Nr. 5
EESTI ELU reedel, 4. veebruaril 2022 — Friday, February 4, 2022
Uuring: 68 protsenti oleksid nõus kaaluma tuumajaama Eestisse
Nädala portree
Peter ja Maire Roose kohtusid Eestis tänu tennisele Kohtume Peteri ja Mairega kenal talvepäeval Tallinna kesk linnas. Joome teed ja vestleme Eesti iseseisvusest, poliitikast, majandusest, kinnisvarast. Tun tud tippjuht, Kanada juurtega Peter Roose ja tema abikaasa, kinnisvaraga tegelev Maire Roose räägivad oma elust. Lea: Kuidas see lugu siis alguse sai? Peter: Lugu algas sellega, et mina lõpetasin Kanadas ülikooli ja siis tol ajal tulid paljud üliõpilased Euroopasse suveks reisile. Nii oli ka minuga. Samal ajal juhtusid igasugused ajaloolised sündmused – Nõu kogude Liit lagunes ja augusti kuus oli Moskvas putš. Mina olin parajasti Prantsusmaal, läk sin ka Inglismaale ja siis pidin otsustama, kas lennata Kana dasse tagasi või lennata uuesti Eestisse, kust juuni alguses, 1991. aastal oma tuuri alustasin. Kõik lagunes ja sel hetkel ei olnud ainult Euroopas, vaid ka Põhja-Ameerikas majanduslan gus. Äsja ülikooli lõpetanuna ma otsustasin, et seiklen veel. Tulen tagasi Eestisse ja vaatan, kuidas Eesti taastab oma ise seisvuse. Noorte ja lastena meile kogu aeg õpetati, et Nõukogude Liit on ajutine ja Eesti saab kunagi vabaks. See sündmus oli nii-öelda käega katsutav ja seda oli võimalik pealt vaadata. Juhuse tahtel sain ühe põneva töökoha teise otsa ja nii see aastatega läks. Lea: Fantastiline lugu! Kuidas Eesti vabanemine kõr valt vaadates tundus? Peter: Jube põnev oli. Mul ei olnud mingit konkreetset ettekujutust Eestist. Torontos, kus ma üles kasvasin, koolides ikka kirjeldati ja vanemad-vana vanemad rääkisid, et milline oli elu Eestis. Ma olin näinud pilte Tallinnast ja kohanud mõnin gaid sugulasi 1980. aastate lõpus, aga mul ei olnud konk reetset ettekujutust sellest, mil line see elu Eestis on. Selles mõttes ma võtsin kogu seda asja vastu „valge lehena“ – õppisin ja sain tundma. Minu jaoks see ei olnud väga raske, kohanemisvõime on mul ole mas. Lea: Peter, teil on olnud palju põnevaid töökohti ja seiklusi. Ehk räägiksite neist pisut. Peter: Kui me esimest korda tulime juuni alguses Eestisse, siis isa tuli mulle järgi. Me olime siin esimest korda Nõu kogude Liidu viisaga. Pärast, kui ma septembri alguses uuesti tulin, siis sain juba Eesti Vabariigi viisa, mis anti välja Helsinkis Eesti Instituudi poolt. Seal oli konsul, kes andis vii sasid välja. Ma sain tänu sugu lastele tuttavaks inimestega, kes andsid mulle töökoha Eesti Raadios. Kuna oskasin inglise keelt, siis mul oli pühapäevahommikuti väike oma saade. See oli tunniajane saade soome, inglise ja vene keeles.
Sealt kutsuti mind tööle välisministeeriumisse, sel hetkel oli välisminister Lennart Meri. See oli väga põnev aeg. Edasi sattusin Kanada saatkonda, kuna suursaadik tuli ükskord külla ja küsis, kas ma ei tahaks alustada Kanada saatkonnas. Miks ka mitte, asusin tööle Kanada saatkonda. Siis olin va hepeal natuke aega kõrtsmik ja seejärel läksin mitmeks aastaks reklaamiagentuuri tööle. Sealt kutsuti mind Tallinki, kus olin 15 aastat. Lea: Te olete näinud pealt kõike, alates Nõukogude Liidu lagunemisest kuni tänase hetkeni. Kas on olnud selline tunne, nagu kiirel karussellil istudes? Peter: Minu jaoks on see ol nud väga huvitav. Nüüdseks on ühiskond stabiliseerunud, aga kogu aeg oli ühiskonnas sellist ägedat kasvu ja tahtmist ja energiat. Pidevalt midagi muu tus, seda oli põnev vaadata. Näiteks kuidas on arenenud Tallinn. Eile sõitsin Tartust Tallinnasse ja vaatasin, et meil on „nagu välismaal“ – enam ei saagi aru, kus riigis oled, kas Eestis, Skandinaavias või mujal Euroopas. Areng on olnud kohutavalt kiire. Mis salata, Eestis on suureks plussiks, et ta on nii väike ja tänu sellele on siin tutvusring kond suur ja lai. Igas vald konnas tunned hästi paljusid inimesi. Selles mõttes on tore. Miinuspool on võib-olla see, et anonüümsust on vähem. Aga ikkagi, võimalusi on palju rohkem. Lea: On öeldud, et Eestist on saanud selline igav Euroopa riik. Alguses oli när vikõdi rohkem: Vene maffia ja röövkapitalism, kus tehti iga sugu sigadusi. Kuidas te selle üle elasite? Peter: Minul ei olnud mingi sugust kokkupuudet Vene maf fiaga, ma jälgisin seda eemalt. Aga sellest sai Eesti kiiresti lahti. Eesti sai kiiresti õigusrii giks, õiged alustalad pandi alla. Kas nüüd Eesti on tänapäeval igavaks muutunud? Lugedes iga päev uudiseid, tundub, et see ei ole nii. Riik ja ühiskond on palju rohkem küpsenud. Minu jaoks on kurb, et Eestit tahetakse suunata tagasi IdaEuroopasse. Eesti oli ju aastaid Põhjamaa ja samade väärtuste ga. Ma arvan, et see pole mitte ainult Eestis, vaid paljudes teistes Euroopa riikides. Poliiti line maastik muutub. Lea: Kas te vaatate seda kõike seestpoolt või teil on ikkagi veel säilinud selline kõrvaltvaataja pilk, distant seerute sellest? Peter: Ei, ma ei distantseeru midagi. Arvan, et olen ikkagi ammu juba Eestis. Kanada pass on mul küll alles ja see on hea asi. Ma püüan ikka vaadata asju seestpoolt, pidades silmas seda, mis väljaspool toimub. Ma hoian end kursis sellega, mis
11
mujal maailmas toimub. Kas või seesama covidi teema: mida Eestis, Euroopas ja Kanadas tehakse. Võrdlusmoment on olemas. Kuulen sugulastelt Kanadas, mis reeglid neil on, siis saab võrrelda sellega, mis meil siin on. Lea: Kuidas teie kaks siis ikkagi kokku saite? Kus te kohtusite – kas Eestis või Kanadas? Maire: Meie kohtusime ikka Eestis ja tänu tennisele. Tennis on meie mõlema huvi. Peter on ka tenniseliidu asepresident. Ühel tenniseüritusel sattusime kõrvuti istuma ja nii see lugu susisema hakkas - juhuse tahtel. Lea: Mida te peale tennise veel koos teinud olete? Maire: Reisime palju, siis kui veel piirid olid lahti, käsime enamustel tennise Grand Slamidel. Peter: Meile mõlemale on see teine abielu. Meil on kahe peale kolm last – Mairel on täiskasvanud poeg Erki ja tütar Grete. Minu poeg Joonas õpib praegu Kanadas ülikoolis. Tal on Eesti ja Kanadaga sidemed, ta on lapsest saadik käinud igal suvel Jõekäärus lastelaagris. Minu õde Monika ja õemees Marcus Kolga on ka väga ak tiivsed Eesti ühiskonnas. Maire: Mina töötan Eestis kinnisvarafirmas Batic Sothebys – see on rahvusvaheline firma. Me teeme seal kõike – aitame osta, müüa, üürida kinnisvara, samuti hallata ja leida üürnikke. Pandeemia tõttu läksid piirid kinni ja reisimine muutus keeruliseks. Paljudel väliseest lastel on Eestis kinnisvara, mil lel oleks vaja silma peal hoida või oleks vaja seda müüa, osta, üürida, remontida, koristada. Saame neile ulatada abikäe. Kui kellelgi on abi vaja, siis võite meiega lahkesti ühendust võtta. Lea: Kuidas Eesti kinnis varaturg on viimasel ajal arenenud? Kuidas te seda iseloomustaksite ja mida huvi tavat selle turu arengus on juhtunud? Maire: Eestis on hinnad tohutult tõusnud! Mõnikord müüakse korterid juba paberil ära, enne kui üldse ehitama hakatakse. Eestis võib kinnis
varafirmaga julgelt ühendust võtta, saab kogu teenuse kenasti kätte. Peter: Kinnisvaraturud on praegu igal pool põnevad. Nii Eestis, Kanadas kui Euroopas räägitakse inflatsioonist. Eestis on kinnisvaraturule tulnud raha juurde, näiteks ka seetõttu, et inimesed teisest pensionisam bast raha välja võtsid. Eesti majandus jõudsalt kasvab. Üks kindel ja alati turvaline sektor on kinnisvara. Me näemegi seda, et Eestis, Tallinnas kasvab inimeste arv kusagil 4-5% aas tas. Praegu näeme seda, et uusi kortereid on puudu ja hinnad tõusevad. See pole mitte välis maalt tulevate ostjate tõttu. Statistika näitab, et tegelikult on need kodumaised investorid. Lea: Kes on Sothebys firma keskmine klient? Kas pigem eestlane või välismaalane? Maire: Kuna Sothebys on rahvusvaheline firma, siis on palju välismaalasi, kuid enamus on ikkagi eestlased. See on tuntud bränd, mida inimesed teavad ja usaldavad. Peter: Eestis on palju maad ühe inimese kohta, see pole nii asustatud riik kui mõni teine. Inimene saab nautida vaikust ja rahu, mis on tulevikus siinse turismi eelis. Covidi viirusega peame harjuma elama ja see kindlasti muudab meie reisimise valikuvõimalusi. Reisimine pole enam nii lihtne, see paneb eelarvele juurde. Ma olin ka Eesti Restoranide ja Hotellide Liidu president. Eestis elavad hotellid väljaspool Tallinna paremini. Siseturismi osakaal on kõvasti suurenenud, võrrel des välismaalt tulevate turistide ga. Väga populaarseks muutusid eestlaste hulgas suvekodud. On suur eelis, et Eestis on igal pool korralik internet. Lea: Kinnisvaraturul on ka vist oma kõrghetked? Maire: Nii ongi – on nagu loodus, et talvel vaibub ja keva del elavneb. Lea: Elate praegu Eestis. Kas on tulnud ka mõte, et võiksite välismaale elama kolida? Näiteks Kanadasse? Maire: Eks ikka on tulnud, aga me pole veel leidnud õiget aega ja kohta. Eks paistab.
Jaanuaris viis Kantar Emor läbi küsitluse, milles uuriti muuhulgas suhtumist uue põlvkonna tuumajaama. Selle kasutamise kaalumist Eesti elektriga varustuskindluse ta ga miseks toetas 68% vasta nutest. Võrreldes 2021. aasta augusti küsitlusega ,,pigem jah“ vasta nute osakaal kasvanud 30%-lt 32%ni ning selgelt ,,jah“ vasta nute osakaal 27%lt 36%ni, va hendas Eestisse uue põlvkonna väikereaktoriga tuumajaama planeeriv Fermi Energia teadet Postimees. ,,Kõrged gaasi- ja elektrihin nad sel sügistalvel on pannud inimesi tõsiselt energiast huvi tuma ja aduma, et põhjamaal ainult heale ilmale loota ei saa. Eesti on piisavalt küps kaalu maks tõsiselt kümne aasta perspektiivis 20. sajandi põlev kivienergeetika asendamist 21. sajandi uue põlvkonna tuu maenergeetikaga,“ märkis Fer mi Energia tegevjuht Kalev Kallemets. Küsitluses uuriti ka, millist elektri tootmise liigi arendamist vastaja Eestis pooldab, arvesta des põlevkivist elektri tootmise vähendamisega. Eelistatuim oli tuuleenergia – 57%, järgnesid uue põlvkonna tuumajaam 52 % ning päikeseenergia 50%. Põlevkivielektrit õli tootmise kõrvalt toetaks 20%, hakke puidu põletamist 15% ning maagaasi arendamist 10% küsitletuist. Küsitletud said tuua välja ka peamised väikese moodulreak tori Eestis arendamise plussid ja miinused. Peamisteks positiiv seteks mõjudeks peeti elektri varustuskindluse tagamist iga ilmaga ja soodsamaid elektri hindu, kõhklusi tekitas tuuma jäätmete hoiustamise teema ning veidi väiksemal määral avariirisk. (PM/EE)
Peter: Kanada vastu pole meil midagi. Kanada on väga turvaline ja hea koht elamiseks. Kui ma tulin Euroopasse, siis õmblesin seljakoti peale Kanada lipu, et keegi ei saaks valesti aru sellest, kust ma pärit olen. Tihtipeale tegid sama ka noored ameeriklased – õmblesid endile Kanada lipu seljakoti peale, et keegi ei saaks aru, et nad on ameeriklased. Lea: Mida tahaksite lehelu gejale veel lõpetuseks öelda? Peter: Minu jaoks on väga oluline kultuuriline ja keeleside väliseesti kogukonnaga. Sellised kohad, nagu Stockholm ja Toronto, kus Eesti kultuuri hoitakse. See on väga tähtis. Ka Eesti riik võiks seda rohkem tunnustada, ka edaspidi on väliseesti kogukonna toetamine vajalik. Vahel tundub, et Eestis ei saada aru, kui palju tegelikult välismaal Eesti heaks tehakse ja kuidas seal kultuuri üleval hoitakse. MAIRE ja PETER ROOSEGA vestles LEA KREININ
