4
EESTI ELU reedel, 6. novembril 2020 — Friday, November 6, 2020
Nr. 44
Tapio Mäkeläinen: „Usun, et järgmiste aastate jooksul tekib Eestis juurde uusi huvitavaid noblessnereid, rotermanne ja telliskivisid“ Tapio Mäkeläinen on soomla sest estofiil, kes on Eestiga väga tihedalt seotud. Ta töötab Soomes Tuglase Seltsi kul tuurisekretärina ja elab nii Helsingis kui Tallinnas. Tapio Eesti-sarja reisiraamatud on olnud teejuhiks paljudele põhja naabritele Eestiga tutvumisel. Nüüd on soomlastest Eestihuvilistel põhjust jälle rõõmus tada, sest Tapiol tuli välja uus raamat Põhja-Tallinna kohta. Tapio oli meeleldi nõus ka „Eesti Elu“ lugejatele rääkima oma suhtest Eestiga ning jaga ma mõtteid siinse elu-olu üle. Kohtume kohvikus „Boheem“ populaarse Telliskivi kvartali vastas. Kuidas sa sattusid Eesti juurde? Oi-oi, nii kaugelt peab alus tama! Tegelikult ma noorena ei olnud päris kindel, mida ma tahan õppida. Alguses õppisin neli aastat Turus, siis tulin Helsinki ülikooli. Siis tekkis küsimus, kust saada õpinguteks raha. Sattusin 1984. aastal reisibüroosse tööle, hakkasin vodkaturiste ja muid soomlasi Tallinnasse tooma. Tahtsin õppi da eesti keelt, aga tookord ei saanud veel siia õppima tulla. Ma ühendasin kaks asja – sain raha ja keelepraktikat. Olen selle aja eest väga tänulik. Siis oli fosforiidisõda, siis Laulev Revolutsioon ja ma sain kõikide inimestega tuttavaks. Selles mõttes oli see nagu saatuse sõrm, nagu ütleb minu naine, meeletu vedamine. See turismivärk jäigi minu hobiks. Hakkasin tööle Tuglase Seltsis kultuurisekretärina. Seal öeldi mulle ka kohe, et sina siis korraldad meie reisid ja tegeled sellega. Kunagi oli mul reisil üks turist, kes hakkas rääkima, et töötab kirjastuses ja otsib inimest, kes kirjutaks Eesti reisijuhi. Võtsin ühe nädala mõtlemisaega ja siis teatasin, et ma teen selle raamatu. See oli aastal 2003, raamat ilmus aastal 2004. Sellest ajast alates olengi sellega tegelenud. Mõnest raa matust on juba mitu versiooni ilmunud. Ega mina ise ei ole kippunud neid raamatuid tege ma, kogu aeg on teised küsinud, palunud või soovitanud. Mitu raamatut sul on Eesti kohta kokku ilmunud? See on väga hea küsimus. „Tapion matkassa“-sarjas on il munud neliteist, aga kolmest on kaks erinevat versiooni, nii et tegelikult seitseteist. „Tallinna baaride“ raamatut on ilmunud kaks, olen seal üks neljast au torist. Praeguse Seto Instituudi juhataja Ahto Raudojaga on meil tehtud raamat Setomaa tsässonatest. Olen kirjutanud veel mõne raamatu. Kokku tuleb üle kahekümne turismiga seotud asja. Aga asi pole veel valmis! Umbes kuus raamatut on veel
kirjutamata. Samas stiilis võiks kirjutada ka veel Riiast ja Budapestist, aga vanadus tuleb... Samas, pensionipõlves peaks ka midagi mõistlikku tegema. Et mitte üksinda kodus istuda ja viskit juua (naerab), võiks raamatuid kirjutada. Miks sa kirjutad just Tallinna eeslinnadest? Ma ise elan siin PõhjaTallinnas, olen olnud Sitsi asu mi elanik juba üle kümne aasta. Olen selle piirkonnaga tutvu nud, aru saanud, et see on väga huvitav kant. Välismaalased ja soomlased, isegi kõik tallinlased ei tunne seda kanti. Väga huvi tav, kui sa vaatad, mis siin toimub. Mõtleme selle peale, mis on Eesti viimase 15 aasta s uurimad turismiobjektid? Alustame KU MU-st. See oli aastaid pärl, mis tõmbas inimesi. Siis tulid Balti jaama turg ja Telliskivi. Siis tehti korda Kadrioru park. Patarei vangla ootab kordate gemist, Noblessner on peaaegu valmis, Põhjala endise kummi kutehase korrastamist on alus tatud. Tartu, mis seal on? Seal on ERM ja Tartu Aparaaditehas. Mis neid kõiki ühendab? Ehh... Ma vastan sulle! Nad asuvad kõik eeslinnades, mitte ükski nedest pole kesklinnas, aga sel lest hoolimata nad on menukad, tõmbavad ligi nii eestlasi kui välismaalasi. See on huvitav. Ma väidan, et see protsess jätkub veel mõned aastad. Hea näide on Põhjala tehas. Ja Patarei – mis kõik sinna tuleb! Kindlasti kunagi hakatakse ka kesklinna ehitama, aga praegu on selge tendents äärelinna kasuks. Kui me vaatame veel Eestis ringi, siis mida me kõik ootame, on muidugi Narva Kreenholm. Asutamise ajal ei asunud see isegi Narva linnas, vaid väljaspool seda. Selles mõttes on Põhja-Tallinna ja ees linnade raamat väga oluline. See on see, kus praegu toimub asju, kus Tallinn areneb tegeli kult turismi vaatevinklist kõige rohkem – eeslinnad ja PõhjaTallinn. See on see põhjus. Väga huvitav! On sul Põhja-Tallinnas ka mõni oma lemmik-koht, kus sa alati käid? Alati küsitakse seda, mis on mu lemmik. Ma alati vastan sellele küsimusele, et lemmik on just see, kus sa praegu oled! Kõige huvitavam on see linna osa, millest just kirjutad või see linn, piirkond. Praegu ma võik sin öelda, et (kohvik) Boheem, kuna me praegu istume sinuga siin. Aga mis mind positiivselt üllatanud on? See, mis on toi munud Noblessneris ja siin Telliskivis. Noblessneris on mitu restorani, Proto, Kai, Põhjala õlletehas ja kõik need muud tegutsejad. Seal elatakse, seal
on sadam. Kui sa vaatad üle tee – Balti jaama turg, Depoo, Telliskivi Kvartal ja Telliskivi Loome linnak. Tegelikult nad on kõik erinevad asutused. Erinevad fir mad, erinevad tegutsejad, aga koherents ja koostöö on olemas. Inimene, kes siia tuleb, ei saa aru, kus lõpeb üks ja algab teine. See polegi oluline. Koos tehakse Noblessnerist ja Tellis kivist see, mis ta on. Ka Põhjala tehases on seesama koostöö tek kimas. See tõmbab rohkem ja rohkem inimesi juurde. Kõik ei sõltu ühest otsustajast. Tekib sünergia ja uued ideed. See on tore. Teine asi, mis mind viimasel ajal üllatab on see, kui kena paik tuleb Kopli Liinidest. Olin alguses väga selle vastu. Kart sin, et mis saab – vanad elani kud sunniti sealt lahkuma, vanu maju pandi põlema. Kartsin, et sinna tulevad ainult uued majad. Praegu ta pole veel täiesti val mis, aga seal on nii uued kui täielikult restaureeritud vanad majad. On säilitatud kõik see vana, mida suudeti säilitada. Ja lisaks on seal ju meri ja prome naad. Eestlased on päris nutikad ja viimaste aastate suuremad arendused, mis siin tehtud, on väga huvitavad ja mulle väga meeldivad – Telliskivi, Nob lessneri kant ja Kopli liinid. Kõik see ongi Põhja-Tallinn! Kui võrrelda mõne Soome linnaga, näiteks Helsingiga, siis seal on ka ju viimaste aastate jooksul palju huvita vat toimunud. Me kogu aeg räägime sellest, et mida halba juhtus nõukogude ajal. Aga tegelikult see peatas arengu kuuekümneks aastaks. Praegu on Eestis toimunud juba kakskümmend aastat väga kiire areng. See tähendab seda, et te ei pea kõiki konarusi ja vigu tegema, mida teised mujal on teinud. Helsingi rikkus on see, et meil on meri, väga palju saari ja poolsaari, mida Tallin nal pole. See annab Helsingile palju võimalusi, järjest rohkem kasutatakse saari vaba aja piir kondadena. See on minu arvates õige areng. Tallinnas ja mujal Eestis on vanad tööstuspiirkon nad, sadamad ja sellised kohad, mis aastakümneid olid inimes tele suletud. Ma elasin aastatel 1984-1990 suurema osa Eestis viibimise ajast „Viru“ hotellis. Aknad olid alati mere poole. Mul pole sel lest kuuest aastast mingit mälu pilti sellest, kuidas nägi välja Rotermanni kvartal! (Naerab) Kuigi ma tean, et ta aknast pais tis. Aga see ala oli suletud, sinna polnud kellelgi asja. See oli siis tööstusrajoon, nüüd on see aga täis turiste. See on väga hea näide selle kohta, kui kiiresti mingi asi võib muutuda ning kui pime sa oled, kui sa seda ei taipa vaadata või kui ta on sinu
Tapio Mäkeläinen.
jaoks suletud või võõras. Mis on sinu järgmine projekt? Kirjutamata on raamatud Har jumaa, Kagu-Eesti ehk Setomaa ja Võrumaa ning IdaEesti ehk Ida-Virumaa lõuna osa, Jõgevamaa ja Tartumaa põhjaosa. Kui räägitakse Eesti turismist, siis räägitakse PõhjaEestist, Lõuna-Eestist, LääneEestist ja saartest. Aga ida ei ole turismis üldse olemas! Minu arvates just see on piirkond, millel on suur potentsiaal – juba üksinda Peipsi järv ja selle ran nad, seda peaks ära kasutama! Vahemaad on Eestis nii väikesed, teed on korralikud. Praegusel koroona-ajastul ja ka tulevikus sõidetakse üha vähem kaugele, noored ei taha
Foto: L. Kreinin
niikuinii enam lennukitega sõita, et keskkonda hoida. Aga koroona pärast me kardame, me ei julgegi enam kaugele sõita. Oma maal ja selle lähiümbruses on turvaline. Eestisse tulid sel aastal alguses lätlased ja leedu lased, siis soomlased. Nendest ja kodumaistest turistidest ju tegelikult piisaks Eesti turis mipiirkondade õitsenguks. Vaja on rohkem julgeid ini mesi, uusi ja häid ideesid, uusi avanguid. Ma usun, et järgmiste aastate jooksul tekib juurde uusi huvitavaid noblessnereid, roter manne ja telliskivisid. Kas suuremaid või väiksemaid, aga neid tekib kindlasti, ja mitte ainult Tallinnas või Tartus, vaid mujal ka. Küsis LEA KREININ
Jalgpallilegend Diego Haapsalus valmib Maradona sai 60 rannarootslaste Argentina jalgpallilegend ajalugu kujutav vaip Diego Maradona tähistas 30. oktoobril 60. sünnipäeva. Kahjuks pole ta tervis kõige parem ja pärast nädalavahe tust toimetati ta haiglasse. Maradonat peetakse maailma üheks parimaks jalgpalluriks läbi aegade, ta on võitnud Argentiina koondise koosseisus 1986.a maailmameistritiitli ja tuli 1990. a hõbemedalile. Maradona on varemgi tervi sega hädas olnud, mitme prob leemi põhjuseks on olnud ko kaiini tarvitamine, mille tõttu on ta käinud võõrutusravil.
Diego Maradona. Foto: Vinod Divakaran, Vikipedia
Haapsalus asuvas Rannarootsi muuseumis on valmimas järg 18 aasta eest tikitud eesti rootslaste ajalugu kujutavale rannavaibale. Kui vaip valmis saab, loodab muuseum seda esitleda Rootsi kuningapaarile. Poolelioleval vaibal on kuju tatud rannarootslaste ajalugu pärast suurt põgenemist Teise maailmasõja ajal. Kui Haap salus tikitaval vaibal on kujuta tud siinpool Läänemerd juhtu nu, siis Rootsis tikitakse praegu vaipa, millel on sinna suundu nute lugu. Rannarootsi muuseumis igal nädalal koos käiv käsitöömem mede ring on vaiba kallal tööta nud paar aastat. ,,Eks me teeme järjest, sest vaip on ainult viis meetrit pikk ja ega tikkima tema juurde ei pääse üle kolme inimese, me nii vahetustega tikime siin täpselt nii palju, kui on valmis joonis tatud, meil on paar pilti veel teha,“ rääkis Rannarootsi muu seumis vaipa tikkiv Ene Smõs lova Eesti Rahvusring häälin gule. Eestis ja Rootsis valmivate vaipade kavandid tegi Ranna rootsi muuseumi kuraator Jorma Friberg. (ERR/EE)