6
EESTI ELU reedel, 7. oktoobril 2022 — Friday, October 7, 2022
Eesti psühholoogia lugu seest ja väljast Sel teemal esines teisipäeval, 27. septembril Tartu College’i saalis loenguga Eesti Teaduste Akadeemia liige, Tartu Üli kooli eksperimentaalpsühho loogia professor Jüri Allik. Pigem võiks öelda, et vest les. Kuulajaskond oli väike, kõneleja hülgas kateedri, tõmbas tooli ligemale ja esitas oma ettekande istudes, luues otsemaid hubase õhkkonna. Hajutas kohe esimeste lausetega ka võhikust reporteri ettekujutuse, et Eesti püshholoogia lugu on nagu lambanahkne kasukas: väljast sile ja pilkupüüdev, seest karvane ja soe. Asi on natuke komplitseeritum. Eesti psühholoogia mõiste on lai, kusjuures rahvas, keel ja geograafia ei ole ainumääravad omadused. Esimene Tartu Üli kooli psühholoogia professor Aleksander Kaelas töötas Moskvas ja avaldas kõik oma tööd vene keeles. Torontos töötab mainekas psühholoog, kes kaaluva osa oma elueast veetnud väljaspool Eestit, kuid on kahtlemata osa Eesti psühholoogiast. Eestlased rahvana on vabaks saanud, kuid on tegemist, et vabaneda nõukaaegsest ajaloo käsitlusest. Ühe sellest ajast pärit müüdi kohaselt oli sõja eelses Tartu Ülikoolis arstiteadus maailmatasmel, kuid humanitaar- ja sotsiaalteadused kehvad. Sakslasest professor Wolfgang Deschler, kes juba kolmkümmend aastat töötab Eestis, on aga tõestanud, et kogu saksa riigiteaduste eliit käis läbi Tartu Ülikoolist. Kõneleja enda uurimused näitavad, et Eesti ja sellega seotud inimesed on osalised kõigis elulistes pööretes, mis toimusid maailma psühholoogias 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algu ses. 20 sajandi 100 kõige mõjukama psühholoogi hulgas on kaks noorena Eestist lahkunud isikut: Wolfgang Köhler ja Endel Tulving. Teine visalt kaduv müüt on, et okupeeritud Eestis oli teadus maailma tasemel. Tegelikult oli pilt üsna trööstitu: aastal 1996, viis aastat pärast Eesti taasiseseisvumist, polnud Eestis elavaid ja töötavaid psühholooge veel keegi märganud. Kõneleja tunnistas, et teda peetakse Eesti teaduse statistikuks, kuna ta üle kolmekümne aasta on jälginud Eesti teaduse käekäiku. Paar aastat enne Eesti taasiseseisvumist arvestas ta välja, et üks Hollandi teadlane teeb ära 63 Nõukogude Liidu teadlase töö. Koos kahe kolleegiga koostas ta töö, millest selgub, et teaduse rikkuse poolest on Eesti praegusel hetkel 8. kohal maailmas, Igat Eesti teadlase artiklit viidatakse keskmiselt rohkem, kui enamuse teiste riikide teadlaste töid. Psühho loo gidel on tõhus panus selles Eesti teaduse eduloos.
Prof. Jüri Allik Tartu College’is. Foto: Paul Kiilaspea
Kodu-Eesti psühholoogia poleks kunagi sellele tasemele jõudnud, kui meil poleks olnud kümmekonda väljaspool Eestit tuntuks saanud psühholoogi. Taasisesisvunud Eestis alustati praktiliselt nullist. Ainus märkimisväärne varasem saavutus oli Juhan Torgi „Eesti laste intelligentsus“. Ka selle autor veetis oma vanaduspäevad Torontos. Praegune Eesti psühholoogia ei ole pärit nõukaajast, vaid pigem Torontost, Stockholmist või Helsingist. Kõneleja ise viibis 1989. aastal Torontos ja pakkis kastidesse psühholoogia-ajakirju, mis Tartu Ülikooli raamatu kogus puudusid. 1939. aastal seisatas 12aastane Treffneri koolipoiss Tartus raamatukaupluse akna all ja silmas Konstantin Ramuli raa matut „Psühholoogia“. Optiliste illusioonide kohalt lahti löödud raamat istutas poisisse kindla veendumuse saada psühholoogiks. Selle koolipoisi nimi oli Endel Tulving. 1968. aastal kuulas kõneleja esimest loengut psühholoogiast, lektoriks 89aastane Konstantin Ramul. Ramul ei teinud kogu oma teadusliku karjääri jooksul ühtegi olulist avastust, kuid ajalooveskid jahvatavad oma vilja omapäraselt. Kui Endel Tulving poleks juhuslikult Ramuli raamatuga tutvunud, oleks mõni teine eri ala ta ära meelitanud. Ilma Ramulita poleks alustatud Tartu Ülikoolis psühholoogia õpetamisega ja vaevalt tänane kõne leja seisaks praeguse auditoo riumi ees eksperimentaalpsühholoogia professorina. Auditoorium on uhke sõna, millel on akadeemiline hõng. Antud juhul oli see igati õigustatud, sest arvuliselt napp kuulajaskond oli loengu lõpul agar lisaküsimusi esitama. Vestlus, mida juhtis VEMU peaarhivaar Piret Noorhani, kujunes elavaks ja intensiivseks. Vivat academia! EERIK PURJE
Nr. 40
Anu Raud kohtus EERKi liikmetega
Septembris saabus Tartu College’i ja VEMU kutsel Torontosse mitmeti auhinnatud tekstiilikunstnik ja akadeemik Anu Raud Eestist, et esineda siin Tartu College’i 50+2 pidustustel. Samuti kohtus ta mitmete erinevate eesti kogukonna liikmetega. 21. septembril sai ta Tartu College’is kokku Eesti Etnograafiaringi liikmetega. Juuresoleval fotol on Maaja Matsoo, Lydia Ritso-Kadai, Reet Lambur, Katrin Marley, Helle Arro, Merike Koger, Anu Raud, Liis Teedla, Ellen Leivat, Piret Komi, Piret Noorhani. Foto Merike Kogeri erakogust
Usalduse põhjustest ja vajadusest Neljapäeval, 29. septembril esines Toronto Ülikoolis ingliskeelse loenguga Warwicki Ülikooli isiksusepsühholoogia professor ja Tartu Ülikooli külalisprofessor, Eesti Tea duste Akadeemia liige Anu Realo. Loengu asukohaks oli Munk School of Global Affairs and Public Policy. Ettekande teema oli „Miks me usaldame ja miks on usaldus oluline?“ Kuulajaskonnas leidus arvukalt eestlasi. Mo deraatorina tegutses professor Andres Kasekamp. Sotsiaalne usaldus lähtub eeldusest, et teised inimesed (üksikisikud või rühmitused, organisatsioonid, institutsioonid, valitsus jne) käituvad teatud viisil; ei kahjusta meid sihilikult või teadlikult, kui seda on võimalik vältida, ja kaitsevad võimalust mööda meie huve. Sotsiaalse usalduse kolm alajaotust on: ühisusaldus, usaldus ühiskondlike institutsioonide
vastu ja üldine sotsiaalne usaldus. Sotsiaalne kapital on väga oluline demokraatlike ühiskondade sujuvaks funktsioneeri miseks. Pika ja sisuka ettekande kokkuvõttes võiks täheldada, et üldine ühiskondlik usaldus on vajalik heaks koostööks. See on seotud paljude positiivsete tulemustega nii ühiskondlikel kui individuaalsel tasandil. Globaalne usaldus on madalseisus, mis vihjab polarisatsioonile ühingute sotsiaalses siduvu ses. Maad, kus valitseb arvamus, et kõik inimesed on usaldus väärsed, on oma olemuselt individualistlikumad. Kus usaldus piirdub perekondliku või sugulasliku tuumikuga, on inimeste sotsiaalse kapitali tase madalam. Sotsiaalse kapitali taseme pidev tõus Eestis ja Leedus viimaste aastakümnete vältel on rahvusvahelises võrdlusperspek-
Nobeli kirjanduspreemia laureaat on Annie Ernaux
kukarjääri 1974. a ilmunud autobiograafilise romaaniga ,,Les Armoires vides“. 1984. aastal pälvis ta Renaudot’ kirjanduspreemia samuti autobiograafilise ,,La Place“ eest, kus kirjeldas suhteid isaga, kasvamist prantsuse väikelinnas ning liikumist täiskasvanuellu.
Neljapäeval kuulutas Rootsi Akadeemia välja seekordse Nobeli kirjanduspreemia laureaadi, kelleks on prantsuse kirjanik Annie Ernaux. Ernaux pälvis preemia ,,julguse ja kliinilise teravuse eest, millega ta suudab esile tuua inimese isikliku mälu juured, võõrdumised ja kollektiivsed piirangud“. 1940. aastal töölisklassi perre sündinud Ernaux alustas kirjani-
Ernaux’ loomingus on kombineeritud ajalooline ja isiklik. Nii on juttu tema vanemate edenemisest sotsiaalsel redelil, tema teismeajast, abielust, afäärist Ida-Euroopa päritolu mehega, tema abordikogemu sest, ema Alzheimeri haigusest ja surmast ning isiklikust võitlusest rinnavähiga.
Dr Anu Realo. Foto: Kai Kiilaspea
tiivis pretsedenditu. Usaldusväärsel riigikorral ja heal valitsusel näib olevat oluline roll üldises sotsiaalses usalduses. Küsimusi ja kommentaare auditooriumist oli arvukalt, mitmed üsna ulatuslikud ja laialivalguvad, ettekande põhiteemast kõrvale kalduvad. EERIK PURJE
Eesti keeles Annie Ernaux’ teoseid seni ilmunud ei ole, kirjastus Tänapäev annab tuleval aastal välja tema teose ,,Aastad“ (,,Les Années“, 2008). (ERR/EE)
Foto: Lucas_Destrem, CC BY-SA 3.0, Wikipedia
