NAISED
Ühe ajastu lõpp 13 meistritiitlit, neist viimased kaheksa järjest. Kuus karikavõitu, kuus superkarikavõitu. Just selline kümnete kilogrammide raskune trofeeriiul jääb meenutama läbi aegade edukaimat Eesti jalgpallinaiskonda Pärnu JKd. Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Jana Pipar
„T
egelikult ei olnud kordagi tunnet, et kõik tuleb liiga lihtsalt,“ meenutab valitsusaega PJKs esimesed meistriliigamängud aastal 2007 pidanud Kairi Himanen. Isegi mitte 2016. aastal, kui meistriliiga võideti maksimaalse punktisumma ja väravate vahega 128 : 2? „Isegi mitte siis. Ka meil oli mänge, kus mängisime väga halvasti, aga vahel päästis meid viimase hetke õnn, suutsime oma väravad ära lüüa. Meie mängupildist käis ebastabiilsus läbi ja see ei lubanud meil mugavustsooni sattuda. Samas tekitasid väravad hasarti. Kui ühe kätte saime, oli meie eesmärk lüüa veel ja veel.“ See lause iseloomustab Pärnu tippaegade filosoofiat ilmselt suurepäraselt: tagasi end ei hoitud. 2017. aastal löödi näiteks meistriliigas 20 mänguga lausa 168 väravat – keskmiselt 8,4 mängus! Sealjuures sai FC Flora naiskond neile toona juba suhteliselt hästi vastu ja lasi pärnakatel neljas omavahelises kohtumises skoori teha „vaid“ seitsmel korral. Seega lõi Pärnu ülejäänud vastastele keskmiselt koguni üle kümne värava mängus. Kuigi koduliigas särati vähemalt statistika poolest kõige eredamalt just hooaegadel 2015 ja 2016, siis pikalt naiskonna juures olnud inimesed ütlevad kõik kui ühest suust, et neile endile jääb kõige positiivsemalt meelde just 2013. aasta suvi, kui Pärnust sai esimene Eesti jalgpalliklubi,
20
JALKA MAI 2020
Just sel hetkel lõppes ametlikult Pärnu JK seitsme aasta pikkune ülemvõim: 2018. aasta eelviimases voorus kõlab kohtunik Denis Petrovi lõpuvile, mis kuulutab FC Flora ja Pärnu JK 1 : 1 viiki ning ühtlasi seda, et florakad on kindlustanud oma klubi ajaloo esimese naiste meistritiitli. Aljona Sasova on pettunud, Mari Liis Lillemäe tagaplaanil võib aga rõõmustada.
kes pääses Meistrite liigas 32 parema sekka. Valikgrupis alistati nii Kreeka kui Põhja-Makedoonia meister ja viigistati Soome tšempioni PK35ga. Kuigi alagrupi võit läks parema väravate vahega soomlannadele, piisas kogutud punktidest Pärnule selleks, et parima teise koha tiimina edasi playoff’i murda. 32 parema seas saadi sportlikus mõttes kõige halvem loos, mis üldse võimalik oli: vastu tuli astuda sakslaste Wolfsburgile, kes oli tiitlikaitsja ja ka sama hooaja tulevane võitja. Kahes kohtumises said pärnakad tunda seda, mida nende kodused vastased nende vastu mängides tundsid: kodumäng kaotati 0 : 14, võõrsil 0 : 13. Ometi olid just need hiigelsuured kaotused osaliselt põhjus, miks järgnevatel aastatel Eestis sedavõrd võimsalt domineeriti. Toonane väravakütt ja Jüri Saare lahkumise järel peatreeneriks saanud Anastassia Morkovkina tõdeb tagantjärele, et kohtumised Wolfsburgiga muutsid näiteks ka tema mentaliteeti. „Kui nägin, kuidas nende treener röökis isegi 87. minutil ülisuures eduseisus ikka „schneller, schneller“ (saksa keeles „kiiremini, kiiremini“ – toim.), sain aru, et mitte kunagi ei ole mõtet vastast haletseda. Mängisime maailma parima naiskonna vastu ja nad pingutasid meie vastu lõpuni. See mõjutas kindlasti seda, kuidas me edaspidi Eestis mängisime.“ Saksamaalt naastes oli naiskond Morkovkina
