4
EESTI ELU reedel, 13. detsembril 2019 — Friday, December 13, 2019
Nr. 50
Oktoobrikuus ilmus Eestis Piret Kooli raamat ,,Raivo Järvi. Kõike mud kui kukupai“, mille andis välja kirjastus Pegasus. Raivo Järvi nimi ei vaja Eestis tutvustamist – tuntud kunstnik ja hea jutuvest ja ning hiljem poliitik, kelle arvamusel oli kaalu. Aga Torontos elas raamatu peategelasele väga lähe dane Eik Järvi koos oma abikaasa Leidaga, kes mõlemad olid siin hästi tuntud ja keda paljud siinsed veel kindlasti mäletavad. Allpool avaldame autor Piret Kooli lahkel nõusolekul katke ülalnimetatud raamatust.
Oli kord kolm venda Piret Kooli Eduard Aleksander Järvil oli kolm poega: Riho, Eik ja Ahto. Keegi neist polnud hele dat verd, vaid pigem ruugema juuksega, sest nende vaarisa oli tõmmu, tumedate silma dega mees, kes sai nimeks Abram, kuna tema vanaisa olnud prantsuse soost kiriku õpetaja. Täpsemad jutud viis 1998. aastal lõplikult minevik ku Eduardi kolmest pojast kõige kauem elanud ning pu naterrori eest läände põge nenud Eik. Just Eik oli see, kes hoidis Raivo jaoks aastaid elus möödanikku ja ilusa elu kujutelma, milles oma osa mängisid nii isa Riho lapse põlv ja noorukiiga kui ka pil dikesed Eesti Vabariigi algus aastate argielust ning tulevi kuvõimalustest. Kõik kolm poega – Richard/ Riho, Edmund/Eik ja Ahto – olid sündinud rahuajal. Kui nende isa Eduard Esimeses ilmasõjas rindele pidi minema, oli kolmene Riho just soravalt rääkima õppinud ning aastane Eik oskas omal jalal kõndida. Isa nägid nad jälle kuus aastat hiljem ja kui noorim vend Ahto sündis, olid vanemad vennad juba mitu aastat kooliteed käinud ja tulevikusihidki valmis vaadanud. Kui siis sõda taas puhkes, oli Riho 30, Eik 28 ja Ahto vaevu 15. Nende koduke asus Pelgu linnas, toona väga vaeses alevis. Ema Anna töötas sitsivabrikus, kuid tema palgast kõigile kolmele ei jagunud. Isa läks mõ neks aastaks sõjakeerises kaduma ja seega tuli poistel endale saabaste ja kooli tarbeks taskuraha teenida. Nii käidi kooli kõrvalt ajalehti müütamas või raudteel vaguneid tühjaks laadimas. Kui isa siis lõpuks 1920. aastal koduuksest jälle sisse astus, loksus kõik peagi paika. Temagi läks ju tööle – Volta tehasesse valajaks. Kuna kindlaim tee vaesusest välja on teadmised ning haritus, pöörati Järvide peres õpingutele eriliselt tähe lepanu. Nii astus 15-aastane Riho 1926. aastal Riigi Kunst tööstuskooli graafika osakonda ning õppis kuue aasta vältel
tundma muu hulgas päevapiltniku ametisaladusi. Riho lõpetas tänase kuns tiakadeemia eelkäija kolmanda astme koolituse ehk meistriklassi, mille diplom andis talle rakenduskunstniku nimetuse ning õiguse meistrikutsele. Koolis tegutses palju muu põneva kõrval orkester, kus Riho mängis viiu lit. Pillimäng paistis noorele mehele üha enam meele järele olevat, nii et orkestri dirigent, president Pätsu noorem vend Voldemar tegi nobedanäpulisele Rihole ettepaneku jätkata õpinguid konservatooriumis. Pildis ta misega kaasas käiv laboranditöö andiski Rihole vajaliku kooliraha, kuid konservatooriu miõpingutest ning viiulieriala lõpetamisest täpsemaid andmeid ei ole. Kindel on samas, et 26-aastasena võeti noormees vastu Eesti Muusikute Üleriigi lisse Kutseühingusse. Riho tundis end üha kindlamalt ja teadis, et nüüd viib tee vaid tähtede poole. Üks ihaldatud töölepingutest sai sõlmitud näiteks härra Kultasega. Ta oli omanimelise kohviku asutajana Tallinnas ammu tuntud, ent nüüd rentis Nikolai Kultas veel ka Narva-Jõesuu rannakohvikut ja need moosekandid, kes sinna suveks mängima said, olid õnnega koos. Töö polnud kontimurdev, sest iga päev tuli mängida kuni kuus tundi ja vormis tuli olla iga päev täpselt kell 17. Kuupalk oli 200 krooni ja aasta oli 1939. Ka Eik sai oma eluga kenasti joonele. Kõik sai alguse juhu sest, mille Tallinna Linna Poeg laste Kommertsgümnaasiumi teise klassi nooruk 1928. aasta suvel krapsakalt vastu võttis. Ehkki kõrtsidest ja ööelust ei teadnud noorsand veel midagi, tundus siiski aeg sobiv, et seda tundma õppida. Nimelt tahtis üks koolivend kaks nädalat tööst puhata, kuid asendajata polnud see võimalik. Nii sattuski Eik koolivenda uksehoidja ja n-ö sissehüüdjana asendama toonasesse kõrgklassirestorani Küba, kus kehakinnitusele lisaks sai nautida kabareed ning tantsida. Kõik restorani 200 kohta pidid tulu tootma ja nii oli Eiki töökohustus käia muu hulgas sadamas Stockholmi-Tallinna liinil sõitval Kalevipojal vastas, et välismaalastele lendlehti jagada ja nad õigesse kohta kutsuda.
Samuti hoolitses ta igapäe vaselt orkestrantide ja lauljate nootide eest – ikka nii, et esmalt käis õhtuks kavasse valitud nootidel kutseühingus järel ja jagas pillimeestele-lauljatele laiali ning pärast esinemist viis need jälle samasse kohta tagasi. Põhipalgale tõi veel magusa täienduse see lisatasu, mida joviaalses meeleolus kunded õhtu jooksul jagasid. Tol ajal liikus Eestis üsna helde käega piiritusekuningaid – neid, kes kuiva seaduse küüsis olnud Soome salaja alkoholi vedasid – ja nii teenis terase pilguga Eik mõnelgi õhtul kopsaka jootraha. Suurim summa oli 1000 krooni vaid selle eest, et Eik märkas mehe sigaretile õigel ajal tuld pakkuda. Kui kaks nädalat sai otsa, pakuti noorsandile tööd juba ka sügishooajaks. Gümnasist oli esmalt ehmunud, sest kooliõpilased ju kõrtsis olla ei võinud. Ent peagi selgus, et Kübas töötas teisigi õpilasi ja nende lahendus oli lihtne: tekkel pandi lihtsalt vahetult enne restorani jõudmist põue peitu. Eik alustas kelneri õpipoisina, pestes nõu sid, tassides trepist kelneritele supitirinaid üles, ning tegi köögis ka sinepit ja jäätist. Kevadeks lubati ta juba saali laudu teenindama. Gümnaa siumi lõpetamine tähendas seda, et ees ootas kaitseväeteenistus. Eik suunati Narva õppepata reisse. Tänu kelneriametile tundis ta otse ja isiklikult mitut kõrget ohvitseri, kelle hulka kuulus ka Ernst Põdder, kes käis alalise kundena Kübas tagaukse kaudu, otse üle Toompea. Kuid kellestki neist polnud abi, et täituks Eiki soov saada ratsaväeohvitseriks. Ta saadeti hoopis suur tüki väkke. Pärast teenistust jätkus restoranikarjäär, mis viis suveks Eiki Pärnusse. Naastes avanesid mehe ees juba Astoria ja Gloria uksed. Viimases tutvus ta oma tulevasega – Leida oli tantsuorkestri solist. Noore kelneri palk oli 5–10 krooni päevas ja see andis võimaluse süda medaamile muljet avaldada. Aga mitte ainult. Tänu keeleos kusele, kiirele õppimisvõimele ning oma noorusele valiti Eik teenindama saatkondade dinee sid, riigivanema vastuvõtte ja välisministeeriumi visiite nii Kadriorus kui ka Oru lossis. (Järgneb)
Ukrainas algatati Porošenko suhtes riigireetmise juurdlus
Raamatu peategelane Raivo Järvi koos oma Torontos elanud onu Eik Järviga.
Ukraina riiklik juurdlusbüroo (SBI) algatas kriminaaljuurdluse ekspresident Petro Poro šenko üle seoses potentsiaalse riigireetmisega 2015. aastal Donbassi konflikti lõpetamiseks mõeldud Minski leppe allkirjastamise ajal. (BNS/ERR/EE)
Jõuluvanaga (Enno Õunapuu) koos on pildil Mrs Claus (Eda Oja) ja AKEN komitee liikmed Maaja Matsoo, Ellen Leivat ja Maret Liik. Foto: erakogust
Ühislaulude laulmine.
Foto: Vaado Sarapuu
Lõbus pärastlõuna jõulude ootel – külas üllatuskülaline koos prouaga Väljas valgustasid teid päike sekiired ja tuppa tungis jõu luärevus. Kui ootad külalisi, siis tihti on teadmatus, kui palju inimesi tegelikult kohale jõuab. Eestis oli juba aeg nii kaugele jõudnud, et võis toi mingud lõpetada ja teleri ette end seada. Samal ajal kogunes 5. det sembril teisel pool maakera lõbusale pärastlõunale Toronto Eesti Majja üle saja inimese. Tuli ka üllatuskülalisi, koguni kaks. Häid mõtteid ja sõnumeid advendist tõi kuhjaga pastor Jüri Puusaag, kes pani meid kaasa mõtisklema headuse ja üksteisemõistmise radadel. Eesti külmlaua toite maitstes ja tänades Ülle Veltmanni ning abilisi, asusid peolised kuulama (hiljem ka kaasa laulma) Liina Purje-Lepiku valitud (tuntud ja tundmatuid) jõululaule. Kas teile meenub Heljo Liitoja ,,Jõulupäike, paista sa/sinna, kus mu õnnemaa/Kus kord ilma mureta/mängisin ma lapsena…“?! Rene Uferi ,,Jõulud on teel“ andis vihje järgnevale. ,,Vaateaknad tulvil mänguasju/ Jõuluvanal valge habe ees/ Põdrad ootavad talt sõidukäsku/ Armsad jõulud teel.“
mitmeid lõbusaid pärastlõunaid. Soolonumber arenes duetiks, sest peagi astus jõulumehe kõrvale tema nägus proua – punase mantli, punase käekoti (jõulu mehe kingitus) ja valge karvase keebiga. Neil oli omavahelist juttu palju, sest nad ei olnud teineteist näinud suvest saati. Töökohustused ju! (Järgneb lk. 12)
Solist ja ühislaulmise juhtija Liina Purje-Lepik. Foto: Eda Oja
Kop-kop, keegi on ukse taga! Keegi soovis just juttu ajada Enno ja Edaga, aga nad olid kuhugi kadunud. Saali saabus hoopis punases mantlis ja valge habemega üllatusesineja, kes ajas segi peoliste programmi – pidi olema ju Enno Õunapuu ühemehebänd. Saabunu tegi jõuluüllatuse kohalviibijatele, kes olid aasta jooksul nautinud
Vaimuliku sõnum Toronto Eesti Baptisti koguduse pastorilt Jüri Puusaagilt. Foto: Ester Kivi
