JALKA (juuni 2014)

HIND 2,20 EUROT JUUNI 2014

Zakaria Beglarišvili pajatab elust Eestis Musterklubi FC Elva Karjäärinõustamine FC Floras Kuidas riik rahastab jalgpalli Rootslanna Carina Adolfsson hirmudest Eesti vutis ISSN 1736-7379

Postrid: Albert Prosa / FC Sevilla / Koke / Carlos Tevez

Tüüpiline tipumängija Signy Aarna Karl-Eerik Luigendi sümboolne 11

TÕELISTELE FÄNNIDELE

Pall on mängus 12. juunist Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada Teie tervist.

a ita ts u u k

sisukord Foto: Lembit Peegel

Kaanelugu lk 45 Koostöös Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutusega Meie Inimesed uurisime, millised võivad olla väljastpoolt Euroopa Liitu meil jalgpalliga tegelevate inimeste mõtted Eesti kohta. Rääkisime venelase Dmitri Skiperski, grusiini Zakaria Beglarišvili ja jaapanlase Hidetoshi Wakuiga.

Persoonid & intervjuud Juko-Mart Kõlar

HIND 2,20 EUROT JUUNI 2014

Signy Aarna Carina Victoria Adolfsson Uno Tutk Liis Emajõe

22 28 42 48 60

aatiivset tag b väga neg a rd ka le a ij ei g “Män a, et ta o da kriitikan se b ta võ d a agasisi est sisidet. T eb haiget. T te fo in e in ll ta hakkab täiuslik. Se välja teha, a ij g n ä m e llin tähtis ei pruugi se dusi. Väga dale vaban en b ia ad le i n vastu võ g et mä gij aks kiita nin sk o er n ee .” on, et tr ei ole halb : õige kriitika mõistaksid sson toria Adolf Carina Vik k 42–44

18

ZAKARIA BEGLARIŠVILI pajatab elust Eestis MUSTERKLUBI FC ELVA KARJÄÄRINÕUSTAMINE FC FLORAS KUIDAS RIIK RAHASTAB JALGPALLI ROOTSLANNA CARINA ADOLFSSON HIRMUDEST EESTI VUTIS ISSN 1736-7379

TÜÜPILINE TIPUMÄNGIJA SIGNY AARNA

Postrid: Albert Prosa / FC Sevilla / Koke / Carlos Tevez

KARL-EERIK LUIGENDI SÜMBOOLNE 11

Esikaanel: Zakaria Beglarišvili Fotod: Lembit Peegel Nr 6 (78) 2014

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas

Kolumnid Kirsi Altjõe Ott Järvela Indrek Schwede

Kuu peegel

Kolleegiumi esimees: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee

Nimed & numbrid

Toimetaja: Siim Kera siim.kera@jalgpall.ee

Premium liiga

Fotograaf: Lembit Peegel

Klubilood: FC Elva

Ajakirja makett: Jaanus Samma

Expert liiga

Kujundaja: Marju viliberg Keeletoimetaja: Triinu-Mari Vorp Reklaam: Menu Kirjastus OÜ Helina Õunapuu +372 5166 996 helina@menuk.ee Liina Karo +372 5348 2859 liina.karo@menuk.ee

Lood & tsitaadid Minu 11 – Karl-Eerik Luigend

Juuni kalender Meie edetabel Lisaaeg Ristsõna

Kuidas riik rahastab jalgpalli

Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit www.jalgpall.ee

Karjäärinõustamine FC Floras

Tellimishinnad: Aasta 22,24 eurot Poolaasta 11,12 eurot Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud Reusneris

22 4 8 10 26 30 39 58 62 63 64 66

42

Muu

Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Siim Kera, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede (esimees), Anu Säärits, Mihkel Uiboleht

Tellimine: www.post.ee / eraklient / perioodika tellimine / Eesti väljaanded / Jalka

12 15 16

Rubriigid

Novell MMi teemal

t

18 52 55

Postrid Albert Prosa FC Sevilla Carlos Tevez Koke 2014 JUUNI JALKA

3

lembit peegel

Eesti karikavõistluste kaks finaali ja meeleolukas oksjon

Evald Tipneri karikavõistluste finaal, naiste finaal ja pärast kahte finaali toimunud oksjon tegid maikuu 17. päeva ilusaks. Ja muidugi peab sama lisama nädal varem olnud tüdrukute jalgpallifestivali kohta, mis tõi kolmes Eesti linnas (Tallinn, Tartu, Pärnu) kokku sadu noori neidusid.

Tüdrukute jalgpallifestival Tallinnas tõi kokku hulga rõõmsailmelisi piigasid, kes treenerite juhendusel nautisid kevadet ja vutti.

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Levadia peatreener Marko Kristal (paremal) ulatab karika neljanda kolli löönud Heiko Tammele. Keskel egiptlane Omar Elhussieny.

4

JALKA JUUNI 2014

Santoslane Siim Roops on end teisel korrusel sisse seadnud ja naudib vaadet.

lembit peegel

Foto: Lembit Peegel

Võidukas Levadia laseb päikesel särada!

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Levadia kapten ukrainlane Roman Smiško hoiab Tipneri karikat.

Foto: Lembit Peegel

Maksim Podholjuzin valab kuldset šampust Artjom Artjuninile krae vahele.

2014 JUUNI JALKA

5

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Kaaluta olek: Roman Smiško tunneb end õhus hästi, Santose omad otsivad tasakaalu.

Foto: Lembit Peegel

Santose kapten Taavi Vellemaa saab finalistimedali Eesti Jalgpalli Liidu presidendilt Aivar Pohlakult.

Foto: Lembit Peegel

Pärnu JK võitis päeva esimese Eesti karika: Anastassia Morkovkina tahab auhinnaga kahekesi olla ja palub vaikust.

Foto: Lembit Peegel

Pärnu JK – Eesti karikavõitja!

6

JALKA JUUNI 2014

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Oksjoni publik elas huumoriga pikitud üritusele vahelehõigete ja naljadega kaasa.

Foto: Lembit Peegel

Oksjonit juhtinud jalgpalliliidu infojuht Mihkel Uiboleht näitab Ragnar Klavani Augsburgi särki. Venemaa liiga palgaga Vassiljev tegi ka pakkumise, kuid halastas siis fännile, kes soovis kehakatet endale.

Foto: Lembit Peegel

Mihkel Uiboleht näitab Mart Poomi kindaid ja meenutab, kuidas ta sai endale kunagi ühe teise paari, mille Poom pärast mängu vihaga maha virutas.

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Oksjoni kalleimaks esemeks osutus Kostja Vassiljevi särk, mille Ragnar Klavan suure žesti ja 2000 euroga ära ostis.

Puhas Eesti spordiajalugu: need putsad pingutasid Hollandi koondise väravavõrku!

2014 JUUNI JALKA

7

nimed & numbrid

kuu +

Eesti karikavõistlused Evald Tipneri karikale on kujunemas üheks jalgpallihooaja tippsündmuseks.

kuu

-

Järjekordsed kihlveopetturid on õigluse õiglaste hammaste vahele jäänud ning nii mõnigi Eesti mõistes tippmängija on oma karjäärile (osaliselt) vee peale tõmmanud. Võtke mõistus pähe, inimesed!

kuu ?

Balti turniir ning põnevad sõprusmängud juuni alguses. Kas Eesti koondis saab uue treeneri all oma mängumootori tööle?

... väravat lõi Ragnar Klavani koduklubi FC Augsburg lõppenud Bundesliga hooajal. Täpselt sama palju palle võeti välja ka oma võrgust.

375

... jalgpallisõpra ning treenerit osales tänavusel tüdrukute jalgpallifestivalil.

1737

... pealtvaatajat oli Eesti karikavõistluste finaalis Evald Tipneri karikale.

8

JALKA JUUNI 2014

Tööst vabal 1. mail võtFoto: www.jalgpall.ee tis viis võistkonda ette teekonna Puurmanni, kus peeti iga-aastane turniir. Oma teise koosseisuga mänginud Imavere Forss (pildil) ülejäänud tiimidele võimalust ei andnud ning krooniti võitjaks.

Järvamaa meestele järgnesid Puurmani, Põltsamaa Sport, Palamuse vald ja Tartu Taara. Kuigi vahepeal on osalenud ka seitse võistkonda, on optimaalne number viis – nii saavad korraldaja Aare Järviku sõnul kõik omavahel läbi mängida. Nüüd oodatakse Puurmanist järgmist turniiri: valla poissmeeste ning naistemeeste vahelist heitlust, mis toimus esimest korda aastal 1961!

Virtsu staadion sai uued väravad Aprilli lõpus oli Virtsus talgupäev, kus pandi kokku normaalmõõdus väravad, mis muretseti talvel toimunud toetusaktsiooni käigus. Peale selle sai kohalik väljak endale ka korralikud piirid. Virtsu JK esindaja Peeter Idvani usub, et piirkonna jalgpalli arendamise seisukohast on väravad väga olulised, sest nüüd saab Virtsu mõelda kõrgemates liigades mängimise peale. Hetkel pallitakse rahvaliigas.

Võrulased ootavad inimesi staadionile

Foto: Priit Lööper

47

Puurmanis võidutsesid Imavere mehed

Sel hooajal IV liiga lõunatsoonis oma debüüti tegev FC Helios Võru pole esimestel kuudel käed rüpes istunud. Nimelt korraldati aprillikuu jooksul kampaania “Värvime väljakuääred punakollaseks”, mille raames üritati klubile tähelepanu tõmmata ning võrukaid staadionile meelitada. Kampaania ajal oli võimalik soodushinnaga soetada klubi võistlus- ja treeningvarustust ning salle. Kõik ikka selleks, et tiimi värvid tribüüni üle võimust võtaks. Klubi juht Jaanus Vislapuu peab kampaaniat õnnestunuks, sest fänne saadi juurde ning väikeste karikavõistluste mängus oli staadionil üle 60 pealtvaataja, kuigi ilm oli pigem kehvapoolne. Algus on igatahes tehtud!

Rahvuste karika esimese etapi võitsid eestlased Mai teisel pühapäeval toimunud rahvuste karika esimese etapi võitis eestlasi esindanud Kiili SK, kes finaalis alistas penaltitega kirgiiside Biškeki Spartaki.

Kolmandaks tuli valgevenelastest koosnev Boitsy ning esimesena jäi esikolmikust välja poolakate Polonia. Rahvuste karikavõistlusi peetakse alates 2007. aastast ning turniiri eesmärk on populariseerida jalgpalli, tugevdada Eestis elavate rahvusvähemuste rahvuslikku identiteeti ning aidata rahvustel Eesti ühiskonda lõimuda.

NEU! Sommerabend in Berlin

SuveĂľhtu Berliinis al. 8990â‚Ź Lennuperiood: 16. juuni - 30. august 2014.

www.estonian-air.ee

lood & tsitaadid

nii nad

ütlesid “Mingit imerohtu ma söönud pole. Olen saanud mängida ja enesekindlust kasvatanud ning siis on loogiline, et platsil head asjad juhtuvad.”

Tarmo Kink skooris kahes mängus järjest Kaposvari eest “Omalt poolt olen püüdnud aga võimalusel alati anda teoseid Eesti Kunstimuuseumi näitustele, kui neid palutakse. See on ilmselt nagu jalgpalliski: kui mõni kollektsiooni kuuluv töö kutsutakse Eesti Kunstimuuseumis toimuvale näitusele, on tunne, nagu oleks laps saanud kutse rahvuskoondisse.”

Kunstikollektsionäär Enn Kunila “Kui kohvikus intervjuuks kokku saame, kurdab ta pisukest väsimust ja magamatust, sest vaatas eelmisel õhtul poole ööni telerist jalgpalli meistriliiga mängu.”

Ajakirjanik Ingrid Veidenberg David Vseviovist “Kümne ELis oldud aastaga oleme õppinud järjest enam Euroopa lugusid kuulama. (..)

Jalgpall liigade ja mängijate kaudu aitab lugusid vahendada. (..) Kuuludes küllalt pikka aega mõnda vana Euroopa sootsiumi, viibides pidevalt ärksate eakaaslaste seltskonnas, on enese suhestamine kohaliku jalgpallikultuuriga peaaegu et vältimatu.”

Ajakirjanik Neeme Korv

Suvi on mõeldud liivas hullamiseks. Algab rannajalgpalli meistriliiga Kellele Brasiilias toimuv päikeseline jalgpalli MM tekitab nii vuti kui liiva isu, sel pole lahendust vaja kaugelt otsida. Rannajalgpalli meistriliiga saab stardipaugu 14. juunil Pirital ning ülejäänud kuus etappi korraldatakse suvepealinnas Pärnus. Rannajalgpalliliidu juht Kari-Andri Kask toob välja, et rannavuti publikuhuvi ei saa niinimetatud tavajalgpalliga võrrelda.

“Tavajalgpallis peab rahvast staadionile meelitama, kuid meie läheme staadioniga publiku keskele,” räägib mees. “Pärnu rannas võib ühel suvepäeval olla 20 000 inimest, jagub ka meile rahvast. Kuna piletit pole, siis ei saa kokku lugeda, kui palju inimesi vaatamas käib, aga eelmisel aastal oli kolmel etapil 500kohaline tribüün, mis oli inimesi täis. Lisaks siis veel need, kes väljaku ümber seisid.”

Publiku naelutavad rannajalgpalli juurde põnevad ning ootamatud mängud. Tase on ühtlane ning üllatusmomenti ei pea tikutulega taga otsima. Kase sõnul on plussiks see, et tänu kohtumiste atraktiivsusele ei pea pealtvaatajad tegelikult vutifännid olema. Action ning keskmiselt iga 30 sekundi tagant löödavad väravad paeluvad piisavalt neidki, kes jalgpalliarmastusega käsikäes ei ela. Aga enne kui läheb tuliseks andmiseks Eesti liivarandadel, tasub huvilistel pilgud pöörata Itaalia poole, kus juuni esimesel nädalal toimub 24 Euroopa riigi rannajalgpallimeistrite osalusel Euro Winners Cupi turniir. Sitsiilia suuruselt teises linnas Catanias on Eesti au eest väljas mullune meister SK Augur Enemat. Kase sõnul ei tasu kõrgeid lootusi aga hellitada.

“Meil läheb mais alles soojaks, ettevalmistust tehakse jõusaalis, kuigi peaks liival tegema,” toob Kask välja põhilise murekoha. “Aga pluss on see, et me saame ennast võrrelda teiste riikidega ning selgub Eesti kõrgliiga tase.

Seal on kohal Euroopa parimad mängijad.”

Läheb tippudel kuidas läheb. Algav hooaeg pakub osalemisrõõmu paljudele – peale kaheksa meistriliigatiimi saab liivas hullata 17 võistkonda (registreerunute arv seisuga 13.05 – toim.). Esiliiga satsist ning järjest suurenevast huvist annab märku seegi, et järgmise aasta suveks plaanitakse luua rahvaliiga.

Siim Kera

“Muutusin Norras mugavaks – ilus linn, mõnus elu. Jäin sinna liiga kauaks. Takkajärele tark olles pidanuks ehk noorena Hiina minema, raha teenima, siis poleks elu lõpuni vaja olnud sissetulekule mõelda.”

Raio Piiroja

Foto: Triin-Heleri Letner

KAKS KORDA ajakirjanik Oliver Kund ja Postimees Vao küla varjupaigataotlejate vastuvõtukeskusest “Kui Postimees end pärastlõunal minekule seab, saabub koolibuss ja Vao küla jütsid valguvad kodudesse laiali, et ranitsad ära panna. Seda vaid mõneks minutiks, sest kollase maja Sudaani poisid on õues juba pallimänguks valmis.”

“Kedagi, keda sõbraks lugeda, Ibrahimil pole, sest enamik Vao külas asuva keskuse asukaid räägib araabia, tema aga prantsuse keelt. Pealegi, nad tulevad ja lähevad, tema aga jääb. Ühisele lainele jõutakse õhtuti, kui suurem osa varjupaiga meestest külaplatsil eesti poistega vutti mängib.”

10

JALKA JUUNI 2014

Vaatemängu ja põnevust – seda pakub rannavutt.

lood & tsitaadid

nii nad

Eesti karikavõistlused talletavad ajalugu Foto: Lembit Peegel

ütlesid “Mängijate koosseisu ju poole hooaja pealt välja ei vaheta, järelikult tuleb proovida treeneriga.”

Tarmo Rüütli oma vallandamisest Pavlodari Irtõšist “Ta on veendunud, et tal on kõiges õigus. Me tahame teda aidata, aga ta arvab, et teab ise paremini.”

Henrik Ojamaa meeskonnakaaslane Varssavi Legias Miroslav Radovic

Oksjonil tunnevad rõõmu Konstantin Vassiljev (vasakult), tema putsapaari ostnud Are Altraja ja Ragnar Klavan.

Eesti karikavõistluste finaalmäng Tallinna Levadia ja esiliiga B satsi Tartu Santose vahel oli hoolimata 4 : 0 skoorist kosutav pala maikuu esimesel tõeliselt ilusal ja soojal päeval. Santos trügis kohe avaminutist peale Levadia poolele ja kasti, teenis nurgalöögi. Isegi pärast kaotusseisu jäämist pakkus Santos silmailu: Siim Roopsil tekkisid paremal äärel “soojad suhted” pealinna klubi egiptlase Omar Nabil Rashad Elhussienyga. Eesti A-koondises seitse aastat tagasi mängu kirja saanud Roops narritas vastast oma tiival korduvalt, keskel lükkas Santos Timo Teniste dirigeerimisel söötu nagu Barcelona. Pealtvaatajana polnud Santose pärast häbi. Tartu klubi vääris finaalikohta.

Teisel poolajal, kui oli karta, et tartlased väsivad ja vajuvad lõplikult oma kasti, korraldasid nad vastupidi mitu uljast reidi Levadia karistusalasse ja lõpetasid rünnakuid pealelöökidega raamidesse. Sageli saatis nende sooritusi tehniline seiklusjanu: nii vasakul kui paremal tiival lasi santoslane talle lähetatud söödu ootamatult läbi ning pöördus Levadia värava poole äkilise spurdiga.

Mõlemal korral läksid tallinlased haneks: pall möödus neist ühelt poolt ja tartlane teiselt. Pressitribüünil hinnati Santost tugevamaks Premium liiga Jõhvi Lokomotivist. Igatahes on vabaloosiga peetavad karikavõistlused end õigustanud: üllatusi jätkub ja madalamate meeskondade pääs lõpuringidesse või lausa finaali innustab kindlasti kõiki.

Karikavõistluste uus Evald Tipneri nimeline rüü kõigi võistlustel osalevate lippude, jalgpallilaada ja oksjoniga on meeldiv. See viimane lõpetaski karikapäeva, kuhu mahtus ka naiste finaalmäng. Oksjoni tulu läks Keila SOS lastekülale. Suurima üllatusostu tegi üks oksjoniasjade annetajaid Ragnar Klavan, kes ostis Konstantin Vassiljevi Eesti–Gibraltari maavõistlusel kasutatud särgi 2000 euroga. Sealjuures rõhutas Klavan, et pakkus nii kõrge hinna (eelmine pakkumine oli 500 euro kandis) just seetõttu, et raha läks lastekülale. Konstantin Vassiljev, kes plaanis vastutasuks osta Klavani Augsburgi särgi, jättis oma kavatsuse ühe fänni palve peale katki, sest nii oleks tavaline oksjonil osaleja pidanud mõlemast särgist ilma jääma.

Oksjoni vahest kaalukaim väljapanek oli Vassiljevi putsapaar, millega ta sahistas Hollandi koondise võrku. Tegemist oli täiusliku paariga, sest tulpidemaa väravat olid õnnistanud mõlemad putsad: vasakuga lõi Vassiljev viigi- ja paremaga eduvärava. Vastupidi publikumi pakutule pidas Kostja ise kallimaks esimest väravat, mitte telepildist mällusööbinud filigraanset kaarkõksu.

“Esimene värav oli mulle tähtsam, sest selle ma pühendasin tütrele,” selgitas Vassiljev. “Teise värava pühendasin kõigile.”

Kostja putsapaari ostis 350 euro eest jalgpalliliidu juhatuse liige Are Altraja, kes Sportlandi kaupluseketi ühe omanikuna lubas, et edaspidi saab neid uunikume näha uues kesklinnakaupluses otse Vassiljevi seinapannoo ees. See on tõesti hea paik. Peaasi, et Eesti jalgpalli ajaloo seisukohalt nii olulised esemed ka pärast oma kaubandusliku eesmärgi täitmist säiliksid ja oleksid hoitud.

Nagu Evald Tipneri mälestus Eesti karikavõistluste kaudu.

Indrek Schwede

“Ei julge enam varsti kodust väljagi minna!

Mõlesin, et istun järgmised kaks nädalat riidekapis. Seal ikka uusi vigastusi ei saa!”

Traumade ja puugihammustuse tõttu kannatav Joel Lindpere “Kujutage ette Eesti spordi visiooni aastaks 2032. Kohalikke spordiklubisid enam ei ole.

FC Flora ja Tiit Soku korvpallikool on kinni pandud.”

Aro Velmet võrdleb spordi kaudu massilise veebiõppe ohtusid “Lähen minema, et tulla mingi aeg tagasi.

See juhtub nii kiiresti kui võimalik. Kui Margus Allikmaa on siit läinud, tahaksin mina tagasi tulla. Allikmaa kindlasti ei aja ERRi asja, see on siin majas igaühele selge.”

Jalgpalli pärast ERRist lahkuv Marko Kaljuveer oma lõpupeol “Kui algasid rahaprobleemid, siis tekkisid ka distsipliiniprobleemid. Hooaja teiseks pooleks vajuski meeskond niimoodi ära.”

Sergei Pareiko “Puudujaid on nii mängukeelu kui ka vigastuste tõttu, aga ka muudel põhjustel. Keeruline aeg on. Koduliigas ja –klubis mängimine on üks teema, koondis on siiski midagi muud. Siin peab olema väga ettevaatlik, selge ja puhas.”

U21 koondise peatreener Martin Reim viitab kihlveopettuse kahtlusega pallurite mittekaasamisele Kaks korda Magnus Pehrsson “Ma ei arva Balti turniirist üldse halvasti.

Tegemist on erilise ja erakordse võistlusega, aga kõigile oleks palju parem, kui mängude vahel oleks kaks puhkepäeva, sest turniiri tase sellest ainult tõuseks.”

“Kui Klavan mängiks koondises sama agressiivselt, nagu ta saab mängida Saksamaal, oleme suures hädas. Tekib suur risk, et teised ei suuda tekkivaid auke katta. Klavan peab säilitama tugevad küljed, kaitsefaasis natuke kohanduma.”

2014 JUUNI JALKA

11

tähelepanekuid hispaania kunstmurult Fotod: Kirsi Altjõe

Hispaania vuti väikesed õppetunnid Milline on (praegu veel) valitseva maailmameistri kodumaal väikeste vutikultuur? Kirsi Altjõe, pärnakas ja kahe jalkakuti ema, avastas, et Hispaanias on jalka hoopis rohkem mäng kui meil.

Ä

sja kastetud kunstmuru aurab nagu katel. Nii palavat hommikut pole sel aastal Vahemere ranniku äärses linnakeses Alteas veel olnud, ütlevad kohalikud. Juba kell 9 näitab temperatuurimõõdik 28 soojakraadi.

Noor, tagasihoidlik, ent rõõmsameelne treener Diego kogub oma poisid väljaku ühte otsa kokku – poole tunni pärast algab matš kohaliku inglise kolledži vastu, väljakule on tulemas pikakasvulised 10–11aastased vutimängijad. Altea tiim hakkab vaikse Diego õpetussõnade järgi sooja tegema, väikesed õed-vennad

vaatavad (samuti putsad jalas) seda kõike kõrvalt. Emad lobisevad, isad toksivad väljaku kõrval palli.

Hispaanias on tavaline, et iga laupäev peetakse “pidu” ehk poisid (ja tüdrukud) saavad ümbruskonna tiimidega mõõtu võtta. Need on sõbralikud, asjalikud, sõnakad pallimängud, mida tullakse tihti kogu perega vaatama. Seekord juhtus nii, et Altea tiimi ründepaar koosneb kahest heledapäisest Eesti poisist – Jon Frederik mängib (ja elab) juba teist aastat perega Kagu-Hispaanias, pärnakas Hugo sattus trenni ja mängule pooljuhuslikult. Vära-

Altea linna spordikooli jalgpallimeeskond. Blondid poisid on eestlased: ees paremal Hugo ja taga vasakult teine Jon Frederik. Ülemistel piltidel käib madin kohaliku inglise kolledži vastu.

vas seisab prantsuse poiss, kaitses kaks bulgaarlast. Kohalikke on loomulikult ka.

Mõnusalt kirju on nii mängijate kui ka pealtvaatajate seltskond.

Aga milline on siis see täiesti tavaline hispaania noorte vutivõistlus? Üllatavalt rahulik. Olen näinud Eestis palju emotsionaalsemaid lapsevanemaid ja palju valjuhäälsemaid treenereid. Kuigi ka siin on kisa – küll hüüavad treenerid õpetussõnu poistele, siis ergutavad vanemad lapsi.

“Hästi, Patrick! Jõuad, Jose!” Treener annab üsna täpseid juhiseid – nüüd sööda Hugole, nüüd kõik tagasi kaitsesse jne.

Aga näha ja tunda on, et tegu on mänguga, mitte mõisa võitmisega. Poolajal, kui ollakse 1 : 2 taga, lastakse lapsed vanemate juurde puhkama. Kes ampsab banaani, kes lihtsalt lesib maas. Keegi ei karju laste peale, ei ürita mängupilti kiirelt lahti harutada, ka Diego ei tee taktikas suuri muutusi. Poisse on täpselt nii palju, et vahetusmängijaid on kõigest kaks, ning kõik teavad niigi, kus mängima peavad.

Eelmise päeva trennis on skeem üsna täpselt paika pandud. Isegi karistuslöögid läbi mängitud.

Purustame müüdi Hispaanias õpetatakse lapsi üsna varakult “sukelduma”, olen kuulnud kodumail.

Et kui oskustega ei saa, siis mängitakse vastased üle kavalusega. Aga üheski trennis, ei Valencias, Alteas ega mujalgi, ma näitlemise õpetamist ei täheldanud. Jah, poisid kukuvad ka praegu üsna kergesti, aga nad teevad seda ise! Üsna nutikalt, 12

JALKA JUUNI 2014

tähelepanekuid hispaania kunstmurult

avalikult, ilma suurema kisa-kärata. See on ju jalka osa, ütlevad nad ise. Seega legend, et Lõuna-Euroopa lastele varakult palliplatsil teesklemist õpetatakse, ei pea vähemalt Hispaanias paika. Küll aga üllatab, kui suured on noored. Igas mõttes.

Lausa karupoegade mõõtu nii pikkuses kui laiuses. Kas on kogukuse põhjuseks rohke saiasöömine ja Coca-Cola joomine, ei õnnestu nii kiiresti välja selgitada, aga kaheliitriste magusate karastusjookidega noori näeb üsna tihti.

Ka paneb imestama, et trennid ja mängud toimuvad kunstmurul. Poest on raske muruputsasidki leida. Kunstmuru olla lihtsam pidada ja hooldada sellises kuumas-kuivas kliimas. Iga kooli juures leiab seepärast just kunstmuruväljaku.

Kolmas üllatus on trennide mängulisus – kasutatakse kõiksugu põnevaid palliga liikumise viise (ringmänge, sika-sakajooksmist, isegi jalgadega üle tennisevõrgu kõksimist), et lapsed nagu muuseas palliga sõbraks saaksid. Puhast tiim tiimi vastu mängu on vähem, pigem antakse noortele kogu trenni jooksul mitu erinevat ülesannet ja nõnda hea pallitunnetus.

Samas ei tähenda mängulisus lullilöömist.

Minu muidu Paikusel treeniv poeg ütleb, et pole elus nii keerulises trennis käinud – harjutused on küll mängulised, aga üsna nõudlikud. Oma rolli mängib ka kuum ilm, kõike ongi raskem sellise temperatuuriga korda saata.

Hispaania õppetunnid Meie tiim kaotab pikkade inglaste vastu 2 : 7. Teine poolaeg kulgeb raskelt, kaitseliin on auguline ja väravad tulevad lihtsatest eksimustest. Treener on seejuures rahulik, teeb paar vahetust, aga jätkab samas rütmis õpetussõnade hüüdmist.

Pärast mängu ei ole ta silmanähtavalt pettunud, lüüakse omavahel patsu, kiidetakse üksteist. Mängijad, nii võitjad kui kaotajad, on üsna kustunud suurest palavusest ja pikast hommikust. Diego

poisid liikuma ettenähtud suunas. Piitsa

EESTIS PAREM KUI HISPAANIAS asemel aitab präänik. Seda hispaanlased

Meie väga suur pluss Hispaania ees on head, vahel lausa suurepärased muruväljakud. Vutiplatse on meil küll ühe lapse kohta kordades vähem kui Lõuna-Euroopas, aga nad on meil päris murust!

teeb oma poistele kiire mänguanalüüsi – miks seekord nii läks? Ning paneb kõigile pärast mängu hinded, ühest kolmeni.

Ainult kaks maksimumhinnet lähevad seekord jagamisele. Keegi ei vaidle, keegi ei nuta. Pärast toksitakse üheskoos veel pool tunnikest palli väravasse.

Mida on meil kõrva taha panna sellest kõigest? Tundub imelik, aga on tõsi: meie väga suur pluss Hispaania ees on head, vahel lausa suurepärased muruväljakud.

Vutiplatse on meil küll ühe lapse kohta kordades vähem kui Lõuna-Euroopas, aga nad on meil päris murust! Seega saame lastele pakkuda tervislikke sportimistingimusi – sest kunstmuru, olgu ta nii kolmas põlvkond kui tahes, on ikkagi tehiskate.

Nii et kui kurdame, et meie muruhooaeg on lühike, siis siin paljud poisid üleüldse ei teagi, mida tähendab murul mängida.

Kui kunagi oli meie eelis töökus – puhas, toores võime trenni teha, siis meie lapsed pole samasugused nagu põlvkond 70–80ndail sündinuid, kes kõnelesid siis, kui kana pissis. Me ei ole kindlasti töökamad, usinamad kui mañana-kuulsusega maadelt pärit lapsed. Praegused noored (ja seda kogu Euroopas) on väga iseteadlikud tegelased, kelle töövõime tuleb välja teenida. See tähendab, et treener peab olema piisavalt austatud, äge ja hea veenmisvõimega, et suudab panna

teavad ja oskavad ära kasutada – nad on õppinud, et lapsed vajavad mängurõõmu, ja pakuvad seda meeleldi. Nii vähe vastuvaidlemist nagu Altea trennis pole varem kohanudki. Tahetakse trenni teha, sest see on lõbus ja mitmekülgne! Ning treener mängib poistega kaasa. On ise “ülikuul”, nagu Hugo ütleb. Õppetunniks võiks olla ka tervisliku, mitmekülgse toidu pakkumine oma lastele – et me kasvataksime vastupidavaid, terveid spordilapsi. Mitte väikeseid karupoegi, kes paisuvad suureks mullijoogi ja nisujahuga.

Üllatusmoment Rõõmuga avastan ka, et me oskame üllatada! Lõuna pool arvatakse, et blondid ikka hästi vutti ei oska – no nad on ju flegmad, uimased ja kohmakad. Aga võta näpust, kiired ründepoisid on siin seekord just eestlased! Teeninud trennis auga oma koha välja. On töökad, kiired, tehnilised. Seega – ei ole me midagi lõunast kehvemad. Okei, tegemist ei olnud Barca noortetiimiga, vaid tavalise väikelinnameeskonnaga, aga see näitab, et iga puu kõrval Iniesta ei kasva. Ka Hispaanias mitte. Ning meie poisid oskavad võrdselt hästi vutti mängida!

Kirsi Altjõe ja tema jalkapoisid.

2014 JUUNI JALKA

13

3 veergu

Ainulaadne harmoonia

Ott Järvela,

Õhtuleht

T

a algab kohe-kohe. Suur ootus on lõppenud. Magus ootusärevus muutub iga päevaga suuremaks, et 12. juuni õhtul Sao Paulos kõlava avavilega 33päevaseks nirvaanaks muunduda. Nii suhtub jalgpalli MMi iga vutisõber. Tegu on piduliku riitusega, kus ülistatakse meie ühist armastust.

Aga jalgpalli MMi mõjuväli on nii mitmekülgne, et sellest täiesti mööda vaatamiseks peab eluviis olema erakordselt eraklik. Mingi pentsiku nipiga poeb jalgpalli MM naha vahele igale inimesele. Kuigi igaühe MM-lugu on erinev, moodustub neist harmoonia, millesarnast maailmast ei leia.

Toon näiteks jupi oma isiklikust MM-loost. Minu esimene teadlik jalgpalli MM oli 1990. aasta väljalase. Olin toona seitsmeaastane ja mäletan kõige ehedamalt järgmisi detaile.

Esiteks suurt turniiritabelit, mille isa seinale kleepis ja mille täitumisele elasin kaasa kindlasti suurema innuga kui isikliku jõulukalendri tühjenemisele šokolaadist. Kodus seina peal oleva turniiritabelita pole möödunud mitte ükski järgnev MM või EM. See on elementaarne nagu kätepesu enne söömist.

Teiseks Kameruni meeskonda ja nende värvilisi vorme. Kameruni ja Roger Milla korda saadetud ime suurusest ja tähendusest – Aafrika jalgpall tõestas oma sisu ja ähvardas esimest korda poolfinaali murda – olen teadmised saanud hiljem, aga seitsmeaastasele poisile oli nende toonases mängus midagi kuratlikult kütkestavat ja salapärast.

Kamerun on Aafrikas mu lemmiksats

siiani, mis on kummaline, sest kõigis muudes maailmajagudes on favoriit aegade jooksul muutunud. Aga Kamerun on jäänud. Võimalik, et põhjuseks on briti suurepärase looduskirjaniku Gerald Durrelli raamatud – need sai lapsena kapsaks loetud – oma seiklustest tolles riigis ja Bafuti fonnist sõnadega maalitud nõiduslik pilt.

Kolmandaks finaalmatši vaatamist moel, et mahakeeratud heliga telekas näitas venekeelse Kesktelevisiooni pilti ja Vikerraadiost kuulis eestikeelset kommentaari.

Neljandaks ebaõnnestunud kokkulepet alagrupiturniiri ajal. Nimelt nõustusin isa pakutud variandiga, et lähen magama a l l e s siis, kui väravavaht palli kätte võtab. Rahulolu õnnestunud tehingust jõudis kesta paarkümmend sekundit, sest tagasisöödu käega mängimine keelati väravavahtidel ära alles 1992. aastal. Kui enamikule maailma vutipublikust tähendas see, et 1990. aasta MM möödus väga kaitsvate kohtumiste tähe all, siis minu traagika oli veidi teistsugune.

Viiendaks Argentina väravavahi Sergio Goycochea penaltitõrjeid veerand- ja poolfinaali penaltiseeriates Jugoslaavia ja Itaalia vastu. Need tagasid, et järgmised kaks aastat suvila küljeseinaga peetud penaltiduellides – lööd palli vastu seina nii kuis jaksad ning püüad siis tagasi põrkavat palli tõrjuda – mõtlesin end just Goycocheaks. Kaks aastat hiljem võitis Taani EM-kulla ja Goycochead asendas Peter Schmeichel.

Säärane sülem on väga isiklik. Võimatu, et mõni teine inimene mäletab ja tunnetab 1990. aasta MMi täpselt samamoodi. Ometi tekkis väga paljudel (arvatavasti kõigil) lugejatel mõne kirjeldatud seiga mõne detailiga isiklik suhe.

Selles seisnebki jalgpalli MMi kõikvõimas võrgustik ja fenomen – kuigi tegu on spetsiifilise ja piiritletud üritusega, mis koosneb 33 päeva jooksul peetavast 64 jalgpallimatšist, leiab igaüks enda MMi külge haakimiseks sobiva konksu ning vutipeost mööda vaadata on neetult keeruline.

Peale jalgpalli MMi on väga vähe üritusi või sündmusi, mis suudavad meie kireva ja konfliktse maailma olenemata nahavärvist, kliimast, poliitilistest eelistustest, mandrist või religioonist ühes rütmis hingama panna.

Suveolümpia – talimängudest pole mõtet rääkida, sest enamiku planeedist jätab see sündmus külmaks – eesmärk on saavutada samasugune inimkonna harmoonia. Erinevalt jalgpalli MMist on kohal kõik maailma riigid, ent tingimustes, kus 14 päeva jooksul jagatakse välja 302 kuldmedalit (London 2012), hajub fookus ning spordipeo haaramine nõuab ülisuurt pingutust.

Jalgpalli MM on palju lihtsam. Kui tahta, on võimalik süveneda igaühesse neist. Samas ei pea üldpildi hoomamiseks võistlust pidevalt jälgima. Võib ka hommikul eelmise päeva tulemused turniiritabelisse kirjutada ja hommikukohvi kõrvale endamisi arutada: kae-kae, Lõuna-Koreas osatakse jalgpalli paremini mängida kui Alžeerias.

MM ON ÜLIM

Ainulaadse harmooniaga jalgpalli MM on inimkonna üks paremaid leiutisi läbi aegade!

Teoretiseerides, millised sündmused suudavad maailmas tekitada samasuguse harmoonia nagu jalgpalli MM, jääb meeldivaid asju sõelale vähe. Ilmselt oleks vaja mingit saavutust, mida saaks defineerida inimkonna suure võiduna. Näiteks kui esimene inimene Marsi pinnale astub. Ülejäänud koondajatena torkavad pähe halvad asjad – tuumasõda, epideemia, kosmosest ähvardav katastroof või midagi muud sellist. Väga tähtsad maailma poliitelu mõjutavad sündmused, näiteks USA presidendivalimised, võivad jalgpalli MMi tekitatavast elevusest vaid unistada.

Ainulaadse harmooniaga jalgpalli MM on inimkonna üks paremaid leiutisi läbi aegade!

2014 JUUNI JALKA

15

1-teist mõtet

Riik, kuhu kaob jalgpalli raha?

O

leme võtnud nõuks välja uurida, kuidas jagatakse Eesti spordis raha (vt lk 18–21). Eriti huvitab meid võrdlus teiste sportmängudega, sest neid saab paremini võrrelda. Meid huvitab väga, miks ei kajastu jalgpalli harrastatavuse kahekordne ülekaal korvpalli ja kolmekordne ülekaal võrkpalli suhtes alade rahastamises. Ja millised on siis need kriteeriumid, mille põhjal jalgpalli kaks nooremat ja väiksemat venda riigilt rohkem finantsabi saavad? Sest niinimetatud saavutusi – Eestis peetakse saavutuseks teadagi medaleid rahvusvahelistelt võistlustelt – pole ju ette näidata ka kossul ega võrgul. Muidugi võib saavutuseks lugeda ka pääsu EM- või MM-finaalturniirile, kuid siin peaks enesestmõistetavalt arvestama alade rahvusvahelist harrastatavust ja populaarsust. Näiteks korvpalli EMfinaalturniirile pääseb nüüd 24 koondist, mis tähendab, et iga end korvpalliriigiks arvav koondis peaks ennast sinna patsu-

tama kinnisilmi. Ja kui Eesti ei kavatse end tõsimeeli võrrelda Albaania, Andorra, Armeenia, Islandi, Iirimaa, San Marino, Fääri saarte, Liechtensteini, Luksemburgi, Gibraltari, Küprose, Moldova jpt kossukoondistega (juhul kui neis riikides sellise spordialaga üldse tegeldakse).

24 osavõtjat finaalturniiril devalveerib finaalturniirile pääsemise “saavutuse” täiesti. Selle üle võib loomulikult rõõmu tunda, aga riigisiseses aladevahelises konkurentsis ei maksa petta iseend ega õigluspõhimõtteid. Need põhimõtted ütlevad aga selgelt, et ka sportmänge rahastades peaks arvestama nende erinevat kaalu.

Eesti spordijuhtimises paistab selleni olevat pikk maa. Kõiki alasid, ka sportmänge eraldi, mõõdetakse ühe puuga.

Esialgu peaks jõudma sinnanigi, et rahastades arvestataks alade harrastajaskonda. Kultuuriministeeriumi muidu igati adekvaatsest hindamistabelist jääb vägisi mulje, et harrastajaarvude suuri Foto: Lembit Peegel

Ametlik Eesti spordipoliitika ei näi endale teadvustavat, et vutti harrastavad ka tüdrukud – aina suurema hulgaga. Ka nemad peavad meie vähestele platsidele ära mahtuma.

16

JALKA JUUNI 2014

vahesid sportmängudes tõlgendatakse nimme jalgpalli kahjuks. Isegi kui seda ei tehta nimme, siis kasutavad spordijuhid ära aastakümneid siinmail valitsenud ja anakronismina tänapäevas kestvat suhtumist, et jalgpall on midagi kauget ja võõrast, millesse peabki vastavalt suhtuma. Kujutan hästi ette, milline kassikisa tõuseks Eesti sporditaevasse siis, kui korvpallil (võrkpallil vähemal määral) oleks samamoodi nagu jalgpallil rohkem harrastajaid ja rahajagamises ei peegelduks see mitte ainsaski sendis! Iga treenerike kajastub rahajagamises rohkem või vähem. Aga kui harrastajaskond erineb kordades, ei tähenda see mitte midagi!

Eestis karjub jalgpalliväljakute järele Kui vaatame rahaasjadele laiemalt (mitte ainult kultuuriministeeriumi punktitabeli järgi), saab jalgpall riigilt 400 000 eurot vähem kui korvpall. Selle eest võiks ehitada ühe korraliku kunstmuruväljaku.

Siinkohal on paslik meenutada, et Eesti olümpiakomitee (EOK) arvates on Eesti spordibaasidega kaetud. Kas EOK on jalgpalli oma haldusalast välja arvanud?

Kuidas saab meie spordi au, mõistus ja südametunnistus olla nii pealispindne, asjatundmatu ja erapoolik? Eesti suuremates linnades on ilmne väljakute puudus, karjuv on vajadus talvehallide järele. Võrreldes tubaste sportmängudega on jalgpall riigi hüljatud vaeslaps. Meil on üks jalgpalliväljak 9000 inimese kohta. Sloveenias on see arv 7000, Rootsis 2500, Soomes 1500.

Milline on olnud riigi panus meie esindusstaadionisse Lillekülas? Jah, riik aitas aeg-ajalt, aga praeguseks on staadioni omanik Eesti Jalgpalli Liit selle riigilt kogu täiega tagasi ostnud ja majandab seda omast taskust. Ikka veel ei ole jõudu staadionit lõpuni välja ehitada, sest ala arengu seisukohast kulub raha mujale kui fassaadile. Kunagi ühe vapra klubi rajatud vutistaadion täidab poolvalminuna

1-teist mõtet esindusstaadioni ülesandeid ja vajaks riigi märkamist – jah, fassaad vajaks märkamist, kui sisu jaoks silmi ja südant pole.

Sest jalgpalli rahvusstaadion on euroopalikes riikides üks riigi visiitkaarte. Aga meie riiklik spordi katusorganisatsioon teatab küüniliselt, et Eesti on spordibaasidega kaetud ...

Jalgpall – töökohad ja integratsioon Jalgpall ei tähenda ainult sporti. Võrreldes teiste spordialadega ja vuti suure ning aina kasvava harrastajaskonna järgi tähendab jalgpall töökohti nii Eestis kui välismaal. Välismaal on tööl kümned meie elukutselised jalgpallurid, sealt saavad kopsaka lisatasu Euroopa jalgpalliliidu võistlusi teenindavad vutiametnikud (kohtunikud, nende vaatlejad, mängude inspektorid jt). Eestis lisanduvad neile palgalised pallurid meie eliitklubides, (noorte)treenerid, klubi ja alaliidu enda taustajõud kontorites ja väljakul. Jalgpall annab tööd!

Aga ta on olnud ka üks parimaid lõimumise toetajaid. Vutt on motiveerinud eesti keelt õppima tuhandeid muukeelseid.

Jah, jalgpall ei too Eestile tõenäoliselt olümpiamedalit, aga jalgpallis pole see ju üldse oluline. Olümpiavõitja on muuseas ka Lionel Messi, aga vutimaailmas pole sel mingit tähendust. Iga vutihuviline teab, et koondisega pole osav argentiinlane võitnud mitte midagi olulist. Jalgpallis, eriti väikerahvale, on oluline, kui koondis mängib terve maailma silme all suurte vastastega suuri mänge. See on suur väärtus – olla pildil maailma kuninglikul spordialal. Jalgpallis on oluline, kui mõni väikese riigi pallur hakkab mängima suures klubis Meistrite liiga mänge. Eesti puhul on see aja küsimus.

Selles valguses kahvatub tänapäeva maailmas peaaegu iga olümpiavõit.

Olümpiamedal on kohalikuks tarbimiseks kärbunud enesepete. Liiga palju vähetähtsate alade võistlusi toimub samal ajal. Iga rahvas vaatab oma sportlase esinemist. Ühel ajal vaatab maailm Meistrite liiga lõppfaasi mänge ja jalgpalli MMi iga üksikut mängu.

Mitte ükski võibolla võidetav medalikene olümpialt ei tohiks tänapäeva maailmas üle kaaluda meie laste loomupärast soovi tegeleda alaga, mis neile meeldib. Meie lapsed on sama-

Vastutus söötude ja enesekindluse ees Foto: Lembit Peegel

Meie noortekoondiste kodused mängud olid poistele hea võimalus võrrelda end rahvusvahelise tasemega. U17 meeskond võõrustas UEFA sõprusturniiri, kus vastasteks naabrid Rootsi, Soome ja Venemaa, ning U16 mõõtis end Põhja-Iirimaa eakaaslastega.

Mis puudutab mängijate individuaalset meisterlikkust, tehnilisi oskusi, sõltub see eelkõige klubitreenerite tööst.

U17 mängus Soomega kaotati palju palle valesöödu tõttu.

Riivas silma, kui palju passe anti lihtsalt vastase jalale.

Teeb mängija tõhusa spurdi palliga. Mängib end vastase Eestlased valges ei pidanud oma oskusi põhjaiirlaste ees häbenema. kolmandikul äärejoone juurde ja tunnetab, et aitab küll, võhm juba veidi väljas, peaks söötma. Sest palliga edasi toimetades võtab tema ümber koonduv soomlaste sõõr talt palli nagunii varemhiljem ära. Tõstab mängija pea, vaatab trahvikasti poole. Näeb seal oma meeskonna värvides kaaslast ja paneb palli täiesti umbes teele. Kuhugi sinnapoole.

Sest seal on ju oma mees. Talle on täiesti ükskõik, et see oma mees on vastastest piiratud, et tal oleks teda ümbritsevate vastaste tõttu väga raske kätte saada isegi kõrget palli. Aga talle lähetati mingi madal sööduke, mille teekonnal seisavad ees soomlased. Söödul pole oma meheni jõudmiseks võimalust isegi poolt protsenti.

See on antud otse vastasele, kel on mugav sealt algatada vasturünnakut.

Millised olnuks mängija muud valikuvõimalused? Esimene: veel palli hoida ja riskida selle kiire kaotamisega. Teine: lükata pall lähimale äärejoone juures seisvale kaaslasele, kelle positsioon polnud palli omaksvõtuks piisavalt hea. See pall oleks antud võitlusse. Kolmas oligi teha lootusetu sööt trahvikasti kaare poole ja vähemalt väliselt eneselt vastutus ära lükata: vaadake, millise vahva spurdi ma tegin, ja lõpetasin selle tulemuslikult – tsenderdusega! Siit tõusetub küsimus mängijate kehvast avanemisest: kellele üldse söötu lükata?

Küsimus vastutusest kerkis üles ka esimeses U16 koondise kohtumises põhjaiirlastega. Tüüpiliselt eestlastele oli meie koondise tagant lahtimäng passiivne: keskkaitsjad veeretasid palli omavahel ja äärekaitsjatele, pall keskväljaku poole ei liikunud, kogu mäng seisis ja lõpuks pidi paanika vältimiseks keegi selle ikkagi pikalt ette taguma. Vastaste lahtimäng oli hoopis teisest puust: keskkaitsjate palli vallates liikus pall kontrollitult, ent veidi kärsitult ettepoole ja keskväljal oli ka mehi, kes avanedes endale ruumi leidsid. Neil oli mehi, kes suutsid individuaalset meisterlikkust ära kasutades viia palli läbi eestlaste liinide viimasele mängukolmandikule, olgu lühikese söödu või triblamisega.

Tore oli jälgida, et niisugust südikust ja oskusi leidus ka meie U16 noortes.

Teisel poolajal haarati vastastel sarvist ja suruti oma mäng peale. Oli ilusaid personaalseid sooritusi ja meeskondlikku kokkukõla. Seda kõike peaks meie noortekoondised näitama kohe mängu alguses. Muidu röövime endilt ise enesekindlust. Kui oskusi on, miks neid varjata?

sugused nagu muu maailma omadki – neile meeldib jalgpall. Meie haiglane medalimentaliteet on takistus, et lapsed saaksid oma lemmikalaga tegeleda senisest paremini. Vaja on rohkem väljakuid ja talviseid treeningutingimusi. See aeg jõuab kätte varem või hiljem. Spordiametnike inertsist, rumalusest või küünilisusest olenemata.

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja 2014 JUUNI JALKA

17

spordi rahastamine

Kas riik hindab jalgpalli vääriliselt?

Kuigi jalgpalli rahastatus on aasta-aastalt suurenenud, näib arve vaadates, et suurima harrastajaskonnaga spordiala riigitoetus ei vasta ikka muutunud tegelikkusele. Jalgpallil on poole rohkem harrastajaid kui korvpallil, kuid viimane saab vutist poole rohkem toetust. Uurime, miks on asjad nõnda.

Indrek Schwede

E

Spordis pole raha kunagi liiga palju. Kuidas seda jagada?

Foto: Lembit Peegel

18

JALKA JUUNI 2014

esti spordis liigub aastas 120 miljonit eurot (vt graafikut lk 21). Avaliku sektori osa sellest on veidi üle poole – 62 miljonit. Enamiku sellest jagavad kohalikud omavalitsused (44 miljonit).

Riigi käsutuses on spordi tarbeks veel 18 miljonit, millest pool jagatakse erinevatele spordiorganisatsioonidele, muuhulgas klubidele (ka võistluste korraldamiseks ja investeeringuteks). Teise poole, täpsemalt 9,152 miljonit eurot (vt tabel 1) jagavad kultuuriministeerium, Eesti olümpiakomitee (EOK), Eesti kultuurkapital (kulka), hasartmängumaksu nõukogu (HMMN) ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS). Kultuuriministeerium jagab oma osa sellest spordialaliitudele 2012. aastal vastu võetud määruse järgi. Kultuuriministeeriumi spordi asekantsler Tõnu Seil täpsustab, et protsessi olid kaasatud kõik huvirühmad: spordialaliidud, maakondade spordiliidud ja suuremad spordiühendused.

Artiklis keskendume eeskätt 1 056 022 eurole, mida jagab alaliitudele kultuuriministeerium otse. See toetus jaguneb kolmeks: olümpiaalad (60–65%), võistkondlikud sportmängud (25–30%), muud alad (10–15%). Viie kehtestatud kriteeriumi järgi saavad spordialad punkte.

spordi rahastamine 1. Harrastajate arv. Harrastajate eest saab maksimaalsed 10 punkti 7000 ja enama harrastaja eest (1 punkti annab 70–299 harrastajat).

2. Treenerite üldarv ja V–VIII kutsetasemega treenerite arv. 5 punkti annab 200 ja enam treenerit ning veel 5 punkti 100 ja enam vähemalt V kutsetasemega treenerit.

3. Sportlikud saavutused (OM, MM, EM jt rahvusvahelised võistlused viimase nelja aasta jooksul).

Sportlike saavutuste eest jagatakse niinimetatud saavutuspunkte: maksimaalsed 16 punkti saab OM- ja MMkulla eest. Suur eelis on kompleksaladel nagu kergejõustik, sest eri distsipliinide (kaugushüpe, kettaheide, 1500 meetri jooks jne) saavutuspunktid liidetakse ning näiteks 100,5 ja enama pügala eest on võimalik teenida maksimaalsed 30 punkti.

4. Esindatus viimasel OMil. Iga sportlase eest viimasel OMil saab spordiala 1 punkti (sõltumata startide arvust ja tulemusest).

5. Hea juhtimistava. Hea juhtimistava hõlmab aruandluse korrektset esitamist (1 punkt), kohustuste õigeaegset täitmist riigi ja lepingupartnerite ees (1 punkt), spordialaliidu juhatuse liikmete kolme kuu jooksul äriregistrisse kandmist (1 punkt), alaliidu andmete korrektset kajastust spordiregistris (1–2 punkti), alaliidu esindajate esindatust spordiala rahvusvahelise liidu komisjonis, ekspertrühmas või juhatuses (1 punkt), treenerite kutsekomisjoni

Raha edetabel

punkti kätte saada. Pallimängudes oleks võimalik 100 punkti lähedale jõuda jalgpallil, kui OMil osaleks nii nais- kui meeskond. Teiste sportmängude võistkonnad on väiksemad. Aga mõistagi on see paljas teooria – reaalselt on 100 punkti raske püüda.

Mööngem, et individuaalalasid ja sportmänge on raske omavahel võrrelda. Eesti-suuruses riigis eeldatakse, et esimesed toovad medaleid ja teised löövad harrastajate hulgaga. Punkte jagades on sel puhul tähtis, kui palju medaleid võidavad esimesed ja kui üle on harrastajate arvult teised. Kui head juhtimistava järgivad kõik ja treenerite arv püsib võrdne, kallutab esindatus viimasel olümpial vaekausi tõenäoliselt edukate olümpiaalade kasuks. Sel põhjusel vaadataksegi võistkondlikke sportmänge eraldi rühmas.

Tabel 1

Avaliku sektori rahastatavate alaliitude esikümme. Esimeses tulbas kultuuriministeeriumi, HMMNi, EOK, kulka ja EASi maksete summa, teises tulbas protsent ühiskatlast saadud toetusest, kolmandas ala harrastajate arv spordiregistri andmetel.

1. Kergejõustik 1 050 001 2. Korvpall 798 069 3. Suusatamine 683 683 4. Võrkpall 676 531 5. Jalgpall 408 666 6. Sõudmine 377 918 7. Vehklemine 367 176 8. Jalgrattasport 363 489 9. Ujumine 361 357 10. Maadlus 357 642

11,49 6 803 8,735 7915 7,483 3489 7,405 5574 4,473 17 080 4,137 596 4,019 488 3,979 2422 3,955 10 975 3,915 2252

Kergejõustik, korvpall, suusatamine ja võrkpall saavad igaüks enam kui 7% avaliku sektori rahast (kokku 35,1%). Jalgpall saab viiendana 4,473%. See on vaid 60,4% võrkpalli rahast! Tõsi, võrkpalli puhul peab arvestama, et selle sees on ka olümpiaala rannavolle toetused. Võrkpallil koos rannavollega on harrastajaid aga vaid 32,6% vutiga tegelejaist.

Harrastajate arv on marginaliseeritud Pallimängude omavahelises konkurentsis on 2014. aastaks koostatud rahajagamises (vt tabel 2) näha, et korvpall ja võrkpall on teeninud saavutuste eest 3 punkti. Korvpall 2015. aasta EM-finaalturniirile jõudmise ning võrkpall 2013. aasta EMi 12. koha ja juunioride MMfinaalturniirile jõudmise eest. Jalgpall sai 2 punkti EMi playoff’i jõudmise eest ning saalihoki MM-võistluste 7. koha eest. Käsipallil ja jäähokil midagi ette näidata polnud. OMil meie sportmängud esindatud ei olnud – kõigile nulliring. Hea juhtimistava kriteeriumi

regulaarset tegutsemist (1 punkt), koostööd spordiregistriga Eesti spordi biograafilise leksikoni ja Eesti spordi aastaraamatu koostamisel (1 punkt).

Seega on kolme esimese ja viienda kriteeriumi eest võimalik saada maksimaalselt 58 punkti pluss neljanda kriteeriumi punktid iga olümpiasportlase eest. Vastava taseme korral oleks näiteks kergejõustikul võimalik isegi 100

Kultuuriministeeriumi 2014. aastal sportmängude alaliitudele jagatavad toetused

Tabel 2

Võistkondlikud sportmängud Jrk

Spordialaliit

Harrastajad

Täiskavanute tulemused

Liidu Treenerid esindatus olümpial

Liidu tegevus

Punktid Toetuse kokku summa

1

Eesti Korvpalliliit

10

3

10

0

6

29

77 372

2

Eesti Jalgpalli Liit

10

2

9

0

6

27

72 414

3

Eesti Võrkpalli Liit

8

3

8

0

7

26

69 732

4

Eesti Käsipalliliit

4

0

6

0

7

17

45 594

5

Eesti Saalihoki Liit

4

2

4

0

6

16

16 199

6

Eesti Jäähokiliit

4

0

5

0

5

14

36 307

Pallimängud kokku

40

10

42

0

37

129

317 619

On tõenäoline, et järgmisel aastal lisandub siia ka jääkeegel, mis on olümpiaaladest edukaim: naiskond on taganud pääsu EMi kümne parema sekka.

2014 JUUNI JALKA

19

spordi rahastamine

Kui tähtis on riigi jaoks jalgpall? Kas noorte lemmikalale jätkub piisavalt laternavalgust?

puhul jäid jalg- ja korvpall punktiga alla võrk- ja käsipallile, sest alaliidu liikmetest esitas korrektsed andmed Eesti spordiregistrile vähem kui 80%. Võrkpalli ja käsipalli alaliitude liikmetest olid korrektsed andmed esitatud üle 80%-l.

Treenerite arvu puhul vaadatakse kaht kriteeriumit: nende üldarvu ja vähemalt V kutsetasemega treenerite arvu.

Spordiregistri järgi on korvpallil 292 treenerit (vähemalt V kutsetaseme treenereid 137), jalgpallil 213 (78) ja võrkpallil 174 (62) treenerit. Kultuuriministeeriumi tabelis on korvpall saanud 10, jalgpall 9 ja võrkpall 8 punkti. Tundub loogiline. Sest jalgpallitreenerite arv on korvpallitreeneritest 72,9% (vähemalt V kutsetaseme treeneritest 56,93), võrkpallil korvpalli suhtes 59,5% (45,24%).

Seega on korvpalli ja võrkpalli vahe kaks punkti ning jalgpall jääb nende vahele.

20

JALKA JUUNI 2014

TÕNU SEIL RAHAST

Jalgpall pole ainus, kes vaatab rahatabelit ja tunneb, et vääriks rohkem. Mõni alaliit on näiteks öelnud, et suudaks 100 punkti kõigist viiest kriteeriumist täis saada. Ütlen ausalt, et siis läheks asi käest ära, meie rahaline võimekus pole nii suur.

Paraku ei kajastu analoogsed erinevused harrastajate hulgas.

Jalgpalli harrastab Eestis 17 080 ja korvpalli 7915 inimest. Kossumän-

Foto: Lembit Peegel

gijate arv on vutimängijate arvust 46,3%. Punktides see suur vahe aga ei peegeldugi! Nimelt sätestab punktisüsteem, et maksimaalsed 10 punkti saavad need alad, mille harrastajaskond on 7000 või enam. Selle ületab peale kahe mainitu ka võimlemine (15 321) ja ujumine (10 975). Tekib küsimus: miks on piiriks just 7000? Miks mitte 10 000 või 5000? Saab küsida ka kiivalt ja kiuslikult: kas see piir langeb 6000ni, kui korvpalli harrastajate arv kukub alla 7000? Eesti kontekstis on arvude 7915 ja 17 080 puhul tegemist ju täiesti erinevate suurusjärkudega. Mis mõte on üldse sellisel punktisüsteemil, kui ta ei peegelda niisugust suurt lõhet jõudude vahekorras? Ühe sportmängu mäekõrgune ülekaal on väga tähtsas kriteeriumis sisuliselt tasalülitatud ning teised sportmängud panevad end

spordi rahastamine maksma tunduvalt pisemate näitajate vahega teistes kriteeriumites. Hulga loogilisem oleks, kui harrastajate näidud annaks erineva arvu punkte suurusjärgus 15 000, 12 000, 10 000, 8000, 6000, 5000 jne. Praegune punktisüsteem nivelleerib jalgpalli, võimlemise ja ujumise ülekaalu teiste ees, sportmängude omavahelises võrdluses aga lausa naeruvääristab jalgpalli edu – punnitage palju tahate, olgu teil või 100 000 harrastajat, aga võrdsed olete ikkagi nendega, kel vähemalt 7000 viljelejat ette näidata!

EBAVÕRDNE PUNKTIARVESTUS

Jalgpalli harrastab Eestis 17 080 ja korvpalli 7915 inimest. Kossumängijate arv on vutimängijate arvust 46,3%. Punktides see suur vahe aga ei peegeldugi!

Kõik arvavad, et väärivad enamat Kehtiv määrus on vastu võetud 2012. aastal ja tõenäoliselt seda niipea ei muudeta. Sellele eelnenud määrus kehtis kuus aastat.

“See sõltub vajadusest ning muutustest spordivaldkonnas,” selgitab Seil.

“2006. aasta määruse muutmiseks andis olulise tõuke soov võtta kasutusele hea juhtimistava põhimõtteid, mille ees-

märk oli tõsta spordiorganisatsioonide haldussuutlikkust ning kinnipidamist kehtestatud reeglitest. Teine oluline asjaolu oli soov rahastamist korrastada, et muuta jaotuspõhimõtteid läbipaistvamaks, arusaadavamaks ja loogilisemaks.”

Tõnu Seili sõnul on oluline proportsioon tulemuste ja harrastajate vahel.

Samal ajal tunnistab Seil, et kui mõni

ala peaks 100 punkti täis saama, pole riigil praegu reaalselt nii palju raha, et sellist summat välja maksta.

“Jalgpall pole ainus, kes vaatab rahatabelit ja tunneb, et vääriks rohkem,” annab Seil mõista, et saab survet tunda mitmelt poolt. “Mõni alaliit on näiteks öelnud, et suudaks 100 punkti kõigist viiest kriteeriumist täis saada. Ütlen ausalt, et siis läheks asi käest ära, meie rahaline võimekus pole nii suur,” sedastab Seil.

“Aga juhin tähelepanu, et 44 miljonit eurot jagavad spordi tarbeks kohalikud omavalitsused. Kultuuriministeerium nende otsustesse pole sekkunud.”

Kokkuvõttes tunduvad kultuuriministeeriumi kriteeriumid adekvaatsed, kui välja arvata harrastajate arvu eest antavad punktid. Suur vahe tuleb alade vahel sisse EOK, HMMNi ja kulka kaudu eraldatud summadest ning Audentese kasuks määratud raha tõttu.

Seda teemat käsitleme mõnes lähemas Jalkas.

Raha Eesti spordis

HMM langenud, kulka tõusnud

Eesti spordis on kultuuriministeeriumi andmetel 120 miljonit eurot aastas.

Spordi riiklik rahastamine sõltub ka hasartmängumaksu (HMM) ja kultuurkapitali (kulka) laekumistest. Esimene on võrreldes buumiajaga oluliselt langenud: 2008. aasta veebruaris oli see üle 2,8 miljoni euro, 2013. aasta septembris aga alla 1,8 miljoni euro. Samas on kultuurkapitali toetus tasapisi kasvanud: üle 1,8 miljoni euro 2013. aasta seisuga.

22%

9,8% 15%

18% 8%

37%

Suured käärid omavalitsustes Kohalike omavalitsuste toetus spordile on langenud 3,25% peale (tipphetkel 2008. aastal oli see üle 4,5%). Maakondade lõikes on käärid ülisuured: esikohal on Pärnu, mis eraldab spordile 6,15%, viimasel kohal Tartu 2,43 protsendiga (2012. aasta seisuga).

Ministeerium ja stipiküsimus Erasektorilt tuleb 26 miljonit (22%).

Isikute maksetelt klubidele 22 miljonit (18%).

Majandustegevusest 10 miljonit (8%).

Kohalike omavalitsuste kaudu jagatakse 44 miljonit (37%) avaliku sektori raha.

Riigi (ministeeriumid, kulka, HMMN, EOK, EAS) toetus on 18 miljonit (15%), millest 9,1 jagab riik alaliitudele.

Kultuuriministeeriumi eelarvest moodustab sport 9,8%.

Paljud klubid vaatavad kultuuriministeeriumi poole kõõrdi stipendiumite juhtumi pärast. Korraga sadas teema sisse, spordiametnikud olid õige hetke ennetustegevuseks maha maganud. Martin Reim, kelle jalgpallikooli maksuamet ette võttis, kes asjaga kohtusse läks ja seal kaotas, lausus kibedalt: “Toimuv näitab, et ministeerium ega ka spordi katusorganisatsioonid ei vastuta mitte millegi eest – aastaid on nad vaikinud, kõik on olnud igati korras. Soovitan kõigil sinna tööle minna, tundub hea lihtne amet.”

Tõnu Seil öelduga ei nõustu: “Ei saa öelda, et see on maha magatud. Küsimus on maksuameti ühel hetkel väga kiirelt astutud sammudest. Eesti maksu- ja tolliameti (EMTA) analüüsi tulemusel ei olnud spordi valdkonnas aastaid stipendiumite maksmine sellisel kujul, nagu EMTA välja tõi, aktsepteeritav, see tähendab, et seaduse mõistes ei olnud asjad alati korras. Nüüd oleme olukorras, kus on põhimõtteline kokkulepe, et spordi-MTÜd lähevad üle töösuhetele, millega luuakse sotsiaalsed garantiid ja enam ei kuritarvitata stipendiumite maksmise põhimõtet.”

2014 JUUNI JALKA

21

persoon

Juko-Mart K천lar koos t체tar Gloria ja poeg Markusega.

22

JALKA JUUNI 2014

Foto: Lembit Peegel

persoon

Tallinnast Tapani. Indoneesiast Islandini. Muusikanõuniku vutinõu Palju maksis kümmekond aastat tagasi Põltsamaa lasteaias ööbimine? Kas ja kus mängida Indoneesias sulgpalli?

Kuhu lüüa nahkkera, kui on tarvis seisu hoida? Need on kahtlemata intrigeerivad küsimused. Õnneks on varnast võtta jalgpallur (nii ütleb Wikipedia!) ning kultuuriministeeriumi muusikanõunik Juko-Mart Kõlar, kes oskab meid aidata nii neil kui paljudel teistel teemadel.

Siim Kera

A

ega saab viita erineval viisil. Tavaelus võib jalad seinale panna, laiselda ning loota, et minutijumal annab oma käsilastele ülesandeks toota tormilist tempot. Tippjalgpalluril on mängu lõpu ootamiseks omad võimalused – ta võib püherdada maas nagu kiisu, kes ootab, et keegi teda kõhu alt sügaks, või hoopiski loivata küljejoone juures, viitsimata palli üles tõsta ning mängu panna. Mida aga teha amatöörjalgpallis, kui kuidagi on edu välja võidetud, kuid kohtumise lõpuni on aega küll ja küll? IV liiga lõunatsoonis palliva Tallinna FC Reaali kaitsja ning kultuuriministeeriumi muusikanõunik Juko-Mart Kõlar teab vastust.

“Esimesed liigahooajad mängisime Rannavärava staadionil, korralik põllumaa,” muigab 30aastane mees ja jätkab konkreetse seigaga. “Mängul pidi olema kolm palli. Mäletan üht kohtumist, kus pidime seisu hoidma – paar palli lõime üles bastionile (Skoone bastion – toim.) ning ühe trammiteele mere poole veerema. Aeg tiksus.”

“Välisreis” Tapale Vutis on kõik lubatud. Nõrgem peabki kümne küünega positiivsest tulemusest kinni hoidma.

Tegelikult ei tundu Kõlar kodanik, kes kunagi kergema vastupanu teed läheks. Eks seda tõestab nii kultuurikorralduse magistrikraad mainekast Sibeliuse akadeemiast kui hetkel pooleli olev juhtimisteaduse doktoriõpe Estonian Business Schoolis. Seetõttu pole imestada, et esimesed üheksa koo-

väravavahivaistu. Eks aitas kaasa ka stiilne soni, mida ta matšidel järjekindlusega Mäletan üht kohtumist, kandis. FC Reaali ridadesse kutsus teda pikaaegne kapten Andreas Sepp, kes kus pidime seisu hoidoli koos klassikaaslastega hiljuti loodud ma – paar palli lõime jalgpalliklubi tuumik. Tiimi eest tegi üles bastionile ning ühe Kõlar ametliku debüüdi 5. augustil 2001 trammiteele mere poole FC Muuga vastu ning aastate jooksul on ta vastastele enamjaolt peavalu valmistaveerema. Aeg tiksus. nud kas kaitsja või poolkaitsjana.

“Ausalt, ega ma hea mängija pole, kogemust on, kiirust ega tehnikat eriti mitte,” räägib MTÜ Eesti Muusika liaastat Tallinna inglise kolledžis veetEkspordi endine tegevjuht, kuidas ta nud Kõlar oli asjalik juba algkoolis. 3. klassis lõi ta meeskonna nimega Kotkad, saab hakkama tiimis, kuhu kuuluvad põhiliselt reaalkooli vilistlased ning mille kõik liikmed said klassivenna ema nende sõbrad. “Aga ega me ei tahagi III õmmeldud punased püksid. Muuhulgas käidi ka “välisreisidel” – nii nimetas üdi- liigasse jõuda. See on ärev ning tulemuse peale orienteeritud. Eesmärgiks ni musikaalsest perekonnast pärit Kõlar on olnud liigatabeli ülemine pool, mis külaskäiku Tapa gümnaasiumisse, kus Kotkad lendasid vastastest 9 : 0 üle. Aeg mõnel aastal saavutatakse, mõnel mitte. läks edasi ning gümnaasiumis kolis too- Tahaks lihtsalt rõõmu tunda ja mul on nane noormees Tallinna reaalkooli, mille väga hea meel, et meile on püsima jäänud intelligentne seltskond. Tuumikus koolivõistkonnas leidis Kõlar endast on näitlejad, lavastajad, filosoofid, Foto: erakogu muusikud, luuletajad, sotsioloogid. Meie keskmine haridustase on ikka päris kõrge. Seda on ka väljakul näha. Me ei karju üksteise ega vastaste peale. Labased me pole, säilitame väärikuse.”

AJA TAPMISEST

Kaks mängu Floraga

Terve pere võistkonnapildil koos: tagareas ema-isa Maarja ja Juko-Mart ning esireas Gloria ja Markus.

Kui meeskonna sisekliima on hea, siis kokkumäng mitte nii väga, tiimiga treenitakse kord nädalas.

Tulemuseks on see, et vastastega võib mängupilt võrdne olla, kuid kuna eriti hooaja alguses üksteise mängupilti veel ülemäära hästi ei 2014 JUUNI JALKA

23

persoon loeta, siis tuleb ette ka lihtsakoelisi eksimusi. Sageli on mängumehed kas õpingute või töö tõttu välismaal ja kõigile arusaadav mängujoonis tekib tihti alles hooaja teises pooles ning selleks ajaks on juba 6–7 kaotust alla neelatud. Aga Reaal ongi rohkem tuntud oma organiseerimisvõime kui mängutaseme poolest – nii võideti 2013. aastal FC Floraga karikamängu eest korraldusauhind, kuigi mäng ise lõppes vastaste suureskoorilise võiduga 0 : 18. Floraga on klubi lühikese ajaloo jooksul kohtutud lausa kaks korda, Reaali kümnenda aasta puhul peetud sõprusmäng A. Le Coq Arenal lõppes väljakuperemeeste 14 : 2 võiduga.

Klubi on korraldanud turniire, suhelnud jalgpalliliiduga, pidanud veebilehte. Kõige tipuks legendaarsed Reaali suvelaagrid Põltsamaa lasteaias, kus sai Kõlari mäletamist mööda kümne krooni eest öömaja ning söögipoolise! Päeval trenn ning õhtul filmid ja muu meelelahutus.

Kõlari nägu õhetab nostalgiarõõmust ning ta toonitab, et ma märgiks kindlasti ära klubi mootorid, kes peale pikaaegse kapteni Andreas Sepa on olnud ka Kalle Roos ning Juss Tamming.

Kuigi kõiketeadvast Wikipediast võib lugeda, et Juko-Mart Kõlar on “eesti jalgpallur” – ta ise ka ei tea, kes selle sinna kirjutas –, siis tegelikult jagub ta ellu palju muudki. Kõigepealt veel sporti. Võrkpall, sulgpall, squash!

Oma võimeid hindab ta kõige kõrgemalt just sulgpallis, kuigi kõik vist oleneb sellest, kellega mängida ...

“Enesehinnangu võttis maha, kui käisin Indoneesias,” naljatleb ta paljutõotava loo alguseks. “Olime seal ühel väikesel saarel, elektrit polnud, ainus kahekordne hoone oli sulgpallihall.

Läksin ka, mõtlesin, et pange mulle saare parim mees vastu, olen Euroopast, oskan mängida! Sain 0 : 15 pähe.”

esimese asjana silme ette tuleb – ja see lisab turvatunnet, kui on midagi positiivset, loomingulist, kultuurilist ning looduslikult kaunist. Samamoodi on võimalik jalgpalli järgi kuvandada. Võta näiteks Aserbaidžaan, kelle tunnuslause “Land of Fire” on Madridi Atletico särkidel. Märkimisväärselt edukas kampaania.”

Eesti vutikuttide uuele tasemele aitamiseks võiks tema sõnul kaaluda näiteks stipendiumisüsteemi loomist meie kõige andekamatele, kes saaksid võimaluse studeerida mõne tõeliselt kõrgetasemelise jalgpalliklubi noorterühmas. Teine variant on oma akadeemiate loomine, kuid seepeale võib küsida, kas meil on mõistlik neid siia teha – kas meil on selleks kapitali, kogemust ja vajalikku infrastruktuuri?

Ootab, kuni poeg ta välja vahetab Foto: erakogu Ministeeriumis mööduvad muusikanõuniku tõtakad päevad.

Mida teha teismelisena USA-S? 2001. aastal ilmunud “Jalgpalliõpiku” üks tõlkija on Juko-Mart Kõlar, kel toona oli vanust kõigest 18. Kirjastuses hakkas ta tööle koguni 13aastaselt ning kolm aastat hiljem leidis ta end Frankfurdi raamatumessilt, kus muuhulgas tuli koolilapsel suhelda suurte Saksa kirjastustega. Samalt ürituselt tuli ta tagasi “Jalgpalliõpikuga”, mis sai tõlgitud Georgia osariigi keskkoolis vahetusõpilasena. Peale tõlkimise sattus ta olema kord nädalas laste jalgpallivõistluste kohtunik. Suur oli Kõlari üllatus, kui pooleteise kuu töö eest anti tasuks 900 dollarit!

Aga islandlased suudavad!

Peale spordi on mehe võrrandis olemas töö ning pere. Lisaks muusikanõuniku ametile on Kõlar SA ERSO nõukogu esimees ning Estonian Business Schooli lektor. Perfektne võimalus, et uurida, mida paganat teevad õigesti islandlased, et nad suudavad ühtemoodi edukad olla nii jalgpallis (MMi valikmängude playoff ning noored andekad mängumehed tippliigades) kui muusikas (Björk, Sigur Ros).

24

JALKA JUUNI 2014

“Kes selle Islandi puhul teab,” mõtiskleb ta. “Selge on see, et nad löövad kindlasti kõvemini, kui nende rusikasuurus lubab. Samas on meil Arvo Pärt, kes on kolmandat aastat järjest maailma enim esitatud elus helilooja. See aitab meie kuvandit luua. Inimesed julgevad siia tulla, sest Arvo Pärt on siit pärit – võib tunduda ülespuhutud klišeena, aga kui kultuursed inimesed Eesti peale mõtlevad, siis võib küsida, mis neil

Rõhutades oma kõrvaltvaataja pilku, mitte eksperdiarvamust, pooldab ta siiski pragmaatilist lahendust, et võimekamad lapsed saaksid riigi, sponsorite ning EJLi toel stipendiumi, mis aitaks neil katta tippakadeemiate kulusid. Valijateks oleksid treenerid, kes peaksid need kõige suuremad kullakamakad välja sorteerima. Samas leiab ta, et niiviisi toetades peab tähelepanu tulema väljastpoolt. Loomulikult on see kompleksne küsimus ja ei puuduta ainult jalgpalli, vaid ka näiteks haridusja kultuurimaastikku laiemalt – mida on mõistlik siin üles ehitada, mida on mõistlik välismaal omandada, et saavutada parimaid tulemusi?

“Noor peab olema end viinud nii kaugele, et tema vastu tuntakse huvi,” teab ta muusika põhjal rääkida. “Muidu on nii, et meie soovitame ja arvame, et ta on kõige parem, aga neid asju dikteerib see, kes huvi tunneb.”

Mehe enda poeg viieaastane Markus läks eelmisel aastal esimest korda trenni.

Võibolla jahivad teda kunagi suured tiimid, aga praegu on vutt isa ja poja elu rõõmus ühisosa. Koos käiakse mängudel ning võsukest teeb staadionimelu väga õnnelikuks. Kõlar ise on eesmärgiks võtnud mängida liigatasemel jalgpalli nii kaua, kuni poeg saab piisavalt vanaks, et nad saaks kohtumises üksteist välja vahetada. Umbes 12 aastat veel, arvab Kõlar.

LAULUGA TADZIKKIDE VASTU!

EESTI . TADZIKISTAN

7. JUUNI -

STAADIONILAULUPIDU - MAAVÕISTLUS A. Le Coq Arena

Väravad: 18:00. Laulupeo algus: 19:00. Avavile: 20:00.

Pääsmed osta Piletilevist! Lisainfo: PEATOETAJA

SUURTOETAJAD

TOETAJAD

Eesti jalgpall MEEDIAPARTNERID

premium liiga Foto: Lembit Peegel

Teleülekandeid Eesti meistrivõistlustelt teeb nüüd meie rahvusringhääling.

Hea mängukorraldus on teleülekande konkurent Premium liiga mängude tele- ja internetiülekanded on saanud osaks Eesti jalgpallist. Uus väljund on loonud konkurentsi ning pannud klubisid panustama kodumängu paremale korraldusele ja fänne pingutama tribüünidel paremat meeleolu looma.

Alver Kivi

J

algpalli suurturniirid televisioonis toovad üle maailma siniste ekraanide ette mehed ja naised, lastest vanavanemateni. Kompaniid peavad teleõiguste eest lahinguid ja kulutavad miljoneid, et olla ise vahendaja ja tänu sellele ka sündmuste keskpunktis.

Kui suured tiitlivõistlused algavad, on jalgpallipisikust haaratud ka väike Eesti. Vähemalt televiisori kaudu nähtavaga oleme mängudega kursis, teame võitjaid ja tunneme staare. Nad on meile koju kätte toodud.

Nagu kogu muul progressiivsel maailmal pole televisioonist pääsu ka Eesti jalgpallil. On mõistetud, et korralik teleülekanne lisab meie jalgpallikultuurile veel ühe lisakihi, või nagu ütleb Tartu JK Tammeka tegevjuht Kalle Paas: “Jalgpall peab olema kõikjal meie ümber: trennis, staadionil, internetis, linnatänavatel ja loomulikult ka televisioonis.”

FC Flora fänn Brandon Paimal usub, et tele- ja internetiülekanded aitavad jalgpalli populariseerida, kuna nende kaudu jõuavad mängud suuremate massideni. “Muidugi on

26

JALKA JUUNI 2014

kole, kui jälgid telerist mängu ja vastu vaatab pea täiesti tühi tribüün, kuid selgi aastal on olnud juba mõned mängud, kus publikut on olnud päris palju,” märgib ta.

Parem korraldus ja melu tribüünidel Nagu ikka, on ka neid, kes leiavad, et Premium liiga mängude ülekanded ei aita publikut staadionile tuua. Nende väitel on Eesti publik Euroopa parimate liigade näitamisega liialt ära hellitatud ja seetõttu meie oma jalgpallist võõrutatud.

Klubid ja fännid seda nii drastiliselt ei võta. Kui esimesed panustavad kodumängude paremasse korraldusse, siis teised püüavad luua tribüünidel võimalikult fantastilise õhkkonna.

Mõlemad näevad teleülekannetes vahendit enda ideesid ja tegemisi edastada. Kalle Paas siiski tunnistab, et pisut pelgab publiku vähenemist kodumängude teleülekannete tõttu.

“Samas ei ole selleks hooajaks ümber kujundatud ülekannete süsteem veel piisavalt kaua toiminud, et kogutud andmete järgi põhjapanevaid järeldusi teha,” lausub ta. “Ma

premium liiga usun, et vutisõber võib eelistada mugavat ekraani kehvalt korraldatud kodumängule. Hästi korraldatud atraktiivne kodumäng jääb aga teleülekannete pealtvaatajaid kärpivast mõjust pigem puutumata.”

Tammeka suhtleb Eesti Jalgpalli Liiduga sellel ja teistel turunduslikel teemadel pidevalt ning üldine pilt vaatajanumbrite kohta on klubil olemas. Kalle Paas ütleb, et vahetu mängule kaasaelamine on olulisem kui televiisorist mängu vaadata: “Mis puutub Tartu tuumiktoetajatesse, siis fänn tuleb esimese eelistusena alati kodu- või võõrsilmängule fännisektorisse, sest seda emotsiooni, mida jalgpallihuviline saab staadionil lauldes ja kaasa elades, ei asenda mitte miski.

Olgu tulevikus hologrammtelevisioon, pühendunud fännile on kohapealne fännimelu ikka kõige vingem.”

KALLE PAAS VÕRDLEB

Kahe aasta eest olid toonase mänedžeri Veiko Soo korraldatud Tammeka netiülekanded ikka väga kõva sõna.

Me tegime sisuliselt nulleelarvega Eesti jalgpallis erakordset asja. Nüüd aga on ülekannete hulk ja kvaliteet selline, et meil pole võimalik konkureerida ilma lisainvesteeringuteta. Ülekande korraldus toob klubile muidugi lisatoimetusi, aga Kalle Paasi hinnangul ei ole see mitte probleem, vaid tööde parema planeerimise küsimus. “Naljatamisi olen rääkinud inimestele, et Eesti jalgpalli arendamine – see on 50% ajast erinevate objektide nagu laudade, sponsorseinade või telkide tassimine ühest kohast teise,” selgitab ta.

Brandon Paimal ei usu väga, et teleülekanded mängude külastatavust mõjutaks, sest selle õige elamuse saab ikka kätte kohapeal olles. Aga kui mõni fännirühmitus teeb tribüünidel midagi ägedat ja möllab, siis jõuab see enamasti ka telepilti ja mõnel kodusel vaatajal võib tekkida tunne, et see on äge, ning järgmine kord näeb teda juba tribüünil.

“Mina usun küll, et palju on kinni fännides,” märgib Brandon Paimal. “Sest kui staadionil on melu ja suurepärane õhkkond ning mängib kodule lähedal olev meeskond, siis telerist mängu nägev inimene võib mõelda, et oh kui äge, ja siis ta võib tulla järgmisele mängule juba staadionile.”

Ülekannete tase tõusuteel Kui varem näitas Eesti liigajalgpalli TV6, siis praegu on liigaja karikamängude vahendamisega ametis Eesti Televisioon ning internetis Postimees ja Delfi. Kuigi väljundid on erinevad, on kõik ülekandetüübid klubidele ja fännidele omaette olulised.

Lisaks on mitmel tasemel mängivad klubid leidnud ise tahte näidata enda mänge internetis, teiste hulgas on seda võimalust kasutanud ka Tartu JK Tammeka.

“Selge see, et ülekannete mitmekihilisus oleneb kasutatavast tehnikast, kaamerate ja personali arvukusest. Seega ma ei võrdleks neid omavahel,” räägib Kalle Paas, lisades, et ei

ole väga mõtet tulla turule kehva tootega.

Tammeka juht märgib, et hetkel ta eraldi põhjust klubi tehtavateks ülekanneteks ei näe ja ressursse kasutatakse kodumängu korraldust arendades.

“Kahe aasta eest olid toonase mänedžeri Veiko Soo korraldatud Tammeka netiülekanded ikka väga kõva sõna,” kiidab Paas endist kolleegi. “Me tegime sisuliselt nulleelarvega Eesti jalgpallis erakordset asja. Nüüd aga on ülekannete hulk ja kvaliteet selline, et meil pole võimalik konkureerida ilma lisainvesteeringuteta.”

Brandon Paimali sõnul jälgivad fännid ka telerist ja internetist Premium liigat, muidugi juhul, kui enda lemmikmeeskonnal parasjagu mängu pole. Eelistatakse ilmselt ikka suuremate konkurentide vastasseise, kuna need tulemused mõjutavad kõige otsesemalt lemmikklubi käekäiku.

FC Flora fänn tõdeb, et ülekannete tase on ainult paremaks läinud, kuigi on vahe, kas vaadata mängu telerist ETV või internetist Postimehe vahendusel. Tema hinnangul internetiülekanne teleülekande vastu ei saa.

“Aga see, et nii palju mänge üldse jõuab vaatajateni, on tänuväärt töö tulemus. Mina ise eelistan võimaluse korral ikka teleülekannet, aga siin on määrav ka, kes omavahel mängivad,” toob ta välja enda eelistuse.

Karol Mets: telemäng on mäng nagu iga teinegi FC Flora keskkaitsja Karol Metsa (pildil) hinnangul on teleülekandega mäng mängijale nagu iga teinegi, sest Premium liigas on tõsine konkurents ja professionaalina tuleb pingutada igas mängus.

“Samas annab see hea võimaluse pärast mäng kordusest üle vaadata,” leiab ta.

Keskkaitsja peab teleülekandeid oluliseks, sest need toovad publiku jalgpallile lähemale ja nii satuvad mänge vaatama ka need, kes tavaliselt staadionil ei Foto: Lembit Peegel käi. Aga ta ei usu, et mängijad tänu ülekannetele kuidagi tuntumaks saaks.

“Ise ei ole ma seda tunnetanud, sest meil on teine kultuur ja tänaval niisama keegi sellepärast juurde ei tule,” lausub ta.

Võimalusel vaatab Karol Mets ka ise televiisorist Premium liiga mänge, eelistades liiga suurte omavahelisi või siis ühe suure kohtumisi. Tabeli tagumiste mängud teda eriti ei huvita, kuid Mets möönab, et ka nende mänge peab siiski näitama, sest Premium liiga on üks tervik, kus mängib kümme meeskonda. Kõigil mängijatel on ju oma sõbrad ja tuttavad, kes tahavad neile kaasa elada.

Kui tihti tuuakse Premium liiga mängude mittevaatamise põhjuseks meie meeskondade kehv mängutase, siis Karol Mets usub, et huvitavaid mänge, mida ka televiisorist vaadata, on piisavalt.

“Meil on palju noori ja andekaid, kuid ka kogenud jalgpallureid. Vaadatakse seda mängijat ja meeskonda, kes ikka meeldib, ja eks kõigil ole omad lemmikud,” märgib Karol Mets.

2014 JUUNI JALKA

27

mängija luubi all

Signy Aarna

Katrin Kaarna: “Hästi sirgjooneline mängija, tüüpiline tipumängija.”

Esimest korda Jalka ajaloos on luubi all olev mängija naine! Ründaja Signy Aarna kollitab vastaseid nii rahvussatsis kui Soome kõrgliigas. Selle auks võtavad tema plussid ja miinused ette koondise treenerid Keith Boanas ning Katrin Kaarna. Õhuvõitlus Keith Boanas: Suudab peavõitlusi võita, kuigi kastis võiks parem olla. See on ka üldine naistemängu nõrkus. Huvitav oleks näha, kui palju väravaid ta siis lööks, kui me rohkem nurgalööke saaks.

Katrin Kaarna: Võibolla värava ees tahaks rohkem julgust ja agressiivsust näha. See eeldab ka seda, et me võistkonnana suudame talle need olukorrad luua. Üldiselt peaga mäng ning julgus on olemas.

Väljakunägemine Keith Boanas: Läheb kogu aeg paremaks. Soomes mängimine on seda parandanud.

Katrin Kaarna: Olen Keithiga nõus, et Soomes mängides on arenenud, aga rahvusvahelisel tasemel võiks olla kindlasti parem. Siiski on heal tasemel.

Jõud Keith Boanas: Väga-väga sirgjooneline mängija, läheb väga jõuliselt ründesse, meeldib palliga värava poole joosta. Kindlasti mitte triblaja.

Katrin Kaarna: Juba looduse poolt tugeva kehaehitusega. Jõu koha pealt pole tal kunagi probleeme olnud.

Vastupidavus Keith Boanas: Suudab 90 minutit mängida, väga hea vastupidavus.

Katrin Kaarna: Väga hea. Aeg-ajalt teeb oma võitlejahinge ja hingestatusega liiga palju tühja tööd ning siis ei jää piisavalt energiat ründamiseks, aga ei saa ühtegi halba sõna öelda.

Liikuvus Keith Boanas: Hea. Viimase paari aastaga paranenud. Tänu koondisele ning Soomes mängimisele on paremaks läinud.

Katrin Kaarna: Võiks olla parem, aga samas ta ongi selline sirgjooneline mängija. Kindlasti heal tasemel, aga kui võrrelda maailma tippudega, siis võiks olla parem.

Foto: Lembit Peegel

Sisu Keith Boanas: Suudab kaitsjaid pallist eemal hoida. Kõva võitleja ning väga otsusekindel.

Katrin Kaarna: Võitlejahing on tal väga suur. Läheb alati olukordades lõpuni ja üritab endast maksimumi anda.

Kiirus Keith Boanas: Esimesel 10­–15 meetril kiire, nagu iga ründaja olema peab.

Katrin Kaarna: Piisavalt hea. Ilmselt kõrgemal tasemel mängides õpib, kuidas oma kiirust paremini ära kasutada.

Tehnika Keith Boanas: Esimene puude on hea. Üle keskmise tehnika.

Katrin Kaarna: Heal tasemel. Ta on ise suhteliselt töökas, on tehnikaga vaeva näinud.

Löök & sööt Keith Boanas: Söödu kallal peab tööd tegema, vajab natuke täiustamist. Löögis on tal jõudu ning täpsust.

Katrin Kaarna: Sööt on natuke seotud mängulugemisega, võiks olla parem. On sirgjooneline, kuid teatud olukordades ning teatud vastaste vastu on sööduoskus ja mängulugemine väga vajalik. Annab parandada. Löögitehnika on tal hea ning suudab lüüa ka vasaku jalaga, kuigi ta ise seda väga tihti ei kasuta. Võiks julgemalt kasutada!

28

JALKA JUUNI 2014

cv

Sündinud: 04.10.1990 Klubi: Kuopio Pallokissat Eelmised klubid: Põlva JK Lootos Treenerid: Margus Mäe, Vaike Laur,

Kaido-Meinhard Kukli, Jüri Saar, Anders Süvari, Katrin Kaarna, Keith Boanas

VITAMINERAL ANNAB MULLE KIIREKS PÄEVAKS VAJALIKUD VITAMIINID JA MINERAALID Rasmus Rändvee, muusik

POWER Power on võimas vitamiinijook.

Nagu täiskiirusel väravasse lendav jalgpall.

Sisaldab B-grupi vitamiine (B3, B5, B6, B12), C-vitamiini ning magneesiumi, mis aitavad kaasa normaalsele energiavahetusele ning annavad oma panuse väsimuse ja kurnatuse vähendamiseks.

Tsink paneb õla alla normaalsele makrotoitainete ja süsivesikute ainevahetusele ning valgusünteesile.

MENTAL Mental on mõttega jook.

Et aju töötaks nagu kellavärk ja uusi ideid pudeneks nagu küpseid õunu.

Toetab närvisüsteemi normaalset talitlust B-grupi vitamiinide (B3, B7, B12) ja magneesiumiga.

B5-vitamiin aitab kaasa normaalsele vaimsele jõudlusele.

Kaltsium aitab kaasa normaalsele närviülekandele ja lihaste tööle.

Kaltsium on hea abimees lihaste normaalseks toimimiseks. alecoq.ee/vitamineral TOODETES ON KASUTATUD AINULT PUUVILJASUHKRUT.

minu 11

Rütmid, habemed ning rastapatsid.

Karl-Eerik Luigendi tiim

F

C Flora keskpooliku ning noortekoondislase KarlEerik Luigendi sümboolses koosseisus jagub ruumi nii kodumaistele tähtedele kui maailmastaaridele, nii vutimeestele kui muusikutele. Muuseas on lausa kaks korda esindatud legendaarne Marleyde perekond.

“Kui ma saaks elus mingi rütmi valida, oleks see reggaerütm,” mainib noormees oma helieelistusi. “Selle koosseisu kaks äärepoolikut on minu jaoks muusikamaailma kõige suuremad tegijad. Kui sa ütlesid, et ma võin ka mitte-jalgpallureid valida, siis ma ei saanud võimalust kasutamata jätta.”

Mart Poom: Hea näide, et kõik on võimalik. Eeskuju igale Eesti mängijale.

Roberto Carlos: Füüsikaseaduste eiramise eest respect! 2002. aasta Meistrite liiga finaal Bayer Leverkuseniga (mängis Madridi Realiga – toim.) on esimene mäng, mis mul üldse meeles on. Sealt hakkas meeldima. Kiire mees tugeva löögiga.

Ragnar Klavan: Eeskuju. Mitte et ma ta eraelu väga teaks, aga väga sümpaatne inimene tundub. Samastun temaga.

Sergio Ramos: Nahaal, kes uputas sakslaste laeva, mis oli teel Lissaboni!

Alates sellest hetkest on meeldinud, kui ta Madridi Reali läks. Kõva võitleja, meeskonna hing.

Andrea Pirlo: Mees nagu vein – mida vanem, seda parem. Pirlo on selline mees, kelle jaoks väga palju lauseid pole vaja. Kõik näevad, mida ta teeb. Nüüd näevad rohkemgi, varem ei osatud teda piisavalt märgata.

Karl-Eerik Luigend: Ma nii hea fantaasiaga pole, et öelda, kuidas Pirloga koostöö sujuks (naerab – toim.). Ma ei tea, kas sellist võimalust tuleb, et Foto: Lembit Peegel

Zlatan Ibrahimovic Damian Marley Andrea Pirlo Roberto Carlos

JALKA JUUNI 2014

Tõnis Vanna

Bob Marley

Karl-Eerik Luigend Ragnar Klavan

Sergio Ramos

Mart Poom

saaks kunagi omast kogemusest öelda, aga me saaks hakkama.

Vähemalt tema saaks, kui mina ei saaks. Küll ta toetaks mind.

Tõnis Vanna: Mehed teavad rääkida, et kui Vannaga ühes ruumis viibida, siis võib kuulda, kuidas habe kasvab – Eesti uhkeima habemega mees. Kui tihedust mõõta, siis Vannal on ilusam habe kui Pirlol. Ta on suur-suur sõber ja abimees, vanem ja kogenum ning aitab mind jalgpallielus.

Damian Marley: Nagu isa, nõnda ka poeg. Ma võin nende perekonna kohta nii palju öelda, et nad on suured vutisõbrad. Youtube’is on video, kuidas Damian mängib jalgpalli. Tal on kahemeetrised rastapatsid ja selleks, et mängida, peab ta juuksed seljakotti panema (naerab – toim.)!

Bob Marley: Revolutsionäär. Bob on legend. Reggae-muusikaga on see, et võisin olla viieaastane, kui ma esimest korda Bob Marley plaati kuulasin. Reggae on lemmik, kuna mulle meeldib see mentaliteet – mustade inimeste tšillim olek. Tundub stressivabam elu ning nad ei rapsi nii palju. Seda mõnusat laiskust on tunda ka reggae-rütmis.

Zlatan Ibrahimovic: Legend. Nagu Pirlo. Ta on nii suur kuju, et kui hakkad mõtlema, kuidas iseloomustada, siis saad aru, et võibolla on sõnad mõttetud. Kõik omadussõnad, mis pähe tulevad, võib kirja panna. Ta on nii äärmusest äärmusesse, seepärast ongi raske iseloomustada. Oleneb, mida temas hindad. Mulle meeldib ta terviklikuna, halvad asjad on üks osa temast.

Thierry Henry: Arsenali fännid teavad, miks ta mul koosseisus on. Kui võtta terve jalgpallikarjäär, mis mul on olnud, on tema kõige suurem lemmik. Olen suur Arsenali toetaja ning ta on end mänginud nii minu kui paljude teiste südametesse. Tegi fenomenaalseid asju.

Siim Kera

30

Thierry Henry

Carlos Tevez Argentina

Torino Juventus

Madridi Atletico

Hispaania

Koke Foto: Javier Soriano/AFP/Scanpix

Ees (vasakult): Vitolo, Carlos Bacca, Alberto Moreno, Coke, Jose Antonio Reyes. Taga (vasakult): Beto, Stephane Mbia, Daniel Carrico, Nicolas Martin Pareja, Federico Fazio, Ivan Rakitic.

2014 JUUNI JALKA

33

Tallinna Flora

Albert Prosa

Foto: Lembit Peegel

FC SEVILLA Euroopa karika v천itja 2014

Foto: Olivier Morin/AFP/Scanpix

Foto: Gabriel Bouys/AFP/Scanpix

klubilood

FC Elva – nähtus männimetsade all!

Foto: Liina Ivask

FC Elva mängijad (punases) saavad nautida kodumänge Eesti mõistes harukordselt suure publiku ees. Terve staadioni äärne on rahvast täis.

Igal nädalavahetusel koguneb Elva looduslikult kauni männimetsa all asuva staadioni ümber mitusada inimest, et saada osa pisikese linna suurimast spordinähtusest. Selle nähtuse moodustavad koolipoisid, põllumehed, ehitustöölised ja lasteaiakasvatajad.

Oliver Lomp

K

ui ühe jalgpalliklubi kohta väita, et see peab professionaalset kodulehekülge, kus on iga matši kohta detailne kirjeldus koos videotega, ning selle klubi publikunumber ületab riigi valitseva meistri oma, võiks arvata, et juttu on näiteks Saksamaa hiiust, mulluse Meistrite liiga hooaja finalistist Dortmundi Borussiast.

Aga kaugel sellest, seekord on vaatluse all Eesti meistrivõistlustel esiliiga B klubide sekka kuuluv FC Elva.

“Ma arvan, et iga inimene, kes meie tegemistesse veidi süveneb, saab aru, et püüame asju teha teistmoodi,” märkis klubi tegevjuht Marek Naaris. “Meie suur eesmärk on kaasata kogukonda ning siduda meeskonnaga ühtseks toetajad, pealtvaatajad ja mängijad. Püüame kõigele tähelepanu pöörata. Eestis pole meie meelest palju klubisid, kelle puhul on näha, et nad tõesti igal rindel tööd teevad, peale Nõmme Kalju, Flora, Paide ja esiliigas mängiva Vändra rohkem ei löögi ette. Aga meie eelarve on vaid 25 000 eurot.”

JÜRGEN KURESOO:

Ma võinuks meistriliiga tasemel ehk veel mängida, kuid ma ei näe sellel mõtet. Liiga sageli ei huvitanud need kohtumised kedagi.

Naarise jutt pole mingil juhul suurustamine. Kui siinkirjutaja sai ülesandeks teha klubilugu FC Elvast, ei osanud ta midagi oodata. Väike klubi nagu väike klubi ikka, mõtlesin, kuni süvenesin. Statistikas näpuga järge ajades näeb täiesti erakordseid numbreid.

Elva linna kodulehekülje väitel 5800 elanikuga linnast leiab tee staadionile umbes 7% inimestest, üha sagedamini saadakse kätte 400 pealtvaataja piir.

Jämedalt elanikkondi võrreldes peaks

Tallinna klubide matše vaatamas käima 30 000 vutifänni ehk pea kolm korda rohkem publikut, kui Lilleküla staadion mahutab. Ja kuna tegemist on amatöörklubiga, peavad Elva mängijad täiesti tavalisi ameteid – jalgpallurite hulgas on lasteaiakasvatajad, põllumehed, ehitustöölised ja koolipoisid.

Toome veel ühe elava võrdluse: kõrvutame mulluse Eesti jalgpallimeistri FC Levadia publikuarvu Elva viimaste kodumängude publikuarvuga.

Eesti Jalgpalli Liidu ametlike protokollide järgi käis Levadia kohtumist Jõhvi Lokomotiviga vaatamas 78, Narva Transiga 130 ja Infonetiga 123 huvilist.

Elva staadionil käis lemmikmeeskonna kohtumisi Kohtla-Järve vastu jälgimas 278, Sillamäe Kalevi duubli vastu 293 ning JK Legioni vastu 390 kaasaelajat.

Kõnekas on ka kahe klubi selle hooaja absoluutse publikurekordi võrdlus (11. mai seisuga). Levadia kohtumist igipõlise rivaali FC Floraga käis 5. aprillil kaemas 354, Elva hooaja avalööki 16.

2014 JUUNI JALKA

39

klubilood Foto: Liina Ivask

Foto: Liina Ivask

Mis võiks nädalavahetusel vutist parem olla? Oma tool ja termotass teega kaasa ja mäng võib alata!

Mängu käivad nautimas terved pered isegi tugevas vihmasajus.

aprillil Maardu FC Starbunkeri vastu 409 silmapaari.

See edu pole juhuslik ja ei tule elvalaste emapiimaga kaasa antud jalgpallipisikust. Kui Naaris 2009. aastal sealse esindusmeeskonna peatreeneriks läks, otsustati üheskoos, et hakatakse panustama ka turundusele. Ja aasta-aastalt hakkas publikunumber üles minema.

“Oleme teinud selle nimel tööd, et pääseda pildile. Kuulutame mängude aegu plakatitel, edastame informatsiooni lastevanematele, oleme aktiivsed sotsiaalmeedias,” loetles Naaris ning lisas kõige olulisema: “Emotsiooni, mis staadionil saadakse, jagatakse suust suhu edasi ning järgmine kord tullakse elamusest osa saama ühe inimese asemel juba kahe-kolmekesi.”

Seesama Eesti mõistes erakordselt fanaatiline suhtumine kodulinna meeskonda on ka üks põhjuseid, miks Elva on enda ridades suutnud hoida kohalikku superstaari Jürgen Kuresood, endist meistriliigaklubide Flora ja Sillamäe mängijat. Kuresoo tuli sünnilinna klubisse 2011. aasta sügisel justkui vahepeatuseks, plaaniga hoida end vormis, et siirduda siis parematele jahimaadele.

Aga 27aastane ründav poolkaitsja on senimaani Elvas ning kõmmutab nende suurima väravakütina kolle nagu Cristiano Ronaldo Hispaania La Ligas.

“Sillamäel tekkisid mul arusaamatused ning ma ei saanud ajutiselt meistriliigas mängida,” meenutas Kuresoo.

“Mõtlesin, et mängin vaid aasta madalamas liigas, kuid juhtus nii, et mulle hakkas siinne elu ja inimesed niivõrd palju meeldima, et otsustasin jääda. Ma pole kunagi elus jalgpalli nii palju nautinud kui siin. Elva võitis mu südame!”

“Aga seda, kui kaua see aega võib võtta, ma veel ei prognoosiks,” märkis Koppel toona. “Selleks peab klubi mitmel tasandil edasi minema. Õnneks käib töö selles suunas iga päev.”

Kui palju Elva esindusmeeskonna taseme poolest teistest klubidest erineb, saab välja tuua vahetu võrdlusega. Näiteks Oliver Avasoo liitus Elvaga sellest hooajast esiliigatiimist SK 10 Premium. Ta on praeguse klubi tööd meeletult kiitnud.

“Enam-vähem kõike tehakse teistmoodi,” rääkis Avasoo aprillis.

“Treeningutel ja neist väljaspool on suhtumine professionaalsem, treeningud on intensiivsemad ja läbimõeldud, trennides on distsipliin ning trennidesse suhtutakse siin ikka täie tõsidusega.”

Kuresoo, kes aastaid meistriliigas mänginuna on jällegi parim inimene võrdlemaks Eesti absoluutsete tippude ja Elva taset, toob olulisima erinevusena välja hooajaks ettevalmistust. Tema sõnul ei jääda treeningprotsessis kõrgliiga tiimidele millegi poolest alla – tõsi, proffide kahe treeningu asemel päevas harjutavad elvalased korra päevas –, kuid puudulik infrastruktuur mängib suurt rolli. Elva peab talviti leppima suuresti jooksu- või jõusaalitreeningutega, kuid tegelikult ihatakse korralikul kunstmurul palliga trenni teha.

Tipptasemel kunstmuruväljak pole aga üldse utoopiline unistus, vaid juba kavas olev täiendus. Tööle on võetud inimene, kes tegelebki põhiliselt kunstmuruprojektiga, soovitatav valmimisaeg on paika pandud.

“Me oleksime väga rahul, kui kunstmuru valmiks järgmise aasta sügiseks ehk sümboolselt klubi 15. aastapäevaks,” rääkis Naaris.

40

JALKA JUUNI 2014

Kuresoo sõnul on klubi poolehoidjad isegi tema seal viibitud kolme aastaga palju muutunud. Tribüünidel pole enam pelgalt niisama head ilma ja jalgpalli nautivad inimesed, vaid sinna on tekkinud ka paarikümnepealine punt, kes teistest selgelt eristub.

“Sellest aastast on tekkinud ka tõsisemad fännid, kes on igal mängul särkide ja sallidega kohal ning põristavad trummi,” kiitis Kuresoo.

Tribüünidel ja klubi korralduslikul poolel on kõik paigas, kuid ülejäänu peab veel järele tulema. Tänavu jaanuaris võttis muude asjadega ametis olevalt Naariselt peatreeneriameti üle senine väravavahtide juhendaja ja abitreener Kaido Koppel. Klubi koduleheküljele antud intervjuus kinnitas Koppel, et meeskonna kaugem eesmärk on tõusta Eesti mõistes kõige teravamasse tippu.

Foto: Liina Ivask

Tavapubliku hulka on tekkinud tõsisemad fännid särkide, sallide ja trummidega.

klubilood Foto: Karina Kompus

Kuna korralikku kunstmuru klubil veel pole, tuleb talviti leppida saaliga.

Peale kunstmuruväljaku on kaugemas tulevikus plaanis ehitada väike sisehall ning väärikas klubikeskus koos töö- ja riietusruumide, jõusaali ning spordipoega.

Omal jõul Eesti tippliigasse Elval seisab teel täieliku tipu poole ees veel üks väikeklubidele omane takistus.

Kokku on Elva linnas ja selle ümbruses 28 noortega tegelevat rühma, kuid talendikamad pallurid pole siinsel jalgpallimaastikul märkamata jäänud. “Noormängijate vastu tuntakse järjest rohkem huvi nii Tallinnast kui Tartust,” nentis Naaris.

“Et mängijaid Elvasse jääma meelitada, peame parandama talviseid treeningutingimusi. Praegu on jalgpalli mängimiseks vaid üks võimla, millest jääb selgelt väheks. Ka eelarve kasvatamine on tuleviku mõttes väga oluline, aga see on meil

järk-järgult õnnestunud. Õnneks oleme leidnud toetajaid, kuid ka neilt ei saa me ju üüratuid summasid küsida. Samas on iga asi kulukas, alates mängu korraldamisest, lõpetades transpordiga.”

Klubi teeb selle nimel kõvasti tööd, et oma mängijatele ja personalile mingitki kompensatsiooni pakkuda. FC Elva liikmed saavad näiteks allahindlusi, ostes varustust Global Soccerstore’ist, soodustuskokkulepe on ka mitme teise ettevõttega toitlustusasutustest autotöökodadeni välja. On ettevõtteid, kes toetavad klubi võistlusreise, ka omavalitsuselt spordisõbrast linnapea Toomas Järveojaga eesotsas saadakse järjest enam tunnustust. Klubi jõupingutusi on tähele pannud ka Eesti Jalgpalli Liit, mille president Aivar Pohlak tuleb selle tunnustuseks juuni keskel oludega tutvuma.

Kuigi tööd on palju teha, ei karda

Elva oma eesmärke välja öelda. Eesti tippu ehk Premium liiga tasemele soovitakse jõuda viie või kümne aasta pärast.

“Kui edu tuleb varem, siis tuleb, aga pingutame selle nimel, et tippu ise kasvatada, mitte vaid sponsorite raha toel sinna jõuda,” märkis Naaris. “Igaüks, kes sporti teeb, tahab olla parim, aga tuleb vaadata, kui pikk on teekond sinna jõudmiseks.”

Kuresoo-sugused mängijad on aga oma sõnumiga Elvale ideaalne reklaam: “Ma võinuks meistriliiga tasemel ehk veel mängida, kuid ma ei näe sellel mõtet. Liiga sageli ei huvitanud need kohtumised kedagi. Kodumänge Elva eest mängida on aga meeletult hea tunne ja publiku toetus paneb ka sind ennast rohkem võitlema. Sellist töötegemist nagu siin klubi töötajate puhul pole ma mitte kuskil kohanud.”

FC Elva tahab mängida moodsat jalgpalli FC Elva oli pikka aega tuntud kui võitluslik, kui kaitse järgi mängiv meeskond. Põhiline eesmärk oli selle hooajani hoida oma värav puutumata. Käimasoleva hooaja algus näitas aga, et tuleb ka ise julgem olla.

“Tahame üha enam keskväljal palli kontrollida, klubi näeb, et pikemas perspektiivis on selline taktika kasulik,” kommenteeris Jürgen Kuresoo (pildil).

“Andekaid tehnilisi mängijaid tuleb noortesüsteemist peale ning pallivaldamine muutub modernse jalgpalliga kaasas käia soovijate seas järjest olulisemaks.”

Foto: Cristel Jakobson

2014 JUUNI JALKA

41

treener

Carina Victoria Adolfsson arvab, et lastele peaks j채채ma 천igus eksida.

42

JALKA JUUNI 2014 2014

Foto: Marianne Loorents/Virumaa Teataja

treener

Carina Victoria Adolfsson näeb laste hirmu Paarkümmend aastat Eestis elanud rootslanna Carina Victoria Adolfsson on eelmisest aastast C-litsentsiga jalgpallitreener. Ta on märganud meie ühiskonnas valitsevat hirmu ebaõnnestumise ees.

Indrek Schwede

C

arina Adolfsson sattus Eestisse esimest korda 1993. aastal, kui ta oli aasta jagu Valgas rootsi ja inglise keele õpetaja. Eesti oli siis nagu Nõukogude Liit ja tal on hea meel, et ta jõudis selle ajastu oma silmaga ära näha.

Sest praegu näeb Eesti välja normaalse riigina. Püsivalt elab Carina Eestis 1996. aastast. Siin võlus teda asjaolu, et erinevalt Rootsist polnud ühiskond valmis, ja ta tunnistab ausalt, et Eestis pälvis ta tähelepanu. Carina õpetab FIEna rootsi ja inglise keelt ning tõlgib. Kodumaal mängis Carina aktiivselt jalgpalli, aga Eestis jõudis ta treeneri C-litsentsi tegemiseni mullu detsembris. Aasta lõpust on ta treeninud Rakvere Tarva 2003.–2005. aastal sündinud tüdrukutega ning võtab peagi kokku rühma emasid, kes tahavad hobikorras vutti taguda.

Emotsionaalne Carina Adolfsson ladus Jalkale ladusas eesti keeles välja oma mõtted eesti lastest, jalgpallist ja ühiskonnast. Laseme tema mõttevool vabalt lennata!

“Eesti jalgpall on väga kiiresti populaarseks saanud ja arenenud. Trennid, harjutused ja arenguvõimalused on väga heal tasemel, kuid leian, et võistkondlikus aspektis võiks rohkem tööd teha. See ei käi mitte ainult jalgpalli, vaid ühiskonna kohta tervikuna.”

Murekoht number üks: ülearenemine “Eesti treenerid tunduvad mulle väga head. Harjutused on mängulised ja lastelt nõutakse parajalt. Kui lastelt liiga palju

liiga ruttu tahta, siis põlevad nad lihtsalt läbi ning nende armastus jalgpalli vastu ei püsi. Eestlased on väga ambitsioonikad. Sellega kaasneb risk, et nad tahavad liiga kiiresti kõike saavutada. See käib nii äri, kooli, vanemate, treeneri kui ka mängijate enda kohta. Teel eesmärgini tahetakse juba kohal olla! Ärimees tahab kohe rikkaks saada, kool hindab laste lugemisoskust juba 1. või 2. klassis, isegi kui lugemine ei pea veel selge olema; vanemad soovivad, et laps oleks juba praegu edukas; treenerid tahavad, et oma mudilaste võistkond võidaks praegu; ning mängijal on raske leppida sellega, et tal mingisugust oskust veel pole. Peame õppima kannatust. Mudilased ei pea praegu võitma. Peame neid füüsiliselt ja vaimselt vormima, et parimad neist jõuaksid profiks või A-koondisse 10–20 aasta pärast.”

Mure number kaks: hirm “Esialgu see ei torka silma. Lapsed ja noored tunduvad alguses julged ja hirmudest vabad, kuid mõne aja pärast kerkib probleem ikkagi esile. Ehk on mure suurem tüdrukute seas, kuid samas näen, et see kehtib igal pool ja mitte ainult jalgpallis. Hirmud on mitmekesised: füüsilised, majanduslikud, sotsiaalsed.

Kardetakse oma väljaütlemiste ja tuleviku pärast. Jalgpallis olen just tüdrukute seas märganud, et hirm pidurdab arengut.

Näen, et mängijal on raske proovida midagi uut: ta ei julge, sest kardab ebaõnnestuda ja teiste ees rumal välja näha. See käib nii kaheksa-aastaste kui 18aastaste tüdrukute kohta. Näiteks

HIRMUST EKSIDA

Hirm eksida on sügav mure, mis kodeeritakse juba väikestele lastele varakult sisse. Lastele antakse pidevalt signaale, et ei tohi eksida ega ebaõnnestuda. Neile antakse pidevalt mõista, et ainult üks vastus on õige, enda pakutud variandi eest saab hinde kaks. soovib treener parandada mängijate esimese pallipuute oskust, kuid mängija ei julge proovida. Treener võib soovida, et tehtaks midagi uut, midagi raskemat, kuid mängija jätkab samamoodi, nagu ta on alati mänginud. Liiga tihti annab mängija liiga vara alla. Palli kaotanud, on ta juba ebaõnnestunud, keerab selja ega püüagi seda tagasi võita. Uut elementi õppides ütleb pisarad silmis, et ei oska, ei saa. Ei aita rahustamine sõnadega, et sellepärast me ju harjutamegi, et sa pärast mängus oskaksid ja saaksid.

Hirm eksida on sügav mure, mis kodeeritakse juba väikestele lastele varakult sisse. Lastele antakse pidevalt signaale, et ei tohi eksida ega ebaõnnestuda. Neile antakse pidevalt mõista, et ainult üks vastus on õige, enda pakutud variandi eest saab hinde kaks. Kui 2014 JUUNI JALKA

43

treener

LISAB

PÕNEVUST 44

JALKA JUUNI 2014

edukas õpilane saab koolis kolme (mis on tegelikult rahuldav hinne), tekib paljudes vanemates paanikahoog. Mõned lähevad lausa kooli ja püüavad “ebaõnnestumist” kuidagi likvideerida. Nii juhtub ka vahel treeneritega. Trennides ja mängudes karjuvad halvimal juhul nii treener, vanem kui ka mängukaaslased valesöödu andja peale. Signaale on palju ja nad tulevad igalt poolt: sa ei tohi eksida, sa pead olema täiuslik.

Need signaalid viivad selleni, et mängija kardab väga negatiivset tagasisidet. Ta võtab seda kriitikana, et ta ei ole täiuslik. Selline info teeb haiget.

Tagasisidest ei pruugi selline mängija välja teha, ta hakkab vastu või leiab endale vabandusi. Väga tähtis on, et treener oskaks kiita ning et mängijad mõistaksid: õige kriitika ei ole halb.

Kui jõuame äratundmiseni, et me ei pea olema täiuslikud, siis on palju kergem nii kriitikat kuulata kui ka suuta enda üle naerda. Ilmselgelt teeb negatiivsem tagasiside esialgu veidi haiget, kuni mõistame, et see on tegelikult meile kasuks. Aus, sisuline ning asjalik kriitika on arenguks vajalik, aga seda tuleb õigesti edastada. Kurb, kui kogenud inimene näeb vigu, kuid ei ütle oma arvamust välja. Vaikimisega ta tegelikult pidurdab mängijate/kaaslaste arengut. Tuleb mõista, et treener “kritiseerib”, sest ta hoolib ja soovib, et mängija jõuaks kaugele.

Kui mängija muretseb rohkem selle pärast, mida kaasmängijad temast ebaõnnestumise puhul arvavad, siis ta ei keskendu trennile. Ta ei keskendu uute asjade õppimisele. Kuigi eesmärk on tulevane edu, ei julge ta käia rajal, mis viib maksimaalse arenguni.

Sageli on raske otsuseid vastu võtta, sest vanemad/õpetajad/treenerid/juhendajad pakuvad vaid ühe õige vastuse ning laps/noor ei soovi mingil juhul ennast rumalana näidata – mis teised temast sellel juhul arvavad?

Laps ei jõua oma unistuseni, kui teekonnal ei lubata katsetada ja ebaõnnestuda. Kui sa ei julge proovida uues keeles rääkida, ei saa sa seda praktiliselt kasutada; kui sa ei proovi jalgpalli peaga lüüa või palliga pöörata, siis sa ei õpi ning koondisse ei jõua; kui sa ei julge oma kunstitööd või laulu esitada, siis sa kunstnikuks või superstaariks ei saa. Kui sa ei julge otsuseid vastu võtta, kartes teiste arvamust või hinnangut, siis ärimeheks

ega arstiks ei sobi. Näiteid võib igaüks enda kogemuste põhjal lisada. Suurema osa unistuste täitmiseks on vaja julgust ja kindlustunnet, mitte hirmu ja stressi.

Noore inimese ebaõnnestumise põhjusi võib olla sadu. Lubame neil ikka ja jälle eksida, õpetame neile, et ebaõnnestumine on arengu loomulik osa, mida ei ole vaja karta. Kui katkestaksime rattasõidu õppimise pärast esimest kukkumist, siis lihtsalt ei õpikski sõitma.”

Mure number kolm: omavaheline suhtlus “Tehnilisest arengust veelgi raskem võib olla koostöö ja rühmatunnetuse saavutamine. Mitte ainult trennides, vaid igal pool ühiskonnas näeme, kuidas lapsed, noored ja täiskasvanud suhtlevad omavahel. Kuulen trennides mängijate negatiivseid hinnanguid. Mida nooremad, seda julmemad ollakse. “Mida sa teed?” “Noh, kuhu söödad?” “Miks sa ei sööda?” “Mis see sinu asi on, mis mina teen?” “Sa oled loll!” “Sa oled noob (saamatu – toim.)!” “Sa ei oska mängida, paks!” “Ära sööda Jürile, ta on noob!”

Nimekiri võib väga pikaks ja kurvaks venida ning kahjuks ei piirdu selline suhtumine vaid trenniga. Sellised asjad on igapäevaselt kuulda ka koolis, mänguväljakul, linnas, internetis jm.

Unustatakse, et jalgpall on meeskonnasport, kus võlu ja edu peitub just koostöös. Jalgpall ei ole ühemehesõu, kus teised mängijad tuleb maha teha.

Tegelikult on väga kurb, et vaid väravalööja saab oma nime kirja. Oleme ausad (või õelad), tippründaja pole mitte keegi, kui meeskond talle palli ei toimeta.

Väga raske on saada maailma tippu, kui pool meeskonda kardab, et nad on noobid, kes kardavad proovida ja eksida.

Võistkond on nagu keha. Väravavaht on käelabad, keskkaitsjad on pikendavad käsivarred, keskpoolikud on ajud, ääremängijad on jalad, ning ründajad on pea ja jalalaba, millega viimase puutega väravaid lüüa. Proovi üks kehaosa ära võtta ja siis mängida! Ega see enam nii hästi välja tulegi.

Tihti unustavad mängijad ise, et võistkonnas on vaja 15–20 nii füüsilist kui vaimselt tugevat mängijat, kes usuvad tiimisse, aga ka iseendasse. Üksinda on väljakul võimatu midagi saavutada, keegi ei saa särada, kui pole meeskonda.”

välismaalased eestis Väle grusiin Zakaria Beglarišvili jätab vastased sageli relvituna seljataha.

Foto: Lembit Peegel

Võõralt maalt jalgpalluriks Eestisse Kuidas näevad Eestit väljastpoolt Euroopa Liitu meile mängima tulnud jalgpallurid? Kas neil on olnud muresid?

Mis neile Eestis meeldib? Rääkisime Venemaa, Gruusia ja Jaapani kodakondsetega.

Indrek Schwede

E

esti jalgpallis on Stavropoli kraist pärit Dmitri Skiperski (41) tuntud inimene. Eesti keelt veatult valdav Dima on Venemaa kodanikuna töötanud Eesti Jalgpalli Liidus, praegu juhendab ta saalijalgpalli koondist. Treeneri ja ametniku tööle eelnes karjäär mängijana.

Kusjuures Skiperski ei tulnud Eestisse sugugi sihiga jalgpalli mängida.

“Lugesin noorpõlves palju raamatuid, sealjuures huvitasid mind eriti sõjaraamatud ja mul tekkis plaan saada sõjaväelaseks,” räägib Dmitri Skiperski. “Ema oli saksa keele ja isa kehalise kasvatuse õpetaja, isa tahtiski, et läheksin õppima kehakultuuri. Mina jäin endale kindlaks.

Aga probleem oli selles, et olin nõutust aasta varem esimesse klassi läinud

ja aasta varem ma kooli ka lõpetasin.

Sõjakooli võeti aga alates 17. eluaastast.

Kirjutasin erinevatele sõjakoolidele üle Nõukogude Liidu, sealhulgas Tallinna kõrgemasse sõjalispoliitilisse ehituskooli.

Olin keskkooli lõpetanud kuldmedaliga, võibolla seetõttu tuli siit vastus, et olen 16aastasena vastu võetud. Juulis 1989 maandusin Tallinnas, kaasas kast tomatite ja kurkidega siin elavale onule.”

Skiperski sattus Eestisse laulva revolutsiooni ajal. Kuna kaks aastat hiljem Eesti taasiseseisvus, pakuti sõjakooli õpilastele võimalust lõpetada haridustee nelja aasta asemel kolmega. Skiperski, kes oli tulnud Tallinnasse saamaks poliittöötajaks armees, sai 1992. aastal tsiviildiplomi sotsiaalpedagoogi-psüh-

holoogi erialal. Pool aastat ehitas Dima Stavropolis sõjaväelasena elumaju, kuni taipas, et sõjavägi pole tema jaoks. Kaks korda jäeti tema raport sõjaväest lahkumise sooviga rahuldamata. Skiperski tunnistab, et näitas oma vastumeelsust välja tööülesannetesse hooletult suhtudes.

Kolmas raport rahuldati. Koos Tallinnast pärit abikaasaga otsustati Eestisse naasta.

1993. aastal sündis paaril tütar.

Pakkus end jalgpalluriks!

Samal aastal käis Dima Flora–Dünamo mängul uurimas, mis tasemel Eestis jalgpalli mängitakse. Veendus, et saaks ise ka hakkama, ja pakkus end Dünamole. Oma parimad mängud pidas Skiperski TVMK meeskonnaga, 2014 JUUNI JALKA

45

välismaalased eestis millega tuli 2005. aastal Eesti meistriks.

Muuseas, esimene kokkupuude oli Dimal juba 1984. aastal Užgorodis, kui ta üleliidulisel Nahkpalli turniiril mängis ühes alagrupis koos Tallinna Lõvidega.

1996. aastal Skiperski lahutas abielu.

Aasta hiljem hakkas koos elama eestlannaga. See motiveeris eesti keelt omandama, sest varem piirdus tema sõnavara “tere” ja “aitähi” ütlemisega. Skiperski läks eesti keele kursustele ja töötas iseseisvalt. Kuulas-vaatas eestikeelseid raadio- ja telekanaleid, suhtles eestikeelses keskkonnas: “Elukaaslase õega, kes vene keelt ei osanud, joonistasime teineteise jaoks paberile, mida tahtsime öelda.

Aastaga olin võimeline suhtlema ja kahe aastaga sain keele täiesti selgeks.”

2002. aastal sooritas Skiperski edukalt kodakondsuse eksami. Eesti kodakondsust pole tal tänini, sest Eesti seadused seda kaadrisõjaväelastele ei võimalda. Hoolimata asjaolust, et relvadega Skiperski sõjakoolis kokku ei puutunud. Aastatel 1993–1998 käis ta igal aastal Moskvas uut viisat taotlemas. Saadud aastane viisa lubas Eestis olla 30 päeva, misjärel sõitis Skiperski bussiga Narva, läks üle piiri, kust sai templi passi ja võis jälle 30 päeva Eestis olla. 1998. aastal sai Skiperski tuttavate soovitusel kokku OSCE esindajaga, kelle abiga sai ta tähtajalise elamisloa ega pidanud enam kord kuus Narvas käima. Viimaks kirjutas ilusat eesti keelt kõnelev Skiperski ametniku soovitusel avalduse saada tähtajatu elamisluba, mille ta 2008. aastal ka sai.

Venemaa kodakondsus ja pass on koos Eesti jalgpallivõistkondadega sageli reisivale Skiperskile palju peavalu valmistanud. Erinevalt Eesti või teiste Euroopa Liidu kodakondsusega palluritest peab ta varakult mõtlema viisa hankimisele.

Tallinn on esimene ja viimane kodulinn Tallinnasse õppima saabunud Skiperski Jägalas asunud sõjaväekoolist väljaspool olevaga palju kokku ei puutunud.

Sõjakool oli kinnine asutus. Alles 1992. aastal võimaldati linnalubasid.

“Ma olen pärit Kaukaasia eelmägede juures asuvast Krugloleskoje külast, kus Eesti mõistes elas küll palju inimesi – tervelt 4000,” jutustab Dima. “Ma olen siiski maapoiss. Tallinn on 46

minu esimene ja jääb viimaseks kodulinnaks. Kohe algusest peale hakkas meeldima vanalinn, arhitektuur. Kui 1993. aastal naisega Stavropolist tagasi tulime, jäi silma puhtus ja väiksus. Inimeste hordid mulle ei meeldi. Kliimaga harjumine võttis aega. Alguses oli väga raske. Augustis sadas ja oli külm! Kraed õmmeldes torkasin näppu ja see läks mädanema.

Nüüd on vastupidi: olen Venemaal ise külaline ning pean harjuma sealse kliima ja temperamendiga. Ma olen rahulikuma loomuga inimene. Kuigi vanemad elavad praeguseni Venemaal, on minu kodu kindlasti Eesti. Siin elab mu tütar, siin olen elanud ise viimased veerand sajandit.

Poliitika mulle ei meeldi. Jälgin seda natuke. Mind häirib, kui räägitakse “Vene ajal”. Korrektsem oleks “nõukogude ajal”.

Pärast eesti keele selgeksõppimist ja eestlastega suhtlema asumist hakkasin neid paremini mõistma. Kuulsin küüditamisest, sain teise vaatenurga Eesti elule. Ma keskendungi rohkem inimestele ja loodusele. Tänu jalgpallile – ma mängin ka III liigas – käin palju linnast väljas looduses.

Eesti ei ole väga suur, jõuab igale poole.

Bussiaknast näeb Eesti elu. Minu suur austus kuulub neile inimestele, kes elavad väikeses kohas.”

Perekeskne grusiin Zakaria Beglarišvili Grusiin Zakaria Beglarišvili (24) tuli Eestisse 2009. aasta oktoobris teadlikult oma jalgpallurikarjääri üles ehitama.

Võdistas külmast õlgu, tutvus kaks nädalat siinse tasemega ning oli järgmisel aastal kõpsti tagasi.

“Esimest korda siia tulles oli ikka jube külm,” tunnistab Beglarišvili. “Olin noor ja uues keskkonnas oli raske. Õnneks oli minu kodumeeskonHidetoshi Wakui nas Tallinna loodab Floras üks tulevikus grusiin ees saada ootamas. sillaks Eesti Pikkamisi ja Jaapani

Foto: Lembit Peegel

JALKA JUUNI 2014

vahel.

SKIPERSKI SÜNNIKOHAST

Ma olen pärit Kaukaasia eelmägede juures asuvast Krugloleskoje külast, kus Eesti mõistes elas küll palju inimesi – tervelt 4000. Ma olen siiski maapoiss. Tallinn on minu esimene ja jääb viimaseks kodulinnaks. tutvusin teiste Tallinnas elavate kaasmaalastega ja siis läks elu kergemaks.”

Raske oli ka jalgpalliliselt. Beglarišvili oli harjunud kodumaa tehnilise jalgpalliga, kuid pidi siin kohanema jõulise stiiliga. Tõsi, see oli tema siiatulekuplaani üks osa: areneda kehaliselt ja kiiruse poolest tugevamaks palluriks. Eesti sobis ideaalselt kohaks, kus areneda ja sooritada hüpe mõnda kõvemasse liigasse.

Kohe esimesel aastal, 2010, võitis Beglarišvili Floraga Eesti meistritiitli.

Seda oli noor grusiin hooaja alguse uljas intervjuus ka lubanud. Nüüd on Beglarišvili paar korda andnud televisioonile ka lühikese eestikeelse intervjuu.

“Ma ei arva üldse, et eestlased on külmad,” imestab Beglarišvili sellise teemapüstituse üle. “Minusse ja kõikidesse grusiinidesse suhtutakse siin hästi. Mul pole meenutada midagi ebameeldivat seoses eestlastega. Ma pole kogenud siin ka ainsatki rahvusprobleemi. Mulle on väga tähtis, milline on keegi inimesena, ja alles seejärel, kui hea ta on jalgpallurina. Paljud Flora eestlased on mulle sõbrad. Pärast treeningut oleme sageli koos, vaatame telerist jalgpalli.”

Kohaliku bürokraatiaga Zakarial suhted peaaegu puuduvad. Kõik tema ja tema perekonna olmemured lahendavad ära Flora kontori tublid tüdrukud.

Lahenduse saab ka see, et naine ja tütar ei pea pärast 90 Eestis oldud päeva vahepeal Euroopa Liidu piirest lahkuma.

“Kui nad pärast kolme kuud lahkuma pidid, ootasin neid järgmised kolm kuud tagasi,” puistab Beglarišvili südant. “Mul oli seetõttu suur depressioon, mida märkas ka peatreener Norbert Hurt, kes küsis põhjust. Isegi teised mängijad märkasid, et ma pole

välismaalased eestis Mul pole siin olnud mintavapäraselt rõõmsameelFoto: Lembit Peegel geid probleeme.” ne. Mulle on väga oluline, Igal rahval on oma et pere oleks siin koos väärtused. Wakui peab oluminuga.” liseks, et rahvad mõistaksid Grusiinid on perekeskne üksteise tavasid ja komrahvas. Beglarišvili tunnisbeid. Omalt poolt üritab tab, et kahe esimese Eestis Wakui inimesi alati mõista. oldud aasta jooksul ei tekOn olukordi, kus ta peab kinud tal siin ainsatki tõsist suhet kohalike neidudega aktsepteerima teistele oluja ta ei otsinudki neid. lisi asju. Olles aru saanud Selge oli üks: naise võtab teiste väärtustest, tutvustab ta ilmtingimata Gruusiast. ta inimestele omi. Eestiski 2012. aastal ta abielluski on tal vahel olnud raske Marjamiga. Tütar Anastaskõigega kohaneda, kuid sia on üheaastane. Pärast pole olnud ka märkimistrenni siirdub Beglarišvili väärseid probleeme. Palju tavaliselt koju ja veedab räägitud Eesti kliimat peab võimalikult palju aega koos Wakui külmaks, kuid lisab, perega. et ilm pole tal kunagi sePõhjamaiselt siniste silmadega ja rahuliku temperamendiga Dmitri Skiperskile on Eesti kodu.

“Mu naine on noor ja ganud normaalselt elamast. enne siiatulekut õppis ta Üks muutus võrreldes “Märkasin kohe erinevusi Eesti söögitegemist,” seletab Beglarišvili säramullusega on siiski oluline. Eelmisel ja nende Ida-Euroopa maade vahel, vi silmi. “Nüüd teeb ta väga hästi süüa! aastal oli Eestis ka Wakui pere, naine ja Iga päev ootab mind kodus erinev roog, kus ma mängisin. Kui ma seal kusalaps, kellega jaapanlane veetis enamiku gil jalutasin, vahtisid mind kõik, sest aga minu lemmik on siiski kanaliha.” vabast ajast. Praegu on Hidetoshi Eestis Puudust tunneb Zakaria emast, isast, inimesed polnud harjunud nägema ning pere Jaapanis. Lahusoleku tingib ka Gruusia sõpradest ja tuttavatest. Tallin- aasialasi. Mõni inimene näitas mu peale kooliaasta ajaline erinevus: Jaapanis algab nas tunneb ta end peaaegu nagu Tbilisis näpuga ja naeris. Pidin sellega harjuma. see aprillis, Eestis aga septembris. Pere Kui eksisin ja teed küsisin, vastati mulle ja kuigi noor pallur loodab pääseda suhtleb palju Skype’i vahendusel. Jaapaainult kohalikus keeles. Eestlased on pärast tänavuse hooaja lõppu mõnda nis on Wakuil käsil mitu projekti, millega harjunud nägema võõraid rahvaid ning kõvemasse liigasse, on ta eluga Eestis ta tegeleb. Näiteks aitas ta tuumakatastnad püüavad mulle vastata inglise keeles roofi ohvreid. Erinevate projektide peale väga rahul. Isegi sedavõrd, et võiks siia isegi siis, kui nad seda keelt ei oska. Kui kulub Kalju jalgpalluril palju aega. jäädagi elama. Ka lähenev suvi teeb ta Eestis suhtleb Wakui peale meesmeele heaks. Ainuke asi, mis Beglarišvi- oled hädas, ulatatakse sulle käsi. Nad austavad üksteist. Jah, ma olen tundnud, konnakaaslaste ka teistega. Kuna teda lile Eestis ei meeldi ja mille ta muigega et olen sümpaatne just jaapanlasena. huvitab väga majandus, on tal eestlasest välja käib: “Mulle ei meeldi, kui ma sõber, kellega ta saab sel teemal rääkida. kaotan. Tahan alati võita!”

Rahvustevahelisi konflikte pole ta EesBEGLARIŠVILI PEREST Hidetoshi Wakui – sild tis kogenud.

Jaapani ja Eesti vahel Peale perekonna tunneb Hidetoshi Kui pere pärast kolme Jaapanlane Hidetoshi Wakui (31) tuli kõige enam puudust Jaapani sõpradest kuud lahkuma pidi, oota- ja kodumaisest köögist: “Söök! Ma Eestisse 2011. aastal Valgevenest FC sin neid järgmised kolm Minski nimelisest klubist. Varem oli armastan väga sushi’t ja Jaapani toitu!” ta Euroopas mänginud veel Tšehhis, Kõige enam meeldivad talle aga kuud tagasi. Mul oli seeSloveenias ja Austrias. Mullu võitis eestlased ja Tallinna vanalinn. tõttu suur depressioon, Wakui Nõmme Kalju koosseisus Eesti Küsimusele, mis talle Eestis ei meelmida märkas ka peatree- di, vastab Hidetoshi viisakalt, et midagi meistritiitli. ner Norbert Hurt, kes Wakui räägib, et Valgevenes ei sellist polegi, lisades: “Loodan, et meie tundnud ta jalgpalli mängimisest rõõmu küsis põhjust. Isegi teirahvad suhtlevad omavahel rohkem ja ning otsis uut klubi, kuni sõbrast agent sed mängijad märkasid, rohkem. Kui me töötaksime rohkem pakkus välja Kalju. Eestist ei teadnud üheskoos, areneks vähemalt majandus. et ma pole tavapäraselt jaapanlane suurt midagi. Vaid seda, Ühel päeval, kui selline asi peaks võirõõmsameelne. Mulle et tegemist on ühe Balti ja Euroopa malikuks osutuma, tahaksin olla sillaks Liidu riigiga. Wakui rõhutab, et lisaks Jaapani ja Eesti vahel.” on väga oluline, et pere kohalikule kultuurile, poliitikale ja oleks siin koos minuga. majandusele polnud tal aimugi, milline Artikkel valmis koostöös Integratsiooni ja ilm Eestis on!

Migratsiooni Sihtasutusega Meie Inimesed.

2014 JUUNI JALKA

47

usutlus

Uno Tutk oma tÜÜtoas, taustaks huvitav jalgpalliatribuutika.

48

JALKA JUUNI 2014

Foto: Lembit Peegel

usutlus

Järvakandi (peaaegu) punkarist kasvas Euroopa kohtunike valvekoer Kui kohtunikud vutifännide arvates taas pättust teevad, siis on ajakirjanikel põhjust kõneleda Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) peakohtuniku ning UEFA kohtunike vaatleja Uno Tutkiga, kes selge sõnaga kõik olukorrad lahti seletab. Mis mees ta tegelikult on ning kuhupoole vutiarbiitrite maailm sõuab?

Siim Kera

M

a mäletan, et kord võtsid sa oma töösahtlist välja pildi, kus sa kannad Sex Pistolsi

grammi võtta, aga olin kuskil mängul ja ei olnud aega.

T-särki.

See pilt on tehtud 1970ndate lõpus. Õnnelik noorus. Ma arvan, et see oli üks võimalus erineda ja olla kuidagi selle vastu, mis tol hetkel toimus. Meie sõpruskond kuulas kogu aeg muusikat ning siis tuli punk ja hakkas laineid lööma.

The Stranglers, The Boomtown Rats, Ramones, The Clash. Sex Pistols oli neist kõige skandaalsem ja see oli Inglismaa kehtiva korra vastu. Mitte et me ise oleks väga suured dissidendid olnud, aga kui sa olid nagu punk, siis punki ei puudutatud. Nendega ei tahetud tegeleda. Tegime kodukohas Järvakandis pungidiskosid ka. Eks see oli noorte asi – peaasi, et saaks millegi vastu olla.

Noorus nooruseks. Oled ju praegugi suur muusikasõber. Palju sul vinüülplaate on?

Väga pole lugenud, aga umbes poole tuhande ringis. Enamik on vanemad asjad. Leian, et kõik hea muusika, mida tasub kuulata, tehti 1960ndatel ja 1970ndatel ära.

Kas identifitseerisid end punkarina?

Ei. Ma olin väga pehme punkar. Vahepeal sai juukseid tupeeritud ja haaknõelu kantud, aga see oli soft, väga soft.

Aga meist arvati kui pungimeestest.

See oli väline imidž, tegelikult kuulasime rohkem hevi – Deep Purple ja Led Zeppelin. Aga kes oleks arvanud, et Johnny Rotten tuleb kunagi Järvakanti (Sex Pistolsi laulja Johnny Rotten ehk John Lydon esines 2011. aastal ansambliga Public Image Ltd festivalil Rabarock – toim.)? Kui meie noored olime, poleks kunagi arvanud, et Johnny külastab Järvakandit. Tahtsin tegelikult sellelesamale pildile auto-

NOORPÕLVEMUUSIKAST

Oled kogu aeg neid kogunud?

Jah, lapsepõlvest saadik. Riho Sibul oli Järvakandi poiss, tema kaudu sai vahetatud. Ta tõi meile nädalavahetuseti plaate. Lindistasime ümber või panime raha kokku ja ostsime. Kõige esimene plaat, mille ma uuena kiles sain, oli Genesise “Wind & Wuthering”. Klassi-

Mitte et me ise oleks väga suured dissidendid olnud, aga kui sa olid nagu punk, siis punki ei puudutatud.

Nendega ei tahetud tegeleda. Tegime kodukohas Järvakandis pungidiskosid ka. Eks see oli noorte asi – peaasi, et saaks millegi vastu olla.

kaaslased tegid mulle 18. sünnipäevaks kingituse. Toona maksis plaat üüratud 50 rubla.

Milline on sulle emotsionaalselt kõige hinnalisem plaat?

Viimane suur emotsioon oli Pink Floydi plaadiga “Animals”. Viimasel välisreisil tuli üks imeline inimene, kellele ma huvist rääkisin, õhtul hotelli, kaasas kohvritäis vinüüle, ja lihtsalt kinkis need mulle. Tegin kohvri lahti ja kõige peal oli “Animals”. See oli tõeliselt emotsionaalne hetk (naerab – toim.). Kõik teised Pink Floydi varasema perioodi plaadid olid mul olemas.

Ma räägiks veel muusikast, aga meil on ikkagi jalgpalliajakiri.

Eks selle jalgpalliga ole nii: mitu mängu järjest, hommikust õhtuni. Vaatad ühe mängu, kodus teine mäng, siis veel Postimehes kolmas. Mõnes mõttes tekib küllastus ja see hakkab sinuga koos elavaid pereliikmeid häirima, sest oled kogu aeg muus maailmas. Vahepeal tuleb end jalgpallist välja lülitada.

Nooruspõlve tuttavad alati küsivad, kas tegeled ikka vutiga, ajad ikka palli taga?

Nagu muud ei olekski olemas.

MM on tulemas. Siis ei olegi muud olemas. Kas on mingisuguseid reeglimuudatusi, mida tugitoolisportlane kindlasti teadma peaks? Ütleme nii, et midagi kardinaalselt muutunud pole. Muudatused on su2014 JUUNI JALKA

49

usutlus

Foto: erakogu

Sellel pildil on Uno Tutk koos eesti rahva “suurima sõbra” Ungari kohtuniku Viktor Kassaiga.

luseisu tõlgendamise kohta. Nüüdsest muudab kaitsja teadlik pallimängimine ära esialgse suluseisu. Üldiselt ega suluseisureegel ei muutu, tõlgendades kasutatakse teisi kriteeriume. Kui tegevust on võimalik tõlgendada teadliku tegevusena ja see ebaõnnestub, siis muutub suluseis kehtetuks ja lubatakse mängul jätkuda. Kui tegu on tõrjega ja sellest põrkub pall sulus viibinud mängijale – on endiselt suluseis, nagu ka rikošeti puhul. Muudatusena katsetatakse teatud võistlustel ja turniiridel ka aerosooliga joone mahatõmbamist, nagu Lõuna-Ameerikas siiani on tehtud, aga see ei ole reeglite muudatus, vaid rohkem visuaalne asi ja aitab mängu paremini juhtida. Siin katsetati poiste ja tüdrukute U17 sõprusturniiril (toimus mai alguses Lilleküla jalgpallikompleksis – toim.), et kollane kaart jätab mängija kümneks minutiks platsilt eemale.

Kas see kümne minuti reegel võib reaalselt tõeks saada?

Ma ei näe praegu, et see oleks meestemängus variant.

Kui populaarne kohtunikutöö on? Kas EJLi koolitustele on tung?

Jah, on. Viimasel ajal oleme ise laienenud, oleme kättesaadavamad, inimressurssi on rohkem. Teeme koolitusi regulaarselt, huvi on, tuleb ainult loota, et inimesed jäävad pidama ning neile hakkab meeldima. Ega kohtunikutöö lihtne pole. Nüansse on palju, näiteks 50

JALKA JUUNI 2014

administratiivne pool ja protokollide sissekandmine. See on täpne töö, ülejala teha ei saa. Kõik ei ole psühholoogiliselt valmis enda peale võtma nii vastutust kui ka negatiivset emotsiooni, mis teinekord tulla võib. Iga inimene peab aru saama, kas tal on sobiv natuur.

Milliseid iseloomuomadusi kohtunikul tarvis on?

Peab olema julgus, et võtta vastu otsuseid, ka ebapopulaarseid. Peale selle on vaja keskmiselt paremini arenenud õiglusmeelt ning sportlikkust. Korrektsus on tähtis, hea suhtleja peab olema. Kehv suhtleja ei saa olla, siis jääb oma otsustega üksi. Kohtunikutöö on tiimitöö. Kohtunikest tekib su teine sugulaskond, kellega sa pead määramiste järgi juhuse tahtel pidevalt lävima. Kohtunikud suhtlevad omavahel tihti rohkem kui sugulased.

Rahvusvaheliste määramiste puhul pead olema samade inimestega 3–4 päeva koos. Kui sa ei ole hea suhtleja või tiimimängija, siis on see võimatu. Individualism läbi ei löö. Samas on heas mõttes isiksusi kui selliseid muidugi vaja.

Kohtunikele mingisuguseid psühholoogilisi teste ei tehta?

Praegu mitte.

Kas oleks tarvis?

Võibolla mingis mõttes oleks, aga kes on see jõud, kes on see otsustaja, kes ütleb, et see sobib kohtunikuks ja teine ei sobi?

Alguses ei oskakski mingi testi põhjal

öelda. See kujuneb töö ja kasvamise käigus välja. Sa tuled alguses, sa ei tea kohtuniketööst midagi, sa ei ole seda omal nahal kogenud. Ei tea ju, kuidas sa tegelikult positiivsete ja negatiivsete emotsioonidega hakkama saad.

Kas pärast suurturniire on kohtunikekoolitustele rohkem soovijaid?

Seda küll. Jalgpallitrennidega on sama asi. Pärast turniire tuleb mingisugune uus hoog peale, see on selline hea reklaam.

Viimastel aastatel on aidanud ka dokfilmid, mis räägivad kohtuniku hingeelust ja tööst. Kõik teavad, et kohtunikud tulevad tunnelist, vilistavad 90 minutit ning kaovad siis. Kes nad on? Nad on kellegi lapsed, isad, abikaasad. Neil on igapäevatööd. Millest nad rõõmu tunnevad?

Mis neile tuska teeb? See on üks peenike inimtõug, need kohtunikud.

Oled ka UEFA kohtunike vaatleja.

Mida see täpselt tähendab?

See on selline amet, kus määratakse neutraalsest riigist endine kohtunik.

Koos kohtunikega tuleb läbi teha samad tegevused – saabumine, hotellis elamine, õhtusöögid, mängueelsed koosolekud, valmistumine, mäng ise.

Lõpuks tuleb siis raport teha, kuidas kohtunikutöö kulges, mis oli positiivset, mis negatiivset. Mida võiks arendada, mida parandada, tuleb anda oma hinnang ja seisukoht. Meile tehakse pidevalt koolitusi. Eestis on samamoodi kohtunikevaatlejad, aga meil hinda-

usutlus vad nad ka korralduslikku külge, mida rahvusvahelisel tasemel teeb delegaat.

Kuigi mõnikord on ka rahvusvahelistel mängudel vaja delegaadi rollis olla.

Näiteks noorteturniiridel ning madalama riskiastmega mängudel. Kord olin Soome ja Belgia naistekoondise mängul nii vaatleja kui delegaat.

Kas on reaalne, et kunagi avalikustatakse ka need hinded, mida vaatleja kohtunikule annab?

Praegu ütleb reglement, et need on teada ainult kohtunikule endale ning kohtunikukomiteele. Neid ei avalikustata.

Jääbki nii?

Praegu küll.

Kas kohtunike ja vaatlejate vahel võib ka mingisuguseid tülisid tekkida?

Näiteks kui kohtunik pole vaatleja hinnanguga nõus?

Võib nii olla, aga meil on väga selge juhend. Me peame rääkima neist asjadest otse ja ausalt. Me ei saa raporteerida neid asju, mida me pole mängujärgses arutelus kohtunikule öelnud. Aga nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi.

Reeglid sätestavad, et väga palju asju on kohtunike arvates ja väga palju on vaatlejate arvates.

Eestis on kaks UEFA kohtunike vaatlejat. Peale sinu veel Are Habicht. Kas kaks on optimaalne number?

On rusikareegel Euroopas, et nii palju, kui on rahvusvahelisi kohtunikke, nii palju võib ka vaatlejaid olla. Meil on ka oma nõuded: kogemus, kohtunikuks olemise kogemus, väga hea inglise keele oskus. Me peame hindama kohtunike inglise keele oskust. Ükski kohtunik ei tohiks saada rahvusvahelistele mängudele, kui tal ei ole rahuldav keeleoskus.

See on raportis kindel punkt, mida tuleb hinnata.

Oled kohtunik ja/või vaatleja juba pikalt olnud. Kas torkab pähe mingisuguseid absurdseid juhtumeid?

Euroopas on rahvusvahelised kohtunikud, nad on oma riikidest selekteeritud, parimad. Aabitsatõdede vastu ei saa suures plaanis keegi eksida. Võib arvata, et nende pagas on nii suur, et ei tee absurdseid otsuseid. Kõik on tõlgendamise asi, kas oli kollane või punane, suluseis

JALGPALLIS JUHTUB

Olen olnud Madridi Atletico ja Liverpooli mängul, kus kumbki abikohtunik tühistas täiesti reaalse värava. Ei saa öelda, et absurdne otsus, aga kohtunikule negatiivse tulemusega mäng. Suurtes mängudes juhtub.

Ei nähtud, et Van Persie tõmbas Piiroja maha, vaid seda, et Piiroja tõmbas Van Persiet.

või mitte. Olen olnud Madridi Atletico ja Liverpooli mängul, kus kumbki abikohtunik tühistas täiesti reaalse värava.

Ei saa öelda, et absurdne otsus, aga kohtunikule negatiivse tulemusega mäng.

Suurtes mängudes juhtub. Ei nähtud, et Van Persie tõmbas Piiroja maha, vaid seda, et Piiroja tõmbas Van Persiet.

Aga Eestis?

Siis on raskem, kui suured omavahel mängivad. Flora, Levadia, Kalju. Sillamäega on vastasseise olnud, kakluseid toimunud. Meie jalgpallivanker veereb pöördumatult. Igal kevadel hakkab

uuesti veerema ja enne sügist seisma ei jää. See, mis vahepeal toimub, kuulub jalgpalli juurde. Seepärast tullakse staadionile, jälgitakse, vaadatakse. Tuleb uus aasta, uued trennid, uued poisid tahavad palli mängida. Mina võrdlen seda koolisöökla tööga, mis ei lõppe kunagi otsa. Tulevad uued poisid, kes tahavad süüa, tulevad uued, kes tahavad vutti harrastada. On halvemaid, paremaid aegu. Minu kohtunikutöö ajal on populaarsus kogu aeg kasvanud. Ma usun, et Nõukogude Liidu ajal polnud jalgpall vähem populaarne. Noored poisid – mina nende hulgas – käisid Kadriorus või Kalevi staadionil vaatamas, kuidas mängisid Kõmper ja Mõtsnik. MMi ajal on lihtsam ka õrnemat sugu jalgpalliusku pöörata. Nad saavad suure mängu maitse suhu. Mingi magnetism on selles mängus nagu ka muusikas. Haarab kaasa ja sunnib staadionile tulema. Kahju ainult, et ilm ja staadionite mugavus on nii, nagu nad on.

Jõudsimegi peaaegu muusika juurde tagasi. Kui koju lähed, siis mis plaadi esimesena mängima paned?

Täna lähen koju ja panen Black Sabbathi peale, sest on bändi trummari Bill Wardi 66. sünnipäev (5. mai – toim.).

Tihti valingi sünnipäevade järgi. Mai lõpus tuleb Status Quo laulja ja kitarristi Francis Rossi sünnipäev. Siis saan panna nende 1972. aasta plaadi peale.

Mehed keevitasid puhtast rõõmust.

Puhtast rõõmust.

Jalgpalliliidu kohtuniketoast on läbi põiganud Maaren Olander-Doyle.

Foto: Lembit Peegel

2014 JUUNI JALKA

51

mm-novell

Novell: Kolm värvi põsel (kui Eesti koondis ...)

Kirjamees Sepo Sabale meeldib unistada. Kõigile meeldib! Seekord võttis ta fantaseerimise aluseks kaks täiesti suurepärast asja: maailmameistrivõistlused ning Eesti jalgpallikoondis. Alljärgnevalt saab lugeda, mis roa ta kokku keetis.

Sepo Saba

I Toivo Kuidagi tohlakas on see Toivo. Ei, ta ei ole tegelikult rumal, aga tema olemises on midagi väga laiska, mis justkui viitaks totakusele. Kui ta sihitult mööda tänavaid uitab, siis ta pehme samm ning tühi pilk jätavad mulje, et kõik ta keharakud on keskendunud mingisugusele sisemisele eksistentsiaalsele probleemile lahenduse leidmisele. Täna õhtul tegi ta oma tavapärast ringkäiku. Mida kodutul ikka muud teha on? Jalutada, uurida, vaadata nurgatagustesse, äkki kuskil midagi toimub, võibolla leiab mõne sõbra, kellega aega veeta, paganama üksluine on see elu. Mitte vaatan-värvi-kulumist klišeeigav, aga midagi veel vastikumat.

Nagu oleks neljakümne viiendat korda arsti juures ning iga kord on vahtimiseks see üks ja sama brošüür, mis tahtis sind juba esimesel korral tuimusega hauda viia. Aga väga hea, nüüd me vähemalt teame kõrvalihaste kasulikkusest kõike.

Seepärast vist ongi Toivol nii lage silmavaade. Tal pole midagi oodata, ta on jõudnud oma saatusega leppida. Talle 52

JALKA JUUNI 2014

meeldib, et kui ta tahab üksi olla, pole probleemi – linn on täis kohti, kuhu end peita, kui kellegi lõusta näha ei taha.

Aga kodu? Inimesed tuiavad ringi. Kõik tahavad midagi, rahust pole haisugi.

Täna oli see päev, kui Toivo oli natukenegi aktiivsem kui tavaliselt. Miks?

Kes teab, vahepeal lihtsalt juhtus nii, et tema tuju sõitis üles-alla, nagu reisiks ta Ameerika mägedel. Oli täitsa mõnus olla.

Ja tundus, et ka kõigil teistel polnud midagi viga. Linnas toimus midagi. Rahvast jagus kuidagi rohkem kui tavapäraselt.

Väiksemad ning suuremad kambad liitusid kahtlaselt samasuguses suunas.

“Ohoo, jälle mingi suurem üritus, äkki saab kõhu täis!” mõtles ta omakeskis.

Sellistel puhkudel tavaliselt saigi.

Kus oli mass, seal olid ka toidu ülejäägid. Punu jaoks tähendas inimmeri seitsmendat taevast. Neis asjades on Toivo kogenud ja ta juba teadis, mida teha – jälitada! Võtta kellelegi vaikselt sappa, lonkida ning loota, et keegi ei märka, sest see tõmbaks talle kaela liiga palju tähelepanu. Õnneks suutis ta seda vältida. Enam-vähem. Paar korda küll

mainisid kaasteelised ta räsitud olekut, kuid nagu paljude teiste asjadega siin universumis – ta oli sellega harjunud.

Aga see, kuhu ta pärast mõõdukat jalutuskäiku kohale jõudis, oli tema jaoks midagi uut. Lihtsalt väljak. Ta oli siin vist varem olnud, aga täpset sotti ta ei saanud – inimesi oli hulganisti ning see ajas teda veidi segadusse. Neid vooris kogu aeg juurde, tillukesi ja priskemaid, neide ja noormehi, taate ning vanadaame. Kolm värvi elegantselt põsele. Aga ta üritas unustada, et tegelikult ajavad nii suured massid ta hingekarva turri, ning asus toidujahile. See osutus aga oodatust raskemaks: siin ei olnud nii palju söögipoolist kui tavaliselt. Kus olid papist taldrikud, mille peale üks vorstike või mahlane lihatükk jäetud? Kus olid friikartulid, mis kohmakate käte vahelt maha pillatud? Inimesed lihtsalt passisid üpris närvilise ilmega, paljudel küüned suus ning jalad värisemas. Nagu ootaks tulnukate või viimsepäeva tulekut.

Pealegi oli kell juba kümme löömas.

Nii hilja sellised hulgad tavajuhtudel ei kogune. Seda teadis isegi Toivo, kuigi ta

mm-novell meeldis melu, väsitas kogu see oleng ta ära ning oma trademark-sammuga, mis nägi välja kui stiilne edasiviiv tolknemine, astus ta järjest tumedamasse öhe.

Kolus vaevas ainult üks sõna. “Miks?”

Taamal huilgas rahvamass, pilgud ekraanile naelutatud. Ainukesena võis vanduda Vabadussammas, kelle koduõues käis pidu, kuid kes silmade puudumise tõttu sellest täielikult osa ei saanud. Arhitekti aps.

II Kati

Vabaduse väljakul Vabadussamba all vaatavad eestlased oma koondise MM-finaalturniiri mänge.

Foto: Lembit Peegel

ajataju oli nii, nagu ta oli.

Mõeldes, mis ikkagi lahti on – ta läks ise ka järjest rohkem endast välja ning olekult kahvatumaks –, nägi Toivo midagi särelevat. Ekraan! Äkki saab kuskilt sealt süüa, mõtles ta ning nihkus vaikselt värvide poole. Olles kohale jõudnud, hakkas suure monstrumi kõrval hoopiski mingisugune mees rääkima. Toivo oli teda varem näinud, vahepeal ikka keegi jätab parki ajalehe, siis saab ta vaadata, mis maailmas toimub. Seda kikilipsu ta tundis, nagu ka uhket ülikonda ning selget rühti. Tähtis mees, teadis Toivo. Rahvas kuulas ja aplodeeris kõne lõpus tormiliselt. Seda ta muidugi ei mõistnud. Miks üldse peab plaksutama? Tohutu müra ju. Aga see oli alles algus, järsku hakkasid kõik inimesed skandeerima ning kordamööda rabelema, hüppama, peast kinni haarama. See oli Toivo jaoks natuke liiga palju. Okei, ta tundis ekraanilt ära palli – oli ta seda isegi nooruspõlves taga ajanud. Eriti siis, kui tal kodu oli. Aga kes ei oleks? Aga seda ta ei mõistnud, miks tulid tuhanded inimesed ühte palli

vaatama. Kui tema sellega mängis, tegi ta seda üksi ja ikka oli lõbus! “Äkki siis on koos veel vahvam.”

See on ainus mõte, mis ta pähe tuli.

Olles seal vaikselt mõnda aega konutanud, poole silmaga potentsiaalsetel (kuid vähestel) kilokaloritel silma peal hoidnud ning inimeste tundekarusselle talunud, läks asi täiesti käest.

Kõik sellid kargasid korraga püsti ja hakkasid “Eesti-Eesti” karjuma. Hea, et keegi Toivot ümber ei lükanud ega talle peale ei astunud! Kes kallistas keda, kes hüppas kellele selga, kes tõstis rusikad taeva poole. Trikoloorid lehvisid samasuguse võimsusega, nagu oleks Eesti just mõne võõrvõimu alt vabanenud, mööduvad autod lasid signaali ning Toivo ei saanud üldse aru, kas juhtus midagi head või halba.

Mis võluvägi selles pallis olema pidi, et inimesed on emotsionaalsemad kui oma pulmapäeval?

Aga Toivo loobus selle üle nuputamisest. Miks peaks üks kodutu koer Sherlockiks hakkama ning maailma mõistatusi lahendama? Ja kuigi talle

“Ma ei saa täna tööle minna,” ütles Kati esimese asjana, kui ta üles ärkas ning kätesirutuse eesmärgil patja kallistas.

“Misasja, mida sa räägid?” küsis ta abikaasa Albert, kelle unised silmad reetsid, et ta polnud veel sajaprotsendiliselt ärkvel maailma tagasi jõudnud.

“Sa ju tead küll,” vastas ta näoga, kus ükski lihas ei liikunud.

Muidugi Albert teadis. See juhtus suhteliselt hiljuti, kui Kati vutipisikuga nakatus. Mitte köhin-paar-päeva mikroob, vaid eluks-ajaks-patsient raskekahurvägi-bakter.

“Eks sa siis jää, mina pean igatahes minema. Ma pean koerakäppade brošüüri veel kord üle kontrollima. See jõuab igasse Eesti loomakliinikusse!” võttis mees olukorra kokku ning sättis end pärast hügieeniprotseduure ja väikest hommikuampsu minema.

Kati jäi aga voodisse lösutama. Ikkagi Eesti koondise esimene mäng MMil. Kuidas sellisel päeval üldse tööle saab minna? Debüüti tehakse ainult üks kord.

Ning alati, kui Kati sellele mõtles, tõusid tal ihukarvad püsti. Ega tal tegelikult midagi tähtsat teha ei olnud, õhtuks polnud tarvis garderoobis suuremat tuhnimist teha. Särk selga ja Vabaduse väljakule minek. Lihtsalt närvipinge ei lubanud muu tühja-tähjaga tegeleda ning töö kvalifitseerus sel ajaloolisel päeval just selle kategooria alla.

Oli aeg, kui teda jalgpall absoluutselt ei huvitanud. Ainuke kokkupuude oli olnud “Miki Hiire” ajakirja kaudu, kus üpriski tihti leidsid aset kurikuulsad Pardilinna ning Hanelinna vahelised vihased heitlused, kuhu Piilupart Donald tavaliselt ei jõudnud, sest oli piletid kuhugi ära kaotanud.

“Oleks Eesti koondis täna asjalikum kui Donald. Kindlasti on,” mõtiskles Kati.

Peab olema. Kvalifikatsioonimängude 2014 JUUNI JALKA

53

mm-novell

LISAB

PÕNEVUST

ajal näidati, et suudetakse palli väravasse toimetada küll. Viimast tähtsat valikkohtumist vaatas Kati tekk hammaste vahel. Rahustamiseks või nii. Pärast otsustavat väravat, mis oli keskväljamaestro karistuslöök, jooksis ta aga rõdule ning lasi häälepaelad valla. See karje oli nii võimas, et kaasa kutsus Katit vähemalt kaks kuud kui kisakõride “Keisri hull”. Mitte et Albert ise vutti põlanud oleks. Vastupidi, ta oli suur fänn, kuigi Kati fanatismi vastu poleks isegi parimate päevade Cassius Clay saanud. Eks Alberti kaudu Kati vutini jõudiski. Selleks oli Aafrika meistrivõistluste mäng Ekvatoriaal-Guinea ning Senegali vahel, mis avas naispoole silmad. Nii palju põnevust, draamat, ilu, graatsiat ning karismaatilisust. Kõige selle üle oli Katil pea kaheksa tundi mõelda. Vahepeal sammus ta edasi-tagasi mööda maja, nagu oleks tegemist vaibakulutamise tšempionaadiga, ning rahustuseks istus kivikujuna tooli peal ja lasi peast läbi kõik variandid, mis õhtul juhtuda võivad. Nende kahe pealtnäha igava tegevuse saatel läks aeg lepase reega. Albert naasis. Oli aeg!

“See kutsu on küll rongiõnnetuse üle elanud,” lausus Kati kurva tooniga, kui nad koos partneriga ühisvaatamisele liikudes kasimata neljajalgset märkasid.

“On tõesti. Aga küll ta olek läheb rõõmsamaks, kui me sakslastele ära teeme,” ei jäänud Albert vastust võlgu.

Mida lähemale Vabaduse väljakule jõuti, seda kitsamaks läks. Vahepeal pidi jalgade töö eriti hoolas olema, et mitte kellegi koivale astuda. Aga see oli kõik loomulik. Kogu see hulk tuli selleks kohale, et Eesti koondist toetada. Mis saigi Albertil ning Katil selle vastu olla? Olles end korralikult sisse seadnud, ilmus üllatuslikult välja president, kes hakkas oma kõnepidamisoskust demonstreerima. Ta utsitas rahva üles nagu korralik vutisõnu teadev mees.

Kõige lõpuks võlus ta pintsaku ja triiksärgi alt välja koondiserüü. Mõnus eelsoojendus suurele mängule.

Ja oli see alles andmine. Vahepeal oli lausa valus vaadata, surve oli suur ning sakslaste rünnakute ajal oli näha, kuidas paljude silme ette maandusid käed, mille sõrmede vahelt oli eeldatavasti märksa julgem pallitagumist jälgida. Õnneks saabus palsam enne poolaja lõppu, kui saks suutis karistusalas käega

mängida. Penaltit muidugi meie poisid kasutamata ei jätnud ning siis läks asi täiesti käest. Mass hullus ning röögatult röökides ja üksteist emmates vaatasid Albert ning Kati suu lahti teineteise poole. Ning kuigi teisel poolajal lõid vastased kaks väravat tagasi ning kirjutasid tabelisse esimesed kolm punkti, olid inimesed, kes vaikselt hakkasid laiali valguma, silmanähtavalt uhked. Lippu võib lehvitada ka siis, kui auga kaotatakse.

JALGPALLIS EI UNUNE

See on vuti puhul kõige mõnusamgi. Kui äpardused löövad inimese tavaliselt rivist välja ning enesekindlus langeb, siis fänn loodab peale iga kaotust taas võitu. Elus läheb tihti meelest, et kõik on võimalik. Jalgpallis see ei unune.

“See on vuti puhul kõige mõnusamgi,” arvas Kati koduteel, hääles mingisugune veider kõla, mis ei lasknud täpselt tuvastada, kas ja kui nukker ta tegelikult oli. “Kui äpardused löövad inimese tavaliselt rivist välja ning enesekindlus langeb, siis fänn loodab peale iga kaotust taas võitu. Elus läheb tihti meelest, et kõik on võimalik. Jalgpallis see ei unune.”

“Järgmised mängud võidame ja olemegi kaheksandikfinaalis!” tegi Albert lihtsa arvutustehte.

Vaikselt kõndides jõudsid nad oma vaiksele kodutänavale, kus kase all lamanud Toivo muhedalt tudis.

“See on seesama koer,” avastas Albert endas detektiivi.

“Ja kahtlasel kombel näeb ta palju õnnelikum välja,” tegi Kati kerge empiirilise vaatluse.

“Eks ta lihtsalt teab, et midagi pole veel kadunud, nelja päeva pärast uuesti,” ütles mees, muie näol, ning lasi džentelmeni kombel Kati esimesena välisuksest sisse.

Toivo nägi unes aga jalgpalli. Oli see košmaar või mannavahuline ulm? Kes neid koeri ikka mõistab.

karjäärinõustamine

Rahu, ainult rahu.

Välismaa ei page eest Huvitav, kas kergem on leida heinakuhjast nõela või hoopiski noort Eesti jalgpallurit, kes südamesopis ei unistaks välismaale pääsemisest? Võõra riigi liigas mängimine võib küll majanduslikku kasu tuua, kuid ühelgi noorel pole mõtet tähtsat sammu uisapäisa teha. Esikohal peaks olema areng.

Siim Kera

K

ui vutiliidu ning FC Flora president Aivar Pohlak küsis Arte gümnaasiumi õpilastelt jalgpallikultuuri kursust kokkuvõtvas tunnis, mida on aine neile andnud, siis umbes kolm neljandikku noortest leidis, et nad said tagasi usu oma võimalusesse saada jalgpalluriks. Mõelgem nüüd korra. Gümnasistid! Teismelised! Terve (vuti)elu ees, kuid lootus juba kaotatud.

Mis toimub? Pohlak teab, kuhu koer maetud.

“Sisuliselt valitseb noormängijate ja nende vanemate, aga ka mõningate noortetreenerite ringis arusaam, et kui sa pole enne noormängija staatusest väljumist välismaale pääsenud, on sinu kui jalgpalluriga kõik läbi,” lahkab mees olukorda.

Sama lugu on ka elukutselistega. Selle asemel, et end arendada – mis võib õige tegutsemise korral kaasa tuua kõik soovitu –, mõeldakse hoopis sellele, kuidas igal võimalusel kodumaa tolm

AIVAR POHLAK VÄÄRARUSAAMAST

Sisuliselt valitseb noormängijate ja nende vanemate, aga ka mõningate noortetreenerite ringis arusaam, et kui sa pole enne noormängija staatusest väljumist välismaale pääsenud, on sinu kui jalgpalluriga kõik läbi.

Foto: Lembit Peegel

Norbert Hurt kinnitab, et klubi ei jäta mängijat üksi.

putsadelt pühkida. See pole aga mõistlik. Oleneb ju mängijate otsustest nii klubide kui koondiste tulevik. Ilmselt taipavad kõik, et Eestis ei saa lootustandvaid noori nagu peenralt porgandeid noppida.

Senist välismaakihku üritab inimlikumaks muuta näiteks FC Flora, kes on välja töötanud konkreetse plaani mängijakarjääride planeerimiseks.

Muuhulgas sisaldab see ka seda, et Flora ei aktsepteeri agente – klubi on ise mängija nõustaja. Meeskonna peatreener Norbert Hurt rõhutab, et mängija peab valima parima võimaliku tee.

“Väga tähtis on, et noor areneb, ühtegi etappi ei tohi vahele jätta,” on ta kindel. “Üks filosoof on öelnud, et iga aste, mille sa vahele jätad, ei andesta sulle pärast. Iga mängijat peab juhtima see, mis on talle kõige parem, mitte väline motiiv nagu välismaa või raha.”

Just seda üritataksegi mängijatele selgeks teha, et ainult majanduslikel põhjustel pole mõtet Eestist väljapoole vaadata. Sobiv võõrklubi peab pallurile pakkuma arenguks vajalikku keskkonda ning häid treeningutingimusi, klappima peavad klubifilosoofia ning mängija natuur. Nüansse on palju ning 2014 JUUNI JALKA

55

karjäärinõustamine Foto: Lembit Peegel

noor pole valmis koha eest võitlema, on probleemid kerged tulema. Teiseks murekohaks on asjaolu, et on noormängijaid, kes võtavad Eestis veidi lõdvemalt ning arvavad, et kui siit pääsevad, hakkavad uues klubis täiega panema.

Flora poolkaitsja Brent Lepistu (21) lausub korduvalt, et Maarjamaal tuleb pühenduda, keskenduda ning igas treeningus ja mängus endast 100% anda. Muuhulgas tunnistab noormees, et võrreldes paari aasta taguse ajaga on tema suhtumine Eestist lahkumisse muutunud.

“Siis oli välismaale minek prioriteet, eks see olegi noormängijate viga, et välismaa tundub kõva sõna, kõva saavutus,” arutleb 2012. aastal U19 finaalturniiril osalenud pallur. “Kõige olulisem on õige klubi leida. Vale koht on kahjulikum kui Eestis mängimine.

Ei ole mõtet minna Rumeenia või Bulgaaria tagaotsatiimi, mille mentaliteedist midagi ei tea.”

Üksi ei jäeta

Brent Lepistu ei usalda Facebookis talle külje alla pugevaid “jalgpalliagente”. Enne välismaale minekut peab kõvaks saama Eestis.

on loogiline, et noore õlule langevat otsustuskoormat peab keegi vähendama.

Seetõttu suhtlevad treenerid sel teemal mängijatega ning klubi juhid üritavad Premium liiga tasemest väljakasvavatele meestele leida nende võimetele sobivat mängukohta. Nii Pohlak kui Hurt leiavad, et tavaliselt on Eesti liigast rajatagust avastama mindud liiga noorena,

enne peab kodumaal saavutama taseme, millega on võimalik võõrsil läbi lüüa.

Kui mängijal pole enesekindlust ning ta pole piiri taha minekuks piisavalt küps, siis võib tekkida pettumus. Kodumaal mängida on ses mõttes hea, et võrreldes suuremate vutiriikidega on meil konkurents väiksem. Võõral maal käib aga halastamatu andmine ning kui

Kellel on potentsiaali välismaale pürgida?

“Võime on absoluutselt kõigil. Küsimus on selles, kuidas me suudame nende potentsiaali avada,” vastab Hurt küsimusele oma mängijate kohta. “Ütleme nii, et on 3–4 potentsiaalset mängijat, kes võiksid sinnapoole vaadata.”

Flora peatreener tõdeb, et konkreetne huvi tekib ikkagi euro- ja koondisemängudega. Premium liiga kohtumisi tugevamate liigade klubide skaudid eriti vaatama ei satu. Küll helistab aeg-ajalt agente, kes mõne mängija kohta pärivad, kuid kellele ütleb klubi viisakalt ära. Lepistu tunnistab, et konkreetsest huvist tema vastu ei tea ta midagi, kuid päris palju leidub agente, kes tahaksid noort jalgpallurit esindada.

“Umbes 80% neist agentidest ei tundu eriti usaldusväärsed,” räägib ta vuti mustast köögipoolest. “Enamik suhtleb minuga Facebooki kaudu ning on aru saada, et nad tahavad ainult kasu lõigata. Nad ei hoolitseks selle eest, et mängija tulevik oleks helge.”

56

JALKA JUUNI 2014

Mängukoha leidmisel on olulise tähtsusega ka tõik, mille üle väga tihti pead ei vaevagi – kas pallur ostetakse või ta liitub vabaagendina? Kui välistiim maksab kohalikule satsile, siis võib eeldada, et ostev klubi on teinud korraliku eeltöö ning nad on mängijasse süvenenud.

Kuna ostu-müügi olukorras on jalgpalluri peale raha kulutatud, siis hoolitakse temast rohkem ning klubi seisab oma investeeringu eest. Vabaagentidena palkavad Pohlaku sõnul eestlasi enamasti teise- või kolmandajärgulised klubid, kes loodavad ebamääraselt, et mängijast võib midagi imelist tulla.

“Sellises kontekstis on kirjeldatav näiteks Sander Puri karjäär, kus Levadia hiilgeaegade üks juhtmängijaid on liikunud karjääritrepil samm-sammult allapoole,” toob ta esimese näite.

“Samuti võiks mainida Hannes Anieri, kes pidas FC Florat oma arengu jaoks ebapiisavaks keskkonnaks, kuid lahkus ka Eesti klubiga võrreldes marjamaana nähtud Odensest rahulolematuna ja ei ole endale väärilist peatuspaika senini leidnud, ja küllap mõlgutab noormees juba jalgpallist loobumisegi mõtteid.

Mõistagi tahaksin, et see nii ei oleks, aga tean, et Hannes on Eesti klubidega teinud vaid mõned treeningud ja selliselt kahaneb päev-päevalt šanss arvestata-

karjäärinõustamine vaks mängijaks saada. Tegelikult peaks noormees oma uhkuse ja ego maha suruma, koputama mõne Eesti tippklubi uksele ja püüdma leppida kokku näiteks kolmeaastane koostöö, mille jooksul oleks võimalik tal oma võimetes selgusele saada, tasakaal leida ja ande realiseerimise eeldused taastada.”

Pikk planeerimine ei garanteeri iseenesest muidugi unistuste karjääri, kõike võib juhtuda. Aga isegi kui mängijale jätab kõrvalepõige halva maitse suhu, siis lubab Hurt, et Flora pallurit üksi ei jäeta.

“Klubi jääb alati nõustajaks,” seletab endine tartlane. “Agent pole kasvataja, tema ei tea, mida teha olukorras, kui välismaal käik ebaõnnestub. Klubis on spetsialistid ning mängija müügiga tegelemine ei tähenda, et me teda edaspidi ei aita. Vajaduse korral saab ta pärast välismaal lepingu lõppemist siin treenida ning mängida, et teha siis samm edasi.”

NORBERT HURT KLUBI ROLLIST

Klubi jääb alati nõustajaks. Agent pole kasvataja, tema ei tea, mida teha olukorras, kui välismaal käik ebaõnnestub.

Omakasupüüdlikud agendid jõuavad aegajalt meedia vaatevälja ning jääb mulje, et neid ei salli ei klubid ega fännid. Kuna Flora üritab end agentidest distantseerida, esitasin klubi presidendile paar teemaga seonduvat küsimust.

Agentide rahaahnus on jalgpallis üsna tavaline teema, on sellele üldse mingi lahendus varnast võtta?

Varnast ei ole, aga kultuurikihi kasvatamise kaudu küll. Oleme pidanud maha esimese koosoleku jalgpalliliidu ja Eesti agentide vahel ja püüame nende silmaringi avardada ja olulistele asjadele tähelepanu juhtida. Samuti kujutan ette, et klubide nõudlikkuse kasv loob üsna kiiresti olukorra, kus agendid peavad hakkama protsesse laiemalt nägema.

Nagu eespool ütlesin, agendi roll vajab muutusi ja ka mängijad peavad oskama neis näha eelkõige targa nõuandja, mitte iga hinna eest välismaale aitaja rolli. Meie areneva jalgpallikultuuri tingimustes nähakse agendi rolli mängija kiires välismaale aitamises, aga tegelikult peaks agent olema mängijale kompetentset nõu andvaks ja nii mängija kui ka klubi tõeliste huvidega arvestavaks kaaslaseks.

LISAB

Nii mõnigi Eesti jalgpallur on sattunud valesse klubisse ehk oma karjääri valesti planeerinud. Kes on süüdi? Mängija, agent, klubi?

Selles kontekstis pole süüst kohane kõnelda. Meie jalgpallikultuur ja ehk isegi kogu ühiskond on lihtsalt sellises seisus. Klubid pole olnud piisavalt tugevad, ühtegi artiklis kirjeldatud tähendust päriselt ellu viia suutvat agenti Eestis esialgu pole ja ka mängijate silmaring ei ole olnud piisavalt lai, et õigeid otsuseid teha.

Ilmselt poleks varem olnud kõnealusel teemal edasi liikuda mõeldavgi. Üldisemalt kõneledes – veerand sajandit tagasi kapitalistlikku elukorraldusse sukeldudes paiskus enamik toiminud väärtussüsteeme põrmu ja uute toimima hakkamiseks oli ja on vaja aega. Aja pikkus sõltub vastutuse võtjatest, aga vastutuse võtjaid meil just liiga palju pole, kuna tähelepanu on läinud formaalsuste süsteemi loomisele. Tõsi, ka see on olnud vajalik.

PÕNEVUST

Kuid jätame välismaa kõrvale, karjääriplaneerimise üks iva seisneb selleski, et mängijad oleks Eestis mängides rahul. Lepistu tõdeb, et välismaale tahavad kõik pääseda ning kuigi alateadvuses on see mõte tiksumas, on tähtis olla kahe jalaga maa peal ning keskenduda sellele, mis hetkel toimub.

Hurt mainib, et vestlused oma hoolealustega on hästi läinud ning paljud jalgpallurid mõistavad, et vahepeal tuleb arengu eesmärgil teha üks samm tagasi ning alles siis minna kaks astet edasi. Näiteks toob ta anonüümse Flora mängumehe, kes leidis, et võibolla peab ta esindustiimi asemel duublirivistuses tööd tegema, et tugevamana taas üles tulla. Tundub eluterve suhtumine.

Hurt loodab, et sedasamust inimlikkust hakkavad mõistma teisedki klubid ning Flora eeskujul muutuvad arusaamad ning vaatenurgad mujalgi.

Agendijuttu Aivar Pohlakuga

expert liiga Nõmme Kalju mäng pole üles ehitatud mõne üksiku mängija, vaid terve tiimi peale.

Foto: Lembit Peegel

Nooruslik Kalju naiskond tahab olla ohtlik Wakui, Vunk, Neemelo ... Nõmme Kalju meeskonna mängijaid teab iga kohalik vutihuviline. Võibolla tuleb mõnele üllatusena, et Expert liigas on esindatud nõmmekate naiskond, kes on taas tagasi kõrgseltskonda jõudnud. Hooaja algus on läinud üle kivide ja kändude, kuid kõigile tahetakse olla kõvaks pähkliks.

Siim Kera

N

eli korda 1997, kolm korda 1996, kaks korda 1995, kaks korda 1994. Sellised sünniaastad hüppavad silme ette, kui võtta aluseks jalgpall.ee lehel olev Nõmme Kalju naiskonna ülesantud mängijate nimekiri. Noored, kohati lausa verinoored. Tõsi, ka ülejäänud Expert liigas osalevasse viide naiskonda mahub neidusid, kel on täiskasvanuiga veel mõne aasta kaugusel, kuid kõigis teistes satsides on pallureid, kes esimest korda maailmaga tutvust teinud juba 1980ndatel või varemgi. Seepärast pole imestada, et kui Nõmme Kalju meeskond troonib Premium liiga tipus, siis õrnem sugu jälitab Expert liiga teisi tiime tabeli viimaselt kohalt (seda 16. mai seisuga).

Esimese nelja mänguga on kogutud 58

JALKA JUUNI 2014

1 punkt ning väravatevahe on 2 : 25.

Naiskonna abitreener Kristiina Allos teab, et noor koosseis teeb olukorra väga raskeks. Teised saavad platsile saata kogemustega jalgpallurid, Kaljul seda võimalust pole. Sellest hoolimata ei lasta senistest tulemustest end heidutada ning klubi presidendile Kuno Tehvale hooaja algus üllatust valmistanud pole.

“Tasemevahe on väga suur ja midagi pole teha,” arvab ta. “Eks kaotuste ja tu-

KUNo TEHVA NAISVUTIST

Naistejalgpall on selline ala, kus iga mängija on kullahinnaga. Nii klubidele kui koondisele.

lemuste kaudu käib ka areng. Praegu on lihtsalt vanusest tulenev füüsiline vahe, nad on väga-väga noored, jõudu on vähem, sealt need asjad välja joonistuvad.

Töö ja protsessiga olen rahul.”

Tänu 2008. aastal alustatud tugevale noortetööle usub Allos, et nende võistkonna aeg on alles ees ning mõne aasta pärast suudetakse medalikohtade pärast heidelda. Järelkasvu igatahes jätkub, Kalju duubel pesitseb II liiga esikohal ning noorteklassides on Kaljul välja panna neli võistkonda. Kaks aastat enne noorterühmadega alustamist pandi aga esimest korda kokku naiskond, kus toona oli mängijaroll täita ka Allosel.

“Kui me alustasime, oli see pigem tooniga, et meestel on (litsentsimise pärast – toim.) naiskonda vaja,” vaatab ta ajas tagasi. “Naiste tähtsus on aga

expert liiga klubis kogu aeg kasvanud ning meid tunnustatakse. Eks meestejalgpall jääb maailmas alati esimeseks, kuid klubi ei alahinda seda, mida me seni teinud oleme.”

Foto: Lembit Peegel

Maarja Virula areneb väravas Allos leiab, et võistkonnal jääb vajaka nii mängulugemisest kaitsetöös kui väravate löömisest. Ei suudeta terve naiskonnaga ühiselt kaitsta ning ründefaasis jääb puudu sellest viimasest puutest, pall küll liigub, osatakse ilusti sööta, kuid täpp jääb i-le panemata.

Kui tavaliselt on olnud valupunktiks ka väravavaht, siis sel aastal on Kalju puurilukuks 18aastane Maarja Virula, kes varem esindanud Pärnu JKd ning kel juba noorest east hoolimata kirjas üks koondisemäng (selle aasta 1. märtsil toimunud Eesti–Läti kohtumine).

Allose sõnul vajas Virula klubi, kus saaks palju mängida.

“Kui on tugev tiim, siis pole ju väravavahil piisavalt tööd,” muigab Allos.

“Siin saab ta korralikult areneda.”

Virula ainult kinnitab abitreeneri sõnu.

“Ma teadsin, et see otsus (Kaljusse tulla – toim.), mis ma tegin, on paras ettevõtmine, teadsin, et läheb raskeks,” tunnistab kollkipper. “Aga just kogemuste pärast ma tulingi, saan ennast proovile panna ning mängu ajal tuleb rohkem tööd teha.”

Samas on nii Virula kui Allos veendunud, et noored neiud suurtest kaotustest hoolimata pead norgu ei lase. Virula sõnul on võistkond kõvade vastastega arvestanud ning kõik teavad: Expert liigas on paras pähkel mängida.

Moraali tõsta ning võidujanu suurendada saab duubelvõistkonna eest, kus nii

Naiskonna abitreener Kristiina Allos on ise endine Kalju mängija.

Jalgpall või haridus?

Tallinna Arte gümnaasiumi 11. klassis õppiv Nõmme Kalju väravavaht Maarja Virula on praegu 18aastane.

Enam pole kaugel see aeg, mil tuleb otsustada, kas jääda vuti juurde või keskenduda haridusele.

“Hetkel on minu prioriteet ikkagi jalgpall,” kinnitab nooruk. “Peale kooli tahan 100% jalgpallile pühenduda. Ma olen juba nii palju jalgpalliga seotud, et see on minu selge eelistus. Ma ei kujuta ette, kuidas järsku tõuseks õppimine esiplaanile ning jalgpall jääks tagaplaanile. Ma tahan 100% jalgpallis olla ning ma ise tunnen, et ma suudan seda.”

Kalju president Kuno Tehva leiab, et tegemist on suurema strateegilisema küsimusega ning klubil üksi on raske midagi ära teha, et mängija vuti juurde jääks.

“Ei saa öelda, et selline valik ainult naistejalgpallis oleks,” arvab mees.

“Kuigi kindlasti on naistel raskem seis, sest silme ees pole motiivi. Leiba lauale ei too. Kõik peab arenema, liiga peab arenema. Oleme professionaalsusest väga kaugel.”

mõnigi esindusnaiskonna neiu aeg-ajalt platsile jookseb.

Naiskonna miinustest oleme jõudnud rääkida küll, mis on aga plussid? Ühtsus. Sisekliima on hea ning tahet end proovile panna jätkub küll kõigile.

Vähemalt nii näeb asju Allos. Samamoodi on ta uhke selle üle, et mäng pole ühegi konkreetse vutinaise peale üles ehitatud või et ainult üks pallur oskab mängida! Arenetakse koos, koos vastutatakse.

“Ma ei tea, kui motiveeritud teised tiimid on, et meiesugustega mängida,” alustab Allos ning jätkab, “aga oleme seni head mängu näidanud. Lihtne sats me kindlasti ei ole. Nähakse ohtu, et me võime üllatada.”

Sürpriisi loodab valmistada Virulagi. “Äkki suudame mingi mängu kellelegi väga raskeks teha, äkki õnnestub,” lausub ta ootusärevalt. “Kes tahab kaotada? Keegi ei taha. Kui oled ikka eelmise mängu kaotanud, siis paneb sees kripeldama küll. See annab rohkem tahet, aitab veel rohkem juurde panna. Ma arvan, et iga mängija peaks individuaalselt veel enam panustama.

Jalgpallur peab ise tahtma areneda ning parem olla.”

Aga nõmmekatel on arenguks veel kõvasti aega, veel polegi see hetk, mil kõige tugevamatele peavalu valmistada.

Seda mõistab ilusti Kuno Tehva.

“Tegemist on väga perspektiivika naiskonnaga,” on Kalju ettevõtjast president kindel. “Kui suudame neid koos hoida, siis nad mängivad paari aasta pärast väga kõrgetele kohtadele. Aega tuleb anda, ei taha neid survestada, vaid anda võimalus areneda. Naistejalgpall on selline ala, kus iga mängija on kullahinnaga. Nii klubidele kui koondisele.”

HEA ELU TEHNIKA TALLINN Magistrali Keskus / Sõpruse pst. 201/203 • 677 7256 HAAPSALU Rannarootsi Keskus / Rannarootsi tee 1 • 473 4033 JÕHVI Keskväljak 6 • 337 1308 JÕGEVA Suur 42 • 772 2047 KOHTLA-JÄRVE Vironia Keskus / Järveküla tee 50 • 332 8410 KURESSAARE Tallinna tn 27 • 453 3611 PÄRNU Kaubamajakas / Papiniidu 8/10 • 44 50065 RAKVERE Põhjakeskus / Haljala tee 4 • 324 4147 RAKVERE Koidula tn 2 • 322 3268 VILJANDI UKU Keskus / Tallinna tn 41 • 433 5333 VÕRU Vabaduse 1 • 782 1822 RAPLA Tallinna mnt • 484 4040 TÜRI Tallinna tn 4 • 384 8762.

www.expert.ee

elu usa-s

Kapten Emajõe kurss: Maine’i ülikool üleriigilisele turniirile!

Kui paluda inimestel nimetada mõni USA osariik, siis vaevalt, et esimesena torkab pähe Maine. Kanada ja Atlandi ookeani vahele pressitud osariigis õpib naistekoondislane Liis Emajõe, kelle silme ees terendab viimane ülikoolispordi hooaeg. Kuidas tal seni läinud on ja mis tulevik toob?

Siim Kera Foto: Lembit Peegel

Eesti koondist esindas Liis Emajõe viimati tunamullu.

60

JALKA JUUNI 2014

K

ui Eestis on kell 13.00 ja tillukesed koolijütsid võtavad ette kodutee ning tööinimesed pugivad lõunat, siis kaugel üle vee – Ameerika ühendriikides Maine’i osariigis – näitab ajamasin kell 6 hommikul. Just sel ajal vihub esmaspäeviti, kolmapäeviti ning reedeti trenni (ülejäänud päevade harjutuskorrad on inimlikumatel aegadel) Maine’i ülikoolis õppiv vutinaine Liis Emajõe.

Unimütsi õudusunenägu. Tippsportlasel pole valikut. Nii see universiteediatleedi elu käib – kõigil tiimikaaslastel erinev loenguplaan ja ei jäägi muud üle, kui vahetevahel varavalges vahvaid spordiliigutusi teha. Trenni saab Emajõe Ameerikamaal kõvasti teha, sest hooaeg kestab kõigest augustist oktoobrini. Alguses oli see Emajõe jaoks uudne, kuid oma kolmanda USA-hooaja eel on ta sealse situatsiooniga ammu sõbraks saanud.

“Eestis olin harjunud, et kogu aeg on matšid – sõprusmängud, hooaeg, siseturniirid,” lausub stipendiumi abil Ameerikas õppiv naine. “Samas olen siin trenniasjadega nii hõivatud, et ei pane tähelegi, et võiks mängida.

Tundub, et polegi selleks aega. Kui off-season’i (kahe hooaja vaheline aeg – toim.) lõpus tuleb väsimus, siis tehakse mõnusamaid ja mängulisemaid harjutuskordi. Treeningud elab tegelikult üle, kõige raskemad on kohtumised, mida on lühikese hooaja tõttu kaks korda nädalas. Siis on palju reisimist ning kooliasjad tekitavad lisastressi. Õnneks tulevad õppejõud mängijatele vastu.”

Kuna USA ülikoolispordiseadused näevad ette, et sealsetes liigades tohib mängida kuni viis aastat pärast keskkooli lõpetamist, siis ootab Põltsamaalt pärit neidu ees viimane üliõpilasvutihooaeg.

Koos Emajõega on kahel eelneval aastal jõutud konverentsist edasi playoff’idesse, mille võitjat ootab ees üleriigiline turniir, kuid kahjuks on Maine’i ülikool mõlemal korral pidanud võistlusega poolfinaalis hüvasti jätma. Seekord tahetakse alustu-

elu usa-s seks võita põhiturniir ning siis pääseda üleriigilisele võistlusele. Kõik on võimalik, sest tiimiga liitub kaheksa(!) uut tugeval tasemel neidu, kes asendavad seitset naist, kel eelmine aasta jäi viimaseks.

Selline kaadrivoolavus on ülikoolispordis tavaline. Kes lõpetab kooli, kel saab stipendium läbi jne. Tiimi sisekliimale see aga halvasti ei mõjuvat. Pigem annab värske veri tiimile uue hingamise.

Ülikoolisport on kõrgpunkt? Üheks masinaks, kes peab naiskonna kenasti üheks tervikuks õmblema, on algaval hooajal ka eestlannast ääreründaja, kes valiti satsi üheks kapteniks. Tõenäoliselt seetõttu, et Maine’is viibimine on Eesti koondist 29 korral esindanud jalgpalluri muutnud tasakaalukamaks nii platsil kui sellest väljaspool.

“Nii treener kui võistkonnakaaslased eeldavad minult rahulikku meelt,” lausub tiimi kõige vanem pallur. “Kuna olen temperamendilt teistsugune, siis pean tihti olema see, kes kõrvalt vaatab ning asju lahendab. Suudan näha selgemini kui teised.”

Igatahes tahab kapten Emajõe teha ülikoolietapi lõpuks karjääri parima hooaja. Seda peavad tal aitama teha kaaslased praegusest koduriigist ning Kanadast. Kui USA üliõpilasspordi assotsiatsiooni NCAAga tulevad paljudel kindlasti meelde agendid, kes tribüüninurgast uusi staare piidlevad, siis Emajõe sõnul tema koduülikool väga palju skaute ligi ei meelita. Võibolla nad satuvad mõne playoff’i või tugevama kohtumise ligi, aga see on ka kõik. Üllatust pakub seegi, et paljud mängijad ei vaatagi profikarjääri poole.

“Võibolla kõigil polegi ambitsiooni kõrgemale jõuda,” tunnistab 2010. aastal Eesti parimaks nooreks naisjalgpalluriks valitud 23aastane Emajõe. “Aga see ongi hea. Paljudel inimestel on need aastad viimased sellisel tasemel mängida ning see töö, mis kolme-nelja aasta jooksul tehakse, on maksimaalne. See ongi paljude kõrgpunkt – mängida kolledžijalgpalli.”

Kas ka Emajõe? Ta ei tea. Aeg saab otsa, kuid Maine’i soovib ta edasi jääda.

Plaanis on teha järgmine samm ning minna magistriõppesse majandust studeerima. Kui selle jaoks on finantseering leitud, siis saab edasi mõelda, kui suurt rolli ta elus vutt täitma hakkab.

Kui peakski jalgpalliga lõpparve

Foto: erakogu

Liis Emajõe oma kõrgkoolinaiskonnaga tagumises reas paremalt teine.

tulema, siis vähemalt jätkub positiivseid mälestusi küllaga. Maine’i väikelinnas Oronos asuva ülikooli kohta pole Emajõel midagi halba öelda. Vaikse ja pigem mitteglamuurse osariigi elu talle meeldib. Lausa ideaalne. Loodus on ilus, neli erinevat aastaaega olemas, kliima peaaegu nagu Maarjamaal ning kui suurlinna melu tarvis, siis Bostonisse jõuab nelja ning New Yorki seitsme tunniga. Aga kui pole aega ega jaksu kuhugi minna, tasub olla napilt üle 10 000 elanikuga Oronos, kus kohalikud ülikoolisportlasi austavad ning mängudel paarisajapealise publiku moodustavad. Miks nad ei peakski? Naiskonnal on välja kujunenud tava, et kevadel osaletakse erinevatel heategevusüritustel, et kogukonnale

midagi tagasi anda. Nii aidati sel aastal koguda raha lihashaigustega inimestele ning käidi Ronald McDonaldi Majas (ööbimiskoht lastevanematele, kelle võsukesed on lähedal asuvas haiglas ravil) õhtusööki tegemas. Peale selle antakse kevaditi kuu aega järjest kord nädalas treeninguid kohalikele 2–6aastastele lastele, kellele üritatakse lõbusate mängude kaudu vutipisikut süstida.

“Mulle meeldib, et peale jalgpalli teeme selliseid asju, mis jätavad pärast mõnusa tunde sisse,” sõnab Emajõe.

“Kui Eestisse kunagi tagasi tulen, siis üritaks selliseid asju kaasa tuua. Annad paar tundi ja saad kellelegi head teha.

See on üks asi, mida terve võistkond kevadel ootab.”

Paar sõna Ameerika jalgpallist Ühendriikides elades tuleb toime tulla suure Ameerika jalgpalli entusiasmiga.

Emajõe sõnul mõistab ta nüüd enam-vähem, mis platsil toimub, kuid fänn pole ta sellegipoolest.

“Ma võiksin pärast mängu vaadata telekast highlight’e (mängu tipphetki – toim.), aga mängu ajal on nii palju seisakuid, 3–5 sekundit mängitakse ja minut seistakse,” annab soccer’i-mängija teada, miks talle ameeriklaste lemmiksport ei istu. “Minu jaoks selline arusaamatu asi ikkagi (naerab – toim.). Kui ma olen siin küsinud, miks teile meeldib, siis vastatakse, et action meeldib. Eks see ole see, et lapsest peale harjutatakse neile Ameerika jalgpall sisse.”

Mis saab koondisekarjäärist?

16.06.2012. Sel kuupäeval tõmbas Emajõe viimati koondiserüü selga, kui Otepääl toimunud 2013. aasta EMi valikturniiri heitluses kaotati 2 : 4 Valgevenele.

“Igatsen küll koondist,” avaldab Emajõe. “Hea oleks koondisega reisidel käia ja mängida. Eelmine aasta oli mul võimalus mängida, aga olin kahjuks vigastatud. Üritan Keithi (Boanas, koondise peatreener – toim.) oma käekäiguga kursis hoida. Eks ikka tahaks mängida ja eks me peame varsti Keithiga rääkima, mis suvel toimub. Üheks kohtumiseks on aga raske tagasi tulla. Reis on kulukas ning kool ja ajavahe segavad.”

2014 JUUNI JALKA

61

juuni kalender

Juunikuud ilmestab Flora–Kalju duell 10. juunil panevad Premium liigas sarved kokku kodumaise vuti kaks kanget Tallinna Flora ja Nõmme Kalju. Rahvusmeeskond võõrustab Tadžikistani. Võimalikke kalendrimuudatusi vaata www.jalgpall.ee.

Premium liiga

Laupäev, 7. juuni

16.00 Narva JK Trans – JK Sillamäe Kalev

Narva Kreenholmi staadion Esmaspäev, 9. juuni

19.00 JK Tallinna Kalev – Jõhvi FC Lokomotiv

Kalevi keskstaadion Teisipäev, 10. juuni

19.00 Paide Linnameeskond – Tallinna FC Infonet

Paide linnastaadion 19.00 Tallinna FC Flora – Nõmme Kalju FC

A. Le Coq Arena 19.00 Tartu JK Tammeka – Tallinna FC Levadia

Tartu Tamme staadion Laupäev, 14. juuni

13.00 Tallinna FC Infonet – JK Sillamäe Kalev

Sportland Arena 16.00 Jõhvi FC Lokomotiv – Narva JK Trans

Jõhvi linnastaadion 16.00 Nõmme Kalju FC – Paide Linnameeskond

Kadrioru staadion 16.00 Tallinna FC Flora – Tartu JK Tammeka

A. Le Coq Arena

16.00 Vändra JK Vaprus – Pärnu Linnameeskond

Vändra staadion

Kolmapäev, 11. juuni

19.00 FC Kuressaare – Nõmme Kalju FC II

Salme staadion 19.00 Pärnu Linnameeskond – Tallinna FC Levadia II

Pärnu Kalevi staadion 19.00 Rakvere JK Tarvas – Kiviõli FC Irbis

Rakvere linnastaadion 19.00 Tallinna FC Flora II – Vändra JK Vaprus

A. Le Coq Arena I muru 19.00 Viljandi JK Tulevik – Tallinna FC Puuma

Viljandi linnastaadion

Neljapäev, 12. juuni

Kolmapäev, 11. juuni

Laupäev, 14. juuni

13.00 Tallinna FC Levadia II – FC Kuressaare

Maarjamäe staadion Pühapäev, 15. juuni

Pühapäev, 15. juuni

13.00 Tallinna FC Puuma – Pärnu Linnameeskond

Lasnamäe SPK kunstmuruväljak 16.00 Kiviõli FC Irbis – Vändra JK Vaprus

Kiviõli linnastaadion 16.00 Nõmme Kalju FC II – Tallinna FC Flora II

Hiiu kunstmuru 16.00 Rakvere JK Tarvas – Viljandi JK Tulevik

Rakvere linnastaadion

Laupäev, 21. juuni

Pühapäev, 1. juuni

16.00 Tallinna FC Levadia – JK Tallinna Kalev

Kadrioru staadion 13.00 JK Tallinna Kalev – Narva JK Trans

Kalevi keskstaadion 13.00 Jõhvi FC Lokomotiv – Nõmme Kalju FC

Jõhvi linnastaadion 13.00 Paide Linnameeskond – Tallinna FC Flora

Paide linnastaadion 13.00 Tartu JK Tammeka – Tallinna FC Infonet

Tartu Tamme staadion 16.00 JK Sillamäe Kalev – Tallinna FC Levadia

Sillamäe Kalevi staadion

Esiliiga

Pühapäev, 1. juuni

16.00 Kiviõli FC Irbis – Tallinna FC Levadia II

Kiviõli linnastaadion

Esiliiga B

16.00 FC Elva – Tartu FC Santos

Elva linnastaadion 16.00 HÜJK Emmaste – JK Sillamäe Kalev II

Sportland Arena Pühapäev, 8. juuni

13.00 HÜJK Emmaste – FC Elva

Sportland Arena 16.00 Tallinna FC Ararat TTÜ – Kohtla-Järve JK Järve

Sportland Arena 19.00 Maardu FC Starbunker – Tallinna FC Flora III

Maardu linnastaadion 19.00 Tallinna FC Infonet II – Tallinna JK Legion

Sportland Arena 19.00 Tartu FC Santos – JK Sillamäe Kalev II

Tartu Tamme staadion

19.00 Tartu FC Santos – FC Elva

Tartu Tamme staadion 19.00 Kohtla-Järve JK Järve – HÜJK Emmaste

Kohtla-Järve spordikeskuse staadion 19.00 Tallinna JK Legion – Maardu FC Starbunker

Sportland Arena Laupäev, 14. juuni

13.00 Tartu FC Santos – Tallinna FC Ararat TTÜ

Tartu Tamme staadion Pühapäev, 15. juuni

13.00 JK Sillamäe Kalev II – Tallinna FC Flora III

Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak 16.00 FC Elva – Tallinna FC Infonet II

Elva linnastaadion

Expert liiga

Pühapäev, 1. juuni

19.00 Tallinna FC Flora – Tartu JK Tammeka

A. Le Coq Arena I muru Pühapäev, 22. juuni

13.00 Pärnu JK – Nõmme Kalju FC

Pärnu Raeküla staadion 13.00 Tallinna FC Levadia – Tallinna FC Flora

Maarjamäe kunstmuru 13.00 Tartu JK Tammeka – Tartu SK 10 ja Valga Warrior ÜN

Tartu Tamme kunstmuru

Koondised Mehed

Laupäev, 7. juuni

20.00 A. Le Coq Arena Eesti–Tadžikistan

Naised

Pühapäev, 15. juuni

16.00 Haapsalu linnastaadion

Eesti–Makedoonia MM Neljapäev, 19. juuni

18.00 Haapsalu linnastaadion

Eesti–Rumeenia MM Foto: Lembit Peegel

10. juunil võõrustab Flora Nõmme Kaljut. Peale publiku on siis palju uudistamist ka pallipoistel ja fotograafidel.

62

JALKA JUUNI 2014

meie edetabel

Premium liiga

parimad Eesti pallurid

A

lustame uue rubriigiga “Meie edetabel”, milles pakume toimetuse erinevaid jalgpalliteemalisi järjestusi. Alustuseks otsustasime selgeks teha, kes on parimad Eesti liigas pallivad Eesti kodakondsusega pallurid.

Eesmärk polnud koostada sümboolset koondist. Teoreetiliselt võinuks selguda, et kõik parimad Eesti passiga mängijad on meie koduliigas näiteks tipuründajad või vasakäärepoolikud.

Lisaks kahele toimetuse liikmele palusime asjatundjatena appi Marek Lemsalu, Marko Lelovi, Martin Reimi ja Karel Voolaiu. Mängureeglid olid sellised, et kõik reastavad 11 parimat kohalikku ja personaalseid paremusjärjestusi Jalka ei avalda. Tähtis on üldtulemus.

Kokku sai punktikohale 25 pallurit (esikoht 11 punkti, 11. koht 1 punkt).

Arvamust küsisime enne uute kihlveopetturite vahelejäämist ja otsustasime pingerivi jätta nii, nagu ta kujunes, et fikseerida patustajate koht ja kaal kohalikus liigas (Maksim Paponov sai punkte kahelt arvajalt ja jäi kokkuvõttes 11 parema seast välja, Aleksei Jahhimovitš jäi punktita).

Kõigilt kuuelt hindajalt said punkte vaid Mikk Reintam ja Ilja Antonov.

Reintam sai ühe esikoha ja korra ühe punkti. Esikohale asetati ka Antonov, Ratnikov, Rättel, Bärengrub ja Neemelo. Prosat esikohale ei asetatud, kuid ta sai väga kõrgeid kohti: kaks korda teine ja kolm korda kolmas, üks hindaja teda 11 sekka ei arvanud.

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Mikk Reintam.

Huvitav on vaadata, keda kutsus ja keda jättis kutsumata Eesti koondisse selle peatreener Magnus Pehrsson. Kaks esimest – Reintam ja Prosa – mängule Gibraltariga kutset ei saanud. Neli järgmist (Antonov, Kallaste, Vunk, Rättel) said. Ratnikov ei saanud, Mets ja Bärengrub said. Alliku ja Neemelo mitte.

Huvitav on just Reintami ja Bärengrubi võrdlus: esimene sai Jalka edetabelis punkte kõigilt, teine vaid kahelt. Aga koondise kontekstis loeb kahtlemata peatreeneri arvamus. Gibraltari vastu sai kutse Taavi Rähn, kes jäi Jalka tabelis 11 seast välja. Üks huvitavamaid vastuolusid on, et Premium liigast kutsuti koondisse ka Sander Post, kes meie edetabelis ei saanud punktipoegagi.

Albert Prosa.

Foto: Lembit Peegel

Premium liiga parimad Eesti pallurid Tabelis on nimede järel kogutud punktid ja sulgudes arv, mitmelt hindajalt punkte teeniti.

1. Mikk Reintam 49 (6) 2. Albert Prosa 47 (5) 3. Ilja Antonov 41 (6) 4. Ken Kallaste 39 (5) 5. Martin Vunk 34 (4) 6.–7. Artur Rättel 26 (4) 6.–7. Daniil Ratnikov 26 (3) 8. Karol Mets 17 (4) 9. Alo Bärengrub 16 (2)

10. Rauno Alliku 11. Tarmo Neemelo

15 (4) 13 (2)

Uudishimulikele kõik punktisaajad: Taavi Rähn 10 (2), Artjom Artjunin 10 (2), Maksim Podholjuzin 10 (2), Igor Subbotin 7 (1), Trevor Elhi 6 (2), Vitali Teleš 6 (2), Maksim Paponov 6 (2), Ingemar Teever 4 (1), Vjatšeslav Zahovaiko 3 (2), Andre Frolov 3 (1), Kristjan Tiirik 3 (1), Sergei Lepmets 2 (1), Matvei Igonen 2 (1), Brent Lepistu 1 (1).

Ilja Antonov.

2014 JUUNI JALKA

63

lisaaeg Parkimine keelatud Autor: Margus Kontus

Andres Must uurib ja selgitab jalgpalli tähenduste muutumist ajas.

Foto: erakogu

Andres Musta

loengud ülikoolis ja Kuku raadios Maikuu neljal päeval pidas Tallinna ülikoolis jalgpalliloenguid vutiajakirjanik Andres Must. Teemaks jalgpalli tähenduste muutumine ajas, täpsemalt MMfinaalturniiride järgi. Musta huvitasid FIFA väärtuste muutumised ja kuidas need kajastusid. Lektor tutvustas uuritut ja oma seisukohti kolme persooni, kolme FIFA presidendi kaudu: Jules Rimet’, Stanley Rousi ja Joao Havelange’i järgi, kes on olnud jalgpalli enim mõjutanud maailmaorganisatsiooni juhid.

“Eelmise MMi eel andsin välja raamatu MMide ajaloost, kaheksa aastat tagasi tegime Kristjan Kalkuniga Sporditähes ülevaate MMide ajaloost,” rääkis Andres Must Jalkale. “Nüüd mõtlesin, et peaks midagi jälle teistmoodi tegema, ja toetusin loengutes akadeemilistele materjalidele.”

“Mind ei huvitanud, mis juhtus, vaid miks juhtus,” jätkas Must. “Tutvustasin teiste uurijate selgitusi ja lisasin oma

seletuse. Persoonide kaudu rääkisin seetõttu, et nad joonistuvad FIFA ja MMi puhul selgesti välja. Sealjuures Rimet ja Havelange, kes sai äsja 98aastaseks, on produktiivsed ja Rous reaktsiooniline tüüp. Rousi reaktsioonilisus oli jalgpalli arengu seisukohalt oluline.

Ma imestan peamiselt selle üle, et jalgpalli juhitakse nagu eraettevõtet, aga koondistel ja klubidel on hoopis teised tähendused. Puuduvad justkui

selged arusaamad, mis asi on jalgpall.

UEFA keelab minna klubidel pankrotti, aga teisalt tegutsevad need klubid börsil! See on äri seisukohast jabur. Nii tekivad konfliktid. Rahvuslikud alaliidud peaks kontrollima FIFAt, aga tegelikult ei vastuta FIFA kellegi ega millegi ees.”

Andres Musta loengud olid ja on Kuku raadio eetris 28. mail ning 4., 11. ja 18. juunil kell 22.

Indrek Schwede

Tippkohtunik Eugen Härms Sellel Lembit Peegli fotol on kaks meie tippkohtunikku Eugen Härms ja Elmar Saar. Saarest oleme varem kirjutanud (vt Jalka 4/2014, lk 65), aga kõva kohtunik oli ka Astrahanis 1920. aastal sündinud ja Tbilisis 1979. aastal surnud Härms.

Iseseisvas Eestis ei jõudnud ta mängijakarjäär õieti alata, aga ta puutus teiste hulgas kokku meie tippväravavahi Evald Tipneriga, kes soovitas tal proovida kohtunikuametit. Pärast Eesti okupeerimist mängis Härms Nõukogude Liidu meistrivõistlustel Tallinna Dünamo koosseisus ja võitis kaks Eesti NSV meistritiitlit.

Kohtunikuna oli Härmsi tipphetkeks kindlasti 1966. aasta Nõukogude Liidu karikafinaali vilistamine (Kiievi Dinamo – Moskva Torpedo 2 : 0). Kolm aastat hiljem vilistas Härms koos abikohtunike Benno Taela ja Heinard Kaadiga Moskva Spartaki ja Moskva CSKA mängu, mis otsustas meistritiitli saatuse. Muuhulgas vilistas Härms viit Eesti NSV karikafinaali. Eugen Härms, kelle mälestuseks peeti aastaid noorteturniire, vilistas Nõukogude Liidu meistrivõistluste mänge 17 aastat. Härms suri Tbilisis, olles Nõukogude Liidu karikavõistluste

64

JALKA JUUNI 2014

vana foto

Eugen Härms (vasakul) ja Elmar Saar 1977. aastal Kadrioru staadionil.

kohtunike vaatleja. Tema poeg Jaan on 26kordne Eesti NSV lauatennisemeister ja juhendas ka Nõukogude Liidu koon-

Foto: Lembit Peegel

dist. Tütar Kai Milvek võitis 57 medalit Eesti NSV lauatennise meistrivõistlustelt.

lisaaeg Riigikogu esimees kommenteeris Inglise liigat Väliste näitajate järgi on Eesti Foto: Toomas Huik/Postimees/Scanpix jalgpallimaa valmis. Kümmekond aastat tagasi mängis Juhan Parts peaministrina Eesti IV liiga meistrivõistlustel jalgpalli ja seda kajastas ka Euroopa meedia. 27. aprillil kommenteeris riigikogu esimees Eiki Nestor telekanali Viasat Sport Baltic eetris Inglise liiga ülitähtsat mängu Liverpool–Chelsea. Kas 21. sajandil on teist riiki, mis võiks sellega uhkeldada? Kas Eiki Nestor ohjab nii riigikogu saali kui ka selliseid riike ülepea peale Eesti Inglise liiga mänge. olemas on?

“Sellisel kujul oli see esimene kord,” kommenteerib Eiki Nestor Jalkale oma debüüti reporterina. “Varem olen olnud mängueelne ja vaheaja kommentaator MMi ja EMi ajal.”

Asi sai alguse Postimehe kuu aega varem tehtud intervjuust, kus Nestor pakkus, et oma vanuses ta enam uut ametit õppima vast ei hakka, ent ütles siis spontaanselt, et kui kutsutaks, läheks kommenteerima Inglise liigat: “Leheintervjuus tuli see vastus kuidagi hooga. Ju siis oli alateadvuses peidus.

Mingi selline teine “mina”. Kuna aga jalkahull olen olnud pikka aega, siis pole ka midagi imestada vast.”

Nestori hinnangul oli tal algus uues ametis ebalev, “aga viiendast minutist tundsin end koduselt. Kaaskommentaator (Ott Järvela – toim.) on ju tuntud ja teada rohkete emotsioonide poolest.

Ehk ma siis tasakaalustasin kuidagi. Ilmselt eksisin ka kohtuniku nimega paar korda, aga juhtub ka paremates peredes”.

Ott Järvela sõnul eksis Nestor tõesti paar korda nimedega, aga lisab, et “see oli erakordselt väike eksimus”.

“Aeg-ajalt läheb mul ka valesti, aga ma ei mäletagi neid juhuseid pärast reportaaži,” seletab Järvela. “Mulle on oluline, et ma ei loeks eetris fakte ette, vaid et kuulajal oleks äge. Ma ei tule kunagi kommenteerima ettevalmistatud paberitega, vaid avan arvutis koosseisud ja vaatan konkreetselt selle mänguga kaasnevat infot. Ka Nestor tuli kohale paberiteta. Meie vahel oli sünergia, mis toimis. Ja toimis seepärast, et kui kaks inimest on jalgpalli enda jaoks selgeks mõelnud, suudavad nad seda ka teistele arusaadavalt edasi anda. Väga hea oli see, et Eiki suutis kohe alguses kedagi mängijaist tögada, mis lõi meie kommentaarile hea fooni. Eiki oli ka enesekindel ega kartnud oma arusaamu välja öelda. Minul oli pärast ülekannet tore tunne sees.”

Eiki Nestor on jälginud Inglise liigat pidevalt aastakümneid ja nüüd juba mitu aastat ka Šoti ja Saksa liigat. Allakirjutanu mäletab, kuidas Nestor tosin aastat tagasi Eesti IV liigas mängivas FC Toompeas äärekaitsjana vastaseid terroriseeris ning meeskonnakaaslastelt nõudis: “Võta pall ära talt, mine võta pall ära!” See läheb hästi kokku Nestori tunnistusega: “Mulle Briti vutt istub, kuna heitlus on üdini sportlik. See on jalgpall, mille poolt olen. Mulle ei istu näiteks Balkani maade selline “valuutavahetaja” mentaliteediga vutt. Selle mentaliteedi all mõtlen sellist väikest sohki, mida sealt pärit mängijad endale lubavad.”

Nestor ütleb, et kommentaatori eeskujusid ta nimetada ei oska, aga: “Kalev Kruus on parim Eesti spordikommentaator üldse. See pole nüüd pugemisena öeldud, olen seda ka varem kinnitanud. (Indrek) Zelinski ja (Marek) Lemsalu on ka head.”

Kui teda kutsutaks uuesti reportaaži tegema, arvab Nestor, et läheks ikka: “Poliitikud ei pea ju olema kuivikud, vaid elusad inimesed ja seejuures pole ka tarvidust oma huvisid varjata.”

Indrek Schwede

Juunikuu sünnipäevad 01.06 Ivo Laino 01.06 Josep Katsev 02.06 Marko Kristal 02.06 Teet Allas 03.06 Priit Tomingas 03.06 Juri Jevdokimov 05.06 Boriss Dugan 05.06 Tõnis Vanna 06.06 Stanislav Pedõk 08.06 Deniss Malov 09.06 Arvu Sild 10.06 Alari Lell 10.06 Taavi Tüvist 11.06 Kristo Tohver 12.06 Viktor Levada 12.06 Marek Randma 13.06 Targo Kaldoja

78 75 41 37 36 26 54 30 26 34 70 38 34 33 55 34 45

14.06 Ott Ottis 14. 06 Sander Piibemann 15.06 Ivo-Henri Pikkor 17.06 Anne Rei 18.06 Dzintar Klavan 20.06 Nikolai Burdakov 20.06 Jaanus Nilp 20.06 Elis Meetua 21.06 Leo Ira 23.06 Jaanis Kriska 24.06 Toivo Vapper 26.06 Kuno Tehva 26.06 Theimo Tülp 26.06 Igor Subbotin 28.06 Jevgeni Novikov 30.06 Olev Reim

25 36 21 45 53 64 46 35 63 26 73 43 43 24 34 79

Indrek Zelinski

pärast karika poolfinaali

Poisid, platsilt koju – karikas on juba meie!

Foto: Lembit Peegel

LHV edetabel Tehingute arvu järgi on LHV pangakaartide kasutamise edetabel selline:

1. Eesti Jalgpalli Liit 2. JK Tallinna Kalev 3. Tartu JK Tammeka 4. Nõmme JK Kalju 5. Tallinna FC Flora 6. Rahvuskoondise fänniklubi Jalgpallihaigla 7. Põlva FC Lootos 8. Tallinna JK Piraaja

9. FC Kuressaare

10. FC Hell Hunt 11. FC Nõmme United 12. FC Eston Villa 13. Martin Reimi JK 14. JK Welco Elekter 15. Sillamäe JK Kalev 16. SK Tääksi 17. Rakvere JK Tarvas 18. Raasiku FC Joker 1993 19. Läänemaa Jalgpalliklubi 20. FC Kose

2014 JUUNI JALKA

65

ristsõna

Maikuu ristsõna vastus oli “trenni lippama”. Õige vastuse eest võitis kaks piletit Eesti–Gibraltari maavõistlusele Siim Jõgis. Võitjaga võtame ühendust.

Juunikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil indrek@jalgpall.ee märksõnaga “Ristsõna” 12. juuniks. Õigesti vastanute vahel loosime välja Eesti koondise salli.

66

JALKA JUUNI 2014