JALKA (juuni 2013)

HIND 1,85 EUROT JUUNI 2013

Marko Meerits:

pole olemas võimatuid unistusi Järvamaa on jalgpalli täis Eesti jalgpalli unistuste bänd Saksamaa jalgpalliedu põhjused Kuidas Martin Reim end kehtestas

ISSN 1736-7379

Postrid: Marko Meerits / Marco Reus / David Beckham / Arturo Vidal

Enar Jääger ooterežiimil

Jaak Prints tagasi Floras 2013 JUUNI JALKA

1

sisukord Kaanelugu lk 48

Foto: Lembit Peegel

JULM JUUNI!

t a ita ts u ku

Aasta Hollandis on Marko Meeritsale andnud veelgi enesekindlust, et ta võib jalgpallis kaugele jõuda ja teha tõrjeid mõnes kõvas liigas.

60–61 Erki Tarro, lk

Persoonid & intervjuud Enar Jääger

HIND 1,85 EUROT JUUNI 2013

Janar Toomet Martin Reim Jaak Prints

MARKO MEERITS:

pole olemas võimatuid unistusi JÄRVAMAA ON JALGPALLI TÄIS EESTI JALGPALLI UNISTUSTE BÄND SAKSAMAA JALGPALLIEDU PÕHJUSED KUIDAS MARTIN REIM END KEHTESTAS

ISSN 1736-7379

Postrid: Marko Meerits / Marco Reus / David Beckham / Arturo Vidal

ENAR JÄÄGER OOTEREŽIIMIL

JAAK PRINTS TAGASI FLORAS 2013 JUUNI JALKA

Nr 6 (66) 2013

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas Peatoimetaja: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee Vastutav toimetaja: Lennart Komp lennart@jalgpall.ee

Ajakirja makett: Jaanus Samma

Tour de France, FIFA konfederatsioonide karikas, Wimbledoni karikas, Stanley karikas, Golfi US open, F1, Eesti jalgpallikoondise mängud...

Kujundaja: Marju viliberg Keeletoimetaja: Liisi KÜTNER Reklaam: Nordicom +372 5666 7770

reklaam@nordicom.ee

Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede, Anu Säärits, Mihkel Uiboleht Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit Tellimine: www.post.ee / eraklient / perioodika tellimine / Eesti väljaanded / Jalka

Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud printallis

24

12 15 16

Rubriigid Kuu peegel Nimed & numbrid Lood & tsitaadid Premium liiga Klubilood: Järvamaa Naised Juunikuu kalender Ristsõnad

4 8 10 26 42 56 62 64 66

28

18 24

39

Muu Jalgpall ja kogukond Eesti jalgpalli unistuste bänd

Tellimishinnad: Aasta 22.24 eurot Poolaasta 11.12 eurot

JÄLGI VEEBIS JA MOBIILIS!

Lennart Komp

Lisaaeg

Fotograaf: Lembit Peegel

Prantsuse lahtised tennises, NBA finaalid,

Kirsi Altjõe Indrek Schwede

Fotod: Lembit Peegel

22 25 28 50

Kolumnid

1

Esikaanel: Marko Meerits

kkus on dividualistli in e st a tl es “E ri arengut pallikultuu lg ja d u n si pärs vand on sklassilik ku li ö ö T l. a a Tartus.

Maarjam uri arengut u lt u ik ll a p lg on pärssinud ja s kõrgemale se tõstmisek tu a a . st eg i a ll a Jalgp s sobiv kui ka Eesti s u rt a T ii n va samas i mäng, id töölisklass m a en le o ning Jalgpall p ob iseloom , kus edu to .” sa kõigi mäng id kaa b sellele va tarkus aita

Kuidas läheb, Viktor Alonen, Aivar Anniste, Jaanus Sirel?

Saksamaa jalgpalli edu põhjused Vastukaja: Tartu jalgpallist

39 53 60

Postrid Marko Meerits Marco Reus David Beckham Arturo Vidal 2013 JUUNI JALKA

3

kuu peegel evald tipneri karikavõistlustest

kuu peegel evald tipneri karikavõistlustest

Foto: Lembit Peegel

Nikita Baranov teeb kukerpalli ja Alo Dupikovi tee on vaba.

Foto: Lembit Peegel

Meeskonnad tulid väljakule kõigi klubide lippude vahelt. Nende selja taga ennustas tulemuse täpselt ära Flora fännide hiigelloosung.

4

JALKA JUUNI 2013

Foto: Lembit Peegel

Flora hollandlane Alexander van de Streek teeb Vladimir Voskoboinikovi (vasakul) ja Hidetoshi Wakui vahel kuiva trenni.

2013 2013 JUUNI JUUNI JALKA JALKA

55

kuu peegel evald tipneri karikavõistlustest Foto: Lembit Peegel

kuu peegel evald tipneri karikavõistlustest Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Need Nõmme Kalju mängijad on tõesti aplausi väärt – kahetsusväärselt paljud lahkusid ebasportlikult väljakult ega tulnud oma medaleid vastu võtma.

Foto: Lembit Peegel

Peakohtunik Jaan Roos. Selles rollis väljakuulutatud Eiko Saar taandus tervisehäda tõttu kastikohtunikuks.

Foto: Lembit Peegel

Teise poolaja keskel keeras ilma täiesti ära.

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Rõõmus Flora pärast Evald Tipneri karika võitmist.

Foto: Lembit Peegel

Palliballett Karl Palatu ja Damiano Quinteri esituses ...

6

JALKA JUUNI 2013

... lõppes nii.

Võitjad kullasäras.

2013 JUUNI JALKA

7

nimed & numbrid

kuu +

Henrik Ojamaa teenis Šoti meistrisarjas aprillikuu parima noormängija tiitli, lüües kaks väravat ja teenides ühe penalti.

kuu

-

Nigel pealtvaatajate arv. Premium liiga keskmine publikunumber tänavu on 174; liiga on ometi põnev ja tuntud nimedestki pole puudus.

kuu ?

Kuidas lõppevad A-koondise mängud Valgevene (3. juuni), Trinidad ja Tobago (7. juuni) ning Kõrgõzstaniga (11. juuni) ning mis tähtsam, kas ja kellega üllatab Tarmo Rüütli koosseisus?

Pealtvaataja ei salli katkist tribüüni, Foto: Erakogu nagu loodus tühja kohta. Nõnda haaras II liigas palliv JK Welco Elekter ise härjal sarvist ja paigaldas Tamme kunstmuru äärde musta-valgetriibulised istmed.

“Tamme staadionile kolides tekkis vajadus selleks, et kõigil pealtvaatajatel oleks võimalus normaalsetes tingimustes jalgpalli vaadata. Uurisime SA Tartu Spordilt, kas neil on plaan kunstmuruväljaku tribüüne laiendada, aga selgus, et kuigi sellekohaseid mõtteid oli mõlgutatud, siis reaalne tegevus jäi eelarve ning puuduoleva finantsi taha,” kirjeldas probleemi olemust Welco Elektri esindaja Mart Raamat.

Hooaja esimestes kodumängudes 125- ja 135pealist publikut võõrustanud Welco Elekter võttis tekkinud mure kiirelt südameasjaks ja nii asendati paari nädala jooksul vanad läbipehkinud puitkonstruktsioonid uutega. Lisaks värviti tribüünid Welco Elektri ametlikes toonides ehk musta-valgetriibuliseks.

Kes lööb palli üle jõe?

JK Tammekast kõneldes on õige vastus: mitte keegi. Tudengite kevadpäevadel Tartus sai 2 euro eest osta löögi, valida meelepärase Tammeka mängija selle sooritajaks ja hoida pöialt, kas pall lendab üle 65 meetri laiuse jõe.

Sedapuhku ei õnnestunud see kordagi. Kõige lähemale jõudis väravavaht Kaido Koppel, silmapaistev oli ka vanameister Kristjan Tiirik. Aktsiooni eesmärgiks oli koguda raha Tammeka fännireiside tarbeks.

punkti kogus Narva Trans hooaja esimese üheksa mänguga. Kõik taasiseseisvumisjärgsed hooajad kõrgliigas pallinud klubile on see rekordvilets resultaat.

5

kuu pikkuse mängukeelu määras FC Puuma mängijale Iaroslav Dmitrijevile EJLi distsiplinaarkomisjon. Enesevalitsuse kaotanud ja vastast jalaga kõhtu löönud Dmitrijevi löök pälvis tähelepanu ka välismaal.

55

minutit kolmes mängus sai Sander Puri mänguaega Šotimaa klubis St. Mirren.

Tulevik aitas korraldada eriolümpia jalgpalliturniiri Eriolümpia Eesti Ühendus ja Viljandi JK Tulevik korraldasid 24. aprillil Viljandi kunstmurustaadionil erivajadustega inimestele mõeldud jalgpalliturniiri.

Esindatud olid nii erikoolid, toimetulekukoolid kui ka hooldekodud ja hooldekeskused. Ühtekokku osales üritusel üle 150 sportlase 19 võistkonnast.

“Meil on hea meel, et saime selle turFoto: Erakogu niiri korraldamisel abiks olla,” sõnas Tuleviku president Raiko Mutle. Ta lisas, et neil oleks ülimalt hea meel, kui turniir saaks iga-aastaseks traditsiooniks.

Katrin Loo teine katse

Foto: Erakogu

2

toovad suve kohale!

Welco Elekter paigaldas Tamme staadionile uued tribüünid

Kaks aastat tagasi USA Daytoni ülikoolis õnne proovinud, kuid seda mitte leidnud naiste koondislane Katrin Loo vahetas FC Flora mai alguses Soome klubi Pori NiceFutis vastu.

“Selliseid võimalusi ei tule naiste jalgpallis eriti tihti.

Klubi jättis hea mulje ja mulle meeldis seal ning oleks olnud rumal jätta see võimalus kasutamata,” ütles Loo. Soome meistrisarjas pallib ka Pille Raadik, kes esindab Åland Unitedi värve.

NOORED

KALEVIPOJAD

VAJAVAD SINU TOETUST!

1 2 U

EESTI U-21 KOONDIS ALUSTAB LAHINGUID: Ametlik maavõistlus:

Teisipäev, 4. juuni kell 19:00 (TNTK staadion) EESTI - KASAHSTAN EM-valikmängud:

Reede, 7. juuni kell 16:30 EESTI - TAANI (Kadrioru staadion) Teisipäev, 11. juuni kell 16:30 (Kadrioru staadion) EESTI - ANDORRA

JÄTAME VÕIDUD KOJU! PEATOETAJA

8

JALKA JUUNI 2013

SUURTOETAJAD

TOETAJAD

MEEDIAPARTNERID

lood & tsitaadid

nii nad

ütlesid “Lärm, mille kaheksa eestlast Birgiti green roomi’i tulles tekitasid, oli võrreldav maailmakarika võiduga jalgpallis.”

Eesti Päevaleht Eurovisionist “Mitu medalit võitis EL (Euroopa Liit – toim.) Londoni olümpial? Milline on tema parim koht Eurovisioni lauluvõistlusel? Millised oleksid tema šansid Eesti või isegi Liechtensteini jalgpallikoondise vastu?”

Veiko Märka “Sirvisin heatahtliku muigega mõningaid tolleaegseid lausungeid ajalehtedes: “Jalgpallisõber, hääleta koos meiega Euroopa Liidu poolt, sest nii hääletad sa Eesti jalgpalli ... parema tuleviku poolt!” palusid meid Poom, Piiroja, Rooba, Lemsalu, Klavan, Zelinski, kui kuulsamaid meenutada.”

Igor Gräzin Eesti üheksa-aastase kuulumise puhul Euroopa Liitu “Uueks suunaks on aga jalgpalliõpe, mida praegu õpib kaheksa õpilast, nende seas on ka üks tüdruk.”

Ajalehes Kooliristmik Põlva ühisgümnaasiumi kohta “Neljandas klassis läks Margus jalgpallitrenni, aga sai seal kannaluu mõra, mistõttu tuli emaga pikka aega arstide vahet sõeluda.”

Postimehe lisa Arter Margus Hundi kohta “Kui Luts 20 minutit enne lõppu sisse vahetati, tundis ta end sõna otseses mõttes nagu kala vees! Kiiruse ja kõrge tehnilise tasemega kaasaminemine polnud probleem.”

Tarmo Rüütli käis Siim Lutsu Norrköpingis vaatamas “Andres Oper saabub Larnaca vanalinna pisikohvikusse normaalaja kümnendal lisaminutil.”

Koondise resultatiivseim ründaja hilines kohtumisele ajakirjanik Gunnar Pressiga “Inimesed ei pea end enam jagama jalgpalliliidu ja meie klubi vahel, vaid saavad suunata kogu energia Flora tegemistesse.”

FC Flora finantsjuht Jaanus Pruuli klubi

10

JALKA JUUNI 2013

lood & tsitaadid

nii nad

Uus Premium liiga klubi sirgub Raplamaalt?

Eelmise aasta suvel loodud Raplamaa Jalgpallikooli eesmärk on arendada maakonna vutipüramiidi, et kasvada Eesti meistrivõistluste Premium liigas mängivaks klubiks.

Kooli üks asutajaid, Kaido Mägi, ütles, et nende soov on ehitada jalgpallipüramiid, mille tipuks on Premium liigas mängiv meeskond ja alumisel astmel kogu maakonda hõlmav noortetöö.

“Lõime uue klubi, et see jääks ja püsiks ning et tekiks traditsioon ja ajalugu. Eeldused on olemas, maakond on taga,” lisas teine asutaja Taavi Tüvist, kelle sõnul tahetakse kümne aastaga jõuda Premium või vähemalt esiliigasse.

Rapla taustaga mängijaid on Premium liigas mängimas päris palju – Ats ja Mikk Sillaste, Alo Bärengrub, Vjatšeslav Zahovaiko ja teised. “Kedagi vägisi tagasi meelitada ei saa,” leidis Tüvist. “Mängijatel peab olema koht, kuhu tulla. Peab olema toimiva püramiidiga klubi, korraliku struktuuri ja arenemisvõimalustega. Teeme kodus asjad korda ning nad tahavad ise tagasi tulla.”

Taavi Tüvisti sõnul on praegu siiski prioriteet anda enda kooli andekamatele noortele võimalus jõuda meie tippliigade meeskondadesse, kust nad siis hiljem tulevad koju tagasi oma kogemusi uutele poistele edasi endma.

Jõud otsustati ühendada MTÜ Raplamaa Jalgpallikool loodi eelmise aasta juunis ja tegutsema hakati sügisel. Kooli asutajateks on Kohila Püsivuse eestvedaja Kaido Mägi, Märjamaa FC Flora eestvedaja Mati Püü ja Rapla JK Atli eestvedaja Taavi Tüvist.

Mehed otsustasid oma jõud ühendada ja luua jalgpallikooli näol ühtne tegevusüksus. Tulevikus ei välistata koostööd teiste klubidega.

Maakonnas tegutsevate väikeste klubide liitmine tundus treeneritele loomuliku jätkuna, sest suurema klubina on kergem hakkama saada. “Üksi jäädki väikest asja tegema,” väljendas Kaido Mägi nende kõigi ühist seisukohta.

Treenerite hinnangul on prioriteediks lapsed, sest tegevuskohtade liitmisel saavad ühesuguse tasemega poisid mängida samas treeningugru-

ütlesid muutunud olukorrast “Ütleme nii, et suurt rolli mängis minu emotsionaalsus ja ausus, mis puudutab jalgpalli, ning ma soovisin ise kliimamuutust.”

Joel Lindpere klubivahetusest “Statistikat on meil mitmesugust, aga kõige populaarsem on kindlasti jalgpall.”

ETV spordiosakonna juht Marko Kaljuveer

Foto: Lembit Peegel Üks MTÜ Raplamaa Jalgpallikool asutajatest Taavi Tüvist.

pis, mis annab arenguks õiged tingimused. “Kui natukenegi vaeva näed, siis on edu juba olemas. Konkurents on karm, aga pigem positiivne ning seda nii oma ala sees kui ka teiste alade vahel,” tõi Mati Püü välja liitumise positiivsed küljed.

Kõik kolm treenerit kinnitavad, et klubi huvi on saavutada selline tase, et mõni poiss pääseks edasi kõrgemale tasemele mängima.

Miinuspoolena nimetas Taavi Tüvist asjaolu, et meestel tuli loobuda oma varasematest klubidest. Seni läks kõige paremini tänavu 20 juubelit tähistaval Rapla Atlil. Klubi tegutseb edasi täiskasvanute võistkonnana ja on noortele võistkonnaks, kuhu pürgida.

Kohila Püsivus on klubina praegu kalevi alla pandud ja Märjamaa FC Flora tegutseski ainult võistkonnana. Piirkondlik eesmärk on, et kümne aasta pärast mängivad jalgpallikooli kasvandikud taas kord väiksemate kohtade meeskondades.

Uus klubi hõlmab kõiki Rapla maakonna valdasid. “Mõnes kohas tuleb jalgpallikultuuri alles tekitama hakata ja peab täiesti nullist alustama,” ütles Kaido Mägi, kes tõi näiteks Juuru ja Järvakandi.

Viimases on küll aegade jooksul jalgpalliga tegeletud.

Taavi Tüvist lisas, et vahemaad on suured ja lastegrupid väikesed, kuid kõik Raplamaa lapsed peavad saama jalgpalli mängida, see on klubi põhimõte. “Nagu usutunnistus,” rõhutas ta.

Prioriteet on lapsed Kui varasemalt kehtis reegel, et jalgpallitrenni hakati lapsi kutsuma alates kolmandast klassist, siis Rapla Jalgpallikool käib huvilisi otsimas juba lasteaedades.

“Vastuvõtt on olnud väga positiivne. Huvi on nii lastel kui ka õpetajatel,” sõnas Taavi Tüvist. Üks tähtsamaid eesmärke on treeneritel sportliku mõtlemise arendamine lastes.

“Eesmärk ei ole niivõrd jalgpallile keskendumine, vaid lihtsalt spordihuvi tekitamine,” selgitas Mati Püü. “Tegeleme üldkehalise ettevalmistamisega, arendame laste koordinatsiooni. Üritame tõsta laste üldist tervisetaset ja parandada füüsist. Lastele on vaja õpetada liikumist.”

Sportlike eluviiside edendamisel on tähtis roll kindlasti lapsevanematel. Mõnes riigis on küllalt levinud mudel, kus lapsevanemad on oma laste treenimisel aktiivsed. Taolist tulevikku näevad endi jaoks ka Raplamaa JK asutajad.

2013. aastal esindab Raplamaa Jalgpallikooli Eesti noorte meistrivõistlustel 12 võistkonda. 1997., 1999. ja 2001. aastal sündinute vanusegrupid on maakonna koondvõistkonnad. Teised on koostatud piirkondlikul printsiibil. Kokku mängib klubi egiidi all pea 200 last.

Treeningutel käib huvilisi kokku üle 400. Iga aastaga loodetakse juurde saada 50 last. Jalgpallikoolis on kokku kuus treenerit, neist kõrgeima, A-tasemega treener on Mati Püü.

Treenereid on aga juurde vaja ja esimese valikuna püütakse neid leida oma mängijate hulgast, ehk siis inimesi, kes tunnevad klubi filosoofiat ja oleksid südamega asja juures.

Tekst pärineb Eesti Jalgpalli Liidu portaalist, kus maikuust alates ilmub iga päev uudiseid kohalikust vutist ja igal kolmapäeval pikem intervjuu.

Jalka tahab teada Sinu arvamust!

Jalka korraldab lugejaküsitluse, et selgitada välja lugejate arvamus eesmärgiga muuta ajakiri senisest kvaliteetsemaks, nii sisult kui ka väljanägemiselt ning olla rohkem oma lugeja nägu.

Küsitlust saab täita internetis Eesti Jalgpalli Liidu kodulehel www. jalgpall.ee/jalka, kus asub otseviide küsitlusankeedi juurde. Küsimustele vastamine võtab aega 5 kuni 10 minutit ja on täiesti anonüümne ehk mitte keegi, ka ajakiri ei saa teada, et küsimustele vastasid just Sina.

Küsimustik koosneb kolmest osast: 1) üldine hinnang ja meediatarbimisharjumused; 2) detailsemad küsimused Jalka teemade, rubriikide ja ülesannete kohta; 3) üldandmed. Küsimused on valikvastustega, mis teeb vastamise küllaltki mugavaks.

Jalka ilmub juba 2007. aastast, esimesel kahel aastal kuus korda aastas ning alates 2009. aastast 12 korda aastas ehk iga kuu. Kui teil on ettepanekuid, kuidas ajakirja paremaks muuta ja seda ei ole võimalik väljendada küsitluse vastustes, siis kirjutage aadressil lennart@jalgpall.ee, sest iga lugeja arvamus on meile ülioluline.

“Nähtu oli hämmastav, pisarad tulid silma.”

Jalgpallitreener Kent Männik talguliste kätetööst, kes põletasid Vääna-Jõesuu palliplatsil sinna kuhjatud prügi “Henrik teab, mida ma sellisest käitumisest arvan. Viga ei olnud, ta viskas end ise murule. Puudus põhjus nii käituda ja mulle ei meeldi, kui minu meeskonna mängijad nii teevad.”

Motherwelli peatreener Stuart McCall meie Ojamaast “Äkki ma meeldin kohtunikele nii väga, et iga kontakt on kohe kaart?”

Tallinna kalevlane Risto Kägo “Ei ole senise kolme ja poole kuu jooksul veel midagi saanud, ausalt öeldes.”

Igor Morozov palgast Varssavi Polonias “Siinne tase on meie jaoks super, aga finantspool ... See on kohutav!”

Sergei Pareiko olukorras Krakowi Wislas “Varasemad aastad pakkusid rahvuse pinnalt vastandamise võimalust: Flora on eestlaste, Levadia venelaste klubi.

Vastandamine võib töötada, aga lühiajaliselt. Inimeses peab endas tekkima äratundmine, et ta tahab tulla kedagi toetama.”

FC Flora tegevjuht Jaak Prints "Kui ma näen, et Eesti jalgpall paraneb ja muutub, siis jään. Aga kui Eesti inimeste endi ootused on nii madalad, et midagi ei hakkagi muutuma, siis ma ei saa siia jääda."

Hidetoshi Wakui järgmisel hooajal Eestis jätkamisest

2013 JUUNI JALKA

11

karjuvad täiskasvanud

karjuvad täiskasvanud

Foto: Lembit Peegel

täiesti okei! Nagu ka nende tutistamine, sakutamine, klobimine. See annab ju tulemusele nii palju kaasa, eks ole?!

Võistlustelt koju sõites pean oma 6aastasele pojale selgitama, et tegelikult onul ei läinud s…t keema (see lihtsalt pole füüsiliselt võimalik!) ning tema poeg saab hiljem (loodetavasti) kodus ikka süüa.

tiimi arengu jaoks just parim võimalik õppetund? Kaotusi ja võite tuleks ikka hiljem hinnata ja nautida, 10–12aastased ei ole veel täismehed, nende õitseaeg alles tuleb. See laks võis aga poisis tekitada jalka vastu sellise vastumeelsuse, et aasta pärast teda trennis enam ei näe. Ja miks ta peakski vutti mängima, kui sellega kaasneb alandus?

Treener on diktaator

Lapsed vajavad vabadust

Millegipärast on jalgpall selline ala, kus treenerid tunnevad tihti vajadust end ropendamise ja valju kisaga kehtestada. Palju poisse, erinevaid karaktereid koos ‒ röökimine on selle parim ohjeldaja. On ka selliseid, kes kättpidi lastele kallale lähevad, kui nood ei kuula. Ja isegi ajal, mil laste ombudsman Eestis on laste igasuguse vaimse ja füüsilise alandamise täiesti ametlikult ära keelanud, leiavad mõned autoriteedid siiski, et see seadus neile ei kehti. Jalkaplatsi ääres on omad, kirjutamata reeglid. Treener on omavalitseja, kelle võimus ja vahendites ei tohi kahelda.

Teine teema on trenn. Treener vajab korda, see on selge. Aga lapsed, keda koolis ja kodus üsna rangelt piiratakse (vahetunnis peab olema viks ja viisakas ning kahetoalises korteris ju naljalt ringi ei jookse), näevad palliplatsile jõudes laia välja nimega vabadus! Ja nad kisavad ja jooksevad ja nügivad ja trügivad.

Enne kui maha rahunevad ja treenerit kuulama hakkavad. See vabaduse hetk on lastele ülivajalik, loomulik!

Mõni treener mõtleb kaasa, pakub trenni alguses mängulisi lahendusi ja poistele väljaelamise võimalust, teine tuleb kohale ja sõimab kõik ettejuhtuvad läbi. Hullemad rabelejad pannakse kätekõverdusi tegema või saadetakse karistuseks trennist üldse minema. Kas see on lahendus?

Klubist öeldakse, et treener on ka inimene ja väsinud. Poisid on ka muuseas inimesed ja väsinud olemast kogu aeg distsiplineeritud. Nad on ikkagi ennekõike lapsed, kes tahavad mängida.

Seekord siis jalgpalli. Ega nad kaua ei jaksa seal niimoodi nagu kitsekesed ringi joosta. Väsivad ja tulevad ise truult treeneri juurde ning uurivad: mis me täna teeme? Kas treener jaksab selle hetke ära oodata või pakub välja omapoolseid nippe, kuidas korratusest korda luua, vaat selles on küsimus.

“

Vahel võib emotsionaalsemaid lapsevanemaid jahutada vihm, vahel ei suuda seda miski. Siis võib kuulda uskumatuid sõnu ja mõtteavaldusi.

Aga kui prooviks heaga?

Ropendavad treenerid, karjuvad lapsevanemad. Miks väikeste liigas kired nii pööraselt möllavad, imestab Kirsi Altjõe, ajakirja Pere ja Kodu peatoimetaja ja kahe jalkapoisi ema.

“M

ul läheb s…t keema, mida sa seal platsil muned,” röögib näost kaame isa minu kõrval oma jalkasärgis pojale. “Kodus pärast nädal aega süüa ei saa!” Oleme järjekordsel väikeste poiste 12

JALKA JUUNI 2013

turniiril, kaugel pealinnast, ja tundub, et ka tsivilisatsioonist ning headest kommetest. Mõned vanemad plaksutavad ja naeravad räuskamisele kaasa, teisi on see kisa apaatseks muutnud. Iga kord ju keegi emotsioneerib, mis seal

ikka. Treenerid ju ka karjuvad – mõni lausa nii hirmsasti, et kui keegi sellise jutuga täiskasvanu (või politsei) poole pöörduks, võiks järgneda lausa kohtulik karistus või vähemalt rangemat sorti noomitus. Laste peale karjumine on aga

Laks võis poisis tekitada sellise vastumeelsuse, et aasta pärast teda trennis enam ei näe. Ja miks ta peakski vutti mängima, kui sellega kaasneb alandus?

„

Tihti võimendub treeneri iseloom kriitilises olukorras – siis, kui tiim jääb võistlustel kaotusseisu. See hetk on nagu lakmuspaber, mis näitab, milline treener tegelikult on. On väga sümpaatseid juhte, kes jagavad selgitusi ja üritavad olukorda uute lahendustega parandada, poisid on niigi kaotuse üle õnnetud. Aga olen kokku puutunud ka situatsioonidega, kus 10aastane verbaalselt põrmuks tehakse. Või talle lihtsalt laks kirja pannakse. Tehtud!

Hakkas nüüd parem?

Võit on tähtis, muidugi. Aga millise hinnaga? Kas noored vutikutid ei võiks mängust lusti tunda? Nagu Borussia Dortmund Real Madridi vastu ... Võibolla on seekordne kaotus

No olgu, keema läinud lapsevanemad jäävad ära, aga kas see karjuv treener on rahulikum, kui vanemaid kohal pole?

Võibolla julgeb ta oma võimu käte ja alandustega veelgi enam maksma panna?

“

Klubist öeldakse, et treener on ka inimene ja väsinud. Poisid on ka muuseas inimesed ja väsinud olemast kogu aeg distsiplineeritud.

„

Selliseid agressiivseid treenereid ei muuda klubi juhtkonnalt või lapsevanemailt tulnud palved ega noomitused.

Nad on, nagu öeldakse, “väljakujunenud isiksused” ja tihti ka häid tulemusi näitavad treenerid, hirmu all tehakse ikka suuri tegusid. Nagu Põhja-Korea sõjaväes.

Aga meil kui “teenuse tellijail” on õigus oma jalgadega hääletada ja laps sellisest trennist ära võtta. Õnneks on vutimaastikul valikuvabadus suur – kui üks treener või klubi oma mentaliteedilt ei sobi, saab minna teise. Ja minnaksegi.

Olen seda taktikat kasutanud. Sest ma leian, et kui väikesel poisil kaob treeneri hirmuvalitsuse tõttu tuju trenni minna, siis ei tohiks lasta ühel inimesel kogu meepotti ära tõrvata – selleks armastan ma vutti ja oma poegi liiga palju. Jalgpall on ennekõike mäng.

Foto: Tiina-Liina Uudam (Pere ja Kodu)

Hääletame!

Küsin teistelt, kogenumatelt lapsevanematelt ja mängijatelt, kas see on okei, et me kannatame välja selliseid treenereid ja lapsevanemaid, kes platsi ääres keema lähevad. Kas neid ei saaks kuidagi ohjeldada? Kas heaga ei jõuaks kaugemale?

Vastuseks kõlab: sa oled liiga roheline, paari aasta pärast poisid lapsevanemaid enam mängudele kaasa ei kutsu, siis saavad närvid puhata. Aga kas saavad?

Kirsi Altjõe ja tema jalkapoisid.

2013 JUUNI JALKA

13

3 veergu

Ihaledes seda, mida ei ole M õni aasta tagasi lugesin ma südamlikku lugu inglannast Josie Ogle’ist, kes otsis oma surmaeelses seisundis abikaasale Johnile viimasteks päevadeks lõbusamat ajaviidet. Ta nägi lehes Watford FC kuulutust: igal neljapäeval koosviibimised pensionäridele.

“Oleks tegu olnud kirikuga, poleks ta huvitatud olnud, kuid jalgpalliklubisse läks ta hea meelega,” ütles Josie. Pärast abikaasa surma said koosviibimised Josie jaoks ülioluliseks. Härrad-prouad tegelesid kõikvõimalike ajaviidetega lauamängudest taiji’ni ning mis veelgi olulisem, said teineteiselt tuge.

Väga vahva viis, kuidas siduda ümbruskonna inimesed endaga, neid kaasata, tegeleda kogukonnaga. Momentaalselt mõtlesin ma, millised klubid Eestis oleksid võimelised midagi sellist korraldama. Võibolla ainult Flora, aga neilgi pole selleks korralikke ruume. Ehk ka Tammeka, aga vaevalt selleks jõudu jätkub. Ja mis kõige tähtsam, neil pole justkui kogukonda, kellega üldse end siduda. Ja vaevalt nad lähevad kohalikele pensionäridele sedavõrd korda, et nood julgeks sammud staadionile seada.

“Eesti keele seletav sõnaraamat” seletab kogukonda nii: mingis piirkonnas elav, teatud sotsiaalsete suhete võrgustikuga seotud inimrühm. Just piirkonda, füüsiliselt piiritletavat ala kiputakse Eestis mõistma kogukonna all. Võibolla on see sellest, et mingi romantiline osa meist uneleb taga Pätsu aega, kus su küla oligi su kogukond, sinuga ühise ajaloo ja pärimusega. Ent vaevalt siis seda sõna kasutati, seda tunnetati.

Jaak Prints kirjeldab käesolevas numbris Y-generatsiooni, praegu tööturule sisenevat põlvkonda, keda ei defineeri tema töö, vaid tema isiklikud huvid. Kes vahetab töökohta iga 16 kuu järel, kes seab oma leivaisale kõrged ootused.

Ja just nende, ent ka neist vanemate jaoks on “kogukond” maagilise tähendusega sõna. Sel on malbe ja peibutav kõla nagu kaunil suvepäeval; on mõnus omada kogukonda ja olla kogukonnas.

Ent kunagi varem pole sõna “kogu-

Foto: Lembit Peegel

Endised vutimehed saavad ikka aeg-ajalt kokku: Tiit Kõmper (vasakult), Ott Mõtsnik ja Roman Ubakivi. Fännidel peaks sama võimalus olema.

kond” kasutatud nii intensiivselt, kuid tühjalt kui praegu, ajal, mil kogukondi sotsioloogilises mõttes on päriselus peaaegu võimatu leida.

Mitmed ühiskonnateadlased väidavad, et vajadus kogukonna järele, selle vajaduse sõnastamine, kuid selle pidev rahuldamatus on tänapäeva ühiskonna lahutamatu osa. Inimestevahelisi suhteid on rohkem kui varem, ent need on tuntavalt hõredamad. Püsimatus sünnitab rahulolematust, pidetustunnet, vajadust kuhugi kuuluda. Ja kuulutakse palju, kuid lühidalt, sest vaja on kiiret rahuldust. Selle saamise järel on vaja järgmist.

Jalgpallifänlus, selline, mida me idealiseerime läbi interneti ja televisiooni Inglismaalt või Saksamaalt, tundub tänapäevases püsimatus ühiskonnas rudimentaalne. Jäänuk tööstusühiskonnast, kus isa tuli vabrikust, võttis poja käe kõrvale ja läks jalkat vaatama. Poeg oli vaimustunud ja fännas sama klubi elu lõpuni. Ja elas samas kandis elu lõpuni.

Tema poeg aga ei ela enam samal tänaval. Tema jaoks on kogukond kujutletav, segu tundmustest, väärtustest ja mälestustest, mis seovad teda klubiga ja teiste klubi toetajatega. Kuuluvus kogukonda ei ole piiratud füüsilise territooriumiga ega isegi staadioniga. On ühiskonnateadlasi, kes nimetavad meie ajastut vedelaks modernsuseks (liquid modernity), mille inimeste identiteet ei

tule nende seest, vaid nad võtavad selle enda ümbert.

On üsna kindel, et jalgpall jääb paljude jaoks kindlaks linnaks ning varjupaigaks ebakindlas ja ohte täis ühiskonnas. Majakaks lõputus identiteediotsinguis inimestele, kes ei talu alalist kuulumatuse tunnet. Jalgpalliklubidel on aga võrdlemisi ainulaadne roll taastoota kultuuri ja seega identiteeti.

Aga selleks peavad klubid ise teadma, kes nad on. Olema ise kogukond, aga ehk mitte sellest nii palju kõnelema.

Teadma, et see on, sest sellest rääkides on selge, et seda tegelikult ei ole.

Lennart Komp

2013 JUUNI JALKA

15

1-teist mõtet

1-teist mõtet

Evald Tipner olnuks rahul. Välja arvatud Kalju Foto: Lembit Peegel

Kalju fännid jäid ilma nii Evald Tipneri karikast kui ka oma meeskonna austusest nende vastu.

T

eist korda kandsid Eesti karikavõistlused Evald Tipneri nime ja oldi teineteise väärilised.

Karikafinaal A. Le Coq Arenal kujunes pidulikuks ja Eesti oludes oli suur asi juba see, et tund enne mängu algust istus tribüünidel peaaegu tuhat inimest.

Kohale olid nad meelitatud erinevate üritustega, millest vahvamaid oli järgmise karikasarja loosimine: paariloositud klubide lipukandjad seisid kõrvuti osalistena suures sõõris koos teistega.

Kui algas mäng, oli enamik 3521st piletiga pealtvaatajast juba kohal. Nagu mullugi, marssisid finalistid kõigi klubilippude vahel väljakule, kõlas Eesti Jalgpalli Liidu hümn.

Omalt poolt aitasid võistluse õnnestumisele kaasa fännidki. Flora omad rullisid lahti Eesti klubijalgpalli kõigi aegade suurima loosungi, mis kandis lihtsat sõnumit, mis lõpuvile kõlades oli ka täide läinud: “Rohevalge võim”. Teise otsatribüüni täitis Nõmme Kalju: A. Le Coq Arena ajaloos pole ükski Flora kodune rivaal kunagi suutnud täita sedavõrd suurt pinda. Kalju fännidele peab au andma: nad suutsid end otsatribüünile koondades Flora fännid arvuliselt selgelt üle mängida. (Flora poolehoidjaid jagus hajutatult ka küljetribüüni-

16

JALKA JUUNI 2013

Foto: Gonzalo Fuentes/Reuters/Scanpix

Jalgpallimaailm ei pea David Beckhamit häbenema

dele). Kuid Kalju fännitribüüni hääl jäi Flora fännitribüünile alla. Küllap aitas sellele kaasa ka Flora kapteni Andre Frolovi varajane avavärav. Poolaja lõpul saavutatud viigiseis püsis nii vähe, et Kalju omad ei saanudki oma häälepaelu korralikult lahti.

Flora võitis teenitult. Ei mäleta, et väravavaht Marko Meeritsal olnuks kibedaid hetki peale ühe, mis viis nurgalöögini ja sealt omakorda Kalju ainsa tabamuseni.

Karikafinaali kõige rõõmsam ja kurvem osa toimus pärast kohtunik Jaan Roosi lõpuvilet. Rõõmus oli Evald Tipneri karika üleandmine ja Flora võidujoovastus. Kurb Kalju mängijate ning treeneritepingi lugupidamatuse pärast oma fännide ja kogu võistluse suhtes. Premium liiga parimaid mängijaid Hidetoshi Wakui lahkus kohe pärast vilet staadionilt ja talle järgnesid varumeeste pingil mängu lõpetanud pallurid. Vaid viis-kuus mängijat läks tänama rohkearvulist Kalju fännitribüüni (mille äge vihm oli küll hõredamaks harvendanud). Vaid 12 mängijat tulid vastu võtma medaleid. Treenerid põrnitsesid toimunut väljaku teisest otsast. Selline käitumine on lugupidamatu võitjate, kogu võistluse ja publiku

(mitte ainult Kalju fännide) suhtes.

Selline käitumine on lapsik ja väiklane. Kalju klubi, mis peab nii oluliseks kõike välist, võiks õppida ka väärikalt kaotama. Et neutraalse kaasaelaja silmis mitte minetada viimaste aastate turundustrikkidega loodud rõõsat kuvandit.

Seda enam, et see kuvand on viimasel poolaastal muutunud vastuolulisemaks (Oliver Konsa narkojama, peatreener Igor Prinsi kohtuniku tõukamine jms).

Kui Kalju tahaks peale mänguväliste kaudsete vahendite võita vutihuviliste südameid millegi sisulisega, oleks see just spordimehelik käitumine.

Sageli määrivad klubi nime agressiivsed fännid. Nõmme Kaljut silmas pidades peab nentima, et iga klubi/ meeskond võiks väärida vähemalt oma fänne.

Indrek Schwede

David Beckham riputas putsad varna. Temaga seoses tuleb alati meelde kaks asja, millest olen kunagi mingis vormis juba kirjutanud, aga teen seda siis jälle. Esimene lugu on sellest, kuidas maailma juhtiva jalgpalliajakirja World Soccer 2003. aasta juuninumbris peatoimetaja Gavin Hamilton vabandades ja ennastõigustavalt kirjutas: “Kuigi Beckham on meie selle kuu esikaanestaar – kõigest teist korda –, on meie kohuseks teatada, et tegelikult on sellel planeedil teisigi jalgpallureid, kes väärivad samasugust ülistamist.”

Esiteks, Hamilton eksis: Beckham oli varem WSi esikaanel olnud kaks korda (september 1999 ja oktoober 2000). Teiseks: milleks panna esikaanele kedagi, kelle puhul peab seda häbenema? Eks pannud siis kedagi teist, “kes väärib samasugust ülistamist”! Pealegi pani WS vahel esikaanele Beckhamiga võrreldes hoopis madalamast klassist mängijaid, nagu näiteks Mark Viduka.

Teine lugu pärineb aastast 1999, kui olin Tokyos Intercontinental Cupiks valmistuva Manchester Unitedi treeningul.

Mul ei lähe kunagi meelest, kui hingestatult rassis Beckham treeningul ja palli võitmiseks pani korduvalt külje maha. Mäletan selgesti: treeningu lõppedes lahkus Beckham platsilt kõige määrdunuma varustusega.

Sellist hingestatust on ta üles näidanud terve oma karjääri.

Loodus kinkis talle suurepärase väljanägemise ja ta abiellus populaarse lauljatariga; temast sai popikoon, keda tunti

David Beckham võitleb pisaratega pärast oma elu viimast mängu 18. mail Paris Saint Germaini särgis.

väljaspool jalgpallimaailma. Sellest kuvandist ei vabane Beckham ilmselt kunagi. Ta oli, on ja jääb üleilmseks kaubamärgiks. Aga me ei tohiks üleolevalt suhtuda tema soovi, et teda mäletataks ennekõike jalgpallurina, kes andis endast kõik klubide eest, keda ta esindas ning et ta tahtis alati esindada oma maa koondist. Pikka aega oli Beckham maailma parimaid karistuslöökide lööjaid, täpsemaid tsenderdajaid ja pikkade diagonaalsöötude andjaid. Lühikest aega oli ta selles vallas maailma parim. Ühtlasi oli ta mees, kes ei ajanud kunagi nina püsti, olgu jalgpalluri või popikoonina.

Barcelona tõeline suurus Jälgisin hoolega, niipalju kui etteantud telepilt seda võimaldas, kuidas käitus omade läbikukkumist läbielav Camp Nou publik Meistrite liiga poolfinaali korduskohtumise lõpus. Barcelona oli kaotamas kodumurul Müncheni Bayernile 0 : 3, kahe mängu kokkuvõttes 0 : 7. Mälupildis oli, kuidas paljude Inglise kõrgliiga tippklubide pealtvaatajaskond sageli enne kaotatud mängu lõppu oma kallitelt kohtadelt sääred oli teinud: viimasel kümmekonnal minutil haigutasid tribüünidel tihti tühjad kohad. Camp Nou publik püsis üpris hästi oma kohtadel ja alles eelviimasel minutil fikseerisin, et veidi hõredamaks oli jäänud.

Aga ainult veidi ja hoolimata kahest suurest kaotusest laulis publik teisel poolajal vapralt Barca hümni ja tegi seda ka pärast lõpuvilet: ühe väljalangemise pärast ei lõpe veel klubi ajalugu!

Publiku mehine käitumine peegeldas meeskonna viimase aja suhtumist: Barcelona ei kaotanud ka oma kõige hiilgavamatel aegadel kunagi austust konkurentide suhtes. Harvade kaotuste korral ei laskunud Pep Guardiola ega tema tähed kunagi nii madalale, et süüdistanuks kohtunikke isegi siis, kui justkui võinuks. Nad pöörasid alati pilgu enda sisse: ju siis ei jätkunud meil täna meisterlikkust, et vastane üle mängida.

Barcelona puhul on aastaid arutletud, kas praeguse ajajärgu koosseisu hakatakse kunagi nimetama suureks meeskonnaks suure tähega. Nagu oli seda AC Torino kuni Superga lennukatastroofini 1949 ja Madridi Real

Foto: Jose Jordan/AFP/Scanpix

Barcelona Camp Nou oskab hinnata meisterlikkust väljakul ja olla lojaalne tagasilöökide puhul.

viiekümnendate aastate lõpul. Minu silmis aitaks Barcelonat konkurentidest kõrgemale tõsta Meistrite liiga tiitli võitmine kahel järjestikusel aastal. Pärast võistlusele selle nime omistamist (esimene võitja selgus 1993) pole seda suutnud ükski klubi. Isegi kui Barca ajastu peaks olema (kasvõi senisel kujul) lõppenud, annab aeg vastuse, kas Barcelona aastatest 2006–2013 (sel vahemikul võitis klubi kolm Meistrite liiga tiitlit) on Suur Meeskond. Suhtumisega konkurentidesse, kohtunikesse ja publikusse on nad seda ilmtingimata.

JALKA peatoimetaja 2013 MAI JALKA

17

jalgpall & kogukond

jalgpall & kogukond

Foto: Lembit Peegel

Puudub kogemus vabatahtlikega tegelemiseks Vabatahtliku tegevuse arenduskeskuse juhataja Tuulike Mänd ütles Jalkale, et kuigi ühekordselt on vabatahtlikku tööd teinud 47% Eesti elanikkonnast, on järjepidevalt tegutsevate inimeste osakaal vaid 3%.

Nimetatud 47% hulka mahtusid 2012. aastal tehtud uuringu järgi ka inimesed, kes olid teinud ühekordse heateo oma kogukonnas, näiteks aidanud naabrimehel puid laduda. Organisatsioonidega oli seotud 26% elanikkonnast ehk n-ö teadlikku tegevust on märksa vähem.

“Vabatahtliku töö väikese leviku puhul mängivad kindlasti rolli majandusolukord ja kultuuriline taust, aga vabatahtlikke kaasavatel organisatsioonidel on vähe ressursse, inimesed vahetuvad tihti ning puuduvad ka vabatahtlike kaasamise ja juhtimise alased teadmised ja oskused,” ütles Mänd.

Ta tõi välja, et noorte puhul mängib rolli püsimatus. Nad tahavad proovida erinevaid asju ja on liikuvad, seda nii vabatahtliku tegevuse kui ka õppimise kontekstis. Täiskasvanud inimestel ei jää aega laste või hoolt vajavate vanemate kõrvalt ning vaba aeg läheb näiteks peenramaa harimiseks. Vanemad on seotud pigem eneseabiorganisatsioonidega, näiteks reumaliiduga.

Mänd toonitas, et kui mis iganes organisatsioon mõtleb vabatahtlike kaasamisele, siis esmalt peaks ta analüüsima ennast. Kas on olemas vajalikud oskused ja teadmised ning ressurss, et vabatahtlikega järjepidevalt tegeleda.

U19 EM-finaalturniir oli musternäide sellest, et Eestis on võimalik vabatahtliku tööga palju ära teha. Küsimus on, kuidas nad siduda pikemaks ajaks?

Edu võtmed Eesti klubide kimbus:

kogukond ja vabatahtlikud UEFA ekspertgrupp analüüsis nelja Premium liiga klubi ja järeldas, et oluliselt enam peaks tegelema kogukonna ja vabatahtlike kaasamisega. Tulemus pole üllatav, pigem võtab kukalt kratsima, kuidas jalgpalli juurde käivad elementaarsed tegevused meie kliimas nii visalt juurduvad.

Lennart Komp

K

as kõik see on tehtud vabatahtliku tööga, imestas Anu Säärits, kui Eesti koondis 2011. aasta novembri õhtul Dublinist 14 kilomeetri kaugusel asuva Wayside Celtic FC keskuses trenni tegi.

Rahvusmeeskonda võtsid vastu asine klubihoone, priima muruväljak ja lahked näod. Kokatädid olid katnud laua iseküpsetatud hea ja paremaga, mis mängijatel trenni eel neelud usinalt 18

JALKA JUUNI 2013

tööle panid.

1948. aastal asutatud klubis ei ole ühtki palgalist töötajat, olgu ta siis tegevjuht, treener või kokk. Iirimaal aga pole see imestada ühti, sest nõnda töötab enamik klubisid. Näiteks veebruaris meistri- ja esiliiga klubidele kõnelenud Sligo Roversi tegevjuht Keith O’Dwyer täidab ühe kahest ja poolest palgalisest töökohast klubist. Ja Rovers on valitsev meister.

Mentaliteet paranemas Jah, Eestile mõeldes tundub see mõneti fantastiline, umbes nagu kakskümmend aastat tagasi see, et kui tahad, võid sõita aastaks Austraaliasse, valida poeriiulilt ketsid, millist värvi parasjagu isutab ja terve koondise algkoosseis pallib tugeval tasemel välisliigades.

Nii võime ka tööst kogukonnaga, vabatahtlikust tegevusest ja teistest kasvõi põhjamaistes naaberriikides

elementaarseina tundunud jalgpalliosistest rääkima hakata praegu. Me oleme selleks valmis või vähemalt valmis sellele mõtlema.

Endise Eesti koondislase, nüüdse FC Levadia treeneri Liivo Leetma sõnul hakkab suhtumine siin jõudma lähedale sellele, mida ta koges mängides ja treenides Soome klubis Grankulla IF. “Lapsevanemad olid seal erinevates rollides, alates treenerist ja lõpetades kohvikupidamisega esindusvõistkonna mängudel,” rääkis Leetma. “Levadias näen, et just nooremate gruppide puhul on vanemad aktiivsed, tahavad end ise jalgpalliliselt harida ja on positiivsed, mitte ei soovi juhendamist üle võtta või väljaku ääres kakelda.”

Kaht soome-ugri riiki omavahel võrrelda on keeruline, sest meie vanematelt oodata, et nad klubi heaks tasuta tööd teeksid, on keeruline ja ehk ülekohtunegi, kuna leibkondade sissetulekud on sedavõrd erinevad. Aga ka kultuur.

Euroopa Komisjoni 2009. aastal tehtud uuringust vabatahtliku tegevuse kohta selgub, et Soomes on spordivaldkonna vabatahtlikku tegevusse kaasatud 16% elanikkonnast, mis on üldse kõrgeim näitaja. Ja samas suu-

Anne Rei: meie klubid ei ole defineerinud oma kogukonda “Eesti jalgpalliklubid ei ole enda jaoks defineerinud oma kogukonda ning see on tingitud meie noorest ühiskonnast ja selle liikuvusest,” leiab Eesti Jalgpalli Liidu peasekretär Anne Rei. “Klubid ei otsi sidet piirkonna identiteediga. Väiksemates kohtades on see lihtsam, Tallinnas, nagu ka teistes suuremates linnades Euroopas, peab klubi leidma enda niši,” ütles Rei. “Tallinna puhul on probleemiks ka see, et klubidel pole oma baase ning füüsiliselt ei pruugi näiteks sinu asumi nime kandev klubi sulle kõige lähem olla.”

Rei toonitab, et klubid peavad oma kogukonnale mõtlema ja see on igati loomulik, sest ükski klubi ei suuda tegutseda toetajateta. Viimased on aga klubi liikmed, olgu mängijad, lapsevanemad, fännid või kes iganes leiab klubiga pidepunkti.

“Koostöös UEFAga organiseerime esmalt Premium liiga ja hiljem esiliiga ning II liiga klubi juhtidele koolituse, kus põhiteemaks on töö kogukonna, fännide ja klubi liikmetega,” tutvustas Rei. “Kui tahta, et keegi tuleks appi ja paneks käe külge, tuleb luua selleks tingimused, teha nii, et inimene tunneks end oodatuna.”

rusjärgus Iirimaa ja Hollandiga. Eestis on selleks numbriks 1,1%, mis teiste Ida-Euroopa riikidega võrreldes on samal ajal üks parimaid näitajaid ning meie puhul liigub vabatahtlik tegevus ka tõusuteel.

Potentsiaali tõususuuna jätkumiseks peaks olema üksjagu, kasvõi võttes näiteks Premium liiga suuremad klubid, nagu Flora, Kalju või Levadia. Neist

esimese värske kommertsdirektori Jaanus Pruuli sõnul mõeldakse pingsalt, kuidas aktiveerida klubi enam kui 300 liiget ja nende lähedasi.

“Meie enda sees on hästi suur potentsiaal, kuid mingit suurt plaani selleks, kuidas vabatahtlike hordid uksele koputama hakkaks, meil veel ei ole,” ütles Pruuli. “Liigume samm-sammult.

Kui olemasolevad inimesed sobivad, 2013 JUUNI JALKA

19

jalgpall & kogukond siis nende hea sõna aitab uusi inimesi tuua ning kokkuvõttes võiks tekkida lahe sõpruskond, kelle jaoks jalgpall ei ole ainult mängupäev, vaid tehakse ka muud koos.”

Pruuli märgib, et jalgpalliklubide mõistes on Flora töötajate hulk koos Kaljuga üks Eesti suurimaid, ent pidades silmas näiteks kodumängude arvu, mis koos karika ja eurosarja matšidega võib kasvada 25ni, ei ole võimalik kõiki kontoriinimesi kogu aeg rakendada.

Selleks et mängupäeva kogemust parandada, on vaja inimesi appi.

“Eelmisel aastal olin seotud Paide Linnameeskonnaga, kus võrreldes Floraga oli lihtsam näiteks selles mõttes, et kogukond on ühtsem ja Järvamaad või Paidet klubi taha saada palju lihtsam, kui midagi sarnast teha Tallinnas,” sõnas Pruuli. “Floras tahame selle aasta lõpus alustada klubiruumide ehitamist, et lapsevanemad ei peaks last trennist oodates autos konutama, vaid saavad näiteks omavahel juttu rääkida või lehte lugeda.”

jalgpall & kogukond Foto: Saku Sporting

Saku Sportingu esimene festivalipäev emadepäeval tõi kohaliku väljaku äärde umbes 400 inimest ja mängurõõmu jagus hommikust õhtuni.

Kogukonda keeruline määrata Kui Flora puhul on füüsilise, õigemini geograafilise kogukonna puhul Lilleküla, kesklinna ja Uue Maailmaga tegelemine loogiline, siis Nõmme puhul on

geograafilist määratlust praegu raskem teha. Esindusmeeskond mängib Kadriorus, duubel Hiiul, kus aga paikneb näiteks FC Levadia noortetöö kontor.

Kalju mängude maja asub aga hoopis linna serval Haaberstis.

“Kalju ei vaja füüsilist vabatahtlikkust, sest oma staadionit, millelt näiteks lund koristada, meil ju pole,” lausus Kalju fännikoordinaator Urmas Pardane. “Meie ülesanne on pigem uute fännide leidmine ja klubi aitamine turundustöös.”

Pardane märkis, et esindusmeeskonna eemalviibimine Nõmmelt tähendab seda, et nabanöör piirkonnaga on justkui läbilõikamisel, sest

Vabatahtlikku tegevusse kaasatud elanike osakaal Euroopas

48 37

35

27

24,3

16,4 16

11

17

15 8

1,1

NA

NA

Allikas: Euroopa Komisjoni uuring “Vabatahtlik tegevus Euroopa Liidus” (2010)

20

JALKA JUUNI 2013

kokkupuutepunkte on vähe. Seda enam peab ta oluliseks siduda inimesi ideetasandil.

“Näiteks saab seda teha Kalju mängude majas, kus samal ajal kui lapsed hüppavad batuutidel, saavad isad omavahel pinksi mängida,” sõnas Pardane, kelle sõnul on oluline esindusmeeskonna mängijad tuua noortele lähemale.

Sama on mõistnud ka Flora, kes algatas patroonide programmi. Nii saab iga noortevõistkond omale esindusmeeskonnast vähemalt kaks patrooni, kes käivad regulaarselt treeningutel.

Ja mitte ainult külalistena, vaid abis treenerirollis.

Suurtel klubidel võib olla küll suur potentsiaal, ent vahel on väiksemad need, kes asja n-ö ära teevad. Tallinna külje all Sakus tegutsev jalgpalliklubi Sporting on viie aastaga suutnud tekitada midagi sellist, mida klubi juht Argo Zirk julgeb nimetada kogukonnatundeks.

“Mängudel või turniiridel ei käi enam ainult konkreetse grupi lapsevanemad, vaid ka teiste gruppide lapsed ja nende emad-isad tunnevad huvi,” tähendas Zirk. “Pigem on suundumus selline, et lapsevanemad pakuvad end ise asju tegema. Näiteks oleme oma telgiga väljas Saku jooksu- ja suusapäevadel, kus vanemad korraldavad mänge.”

Kevadel kutsus klubi ellu ka vanemate nõukogu, kus on igast grupist esindatud üks-kaks vanemat, kellega neli korda aastas istutakse maha ja arutatakse klubis toimuvat. Samuti läbivad suvel 18 ema-isa Eesti Jalgpalli Liidu rahvakoolituse.

“12. mail korraldasime emadepäeva jalgpalliturniiri, mis oli üks neljast sel aastal toimuvast jalgpallifestivalist, kus päeva jooksul toimuvad miniturniirid, noorte meistrivõistluste mängud ja täiskasvanute võistkonna matš. Nende puhul on vanemate panus ülioluline,” märkis Zirk. “Kokku käis päeva jooksul väljaku äärest läbi 400–500 inimest ja melu oli korralik.”

Jalgpalli arengu jaoks on säärane murujuure initsiatiiv ja tegutsemine sisuliselt ainuvõimalik lahendus, milles tehakse praegu alles esimesi samme, ent need sammud on tuleviku suunas.

Tammeka käis Iirimaal kogukonnatööd õppimas Foto: Kalle Paas

Tartu JK Tammeka kinkis Sligo Rovers F.C.-le sõprussärgi sümboolse numbriga 12. Tammeka mänedžer Veiko Soo andis särgi üle paari tuhande inimese ees, kui Rovers mängis kodus Cork City vastu.

Tartu jalgpalliklubi Tammeka delegatsioon koosseisus mänedžer Veiko Soo ja turundusspetsialist-fännikoordinaator Kalle Paasiga oli aprillikuus nädal aega külas Iiri meisterklubil Sligo Rovers FC. Jalgpalli turunduse, kogukonnatöö ja mängukorralduse tahkudele keskendunud õppereisist tegi kokkuvõtte Paas. ““Kõige tähtsam on tegeleda lastega!” Seda põhimõtet kuulsime me Iirimaal vist iga päev ja iga ilmaga ning kõige erinevamal moel jalgpalliga seotud inimeste suust. Ja õige ka – täiskasvanud inimese harjumusi on raske (kui mitte võimatu) muuta, ent laps alles otsib hobisid ja harjumusi, millega end aasta(kümne)teks siduda. Lastega tegelemine tähendas Iirimaal, nagu ta võiks siingi tähendada, külaskäike lasteaedadesse, koolidesse ja trennidesse, partnerlust noortele suunatud sotsiaalprogrammides, eritähelepanu kodumatšile saabuvatele peredele jne.

Teine asi, mis mulle nüüd Iirimaaga seostub, on see, kuivõrd tähtis on leida enda kõrvale pealehakkajad inimesed. Ma pean siin silmas seda, et Tammeka delegatsiooni võõrustas Lääne-Iiri maakonnalinnas Sligos klubi endine kogukonnatöö juht Keith O’Dwyer. Võõrustamine Keithi moodi tähendas muuhulgas seda, et ta sõitis isiklikult meile Dublini lennujaama vastu, tegeles meiega päevade kaupa oma kodulinnas, tutvustas meid nii umbes poolesajale inimesele ning korraldas meile hulga külaskäike kohalikust raadiost Iiri Jalgpalli Liidu peakorterini.

O’Dwyer nägi kümneid tunde vaeva, et pakkuda meile kui võõrastele inimestele fantastilist programmi, mis viis meid Iiri jalgpallikultuuri südamesse. Mina hakkasin seepeale kõrvutama, kas ja keda meie omakorda Tammekasse külla ootame ning kas me oleme vajadusel valmis olema ise sama head võõrustajad. Ma pean seda laiemalt väga oluliseks

probleemiks, sest selles väljendub klubi iseloom ja kultuur.

Me nägime Iirimaal, et neil ja meil on tegelikult palju ühist. Iirimaa Dublini-kesksus on võrreldav Eestimaa Tallinna-kesksusega. Mõlemas riigis on veel üks-kaks mõjukamat pallimängu. Samuti mõjutab kummagi riigi vutikultuuri oluliselt suure Euroopa vutt eesotsas Inglise Premier League’iga. Need nüansid mõjutavad sponsoriraha jagunemist meil ja mõjutavad ka Iirimaal, kus jalgpallurite palgad ja lepingud on Inglismaa tippliigadest suurusjärkude kaupa lahjemad.

Teisalt on Briti saarte jalgpallikultuuris traditsioone, mille tõttu ei saa meie nende kogemusi Tartusse või Eestisse üks-üheselt üle kanda. Võtame näiteks klubi loto. Ehkki Sligo Roversi eakas lotomänedžer Frank oli üks inspireerivamaid inimesi, keda me Iirimaal kohtasime, on selge, et Eestis pole võimalik sellist kümneid tuhandeid eurosid tulu toovat kogukondliku lotomängu käima lükata. Kahjuks pole Eestis ei inimesed ega klubid valmis, et usaldada jalgpalli ringlema nii palju raha.

Küll aga võime end Iirimaaga võrrelda ja sihte seada vabatahtlikkuse osas. Meie sinivalge delegatsioon nägi selle nädala jooksul paljude inimeste priitahtlikku tööd oma klubi heaks. Talgute korras ühiselt tegutsemine peaks ju olema siin Läänemere kaldal mõistetav norm – kuidas saame me nüüd selle tava pinnalt käivitada rohkem vabatahtlikku tegutsemist ka jalgpallis?

Lõpetuseks ka üks muhe asi, mis eestlastele Iirimaal ehk harjumatu tundus. Meis on ilmselt omajagu seda saksapärast ornungit, sest meid hämmastas iirlaste kohati loominguline ja leebe suhtumine ajaarvestusse. “There’s real time and there’s Irish time,” muigas meie võõrustaja Keith, kui me olime imestanud, et kohalik liinibuss jälle hilines.”

2013 JUUNI JALKA

21

persoon

persoon

Ilma klubita Enar Jääger:

Eesti liigas mängimiseks on veel aega Aasta algusest pole Enar Jäägeri nime taha kirjutada klubinime. Leping Aalesundiga lõppes ja uut tööandjat pole.

Praegu Floraga treeniv pallur on siiski kindel, et leiab uue klubi välismaalt.

Indrek Schwede

E

uroopat räsiv majanduskriis mõjutab ka jalgpallis toimuvat.

Klubidel on vähem raha, aga sageli kaelas kohustused maksta välja palganumbreid, milles lepiti kokku majanduslikult parematel aegadel. Uute pallurite palkamisel ollakse seetõttu eriti kaalutlevad. Osaliselt ka sellepärast on meie publikul võimalus sel aastal näha sedavõrd paljusid Eesti koondislasi Premium liigas. Sama võiks teha ka Enar Jääger, kes on ilma klubita aasta algusest. Kuid Jääger pole end kohaliku liigaga sidunud. Ta treenib koos endise koduklubi Tallinna FC Floraga ja kui florakatel on mäng või puhkus, treenib individuaalselt. Enar Jääger ootab. Ta ootab, millal avaneb üleminekuaken ja ta võib asuda uut leivaisa otsima.

“Suvel läheb lahti,” viitab Jääger üleminekuajale. “Mul on olnud viis kuud pausi, aga loodetavasti läheb paremini kui talvel.”

Kindlat agenti Jäägeril pole, klubi leidmisel teeb ta koostööd mitmega. Ka suurima pinnimise peale ei taha Jääger öelda, kas kuskilt on midagi silmapiiril. Selles osas on enamik jalgpallureid ebausklikud ega soovi head lepingut ära sõnuda. Valus kogemus on ka Jäägeril endal, kes eelmise aasta jaanuaris oli peaaegu Glasgow Rangersi mängija.

Peaaegu.

“Rangersi peatreener jäi minuga väga rahule ja ütles, et homme teeme pakkumise,” meenutab Jääger. Paraku olid Šotimaa suurklubi rahaasjad selleks Foto: Lembit Peegel

22

JALKA JUUNI 2013

ajaks väga hapud ja läinud hooaja veetis tagandatud Rangers III liigas, mille ta võitis, tõustes II liigasse. Rangersi huvi tekitas elevust ka Leeds Unitedis, aga lõpuks naasis Jääger ikkagi oma pikaajalisse koduklubisse Aalesundi.

“

Mul polnud midagi Aalesundi jäämise vastu ja nad pidid mulle pakkumise tegema – mida aga ei tulnudki.

„

“Mul polnud midagi Aalesundi jäämise vastu ja nad pidid mulle pakkumise tegema – mida aga ei tulnudki,” selgitab Jääger. “Eks seal sai kaua oldud ka. Sealse klubi inimestega saan siiani väga hästi läbi.”

Tervist ja taset!

Enar Jääger on enim Eesti koondises mänginud väljakumängija, kes pole skoorinud. Ometi on tal jalas tugev löök, mis võimaldaks sooritada ka karistuslööke.

“Ei ole tekkinud võimalusi,” ütleb 93kordne internatsionaal Jääger. “Klubis olen löönud, aga ülesanded klubis ja koondises on erinevad. Karistuslöökide puhul on Konstantin Vassiljev olnud väga hea, ta on end sellest küljest tõestanud.”

28aastane Jääger on terve karjääri jooksul püsinud kadestamisväärselt

terve ja kui nii edasi läheb, pole võimatu koondisemängudega järele jõuda kasvõi Martin Reimile (157) või Marko Kristalile (143). Jääger tunnistab, et on vahel isegi koondisemängude arvule mõelnud, aga see pole eesmärk omaette.

Aga kui tervis ja tase vastu peavad, siis miks mitte!

Mullu sügisel näis, et Jääger hakkab oma paremkaitsja kohta koondises kaotama Tihhon Šišovile. Jäägeri sõnul on tema koondisekonkurent korralikult mänginud ning ka koondises peab end tõestama. Jääger ei välista sedagi, et Rangersiga lepingu luhtumine võis mõjuda tema mängukvaliteedile: ta oli lahkunud Aalesundist, mõtetes juba liitunud šotlastega, kuid pidi siis läbi tegema tagasilangemise Norra liigasse.

“Midagi pole mõtet taga nutta, oli, mis oli, peab edasi töötatama,” räägib Jääger, kel poleks midagi sellegi vastu, kui leiab uue klubi talle tuttavast Skandinaaviast. Ta on valmis ka selleks, et saab lepingu mõnes tugevamas liigas kui Norra oma ning sealne mängutempo on kiirem ja tase kõrgem. Eesti liigas, mille tase on samuti tõusnud, mille esikolmik on stabiilselt ühtlane ja nõrgemad hakkavad nüüd väga arvestatavalt vastu suurematele, mängimisele ta pigem veel ei mõtle.

“Praeguse seisuga ei taha ma tagasi tulla, kuna usun, et suudan veel ennast mujal proovile panna,” seletab Jääger.

“Arvan, et saan ikkagi kellegagi kokkuleppele. Töö käib, klubi otsitakse.”

Enar Jääger jahib koondises 100. mängu ja esimest väravat 2013 JUUNI JALKA

23

mängija luubi all

musitseerivad jalgpallurid

Hooaja lõpetamisel astub üles

jalgpalli Unistuste Bänd Väravavaht Daniil Savitski kitarril, kohtunik Grigori Ošomkov saksofonil, vallavanem Arto Saar bassil.

Kõlab ootamatult, aga säärane tutvustus võib kõlada 24. novembri õhtul Estonia kontserdisaalis, kui hooaja lõpetamisel astub üles Unistuste Bänd.

Lennart Komp Foto: Lembit Peegel

M

uusikutest hobijalgpallureid toimetab Eesti meistrivõistlustel ilmselt mitme bändi jagu, ent üheks õhtuks tulevad nad kokku Estonia laval, töönimega Unistuste Bänd. Ansambli iga liige on mängija või jalgpalliga väga lähedalt seotud. Kes nad täpsemalt olema saavad, ei ole aga veel selge.

Bändi koosseisu on oodatud kõik jalgpalliinimesed, kes valdavad mõnda instrumenti (kitarr, basskitarr, saksofon, trummid, klahvpillid jne) või kellel on märkimisväärne lauluoskus või kogemus. Projekti raames avaneb võimalus olemasolevaid oskusi professionaali käe all täiendada. Harjutamist alustatakse septembris, et novembris üles astuda korraliku kavaga, mille hulgas on praeguse plaani kohaselt ka uhiuued laulud, mis kirjutatakse spetsiaalselt Jalgpalligalaks.

N-ö meeskonna komplekteerimine veel käib, aga mai keskpaigaks oli oma valmisolekut lavale astuda kinnitanud JK Tallinna Kalevi väravavaht Daniil Savitski, samas klubis mänginud, ent nüüd kohtunikutööd tegev Grigori Ošomkov ja FCF Järva-Jaani SK vedaja ning vallavanem Arto Saar.

“ „

Repertuaar sõltub eelkõige bändi koosseisust ning pillimeeste professionaalsusest, aga kindlasti jääme rokiteemasse.

Nooruses vutti tagunud Liis Lemsalu on üks favoriite Unistuste Bändi solisti kohale.

24

JALKA JUUNI 2013

“Bändi koosseis on n-ö klassikaline: trummid, bass, kaks kitarri, klahvpillid. Lisaks oleks positiivne, kui saaks kokku ka brassi, kuhu kuuluks saksofon, trompet, tromboon,” ütles bändi muusikalist poolt kureeriv Tomi Rahula. “Loomulikult on laulja ja ka taustalauljad väga olulised, kuid nende leidmine on ehk pillivaldajast lihtsam.”

Kandidaadid saavad selgeks suve alguseks ja koosseis suve jooksul. Proovidega on plaanis alustada sügisel ja need kestavad 2,5 kuud, et siis korraliku kavaga korrektselt üles astuda.

“Repertuaar sõltub eelkõige bändi koosseisust ning pillimeeste professionaalsusest, aga kindlasti jääme rokiteemasse,” selgitas Rahula. “Läbi on käinud ka mõte, et võibolla tehakse oma lugu ka. Aga nagu ütlesin, sõltub see suuresti bändi lõppkoosseisust ning oskustest.”

Viimastel aastatel on elav muusika olnud Jalgpalligala lahutamatu osa. 2011. aastal hoolitses selle eest Outloudz, mullu neljast tšellost koosnev C-Jam. Nüüd tulevad muusikud jalgpallipere seest, et tihendada sidet jalgpalli ja kultuuri vahel.

Jalgpalliliit julgustab ühendust võtma kõiki, kes tunnevad, et valdavad pilli sama hästi või isegi paremini kui palli.

Boonuseks on muusikaline kuulmine ning oma instrumendi omamine. Kes veel on kõhelnud, võtku ühendust Katrin Ehatammega aadressil katrin@jalgpall.ee, sest veel ei ole hilja.

Janar Toomet

Igor Prins: Janaril on häid omadusi ja ta peaks neid enam kasutama.

Mingites mänguolukordades mõtleb üle. Kui suudaks end lihtsamalt teostada, siis on tal kõik eeldused saada heaks mängijaks.

Janar Toomet vahetas 2011. aastaks Flora süsteemi ja Viljandi Tuleviku FC Levadia vastu, kus ta kerkis läbi duubli esindusmeeskonna tegijate sekka. Tänavu on ta Nõmme Kaljus, kus ta on istutanud pingile ootama tema kohta ihkavad leegionärid. Toometit võtsid analüüsida Kalju peatreener Igor Prins ja Levadia treener Indrek Zelinski.

Foto: Lembit Peegel

Õhuvõitlus Igor Prins: Ütleme, et kõige parem ehk ei ole. Kerge kutt, kes maast tõuseb, aga kvaliteeti peaks rohkem olema.

Indrek Zelinski: Kindlasti üks nõrgemaid külgi, eriti õhuvõitlustesse ei kipu ega ole ka seda tüüpi.

Väljakunägemine Igor Prins: Võiks parem olla. Liialt mängib pea maas. Pikka söötu ei armasta mängida, vaid eelistab lühikest söödumängu.

Jõud Igor Prins: Sitke poiss on.

Kehakontakti ei karda, millegagi alla ei jää.

Indrek Zelinski: Eriti kahevõitlustesse ei kipu ja seda just vähese kehalise ettevalmistuse pärast.

Indrek Zelinski: Äärepoolkaitsja kohta ei ole just väga vigagi.

Mootor

Sisu

Igor Prins: Jaksab tööd teha. Meil on äärepoolkaitsja rolli kandnud. Etteheiteid selle koha pealt ei ole, et ei tahaks kaitsetööd teha vms. Töötab, jookseb, võitleb.

Igor Prins: Alati tunneb huvi ja tahab mängu parandada. Siiani tujutsenud ei ole. Pallikaotuste puhul töötab tagasi.

Indrek Zelinski: Vaimsus hea, kuigi teinekord kõikuv. Otsustavus ja vastutuse võtmine peaksid olema paremad.

Indrek Zelinski: Väga hea, suudab vähemalt 75 minutit korralikult liikuda.

Liikuvus

Tehnika

Igor Prins: Tal on kiirus ja ta üritab seda kasutada, aga võiks paremini kasutada. On olukordi, kus ei tohiks jääda kohapeale ja seal tehnikat näidata, vaid teha seda kõike liikumisel.

Indrek Zelinski: Hea, eriti just rünnakul ja võimaluste loomisel.

Igor Prins: Kiire jalaga, suudab palliga kiirelt kohapealt ära minna. Vajalik tehnika olemas. Ja suudab tehnikat kiiruse pealt kasutada. Triblingu õnnestumise protsent võiks kõrgem olla.

Kiirus Igor Prins: Kohapealt kiirus hea, palliga liikumise kiirus ka hea.

Indrek Zelinski: Väga hea, ehk üks parimaid mängijaomadusi, eriti just stardikiirus.

Löök ja sööt: Igor Prins: Ääremängija seisukohalt on oluline tsenderduste kvaliteet ja see võiks parem olla. Õnnestunud pallid on siiski head ja teravad. Parem jalg on tugevam ja see on ka tema ülesanne: anda paremalt tsenderdusi.

cv Janar Toomet Sündinud: 10. august 1989, Tallinn Klubi: Nõmme JK Kalju Eelmised klubid: Tallinna FC Flora, Valga FC

Warrior, Viljandi JK Tulevik, Tallinna FC Levadia

Treenerid: Priit Adamson, Olev Reim, Marko

Kuusik, Zaur Tšilingarašvili, Pasi Rautiainen, Erki Kesküla, Urmas Kirs, Frank Bernhardt, Marko Lelov, Aleksandr Puštov, Marko Kristal, Igor Prins.

premium liiga

premium liiga Foto: Lembit Peegel

“Tema roll A-koondises ja klubis on küllaltki erinevad,” räägib Kivisild.

“Koondises on ta kontrolliv-lõhkuv poolkaitsja, kes peab kindlustama tagalat, kui partnerid lülituvad rünnakule.

Sillamäel on ta rohkem mängujuhi ja ehitaja rollis. Eks ta vajab veidi aega kohanemiseks. Uues rollis on tal kindlasti võimet juurde panna. Koondises on tal suur töövõime, mis tähendab, et ta peab füüsiliselt hea olema. Mänguminutid Sillamäel loovad selleks eelduse.”

Eesti liigas mängib teinegi koondises Vungiga sarnast ametit pidav pallur: Aleksandr Dmitrijev. Paraku on Dmitrijev vähem mänguaega saanud ja Kivisildki tõdeb, et on teda vähe väljakul näinud. Samas rõhutab Kivisild, et sellise kogenud mängija osalemine treeninguprotsessis annab ettevalmistustööle juurde hulga kvaliteeti. Üks räägitumaid on Nõmme Kalju ründepaar Tarmo Neemelo – Vladimir Voskoboinikov.

“Kui räägime Neemelost ja Voskoboinikovist, siis me räägime tugevast duost ees,” ütleb Kivisild. “Oma võimsuse ja atleetlikkusega on nad Kaljut tihti aidanud. Aga on olnud ka mänge, kus vastased on saanud nende võimsusega hakkama. Näiteks karikafi-

naalis, kus Flora keskkaitsepaar nad üle mängis. Aga kui need mehed on koos ja neid pallidega toetatakse, on nad Eestis arvestatav jõud.”

Foto: Lembit Peegel

Noored diskussiooniobjektid Vastuolulisi mõtteid on tekitanud endise koondislase Sander Posti senine hooaeg. Pikk floralane pole alati alustanud algkoosseisus.

“See, et Norrast tulnud Post ei mahu tingimata põhikoosseisu, räägib Eesti liiga tõusnud tasemest,” märgib Janno Kivisild. “Eelnevate teenete eest pole midagi garanteeritud. Liigasse lisandunud mängijad on kindlasti juurde andnud, liiga tase on tugevam ja varasemaga võrreldes võrdsem. Tabeli keskmikud ja madalamad meeskonnad on komplekteeritud paremini, nad on konkurentsivõimelisemad. See kajastub üllatustulemustes. Kõik on suutnud hambaid näidata, kerget jalutuskäiku pargis pole. Ja kui tipud omavahel mängivad, on mängijate ja mängu kvaliteet väga korralik.”

Janno Kivisild tõdeb, et kogenud pallurite seas on sel aastal silma hakanud ka mitmeid noori, kel on paar A-koondise mängu juba kirjas. Näiteks Rauno Alliku, Ilja Antonov, Artur

Tartu Tammeka ja Siim Tenno noolivad punkte kõigilt.

Rättel ja vanematest Andre Frolov.

“Mitmed noored mehed on Premium liigas kanda kinnitanud ja panevad ka koondise treenerid endast rääkima ja mõtlema,” tunnistab Kivisild.

“Nad on meie diskussiooniobjektid.”

Vladimir Voskoboinikov (ülal) on Nõmme Kalju arvestatav ründejõud.

Diskussiooniobjektid: noored ja vanad koondislased Eesti koondise abitreener Janno Kivisild arvab, et liiga tase on tõusnud ja sellele on kaasa aidanud tagasi pöördunud koondislased. Nende kõrval teevad häid sooritusi ka koondise piirimail olevad noored.

Indrek Schwede

E

esti meistrivõistlustel mängib üle hulga aja ports praeguseid ja endiseid koondislasi, kes on aidanud liiga taset tõsta. Ainuüksi nende kohalolek, osalemine treeningutel ja noorte võimalus nende vastu mängida on plussiks. Kõigil noortel, kel 26

JALKA JUUNI 2013

on kavatsus ise A-koondise sinine selga tõmmata, on nüüd võimalus end nendega võrrelda: milles nad ikka paremad on, milles võin end nendega juba võrrelda?

Martin Vunk on teistest koondislastest kõrgeima staatusega, sest võib end ainsana pidada põhikoos-

seisumeheks. Sillamäele siirdunud keskpoolkaitsja tahtis Eestisse tulles saada mänguaega ja seda on ta saanud.

Vungi Premium liiga senist hooaega hinnates toob selle positiivse poole pealt välja ka Eesti koondise abitreener Janno Kivisild.

premium liiga

1 Nõmme JK Kalju 2 Tallinna FC Levadia 3 Tallinna FC Flora 4 JK Sillamäe Kalev 5 Paide Linnameeskond 6 JK Tallinna Kalev 7 Tallinna FC Infonet 8 Narva JK Trans 9 FC Kuressaare 10 Tartu JK Tammeka

väravakütid 11 11 11 10 9 10 11 11 9 7

9 9 8 4 4 3 2 1 1 1

1 1 1 3 0 2 4 2 1 1

1 1 2 3 5 5 5 8 7 5

24 : 6 20 : 7 29 : 10 13 : 9 14 : 17 7 : 13 6 : 16 6 : 20 6 : 16 4 : 15

28 28 25 15 12 11 10 5 4 4

1 Hidetoshi Wakui Nõmme JK Kalju 2 Rimo Hunt Tallinna FC Levadia 3 Vladimir Voskoboinikov Nõmme JK Kalju 4 Andre Mägi Paide Linnameeskond 5 Kassim Aidara JK Sillamäe Kalev 6 Rauno Alliku Tallinna FC Flora 7 Andre Frolov Tallinna FC Flora 8 Artur Rättel Tallinna FC Levadia 9 Albert Prosa Tallinna FC Flora 10 Alexander Gerard van de Streek Tallinna FC Flora

8 6 6 4 4 4 4 4 4 4

Publiku edetabel

Keskmine Keskmine- Keskmine

Kodu- kodu- Võõrsil- võõrsil- Publik publik Meeskond publik publik publik publik kokku kokku 1. Tallinna Flora 1915 319 1204 241 3119 284 2. Nõmme Kalju 988 198 2020 337 3008 273 3. Tartu Tammeka 1103 552 670 134 1773 253 4. Paide Linnameeskond 1302 217 415 208 1717 191 5. Sillamäe Kalev 771 154 925 185 1696 170 6. Tallinna Levadia 635 127 1100 220 1735 158 7. Tallinna Kalev 852 170 718 144 1570 157 8. Tallinna Infonet 582 116 948 158 1530 139 9. Kuressaare 359 120 822 137 1181 131 10. Narva Trans 764 109 449 112 1213 110

2013 JUUNI JALKA

27

treener

treener

Martin Reim:

iga meeskond on läbilõige ühiskonnast Martin Reimi debüüt täiskasvanute treenerina algas hiilgavalt: aastatel 2010 ja 2011 võitis ta FC Floraga Eesti meistritiitli. Ometi kahtlesid paljud tema võimes end kehtestada. Martin Reimi mõtted oma debüüdist ja treeneriametist on kirja pannud Indrek Schwede.

“P

ärast pallurikarjääri lõppu võtsin jalgpallist aastase puhkuse. Tegelesin ainult oma jalgpallikooliga. Olin põhimõtteliselt valmis hakkama ka meestetreeneriks, kuid arvasin, et alustama pean nagunii duubelmeeskonnast. Kui Aivar (Pohlak) helistas ja pakkus FC Flora peatreeneri kohta, oli see paras üllatus. Treenerikogemust täiskasvanutega polnud mul üldse. Olin treeninud ainult noori oma koolis. Tõsi, olin ka palju näinud ja kuulnud ning mul olid treeneri Pro-litsentsi paberid.

Mõtlesin natuke, aga võtsin pakkumise kiiresti vastu.

Tuge andis see, et mul olid kogenud abilised Janno Kivisild ja väravavahtide treener Ain Tammus.

Minus kahtlesid paljud ja neid oli ka mängijate seas. Mul ei olnud retsepti, kuidas end tõestada. Iga meeskond kujutab endast kirjut seltskonda, milles on esindatud terve ühiskond. Neist igaühega eraldi polegi keeruline kontakti saada.

Hoopis raskem on panna nad ühtmoodi mõtlema. Usaldasin intuitsiooni, olin järjepidev, kindel ja püüdsin olla õiglane, andes kõigile võimaluse. Näitasin, et minu jaoks pole teistest väärtuslikumaid mängijaid, et parimad selguvad vastastikuses konkurentsis. Õnnestus luua ühtne võitlusvaim, millest sai meie trump.

Olin algaja, ei teadnud, mis asi kuidas töötab. Mõnikord töötab üks, teinekord teine asi. Minu plussiks oli see, et teadsin, mida mängijad treeninguprotsessis tunnevad, teadsin, mis seis neil parajasti on. Janno oli abitreenerina kõrval, temalt sain palju nõu.

Vastupidavusega oli võimalik tekitada kiire areng

Martin Reim TV 6 kommentaatorina.

Esimesel hooajal kallutasime palju mängulõppe enda kasuks.

Meil oli noor meeskond, kes poleks vastaseid mänguliselt ületanud ning me panustasime füüsilisele vastupidavusele.

Selles vallas oli võimalik areng tekitada ühe aastaga. Teadsime, et kui meil on raske, siis vastasel on veel raskem ja

surusime neid tempoga. Seetõttu oli ka meie mäng esimesel aastal vähem ilusam. Kolmandal aastal mängisime rohkem sellist jalgpalli, mis mullegi meeldib.

Viimane aasta oli kõige raskem. Selle tegid raskeks klubi majandusprobleemid, aga see polnud ainus põhjus. Mitmed võtmemängijaid läksid ära. Mingil ajal kadus reaalne võimalus meistritiitlit kaitsta. Meil ei jätkunud särtsu ega teravust.

Kui raske aeg venis pikaks, siis ei toiminud enam üks ega teine võte. Õppisin palju. Teoorias olin palju saanud, aga nüüd nägin asju teise külje pealt. Koolipingis ei õpi, milliseid muudatusi on õige teha just hooaja sees. Millal tuure juurde panna ja piitsutada, millal neid maha keerata ja vabadust anda. Pead olema loov. Mida näiteks koolitustel võiks rohkem olla, on psühholoogiline pool ja suhtlemine. Ma ei pea ennast halvaks suhtlejaks, aga mängijad on nii erinevad, mõeldakse väga erinevalt ning selles mõttes õppisin küll kogu aeg juurde.

“

Igaüks sai end tõestada ning minu suhtumine mängijasse sõltus tema panusest. Kui mängija ei viitsinud tööd teha, siis mina võibolla “ei viitsinud” teda järgmine kord mängu panna.

„

Üritasin kõiki mõista, aga pidasin oluliseks, et olen kõigi suhtes aus. Igaüks sai end tõestada ja minu suhtumine mängijasse sõltus tema panusest. Kui mängija ei viitsinud tööd teha, siis mina võibolla “ei viitsinud” teda järgmine kord mängu panna. Kui keegi annab klubi eest kõik, siis tean, et võin temaga sõtta ka minna. Eks alati ole nii, et kui asjad on hästi, on kõigil hea, aga kui on raske, siis selgub, kes püsivad paadis ja kes hüppavad kõrvale.

On märgatav vahe, kas olla mängu ajal pingi peal või mängus sees. Hea mängija mõtleb ka kogu aja, aga treenerina teed seda mitu korda rohkem, ka vabal ajal tiirlevad peas mõtted, et mis ja kuidas. Võibolla muidu läheb hästi, aga mingite mängijatega on ikka jamad. Treeneritöö paneb tööle ajurakud, mis sportlasena manduvad (naerab – toim.).

Kui läks hästi, siis tundsin alguses rahulolutunnet, aga ajaga õppisin, et selline olukord pole püsiv. Pidi pidevalt mõtlema, kuidas seda seisukorda säilitada.”

Foto: Lembit Peegel

28

JALKA JUUNI 2013

2013 JUUNI JALKA

29

SINIS ÄRGID ON TAAS PLATSIL!

EESTI KOONDISE

AMETLIKUD MAAVÕISTLUSED A. LE COQ ARENAL:

3. JUUNI EESTI - VALGEVENE

(KRISTEN VIIKMÄE LAHKUMISMÄNG!)

7. JUUNI EESTI - TRINIDAD JA TOBAGO 11. JUUNI EESTI - KÕRGÕZSTAN

Piletid müügil Piletilevi müügikohtades ning www.piletilevi.ee LHV Jalgpallikaardi omanikule täishinnaga pääse 10% soodsam!

SUURTOETAJAD

TOETAJAD

MEEDIAPARTNERID

Tšiili

PEATOETAJA

Arturo Vidal

Küljetribüün: 10 EUR (soodushind 7 EUR) Otsatribüün: 8 EUR (soodushind 5 EUR)

Torino Juventus

Väravad avatakse kell 18:00, kohtumised algavad kell 20:00

2013 JUUNI JALKA

31

David Beckham

Paris Saint Germain

Inglismaa

Marco Reus

JALKA JUUNI 2013

Saksamaa

Dortmundi Borussia

32 2013 JUUNI JALKA

33

Foto: Lembit Peegel

Tallinna FC Flora

Marko Meerits

Foto: Jacques Brinon/Scanpix Foto: Federico Gambarini/DPA/Scanpix

36

JALKA JUUNI 2013

2013 JUUNI JALKA

37

Foto: Alessandro Garofalo/Reuters/Scanpix

endised koondislased

Kuidas läheb, Viktor Alonen, Aivar Anniste ja Jaanus Sirel?

Uurisime, kuidas läheb ja millega tegelevad endised Eesti koondislased Viktor Alonen, Aivar Anniste ja Jaanus Sirel.

Alver Kivi

M

eedias on palju tähelepanu saanud endised koondislased, kes on asunud tööle jalgpalliliitu või klubide juurde. Näiteks Marek Lemsalu, Urmas Kirs, Teet Allas, Martin Reim, Sergei Hohlov-Simson, Sergei Terehhov, Mart Poom, Sergei Ratnikov, Marko Kristal, Indrek Zelinski ja Kristen Viikmäe või agendina töötavad Andrei Stepanov ja Jevgeni Novikov. Samas on ka mehi, kes põhitöös jalgpalliga enam kokku ei puutu. Kas teadlikult või asjaolude kokkulangemisel on nad tegutsemas teistes valdkondades, heal juhul jalgpalli enda lõbuks edasi mängides või lihtsalt distantsilt toimuvat jälgides.

“

Sõbrad on mulle üsna tihti meelde tuletanud, et pole palju mängijaid, kes koondise eest tehtud ainsa mänguga värava löövad.

„

1992.–2001. aastani Eesti koondises mänginud Viktor Alonen tunnistab otsekoheselt ja ränkade sõnadega, et peab vaatama, kuidas elus toime tulla.

“Kahjuks pole nii, et mängid elu aeg jalgpalli, peret on vaja ka toita ja üleval pidada,” lausub endine poolkaitsja.

Pärast FC Floras profikarjääri lõpetamist hakkas Viktor Alonen endale uut väljundit otsima. Mõnda aega oli 38

JALKA JUUNI 2013

ta ehitusmees, praegu toob leiva lauale bussijuhiamet Soomes Lahtis.

“Hüppasin teise valdkonda, aga töö on huvitav ja mulle meeldib,” kiidab ta oma praegust elukutset.

2003. aastal Balti turniiril Eesti koondist vaid korra esindanud keskkaitsja Jaanus Sirel töötab viimased viis aastat Viljandis OÜs Airok, mis remondib, müüb, täidab ja hooldab gaasiballoone üle Eesti.

“Minu jaoks kõik toimib ja olen rahul, kuigi tagasi mõeldes oli jalgpalli lihtsam mängida,” tõdeb Sirel.

1997.–2008. aastani koondises mänginud Aivar Anniste tegi 2011. aastal koos USAs mängiva sõbra Joel Lindpere ja veel paari semuga Tallinnasse Müürivahe tänavale kohviku Must Puudel.

“Olen praegu sellele tööle pühendunud, meil läheb hästi ja nurisemiseks pole põhjust,” räägib igapäevaselt kohvikus ametit pidav Anniste.

Foto: Lembit Peegel

On, mida meenutada, oleks, mida jagada Pärast profikarjääri lõpetamist mängis Viktor Alonen paar aastat FC Kuressaares, siis kolmandas liigas FC Liverpooli eest ja viimaseks mängupaigaks jäi talle teises liigas Türi Ganvix. Eesti koondises mängis Alonen 71 mängu.

Eredamalt on tal meeles 2000. aastal toimunud kohtumine Maltaga, mille Eesti võitis 1 : 0.

“Eelmisel päeval sain isaks ja siis Tarmo Rüütli küsis, kas ikka jaksan, aga sain hakkama,” räägib Alonen, kes tõstab esile veel 2 : 3 kaotatud mängu Šotimaale, mänge suure publiku ees ja Valgevene üle saavutatud esimese võidu. “Siis olid kõik mängud meie jaoks rasked, kergeid kohtumisi ei olnudki, aga Valgevene vastu me ikka väga soovisime seda.”

Koondisemängu, mida meenutada ei taha, Alonenil ei ole, kuigi kohtumises Lätiga sai ta punase kaardi ja vedas

Aivar Anniste jäi oma karjääriga rahule.

meeskonda alt. See, et ta pole sinisärgis ühtegi väravat löönud, meest ei häiri.

“Minule oli tähtis olla meeskonnale kasulik, väravate löömise eest hoolitsesid teised,” toonitab ta.

Aivar Anniste mängis Eestis Lelle SKs, FC Valgas, Viljandi Tulevikus, FC Floras, TVMKs ja Tartu Tammekas, Norras Ullensaker/Kisa ILis, Hönefoss BKs ja Rootsis Enköpings SKs. Koondist esindas ta 45 korral ja lõi kolm väravat.

Anniste märgib: “Õnnestus piisavalt 2013 JUUNI JALKA

39

endised koondislased paljudes klubides mängida, koondist esindada ning usun, et sain päris kenasti hakkama ja karjääriga võib üldiselt rahul olla.”

Oma koondise kasuks löödud väravaid mäletab Anniste hästi. Olulisemaks peab ta kindlasti tabamust Kuressaares Kõrgõsztani vastu, kui Eesti võitis Arno Pijpersi debüütmängu 1 : 0.

Profijalgpalluri karjäärist loobus praegu 33aastane Aivar Anniste 2010. aastal. Ta tunnistab, et vanuse poolest võiks kõrgemal tasemel veel mängida, kuid paraku ei luba haiged jalad alaga enam professionaalsel tasemel tegeleda.

Jaanus Sirel mängis Viljandi Tulevikus, FC Kuressaares, Tartu Maag/ Tammekas ja Tartu Merkuuris. Eesti koondist esindas ta Balti turniiril 1 : 5 kaotatud kohtumises Leedu vastu, kui lõi keskkaitsjale vääriliselt nurgalöögist peaga meie ainsa värava.

Sirel meenutab: “Sellel hetkel oli see lihtsalt värav, aga hiljem on sõbrad seda mulle üsna tihti meelde tuletanud, sest päris palju mängijaid ei ole, kes koondise eest tehtud ainsa mänguga värava löövad.”

Pärast 27aastaselt tehtud debüüti ootas Jaanus Sirel veel koondisekutset ja paaris hilisemas mängus sai ta ka pingile.

“Miks ma pole hiljem koondises väl-

endised koondislased Foto: Lembit Peegel

Treeneriamet pole välistatud

Viktor Alonen mängis Eesti eest 71 mängu.

jakule saanud, tuleb treeneritelt küsida, sest olin veel kolm-neli aastat päris heas vormis,” räägib Sirel.

Suurest jalgpallist loobus keskkaitsja 31-aastaselt, kui tundis, et kiirus pol-

Koondislastel hoitakse silma peal Klubijalgpallile suurema tähelepanu võitmiseks ja meie koondislaste kogemuste jagamiseks käivitab Eesti Jalgpalli Liit (EJL) 2016. aastast projekti, millega tuuakse nad karjääri lõpetama Eesti tippliiga klubidesse. Samuti otsitakse aktiivselt võimalusi endiste koondislaste aktiivsemaks kaasamiseks.

EJLi peasekretäri Anne Rei sõnul tegeletakse selle teemaga hästi palju, sest alaliidul on huvi leida koondislastele rakendust ning kui on tahtmine, siis püütakse neid oma tegemistesse kaasata.

Sügisel on kavas teha üks treenerite grupp endistest koondislastest, kes praegu pole jalgpalliga seotud. Eesmärk on anda neile oma põhitöö kõrvalt võimalus taas ala arengusse panustada.

Koondislasi tahetakse rakendada erinevate noortekoondiste abitreeneritena või siis alaliidu toel klubide juures. Paljud on asjast huvitatud ja positiivselt meelestatud, kuigi antakse teada, et praegu võtavad muud tegemised suurema osa ajast.

“Me tahame koondislasi koolitada, et nad annaksid edasi seda filosoofiat, mida jalgpalliliit kannab ja aitaksid kasvatada Eestile selliseid mängijaid, nagu me soovime,” räägib Anne Rei. “Kui meil on oma tegevusse kaasamisel vaja uusi inimesi, siis pöörame alati esimesena pilgu just endiste koondislaste poole.”

Anne Rei tõdeb, et ka klubid võiks endiste koondislaste kaasamisel olla aktiivsemad. Tallinna Levadia ja Nõmme Kalju on oma tegevjuhtkonda selliseid inimesi juba kaasanud.

“Klubidel saab paljuski takistuseks finantsvõimekus, sest välismaal pallinud meeste palkamiseks samal tasemel pole paljudel võimalusi,” märgib Rei.

40

JALKA JUUNI 2013

nud enam see, osavus hakkas kaduma, kuigi kogemusi jagus. Mehe sõnul koondisetreenerid enam tema poole ei vaadanud ja motivatsioon kippus kaduma.

Viktor Alonen, Jaanus Sirel ja Aivar Anniste on oma karjääri jooksul olnud erinevates olukordades, nendest hästi või halvasti välja tulnud ja neil oleks, mida noortele edasi anda. Kõik kolm meest on selle väitega nõus.

Kui paljud endised koondislased on pärast profikarjääri lõppu leidnud endale väljundi just treeneriametis, siis on selle tööga tuttavad ka Jaanus Sirel ja Viktor Alonen.

Sirel on olnud treener Tartu Tammekas, kus töötas Sergei Ratnikoviga ja FC Kuressaares koos Sergei Zamogilnõiga.

“Treeneriamet nõuab tõsist pühendumist, mul seda ei ole olnud ja praegu ei mõtle ka sellele,” märgib Jaanus Sirel, kes võimalikku jalgpalli juurde tagasitulekut siiski lõplikult ei välista.

Viktor Alonen oli Türi Ganvixis ühe aasta meeskonna ja noortegrupi treener.

Tema sõnul pole keegi rohkem treeneriametisse asumiseks pakkumist teinud.

Alonen ei oska öelda, kuidas ta võimalikule kutsele reageerib, sest on oma elu sättinud praegu nii, nagu ta parajasti on.

“Sõltub muidugi, mida pakutakse, aga see peaks olema ikka väga hea pakkumine,” jätab ta siiski võimaluse õhku.

Vaid Aivar Anniste pole treeneriametit veel pidanud, kuigi vastav tunnistus on tal olemas. Anniste ei välista, et kunagi võib teda asjaolude kokkulangemisel ka väljaku ääres mõnda võistkonda juhendamas näha. Ta peab seda reaalseks, sest jalgpallis on kaua oldud ja ala on jätkuvalt hingelähedane.

Anniste tunnistab: “Olen sellele mõelnud. Aga ma pole ise praegu väga punnitanud, eks elus peab midagi paika loksuma. Mind on kutsutud, aga ma pole veel valmis, pole olnud õige aeg ja hetk.”

Kui Annistest saab treener, siis alustab ta lastega, sest nendega tegelemine on huvitav ja pakub emotsionaalselt palju, kuna näeb oma kasvandike rõõmu ja arengut.

Mängimist pole Aivar Anniste aga päriselt jätnud ja jõudumööda esindab ta teise liiga põhja tsoonis mängivat Tallinna Ülikooli meeskonda.

Foto: Irina Mägi

Võimalusel ollakse vutiplatsil “Meil on läinud seni päris hästi ja tahame ikka kõrgemale tõusta,” räägib Anniste, kes on oma panusega meeskonna mängule rahul. “Koha olen välja mänginud, sest ega mul muude tegemiste kõrval treeninguteks suurt aega ei jää.”

Suurema osa oma karjäärist Viljandi Tulevikku esindanud Jaanus Sireli hinges laulab jalgpall siiski edasi. Ta käib kodulinna esindusklubi mänge vaatamas, sest see meeskond on jätkuvalt lemmik.

“Liigas on läinud mängijad kiiremaks ja tehnilisemaks, aga taktikaliselt ma suurt arengut ei näe, meeskonnamängus pole sammu edasi tehtud,” kommenteerib ta väljakul toimuvat.

Jaanus Sirel usub, et oma noorus-

Jaanus Sirel FC Kuressaare särgis 2000. aastal.

päevade tasemel olles saaks ta praegu keskkaitsjana korralikult hakkama.

Kuigi andekaid noori on peale tulnud, mängiks ta oma koha välja.

Viktor Alonen käib jalgpalli oma lõbuks mängimas ühes Lahti veteranide

meeskonnas. Eesti jalgpallis toimuvat jälgib ta üldiselt vähe ja kui, siis koondise mänge. Pigem huvitab teda Euroopas ja Soome jalgpallis toimuv.

“Ma ei tunne Eesti liigade mängudest puudust,” lausub Alonen.

2013 JUUNI JALKA

41

klubilood

klubilood

Jalgpallirikas Järvamaa “Järvamaal on palju vaatamisväärsuseid. Usu mind, sul tasub nendega tutvuda!” laulab Türi mees Jaan Pehk ehk Orelipoiss. Ja õigesti teeb! Tutvuda tasub aga ka südaeestlaste jalgpallimaastikuga, sest nii kirevat tegevust annab mujalt Eestist otsida!

Lennart Komp

K

ui enamasti teeme neil külgedel juttu konkreetsest klubist, siis sedapuhku vaatleme konkreetset maakonda – Järvamaad. Täpsemalt iseseisvaid väikeklubisid Koerust, Amblast, Järva-Jaanist ja Imaverest. Paide Linnameeskond ( Jalka 2012/08) ja Türi Ganvix (2012/05) kui suuremad klubid on Jalka fookuses juba olnud. Aga tõsi on see, et naaberklubideta oleks nad jännis.

Foto: Janno Kupper

Koerus peab olema kõigil võimalus Kui kahevõistleja tahab kangesti jalgpalluriks saada, siis peab ta seda saama. Nagu Gert Kams. Samamoodi peab jalgpalli mängida saama ka fänn või ükskõik milline noor. Nii on kombeks Koerus.

“Meil on noored jagatud oskuste ja vanuse järgi nelja gruppi, kuid kõik on kõigile avatud,” sõnas klubi eestvedaja Ivar Nagla. “Nagu ka fännitrenn, kus on huvilisi kaheksandast 58nda eluaastani.”

Fännitrenn tuli esimest korda kokku 2011. aasta talvel endise mängija juhtimisel ja on pidevalt populaarsust kasvatanud. Talviti käis saalitrennides lausa 26 huvilist ja kevadest pandi käima ka tüdrukute ja naiste grupp.

“Jalgpall on väga menukas, fännidel on ka oma sümboolika ja meestetrennist käivad peaaegu kõik Koeru mängudel,” ütles fänlust vedav Janno Kupper. “Mõtlesime ka rahvaliigas osaleda, aga piirdume sel aastal Eesti–Läti 100+ matšiga.”

Klubi käilakuju on tänavu esimest korda II liiga ida/põhja tsoonis mängiv esindusmeeskond, kel õnnestus esimesest neljast mängust teenida üks punkt. “Mäng on kiirem ja peame sellega harjuma,” ütles Nagla. “Samuti pole veel ühekski mänguks kokku saanud parimat koosseisu.”

Esimest korda liitus Koeru meistrivõistlustega aastal 1999, tegutsedes kohaliku spordiklubi all ehk kandis nime Koeru SK. Enne seda oli esindus väljas ka Paides ja vendade Roobade kodukülas Roosna-Allikul, ent esimesel puhul on toimunud mitu nimevahetust, teine kadus. Õige kurioosne, samas pererõõmu täis lugu on Koerus Jürgenitega. Jürgen on siis perenimi ja sealt pesast on poegi meeskonnas koguni kuus, lisaks poolvend Mait Ramat.

Meeste ema Miia valiti, muide, 2011. aastal Järvamaa aasta emaks ja tema kandidatuuri toetas mõistagi ka Koeru JK. “Paar korda oleme nad kõik seitsmekesi ka koosseisu sättinud,” lausus Nagla. “Poisid on kõik ülikorralikud ja tõsise suhtumisega.”

Tõsise suhtumisega on ka klubi ise, kes võttis vedada uue väljaku rajamise. Olemasolev jääb alles, ent uus tuleb kohe kooli kõrvale, mis muudab ka olmetingimused lahedamaks.

42

JALKA JUUNI 2013

Koeru esindusmeeskond naudib kodumängudel tugevat toetust ning pealtvaatajaid on sageli üle saja.

Nagla sõnul plaanib ta muruseemne külvata jaanipäevaks.

Staadioni kinnistu on Järvamaal asuva Koeru valla poolt antud MTÜ-le Koeru Jalgpallikool hoonestusõigusega kasutada 20 aastaks. Lepingus on muuhulgas ka kohustus viie aastaga staadion välja ehitada, seega kogu staadion peab valmima hiljemalt 2017. aasta lõpuks. Tulevikus on antud maa-alal plaanis kergejõustikuradadele ka kate panna ning staadioni ümber aed ehitada, mis teeb projekti kogumaksumuseks umbes 200 000 eurot.

Koerus elab ligi 1200 inimest, mis ühe jalgpalliklubi mastaabis ei ole ju palju. Nii näeks Nagla, et maakonnas tehtaks klubide vahel tihedamalt koostööd, et ühe vanusegrupi poisid saaksid koos liigat mängida, praegu aga pusitakse igas kohas pigem oma jõududega.

Koeru JK Eesti meistrivõistlustel 1999 V 2000 IV 2001 III 2002 III 2003 III 2004 III 2005 III 2006 III 2007 III 2008 III 2009 III 2010 III 2011 III 2012 III

S S S S S S S S S S S N N N

4. koht (5 võistkonna seas) 3. (6) 4. (10) 5. (10) 6. (10) 3. (10) 6. (12) 6. (12) 7. (12) 7. (12) 10. (12) 3. (12) 4. (12) 4. (12)

Ambla – jalgpallikants juba Pätsu ajast Kui debüüthooajal aastal 2010 alustas Ambla Vallameeskond mänge IV liiga ida tsoonis Paide Kumakese vanade vormidega ja ei tõusnud sügiseks kõrgemale viimasest kohast, siis tänavu trooniti esimest korda III liigas pallides oma tsooni tipus.

Ambla vallas elab 2223 inimest, mida tegelikult ei ole ju palju, ent piisavalt, et anda mängijaid nii 30-liikmelisele jalgpallimeeskonnale kui ka 15 pallurist koosnevale korvpallivõistkonnale, kes, muide, kerkis järgmiseks aastaks esiliigasse. Rauno Tikko ja Elari Jõendi esindavad näiteks mõlemat.

“Ambla Vallameeskond on vallas jalgpalli harrastajaid liitev võistkond ja ei ole iseseisev klubi. Toetus osavõtutasude, koduväljaku ettevalmistuse ja hoolduse ning kodumängude läbiviimise jaoks tuleb Ambla Vallavalitsuse allasutuse Aravete Spordi- ja Tervisekeskuse eelarvest,” ütles klubi esindaja Leo Matikainen, kes on Ambla spordis tegev aastast 1974.

Küllap oleks Amblal potentsiaali ka kõrgemal mängida, kui koduvalda naaseks Timo Lomp ja Lauri Varendi, kes esindavad Paide Linnameeskonda. Nii tegi näiteks mullu Volodja Erdei, kelle minutid Paide eest olid napiks kahanenud.

Matikaineni sõnul toimus arenguhüpe just eelmisel hooajal, kui debüüthooaja viimase positsiooni 7. koha vastu vahetanud Ambla treeningutöö võttis enda juhtida Viktor Mets. Tema juhendamisel võideti mullu IV liigas kolmas koht ja üleminekumängudel nii FC Balteco kui ka Kristiine JK. Eesti kontekstis on Ambla huvitava looga võistkond, sest esindusmeeskonna esialgne kasvulava oli külaliiga, mis käivitus aastal 2007. Mullu käis külaliiga raames väljakul koguni 109 mängijat. Samas, jalgpalli juured on sealmail sügaval.

Nimelt jõudis Ambla Spordiringi nimeline võistkond 1939. aastal Eesti A-klassi ehk esiliigasse ning erinevate nimede all mängiti ka ENSV meistrivõistlustel.

Peale põhimeeskonna treenib Amblas noori Viktor Metsa jalgpallikool, treeneriks kohalik mees Sirgo Voore.

Ambla Vallameeskond Eesti meistrivõistlustel 2010 2011 2012

IV IV IV

E E E

12. (12) 7. (12) 3. (12)

Foto: Caroly Rootsma

On suurtel meestel suured teod! Ambla tähistamas väravat Jõhvi Lokomotivi duubli vastu.

FCF Järva-Jaani saaks ka ilma FCF-ita FCF Järva-Jaani SK ootab pikisilmi 2. juunit, sest siis võõrustatakse liigakaaslast ja naabervalda ehk Amblat. Andmine tõotab tulla tuline, sest viimast esindab koguni üheksa endist Järva-Jaani pallurit.

Järva-Jaani on alati publikut tähtsaks pidanud ja loodab, et ühes külalisfännidega pannakse kodusel Kasekopli staadionil püsti korralik vutipidu. Kõik eeldused selleks on vähemasti olemas.

“Me oleme publikuga tegelenud pikalt ja järjepidevalt, korraldame poolajal loosimisi ning jagame mängukavasid, mis ei jää sisult kindlasti alla kõrgemate liigade omadele,” ütles klubi eestvedaja Arto Saar. “Mullu oli keskmine publik 50 inimest, parimatel mängudel 89.”

Järva-Jaani vallas on vutt au sees, seda enam, et Saar on ühtlasi kohalik vallavanem ja meeskonna kapten. Klubi loodi aastal 2002 kohaliku spordiklubi ja FC Flora poolt, ent Saare sõnul on seos Tallinna klubiga kahanenud olematuks.

“Olen mõelnud FCFi osa kaotamisele nimest, aga algusest peale on ta jäänud ja nii on FCF kirjas ka sümboolikal,” sõnas Saar.

Ida piirkonnas mängimine Järva-Jaani meestele sobib, sest umbes pool meeskonda elab-töötab sealkandis, teine pool Tallinnas, kus on ka valdav osa vastastest. Praegu on meeskonda registreeritud 22 mängijat, lisaks 15pealine poiste ja 12liikmeline tüdrukute treeningugrupp ehk ligi 50 jalgpallurit 1550 elanikuga vallas.

Kui suvehooaeg pihta hakkab ja väljakud piisavalt hästi kandma hakkavad, kolivad kõik Järvamaa meeskonnad oma matšid muruväljakutele. Paljud ei pruugi seda hinnata osata, aga näiteks IV liiga põhja piirkonnas ei ole ühtegi klubi, kes palliks murul. Järvamaal on ikka luks värk!

Liiati on Järva-Jaani Kasekopli staadion pika ajalooga, sest vutti mängiti seal juba 1930. aastate alguses.

Foto: erakogu

Järva-Jaani valla ja jalgpallimeeskonna liider Arto Saar andmas üle publikumängu auhinda. Fännid on tähtsad ka Järva-Jaanis.

FCF Järva-Jaani SK Eesti meistrivõistlustel 2002 2003 2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012

IV IV IV III III III III III III III III

S S S S S S S S S E E

4. (10) 4. (10) 2. (10) 3. (12) 12. (12) 12. (12) 12. (12) 7. (12) 12. (12) 10. (12) 10. (12)

2013 JUUNI JALKA

43

klubilood

klubilood

SK Imavere Forss otsib koostöövõimalusi Imaverest on Eesti jalgpallile võrsunud FIFA kategooria kohtunikud Silver Kõiv ja Raivo Lattik, aga veel mitte ühtegi mängijat.

Liigas hakkas SK Imavere Forss mängima alles mullu, ent klubi toimetab juba aastast 1991. Klubi eestvedaja Jaanus Nilpi sõnul on maakonna meistrivõistlustel osaletud järjepidevalt ja n-ö suures jalgpallis kaasalöömist piiras väike väljak.

“Uus väljak valmis valla toel 2010. aastal ja olnuks imelik, kui keegi seda ei kasuta,” ütles Nilp. “Talgute korras ehitasime mai alguses võistkondadele ka katusealused, et oleks nii endal kui ka teistel mõnusam.”

Enamik mängijaist on küll Imavere taustaga, ent vutihariduse saanud Paides või naabervallas Põltsamaal. Nüüd ollakse aga ühtse jõuna väljas piimanduspealinna eest ning mullune viies koht IV liiga lõuna tsoonis on tänavu plaanis välja vahetada vähemalt kolmanda vastu. Ja kui mitte tänavu, siis järgmisel aastal tahab Nilp meeskonda näha tõusmas juba III liigasse.

Oma noortetööd Imaveres ei ole ja pidades silmas, et vallas on 972 elanikku, on oma võistkondki väike ime. Meeskonda

treenib Alar Arula, kes juhendab ka väikest noortegruppi, ent võimalusel tehakse koostööd ümberkaudsete klubidega, et noored saaksid võimaluse kas Paides või mujal. Ja see ei puuduta vaid vutti, sama kehtib ka näiteks korvpalli ja saalihoki kohta.

SK Imavere Forss Eesti meistrivõistlustel 2012

IV

S

5. (12)

Foto: erakogu

Lipulaev Linnameeskond ja karikaspets Türi Järvamaa jalgpalli lipulaev on Paide Linnameeskond (Jalka 2012/08), kellele sekundeerib II liigast Türi Ganvix (2012/05).

Linnameeskond ja selle duubel koosneb lõvimas osas Järvamaa meestest, vaid üksikud on liitunud mujalt. Ja neid on toonud sinna töötahe, mida Meelis Rooba juhendataval satsil on küll ja veel. Eks ole ka väike ime, et napi 30 000 elanikuga maakond mehitab meistriliiga meeskonda, rääkimata veel kuuest võistkonnast meistrivõistlustel. Rahvaarvult väiksemad maakonnad on vaid Hiiu, Lääne, Valga ja Põlva.

End II liigas kindlustanud Türi Ganvix pole suutnud murda esiliiga tasemele, ent paistab silma karikavõistlustel. Veerandfinaalis on mängitud aastatel 2009, 2010 ja 2013. Säärast järjepidevust pole ette näidata kellelgi.

Sel hooajal ei näe meistrivõistlustel enam võistkonda nimega Paide Kumake, selle asemel on Paide Linnameeskond II, kes mängib III liiga põhja tsoonis.

Foto: Lembit Peegel

Imavere Forss mängib IV liigas teist aastat. Tänavu on plaan tulla vähemalt kolmandaks, tuleval aastal kindlustada pääs kõrgemale.

Viktor Mets: pole võistkonda, kus ei oleks minu kasvandikku Kursusekaaslased mäletavad, et kui Viktor Mets astus Tartu Riiklikku Ülikooli ja teatas, et tahab saada jalgpallitreeneriks, vaadati teda kui kuu pealt tulnut. Nagu teist meest, kes tegeles slaalomiga. Praegu ei oska Järvamaa jalgpalli Metsata kohe kuidagi näha.

Maakonnas pole ühtegi jalgpallimeeskonda, kus ei oleks 33 aastat Süda-Eestis jalgpallitreeneri tööd teinud Metsa õpilasi. Liiati on ta olnud enamiku võistkondade loomise juures või neis vähemasti treeneriks. Praegu kasvatab ta noori omanimelises jalgpallikoolis.

“Jalgpalliline järjepidevus on olnud ülitähtis, sest enne mind oli Türi väga heal tasemel ning 1970. aastatel alustasin Paide KEKiga, millest alates ei ole jalgpallitöö Paides katkenud,” rääkis Mets. “Aastail 1994–2000 olin seotud Kehtna jalgpallikooliga, kuhu käisid ka bussid, millega said jalgpallitrennis käia eeskätt Ambla, Aravate ja Järva-Jaani poisid.”

Praegu treenib Mets Ambla Vallameeskonna täiskasvanuid, noorte rühmad on Amblas, Aravatel, Paides ja kõrvalmaakonnas Tapal.

Foto: Dmitri Kotjuh/Järva Teataja/Scanpix

Paide Linnameeskond II FC Paidelona

Rahvaliiga: JK Väätsa Vald kipub meistrivõistlustele

JK A

Paide Jalgpallilabor

Järva maakond Elanike arv: 33 224 Pindala: 2459,59 km² Maakonnakeskus: Paide Jalgpallureid: 569

44

JALKA JUUNI 2013

Taavi Parts kutsus mullu 1. aprillil kokku Väätsa valla jalgpallilembid ja tegi ettepaneku panna kokku A üks meeskond rahvaliigasse. Parts ÄTS D Ä ei visanud naljapäeval kaugeltki V L VA villast, vaid tal oli taga täielik tõsi.

Et Järvamaal armastatakse jalgpalli, sai kinnitust ka seal. Matšidele kogunes kohati kuni 120 pealtvaatajat ja hooajale pandi punkt heategevusmänguga Eesti Jalgpalli Liidu vastu, kus koguti raha Toidupanga tarbeks.

Väätsa väljak on meistrivõistlustel mängimiseks liiga väike ja nii jätkatakse rahvaliigas, ent suurema jalgpalli mekk saadakse suhu sellest hoolimata, sest üles astutakse Evald Tipneri karikavõistlustel.

“Kui tahaksime meistrivõistlustel mängida, peaksime seda tegema Paides, aga see ei pakuks kohalikele nii suurt huvi ning täismõõtmeis väljaku ehitamine ei ole mõttekas,” märkis Parts. “Huvi aga on just Väätsa mängude vastu ja ka 2.–4. klassi kohaliku kooli õpilased käivad mul trennis.”

Järvamaa meeskondadest on rahvaliigas esindatud veel Paide Jalgpallilabor ja FC Paidelona, kes, nagu nimedki ütlevad, pesitsevad Paides.

JK

ÄTS VÄ ALD V

Paide poiss Andrei Veis proovis Flora süsteemis FC Viljandis ja esindusmeeskonnas, ent on nüüd tagasi kodulinnavõistkonnas.

2013 JUUNI JALKA

45

usutlus

usutlus

Marko Meerits: pole olemas võimatuid unistusi Arnhemi Vitesse’ist endisesse koduklubisse laenule tulnud väravavaht Marko Meerits usub, et suudab täita oma unistused. Nagu on kirjas tema käsivarrel: "Pole olemas võimatuid unistusi, on vaid piiratud ettekujutused".

Indrek Schwede

L

äksid Arnhemi Vitesse’i, olles meistrisarjas mänginud vaid 23 mängu. Üpris äkiline esiletõus.

Jah, kusjuures 2011. aasta meistrivõistlustel olin jõudnud mängida vaid kümme mängu. Minu tõus klubis algas sama aasta superkarikafinaalist ... ... kus sa tõrjusid kaks penaltit ja lõid ise ka ühe võrku.

Jah. See, et (peatreener Martin) Reim mind usaldas, oli mulle üllatus.

Kas sa ei tõusnud esikindaks juba tänu sellele, et Stanislav Pedõk kaotas usalduse?

Seda ma ei oska öelda, seda otsustasid treenerid.

CV

Marko Meerits

Sündinud: 26.04.1992 Tallinnas Treenerid: Priit Adamson, Marko Kuusik,

Marko Kristal, Zaur Tšilingarašvili, Urmas Kirs, Martin Reim, Ain Tammus, Janno Kivisild, Mart Poom, Frank Bernhardt, Marko Lelov, Jürgen Henn, Aiko Orgla, Fred Rutten, Stanley Menzo, Albert Capellas, John Van Der Brom, Raimond van der Gouw,Tarmo Rüütli

Klubi: Arnhemi Vitesse Eelmised klubid: Tallinna Flora, Valga

Warrior, Tallinna Flora II, Tallinna Flora Marko Meerits sai tuule tiibadesse Florast ja on siin laenul olles tagasi.

46

JALKA JUUNI 2013

Foto: Lembit Peegel

Koondis: 2 mängu

Läksid kaks aastat tagasi Hollandisse ja said meistriliigas kohe platsile.

Kui läksin, olin teine väravavaht.

Sain kuu aega trenni teha ja esimeses mängus esimese poolaja keskel sai põhiväravavaht vigastada. Tegin kohe nullimänguga debüüdi. Mulle oli seal üllatusi ka, sest pärast esimest mängu oli viga saanud väravavaht Eloy Room juba terve, aga treener pani ikka mind mängima. Pärast kolmandat mängu olin täiesti kindel, et Amsterdami Ajaxi vastu mind ei panda, aga treener ütles kaks päeva enne mängu, et olen hästi mänginud ja tal pole põhjust mind välja vahetada.

Ajaxiga mäng jäigi sulle viimaseks.

Ajax oli minu noorpõlve lemmikmeeskond, keda olin vaadanud suurte silmadega. Olin 15aastane, kui unistasin Ajaxist ja juba neli aastat hiljem mängisin nende staadionil nende vastu!

Esimesel poolajal tegin paar head tõrjet, hoidsin taga nullis, nautisin mängu.

Teisel poolajal löödi meile neli.

et kõik on võimalik. Loodan ja usun, et see oli algus. Ma ei lepi saavutatuga ning püüdlen veel kõrgemale.

Kas väravates oli sinu süüd?

Eks alati saab paremini tegutseda.Võibolla ühe oleks alt nurgast pidanud kätte saama, teiste vastu oli raske midagi teha. Olime kaitsesse surutud.

Millega Velthuizen sind ületab?

Tal on pagasis üle 200 mängu Hollandi liigas, tal on nimi ja treenerid teavad teda. Kui saad pidevalt mängida, oled enesekindlam.

Ja järgmises mängus oli Room postide vahel?

Ei, pärast Ajaxi mängu tuli Hispaania kõrgliigast tagasi vana põhiväravavaht Piet Velthuizen. Mina kukkusin tribüünile kolmandaks väravavahiks. Ajaxi mängus sai mul põlv ka viga, mida alguses välja ei näidanudki. Ülekoormusest tekkis luupõletik, teen siiamaani põlvele harjutusi.

Kas Hollandis ainult trenni tehes ikka arenesid ka?

Trennis ikka arened, kui teed kõvasti tööd. Aga kui tahad tipus mängida, pead mängima, ainult treenimisega ei arene. Kõiki olukordi, mis mängus tekivad, ei saa trennis läbi teha. Aga kindlasti olen saanud kõva kogemustepagasi. Klubis on väga hea väravavahtide treener, kes on mänginud Manchester Unitedi eest: Raimond van der Gouw.

“

Olin 15aastane, kui unistasin Ajaxist ja juba neli aastat hiljem mängisin nende staadionil nende vastu!

„

Kuidas neis neljas mängus hakkama said?

Usun, et sain oma mängukogemust arvestades kenasti hakkama, aga raske oli. Mängutempo oli kõrge, aega oli nii vähe, et pidi kiiresti mõtlema ja tegutsema.

Mida need mängud sulle andsid?

Kindlasti andsid enesekindlust ja piltlikult öeldes sai unes nähtu (unistus Ajaxist) reaalsuseks. Näitasin endale,

Mida väravavahina oled enim Hollandist õppinud?

Väravavahitreeningu üheks märksõnaks on rutiin. Harjutusi korratakse päevast päeva: püüdmised, hüpped ja küliliminekud. Meie ei pea üleasteid õppima (naerab – toim.). Kui värav on puhas hoitud, on töö tehtud. Aga olen palju jalamängu treeninud, eriti vasakut jalga, mis on nüüd tugevam kui varem. Ühe jalaga on ikka raske mängida. Pärast treeningut tegime väravavahi treeneriga veel 50 lööki (mõlemaga). Nüüd võib mulle julgelt sööta ka vasakule jalale – varem võtsin sellised pallid ikka paremaga vastu.

Mis hirmus pomm sul seal paremas jalas on – su väljalöögid lendavad nagu kahurikuulid?

2013 JUUNI JALKA

47

usutlus

usutlus Ka sul on mingi seitsmes meel?

Ei saa öelda, et see omadus on kaasa antud, sest olen vaeva ka näinud ja eriharjutusi teinud. Aga kui viie meetri pealt löödud palli tõrjud, on selleks ka õnne vaja.

Koondises ei saa ka enne kanda maha, kui klubis esikinnas pole?

Eks ta niimoodi on. Sergei Pareiko on väga hästi mänginud. Vanust tal on, aga see on sageli väravavahtide parim iga.

Tšiili vastu said kirja 90 minutit. Seal Santiagos käis paras pommitamine.

Arvasin isegi, et saab olema hullem, aga ei olnud. Ärevus oli sees, aga hullu polnud midagi. Nautisin koondise esimest täismängu. Ühe sisselastud värava puhul tegid Tšiili vastu väljatulekul vea?

Jah, nii see paraku oli. See tuleb kogemuste pealt, noortel väravavahtidel on tsenderdused probleemiks. Hindasin palli lendu valesti ning see jõudis minu tõrjest otse vastase jalale. Selle kallal on nüüd palju tööd tehtud, aga arenguruumi veel on.

Praegu saad mänguaega noortekoondises.

Ootan suure huviga järgmisi valikmänge. Tahame kodus publikule näidata, et me lihtsalt ei mängi, vaid läheme võitlema edasipääsu eest või vähemalt teiselekolmandale kohale mängima. Lootused on suured ja tahame üllatada, sest meil on hea meeskond ja seda võimalust tuleb kasutada. Noortekoondistesse tulen alati hea meelega. Seal on vanad treeningukaaslased ja saab mängida oma riigi eest, mis on kõige olulisem.

Foto: Lembit Peegel

Mängus Tšiili vastu kaitses Meerits Eesti väravat kõik 90 minutit.

Kunagi oli nii, et ei saanud üldse palli õhku, aga tugev löök on mul alati olnud.

Pärast trenni võtsin pallid ja hakkasin harjutama. Ka koduhoovis Mähel sai kõvasti harjutatud – nii, et enamik lilli sai kannatada.

Väravavahitrenni hakkasid saama hiljem?

Alles 15aastaselt, kui mind kutsuti esi48

JALKA JUUNI 2013

mest korda noortekoondisesse. Sealne väravavahtide treener Ain Tammus kasvatas mind väravavahina üles ning jagas minuga oma tarkusi. Minupoolne suur-suur tänu talle.

Sinu tugevuseks näivad olevat reaktsioonitõrjed.

Joonel seisan tõesti hästi. Vahel toon ära selliseid palle, et ei saa isegi aru.

Tänapäeval paistavad rohkem läbi löövat väiksematest kohtadest pärit poisid, sina oled Tallinnast.

Enne kooli minemist elasin Tallinna lähistel Assakul. Mul on selline iseloom, et teen seda, mis meeldib. Nii on olnud terve elu. Mis mulle ei meeldi, seda ei taha üldse teha, aga vahel peab. Väikese poisina joonistasin pildi, kus olid palli mängivad inimesed. Ilmselt oli mingi huvi jalgpalli vastu juba siis olemas . Kui miski mulle meeldib, teen seda südame ja hingega – ehk on see mind edasi aidanud.

Kuidas sa jalgpallini jõudsid?

Olin enne tegelenud ka juudo, korvpalli, ujumise ja motospordiga. Tegelesin kaks aastat ka tennisega. Tennis andis mulle väga palju sportlikke omadusi juurde. Hiljem soovitati mulle tegeleda meeskondlike mängudega ning nädala või kahe pärast olin jalgpallitrennis.

Olin siis kümneaastane ja see oli mu enda, mitte vanemate otsus. Nemad ei sundinud mind kunagi. Nad lasid mul ise valida tegevusala ja andsid siis omalt poolt väga suure toetuse. Tahakski neid selle eest tänada, pool saavutatust kuulub neile! Vanemad käivad praegugi iga mu mängu vaatamas ja see annab juurde, kui tead, et olulised inimesed on kõrval.

Kuidas sa üldse väravasse sattusid?

Esimene aasta olin ründaja, aga siis ei olnud meil ühes trennis väravavahti ja treener Priit Adamson pani mind väravasse. Ega ma ei tahtnud alguses.

Enam ei mäleta, millal meeldima hakkas, aga see pidi ikka vist juba esimesel korral juhtuma, sest muidu poleks ma ju tahtnud järgmisel korral treeningule minna!

Esimesed väravavahikindad olid venna omad. Ta oli koolimeeskonnas väravavaht ja sai kurjaks, et olin tema omad võtnud.

Miks väravavahiamet meeldima hakkas? Ütleme ausalt, et mulle pole kunagi meeldinud pikka maad joosta! Tagantjärelegi mõtlen – jumal tänatud, et hakkasin väravavahiks ega pea pikka maad jooksma.

Kas sul eeskujusid on?

Kõige suurem on olnud Peter Schmeichel – ma mäletan veel tema mänge.

Praegu on Iker Casillas. Ta on sama pikk kui mina: 185 cm. Vanematest on meeldinud Lev Jašin.

Tohoh! Kus sa teda oled näinud?

Ma olen palju lugenud ajaloo kohta üldiselt ja jalgpalliajaloo kohta ka. Olen uurinud ka Jašini kohta. Ja tänapäeval on ju internet igasugu klippe täis.

Sina ei taha pikka maad joosta, Jašin väitis, et temale ei meeldinud (porisel platsil) hüpata, mistõttu tema trumbiks kujunes suurepärane positsioonivalik.

(Meerits naerab – toim.)

Foto: Lembit Peegel

U21 koondisega tahab Meerits tegusid teha.

Kuidas Eesti tase pärast paariaastast pausi tundub?

Tase on selle ajaga tõusnud. Suurim vahe on selles, et meeskonnad üritavad mängida jalgpalli, mängitakse lühikest söötu. Seda on hea vaadata. Ei ole pikka tagumist. Asi liigub sinnapoole, kuhu ta võiks ja peaks liikuma.

seda. Aga alla anda ikkagi ei taha, unistan suurelt edasi.

Kas Hollandi aeg tegi eesmärkide koha pealt näljasemaks?

Olen alati mõelnud suurelt. Hollandis lasin teha vasakule käele tätoveeringu: “Pole olemas võimatuid unistusi, on vaid piiratud ettekujutused.” (Tätoveering on inglise keeles – toim.)

Kas praegune peatreener Fred Rutten ei näe sulle kohta põhiväravavahina?

Eks tema jaoks on asi selge: kes on parajasti parem, see ka mängib. Kui ma enne Florasse tulekut hakkasin klubis rääkima, et tahaks mängida ja tahaks laenule minna, siis öeldi, et maha ei taha nad mind müüa ja see andis enesekindlust juurde. Nad ikkagi näevad mind Vitesse’i liikmena. Siiamaani helistatakse, küsitakse, kuidas Floras läheb, mind ei ole ära unustatud. Pean suutma tõestada, et väärin mängimist, mitte pingil istumist. Aga eelmise peatreeneriga mängisin iga nädal duublite mängu, praegusega enam mitte. Olen teine-kolmas. Just seetõttu tahtsin tulla laenule.

Kust see lause on pärit?

Osa sellest olen kusagilt lugenud, osa panin omalt poolt juurde. Mõtlesin pikalt, mida kirjutada ja just see tundus minu moodi. Arvan, et elus tuleb pingutada, anda endast kõik ja siis peaks ka asjad minema soovitud suunas. Tahan kõige kõrgemale jõuda.

Kas suurelt mõtled ainult jalgpalli kontekstis?

Mitte ainult. Kunagi, kui sõitsin tsikliga, nägin ka vaimusilmas, kuhu sellega jõuda võiks, nägin maksimumi. Samas pole ma jäärapea – kui midagi ei ole võimalik saavutada, siis aktsepteerin

Juuli lõpus laenuleping lõpeb, lähed Arnhemi Vitesse’i tagasi?

Jah. Aga kui mängida ei saa, tahaks kindlasti laenule. Mul on eesmärgid, istuma ei saa jääda.

Kas juhuks, kui sa sügisel Hollandis mänguaega ei saa, on olemas mingi varuplaan?

Praegu konkreetset plaani ei ole, aga eks see selgub sügisel.

2013 JUUNI JALKA

49

teatrist vutti

teatrist vutti Foto: Lembit Peegel

Jaak Prints: kirg on kõik!

Sõna “üllatav” oli leebemaid, mida avalikkus kasutas 8. mail, kui FC Flora väljastas pressiteate, milles seisis kirjas, et klubi uueks tegevjuhiks on Jaak Prints. Jalka vestles Printsiga pool nädalat varem, kui veel paljud ta head tuttavadki ei teadnud, millega ta tegeleb.

Lennart Komp

P

rintsi graafik Flora tegevjuhina on tihe. Kohtume laupäeva pärastlõunal, sest siis teeb ta oma kontoritoas remonti ja selle kõrvalt saab rääkida. Ta tervitab, seljas punane T-särk, jalas lühikesed püksid numbriga 17 (selle numbri all mängib ta HÜJK Emmastes). Ja juhatab oma tuppa. Ripplae kiskus ta eile maha. Et täna saaks seintega alustada.

“Ripplagi on rusuv, surub sind alla, samas peaks siin ruumis sündima lennukad mõtted. Avarust on tarvis!” räägib Prints ja kraamib ehituspoe kirjadega kilekotist välja maalriteibi, silikoonipüssi, pintslid. “Pealegi – ripplaed on nii üheksakümnendad.”

Ongi avar, vähemalt poole meetri jagu avaram. Lae all jooksevad aastaid rahulikult peidus olnud torud, sprinkleriotsad uurivad, mis siin sünnib. Juhtmed ripuvad korrapäratult. Need lähevad kinni, kinnitab Prints.

“Tead, see, et ma siin remonti teen, see on omamoodi nagu rituaal. Ma tahan ruumi, kus ma tegutsema hakkan, enne puhtaks teha. Ma tunnen, et kui jään nende samade riiulite keskele, sama laua taha sama telefoni vastu võtma, siis kõik see sama jätkub. Ma tahan alustada uuelt, puhtalt lehelt!” sugereerib Prints. Ta räägib kiiresti.

Poleks Floras, oleks Hiiumaal

Jaak Prints jõudis ringiga tagasi Florasse.

50

JALKA JUUNI 2013

Kui laiemale avalikkusele oli Printsi uus amet üllatav, isegi sedavõrd, et Marko Reikop hülgas turvalise “Ringvaate” kuubiku Solarises ja tegi seda keskust põhimõtteliselt eirava Printsiga intervjuu Sakala tänaval. Teater NO99 ees, mille liige olles sai ta üle-eestiliselt tuntuks. Enamusele on Printsi nägu tuttav hiigelprojekti “Ühtne Eesti” ja selle valimiskooli kaudu. Ka seriaalist “Riigimehed”. Nüüd käib Prints Sakala tänava majas mitte enam NO99 näitleja, vaid teatripublikuna. Oma viimase etenduse andis ta märtsi alguses. Tööleping lõppes eelmise aastaga.

“Ma tundsin, et Eestis lihtsalt näitleja olla ma enam ei tahtnud,” alustab Prints. “Kirg on kõik. Kui kirge ei ole, astu parem kõrvale. Võta hetk ja puhka, mitte ära küta inertsist

edasi, ise aru saamata, et see, mille pärast kunagi püha ettevõtmist alustasid, on märkamatult sõrmede vahelt libisenud.

Eneseõigustusi võib igaüks jäädagi tooma.”

Kirest räägib ta nii kirglikult, et istub seda tehes maha.

Põrandale, mille on katnud ehituspaberiga. Ta laseb käest käärid ja maalriteibi. Ta uneleb, ent ei heieta. Lihtsa inimese jaoks on raske aru saada näitlejast, kes räägib teatrist, kuid kes ei ole enam näitleja.

“Ma olin NO99s seitse aastat. Inimesed jõuavad selle ajaga väga sügavale üksteise sisse kaevuda. Minna kuhugi mujale uuesti otsima on väga raske. See nõuaks suurt pingutust ega pruugiks üldse õnneks minnagi. NO99s on mulle väga lähedased inimesed, isegi kui ma näen neid harvem ja igapäevaselt ei suhtle. Looming on meid liitnud,” räägib Prints. Ta on väga mõtlik. Nagu eemalolev. Äkki nagu teatris tagasi.

“

Mitmed probleemid saavad alguse sellest, et ühel hetkel jääb midagi ütlemata. Näitlejat on õpetatud nägema detaile, olema väikeste muutuste suhtes tähelepanelik.

„

“Kaks väga erinevat inimest, erinevate tahtmiste ja erineva loomusega loojat lähevad lavale ja hakkavad koos mängima. Improviseerima. Ja olgugi et üks on inimesena hoopis teistsugune natuur kui teine, teeb ta laval asju, mis ei lähe kokku tema loomusega, aga ometi ta teeb neid asju. Ta teeb seda selleks, et etüüd õnnestuks, ta tuleb oma kestast välja, partnerile poolele teele vastu. Selles äratundmise hetkes on midagi väga ülevat. See on võrreldav armastuse avaldamisega. Mitmel pool Euroopas, kus me mängisime, ütlesid inimesed, et sellist energiat kohtab harva. Öeldi, et teist sellist truppi praegu Euroopas pole. Meistrite liiga, kui 2013 JUUNI JALKA

51

teatrist vutti lubate võrdluse tuua.”

Seda kõneldes ei vaata Printsi sinised silmad otsa vestluskaaslasele, vaid on tagasi Odeoni, Viini, Berliini, Londoni, Müncheni lavadel.

Tal on kahju, aga teatrist lahkumise otsus oli nii kindel, et kui spordidirektor Norbert Hurt poleks teda Florasse kutsunud, elaks Prints praegu võibolla hoopis Hiiumaal ja teeks seal lihtsamaid talutöid. Saarel tunneb ta end hästi. Praegu valmistub Prints kruntima oma kontoritoa seinu. Ka seda meeldib talle teha.

Nagu tuba ta enda töölauaga, tahab Prints, et Flora oleks avatum. Tahab, et novembris pärast hooaja lõppu hakkaks pihta klubiruumi ehitustöö, kus saaksid istuda võsukesi trennist ootavad lapsevanemad, mängijad. Kes iganes. Ta tahab, et Florat ja jalgpalliliitu ei tajutaks seotuna. Ta tahab, et Floras ei käidaks pelgalt tööl, vaid Floras olemine oleks elustiil. Ta räägib põlvkondadest.

“Pärast sõda tulid babyboomer’id, siis X-generatsioon ning sünniaastad alates 1980. aastate algusest märgivad Y-generatsiooni. Need inimesed ei tööta pärast ametikooli elu lõpuni Volkswageni tehases. Tänapäeva keskmine tööstaaž ühes ettevõttes on 16 kuud,” selgitab Prints, jalas valged varbavaheplätud väikese Brasiilia lipuga.

Prints ise on sündinud aastal 1981, X- ja Y-generatsiooni n-ö piiri peal. Ta peab end konservatiivsemaks kui temast nooremad. Ent noorematele ehitabki Prints Florat. See on generatsioon, kes on oma vanematest kosmopoliitsem, ennastimetlevam ja kõrgemate ootustega oma tööandjale.

Samuti väärtustab töökeskkonda. Ent püsimatusega kaasneb sageli pidetus.

Tahab tagasi õhinat “Me tahame, et Flora oleks ühtsem. Panime Norbertiga selleks kirja ka väärtused, mis peavad saama klubi toimimise aluseks. Need on lojaalsus, kirg, tööarmastus, ausameelsus, distsipliin, tervis, pädevused. Ma tegelen iga päev sellega, et need sõnad ei jääks paberile, vaid me toimiks nende järgi.

Samamoodi on Norbertil iga kahe nädala tagant koosolekud treeneritega, millest suurema osa moodustab just koolitus,” kirjeldab Prints õhinaga.

Ta ei taha tagasi 1990ndate ripplagesid, küll aga õhinat, millega siis Florat tehti. Enne aega, kui staadioniehitus klubi oma tangide vahele pigistas. Ja tahab seda kirglikult. Ja tahab klubile midagi tagasi anda.

“Tegelikult tahtsin pärast teatrist lahkumist puhata, mitte midagi teha. Jaanuaris, kui tuli otsustada HÜJK Emmaste liigakoht algavaks hooajaks, sattusime Norbertiga tulevikust rääkima. Olin Emmaste asju viis aastat korraldanud. Üks võimalusi oli ka jätkata II liigas, mis mulle kui eestvedajale näis läbikäidud teena. Me vestlus Norbertiga päädis sellega, et ta kutsus mind Florasse, kus ma töötan tegelikult juba veebruarist,” ütleb Prints.

Ta väldib sõnu “ümber ehitama”, “muutma” ja teisi selliseid väljendeid. Ta ei taha lammutada. Ta tahab olla arendaja, ent mõnikord hüüavad kaasflorakad teda ka majahaldjaks.

Prints on küll magister, ent lavakunstikooli diplomiga. Klubi juhtimist ta õppinud pole, kui välja arvata HÜJK Emmaste eestvedamine.

52

JALKA JUUNI 2013

maailm “Olen täheldanud endas võimet inimesi suunata; teatavat taju, mis aitab aru saada, mida peaks püüdma vältida ning vastukaaluks – mis vajab hoidmist. On usk inimeste headusse,” hindab end Prints. “Tuleb tajuda, kellele on vaja kuidas läheneda, ja suhelda. Palju. Mitmed probleemid saavad alguse sellest, et ühel hetkel jääb midagi ütlemata. Näitlejat on õpetatud nägema detaile, olema väikeste muutuste suhtes tähelepanelik.”

Jalgpalli nimetab Prints oma esimeseks armastuseks.

Mängimist alustas ta hilja, nii 11-12aastaselt ning ta peab oma esimeseks pärisklubiks SKd Aeg, kust hiljem liikus Flora süsteemi. Ehkki esimesed trennid tegi Benno Taela käe all TJKs. Ta on mänginud Rapla Atlis ja Hiiu Kaluris, keskkoolipoisina teinud trenni toona rahvusstaadioniks olnud Kadrioru harjutusväljakutel MC Tallinnaga ja vanemuislasena Hillar Otto juhendatud Tartu Tammeka duubliga. Ta on väheseid, kes saab nimetada end teist põlve florakaks.

Nimelt mängis tema isa Sulev Teppart 1980. aastate lõpus enne Roman Ubakivi ja Lõvide liitumist Floras koos Aivar Pohlakuga.

Intervjuu lõpuks on Printsi tuba peaaegu värvimiskindel.

Põrandal on ehituspaber, värvist puutumata jääma pidavad detailid peituvad maalriteibi alla. Ta toimetab sihikindlalt, pühendunult ja kirglikult. Vähemaga ei ole ilmselt võimalik Florat juhtida.

Mart Kase: on tunne, et saagu, mis saab, sellest võidavad kõik

Võitluskaaslane HÜJK Emmaste ridades Jaagul on väga suur inimlik huvi inimeste vastu. Selles suhtes sobib jalgpalliklubi tegevjuhi töö talle paremini kui näitleja oma. Näitleja suhtleb inimestega palju, aga üldjuhul oma kinnises grupis. Jalgpalliklubi tegevjuht peab igapäevaselt suhtlema, veenma, kaasama nii väikeseid kui ka vanu inimesi, nii haritud Foto: HÜJK Emmaste kui ka harimatuid. Suhelda ja erinevaid inimesi tundma õppida saab jalgpalli keskel kindlasti rohkem.

Tegelikult on imekspandav, kui palju tähelepanu tekitab see, et inimene teeb oma elus sellise muutuse. Kui hakata teoretiseerima, siis näitlejana oleks Jaagul mõne rolli või aktsiooniga väga raske saavutada sellist tähelepanu. Inimesi huvitavad päris lood ja päris muutused, mitte näitemängu dramaturgi kirjutatud sündmused. Seega teeb Jaak nähtavasti midagi, mis mingil kujul on igal inimesel mõttes olnud.

Aga kõige selle juures suures tasub silmas pidada, et Jaagu uus amet, FC Flora tegevjuht, on ülipingeline positsioon. Jaak peab õppima kiiresti ja õigesti otsustama ning purustama müüdi, et Eesti klubijalgpall on üks koibi lonkav konn. Mehe väljakutse on suur ja huvitav. Aga on tunne, et saagu, mis saab, sellest kõigest võidavad nii Jaak, FC Flora kui ka Eesti jalgpall. Inimene peab tegelema sellega, mis tal on südames.

Foto: Javier Soriano/AFP/Scanpix

Bayerni oma klubi kasvandik Bastian Schweinsteiger (paremal) tegi Meistrite liiga poolfinaalis ära Barcelona oma klubi kasvandikule Cesc Fabregasele. Veenvalt.

Saksamaa jalgpalli edu: töö oma noortega Saksamaa jalgpalli edule pani aluse 2001. aastal kehtima hakanud reegel, et profiklubidel peavad olema noorteakadeemiad. Kuigi Bundesligas valitseb Müncheni Bayern, on see suurklubi aidanud rahaliselt isegi Dortmundi Borussiat, sest ilma konkurentideta pole jalgpalli.

Andres Must

A

jakirja lugeja juba teab, kes on selle aasta UEFA meistrite liiga võitja. Loo kirjutamise ja trükkimineku ajal oli aga teada vaid üks – võitjaks kroonitakse kindlasti Saksamaa klubi, Müncheni Bayern või Dortmundi Borussia. Mitte kunagi varem polnud Euroopa parima klubi selgitamisel kohtunud finaalis kaks Saksamaa klubi ning justkui kingituseks

iseendale jõudis Saksamaa klubijalgpall oma absoluutsesse tippu sealse profiliiga poolesajandaks sünnipäevaks. Saksamaa jalgpalli jõudmine Euroopa klubijalgpalli tippu on krooniks sakslaste viimase kümnendi tööle, nende kannatlikkusele ja pühendumisele. Järgnevalt heidame lühikese, kuid keskendunud pilgu sellele suure edu taganud teele.

Sõlmpunktiks sobib aasta 2000, mis

märgib Saksamaa jalgpalli üht nukramat perioodi. Tol aastal toimunud Euroopa meistrivõistlused lõppesid Saksamaale totaalse krahhiga. Tiitlikaitsjana turniirile läinud Saksamaa kogus ühe punkti ega pääsenud alagrupist edasi.

Ohu märke Saksa jalgpalli allakäigust võis täheldada juba varem – nii 1994. kui ka 1998. aasta maailmameistrivõistlustel piirdus Saksamaa veerand2013 JUUNI JALKA

53

maailm Foto: Patrick Stollarz/AFP/Scanpix

Saksa fännid saavad jälle oma koondise üle uhked olla.

finaaliga. Ometi olid üheksakümnendad perioodiks, millele pandud ootused olid väga kõrged.

Saksamaa LV oli võitnud 1990. aastal maailmameistrivõistlused ning Saksamaa taasühendamise järel sama aasta sügisel, lootis sealne jalgpall oma positsioone veelgi kindlustada. Oli ju 1990. aasta MMi võidu arhitekt Franz Beckenbauer MMi järel öelnud, et Saksamaa jalgpall on liikunud teistele kättesaamatusse kaugusse. Ootused olid seega väga kõrged.

Ent üheksakümnendatel muutus Saksamaa jalgpall mugavaks. 1992. aastal sõlmitud kallis teleleping Bundesligaga tõi Saksamaa jalgpalli raha, millist seal varem polnud nähtud (kui hooajal 1991/1992 teenis Bundesliga telelepingutelt 55 miljonit marka, siis aasta hiljem juba 145 miljonit). See muutis oluliselt klubide käitumisharjumusi, sest kui seni olid klubid panustanud oma mängijate kasvatamisse ning pidanud mängijate ostmisel hoidma tagasihoidlikku joont, siis nüüd hakkasid klubid kiiret edu lootes tegema panuseid kvaliteetsete, kuid kallite välismängijate sisseostmisele. Kui aastal 1992 moodustas välismängijate osakaal Bundesligas 17 protsenti, siis viis aastat hiljem oli see kasvanud 34ni ning 2002. aastal juba 60ni. Praegu on see number vaikses languses ning jõudnud 47 protsendini.

Akadeemiad profiklubidele kohustuslikuks Veelgi enam, peale klubide rahvusliku koosseisu muutumise toimusid sarnased muutused ka Saksamaa koondises. Nii anti 1997. aastal koondise tollase peatreeneri Berti Vogtsi initsiatiivil Saksa kodakondsus austraallasele 54

JALKA JUUNI 2013

maailm Sean Dundeele, kellel koondisedebüüt jäi küll vigastuse tõttu tegemata, kuid aasta hiljem jõudis brasiillane Paulo Rink juba Saksa koondisse. Kõik see pidurdas otsustavalt Saksa endi noorte arengut.

Loomulikult ei saa üheksakümnendaid tervikuna Saksamaa jaoks maha kanda. 1992. aasta EMil jõudis koondis finaali, 1996. aastal tuldi meistriks. Dortmundi Borussia võitis 1997. aastal UEFA meistrite liiga, Müncheni Bayern UEFA karika 1996. aastal ning Schalke aasta hiljem, Bremeni Werder võitis 1992. aastal UEFA karikavõitjate karika. Ent kõik see ei vastanud siiski Saksa standarditele, sest tollest kümnendist jäävad meelde ka suured kaotused: 1992. aasta EMi finaalis Taanile ning 1994. ja 1998. aasta MMi veerandfinaalis vastavalt Bulgaariale ja Horvaatiale. Koondise ebaõnnestumiste jada kulmineerus 2000. aastal EMil.

“

Nüüdseks on Saksamaal enam kui 350 akadeemiat, kus on ametis peaaegu tuhat treenerit. Enam kui kümne aastaga on koguinvesteering ligi 500 miljonit eurot.

„

Enim, mida 2000. aasta EM-koondisele ette heideti, oli meeskonna kõrge keskmine vanus. Nii näiteks kuulus koondisse 39aastane Lothar Matthäus, kes Euroopa meistriks oli tulnud juba aastal 1980. Koondise noorimad olid 20aastane Sebastian Deisler ja 23aastane Michael Ballack. Saksamaa jalgpall karjus noorte järele. Kolme mehe initsiatiivil asuti sellele karjele vastust otsima.

Saksamaa Jalgpalliliidu toonane asepresident Franz Beckenbauer, koondise peatreener Erich Ribbeck ja jalgpalliliidu noortetöö juht Dietrich Weise tulid välja ettepanekuga nõuda kõigilt profiklubidelt jalgpalliakadeemiate loomist ning järgnevatel aastatel asutati üle Saksamaa noortele vanuses 10–17 jalgpalliliidu keskjuhtimisel 121 akadeemiat. 2001. aastal hakkas reegel

Foto: Franck Fife/AFP/Scanpix

Saksa jalgpalliliidu logo sümboliseerib paljude jaoks edu.

kehtima kõrgliigameeskondadele, aasta hiljem ka esiliiga klubidele. Sakslased võtsid akadeemiate rajamisel õppust Amsterdami Ajaxi ja Prantsusmaa jalgpalliakadeemiatelt, kehtestasid nende üle tugeva järelevalve ning lõid isegi solidaarsusfondi, millega finantseeritakse vaesemate klubide tegevust.

Praeguseks on Saksamaal enam kui 350 akadeemiat, kus on ametis peaaegu tuhat treenerit. Enam kui kümne aastaga on koguinvesteering ligi 500 miljonit eurot.

Tagantjärele teame öelda, et peale enda initsiatiivi jalgpalliakadeemiate loomisel suutis Saksamaa jalgpall kasu lõigata veel kahest jalgpalliga otseselt mitte seotud faktorist. Nimelt muudeti Saksamaal eelmise kümnendi alguses välismaalaste seadust, mis lihtsustas immigrantide lastel kodakondsuse taotlemist. Selle seadusemuudatuse praegused suurimad viljad Saksamaa jalgpallile on Madridi Reali mängijad Mesut Özil ja Sami Khedira.

50+1 protsendi reegel Samuti on Saksamaa jalgpall osanud ära kasutada mõne aasta taguse üldise majanduskriisi. Tegelikult sai majanduskriis Saksamaa jalgpallis alguse juba oluliselt varem kui majanduses tervikuna, sest KirchMedia pankrott 2002. aastal kärpis märkimisväärselt klubide sissetulekuid ning sundis kriitiliselt üle vaatama senised harjumused kulutustes. Enam polnud lihtsalt võimalik kalli raha eest välismängijaid sisse osta ning klubid olid sunnitud panustama noortetööle. Tolle perioodi esimeste viljade noppijaks võib pidada VfB Stuttgarti, kes hooajal 2002/2003 liitis põhimeeskonnaga oma kasvandikud

Timo Hildebrandi, Andreas Hinkeli ja Kevin Kuranyi, kes varasema poliitika jätkumisel võinuks oma debüüti veel kaua oodata. Kokkuvõtlikult: jalgpalliakadeemiate loomise nõudmine pani aluse tähelepanelikumale suhtumisele noortetöös, majanduskriis sundis omakorda veelgi noortetööle panustama ning uus kodakondsusseadus andis võimaluse kaasata noortetöösse kogu Saksa ühiskond.

Lõplikult seovad aga eespoolnimetatud nõudmised ja tegurid ühtseks tervikuks Saksamaa klubijalgpallis kehtestatud omanikusuhted. Saksamaal ei saa ühele omanikule kuuluda üle 49 protsendi aktsiatest, mis tähendab, et kuna 50+1 protsenti aktsiatest on suure grupi omanikeringi valduses, siis klubidel pole võimalik sattuda ühe rikka omaniku valdusesse, nii nagu see on juhtunud Inglismaal.

Sellisel poliitikal on nii plusse kui ka miinuseid. Miinused saab välja tuua, kui võtta arvesse lühiajalised eesmärgid. Laialivalguvate huvidega omanikeringiga pole võimalik klubi üleöö edukaks muuta, nagu juhtus Chelsea või Manchester Cityga. Ent kui vaadata probleemile pikema perspektiivi valguses, siis avaneb teistsugune pilt. Kuna klubid pole ühe omaniku meelevallas, siis ei saa klubidega üleöö ka midagi fataalset juhtuda. Hoolimata ülemaailmsest majanduskriisist pole viimase kümnendi jooksul ükski Saksamaa klubi läinud pankrotti. Suur omanikering ei avalda juba olemuslikult klubi juhtkonnale nii suurt survet kui ühe omaniku puhul.

Kokkuvõtvalt saab praegu öelda, et sakslaste tööeetika on võrreldes teistega kandmas vilju just siis, kui välismäärajad on eriti tugevad. Majanduskriisist on Saksamaa jalgpall väljunud ilmselge võitjana. Kui veel kümmekond aastat tagasi ei suutnud Saksamaa klubid Euroopa tippudega tähtmängijate osas võistelda, siis nüüdseks on olukord pöördunud.

Viimane tõeliselt suur staar, keda Saksamaa klubid ei suutnud kinni hoida, oli Michael Ballack, kes 2006. aasta kevadel lükkas tagasi senise koduklubi Müncheni Bayerni pakkumise ning liitus Londoni Chelseaga. Otseste väljaütlemiste poolest tuntud Bayerni toonane mänedžer Uli Höness ütles,

Bayerni mõjust Saksamaa jalgpallile Müncheni Bayerni positsioon Saksamaal on selline, millele sarnast maailma tippliigadest leida on väga raske. Saksamaal on kirjutamata seaduseks, et sakslasest jalgpalluri absoluutset kvaliteeti saab mõõta kahel viisil: mängija on suuteline jõudma Bayernisse või Saksamaa koondisse. Väga suurt vahet pole.

Mõlemal juhul märgib see mängija kuulumist maailma tippude hulka.

Bayerni mängijate valiku poliitika saab koondada kolmele alusele: tugev töö oma klubi noortega, soov anda põhiosa Saksamaa koondise mängijatest ning teadlik ostupoliitika, mis samaaegselt Bayernit tugevdades nõrgestab koduseid konkurente.

Praegusest Bayerni rivistusest moodustavad oma kasvandikud põhiosa: Philipp Lahm, Holger Badstuber, Bastian Schweinsteiger, Toni Kroos, Thomas Müller. Konkurentidelt ületoodud mängijate lahkumine on nende endiseid klubisid oluliselt nõrgendanud: Manuel Neuer (endine klubi: Schalke), Mario Mandžukic (Wolfsburg), Mario Gomez (Stuttgart). Kõik nimetatud mängijad, v.a horvaat Mandžukic, kuuluvad ka Saksamaa koondisse.

Ent kuigi Bayerni sissetulekutele pole kodustel konkurentidel vähimatki vastu pakkuda, pole Bayerni näol tegemist vaid armutu hävitajaga. Bayern teab ehk paremini kui keegi teine, et jalgpalliklubi pole äri tavapärases mõistes.

Bayern, nii nagu iga teinegi jalgpalliklubi, vajab oma eksisteerimiseks konkurente. Leivapoe pidajad tunnevad üle tänava asuva konkurendi pankrotist varjamatut heameelt, jalgpalliklubile tähendaks aga konkurendi pankrott enda identideeti kaotsiminekut: ilma “nendeta” pole ju ka “meie” tähendusel enam mõtet.

2003. aastal sattus Dortmundi Borussia pärast UEFA meistrite liiga eelvoorus saadud kaotust Brüggele väga raskesse majanduslikku olukorda ning klubi seisis tõsiselt silmitsi pankrotiga. Siis tuli appi Bayern, kes laenas Dortmundile 2 miljonit eurot, mis andis klubile paari kuu pikkuse hingetõmbeaja, mille jooksul suudeti klubi päästa.

Selle aasta jaanuaris osales Bayern aga sõprusmängus majanduslikesse raskustesse sattunud esiliigameeskonna Allemania Aacheniga, aidates viimasel nii koguda pool miljonit eurot. Traditsioonid on spordi alus, põhjendas Bayerni sellist tegevust klubi president Uli Höness.

Foto: Lisi Niesner/Reuters/Scanpix

Kas uus el clasico – Dortmundi Borussia vs Müncheni Bayern.

et Ballacki otsuse taga oli vaid raha.

Järgnevatel aastatel on aga Bayern oma esimese järgu tähti suutnud kinni hoida, kuigi Philipp Lahmi vastu on huvi tundnud FC Barcelona ning Bastian Schweinsteigeri vastu Tori-

no Juventus ja mõned aastad tagasi isegi Glasgow Rangers. Nüüd on kõik vastupidi ning mis saaks olla parimaks tõestuseks, kui Chelseale “ei” öelnud Pep Guardiola, kes suvel liitub Bayerniga.

2013 JUUNI JALKA

55

naised

naised Foto: Lembit Peegel

Tüdrukute ja poiste jalgpallimängus reeglite erinevust ei ole. Kuni 10–12aastaseni võivad tüdrukud ja poisid ka koos mängida ning isegi võistlustel ühes võistkonnas osaleda.

Tallinna Kalevil on treeningugrupid enam kui 20 pealinna lasteaias, kus tüdrukud ja poisid harjutavad koos. Klubi noortetöö juhi Ander Aaviku sõnul on see lisapakkumine, mille eesmärk on läbi mänguliste elementide eeskätt huvi tekitamine jalgpalli vastu.

“Kuus aastat tegutsemist on näidanud, et nende laste jalgpallitrenni jäämisel ühtset mustrit pole, kuid kogemus on selline, et enamik neist jääb,” selgitab Aaviku. “Osa lapsi kutsume ise, sest näeme huvi ja eeldusi, teised tulevad üldise kutse peale. Esimeses grupis on loobujaid vähem, teises pisut rohkem.”

Eesti meistrivõistlustel tüdrukute kahes nooremas vanusegrupis mängiva Suure-Jaani Unitedi treener Sergei Vassiljev märgib: “Kui tüdrukute läbisaamine on poistega hea, siis esimesed kolm aastat on neil ühised trennid. Algul peab jalgpall olema rohkem ikka mänguline, sest eesmärk on, et lapsed jääksid ala juurde edasi. Aga tasakesi tuleb läbi mänguliste elementide hakata näitama ka erinevaid nippe.”

Vassiljevi sõnul teevad korralikult trennis käivad ja usinalt harjutavad tüdrukud vahel ka poistele silmad ette ning seepärast annab koos poistega harjutamine tüdrukutele palju juurde: “Nad on ise ka juba nii nutikad, et vaatavad internetist ja püüavad nähtut järele teha. Siis küsivad minult vaid, kas kõik on õigesti ja kuidas saaks veel paremini teha.”

Eestiski alustavad tüdrukud aina varem jalgpallitreeninguid.

Tüdrukud ei jää poistest maha – trenni juba lasteaias Et poisid lasteaias juba kolmeaastaselt jalkatrennis käivad, on saanud tavapäraseks. Kuidas on lood tüdrukutega?

Või on nii, nagu kõlab ühes vene laulus – “aga tüdrukud, aga tüdrukud pärast”.

Alver Kivi

J

algpalli populaarsuse kasvuga alustatakse Eestis üha enam laste treeningutega juba lasteaias. Keegi ei pane enam imeks, et kolme-nelja aastased põnnid sageli enda suurust palli koksivad, kaaslasele selles tegevuses jala ette panevad ja väravat tahavad lüüa. Ühest küljest on tegu klubidevahelise konkurentsiga endale hingi saada olukorras, kus laste arv pidevalt väheneb. Samas on see maailma eeskuju järgimine. Nooremalt alustamisel on suurem tõenäosus kõrgemale tasemele jõuda. Poiste kõrval on aga üha enam palli taga ajamas ka tüdrukud. Jalgpall on väga mitmekülgne ala, mis sobib ka neile.

Nii poisid kui ka tüdrukud saavad jalgpallitrennidest väga hea koordinatsiooni ja korraliku füüsilise vormi, sest esimesed treeningud on mängulised, huvitavad ja paeluvad.

56

JALKA JUUNI 2013

Poisid ja tüdrukud ühises trennis

Eesti naistejalgpalli koordinaator Keith Boanas räägib, et kõigil suurtel jalgpallirahvustel on väga palju 4–5aastaste poiste ja tüdrukutega rohujuure tasandil toimetavaid klubisid ning isegi nimekatel klubidel on vastavad programmid.

“Mõnes kohas on treeningud isegi noorematele, kuid seal saavad lapsed lihtsalt ringi joosta ja palli lüüa nagu lasteaias ikka,” lausub inglane, kelle sõnul kutsutakse neid tunde selliste nimedega, nagu “Pisikesed mudilased” või “Väikesed lööjad”.

Boanas lisab: “Lapsed tehakse palli ja keskkonnaga väga varakult tuttavaks, sest jalgpall on väga populaarne spordiala, millel on suur osa paljude inimeste elus. Jalgpall aitab leida sõpru ja arendada omavahelist suhtlust. Ja lisaks annab jalgpall vanematele võimaluse koos oma lastega puhata nende mängule kaasa elades ja suurepäraselt ühiselt aega veetes.”

Nii noorelt kui võimalik Seni on olnud üldiselt nii, et huvi tekkimisel on otsitud sobiv treeningurühm või mindud koos sõpradega ise staadionile jalgpalli mängima. Eraldi jalgpallitrennide alustamiseks on peetud sobivaks koolimineku iga. Mingil hetkel tuleb minna ka lasteaia mänguliselt jalgpallilt üle juba tõsistele treeningutele.

Keith Boanas märgib, et treeningutega tuleb alustada nii noorelt kui võimalik. Tema kogemuste põhjal on võimalik näha potentsiaali ja talenti juba kuueaastases lapses.

Kogenud treenerina märgib ta, et muidugi areneb iga laps oma pikkuses, jõus ja mentaliteedis erineva kiirusega.

Täiskasvanutel tuleb end selle järgi kohandada. Õpetajad ja treenerid peavad mõistma laste vajadusi ja ealisi iseärasusi, sest just väikesed tüdrukud tahavad palliga mängida lõbusaid ja lihtsaid mänge. Umbes kaheksa aasta vanuselt saab lastele hakata õpetama kaitse- ja ründemängu põhimõtteid.

Naiste jalgpalli arendamise on enda klubi üheks prioriteediks seadnud Põlva Lootos, kes on kandepinna laiendamiseks avanud tüdrukutele treeningugruppe veel Kanepis ja Võrus.

Klubi president Indrek Käo märgib: “Meie klubis alustavad tüdrukud jalgpalliga lasteaia viimases rühmas, aga palju tuleb lapsi trennidesse ka pärast algkooli lõpetamist. Lootos teeb tüdrukute jalgpalli populariseerimiseks kõvasti tööd.”

Kui tüdruk tahab, las ta siis mängib Jalgpallitrennis käivate tütarde emad on oma lapse ala valikuga rahul. Nad aitavad nende tegemistele kaasa ja vanust ei peeta oluliseks.

Viru-Nigula SKs treeniva teise klassi tüdruku PärliLaurelle ema Urve Oras: “Miks mitte, see on väga vahva ala. Tühja joosta ei ole ju sugugi nii põnev, palliga koos teistega mängida on kindlasti huvitavam ja tüdrukutele eriti.

Meie peres on kaheksa last ja kõik on rohkem või vähem jalgpalliga seotud. Vanem vend käib trennis ja vanem õde oli ikka kooli eest mängimas, nüüd õppis ta kohtunikuks.

Pärli-Laurelle hakkas jalgpallitrennis käima seitsmeaastaselt, kui läks esimesse klassi. Mulle ei meenu ühtegi korda, kus ta ei oleks tahtnud trenni minna. Ma ei usu, et ta alustas liiga vara. Kui tüdruk ise tahab, siis võib ta alati minna. Pärli-Laurellel tekkis see huvi jalgpalli vastu kuidagi iseenesest, poiste eeskujul. Ta nägi, kuidas nad mängivad ja tahtis ka. Mina leian, et jalgpall ei ole ainult meeste ala, ka naised saavad selle mänguga hästi hakkama.”

Tallinna JK Kalevis treeniva kuueaastase Karina ema Natalija Kuraksina: “Proovisime Karina ka tantsima panna, kuid ta ise tahtis hakata jalgpallitrennis käima, sest tema kümneaastane vend juba mängib. Koos meiega käis Karina erinevatel turniiridel ja nägi, mismoodi see mäng käib.

Karina hakkas jalgpallitrennis käima viieaastaselt ja mina arvan, et mida varem, seda parem. Nii saavad nad rohkem oskusi ja kogemusi. Karina on aastaga juba väga palju õppinud.

Mul ei olnud tütre jalgpallitrenni panekul kordagi hirmu, et see on liiga kontakte või vahel ka porine mäng.

Lapsed on erinevad, aga kui Karinale meeldib, siis vahet pole.”

Foto: Lembit Peegel

Traditsioonid ja eeskujud Nagu naistejalgpalli puhulgi, on tüdrukute trenni tulemisel määravaks ala tuntus, klubi traditsioonid ja eeskujud. Mida

Naisteks sirgununa käib väljakul temperamentne võitlus.

2013 JUUNI JALKA

57

naismängija Foto: Lembit Peegel

Kui tirtsud on palliga ametis, unub kõik muu.

populaarsemaks jalgpall saab, seda rohkem tuleb juurde ka inimesi.

Indrek Käo räägib, et erinevalt suurte linnade klubidest tullakse Lootose trenni paljuski klubi ja ala maine pärast.

“Mõlemad on piirkonnas aastatega järjest paranenud ja lapsevanemad toovad ise lapsi treeningutele. Meie kandis pole ballett ja tibindus eriti aktuaalsed ning need ei sega maa lastel lapsepõlvest rõõmu tundmast,” lausub ta.

Suure-Jaani gümnaasiumi väljakul kohalikke, aga ka Olustvere ja Tääksi tüdrukuid treeniva Sergei Vassiljevi sõnul on 11–12 tegutsemisaasta jooksul kohalikus naistejalgpallis väljakujunenud traditsioonid ning viimasel ajal toovad lapsevanemad oma tüdrukud juba ise jalgpalli mängima.

kute jalgpalliturniirid Lootos CUP ja Lootospring, kus on traditsiooniliselt palju välisvõistkondi,” lisab Indrek Käo veel ühe olulise valdkonna ala populariseerimisel. Keith Boanas avaldab lootust, et väikeste tüdrukutega tegelevate klubide arv Eestis suureneb.

“Lapsevanematel on aeg märgata, et jalgpall aitab luua väga palju positiivset, mis aitab nende lastel üles kasvada,” edastab treener oma sõnumi.

Meie kandis pole ballett ja tibindus eriti aktuaalsed ning need ei sega maa lastel lapsepõlvest rõõmu tundmast.

Eesti 2013. aasta tüdrukute jalgpallimeistrivõistlustel osaleb neljas vanuseklassis 28 võistkonda.

B-klass (sünniaasta 1997–1998/1999*) – 7 võistkonda Pärnu JK, JK Tallinna Kalev, Põlva FC Lootos, Nõmme JK Kalju, Tallinna FC Flora, Lasnamäe FC Ajax, Petseri LNSK. C-klass (sünniaasta 1999–2000) – 11 võistkonda I liiga: Nõmme JK Kalju, Tallinna FC Flora, Saku Sporting, Lasnamäe FC Ajax, Tartu SK 10 Premium, Tallinna JK Legion.

II liiga: JK Tallinna Kalev, Tartu JK Tammeka, Suure-Jaani United, Viru-Nigula SK, Tallinna FC Levadia.

D-klass (sünniaasta 2001–2002) – 6 võistkonda Pärnu JK, JK Tallinna Kalev, Põlva FC Lootos, Viru-Nigula SK, Tallinna FC Flora, FC Elva.

E-klass (sünniaasta 2003–2006) – 4 võistkonda JK Kuusalu Kalev, JK Tallinna Kalev, Suure-Jaani United, Lasnamäe FC Ajax.

“„

“Küsivad, kas saab, proovivad ja jäävad,” lausub Vassiljev, kelle nooremad grupid on lasteaias ja esimeses klassis.

Eesti jalgpallis ja naistejalgpallis veel eriti põlvkondade järjepidevusest rääkida ei saa, küll aga eeskujudest. Taas on siin parim näide Põlva Lootos. Eduka noortetreenerina on Kaido Kukli lühikese aja jooksul üles kasvatanud üle veerandsaja noortekoondislase. Läbi Lootose on koondisesse jõudnud õed Emajõed, parimaks saadikuks on kodumaakonnas hästi tuntud Signy Aarna. “Üheks suureks eeliseks on regulaarselt toimuvad tüdru58

JALKA MAI JUUNI 2013 2013

Meistrivõistlustel 28 võistkonda

vastukaja

vastukaja

Tartu (jalgpalli)vaimust, mentaliteedist, iseloomust

Tartu JK Tammeka pressiesindaja Erki Tarro ütleb sõna sekka arutlustest Tartu jalgpalli kohta ja leiab, et vutt pole suutnud teha koostööd ülikooli ja Tartu vaimuga.

L

ennart Komp hurjutas maikuises Jalkas tartlasi, kes pole suutnud oma linna potentsiaali jalgpalli arendamisel ära rakendada. Peab Lennartiga täielikult nõustuma ning kuigi tema välja pakutud sammud olukorda parandada kaldusid utoopia valdkonda, siis teemapüstitus on pädev. Miks siis jalgpall pole Tartus võrreldes muude pallimängudega nii edukas olnud?

Kas Eesti suuruselt teine linn ei peaks kohalikus kõrgliigas võistlema medalite pärast? Puht rahvaarvu vaadates kindlasti, kuid Tartu võistkonnad pole siiani ennast kõrgeimal tasemel tõestada suutnud. Objektiivseid põhjuseid on välja toodud mitmeid, tartlaste korvpallilembusest kuni väljakute puudumiseni. Kuid ehk on jalgpall ja Tartu oma olemuselt juba kuidagi vastandlikud ja kõnnivad lihtsalt erinevaid teid pidi?

Kas nii on ja kas nii jääb?

Me teame, et jalgpall on midagi rohkemat kui lihtsalt sport. Ta on ühiskonna peegel. Ühiskonnas levinud väärtused ja tõekspidamised, ühiskonna vaim – see kõik peegeldub jalgpallis. Laias laastus on üldteada tõde, et põhjaeurooplased

60

JALKA JUUNI 2013

on lõunaeurooplastega võrreldes vaiksemad, töökamad, aeglasemad. See kõik peegeldub ka Põhja-Euroopa riikide mängustiilis – ei leia me suuri triblajaid, tõelisi jalgpallikunstnikke, sest meie elukeskkond ja iseloom on juba selline, mis soosib teisi väärtusi. Oleme distsiplineeritumad ja sirgjoonelisemad.

Peale selliste põhimõtteliste erinevuste leiab mängu iseloomust erinevusi ka palju väiksemal tasandil. Kui enamik Lõuna-Ameerika pallureid on eelkõige tuntud oma tehniliste oskuste poolest, siis kontinendis endas joonistuvad välja jalgpallistiili erinevad iseloomud. Argentiinlased ja brasiillased on kahtlemata mõlemad suurepärased pallivõlurid, kuid brasiillased on (Aafrika kultuuri mõjul) oma naabritest rohkem suunatud trikkidele ja joga bonito ehk ilusa mängu demonstreerimisele. Seevastu Argentina (kui suuremate Euroopa mõjutustega riigi) mängijad on oma triblingutes palju sirgjoonelisemad ja väravale suunatud.

samastumist toimunud vähe.

Eestis on paar iseloomuga klubi juba välja kujunenud. Nõmme Kalju paneb oma tegutsemises palju rõhku glamuurile ja värvikusele, mis peegeldub nii roosas värvis kui ka tehnilistes pallurites. Eelmisel aastal tõi see kombinatsioon neile ka edu. Võiks öelda, et Kalju on hästi tabanud Tallinna vaimus seda osa, mis on sotsiaalne, lõbutsev ja kosmopoliitne. See peegeldub nii palliplatsil kui ka Kalju muudes tegevustes. Samas on Tallinna vaimus ka teisi osasid, ühte neist esindab FC Flora. See osa vaimust mõtestab Tallinna kui võimu ja jõu tsentraliseeritud keskust Eestis.

Tsentraliseeritus on ka Flora süsteemi üheks märksõnaks, kus kõik teed viivad Asula tänavale. Samuti hõlmab Flora poolt viljeletav mängustiil seda Tallinna olemust – mängijad on eelkõige võimsad, jõulised, vastupidavad.

Jalgpall ei tee koostööd Tartu vaimuga

“

Milline võiks olla Eesti jalgpalli iseloom, seda hakkab sellest aastast lahti mõtestama Eesti koondise abitreener Janno Kivisild. Eks ta ole midagi põhjaeuroopalikku, kuid just meile omase kiiksu ja mentaliteediga, milles on tunda nii meie “700aastast orjaaega” kui ka dünaamilisust ja avatust uuele. Eesti väiksusest hoolimata on ka regionaalsel tasandil jalgpallil oma iseloom. See, milline on Tartu jalgpalli iseloom, kujundavad kõik tartlased ise. Vutt on ju ühiskonna peegel. Tartu jalgpall peegeldab Tartu vaimu. Usun, et oma vaimu ja iseloomu kujutamine jalgpalliplatsil on ka sportliku edu pandiks. Kui palliplatsil teha midagi, mis ei haaku mängijate, publiku ja kogukonnaga, siis ei samastu publik meeskonnaga ja meeskonnal väheneb hingestatus. Mõned üksikud hooajad välja arvata, on Tartus sellist

Eks selliseid rohkem ja vähem meelevaldseid ühenduslülisid “vaimuga” leiab ka teistest klubidest. Meid huvitab siinkohal kõige enam Tartu vaim, mis oma olemuselt peaks juba midagi legendaarset kätkema. Tartu vaim on eelkõige seotud olnud ülikooliga ning selle inimeste vaimsuse ja ühtekuuluvusega.

Seni on Tartu vaimu edukalt esindanud hoopis korvpall – ülikooli positiivne tartlaslik kuvand on olnud seotud TÜ/ Rockiga, mis on tartlastele ka palliplatsil edu toonud. Tartu tarkuse ja vaimu esindajaks palliplatsil võiks olla ju palju kirutud endine Rocki peatreener Indrek

Selleks et jalgpallis olla edukas, tuleb kaasata ka kohalikku vaimsust, mistõttu peaks näiteks Tammeka oma tegevuses peegeldama tartlaste ja Tartu iseloomu.

„

Visnapuu alias Visna, Foto: Lembit Peegel kelle videoanalüüside üle heideti küll nalja, kuid just selline analüütiline lähenemine on omane Tartule.

Just Visna tõi Tartusse ka seni ainsad Balti liiga medalid.

Jalgpall pole seni ülikooli ja Tartu vaimuga suutnud piisavalt koostööd teha.

Mõningal määral haaras Tartu vaimu kaasa 2005. aasta Tammeka, kes ehk tänu rahva kaasatusele esines liigas üle ootuste hästi. Tartu derby’d Merkuuriga haarasid kaasa selle osa Tartu vaimust, mis sünnitas 19. sajandi teisel poolel Kui Tammeka lipud paneks lehvima Tartu vaim, saaks Emajõelinna vutt sisse tõelise hoo. rahvusliku liikumise.

Rahvuslikul pinnal vastandumine polnud siiski majanduslikult klubid on esimesed, uuendusmeelsed, jätkusuutlik ning pikas perspektiivis targemad? Kui klubi suudab ühtida pole negatiivsete emotsioonide peale selle kuvandiga, on tartlaste poolehoid ehitatud vaimsus ka emotsionaalselt saavutatud. Netistriimid mängudest, jätkusuutlik. Tartu vaim, mida kujutakiibid mängijate putsade sees, selline da jalgpallis, peaks olema positiivne ja värk. Usutavasti sellise positiivse ja tulevikku vaatav. tulevikku vaatava Tartu start-up-kuvandi kaasamine klubilisse tegevusse võiks Vajadus kogukonna järele tuua püsivat edu.

Tartust leiab kindlasti Eesti mõistes Tartu vaimul on kindlasti veel aspekte, üle keskmise linnapatriootlikkust, mille alustades suhtelisest multikultuursusest keskmes on Tartu ülikool. Ehk on see ja lõpetades Lõuna-Eesti keskuseks jalgpalli töölisklassilik kuvand, mis ei olemisega. Eks klubid teevad siinkohal ühti Tartu haritlasliku kuvandiga. Seega strateegilisi otsuseid, millele keskenduda. peab ka meie jalgpall olema “haritlasTartu kompaktsust ja ühtsust arvestades lik”. Selleks et jalgpallis olla edukas, usun, et siin pole nii palju ruumi erinevatuleb kaasata ka kohalikku vaimsust, tele klubidele nagu Tallinnas. Seetõttu on mistõttu peaks näiteks Tammeka oma Tartus klubidevaheline konkurents alati tegevuses peegeldama tartlaste ja Tartu ka suurem ja teravam. Kellele kuulub iseloomu. Alustuseks võib võtta kasvõi Tartu vaim, mis hõlmab linna?

Tartu tunnuslause “Heade mõtete linn”, Eestlaste individualistlikkus on pärsmis on nii tartlaseid kui ka laiemat sinud jalgpallikultuuri arengut Maarjaüldsust jälgides end edukalt tõestanud. maal. Töölisklassilik kuvand on pärssinud jalgpallikultuuri arengut Tartus.

Kuidas näiteks Tammeka peegeldab Jalgpalli staatuse tõstmiseks kõrgemale seda tunnuslauset? Kas klubist tuleb on samas nii Tartus kui ka Eestis sobiv häid mõtteid? aeg. Jalgpall pole enam töölisklassi Tartu on Eestis olnud alati innomäng, vaid kõigi mäng, kus edu toob vatiivsuse keskus, mille keskmes on iseloom ning tarkus aitab sellele vaid loomulikult ülikool. Playtechist kopsukaasa. Vaadakem kasvõi Dortmundi siirdamisteni – Tartu kuvand on alati Borussiat ja Jürgen Kloppi, keda imetolla esimene, olla targim. Kas Tartu

letakse üle Euroopa. Tartus on määratu potentsiaal tarkusele (õpetatakse meil ju ülikooliski jalgpalli ja ühiskonna seoseid!), nüüd peavad kohalikud klubid haarama ka Tartu iseloomu ja kütma sellega klubilist tegevust.

Eesti taasiseseisvuse algusaja individualistlik mentaliteet on tasapisi taandumas ning suhtlusvõrgustike arenguga tugevneb inimeste vajadus kogukonna järele. Tartus on potentsiaal selleks arenguks kõige suurem – juba geograafiliselt on Tartu väga kompaktne, lisaks on tartlased kokkuhoidvad ja muu Eestiga võrreldes internetiseeritumad. See füüsiline ja vaimne ühtsus kogukonnas on heaks mullaks, kuhu õigesti positsioneerides istutada jalgpalliseeme.

Lõpetuseks võiks öelda, et Tartu vaimu tabamine ei peagi lihtne olema, küll on see aga hädavajalik. Tartu mõistmiseks tuleb siin elada, seda tunnetada, juua Rüütli tänaval, pikutada Emajõe ääres ja jalutada Toomemäel. Jalgpall peab Tartut mõistma, siis mõistab ka Tartu jalgpalli.

“Ega kõik siin tegele muusikaga, kunstiga / vaatamata sellele erinevad eksisteerivad sõbralikult kõrvuti nagu pläsku ja bussijaam” – Chalice, “Üks linn Eestist. I osa” 2013 JUUNI JALKA

61

kalender

kalender

Juuni on koondiste kuu

Pühapäev, 9. juuni (III voor)

17.00 Kiviõli FC Irbis – Tallinna FC Puuma

Kiviõli linnastaadion 17.00 Tartu JK Tammeka II – Tartu SK 10

Tamme staadion 17.00 Vändra JK Vaprus – Viljandi JK Tulevik

Vändra staadion

Peale meeste A-koondise kolme maavõistluse peab EM-heitlusi meie U21 koondis.

Naiste U17 mängib UEFA arenguturniiri ning koos U19 koondisega Balti turniiri.

Lisaks Eesti–Läti 100+ ja maakondade maavõistlused.

Kolmapäev, 12. juuni (VI voor)

Foto: Lembit Peegel

19.30 Kiviõli FC Irbis – Vändra JK Vaprus

Kiviõli linnastaadion

Laupäev, 15. juuni (XV voor)

11.00 Tallinna FC Flora II – Jõhvi FC Lokomotiv

A. Le Coq Arena I muru 14.00 Kiviõli FC Irbis – Viljandi JK Tulevik

Kiviõli linnastaadion 14.00 Tartu JK Tammeka II – Rakvere JK Tarvas

Tamme staadion 14.00 Vändra JK Vaprus – Tartu SK 10

Vändra staadion Pühapäev, 16. juuni

19.30 Tallinna FC Levadia II – Tallinna FC Puuma

Maarjamäe kunstmuru Teisipäev, 18. juuni (XVI voor)

19.30 Rakvere JK Tarvas – Tallinna FC Flora II

Rakvere linnastaadion 19.30 Viljandi JK Tulevik – Vändra JK Vaprus

Viljandi linnastaadion Kolmapäev, 19. juuni

18.00 Jõhvi FC Lokomotiv – Tallinna FC Levadia II

Jõhvi linnastaadion 18.00 Tartu SK 10 – Tartu JK Tammeka II

Tamme staadion 20.30 Tallinna FC Puuma – Kiviõli FC Irbis

Lasnamäe SPK staadion

Esiliiga B Laupäev, 1. juuni (XIV voor)

14.00 Nõmme JK Kalju II – Tallinna FC Flora III

Hiiu kunstmuru 14.00 JK Sillamäe Kalev II – Tallinna FC Ararat TTÜ

Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak 19.30 Tallinna JK Legion – Kohtla-Järve JK Järve

Sportland Arena Pühapäev, 2. juuni Tallinna Kalev (valges) ja Paide Linnameeskond juunis omavahel ei kohtu, kuid heitlevad omavahel parema koha pärast tabeli keskosas.

Premium liiga Laupäev, 1. juuni (XIV voor)

17.00 TV6 Tallinna FC Infonet – Paide Linnameeskond

Sportland Arena Laupäev, 8. juuni (III voor)

19.30 Tartu JK Tammeka – JK Tallinna Kalev

Tamme staadion Reede, 14. juuni (XV voor)

19.30 Tallinna FC Flora – Narva JK Trans

A. Le Coq Arena 19.30 JK Sillamäe Kalev – Paide Linnameeskond

Sillamäe linnastaadion 19.30 FC Kuressaare – JK Tallinna Kalev

Kuressaare linnastaadion 19.30 Tartu JK Tammeka – Tallinna FC Infonet

Tamme staadion

62

JALKA JUUNI 2013

Laupäev, 15. juuni

17.00 TV6 Tallinna FC Levadia – Nõmme JK Kalju

Kadrioru staadion Esmaspäev, 17. juuni (XVI voor)

19.30 Tallinna FC Infonet – Tallinna FC Flora

Sportland Arena Teisipäev, 18. juuni (XVI voor)

19.30 ERR Sport Nõmme JK Kalju – JK Sillamäe Kalev

Kadrioru staadion 19.30 Narva JK Trans – Tallinna FC Levadia

Kreenholmi staadion 19.30 Paide Linnameeskond – FC Kuressaare

Paide linnastaadion 19.30 JK Tallinna Kalev – Tartu JK Tammeka

Kalevi keskstaadion

Esiliiga Laupäev, 1. juuni (XIV voor)

11.00 Tallinna FC Puuma – Tallinna FC Flora II

Lasnamäe SPK kunstmuruväljak 14.00 Rakvere JK Tarvas – Viljandi JK Tulevik

Rakvere linnastaadion 14.00 Kiviõli FC Irbis – Tallinna FC Levadia

Kiviõli linnastaadion Pühapäev, 2. juuni

14.00 Tartu SK 10 – Jõhvi FC Lokomotiv

Tamme staadion 19.30 Tartu JK Tammeka II – Vändra JK Vaprus

amme staadion Kolmapäev, 5. juuni (II voor)

19.30 Kiviõli FC Irbis – Rakvere JK Tarvas

Kiviõli linnastaadion

19.30 FC Elva – Pärnu Linnameeskond

Elva linnastaadion 19.30 HÜJK Emmaste – Tallinna JK Dünamo

Männiku staadion Kolmapäev, 5. juuni (II voor)

19.30 FC Elva – Kohtla-Järve JK Järve

Elva linnastaadion

Pühapäev, 9. juuni (III voor)

17.00 Pärnu Linnameeskond – Tallinna JK Dünamo

Pärnu Kalevi staadion Kolmapäev, 12. juuni (III voor)

19.30 FC Elva – Tallinna JK Legion

Elva linnastaadion

Laupäev, 15. juuni (XV voor)

14.00 Tallinna FC Flora III – Kohtla-Järve JK Järve

Sportland Arena 14.00 FC Elva – HÜJK Emmaste

Elva linnastaadion 19.30 JK Sillamäe Kalev II – Tallinna JK Dünamo

Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak

Pühapäev, 16. juuni (XV voor)

17.00 Tallinna FC Ararat TTÜ – Nõmme JK Kalju II

Sportland Arena 17.00 Pärnu Linnameeskond – Tallinna JK Legion

Pärnu Kalevi staadion Kolmapäev, 19. juuni (XVI voor)

18.00 Kohtla-Järve JK Järve – Tallinna FC Ararat TTÜ

Kohtla-Järve spordikeskuse staadion 18.00 HÜJK Emmaste – Tallinna FC Flora III

Männiku staadion 20.30 Tallinna JK Dünamo – Pärnu Linnameeskond

Sõle gümnaasiumi staadion 20.30 Nõmme JK Kalju II – JK Sillamäe Kalev II

Hiiu kunstmuru 20.30 Tallinna JK Legion – FC Elva

Sportland Arena

Naiste Meistriliiga Laupäev, 1. juuni (VIII voor)

11.00 Tallinna FC Flora – JK Tallinna Kalev

A. Le Coq Arena I muru 13.00 Pärnu JK – Tartu JK Tammeka

Tartu Tamme kunst 14.00 Tallinna FC Levadia – Põlva FC Lootos

Maarjamäe kunstmuru Laupäev, 8. juuni (IX voor)

11.00 JK Tallinna Kalev – Tallinna FC Levadia

Kalevi keskstaadion 14.00 Tartu SK 10 Premium – Põlva FC Lootos

Kambja staadion 14.00 Tallinna FC Flora – Pärnu JK

A. Le Coq Arena I muru Laupäev, 15. juuni (X voor)

11.00 Tallinna FC Levadia – Tallinna FC Flora

Maarjamäe kunstmuru 14.00 Tartu JK Tammeka – Tartu SK 10 Premium

Tartu Tamme kunstmuru 14.00 Põlva FC Lootos – Pärnu JK Lootospark

Naiste karikavõistlused Teisipäev, 4. juuni (1/8-finaal)

18.45 Põlva FC Lootos – JK Kuusalu Kalev Lootospark Kolmapäev, 5. juuni (1/8-finaal)

18.45 JK Sillamäe Kalev – Tallinna FC Infonet

Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak

Kolmapäev, 12. juuni (1/8-finaal) 19.30 JK Tallinna Kalev – Nõmme JK Kalju

Kalevi keskstaadion

U23 Kolmapäev, 5. juuni

19.00 Eesti–Läti B

Valga keskstaadion

U21 koondis Teisipäev, 4. juuni

19.00 Eesti–Kasahstan

TNTK staadion

Reede, 7. juuni (EM-valikmäng)

16.30 Eesti–Taani

Kadrioru staadion

Teisipäev, 11. juuni (EM-valikmäng)

16.30 Eesti–Andorra

Kadrioru staadion

U16 koondis Neljapäev, 6. juuni

19.00 Eesti–Berliin TNTK staadion

Laupäev, 8. juuni

12.00 Eesti – Berliin TNTK staadion

Naiste UEFA U17 arenguturniir Neljapäev, 20. juuni

16.00 Gruusia–Läti

Maarjamäe staadion 19.00 Eesti–Kasahstan

TNTK staadion Reede, 21. juuni

16.00 Kasahstan–Gruusia

Maarjamäe staadion 19.00 Eesti–Läti

TNTK staadion Pühapäev, 23. juuni

12.00 Gruusia–Eesti

TNTK staadion 12.00 Läti–Kasahstan

Maarjamäe staadion

Naiste U17 ja U19 Balti turniir Pühapäev, 30. juuni

12.00 U17 Eesti–Läti

Võru staadion 15.00 U19 Eesti–Läti

Võru staadion

Maakondade maavõistlused Reede, 21. juuni

Reede, 7. juuni

Tallinn–Tartumaa Ida-Virumaa – Lääne-Virumaa Põlvamaa–Võrumaa Harjumaa–Läänemaa Raplamaa–Järvamaa Viljandimaa–Pärnumaa Hiiumaa–Saaremaa Valgamaa–Jõgevamaa

Teisipäev, 11. juuni

Eesti–Läti 100+

Koondised A-koondis Esmaspäev, 3. juuni

20.00 Eesti–Valgevene

A. Le Coq Arena

20.00 Eesti – Trinidad ja Tobago

A. Le Coq Arena 20.00 Eesti–Kõrgõzstan

A. Le Coq Arena

Laupäev, 29. juuni

Maavõistlused kahe riigi vahel 2013 JUUNI JALKA

63

lisaaeg

Valdo Jahilo jalgpallianekdoodid Blondiinile soovitatakse jalgpalli MMile Brasiilia–Saksamaa mängu vaatama minna.

“Ma ei usu iialgi, et brasiillane hakkab sakslasega mängima!” vastab blondiin.

Jalgpallifanaatik jääb kord põneva öise mängu ajal suurest väsimusest teleri ette magama. Hommikul, kui on aeg tööle minna, äratab naine ta sõnadega: “Tõuse üles! Juba on seitse kümme!”

“Kelle kasuks?” on mees silmapilk üleval.

Sünnitusmaja ooteruumis märkab õde isa, keda ümbritsevad kümme poissi.

Märgates, et kõik väga muretsevad, püüab õde neid rahustada: “Kõik läheb hästi, vannun teile!”

“Oo ei, me ei muretse sellepärast,” vastab isa, “kuid me soovime väga poissi, et saaksime komplekteerida jalgpallimeeskonna.”

Värvipime Andi Toompuu

Juunikuu sünnipäevad 01.06 Ivo Laino 01.06 Josep Katsev 02.06 Marko Kristal 02.06 Teet Allas 03.06 Priit Tomingas 03.06 Juri Jevdokimov 05.06 Boriss Dugan 05.06 Tõnis Vanna 06.06 Stanislav Pedõk 08.06 Deniss Malov 09.06 Arvu Sild

Kaks hullu mängivad jalgpalli. Lõpuks väsib üks ära ja ütleb teisele: “Nüüd on sinu kord pall olla ...”

Sõbrad omavahel: “Kas tead, et jalgpalli mõtlesid välja venelased, mitte inglased?”

“Miks venelased?”

“Sellepärast, et eit sai Kakukese lõpuks ikkagi kätte ...”

Mees seksipoes: “Kus teil sadomasoosakond on?”

“Palun, siin,” vastab müüja. “Ketid, piitsad, käerauad ja ahelad, aga ma näen, et te vajate midagi ekstreemsemat!

Palun – Eesti jalgpallikoondise viimased mängud DVDna!”

Karikatuurivõistlus lõppenud Neljas viimases Jalkas avaldasime meie karikatuurivõistlusele saabunud töid. Tegemist oli avaldamisküpse paremikuga. Nagu kohe alguses selgitasime, jättis toimetus endale õiguse karikatuure ka mitte reastada. Nüüd kasutamegi seda õigust, sest hindasime avaldatud võistlustöid tasemelt võrdseks ja jätame võitja välja kuulutamata. Küll aga alustame parimate autoritega koostööd.

Lõpetuseks avaldame märgusõna “M13” all saadetud seni avaldamata karikatuuri. Kuna sama märgusõna all ilmus teinegi samateemaline karikatuur, valisime meie arvates etema. Lugejale meeldetuletuseks aga kõik varem ilmunud tööd.

Rootsi II liiga meeskonna Brage kapten Andi Toompuu (pildil) jättis vahele mängu Östersundi vastu. Põhjuseks polnud vigastus ega mängukeeld, vaid värvipimedus. Nimelt ei suutnud Toompuu, kes nime järgi otsustades on eesti päritolu, vahet teha Brage rohelistel ja Östersundi punastel särkidel.

Piirissaare saab jalgpallimeeskonna Eesti väikseim omavalitsus, Piirissaare, paneb algaval hooajal välja oma meeskonna Rahvaliigas. Peipsi järves asuva Piirissaare meeskonna esindajaks on kohalik vallavanem Siim Avi (pildil), kes on neli viimast aastat koostanud küsimusi Eesti jalgpalli mälumängu meistrivõistlustele.

“On selge, et ega meie noortel mingit tegevust ei ole ja seepärast oleks jalgpall üks võimalus,” lausus ta. “Tuleb vaadata, kes mängib. Oleks vaja vähemalt kümmet inimest, kes kaasa mõtleks, sest see on tiimitöö. Meil elab tegelikult päris suur kogukond ka mandril, seepärast on plaanis teha kaks võistkonda, üks mängib kodus ja teised väljas.”

Kodumänge hakatakse mängima Piirissaare lennuväljal, kus viimati nähti õhusõidukit 1998. aastal. Väljaku suurus on 60 x 40 meetrit. Siim Avi sõnul on praegu probleemiks jalgpalliväravad, sest neid pole saarel varem kunagi olnud.

“Peame nuputama, kas laseme kellelgi rauast ise keevitada või valmistame puust,” lausus vallavanem. “Seoses kalastusperioodiga on meil olnud kiired ajad, praamiliiklus hakkas toimima 1. mail ja kõik on alles planeerimise järgus.”

Rahvaliiga Peipsi alagrupis mängivad peale FC Piirissaare ka Ahja, FC Kiired Jalad, FC Omad Joped, FC Peipsi, JK Mustvee, JK Räpina, NPK, Tõrvandi ja Äksi JK.

LHV edetabel

77 74 40 36 35 25 53 29 25 33 69

10.06 Alari Lell 37 10.06 Taavi Tüvist 33 11.06 Kristo Tohver 32 12.06 Viktor Levada 54 12.06 Marek Randma 33 13.06 Targo Kaldoja 44 14.06 Ott Ottis 24 15.06 Ivo-Henri Pikkor 20 17.06 Anne Rei 44 18.06 Dzintar Klavan 52 20.06 Nikolai Burdakov 63

20.06 Jaanus Nilp 20.06 Elis Meetua 21.06 Leo Ira 23.06 Jaanis Kriska 26.06 Kuno Tehva 26.06 Theimo Tülp 26.06 Igor Subbotin 28.06 Jevgeni Novikov 30.06 Olev Reim

45 34 62 25 42 42 23 33 78

Eduard Golovljov vs Daniel Vazguez Evuy Paneme plehku, pall tuleb!

Vaata, ma olen kaaluta olekus!

Hispaania on nüüd ka kosmoseriik!

Sakslastele seitsmes Euroopa karikas Saksa klubid võitsid tänavu alles seitsmenda Euroopa meistrikarika (Jalka trükkimineku ajaks polnud selge, kas seda tegi Bayern või Borussia). Kokku on välja jagatud 58 karikavõitu, milleni on küündinud 21 klubi: neli klubi Inglismaalt, kolm Itaaliast, Hollandist ja Saksamaalt, kaks Hispaaniast ja Portugalist. Ülejäänud võiduriigid on esindatud ühe klubiga. Kokku on Euroopa klubide meistritrofee võitnud kümne riigi esindajad.

13

12

12

7

6 4 1

64

JALKA JUUNI 2013

1

1

1

2013 JUUNI JALKA

65

Alista Pariis alates

66

Maikuu ristsõna vastus oli “rändauhind pole”.

Korrektse vastuse eest võitis kaks piletit kohtumisele Eesti–Kõrgõzstan Timo Jaakmees. Võitjaga võtame ühendust.

Juunikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil lennart@jalgpall.ee märksõnaga “Ristsõna” 14. juuniks.

Lahendajate vahel läheb loosi kaks piletit maavõistlusmängule Eesti–Läti.

JALKA JUUNI 2013

10990€

www.estonian-air.ee