Jalka (detsember 2014)

HIND 2,20 EUROT DETSEMBER 2014

Mart Poomi elulooraamat: p채evikup천hine siiras tagasivaade K천ik liigatabelid 2014 Sepo Vilderson meenutab Teele Viira s체mboolne sats Kolmekordne maailmameister Krista Meri ISSN 1736-7379

Postrid: Tallinna Levadia / Steven Gerrard / Isco

Loomuliku vaistuga Kristen Saarts

Filosoof Norbert Hurt

LISAB PÕNEVUST

a ita ts u u k

sisukord

jal samal hooa iku debüüt n ts a õ n M in tt ll a “O ngus T gevam. Mä vä i tt oli g O el . it ve lt li o neli pena ta is en te u st ased teda Dvigateli va hoidsid vast ks u p lõ ja uja mehega meisterkukk öeldes kahe lt u ik tl il p s de usala oma karist ks! Kogu nen jälle ei kuku ta ult et in a i, st ra ü ä p tahad, es: tee mis tl ü el ke a h ke !” pikali kuku on rs e Sepo Vild lk 54–56

Kaanelugu lk 18–22 Novembri lõpus ilmub Eesti kõigi aegade parima jalgpalluri Mart Poomi elulooraamat. Poomi päevikutel põhinev dokumentaaljutustus on aus tagasivaade: lapsepõlv, vanemate vastuseis jalgpallile, Eesti koondis, vigastused ja tagasilöögid, 14 profiaastat Inglismaal ja fännide lemmiku staatus ning perekonna tugi.

Kolumnid Carina Victoria Adolfsson

HIND 2,20 EUROT DETSEMBER 2014

Siim Kera Indrek Schwede

MART POOMI ELULOORAAMAT: päevikupõhine siiras tagasivaade KÕIK LIIGATABELID 2014 SEPO VILDERSON MEENUTAB TEELE VIIRA SÜMBOOLNE SATS KOLMEKORDNE MAAILMAMEISTER KRISTA MERI ISSN 1736-7379

Postrid: Tallinna Levadia / Steven Gerrard / Isco

LOOMULIKU VAISTUGA KRISTEN SAARTS

FILOSOOF NORBERT HURT

Esikaanel: Mart Poom Foto: erakogu Nr 12 (84) 2014

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas Kolleegiumi esimees: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee Toimetaja: Siim Kera siim.kera@jalgpall.ee

Kristen Saarts Jaanus Vislapuu Norbert Hurt Sepo Vilderson

Lembit Peegel Nimed & numbrid Lood & tsitaadid Maakonnalood: Jõgevamaa Minu 11: Teele Viira

Ajakirja makett: Jaanus Samma

Meie edetabel

Keeletoimetaja: Triinu-Mari Vorp Reklaam: Menu Kirjastus OÜ Helina Õunapuu +372 5166 996 helina@menuk.ee Reet Maran +372 5130 056 reet.maran@menuk.ee Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Siim Kera, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede (esimees), Anu Säärits, Mihkel Uiboleht Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit www.jalgpall.ee Tellimine: Omniva.ee / Ajakirjandus / Telli ajakirjandust / Ajakirjad Tellimishinnad: Aasta 24 eurot Poolaasta 12,5 eurot Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud Reusneris

12

24 26 30 46 54

Rubriigid

Fotograaf: Lembit Peegel

Kujundaja: Marju viliberg

12 15 16

Persoonid & intervjuud Krista Meri

EJLi naisteosakond Expert liiga: Katrin Loo Premium liiga Liigade tabelid Lisaaeg Ristsõna

4 8 10 38 42 44 50 52 57 59 64 66

38

42

Muu Kooliprojekt Saaremaal

t

27

Postrid Tallinna Levadia Steven Gerrard Isco 2014 detsember JALKA

3

lembit peegel

Levadia kaitses kulda Novembris tõmmati joon alla tänavusele Premium liigale. Pikk hooaeg pakkus rahvale närvesöövaid hetki ning kamaluga ootamatusi.

Foto: Lembit Peegel

Novembris tõmmati joon alla tänavusele Premium liigale. Pikk hooaeg pakkus rahvale pingesöövaid hetki ning kamaluga ootamatusi.

Kas Hidetoshi Wakui (paremal) kõdistas Tarmo Neemelot (vasakul) või lõi viimane värava? Müsteerium on õhus. Scully ja Mulder on just praegu teel Tallinna poole.

4

JALKA detsember 2014

lembit peegel

Foto: Lembit Peegel

Paistab, et venelane Jevgeni Kabajev (vasakul) ning portugallane Jorge Rodrigues (paremal) on jätnud enne kokku leppimata, missugune tants täna esitamisele tuleb.

Flora keskmiseks publikuarvuks jäi tänavu 747. Rahvamassi aitas kohale meelitada ka tantsutüdrukute atleetlikkus.

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

FC Flora jõudis hooaja jooksul ka liidrivilju maitsta, kuid lõpuks prantsatati murule ning jäädi lausa kolmandaks.

Sergei Frantsev vaatab imestusega, mis trikke Sillamäe karud palliplatsil teevad.

2014 detsember JALKA

5

lembit peegel Ilja Antonov, Artjom Artjunin, Roman Šmisko ja Ingemar Teever (vasakult paremale) elasid hooaja jooksul üle mitu plahvatusohtlikku momenti.

Kaotatud närvirakud kompenseerib võidetud meistrisari.

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Kas me oleme tunnistajaks uuele potentsiaalsele moeröögatusele sallmütsile?

6

JALKA detsember 2014

Foto: Lembit Peegel

Ingemar Teever (paremal) on Eesti meistrivõistluste medaleid võitnud nii jalgpallis kui saalihokis. Nagu näitab ta Karol Metsale (vasakul), võiks ta edukas olla ka tõkkejooksus.

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Seitse meistritiitlit m채ngijana, kaks abitreenerina, kaks peatreenerina. Marko Kristali kullasadu ei n채ita l천ppemise m채rke.

2014 detsember JALKA

7

nimed & numbrid

kuu +

Pärnu on tagasi Premium liigas. Mida laiem kõrgliiga-geograafia on, seda uhkem!

kuu

-

Premium liiga pingelisusest on aasta jooksul kõvasti räägitud, kuid ühtlusest jääb ikka ja jälle puudu. Elavaks tõestuseks on Levadia kaks viimast väga olulist kohtumist, kus alistati Jõhvi ning Narva koondtulemusega 17 : 1.

Kõrgliiga on selleks aastaks pillid kokku pakkinud. Kas Premium liiga noored tähed leiavad endale välismaalt uue kodu? Ja mis veelgi tähtsam, kas see kodu pakub arenemiseks soodsat keskkonda?

45 984

... jalgpallifänni jõudis tänavu väljakute äärde Premium liiga sportlasi toetama.

9231

64,4%

... kõigist Premium liiga kohtumistest jõudis otsepildis huvilisteni.

8

JALKA detsember 2014

Viljandi Tulevik käis asenduskodus lehti riisumas Nagu traditsiooniks on saanud, korraldas Viljandi Tulevik hooaja lõpu eel talgud sihtasutuse Perekodu asenduskodus Väikemõisas. Novembri esimesel päeval tehti asenduskodu hoov lehtedest puhtaks ning hiljem kustutati söögiisu supiga! Klubijuht Raiko Mutlel oli võimalus tööd teha koos paari kohaliku poisiga, kes mehe sõnul mainisid tihti, kui hea meel neil ikkagi on, et jalgpallurid Tuleviku noored said harjutada leheriisumise kunsti. neile appi tulid. Samas on see tema sõnul vabatahtlik üritus, kuhu oma mängijaid vägisi kohale ei sunnita, vaid loodetakse nende endi aktiivsusele. Tänutäheks on viljandlastele pererahva siiras rõõm.

Rahvaliiga finaalis võidutsesid Roosad Pantrid Pikk rahvaliiga hooaeg kulmineerus oktoobri lõpus, kui Hiiu staadionil peetud finaalheitluses alistasid Roosad Pantrid JK Äksi tulemusega 2 : 1. Viienda rahvaliiga hooaja lõpuetendus oli oma nimele vääriline – olemas oli teadustaja, puhvet ning kõvasti pealtvaatajaid. Kui tavaliselt toetavad Roosad Pantrid Nõmme Kalju mängumehi, siis seekord oli vastupidi. Mängule oli kaasa tulnud elama nii mõnigi Kalju esindustiimi jalgpallur. Tänavu mängis rahvaliigas 175 võistkonda – rahvaliiga A-tasandil 91 ja B-tasandil 71 meeskonda ning naiste rahvaliigas 13 naiskonda. Rahvaliiga B-tasandi võitis JK Terav Sats, kes oli finaalis penaltiseerias parem FC Moest. Naiste rahvaliigas võidutses Suure-Jaani United, kes alistas finaalkohtumises 2 : 1 Vändra Vapruse.

Valga sai uued väravad Kohaliku omaalgatuse programmi ning SA Valga Spordi ja FC Warriori koostöö tulemusena kaunistavad Valga kunstmuruväljakut nüüdsest uued väravad (pildil). Warriori treeneri Meelis Kuivitsa sõnul oli varemgi kaks komplekti väravaid, aga ühed neist olid vanad ja rauast ning seetõttu oli neid raske liigutada. Just need päevinäinud postid viidi kõrval olevale asfaltplatsile, kus soovijad saavad nüüd igal hetkel oma löögioskusi lihvida.

Foto: www.jalgpall.ee

... pealtvaatajat mullusest rohkem käis sel aastal vaatamas Premium liiga kohtumisi.

Mida teha, kui on plaan vutitiim kokku panna, aga pole palle, mida väravasse lüüa? Üks variant on FC Castovanni Eaglesi poole pöörduda. Just nii tegi klubi endine mängija Kervin Kull, kes on tänavu suvel loodud FC Jõgeva Wolvesi tiimi eestvedaja. FC Castovanni Eaglesi mees Märt Vassiljev oli lahke ning nii kingitigi jõgevalastele 11 kasutatud palli.

“Mäletan ise, kui problemaatiline oli meil Suema/Cargobusis algusaastatel pallide teema, ja seetõttu mõtlesin, et annan abikäena Kervini satsile need pallid, mis kasutuseta seisid,” märkis Märt Vassiljev portaalile jalgpall.ee.

Varem on FC Castovanni Eagles aidanud rahvaliiga tiimi Linnujalad, kui suvel kingiti neile kuus nahkkera. Jõgeva Wolvesil, kelle ingliskeelsel nimel puudub Kulli sõnul suurem tagamõte, on aga plaan hakata tuleval aastal mängima IV liigas.

Foto: www.jalgpall.ee

kuu ?

Suure südamega FC Castovanni Eagles jagas palle

PANE OMA MUGAVUS PROOVILE! XTR ALUSPESU TÖÖTAMISEKS JA SPORTIMISEKS

KLIENDI KOMMENTAAR:

ehall/must Värvus: tum

Uue põlvko nna sooja aluspesu lo on kasutatu omisel d parimaid materjale ja uusimat tehnoloog iat. Soe alu hoiab sind spesu kuiva ja vä rskena, on ning juhib mugav higi ja niisku se kehapin eemale. Pa nalt kub kaitse t, isoleerib ja ventilee rib just õig eid kehap Materjal: iirkondi. kõrgtehno loogiline AVS kanga s (56% po lüamiid, 40% polü propüleen , 4% elast 200 g/m²) aan, .

Olen maratone jooksnud 33 aastat! Uskuge mind – selle aja vältel olen kasutanud väga erinevat spordivarustust. Snickers Workwear pesukomplekt ei tundunud mulle esmalt just enesestmõistetav valik, kuid piisavalt huvitav, et proovida.

Minu kogemus ütleb, et see aluspesu on seljas oluliselt mõnusam, kui tuntud spordibrändide tehniline pesu: ülimalt pehme, mugav ja ihusõbralik. Märja nahaga oli allatuult Snickersi pesuga lausa jahutav joosta.

Lisaks funktsionaalsusele on pesu minu meelest ka väga kena disainiga.

Vaid üks küsimus, miks on pesu nimetus Snickers WORKwear, mitte aga Snickers SPORTSwear, mida see minu hinnangul küll 100% väärt oleks.

Snickers Workwear pikkade varrukatega soe alussärk art 9430/0418

HIND 56 € Snickers Workwear lühikeste varrukatega soe alussärk art 9432/0418

HIND 47 € Snickers Workwear pikad aluspüksid art 9431/0418

HIND 50 €

SEB Tallinna Maraton (42,2 km) 2011 - 20. koht, 2012 - 22. koht Pärnu Kahe Staadioni jooks (7,6 km) 2011 – VI koht, 2012 – III koht 38. Saaremaa Kolme Päeva Jooks (42,2 km) - 16. koht Raasiku Rahvajooks (5,8 km) 2014 – I koht, 2010 - I koht.

Snickers Workwear XTR bokserid art 9433/0418

HIND 27 €

Ostad komplekti, (särk + püksid)

saad TASUTA SW WoolMix sokid art 9202/0418 (väärtus 17 €)

Urmas Põldre (48)

Isiklik rekord maratonis: 2:25.39

Hinnad sisaldavad käibemaksu 20% ja kehtivad kuni 31.01.2015 või kuni kaupa jätkub!

TAMREX OHUTUSE OÜ TALLINN TARTU Laki 5, Pärnu mnt 130, Katusepapi 35 Aardla 114, Ringtee 37a

Tel 654 9900 Faks 654 9901 e-post: tamrex@tamrex.ee www.tamrex.ee PÄRNU Riia mnt 169a, Savi 3

RAKVERE Pikk 2

VILJANDI Riia mnt 42a

JÕHVI Tartu mnt 30

VÕRU Piiri 2

VALGA Vabaduse 39

NARVA Tallinna mnt 19c

HAAPSALU Ehitajate tee 2a

PAIDE Pikk 2

lood & tsitaadid

nii nad

ütlesid

“Töö lastega tekitas nii suure kire ja rõõmu, andis nii palju energiat, et teadsin, et tahan seda ka edaspidi teha.”

Norbert Hurt treeneriameti valimisest “Kindlasti ei tõtta ma kinnisilmi esimesest pakkumisest kinni haarama. Nii lihtsalt need asjad minuga ei käi. (..). Vastu tahtmist ei lähe ma kuhugi. Miks peaksin?”

Enar Jääger viivitusest klubi leidmisel “Eile pärast lõunat helistas Artjom Artjunin ja küsis, mis mu e-posti aadress on.

Vastasin. Selle peale kostis ta: no vot siis, olen sinuga esimest korda koos koondises. Üllatus oli ikka väga suur.”

Ingemar Teever kaheksa-aastasest koondisepausist

Foto: Indrek Illus

“Mäletan veel isegi, kuidas Valga Warrior ja Pärnu Tervis omal ajal Tallinnas koos bussi istusid ja Valka mängima sõitsid. Meiega sellist absurdsust ei juhtu.”

Pärnu Linnameeskonna treener Gert Olesk

Ka nii saab jalgpalli mängida! Eesti naistevuti tipp Signy Aarna on XX vs. XXI sajandi matšis toetanud end Põlva Lootoses 256 mängu kirja saanud Margus Nemvaltsi seljale.

“Keegi ei tea selle fenomeni saladust. Ja veel vähem oskab keegi selgitada, miks siit sirgus just nii meeletult keskkaitsjaid. Ju siis olid Pärnu poisid kõvad töörügajad.”

Raio Piiroja

Ning pralleks oli muidugi suurepärane põhjus. Nimelt tähistas piirkonna vutiuhkus Põlva FC Lootos oma 20. sünnipäeva. Lootose president Indrek Käo tunnistab, et paarkümmend aastat tagasi polnud kellelgi aimu, mis tegelikult saama hakkab.

“Toona mängiti oma lõbuks ning pigem meenutas see praeguse rahvaliiga algust,” viib mees meid ajalukku. “Olid mõned unistused ja õhulossid, aga reaalsest jalgpallist, veel vähem klubilisest tegevusest, ei teadnud siis keegi mitte midagi. Küsida ei olnud ka kelleltki ning kogu areng käis katse-eksituse meetodi kaudu. Loomulikult oli abiks üldine huvi jalgpalli vastu ning eks oli ka omajagu õnne ja juhuste kokkusattumisi. Jalgpall oli tookord Põlvas ümmargune null ja selles osas polnud meil võimalust eksida.”

Klubi vastupidavuse võtmesõnaks peab Käo kannatlikkust. Samal ajal kui konkurendid ründasid erinevaid tiitleid, ehitas Lootos staadionit ja klubihoonet ning valmistas treeneritele ette töötingimusi. Mis saab aga edasi?

Klubijuht leiab, et end tõestama nad enam ei pea, pigem üritatakse viia oma treeningtöö järgmisele tasemele, samal ajal hoides neid väärtusi, millele klubi seni toetunud.

“Kahtlemata on esmaseks ülesandeks toota juurde kvaliteeti kõigis klubi tegevustes,” räägib mees, kes igapäevaleiba teenib Eesti Gaasis. “Olen veendunud, et Lootos tegutseb ka 20 aasta pärast. Just seetõttu, et me oleme klubi koos kõige selle juurde kuuluvaga. Esmajärjekorras pean silmas kogukonda, millele oleme orienteeritud, ja identiteeti, mille olemasolu on püsimajäämiseks esmatähtis. Miks ei võiks selleks ajaks olla Põlva näiteks riigi naistejalgpalli pealinnaks?”

Sünnipäeval, mida tähistati koguni juubelinädalaga, toimus naiste karikamäng, kus Lootos alistas Paide Linnameeskonna, peeti üle 200 osalejaga sportlikku perepäeva, avati klubi ajalugu kajastavate fotode näitus, korraldati kohtumine FC Lootose XX ja XXI sajandi jalgpallurite vahel ning lõppakordi pani kõigele Põlva kultuuri- ja huvikeskuses toimunud pidulik aktus. Käole pakub rõõmu, et klubi tegemised lähevad paljudele korda ja temani jõudnud tagasiside oli üdini positiivne. Klubile on tekkinud justkui uus hingamine ning neid märgatakse. Presidendi sõnul oldi terve nädal esindatud nii tänavapildis kui meedias.

“Valmis olen ikka, kui kuskilt peaks huvi ilmnema, aga üldiselt valitseb vaikus – isegi Paapua Uus-Guineast pole kutset tulnud.”

Tarmo Rüütli võimalikest kosilastest

2 x Aivar Pohlak “Mets on praegu välisklubidele atraktiivne ja on ehk isegi üllatav, et ta kaitsvas rollis oleva mehena on palliga Eesti koondises üks enesekindlamaid mängijaid.”

“Eks me veidi pelgame ka liiga aktiivsed olla, jalgpall ja muu sport vastanduvad praegu liiga jõuliselt ning jalgpall nagu ei olekski spordi osa.”

3 x Igor Prins “Kui sa seisad passiivselt jalad maas ja ei liigu ei vasakule, paremale, ette ega taha, on raske mängida.”

“Hooaeg on läinud üle kivide ja kändude ja kindlasti on peatreener ka peasüüdlane.”

“Treenereid määrataksegi selleks, et neid maha võtta, aga ma sellega oma pead ei vaeva.”

10

JALKA detsember 2014

Põlvas peeti pidu!

Siim Kera

lood & tsitaadid

nii nad

Mälumänguvõit põnevas lõpuheitluses Lõppeva aasta Eesti jalgpalli mälumängu meistrivõistlused pakkusid ühe kõigi aegade pinevaima lõpusirge. Alguses rebis teistelt eest võistkond Monteneegrid, kellele järgnes tihedas rebimises ühtlane punt konkurente. Favoriidiks hinnatud ajakirja Jalka tiim, kes on võitnud kõigil neljal korral, kui on osaletud, loksus teises kümnes ja jäi poolel distantsil pärast 25 küsimust liidritele alla 11 punktiga.

Pärast vaheaega võitis Jalka esimese viie küsimusega liidritelt kuus punkti tagasi ja tõusis medalipretendendiks. Esimesed 30 küsimust teinud mälumängu käilakuju Siim Avi andis laval ruumi eelmise aasta meistermeeskonda kuulunud Ott Järvelale ja ilmnes, et Õhtulehe ajakirjaniku pärimised sobisid mitmele pingereas tagapool asunud võistkonnale. Monteneegrid kaotasid hoo, Jalka koos teda jälitavate Ümisejate ja Vironiaga asus iga küsimusteplokiga vahet veelgi vähendama. Kui lõpuni jäi viis küsimust, juhtisid Monteneegrid Jalka ees ühe ja Vironia ees kahe punktiga. 46. küsimuse järel läks Jalka juhtima ja vastas veatult ka neljale viimasele küsimusele. Sama tegi Vironia. Monteneegrid pudenesid aga sootuks medalikohalt.

Kogutud punktisaagi (võitjatel 64) põhjal otsustades olid selle aasta küsimused mullusest kergemad, kuid kuue aasta kokkuvõttes raskusastmelt teisel kohal. Senised äärmused on eelmise aasta võitja kogutud 57 ja tunamulluse parima saadud 94 punkti. Esimesel juhul võib pärsitud saada mängulust, teisel devalveerub võistlus. Kolmel korral on küsimuste raskusaste olnud optimaalne, kui võitjad said 68, 76 ja 79 punkti. Tänavu sai vähemalt pool võimalikest punktidest tosin satsi (mullu kõigest kaks). Teisalt muidugi on tegu Eesti meistrivõistlustega ja kübeke krõbedam tase igati õigustatud.

Eesti 6. jalgpalli mälumängu meistrivõistlused 1. Jalka (Indrek Schwede, Siim Kera, Mihkel Uiboleht) 2. Vironia (Siim Boikov, Mati Räli, Urmet Paloveer) 3. Ümisejad (Jaan Roos, Sten Klaasen, Hannes Reinvald) 4. Monteneegrid (Madis Liik, Karl Juhkami, Mihkel Annus) 5. FC Levadia (Indrek Petersoo, Theimo Tülp, Marko Kristal) 6. Tondi KEK (Timo Tarve, Urmas Oljum, Jaan Pärn)

64 63 60 60 53 53

4. novembril Tallinna ülikooli konverentsikeskuses Auditorium Maximum toimunud võistlusel osales 47 võistkonda, mis on rekordarv.

Maigonis Cilveks Foto: Sander Jürjens

ütlesid

“Ajakirjandus ka ei maga. Sellisel pidulikul puhul küsitleti läbi kõik poliitikud ja rallisõitjad, et kas on ikka vastik. Veelgi enam, otsiti välja ka see, kuidas ohver Ossinovski ise sõimab todasama Ligi. Nagu märgiti sel puhul FIFA protokollides, 1 : 1.”

Mihhail Lotman Ligi–Ossinovski sõnasõjast “Aga kui just Arsene Wenger kogemata FC Elva mängule satub ja lepingut pakub, siis võib isegi ümber mõelda.”

FC Elva mängumees Jürgen Kuresoo on 99% kindel, et mängib karjääri lõpuni oma praeguses koduklubis.

“Muidugi on raha leidmine alati keeruline, kui see peab toimuma bürokraadi sõnadega väljendatult sisemiste ressursside arvelt. Aga jalgpalli EMi peab rahvusringhääling üle kandma kõigis oma kanalites.”

ERRi juhatuse liige Ainar Ruussaar jälle ohtu sattunud teleülekannetest “Mängupäeva hommikul ütles treener mulle, et ta eelistab Artur Pikka. Olin ausalt öeldes natuke üllatunud.”

Dmitri Kruglov Eesti-Inglismaa mängust “Karistus tuleb ära kanda ning küll ma istumiskoha saan. Mängu lähen kindlasti vaatama.” Üheks mänguks meeskonna juurest eemaldatud Marko Kristal “Riietusruumis oli palju vaiksem ja mängu ajal ka. Mõtlesin, et äkki näen kuskil tribüünil Markot kisamas, aga ei näinudki, kus ta oli. Detsibelle oli kõvasti vähem.”

Ingemar Teever Kristali eemaldamisest “Sul võib olla meeskond noori talente täis, aga sa vajad kõrvale ka vanemaid, kes oskavad teatud olukordades mängu paremini lugeda ja on lihtsalt targemad. Nemad on teinud teatud kordusi noorematest sadu ja tuhandeid kordi rohkem.”

Levadia abitreener Indrek Zelinski “Ei oskagi öelda, kes seda otsustas või miks, aga hommikul tuldi minu juurde ja öeldi, et sul on kahe minuti pärast põhitiimi trenn.

Panin asjad kärmelt selga ja läksin, nägu naerul.”

Fulhami noorteakadeemias palliv Eesti U17 koondise mängija Mattias Käit

Jalka võitis oma viienda Eesti meistritiitli: ajakirjanikud Indrek Schwede (vasakult) viienda ja Siim Kera esimese ning ajakirja kolleegiumi liige Mihkel Uiboleht neljanda.

“Palka me järgmisel aastal vaevalt mängijatele maksta jaksame, aga muude asjadega aidata küll.”

Tartu Tammeka peatreener Indrek Koser

2014 detsember JALKA

11

rootsi vaade rakverest

Kas t-sõna ja teiste mahategemine teeb meheks?

Kas meil on nii palju inimesi, et laseme neil lahkuda? Kas igaüks ei peaks end oma kodus, koolis ja klubis kindlalt tundma?

L

aste keskel paneb tihti imestama nende kõnepruuk ja omavaheline suhtlemine. Enamik lapsi on viisakad ja sõbralikud, kuid siiski leidub igapäevaselt olukordi, kui ropendatakse, sõimatakse, kritiseeritakse ja jagatakse tagantjärele tarkusi. See on nii spordiväljakutel, koolides, lasteaedades, linnapildis. Jagatakse lahkelt negatiivseid kommentaare ja nimesid. Tolerantsust on üpris vähe. Raske öelda, mida lapsed täpselt mõtlevad. Võibolla ütleja ei mõtle tõsiselt, mida ta räägib, kuid paraku on risk, et laps, kellele ta seda ütleb, võtab seda tõena. Isegi kui ta seda esimest korda ei tee, siis kümnendal või kolmekümnendal korral ta tõenäoliselt hakkab uskuma seda, mida tema kohta öeldakse. Kui mitte teadlikult, siis alateadlikult.

Kas selline käitumine on normaalne?

Justkui ei oleks. Samas tekitab segadust, kui inimesed seletavad, et poisid on poisid, nad ongi lihtsalt sellised ja ega nad öelduga halvasti ei mõtle. Poisid peavad endale paksema naha kasvatama, see on osa meheks saamisest. Võibolla mina naisena lihtsalt ei saa meeste maailmast

12

JALKA detsember 2014

aru. Ehk ei muuda negatiivsed ütlemised, veidi karmust ja kiusamist laste enesehinnangut, vaid teevad neid just tugevamaks.

Siiski ütleb sisemine hääl, et kui kellelegi öeldakse pidevalt, et oled saamatu, siis lõpuks hakkab ta seda ka ise uskuma. Isegi kui varem olid milleski hea ja tugev, muutud sammhaaval nõrgemaks, kuni oledki saamatu. Sest kuidas saad endasse uskuda, kui teised seda ei tee?

Kuidas edasi?

Jõuan järeldusele, et on kolm varianti, kuidas edasi käituda.

Esiteks. Kõige kergem tee on olla rahul sellega, mis on, ja lasta kõigel kulgeda oma rada. Lasta lastel ise otsustada, milliste käitumismudelite järgi elada. Loodame sellele, et lapsed tegelikult ei mõtle tõsiselt, mida nad suust välja ajavad, ja et kuulajad ei võta seda isiklikult.

Oleme teadlikud ka võimalikest tagajärgedest. Riskime sellega, et ainult kõige julgemad, “julmemad” ja paksema nahaga lapsed jäävad jalgpalli juurde.

Juhul kui treenereid ja ressursse ei ole,

Foto: Lembit Peegel

et kõik trennis hoida, on võibolla tõesti kõige parem lubada loomulikku kadu.

Teiseks. Aidata neid, kes lasevad jutul oma eneseusku langetada. Aitame neil tundetumaks muutuda, kasvatame nende naha paksemaks. Toimetame selle printsiibi järgi, et kui kõik lapsed on “tugevad” ja ükskõiksed ja kui nad vastavad samaga, siis keegi haiget ei saa.

Kolmandaks. Täiskasvanud võtaksid ohjad kätte ja paneksid reeglid paika, kuidas omavaheline käitumine peaks toimuma. Vanemad, õpetajad, treenerid ja teised, kellel on võimalus midagi muuta, saaksid ise eeskuju näidata ning likvideerida kriitilise ja halvustava käitumise poiste ja ka tüdrukute omavahelises suhtluses. Vähemalt niipalju, kui käed ulatuvad.

Kuidas ära hoida võistkonnavaimuks negatiivsed tegurid?

Mees ei pea olema “pehmeke”, see ei ole eesmärk. Eesmärk on, et inimesed omavahel suhtleksid viisakalt ja näitaksid teiste vastu suuremat tolerantsust.

Tolerantsuse suurendamisega väheneb teiste mahategemine loomulikul teel.

rootsi vaade rakverest Mitte ainult treener ei pea olema tolerantne, vaid ka mängijad. Nii treener kui mängijad peavad lubama oma kaaslastel eksida. Siiralt. Treeneri ülesanne on kujundada keskkond, kus see printsiip töötab. Kõikidel mängijatel on ühine eesmärk, kõik mängijad on vajalikud ja hinnatud. Meeskonnavaimu seisukohast ei tohi mõelda, et nõrgim mängija rikub mängu ära. Terve tiim peab käituma nii, et ka nõrgim lüli tehakse vaimselt tugevamaks, mitte nõrgemaks. Sest meeskond ei ole tugevam, kui on selle nõrgim lüli. Täiskasvanul on tähtis endale selgeks teha, missugust meeskonnavaimu ta tahab näha, ja selle järgi tegutseda nulltolerantsuse põhimõttel.

Kui treener ei taha kuulda väljakul ropendamist, tuleb ka süütu “pagan” ära keelata. Üks halvustav sõna ei kõla veel väga halvasti, üks halb sõna ei riiva ehk kõrva, kuid kui sõnad järk-järgult muutuvad mahlasemaks ja halvustavamaks, siis on juba hilja. Vahel peavad neid hulle sõnu kuulama väljaku serval olevad emad või mudilased.

PAKSUST NAHAST

Võibolla mina naisena lihtsalt ei saa meeste maailmast aru. Ehk ei muuda negatiivsed ütlemised, veidi karmust ja kiusamist laste enesehinnangut, vaid teevad neid just tugevamaks.

Sama on mahategemisega. Alguses öeldakse, et oled loll. Kui seda “süütut” sõna, mis tegelikult on halvustav, ei peatata, muutuvad sõnad aina teravamaks, kuni ükskord öeldakse kaaslasele väga julmalt. Pole abi sellest, kui kinnitatakse, et pole vaja isiklikult võtta. Kui mängija kuuleb korduvalt, kui saamatu ta on, et ta midagi ei oska, et temaga pole mõtet mängida, et ta rikub mängu ära, siis varsti laps tõesti ei oska ega julge enam mängida. Kuni teda trennis enam polegi.

Kiusamine võib alata lihtsa süütu trügimisega. Lapsed testivad niimoodi piire, kelle üle võib võimu saada ja kui kaugele treener lubab minna. Ühelt poolt

võiks nõustuda, et laps ise ka peab enda eest seisma ja õppima ennast kaitsma.

Aga kui laps ei suuda seda teha? Kas see on tema süü? Kas soovime ühiskonda, kus igaüks – iga laps – vaatab ise, kuidas hakkama saab? Või püüame sinnapoole, et vähemalt oma trennis, klassis, peres on iga laps kaitstud?

Trenn ei tähenda üksnes seda, et saab palli järel joosta, arendada oma tehnikat ja taktikat. Trennis õpitakse ka distsipliini, tolerantsust, suhtlemist, otsuse vastuvõtmist ning toimetulemist võidu, kaotuse, ebaõnnestumise ja õnnestumisega. Jalgpall võiks olla universaalne: kui rääkida tulemustest, siis ei tohiks mõelda pelgalt homsele turniirile, vaid ka sellele, et toota tehniliselt ja vaimselt tugevad mängijad, kes tunnetavad gruppi kuulumist, oma õigusi ja ka kohustusi. Mõtlema peaks Eesti koondisele ja miks mitte tervele maailmale. Tähtis ei ole see, kui kiiresti uusi tehnilisi oskusi omandatakse, vaid see, et osatakse neid õigel ajal ja õiges kohas rakendada.

Kas me usume, et kümneaastastest poistest tulevad head, edukad mängijad ainult nendest, kes praegu on agressiivsed, julged ja paksu nahaga?

Või võimaldame võimalikult paljudel trennis käia ja areneda? Kas usume hetkeseisu järgi tagasihoidlikumatesse mängijatesse?

Kui teie olete veendunud, et poisid on sellised, nagu nad on, ja peavad jääma selliseks, et maailm on karm koht, kus inimesed peavad õppima hakkama saama, siis ma ei vaidle vastu.

Kuid kui te usute, et igas lapses leidub potentsiaali ning et kõik peaks saama võimaluse olenemata naha paksusest, siis tasub ehk korraks maha istuda ja endalt küsida, mis olukord on trennis tiimitunnetusega? Kas see on rahuldav?

Kas meeskonnas leidub rühmitusi, millised nad on ja miks tekkinud? Kas keegi mängijatest on välja tõrjutud?

Mida saaks teha, et olukorda parandada? Miks on osa mängijaid ära kadunud? Kas mõned on läinud ülaltoodud põhjustel?

PIIRIDE TESTIMISEST

Kiusamine võib alata lihtsa süütu trügimisega.

Lapsed testivad niimoodi piire, kelle üle võib võimu saada ja kui kaugele treener lubab minna. kedagi halvustada. Kõik ei ole halb. Eesmärk on tõmmata tähelepanu sellele, et vahest on kasulik harjutustest kaugemale vaadata, silmad ja kõrvad teravamaks teha ning jälgida, mis toimub palli taga.

Mõnigi lugeja võib mõelda, et olen lihtsalt nõrgemast soost porgandihäälega treener, kellele ei ole areng ega tulemused tähtsad. Nõrgemast soost olen kindlasti ja võibolla ka veidi porgandihäälega, aga jalgpalliarengu suhtes ma ükskõikne pole. Mu tiim ei pea tingimata täna võitma. Kuid soovin, et nad jõuavad nii kaugele, nagu neil selleks motivatsiooni – meistriliigasse, koondisse ning et Eesti jõuaks ka rahvusvahelisel tasemel nii kaugele kui vähegi võimalik.

Kui te leiate, et teil on oma võistkonnas kõik korras, siis on kõik väga hea ning mul on väga hea meel. Kuid ehk leidub ka keegi, kes tunneb, et olukord võiks tõepoolest parem olla, keegi, kes tunneb, et jutu sees on iva olemas, ja on nõus pingutama, et olukorda muuta. See t-sõna ja teiste mahategemine tõesti meheks ei tee – eriti mitte jalgpallimeeskonnas, kus olulised muud oskused.

Porgandihäälega naistreener Mida saaks teha, et tulevikus enam nii ei juhtuks?

Kirjutasin sellest teemast mustvalgetes toonides. Eesmärk ei ole midagi ega

Carina Adolfsson.

2014 detsember JALKA

13

RAIO PIIROJA LAHKUMISMÄNG

EESTI . ISLAND

31. MÄRTS 2015 MAAVÕISTLUS A. Le Coq Arena

Väravad avatakse kell 17:00. Avavile kell 19:00.

Pääsmed saadaval Piletilevis.

PEATOETAJA

TOETAJAD

SUURTOETAJAD

MEEDIAPARTNERID

kera komm

Maa on surnud? Elagu maa!

Siim Kera

1

1. septembril 2001 ärkasin ma üles, väike elevus näppudes vibelemas. Ma teadsin, et tuleb teistmoodi päev. Kõigepealt ruttasin ma haridusasutusse, korjasin õpetajate sõnadest endale mõned tarkuseterad ning kuus tundi hiljem läksin koju tagasi. Noortesaade “Filter” kajastas üsna operatiivselt New Yorgis toimuvat. Ma vahtisin silmad punnis ja hirm naha vahel. Kuid mingi hetk pidin end teleka küljest lahti rebima, sest esimest korda peeti minu KaguEesti kodukohas jalgpallitrenni.

Vutti olime sõpradega juba aastaid tagunud, kusjuures päris mõnus oli seda teha isegi talviti põlveni lumes sumbates, sest siis sai kollkipper teha pehme maandumise ootuses martpoomilikke tõrjeid, aga trenn – no see oli küll esmakordne! Kui seni napsas lapsed endale valdavalt (laske)suusatrenn, siis vutt pakkus natukenegi konkurentsi. Paljud üritasid käia mõlemas. Seda tegin minagi, hoolimata sellest, et oma suusakarjääri peale mõeldes meenuvad esialgu üks

maakondlik teatevõistlus, kus ma metsa ära eksisin (olles samal rajal enne kümneid kordi sõitnud), ning laskejooksuvõistlus, kus ma suutsin kahe päevaga vist kahekümnest märgist üheksateist mööda lasta. Aga ikka oli tore. Treenerid olid samamoodi toredad. Vutis olin ma vähemalt enda meelest oluliselt parem ning mu suurepärastele oskustele andis lisapanuse Rootsi humanitaarabist saadud lillakas peapael, mis langes otsekohe pilkeobjektis. Aga ega see treeningvärk lõppude lõpuks kaua ei kestnud. Paar aastat võibolla. Miks ära lõppes? Ei mäletagi.

Miks ma seda kõike räägin? Esiteks selleks, et praegused vutihullud maalapsed ei peaks elama sama vaevaliselt. Et seda mõttelendu lugevad aktiivsed inimesed võtaksid asja ette ning paneksid oma kohalikus kodukülas jalgpallivankri veerema. Kui staadionit pole, siis tühi muruplats ning mets, kust väravaraamid saaks, on ikka olemas. Olen kindel, et üllatavalt palju huvilisi leidub isegi siis, kui asula hingekirjas olevate kodanike arv on väiksem kui sajajalgse jäsemete oma (üllataval kombel võib neid olla 30– 350!). Aga see kõik pole lihtsalt tühine jalgpallipromo. Ma tunnistan ausalt, et minu poolest võib vuti asendada ükskõik millise meeskonnatunnet ja identiteeti tekitava sportmänguga, sest probleem on tõsine, väiksemad asulad kuivavad lihtsalt kokku. Joostakse välismaale või siis kilulinna. Jalka tarbeks olen ma küllaltki palju vestelnud väikekohtade treeneritega/entusiastidega ning alati on olnud väga lõbus. Vähemalt selle hetkeni, kuni räägitakse reaalsusest. Noored lähevad ja ei naase. Ja tegelikult on see alles algus.

Statistikaameti prognoosi järgi on 2040. aastaks Eesti rahvaarv võrreldes 2012. aasta seisuga vähenenud 9,9%. Kui see kõige hullem ei tundugi, siis tuleb ette võtta maakonnad. Järvamaal langeb ennustuste kohaselt inimeste hulk 32,2%, Hiiumaal 31,8%, Valgamaal 28,8% ja nii edasi. Jube. 26 aasta pärast võivad praegusest suurema rahvaarvuga uhkeldada ainult Harjumaa (kasv 3,4%) ja Tartumaa (kasv 3,7%).

Ilmselt on minust naiivne arvata, et sport midagi muudab. Kui ikka kodukohas tööd ei leidu, siis ei aita ka suvaline vutituhin. Aga kui laps saab noorest east alates käia trennis, kui ta saab esindada oma kodukohta, kui teda käivad vaatamas tema ning kõigi teiste noorte vanemad, kes karjuvad platsi ääres oma hääle ära; kui ta saab mängida mõne Eesti tipptiimi samaealiste vastu, ise särgi peal uhkusega kandmas kodu-alevikust inspireeritud klubivappi, siis võibolla – võibolla – keegi mõtleb täiskasvanuks saades lahkumise peale kaks korda. Võibolla ta läheb, aga tuleb tagasi, sest tahab oma järglasi sama hubases keskkonnas kasvatada. Teiseks on ütlemata tähtis, et väikekohas üldse midagi toimub. Tööl saab käia kasvõi

VAHVA TREENING

Vutis olin ma vähemalt enda meelest oluliselt parem ning mu suurepärastele oskustele andis lisapanuse Rootsi humanitaarabist saadud lillakas peapael, mis langes otsekohe pilkeobjektis. saja kilomeetri kaugusel, aga vaevalt, et keegi tahab oma last pärast kooli piinata pooleteisetunnise bussisõiduga (korda kaks!) huviringi. Maal võib ju putukas sõbralikum, muru pehmem, puu okslikum ning linnulaul keemiavabam olla, aga kui asulas sportida või trompetit puhuda ei saa, siis hakkab mõistus mõtisklema, et miks ma oma last ikkagi linnamürast eemal üles kasvatama peaks? Ja kui selline kõhklus juba aju vallutab, võib mõnekümne aasta pärast selle loo pealkirja esimene pool vägagi tõsi olla.

2014 detsember JALKA

15

1-teist mõtet

Tallinna Levadia poolehoidjate loosungid kõnelevad klubi identiteedist: eestikeelne tuletab meelde, millist nime kandis kunagi klubi esindussats, ja venekeelne viitab rahvusele.

Tallinna klubide identiteedid J

ust selliseid Eesti meistrivõistlusi me tahtsime! Esimesed neli kohta olid kuni viimase vooruni lahtised. Kui norida – ja seda saab ju alati lõputult –, siis punktivahe kahe esimese vahel võinuks olla olematu ja nad võinuks kohtuda omavahel. Või mõlemad kohtuda viimases voorus tugeva vastasega – praegu oli vääriline partner üksnes tagaajajal Floral, kuna Levadia sai ohutult madistada Narva Transiga.

On lootust, et äge konkurents ja jalgpalli üldine tõus ühiskonna teadvuses sunnib aina enam inimesi endale lemmikklubi valima. See küsimus on aktuaalne just pealinnas, kus valik suurem. Vaatleme Tallinna meeskondi lähemalt.

Meistermeeskond Levadia on end viimastel aastatel esitlenud klubina, kus kõik on selge ja lihtne: mängitakse tiitlile. Kõik muu tuleb selle järel. Praegune peatreener Marko Kristal on pragmaatik, kes valib mängujoonise mängijate järgi. Abitreener Indrek Zelinski on 16

JALKA detsember 2014

rõhutanud, et Levadia on klubi, kus tehakse, mida on lubatud ( Jalka 4/2013), ja visanud sellega kivi Flora kapsaaia poole. Zelinski järgi on Flora–Levadia vastasseis “rohkem põhimõtete ning eluvaadete ja suhtumise vastasseis”. Igal juhul on Levadia end viimastel aastatel esitlenud kui klubi, kus kõik toimib kui kellavärk.

Levadia määratlemise puhul ei saa mööda vaadata niinimetatud rahvusküsimusest, mis on meie pealinna igapäevaelu lahutamatu osa aastast 1944.

Klubi eestikeelne juhtkond kinnitab aastaid, et ei olda vene(keelne) klubi.

See, mis paistab välja, on midagi muud.

Väljakul on valdavalt venekeelsed pallurid, klubi president umbkeelne ja tribüünil elavad neile kaasa venekeelsed fännid, kellest paljud on Venemaa koondise tulihingelised poolehoidjad ja käivad oma lemmikutele ka vahetult kaasa elamas (vt Jalka 11/2013).

Ei kujuta ette, et praeguste häälekate venekeelsete Levadia fännide kõrval

võtaks koha sisse noored eesti peredest poisid. Asudes toetama Levadiat, asud justkui isegi sümboolselt toetama tema praeguse fännigrupi valikuid. Klubi ise näib oma toetajatelt antava imidžiga rahul olevat, mida kinnitas tänavune karikafinaal, kus Levadia vastaseks oli Tartu Santos. Ülikoolilinnast olid kohal noored klubi särkides Santose mängijad, kes toetasid innukalt oma klubi.

Levadia selgelt sümbolitega eristuvaid ja oma klubi toetavaid (eestikeelseid) noorterühmi polnud. Klubi enesemääratluse puhul ei mängigi sedavõrd suurt rolli mängijate päritolu (kuigi Eesti tingimustes on see tähtis). Kõige adekvaatsemalt peegeldavad klubi identiteeti fännid.

Boheemlaslik Flora Tänavustel meistrivõistlustel pealinna teise klubi tiitli pälvinud Flora on terve oma eksistentsi jooksul silma paistnud novaatorlusega. Flora on meie klubikultuuri pioneer, kelle pealt teised on

1-teist mõtet

Foto: Lembit Peegel

usinalt maha viksinud ja sageli Flora vigu vältides edukamad olnud. Flora on boheem, kes räägib mängijate arengust ja Eesti jalgpalli suurest pildist ning pikast perspektiivist. Tiitlivõitu on vähemalt sõnades sageli peetud väärtustest vähem tähtsaks. Flora on Eesti jalgpallile kinkinud rahvusstaadioni ning Aivar Pohlaku näol tööka ja resultatiivse visionääri.

Rahvusküsimuses on klubi positsiooni täpselt sõnastanud fännid, kes metsavenna laulu viisil tribüünil kuulutavad: “Me Flora fännid – eestlased.” Selle poolest astus klubi reha otsa tänavu mais, kui postitas tuhandetesse kesklinna kodudesse eesti- ja venekeelsed vabapääsmed mängule Levadia vastu.

See teise keele kasutus pahandas paljusid klubi toetajaid ja raskendas nende potentsiaalsete eestimeelsete inimeste valikut, kes oma lemmikut alles otsivad.

Kui klubil on läbi ajaloo olnud selge eesti klubi identiteet, siis tuleb seda ka hoida – austamaks oma põhimõtteid ja fänne. Ei loe see, kui kakskeelset trükist ja selle valmistamise rahastamist pakkus kesklinna valitsus – Flora peaks kindlaks jääma riigikeelsele suhtlusele. Seda enam, et kogu meie ühiskond on suure kakskeelsuse surve all alates pealinna kaubanduskeskuste lärmakatest reklaamidest kuni tõsimeelsete kavatsusteni hakata Eesti riigi seadusi vene keelde tõlkima.

See teema puudutab ka Eesti Jalgpalli Liitu, kes annab mitut trükist

(näiteks talenditreeningute kohta) välja vene keeles. Veerand sajandit pärast iseseisvuse taaskehtestamist on see veider, sest vene noorte (eriti talentide!) riigikeele oskus on ju paranenud ja jalgpalliliit on meie muukeelseid kodanikke suutnud kiiduväärsel moel ühiskonda lõimida ka keelepõhiselt.

Koondislastelt nõutakse eesti keele oskust. Venekeelsete trükiste tegemine saadab vale signaali ja nõrgendab muukeelsete noorte motivatsiooni õppida riigikeelt.

Kui Eesti riik on selles küsimuses vankumas, siis jalgpalliliidul on järjekordne võimalus selle puhul kindlameelsust üles näidata. Nagunii saab isikutevahelist mitteformaalset suhtluskeelt inimeste vahel vabalt valida ja mingeid piiranguid selle puhul pole.

Ametlikult peaksime siiski hoidma kindlat joont.

Flora väärtus peamiselt eestlasi mängitava klubina on keeleliselt jalgpalliülene: kümmekond aastat tagasi sai eesti keeles hakkama leedulane Tomas Sirevicius, tänapäeval grusiin Zakaria Beglarišvili. Lihtne on öelda, et seda staatust ei tohiks murendada ega kaotada, sest globaliseeruv maailm töötab sellele vastu. Kuid boheemlaslik Flora pole kunagi kartnud eristuda ja teha asju teistmoodi ning Eesti vuti rahvuslike huvidega arvestamine on olnud osa klubi DNAst.

Kes esindab venekeelseid?

Nõmme Kalju tõi mõni aasta tagasi meie tippvutti palju vajalikku elevust ja optimismi. Tegijatel silmad särasid, kodune jalgpall sai palju tähelepanu kasvõi tänavareklaamidega. Klubi tõmbas ligi palju uushuvilisi. Kaljule lisas väärtust ja väärikust oma ajaloo ja paikkonna identiteedi rõhutamine.

Paljud jälgisid huviga: kas tõesti õnnestub turundusega inimesed tribüünidele tuua? Nüüd teame, et õnnestus tõesti.

Aga selle hulga tribüünidel säilitamine nõuab lakkamatut turundust, mis praeguseks on vähemalt toonases mahus lõppenud.

Praegu näib Kalju kõrvalt vaadates läbi elavat identiteedikriisi. Mängijate valikul aetakse ladinarida edasi, aga usk sellesse näib olevat mõranenud. Seni klubi iseloomustanud glamuur on taandunud. Mingil hetkel tõsineti (kui välja

jätta JK asendamine FC vastu klubi nimes), võibolla saadi ka aru, et nii lihtsalt need asjad ikka ei käi. Esimene eufooria 2012. aastal võidetud Eesti meistritiitlist on Levadia raudsete esituste järel lahtunud ja nüüd on Kalju kasvuraskustes. Lähiaastad peaks näitama, mis niši Kalju hõivab, kas niinimetatud brasiiliapoliitika jätkub, kui palju seotakse end Nõmmega ja mis numbreid näitab glamuurimeeter.

OMA KLUBI KÕIGILE

Pole midagi hullu selles, kui klubide identiteedid on rahvuspõhised. Jalgpallis peaks kõigil olema väljund. See soodustab klubivalikut ja publiku arvu kasvu.

Tallinna Infonetile pakuti mõni aasta tagasi pealinna venekeelse esiklubi staatust – kuna Levadia juhtkond kinnitas, et nemad sellele nimetusele ei pretendeeri. Paraku on ka Infonet tõrjunud mõtet, et esindatakse venekeelseid. Praktikas seda ometi tehakse, nagu Levadia puhulgi. Venekeelsed on osa meie elust ja väärivad seda, et neil oleks oma klubi, kellele kaasa elada. Jalgpall aitab üle maailma ohutult kanaliseerida nii otseseid kui varjatud vastasseise ühiskonnas.

Oleme isegi kenasti hakkama saanud, kui välja jätta 2007. aasta aprillimäsu.

Rahvus ja identiteet on visad nähtused, neid ei tohi alahinnata ega pea häbenema. Pole midagi hullu selles, kui klubide identiteedid on rahvuspõhised. Jalgpallis peaks kõigil olema väljund. See soodustab klubivalikut ja publiku arvu kasvu.

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja 2014 detsember JALKA

17

elulooraamat

Mart Poom püüab palli Genua Sampdoria ründaja Vincenzo Montella jala eest. Vasakul Derby County meeskonnakaaslane Jacob Laursen. Foto: erakogu

Mart Poomi elulooraamat ilmub novembri lõpus Viis aastat pärast karjääri lõpetamist annab Mart Poom välja elulooraamatu, mis ilmub müüki novembri viimastel päevadel. See on kummardus lähedastele ja julgustus Eesti noortele: kõik on võimalik.

Indrek Marjamaa

“A

rvan, et oli viimane aeg oma lugu kirja panna, sest praegu mind veel mäletatakse,” räägib Eesti kõigi aegade parim jalgpallur Mart Poom, kelle elulooraamatu esitlus toimub 4. detsembril Solarise Apollo raamatupoes Tallinnas.

“Mul puudub soov ennast esile tõsta, aga paljud inimesed küsisid, millal mu lugu kaante vahele saab, ja kuna hetkel olen ainus eestlane, kes Inglise Premier

18

JALKA detsember 2014

League’is mänginud ja seal läbi löönud, siis tahaks anda eesti poistele ja laiemalt noortele innustust ja tahet pingutada ning kõrgelt unistada. Kirjeldan raamatus, kuidas ise oma eesmärkide nimel tööd tegin ega andnud alla. Mu raamatu üks põhisõnumeid on: kõik on võimalik. Ka siis, kui sa pole superandekas, võid jõuda väga kaugele. Kui kukud, pead tõusma ja edasi minema. Ei tohi teistel lasta end oma sihtidest kõrvale

kallutada. Kaotused ja vigastused tuleb pöörata oma kasuks – need arendavad sinu iseloomu ja isiksust. Tagasilöögid tulevad nagunii, neist ei pääse ja seda tuleb võtta kui vaimu proovile panekut.”

Poom ütleb pisut vabandades, et raamat on küll paks, aga sealt leiab terve ta kujunemisloo: lapsepõlv, mängud legendaarses Lõvide noortemeeskonnas, sisenemine profijalgpalli, Eesti taasvabanemine ja koondise kokkupuude

elulooraamat maailma tippmeeskondadega, välismaale siirdumine, 14 aastat klubijalgpalli Inglismaal ja mahukas statistikaosa, kus muuhulgas kirjas kõik täiskasvanute arvestuses peetud mängud. Ja loomulikult fotod.

Poomi kujunemist aitab jälgida tema päevik, mida ta pidas alates 1987. aastast kuni karjääri lõpuni. Kirjapandust tulevad ilmsiks noore jalgpalluri kõhklused, ülim enesekriitika ja detailne eneseanalüüs. Vastuolulised kogemused isaga pärssisid oluliselt Poomi enesekindlust ja terve jalgpalluritee saatis meie esiväravavahti madal enesehinnang. Ta otsis ja leidis abi psühholoogiast, luges sellekohast erialakirjandust ja suhtles regulaarselt psühholoogiga.

Jalgpalli kõrval on raamatu teiseks märksõnaks perekond. Kuigi Poom valis jalgpalli vastu vanemate tahtmist, meenutab ta sooja sõnaga ema, kes teda alati toetas. Hiljem oli kindlaks toeks abikaasa Lissel ja rõõmu tõid perre sündinud kolm poega. Lissel kirjeldab igapäevaelu profisportlase kõrval, kokku saavad raamatus sõna ligi veerandsada Poomile olulist inimest, teiste seas ka Londoni Arsenali peatreener Arsene Wenger.

Tegemist on omalaadse dokumentaaljutustusega, millele lisavad usaldusväärsust väljavõtted päevikust. Poom teeb palju kõrvalepõikeid, selgitades oma otsuseid, iseloomustades meeskonnakaaslasi, kirjeldades Inglismaa jalgpallielu ning tutvustades oma põhimõtteid ja väärtusi, mille järgi ta juhindub.

“Selle raamatuga tänan inimesi, kes on mõjutanud minu kujunemist, mind aidanud ja arendanud,” kõneleb Poom.

“See on kummardus mu lähedastele, mu perele, kes on minu jaoks tähtsaim asi maailmas.”

Esimene jalgpalluri elulooraamat “Pole palju raamatuid Eesti jalgpalluritest. Taasiseseisvumise aja mängijatest pole ühtki ja loodan, et saan enda omaga innustada poisse, kel tahtmine jalgpallis midagi ära teha,” jätkab Poom.

“Mind mõjutas poisipõlves Jaan Taltsi raamat “Tahtmine”, Erika Salumäe “Viraaž”, Wayne Gretzky eesti keeles avaldatud ja Michael Jordani üks ingliskeelne elulugu. Kui minu raamatust saab hingejõudu ja lisamotivatsiooni

AITAS END ISE

Vastuolulised kogemused isaga pärssisid oluliselt Poomi enesekindlust ja terve jalgpalluritee saatis meie esiväravavahti madal enesehinnang. Ta otsis ja leidis abi psühholoogiast, luges sellekohast erialakirjandust ja suhtles regulaarselt psühholoogiga. kasvõi üks-kaks poissi, kes suudavad end teostada, olen väga rahul. Mu karjääris oli rohkem raskusi ja tagasilööke kui helgeid hetki, aga see on olnud minu tee. Teistel on sellest kindlasti õppida vähemalt seda, et kunagi ei tohi alla anda. Pead jälle üles tõusma, põlved puhtaks kloppima ja edasi minema. Pea püsti ja hambad ristis! Tänapäeval on konkurents veel tihedam ja globaalsem. Aga kindlasti ei jää ma viimaseks eestlaseks, kes on Inglise kõrgliigas läbi löönud. Ragnar Klavan mängib teises Euroopa tippliigas, Bundesligas, ja jään mõne aasta pärast ootama Ragnari raamatut!

Mu raamat on ka Markusele, Andreasele ja Patrickule – mu poegadele –, kes saavad siit minu kohta mõndagi uut teada. See oleks neile julgustuseks oma eesmärkide poole püüeldes, ükskõik,

millised need ka poleks. Markus mängib praegu jalgpalli, Andreas tegeleb tennise ja muusikaga, Patrick on veel trennideks ja hobideks liiga väike, aga raamatus väljendatud põhimõtted jäävad samaks – pead oma sihtidesse uskuma. Ükskõik mida teed – ei saa mõelda ainult edule ja lepingutele. Sa pead armastama ka protsessi. Pead nautima, mida teed. Pead tegema seda kire ja pühendumusega.”

Poom ütleb, et tuli Eestisse tagasi missioonitundest. Mitte keegi teine peale meie endi tippjalgpallurite ei tule oma kogemusi edasi andma ja jalgpalli arendama. Inglismaal leidnuks Poom kindlasti erialast tööd, aga Eestis olles tunneb ta end õiges keskkonnas. Siin on tema mõju suurem kui jalgpallist läbiimbunud Inglismaal.

Poomi tööpõld on lai: ta juhib FC Nõmme Unitedit / Mart Poomi Jalgpallikooli, on Eesti Jalgpalli Liidu juhatuse liige, koolitaja ning Eesti koondise kollkiprite treener ja UEFA väravavahtide ekspertgrupi liige.

“Tegemist on nii palju, et me pole jõudnud oma klubi ja jalgpallikooli uue kunstmuruväljaku avamistki kõva häälega välja hüüda,” räägib Poom.

“Liigume praegu jalgpallikompleksi väljaehitamise suunas, pean väga oluliseks klubihoone olemasolu. Klubihoone on kõigi liikmete kodu ja koht, kus lapsevanemadki saavad omavahel kokku ja mõtteid vahetada. Oma klubi tunne on jalgpallis väga oluline.”

Iga ost toetab noortejalgpalli Elulooraamatu idee sündis üheksakümnendate keskel, kui sellise ettepaneku tegi Mart Poomile jalgpalliajakirjanik Indrek Schwede, kes alustas esimeste intervjuudega Inglismaal juba läinud sajandil.

2013. aasta lõpus andis lisatõuke Ivar Vendelin, kes võttis oma ettevõttega raamatu valmimise koordineerimise enda peale ega teeni selle pealt sentigi. Vendelinile on tähtis, et võimalikult suure tulu saaks raamatu müügist Mart Poomi Jalgpallikool, kus treenib tema poeg Tristan. Seega toetab iga ost muuhulgas Eesti noorte jalgpalli.

Käesoleva ajakirja vahel on kupong, kus on info selle kohta, kuidas võid raamatut ostes võita kaks piletit Inglismaa–Eesti MM-valikmängule Wembley staadionil või muid auhindu.

2014 detsember JALKA

19

katkend raamatust

Mart Sunderlandi f채nnide2014 lemmikuna.

20 Poom JALKA detsember

Foto: erakogu

katkend raamatust

Kultuurišokk Inglismaal, FC Portsmouthis Novembri lõpus ilmuvast Mart Poomi elulooraamatust avaldame katkendi 1994. aastast, kui meie esiväravavaht siirdus esimest korda Inglismaale: Portsmouthi. Poom sai kultuurišoki, puutudes kokku ropendamise, ebatervisliku toitumise, joomise ja Mandri-Euroopaga võrreldes vähese treenimisega.

I

nglismaa ajalehed imestasid: mis asja, Eestist tuuakse meile mängijaid?! Kas Eestis üldse jalgpalli mängitakse?! Mis toimub, kas meil endal pole väravavahte? Inglise profijalgpallurite liidu (Professional Footballers Association ehk PFA) ametiühinguboss ütles ühes leheartiklis, et Portsmouth tõi puuriluku Eestist – ennekuulmatu!

Kogesin avalikkuse väga eelarvamuslikku suhtumist, õnneks mitte igal pool.

Niinimetatud Bosmani reegel, mis avas jalgpalluritele riigipiirid, võeti vastu alles aasta pärast. Euroopa koduliigad olid enamasti kinnised, välismaalasi mängis vaid kontrollitud hulk. Kui läksin pärast Bosmani reegli jõustumist 1997. aastal Derby Countysse, siis olin Inglise Premier League’is esimese laine välismaalaste seas. Ma polnud ainus, kes maadles tööloa saamisega. Inglise ajakirjandus lõi häirekella, et välismaalased tõrjuvad nende talente. Sarnaselt minuga ootas tööluba Newcastle’isse ostetud USA kollkipper Brad Friedel.

Pidin Portsmouthis tõestama, et väärin seal olemist. Panin endale suured pinged peale. Ma ei suutnud jääda piisavalt rahulikuks ega enesekindlaks.

Tundsin, et pean olema teistest peajagu üle, aga see polnud kerge. Võib-olla põlesin läbi. Olin liiga noor. Muutus võrreldes Soome ja Šveitsiga oli suur.

Torkas silma, et Mandri-Euroopas treeniti rohkem, sest mänge oli vähem.

Inglismaal oli mänge palju ja puhati rohkem. Vanemad mängijad lootsid palju oma kogemustele. Olin üllatunud, et noored ei harjutanud rohkem. Kliima oleks võimaldanud ju aasta läbi treenida.

Portsmouthis kohtasin palju uusi karaktereid, omaette nähtus oli peatree-

ner Jim Smith oma suuvärgiga: huumo- Sageli aasitakse just parimate semudega. rimeele ja legendaarse ropendamisega.

Aasimine ja tögamine on jalgpalluri Ühes esimestest kontrollmängudest, kui argipäev, mis aitab taluda üksluiseid ning oli vaheaeg, algas Smithi iga teine sõna raskeid treeninguid ja tõsta tuju. Igaüks f-tähega. Ruumis lendasid väljendid peab olema valmis, et nalja tehakse paranagu fucking brilliant (kuradi briljantne) jasti just tema kulul. Õrna hingega selles ja fucking rubbish (neetud saast). Ta kaseltskonnas kaua vastu ei pea. sutas seda sõna kogu aeg ja kõikmõelVenelase-nalja sain omal nahal tunda davas kontekstis ning kuigi ma keelt ka Derby Countys. Kes saaks meie oskasin, ei saanud alguses aru, kas ta on tundlikkusest rahvusküsimuses paremini rahul või mitte. Ma polnud harjunud aru kui šotlane? Ajada šotlane segi ingsellise väljendusviisiga. lasega on solvav. Derbys oli just šotlane Meeskond võttis mu hästi omaks.

Craig Burley see, kes armastas mind Ümberringi rebiti kildu. Mulle hakati õrritada. Kui ma vahel pärast treeningu kohe kõige krõbedamaid vandesõnu lõppu venitusi tegin, luuras Burley harhõiskama ja õpetama. Eriti hästi sain jutusväljaku heki taga, loopis mind sealt läbi mustanahalistega, kes olid vahebanaani- ja arbuusikoortega, kargas siis tumad. Eestist ei teatud midagi. Kui neile Eestist Foto: erakogu rääkisin ja nad said aimu meie ajaloost, siis naljahambad, nagu neid jätkub külluses igas meeskonnas, hakkasid mind vahel närviajamiseks venelaseks sõimama: “Russian, Russian!”

See ajas mind alati närvi ja valmistas neile palju nalja. Jalgpallimeeskond on paras röövlikamp ja vastastikused naljad vahel üpris piiripealsed. Individuaalsportlane rabab üksi, kuid meeskonnamängus peab toime tulema ka kaaslaste lõikava huumoriga. See karastab ja kasvatab paksu naha. Naljad, mis kõrvaltvaatajale võivad tunduda julmad, on enaTuhandete pealtvaatajate ees üleni mängus sees. masti lihtsalt must huumor. Hetked, mille nimel tasus vutti mängida.

2014 detsember JALKA

21

katkend raamatust püsti ja laamendas teatraalselt: “Kuradi venelane, kasi tagasi Moskvasse!”

See oli tõepoolest sõbralik nali, millest kõneles ka Burley kehakeel. Mina sõimasin teda vastu neetud inglaseks.

Derby County ajaks olin selliste naljade ja briti huumoriga ammu harjunud ning vaimukamad etteasted ajasid mind ennastki naerma. Rahvuse ja Eesti ajaloo küsimusi sain tutvustada meedias, sest ega tavaline britt sellest suur midagi tea.

Tegin seda mitu korda.

Watfordi – Colchesteri Unitedi esiliigamängu kavas (10. november 2007) ilmunud portreeloos võetakse Mardi karjäär kokku tabava võrdlusega “Nõukogude Liidust väravavahtide liitu”. Poom kasuFoto: erakogu

tab seal võimalust ja harib inglasi Eesti ajaloo alal: “Eesti oli siis, kui mina seal üles kasvasin, hoopis teine paik võrreldes tänasega. Kui ma olin noor, oli see ikka osa Nõukogude Liidust. Nad võtsid selle maa endale 1940 ja me saime oma iseseisvuse tagasi 1991, kui ma olin 19. Seega olen näinud elu nii kommunismi ajal kui ka pärast seda. Kui asjad poleks muutunud, siis oleks mu elu ja karjäär kujunenud tõenäoliselt hoopis teistsuguseks.

Kui ma olin algaja väravavaht, siis 1990. aasta paiku oli mul võimalus minna Soome mängima, kuid kõiges, mis puudutas suhteid välismaaga, pidi loa saamiseks pöörduma Moskva poole ja mul ei lubatud minna, ma ei saanud vajalikke pabereid.

Kui olime Nõukogude Liidu osa, ei olnud meil oma asjade üle otsustusõigust, jalgpallis polnud meil rahvuskoondist, nagu see on praegu ja nagu see oli enne Teist maailmasõda.

Olen õnnega koos, et saime oma vabaduse tagasi just siis, kui olin eas, et teha jalgpallurikarjääri.

Olen selle eest väga tänulik.”

Derby County mängupäeva väljaandes The Rams (Derby County – Southampton, 9. aprill 1997) vastas Poom küsimusele, kuhu ta võimaluse korral rändaks ajamasinaga ja miks: “Ma läheksin tagasi 1940. aastate algusesse ning takistaksin sakslastel ja venelastel Eestit okupeerida.”

Karjääri nimekaim klubi oli loomulikult Arsenal. Londoni Arsenal.

22

JALKA detsember 2014

Derby County mängupäeva väljaandes The Rams (Derby County – Burnley, 11. detsember 1999) vastas Poom küsimusele, kellega ta tahaks

BRITI HUUMOR

“Kuradi venelane, kasi tagasi Moskvasse!” kõige vähem lifti kinni jääda: “Jossif Staliniga. Nõukogude Liidu okupatsiooniga hävitas ta Eesti, saates paljud perekonnad koonduslaagritesse ja tappis omaenda rahvast. Mu vanaisa saadeti Siberisse, kuid ta jäi õnnekombel ellu. See oli Eestile väga raske aeg, kui kogu maa oli kommunismi ikke all. Aga 1991 olime jälle vabad ja tunnustatud iseseisev riik ning moodustasime oma rahvusmeeskonna.”

Portsmouthis pidin osalema ühes heategevuslikus kriketimängus. Mäng toimus ilusas mõisaaias. Oli palav ja igav.

“Run, Poomy, run!” (“Jookse, Poomy, jookse!”) karjus Smith, kui ma jalutasin väljakul, sest ei saanud reeglitest ega väljaku piiridest täpselt aru. Teistel oli üpris lõbus, mängijate käes libisesid sujuvalt õlu ja siider. Alkoholil oli meeskonnas kindel koht. Tavaliselt sõitsime välismängule päev varem kohale.

Fratton Parkis, meie kodustaadionil, laoti tagasisõidu tarbeks bussi külmkappi paar kasti õlut ja Jim Smithile paar punast veini.

Pudelike õlut pärast mängu kuulus asja juurde, seda ei pannud keegi pahaks. Paljud mängijad sellega ei piirdunud. Bussis rüüpas Smithie, nagu teda kutsuti, punaveini ja tossutas sigarit, mõni vend võis kohale jõudes olla korraliku auru all ja juhtus sedagi, et bussis kiskus kakluseks. See oli mulle paras kultuurišokk.

Hiljem on palju räägitud ja kirjutatud, kuidas välistreenerid, aga eelkõige Arsene Wenger tõi Inglismaale professionaalse suhtumise väljaspool väljakut.

See vastab tõele. Alles Mandri-Euroopa tipptreenerid hakkasid piirama Briti pallurite joomatavasid, pöörasid tähelepanu õigele toitumisele, puhkusele. Näiteks Portsmouthis polnud minu ajal massöörigi! Oli füsioterapeut Neil Sillett. Naljakas mõelda, et samal ajal, kui Wenger & Co tegid revolutsiooni Inglismaal, juurutas professionaalseid tavasid Eestis islandlane Teitur Thordarson. Teatud asjades me ei jäänudki Inglismaast väga palju maha!

Peegeldus saabuvast talvehooajast

München alates 9990€ Olles valmis veidi teistsuguseks nädalakeseks, võid nautida kaasahaaravat jalgpalli Müncheni Bayerni kodustaadionil Allianz Arenal või sõita rongiga lähedalasuvatesse Austria Alpidesse suusapuhkusele. Müncheni külastamiseks soovitame aega varuda, sest kaunitel suurlinna hõnguga tänavatel jalutades kaob aeg lennates. Münchenit ei nimetata ilmaasjata maagiliseks – igaüks leiab sealt endale midagi seninägematut.

www.estonianair.ee

vutifänn

Kolmekordne maailmameister

Krista Meri elab kaasa vutikoondisele Kolmekordne kokteilisegamise maailmameister Krista Meri on viis viimast aastat olnud tulihingeline Eesti jalgpallikoondise fänn. Ühtlasi elab ta kaasa Thomas Müllerile ja Müncheni Bayernile.

Indrek Schwede Krista Meri elab Eesti koondisele kaasa juba viis aastat.

Foto: Lembit Peegel

A

lates 26. maist 2010 on Krista Meri näinud kõiki Eesti koondise kodumänge. Nimetatud kuupäeval tuli ta asjahuvilise sõbra kutsel A. Le Coq Arenale, kus sinimustvalge üksteist tegi 0 : 0 viigi Horvaatiaga.

“Mulle meeldis staadionil valitsenud fiiling ja inimesed,” räägib Krista Meri.

“Ise ma jalgpalli mänginud pole ja seepärast kuulan hea meelega neid, kes minust rohkem teavad. Kogun pidevalt uusi tarkuseterasid.”

Viie aasta jooksul on Saaremaalt pärit Krista Meri kogunud piisavalt teadmisi ja suudab vahel üllatada Olympic Casino kliente. Baaridaamina töötav Krista puutub kokku peamiselt meesklientidega, kellest paljud räägivad jalgpallist: “Olen vahel sõna sekka öelnud ja siis on ikka imestatud, et naisterahvas teab jalgpallist. Ega ma oma teadmistega teiste ees keksi, pigem hoian teemat üleval, et saaksin teiste arvamusi ja tähelepanekuid kuulata.”

Staarina Praha peaväljakul Krista on ka ise saanud end suure rahvahulga ees staarina tunda, kui ta tänavu juunis Praha Vaclavi väljakul alkoholivaba kokteili MMil võitjaks kuulutati. Iga finalist, keda oli kokku kuus, pidi kokteili segama talle määratud Tšehhimaa tuntud inimesele, kes viis selle žüriile.

“Kohalikud kuulsused olid kaasatud selleks, et rohkem pealtvaatajaid ligi meelitada,” selgitab Krista Meri. “Toimus rokkkontsert ja kaks telekanalit tegid ülekannet. Sellele kõigele elas kaasa 16 000 inimest. Kui me laval olime, sosistas minu kuulus tšehh, kelleks oli lavastaja ja näitleja Jakub Kohak: “Ära pead tõsta, sa saad šoki, kui näed, kui palju rahvast siin on!” Aga ma tõstsin ikkagi pead.

Ta oli tõesti kuulus mees, sest naised karjusid teda nimepidi. Ta oli välja uuri24

JALKA detsember 2014

vutifänn nud, et mul oli just sünnipäev olnud, ja kinkis roosid. Rääkisime muuhulgas ka jalgpallist.”

Enne võitjate väljakuulutamist ütles Jakub Kohak, et nad läheks laval ettepoole. Kuigi Krista oli 2007. aastal tulnud esimest korda maailmameistriks ennelõunajoogi valmistamises, ei uskunud ta võitu. Aga küllap teadis sellest tema paariline, kes rabas eestlanna endale sülle ja astus teiste vahelt ettepoole. Seal kuulutati Krista Meri maailmameistriks!

Oktoobri alguses võitis Krista Kaplinnas kolmanda MM-tiitli. Osalejad loositi kuude eri kategooriasse, mille võitjad kuulutati maailmameistriteks.

Krista sattus vahuveinikokteilide kategooriasse ja osutus parimaks. Peale kolme MM-tiitli on Krista võitnud veel kaks suurt rahvusvahelist võistlust: Lady Drink Cup International Itaalias (2011) ja Bled Cup Sloveenias (2012).

San Marinos kolmas välismäng Algkoolis oli Krista hea sportlane, tuli koguni Saaremaa meistriks kõrgushüppes. Tal vedas kehalise kasvatuse õpetajaga, kes süstis oma õpilastesse spordipisikut. Huviringe polnud palju ja seepärast oli sport tähtsal kohal.

Krista ema oli tegelenud allveeujumisega. Pallimängudega puutus väikeses kohas elanud Krista vähem kokku, aga võrkpalli siiski mängis. Praegu käib Krista jooksmas, osaleb suurematel rahvajooksudel, muuhulgas ka Rakvere ööjooksul.

Foto: erakogu

Foto: erakogu

Krista Meri koos Eesti fännide ja lipuga Bukarestis omadele kaasa elamas.

Koduseid jalgpallimeistrivõistlusi käib Krista harvem vaatamas eelkõige puuduva aja pärast ja tal puudub lemmikklubi. Tal on aga eri meeskondadest lemmikpallurid, kelle mängu ta jälgib. Välismaa jalgpallist hindab Krista Saksa stiili: lemmikklubi on Müncheni Bayern ja mängija Thomas Müller, kelle puhul meeldivad Kristale tema liigutused ja liikumine platsil. Vabadel hetkedel töö juures kiikab Krista jalgpalli ka telerist.

“Vahel spikerdan tööl telekava maha ja lähen koju mänge vaatama!” naerab Krista. “Pole tähtis, kas näidatakse Saksa või Inglise liigat, mulle meeldib hea jalgpall.”

Enne oktoobri keskel toimunud valikmängu San Marino – Eesti oli Krista käinud koondisega kaks korda välismaal: Ungaris ja Rumeenias. Kolmandal katsel lootis Krista viimaks kogeda koondise võitu. Meie juba teame, kas see tal õnnestus.

Kuidas kokteile hinnatakse Kokteilivõistlustel hinnatakse joogi tegemise tehnikat ja maitset. Kokteili segamise juures jälgib tehnikakohtunik, kas võistleja järgib täpselt etteantud koguseid ja kas ta tuleb kõigega toime kindlaksmääratud aja jooksul.

“Kui oled tehniliselt perfektse soorituse teinud, siis on hea tunne, sest edasine ei sõltu sinust, vaid maitsežüriist,” kommenteerib Krista Meri.

Valmissegatud kokteil viiakse maitsežüriile, kes ei tea kokteilide autoreid. Nemad hindavad maitsete tasakaalu, kaunistusi ja kokteili nime.

Foto: erakogu

Merid mõlemad.

Kumb on Krista?

Krista Meri Kaplinnas võidukat kokteili segamas.

2014 detsember JALKA

25

mängija luubi all

Kristen Saarts Hooaja esimesel poolel terroriseeris esiliiga parim väravakütt Kristen Saarts Pärnu Linnameeskonna vastaseid, suvel siirdus ta Levadiasse, kus ta on mänguaega enamjaolt saanud samuti esiliigas mängiva duubelmeeskonna rivistuses.

Tugevuselt teisel liigaastmel jäi tema hooaja saldoks lausa 31 väravat. Pole paha! Noormehe oskused võtavad üksipulgi lahti Levadia duubli boss Argo Arbeiter ning Pärnu Linnameeskonna peatreener Gert Olesk.

Foto: Lembit Peegel

Argo Arbeiter: “Tema väravavaist on selline, mis mind kohati päris hämmastab, suudab need õiged kohad üles leida. Sellise loomuliku vaistuga mängijaid pole palju.” Õhuvõitlus Argo Arbeiter: Ei saa öelda, et on pisike, aga ta pole väga pikk. Selle tõttu on tugeva keskkaitsja vastu keeruline.

Gert Olesk: Kompromissitu võitleja, ei karda õhuvõitlusesse minna, aga oma kasvu tõttu võibolla alati mitte nii efektiivne.

Jõud Argo Arbeiter: Jõudu tal on.

Korralik, tugeva kehaga, maamehe jalgadega (naerab – toim.).

Gert Olesk: Ründaja kohta on jõudu parasjagu, hea agressiivne mängija.

Väljakunägemine Argo Arbeiter: Täitsa okei, aga kindlasti on arenguruumi selles, kuidas kaaslasi näeb.

Gert Olesk: Kuna lööb palju väravaid, siis võiks öelda, et väljakunägemist ikka on. Õigel ajal õiges kohas.

Sisu Argo Arbeiter: On ka olemas. Uriseb piisavalt, kui vaja on.

Gert Olesk: Paneb alati kõik välja, mis momendil sees on. Vaka all ei hoia midagi. On jõulise stiiliga, läheb kasvõi läbi seinte.

Vastupidavus Argo Arbeiter: Esiliiga jaoks on küll, aga Premium liiga jaoks oleks vaja juurde panna. Ei tahaks veel uskuda, et seal suudaks täismahus tööd teha.

Gert Olesk: Esiliiga jaoks oli täitsa piisavalt, aga seda võiks juurde arendada. Mida kõrgemal tasemel mängid, seda suuremat vastupidavust vaja.

Liikuvus Argo Arbeiter: Liigub päris tublisti. Otsib kohti, kuhu saaks söösta, aga kindlasti on arenguruumi.

Gert Olesk: Meie võistkonnas tuli päris palju nii üht- kui teistpidi liikuda ja seda ta tihtipeale ka jõudis. Jaksab liikuda küll.

Tehnika Argo Arbeiter: Kui teised (aspektid – toim.) on enam-vähem sellised üle positiivse poole, siis tehnika on selgelt miinuspoolel. Probleem on, et kui mängib seljaga värava poole, on pressi all ning peab palli vastu võtma, siis tihti kipub pall ühes või teises suunas ära lendama. Kohapealne tehnika on enam-vähem okei, aga sealgi saab juurde panna.

Gert Olesk: Ütleme, et Harju keskmine. Selle kallal oleks nooruspõlves pidanud rohkem vaeva nägema.

Kiirus Argo Arbeiter: Ütleme, et esimesed sammud on väga kiired, distantsikiirus võiks olla parem, aga seda läheb nagunii harvemini vaja. See, mis tal on, on väga hea. Ka Premium liiga jaoks väga okei.

Gert Olesk: Otse sirgjooneline kiirus on täitsa okei.

Löök & sööt Argo Arbeiter: On ju löönud hästi palju väravaid sellel aastal, järelikult lööki on, ega talle kogu aeg lihtsalt pihta pole löödud. Sööt on murekoht. Koht, kus on vaja vaeva näha ja paremaks saada, kui tahab kõrgemas mängus kaasa lüüa.

Gert Olesk: Ütleks, et üle keskmise, aga võiks stabiilsem olla.

26

JALKA detsember DETSEMBER 2014

cv Sündinud: 28.10.1994 Klubi: Tallinna FC Levadia Endised klubid: Pärnu SK Kalev, Pärnu Jalgpalli-

klubi, Pärnu Linnameeskond Treenerid: Märt Siigur, Mart Paumäe, Gert Olesk, Marko Kristal, Argo Arbeiter

premium liiga

Tornimäele kogunenud lapsed on suunanud oma terava pilgu uuele Nike pallile.

Foto: Kertu Tutk

Kuidas pallid lustirikkale Saaremaale veeresid Tõstke käsi, kellele meeldib palli taga ajada ning joosta. Jah, tean, et te kõik tõstsite. Eriti meeldib see muidugi lastele.

Jalka sõitis saarele, et vaadata üle, kuidas on käima läinud kooliprojekt ja mida see endast reaalselt kujutab.

Siim Kera, Saaremaa

“K

aksteist, kakskümmend, kolmteist,” hüüavad Muhu põhikooli lapsed läbisegi, kui Eesti Jalgpalli Liidu projektijuht Rauno Tutk viskab neile õhku küsimuse, mitu õppeasutust kooliprojekti “Jalgpall kooli!” raames läbi sõidetakse.

Viinakuu viimaste päevade (28.10 – toim.) seisuga on registreerunud umbes 160 tarkusemaja. Jõnglased ahhetavad ja ohhetavad. See tundub 1.–4. klassi lastele olevat mõõtmatult priske number. Nad on just lõpetanud Liival asuva kooli taga paiknevas

Muhu spordihallis ligi tunnise treeningu, mida viisid läbi nii Tutk kui FC Kuressaare treenerid. Selle aja jooksul on umbes 40 õpilast jõudnud teha igasugu vigurdusi. Kujutlenud end rulaga sõitma ning üritanud kõhuga palli peale laskuda. Liikunud teosammul mööda siledat põrandat, nahkkera kuklas passimas, ja pununud kambakesi sasipuntras palli järel. Jälgime vaatemängu koos kehalise kasvatuse õpetaja Mati Rüütliga ning itsitame iga mõne hetke tagant. Kõigil on lõbus ja nali ei hüüa tulles. Kui oleks võimalik, oleksin isegi päevaks taas vaevalt

dekaadivanune põnn, et saalipõrandal olevasse siira rõõmu tehasesse märkamatult sisse imbuda.

“Tuhin on siin suur, ainult tee,” jutustab Rüütel ning teisipäevases puutööringiga konkureerivas spordiringis teebki. “3.–4. klass teeks ükskõik mida, ainult anna ette, et saaks joosta. Jalkat teen ma palju, aga väikeses kohas ainult ühele alale keskenduda ei saa, nad tüdinevad ära. Praegu on neil jalkatuhin, vahepeal tuleb koss (korvpall – toim.) meelde, mõnikord mõtlevad – oo!, rahvastepall on ka olemas, ja tahavad seda mängida.”

2014 detsember JALKA

27

kooliprojekt

Foto: Kertu Tutk

Kolm palli, kaks last, üks värav.

Nii head pallid Ei ürita ka projekt kedagi otseselt jalgpalliusku pöörata, vaid pigem tahetakse tekitada lastele sportimisharjumus. Ja neile see otse loomulikult meeldib. Saab end hingetuks joosta ning keegi ei keela.

Täna tuleb lipates muidugi ettevaatlik olla, sest saalist on saanud tõeline pallimeri, 45 ümmargust objekti võtavad enda alla mõnusa pindala. Kümme neist Nike pallidest jäävad Muhu põhikoolile, 20 saavad hiljem endale paar järgmist kooli, mida sel päeval külastatakse. Rahul on nii õpetaja kui õpilased. Brasiilia särki kandev koolilaps Sten tuleb minu ja Rüütli vahele ning küsib endale tuttavama täiskasvanu käest, kas pallid jäävad neile. Jah. “Need on nii head pallid, jess,” kilkab ta ning teeb kätega rahulolevaid liigutusi.

Rüütel tunnistab, et nahkkeradega on probleeme. Neid on vähe ning lapsi palju. Pallid taotakse kergelt kasutuskõlbmatuse piirile. Palju lapsi on muidugi suhteline mõiste. Muhu põhikooli hingekirja kuulub 96 õpilast.

“Hiljuti käisime kahe võistkonnaga kohalikul jalgpalliturniiril,” alustab kehalise kasvatuse õpetaja ning muigab.

“Ega väga palju lapsi ses vanuseklassis tolleks päevaks kooli ei jäänud.”

Aga alati ei pea kuhugi sõitma, et kellegagi heidelda. Talvel ootab ees 28

JALKA detsember 2014

kinnitusi nagu Värskast vett. Vutihuvi on siin suur. Viienda ja kuuenda klassi lapsed seletavat pidevalt, mis jalgpallimaailmas sündimas.

“Ma ei saa isegi aru, mis nad räägivad, nii asjatundlikku juttu tuleb,” räägib Rüütel, nägu lustiga üle võõbatud.

Uskumatu kamp Rüütleid

Foto: Kertu Tutk

Muhu põhikooli kehalise kasvatuse õpetaja Mati Rüütel jälgib toimuvat mõnusa muigega.

klassidevaheline vutivõistlus. Varem selgitati sel ajal sisekergejõustiku parimad, aga kuna seal on Rüütli sõnul pahatihti ühed ja samad võitjad, siis langes liisk jalgpalli kasuks, mis oma ettearvamatusega on huvitavam.

Koolijütsid on vahepeal jõudnud sportimise lõpetada. Rüütli poole lendab ohtralt küsimusi, kas pallid jäävad ikka neile. Jah. Jah. Tema suust tuleb

Meil on aga aeg minna. Üks kool olemas. Kaks veel. Tornimäe põhikooli staadionil ootavad meid nii sealsed lapsed kui läheduses asuva Kahtla lasteaia-põhikooli rahvas. Tutk istub rooli ning pärast väikest kohaliku poodlemiskultuuriga tutvumist läheb umbes 15 minutit, et jõuda Tornimäele.

Tagaistmel jõuan läbi sirvida värske Meie Maa, mille spordikülg on rõõmustavalt jalgpallikeskne. Leheruumi jätkub nii FC Kuressaarele kui Sörve JK-le.

Tublid saarlased. Jõudes Tornimäele, eksleme veidi ringi. Mulle see muidugi meeldib, sest nii näen ma oma silmaga ära massiivse Tornimäe õigeusukiriku.

Küll autoaknast. Sest ega aega pole.

Varustus on vaja platsile viia ja jalgpalliliidu lipud vaja püsti panna. Tegemist jätkub. Seekord toimub treening õues. Üks päevinäinud puidust värav tassitakse teisele lähemale. Väravavõrk on auklikum kui Šveitsi juust, aga ses kõiges on oma jalgpalliromantika, mis

sosistab, et kõik ei peagi alati perfektne olema. Tähtis on see, et on lapsed ja on pallid. Vutis pole muu oluline. Lagedal platsil uluv tuul üritab juukseid peast puhuda. Kui Muhus ma tahtsin olla algklassiõpilane, siis siin võiksin vabalt olla kiilakas. Aga tore on niikuinii.

Kõigepealt saabuvad Kahtla õpilased

SPORTMÄNGUDEST

Jalgpall tundub kerge mäng, aga tegelikult ei ole. Korvpallis on korv nii väike, tundub raske.

Jalgpallis värav nii suur, tundub kerge. koos kehalise kasvatuse õpetaja Indrek Rüütliga. Ei, see Rüütel pole eelmise Rüütliga sugulussidemes. Aga teeme asja korraks keeruliseks. Muhu põhikooli õpetajal Mati Rüütlil on vend Margo Rüütel, kes on kehalise kasvatuse õpetaja ... Tornimäe põhikoolis. Nagu öeldakse: see pole veel kõik! Indrek Rüütli vend Henno Rüütel oli samuti kunagi Kahtlas kehalise kasvatuse õpetaja. See oli veel ajal, kui Indrek Rüütli Kaarma koolis töötas. Neli Rüütlit. Neli spordientusiasti.

Kaks vennapaari. Null sugulust. Mõistate? Mina ei saanud alguses midagi aru.

Kui kõik lapsed koos, algab treeningu nime taha peituv rõõmuralli taas. Seda jälgivad tuule käes õõtsuvad kuused. Väljaku ümber olevale tartaanile on kogunenud mõned Tornimäe kooli õpetajad, kes tahavad oma silmaga näha, mis teoksil. Mina olen end aga sättinud Indrek Rüütli kõrvale. Tallinna tehnikaülikoolis keskkonnatehnikat õppinud mees on nüüd taas kodumail. Õpetaja, mesinik ning küttepuude valmistaja. Kolm ühes.

“Kõik mu kursakaaslased läksid kontoritööle,” räägib ta. “Mina mõtlesin, et mina küll ei taha! Minu praegune eesmärk on tõestada, et maal on võimalik ära elada.”

Kahtlas õpetav mees ütleb, et sealsest 19st 1.–4. klassi õpilasest käib tema vutitrennis koguni 15. Tundub uskumatu, aga usun.

“Jalka meeldib kõigile, aga kõige rohkem kardan, et tüütan nad sellega ära,”

on mees avameelne. “Jalgpall tundub kerge mäng, aga tegelikult ei ole. Korvpallis on korv nii väike, tundub raske.

Jalgpallis värav nii suur, tundub kerge.”

Ka mehe isa oli kehalise kasvatuse õpetaja. Tema süda kuulus aga võrkpallile. Indrek käis noorena võrkpallitrennis ning koos kaaslastega otsustati ühest Saaremaa vutivõistlusest osa võtta. Kuna papa luges sõnad peale ning ütles, et jääge kõik oma positsioonidele, suudeti turniiril märksa tugevamad vastased üle mängida ning kuldmedalid koju viia.

Seal ta vutipisikuga nakatuski. Kui mõni Tornimäe või Kahtla kooli õpilastest veel jalgpallibakterit saanud pole, siis täna saab kindlasti. Tutk on enda hoole alla võtnud tüdrukud, kes õpivad platsi kõrval, kuidas kõige paremini palli lüüa.

Poistel käib aga märksa tulisem andmine – kaheksa noort seisavad ühe värava juures ning kaheksa ülejäänut toetavad end vastasvärava postile. FC Kuressaare treener hüüab numbri ning mõlemast tiimist jookseb see arv spordihuvilisi platsile, et üks kaunis koll kirja saada.

Värskeid palle söödetakse mõnuga ning mõlemad võistkonnad saavad korduvalt väravarõõmu toel käed taeva poole sirutada.

“Jalgpall õpetab, et elus ei pea alati

Foto: Kertu Tutk

kooliprojekt

Premium liigas karastunud Rauno Tutk näitab, kuidas käivad kokku otsaesine ja pall.

üksi hakkama saama,” paiskab Kahtla õpetaja Rüütli tarkusetera. “Teised aitavad.”

Kui järjekordsed lapsed on veetnud mõnusa olengu ning koolid on enda pallilattu täiendusi saanud, juhatab sõbralik Tornimäe põhikooli direktor Raili Nõgu meid sööklasse. Supp ja mannavaht.

Mida sa veel elult ihkad? Võibolla ainult veel rohkem jalgpalli. Meie esimesest peatuspaigast Muhu põhikoolist lahkudes uuris üks 3. klassi õpilane, millal jalgpalliliit jälle külla tuleb.

“Mitte see aasta,” vastas Tutk.

Selle peale kostis lapse suust mõõdukalt pikk ning pettumust täis “aaaa”.

Endalgi hakkas kurb.

Foto: Kertu Tutk

Tornimäe põhikooli ja Kahtla lasteaia-põhikooli õpilased on pärast treeningut küll väsinud, aga näod on naerused sellegipoolest.

Jalgpall kooli!

Septembri lõpus avapaugu saanud projekt “Jalgpall kooli!” sisaldab eneses üsna lihtsat eesmärki: tekitada lastes spordihuvi. Selle tarbeks jagatakse õpetajatele oskusteavet ning koolid saavad endale nii palle, veste kui tähiseid. Projekti toetavad Coca-Cola HBC Eesti AS ja Nike ning spetsiaalselt ettevõtmise jaoks anti välja 148-leheküljeline raamat “Jalgpall õpetab!”, mille koostasid Urmas Kirs, Karel Voolaid, Janno Kivisild, Katrin Kaarna, Marko Pärnpuu ja Teet Allas ning kus on välja toodud kehalise kasvatuse õpetajatele mõeldud erinevad harjutused ja nõuanded. Raamat jõuab projektis osalevate koolideni tasuta. Plaanis on ka õpetajatele mõeldud koolitused. Iga projektis osalevat kooli külastatakse eelseisva kuue aasta jooksul kaks või kolm korda ning uuel aastal toimub märtsist kuni maini jalgpalli osavusfestival “Värav!”.

2014 detsember JALKA

29

treener

Jaanus Vislapuu k채is vahepeal Tartus haridust omandamas, kuid erinevalt paljudest noortest naasis ta hiljem tagasi kodukohta ehk V천rru.

30

JALKA detsember 2014

Foto: Mari Luud

treener

Liueldes laskesuusatamisest jalgpalli rüppe Võru on olnud alati tuntud kui suusasportlaste kants, kuid järjest rohkem kinnitab seal kandis kanda jalgpall.

Kindlasti on selles oma roll ka treener Jaanus Vislapuul, kelle loodud klubi vutihuvilised ühe mütsi alla koondab.

Siim Kera

V

anemad lootsid omal ajal, et FC Helios Võru tegevjuht ning jalgpallitreener Jaanus Vislapuu läheb juurat või majandust õppima.

Aga võta näpust, mees valis hoopiski kehakultuuri.

“Ma pole kunagi majanduslikust poolest lähtunud. Kui teen asju, mis meeldivad, siis olen õnnelik,” seletab 32aastane vutitegelane.

Ja õnnelik tundub mees tõesti olevat, oma klubist ning Võru jalgpallist rääkides täitub kohtumispaigaks olev tuntud Tartu kohvik mõnusa entusiasmiga. Nelja ja poole aastaga on Võru Helios suutnud maakonnast kokku krabada umbes 450 spordihuvilist ning Vislapuu on selle üle silmanähtavalt uhke.

“Kui varem oli Võrus meeskond ja 50 noort, siis meie oleme väga suure tõusu teinud,” jutustab ta. “Sellest aastast on jalgpall Võru kõige populaarsem spordiala. Helioses on rohkem õpilasi kui terves Võru spordikoolis kõikide alade peale kokku (Võru spordikooli kodulehelt võib lugeda, et seitsme erineva spordiala treeningrühmades õpib kokku 410 õpilast – toim.). Teistel aladel jääb harrastajaid vähemaks, jalgpallis tuleb peaaegu iga päev juurde.”

Laskesuusatajast vutihuviliseks Huvitaval kombel sai Vislapuu vutihuvi alguse just Võru spordikoolist. Lapsena väisas ta laskesuusatamise treeninguid, kus tema sõnutsi mängiti väga tihti ka jalgpalli. Kui gümnaasium sai lõpetatud, oli mees juba kindel, et tulevikus saab temast treener. Niisiis läks ta Tartusse

studeerima ning hiljem lõi ülikoolilinnas koos semude Urmo Viickbergi ja Siim Sarvega FC Heliose, mis tegutseb Emajõe Ateenas siiani ja millest on tekkinud ka Võru samanimeline klubi. Kuigi Tartus käib treeningutel umbes sama palju lapsi kui Võrus, on seal Vislapuu sõnul probleemideks nii tihe konkurents kui olematu infrastruktuur. Muredeta ei ole ka Kagu-Eesti väikelinna vutiseis.

Olemas on täismõõtmetes jalgpalliväljak, kuid puudub kunstmuruplats.

MUUTUSED VÕRUS

Sellest aastast on jalgpall Võru kõige populaarsem spordiala. Helioses on rohkem õpilasi kui terves Võru spordikoolis kõikide alade peale kokku.

“Meil on selline olukord, kus kevadel peame otse saalist liigamängudele minema,” avab situatsiooni mees, kes treenerina üritab lastele osavust, enesekindlust ning otsustusvõimet süstida. “Esimesed mängud on alati väga hirmsad, aga kohanedes saame enamvähem rongi peale. Kunstmuruväljak lahendaks kõik probleemid – nii saalide puuduse kui muruväljaku koormamise.

Loodan, et kunstmuru tuleb, jalgpallihuvi on müstiliselt kasvanud. Rumal oleks (huvi – toim.) eirata ja kätt ette panna.”

Huvi on tõusnud mujalgi, FC Helios Võru on oma harjutusrühmad avanud

ka maakonnas asuvates alevikes Sõmerpalus, Rõuges ja Vastseliinas. Lisaks alustati kord nädalas trennide andmist Võru Järve koolis, kus saavad hariduse erivajadustega noored. Vislapuu usub, et sealne trenn annab emotsionaalselt ilmselt rohkemgi tagasi kui teised treeningud. Lapsed on ülimalt rõõmsad ning entusiastlikud.

Loodab klubisse 1000 harrastajat Tänavu tegi Võru Helios oma debüüdi ka täiskasvanute meistrivõistlustel, kui IV liiga lõunatsoonis lepiti eelviimase ehk kaheksanda kohaga. Vislapuu sellest ei heitu ning unistab esmalt esiliigast ning seejärel Premium liigast.

Võimatu see ei ole, aga kõik oleneb rahast, usub mees. Suuri unistusi on tal veelgi. Kui kunagi peaks valmis saama kohalik kunstmuruväljak, loodab mees väga pikas perspektiivis oma klubisse meelitada 1000 harrastajat. Vägagi optimistlik, arvestades, et rahvast liigub aina ja aina rohkem kas pealinna või välismaa poole.

“Praegu jääb küll noori vähemaks, aga loodan, et nad tulevad kunagi tagasi,” seletab mees. “Mina asju nii mustades toonides ei vaata, kuskil peab olema see tasakaalukoht, kust inimesi enam vähemaks ei jää. Mina usun küll, et elu Eestis läheb paremaks. Et elu Võrus läheb paremaks.”

2014 detsember JALKA

31

Madridi Real

Hispaania

ISCO

Foto: Adam Davy/Scanpix

Foto: Ian MacNicol/AFP/Scanpix

EESTI FC Levadia Tallinna Inglismaa vastu Eesti meister 2014

Foto: Jana Pipar

Ees vasakult: Pavel Marin, Roman Smiško (esiplaanil), Jan Penic, Toni Tipuric, Dragomir Vukobratovic, Ingemar Teever, Omar El Hussieny, Artur Rättel. Keskel vasakult: Rasmus Peetson (ühel põlvel mustades dressipükstes), Andreas Raudsepp, Marek Kaljumäe, Artur Pikk, Kristen Saarts, Artjom Artjunin, Ilja Antonov, Maksim Podholjuzin, Henry Rohtla, arst Gennadi Kuzmin, väravavahtide treener Ain Tammus, treener Indrek Zelinski. Ülal vasakult: Madis Vihmann, Priit Pikker, Igor Subbotin, Heiko Tamm, Kristjan Tamme, Jere Aallikko, Aleksandr Dmitrijev, Dmitri Kruglov, füsioterapeut Maksim Škut, peatreener Marko Kristal.

Steven Gerrard Inglismaa

Liverpool

Foto: Vahur Kukk

Jõgeva SK Noorus 96 mängimas kodumurul. Ees keskel maas meeskonna raudvara, 52aastane Eduard Lehtmets.

Jõgevamaa –

ajaloo paistel soojendades Jõgeva maakonnas on jalgpall küll harrastatuim spordiala, kuid sel aastal osales maakonna meistrivõistlustel kolm meeskonda. Maakonna jalgpalli paremad päevad jäävad aastakümnete taha.

Tiit Lääne

K

uningas jalgpall on praeguse Jõgevamaa piirides etendanud olulist rolli enam kui sada aastat, sest teadaolevalt löödi Jõgeval ja Põltsamaal nahkkera juba enne esimest ilmasõda, aastal 1913. Läbi aastakümnete on vutimäng olnud populaarsustabeli tipus, kuid tunnistanud ka teiste spordialade lennukamat arengut.

Tänapäeval on jalgpall maakonnas kõige suurema harrastajate arvuga spordiala.

38

JALKA detsember 2014

Spordiklubides ning Põltsamaa spordikoolis kokku tegeleb viimastel andmetel jalgpallimänguga 327 sportlast. Järgnevad võrkpall (295) ja korvpall (226). Praegune Jõgeva linna kultusala saalihoki asub selles pingereas 201 harrastajaga viiendal kohal.

Kuigi maakonna ühine esindusmeeskond on Jõgeva SK Noorus 96 nime all mänginud kaks viimast hooaega Eesti meistrivõistluste II liigas, ei tundu maakonna jalgpalliseis sugugi õieehtes olevat. Pigem

soojendatakse end säravate ajaloosaavutuste paistel.

Jalgpall valitses praeguse maakonna südames sõjaeelsetel kümnenditel ja neljakümnendatel takkapihta. Spordiselts Kalju tõusis Lõuna-Eesti meistriks ning mahtus 1935. aastal vabariigi esitosinasse. Siis aga tõusid Jõgeva spordivapile hokikepp ja litter. Jäähokibuum lämmatas vutimängu, kuigi hokimehed tegid väärt mehetegusid ka suvisel pallimurul.

maakonnalood Jõgeva jalgpall ronis teiste alade kiuste taas kõrgemale püünele. 1940ndate lõpul, kui Jõgeva poisid mängisid mitmel suvel koolinoorte meistrivõistlustel medalile.

Järgmisel kümnendil võideti (peamiselt Põltsamaa) maanoorte meistritiitleid.

Jõgeva spordikoolis töötasid järgnevatel aastatel tulemuslikult noortetreenerid (Evald Sild, Märt Räli, Ants Saar, Jaan Sulaoja, Enn Poom). Veel 1961. aastal treenis spordikoolis 94 jalgpallurit.

Nüüd, aastal 2014 on Põltsamaa spordikoolis neid 56. Kui toimusid 1964. aasta Jõu karikavõistlused, olid 12 meeskonnast neli Jõgeva rajoonist. Eesti B-grupi meistrivõistlustel startis aga 53 meeskonna seas koguni viis rajooni esindust.

Maakonna meistrivõistlused välja suremas 1979. aastal sai Jõgeva rajoon sel alal oma esimese Eesti meistri. Selleks osutus Põltsamaalt pärit spordikoolikasvandik Annes Sild, kes mitmekülgse sportlasena saavutas esimest edu odaviskes, kus jõudis Eesti noortekoondisse. Võimeka väravavahina kaitses ta aga nii noortekoondise kui hiljem juba Norma väravasuud.

Jalgpalli populaarsust ei kahandanud ka kergejõustiku, jalgrattaspordi, raskejõustiku ning male edukas harrastamine rajoonis. Rääkimata jäähokist.

1963. aastal moodustus praeguse maakonna piiridega ühtiv Jõgeva rajoon, mille meistrivõistlustel osales

EELKÕIGE HOKILINN

Spordiselts Kalju tõusis Lõuna-Eesti meistriks ning mahtus 1935. aastal vabariigi esitosinasse. Siis aga tõusid Jõgeva spordivapile hokikepp ja litter.

11 meeskonda. See number järgmistel aastatel oluliselt ei vähenenud. Veel 1990ndate algul heitles meistritiitlile kaheringilisel turniiril kümme meeskonda. Viimasel suvel osales turniiril aga kolm meeskonda ja neljast ettenähtud mängust kahes anti loobumisvõidud. Meister selgus kahe mänguga …

“Mis järgmisel aastal saab, pole veel selge, kuid sellisel kujul ei ole turniiril mõtet,” tõdeb maakonna kauaaegne spordijuht Uno Valdmets.

1970ndate algul rajati Felix Adrati initsiatiivil Jõgeva alevikku Pedja jõe äärde rajoo­ni parim jalgpallistaadion.

Kvaliteetne muru meelitas kohapeale laagritesse Eesti koondislasi, rääkimata võistlusmängudest. Pärast Adrati ootamatut surma on alates 1974. aastast korraldatud seal temanimelist mälestusturniiri. Nüüdseks juba 41 korda, millesarnast pole Eestis vastu panna.

Paraku on sama väljak tänaseni jäänud maakonna esindusväljakuks, kus SK Foto: Tiit Lääne arhiiv

Jõgeva esindusmeeskond 1947. aastal vanades Kalju särkides. Tagareas keskel Valdur Rajalo.

Noorus 96 liigamänge peab.

Jõgeva linnas valmis küll 2006. aastal maakonna esindusstaadion, kuid vale aluspinnase tõttu tekkinud künklik muru jalgpallureid ei rahulda ja nii koliti tagasi aleviku vanale väljakule. Vaid Nooruse noortemeeskonnad kasutavad linna staadionit.

Nii nagu napib maakonnas häid vutiväljakuid, tuntakse kõige enam puudust kunstmuruväljakust, mis võimaldaks oluliselt pikendada hooaega. Eriti tunneb selle järele vajadust esindusklubi Noorus 96. Olukorra parandamiseks alustati 2008. aastal jalgpallilembeses Vaimastveres spordiklubi Illi juhatuse esimehe Väino Lingi initsiatiivil kunstmuruväljaku rajamist. Maapiirkonnas asuv koht on saanud selleks projektiraha peamiselt Euroopa külameetme programmidest. Seni kokku ligi 200 000 eurot. Nüüd on jäänud paigaldada veel ainult murukate ja selleks vajatakse korraga sama suurt investeeringut.

Vaimastvere koolis majandusjuhatajana töötav ja SK Noorus 96 eestvedaja Igor Orlov näeb kunstmuruväljaku valmimises uut väljundit Jõgeva jalgpallile: “See võimaldaks meil II liigas oma konkurentidega võrdsetel alustel konkureerida.

Lisaks saaksime väljakut pakkuda teistele klubidele treeningukeskusena, sest meil on olemas ka ajakohane õpilaskodu.”

Samas on jalgpalli kandepind maakonnas üsna õhukeseks jäänud.

Kadunud on sellised kunagised tugevad Foto: erakogu

Põltsamaal on 23 aastat jalgpallureid treeninud Silvar Luht.

2014 detsember JALKA

39

maakonnalood Foto: Tiit Lääne

keskused nagu Mustvee piirkond ja Puurmani. Ka jalgpallile oli valusaks löögiks Jõgeva spordikooli likvideerimine 1992. aastal. Maakonnakeskuses on sealt alates jalgpallureid põhitöö kõrvalt treeninud ainult Igor Orlov.

Ain Tammus, Aivar Anniste, Margus Kotter, Liis Emajõe Jõgeva jalgpallile oli äratuskellaks 1980ndate tegus kümnend, kus ala vedasid Lembit Sepp ja paar aastat KEKi juhatajaks olnud Ants Juhvelt.

Sel perioodil sai tuule tiibadesse ka taasiseseisvunud Eesti üks tuntuimaid kohtunikke Margus Kotter, kelle valis ajakiri Sporditäht 1995. aastal Eesti aasta kohtunikuks. Esimest korda puhus Kotter vilet 1984. aastal just rajooni

meistrivõistlustel. Aga just nendel aastatel hakkas kerkima esindusklubina Jõgeva KEK, mis enne Eesti iseseisvuse taastamist jõudis isegi meistriliigasse.

Kunagise eduka jalgpallikeskuse Põltsamaa õlekõrreks sai 1996. aastal asutatud, linnale kuuluv spordikool. Uus hingamine leiti juba kuus aastat varem, mil taastati 1930. aastal loodud spordiselts Sport, nüüd juba jalgpalliklubina.

Kohalikku vutielu hakkas seal korraldama jooksjana tuntud Silvar Luht.

“1991. aastal võtsin endale esimese jalgpalligrupi,” on meenutanud Luht, kes töötas siis veel Jõgeva spordikooli kergejõustikutreenerina. 1993. aastal hakkas Sport osalema taas Eesti meistrivõistlustel.

Hiljem käisid sama rada Jõgeva SK Tähe, Jõgeva SK Noorus-96 ja FC Tabivere.

Esindusklubi SK Noorus 96

Mänguhetk Felix Adrati mälestusturniirilt.

Palliisa Valdur Rajalo Valdur Rajalo (1910–1996) ehk lihtsalt Rajalo Ets oli väikelinna Jõgeva ajaloo üks värvikamaid tegelasi. Tal oli kaks suurt armastust: jalgpall ja jäähoki. Sõjaeelses Eestis puhus ta täispurjedesse Jõgeva jalgpallielu, olles algusest lõpuni selle võtmeisik.

Nii tõusis Kalju esindusmeeskond tema juhtimisel 1930ndate keskel vabariigi tosina tugevama sekka ja põhjust Kalju nimest rääkida oli järgneval kümnel aastal. 1940ndate lõpul kuulusid aga Jõgeva noored jalgpallurid Rajalo juhendamisel Eesti absoluutsesse tippu ning taandusid sealt alles pärast treeneri eemaldumist jalgpalli juurest.

Tema kaasaegsed on meenutanud, et treenerina ei olnud Rajalo küll eriline taktik, kuid ta oli talupojalikult kaval strateeg. Ta polnud targutav teoreetik, vaid elus kõike proovinud tegija. Kõik selle, mis jäi puudu ehk koolipingis jagatud treeneriõpetusest, korvas ta oma organiseerimisvõime ja jutuga, mis oli nii ehe ja nakatav, et Jõgeva poisid võisid pallimurul vastu astuda ükskõik kellele, kasvõi vanakuradile endale. Temas oli mootoriks see, mis paljudes õppinud treenerites tihti puudub – säde.

40

JALKA detsember 2014

Alates 1996. aastast on olulise panuse Foto: erakogu maakonna jalgpalli arendamisse andnud treener Igor Orlov, kes enne seda juhendas edukalt jäähoki järelkasvu.

Jalgpallis on tema õpilased jõudnud viimasel kümnendil noorteturniiridel korduvalt medalikolmikusse. Tema klubi SK Noorus 96 debüütaasta (2008) Eesti meistrivõistluste III liigas lõppes 20 punkti ja eelviimase 11. kohaga. Kuid juba järgmisel hooajal tõusis Noorus 96 maakonna juhtmeeskonnaks, lõunatsoon lõpetati 5. kohaga.

Viimast korda oli maakond Eesti III liigas esindatud kolme klubiga Treener Igor Orlov pani 1996. aastal aluse tänasele (FC Tabivere, Põltsamaa Sport ja SK maakonna esindusklubile.

Noorus 96) 2010. aastal. Oli selge, et väikeses maakonnas ei ole selline jõudude killustamine hea mõte. Järgmisel hooajal jätkati juba kahe meeskonnaga, kus Jõgeva lõpetas turniiri 45 punkti ja teise kohaga, kuid üleminekumängudega II liigasse veel ei tõusnud. Turniiri suurim väravakütt oli jõgevalane Mairo Tikerberi 28 tabamusega. Kuni 2012. aastal vallutasid maakonna jalgpallurid uue tipu. SK Noorus 96 kogus 49 punkti, saavutas taas teise koha ja võis järgmist hooaega alustada esimest korda II liigas.

See oli nii treener Orlovi kui maakonna jalgpallurite ühine võit. Seda enam, et Jõgeva loovutas enne hooaja lõppu oma parima ründaja Mairo Tikerberi, kes anti laenuks meistriliiga klubisse FC Kuressaare. Debüüdi meistriliigas tegi ta FC Levadia vastu. Ja juba teises mängus Tartu Tammekaga mängides sai Tikerberi jala valgeks, lüües oma esimese värava ja selle oma endise klubikaaslase, Jõgevalt pärit Karli Küti selja taha.

Esimene hooaeg lõppes II liigas oma tsoonis suurepärase 5. kohaga, kusjuures teine koht jäi vaid kolme punkti kaugusele. Ent tänavune, teine hooaeg, enam täit rahulolu ei pakkunud. Avaringis isegi kolmandat kohta hoidnud Noorus pidi lõpuks leppima 9. kohaga. Põhjuseks mitme mängija puudumine töölähetuse tõttu ja Mairo Tikerberi lahkumine keset hooaega Tartu Tammekasse.

Lisaks tsooni suurimale väravalööjale (Mairo Tikerberi 27 väravaga) ja olümpiasportlasele (odaviskaja Mihkel Kukk) mängib klubis jätkuvalt ka meeskonna tõeline raudvara, 52aastane Eduard Lehtmets, kes kuulus rajooni esindusse juba 1979. aastal. Nüüdki on ta meeskonnale jätkuvalt vajalik oma suurepärase platsinägemise ja täpsete kauglöökidega. Viimasel hooajal kanti tema arvele kolm väravat.

“Sellised mehed nagu Eduard moodustavadki meeskonna vaimu,” ütleb liiga vanima mängija kohta treener Orlov.

maakonnalood Riiklikud õpetajad aitasid

Foto: Vahur Kukk

SK Noorus 96 keskväljamehed Eduard Lehtmets ja Priit Jõeäär näitavad enne mängu võimalikke liikumisi.

Kui Põltsamaal loodi spordikool, moodustati sinna kohe ka jalgpalliosakond. Tänu sellele ja treener Luhale tuli Põltsamaa tagasi Eesti jalgpallikaardile.

Muide, samal aastal tuli Tallinna Lantana koosseisus Eesti meistriks Põltsamaalt pärit väravavaht – Ain Tammus.

Ka kõige kuulsam Jõgevamaa piirest pärit jalgpallur Aivar Anniste on pärit Liivimaa kunagisest pealinnast. Anniste alustas vutimänguga 1988. aastal treener Alari Kõrgessaare juhendamisel. Aastatel 1991–1996 oli hiljem poolkaitsjana 45 mängu Eesti eest pidanud ning FC Floraga kahekordseks meistriks tulnud Anniste treeneriks juba Luht.

Lisaks temale on Põltsamaa piirkonnas tüdrukuid treeninud Adavere mees Väino Treiman ning Põltsamaa neiud on Eestis võitnud igat värvi medaleid.

2009. aastal sai Tervise naiskond Bklassis teise koha ning järgmisel aastal võideti Eesti meistritiitel. Nimekaim Põltsamaalt sirgunud mängija on kind-

lasti Liis Emajõe.

Põltsamaa spordikooli noored on Eesti sarjades edu saavutanud samamoodi kui Orlovi hoolealused Jõgevalt (sageli ka ühismeeskonnaga), kuid praeguses maakonna esindusklubis SK Noorus 96s on neist vaid mõned.

Sest pärast koolitee lõppemist üldjuhul väikelinnast lahkutakse. See mõjutab ka esindusmeeskonna käekäiku. Nii lõpetati tänavune hooaeg II liiga lääne-lõuna tsoonis üheksandana, mis oli väike pettumus.

Mängijate nappusega on hädas olnud ka maakonna rahvaliiga meeskonnad, kelle koosseisud kuivavad suvekuudel sageli kokku, kui kalevipojad jälle Soome tööle lähevad.

Tundub, et Jõgevamaa jalgpallil ei ole praegu paremad ajad mitte seepärast, et võrkpall või saalihoki harrastajaid endale rabaks, pigem on kitsaskohaks täiskohaga treenerite ja nüüdisaegsete väljakute puudumine.

Foto: Tiit Lääne

Kui 1923. aasta suvel hakkas Jõgeva alevis tegutsema spordiselts Kalju, tõusis jalgpall kiiresti ümbruskonna spordialaks number üks. Nii Jõgeval, Põltsamaal kui Mustvees andsid sõjaeelsetel aastatel silmanähtava panuse vutitaseme tõstmisse Eesti Jalgpalli Liidu poolt maakondadesse saadetud riiklikud õpetajad. Üldjuhul oli tegu Eesti koondislastega, kes nii mööda maad külakorda käisid ja õpetust jagasid.

Praeguse maakonna piiridesse saabus neist esimesena Karl Ree, kes 1927. aastal korraldas paar nädalat treeninguid Põltsamaal. Järgnenud aastatel käisid õpetust jagamas sellised mehed nagu August Lass, Egon Parbo, Karl-Rudolf Silberg-Sillak, Elmar Saar. 1932. aastal suunas jalgpalliliit Jõgevale vutiõpetajaks tulevase rahvuskoondise väravavahi Evald Miksoni Tartust. Abi oli käegakatsutav, sest kolm suve hiljem oli Kalju Lõuna-Eesti tšempion.

Jõgeva KEK eespool FC Florat 1986. aastal moodustati Jõgeva KEKi baasil rajooni esindusmeeskond, mis nelja aastaga jõudis Eesti meistriliigasse. KEKi toonane juhataja Ralf Peterson on öelnud, et meeskond oli Jõgeval nii valulaps kui uhkus: “Meie aitasime katta meeskonna ülalpidamiskulusid. Eelkõige seisnes meie abi transpordi andmises. Lisaks ostsime kaks komplekti mänguvorme ja kui mehed meistriliigasse tõusid, siis maksime igaühele 50 rubla preemiat.”

Tartust saadi treener ja ka mõned mängijad. Kui mängiti kolmandas liigas, pääsesid ka mõned Jõgeva mängijad väljakule. Teises liigas jätkus veel ruumi ühele-kahele jõgevalasele. Kuid 1989. aasta kevadel alustas meeskond II liigas juba Jõgeva KEKi / Tartu Ülikooli nime all. Tasavägiselt kulgenud turniir lõpetati teise kohaga ja nii alustasid Jõgeva jalgpallurid 1990. aastal Eesti meistriliigas 12 tugevama klubi seas.

Esimest korda oli Jõgeva nime kandnud meeskond jõudnud nii kõrgele.

Kevadringi lõpetas Jõgeva meeskond kümne punkti ja koguni 6. kohaga. Spordileht kirjutas avaringi viimasest voorust: “Südilt mängib esiliiga uustulnuk Jõgeva KEK / TÜ, kes võttis Tartus vastu FC Flora. Vaatamata sellele, et tallinlased võitsid poolaja 1 : 0, kuulus igati teenitud 2 : 1 võit Jõgeva jalgpallureile.” Hooaeg lõpetati siiski 11. kohaga, kusjuures ainsana suudeti edestada just FC Florat.

Jõgeva SK Noorus 96 meeskond alustamas esimest hooaega II liigas.

2014 detsember JALKA

41

minu 11

Teele Viira tiimis on nii nostalgiat kui peresidemeid

K

arismaatilist lauljat Teele Viirat on juba nooruspõlvest saati saatnud vutipisik. Nüüd saab temast esimene naine, kes Jalkale on sümboolse koosseisu valmistanud. Üheteistkümne seast ei puudu endised ja praegused staarid ega vennaraas.

“Oleksin ennast ka koosseisu pannud, aga siis oleks ründeliin nõrgaks jäänud,” muigab saarlane. “Tahtsin, et tuleks maailmaklassi tiim. Aga mina võin muidugi peatreener olla.”

Guillermo Ochoa: Tegi MMil suurepäraseid tõrjeid ning kuidagi kogemata võitis südame ja hakkas meeldima. Pole kindlasti maailma parim väravavaht, aga kuidagi võitis poolehoiu.

Marcelo / David Luiz: Lihtsalt sellised head vennad, jäid ka sellel MMil silma. See mind ei huvita, et lasid (Saksamaal – toim.) palju sisse lüüa.

Mu poolehoiud pole kunagi olnud statistilised, vaid tekkinud mingisuguse äratundmise tõttu.

Thiago Silva: Natuke üleolev liidriomadustega tüüp, pole tagasihoidlik.

Mingis mängus teenis üliülbelt kollase, et saaks vastaste rünnakut takistada. Täitsa möödaminnes tegi seda. Siis sain aru, et on peaga mängija.

Sander Viira: Olen lahe pugeja. Panen venna, sest talle meeldiks nende tüüpidega mängida. Tänu temale hakkasin üldse külas palli taga ajama.

Zinedine Zidane: Minu jaoks alati selline stabiilne mängija, kuigi ikka mingi skandaal oli ka! Ta nägi alati välja nagu vana mees, kes teab, mida ta teeb.

Edgar Davids: Jäi meelde oma välimusega. Teda oli nii lihtne ära tunda nii platsil kui selle kõrval. Keskväljak ja rünne pärinevadki mul põhiliselt vanadest aegadest, kui sai ise rohkem vaadatud ja postrid olid seinte peal. Nendega ongi see, et nad meeldisid kõigile. Poiste ja tüdrukutega vaatasime külas koos mänge.

Kõigepealt hakkasid nad meeldima, siis hakkasin neid fännama ja seepärast tundusid nad kõik ülihead. Umbes sama olukord nagu poiste- või tüdrukutebändidega.

David Beckham: Natuke mõtlesin, kas panna või mitte. Mõtlesin, et kindlasti arvatakse, et see on esimene valik ja ei saa puududa, eriti 42

JALKA detsember 2014

Foto: Mihkel Maripuu/Postimees/Scanpix

Zlatan Ibrahimovic

Ronaldo

Edgar Davids

Zinedine Zidane Marcelo

David Luiz

Thiago Silva

Patrick Kluivert David Beckham

Sander Viira

Guillermo Ochoa

kui tüdruk teeb. Aga siis sain aru, et teen talle liiga, kui välja jätan. Kõik tsenderdused ja väravad – tõesti maailmaklassiga mängija. Tema välimusest pole ma kunagi laes olnud. Kõik fännasid ja tegid sama soengu. Ma fännasin ka, aga soengut ei teinud.

Ronaldo: Vana Ronaldo! Kuidagi hindan teda kõrgemalt. Austan, kuidas mängib Cristiano Ronaldo, aga tema ümber on palju reklaamimaailma. Vana Ronaldo oli lihtsalt aus. Käis mängudel, mängis ilusti ja mingisuguseid suuri draamasid polnud.

Zlatan Ibrahimovic: Lugesin ta elulooraamatu läbi ja vaatasin Youtube’ist kõik videod ära! Mulle meeldib tema ülbus. Raamatust saab ka palju teada, see on hästi lihtsalt, ausalt ja siiralt kirjutatud.

Mõjus kuidagi hästi, et ta ongi rebel (mässaja – toim.) ja paha poiss. Tema väravad on ka puhas kuld. Mõni oleks nagu kuskilt kõrgemalt saadetud.

Patrick Kluivert: Oli kuidagi hästi väljapeetud stiiliga. Korralik ja hea.

TÄRINGUJALGPALL DICE FOOTBALL – ALSO IN ENGLISH:

inside this box is a board and instructions of extremely intresting board game of dice football. www.dicefootball.eu ® Schwede

UUES KUUES! LAUAMÄNG 7–99 AASTASTELE

„See mäng nõuab väga head väravavahi vaistu.“ Mart Poom,

Mängulaual pead mööda triblama ka Ragnar Klavanist, Konstantin Vassiljevist ja Tarmo Kingist!

Eesti kõigi aegade parim väravavaht

meie edetabel

Konstantin Vassiljev lõi Hollandi vastu unustamatu värava.

Foto: Lembit Peegel

Eesti koondise legendaarsed väravad M

illine värav tundub eestlaste esituses kõige-kõigem? Milline esimesena meelde tuleb?

Millised võiks olla legendi staatuses?

Arutasime asja isekeskis ja küsisime nõu meie toimetuse kolleegiumi liikmelt Mihkel Uibolehelt ning kaasautorilt Tiit Läänelt.

Lõpuks saime järjekorra, mis üllataval kombel erineb kardinaalselt viis aastat tagasi koostatud analoogsest nimekirjast ( Jalka juuni/2009).

Vaid kolm väravat esinevad mõlemas edetabelis. Osaliselt on see seotud erineva platvormiga: toona, Eesti jalgpalli 100 aasta juubeli puhul tegime edetabeli “kõige kallimast kollist läbi

44

JALKA detsember 2014

aegade” ning eriti vanemate väravate korral püüdsime neid valida võiduga lõppenud mängudest. Uuemate puhul seadsime eesmärgiks, et tegu oleks kõva vastasega. Seekord, “legendaarseid” väravaid valides, me piiranguid ei seadnud. Tulemus sai selline: 1. Andres Oper Holland (2001) 2. Konstantin Vassiljev Holland 2. (2013) 3. Mart Poom Derby County (2003) 4. Tarmo Kink Serbia (2010) 5. Andres Oper Venemaa 2. (2002) 6. Leonhard Kass Rootsi (1933) 7. Konstantin Vassiljev Põhja-Iirimaa (2011) 8. Urmas Kirs AC Milan (1998) 9. Sergei Terehhov Venemaa (2005) 10. Karl Kollo Moskva Dinamo (1960) 11. Tõnis Vanna Bröndby (2009)

Esikoha puhul on kõik selge: Lilleküla staadioni avamängus avas Andres Oper skoori MM-valikmängus Hollandi enda vastu! Oli see vast pauk!

Teise koha värava mälestused on värskemad: Kostja Vassiljevi efektne ületõste viis meid sama vastase vastu eduseisu 2 : 1. Tegu on ühe kauneima rünnaku ja kolliga A. Le Coq Arenal.

Mart Poomi pealöök Sunderlandi särgis oma endise koduklubi vastu on samuti klassika: see oli Inglismaal spordiuudis number üks. Harukordne oli ka asjaolu, et meie mehele aplodeerisid mõlema meeskonna fännid!

Belgradis Serbia vastu saavutatud sensatsioonilise võidu algataja oli Tarmo

Kink, kelle vasakust jalast teele saadetud kuul meenutas kohalikele NATO pommitamist. Sealt sai alguse meie imeväärne playoff’i jõudmine.

Andres Operi võidukoll Venemaa vastu troonis meie tabelis viis aastat tagasi. Tegemist on kõige märgilisema võiduga meie vutiloos.

1933. aastal osales Eesti kõigi aegade esimeses MM-valikmängus ja meie väravaarve avas Stockholmi olümpiastaadionil otse nurgalöögist Leonhard Kass! Tõenäoliselt on tegu MM-ajaloo kõige esimese otse kornerist löödud väravaga üldse. Tehke järele või makske kinni!

Kostja Vassiljevi imeline kauglöök Belfastis andis meile 2 : 1 võidu PõhjaIirimaa üle ja viis meid EMi playoff’i.

Urmas Kirsi peaga löödud koll Jens Lehmanni valvatud AC Milani puuri on absoluutne klubijalgpalli klassika.

Flora asus sõprusmängus Itaalia hiiu Foto: Lembit Peegel

Andres Operi löödud värav Hollandile on meie vutiajaloo legendaarseim.

vastu 1 : 0 juhtima, kuigi kaotas lõpuks 1 : 2.

Ei saa me ilma Venemaata! Pärnakas Sergei Terehhov põrutas MM-valikmängus A. Le Coq Arenal idanaabrile lõplikeks viiginumbriteks 1 : 1 ja kaotas koha Jaroslavli Šinniku algkoosseisus, rikastades meie jalgpallimütoloogiat.

Meie Karl Kollo kõmmutas Nõukogude Liidu meistrivõistluste kõrgliigas praegusel Kalevi keskstaadionil Tallinna Kalevi särgis penaltist kolli Lev Jašinile endale! Moskva Dinamo ja Nõukogude Liidu koondise kollkiprit peetakse siiani maailma kõigi aegade parimaks väravavahiks ja Kollo koll sai legendi mõõdud.

Kas mäletate, mis nägu oli kaamerast läbi vilksatanud Vjatšeslav Zahovaiko pärast Tõnis Vanna tulistatud ülikauglööki Kopenhaageni Bröndbyle? No vaadake siis Youtube’ist! Seda väravat presenteeris hiljem ka World Soccer, kui tabamust, mida tahaksime veel näha. Flora alistas selle laksuga Euroopa liiga teises eelringis võõrsil kuulsa Taani klubi.

Ja võrdluseks 2009. aasta edetabel “kallitest kollidest”: 1. Andres Oper (võiduvärav Venemaa vastu 2002) 2. Indrek Zelinski (2 : 1 eduvärav Hollandi vastu 2001) 3. Richard Kuremaa (ainus värav MM-valikmänguvõidus Soome üle 1937) 4. Urmas Kirs (1 : 0 eduvärav AC Milani vastu) 5. Leonhard Kass (korneritabamus MM-valikmängus Rootsi vastu) 6. Martin Reim (koll Itaaliale EM-valikmängus 1995) 7. Konstantin Nahk (2 : 1 võidukoll poolelt väljakult Belgradi Crvena Zvezdale) 8. Meelis Rooba (1 : 0 võiduvärav võõrsil Ungarile) 9. Richard Kuremaa (2 : 1 võiduvärav Lätile mängus, mis puhkes rahvuslikuks meeleavalduseks 1940) 10. Indrek Zelinski (2 : 1 võiduvärav Andorrale 90+2. minutil EM-valikmängus Andorra vastu)

Eesti jalgpallurite edetabel Esiduo on ikka paigas, aga kolmasneljas vahetasid koha: Lindpere saab Ostravas mänguaega ja mängib kenasti, Anieril on tegemist platsilepääsuga ja tagatipuks peab ravima vigastust. 30 seas on suurima tõusu teinud Henrik Ojamaa, muus osas on muutused väikesed (tabel kajastab seisu enne koondise mänge Norra, San Marino ja Jordaaniaga).

1. Ragnar Klavan 2. Konstantin Vassiljev 3. Joel Lindpere

+1

4. Henri Anier

–1

5. Sergei Zenjov 6. Karol Mets 7. Henrik Ojamaa

+3

8. Sergei Pareiko

–1

9. Taijo Teniste

–1

10. Igor Morozov

–1

11. Ilja Antonov

+1

12. Ken Kallaste

–1

13. Martin Vunk 14. Ats Purje 15. Gert Kams

+1

16. Enar Jääger

–1

17. Artur Pikk 18. Dmitri Kruglov 19. Artur Kotenko 20. Rimo Hunt

21. Mihkel Aksalu

UUS!

22. Alo Bärengrub

–1

23. Pavel Londak

–1

24. Tarmo Kink

–1

25. Siim Luts

–1

26. Hannes Anier 27. Kaimar Saag 28. Sergei Mošnikov 29. Mikk Reintam 30. Frank Liivak

Nime järel on tabelis toodud koha muutus võrreldes eelmise kuuga.

Uueks tulijaks on Mihkel Aksalu.

Tabelist kukkus välja 25. positsioonil olnud Sander Puri.

2014 detsember JALKA

45

usutlus

Norbert Hurt oskab m채ngu h채sti lahti seletada ka Eesti ringh채채lingus.

46

JALKA detsember 2014

Foto: Lembit Peegel

usutlus

Norbert Hurt: noorena õigushuviline, praegu treener. Alati filosoof!

Kui mõne jalgpallitegelasega FC Flora peatreenerist Norbert Hurdast vestelda, ei olda kitsid tema kohta “filosoof” ütlema. Jalka läks ning uuris, mida Hurt sest kõigest ise arvab ja milline mees ta tegelikult on.

Siim Kera

O

led uhke, et sind filosoofiks kutsutakse?

Küsimus on hästi huvitav.

Just eile mõtlesin ka selle peale, et mida see filosoofia üldse tähendab, et miks me filosofeerime? Filosoofia on üldjuhul selline, et me püüame mingi mõtte või arengusuuna sõnadesse panna ja püüame luua mingisuguse lahenduskäigu, kuidas soovitud tulemuseni jõuda.

See paneb inimese mõtlema ja arutlema ehk filosofeerima. Mõned lähevad süvitsi ja jõuavad inimese olemuseni.

Mida suuremat pilti näha, seda rahulikumalt ja selgemalt saab tööd teha. Ma ei tõstaks end filosoofi staatuseni, aga eks me kõik filosofeerime.

Kas sa ei tunne, et sel sõnal on pahatihti halb maik juures?

Kui me üritame jõuda inimese olemuseni, siis sellistel teemadel mõtteid mõlgutada pole paha. Vastuolu tekitab teadmatus selle sõna tähenduses.

Sa oled öelnud, et eeskujudeks on sul näiteks Bruce Lee ja Michael Jordan, aga kas sa näiteks tuhnid ka mõne filosoofi mõtetes või kirjateostes?

Iga inimene või raamat aitab meil kaugemale jõuda. Raamatuid loeme me selleks, et leida enda sees uusi tahke. On väärt mõtteid ning filosoofe. Mind on palju inspireerinud Jean-Jacques Rousseau, Jiddu Krishnamurti, Michel de Montaigne ja Dan Millman. Ma pigem ei loe jalgpalliraamatuid. Isegi Zlatanid ja Pirlod on lugemata.

Bruce Lee on ülikoolis filosoofiat õppinud. Sul polnud kunagi sellist mõtet? Ütleme nii, et olen alati kasvanud, huvitudes filosoofiast ja psühholoogiast.

See on olnud minu selgroog. Mind on inimese olemus alati huvitanud, aga õppima – ma ei tea. Noorena tundsin, et tahan õigust õppida ja jurist olla.

Mulle meeldis väga väidelda. Ei, pigem isegi inimestega vaielda. Tahtsin õigust jalule seada.

Miks juurast loobusid?

Eksamitulemused ei olnud piisavad (naerab – toim.). Võibolla on see isegi kõige ausam vastus. Ma ei pühendunud väga oma eesmärgile. Nüüd olen pigem õnnelik, et elu viis hoopis kehakultuuri.

See (juura – toim.) polnud minu tegelik kutsumus.

Sa tundud viisakas inimene. Kuidas sa end jalgpallurite ees kehtestada suudad?

See on väga oluline valdkond, mida rääkida. Treenerikuvand on selline, et treener peab karjuma ja käskima, et mängijad liigutaks. Aga ma ei usu, et ma pean targale inimesele karjudes ütlema, et mine punktist a punkti b.

Pigem ta vaatab rumala näoga otsa ja küsib, et mis sa karjud. Me koondame Florasse intelligentseid inimesi, kes on valmis tööd tegema. Kui inimene on valmis, siis pole vaja karjuda. Treener karjub, kui ta läheb paanikasse ning tal pole tarkust, mida mängijatele edasi anda. Ta ei näe eneses lahendust. Ma olen alati pigem vaadanud ja kuulanud mängijaid ning üritanud mõista, mis on nende soov või vajadus. See peakski olema treeneri peamine roll. Roll

Esiplaanil Hurt, taustaks suurlinn Los Angeles, kus muide asub ka Flora peatreeneri eeskuju Bruce Lee pronksist kuju.

2014 detsember JALKA

47

usutlus täitsa olemas. On olnud mõte, et teha siia (Flora kontorisse – toim.) raamaturiiulid. Minu selge soov on, et see nii oleks. Ühel hetkel te veel näete Floras raamaturiiulit!

Tiim on ju erinevaid karaktereid täis. Kas treener üldse suudab nende kõigini jõuda?

Nagu ka Aivar Pohlak (FC Flora president – toim.) on öelnud, siis Florat valivad kindlad inimtüübid. Nagu ka Kaljut, nagu ka Levadiat. Meile tulevadki need, kes tunnevad end siin kodus ja kes siin innustuvad. Meile meeldib teineteist kuulata.

Foto: Lembit Peegel

Aitäh publikule!

luua keskkond ning lasta neil kasvada.

Kui seda mõista, siis polegi kohta, kus karjuda.

Aga kõigile võibolla ei meeldi sinu vaikne jutustamine, vaid nad tahaks piltlikult öeldes jalaga tagumikku saada. Kuidas sa neid ennast kuulama paned?

Jälle huvitav koht. Sellist asja pole, et mängija tahab, et tema peale karjutakse. Mängija, kes tunneb, et tema peale peaks karjuma, on pigem segaduses.

Ka mina tõstan vahepeal häält. Just seepärast, et ma ei taju ära, mida mängija vajab. Tõstan häält ja loodan, et temas endas midagi ärkab. Elu on näidanud, et iga mängija vajab võimalust rääkida. Iga probleemi taga on allikas.

Treeneri ülesanne on kindlustada, et mängijal tekiks soov end teostada.

Hirmuga me blokeerime inimese.

Minu roll on hirm ära kaotada. Aidata jõuda mängijatel mõtteni, mis teda takistab. Murrame selle lahti ja nii tekib mõistmine ning soov tegutseda. Tekib sisemine motivatsioon ja kaob hirm sõimata saada. Kuidas suudan nad end kuulama panna? Ega neid treenereid, kes kogu aeg karjuvad, lõpuks enam ei kuulata. See sportlane on end nii ära blokeerinud, et ta lõpuks plahvatab. Suhtlemine on ka eraldi teadus.

Kui treener tahab olla heal tasemel pedagoog, siis see on valdkond, kus end arendada.

48

JALKA detsember 2014

Kuidas sa end selles vallas harid?

Elu on lihtne. Kvaliteetne koht on ülikool.

Magistriõppes (Hurt on lõpetanud Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna – toim.) pöörati pedagoogikale eriti palju tähelepanu. Tegime teooriat, praktikat, saime väga palju spordipsühholoogiat. Oli palju iseseisvat tööd. Materjali on muidugi palju, tuleb lihtsalt internetist otsida.

FLORA KLUBIST

Ühel hetkel te veel näete Floras raamaturiiulit!

Aga praegu hoiad uutel suundadel silma peal?

Loen pigem filosoofiat: Rousseau, Montaigne. Soovitan kõigil lugeda, aga ükski teadmine pole väärtus, kui sa seda kasutama ei õpi. Teadmisest tuleb enda teadmine luua. Kui inimene tsiteerib teist inimest, siis võib ta seda tsitaati enda omaks pidada, kui ta seda mõistab.

Annad mängijatele ka lugemissoovitusi?

Meil on lahe seltskond, paljud loevad ning jagavad omavahel raamatuid.

Samamoodi olen mina soovitanud ning pärast mängijatega arutanud. Oleme koos filme vaadanud ning pärast rääkinud, kuidas nad suhestuvad ja mida nad saavad õppida. See valdkond on meil

Kas pead seda Flora inimtüüpi kuidagi teistest paremaks?

Parem on subjektiivne mõiste. Me tahame heatahtlikku inimest, kes peab teistest lugu. Tähtsal kohal on head väärtused ja keskkond. Ka treenerid ning klubi seisavad nende väärtuste eest. Et poleks “rind kummi, mina kõige parem”. Meie eesmärk pole olla kõige parem.

Aga võita ikka tahaks ju?

Võitmine pole kõige suurem väärtus.

Kui see oleks nii, siis see piiraks edukust.

Midagi jääb teel nägemata, kui näed ainult võitmist. Oluline on enesesooritus. Võitmine sõltub paraku ka teistest inimestest. Need, kes tahavad saada esimeseks, jäävad viimaseks ja vastupidi.

Võib jääda kõlama, et tulemus pole oluline, aga minu filosoofias sellist asja pole.

Tulemus on määrav, sest siis sa tead, et oled õigel teel. Kui võidad karika, siis karikal endal ei ole väärtust. Karika võitmine sümboliseerib õigel teel olemist.

Premium liigas võitsite Levadiat viimati 2011. aasta septembris. Tundub, nagu oleks siin mingisugune mentaalne põhjus?

Tunnistan sama. On probleeme ja aukartust selle klubi vastu. Sellel aastal on olnud väga suur roll nende hirmude kaotamises. Viimane mäng näitas, et mehed ei tundnud enam hirmu, vaid andsid kõva lahingu. Tahaks uskuda, et me oleme selle hirmu murdnud ja edasi tulevad väga huvitavad duellid.

Sulle on hingelähedane teaduse ja spordi suhe. Eestis need kaks valdkonda palju koostööd ei tee.

usutlus Teaduse kaudu jõuame tõele lähedamale, artiklid avavad, kuidas edasi minna. Artiklid ei tee sind muidugi inimeseks, kes oskaks neid teadmisi rakendada, aga need annavad sulle pidepunktid. Lõpuks on oluline see kõik praktikasse viia. Teadusesse tuleb natuke ettevaatlikult suhtuda.

Kõige tähtsam asi maailmas on tunnetus.

Meie sees on olemas kõik vastused. Kõik vastused (rõhutatult – toim.)! Õppimine tähendab enda sees vastusteni jõudmist.

Kui mängija läheb peale võitmist pidu panema, siis ta järelikult ei saa aru, mida võit temale tähendab. Kui midagi suurt koged, siis tahad seda iga oma keharakuga hoida, sa ei taha seda kaotada.

Peol üritab ta kuidagi seda head tunnet jätkata või otsida allikat. Aga tundeallikas polnud pidu, vaid rõõm sooritusest.

valik, ma pole kunagi vutist ametlikult loobunud. Mul on spordikirg, vahepeal on nii palju energiat, et tahaks end treeningutesse matta. Motiveerima mind ei peaks, oleks vaja keskkonda.

Tol ajal sobivat keskkonda polnud?

Keskkond oli toona väga puudulik. See keskkond, mis praegu Floras loodud on – praegugi on ka väga paljud välismaised klubid väga kaugel sellest, mis Floral on. Meil ei karjuta, vaid aidatakse kasvada.

Treeneritöö vaiksed hetked paberitega.

Mõni lugeja kirtsutab kindlasti nina ja mõtleb, et mida see Hurt praegu räägib.

See on minu enda nägemus. Inimesed ei pea samastuma. Kui keegi tahab kritiseerida, siis ta võib seda teha. On palju kohti, mis pole enda sees veel väga selged. Olen eneseleidmise rajal. Ma ei pea ennast suureks õpetajaks, käin oma rada. Loodan, et mõtted, mis mind sel rajal tabavad, pakuvad ka teistele äratundmisrõõmu.

Foto: Lembit Peegel

Sulle vist ei meeldi, kui mängijad pidutsevad?

Asi pole meeldivuses. Ma küsin vahel mängijatelt, et miks sa tahad mängu võita? Mis kasu sul on, et sa mängu võidad? Igasugu asju mõeldakse välja. Ühelt mängijalt küsisin, et miks sa tahad tulla Eesti meistriks? Ta ütles, et ta tahab tunda, mis tunne on uuesti võita Eesti meistrivõistlused. Ma saan aru, et ta tahab tunnet tunda. Palun, kui võidad, ära mine endast välja, mine enda sisse.

Koge. Tunne seda tunnet. Ära lase seda tunnet enda seest välja. See on sama, kui anda võidu eest raha. Kui mängija tegi seda raha pärast, siis puudub sisemine soov võita. Võitmine on energia. Raha saab homme otsa, pidu saab läbi, aga energia jääb alles. See energia on järgmise edu seemneks. Kui sa juure välja kisud, siis pead uuesti külvama.

Su enda jalgpallurikarjäär jäi üsna lühikeseks. Ülikooli ajal mul see põhimõtteliselt lõppes. Viimati mõtlesin millegi saavutamisele siis, kui mängisin Tartu Merkuuris. Ühel hetkel tuli palju takistusi ja see pani nägema suuremat pilti ning pani mõistma, et mu tee on midagi muud kui jalgpalli mängimine. Erinevad vigastused ja terviseprobleemid tulid ette.

Mida praegune treener-Norbert ütleks mängija-Norbertile?

Kui mul oleks olnud minusugune treener, siis ma oleks olnud endale sobivamas keskkonnas. See on olnud raske 2014 detsember JALKA

49

jalkaliit

Keith Boanas: arvatakse, et oma muredest rääkimine on nõrkus Kes Eesti naisjalgpalluritest oskab prantsuse keelt? Kes noortest tähtedest on kunagi saanud eriloa, et lubatust kauem poiste meistrivõistlustel osaleda? Seda ja muudki saab teada, kui lugeda, kuidas käivad käbarad jalgpalliliidu naisteosakonnas.

Siim Kera

A

ina rohkem ja rohkem populaarsust koguvat naistevutti hoiavad Eesti Jalgpalli Liidus oma õlul Katrin Kaarna ning Keith Boanas, administratiivse poole pealt aitavad neid Raili Ellermaa ja Diana Tagaväli.

Treeneriduole jätkub ülesandeid igatahes kamaluga. Kahe peale juhendavad nad kõikvõimalikke tüdrukute koondisi ning täiskasvanute rahvusesindust, peale selle peavad nad koordineerima kogu õrnema soo jalgpallielu. Inglane Boanas räägib harjumuspäraselt elavalt, mida nad igapäevaselt teevad. Treeningute planeerimine, mängude analüüsimine, vastaste tundma õppimine, võõrsil pallivate koondisemängijatega kursis olemine.

“Meil on kokkulepe, et pärast kohtumisi võtavad nad (välismaal jalgpalli mängivad naised – toim.) ühendust ja räägivad, mis toimub,” jutustab koondise peatreener. “Hiljuti vaatasin ma just, kuidas Prantsusmaal mängiv Getter Laar andis prantsuse keeles intervjuu.

Väga palju käežeste!”

Kaarna põhiülesandeks on hetkel aastalõpukokkuvõtete tegemine.

Põhimõtteliselt tähendab see seda, et iga koondises mängiv neiu saab enda kohta põhjalikku tagasisidet. Mis on tema tugevused, nõrkused, kui palju ta aasta jooksul arenes jne. Samal ajal tuleb muidugi ka kohe-kohe algav uus aasta üdini planeerida. Praegu on küll liigahooajad otsakorrale jõudnud, aga otse loomulikult on üheks töö osaks ka pidev 50

JALKA detsember 2014

Foto: Lembit Peegel

Eesti U15 tüdrukud rootslannadega oskusi mõõtmas.

vutijälgimine. Noorteklassi mängudel hoitakse Kaarna sõnutsi põhiliselt silm peal neil, kes juba koondisse jõudnud.

“Meile on tähtis, et nad (koondislased – toim.) saaksid ka klubides mänguaega.

Kui me klubi treeneritelt kuuleme, et mängija pole trennis käinud või ei käitu hästi, siis me saame mängijaga vestelda.”

Muidugi avastatakse ka uusi talente, kuigi Kaarna tõdeb, et keegi nii pahviks pole löönud, et oleks pidanud kohe Keithile helistama ning ta hetkega samale staadionile kutsuma. Tihti annavad ka kohalikud treenerid teada, et neil on andekas mängija sirgumas.

Poistega pundis eriloaga Tänavu moodustati esimest korda U15 koondis, kus suurem osa mängijatest on kõigest paar-kolm aastat maailma populaarseimat spordiala harrastanud. Neile on aga lisaks nii mõnigi tüdruk, kes jalgpallihariduse poiste keskel omandanud.

“Kui tüdruk saab hakkama ning talle meeldib, siis võib noores eas poistega mängida küll,” on endine Tartu Tammeka naiskonna peatreener Kaarna

veendunud. “Samas olen näinud ka teist äärmust, kus poisterühmades on tüdrukuid, kes jäävad oma oskustes ja olekult selgelt alla. Siis pole vaja vägisi suruda, see ei aita tema arengule kaasa ning segab poisse. Aga hea näide on näiteks Lisette Tammik, kes sai eriloa, et poistega veel kaks aastat koos mängida (reeglite kohaselt tohib tüdruk poisteliigades mängida F-, Eja D-vanuseklassis – toim.). Tüdrukute liigas poleks tal olnud midagi teha (Kaarna viitab Tammiku osavusele – toim.).”

Kõige muu hulgas on Boanas ja Kaarna noortele ka omamoodi nõuandjad. Kuigi alati võiks rohkem olla.

Nimelt utsitab britt, et (noorte)koondislased tuleksid talle oma probleeme vestma. Tavaliselt aga ei tulda, ning Boanas saab oma sõnutsi muredest teada põhiliselt sotsiaalmeedia vahendusel.

“Arvatakse, et oma muredest rääkimine on nõrkus,” seletab ta. “Kardetakse, et neil võib koondises nii võimalusi vähemaks jääda, aga probleem ise võib palju rohkem mõjutada. Abi küsimise asemel loodetakse, et mure läheb ära. Aga ei lähe! Kõik vajavad abi, isegi meie.”

expert liiga

Katrin Loo reisis tänu Kambodžale Soomest Eestisse “M Naistevuti austajatel võis hiljuti süda lausa seisma jääda, sest meediasse imbus uudis koondise ühe põhivara Katrin Loo naasmisest Soome kõrgliigast Tallinna ülikooli. Erialaks antropoloogia. Miks just selline valik?

Kas jalgpall jääb nüüdsest tagaplaanile? Sõna saab Loo. Siim Kera Foto: Lembit Peegel

a olen alles 23aastane,” vastab naistekoondislane Katrin Loo minu küsimusele, kas nüüd on profikarjääril kriips peal, ning puhkeb kogu südamest naerma.

Aga ma lihtsalt pidin seda pärima.

Septembri lõpus ilmunud pressiteade Loo siirdumisest Soome meistriliigaklubist NiceFutis Tallinna ülikooli antropoloogia erialale jättis otsad lahtiseks ja pani mõtisklema, kas järjekordne noor talent on vutile lehva-lehva teinud ning uutele marjamaadele saadusi noppima läinud? Ei! Asi on lihtne. Vähemalt aastanumbri vahetuseni studeerib Loo ülikoolis ning siis kiikab, kuidas elu edasi kulgeb. Varem pikalt Floras mänginud naine kohalikku meistrisarja naasmist ei välista, kuid Expert liiga asemel on tema pilk pigem piiri taha suunatud. Loo sõnul ei paneks välismaale minek kooliõpingutele põntsu.

Alati saab valida liiga, mida mängitakse suvel, või siis minna võõramaa vuti kõrvalt mõnda haridusasutusse teadmisi koguma. Valitud õppealast räägib naine aga ülivõrdes.

“Kui ma kunagi ülikooli läksin (algul kehakultuuri õppima – toim.), siis ma isegi ei teadnud, et selline eriala eksisteerib,” jutustab koondisesärgis 12 väravat löönud jalgpallur. “Aga mulle tohutult meeldib, see on see, mida ma tõesti õppida tahan. Raske on ka, olgem ausad. Väga kõikehõlmav eriala, taustinformatsiooni ja pisidetaile on nii palju.”

Kagu-Aasia buss

Palli järel vudivat Katrin Lood huvitavad ka need, kes teda pildi peal taga ajavad – inimesed.

52

JALKA detsember 2014

Tegemist on juba kolmanda korraga, mil Loo ülikooli astunud. Peale kehakultuuri ning antropoloogia on ta õppinud Ohios asuvas Daytoni ülikoolis psühholoogiat ja sotsioloogiat. Seekordne valik idanes peas paar aastat.

“Käisin 2012. aasta lõpus Aasias ja see oli väga tore,” annab reisihimuline noor aru. “Hindasin väga palju asju ümber ja sain väga paljudest asjadest

expert liiga aru. See on küll ümmargune jutt, aga seepärast ma antropoloogiat õppima läksingi. Mulle meeldib mõneti Aasia lihtsus ning see loodus. Minu arust on see fantastiline.”

55 korral rahvussatsi esindanud naise võlus ära kahekuune seiklus, mil ta külastas nii Taid kui Kambodžat. Alguses oli plaan piiluda ka Laose ja Vietnami igapäevaellu, kuid kaugel maal kohatud turistid naersid ta plaani välja. Kahe kuuga olevat võimatu kõiki neid nelja riiki hoomata. Kokkuvõttes läks ta suurem aur Kambodža läbikammimisele.

“Tuulasin bussiga ringi,” seletab Loo, kellele meeldib muuseas hirmsasti reisikirju lugeda. Ei pane imestama. Ühistransport on seal kandis aga paras tigu.

“Tuleb väga hästi esile turist, kes tahab reisida ja soovib, et buss sõidaks hästi kiiresti,” avab Loo Kagu-Aasia kollektiivsõidukite eripärasid. “Ja siis kohalikud, kellele bussisõit on nii suur sündmus, sest nad ei reisi eriti tihti linnade vahel. Bussid peatuvad kogu aeg, et kohalikud saaks süüa osta. Reis venib kaks korda pikemaks.”

Pori jalgratas Kuigi süda kutsus kultuuriõpingutele, oli palluril väga kurb Soomest Pori linna klubist NiceFutis lahkuda. Tiimivaim oli super ning kuigi Loo aegu saavutatud kohalike meistrivõistluste 9. ning 7. koht ei aseta klubi põhjanaabrite naisvuti absoluutsesse tippu, on sealne tase ikkagi väga kõva. Konkurents on tihe, võistkonnad võrdsed ning mängule minnes ei saa kunagi jalga lõdvaks lasta.

Võrreldes Ameerikaga, kus Loo mängis põgusalt Daytoni ülikooli naiskonna Flyers koosseisus, mängitakse soomlaste

juures oluliselt tehnilisemat vutti. Pall liigub kiiremini, tehakse vähem puuteid ning rohkem seinasööte, Põhja-Ameerika mängustiili iseloomustab naise sõnutsi aga jõulisus. 2009. aastal Eesti parimaks kuni 21aastaseks jalgpalluriks valitud koondislane jääb kindlasti Soomest igatsema Pori velo! Nimelt said kõik võõrleegionärid endale klubilt kasutamiseks jalgratta, millega veidi üle 80 000 elanikuga linnas ringi vurada. Muide, pedaalide abil kihutasid tänavate vahel ringi ka tuntud muusikafestivali järgi nime saanud Pori Jazzi meeskonna jalgpallurid.

Praegu lasteaedades Harju JK dressi kandes treeninguid andev Katrin Loo sõnul testimiskutseid talle jagub. Kui soovi oleks, võiks kohe kotid pakkida ning oma oskuseid näitama minna, sest huvi on tundnud ka klubid, kelle võistlusperiood kestab septembrist maini.

Kuna see venitaks aga liialt pikaks ning väsitavaks Loo juba märtsis alanud hooaja ning pealegi peab koolipinki nühkima, on ta hetkel kõik pakkumised kõrvale lükanud. Selge on aga see, et ta soovib jääda Euroopasse. Ameerika jalgpallikultuur talle ei sobi.

“Kõik võib olla tore ja tingimused suurepärased, aga kui ma ei tunne end trennis või mängides hästi, siis on halb,” sõnab ta. “Ma olen sellises eas, et ei taha panustada aega millessegi, mida ma ei naudi.”

Eks viitab seegi lause, et ülikoolitee oli kaalutletud valik. Ümber ei hakanud teda veenma ka spordipisikuid täis isa Heiki ning ema Kersti, kes mõlemad olnud tasemel ujujad. Haridust on ju ometi tarvis, eriti naistevutis. Kuigi nii-öelda pehmete erialade õppimine tekitab meedias alatihti furoori ning

Mida õpib Loo? Antropoloogia on teadusharu, mis uurib inimest kui bioloogilist ja sotsiaalset olendit, tema iseärasusi ja põlvnemist. Antropoloogia on ka teadus inimesest kui ühiskondlikust olevusest, kultuurikandjast. Eelkõige on tegu võrdleva teadusega, mis ei piirdu ainult traditsiooniliste ühiskondade kirjeldamisega, vaid üritab välja jõuda sügavama tunnetuseni inimese olemusest üldse. Kitsamalt eristatakse füüsilist antropoloogiat ja kultuuriantropoloogiat. Neist esimene, mida võib nimetada ka inimbioloogiaks, tegeleb peamiselt inimese füüsilise karakteristika uurimise ja analüüsiga. Selles hõlmatud küsimused seostuvad mitmesuguste teadusharudega: bioloogia, biokeemia, meditsiin, geneetika jt.

Uuritakse näiteks inimese bioloogilist evolutsiooni, rasside kujunemist, aga ka erinevat vastuvõtlikkust teatud haigustele, mis kuulub juba otseselt tänapäevaste probleemide ringi.

Kultuuriantropoloogia huviorbiiti jääb inimene kui ühiskondlik olevus, tema käitumismustrid, tavad, kombed. Ühelt poolt püütakse leida universaalset, midagi, mis on ühine kõikidele kultuuridele. Teiselt poolt tuleb aga märgata just ainulaadset, seda, mis eristab ühte kultuuri teisest, muutes ta unikaalseks, kordumatuks.

Allikas: Wikipedia.org

netikommentaatorid neid tampimast ei väsi, Loo ei muretse.

“Ma ei karda selliseid asju,” ütleb ta enesekindlalt. “On sul kõrgharidus või mitte, kuskilt tuleb ju alustada ja end üles töötada. Praegu ma töö pärast ei muretse.

Kui ülikooli ära lõpetan ja kuhugi minna pole, siis tuleb leida. Inimene peab ise endale võimalusi otsima.”

HEA ELU TEHNIKA TALLINN Magistrali Keskus / Sõpruse pst. 201/203 • 677 7256 HAAPSALU Rannarootsi Keskus / Rannarootsi tee 1 • 473 4033 JÕHVI Keskväljak 6 • 337 1308 JÕGEVA Suur 42 • 772 2047 KOHTLA-JÄRVE Vironia Keskus / Järveküla tee 50 • 332 8410 KURESSAARE Tallinna tn 27 • 453 3611 PÄRNU Kaubamajakas / Papiniidu 8/10 • 44 50065 RAKVERE Põhjakeskus / Haljala tee 4 • 324 4147 RAKVERE Koidula tn 2 • 322 3268 VILJANDI UKU Keskus / Tallinna tn 41 • 433 5333 VÕRU Vabaduse 1 • 782 1822 RAPLA Tallinna mnt • 484 4040 TÜRI Tallinna tn 4 • 384 8762.

2014 detsember JALKA 53 www.expert.ee

persoon

Sepo Vilderson Sündinud: 07.02.1963 Tiitlid: Eesti meister 1992/93, Eesti karikavõitja 1994, ENSV meister 1979, 1988, ENSV karikavõitja 1989

Eesti koondis:

üks mäng Portugali vastu

Abikaasa tuules on Sepo Vilderson sisenenud moeärisse.

54

JALKA detsember 2014

Foto: Lembit Peegel

persoon

Sepo Vilderson: hundiseadused karastasid Legendaarse treeneri Roman Ubakivi kasvandik Sepo Vilderson kahetseb kõige rohkem seda, et sai Eesti koondises vähe mängida. Kuid jalgpall andis talle karastuse ja oskuse enese eest seista terveks eluks.

Indrek Schwede

“K

ui oleks teadnud, et Eesti jälle iseseisvaks saab, oleksin end sidunud Tallinna Spordiga ja seal vormi hoidnud,” räägib 30aastaselt Eesti koondises debüüdi teinud Sepo Vilderson. “Mul oli piisavalt auahnust.”

Kaheksakümnendate alguses näis Nõukogude Liit aga murdumatu kantsina ning Eesti jalgpallikoondise osalemine MM-võistlustel teostamatu unistusena. Sepo Vilderson ei näinud suurt perspektiivi osaleda Eesti tollases esindusmeeskonnas Tallinna Spordis, mis müttas ringi mööda halli Venemaad.

“Mängisin esindusmeeskonnas (kandis alguses nime KSMK, hiljem Sport – toim.) kaasa mõned mängud,” räägib Vilderson. “Tegelikult mängisin rohkem, kui statistika näitab, sest välismängudel läksin platsile ka valenime all – mängisin vahel Üllar Korbi asemel. Kaugel põhjas Murmanskis oli pool tundi päevavalgust, Leedus läks buss katki – mis elu see sihuke oli? Mängisin Tallinna Normas Eesti NSV meistrivõistlustel ja

OTT MÕTSNIKUST

Mängus Tallinna Dvigateli vastu teenis ta neli penaltit. Ott oli meisterkukkuja ja lõpuks vastased hoidsid teda oma karistusalas piltlikult öeldes kahe mehega püsti, et ta jälle ei kukuks!

kõik vajalik oli olemas. Sain auto ja tööl ei pidanud käima. Normas oli mu elu liiga mõnusaks tehtud. Oleks teadnud, et Eesti saab iseseisvaks! Siis oleks treeninud ja meeskonda valinud selle järgi, et üheksakümnendate alguses Eesti koondises mängida.”

Vilderson esindas rahvusmeeskonda vaid ühes mängus, pääsedes väljakule viimaseks 20 minutiks, aga see-eest oli tegu MM-valikmänguga ja vastaseks tähtedest kubisev Portugal.

“Mäletan, et mul oli isegi väravavõimalus, ja seda, et sõitsin sisse nende kuulsale väravavahile Vitor Baiale,” meenutab Vilderson. “Koondisse sain tänu sellele, et mängijaid oli vähe ja peatreener Uno Piiril oli mehi vaja.

Olin 30aastane, Normas treenisime kolm korda nädalas, millele lisandus mäng. Sellise vundamendi pealt Portugali vastu mängisingi.”

Hundiseadused karastasid Jalgpalliga hakkas Sepo Vilderson tegelema alles 12aastaselt. Korvpall, mis seitsmekümnendatel oli poiste meelisala, jäi temast puutumata. Mõnda aega käis Vilderson Enno Karrisoo juures käsipalli mängimas, kuid tolle kurikuulus kõnepruuk peletas eemale. Vilderson elas Mustamäel toonase 52. keskkooli kõrval, kus oli staadion. Kõrvalmajas elas Tiit Kõmper, kes oli juba alustanud vutitreeninguid Roman Ubakivi juures. Niimoodi sattus ka Vilderson jalgpalli mängima.

Ubakivi kamandas oma poisid treenima endast veel väiksemaid, et taaselustada varjusurma vajunud rahvuslik jalgpall. Vildersoni rühma kuulusid teiste hulgas Mart Poom, Indro

DEBÜÜT KOONDISES

Olin 30aastane, Normas treenisime kolm korda nädalas, millele lisandus mäng. Sellise vundamendi pealt Portugali vastu mängisingi.

Olumets, Martin Reim, Risto Sarapik, Marko Kristal.

“Mäletan üht trenni väikestega,” räägib Sepo Vilderson. “Hakkasin nendega maadlema, terve kari vajus mulle peale ja kavalpea Olumets hakkas vaikselt mu näppu väänama. Ja ma ei saanudki midagi oma kaitseks teha, sest paarkümmend poissi rabeles mul peal.”

Vilderson, kes jutu sees nimetab Ubakivi ka oma teiseks isaks, räägib, et sai treeneri käe all karmi kooli: “Ubakivi võttis endale justkui karja, kus kehtisid hundiseadused. Lõvidel oli võrreldes meiega teine elu, nendel oli juba lapsevanemate komitee selja taga. Ubakivi viis meid mängima endast vanemate vastu noortekolooniatesse ja Tallinna III liiga satside vastu, kus vastastest oli vahel pool seltskonda purjus. Eesmärk oli meid karastada, harjutada meeste vastu mängimist, et me ei kardaks, et me hiljem ei laseks endale liiga teha ja oskaksime end väljakul kehtestada. See oli väga vajalik, kui mängisime venelaste vastu ja suutsime noorteklassis neid võita. Minu arvates ei suutnud paljud hilisemad põlvkonnad, kes said võimaluse Eesti koondises mängida, end 2014 detsember JALKA

55

persoon kehtestada ja tipptasemel läbi lüüa.

Kui mängisin teiste treenerite käe all Eesti noortekoondises, oli alati lõbus, sest Ubakivi käe all kogesime ranget korda. Kord pidime treeninglaagris õhtul salaja välja minema. Enne minekut tuli Ubakivi korraga meie tuppa.

Telefon helises. Ubakivi võttis vastu.

Helistajaks oli Ott Mõtsnik, kes oli kõrvaltoas ja kiirustas meid tagant, et hakkame juba minema. Ubakivi kargas püsti ja sööstis Otti otsima. Ta leidis helistaja teki alt oma voodist. Ubakivi tõmbas teki pealt – Ott lamas linade vahel täisvarustuses, sest riideid ja kingi ei jõudnud ta ära võtta.”

Foto: Lembit Peegel

Debüteeris 16aastaselt Vildersoni enda karjäär läks jõudsalt ülesmäge. Juba 16aastaselt võeti ta kaasa Tallinnas Norma hooajaeelsesse laagrisse Almatõs. Samal aastal (1979) tegi ta debüüdi Eesti NSV meistrivõistlustel ja võitis kuldmedali. Vildersoni sõnul oli tal piisavalt kiirust ja kindlasti soosis ka peatreener Uno Piir eestlasi, keda jalgpallis nagunii vähe oli.

“Ott Mõtsniku debüüt samal hooajal oli veelgi vägevam,” tähendab Vilderson ja jätkab naerusui: “Mängus Tallinna Dvigateli vastu teenis ta neli penaltit.

Ott oli meisterkukkuja ja lõpuks vastased hoidsid teda oma karistusalas piltlikult öeldes kahe mehega püsti, et ta jälle ei kukuks! Kogu nende kehakeel ütles: tee mis tahad, ära ainult pikali kuku!”

Kaheksakümnendatel mängis Vilderson Normas (aidates vajaduse korral Nõukogude Liidu meistrivõistlustel mängivat Tallinna Sporti) ja vabade olude saabudes oli esimesi, kui mitte kõige esimene, kes 1990. aastal siirdus mängima Soome. Ta pallis kaks hooaega klubis Simpele Urheilijat ja aasta Helsingi Kiffenis. Mõlemad olid kolmanda liiga klubid. Kui Eestis oli Vilderson mänginud keskkaitses, siis Soomes sattus ta ründaja rolli. Kuna Simpele meeskond vajas ründajat, prooviti eestlast just sellel positsioonil ning Vilderson põrutas kolmes kontrollmängus seitse väravat.

1990. aastal mängis Vilderson mitteametliku maavõistluse Eesti koondise eest, kui Kadriorus oli vastaseks Läti.

Nii tähistati poole sajandi möödumist Eesti koondise viimasest maavõistlusest iseseisva riigina. 1993. aastal mängis Vilderson Norma särgis kaks mängu 56

JALKA detsember 2014

Eesti–Läti mitteametlik maavõistlus 1990. aastal Kadriorus. Vasakult Tarmo Rüütli, Enn Läänmäe ja Sepo Vilderson. Rüütli ja Läänmäe vahelt paistab valge habemega Edmund Karp, kes 50 aastat tagasi kaitses Läti vastu Eesti väravat.

Meistrite liiga eelringis HJK vastu.

Väga vähe jäi puudu, et järgmises ringis minna ise Brüsseli Anderlechti vastu.

Töö Tallinna Moemajas Hooajal 1994/1995 mängis Vilderson Tallinna Sadamas ja lõpetas siis profikarjääri, jätkates eri meeskondades ja eri liigades oma lõbuks mängimist, mida ta teeb tänaseni.

Igapäevaselt tegutseb ta koos rõivadisainerist abikaasa Kairiga neile kuuluvas Tallinna Moemajas.

“Mu visiitkaardile on kirjutatud lihtsalt Sepo Vilderson, sest tegelen meie firmas kõigega, millega vaja, eelkõige aga suhtlen pankadega, ostjatega, han-

kijatega,” selgitab asjaosaline. “Olen 20 aastaga kõik vajaliku selles valdkonnas selgeks saanud.”

Vilderson tunnistab, et ta jälgib, mis ise selga paneb, kuid teiste inimeste rõivastust vaatab vähem.

“Samas on juhtunud, et mõni inimene ehmatab vahel ära, kui jään kellegi rõivaid pisut kauemaks silmitsema,” muigab Vilderson. “Abikaasa on mul rõivaloojana proff, aga vahel ikka küsib ka minu käest, mis ma arvan.”

Nelja tütre kõrval on Vildersonil ka poeg, kes Eestis olles jalgpalli ei mänginud, aga praegu on kätt proovinud Austraalia jalgpallis, mida on Rohelisel Mandril ka hea teha.

Õige on Sepo, mitte Seppo Kirjasõnas on Sepo Vildersoni eesnime kirjutatud enamasti valesti: Seppo. Mees ise on sellega harjunud ega tunne end kuidagi riivatuna.

“Mu isa oli samuti Sepo, vanaisa aga Hiiumaa meremees,” selgitab ta. “Kord käisime emaga meremuuseumis ja seal oli üks logiraamat, mis oli lahti täpselt selle koha pealt, kus oli juttu vanaisast. Naise ema on ka Hiiumaalt pärit. Suguvõsa ajalugu on hakanud mind vaikselt huvitama, eriti kui satun rääkima kellegagi, kes teab midagi mu vanavanemate kohta. Aga kirikuraamatutesse pole ma veel sukeldunud.”

premium liiga

Sirgjoonelisus, kaootilisus ja Tartu jumal. Premium liigas on kõike!

Sel hooajal jagus Premium liigas tulisust küll ja küll. Esinelik mürgeldas auhinnaliste kohtade pärast veel viimases vooruski. Lõpptabel on praeguseks paigas ning kivvi raiutud, aga millise mulje jätsid tippvõistkonnad asjatundjatele?

Siim Kera

O

leks inimesed karud, oleks kõik lihtne. Läheks pärast Premium liiga lõppu tudile ja virguks enam-vähem uue hooaja alguse paiku. Aga inimesed on inimesed ja nii tulebki kuni märtsini elada tavapärast igapäevaelu ilma kohaliku kõrgliigata. Õnneks saab igatsust leevendada jalgpallist rääkimisega ja jutuainet jätkub.

Pingeline ja põnev hooaeg on juba selle aasta klišeeväljendiks saanud, kuid mis sa ikka teed, kui tõde just selline on.

Esinelik Tallinna Levadia, Sillamäe Kalev, Tallinna Flora ning Nõmme Kalju mahtusid lõpuks kuue punkti sisse ning nii tiitel kui eurokohad rippusid veel enne viimast vooru lahtiselt õhus.

Uurisime siinsetelt vutitegelastelt, missuguse mulje kvarteti esitused neile jätsid. Hooaja jooksul kõigest kolm võitu kogunud ning liigas viimaseks jäänud Tallinna Kalevi abitreener Daniel Meijel tunnistab, et tema jaoks oli kõige keerulisemaks vastaseks Sillamäe Kalev.

“Kui Sergei Ratnikov oleks jätkanud (lahkus Kalevi peatreeneri kohalt aprillis – toim.), oleks nad kindlasti meistrid,” on ta kindel. “Kui kiiremini oleks toodud vene mees (Sergei Frantsev – toim.), siis oleksid nad ka meistriks tulnud.”

Meijeli sõnul oli Tallinna Kalevi nimekaimul rängem periood siis, kui Ratnikovi ja Frantsevi vahepealsel ajal täitis Ida-Virumaal peatreeneri kohuseid Vadim Dobiža.

“Siis oli neil ilma peata mäng,” on mehe konkreetne kommentaar.

INDREK KOSER

Kui võrrelda Levadiaga, siis üldjuhul ma tean, et kui tõmbame kaitsesse kokku, siis Levadia üritab leida pika palliga tipuründajat ja siis kogu võistkonnaga järele tulla. Sillamäe puhul ei tea kunagi, mis saab.

hindab muuseas ka Flora vastu mängimist raskemaks kui näiteks Levadia või Kaljuga pallimist. Rohevalged liiguvad rohkelt, kuid Meijeli arvates pole neil ründajad piisavalt meisterlikud.

Huvitaval kombel sõnab ka Tammeka peatreener Indrek Koser, et neil oli kõige raskem vastu astuda just Sillamäele ja Florale. Seda just nimelt eespool nimetatud liikuvuse tõttu. Mõlema tiimi mäng on piisavalt mitmekesine, mis pakub vastastiimide peatreeneritele kõvasti peavalu.

“Sillamäe mäng on kõige huvitavam ja kaootilisem,” märgib tartlane. “Treenerina on hea, kui tead, mida vastane täpselt

Foto: Lembit Peegel

Sillamäe ja Flora mitmekesine mäng Pärast uue peatreeneri palkamist on aga palli väga kvaliteetselt ning kiirelt söödetud. Tallinna Kalevi asjapulk

Andreas Raudsepp ja Levadia jätsid Ken Kallaste ja Kalju kindlalt varju.

2014 detsember JALKA

57

premium liiga teeb, aga Sillamäe kohta on väga raske ühte kindlat mängujoonist välja lugeda.

Kui võrrelda Levadiaga, siis üldjuhul ma tean, et kui tõmbame kaitsesse kokku, siis Levadia üritab leida pika palliga tipuründajat ja siis kogu võistkonnaga järele tulla.

Sillamäe puhul ei tea kunagi, mis saab.”

Levadia mängustiili puhul on korduvalt välja toodud nii-öelda sirgjoonelisust.

Seda mainivad nii Koser kui ka Meijel, kes lisab, et ilma heade keskkaitsjateta on värske meistri vastu väga raske mängida.

Tema sõnul on kohalikul tippklubil piisavalt hea tasemega mängijaid, et loovamalt ja ilusamalt pallida, kuid seda nad millegipärast ei tee. Jalgpalliliidus koolitajana ning U15 peatreenerina töötav Karel Voolaid sirgjoonelisuse jutuga lõpuni kaasa ei lähe. Levadia küll alustas sedamoodi, aga mida rohkem hooaeg kestis, seda enam muutus nende mäng selliseks, millised nende mängijad ise olid.

Kui Levadia edu pandiks peetakse kogemust, siis Flora üheks kolmanda koha põhjuseks leiti olevat just liialt palju noortele mängijatele toetumine.

Kuid ega ainult vilumus ei mängi. Seda peaks küllalt jaguma Nõmme Kaljul, kel koosseisus nii praegusi kui endisi koondislasi, ometi jäädi esimest korda pärast 2010. aastat medalita. Üheks põhjuseks kindlasti vigastustega kimpus olnud Damiano Quintieri ning Allan Kimbaloula vähene mänguaeg.

“Kui ääred ära võtta, siis on neil väga raske väravaid lüüa,” leiab Daniel Meijel. “Kes siis palli annab? Ega Wakui ka kõike ise ei jõua. Neil on keskväljal loovaid mängijaid puudu.”

Kui unustada korraks tabelitipp ning tuletada meelde, et Premium liigas mängib veel kuus võistkonda, siis jätkub kõige rohkem kiidusõnu nii Infonetile kui Tammekale. Meijel räägib eriti vaimustunult ülikoolilinna klubist.

Premium liigasse rohkem tiime?

Tallinna Kalevi abitreener Daniel Meijel on arvamusel, et kohalikku kõrgliigasse võiks meeskondi rohkem mahtuda. Nii oleks rohkem huvitavaid kohtumisi. Vähemalt amatööridel.

“Muidu on nii, et ükskõik kes (esiliigast – toim.) tuleb, jääb tabeli allaotsa,” usub mees, kelle klubi peab järgmisel aastal leppima tugevuselt teisel astmel heitlemisega. “Premium liiga tabelis tõustakse kõrgemale ainult siis, kui on raha. Ilma rahata kukutakse mingi hetk alla. Kui oleks 12–14 klubi, siis oleks amatööridel väga kihvt. Professionaalidel muidugi vastupidi, nemad kaotaks tugevaid mänge. Isiklikult arvan, et oleks vaja rohkem võistkondi, ja siis saaks nad poole hooaja pealt lahku lüüa – nõrgemad ja tugevamad eraldi.”

Eesti Jalgpalli Liidu avalike ja koostöösuhete osakonna juhataja Mihkel Uibolehe sõnul on see teema jalgpalliliidu juhatuses üleval olnud, kuid seni pole konsensust leitud. Tippjalgpalli suurendamise esimeseks sammuks oli esiliiga B loomine ning ühel hetkel võib vutipüramiidi teravik veelgi priskemaks paisuda.

“Praegu käib meil kümnes hooaeg kümne võistkonnaga,” alustab ta. “Liigas mängivate võistkondade arvu arutati juhatuses viimati poolteist aastat tagasi.

Analüüsiti läbi 12 võistkonnaga liigasüsteem, mis tundus mõne nurga alt huvitav, aga üleüldist heakskiitu ei leidnud. 12 meeskonnaga oleks muutunud ka meistrivõistluste süsteem – kui praegu mängivad kõik kõigiga neli korda, siis arutlusel olnud süsteemi järgi oleks omavahel kohtutud kolm korda ning seejärel oleks olnud veel täiendav kohtade välja mängimine. Toona konsensust ei olnud, aga ei saa välistada, et tulevikus arutatakse seda uuesti.”

“Tartu üllatas, väga kihvt sats,” räägib Tallinna Kalevi mees. “Kristjan Tiirik on neil jumal. Tema ümber on loodud väga mõnus punt, kes hingab ühte õhku.

Koos on õige võistkond. Nad mängivad lõpuni, ükskõik, mis seis on.”

Pettumuste poolt tuuakse välja nii Narva Transi, Paide Linnameeskonda kui ka Tallinna Kalevit. Voolaiu sõnul Publiku edetabel

Keskmine Keskmine Keskmine

Kodu- kodu- Publik publik Publik publik Meeskond publik publik võõrsil võõrsil kokku kokku 1. Tallinna Flora 13 453 747 5460 321 18 913 525 2. Nõmme Kalju 7397 411 9032 531 16 429 456 3. Tallinna Levadia 4547 253 7830 461 12 377 344 4. Tartu Tammeka 5583 328 2517 140 8100 225 5. Sillamäe Kalev 3229 190 4272 237 7501 208 6. Tallinna Infonet 2539 141 3471 204 6010 167 7. Narva Trans 2238 132 3176 176 5414 150 8. Tallinna Kalev 1709 101 3474 193 5183 144 9. Paide Linnameeskond 1989 117 2964 165 4953 138 10. Jõhvi Lokomotiv 2111 117 2599 153 4710 131

premium liiga 1. Tallinna FC Levadia 2. JK Sillamäe Kalev 3. Tallinna FC Flora 4. Nõmme Kalju FC 5. Tallinna FC Infonet 6. Paide Linnameeskond 7. Tartu JK Tammeka 8. Narva JK Trans 9. Jõhvi FC Lokomotiv 10. JK Tallinna Kalev

väravakütid 36 36 36 36 36 36 36 36 36 36

26 25 24 24 19 9 7 6 4 3

6 4 7 6 9 8 7 10 6 3

4 112 : 19 7 108 : 34 5 88 : 36 6 85 : 19 8 80 : 44 19 39 : 67 22 37 : 83 20 37 : 79 26 35 : 115 30 21 : 146

(numbrid klubi taga: mängud, võidud, viigid, kaotused, väravate vahe, punktid)

58

JALKA detsember 2014

tõi liiga viimane meelde meistrisarja varasemad aastad, kui oli kindel autsaider, kellel polnud üldse varianti.

“Loodetavasti on järgmine aasta asjad teistmoodi, et kui nõrgem on 2 : 0 taga, siis pole mäng läbi ja tugevamal tuleb ikkagi edasi pingutada,” lausub varem ka Floras ning Kaljus töötanud treener lõpetuseks.

84 79 79 78 66 35 28 28 18 12

1. Jevgeni Kabajev JK Sillamäe Kalev 2. Igor Subbotin Tallinna FC Levadia 3. Kouakou Fabrice Elysee Kouadio Tallinna FC Infonet 4. Albert Prosa Tallinna FC Flora 5. Hidetoshi Wakui Nõmme Kalju FC 6. Vladislav Ivanov Tallinna FC Levadia 7. Stanislav Murihhin JK Sillamäe Kalev 8. Ingemar Teever Tallinna FC Levadia 9. Rauno Alliku Tallinna FC Flora 10. Tarmo Neemelo Nõmme Kalju FC

36 32 30 22 21 19 16 15 15 14

naiste expert liiga, I ja II liiga Alljärgnevalt liigade tabelid ja väravakütid. Premium liiga, esiliiga ja esiliiga B üleminekumängude tulemused avaldame järgmises numbris. Siis ilmub ka Heigo Niilopi koostatud traditsiooniline statistika Premium liiga hooajast.

Naiste Expert liiga 1.

2.

3.

4.

5.

6.

Naiste Expert liiga üleminekuturniir

Pärnu JK 16 Tallinna FC Flora 16 Tallinna FC Levadia 16 Tartu JK Tammeka 16 Tartu SK 10 ja Valga Warrior ÜN 10 Nõmme Kalju FC 10

16 10 8 4 1 0

0 2 2 0 1 1

0 4 6 12 8 9

84 : 10 52 : 18 51 : 32 22 : 38 3 : 68 2 : 48

48 32 26 12 4 1

Väravakütid 1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

Pärnu JK II Tallinna FC Flora II Kohtla-Järve JK Järve JK Tallinna Kalev Tallinna FC Infonet FC Kuressaare Rakvere JK Tarvas

Pärnu JK Pärnu JK Tallinna FC Levadia Tallinna FC Flora Tallinna FC Flora Tallinna FC Flora Tallinna FC Levadia Tartu JK Tammeka Tallinna FC Flora Pärnu JK

34 23 18 8 8 7 7 7 7 6

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

12 12 12 12 14 14 14

Irina Snjatkovskaja Lea Saapar Liisi Sakala Birgit Albert Anastasia Dodeltseva Kateriin Kuusk Triinu Esken Liis Ude Helen-Triin Lõhmus Kati Liibak

10 7 7 6 5 4 1

1 3 2 0 2 1 1

1 2 3 6 7 9 12

64 : 9 30 : 11 37 : 17 24 : 26 30 : 34 21 : 47 9 : 71

31 24 23 18 17 13 4

Kohtla-Järve JK Järve Pärnu JK II Tallinna FC Flora II JK Tallinna Kalev Tallinna FC Infonet FC Kuressaare Pärnu JK II Pärnu JK II Tallinna FC Flora II Pärnu JK II

18 17 15 9 9 7 6 6 6 5

2. Tallinna FC Levadia II 3. Pärnu Linnameeskond 4. Nõmme Kalju FC II 5. Viljandi JK Tulevik 6. FC Kuressaare 7. Kiviõli FC Irbis 8. Rakvere JK Tarvas 9. Vändra JK Vaprus 10. Tallinna FC Puuma

3 3 2 2 1 1

1 1 2 0 1 1

1 1 1 3 3 3

14 : 8 9 : 10 10 : 9 6 : 7 12 : 10 5 : 12

10 10 8 6 4 4

Birgit Albert Kairi Õisma Sandra Paulberg Samanta Uueda Jana Kesvatera Irina Snjatkovskaja Kaire Tekku Eret Elen Viidakas Mariliis Limbak Marve Bessmertnõi

JK Tallinna Kalev Pärnu JK II Pärnu JK II Tartu SK 10 ja Valga Warrior ÜN Tartu SK 10 ja Valga Warrior ÜN Kohtla-Järve JK Järve Tallinna FC Flora II JK Tallinna Kalev Tartu SK 10 ja Valga Warrior ÜN Pärnu JK II

5 5 4 3 3 3 2 2 2 2

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

Põlva FC Lootos Tartu JK Tammeka II Tallinna FC Puuma Nõmme Kalju FC II Narva JK Trans JK Sillamäe Kalev Tallinna FC Ajax TÜ Fauna Female JK Kuusalu Kalev

16 16 16 16 16 16 16 16 16

14 10 10 9 7 7 7 2 0

2 2 1 2 1 1 1 1 1

0 4 5 5 8 8 8 13 15

79 : 10 69 : 25 51 : 28 48 : 20 30 : 50 40 : 33 46 : 57 22 : 75 10 : 97

44 32 31 29 22 22 22 7 1

Väravakütid 1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

Esiliiga 1. Tallinna FC Flora II

5 5 5 5 5 5

Naiste II liiga

Väravakütid 1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

Pärnu JK II Tallinna FC Flora II Tartu SK 10 ja Valga Warrior ÜN Nõmme Kalju FC JK Tallinna Kalev Kohtla-Järve JK Järve

Väravakütid

Anastassia Morkovkina Ave Pajo Vlada Kubassova Miina Kallas Kelly Rosen Lisette Tammik Anett Vilipuu Maria Sootak Eneli Vals Kairi Himanen

Naiste esiliiga 1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

1.

2.

3.

4.

5.

6.

Raili Pärt Svetlana Gorbatseva Ariina Mürkhain Sandra London Alina Fitissova Anastasia Andrejeva Jana Pipar Maria Orav Laada Tereštšenkova Alina Višenkova

Põlva FC Lootos Tallinna FC Puuma Tallinna FC Ajax Põlva FC Lootos Tallinna FC Ajax Narva JK Trans Nõmme Kalju FC II Nõmme Kalju FC II Tallinna FC Puuma JK Sillamäe Kalev

22 20 19 19 19 15 12 11 11 10

Pärnu Linnameeskond Pärnu Linnameeskond Tallinna FC Flora II Rakvere JK Tarvas Pärnu Linnameeskond Kiviõli FC Irbis Tallinna FC Levadia II Pärnu Linnameeskond Nõmme Kalju FC II Kiviõli FC Irbis

31 25 24 21 17 16 15 14 14 12

Väravakütid 36 36 36 36 36 36 36 36 36 36

24 20 19 17 14 14 12 12 11 2

6 8 3 6 9 5 11 10 5 7

6 8 14 13 13 17 13 14 20 27

104 : 40 102 : 52 109 : 78 69 : 62 53 : 51 69 : 81 72 : 82 61 : 65 60 : 72 32 : 148

78 68 60 57 51 47 47 46 38 1

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

Kristen Saarts Henri Hanson Martin Kase Sergei Akimov Anton Issakov Aleksei Mamontov Mark Oliver Roosnupp Rasmus Peetson Peeter Klein Aleksandr Pruttšenko

2014 detsember JALKA

59

I / II liiga Esiliiga B 1. Tallinna FC Infonet II 2. Tartu FC Santos 3. HÜJK Emmaste 4. JK Sillamäe Kalev II 5. Maardu FC Starbunker 6. FC Elva 7. Kohtla-Järve JK Järve 8. Tallinna FC Ararat TTÜ 9. Tallinna FC Flora III 10. Tallinna JK Legion

Väravakütid 36 36 36 36 36 36 36 36 36 36

32 32 18 17 16 12 11 9 8 7

3 0 5 3 2 5 4 5 3 6

1 4 13 16 18 19 21 22 25 23

124 : 34 161 : 27 71 : 81 74 : 64 70 : 85 45 : 79 53 : 77 55 : 80 44 : 112 53 : 111

99 96 59 54 50 41 37 32 27 27

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

Juri Vereštšak Aleksandr Volkov Taavi Vellemaa Timo Teniste Reimo Oja Eduard Golovljov Jürgen Kuresoo Klimentii Boldõrev Jevgeni Gurtšioglujants Rauf-Roman Mikailov

Tartu FC Santos JK Sillamäe Kalev II Tartu FC Santos Tartu FC Santos HÜJK Emmaste Tallinna FC Infonet II FC Elva Maardu FC Starbunker Tallinna FC Infonet II Tallinna JK Legion

43 30 25 20 19 17 17 14 12 10

Esiliiga B üleminekumängud Raasiku FC Joker 1993 – FCF Tallinna Ülikool +:–

II liiga ida/põhja piirkond 1. Paide Linnameeskond II 2. Raasiku FC Joker 1993 3. Tartu JK Welco Elekter 4. JK Luunja 5. Türi Ganvix JK 6. Tallinna JK Dünamo 7. Võru JK 8. Lasnamäe FC Ajax 9. Jõgeva SK Noorus 96 10. Tallinna FC Levadia III 11. Tallinna JK Legion II 12. Tallinna JK Visadus 13. JK Kaitseliit Kalev 14. JK Loo

26 26 26 26 26 26 26 26 26 26 26 26 26 26

Väravakütid 19 16 15 16 13 12 10 11 10 9 9 9 6 2

4 7 6 2 1 3 7 2 3 4 4 2 5 0

3 3 5 8 12 11 9 13 13 13 13 15 15 24

81 : 28 76 : 31 49 : 31 70 : 42 78 : 67 51 : 45 49 : 46 62 : 52 68 : 65 63 : 51 49 : 78 43 : 65 57 : 76 28 : 147

61 55 51 50 40 39 37 35 33 31 31 29 23 6

II liiga lääne/lõuna piirkond 1. JK Tallinna Kalev II 2. FCF Tallinna Ülikool 3. Saue JK Laagri 4. Pärnu FC Metropool 5. Viimsi MRJK 6. Keila JK 7. Rummu Dünamo 8. Viljandi JK Tulevik II 9. FC Nõmme United 10. Sörve JK 11. JK Tondi 12. Läänemaa JK Haapsalu 13. FC M.C. Tallinn 14. FC Tarvastu

60

JALKA detsember 2014

25 25 25 25 25 25 25 25 25 25 25 25 25 13

20 19 10 10 10 10 8 8 9 8 8 8 5 0

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

Mairo Tikerberi Karel Seire Sergei Tasso Ergo Eelmäe Rene Lill Tristan Koskor Marion Adusoo Emil Guseinov Lauri Pilv Rauno Esop

Jõgeva SK Noorus 96 Türi Ganvix JK Lasnamäe FC Ajax Türi Ganvix JK Raasiku FC Joker 1993 JK Luunja Tallinna JK Visadus Tallinna JK Dünamo Võru JK Raasiku FC Joker 1993

27 24 20 18 17 17 16 16 15 15

Väravakütid 1 2 6 5 4 3 6 5 1 4 4 1 4 0

4 4 9 10 11 12 11 12 15 13 13 16 16 13

77 : 27 117 : 43 52 : 42 62 : 57 57 : 46 45 : 57 49 : 66 43 : 49 69 : 75 38 : 52 44 : 73 36 : 65 35 : 72 0 : 0

61 59 36 35 34 33 30 29 28 28 28 25 19 0

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

Karl Anton Sõerde Jevgeni Tšigrinov Sander Lepik Mark Kolosov Aleksandr Starodub Kristjan Suurjärv Risto Kauniste Kert Jõeäär Vitali Ivahnenko Rauno Nõmmiko

Viimsi MRJK Rummu Dünamo FC Nõmme United Läänemaa JK Haapsalu FCF Tallinna Ülikool Saue JK Laagri Pärnu FC Metropool JK Tallinna Kalev II JK Tondi FCF Tallinna Ülikool

28 23 21 19 16 15 14 14 14 13

Teise liiga finaal JK Tallinna Kalev II – Paide Linnameeskond II 2 : 1

II liiga üleminekumängud Ida ja põhja piirkonna 2. koha meeskonnad: Tallinna FC Charma – FC Narva United 3 : 1, +:– Lõuna ja lääne piirkonna 2. koha meeskonnad: Imavere Forss – Saaremaa JK aameraaS +:– Eelnevate paaride võitjad ja II liiga ida/põhja ning lääne/lõuna piirkondade 12. koha meeskonnad: Tallinna FC Charma – Tallinna JK Visadus +:– SK Imavere Forss – Läänemaa JK Haapsalu 2 : 0, 8 : 0

III liiga III liiga ida piirkond 22 22 22 22 22 22 22 22 22 22 22 22

18 17 15 13 13 12 10 7 7 3 3 3

2 1 2 4 3 2 1 3 2 1 0 1

2 4 5 5 6 8 11 12 13 18 19 18

74 : 14 63 : 23 72 : 32 68 : 37 72 : 31 42 : 34 46 : 56 33 : 68 30 : 51 8 : 80 24 : 97 17 : 26

56 52 47 43 42 38 31 24 23 10 9 10

III liiga lõuna piirkond 1. Tõrva JK 2. SK Imavere Forss 3. SK Tääksi 4. Põlva FC Lootos 5. Tartu JK Welco Elekter II 6. FC Otepää 7. Tartu FC Merkuur 8. EMÜ SK 9. Valga FC Warrior 10. FC Tartu 11. Navi Vutiselts 12. Vastseliina FC Aspen

22 22 22 22 22 22 22 22 22 22 22 22

Sergei Popov Aleksandr Levin Aleksandr Serednjak Ivan Seleznjov Andrei Nazarov Urmas Raaper Keio Kivistik Maksim Medvedev Mihhail Divin Aleksandr Jegorov

Kiviõli FC Irbis II Kuusalu JK Rada Tallinna FC Ararat TTÜ II Narva United FC Tallinna SK Dnipro Koeru JK Kuusalu JK Rada SK Eestimaa Kasakad Tallinna SK Dnipro Narva United FC

28 25 20 16 16 16 15 13 13 13

Tõrva JK SK Imavere Forss SK Imavere Forss EMÜ SK SK Tääksi FC Tartu Põlva FC Lootos Valga FC Warrior Tartu FC Merkuur Põlva FC Lootos

28 24 21 19 16 14 14 14 13 12

Väravakütid 16 14 14 13 9 9 9 9 8 6 6 4

4 4 4 3 5 3 2 2 1 2 0 0

2 4 4 6 8 10 11 11 13 14 16 18

64 : 26 80 : 41 63 : 28 49 : 34 37 : 42 49 : 56 39 : 39 50 : 46 37 : 61 36 : 57 29 : 69 34 : 68

52 46 46 42 32 30 29 29 25 20 18 12

16 15 14 12 11 11 9 9 6 5 3 2

5 3 4 4 3 2 7 0 4 4 0 2

1 4 4 6 8 9 6 13 12 13 19 18

65 : 20 64 : 29 106 : 47 65 : 42 59 : 48 57 : 58 43 : 34 35 : 64 56 : 64 35 : 45 18 : 80 27 : 99

53 48 46 40 36 35 34 27 22 19 9 8

III liiga põhja piirkond 1. Tallinna JK Piraaja 22 2. Tallinna FC Charma 22 3. JK Retro 22 4. JK Tallinna Kalev III 22 5. Rapla JK Atli 22 6. Nõmme Kalju FC III 22 7. Tallinna FC Castovanni Eagles 22 8. Viimsi FC Igiliikur 22 9. Tallinna FC Olympic Olybet 22 10. Saku Sporting 22 11. Tallinna FC Hell Hunt 22 12. Kristiine JK 22

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

Oliver Suur Alar Arula Risto Liiv Ergo Eessaar Ricki Tikas Eduard Kovbasnjuk Andre Kukk Roman Rajevski Artur Pinajev Temari Nuuma

Foto: Kirli Keemu

1. Kuusalu JK Rada 2. Narva United FC 3. Kiviõli FC Irbis II 4. Tallinna FC Ararat TTÜ II 5. Tallinna SK Dnipro 6. Koeru JK 7. SK Eestimaa Kasakad 8. FC Järva-Jaani 9. Tallinna Maccabi 10. Rakvere JK Tarvas II 11. Ambla Vallameeskond 12. IAFA Estonia

Väravakütid

Väravakütid 1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

Dmitri Skiperski Teet Kallaste Kert Jõeäär Leo Kuuse Alar Petrovits Tanel Tammemägi Carl-Erik Sellenberg Kristo Rämson Märt Mere Aiko Orgla

JK Retro Rapla JK Atli JK Tallinna Kalev III Tallinna JK Piraaja Tallinna FC Olympic Olybet Tallinna FC Charma JK Tallinna Kalev III Nõmme Kalju FC III Viimsi FC Igiliikur Tallinna JK Piraaja

54 17 17 16 14 13 9 9 9 8

FC Otepää kaitsja Raul Lehismets (kollases) võitlemas peapalli pärast Welco Elektri mängija Veiko Selistega (nr 99).

2014 detsember JALKA

61

III liiga III liiga lääne piirkond 1. FC Kose 2. Saaremaa JK aameraaS 3. FC Lelle 4. Pakri SK Alexela 5. Vändra JK Vaprus II 6. JK Kernu Kadakas 7. Lihula JK 8. Kärdla LM 9. Keila JK II 10. JK Pärnu-Jaagupi 11. Saaremaa Malev 12. Lääne-Nigula JK

22 22 22 22 22 22 22 22 22 22 22 22

Väravakütid 14 14 12 11 11 9 8 8 9 8 6 3

Kolmanda liiga finaal

Tallinna JK Piraaja – Tõrva JK 2 : 1

Poolfinaalid

Tõrva JK – FC Kose 6 : 1 Kuusalu JK Rada – Tallinna JK Piraaja 1 : 2

Foto: Priit Lööper

62

JALKA detsember 2014

5 4 2 3 1 4 6 5 1 1 2 4

3 4 8 8 10 9 8 9 12 13 14 15

74 : 21 73 : 33 46 : 43 58 : 49 59 : 52 33 : 30 41 : 45 24 : 25 34 : 46 40 : 58 38 : 66 24 : 76

47 46 38 36 34 31 30 29 28 25 20 13

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

Ülari Tohver Kaarel Saaremets Mihhail Šrubkovski Lauri Mihkelson Kalle Mihkelson Andre Anis Timo Ränk Olev Sten Erik Jõgi Reigo Äär Madis Sibul

JK Pärnu-Jaagupi FC Lelle Pakri SK Alexela FC Kose FC Kose Saaremaa JK aameraaS Saaremaa JK aameraaS Saaremaa Malev Saaremaa JK aameraaS Lihula JK

21 20 19 16 15 13 12 12 12 11

III liiga üleminekumängud

III liiga 10. ja IV liiga 3. koha omanike üleminekumängud: Saku Sporting – JK Jalgpallihaigla 5 : 1, 4 : 1 FC Tartu – Pärnu JK Poseidon Nirvaana 5 : 2, 1 : 1 Maardu FC Starbunker II – Rakvere JK Tarvas II 6 : 0, 3 : 1 JK Pärnu Jaagupi – FC Haiba +:–

Palli pärast on võitlemas III liiga lõunatsooni kaks viimast: Navi Vutiselts (kollases) ja Vastseliina FC Aspen (rohelises).

IV liiga IV liiga ida piirkond 1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

Narva JK Trans II Maardu United Maardu FC Starbunker II JK Tallinna Kalev Juunior Tallinna KSK FC Štrommi Raasiku Valla FC JK Sillamäe Kalev III SK Tapa

Väravakütid 21 21 21 21 21 21 21 21

20 17 11 9 8 6 4 3

1 2 0 1 2 4 2 0

0 2 10 11 11 11 15 18

102 : 16 134 : 24 85 : 46 47 : 71 38 : 66 33 : 67 30 : 122 12 : 69

61 53 33 28 26 22 14 9

IV liiga põhja piirkond 1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

Pirita JK Reliikvia 21 Tallinna FC Soccernet 21 Tallinna JK Jalgpallihaigla 21 Tallinna FC Eston Villa 21 Tallinna FC Twister 21 Tallinna FC Reaal 21 Tallinna JK Piraaja II 21 Tallinna FC Majandusmagister 21

Pärnu Jalgpalliklubi 16 Tartu FC Santos II 16 Pärnu JK Poseidon Nirvaana 16 Tartu Ülikool Fauna 16 FC Tartu II 16 FC Elva II 16 Suure-Jaani United 16 FC Helios Võru 16 Pärnu JK Vaprus 16

17 12 9 9 9 8 5 3

1 2 6 3 0 1 6 5

3 7 6 9 12 12 10 13

67 : 22 53 : 33 55 : 35 54 : 35 55 : 63 42 : 51 29 : 71 22 : 67

52 38 33 30 27 25 21 14

FCF Tallinna Ülikool II Trummi SK FC Haiba Tallinna Depoo Pakri SK Alexela II Tallinna Jalgpalliselts FC Toompea

18 18 18 18 18 18 18

Maardu United Narva JK Trans II Maardu United Narva JK Trans II Maardu FC Starbunker II Maardu FC Starbunker II Maardu United Narva JK Trans II Maardu FC Starbunker II Maardu United

32 28 25 19 18 18 17 15 12 9

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

Jaanus Põllumees Marcus Pruuli Juss Tamming Rauno Harkmann Alar Kalamees Tarmo Roos Werner Grün Indrek Juhanson Sten Juur Taavi Viik

Pirita JK Reliikvia Tallinna JK Jalgpallihaigla Tallinna FC Reaal Tallinna FC Twister Tallinna FC Eston Villa Tallinna FC Twister Tallinna JK Jalgpallihaigla Tallinna FC Soccernet Tallinna FC Eston Villa Pirita JK Reliikvia

31 15 13 12 11 11 10 8 8 8

Tartu FC Santos II Tartu FC Santos II FC Helios Võru Pärnu JK Poseidon Nirvaana Pärnu Jalgpalliklubi FC Tartu II Pärnu JK Poseidon Nirvaana Pärnu Jalgpalliklubi Tartu Ülikool Fauna Tartu FC Santos II

16 14 11 11 9 9 8 8 7 7

Trummi SK FCF Tallinna Ülikool II FC Haiba Trummi SK FC Haiba Trummi SK Tallinna Depoo Tallinna Depoo FCF Tallinna Ülikool II Tallinna Jalgpalliselts

29 22 19 16 14 13 11 8 8 8

Väravakütid 14 12 9 8 6 5 4 3 1

2 2 3 1 3 0 2 5 2

0 2 4 7 7 11 10 8 13

43 : 6 76 : 20 39 : 30 33 : 37 30 : 33 19 : 49 27 : 43 25 : 41 13 : 46

44 38 30 25 21 15 14 14 5

IV liiga lääne piirkond 1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

Dmitri Kravtsov Vadim Mihhailov Jevgeni Novitski German-Guri Lvov Juri Javljanski Anton Muraveiko Nikolai Gretšits Valeri Nitšik Konstantin Butajev Aleksandr Budejev

Väravakütid

IV liiga lõuna piirkond 1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

Lauri Ott Karl-Erik Vidaja Siim Lepp Lauri Lilleste Jako Kanter Kristo Kull Henry Hoolma Kristian Lenk Gert Voomets Erik Vares

Väravakütid 13 12 10 8 4 3 1

2 4 6 4 4 0 4

3 2 2 6 10 15 13

68 : 23 92 : 27 60 : 31 44 : 41 27 : 71 30 : 90 17 : 55

41 40 36 28 16 9 7

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

Sven-Jarno Lullu Timo Erkki Huttunen Priit Zoova Sven Haas Mirjo Koit Kristjan Lainjärv Deniss Golubev Aleksandr Muraljov Karel Kõrm Maikel Jätsa

Neljanda liiga finaal

Poolfinaalid

Pärnu JK – Tallinna JK Reliikvia 2 : 1 lisaajal

Narva JK Trans II – Pirita JK Reliikvia 1 : 3 Pärnu JK – FCF Tallinna Ülikool II 5 : 0

2014 detsember JALKA

63

Medalid

Autor: Margus Kontus

Maailma pikim väravalöök

Mehhiko liiga Puebla klubi peatreener Jose Luis Sanchez käskis treeningul oma kaitsjatel kanda hundimaske, et need võitleksid pallide pärast ühtse hundikarjana. Treeneri sõnul pidid maskid sisendama mängijaile, et ollakse hundid, kes on valmis palli pärast võitlema, selle varastama ja seda kaitsma.

Eelmise aasta novembris Premier League’is Stoke City puurivahi Asmir Begovici löödud koll Southamptonile on tunnistatud ametlikult Guinnessi rekordiks kui kõige kaugemalt saavutatud värav: löögi pikkuseks mõõdeti 91,9 meetrit. Pall põrkas üle vastaskollkipri Artur Boruci ja maandus võrgus.

Hõbepall Sergei Terehhovile Kui Eesti Jalgpalliajakirjanike Klubi 1995. aastal Hõbepalli auhinda välja hakkas andma, siis nimevalikul jäädi peatuma just nimme sõnal “hõbe”. Ühest küljest oli soov eristuda igasugu kuldpallidest ja -saabastest ning teisalt leiti põhjenduseks, et Eesti jalgpall ei ole veel piisavalt heal tasemel, et end kuldse läikega katta. Hõbe mõjus tagasihoidlikumana, kuid vääramatult väärikana ikkagi.

Esimeste valikutega oligi see häda, et mängutase võimaldas vähe rünnata ning edurivini jõudis vähe palle, mida sisse koksata. Kui 1998. aastal neljandat korda Eesti koondise eest löödud aasta ilusaimat väravat valiti, sai võidu tõepoolest üks meeldejääv koll: kõrge kaarega tulnud tsenderduse põrutas õigel ajal Fääri saarte trahvikasti jõudnud Sergei Terehhov jooksusammudelt

64

JALKA detsember 2014

otse õhust vastaste võrku! Nii kummi polnud Kadrioru staadioni väravavõrku meie koondis ammu löönud.

Vahest kõige olulisema värava koondise eest lõi Terja aga 2005. aasta MM-valikmängus A. Le Coq Arenal, kui ta väravaesisest saginast torkas venelaste puuri 1 : 1 viigipalli. Sellise tulemusega mäng lõppeski ning idanaabrile maksis see valikgrupi teise koha ja pääsu playoff’i. Sergei Terehhovile maksis see koha Venemaa liigas osaleva Jaroslavli Šinniku algkoosseisus. Väravast enam jäi meelde Terja võetud poos pärast selle saavutamist: ta jooksis värava taha, mille otsatribüünidel möllasid Eesti koondise fännid, tõstis jala reklaamtahvli peale, lõi käed puusa ning võttis sisse napoleonliku kehaasendi! Võibolla ei suutnud Šinnik talle andestada just

Foto: Lembit Peegel

Hundimaskidega treeningul

van a

foto

seda poosi. Eesti jalgpalliajalukku jääb see värav ja sinna juurde kuuluv lugu Terja edasisest saatusest aga hõbedaste tähtedega!

Hendrik Eelvee

lisaaeg

Minu lemmikklubi Legendaarne vutifänn Papa ehk Frank Kolde Minu lemmikklubi on välismaal Foto: erakogu Dresdeni Dynamo. Minu onu elas selles linnas, kui olin poisike, ja kui ta Eestis külas käis, tõi ta muuhulgas ka jalgpallinänni.

Teadlik Dynamo fännamine algas seitsmekümnendate lõpus, kaheksakümnendate alguses. Infot sain ka meil levinud Ida-Saksa ajakirjast NBI ja Tšehhoslovakkia Stadionist. Interneti ajal on infot muidugi palju ja selle kaudu saan jälgida ka nende mänge. Mulle sobib ka nende paduparempoolne maailmavaade ja see, et Frank Kolde ehk Papa Dresdeni tribüünidel tehakse korralikku Dynamo põllega ametis. möllu. Olen Dresdenisse sattunud alati suvel ja seetõttu pole Dynamo kodumänge kohapeal näinud. Neil on linnas oma bensujaam, kus kütus on kallim kui mujal – teenitud lisaraha läheb fännidele, sest fänlus pole odav, kui mõelda kasvõi pürotehnika peale. Dynamo mängudel tehakse seda palju, sageli on mänge katkestatud fännide kaasaelamise ja püro võimsuse tõttu, mis tähendab, et poolt väljakut pole näha. Kui on mäng vasakpoolsust esindava St. Pauliga, mis on Saksamaa suurimaid vastasseise, pannakse kesklinn üldse kinni!

Klubi minevikuga on tõesti see lugu, et kõik Dynamod olid Ida-Saksas salapolitsei Stasi meeskonnad, aga samas tõmmati kõik paremad kokku hoopis Berliini Dynamosse.

Dresden ja teised Saksimaa liidumaa meeskonnad vastandusid ka siis keskvõimule. Olen seda meeskonda toetanud lapsepõlvest saadik ja mulle ei tuleks ka kõige hullemas narkootilises unenäos pähe, et vahetaksin oma lemmikut.

Sama kehtib Flora kohta Eestis. Hakkasin Florat fännama kohe pärast klubi asutamist. Pole vahet, mis kohal on su meeskond – ühes riigis saab olla ainult üks lemmik, mida ei vahetata kunagi. Näiteks Inglismaal olen toetanud Manchester Unitedit juba Alex Fergusoni eelsest ajast.

Vastandusin niimoodi enamikule Eesti jalgpallihuvilistele, kelle lemmik oli võidult võidule sammuv Liverpool. ManU jäi tiitlitest kaugele. Hispaanias on mu lemmik Malaga.

Aga kui peaksin välismaalt nimetama ühe meeskonna, siis on see kindlasti Dresdeni Dynamo. Eelmisel hooajal kukkusid nad 2. Bundesligast kolmandasse liigasse, aga loodan, et nad tõusevad jälle. Karikasarjas võitsid nad igatahes Schalket – elasin sellele ekraani vahendusel kaasa!

Luzenac läks laiali Prantsuse tugevuselt teise liigasse Ligue 2 tõusnud Luzenaci meeskond läks laiali, kui selgus, et nende kodustaadion ei vasta turvanõuetele. Luzenac on 649 elanikuga küla, mille staadionil on üks tribüün, millel 400 istekohta. Seetõttu mängiti eelmisel hooajal naabruses asuvas Foixis, mille staadion mahutas 3000 pealtvaatajat. Pärast ukse sulgumist Ligue 2-s pani klubi tegevdirektor Fabien Barthez ameti maha ja klubi tegi duubelmeeskonnast esindusmeeskonna, mis hakkas mängima amatööride seitsmendas liigas.

Detsembrikuu sünnipäevad 01.12 Lembit Rajala 44 01.12 Vitali Leitan 36 02.12 Mati Püü 52 04.12 Aivar Gutmann 50 04.12 Kethy Õunpuu 27 05.12 Argo Arbeiter 41 05.12 Karl Palatu 32 05.12 Ilja Antonov 22 06.12 Enn Läänmäe 50 09.12 Martin Taska 28 11.12 Kaido-Meinhard Kukli 44

12.12 Are Altraja 44 12.12 Heigo Niilop 43 13.12 Anni Rahula 28 13.12 Andreas Raudsepp 21 14.12 Eesti Jalgpalli Liit 93 14.12 Tauno Tekko 21 17.12 Henri Anier 24 18.12 Heigo Paglant 38 21.12 Taivo Keinast 64 23.12 Kert Küttis 35 25.12 Atko Väikmeri 38

26.12 Daniel Meijel 40 27.12 Tõnu Metsson 51 27.12 Joel Indermitte 22 28.12 Marko Kuusik 40 28.12 Maksim Smirnov 35 29.12 Argo Zirk 28 29.12 Vjatšeslav Zahovaiko 33 30.12 Aivar Vood 45 30.12 Pelle Pohlak 26

Barcelona Kataloonia värvides Esimest korda klubi 115aastase ajaloo jooksul mängis Barcelona Kataloonia puna-kuldsetriibulise lipuvärvides särgiga, kui kodus võideti Hispaania meistrivõistlustel Bilbao Athleticut 2 : 0. Seda tehti märgistamaks Kataloonia iseseisvuse kaotust 300 aastat tagasi.

Foto: Lluis Gene/AFP/Scanpix

300 aastat iseseisvuse kaotust: Barcelona mängijad Kataloonia lipu triibulistes särkides.

LHV panga edetabel LHV jalgpallikaardi hooaeg on läbi ja toetussummade edetabel teie ees. Uue hooaja arvestus algas novembrist – kõik kaardiomanikud alustasid nullist. Seega on kõigil, kes alustavad nobedasti, võimalus ette rebida ja teenida ka suuremat toetust!

1. Eesti Jalgpalli Liit 2. JK Tallinna Kalev 3. Tartu Jalgpallikool Tammeka 4. Nõmme Kalju FC 5. FC Kose 6. Tallinna FC Flora 7. Põlva FC Lootos 8. FC Kuressaare 9. Rahvuskoondise fännklubi Jalgpallihaigla 10. Pärnu Linnameeskond

11. JK Jalgpallihaigla 12. Tallinna JK Piraaja 13. FC Nõmme United 14. JK Loo 15. FC Hell Hunt 16. JK Welco Elekter 17. Viimsi MRJK 18. FC Eston Villa 19. Tartu FC Santos 20. JK Sillamäe Kalev

2014 detsember JALKA

65

ristsõna

Novembrikuu ristsõna vastus oli “sooja tegema”. Õige vastuse eest võitis Eesti koondise fännisalli Urve Kaseväli.

Võitjaga võtame ühendust.

Detsembrikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil indrek@jalgpall.ee märksõnaga “Ristsõna” 7. detsembriks. Õigesti vastanute vahel loosime välja Eesti koondise fännisalli.

66

JALKA detsember 2014