6
EESTI ELU reedel, 16. oktoobril 2020 — Friday, October 16, 2020
Nr. 41
Keerulisel viirusajal balletisõbrana Estonia teatris Tiina Tamman Inglismaal elades tunnetan ma hästi rahva hirmu koroonaviiruse ees, sest muid uudiseid praktiliselt polegi kui Covid. Meedia võimendab seda hirmu, otsides (ja leides!) värvilisi lugusid probleemi dest, kannatustest, kartlikku sest, töö- või rahapuudusest, surmast. Sellepärast on Tal linn minu jaoks kui oaas praeguses liivakõrbes. Minu teada ei tööta Londonis ükski teater, ehkki ühe mehe/naise monolooge on siin-seal tehtud ning muidki eksperimente korraldatud, kus publikut on tavapärasest vähem. Eriti kannatab ballett, mida pole võimalik praktiseerida üks teisest kaugel või klaasseinte taga seistes. Etendunud on üks lühiballetiõhtu, kus tantsis abi elupaar, kes samal aadressil elades said vähemasti koos har jutada. Ka on English National Ballet äsja teatanud, et no vembris toimub mõni lühibal letiõhtu, ent tavapärased „Pähk lipureja“ etendused detsembris jäävad kõik ära. Tallinnas aga on kogu teatrielu taastunud täies mahus. Eesti Rahvusballeti juhiks sai mullu sügisel Linnar Looris, kes kunagi lõpetas Tallinna Balletikooli, aga pole aastaid Eestis elanud. Kõige viimane töökoht oli tal Teksase Houstoni balletitrupis, kus ta oli küll esi solist, ent ei olnud balleti juht konnas. Nii oli tal umbes sama taust kui Estonia balleti eelmi sel kunstilisel juhil Toomas Eduril. Edur saabus samuti Tallinna hea rahvusvahelise mainega tantsijana (oli aastaid esisolist English National Ballet trupis), aga polnud varem juhi na töötanud. Mullu sai Eduril kümme aastat Rahvusballeti juhtimist täis ja lepingut mille gipärast ei uuendatud. Ja nüüd ongi Covid-19 saanud Linnar Loorise jaoks omamoodi lisa-proovikiviks, sest vaevalt sai ta tantsijatega korralikult tuttavaks saada ja tulevikuplaane teha, kui teater märtsi keskel kinni pandi, just nädalapäevad enne uue balleti „Anna Karenina“ esietendust. Esietendus lükati edasi mai kuusse, siis uuesti edasi 1. sep tembrile, mil see lõpuks ka
John Halliwell „Kratis“. Foto: Rünno Lahesoo
toimus. Koreograafiks on aasta kümneid teatris töötanud Marina Kesler, kelle varasema test lavastustest on väga huvita vad nii „Libahunt“ kui „Kratt“. Neid kutsub ta ise eesti ballet tideks, samas kui „Anna Kareninast“ tahtis ta teha vene balleti. Venepära kui selline peegel dub vaataja jaoks eelkõige muusikavalikus. Oli ammu tea da, et ballett põhineb Dmitri Šostakovitši muusikal. Olin ilm selt ette kujutanud midagi ras ket ja tõsist, võib-olla sümfoo niamuusikat, ent enamasti on tegu helilooja poolt filmidele loodud taustamuusikaga, mis oli laias laastus mulle tundmatu. Mäletan vaid oma noorusajast imeilusat romanssi filmist „Kiin“. Mitu muusikajuppi on valsirütmis ning üldse on Kesleri poolt kokkupõimitud muusikas palju helgust. Seda täiendab kunstnik Reili Evarti nappide vahenditega loodud mõjus lavakujundus ja imekau nid kostüümid. Kas koreograafias on midagi venepärast, ei oskagi öelda, ent see on huvitav – energiline ja kuidagi nurgeline. Nägin lavas tust kaks korda, ka teise koos seisuga. Eriti avaldas mulle muljet Ali Urata Kareninina (väga ekspressiivsed käed ja käsivarred). Meeldejääv oli ka Lola Howard Anna rollis – ta oli pehmem ja naiselikum kui Anna Roberta, kes jättis mulle külmema mulje. Niigi on mul raskusi, ka raamatut lugedes, Annale kaasa tundmisega. Ro maanis tunnen Kitty ja Levini loo vastu suuremat sümpaatiat, aga see liin on kahjuks jäänud balletist välja. Sellest hoolimata on ballett suurepärane. Kesler on oma koreograafias osanud tekitada pingeid ja pingelangu si, rõõmu ja traagikat. Nägin uuesti ka „Trammi nimega Iha“, mis võeti kavva Toomas Eduri ajal. Seegi on vähetuntud ballett, mille maail maesietendus toimus Glasgow’s (koreograaf Annabel Lopez Ochoa), kus aastaid tantsis ka eestlanna Eve Mutso. Nüüd on Mutso tagasi Tallinnas ning minu nähtud etendusel tantsis ta uuesti peaosa – Blanche DuBois’d, mis oli talle tuttav juba Šotimaa aegadest. Ballett laiendab oluliselt Tennessee Williamsi samanimelist näiden dit – pakub täiesti usutavat eellugu Blanche’i kurvale saa tusele. Sellegi balleti muusika on huvitavatest juppidest kokku lapitud, suurepärase koreograa fia ja lavakujundusega. Eve Mutso on küll tagasi Eestis, aga mitte Estonia teatris, kus teatri trupp on sel sügisel täienenud õige mitme noore tantsijaga. Kui ma nüüd nägin „Luikede järve“, mida olen elu jooksul näinud vist rohkem kui 30 korda, oli see võluv juba sellepärast, et peaosi tantsisid alles augustis Tallinna saabunud
Kolm eesti lasteraamatut maailma parima 200 hulgas
Anna Roberta „Anna Karenina“ nimiosas.
Foto: Rünno Lahesoo
Stseen „Libahundist“.
Foto: Rünno Lahesoo
jaapanlanna Ami Morita (Stutt gartist) ja ameeriklane William Newton (Houstonist, kus bal letijuht Looris varem tantsis). Balleti koreograafia ja lavastus pärinevad endiselt balletijuhilt Edurilt. Küllap see nii ongi, et Edur lõi tugeva trupi, mille ta andis edasi Loorisele, kes on seda omalt poolt täiendanud. Praeguses mängukavas on veel mitmeid Eduri ajast pärit lavas tusi („Giselle“, „Pähklipureja“, „Kratt“, „Lumivalgeke ja seitse päialpoissi“, „Romeo ja Julia“). Aga kiitust tuleb avaldada
tervele trupile. Erilist rõõmu teeb noorte tantsijate silmaga nähtav areng. Praegused solistid Ketlin Oja, Francisco Piccinin ja Andrea Fabbri alustasid mõne aasta eest grupitantsijatena; Anna Roberta ja Ali Urata on praegugi grupitantsija seisuses, ent tantsivad – on võimelised tantsima – peaosi. Teatris on kombeks lasta koosseisudel va hetuda-uueneda, noorte tant si jate võimeid proovile panna. Isiklikult teeb mulle suurt rõõmu inglasest John Halliwell, kes on grupitantsijast sirgunud
Rahvusvaheline Noorteraama tukogu avalikustas kataloogi „The White Ravens 2020“, milles info 200 maailma pari ma lasteraamatute kohta. Sel korral valiti esinduslikku nimekirja ka eesti autorite Aidi Valliku, Jaanus Vaiksoo ja Piret Jaaksi teosed. „The White Ravensi“ kata loogi koostab Rahvusvaheline Noorteraamatukogu Münchenis. Kataloogis on tänavu teoseid 56 riigist ja 36 keeles. Eesti laste raamatutest märgiti ära Aidi Valliku „Seebu maailm“ (pildid Lumimari, MTÜ Lugu-Loo 2019), Piret Jaaksi „Emme draakon“ (pildid Marju Tam mik, Päike ja Pilv 2019) ja Jaanus Vaiksoo „King nr 39“ (pildid Katrin Kaev, Ärkel 2019). Kataloog on abiks nii kirjastajatele tõlkeõiguste ost misel-müümisel kui ka raamatu kogutöötajatele uudiskirjanduse valimisel. Seda tutvustatakse igal aastal Frankfurdi ja Bologna raamatumessil. Koostajad loodavad näidata kõiki kataloogi valitud teoseid 2021. aastal rahvusvahelisel Bologna lasteraamatumessil Rahvusvahelise Noorteraamatu kogu stendis.
elurõõmsaks nooremsolistiks. Kui koroonaviirusest saab ükskord seljatatud ning lenda mine Tallinna muutub jälle võimalikuks, siis soovitan küll väga „Anna Kareninat“ ja „Trammi nimega Iha“, aga teisedki etendused on kiidu väärt. Terve trupp on praegu väga heas vormis.
Üks ununenud, kuid suurepärane raamat Raul Pettai Aastad 1949-51 olid läände paisatud eesti põgenikele pöördelise tähtsusega. Ehkki Rootsi põgenenud eestlaste elutingimused olid juba sõja lõpul enam-vähem normaal sed, tuli Saksamaale jõudnutel veel aastaid veeta põgenike laagrites. 1947. a sai küll tööle minna Inglismaale, kuid võimalused seal olid piiratud. Nii tuli vastu pidada, kuni 1949 avanesid väravad maa desse nagu USA, Kanada, Austraalia jt., kus võis loota juba püsivama elujärje algust. Tagasivaates olid need aastad ka pagulaseestluse organisee ri mise ajastu, kus raskustest hoolimata taastati põgenike laagrites rahvuskultuur ning viidi edasi selle areng võõrsil. Kirjanduse alal oli esimeseks pääsukeseks Soomes ning Root sis juba 1944.a asutatud kirjas tus ,,Orto“ (siirdus Kanadasse 1951). Sellele lisandus kirjastus ,,Kultuur“ (Saksamaal, 1947)
ning ,,Eesti Kirjanike Koopera tiiv“ (EKK, Rootsis 1951). Viimane kujunes oma elueal, 1951-94, eriti produktiivseks. Kui ma ei eksi, kirjastati kokku ligi 500 raamatut, millest paljude autoriteks olid eesti kirjanduse suurkujud. On siis arusaadav, et EKK väljaandeid omandasid pagulaseestlased rohkearvuli selt. Küllap seisavad praegugi veel vanemate eestlaste kodudes pikad riiulitäied neid raamatuid, igal tagaküljel Endel Kõksi kavandatud tiibhobuse kujutis. Pärast Eesti taasiseseisvumist läks EKK raamatuid (õnneks!) rohkearvuliselt ka Eesti raama tukogudesse. Saatsin sinna oma kogu, säilitades vaid tosina köiteid, mida eriliselt hindasin. See oli 1951, kui ilmus EKK esimene teos: luuletaja Henrik Visnapuu ,,Päike ja jõgi – mälestusi noorusmaalt“. Kuna Henrik Visnapuu (1890 – 1951) oli Eesti Kirjanike Kooperatiivi tulihingeline eestvedaja, siis on mõistetav miks tema looming
valiti kirjastuse esikteoseks. Raamatu järelsõna märgib, et Visnapuu alustas oma memuaari juba põgenikelaagris, kavan dades seda kaheköitelisena. Esimene osa sellest – mälestu sed kuni Vabadussõjani – val mis kavakohaselt, kuid ülejäänu jäi pooleli, kui luuletaja New Yorki saabunult 1951.a ootama tult suri. (Järgneb lk. 17)
