastins Bībers), eesti keele ­armastust täishäälikute vastu ja soome keelele iseloomulikku kõla, mis inspireeris J.R.R. Tolkieni looma ,,Sõrmuste isan­ da“ haldjate keelt.

Tore oli teada saada, et suuremale osale vastajatest ­polnud üllatuseks, et eesti keel valiti lausega ,,Sõida tasa üle silla“ maailma kauniduselt teiseks keeleks – muidugi itaalia keele järel ja mõistagi ­ vastavalt eestlaste seas levinud legendile. Nii palju õigeid vas­ tuseid sellele küsimusele võib olla tingitud asjaolust, et üle poole vastanutest olid (nimede järgi otsustades) eestlased. Aga viktoriinist võttis osa ka kirju seltskond teistsuguse keele­ taustaga inimesi: soomlasi, un­ garlasi, baltlasi ja üks vastaja koguni Bangladeshist! See näi­ tab, et huvi eesti keele ja keelte vastu üldse on üleilmne.

Need, kes vastasid õigesti

kõigile viieteistkümnele küsi­ musele, saavad auhinnaks Tartu College 50 logoga koti ja helku­ ri. Palju õnne: Swagatam Saha, Kadi Laaneots, Urve Timm, Erik Ruppert, Janurik Szabolcs ja Maie Ilves!

Kui keegi tahab veel oma teadmisi testida, siis viktoriin on endiselt kättesaadav siin: https://forms.gle/MmN2r2z3wH fUEKa7A Keelenädala puhul võis Tartu College’i G-korruse akendel näha ka virtuaalset keelenäitust.

Akendele projitseeriti Marko Mäetamme poolt kujundatud ja Eesti Instituudi poolt välja antud lustakad keelekaardid ­ koos Eestit, Tartu College’it ja VEMU tutvustavate videotega.

Näituse idee ja tehnilise lahen­ duse autoriks oli Rasmus Rattas.

Keelenäitus oli osa ka praegu Kanadas aset leidva festivali Culture Day programmist. Õh­ tupimeduses võis märgata, kui­ das möödujad Tartu College’i ees peatusid, et eesti keelega tutvust teha. Seda nutikat näitusepinda saame tulevikuski ­ kasutada – eriti olukorras, kus Tartu College’i G-korrus COVID-19 tõttu külastajatele endiselt suletuks peab jääma.

16

EESTI ELU reedel, 9. oktoobril 2020 — Friday, October 9, 2020

Nr. 40

Dorothy Meindok * 1. juuli 1939 – † 26. september 2020 Avaldan kaastunnet oma kadunud koolivenna HARRY MEINDOKI POEGADELE PEREKONDADEGA Dorothy oli meie armas ja lõbus perekonnasõber, kellega nautisime tantsuõhtuid, lõunamaareise, tennist ja golfimängu.

Meindoki pere ja nende lähim seltskond kaotasid oma armsaima liikme.

Olga Elizabeth Sau

Dorothy oli meie seltskonna väga tugev kooshoidja ja agar juht.

EERO TAMM Ehatares

* 29. märts 1923 – † 30. september 2020 Olga sündis Balti mere äärses Eestis, olles pere kuuest lapsest noorim. Lisaks Olgale sündisid tema vanematele Maria ja Oskar Pappelile veel pojad Artur, Teodor, Valter ja kaks poega, kes surid enne Olga sündimist. Lapsepõlve veetis väike Olga looduslikult kaunis paigas, kus lem­ miktegevusteks olid ujumine ja ratsutamine.

Kodust lahkus Olga 21-aastaselt, ta kohtus Iloga (†1980); koos läksid nad Rootsi, kus sündis tütar Luule Marie (†2017). Kanadasse jõudsid nad laeval MS Ostervag üle tormise ookeani.

Siin noored abiellusid ja nende esimeseks elupaigaks sai Toronto, kust lahkusid elama Balmy Beach’i (ON) ja seal oli Olga kodu suurem osa tema elust. Owen Soundi laht meenutas talle lapsepõlve merd Eestis ja muutis elu koduseks. Olgale meeldis loodus, ta armastas aiatöid ning nautis aias istudes oma teed küpsistega.

Olga oli oma perest ainus, kel õnnestus sõjakeerises Eestist välja pääseda, oma venna Arturiga kohtus ta taas alles 1990, kui Eestit külastas.

Olga oli väga tugev ja sihikindel, aga samal ajal ka väga pehme ja kaastundlik. Ta oli hell ja hoolitsev vanaema Heather McLennanile (Brady), Shane Thomile (Sue) ja Jason Thomile (Jacinda) ning teda oli õnnistatud lapselaste-laste ja lapselastelaste-lastega. Olgat jäävad armas­ tusega mäletama südametütred Linda Smith ja Kathleen Daisley, Eestis Hillar Pappel ja Tiina Roosipuu, Kanadas Bruce Thom; tema kogudusekaaslased Rockcliffe Pentecostal Churchist; sõbrad ja abilised-hooldajad Regency Toweris ja Central Place’is.

Olga suikus igavesele unele rahulikult Central Place Retirement Home’is Owen Soundis 30. septembri hommikul 97 aasta vanuses. Ta jõuab nüüd Koju oma varemlahkunud abikaasa, tütre ja lähiperekonna juurde.

Kalju ja Koeru…

(Algus lk. 1)

Linno ja Triin Aasa. Ajakirja „Looming“ peatoimetaja Janika Kronberg alustas puldist: „Lugupeetud Koeru kultuuri­ kogudus“ ja luges ette tervituse Eesti Kirjanike Liidu esimehelt Tiit Aleksejevilt, kes väidab, et ei usu, et Lepikust on võimalik enam selgemalt kirjutada. Kron­

Luuletaja tütar EV suursaadik Iirimaal Aino Lepik von Wirén.

Foto: Riina Kindlam

berg kordas, et sõnasäästlikkus oli Lepiku üks omadusi, veel üks teine oli, et ta ei teinud kompromisse. Selle aastanumbri sees ilmuval Kalju Lepiku proosaraamatul ei olevat veel pealkirja ega kaanepilti. Kas selle teose pealkirjaks saab „Olla valvel inimsuse nimel“ või „Vaid üks eesti kirjandus“, selgub pea.

Lõunasööki pakuti pubis „Janune kägu“ ning rahval oli erakordne võimalus külastada Koeru kirikut hetkel, kui kuns­ tirestauraatorid paljastavad maa­ lingute kihte kiriku võlvidelt ja seintelt. Tellingutele ronijad said imetleda nii 17., 15., kui 13. sajandist pärit värvikaunis­ tusi ja katsuda orelivilesid, mis muidu kättesaamatus kõrguses. „Koeru kirikutorn ilmub alatasa Lepiku luules kui majakas,“ ­kirjeldas hommikul Anneli Mihkelev.

Oma vanaisa, luuletaja Kalju Lepiku kuju kõrval istuvad tema tütrelapsed Illimar ja Mari Lepik von Wirén. Paremal taga paistab Lepiku loomingu üks sümboleid, sinna istutatud pihlakas.

Foto: Ants Leppoja / MTÜ Järvamaa Eesti Südamaa

Kultuuriloopäeva peale­lõu­ nase lõigu avas arhivaar, Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees Peep Pillak, võttes kokku Kalju Lepiku tegevuse ajaloolise mälu säilitajana. Lepik oli muuseas 1966. a. asutatud Balti Arhiivi juhataja oma surmani aastal 1999. Hetkel on arhiivi esimees tema tütar Aino ning suur osa arhiivi materjalidest on depo­ neeritud Rootsi Riigiarhiivi.

Päevajuht Ründo Mülts luges ette läkituse luuletajalt ja kaas-järvakalt Paul-Eerik Rum­ molt ning isiklike kohtumiste kirjeldusi luuletajaga jagasid kirjandusteadlane Sirje Olesk, Koeru kultuuriloolane ja kohali­ ku raamatuklubi „Vaimuvalgus“ esimees Herbert Last ja filmi­ mees Vallo Kepp. Viimane kir­ jeldas, kuidas Lepik oli ise talle rääkinud, et tema büst võiks kunagi olla kõrtsivastasel mu­ ruplatsil, „et kes siis kõrtsist tähtede alla väljuvad võiksid rõõmustada: Näed nüüd, Kalju ka siin! Selline lusti täis oli ta oma mälestustega.“ Konverentsi lõpetas luulepõi­ mik Lepiku loomingust, mida esitas näitleja Üllar Saaremäe, keda saatis neiu plokkflöödil.

Vihikumärkmetesse jäi allakir­ jutanul: ...Kuulake, kivi kumiseb maa südames. See olen mina.

Maa süda kumiseb lõhki. /.../ ...

Suure tüki sooja leiba annad mulle, kodumaa.

Kaljul vedas, et sündis ja kasvas Koerus, mis jäi tema hinge toitma ja inspireerima rasketel aastakümnetel võõrsil ja et koerulased on osanud seda hinnata. Ning Koerul ja koeru­ lastel on vedanud, et neil on ko­ dukandi kuulsaks kirjutanud mehe loomingut, mis edaspidi hingesid toidab ja inspireerib.

Mälestame kurbuses Ehatarest lahkunud

Edith Ederma’d ja avaldame kaastunnet perekonnale EESTI ABISTAMISKOMITEE KANADAS ja EHATARE PERE

Suri keelehoidja Mari Tarand 5. oktoobril lahkus 79-aasta­ sena raadioajakirjanik ja kirjanik Mari Tarand (snd ­ Viiding), kes pühendas oma elu paljuski eesti keelele.

Mari Tarand (snd 14. juunil 1941 Tallinnas) lõpetas 1963. a Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogia žurnalistika eriharu.

Ta töötas ülikooli lõpust 2005. aastani Eesti Raadio toimetaja ja kommentaatorina.

Ta on teinud 1964–1975 las­ tesaateid (sh ,,Kooliraadiot“) ning Eesti-Soome tele-raadio­ viktoriini ,,Küsi, HelsingiTallinn“ (1976), ,,Keskööpro­ grammi“ luulesaateid ning keelesaateid (,,Keeleminutid“ ja ,,Keelekõrv“; 1994–2005).

Mari Tarandit on vääristatud Eesti NSV Ajakirjanike Liidu aastapreemiaga (1975) ja 1997.

See on kõigile, aga eriti noor­ tele eeskujuks, mis võib sün­ dida saatusest, millised olid kaugele põgenenute elukoge­ mused, kuidas hoiti omariikluse mälu ja valgust läbi igatsuse, aga ka naeru, nalja ja lootuse – vaimukuse ja valguse. Koerus seda kõike juba ei unustata.

Nendel on selleks oma patroon, kellega ammu vastastikuse tun­ nustamise leping sõlmitud.

Eeloleval laupäeval, nagu igal sügisel juba 18 aastat, kogu­ netakse kultuurimajja Kalju Lepiku luulevõistlusele.

RIINA KINDLAM

a Eesti Ajakirjanike Liidu preemiaga kauni eesti keele eest.

2004. aastal pälvis Mari Tarand Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Ta sai 2008.a Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia raamatu eest ,,Ajapildi sees“ – oma venna Juhan Viidingu lapsepõlve ausa ja siira kujutamise eest selges eesti keeles. Sama raamatuga võitis Tarand ka Tammsaare nimelise kirjanduspreemia ning Eesti Vabariigi kultuuripreemia.

2012. aastal pälvis Mari Tarand Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna.

Nr. 40

EESTI ELU reedel, 9. oktoobril 2020 — Friday, October 9, 2020

17

Ärge kurvastage. et mind enam ei ole, Vaid rõõmustage, et olin olemas.

Nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees.

Mis oli, see on läinud, mis tuleb, alles ees.

LAHKUS MEIE ARMAS ISA, VANAISA JA VANAVANAISA

Edgar Marten

Päev pole, öö ei ole, silm nagu seletaks, kui kuskil mäe nõlval sa üksi seisataks

17.05.1920 – 15.10.2020

Ja ümber nagu tuuled su üle juttu aaks – ei mõista, siiski kõigest sa nagu aru saaks.

Armastame Sind REET PAUL, KATHERINE, ANDREA, LEILA, JULIA ANDRES, LIISA, ALEKSANDER, SEBASTIAN, OSKAR KATRINA ja KIRBY ERIC, SARA, ELLIE, ISAAC JUHAN ja ALEXIA Ärasaatmine on COVIDi tõttu pereringis. Isa elu pühitsemine toimub olukorra leevenedes.

Mälestused sinust kestavad igavesti.

Lillede asemel võib soovi korral teha annetuse T.E.S. Täienduskoolidele Eesti Sihtkapital Kanadas kaudu või International Estonian Centre’ile Estonian Arts Centre’i (regarding the IEC) kaudu.

Ei mõista, vaatad üles ja vaatad tagasi – ja ohkad endamisi, ja ohkad jällegi…

Langetame pea – lahkus eestluse eestvedaja, koolitaja ja mentor

Edgar Marten Avaldame sügavat kaastunnet perekonnale

Ajavoogude sees kannab sind, elu lootuste laev.

Viib sind rändama lõputul teel, otsima oma saart.

TORONTO EESTI SELTSI TÄIENDUSKOOLIDE PERE

Sa kutsusid meid kaasa oma rännakuteel leidmaks teadmisi ja õnneteed.

LAHKUS ARMASTATUD KOLLEEG JA SÕBER, EESTVEDAJA JA EESKUJU

Edgar Marten Sügav kaastunne perekonnale

ELLE, MART, PRIIT, TAAVO, MARKUS ROSENBERG EDA ja PAUL OJA perega SILVI ja ERIK VERDER perega KAI, PAUL ja KATI KIILASPEA REET ja TOOMAS VOKSEPP perega HELI ja ILLAR TENNO perega ELLEN ja LIISBET VALTER-KALM MARI ANN, VALDO ja TOOMAS TAMMARK ENE ja URMAS MIGUR perega HILLE ja JÜRI JÄRVE perega ENE LÜDIG MERIKE MARTIN, TAAVO ja TIIU

VAIKE RANNU ASTRID VAIKLA LIISA, HEIKKI, EEVI ja VALDEK NOVEK LIA ja JONATHAN ZIFKIN lastega ANNE ja VÄINO KEELMANN perega EPP ARUJA PIRET KOMI MARTIN ja SHELLY PEDE perega ALLAN ja SUSAN MEIUSI perega LINDA ja ETHAN REID ANNELI ja GREG ANDRE-BARRETT perega PEREKOND SOOLEPP

Idee algataja, innukas ja entusiastlik eestvedaja

Edgar Marten Sind jäävad rõõmsate laulupidude mälestustega meenutama TORONTO EESTI KOOLIKOORI LIIKMED, DIRIGENT, SAATJAD JA LASTEVANEMAD

Mälestame kauaaegset sõpra

Edgar Marten’it Südamlik kaastunne omastele

Puhka rahus!

MEA RITA DEBBIE, KERRY, KAILI, KARLEY RICHARD

MÄLESTAME HEAD KAUAAEGSET PEREKONNASÕPRA

Edgar Marten’t SIIM, MICHAEL, MARISHA, ALIYAH, ANDERSON, KRISTIE, JASON ja HAIDEN MIHKEL, KATI, ADAM, MAILA, PATRICK ja REIN Avaldame kaastunne REEDULE ja JUHANILE ja lastele

Lahkunud on armas onu

Edgar Marten Mälestavad sügavas leinas ja kaastundes REEDALE ja JUHANILE peredega URVE, KATRINA, SONJA, KENNI

Leinan oma unustamata armast sõpra ja reisikaaslast

Edgar Marten’it Sind nüüd enam ei ole, aga mulle on jäänud kõik need imetoredad mälestused, neid ei saa mult keegi võtta.

MARET Minuga koos on leinas ANDRES, LIIS, KAAREL, TRINA ja KRISTIN peredega

Meie südamlik kaastunne Edgari arvukale lasteperele ja omastele

Mälestame kurbuses Ehatarest lahkunud

Edgar Marten’it ja avaldame kaastunnet perekonnale EESTI ABISTAMISKOMITEE KANADAS ja EHATARE PERE

18

EESTI ELU reedel, 9. oktoobril 2020 — Friday, October 9, 2020

Vaikselt lahkus sõber

Nr. 40

Mälestame

Edgar Marten Leinavad MARIS ja TOOMAS SAAR PETER SAAR ERIK SAAR perega

Edgar Marten’it Südamlik kaastunne JUHANILE ja ALEXIALE ning REEDALE perega VIIVI, STAN ja MATTI INGRID PIIL KAIA TOOP perega KOIDULA ja WARREN KALEV ja ASHLEY TAAVO ja MARISSA

Tunneme kaasa REEDALE ja JUHANILE peredega

Puhka rahus, meie armas

Edgar Marten Mälestavad AILI EISTRAT JUHANI, ANITA ja KATRINE INGRID SAAR MARK, ELLA ja STEN

Mälestame

Edgar Marten’it Avaldame kaastunnet REEDALE ja JUHANILE perekondadega VAIKE KÜLVET AARE ja TIIU KOLGA MARCUS, MONIKA, LIEF ja LAAS KOLGA ANDRES, SILVI ja HELENA KOLGA

Mälestame kallist perekonnasõpra ja koolijuhatajat

Edgar Marten Meie siiras kaastunne REEDULE, JUHANILE ja peredele EHA, MART, MAIKI, KAILI ja KAARIN LUPP

Lahkus meie lugupeetud täienduskoolide juhataja

Edgar Marten Mälestame sügavas leinas ja avaldame kaastunnet perekonnale ning omastele ENNO ja ANNE AGUR ERIK ja AMY AGUR KRISTINA AGUR

Mälestame armast suguvõsa sõpra ja koolipapat

Edgar Marten’it ja avaldame kaastunnet REEDULE ja JUHANILE perekondadega ARNE RANDSALU perega MARY RANDSALU JAANUS MARLEY perega TOOMAS MARLEY perega

Mälestame tänutundes lugupeetud koolidejuhatajat

Edgar Martenit ja avaldame südamlikku kaastunnet ta perele MARIKA, PAUL, ALEXANDRA ja JONATHAN perega

Mälestame kurbuses armast onu ja sõpra

Edgar Marten’it Südamest kaastunne REEDALE ja JUHANILE perekondadega REET EISTRAT RIINA perega KAARI perega TARVO perega

Margus Tae ja

Edgar Marteni mälestuseks Hindame nende elutöid noortega ja avaldame kaastunnet peredele Nii tugevad kui kaljud suures meres, on mehed igas eluvõitluses.

Ei ole argust nende julges veres, ei kartust, nõrkust nende südames.

Neil kõrvus kajab tegevuse hüüe ja vaimus asub vaba, püha püüe.

Suri kitarrilegend Eddie Van Halen Teisipäeval, 5. oktoobril teatas sotsiaalmeedia vahendusel legendaarse kitarristi ja muu­ siku, ansambli Van Halen asutaja, 65 aastase Eddie van Haleni surmast tema poeg. ,,Mul on raske uskuda, et pean neid ridu kirjutama, kuid mu isa, Edward Lodewijk Van Halen, kaotas pika ja raske võit­ luse vähiga,“ teatas Wolf van Halen.

Amsterdamis sündinud ja Californias kasvanud Eddie Van Halen oli hollandi-ameerika rockmuusik, 1970. ja 1980. aastate menubändi Van Halen ­ (1972) asutaja (koos vend

TORONTO EESTI SELTS

Alexiga), laulukirjutaja ja kitar­ rist. Bänd on hinnanguliselt müünud maailmas üle 80 ­miljoni plaadi.

Aastal 2012 hääletasid aja­ kirja Guitar World lugejad Eddie Van Haleni parimaks ­kitarristiks läbi aegade.

Van Haleni tuntuimaks palaks on albumi ,,1984“ singel ,,Jump“, mis jõudis USA ede­ tabelites esikohale.

Foto: Wikipedia

Ilmunud on uus raamat Mart Nikluselt Vabadusvõitlejalt Mart Niklu­ selt on ilmunud uus autobio­ graafiline teos ,,Tagasivaade läbielatule“.

Raamatu tutvustuses öel­ dakse: ,,Meil on märkimisväär­ sel hulgal ilmunud küüditatute mälestusi aastatest 1941 ja 1949. Kuidagi nagu kahe silma vahele on jäänud „arenenud sotsialismi“ aegsed kohtulavas­ ­ tused okupeeritud ja annekteeri­ tud Eesti Vabariigis. Samuti GULAGi asukate elamused poststalinistlikul ajajärgul nii meil kui ka siit ida pool. Neid eestlastest intellektuaale, kellel erinevalt Jüri Kukest (19401981) õnnestus elusana GU­ LAGist Eestisse tagasi pöör­ duda, võib käesoleval ajal sõrmedel üles lugeda. Neist ­ omakorda on vaid mõned kir­ jasõnas või fotodel oma süngeid minevikumälestusi jäädvusta­ nud. Seega valitseb okupeeritud Eesti Vabariigis möödunud sajandi teisel poolel toimunud ­ poliitrepressioonide ümber kum­ maline vaikus. Mainitud lünka Eesti lähiajaloos püüab käesolev raamat mõnevõrra kõr­ valdada.

Pearõhk langeb siiski rohkem kui kuusteist aastat kestnud „parandamisele ja ümberkasva­ tamisele“ GULAGis – mis ikka­ gi ei andnud soovitud tule­ musi... “.

USA asepresidendi­ kandidaadid Pence ja Harris pidasid televäitlust USA asepresident Mike Pence ja demokraatide asepresiden­ dikandidaat senaator Kamala Harris pidasid kolmapäeval televäitlust.

Debatis esitati riigi ees seis­ vate suurte probleemide kohta teravalt vastanduvaid seisukohti, kuid väitlus kulges siiski rahu­ meelses ja asjalikus laadis ning oli tunduvalt paremini etteval­ mistatud, kui nädal varem toi­ munud presidendikandidaatide väitlus.

Asepresident Mike Pence on 61-aastane endine Indiana ku­ berner ja endine raadiohääl. Ta on evangeelne kristlane, kes on tuntud oma rahvaliku sarmi ja lojaalsuse poolest Trumpile.

55-aastane Kamala Harris on California senaator, jamaikala­ sest isa ja indialasest ema tütar.

Endise prokurörina on ta vaid­ lustanud Trumpi valikuid ame­ teisse määramisel ja kohtu liik­ mete nimetamisel. (ERR/EE)

Nr. 40

EESTI ELU reedel, 9. oktoobril 2020 — Friday, October 9, 2020

TORONTO EESTI BAPTISTI KOGUDUS

KIRIKUD TORONTO VANA-ANDRESE KOGUDUS 25 Old York Mills Rd., North York, ON M2P 1B5 Õp. Kalle Kadakas Talituste küsimustes võib õpetajale helistada ööpäevaringselt: tel.: 416-778-6360, mob 416-727-2384 Epost: op.kadakas@gmail.com Kantselei tel.: 416-923-5172.

Juhatuse esinaine Riina Klaas, epost: riinaklaas@gmail.com Koorijuht Heli Tenno

Vaimulikud videomõtisklused koguduse facebooki koduleheküljel: Toronto-Eesti-EvangeeliumiLuteriusu-Vana-Andrese-kogudusELCIC Pühapäeval, 11. oktoobril pikal nädalavahetusel Agricola kirikus JUMALATEENISTUST EI TOIMU. Pühapäeval, 11. oktoobril kell 10.30 h JUMALATEENISTUS EHATARES. Pühapäeval, 18. oktoobril kell 1.30 p.l. LÕIKUSTÄNUPÜHA JUMALATEENISTUS. Pühapäeval, 25. oktoobril kell 1.30 p.l. JUMALATEENISTUS. Pärast Jumalateenistust KO­­ GUDUSE TÄISKOGU. EELTEADE Agricola kirikus VanaAndrese koguduses algab leeri­ aeg, mis kestab novembrist juunini. Igas kuus kaks tunni­ ajast kohtumist.

Leeritunnid vahetud ja virtu­ aalsed. Huvitatud, palun jälgige teateid ja helistage õpetajale.

Leeriteenistus 2021. a juuni­ kuu esimesel pühapäeval.

Leeritunde korraldades jär­ gime praeguse aja elureegelid.

Venemaal põles relvaladu Kolmapäeval evakueerisid Venemaa võimud Rjazani oblastis kümmekond küla, mille lähistel süttis põlema sõjaväe moonaladu. Lisaks suleti liiklus riigimaanteel P-22 Kaspia.

Eriolukordade ministeeriumi teatel saadeti põlengut kustuta­ ma kohalikud päästemeeskon­ nad ning lisaks ka tuletõrjerong.

Ladu süttis sõjaväeosa terri­ tooriumil põlenud kuivanud rohust ning selle tagajärjel ­ ­vallandusid laos plahvatused.

(ERR/EE)

883 Broadview Ave. Toronto M4K 2P9 Tel 416-465-0639 Kodulehekülg: www.tebk.ca e-post: ebcoft@gmail.com Pastor Timo Lige tel. 647-703-7760 epost: timolige@kardla.edu.ee Muusikajuht Marika Wilbiks Pianist Peter Kaups Emeriitpastor Jüri Puusaag Pühapäevastel jumalateenistustel sünkroontõlge inglise keelde

Pühapäeval, 11. oktoobril JUMALATEENISTUST KIRI­ KUS EI TOIMU. Pühapäeval, 18. oktoobril kell 11 h TÄNUPÜHA JUMALATEE­ NISTUS. Jutlustab pastor Timo Lige. Muusika Timo Lige.

Pühapäeval, 25. oktoobril kell 11 h JUMALATEENISTUS. Jut­ lustab pastor Timo Lige. Muusika Joshua Boutilier.

Tere tulemast isiklikult osa võtma! Jumalateenistusi salvestatakse ja need on nähtaval järgnevalt TEBK.ca veebileheküljelt ja YouTube kanalilt „Toronto Eesti Baptisti Kogudus“.

EELK TORONTO PEETRI KOGUDUS 817 Mount Pleasant Road Toronto, ON M4P 2L1 Tel. 416-483-5847 e-post: stpeterstoronto@rogers.com Kodulehekülg: www.toronto.peetri.eelk.ee Praost Mart Salumäe, tel. 647-340-9271, mobiil 647-273-5858 epost: mart.salumae@eelk.ee Organist Marta Kivik Koguduse kantselei on avatud E ja N 9.00–14.00; K 13.00–18.00 Kirikusse tulijatel palutakse olla veendunud, et ei esine COVID-19 haigusele omaseid sümptomeid ning kirikus viibi­ des palume kanda maski ja hoida teistest kirikulistest vähe­ malt kahemeetrist füüsilist dis­ tantsi.

Jumalateenistused on kuni COVID-19 nakkusohu vaibu­ miseni ilma armulauata.

Pühapäeval, 11. oktoobril kell 11.30 LÕIKUSTÄNUPÜHA JUMA­ LATEENISTUS. Kell 15.00 Palvus Soome Kodus.

Pühapäeval, 18. oktoobril kell 11.30 JUMALATEENISTUS. Pühapäeval, 25. oktoobril kell 11.30 JUMALATEENISTUS. Eelteated: SURNUTEMÄLESTUSPÜHA JUMALATEENISTUS on 22. novembril kell 11.30.

MATUSEBÜROO

R.S. KANE FUNERAL HOME A division of Service Corporation International (Canada) ULC

6150 Yonge Street (lõunapool Steeles Avenue’d) North York, Ontario M2N 3W9

Tel. 416-221-1159 Pikaajalised kogemused eestlaste teenindamisel Mõõdukad hinnad

19

MÕTE PÜHAPÄEVAKS

Toronto Vana-Andrese Koguduse Õpetaja KALLE KADAKAS

(Enese)manitsusi tänulikkusele Viigem siis tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see tähendab tema nime tunnistajate huulte vilja.

Heeberealaste 13.15 Kord küsiti pühapäevakooli tüdrukult: „Milles peitub lõi­ kustänupüha saladus?“ Ja see väike tüdruk vastanud: „Lõikus­ tänu on tänu selle eest, et „Jumal on andnud elu, ka meile.“ Õpetatudki mehed lisa­ vad: „See, et ma olen loodud, see kõik ei ole mingilgi viisil iseenesestmõistetav, vaid on väärt harrast imetlemist.“ Meid toidavad põllud ja põl­ luharija käed. Ka sel jaheda­ võitu sügisel rõõmustab Looja oma andidega. Need asjad, mis argisel päeval tunduvad olevat iseenesest mõistetavad, pole ju seda ometigi mitte. „Ärgem unustagem tänulikkust,“ manit­ ­ seb aegade hämarusest heebrea­ kirja kirjutanu iga algava päeva koidikul.

Oleme küll ümbritsetud ja ümbritsemas teisi oma ohtra kombe tänuga, ometigi jäädes siiras südametänulikkuses vahel üsnagi kitsiks. Siiras südame­ tänu eeldaks teatud valmidust pisimakski eneseloovutamiseks.

Kas või viivukski, oma mina kõrkuse troonilt allatulekuks.

Inimlikkuse etaloni eest seisjad

Riik toetab kiriku ehitamist Jõgevale Tuleva aasta riigieelarves lubatakse miljon eurot Jõge­ vale luteri kiriku ehitamiseks.

Varasematest eelarvetest on 44-liikmeline kogudus saanud umbes pool miljonit.

Unistus nii-öelda päris, tor­ niga kirikust ulatub 1934. aas­ tasse, mil talumees Johan Riives selle tarbeks maalapi annetas.

Kui kogudus maa pärast taasise­ seisvumist tagasi sai, oli sellele kerkinud veetorn. 2016. a val­ minud eskiisil kujutati veetorni juba kirikutornina.

Jõgeva koguduse õpetaja Georg Glaase loodab, et jõulude paiku võib uue ilme saanud ­torni pidulikult avada. ,,Kuna see on kiriku maa, siis on see sõna ,,kirik“ ka seal ehitusprojektil. Aga tegelikult rajatakse kogukonnakeskust,“ selgitas Aivar Kokk.

Kokk lisas, et linnavolikogu ja linnavalitsuse nägemuses oleks kõik need funktsioonid tulevikus kirikuga ühes majas.

Seega pühapäeviti hakkavad kirikus toimuma jumalateenis­ tused, muul ajal on maja avatud kõigile teistele tegevustele. ,,Ja siis plaanide kohaselt seal ühel õuealal oleks ka urni­ matuste jaoks selline sein, kuhu neid paigutada,“ sõnas Glaase.

Urnimatuste jaoks Jõgeva linnas head kohta praegu ei ole.

(ERR/EE)

on küll kriminaliseerimas tänu­ vaegusest sündinud vihakõnet, kuid millegipärast pole tänaseni märganud, et keegi püüaks sõnastada tänulikkuses püsivat elamisviisi. Tänulik olemiseks ei saa mitte kedagi kohustada.

Tänulikkus on Looja poolt inimsüdamesse kirjutatud elav armastuseseadus. See pole pelk eetiline kategooria ega moraali­ seadus, vaid läbi usuelu armu­ kogemuse äratundmisest sündiv tänurõõm.

Igaüks meist kogeb siin elus omagi huulte vilja. Kuidas kord hooletult pillatud ja õigel ajal ütlemata jäänud sõnad justkui bumerangina ütlejani tagasi jõuavad. Elukogemus on seegi, et kõik öeldu ja mõeldugi jääb kuhugile alles. Lothar Zanetti mõtiskleb: ,,Kord saabub aeg, mil meile kindlasti esitatakse arve päikesepaiste ja sügisese lehesaju eest, lõhnavate maikel­ lukeste eest ja haljendavate kuuskede eest, valge lume ja malbe tuule eest, linnulennu ja liblikate eest, õhu eest, mida me hingame, tähistaeva, kõikide päevade, õhtute ja ööde eest. Ükskord saabub aeg, mil me murdume ja meilt küsitakse –

palun arvet. Ometigi ütleb Tema ja naeratab: ,,Mina olen teid ju kutsunud maailma. See maailm, teie olete ju minu rõõm.“ Mõned inimesed ei tea, kui tähtis on see, et nad olemas on.

Mõned inimesed ei tea, kui hea on neid näha. Mõned inimesed ei tea, kui trööstiv on nende lahke naeratus. Mõned inimesed ei tea, kui kosutav on nende lähedus. Mõned inimesed ei tea, kui vaesed me oleksime ilma nendeta. Mõned inimesed ei tea, et nad on Jumala kingitus. Nad teaksid seda, kui me vaid seda neile ütleksime. Tänu, et just teie olemas olete. Tänu Jumalale. et just nemad olemas olid ja on. „Viigem siis tema kaudu alati Jumalale kiitus­ ohvrit, see tähendab tema nime tunnistajate huulte vilja!“ ••• • Lothar Zenetti (1926-2019) oli Rooma Katoliku kiriku teoloog, preester ning raamatute ja luuletuste autor. Frankfurdis nii noorte minister kui ka kogu­ duse preester.

Vana Andrese koguduse õpetaja KALLE KADAKAS

Dr. Kristel Toomsalu Optometrist

Uued patsiendid alati teretulnud!

• Silmade kontroll, prillid ja kontaktläätsed • Laserkirurgia konsultatsioonid • Avatud ka õhtuti ja laupäeviti • Räägin inglise ja eesti keelt 2425 Bloor St. W. (Jane Subway Station) Esimesel korrusel, Action Pharmacy kõrval

www.torontoeyecare.com • (416) 604-4688

tellimishinnad KANADAS koos käibemaksuga (GST)

Aastas $160.—; Poolaastas $87.—; Veerandaastas $48.— TELLIMINE I KLASSI POSTIGA (kiripostiga) KANADAS: aastas $190.00, poolaastas $105.00 ja veerandaastas $58.00.

USA-s: aastas $210.00; poolaastas $115.00; veerandaastas $67.00. ÜLEMEREMAADES: aastas $285.00; poolaastas $150.00; veerandaastas $80.00.

AINULT DIGILEHT: aastas $95.00; poolaastas $50.00, veerandaastas $29.00.

Hinnad arvestatud Kanada dollarites.

Pangatšekk või Money Order kirjutada EESTI ELU nimele.

Tasuda saab ka otse Eesti Elu kontole Toronto Eesti Ühispangas või teha e-transfer, kasutades emaili aadressi: eetalitus@eestielu.ca või maksta PayPal’iga Eesti Elu võrgulehe lingil

Tellimine saata

EESTI ELU 3 Madison Ave., Toronto, ON M5R 2S2

Palun mulle saata EESTI ELU aastaks / poolaastaks / veerandaastaks — tavaline / kiripostiga või digileht alates . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

Tellimise katteks lisan $ . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . siinjuures rahas / tšekiga / rahakaardiga.

Tellimine on: uus ❑ uuendus ❑ Nimi: . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

Aadress / epost: . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

20

EESTI ELU reedel, 9. oktoobril 2020 — Friday, October 9, 2020

Nr. 40

Tellige EESTI ELU! Saksa sõjalaeva vrakist lekib kütteõli

Veebinäitus kolmest eesti keelemehest Tartu Ülikooli raamatukogu eestvedamisel ja koostöös eesti ja soomeugri keeleteadlastega pandi kokku veebinäitus kolmest eesti keelemehest ja Tartu ülikooli soomeugri keeleteaduste professorist Julius Margist, Julius Mä­ ­ gistest ja Paul Aristest.

2020. aastal möödub 130 aastat Tartu Ülikooli esimese uurali keelte professori Julius Margi, 120 aastat Tartu Ülikooli esimese eestlasest läänemere­ soome keelte professori Julius Mägiste ning 115 aastat nende mantlipärija, sõjajärgse Tartu Ülikooli soome-ugri keelte pro­ fessori Paul Ariste sünnist.

Oma mitmekülgse tegevuse­ ga on need kolm keelemeest läinud teaduslukku nii Eestis kui kaugemal. Pärast teist

maail­ masõda tegutses Julius Mark USAs Harvardi ülikoolis ja Georgetowni ülikoolis, Julius Mägiste Rootsis Lundi ülikoolis ja Paul Ariste Eestis Tartu ülikoolis.

Veebinäitus annab ülevaate nende elust ja tööst ning pakub piltide ja mälestuskillukeste abil võimaluse tutvust teha Eesti soome-ugri keeleteaduse ajaloo­ ga.

Veebinäitust saab vaadata aadressil https://kolm-keele­ meest.weebly.com/ Näituse koostas Eda-Riin Leego ja kujundas Kadri Kaarlõp. Näitust aitas koostada lisaks Miina Norvikule ja Tiiu Täpsile ka Tartu Ülikooli esi­ mene väliseesti külalisprofessor David Ilmar Lepasaar Beecher.

Rahvusraamatukogus on oktoobris avatud Eesti Kujurite Ühenduse aastanäitus Kuni 27. oktoobrini saab Eesti Rahvusraamatukogu 6. korruse näitusesaalis tutvuda Eesti Kujurite Ühenduse aas­ tanäitusega ,,Puust ja pu­ ­ naseks“. Välja on pandud on laiapõhjaline valik eri põlv­ kondade ja käekirjadega kunstnike töödest. Näituse ­ pealkiri võimaldab tõlgendusi ning loomesuundi, kus kuju­ rid on selle ütluse tähendus­ välja isikupäraselt laiendanud ja interpreteerinud.

Traditsioonilises tähenduses viitab näituse pealkiri sellele, et kellelegi tahetakse asju selgeks ja näitlikult üheselt mõiste­ tavaks teha ehk ,,tehakse ette puust ja punaseks“. Samas saame me puudest puitu ja see materjal on skulptorite töös olnud üks traditsioonilisemaid ­ läbi aegade. Puit on põhiline paberitootmise algmaterjal ja paberile on trükitud kogu meie kultuuri kandev kirjasõna. Läbi selle temaatika tekib näitusel ­sidusus ka Rahvusraamatu­ko­ guga. Punasel värvil aga on lai seosteväli pärimuskultuurilisest elujõust, seostest vere ja kaitse­ ga kuni okupatsiooniaegse riik­ liku kohustusliku värvini.

Näituse korraldus- ja kujun­ dustoimkond: Tiiu Kirsipuu, Aime Kuulbusch, Leena Kuut­ ma, Gea Sibola, Mari-Liis Tammi.

Hetk näituse avamiselt 6. oktoob­ ril, vas Ülo Isberg Torontost, näituse üks korraldaja Tiiu Kirsipuu ja Tõnu Karu.

Foto: Gea Sibola Hansen

Eesti saadik USA-s nakatus koroonaviirusega Eesti suursaadik Ameerika Ühendriikides teatas, et tema koroonatest osutus positiiv­ seks, vahendas ERR esmas­ päeval. ,,Andsin eelmisel nädalal positiivse koroonatesti. Olen ol­ nud isolatsioonis, sümptomid on kerged, tunnen ennast juba paremini,“ kirjutas suursaadik Jonatan Vseviov sotsiaalmee­ dias.

Vseviov lisas, et koroonatesti on teinud kogu saatkonna per­ sonal ning kõigi testitulemus oli negatiivne. Suursaadiku sõnul tehakse peagi uus test.

Eesti saatkonnas Washing­to­ nis töötab 16 inimest. (ERR/EE)

Narva lahe põhjas, rannikust kümmekonna kilomeetri kau­ gusel lebava sõjalaeva vrakist lekib merre naftasaadusi.

Tuukritel õnnestus leke ajuti­ selt peatada.

1944. aasta augustis lahkus Saksa sõjalaev T30 Helsingi sadamast, pardal 54 meremiini.

Vähem kui aastavanuse laeva meeskond pidi kõik need miinid Narva lahte jätma, kuid õige pea juhtus õnnetus. Politsei- ja piirivalveameti reostustõrje vanemspetsialist Tauno Mettis rääkis, et 103-meetrine laev sõi­ tis iseenda veestatud miini otsa. ,,Ja ta murdus keskelt pooleks. Mere põhjas asub ta kiil ülespoole 37 meetri sügavu­ sel,“ ütles Mettis ERRile.

Selle aasta aprillis märgati politsei- ja piirivalveameti len­ nukilt reostust, mis pärineb põhja läinud Saksa sõjalaevast. ,,Ajalooürikutest oli välja luge­ da, et vraki sees tankides peaks väidetavalt olema 390 tonni rasket kütteõli või erinevate ­ ­kütuste segu.“ Lekke koha leidmine ja paikamine olid raskendatud, kuna laevavraki ümber olid mii­ nid ja süvaveepommid, millest juuli lõpus viisid mereväe tuuk­ rid ära need lõhkekehad, millele juurde pääses.

Eesti tuukrite jaoks on T30 erakordne väljakutse. Teist nii­ sugust aeg-ajalt lekkivat vrakki meie vetes ei ole. ,,Ja minu teada ka Eesti aja­ loos ei ole varem selliseid ope­ ratsioone läbi viidud, kus me uppunud sõjalaeva vraki pealt vana naftaprodukti välja pum­ pame ja niimoodi vrakki kahju­ tuks teeme,“ ütles Mettis.

Uppunud laevu on aga Eesti vetes palju. Sealsamas Narva lahes, vaevu kilomeetri kaugu­ ­ sel T30-st uppusid samal ööl veel kaks Saksa torpeedolaeva T32 ja T22. Mõlemad viisid endaga merepõhja üle saja meeskonnaliikme, lõhkekehi ja kütteõli.

Eesti merealadel on üle 300 vraki, mis on jäänud Esimese ja Teise maailmasõja ajal uppunud laevadest. (ERR/EE)

Sündmuste kalender • Laup., 17. okt. (kl 17 Eestis; kl 10 Torontos, Hamiltonis, Mon­ t­ realis; kl 7 Vancouveris) Zoom’i vahendusel EKN ja Kanada Eesti organisatsioonide VIRTUAALNE KONVERENTS. Registreerige 10. oktoobriks: reetsehr@gmail.com • Laup., 24. okt. kl 8 õ livestream kontsert – ERIK LAAR, Estonian Music Week korraldusel EMW Facebooki lehel facebook. com/estonianmusicweek • Kolmap., 28. okt. kl 7 õ LOENG. PIRET VOOLAID: ,,FÄN­­NIPASUNATEST VII­KIN­ GITE NAASMISENI: MIL­ LEST RÄÄGIB KOROONAFOLKLOOR EESTIS?“ VEMU You Tube’i kanalil.

Lühidalt Kanadast ONTARIO. Provints võib lõpetada kellakeeramised kaks korda aastas ja jääda alaliselt suveajale (Daylight Saving Time), kui parlamendiliikme seaduseelnõu, mida valitsus toetab, läbi läheb. Kui seadus vastu võetakse, tähendab see, et õhtuti on kauem valge terve aasta läbi. (Lüh. CTVNews) Eesti Elu kontor on suletud Lõikustänupühal, esmaspäeval, 12. oktoobril.

• 31. dets. 2020 – Eesti Sihtkapital Kanadas korraldatud esseevõistluse tähtaeg.

KANADA. Kanada keelustab plastikust kotid, joogikõrred, söögiriistad ja muud ühekord­ sed esemed 2021.a. lõpuks.

Keskkonna- ja kliimamuutuse alane minister Jonathan Wilkin­ son ütles, et kui keeld jõustub, hakkavad poed pakkuma nen­ dele plastiktoodetele alterna­ tiive. (Lüh. CTVNews) • TORONTO. Princess of Wales Theatre plaanib taasavada oma uksed järgmisel kuul, esimest korda pärast märtsikuud, kui see pandeemia tõttu suleti. Iga etendus on limiteeritud 50 külastajaga ja järgitakse kõiki sotsiaalse distantsi reegleid, kaasa arvatud maskide kand­ mine. (Lüh. CTVNews)