Jalka (veebruar 2019) by Jalka

HIND 2,20 EUROT VEEBRUAR 2019

Mait Toom: näppu näitasin fännide negatiivsuse pärast KTMi REEGEL JA EESTI KLUBID TIINA TRUTSI MÄNGIB BARCELONAS JALKA ISTANBULI GALATASARAY ULTRATE SEKTORIS KARL JOHAN PECHTER TÕRJUB PENALTEID KÕHUTUNDEGA ISSN 1736-7379

Postrid: Gert Kams Paco Alcacer

MARI LIIS LILLEMÄE LUUBI ALL

TREENER JAANUS VISLAPUU

veebruar

Saalijalgpalli koondis peab MM-valikmänge

Foto: Liisi Troska

Veebruaris peetakse tähtsaid mänge saalijalgpallis. Jaanuari lõpus sõidab Eesti saalijalgpalli koondis Bulgaariasse, kus peetakse MM-valikmänge. 30. jaanuaril minnakse vastamisi Hollandiga, päev hiljem mängitakse võõrustajamaa Bulgaariaga ning 2. veebruaril peetakse lahing Montenegroga. Alagrupist pääsevad järgmisesse ringi kaks paremat.

Olulised hetked jõuavad kätte ka koduses saalijalgpallis, kus on veebruaris kavas meeste karikavõistluste finaal. Finalistid selguvad 6. veebruariks, suur finaal peetakse tänavu 16. veebruaril. Samuti asutakse aasta teisel kuul mängima Eesti meistrivõistluste playoff’e. Esialgse ajakava järgi saab 23. veebruaril näha veerandfinaalide esimesi kohtumisi.

Talve viimane kuu kulub murujalgpalli klubidel viimasteks ettevalmistusteks ja taliturniiril mängimiseks. Kui esimesed kohtumised peetakse taliturniiril juba jaanuari esimeses pooles, siis lõviosa mänge on kavas just veebruaris, mil peetakse mänge kuuel erineva tugevusega turniiril. Kodused kõrgliigad stardivad juba märtsi alguses.

2019 VEEBRUAR JALKA

sisukord Kaanelugu lk 24–25 Eelmisel aastal sai Flora väravavaht Mait Toom hakkama tavatu teoga, kui näitas oma fännidele keskmist sõrme. Nüüd seletab Toom juhtunu tagamaad: ta reageeris negatiivsusele, mis oli terve meeskonna suhtes kestnud aastaid. Ühtlasi on Toom loobunud kandideerimast Eesti koondisse.

Kolumnid

14 Indrek Schwede Seekordsed peatoimetaja veerud kannavad nime „1-teist mõtte reisikiri“ ning pühenduvad muljetele, mis saadud Istanbuli kahe kange – Galatasaray ja Fenerbahce – madinast. Jalka käis sellele vastasseisule kaasa elamas Galatasaray ultrate sektorist.

22 Joosep Susi

Persoonid & intervjuud 24 Kahekõne: Mait Toom 38 Luubi all: Mari Liis Lillemäe FC Flora naiskonna tugitala Mari Liis Lillemäe sai mullu kaela Eesti meistrivõistluste kuldmedali ja kandideeris aasta parimaks naisjuunioriks. 18aastast Lillemäed iseloomustasid Flora naiskonna peatreener Aleksandra Ševoldajeva ja SuureJaani võistkonna juhendaja Sergei Vassiljev.

40 Treener: Jaanus Vislapuu 46 Lugejatele vastab: Karl Johan Pechter Tartu Tammeka väravavaht Karl Johan Pechter tuli tippjalgpalli edukalt tagasi pärast 2017. aastal saadud põlvevigastust. Klubi esikindana sageli penaltitõrjetega hiilgav Pechter tunnistas, et tema edu saladus on hea kõhutunne: kui see alt ei vea, on 11 meetri karistuslööki väga raske tema selja taha saata.

50 Minu 11: Sander Laht 52 Aasta juutuuber: muusika ja

jalgpall Andrei Zevakini elus

Rubriigid 3

46 4

JALKA VEEBRUAR 2019

Veebruar

6 Lembit Peegel 10 Nimed & numbrid

Kuu tsitaat „Võru rahvas on väga polariseerunud. On suur hulk inimesi, kes armastavad jalgpalli, aga on ka hulk inimesi, kes vaatavad viltu. Need on vanemate alade paadunud fännid, kes vaatavad, kust see jalgpall nüüd tuleb ja lammutama hakkab. (..) Nägin, et Võrus on jalgpall vaeslapse seisuses. See oli justkui teiste alade poolt põlatud spordiala. Otsustasin oma teadmised ja oskused ellu rakendada selleks, et Võru jalgpall jõuaks paremasse positsiooni.“

Jaanus Vislapuu lk 40–41

12 Lood & tsitaadid 27 Premium liiga

Tänavune hooaeg on Eesti tippliigadele viies, mil tuleb arvestada KTMi ehk klubis treenitud mängija reegliga. Aastate jooksul toimunud arengule ja hetkeseisule aitas hinnangut anda Eesti Jalgpalli Liidu tehniline direktor Janno Kivisild.

42 44 58 60 62

Naised: Tiina Trutsi Saalijalgpall 10 aastat tagasi Pipraterad Lõpulugu: mälumäng

Eesti jalgpalli mälumängu meistrivõistluste vaimne isa Siim Avi vaatab kümne aasta taha, kui traditsioon alguse sai, ja meenutab huvitavaid seiku.

64 Lisaaeg 66 Ristsõna

Muu 17 Maailm: Istanbuli kolm suurt 54 Hõbepall: Siim Lutsu teine auhind 56 Kurnatus jalgpallis: Marek Niit, Norbert

Hurt, Rene Zahkna, Mihkel Mardna Eelmisel aastal väitis Eesti sprinter Marek Niit, et kergejõustikus on kurnatus suurem kui jalgpallis. Palusime tal seda mõtet selgitada. Ühtlasi küsisime selle kohta kommentaari jalgpallitreener Norbert Hurdalt, laskesuusatajalt ja harrastusjalgpallurilt Rene Zahknalt ning spordiarst Mihkel Mardnalt.

Postrid Gert Kams Flora Paco Alcacer Dortmundi Borussia 2019 VEEBRUAR JALKA

lembit peegel

Tagasivaade eelmisse aastasse Fotograaf Lembit Peegel vaatab oma kaameraga korraks tagasi aastasse 2018 ja keskendub Eesti–Soome veteranide mängule, mis toimus 31. augustil. Peale meie endiste suuruste olid väljakul ka Jari Litmanen ja Soome koondise praegune peatreener Markku Kanerva. Fotod: Lembit Peegel

Soome koondise peatreener Markku Kanerva on õhuvõitluses Ingemar Teeveriga ...

JALKA VEEBRUAR 2019

lembit peegel

... ja jääb kaotajaks pooleks: Kanerva lendas uppi ...

... aga kohtunik Jüri Saar laiutab käsi.

Eesti kunagiste koondislaste Andrei Stepanovi (3) ja Sergei Terehhovi (11) vahel triblas ka Tallinnas elav Soome äss Jari Litmanen. 2019 VEEBRUAR JALKA

lembit peegel Fotod: Lembit Peegel

Mängu lõpus tehti traditsioonilist ühispilti.

Meistrite liiga esimeses eelringis oli Flora vastamisi Iisraeli meeskonna Beer Sheva Hapoeliga. Fotol püüab stiilipunkte teenida Joseph Saliste. 8

JALKA VEEBRUAR 2019

lembit peegel

Siin mängib Markus Poom Flora särgis, nagu seda tegi ka isa Mart. Praeguseks on mõlemad mänginud ka Eesti koondises.

Tallinna niinimetatud raudteemadinaks kutsutud duellis võitlevad positsiooni pärast Aime Marcelin Gando Biala (Levadia) ja Märten Kuusk (Flora).

Narva Trans (punases) ristas Euroopa liiga esimeses eelringis jalad Bosnia ja Hertsegoviina klubi Sarajevo Željeznicariga.

Sümpaatne grusiin Zakaria Beglarišvili asus eelmisel aastal taotlema Eesti kodakondsust. 2019 VEEBRUAR JALKA

nimed & numbrid Jüri Saar Aastaid Pärnu JK naiskonda juhendanud ja pärnakatega 13 Eesti meistritiitlit võitnud Jüri Saar asub uuest hooajast tööle Paide Linnanaiskonna peatreenerina. Saar sõnas Paide Linnameeskonna sotsiaalmeedia kaudu, et tema lähim eesmärk on naiskonna taset tõsta ja jõuda esiliigasse.

Lauri Nuuma 31aastane eestlane asus eelmise aasta lõpus tööle Soome kõrgliigaklubi Espoo Honka esindusmeeskonna juures. Nuuma ametiks on soomlaste juures treener-analüütik, Eestis oli Nuuma Harju JKs spordidirektor ja noortetreener.

... märtsil algab uus Premium liiga hooaeg! Avavooru mängus kohtuvad Hiiu staadionil valitsev Eesti meister Nõmme Kalju ja Paide Linnameeskond. Esiliiga hooaeg algab päev varem ehk 7. märtsil.

... Eesti kohtunikku teenis 2019. aastaks FIFA rahvusvahelise litsentsi. Meestest said väljakukohtuniku litsentsi Juri Frischer, Roomer Tarajev ja Kristo Tohver, abikohtuniku oma Aron Härsing, Sten Klaasen, Silver Kõiv, Veiko Mõtsnik, Neeme Neemlaid ja Sander Saga. Naistest said väljakukohtuniku FIFA litsentsi Reelika Turi ja Triinu Laos ning abikohtuniku oma Anni Rahula, Karolin Kaivoja ja Anni Koppel. Saalijalgpalli kohtuniku litsents määrati Grigori Ošomkovile ja Jagnar Jakobsonile, rannajalgpalli litsents Andrei Karhule ja Ago Kärtmannile.

4133

... mängijat osales 2018. aasta lõpus peetud aastalõputurniiril. Seekordne kõige edukam klubi oli Tallinna JK Legion, kes noppis esikoha U17 eliitliiga, tüdrukute U13 vanuseklassi, U15 vanuseklassi ja naiste esi- ja II liiga turniiril.

JALKA VEEBRUAR 2019

Flora asub uue maskoti jaoks staadionile kodu ehitama FC Flora lõpetas 2018. aasta uue maskoti väljakuulutamisega, kui avaliku konkursi järel tuli võitjaks koer. Esialgse kavandi põhjal on nüüdseks asutud välja töötama lõplikku versiooni ja õige pea asutakse koerale ka staadionile kodu ehitama. Maskotikonkursi tagamaid avas Flora kogukonnajuht Katrin Lagerest. Kust tekkis just praegu mõte ja vajadus oma maskoti järele? Floral on ka varem sellel teemal mõtteid olnud, aga pole olnud initsiatiivi, et teeme nüüd ära. Eks see maskotivalimine on keeruline protsess, sest tuleb paika saada, kes ta on, millega ta tegeleb ja mis on tema eesmärk. Iga tegelase puhul peab ju olema taustalugu. Praegu on see meile väga hea aeg, sest plaanime rohkem kogukonnaüritusi ning laste ja perede kaasamiseks on maskott hea lisaväärtus. Kuidas avaliku konkursi tulemustega rahule jäite? Meil olid omad hirmud, sest konkursi puhul ei tea ju kunagi ette, millised kavandid saabuvad. Olime oma peas valmis selleks, et kavandeid ei tulegi, sest alguses ei olnud inimeste huvi väga suur. Tegelikult aga saabus viimastel päevadel väga palju kavandeid. Kokku saime neid 39 ja ligikaudu pooled tulid kahe viimase päeva jooksul. Olime väga rõõmsad, sest inimesed olid läbi mõelnud, kes see tegelane võiks olla. Uisapäisa saadetud asju oli vähe. Mis on järgmised sammud maskoti valmimisel? Hetkel on käsil kavandi edasiarendamine. Oleme suhelnud kavandi autoriga (Artur Lapa – toim.) ja meie kujundaja saadab talle peagi oma versiooni. Meil on eri huvirühmade esindajatest olemas ka žürii, kes saab samuti kavandit näha ja oma kommentaare anda. Kaasasime just seepärast žüriisse eri huvirühmi, et valmiv maskott oleks kõigile äratuntav ja rõõmustav. Kokkuvõttes jääb ikkagi kõige suurem sõnaõigus idee autorile, kes aitab meil toreda tegelase nii-öelda valmis õmmelda. Millal ja kus maskotti esimest korda näha saab? Mis on tema peamised ülesanded? Ideaalis soovime maskotti esitleda oma esimesel kodumängul, aga see on pikk protsess ja võtab aega, et kõik osapooled rahule jääksid. Maskott hakkab elama staadionil ja peagi ehitame talle ka kodu. Meie maskoti peamine tööülesanne hakkab olema viibimine kõikidel meie üritustel: kogukonnaüritustel, perepäevadel, esinduse ja naiskonna mängudel, noorteturniiridel.

KADI PARTS

Artur Lapa kavandi järgi lood aval uuel maskotil veel nime ei ole, kuid enne avalikkuse ette astu mist peaks koer endale selle saama.

Foto: FC Flora

DETSEMBER 2018

J A A N UA R 20 1 9

DETS EM B ER 201 8

N OVEMBER 20 1 8

s se.

Osta ajakiri ja annetad 2€ heategevuseks

KÜLMETAD?

JAANUAR 2019

NOVEMBER 2018

Mida toob võrkpalliaasta 2019?

Hulljulge slackliner JAAN ROOSE

Legendaarne Kalev '68

#froosheesti

Kristin Tattar ja Silver Lätt

9 772382 818016

LAURA RÜNGAS

Vali Woolpower! JA VILJAR VILLISTE Alussärk 200 W7112/00

81 €

Aluspüksid 200

Lukuga villane kampsun 400 W7234/10

71 €

145 €

Classic õhukesed sokid

Woolpower logoga paksud sokid 400

Eriti paksud sokid 600

W8411/00

W8424/00

W8416/00

14 €

W7342/00

25 €

28 €

Eesti koondise kaitseingel

HIND 4.95

Vastupidavuse Kuidas Oliver Papp, Kevin Renno, Inspireerivad Millist rolli Spordijutud Kuidas aeg TAMREX OHUTUSE OÜ Tel 654 9900 Faks 654 9901spordis e-post: tamrex@tamrex.ee www.tamrex.ee treenimise veeta pühad mitmekülgne võitlusspordi spordibiograafiad mängib Jaak Aaviksooga maha võtta? põhitõed sportlikult? spordimassöör ego?2 • JÕHVI Tartu mnt 30 • VÕRU Piiri 2 • VILJANDI Tallinna 86 TALLINN Laki 5, Pärnu mnt 130, Katusepapi 35 • TARTU Aardla 114, edendaja Ringtee 37a • PÄRNU Riia mnt 169a • RAKVERE Pikk VALGA Vabaduse 39 • NARVA Maslovi 1 • HAAPSALU Ehitajate tee 2a • PAIDE Pikk 2 • JÕGEVA Tallinna mnt 7 • TÜRI Türi-Alliku • RAPLA Tallinna mnt 2a • KEILA Keki tee 1 • KURESSAARE Tallinna 80a

Uiskudega matkama

KRISTI NÕLVAK

Woolpower alus- ja vahekihi rõivaste materjal on Ullfrotté Original. 1970ndate alguses töötati see välja koostöös Rootsi relvajõudude, teadlaste, arstide ja ellujäämisspetsialistidega. Täna kasutavad Woolpower tooteid Soome, Rootsi, Norra, Saksamaa ja Prantsusmaa armeening politseiüksused. Ullfrotté Original on unikaalne ja vastupidav tekstiil, mis koosneb peenekiulisest meriinovillast, polüamiidist ja polüestrist. Kanga teeb eriliseks see, et materjali ruumalast ca 80% on õhk. Õhk on ideaalne isolaator, mis omab kanga funktsionaalses toimimises ülisuurt rolli. Õhk lukustab keha soojuse kangasse. Samas võimaldab õhuline materjal niiskusel ideaalselt aurustuda ja juhib selle naha pinnalt eemale. Tiheda silmuskoega kanga pind on sile ega aja sügelema. Ullfrotté Original säilitab keha soojuse isegi märjana. Woolpower Ullfrotté Original kangast valmistatud tooted on meriinovillale omaselt antibakteriaalsed ja nõuavad minimaalset hooldust. Üldjuhul piisab vaid tuulutamisest, kuid kannatavad ka kuni 60 °C masinpesu ning trummelkuivatust.

Miks püstitada eesmärke? Milleks sportlasele sotsiaalmeedia?

Tahtejõuline istevõrkpallur MADIS PÕRI

läbi raskuste tähtede poole

HIND 4.95

Ära enam külmeta! Tee õige valik!

9 772382 818016

Curling’u EM Tallinnas Viis põhjust tennist mängida

Eesti discgolfi esipaar

Saaremaa VK fännid – alati kohal

ELUSTI I L

Kuidas võita iseennast ja vastaseid?

Premium Service Provider

Harrastusvõrkpalli lipulaev VK Kramp

A J AVI I DE

Mis mäng on koroona?

ELUS TIIL

ELUSTI I L

Kihilise riietumise põhitõed

AJAVIIDE

A J AVI I DE

Kuidas trenn und mõjutab?

MEELELA H UTUS

M EELELAHUTUS

MEELELA H UTUS

Särav võrkpallur LIIS KULLERKANN

Hinnad sisaldavad käibemaksu 20% ja kehtivad, kuni kaupa jätkub!

Spordijutud kunstnik JAAN TOOMIKUGA

Lihtsad motivatsiooninipid

9 772382 818016

TELLI KOJU VÕI LOE VEEBIST! ajakirisport.ee

ajakirisport.ee

lood & tsitaadid

nii nad

ütlesid

„Neil võib tekkida vaimse tervise häireid ja arvan, et Eestis on ka see probleem, aga sellest nii palju ei räägita. Inglismaal on see suur probleem ja sellest räägitakse palju.“ Endine noortekoondislane Bert Klemmer uurib Loughborough’ ülikoolis doktoritöös, kuidas pakkuda tuge jalgpallinoortele, kel on depressioon ja ärevushäired „Olukorras, kus Kataris asuvad juhtivate lääneriikide saatkonnad ja tegutsevad juhtivate lääneriikide omanduses olevad ettevõtted, ei ole põhjust eeldada, et jalgpall peaks võtma initsiatiivi platsiväliste probleemide lahendamiseks.“ Aivar Pohlak inimõigustest 2014. aasta MMi korraldavas Kataris „Minu jaoks on peatreener Martin (Reim – toim.), isa on väravavahtide treener. Ma ei taha, et ta kohtleks mind teisiti kui teisi.“ Markus Poom A-koondise debüüdi eel

„Mängud on lahingud. Seal pead usaldama, selja taga on mees, kes annab endast, veri väljas, kõik. Väga paljud treenerid lähtuvad mängijate valikul ka mentaliteedist, sisust ja hingest. Peab olema ka see (koputus rusikaga südamele – toim.). Ainult jalgpalluriks olemisest ei piisa. (..) Me ju näeme, mis on sotsiaalmeedias olnud, mida enam pole üleval. See näitab mingisugust meelsust. Kui see on muutunud, siis minu telefoninumber on avalik.“ Eesti koondise peatreener Martin Reim põhjustest, miks pole koondises Sofia Levski mängijat Bogdan Vaštšukki „Ma ei tea, millest ta räägib. Ma pole temaga pärast 2015. aastat rääkinud ja ma ei öelnud, et ma ei taha Eestit esindada. Ta peaks uue telefoni ostma või praeguse ära parandama.“ Bogdan Vaštšuk Martin Reimist „Nii Klavanil kui jalgpalliliidu inimestel pole sellest sooja ega külma. Ei sportlane ise ega teda ümbritsevad inimesed tõtta seepeale märatsema stiilis „mul pole enam tahtmist Eesti koondisse tulla“. Klavan saab oma tunnustuse kätte pidevalt kümnete tuhandete silmapaaride ees mängimisega.“ Andres Vaher Eesti parimate sportlaste valimisest ja Ragnar Klavani väljajätmisest EOK nimistust „See ajab hinge täis, kui ajalehes on kaks lehekülge jalgpalli. Korvpallist tehakse ka pikki analüüse, kuid edasi nad ei pääse. Nemadki on peksupoisid! Mis mõte sellisel kajastamisel on?“ Endine kümnevõistleja Toomas Berendson

JALKA VEEBRUAR 2019

Pae United tegi saalijalgpalli karikavõistlustel ajalugu Jaanuari keskpaigas selgus selle aasta naiste saalijalgpalli karikavõistluste meister, kelleks osutus Pae United. Naistefutsali meistriliigas mängiv naiskond tegi sellega ajalugu, sest neist sai läbi aastate alles kolmas naiskond, kes selle karika võitnud on. Pae Unitedi peatreeneri Anatoli Orlovi sõnul ei tulnud võit aga sugugi kergelt. Naiste saalijalgpalli karikavõitja selgitamiseks mängiti esmalt jaanuari alguses alagrupiturniirid ja seejärel finaalturniir, kuhu pääses kaheksa paremat naiskonda. Teisest alagrupist pääses võitjana edasi just Pae United, kes alustas alagrupiturniiri 5 : 0 võiduga Tartu SK 10 Premiumi naiskonna üle. „SK 10 pidi kaugemalt sõitma ja neil oli Kehrasse pikem tee, seega minu arust ei olnud nad esimeses mängus veel valmis täishooga mängima,“ vaatas Pae Unitedi peatreener Anatoli Orlov tagasi alagrupiturniiri võimsale algusele. Kuigi Orlov oli kindel, et viieliikmelisest alagrupist pääsetakse nelja parema hulka ja seega finaalturniirile, ei olnud mängud tema sõnul siiski lihtsad. Ta meenutas, et kohtumises Pärnu JK vastu ei suutnud Pae Unitedi naised pikka aega skoorida ja alles viimasel minutil jõuti viigiväravani. See oligi nii alagrupikui ka finaalturniiril ainuke kohtumine, mida Pae United ei võitnud. Alagrupi- ja finaalturniiri vahel pidas värske saalikarikavõistluste võitja ka ühe liigamängu, kus kohtuti Põltsamaa Motiiviga. Päev enne finaalturniiri peetud liigamängus alistas Pae United Põltsamaa naiskonna väga veenvalt 12 : 3, aga kui omavahel mindi kokku karikavõistluste finaalturniiri finaalis, tuli Pae United võitjaks oluliselt väiksema skooriga: finaal võideti seisuga 1 : 0. Pae Unitedi peatreener Anatoli Orlov tunnistas aga, et finaalkohtumine Põltsamaa vastu ei olnud kogu finaalturniiri kõige raskem mäng. Orlov tõi välja kaks keerulist matši, millest üks peeti finaalturniiri esimese mänguna Nõmme Kalju vastu. „Kaljuga oli raske, sest nad teadsid, et me tahame mängus rohkem domineerida,“ meenutas Orlov. „Seetõttu mängisid nad rohkem kaitses, aga on väga raske mängida võistkonna vastu, kes istub kaitses. Ka mänguaeg oli väga lühike ja seepärast oli nende vastu väga keeruline mängida.“ Teise raske mänguna tõi Orlov välja poolfinaali SK 10 vastu. Kuigi alagrupiturniiril võideti Tartu naisi veenvalt 5 : 0, teenis Pae United poolfinaalis võidu minimaalse 1 : 0 skooriga. „Tüdrukud olid nendeks mängudeks juba väga väsinud,“ selgitas Orlov. „SK 10-ga on alati raske mängida. Alagrupiturniiril ei olnud nad kohtumiseks lihtsalt valmis, aga poolfinaalis oli nende vastu keeruline mängida.“ Orlov tõi ühe väsimust tekitanud faktorina välja ka selle, et tema hoolealustel olid kohati mängude vahel pikad pausid, mis naisi väsitasid. Sellest hoolimata suutsid Pae Unitedi naised kõik mängud enda kasuks kallutada ja saalijalgpalli karikavõistluste võitjaks tulla. Sellega tehti Eesti jalgpalli ajalugu, sest varem on naiste saalijalgpalli karikavõistlustel suutnud triumfeerida vaid Pärnu ja Flora, kes on tulnud võitjaks viis ja kaks korda.

KADI PARTS Pae United all (vasakult): Aljona Malets, Margarita Matjuhhova, Anastasia Dodeltseva, Ljubov Maksimova, Olesja Parhomovitš. Ülal (vasakult): Anatoli Orlov, Žanna Smirnova, Alina Tarassenko, Marina Karzetskaja, Anastasia Andrejeva, Näida Imanova, Anna Kulijeva, Boriss Fedorenko. Pildilt puuduvad Viktoria Nazarova ja Mari Abel, kes finaalturniiril ei osalenud, kuid aitasid naiskonda alagrupiturniiril. Foto: EJL

lood & tsitaadid Kiirpilk tagasi: Anne Rei 25 aastat jalgpallis „Mul on olnud võimalus olla taasiseseisva Eesti jalgpalli kõigi olulisemate pöördepunktide juures,“ räägib Eesti Jalgpalli Liidu peasekretär Anne Rei (pildil). „1993. aasta detsembris alustasin Floras, kus peale minu oli veel kolm inimest: Aivar Pohlak, Teet Anier ja Ivar Siig. Aasta hiljem asutasime Kehtna Jalgpallikooli koos bussiliinidega üle Järvamaa ja lükkasime käima Flora tütarklubide süsteemi Foto: Lembit Peegel üle Eesti. Neid „tütreid“ oli 15.“ „Järgnes Teitur Thordarsoni tulek. Tema juurutas treeningprotsessile teistmoodi lähenemise. Hakkasime meeskonna ümber ehitama professionaalset süsteemi. Oluliseks tõusis muu hulgas toitumine. Teituri ajal hakkasime üle talve õues treenima. Ta nõudis ka ühtset riietust, mida oli meil tollase rahaseisu juures raske tagada. Poistel olid Maratis toodetud üle pea selga käivad dressid, mis läksid pesu järel kiiresti koledaks. Nad nägid välja nagu konnad! See oli meie reaalsus.“ „Arno Pijpers viis meie jalgpalli astme võrra kõrgemale. Valmis märgilise tähtsusega staadion Lillekülas. Uskumatu, millistes tingimustes toimus staadionil Eesti–Hollandi mäng! Mäletan, kuidas tegelesime tuhande asjaga, et staadion mänguks valmis oleks, aga kui saabusid esimesed pealtvaatajad, piletid näpus, tekkis paras segadus. Olin parajasti ühes staadioni nurgasektoris, kui inimesed tulid küsima, kus esimene rida asub. Aga meie staadionil otsatribüünidel viit esimest rida polnudki, arvestus algas kuuendast. Mu ümber oli juba 15 nõutut inimest, kellest osa olid närvilised ja pahurad. Staadion oli välja müüdud ja pidin asjaga tegelema, et selgus majja tuua. Siis tuli välja, et väljaprinditud piletitel oli puudu üks number ning 1. rida tähendas tegelikult 11. rida.“ „Jalgpalliliitu jõudsin ma eri komisjonide kaudu, kuhu ma Flora esindajana kuulusin. Juhatusse valiti mind 2006. aastal. Aasta hiljem jäin esimese lapsega koju, peagi sünnitasin kaksikud. 2011. aastal võtsin projekti korras ette U19 finaalturniiri korraldamise Eestis. Turniir õnnestus. Jalgpalliliit hakkas paisuma ja päevakorda kerkis küsimus, et senisele peasekretärile Tõnu Sirelile on kõrvale abi vaja. Tõnust sai peadirektor ja mina liikusin tema kohale. Finaalturniiri korraldamine andis meile palju sidemeid ja kogemust UEFA liinis ning praegu on Eesti roll Aivar Pohlaku ja minu tegemiste kaudu UEFAs väga aktsepteeritud.“ „Mul on meeles kaks seika, kus tulime tänu huumorile hästi välja ja lõime häid suhteid. Eesti–Portugali EM-valikmängule 2000. aastal tuli Kadrioru staadionile palju vaatlejaid ja viimasel hetkel lisandus neid veelgi. Nii pidin oma väikese kaheukselise Mazda Mioga lennujaamast peale võtma kaks suhteliselt pikka meest: Arno Pijpersi ja Mick McCarthy. Pakkusin välja, et selgitame kõigepealt välja, kes on pikem. Lühem poeb tagaistmele ja pikem saab minu kõrvale. Sai palju nalja ja Mick McCarthy tervitab mind siiani rahvusvahelistel üritustel juba kaugelt ja heatujuliselt. Kui Derby County käis 2002. aastal Lillekülas, oli staadioniehitus pooleli. Meie muidugi teadsime, mis kuhu peab tulema, ja ütlesime Derby peatreenerile, et läheme VIPi-sektorisse – Suurbritannia suursaadik juba ootab. VIPis olid püsti ainult postid, mille vahel ulgus tuul, ja selle keskel oli kaetud laud. Jim Smithi ilme oli kohale jõudes ... Aga brittidel on hea huumorisoon ja see oli väga meeldejääv olemine. Visati vastastikku nalja ja saadik oli ka väga positiivne. Moraal seisneb selles, et isegi kui ainelised olud on kehvad, aga ise väga-väga tahad, võid kõigest üle saada. Soov midagi ära teha jääb kõigile meelde ja hea nali aitab kaasa!“

INDREK SCHWEDE

nii nad

ütlesid

„ Jalgpalli mängides olen isegi esihamba kaotanud. Panin keele vastu hambaid ja tundsin: kõik hambad on läinud! Tegelikult läks ainult pool esihammast.“ Henrik Normann

„Mis selguks, kui korvpall, võrkpall, käsipall ja saalihoki, kus saab mängude tulemusi samuti ennustada, teeksid kokkuleppemängude tuvastamiseks samavõrd palju tööd kui jalgpall?“ Jaan Martinson „Me rääkisime oma tulevase naisega kõik läbi. Ka selle, et mitu last ja millal, millised on meie põhimõtted. Kuni koduloomadeni välja. Isegi hobid, sest kui ühele meeldib ballett, teisele jalka, siis tekivadki eraldi sõbrad ja lahus elud.“ Peapiiskop Urmas Viilma „Aga ma ei taha, et meie ühiskond liiguks samasuguse polariseerumise teed, et isegi jalgpallimängu ei saa enam vaadata, mõtlemata sellele, millist maailmavaadet üks või teine žest kannab.“ Ajakirjanik Joosep Värk „Muide, saate ajal kell 22 mängisid Liverpool ja ManCity.“ Kommunikatsiooniekspert Aune Past Evelin Ilvesest tehtud mammutsaatest „Teisel juhul jookseb Meistrite liiga finaalis jalgpalliväljakule ihualasti meesterahvas ning segab mängu, kuni turvad ta minema toimetavad. Kuigi staadionil viibib kümneid tuhandeid pealtvaatajaid, kellest osa ka toimuvat nutitelefonide vahendusel sotsiaalmeediasse jagavad, tabab liputajat vilekoor ning miljonitele televaatajatele seda amokijooksu reeglina ei näidata. Liputajaga peavoolumeedia hiljem intervjuusid ei tee, teda (ning paraku ka mängu korraldajat) ootab hoopiski kopsakas trahv.“ Suhtekorraldaja Ivo Rull näitlikustab, milline võib olla Eesti 200 šokeerivate plakatite efekt „Kui U17 sats jõuab EMile, siis tuleb küsida, kas pääsesime seetõttu, et oleme füüsiliselt tugevamad. Nelja-viie aasta pärast on see eelis kadunud. (..) Hollandis on sama probleem. Ütlesin juba kümme aastat tagasi, et mida kuradit te teete. Tahate olla Euroopa meistrid igas vanuses, mistõttu valiti füüsiliselt tugevamaid, mitte talendikaid mängijaid. Väikeses riigis nii ei saa.“ Arno Pijpers talentide kadumisest

2019 VEEBRUAR JALKA

1-teist mõtte reisikiri

GALATASARAY ULTRATEGA ISTANBULI MADINAT KAEMAS Istanbuli Galatasaray ja Fenerbahce vastasseisu eripära on asjaolu, et esimese kodustaadion asub linna Euroopa osas ja teine Aasia poolel. Bosporuse lahinguna tuntud derbit peetakse Euroopa kirglikemaks. Jalka jälgis kohtumist Galatasaray ultrate sektoris. INDREK SCHWEDE

„U

nustage Glasgow. Unustage Barcelona. See (Galatasaray–Fenerbahce – toim.) on suurim derbi maailmas.“ See ühe Galatasaray fänni sõnum oleks kui suunatud mulle ja Antti Kasele, kellega külastasime mullu novembris üht järjekordset madinat (siin ja edaspidi hakkame Jalkas derbisid ehk vastasseise nimetama ka madinateks – toim.). Seekord oli reisisihiks Istanbul ja meiega koos tuli maailmas ainulaadset kahe konti-

nendi vahelist vastasseisu vaatama ka endine jalgpallur Andres Lõhmus. Pileteid hankides kasutasime Antti sotsiaalvõrgustiku tutvusi. Ahmed elab Põhja-Küprosel ja käib koos sõpradega Istanbulis Galatasaray mänge vaatamas. Tema abiga saime koos foto ja numbriga taaslaetavad personaalsed piletid, mis kehtivad 2024. aasta lõpuni. Türgi superliiga mänge saab külastada ainult selliste plastkaartidega. Meie piletitel on Galatasaray klubi logo.

Me ööbisime koos Ahmedi ja tema paarikümne tuttavaga samas hotellis Istanbuli keskel Taksimi väljaku kõrval. Mängupäeval lahkusime hotellist varakult. Juba kuus tundi enne avavilet murdsime endale teed läbi Taksimi väljaku lähedal paikneva vanalinna kitsaste tänavate. See on Beyoglu linnaosa, mille restoranides ja baarides olid kohad sisse võtnud Galatasaray fännid. Neid jätkus nii tänavale tõstetud laudade taha kui ka siseruumide sügavusse. Lõpuks jõudsime pärale – sisenesime restorani, tõusime krabinal mööda treppi üles teisele korrusele ja hõivasime broneeritud lauad, mille otsad ulatuvad avatud akendega terrassile. Meile kui külalistele pakuti võimalust istuda akna alla. Restoran paikneb kohas, kust avaneb suurepärane vaade tänavale, mida mööda saabusime. Paari tunni pärast oli tänav peaaegu läbimatu. Tänavaäärsed lauad olid inimesi täis ja möödaminejad liikusid teosammul. Nende seas oli turiste, kes käsi kõrgel üleval hoides filmisid ja pildistasid. on kes Terim, Fatih peatreener Galatasaray kõrgub Keskel sõõris). (valges all katte „Meil oli ka varem Meie oleme väravast veidi paremal üleval tumepunase Foto: erakogu lubanud klubi suureks teha ka Meistrite liigas – sellele viitavad Meistrite liiga tähed tribüüni ülaosas. laud seal all, aga see on hullumaja!“ kommen-

JALKA VEEBRUAR 2019

1-teist mõtte reisikiri täpse koha otsimisega ei tegele keegi – oled seal, kus ruumi leiad. Enesestmõistetavalt ei istunud meie sektoris keegi. Seal ei seista ka lihtsalt püsti, nagu kogesin Glasgow’ madinal, vaid seistakse püsti klapptoolil! Kui tuleb soov tagaotsa toetada, tehakse seda õhukesel seljatoel. Toolidel seismine tähendab seda, et nende ette tekkis lisarida. Teisel poolajal täituski meie toolideesine fännidest. Minul selgeid eelistusi polnud, ehkki geograafilistel ja kultuurilistel põhjustel oleksin hoidnud pigem Euroopas paikneva Galatasaray poole. Sellel oli ka lisapõhjus: all väljakul kaitses Galatasaray väravat minu Ultrate sektoris seisti pinkidel ja tekk is vaba rida. Pildil pinginaaber – 2011. aastal, kui Eesti ja hoiame oma plakatit, mis on suur e tribüünigraafika tilluke osa. Uruguay koondised sõitsid üheskoos Foto: Indrek Schwede maavõistlusele piirilinna Riverasse, istusin väikelennukis Fernando Muslera kõrval! Ei mäleta üheski varem külastatud rahvusvahelises mängus sellist mürafooni, mille tekitasid enam kui 47 000 Galatasaray fänni (kokku oli mängul 49 392 pealtvaatajat). See oli sedavõrd võimas, et tundus: mis võimalus sellises põrgus vastasele üldse jäetakse!? TunPersonaalne Galatasaray logoga taaslaetav pilet dus, et kohisev ja lõugav staadion Türgi meistriliiga mängudele. oleks hüpnotiseerinud iga vastase. Meie sektoris olid pinkidel tumepunased plakatid, mille pidime õigel hetkel pea kohale tõstma. Nii andsime oma osa suurejoonelise tribüünigraafika heaks. Ahmedi tuttavad teiselt otsatribüünilt tegid pilti ja pärast mängu võisime imetleda, millega me üheskoos ultratega hakkama olime saanud. Meeleolu oli otsatribüünil sõbralik, oma turvalisuse pärast ei pidanud me Andresega muretsema (loe Galatasaray ultrate kohta lk 17–20). Mängu esimesel poolajal skooris kodumeeskond korra ja suurendas teise alguses eduseisu. Võit näis kindel. Seletamatul moel andis Galatasaray ohjad peost. Eks ole tippjalgpallurid ju sellises keskkonnas harjunud mängima ega löö verest välja. Nii juhtuski, et Fenerbahce lõi võõra publiku ees kaks ka ks korra ajas ika kolli tagasi, ning viigiga 2 : 2 kus paukuv pürotehn Vaade meie restoranist alla tänavale, : Indrek Schwede Foto kohtumine lõppeski. . üksteise otsas trampiva rahva laiali Lõpuvile järel algas välja-

teeris Ahmed. „Seal ei saa rahulikult süüa-juua, sest kogu aeg elab keegi võõras seljas.“ Osa kitsal tänaval tunglejaid katsus lähemale pääseda neile aktiivsetele fännidele, kes algatasid ja püüdsid ülal hoida laulujuppe. Sealt sai head fotomaterjali. Kogu selle möllu keskelt kostsid aeg-ajalt paugud ja süüdati pürotehnikat. Mängu alguseni oli neli-viis tundi. Ahmedi punt tellis süüa ja tõstis lauale kaasatoodud kangema kraami – nii oli restoraniga kokku lepitud. Kulistati himuga, aga purju keegi ei jäänud. Meie hoidsime hoogu tagasi, sest iga hetk sellest kuulsast madinast oli väärt värsket pilku ja kainet olekut. „Praegu lauldakse president [Recep Tayyip] Erdoganist, kes tahtis Beyoglus keelata alkoholi tarbimise,“ selgitas Ahmed meile tausta piki tänavat kaikuvale laulule. „See plaan ei läinud läbi.“ Kõige sagedamini kõlasid aga laulud, milles sai ära tunda hoopis õhtuse vastase Fenerbahce nime. „Need sõnad räägivad Fenerbahce fännide emadest ...“ jättis Ahmed selgituse paljutähenduslikult pooleli. Mõistsime suurepäraselt: ema au rüvetamine on kohalikus kultuuris rängimaid solvanguid. Möll meie lähiümbruses oli võimas. Ja see kõik toimus kaugel staadionist ja mitu tundi enne mängu! Vägisi puges naha alla mõte, et Glasgow’ madin on Istanbuli oma kõrval tõesti poisike.

Pinginaaber Galatasaray väravas Lõpuks jätsime aina kärarikkamad Galatasaray fännid Beyoglusse maha ja hakkasime staadionile minema. Mulle on see tuttav aastast 2011, kui Eesti ja Türgi mängisid esimese koondistemängu vast avatud staadionil. Ahmed võttis Antti oma hoolde, meie Andresega läksime otsatribüünile värava taha, kus olid kohad sisse võtnud Galatasaray ultrad. Tähtis on minna määratud sektorisse,

2019 VEEBRUAR JALKA

1-teist mõtte reisikiri kul kahe meeskonna mängijate vaheBesiktase mängul liidri vastu line üpris tõsine tõmblemine, millesse sekkusid ka taustajõud pingilt. Feneri Järgmisel päeval pärast Istanbuli madinat võtsime Anttiga suuna Basaksehiri mängijat Jailsoni aeti väljakul suure staadionile, mis asub linna ääres. Kuna Istanbulis elab väidetavalt 15–20 miljonit inimest, kestis meie sõit üle tunni. Terve selle aja jooksul vihisesid kahelt poolt kambaga taga, aga tal õnnestus pageda laia teed pidi hiigelkolossidena mööda suured korrusmajad. Tahtsime näha tunnelisse. Pärast mängu said punase Istanbuli kolmanda suure meeskonna – Besiktase – mängu. kaardi nii Jailson Siqueira (kaheksaBasaksehir on asutatud alles 1990. aastal, aga käimas on klubi 11. kõrgliigamänguline keeld) kui ka Roberto Solhooaeg (hooajal 2013/2014 mängiti I liigas). Parim tulemus on tunamullune teine dado (kuuemänguline keeld) Fenerist koht. Meie sealolekul oli Basaksehir superliiga liider. Ahmedi sõnul toetab klubi ning Badou N’Diaye (viiemänguline riigi president Erdogan. Kohapeal selgus, et Galatasaray taaslaetava piletiga mängule ei saagi. See oli keeld) Galatasarayst. Kodumeeskonna üllatus, sest Ahmedi tuttavad olid varem pääsenud mängule, kus Galatasaray ei peatreener Fatih Terim sai kohtuniku mänginud. Kohe olid platsis vahendajad, kes hakkasid meid lisatasu eest sisse solvamise eest seitsmemängulise keelu. smugeldama. Kogu see tsirkus võttis aga sedavõrd palju aega, et pääsesime Kuid juhtus veel midagi meeldejäästaadionile veerandtunnilise hilinemisega. Aga täpselt ajaks, kui Alexandru Epuvat ja traagilist. Teise poolaja alguses reanu väljakuperemeeste kasuks matši ainsa värava lõi! Väljakul oli muide väga tuntud pallureid. Basaksehiril näiteks Gael Clichy, Bemärkasime, et vastastribüünilt oli kadusiktasel Pepe, Vagner Love, nud paar tuhat FenerDomagoj Vida, Adriano bahce fänni. Viimja väravat kaitses Loris seni. Nende tühjaks Karius. Basaksehiri poolt jäetud pinkidel istusid tegi värava taga ja otse erkvärvilistes vestides meie ees sooja Emmanuel Adebayor. Pingilt oli võtta üksikud turvamehed. ka Türgi sajakordne interKas Feneri fännid lanatsionaal Arda Turan. sid jalga pettumusest? Staadionil oli palju vabu Oli see protest millegi kohti ja klubi fännid ei paikvastu? Selgus saabus nenud mitte värava taga, hiljem: esimesel poolvaid olid hõivanud küljetribüüni keskosa – see on ajal sai nende keskel koht, mida teiste klubide südameataki üks paatõelised fännid pigem põrikümneaastane fänn lastavad, sest seal istuvad ja kogu toetajaskond tavaliselt VIPid. Atmosfäär lahkus kui üks mees. jäi mängul kordades alla eelmisel päeval kogetule, Tõenäoliselt just aga seda oli ka oodata. käest lastud võidu tõttu kujunes mänLiiga liidri Basaksehiri ja Besiktase mängul olid tribüünid pooltühjad. Foto: Indrek Schwede gujärgne emotsioon meilegi kergeks pettumuseks. Nii einestanud ja end joogiga karastanud, mistuse keset Galatasaray fännihorde võimsalt vanalinnas sisse juhatatud ei pidanud lahkudes liirigi maksma – vanalinnas, kus tehti pauku ja põleja mürisevas staadionikatlas alanud üks hotelli vastuvõtulaua taga töötanud tati rakette. See tõotas enneolematut vastasseis tõotas joovastavat finaali, aga noormees oli Fenerbahce fänn ja võõral etendust, mille lõpp vajus justkui ära. tegelikkuses lasi Fenerbahce võimas väljakul saavutatud viik pakkus talle Kuigi Glasgow’s sai kodumeeskond lõpp, mis võinuks neile võidugi tuua, suurt rahulolu. tappa, tundus sealne vastasseis sügatribüünidelt õhu visinal välja. EmotsioKui peaksin kaht eelmisel aastal vam. Seda aitab seletada ka asjaolu, naalselt olime ju meiegi – kolm eestlast külastatud madinat – Glasgow’s ja Iset Istanbuli klubide fänkond ei erine – Galatasaray poolt. Minul oli seljas tanbulis – nende kaasahaaravuse põhjal religiooni, rahvuse ega sotsiaalse kuuluAhmedi kingitud klubisärk, Andresel võrdlema, olen kimbatuses. Eks palju vuse poolest. Aga võimsad madinad on klubi poest ostetud Galatasaray sall ja oleneb ju sellest, kuidas ja kelle seltsis mõlemad! Anttil klubi jope. mängule minna, milliseid rituaale saad Õigupoolest ei mäletagi ma midagi ja tohid kohalikega kaasa teha. Nii Šosellest, kuidas me staadionilt hotelli timaal kui ka Türgis vaatasime mängu jõudsime ja mida õhtul tegime. Ahmed fännide sektoris. Glasgow’s algas mäng kadus oma sõpradega ilmselt oma päeval ja sinna läksime Anttiga otse tubadesse, meie tegime küllap lähikonhotellist. Oli võimas katoliikluse ja nas väikese tiiru. Viigilisel tulemusel luterluse, vaba Iirimaa ja Suurbritannia võis olla otsene seos sellega, et Andres, unionistide kokkupõrge. Istanbulis INDREK SCHWEDE kes oli omapäi õhtuti hotelli vestibüülis JALKA peatoimetaja paiknenud väikeses restoranis korduvalt tegime läbi mitu tundi kestnud etteval16

JALKA VEEBRUAR 2019

maailm

Euroopa ja Aasia vastasseis Istanbulis Jalka külastas Bosporuse lahinguks nimetatavat Istanbuli madinat, milles on vastamisi linna Euroopa osas paiknev Galatasaray ja Aasia-poolne Fenerbahce. Neist kahest rääkides ei pääse üle ega ümber ka kolmandast suurklubist Besiktasest, mille fännirühmitus Carsi on ühiskondlikult aktiivne ja mille arvamust küsib isegi parlament. INDREK SCHWEDE

nide pärast tribüünil. stanbuli kolme suurklubi omaKuna piletile kohavahelisest rivaliteedist peetakse numbrit ei märgitud, kõige olulisemaks Galatasaray püüdsid Besiktase fänja Fenerbahce vahelist madinat. nid konkurente eemal Ajalooliselt eristab kolme klubi hoida katusealustest toetajaskonda ja seda, mida nad kohtadest, kus oli parim sümboliseerivad, sotsiaalne päritvaade ja akustika. Enne olu. Türgi akadeemiku Kurthan omavahelisi kohtumisi Fiseki (Fenerbahce fänn) järgi on ööbis paarsada BesikGalatasaray euroopastunud aristase fänni staadioni tokraatia, Fenerbahce kodanluse ümber, et kaitsta oma ja Besiktas töölisklassi klubi.1 eesõigust kohavalikul. Tänapäeval on need eristusSelleks kasutati rusijooned hägustunud. Kolme klubi kaid, kaikaid, kive ning fänne ei erista enam sotsiaalne Istanbuli madin 2. novembril 2018 klass, religioon ega rahvus. Nagu vaenutegevuse kasvades . Ohtlik olukord Fenerbahce värava all. on tabavalt öelnud raadioajakirtaskunuge, lihalõikureid Foto: Indrek Schwede janik Bagis Erten: „Kõigil kolmel ja teravaid mõõgasuurusi suurklubil tuleb võidelda iga kebabilõikamise nuge. sündinud beebi pärast.“2 Amigosteks nimetati alguses tribüünidel Pärast 1980. aasta fännikoore juhendavaid liidreid. Eelmise riigipööret läks Inönü sõda põranda alla. Kõigil kolmel on vägev ajalugu sajandi kaheksakümnendatel liberaliKuni kella viieni hommikul kestnud ja pühendunud poolehoidjad. Ligi seerus Türgi ühiskond, jalgpalliklubidele keelutund tähendas, et ööseks ei saanud 90% türklastest toetavad üht kolmest jääda staadionit kaitsma. Kuid 5.01 olid suurklubist.3 Sotsioloog Ahmet Talimci- anti suurem vabadus, millele järgnes nii „rügemendid“ taas tänaval. ler küsitles 1500 Türgi fänni ja selgus, et koondise kui ka klubide edu rahvusvaKuigi Galatasaray ja Fenerbahce naa62%-le oli meeskond perekonna ja rahva helisel tasemel. Kolme suurklubi omavaheline nagin sid oma staadionitele, kestsid võitlused järel kolmandal kohal, kuid 30%-le on sai hoogu 1970ndatel, kui Galatasaray edasi. 1980ndate keskel tulid kasutusele lemmikmeeskond „tähtsam kui miski Molotovi kokteilid ja tulirelvad. Besikja Fenerbahce staadionid olid remonmuu“. Teise hinnangu järgi on 76% tase fänn Ayhan on seda kirjeldanud dis ja kõik kolm pidasid oma mänge türklastest jalgpallifännid.4 teadusajakirjas Soccer & Society nõnda: Besiktase staadionil, mille nime järgi Organiseeritud fänlus sai Türgi jalg„Istanbul oli jagatud. See kestis 24 hakati seda ajajärku nimetama Inönü pallis alguse 1963. aastal, kui Besiktase sõjaks. Käis võitlus paremate positsioo- tundi ööpäevas. Me elasime huligaanjuurde tekkis ühendus The Amigos. 1 Mitten, Andy. „Battle of the Bosphorus“ – Mad for it. FourFourTwo 2008, lk 115 2 Sealsamas 3 Battini, Adrien. „Reshaping the National Bounds through Fandom: the UltrAslan of Galatasaray“ – Soccer & Society nr 5–6, 2012, lk 716 4 Batuman, Elif. „The View from the Stands: Life among Istanbul’s Soccer Fanatics“ – Soccer & Society nr 5–6, 2012, lk 691

2019 VEEBRUAR JALKA

maailm suses seitse päeva nädalas. Keegi ei läinud öösel koju kartuses, et nende perekonnad võivad kannatada saada. Kõik magasid ühes kohas. Kell kolm või neli hommikul võisid telefonid helisema hakata. Võidi teatada uudiseid lahingutest. Viissada inimest, neist osa relvadega, olid valmis sündmuskohale tormama. Kas olete näinud filmi „Braveheart“? See oli täpselt nagu seal.“5 Oli traagilisi kokkupõrkeid. Üheks pöördepunktiks sai 1991. aastal juhtunu, kui 40 Galatasaray fänni peksid jalgadega surnuks ühe Besiktase poolehoidja. Galatasaray ja Fenerbahce fännid tegid Besiktase omadele vaherahupakkumise. Abbasaga pargis kohtus 60–70 relvastatud asjaosalist, kes jõudsid kokkuleppele.

Ülemaailmne korjandus päästis Galatasaray Kui Galatasary 1981. aastal oma uuele staadionile kolis, puudus klubi ühendav fänniorganisatsioon. Tegutseti eraldi ja tülitseti omavahel. 2000. aastal oli klubil 64 toetajate rühmitust, mille liidrid otsustasid koonduda UltrAslani-nimelisse fänniorganisatsiooni, mis loodi 2001. Aslan tähendab türgi keeles lõvi, mis on klubi sümbol. UltrAslanil on selge hierarhia ja kümnendi alguse seisuga üle maailma 226 sektsiooni, mida on kirjeldatud kui jalgpallilist kirikut. Kui klubi sattus 2003. aastal finantskriisi, korraldas UltrAslan ülemaailmse korjanduse, mille tulemusena anti klubile üle nelja miljoni euro. Seejärel sai ühendus hakkama ennekuulmatu teoga ultrate maailmas: kuna nende fännitooted olid klubi ametlikust kaubast populaarsemad, andis UltrAslan kolmeks aastaks õiguse müüa oma kaubamärgiga nänni klubi kauplustes. Need tegevused päästsid Galatasaray pankrotist. Euroopas on tavaks, et ultrad ametlikust fännipoest nänni ei osta – iga kaup, mis tuleb klubist, devalveeritakse. Ultratel on klubist eristuv ja sellele vastanduv identiteet. UltrAslaniga on teisiti. Kui tavaliselt on ultratel kuni 1000 liiget,

Spordilehe Fanatik esikaas päev pärast Bosporuse lahingut. Foto: Indrek Schwede

siis UltrAslanil on neid koguni miljon! Nad on ehitanud oma enesemääratluse Galatasaray identiteedile. UltrAslan on end emotsionaalselt sidunud ka rahvuslike sümbolitega. 2010. aastal korraldati palverännak Canakkalesse, austamaks I maailmasõjas hukkunud sõdureid. Ka Türgi lippu peetakse neutraalseks sümboliks ja ühendajaks. Ususümboleid ei kasutata, sest paljud fännid pole türklased või moslemid. Ollakse rõhutatult apoliitilised ja see on taganud juutide, kurdide, kommunistide, islamistide jt toetuse. Erinevate poliitiliste vaadetega liikmed neutraliseerivad kindla poliitilise platvormi. Paljuski on UltrAslan tänapäeva Türgi peegel. Kuigi sada aastat tagasi välja kujunenud identiteedid suurklubisid enam ei erista, on rivaliteet äge. 1996. aastal kohtusid Türgi karikafinaalis Galatasa-

ray ja Fenerbahce viimase väljakul. Galatasaray šotlasest peatreener Graeme Souness tuli pärast mängu tribüünile fännide juurde, võttis Galatasaray lipu ja viis selle igipõlise vaenlase kodustaadioni muru keskele. Souness tõusis legendi staatusesse. 2000. aastal, kui Galatasaray oli võitnud UEFA karika ja UEFA superkarika, ärritati Fenerbahce fänne enne omavahelist kodumängu jutuga, et tabloo tuleb laiemaks ehitada – oodata on korvpalliskoori. Fenerbahce võitis 1 : 0 ... 2014. aasta EM-valikmängus Kasahstani vastu keeldus Fenerbahce väravavaht Volkan Demirel platsile minemast, sest Galatasaray staadionil solvasid teda soojenduse ajal Türgi koondise poolehoidjad. Enne kolme suure mänge arutavad klubide juhid politseiga, kuidas kõike kontrolli all hoida, ja teemaks on olnud ka välisklubide fännidel staadionile tuleku keelamine. 2008. aastal sisenes sellise keelu ajal 200 Fenerbahce fänni Besiktase särkides Besiktase staadionile ja paljastas oma tõelised värvid tribüünil, kus nad olid ümbritsetud vastase fännidest. See näitas, et keelamine on ohtlik. Fenerbahce fännid ärplesid hiljem, et olid politseile oma staadionile minekust teatanud ja saatnud politseile isegi oma nimed ja telefoninumbrid.

Carsi kui poliitiline partei Kolmest klubist kõige kirglikumad on Besiktase fännid. Ühe uurimuse järgi liikuvat Türgi aktsiaturg üles, kui Besiktas võidab (fännide fanaatilisus). Filmirežissöör Zeki Demirkubuz on nimetanud Besiktase maailma kõige sürrealistlikumaks meeskonnaks. Tema sõnul hoolivad Galatasaray ja Fenerbahce üksnes võidust, kuid Besiktas on „olemuslikult irratsionaalne ja seeläbi põhimõtteliselt humaanne“. Besiktase keel on jumalavallatus, luulekeeles aga igatsus, armastus, hullumeelsus, vastutustundetu armastus, mis juhib su surma.6 Enne 2002. aastat, kui klubi treeningväljak asus linnas, käidi oma kirge välja valamas isegi treeningutel. Män-

5 Sealsamas, lk 695 6 Batuman, Elif. „The View from the Stands: Life among Istanbul’s Soccer Fanatics“ – Soccer & Society nr 5–6, 2012, lk 688

JALKA VEEBRUAR 2019

maailm liige tunnistas, et pole Carsis mitte gude ajal võidakse pöörduda mõne jalgpalli, vaid selle vasakpoolsete mängija poole lauluga: „Sa nõuad miljardeid dollareid, aga sa pole ära sotsiaalprogrammide pärast, kuigi teeninud särki, mida kannad. Võta klubi toetajate sekka on oodatud see seljast ja mängi alasti!“ Tribüünil kõik hoolimata poliitilistest vaadetuleb alluda rituaalidele. Osa hüüete test, rahvusest või usutunnistusest. ajal tuleb end koolutada allapoole, Elif Batumani sõnul on tegemist tõusta püsti, selja isegi väljaku poole Umberto Eco poliitilise teadvuse pöörata ja karjuda. Neile, kes keelparoodiaga: parlamendikõnede duvad, kõlab karm noomitus: „Kui asemel kritiseerid hoopis pallurisa tahad nii kangesti mängu vaadata, te väljaütlemisi, rahandusministri annan sulle plasmaekraaniga teleri.“ asemel peatreenerit.8 Kazani kõrts on üks Besiktase fännide pühapaiku. Üks Carsi liige on öelnud: „Pallurid Carsil pole väidetavalt liidrit Foto: Indrek Schwede ainult mängivad seda mängu. Meie ega hierarhiat. Pole valimisi elame mängus.“7 ega koosolekuid. See pole Kui Galatasaray organisatsioon, vaid jagatud ja Fenerbahce fännid vaimsus. Carsil on siiski olepaiknevad üle linna, siis mas sisering, mõned niinimeBesiktase poolehoidjad tatud suured vennad (kellest on koondunud Istankümme kaotas elu eespool buli Euroopa-poolsesse kirjeldatud jalgpallisõdades). samanimelisse endisesse Carsi on ühiskondlikult töölisrajooni, kus praegu väga aktiivne. Pärast üht on butiigid, disainipoed, metsapõlengut Antalyas mitmekorruselised poed kogus Carsi kahjude likvija söögikohad, juuksudeerimiseks nii palju raha, et risalongid, kihlveokontomets nimetati ümber Besikrid ja Hayreddin Barbatase metsaks. Carsi liikmed annetavad regulaarselt verd. rossa haud. Kui Nobeli kirjandusauhinBesiktase peamine fänniklubi on Carsi (tõlna laureaat Orhan Pamuk sümboleid, mille on ka samanimelise linnaosa üks as kotk t mus bol süm ubi allikl kes: turuplats või linnasattus Armeenia genotsiidi Besiktase jalgp Foto: Indrek Schwede . tausta kasutatakse televisiooniski süda). Peaaegu iga avalik kohta antud hinnangute tõttu poliitilisse ebasoosingusse, reaplats Besiktase linnaosas – geeris Carsi kohe Pamuki soosiva kalaturg, Luuletajate park, Kazani kõrtsi esine väljak – on pühitloosungiga, enne kui Fenerbahce, setud Carsi kohtumispaigaks. keda Pamuk pooldab, jõudis üldse Carsi logol on tähed mustad või reageerida. valged, aga A-täht on punane Gezi pargi protsess anarhia sümbol. Paljud eelistavad Carsi oli juhtiv jõud ka niinimekirjutades nime cArsi. Kasutusel tatud Gezi protsessis. Gezi on on ka Carsi sümbol must kotkas park Taksimi väljaku lähedal, mis ja Che Guevara nägu. Klubi omakorda piirneb Galatasaray fännid on muu hulgas professofännide kogunemiskoha Beyogluga. rid, arstid, tänavalapsed. 2013. aastal algasid tänavaprotestid Ahmet Talimcileri sõnul on Gezi pargis, mis õnnestus päästa peamiselt tänu jalgpallifännide valitsuse vastu. Peamiselt jalgpaljalgpall Türgis oopium rahvale. protestile, tagusid poisikesed vutt i ka südaööl. Foto: Indrek Schwede lifännidest koosnenud meeleavalKui 1980. aasta riigipöörde dajad polnud nõus Erdogani partei järel olid poliitilised kogunemiplaaniga lammutada Gezi park, mille Ajalehed kirjutavad Carsi seisukohtased keelatud, kasutas valitsus jalgpalli asemele kavatseti ehitada luksuskorterid. dest ühiskondlikes küsimustes. Selle ära, et täita poliitiline vaakum. 1982. Võeti maha 600 puud.9 Jalgpallifännid esindajad on kutsutud parlamenti ja aastal loodud Carsil on mitu poliitipoliitilistele kogunemistele. Üks vanem hõivasid Gezi pargi ja Taksimi väljaku list parteid iseloomustavat tunnust. 7 8 9

Batuman, Elif. „The View from the Stands: Life among Istanbul’s Soccer Fanatics“ – Soccer & Society nr 5–6, 2012, lk 697 Sealsamas, lk 693 Battini, Adrien, Deniz Kosulu. „When Ultras Defend Trees: Framing Politics through Subcultural Fandom-comparing UltrAslan and Carsi before and during Occupy Gezi“ – Soccer & Society nr 3, 2018, lk 429

2019 VEEBRUAR JALKA

maailm Galatasaray – Galata palee Galata on kohanimi Istanbulis ja saray tähendab paleed, mis teeb kokku Galata palee. 1905. aastal asutatud Galatasaray sai nime lütseumilt, 1481. aastal loodud institutsioonilt, milles anti prantsuse keeles euroopalikku haridust Ottomani impeeriumi eliidile. Üks klubi loojatest Ali Sami Yen, kelle nime on klubi kodustaadion eri perioodidel kandnud, tutvustas 1907. aastal oma sõpradele palli, mida katvad nahatükid olid lõigatud tema enda kingadelt. Ta sõnastas Galatasaray eesmärgi: „Meie eesmärk on mängida organiseeritult nagu inglased, omada [klubi] värve ja nime ning võita mitte-Türgi meeskondi.“ Rahvusvähemustest toetavad klubi eelkõige juudid.

Nende väravate taga on Galatasa

ray ajalooline lütseum.

ning tõrjusid politsei sealt välja, aidates tutvustada poliitiliseks liikumiseks muutunud protesti valjuhäälsete hõisete, slogan’ite ja huumori abil.10 Võideldi osalusdemokraatia kaitseks ja autokraatlike tendentside vastu. Osa Galatasaray, Fenerbahce ja Besiktase fänne moodustasid alliansi Istanbul United. Protestid toimusid peamiselt kolmes keskklassi piirkonnas Beyoglus, Kadiköys ja Besiktases, mis on vastavalt Galatasaray, Fenerbahce ja Besiktase sünnipaigad. Sotsiaalmeedias levinud pildid politsei vägivallast muutsid protesti massiliikumiseks miljonite osalusel mitmes linnas. Esitati improviseeritud poliitilisi nõudmisi. 35 Carsi liiget süüdistati terrorismis ja riigipöördekatses. Nad anti kohtusse, kuid hiljem võeti süüdistus tagasi. Carsist mõnevõrra hiljem protestidega liitunud UltrAslan oli sellest eelkõige huvitatud sellepärast, et Gezi park ja Taksimi väljak on nende peamisi suhtluspaikasid, mille lähedal asub ka Galatasaray lütseum. Politsei vägivald oli UltrAslanile märk, et asi on poliitiline, ja nad taandusid, kuid tegid avalduse, et soovivad pargi säilimist. Suur osa neist jäi siiski protestima. Huvitav on kolme suurklubi suhtumine kahte poliitikusse: moodsa

Foto: Indrek Schwede

Türgi rajanud Mustafa Kemal Atatürki ja praegusesse liidrisse Recep Tayyip Erdogani, kellest esimene oli ja teine on Fenerbahce pooldaja. Galatasaray fännid austasid Atatürki mälestust 2009. aastal korraldatud palverännakuga tema mausoleumi Ankaras. Fenerbahce sidemest Atatürkiga on juttu kõrvalloos. Besiktase fännid austavad Atatürki tema inimliku nõrkuse ehk alkoholilembuse pärast. Üks nende tribüünilaule kõlab: „Oma isa jalajälgedes sureme tsirroosi.“ Seevastu Erdoganiga on kana kitkuda kõigil. 2011. aastal saabus Erdogan Galatasaray uue staadioni avamisele. Kuna üks võimumees solvas oma kõnes äsja surnud Galatasaray presidenti, vilistati ka Erdogan välja ja ta lahkus enne avavilet. Galatasaray fännid on Erdogani peale tigedad ka juba mainitud surve tõttu Beyoglu linnaosale, mille tänavarestoranides pakutav alkohol on võimudele pinnuks silmas. Besiktase vastasseis Erdoganiga teravnes eriti pärast seda, kui viimane kolis oma kontori Besiktase naabruskonda. Fenerbahce sattus Erdogani parteiga nugade peale, kui kihlveopettuse kahtluse tõttu vahistati nende president.

10 Irak, Daghan. „„Shoot some pepper gas at me!“ Football Fans vs. Erdogan: Organized Politicization or Reactive Politics?“ – Soccer & Society nr 3, 2018, lk 400

JALKA VEEBRUAR 2019

Besiktas – Kivihäll Besik tähendab hälli ja tas kivi ehk kokkukirjutatult Kivihäll. 1903. aastal loodi see võimlemisklubina ühe Ottomani administratsiooniliikme häärberi aias – nimelt käisid kõrval asuva sõjakooli tudengid seal rööbaspuudel võimlemas. Besiktas on ajalooliselt töölisklassi meeskond, mis on tuntud oma fännide kirglikkuse poolest. Rahvusvähemustest toetavad klubi eelkõige armeenlased.

Fenerbahce – Tuletorniaed Fener tähendab tuletorni ja bahce aeda ehk kokkukirjutatult Tuletorniaed. 1907. aastal asutatud Fenerbahce kehastab Istanbuli Aasia poole ambitsioonikust, moderniseerumist ja jõukust. Klubi kuulsaim fänn on moodsa Türgi riigi looja Mustafa Kemal Atatürk. Klubi folkloori kullafondi kuulub lugu selle kohta, kuidas oma mereäärset asendit ära kasutades aidati riiki smugeldada relvi ja toetada okupeeritud Istanbulist Atatürki Kesk-Türgis paiknevat armeed. See on taganud Fenerbahcele eelkõige eakamate inimeste toetuse. Rahvusvähemustest toetavad klubi peamiselt kreeklased.

LENNUD ALATES

90€

NORDICAGA SUUSAREISILE!

Naudi talverõõme Nordica otselennu sihtkohas!

nordica.ee

8 KG

23 KG

Lennupileti hinnas on 8 kg käsipagasit ja 23 kg äraantavat pagasit.

soe sulg

Võitlus jalgpalli hinge pärast N

äib, et enne möödunud aastal Venemaal toimunud maailmameistrivõistluste finaalturniiri taas kord võimendunud diskussioon spordi ja iseäranis jalgpalli poleemilisest suhtest poliitikaga ei kipu kuidagi vaibuma. Üks viimaseid selleteemalisi sõnavõtte pärineb ajakirjanik Riho Laurisaare sulest, kes – tõukudes soomlase Riku Riski otsusest Soome koondist Kataris eetilistel kaalutlustel mitte esindada – väidab, et „enamus meist tahab uskuda, et poliitika ja sport oleks kaks erinevat maailma“. Laurisaar jätkab võrdlemisi klišeemaigulise loogikaga: „Me tahame näha sporti ja meelelahutust kui midagi, mis ei peaks alluma päevapoliitilisele olukorrale.“ Need kaks väidet on pisut varieeruva sõnastusega kordunud nii Eesti kui ka välismeedia retoorikas muidugi lakkamatult. Ometi kipun arvama, et Laurisaare sõnastatu ei ole mitte enesestmõistetavuse tarbetu artikuleerimine, vaid lihtsalt väärarusaam. Põhjalikum käsitlus jalgpalli ja poliitika seostest ilmus ajakirja Vikerkaar möödunud aasta viimases numbris. Andrei Liimets teeb võrdlemisi kaootilise ülevaate erisugustest sündmustest ja situatsioonidest, kuidas jalgpallis ilmneb tugev politiseeritus. Näiteid toob Liimets eri tasanditelt ja eri regioonidest. Küll on vaatluse all protestigrupi Pussy Riot väljakulejooksmine MM-finaalis, aga ka paljud teised finaalturniiri ajal ja eel esile kerkinud poliitiliselt laetud olukorrad, samuti üldtuntud rivaliteedid ja muud pidepunktid. Loo keskne tõmbejõud koondub mõttesse, et „(j)algpalliga seonduv maailm on ja jääb soodsaks pinnaseks poliitilistele sõnumitele, sealhulgas äärmuslikele“. Liimets võtab temaatika kokku nii: „Ehkki tore oleks mõelda jalgpallist ja spordist laiemalt kui millestki eraldiseisvast ja muu maailma pahedest puhtast, on see praktikas eksitav ja silmakirjalikki. Esiteks, meeldib see või ei, jalgpall on üleilmne mäng, mis tõmbab kaasa tohutute masside emotsioone ja meedia tähelepanu, seosed päevapolii-

JALKA VEEBRUAR 2019

tika ja võimustruktuuridega on seega kerged kujunema. Teiseks, kui jalgpalli kasutatakse varjamatult poliitilisteks eesmärkideks ning organisatsioonid nagu FIFA seda kõike ise rõõmuga kaasa teevad, pole veenev öelda fännidele või aktivistidele, et ärgu kippugu nood samu võimalusi kasutama.“ Kõik on lihtne ja arusaadav. Ometi tekitab säärase mõttemustri lugemine küsimuse, mispärast kulutatakse taas kord sedavõrd palju energiat, et tõestada jalgpalli ja poliitika külgnevussuhte olemasolu.

Sport on poliitiliselt laetud Jalgpall on globaalne kultuuriline fenomen, mis ühendab sadu miljoneid inimesi ja mille sisse on kirjutatud muu hulgas põlvkondadeülene sündmusteahel ja tribüünilisus, mis on olemuslikult tugevalt poliitiliselt laetud. Jalgpall on poliitiline ja seda paljudel eri tasanditel – elementaarne. Ilmselt suudab iga jalgpallisõber selle väite tõenduseks tuua sadakond näidet. Aga mis veel olulisem, jalgpalli poliitilisuses ei peitu otseselt midagi negatiivset. Nii lihtsalt on ja see on paratamatu.

MIDA PEAKS KÜSIMA

Milline jalgpalli ja poliitika külgnevussuhe on see, mida tahetakse eitada ja mida käsitletakse negatiivsena? Või utreerides: mil määral ja mismoodi on näiteks nurgalöök poliitiline akt? Peale kõike ilmneb, et valdavalt suhtutakse jalgpalli poliitilisusesse ikkagi positiivselt. Iseäranis juhtudel, kui see seostub rahvusliku enesemääratlusega või näiteks traditsiooniliste kogukondlike ühisosade põlistamisega. On selge, et vähemasti alates 1930. aastatest on sport sageli olnud totalitaarsete režiimide enese legitimeerimisväli. Jalgpall eriti. Samal ajal on ka selge, et

sport ja jalgpall on poliitiliselt laetud ka väikestes rahvusriikides, kus koondise olemasolu või mõne kogukonna esindusvõistkond kinnistab identiteeti. Kõigele lisaks kaldun arvama, et Eestis valdab spordivälja harjumus realiseerida spordi vaatamise poliitilist potentsiaali eriti tugevalt, põimida poliitilisi tähendusi positiivsete saavutustega. Tasub tähele panna, kuidas spordi ja poliitika ühtesulamist teatud juhtudel suisa ülistatakse. Peamiselt muidugi rahvusliku enesemääratlemise kontekstis. Näiteks seda, et Kalevi korvpallimeeskonna võit Nõukogude Liidu meistrivõistlustel oli poliitiliselt laetud, määratletakse positiivsena. Või näiteks Kalevi võrkpallimeeskonna võit Praha kevade aastal. Need on muidugi kõige markantsemad näited, aga jalgpallikoondis kui Eesti riigi visiitkaart, medalivõidud kui mainekujundus ja patriotismi toetav nähtus kõlab ju pidevalt leheveergudelt vastu. Spordi riiklikust rahastamisest rääkimata. Seega ei näe ma erilist mõtet keskenduda küsimustele, kas jalgpall ja poliitika peaksid olema lahus või kas jalgpallil ja poliitikal on ühisosa. Ehk tuleks keskenduda sisulisemale ja konkreetsemale eritlusele. Näiteks. Mis on jalgpalli poliitilisusel eripärast? Kuidas jalgpalli poliitiline laetus eri tasanditel teiseneb? Milline jalgpalli ja poliitika külgnevussuhe on see, mida tahetakse eitada ja mida käsitletakse negatiivsena? Või utreerides: mil määral ja mismoodi on näiteks nurgalöök poliitiline akt?

Jalgpalli ja poliitika pingevälja kuus kategooriat Olen enda jaoks jalgpalli ja poliitika pingevälja jaotanud kõige üldisemal tasandil kuueks omavahel tihedalt seotud suuremaks kategooriaks. 1. Jalgpalli poliitiline vaatamisstrateegia

Jalgpall on väljumine rutiinsest argipäevast rutiinsesse sündmusteahelasse, kus metafoorselt/sümboolselt mängi-

Loo autor Tartu ülikooli staadionil.

takse väga lihtsas vormis läbi konflikte, millel on tohutul hulgal tõlgendusvõimalusi. Iga mängu saab väga lihtsasti lugeda ka poliitilise võitluse metafoorina. Võime näiteks tuua kasvõi Eesti ja Venemaa maavõistluse, aga poliitilise vaatamisstrateegia potentsiaal on üks jalgpallifenomeni kandvaid alusprintsiipe ka üldiselt. Ilma selleta ei eviks jalgpall ilmselt sellist globaalset mõõdet. 2. Jalgpallipoliitika

See, et jalgpallisüsteem ise on poliitiline, näib samuti elementaarne. Alates rahastamisest, võimuvõitlustest, korraldamisõigustest, mängijate ostmisest ja müümisest jne. Miskipärast tahetakse jalgpallisüsteemi poliitilisust näha vaid olukordades, kui toimub midagi skandaalihõngulist. Jalgpall kui hiiglaslik eri rahvuseid ja ühiskonnarühmi siduv ja vastandav süsteem on püsivalt poliitiline ja nii see peabki olema. Muidu kukuks süsteem lihtsalt kokku. 3. Jalgpall kui päevapoliitiline väljendusplatvorm

Jalgpalli tribüünilisus loob soodsa pinnase selleks, et staadionidel aetakse peale konkreetse mängu jälgimise alati ka muid asju. Kinnistatakse ja väljendatakse mingeid vaateid ja ka päevapoliitilisi arusaamu.

Foto: erakogu

4. Jalgpallimängu poliitilisus

See on vahest kõige huvitavam külg. Sport on nii ehk nii fiktsioon, kus mängitakse läbi konfliktsituatsioonid. Jalgpall peegeldab tagasi indiviidi ja kollektiivi vahelisi suhteid. Platsil näeme, kuidas mängijate ja meeskondade vahel tekivad eri võimusuhted, ilmnevad erinevad huvid, väärtused ja eelistused. Seega ka pisemad mänguelemendid on võrdlemisi poliitilist laadi. Tõsi, nende seos päevapoliitikaga jääb enamasti sümboolseks. 5. Jalgpall kui poliitiliste arengute peegel

Jalgpalli käsitletakse sageli kui näidet nüüdisaegsest kapitalismist. Või näidet sellest, kuidas globaalpoliitiline süsteem ajas teiseneb. Shirsho Dasgupta on selle ilmestamiseks kasutanud Jacques Derrida kuulsat lauset „Küljejoone taga ei ole mitte midagi“. Mõte seisneb selles, et jalgpall on elu mikrokosmos ja kõik poliitilised, majanduslikud, kultuurilised seosed on automaatselt sellesse kätketud ja teisenevad sünkroonselt tegeliku eluga. Vahest kõige selgemad näited on tehnoloogiline areng, immigratsioon, äärmuslused, jalgpalliturg. 6. Jalgpalli päevapoliitiline rakenduspotentsiaal

Jalgpalli populaarsuse ja globaalse tähenduse vahest kõige selgem lak-

muspaber on poliitikute soov kasutada jalgpalli nii sise- kui ka välispoliitiliste hoiakute ja otsuste põhjendamiseks. Nii näiteks ei ole midagi negatiivset jalgpallikoondise kasutamises integratsioonipoliitikas või jalgpalli toetusrühma loomises parlamendis. Ometi tuleb küsida, mida peab näiteks FIFA silmas väidetega, et jalgpall ja poliitika tuleb lahus hoida. On selge, et need kuus pidepunkti on jalgpalli fenomenile vajalikud. Vähemasti teatud ulatuses. Sõnastaksin FIFA taotluse teisiti: kui päevapoliitika on paratamatult osa jalgpallisüsteemist, siis jalgpallipoliitika on viimasel ajal keskendunud sellele, et mängusiseselt ei paistaks mänguväline poliitilisus silma. Mängu ajal ei tohiks esile kerkida päevapoliitikat. Või: alates hetkest kui sisenetakse staadionile, ei tohiks väljakul toimuv eksplitsiitselt olla diplomaatiliste, sotsiaalsete või poliitiliste suhete mõjutamise teenistuses. Päevapoliitika peab mängusiseselt taanduma latentsele või pelgalt sümboolsele tasandile (aga seejuures säilima). Nagu Andrei Liimets oma artikli lõpetab: „Võitlus jalgpalli hinge pärast jätkub.“ Jätkub igatahes ja see võitlus evib muu hulgas tugevat poliitilist mõõdet. Õieti võiks küsida, kas keegi mõne teise spordiala või kultuurinähtuse hinge pärast jaksab enam sedavõrd tõsiselt pingutada? 2019 VEEBRUAR JALKA

2-kõne

Mait Toom:

fännide negatiivsus oli kogunenud aastate jooksul Mullu septembris oma klubi fännidele keskmist sõrme näidanud Flora väravavaht Mait Toom selgitab, mis viis sellise käitumise ja klubist lahkumiseni. Ühtlasi tunnistab Toom, et palus Martin Reimil end Eesti koondisse enam mitte kutsuda. INDREK SCHWEDE

led üle kahe kuu olnud Paide Linnameeskonna liige. Kuidas oled meeskonda sulandunud? Ma arvan, et üsna hästi. Paljusid poisse teadsin varasemast ajast. Meil on endiseid Flora mängijaid, Eesti jalgpallimaastik pole suur. Täielikku sulandumist ei ole siiski toimunud, oleme praegu lihtsalt väga head sõbrad. Miks pole täielikku sulandumist toimunud? Treeningutel ei tea ma mänguolukordades veel piisavalt täpselt, mida võivad minu ees olevad kaitsjad teha. Me ei ole harjunud kokku mängima. Kas alustad hooaega esikindana? Tahaks loota jah. Jalgpallimaailmas ei saa midagi kindlat öelda. Töö käib ikka selle nimel, et olla esikinnas. Kas oled täisproff, sinu töö on ainult mängimine? Olen täisproff. Sinu endine koduklubi Flora on Eesti mõistes suur klubi, Paide mitte. Mis on kahe klubi toimimise peamine erinevus? Peamine erinevus on infrastruktuur. Paidel pole oma baasi. Peame kehvemate treeninguaegadega leppima. Muud vahet polegi. Mehed on lihast luust nagu mujalgi. Noored ja vihased, Paides vahest vihasemadki. Kas Paide treenib sama palju kui Flora? 24

JALKA VEEBRUAR 2019

Hetkel olen vajaliku koormuse kätte saanud. Kui on tarvis, saan lisapäeva teha. Töö käib täie hooga. Meil on olnud päevas ka kolm treeningut. Nädala sees tehakse rohkem ära, sest nädalavahetustel on hallis mängud ja treeninguajaga pole laiata. Ei saa üle ega ümber küsimusest, mis juhtus septembri lõpus sinu ja Flora fännide vahel. Karikamängus Levadia vastu näitasid oma klubi fännidele keskmist näppu. Miks? See ei olnud ühe mängu põhjal tekkinud reaktsioon. See kõik oli pika ajaga kogunenud. Me räägime aastatest, mitte kuudest. Õnneks või kahjuks on Eestis vähe rahvast ja ikka kuuled, mis nägudelt see negatiivsus sinu ja su meeskonnakaaslaste – kelle eest ma tol hetkel ka seisin – pihta tuleb. Reageerisin olukorrale väga ebaprofessionaalselt.

KÕNE MARTIN REIMILE

„Helistasin ise Martinile ja ütlesin, et ta mind koondisse enam ei kutsuks.“ Oli karistuslöök, sulle löödi sisse ja fännid olevat hüüdnud: „Mis nurk, Mait?“ Jah, oli selline hüüe, aga sellele eelnes rida ebatsensuurseid väljendeid minu ja mu meeskonnakaaslaste kohta. Eks ma mõistan fänne, Levadia lõi lõpus meile värava. Aga see ei olnud üks mäng. Palju

negatiivsust tuli aastate jooksul ka varem ja väravavaht kuuleb Eesti staadionitel selliseid asju väga hästi. Kas valisid enne seda trahvilööki vale positsiooni? Jah, olin liiga keskel. Sa läksid ikka korralikult endast välja ja sa olevat pärast mängu ühele fännile öelnud: „Tule siia, kui mees oled!“ Olin tribüüni ees ja seal mindi isiklikuks. Seisin ja vaatasin, kes need mehed seal on. Pärast mängu oli klubis mitu kohtumist, muu hulgas fännidega. Millest rääkisite? Esimene kohtumine oli vist kaks päeva pärast intsidenti. Mina, fännid ja klubi president Pelle Pohlak. Rääkisin, et fännide käitumine ei kõlba jalgpalliväljakule ega kuhugi. Andsin mõista, et minu tegu oli ka vale, et kahetsen seda, aga sellele järgnes nende tunniajaline monoloog. Nõrgemad mehed oleks vist karjääri kohe lõpetanud. Kas leppimiseni ei jõudnud? Kahjuks ei jõudnud. Korraldati uus kohtumine. Pakuti kompromisse. Fännidelt oli selge nõudmine, et pean klubist lahkuma. Ega siis ometigi fännide ütlemise peale ei pea klubist lahkuma. Kindlasti ei pea neid selle koha pealt kuulama, aga kogu see asi oli võtnud sellise ebameeldiva pöörde, et lahkumine oli ka minu enda soov. Ka teisel kohtumisel palusin vabandust, aga fännide suhtumine ei muutunud. Ei leidnud, et see on koht, kus edasi mängida. Ütlesid, et kaitsesid ka meeskonda fännide solvangute eest. Meeskond oli selles tülis sinu selja taga? Meeskond oli minu selja taga.

2-kõne nud, kui ma just alateadlikult neid tänaval nii-öelda ei märka (naerab – toim.)! Eesti koondises olid mitmel korral varus, aga väljakule ei jõudnudki. Kas see rong on läinud? Tegelikkuses on asi selline, et helistasin ise Martinile (Eesti koondise peatreenerile Martin Reimile – toim.) ja ütlesin, et ta mind koondisse enam ei kutsuks. Mul ei ole nii tugevat keha, mis peaks vastu kõvale mahvile. Koondisepausid kuluvad mulle taastumiseks ära. Kui läksin koondise juurde, siis sain vist 80% juhtudest vigastuse. Jalgpalli pärast ei saa ennast ribadeks tõmmata. Teine asi on Ragnar Klavanil, kes on ennast ülejäänud eluks materiaalselt ära kindlustanud. Tema saab tervise seisukohalt rohkem riskida.

Mait Toom kaitses ka meeskonnakaaslasi, kui Flora fännidele tavatul moel vastu astus.

Pressiteenistuse vahendusel palusid vabandust. Kas see oli siiras vabandus või pigem klubi surve? Esimene vabandus oli öeldud näost näkku. Proff peab oma tegude eest vastutama ja pidasin enesestmõistetavaks, et seda teen. See oli ka laiem vastutus kasvõi lapsevanemate pärast: nemadki pidid nägema, et klubis, kuhu nad oma lapsed toovad, on esindusmeeskonnas mängijad, kes paluvad ebaprofessionaalse teo järel vabandust. Mis need peamised negatiivsused sinu ja teiste mängijate vastu olid? Jalkas ei saa sellest kirjutada (naerab – toim.). Ütleme niimoodi, et need olid vulgaarsed sõnad. See ei olnud konstruktiivne kriitika. Flora on klubi, kus side fännide ja mängijate vahel on tihe. Kas sa isiklikult ka mõnd fänni tundsid ja temaga suhtlesid? Läbikäimist ei olnud. Pärast mängu lööd plaksu ja näod jäävad meelde, aga kellegagi tihedamat sidet ei olnud. Alguses tuli info, et jätkad Floras noorte väravavahtide treenerina, aga mitte mängijana. See tundus kuidagi absurd-

Foto: Lembit Peegel

ne, sinu oskuste raiskamisena. See oli esialgne lahendus, kui alles otsisime olukorrast väljapääsu. Peagi lahkusidki klubist. Oli sul aimu, kuhu siirdud? Kas mõni klubi võttis ühendust? Huvi tunti palju. Eestis ei olnud klubi, kes poleks huvi tundnud. Küsimus oli, mis tingimustel ja kuidas. Mul oli veel aasta otsa lepingut Floraga, olin Flora mängija ja palka sain ikka edasi. Osa klubisid oleks pidanud endale paremini selgeks tegema, kas nad oleks saanud Flora nõudmisi täita. Kas Paide leidis sinu või vastupidi? Paide oli üks neist, kes huvi tundis, ja ta oli üks aktiivsemaid. Käid Paidega sisehallis trennis. Flora kontor asub sealsamas kõrval A. Le Coq Arenal. Kas vahel sisse põikad? Ei ole hetkel olnud vajadust seda teha. Kui keegi tänaval Flora inimestest vastu tuleb, siis ütlen ikka tere. Ka fännidele? Fännidega ei ole ka enda teada kohtu-

On sul plaan Paidest mõnda kõvemasse satsi jõuda? Välismaale? Muidugi sihin ülespoole. Asjaolu, et kasutan koondisepause puhkuseks, ei tähenda, et hakkaksin karjääri lõpetama või et mul poleks suuri eesmärke. Ise loodan, et mul on veel kümme aastat karjääri ees. Kas Floraga juhtunu oled enda jaoks lõpetanud, saad rahus edasi minna? Minu sees on täielik rahu. Lahkumine klubist polnud ideaalne, aga eks vahel lükkab elu su ise uues suunas liikuma. Kas juhtunust on midagi õppida? Ikka on. Profina oled tähelepanu keskpunktis. Kõik su žestid ja väljaütlemised võimendatakse. Võibolla II liiga tasemel ei jõuaks sellised asjad foorumitesse, aga Premium liigas jõuavad kindlasti. Pole midagi, ise oleme selle elu endale valinud. Mis su tugevused-nõrkused on? Mille kallal Paide väravavahtide treeneri Jüris Sahkuriga kõige enam töötad? Ei saa avaldada, konkurendid loevad (muigab – toim.). Flora väravas seistes oli ka selliseid mänge, kus tegid võibolla viis puudet 90 minuti jooksul. Seal pidid vaimselt tugev olema, et suudaks võibolla korra või paar korda mängu jooksul tekkinud ohtlikus olukorras olla keskendunud. Paides saan kindlasti rohkem lööke tõrjuda ja alles nüüd saangi rohkem enda kui väravavahi kohta teada (naerab – toim.). Mu tugevused ja nõrkused tulevad selgemini esile ja saan areneda! 2019 VEEBRUAR JALKA

premium liiga

KTMi reegel:

klubid on praegu erinevas seisus Tänavune hooaeg on Eesti tippliigadele viies, mil tuleb arvestada KTMi ehk klubis treenitud mängija reegliga. Aastate jooksul toimunud arengule ja hetkeseisule aitas hinnangut anda Eesti Jalgpalli Liidu tehniline direktor Janno Kivisild. KADI PARTS

012. aasta lõpuks oli Eesti Jalgpalli Liit analüüsinud Euroopa riikide eri liigasid ja seda, kui palju pääseb seal esindusmeeskondadesse klubide oma kasvandikke. Selle alusel kirjutati toona ehk 2012. aasta lõpus tippliigade juhendisse sisse KTMi reegel, mis rakendus esimest korda 2015. aastal. Mullu jõudis sellel reeglil kätte järjekordne samm ehk kui aastaid tagasi hakkas esimese etapina kehtima reegel, et kolmes tippliigas peab igal võistkonnal kogu aeg olema väljakul vähemalt üks klubis treenitud mängija, siis alates 2018. aastast peab iga võistkonna eest alustama mängu kaks KTMi ning üks neist peab olema kogu aeg väljakul.

KTMide erinev arv Premium liiga klubides Pilk Eesti Jalgpalli Liidu kodulehele ütleb, et Premium liiga klubid olid mullu ehk uue reegli kehtima hakkamise aastal üsna erinevas seisus (vaata loo lõpus tabelit, kus on välja toodud klubide esindustiimidesse regatud KTMide hulk). Kuigi hooaja lõpus kogutud andmed ei peegelda päris täpselt seda seisu, millega klubid hooajale vastu läksid, ehk milliseid ettevalmistusi tehti uue reegli jaoks enne hooaja algust, on aasta lõpus avanev pilt üsna kirju. Kõige enam KTMe oli Viljandi Tulevikul, kellel oli võimalik manööverdada koguni 21 mängijaga, et vähemalt kaks KTMi mängu alustaksid ja üks lõpetaks. 17 klubis treenitud mängijaga järgnesid Tartu Tammeka, Kuressaare ja Pärnu Vaprus, kellel oli samuti reegli

täitmiseks korralik hulk mehi. KTMide arv oli Premium liigas kõige väiksem Tallinna Kalevil, kelle esindustiimi nimekirjas oli hooaja lõpuks vaid kolm reeglile vastavat mängijat. Väga väike KTMide arv – viis mängijat – oli ka meistriks tulnud Nõmme Kaljul, kuid nii Kalevil kui ka Kaljul oli esiliigas mängivate duubeltiimide abil võimalik kasutada esindustiimi juures U21 meeskondade KTMe. EJLi tehniline direktor Janno Kivisild nentis, et kuigi paljudele Premium liiga klubidele tutvustati KTMi reeglit ja selle erinevaid etappe juba 2013. aastal, on kõrgliigas mängivad klubid erinevates faasides.

JANNO KIVISILD:

„EJLi esialgne, aastaid tagasi paika pandud plaan oli ambitsioonikam, aga kui nägime, kui raske on teatud klubidel neid tingimusi täita, siis oleme neile vastu tulnud ja plaane pehmendanud.“ „On klubisid, kellele ei ole see reegel praegu mingisugune teema,“ rääkis Kivisild. „See tähendab, et KTMi reegel on neile klubipüramiidi arendamise ja pikaajalise visiooni loomulik osa.“ Samas on Kivisilla hinnangul ka selliseid klubisid, kellel pole reegliga kohanemine läinud nii libedalt: „Nendel klubidel on paika pandud plaan ja

soov perspektiivikate noormängijate arendamiseks ning klubipüramiidi järeleaitamiseks, aga neil on selle elluviimiseks veel aega vaja.“

Esiliiga ja esiliiga B hinnaalandust ei saa Peale Premium liiga klubide kehtivad KTMi reeglid ka esiliiga ja esiliiga B klubides. Pikalt tippliigades mänginud meeskondadele ei ole 2013. aastal vastu võetud reegli järjestikused sammud ilmselt midagi uut ja nendeks peaks olema kergem valmistuda, kuid esiliiga B-sse on viimastel hooaegadel tõusnud pidevalt uusi klubisid, kes peavad samuti olema valmis reeglit täitma. Kas see pole värskelt tippjalgpalli jõudnud klubidele liiast? Kivisilla sõnul näeb Eesti Jalgpalli Liit kolme tippliigat siiski ühtse püramiidi tipuna, kellele kehtivad samad reeglid ja nõudmised, seega pole esiliiga või esiliiga B klubidel hinnaalandust loota. „Jalgpalliliidu nägemus on ikkagi see, et meie püramiidi tipus mängivad terviklikud klubid, mitte võistkonnad,“ rääkis Kivisild. „Klubid, kes on esiliigadest teel kõige kõrgemasse tippu, peaksid olema valmis selleks, mis neid ees ootab.“ Esiliiga ja esiliiga B klubidest rääkides nentis EJLi tehniline direktor, et mõnele klubile on KTMi reegliga hakkamasaamine keerulisem kui teistele. Ta selgitas, et lihtsam on pikema ajaloo ja tugevama kultuuriga klubidel, kes on jõudnud oma noortetöö läbi mõelda ja kellel on eri vanuseklassid hästi 2019 VEEBRUAR JALKA

premium liiga komplekteeritud. Lühema ajalooga või alles tippjalgpalli jõudnud klubidel on sageli mängijate valik väiksem ja seetõttu keerulisem KTMe leida. Samas juhtis Kivisild tähelepanu sellele, et just selliste klubide aitamiseks on EJL loonud võimaluse registreerida kunstlikke KTMe (vaata lisaloost). Klubide raskustest rääkides on Kivisilla sõnul sellel erinevaid põhjuseid. „Võib juhtuda, et teatud tingimustes – olgu selleks keskkond või näiteks inimressursi puudumine – on keeruline paika pandud pikaajalist plaani ellu viia, hoolimata sellest, et plaan võib olla hästi läbi mõeldud,“ nentis Kivisild. „Mõnel klubil võib püramiidi ehitamine ja noortetöö arendamine võtta veel rohkem aega, kui alguses arvati.“ Teisest küljest tunnistas Kivisild sedagi, et kui teatud klubidel on vähemalt ambitsioon oma noori arendada, kuid puudu on jäänud ajast, siis paraku on meie tippliigades endiselt ka neid klubisid, kes KTMi reeglit vaid formaalsusest järgivad: „Neile on see justkui põhimõtteline vastasseis. Seda reeglit täidetakse, aga sellesse ei usuta.“

Reegleid on pehmendatud KTMi reeglist rääkides ei saa üle ega ümber selle eesmärgist. Kivisild selgitas, et Eesti jalgpallis järgmise sammu astumise jaoks on äärmiselt tähtis, et klubide töö muutuks kvaliteetsemaks. See tähendab, et püramiidi tippu jõudnud klubid panustaksid noortetöösse ja arendaksid oma klubides kasvavaid perspektiivikaid noormängijaid, kellest saavad tulevikus järgmised koondislased. KTMi reegel ongi mõeldud selleks, et klubid noortetööle rõhku paneksid ja seda pikaajaliselt arendaksid. Samas on selge, et EJLi kehtestatud reeglid peavad olema klubidele võimalikult jõukohased, sest muidu ei ole võimalik tippliigasid täita. Nii ongi EJL aastate jooksul klubidega aru pidanud, et oleks võimalik ikkagi üheskoos edasi liikuda. „Oleme pidevalt klubidega konsulteerinud ja neil on võimalus kaasa rääkida ning oma arvamus välja tuua,“ selgitas Kivisild. „EJLi esialgne, aastaid tagasi paika pandud plaan oli ambitsioonikam, aga kui nägime, kui raske 28

JALKA VEEBRUAR 2019

premium liiga Flora poolkaitsja Zakaria Beglarišvili on rohevalgete eest mänginud nii kaua, et muutus vähemalt seitse aastat klubis veetnud mängija reegli järgi Flora KTMiks 2017. aastal. Foto: Jana Pipar

Premium liiga klubide KTMid 2018. aastal* Nõmme Kalju

FCI Levadia

FC Flora

Narva Trans

Paide Linnameeskond Tartu Tammeka

3 17

Viljandi Tulevik

Tallinna Kalev Kuressaare

3 17

Pärnu Vaprus

Robert Kirss, Reginald Mbu Alidor, Martin Mägi, Kaspar Paur, Kermo Pihelgas Nikita Andrejev, Mark Edur, Tarmo Kink, GeorgEric Kurus, Cristofer Kuusma, Martin Käos, Sergei Lepmets, Marko Lipp, Igor Morozov, Rasmus Peetson, Maksim Podholjuzin, Mark Oliver Roosnupp, Markus Vaherna Mihkel Ainsalu, Rauno Alliku, Kevin Aloe, Zakaria Beglarišvili, Maksim Gussev, Gert Kams, Magnus Karofeld, Kristen Lapa, Markus Poom, Joseph Saliste, Madis Vihmann Vadim Mihhailov, Igor Ovsjannikov, Nikita Savenkov, Artjom Škinjov, Tanel Tamberg, Maksim Tšerezov Michael Lilander, Tarmo Neemelo, Magnar Vainumäe Kevin Anderson, Martin Jõgi, Kennet Jädal, Mihkel Järviste, Siim Kask, Tristan Koskor, Reio Laabus, Rait Läll, Daaniel Maanas, Erki Mõttus, Temari Nuuma, Andre Paju, Karl Johan Pechter, Rasmus Tauts, Tauno Tekko, Marek Tšernjavski, Karl Vaabel Martin Allik, Lauri Elur, Arlet Hunt, Indrek Ilves, Gerdo Juhkam, Krister Kansi, Kristen Kähr, Karel Kübar, Tanel Lang, Illimar Loigo, Karl-Romet Nõmm, Rainer Peips, Sander Post, Taavi Rattasep, Rainer Rüütel, Gustav-Hendrik Seeder, Gunnar-Laur Sindi, Robert Taar, Roger Teor, Herbert Velleste, Janar Õunap Reinhard Reimaa, Karl Andre Vallner, Ioan Yakovlev. Roland Kütt, Sander Laht, Amor Luup, Mairo Miil, Märten Opp, Karmo Paju, Mario Pruul, Margus Rajaver, Alari Saar, Rasmus Saar, Sander Seeman, Mario Stern, Marek Suursaar, Danel Tiirats, Elari Valmar, Sander Viira, Reivo Vinter Robyn Hallmere, Rasmus Ilves, Uku Kõrre, Kristian Lenk, Oskar Lepik, Robin Limberg, Reno Mark, Rocco Mõtt, Raido Ott, Karl Palatu, Kristen Saarts, Joosep Sarapuu, Ronaldo Tiismaa, Hendrik Vainu, Enrico Veensalu, Tõnis Vihmoja, Magnus Villota

* EJLi kodulehe andmetel hooaja lõpu seisuga esindusmeeskonda registreeritud KTMide hulk

Esiliiga ja esiliiga B klubide KTMid 2018. aastal* ESILIIGA Maardu Linnameeskond Flora U21 Levadia U21 Elva Rakvere Tarvas Welco Santos Tallinna Kalev U21 Keila Nõmme Kalju U21

10 7 10 20 22 7 19 17 14 11

ESILIIGA B Tallinna JK Legion Tartu Tammeka U21 Kohtla-Järve JK Järve Pärnu JK Nõmme United Võru Helios Vändra Vaprus Paide Linnameeskond U21 Lasnamäe Ajax Flora U19

10 19 17 19 17 10 15 12 12 14

* EJLi kodulehe andmetel hooaja lõpu seisuga

2019 VEEBRUAR JALKA

premium liiga KTM vs. kunstlik KTM – kes on kes? Klubis treenitud mängija ehk KTM on Premium ja esiliigade juhendis mõistena ära seletatud järgmiselt: „Mängija, kes olenemata vanusest, rahvusest ja kodakondsusest, alates hooaja algusest, mil ta sai 12aastaseks, kuni hooaja lõpuni, mil ta sai 23aastaseks, on mänginud klubi eest või on olnud klubisse registreeritud vähemalt kolm (3) hooaega. Kui mängija on laenul või kui ta antakse hooajaks üles teise klubi võistkonda, siis laenul olemise või teise klubi võistkonna eest mängimise aeg läheb „klubis treenitud mängija“ aja arvestusse mõlemale klubile. Samuti loetakse „klubis treenitud mängijaks“ mängijat, kes on mistahes vanuses olnud klubisse registreeritud ja klubi võistkonda üles antud vähemalt seitse hooaega, mis ei pea olema järjestikused.“ Lihtsamalt öeldes – KTMiks loetakse mängija, kes on vanuses 12–23 aastat mänginud klubi eest vähemalt kolm hooaega. Samuti on KTMid mängijad, kes on klubis mänginud vähemalt seitse aastat – sealjuures ei mängi mängija vanus mingisugust rolli. Peale automaatsete KTMide on aga igal klubil võimalik nimetada oma KTMiks kuni kaks mängijat, keda käsitletakse kunstlike KTMidena. Nende nimetamise tingimused on juhendis sõnastatud järgmiselt: 1) igal litsentseeritud klubil on mistahes ajal õigus nimetada kunstlikuks KTMiks kuni kaks (2) klubisse registreeritud ETMi (Eestis treenitud mängijat), kes kunstlikuks KTMiks nimetamise aastal ei tohi olla vanemad kui 23 aastat; 2) kui kunstlik KTM lahkub klubist, siis on klubil õigus tema asemele nimetada uus kunstlik KTM ja see õigus ei aegu; 3) kui kunstlik KTM saab KTMiks, võib klubi nimetada uue kunstliku KTMi ja see õigus ei aegu; 4) klubist lahkuv kunstlik KTM kaotab selle klubi kunstliku KTMi staatuse, kuid tema tagasipöördumisel sellesse klubisse, olenemata tema vanusest, on klubil õigus teda uuesti kunstlikuks KTMiks nimetada, kui klubil on kunstliku KTMi koht vaba. Niisiis on kunstliku KTMi reegel suureks abiks klubidele, kellel pole piisavalt oma klubis kasvanud noormängijaid või mängijaid, kes on klubis mänginud vähemalt seitse aastat.

JALKA VEEBRUAR 2019

Premium liiga klubidest on kõige enam KTMe Viljandi Tulevikul. Janar Õunap (vasakul) on üks neist, Mark Oliver Roosnupp on omakorda Levadia KTM. Foto: Liisi Troska/EJLi pilv

on teatud klubidel neid tingimusi täita, siis oleme neile vastu tulnud ja plaane pehmendanud.“ Üks oluline pehmendus on kunstlike KTMide kasutamine, mis tähendab, et iga klubi saab endale vormistada kaks klubis treenitud mängijat, kes automaatselt nendele reeglitele ei vasta (vaata pikemalt lisaloost). Kuna KTMi reegli peamine eesmärk on arendada andekaid noormängijaid, on omamoodi pehmendus seegi, et KTMina lähevad arvesse ka need mängijad, kes on klubisse üles antud vähemalt seitse hooaega, sealjuures mängija vanus ei ole oluline. See tähendab, et KTMina saab kasutada ka näiteks 35aastast mängijat, kes aga kuidagi noortetöö arendamise ja noormängijatega ei haaku. Või siiski? „Mängijatel, kes on pikka aega olnud klubile lojaalsed, on lisaks sportlikule kvaliteedile lisaväärtus inimesena,“ selgitas Kivisild selle reeglipunkti tausta. „Nendel inimestel

on väärtused, mida on klubi jaoks oluline noormängijatele edasi anda.“ See tähendab, et KTM ei võrdu vaid noormängijaga, nagu sageli arvatakse, vaid selle otsene tähendus – klubis treenitud mängija – väljendabki klubilojaalsust, mis on korraliku püramiidiga klubi üles ehitades väga oluline aspekt. KTMi reegli ajalugu kokku võttes võib protsessiga Kivisilla hinnangul rahule jääda. Ta sõnas, et aastate jooksul on välja töötatud korralik kontseptsioon, millesse klubid usuvad ja panustavad: „Võin öelda, et oleme klubidega teinud läbimõeldud ja head koostööd.“ Senine koostöö jätkub ka edaspidi, sest alaliit astub järgnevatel aastatel järgmisi samme, et klubisid veelgi toetada. Kui varem on klubisid rahaliselt toetatud nii noortetöö finantseerimise kui noormängijate stipendiumitega, siis järgmise sammuna toetatakse noortetöö juhtide ja spordidirektorite palkamist.

JALKAFÄNN!

TUTVU SISUGA www.jalgpallpildis.ee

SOOVITA SÕBRALE, RUTTA RAAMATUPOODI!

Lembit Peegel

Foto: Scanpix

Tallinna Flora

GERT KAMS

Foto: Brit Maria Tael

Dortmundi Borussia

Hispaania

PACO ALCACER

Ole kursis

EESTI JALGPALLI tegemistega!

@Eesti jalgpall

mängija luubi all

Mari Liis Lillemäe FC Flora naiskonna tugitala Mari Liis Lillemäe sai mullu kaela Eesti meistrivõistluste kuldmedali ja kandideeris aasta parimaks naisjuunioriks. 18aastast Lillemäed iseloomustasid Flora naiskonna peatreener Aleksandra Ševoldajeva ja Suure-Jaani võistkonna juhendaja Sergei Vassiljev.

Aleksandra Ševoldajeva: „Ta on inimesena väga südikas ja ei ole varianti, et ta annab mõnes mängus või olukorras alla.“ Foto: Lembit Peegel

Väljakunägemine

Õhuvõitlus

Aleksandra Ševoldajeva: Mari Liis on palliga päris tugev, kuigi veidi tähelepanu nõuab taktikaline pool. Samas tean, et Mari Liis on õigel teel, sest väljakunägemine paraneb kogemuste ja järjepideva sooviga saada paremaks – see on tal pidevalt sees. Sergei Vassiljev: Kauglöökidel on platsinägemine kõige nõrgem. Sageli otsib sellises olukorras pigem tiimikaaslast, kuigi tal endal võib olla parem positsioon löömiseks.

Aleksandra Ševoldajeva: Tema positsioon on pigem selline, mis ei nõua palju peaga mängimist, ja õhuvõitluse olukordadesse ta väga ei satu. Kui aga käibki võitlus esimese või teise palli pärast, siis ei pelga ta sinna minna ega hoia ennast tagasi. Tihti ta need olukorrad ka võidab. Sergei Vassiljev: Terav pliiats ta õhuvõitluses ei ole, aga ega ta ei karda ka. Kui kaitses läheb pall temast üle, siis puhastab hästi, aga ründefaasis on õhuvõitlust vaja kindlasti lihvida.

Jõud Aleksandra Ševoldajeva: Tal ei ole probleemi sellega, et kardab võitlusesse minna, aga arenguruumi on veel selle tõttu, et ta ei ole just kõige suurem ega pikem mängija. Samas on temalt väga raske palli kätte saada või temast mööda minna. Sergei Vassiljev: Võtsin ta vanasti meeste trennidesse kaasa ja kui ta esimest korda sinna tuli, siis mehed küsisid, kelle ma nüüd kaasa võtsin. Kui ta järgmine kord trenni tuli, kommenteerisid mehed juba nii, et see Ronaldo tuleb meie võistkonda!

Sisu Aleksandra Ševoldajeva: See on tal äge! Kui ta on platsil, siis sajaga. Mäletan, et kui ta veel Floras ei mänginud, siis vaatasin tema statistikat: ta ei kaotanud mitte ühtegi olukorda ega palli! Ning see ei peitunud selles, et ta oleks ainult tehniliselt hea mängija, vaid siin mängib rohkem rolli ikkagi see, kas ta on võitja või kaotaja. Sergei Vassiljev: Väikesena oli väga raske iseloomuga mängija, aga õnneks kasvas sellest välja! Ta on jonnakas, aga väga suure sisuga.

Kiirus Aleksandra Ševoldajeva: See on Mari Liisi üks tugevusi. Tal võib olla stardikiirenduses/reaktsioonikiiruses veidike arenguruumi, aga see on Eesti keskmisest siiski kõvasti parem. Sergei Vassiljev: Juba väikesena oli ta kiire tüdruk ja kõikides jooksutestides on ta olnud üks Eesti parimatest.

Sööt ja löök Aleksandra Ševoldajeva: Üldiselt on see tema tugevus, aga kui mängida suurtel kiirustel raskemate vastastega, siis see on koht, mis nõuab lihvimist, et realiseerimine veelgi efektiivsem oleks. Õnneks näeb ta trennides palju vaeva, et asjad paremaks muuta. Sergei Vassiljev: Mõnede löökide puhul peab keha rohkem peale panema, aga üldiselt löögijalas jõudu on.

JALKA VEEBRUAR 2019

Vastupidavus Aleksandra Ševoldajeva: Lihtne – ta on Eesti kõige vastupidavam naisjalgpallur! Sergei Vassiljev: Kui vahepeal mängis Floras äärekaitses, siis kurtis, et ei saa seal oma koormust kätte. Vastupidavus on üks tema trumpidest ja ta on keskväljal korralik mootor.

Liikuvus Aleksandra Ševoldajeva: Tegu on väga liikuva mängijaga, kes on kogu aeg mängus sees ning katab väga suurt osa väljakust. Sergei Vassiljev: Sellega probleemi ei ole, mõnikord liigub pigem isegi liiga palju.

Tehnika

CV Sündinud: 01.09.2000 Klubi: FC Flora Eelmised klubid: Suure-Jaani

United

Treenerid: Sergei Vassiljev,

Aleksandra Ševoldajeva, Katrin Kaarna, Keith Boanas, Richard Barnwell Koondis: 7/0, U19 13/2

Aleksandra Ševoldajeva: Eesti keskmisest kõvasti parem. Mari Liis suudab kümnest pallist kaheksa või isegi üheksa väga hea tehnikaga omaks võtta, sööta ja peale lüüa. Kümnest pallist ükskaks on sellised, millega ta ise näeb vaeva, et neid parandada, ning kindlasti saavad need paremaks. Sergei Vassiljev: Väikesena ei tahtnud ta üldse juurde õppida! Küsis, miks ta peab õppima asju, mida ta ei kasuta. Hiljem hakkas tehnikale rohkem rõhku panema ja nüüd on tal välja kujunenud oma konksud, mida ta teeb.

mängija luubi all

Kiirust hindav Lillemäe pakuks Kevin Rääbisele konkurentsi Foto: Lembit Peegel

Kas Harry Kane või Antoine Griezmann? Griezmann, sest ta on kiire ja osav. Mis on su lemmikraamat? Mulle meeldib lugeda ja eriti meeldivad psühholoogilised raamatud. Lemmikraamatuks on tennisist Andre Agassi autobiograafia. Kas kino või kontsert? Kontserdid on alati toredad juba seepärast, et annavad põhjuse end tavapärasemast rohkem üles lüüa. Aga pigem olen suurem kinosõber. Kontserdid ongi just selle võrra erilisemad, et sinna ei satu nii tihti. Mis on su kõige esimene jalgpallimälestus? Mäletan, kuidas sõbrannad mu kerge puiklemise peale trenni vedasid. Ega me jalgpallist eriti midagi ei teadnud, aga ühel hetkel seisime seal kolmekesi paljajalu treeneri ees. Kas soolane või magus söök? Enne soolane, siis magus. Üldiselt ma söön kõike, aga kui on cheat day (nii-öelda petupäev, mil võib süüa kõike – toim.), siis hindan takosid ja bataadifriikaid. Kui oleksid loom, siis kes? Laiskloom, sest tunnen sageli, et mulle kuluks üks korralik puhkus ära. Mida võiks toota sinunimeline bränd? Arvan, et pakuksin Kevin Rääbisele oma kelladega konkurentsi ja väldiksin sellega ka oma suurimat probleemi, milleks on hilinemine. Mis on sulle pärast rasket mängu parim vahend taastumiseks/puhkamiseks? Sõpradega ajaveetmine. See aitab mõtted eemale viia ja raske mängu väsimuse unustada. Kellega oma tiimist vahetaksid üheks päevaks kohad? Liis Lepikuga, sest iga tema päev tundub olevat täis seiklusi. Lisaks on ta alati väga naerusuine. Kas lennuk või laev? Mulle meeldib kiirus, seega lennuk.

MIDA TEEKSID? Oled juba oma eduka karjääri lõpuaastatel, kui sinu esimene võistkond Suure-Jaani tõuseb naiste meistriliigasse ja sind kutsutakse kogenud mängijana tiimile appi. Samas võiksid veel mängida ka Floras, mis mängib medalitele suurema tõenäosusega. Kumma võistkonna valiksid: kas lõpetaksid karjääri oma esimeses võistkonnas või tahaksid lõpetada medaliga Floras? Päris huvitav küsimus! Oleneb sellest, mida ma sel hetkel mõtlen: kas tahan mängida kõrgemal tasemel või lihtsalt, et sõpradega on lõbus, lähme teeme kõik koos. Aga ma ei välista kumbagi varianti ega võistkonda. Ja kes teab – ehk mängib Suure-Jaani 10–15 aasta pärast ise meistriliigas juba medalitele!

2019 VEEBRUAR JALKA

treener Treenerina tahaks Jaanus Vislapuu juhendada meistriliigas mängivat Võru meeskonda! Foto: Võru Helios

JALKA VEEBRUAR 2019

treener

Jaanus Vislapuu: treeneri elukutse on väga super!

Võru Heliose tegevjuht Jaanus Vislapuu on enda loodud klubis ametis ka treenerina, sest Võrus napib kvalifitseeritud personali. Suur töökoorem ja treeneriameti raskused aga Vislapuud ei hirmuta, sest treeneriamet on tema sõnul suurepärane elukutse. KADI PARTS

uigi mullu 37aastaseks saanud Vislapuu alustas Võrus kasvades hoopis laskesuusatamise trennist, kiskus süda juba varakult jalgpalli poole. Nii juhtuski, et kui oli aeg minna ülikooli, astus Vislapuu kehakultuuri osakonda, et spetsialiseeruda just jalgpallile. Kõrghariduse omandamise järel oli igati loomulik siirduda tagasi sünnilinna, et sealset jalgpalli järje peale aidata. „Nägin, et Võrus on jalgpall vaeslapse seisuses,“ meenutab Vislapuu. „See oli justkui teiste alade poolt põlatud spordiala. Otsustasin oma teadmised ja oskused ellu rakendada selleks, et Võru jalgpall jõuaks paremasse positsiooni,“ selgitab Vislapuu. Nii otsustas ta kodulinnas treenerina tööle hakata ja ambitsioonikat meest ei hirmutanud treeneritöö raskused. „Minu arust on treeneriamet elukutse, mis kõike tasakaalustab ja õpetab nii võitma kui ka kaotama,“ räägib Vislapuu. „Õpetab seda, kuidas kaotuse järel tugevamana edasi minna. See on väga super elukutse!“ Erialaseid oskuseid ei hakanud

treeneripaberitega mees aga rakendama ainult juhendamiseks, vaid 2010. aastal lõi Vislapuu oma klubi – Võru Heliose. Tänavu oma üheksandat sünnipäeva tähistava klubi loomine oli Vislapuu sõnul vajalik unistuste realiseerimiseks: „Keegi on kunagi targalt öelnud, et kui sa ei hakka omaenda unistuste poole püüdlema, siis sunnib keegi sind kellegi teise unistusi täitma.“

SUPER ELUKUTSE

„Minu arust on treeneriamet elukutse, mis kõike tasakaalustab ja õpetab nii võitma kui ka kaotama.“ Võru Helioses asus loo peategelane esialgu toimetama peamiselt treenerina, sest klubijuhi tööd oli algusaastatel vähem. Nüüdseks mängib aga Heliose esindustiim esiliiga B-s, duubelmeeskond osales mullu III liigas ja naistevõistkond lõi kaasa rahvaliigas. Lisaks on Heliosel ka mitu noortegruppi. See kõik tähendab vaid üht – klubi-

juhi töötunnid on nüüdseks oluliselt kasvanud. „Praegusel hetkel on seis 50 : 50; pool ajast olen klubijuht, pool treener,“ selgitab Vislapuu. Ta nendib, et kuigi rabab enda loodud klubis hea meelega mitmel rindel, tekitab see kohati ka probleeme. „Vahepeal tekivad hetked, kus pead kahe koha peal istudes oma ülemus olema. See on vaimselt väsitav, aga seni kuni meile Võrru kvalifitseeritud personali juurde ei teki, pean ise ka treeneritööd tegema. Samas – mul ei ole selle vastu midagi,“ räägib Vislapuu. Just personalinappus on Heliose juhi sõnul olnud Võrus seni suurem probleem, mis klubi arengut pärsib. Teiseks suureks miinuseks oli korraliku väljaku puudumine, kuid Vislapuu unistus, mille poole ta üheksa aastat püüdles, sai tõeks eelmisel aastal, kui Võrus avati täismõõtmetes kunstmuruväljak. Heliose tegevjuht loodab ja usub, et korralikud tingimused annavad Võru jalgpallile veelgi hoogu juurde. Võru vuti heast hoost annab aimu seegi, et kohalike huvi esindustiimi vastu paistab olevat väga korralik. Kui mullu mängis Helios esimest aastat esiliiga B-s, oli tiimi keskmine pealtvaatajate arv 163. Esiliiga B-s oli see parim tulemus, kõikide Eesti liigade ja klubide peale 12. koht. Samas nendib Vislapuu, et kuigi vaatajanumbrid olid tublid, on kohalike inimeste toetus nii ja naa. „Võru rahvas on väga polariseerunud,“ tunnistab Vislapuu. „On suur hulk inimesi, kes armastavad jalgpalli, aga on ka hulk inimesi, kes vaatavad viltu. Need on vanemate alade paadunud fännid, kes vaatavad, kust see jalgpall nüüd tuleb ja lammutama hakkab.“ Vislapuu loodab aga, et ühel päeval hingab kogu Võru jalgpallirütmis ja saab öelda, et Võru on jalgpallilinn. Unistustest rääkides on tal olemas sihid mitte ainult Heliose tegevjuhi, vaid ka treenerina. „Treenerina tahan jõuda vähemalt nii kaugele, et juhendada Premium liiga meeskonda,“ räägib Vislapuu. „Miks mitte juhendada meistriliigas mängivat Võru meeskonda? Kui seda aga ei juhtu, siis tuleb väljapoole vaadata. Ma arvan, et Heliose juhtimine ja meistriliiga meeskonna juhendamine ei välista teineteist.“ 2019 VEEBRUAR JALKA

naised

Barcelona, USA ja AC Milan –

Tiina Trutsi välismaal Eesti koondislane Tiina Trutsi on jõudnud ära käia mõlemal pool maakera ja näha nii Euroopa kui ka USA jalgpalli. Kolm olulist etappi ehk kogemused Itaalias, Ameerika ühendriikides ja Küprosel on kujundanud Trutsi arengut ja lugu, mis jätkub veel praegugi täistuuridel. KADI PARTS

Eesti koondise eest mängis Tiina Trutsi viimati 2015. aastal, kuid tulevikus loodab ta taas rahvusnaiskonna särgi selga tõmmata. Foto: Lembit Peegel

JALKA VEEBRUAR 2019

t päris otsast alustada, tuleb esmalt heita pilk eelmise sajandi lõppu, kui toona viieaastane Tiina Trutsi tantsutrenni läks. Vabal ajal meeldis väikesele Tiinale aga hoopis poistega jalgpalli mängida ja pika palumise peale sai ta vanematelt lõpuks 13aastaselt nõusoleku, et võib minna proovima. Vanemad andsid tähtaja – kui kuu jooksul meeldima ei hakka, siis jätkuvad tantsutrennid. Jalgpall võitis kohe noore tüdruku südame ja pärast põhikooli lõppu siirdus Trutsi Arte gümnaasiumi jalgpalliklassi, mida ta meenutab siiani hea sõnaga. 2010. aasta sügisel, kui Trutsi oli 16aastane koolitüdruk, jäi ta silma Itaalia klubile AC Milanile. Kuigi neiu jõudis klubis ka testimisel käia, jäi toona siiski leping Itaalia suurklubiga sõlmimata. Põhjus: tekkinud segadused paberimajandusega. Trutsi otsustas selles olukorras astuda sammu tagasi ja tuli kodumaale gümnaasiumit lõpetama. Nüüd, kui saagast on möödunud omajagu aastaid, vaatab eestlanna kogemusele tagasi õpetlikult. „See aitas mul suureks kasvada,“ selgitab ta. „See näitas, kuidas mängitakse teises riigis ja milline on sealne tase. Sain teada, millega on veel vaja tööd teha. Ma ei kahetse, see oli väga hea kogemus.“ Tagasi Eestisse jõudes keskendus Trutsi peale jalgpalli ka koolile ning 2014. aastal lõpetas ta gümnaasiumi kuldmedaliga. Selleks ajaks oli Flora poolkaitsja seadnud endale kindla sihi siirduda ookeani taha ja asuda õppima USAsse. Trutsi koduks sai Lõuna-Alabama ülikool, millega ta jäi väga rahule.

USA õpetas iseseisvust „Mulle meeldis sealne keskkond väga ja nii treeningutele kui ka õpingutele olid väga kõrged nõudmised,“ meenutab Trutsi. Sportlikus plaanis oli eestlanna oma tiimiga väga edukas: üleameerika-

naised lises üliõpilasliigas püsiti kümne parima tiimi seas ning 2016. aastal alistati koguni Florida State, kes oli toona riigi tugevaim naiskond. Just see kohtumine on Trutsi sõnul kogemus, mida ta USAst kunagi ei unusta. Eesti koondislane tegi tublisid saavutusi ka isiklikus plaanis. Näiteks valiti Trutsi 2017. aastal üle kogu USA koostatavasse eeskujulike sportlaste ja õpilaste tunnustusprogrammi (CoSIDA Academic All-America). Selle aluseks olid peale sportliku poole ka tublid tulemused ülikoolis, kus eestlanna keskmine hinne oli tunnustuse teenimise hetkel 4.00. Hea hariduse omandamine oli Trutsile oluline. Tema peamine eriala oli sotsioloogia, kõrvaleriala geograafia.

SOOV AIDATA:

„Tahaksin kunagi oma organisatsiooni avada ja keskenduda inimkaubandusele või aidata inimesi jalgpalli kaudu.“ „Mind on alati huvitanud inimõigused ja sotsiaalsed probleemid maailmas,“ selgitab eestlanna oma valikut. „Tahaksin kunagi oma organisatsiooni avada ja keskenduda inimkaubandusele või aidata inimesi jalgpalli kaudu. Ma ei tea veel, mis elul minu jaoks varuks on, aga tean, et tahaksin teisi aidata.“ Kuigi neli aastat USAs möödusid eestlannale kiiresti ja edukalt, oli teistsuguse kultuuriga riigis end alguses siiski raske sisse seada. Samas sai Trutsi sellest juba paari kuuga üle. „Minu tiimis oli palju eurooplasi, ka treenerid olid Euroopast,“ räägib Trutsi. „Sul on oma personaalne nõustaja, samuti olid tiimikaaslased väga abivalmis, vanemad mängijad räägivad sinuga iga päev ja aitavad. Lihtne oli pere osaks saada ja paari kuu järel oli juba tunne, et oled kodus.“ Kuigi ümberkaudsete inimeste tugi oli väga hea, pidi Trutsi sel perioodil ka väga iseseisev olema. Tema sõnul ei olnud lihtne võidelda kogu aeg põhikoosseisu koha eest ja olla samal ajal ka koolis tubli. „Väga palju pidid endasse uskuma,“ selgitab Trutsi. „See õpetas mulle, kui tähtsad on inimesed su ümber, aga

õpetas ka seda, kui oluline on ennast esikohale seada. Need neli aastat olid iseseisvuse periood.“

Mitte Hispaania, vaid Küprose Barcelona! Pärast õpingute lõppemist oli sihikindlal Trutsil järjekordne eesmärk silme ees: siirduda Euroopasse ja valida koduklubiks naiskond, kes ka Meistrite liigas kaasa teeb. Pakkumiste seast valis eestlanna oma uueks koduks Barcelona. Keskmise jalgpallisõbra kõrv muutub selle peale eriti valvsaks: kas tõesti mängib keegi Eestist kuulsas Hispaania klubis? „Päris paljud küsivad, kas ma mängin selles Hispaania Barcelonas,“ naerab Trutsi. „Vastan siis neile, et ei-ei, see on hoopis Küprose Barcelona!“ Trutsi tunnistab, et oli ka ise esialgu üllatunud, et Küprose naiskond sellist nime kannab, kuid tema selgitusest koorub välja asjaolu, et 2013. aastal hakkas Limassolis asuv jalgpalliklubi tegema noorteakadeemia raames koostööd Barcelonaga. Esialgu ei olnud klubil plaanis luua oma naiskonda, kuid 2016. aastal just selleni jõuti. Nimeks pandigi Barcelona. Tiimiga hakkas Trutsi kiirelt klappima, sest naiskonnas on palju välismaalasi. Raskustest toob Trutsi välja lõunamaadele iseloomuliku elustiili. „Jalgpalli mõttes on kõik väga hea ja professionaalne, aga muude asjadega on vahel raske tegeleda, sest kõik toimub nii aeglaselt,“ nendib Trutsi. „Inimesed pole siin nii distsiplineeritud.“

Ka jalgpalliplatsil on elu veidi teistsugune kui USAs. Trutsi selgitab, et kui Ameerikas oli mängustiil kiirem ja sageli oli oma otsuste vastuvõtmiseks aega vaid üks-kaks puudet, siis Küprosel on mäng palju füüsilisem. Küprose liigast rääkides ei saa üle ega ümber asjaolust, et vahe tippude ja alumiste vahel on üüratu: kui Barcelonal on liiga liidrina 13 mängu järel kirjas 35 punkti, siis tabeli all on naiskonnad kaheksa ja kolme punktiga. Samas ei ole ebaühtlane liiga Trutsi sõnul igav, sest Barcelona naistele on kohtumised nõrgemate vastu hea võimalus proovida taktikalisi või mängulisi elemente, et neid tugevamate konkurentide vastu lihvida. Samuti on Barcelona eesmärk areneda Meistrite liigaks, kus sel suvel esimest korda kaasa mängiti. Alagrupis teenisid Trutsi ja ta tiimikaaslased kolm võitu, kuid sellele järgnenud 1/16-finaalis tuli alla vanduda Glasgow’ Cityle. „Võõrsil võitsime neid, aga esimeses mängus oma kodus oleksime pidanud paremini esinema,“ meenutab eestlanna oma esimesi kohtumisi Meistrite liigas. Tulevikku vaadates loodab Trutsi, et järgmisel võimalusel teevad Barcelona naised parema tulemuse ja jõuavad kaugemale. Oma tuleviku kohta jätab eestlanna kõik otsad lahtiseks, sest hooaeg lõppeb alles maikuus. „Praegu keskendun mängudele ja trennidele. Eks näis, mis pakkumise klubi teeb. Praegu on vara sellele mõelda, naudin lihtsalt mängu,“ sõnab Trutsi lõpetuseks.

Loodab taas koondist esindada Kuigi Tiina Trutsi oli USAs õppides ja mängides heas hoos, ei ole ta viimastel aastatel Eesti koondises mängida saanud. Trutsi viimane koondisemäng jääb 2015. aastasse, mil eestlannad kohtusid Hollandiga. Selle põhjus on pragmaatiline: Ameerika ühendriikidest Eestisse sõitmine oli liiga keeruline ja kulukas. „Ameerikast oli ikkagi väga kauge tulla ja ega mängijaid ei ole lihtne niimoodi sõidutada, sest lennupiletid on kallid,“ meenutab Trutsi teisel pool maakera elamise kohta. Peale selle oli toona keeruline sobitada koondisemänge USA tiimi ajakavaga, sest need olid väga erinevad. Üks põhjus, miks soovis eestlanna pärast ülikooli lõpetamist just Euroopa klubiga ühineda, oligi soov olla kodule ja koondisele lähemal. „Igatsen koondise eest mängimist,“ tunnistab Trutsi. Paraku on elu Küprosel esimese hooaja jooksul läinud sedasi, et ka Barcelona ja Eesti koondise ajakavad ei sobitu. Trutsi sõnul on teda mitmel korral rahvusnaiskonna juurde kutsutud, kuid klubi pole lubanud, sest ka sealne naiskond peab parajasti mänge. Trutsi pole aga veel alla andnud ja loodab koondise juurde naasta. „Olen väga tänulik, et minu vastu näidatakse huvi üles ja ikka kutsutakse,“ räägib ta. „See on väga suur au, kui saad oma kodumaa eest mängida. Loodan väga, et saan ükskord jälle seda teha.“

2019 VEEBRUAR JALKA

saalijalgpall

Saalijalgpalli

koondise ring kasvab uute meeste arvelt

Eesti futsalikoondis valmistub MM-valikmängudeks, mille eel on viimastel kuudel toodud rahvusmeeskonna juurde viis debütanti. Koondise peatreener Dmitri Skiperski loodab, et uute meeste kaasamine näitab kõigile, et raske tööga võib jõuda koondiseringi ja rahvusvaheliste mängudeni. KADI PARTS

ui Eesti koondis võõrustas eelmise aasta detsembris kahel korral Lätit, oli rahvusmeeskonna peatreener Dmitri Skiperski kutsunud koondise juurde kaks uut mängijat: Viimsi meeskonda esindava Aleksei Titenoki ja Cosmoses mängiva Maksim Babjaki. Titenok näitas kohe oma esimeses mängus head hoogu, kui kõmmutas esimese 17 minuti jooksul lätlastele kaks väravat. „Mu sõbrad olid vaatamas ja nad ütlesid pärast, et ma ei saanud alguses üldse aru, mis toimub, kus ma olen või mida teen,“ naeris Titenok debüütkohtumist meenutades. „Esimene värav sündis nii, et jooksin palliga ja nägin, et vasakule sööta ei saa. Mõtlesin siis, et

löön peale; panin silmad kinni ja lõingi – ning pall oli võrgus!“ Koondise peatreeneril Dmitri Skiperskil jagus Lätiga mängude järel kiidusõnu nii Titenokile kui ka Babjakile. Peatreeneri sõnul suutsid mõlemad debütandid mängida julgelt ja luua hästi võimalusi. Jaanuari alguses said oma ristsed rahvusmeeskonna juures veel kolm meest, kui koondiselaagrisse kutsuti Tartu Ravensist Lehar Savikink, Rene Puhke ja Raul Rebane. Peatreener Skiperski ütles ka Ravensi mängijate kohta, et meeste panusega võib igati rahule jääda. Ta sõnas, et ilmselt võisid paljud asjad debütantidele uued olla, kuid avaldas lootust, et laager annab kolmele musketärile ja ka teistele

Kes sõidavad MM-valikmängudele? Kuigi jaanuari keskel peab Eesti koondis alles kontrollmänge Taaniga, mõlgutab koondise peatreener Dmitri Skiperski juba mõtteid, keda võtta kaasa Bulgaarias peetavatele MM-valikmängudele. Tema sõnul koosneb esialgne nimekiri 28 mehest, kuid paraku on juba jaanuarikuu keskpaigaks teada, et kuus-seitse mängijat ei saa isiklikel või tööalastel põhjustel kaasa sõita. See tähendab, et lootus Bulgaariasse saada on kõigil, keda on viimasel ajal koondiseringi kaasatud. Detsembris debüteerinud Aleksei Titenok sõnas oma osaluse kohta, et on MM-valikmängude ajaks puhkuse võtnud ja loodab meeskonnaga kaasa sõita. „Vastased on väga tugevad, aga me võitleme lõpuni,“ rääkis Titenok. „Mängida ma ei karda, sest sel hetkel, kui lähed väljakule, unustad kogu melu ning vaatad ainult palli ja tiimikaaslasi.“ Taani sõitev Lehar Savikink jaanuari keskel veel MM-valikmängude peale ei mõelnud: „Võtame ikka ühe mängu korraga.“ Koondis peab Bulgaarias MM-valikmänge 30. ja 31. jaanuaril ning 2. veebruaril.

JALKA VEEBRUAR 2019

Tartu Ravensis mängiv Lehar Savikink loodab oma esimese koondisemängu kirja saada Taani vastu. Fotod: Jana Pipar

Betsafe saaliliiga mängijatele hea tõuke edaspidiseks. „Loodan, et see annab mõista, et kui teed tublisti tööd, siis on võimalik koondisesse pääseda ja mängida rahvusvahelisel tasemel,“ sõnas Skiperski.

Vana mure: töö hakkab saalijalgpalli segama Betsafe saaliliiga mängijatele peaks julgustav olema seegi asjaolu, et jaanuarikuus koondise juurde kutsutud Tartu Ravensi mehed ei mängi liiga esikolmiku tiimides. Skiperski selgitas tartlaste kaasamise kohta, et vaatas kandidaate positsioonipõhiselt ja just Ravensi mängijatel olid olemas vajalikud omadused. „Lehar Savikink on oma positsioonil Eesti liigas väga heal tasemel,“ rääkis Skiperski. Ta lisas, et loomulikult on värskelt rahvusmeeskonna juurde kutsutud mängumehel ka puudujääke, mida tuleb lihvida, kuid loodetavasti annab koondisekutse Savikingile motivatsiooni ennast edasi arendada. Koondise peatreenerilt teenisid kiitust ka teised Ravensi debütandid Raul Rebane ja Rene Puhke. Puhke tugevus on Skiperski sõnul oskus mängida hästi mõlema jalaga. Esimest korda koondiseringi kaasatud Savikink jäi kogemusega väga rahule. 28aastane mees muljetas, et laager oli hästi üles ehitatud, ja kuigi ta arvas, et rohkem pannakse rõhku mängimisele ja füüsilisele koormusele, oli seal hoopis fookuseks taktikaline pool. Seda tema sõnul ilmselt seepärast, et tartlased tegid esimest korda koondisega kaasa.

saalijalgpall

Kui Eesti kohtus detsembris Lätiga, oli Aleksei Titenok heas hoos: oma debüütmängus lõi ta lõunanaabritele kaks väravat.

Koondisekutse kohta sõnas Savikink, et see tuli talle üllatusena. Kuigi samamoodi nagu teised koondislased teenib Ravensi mängumees igapäevast leiba jalgpallivälise tööga, ei tekkinud tal kahtlustki, kas koondiselaagrisse sõita: „Muidugi pidi selle aja leidma, ei olnud teist varianti!“

Kuigi Savikink ei olnud Jalka artikli trükkimineku ajaks ametlikku koondisemängu veel kirja saanud, tunnistas Ravensi mängumees, et loomulikult on esimeste rahvusvaheliste mängude eel väike närv sees. Tema sõnul tuli ärevus sisse juba siis, kui kutse tiimikaaslase Kristjan Paapsi kaudu koondiselaagrisse saabus. Rahvusmeeskonna esindamise tähtsust rõhutas ka Aleksei Titenok, kes pidi küll välismaal töötamise tõttu jaanuarikuise koondiselaagri vahele jätma, kuid oli Lätiga mängimise järel uhkust täis. „Kui sa oled Eestis sündinud ja Eesti kodakondsusega, siis on Eesti koondise eest mängimine kõige suurem au,“ rääkis Titenok. Kuigi Eesti meeskonna eest mängimine on Viimsi mängumehele tähtis, ei saa ta koondisega Taani kaasa sõita. Põhjuseks on asjaolu, et keegi peab ju tööl ka käima. „Mängud Taanis võtavad jaanuarikuust ära ühe nädala. Kuu lõpus on MM-valikmängud, kuhu kulub samuti nädal aega. See tähendab, et selle kuu palk tuleks

väga väike – kuidas ma seda oma perele selgitan? Ütlen, et käisin lihtsalt kaks nädalat futsalit mängimas?“ Titenok toob sama valupunkti juures välja veel teisegi tahu: vähese aja tõttu saab koondis väga harva kokku. Tema sõnul möödus detsembrikuine koondisesse sulandumine küll hästi, sest saalijalgpallis on kõik laias laastus niikuinii omavahel tuttavad, kuid mängupildi ja arusaamise parandamiseks oleks kokkusaamisi, trenne ja laagreid vaja oluliselt rohkem. Kui Titenokil võivad järgmised koondisemängud kätte jõuda Bulgaarias peetavate MM-valikmängude ajal, siis debütant Savikink loodab juba Taani vastu oma vormi proovida. Tema sõnul annavad need mängud võimaluse end proovile panna ja näha, kas on piisavalt oskuseid, et rahvusvahelisel tasemel kaasa lüüa. Ka rahvusmeeskonna peatreeneri Skiperski sõnul on just kontrollmängud hea lakmuspaber, et uusi mehi testida. „Saab uutele meestele näidata, milline see rahvusvaheline saalijalgpall on,“ sõnas Skiperski enne Taani sõitmist.

lugeja küsib KARL JOHAN PECHTER

Sünniaeg: 02.03.1996 Koduklubi: Tartu Tammeka Varasemad klubid: JK Luunja Koondisekarjäär: U21 2/0, U19 3/0

JALKA VEEBRUAR 2019

Kui Karl Johan Pechter peaks väravapostide vahelt hüppama väljakule mõnele positsioonile, siis koliks ta ründesse, kus on olude sunnil mõnel korral juba jalga proovitud. Foto: Lembit Peegel

lugeja küsib

Karl Johan Pechter:

kui kõhutunne on hea, suudan alati penalti ära tõrjuda Tartu Tammeka väravavaht Karl Johan Pechter (22) tuli edukalt tippjalgpalli tagasi pärast 2017. aastal saadud põlvevigastust, mis põhjustas noormehele karjääri kõige raskema perioodi. Tammeka esikindana sageli penaltitõrjetega hiilgav Pechter tunnistas, et tema edu saladuseks on hea kõhutunne: kui see alt ei vea, on 11 meetri karistuslööki väga raske tema selja taha saata. KADI PARTS

is on sinu suurim pluss ja miinus väravavahina? (Andra, Tallinn) Kõige suuremaks plussiks pean meeskonna juhendamist. On mänge, kus ma räägin võibolla isegi liiga palju või vähemalt räägin liiga palju ebavajalikku. Räägin tihti ka kohtunikega, kuigi see ei ole alati kõige mõistlikum tegevus. Aga mängujuhendamise poolest suudan kaitseliini, poolkaitseliini ja ka ründajaid juhendada piisavalt palju, nii et see kasutegur on mul kindlasti olemas. Negatiivse poole pealt – parandamist on palju. Kui mul oleks vaja parandada vaid üht-kaht asja, siis mängiksin kõrgemal tasemel kui Eesti meistriliiga. Tööd teha on palju, eelkõige vajavad lihvimist näiteks jalaga mäng, pikk pall ja ka poolpikk pall, samuti väljatulekud tsenderduste puhul ja palli kõrgelt püüdmine nurgalöökide puhul. Mis on olnud su senise karjääri kõige tähtsam tõrje? (Indrek, Tallinn) Mulle tuleb meelde kaks tõrjet. Üks oli sel aastal, kui jõudsime karikafinaali, ning enne seda oli meil poolfinaalis penaltiseeria (Tammeka alistas 2017. aasta maikuus penaltiseerias 4 : 2 Paide Linnameeskonna – toim.). Seal ma tõrjusin penalti, mis andis lõpuks meile võidu. Teine olukord on eelmisest hooajast, kui

võitsime Levadiat. Mul küll väga palju tööd ei olnud, aga suutsin üks ühele olukorras tõrjuda Roman Debelko löögi. Sellega suutsin teha nullimängu ja lõpuks ka võitsime tänu sellele.

HIRM NIMEGA NEEMELO:

„Alati ei lõppe tema olukorrad väravaga, aga kui vaatad, et Tarmo tuleb mängu, siis on ette teada, et kaitsjatel ega väravavahil ei ole lihtne.“

Kuidas mängus värava sisselaskmisest kiirelt toibuda, kui teised kaasmängijad su pärast tabamust üksi väravasse seisma jätavad ja pole kedagi, kes sind lohutaks? (Maria, Viljandi) Väravavahina olen ma harjunud olema väljakul niivõrd-kuivõrd üksi, sest väljakumängijatest olen üsna erinev. Aga kui mulle on värav löödud, siis pean lihtsalt kiiresti läbi analüüsima, miks see juhtus, ning kui pall pannakse uuesti mängu, tuleb juba uutele asjadele keskenduda. Kui jääd eelmisele olukorrale mõtlema, siis võib mäng veel kehvemaks minna. Kas tahaksid elus proovida ka muud positsiooni väljakul? (@sander_pant) Noorteklassides olen mänginud ka

ründes ning isegi Tammeka esindustiimi kunagine peatreener Indrek Koser on mulle maininud, et mind võiks kasutada ründes. Premium liigas ei ole ma väljakumängijana platsil käinud, aga esiliigas olen küll duubli eest vist 15 minutit ründes olnud. Ning ka teises liigas olen mänginud ründajana mõned minutid. See kõik oli küll päris ammu, aga olude sunnil on nii juhtunud. Nii et kui üldse mängida mõnel muul positsioonil, siis edurivis, sest mujal ei ole minust kasu. Eks kogemuse mõttes oli muidugi huvitav proovida ründaja olla, sest see on ikka hoopis teistsugune kui väravavahitöö, aga pigem oli keeruline ja ma jään oma liistude juurde. Kui sa poleks jalgpallur, siis mis ametit peaksid? (Wööbe, Väätsa) Sain eelmise aasta sügisel Tartu ülikoolis riigiteaduste bakalaureusekraadi, nii et arvan, et kui ma poleks jalgpallur, siis oleksin riigiametnik! Mis on olnud sinu kõige raskem mäng või hetk karjääri jooksul? (Tanel, Tartu) Konkreetset mängu ei oska öelda, aga kõige raskem hetk oli see, kui 2017. aasta augustis vigastasin põlve. See tähendas, et kuus kuud ei saanud jalgpalliga tegeleda ja pidin keskenduma erinevatele füsioteraapiatele, et põlve korda saada. 2019 VEEBRUAR JALKA

Mullu Premium liigas viis kollast kaarti teeninud Karl Johan Pechter on saanud karistada peamiselt kohtunikega vestlemise eest. Pechter tunnistab, et proovib sellest halvast harjumusest vabaneda. Foto: Lembit Peegel

Selline väljatulek vigastustest – eriti pikaajalistest – on väga keeruline. Inimesed võibolla ei saagi sellest aru enne, kui see nende endaga juhtunud on. See vigastus oli mulle väga raske ja nõudis väga palju tööd. Seda ka mentaalses plaanis, sest ei saa ju mängida ja pead oma meeskonda kõrvalt vaatama. Suutsin sellest välja tulla ja usun, et suudaksin tulevikus veel keerulisematest vigastustest kenasti välja tulla.

alla kahe meetri, aga üle 1,90 meetri. Ideaalne kasv väravavahile! Võrreldes lühemate väravavahtidega pean kindlasti pisut vähem tööd tegema, et palle nurkadest kätte saada – see on mu kasvu eelis. Samas kaasneb pikkusega – vähemalt minu puhul küll – kerge kohmakus. Ma ei ole nii plastiline kui mõned teised, aga see on üks element, mille kallal ma ise kõvasti vaeva näen, et painduvam olla.

Milline oli su esimene kokkupuude jalgpalliga? (Lauri, Põlva) Kui olin viie-kuueaastane, siis soovisin trenni minna. Ega ma teadnud täpselt, millisesse trenni tahan, aga sattusin Postimehest lugema kuulutust, kus kutsuti jalgpallitrenni Tammekasse. Mõtlesin, et miks mitte, ja nii saigi. Üheski teises trennis ma pole käinud.

Mis on kõige mälestusväärsem hetk senise karjääri jooksul? (Liis, Rakvere) Neid on mitu. Mulle on tähtsad olnud need liigamängud, kus oleme suutnud esikolmiku – varem koos Infonetiga esineliku – meeskondi võita. Kuna Tammeka puhul on läbi aegade olnud tegemist poolprofessionaalse meeskonnaga, siis on need võidud elukutseliste üle olnud äärmiselt positiivse noodiga. Aga kõige eredamalt on meeles see hetk, kui kõndisin karikafinaalis A. Le Coq Arenale ja kõik need inimesed – Tammeka fännid – olid tribüünidel ja toetasid meid.

Mis on Tammekas mängimise suurim pluss ja suurim miinus? (@tartulouner) Suurim pluss on keskkond – treenerid, juhtkond ja teised klubiga seotud inimesed on väga toetavad ja soovivad alati mängijatele parimat. Arenemiseks on Tammeka keskkond väga hea ja seda eriti noore mängija puhul, et saada kogemust Premium liigas. See on Eestis ideaalne koht arenemiseks. Miinuseks on talvised väljakutingimused Tartus. See on leierdatud teema ja kuigi kunstmuruväljakuid on juurde tulnud, on tingimused ikkagi kehvapoolsed. Talvel õues miinuskraadidega jäisel väljakul mängimine – see pole mitte ainult Tammeka, vaid terve Tartu probleem.

Mullu Tammeka eest tubli hooaja teinud Karl Johan Pechter usub, et eelmise aasta edu on alles algus tema tõusuteel olevale karjäärile. Foto: Lembit Peegel

JALKA VEEBRUAR 2019

Oled väravavahi kohta väga pikk; mis on sellega seoses sinu eelised teiste väravavahtide ees? Kas pika kasvuga kaasneb ka miinuseid? (Kasper, Tallinn) Kasvu poolest olen ma väravavahiks väga õige pikkusega: natuke

Miks otsustasid just väravavahi positsioonil mängima hakata? (Wööbe, Väätsa) Ma ei mäleta seda täpselt, sest olin päris väike, kui väravasse sattusin. Aga tõenäoliselt juhtus see seepärast, et ega ma ei olnud kõige kiirem. Võibolla treener mõtles, et „las see aeglane poiss olla väravas, äkki ta seal saab hakkama“. Kumma valiksid: kas nullimäng ja võit või penaltitõrje, üks pall selja taga ja võit? (@ karmengoldin) See on lihtne: kindlasti nullimäng, sest see läheb statistikasse kirja ja nullimäng on ikkagi kõvasti olulisem kui penaltitõrje. Kelle lööke on Premium liigas kõige raskem tõrjuda? (@ iranaj4) Varasematel hooaegadel on

Pikka kasvu Karl Johan Pechter usub, et on väravavahiks just õige pikkusega: üle 1,90 meetri, aga alla kahe meetri.

mulle olnud keeruline selline Infonetis mänginud mees nagu Manucho (Kouakou Fabrice Elysee Kouadio – toim.). Temaga olin pidevalt hädas, ta oli kaval ründaja. Üks mees, kellega olin hädas just eriti karjääri alguses, oli Jevgeni Kabajev Sillamäe Kalevist. Ta on väga tugeva ja hea löögiga mees. Eelmisest hooajast on meeles üks mees, kes võibolla isegi ei löönud mulle väravat, aga kellega on alati raske – Tarmo Neemelo. Kui tema väljakule tuleb, siis tekib probleeme. Alati ei lõppe tema olukorrad väravaga, aga kui vaatad, et Tarmo tuleb mängu, siis on ette teada, et kaitsjatel ega väravavahil ei ole lihtne. Ta on siiski Eesti liiga legend. Teenisid möödunud hooajal Premium liigas viis kollast kaarti – kas saad neid ainult viivitamise eest või oled ka kohtunikega vaidlemise pärast mõned kaardid saldosse kogunud? ( Jaan, Tartu) Kahjuks kohtunikega vaidlemise eest ma olengi kõige rohkem kaarte saldosse kogunud ... Viivitamise eest olen võibolla ainult ühe kaardi saanud. Samas olen aru saanud, et kohtunikega vaidlemisest palju kasu ei ole. Nendega rääkimisest ei saa mina kasu ega saa ka meeskond kasu. See on halb komme, mida üritan vältida. Mis on kõige kohutavam „pirukas“, mis mängus on juhtunud? (@karmengoldin) Praegu ei tule ühtegi pähe. Neid on kindlasti olnud ja oli ka möödunud hooajal, aga ma pigem unustan need üsna kiiresti ära. Oma peas olen nad kõik läbi analüüsinud ega ole neile

Foto: Lembit Peegel

pärast rohkem mõelnud, pigem tegelen sellega, kuidas paremaks saada.

need kõik samasse nurka, nii et pigem on ikka kõik olukorrad uued.

Kuidas sa kaotusi ja oma eksimusi üle elad? Kas mõtled neile veel kaua või jätad need kiiresti seljataha? (Heiki, Tallinn) Olen üsna enesekriitiline ja mu suurimaks kriitikuks olen ma ise. Elan olukordi päris tõsiselt läbi, aga olen märganud, et minu puhul on positiivne see, et ma ei ela neid läbi väga kaua. Kui on olnud eksimus või kehv mäng tiimi või minu poolt, siis mõtlen sellele maksimaalselt 24 tundi ja elan seda negatiivses mõttes üle. Pärast seda keskendun sellele, kuidas vältida eksimusi ja paremaks saada.

Kus riigis/klubis näed ennast mängimas viie aasta pärast? (@andu_saarsalu) Ma ei sea endale selliseid eesmärke. Võtan samm-sammult hooaja kaupa. Esiteks üritan üldse saada piisavalt heaks, et selline võimalus tekiks, aga kui tõesti saaksin valida, siis eelistaksin Itaalias mängida. Olen suur Itaalia jalgpalli fänn ja hea meelega mängiksin mõnes sealses klubis.

TEINE KARJÄÄR:

„Kui ma poleks jalgpallur, siis oleksin riigiametnik!“ Mis on sinu saladus penalteid tõrjudes? (Hannes, Tallinn) Suurt saladust ei ole. Ma proovin kõiki penaltilööjaid vaadata eraldi ja analüüsida neid enne lööki: kas nad on närvilised või rahulikud. Sellest saab hästi palju informatsiooni kätte. Kõige tähtsam on aga see, et usaldan oma kõhutunnet ja selle najal otsustan. Kui kõhutunne on hea, siis suudan alati tõrje ära teha või palli püüda. Eks ma natuke olen ka kodus vastaste penaltilööjate kombeid ette vaadanud, aga üldiselt oskavad need mehed, kes käivad penalteid löömas, lüüa nii ühele kui ka teisele poole. On vähe mängijaid, kes löövad 30 penaltit ja suunavad

Jätkad möödunud aasta hea hooaja järel Tammekas, kuid kas oleksid soovinud siirduda mujale? (Martin, Pärnu) Arvan, et eelmine hooaeg oli mu jaoks alles algus. Poole hooajast tegelesin tegelikult koolitöödega ja tegin mitut asja paralleelselt. Alles hooaja viimases osas keskendusin ainult jalgpallile ja tänu sellele läks ka vorm aina paremaks. Usun, et olen praegusel hetkel õiges kohas. Muidugi töötan selle nimel, et kõrgemale jõuda, ja unistan välismaal mängimisest, aga samas teadvustan endale, et edasijõudmiseks pean hetkel oma koduklubi juures kõvasti tööd tegema ja aitama neid algaval hooajal võimalikult kõrgele kohale. Jalkale saabus küsimusi nii meili, Facebooki kui ka Instagrami teel. Järgmises numbris vastab teie küsimustele Zakaria Beglarišvili. Saada küsimused kadi@jalgpall.ee või postita Eesti Jalgpalli Liidu Facebooki või Instagrami.

2019 VEEBRUAR JALKA

minu 11

Sander Laht Foto: Brit Maria Tael

eeskonnatäis mängijaid, keda ühendab suur kirg jalgpalli vastu ja meeskondlikkus! Barcelona fännina (alates 2003. aastast, kui Ronaldinho sinna läks) moodustub koosseis mõistagi suuresti selle klubi praegustest/endistest palluritest, aga laiendasin veidi haaret ja lisasin ka muid mehi. Marc-Andre ter Stegen Suure FC Barcelona fännina pean siia panema ter Stegeni. Minu silmis on tegemist juba mitmendat aastat maailma parima väravavahiga – ülim enesekindlus tõrjetel ja jalaga mängus ning kohati hullumeelsed seiklused väljaspool kasti teevad temast minu jaoks number ühe. Jordi Alba Trammiliin, mis sõidab mööda Nou Campi vasakut äärt pidi edasi-tagasi juba aastast 2012 ning mille aisad on otseühenduses maailma parima mängijaga. Lust on vaadata teda mängimas! Virgil van Dijk ja Samuel Umtiti Kiired, võimsad nii õhus kui ka maast mängul, palliga enesekindlad ja intelligentsed mängijad, kes teevad oma tööd ilma suurema kisa ja kärata. Dani Alves Kõige mobiilsem ja meeletu töömahuga tänapäevane äärekaitsja. Isegi oma praeguses vanuses on ta väga heal tasemel. Ivan Rakitic Elegantne horvaat, kellel on mõlemas jalas julm purakas. Töömaht ja mängutarkus on need, mis teevad minu silmis temast ühe maailma parima keskväljasõduri. Sergio Busquets või Sander Seeman Gabariitidelt erinevad mängumehed, aga oskuste poolest üsna sarnased. Keegi neist mööda ei lähe või kui läheb, on variante ainult üks: järgneva paari sekundi jooksul leiab palliga mängija ennast ninaga murus. Kire ja metsiku tahtejõuga mängijad, kes oleks igas võistkonnas alustaladeks! Christian Eriksen Maagiline taanlane, kelle mängustiil inspireerib mind ennastki. Jookseb palju, aga targalt. Platsinägemine, söödud ja pallikäsitlus täiesti esmaklassilised ning juurde ka minu lemmik – suurepärased löögid mõlema jalaga! Mängujuht koos Messiga!

JALKA VEEBRUAR 2019

Heino Laht

Lionel Messi

Ivan Rakitic

Jordi Alba

Ronaldinho

Sergio Busquets või Sander Seeman

Virgil van Dijk

Samuel Umtiti

Christian Eriksen

Dani Alves

Marc-Andre ter Stegen

Lionel Messi Selle mehe kirjeldamiseks ei ole sõnu vaja, naudime ja imestame seniks, kuni ta mängib! Täielik G.O.A.T (greatest of all time ehk läbi aegade parim)! Heino Laht Tipuründajaks on minu vanaisa, kes küll jalgpalli pole ise kunagi mänginud, aga oma 92aastase elukogemusega suudaks peavalu valmistada igale kaitsjale, kes talle vastu astub! Inimene, kellele olen elu lõpuni tänulik, et andis mulle spordipisiku ning aitab jõu ja nõuga siiamaani! Ronaldinho Kuni 2002. aasta MMini ei meeldinud mulle üldse jalgpall ja kokkupuude sellega oli minimaalne. Tänu selle mehe osavusele ja kaunitele väravatele tuli ka endal soov rohkem proovida ja lähemat tutvust teha. Kuigi mänguoskuste poolest meil sarnasusi ei ole, andis tema geniaalsus palliplatsil mulle suure tõuke jalgpallitrenni minna!

SUPERKARIKAS

2019

NÕMME KALJU FC VS TALLINNA FCI LEVADIA 3. MÄRTS KELL 13.00 SPORTLAND ARENA PILETID PILETILEVIST!

jalgpallur ja muusika

Aasta juutuuber

loobus unistusest saada jalgpalluriks Eelmise aasta novembrikuus pärjati raadiojaama MyHits auhinnagalal aasta parimaks juutuuberiks produtsent Andrei Zevakin, kes on aastaid usinalt ka jalgpalli mänginud. Töökas noormees aitas meil heita pilgu oma hullumeelselt usinale lapsepõlvele, jalgpallurikarjäärile ja asjaoludele, mis on praeguseks viinud ta muusika produtseerimise juurde ja ka „Eesti laulu“ poolfinaali. KADI PARTS

Kuigi Andrei Zevakin unistas väikese poisina jalgpallurikarjäärist, on temast nüüdseks saanud hoopis muusikaprodutsent. Foto: Liina Notta

JALKA VEEBRUAR 2019

n igati tavapärane, et lapsed asuvad noores eas tegelema mõne spordialaga, mille trennidele nad suure osa oma vabast ajast kulutavad. Andrei Zevakini (22) lugu algab samamoodi, kui ta läks juba viieaastaselt tantsutrenni. Kuigi võistlustants on niigi ajamahukas ja nõudlik spordiala, otsustas Andrei seitsmeaastaselt, et tahab tantsimise kõrvalt minna ka jalgpallitrenni. Ja kui kahest spordialast oli veel vähe, viis ema lasteaias usinalt pille toksinud poisikluti esimeses klassis ka Jõgeva muusikakooli klaverit õppima. „Tegemist oli piisavalt, vaba aega eriti ei olnudki,“ meenutab Zevakin naerdes. „Kõige raskem päev oli selline, et olin kella 13ni koolis, seejärel käisin poole tunniga kodus söömas ja siis kohe kolmeks tunniks muusikakooli. Sealt läksin kella 17ks jalgpallitrenni, kust jooksin 20 minutiga tantsutrenni. Kaks tundi tantsimist ja umbes 22ks jõudsin koju, siis pidin veel õppima ja harjutama.“ Hullumeelne tempo tundus Zevakinile igati sobivat, kuni 13aastaselt otsustas ta tantsutrennist loobuda. Selle põhjuseks ei olnud aga liigne koormus, vaid tõsiasi, et noormehel ei olnud enam tantsupartnerit, ning see viis tundeni, et ilmselt pole tantsimine ikka see õige asi: „Mul on alati olnud nii, et kui tunnen, et miski pole õige, siis ma ei hakka seda enam vägisi edasi tegema.“ Tantsutrennist tekkinud vaba aeg ajas tegusa noormehe segadusse ja nii võttis ta ette järgmise spordiala: tennise, mille trennis ta käis kolm aastat. Muusi-

jalgpallur ja muusika kakool ja jalgpall moodustasid samal ajal endiselt suure osa Zevakini elust ja mõne aja pärast sai ta jalgpallis ka oma elu kõige professionaalsema kogemuse.

Unistus: saada jalgpalluriks Oma jalgpallurikarjääri kohta meenutab Zevakin, et 1. klassis trenni minnes tekkis tal kohe unistus, et tahaks tulevikus just vutiga tegeleda. „Kui koolis küsiti, kelleks me saada tahame, siis tahtis pool klassist jalgpalluriks saada,“ naerab Zevakin. „Kirjutasime poistega vihikutesse jalgpallurite nimesid ja käis justkui võistlus, kes neid rohkem teab.“

FÄNN JUBA NOOREST EAST:

„Kirjutasime poistega vihikutesse jalgpallurite nimesid ja käis justkui võistlus, kes neid rohkem teab.“ Väikese poisina trenni minnes olid Jõgeva Nooruse klubis korralikud trennid, kuid Zevakini meenutuste järgi saabus tema teismeea ajal hetk, kui intensiivseid treeninguid ei olnud ja kohalikud poisid pidid kõike omal käel õppima. Kui Jõgeva Nooruse klubiga olid noorteklassid läbi mängitud, otsustas Zevakin 2015. aastal oma jalgpallurikarjääri jätkata Jõgeva Wolvesi meeskonnas. Just seal jäi ta silma tartlastele ja õige pea võttis temaga ühendust Tammeka U21 meeskonna treener Marti Pähn, kelle hoolealused mängisid toona esiliiga B-s ehk Eesti tugevuselt kolmandas liigas. „Kuna olin unistanud jalgpalluriks saamisest, siis oli see pakkumine hea väljakutse,“ räägib Zevakin. „Tahtsin proovida professionaalsemat elu.“ Vahemärkuse korras meenutab loo peategelane, et kui ta gümnaasiumis õppides ühel aastal Inglismaal tudeeris, avanes tal võimalus käia Manchester Unitedi jalgpallikoolis. Kahenädalase perioodi jooksul tehti päevas kaks korda trenni ja see oli Zevakinile samuti uus professionaalne kogemus: „Seal oledki justkui õiges akadeemias, aga loomulikult ainult kaks nädalat on lühike aeg, et päriselt maitset suhu saada.“

Igal juhul otsustas Jõgevalt pärit aktivist Tammeka ettepaneku vastu võtta ning siirdus 2017. aasta alguses Tartusse. Tammekast ja esiliiga B-s mängimisest on Zevakinil vaid head mälestused: kokkuhoidev meeskond, arenev klubi, huvitavad trennid. Siis aga tabas noormeest sama tunne mis omal ajal tantsutrenni ajal: profijalgpall ei ole ikka see õige asi. „Sain selle perioodi jooksul väga hästi aru, et elu profijalgpallurina pole see, mida ma jaksan teha,“ nendib Zevakin. Ta lisab, et kuna tegemist oli lapsepõlveunistusega, siis oli sellest lahtilaskmine keeruline: „Isegi kui ohverdad oma unistuse, tuleb endaga aus olla. Ma ei kahetse, et selle otsuse tegin, aga kurb oli ikkagi.“

Youtube ja „Eesti laul“ Pärast Tammekast lahkumist ei keeranud Zevakin jalgpallile täielikult selga ja naasis Jõgeva Wolvesi, keda ta aitas mullu jõudumööda nii muru- kui ka saalijalgpallis. Suurem osa ajast ja energiast läks aga juba muusikale, mille kirjutamise ja produtseerimisega tegi Zevakin algust 2016. aastal. Oma muusikakarjääri algusest meenutab noormees, et pikka aega ei olnud tal muusikakoolis õppides klassikalise klaveri kõrvalt aega end muud moodi väljendada. Pärast Inglismaalt naasmist tabas teda aga taas kord vana tuttav tunne: muusika tundub küll õige, aga mitte klassikaline klaver. Nii hakkas Zevakin 2015. aasta lõpus hoopis vaikselt laule kirjutama, kuni ühel hetkel tabas end mõttelt, et ainult klaveri, laulu ja väikese kitarritinistamisega on igav. „Hakkasin mõtlema, kuidas tehakse selliseid laule, nagu me raadiost kuuleme,“ selgitab Zevakin oma huvi tärkamist. Seejärel hakkas Jõgeva noormees tasapisi sukelduma muusika produtseerimise maailma, mis ta nüüdseks täismahus endasse on haaranud, sest just muusikaprodutsent on see tiitel, mille järgi ta tahab, et inimesed teda teaksid. Oma lugude kallal nokitseb loo peategelane iga päev paar tundi ning sõnade ja meloodiate kirjutamine on talle igapäevane tegevus. Kui Zevakin ise on sportlaskarjäärist loobumisega leppinud ja jahib

nüüd sinilindu muusikamaailmas, siis perekond ei ole tema valikutega sama rahul olnud. Loo peategelane selgitab, et teda on kasvatanud ema, kes vana kooli inimesena lootis, et poeg astub kõrgkooli õppima. „Sain korralikult vastu päid ja jalgu, et ma ülikooli ei lähe,“ meenutab Zevakin. Nüüdseks on ema noormehe sõnul leebunud, sest on näinud, et muusiku ja produtsendi karjäärist unistanud Andrei ei ole ainult jutu-, vaid ka tegudemees. Ema oli kohal ka siis, kui poeg novembris aasta juutuuberi tiitli teenis. Loo peategelane meenutab, et toona oli emal suurest õnnest isegi pisar silmas. Järgmisena saavad aga ema ja poeg minna üheskoos „Eesti laulu“ poolfinaalile, sest Eurovisiooni pääset jahtiva konkursi poolfinaali pääses muusikapala „Hold Me Close“, millele Zevakin on loonud nii muusika kui ka sõnad. „Olen jalgpallist õppinud, et alati tahaks ju võita,“ räägib Zevakin „Eesti laulu“ eesmärkidest. „Igal turniiril tahaksid võita ja igast liigamängust need kolm punkti kirja saada. Samas on „Eesti laulu“ puhul väga raske ennustada, kuidas seal minna võib ja mida laulust tegelikult arvatakse.“

Kes või mis on juutuuber? Kui nooremale põlvkonnale on Youtube ja sinna sisu loovate inimeste elu ilmselt väga tuttav, siis vanema generatsiooni inimesed võivad pead murda, mida juutuuberid ikkagi teevad. „Mina võtan seda kui inimest, kes loob Youtube’i sisu – ükskõik millist sisu,“ selgitab Zevakin, kelle kodus ilutseb aasta juutuuberi tiitel. „Kuna Youtube on eelkõige just videosisu loomise platvorm, siis mina peangi juutuuberiteks inimesi, kes selle kanali tarbeks videoid, sketše vms toodavad. On lõputult võimalusi, mida sinna välja võib mõelda.“ Kuigi kõrvaltvaatajale võib tunduda, et juutuuberi elu on lust ja lillepidu – mis viga niimoodi kuulsaks saada, kui Youtube’i lihtsalt midagi välja mõtled –, siis tegelikkuses on asi veidi keerulisem: „Mina proovin ikkagi pidevalt sinna midagi uut mõelda, et oma kanalit huvitavana hoida. See on omaette töö.“

2019 VEEBRUAR JALKA

EJAKi kapten Jaak Kristjan Kangur (vasakul) ja liige Steiv Silm Hõbepalli auhinnaga, mida Henri Anier keeldus vastu võtmast.

Henri Anier söötis Siim Lutsu Hõbepalli võitjaks

laasikunstnik Eeva Käsper-Russaki kavandatud Hõbepalli võitis 2018. aastal Eesti koondise eest löödud ilusaima väravaga Siim Luts. Neli aastat varem Tadžikistanile trahvikasti joonelt põrutatud koll tõi Lutsule esimese Hõbepalli. Mõlemad klaaspallid teenis Luts vasaku jalaga. Hõbepalli valis 34 Eesti Jalgpalliajakirjanike Klubi (EJAK) liiget, kes reastasid viis ilusaimat väravat. Kokku lõi koondis läinud aastal kaheksa väravat, millest kaks aitasid meil omatabamusena vormistada vastased. Seega osales iluvõistlusel kuus kolli. Kõik said punkte ja veelgi enam – tase oli nii ühtlane, et ka esikohti said kõik kuus! Tasavägist heitlust näitas ka asjaolu, et kaht esimest lahutas üks punkt ja kolmandaks platseerunud värav kogus enim esikohti! Jalgpallureist oli Tallinna õllerestorani Beer Garden tulnud vaid Henri Anier, kellel oli

JALKA VEEBRUAR 2019

hääletajatele välja pakkuda kaks väravat. Tema oli paljude arvates oma tabamusega Rootsi vastu ka favoriit ja nii arvaski peaaegu kolmandik EJAKi liikmetest – just Anier oligi nimetatud väravaga kümne esikohaga kolmas. Kaheks edukamaks osutusid kombinatsiooni tagajärjel sündinud väravad: mõlema juures oli tegev ikka Henri Anier, kes lükkas otsustava söödu nii Siim Lutsu kui ka Henrik Ojamaa jalale. „Arvasin jah, et minu Rootsi-värav võiks auhinna võita,“ oli Anier pärast võitja väljakuulutamist aus. „Seda arvasid muuseas ka Luts ja Ojamaa, kellega sellest enne rääkisin.“ Anier käitus spordimehe moel, kui keeldus vastu võtmast Siim Lutsule määratud auhinda, et see talle üle anda. „Ma võin selle talle üle anda, aga oleks vale see telekaamerate ja fotograafide ees vastu võtta,“ põhjendas ta. HENDRIK EELVEE

Võidumees Siim Luts. Fotod: Lembit Peegel

Hõbepall 2018 Värava autori nime järel on riik, kellele skooriti, ning sulgudes esikohtade arv. Siim Luts Ungari 110 (7) Henrik Ojamaa Leedu 109 (7) Henri Anier Rootsi 103 (10) Mattias Käit Leedu 83 (3) Henri Anier Ungari 66 (6) Ats Purje Maroko 39 (1)

Hõbepalli võitjad Aasta ja värava autori nime järel on riik, kellele skooriti. 1995 Martin Reim Sloveenia 1996 Argo Arbeiter Andorra 1997 Martin Reim Leedu 1998 Sergei Terehhov Fääri saared 1999 Martin Reim Fääri saared 2000 Indrek Zelinski Hongkong 2001 Andres Oper Holland 2002 Teet Allas Moldova 2003 Indrek Zelinski Andorra 2004 Kristen Viikmäe Liechtenstein 2005 Andres Oper Slovakkia 2006 Tarmo Neemelo Türgi 2007 Indrek Zelinski Andorra 2008 Vjatšeslav Zahovaiko Fääri saared 2009 Konstantin Vassiljev Armeenia 2010 Tarmo Kink Serbia 2011 Konstantin Vassiljev Põhja-Iirimaa 2012 Konstantin Vassiljev Poola 2013 Konstantin Vassiljev Holland 2014 Siim Luts Tadžikistan 2015 Sander Puri Saint Kitts ja Nevis 2016 Konstantin Vassiljev Gibraltar 2017 Mattias Käit Küpros 2018 Siim Luts Ungari

Kinkepilet kehtib maksevahendina Eesti jalgpallikoondiste kodumĂ¤ngudele pĂ¤Ă¤smete ostmisel!

küsitlus

Kas jalgpall on lihtsam kui kergejõustik? Eelmise aasta 19. oktoobril võisid lugejad näha Õhtulehes artiklit, milles lahkasid erinevad asjatundjad Usain Bolti võimalust saada tippjalgpalluriks. Oma sõna ütles sekka ka Eesti sprinter Marek Niit, kelle mõttetera andsime aruteluks nii talle endale kui ka kolmele jalgpalliga seotud inimesele. Niidu kommentaar kõnealuses artiklis kõlas nii: „Eluaeg kergejõustikku teha on raske. Jalka ei ole lihtsam, aga kurnatuse tase ei ole seal nii suur.“ Kas see vastab tõele? KADI PARTS

Marek Niit, Paide Linnameeskonna fitnessitreener ning Eesti 100, 200 ja 400 meetri jooksu rekordiomanik

kõrgust, kiirust. Jalgpallis on kurnatuse lävi madalam, sest sa mängid tiimisporti. Loomulikult on tippjalgpallis mängijad pärast mängu omadega täiesti läbi, aga kurnatus on rohkem meeskonna kanda kui kergejõustikus. Vaimne kurnatus on keerulisem teema. Usun, et jalgpallis sõltub see positsioonist, kus keegi mängib. Kergejõustiku puhul oleneb, millise alaga tegeled. Omast käest võin öelda, et lühikese sprindi puhul on ettevalmistus hoopis teine kui pika sprindi puhul. Kõige raskem on minu arust just 800 meetri jooks ja treening, mis kummalisel kombel sarnanevad kõige rohkem jalgpalli ettevalmistuse ja loomusega.

Tagantjärele tarkusena võin öelda, et võibolla ei ole kurnatus selles lauses päris õige sõna. Minu mõte oli selles, et jalgpalli mängides ei pea sportlane olema pingutuse mõttes nii palju punases tsoonis. Kergejõustikku on pikas perspektiivis keerulisem teha, sest sa pead ennast kogu aeg ületama: kergejõustiku mõte ongi ju selles, et sportlane ajab taga mingisugust pikkust, kaugust,

Jalgpallis sõltub kurnatus kindlasti keskkonnast, sest on erinevaid kultuure. On näiteks (Raymond) Verheijeni kultuur, kus põhimõtteks on see, et pigem teha üks trenn päevas ja hoida värskust. Sellise mudeli järgi on kurnatus väiksem ja sõltub sellest,

Foto: erakogu

JALKA VEEBRUAR 2019

kui palju mängija individuaalselt trenni juurde teeb. Teise kultuuri esindaja on Jürgen Klopp, kellel oli Liverpooli minnes tõsine võitlus klubi fitnessiosakonnaga. Klopp tahtis trenni teha kolm korda päevas, Inglismaa fitnessiosakond proovis teda omakorda veenda, et trenni tehakse kaks korda päevas. On selge, et kurnatus ei saa olla väike, kui päevas tehakse trenni kolm korda. Olen kuulnud ka Sergei Mošnikovi käest, et kui ta Poolas oli, siis sealgi tehti kolm trenni päevas. Samuti on Taanis kultuur, kus on väga suured koormused ja paljudes klubides pannakse suurt rõhku jooksule. Meie kultuuris võin ma rääkida Florast. Oleme oma koormuseid suurendanud ja teeme rohkem kaks korda päevas trenne. Niisiis ei saa kurnatuse taset üldistada, sest on erinevaid kultuure. Nii kergejõustikus kui ka jalgpallis sõltub see ju tegelikult sportlasest endast. Individuaalaladel on neid sportlasi, kes teevad palju trenni, aga samamoodi on neid, kes ei pühendu sama palju. Ka jalgpallurite seas on mängijaid, kellel on oma eratreenerid, kellega treenitakse juurde. Seega oleks minu tsitaat tippjalgpalli

Norbert Hurt, FC Flora spordidirektor

Foto: Jana Pipar

küsitlus kohta selline: tänapäeval on jalgpall individuaalsport meeskonnaspordi sees. Kes tahab olla kõrgel tasemel, see peab rohkem pühenduma ja elama 24/7 jalgpallurina, treeningprotsess peaks minema suuremaks kui ainult ühine töö meeskonnaga.

aastast ma elan ja hingan laskesuusatamise nimel ning kuna minu jaoks ei ole jalgpall aastaringne töö, siis mängides mu pea puhkab. Isegi kui füüsiliselt on tõesti raske, siis on vaimne vabanemine hästi suur. Jalgpallis näen ma ülekoormuse puhul seda, et kuna jalgpall Rene Zahkna, nõuab alati tulemust – laskesuusataja, igas mängus on vaja kes mängib võita ja seda juba Võru Heliose noorest east klubis saadik –, siis Ütleksin, et tehakse ainult Premium intensiivseid liigas on aija arendanult kaksvaid trenne, kolm klubi, aga tihti kes saavad jääb puudu finantsiliste vastupidavutingimuste sest. Jalgpallis poolest lubada ei vaadata sellele seda, et tehakse normaalselt, kui trenni kaks korda 13aastane poiss käib Foto: Jarek Jõepera päevas ehk nii palju, lisaks jalgpallitrennile et üleüldse tekiks variant ka suusatamas või judos. kurnatud olla. Individuaalaladel on Kuna trenne tehakse jalgpallis üks kord samas tavaline see, et teed igapäevaselt päevas ja noorte puhul neli-viis korda kaks korda päevas trenni ja nädalas on nädalas, siis tahavad treenerid aega ainult üks puhkepäev. Olen kuulnud ka maksimaalselt ära kasutada, ja seetõttu ütlust, et jalgpallis saad sa jala sirgeks ei näe me seda, et jalgpallurid tuleksid lasta selle arvelt, et tiim võib sind välja kokku, teeksid tund aega rahulikku sörvedada. Individuaalaladel ei ole mitte ki ja ongi kõik. Aga ülekoormus tekib kunagi seda võimalust, et saad teistele just siis, kui tehakse liiga palju sama loota selles osas, et keegi su musta asja ehk treeningud ei ole vaheldusriktööd lapib. kad. Mina ütleksin, et kui laps käib iga Vaimse poole pealt on jalgpallis selle päev ainult jalgpallitrennis, siis on tal poolest lihtsam, et sa oled meeskonnaülekoormusvigastuseks suurem tõenäoga päevast päeva koos ja käid trennis sus kui sellel lapsel, kes käib iga päev üheskoos, aga võib tekkida teistsugune jalgpallitrennis, aga mõnel õhtul ka vaimne kurnatus. Näiteks kui pead suusatamas, jooksmas või ujumas. pingil olema, aga tead, et sa oled sama Mihkel hea või veel parem kui see mängija, kes Mardna, väljakul sinu koha peal mängib. Näiteks Eesti nagu eestlased on välisklubides pingil profisportlaste – usun, et pinginühkimine on vaimselt spordiarst ja väga kurnav ja see hakkab inimest ühel nõustaja hetkel järjest rohkem seestpoolt sööma. Esiteks taLaskesuusatamises on meil väikese riigi han öelda, et eripära see, et kui vähegi rivis oled, siis tipptasemel pead võitlusesse minema. Meie mejalgpallurite ja hed ja naised ei saa teatesõitude puhul kergejõustiklaste valida, millistel MK-etappidel startida, võistluskalender me oleme omamoodi lõksus MK-kaning ettevalmisrussellis. tus on väga-väga Kui ma mängin jalgpalli Võru Heerinevad. Jalgpalluritel liose eest, siis see on minu jaoks suur kestab hooaeg peaaegu 12 puhkus – seda just vaimselt. 11 kuud

kuud aastas: erinevad liigad, võistlused, koondisemängud. Jalgpall on minu arust spordis täiesti omaette mudel selle aastaringse virvarriga. Kergejõustiku treeningkalender on täiesti teistmoodi käsitlus. Neil on talvine ja suvine hooaeg ning kindlasti ei ole neil nii palju võistluseid kui jalgpalluritel mänge. Kurnatus ja ületreenituse sündroom võivad aga tekkida nii jalgpalluritel kui ka kergejõustiklastel – see võib tekkida kõikidel füüsilistel spordialadel (jätame seega siit välja sellised alad nagu näiteks male, kurling, laskmine, vibusport). Kunst on see, et lisaks treeningule, mis peab olema õigesti üles ehitatud, on väga olulisel kohal ka puhkus. See on üks treeningu osa. Kui puhkuse ja treeningu vahekorda kasutatakse valesti ja tekib ületreenituse sündroom, siis on sellest väga raske välja tulla, ning tippspordis on neidki, kes polegi enam välja tulnud. See oht puudutab nii jalgpalli kui ka kergejõustikku. Vaimset stressi ja selle teket võib seostada konkreetsete spordialadega. Võtame näiteks triatloni, kus on väga palju tööd vaja ära teha individuaalselt. Selle jaoks peab inimesel olema väga hea rutiinitaluvus ning see peab olema kaasasündinud omadus. Kellel seda pole, need tippu ei jõua. Meeskonnaalad – nagu jalgpall – on teistsugused. Seal tekib stress meeskonna tõttu, sest teatud persoonidel on õlgadel raskus ehk kohustus, sest nad peavad oma töö ära tegema. Kui see mõnes mängus ei õnnestu, tekib stress. Muidugi on ka jalgpallis vaja rutiinitaluvust, sest treeningutel tuleb teha rutiinseid kavasid, aga vaimne stress on suurem vastutuse tõttu. Lisaks meeskonnale tuleb ju vastutada ka sponsorite, klubi, toetajate ees.

Foto: erakogu

2019 VEEBRUAR JALKA

10 aastat tagasi

Kui koondis mängis Donetski Šahtari särgis 15.

veebruaril kümme aastat tagasi lasti õhk sisse Nõmme Unitedile kuuluvale jalgpallihallile, mis asus Männikul ja oli Eesti esimene täismõõtmetega jalgpallihall. Väljaku mõõtmed olid 97 x 65 meetrit, mis jäid küll alla UEFA võistluste soovituslikele mõõtmetele (105 x 68 meetrit). Halli kuppel oli teisaldatav – suvel see eemaldati. Selle püstisaamisega jäi Soome ühemehefirma hätta ja kuppel sai väljakule peale kolmekuuse hilinemisega. Juba 15. novembriks pidi väljak kaetud olema ja alates sellest kuupäevast olid väljaku broneerinud Eesti noortekoondised, Nõmme Kalju, Tallinna Levadia jt. „Teatud mõttes polegi enam pooleteiseks kuuks mõtet kilet peale ajada, aga teeme selle siiski ära, sest siis saame esimese kogemuse,“ mõtiskles Nõmme Unitedi üks omanikke Enn Loog. „Ja mine tea – äkki on soomlane sügiseks pankrotis, kes meil siis selle kile püsti ajaks!“ Kile pealetõmbamisel osalesid peale Nõmme Unitedi mängijate ka Tabasalu Palliklubi ja Merkuuri pallurid ja lapsevanemadki ning paar ema käis võileibu tegemas. Tippmodell Karmen Pedaru (sel ajal 18) jalgpallitausta valgustas ajakiri neljal leheküljel. Pedaru oli mänginud Kehra Piraaja koosseisus naiste meistriliigas ja seal isegi skoorinud. Ta oli saanud kutse ka noortekoondisse ja seda ... väravavahina! 58

JALKA VEEBRUAR 2019

Pedaru hakkas jalgpalli mängima 2003. aastal ja ühel hetkel käis ta samal ajal kolmes pallimängutrennis: peale jalgpalli ka korv- ja käsipallitrennis. Lõpuks jalgpall võitis. Värava lõi Karmen meistriliigas aga ei kellelegi muule kui Pärnu naiskonnale: „Mäletan, et kaotasime haledalt ja mäng oli kogu aeg meie poole peal. Mina olin koos sõbrannaga ründaja. Ja siis viis minutit enne mängu lõppu lõin meie ainukese värava selles mängus. Väga hea tunne oli! Need ülejäänud väravad ... noh, on muidugi hea meel ja nii edasi, aga esimene värav on ikka see, mis meelde jääb.“

Kui Pedaru sai kutse minna noortekoondise väravavahiks, oli ta seotud modellindusega ja sageli välismaal. Nii tema vutikarjäär katkeski. Tema treener Kehra Piraajas Ivo Mustimets meenutas huvitavat seika: Karmen ei teinud kunagi mängueelset soojendust! Oli teinud ainult moe pärast paarkolm liigutust. Põhjenduseks kostis, et pärast soojendust ei jaksa ta mängus joosta. Ivo Mustimets kinnitas aga, et „tema vastupidavus oli hämmastav: ta võis 90 minutit joosta! Kooli käis ta sageli jooksudes esindamas ja noppis esikohti.“ Jalka tegi ülevaate koondise viimasest EM-valikmängu eelsest maavõistlusest, mis peeti Türgis Kundus. See oli ajalooline mäng, sest Eesti jalgpalli 100. juubeliaastat alustas koondis Donetski Šahtari särgis! Nimelt olid nii kasahhidel kui ka eestlastel kaasas ainult sinised vormid. Eestil pidigi kokkuleppe järgi sinine särk olema, kuid formaalne koduvõistkond ehk kasahhid korraldasid asjad nii, et kui meie meeskond oli soojenduselt tulnud, ootas neid riietusruumis sealsamas Kundus treeninglaagris olnud Šahtari meeskonna vorm. „Katastroof !“ emotsioonitses kapten Raio Piiroja. „Ma pole tükk aega sellist häbi tundnud. Rahvusmeeskonna mäng ja me peame Šahtari särgid selga ajama! Tulemust see muidugi ei mõjutanud, aga keskendumist küll.“ INDREK MARJAMAA

LÄHEB MÄNGUKS!

EESTI HOLLAND

PÕHJA-IIRIMAA

SAKSAMAA

VALGEVENE

EM-valikmängude piletipaketid Piletilevist! PEATOETAJA

TOETAJAD

SUURTOETAJAD

MEEDIAPARTNERID

LENNUPARTNER

pipraterad

Poeg läheb isa jälgedes

Kataris üdi dise debü n o o k lt. A i sa 19aastase ner – m o o P kus tree kirja Mar vavahtide õsi, a r ä v e is lt. T koond 0aastase 2 ti is Tema isa, r e e t ü eb , sest Ees d s lu m a o o im P õ t ks v a Mar ardil selle daks tõusis ta jub M s u d u u nts sikin varem p l konkure d. Eesti e ja u a it i r e m e o t o k ma P ab, oli anne lt oli vane . Elu näit a m is a e s T t . h li lt on ääs 1 7aastase us. Tegu ondissep k o r k a ja M a m g e a isa as: õhukes reldes om rahvusmeeskonn r õ v b a u iga g kuhu jõ poja paar llaste nin a a K is n a e d K n isto ja kolma n Markus o aks olid R l k o t d o e s F e . van esim ul agnar Kla R ja r l treening a e t s e im Dzin s e ndise Poom koo se jõudmise järel. Kataris

JALKA VEEBRUAR 2019

pipraterad pipraterad

Foto: Jana Pipar

2019 VEEBRUAR JALKA

lõpulugu

Siim Avi (keskel) kümnendat Eesti jalgpalli mälumängu meistrivõistluste trofeed üle andmas. Tema kõrval on teine 2018. aasta viktoriini küsimuste koostaja Joosep Susi ja üks abilistest Kadri Leen Einblau. Foto: Anna Andreas

DJ Bobo, Mart Poom ja Viggo Jenseni romb Mullu detsembris peeti juba kümnendat korda Eesti meistrivõistluseid jalgpalli mälumängus. Kõik aastate jooksul osalenud huvilised on saanud ajusid ragistada Siim Avi küsimustega, mille koostamisest väsimatu mälumängusõber veel ära tüdinenud pole. Kuidas on need kümme aastat Eesti meistrivõistluseid möödunud? KADI PARTS

„Ü

hel aastal küsisin vastuseks Mart Poomi ja isegi Mart Poom ise ei arvanud ennast ära!“ Nii meenutab Siim Avi üht toredatest seikadest, mis aastate jooksul Eesti jalgpalli mälumängu meistrivõistlustel on juhtunud. Kõik sai alguse 2009. aastal, mil Eesti jalgpall tähistas oma 100. sünnipäeva. Avil tekkis mõte, et võiks kodumaa vutile midagi ka enda poolt kingituseks teha, ja nii käis ta välja mõtte korraldada sünnipäevale pühendatud viktoriin. Eesti Jalgpalli Liidult (EJL) saadud heakskiidu järel peetigi esimene üritus 62

JALKA VEEBRUAR 2019

ära ning kohe algusest peale oli selge, et mälumäng jääb kestma. „Aivar Pohlak ütles esimesel mälumängul peetud kõnes, et sellest saab traditsioon,“ meenutab Avi. Nii ei jäänudki nüüdseks aastate jooksul mitmes kohas vallavanema ametit pidanud mehel muud üle, kui tuli hakata mõtlema küsimusi järgmiseks aastaks. Küsimusi koostatakse Avi sõnul aasta ringi, sest jalgpalli jälgides leidub alati midagi huvitavat, mida üles kirjutada ja küsimuseks vormistada. Jalgpalliteemalisi uudiseid loeb jalgpalli mälumängu meistrivõistluste küsimuste

autor näiteks FIFA kodulehelt, aga ka Jalka ajakirjast. Samas tunnistab Avi, et Jalkas avaldatud fakte ta küsimustes eriti kasutada ei taha. „Kolmandal aastal hakkasid levima vandenõuteooriad, et ma võtan Jalka ajakirjast küsimusi ja siis nende võistkond võidab,“ naerab Avi. „Toona küsisin üht filmi, mille kohta oli veel avaldamata Jalka numbris ilmumas väike uudislugu. Tegelikult jõudsime mina ja Jalka tegijad selle filmini eraldi, aga sellest hoolimata hakati selles vandenõud nägema.“

Jalgpalli tuleb tõlgendada laiemalt Kuigi jalgpallihuviline Avi hoiab end muude tööde-tegemiste kõrvalt jalgpalliga kursis nii palju, kui võimalik, ammutab ta küsimuste jaoks inspiratsiooni mujaltki. Tema sõnul tuleb osata tõlgendada jalgpalli laiemalt ning mõelda ka näiteks muusikale, kunstile, muudele valdkondadele. Avi üks läbi aegade lemmikküsimus pärineb näiteks hoopis matemaatikast.

lõpulugu „Küsisin üht valemit ja enne vastust tervitasin Viggo Jensenit,“ räägib Avi. „Kõik said kohe aru, et vastuseks oli romb (mängujoonis, mida Jensen Eesti koondise peatreenerina juurutada üritas – toim.).“ Teise huvitava episoodina meenutab Avi korda, kui ta koostas nimekirja mängijatest, kelle valis iga Euroopa jalgpalliliidu alaliit oma viimaste aastate parimaks mängijaks. Eesti oli parimaks valinud Mart Poomi, kuid seda ei olnudki nii lihtne ära arvata. „Aivar Pohlak rääkis hiljem, et ta ei saanud kohe aru, mis nimekiri see on ja kes sealt puudu peaks olema,“ selgitab Avi. „Siis aga mõtles, et tol aastal ei olnud veel kordagi olnud vastuseks Mart Poom, seega peab selle küsimuse vastus olema Mart! Aga Mart ise ei arvanudki ennast ära.“ EJLi presidendi Aivar Pohlakuga meenub Avile veel üks juhtum, kus küsiti 2000. aasta EMi tunnusmeloodia esitajat E-Type’i, EJLi juhatus vastas aga DJ Bobo. Kui järgmisel aastal oli küsimuseks 2008. aasta EMi tunnuslaulu esitaja, siis oli õige vastus just DJ Bobo. „Enne vastuse lugemist ütlesin, et eelmisel aastal vastas üks võistkond õige esitaja ära, ning küsisin, kas nad vastasid ka seekord õigesti,“ selgitab Avi. „Siis hõikas Aivar Pohlak üle saali, et jah, vastasime küll!“ Kümme aastat jalgpalli mälumängule küsimusi mõelnud Avi nendib, et esimestel aastatel oli 50 küsimust lihtsam koostada kui praegu 20. Tema sõnul tundub igal aastal, et Eesti vuti kohta justkui polegi midagi pärida, aga lõpuks ilmub alati mitu huvitavat fakti välja. Siinkohal meenub talle hea näide EJLi esimese presidendi kohta, kelle nime ta ühel aastal küsis. Vähesed teadsid, et selleks oli Gustav Laanekõrb, ja just selliste teadmiste nii-öelda mustade aukude leidmine on Avi hinnangul üks hea küsimuse tunnus.

Napp pääsemine võrdõiguslikkuse voliniku käest Oma küsimusi hinnates on Avil selge nägemus: eesmärk on, et võitjad saaksid 2/3 ulatuses õigeid vastuseid. Kui õigete vastuste protsent hakkab tõusma üle 70%, on Avi teinud oma hinnangul kehva tööd. „Nõrkadele tuleb pakkuda meele-

lahutust, tarkadele pinget,“ annab Avi mõista, et küsimuste koostamise puhul tuleb arvestada kõikide osalejatega. „Jalgpalli mälumängul on tugevaid võistkondi piisavalt. Minu vastas on ju ajakirjanikud ja jalgpallitegelased, kellele on jalgpall igapäevane töö. Minu jaoks ei ole jalgpall igapäevane töö, seega sisuliselt koostab amatöör küsimusi proffidele!“ Pikkade aastate jooksul on jalgpalli mälumängul ette tulnud sedagi, et osalejad protesteerivad vastuste või punktide üle. Avi selgitab, et enamasti on vigade puhul tegu eksimustega parandamisel või sisestamisel, pahatahtlikkust selle taga ei ole. Ta räägib, et mälumängu ajal peavad vabatahtlikud kaheksa minuti jooksul ära parandama väga suure hulga vastuseid, mistõttu võib konveiermeetodil töötades juhtuda, et mõni punkt jääb märkimata või märkamata. Protestide korral vaadatakse olukord alati üle ning vajadusel parandatakse oma vead. Kui punkte kokku lüües võivad sisse juhtuda ajafaktorist tingitud näpuvead, siis aastate jooksul on Avi hakkama saanud nii mõnegi küsimusega, mille sõnastus on tekitanud pahandust. Avi meenutab, et küsis mõned aastad tagasi toonaseid Läti ja Leedu valitsevaid meistreid. Küsimuses ei olnud aga täpsustatud, kas tegemist on meeste või naiste võistkondadega. „Võib ju vaikimisi eeldada, et küsitud on meeste meistrivõistluste võitjaid, aga jätsin selle küsimuses täpsustamata, ja siis ei saa öelda, et naiste meistrid oleksid valed,“ selgitab Avi. „Kui ma poleks naiste meistreid õigeks lugenud, oleks nii mõnigi võistkond võinud võrdõiguslikkuse volinikule kaebuse esitada!“ Kui nüüdseks on Avi olnud aastaid ametis küsimuste koostajana, siis uut rolli ta proovima ei kipu ja teisele poole lauda vastajaks minna ei taha. Tema sõnul ei jää talle faktid enam meelde nii hästi kui nooremas eas ning muudes mälumängudes, kus ta osalejana kaasa lööb, imestatakse selle üle, kui ta mõne jalgpalliteemalise küsimuse vastust ei tea. „Targem on jääda küsimuste koostamise juurde,“ sõnab ta. „Mulle meeldib koostajana tekkiv pinge rohkem, kuigi kes teab, mis elu toob. Võibolla on minu aeg jalgpalli mälumängu vastajana alles ees.“

Siim Avi on juba kümme aastat Eesti meistrivõistluste tarbeks küsimusi koostanud ja loodab seda jätkata. Foto: EJL

Kaasautorid küsimuste mõtlemisel Kümme aastat Eesti jalgpalli mälumängu meistrivõistlustele küsimuste mõtlemist on pikk aeg ja raske töö. Õnneks ei ole Siim Avi pidanud seda tegema päris üksi, sest ühel hetkel tuli olude sunnil kaasata ka teisi huvilisi. „Neljandal aastal juhtus nii, et õigete vastuste protsendid läksid masendavalt suureks,“ meenutab Avi. „Vastajad olid mu käekirjaga ära harjunud ja hakkasid end küsimusteks ette valmistama. Kui see juhtub, siis tuleb küsimuste koostajana tõsiselt peeglisse vaadata ja oma käekirja muuta.“ Avi õnneks oli selleks ajaks tekkinud inimesi, kes tahtsid küsimusi koostades kaasa lüüa. Nii ongi nüüd tema kõrval aastate jooksul küsimuste koostamisse panustanud ka Indrek Schwede, Indrek Petersoo, Mihkel Uiboleht, Ott Järvela, Joosep Susi ja võistkond Tondi KEK (Timo Tarve, Urmas Oljum ja Jaan Pärn), mõnede küsimuste puhul ka Siim Juks.

2019 VEEBRUAR JALKA

lisaaeg Hõbepall

Autor: Margus Kontus

vana

Tallinnas tehti maailma jalgpalli ajalugu Kui Eesti koondis 24. aprillil 1996 Kadrioru staadionil maavõistlusel Islandi vastu 0 : 3 kaotas, huvitas väheseid maailma vutisõpru asjaolu, et kübaratriki teinud Bjarki Gunnlaugsson oli oma tükiga hakkama saanud esimese poole tunni jooksul. Maailma uudisteagentuuride tähelepanu pälvis hoopis see, mis juhtus mängu 62. minutil. Tuhandepäise publiku aplausi saatel tuli väljakult ära Örebro SK pallur, oma 65. koondisemängu pidanud Arnor Gudjohnsen ja teda asendas koondises debüüti tegev PSV Eindhoveni ründaja Eidur Smari Gudjohnsen. Maailma jalgpalli ajaloos juhtus esimest korda, et isa ja poeg esindasid oma riiki samas koondisemängus. Tol hetkel 17aastane Gudjohnsen tegi hiilgava karjääri. PSV-le järgnesid sellised klubid nagu Bolton Wanderers (kahel korral), Chelsea, Barcelona, Monaco, Tottenham, Stoke City, Fulham, Ateena AEK, Cercle Brügge, Club Brügge, Shijiazhuang Ever Bright ning karjääri lõpetas mees 2016. aastal Moldes! Islandil oli Gudjohnsen mänginud Valuris ja KR Reykjavikis. Koondises tagus ta 88 mänguga 26 kolli. Kuigi Island ei olnud 1996. aastal selline tegija nagu praegu, näitasid nende üleolekut Eesti suhtes klubid, milles nad mängisid. Kui meilt oli ainus välisklubis pallija kollkipper Mart Poom (Portsmouth), siis vastastel oli välja panna mehi, kelle nime taga ilutsesid peale isa-poja nimetatud

JALKA VEEBRUAR 2019

foto

Arnor Gudjohnsen (paremal) saadab väljakule oma poja Eidur Smari Gudjohnseni. Foto: Lembit Peegel

klubide sellised nagu Stoke City, Bolton Wanderers, Berliini BSC Hertha, VfL Bochum, Mannheimi Waldhof ja Göteborgi Örgryte IS. Isa-poja vahetus Kadriorus elab oma elu lugematutes jalgpallitrükistes üle maailma.

INDREK SCHWEDE

lisaaeg Veebruarikuu sünnipäevad 01.02 Anastasija Zabello 02.02 Ülo Kikas 02.02 Valeri Karpin 02.02 Vladimir Voskoboinikov 02.02 Joonas Tamm 02.02 Michael Schönning-Larsen 03.02 Mart Poom 03.02 Lauri Nuuma 04.02 Kristofer Reinberg 05.02 Raiko Karpov 05.02 Robert Lepik 05.02 Eva-Maria Niit 06.02 Benno Tael 07.02 Sepo Vilderson 07.02 Liis Pello 07.02 Gerli Israel 07.02 Rasmus Kurušev 06.02 Martin Ustaal 07.02 Geit Prants 07.02 Liis Pello 08.02 Jan Õun 08.02 Artur Rättel 09.02 Liis Karlson 10.02 Ivan O’Konnel-Bronin 10.02 Konstantin Nahk 10.02 Kristen Viikmäe 10.02 Tarmo Neemelo 11.02 Signe Pärtel 11.02 Raivo Nõmmik 11.02 Tihhon Šišov 11.02 Jürgen Kuresoo 11.02 Aljona Sasova 11.02 Magnus Villota 11.02 Kristen Lapa 11.02 Jevgeni Demidov 11.02 Mikk Raid 12.02 Richard Michael Barnwell 12.02 Alo Bärengrub 12.02 Andrei Sidorenkov 12.02 Juri Frischer 12.02 Pille Raadik 12.02 Dmitri Knjazev 12.02 Ave-Lii Laas

18 56 50 36 27 18 47 31 20 27 21 17 86 56 31 24 20 26 37 31 42 26 20 46 44 40 37 43 42 36 32 31 21 19 19 18 40 35 35 35 32 26 20

12.02 Jonna Soots 13.02 Risto Tepper 14.02 Daniela Mona Lambin 14.02 Sander Lepik 15.02 Henry Laurson 15.02 Mairo Miil 15.02 Raimond Eino 16.02 Kaspar Paur 17.02 Liivi Sõrmus 17.02 Karli Kütt 18.02 Aivar Anniste 18.02 Aleksandr Dmitrijev 18.02 Marek Kaljumäe 18.02 Marten Niilop 18.02 Markus Lokk 19.02 Andra Karpin 19.02 Riido Reiman 19.02 Andreas Vaikla 19.02 Nikita Makarov 19.02 Kristoffer Grauberg Lepik 19.02 Anette Laureen Linnuste 20.02 Martti Pukk 20.02 Lauri Elur 21.02 Jarmo Matikainen 21.02 Aron Härsing 22.02 Hans Näks 22.02 Martin Salong 22.02 Mihhail Lavrentjev 23.02 Ants Kommussaar 23.02 Risto Kallaste 23.02 Arvo Kraam 23.02 Karina Kork 24.02 Oleg Harlamov 24.02 Ingemar Teever 24.02 Silver Kõiv 26.02 Geir-Kristjan Suurpere 26.02 Martin Eensalu 26.02 Jaanika Piibar 26.02 Daniel Tuhkanen 27.02 Kristian Marmor 27.02 Markus Poom 28.02 Karl Andre Vallner

17 18 28 26 21 19 19 24 27 26 39 37 28 21 20 40 25 22 19 18 17 42 20 59 30 58 38 29 73 48 47 24 52 35 35 24 19 18 18 31 20 21

LHV edetabel Detsembrikuu toetussumma arvu järgi on esimesed 20 (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis) järgmised: 1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10. 11. 12. 13.

(1.) Tartu Jalgpallikool Tammeka (2.) Tallinna FC Flora (3.) Nõmme Kalju FC (4.) JK Tallinna Kalev (5.) FC Elva (6.) Viljandi JK Tulevik (7.) Tallinna FC Levadia (8.) FC Nõmme United (10.) JK Tabasalu (11.) FC Kuressaare (9.) Põhja-Tallinna JK Volta (13.) JK Welco (12.) FC Kose

EESTI JALGPALLI LIIDU AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS ESIKAANEL: MAIT TOOM FOTO: LEMBIT PEEGEL NR 2 (134) 2019

14. (14.) Viimsi JK 15. (16.) FC Hiiumaa 16. (15.) Rahvuskoondise fänniklubi Jalgpallihaigla 17. (18.) Põlva FC Lootos 18. (19.) Pärnu JK Vaprus 19. (17.) Rakvere JK Tarvas 20. (20.) Pärnu JK Poseidon LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks. Vaata lisa: www.lhv.ee/jalka.

KOLLEEGIUMI ESIMEES: INDREK SCHWEDE indrek@jalgpall.ee TOIMETAJA: KADI PARTS kadi@jalgpall.ee FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL AJAKIRJA MAKETT: JAANUS SAMMA KUJUNDAJA: MARJU VILIBERG KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI VORP

Sünnipäevalaps Tarmo Neemelo Nooruses mängisin ka võrkpalli. Rannavõrkpallis tulin paarilisega Eesti noortemeistriks. Saalivõrkpallis tulime Foto: Lembit Peegel Paide spordikooli meeskonnaga Eesti meistrivõistlustel pronksile. Ega ma enam täpselt mäleta, aga meistriks me vist ei tulnud. Ükskord valiti mind isegi turniiri parimaks mängijaks ja sain mingi klaasi! Kui ma 2006. aastal Eesti jalgpallikoondise eest löödud ilusaima värava eest Hõbepalli sain, siis sain samuti klaasist auhinna. Naljakas on mõelda, et jalgpallis võitsin selle ainult ühe pealöögi eest. Võrkpallis pidin terve turniiri pingutama!

 Kunagi Narvas ühel võrkpalli noorteturniiril oli meie vastaste hulgas Pavel Kružajev. Ta oli hirmus pommitaja. Kui ta servimiseks joone taha sai, siis jäid peaaegu kõik tema servid maha. Isegi kui keegi sai käed vastu, põrkas pall lakke. Ta võis niimoodi ühe servivooruga teha kümme punkti järjest. Kui ta kogemata võrku lõi, siis saime oma asetusega platsil edasi liikuda. See oli selles mõttes huvitav mäng, et sõitsime Narva ainult sellepärast, et ühe mehe soolot vaadata. Mängu nagu polnudki.

 Kui Kehtna jalgpallikool läbi sai, olin kolm aastat lepinguline Floras ning nõelusin Tallinna ja Kuressaare vahet, sest esindusmeeskonda ma ei saanud. Esimesed kaks aastat polnud hullu midagi, sest käisin Floraga välislaagris ja motivatsiooni jätkus. Kolmandal aastal kippus lust kaduma ja ma lõpetasin Floraga lepingu. Päästeingliks osutus TVMK peatreener Sergei Ratnikov, kes kutsus mu testima. Nii ma TVMKsse saingi. Ratnikov on pärast mu esimest treenerit üks olulisemaid treenereid minu karjääris. Huvitav on see, et ta nägi minus keskkaitsjat. Aga mul oli raske liini hoida ja kippusin sellest välja vajuma – olin kas liiga ees või taga. Kippusin ka triblama, mis oli riskantne. Aga ma olin kaitsjana käinud nurgalöökide ajal palju vastaste kastis ja olin üpris palju skoorinud. Ratnikov nihutas mu edurivisse ja nii ma lõingi 2005. aastal meistriliigas 41 väravat. Vahva on see, kuidas Ratnikov seda kõike kommenteeris: ta oligi mind alguses meelega kaitsesse pannud, et ma õpiksin, kuidas ründajad tegutsevad, ja oskaksin hiljem ise edurivis õpitut ära kasutada! On ju tark treener!

REKLAAM: SIIM JUKS +372 517 8198, siim.juks@jalgpall.ee KOLLEEGIUM: LENNART KOMP, SIIM KERA, NEEME KORV, AIVAR POHLAK, INDREK SCHWEDE (ESIMEES), ANU SÄÄRITS, MIHKEL UIBOLEHT VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT www.jalgpall.ee

TELLIMINE: OMNIVA.EE / AJAKIRJANDUS / TELLI AJAKIRJANDUST / AJAKIRJAD TELLIMISHINNAD: AASTA 24 EUROT POOLAASTA 12,5 EUROT TOIMETUSE POSTIAADRESS: JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, ASULA 4C, 11312 TALLINN TRÜKITUD UNIPRINDIS

2019 VEEBRUAR JALKA

ristsõna

Jaanuarikuu ristsõna vastus oli „Tammeka väravakütt“. Õige vastuse eest võitis fotograaf Lembit Peegli raamatu „Eesti jalgpall pildis“ Rene Loog. Võitjaga võtame ühendust. Veebruarikuu ristsõna vastuseid ootame aadressil indrek@jalgpall.ee märksõnaga „Ristsõna“ 17. veebruariks. Õigesti vastanute vahel loosime välja fotograaf Lembit Peegli raamatu „Eesti jalgpall pildis“. NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.

JALKA VEEBRUAR 2019

LHV on ainuke pank Eestis, kus ülekanded eurodes on kõigile tasuta

LHV mobiilipanga kasutaja elu on mugavam ja lihtsam kui neil, kes seda ei kasuta

LHV viipemakse võimalusega pangakaardid säästavad su aega

Tule kliendiks lhv.ee Euroopa maksed on tasuta nii era-kui ärikliendile. Finantsteenuse pakkuja on AS LHV Pank. Tutvu tingimustega lhv.ee ja küsi nõu meie asjatundjalt.