8
EESTI ELU reedel, 9. oktoobril 2020 — Friday, October 9, 2020
Nr. 40
Nädala portree
Barbi Pilvre – ajakirjanik, poliitikvalvefeminist ja Vormsi saare erak Sinu sulest ilmus tänavu Petrone Printi kirjastuses raamat „Minu Vormsi“. Mil line tohutu töö on selle taga, tead kindlasti kõige paremini ise. Kas tahad natuke valgus tada, kuidas tekkis idee raa matu kirjutamiseks ja kui palju aega tuli eelnevalt panustada erineva kirjanduse läbitöötamiseks, et raama tusse saaks Vormsi ajalugu lugejat haaraval moel? Kirjastus Petrone Print tegi ettepaneku kirjutada see raamat ,,Minu“-sarja jaoks juba aastal 2016. ,,Minu“-sari on Eestis populaarne raamatusari, kus autorid jutustavad läbi oma kogemuse mingitest neile olu listest kohtadest, linnadest või maadest läbi isikliku prisma. Et minu elu viimased 20 aastat on olnud seotud Vormsiga, tundus kirjastuse ettepanek igati loo giline ja ka väga inspireeriv. Olin 2016-2019 Riigikogus ja üsna hõivatud, seetõttu ei olnud energiat seda projekti ette võtta enne eelmist sügist, kui ma kevadel 2019 toimunud valimiste tulemusena ei osutu nud enam Riigikogusse vali tuks. Sotsiaaldemokraatidel läks üldse väga halvasti ja 15 par lamendikohast jäi alles 10. Ka Tallinna ülikoolis, mis on olnud viimased kümmekond aastat mu teine töökoht, tõmmati koor must 2019.a suvel ootamatult kokku. Nii ei jäänudki muud üle, kui tegelda sel sügisel asja dega, mis varasemalt tegemata olid jäänud. Raamatu kirjuta mine on üsna intensiivne prot sess, kui hoog sees, ongi üsna ebameeldiv mingeid muid asju teha, nii et see muust tööst võrdlemisi hõre sügis 2019 so bis hästi raamatu kirjutamiseks. Kirjutasin kiiresti, sest teadsin, millest kirjutada. Kas raamatu kirjutamisel olid Sul mingid n-ö raamid eelnevalt paika pandud, et ta sai just selline, nagu ta on: kus on palju huvitavat nii Vormsi ajaloost kui tänapäe vast, sekka Sinu enda isiklik
ku elu puudutavat, või kujunes kõik kirjutamise käi gus? Eeltööd tegin päris korrali kult, 2019.a suvel lugesin läbi enamiku eestirootslaste eesti keeles avaldatud materjali Vormsist. Need raamatud pole väga laialt levinud, oma seltside poolt kirjastatud raamatuid on rootslased ise annetanud näiteks Vormsi raamatukogule, Tallin nas müüb neid ka RootsiMihkli kiriku müügipunkt. Ran narootslaste kogemus aga tä hen dab mälestusi ajast enne 1944, kui Vormsi oli tihedalt asustatud rootsikeelne saar ja põgenemisest. Uuemast ajast on Vormsi kohta üsna vähe kirja likku dokumentatsiooni. See on nüüd hakanud mind väga huvi tama. Mis toimus Vormsil alates 1945, 1960ndatel, 1970ndatel. Pärast 1940ndaid on Vormsi olnud sisserändajate saar, sinna evakueeriti inimesi Vene-Eesti piirialadelt, saadeti inimesi asu misele, meelitati kolhoosidesse tasuta elamispinnaga jms. Minu kogemus Vormsist on siiski hilisem, alates 1999. Aga ka 1990ndad olid saarel veel väga segased ajad, käis maareform ja talude rootslastele tagastamise protsess. Et olen töötanud ajakirjani kuna ja toimetajana suurema osa oma elust, siis materjali or ganiseerimine pole minu jaoks probleem, ka käib kirjutamine lihtsalt. Võib-olla kõige keeru lisem oligi n-ö selle isikliku osa kirjutamine. Ajakirjanikud ju enamasti kirjutavad kellestki teisest. Panin raamatusse üsna põhjaliku materjali Vormsi aja loost ja kultuurist, refereerides teisi allikaid (need on raamatu lõpus viidatud). Tahtsin anda raamatule rohkem väärtust, et ta oleks ka reisijuht, mis peaks vastu turul rohkem kui ühe hooaja, et seda oleks mõtet osta. Aga muidugi paljud asjad, näiteks Vormsi viimaste aastate sündmused ja arengud, on läbi minu isikliku kogemuse. Mulle näiteks ei meeldi
Barbi Pilvre oma raamatu „Minu Vormsi“ esitlusel tänavu märtsis, temaga vestles ajakirjanik Arp Müller. Foto: Tarmo Lausing
Vormsi paljude paikade moder niseerimine ja rannarootsi aja loo jälgede kaotamine, näi teks Sviby praamisadama mastaapne ümberehitamine – sinna tuleb Rohukülast praam, Sviby sadam on ainus regulaarne ühendus koht mandriga. Alles hiljuti oli see autentne – nagu 1930ndate fotodel, kitsas maakividest muul praami randumiskohaga nagu kuskil maailma otsas eelmisel sajandil. Ma ei ela saarel muidugi pidevalt, minu jaoks on Vormsi selline nostalgiakoht, aga saan aru, et paljud vormsi lased ei taha elada vabaõhu muuseumis, neile meeldib asfal teerimine ja tänavavalgustus, et oleks nagu Tallinnas. Samas, Vormsil elab üle talve alla 200 inimese, kelle jaoks tänavaval gustus sadamas, kus käib 2-3 korda päevas praam – pole üldse mingi põhimure. Missugust tagasisidet oled raamatu kohta saanud – ja kas mitmete esitluste hulgas oli Vormsi omal kuidagi teist sugune tähendus? Tagasiside on olnud hea. Vormsil oli tore esitlus Sviby talumuuseumis, enne seda esit lused Tartus ja Tallinnas. Kõik esitlused on olnud erinevad. Vormsil näitas minu esitlusel oma filmi Eesti saartest ,,Die Inselwelt“ ajakirjanik Thea Karin, muuseumis ametis olnud endine lasteaia juhataja Jana Kokk, kes on ka minu lapse kasvataja olnud, tegi oma seenekohviku Flugsvamp, kus pakuti näiteks kärbseseenenapsu ja erinevaid ravimtaimetooteid! Vormsi esitlusel oli tõesti roh kesti sellist müstika-pakkumist, mida inimesed Vormsilt oota vad. Raamat on üsna hästi müü nud Eesti mõistes, iroonilisel kombel on suletud piirid ja koroonasuvi aidanud kaasa kohalikku turismisihtkohta tut vustava raamatu edule! Mu raamatut on peetud ka üsna julgeks, sest olen olnud üsna avameelne selles osas, mis puudutab Vormsi kohalikku poliitikat viimastel aastakümne tel. Vormsi on üldse intriigide rohke, selle raamatuga olen mõnele inimesele kindlasti nüüd veelgi tülikam tegelane, olles ajakirjanik ja riigikogu taustaga poliitik. Raamatus avad end hoopis teise nurga alt, kui Sinust loodud meediakuvandi põhjal arvata võib: paljudele tuli kindlasti üllatusena Sinu suur loodusehuvi ja maalähedus. Kas see on aidanud Sul kõik need aastad toimeka, linnas elava karjääri-inimesena kii res elus tasakaalu hoida (meenub koht raamatus, kus kirjeldad tegusa töönädala järel viimasel minutil Vormsi praamile jõudmist – ja kohe selt algab täiesti teistsugune, rahulik periood...)? Ma olengi väga loodus lähe
Barbi Pilvre.
dane kogu aeg olnud, minu ar vates on inimesed osa loodusest ja pole mõtet ennast vastanda da, oleme keskkonnast sõltuvad nii vaimselt kui füüsiliselt ja ma ei saa aru üleolevast suhtumi sest loodusesse, näiteks looduse kui ainult n-ö taastuva ressursi kasutamisest. Lageraied ja rüüs tav metsapoliitika, mis on ka praegu Vormsit tabanud, see on aktuaalne kogu Eestis – on mulle väga vastukarva. Lapse põlve suved veetsin Saaremaal metsade keskel talus, kus olid kõik taluloomad. Arvan, et see on ikkagi jälje jätnud. Olen ka suur loomasõber, kõige pare mini tunnengi end üksi metsas uidates, näiteks meeldib mulle väga seeni määrata. Vormsi on üsna liigirikas seene- ja taime paradiis, saarel on ka igasugu seid putukaid ja elukaid alles, keda mujal ei näe. Minu avalik kuvand on omaette teema, ajakirjandusel on olnud vaja sellist energilise valvefeministi kuju, omal ajal on see olnud teadlik brändi loomine. Aga jah, eks ma olen olnud üsna tegus ja ettevõtlik, mets ja loodus üldse on Vormsil need, mis on tasakaalustanud mu üsna intensiivset tööelu. Praegu on kindlasti rahuliku mad ajad. Sul on pikaaegsed ajakir janduskogemused, oled tööta nud nii Eesti Ekspressis kui teistes meediaväljaannetes. Praegu õpetad Tallinna Üli koolis Balti Filmi- ja Meedia koolis, samuti teed oma kom munikatsioonifirma raames meediakoolitusi ja erinevaid meediaga seotud projekte. Oled julge ütlemisega ega pelga oma arvamust välja öelda, olgu siis arvamustoi metaja rollis või ajakirjandu ses kommentaare andes. Kas tahaksid natuke rääkida oma tagapõhjast ja haridusteest, ning miks valisid just ajakir janduse? Ma olen hariduselt eesti filoloog, mul on ka magistri kraad psühholoogias, mille sain aastal 2000 ja Ph.D ajakirjan dusest Tartu Ülikoolis 2011. Praktilisse ajakirjandusse sat tusin siiski 1990ndatel ilma ajakirjandushariduseta, aga et mul on üsna suur õppimisoskus, siis ajakirjanduse võtete ära õppimine polnud suur prob leem. Töötasin Hommikulehes ja alates 1995.a Eesti Ekspres sis, kuhu mind kutsuti, sest olin Ekspressi tegijatele silma jää nud oma pisut erineva lähene misega. 1990ndate alguses ela sin Soomes. 1993.a tulin tagasi, nii et mul oli pisut erinev elu
Foto: Aivar Kullamaa
Vormsi raamatu esikaas.
„Vormsi laps“, kellele on raamatus pühendatud oma peatükk, on tänaseks juba teismeikka jõudnud. Samuti on kassidel alati Barbi elus olnud oluline koht. Foto erakogust
kogemus, kui Eestis koha peal taasiseseisvumist kogenud ini mestel. Olin näinud elu piiri taga, muu hulgas ka majan duslangust Soomes (lama), 1990ndate alguses oli Eesti ajakirjanduse jaoks Soomes elamise kogemus huvitav. Juba ajakirjanduses töötades läbisin Eesti ajakirjanikele pakutud Rootsi ja Norra erinevaid prak tilise ajakirjanduse lühikursusi ja õppisin läbi tööprotsessi. Eesti ajakirjandus muutus 1990ndatel kõvasti. Kirjutamine on mulle alati sobinud ja terav sotsiaalne närv on mul ka loomu poolest. See teema võib küll olla juba palju ära räägitud ja rohkete intervjuude käigus küsitud, ent siiski: kuidas said juba varakult endale tiitli „valvefeminist“? Nagu eespool kirjutatud, oli see mingil ajal ikkagi bränd, mis oli teadlikult loodud. Huvi naiste õiguste vastu tekkis mul tegelikult juba 1980ndatel üli koolis, kus oli palju tüdrukuid, aga õppejõudude suhtumine kohati mees-šovinistlik. Kui (Järgneb lk. 9)
