Nr. 9
EESTI ELU reedel, 5. märtsil 2021 — Friday, March 5, 2021
5
Kommentaarid ja arvamused
Rahvuskaaslaste poliitika vajab uut käiku (ERR) Keit Spiegel, siseministeeriumi globaalse Eesti nõunik
Martin Tulit, siseministeeriumi kodanikuühiskonna ja kohanemispoliitika osakonnajuhataja
Eesti riik on seni keskendunud peamiselt eesti keele ja kultuuri hoidmisele rahvuskaaslaste kogukondades üle maailma. Seda on tehtud pühendumusega, kuid arvestades konkurentsitihe dust maailmas, peame riigina mõtlema laiemalt, kirjutavad Keit Spiegel ja Martin Tulit. Rahvuskaaslaste rolli täna päeval ja nende peamiselt vaba tahtliku tegevuse positiivset mõju Eestile on seni alahinna tud. Uue üleilmse eestluse pro grammiga on võetud senisest laiahaardelisem suund kolme põhieesmärgiga: et Eesti identi teet säiliks ning kõigil meie rahvuskaaslastel oleks võimalik hoida ja edendada meie keelt ja kultuuri, et välismaal asuv eestlaskond ning ka Eesti sõbrad oleksid tihedalt kaasatud Eesti ühiskonna, majandus- ja kultuuriellu ning et kõigil eestlastel, kes soovivad Eestisse (tagasi)pöörduda, oleksid ole mas info ja võimalused seda teha ning et nende tagasipöör dumine oleks oodatud ja toeta tud. Diasporaapoliitika Mitmed riigid alustasid juba 1990. aastatel riiklike program midega, et hoida sidet oma
Riigikogu esimehe Henn Põlluaasa kõne Eesti lipu heiskamise tseremoonial Tallinnas 24.02.2021 Tere, kallis eesti rahvas! Täna on eriline päev – Eesti sünnipäev, meie kõigi rõõmu päev! Eestlased on elanud siin Läänemere kallastel kauem, kui keegi täpselt öelda oskaks, kauem kui teised Euroopa rah vad. Me tunneme ja armastame igat jalatäit sellest maast, me oleme sellega kokku kasvanud. Me oleme andnud nime igale allikale, mäele, orule, saarele, jõele ja järvele. Me tunneme igat metsa, kivimürakat, sood ja raba. Me oleme harinud ja ku jundanud seda maad ning künd nud ka Läänemerd aastatu handeid. See maa ja meri on hoidnud ja toitnud meid. Siin on eest laste kodu ja turvapaik. See maa, mille meie esiisad nimeta sid Eestiks, on meile püha! See on meie maa! Ometi ei ole me kogu see aeg olnud iseenda maa pereme hed. Meie paleus ja unistus, ise seisev ja vaba Eesti riik sündis täna 103 aastat tagasi. Aasta hiljem heisati Pika Hermanni
välismaal elavate rahvuskaas lastega. Kiired arengud on toi munud viimasel paarikümnel aastal, kui paljud riigid on mõistnud oma diasporaa ehk väliskogukonna potentsiaali. Ometi on valdkonnast kõnel des siiski keeruline riikide lõikes saada selget pilti, keda täpselt oma diasporaaks loe takse, sest ei ole ühtset diaspo raa definitsiooni ning puudub ka universaalne monitoorimisja hindamissüsteem, pigem iga riik lähtub oma käsitlusest. Eesti on üks väiksemaid riike Euroopas, kuid rändelainete tulemusena on Eestil suur ja hajali paiknev väliskogukond. Välismaal elavaid Eesti juurtega inimesi on hinnanguliselt kuni 200 000, moodustades ligi kaudu 15 protsenti kõikidest eestlastest1. Eesti loeb rahvus kaaslasteks (nimetatud ka kui hajala eestlane, väliseestlane, ulgueestlane, eestlaskond välis maal) kõiki väljaspool Eestit elavaid Eesti kodanikke, eestlasi ja nende järeltulijad. Suurimad rahvuskaaslaste kogukonnad asuvad käesolevalt Soomes, Rootsis, Venemaal, USA-s ja Kanadas. Siinkohal tasub rõhutada, et vaatamata sellele, et tagasipöördumine Eestisse on hoogustunud, lah kub välismaale endiselt mitu tuhat Eesti inimest aastas2. Siiski, kui riik suudab ,,ajude väljavoolu“ pöörata ,,ajude ring luseks“, võib sellest riigile palju kasu olla. Seega võiks sõnum olla, et minge, kuid ärge jääge kaugeks ning tulge ikka kodu
maale tagasi,
torni esimest korda meie sini mustvalge rahvuslipp. Kuid vabadus ja omariiklus ei tulnud kergelt. Juba varsti tungisid Eestisse punased hor did idast ja algas Vabadussõda, üks heroilisemaid heitlusi meie ajaloos. Vabadussõjas saime hakkama millegi uskumatuga – me võitsime sõja Venemaaga. On imekspandav, millega tuleb toime rahvas, kellel on olemas eneseusk, rahvuslikud aated ja väärikus ning kelle südametes tuksleb kustumatu vabaduseleek. Seda me ei tohi iial unustada ja selle tähtsust ei ole võimalik üle hinnata. Tänavu tähistasime 101 aasta möödumist Tartu rahulepingu sõlmimisest Eesti ja Venemaa vahel. Tartu rahuleping, mis on raiutud meie põhiseadusesse, kehtib rahvusvahelise õiguse järgi ka täna. Samuti kehtib sel lega kindlaks määratud riigipiir, hoolimata sellest, et Venemaa okupeerib endiselt Petserimaad ja Narva-taguseid alasid. Meil puudub igasugune vaja dus, ammugi kohustus seadusta da kuritegelik okupatsioon ning sõlmida meisse varjamatu vae nulikkusega suhtuva Venemaaga uus, loovutuslik ja äraandlik piirileping, millest tänane valit sus räägib. Argadel ja allaheit likel puudub tulevik! Kuhu on kadunud need aated,
väärtused ja väärikus, millele tuginedes meie esiisad asutasid oma riigi ja kaitsesid seda? Needsamad aated, väärtused ja väärikus, mida hoidsime süda metes viiskümmend ränkrasket okupatsiooniaastat ning millest lähtudes taastasime oma riigi ja iseseisvuse? Tegelikult ei ole need kuskile kadunud. Need rahvuslikud aated, end läbi aastatuhandete tõestanud tõelised euroopalikud väärtused, väärikus ja kustu matu vabadusepürgimus on en diselt meie rahva südametes. Need hoiakud, mis on meid toonud siia, viivad meid ka edasi ning tagavad meie rahva ja riigi kestmise läbi aegade. Ma tean, et see on tänapäeva heitlikus ja moraalitus, meile jõuliselt pealesurutavas maail mas raske, kuid me ei tohi lasta end oma teelt eksitada. Filosoof Hegel on öelnud, et vaid nendest, kes peavad vaba dust kallimaks kui elu, saavad isandad. Meist endist sõltub, kas suudame jääda peremees teks omaenda maal ning kaitsta enda rahvusriiki ja rahvuslikke väärtusi. Kui tahame, et Eesti riik, rahvas ja kultuur kestaks, peame kõik andma oma parima. Igaüks meist. Riik, see oleme meie. Palju õnne, kallis eesti rah vas! Head vabariigi aastapäeva!
Rahvuskaaslaste poliitika 2.0 Eesti riik peab senisest veel gi süsteemsemalt suhtlema välismaal elava eestlaskonnaga. Jätkata tuleb juba käimasolevate tegevustega, mis aitavad hoida ja edendada Eesti identiteeti välismaal, kuid on vaja leida veelgi nutikamaid lahendusi. Tegelikult on rahvuskaas lased läbi aastakümnete omanud suurt rolli – esmalt toetati Eesti riigi taasiseseisvumist ja siis riigi ülesehitamist, rääkimata eestluse hoidmisest ja eden damisest oma koduriikides üle põlvkondade. Üleilmse eestlas konna seas on palju ühiskondli kult aktiivseid inimesi, kes saa vad ja soovivad aidata kaasa Eesti arengule. Rahvuskaaslased ja Eesti sõbrad on riigi mitteametlikeks esindajateks maailmas, aidates tutvustada Eestit ning tugevda da näiteks riigi poliitilisi, ma jandus- ja kultuurisidemeid. Nad saavad olla kasulikud Eesti positiivse kuvandi loomi sel, näiteks tutvustades Eestit kui potentsiaalset turismisiht kohta või sobivat investeerin gute ja ettevõtluskeskkonda. Nad saavad anda teavet Eesti kultuurist ja selle rahvusvaheli sest mõjust ning Eesti ühiskon nast ja poliitikast laiemalt. Rahvuskaaslased saavad aktiiv selt elavdada välissuhtlust ning mõjutada oma asukohariigi poliitikat, avalikku arvamust ja rahvusvahelisi suhteid Eestiga seonduvalt. Neid tegevusi tuleb
omakorda riigi poolt tunnusta da. Rahvuskaaslastele suunatud poliitika kontekstis on Eestile heaks koostööpartneriks teised Balti riigid. Valdkonna kitsasko had on kolmel riigil sarnased. Peamiseks erinevuseks on kogukondade suurused. Leedu diasporaa on sama suur, kui kogu Eesti elanikkond kokku ehk hinnanguliselt 1,3 miljonit inimest. Läti ja Leedu on valdkonnale juba lähenenud laiahaardelise malt – pööratakse enam tähele panu näiteks ühiskondlike- ja majandussidemete tugevdami sele, oma rahvuskaaslaste tege vuse tunnustamisele, sihipära sele tööle tagasipöördumise toetamiseks, aga ka laiahaarde lised programmid rahvuskaas lastest noortele (nt praktika programmid avalikus sektoris töötamiseks jms). Balti riikide koostöö antud valdkonnas on võimalusi pak kuv töösuund, vajalik on koge muste vahetus ka teiste riiki dega.
Tööandjadki hindavad üha enam rahvusvahelist kogemust, sest seeläbi avarduvad nii eks pordivõimalused (keeleoskus, kultuuri- ja äriruumi tundmine) kui ka kogu organisatsiooni kultuuriline pilk.
(Tagasi) Eestisse
Veel avaldamata Eesti integ ratsiooni monitooringu 2021 tu lemustest, kus on esmakordselt analüüsitud ka tagasipöör dumist, selgub, et Eestisse naas mise levinumad põhjused on emotsionaalsed ja/või perega seotud. Kõige rohkem naas takse, sest tuntakse end Eestis koduselt või perega seotud põh justel. Eesti ühiskonnaga (taas) kohanemisel saadi enim tuge eestlastelt sõpradelt, teistelt pereliikmetelt või ei vajatud seda üldse kellegi abi.
Riigi sihipärane tegevus rah vuskaaslaste suunal toetab ka nende võimalikku tagasipöör dumist Eestisse. Lähitulevikus eeldatakse Eestis tööhõive kasvu ja tööealiste inimeste hulga vähenemist3. Seetõttu on oluline, et Eesti riigil on olemas lisa inimres surss ehk n-ö brain bank. Siinkohal on oluline meeles pi dada, et tagasipöördujad naa sevad avardunud kogemuste, teadmiste ja rahvusvaheliste kontaktvõrgustikega.
EELK peapiiskop Urmas Viilma lipu heiskamisel Eesti Vabariigi 103. aastapäeval EELK peapiiskop Urmas Viilma pidas Kuberneri aias Eesti Vabariigi 103. aastapäeva lipu heiskamisel Pika Hermanni torni kõne, milles osundas sini mustvalge värvikombinatsiooni 140. aastapäeva saabumisele juba tänavu sügisel. Ta mõtisk les lipuvärvide üle ja kutsus Eesti inimesi nende värvide alla koonduma. Armsad sõbrad! Tähistame käesoleval aastal sinimustvalge värvikombinat siooni 140. aastapäeva. 29. septembril 1881. aastal pidas rühm Tartu Ülikooli rah vuslikult meelestatud üliõpilasi „Vironia“ osakonna asutamis koosoleku, millel valiti oma värvideks sinine, must ja valge. Ametlikku staatust osakond bal tisaksa korporatsioonide vastu seisu tõttu kahjuks veel ei saanud, kuid sinimustvalge vär vikombinatsioon oli sündinud. Kõigest kolm aastat hiljem, 4. juunil 1884 pühitseti sinimust valge liputrikoloorina ning sün dis meie rahvuslipp. Vaimulik Aleksander Mäe välja (1857-1938) on 1934. aas tal ajalehes Postimees (nr. 144,
Leidub palju häid näiteid, kuidas kord Eestist lahkunud, kuid hiljuti tagasi pöördunud eestlased on elavdanud kogu konna elu (nt Soomest naasnud arst lülitus aktiivselt Türi kogu konna ellu), suurlinnades edukat karjääri teinud eestlased naas nud oma kodukohta (nt Pärnu linna ettevõtlusspetsialist kolis Londoni tulesärast kodukohta Häädemeestele või Inglismaal edukat karjääri teinud eestlane kolis Pärnumaa väikekülla). Seega varasemalt kohati levinud negatiivne kuvand ta gasipöördujatest kui välismaal läbikukkunutest ei pea kuidagi paika, vastupidi – neil on palju pakkuda. Siinkohal on oluline märkida, et riik ei oota tagasi üksnes ,,talente“, vaid kõiki oma elanikke.
(Järgneb lk. 14)
30. mai 1934) ühe värvivaliku tegemise juuresviibijana selgita nud: „Värvid pidid meile tuleta ma meelde, kes oleme, kuhu kaldume ja püüame – sama pidid teisedki tulevikus teadma: oleme eestlased, tahame eest lasteks jääda, selleks on meil õigustus ja kohustus /…/ Eks sinine taevas kata meie kodu maad, lõunas on meil sinipin nalised järved, põhjas Virumaal asetsevad sininimelised mäed. Must värv võitis omale koha meie rahva musta ja piinarikka mineviku, kodumaa musta toot va mulla, mulgi musta kuue ja head tuld andvate mustade süte meenutajana.“ Valge värvi kohta ütles aga koolipapa Hugo Treffner (1845-1912): „Ise püüame valguse poole ja rah vale anname valgust. Päike se paiste ei tohi meil puududa – valge värv kuulugu meie rah vuslikkude sümbolite hulka!“ Täna, Eesti Vabariigi 103. aastapäeval oleme heisanud sinimustvalged lipud üle Eesti maa, et nende pühade värvide alla võiks koonduda kogu Eesti rahvas – Vilsandilt Narva jõeni, Mohni saarest Haanja kõrgusti kuni. Õnnistagu seda lippu, meie vaba riiki, tema juhte ja rahvast kõigeväeline Jumal – Isa, Poeg ja Püha Vaim. Aamen!
