12
EESTI ELU reedel, 12. novembril 2021 — Friday, November 12, 2021
Nr. 45
Nädala portree
Kauaaegne Montreali Eesti Seltsi esimees Karl J. Raudsepp räägib eestlusest Montrealis üle aastakümnete Rääkides Teie elust ja kujune misest, peame kindlasti rää kima Teie vanematest, kelle põgenemisteekond Eest ist Kanadasse on jätnud ilmselt oma jälje ka Teie ellu, kuigi sündisite Kanadas. Jah, mina olen ainuke meie perekonnas, kes sündis Kana das. Mu kaks vanemat venda ja õde sündisid Vändras ja olid väga noored, kui nad lahkusid 1944. a oktoobris. Mu vend Enn oli ainult kuus kuud vana. Võin ainult ette kujutada, kui raske mu vanematel oli lahkuda oma kodumaalt, eriti kolme väga noore lapsega. Nad ei teadnud, kuhu nad sõja ajal lähevad, kaasa tuues ainult selle, mida nad said ise kanda. Sellisest julgusest on raske aru saada. Teie isa, piiskop Karl Raudsepp, väga tuntud vai mulik nii Eestis kui Kanadas, asutas ajavahemikul 19481953 kaheksa kogudust üle Kanada. Kas kirikuelu oli loomulikuks osaks Teie ja pere teiste laste üleskasvami sel?
Minu isa võttis oma usuelu tõsiselt ja andis oma parima, et sisendada meisse kõigisse oma tõekspidamisi ja väärtusi. Käi sime peaaegu iga pühapäev kiri kus ja võtsime osa kogukonna tegevustest. Temal oli väga hea huumorimeel ja ta oli meile igati huvitav jutuvestja. Ta viis meid kalale, mis oli üks tema lemmikajaviide. Ta oli esimene inimene meie vanemate peres, kes ülikoolis käis ja ta väärtustas väga oma laste vajadust ülikoolis käia, mida kõik neli ka tegid. Kasvades üles väikeses talus, pidi ta juba varakult kõvasti tööd tegema ja oli harjunud füüsilise tööga. Isegi siin Kanadas ei kartnud ta kunagi käsi määrida ja osales alati kõigis töödes, mida tuli teha, olgu selleks siis kiriku värvi mine või kodu remont. Ta oli ka innukas aednik ja meil oli alati tagaaias juurvil jaaed, kus iganes juhtusime ela ma. Meilt kõigilt neljalt lapselt oodati juba varakult kõiges kaa sa aitamist ning nii omandasime väga palju praktilisi oskusi ja
The Rolling Estonians.
Karl J. Raudsepp Montreali Jaani kiriku organistina.
väärtuslikke eluõppetunde. Lisaks usuteenistusele oli isa äärmiselt osav kogukonnajuht. Geislingeni põgenikelaagris, kus pere elas ligi neli aastat, oli ta presidendi venna Voldemar Pätsi abiline, kes oli laagris eestlaste juhiks. Muuhulgas oli ta üks väheseid, kellel lubati külastada Eesti sõdureid vangi laagrites. Isale oli Lutheran World Federationi (LWF) poolt üles andeks antud otsida üles kõiki Kanadasse saabunud luterlasi ja neid LWFi ülesandel teenida ja juhatada Kanada kogudustesse. Kuid eesti piiskop J. Kõpp oli volitanud teda teenima eestlasi Eesti kiriku ülesandel. Niisiis reisis isa üle Kanada, otsides eestlasi ja koondades neid kogudustesse. Ta töötas pidevalt abistades, nõu andes, tõlkides, jne., sest ta valdas inglise keelt. 1949.a valiti isa Montreali Jaani koguduse õpetajaks. Samuti tõmbas teda Montreali kuulus McGilli ülikool, kuna juba Euroopas olid mu vanemad teadlikud sellest, millist hari dust tahtsid nad anda oma las tele. Mina nendest algaastatest ei tea peaaegu mitte midagi, kuna sündisin hiljem. Kiriku elu oli meile loomulik, aga kindel on see, et minu perekonna tahe ja eriti isa eeskuju suunasid mind eesti kogukonda teenima. Meil kõigil on oma roll eesti kogu konna tulevikus. Kuna Teie isa oli Kanada eestluse üks eestvedajatest, kas Teie jaoks oli loomulik, et asute ka ise eestluses juhi posit sioonile? Mida on Teile andnud pikaaegne töö Mont reali Eesti Seltsi (MES) esimehena? Alustasin MESi abiesimehe na 2005.a, aga enne seda olin juba pikemat aega abiesimees Lättemäe juhatuses. Aasta hil jem lahkus esinaine ja mind valiti MES-i esimeheks, kuni loobusin sellest kohast 2020.a. Minule oli selge, et just uued Eestist tulijad peaksid olema juhtpositsioonidel. Olen väga õnnelik, et meil on siin Montrea lis hea koostöövaim, eriti just noortel. Kanada on suur maa ja eesti kogukonnad igas linnas on minu arvates võrdselt tähtsad. Tähtis on, et oleme kõik üks meelselt eestlased, kelle juht nööriks peab olema eestluse hoidmine terves maailmas. Olen tuleviku suhtes optimistlik Mont realis, sest kaasatus tä hendab koostööd noortega. Esimene põlvkond põge nik-eestlastest Montrealis olid „ehitajad“, kes püüdsid uuel kodumaal taasluua endale tutta vat ühiskonda. Nende lastel, teisel põlvkonnal, on vähe või üldse mitte kogemusi oma vanemate kodumaast ning nad on kasvanud kahe maailma va hel – Eesti kodud ja kogukond vs Kanada kooliharidus ja töö koht. Alguses oli see tasane võit lus, peamiselt seetõttu, et vane mad on veel elus, kuid peagi muutub see ebaühtlaseks, kuna
Karl J. Raudsepp
lapsed veedavad üha suurema osa oma elust inglise keeles. Kolmandaks põlvkonnaks ei oska enamik lapselapsi sega abielude ja jätkuva assimilat siooni tõttu eesti keelt, aga on ikka väga uhked, et nad on eestlased. Usun, et meie kõigi jaoks on oluline jätkata Eesti väärtuste ja kultuuri hoidmist nii hästi kui suudame, vähemalt seni, kuni armastame ja hindame seda, mida meie esivanemad on meile pärandanud. Palun rääkige natuke eestlusest Montrealis – kuidas see on aastakümnete jooksul muutunud ja kas tänapäeval liitub seltsiga rohkem noori? Minu üles kasvades oli Montrealis üle 2000 eestlase. Meie elu keskuseks olid Jaani kiriku seltskondlikud ruumid, kus eesti täienduskool, koorid, rahvatantsugrupid, skaudid, gai did, hundud, hellakesed ja muud klubid käisid koos eesti elu ja kultuuri alal hoidmas. Eestlased, kes asusid Montreali, olid peamiselt harit lased ja paljud neist olid inse nerid, kes leidsid tööd suurtes ettevõtetes ja firmades. Majan duslikult ei olnud suuremal osal eestlastest mingit muret. Nende noored said hea hariduse ülikoolidest ja võisid vabalt tulevikuplaane pidada. Vabariigi aastapäev oli alati suurepärane ja hästi organiseeri tud. Eestlusel oli Montrealis tugev alus. Peab nimetama, et Expo 67 ja suveolümpiamängud 1976.a olid harukordsed sünd mused siin linnas. Kuid sama aasta sügisel (1976) valiti provintsi juhtima Parti Québécois, kelle peamine eesmärk oli Kanadast lahku lüüa. See mõjutas mitut eesti perekonda mujale kolima, just töö pärast. Nii algas eestlaste arvu kahanemine Montrealis. Paljud eestlased püsisid, kui gi nende arv vähenes, ja elu käis normaalselt edasi. Pärast Eesti vabanemist, hakkasid mit medki eestlased tulema Eestist õpinguid tegema McGilli üli kooli, kus olid eestlastele mõnel erialal üles seatud ka stipendiu mid. Lättemäe kui suvelaagri koht leidis uut elu, kui liitus MESiga. Jaani kirik teenib
tõhusalt kogukonna keskusena, kuid kirikuskäijate kahanemine näitab, et tulevik on muretteki tav. Detsembris alustas kirik MESi abiga rahakogumiskam paaniat, mis loodetavasti kind lustab veel mitmekümneks aas taks meie kogukonna südame. See, et Eesti on taas vaba ja mõned nooremad eestlased e migreeruvad vabatahtlikult Kana dasse, annab meile uut energiat. Seega paistab tulevik Montrealis helgem. Väga huvitav oleks kuulda eesti keele säilitamisest Que becis, kus igapäevaselt kõneldakse ju niigi kahte keelt? Omal ajal oli Montrealis väga tegev eesti kool. Kõik minuealised käisid iga teine nädal täienduskooli kursustel ning räägivad ja kirjutavad nüüd sujuvalt eesti keeles. Eesti kogukonna kahanemise ja laste arvu vähenemise tõttu (‘baby boom decline’) suleti kool selle sajandi algul. Eestist uued tulijad, kellel mitmel nüüd on noored lapsed, alustasid uuesti lasteaiaga mõni aasta tagasi, aga praegu on vaheaeg. On loota, et nad tule vikus jälle hakkavad koos käima, et säilitada eesti keelt ja kultuuri oma järeltulijatele. Probleem seisneb selles, et segaabielupaaride elu Kanadas on suuremalt osalt inglise kee les ja see kindlasti tekitab tule vikus rohkem raskusi eesti keele säilitamisega. Teie professionaalne iga päe vatöö on muusika alal. Kuidas jõudsite just orelite juurde? Noorena olin alati valmis kaasa lööma eesti kogukonna tegevustes Montrealis. Olin skaut, Vikerlane, laulsin koori des, käisin eesti täienduskoolis, laagrites Lättemäel, jne. Osalesin juba 7aastaselt Dagmar Kokkeri klaveristuu dios. See kestis kuni keskkoo lini, mille ajal olin Montreali eesti võimlejate klaverisaatja nende laupäevastel harjutustel. Kaks minule kõige vaimus tavamat muusikasündmust olid järgmised. Esmalt, kui ilmus ‘The Beatles’ esimene heliplaat, mille mu vanem vend koju tõi, olin ma lihtsalt kütkestatud ja kuulasin seda terve õhtu mitu (Järgneb lk. 13)
