Jalka (veebruar 2016) by Jalka

HIND 2,20 EUROT VEEBRUAR 2016

MAIT TOOM: mind ei lastud väravast välja! JOOSEP SUSI JALGPALLIREPORTAAŽIST KUI PALJU ON EESTIS JALGPALLUREID? LÄBINI KOMMUNISTLIK AS LIVORNO AIVAR ANNISTE VUTIST JA RESTORANIKUNSTIST ISSN 1736-7379

Postrid: Sander Puri / Barcelona / Kevin de Bruyne / Angel di Maria / Bastian Schweinsteiger

ANDRE JÄRVA LUUBI ALL RANET LEPIK: MA POLEGI TREENER

a ita ts u u k

sisukord

küsimust, otasin seda “Ma juba o küsivad, ik kogu aeg juba tuli ära. Kõ kse, peaks t ka küsita es ä k . ri a Jü em ti tl ala mõ selle kohta e m mingi nalja le eo giline, et m Tundub loo nii!” le o ei a ag sugulased, r Ketlin Saa 3 2 – lk 22

KAANELUGU LK 46 FC Floraga Eesti meistriks tulnud Mait Toom vastab lustlikul moel lugejate küsimustele. Muuhulgas saame teada, et Põlvast pärit Toom ei pidanud kunagi jalgpallureiks neid pallitagujaid, kes välismaal ei mänginud.

KOLUMNID Siim Kera

HIND 2,20 EUROT VEEBRUAR 2016

Indrek Schwede

12 14

PERSOONID & INTERVJUUD MAIT TOOM:

Andre Järva

mind ei lastud väravast välja!

Ketlin Saar

JOOSEP SUSI JALGPALLIREPORTAAŽIST KUI PALJU ON EESTIS JALGPALLUREID? LÄBINI KOMMUNISTLIK AS LIVORNO AIVAR ANNISTE VUTIST JA RESTORANIKUNSTIST ISSN 1736-7379

ANDRE JÄRVA LUUBI ALL

Postrid: Sander Puri / Barcelona / Kevin de Bruyne / Angel di Maria / Bastian Schweinsteiger

RANET LEPIK: MA POLEGI TREENER

ESIKAANEL: MAIT TOOM FOTO: LEMBIT PEEGEL NR 2 (98) 2016

EESTI JALGPALLI LIIDU AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS

Aivar Anniste Ranet Lepik

RUBRIIGID Lembit Peegel Nimed & numbrid Lood & tsitaadid

KOLLEEGIUMI ESIMEES:

Minu 11: Kaidor Kahar

INDREK SCHWEDE indrek@jalgpall.ee

Premium liiga

TOIMETAJA: SIIM KERA siim.kera@jalgpall.ee

Naised

FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL AJAKIRJA MAKETT: JAANUS SAMMA

Klubi lood: Pakri SK Alexela Lisaaeg Ristsõna

20 22 24 50

4 8 10 29 40 44 52 64 66

KUJUNDAJA: MARJU VILIBERG KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI VORP REKLAAM: ANDER SIBRIK +372 5651 007 ander@menuk.ee

MUU Arte gümnaasiumi jalgpalliklassidest Miks erinevad FIFA ja EJLi arvud?

KOLLEEGIUM: ÜLEV AALOE, LENNART KOMP, SIIM KERA, NEEME KORV, AIVAR POHLAK, INDREK SCHWEDE (ESIMEES), ANU SÄÄRITS,

Joosep Susi jalgpallireportaažist, I osa

MIHKEL UIBOLEHT

Maailm: kommunistlik AS Livorno

VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT www.jalgpall.ee

Ropka hoovijalgpalli turniirist Saalijalgpall

16 28 55 58 60 62

TELLIMINE: OMNIVA.EE / AJAKIRJANDUS / TELLI AJAKIRJANDUST / AJAKIRJAD

POSTRID

TELLIMISHINNAD: AASTA 24 EUROT POOLAASTA 12,5 EUROT

SANDER PURI

TOIMETUSE POSTIAADRESS: JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT,

KEVIN DE BRUYNE

BARCELONA – KLUBIDE MAAILMAMEISTER

ASULA 4C, 11312 TALLINN

ANGEL DI MARIA

TRÜKITUD UNIPRINDIS

BASTIAN SCHWEINSTEIGER

2016 VEEBRUAR JALKA

lembit peegel

Flora hävitas Kalevi spordihallis vastased kolmandat korda järjest Aastalõpp möödub Eesti jalgpalluritel traditsiooniliselt Kalevi spordihalli kunstmurul kekseldes, mida näitavad Lembit Peegli pildidki. Vutirindel oli muutusteta ka praeguseks ajavakku kukkunud 2015. aasta detsember.

Foto: Lembit Peegel

Triobet aastalõputurniir on alati murupallureid tavapäratusse olukorda paigutanud. Levadia (rohelises) ja Infoneti (mustas) duublite vahelises matšis otsustas üks pallur enda kätelkõndimise oskustelt tolmu pühkida. 4

JALKA VEEBRUAR 2016

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Flora Herol Riiberg (valges) on sattunud ühte stseeni koos Kalju väravavahi Siim-Sten Palmi ning mullu Narva Transi esindanud Vlasi Sinjavskiga. Pall võrguni ei jõua.

Esiliiga turniiril otsustasid Flora II ning Kalju II tiimid moodustada kauni sünkroonkvinteti. Kohtumise lõppedes jalutati tribüünile 1 : 1 viigiga. Flora pääses lõpuks finaali, Kalju leppis oma alagrupi viimase kohaga.

Kui eelmisel fotol ei suutnud väravat lüüa Herol Riiberg, siis Kalju vastu jäi skoorimata ka Joseph Salistel. Muide, 30. detsembril kell 19.40 alanud mäng oli üks kahest turniiri nullimängust. Kummalisel kombel sai ka teine väravateta kohtumine Tartu JK Tammeka ja Tallinna FC Levadia vahel avapaugu just kell 19.40. Seda küll päev varem.

Foto: Lembit Peegel

2016 VEEBRUAR JALKA

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Viljandi JK Tuleviku keskendunud ilmega peatreener Aivar Lillevere valis mängu jälgimiseks sootuks huvitava nurga. Eriti hästi jõuavad temani noore puurivahi Karl-Romet Nõmme sirutused. Foto: Lembit Peegel

Paide mees Ats Sillaste (triibulises) on sisse võtnud kauni vibukuju. Tammekat Andre Paju (valges) ei tundu see morjendavat. Tartlaste edukas turniir viis nad lõpptabelis viiendaks, keskeestlaste pärusmaaks jäi koht number kaheksa. 6

JALKA VEEBRUAR 2016

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Verivorsti ja uusaastapidustuste vaheline aastalõputurniir on alati rahva Kalevi spordihalli toonud, teistviisi ei olnud möödunud detsembriski. Rauno Sappineni nägu ütleb ainult üht – ma lähen löön nüüd värava! Mehe arvele jäi seitse väravat ning sellega oli ta ka Premium liiga turniiri võimsaim väravakütt. Sama palju kordi skooris ka Infoneti Aleksandr Volkov.

Foto: Lembit Peegel

Punaste laternate võitluses jäi peale sinises Viljandi JK Tulevik tulemusega 3 : 2, kes lõpetas turniiri kuue punktiga. Kolm silma vähem sai pähe viimasena lõpetanud Sillamäe JK Kalev, keda ei aidanud ka Daniil Ratnikovi (palliga) lehvivad juuksed ja väärt söödud. 2016 VEEBRUAR JALKA

nimed & numbrid Mattias Käit, Hindrek Ojamaa, Mait Toom

Karl-Romet Nõmm: Solksjaeriga kohtumine võttis põlvist nõrgaks!

Kuidas alustada aastat? Muidugi koondisedebüüdiga! 6. jaanuaril said Abu Dhabis Rootsi vastu tuleristsed Fulhamis palliv 17aastane koduse vuti tulevikulootus Mattias Käit, kellest sai läbi aegade 250. Eesti koondises mänginud jalgpallur, ning Hindrek Ojamaa, kes koondisekutset sisaldanud telefonihelinal pikalt kõliseda laskis – nimelt kartis ta, et tundmatu number üritab talle mõnd kodumasinat maha parseldada! Kahjuks jäi pingile veel mõni aasta tagasi enese sportlaskarjääris kahelnud puurivaht Mait Toom (loe temaga pikemat intervjuud lk 46), kuid loodame, et kõik kolm saavad tulevikus rahvusrüüd kanda mõnes vähem eksootilises riigis toimuvas priskema tähtsusega kohtumises.

Viljandi JK Tuleviku väravavaht ning noortekoondislane Karl-Romet Nõmm sai möödunud aasta lõpus teha midagi, mida paljud jalgpallisõbrad ihkavad. Nimelt tutvus ta oma lemmikklubi Manchester Unitedi legendi Ole Gunnar Solksjaeriga. Ja seda mitte ühistranspordis, kinos ega smuutijärjekorras! Norra endine ründetuus on kohaliku kõrgliigaklubi Molde FK peatreener ning Nõmm käis end Lääne-Norra meeskonna juures näitamas.

Põrgupõhja Just sellise uhke ja hirmu külvava nimega sats võitis möödunud aasta lõpus Anija valla meistrivõistlused saalijalgpallis. Kirjandushuviliste kahjuks pole nimi siiski inspireeritud Anton Hansen Tammsaare teosest, vaid hoopiski Kehra linnaosast Põrgupõhja, mis oma nime saanud tänu soisele pinnasele.

87.

Võib juhtuda nii, et mängija läheb testimisele ja klubi talle väga tähelepanu ei pööragi. Kui palju sinuga suheldi? Mul oli niimoodi, et põhimõtteliselt oli iga päev jutuajamine, kas siis väravavahtide treeneri, peatreeneri või klubi tegevjuhiga. Kogu aeg küsiti, kas kõik vajalik on olemas, kas saab kuidagi aidata, hästi palju suheldi. Pärast trenni rääkisime alati, mida trennis tegime ja mida peaks parandama. Eks natuke võttis Solksjaeriga kohtumine põlvist nõrgaks ka. Kuulus mees ju, nüüd teed tema all nädal aega trenni. Olin küll 1999. aasta Meistrite liiga finaali (Manchester United alistas lisaminutite väravate abil Müncheni Bayerni – toim.) ajal üheaastane, aga see kohtumine on mul järele vaadatud ja olen sellega hästi kursis! Kas sa oled kunagi pea vastu latti ära löönud? (Naerab – toim.). Koolidevahelises jalgpallis on äkki olnud küll. Kui suure väravaga harjunud oled, siis seal joone peal seista ei saa. Saab teha nalja, et koolidevahelises jalgpallis ei saa penaltit anda, sest väravavaht ei saa joone peal seista (nagu reeglites ette nähtud – toim.). Milline on esimene jalgpallimäng, mida mäletad? Kui aus olla, siis noorena ma ei tundnudki jalgpalli vastu huvi. Hea lapsepõlvesõber käis trennis, tema kutsus mindki, aga alguses öeldi, et olen liiga noor. Pika jutustamise peale sain siiski tänu oma pikkusele trenni. See oli vist lasteaia viimases rühmas, noorem rühm oli seitsmeaastastele, aga mina olin viis pool või kuus. Alguses mängisin kolm aastat väljakul ning väravasse sattusin endalegi ootamatult, oli üks turniir Lätis Valmieras ja treener ütles järsku, et proovi. Proovisin ja jäingi. Praegu käid 11. klassis. Mis saab pärast gümnaasiumit, jalgpall või haridus? Eks tuleb kaaluda, päris uisapäisa ma midagi tegema ei hakka. Kui aeg käes, siis tuleb maha istuda ja järele mõelda, mis variandid on.

SIIM KERA

... kohal oli Konstantin Vassiljev Eesti Päevalehe ja Delfi poolt mulluse aasta lõpus avaldatud Eesti mõjukaimate inimeste edetabelis. Kusjuures, Kostja oli 160inimeselise nimekirja ainus tegevsportlane.

90.

... positsioonil paiknes samas edetabelis Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak, kes platseerus Tallinna ülikooli rektori Tiit Landi ning vandeadvokaat Carri Ginteri vahele.

193

... jalgpalliväljakul mängitakse Maarjamaal Eesti meistrivõistluste mänge. Kui Harjumaal on 81 platsi, siis Võrumaal kõigest 2.

JALKA VEEBRUAR 2016

Karl-Romet Nõmm palli vangistamas.

Foto: Lembit Peegel

TEE MM-FINAALTURNIIRILE ALGAB! 7. OKTOOBER 2016

EESTI VENEMAA Maavõistlus MM-finaalturniiri korraldajaga.

10. OKTOOBER 2016

EESTI KREEKA 9. JUUNI 2017

EESTI BELGIA 3. SEPTEMBER 2017

EESTI KÜPROS 10. OKTOOBER 2017

EESTI

BOSNIA JA HERTSEGOVIINA

2018 FIFA World Cup valikmängud A. Le Coq Arenal! PILETIPAKETID NÜÜD SAADAVAL PILETILEVIS! TOETA KALEVIPOEGI IGAL MÄNGUL!

PEATOETAJA

TOETAJAD

SUURTOETAJAD

MEEDIAPARTNERID

lood & tsitaadid

nii nad

ütlesid

“Jalgpallimeditsiinikeskuse väljaehitamine ongi staadioni lõpuni ehitamise juures üks tähtsamaid asju, sest see puudutab tuhandete jalgpallinoorte kaudu arvestatavat osa Eesti ühiskonnast olulise nurga alt.” Aivar Pohlak “Me peame aduma, et kergejõustik on nagu jalgpall kuue palliga.” Kahekordne olümpiapronks Jüri Tamm kergejõustiku raskest jälgimisest tribüünil

“Vaata, Aivar Pohlaku tugevus seisneb selles, et tal on visioon. Selle vastu ei saa mitte keegi. Pole niisugust visiooni ei suusatamises, korvpallis ega kergejõustikus. Meil pole visiooniga spordijuhte. See on probleem, sõbrad.” Juhan Parts “Peale keskööd võtsin viimase seaprae, väikese kapsa ja kartuli ning hommikul tuli jõuluvorst veel peale!” Joel Lindpere võiduretsept: esimesel jõulupühal võideti koos Raio Piirojaga spordikuulsuste sporditurniir “Mingi võõras number helistas mulle eile kolm korda. Arvasin, et keegi tahab mulle mingit asja pähe määrida, aga see oli hoopis Miko (koondise mänedžer Miko Pupart – toim.), kes ütles, et treener kutsub mind Abu Dhabisse.” Hindrek Ojamaa sai A-koondise kutse “Kolm aastat tagasi hakkasin mõistma, et see (jalgpallikarjäär – toim.) mul väga kaua ei kesta. Kütus hakkas juba siis vaikselt otsa saama.” Karl-Eerik Luigend lõpetab 22aastaselt karjääri, kuigi just selle nimel jättis ta pooleli kooli

Välismaalaste klubi esindaja: me pole Harlem Globetrotters! Mis on ühist legendaarsel ansamblil The Beatles ja Eesti jalgpalli IV liigal? Ajuragina taustal võib praegu vastata, et mitte kui midagi. Paari kuu pärast tuleb mälumängusedelile kirjutada aga hoopis teistsugune vastus. Nimelt on uuest hooajast IV liigas pallima hakkava Rumori Calcio vimpli autor Tallinnas elav vabakutseline disainer Barry Linton, kes on aja jooksul töötanud välja erisugust menubändi ametlikku nänni! Mullusel hooajal tiimi rahvaliigas esindanud Linton, kes tänavustel meistrivõistlustel ei osale, pole ainuke välismaalane, kes Calcio särki kandnud. Tõele näkku vaadates koosneb sats suuremas osas just võõrpalluritest. Meeskonna ridades on hetkel mehi nii Egiptusest, Poolast, Itaaliast, Palestiinast, Hollandist, Inglismaalt kui Gruusiast. Klubi üks eestvedajatest ning treener itaallane Angelo Palmeri sõnab, et mitmekesisusest hoolimata on tiimi sisekliima hea. Eesti meistrivõistluste debüüthooajale minnakse sellegipoolest vastu ujedalt. “Me oleme väga tagasihoidlikud,” tõdeb Palmeri. “Kui me läheme platsile, siis me peame mõistma, et vastased on Eesti madalamates liigades juba aastaid mänginud. Oleks hullumeelne öelda, et me läheme väljakule ja võidame kohe neljanda liiga! Catenaccio on Itaalia identiteedi osa ja tõenäoline on, et seda vähemalt alguses ka harrastame, kuigi me plaanime ka rünnata.” Tiimi jagub hulganisti IT-töötajaid, kuid uuel hooajal esindavad teiste seas meeskonda ka kokk, restoraniomanik ning arst. Peas passiv eelarvamus aitab ette kujutada, et kõik välismaalased on triblavad pallivõlurid. Kuidas on lood Rumori Calcios? “Meil on küll nii kiireid kui tehnilisi jalgpallureid,” pajatab Palmeri, “aga kõige tähtsam on see, et inimene oleks asjast huvitatud ja mängiks kirega, siis pole tehnilised omadused isegi nii tähtsad. Me pole mingisugune Harlem Globetrotters, vaid täiesti tavaline tiim nagu iga teinegi.” 2014. aastal oma esimese mängu pidanud Rumori Calcio inspiratsiooniallikaks on Lätis elavate välismaalaste loodud Riga United FC, 2007. aastal alguse saanud klubil on nüüdseks oma noortesüsteem ning nende Läti kõrgliigas mängiva naiskonna poolkaitsja Ieva Bidermane valiti mullu lõunanaabrite parimaks naisjalgpalluriks! Lisaindu rahvaliigast IV liigasse seiklemiseks sai Rumori Calcio aga tänu möödunud aasta Evald Tipneri karikavõistluste esimesele ringile. Napp 2 : 3 kaotus IV liiga tiimile Pärnu JK Poseidon Nirvaanale oli piisav ajend, et sellest aastast meistrivõistlusi mekkida. Kusjuures, samas matšis sai oma debüütmängu Eestis kirja Elevandiluurannikult pärit, kuid Armeenia passiga Yao Silven Kuassi ehk lihtsamalt Silvio, kes juba juulis siirdus tänavuseks aastaks Premium liigasse tõusnud Rakvere JK Tarva ridadesse. Rahvaliiga klubist püramiidi tippu!

SIIM KERA

“Üpris tihe kava. Fulhamis nii palju koosolekuid ei peeta, nädalas äkki üks on.” Mattias Käit B-koondise treeninglaagri kohta “Pole liig väita, et too mäng muutis maailma jalgpalli.” Eesti Jalgpalli Liidu infojuht Mihkel Uiboleht Eesti–Bulgaaria kihlveopettuse tõttu tühistatud mängust “Mis iganes ka ei juhtu, vähemalt olen saanud väga-väga heal tasemel trenne teha. See on juba väga kõva sõna.” Tarmo Kink testimisest Seinajoe JK-s

JALKA VEEBRUAR 2016

Vastasele üritab hirmu naha vahele ajada itaallane Yary Ribero (paremal).

Foto: Helen Kauksi

lood & tsitaadid

nii nad

ütlesid “Peatreeneri karjäärist meenub üks kord, kui pidin mängijatele juhiseid edasi andma abitreeneri kaudu, sest hääl oli nii ära.” Marko Kristal karjumisest treeneriametis “Professionaalne jalgpallur ei tohiks endale poole trenni pealt lahkumist lubada, aga meil seda juhtus. Näiteks ei oldud rahul mõne noorema mängija tegevusega ja jalutati platsilt lihtsalt minema.” Vladimir Voskoboinikov Nõmme Kalju sisepingetest Sander Puri kunstnik Eeva Käsperi tehtud Hõbepalliga õllerestoranis Beergarden.

Foto: Lembit Peegel

Hõbepall Sander Purile Eesti Jalgpalliajakirjanike Klubi (EJAK) valis 21. korda Eesti koondise eest löödud ilusaimat väravat ning 2015. aasta tosina tabamuse seast andsid 24 hääletanu punktid esikoha Sander Purile. Ta on 13. Eesti jalgpallur, kes selle auhinna võitnud. Varasemast on neli Hõbepalli kamina peal reas Konstantin Vassiljevil, kolm Martin Reimil ja Indrek Zelinskil ning kaks Andres Operil. Sealjuures on vaid Zelinski (2003) ning Tarmo Neemelo (2006) löönud kauneima kolli peaga. Hõbepall on löödud 16 erineva riigi võrku: kolm korda Andorrale ja Fääri saartele ning kaks korda Hollandile. Ära on märgistatud ka Sloveenia, Leedu, Hongkong, Moldova, Liechtenstein, Slovakkia, Türgi, Armeenia, Serbia, PõhjaIirimaa, Poola, Tadžikistan ning värskelt St. Kitts ja Nevis. Väljastpoolt trahvikasti on hõbedase palli vastase puuri saatnud Teet Allas (2002), Tarmo Kink (2010) ja Kostja Vassiljev (2011, 2012). Siim Luts (2013) lõi auhinnavärava karistusala piirilt: tugijalg oli kastist väljas, kuid löögiliigutus ja viimane kontakt palliga ulatus karistusala sisse. Vaid Vassiljev on Hõbepalli teeninud karistuslöögi eest (2012). Alljärgnevalt Hõbepalli tulemused: skoorija nimele järgneb mäng ja selles löödud värav ning kogutud punktid, sulgudes on saadud esikoha arv. 1. Sander Puri EST–SKN 3 : 0 100 (13) 2. Konstantin Vassiljev EST–LIT 1 : 0 80 (6) 3. Konstantin Vassiljev EST–ISL 1 : 1 67 (3) 4. Maksim Gussev EST–GEO 3 : 0 39 5. Artur Pikk EST–GEO 2 : 0 27 (1) 6. Ats Purje EST–GEO 1 : 0 20 (1) 7. Konstantin Vassiljev EST–SKN 2 : 0 8 8. Ats Purje FIN–EST 0 : 2 7 9. Sergei Zenjov EST–SMR 2 : 0 6 10. Sergei Zenjov EST–SMR 1 : 0 5 11. Ats Purje FIN–EST 0 : 1 1 12. Ilja Antonov EST–SKN 1 : 0 0 Senised Hõbepalli võitjad 1995 Martin Reim 1996 Argo Arbeiter 1997 Martin Reim 1998 Sergei Terehhov 1999 Martin Reim 2000 Indrek Zelinski 2001 Andres Oper 2002 Teet Allas 2003 Indrek Zelinski 2004 Kristen Viikmäe

INDREK MARJAMAA

2005 Andres Oper 2006 Tarmo Neemelo 2007 Indrek Zelinski 2008 Vjatšeslav Zahovaiko 2009 Konstantin Vassiljev 2010 Tarmo Kink 2011 Konstantin Vassiljev 2012 Konstantin Vassiljev 2013 Konstantin Vassiljev 2014 Siim Luts 2015 Sander Puri

Hõbepalli valimist toetasid:

“Võtame ette mingi probleemi, näiteks mängija kaotas korduvalt mängus palli. Juhime tähelepanu sisekõnele, mis tol hetkel peast läbi käis. Kui see sisekõne oli negatiivne ja hakkas süstima ebakindlust, siis tuleb öelda teadlikult stopp ja asendada see positiivse sisekõnega. Sisekõne peab olema konstruktiivne ja keskenduma sellele, mida mängija peaks järgmine kord paremini tegema.” Norbert Hurt psühholoogilisest tehnikast “Ma saan aru, et muinasjutt lõppeb kunagi, aga praegu tahan motiveerida mängijaid mitte kaotama.” 16 aastat tagasi Sergei Ratnikovi käe all Eesti meistriks tulnud Levadia ei kaotanud mängugi “Reaalsus on see, et saan peagi 32.” Nõmme Kalju loobus Alo Bärengrubi teenetest ja mees ise jalgpallist “Jalgpall on selles mõttes tore asi, et räägitakse ühte juttu, aga enne, kui allkirjad paberil, pole miski kindel.” Ken Kallaste klubivahetusest “Annan endast kõik, et klubi aidata ja tagasi koondisse pääseda.” Tallinna Infonetti siirdunud Dmitri Kruglov “Kui sul mõistust on, mängid tippmeeskonnas! Aga ma ei tea, kuhu ta oma mõistuse unustas, ilmselt mõnele diskole.” Nõmme Kalju treener Fredo Getulio Aurelio Felipe Nunesist ja Eestist kui hüppelauast “Lähen (väljakule – toim.) sooviga mänge lahendada. Tunnen, et see annab mulle jõudu juurde. Mul pole raske otsuseid teha, vastupidi, see meeldib mulle. Annan endale aru: kui mina ei tee, kes siis veel?” Konstantin Vassiljev “Varem küsis abikaasa pärast kaotatud mänge, et kas ta läheb võtab hotellitoa ja on ühe päeva ära. Võtsin vahel jalgpalli liiga palju koju kaasa.” Ragnar Klavani elus on palju muutunud pärast laste sündi

2016 VEEBRUAR JALKA

kera komm

TALLINN VÕIDAB EHK AASTALÕPUTURNIIRI STATISTIKAPOMM

SIIM KERA

a ei mäleta, millal ma esimest korda aastalõputurniiril käisin, aga vististi oli ajaks nullindate alguspaik. Ma olin väga elevil, sest oli jalgpall ja oli Tallinn. Pealegi tundus see eriline võistlus, toona oli veel aeg, kui detsembriks tuli lumi maha, ja kuigi palli sai ka valges vatis kõksitud, ei osanud sel aastaajal üks maapoiss võistlusest küll unistada. Aga aastalõputurniiril ikka sai mängida ning Eesti parimatega mõõtu võtta! Või noh, teised said. Jõudnud 275 kilomeetrit pärast starti Kilulinna, istusin ma terve maakoolide turniiri pingil ja sõitsin hiljem sama targalt tagasi. See ei ole eriti lustlik mälestus. Mõni aasta tagasi sain ma Soccerneti korraldatud fänniturniiril siiski kauaoodatud debüüdi teha, jagades rohkelt valesööte nagu misjonär trepikojas jumalasõna. Eksida on igatahes toredam, kui väikeste silmadega poordi tagant piiluda. Mulle meeldib aastalõputurniir. Nagu hiiglaslik jalkamaailm oleks väikesesse kappi topitud.

JALKA VEEBRUAR 2016

Röögivad treenerid ja röögivad võsukesi toetama tulnud vanemad. Röögivad ka mängijad, sest kohtunikud ei tea ju ööd ega mütsi. Kõik on nii nagu suvel. Ainult et talvel. Seekordsel 176 tundi mänguminuteid pakkunud ligi 5000 osavõtjaga turniiril jäi silma, et Tallinna tiimide vastu on konkurentidel keeruline püssirohtu leida. Eks see ole igati loogiline ka, et just nemad turniiril rokivad. On ju Harjumaal kõige rohkem vutiharrastajaid (8005, 42,3% kogu jalgpalliperest) ning kohalikel tiimidel on Kalevi spordihalli jõuda märksa kergem kui näiteks Hiiumaal asuva Külaküla küla elanikel, kui nad peaks otsustama tiimi moodustada. Kui sõumängud kõrvale jätta, toimus viimatisel turniiril 25 võistlust. Tallinna klubid võitsid neist 13, Tartumaale jäi kolm triumfi, kahe võiduga sõitsid koju Pärnumaa, Harjumaa ning Ida-Virumaa. Valgamaa, Saaremaa ja Võrumaa leppisid ühe võitjakarikaga.

rist võitnud 80 ehk 52,3%. Järgnevad Harjumaa 15 (9,8%) ning Tartumaa 14 (9,2%) esikohaga. Neljandale kohale platseerub kümne tiitliga Pärnu, pärast Ida-Virumaad (9) saabub aga suurem hüpe. Alates kuuendast kohast on seis säärane: Järvamaa (4), Valgamaa (3), Saaremaa (3), Lääne-Virumaa (3), Läänemaa (3), Viljandimaa (3), Võrumaa (2), Raplamaa (1) ning Põlvamaa (1). Võit on kord jõudnud ka kohtunikevõistkonna KüKK ning Eesti U15 koondise õuele, kuid kumbagi ei tihka kindlasse maakonda paigutada. See tähendab ainult üht, viimase kuue aasta jooksul on ainsana võidurõõmu maitsmata jätnud Jõgevamaa ning Hiiumaa. Maakonna koht harrastajate arvu edetabelis ning aastalõputurniiri kokkuvõttes üldjoontes ei erine. Kõige priskemat hüpet üle oma varju teeb Läänemaa, kes pallurite arvu järgi on 14. maakond (258 huvilist), kuid kes eespool mainitud turniiritabelis jagab 6.–10. kohta. Kütet on lisada Jõgevamaal, kellele pole viimase kuue aasta jooksul võitu jagunud, HIIGLANE KAPIS kuid kes platseerub harrasMulle meeldib aastalõputurniir. Nagu tajate tabelis 312 inimesega hiiglaslik jalkamaailm oleks väikesesse 12. kohal. Aga aitab lõpetuseks kappi topitud. numbritest. Mõnusalt üllatas rahvaliiga turniir, Numbritenäljas ning teadmatuses, kus kohati paistis osavamaid mehigi miks mul seda üldse vaja teada ning kas kui IV või III liiga võistlustel. Eks see sellest ka midagi järeldada saab, vaatasin ütleb üht-teist kaunist vuti kandepinna üle, kuidas on paiknenud selle kümnendi kohta, kui nii mõnigi kunagi esiliigas ehk viimase kuue aasta aastalõputurniiri pallinud sportlane sellisel turniiril tšempionite geograafia. Pealinna sporttrikitab. Samas poetan pisara, mõeldes lastele ei saa keegi vastu, kõige kehvemini kõigile õllekõhuga mitte kunagi trennis läks neil 2013. aastal, kui triumfeeriti käinud jalgpallihuvilistele. Eestimaa vaid 46,1% turniiridel, sellest aasta täitub tasapisi vutiharidusega inimesvarem oli neile aga kõige edukam, siis tega ning ilmselt ei lähe palju aega, kui tikkus võiduprotsent 57,7% ligi. Kokku elupõlistel amatööridel on suvel A- või on tallinlased viimase viie aasta jooksul B-tasandi asemel vaja mõnda alfabeedi peetud 153st aastalõputurniiri turniitahaotsa kuuluvat rahvaliigat.

AASTA ESIMENE KODUMÄNG!

EESTI . NORRA

24. MÄRTS 2016

AMETLIK MAAVÕISTLUS A. Le Coq Arena

Staadion avatakse kell 17:00. Avavile kell 19:00. Pääsmed eelmüügis Piletilevis. PEATOETAJA

TOETAJAD

SUURTOETAJAD

MEEDIAPARTNERID

1-teist mõtet

TRAHVIRÜNNAK?

MIKS MITTE! N

äib, et jalgpall ei pääse tehnoloogia abist ja muutused reeglite vallas on aja küsimus. Olen seetõttu aeg-ajalt mõelnud, miks pole paljud muutuste pooldajad kordagi tõsisemal häälel üles tõstnud hoopis lihtsamaid mängu moderniseerimise võimalusi. Näiteks penaltite asemel trahvirünnakute ehk bullitite sisseseadmist. Nagu jää- ja saalihokis. Seda enam, et trahvirünnakuid on väga edukalt praktiseeritud üle suure lombi, kus need olid penaltite asemel kasutuses Põhja-Ameerika profiliigas NASL, kus käisid ala propageerimas ja raha teenimas ka kõige suuremad: Pele, Johan Cruyff, Franz Beckenbauer jt. Reegel oli väga lihtne: trahvirünnaku sooritajal oli 35 jardi (32 meetri) kauguselt väravast aega viis sekundit, et liikuda värava poole ja sooritada pealelöök. Väga vaatemänguline ja väga lähedane reaalsele mänguolukorrale! Lisaks tõuseb siin tavalisest penaltilöögist enam esile mängija meisterlikkus ning väravavahil on suurem võimalus kui 11 meetri karistuslöögi puhul. Jah, me oleme penaltiga harjunud, aga väga paljudel juhtudel on tegemist ebaproportsionaalselt suure karistusega.

JALKA VEEBRUAR 2016

Ikka võime küsida: kui paljudel juhtudel oleks värav löödud, kui mängijat poleks trahvikastis määrustevastaselt takistatud? Sageli on penaltid õigesti määratud, aga iga vaataja taipab, et kui saatuslikku viga poleks tehtud, poleks ründava poole pallurid selles olukorras suure tõenäosusega väravat saavutanud. Seega oleks bullit hulga õiglasem karistus: ründav pool ei saaks lüüa surnud palli ainult 11 meetri pealt, vaid tal peaks olema võistkonnas mängija, kes suudaks palliga värava poole liikudes realiseerida üks ühele olukorra puurivahiga. Samas on ka vastupidiseid olukordi: vahel rikutakse ilmselge võimalus väravat lüüa ja siis on penalti saamine

MÄNGUJÄRGSETE PENALTITE ASEMEL

Trahvirünnakute puhul tõuseks juhuslikkuse asemel hulga rohkem esile mängijate meisterlikkus ja võit kuuluks suurema tõenäosusega paremale võistkonnale.

justkui karistus: kui palli võrkulöök peaks ebaõnnestuma, poleks see mängu loogika järgi õiglane. Trahvirünnak oleks ka sel juhul lahendus! Seda juhul, kui kohtunikul oleks õigus määrata vastavalt olukorrale kas penalti või trahvirünnak. Olukorras, kus viga oli väga ilmne ja võeti ära selge väravalöömise võimalus, määraks kohtunik penalti. Situatsioonis, kus määruste järgi pidi küll penalti vilistama, kuid ilma veata olnuks ründaval poolel raske skoorida, määraks vilemees trahvirünnaku. Viimase kasuks võiks ta otsustada ka siis, kui ta kahtleb.

MM-finaal otsustatakse bullitite abil! Trahvirünnakud tooksid kindlasti mängu elevust, kusjuures nende suur pluss oleks jalgpallipärasus. Eriti huvitavad oleksid mängujärgsed bullitid! MMvõistluste playoff’ide puhul kurdetakse sageli ja õigusega, et need on ehtsad loteriid. 11 meetri karistuslöökide puhul nii ongi. Trahvirünnakute puhul tõuseks juhuslikkuse asemel hulga rohkem esile mängijate meisterlikkus ja võit kuuluks suurema tõenäosusega paremale võistkonnale. Üpris mage oli 1994. aasta

1-teist mõtet

Viigi puhul otsustagu nurgalöökide arv!

On suur vahe, kas Cristiano Ronaldo sooritab penaltilöögi või trahvirünnaku. Kumba me näha eelistaksime? Foto: Scanpix

kuiva 0 : 0 viigiga lõppenud MM-finaali järel vaadata, kuidas brasiillased ja itaallased asusid penalteid lööma. Hoopis teine tera olnuks vaadata, kuidas nad selgitavad võitja trahvirünnakute abil! Trahvirünnakute miinuseks juhul, kui penaltid hoopis kaotada, oleks löödud väravate vähenemine. Teiseks peaks arvestama pisut suurema ajakuluga: nende sooritamine võtab veidi kauem aega kui penaltilöök. Kui bulliteid rakendada koos penaltitega (rikkumise astme järgi), võib suureneda kohtunike poolt fikseeritud rikkumiste arv trahvikastis, mis ühest küljest aitaks skoore suurendada, kuid teisalt hakataks vigu rohkem välja meelitama. Kui selle vastu püüda rohtu leida kollaste kaartidega, näeme tõenäoliselt senisest rohkem kahe kollase kaardiga eemaldamisi (ma ei arva, et sukeldumise eest tingimata kaks kollast teenitakse), mis rikuks mängu. Selleks, et trahvirünnakud kui odavamat sorti karistus ei ahvatleks mängijaid neid välja meelitama ega rikuks sellega mängu ja selle rütmi, peaks reeglid selgelt sätestama: bullitite lisandumine ei tähenda, et kohtunikud hakkavad 16-kastis rohkem

vigu vilistama; vigade vilistamise kriteeriumid jäävad samaks, kuid kohtunikel on võimalus määratavaid karistusi eristada vea suuruse järgi trahvikastis. Ega ma oma juttu tegelikult liiga tõsiselt võta. Jalgpalli reeglite muutmise suhtes olen konservatiiv. Elu meie ümber on äraarvamatu ja ebakindel nii poliitiliselt, sotsiaalselt, majanduslikult, rahvuskultuuriliselt kui keskkondlikult. Jalgpall on üle ilma üks väheseid peaaegu muutumatuid suurusi, mis pole pidanud end alandlikult painutama televisiooni nõudmiste alla ega silmapaistvalt lõivu maksma meelelahutuse reeglitele. Ta on iganädalane pidepunkt miljonitele inimestele, kes elavad ja hingavad samas rütmis oma lemmiksatsiga. See pidepunkt on seda kindlam, mida vähem teha muudatusi jalgpallireeglites ja mida rohkem säilitada selle kuningliku spordiala nägu. Ka trahvirünnakute sisseviimine lõhuks enam kui poolteist sajandit kestnud penaltitraditsiooni, jalgpallilt võetaks ära midagi talle igiomast. Aga see oleks jalgpallipärasem muudatus kui videokohtunike rakendamine, mis tõmbaks jämeda joone tippjalgpalli ja

1968.–1984. aastani eksisteerinud NASLis kasutati FIFA loal aastatel 1973–1981 teistsugust suluseisureeglit: seda ei fikseeritud mitte keskjoonelt, vaid 35 jardi (32 meetri) kauguselt väravast. Ameeriklaste arvates tappis suluseis mängu ja kuna FIFA oli huvitatud jalgpalli veeremisest selles hiigelriigis, tehti jänkidele erand. USA vutiajakirjanik Paul Gardner, kes esineb sageli ideedega reeglite muutmise kohta, on ette pannud (World Soccer oktoober/2010, lk 14–15), et viigilise tulemuse korral võiks võitja selgitada nurgalöökide arvu põhjal. Tema sõnul soosib see ründavat jalgpalli ning suurem nurgalöökide arv näitab aktiivsemat ründetegevust. Gardneri sõnul on suureks plussiks, et selle näitaja rakendamisel ei pea muutma mängureegleid. Ta usub, et see välistab kaitsetaktika ja suurendab skoore. Eelviimane argument on naiivne. Jalgpallis jäävad alati püsima ebavõrdsed vastasseisud, mis tähendab, et nõrgemale poolele on kaitsetaktika sageli pealesurutud ja ainus mõeldav taktika üldse. Peale selle mitmekesistab kaitsetaktika mängu. Selles on üks mängu võludest, et nõrgemal on võimalik targa kaitsetaktikaga kõvemale vastu saada ning tugevam peab oma paremuse maksma panema ka siis, kui vastased on bussi trahvikasti parkinud. Paremus tuleb maksma panna väljakul, mitte vastaste taktikat kritiseerides.

madalamate liigade vuti vahele, kus tipptehnoloogiat kasutama ei hakataks. Trahvirünnak tooks siiski elevust, videokohtunike tulek muudaks selle inimliku ja inimlikest vigadest võluvalt kubiseva mängu hingetumaks.

INDREK SCHWEDE JALKA peatoimetaja 2016 VEEBRUAR JALKA

jalgpall & haridus

Arte gümnaasiumi jalgpalliklass soosib vutti ja tagab hea hariduse Kui auahne noore jalgpalluri unistused ei peaks siiski täituma, on hea, kui tal on varuks korralik keskharidus. Just seda pakub koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga Arte gümnaasium. Samas saavad noored süvendatud jalgpalliõpetust, mis võimaldab neil leida armastatud alal peale mängimise ka muid tegevusi. INDREK SCHWEDE

“A

rte gümnaasiumi jalgpalliklassil on kaks eesmärki: sport ja jalgpallurile hariduse andmine,” selgitab Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) peadirektor Tõnu Sirel. “Et tippjalgpallur, kes tahab pühen-

JALKA VEEBRUAR 2016

duda jalgpallile, ei peaks tooma ohvrit haridusele. Jalgpalliklassis õppimine peaks tagama tavaainete eduka läbimise ja konkurentsivõimelise keskhariduse saamise.” Sireli sõnul on jalgpalliklassis olnud

medalitega lõpetajaid, mis tõestab, et noored pole õppeedukuses kaotanud. Arte gümnaasium on hea valik ka seepärast, et sellest koolist on pärit legendaarse Lõvide poistemeeskonna tuumik, sealhulgas kooli kuldmedali-

jalgpall & haridus

Arte gümnaasiumi jalgpalliklass 2013. aastal.

ga lõpetanud Mart Poom. Varem tegi jalgpalliliit koostööd Tallinna ühisgümnaasiumiga. “Oleme aja jooksul õppinud ja oskame nüüd paremini koormust doseerida,” räägib Tõnu Sirel. “Esimene lend oli väsinud koolist, jalgpallist ja treeningutest, sest nad läksid hommikul kodunt välja kell seitse ja jõudsid õhtul tagasi kaheksa-üheksa ajal. Seda oli liiga palju. Oleme koolipäeva lühendanud valikainete abil, kusjuures õhtused treeningud lähevad arvesse vabaainetena. Noorte kohustused peaks lõppema kella kuue-seitsme ajal, et neil jääks aega ka hobideks.” EJLi tehnilise direktori Janno Kivisilla sõnul pole hommikused treeningud (vaata lisalugu lk 18) noortekoondiste treeneritega klassikalist iseloomu. Eelkõige arendavad kaks poiste- ja üks tüdrukutegrupp individuaalset meisterlikkust olenevalt oma positsioonist väljakul ja konkreetsest mängusituatsioonist. Põhitreening on õhtuti oma klubis ja hommikused treeningud ei tohi segada õhtuseid. Praeguste õpilaste seas on nii noortekoondise liikmeid kui

ka neid, kel ambitsiooni sellele tasemele jõuda. “Tahame samm-sammult üle minna uuele kontseptsioonile,” tutvustab Janno Kivisild jalgpalliliidu plaane. “Meil on hästi toimivaid klubisid, kel on oma visioon sellest, kuidas noormängijaid kasvatada. Tegemist on valdavalt meie Tallinna suurklubidega, aga ka Tartul on oma tee ja nägu. Nad on võimelised oma korraliku noor-

TÕNU SIREL

Tippjalgpallur, kes tahab pühenduda jalgpallile, ei peaks tooma ohvrit haridusele. tetöö ära realiseerima Eesti mõistes tippjalgpallis. Seetõttu hakkame meie pöörama tähelepanu väiksematele klubidele, kus vastavat noortetöö struktuuri pole: kus pole kõik vanuseklassid kaetud, kus pole ühtlast treeningutaset. Ometi on nendest klubidest välja

kasvanud häid jalgpallureid. Arte gümnaasiumi uue kontseptsiooni järgi üritame üles leida võimekad noored väiksematest kohtadest ja anda neile võimaluse. Sel juhul ei piirduks nende praktiline jalgpallitegevus enam kahe hommikuse korraga nädalas, vaid nad hakkaksid meie noortekoondiste treenerite juhendamisel harjutama esmaspäevast neljapäevani. Reedel pärast koolipäeva lõppu naaseb noor oma koduklubisse, treenib ja nädalavahetusel kaitseb oma päris meeskonna värve. Selline noor viib jalgpalliklassi kogemuse, teadmise ja suhtumise koduklubisse.” Tõnu Sirel lisab, et suuremad klubid võiksid ise hakata tegema jalgpalliklasse. Jalgpalliliit tagaks tingimused nendele, kes on väikestest klubidest.

Rauno Sappinen – jalgpalliklassi vilistlane Üheks nimekamaks Arte gümnaasiumi jalgpalliklassi lõpetajaks on Eesti meister ja koondislane Rauno Sappinen, kes õppis Arte gümnaasiumiosas aastatel 2012–2015. Sappinen otsustas Arte 2016 VEEBRUAR JALKA

Jalgpalliklassi seni üks tuntumaid lõpetajaid on Rauno Sappinen.

Foto: Lembit Peegel

gümnaasiumi kasuks just õppimise pärast. “Põhikooli lõpp oli käes ja pidin otsustama, mida edasi teen,” räägib Tallinna Flora ründaja. “Olin koolist jalgpalli pärast palju puudunud ja see oli probleem. Arte gümnaasiumis sain aga kaks asja kokku viia, sest õpetajad tulid vastu rohkem, kui see mujal oleks olnud. See samm õigustas end sada protsenti.” Sappinen ütleb, et kõik lisaained olid vajalikud ja põnevad, sest avardasid silmaringi ja aitasid jalgpalli näha uute nurkade alt. Kui teda provotseerida küsimusega, kas liiga palju erinevaid teadmisi ei tekita liiga palju küsimusi ning sedaviisi kõhklusi, mis pärsib sportlase otsustavust, tuleb kiire vastus: “Igaüks peab leidma need meetodid, mis toimivad ja sobivad ning ta heaks jalgpalluriks teevad. Kui minna äärmustesse, siis tekivad probleemid. Tippspordis on sedavõrd tihe päevagraafik, et õnneks ei jõuagi tähtsusetute asjadega tegeleda.” Tõnu Sirel rõhutab Arte gümnaasiumis pakutava hariduslikku poolt, sest keegi ei saa anda garantiid, et ambitsioonikas ja talendikas nooruk jõuab tippjalgpalli ja hakkab profina elatist teenima. Küll aga pakuvad teoreetilised lisaained (vaata lisalugu lk 18) võimaluse jääda tulevikus jalgpalliga seotuks kohtuniku, treeneri või mõne muu tegevuse kaudu. “Arte gümnaasium annab võimaluse leida end jalgpalliga suhestumas mitmel erineval moel,” räägib Sirel. “Isegi kui ta tulevikus valib hoopis teise tegevusala, oleme saanud talle pakkuda korralikku keskharidust. Meile on oluline, et me ei petaks noori, kes loodavad saada jalgpalluriks: kui see neil ei õnnestu, on neil haridus olemas ja kõik muud teed lahti.”

JALGPALLIKLASSI AINED Jalgpalliklassid on Arte gümnaasiumis neljandat aastat. Hetkel on õpilasi 43: 10. klassis on 12, 11. klassis 15 ja 12. klassis 16 õpilast. Lisaks tavapärastele ainetele saavad nad nii praktilisi kui teoreetilisi teadmisi oma lemmikalast. Kaks korda nädalas toimuvad jalgpalliliidu sisehallis hommikused treeningud Eesti noortekoondiste treenerite juhendamisel. Treeneriteks on Marko Pärnpuu, Jan Harend, tüdrukutel Eneli Vals. Kord nädalas toimub topelttund “Spordikultuur ja eetika”, mida viivad läbi Aivar Pohlak, Mihkel Uiboleht, Karel Voolaid, Janno Kivisild ja Indrek Schwede. Kord nädalas toimuvad ka kohtunikukoolituse (Hannes Kaasik), toitumise ja tervisliku treeningu (Martin Kiho, Katrin Kaarna) ning treenerikoolituse (Jan Harend) topelttunnid. Janno Kivisild on üks, kes õpetab jalgpalliklassis.

JALKA VEEBRUAR 2016

TÄ IU S L I K

TÄHELEPANU! TEGEMIST ON ALKOHOLIGA. ALKOHOL VÕIB KAHJUSTADA TEIE TERVIST.

eegel

mängija luubi all

Andre Järva

Foto: Lembit Peegel

Nõmme Kalju FC ründemängijale Andre Järvale (19) oli möödunud hooaeg magus – ta sai kirja oma esimesed Premium liiga väravad ning tegi debüüdi nii B- kui U21 koondises. Noormehe head ja vead toovad lugejateni tema pikaaegne treener Aivar Tiidus ning Kalju abitreener Sergei Terehhov.

Aivar Tiidus: “Tema plahvatuslik kiirus on Eesti mõistes fenomenaalne.”

Väljakunägemine

Õhuvõitlus

Aivar Tiidus: Kuna on noor mängija, siis väljakunägemine on veel arengujärgus. Eks see tuleb aja ja kogemusega, peab veel arendama. Sergei Terehhov: Väljakunägemine on tal olemas. Võibolla oleks stabiilsust juurde vaja, aga see tuleb mänguajaga.

Aivar Tiidus: Pikkust on, teravust ka. Võib ka akrobaatlikus situatsioonis peamängu enda kasuks pöörata. Leiab endale kasulikud olukorrad, peaga mäng on suhteliselt hea. Sergei Terehhov: Peaga mängu kallal võiks tööd teha, aga kuna on viimasel ajal pigem ääres mänginud ja ise tsenderdusi andnud, siis ei oskagi nii palju hinnata.

Jõud Aivar Tiidus: Jõudu on noore mängija kohta küllaga. Noorteklassis ja U21s on keha valitsemine olnud väga hea ja jõuline, kuni U21ni hästi keha valitsenud ja palli katnud. Meesteklassis on see veel arengustaadiumis. Sergei Terehhov: Sellega on kõik korras. Juba praegu näeb mehe moodi välja ja suudab kontakti minna. Nooruse taha küll midagi ei jää.

Vastupidavus Aivar Tiidus: Vastupidavus on praegu tema kõige nõrgem külg, mastaapset tööd veel teha ei jõua, tööraadius on hetkeolukordade peale üles ehitatud. Sergei Terehhov: Ütleme, et see ei ole tal kõige tugevam külg. On plahvatuslik mängija, kes läheb kohalt kiirelt ära, siis vajab taastumist ja suudab seda uuesti teha. Tipuründes võibolla suudaks terve mängu vastu pidada, aga äärepoolikuna on tal 90 minutit suhteliselt raske kesta.

Sisu Aivar Tiidus: Sisu on väga hea, juba noorteklassides oli sihikindel. Tal on soov ebameeldivatest olukordadest hästi välja tulla. Niisama ta palli ei loovuta ja lahtist palli vastasele ei jäta. Sergei Terehhov: Ta on pidevalt olnud noortekoondistes üks põhitegijatest ja praegu on üleminekuperiood meestejalgpalli. Võtab aega, et sellega harjuda, aga kindlasti on sisu olemas.

Liikuvus

Kiirus Aivar Tiidus: Plahvatuslik kiirus, mis ründajale oluline, on tal väga hea. Pigem ongi selliste lühemate maade mees, olukorramängija. Tekib olukord ja tema teeb väga kiiresti õiged asjad ära. Pikem distants pole kõige tugevam. Sergei Terehhov: Üks tema tugevamaid külgi, vastupidavust võibolla nii palju ei ole, aga stardikiirus on väga hea.

Tehnika

Aivar Tiidus: Kui ründest lähtuda, on liikuvus hea. Liigub kaitsjate vahel ja leiab parima positsiooni, aga me räägime kitsast piirist, umbes 30 meetrit kastini ja kast. Kui vaja 60 või 80 meetrit tööd tagasi teha, siis jääb lahjaks, aga see on vastupidavusega seotud. Sergei Terehhov: Sellega on kõik okei, liigub ja sprindib. Vajab natuke aega taastumiseks ja siis uuesti. Liikuvus neli pluss või viis miinus.

Löök & sööt Aivar Tiidus: Söötu lükkab alati esimesel võimalusel, sellega probleemi ei ole. Standardolukordade löök pole võibolla kõige tugevam, aga kui peab vastast ennetama, on väga hea. Ütleme, et zlatanlikku tal on, kus ta jõuab kaitsjast ette, sirutab jala välja ja lahendab keerulise olukorra enda kasuks. Võib end lausa sõlme keerata, ikka lööb ära. Tipuründaja stiilis mängija, kui on vaja nõelata, siis see löök on tal hea. Puhtalt löögitehnika kallal tuleb veel tööd teha. Sergei Terehhov: Eks alati tahad paremat, aga sööt ja löök on tal neli pluss. Parem jalg on veidi parem, aga ei saa öelda, et vasak jalg oleks ainult kõndimiseks.

Aivar Tiidus: Tribling, petted ja kõik muu, mis ründajale olulised, on väga head. Suudab mõlema jala peal teha ning väga kitsal alal asju enda kasuks pöörata. Sergei Terehhov: Tehnikat ja kiirust tal on. Võibolla vahepeal triblab isegi liiga palju, meestejalgpallis tuleb Sündinud: 21.11.1996 kiiremini pallist lahti saada, aga ta Klubi: Nõmme Kalju FC armastab palliga olla ja mööda mänEndised klubid: Operi Jalgpallikool, SC Real, Tallinna FC Puuma, ITARMi akadeemia gida. Otseselt seda miinuseks ei saa (Itaalia), Tallinna FC Ararat TTÜ pidada ning eelmisel hooajal hakkas Treenerid: Uno Piir, Olev Reim, Aivar Tiidus, Erki Kesküla, Ruben Arutjunov, Sergei sellest aru saama, nüüd jookseb palTerehhov, Fredo Getulio Aurelio, Zaur Tšilingarašvili liga vähem.

JALKA VEEBRUAR 2016

persoon

Ketlin Saar P채rnu JK eest pallile valu andmas.

JALKA VEEBRUAR 2016

Foto: Lembit Peegel

persoon

Parim naisjuunior Ketlin Saar: olen perfektsionist Kool, jalgpall või mõlemad? Säärasel teelahkmel seisab ka viimasel kahel aastal Eesti parimaks naisjuunioriks valitud Ketlin Saar (18). Usin õpilane ja särav vutitalent jutustab Jalkale oma senisest karjäärist ning tulevikuplaanidest. SIIM KERA

“M

a juba ootasin seda puudused üritab ta alistada indiviKuigi Saar on just sellises vanuses, küsimust, tuli ära,” duaaltrenniga. Sellest hoolimata pole mil paljud vutiga lõpparve teevad, on ta purskab Pärnu JK vutinaine seadnud endale eesmärki, et ise veendunud, et jalgpall jääb tema ellu keskkaitsja Ketlin Saar naerma, kui temast peab kindlasti profijalgpallur edasi. pärin temalt kinnitust oma teadmisele, saama. Kõigepealt peab temast sirgu“Vaikselt tekib ikka väike tüdimus, et tema ja naiskonna peatreener Jüri ma väga hea sportlane ning alles siis kui on palju mänge ja terve suvi põhiSaar pole omavahel sugulased. “Kõik saab vaadata, kas ta on piisavalt hea, et mõtteliselt ühtegi puhkepäeva pole,” kogu aeg küsivad, alati Jüri käest ka võõrsil profileiba maitsta. Pärnu ühisarutleb 2006. aastast venna eeskujul küsitakse, peaks juba mingi nalja selle gümnaasiumi abiturient pole aga veel jalgpallitrenni jõudnud atleet endakohta mõtlema. Tundub loogiline, et suutnud otsustada, kuidas moodustada misi. “Puhkusel saad aga aru, et ilma me oleme sugulased, aga ei ole nii!” ülikooliharidusest ning jalgpallist eluselleta ei saa, tahaks palli kõksida ja Populaarse perekonnanimega Saar, terve kooslus, nii et kumbki üksteist trenni tulla. Eks inimesed teevad oma kel noorest east hoolimata kirjas juba segama ei hakkaks. valiku, B-klassis oli meil Eesti parim “Ma arvan, et jään Eestisse,” alustab neli Eesti meistritiitlit (!) ja üheksa sats, aga praegu on sellest alles jäänud 2014. aastal Leedu vastu oma koonkoondisemängu, on kahelt viimaainult paar inimest, ülejäänud on kõik selt jalgpalligalalt koju lõpetanud.” naasnud aasta naisjuu13aastasena esiliigas ELU ON HUVITAV niori autasuga. Mõlemad ja 14aastasena kõrgliitrofeed jälgivad riiulilt gas ristsed saanud Saar Iga aasta on rohkem mänge, rohkem igapäevaselt, kuidas neiu meenutab, et tüdrukuna mänguminuteid, kogu aeg on uued üritab absoluutselt kõiges naiste vastu võidelda polinimesed ja uued kohad. Kogu aeg on kiire paremaks saada. nud üldsegi hull. Alguses ja ei jõuagi tuleviku peale mõelda. “Õpin hästi palju, ma oli küll kartusvärin sees, ei ole tuupur, aga olen aga kui pall mängu löödi, hästi kohusetundlik, tundis nooruke keskkaitsja perfektsionist,” jutustab ta innuga, disedebüüdil 90 minutit kirja saanud end kui kala vees. kusjuures tsitaadi viimast sõna kasutab mängija. “Hariduse poolest on Tartu “Kui ma olin 14, siis ma isegi ei ta intervjuu jooksul korduvalt. “Pean etem, aga jalgpalli poolest Tallinn. mõelnud selle peale, et ma nii noor kõik selgeks saama, tahan õppida, taMind huvitavad rohkem loodusteaolen, minu jaoks polnud see oluline,” han, et oleks head tulemused nii koolis dused, ka meditsiin, aga seda õppima arutleb Saar, kes on üdini tänulik oma kui jalgpallis, olen üritanud kaht minna on väga aeganõudev ja keeruline, vanematele – nemad on tema vutiteeomavahel kombineerida, annan endast see võibolla mõjub halvasti ka jalgpalkonda alati sada protsenti toetanud. kõik. Praegu on mul jalg A-koondise lile. Valik on hästi keeruline ja kõik “Mõtlesin, et olen piisavalt hea, ja see ukse vahel ja tahtmine end arendada otsad on lahtised. Seni on kõik tulnud oli palju tähtsam kui vanus. Noorena on põhiline eesmärk.” järjepidevalt, iga aasta on midagi uut, naistega mängimine tuli mulle kõvasti Jalgpallurina peab ta oma nõrkas Pärnuga Meistrite liigas või Akasuks, just see, et sain sellises eas seal gimaks küljeks vastupidavust, just koondises, iga aasta on rohkem mänge, sees olla ja üritasin kõike järele teha, rahvusesinduse eest mängides sarohkem mänguminuteid, kogu aeg on see ongi ju kõige parem viis õppimitub Saarele ette neid mänge, kus on uued inimesed ja uued kohad. Kogu seks. Kordagi ei olnud tunnet, et ma ei tunda, et ta ei jõua terve kohtumise aeg on kiire ja ei jõuagi tuleviku peale saa hakkama, ju oli siis õige aeg.” vältel maksimaalselt pingutada. Oma mõelda.” 2016 VEEBRUAR JALKA

endine tippmängija Foto: Lembit Peegel

Aivar Anniste 2009. aastal Floraga Eesti karikat võitmas.

Aivar Anniste

juhib Tallinna populaarseimat baari Eesti jalgpallikoondises karjääri jooksul 45 mängu pidanud Aivar Anniste tegeleb edukalt valdkonnas, kus ta veel mõned aastad tagasi poleks end ettegi osanud kujutada. OLIVER LOMP

ndises Kinomajas Müürivahe tänaval asub kohvik-baar Sinilind. See on koht, kus käib pidutsemas linna kõige lahedam kontingent. Filmija kunstiinimesed, hipsterid ja niisama muhedad boheemlased. Tegelased, kes tahavad mõne klaasi teha ning lihtsalt head muusikat ja seltskonda nautida. Maikade ja pöidlajämeduste kuldkettidega jõmme, kes mäluauke ja konflikte 24

JALKA VEEBRUAR 2016

noolivad, Sinilinnust ei leia. Seda linna kõige lahedamat peopesa juhib äripartneri Kristel Eplikuga kahe peale endine Eesti jalgpallikoondislane Aivar Anniste. “Tegelikult ei osanud veel kümme või isegi viis aastat tagasi ette kujutada, et sellise äriga tegelema hakkan. Ma teadsin, et võin alati jalgpallikogemusi jagada, kuid baari pidada …” nendib endine sinisärk. “Aga ma olen õnnelik.

Oleme loonud koha, kus lahedatele inimestele meeldib käia.” Kõik sai alguse 2010. aasta lõpus, kui siis veel tegevjalgpallurina tegutsenud Annistel tuli koondisekaaslase Joel Lindpere ja veel paari sõbraga mõte teha midagi lahedat. Kellelgi sõpradest oli ammune unistus avada oma kohvikbaar. Nii oli asi otsustatud: järgmise aasta aprillis avas uksed samuti Müüri-

endine tippmängija vahel asuv Must Puudel. Kuna esimesel äril hakkas sisuliselt algusest peale edukalt minema – kontingent haakub vägagi varem kirjeldatud Sinilinnu omaga –, otsustati mõne aja pärast äri laiendada ja nii sai alguse Sinilind. Nüüdseks pole Annistel enam Musta Puudliga mingit seost peale vanade sõprade ning ta majandab ainult Sinilinnus. Kusjuures kuigi ta on koha omanik, on tema tööpäevad enam-vähem täispikad. “Ma ei ole tegelikult isegi sellist tüüpi, kellele meeldiks kuskil pilvepiiril vägesid juhatada. Mulle meeldib ise asja sees olla ja ma naudin seda,” rääkis Anniste. “Näiteks kevadel oli meil kohviku poolel (päeval tegutseb suupoolist pakkuv Sinilinnu kohvik – toim.) remont, mille – kui põrand välja jätta – tegime ise. Kui oled kõik ise teinud, tunned sellest veel rohkem rõõmu.”

Õpetlik ja põnev äri Musta Puudli aegadel oli äriajamine koos sinna kuuluva paberimajandusega Annistele täiesti tume maa. Kõike tuli ise avastada. Kui nad said kõnekeeles puudliks kutsutava koha üürilepingu sõlmitud, ilmnes ootamatusi. “Bürokraatia juba kord on nii, et pead käima ukselt uksele, et kõik joonde ajada,” meenutas Anniste. “Ühest kohast saadetakse teise ja siis jälle esimesse tagasi. Tahtsime Musta Puudli uksed avada, kuid selgus, et koht on küll äripinnana nimekirjas, kuid see on vaja ümber registreerida toitlustuskohaks,” meenutas ta. “Nii lükkus avamine kuu aega edasi, aga üüri maksime sel ajal ju ikka. Kuid nii see aeg kui kogu senine äriajamine on olnud igati õpetlik ja põnev.” 18. veebruaril 36. sünnipäeva tähistav Anniste pole aga oma esimest töökohta ehk jalgpalluriametit sugugi unustanud. Võimaluse korral mängib ta vutti alati, viimati FCF Tallinna Ülikooli ridades, millega võideti ka näiteks viimane aastalõputurniir esiliiga B tasandil. Peale selle sooritas ta äsja Eesti Jalgpalli Liidu treenerikoolitusel B-taseme ning annab oma panuse noortekoondiste abitreenerina. Anniste ei välista, et tulevikus tegeleb ta treeneriametiga veelgi tõsisemalt.

TEISTEST ROHKEM

“Kindlasti mängiksin edasi, selles ma ei kahtle,” ütles Anniste resoluutselt.

Jooksin vajadusel staadionil Õppis isegi Pelelt kasvõi üksi palliga ringi. Mulle lisas tohutut Tema jalgpalluritee algas tegelikult võrdlemisi hilja. Varem kolm aastat võrkpalmotivatsiooni teadmine, liga tegelenuna nägi ta ühel päeval Põltet teen lisatrenni, teen gümnaasiumi seinalt kuulutust, midagi teistest rohkem. Ega samaa kus kutsuti poisse jalgpallitrenni. Toona Ronaldod ja Messid pole ka 11aastane poiss otsustas ala proovida nii kaugele jõudnud vaid ning edasi on kõik juba ajalugu. regulaartrennidega. Treener Silvar Luht nägi tulevases

koondislases talenti ja sokutas poisi kiiresti Tartusse treenima, et areng seisma ei jääks. Jalgpalli tõsiselt kätte võtnuna ei piirdunud Anniste aga kunagi tavatreeningutega, vaid tegi alati ise lisa: “Jooksin vajadusel staadionil kasvõi üksi palliga ringi. Mulle lisas tohutut motivatsiooni teadmine, et teen lisatrenni, teen midagi teistest rohkem. Ega Ronaldod ja Messid pole ka nii kaugele jõudnud vaid regulaartrennidega.” Tohutult innustas teda ka Igor Fessunenko ja Alan Fontani raamat Foto: Lembit Peegel jalgpallikuningast Pelest. Seda ta lappas suure lugemishuvilisena kapsaks. Eriliselt on tal meeles üks lõik. “Kord vastas Pele küsimusele, miks tema üle puusa sooritatud löögid kunagi üle värava ei lenda, et tuhandeid kordi harjutades saad lihtsalt nii meisterlikuks,” tõi Anniste välja. Edasi kutsuti ta Tartust Tallinnasse, kus ta läks TSIKi ehk Tallinna spordiinternaatkooli (praegune Audentese spordigümnaasium – toim.), kus ootasid ees tulevased koondisekaaslased, näiteks Raio Piiroja ja Kert Haavistu. Õige pea avanes võimalus mängida noortekoondistes, kuni 28. novembril aastal 1997 jooksis ta esimest korda A-koondise eest väljakule – paariks minutiks Manilas peetud sõprusmängus Filipiinidega (Eesti võitis Marko Kristali väravast 1 : 0 – toim.). 45 mängus löödud kolm tabamust, mille ta lõi Kõrgõzstani, Leedu ja Uus-Meremaa vastu, pakkusid küll suurt rahulolu nagu väravad ikka, kuid suurimad emotsioonid on meeles siiski kohtumistest jalgpallimaailma vägevate vastu. Eriliselt on tal meeles kohtumised 2002. aasta MM-valiksarjast. Aasta on 2008 ja Aivar Anniste pallib TVMK eest. Medalite eest võidelnud “Portugali vastu Kadriorus klubi loobus paraku enne hooaja lõppu. “Tahaksin ilmselt tegeleda just noortega,” arvas endine keskpoolkaitsja. “Olen ise profielu elanud ning see nii väga ei köida. Noortele õpetusi jagades näed arengut rohkem ja nende emotsioon on ehedam.” Tegelikult on armastus mängu vastu nõnda suur, et kui karjääri ei tulnuks segama mõlema jala kulunud pöiakõhred, oleks ta siiani tippspordis.

2016 VEEBRUAR JALKA

Foto: Lembit Peegel

Põltsamaalt pärit Aivar Anniste jõudis mängida ka Flora vastu: pildil luurab teda karjääri alustav Henri Anier.

(03.09.2000, Eesti kaotas 1 : 3 – toim.) sain mees mehe vastu mängida Luis Figo vastu, kes valiti järgmisel aastal maailma parimaks jalgpalluriks. See oli ikka uskumatu, milleks ta võimeline oli. Täiesti teine maailm,” imetles Anniste. Kogemuse mõttes tõi ta eriliste kogemustena välja Lilleküla staadioni legendaarse avamängu Hollandiga (02.06.2001, Eesti kaotas 2 : 4 – toim.) ning Portugali jaoks lõpuks edasipääsu otsustanud kohtumise võõrsil (06.10.2001, Eesti kaotas 0 : 5 – toim.). “Hollandi vastu olin küll varumehe rollis ja platsile ei pääsenudki, kuid tunne oli võimas. Olime ju väga suurele võidule nii lähedal,” meenutas Anniste. “Mängida aga Portugaliga Benfica staadionil 80 000 pealtvaataja ees kohtumises, millest sõltub nende edasipääs, oli teistmoodi eriline. Sellist lärmi pole varem ega hiljem kuulnud. Tõeline katel.”

Mängis välismaal Anniste on üks neist koondislastest, kes mängijakarjääri jooksul ka välismaale sai. Esimese tretina pallis ta 2004. aastal Norra teises liigas Ullensaker / Kisa ILi eest. Sealt naasnuna oli ta kogemustega jalgpallur, kuid ilma agendita vabaagent ning siirdus paljudele ehk üllatuslikult Tartu Tammekasse, et noorele koosseisule kogemusi lisada. Aasta koduses sarjas mänginuna siirdus ta agendi abiga veel kaheks aastaks piiri taha – 2006. aasta hooajal mängis Norras Hönefoss 26

JALKA VEEBRUAR 2016

BKs ning järgmisel hooajal rootslaste Enköpings SKs. “Eks päris noore jalgpallurina unistasin muidugi Meistrite liigast, kuid mul on hea meel, et sain välismaa jalgpallielu ära proovida. Ja eriti hea meel on, et teenisin stabiilselt mänguaega,” rõõmustas Anniste tagantjärele viidates kaasatundvalt praegu Eesti jalgpallurite seas levivale tendentsile, et võõrsile minnes jäädakse pingile. “Võin kerge südamega öelda, et midagi kripeldama mul küll ei jää. Vaid see, et ilma vigastuseta võinuks ehk siiani mängida.” Nagu tippjalgpalligi, näiteks Meistrite liigat ja Premier League’i, jälgib Anniste igal võimalusel ka Premium liiga ja mõistagi rahvuskoondise mänge. Kuigi kodune meistrisari näitab publikunumbrite poolest järjest paremaid tulemusi, saab see jalgpallivastastelt ikka aeg-ajalt aasida. Anniste pole sellele probleemile tähelepanu pööranud, sest teab, et suuremate masside tõmbamiseks läheb lihtsalt natukene rohkem aega. “Ärme unusta, et nõukaajal polnud meil jalgpalli enam-vähem ollagi. Oli

ainult korvpall, mis tähendab, et tüüri juures olid (taasiseseisvumise algusest – toim.) pigem korvpallitaustaga inimesed. Jalgpall on nüüdseks tõusnud populaarseimaks spordialaks, mis tähendab, et jalgpallitaustaga inimesi jõuab rohkem nii staadionile kui ka “otsustajate” hulka,” märkis Anniste. A-koondise edusammude üle on Annistel samuti siiralt hea meel. 2012. aasta EM-valikturniiri aegu oli nii temal kui paljudel teistel eestlastel tunne, et sinisärkidele võiks vastu tulla ükskõik kes: alati oleks võimalus võita. “Tarmo Rüütlile sattus temale sobiv punt ja et ta ise on nõnda hea motivaator, tulid ka väga head tulemused,” kiitis Anniste, kellel jagus häid sõnu ka koondise praegusele juhendajale Magnus Pehrssonile. “Tal oli raske ülesanne, kuna paljud kogenud mängijad lahkusid, kuid tema töö on professionaalne. Tuleks veel ka vaid need väravad …” Sealsamas Sinilinnu kinosaalis, kus toimuvad lisaks pidudele ka kinoõhtud, muusikaviktoriinid ja muud kultuuriüritused, tekkis siinkirjutajal küsimus, kuidas loo peakangelane oskab selgitada seda, et on nii sportlaskarjääris kui sellele järgnevas elus saavutanud väga korraliku taseme. Mis on need iseloomuomadused, mis pole lasknud elus ebaõnnestuda? “Raske on niimoodi öelda, kuid ehk siis sportlasele omased sihikindlus ja tahtejõud,” arvas Anniste, kuid lisas kõige olulisema. “Ma olen üldse väga positiivne inimene ja üritan kõiges head näha. Usun täiesti sellesse, et positiivsus tõmbab ligi positiivsust.” Täielikust õndsusest jääb veel ehk puudu vaid perekond – abielus Anniste pole ning lapsi samuti mitte. Väljavalitu on olemas, kuid perelisa veel mitte. “Kes teab, võibolla varsti ongi õige aeg. Vanus on ka juba selleks sobiv,” andis endine koondislane tulevikuplaanide kohta vihje.

AIVAR POHLAK: ANNISTE POTENTSIAAL JÄI LÕPUNI AVAMATA Minu jaoks on Aivar Anniste üks nendest mängijatest, kelle potentsiaal jäi lõpuni avamata või avanemata. Lisaks usun, et Aivari tugevad omadused kaitsva poolkaitsjana ei olnud hõlpsasti märgatavad ja teda ei hinnatud – ka sellel tasemel, kuhu ta mängijana jõudis – selliselt, nagu tema mängijakvaliteet väärinuks. Võimalik, et kõnealuse üheks põhjuseks oli Aivari tagasihoidlikkus väljaspool väljakut, mis lõi pettekujutluse, et ka jalgpallur Annistes ei ole läbilöögiks vajalikku ambitsiooni. Ma aga väidaks, et platsil kompenseeris Aivar seda, mis tal väljaspool puudu jäi, ehk siis väljakul toimuv oli tema jaoks paljuski teistmoodi kui väljaspool seda.

TÄRINGUJALGPALL DICE FOOTBALL – ALSO IN ENGLISH:

inside this box is a board and instructions of extremely intresting board game of dice football. www.dicefootball.eu ® Schwede

UUES KUUES! LAUAMÄNG 7–99 AASTASTELE

„See mäng nõuab väga head väravavahi vaistu.“ Mart Poom,

Mängulaual pead mööda triblama ka Ragnar Klavanist, Konstantin Vassiljevist ja Tarmo Kingist!

Eesti kõigi aegade parim väravavaht

milles asi?

Miks lahknevad Eesti ja FIFA numbrid? Teeme selgeks, miks on Eesti Jalgpalli Liidul, spordiregister.ee-l ja FIFA-l erinevad andmed jalgpallurite hulga kohta Eestis. INDREK SCHWEDE

estis on hea võrrelda eri alade harrastajate arvu spordiregister.ee abil, kus saab tegijate hulka vaadata ka vanuseti ning maakonniti. Ometi pakub ülemaailmne jalgpalliliit (FIFA) välja hoopis suurema arvu ja kui soovime end võrrelda teiste riikidega, oleks justkui õiglane juhinduda just nendest numbritest. “FIFA teeb aeg-ajalt niinimetatud rahvaloendust, mille ingliskeelne nimetus on The Big Count ja mille eesmärk on fikseerida jalgpallurite arv maailmas,” selgitab Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) avalike ja koostöösuhete osakonna juhataja Mihkel Uiboleht. “Nad soovivad registreeritud jalgpallurite arvu, mille alla käivad mehed, naised ja noored. Lisaks sellele tahab FIFA teada, kui palju on mängijaid koolides, ülikoolides ja mujal, mida registreeritud pallurite arv ei kata. Meie oleme saanud kokku üle 20 000 harrastaja, spordiregister.ee andmetel läheneb see hulk 19 000-le. Samal ajal registreerituid ehk neid, kes osalevad EJLi võistlustel, on 15 000. FIFA korrutab rahvuslike alaliitude saadud numbrid neile teadaoleva koefitsiendiga ja nii kujunebki nende antav number.” Uiboleht täpsustab, et registreeritud jalgpalluritena arvestab jalgpalliliit enda kureeritavates liigades, sealhulgas rahvaliigades osalevaid mängijaid. Sellele numbrile lisandub aga nii-öelda metsikult jalgpalliga tegelevaid mängijaid, kes tegutsevad ettevõtetes, kaitseväes ja koolides (näiteks koolispordiliigad). Nii moodustubki arvuks üle 20 000, mis saadetakse FIFA-le. “FIFA rajab ühe projekti raames üleilmset jalgpallurite andmebaasi, mis teeks infovahetuse lihtsamaks,” räägib Mihkel Uiboleht. “Iga jalgpallur 28

JALKA VEEBRUAR 2016

saab oma isikut tõendava ID-numbri. Sellisel juhul oleks info edastamine üleilmsesse süsteemi lihtne ning statistika kogumine automaatne.” Praegu saadab iga alaliit edasi oma andmed, aga Uibolehe sõnul jääb üles küsimus, millel see põhineb. Eesti jalgpalliliidul on registreeritud jalgpallurid kirjas inimese täpsusega, sest meie alaliit on ka ise võistluste korraldaja. Paljudes riikides haldavad jalgpalliliidud väikest osa jalgpallist ja näiteks amatööride võistlused võivad olla väljaspool vutiliidu haaret. Ka näiteks Lätis puudub ülevaade, mis toimub II liigas. Lõunanaabritel on üleriigilised vaid meistri- ja esiliiga. Nii võib FIFA-le edastatav arv olla suurem või väiksem tegelikust olukorrast. Samas on riike, kus jalgpalluriks olemine on seotud tervisekindlustusega: kui lähed jalgpalli mängima, pead end arvele võtma. Nendes riikides on jalgpallurite lugemine lihtne. “FIFA-le sobis väga meie programm, millega loeme oma jalgpallureid,” tõdeb Uiboleht. “Nad kiitsid seda ja arvasid, et teatud meie mooduleid saaks kasutada üle maailma.”

UEFA loendab ka Spordiregister.ee kajastab harrastajate hulka spordiklubides ja -koolides, mis saadavad oma andmed ise. Seda tegema motiveerib neid toetus, mida makstakse vaid siis, kui kõik dokumendid on korrektselt esitatud. “Seal on rohkem jalgpallureid kui meil kirjas, sest klubides on kirjas ka need, kes võistlustel ei osale või veel ei osale,” räägib Uiboleht. “Samas ei pruugi klubid kõiki oma liikmeid üles anda. Kindlasti pole spordiregistris arvel rahvaliiga mängijaid, sest neil pole nii-öelda ametlikku keha. Nii et kõiki

Keda lugeda jalgpalliharrastajaks?

Foto: Lembit Peegel

jalgpalliga tegelejaid pole kirjas meil ega spordiregistril.” Peale eespool toodute loendab jalgpallureid ka UEFA, mis kogub igal aastal andmeid nii registreeritud jalgpallurite, saalijalgpallurite, kohtunike kui treenerite kohta, kusjuures eraldi loetakse mehi ja naisi. Nende arvude vastavus tegelikkusele oleneb jälle alaliitude võimekusest kodust rehnutti pidada. “Meie esitame UEFA-le ainult aktiivsete mängijate ja kohtunike arvu,” ütleb Mihkel Uiboleht. “Osas riikides kuuluvad registreeritud pallurite sekka kõik, kes on kolme viimase aasta jooksul võistelnud. Meie arvestus on hooajapõhine. Ka kohtunike puhul ei arvesta me neid, kes on läbinud kohtunike kursused, aga tegelikult meie võistlustel ei vilista. Me ei paisuta oma arvu kunstlikult ülespoole, vaid tahame olla võimalikult täpsed. Enesepettusel pole mõtet, statistika peab kajastama asjade reaalset, mitte soovitud seisu. Miinuseks on see, et jalgpalli puhul võib lõpptulemus olla väiksem kui tegelikult. Aga võime julgelt öelda, et regulaarselt tegeleb Eestis jalgpalliga üle 20 000 inimese.”

Erinevad arvud Eesti jalgpallurite arvuks pakutakse: FIFA Spordiregister.ee 57 024 18 901

minu 11

Sümboolne koosseis või püssirohutünn? T

elesaatejuht Kaidor Kahari tiimi uurides jääb esimesena silma erakordne 5-1-4 asetus. Tuleb välja, et vahva vuntsikandja on oma koosseisu kokku seadnud vaid ühe eesmärgi nimel. “Jalgpallianalüüs on muutunud niivõrd metoodiliseks ning kasutatakse erinevaid programme, et ideaalseid meeskondi kokku panna,” alustab ta. “Mina selle kõigega võistlema ei hakka, ent proovin kokku panna kõige plahvatusohtlikuma tiimi, mille iga mäng oleks totaalne show.”

Oliver Kahn: Väga energiline ja emotsionaalne väravavaht. Kahtlemata oli ta omaaegse Saksamaa koondise hing, kolm korda valiti ka maailma parimaks väravavahiks. Autoriteet võib endale rohkem lubada kui teised. Andrus Värnik: Andrus Värniku neljas katse Helsingi MMil tõstis mehe spordimaailma kõrgeimasse tippu. Küll korraks, aga siiski. Kas me mõistame hukka bände, kes on teinud vaid ühe geniaalse hiti? Andrus Värnik on Võrumaa 1995. aasta jalgpallimeister! Tema plahvatusohtlikkus ja energia asetavad ta kindlalt minu tiimi. Pepe: Täiesti segane mees, eriti kui vaadata videoid, kus on reas tema kõige jõhkramad võtted. Paneb imestama, et teda üldse väljakule lubatakse. Tegelikult ma toorutsemist ei hinda, ent mõningate mööndustega pääseb ta platsile. John McEnroe: Ta on oma õiglusejanuga ennast spordiajalukku kirjutanud. Just sellise kirega tulebki kõike teha, mõni suudab end lihtsalt rohkem kontrollida, mõni vähem. Ma arvan, et pärast Johni raevupurskeid hakkasin vähemalt mina tennise vastu rohkem huvi tundma. Raio Piiroja: Raio Piiroja on minu arvates meie kõigi aegade hingestatuim mängija. Mängutahe ning emotsionaalsus on vaid mõned teda kirjeldavad omadused. Aivar Kuusmaa: Oli mängijana riskialdis. Ilmselt tema kolmeste tabavusprotsenti vaadates ta ka omajagu ebaõnnestus, kuid meie mäletame nüüd aastaid hiljem vaid neid hetki, kus kogu vastutus oli tema õlgadel ja see õigustas ennast. Värvikas, ülbe, eneseteadlik – just selle pärast hakkasin ma korvpalli armastama. Gennaro Gattuso: Robustne, kõva tööloom ning agressiivne mängumees. Koos Pirloga pandi alus Itaalia MM-tiitlile. Paraku on Gennaro Gattuso oma temperamentsuse tõttu sattunud ka pahandustesse, kuid seda ei mäleta praegu enam keegi.

Foto: Aleksander Puumets

Viisaka väljanägemisega Kaidor Kahari koosseis maailma kõige viisakam ei ole.

Zlatan Ibrahimovic

Diego Costa

Luis Suarez

Michael Schumacher

Gennaro Gattuso Andrus Värnik

Pepe

John McEnroe

Raio Piiroja

Aivar Kuusmaa

Oliver Kahn

Zlatan Ibrahimovic: Zlatan on suurepärane ja silmapaistev jalgpallur, kes hirmutab kõike ja kõiki, mis talle ei meeldi. Luis Suarez: Mees, keda tuntakse tema hammaste järgi. Annab kindlasti mängule vürtsi. Huvitav, kui kaua läheb aega, et see hammustamise lugu ära unustatakse ja keskendutakse sellele, et tegemist on silmapaistva jalgpalluriga? Diego Costa: See mees on oma temperamendi poolest tuntud. On saanud palju erinevaid karistusi ja mängukeelde. Lähedased ütlevad, et ta mängustiil pole sellest ajast, mil isa ta palli mängima õpetas, palju muutunud. Võidujanu ja eesmärgikindlus – kas saaks seda ühele inimesele halvaks panna? Michael Schumacher: On hetkel rivist väljas, kuid tema legend elab edasi. Oli võitleja, kes tegi oma agressiivsuse ja kohati isegi jultumusega teed F1 kõige kõrgemasse tippu. Usun, et tema stiili on võimalik üle kanda ka jalgpalliväljakule. Vaadake neid vanu sõite ja vaadake neid arveteõiendamisi konkurentidega. 2016 VEEBRUAR JALKA

Manchester United

Saksamaa

Bastian Schweinsteiger

Foto: Jeffroy Guy/Scanpix

Manchester City

Belgia

Kevin de Bruyne

Foto: Toshifumi Kitamura/AFP/Scanpix

Eesti

Sander Puri Foto: Lembit Peegel

Barcelona

Klubide maailmameister 2015

Ees (vasakult): Lionel Messi, Dani Alves, Neymar, Andres Iniesta, Luis Suarez, Jordi Alba. Taga (vasakult): Claudio Bravo, Javier Mascherano, Ivan Rakitic, Sergio Busquets, Gerard Pique.

Foto: Scanpix

Paris St-Germain

Argentiina

Angel di Maria Foto: Jeffroy Guy/Scanpix

Foto: Nick Potts/Scanpix

premium liiga

Jalgpalli-Tarvas teeb Rakvere duost trio

Tuleval hooajal sammuvad Tarvamehed Premium liiga murule. Foto: Anu Raudsalu

Rakvere spordisõbra elu on keeruline. Aga seda kõige magusamat laadi keeruline. Aasta jooksul tabatakse end kindlasti korduvalt mõttelt, millist pallimängulahingut sel nädalal vaatama minna. Kui varem on 15 303 elanikuga linnas kõrgliigat nautinud korvpall ja võrkpall, siis märtsist lisandub väärikasse seltskonda jalgpall. Kas trio peab omavahel kismasid? SIIM KERA

“E

ks see ole täpselt samasugune konflikt nagu hiir, kass ja koer,” võrdleb Rakvere spordikomisjoni esimees Aleksandr Holst alustuseks kolme linnas valitsevat pallimänguala. “Konflikt on sisse kirjutatud, eks igaüks tahab oma ala arendada, kõik tahavad pealekasvu. Kes on usinam ja tublim, saab endale rohkem noori. Meil on kõik alad teretulnud.” Rakvere JK Tarva tegevjuht Reijo Kuusik toob välja, et üldjoontes saavad kolm spordiala omavahel sõbralikult ning tülipriilt läbi, klubi fänn Andres Rattassep mainib põneva tõigana, kuidas 2012. aastal laenasid korvpallifännid oma vutikolleegidele trumme, et nood saaksid staadionil mürtsu ja tralli 40

JALKA VEEBRUAR 2016

korraldada. Meeskonna kapten Kaarel Saar leiab aga, et kõige suurem konkurents on just noorteklassides. “On isegi neid, kes valivad jalgpalli, kuigi neil on kossus ja võrgus paremad eeldused,” tõdeb 25aastane mees. “Isegi kui nad lähevad hiljem ringiga teise ala

KOLMEST SPORTMÄNGUST

Konflikt on sisse kirjutatud, eks igaüks tahab oma ala arendada, kõik tahavad pealekasvu. Kes on usinam ja tublim, saab endale rohkem noori.

juurde tagasi, on vahepeale jäänud paar aastat tegemata tööd ja potentsiaal jääb saavutamata. Meesteklassis probleeme pole, meil mängivad mõned vabal ajal nii kossu kui võrku. Tehakse kõiki kolme ala.” Kuigi jalgpall on Rakveres võrreldes kahe eespool mainitud spordialaga pigem uus tulija, tõdeb Holst, et vutt on end Lääne-Virumaa pealinnas väga heast küljest näidanud. “Enam ei pea nad mitte mingit moodi end tõestama,” sõnab ta. “Kui varem oli Rakveres jalgpalliskeptikuid, siis praeguses valguses enam ei ole. Meil on naistevõistkond, tüdrukute võistkonnad – olen kirglik jalkasõber, aga noortesatse on juba nii palju, et lähevad

premium liiga segamini. Tarvas panustab Rakvere ja Lääne-Virumaa noortesse, mis neil enam tõestada? Soovime neile edu ja usume, et saame võimaluste piires abiks olla. Üheks prioriteediks on koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga kunstmurustaadioni renoveerimine. See on alati soov olnud, aga igal asjal peab olema lõplik tõuge ja kui Premium liigasse tõusmine pole lõplik tõuge, siis mis üldse on?”

Foto: Anu Raudsalu

Kohta ei vääritud? Mullune esiliiga hooaeg oli kahtlemata üks aegade pingelisemaid, 36 kohtumise lõpuks lahutas esimest iseseisvat klubi (liigatabelis neljas – toim.) Tarvast ning liiga viimast FC Kuressaaret kõigest kümme silma. Lääne-Virumaa esindustiimi kukrusse kukkus hooaja lõpuks ka päris korralik arv kaotusi – 13. Meeskonna kapten Saar tõdeb, et kuna Tarvas teistest iseseisvatest klubidest peajagu üle ei olnud, tuli kõrgliigakoht pigem õnnega. “Otseselt me seda ei väärinud,” ütleb ta üllatuslikult ning seletab täpsemalt. “Me polnud mänguliselt nii küpsed, osa kohtumisi kallutasime küll enda poole, aga mängupilt polnud midagi hiilgavat, peame oma stiili kindlasti mitmekesistama, nõrgaks kohaks oli just palli hoidmine ja domineerimine.” 2014. aasta juulikuust klubi peatreeneriks saanud Valeri Bondarenkole, kes varem peale Eesti kõrgsarja juhendanud ka Soome ja Rootsi klubisid, oli mullune esiliiga hooaeg esimene täisaasta Tuline hooaja lõpp süütas Tarva fännide pürotehnika ning tõstis õhku peatreener Valeri Bondarenko.

Tarva meeskonnavaim olevat 120%! Kaelakuti on end sättinud Alari Aunapuu (2) ning Taavi Münter (8).

Lääne-Viru satsi eesotsas. Põhilise probleemina toob ta välja iidse amatöörmeeskondade murekoha – kuidas mehi trenni saada? Varem professionaalsete tiimide tüüri hoidnud endisele Eesti koondise abitreenerile oli see parajalt pirakas pähkel. “Enne trenni oli mul alati peas kolm plaani,” alustab 62aastane kogenud vutitegelane. “Plaan a on 15 mängijale, plaan b on kümnele mängijale ning plaan c, et tuleb rohkem kui 15 jalgpallurit. Inglise keeles on sõnaks flexible (paindlik – toim.). Kõige rohkem ma olengi siin õppinud, kuidas paindlik olla. Ülejäänud printsiibid on mul sellised nagu alati, mina töötan nendega nagu professionaalne treener. Meeskonnavaim on meil 120%, aga Premium

liiga seisukohalt saabki otsustavaks, kuidas saame koos treenida.” Kuusik tõdeb, et olukord on keeruline, kuid mängijatele on organiseeritud treeningud kaks korda nädalas kas Tartus või Tallinnas ning neile lisanduvad nädalalõpu harjutuskorrad Rakveres. Klubi sees annavad nad endale aru, et esimene aasta pole võimalik Premium liigas väga suuri tegusid korda saata. Eesmärgiks otse loomulikult püramiidi tipus kandade kinnitamine. “Mängijatega on kokkulepped olemas, nemad teevad korralikku tööd selle nimel, et Rakvere linna au kaitsta,” sõnab mullu ka ise kaheksas esiliiga matšis platsil viibinud Kuusik. “Lihtne ei ole, tegemist on esmakordse kogemusega, aga kõrgliiga kohast loobumine Foto: Anu Raudsalu

2016 VEEBRUAR JALKA

premium liiga polnud võimaluski, see poleks fännide vastu aus, loobumine näitab klubi nõrkust. Igal juhul annab see meile väga palju juurde, olen kindel, et ka Viljandi Tulevik sai väga positiivse kogemuse. Kui langemegi tagasi esiliigasse, pole see kindlasti maailmalõpp.” Kapten Saar lausub, et esimene aasta kulub kindlasti mängutempoga kohanemiseks. Ühtlane võistkond on Rakverel alati olnud, aga pikemaks tuleb venitada pinki. Ülejäänud on kinni meeste peas. “Peaasi, et mehed naudiksid, et ei tekiks sundimist,” arutleb varem FC Kuressaare eest mängides Premium liiga kogemust saanud jalgpallur. “Kindlasti tekitavad kaotused psühholoogiliselt vastiku tunde, aga mehed peavad hea

meelega platsile tulema, peavad endast kõik andma ning ei tohi mitte midagi tagasi hoida.” Maksimumi peavad endast välja pigistama ka poolehoidjad, möödunud hooajal tegi Rakvere Tarvas esiliiga kõigi aegade publikurekordi, keskmiselt kogunes staadionile 173 silmapaari. Kuusik loodab uue hooaja keskmiseks numbriks vähemalt 300 inimest. Rattassep ei julge numbreid välja hõigata, aga eesmärk on mõnele suvemängule meelitada üle 500 pealtvaataja. “Häbisse ei taha jääda,” ütleb poolehoidja, kes lubab uuel hooajal rohkem lippe ja pürotehnikat. Vutipidu on jõudnud Rakverre!

Foto: Anu Raudsalu

Klubi poolehoidjad valisid möödunud hooaja parimaks kapten Kaarel Saare, auhinna andis üle fännikoordinaator Rait Randrüüt.

JALKA VEEBRUAR 2016

Andres Sõber: Konkurentsijutt on loll jutt! Pärisime Rakvere Tarva korvpallimeeskonna peatreenerilt Andres Sõbralt, kuidas tema jalgpallile vaatab. Kuidas Lääne-Virumaa korvpalliringkondades see uudis vastu võeti, et jalgpallimeeskond kõrgliigasse tõusis? Lugu on selline, et mõni aasta tagasi helistas mulle Pohlak (Aivar, EJLi president – toim.), kes küsis, kas vutimeeskond tohib ka Tarva nimeks võtta. Tere tulemast, muidugi tohib! Ma ütlesin, et ka Barcelonal ja Madridi Realil on tiimid sama nimega. Ma ise olen suur vutifänn (Sõber oli 1980ndate lõpus klassijuhataja Tallinna 49. keskkooli spordiklassis, kus tema käe all sai tarkusi suur osa Tallinna Lõvide noortest – toim.), koduse vutiga olen kogu aeg kursis. Pareiko möllamised ja värgid on mul kõik väga selged (naerab – toim.). Korvpallis olen juba aastakümneid mänginud soojenduseks alati kümme minutit vutti. See on kõva lakmuspaber – kui vutti oskad, siis tuleb ka korvpall välja. Mul on väga hea meel, et meil on suvel selline punt mängimas, Rakveres on ilus staadion. Esiliigas ma mänge vaatamas ei käinud, aga Premium liigas pole kahtlustki, kohe lähen vaatama. Kui Flora või Levadia tulevad, siis on pool Rakveret staadionil. Kas seda ei karda, et jalgpall hakkab nüüd korvpallile suuremat konkurentsi pakkuma, nii publiku kui sponsorite poolest? See konkurents on sulest väljaimetud värk, kunagi pole nii olnud. Kui vutimeeskond sai Tarva nime, oli meil isegi selle ristimine. Sponsorraha on pigem kinni inimestevahelistes suhetes, see on pahatahtlike välja mõeldud, et hakkab konkurents, kust otsast? Ma ei näe seda kunagi, see on loll jutt. Jalgpall on jalgpall, korvpall on korvpall. Mul endalgi käib Viru-Nigula väikestest korvpallipoistest kolm tükki Rakveres vutti mängimas. Las teevad siis mõlemat, eks tulevikus näeb, kumma peale pidama jäävad. Me mahume kõik siia ühte linna ära.

TEE MM-FINAALTURNIIRILE ALGAB! 7. OKTOOBER 2016

EESTI VENEMAA Maavõistlus MM-finaalturniiri korraldajaga.

10. OKTOOBER 2016

EESTI KREEKA 9. JUUNI 2017

EESTI BELGIA 3. SEPTEMBER 2017

EESTI KÜPROS 10. OKTOOBER 2017

EESTI

BOSNIA JA HERTSEGOVIINA

2018 FIFA World Cup valikmängud A. Le Coq Arenal! PILETIPAKETID NÜÜD SAADAVAL PILETILEVIS! TOETA KALEVIPOEGI IGAL MÄNGUL!

PEATOETAJA

TOETAJAD

SUURTOETAJAD

MEEDIAPARTNERID

Igor Aleksandrov oma jalgpallipoistega.

Fotod: Pakri SK

Pakri SK Alexela

pikaajaline koostöö Alexelaga Paldiskis tegutsev jalgpalliklubi on koostöös kohaliku ettevõttega Alexela Terminal saanud aastatega anda suure panuse Lääne-Harjumaa jalgpalli arengusse, mille krooniks on kolm aastat tagasi linnale ehitatud jalgpallistaadion. INDREK SCHWEDE

III

liiga lääne piirkonnas tänavu 6. koha saanud Paldiski SK Alexela on üks hea näide sellest, kuidas kohapeal tegutsev suurfirma näitab üles sotsiaalset vastutust. Muuhulgas kütuste müügiga tegeleval Alexela Groupil on sadamalinnas Paldiskis naftasaaduste- ja vedelgaasiterminal. Ettevõte on pikka aega toetanud linna jalgpallimeeskonda ning seda mitte ainult varustuse soetamisel. 2013. aastal valmis täismõõtmetega kunstmurustaadion Alexela Arena, kus kohaliku esindusmeeskonnaga käis mullu mõõtu võtmas ka vabariigi parimaid klubisid FC Flora. Kuigi staadion

JALKA VEEBRUAR 2016

ei kuulu klubile, on Pakri meeskond väljaku sisuline hooldaja ja üks peamisi kasutajaid. “Hindan väga seda, et Alexela omanik Heiti Hääl pidas oma sõna ja ehitas meile staadioni,” räägib Pakri klubi president Igor Aleksandrov. “Tegemist on sotsiaalselt vastutustundliku firmaga. Oleme saanud Alexelalt ka bussi, mis on lahendanud meie transpordimured.” Igor Aleksandrov kuulub klubi asutajate hulka. 1996. aastal kolme mehe koosistumisest sündinud idee viidi täide aasta hiljem, mida klubi tähistab nüüd oma sünniaastana. Tol hetkel Paldiskis jalgpallimeeskonda polnudki, kuigi

linnas ja selle lähedal oli seitse-kaheksa väljakut. Aleksandrov ise alustas mängimist Tallinna Parusi meeskonnas treener Vjatšeslav Reztsovi käe all ning 1988. aastal võitis Tallinna Puuma meeskonnas Eesti noorte meistrivõistlustel teise koha treener Vitali Kabassovi juhendusel. Hiljem on ta mänginud tuntud noortetreeneri Eduard Võrgu käe all ja tulnud Eesti noortemeistriks. Mees mäletab, et Almatõs mängiti isegi endast aasta vanema Nõukogude Liidu koondisega 1 : 1 viiki. Praegu on klubil peale esindusmeeskonna veel B2 ja E2 vanuseklassi poistemeeskonnad ning tüdrukute

klubi lood korvpallinaiskond. Neid tüdrukuid, kes tahaksid mängida jalgpalli, on liiga vähe, et treeningurühm moodustada, nii on esmalt panustatud korvpallile. Samas on Paldiskist tuule tiibadesse saanud mõned agaramad tüdrukud, kes on jõudnud Nõmme Kalju ja Tallinna Levadia duublisse. “Oma tüdrukutega käisime Rootsis eelmise sajandi lõpus, kui meil tekkisid sidemed rootslastega ning nad palusid, et võtaksime turniirile kaasa kindlasti ka jalgpallitüdrukud,” räägib Igor Aleksandrov. “Treenisime kakskolm kuud ja läksime! Rootsis oli siis tüdrukutejalgpalli buum, oli huvitav seda näha. Paraku kaotasime rootslastega sideme.”

90% kohalikke mängijaid “Paldiskis on konkurents spordialade vahel suur ning kahjuks on tänapäeva noored spordist ka vähem huvitatud,” jätkab Igor Aleksandrov, viidates, et nende asjaolude tõttu on linna noortemeeskond pidanud mängima isegi kümne või üheksakesi. Samas on 90% mängijatest pärit Paldiskist ning klubi oma kasvandikud, kuigi kõik ei ela enam Paldiskis. Ülejäänud osa moodustavad paljuski Paldiskis teenivad ja elavad sõjaväelased. Mõned paldiskilased on jõudnud ka Eesti saalijalgpalli meistriliigasse. Praegu võtab klubi liikmemaksuna 15 eurot kuus. Oluline on mainida, et liikmemaks on perekondlik, ehk kui perest on lapsi sportimas rohkem kui üks, on maks ikka 15 eurot. Noored

PAKRI SK JA PALDISKI SPORT Pakri SK on liikmete arvu poolest Paldiski linna suurim spordiklubi, kus tegeletakse jalgpalli ja ka korvpalli arendamisega. Klubis on 125 liiget, kellest 89 on lapsed vanuses 5–18 aastat. 2015. aasta Eesti meistrivõistlustel esindab spordiklubi kolm meeskonda: täiskasvanud võistlevad III liigas, noored (2000. aastal sündinud poisid) II liigas ja lapsed (2006. aastal sündinud poisid). 2005. aastal hakkas peale jalgpallirühmade tegutsema korvpalliring poistele ja tüdrukutele. Paldiski on saavutanud Eesti meistrivõistlustel ka korvpallis märkimisväärseid tulemusi.

NIMI POOLSAAREST, MITTE SAARTEST Klubi esimese embleemi mõtlesid mehed ise välja. Teise logo mõtles välja Igor Aleksandrov. Sellel on sinivalge Paldiski lipp, majakat kujutav koonus ja kollane valgus ning muidugi meri. Klubi nimi tuleb Pakri poolsaarest ja samanimelisest lahest, mitte Suur- ja Väike-Pakri saarest.

saavad klubi vormi ja neid püütakse aidata putsade soetamisel, eriti nende perede puhul, kus last kasvatab üksikvanem. Aleksandrov rõhutab, et 70% klubi noortest tuleb linna eestikeelsest koolist ja lasteaiast. Vaatamata Alexela suurele toetusele lunastavad esindusmeeskonna liikmed endale mängi-

jalitsentsi siiski ise, kuigi klubi võib vajaduse korral aidata. Lisaks esindusmeeskonnaga tegelevale Aleksandrovile töötab klubis kaks noortetreenerit ja üks korvpallitreener. “Me teadvustame, milleks võimelised oleme, ega sea endale võimatuid eesmärke,” ütleb Aleksandrov. “Eelmisel aastal oli meie eesmärgiks liiga kolmas koht, aga jäime kuuendaks. 2016. aasta eesmärk on saavutada auhinnaline koht. Kui me saaks II liigasse, siis kaaluks üle edaspidised tegevussuunad. Meil on eesmärk ehitada klubi noortele, kes tahavad ja kes võiks mõne aasta pärast esindada linna ja miks mitte Eestit. Levadiasse on jõudnud meilt Aleksei Panin ja Aleksandr Pavlihhin, kes küll võttis miskipärast Venemaa kodakondsuse.” Paldiski SK Alexelal on veendunud poolehoidjad, keda hea ilmaga võib kohale tulla isegi 150. Aleksandrov hindab, et kokku võib klubil fänne olla 200. Tänu kunstmurule saavad kõik huvilised aasta ringi vutti taguda. Linnas on traditsioon, et pühapäeviti ja kolmapäeviti tulevad kõikide kohalike meeskondade – lisaks Pakrile ka 1. Jalaväebrigaad – huvilised kokku ning mängivad koos. Võistkondade suurus oleneb kokkutulnute arvust. Kampa võetakse ka lapsed ja veteranid. “Minu jaoks pole jalgpallis küsimus ainult võidus,” räägib Igor Aleksandrov. “Võidu nimel pole vaja teiste jalgu murda, jalgpallis ei peaks olema kurjust. Peamine on mängust saadav rahulolu.”

lugeja kĂźsib

Tule, tule, pallikene â&#x20AC;Ś Aga jaapanlane Hidetoshi Wakui Kaljust tahab oma varvast vahele saada.

JALKA VEEBRUAR 2016

Foto: Lembit Peegel

lugeja küsib

Mait Toom:

noorena arvasin, et kes välismaal ei mängi, polegi jalgpallur Kes on üks parimaid mängijaid, kellega Mait Toom koos pallinud on? Mida tundis Toomi neljajalgne sõber, kui praegune väravavaht väikesena lõõtspillist häält välja proovis pigistada? Tallinna FC Flora põhipuurilukk vastab lustlikult lugejate küsimustele. SIIM KERA

as unistad väravalöömisest? Millisest? (Kerttu, Jäneda) Kunagi tahaks ikka värava kirja saada. Lüüa karikamängus penalti, mis oleks 20. värav, poleks nii põnev, võiks ikka määrava tähtsusega värav olla. Pigem nurgalöögist, sest karistuslöögiks pole mul nii hea jalg ja ma ei usu, et ma suudaks tervet vastasmeeskonda oma tehniliste oskustega üle mängida, et soolovärav lüüa. Omapäi ma vastaste kasti ei torma. Kui väravavahtide treenerilt tuleb luba, siis lähen. Korra aastas ikka käin seal, aga väga tihe külaline ma pole. Kui tihti sa kodukanti Põlvat külastad? (Mare, Põlva) Kui võtame aasta lõikes, siis umbes kuus korda aastas. Isa ja vanem vend elavad siiani seal, peatuspaik on olemas. Kui käin, siis aitan nii palju kui vaja, isal on oma maja, seal ikka tegemist leidub, saab kas muru niita või hekki pügada.

Foto: Lembit Peegel

et kuuri all üks oli. Kiskusin seda, aga koerale ei meeldinud see üldse, ainult ulgus. Meie suguvõsast on lõõts ringiga mööda läinud. Oled öelnud, et käsipallitreener Kalmer Musting üritas sind pikalt oma ala juurde tõmmata. Millised on üldse sinu ja käsipalli suhted, vend mängis sul ju Servitis? (Maarja Nurm, Rakvere) Esimene treening oligi mul käsipall, olin platsil ja viskasin väravaid. Käisin seal, aga sära kadus silmist, proovisin jalkat, sära jäi silma. Keskmise eestlasega võrreldes avan käsipalliuudiseid ilmselt neli-viis korda rohkem. Lapsepõlves mängisin kõiki pallimänge, polnud nii, et tegelesin ühega ja teised üldse ei huvitanud.

Kas alustasid kohe väravavahina või said nooruspõlves ka teistel positsioonidel proovida? (Toomas Salumaa, Mustamäe) Mina olen see VASTASTE TRAHVIKASTIST poiss, kes tuli Korra aastas ikka käin seal, aga väga tihe trenni ja lükati kohe väravasse, külaline ma pole. sealt mind enam Põlva on 2015. aastast ametlik lõõtsavälja ei lastud (naerab – toim.). Noorepealinn. Kas sina mängid lõõtsa? na mängisin küll vahel ka keskkaitses (August, Tartu) ja ühe mängu isegi ründes ning lõin Ei mängi, aga lapsepõlvest mäletan, värava! Väravas mul rasket momenti

Mait Toom on jalgpalligalal kaela saanud Eesti meistrimedali.

ei tekkinud, käsipallist sain kaasa selle, et palli ma ei karda. Ma ei tundnud, et pean postide vahel seisma, vaid tundsin, et ma olen selles hea. Kas ma tean õigesti, et Norbert Hurt oli Tammekas sinu esimene noortetreener? Kas võib öelda, et sa tunned teda läbi ja lõhki? (Aigar, Tartu) Oli tõesti. Ütleme, et tunnen teda päris hästi, oli ta ju Floraski alguses duubli treener. Mingitel kohtadel tuleb kasuks, 2016 VEEBRUAR JALKA

lugeja küsib valmis ja oskan kõike. Kahjuks valiti mind soccernet.ee aasta väravavahiks (2010. aastal – toim.) ja hakkasin endast veelgi rohkem arvama. Florasse minek tõi mind reaalsusesse tagasi, küpsesin täiskasvanud inimeseks. Eesti probleem on see, et tase, millega kõrgliigas platsile saada, pole midagi ulmelist, aga reaalseid tegusid on raske teha. Eriti on nii väikestes klubides, kus konkurents väga tihe pole. Platsil tundub päris vinge, fännid laulavad, panevad minu nime ka laulu sisse, mõni väike poiss küsib autogrammi ja on lihtne arvata, et ma olen päris kõva mees. Et lähen välismaale, hakake mind ainult telekast vaatama ja kogu muusika! Mingil hetkel tundub kõik jube vinge ja sädelev. Mul läks hästi, et suutsin Floras enda seest jõu leida, et ei ole midagi läbi ja et ma ei ole tegelikult kuhugi veel jõudnudki, tuleb lihtsalt tööd teha. Noorena oli klišee, et kõik tuleb raske tööga. Mõtlesin, et mida iganes, et osa sõidab talendi abil ka. Nüüd olen ise selle läbi teinud – see on ainult puhas töö.

Nii seda tööd tehakse.

et on pikka aega üks treener olnud, aga aja jooksul tuleb ette neidki hetki, kus tunned, et tahad midagi muud. Õnneks on muid asju vahel olnud, Tammekas oli Marko Kristali ja Kristjan Tiiriku aeg, Floras oli Martin Reim. Õnneks on Norbert selline treener, kes end kogu aeg arendab, ning tänu sellele ei muutu trennid ühesuguseks.

tele on raske seletada, mis harjumist vajas, aga need, kes väiksemast kohast tulevad, tunnevad ära, et õhkkond ja sigimine-sagimine on täiesti teistsugune. Väikeses kohas teab iga poemüüja su nime.

Floras sa kohe põhimeheks ei tõusnud, kui tihti mõtlesid, et oled teinud vale valiku? (Martin, Tartu) KÜPSEMISEST Otseselt selle peale ei mõelnud, kas vale Kahjuks valiti mind soccernet.ee aasta valik või mitte. Nii väravavahiks ja hakkasin endast veelgi palju teadvustasin, et rohkem arvama. Florasse minek tõi mind vahet pole, kas olen esiväravavaht või reaalsusesse tagasi. mitte, õige valik on igal juhul. See andis Markus Jürgenson on öelnud, et temal uue kogemuse. Jalkaelu on Tallinnas teistsugune, Tartus olid küll väga vinvõttis Tallinnaga kohanemine aega, kuidas sul pealinna kolimine möödus, ged ja tänuväärsed ajad, aga pealinnas algas profielu. Eks duublis oli raske harjusid ära nagu nipsti? (Tarmo Ala, olla. Vennaga, kes käsipalli mängis, Võru) sai ikka arutatud, mida teha ja kas on Tegelikult ei harjunud. Ma arvan, et julgelt aasta võttis aega. Väikelinnapoi- mõtet järgmine aasta proovida. See oli selline üleminekuperiood lapsepõlvest sile oli see elutempo liiga kiire. Olin täiskasvanuikka. Tartus olin ebaküps, küll peale Põlvat pikalt Tartus elanud, aga vahe oli ikka suur. Tallinna inimes- arvasin oma peas, et olen väravavaht 48

JALKA VEEBRUAR 2016

Milline on olnud sinu kõige parem tõrje? (Tom, Tallinn) (Muigab – toim.). Arvasin, et see küsimus tuleb, lasin peast neid läbi. Arvan, et äkki siin (A. Le Coq Arenal – toim.) suvel Kalju vastu. Lindpere pääses peaga neljalt-viielt meetrilt löögile ja suutsin isegi püüda, mitte tõrjuda. See aasta oli ka Narva Transi vastu häid tõrjeid, aga kaotasime ja nii kaob tõrje väärtus ära. Endale ei ole väga oluline, kas tegin vinge tõrje või mitte, noorena oli see tähtsam, sai pärast koolis rääkida. Praegu pigem huvitab, kuidas panin enda ees kaitseliini tööle. Kas oled mõne palli niimoodi ka tõrjunud, et lihtsalt tunned ette, kuhu lüüakse, ja hakkad juba enne lööki liikuma ja selgub, et vaist oligi õige, ja kõik ümberringi ainult ahhetavad – milline reaktsioonitõrje!!! (Paul, Tartu) Jah. Selliseid asju tuleb iga hooaeg ette, et suudad ründaja tugijala asendi ära tunnetada ja siis seda analüüsida. Kõik käib sekundi murdosa jooksul. Mängudes pole seda olnud, et oleksin valele poole hüpanud, aga trennides olen nii kõvasti vastu näppe saanud.

Kulunud küsimus, aga palun vasta oma sõnadega: mida see Flora vaim ja teistmoodi tegemine endast ikkagi kujutab? Olen kuulnud mingitest energiaringidest – mis asjad need on? (Rasmus, Viljandi) Eesti jalgpallimaastikul on see võibolla teistmoodi tegemine, aga maailma vutis on ammu kogukonda kasutatud. Saksamaal käib viiendas liigas terve küla mänge vaatamas. Eks Flora filosoofiat on Norbert rahvale igapidi lahti seletanud, aga meie eesmärgiks pole niisama kolme punkti võtmine, me ei aja võitu kinnisideega taga, me teame, et selle taga on suurem pilt. Kuid me ei alaväärista võitu, jalgpalli mõte ongi mängu võitmine. Energiaringidest ei oska midagi kosta, eks uue asjaga ole nii, et igaüks proovib aimata, mis seal toimub.

rohkem meeldib? (Mirjam, Kalamaja) Ei oskagi nimetada neid, ei tea pealkirju. Natuke piinlik on! Saab poliitilise vastuse anda, et kõik meeldivad, alati hea, kui fännid toetavad. Eks väljakul neid väga ei eristagi, saad aru, et lauldakse, aga mida täpselt? Kui sellele keskenduda, siis läheb olukord väga täbaraks. Toom ja Poom lähevad hästi riimi. Mart ja Mait – ka ainult üks täht erineb. Oled sellele varem mõelnud? (Kersti, Elva) Seda hakati mulle rääkima esimesest päevast, kui jalkatrenni läksin. See on alati kaasas käinud, inimesed, kes minuga esimest korda kohtuvad, peavad ära mainima, et jube sarnane värk.

Hüpoteetiline küsimus, kas sa näed tulevikus end tagasi Põlvas VANEMAID PAREM JUHENDADA kohalikku Pigem on just nooremaid raske juhendada, jalgpalli arenneil on keevaverelisus sees, tegelevad ainult damas? (Teet, Kanepi) oma asjadega ja ei suuda keskenduda tiimi Jah, selles vajadustele. suhtes, et miks mitte. Kindlasti Millal Eesti koondise peatreener sulle oleneb, kus Põlva jalgpall 20 aasta päesiväravavahi kindad ulatab? (Sten, rast on. Täiesti nullist arendada poleks Helsingi) mõtet. Tee, mis tahad – Põlva jääb (Naerab – toim.). Oh, kes seda teab, ei käsipallikantsiks. Osal linnadel lihtsalt ole isegi A-koondise trennis käinud. on see üks pallimäng sees. Seda on väga raske ennustada, enne prooviks saada regulaarseks A-koondise Välismaast unistad? ( Jaak, Tallinn) liikmeks. Isu on mul alati suur olnud, See vastus tuleb nagu koondise aga see ei ole minu jaoks kinnisidee olvastuski – pole kinnisidee. Kes teab, nud. See on huvitav fenomen, et Eestis äkki 3–4 aasta pärast on mu vaade on väga palju häid väravavahte. Ma ei muutunud. Kui olin noorena Tartus, oska seda seletada. siis oli peas ainult see, et kui välismaal ei mängi, siis nagu ei olegi jalgpallur, Kas vanemaid mängijaid nagu Enar et Eestis on mõttetu. Sellest olen aru Jääger, Markus Jürgenson on kaitses saanud, et ükskõik kus võib tugevaks raskem kamandada kui nooremaid saada, see on inimese enda teha. Testinagasid? (Kevin, Pärnu) mas ma ei ole kunagi käinud ning väEnar Jääger on üks parimaid jalgpallulismaajutud olid suuremad Tammeka reid, kellega ma koos mänginud olen. ajal, kui ma olin verinoor ja mängisin Tema ei tulnud kunagi sellise suhtuEesti kõrgliigas, puhtalt tänu sellele misega, et mina olen sinust kõrgemal oli huvi suurem. tasemel mänginud, mina sind ei kuula. Pigem on just nooremaid raske juhenOma huvi saate järgmisel korral dada, neil on keevaverelisus sees, tegeüles näidata Siim Lutsu vastu. levad ainult oma asjadega ja ei suuda Kõik mõtted saatke teele aadressil keskenduda tiimi vajadustele. siim.kera@jalgpall.ee. Milline Flora fännilaul sulle kõige

UUS ALGUS

PROTEIINI-

KOHUPIIMAKREEMID ESIMESED EESTIS

Kas ka Sina oled üks neist, kes lubas uuel aastal trenni minna? Uus sportlik algus ei tähenda aga ainult lubaduse andmist ning sportimisega alustamist. Sama tähtis on ka teadlik toitumine. Selleks oleme koostöös 17-kordse Eesti meistriga kulturismis, Ott Kiivikasega, välja töötanud Eesti esimese proteiinikohupiimakreemide sarja Valio PROfeel, mida valmistatakse parimast kodumaisest piimast Tartu külje all Laeva meiereis. Trennisõbra rõõmuks on ühes topsis lausa 21,4–21,6 g valku, suhkruid pole aga üldse lisatud – Valio PROfeel sisaldab vaid looduslikult esinevaid suhkruid (piimasuhkrut). Treenerid Eva Ottas ja Ott Kiivikas soovitavad!

Toodetud Eestis

#valioprofeel 2016 VEEBRUAR www.valio.ee JALKA 49

treener

Kriimsilm Hunt Vändrast –

Ranet Lepik Elu viis Ranet Lepiku Pärnust Vändrasse, kus temast on kujunenud JK Vapruse eestvedaja ja taganttõukaja.

JALKA VEEBRUAR 2016

Foto: Lembit Peegel

treener Vändra Vapruse peatreeneril Ranet Lepikul on tegemist sedavõrd palju, et õigeks treeneriks ta end ei peagi. Lisaks klubitööga tegelemisele, kus mees on muuhulgas ka muruniitja, bussijuht ja kes kõik veel, on ta kehalise kasvatuse õpetaja Juurikaru põhikoolis ning Vändra alevi kultuuri- ja spordikomisjoni liige. INDREK SCHWEDE

ändra jalgpalli vägeva tõusu taga on paljuski Ranet Lepik, kes 1999. aasta augustis pärast armeeteenistust alevikku saabus. Teda ootas 20 väikest jalgpallipoissi. “Tulime Pärnust koos Meelis Eelmäega, kes oli nende poistega juba mõnda aega tegelenud,” meenutab Lepik. “Pärnu ümbrus oli jalgpallist katmata ja Meelis püüdis neid kaasata, aga üksinda ta seda teha ei jõudnud. Ta hakkas oma koormat teistega jagama ja mina sattusin täiesti juhuslikult Vändrasse.” Praeguseks on Ranet Lepik Vändra jalgpalli a ja o ning jalgpalliharrastajate arv on tõusnud 250ni. Vändra poiste valik jalgpalli kasuks on saanud loomulikuks. Lepik räägib, et ta pole treeningurühmade moodustamiseks pidanud tegema mitte midagi – need täituvad ise. Vändra vutiõhinast saavad osa ka Tori, Juurikaru, Eidapere, Kergu ja Vihtra noored huvilised, kes on kaasatud Vapruse süsteemi. Ainus võistkond, kelle komplekteerimiseks on pidanud klubi ise vaeva nägema, on Vapruse naiskond, kes praeguseks mängib edukalt rahvaliigas. Samas oli tüdrukutel ka varem huvi olemas ja see komplekteerimine väga valulik ei olnudki. Vändra jalgpalli lipulaev on esiliigas mängiv Vaprus, mille tuumikuks on needsamad 20 poissi, kelle Ranet Lepik 17 aastat tagasi Meelis Eelmäelt üle võttis. Lepik ise lööb oma õpilaste keskel esiliigas kaasa. Mullu mängis ta kaasa 32 esiliiga mängu ja kõmmutas 12 kolli. “Olen alati poistele öelnud, et tulge mängige mind üle ja ma olen valmis kõrvale astuma,” seletab Lepik. “Olen kõik liigad alates meistrisarjast ära mänginud, kogemust mul jagub. Kui mind oma klubis üle mängitakse, leian uue jõukohase paiga, kus mängida, kui tervist ja jaksu jätkub. Ei tahaks ennast upitada, aga minu väljakul olek on poistele suureks toeks. Ma pole küll oma

parimas vormis füüsilises ja tehnilises mõttes ja ka mängu juhendamise mõttes oleksin kõrvalseisjana kasulikum, aga poisid ise tahavad, et oleksin üks neist.” Internetis on näha Ranet Lepiku läinud hooajal Tallinna Kalevile löödud karistuslöök, mis kinnitab tema sõnu. Lepik lähetas väravasse suhteliselt nõrga, kuid täpse löögi, kusjuures väravavaht ei eksinud sugugi positsioonivalikuga: “See oli sisuliselt siseküljesööt, mille sisse lõin. Kuiva ilmaga poleks see vaat et väravanigi veerenud, aga märja platsiga teadsin täpselt, kuidas pall murul põrkab. Lõin selle sisse tänu kogemusele.”

Mängijana Premium liigas? Läinud aastal langes Vändra Vaprus tihedas konkurentsis esiliigast välja ning Lepik tun nistab, et selle stsenaariumi korral oleks meeskond tõenäoliselt eelistanud mängida hoopis II liigas. Ja temal oli juba kokku lepitud, et läheb käesoleval aastal mängijana aitama Premium liigas pallivat Pärnu Linnameeskonda. “Aga meie teada saame ikka jätkata esiliigas, mis tähendab, et jään mängijana Vändrasse,” räägib Lepik, kelle sõnul oli eelmise aasta esiliiga sportlikult väga ühtlane ja kuigi kolm kõrgliigameeskondade duubelrivistust olid teistest paremad, saadi nendegi vastu punkte. Nagu väikekohtadele tavaline, on ka Vändra meeskond mööda Eestit laiali, sest gümnaasiumi lõpetanud noored lähevad edasi õppima ja mujale tööle. “Teeme mängijatele individuaalsed treeningukavad ja igaüks märgib virtuaalsesse keskkonda üles, mida ja kui palju on ta teinud,” selgitab Ranet Lepik moodsa treeningu tõdesid. “Mängijad saavad seal üksteist vajadusel utsitada ja erksana hoida. Palju on andnud Eesti Jalgpalli Liidu ühistreeningud, kus just meiesuguste väikekohtade Tallinnas elavad mängijad saavad talvel

käia tasuta ühiselt pallitreeninguid tegemas. Meie ainus ühistreening Vändras on laupäeviti ja isegi siis pole kõiki kohal, aga õnneks on olemas Vapruse II meeskonna liikmed. Sada protsenti näeme üksnes mängudel.” “Me teeme, kuni jõudu ja jaksu on, ja teeme nii kõrgel tasemel, kui suudame,” jätkab Lepik. “Vändra esindamine on meile au, uhkus ja armastus, kuigi praktilisest küljest on esiliigas mängimine ristiks kaelas. Ilma oleks lihtsam. Samas oleme realistid ega püüa Premium liiga kohta, me saame oma emotsiooni mängudest ja miks mitte õnnestumisest mõne suure või kelle iganes üle.” Ranet Lepikul on B-kategooria treenerilitsents ja kuigi see pole piisav esiliiga tarvis, on Vändrale kui väikesele kohale tehtud erand. Lepik tunnistab, et rohkemaks pole tal hetkel lihtsalt aega. Küsimusele, kas Lepikul on välja kujunenud oma treenerikäekiri või millele ta treenides-juhendades rõhku paneb, vastab mees põhjaliku seletusega. “Aegapidi püüan end täiendada, aga olen Hunt Kriimsilm ega jõua igale poole,” räägib Lepik. “Hooldan muru, olen bussijuht, valmistan väljakut ette, vahepeal oli mul selle kõige kõrval lausa viis gruppi ja volikogu töö, aga praegu on jäänud esindusmeeskond ja meie klubi kõige väiksemad, 2007. aastal sündinud poisid, kellega alustasin. Lisaks olen Juurikaru põhikoolis kehalise kasvatuse õpetaja. Seda kõike arvestades polegi ma õieti treener! Kui saaksin ainult keskenduda meeskonnale, oleksin päris treener. Ma ei tea, kas ma kunagi saangi päris treeneriks. Esimese võistkonna puhul on peamiseks tahe, järjepidevus ja ühtekuuluvustunne. Kuna meil ühistreeninguid pole, siis mis käekiri saakski välja kujuneda? Kui peaksin kunagi treeneriks saama, siis saame rääkida käekirjast. Praegu võin vaid öelda, et armastan oma tööd ja teen seda nii hästi, kui oskan.” 2016 VEEBRUAR JALKA

naised

Ajuragistamist naisväravavahtidele: Hope Solo või Manuel Neuer? Eesti meestejalgpallis kerkib häid puurilukke nagu seenemikke pärast vihmatilku, aga tiigerlikke tõrjeid ja panterlikke püüdeid tehakse ka naiste meistriliigas. Sealsed kollkiprid pole avalikkusele lihtsalt nii tuntud kui nende meeskolleegid. Jalka mõtles välja mõned küsimused ja asus viga lappima. SIIM KERA Foto: Lembit Peegel

Elis Meetua. Pärnu JK. 20.06.1979 2015. aastal naiste meistriliigas 19 mängu Senised treenerid: Jüri Saar, Tõnu Meetua, Keith Boanas, Mart Poom

Kas läksid väravasse vabatahtlikult või olude sunnil? Olude sunnil. Alustasin väljakul ja mängisin üks ligi kümme aastat väljakul. Tol ajal oli meil väravas ühe teise mängija tädi, aga tema jäi rasedaks ja tekkis küsimus, kes väravasse läheb. Kõik näitasid näpuga minu peale, osa teadis, et mul isa (Tõnu – toim.) oli väravavaht. Olin kohe nõus ja mäletan, et tegime puupõrandaga saalis trenni ja hakkasin kohe hüppama, ei kartnud ma midagi.

Kas läksid väravasse vabatahtlikult või olude sunnil? Vabatahtlikult olude sunnil! See oli vist kolm ja pool aastat tagasi (2012. aasta juuni – toim.), Kuusalu Kalevil oli karikamäng Nõmme Kaljuga ja meie väravavahid ei saanud tulla. Ütlesin siis, et vahet ei ole, eks lähen ise. Viie minutiga tehti mulle selgeks, kuidas väravavaht kukkuda võiks, ja sain oma 52

JALKA VEEBRUAR 2016

Hope Solo või Manuel Neuer? (Naerab – toim.). Neuer. Ma ei teagi, võibolla lihtsalt rohkem näinud teda, naistejalgpalli just liiga palju ei kajastata. Kes on sinu suurim eeskuju? Esimesena kohe minu isa Tõnu Meetua, kes mind jalgpalli juurde viis. See oli kuidagi paratamatu, juba lapsena olin staadionitel kaasas. Kindlasti ka Mart Poom, temaga on mul õnnestunud viimased neli aastat teha korra nädalas ettevalmistustrenni. Tema juures olen ma nagu väike tüdruk, vaatan suu lahti. 90 minutit kirja. Esimene poolaeg oli 0 : 0, aga lõpuks kaotasime 0 : 3. Hakkas meeldima ka, aga koondise peatreener Keith Boanas oli vaatamas ja ta ütles, et äkki tahaksidki väravas mängida. Varem olin tavaliselt poolkaitses või ründes.

Foto: Catherine Kõrtsmik

Karina Kork. JK Tallinna Kalev. 23.02.1995 2015. aastal naiste meistriliigas 16 mängu Senised treenerid: Kätlin Hein, Atko Väikmeri, Tarmo Randver, Gary Hogan, Allan Soomets, Jüri Saar, Reelika Turi

Kõige piinlikum värav, mille endale lüüa oled lasknud? Ma üht väravat ei oska välja tuua, aga kohe tuli meelde mäng Wolfsburgiga, mis oli väga piinlik.

Kõige piinlikum värav, mille endale lüüa oled lasknud? Appi (naerab – toim.). Issand, võibolla mingi mäng Flora vastu, ma ei mäleta, millal see oli, aga kaotasime 0 : 2 ja teise värava puhul sain palli kätte, aga ikka libises väravasse. Hope Solo või Manuel Neuer? Hope Solo. Mitte et mulle Neuer ei meeldiks, aga eelistan Solole kaasa elada. Kes on sinu suurim eeskuju? Isa. Ta on mind alati aidanud ja toetanud, alati öelnud, et tee seda, mis meeldib. Tugev inimene minu kõrval.

naised Getriin Strigin. Tallinna FC Flora. 07.07.1996 2015. aastal naiste meistriliigas 16 mängu Senised treenerid: Marek Veeber, Kalev Kajak, Lauri Rand, Richard Barnwell, Ats Kutter, Keith Boanas, Aiko Orgla, Getter Laar

Hope Solo või Manuel Neuer? Aaahh! Kõige raskem küsimus. Neuer. Sellepärast, et ta ei ole ainult väravavaht, vaid ka silmapaistev mängija. Kui ma peaksingi Hope Solo valima, siis tema võibolla seepärast, et ta karakter on küllaltki imetlusväärne. On pahandusi tekitanud, aga suudab sellest hoolimata mängijana hästi hakkama saada.

Foto: Lembit Peegel

Kas läksid väravasse vabatahtlikult või olude sunnil? Tegelikult on siin kaks lugu, esimest korda tahtsin juba esimeses trennis väravasse. Treener küsis, kes tahab olla, ja tõstsin käe, aga kuna olin liiga lühike, siis treener ei olnud nõus. Kunagi hiljem mängisime trennis soojenduse ajal korvpalli ja vigastasin kogemata sõrmega põhiväravavahi silma võrkkesta. Nii ma väravasse sain.

Kes on sinu suurim eeskuju? Nojah. Ma tean, et see küsimus läheb avalikult välja kõigile näitamiseks, aga mul on tegelikult kaks eeskuju – Aiko Orgla ja Ats Kutter. Nemad on minu treenerid ja nemad on mind kõige rohkem aidanud. Mitte ainult mind kui sportlast, vaid seda, kuidas vaimselt hakkama saada.

Kõige piinlikum värav, mille endale lüüa oled lasknud? Selle üle pean natuke mõtlema. Kui alles alustasin, oli Lähtel saaliturniir. Pall tuli täpselt keskelt minu peale ja lasin palli jalgade vahelt läbi. Kui täiesti aus olla, siis mul võtab eksimustest üle saamine palju aega, alguses võttis rohkemgi. Eks tuleb apse kiiremini analüüsida.

väravasse. No juhtus üks kord, aga samas mängus juhtus täpselt samamoodi ka teist korda. Praegu on naljakas, aga siis olin küll vihane ja ega teisedki õnnelikud olnud.

Imbi Hoop. Tallinna FC Levadia. 15.12.1988 2015. aastal naiste meistriliigas 16 mängu Senised treenerid: Katrin Kaarna, Keith Boanas, Peter McGovern, Andrus Lukjanov, Ats Kutter, Aiko Orgla, Maksim Rõtškov, Aleksandra Ševoldajeva

Hope Solo või Manuel Neuer? Neuer. Ma praegu isegi ei võrdle tehnilist baasi, aga Neuer pole sattunud meediasse selliste teemadega nagu Solo, koduvägivald jne. Väline kuvand on Neueril parem.

Kas läksid väravasse vabatahtlikult või olude sunnil? Ma ei mäletagi. Minu poolt see igatahes ei tulnud. Ma mäletan, et Katrin Kaarna oli siis Tammekas treener. Ma olin jalgpalli vähe mänginud ja karjääri alustamiseks juba üsna vana – 19. Ta ütles, et oled korvpalli mänginud, palli sa ei karda, proovi. Proovisin ja jäingi proovima. Jäin kohe väravasse püsima ja olin ise rahul. Kõige piinlikum värav, mille endale lüüa oled lasknud? (Naerab südamest – toim.). Annelinnas oli kunagi mitu head aastat tagasi kevadel üks turniir. Ei mäleta, mis selle nimi oli, aga seal olid ka välisklubid. Hooaja algus ja puha, kaua polnud väravas olnud ja rootslased tulid suure hooga peale. Pall söödeti taha, tahtsin siseküljega omaks võtta, tõstsin jala üles ja pall veeres

Foto: Lembit Peegel

Kes on sinu suurim eeskuju? Oi jumal küll (naerab – toim.). Kui spordist võtta, siis on mulle alati meeldinud van der Sar (Edwin, hollandi väravavaht – toim.). Väikesena ei jaganud ma jalkast midagi, aga Edgar Davids paistis oma prillidega silma ja siis hakkas sama riigi väravavaht ka meeldima. 2016 VEEBRUAR JALKA

naised Diana Klavan. Tartu JK Tammeka. 11.04.1992 2015. aastal naiste meistriliigas 19 mängu Senised treenerid: Dzintar Klavan, Aleksandra Ševoldajeva, Maria Sootak

– toim.) aias mängitud, aga see oli oma lõbuks.

Sa jõudsid postide vahele tänu 2015. aasta märtsis toimunud Tammeka proovitreeningule, kus uut puurilukku otsiti. Ma otsustasin trenni minna seepärast, et kui Foto: Lembit Peegel lõppes saalihokihooaeg (Klavan krooniti päev enne Tammeka proovitreeningut Maaülikooli SK ridades saalihoki Eesti meistriks – toim.), polnud enam trenni, kuhu kevadel või suvel minna. Tuttavad jagasid Facebookis seda üritust ja kuna ise õpin rekreatsioonikorraldust, siis tundus huvitav viis, kuidas inimesi treeningutele otsida. Läksin sinna just korralduse pärast ja ega ei uskunud, et nad mind valivad. Jalkas oli mul null kogemust, läksin niisama tänava pealt, jooksutossud olid jalas ning väravavahi kindaid mul üldse ei olnud. Eks noorena sai ikka vennaga (Ragnar Klavan Emma Treiberg. Noortekoondis* (klubiline kuuluvus JK Tallinna Kalev). 19.11.2000 2015. aastal naiste meistriliigas kümme mängu Senised treenerid: Reelika Turi, Karina Kork, Joosep Presmann, Allan Soomets

Kõige piinlikum värav, mille endale lüüa oled lasknud? Kohe esimene mäng, superkarikas Pärnu JKga. Sadas vihma ja lörtsi ning püüdsin palli, aga see kukkus kuidagi jalgade vahelt väravasse ja siis küll mõtlesin, et misasja, miks ma siin olen, lähen parem koju ära. See oli kõige hullem värav, aga eks neid apsakaid on ikka olnud. Hope Solo või Manuel Neuer? Mulle on alati Neuer rohkem meeldinud. Esiteks mängib Saksa liigas, teiseks on hästi julge. Julgus mulle meeldib. Kes on sinu suurim eeskuju? See on väga lihtne küsimus, see on mu oma vend Ragnar Klavan. Just oma tahtejõu ja saavutuste poolest. (detsembri keskel – toim.) saaliturniiril. Püüan ikka äpardustest üle saada, muidu see mõjutab ka kõiki teisi mänge.

Foto: Erakogu

Hope Solo või Manuel Neuer? Neuer ikka. Ma ei tea, ta on kuidagi rohkem mulle meelde jäänud.

Kas läksid väravasse vabatahtlikult või olude sunnil? Ma läksin Tallinna Kalevisse mängima ja seal polnud väravavahti, mind pandi trennis väravasse ja tuli hästi välja. Mulle meeldib väga, meeldib see, et saan käsi kasutada ja on teistsugune soojendus ja teistsugune treening.

Kes on sinu suurim eeskuju? Ma ei teagi, polegi otseselt üht kindlat inimest, aga võibolla siis kõik, kes mängivad jalgpalli südamega. * Noortekoondisel üht kindlat esiväravavahti pole, mänguaega jagub kõigile. Kahjuks pole meil ruumi, et nende kõigiga lähemalt tutvuda.

Kõige piinlikum värav, mille endale lüüa oled lasknud? Hargivahelt! Üks just sellel nädalavahetusel Maarja Virula. Nõmme Kalju FC (viimased kaks hooaega laenul Pärnu JKst, kuhu naasis tänavu jaanuaris). 20.12.1995 2015. aastal naiste meistriliigas 20 mängu Senised treenerid: Ene Midenbritt, Jüri Saar, Tõnu Meetua, Allan Soomets, Keith Boanas, Katrin Kaarna, Aiko Orgla, Getter Laar, Getulio Aurelio Fredo, Kalmer Klettenberg

Kas läksid väravasse vabatahtlikult või olude sunnil? Tegelikult olin kaitses, aga samas ka varuväravavaht. Sugulane oli väravas, aga ta läks ära, sest kartis. Mina olin tol ajal kõige pikem ja siis pandi mind väravasse ning sinna jäin. Ma ei hakanud vastu ka, ma ei pirtsutanud, peaasi, et mängida sai. Tol ajal ei saanud ma võibolla aru ka, mis vastutus ja positsioon see on. Üle ma ei mõelnud. Kõige piinlikum värav, mille endale lüüa oled lasknud? Issand jumal. Okei. Oli keskelt üks karistuslöök, mis oli

suhteliselt püütav, aga ma olin veidi lohakas, pall tuli kehasse, kuid mul olid küünarnukid keskelt lahti, pall läks käte vahelt läbi ja läks jalge vahelt ka läbi. Põdesin seda pikka aega. Sellega on tükk tegemist, et kui on mingi pang või halb mäng, siis elan seda raskelt üle. Hope Solo või Manuel Neuer? Raske. Ma ei teagi, mõlemad on lemmikud. Manuelilt on kindlasti palju eeskujuks võtta ja Hope juba seepärast, et ta on naine. Paneks nad mõlemad kokku, saaks väga hea väravavahi.

Foto: Lembit Peegel

Kes on sinu suurim eeskuju? Kui mängustiili poolest, siis Neuer, aga muidu minu treener Kaljust, Getulio Aurelio Fredo. Tema juures on mulle alati meeldinud see, et ta on nii kirglik ja südamega asja juures. On suureks eeskujuks.

Tartu SK 10 Premium jätkamine naiste meistriliigas oli artikli kirjutamise ajal lahtine ja nad jäid küsitlemata. Praeguseks on selgunud, et klubi osaleb naiste meistriliigas.

JALKA VEEBRUAR 2016

jalgpallireportaažist

Sissejuhatus (jalgpalli)reportaaži žanrisse Kümme aastat Eesti Raadios töötanud Joosep Susi kirjutab, kuidas teha jalgpallireportaaži elektroonilises meedias. Kuna jalgpallireporterid ja nende töö on vutisõprade avaliku tähelepanu all, pakuvad esitatud mõtted kindlasti huvi ka laiemalt. Eessõna

ärgneva sissejuhatuse algimpulsiks on arusaam otsereportaažist kui ülimalt komplitseeritud unikaalsest žanrist, mis põhineb olevikus ennustamatult muutuva objekti suuresti spontaansel vahendamisel. Sageli nauditakse reporteri afektiseisundit, aga oodatakse samal ajal olukorra objektiivset ja analüütilist hindamist, enesevalitsemist. Üritan järgnevalt selliste vastuolude ja paradokside keskmes süstematiseerida, rägastikus korda luua. Kuivõrd (vähemasti Eestis) pole süstemaatiliselt ja eritlevalt žanrile lähenetud, pakun välja primitiivse sissejuhatuse, koondades reportaaži olemuslikud tunnused eri tasanditel ja eri perspektiividest johtuvalt. Ülevaade on akadeemiline vaid sedavõrd, et kutsub iseendaga polemiseerima, pakutud punkte ümber lükkama või kinnitama. Tegu on subjektiivse arusaamaga, mis ei pretendeeri ainukehtivale tõele. Eesmärgid võib kõige üldisemalt jaotada kolmeks. 1. Tutvustada reporteritöö keerulisust, kuivõrd adressaadini (vaataja, kuulaja) jõuab vaid kõige nähtavam ja pealispindsem osa – tulemus. 2. Anda pidepunktid algajale reporterile töös orienteerumiseks. 3. Suhestuda negatiivselt läbimõtlemata, ebakvaliteetsesse reportaaži, mida näikse üha enam kohtavat. Keskendun konkreetselt jalgpallile, aga esmased pidepunktid, väärtused ja

hoiakud peaksid kehtima ka teiste spordialade otseülekannete kohta. Näiteks suusatamise ja kergejõustiku puhul oleksid teesid pea eranditult samad. Keskmes on niisiis reportaaž kui selline. Nii mõnedki punktid tunduvad liialt idealistlikud. Liiati veel tänapäeval ja Eestis, kus reporterite kiire töötempo lihtsalt ei luba ühele alale täielikult pühenduda, paratamatult tuleb teha suur osa reportaaže sekka teiste tööülesannetega. Ja puhtaverelisi otseülekannetele keskenduvaid reportereid Eestis sisuliselt ei leidugi, kommentaatorid on tavaliselt ikkagi ajakirjanikud laiemalt. Osa punkte

TUNNE VÄLISMAAD

Reporter, kes ei tunne välismaiste tippkommentaatorite käekirja, on nagu arhitekt, kes on näinud vaid Eesti ehitisi. Välismaised kommentaatorid ei piirdu ingliskeelse ruumi ja Antero Mertarantaga.

tunduvad jällegi liiga elementaarsed, aga olen võtnud hoiaku, et vahel on enesestmõistetavuse väljendamine samuti enesestmõistetav. Täpsustusi tuleb teha veelgi. Elektrooniline meedia sisaldab olemuslikult erinevaid ja eri taotlustega väljaandeid (televisioon, raadio, internet), mis omakorda lahknevad sisu ja taotluste poolest. Kõigil neil on erisugune auditoorium, mis nõuab pisut erisugust lähenemist. Rääkimata siis veel sellest, et iga reporter on oma eripäraste tõekspidamiste ja harjumustega; iga vaataja ja kuulaja ootab erinevat reportaaži. Vahel on ootused suisa vastuokssed. Olen sissejuhatust koostades üritanud selle kõigega arvestada, üldistada. Avalik-õiguslik väljaanne on traditsiooniliselt akadeemilisem, erakanal kasutab rahvapärasemat lähenemist; saksa ja hispaania jalgpallireportaaž on väliselt radikaalselt erinevad. See on aga pealispind, üldised arusaamad on ja jäävad laias laastus samaks. Olgu öeldud, et siinkirjutaja hinnang endale (vaatamata kümneaastasele intensiivsele kogemusele) jääb pisut alla halli keskpärasuse, järgmistest punktidest suur osa on jäänud vaid teoreetiliseks kättesaamatuks ideaaliks.

Lähteprintsiibid 1. Mäng pole kommentaatori, vaid kommentaator mängu jaoks! Adressaat pole kommentaatori, vaid kommentaator adressaadi jaoks! Lakmuspaber: pärast mängu peab adressaadile jääma meelde mäng, mitte reporteri töö. 2. Hea reportaaž põhineb pikaajalisel intensiivsel huvil jalgpalli vastu. 3. Iga reportaaž on ühistöö tulemus! Reporter pole ülekande tootmisel kõige olulisem, niisama väärtuslik on kõikide teiste kolleegide panus (operaatorid, režissöörid jne). Seega, suhtle kolleegidega võimalikult palju, see loob parema töökeskkonna ja soosib kvaliteetsema reportaaži sündi. 2016 VEEBRUAR JALKA

jalgpallireportaažist Esimene osa. Ettevalmistav faas 1. Töövahendid 1. Hääl. Hääl on reporteri tähtsaim tööriist. Reporter on ilma kvaliteetse häälematerjalita nagu kirjaoskamatu kirjanik, pulkade ja rütmitunnetuseta trummimees. Jalgpallireporter peab omandama kõnetundides kõigepealt rääkimise põhitõed, oskama õigesti häält tekitada ja seda kasutada (kuldreegel: räägi kogu kehaga); hääleaparatuuri eest tuleb pidevalt hoolitseda. Kvaliteetse hääle omandamine on pikk ja pidev protsess. Paljuski on see õpitav, aga näiteks Erik Lillo tähelepanuväärselt võimekat häält leidub, tõsi, haruharva. Kasuks tulevad viisipidamine ja hea lauluoskus, pühendunud tööga on võimalik hakkama saada ka ilma. Ühes hääle arendamise ja kasutamisega omandab reporter sõnade õige artikuleerimise, lause loomuliku intonatsiooni, kontrolli enda üle nii kiirkõnes kui ka aeglaselt rääkides. Soovituslik lugemine: Patsy Rodenburg, “Näitleja kõneleb: hääl ja esitaja”. 2. Keel. Jalgpallireporter valdab korrektset eesti keelt. Eri auditooriumid nõuavad erinevat keelekasutust. Elementaarne eesti keele oskus on sellest olenemata elementaarne! Üksikud näited: eesti keele loomulik lausejärg on subjekt-verb-objekt (alus-öeldis-sihitis); tuleb vältida lihteksimusi (õiged: enamik mänge; kasutab v i i t mängijat; võitma keda, alistama kelle jne); vältida triviaalsusi (nahkkera); punnitatud eufemismid on hullemad kui jalgpallireportaažis paratamatult rohkesti kasutatavad sõnad; võimaluse korral vältida võõrsõnu ja kitsasse subkultuuri kuuluvaid väljendeid. Kõige lihtsam moodus keelekasutuse rikastamiseks – loe ilukirjandust. Soovituslik lugemine: “Eesti keele käsiraamat”. Nimed. Eesti keeles hääldatakse isiku- ja kohanimed võimalikult originaalitruult (erandeiks kinnistunud kohanimed ja häälikud, mida eesti keeles pole). Teadmatusest valesti hääldatud nimi näitab reporteri vähest austust ja puudulikku empaatiavõimet. Kui mõni nimi on valesti kinnistunud, tuleb julgeda eksiar56

JALKA VEEBRUAR 2016

Jalgpallireporterid Kadrioru staadionil U19 vanuseklassi EM-finaalturniiril tööhoos.

vamust muuta, näiteks portugali nimede o-lõpp hääldub u-ks (Cristiano Ronaldo), prantsuse keeles on rõhk viimasel silbil (Arsene Wenger). Soovituslik allikas: www.forvo.com. 3. Välised töövahendid. Reporteril on väljakujunenud süsteem, kuidas nii igapäevaselt kui ka reportaaži ajal kasutada vajalikke vahendeid (raal, pinali sisu (pliiatsid, tekstimarker), riietus jne). Orienteerumine internetis jalgpalliga seotud informatsioonitulvas vajaliku virtuaalse töövahendi markeerimiseks. Elementaarsel tasemel tuleks tunda ülekandetehnikat, helipulti.

2. Suhe jalgpalli 1. Jälgi jalgpalli iga päev! Reportaaži alus on objekti tundmine, mida võib saavutada vaid pikaajalise pühendunud tööga. Ükskõik kui hea on lühiajaline ettevalmistus, pikaajalist jälgimist see ei asenda.

2. Loe läbi kõik Eestis jalgpalli kohta ilmuvad artiklid, nii pikemad kui ka lühemad käsitlused. Nõnda tunned jalgpallielu, kolleegide tööd, tendentse ja oskad luua seoseid. 3. Jälgi välismaist jalgpalliajakirjandust. Ära piirdu ingliskeelse meediaga, mis annab vaid ühe kitsa perspektiivi. Püüa end kursis hoida ka teiste suuremate keeleruumidega (eeskätt hispaania, saksa, prantsuse ja vene). Soovituslik abivahend: Google Translate. 4. Uuri (peamiselt välismaist) (pool)akadeemilist kirjandust. Käsitlused jalgpalli tendentsidest, sotsiaalpoliitilistest külgedest, nagu ka taktikalised analüüsid, statistilised ülevaated aitavad kursis hoida põhimõttelisemate muutustega ja kontekstualiseerida olevikus toimuvat. 5. Jalgpallireporter tunneb üldjoontes nii Eesti kui ka maailma jalgpalli ajalugu. Soovituslik lugemine: David Goldblatt, “The Ball is Round”.

jalgpallireportaažist elukogemus on reporterile hindamatu pagas. 10. Mängi ise jalgpalli (võimaluse korral ka võistlussituatsioonis). Ala spetsiifiliseks tundmiseks on tarvis vähemasti kõige algelisemat arusaama, mis toimub väljakul, mismoodi mängijad end tunda võivad. See võimaldab jagada mitmekesisemat, vajalikku informatsiooni. (Näide: kas Eesti koondis mängib nurgalöökide ajal kaitses tsooni- või mees mehele kaitset?)

3. Suhe reportaaži žanrisse

Foto: Lembit Peegel

6. Ürita kontekstualiseerida jalgpalli teiste spordialade suhtes. 7. Ürita kontekstualiseerida jalgpalli teiste valdkondade suhtes. Jalgpall on ülemaailmne fenomen, mille mõtestamine nõuab laiemat pilti. Abiks on viimastel kümnenditel ilmunud raamatud jalgpalli sotsiaalkultuurilisest olemusest. Soovituslik lugemine: ajakiri Soccer and Society. 8. Tunne põhjalikult jalgpallireegleid. Näide: 2008. aasta EM-finaalturniiril pidas enamik ka maailma tipptasemel kommentaatoreid Ruud van Nistelrooy väravat Itaalia vastu määrustevastaseks, tegelikult kohtunik ei eksinud. 9. Ära keskendu üksnes jalgpalli ja spordi jälgimisele. Mida laiem silmaring, seda suurem tõenäosus kvaliteetseteks reportaažideks. Teadmised etnoloogiast, ajaloost, füüsikast, psühholoogiast on niisama kasulikud kui jalgpalli tundmine. Lugemus ja

1. Jälgi teiste Eesti kommentaatorite tööd, stiili. Tee märkmeid nende tonaalsuse, kiiruse, faktikasutuse, dramaatilise pinge loomise kohta! Austa vanemaid kolleege, kõigilt on midagi õppida, aga ära imiteeri kedagi, see jätab paratamatult võltsi mulje. Leia isikupärane stiil! 2. Jälgi välismaiseid kommentaatoreid. Igal maal on oma väljakujunenud stiil, eripärad. Tee märkmeid. Reporter, kes ei tunne välismaiste tippkommentaatorite käekirja, on nagu arhitekt, kes on näinud vaid Eesti ehitisi. (Välismaised kommentaatorid ei piirdu ingliskeelse ruumi ja Antero Mertarantaga.) 3 . Tunne spordiajakirjanduse – ja eriti jalgpalli otsereportaaži žanri – ajalugu ja kujunemise põhjuseid. See aitab muutuste põhjal markeerida suundumusi. Peagi alustab reporteritööd põlvkond, kes ei pruugi teada näiteks Gunnar Hololei nime. Näide: miks tundub 1990. aastate jalgpallireportaaž juba praegu ajast ja arust? 4. Loe nii Eesti kui ka välismaa spordireporterite elulugusid, käsitlusi, meenutusi. Soovituslik lugemine: Tarmo Tiisleri magistritöö lavakunstikoolis. 5. Arvesta, et kogenud kommentaator on noorest alati parem. Suur osa reportaaži mõjust põhineb adressaadi harjumusel, alahinnata ei tohi kogemuse mõju.

4. Autorefleksioon Iseenda tundmine ja arendamine on elementaarne! Reporter, kes ei tee endaga tööd, on diletant. Autorefleksioon aitab muuhulgas vältida rutiini ja mugavustsooni laskumist. Põhiküsimus: mis on need väärtused, mida mu tegevus kannab ja edasi annab, ja mis on need

väärtused, mida mu tegevus p e a k s kandma ja p e a k s edasi andma? Käitu selle järgi. 1. Loo süsteem iseenda töö hindamiseks. Pea iga päev päevaraamatut! Sedaviisi oskad leida õnnestumiste ja ebaõnnestumiste põhjuseid (vale ettevalmistus, vale häälestus vms), näha (taand)arengut. 2. Ära usalda sõprade arvamust või Facebooki kiidusõnu – need on kõigil positiivsed. Usalda spetsialiste (filoloogid, kolleegid, mängijad-treenerid, konkureerivad väljaanded). 3. Kuula oma reportaaže üle, eritle. Mõtle, kuidas oleks mingeid situatsioone parem vahendada, kuidas luua pinget, kuidas ennast mängu lõikes jagada jne. 4. Võrdle reportaaži varasematega. 5. Kasuta kontrollkuulajaid. Palu mõnel inimesel reportaaži tähelepanelikult kuulata, märkmeid teha ja anda tagasisidet. 6. Suhtu kriitiliselt ka oma analüüsi, muidu võid laskuda petlikusse eneseanalüüsi, mis vaid kinnistab eksiarvamusi. 7. Igal reporteril on oma tugevused. Leia need üles, muuda veel kvaliteetsemaks. Vii tugevused reportaaži keskmesse. 8. Igal reporteril on oma nõrkused. Leia need üles, ürita järele aidata. Vähenda nõrkade külgede olulisust reportaažis. 9. Põhitõde: loomulik andekus moodustab reporteri kvaliteedist vaid marginaalse osa. Tuleb näha endaga vaeva! 10. Ära hakka end otse-eetris või kolleegide ees õigustama. Tunnista oma nõrkusi!

5. Üldine ettevalmistus 1. Füüsiline ettevalmistus. Tee sporti. Füüsiline võimekus parandab suutlikkust mõelda (aju saab hapnikku), pikema aja vältel oma keha kontrollida, hoida korras hääleaparatuur. Ära suitseta! 2. Psühholoogiline ettevalmistus. Otsereportaaž on stressirohke, suurt pingetaluvust ja sageli ka ohverdusi nõudev žanr. Otsi viise närvipinge taltsutamiseks. Vajaduse korral ära pelga kasutada psühholoogi abi. 3. Väldi ületöötamist. Leia töö ja puhkuse vaheline tasakaal. (Järgneb) 2016 VEEBRUAR JALKA

traditsioon

Ropka hoovijalgpalli turniirist ja muidu rahvajalgpallist Ropka hoovijalgpalli turniiri traditsiooni päästmiseks pidi korraldama hädaturniiri. Kunagi nii populaarne ettevõtmine on Facebooki ajastul välja suremas, kuid minevikust on meenutada palju head. Võibolla saab turniir uue hoo sisse pärast Sepa tänava staadioni renoveerimist! SIIM AVI

detsembril toimus 16. korda Sepa tänava staadionil Ropka hoovijalgpalli turniir, mida teatakse ümbruskonnas ikka endistviisi Merkuuri Cupina või lihtsalt cup’ina. Ropka ja Ropka tööstusrajoon on linnaosadena alati vandunud truudust JK Tartu Merkuurile ajal, mil Tartus oli kaks kõrgliigaklubi. Turniiri ajaloost rääkides – Ropka hoovijalgpalli turniir tekkis aastal 2000 spontaanselt ümbruskonna noorte peas, kui kogu ümbruskond elas jalgpallirütmis ning JK Merkuur pidas staadionil Eesti meistrivõistluste esiliiga mänge. Hommikust õhtuni pallisid kümned kohalikud poisid ja hiljem ka tütarlapsed sajandivahetusel Sepa tänava staadionil. Enamasti palliti hokiväravasuuruste väravatega. Miniväravad tähendasid rohkem võistkondi ja nii tekkis kohalik minijalgpalli formaat: kolm kolme vastu pluss varumängija. 2 x 5 minutit mänguaega tagas tasavägised mängud, kus nõrgimal tiimil oli ka mingi võimalus tugevama meeskonna vastu. Alagrupid loositi staadioni kelgumäel. Turniiril puudus algusaegadest saadik võistlusjuhend ning mängureeglidki põhinevad traditsioonidel ja väljakujunenud taval. Näiteks väravavaht võib võtta väravast kolme sammu kauguselt palli kätte. Turniiri on korraldatud spontaanselt ja selle toimumisaeg on olnud juunist detsembrini. Kohaliku kodukootud turniirina pole Ropka hooviturniiri eesmärk kunagi olnud kasvada suureks ega rahvusvaheliseks. Kuigi on mõeldud, et 58

JALKA VEEBRUAR 2016

teeks ülelinnalise ürituse, räägib selle vastu kodukootud emotsiooni kadumine. Turniir on oluline kogukonnale, kuid samas on mujalt huvilistele olnud turniiri uks alati avatud. Suurim hoovijalgpalli turniir oli 2009. aastal, kui osales 13 võistkonda üle 60 osalejaga ja kahe päeva jooksul käis staadionilt läbi üle saja inimese. Läbi aastate on üle 200 noore käinud turniiril mängimas. Kuigi turniiril käinute seas pole mitte ühtegi hilisemat koondislast, on paljud jõudnud siiski nii noorte- kui ka tütarlaste koondisesse (Kairi Tamm,

VAREM PAREM

Kui varem tegi korraldaja paar tiiru ümbruskonnas ning võttis telefonitsi ühendust, siis kahjuks pole Facebook ega muu sotsiaalmeedia suutnud olla veenmisvahendina sama efektiivne. Krista Liiv). Kolm osalenut (Kaarel Kallandi, Martin Haljak, Eero Eessaar) on saanud mängu kirja Eesti meistriliigas. Turniiril käinutest on Eesti kümnevõistluse lootusel Hans-Christian Hausenbergil ehk lootus jõuda olümpiamängudele. Paljudest Ropka ümbruses elavatest osalejatest on kasvanud välja võistkond JK Ropka Korpus, mis paar hooaega tagasi jõudis rahvaliigas veerandfinaali ligi 150 võistkonna konkurentsis. Seegi on panus suurde sporti ja jalgpalli.

Pigem on rahvajalgpalli ürituse eesmärk teenindada kohalikku kogukonda, luues sportlikku intriigi ning mis kõige olulisem – olla tore kokkusaamispõhjus. Sageli olen sponsoritele seletanud, et üritus püüab hoida noori meelemürkidest eemal. Sisimas teadsin korraldajana ikkagi, et mingile seltskonnale on üritus pärast selle lõppu mõjuv põhjus alkoholi tarvitada. Vähemalt pakub jalgpall alternatiivi meelemürkidele ammutamaks positiivseid emotsioone.

Tuleb anda teine võimalus Emotsioonide pakkumise puhul tulevadki meelde hetked, kui ühes finaalis kaotanud võistkonnas nuttis kaotuse tõttu kaks noormeest (üks neist kaotas finaalis oma 18. sünnipäeval). Teiste pisarate üle ei tohi küll rõõmustada, aga siiski on hea meel, et kellelegi asi korda läheb, sest niisama pisaraid ei valata. Teine seik. Aastaid tagasi konsulteerisin ümbruskonnas teiste võistkondadega ühe isiku personaalküsimuse pärast: kas lubada teda turniirile? Keegi polnud vastu. Inimesele anti võimalus osaleda. Osaleja oli tänulik ja fair play poolest eeskujulik: võistleja tõstis alati käe, kui endast välja läks või vea tegi. Mujalt tulnud kohtunik ütles, et algul kartis, kui hirmuäratava välimusega noormeest nägi. Jätsin mainimata, et inimene oli paar kuud varem vabanenud vanglast kuriteo eest, kus võeti kelleltki elu. Olen seisukohal, et jalgpall peabki kõigile pakkuma uue võimaluse. Siiski on korraldamise poolel olnud ka negatiivsemaid hetki. 2001. aastal ei tahetud võtta vastu kohalikke vene keelt kõne-

traditsioon

Nemad päästsid traditsiooni (vasakult): Rait Põldsamm, Aldo Samarüütel, Andrei Puzõrjov, Kaido Liiv (kohtunik), Siim Avi, Margus Põllupüü, Peeter Põllupüü.

levaid noorukeid ja mõned võistkonnad ähvardasid boikotiga. Eks vanemaks saades taibati, et integratsioon peab olema mõlemapoolne ning kõigile tuleb anda võimalus, eriti siis, kui elatakse ühes ümbruskonnas. Korraldajana põrkasin alati kokku poliitiliste vaidlustega, millised võiksid olla osavõtumaksud ja kuidas jaguneb auhinnafond. Kas võitja võtab kõik või peetakse kõiki meeles mingi nänniga? Võitnud on seisukoht, et osavõtumaksud on sümboolsed ja igaüks saab midagi, et kõigil oleks motivatsioon tulevikus tagasi tulla ja võistelda. Leian, et väikestel turniiridel ongi atmosfäär see, mis toob rahva kokku. Loomulikult on püütud Ropkas luua konkureerivaid turniire nõndanimetatud paremate auhindadega, kuid ideede tasandile on need jäänudki.

Traditsioon on ohus! Turniir on üle elanud põlvkonnavahetuse. Kui 2001. aastal olid kõik mängijad nooremad kui viisteist aastat, siis kahjuks on keskmine vanus tõusnud. Meeliülendav hetk oli 2009. aastal, kui noorim osaleja oli noorem kui üritus ise. Kurb on siiski tõdeda, et uut põlvkonda

pole peale tekkinud. Varem oli terve ümbruskond täis jooksvaid ja mängivaid lapsi, jalgpalliväljakud olid täis kohalikke hoovipallureid. Samuti olid majade vahel isetehtud jalgpalliväljakud: kahest puust moodustus värav. Praegu on ümbruskond aastaid, kui mitte aastakümneid uuemast põlvkonnast kahjuks tühi. Kõik noored on kuhugi ära kadunud. Ei ole näha põlvkonda, kes tuleks ja võtaks teatepulga korraldamises ja platsil vanemalt põlvkonnalt. Kas süüdi on negatiivne iive või on uuemal põlvkonnal tekkinud muid tegevusi? Traditsioon on see, et kui üks korraldaja ära kaob, asendab teda keegi. Kahjuks on Ropka hoovijalgpalli turniirist ajapikku kujunenud laialivalguva põlvkonna kokkutulek Austraaliast Norrani. See ei ole iseenesest halb, kuigi mõned emotsioonid on kadumas, lapsepõlvest saati koos olnud inimesed hakkavad võõrduma. Pole isegi üksteise telefoninumbreid, rääkimata tavapärasest suhtlusest. Kui varem tegi korraldaja paar tiiru ümbruskonnas ning võttis telefonitsi ühendust, siis kahjuks pole Facebook ega muu sotsiaalmeedia suutnud olla veenmisvahendina sama efektiivne. Tuleb võidelda ükskõiksuse-

Foto: Kert Korde

ga. 2015. aasta turniir lükati võistlejate ja ka korraldaja huvipuudusel edasi ja pika traditsiooni päästmiseks tuli korraldada hädapärane üritus. Turniiri päeval kokkulepitud ajal keegi peale korraldaja kohale ei ilmunud. Siiski ringles üleskutse, et ei saa nii kergelt lasta traditsioonil katkeda. Pärast kahetunnist ootamist tuli kohale kohtunik ja nii palju mängijaid, et sai loosida kaks võistkonda. See vist viimast korda Sepa tänava staadioni mäel toimunud loosimine meenutas maali “Viru vanne”. Turniiri ainsas mängus ehk finaalis võitis Kibekärme Kahmaja võistkonda FC Viis Eurot tulemusega 5 : 2. Võitjatest tegid skoori vennad Margus (üks värav) ja Peeter Põllupüü (neli väravat). Pärast mängu olid kõik osalejad õnnelikud, et päästsid viieteist aasta pikkuse traditsiooni. Tuleb loota, et Ropka hooviturniiril tulevad paremad ajad, kuid hetkel on peamine see, et lõke ei kustunud. Võibolla pärast Sepa tänava staadioni renoveerimist leiavad nooremad kohalikud tee tagasi jalgpallistaadionile ning turniirile puhutakse uus hing sisse. Seda on varemgi juhtunud. 2016 VEEBRUAR JALKA

maailm

Livorno – Stalini, Lenini, Marxi, Castro ja Che Guevara kodulinn Itaalia kommunistliku partei sünnilinn Livorno pulbitseb jalgpalli kaudu äärmuslikest vasakpoolsetest vaadetest ja kohaliku vutiklubi tribüünil lehvivad Stalini, Lenini, Che Guevara ja teiste kommunismiikoonide pildid. Kohtumised Benito Mussolini kunagise lemmikklubi Rooma Lazioga on nagu kommunismi ja fašismi mõõduvõtt rohelisel murul. INDREK SCHWEDE

eg-ajalt teeb ajakirjandus edetabeleid jalgpalliklubide suurimatest vastasseisudest ning enamasti on teada, et kümne vägevama seas on ikka Glasgow kaks kanget Rangers ja Celtic, Hispaania hiiud Barcelona ja Madridi Real, Buenos Airese vastandid River Plate ja Boca Juniors, Kairo lepitamatud Al Ahly ja Zamalek. Itaaliast märgitakse Milano Internazionale – AC Milani, Juventuse–Fiorentina, aga eelkõige AS Roma – Rooma Lazio duelle. Saapamaa ühe fanaatilisema publikuga AS Livorno vastasseisud on jäänud suurema tähelepanuta, sest klubi pole suutnud kanda kinnitada Serie A-s (kõrgliigast langeti 1949. aastal ja uuesti tõusti sinna 2004ndal, et seejärel korduvalt tõusta-langeda). Ometi tasub silmas pidada üht fanaatilist ideoloogilist vaenuseisu: vasakäärmuslike, et mitte öelda kommunistlike juurtega Livorno publik vastandub järsul moel paremäärmuslike, et mitte öelda fašistlike vaadetega Rooma Lazio tulistele kaasaelajatele. Maailma jalgpallis on raske leida teist nii teravat kahe poliitilise ideoloogia vastasseisu. Kui Livorno lööb kaasa Serie A-s – ja sel sajandil on seda 60

JALKA VEEBRUAR 2016

Livorno–Lazio mäng toob kohe meelde kommunistlikud suurkujud ja Benito Mussolini (paremal), kes oli fašistliku Itaalia juht. Tema lemmikklubi fännid laulavad tänini Itaalia hümni fašistliku tervituse saatel.

juhtunud kuuel hooajal –, võib kahe meeskonna mängude ümber toimuvat kirjeldada kui põrgut maa peal.

Silvio Berlusconi mõnitamine Itaalia klubide poolehoidjate omavahelised suhted on nagu lastel liivakastis: kord ollakse sõber ühe ja vaenlane teisega, siis jälle vastuoksa. Kui vaenlase fännid hakkavad mõne kolmanda osapoolega sõbrustama, saavad ka vaenlase vaenlastest vaenlased. Olemas on ka põhivastasseisud ja näiteks Livornol on selleks Pisa, mida peetakse Itaalia emotsionaalseimaks, kuid samas vägivaldseks derby’ks. Paraku mängitakse hetkel eri liigades: Livorna Serie B-s ja Pisa aste madalamal. Mõistagi on Livorno vaenujalal kõigi parempoolsete vaadetega klubidega,

kellest tõuseb eriliselt esile juba mainitud Rooma Lazio, diktaator Benito Mussolini kunagine lemmikklubi. Nii nagu on itaallastele olulised tugevad peresidemed, on neile tähtis ka tugev side kodukohaga. Livornolasedki on uhked oma linna ajaloost väljakasvanud identiteedi üle (vaata kõrvallugu lk 61). Itaalia kommunistliku partei sünnilinna hinge ja veendumusi väljendatakse kõige ehedamalt AS Livorno 19 238 pealtvaatajat mahutaval kodustaadionil. Kõige aktiivsemad on ultrad, kes 1999. aastal asutasid rühmituse BAL (Brigate Autonome Livornesi), mille sümboliteks on pealuu ja ristiasetatud kondid. 22. detsembril 2002. aastal, kui meeskond võitles pääsu eest Serie A-sse, mis sel hooajal paraku ei õnnestunud, rulliti

Stalini sünnipäev tribüünil.

Foto: internet

maailm

Foto: internet

Stalini pilt Livorno mängul.

lahti hiigelsuur loosung: “Igavene au sulle, Suur Mees. 21.12.1879.” Niimoodi mälestati Jossif Stalini sünniaastapäeva. 2006. aasta augustis tähistati samal moel Kuuba diktaatori Fidel Castro 80. sünnipäeva. Livorno fännide käes on tavalised lipud ja plagud, millel kujutatud ka Che Guevara, Lenin, Marx jt kommunismi suurkujud. Või sirp ja vasar, punane viisnurk. Tribüünidel lehvivad Nõukogude Liidu, Kuuba ja lihtsalt punased lipud, fännidel on kõige muu mõeldava kõrval seljas Saksa DV koondise särgid ning peas Hiina kunagise liidri Mao ja Kuuba esikommunisti Fidel Castro stiilis militaarne müts. Osa loosungeid on vene keeles või vene tähtedega. Sellist elava kommunismi kontsentratsiooni annab tänapäeva maailmas otsida! BALile, mis on hõivanud kodustaadioni põhjatribüüni ehk Curva Nordi, on iseloomulik vägivald ja Stalini poliitika ülistamine, paljud nende liikmed on saanud staadionikeelu: hooajal 2003/2004 oli mängude külastamise keeld enam kui 20-l BALi liikmel. See arv oli Itaalia “rekord”. Sellest hoolimata sõitis kaks bussitäit ultraid samal hooajal 2000 kilomeetri kaugusele Sitsiiliasse vaid selleks, et üles riputada rühmituse loosung. Kõik bussiretke fännid teadsid, et mängule nad ei pääse. John Foot kirjutab raamatus “Calcio. A History of Italian Football”, kuidas aastatel 2002 ja 2003 lõbustasid Livorno fännid ennast Itaalia tollast peaministrit Silvio Berlusconit solvavate laulude ja plakatitega. Nad said iga kord trahvi, aga mitte peaministri, vaid Itaalia jalgpalliliidu juhatuse liikme solvamise eest. Nende lemmiklauluks oli “Berlusconi: tükk sitta”. Vahel olid trahvid krõbedad, ulatudes 20 000 euroni, kuid tavaliselt kasseeriti 1500 eurot “ebaviisaka laulu” eest. Kui Livorno mängis hooajal 2004/2005 Serie A-s, sõitis 11 000 meeskonna poolehoidjat Milanosse, kus vastaseks oli Berlusconi klubi AC Milan.

Vladimir Lenin punalipul.

Nendega liitus 3000 Milanos elavat Livorno fänni. Ka sellel mängul laulsid Livorno fännid Berlusconist kui sitatükist ja väidetavalt kogusid isekeskis raha, et maksta nõutud trahv. Mäng lõppes tulemusega 2 : 2, kusjuures samal hooajal Serie A parimaks väravakütiks olnud livornolase Cristiano Lucarelli kaabutrikki tähistanud väravat kohtuniku vaieldava otsusega ei fikseeritud (vaata Lucarelli ja Livorno suhetest lähemalt Jalka 4/2013, lk 16–17). Berlusconi oli märklauaks ka Livorno kodumängul AC Milani vastu 2010. aastal. Teda mõnitati seksiskandaalide pärast ja kostitati lisaks kõigele ka hüüetega “Silvio Pedofilo”, viidates alaealiste tüdrukutega lustimisele.

Curva Nord ootab kommunismi Livorno kodumängudel lauldakse alati kommunistlikku hümni “Bandiera rossa” (“Punalipp”), sageli läbi terve mängu. Samuti sõjaaegset populaarset partisanide laulu “Bella ciao”. Eriti võimsalt ja palju kõlavad mõlemad laulud siis, kui vastaseks on paremäärmusi kõige reljeefsemalt esindavad Lazio ja Verona Hellas ning teineteist kostitatakse verbaalsete rõvedustega. Mark Doidge kirjutab just Livornot silmas pidades, et “jalgpalli ümbritsevad rituaalid loovad kohaliku identiteedi uusi sümboleid” (Soccer & Society 2/2013, lk 246–261). Ta jätkab: “Varustus, mis ümbritseb ultrate korraldatud etendusi, aitab luua kollektiivset pulbitsust ja emotsionaalset energiat, mis tugevdab sümboleid ja solidaarsust.” Livorno peamine vihaobjekt on fašism. Ühel jalgpallisallil on iseloomulik tekst “mõnikord antisotsiaalne, kuid alati antifašistlik”. Samas vastandutakse ka kapitalismile ja globaliseerumisele. Curva Nord ei ole kaotanud lootust, et kommunism tuleb ja ühes sellega ootab töölisi helge tulevik. Nad ei ole päris üksi. Näiteks Veronas tekkis edukale paremäärmuslikule Hellasele linna-

rivaal Virtus 2006. aastal. Ka Virtuse fännid on end ehtinud punasümbolite ja antifašistliku retoorikaga ning käivad regulaarselt kaasa elamas Hellase ja Livorno mängudele, kusjuures on olnud külalisteks Livorno Curva Nordil. Mitme vasakääre sümpaatiatega Euroopa klubi, nagu Livorno, Ateena AEK, Marseille Olympique, Istanbuli Besiktas, Glasgow Rangers ja St Pauli, fännid külastavad regulaarselt üksteise mänge, eriti kui mängitakse Verona või Lazio vastu. Livorno aga meelitab ligi kõiki sarnaste poliitiliste vaadetega fänne üle maailma.

LIVORNO KUJUNEMINE KOMMUNISMI KANTSIKS Kuni 15. sajandini oli Kesk-Itaalia tähtsaima linna Firenze kõige olulisemaks väljapääsuks Vahemerele Pisa sadam. Kui see mudastuma hakkas, ehitasid Firenze valitsejad vabasadama Livornosse. Uue sadamalinna rahvastamiseks meelitati kohale kaupmehi igast ilmakaarest rahvusele ja usule vaatamata ning läbi sõrmede vaadati ka linna saabunud kriminaalide varasematele tegudele. Livornost sai rahvaste paabel, kus tavakodanike kõrval elasid vabanenud orjad ja kurjategijad. Itaalia ühendamisel 1861. aastal kaotas Livorno vabasadama staatuse, mis viis paljude äride ümberkujundamisele ning poliitilise aktiivsuse tõusule. Tööstuslik revolutsioon pani aluse ulatusliku töölisklassi tekkele, tekkis mitu poliitilist anarhistlikku ja sotsialistlikku rühmitust. 1920. aastate sotsiaalsed ja poliitilised pinged viisid streikide ja kokkupõrgeteni kogu Itaalias, sealhulgas Livornos, ning hõlbustasid kommunismi ja fašismi levikut. 1921. aastal loodi Livornos Itaalia kommunistlik partei. Pärast II maailmasõda oli Itaalia kommunistlik partei väga stalinistlik ja läks hingusele koos Ida-Euroopa riikide vabanemise ja Nõukogude Liidu lagunemisega.

2016 VEEBRUAR JALKA

saalijalgpall

Suvel rannas, talvel saalis Rannast saali ja vastupidi, pole probleemi. Käsikäes nagu Piret ja Tõll on paljud mehed leidnud endale mänguvõimaluse kahel nii erineval, kuid samas ka sarnasel jalgpallimängul. ALVER KIVI

esti asub kliimavööndis, kus suvi vaheldub talvega ja lumehanged päevakuumusega. Seepärast peavad need mehed, kes suures jalgpallis kaasa ei tee, omale mänguvõimalusi otsima. Ei ole ju huvitav keset suvekuuma saalis palli taga ajada või talvel lumehangede vahel külmunud liival ning vinge tuule käes paljajalu käärlööke ja kombinatsioone harjutada. On palju mängijaid, kes tegutsevad mõlemal rindel. Eeskätt kasutatakse erinevaid võimalusi enda vormis hoidmiseks, aga ka koos sõpradega sportlikuks vaba aja veetmiseks. Nii treenerid kui mängijad on ühisel arvamusel, et kuigi tegu on erinevate spordialadega, täiendavad nad teineteist. Peale selle, et mõlemad aitavad sportlikku mänguvormi hoida, on nii üks kui teine võtnud väikeste mööndustega üle erinevad mängukombinatsioonid. Samas tuleb rannas kohaneda män62

JALKA VEEBRUAR 2016

Andreas Aniko (paremal) tunneb end koduselt nii saali- kui rannajalgpallis.

gimisega liival, palliga ei ole võimalik triblada nagu saalipõrandal või murul ja mänguvahendit tuleb rohkem õhus hoida. Viimane nõuab aga paremaid tehnilisi oskusi. Seepärast läheb nii saalis kui rannal kohanemiseks paar trenni aega. Üks klubi, kelle meeskond mängib nii ranna- kui saalijalgpalli, on Tallinna SK Augur Enemat. Klubi esindaja Mihkel Siim tõdeb, et nii on lihtsalt välja kujunenud. “Mõned tahavad mängida talvel saalis ja teised suvel rannas, kuid on ka viis-kuus meest, kes mängivad mõlemat,” lausub ta. Mihkel Siimu hinnangul on mängud täiesti erinevad, kuid mingil määral nad teineteist siiski toetavad. Eeskätt aitab mõlemas sarjas kaasamängimine hoida

üleval meeskonnavaimu ja hoiab mehed füüsiliselt vajalikus konditsioonis. “Muidugi aitab see meestel ka oma tehnikat arendada,” leiab klubijuht, lisades, et midagi võetakse kindlasti teiselt alalt üle. “Samas on mehi, kes tahavadki ainult rannas või saalis mängida, kuid on ka universaale, kes on mõlemas head.”

Uus väljund Keskendumine ranna- ja saalijalgpallile pakub samas võimaluse ka nendele mängumeestele, kes on oma karjääri suures jalgpallis erinevatel põhjustel lõpetanud. Aga see on ka lahendus neile, kes muruväljakul ei ole suutnud läbi lüüa ja oma eesmärke täita. Liival ja saalis on mehed avastanud endale uued väljakut-

saalijalgpall tihedamalt. Ja nagu näha, hakkas selline mäng mulle kohe sobima.” Rannajalgpalli oma põhialaks pidava Andreas Aniko sõnul mängib ta paralleelselt ka saalijalgpalli, et oleks talvel millegagi tegeleda, ja see on hea võimalus end vormis hoida.

Endised koondislased pikendavad karjääri

Foto: Aleksandr Dmitrijev/Narva United FC

sed, leidnud lisamotivatsiooni pingutamiseks ja millegi saavutamiseks. Üks mees, kes on saanud endale väljundi nii saalis kui rannas, on Andreas Aniko. Ta mängis Nõmme Kalju FCs, kuni meeskond tõusis meistriliigasse, kuid seal käis väljakul vaid ühes kohtumises. Hiljem esindas Aniko esiliigas veel JK Tallinna Kalevit. Kuna ta suures jalgpallis päris tippu ei jõudnud, siis tuligi otsus ala vahetada. “Senine ammendas end minu jaoks mõni aeg tagasi ning ranna- ja saalijalgpall tundusid vaatemängulisemad,” põhjendab nüüd Nõmme BSC Olybetis mängiv ja Eesti rannajalgpallikoondisesse kuuluv Andreas Aniko oma valikuid. “Väljund tundus põnevam, sest mõlemas on mäng väga kiire, atraktiivseid olukordi tekib väljakul rohkem ja

vormis,” räägib ta. “Oleme kolm aastat mänginud ja algul olime ikka päris õnnetud, nüüd on läinud järjest paremini. Saalijalgpall annab siiski palju juurde, sest on palju kombinatsioone ja standardolukordade lahtimängimist. Üks ühele ei saa neid üle võtta, aga mõned elemendid ja liikumised lähevad kasutusse.”

Peatreenerid näevad Aastad võtavad oma ka jalgpallis, sest mängimist positiivsena olgu mänguvorm milline tahes, tasapisi hakkab tunda andma tervis või tekivad Eesti saalijalgpalli koondise peatreeprobleemid motivatsiooniga. Samas on ner Dmitri Skiperski leiab, et see, kui keha ja hing harjunud mängu, emotsaalimehed mängivad suvel rannas ja siooni ja pingutusega. rannamehed talvel saalis, on täiesti Seepärast jätkatakse jõudumööda vastuvõetav. mängimist mõnes madalamas liigas või “See on okei, kui nad saavad suvel otsitakse uusi ja põnevaid väljakutseid. oma mänguvormi hoida ja on sügisel Nii on leidnud ranna- ja saalijalgpallis saalis mängimiseks valmis,” lausub ta. endale sobiva väljundi ka mitu endist “Kuigi alad on erinevad, on mõlemal koondislast. sarnaseid elemente ja kindlasti nad Aastatel 2000–2005 Eesti koondises täiendavad üksteist. Mõlemast saab 25 kohtumist mänginud ja sinisärkide midagi kaasa võtta ja ühised nimetajad eest ühe värava löönud Aleksander on olemas.” Saharov põhjendab suurest jalgpallist Samas leiab Dmitri Skiperski, et loobumist terviseprobleemidega. koondiste tasemel peaks mängijad “Kunstmuruväljakud ei mõjunud olema siiski spetsialiseerunud. minu seljale ja liigestele hästi ning “Mitte nii, et suvel mängitakse koonseepärast tuli suure jalgpalliga 2009. dises ranna- ja talvel saalijalgpalli,” lisas aastal lõpp teha,” tunnistab ta, lisades, peatreener. et motivatsiooni madalamal tasemel Eesti rannakoondise peatreener ennast lõhkuda ei olnud ja nii tuli Rando Rand leiab, et hetkeolukorras on tema ellu rannajalgpall, saalis mängihästi tore, kui mehed ennast ka talvel mine on seda vaid enda vormis hoidliigutavad. miseks täiendanud. “Alad on ikkagi “Aga kui rannahall peaks valmis suhteliselt erinevad ja nõuavad erinesaama, siis oleks eelistus ikkagi ka talvel vaid tehnilisi oskusi. Saalis on rohkem liival mängida, kuigi ei välista võimalust mängida saalis,” triblamist ja palli märgib Rand. omaksvõtmine on ALEKSANDER lihtsam. Rannas Ta lisab, et pigem SAHAROV: ei ole pall nii on kahes liigas Alad on ikkagi suhteliselt mängimine ikkagi palju kontrolli erinevad ja nõuavad positiivne, sest meesall ning igaüks erinevaid tehnilisi oskusi. kond käib aasta ringi sellega hakkama ei saa ja paljud ei Saalis on rohkem triblamist koos, teeb ühiselt trenni ja säilib edu suudagi mänguga ja palli omaksvõtmine saavutamiseks vajalik kohaneda.” on lihtsam. Samas leiab meeskonnavaim. Nõmme BSC Olybeti ridadesse kuuluv “Tegu on ikkagi kahe erineva Aleksander Saharov, et saalijalgpall spordialaga, mis täiendavad teineteist,” sõnab Rando Rand. “Mõlemad nõuavad rannas vajalikku tunnetust ära ei riku. mängijatelt tehnilisi oskusi, sest saalis Kevadel liivale minnes on algul küll veidi imelik, aga paari trenniga saab on rohkem maas palliliigutamist, rannas on vaja enam akrobaatilisi omadusi. sellest üle. Talvel üritatakse meestega Nõo spordihallis pisut ka liival mängida, Samas mõned liikumised ja kombinatet vorm päriselt ära ei kaoks. sioonid isegi kattuvad, areneb mängijate “Saalis hoiame end füüsiliselt tehniline pagas ja väljakunägemine.” 2016 VEEBRUAR JALKA

lisaaeg B-koondis Autor: Margus Kontus

Rahasadu koondistele Käesoleva aasta EM-finaalturniiril osaleb esimest korda 24 meeskonda, kelle finalististaatus saab heldelt tasutud. Kokku jagatakse omavahel 301 miljonit eurot (neli aastat tagasi 196 miljonit), kusjuures 8 miljonit saab iga alaliit lihtsalt osalemise eest. Lisaks sellele annab võit alagrupiturniiril ühe miljoni eurot ja viik pool miljonit. Kõik 16 parema hulka playoff’i pääsenut saavad 1,5 miljonit eurot, järgmisse ringi pääsenud 2,5 ning poolfinalistid 4 miljonit eurot. Finaali võitja kasseerib sisse 8 ja kaotaja 5 miljonit eurot. Kui Euroopa meister on võitnud ka kõik alagrupimängud, saab ta kõige rohkem 27 miljonit eurot (neli aastat tagasi 23,5 miljonit).

Jalgpalli vabadussõja kangelane – Andres Oper Eesti jalgpalli kõige tähenduslikum võit oli 27. märtsil 2002, kui A. Le Coq Arenal alistasime Venemaa 2 : 1. See oli see mäng, kus enne mängu lehvis isegi VIP-sektoris Nõukogude Liidu lipp ning tribüünil oli väljas venekeelne loosung “Peremehed naasid. 1940”. See oli mäng, kus vastaste poolel mängis Narvas sündinud Valeri Karpin, kes oli kunagi kõrgilt võimaliku Eesti esindamise kohta öelnud: “0 : 6 kaotused pole minu jaoks.” See oli mäng, mille väravate kohta on meenutanud Andres Oper: “Aga see võidumäng Venemaa vastu oli kummaline. Esmalt lõime meie värava, rahvas rõkkas. Siis lõi Venemaa värava ja rahvas rõkkas taas.” Öeldu näitab ilmekalt, et sel päeval jooksis kahe naaberrahva vaheline rindejoon läbi staadioni. Taavet ja Koljat kohtusid maailma ning Venemaa populaarseimal spordialal esimest korda pärast liidu kokkuvarisemist. See oli nagu meie jalgpalli vabadussõda. Andres Oper avas skoori ja lõi 2 : 1 lõppenud mängus ka võiduvärava. Rahvusooper Estonia premeeris teda neljaks aastaks priipääsmetega, millest meie vuti kahurväelane ei saanud paraku välisklubides mängimise tõttu kasutada ainsatki. Üks selle mängu osalisi, tollal Celta Vigos pallinud Aleksandr Mostovoi on meenutanud, et venelastele oli tegemist rahvusliku häbiga. Peatreener Oleg Romantsev sõimas meeskonda lõpuvile järel terve tunni. Tribüünil Venemaale kaasa elanud kohalikud ja piiritagused venelased lahkusid staadionilt löödult. Eesti oli nüüd sümboolselt ka jalgpalli poolest vaba ja iseseisev.

INDREK SCHWEDE

JALKA VEEBRUAR 2016

Foto: Lembit Peegel

van a

foto

Andres Oper ei andnud lahinguväljal vaenlasele armu, vaid liikus tulejoonele, kust kõmmutas kaks resultatiivset pauku.

lisaaeg Veebruarikuu sünnipäevad 02.02 Ülo Kikas 53 02.02 Valeri Karpin 47 02.02 Vladimir Voskoboinikov 33 02.02 Joonas Tamm 24 03.02 Mart Poom 44 03.02 Lauri Nuuma 28 05.02 Robert Lepik 18 06.02 Benno Tael 83 07.02 Sepo Vilderson 53 07.02 Geit Prants 34 08.02 Jan Õun 39 08.02 Artur Rättel 23 10.02 Ivan O’Konnel-Bronin 43 10.02 Konstantin Nahk 41 10.02 Kristen Viikmäe 37 10.02 Tarmo Neemelo 34 11.02 Signe Pärtel 40 11.02 Raivo Nõmmik 39 11.02 Tihhon Šišov 33 11.02 Jürgen Kuresoo 29 11.02 Aljona Sasova 28 11.02 Magnus Villota 18 12.02 Vladimir Karev 64 12.02 Richard Michael Barnwell 37 12.02 Alo Bärengrub 32 12.02 Andrei Sidorenkov 32

12.02 Juri Frischer 12.02 Pille Raadik 12.02 Dmitri Knjazev 14.02 Daniela Mona Lambin 14.02 Sander Lepik 16.02 Kaspar Paur 18.02 Aivar Anniste 18.02 Aleksandr Dmitrijev 18.02 Marek Kaljumäe 18.02 Marten Niilop 19.02 Andra Karpin 19.02 Riido Reiman 19.02 Andreas Vaikla 20.02 Martti Pukk 21.02 Aron Härsing 22.02 Hans Näks 22.02 Martin Salong 22.02 Mihhail Lavrentjev 23.02 Ants Kommussaar 23.02 Risto Kallaste 23.02 Arvo Kraam 24.02 Oleg Harlamov 24.02 Ingemar Teever 24.02 Silver Kõiv 26.02 Geir-Kristjan Suurpere 27.02 Kristian Marmor

32 29 23 25 23 21 36 34 25 18 37 22 19 39 27 55 35 26 69 45 44 49 32 32 21 28

LHV panga edetabel Aasta esimene tabel kajastab 20 paremat kogutud toetussumma järgi (sulgudes koht eelmisel kuul, kriips tähendab, et eelmine kord klubi 20 parema hulgas polnud): 1. (1.) Tartu Jalgpallikool Tammeka 2. (2.) Nõmme Kalju FC 3. (3.) Tallinna FC Flora 4. (6.) Rahvuskoondise fännklubi Jalgpallihaigla 5. (4.) Tallinna FC Infonet 6. (7.) FC Nõmme United 7. (5.) JK Tallinna Kalev 8. (10.) FC Elva 9. (8.) Põlva FC Lootos 10. (13.) FC Kose 11. (11.) FC Kuressaare 12. (16.) Tallinna FC Levadia 13. (9.) JK Tabasalu 14. (17.) Viljandi JK Tulevik 15. (15.) Rakvere JK Tarvas 16. (18.) JK Welco Elekter 17. (-) Tallinna FC Reaal 18. (-) Kärdla LM 19. (-) Viimsi MRJK 20. (-) Tartu FC Santos LHV jalgpallikaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks. Vaata lisa: www.lhv.ee/jalka.

ma mäletan ...

Indrek Zelinski

Foto: Lembit Peegel

103kordne internatsionaal Ma mäletan ... oma esimest kontakti Mart Poomiga, kui Eesti koondis valmistus 1993. aastal Pärnu Kalevi staadionil toimuvaks Balti turniiriks. Minust aasta vanem Toomas Tohver, kes oli juba kooli Pärnus lõpetanud ja elas Tallinnas, oli koondise varuväravavaht. Ta andis Poomile tsenderdusi ja kamandas minu ka kampa, et hakkaksin teiselt poolt tsenderdama. Samal staadionil olin kunagi tegelenud kõrgushüppega ja vahel jooksime koolist otse sinna ning treeningu asemel koristasime sealt kive – oli staadioni remont. Ma mäletan ... oma debüüti Eesti koondises 1994. aastal Los Angeleses USA vastu. Ega ma suurt midagi aru saanud, sest minu tase ei küündinud koondiseni ja veel vähem vastaste tasemeni. Sellest välkreisist mäletan üksikuid kilde: elasin Sergei Ratnikoviga ühes toas, Raika vaatas öösel telekat ja kui üles ärkasin, küsis ta: kas sul pole ka und? Vastaste mängija Alexi Lalas laulis enne mängu USA hümni. Eesti Majas käisime, seal mängis klaveril Rein Rannap. Inglise keel oli mul hästi suus, rääkisin meie bussijuhiga pärast mängu. Mängust mäletan ainult üht episoodi, kui Risto Kallaste võinuks mulle sööta, ehkki ma ei tea, mis sellest tulla võinuks. Ma mäletan ... Aalborgi aastatest, et kohe alguses läks mul väga hästi ja pidin andma palju intervjuusid. Tehti palju persoonilugusid, tänaval tundsid inimesed mind ära. Taani keelest hakkasin aru saama ja ise rääkima kolme kuu pärast ja ega ma teagi, mida minust alguses kirjutati või räägiti. Võibolla oli see ka hea, sest ma ei pidanud kirjutatu pärast muretsema ega millegi pärast pabistama. Ma mäletan ... kuidas Teitur Thordarson mind Küprose laagris ära ei tundnud. Mul oli habe, mille pärast üht õhtust trenni otsustasin ära ajada, aga jätsin vuntsid ja habemerõnga lõua peale. Juuksed olid pikemad, määrisin nad geeliga kokku ja nii hoidsid nad pealae ligi. Oli parajasti vaba aeg ja vaba riietus ja söögiaeg polnud ka kindlaks määratud ja ma tulingi parajasti söömast, kui Teitur tuli vastu ja ma tervitasin teda. Teitur vastas, aga oli aru saada, et ta mind kohe ära ei tundnud! Sealsamas Küprosel juhtus, et Teitur ainsana ei teadnud, et öösel keerati kella. Hommikul oli rannas sörk ja kõik peale Teituri olid kohal. Meil oli kokku lepitud, mida peab tegema see, kes hilineb, ja seekord saime meie – jess – treenerile ära teha. Mida ta täpselt tegi, see pole meeles. Ma mäletan ... kuidas tulin pärast väliskarjääri Levadiasse. Kõik oli teistmoodi, kui olin aastate jooksul harjunud, sest sain pärast trenni minna päris oma koju! Levadiasse naasmine oli loomulik, sest Levadia suutis ainsana välismaalt tagasitulevatele mängijatele head palka maksta. Konkurentsi selles vallas polnud, mis omakorda tähendas, et teistel oli raske meile vastu saada. Mitte et ei pidanud pingutama, aga ei olnud seda küsimust, kas võidame või mitte. Enesekindlus läks aina suuremaks, me teadsime, et võidame. See polnud arrogantsus ega ülbus, vaid just enesekindlus. Sõitsime laineharjal, mis oli hea tunne. 2016 VEEBRUAR JALKA

ristsõna

Jaanuarikuu ristsõna vastus oli “kuulub ju meile”. Õige vastuse eest võitis Eesti koondise fännisärgi Sten Tepner. Võitjaga võtame ühendust. Veebruarikuu ristsõna vastuseid ootame aadressil indrek@jalgpall.ee märksõnaga “Ristsõna” 10. veebruariks. Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks piletit Eesti‒Norra maavõistlusele 24. märtsil A. Le Coq Arenal.

JALKA VEEBRUAR 2016

UUS VARUSTUS AASTAKS 2016