JALKA (märts 2014)

HIND 2,20 EUROT märts 2014

Raio Piiroja

imelised Hiina-muljed

Anni Koppeli kolm rolli Amatööri treening Floraga Tomi Rahula sümboolne 11 Uurimus noorte publikuhuvist ISSN 1736-7379

Postrid: Andres Oper / Thiago Silva / Marek Hamsik / Michael Carrick

Viktor Mets 60

Zakaria Beglarišvili 2014 MÄRTS JALKA 1 luubi all

a ita ts u u k

sisukord Foto: erakogu

Kaanelugu lk 18 Raio Piiroja meenutab oma mullust Hiinaaastat ja seal kogetud eluolu. Mõnigi korralduslik aspekt meenutas nõukogude aega. Peamure oli aga harjumatu toit, mistõttu eurooplased jooksid tormi McDonald’si kiirtoidurestoranile.

Persoonid & intervjuud Martin Reim

HIND 2,20 EUROT MÄRTS 2014

Zakaria Beglarišvili Katrin Kaarna Viktor Mets Anni Koppel

22 25 46 48 56

gisime iga juures män a em a n va ne, kellele "Viljandis hoovikaasla ks ü g in n t päeval õue päev jalka la, tuli ühel ol s va ra vä ti ldikaga selja meeldis ala e ta oli ise vi el ill m , a ig rg jäi see nimi kollase T-sä ajev. Sellega ss a D d u n hiks võtaks peale kirjuta aruväravava V e! ld ee m i st ik naisproff mulle igave st nii oskusl se , ri a La r ni ja motima Gette nas emotsioo on tk is võ lükkaks kke." vatsiooni la la lk 63 Tomi Rahu

40

RAIO PIIROJA

imelised Hiina-muljed

Kolumnid

ANNI KOPPELI KOLM ROLLI AMATÖÖRI TREENING FLORAGA TOMI RAHULA SÜMBOOLNE 11 UURIMUS NOORTE PUBLIKUHUVIST ISSN 1736-7379

Postrid: Andres Oper / Thiago Silva / Marek Hamsik / Michael Carrick

VIKTOR METS 60

ZAKARIA BEGLARIŠVILI 2014 MÄRTS JALKA 1 LUUBI ALL

Esikaanel: Raio Piiroja Fotod: Lembit Peegel

Kirsi Altjõe Oliver Jakobson Indrek Schwede

12 15 16

52

Nr 3 (75) 2014

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas

Rubriigid Kuu peegel

Kolleegiumi esimees: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee

Nimed & numbrid

Toimetaja: Siim Kera siim.kera@jalgpall.ee

Premium liiga

Fotograaf: Lembit Peegel

Minu 11 – Tomi Rahula

Ajakirja makett: Jaanus Samma

Lisaaeg

Kujundaja: Marju viliberg Keeletoimetaja: Triinu-Mari Vorp Reklaam: Nordicom +372 5666 7770 reklaam@nordicom.ee Kolleegium: : Ülev Aaloe, Lennart Komp, Siim Kera, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede (esimees), Anu Säärits, Mihkel Uiboleht Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit www.jalgpall.ee Tellimine: www.post.ee / eraklient / perioodika tellimine / Eesti väljaanded / Jalka Tellimishinnad: Aasta 22,24 eurot Poolaasta 11,12 eurot Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud printallis

Lood & tsitaadid Klubilood: FC Tartu

Ristsõna

4 8 10 26 43 63 64 66

Muu Treenimine koos Floraga Väljakuhäda Tartus Lasnamäe Ajax ehitab Evertoni fännid seljatasid klubi Kas jalgpall saab meditsiinikeskuse?

Noored ja jalgpall

40 28 39 52 58 61

t

56

Postrid Andres Oper Thiago Silva Marek Hamsik Michael Carrick 2014 MÄRTS JALKA

3

peegel

Andres Oper –

nukrusest naeratuseni Veebruaris teatas oma karjääri lõppemisest koondise edukaim väravakütt (38 kolli) Andres Oper.

Matusemeeleolus alanud pressikonverents lõppes siiski lõbusamas toonis. Oper meenutas oma parimaid mänge ja löödud väravaid. Heidame pilgu tagasi ka eelmisele aastale.

Foto: Lembit Peegel

Andres Operi (keskel) pressikonverents, milles meie väravakütt teatas oma karjääri lõppemisest, algas nukralt nagu matus.

Vasakul vutiliidu president Aivar Pohlak ning paremal infojuht Mihkel Uiboleht.

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

4

JALKA MÄRTS 2014

peegel

Foto: Lembit Peegel

Alles ajakirjanike küsimused hakkasid Operile meelde tuletama, et selja taha on jäänud särav karjäär ...

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

... ja lõpuks naeris mees täie suuga.

Foto: Lembit Peegel

Kuigi paljud ajakirjanikud olid siirdunud Sotši, jagus meediat kapaga. Esireas vasakult Merili Luuk, Aet Süvari ja Joosep Susi.

“Pall ei taha mängida!” kurdab Eino Puri kaaslastele. Nii juhtuski, et mees läks klubivutti taga ajama hoopiski Rumeeniasse Botosanisse.

2014 MÄRTS JALKA

5

peegel Foto: Lembit Peegel

Flora naised on elevil ja järjekorras, et suudelda ... Eesti karikat!

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Niimoodi lõppes hooaeg Flora meestele: medalita.

6

JALKA MÄRTS 2014

Fänne on tribüünidel igas vanuses ja vanaemagi on salli kaela ümber keerutanud.

peegel

Foto: Lembit Peegel

Kaljukad Damiano Quintieri (vasakul) ja Tarmo Neemelo (paremal) tormavad eri suundades, kuid sama meeleoluga: Levadia on väravaga ära karistatud!

Foto: Lembit Peegel

Levadias mänginud Dmitri Kruglov suunas penalti täpselt Kalju värava nurka.

2014 MÄRTS JALKA

7

nimed & numbrid

kuu +

Eesti U21 koondis saavutas Kubok Sodružestval neljanda koha. Järelkasv annab lootust!

kuu

-

Veebruaris sai avalikuks, et Eesti koondise läbi aegade suurim väravamasin Andres Oper riputab putsad varna. Aitäh, Andres. Jõudu!

kuu ?

Premium liiga tõmbab fännid taas oma pöörasele karussellile. Mida toob uus hooaeg? Kes võidab, kes jätab kõrgliigaga hüvasti? Kas publik leiab tee staadionile?

SK Suure-Jaani United emad vihuvad trenni Kunagi pole liiga hilja jalgpalliga tutvust sobitada. Vähemalt nii tundub, kui selgub, et Suure-Jaani gümnaasiumi saalis hakkasid trenni tegema naised, kellest enamik on Suure-Jaani Unitedis mängivate laste vanemad. Emad tulid ise selle peale, et võiks ka veidi palli taguda, ja nii see kõik algaski. Varem on vanemad aktiivsust üles näidanud erinevates klubiettevõtmistes. Treener Sergei Vassiljevi sõnul on lapsevanemad mõistnud, et jalgpall pole mitte ainult sport, vaid selle abil saab end tunda ka suure pere liikmena.

Noortekoondised said uue soomlasest puurivahtide treeneri 26aastase Jyri Niemineni (pildil) põhiülesandeks saab väravavahtide treenerite töö koordineerimine. EJLi tehniline direktor Janno Kivisild usub, et mees sobib noortekoondiste visiooniga ning suudab meid viia uuele tasemele. Kuna kohalikus vutis on väravavahtide treenereid niigi vähe, siis otsiti uus mees välismaalt, et mitte kahjustada Eesti klubijalgpalli. Põhjanaaber on seni oma teadmisi edasi andnud nii erinevates noorteakadeemiates kui ka Turun Palloseura esindusmeeskonna juures.

Foto: EJL

Ka sel suvel tulevad EJLi ja Rimi suvelaagrid

14

... aastat on kestnud EJLi ja Nike vaheline koostöö. Kestab veelgi. Vähemalt 2017. aasta lõpuni.

102

... Premium liiga mängu jõuab uuel hooajal kas ETV, Postimehe või ERRi spordiportaali vahendusel huviliste tele- ning arvutiekraanidele.

288 135

... eurot maksis iga Cristiano Ronaldo 2013. aastal löödud värav. Arvutus põhineb faktil, et eelmise aasta maailma parim jalgpallur teenis mullu 17 miljonit eurot ja lõi 59 kolli.

8

JALKA MÄRTS 2014

Lapsi rõõmustatakse koguni kahel korral. Esimene laager toimub 9.–13. juunil ning teine 11.–15. augustil. Eelmisel aastal käis laagritest läbi 1540 last ja umbes sarnast arvu oodatakse ka sel suvel. EJLi noorteprojektide juhi Teet Allase sõnul pole numbrid kõige olulisemad. Tähtis on see, mis seal ette võetakse ja kuidas see osalistele meeldib. Uue kohana toimub laager näiteks Toilas ning jätkub mitmes väiksemas kohas nagu Kihnu. Laagri kestus on viis päeva (esmaspäevast reedeni) ning selle maksumus 60 eurot. Hinna sees on jalgpallivorm (nimega särk, püksid ja sokid), vesi, spordijoogid, puuviljad, soe lõunasöök ning ekskursioonipäev. Laagrisse on oodatud 6–11aastased poisid ning 6–12aastased tütarlapsed. Registreerimine algab 1. aprilli hommikul jalgpalliliidu koduleheküljel.

Elva parimaks meessportlaseks valiti jalgpallur Endisele Tallinna Flora pallurile Jürgen Foto: Lembit Peegel Kuresoole (pildil) oma kodulinnas väärilist vastast ei leidu. Nimelt valiti praegu FC Elva särki kandev vutimees oma linna parimaks meesatleediks. Põhjust muidugi jagub, oli ta mullu ju esiliiga B parim väravakütt.

Klubi tegevjuhi Marek Naarise sõnul näitab see, kui tähtis on Elva inimestele Jürgen Kuresoo mäng. Parimad sportlased selgusid Elva Spordiliidu kodulehe hääletuse, ajalehe Elva Postipoiss ankeetide ja Elva spordiklubide treenerite eelistuse tulemusena. Peale Kuresoo olid parima mehe kategooria nominendid veel Caspar Austa, Ken Järveoja ning Indrek Tobreluts.

lood & tsitaadid

nii nad

ütlesid

Foto: FC Fauna

“Vanemad mehed teadsid rääkida, et esimesel klikeajal olla jalgpall veel tükk maad populaarsem olnud. Seda kinnitas ka mu oma isa, kes mängis Pärnu Tervises. Pika pinnimise peale tunnistas, et küll teises meeskonnas.”

Ajakirjanik Jaan Jürine “Näiteks, kui vähegi aega, olen käinud kaasa elamas Nõmme Kalju jalgpallimeeskonna mängudele. Enne valimisi oli huvitav näha, kuidas poliitikute kontsentratsioon Kalju mängudel meeletult kasvas, ühelt kümnele. Aga pärast valimisi ei näinud ma seal jälle enam kedagi.”

Poliitik Rainer Vakra “Poisid olid tulbid.”

U21 koondist kiitvas lauses vahetas trükikurat Õhtulehes ära tähtede järjekorra “Jalka.”

Aasta meesartist Leslie Laasner küsimusele “Kas vutt või koss?”

“Jalgpall on ikkagi kontaktala, ma ei ole enam selles eas, et mängida Eesti IV liigas.”

Minister Juhan Parts “Kodumängud on koht, mille korralduses ei tohi teha järeleandmisi – maksku mis maksab, aga kõik peab olema viimase vindiga ja äge. Me tahame, et esinduse mängijad tunneksid, mille eest nad väljakule jooksevad. Kui sa tõmbad selga FC Elva särgi, siis sa juba tead, et sind ootab platsi ääres 300–400 toetajat.”

FC Elva tegevjuht Marek Naaris “Kui Itaalia jalgpallimeeskond käis Tallinnas, palusime lennujaama appi (Itaalias elanud endise tennisisti) Maret Ani, et ta püüaks neid itaalia keeles. Aga ega nad tahtnud temaga ka midagi rääkida.”

Anu Säärits staaride intervjueerimisest “Ei ole ju nii, et mängime jalgpalli ja siis puudutan palli vahepeal käega. Ei või ju!”

EOK president Neinar Seli seadustest ja reeglitest “Isegi suusatamisel on oluline militaarne taust. Rääkimata jalgpallist, mida peetakse lausa sõdade aseaineks.”

Filmimees Artur Talvik viiks spordi rahastuse kaitseministeeriumi alla

10

JALKA MÄRTS 2014

FC Fauna seitsmevõistlus tõestas, et teivast on võimalik absoluutselt igat moodi hüpata.

Fauna hoiab tiimivaimu üleval seitsmevõistlusega Juba neljandat korda leidsid jalgpalliklubi Tartu Ülikool Fauna endised (keda loomariigile kohaselt kutsutakse Topisteks) ning praegused karvased ja sulelised tee kergejõustiku juurde. Nii mehed kui naised võtsid 8. veebruaril üksteiselt mõõtu järgmistel aladel (sulgudes tiitel, mis läks alavõitjale): 60 meetri jooks (Välgunool), kõrgushüpe (Meisterpõrkaja), kaugushüpe (Kuldne Kargaja), kõrgushüpe (Pilvepüüdja), 100 meetri tõkkejooks (Tõkkehunt), Kuulitõuge (Kalevipoeg/Kalevitütar), 800/1000 meetri jooks (Kopsumaht).

Fauna juhatuse liikme Maarja Petrova sõnul on põnev erinevaid spordialasid proovida ning näiteks teivashüpe pakub alati nalja.

“Paljudele on need esimesed teivashüpped,” räägib Petrova, keda klubis tuntakse ka Emalõvi nime all. “Piltide pealt on neid hüppeid ikka väga huvitav vaadata. Peab olema kohal, et seda näha. Väga raske on saada teivast õigesse auku.”

Talvisel ettevõtmisel on mitu erinevat eesmärki. Seitsmevõistlus pakub vaheldust jalgpallile, teiseks toob ta kokku Topised ning praegused mängijad.

Peale selle saavad tutvust sobitada meeskond ning naiskond, kes trenniväliselt üksteist ei tunne.

Samal ajal, kui vanemad lasid valla oma sisemise Erki Noole, oli sisustatud ka nende võsukeste tegevus: nemad uurisid liivakasti sügavusi, sibasid edasi-tagasi ning kargasid kõrgushüppemattidel. Ühe osaleja poeg võttis aga ise seitsmevõistlusest osa! Tõsi, vanuse tõttu küll naistearvestuses, aga tulevikuks on kahtlemata soodne spordipinnas olemas. Õrnema soo hulgas näitas oma võimu Kristel U., tema kannul lõpetasid Maarja ehk Röövik ning Karin ehk Piiritaja. Meeste arvestuses ei olnud vastast Dimale, kes reageerib ka nimele Tõhk. Teiseks platseerus Vidrik ning kolmanda koha haaras endale Rait ehk Gepard.

Siim Kera

lood & tsitaadid Rahvaliigal tuleb A- ja B-tasand Alates tänavusest hooajast moodustatakse rahvaliigas kaks tasandit: A- ja B-tasand. Selle sammu tingib rahvaliiga populaarsuse järsk kasv. Mullu osales rahvaliigas 172 võistkonda, neist 14 olid naiskonnad. Rahvaliiga jagamine kaheks tasandiks võimaldab võistlusi paremini korraldada ja tagab võrdsema konkurentsi.

“Kaks tasandit tagab ka selle, et parema distsipliiniga võistkonnad on omavahel koos,” räägib rahvaliiga projekti juht Ants Juhvelt ja seletab lähemalt: “Osa võistkondi alustas hooaega küll suure hoo ja innuga, kuid osa mänge jäi nende poolt mängimata. A-tasandi puhul eeldame, et kõik mängud saavad peetud.”

Juhvelti sõnul tõstaks senise süsteemi jätk mängude arvu, mis poleks enam aga mõistlik. Kaks tasandit kergendavad oluliselt võistluse korraldamist. Kuigi võistluse juhendis on kirjas, et A-tasandi moodustavad eelmise aasta paremad, küsitakse ka osalejate endi arvamust.

“Aastaga võib muutuda koosseis ja võistkonna tase,” selgitab Ants Juhvelt.

“Seepärast küsime osalejatelt endilt, kuidas nad end hindavad: kas nad tahavad mängida A-tasemel, kus on konkurents tihedam ja osalemisdistsipliin parem? A-taseme moodustame nendest, kes soovivad ise sellesse kuuluda.”

Juhvelti sõnul on otsustamata, kuidas toimub järgnevatel aastatel üleminek ühelt tasandilt teisele. Põhimõte, et ülalt kukutakse alla ja alt tõustakse üles, leiab siiski rakendust. Ülesandmistähtaeg on 14. märts, mil selgub osalejate arv. Siis saab paika panna ka võistlussüsteemi. Juhvelt pakub, et võimalikke lahendusi on moodustada A-tasandil 12 alagruppi, milles kaheksa võistkonda. Finaal toimuks 32 võistkonna osavõtul. Alagrupid, ka B-tasandi omad, moodustatakse territoriaalsel printsiibil.

Endiseks jääb reegel, et profimängijad rahvaliigas mängida ei tohi. Igas võistkonnas võib olla kõige rohkem kaks madalama liiga mängijat (madalamad liigad algavad II liigast). See klausel on oluline, sest paljudes paikades on just madalama liiga mängijad rahvaliiga võistkondade eestvedajad. Juhvelti sõnul ei soovita selliseid mängijaid panna ka valiku ette: kas IV liiga või rahvaliiga.

Rahvaliiga, mis on erakordselt hästi vastu võetud, on osutunud liigajalgpalli taimelavaks: mõned seltskonnad on rahvaliigast liikunud just IV liigasse.

Indrek Marjamaa

nii nad

ütlesid “Abitreeneritega on mul üldse vedanud.

Koondises sai ühed asjad delegeerida Jannole (Kivisild) ja teised Mardile (Poom). Siin on Dani (Daniel Meijel) terve klubi sool. Teab kõike ja kõiki, on üle elanud igasuguseid peatreenereid. Küll elab minu ka.”

Tarmo Rüütli Tallinna Kalevist “Ja kui me paari kolleegiga arvame, et raadios ja televisioonis on Arvo Pärt ja Neeme Järvi tähtsamad kui jalgpallimäng Vanuatu saarte ja Kopakobaana Keiserliku Suurtükiväe vahel (mis maksab 600 000 eurot), siis mitte sellepärast, et Pärdi ja Järvi kuulajaid oleks rohkem, vaid sellepärast, et Kapp ja Karindi on see eesti kultuur, milleta meid poleks ja mille armastamine on selle osa.”

Igor Gräzin “Võrdväärse inimesena võetakse siinset slaavlast ainult siis, kui ta teeb suuri tegusid Eesti jalgpallikoondises (nt Konstantin Vassiljev, Sergei Pareiko) või toob Eestisse kuldmedaleid (nt Nikolai Novosjolov).”

Kirjanik Jaak Urmet “Nii on oluliselt lihtsam asju ajada.”

Tallinna Levadia ründaja Rimo Hunt on endiselt MC Tallinna hingekirjas “Huvi on tuntud siit, sealt ja kolmandast kohast, aga igasugune huvitundmine on mind alati ükskõikseks jätnud, tahan konkreetset pakkumist näha.”

Tarmo Kink uue klubi otsinguist “Mind valiti meeskonna MVPks, lisaks pandi minu auks tribüünile punane tool (staadionil löödud avavärava auks), mis on seal tänaseni. Kunagi lähen ehk ise ka sinna pealtvaatajana, siis istun ja laiutan sellel punasel toolil.”

Joel Lindpere meenutab New Jersey Red Bullsi aegu “Mind ilu ei huvita, huvitab, et pall oleks võrgus. Või siis vähemalt üle joone!”

Andres Oper vaatas karjäärile tagasi “Jalgpall ja ka seda kajastav meedia võiks vaadata tulevikku kaugtuledega.”

Mihkel Uiboleht

Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja/Scanpix

Püramiidi jalam muutub Eestis aina tugevamaks. Mängib rahvas ja mängivad koolinoored.

“Marokos mängitakse üsna heal tasemel jalgpalli. Sain seda Atlandi ookeani ääres kogeda omal nahal, kui mind peeti prantslannast talendiotsijaks.”

Eestlanna Inna-Katrin Hein

2014 MÄRTS JALKA

11

võrdsusest jalgpallis

Loterii nimega “Kes pääseb võistlusele?”

Jalkatrennid on ettevalmistus päris vutiks – võistlusteks, usub enamik jalkalaste vanemaist. Seetõttu ongi suuremaid teemasid see, kes saab platsile, kes istub pingil ja kes jääb üldse koju. Võistluste kihilist maailma uurib Kirsi Altjõe, pärnakas ja kahe jalkakuti ema.

M

u vanem poeg kogub jalkakleepse – igal aastal saabub meie koju uus (või koguni mitu uut) pühalikus staatuses albumit, mida vaja täita. On see siis Meistrite liiga või maailmameistrivõistlused, meil on neid kleepse vaja! Ja ma pole nende kogumise vastu, sest Hugol on peas kõigi mängude statistika, individuaalsed väravate skoorimised, mängijate klubid (aastatega ka klubivahetused), aga ka pikkused, kaalud, sünnikuupäevad …

Võtan seda kogumiskirge kui head mälutreeningut ja motivaatorit jalkaga tegeleda. Aeg-ajalt käivad kogumisega kaasas võõrutusnähud ja vaidlused teemal, kui tihti uusi kleepse peaks ostma, ning vahel saan mõne üllatava ülestunnistuse nagu “ema, kas kuidagi oleks võimalik mu sünnipäev 5. veebruari peale tõsta? Ronaldol, Neymaril ja Tevezil on siis sünnipäev!”. Üldiselt on see üsna kulukas, aga arendav hobi – kui juba jalkat armastad, käib tausta tundmine asja juurde. Ja oh neid särasilmi, mis siis unistavalt räägivad tulevastest isiklikest saavutustest. Vahel tundub, et mu lapsed näevad vutti ja väravaid uneski. Aga sellest, kui palju keegi lammaste lugemise asemel õhtul mõttes oma “unistuste väravaid” kokku loeb, ei muutu palju. Sest jalka on ju tiimisport.

Või kas ikka on?

12

JALKA MÄRTS 2014

Kuigi mees- (või nais)kond koosneb erinevatest indiviididest, loeb palliplatsil ühine pingutus, kokkumängu- ja üksteisega arvestamise oskus. Eriti võistlustel. Vutt on ehe tõestus sellest, et tiim on täpselt nii tugev, kui on tema nõrgim lüli – kui kaitse ei pea, võivad ründajad olla nii erksad kui tahes ja väravavaht Petr Cech ise, aga kokkuvõttes räägivad numbrid ikkagi tiimi kahjuks. Või kui kaitseliin on tugev kui Saksa autode kvaliteet, aga keegi teise värava alla ja skoorimiseni ei jõua, on sellest ka vähe kasu.

SKANDINAAVIA REEGLIST

Kõrgel tasemel vutiturniirile minek on laulupeoga võrdne just mängijaile endile – seda oodatakse nagu esimest lumikellukest või kuldnokka. Siis ei kehti skandinaavialik reegel, et kõik on võrdsed ja peavad saama võimaluse.

See võib kõlada julmalt, aga nii see on.

Millal peavad mängida saama kõik ja millal parimad – selles on küsimus!

Palliplatsil ei loe, et üks näeb uneski vutti, teine ei viitsi trennis putsapaelugi kinni siduda. Väljak võtab nad eelarvamusteta vastu, sinna minnakse üheskoos, tegema ühist mängu, meeskonnana. Võidetakse ja kaotatakse koos, keegi ei saa teise rolli täita, igaühel on oma koht ja kohustused.

Kes on väljavalitud?

Treenerid, jalkaspetsialistid ütlevad, et see, kui hea (või kehv) on üks või teine mängija, ei pruugi trennis selguda. Ka polevat kindel, kellest üldse saab tulevikus Messi, kellest lihtsalt kohatäitja.

Ja seepärast peavad kõik saama võrdse võimaluse end tõestada – nii vutientusiast kui ka “põrandal rullija”. Võistlused olla heaks lakmuspaberiks, kus saab selgeks, kellel on närvi, kes soovib pingutada, kes oskab end kokku võtta.

Ja kus selgub ka, kes sobib kaitsesse, kes keskväljale.

Kõrvaltvaatajana ei saa ma sellest aga aru. Mis siis trennis tehakse, kui alles võistlustel hakatakse katsetama, kes üldse mida oskab ja millist positsiooni mängima sobib? Kas lapse talent ja loovus tõesti avalduvad ainult

võrdsusest jalgpallis kõik saavad esineda. Aga suurturniirile nagu laulupeole saavad väljavalitud.

Kõrgel tasemel vutiturniirile minek on laulupeoga võrdne just mängijaile endile – seda oodatakse nagu esimest lumikellukest või kuldnokka. Nagu kallist imet ja võimalust. Siis ei kehti skandinaavialik reegel, et kõik on võrdsed ja peavad saama võimaluse. See võib kõlada julmalt, aga nii see on. Kui sa ei laula nooti välja, harjutad seni, kuni välja tuleb, ning siis saad teistega koos peole. Isegi Messi ei pääse mängule, kui pole korralikult trennis käinud.

Mitte võidupinge, vaid võiduvõimalus

Foto: Lembit Peegel

MILLEKS TREENINGUD?

Paneb siiralt imestama, kui tähtsal turniiril hakatakse loterii-stiilis katsetama. Aga kui paneks väravavahi hoopis ründesse? pingeolukorras ja trennis lihvitakse tehnikat, antakse ainult hea füüsiline põhi? Isegi iseloomu ja ambitsioone ei kaardistata?

Paneb siiralt imestama, kui tähtsal turniiril hakatakse loterii-stiilis katsetama. Aga kui paneks väravavahi hoopis ründesse? Või tipuründaja keskväljale ning väravasse vasaku äärepooliku?

Vahetaks platsilt korraga kogu pundi välja! Ja siis tõdetakse – oh, ei tulnud midagi välja! No pole midagi, õpime.

Miks seda õppetundi ei võiks saada kodus, trennis või sõpruskohtumisel, mitte sadade kilomeetrite kaugusel?

Miks peab lapsevanem kodus (või tagasiteel autos) poisse lohutama – et

jah, andsite endast parima, aga näe, jälle läks nagu alati. Ise tundes, et oleks võinud palju paremini minna, kui kodutöö oleks korralikult tehtud ja platsil oleks mängijad, kes teavad, mida seal tegema peab.

Võistlused on laulupidu Sest lastele on suurturniir nagu laulupidu – grandioosne pidu, mille jaoks pannakse selga esindusvorm. See on koht, kus saab näidata trennis õpitut, võrrelda end teistega, saada innustust edasi harjutamiseks ja tunda end kordki nagu sel ihaldusväärsel jalkakleepsul – tähtsana, ülivõimsana.

“Nii äge oleks, kui meie seekord võidaksime ja karika saaksime!” vadistavad mängulised enne esimest matši.

Laulupeole võetakse ainult need, kes on tõesti valmistunud, nii vaimselt kui füüsiliselt, need, kes on võimelised laulma teistega samal tasemel. Ainult parimatest parimad kutsutakse rahvapeole, et tulemus oleks suurepärane või täpselt selline, milleks praegu suutelised ollakse. Laulupidu on suurpidu, aga on ka väiksemaid etteasteid, kus

Kindlasti ei soovi, et treenerid või klubid paneks juba väikestele lastele võidupinge peale. Lapsed ise oskavad end võistluste eel piisavalt hästi üles kütta – kes ei maga, kes ei söö –, sinna pole lisatuld vaja. Ei oota ka, et talendid matšil üle kurnataks, nii et võhm otsakorral ja süda ülepingutusest ärevil.

Aga tahaks näha ja tunda, et tiimile antaks “laulupeol” võimalus näidata oma parimat mängu oma kõige motiveeritumate mängijatega. On nii palju teisi kohti, kus katsetada ja skandinaavialikku võrdsust taga ajada, suurvõistlused võiksid ollagi oma nime väärilised – kus suureks võimaluseks end proovile panna. Sest olgem ausad, kuigi jalka on tiimimäng, siis koosneb võistkond rohkem ja vähem ambitsioonikatest indiviididest, kes vajavad võimalust võidukarikas koju tuua. Sest muidu valitakse homme teine ala – tennis, korvpall või niisama hängimine, igal juhul midagi sellist, kus ollakse edukas.

Kirsi Altjõe ja tema jalkapoisid.

2014 MÄRTS JALKA

13

Ametlik maav천istlus

EESTI - GIBRALTAR 26. mai A. Le Coq Arena

V채ravad: 18:00 Avavile: 20:00 ME

PEATOETAJA

OPERIT! SUURTOETAJAD

P채채smed osta Piletilevist!

Lisainfo: Eesti jalgpall TOETAJAD

MEEDIAPARTNERID

3 veergu

Kohtunik, kes teadis ussisõnu

Oliver Jakobson

korvpallikohtunikust jalgpallisõber

M

is seal salata, mulle meeldib müstika – telekavas alla ei jooni ja salvestama just ei pane, kuid kui peale juhtun, siis idanaabrite selgeltnägijate saadet vaatan küll kütkestunult. Ning puhtsüdamlikult jätkates – mõlgutan sealjuures vahetevahel mõtteid, kui lihtne oleks kohtunikutegevus maagiliste võimetega.

Kujutage ette – toimumas on näiteks El Clasico – Lionel Messi on kaitsjatest läbi murdmas, kuid enne vastaseni jõudmist kõlab vile. Kohtunik jookseb ühe kaitsja juurde ning tõstab punase kaardi. Režissöör leiab kiiresti kaamera, mis suumib vilemehe näo suurde plaani – ta pilk on läbitungiv ja hüpnotiseeriv, ka tugevamad tarduvad. Manades näole kuratlikult kelmika muige, liigub üle ta silmade välgukujuline punane läige. Karistatud mängija ei protesteeri, rääkimata karjumisest või kätega vehkimisest, pea maas noogutab ta veel nukralt ning siirdub väljapääsu poole – ta teab, et kohtunik teab, mida ta järgmisel hetkel frustreerunult korda oleks saatnud –, seekord jääb superstaari jalg terveks.

Ilus unistus. Tegelikkuses teavad kõik fännid, et iga pallimängukohtuniku kohustuslik abivahend peaks olema valge kepp või juhtkoer. Siiski – uskuge või mitte, enamasti on kohtunikud oma ala suuuuuuured fännid ning elavad

mängu väga sisse. Keskendunud olek, emotsioonid, pinged, lisaks eelmised kogemused ja teadmised mängust, see kõik algatab ajus protsessi, mille tulemus võib vahetevahel olla nägemus, mis kohe palliplatsil juhtuma hakkab – maagiline lähituleviku tajumine!

Kahjuks võib valgustushetk osutuda hoopis hallutsinatsiooniks.

Et te paremini mõistaksite, millest ma räägin, toon näite isiklikust praktikast. Mustanahaline mängumees saab vabaviskejoonele palli – teeb sammu oma vaba jalaga ja ma juba tean, sellest asendist ei saa ta palli määrustepäraselt põrkesse panna – sealt tuleb jooks.

Mängija liigutab, mina vilistan, teen kätega jooksureegli rikkumist markeeriva žesti, hakkan osutama, kuhupoole edasi mängida, kuid mu käsi vajub jõuetult lonti, sest mängumees ripub rõnga küljes. Ta ei teinud jooksu, ta ei liigutanud reeglite vastaselt oma tugijalga, ta hüppas üles – ja tavaliselt kaasneb selle nahavärvusega meeletu hüppevõime, mida ta pealtvaatajatele uhkelt demonstreeris! Kuid minu sees toimunud eespool mainitud protsess rikkus ära mängu kõige ilusama momendi.

Mootor ajus töötab täistuuridel kogu mängu, protsess toimib, kuid nagu ma ütlesin, müstiline nägemus on selle tulemiks väga harva ning nagu ütleb üks kohtunike kuldreegel – enne kui kopsust õhu vile kaudu välja puhud, hinga korra sügavalt sisse.

Seetõttu vastupidine näide, kui jooks juba teema oli. Kahe naaberkoondise mängul, mis suurhalli tuhatkond inimest tõi, tegi külalismeeskonna mängija ulja viskepette, nii et juba kümne meetri pealt võis tunduda, et ta lausa hüppas üles, ja pani seejärel palli põrkesse – “jooks” kaikus üle saali sadadest kõridest, ka mina olin valmis vilistama, kuid mängijale üsna lähedal olles nägin, et tegelikult oli tal päkk maas. Vanarahva tarkus “enne mõtle, siis ütle” oli sel korral pädevam kui Vikipeedia entsüklopeedia.

See miski – nimetagem seda siis intuitsiooniks, südame hääleks, kuuendaks, seitsmendaks, kasvõi

kahekümne kolmandaks meeleks – on see paranormaalne nägemus või inimlik taju, mis teeb asjaarmastajast päris kohtuniku. Maakeeli on selle nimi mängu lugemine ja mõistmine. Paberile pandud mängureeglite pähe tuupimisest ei piisa – vaadakem kasvõi selleks hooajaks FIFA välja antud mängureeglite žurnaali (ingl k laws of the game). 17 reeglit on põhjaliku täpsusega kirja pandud vähemale kui viiekümnele lehele, edasi on aga tunduvalt rohkem aega ja ruumi pühendatud reeglite interpretatsioonidele. Sest kuigi mängijate ja fännide suust kostab ikka ja jälle, et sealpool te selle või selle vilistasite ära, siinpool mitte, siis tegelikult ei ole olemas kaht täiesti identset sündmust.

Muutujaid (kohtunik, mängijad, mängu seis, mängu aeg jne) on sündmuse võrrandis liiga palju. Seetõttu peabki kohtunik tundma seda salajast keelt, mida räägivad mullatükid, mis putsanagade otsast murule langevad, higipiiskadest läbi imbunud mängusärk ja sahisev võrk.

Seda müstilist ja müütilist keelt, mida kõik kuulevad, aga vähesed mõistavad!

FÄNNID ARVAVAD

Tegelikkuses teavad kõik fännid, et iga pallimängukohtuniku kohustuslik abivahend peaks olema valge kepp või juhtkoer.

Tõsi, seda kõike õpitakse aastaid ja aastaid, ei saa üldse salata, et teadmine jõuab kohale alles siis, kui vile juba tükk aega nukralt konksu otsas ripub. On inimesi, kellele on see keel lihtsam kui kakskordkaks, kuid kes mitte iialgi vilet kaela ei pane, ja mõnele, kes vilet magadeski kaelast ära ei võta, jääb ta igavesti sama arusaamatuks kui haldjate sirin “Sõrmuste isanda” ilma subtiitriteta triloogias.

Jah, kohtunik peab oskama ussisõnu, kui juba oma näitel rääkida, siis sisisemine ja susisemine tuleb juba välja ning kaashäälikuühendistki võib aru saada, aga vokaalidega tuleb veel tööd teha.

2014 MÄRTS JALKA

15

1-teist mõtet

Isegi Lennart Meri mõistis jalgpalli

L

ennart Meri on ainus Eesti president, kes pole kunagi külastanud ühtki jalgpalli rahvuskoondise mängu. Seda on teinud nii Konstantin Päts, Arnold Rüütel kui ka Toomas Hendrik Ilves. Kui Meri oli president, oli tal eriti lühike maa tulla – Kadrioru lossist Kadrioru staadionile. Ta ei tulnud kunagi.

Meri polnud mitte üksnes spordileige. Ta oli spordivõõras. Maailmas oli nii palju muud ja tema jaoks sisulisemat kui sport. Mäletan kokkupuudet Lennartiga laulva okupatsiooni ajal, kui tema mehkeldas juba rahvarindes ja mina töötasin vanas ajakirjandusmajas asuvas Päevalehes. Korraga sadas Lennart sporditoimetuse uksest sisse, küsis juhatust kedagi-midagi otsides, märkas siis seinal mingi spordivõistluse plakatit, kus teiste seas meie sinimustvalge lipp, ja sellele ligi astudes seletas mulle sisenduslikult, et kui see saata USAsse kirjandusteadlane Ivar Ivaskile, oleks adressaat väga rahul. Teda ei paelunud võistlus ise, vaid sinimustvalge, mida võõrvõimud olid alles lühikest aega avalikult sallinud.

Kogu oma elu oskas Lennart Meri spordist kauge kaarega mööda käia.

Seda enam presidendina, kes taastas Eesti riiklust. Mistahes muu eluvaldkond (mida ta nagunii paremini tundis) pakkus talle ammendamatut varaaita tuua sõnatäpseid ja ootamatuid paralleele ning näiteid. Seda üllatavam oli

LENNART MERI VUTIST

Ajalugu mõistetakse mitut moodi, ikka enam kipub jalgpalliajalugu tõelist ajalugu varjutama, jalgpallivärav barrikaade olematuks neelama.

16

JALKA MÄRTS 2014

Foto: Toomas Huik/Postimees/Scanpix

Lennart Meri Jüri Arraku maalil.

tabada Lennartit “pattu” tegemas. Kogumikus “Eesti nõukogude teater” (Almanahh V. Eesti NSV Teatriühing, Tallinn 1962) kirjutab Lennart Meri artiklis “Raadiokunst” sellest, kuidas üksinda huumoriajakirjast head nalja lugedes ei hakka inimene rõkkavalt naerma.

“Aga järgmisel hommikul te jutustate anekdoodi edasi oma töökaaslastele, ja naeru on laialt. Täpselt samuti ei karanud möödunud suvel ükski kümnest tuhandest raadiokuulajast püsti, kui spordireportaaži kuulates selgus, et “Kalevil” õnnestus saata pall oma vastase väravasse.

Kuid “Komsomoli” staadionil ...”

Lennarti viidatud eelmine suvi oli aastal 1961, kui Tallinna Kalev mängis teist aastat järjest Nõukogude Liidu meistrisarjas. Jalgpall ei olnud siis Eestis veel marginaalne spordiala. Kõrgliigamängud kajasid ühiskonnas vastu ja see kajastus ka Lennarti kirjatükis.

Tõsi küll, sõna “jalgpall” Lennart oma kirjutusmasinast välja ei tippinud, selle pidi sealt välja lugema.

Samas kirjatöös suutis Lennart osavalt mööda laveerida sõna “sport” kasutamisest. Kritiseerides raadiotööd, õpetas Lennart, et lühema loetelu puhul võib tõesti alguses nimetada esimese koha omaniku, siis teise ja kolmanda: “Esimene koht Aksel Aru, 10,2 tonni; teine koht Rein Ratas, 9,8 tonni jne.”

Aga kui on vajadus esitada pikem loetelu, peaks alustama viimasest kohast: “Nii valmistame kuulaja tähelepanu paremini ette, kasvatame temas ootusepinget ning lähtume jällegi mäluaparaadi seaduspärasusest, mis ei suuda haarata kümmet nime ja tulemust korraga, vaid kipub meelde jätma viimati kuuldut, see tähendab tavalise esitusviisi puhul kõige ebaolulisemat – kolme-nelja viimast kohta.”

Loo moraal on selles, et ei saanud Lennartki läbi spordi- ja jalgpallinäideteta, aga suutis talle eripäraselt sisse visata vimkasid – sporti ja jalgpalli otse nimetamata.

Humala tähtsusest jalgpalli puhul Päris lõpuni ei saanud Lennart siiski sõna “jalgpall” mainimata jätta. Enamgi veel – 1975. aasta külastus Saksamaale viis ta ninapidi vuti manu. Münchenis märkas kirjanik Meri pidupäevast meeleolu, kõikjal sagivaid poisikesi Baieri lippudega, lauluga mööduvaid salkasid, “klarnet huultel või viiul lõua all, ja kirikukellad püüavad aeg-ajalt päeva tegelikku ja ammu unustatud mõtet meenutada”.

“Siiski on see enam kui kirikupüha, veidi vähem kui karneval, ja sellele äratundmisele komistan, nagu alati, juhuslikult,” jätkab Lennart Meri oma reisiülevaadet 1976. aasta esimeses Loomingus kirjatöös “Manniga ja

1-teist mõtet Mannita”. Ja jätkab veidi ootamatult: “Kes jõuaks, kes viitsiks Thomas Manni sümpoosioni ajal jälgida Euroopa jalgpallikarika saatust?”

Järgneb pea poole lehekülje pikkune, 121 sõnast koosnev lause, mis kirjeldab kirjaniku ekslemist Müncheni tänavatel, kus kihutab joodeldavaid lapsi täis džiip ning tänavaid palistab rahvasumm. Meri tõdeb, et oodatakse midagi, mida tema oodata ei oska. Kui mootorratturite vahel müriseb üle silla lahtine auto, millele järgnevad üha uued ja mis suunduvad vanalinna poole, ei pea Lennart enam vastu. ““Kuidas?” imestab noor ema mu küsimuse peale. “Need on ju Euroopa karikavõitjad, Müncheni “Bayern”.”

Hoobilt liituvad killud tervikuks, mõistan vanalinnas lippu lehvitavaid jalutajaid, õllesaalidest prahvakutena vallanduvaid rõkatusi, eelmisel ööl prožektori valgusel raekoja ette püstitatud poodiumi, puuseppi, keda hilised jalutajad aitasid kohale vinnata mõnda raskemat prussi. “See on ajalooline silmapilk,” lisab noorik, aastast poisijõnglast lapsevankris uhkelt püsti hoides, vanaemagi on platsis, ajalugu mõistetakse mitut moodi, ikka enam kipub jalgpalliajalugu tõelist ajalugu varjutama, jalgpallivärav barrikaade olematuks neelama. Nad tulevad Pariisist, kus inglise jalgpallituristid olid kaotusekibeduses staadioni ümbruse sodiks trampinud, politsei eriüksused lahingusse meelitanud ja Ühisturu diplomaatidele, nii katoliiklastele kui ka protestantidele, terveks tänaseks päevaks tööd ja leiba kindlustanud.”

Võibolla istutas just see juhuslik kokkupuude Münchenis Lennartisse arusaamise jalgpalli olulisusest inimeste igapäevaelus. Igatahes 1990. aastal, kui ta esines Londonis kuninglikus rahvusvaheliste suhete instituudis, kasutas ta täie teadmise ja mõnuga näitena ka jalgpalli. See oli aeg, kui Lennart rääkis Eestit suureks ning lausus lugupeetud auditooriumile muuhulgas nii: “Ja rääkige oma rahvale, rääkige oma valijaile, et humal, ilma milleta ei oleks õlut, ja õlu, milleta ei oleks inglise kõrtse, ja inglise kõrtsid, milleta arvatavasti ei oleks erakondi, jalgpalli, parlamenti ega Habeas Corpus Act’i, jõudis enne Eestisse ja alles sealt Suurbritanniasse.”

Sõna “jalgpall” sattus Lennarti kõnedesse ka presidendiametis (näiteks Poola presidendi vastuvõtul 1993 ja St.

Kahe suure lahkumine 5. jaanuaril suri kaks kuulsat jalgpallurit. Avalikkusele oli suurem 25. jaanuaril 1942 Portugali koloonias Mosambiigis sündinud Eusebio, kes kinnistas end maailma mällu 1966. aasta MM-finaalturniiril Inglismaal. Portugal sai seal kolmanda koha, Eusebio hüüdnime Must Pärl (ka Must Panter). Ühtlasi oli Eusebio MMi parim väravakütt üheksa tabamusega.

Eusebio oli pärit Mosambiigist. Tema avastamine oli puhas juhus, nagu elus sageli. 1926. aastal Viini Hakoahi koosseisus Tallinnas käinud ungarlane Bela Guttmann, kellest hiljem sai kuulus treener, oli parajasti ametis Lissaboni Benficas, kui ta juuksuris kohtus Brasiilia koondises 1950. ja 1954. aastal MMil mänginud Carlos Baueriga, kes olevat Mosambiigi turnee ajal näinud üht talenti. Eusebioga tehti leping ning Benfica kaitses 1962. aastal Euroopa karikavõitu. Aastatel 1963, 1965 ja 1968 oli Benfica koos Eusebioga Euroopa karikafinalist. Eusebio võitis klubiga 11 Portugali meistritiitlit. Ta oli Euroopa Kuldse Jalgpallisaapa esimene võitja aastal 1968 ja Euroopa parim jalgpallur 1965. aastal.

Eusebiost kujunes Portugali jalgpalli au, mõistus ja südametunnistus. Nagu Portugali president Mario Soares kord lausus: “Kuhu ma ka ei läheks, igal pool räägib rahvas Eusebiost.”

Ka Mustapha Zitouni sündis koloonias: 19. oktoobril 1928 Alžeerias, mis oli Prantsusmaa käpa all. Zitouni ei ole nii tuntud kui Eusebio, kuid tema saatus oli teatud mõttes tähelepanuväärsem. AS Monacos pallinud Zitouni oli alates 1957. aastast Prantsuse koondislane. 1958. aasta märtsis neutraliseeris Pariisis peetud maavõistlusel täielikult Hispaania tähe Alfredo di Stefano. Ees ootas MM ja väga tõenäoline leping Madridi Realiga, kes teda himustas. Avalikkusele ootamatult põgenes Zitouni 13. aprillil Tuneesia pealinna Tunisesse, kus moodustati okupeeritud Alžeeria koondis, mille oli loonud FLN (Rahvuslik Vabastusrinne). FLNi eesmärk oli Alžeeria vabadusFoto: AFP/Scanpix võitluse rahvusvaheline teadvustamine ja tunnustamine.

Koos Zitouniga oli pagenute seas veel kolm Prantsusmaa koondislast. FLN pidas 91 mängu üle maailma, võites neist 65. Meeskonna auks mängiti enne mängu hümni, mis pärast Alžeeria vabanemist (1962) sai riigihümniks. Pärast mängijakarjääri lõppu naasis Zitouni Prantsusmaale, kus ta töötas Air Algerie esindajana.

Eusebio ema oli Mosambiigi neegrinna ja isa portugali päritolu valge rauatööline Angolast. Eusebiol oli mõlema riigi kodakondsus. Huvitav, mida teinuks Eusebio siis, kui tema sünnimaa kutsunuks teda enne MMi okupeeritud Mosambiigi (vabanes alles 1975) koondisse?

Zitouni puhul me teame Mustapha Zitouni (vasakul) 1958. aastal Tunises koos sinna vastust. Au talle. põgenenud FLNi koondislastega.

Galleni julgeolekupoliitilisel foorumil 1995), aga esines seal maailmas tuntud linnulennulise kujundina.

Kõike ülaltoodut arvestades on Lennartile lihtne andestada. Looja ei andnud talle spordisoolikat, küll aga terava mõistuse. Vastu tahtmist ta staadionile ei tulnud, kuid taipas vuti tähtsust ja kasutas seda oma kõnedes.

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja 2014 MÄRTS JALKA

17

mälestus

Raio Piiroja elu Hiinas: hamburgerite otsinguil Mullu Hiinas mänginud Raio Piiroja meenutas Jalkale oma päeviku abiga kauge ja eksootilise maa jalgpalli eluolu ning juhtumisi. Peatoiduseks olid eurooplastest välismängijatele hamburgerid, sest kohalik toit oli liiga vürtsine ja harjumatu.

Indrek Schwede

R

aio Piiroja siirdus Hiina esiliigaklubisse Chengdu Blades eelmise aasta 24. jaanuaril.

Esimene kontakt hiinlastega oli meie keskkaitsjal lennukis ja pani ta kannatuse proovile.

“See oli Moskva–Kunmingi lend, mu kõrval istus hiinlane. Hiinas nina ei nuusata ning nii ta seal lurises ja tõmbas kümme tundi klimpe alla. Oma lendudel nad nohu korral pigem sülitavad põrandale.”

Kunmingi jõudes kohtus Piiroja Taavi Rähni agendiga ja üheskoos jäädi ootama üht Sloveenia ründajat.

“Agent rääkis lakkamatult ja mina sain sellest neljast tunnist jutust aru võibolla viie minuti jagu. Oma arust rääkis ta ikka inglise keelt. Kui sloveen kohale jõudis ja kuulis, et olen eestlane, haaras ta peast kahe käega kinni – igal pool pidavat eestlased ees olema. Tal oli hiljuti olnud kokkupuuteid Taaviga ja Andres Operiga.”

Raio Piiroja oma Hiina koduklubi särgis.

Esimene treeningmäng magades “Järgmisel hommikul oli esimene trenn. Sats tegi omaette ja kolm välismaalast omaette. Jooksime seal mina ja sloveen ja veel üks leegionär paar ringi ära ja hakkasime harjutusi tegema. Korraga 18

JALKA MÄRTS 2014

Foto: erakogu

kukkus see kolmas, paarikümneaastane sell, kamandama. Me olime sloveeniga kolmekümnesed ja vaatasime, et noo see noormees on eriline aktivist, et kukub endast vanemaid juhendama.

Mis selgus? Tegemist oli üldfüüsilise treeneriga Inglismaalt! Ta oli just kooli lõpetanud.”

“Pärast trenni oli lõunasöök, aga paraku ei leidnud ma midagi, mida oleks tahtnud suhu panna. Ei mäletagi, mis seal täpselt oli, aga võtta polnud suurt midagi. Läksin tuppa ning ajavahe ja reisiväsimuse tõttu uinusin kohe. Tõlgi koputus kõlas kell 15.30 – treeningmäng. Meie seletame sloveeniga, et treeningmäng pidi olema ju kolmapäeval. Tema vastu: ega te ei peagi mängima, aga igaks juhuks võtke asjad kaasa. Kohapeal seletas treener, et mäng hakkab kohe peale.

Soojenduse tegin püsti magades.

Mängisime 2000 meetri kõrgusel ja see lõi kohe klapi kinni, suu ahmis õhku. Vastastel oli platsil 11 välismaalast, kes kõik olid proovimas. Meie sloveeniga olime oma meeskonna ainsad välismaalased. Treener rääkis, et peame ainult 20 minutit mängima, aga tegelikult olime platsil pool tundi. Lõpuosa mängisin ainult tahtejõuga. Õhtul kuulsime, et vastased saatsid koju kõik mängijad peale ühe.”

mälestus “Meie hotelli ei köetud, magasime elektrimadratsil, mis läks nupuvajutusest kuumaks. Häda oli selles, et kui olid selili, siis külmetas kõht ja kui kõhuli, siis külmetas selg.”

Foto: erakogu

Baasis kogu esiliiga “Järgmisel hommikul sõitsime kurikuulsasse baasi, kus treenivad kõik esiliiga meeskonnad. Kunmingis on lihtsalt alati soe kevad, mis pakub hea koha treenimiseks. Sellepärast kõik passivadki seal.”

“Omaaegne TSIKi ühikas on selle baasi kõrval viietärnihotell! Oli kogunemine, rivistus, treener rääkis midagi ja kahekaupa marssides siirdusime sööklasse. Seal sõi üheskoos terve Hiina esiliiga! Toiduvalik oli suur, aga see ei tähendanud, et midagi süüa oli.

Meie jaoks on sealne toit ikka harjumatu. See, mida meil pakutakse, on spetsiaalselt eurooplaste jaoks tehtud.

Kasutada olid vanglafilmidest tuntud plekist kandikud, kuhu on nõud sisse pressitud. Kahvleid ja nuge polnud ning esimesed päevad pusisime pulkadega, mis võttis kõvasti aega. Hiljem selgus, et köögist sai eraldi küsides ka euroopalikke söögiriistu. Baasist eemal olid korralikud söögikohad ja need olid kõigi eurooplaste peamised kokkusaamiskohad.”

Kaklus põhjakorealastega “Treeningud olid seal julmad. Näiteks päev pärast mängu tegime kaks üldfüüsilise treeningut – ei mingit puhkust. Üks mäng oli meil Põhja-Korea U23 koondisega. See lõpetati 40. minutil, sest vennad kukkusid omavahel kaklema. Me vaatasime kõrvalt, kuidas nad vehivad. Ei teagi, miks nad kaklesid, aga omavahel lõhuti julmalt algusest peale.”

Test invaliididele “Kuigi minu meditsiiniline test pidi toimuma teisel päeval, tehti see ära hoopis minu teisel Hiina saabumisel veebruaris. Tehti vereproov, kontrolliti silmi ja südamele tehti ultraheli. Invaliid oleks ka sealt edukalt läbi saanud.

Kolmandal päeval pärast teist Hiina saabumist, 19. veebruaril, kirjutasin oma toas voodi peal lepingule alla.

Olime Chengdus, kus oli 18 kraadi sooja, aga siirdusime laagrisse Shang-

Selline näeb välja üks Hiina haigla väljastpoolt.

KODUKORRAST

haisse, kus oli +2 ja lumi maas! Hiina meistriliiga teiselt satsilt saime 0 : 5 ja siis Hiina meistriliiga neljandalt satsilt samuti 0 : 5.”

“Kaks füssatrenni oli päevas ja kehtestati hotellist lahkumise keeld. Koridoris valvasid teine ja kolmas treener. Hotellis midagi süüa polnud ja tõlk siis helistas ja lasi McDonald’sist kolm korda päevas tuua. Kolmas mäng jäi ära – treener vist pabistas, et saame jälle viieka ja tema kaotab töökoha.”

Praktikas nägid uued reeglid välja nii, et kell 23.00 lülitati elekter välja, et me ei saaks vaadata telerit ega kasutada internetti. Hakati kontrollima, et me 23.20 oleksime voodis. Et me näeksime öösel tualetis käia, anti meile esimesel Pärast restorani McDonald’sisse!

“26. veebruaril viis agent meid sööma õhtul küünlad.

Hiina pilvelõhkujasse. Arve oli 400 eurot. Lasime agendil end viisakusest

2014 MÄRTS JALKA

19

mälestus hotelli sõidutada ja panime siis padavai McDonald’sisse. Kui meie ta Euroopa restosse viisime, tahtis tema ilmselt mäkki minna (naerab – toim.).

Eestis on Hiina toit eurooplaste jaoks mugandatud. Meil põles suu kohalikku toitu süües. Liha polnud ka puhas, vaid kontidega ära hakitud – paras hambaarsti rõõm!”

Teadmatus “Laagrile oli iseloomulik, et hommikusöögi ajal ei öeldud sõnagi, mis järgmisena juhtuma hakkab. Passid toas täielikus teadmatuses. Siis tormas tõlk sisse: viie minuti pärast trenniminek!”

“Treener kutsus mu ühel õhtul oma tuppa ja pani mulle tõlgi vahendusel südamele, et õpetaksin poistele liinikaitset. Et mina vastutan kaitse eest.

TREENERI VANAEMAST NÕRGEM

Kui aga hakkasin treenerit treeningul korrigeerima, sai ta väga pahaseks.”

Sama päeva õhtul, päev pärast mängu, hakkas prantslasest treener meid tapma füüsilise treeninguga. Tegin nii vähe, kui sain, ja ütlesin iga väiksema raskuse peale, et see ongi mu maksimum. Prantslane vastu: mu vanaema on tugevam kui sina! Nõustusin temaga.

Seguautol on eesõigus “6. märtsil läksin viisat tegema ja olin esimest korda kohalikus liikluses.

Eeskirjad puuduvad, igaüks sõidab, kuhu heaks arvab, kes rohkem signaali annab, on võitja. Seguautoga võid igalt poolt läbi sõita! Seal nimelt ehitatakse ropult.”

“Järgmisel päeval sain elektriravi ja massaaži, mida tehti soojakreemiga. See on sama, kui massaaž Capsicamiga – ihu põles terve õhtu.”

Öö diivanil “9. märtsil läksime pärast mängu välja sööma. Kuna ma ise ei joo, oli minu ülesanne purjus meeskonnakaaslased hotelli viia. Poisid said tuppa magama. Mina aga ei leidnud üles oma toa kaarti, mis avaks toaukse. Proovisin üles ajada meeskonnakaaslasi, aga need ei kuulnud midagi. Meenus, et päeval nägin redelit ja minu teise korruse tuppa peaks sellega saama küll. Redelit ma ei leidnud. Pealegi ei teadnud ma, milline on minu aken. Treener elas kõrvaltoas ja tema akna taha ka sattuda ei tahtnud. Istusin taksosse ja helistasin tõlgile, et see juhendaks meid kuhugi hotelli. Tõlgi telefon oli välja lülitatud.

Läksin siis magasin spordikeskuses all diivanil. Ka see polnud hea variant, sest poleks eriti hea algus, kui uus mees avastatakse fuajee diivanilt. Hommikul saabusid hiinlased – nemad olid veel kauem pidu pannud – ja ma suutsin neile selgeks teha, milles asi. Koristajalt toodi võti 20 minutiga.”

Õigus eksida sööduga “Kaks päeva enne hooaja algust olid trennid väga närvilised, sest hiinlased ei julgenud eksida. Ka valesöödu pärast on mehi koju saadetud. Ühelt treeningult saadeti minu kõrvalt minema teine keskkaitsja ja äärekaitsja, kes alustasidki hooaega pingilt. Mina aga mängisin vendadega, keda varem polnud näinudki. Meie, välismaalased, tohtisime muuseas sööduga eksida.”

Disney multikaid vaatamas Foto: erakogu

Raio Piiroja koos pandaga.

20

JALKA MÄRTS 2014

“Kõik käis meie klubi kolmel välismaalasel tõlgi kaudu. Vabal päeval tahtsin kinno minna. Tõlk seletas, et

mälestus mine kino kassasse ja anna telefon mulle: ma siis hoolitsen, et satud filmile, mis inglise keeles.

Nii tegimegi. Läksin siis pärast õhtusööki kinno, ostsin tõlgi abiga pileti ja vaatan, et midagi on nagu mäda – tulevad emad lastega. No muidugi – algamas olid Walt Disney multikad!”

Foto: Lembit Peegel

Ebausklik kollkipper “3. mail läksime mängima Taavi klubiga. Treeningu lõpus väntas jalgrattal keegi kohale, hiinlane pakiraami peal. See oli vastaste ebausklik väravavaht, kel oli komme päev enne mängu väravapostid ja -latid puhtaks pesta!”

Treeneri üheotsapilet “Olime paar mängu peksa saanud ja hommikuses trennis teatati, et treeneril on ema haigeks jäänud.

Taavi (Rähn) oli targem ja ütles, et see tähendab ilmselt üheotsapiletit – sellise põhjendusega treeningult puuduvad treenerid enam tagasi ei tule. Nii oligi – treener vallandati.”

Kaotused omaväravatega Raio Piiroja vaatab huumoriga tagasi Hiinas veedetud aastale.

Foto: erakogu

“Neljast mängust kolm saime tappa viimase minuti omaväravast. Ma ei taha sellest midagi arvata.”

Värav nurgalöögist

Maavärin “20. aprilli hommikul ärkasin selle peale, et tuba rapub. Läbi une arvasin alguses, et keegi tahab mind üles raputada. Siis taipasin, milles asi. Ühest dokfilmist oli meelde jäänud, et maavärina korral on mõistlik uksepiida alla varjuda, sest seal ei kuku lagi pähe. Lõpuks jooksin õue, kus terve meeskond ootas porgandpaljana ees. Nad said minu kallal lõugu lõksutada, et kui maavärin hakkas läbi saama, jõudsin ka mina lõpuks välja.”

treener ja korjas arvutite toitejuhtmed ära.”

Sissevaade Hiina haiglasse.

Uue treeneri reeglid “Uus treener oli prantslane, kes tegi veel hullemad sõjaväereeglid kui hiinlased kamba peale kokku. Trenni lõpus sõnastas ta ka oma tingimused ja uued reeglid, aga see, mis tõlgi kaudu lõpuks meieni jõudis, oli täiesti arusaamatu jutt.”

“Praktikas nägid uued reeglid välja nii, et kell 23.00 lülitati elekter välja, et me ei saaks vaadata telerit ega kasutada internetti. Hakati kontrollima, et me 23.20 oleksime voodis. Et me näeksime öösel tualetis käia, anti meile esimesel õhtul küünlad. Edaspidi jäeti elekter alles, aga teler ja internet kadus õhtul ära. Iga õhtu korjati nutitelefonid ja iPadid ära. Selle tegime siiski ruttu selgeks, et eurooplaste asju ei käpitaks.

Meile jäid meie tehnikavidinad alles.

Välismängudele sõites jälgiti, et me ei kasutaks tehnikat. Bussis, lennukis ja

lennujaamas oli telefoni näppimise eest trahv 300 eurot.”

“Kord sattusime hotelli, mille igas toas oli lauaarvuti. Pidasime juba poistega peenikest naeru, sest neid ju ära võtta ei saanud. Aga õhtul tuli teine

SAMMU MARSS!

“Üks mäng toimus väljakul, mille kate oli kõva nagu Tallinna lastestaadionil. Õigemini – lastestaadioni kate on parem.

Mängueelsel treeningul sai üks meie mängija oma jala kipsi.

Teine kips pandi mängijale, kes sai vigastada mängu viiendal minutil. Selles mängus lõin värava otse nurgalöögist ja me võitsime esimest korda.”

Neli päeva saia ja limonaadi “Üks mäng toimus Põhja-Korea piiri ääres. Läksime sinna kaks päeva enne mängu ja olime seal ka päev pärast mängu. Seal polnud midagi süüa. Tõlk käis kaks tundi linna peal hamburgereid otsimas, aga mida pole, seda pole. Toitusin seal neli päeva saiast ja limonaadist.

Leidsin ka ühe söödava jogurti, aga kui selle külmikust välja võtsin, oli see kivikõva ja jäätunud.”

Omaaegne TSIKi ühiTreeneri vanaema Raiost kas on selle baasi kõrval tugevam viietärnihotell! Oli kogu- “20. mail tutvustati meile klubi uusi nemine, rivistus, treener omanikke. Neil oli kaasas suur punane kotitäis sularaha. See oli esimene rääkis midagi ja kahepreemia mängu eest, kus ma värava olin kaupa marssides siirdulöönud.”

“Sama päeva õhtul, päev pärast sime sööklasse. Seal sõi mängu, hakkas prantslasest treener üheskoos terve Hiina esimeid tapma füüsilise treeninguga. liiga! Toiduvalik oli suur, Tegin nii vähe, kui sain, ja ütlesin iga aga see ei tähendanud, väiksema raskuse peale, et see ongi mu maksimum. Prantslane vastu: mu et midagi süüa oli. vanaema on tugevam kui sina! Nõustusin temaga.”

2014 MÄRTS JALKA

21

persoon

Foto: Lembit Peegel

22

JALKA MÄRTS 2014

Martin Reimi saadab edu ka ülikonnas ja platsi kõrval.

persoon

Martin Reim:

omal poolel palli veeretamisest pole tolku Ohoo! Tubli tulemus ja kvaliteetne mäng. Säärase sõnapaariga kõlbab U21 koondise etteastet Kubok Sodružestval iseloomustada küll. Peatreener Martin Reim räägib, kuidas ja miks selline meeldiv üllatus aset leidis.

Siim Kera

J

aanuari lõpus tekitas jalgpallisõprade seas elevust Kubok Sodružestva, kus Eesti U21 koondis pakkus poolehoidjatele ilusat mängu ning suutis välja jõuda poolfinaali.

Lõpuks platseeruti otse esikolmiku järele, kuid vaevalt mõtlesid noortekoondise peatreener Martin Reim ning tema hoolealused sama, mida Kaido Kaaberma, kui ta Barcelona olümpiamängudelt sama positsiooniga naasis.

Reim, kes tundub poiste saavutuste üle mõnuga uhke olevat, lausub, et tegelikult ei seatud enne turniiri sihti tohutult edukas olla, kuna peale 1993. sünniaastaga mängumeeste oli kaasas piisavalt palju 1994. ja 1995. aastal sündinud pallureid, keda taheti uuel ja kõrgemal tasemel proovile panna.

Endine keskväljamees enda peale kogu hea tulemuse aupaistet võtta ei taha, vaid kiidab klubisid, kes on teinud head tööd. Selle tulemusena suutis koondis palli isuga hoida ning initsiatiivi haarata.

“Selline pallivaldamine, et kaks keskkaitsjat ning väravavaht söödavad, on ikka jube kihvt,” ironiseerib kunagine A-koondise raudvara ja jätkab tõsisemalt. “Meie mõte oli ikkagi vastaste värava alla saada. Muidugi pole see meil veel ideaalne, aga on suhteliselt korralik ning me suudame ohtu tekitada.”

Kõik kaasas käinud 20 meest aga ühtlasel tasemel polnud ning kui Reim oleks tahtnud tulemuse peale mängida, siis tõenäoliselt oleks ta mõnes mängus teise koosseisu valinud.

“Nad olid küll tublid, aga kõik ei olnud veel valmis kõrgel tasemel mängima,” puistab peatreener tõde. “Ei saa üle ega ümber sellest, et kui tahta tugevamate vastastega hakkama saada, siis peavad mehed mängima vähemalt Premium liigas.

Oli mõningaid noori, kel oli Venemaa või Ukraina vastu raske, sest on mänginud ainult esiliigat. Nad said enam-vähem hakkama ja kindlasti on tulevikus rohkem valmis, aga esiliiga ei vasta rahvusvahelisele tasemele.”

U21 koondisel on pikk tee veel ees. Moskvas näidati, et suudetakse rünnata ning pallid väravavahi selja taha saata, kuid loodud momente tuleb veel rohkem ära realiseerida.

Eriti just tugevamate meeskondade vastu. Nii oli kolmanda koha mäng Valgevenega vägagi võrdne ning võimalusi jagus meilegi, kuid tablool sillerdas Eesti nime taga 90. minuti möödudes ikkagi suur ümmargune 0.

Sellest hoolimata, et koondis rändab kohati konarlikul rajal, süstis saavutatud tulemus Reimi sõnul noormängijatesse kõvasti enesekindlust.

“Nad olid kõik väga positiivsed,” seletab Reim, kes ise neljandat kohta üle tähtsustada ei soovi. “Nad said aru, et suudavad mängida nii üksi kui meeskonnaga. Eesti jalgpall polegi nii õnnetu, kui vahel arvatud on.”

Kuigi turniir toimus ettevalmistushooajal, ei olnud mehed mänguliselt üldsegi kehvas seisus ning suutsid palliga ilusti mängida. Selle eest kiidab Reim äsja valminud sisehalli.

“Klubid saavad teha korralikku ning kvaliteetset treeningtööd,” arutleb ta. “Väljas rohkem uisutatakse, ega see jalgpalli mängides kasu ei too. Sisehalliga on efektiivsust juurde tulnud. Me ei kaota 3–4 kuud kohapeal tammumiseks, vaid saame edasi areneda.”

MARTIN REIM SISEHALLIST

Sisehalliga on efektiivsust juurde tulnud. Me ei kaota 3–4 kuud kohapeal tammumiseks, vaid saame edasi areneda.

A-koondise potentsiaali ta noormeestes veel ei otsinud.

Pigem vaatas selle pilguga, kes 1994.–1995. aastal sündinutest võiksid järgmisel aastal samas vanusegrupis ilma teha.

Kes eriti teravalt silma jäi, see võib U21 särgi taas selga tõmmata juba selle aastanumbri sees, sest ees on ootamas neli EM-valikmängu, kus rinda tuleb pista Venemaa (seni 16 punkti), Taani (17), Bulgaaria (8) ja Sloveeniaga (8). 8 punkti on Eestilgi, kuigi võrreldes konkurentidega üks või kaks (Bulgaaria) mängu vähem peetud. Täiesti viisakas seis.

Reim usub, et kõik matšid tulevad tasavägised, kuid alati minnakse võitma ning hea õnnestumise korral on see täiesti võimalik. Tõusuteel olevat kvaliteeti jutustab seegi, et Eesti U21 koondisega arvestatakse peatreeneri sõnul kui võrdväärse konkurendiga.

2014 MÄRTS JALKA

23

UUS! Pikisilmi oodatu on käes:

Berliin al. 6990â‚Ź

Lennuperiood: 16. juuni - 30. august 2014.

www.estonian-air.ee

mängija luubi all

Zakaria Beglarišvili Tehniline grusiin Zakaria Beglarišvili pakub Premium liiga kaitsemängijatele hulganisti peavalu. Tallinna FC Flora juhendaja Norbert Hurt ning sama klubi abitreener Jürgen Henn aitavad lahata mehe plusse ja miinuseid.

Jürgen Henn: “Pallita mängus on teda vaja natukene abistada. Ta peab leidma motivatsiooni, et ta tahaks võistkonda ka ilma pallita aidata. Siiski on ta hea pallur, keda mängijana väga hindame.”

Foto: Lembit Peegel

Väljakunägemine

Õhuvõitlus

Norbert Hurt: Väga hea, näeb väga hästi väljakut, üks tugevamaid külgi.

Jürgen Henn: Hea. Oskab kaitsjate vahelt huvitavat söötu leida, näeb mängijate pakkumisi hästi.

Norbert Hurt: Pole tema tugevaim külg, on ikkagi väga pisike.

Jürgen Henn: Tõenäoliselt tema kõige nõrgem külg. Õhuvõitlustesse ei taha minna ja seal hoiab end tagasi.

Jõud

Vastupidavus

Norbert Hurt: On läinud tubliks, oma kehakaalu kohta on tal piisavalt jõudu.

Muidu väike poiss ja jõud pole tema trump.

Jürgen Henn: On kõvasti arenenud võrreldes sellega, kui ta esimest korda Eestisse tuli. Praegu on teda pallilt raskem ära lükata, suudab vastu saada. On kehaliselt arenenud.

Norbert Hurt: Töövõime on tal heal tasemel, pole meeskonnas esirinnas, aga ikkagi hea.

Jürgen Henn: Kui võtta teste, siis ta on selline meeskonna keskmine. Palliga tahab tööd teha, ilma pallita on seda raskem välja pigistada.

Liikuvus Norbert Hurt: Kui pall on meeskonna käes, otsib ta pidevalt momente, kus palli küsida, ja leiab hästi auke.

Jürgen Henn: Liikuvus on hea, suudab leida auke kaitseliini vahel. Nii-öelda tööraadius ei ole väga suur, et ta väljaku igas punktis liiguks, aga ta oskab õigel hetkel õigesse kohta liikuda.

Sisu Norbert Hurt: Karakterit on temas kõvasti.

Mängija, kes on valmis tööd tegema ja on treeningutel hea suhtumisega. Väga hea natuur meeskonnas.

Jürgen Henn: Ütleme nii, et see on kahtepidi.

Kui on hea päev, siis võib olla päris tugev võitleja, kui asjad ei lähe nii, nagu ta tahab, siis võib ka kergesti loobuda.

Tehnika Norbert Hurt: Üks tugevamaid külgi, väga hea tehnikaga, triblab hästi ja tal on hea võime suunda muuta.

Jürgen Henn: Väga hea, see on tema kõige tugevam külg, ma leian. Ootamatud lahendused ja suudab väga kitsal alal mängijate vahelt välja tulla ja sööte leida.

Kiirus Norbert Hurt: Maksimaalkiirus ei ole väga hea, kuid on piisav. Samas on liigutuse kiirus väga hea.

Jürgen Henn: Tippkiirus ei ole hea, aga liigutus on kiire, jalgpalliväljakul petab ära. Kui puhtalt tippkiirust võtta, siis Flora pallurite hulgas on ta pigem tagapool.

Löök & sööt Norbert Hurt: Heal tasemel on mõlemad, oskab täpselt söötu anda.

Jürgen Henn: Vasaku jalaga on täpne löök olemas. Suudab karistuslööke anda. Sööduga samamoodi, see on jalas olemas. Paremaga võibolla pikemat söötu ei anna, aga muud suudab küll. Vasak domineerib ning parem vajaks järeleaitamist, aga saab hakkama.

cv

Sündinud: 30.04.1990 Klubi: Tallinna FC Flora Eelmised klubid: FC Olimpi Rustavi, Amsterdami

Ajax (noorteakadeemia), FC Lokomotiv Tbilisi

2014 MÄRTS JALKA

25

premium liiga

Levadia poolehoidja: fännid võiksid toetada, mitte lolli mängida Uus vutihooaeg kiikab vaikselt läbi ukseaugu publiku poole. Ees on ootamas tuline aasta. Kohe saab teada, mis ootused on klubile seadnud need kõige vihasemad vutifännid. Neile tasakaaluks jagab oma arvamust üks rahulikum jalgpallihuviline.

Siim Kera

Sergei Drobjatski: hea, kui konkurentidel läheb majanduslikult hästi

Foto: erakogu

pöörata publiku heaolule, rohkem söögi- ja joogikohti ning mingi entertainment (meelelahutus – toim.) peaks ka olema. Peale klubi peaks sellega ka Premium liiga tegelema.

Fännid teavad niikuinii, kus ja mis kell mäng toimub, aga teised ei tea, sest ühtegi plakatit ega reklaami pole. Kui klubidel pole selle jaoks raha, siis peaks neid kasvõi jalgpalliliit aitama. Lihtne rääkida, raske teha. Tammekast on kahju. Üks heade traditsioonidega Tartu klubi kadunud. Muidugi on Tartus ka Santos, aga kui iga viie aasta tagant tuleb uus klubi ja eelmised kaovad ära, siis ei saagi tekkida oma lemmikklubisid. Spordis maksab statistika ja ajalugu, kui lihtsalt 11 meest mängivad, siis see pole huvitav. Tuleb loota, et teiste klubidega midagi ei juhtu.

Oled Levadia fänn aastast 1999.

Mida Levadialt uuel hooajal ootad?

Ikkagi kuldmedalit ja head esinemist karikavõistlustel. Loodame, et meie hea seeria Flora vastu jätkub.

Kuigi mänguilu peaks ka olema, siis rohkem on kaalul punktid. Üldiselt loodan, et jätkame samas vaimus.

Juhtkond on ka natukene vahetunud, vaatame, kuidas turundus edasi liigub. Oleks tore, kui klubi ja jalgpalli vastu oleks meedias rohkem huvi ja staadionile tuleks rohkem rahvast.

On, keda vaadata: tulevikulootused, eks- ja praegused koondislased.

Levadiat teatakse alati venekeelsete fännide tõttu, aga mina arvan, see on Sergei Drobjatski igatseb Levadiale veel kord meistrikarikat. täiesti Eesti klubi ja ei tasu niimoodi karta. Euroopas on uus UEFA süsteem tulekul ja loodetaMillist tulemust peaksid katastroofiks? vasti saame head vastased ning paar ringi vähemalt võiks Eurokohast ilma jäämist. Profiklubidele, kes midagigi oma mängida. Klubile kulub majanduslik toetus ära, fännidele mängijatele maksavad ja kellel on struktuur ning tingimujagub rõõmu ning kohalikud spordihuvilised saavad positiivsed, on eurokoht väga tähtis just rahalises mõttes. Levadiaset emotsiooni. taoline klubi peab alati esikolmikus olema, rääkimata sellest, et esikohal.

Millised on ootused seoses Premium liigaga üldisemalt?

Tahaksin, et publikuhuvi ja majanduslikud asjad oleks On sul mõni sõnum vastasfännidele? paigas. Alles nägime, mis Tammekaga juhtus. Klubidel on Tulge omasid toetama. Mina fännina arvan, et omade raske. Inimesi, kes kohalikku jalgpalli toetaks, pole palju. toetamine on tähtsam kui vastaste mõnitamine. Kõik sõltub Mul on alati hea meel, kui teistel klubidel läheb majanmuidugi olukorrast, aga tuleb keskenduda sellele, mitte minduslikult hästi, sest häid vastaseid on vaja. Tase peab olema gi muu jama tegemisele. Püro ja muu selline tuleb kindlasti hea, siis on poistel võimalus areneda. Üks tugev võistteha, kui see on klubiga kooskõlastatud. Igasugune fännitekond ja teised peksupoisid ei oleks mõnus variant. Mind gevus peab olema klubile kasulik. Kui klubi maksab trahve paneb imestama huvipuudus näiteks Narvas või Sillamäel. ja maine langeb, sest keegi käitub joobes peaga nagu ahv, siis Linnad, kus muid tegevusi nagunii väga palju pole ning see ei ole toetus ega õige suhtumine. Eestis pole veel välja rahvas ei käi isegi kord nädalas staadionil. Ei saa aru, kuikujunenud ultrafänne jne. Seni kui meil on kohal kuni 15 das kohalikud omasid ei toeta. Rohkem tähelepanu tuleb fänni, üritame toetada, mitte lolli mängida.

26

JALKA MÄRTS 2014

premium liiga Myrgel: meistritiitel pole enesestmõistetav

võtsid hulga punkte proffidelt ära, nüüd on see vahe jälle suuremaks läinud. Tugevamad on muutunud tugevamaks ning nõrgemad nõrgemaks. Loodan, et tuleb tore hooaeg ja inimesed leiavad tee staadionile. Fännina on tore, kui käid staadionil ja on vastasfännid ka, toimub sportlik ülelaulmine. Tänu tele- ja internetiülekannetele jõuab inimeste teadvusesse võibolla, et on olemas selline asi nagu Eesti jalgpall.

Mida ootad Nõmme Kalju fännikoordinaatorina uuelt hooajalt?

Võite ikka, kõvasti võite (naerab – toim.). Kõik on võimalik, konkurendid on kõvad, Levadia on veel tugevamaks ennast teinud. Kindlasti on raske, aga ilma lahinguta alla ei anta. Uuel hooajal saab näha oma kasvandikke klubis kanda kinnitamas, eks selgub, kas see meesMillist tulemust peaksid katastroofiks? kond hakkab tööle algaval hooajal või hiljem.

Foto: Gertrud Alatare Medalist ilma jäämine oleks katastroof, aga Siseturniiril väga lootusetu seis ei ole olnud.

Myrgel ootab ka vastasfänne tribüünile. loodetavasti seda ei juhtu. Ma arvan, et tiitel ei Eks tiitel võidetakse või kaotatakse meeskonda ole kuidagi iseenesestmõistetav, ja kes nii arvavad, on naiivsed. komplekteerides. Kõik oleneb, mis meeskond kokku pannakse Jalgpall on imeline ja pall on ümmargune. Usun, et konkurents ja kuidas mehed kokku sobivad. Ükski klubi pole loorberitele esinelikus on väga tugev ja mütsiga ei lähe keegi lööma. Tuleb puhkama jäänud. Euroopas on raske eelmist aastat üle trumväga põnev hooaeg. Levadia näitas eelmine aasta oma viimaste bata. Saaks teisest voorust edasi, oleks väga hea. Paljud eelmisel aastal euromängudes säranutest on alles: Kimbaloula, Quintieri. minutitega, et kõike võib juhtuda. Mullu suvel oli nii, et panustasime euromängudele ja kannatas kodune liiga.

Potentsiaali on.

Millised on ootused seoses Premium liigaga üldisemalt?

Kurb on see, mis Tammekaga juhtus. Roosade Pantrite üks lemmikumaid väljasõite kadus nüüd ära, Tartus meile meeldis käia. Tundub, et on oodata alumiste meeskondade taseme langust, mis on kurb. Eelmisel aastal oli tase võrdsem, amatöörid

Valner Valme: asi algab tribüünidest Oled portaali kultuur.err.ee juhataja, Raadio 2 saatejuht ning muusikakriitik. Kui suureks vutifänniks sa end pead?

Olen käinud trennis (naerab – toim.), olen mänginud erinevatel eluetappidel, aga alati oma lõbuks, mitte kunagi isegi mitte VII liigas.

Viimased suved olen mänginud poegade ja nende sõpradega pargis, see võtab ka võhmale, sest vorm pole enam endine (naerab – toim.).

Foto: erakogu

On sul mõni sõnum vastasfännidele?

Loodan, et nii meid (Roosasid Pantreid – toim.) kui neid (teiste klubide fänne – toim.) tuleb üha rohkem. Kasvame koos ja ajame Eesti asja edasi. Mida värvikamad ja lärmakamad oleme, seda parem on. mäe kerkimine on siiski rõõmustav sündmus, tundub sümpaatne klubi, ja Flora neljandaks jätmine oli paras ninanips. Kui tuli uudis, et Tarmo Rüütli asub Kalevi peatreeneriks, siis kerkis ootus, et nemad võivad midagi ära teha, aga vaadates nende koosseisu ja vahendeid, siis pole reaalset tulemust sealt veel oodata.

Kas on midagi, mida klubid peaksid teistmoodi tegema?

Ega seda raha ju kuskilt juurde ei tule. Publikut käib vähe, ise siin ka nagu süüdi natuke.

Valner Valme hoiab pöialt sünnilinna Paide Ma ei kujuta ette, kas saab kuidagi paremini meeskonnale.

Kellele pöialt hoiad ja miks? turundada, et käiks rahvast rohkem. Asi algab Pöialt hoian ma Paidele, sest see on mu sünnilinn. Aastaid tribüünidest ja ega neidki pole igal pool korralikke. Ei taha olin ka Viljandi Tuleviku poolt. Nooremana jõudsin rohkem samas klubidele midagi ette heita, pingutatakse ja hoitakse mängudele, praegu pisut harvem. Jube palju asju on, kuhu jalgpallil elu sees. Ei tea, kus see viga on. Eks see nõukogude aeg lõikas tüki vahelt ära, enne sõda läksid ju asjad ülesmäge. tahaks minna, aga ei jõua (naerab – toim.). Mänge vaatan televiisorist, viimasel ajal on kvaliteetsed ülekanded. Tegelikult ei satu isegi telekast alati peale, aga jälgin igapäevaselt soccer- On midagi, mida Premium liiga peaks teistmoodi tegema?

Alati tuleb rohkem promoda, seda tuleb pidevalt teha. Üks net.ee-d ja olen asjadega vähemalt pealiskaudselt kursis. asi on see, et publikuhuvi sõltub tasemest ja tase sõltub mängijatest. Kui kuskil liigas pakutakse 50 000 eurot keskpärasele Millised ootused uue hooaja puhul on? mängijale, siis mina jalgpallurina läheks kindlasti sinna, see Loodan, et keegi purustab selle nelikvõimu – mis varasematel palk on võibolla mitukümmend korda suurem kui Eestis. aastatel oli ka viisik –, kus alati on ette teada, mis ülemise ja Teine asi on see, mida on väikestes riikides nagu Taani või alumise osa meeskondade omavahelistes mängudes juhtub.

Holland tehtud, et riik teeb omalt poolt suured süstid, pumTahaks, et see muutuks kuidagi ennustamatumaks. Paide suutis batakse raha sisse – ning kõik need maad on vahelduva eduga varem korduvalt üllatada. Õnneks või kahjuks Trans viimati tõusnud Euroopa ja maailma tippu. Riiklikult tuleks toetada, langes ja natuke see tasakaal muutus. Esinelik tundub rangelt aga kust see raha tuleb, seda nõu ma ei oska anda. paigas olevat, lihtsalt klubid omavahel vahetavad kohti. Silla2014 MÄRTS JALKA

27

tartu väljakud

FC Santose turniirid toovad välja Tartu vuti kitsaskohad Kevad. Vesi vuliseb, linnud laulavad, päike paistab. Kõik super! Aga mitte Tartus, kus FC Santose korraldatud turniir viib staadionipuuduse tõttu kogu ülikoolilinna jalgpallielu rütmist välja. Kuhu küll uued väljakud jäävad?

Siim Kera

T

artu vutiväljakute vähene arv ei tule kellelegi üllatuseks. Kui enamiku aastast saavad klubid kuidagi ääri-veeri hakkama, siis eriti karm on olukord kevadel ning sügisel, mil FC Santos korraldab nii Hillar Otto Memoriali kui Santos Cupi. Selle tagajärjel on Tartu kaks põhiplatsi (Tamme staadioni kunstmuruväljak ja Annelinna kunstmurustaadion) aasta jooksul koguni seitsmel nädalavahetusel turniiri meelevallas ehk täiesti kinni.

Normaalne olukord oleks, kui need võistlused kuuluksid Tartu vuti aasta tipphetkede hulka. Selle asemel peavad nii Santos kui teised klubid närveerima ning küüsi närima, et kõik noored ning täiskasvanud saaksid ikka oma trennid ning mängud peetud.

Eesti Jalgpalli Liidu võistluste osakonna juhi Kadri Jägeli sõnul on probleem olnud tuline viimased 2–3 aastat.

Situatsiooni teeb eriti keeruliseks see, et oktoobrist aprillini ei kannata murul palli veeretada. Olukord on osapoolte sõnul kõige hullem just kevadel. Sügisel leitakse heal juhul mõni muruväljak, kus on võimalik trenni teha, näiteks on FC Santos pakkunud soovijatele võimalust viia harjutuskord Forseliuse looduslikule platsile.

Kõige rohkem saavad kannatada noortetiimid. Tihti on viimasel hetkel pöördutud EJLi poole murega, et mäng on tulemas, aga kuskil pole mängida.

Varasematel aastatel lükati mängud

28

JALKA MÄRTS 2014

tavaliselt edasi, aga see tekitas uusi probleeme. Järgnevad nädalavahetused on nagunii kohtumisi täis, aga nädala sees peavad lapsed koolis käima ning pahatihti pole vastastel võimalik tööpäevadel kaugelt Tartusse kohale vurada. Isegi kui leida mängu jaoks uus vaba aeg, siis selle toimumisega jäävad ära järjekordsed trennid jne. Paras surnud ring. Pole võõras situatsioon, kus klubi peab poolteist kuud tegelema sellega, kuidas ühele heitlusele teist aega leida.

LINN EI HOOLI VUTIST

Me kindlasti ei ole rahul sellega, kuidas jalgpalliga Tartus käitutakse.

Vanast harjumusest on jäänud eelistatud spordialad, mis elavad mugavat elu. Vutt on viimase 3–5 aastaga küll esile trüginud, aga linn pole seni reageerinud.

Jägel loodab, et see aasta suudetakse probleemist üle olla ja meistrivõistluste mänge jääb ära vähem kui varasematel aastatel.

Isegi Tartu esindusstaadion ei suutnud mullu sügisel võõrustada Premium liiga mängu.

“Seekord puudutasime Santosega teemat väga vara,” poetab Jägel. “Nad saatsid aegsasti oma turniiride ajad ja nüüd saime neid juba kalendrite tegemisel arvestada. Varem saatsime kõigepealt kalendrid laiali ja siis klubid avastasid, et nende mäng on sattunud Santose turniiriga samale ajale.”

Muidugi pole reaalne, et kõik meistrivõistlusi mängivad Tartu võistkonnad, keda möödunud aastal oli 60, saadetakse aprilli kolmel nädalavahetusel järjest Eestimaad avastama. Mõned peavad kodulinna ka jääma. Seepärast loodab jalgpalliliit, et Santosega koostöös on turniiri vahele võimalus planeerida ka mõned meistrivõistluste kohtumised.

Sihtasutuse Tartu Sport juhatuse liige Eve Lill leiab, et nemad ei saa turniiriprobleemi lahendusele kaasa aidata.

“Mis lahendusi saame meie otsida?” küsib ta ning tunnistab, et asi on keeruline. “Tartu Sport ei saa üle oma varju hüpata. Kuhu mänge tõsta? Ei ole kuhugi tõsta. Tuleb hakkama saada nende kunstmuruväljakutega, mis olemas on.”

tartu väljakud

Foto: Lembit Peegel

Samas mainib ta, et eelmisel sügisel võttis Tartu Sport üsna kindla seisukoha, et ühtegi meistrivõistluste mängu, mis oli kalendrisse paigutatud, nad ära jätta ei taha. Kui Santos sai ise klubiga kokkuleppele, siis tuli ette ka kohtumiste edasi lükkamist, aga sihtasutus ise soovis mängude toimumist.

Naabrid väljakutele ei roni Santose noortetöö koordinaatori Hendrik Tootsi hääletoonist võib arvata, et ta tunneb klubidele kaasa. Turniir ei ole nende tahtlik soov teiste klubide treeningplaane või elu segada.

“Tartus on kaks väljakut, kus vähegi kannatab mängida, ja kahjuks peame mõlemad ära hõivama,” räägib ta paratamatusest. “Muidugi häirib see ka meie treeningtööd, aga me üritame arendada kogu Tartu jalgpallikultuuri.

Muidugi oleks ideaalne nii turniiri teha, et kedagi ei sega.”

Kõige valusam ning mõtlemapanevam tõde on aga see, mida ta järgmisena mainib.

“On juhtunud, et Rootsi, Soome ning teised heaoluühiskondadest pärit võistkonnad teist korda meie turniiridele enam tulla ei taha. Kiidavad küll

korraldust, aga kui korra Annelinna kunstmuruväljakul ära käivad, siis ütlevad, et uuesti tuleme hea meelega, kui te renoveerite staadioneid või ehitate uue, aga siia me end lõhkuma ei tule. Tahaks külaliste ees pea püsti ringi käia, aga peame hoopis silmad maas hoidma.”

Jägel Santosele etteheiteid ei tee.

Ei saa mitte kuidagi taunida seda, kui üks võistkond on aktiivne ja korraldab võistlusi. Probleemi tuum peitub ikkagi selles, et Tartu on Eesti suuruselt teine linn, kuid seal pole ühtegi kunstmuruväljakut, kus võiks pidada kõrgema kui III liiga mänge. Tegelikult puudutab probleem ka muruväljakut, nagu tõestas eelmise hooaja lõpp, kui Tammeka pidi viimased kodumängud pidama nii Tallinnas kui Valgas. Absurdne. Eve Lill kardab, et ega uus hooaeg kergem ei tule. Kõik oleneb ilmast ning kui suvel hakkab nagu oavarrest vihma kallama, siis võib jälle murekoht tekkida.

Pole ju alternatiivi, kus vajaduse korral Premium liiga mängu korraldada, sest Tammelinna kunstmuruväljak ei ole õigete mõõtmetega. Igatahes loodab ta, et EJL pöörab silmad rohkem Tartu poole.

Eesti meistrivõistlustel osalenud Tartu tiimide arv Kokku osales 2013. aastal Eesti meistrivõistlustel 60 Tartu võistkonda Noorte meistrivõistlused. Võistkonnad 2013. aastal JK Tammeka 11 võistkonda FC Santos 10 võistkonda FC Helios 8 võistkonda SK 10 3 võistkonda JK Merkuur-Juunior 3 võistkonda FC Tartu 2 võistkonda FCT Ülenurme 2 võistkonda Kokku 39 võistkonda Täiskasvanute meistrivõistlused.

Võistkonnad 2013. aastal JK Tammeka 5 võistkonda SK 10 3 võistkonda FC Tartu 2 võistkonda JK Fauna 2 võistkonda JK Welco 2 võistkonda JK Luunja 1 võistkond FC Santos 1 võistkond EMÜ SK 1 võistkond JK Tartu Löök 1 võistkond Tartu Harrastajad 1 võistkond FC Merkuur 1 võistkond FC Ülenurme 1 võistkond Kokku 21 võistkonda

2014 MÄRTS JALKA

29

tartu väljakud Tartu kunstmuruväljakud

Foto: Sille Annuk/Postimees/Scanpix

Tartu Tamme kunstmuruväljak Tartu Annelinna kunstmuruväljak Tartu Mart Reiniku gümnaasiumi kunstmuruväljak

“Põhja-Eestis on oluliselt rohkem kunstmuruväljakuid,” tõdeb Lill. “Mina nende rahakotti täpselt ei tea, aga oleks tore, kui nad ka Lõuna-Eestis rohkem infrastruktuuri arendaks.”

Prioriteet või mitte?

Hendrik Toots on aga arvamusel, et jalgpall pole linnaisadele üldsegi tähtis.

“Me kindlasti ei ole rahul sellega, kuidas jalgpalliga Tartus käitutakse,” põrutab ta. “Vanast harjumusest on jäänud eelistatud spordialad, mis elavad mugavat elu. Vutt on viimase 3–5 aastaga küll esile trüginud, aga linn pole seni reageerinud. Hädapärased asjad on tehtud. Eks nüüd praeguste otsuste põhjal saab linna mõne aasta pärast paremini hinnata.”

Tartu linna kultuuriosakonna sporditeenistuse peaspetsialist Mari Paal puhkeb aga naerma, kui kuuleb, et vutt pole Tartu spordis prioriteet.

“Jalgpall on eelistatud alade hulgas olnud kõik need aastad,” lausub linnaametnik. “Tartu linn on alati sportlik olnud. Muidugi on kõikidel raske ning kõik vaatavad ainult oma mätta otsast, eks me kõik tahame hästi elada. Jalgpall pole noorte hulgas halvemas seisus kui teised. Pigem paremas. Näiteks sulgpallurid on kümme aastat linnalt sulgpallihalli tahtnud, aga seni pole see võimalik olnud.”

Ta konstateerib fakti, et kõik jääb ikkagi raha taha seisma. Linnal on üldiselt väga palju teisi prioriteete ning kultuur ja sport on vähem olulised. Nii jätavad Tartu rahakotile jälje nii koolireformid kui idaringtee ehitus.

Samas ei saa vutti unarusse jätta. Ei saa loota, et inimesed ärkavad ühel päeval üles ning väike totaka mütsiga võlur on jalgpalli universumi prügikasti visanud. Jalgpall on, jääb ning kasvab veelgi. Nii Lill kui Paal väidavad, et jalgpalli harrastajate kasvu endale teadvustatakse. Linnavolikogu hoidvat vuti seisul kätt pulsil. Tere30

JALKA MÄRTS 2014

Treeningutingimused on Tartus kasinad: puudu pole mitte sisehallist (sellest ka!), vaid elementaarsetest väljakutest.

Plaan on olemas!

Tartu vutiüldsusel on põhjust pöidlad pihus istuda. Kui kõik läheb nii nagu plaanitud, siis renoveeritakse 2015. aastal Kaunase pst 68b kinnistul olev Annelinna kunstmuruväljak. Vahetatud ei saa ainult kunstmuruvaip, uue kuue saavad nii tribüünid, piirdeaiad kui väljaku ümbruses asuvad kõnniteed.

Lisaks kavandatakse Kaunase pst 68b ning Annemõisa tn 1a kruntidele kaht spordihalli ning detailplaneeringu algatamise ja lähteseisukohtade kinnitamise eelnõu on Tartu linnavalitsuse poolt volikogu suunas juba teele saadetud.

Tartu abilinnapea Tiia Teppani sõnul on nõudlus talviste treeningpaikade järele väga suur, aga praegu selliseid suuri sisehalle, kus vutimeestel oleks lumisel ajal mõnus treenida, ei ole. Igatahes alustatakse planeeringu koostamisega ning samal krundil asuva amortiseerunud kunstmuruväljaku renoveerimise projekteerimisega ning siis üritatakse lähiaastail jõuda kerghallide püstitamiseni.

tulnud on klubid, kes on huvitatud koostööst ning kes on valmis ise staadioneid renoveerima ja neid haldama nagu näiteks Tammeka ja Santos, kes on mõlemad treeningbaasi mõtteid mõlgutamas, kuid Paali sõnul jäävad klubide käed tihti lühikeseks, sest pole lihtsalt sponsorirahasid.

Siiski peab olukord paremaks minema. Kus ta pääseb? Veebruari alguses saatis Tartu linnavalitsus volikogule eelnõu, milles kavandatakse Annelinna kaht sisehalli (vt kõrvallugu ülal). Peale selle plaanitakse 2015. aastal renoveerida samas asuv kunstmuruväljak. Enam ei jäägi muud üle, kui hakata lõpuks ehita-

ma ja platse uuendama. Tootsi sõnul on praegu sundseis.

“On olnud signaale, et linn kavatseb treeningutingimusi parandada,” lausub ta lootusrikkalt. “Meie klubi üheks eesmärgiks on oma treeningbaasi rajamine, see tooks ka mingisuguse lahenduse, aga enne ootame, mis saab Tartu linna plaanidest. Nende järgi saame oma ideid sättida.”

Tartu vutiüldsus on igatahes ootusärevil. Ühelt poolt tundub, et ega enne olukorra paranemisse ei usuta, kui seda oma silmaga nähakse. Teisalt peab praegune jant lõppema. Nii ruttu kui võimalik.

Michael Carrick Inglismaa

Manchester United

31

2014 MĂ„RTS JALKA

SSC Napoli

Slovakkia

Marek Hamsik

Thiago Silva Brasiilia

Pariisi St. Germain

33

2014 MĂ„RTS JALKA

Foto: Lembit Peegel

Andres Oper Eesti

Foto: Fred Tanneau/AFP/Scanpix

Foto: Carlo Hermann/AFP/Scanpix

Foto: Martin Rickett/Scanpix

JALKA MÄRTS 2014

38

jalgpall lasnamäel

Lasnamäe Ajax aitab lasteaedasid ja ehitab sisehalli Lasnamäe Ajaxi väsimatu liider Boriss Dugan kingib lasteaedadele ja paigaldab neisse tasuta väikeseid kunstmuruväljakuid. Ühtlasi plaanib Ajax ehitada linnaosa esimese jalgpallihalli.

Indrek Schwede Boriss Dugan näitab: siia tuleb jalgpallihall!

L

asnamäe Ajaxi eestvedaja Boriss Dugan võttis mullu kätte ja hakkas oma linnaosa lasteaedadele väikeseid kunstmuruväljakuid paigaldama. Esiti pidi murdma lasteaedade umbusu: kes maksab, kas tõesti on kõik tasuta? Täpselt nii asi oligi: koos oma õpilastega andis ja paigaldas Boriss Dugan rohelise vaipkatte lihtsalt ilusate tänusõnade eest!

“Lapsevanemad on alati väga rõõmsad, kui laste heaks midagi tehakse,” räägib Mahtra lasteaia direktor Pille Kibur ja kinnitab: “Kõik oli tõesti tasuta.

Praegu on väljak lume all, aga sügisel, kui ta paigaldati, kasutasid lapsed seda hea meelega. Boriss käis ja tegi meie lastele üks kord nädalas 20 minutit natuke trenni. Meie õpetajad ka kasutavad seda platsi lastega võimlemiseks. Kate on mugav ja kui lapsed ka kukuvad, ei vigasta nad end. Oleme väga tänulikud!”

Läinud sügisel jõudis Dugan 10 x 20 meetrise kunstmuru paigaldada nelja lasteaeda. Kokku on Lasnamäel paarkümmend lasteaeda ja Dugan tahab jõuda kõigini. Dugan näitab pilte lasteaiast, kus varem oli räämas ja mädanenud korvpallilaud koos roostes korvirõngaga. Nüüd on seal korralik tehismuru.

Foto: Lembit Peegel

“Ma armastan lapsi!” purskab Dugan keevaliselt, seletades põhjust, miks ta kunstmuru jagab ja ilma rahata seda paigaldab.

“Lasteaedades ei tegeleta lastespordiga, sellega ei Foto: Lasnamäe FC Ajax tegeleta professionaalselt.

Sain aru, et suudan seda Boriss Dugan lasteaiale tehismuru paigaldamas. oma õpilaste abiga teha.

Vaja on lihtsalt aega. Käime kord nädalas klubile ja teist poolt renditakse linnalt. paarkümmend minutit treeninguid läbi Dugan räägib aga õhinal plaanist, mis viimas. Lasteaiad on rõõmsad ega suuda laiendaks kompleksi veelgi. Aia taha siiani mõista, et teeme seda tasuta.” jääb maa, kuhu peab kerkima sisehall.

Kunstmuru, mida Dugan lasteaeDetailplaneering on olemas. Jalgpalliliit dadele annab, on kunagi Saksamaalt on nõus rahastama väljakukatet. Dugan ostetud. Nüüd on see klubil lihtsalt loodab, et linn ehitab halli. üle jäänud, aga piisava kvaliteediga, et “Lasnamäel pole ühtki saali jalgpalli mudilased saaksid seal sportida. jaoks,” räägib Dugan. “Las noored teEelmisel aastal korraldas Lasnamäe gelevad jalgpalliga, teevad vähem pätti.

Ajax lasteaedades niinimetatud olümSiia saaks aga lausa jalgpalliakadeemia piamängud jalgpallis, mis kandis nime teha. Omandiküsimus pole üldse tähtis, Ajaxi Jalgpalliplaneet. Osales kümme las linna spordiamet otsustab, kellele linnaosa lasteaeda 800 lapsega, koos uus hall kuuluma hakkab.” olid eestlased ja venelased. Sama üritus on plaanis tänavugi 1. juunil. Dugan Kõik viieaastased ja natuke vanemad näeb vaimusilmas, et tulevikus haarab tüdrukud-poisid on oodatud Lasnamäe üritus tervet Tallinna.

Ajaxi treeningutele. Info: Boriss Dugan, Lasnamäe Ajaxi staadionikompleks numbrilt 522 1237 või meiliaadressilt on lahmakas maad, millest osa kuulub fcajax@fcajax.ee.

2014 MÄRTS JALKA

39

treening tegijatega

Valusate kontide ballaad ehk

kuidas saada hakkama Flora duubli trennis?

Mida tunneb üks inimene, kes on vutti mänginud põhiliselt lapsepõlves oma lõbuks, kuid kes pole jalgpalliga tõsisemalt tegelenud, kui ta läheb kaasa tegema Flora duubli treeningut? Võtsin julguse kokku, tõmbasin kõhu sisse ning astusin kannatusterajale.

Siim Kera

1

0. veebruar on Eesti jalgpallile olnud helde kui sügisene marjamets. Sel kuupäeval on ilma näinud nii Ivan O’Konnel-Bronin, Konstantin Nahk, Kristen Viikmäe, Tarmo Neemelo kui Daniil Ratnikov.

Klassiga mehed kõik. 10.02.14 oleks võinud vabalt Eesti vutiannaalidesse minna, kui siinkirjutaja oskaks jalgpalli mängida paremini kui metssiga. Asi on lihtne. Juba pikemat aega kolksus aju ühest otsast teise idee teha kaasa üks võimalikult heal tasemel vutitrenn. Ei kõla tegelikult raskelt, aga kui arvestada, et minu kehakuju läheneb järjest rohkem minu perekonnanimele, ja seda, et korralikult jalgpallitrennis pole ma kunagi käinud ning viimasest suuremast mängimisestki on aastaid möödas, tundus see paras vägitükk. Niisiis sammusin ma Flora duubli trenni. Tõsi, ei saa öelda, et tegemist oleks kohaliku tipptasemega, aga ega see kaugele maha jää. On seal ju küllalt noori, kes koputavad juba praegu või varsti esindusmeeskonna uksele, ja neil poistel on tippjalgpalluriks saamise motivatsioon läbi lae. Ja peabki olema!

Igatahes, Sportland Arena poole teel olles mõtlesin ma läbi kolm võimalikku stsenaariumit. Positiivne: Flora duubli peatreener Jürgen Henn näeb oma professionaalsete silmadega, et minus on peidus Rimo Hunt, ja uuel hooajal peksan ma puruks kõik väravavõrgud (okei, sellest reaalsem on variant, et ma transformeerun homme koeraks ja lendan kosmosesse).

Neutraalne: ma saan paar korda palli puutuda, midagi hullu ei juhtu ning võin peaaegu pea püsti minema kõndida. Negatiivne: murran jala ja saan

40

JALKA MÄRTS 2014

Foto: Lembit Peegel

Eesti koondise dressis Siim Kera ei saa ometi florakatele alla jääda ning lendleb üle tõkete.

Foto: Lembit Peegel

südamerabanduse. Võibolla isegi korraga. Reaalsusele kõige lähemale sattus just see keskmine variant, mis mõnes mõttes kõige igavam. See tähendab, et ma ei saa kirjutada, kuidas minus avastati Eesti jalgpalli sajandi suurim talent, ega ka mitte seda, kuidas ma haiglas nälga ja surma peletasin.

Jänes piilub põuest

Sotši taliolümpia nimeline slaalomiharjutus.

Miks ma siis ikkagi tahtsin sellise asja ette võtta? PS! Ma tean, et ma räägin sellest kui Everesti ühel jalal kinnisilmi hüpates vallutamisest, aga umbes nii raske see mulle enne tunduski.

Igatahes, kahekümnendates aastates inimese üks kurvemaid hetki on see, kui ta avastab, et ta on liiga vana

treening tegijatega Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Habemik Siim Kera kiikab enne õhuvõitlusse asumist vastase poole.

kas professionaalseks vutimeheks või rokkstaariks. Vaadates 19aastaseid, kes tõmbavad nädalast nädalasse tippliigade kaitsjatele koti pähe, või kuulates sama vanu muusikud, kes oleks justkui laval sündinud, tekib mõte, kuidas kirevase päralt endal kõik rappa läks.

Tahtsin korraks aimu saada, millest ma siis ikkagi ilma jään. Pealegi, nagu iga teine korralik tugitoolisportlane, olen ka mina vaadanud vutikohtumist ning haaranud peast kõigi võimalike kätega kinni, kui mängija on teinud pealtnäha ajuvaba lahenduse või äsanud lihtsalt kahe meetri pealt palli üle. Ärrituda on kerge. Nüüd tahtsin aru saada, mida paganat ma ise teeksin, kui ma peaksin sattuma heale tasemele vutti mängima.

Riietusruum, tillukesed teretamised, Jürgen Henn ütleb paar sõna ja olengi noorte vutihaide seas omapead. Võõrkeha. Nagu korvpallur Ballon D’ori galal. Vaba pink istumiseks, ohoo, vedas! Vähemalt nii kaua, kuni saan aru, et keegi seda kohta muidugi ei vali, sest laest tilgub vesi krae vahele. Aga alla ma ei anna, jään paigale, võitlejahinge peab näitama. Umbes nii palju olen ma tohutust jalgpalliülekannete jälgimisest õppinud. Kõigepealt istun niisama ja üritan sotti saada, kuhu ma sattunud olen. Vaatan ringi ja tajun ümbruskonda. Nüüd ma valetasin! Tegelikult lihtsalt jänku põues. Pean oma ideaalvormist kaugel kõhtu näitama musklites inimestele. Tean, et keegi ei vaata, aga ikkagi. See võtaks isegi Mourinho enesekindluse ära ja mul on seda umbes 0,1% tema omast. Võtan julguse kokku, tõmban Eesti koondise treeningriided selga ja jooksen staadionile. Uhke.

Sellele harjutusele ei osanud Siim Kera nime anda.

Soojendusel pole viisakas kõngeda Kõigepealt väikesed pallipuuted, käib mäng, mil nimeks “tigu”. Kõik on loogiline, pall peab olema kogu aeg õhus ning sul on kaks puudet, et see kaaslasele edasi suunata (põlve kasutada ei tohi!).

Kui sa sellega hakkama ei saa, siis saad endale alustuseks T-tähe, järgmisena I jne. Kui oled neli korda eksinud ja teo kokku korjanud, siis viskad end põlvili maha, teed sõrmedega endale tundlad ning pall pannakse su särgi ning selja vahele. Ehk kokkuvõttes peaksid sa välja nägema nagu tigu. Kuigi ma teen mõned endalegi üllatuslikult head (loe: normaalsed) pallipuuted, suudan siiski TIG kokku saada. Samal ajal kui teised kuivavad nulli peal. Häbist (ning ka heast pildist) päästis mind Henni vile.

Käes on soojenduse aeg. Juhhuu, saab paar ringi joosta, mõtlen ma. Muidugi pole mul õrna aimugi, et küll tuleb liduda selg ees, külg ees, vahepeal on tarvis teha väike slaalom, siis paar söötu ning mõned hüpped. Alguses on lõbus.

“Lihtne,” ütlen ma oma peas sama häälega nagu Manivalde pseudoajalooli-

ses komöödias “Malev”. Aga kolm ringi hiljem ei saa ma enam midagi aru. Miks ma lihtsalt joosta ei võiks? Kui ma enne teoks ei saanud, siis nüüd liigun ma umbes selle väikese elaja maksimumkiirusel.

Vaimusilmas näen kõmumeedia väljaannete pealkirju: “ŠOKK: ajakirjaniku ajas hauda soojendus”. Järjest hullemaks läheb ning järjest rohkem saan aru, miks ma pole viimasel ajal jalgpalli mänginud.

Võhma ei ole. Henn vaatab kaugustest ja utsitab mind tagant. Aitäh, treener!

Hiljem on ta resoluutsem.

“Kui joosta ei jõua, siis jalgpalli mängida ei saa,” arvab ta. Kes olen mina, et vastu vaielda.

Mingi hetk valutab pea vasak pool. Üritan veel vaiksemalt võtta, paar korda isegi kõnnin, kuid see ei tundu ka nagu õige asi. Kord elus satun korralikku trenni ja siis ka hakkama ei saa. Pinguta, paks! Õnneks saabub joogipaus, rüüpan sooja vett, nagu oleks see värskelt pressitud apelsinimahl, ja kogun miinustesse langenud energiaraasukesed tagasi kokku. Siis hakkab jälle pihta, mõned kiirendused ja muud harjutused ning lõpuks on järg väikese vutimatši käes.

Duubel vs. esindusmeeskond Duublis mängivad loogilistel põhjustel just need mängumehed, kes tulevikus peaksid hakkama kandma esindusmeeskonna rasket koormat. FC Flora abitreeneri ning Flora duubli peatreeneri Jürgen Henni sõnul on kahe tiimi treeningute põhiline erinevus väikene kvaliteedivahe, mistõttu on duublis ka mängutempo madalam. Ülesehituse poolest on treeningud aga küllaltki sarnased, et duublimeestel oleks kerge põhivõistkonnaga ühineda. 7–8 meest, kes eelmisel hooajal olid pigem duubli rivistused, on praeguseks jõudnud esindusmeeskonna ridadesse. Muuhulgas näitavad koormustestid, et duublimängijad on füüsiliselt esindusmeestele väga lähedal.

2014 MÄRTS JALKA

41

treening tegijatega ALATI VÕITJATE POOLEL

Tuleb välja, et ma olen neutraalne ja mängin selle võistkonna poolt, kelle käes on pall. Lõbu pakub see, et iga kord, kui lüüakse värav, saan ma rõõmustada!

Mõned saavad selga sinised vestid, teised kollased. Mina hoopiski valge. Tuleb välja, et ma olen neutraalne ja mängin selle võistkonna poolt, kelle käes on pall.

Lõbu pakub see, et iga kord, kui lüüakse värav, saan ma rõõmustada! Aga muidu on keeruline, alguses ei saa midagi aru.

Kõik käib nii kähku, nahkkera kaotatakse ja siis võidetakse taas. Mina seisan ja vahepeal teen häält, et keegi mulle söödaks. See hääl on pigem piiks ja keegi ei kuule. Ei saa pahaks panna. Ei julgegi väga palli küsida. Kirevase päralt, mida ma sellega edasi teeks? Ega ma sportlane pole. Mingi hetk avastan ma, et jalgpalli oleks lihtne mängida, kui ma oleksin kärme. Ma hoian end kaitseliiniga ühel joonel ning küsin söötu nende taha. See on tegelikult maailma kõige rumalam taktika, sest minust kiirem olla on käkitegu. Õnneks keegi sellega väga kaasa ei tule ja paar söötu, mis minu poole lendavad, jõuavad kergelt kollkipri kämmalde kaissu.

Põlevad õlad Siiski võib mõne asja üle uhke olla.

Vähemalt üks pass õnnestub. See oli vist isegi läbisööt. Peale selle saan korra peale uhada, nurk on pigem terav ning löök jõuab lausa raami. Ega ma ei taha kogu au endale võtta ja hirmsasti skoorida. Ma lihtsalt ei näe mitte midagi. Ma tean, et mul on jala juures pall ning kuskil vasakul on värav, aga ülejäänud osas olen nagu peata kana. Teistest mängijatest pole õrna aimugi ja kui ma üritaks neid pilguga üles leida, siis selle aja peale jääks ma kindlasti pallist ilma. Ränk. Ülejäänud aja teen imelikke pallipuuteid, kingin vastastele rünnakuid, kaotan peavõitlusi jne.

Ega ma millegagi väga hakkama ei saa, aga ausalt öeldes kartsin isegi hullemat.

Vile. Kas tõesti treening läbi? Muidugi mitte, paar lõdvestusringi ning 42

JALKA MÄRTS 2014

siis tagasi riietusruumi, kus ees ootavad mõned jõuharjutused. Kõigepealt tuleb tõmmata kummi. Jube. Füsioterapeut Georg Laasik üritab mind õpetada, võtan nõu kuulda ja aina pingutan ja pingutan.

Tunne on selline, et iga hetk süttivad õlad põlema ja heleda leegi abil jääb minust õhtu lõpuks alles ainult tuhk. Õnneks läheb edukamalt. Olen ühes tükis ja ees ootavad tuharatõsted. Enam ei kuula keha üldse sõna, kuid teen 3 x 12 korda ära, nagu kästud. Järgneb harjutus, millele ma nime ei oska panna, kuid mis seisneb matil pikali lebades käte liigutamises pea eest keha kõrvale. Tundub lihtne, on kurnav. Õhtu lõpetab vana klassika ehk kätekõverdused. Kui seni suutsin enamvähem kõike kaasa teha, siis kätekõverdused on viimane piisk karikasse. Tõeline Achilleuse kand. Sel ajal kui teised teevad 20 +, leppisin mina umbes poole vähemaga. Aitab kah.

Tegelikult oli seekordne harjutuskord florakatele taastuv treening.

“Raskusaste umbes 4–5 kümnepallisüsteemis,” vastasid mulle mängumehed, kui ma pärisin, kui kontimurdev tänane treening oli.

Jeekim! Alguses ma mõtlesin, et taastuv treening jääb mulle võibolla liiga väheseks. Tahaks ikka rohkem. Kui lammast juba sööma hakata, siis õgida ikka terve, mitte ainult väike tükike!

Treeningu lõppedes olin ma vastupidisel arvamusel. Jumal tänatud, et mind täitsa ära ei tambitud. Mind ootasid valust hellad jäsemed ainult järgmisel päeval.

Flora noormeeste tavaline päevaplaan näeb välja aga umbes selline: (üli)kool, trenn, kodu. Ega muuks aega ei jäägi, hea kui õppidagi jõuab. Peab ikka suur tahtmine olema. Neid võivad jalgpalli mannamäed veel oodata, minule piisas ühest korrast, et tunda end kui puder.

Erinevad trennid Trennitüübid jagab Jürgen Henn (pildil) üldlaastus nelja kategooriasse.

Taastav treening, milles ka mina osalesin, on hästi kerge iseloomuga trenn. Tehakse tavaliselt pärast mängu või siis väga rasket trenni, kui on vaja aidata kehal liigsetest jääkidest lahti saada.

Mängueelne trenn on samuti iseloomult küllaltki kerge, kuigi mõnel osal trennist keskendutakse ka intensiivsematele asjadele. Igatahes ei saa see trenn olla koormav, sest järgmisel päeval on tarvis kohtumisele vastu astuda. Selles trennis tegeletakse ka taktikaliste nüanssidega.

Arendavas trennis arendatakse füüsilist jõudu. Tegeletakse kas vastupidavuse, spurtide või kiirusega.

Neljas suurem trenniliik on vormi hoidmise trenn, mida võib nimetada ka tavaliseks trenniks. Arendamisega seal ei tegeleta, pigem lihtsalt üritatakse hoida senist taset.

Treeneri pilk minu kannatustele “Ma ikka üritasin sind jälgida,” muigab Jürgen Henn selle peale, kui ma (pildil) pärin, kas tal üldse minu jaoks aega jäi. Endine Flora mängumees tõdeb, et füüsiliselt oli mul selgelt raske. Jalgpall on mäng, kus on vaja palju joosta, ning kui võhma pole ning vorm laguneb, siis hakkavad ka peas asjad lagunema. Kui füüsiline vorm on hea, siis see annab mängijatele kõvasti enesekindlust juurde. Samuti leiab ta, et ma oleks võinud julgemalt palli küsida, aga siiski viskab Henn minu poole ka positiivse noole.

“Nii palju, kui palli said, siis väga ei eksinud,” avaldab ta minu jaoks üllatavalt kiitust. “Jätsid endale rahulikult aega ja võtsid õiged otsused vastu.” Ühtlasi on Henn rahul, et ma jaksasin hilisemas jõutreeningus asju kaasa teha.

“Tundus, et pingutasid lõpuni, kuigi võibolla petsid treeneri ära,” naerab mees.

“Alla sa igatahes ei andnud. Väljakul ka tegelikult mitte, aga seal saab seda paremini varjata. Jõutreeningus on raske viilida.”

klubilood FC Tartus saavad vutti nautida ka noored neiud.

Foto: FC Tartu

FC Tartut sponsornimed ei huvita FC Tartu pole veel viieaastanegi, kuid hoolimata tillukesest east on ta väga põhimõttekindel: iga noor peab saama võimaluse, ning sponsorid, kes soovivad klubinimele oma ettevõtte nimetuse külge pookida, saadetakse juba ukselt minema.

Siim Kera

M

ida teha, kui perekonnas on vutihuvilisi lapsi koguni neli, kuid huviringid on kallid ning raha neelavad nii varustus kui väljasõidud? Eks variante on mitu, mõned lööks ilmselt käega, teised punnitaks hambad ristis, et võsukesed saaksid kõigest hoolimata trennis palli järel jooksmise rõõmu tunda. Abielupaar Lauri ja Svetlana Rand otsustasid aga täitsa oma klubi luua. Nii sündiski 2009. aasta aprillis FC Tartu! Svetlana meenutab, kuidas olukord oma klubi loomiseni jõudis.

“Lapsed olid enne teistes klubides ja me kõrvalt nägime, mis võiks teistmoodi olla,” toob FC Tartu korraldusliku poolega tegelev Svetlana välja ühe peamise põhjuse. “Tekkis idee pakkuda treeninguvõimalust peredele nagu meie.

Tahtsime, et iga laps saaks võimaluse.”

Kui esimeses trennis näitas oma oskusi neli jõnglast (kaks neist Ranna perest), siis praeguseks kannab klubi oranži-musta vormi uhkusega 160 inimest. Eelmisel aastal ühines klubiga FC Pubi Trehv, mille tulemusena sai FC Tartu endale ka esindusmeeskonna, mis möödunud hooajal pallis III liiga lõunatsoonis. Trehvi tiimi esindajad Tauno Trink ja Sander Kilk võtsid julguse kokku,

otsisid Lauri ja Svetlanaga kontakti ja edasine on juba ajalugu.

“Olen alati tahtnud struktuuriga klubi,” räägib Trink, kes mõned aastad enne FC Pubi Trehvi lõi ka FC Tabivere nimelise tiimi. “Ma tean, et paljudele ei meeldi püramiidist rääkida, aga mulle meeldib. Meie püramiid on veel tömbi otsaga, aga kuskilt peab ju alustama. Terav ots saabub siis, kui jõuame kõige kõrgemale tasemele.”

KLUBINIMI ON PÜHA

Klubil on väga kindlad põhimõtted: nimelt ei taheta sponsornime klubinimesse lisada. Mõni ettevõte on tahtnud isegi oma logo FC Tartu logo sisse panna. Selliste nõudmiste tõttu on klubi päris paljudest sponsorrahadest ära öelnud.

2014 MÄRTS JALKA

43

klubilood Foto: FC Tartu

needki üksikud on hulganisti vatti näinud. Trink kirjeldab Tartu kunstmurustaadioneid kui “roheliseks värvitud asfalti” ning 2011. aastal Tartu linna parimaks noorsootöötajaks valitud Lauri Rand selgitab, et nii Mart Reiniku gümnaasiumi, Miina Härma gümnaasiumi kui ka Annelinna kunstmurustaadion on amortiseerunud.

Koolid saali ei luba

FC Tartu noored sõjaplaani haudumas.

Svetlana tunnistab, et tegelikult polnudki alguses plaanis suureks kasvada, kuid lapsi aina tuli ja tuli juurde. Kust täpselt? Muiates arutavad klubitegelased, et nemad ei tea. Kuigi noori tuleb pidevalt juurde, on ka neid, kes klubist lahkuvad.

Ja mitte seetõttu, et nende vutiarmastus õhupalli kombel lõhkeks, vaid probleemikese on Ranna pere naispoole sõnul hoopiski staadionite vähesuses.

“See pole normaalne, et 12–13aastased poisid saavad treeninguajad, mis lõppevad kell 10 õhtul,” kurjustab Svetlana õigustatult. “Oleme kaotanud võibolla 10 last sellega, et nii hilised ajad on ja nad ei saa käia.”

Staadioneid on Taaralinna eriti hõredalt jaotatud ja

Ambitsioonikas nimi ... ... on täiesti teadlik valik. Lauri Rand pajatab, et kui minna kuhugi välismaale võistlema, siis sellise nime puhul samastatakse sind kohe selle linnaga. Klubi nimi on ka üks põhjustest, miks Tringile jäi FC Pubi Trehvi asjapulgana FC Tartu meelde.

“Paljud Eesti võistkonnad ei samastu millegagi, aga kui nimeks on FC London, FC Pärnu või FC Tartu, siis see nagu oleks just selle konkreetse linna oma,” lausub Trink. “Praegu on meie jalgpall nii noor, et klubi nimi tuleb seostada millegi väga suurega nagu näiteks linnaga. Nimi peab olema algusest peale loodud mingile tugevale struktuurile. Linn või küla jäävad igavesti, aga näiteks sponsornimedega sidumine, mida madalamates liigades väga palju esineb, on selles osas libedale jääle minek, fännibaasi on nii raske kasvatada.”

44

JALKA MÄRTS 2014

“Kevadel on klubidel pidu, sest muru kasvab,” viib ta meid Tartu jalgpalli igapäevaellu.

“Talvel koolid saalidesse ei luba, sest öeldakse, et kümneaastased lapsed lõhuvad seinu. Pigem hoitakse need tühjana.”

Nii Trink kui kaks Randa, kes muuseas moodustavad FC Tartu juhatusest kolm neljandikku (kvartetile paneb täpi i peale Maksim Mitrofanov), on ajuvabas situatsioonis silmanähtavalt pettunud ja muserdatud ning olukorra paranemisse ei usu enne, kui seda oma silmaga näevad.

Siiski on lapsi, kes end sest kõigest häirida ei lase. Svetlana mainib uhkuse ja innuga, kuidas ta tahaks medali anda ühele 2. klassi jütsile, kes sõidab igasse trenni bussiga 35–40 kilomeetri kauguselt. Laste suur tahe on Svetlana sõnul väga äge ning annab kõigile jõudu juurde.

“Ma mäletan, et kui me käisime Lätis, siis Lauri ütles poistele, et nad on väga tublid olnud,” meenutab ta seika.

“Seepeale ütlesid poisid, et ei, hoopis sina, treener, oled tubli olnud. See on see tasu, mille pärast me seda kõike teeme.”

Huvitaval kombel kiikabki FC Tartu mõnuga lõunanaabrite poole, näiteks osaletakse Läti põhjaregiooni talvistel meistrivõistlustel saalijalgpallis ning teekond välismaale võetakse ette lausa igal nädalavahetusel. Kuigi seal olevat klubitegelaste sõnul tase tugevam, siis näiteks 2005. aastal sündinud poisid on kogu Läti arvestuses saavutanud tubli neljanda koha. Peale selle tahetakse tulevikus teha koostööd Riia United FCga, kelle inglastest juhid tahavad enda satsile leida partnerklubisid. Riiakad on Emajõe Ateenas juba külas käinud, varsti leiab Liivimaa suurlinna tee FC Tartu. Trink loodab, et kunagi on mõlemad klubid nii heal tasemel, et hakatakse omavahel vahetama esindusmeeskonna pallureid.

Nii Trink kui perekond Rand unistavad hoolega Premium liigast, kuid kõigepealt tuleb piisavalt heal tasemel noored peale kasvatada. Selles osas, mil kõrgliiga unistus täituda võiks, jäävad Lauri ja Svetlana erimeelele.

“Viiega küll ei jõua, aga vähemalt kümne aastaga tahaks jõuda,” arvab Lauri.

“Tahaks ikka rutem! Arengukavas on ju varem kui 10

klubilood aastat kirjas,” vastab Svetlana, vaadates naeratades otsa oma mehele, kes on saanud ka Neinar Seli stipendiumi kui aasta parim treener.

Sponsoreid sisu ei huvita Eks mängib kõrgliiga unistustes oma osa sponsorite leidmine, kõik kolm ütlevad justkui ühest suust, et see on väga-väga keeruline. Hetkel toetavad neid näiteks nii Alexela, BestCredit kui ka Cramo, kes tõi Mart Reiniku gümnaasiumi kunstmurustaadionile ehitussoojaku, kus lapsed saavad riideid vahetada. Tegelikult on mitu firmat, kes on huvitatud FC Tartu toetamisest, kuid klubil on väga kindlad põhimõtted: nimelt ei taheta sponsornime klubinimesse lisada. Mõni ettevõte on tahtnud isegi oma logo FC Tartu logo sisse panna. Selliste nõudmiste tõttu on klubi päris paljudest sponsorrahadest ära öelnud. Tauno Trink ühtepidi mõistab ettevõtete soovi nähtav olla, teistpidi jälle mitte.

“Kui mul oleks ettevõte, annaks ma põhimõtteliselt toetusi klubile, kus on selge visioon ja nägemus,” avaldab ta.

“Ettevõtted aga küsivad kohe, kus meeskond mängib, meie ütleme, et III liiga, ja huvi kaob ära. Ma saan sellest aru, aga ma tunnen sellest puudust, et ei arvestata klubi nägemust.

Kõik tahavad välist kuvandit ja seda, et saaks logo telekasse, aga nii mõnelgi madalama liiga klubil on sisu rohkem kui neil, kelle logo teleekraanil näidatakse.” Üldiselt taandub sponsorite leidmine ikkagi tutvustele, Tringi sõnul ei aita helistamine või elektronkirjade saatmine, see olevat täiesti mõttetu töö. Loeb see, kas keegi klubis on mõne ettevõttega seotud või mitte. Raskustest hoolimata kinnitavad nad, et vähemalt muruvõistkond ei saa endale kunagi sponsornime. Kui kunagi peaks tekkima aga saali- ja rannatiim, siis nende puhul võib selline variant võimalik

Tegevust (ja maiustusi!) jätkub ka Ülenurmel Kuna perekond Rand elab Ülenurmel, siis loodi sinna väikene FC Tartu filiaal ehk FCT Ülenurme, et sealse valla lastel oleks võimalik kodukohas heade treenerite all jalgpallioskusi lihvida. Peale tavapäraste treeningrühmade antakse vutivõimalus ka Laululinnu lasteaia lastele, kes saavad alates kolmandast eluaastast palliga tutvust teha.

Muuseas korraldavad FC Tartu, FCT Ülenurme ning teamssport.eu Ülenurme Cupi, mis sel aastal toimub juba neljandat korda. Kõige suurem on seni olnud teine Ülenurme Cup, mil osales 64 võistkonda nii Eestist, Leedust, Lätist kui Venemaalt. Turniiri teeb eriliseks see, et ei autasustata ainult esikolmikut, vaid eesmärgiks on võetud, et kõik lapsed saaksid endale midagi mälestuseks. Svetlana Ranna sõnul on loogiline, et ka viimastele tuleb nänni anda.

“Lastele on õnnetunnet vaja,” usub Rand. “Miks peab laps minema kurvana ära, kui ta ei saa esimest, teist või kolmandat kohta.”

Neljandat kohta on kostitatud näiteks Kommipommi firma maiustustega. Kui ühele võistkonnale toodi kast komme auhinnaks, siis teised lapsed vaatasid suu ammuli ning kolmanda koha saanud tiim oli lausa pettunud, et nad kehvemat positsiooni ei saanud.

Katseajaga treeningbaas Vähemalt mai lõpuni on FC Tartu baasiks Mart Reiniku gümnaasiumi kunstmurustaadion. On võimalik, et sellest saab klubi kodu märksa pikemaks ajaks, kuid praegu on neil katseaeg, mil vaja linnale tõestada, et nad suudavad staadioni ülalpidamisega halduslikult hakkama saada.

Tauno Trink tunnistab, et isegi katseaega polnud kerge välja meelitada: “Nii ei olnud, et saime kokku, rääkisime pool tundi ja oligi korras.”

Talle sekundeerib Lauri Rand: “Vist mingi neli-viis korda kohtusime erinevate linnaesindajatega, kokkusaamised olid pikad ja diskussiooni oli palju, kokku võttis see umbes aasta. Lootusetuse tunne tekkis küll ja sama on ka paljudel teistel klubidel. Midagi tahad teha, siis kogu aeg põrkad vastu seina, jooksed viis korda ja ikka põrkad tagasi.”

Tringi sõnul saab tagasilöökidest üle, kui tõesti jalgpalli armastada.

“Kui sa tahad olla vuti sees, sest on lahe olla mänedžer või treener, siis oled sa juba eos maha kantud,” seletab jalgpallientusiast. “Seda kõike peab teistel eesmärkidel tegema.”

olla. Seda, et jalgpallis vaadatakse sponsornimede poole halvustava pilguga, naudib Trink vägagi.

“Kui vaadata teisi alasid, siis üks aasta trükitakse Pere Leiva salle, teine aasta Bigbanki omi,” räägib ta isuga. “Lõpuks paned sallid seinale ja tundub, nagu toetaksid 10 erinevat klubi.”

Muresid, probleeme ja õnneks ka rõõme klubile jätkub.

Rohkem sooviks Svetlana aga rahu ja kindlust.

“Idee on ikkagi see, et tahaks vaikselt klubiga tegeleda, mitte kakelda asjade pärast sponsorite, linna või teiste klubidega,” paotab ta. “Liiga palju energiat läheb teiste asjade peale ära.”

Foto: FC Tartu

Eesti–Hollandi ajaloolisel mängul nuusutasid FC Tartu noored tippjalgpalli õhku maskotipoistena. Paremalt jalgpallurid Raio Piiroja, Aleksandr Dmitrijev ja Martin Vunk.

2014 MÄRTS JALKA

45

treener

Foto: Lembit Peegel

46

JALKA MĂ„RTS 2014

Katrin Kaarna on saanud pakkumise isegi meeste Premium liigast.

treener

Katrin Kaarna: keegi peab treener ka olema!

UEFA Pro litsents ning magistrikraad! Kaks asja, millest keegi ära ei ütleks, kuid mille poole on raske püüelda.

Katrin Kaarnal on mõlemad olemas ning nende ja oma tarkuse abiga kasvatab ta vutihaideks nii neide kui naisi.

Siim Kera

J

uba Eesti naistekoondise abitreeneri amet kõlab uhkena, kuid ainult sellest Katrin Kaarnale ei piisa: ta on neidude kõikide noortekoondiste peatreener ning peale selle koolitab ta EJLis välja uusi treenereid. Ainsa Eesti naistreenerina UEFA Pro litsentsi omav Kaarna on Tartu ülikoolist tasku pistnud ka liikumis- ja sporditeaduste eriala magistrikraadi. Ilmselt piilub atleetlikkusejumal praegu pehme jalgpallikujulise pilve pealt alla ja mõtleb, et ta on vägagi andunud eksemplari valmis treinud! Spordipisik ründas Kaarnat juba lapsepõlves, Raplas sündinud naine loeb elevil üles kõik alad, millega ta tegelenud on: võistlustants, kergejõustik, korvpall ning alles siis vutt.

Kuigi jalgpallitreeningute aeg jõudis kätte alles keskkoolis, mil alustati harjutamist Lelle SK nime all, siis esmane kokkupuude vutiga oli tal märksa varem.

“Väikesena oli kõige populaarsem küll rahvastepall, aga mida suuremaks saime, seda rohkem jalgpalli mängisime,” meenutab ta. “Korvirõngast meie lähedal ei olnud, küll aga oli sein, kuhu vastu palli lüüa.”

Kui Kaarna oli 14–15, siis aitas ta treeneri palvel 5–6aastaseid võistlustantsijaid. Keskkooli ajal tabasid Kaarna treenerihinge ära tema enese vutijuhendajad, kes hakkasid teda abilisena kasutama. Loogilise jätkuna võttis Eesti koondises neljal korral pallinud naine ette Tartu ülikooli. Aastatel 2001–2010 Tartu JK Tammeka naiskonna peatreener olnud Kaarna usub, et kõrgharidus aitab treeneritööle küll kaasa, kuid hea juhendaja saab ka ilma selleta olla.

Eesti Jalgpalli Liidus töötab Kaarna juba 2003. aastast ning selle aja jooksul on ta olnud nii naiste kui erinevate tüdrukute

koondiste juures. Neide juhendades peab ta kõige tähtsamaks mängukogemust.

“U17 on olnud esimene vanuseklass, kes hakanud rahvusvahelisi mänge mängima, tavaliselt on igal aastal umbes pool võistkonnast uued mängijad, kel puudub igasugune kogemus sellisel tasemel mängida,” lausub ta. “Enne iga kohtumist selgitame, et kõige olulisem on mängukogemus.”

KITSASKOHAST

Ma arvan, et mängulugemiskiirus on üks asi, millele võiks rohkem tähelepanu pöörata. Noorteliigas ollakse esimesed niikuinii ja sundi sellega tegeleda ei ole, aga kui minnakse rahvusvahelisele tasemele, siis on see vahe väga suur.

Kaarna ootab, et tüdrukud teeksid seda, mida neilt palutud. Ei saa eeldada võrdset taset, kui üks tiim on kokku harjutanud 3–4 aastat ning teise tiimi mängijad üldse sama kaua vutti mänginud. Muidugi ei tähenda see seda, et neide poputatakse ja nende vigade puhul silmad kinni pigistatakse. Apsud räägitakse põhjalikult läbi, kuid selle kõrval tuuakse välja asjad, mida tehti hästi. Seda isegi siis, kui tabloo kõige viisakamat numbrit ei näita.

Treeneriameti tarkusi annab ta jalgpalliliidu koolitustel uutele juhendajahakatistele edasi. Värskete treenerite nõrgima

lülina toob Kaarna välja just jalgpallitausta puudumise. Mõned inimesed, kes hiljuti C-litsentsi said, hakkasid vutiga alles 30aastaselt tegelema. Kui aga küsida, milles peaks treenereid üldse järele aitama, siis Kaarnal kohe vastust varnast võtta pole.

Kõigil on oma plussid ja miinused, mõni on taktikaäss, teine jällegi füüsise-ekspert.

Siiski oskab ta ühe kindla asja välja tuua.

“Ma arvan, et mängulugemiskiirus on üks asi, millele võiks rohkem tähelepanu pöörata,” viskab ta väikese kivi treenerite kapsaaeda. “Noorteliigas ollakse esimesed niikuinii ja sundi sellega tegeleda ei ole, aga kui minnakse rahvusvahelisele tasemele, siis on see vahe väga suur.”

Tulevikuks Kaarna endale mingeid konkreetseid plaane pole seadnud, kuid ambitsiooni talle jätkub. Nii mõtleb ta vaikselt A-koondise peatreeneri kohast.

Kui tuleks sobiv pakkumine, siis tõenäoliselt võtaks ta vastu ülesande töötada treenerina kas Euroopas või Ameerika ühendriikides. Kuna Pro litsentsiga treeneritest on puudus ka meeste hulgas, siis avaldab Kaarna, et eelmise aasta alguses pakuti talle ka ühe Premium liiga klubi treenerikohta ning huvi on tuntud ka madalamatelt tasemetelt, aga siis polnud tal selleks aega ja pole praegugi. Meestega töötamine tundub talle tulevikus aga põnev ning seda ust ta lõplikult lukku pole keeranud.

Aga miks Lelle SK, Pärnu JK ja Tartu Tammeka särki kandnud naise koondisekarjäär kõigest nelja mänguga piirdus?

Kaarna usub, et kõik jäi selle taha, et ta treenerina niivõrd vara alustas.

“Eks see oli nagu oli, ma ei oska midagi kahetseda, et nii läks, muidugi oleks olnud tore kauem mängida, aga keegi peab treener ka olema,” lausub Kaarna, suu muigel.

2014 MÄRTS JALKA

47

usutlus

Viktor Metsa käe alt on tulnud kõik Järvamaa tipud, nende seas tuntud koondislasi.

48

JALKA MÄRTS 2014

Foto: Lembit Peegel

usutlus

Viktor Mets:

Vene ajal tehtud töö ei läinud tühja 24. märtsil 60aastaseks saav Viktor Mets on tervelt 36 aastat olnud jalgpallitreener, kes praeguseks juhib omanimelist kooli. Selle aja jooksul on põlatud jalgpallist saanud Eesti noorte lemmikharrastus. Mets ise jäi jalgpalli juurde ka siis, kui tema kiindumuse üle muiati.

Indrek Schwede

O

led üks neist vähestest ikka veel rivis olevatest treeneritest, kes on töötanud enne ja pärast Eesti taasiseseisvumist.

Kas tunned end kuidagi võitjana ka: kui 1978. aastal alustasid, ei peetud jalgpallist üldse lugu, aga nüüd on tegemist kõige harrastatuma ja noorte seas armastatuma spordialaga?

See ei ole võitja tunne, vaid oma töö tulemuse nägemine. Töö, mis tehti Vene ajal, ei ole tühja läinud. Tegelen juba teise põlvkonnaga: minu endised õpilased toovad oma lapsi mulle trenni. Tänapäeval suhtutakse jalgpalli teistmoodi: positiivselt. Toona oli vaja võidelda kasvõi saaliaegade pärast. Jalgpallil olid need kõige kehvemad. Eelisalad olid siis teised, selles suhtes on lihtsam.

Sinu üks legendaarsemaid kogemusi okupatsiooniajast on, kuidas jalgpallureid Paide kutsekooli staadionilt rahvamalevaga ära aeti. Lihtsalt ei tahetud, et jalgpalli mängitaks!

Jah, ähvardati tuua rahvamalev kaela, et me seal trenni ei teeks. Olin Paides nagu persona non grata (naerab – toim.).

Ega saaliaegu tahetudki anda ja alguses põhjendati, et kõrgelt lendavad pallid lõhuvad saali. Kui ütlesin, et me teeme ainult maast, siis leiti, et seinad lähevad tolmuseks. Et jalgpallid on ju tolmused!

Tööpäeviti sain kõige ebamugavamaid ja hilisemaid saaliaegasid.

Aga nüüd said presidendilt Valgetähe V klassi teenetemärgi!

Tuleb nii välja (naerab – toim.)! Eks elus

peab jäärapäiselt oma rida ajama.

Kuulusid Eesti noortekoondisse laskmises, meil on sel alal pikaajalised ja väga medalirohked traditsioonid.

Miks sa ei jäänud laskjaks?

See ala ei sobi minu temperamendiga: oled kogu aja staatilises asendis. Aga Tapal, kus noorena elasin, polnud palju muid väljundeid.

OTT REINUMÄEST

Ta sai palju kiruda. Tal oli psühholoogiline surve.

Nii Floras kui koondises oli ikka tema milleski süüdi. Ta oli harjunud olema liider. Ju ei osanud teised treenerid temaga käituda.

Käsipallis olid väravavaht – kas see perspektiiv ei võlunud?

Kolisime Tapalt Paidesse ja seal käsipalliga ei tegeldud. Käsipall ja laskmine olid Tapal põhialad. Mängisin isegi võrkpalli. Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas pidi ala valima. Seal oligi mu kitsas eriala võrkpall.

Tartu ülikoolis said õpetust korvpalliprofessorilt Ilmar Kullamilt endalt – ka tema ei suutnud sind jalgpallirajalt kõrvale suunata?

Kullam andis mulle ülikoolis jalgpalli

eriala! Ta ju ise vana jalgpallur. Tema sai mu kirest aru, kuigi muigamisi ...

Keegi seda jalgpalli ülikoolis tõsiselt ei võtnud. Eks ma üks fanatt olin. Alles neljandal kursusel, kui mul oli kodus Paides noortevõistkond, keda treenisin, hakati võtma tõsisemalt.

Oli sul alustades mingit aimu ka, kuhu sa seda jalgpallijonni ajades – aga just nii võis see toona tunduda – välja tahad jõuda?

Absoluutselt ei! Tahtsin jalgpalli õpetada. Maailm polnud avatud. Polnud aimu, kui konkurentsivõimeliseks mu noored võivad saada. Kõige esimesena mängisin Leo Ira pundiga – mäletan, et Viljandisse sõitsime rongiga.

Kindlustunnet hakkamasaamise suhtes polnud?

Eks ma algaja olin. Jalgpalliõpetamise oskus oli minimaalne. Hiljem lisandusid kogemused.

Jalgpalliteooriat sai ülikoolist vähe kaasa? Ülikoolis anti väga hea füsioloogiline ja pedagoogiline põhi. Seejärel läksin kolmeks sundaastaks õpetajaks Paidesse ja siis sain treeneriks hakata.

Kas Roman Ubakiviga, kes tekitas elevust Lõvidega, oli mingit sidet, oli juttu, et ajame ühist asja?

Ikka oli tunda küünarnukitunnet, et ajame ühist asja. Mul oli sama vana võistkond mis temalgi. Olime Viljandis koos laagris. Vaatasin, kuidas ta töötas, 2014 MÄRTS JALKA

49

usutlus mis metoodikat kasutas. Tema oli mitu sammu ees, ta oli poiste seas hea valiku teinud. Nahkpallivõistlused olid meile väljundiks ka Venemaal. Mina sain Venemaale võistlema ka spordiühingu Jõud liinis. Saime väga häid ja normaalseid turniire. Kiievi Dinamo duubli treeneriga oli mul hea kontakt.

Ukrainas oli soe, käisime kevadel seal võistlemas ja saime hea ettevalmistuse kodusteks turniirideks.

Milline on praegu jalgpallitreeneri maine?

Meil on väga palju treenereid. Kõige rohkem ongi jalgpallitreenereid. Iga suvaline ei tohigi treeneriks hakata, peab koolitused läbi tegema. Ta peab ju oskama lastega käituda, olema hea psühholoog – see on hell materjal. Ei ole, et tuled ja annad ainult trenni. Pead otsima häid tüüpe.

2012. aastal asutasid omanimelise jalgpallikooli. Mis sisuliselt muutus?

Enne olin pikka aega seotud (Aivar) Pohlakuga. Isegi pärast Flora Kehtna Viktor Mets tütar Anna Mariaga, kes mängib samuti jalgpalli.

Foto: Lembit Peegel

50

JALKA MÄRTS 2014

jalgpallikooli töötasin Järvamaal Flora süsteemis. Oma kooli asutades olin prii. Tahtsin oma kooli teha. Mul on kogemusi, tean, kuidas lastega teha.

Olen kindel, et kui korralikult töötada, saab mitmed viia meistriliiga tasemele.

See pole probleem. Vaja on lihtsalt õigesti tööd teha. Olen orienteeritud mängijate kasvatamisele, mitte nende müümisele. Ühel koolitusel räägiti, et 10 000 lapse seas leidub üks andekas ja tema leidmiseks on vaja palju kohti läbi sõeluda. Ma käin neid otsimas üle maakonna. Ainult Tapale ma ise ei lähe, sest avasime seal filiaali.

Mitu treenerit su koolis ametis on?

Kaks ja pool. Lenno Kütismaa, Andres Kallas on täiskohaga. Paides on kolm ja Tapal kaks rühma: selle alla käivad ka Tapa Aravete ja Ambla. Lisaks tüdrukute rühm Paides. Nendega tegeleb Gertrud Alatare. Ise käin kord nädalas trenni andmas Järva-Jaanis, Koigis, Vajangul ja Ahulas. Sinna võivad tulla kõik soovijad. Sealsed paremad käivad ise Paides treeningutel. Kokku on koolis 130–140 pallurit.

Kas maadled ka stipendiumiprobleemiga?

Nüüd on niimoodi, et neid asju ajab Paide Linnameeskond, millega mu jalgpallikool mullu ühines. Ise arvan, et noortetreeneritele peaks ikka palka maksma. Treeneritel peaks olema sotsiaalsed garantiid.

Miks su jalgpallikool Paide Linnameeskonnaga ühines? Üksi oli raske?

De facto on kool siiski eraldi. Oleme linnameeskonna järelkasv, et side esindusmeeskonnaga oleks tihe. Litsents Eesti meistrivõistlustel osalemiseks on linnameeskonnalt. See on vastastikku kasulik koostöö.

Kui iseseisev su kool nüüd on?

Me oleme Paide Linnameeskonnaga üks keha. Noortetöö eest vastutan mina.

Veiko Kurim tahab Paides treenerina iseseisev olla – selle võrra on natuke raskem. Aga tänu sellele, et Ganvix ei tahtnud, et me laieneks Türile, leidsime endale Tapa. Tagantjärele oleme selle eest tänulikud. Suur kummardus Ganvixile!

usutlus Eesti meistrivõistlustel esinete Paide Linnameeskonna nime all?

Jah. Eelmisel aastal olime väljas nelja võistkonnaga, vaatame, mis tänavu tüdrukutest saab.

Mullu korraldasid jalgpallikooliga suvelaagreid. Need ikka jätkuvad?

Ikka tahaks jätkata: Tapal ja Paides juunis ning Paides augustis ka. Eelmisel aastal oli osavõtt väga hea: üle 60 lapse.

Ragnar Klavani saime endale külla. Ta tegi näidistreeningu. Laager kestis neli täispäeva, õhtul läksid lapsed ikka koju.

JALGPALLIST VENE AJAL

Ega saaliaegu tahetudki anda ja alguses põhjendati, et kõrgelt lendavad pallid lõhuvad saali. Kui ütlesin, et me teeme ainult maast, siis leiti, et seinad lähevad tolmuseks. Et jalgpallid on ju tolmused!

Keda pead oma parimaks õpilaseks läbi aegade?

Kui vaadata, kuhu keegi on jõudnud, siis ... Enar Jääger on Belgias. Urmas Rooba mängis Taani superklubis: tema on ka üks kandidaatidest. Meelis Roobal ei vedanud karjääriga – ta oli väärt välisklubisse minema, aga ei saanud õigel ajal välja. Tarmo Neemelo spetsialiseerus jalgpallile liiga hilja.

Tema oli kogu aja grupis liider. Tema rühmas olid ka Enar Jääger ja Alo Bärengrub, aga Reinumäe oli a ja o nii väljakul kui ka väljaspool seda. Kuidagi tal, kuidas nüüd öelda ... Koondises teda see mängimine ... Ta sai palju kiruda.

Tal oli psühholoogiline surve. Nii Floras kui koondises oli ikka tema milleski süüdi. Ta oli harjunud olema liider. Ju ei osanud teised treenerid temaga käituda.

Minu õppejõud Peeter Olesk rääkis, et tema tajub vastutust oma õpilaste eest igavesena. Teiste sõnadega: ta vastutab ka selle eest, mida tema õpilased tulevikus teevad või tegemata jätavad. Kas sul treenerina ulatub ka vastutus oma õpilaste eest tulevikku?

Päris eluaegne mu vastutus pole, inimesed võivad elu jooksul muutuda. Mul on sadu, võibolla tuhandeid õpilasi ja kõigi eest ei julge vastutada. Kindlasti olen väga paljusid mõjutanud ja nad pole läinud halvale teele. Olen ehk andnud kohusetunde pisiku. Jalgpall on kollektiivne ala, milles on oluline teistega arvestamise oskus. Jalgpallis üksi tulemust ei tee. Ei ole nii, et kõva mees võtab palli ning läheb ja lööb ära.

Treeneri kvaliteeti näitab ka suutlikkus endale järglasi kasvatada. Minul on teiste seas ette näidata Karel Voolaid. Tal on omapärased mõtted ja arusaamad. Küll ta jõuab kaugele. On ka Liivo Leetma ja Meelis Rooba. Just tema tõi Paide esindusvõistkonna mustast august välja, kui see oli meistriliigast välja kukkumas.

Teine näide: Kristian Marmor! Üks mäng koondises ja varane loobumine.

Võimed jäid lõpuni välja arendamata ja realiseerimata.

Tema oli liider ka negatiivses mõttes. Ühe poisi, kes ka Kehtna jalgpallikooli bussiga trenni sõitis, sõi ta sealsamas bussis mu grupist välja. Sain sellest alles hiljem teada. Aga Marmor pani väljakul ülejäänud ka mängima. Teised treenerid ilmselt ei osanud temaga ringi käia.

On sul mingi seletus, miks Ott Reinumäe nii varakult jalgpallist loobus?

Ta jõudis koondist esindada 25 korda, kusjuures viimase mängu pidas ta 21aastasena!

Kas tunned endal vastutust või süüd, et nad vara pooleli jätsid? Äkki nad küllastusid jalgpallist?

Minu juures nad küll ei küllastunud.

Kui palju on noorte seas neid, kes tahavad tõsiselt tippu jõuda, kes on nõus selle nimel vaeva nägema?

Neid ongi vaja otsida. Neid, kes tahavad

teha trenni, kel silmad põlevad, kes ei arva, et nad on suured isad valmis. Andekuse üks koostisosa on võime tööd teha. Peab tõestama, et oled oma annet väärt. Praegu on silmapiiril selliseid poisse, aga nimesid ei nimeta. Vaatame, kuidas neil edasi läheb.

Mis su kooli eesmärk on: kasvatada tippe või pakkuda noortele tegevust?

Ikka tippe tahaks rohkem kasvatada.

Et igas rühmas oleks kvaliteetseid mängijaid. Aga et oleks ka teine pool – pakkuda kõigile välja võimalus jalgpalli mängida. Nende seast saab teha valikut.

Meistriliiga ei tohiks olla tipp sellele, kes on andekas. Siht peab olema ikka kõrgemal. Meie kasvatame Paide Linnameeskonnale mängijaid, et nad oleks konkurentsivõimelised. Tulevikus peaks olema ka duubel ja kolmas võistkond.

Hakkame tegema maakonna talendipäevi. Toome paremad üheks päevaks veebruaris Paidesse kokku. Pakume lõunasööki, võibolla teeme ühesugused särgid, et andekamad tunnetaksid, et neid ja nende tööd on märgatud. Eesmärk on nad uuele tasemele viia.

Kui usaldusväärsed on tänapäeva Eesti treenerite teadmised ja oskused?

Väga usaldusväärsed, sest koolitusi on palju. Kui tahad, saad väga palju õppida.

Ka internet pakub väga palju. Meie treenerite tase on konkurentsivõimeline.

Järvamaal oled olnud edukaim treener.

Kui ma veel Kehtna jalgpallikoolis töötasin, siis laiendasime bussiliini Paide maakonda. See oli Järvamaa seisukohast oluline samm. Sealt tuli kõvasti mängijaid. Kindlasti kasvasid tänu sellele välja näiteks Lauri Varendi ja Ervin Kõll.

Aastaid olen korraldanud detsembris kutsekooli võimlas maakonna turniiri, kuhu tulevad kokku minu kasvandikud – neid on igas võistkonnas.

Viktor Metsa tuntumad õpilased Järvamaalt pärit jalgpallurid on enamasti kõik käinud läbi Viktor Metsa käe alt.

Eesti A-koondisse on jõudnud Enar Jääger (100 mängu koondises), Urmas Rooba (70), Meelis Rooba (50), Alo Bärengrub (42), Liivo Leetma (36), Ott Reinumäe (25), Tarmo Neemelo (22), Kristian Marmor (1). Kehtna jalgpallikoolis on Viktor Metsa käe all treeninud ka Martin Vunk (60) ja Vjatšeslav Zahovaiko (39). Aga ka tunnustatud treener Karel Voolaid. Üks varasemaid tugevaid mängijaid oli kaheksakümnendatel esile kerkinud Aivar Truberg.

2014 MÄRTS JALKA

51

maailm

Kuidas Evertoni fännid nurjasid uue staadioni ehituse

Foto: Peter Byrne/Scanpix

Jalgpalliäri pole tavaline äri, sest arvestama peab ka fännidega. Evertoni fännid nurjasid klubi juhtide plaani ehitada uus tulus staadion väljapoole Liverpooli.

Andres Must

J

algpallistaadioneid võib õigustatult nimetada jalgpallielu keskpunktideks. Staadionid on kohad, mis seovad kokku tugevaimad jalgpalliniidid: jalgpallurid ja fännid ehk klubi kogukonna kõige laiemas mõistes.

Staadionid on kohad, millele maailma eri paigus on sageli omistatud müütilisi tähendusi. Staadionid on jalgpallikogukondade sõlmpunktid, mis emotsionaalses plaanis seotud nii hea kui halvaga, kuid mis ennekõike tugevdavad meie-mõistet: see koht kuulub meile.

Alljärgnevalt näeme Liverpooli Evertoni klubi näitel, milliseid reaktsioone põhjustas kogukonnas üks aastatetagune sündmus, kui klubi omanikud pidasid tõsist plaani lahkuda enam kui sada aastat koduks olnud Goodison Parkilt ning kolida staadion Liverpooli lähedal asuvasse väikelinna.

Antud juhtum on seda väärtuslikum, kuna esindab tänapäevasele jalgpal-

UUED STAADIONID

Maailma ühe suurema audiitorfirma Deloitte 2007. aastal avaldatud uuringu kohaselt olid Inglismaa klubid alates hooajast 1992/93 investeerinud uutesse staadionitesse 2,2 miljardit naela.

52

JALKA MÄRTS 2014

lile üsna universaalset probleemi: kas jalgpalliklubil on turumajandusliku surve tingimustes võimalik identiteeti loovutamata areneda?

Nii nagu omane paljudele teistele riikidele, on uue jalgpallistaadioni ehitus ka Inglismaa klubidele märkinud viimastel aastakümnetel suurt tõuget uue kvaliteedi poole. Uus staadion võib anda klubile täiesti uue hingamise (Eesti puhul tuleb märkida, et Lilleküla staadion andis uue hingamise kogu riigi jalgpallile). Maailma ühe suurema audiitorfirma Deloitte 2007. aastal avaldatud uuringu kohaselt olid Inglismaa klubid alates hooajast 1992/93 investeerinud uutesse staadionitesse 2,2 miljardit naela. Uue staadioniga avanevad uued finantsvõimalused annavad omakorda võimaluse muuta klubi konkurentsivõimelisemaks ning selle kaudu pakkuda fännidele suuremat rahulolu.

Võlad innustavad kolimist Küllap tuntuim Inglismaa klubi, kes viimastel aastatel uue staadioni ehitas, on Londoni Arsenal. Aastatel 1913–2006 mängiti Highburyl, mille mahutavus jäi alla 40 000 inimese. Uus Emirates mahutab 60 000. Üks võrdlus: kui Highbury tõi hooajal sisse 37,4 miljonit naela, siis Emirates üle 90 miljoni ehk keskmiselt toob üks mäng sisse enam kui miljon naela rohkem. Just staadioni ehitamiseks võetud 260miljoniline laen pole lasknud Arsenalil viimastel aastatel mängijateturul vabalt tegutseda, kuid kuna laen saab lähiajal tasutud, tõuseb

Goodison Park – Evertoni fännide kodu.

Arsenal ka selles sfääris taas teravamalt konkurentsi ning Mesut Özili hankimine on selle väite ilmekas tõestus.

Küllap innustas sarnane eeskuju ka Evertoni juhte, kuid erinevalt Arsenalist, kes ehitas uue staadioni vana kõrvale, nägi Evertoni plaan ette staadioni viimise teise linna. Tõsi, vaid kümmekonna kilomeetri kaugusele, ent siiski oli see idee kaugel sellest, mida plaanijatel olnuks lihtne kogukonnale selgitada.

Põhjused, miks mõned aastad arendatud projekt viimaks ebaõnnestus, võib jagada kaheks. Vastuliikumise käivitajad olid klubi fännid, kes kartsid emotsionaalses plaanis kaotada identiteeti; teisalt suutsid nad enda poole võita kohalikud ettevõtjad, kes nägid ettevõtmises ebaausa konkurentsi tekitamist.

Esimest korda võttis klubi juhatus antud teema päevakorda 2006. aasta detsembris, tehes ettepaneku viia aastast 1892 Goodison Parkil asunud Evertoni jalgpallistaadion Liverpoolist veerandtunnise autosõidu kaugusel

maailm

Foto: Nigel French/Scanpix

asuvasse Knowsley omavalitsusüksusesse kuuluvasse 40 000 elanikuga Kirkby linna. Evertoni juhtkonna partneriteks olid Knowsley omavalitsusüksus, kes oli plaanitava staadioni maa omanik ning kes lubas Evertonile maa rendile anda, ja Suurbritannia üks suurimaid toiduja üldkaupade jaemüüjaid Tesco. Järgnevatel kuudel kokku pandud plaan nägi ette 50 000kohalise staadioni rajamist, ehituskompleksi pidi kuuluma ööpäev ringi avatud Tesco supermarket, lisaks veel ligi 50 väiksemat ettevõtet, muuhulgas hotell, restoranid, baarid ja vaba aja veetmise keskus. Evertoni juhid nägid uut staadionit osana multifunktsionaalsest keskusest ning lootsid nii maksumaksja kui erakapitali toel luua endale uue kodu, Tesco aga esitles ettepanekut sotsiaalse vastutuse projektina.

Kogu projekti maksumuseks arvestati 400 miljonit naela, millest 78 miljonit läinuks staadioni ehitamiseks.

Tegelikult polnud üleviimisplaan Evertonis arutlusel esimest korda. 1996. aastal tehti ebaõnnestunud katse rajada linna teise serva 60 000kohaline staadion. Edu ei saatnud ka kaht järgnevat üritust aastatel 2000 ja 2004. Mõlemal juhul pidi klubi ise tasuma 50% kuludest, kuid kummalgi korral seda raha ei leitud.

2004. aasta projekt nägi muuseas ette uue staadioni jagamist FC Liverpooliga.

Fakt on, et 2007. aastaks oli klubi võlgnevuse kogumäär ehk omavahendite ja laenuvahendite suhe kasvanud 140 protsendini ning uue staadioni ehitamine Kirkbysse oli aktsionäride hinnangul ainus lahendus. Klubi juhtkonnale andis julgust teadmine, et klubi 1999. aastast juhtinud Bill Kenwrightil on fännide peaaegu täielik toetus. Teda usaldati, sest ta oli kohalik, Evertoni eluaegne toetaja, ning usuti, et ta suudab mõista probleeme ka fänni seisukohast. Kuid Kirkby projekt andis ka tema usalduskrediidile tugeva löögi. Seda hoolimata tõsiasjast, et klubi juhtkond küsis fännidelt plaani realiseerimiseks luba.

Nimelt korraldas Everton 2007. aasta augustis 38 000 hooajapääsme omaniku seas küsitluse: “Kas te toetate Evertoni jalgpalliklubi üleviimist Kirkbysse? Jah või ei.” BBC nimetas küsitlust sajandi tehinguks. Võidu sai klubi juhtkond, kuna 59% hääletanutest olid ettepaneku poolt.

Evertoni direktorite nõukogu teatas kodulehel, et kuigi üleviimine põhjustas tulise arutelu, on neil hea meel teatada, et enamik klubi toetajatest on idee poolt.

Ent kiretud numbrid ei edastanud tegelikke tundeid, mis projekt fänkonnas tekitas. Vastumeelsus plaanile oli suurem, kui korraldatud küsitlus näitas, ning institutsiooniliselt väljendus see vastupanu ühiskondlikus liikumises “Hoiame Evertoni oma linnas”, “Keeping Everton in Our City” (KEIOC).

KEIOC loodi 2007. aasta märtsis, kuid liikumine hoogustus pärast hääletustulemuste selgumist.

Väike Evertoni fänn loeb mängu ootel kava.

2014 MÄRTS JALKA

53

maailm Esiteks ei ühinenud KEIOC klubi juhtide entusiasmiga, väites, et juhtkonnal jääb otsuse täideviimisel puudu legitiimsusest. Nimelt polnud 10 000 inimest üldse hääletanud. KEIOCi juhi Colin Fitzpatricku hinnangul polnud valimisvorm objektiivne, ülistades ümberpaiknemist. Tema hinnangul võinuks tulemus olla vastupidine, kui klubi juhtkond oleks avaldanud tõelised arvud.

Klubi juhatuse esimees Robert Elstone selgitas kirjas fännidele: “Meeldigu meile see või mitte, kuid jalgpall on suure eelarvega äri, millel on tugev majanduslik ja sotsiaalne vastutus. Ma ei saa nõustuda, et fännid nõuavad klubilt investeerimist staadionisse ja jalgpalluritesse, kuid mingil hetkel teevad kannapöörde ning hakkavad dikteerima, kuidas äri ajada.

Jalgpalliäri tuleb ajada täpselt nii nagu iga teistki: pikalt ning rangelt planeerituna.”

Kogukond hakkab vastu Loomulikult tuleb tähele panna, et kogukond pole monoliitne ühik. Glasgow Caledoniani ülikooli õppejõud David Kennedy, kes antud juhtumit sotsiaalteadlasena uuris, toob välja, et Evertoni fännide seisukohad erinesid sageli diametraalselt. Oli inimesi, kes andsid juhtkonna tegemistele toetuse, leides, et globaliseerumisega kaasnevad protsessid, sealhulgas ka identiteedi muutumine, on tänapäevase ühiskonna paratamatu osa: “Ühendame Evertonis omavahel Manchester Unitedi ärimudeli ning parimad osad kogukondlikust liikumisest.”

Samas ütles aga üks teine toetaja, et ta “süda tilgub verd mõttest, et Minu Klubi on kaotamas päritolu ja identiteeti. Ja seda kõike vaid asjast pooleldi huvituvate miljardäride tõttu”.

Fitzpatricku sõnul oli vastuseisul nii emotsionaalseid kui majanduslikke põhjusi. Ühelt poolt kartsid fännid staadioni kolimisega kaotada ajaloolisi juuri, teisalt kaheldi ka projekti majanduslikus võimekuses. KEIOCit ei rahuldanud staadioni madal hind, 78 miljonit naela, mis polevat kõrgliiga klubi ambitsioonidega vastavuses. Samuti öeldi, et projekt ei vasta kohaliku, regionaalse ega rahvusliku planeerimise regulatsioonile. Ka leiti, et kuna ärimudel oli välja töötatud majanduskriisieelsel perioodil, pole see uutes majanduslikes tingimustes enam jätkusuutlik. Just projekti majanduslikku nõrkust tulebki 54

JALKA MÄRTS 2014

Foto: Nigel French/Scanpix

Nagu staadioniseinalt lugeda, on Everton rahva klubi. Seda ei saa eirata.

pidada eri arvamusi esindavate kogukonnaliikmete kokkutoovaks teguriks.

Majanduslikele puudujääkidele rõhudes suutis KEIOC kaasata mõjukad koostööpartnerid. Lobitööd tehti nii Liverpooli kui Knowsley poliitikute seas, samuti äriringkondades, keda, nagu öeldud, motiveeris Tesco-vastasus.

Täiesti eraldi väärib aga rõhutamist, et staadioni kolimise vastu loodi Kirkbys koguni partei – 1st 4 Kirkby –, mis 2008. aasta kevadel, olles loodud vaid neli nädalat varem, jäi napilt välja Knowsley omavalitsusüksusest; seejuures Whitefieldi piirkonnas jäädi üle kuuesaja hääle kogunud leiboristidele alla vaid 16 häälega. Kokkuvõtlikult öeldes tagas projekti nurjamise emotsioonidest alanud vastuliikumine, relvas-

tatud puhtmajanduslike argumentidega.

Seaduslikult tõmmati projektile kriips peale 2009. aasta novembris, kui Gordon Browni valitsuse kogukondade ja kohalike omavalitsuste ministeerium leidis, et kui ärikeskust toetab riik, oleks see vastuolus üldise poliitikaga, ning ministeerium ühines mitme kohaliku volikogu kartusega, et kõnealune projekt avaldab eraettevõtlusele kahjustavat mõju.

Evertoni juhtum näitas, et jalgpalliklubi siiski ei saa juhtida tavalise ärina, nii nagu Evertoni juhatuse esimees Elstone seda eespool kirjeldas. Jalgpalliklubi ei tegutse mitte kogukonna heaks, vaid kogukonnaga koos ning on seetõttu hoopis keerukam suhete tervik. Ja näib, et selles tervikus kehtivad reeglid erinevad otsustavalt tavaäri omadest.

Uus idee: jalgpallikvartal Kuigi KEIOCit ei rahuldanud klubi juhtkonna strateegia, ei defineerinud liikumine end vaid opositsioonilise ühendusena ning klubi majandusprobleeme tunnistati avalikult. KEIOC mõtles tõsiselt probleemi lahendamise variantide üle ning nende mõttetöö tulemusena sündis koostöös linnarivaali FC Liverpooli fänniühendusega Spirit of Shankly plaan luua Liverpooli jalgpallikvartal Football Quarter.

Kuna Evertoni Goodison Parki ning FC Liverpooli Anfieldi lahutab vaid kümmekonnaminutiline jalutuskäik läbi Stanley pargi, püüti projektiga neid kaht objekti tugevamini siduda. Praeguseni internetis avatud petitsioonis kinnitavad idee autorid, et projektil on kaugele ulatuvad majanduslikud ja sotsiaalsed mõjud ning seepärast soovitakse kvartalit kujundades linna kaasrahastamist. Idee autorid kinnitavad, et see lisaks hoogu kohalikule majandustegevusele, samas kui staadionite jäämine oma väljakujunenud kohtadele tagaks ka traditsioonide jätkumise. Märgitakse, et jalgpallikvartal suurendaks Liverpooli kui ühe maailma jalgpalli keskuse staatust. Samuti usutakse, et kvartal parandaks transpordiühendust, samuti sportimis- ja koolitusvõimalusi.

Need on ideed, mis pärinevad 2010. aasta kevadest ning millele edasiste aastate jooksul järgnesid idee arendused nii liikumiselt endalt kui ka kohalikelt poliitikutelt. Siiski tundub, et kvartaliprojekt on vähemalt praeguseks peatunud, kuna tõsiseltvõetavaid märke idee edasiliikumisest pole viimasel ajal saabunud.

naised

Kohtunik, treener ja mängija Anni Koppel Eelmise aasta aktiivseim naiskohtunik Anni Koppel mängib II liigas ja treenib Kuusalus poisse, sekka ka mõni tüdruk. Ta võib kinni hakata mistahes ideest, mis tundub õige ja annab kogemust tulevikuks.

Indrek Schwede

L

apsepõlve Kiius veetnud ja peamiselt poistega suhelnud Anni Koppelil polnud vutist pääsu. Üheskoos aeti palli taga Kuusalu valla ees oleval väljakul. Hiljem tegeles tüdruk ka kergejõustikuga, kuid nendib, et spordis puudus tal suunaja. Muidu võinuks ta mistahes alal jõuda kõrgemale. Kui Anni oli parajas eas, puudus Kuusalus jalgpallinaiskond. Kooli teadetetahvlilt leitud kutse viis ta Tallinna Kalevisse ja juba 2006. aastal mängis Anni Koppel Kalevi II naiskonna eest Eesti meistrivõistlustel.

“Vanem vend on mulle alati eeskujuks olnud,” räägib Anni Koppel.

“Noores eas olingi poisilikum. Mingil hetkel mõtlesin, et peaks olema tütarlapselikum, ja läksin tantsutrenni, aga selgus, et see ei sobinud mulle üldse.

Nägin end jalgpallis.”

Tallinna Kalevis jõudis Anni olla paar aastat, kui naiste jalgpalliga hakati tegelema ka kodukohas Kuusalus.

Keskkooli Tallinnas lõpetanud neiu liitus Kuusalu naiskonnaga. Läinud aastal mängis Anni Koppel Kuusalu

TREENERI VASTUTUSEST

Treenerina ei saa tulla ja minna. On kaks varianti – kas oled kogu aeg olemas või ei ole üldse. Sa ei ole neile ainult treener, aja jooksul saab sinust ka sõber ja eeskuju.

56

JALKA MÄRTS 2014

Kalevis naiste II liigas. Mõnevõrra üllatuslikult on Anni Koppel alati mänginud kaitses ja sellest on tal endalgi kahju.

“Vahel kui treener paneb mu mujale, siis on kerge paanika, sest ma pole kindel, mis on mu täpsed ülesanded, ning ma ei oska olla,” seletab Anni. “Mängime II liigas hobi korras. Esiliigasse me eriti ei kipugi. Meile on oluline, et oleks lõbus ja tore koos trennides ja mängudel käia. Aga kui väljakule läheme, siis ikka vahel üllatame üksteist ja vastast!”

Esimesel aastal aktiivseim kohtunik Annile ainult mängimisest ei piisanud.

Eelmise aasta aprillis lõpetas ta kohtunike kursused.

“Ma sain nii hea emotsiooni!” kiidab Anni kohtunikuks õppimist. “Reegleid on vaja tunda kõigil, kes tahavad jalgpalli sees olla. Ma sain aru ja mõistsin paremini, mis on mis.”

Kohe oma esimesel kohtunikuaastal oli Anni Koppel meie aktiivseim naiskohtunik. Seni on tal olnud ainult üks negatiivne kogemus: kui ta fikseeris abikohtunikuna suluseisu.

“Ma ei mäleta, kes mängisid, aga pärast minu otsust läks üks noorhärra, ise endine kohtunik, väga põlema,” meenutab Anni Koppel. “Ta sõimas mind ja väljakukohtunikku väga rämedate sõnadega. Hiljem sai ta karistada. Olen isegi imestanud, et ma olen pärast seda tahtnud kohtunikuna edasi tegutseda. Aga ma teen vahet, kas kriitika tuleb omadelt või võõrastelt. Esimesel juhul võtan ma seda oluliselt tõsisemalt kui teisel juhul, sest jalgpall on suur ja emotsionaalne

Foto: Lembit Peegel

Anni Koppel hooaja pidulikul lõpetamisel aktiivseima kohtuniku auhinda vastu võtmas.

mäng ja kui sulle halvasti öeldakse, on see minu jaoks puhas mänguemotsioon.

Teen vahet, mida mille ajendil öeldakse ja kas seda tasub hiljem analüüsida või mitte. Kohtunikuamet on selline, mis tegelikult ei pruugigi kõigile sobida, ja selles ei olegi midagi halba. Hiljem vaatad jalgpalli hoopis teise pilguga, mis teeb endal kergemaks nii mängimise kui treenimise.”

naised

Foto: Päivi Palts

Tempokas mängus peab Anni Koppel vaatama, et põnnidele ette ei jääks ...

Suluseisu fikseerides kasutab ta vana head nippi, millest suurtel ja kärarikastel staadionitel abi poleks: liini jälgides kuulatab ta otsustavat pallipuudet.

Nii saab pilgu fookustada mängijate asendile liinil ja kõrvaga fikseerida sööduhetke.

Seni on Anni rohkem tegutsenud piiril ja väljakukohtunikuna vilistanud peamiselt lastemängudel. Ta tahaks piiril veel enesekindlust ja kogemust saada, et siis täiskasvanute mängudel end väljakukohtunikuna kindlamalt tunda.

“Enesekindlus on väga oluline,” teab Anni omast käest ja meenutab oma esimest mängu: “Kui koolitus läbi sai, läksin oma esimest mängu teenindama.

Jalgpalliliidu peakohtunik Uno Tutk selgitas enne mängu, et täna on meil uued kohtunikud piiri peal. Ta ise oli väljakukohtunik. Kui siis pidin määrama, kumb pool saab õiguse audisisseviskeks, läks enamik mu otsuseid võrreldes Unoga täiesti risti!”

Treenib Kuusalu lapsi Hakkaja neiu haaras mullu kolmandastki võimalusest.

“Kui juba oled jalgpalli sees, siis võiks kõike proovida,” selgitas Anni.

“Olin juba lugenud kutset ja otsusegi vastu võtnud, kui helistas Sander (Piibemann – Kuusalu Kalevi treener) – kas tahad minna treenerikoolitusele?”

Anni tunnistab, et ta on kiire otsustaja. Luges kohtunike kursustest ja pani end kohe kirja, luges treenerikursustest ja otsus sündis kohe.

“Kui mõte meeldib, kui leian, et see võiks kasu tuua ja kogemust anda, võin

Foto: Päivi Palts

... ja mänguga kaasa jõuaks joosta.

ka pea ees tulle söösta,” räägib ta. “Olen hakkaja ärategija.”

Treeneritööle kallutas Annit ka teadmine, et ta vahetab praeguse Tallinna-elu kindlasti maaelu vastu tagasi. Soov on minna kodukohta elama. Kuusalu on kohaliku elu keskus, kus jalgpall on populaarne ja huvilisi piisavalt. Lapsed Annile meeldivad, ta arvab endas peituvat piisavalt kannatlikkust nendega tegeledes.

“Lastelt saab siira ja eheda emotsiooni, õpetada on väga tore,” räägib Anni.

“Ausalt öeldes mõtlesin ka Sanderi peale – ta on hea ja tore inimene, kes on Kuusalus nii palju teinud jalgpalli heaks. Tal oleks abi vaja ja aidata mulle meeldib.”

Praegu käib Anni Kuusalus treenimas umbes 20 last. Nende tähelepanu köitmine on paras katsumus. Treeningu lõpus on Annil hääl ära.

Kolmest rollist – mängija, treener, kohtunik – on Annile hetkel tähtsaim viimane. Selles ametis tahaks ta jõuda rahvusvahelisele areenile. Ka suuri mänge vaatab ta eelkõige kohtunikupilguga ja eelkõige abikohtunike silme läbi, sest temas löövad välja liinikohtuniku instinktid. Treenerina on Anni veel roheline leht, kes kõiki nüansse ei oska mängust välja lugeda.

“Kuigi kohtunikutöö on hingelähedasem, ei taha ma ära kaduda treenerina,” tunneb Anni Koppel vastutust.

“Olen lastega mõned kuud koostööd teinud, aga nad on juba hinge pugenud.

Treenerina ei saa tulla ja minna. On kaks varianti – kas oled kogu aeg olemas või ei ole üldse. Selles ametis vastutad oma õpilaste eest. Sa ei ole neile ainult treener, aja jooksul saab sinust ka sõber ja eeskuju.”

Õhtulehe suvetüdrukuna Kuubal 2004. aastal otsustas Anni Koppel (pildil) hetkeajel osaleda Õhtulehe suvetüdruku konkursil.

“Oi, see oli nii naljakas, sest ema pani terve Radissoni hotelli, kus ta töötas, hääletama!” naerab Anni südamest. “Kodus oli vanu veneaegseid postkaarte ja ema kirjutas need kõik täis: kord parema, kord vasaku käega oma käekirja moonutades!”

Võistlusel, kus analoogseid nippe kasutavad küllap kõik, osutus Anni võitjaks! Auhinnaks saadud reisile Kuubale sõitis teismeline tütarlaps koos vanema vennaga.

Foto: Lembit Peegel

2014 MÄRTS JALKA

57

noored & tervis

A. Le Coq Arena saab meditsiinikeskuse?

Noor tahab spordiarsti juurde, kuid Tondis asuv spordimeditsiinikeskus on rahvast tulvil nagu Tallinna vanalinn reede õhtul. Mis saab? Jalgpalliliit planeerib oma meditsiinikeskust, kuid sellelgi ideel seisab ees mitu traataeda, millest üle ronimine võib tekitada raskuseid.

Siim Kera

Foto: Lembit Peegel

Eesti koondise arstid Gunnar Männik (vasakul) ja Kaspar Rõivassepp tohterdavad langenud sinisärki.

U

ue aasta alguses jõudis vutiüldsusesse teadmine, et Eesti Jalgpalli Liidul mõlgub mõtteis täiesti oma meditsiinikeskuse ehitus.

Spordimeditsiinikeskuses looklevad hiiglaslikud järjekorrad ja paljud noorsportlased ei pääse seal löögile ning peavad kontrolli tegema kohtades, kus nende vanemate rahakott jääb oluliselt kõhnemaks. Aga ... meditsiinikeskuse küsimus on rahastamises. Miks peaks jalgpall kinni maksma selle, mida teiste spordialade puhul rahastab riik?

Keskuse ümber olevaid mõttekohti aitavad lahata EJLi avalike ja koostöösuhete osakonna juhataja Mihkel Uiboleht, jalgpallikoondise arst Kaspar Rõivassepp ning Eesti Spordimeditsiini Sihtasutuse juht Mihkel Mardna.

58

JALKA MÄRTS 2014

Uiboleht tõdeb, et meditsiinikeskuse idee ei visatud niisama õhku, vaid sellist mõtet sundis aretama reaalne probleem.

“Meie poole pöördusid nii vanemad, klubid kui spordimeditsiini sihtasutus,” räägib Tartust pärit mees. “Jalgpallurid käivad väga suurtes kogustes testidel ning asutused ei jõua neid ära teenindada. Seepärast pakkusime me lahendust.”

Tema sõnul tegeleb Eestis jalgpalliga 60% noorsportlastest ning kõik ülejäänud spordialad koonduvad järelejäänud 40% alla. See on ka põhjus, miks jalgpalli peab teistest aladest mõnes mõttes eraldiseisvana võtma. Kaspar Rõivassepp toob välja, et nõudlus ja pakkumine pole tasakaalus, kõigile noorsportlastele lihtsalt ei jätku arstiaegu. Peale noorte kont-

rollimise näeb mees keskuses teisigi plusspunkte.

“Seal saaks teha mängijatega erinevaid katseid ja teste ning tulemuste järgi neid suunata,” seletab arst. “Tegeleda saaks ka spordi teadusliku poole arendamisega, mille kaudu saaks jalgpalli arengusse panustada. On tekkinud haritud treenerite hulk, kes oleks (teaduslikust – toim.) informatsioonist huvitatud.”

Riik ei pea kinnisvara rahastama Ka spordimeditsiini sihtasutuse juht Mihkel Mardna on ideega päri, kuid tema jutust jääb kõlama üks suur aga.

“Jalgpall on küll kõige suurem ala, aga kuidas reageerivad teised spordialad, kui riik aitab ühel spordialal

noored & tervis mingit keskust ehitada?” küsib ta. “Siis hakkavad ju teised küsima, et aga miks meile ei ehitata? Tegelikult pole see minu asi, olen lihtsalt meedik, aga selge on see, et iga inimene saab aru, et sellise olukorraga kaasneks konfliktioht.”

Mees usub, et noortespordis tuleks kõiki alasid vaadata võrdselt. Tippspordi kontekst on teine, seal on riigil juba prioriteedid – mida eelistada ja kuhu rohkem raha paigutada, kuid noorsportlastega tuleb teisiti käituda. Siiski ei näeks ta keskusel ühtegi probleemi, kui jalgpalliliit leiaks raha.

Kuigi Mardna jutt on loogiline, võib kogu tema väite ka pahupidi pöörata ning pärida, kas see siis pole ebaõiglane, kui vutt peab endale ise keskuse ehitama ning teised saavad riigi raha eest sportlasi testida?

“Ei,” on arsti resoluutne vastus. “See on täiesti erinev asi, kas riik maksab testi eest või aitab kinnisvara ehitada. See, et jalgpall on maailmas kõige

MEDITSIINIKESKUSEST

Tegeleda saaks ka spordi teadusliku poole arendamisega, mille kaudu saaks jalgpalli arengusse panustada.

givad Eesti riigi kodanikud, kelle eest peab hoolt kandma.”

Kuna tõenäoliselt suureneb jalgpalliharrastajate arv aastate jooksul veelgi, siis osaliselt on keskuse planeerimine ka vaade tulevikku. Pigem on mõistlik pilk ettepoole heita, kui avastada kümne aasta pärast, et situatsioon on tõeliselt kehvaks pööranud.

Meditsiinilist tööjõudu ei ole harrastatum spordiala, ei tähenda, et Eestisse peaks jääma üks eelistatud ala.

Lastel peab olema võimalus tegeleda väga erinevate spordialadega.”

Uiboleht ei oska hetkel rahastuse kohta täit tõtt öelda, kõik selgub läbirääkimistest EOK ja kultuuriministeeriumiga.

“Meie oleme valmis ruume rajama, kuid selge on see, et me ei saa neid ise ülal pidada,” tõdeb ta. “Riigi toetuses ma probleemi ei näe – jalgpalli män-

Kui kõik läheb plaanide kohaselt ja A. Le Coq Arena kõrval ilutseb ehitis, mille sees vutimeeste kehadest kõike teada saab, siis teiste spordialade harrastajad seal arsti jutule pigem ei pääse.

Eesmärk on leida lahendus jalgpallinoortele ning keskuse võimekus peab olema selline, et ta katab jalgpalli ära.

Lisaks tuleb mängu spetsiifilisus: keskus peab arvestama just vutivajadustega.

Kui aga ressursse jagub ning vajadust peaks olema, siis võibolla naeratab õnn ka teiste noorte õuel.

2014 MÄRTS JALKA

59

noored & tervis Tööjõu puudust tunnistavad nii Uiboleht, Rõivassepp kui Mardna.

Viimane neist peab tähtsaks seda, et kvantiteedi suurendamiseks ei tohi kvaliteeti alla lasta.

“Hetkel lihtsalt ei ole tööjõudu,” nendib Mardna. “Kindlasti ei tohi minna seda teed, et testi teeb mõni laborant või õde, mõnes spordiklubis teeb seda treenerikvalifikatsiooniga inimene. Meil on ikkagi vaja kvalifitseeritud personali.

On vaja teha 20 000 testi aastas, aga praegu tehakse umbes 10 000. Kust need inimesed võetakse? Kui raha leitakse, siis pole tööjõudu.”

Pädeva personali puudumist mainib ka Rõivassepp, kuid kui juba praegu inimesi koolitama hakata, siis peaks olukord paranema. EJL kaalub seda, et tellida Tartu ülikoolilt kolm spetsialisti.

Uibolehe sõnul on häid spordiarste vähe nii Eestis kui maailmas.

“Ka spordimeditsiini sihtasutusel on olnud raskusi kvalifitseeritud töötajate leidmisega,” teab ta öelda. “Hea spordiarst on ikkagi väga suur väärtus.

Eks me peaks selle nimel eraldi vaeva nägema. Kuidagi me leiaks kindlasti, on ju võimalik inimesi välja õpetada.”

Kategooriliselt välistab jalgpalliliidu töötaja selle, et EJL võiks vajalikud spetsialistid mõnest välisriigist kohale kutsuda.

Vuti meditsiinikeskus oleks üks lahendus, kuidas tagada, et kõik noorsportlased ikkagi arstlikule läbivaatusele jõuaks ning nende siseorganid end mugavalt tunneks. Kolmik pakub välja ka teisi variante. Mureussi võib

Foto: Lembit Peegel

Kaspar Rõivassepa sõnul võimaldaks jalgpalliliidu oma meditsiinikeskus tegeleda ka spordi teadusliku poolega.

hävitada see, kui suurendada võimekust üle kogu Eesti selle kaudu, et riiklik tellimus meditsiinikeskustele tõuseks. Mõnel määral aitaks olukorda leevendada see, kui vähendatakse arstliku kontrolli tingimusi (näiteks leitakse, et sportlane võib arsti külastada harvemini kui seni). Rõivassepp tõdeb, et viimasel ajal ongi tolerantsemaks mindud. Samas tekib siin küsimus, kas noorsportlaste tervis on ikkagi see asi, millega niiviisi mängida. Olukord ei tohiks nii kaugele jõudagi. Mardna toob välja ühe huvitava tõsiasja, mis puudutab peale jalgpalli ka teisi spordialasid.

Mis spordiarsti suletud uste taga toimub?

“On väga palju noorsportlasi, kes oma tundide arvult nädalas ei kuulu haigekassa ennetusprojektis ettenähtud programmi alla,” räägib üks Eesti tunnustatumaid spordiarste. “Lapsed valetavad kokku suurema treeningtundide arvu, et saada testile, ilma testita ei saa nad oma vanuseklassi liigas mängida. Ühesõnaga testitakse neid, kes seda nii väga ei vaja, ning testimata jäävad need, keda kindlasti peaks testima.”

Selge on see, et olukord peaks lähitulevikus paranema. 2012. aasta sügisel tekkis Tartu ülikoolis üle 20 aasta võimalus õppida spordimeditsiini eriala.

Nende viljade noppimiseks läheb veidi küll aega, aga vähemalt on tulevik, mille poole lootusrikkalt vaadata.

Hetkel pole veel õrna aimugi, millal jalgpalliliidu meditsiinikeskus valmida võiks. Kõik sõltub Mihkel Uibolehe sõnul sellest, kas projektil on mingi kate või mitte. “Üleöö see kindlasti ei käi, aga peab juba praegu mõtlema hakkama,” lausub ta kindlalt. “Meie eesmärk on kirjeldada EOK-le ja kultuuriministeeriumile meie reaalseid tulevikuvajadusi, et kõik saaks nendega nii lähitulevikus kui pikemas perspektiivis arvestada. Me ei pressi midagi jalgpalli kasuks välja, vaid räägime oma vajadustest.”

Igatahes peab midagi ette võtma, noorsportlaste tervis tuleb hoida tipp-topp. EJL otsib probleemile isuga lahendust, kuid see sõltub ka teiste osapoolte tahtest. Kui reaalseks saab meditsiinikeskus, seda näitab meie vana hea sõber ehk aeg.

Kes on noorsportlane?

Kõigepealt analüüsitakse anamneesi, võttes aluseks sportlase enne täidetud küsimustik. Sellele järgneb ülevaatus organsüsteemide kaupa. Hingamisfunktsiooni kontrollimiseks tehakse spirograafia, vereringesüsteemi ülevaatamiseks tehakse EKG ning mõõdetakse arteriaalne vererõhk. Kui noor treenib üle kaheksa tunni nädalas, siis tehakse kas liikurrajal või sõudeergomeetril EKG koormustest, mille käigus saab arst jälgida nii südametegevust kui vererõhku. Noortele, kel südames vastupidavusalad, tehakse hapnikutarbimise kompleksuuring. Kui vaja, saadetakse sportlane lisauuringutele või konsultatsioonidele.

Kui kõik tehtud ning keha läbinisti uuritud-puuritud, siis otsustab arst, kas spordile on vaja piiranguid või mitte.

Noorsportlaste tervisekontrolli raamidesse mahuvad 9–19aastased, kes kuuluvad mõne spordiklubi, spordikooli või kooli treeningrühma ning kes teevad trenni üle viie tunni nädalas. Haigekassa ennetusprojekti “Noorsportlaste tervisekontroll spordiga seotud terviseriskide ennetamiseks” raames rahastatakse umbes 12 000 noorsportlase terviseuuring, kuigi noorsportlasi jätkub meie riiki ligi 80 000. Igatahes on noorsportlasel palju põhjusi, miks võtta ette teekond spordiarsti juurde. Uuringu eesmärgid on järgmised: eluohtlike ja/või puudeid põhjustavate seisundite väljaselgitamine, haiguse- ja traumaeelsete seisundite avastamine, vereringe riskifaktorite kindlakstegemine, ülekoormuse ennetamine, tervisliku seisundi ja vajadusel kehalise võimekuse hindamine. Kõige selle abil tahetakse tagada iga sportlase ohutus ning tervis.

Allikas: www.kliinikum.ee/noorsportlasele

Allikas: www.kliinikum.ee/noorsportlasele

60

JALKA MÄRTS 2014

uurimus

Jalgpall on koolinoorte seas populaarseim ala Tallinna prantsuse lütseumi abiturient Martin Nurmsaar tegi uurimuse Tallinna, Viljandi ja Vändra eakaaslaste seas. Selgus, et jalgpall on noorte seas populaarseim spordiala, aga Eestis neid staadionile meelitada on keeruline.

Foto: Lembit Peegel

I

se jalgpalli mängiva Martin Nurmsaare uurimuse (juhendaja Katri Tariq) hüpotees oli, et jalgpall on noorte seas küllaltki populaarne, paljud mängivad seda, kuid Eestis käib staadionil mänge vaatamas üsna väike osa noori, mänge eelistatakse vaadata telerist. Seda hüpoteesi asus ta kontrollima kolme Eesti kooli 5.–12. klassi õpilaste peal.

Nurmsaar ise küsitles Tallinna prantsuse lütseumi õpilasi. Vändra gümnaasiumis aitas seda küsitlust korraldada õpetaja Silja Enok ja Viljandi Jakobsoni koolis õpetaja Merle Ütt. Vastajate vanus oli 11–20 aastat, keskmine vanus 15,2 aastat.

Kokku sai Nurmsaar tagasi 208 vastustelehte (109 tüdrukutelt, 99 poistelt).

Küsimusi oli 29. Osal olid ette antud valikvastused, osa nõudis ise vastuse leidmist.

Küsimustiku abil selgus, milline on vastaja suhe jalgpalli ja teiste spordialadega ning kas vastaja käib ise staadionil jalgpalli vaatamas. Nurmsaar soovis teada ka põhjusi, miks käiakse või ei käida jalgpalli vaatamas, ja pakkus võimalust teha ettepanekuid, kuidas publiku hulka suurendada. Vastaja sai viiepalliskaalal hinnata ka oma üldisi teadmisi jalgpalli kohta.

Vaid 17% pole jalgpalliga seotud Jalgpall osutus ülekaalukalt kõige populaarsemaks spordialaks (vt tabel 1, kus spordiala järel on kirjas, mitu vastajat hindas seda populaarseimaks alaks ja mitu protsenti see vastajaist moodustab).

Joonis 1

Kuidas tuua noori Eesti jalgpalli nautima?

10%

Tabel 1 jalgpall korvpall tennis muu

172 7 7 13

86% 4% 4% 7%

Järgmiseks küsiti, kui tihedalt on vastajad ise jalgpalliga seotud (vt joonis 1). Ette oli antud neli vastusevarianti.

Uurimusest selgub, et vaid 17% vastanutest ei ole kuidagi jalgpalliga seotud. Kõige rohkem on inimesi, kes mängivad jalgpalli vahel sõpradega ning vaatavad seda telerist (46% kõikidest vastajatest). Iga kümnes

17%

27% 46%

Käin trennis Mängin seda vahel sõpradega ning vaatan mänge telerist Vahel vaatan telerist, ise ei mängi Ei ole kuidagi jalgpalliga seotud

2014 MÄRTS JALKA

61

uurimus Tabel 2 Olen mingi klubi fänn Käin Eesti koondist toetamas Staadionilt saab mängust palju võimsama emotsiooni kui kodust ekraani tagant Käin toetamas tuttavat või sugulast, kes ise mängib Käin mingis klubis trennis ning käin selle klubi esindusmeeskonna mänge vaatamas

käib jalgpallitrennis. Tugitoolisportlasi on samuti suhteliselt palju, 27% vastanutest vaatab mänge vaid telerist.

Nurmsaar uuris, miks ise staadionil käiakse. 38% vastas, et kohapeal saab võimsama emotsiooni (vt tabel 2).

Tallinnas on andmed sarnased üldandmetega, kuid mujal erinesid neist.

Viljandis on fänlus märgatavalt suurem, kui on kogu küsitluse keskmine (17%).

See tuleb sealsest väikesest kogukonnast, iga inimene on mingil määral jalgpalliga seotud. Viljandis ei saa valida mitme klubi vahel. Seal on vaid üks linna esindusklubi Viljandi JK Tulevik, kus käivad kõik, kes jalgpalli mängida tahavad.

Noorte seas on seal jalgpall väga populaarne ning oma kodulinna esindamine sõprade ning fännide toetusel on neile auasi.

Sarnane on olukord ka Vändras, kus on vaid üks klubi JK Vändra Vaprus.

Vändras ja Viljandis oli suvel keskmine kodumängude pealtvaatajate arv kahesaja ringis, mis on Eesti mõistes arvestatav tulemus. Eriliseks teeb need numbrid fakt, et mõlema linna klubid ei mängi mitte kõrgliigas, vaid tugevuselt teises liigas, esiliigas. Kõikide nende konkurentide publikunäitajad on tunduvalt väiksemad. Uurimusest selgus, et pealinnas käiakse tuttavaid ja sugulasi väljaku kõrval palju vähem toetamas kui teistes uuritud linnades.

Raha ei kulutata mängudel üldse või tehakse seda väga vähe. 69% kulutab staadionil 0–5 eurot, 24% Tabel 3 Staadionid on halvas seisukorras Ilm võib mõjutada vaatamistingimusi Eesti jalgpall pole piisavalt atraktiivne Staadionil pole korralikku toitlustust Ühistransport ei sõida staadionile lähedale Ei tunne mingisugust huvi jalgpalli vastu Eelistan telerist vaadata Mängude algusajad ei sobi mulle Vähe mängude reklaami

62

JALKA MÄRTS 2014

Kokku 22 11% 31 16% 75 38% 57 29% 15 8%

6–10 eurot ning 7% üle 10 euro. 28% vastanutest olid ostnud klubiga seotud fännikaupa.

Uurimus tundis huvi, miks osa vastanutest ei käi staadionil (tabel 3). Kui jätta kõrvale need, kes ei tunne asja vastu huvi (23%), olid peamised põhjused teleri eelistamine (19%), Eesti jalgpalli vähene ligitõmme (17%) ja võimalik halb ilm (14%).

Tallinnas on suur nende inimeste arv, kes ei pea kohalikku jalgpalli piisavalt atraktiivseks. Keskmisest vähem on siin vastajaid, kel pole jalgpalli vastu absoluutselt mingit huvi. Kõvasti üle keskmise on telerist vaatajate arv. Neid, kellele mängude algusajad ei sobi, on jällegi keskmisest vähem. Ülejäänud näitajad on keskmistega sarnased.

Vändras torkab esimese asjana silma just suur rahulolematus mängude kellaaegadega. Vähe on neid, kes peavad kohalikku jalgpalli ebaatraktiivseks.

Telerieelistajate arv on suhteliselt väike.

Ilmamõjude kartjaid on seal rohkem kui mujal, sest Vändras pole katusega staadioni. Väikesel määral on probleemiks ka ühistransport, nõrk toitlustus ning staadioni hetkeolukord.

Viljandis vastasid sellele küsimusele kahjuks vähesed, seepärast ei saa nende põhjal olulisi järeldusi teha.

Vastajad said võimaluse pakkuda välja mõni hea turundus- või reklaamiidee. Pakuti erinevaid variante.

Näiteks auhinnalise viktoriini korraldamine poolaja vaheajal. Soovitati, et Kokku 3 26 32 7 4 42 35 16 19

2% 14% 17% 4% 2% 23% 19% 9% 10%

Tallinn 10 14% 9 12% 32 44% 18 25% 4 5%

Viljandi 6 17% 3 8% 6 17% 14 39% 7 19%

Vändra 9 14% 6 9% 19 29% 24 37% 7 11%

jalgpallurid tuleksid ise potentsiaalse publiku juurde, viies läbi kehalise kasvatuse tunni. Soovitati teha järjepidevat reklaami: panna plakatid tänavatele, teha reklaami teles, ajalehes ja sotsiaalmeedias. Jalgpall tuleks siduda erinevate tuntud inimeste ja brändidega.

Võiks jagada tasuta nänni. Võiks panna tuntud mängijate pilte tänavapostidele ja tabloodele.

Publiku staadionile meelitamiseks pakuti erinevaid variante. Mainiti, et jalgpalli kvaliteet peaks tõusma. Kui staadionile lähevad sõbrad, läheks koolinoor nendega kaasa. Võiks saata laiali kutsed mängule (seda aeg-ajalt tehakse). Keegi võiks kohapeal pealtvaatajatele palliga trikke õpetada. Mingi teise ürituse võiks siduda mänguga staadionil, näiteks mingi bändi kontserdi.

Võiks tuua kuulsad vastased Eestisse.

Martin Nurmsaar tegi ka mitu testküsimust kodu- ja välismaise jalgpalli kohta. Põnev oli küsimus, mitu klubi mängib Premium liigas. Valida sai nelja vastusevariandi seast. Õiget vastust (10 klubi) teadis enamik ehk 89 vastajat.

Kokkuvõttes osutus seatud hüpotees õigeks: jalgpall on noorte seas küllaltki populaarne spordiala ning paljud mängivad seda, kuid Eestis käib staadionil mänge vaatamas väike osa noori.

208 vastaja seast pidas jalgpalli kõige populaarsemaks spordialaks 172 noort, see on 86%. Vaid vähesed neist käivad staadionil mänge vaatamas.

Tallinn 1% 14% 25% 2% 17% 27% 4% 10%

Viljandi 10% 19% 10% 32% 10% 19%

Vändra 2% 19% 9% 6% 6% 23% 9% 17% 9%

minu 11

Tomi Rahula: Mart Poomi meeskonda me võidaks!

M

uusik ning jalgpallikohtunik Tomi Rahula (pildil) valis Jalka palvel välja vutivõistkonna, mille peatreener ta suurima heameelega oleks. Tuleb tunnistada, et sats on hirmkõva. “Mu tiim peab olema teiste võistkondadega võrreldes konkurentsivõimeline või neist isegi parem,” muigab Tanel Padar & The Suni klahvimees, kes panustab oma meeskonnas nostalgiale. “Ma usun, et eelmises numbris olnud Mart Poomi meeskonda võidaks me 2 : 0.”

Rinat Dassajev Jalgpalli armusin 1986. aastal Mehhiko MMi jälgides, olles üheksa-aastane. Veetsin tol ajal oma suved Viljandis vanaema juures. Seal mängisime iga päev jalkat ning üks hoovikaaslane, kellele meeldis alati väravas olla, tuli ühel päeval õue kollase T-särgiga, millele ta oli ise vildikaga selja peale kirjutanud Dassajev. Sellega jäi see nimi mulle igavesti meelde! Varuväravavahiks võtaks ma Getter Laari, sest nii oskuslik naisproff lükkaks võistkonnas emotsiooni ja motivatsiooni lakke.

Philipp Lahm Mulle meeldib Saksamaa, nende jalgpallikultuur, mängustiil ja käitumine väljakul. Nad mängivad intelligentselt ja viisakalt. Eriti tema.

Ragnar Klavan Minu arvates parim ja edukaim Eesti jalgpallur läbi aegade.

Saab Bundesligas regulaarselt mänguaega ning kogub dream team’i tarbeks kogemusi. Olen olnud Saksa koondise fänn aastast 1990 ning sealne liiga meeldib mulle ka väga.

Sergio Ramos Üks nooremaid mängijaid minu valikus. Väga hea kaitsja.

Usun, et Ramos ja Klavan täiendaksid teineteist platsil edukalt. Nad tunduvad mulle sarnased, isegi välimuselt.

Berti Vogts Oli kunagi kõva mängija ja ikkagi üheksakümnendatel ka mu lemmikmeeskonna treener. Ju ta teab, mis seal äärel ära teha.

Bastian Schweinsteiger Väga tugev, vastupidav ja kvaliteetne “saksa tööline”. Karjääri ajal saadud esimesed kohad nii kohalikus liigas kui ka UEFA Champions League’i tiitel räägivad enda eest. Mu õetütar Terke, kes mängib samuti jalgpalli, on sündinud samal kuupäeval, ehk on sellel mingi oluline tähendus.

Lothar Matthäus Minu lapsepõlvelemmik. Olin ise hoovis jalkat mängides alati Matthäus. Sarnaseid omadusi meil vist pole, peale selle

Foto: Lembit Peegel

Ruud Gullit

Diego Maradona

Bastian Schweinsteiger Lothar Matthäus Zinedine Zidane David Beckham Philipp Lahm

Ragnar Klavan

Sergio Ramos

Berti Vogts

Rinat Dassajev

et me mõlemad meessoost oleme, kuigi väikesena arvasin, et kõik, mida ma tegin, tegin sama hästi kui tema.

Zinedine Zidane Meelde jäänud 1998. aasta MMi finaalist, kus lõi palju ilusaid väravaid. Zidane’i pealöök aastal 2006 Marco Materazzi vastu tema väärtust ei kahanda. Näidake mulle mängijat, kes poleks vastasmängijaga provokatiivselt käitunud. Vägivalda ma ei salli ning loomulikult oli punane kaart ja karistus õige.

David Beckham Peale selle, et ta on kõva reklaaminägu, oli ta ikkagi super jalgpallur. Balanss oli paigas, oskas mängida ja ka muud teha.

Ta pole Anna Kurnikova, kelle mänguoskus polnud muuga tasakaalus. Pärast Beckhami lahkumist Manchester Unitedist kadus mu huvi selle meeskonna vastu.

Ruud Gullit Ka üks lapsepõlvelemmikuid. Ta mängis hästi ning mulle meenuvad isegi tema rastapatsid. Alguses oli mul ründes Klinsmann, aga võtsin natuke sakslasi vähemaks. Kui need mehed mängisid, olin ma 11–12.

Diego Maradona Lõi küll käega värava, aga oli ikka tegelikult ka väga hea mängija.

Ma mäletan seda 1986. aasta MMi hästi. Vaatasin Viljandis vanaema juures kõik mängud ära ning üheksa-aastasena oli minu jaoks käega mäng täiesti okei, peaasi, et värav oli. Aga mäng Inglismaa vastu – kuidas ta oma väljaku poolelt triblama hakkas ja väravaga lõpetas, oli ikka fantastiline. Ta oli minu ja kõikide poiste iidol. Kes ei oleks tahtnud Maradona moodi triblada?!

Ma mäletan teda lapsepõlvest ja just seepärast ta siin on. Pealegi, võitma peab! Peab valima kõvad mehed.

2014 MÄRTS JALKA

63

lisaaeg

999 Hädaabikõne ManU fännilt Jaanuari viimasel nädalal helistas Suurbritannia hädaabinumbril 999 üks Manchester Unitedi veidi vintis fänn ja nõudis telefonile Sir Alex Fergusoni.

Küllap tundis klubi poolehoidja muret ManU viimase aja kehvade tulemuste pärast. Pärast Fergusoni lahkumist on klubi teinud Inglise liigas märgatava languse ja paljud usuvad, et vanameistri tagasitulek parandaks tabelikohta.

Margus Kontus

Eesti ja Monaco sporditähtede jalkamäng

Foto: Lembit Peegel

Palli pärast võitlevad teivashüppaja Sergei Bubka (vasakul), judoka Indrek Pertelson (keskel) ja jalgrattur Martin Aun, kes pärast mängu vahetas särgi prints Alberti enda oma vastu!

64

JALKA MÄRTS 2014

vana foto

8. septembril 2002 müüdi Lilleküla staadionile välja kõik 6000 müügis olnud piletit, kui Eesti spordikuulsuste koondis võõrustas heategevusmängus Monaco sporditähti.

Monaco meeskond saabus matšile helikopteril, mis maandus staadioni kõrval.

Oma kohalolekuga austas mängu president Arnold Rüütel. Eesti tähtede treeneritel Mart Poomil ja Urmas Hepneril oli väljakule saata olümpiavõitjad Erki Nool ja Mait Riisman, OMi-medalimehed Indrek Pertelson, Aleksei Budõlin, vennad Tõnisted ja Allar Levandi ning Kaido Kaaberma, Indrek Sei, Riho-Bruno Bramanis, Pavel Loskutov, Jaan Kirsipuu, Aivar Kuusmaa, Ago Markvardt, Imre Tiidemann jpt. Monaco meeskonna ässadeks olid prints Albert, Sergei Bubka, Frankie Fredericks, kunagine Torino Juventuse tuus Massimo Bonini jt. Eesti võitis 6 : 4.

Neli kolli kõmmutas Nool, ühe Budõlin ja ühe Riisman. Meie väravat kaitses spetsiaalselt selleks mänguks Jaapanist kohale lennanud Bramanis, kuigi Kaido Kaaberma oli mees, kes tõrjus ühe Frankie Fredericksi penalti. Prints Albert suutis omakorda penalti Kaaberma selja taha saata.

Noole nelja värava peale (üks penaltist) lausus mängu vaadanud Raio Piiroja: “Võtaksin Noole rahulikult kinni. Muidugi, kiirjooksus jääksin nii talle kui ka Frankie Fredericksile alla, aga ega kaitsetöö pole kiirjooks.”

Pärast mängu tunnistas prints Albert, et nende tähtede meeskond pole varem nii suure publiku ees mänginud, ja Õhtulehele antud usutluses arvas prints, et seks on ikkagi parem kui jalgpall. Ürituse bankett toimus Olde Hansas, pärast mindi ööklubisse BonBon.

lisaaeg Märtsikuu sünnipäevad

Jalgpall vs. jäähoki Nädalaajakiri FIFA Weekly võrdles Sotši taliolümpiamängude taustal jalgpalli populaarseima talispordimängu jäähokiga. Jalgpalliga tegeleb aktiivselt 265 miljonit inimest üle maailma, jäähokil on see näitaja 1,5 miljonit. FIFA-l on 209 liikmesriiki, IIHFil 72. Jäähokiplatsi suurus on 60 x 30 meetrit, jalkal 90 x 120 meetrit. Jäähokit peetakse küll kiireimaks pallimänguks, kuid jäähokis on kiireima löögina fikseeritud Aleksandr Rjazantsevi 183 km/h, aga Berliini Hertha brasiillane Ronny on jalgpalli löönud 211 km/h.

Kusjuures pall on litrist 249 grammi raskem. Jalgpallivärav on muide täpselt poole kõrgem jäähokivärava omast: 244 ja 122 cm. Ajakiri tögab jäähokit, märkides, et sel spordialal on ohus osaliste hambad, aga õnneks olevat abi lähedal: IIHFi president šveitslane Rene Fasel on kutselt hambaarst!

01.03 Mikk Sillaste 02.03 Rauno Alliku 03.03 Märt Siigur 03.03 Ivo Lehtmets 04.03 Siim Roops 04.03 Karl Mööl 05.03 Artur Pikk 07.03 Jaanus Mutli 08.03 Andres Prits 09.03 Aleksandr Puštov 10.03 Erki Kesküla 10.03 Sander Reelo 11.03 Rauno Kald 12.03 Siim Luts 14.03 Reio Laabus 15.03 Priit Pikker 16.03 Aavo Tomingas 16.03 Andri Hõbemägi

(27) (24) (71) (39) (28) (22) (21) (40) (49) (50) (45) (29) (23) (25) (24) (28) (54) (42)

16.03 Andrei Stepanov 17.03 Roman Minlibajev 18.03 Heiko Tamm 19.03 Sergei Bragin 19.03 Mikk Metsa 21.03 Viktor Alonen 21.02 Jan Harend 22.03 Kaarel Kallandi 24.03 Roman Ubakivi 24.03 Viktor Mets 25.03 Madis Rajando 26.03 Bruno Rammo 26.03 Brent Lepistu 27.03 Aleks Taurafeldt 27.03 Mikk Haavistu 27.03 Meelis Peitre 29.03 Argo Aava 30.03 Aleksei Jahhimovitš

(35) (27) (27) (46) (21) (45) (27) (25) (69) (60) (25) (39) (21) (69) (29) (24) (28) (24)

Andrei Veis vs. Tarmo Neemelo Foto: Lembit Peegel

Hoia veel viis sekundit asendit!

Kas ma saan peaosa “Luikede järves”?

Foto: Lembit Peegel

Minu lemmikklubi

LHV edetabel Tehingute arvu järgi on LHV pangakaardi järjestus selline: 1. Eesti Jalgpalli Liit 2. JK Tallinna Kalev 3. Tartu JK Tammeka 4. Tallinna FC Flora 5. Rahvuskoondise fänniklubi Jalgpallihaigla 6. Nõmme JK Kalju 7. FC Kuressaare 8. Põlva FC Lootos 9. Tallinna JK Piraaja 10. FC Eston Villa

11. FC Hell Hunt 12. Raasiku FC Joker 1993 13. Rakvere JK Tarvas 14. FC Nõmme United 15. Martin Reimi JK 16. SK Tääksi 17. Tallinna FC Twister 18. Läänemaa Jalgpalliklubi 19. JK Welco Elekter 20. Lihula JK

Alustame väikerubriiki, kus jalgpallurid ja jalgpalliga seotud inimesed räägivad, milline on nende välismaine lemmikklubi ja kuidas see välja kujunes.

Levadia abitreener, 103kordne internatsionaal Indrek Zelinski: Minu lemmik on Liverpool. Vanemad käisid üheksakümnendate keskel Inglismaal puhkamas ja tõid mulle Liverpooli salli. Hakkasin nende tegemisi sagedamini jälgima. Kui Floraga pikalt Küprosel treenisime, käisime sealsetes pubides vutti vaatamas ja Liverpooli mängud jäid meelde. Tulihingeline fänn ma pole, aga kui keegi küsib, siis lemmikklubi on olemas!

Teiseks lemmikuks on kujunenud AC Milan. Mitte sellepärast, et olen ise nende vastu mänginud. Kui David Beckham USAst sinna läks, tekkis huvi, sest Milani kiideti kui väga hea õhkkonnaga meeskonda. Just see, et nii paljud mängijad on kiitnud meeskonna sisekliimat, mind paeluski. Olen kolanud nende kodukal ja vaadanud, mida nad teevad.

Vahe on 400 miljonit Jaanuaris viigistas tänavu head hoogu näidanud Madridi Atletico koduväljakul Barcelonaga 0 : 0. Pärast mängu päriti Atletico peatreenerilt Diego Simeonelt, mis on kahe meeskonna erinevus.

“Vahe on 400 miljonit eurot eelarves,” teatas Simeone.

2014 MÄRTS JALKA

65

ristsõna

Veebruarikuu ristsõna vastus oli “tänan lükkamast”. Õige vastuse eest võitis Eesti koondise fännisalli Risto Väljak. Võitjaga võtame ühendust.

Märtsikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil indrek@jalgpall.ee märksõnaga “Ristsõna” 16. märtsiks. Õigesti vastanute vahel loosime välja Eesti koondise fännisalli.

66

JALKA MÄRTS 2014