6
EESTI ELU reedel, 26. veebruaril 2021 — Friday, February 26, 2021
Topeltlahing Tannenbergi liinil Laupäeval, 20. veebruaril oli meeldiv võimalus VEMU vahendusel vaadata You tube’ilt Taska Filmi linastust „1944“, mis käsitas Sini mägede lahinguid ja nende ängistavaid järelmänge. Filmi direktor on Elmo Nüganen, stsenarist Leo Kunnas. Vii masega oli filmi lõppedes ette nähtud vestlus, mis vaatamata ette tulnud takistustele siiski kuidagi läbi viidi. Sinimägede lahinguid tunneb laiem avalikkus kui võitlust Tannenbergi liinil, seda saks laste definitsiooni kohaselt. Siinkirjutaja jutt topeltlahingust vihjab ootamatult üles kerkinud probleemidega filmi näitamisel, kus VEMU korraldajana pidi heitlema YouTube’iga mitte vähem sangarilikult kui noored eesti mehed kummaski armees. Saade katkestati kahel korral, sest kuigi kokkulepe oli saavu tatud, paistis, et keegi oli mängu keskel reegleid muutnud. Kiitus VEMU kiire taibuga tehnilisele personalile, kes suutis linastuse
teisele kanalile suunata. Aeg venis küll oodatust veidi pike maks, kuid kannatlikud jälgijad lõpptulemusena millestki ilma ei jäänud Filmist endast kõneldes peab tunnistama, et kuigi lahinguid ja lahingujärgseid sündmusi näi datakse ohtralt ja usutavalt, on temaatiline põhiraskus mujal. Läbiva juhtmotiivina kumavad sõdivate meeste hingeheitlused. Kummalgi pool rindejoont võit levad võõra ideoloogia teenis tusse sattunud mehed. Vend sõdib venna vastu, ilma et kum magi südames leiduks kübetki vennavaenu. Mitte ainult sünd mused rindel, vaid ka tagalas, saadavad selge sõnumi, et inim likkus säilib ka kõige hulle mates olukordades. Ägedas lahingus satuvad enese teadmata vastamisi Eesti Korpuse ja Saksa armee koos seisus võitlevad sõdurid. Enne kui seda taibatakse ja antakse käsklus tulistamine jätta, on punaarmee mundris sõdur sur manud kraelõkmeil Eesti
Eestlaste Kanada kogemus inspireerib kirjutajaid ESK lühijutukonkursil Juhul, kui tekkiski kahtlus, eestlased on tõesti loov rah vas. Ajal, mil Covidi tõttu olid kõik oma kodudes seotud ainult piiratud tegevustega, pakkus Eesti Sihtkapital Kanadas meeldivat võimalust tähelepanu hajutamiseks ja kutsus üles osalema lühijutu konkursil. Jutustused võisid olla kas ilukirjanduslikud või tõsielu lised, kuid pidid omama otsest seost Kanada Eesti elukoge musega. Konkursi eesmärgiks oli tähelepanu alla tuua siin Kanadas elavate eesti juurtega inimeste kogemused – ja julgus tada kogukonda selle seose üle uutmoodi mõtlema. Konkurss ja mõte uurida eestlaste Kanada kogemusi sai palju positiivset vastukaja, kokku esitati üle 20 lühijutu nii lastelt, noortelt kui täiskasva nutelt üle Kanada. Suur tänu kõigile, kes oma lood esitasid. ESK värbas kolm kohtunikku, kes hoolikalt lugesid läbi, kaalusid ja arutlesid iga neile anonüümselt esitatud võist lustöö omadusi ning valisid võitjad. Suur tänu kohtunikele Anneli Andre-Barrettile, Kati Kiilaspeale ja Karin Marleyle, kes heldelt annetasid oma aega ja kogemusi. Võidutöid saab lugeda https://estonianfoundation.ca/en/ efc-short-story-contest ja need ilmuvad Eesti Elu ajalehes. Kohtunike üldine kommentaar Meil oli au ja rõõm sellel aastal lugeda kõiki konkursile saadetud lugusid – teemade, stii lide ja keele osas oli palju
vaheldust ning õppisime kõi gest, mida lugesime. Lugude hindamisel arvestasime mitut kriteeriumi: tugevad tegelasku jud ja kaasahaarav süžee, hästi välja kujunenud ja veenvad keskkonnad ning ladus ja kaasa haarav keel ja stiil. Kuid pööra sime ka erilist rõhku KanadaEesti seosele ja meie erilisele kultuurile, mille oleme siin aastakümnete jooksul üles ehi tanud. 2020. ESK lühijutukonkursi tulemused: Lapsed (18 ja nooremad) Võitja – „Rambipalavik“, Imbi Uukivi Ära märgitud – „Mesipuu“, Häli Puust Kohtunikud: Neile meist, kes kasvasime üles siin Kanadas eesti koolis käies, kus iga püha ajal olid kohustuslikud esine mised, puudutas „Rambipala vik“ kindlasti hella kohta. Kuid see romantiline element tõi loosse armsa pöörde. Lavataguse närvilisuse kirjel damine oli tugev ja kaks pea tegelast oleksid justkui olnud noorsooromaanist. Jutustuse asukoht on hästi välja töödeldud ja tihedasse stseeni on pakitud palju emot sioone. Noored (alla 25-aastased) Võitja – „Kärbes“, MarjaLeena Kiik Ära märgitud – „Prints, küp sisepagar“, Monika Hutchings Kohtunikud: Selles kategoorias oli väga tugevaid kandidaate ja
Leegioni tunnuseid kandva mehe. Ta leiab langenu taskust selle abikaasa aadressi ja otsus tab surmateate isiklikult kätte toimetada. Talitabki nii ja avastab, et abikaasaks peetu oli hoopis langenud leegionäri õde. Noorte vahel tekib kiindumus, mida varjutavad sõnumitooja hingepiinad. Ta ei suuda neiule öelda, et vend langes tema käe läbi. Hingeahastus süveneb, kui vestluse käigus selgub, et neiu vanemate Siberisse küüditami ses oli süüdi tema isa. Tütarlast
võidulugu võiks vabalt lühijutu na ära trükkida. „Kärbes“ oli meeldivalt jube lugu tugevalt kujundatud peategelastega kesk konnas, mis on tuttav paljudele meist siin Kanadas, ning lool oli meeldejääv süžee. Eriti meeldis meile dialoog, milles oli meile tuntud segu inglise ja eesti keelest – estish, mida meist nii paljud räägivad. Veidi tujukas Vanatädi, kellega on raske suhelda, kuni ta hakkab lugusid jutustama, on tuttav tegelaskuju. Ja kujutlus hiigla sest väljaroomavatest kärbestest tekitas ebamugavust – kõige paremas mõttes! Täiskasvanud Võitja – „Nagu alati“, Elmar Maripuu 2. koht – „Eesti Pompei“, A. Christina Tari 3. koht – „Elu alus“, A. Christina Tari Ära märgitud – „Killukesed Antsla lapsepõlvest. Minu ema lugu“, Ruth Patterson Kohtunikud: „Nagu alati“ – See oli lihtne, meeldejääv, nooruslik lugu, mis oli jutus tatud toreda dialoogi ja huumo riga. See sobib kõige paremini lühijutu määratlusega, kuna lool on tugev süžee, erinevad hästi kujundatud stseenid ja tegelased ning vormitud stsenaarium, mil lel on algus, tegevuse kulminat sioon ja lõpp. Loos oli piisavalt pinget, mis tekkis laste võlu ja jõuluvanaga seotud küsimuste vahel, nende küsimustest Eesti ja Kanada kultuuride erinevuse kohta, isegi jumala kohta – kuid taustal oli tunda ka täiskas vanute suuremaid pingeid. Kanada eestlased võivad seo seid luua enda jõulutraditsioo nide eripäraga, sest näeme jõuluvana isiklikult ja saame ümber lükata Kanada päritolu ninatarga Fraseri väite, et jõulu
Nr. 8
jumalaga jättes annab ta sellele mitte enda, vaid ühe rühma kaaslase perekonnanime. Enne, kui lahingud kanduvad Sõrve säärele, jõuab partorg lisada sõduri juba niigi pilgeni täis kannatustekarikasse veel ühe priske piisa. Talle antakse korraldus kaaslaste meelsust kontrollida ja iga pisimgi eksi samm ette kanda. Kui Sõrves võetakse vangi grupp lapseohtu lennuväe abiteenistuslasi, nõuab partorg oma arvatavalt aatekaas laselt nende hukkamist. See keeldub ja saab ise partorgilt surmava kuuli. Kui teised me hed suunavad oma relvatorud ähvardavalt partorgile, soovitab see pilkavalt järele mõelda, mil line saatus võiks tabada nende omakseid. Ebaleva vaikuse kat kestab tagantpool tulnud lask, mis surmab partorgi. Laskjaks on surmatud sõduri sõber, Siberi venelane, kes kõik oma lähedased juba ammu kaotanud. Tuttav stseen kordub. Siber lane võtab langenud sõbra põuetaskust tütarlapsele adres seeritud kirja ja koputab tütar lapse korteriuksele. Taas seisab neiu silmitsi võõra sõduriga,
kellega tuleb vestelda vene kee les. Jutuajamise sisu jääb vaata ja kujutlusvõime lahti mõtes tada. Ülaltoodu ei taotle olla fil mikriitika, isegi mitte sisu üm berjutustus. Palju ilmekaid ja meeldejäävaid stseene jäävad siinkohal kirjeldamata, samuti jäävad teadlikult mainimata osaliste ja osatäitjate nimed. Üritan vaid rõhutada põhilist – eesti rahva saatustraagikat ajas tul, mil tahtmatult olime suurrii kide mängukannid. Tundub, et just seda suutis stsenarist kõige veenvamalt esile tuua. Järgnev vestlus stsenarist Leo Kunnasega, mida juhendas prof Andres Kasekamp, võis siinkirjutaja oletustele ehk kin nitust anda. Kahjuks ei suutnud seda jälgida. Zoomis, kuhu film üle kanti, tekkis jutuajamise vältel segav vastukaja, taga plaanil toimus teine vestlus, polnud võimalik millelegi kes kenduda. Tahaks loota, et see toimus vaid siinkirjutaja arvutis ja et kellegi teise moodsam teh noloogia või tugevamad arvuti teadmised andsid paremaid tulemusi. EERIK PURJE
vana pole olemas. Me oleme teda näinud!
Wiedemanni keeleauhinna laureaat on Jüri Viikberg
„Eesti Pompei“ – Sellel loomingulisel mälestusel on tu gev algus, kus ema on alati mures oma pere pärast iga aasta 9. märtsil – 1944. aasta kuu päeval, mille tähtsust jutustaja oma nooruses ei tea. Lugu pee geldab tugevalt pagulaskoge must, milles elatakse koos vane matega, kelle traumat me ei pruugi teada ega mõista ja mille kohta püüame täiskasvanuna rohkem teada saada. Loos, milles on rohkelt traagikat, õn nestub autoril segada seda huu mori ja tugeva sümboolikaga kingade näol, mis Tallinna pom mitamisööl emal kaduma läksid. „Elu alus“ – See loomin guline mälestuslugu kajastab immigrantide laste universaalset kogemust läbi Eesti leiva kujun di. Vanemate põlvkond tunneb nostalgiat eestipärasest leivast – leivast, mida ei saa osta ega osata õigesti teha nende uuel kodumaal. Lugu jutustatakse humoorikalt ja on väliseestlaste ga tihedalt seotud. Ära märgitud: ,,Killukesed Antsla lapsepõlvest“ – hinge puudutav mälestuskild lapse põlvest Eestis peaaegu sada aastat tagasi. Meile meeldis seda lugeda ja täname autorit, et ta leidis aega oma lugu meiega jagada!
üksiknumbrid on müügil Torontos: • Toronto Eesti Maja kontoris (958 Broadview Ave) • Leaside Pharmacy’s (Suomi Koti juures) 795 Eglinton Ave. E.
Sel aastal pälvis F. J. Wiedemanni nimelise kee leauhinna Jüri Viikberg pühendunud töö eest eesti murrete, väliseestlaste keele ja keelekontaktide uurimisel ning õpetamisel. Jüri Viikberg on töötanud pikka aega Eesti Keele Insti tuudis, samuti Tallinna Üli koolis ja Uppsala Ülikoolis. 1989. aastal kaitses ta Tartu Ülikoolis doktorikraadi väitekir jaga Siberi eestlaste keelest ,,Eesti keelesaared Siberis (tek kimine, areng, kontaktid)“. Viikbergi peamised uurimis valdkonnad on eesti murded, väliseestlaste keel ja kirjakeele ajalugu. Ta on juhtivaid mur deuurijaid, kellelt ilmus äsja ,,Eesti murrete grammatika“, mis ühtlasi on esimene tervi k ülevaade eesti murrete gram matilisest ehitusest. Jüri Viik berg on koostanud ja toimeta nud ka mahukat ,,Eesti murrete sõnaraamatut“ ning ta on kõrg kooliõpiku ,,Eesti murded ja kohanimed“ üks autoreist. Mur deuurimise kõrval on Jüri Viik berg pühendunud eesti keele ajaloole, mille seletamisel on tema tähelepanu pälvinud keele kontaktid, väliseesti keel ja laensõnavara. F. J. Wiedemanni keele auhind määratakse igal aastal ühele isikule väljapaistvate teenete eest eesti keele uurimi sel, korraldamisel, õpetamisel, propageerimisel või kasutami sel. Esimesena sai selle 1989. a Henn Saari. Auhinna suurus on 65 000 eurot. (ERR/EE)
