6
EESTI ELU reedel, 15. novembril 2019 — Friday, November 15, 2019
Vikerlastest sündinud ooper Sirje Vihma-Normet Estonia kontserdisaalis oli 25. oktoobril suurejooneline oope rigala, millega tehti sügav kummardus 90-aastasele eesti ooperile. ERSO ees seisis noor dirigent Ingrid Roose, vahe tekste luges õhtu lavastaja Veiko Tubin. Seda, et esimene eesti ooper on Evald Aava ,,Vikerlased“, teavad ilmselt kõik eesti muusi ka austajad. Üllatav on aga fakt, et tänaseks on sündinud juba ligi 100 (!) ooperipartituuri. Dirigent Ingrid Roose uuris läbi kõik libretod ja partituurid ja valis oma kontserdi jaoks välja 24 erinevat stseeni. Ooperigala eelset töömahtu võib vaid aima ta: sümfooniaorkestriga koos esinesid Estonia Seltsi Sega koor, Rahvusooper Estonia noormeestekoor ja segakoor HUIK! ning solistid Tuuri Dede, Maari Ernits, Pirjo Jonas, Jarek Kasar, Rene Soom, Heldur Harry Põlda, Mehis Tiits, Aule Urb, Liina Vahtrik, Iiris Vesik ja Priit Volmer. Kontserdi lõppedes oli mul tunne, nagu Ingrid Roose oleks taotlenud doktorikraadi ja selle
ga ka hiilgavalt hakkama saa nud. Kui mitte doktorikraadi, siis meistripaberid sai ta publi kult kohe kindlasti kätte. Eesti ooperit mängukavas hoida pole lihtne. Enamasti kipu vad need ,,projektideks“ jäämagi. (Ooperigala esitati vaid üks(!) kord.) Enne juube lilaulupidu Tartus lavale toodud Alo Põldmäe Koidula-ooperit ,,Emajõe ööbikud“ mängiti suure menuga ja minu küsimuse peale ,,Miks seda Tallinnasse ei tooda?“ sain vastuseks: ,,See on ainukordne projekt ja rohkem seda ei mängita.“ Õnneks te hakse tänapäeval ooperist kohe DVD – nii et visuaalne mälu jälg siiski jääb. Evald Aava ,,Vikerlaste“ esmaesitusest on alles vaid arvustused ajaleh tedes ja mõned mustvalged fotod. Ega ka teatrite põhireper tuaari ülendatud ooperitel paremini lähe. Ainuke sajast, mis on jõudnud rahvusvahe lisele areenile, on Erkki-Sven Tüüri ooper ,,Wallenberg“. Kui ,,Vikerlastes“ on teemaks Eesti muinasaja traagilised sündmu sed, siis ,,Wallenbergi“ teema dering on seotud juba 20. sajan
Ene Salumäe sai Aino Kallase preemia Soomes tegutsev sihtasutus Viro-säätiö ehk Eesti Fond vääristas 2019. aasta Aino Kallase preemiaga organist Ene Salumäed tema teenete eest Soome ja Eesti kultuuri suhete arendamisel. Eesti organist, kirikumuusik ja koorijuht Ene Salumäe esineb regulaarselt Eestis ja mujal Euroopas, lisaks on ta andnud kontserte Ameerika Ühendrii kides, Kanadas, Jaapanis ja Venemaal. Ta on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadee mia, ning tal on magistrikraad Sibeliuse akadeemiast Hel singist. Ene Salumäe on tuntud or ganist Soomes. Ta on esinenud Helsinki Urkukesä-orelifesti valil, ning ta töötas organistina Helsingi Toomkirikus aastatel 1994-95. Ene on hästi tuntud ka
Torontos, kus on andnud mit meid kontserte ja on samuti tegelenud Lembit Avessoni noo diarhiivi korrastamisega. Ene Salumäe emapoolne va naema on pärit Reigist Hiiu maalt, ning üks ta sugulastest on mainitud Aino Kallase inspi ratsiooniallikana, kui ta kirjutas oma teost ,,Reigi õpetaja“. Salumäe vanaisa Eduard Salu mäe oli soomepoiss ja isa Jaak Salumäe ning mitmed ta onud on arendanud kultuurisilda Eesti ja Soome vahel. Aino Kallase preemiat hakati välja andma 2004. a. Soome ja Eesti vahelise kultuurisilla ehi taja Aino Kallase nime kandva auhinnaga tunnustatakse eest lastest üksikisikuid või kollek tiive, kel on märkimisväärseid teeneid Eesti-Soome kultuurisu hete arendamisel. (ERR/EE)
di julmustega. Õnnelik saatus on olnud ka Eduard Tubina ja Eino Tambergi lavateostel, mida on Eestis korduvalt taaslavas tatud. Kõigil neil on aluseks suurepärased libretod. Tõeliselt häid libretosid pole terves muusikamaailmas just palju – meenutagem, et Wagner ei leid nudki endale libretisti ja nii kirjutas helilooja tekstid endale ise. Eestis me kurta ei saa – meie libretistide rida on aukar tustäratav: Jaan Krossist ja Ain Kaalepist kuni Maimu Bergi ja Maarja Kangroni välja. Saja libreto seast vilksatab ka kirja nik Julius Oengo nimi, kes kir jutas 1931. a libreto Artur Lemba ooperile ,,Armastus ja surm“ ja kes 1941. a enamlaste poolt mõrvati. Elust võetud traagika jõuab sageli ka lavale – Tõnu Kõrvitsa ooper ,,Liblikas“ räägib noorelt surnud tantsijan nast Erika Tezky’st, kes oli Theodor Altermanni kaasaegne. Ooper toodigi lavale Estonia teatrimaja 100. a juubeliks 2013. aastal ja sai väga sooja vastuvõtu osaliseks. Ooperigalal laulis sellest Ophelia aaria Tuuri Dede. Eesti riigi 100. a juu beliks jõudsid lavale kaks ,,pro jekti“ – Manfred MIM’i ,,Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud
Edinburghi uudised räägivad 91-aastasest eesti kunstnikust Möödunud nädalal ilmus Edinburgh Newsis Elsa Maishmani artikkel kunstnik Evi Carmichaelist. Kunstnik oli annetanud kolm tööd Macmillani heategevuslikule näitusmüügile, mis toimus eelmisel nädalavahetusel. Evi Carmichael (91) on üks neist tuhandetest Eesti põgeni kest, kel tuli Teise maailmasõja päevil kodumaalt pageda ja kes elas läbi mitmeid katsumusi, enne kui elu rahunes. Põgenema pääses tol ajal 16aastane tüdruk koos oma perega vaid päev enne, kui Punaarmee neiu kodulinna Tallinna marssis. Esimene peatus oli praeguses Gdanskis, kust Evi ja tema kaks õde saadeti edasi Poolasse Görlitzi. Evi leidis Poolas tööd tehases, kuid samal ajal käisid noored põgenikud iga päev ko
foonilisi oopereid, mis veel 70ndatelgi oli peaaegu et dissi dentlik ettevõtmine. Muige tõi suule kõrtsistseen Gustav Ernesaksa ooperist ,,Tormide rand“, sest eesti talumehed (Priit Volmer ja Heldur Harry Põlda) laulsid elegantsetes frak kides, kõrtsile vihjasid vaid va naaegsed õllekapad.
Dirigent Ingrid Roose. Foto: internetist
rahvas“ ja Rasmus Puuri ooper ,,Pilvede värvid“. Paul Kerese meenutuseks sündis helilooja Timo Steineril aga ballett, kus muusika kõrval oli põnevalt lahendatud ka lavakujundus. Galal piirduti laulmisega ja tantsustseenid lavale ei jõudnud, kuigi tantsule kutsuvaid stseene oli küll – näiteks Leo Normeti Tango ooperist ,,Pirnipuu“ (solist Aule Urb), mis meenutas lisaks ka seda, et eesti heliloo jad on kirjutanud ka dodeka
halikus raudteejaamas, lootes pääseda rongiga Šveitsi. Veeb ruaris 1945 pääsesid kolm õde rongile, kuid teekond katkestati mitu korda. Ühel korral aeti kõik reisijad rongist välja. Maha lamama heitnud kuulsid enda kohal kõva mootorite häält ja nägid läheduses leeke sähvi mas. Hiljem mõistis Evi, et oli tunnistajaks Dresdeni pommita misele. Mõnda aega oli Evi Kons tanzi linnas Saksamaal, sealt saadeti ta Schwenningenisse, kus töötas koos eesti paariga, kes korraldas Prantsuse sõdu ritele kabaree-etendusi. Haridusteed sai juba lapsest peale joonistada ja maalida armastanud Evi jätkata Geis lingenis, kus üks väliseestlane oli avanud stuudio. Evi õppis maalimist Endel Kõksi juures, kellest sai hiljem Rootsis tuntud kunstnik. Oma esimese õlimaali, millel oli ku jutatud roosa alpikann, müüs neiu maha 20 sigareti eest, mis oli sel ajal tema jaoks terve
Euroopa kultuuripealinnad 2024. a selgunud
Ene Salumäe Toronto Peetri kirikus.
Foto: Peeter Põldre
Teisipäeval kinnitati kolmas 2024. a Euroopa kultuuripea linn. Vastavalt reeglitele on see linn Austriast, võitjaks ostus väikelinn Bad Ischl. Lisaks on 2024. a Euroopa kultuuripealinnad Tartu ning Norra linn Bodø. Vastavalt Euroopa Komisjoni otsusele saavad 2024. aastal Euroopa kultuuripealinna tiitlit kanda kolm linna. Vaid 14 000 elanikuga Bad Ischl asub
Nr. 46
Austria põhjaosas Salzburgi lähedal. Euroopa Liidu väliste riikide seast otsustati Norra linna Bodø kasuks. Linn asub teisel pool põhjapolaarjoont – kauge mal põhjas kui ükski teine varasem Euroopa kultuuripea linn. Eestist osutus sõltumatu ekspertkomisjoni otsusel pärast tihedat konkurentsi valituks Tartu. Kultuuripealinna Tartu juht mõte 2024. aastaks on „Ellu
Galast toibudes mõtlesin, mida neist nähtud katkendeist õhtuttäitva ooperina taas näha sooviksin. Ilmselt Ülo Kriguli ooperit ,,Luigeluulinn“ (Kristii na Ehini ainetel) – Iiris Vesiku esitus ja kogu loo orkestratsioon oli niivõrd äraspidiselt põnev. Soovin seda täiesti egoistlikel kaalutlustel, sest mul jäi see ooper 2015. aastal nägemata. Nii kipubki kaasaegse eesti oo periga olema – kui vähesed esi tuskorrad maha magada, siis jäädki kõigest ilma. Tuleb olla tähelepanelik, sest ka noored eesti (ooperi)heliloojad üllata vad meid heas mõttes igal sam mul. Eesti ooperikultuurile laie malt mõeldes tuleks kindlasti uuesti lavale tuua Aava ,,Vikerlased“. Julgustuseks võin öelda, et lätlaste esimene ooper Alfreds Kalninshi ,,Banuta“ taaslavastusest tuli tõeline menutükk.
varandus. Jaanuaris 1947 läksid kolme õe teed lahku – keskmine õde siirdus Kanadasse, Evi koos vanema õega jäid Suurbritan niasse. Evi sattus Šotimaa pealinna Edinburghi ja leidis kiiresti töö Edinburghi kuninglikus haiglas, mis asus otse kunstikolledži vastas. Evi alustas seal õpinguid õhtukursustel. Hiljem abiellus ta šotlase John Carmichaeliga ja asus elama Edinburghi. Elurõõmus Evi Carmichael osaleb tänaseni kahes Edin burghi kunstnike ühenduses. Tema maale on esitatud Šoti naiste kunstnike näitusel RSA-s Edinburghis ja RSW-näitusel. ,,Tagantjärele vaadates on mul vedanud, et olen kohanud nii palju lahkeid ja tublisid inimesi ning kunst on olnud ja jääb alati mu elu osaks,“ sõnas Evi väljaandele.
(Allikas: Edinburgh News)
jäämise kunstid“. Sel aastal on Euroopa kul tuu ripealinnad Itaalias asuv Matera ning Bulgaaria linn Plovdiv. Järgmisel aastal kanna vad tiitlit Horvaatia sadamalinn Rijeka ning Iirimaa linn Galway. 2021. aastal on tiit likandjad Elefsina Kreekast, Timisoara Rumeeniast ning Novi Sad Serbiast, 2022. aastal Leedu linn Kaunas ning Eschsur-Alzette Luksemburgist. 2023. aastal on kultuuripealinnaks Veszprém Ungarist. (KMPT/EE)
