Nr. 48
EESTI ELU reedel, 3. detsembril 2021 — Friday, December 3, 2021
5
Kommentaarid ja arvamused
Seisukohad ja istekohad Maarja Merivoo-Parro, ERR-i teadustoimetaja (Maarja merivoo-Parro sõna võtt Toompeal Omariikluse põlistamise päeval 30. novemb ril 2021) Milline hõrk päev. Noor Eesti ei olegi enam nii noor. Nüüd ta on lihtsalt Eesti. Endiselt ime, aga mitte enam uudis. Kahtlustan, et täna on ka viimane suur tähtpäev, mil noorte eestimaalaste eest kutsutakse kõnelema selline inimene, kes oli olemas enne, kui vabadus viimati tuli. Minu esimesed mälestused on Nõukogude Liidust. Sellest, kuidas Eestis oli väga vähe süüa. Käisime emaga tihti poe järjekorras seismas. Inimussid ulatusid Kuusalu kaubamaja nurga taha ja tundusid lootuse tult pikad. Et sellele amorfsele aja mas sile mingitki konkreetsust anda, küsisin emalt, et mitmeni ma peaksin lugema selleks, et kui ma lõpetan, siis saaksime sisse. Ema ütles alguses sada, siis tuhat, siis rohkemgi. Ma olin väike ega tundnud veel suuri numbreid. Poe järjekorras kor rates aga sain selgeks. Selgus ka, et aeg ei ole lõputu amorfne mass, vaid tiksutab päris kiiresti sekundeid minevikuks, olevikku igavikuks. Mõnikord tasus ootamine ära ja poest sai pulgajäätist. Ainult ühe muidugi, seega pidime ven naga jagama. Ema lõikas mulle pool jäätist kausi sisse, vend oli vanem ja tema sai selle osa, mis pulga peale jäi. Ja just see osa
Emakeelse… (Algus lk. 1)
a toodetud dokumentaalfilmi „Julgi vägi“, mille peategela seks on end liivlasena identifit seeriv läti muusik Julgi Stalte. Filmi režissöör on ajaloolane ja etnoloog Liivo Niglas, kes siin sele publikule Metsaülikoolis osalemise tõttu juba mõningal määral tuttav. Läti, eesti ja liivi keelt valdav Julgi esitas liivi laule, tutvustas liivlaste kunagisi eluasemeid ja jutustas nende eluviisidest. Rannarahvas tõusis suviti tavaliselt juba kella nelja
tundus jõle maru ja unistasin, et äkki kunagi kui ma olen suu rem, võin ka mina saada hoopis selle poole jäätisest, mis veel pulga küljes ripub. Kaugemale ma ei osanud unistada. Päris oma jäätisest ma ei osanud unistada. Eesti iseseisvuse taastamise ga oli umbes samamoodi. Oli neid, kes unistasid piiride sees, oli neid, kes unistasid uutest piiridest. Seda, kuhu me päriselt välja jõudsime, ei osanud ilmselt keegi ette näha. Seda küllust ja seda heaolu ja seda laiskust ja seda käegalöömist ja seda ambitsioo nikust ja seda küünarnukitunnet ja seda noa selgalöömist ja seda eneseohverdamist ja seda tar kust ja seda rumalust ja seda õiglust ja seda kannatust ja seda tahet ja seda kirge ja seda jala taha panemist ja seda ükskõik sust ja muret ja muretust, mida Eesti Vabariik võimaldab, ei osatud ilmselt parima tahtmise juures ette näha. Küll aga osati tunda hirmu, et see kõik ei püsi. Ma olin esi meses lennus, mis läks kooli Eesti oma aabitsaga, kus ei ol nud midagi oktoobrilastest ega maipühast, vaid hoopis EppMaria Kokamägi pildid päike seloojangutest ja peresuhetest. Kui viiendas klassis tuli tun niplaani ajalugu, siis hakkasid taaskord minuga kõnelema numbrid, mis vahepeal mate maatika tundides nii argiseks ja tähtsusetuks olid muutunud. Ajalootunnis hakkasid numb rid jälle pead tõstma ja kaela kandma ja mu silmi avama.
ajal. Merele mindi varastel hommikutundidel ja lõunaks oldi tagasi, et võtta vikat ja rutata heinakaarele. Film näitas liivi kultuuripäeva Riias ja Mazirbe lastelaagrit ning liivi pidustusi. Kuramaa põhjatipus paiknev rannaküla Mazirbe on teatavasti kunagine liivi kul tuurikeskus. Filmile järgnes vestlus, mida juhendas professor Andres Kasekamp. Küsimusi oli võima lik esitada nii peakõnelejale kui ka filmi autorile Liivo Nigla sele. Elavast vestlusest suutis reporter noppida mõned tähele panuväärsed märkused.
Näiteks arvutasin välja, et meie tolleks ajaks juba väga kindlana tundunud omariiklus oli kestnud vähem kui 20. sajandi alguses, mil kõik oli samuti tundunud üsna kindel, ent oli ometi lõp penud katastroofiga. Mõtlesin pingsalt, et mis takistaks sama stsenaariumi kordumist? Vastus on, et kõik ja mit temiski. Maailm ja meie ise. Ja meil läks õnneks. Priiuse põlis tumise päeva, mil meie taas tatud omariiklus oli kestnud kauem kui sõdadevaheline, tähistasime suurelt juba aastal 2013. Olin ka siis veel kooli laps: käisin doktorantuuris ja mäletan kõike hästi. Kindlasti ei osanud keegi toona arvata, et kui lõpuks jõuab kätte selline püha päev nagu 30. november 2021, päev, mil meie iseseisvusaega on kok ku olnud rohkem kui seda teist, et me siis kohtume siin sellises väikeses ringis, maskid ees. Ja meie inimesed on üksteise peale verised nendesamade maskide või süstide tõttu. Et meil on oma isiklik interrinne ja iga päev suur demokraatia eksam. Ja et see ilus värviliste pakenditega tarbimisühiskond, mille poole me kapakuga jook sime ja mida omale eeskujuks säädsime, on kuulutet inim konna vaenlaseks. Ja et ma ei või kindel olla, kas minu laste lapsed saavad niigi palju unista da kui mina omal ajal – et saaks selle poole jäätist, mis veel pulga peal on. Olen eas, mil juba päris pal judel mu sõpradel on järeltuli jad. Ja imetlen nende noorte lapsevanemate julgust ja usal dust nii Eesti kui ka kogu
aailma vastu. Imetlen nende m veendumust, et kõik läheb hästi. Ma imetlen nende usku, et nen dele väikestele hingedele, kelle nad on igavikust siia maailma kiskunud – neile endile rõõmu tooma ja Eesti rahvast uueks looma –, ei saa osaks kamaluga kannatusi. Sest just nimelt kannatusi ja võimatuid valikuid ja sugugi mitte halli argipäeva, vaid hoo pis hullu argipäeva ja kõiksugu standardite langemist ennus tavad need, kes kliimamuutuste ja maailma ülerahvastatusega seotud numbreid kannatlikult kokku loevad ja tulevikku projitseerivad. Mul paluti pilk ka tulevikku seada, aga ma ei ole ennustaja, vaid ajaloolane. Kui tahta tule vikku näha, siis kõige kindlam retsept, mida julgen oma elu kogemuse põhjal soovitada, on lugeda sekundeid, kuni tulevik käes, sest muidu ei saagi aru, et ta tuleb. Muidu oleme ju ikka ja alati olevikus ja mõttega ole vikus olles on palju mugavam vaadata hoopis minevikku, sest seda me näeme ja sellega me saame toimetada, sel on rohkem konkreetsust. Ja minevikku pole tarvis karta. Oma akadeemilise elu olen pühendanud väliseesti uurin gutele ja just meie oma pagu lastelt õpitud tarkuseterad tu levad tihtipeale meelde. Näiteks trammis vanalinna poole sõites tuli meelde, et tipptunni kohta öeldakse diasporaas palju kõne kamalt hoopis tõtutund. Ja mõeldes, mida ma siin täna räägin, tuli meelde nende järg mine võluv lausung: ,,Ema ütles alati, ära mixi oma languagit“.
Ulgueesti arhiivides olen korduvalt komistanud mõtte peale, mis kõlab umbes säära selt: ,,Kui ruumis on kaks eestlast, on seal kolm arvamust, neli organisatsiooni ja viis tüliõuna“. Erinevaid seisukoht on meil tõesti palju rohkem kui istekohti. Ka selles väärikas majas, mis esindab meie enam kui miljonit inimest, on iste kohti ainult 101. Just nagu seal väärikas tram miski: suur silt seina peal ütleb, et seisukohti 196, istekohti 56. Ka siin toas on palju seisukohti ja ilmselt mitmed teist, kelle ees mul on au täna kõnelda, ei ole minuga nõus, kui ma ütlen, et me peaks hakkama unistama väiksemalt. Elame välgatusajas tul, meie maailm on nutikas, meil on inforuum, me saame aru, et asjad ei saa lõputult kasvada, et mõned asjad võiksid kahaneda ja et see võiks olla eesmärk, mis ühendab. Mõnes mõttes just seda ole megi ju tulnud tähistama. Ühe suure, ühe suure ja halva ehk okupatsioonide all hingitsetud ajaperioodi loodetavasti jätkuvat kahanemist meie riigi ajaloos tervikuna. Nüüdsest on meil olnud rohkem vabadust kui iket ja iga päevaga, mil oskame ja suudame Toompeal ja all-linnas ja maal ja viimastes allesole vates metsades tahta seista ise koos, olla iseseisvad koos, siis on see vähemalt pool võitu. Võitlusest enesest me muidu gi ei pääse: ei need, kel on omad kindlad seisukohad, ei need, kel soojad ja mugavad istekohad ega need, kes alles ootavad järjekorras. Head uut ilma meile kõigile!
Julgi Stalte, kelle filmis o salemisest on möödunud kuus teist aastat, on jätkuvalt aktiivne läti ja liivi kultuurifiguur. Ta on kolme lapse ema, kirjutab ise laule ja esitab neid oma perega. Tema lauluansambel Tulli Lum on eriline rühmitus, kuid kaugeltki mitte ainus. Tegutseb veel kaheksa laulurühma, kes esitavad liivi muusikat.
olnud Lätis positiivne. Teada olevalt kirjutavad kolm inimest veel liivikeelset luulet. Paljud liivlased põgenesid 1944. aasta sügisel Rootsi ja mitmed sealt edasi Kanadasse. Paar-kolm kümmend liivi diasporaa esin dajat on omavahel ühendust pi danud. Kerkis üles ka delikaatne küsimus, miks sõjaeelses Läti vabariigis kehtestati Oskar Looritsale sissesõidukeeld. Läti on oma olemuselt palju mitme kesisem kui Eesti, 1930. aasta tel võis liivi keele ja kultuuri ületähtsustamine mõjuda lätlas tele ohtlikuna. Loorits, kes üri tas Lätis luua liivi valda, läks ehk liiale, eriti kuna samal käis Eesti-Läti piirivaidlus. Lätlastele võis tunduda, et nende identi teet oli ohus. Aktus lõppes ühise soovi ja lootusega, et järgmisel aastal saame oma rahvusülikooli aasta päeva taas tähistada ühes koos. EERIK PURJE
Tartu Ülikooli loodusteadlased endiselt mõjukad
Liivlus sureb visamalt, kui üldiselt arvatakse. Keelt räägib veel vast paarkümmend inimest, kuid end liivlasteks pidavaid on rohkem. Lätlaste ja liivlaste piirjooned on hägused. Viimase aja suhtumine liivi kultuuri on
üksiknumbrid on müügil Torontos: • Toronto Eesti Maja kontoris (958 Broadview Ave)
Valts Ernštreits. Foto: Metsavend, Wikimedia
Toomas Asser.
Foto: EE arhiiv
Peeter Einola.
Foto: EE arhiiv
• Leaside Pharmacy’s (Suomi Koti juures) 795 Eglinton Ave. E.
Teabeettevõtte Clarivate Analyticsi hiljuti avaldatud maailma enim viidatud tead laste ülevaates on viis Tartu Ülikooli loodusteadlast. Kok ku pääses 6602 mõjukast teadlasest koosnevasse edeta belisse seitse Eesti teadusasu tustega seotud teadlast. Tartu Ülikoolist edetabelisse jõudnud teadlased tegutsevad kõik ökoloogia ja maateaduste instituudis. Need on elurikkuse informaatika kaasprofessor Kessy Abarenkov, molekulaarse ökoloogia kaasprofessor Mo hammad Bahram, mükoriisauu ringute professor Leho Teder soo, taimeökoloogia professor Martin Zobel ning esimest korda ka külalisprofessor Frank Witlox inimgeograafia ja regio naalplaneerimise õppetoolist. Peale Tartu Ülikooli teadlaste jõudsid Eestist nimekirja Eesti Maaülikooli teadlane ja aka deemik Ülo Niinemets ning Tallinna Tehnikaülikooli turun duse valdkonna kaasatud pro fessor Linda Hollebeek.
(Allikas: Tartu Ülikool)
