Nr. 44
EESTI ELU reedel, 6. novembril 2020 — Friday, Novembril 6, 2020
5
Kommentaarid ja arvamused Kanada päevikust
Tuleviku võimalusi Kanadas on, ning on olnud, erakordselt häid ajaloolasi. Harva aga tegelevad nad oleviku või tulevikuga. Üks aga hiljuti küll, seoses murega riigis toimuva üle, samas aga usus, et Vahtralehemaa tulevik võib olla helge, globaalselt tõusta märksa kaugemale kui vaid tolerantse heaoluriigina. Eriti võrreldes lõunanaabriga, kelle varjus on oldud sajan deid. Manifest on mingi partei või muu ühiskondliku organisat siooni deklaratsioon, mis sisal dab mitte ainult põhimõtteid, aga ka programmi. See on pöör dumine rahva poole, tavaliselt poliitilisel eesmärgil. Heaks näiteks meie oma riiki loonud „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“, 24. 02. 1918. Sõna on ka manifestatsiooni juur, mis on seisukoha, arvamuse aval damine. Ehk olulisim raamat, mida on loetud tänavu, on mullu ilmunud Conrad Blacki The Canadian Manifesto. Pisut grandioosse alapealkirjaga How One Frozen Country Can Save The World. Mõeldud igale Kanada kodanikule, kes hoolib riigist ega salli, kuidas eri- või huvigrupid on märgatavalt ena muse õiguseid kammitsaisse asetamas. Või on juba nii teinud.
märkmik Hingetõmme Oli hingedepäeva, 2. novembri õhtu. Päike oli looja läinud juba enne prantsuse keele tunni algust, kell 16.24. Tund toimub Vanalinna Hariduskolleegiumi Gümnaasiumi hoones Vene tänavas (Tallinna vanalinnas, suisa ladina kvartalis) ja kooli trepikojas põles väike küünal. Maske tol päeval veel ei kan tud, need muutusid selles koolis kohustuslikuks ülejärgmisel päeval. Tunni lõppedes algas saja meetri kaugusel, ikka selles
Mälestusküünal Tallinna Püha Vaimu kiriku välisseina orvus 2. hingedekuu õhtul. Foto: Riina Kindlam
Ning kuidas meie poliitikud ei ole kasutanud ära juhuseid olla maailma areenil palju olulisem ning määravam riik. Kanada on unikaalne – mitte ainult selle tõttu, et ulatub ookeanist ookeanini, et jagab Ühendriikidega maailma pike mat kaitsmata piiri, vaid kuna on suudetud konföderatsioonist saadik pidada oluliselt elus kahe kultuuri huve. Riik on rahvaar vult maailma kolmas inglise keelt rääkivate hulgas; teine prantsuse keelt valdavais. Teist sellist pole kusagil. Maapõueva rad on lubanud jõukust, poliiti liselt on riigijuhid üldiselt aru saanud vajadusest mõlemaid kultuure kaitsta ning samas rah vastada maa-ala immigratsiooni läbi. Lubades palju enamat kui sulamikatlaks kujunenud USA. Blacki raamat on päriselt pikk essee, vaid 155 lehekülge autorilt, ajaloolaselt, kes on tun tud pikkade sisutihedate raama tute kirjutamise poolest. Näiteks ta raamatus Richard Nixoni kohta – mis samuti väärib lugemist – on enam kui tuhat lehekülge. Ka on tõhus ja de tailirohke ta ülevaade Kanada ajaloost. Otsa raamat Québeci ühe kontroversiaalsema, aga olulisema peaministri Maurice Duplessise kohta. Need on mahukad, kuid väärtuslikud laiemale lugejaskonnale, pole kuivad, nagu pahatihti mõni selline võib vahel olla. Mullune ilmumiskuupäev tähendab, et manifest sai kirju tatud enne pandeemiat, mis ei luba sugugi nii julge olla kui Black, ennustades Kanadale
Riina Kindlam
s amas Vene tänavas, Eesti Folk loorinõukogu ruumides hinge depäeva tähistamine. Põles palju väikseid küünlaid too lide ringi keskel ja aknalau dadel. Ukse vahelt kiigates selgus, et suht väikses sõõris oli kaks väga erilist, märgilist inimest: viimase (2019) Kotka järve Metsaülikooli vilistlane Jaan, kelle „Kiri Kotkajärvelt Tõnu Õnnepalule“ ilmus viima ses kirjandusajakirjas „Loo ming“ ja rootslasest kohalik kirikuõpetaja Patrik, kes saatis minu äiapapa viimsele teekon nale märtsis, kui meie olime Torontos. Mina, õnnelik, istusin hingedepäeva õhtul nende va hele. Kuna olin saabunud prant suse keele tundi pinginaabriga ammuse, ka Kanadas sündinud südamesõbranna Ellega, oli sõõris kolm inimest, kes tundsid ja mälestasid tänavu hingede riiki suundunud Kotkajärve hiievana Margus Taed. Hingedeaja kommetest rää kisid eestlannast torupillimän gija, mari ehk marilane, valge venelanna, tšuvašitar, ersa naine Mordvast ja ukrainlanna. Pärast saime osa hingedele kaetud lauast. Istusime sõõris ükstei sest kaugel, kuid maske veel ei kandnud, alles ülejärgmisel
helget tulevikku, kui ainult ta soovitusi kuulda võetaks. Huvi tavalt on selle sajandi ühelt olulisemalt mõtlejalt, mitte ainult Kanadas, Jordan Peter sonilt, eessõna, milles ta rõhu tab, et rahvana kanadalased kannatavad kas just alaväärsus kompleksi, aga et puudub enesekindlus, visioon. Isegi kui peaminister Sir Wilfrid Laurier ennustas möödunud sajandi alul, et see kuulub Kanadale. Black alustab oma üleskutset riigi ajaloo põgusa ülevaatega. Kiites ja laites peaministreid, silmas aga pidades, et vastutus riiki ühendades ja hoides koos oli ja on tohutu. Ta esitab nördi must selle üle, kuidas esimest peaministrit Sir John A. Macdonaldit tänapäeva poliitili selt korrektses maailmas on teo tatud, maha tehtud. Isegi tema pilt sai eemaldatud kümnedol lariselt rahatähelt. Kuidas ei kaaluta näiteks ta tõsist panust sõjakate indigeenide suguharude assimilatsiooni riigi mosaiiki. Hiljem asub ta sellele teemale, et pärismaalased laias laastus, olles ajalooga, mis ei olnud kooskõlas juba Ateena riigi, kreeklaste demokraatia loomi sest, inimväärtustega. Ning et tänapäeval nõutakse ilma tagasi andmata kogukonnale mitte ainult raha – mida nad ju saa vad – aga häguste ajalooliste kinnituste põhjal olla orwellili kult võrdsete hulgas võrdsemad. Essee teine osa pakub võimalusi. Pea kõik rahvusva helised organisatsioonid – ÜRO, NATO, Maailmapank on staa tilised, tursunud ebaefektiivsed
bürokraatiad. Kanada koge mused kahe kultuuriga, hoides veel ka Québeci huve, isegi äärmiste järeleandmiste kaudu, on sellises maailmas hädavajali kud. Erilist põlgust näitab Black kahe Trudeau vastu. Edevad mõlemad ning välispoliitiliselt mitte sugugi nii mõjuvad, kui näiteks oli Brian Mulroney. Just välispoliitikale, riigi suhetele USAga ja rahu hoidmisele kõik jal, peaks meie poliitikud jõud suunama. On ju Kanada ainus riik, mis pole kunagi sõda kaotanud. On osalenud oluliselt rahvusvahelistes sõdades maail ma rahu huvides. Kuid riigi sõ jalised väed on nüüd poliitikute tõttu häbiväärselt väikesed. Eriti lennuvägi ja merevägi, mis oli oluline Teises ilmasõjas, nagu ka jalavägigi. Black kirjutab: kanadalased on rahvana reipad, elurõõmsad, tasakaalukad ja rahulikud ning viisakad. On ajanud taga enne kuulmatut saatust olla rahvus riik, mis on enam-vähem hea ja võimekas isevalitsev, kuid ena mus nõustuks, et pole suudetud kujundada ehedat rahvuslikku isiksust ega saavutanud potent siaali. Võimaluste kell heliseb. Maailm kuulaks, kuna on kord juhtohje kätte võtta. Kolmas osa ongi manifesti oluliseim osa. Maailm, mis on polariseerunud vasak- ja parem poolsete leeridesse, rabeleb poliitilise korrektsuse vesiliiva kinnitatuna. Kui kandalased suudavad end mõistuse piirides avaliku poliitika laboratooriumi na näidates, kuidas osatakse praeguseid heaoluriigi prob
leeme hariduses, tervishoius ja justiitssüsteemis lahendada, kõike mida Black kirjeldatud erakordse täpsusega, siis ei saa teised mõtlevad riigijuhid muud teha, kui eeskuju järgida. Prantslaste käest on laensõna canard, mis tõlgituna on part, aga mõisteliselt tähendab polii tikas põhjendamatut lugu, kui soovite kõmu, mida aga tõeks peetakse. Black juhib tähele panu juurdunud probleemidele Kanada haridussüsteemis, mille tase on kõvasti langenud. Tervishoius samuti – miks on meil nii vähe arste võrreldes paljude Euroopa riikidega? Pandeemia on maailma muutnud ning probleemid, mida Black esitab, pole enam samad. Kuid juba mullu juhtis ta tähelepanu sellele, kuidas Justin Trudeau pillub vaid raha prob leemide suunas, lootuses, et nad kaovad. See pole riigimehelik ega kogukonna huvides. Mida ta arvaks avalikult nüüd, kui to hutud summad on suunatud neile, kes läbimõtlemata stratee gia tõttu on oma töökohad ehk alaliseks kaotanud? Julge ja konkreetne essee. Kindlasti ei nõustu paljud, eriti vasakpoolsete leeridest, konser vatiivse Conrad Blacki iga ettekirjutusega. Mida ta ise nimetab preskriptsioonideks, leides, et juurdunud suhtumist tuleb ravida. Sundlugemine igale mõtlevale Vahtralehemaa kodanikule, kes ei ole praeguse ga rahul ja loodab paremat tule vikku. Pärast seda, kui oleviku olmemured on lahendatud.
päeval oli Eesti koroonatesti miste positiivsete tulemuste ühe päeva arv üle 200. Hingedele kaetud laua juures käis ringi mari naine ja pakkus heeringaampse mustal leival. See olevat olnud tema augustis siit ilmast lahkunud isa lemmik. Helistasin vahepeal koju ja so sistasin tütrele: „Pane Ätile küünal aknale. Sinna, kus see ohtlik pole.“ Kogu sügis on olnud äär miselt mahe ja vaikne, pikalt lehekirju, aga hingedepäeval peksis hirmus tuul. Räägitakse, et hinged ei vaata kalendrisse, vaid tulevad siis, kui on udused ja vaiksed ilmad ja kodused neid ootavad. Olid hinged tol õhtul rahutud või hoopis oota sid kodukuusikus ja ilmusid järgneval, tuulevaiksel õhtul? Just siis olid väga-väga hin ges ja mõtteis kaduv kanada kodu, kauged kodused ja sealt lahkunud kadunukesed. Selle õhtu eel lendas meie auto katusele hallvares. Ma ise olin juhipoolsest uksest sisse astu mas ja jäime teineteist lähedalt vaatama. Ei mäleta, millal nii suur lind nii lähedale oleks tulnud. Mul oli peos õun, mida hingedepäeva olemiselt oli kaa sa andnud torupillimängija Kristi, tema koduaia õun. Küsisin vareselt: „Kas õuna soovid?“, hammustasin tüki ja viskasin talle. Ta tegi autokatu sel hüppe, nagu varesed ikka
hüppavad. Viskasin teise tüki veel, mis ilmselt oli liiast, vast isegi solvav. Vares ei tahtnud õuna. Ta lendas ära. Oli juba kottpime, kui tund aega hiljem olime otsaga Püha Vaimu kiriku kõrval, mille välisseina orvas, suure Christian Ackermanni loodud seinakella all põles väike küünal. Olime Pühavaimust Vene tänavale pööranud, kui taas väike ime – tuli vastu Toom kiriku õpetaja, torontolastele ammu tuttav Arho Tuhkru. Ta ei tundnud mind algul ära, kuid pidasin ta kinni. Küsisin, kuidas koroona, kas kallistada mak sab?... Täna, kaks päeva hiljem, võib-olla seda enam ei teeks. Eilsest läks meie laste Kaarli Kool pooleteiseks nädalaks kaugõppele ühe positiivseks
osutunud lapse tõttu ja nende (Toomkiriku) Toomkooli Väike maja samamoodi. Järgmisel päeval toimus minu kursus ar vuti kaudu, sest õpetaja oli ene seisolatsioonis, tütre kunstikooli õpetaja samuti ning teine tütar korvpallitrenni ei läinud. Pikalt tavaelu nautinud eestlased ei saanud ju nii kergelt pääseda. Nüüd on aeg jälle käes. Hai gusjuhtude arv kevadest kõr gem, ohvreid õnneks praegu vähe.
TÕNU NAELAPEA
Hingedeaeg jätkub. Hinge tõmbe aeg. Et hing ei jääks kinni või ei oleks hiljem hinge peal, mis hingeldama ajaks. Olge hoitud, püsige terved ehk nagu kirikuõpetaja lahkudes soovis: „Jääge ikka nega tiivseks!“
Hingedepäeva õhtu. Küünal aknas näitab kadunukestele koduteed. Foto: Riina Kindlam
