Jalka (oktoober 2014)

HIND 2,20 EUROT OKTOOBER 2014

Eesti rõõmusilmne algus

EM-valiktsüklis Mis toimub esiliigas?

Ida-Virumaa jalgpallist Ott Reinumäe eile ja täna Eesti muruväljakute edetabel ISSN 1736-7379

Postrid: Sergei Pareiko / Fernando Llorente / Erik Lamela / Filipe Luis

Mikk Reintam tahab tagasi

Marko Kaljuveeri valik

LISAB PÕNEVUST

a ita ts u u k

sisukord Foto: Lembit Peegel

Kaanelugu lk 28 Koondise avalöök EM-valiksarjas lõppes võiduga. Mäng mängu haaval edasi minnes ja vajalikke punkte noppides üritab rahvusüksteist sillutada teed Pariisi. Sile ei saa see tee olema.

Kolumnid Carina Victoria Adolfsson

HIND 2,20 EUROT OKTOOBER 2014

Silvia Urgas Indrek Schwede

Eesti rõõmusilmne algus

EM-ValIKTsüKlIs MIs TOIMUB EsIlIIgas?

IDa-VIRUMaa jalgpallIsT OTT REINUMäE EIlE ja TäNa EEsTI MURUVäljaKUTE EDETaBEl ISSN 1736-7379

postrid: sergei pareiko / Fernando llorente / Erik lamela / Filipe luis

MaRKO KaljUVEERI ValIK

Esikaanel: Ragnar Klavan Foto: Lembit Peegel Nr 10 (82) 2014

Ott Reinumäe Mikk Reintam Mihhail Artjuhhov

Lembit Peegel

Kolleegiumi esimees: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee

Lood & tsitaadid

Nimed & numbrid Premium liiga Maakonnalood: Ida-Virumaa Meie edetabel

Fotograaf: Lembit Peegel

Maailm: Wimbledoni pooldumine

Ajakirja makett: Jaanus Samma

Expert liiga

Kujundaja: Marju viliberg Keeletoimetaja: Triinu-Mari Vorp Reklaam: Menu Kirjastus OÜ Helina Õunapuu +372 5166 996 helina@menuk.ee Reet Maran +372 5130 056 reet.maran@menuk.ee Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Siim Kera, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede (esimees), Anu Säärits, Mihkel Uiboleht Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit www.jalgpall.ee Tellimine: Omniva.ee / Ajakirjandus / Telli ajakirjandust / Ajakirjad Tellimishinnad: Aasta 24 eurot Poolaasta 12,5 eurot Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud Reusneris

21

21 22 46 54

Rubriigid

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas

Toimetaja: Siim Kera siim.kera@jalgpall.ee

ad on hoida, kui n imalik koos võ on hiljem ri s, oo se “N umi algu i gümnaasi võ a. Ega lis id g oo n ik ä põh havad m ta ti es tõ s , ke nad kanjäävad need , kui need va ri oo n ju ks eta eks vanad muidu ei võ i, kui meil ol em le b ro p ks äpud on naks. Ei teki ngida. Kui n ä m ks a h ta s le panna, mängijad, ke dagi väljaku ke i eg ol ei ja sahtli vahel d saata.” tuleb noore lgk naisteja Kalev Kaja 6–57 pallist lk 5

Persoonid & intervjuud Kaspar Paur

MIKK REINTaM TaHaB TagasI

12 15 16

EJLi koolitaja Minu 11: Marko Kaljuveer Oktoobri kalender Lisaaeg Ristsõna

4 8 10 26 43 50 52 56 58 60 62 64 66

Kõrgharidusega jalgpallurid Seis esiliigas

22

54

Muu

t

18 39

Postrid Sergei Pareiko Fernando Llorente Erik Lamela Filipe Luis 2014 OKTOOBER JALKA

3

lembit peegel

1 : 0! Sloveenia on alistatud Võidukalt alanud valiktsüklile kodumurul eelnes vahva piknik A. Le Coq Arenal, kus vardasse aetud sea kõrval sõlmis jalgpalliliit sponsorlepingu Tele2-ga ja mängiti ka jalagolfi. Auväärse Estonia Valges saalis toimus Eesti–Sloveenia mängu eelne pressikonverents.

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Ilja Antonov oli üks kolmest valikmängude debütandist ja ta sai hästi hakkama.

Foto: Lembit Peegel

4

JALKA OKTOOBER 2014

Pall on lahti. Seda jõllitavad Andraž Struna (15), Samir Handanovic (1) ja Gert Kams (20). Hetke pärast on seis 1 : 0.

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Sloveenide kaitseliin “hääletamas” ...

Foto: Lembit Peegel

... ja hetk hiljem on sinisärgid Martin Vunk (13) ja Gert Kams (20) rusikad püsti ajanud ning kolli kõmmutanud Ats Purje (7) põgeneb moosivarga kombel sündmuspaigast.

Foto: Lembit Peegel

Sergei Pareiko teeb pallile vigurvända nägu.

2014 OKTOOBER JALKA

5

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Henri Anier (8) rügas edurivis mehiselt. Pildil üritab ta vabaneda Boštjan Cesari kaisutusest.

Foto: Lembit Peegel

Kapten Ragnar Klavan ja peatreener Magnus Pehrsson tunnevad rõõmu kordaläinud tööpäevast.

6

JALKA OKTOOBER 2014

Eesti–Sloveenia mängu eelsel pressikonverentsil Estonia Valges saalis ulatas mikrofoni küsimusi esitavatele ajakirjanikele teatraalselt riietatud kaunitar.

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Esimest korda toimus jalgpallikoondise m채ngueelne pressikonverents Estonia Valges saalis. Vasakult: Sergei Pareiko, Ragnar Klavan, Magnus Pehrsson ja saali uudistav jalgpalliliidu avalike suhete juht Mihkel Uiboleht.

Foto: Lembit Peegel

Tele2 Eesti juhatuse esimees Argo Virkebau allkirjastab A. Le Coq Arenal jalgpalliliidu juhatuse liikme Marek Lemsalu seljal sponsorlepingu.

Foto: Lembit Peegel

Rahvusstaadioni murul peeti lisaks sponsorlepingu allkirjastamisele Tele2-ga ka pressikonverents ja m채ngiti jalagolfi: Magnus Pehrsson (vasakult), Argo Virkebau ja kohtunik Tomi Rahula vaatavad, kuidas Ragnar Klavan oma palliga hakkama saab.

2014 OKTOOBER JALKA

7

nimed & numbrid

kuu +

Premium liiga hooaeg on jõudnud finišisirgele ning toetajate ja huviliste suureks rõõmuks on tänavune tiitlijaht üks viimaste aastate vingemaid. Ees ootab põrgulikult põnev lõpuheitlus.

kuu

-

Eesti võitis esimese EM-valikmängu, aga kuhu jäi(d) siil(id)? Kas ta jääbki halliks kardinaliks või ilmub siiski (fänni)tribüünile?

kuu ?

Vuti sünnimaa koondis on oma ajaloo jooksul olnud ka paremas seisus. Kas inglaste madalseis aitab eestlastel korraliku üllatuse valmis sepitseda?

Jalgpall kooli!

Eesti Jalgpalli Liit alustas sügise hakul projektiga “Jalgpall kooli!”, mille eesmärk on arendada kehalise kasvatuse õpetajate jalgpalliteadmisi, tõsta koolide osavõttu erinevatel jalgpallivõistlustel ning arendada piirkonna klubide ja koolide koostööd. Aktsioon kestab esialgsete plaanide kohaselt 2020. aastani ning seejärel kaalutakse jätkamise vajalikkust. “Jalgpall kooli!” ootab osalema üldhariduskoolide 1.–5. klassis õppivaid poisse ja tüdrukuid. Projekti raames toimuvad koolikülastused, õpetajate koolitused, osavusfestival “Värav!”, luuakse interaktiivne veebileht ning kõik osalevad koolid saavad endale jalgpalliharjutusi sisaldava raamatu “Jalgpall õpetab!”. Kõik koolid, kes soovivad projektis osaleda või tasuta jalgpalliõpiku tellida, saavad registreeruda aadressil kooliprojekt@jalgpall.ee.

Raplamaal peeti tüdrukute vutiturniir Foto: www.jalgpall.ee

Augusti lõpus korraldas Raplamaa JK Evian Cup 2014 nimelise turniiri, kus võtsid omavahel mõõtu nelja klubi 2001.–2003. aastal sündinud tüdrukud. Peale korraldajaklubi olid võistlustules FC Flora, Tallinna Kalev ning Lõuna-Läänemaa JK. Vastupidises järjestuses pandi paika ka esikolmik.

Raplamaa JK treeneri Kaido Mägi sõnul oli turniir Raplamaa JK korraldatud tüdrukute jalgpallilaagri lõppakord, kus noored said Raplamaa JK võidutüdrukud. suve jooksul õpitud tehnikaid võistlusolukorras proovile panna.

“Raplamaa tüdrukud suutsid igas mängus vähemalt ühe värava lüüa ja said juurde enesekindlust,” rääkis Mägi jalgpall.ee portaalile. “Turniiri lõppedes olid tüdrukud kogemuste võrra kõvasti rikkamad.”

Haapsalus toimus jalgpallipäev

15

... palli löödi Prantsusmaa meistrivõistluste teises voorus rahvusesinduse väravavahi Getter Laari selja taha, kui tema koduklubi FC Metz-Algrange pidi koduväljakul 0 : 15 alla vanduma naistevuti tõelisele tipptegijale Lyoni Olympiquele.

30

... minutiga leidsid omaniku kõik Eesti–Inglismaa mänguks turule paisatud 1800 üksikpiletit.

899

... pealtvaatajat on FC Elva publikurekord. Nii palju inimesi tuli 17. augustil vaatama esiliiga B mängu HÜJK Emmaste vastu, kui klubi tähistas oma 14. sünnipäeva.

8

JALKA OKTOOBER 2014

Vutipäev, kuhu olid oodatud kõik Läänemaalt pärit jalgpallihuvilised poisid ja tüdrukud, meelitas kokku alla neljakümne 6–10aastase lapse, kellele jagasid väärt nõu Eesti Jalgpalli Liidus noortevutiga tegelevad Teet Allas ning Marko Pärnpuu, kes viisid läbi sissejuhatava osa ning soojenduse. Eesti koondist 73 korral esindanud Allase sõnul olid kõik lapsed väga motiveeritud.

“Rõõm oli ka sellest, et kõiki meie õpetussõnu kuulati ja üritati ennast parandada,” lausus endine kaitsemängija jalgpall.ee portaalile. “Meie ülesanne Markoga oligi liikuda väljakul ringi ning lastega vestelda ja arutada, mida saaks paremini teha. Tõesti oli lahe vaadata, kuidas nad kuulasid ja muutsid oma tegemisi harjutustes palju kvaliteetsemaks.”

Läänemaa JK treeneri Aavo Tomingase sõnul jäid kõik osalenud rahule ning Allase ja Pärnpuu juhendusel olid lapsed palju keskendunumad kui tavaliselt.

Saaremaa meistriks krooniti Torgu Saaremaal on uus valitseja! Vähemalt jalgpallis. Nelja meeskonna osalusel toimunud Saare maakonna meistrivõistlustel kogusid Torgu mehed kuue mänguga kokku 13 punkti, edestades nii vaid ühe silmaga mullust tšempionit FC Taritut. Kolmandaks mängis end Salme SK ning viimase kohaga pidi leppima Kaarma. Torgu meeskonna kapten Mart Undrest loodab, et järgmisel hooajal meeskondade arv suureneb, kuid Foto: www.jalgpall.ee samas tõdeb, et lõppenud meistrivõistluste tase oli selline, et asjaarmastajatel juba osalenud nelja tiimi vastu kerge mängida ei olekski. Võistluste 12 kohtumisega löödi 74 väravat, kollaseid kaarte välgutati 12 korral ning punase kaardi pidi kohtunik taskust välja urgitsema kahel juhul.

Saarlaste omavahelisi matše piilus 174 silmapaari.

Torgu valitseb Saaremaad!

PANE OMA MUGAVUS PROOVILE! XTR ALUSPESU TÖÖTAMISEKS JA SPORTIMISEKS

KLIENDI KOMMENTAAR:

ehall/must Värvus: tum

Uue põlvko nna sooja aluspesu lo on kasutatu omisel d parimaid materjale ja uusimat tehnoloog iat. Soe alu hoiab sind spesu kuiva ja vä rskena, on ning juhib mugav higi ja niisku se kehapin eemale. Pa nalt kub kaitse t, isoleerib ja ventilee rib just õig eid kehap Materjal: iirkondi. kõrgtehno loogiline AVS kanga s (56% po lüamiid, 40% polü propüleen , 4% elast 200g/m²). aan,

Olen maratone jooksnud 33 aastat! Uskuge mind – selle aja vältel olen kasutanud väga erinevat spordivarustust. Snickers Workwear pesukomplekt ei tundunud mulle esmalt just enesestmõistetav valik, kuid piisavalt huvitav, et proovida.

Minu kogemus ütleb, et see aluspesu on seljas oluliselt mõnusam, kui tuntud spordibrändide tehniline pesu: ülimalt pehme, mugav ja ihusõbralik. Märja nahaga oli allatuult Snickersi pesuga lausa jahutav joosta.

Lisaks funktsionaalsusele on pesu minu meelest ka väga kena disainiga.

Vaid üks küsimus, miks on pesu nimetus Snickers WORKwear, mitte aga Snickers SPORTSwear, mida see minu hinnangul küll 100% väärt oleks.

Snickers Workwear pikkade varrukatega soe alussärk art 9430/0418

HIND 56.- € Snickers Workwear lühikeste varrukatega soe alussärk art 9432/0418

HIND 47.- € Snickers Workwear pikad aluspüksid art 9431/0418

HIND 50.- €

SEB Tallinna Maraton (42,2 km) 2011 - 20. koht, 2012 - 22. koht Pärnu Kahe Staadioni jooks (7,6 km) 2011 – VI koht , 2012 – III koht 38. Saaremaa Kolme Päeva Jooks (42,2 km) - 16. koht Raasiku Rahvajooks (5,8 km) 2014 – I koht, 2010 - I koht;

Snickers Workwear XTR bokserid art 9433/0418

HIND 27.- €

Ostad komplekti, (särk + püksid)

saad TASUTA SW WoolMix sokid art 9202/0418 (väärtus 17.- €)

Urmas Põldre (48)

Isiklik rekord maratonis: 2:25.39

Hinnad sisaldavad käibemaksu 20% ja kehtivad kuni 31.01.2015 või kuni kaupa jätkub!

TAMREX OHUTUSE OÜ TALLINN TARTU Laki 5, Pärnu mnt 130, Katusepapi 35 Aardla 114, Ringtee 37a

Tel 654 9900 Faks 654 9901 e-post: tamrex@tamrex.ee www.tamrex.ee PÄRNU Riia mnt 169a, Savi 3

RAKVERE Pikk 2

VILJANDI Riia mnt 42a

JÕHVI Tartu mnt 30

VÕRU Piiri 2

VALGA Vabaduse 39

NARVA Tallinna mnt 19c

HAAPSALU Ehitajate tee 2a

PAIDE Pikk 2

lood & tsitaadid

nii nad

ütlesid “Mu perel on piletid, usutavasti on nad staadionil ja hoiavad pöialt ... Ikka minule.

Vähemalt naine ja lapsed kindlasti, teiste lähedaste kohta ei oska ma nii kindlalt öelda.”

Magnus Pehrsson Eesti–Rootsi maavõistluse eel “Ma ei loe ajalehti ega internetifoorumeid. Tajun, et ootused on üsna suured, aga minul pole sellega probleemi ja terve meeskond jagab seda tunnet. (..). Tehes seda, mida näiteks eksperdid ja meedia ütlevad, laseksin end häirida. Tekiks ju küsimus: miks mind siis üldse vaja on? See poleks enam 100% minu panus, isegi mitte minu töö.”

Magnus Pehrsson “Platsil on ikka parem olla, kui kuskilt kõrvalt vaadata või haiglas olla.”

Joel Lindpere pärast maavõistlust Rootsi vastu “Ei ütleks, et meil vahepeal mõõn oli, lihtsalt see liiga ongi nii tasavägine.”

Flora mängija Markus Jürgenson Premium liigast “Jose Riga on väga hea treener. Ta on proovinud, proovinud ja veel proovinud, aga tal on raske, kui esimees teda ei aita.”

Sergei Zenjov ”Me kõik – staadioni muruniitjast presidendini – oleme kindlad, et jääme püsima!”

Jõhvi Lokomotivi väravavaht Valeri Smelkov käekäigust Premium liigas ”Juristi või ärijuhina peab noor ilmselt aastaid istuma varumeeste pingil. Põlevkivitööstuses pääsevad nutikad noored aga kohe väljakule tegutsema.”

Eesti Energia personalidirektor ja kaevanduste juht Veljo Aleksandrov “Siin tuleb küsida, kes selle mängu nii võitluslikuks ajas. Üks mees lasi asja käest ära, sealt see tuligi.”

Igor Prins kohtunik Eiko Saarest “Eesti oleks nagu jalgpalli MMi finaalturniirile pääsenud.”

PÖFFi juht Tiina Lokk filmifestivali arvamisest A-klassi

10

JALKA OKTOOBER 2014

Inimlik ja aus Pirlo on Eestis!

Oli august, kui eesti keeles nägi ilmavalgust Alessandro Alciato kirjutatud “Andrea Pirlo. Mõtlen, järelikult mängin”. Väidetavalt oli eesti keel teine, millesse Itaalia jalgpallistaari üdini aus ning vaimukustega pikitud elulooraamat tõlgiti.

Esimese mitteitaallasena sai seda raamatupoodidest soetada ning seejärel öökapilt haarata inglise keelt rääkiv rahvamass. Ilmselt piisab ainult ühest haaramisest, sest 136 lehekülge kaob nagu lepase reega. Kindlasti Alessandro Alciato – Andrea Pirlo. Mõtlen, järelikult mängin. 136 lk on Pirlo üht-teist vaka Rumori Publishing OÜ alla jätnud, aga sellist muljet ei jää. Vürtsikuste ja naljade taamal on läbivaks jooneks elegantne rahulikkus. Pirlo teab, mida ta teha tahab, ning ta teeb seda: “2006. aasta 9. juuli pärastlõunal ma magasin, seejärel mängisin Playstationiga. Samal õhtul võitsime MMi.” Ääretult lihtne lause, millest õhkub enesekindlust. Uni. Konsool. Karikas.

Ma usun, et me kõik tahaks ühe sellise päeva veeta.

Pole just palju vutimängijaid, kes patraks oma raamatus pikalt, kuidas soojendus neile ääretult vastukarva on.

“Ma vihkan seda südamest, lausa füüsiliselt. See on mulle vastik,” seletab Pirlo ja lugejal läheb süda rõõmsaks.

Miks? Sest see on inimlik ning tippjalgpallurid on lihtsureliku mõistes miljonäridest üliatleedid, kes tihti ei oska öelda muud kui mängujärgse intervjuu “mängisime kehvasti. Järgmine kord proovime paremini”.

Kahekümne peatükiga raamat on üsnagi kronoloogiline, kuid mõnusat põnevust lisab, et Pirlo läheb aeg-ajalt teemast kõrvale ning sõidab endale sisse täiesti teise jutuvadaga. Umbes nagu kass, kes ajab mööda põrandat mänguhiirt taga ning siis ühel hetkel avastab, et tal on olemas saba. Nalja tehakse nii koos tiimikaaslastega kui ka nende üle. Selgub hunnik klubisid, kes kõik on tahtnud maestrot enda ridadesse värvata, kuid mingil põhjusel on üleminek olemata jäänud. Valus on lugeda AC Milani ja Liverpooli vahelisest legendaarsest 2005. aasta Meistrite liiga finaalist, mis Pirlo suust kõlades on täis enesehävituslikke metafoore. On selge, et ta elab seda siiani raskelt üle.

Pirlo paneb otse südamest.

Ainsaks tõrvatilgaks meepotis on keeletoimetaja puudumine. Tõlkinud on Janek Jõgi, toimetajaks Angelo Palmeri. Reedab ju nimigi, et Palmeri on pärit pitsamaalt, seetõttu oleks hädasti läinud tarvis üht kodumaist keeletoimetajat, kes oleks olukorda ohjes hoidnud. Palmeri sõnul üritasid nad Pirlo stiilile võimalikult truuks jääda, kuid seetõttu pidi lugedes mõnigi kord silmadega alt üles liikuma ning mõnda lauset uuesti ahmima, sest sõnaüksuse ülesehitus oli lihtsalt nii konarlik. Näiteks. “Löödud pallid rändavad keereldes suletuina definitsiooni, mis mulle meeldib peaaegu nagu piibellikus kaarjas muinasloos.” Ma tunnistan, et ma ei saa mitte midagi aru ja ma ei saa isegi aru, kas ma peaksin aru saama või mitte. Selliseid lauseid on veel. Aga neist hoolimata ootab ees mõnus paartunnike habemega pallivõluriga.

Siim Kera

lood & tsitaadid Õlimaal Evald Tipnerist Rahvusraamatukogus Tallinnas esitleti 26. augustil raamatut “Unustatud pallaslane Osvald Lääne”. Suure osa oma elust Jõgeval elanud kunstnik Osvald Lääne jõudis lõuendile kanda ka sõjaeelse legendaarse jalgpalliväravavahi Evald Tipneri. Selle idee pani talle pähe vennapoeg Tiit Lääne, praegune tuntud spordiajaloolane.

“Ei mäletagi, millega seoses mul selline mõte tekkis, aga rääkisin onule, et teeks kümnest maalist koosneva seeria Eesti spordikuulsustest,” meenutab Tiit Lääne. “Esimese tegi ta Evald Tipnerist 1988. aasta suvel. Mul oli siis peal suur Tipneri-vaimustus, olin tema kohta palju lugenud ja uurinud. Teine maal valmis samal aastal ja oli minu emapoolsest onust Otto Erimaast, kes oli enne sõda kõval tasemel kettaheitja ja kelle mälestusvõistlusi olen alates 1969. aastast pidanud. Praegu on see maal rändauhinnaks mälestusvõistluste peaala kettaheite võitjale. Enam täpselt ei mäletagi, keda oli veel plaanis maalida, aga kindlasti olid mõtteis kahekordne olümpiavõitja maadleja Kristjan Palusalu, laskmise kolmeteistkümnekordne maailmameister Elmar Kivistik ning olümpialt hõbeda ja pronksi võitnud tõstja Arnold Luhaäär ja Euroopa meistrivõistluste odaviske pronksimees Gustav Sule.”

“Osvald tuli asjaga kohe kaasa ja kui me oleks selle idee korralikult käima saanud, võinuks teha rohkemgi kui kümme maali,” jätkab Tiit Lääne, kelle ettepanekul kavandati maali kompositsioon nõnda, et ülanurgas oli sportlase portree ja all näidati teda tegevuses. “Paraku onu tervis halvenes ja 1990. aasta jaanuaris ta suri.”

Lääne sõnul oli onu Osvald mõõdukas spordijälgija. Telerit tal polnud, kuid ta oli põhisündmustega kursis ajalehtedest loetu põhjal ja ilmselt kuulas ka raadiot. Tiidul on meeles Müncheni 1972. aasta olümpia, mida ta telerist jälgis.

Ta vaatas kodus Paduveres parajasti õemehe, 1976. aastal Eesti malemeistrivõistlustel hõbeda võitnud Taivo Jänesega USA – Nõukogude Liidu kullamatši korvpallis, kui Jõgevalt tuli Osvald.

“Eks mängu näidatud videolindilt, aga meie Taivoga arvasime, et on otseülekanne,” meenutab Tiit.

“See oli see kurikuulus korvpallifinaal, kus alguses võidutsesid ameeriklased, aga siis mängiti kolm viimast sekundit uuesti ja venelased võitsid. Osvald astus tuppa hetkel, kui USA mängijad kaelustasid üksteisega võidu puhul, aga ta ei lasknud end sellest häirida ja ütles, et venelased võitsid. Meie Taivoga juubeldasime ja ütlesime, et mis juttu sa ajad – vaata ise: näe, ameeriklased võitsid! Osvald ütles lihtsalt: “Ei võitnud nad midagi!”, sest oli lõpplahendusest juba kuulnud või lugenud.”

Osvaldile meeldis hirmsasti malet mängida, aga Taivo Jänesele suutis ta konkurentsi pakkuda siis, kui viimane vankri ette andis.

“Onu ei istunud kunagi,” mäletab Tiit üht veidrust.

“Ka malet mängis ta püsti seistes. Istumas võis teda näha üksnes söögilauas.”

Osvald Läänelt jäi küsimata: miks mängib Tipner tema maalil tänavakingades?

Hendrik Eelvee

nii nad

ütlesid “Eesti poisil on noores eas märksa kergem kui näiteks sakslasel. Seal pead kohe väljapaistvalt hea olema, siin antakse sulle väga palju aega. Seal saad sa võibolla ainult ühe võimaluse, siin püsid pidevalt pildil. Seal sõltub läbilöök rohkem õnnest, siin sinust endast.”

Noortetreener Lars Hopp “On teatud reeglid, kui palju üldse harjutada tohime. Meile tehti eratreeninguteks graafik ja määrati kindlad juhendajad. Olen jalgpallis näinud mõndagi, aga midagi sellist ...

Mitte iial.”

Sergei Pareiko ei nõustunud palgakärpega Nižni Novgorodi Volgas “Riik doteerib jalgpalli, ma ei ole väga kuulnud, et klubid oleks mängijatele palga võlgu jäänud.”

Artur Kotenko elust Valgevenes “Ma pole absoluutselt pettunud. Loogiline ja õige otsus koondise peatreenerilt. Kui mängijal klubi pole, siis pole mõtet teda ka koondisesse kutsuda. Isegi kui oleksin koondisekutse saanud, oleksin ise peatreenerile öelnud, et mind pole mõtet kaasata.”

Tarmo Kink “Mul on unistus Euroopa meistrivõistlustel mängida. See on eesmärk ja selle suunas ma liigun.”

Ragnar Klavan “Sel aastal ootavad nad minult kindlasti rohkem. Mullu ütlesid nad, et esimesel aastal pead ikka kohanema, keelt ja mängustiili õppima. Aga sel aastal on ootused kõrged ja neid pean siis täitma hakkama.”

Frank Liivak elust Napolis “Olen aimanud, et täpselt nagu olen Eesti üks suuremaid autoga sõitjaid, kuulun ka telefoniga rääkimises vabariigi tippude sekka.”

Aivar Pohlak räägib telefoniga kuus keskmiselt 75 tundi ja saadab 1439 SMSi (48 päevas) “Näen neid klubis tihti. Ükskord õnnestus ka Beckhamil kätt suruda.”

Fulhami akadeemias koos Beckhami pojaga treeniv Mattias Käit “Olen rõõmus, et sain mängida mehe vastu, kelle esitusi ma suureks kasvades vaatasin.”

Henri Anier Zlatan Ibrahimovicist

2014 OKTOOBER JALKA

11

rootsi vaade rakverest

Väike kuulutus kohalikus lehes Rakvere JK Tarvase tüdrukute treener Carina Victoria Adolfsson kirjeldab oma tagasiteed jalgpalli juurde. Jalkal, mis oli kunagi elu loomulik osa, on jälle tema igapäevas tähtis roll.

V

iis aastat tagasi mõtlesin, et poeg võiks hakata jalkatrennis käima. Tundus enesestmõistetav, et tema esimeseks spordialaks võiks olla jalgpall, kuna ise mängisin väikesena ja noorena ka jalgpalli. Ma ei saa öelda, et see oli armastus või kirg, see oli lihtsalt üks täiesti loomulik osa

TREENING KUI ÕNNISTUS

Kui ma noorena võtsin jalgpalli kui loomulikku osa oma elust, siis nüüd oli iga trenn nagu õnnistus. Ma nautisin igat hetke ega suutnud järgmist trenni ära oodata. mu elust. Tekkis küsimus: kust ma poja jaoks trenni leian? Huvitaval kombel nägin peagi pärast selle mõtte tärkamist ühte väikest tagasihoidlikku kuulutust kohalikus lehes, kus pakuti jalgpallitrenni 5–7aastastele poistele.

12

JALKA OKTOOBER 2014

Helistasin. Mees, kes kõnele vastas, oli lahkelt nõus ka minu lapse vastu võtma ning nii me sammusimegi pojaga kaks korda nädalas trenni. Ma ei teadnud siis veel, et see väike kuulutus ei muutnud mitte niivõrd mu poja (kes on vahetanud jalgpalli rulluisutamise vastu), vaid eelkõige minu elu.

Poja esimene treener osutus inimeseks, kes pani lumepalli või pigem jalgpalli veerema! Tema tõi mind tagasi jalgpalli juurde, pakkus peale poja ka mulle trennitegemise võimaluse koos Rakvere naiskonnaga. Tema pani mulle pähe mõtte treeneriametist. Tema uskus minusse. Kahjuks pani ta ise varsti treeneriameti maha, kuid minu jalgpall juba veeres ning muudkui jätkas oma teed.

Nii hakkasin jalkatrennis käima pärast 18aastast pausi. Kui ma noorena võtsin jalgpalli kui loomulikku osa oma elust, siis nüüd oli iga trenn nagu õnnistus. Ma nautisin igat hetke ega suutnud järgmist trenni ära oodata. Peale jalgpalli enda olid ka treener ja tüdrukud väga toredad ja sõbralikud. Hoolimata sellest, et mängijad olid minust nii

Ka emad võivad hakata oma laste kõrvalt jalgpalli taguma.

palju nooremad, et võinuksid mu tütred olla, võtsid nad mind väga hästi vastu ja uskusid mind ja minusse. Neist osa said mu parimateks sõpradeks, kuigi me väljaspool trenni ei suhelnud.

Samm-sammult muutus jalgpall mulle veelgi tähtsamaks ja hakkasin seda aina tõsisemalt võtma. Tänu toetavatele inimestele enda ümber jõudsin esmalt jalgpalliliidu rahvajalgpalli koolitusele ning seejärel C-litsentsi treenerikoolitusele. Käisin ka jalgpalliliidu korraldatud konverentsidel. Varsti andis Rakvere JK Tarvas mulle esimese trennirühma – kuus 6–9aastast tüdrukut.

Kõige suurem pöördepunkt tuli siiski kevadel, kui jalgpalliliit kutsus mind

rootsi vaade rakverest

Foto: Lembit Peegel

koos teiste treeneritega paaripäevasele UEFA koolitusele, mis toimus Itaalias.

Seminaridest sain teada huvitavaid fakte ja mõned loengud andsid mõtteainet ja innustasid. Sain lisamotivatsiooni. Enamik kuuldust-nähtust oli juba läbitehtud koolituste kordamine. Palju asju on samamoodi kui Eestis. Kuid see andiski kinnitust, et me tegeleme õigete asjadega, teeme neid õiget moodi ja oleme õigel teel.

See õppereis osutus mulle isiklikult oluliseks pöördepunktiks, kuna tundsin, et minusse usutakse ja et ma kuulun jalkapere hulka. Kui teised usuvad meisse, siis tunneme ennast kindlamalt ja hakkame endasse ka rohkem uskuma.

Peale Itaalia-reisi oli julgus kasvanud

ning astusin uusi samme. Asutasime Rakveres jalgpallitrenni jalgpallurite emadele ning teistele naistele, kes polnud varem kunagi jalkat tagunud.

Emadetrenni idee tuli tegelikult mitu aastat tagasi, kui nägin üht programmi, kus aidati keskealistel meestel jalgpalli abil võidelda oma ülekaalu, agressiivsuse ja joomisharjumuse vastu. Mõtlesin, et inimestel peaks olema rohkem võimalusi jalgpalli mängida enda tervise huvides või lihtsalt lõbu pärast. Mõned kuud varem oli minuni jõudnud info, et Suure-Jaani jalgpalliklubis on käimas emadetrenn. Ka sealsete jalgpallurite emad olid õppinud seda laste spordiala väga armastama. Siis sai minu vana mõte jälle tuule tiibadesse ning mõtlesin, et miks mitte teha seda ka Rakveres. Jälle oli toetust vaja, mida sain järjekordselt JK Tarva klubijuhilt, kes oli ideega päri ja lahkelt nõus aitama.

Samal ajal kui julgus kasvas, tuli ka võimalus oma mõtteid ja arvamusi avaldada ajakirjas Jalka. See oli tõeline julgustükk, samm, mida ma iial ei oleks julgenud ette võtta ilma ajakirja toetuse ja julgustamiseta.

See on loomulik ja inimlik, et me vahel kardame ja tunneme hirmu, eriti kui on vaja teha midagi, mis tundub uus ja riskantne. Et sel hetkel mugavustsoonist välja tulla, on toetajat vaja, usaldusväärset inimest, kes meisse usub. Ainult nii julgeme edasi minna.

Kui hoiame kokku kiidusõnade pealt, hoiame arengut kinni. Ka siis, kui me hoiame tagasi õpetussõnu või konstruktiivset kriitikat, pidurdame me arengut. Tähtis on julgeda nii negatiivset kui positiivset tagasisidet nii jagada kui ka vastu võtta.

Eesti jalgpall on hoolimata erinevatest klubidest ja võistkondadest siiski üks suur jalkaperekond. Eriti naisjalgpallurite seas, keda Eestis on niigi vähe, tuleb tunnetada, et lõpuks on meil ikkagi üks ja sama eesmärk: populariseerida oma ala, leida talle järelkasvu ja nii hoida naistejalgpall elus. Selle asemel, et naiskondade vahel rivaalitseda, mängijate vahel konkureerida, peaks kokku hoidma. Selge see, et kõik soovivad võita ning areneda personaalselt ja võistkonnana. See ei ole halb, kuid võitleme ja teeme tööd enda kallal, mitte aga teisi maha tehes. Püüame ise paremaks saada ja vaatame eesmärke

seades nii paari sammu kui ka mõne aasta jagu ettepoole. Peame vaatama tänasest päevast kaugemale.

Ka fännid soovivad, et oma võistkond võidaks. Aitame oma tiimil tugevamaks ja edukamaks saada meie enda toetuse kaudu ja mitte vastaseid maha tehes ja halvustades.

KOOLITATUD EESTI

Seminaridest sain teada huvitavaid fakte ja mõned loengud andsid mõtteainet ja innustasid.

Palju asju on samamoodi kui Eestis. Kuid see andiski kinnitust, et me tegeleme õigete asjadega, teeme neid õiget moodi ja oleme õigel teel.

Soovin öelda, et igaühel, nii üksiku mängija kui ka rühmana, on vaja toetust ja julgustust. See siin oli minu jalgpalli tagasipöördumise lugu, kuid loodan, et kõigil on oma lugu, milles on koht tänu kaasinimeste hoolivusele tehtud edusammudel. Loodan, et igaühel meist on elus hetk, mis tundus olevat väikese tähendusega, kuid osutus elu üheks suurimaks muudatuseks.

Kes oleks võinud arvata, et see väike tagasihoidlik kuulutus kohalikus lehes võib elu nii dramaatiliselt pöörata ja saada üheks paremaks ja tähtsamaks otsuseks?

Carina Adolfsson.

2014 OKTOOBER JALKA

13

Oktoober on jalkakuu!

SPANTALi spordipoes ootavad 체llatused SPANTALi poed Tallinnas J채rve, Rocca al Mare, Sikupilli, Magistrali keskustes SPANTALi pood Tartus Tartu Kaubamajas SPANTALi pood P채rnus P채rnu Kaubamajakas

3 veergu

Kas ka sinul on kõrini higistest meestest?

Silvia Urgas

Õigusteaduse tudeng ja kultuuriajakirjanik

K

õige rõvedama heteroseksuaalse ning tõsiselt normaalse ja mehise mehe stereotüübi kohaselt on jalgpalli MMil ja kõigil muudel vutisündmustel ainult üks viga: liiga vähe ilusaid naisi. Õnneks on leitud viis, kuidas seda vähemalt telepubliku jaoks parandada.

Mäletate ju küll neid kaadreid tänavuselt MMilt, kus rõõmuhõisetes või siis hoopiski agoonias väänleva publiku seast otsiti lausa imepärase kaameratööga üles piltilus neiu. Niisugusel kaadril on oma nimi – honey shot. Selle mõtteks on pakkuda higiste meeste vaatamisest väsinud vaatajale natukene silmailu ning koos sellega süvendada stereotüüpe, mis kellelegi head ei tee. Mees on kangelane, pallijumal platsi keskel. Ning naine kiljub väljaku ääres tribüünil ja pääseb ekraanile vaid siis, kui ta on piisavalt fotogeenne hetkel, mil mees parasjagu midagi asjalikku ei tee.

Sellise kaadri leiutajaks peetakse seitsmekümnendatel tegutsenud USA spordirežissööri Andy Sidarist.

Veebiportaal Slate pühkis suvel tolmu

Sidarise tsitaatidelt, kus mees end muuhulgas “räpaseks vanameheks” nimetas ja selgitas pisut enda loodud honey shot’i filosoofiat: kui valida on popkorni, meeste või naiste näitamise vahel, peaks otsuse langetamine olema iseenesestmõistetav. Ühel hetkel sai Sidarisel kõrini, et tibide kõrvalt ka sporti näitama peab, ja ta keskendus oma tõelisele armastusele: B-kategooria filmidele, kus peaosades seksikad Playboy jänkud. Ühe tema filmisarja koondnimeks sai “Bullets, Bombs and Babes” ehk “Kuulid, pommid ja beibed”. Sellise uhkelt perversse mehe eeskujul valmivad aga tuhanded spordiülekanded üle maailma.

Honey shot võib olla ka pikaajalise karjääri alguseks. Markantseim näide on Pamela Anderson, kelle tähelend algas, kui osav kaameramees ta Kanada jalgpalli mängult üles leidis. Liibuvas särgis Pamela kanti seejärel publiku rõõmuhõisete saatel alla väljakule.

Hiljem samal aastal oli naisel CVs ette näidata Playboy esikaas.

Ka tänavuse MMi ajal ekraanile pääsenud tüdrukute elu muutus. Brasiilia ja Kolumbia veerandfinaal kostitas televaatajaid kaadriga ilusast kolumblannast. Neiu meeldis ka superstaarist vutifännile Rihannale, kes temast oma Twitterisse Vine’i postitas. Pole vaja vist öeldagi, et seda Vine’i on vaadatud üle 12 miljoni korra ning kõmulehtedel möödus paar pinevat päeva tüdruku isikut välja uurides.

Pisut halvemini läks publiku hulgast üles leitud belglannal Axelle Despiegelaerel. Ekraanile pääsemise järel pakuti talle modellilepingut L’Orealiga.

Siis leiti aga internetist üles 17aastase neiu postitatud foto, millel ta poseerib Aafrikas koos enda poolt maha lastud gaselliga. Loomkatsetega hädas olevale kosmeetikatööstusele polnud vaja niisugust plahvatusohtlikku modelli, kes

kindlasti oleks PETA loomakaitsjates palju pahameelt tekitanud. Belglanna karjäär lõppes sama kiirelt, kui algas.

Mis siis selles viga, kui meeste kõrval ka ilusad naised pildile pääsevad? Honey shot toidab lääne ühiskonnas valitsevat arusaama, et naistele on igati sobilik tänaval järele karjuda või nende välimust kommenteerida. Ei tahaks kuulda neid märkusi, mida purjakil mehed baaris jalkat vaadates järsku ekraanile ilmuva kaunitari kohta teha võivad.

NAISE ROLLIST

Naine kiljub väljaku ääres tribüünil ning pääseb ekraanile vaid siis, kui ta on piisavalt fotogeenne hetkel, mil mees parasjagu midagi asjalikku ei tee.

Samuti on neiude välimuse põhjal kaadrisse püüdmine osa spordiajakirjandusest, mis klikipüüdmise nimel pealkirjastab “spordiuudiseid” stiilis “Vaata, milliste bikiini-selfie’dega x jalgpalluri pruut teda toetab”. Näiteks võib tuua ka Ameerika jalgpalli, kus igal keskkoolivõistkonna põhisatsi mehel on oma isiklik rally girl, kes talle mängu eel kooke ja küpsiseid küpsetab ning kelmika naeratusega ka muud abi pakub.

Sama kultuuri esindab isegi eelmise kuu Jalka, kus pilt suviselt riietatud naisest allkirjaga “Tribüünil on alati, mida ja keda vaadata”.

Jalgpalli vaatavad nii mehed kui naised. Võib tunduda uskumatu, aga seda mängivad samuti mõlemad. Järeltulevate põlvede huvides oleks viimane aeg lõpetada sugupoolte lahterdamine subjektiks ja objektiks.

2014 OKTOOBER JALKA

15

1-teist mõtet

Mis elukas see

Eesti jalgpall on?

1

993. aasta 20. detsembri Eesti Spordi Leht avaldas meie inimeste arvamusi Eesti jalgpalli kohta. Ülekaalus olid tuntud tegelaste vaated, millele lisandus kolme Pelgulinna poisi arvamus. Selleks hetkeks oli taasiseseisvunud Eesti rahvusüksteist võitnud 19 mängust vaid kaks. Sellest vaatevinklist on huvitav uurida, mida vastasid inimesed Aivo Paljasmaa esitatud küsimusele: “Mis elukas see Eesti jalgpall on?”

Näitleja ja muusik Peeter Volkonski: “Ausalt öeldes pole ma mingi fänn.

Minu suurim elamus on kurikuulsalt Eesti Raadio ja Eesti TV matšilt 1980. aasta sügisel. Mina laulsin seal ... “Propaga”. Lapsepõlvest mäletan, et vanaisa istus teleri ees ja vahtis aina jalgpalli.

Siiani kajab kõrvus üks fraas – Tamkõrv tsenderdas.”

Peegeldab ju kenasti tollast aega: Eesti ühiskond oli jalkast võõrdunud, aga sellele eelnenud põlvkonnad mitte – nemad vaatasid ja mäletasid Arvo Tamkõrva! Sama kehtib ärimehe ja poliitiku Tiit Vähi lausutu kohta: “Usun, et jalgpall on üks spordialadest, kus tegutsevad entusiastlikud inimesed. Ma ei ole muidugi spetsialist, pallimängudest olen tegelenud võrkpalliga.”

Pelgulinna poiss Erkki Kasenurm: “Maailmas nad küll mängida ei oska.

Eestlased topivad oma mängijate postereid ajalehte, maailmas selliseid postereid ei tunta.”

Pelgulinna poiss Margus Värava põrutab: “Kui kõik hakkavad mängima nagu Mart Poom, alles siis hakkan ma sel teemal rääkima.”

Jälle ajastu peegel: eestlane vahtis ainult tippe. Tuli Ants Antson kiiruisutamises või Erika Salumäe naiste trekisõidus, oli eestlane kõva kaasaelaja.

Arusaamine, et jalgpallis loeb ka meeskonnahing ja et Poomi-sugused liidrid aitavad kaasa tõmmata ka teisi, polnud veel kohale jõudnud. Nagu polnud kohale jõudnud ka see, et Eesti senine

16

JALKA OKTOOBER 2014

tippsport oli läbi löönud maailma mõistes äärealadel või Nõukogude Liidu koondise liikmelisuse kaudu.

Kirjanik Andres Ehin: “Arvan, et oleks igati normaalne, kui ... noh, Euroopa keskmist taset on veel vara nõuda, aga alagrupiturniiril võiks viimasest kohast ikka kõrgemale tõusta. Meie rikaste firmade poolt oleks viisakas, kui nad jalgpalli ikka toetaksid.

Paistab nii, et eestlased päris tuhmid selle mängu peale ei ole. Oleks vaja rohkem võimekaid treenereid. Paljudes provintsilinnades, rääkimata suisa maakohtadest, pole juhendajaid ega väljakuid.”

Näitleja ja lavastaja Eino Baskin lisab: “Jalgpalliga on täpselt sama kui Eesti Vabariigiga – mõlemad on algstaadiumis. Määravaks saavad traditsioonid, oma koolkond. Meie korvpallil on need olemas ja tulemused kõigile näha. Arvan, et kõik algab juhist. Nagu ei saa ilma hea dirigendita olla orkestrit ja ilma hea lavastajata teatrit, nii ei saa ka ilma treenerita olla meeskonda.

PEETER VOLKONSKI:

Lapsepõlvest mäletan, et vanaisa istus teleri ees ja vahtis aina jalgpalli. Siiani kajab kõrvus üks fraas – Tamkõrv tsenderdas.

Ilma Ernesaksata poleks ju meeskoori ja ilma Salumetsata korvikoondist.

Ma ei taha ütelda, nagu meie praegused treenerid ei tunneks jalgpalli, aga ehk oleks mõistlikum muretseda koondisele keegi kõrgelt professionaalne asjatundja välismaalt.”

Bingo, Baskin! Eesti jalgpall hakkaski arenema alles välistreeneri käe all, kui jalgpalliliit oli palganud Teitur Thordarsoni. Usinasti tegeldakse ka oma

koolkonna loomisega.

Kirjanik Vladimir Beekman: “Mul ei ole sellest aimu, mind ei huvita jalgpall.

Spordist huvitavad mind male ja teised intellektuaalsed mängud.”

Täiesti aktsepteeritav seisukoht.

Kõik asjad ei peagi huvitama. Ehkki kirjanikuhärra kui selline võiks elu vastu natuke uudishimulikum olla. Selline ignorantsus ei tule ehk kutsetööle kasuks.

Kirjanik Mihkel Mutt: “Eesti jalgpall? ... Ta on õudselt tähtis rahvusliku eneseteadvuse tõusule. Ja ma ei saa aru, miks ta nii vilets on.”

See kirjanik jagab üpris täpselt matsu!

Paljasmaa andis sõna ka naistele.

Vastused tulidki naiselikud.

Laskmise maailmameister Inna Rose: “No mis ta on? Need on meeste mängud. Nii väljakul kui kulisside taga.

On nii vaatemängu kui kõmumängu ... ega naiste käest tavaliselt seda küsitagi, tundub nii kohatu.”

Näitleja Elle Kull: “Oi, ma ei oska palju arvata. Vanasti arvasin toredasti noortest “Lõvidest”. See tundus nii vahva ettevõtmine ... Korvpalli vaatan rohkem. Kunagi võimlesin ka ise, aga nüüd on sport kaugeks jäänud.”

Laulja Silvi Vrait: “Vanasti ei olnud ta minu jaoks mingi elukas. Aga nüüd olen tähele pannud, et eesti mehed mängivad ja ... olen kuulnud, et kodakondsusega on koondises mingid probleemid, aga see vist hakkab lahenema.

On ju ka paar ilusat poissi. See pikkade juustega, vist Risto Kallaste.”

Saltoga küljeauti sisse visanud endine lõvipoiss leidis veelgi äramärkimist.

Poiste ja naiste värk: välisele pööratakse suuremat tähelepanu.

Pelgulinna poiss Riho Meermäe: “Kõige ägedam vend on Risto Kallaste.

Ma harjutan tema saltot. Paar korda on peaaegu välja tulnud.”

Aga kodakondsuse võttis jutuks ka näitleja ja lavastaja Mikk Mikiver:

Foto: Lembit Peegel

Jalgpallikoondis aitab tõsta ja hoida rahvuslikku eneseteadvust.

“Kahe küüruga kaamel. Las nüüd igaüks mõtleb, mis küürud need on ...

No üks küür on keeleküür. Minu teada jalgpallurite keeleoskusest on tähtsaim jalgpallikeel, mitte eesti, vene, portugali või suahiili keele perfektne valdamine.

Teine küür seisneb selles, et kui kodus on võtta parem treener, siis see ka pannakse ametipostile. Üldiselt arvan, et meie jalgpallil on rohkem perspektiivi kui meie murdmaasuusatamisel – muru on meil rohkem kui lund.”

Eesti jalgpallis murti palju piike teemal, kas koondist tohiks esindada ka siin elavad välismaalased ehk pärast Nõukogude Liidu okupatsiooni siia elama jäänud kolonisaatorid ja nende järglased. Oli palju sihilikku ja inimeste rumalusest tingitud möödarääkimist.

Segi aeti kodakondsus ja rahvus. Lähiperspektiivis pani Mikiver murdmaasuusatamisega mööda: Mati Alaveri ja suusakoondise kuldsed ajad seisid alles ees. Pikemas perspektiivis on Mikiveril muidugi õigus tingimusel, et me ei hakka suusatamise ja jalgpalli edu võrdlema olümpiamedalites, mis tänapäeva maailmas ei tähenda peale statistika ja inimestele kingitud rõõmsa pärastlõuna õigupoolest suurt midagi.

Judoka Indrek Pertelson: “No see on nagu väike karupoeg. Kui korraliku toidu saab, on tal kõik eeldused suureks ja tugevaks kasvada.”

Teivashüppaja Valeri Bukrejev: “Eesti koondise mängust olen näinud ainult fragmente TVs. Rõõmustab, et tahetakse luua oma jalgpalli. Ah jaa, seda Borissovi (tegelikult Bragini – toim.) väravat Šoti vastu nägin ka. See oli päris ilus.”

Poliitik Mart Laar: “Oli näha, et hooaja vältel läks meie koondise mäng paremaks ... aga nad said ikkagi kloppi.

Tribüünil istudes oli siis küll selline tunne, nagu oleks ise pihta saanud.

Vihaseks ajas ja siis kipud arvama, et ise oskaks targemini mängida. Platsi peal on pilt muidugi teistsugune.”

Alade vahel tekkinud konkurentsi ja jalgpalliajakirjanduse sõjakust peegeldab spordijuht Ants Veetõusme öeldu: “Eesti jalgpalli ümber on tekitatud ažiotaaž.

Mõned arvavad, et kui me valime oma jalgpallielu aujuhtideks (või pärisjuhtideks) kõige kõrgemad prominendid, siis oleme otsaga Euroopas. Arvatakse, et kui Euroopa riikides on jalgpall spordiala number üks, siis ega meilgi sobi madalalt mängida. Kardan, et selline kunstlik tähelepanu kõrgeks upitamine hoopis takistab meie jalgpalli.

Ega ma jalgpalli vastu ole, olen ju sel alal meistriks tulnud. Küll ainult Haapsalu rajooni koolinoorte meistriks, aga ikkagi.”

Veetõusmel on õigus, et üheksakümnendate alguses loodi tõepoolest kunstlik tähelepanu jalgpalli ümber. Aga õige ruttu kasvas see üle tegelikuks huviks ja tähelepanuks ning kokkuvõttes õigustas ennast. Ülaltoodud arvamussähvatusi on tore lugeda. Toonases ajas kõlasid need teisiti kui tänapäevas. Väga täpselt ja tänapäevaselt sai naelapeale pihta Mihkel Mutt: üle globaliseeruva maailma on jalgpalli rahvuskoondised jäänud vähesteks silmapaistvateks institutsioonideks, mis hoiavad au sees rahvuslikku identiteeti. Kui pendel kunagi ülemaailmastumise äärmusest tagasiteed alustab, on võibolla et just tänu jalgpallile säilinud pesapaigad, kus rahvad saavad end tunda turvaliselt oma keele ja oma inimeste keskel.

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja 2014 OKTOOBER JALKA

17

kõrgharidus

Kaire Palmaru on ülikoolis õppinud materjalitehnoloogiat.

Foto: Lembit Peegel

Mõni skoorib nii hariduses kui palliplatsil Kumb on kergem: kas mängida riigi kõrgliigas jalgpalli või käia ülikoolis? Ma ei tea. Aga jagub neidki julgeid kodanikke, kes on teinud mõlemat korraga ning saanud sellega ilma probleemideta hakkama.

Siim Kera

M

õni istub taburetile, teine tumbale. Kolmas valib istmikualuseks kuningliku tugitooli. See on minu tagasihoidlik viis mainimaks, et kõik kodanikud on erinevad. Mõni läheb ülikooli, teine mitte.

Mõni laseb päeval täituda ajul teadmistega ning õhtul lihastel piimhappega.

Teine mitte. Jalka võttis ette kõrghari-

18

JALKA OKTOOBER 2014

dusega endised ning praegused Eesti jalgpallurid ning uuris muuhulgas, kas vutt ja haridus võiks käia kokku nagu Ats Purje ja värav Sloveeniale või hoopiski lahku nagu ketšup ja vahukoor?

Eesti koondise rekordinternatsionaalil Martin Reimil on taskus Tallinna tehnikaülikooli materjalide inseneri paberi- ja tselluloositehnoloogi diplom.

Oli aasta 1990, kui Martin universiteeti astus. Kui ta sealt lahkus, oli käes juba uus millennium ning kunagine maailmalõputeoreetikute lemmikaasta 2000.

Võibolla oleks kraadi omandamiseks läinud rohkemgi aega, kuid Reimi õppeaastate jooksul võeti vastu uus seadus, mille järgi pidi ülikooli kahe nominaalajaga lõpetama. Esiti läks mees tudeeri-

kõrgharidus MARTIN REIM:

Ega 1990. aastal ei olnud väga jalgpalliväljundit tekkinud. Ei olnud küll sellist tunnet, et uhhuu, teen jalgpallis karjääri.

Läksin ülikooli, et amet saada. ma aga puidutehnoloogiat, mis toona jalgpalluri sõnutsi populaarne ning perspektiivne elukutsevalik oli. Kontakt ühe Soome härrasmehega viis ta Soome paberitehasesse praktikale ning hiljem lõpetatud erialani.

“Tol ajal see ülikoolis käimine väga populaarne ei olnud,” hindab praegune treener Nõukogude Liidu lõpuaastate haridusolukorda. “Eks mind vanemad suunasid, eriti isa, kes ka oli ülikoolis käinud. Neljade-viitega lõpetasin keskkooli, nii et ülikool oli loogiline valik. Kui isa poleks suunanud, oleksin võibolla kehakultuuri õppima läinud.”

Šašlõkiteadus Akadeemiliselt ta end spordile ei pühendanud ja tõe huvides võib ära mainida, et siinses artiklis tulebki juttu neist palluritest, kes kõrgkoolis atleedile vägagi sobivat kehakultuuri suunda ei valinud. Üheks neist on Tammeka mängija ning samas klubis treeneritööd tegev Maria Sootak, kelle meelisalaks ajalugu, mida ta hetkel Tartu ülikooli magistriastmes õpib. Teise maailmasõja ning sellele järgneva aja huviline tegi oma bakalaureusetöö II ilmasõja järgsetest sisekonfliktidest Belgias.

“Pooldan seda elufilosoofiat, et kui hästi palju asju teha, on suurem silmaring,” räägib oktoobri lõpus 24. sünnipäeva tähistav Maria Sootak. “Elus peab tegema erinevaid asju, ei saa kõiki ubasid ühte potti panna. Bakakraadi omandamine peaks olema iga noore keskkoolilõpetaja esimene mõte.”

Neiul polnud küsimustki, kas ülikooli minna või mitte, sest mõlemad tema vanemad on õigusteaduskonna professorid. Peale selle ei pidanud seni Eesti rahvuskoondises ühe mängu ehk kolm minutit mänginud tartlane end nii andekaks, et profina läbi lüüa.

Eesti jalgpalluritest akadeemiliselt kõige tituleeritum on tõenäoliselt pikaaegne FC Kuressaare kapten Priit Reiska, kelle tarkust tõestab Saksamaalt Kieli ülikoolist omandatud doktorikraad ning praegune Tallinna ülikooli loodusteaduste didaktika professori amet. Samamoodi nagu Sootakil polnud ka Reiskal akadeemilist eeskuju tarvis kaugelt otsida. Tema isa oli puidutöötlemise tehnoloogia õppejõud.

Reiska valis aga füüsika, mille vastu tekkis tal huvi tänu keskkoolis ainet õpetanud Vello Tuisule.

“Ta oli küll hinnates karm, ei mäleta, et oleks tollel ajal viisi saanud, kuid ta suutis aine väga põnevaks teha,” jutustab mees, kes 1991. aasta novembris mängis Balti turniiril osalenud Eesti koondises.

“Ta oskas alati huvitavaid näiteid tuua ning kaasa mõtlema panna. Siiamaani on meeles, kuidas ta klassilt küsis: “Miks mägilased söövad šašlõkki?”. Esmapilgul ei tundu eriti midagi füüsikaga pistmist olevat, kuid selgitus oli füüsikaline: “Kõrgel on õhurõhk madalam, seega on ka vee keemistemperatuur madalam ja seetõttu ei kee liha pehmeks, seda tuleb küpsetada.””

Teisejärguline jalgpall Ei teagi, kas see on pelk kokkusattumus või hoopis põnev seaduspära, aga nagu Reim, nii on ka Palmaru – Eesti naistekoondises enim matše kirja saanud mängija – lõpetanud TTÜ. Erialaks materjalitehnoloogia, spetsialiseerumiFoto: Imre Pühvel

Foto: erakogu

Kuulsa Lõvide noortemeeskonna liige Priit Reiska on Tallinna ülikooli professor.

sega rõiva- ja tekstiilitehnikale. Vastupidi Reimile läheb Palmarul õpitud teadmisi igapäevaelus natukenegi vaja, ta töötab õmblussfääris, kuid mitte täpipealt sellises valdkonnas, mida ülikoolis omandas. Kui naistel oleks Eestis võimalik professionaalsel tasemel vutti taguda, siis Palmaru oleks teadmiste tuupimisega oodanud.

“Kahjuks on asi selline, et pole nii, et sul on hobid jalgpalli kõrval, vaid jalgpall on hobi teiste asjade kõrval,” lepib hooaja lõpus Pärnu naiskonna esindusega järjekordse kuldmedali kaela saav Palmaru paratamatusega. “Jalgpall on nagu teisejärguline. Kui sa raha ei saa, siis pead tööle minema ja peale tööd lähed trenni. Vihale see mind ei aja, aga kahju, et meil ei ole seda võimalust, et jalgpalliga ära elatada. See oleks tore, tõused hommikul üles, sööd, teed trenni.”

Omal ajal ei kujutanud sellist võimalust ette Reimgi.

“Ega 1990. aastal ei olnud väga jalgpalliväljundit tekkinud,” meenutab praegune U21 koondise peatreener.

“Ei olnud küll sellist tunnet, et uhhuu, teen jalgpallis karjääri. Läksin ülikooli, et amet saada. 1990ndate keskel läks jalgpall juba tõsisemaks, aga samas ei tahtnud ka ülikooli pooleli jätta, sest oli juba sees oldud.”

Kool Tallinnas,trenn Pärnus

Maria Sootaki (hüppel) mõlemad vanemad on ülikoolis professorid.

Ollakse veendunud, et õppimist ja kooli on täiesti reaalne omavahel ühildada.

Tarvis läheb ainult täpset ajaplaneeringut, mida ülikoolis niikuinii kergem teha kui jäigema tunniplaaniga keskkoolis. Reim kiidab õppejõude, kes talle igati vastu tulid ning teda mõistsid.

Enda sõnutsi tegi ta umbes pooled eksamid kas teistest varem või hiljem täiesti 2014 OKTOOBER JALKA

19

kõrgharidus

20

JALKA OKTOOBER 2014

Foto: Lembit Peegel

üksinda. Õppida oli hea välislaagrites, mida 1990ndatel tuli päris palju ette.

Keerulisem oli Palmarul, kes õppis kilulinnas, kuid kelle klubi asus Pärnus. Nii jõudis naispallur tänu treenerite kokkuleppele isegi FC Flora trenni. Juhtus aga sedagi, et kosutava nädalavahetuse ajal ootas ees kolm päeva treeninguid suvepealinnas. See aga ei takistanud tal kõigega hakkama saamist. Õnnetumalt läks praegu Kasahstanis mängival Rimo Hundil.

“Mul ei olnud sellist valikut, et kas üks või teine,” räägib koondislane, kel lõpetatud Tartu ülikoolis keemia bakalaureus. “Pigem ei osanud kohe kellegi poole pöörduda ja alguses oli kooliski palju teha ja nii see (jalgpall – toim.) vaikselt soiku jäi.”

Reim usub, et Eestis võiks olla rohkemgi jalgpalluritest üliõpilasi, aga üheks probleemiks on kehakultuuriga seotud erialade vähesus. Vutimehed on läbi ja lõhki spordiga seotud, kuid Eestis ei saa näiteks õppida selle ala mänedžeriks. Sootak kirub aga meie haridusmaastiku keerukust, nimelt ei ole talle meelepärane, et noor peab juba 18–19aastaselt tegema valiku kogu oma eluks. Säärases eas tahetakse teha pigem trenni kui mõelda sellele, mis alal järgmised 40 aastat töötada tahetakse.

Tulevastele põlvedele annavad nad aga teada, et kõik on võimalik! Kui seda muidugi väga tahta. Reim meenutab oma koolipõlve ja tõdeb, et praegu on ju mõnes mõttes kergemgi koolis käia. Olemas on kaugõpped ja internetipõhised ained.

Omal ajal pidi ta igas loengus kohal olema, et hullumeelses tempos pastakaga konspekte vihtuda. Kui kooli ei jõudnud, tuli otsida mõni sõber, kellelt vihikut laenata. Jah. Tänapäeva noortele võib see päris ulmeline tunduda.

“Jalgpalli mängid ära, siis on ees veel väga pikk elu, mida elada,” toetab mees kõrgharidust. “Samas ei tee see inimest kellestki paremaks või kõrgemaks, intelligentne inimene võib olla ka ilma ülikoolihariduseta, aga samas annab see eluks ka muid teadmisi peale spordi.”

Sootak mõtleb noortele ülikooli soovitades ka tuleviku peale: “Mida rohkem targemaid inimesi spordi- ja jalgpallimaailmas, seda kaugemale areneb naistejalgpall ka ärina.” Ei saa mitte nõustuda.

Õppinud paberitehnoloog Martin Reim hoiab käte vahel treeningtööks vajalikku mappi.

Kes on Briti saarte kõige targem jalgpallur?

Kaksteist aastat tagasi selgitati Inglismaa telesaates “Britain’s Brainiest Footballer” välja Briti saarte kõige nupukam vutimees. Konkursi võitis Queens Park Rangersi kaitsja Clarke Carlisle, kes riputas alles mullu oma putsad lõplikult varna ning hetkel töötab Inglismaa profijalgpallurite ametiühingus PFA. Teisele kohale platseerus Alan Brazil, kes jõudis palli taga ajada nii Tottenham Hotspuris, Manchester Unitedis kui aastal 1986 ka eespool mainitud Rangersis. Carlisle’ ajal oli Lääne-Londoni jalgpalliklubi kahtlemata üks Inglise liigasüsteemi ajumahukamaid tiime, sest temaga koos mängis QPRis ka Cambridge’i ülikoolist (!) tarkvarainseneri diplomi saanud Steve Palmer, kes väidetavalt on viimaste aastakümnete ainuke selle tippkooli lõpetanud jalgpallur.

Kõrgharidusega vutitegelasi mujalt maailmast Üheks tuntuimaks näiteks on meie hulgast 2011. aastal lahkunud legendaarne brasiillane Socrates, kelle nimigi erudeeritust reedab. Meditsiinidoktori paberid teenis mees välja kohalikust tippuniversiteedist ehk Sao Paolo ülikoolist. Kui mehe karjäär sai läbi, töötas ta Ribeirao Preto linnas arstina. Omamoodi mees on pikalt Horvaatia koondises mänginud ning hiljem selle peatreener olnud Slaven Bilic, kel kodus olemas õigusteaduste kraad. Kui vutist aega üle jääb, mängib ta rokkbändis kitarri ning Balkani riigi vutilootsina luges tihti psühholoogiaraamatuid, sest need aitasid tal psühholoogia jaoks liiga matšos riigis paremini oma hoolealuseid mõista. Majanduse magistrikraad on olemas Londoni Arsenali peatreeneril Arsene Wengeril, kes omandas selle 1970ndatel Strasbourgi ülikoolist.

Endine Inglise koondislane Graeme Le Saux lõpetas riigi pealinnas asuva Kingstoni ülikooli keskkonnateaduste erialal. Kuna ta ei soosinud stereotüüpse jalgpalluri elustiili, õppis kõrgkoolis ning luges tuntud vasakpoolset ajalehte The Guardian, saatsid tema vutikarjääri homoseksualismile viitavad kuulujutud. Ta on abielus ning tal on kaks last.

mängija luubi all

Kaspar Paur Terav paremäär Kaspar Paur kuulub ametlikult küll Tartu Olümpia nimekirja, kuid sel hooajal ammutab ta Premium liiga kogemust Paide Linnameeskonna värvides. 2009. aastal ka Blackburn Roversi akadeemias testimas käinud Pauri võtavad oma terava pilgu alla Kesk-Eesti tiimi boss Meelis Rooba ning Pauri pikka aega Tartus juhendanud Ahti Paltseri.

Jõud Meelis Rooba: Tuleb juurde panna. Praegu on üleminek meestevutti ja see aeg tuleb ära kannatada.

Ahti Paltseri: Noormehe kohta on korralik, aga loomulikult tuleb kogu aeg trenni teha, siis saab veel paremaks.

Ahti Paltseri: “Ma arvan, et Skandinaavia kõrgliiga on tema töötahte juures täitsa mõeldav. On selline vend, kes tahab tööd teha. Siht on silme ees. Mehel on võimalust.” Õhuvõitlus Meelis Rooba: Kuna ta ei ole füüsiliselt suur, siis ei ole see tal tugev külg.

Ahti Paltseri: Saab hakkama, aga ei ole tugevaim külg. Seda saab treenida.

Väljakunägemine Meelis Rooba: Kehv, sest liigub palliga suurel kiirusel ning ei jõua seetõttu teisi otsida.

Ahti Paltseri: On arusaaja poiss, aga ei tohi üle mõelda. Suudab leida endale õigeid kohti ja näha meeskonnakaaslasi.

Vastupidavus Meelis Rooba: On momendil 80. minuti mees, tema jaoks on iga mäng suur pingutus ja siin tuleb lihtsalt kannatlik olla. Tähtis on, et ta suudab ennast tühjaks mängida.

Ahti Paltseri: Noorteklassis oli väga hea.

Praegusel hetkel ei tea.

Sisu Meelis Rooba: Hea. Tahtmist on tal palju, eesmärk on silme ees ja selle nimel pingutab ta kõvasti.

Ahti Paltseri: Arvan, et sisu on üks tugevamaid külgi. Tõsine poiss, kellele on alati meeldinud jalgpalli mängida. Võtab treeninguid väga tõsiselt.

Liikuvus Meelis Rooba: Liigub väljakul palju. Kuna mängib ääreründaja positsioonil, siis peab ta palju tööd tegema nii kaitses kui ründes.

Juurde tuleb panna ökonoomsuse osas.

Ahti Paltseri: Palju oleneb sellest, mis positsiooni mängib ja kuidas treener asjad lahti seletab. Suudab väga efektiivselt liikuda.

Löök & sööt Meelis Rooba: Löök on hea nii parema kui vasakuga. Vaja veel täpsus paika saada. Söödutugevuse ja -täpsusega tuleb vaeva näha.

Ahti Paltseri: Löök on korralik.

Vasakut jalga on veel vaja lihvida ning söödutehnikaga peab tegelema.

Foto: Lembit Peegel

Tehnika Meelis Rooba: Palliga tribling on hea, kohapeal tehnika korralik.

Ahti Paltseri: On korralik. Suudab kohapeal palli hoida ning ka kiiruse pealt on hea.

Kiirus Meelis Rooba: Kindlasti tema üks parimaid omadusi. Nii start kui lõppkiirus on väga head.

Ahti Paltseri: Kiirus on hea, suudab palliga kiiresti liikuda.

cv Sündinud: 16.02.1995 Klubi: Paide Linnameeskond Eelmised klubid: FC Elva

Olümpia, FC Tartu Olümpia, Tartu JK Tammeka, Tallinna FC Levadia, Paide Linnameeskond Treenerid: Avo Jakovits, Ruben Arutjunov, Ahti Paltseri, Arnold Jädal, Marko Kristal, Indrek Zelinski, Argo Arbeiter, Meelis Rooba, Liivo Leetma

21

JALKA OKTOOBER 2014

persoon

Foto: Lembit Peegel

22

JALKA OKTOOBER 2014

Ott Reinum채e oma suure kaubaauto taustal.

persoon

Ott Reinumäe: ma polnud loov mängija, aga välisklubisse tahtsin ikka

Legendaarse Kehtna jalgpallikooli kasvandik Ott Reinumäe mängis pooleteise aasta jooksul Eesti koondises 25 korda ja loobus kolme aasta pärast 22aastasena tippjalgpallist. Aleksandr Dmitrijevilt saadud hoobi pärast? Andis niisama alla? Reinumäe annab vastuse ja räägib, millega ta praegu tegeleb.

Indrek Schwede

“2

Kuna välismaale minekust ei paistnud midagi välja tulevat ja koondisekutseid enam ei tulnud, küpses noore mehe peas plaan jalgpallist loobuda ja tööle asuda.

“Olin oma loobumise plaanist klubis rääkinud ja ega keegi mind kinni hoidma kippunud,” räägib Reinumäe.

“Pidin endale tunnistama, et kõrgemale mu tiivad mind jalgpallis ei kanna. Ma ei olnud piisavalt andekas. Olin kõik saavutanud kõva tööga, olin hambad ristis teinud kõik, mis kästi. Kehtna jalgpallikoolis olin saanud Eesti tollastes tingimustes superettevalmistuse.

Korralik tehniline vundament oli alla

Foto: Lembit Peegel

003. aastal tulime Floraga Eesti meistriks ja järgmisel aastal siirdusid meie paremad mängijad välismaale,” meenutab Ott Reinumäe oma esimest ja üht parimat aastat tippjalgpallis. “Kindlasti aitas sellele kaasa Eesti liitumine Euroopa Liiduga – piirid läksid lahti, eestlased ei käinud välisklubides enam kvoodi alla.”

Välismaale soovis minna ka Reinumäe, aga keegi ei tundnud huvi. 2006. aastal küsis vaid 22aastane Reinumäe Flora soomlasest peatreenerilt Pasi Rautiainenilt: kas sina võtaks välisklubi treenerina mind oma meeskonda?

“Pasi mõtles nii kaua, et sellega oli vastus sisuliselt antud,” muigab Reinumäe. “Seda mul oligi vaja teada. Ma polnud ju väga loov mängija. Olin sellist tüüpi jalgpallur, kes tegi täpselt seda, mida treener ütles. Enamasti täitsin kaitseülesandeid. Sageli pandi mind kellegi järel jooksma, mida laiem publik ehk tähele ei pannudki.”

Selleks ajaks oli otsa saanud ka Reinumäe koondisekarjäär. Ta debüteeris 9. veebruaril 2003 mängus Ecuadori vastu ja oli väljakul koos Enar Jäägeri ja Joel Lindperega – need kaks osalesid Eesti äsjases võidumängus Sloveenia üle.

Samal aastal mängis Reinumäe kaasa 16s koondise matšis 17st. Samapalju kohtumisi tegi kaasa üksnes Marko Kristal. Oma viimase, 25. mängu koondises pidas Reinumäe 2. detsembril 2004 Ungari vastu.

Maavõistlusel Teplices Tšehhimaa vastu ajab Ott Reinumäe taga vastaste staari Milan Barošit.

2014 OKTOOBER JALKA

23

persoon laotud, aga tippjalgpallis ainult sellest ei piisanud. Ma kukkusin lausa Flora duubli nimekirja. Aga ma olin noorest peast treeninud sihiga pääseda välismaale mängima. Mõtlesin, mida teha.

Igasugu ideid käis peast läbi. Üks neist oli luua perekond. Jaanuaris 2007 oli Floras kogunemine ja siis ma ütlesin, et loobun. See oli ka paljudele lähedastele üllatus.”

Sõidab suure kaubaautoga Nõnda lahkuski tippvutist pallur, kes sündinud samal aastal Enar Jäägeri, Martin Vungi, Kostja Vassiljevi, Dima Kruglovi, Alo Bärengrubi ja Jarmo Ahjuperaga. Noore mängija loobumine tekitas sotsiaalmeedias laialdast vastukaja. Kuna 2006. aasta sügisel oli Reinumäe saanud mängus igipõlise rivaali Levadiaga kõva paugu Aleksandr Dmitrijevilt, arvati, et see võis olla loobumise põhjuseks.

“Jah, hoop oli tugev, nina oli puru ja vajas operatsiooni ning arstid ütlesid, et natuke jäi puudu, et ma võinuks silmast ilma jääda, aga see ei olnud kindlasti mu loobumise põhjus!” selgitab Reinumäe. “Mängisin järgmisel aastal III liigas edasi ja seal murdsin jalaluu. Ükski luumurd mind ei hirmuta. Dmitrijev tuli järgmisel päeval haiglasse mind vaatama ja mina tema peale vihane pole. Selliseid asju ikka juhtub. Tahtmine on nii suur, jääd mõnda kahevõitlusesse murdosa võrra hiljaks ja siis ... Toonased Flora–

lahti ja ETV kannab hästi mänge üle – võta ükskõik kus läpakas lahti ja näed pilti,” räägib Reinumäe. “Palju tuttavaid on jalgpallis tegevad, mõned on treeneriks hakanud. Ise pole saanud mängida, kuigi kisub väljaku poole. Ühest küljest kehakaalu pärast ja teisalt tahaks lihtsalt mängida.”

Omaväravast

Pärast seletas Pijpers mulle, et kui ma poleks üritanud pallini peaga küündida, võinuks selle saada minu selja taga varitsenud vastane ja kui Imeline Kehtna jalgpallikool tema oleks selle väravas- Oma karjäärile tagasi mõeldes imetleb se toimetanud, jäänuks Reinumäe kunagist Kehtna jalgpallikooli, mille avamispäeva ta peast teab: 1. see mu viimaseks männovember 2004. See kool oleks tõeline guks koondises. ime ka praegustes oludes.

Levadia duellid olid väga vihased ja põhimõttelised.”

Pärast jalgpallist loobumist Reinumäe abiellus. See oli talle tähtis, planeeritud samm. Sõber aitas kaubiku ja tööga – Reinumäe hakkas kaupa vedama ja tegutseb tänini transpordis.

Vahepeal oli endine internatsionaal töötu. Siis tegi suure kaubaauto eksamid ja hakkas kaks aastat tagasi tööl käima Prantsusmaal: kuus nädalat tööl ja kolm kodus. Mõnikord võimaldas töö läbi põigata Enar Jäägeri juurest Belgias.

Kolm kuud tagasi lõpetas Reinumäe töö Prantsusmaal ja sõidab nüüd suure kaubaautoga Eesti ja Soome vahet, et olla perele lähemal.

“Eesti jalgpalliasjadega olen hästi kursis, Soccernet on arvutis iga päev

“Alguses pidime ise trenni jõudma ja ma imestan siiamaani, kuidas treener Viktor Mets viis mu autoga Kehtnast pärast trenni Kohilasse ja sõitis siis ise oma koju Paidesse. Varsti hakkasid aga poisse üle maakonna Kehtnasse trenni tooma bussid! Meil olid supertingimused ja väga head treenerid. Meid tassiti üle Euroopa noorteturniiridele! Kõik oli tasuta. Ainult jalanõud pidi ise ostma.

Mäletan, kuidas Aivar Pohlak kord nägi, kuidas mängisin tavaliste tennistega, ja ütles: helista Flora kontorisse, ütle oma jalanumber ja lase endale saata jalgpallisaapad!

Kehtna jalgpallikool oli minu suure unistuse täitumine, sest olin kogu aja tahtnud jalgpalli mängida ja korraga avati selline kool. Olime enne seda telekast suuri mänge vaadanud ja poistega omavahel sudinud. Aga ma teadsin juba päris põnnina, et on olemas Flora,

24

JALKA OKTOOBER 2014

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Ott Reinumäe (keskel) ja need, kes ikka edasi mängivad, 2004. aastal Eesti–Makedoonia maavõistluse eel (vasakult): Enar Jääger, Joel Lindpere, Ragnar Klavan, Tarmo Kink.

persoon Foto: Lembit Peegel

Unistab kohtunikuametist “Mul on üks jalgpalliunistus ka,” pihib Ott Reinumäe. “Tahaks jalgpallikohtunikuks hakata! Aga ma pole leidnud sellist tööd, mille kõrvalt seda teha.

Praegu ei saa ma kunagi kindel olla, millise praami peale ma jõuan ja kas jõuaksin õigel ajal mängu vilistama.

Aga väga tahaks proovida, kui raske see kohtunikutöö on. Kui ise mängisin, siis nägin, kuidas iga külje pealt tuli kohtunike suunas kommentaare.

Eks ma ise ka surusin neid. Seal keskel pidi kohtunik hoolimata kõigest rahulikuks jääma. Mäletan oma ajast, kuidas mõni kohtunik võttis kõike jube isiklikult. Mõni pidas pikka viha ja kui ta sattus jälle meie mängu vilistama, ei julgenud üldse suud paotada. See pole päris normaalne. Jalgpall on emotsionaalne mäng ja ütlemist on väljakul kogu aja. Mängijad panevad pidevalt üksteist proovile, mäletan, kuidas Konstantin Nahk näpistas ja astus sihilikult varba peale. Väljakul öeldi üksteisele igasugu asju, aga kõike võtta isiklikult ja kaarte lehvitada – siis oleks plats mängu lõpuks tühi. Vahel pole mõned karvasemad sõnad suunatud otseselt kellelegi, vaid pääsevad huulilt emotsioonide ajel ja sellele ei pea ju alati reageerima! Küllap on kohtunikutöö vahepeal Eestis arenenud ja enam nii isiklikult asju ei võeta.

Ma loodan, et leian peagi töö, mis võimaldaks mul kohtunikuks hakata!”

Ott Reinumäe murrab keskväljakul tööd teha Makedoonia vastu.

ja ma teadsin, kes on Indro Olumets, kes oli mu lemmikmängija. Martin Reimi teadsin ka. Uskumatu, et hiljem mängisin temaga koos Eesti koondises.

Naljakas mõelda.”

Reinumäe ei oska oma karjäärist välja tuua ühtki konkreetset mängu, kuid ütleb, et on eriti uhke 2003. aastal võidetud Eesti meistritiitli üle, mille ta 90 minuti mehena auga välja teenis.

“See kuldmedal ei tulnud pingil istudes,” sõnab Reinumäe. “Sain koondises mängida koos Mart Poomi ja teistega, kelle nimesid lapsedki peast teavad.”

Edukaks kujunenud 2003. aasta kohta arvab Reinumäe, et ju oli ta oma mängijaomadustega just sel hetkel võistkonnale vajalik. Peatreener Arno Pijpers pidi temas midagi nägema, et usaldas talle nii palju mänguaega.

“EM-valikmängus lõin mängus Belgia vastu peaga omavärava ja kom-

mentaariumis sai lugeda, et miks ma oma pea sinna vahele panin,” meenutab Reinumäe. “Pärast seletas Pijpers mulle, et kui ma poleks üritanud pallini peaga küündida, võinuks selle saada minu selja taga varitsenud vastane ja kui tema oleks selle väravasse toimetanud, jäänuks see mu viimaseks mänguks koondises. Pijpers nägi, et mina andsin selles olukorras oma maksimumi, ega olnud omavärava pärast pahane.”

Pereloomine õnnestus “Ma pole kordagi kahetsenud, et hakkasin jalgpalli mängima ja et tegin 2007. aasta alguses otsuse jalgpallist loobuda,” räägib Kohilas elav Ott Reinumäe.

“Kahetsus pole mulle kordagi isegi pähe tulnud. Jalgpall on tore mäng ja hea emotsiooniga võib Eesti kõiki võita. Kui staarid tulevad mütsiga lööma, võivad nad kaotada.

Mulle oli pere loomine tähtis ja see

Soojenduseks jõi vett “Ma ei mäleta täpselt, mis mäng see oli, aga ühe koondisemängu eel me igatahes soojendust ei teinud,” räägib Ott Reinumäe. “Enne meie mängu oli Kolumbia–Venetsueela noortekoondiste kohtumine ja üks kolumbialane kanti kuumarabandusega platsilt minema. Me siis enne mängu jooksime natuke koridoris. See oli koht, kus saime päikese eest varjus olla.

Väravavahid vist käisid enne avavilet väljakul, aga meile pisteti veepudel pihku – see on teie soojendus!”

on väga hästi õnnestunud. Mul on tore naine ja kaks toredat tütart: kuueaastane Eliset ja viiene Liisa, kes mõlemad on emasse ja tegelevad laulmisega.

Sellepärast ei kahetse ma midagi. Ma ei teeks midagi teistmoodi. Muidugi tahaks teist tööd teha ja teha seda Eestis, aga küllap see aeg tuleb.”

2014 OKTOOBER JALKA

25

premium liiga

Igonenist Metsani – pilk kõrgliiga tähelepanuväärsematele noormängijatele Mäletate veel, kui Wayne Rooney rokkis Evertoni särgis või see õige Ronaldo rebis tükkideks PSV, Barcelona ja Milano Interi vastaste kaitsjaid? Värskete talentide oskused pakuvad vutimaailmas alati elevust. Kes on meie oma Premium liiga kõige priskemad tulevikulootused?

Kes on arengus toppama jäänud?

Siim Kera

K

uu ja paar nädalat veel ning Premium liiga klubidele koidab kauaoodatud talvepuhkus.

Hooaja jooksul on mängijad saanud vatti nii lumes, vihmas kui lõõskavas päikesepaistes. Kuidas on toime tulnud andekamad noormängijad?

Kas mõne talendi ere täht on kustumas? Kas palliplatsidele on jõudnud uusi staare? Jalka tahab teada. Sõna saavad noortekoondiste peatreenerid Karel Voolaid ning Marko Pärnpuu, Tallinna Levadia poolehoidja Sergei Drobjatski ja Nõmme Kalju fänn Georg Mirek King.

Metsa ramm ja Luigendi ambitsioonid

Karl-Eerik Luigendilt ootaks rohkem nooruslikku särtsu.

26

JALKA OKTOOBER 2014

Foto: Lembit Peegel

Kõige rohkem patsutati FC Flora keskkaitsja Karol Metsa õlale, kelle 21 eluaastat on just see vanus, mis siinses artiklis noormängija ülempiiriks. Kiidetakse tema tehnilisust, kiirust ning võitlejahinge. Aga nagu loodusseadus ette näeb – mitte keegi pole perfektne. Drobjatski arvates ärritub noor keskkaitsja palliplatsil vahest liiga kergesti, Pärnpuu on kindel, et koondises kaitsvat poolkaitsjat mängivale mehele on tarvis rohkem rammu ning temale teadaolevalt Mets selle aspektiga ka tegeleb. Voolaid soovib aga suuremat panust rünnakul.

“Ma ootaks temalt Marek Lemsalult ja Sergei Hohlov-Simsonilt eeskuju võtmist ehk siis väravate löömist,” räägib ka Flora abitreener olnud mees.

“Ootaks nurgalöökidest väravaid. Igas elemendis peaks hea olema, viis, kuus, seitse väravat võiks olla hooaja jooksul isiklik eesmärk. Kui tuleb kõne alla vä-

lismaa, siis vaadatakse kõige muu kõrval ka seda statistikat.”

Märksa lahknevaid arvamusi kuuleb teise rohe-valge jalgpalluri Karl-Eerik Luigendi (21) kohta. King näeb probleeme noormehe suhtumises.

“Mulle tundub, nagu ta ei tahaks tegusid teha või välismaale pääseda,” kõneleb Eesti muusika- ja teatriakadeemias klaverit õppiv tudeng. “Ambitsioonid pole sellised, mis olla võiks. Ega ta halvasti ei mängi, Premium liigas väga hea loominguline mängija.”

Voolaid nendib, et kuigi Luigend on küpsemaks palluriks muutunud, on tema arengut raske hinnata, sest ta mängib sellisel positsioonil (alumine poolkaitsja – toim.), mida tõsisema jalgpallikultuuriga riigis osatakse paremini teadvustada. Luigendi suurimaks takistuseks olevat Voolaiu sõnul ... Luigend.

“Vahel vaatad, et ta mängib nagu kümme aastat vanem mängija,” alustab Koerust pärit mees. “Mitte et ta oleks aeglane, aga kuidagi liiga rahulik. Nooruslikku viha ja särtsakust peaks rohkem olema. Vanemana peaks mäng rahulikuks minema, praegu ootaks viha. Leeds Unitedis olid omal ajal Alan Smith ja Lee Bowyer, kel lendas silmadest sädemeid.

Väljakul peaks igat sekundit nautima.”

Pärnpuu mõtiskluste kohaselt tabab Luigendit kriitika, sest tema praegused ülesanded on säärased, mis niivõrd välja ei paista. Ta teeb oma asja ning koordineerib Flora rünnakuid.

Iga mees ei saa olla Iker Casillas Infoneti verinoor väravavaht Matvei Igonen, kes saab 2. oktoobril täisealiseks, on oma vanusest hoolimata juba Premium liiga teada-tuntud nimi. Mullusel läbimurdehooajal pani ta oma raudsete tõrjetega ahhetama ja ohhetama nii mõnegi vastasfänni. Tänavu tuuakse välja tema ebastabiilsust, aga olgem realistid – sellises vanuses kollkipper pole

premium liiga mitte kunagi apsakatest prii. Kooliraha tuleb maksta. Parem teha seda noorena Premium liigas kui kogenenumana rahvuskoondises, kus Jalkaga vestelnud inimesed tema kohta tulevikus kahtlemata näevad. Drobjatski usub, et peale vanuse on ebakindluse põhjuseks ka võimsamad ootused. Eelmisel aastal oli Infonet üllataja, tänavu on tervelt meeskonnalt rohkemat oodatud.

“Vastutus on suurem, iga punkt on suurema kaaluga,” jutustab igipõline Levadia toetaja. “Tore, et klubi teda usaldab ja annab võimaluse. Teeb küll eksimusi, aga iga mees ei saa olla Iker Casillas, kes noorena Meistrite liiga võidab (Casillas võitis Madridi Reali eest mängides maineka tiitli esimest korda 19aastasena – toim.).”

Ebastabiilsed hetked on selles vanuses väravavahile Voolaiu sõnul omased.

“Ta on nii laps veel, tal on pikk maa minna,” arvab Soomeski treeneritööd teinud loots. “Sellises vanuses on võimatu mängida nagu küps ja kogenud väravavaht. Kas iga aasta saab üldse ainult paremaks ja paremaks minna?

Et kui Igonen on 24, siis ei lööda talle enam ühtegi väravat?”

A-koondisse on täiesti reaalne pääseda ka noorukesest puurivahi võistkonnakaaslasel Vladimir Avilovil (19). Keskkaitsja tugevusteks peetakse suurust, tugevust ning õhumängu.

Marko Pärnpuu arvates on noormehel tehniliselt ning füüsiliselt kõik korras, aga kiiremaks ning nõtkemaks on vaja saada jalgade liikumist. Sel juhul oleks reaalne varsti välisklubisse siirduda.

Nõmme trio Omajagu tähelepanu on endale tõmmanud Nõmme Kalju trio Mihkel Ainsalu (18), Henrik Pürg (18) ja Robert Kirss (20). Klubi tugeva koosseisu tõttu ei saa ühtegi neist pidada veel Kalju põhimeheks ning seetõttu on omajagu maitstud ka esiliiga muru. Sellest hoolimata jätkub kiidusõnu kamaluga. Tugev ning tehniline poolkaitsja Ainsalu mängib, nagu oleks juba mitu aastat kõrgliigas pallinud, ja jõuab mõne vastaja tulevikunägemuses rahvusesindusse. Samas usutakse, et tema õige aeg alles saabub.

Tõenäoliselt võib samamoodi järgmiselt aastalt veelgi rohkem oodata positiivse arenguhüppe teinud kaitsemängijalt Pürgilt. Kingi sõnul on ta

KARL-EERIK LUIGENDIST

Mitte et ta oleks aeglane, aga kuidagi liiga rahulik. Nooruslikku viha ja särtsakust peaks rohkem olema. Vanemana peaks mäng rahulikuks minema, praegu ootaks viha.

paanikat veel pole. Ta on veel noor.”

Positiivseid sõnu visati teistegi pihta.

Oma tunnustuse said kätte näiteks Maksim Gussev, Eduard Golovljov, Rasmus Tauts, Jevgeni Harin, Trevor Elhi, Martin Miller ning Deniss Tjapkin. Kui Jalkaga vestelnud kolm vutiinimest neljast leiavad, et noored saavad Premium liigas piisavalt mänguaega, siis King on vastupidisel arvamusel.

“Võiks tegelikult rohkemgi saada,” on ta kindel. “Minu arust läheb see asi iga aastaga järjest kriitilisemaks, võtame näiteks Levadia, kes on alati palju noori kasutanud, kuid see aasta on see harvemaks jäänud.”

Huvitaval kombel tõsteti ainult korra üles enne mainitud klubi keskväljamootor Ilja Antonov, kes veel detsembrini püsib vanusenumbris 21. Ilmselt mängib oma rolli see, et praeguseks on ta maha murdnud koondiseukse ning on juba kolmandat hooaega järjest oma klubi põhimees. Siit ka tarkusetera kõigile noorpalluritele. Tuleb mängida nii kindlalt, et inimestel ununeb sinu vanus.

neist kolmest kahtlemata kõige ebaküpsem mängija, kes aeg-ajalt jalga väristab.

Sellest hoolimata suudab ta oma vanuse kohta väga häid kohtumisi pidada.

Neist Kalju noortest kõige vanem on äärel ning ründajana ringi liduv Pärnu poiss Kirss. Georg Mirek King loodab teda järgmisel hooajal Kalju põhiründajana näha.

“Tal on nii võimsust kui kiirust,” seletab Kirsist aasta vanem noormees.

“Ma näeks ründes pigem Kirssi kui Ahjupera. Ma ei näe Ahjupera toomisel mingit mõtet. Samamoodi ei näe ma, et Ainsalu oleks kehvem Foto: Lembit Peegel kui Fabio Prates, ning Pürgi eelistan ma Tihhon Šišovile.”

Drobjatski Kingiga ei nõustu. Ungari kogemusega Ahjupera paneb tema sõnul Kalju noori rohkem pingutama ning tööd tegema. Voolaiu sõnul on Kirsil kätte jõudnud see aeg, mil ta peab individuaalses arengus sammu edasi tegema.

“Ma ootaks temalt läbimurret, veel jõulisemat sammu,” pajatab Voolaid, kes ka ise Kalju peatreener olnud. “Tema ideaalne positsioon on ründes, aga kui vaadata, mis klubis ta mängib, siis on raske ründajana platsile saada. Tal ei tasu loota, et keegi läheb eest ära. Ei saa mõelda, et kui Neemelo saab vigastada, siis on minu võimalus.

Ta peab jõudma sellisele Mihkel Ainsalu Nõmme Kaljust tasemele, et treener hakkab mängib, nagu oleks vana võrdlema ja leiab, et tema meistrisarjamängija. ongi parim valik. Samas

2014 OKTOOBER JALKA

27

em-valikmäng

Kolme punkti võrra Pariisile lähemale Tallinna ja Pariisi vahemaa on 1863 kilomeetrit. Seda distantsi lühendas Eesti jalgpallikoondis septembri alguses tervenisti kolme võidupunkti võrra, kui koduväljakul alistati Sloveenia 1 : 0. Mõlemad satsid sihivad EM-valikmängude finaalturniiri Prantsusmaal.

Foto: Lembit Peegel

Indrek Schwede

M

ängujärgsel pressikonverentsil oli kogu Sloveenia meeskonna peatreeneri Srecko Kataneci miimika ja kehakeel üks suur hapu viinamari. Kunagine Jugoslaavia koondislane rääkis halvasti varjatud üleolekuga Eesti koondise mänguplaanist: “Nad mängisid pikka palli ja tegid panuse isegi pikkadele audisissevisetele.”

Kataneci sõnul ei pakkunud eestlased neile midagi üllatavat ja sellega näis kunagi Stuttgardis ja Sampdoriaski pallinud mees tahtvat öelda: ei saagi midagi oodata nii primitiivset vutti mängivalt meeskonnalt.

Sloveenia ajakirjanikud olid peatreeneriga päri, et nende kaasmaaalased valitsesid mängu täielikult, aga nemadki ei suutnud Kataneci pika ja põhjaliku tiraadi peale jätta pärimata: domineerimine domineerimiseks, aga miks me siis ei suutnud väravaolukorda luua?

Selle peale ei osanud Katanec kosta muud kui viidata eestlaste massiivsele kaitsele. Sõnadest enam kõneles jällegi kehakeel ja miimika: kõike eestlastega seotut saatis halvakspanev ja kõrk toon.

Tõsi, üleolevus võib olla ka süngeilmelise sloveeni püsiv ja igapäevane olek.

Kõik ülaltoodu on jalgpallis tuhandeid kordi juba olnud ja kestab edasigi.

Kui sa ikka eeldatavast nõrgemast jagu ei saa, siis on laias laastus kolm võima-

28

JALKA OKTOOBER 2014

Karol Mets leidis rütmi ja täpse söödu ka nimekate sloveenide vastu.

lust: kiidad vastast, kirud teda antijalgpalli mängimise eest või ajad kõik kohtuniku kaela. Seda viimast Katanec ei teinud ja see seletab tema kibeduse mõõtu – kaotuse põhjusi pidi otsima oma möödalaskmistest või vastaste kvaliteedist. Küllap taipas mees isegi oma sõnumi vastuolulisust: kui vastane oli sedavõrd primitiivne ja hale, pidanuks hea ja kõrgetasemeline Sloveenia ta ju probleemideta alistama.

Sloveenid tundsid aukartust Tallinna Flora peatreener Norbert Hurt tõdeb, et suures plaanis domineeris tõesti mängu Sloveenia, kuid ta ei suutnud samas meie kaitset üle mängida.

Kohati toodi pall ohtlikult meie kasti ja paiguti õnnestus vastastel surve tekitada äärtel, kuid Eesti kaitse toimis.

“Eesti mängis kaitsest lähtuvalt ja kuna taga oli null, siis võib öelda, et kaitsemäng õnnestus,” räägib Norbert

em-valikmäng Hurt. “Oli siiski olukordi, kus teatud hetkedel võinuks kaitse tegutseda agressiivsemalt. Selle koha pealt on arenguruumi. Samas mängis ka Sloveenia meie vastu aukartusega. Mõlemad pooled mängisid passiivset kaitset – pigem seisti ja oodati vastase järgmist käiku ega püütud palli vägisi kätte saada. Meie ei suutnud nende kolmandikul ohtlikud olla. Nemad ei suutnud meie värava ees tekitada üks-üks olukordi ja muid ohtlikke situatsioone.”

Sloveenia koondis pani algrivistuses välja mehed, kelle koduklubiks Milano Inter, 1. FC Köln, Fiorentina, Chievo jm.

Eestil jooksis väljakule koguni neli koduliiga mängijat. Üks neist oli Karol Mets, kes pidi end lülitama teisele kiirusele.

“Kindlasti oli maavõistlus Rootsiga selles mõttes hea, et saime enne valikmängu aimu, mida on oodata,” selgitab Karol Mets. “Rootsi ja Sloveenia, võib öelda, on sarnase stiiliga meeskonnad.

Tempo oli Sloveenia mängus normaalne, ülikõrge see ei olnud. Nende mäng oli luurav ja võimalusi otsiv. Mulle ei ole probleemiks leida tempo rahvusvahelisteks mängudeks. Olen selleks valmis, et leida õige sööt ja lahendus.”

Tallinna Flora keskkaitsja Karol Mets oli meie üheks silmapaistvamaks figuuriks. Koondises mängib ta siiski tagumist poolkaitsjat. Hurt märgib, et on klubiski Metsa proovinud keskpoolkaitses.

KAROL METS:

Mulle ei ole probleemiks leida tempo rahvusvahelisteks mängudeks. Olen selleks valmis, et leida õige sööt ja lahendus.

“Oleme teda sinna lükanud mängu käigus, aga ta on seal ka alustanud,” ütleb Hurt. “Ta on füüsiliselt tugev, tal on hea tehnika, sööt ning suur töövõime.

Poolkaitsjana on ta turvaline, sest meie meeskonna pallikaotuse korral on ta kindel mees, kes jookseb kaitsesse appi.”

Esimese vihje, et Mets võiks tegutseda hoopis keskväljakul, sai Norbert Hurt siis, kui noormees käis Taanis testimas. Seal prooviti teda ka platsi tsentris. Hurda sõnul mõjub Metsa

Foto: Lembit Peegel

Taijo Teniste tegutses terve õhtupooliku Enar Jäägeri asetäitjana paremkaitses ja tegi pikki audisisseviskeid.

arengule hästi, kui ta saab koondises mängida poolkaitses, aga klubis tingib tema tegutsemise keskkaitses mängijate valik.

“Meil puuduvad keskkaitses kogenud mängijad, aga poolkaitses on seevastu korralik konkurents, millega peab toime tulema ka Karol,” seletab Hurt.

Karol Mets ise tõdeb, et talle meeldivad mõlemad positsioonid ja ta tahab olla meeskonnale kasulik. Seekord oli koondis enne valikmänge kaua koos ja ta jõudis uue rolliga kenasti ära harjuda.

“Harjusin selle ajaga täiesti ja mõned liigutused tulevad välja väga hästi ja iseenesest,” ütleb Mets. “Samas on sellel kohal mul palju õppida. Väga põnev oleks keskpoolikus proovida mõne kõva vastase, näiteks Kalju või Levadia vastu.”

Metsa sõnul oli koondis Sloveenia vastu hästi valmistunud ja mängijad teadsid nii vastast kui ka seda, mida teha. Mängu käigus pidi tegema vaid ühe suurema muudatuse: alustatud 4-14-1 formatsioonilt mindi treeneri käskluse peale üle 4-2-3-1 asetuse peale.

“Meeleolu on pärast võitu hea – võiks öelda, et see oli unistuste algus,” kõneleb Karol Mets. “Tahtsime kolme punkti ja saime need.”

Norbert Hurda sõnul andis õnnestumine kindlasti enesekindlust: “Näha on, et koondis on palju tegelenud kaitsega.

Nüüd saaks Leedu mängu silmas pi-

dades hakata sammhaaval tegelema ka ründepoolega.”

Mõistagi ei tähenda võit avakohtumises, et Eesti tee Pariisi on sillutatud.

Las ajakirjandus mängib selle Pariisi-kujundiga! On ju väikeriigil vähe võimalusi sedavõrd jõuliste sõnamängudega tegeleda. Pealegi võtab ju ka meedia seda Pariisi-sõitu vähemalt praegu kerge huumoriga. Tähtis on see positiivne laeng, mille võit meeskonnale ja treenerkonnale andis. Magnus Pehrsson on öelnud, et tema ei hakka meile kunagi rääkima “reaalsusest”, sest Eesti puhul tähendab reaalsusele silma vaatamine seda, et jääme alati oma valikgrupis väikeste sekka, kelle võimalused kasvõi inimressursi mõttes on tillukesed. Selle sõnaga võime alati välja vabandada kõik sportlikud allajäämised.

Võit Sloveenia üle veenis, et targa tegutsemise korral on ka meil võimalus. Meie lootus on elus. Võime seal Pariisi viitava teetulba kõrval seista küll!

EM-valikmängud 2014. aastal Sel aastal ootab Eesti koondist ees kolm EM-valikmängu: 09.10 Leedu–Eesti Vilnius 15.10 Eesti–Inglismaa Tallinn 15.11 San Marino – Eesti 12. oktoobril peab Eesti võõrsil maavõistluse Norra vastu.

2014 OKTOOBER JALKA

29

EESTI JALGPALLINEIUD ON PLATSIL!

MEIE JALGPALLINEIUD KUTSUVAD KAASA ELAMA!

U-17 EM-VALIKTURNIIR

Reede, 17. oktoober

kell 15:00 Soome - Bosnia ja Hertsegoviina (Rakvere staadion) kell 15:00 EESTI - Poola (Kadrioru staadion)

Pühapäev, 19. oktoober

kell 15:00 Poola - Bosnia ja Hertsegoviina (Rakvere staadion) kell 15:00 EESTI - Soome (Kadrioru staadion)

Kolmapäev, 22. oktoober

kell 15:00 Soome - Poola (Rakvere staadion) kell 15:00 EESTI - Bosnia ja Hertsegoviina (Kadrioru staadion)

JÄTAME VÕIDUD KOJU! Pääsmed hinnaga 2€ saadaval kohapeal.

LHV Jalgpallikaardi või Jalgpallihaigla liikmekaardi esitamisel sissepääs tasuta! 2008. aastal ning hiljem sündinud samuti tasuta!

PEATOETAJA

TOETAJAD

SUURTOETAJAD

MEEDIAPARTNERID

Filipe Luis Brasiilia

Londoni Chelsea

Foto: Andrew Matthews/Scanpix

Fernando Llorente Hispaania

Torino Juventus

33

2014 OKTOOBER JALKA

Sergei Pareiko Eesti

Foto: Lembit Peegel

Foto: Marco Bertorello/Scanpix

Erik Lamela

Argentiina

Londoni Tottenham Hotspur

Foto: Andrew Matthews/Scanpix

esiliiga

Hokiskoorid, vigastused ja suvi.

Kuidas kulgeb esiliiga elu?

Vahepeal võib ununeda, kui palju maailmas jalgpalli mängitakse. Jordaania karikavõistlused. Kongo demokraatliku vabariigi kõrgliiga. Kõik on olemas. Samamoodi kaob mõnikord ajust teadmine, et Eestis ei keerle kogu vutielu koondise ja Premium liiga ümber. Sama vingelt madistatakse esiliigaski.

Siim Kera

N

ing andmine on kõva. Kui tegemist oleks kondi närimisõiguse üle võitlevate koertega, siis oleks karvatuustid juba ammu kaheksa erineva ilmakaare suunas lendlema asunud. Aga pole kutsusid ega luid. On klubid ja ihaldatud Premium liiga. Mardilaupäeval kulmineeruva põhihooaja lõpuni on artikli kirjutamise aegu (05.09) veel üks ring ehk üheksa kohtumist. Esiliiga kaht esimest – Flora ja Levadia duubleid – püramiidi tippu ei lasta. Nii võitleb vutialase ametikõrgenduse eest valdavalt neli satsi. Viljandi JK Tulevik (44 punkti), Pärnu Linnameeskond

(43), FC Kuressaare (37) ja Rakvere JK Tarvas (35). Neist suurimaks üllatajaks vahest mullu veel esiliiga B-s mänginud ajalooline vutikants Pärnu, kes muuseas on esimese 27 mänguga suutnud lüüa koguni 84 väravat ning võrgust välja korjanud 62 palli. Suvepealinna matšide tulemustest ei saagi õieti aru, mis spordialaga pärnakad tegelevad. 7 : 1, 7 : 3, 4 : 5, 1 : 7, 6 : 3.

Ja nii edasi. Väravaid on sadanud nagu Briti saartel vett. Aga aitab ulmelistest numbritest. Isegi Pärnu Linnameeskonna peatreener Gert Olesk ei tea, mis täpselt toimub.

“Sellise taktikaga (et lööme palju Foto: Lembit Peegel

Saarlane Margus Rajaver (paremal) püüab läbida rohesärgilise Flora duubli kaitseliini.

PÄRNU SKOORIDEST

Suvepealinna matšide tulemustest ei saagi õieti aru, mis spordialaga pärnakad tegelevad. 7 : 1, 7 : 3, 4 : 5, 1 : 7, 6 : 3. Väravaid on sadanud nagu Briti saartel vett. väravaid – toim.) me mängima pole läinud, eelmine aasta oli sama müstika,” viitab loots muiates mullusele hooajale, kui tugevuselt kolmandal astmel skooriti 114 korda. “Kui (väravaid – toim.) tuleb, siis hakkabki tulema. Küllaltki lihtsalt saame soone peale ning laseme ka endale lüüa. Kaitses tahaks muidugi kindlam olla.”

Kui Pärnu meeste mängudes antakse paratamatult väravavõrkudele vatti, siis kolmandal kohal asuvad viljandlased on selles osas pigem teises äärmuses. Neile piisab 39 väravast, et olla iseseisvate klubide arvestuses liidripositsioonil. 14 aastat tagasi põgusalt ka rahvuskoondise peatreener olnud, praegune Tuleviku loots Aivar Lillevere on tabeliseisuga ilmselgelt rahul. Küll kripeldab tal meeskonna rünnak, mis ei lase mängupildi üle mõnu tunda. Oma pitseri on jätnud hooaja alguses vigastada saanud põhiründaja Kristen Kähri puudumine, kellele nooremad mängumehed pole suutnud väärilist ning stabiilset asendust pakkuda.

Samasugustest probleemidest pole prii ka Rakvere Tarvas. Klubijuht Reijo 2014 OKTOOBER JALKA

39

esiliiga Foto: Lembit Peegel

Pärnakas Rasmus Peetson (paremal) püüab edestada Nõmme Kalju II mängijat Henrik Pürgi.

Kuusiku sõnul on vaeveldud erinevate murede käes. Peale vigastuste on kimbutanud mängijate kolimine nii teistesse maakondadesse kui välismaale.

Just seepärast on viimasel kahel aastal Premium liiga üleminekumängudes kaotanud Lääne-Viru sats sel hooajal 40

JALKA OKTOOBER 2014

nadimalt esinenud. Kuusikut seitsmes koht (iseseisvatest klubidest neljas) huvitaval kombel aga rahuldab.

“Väga raske hooaeg on olnud, aga peale uue peatreeneri tulekut on olnud põhieesmärgiks liigasse püsimajäämine,” viitab mees hooaja keskel Tarva

peatreeneri kohale asunud kogenud Valeri Bondarenkole. “Hooaja keskel sai selgeks, et reaalne eesmärk on liigasse jääda ning siis uuel aastal samm-sammult võistkonda üles ehitada. Tuleb vaadata oma noorte poole, et peatreener saaks kindla tuumikuga treenida. Sel aastal oli kordi, kui trennis oli kohal ainult 1–2 põhimängijat. Nii see vormikõver kukub.”

Kui terve Eesti igatseb kolmel neljandikul aastast suve, siis vutiklubis võib päikeseline puhkeaeg kõik pea peale keerata. FC Kuressaare hiidlasest tegevjuhi Martti Pukki sõnul on amatöörklubil sel aastaajal raske.

“Suvel kannatab mängijate füüsiline vorm,” seletab Floraski mänginud praegune Kuressaare ründaja. “Ei jõuta trennidesse ning on muid tegemisi.

Võid ju rääkida, et tulge, aga kõik on igaühe peas kinni. Võtab veel aega, kuni seda (mängimise – toim.) kohustust võetakse nii tõsiselt, et kannatatakse üheksa kuud ära.”

Kuni juulini oli Pukk hooajaga rahul, aga augustikuus suudeti kuuest mängust noppida vaid üks võit ehk kolm punkti. Võibolla lohutab meest ja ka kogu Saaremaad tõik, et Kuressaarest on saanud üks korralik saareinimeste tiim – kohalikele pallivõluritele sekundeerib kolm hiidlast. Pukk on veendunud, et seetõttu on paigas ka meeskonna sisekliima. Üksteist tuntakse läbi ja lõhki ning see on tekitanud hea olemise. Peale selle on mehe sõnul tribüünidel näha taas rahvast, kes kunagi käis kohtumisi nautimas, kuid vahepeal sellest loobus. Publikunumbrid on oma poiste mänguajast hoolimata langenud. Mullusele 138 pealtvaatajale on tänavu vastu panna vaid 108. Vähenenud arvus võib süüdistada remondis olnud Kuressaare linnastaadionit, mistõttu pidasid saarlased kuni 18. juulini oma kodumänge Salme staadionil, kuid sel juhul ei tohi unustada, et sealsel väljakul mängiti juba alates eelmise aasta 15. juulist.

Pealtvaatajate hulk on langenud Rakvereski. Viimasel kahel aastal fikseeriti 137 ning 132 inimest mängu kohta. Tänavu on kolme ringi järel saldoks 111. Esimene põhjus on Kuusiku arvates kehvemad mängutulemused, teine ühe fännikoordinaatori asumine ajateenistusse. Eks see näitab kohaliku

esiliiga vutifänluse haprust, kui ühe aktiivse kodaniku eemalolek sääraselt mõjub.

Samas on, mida vaadata. Mehed nõustuvad nagu ühest suust, et tugevuselt teise liigaastme võluks on ääretult ühtlane tase. Ühel päeval võidab üks, teisel teine. Ka viimane võib esimesele koha kätte näidata, puuduvad tipud ning nõrgemad klubid. Pukki sõnul on sellises võrdses liigas mängimine noortele väga hea etapp, Premium liiga jaoks poleks Kuressaare mängumehed veel valmis, aga kui püünele pääsetakse, tuleb teha kõvasti tööd, muuta suhtumist ning otsida mõned täiendused.

Lillevere aga teab, et kõrgemal astmel pallimiseks peavad Tuleviku treeningutingimused muutuma poolprofessionaalsemaks.

“Kas klubi on võimeline, kas mängijad on võimelised?” arutleb ka U19 koondise abitreeneri ülesandeid täitev mees. “Paljud läksid meil septembris kõrgkoolidesse. Hooajaeelne ettevalmistus peaks sel juhul olema ühtne.

Iidsed olmetingimused Pärnu Linnameeskonna peatreener Gert Olesk peab üheks esiliiga probleemiks olematuid olmetingimusi.

“Neid võiks kuidagi parandada, kuigi meil on Pärnus muidugi samasugused tingimused,” räägib ta ausalt. “Mõnedes kohtades on duširuumid 1970ndatest. Kui sul tuleb kaks võistkonda ja sul on mõlema tiimi peale üks dušš, siis on see imelik.

Kui mõlemad meeskonnad korraga peale lendavad, võid tund aega oodata, enne kui saad minema sõita.”

Eesti Jalgpalli Liidu avalike ja koostöösuhete osakonna juhi Mihkel Uibolehe sõnul litsentsitakse kõiki esiliigas kasutatavaid staadioneid ning litsentsimisnõuetes on riietusruumidele ette nähtud konkreetsed tingimused: “Kui üks või teine staadion ei vasta elementaarsetele nõuetele, siis on võimalik litsentsi mitte väljastada või väljastada seda tingimustega. Kindlasti tuleb igat olukorda vaadata eraldi, sõltuvalt kohalikest võimalustest. Ühel hetkel peaksid kõik staadionid vastama tingimustele, heaks näiteks kasvõi Pärnu, kus on aastaid uue staadioni vajalikkusest räägitud ja nüüd jõutud ehituseelsesse faasi. Kindlasti annab jalgpalliliit tingimuste parandamiseks mõistliku aja, aga kui need muutuvad vastuvõetamatuks ja meie korduvatele meeldetuletustele pole reageeritud, siis võetakse staadionilt ära võimalus võõrustada esiliiga mänge.”

Premium liigasse on meil kindlasti väga raske minna.”

Kuurortlinna meeskonna boss Olesk on kindel, et Pärnu linn peab Premium liigas esindatud olema. Kui nad suudavad esindusmeeskonna ja duubli

korralikult tööle saada, siis peavad saabuma ka tulemused. Nii arvab koondises kuraditosin arv mänge pidanud endine jalgpallur. Kõigepealt tuleb aga hooaja lõpp ära oodata. Senised matšid on näidanud, et kõik on võimalik.

Üllata end Valio Gefilus maitsekeefiritega!

Valio Gefilus üllatab sel sügisel täiesti uudsete, Eestis ainulaadsete maitsekeefiritega. Lisaks klassikalisele keefirile on nüüd saadaval ka cappuccino- ja mustikakeefir. Tervislikud LGG piimhappebakterit ja vajalikku D-vitamiini sisaldavad keefirid on valmistatud 100% eestimaisest piimast ning müügil mugavates 300-grammistes pudelites, mida on mugav janu või nälja kustutamiseks kaasa haarata.

www.valio.ee

UUES KUUES! LAUAMÄNG 7–99 AASTASTELE

„See mäng nõuab väga head väravavahi vaistu.“ Mart Poom,

Mängulaual pead mööda triblama ka Ragnar Klavanist, Konstantin Vassiljevist ja Tarmo Kingist!

TÄRINGU

Eesti kõigi aegade parim väravavaht

JALGPALL

Sisu: ümmargune täring, 2 mängijat, väravavaht, tabloo numbrid ühest üheksani (2 komplekti).

EESTI MEISTRIVÕISTLUSED EESTI JALGPALLI LIIDU MEDALITEGA ALATES AASTAST 2009!

WWW.DICEFOOTBALL.EU

® Schwede

MART POOM SOOVITAB:

DICE FOOTBALL – ALSO IN ENGLISH:

inside this box is a board and instructions of extremely intresting board game of dice football. www.dicefootball.eu

TÄRINGUJALGPALL ON ÜLIPÕNEV JA ÕPETLIK LAUAMÄNG TERVELE PERELE

TÄRINGUJALGPALL

maakonnalood

Ida-Virumaa – pealinna ainus konkurent Sel sajandil on Eesti meistrisarjas osalenud medalite jagamisel peale Tallinna meeskondade vaid Narva Trans ja Sillamäe Kalev.

Klubijalgpalli tipptasemel on IdaVirumaa pealinna ainus ohustaja.

Foto: Matti Kämärä/Põhjarannik

Erik Gamzejev

Ajalehe Põhjarannik peatoimetaja

K

äesoleval hooajal on Premium liiga kümnest klubist koguni kolm Ida-Virumaalt ning neist on Sillamäe kerkinud kõige kõrgemasse mängu.

Alates juuli lõpust uue peatreeneri Sergei Frantsevi juhatusel eriti heasse hoogu läinud sadamalinna meeskonna jaoks on sama hea mineku säilimise korral reaalne tuua Ida-Virumaale ka tänavune meistritiitel. Pinge püsides võib lahenduse tuua alles viimases voorus Sillamäel toimuv põnevusetendus, kui Kalev läheb vastamisi Floraga.

Punktide noppimise kõrval paistab tänavu euroliigaski teise ringi jõudnud Sillamäe meeskonna tunnuseks olevat sümpaatne silmailu pakkuv ründav mängustiil. See tähendab, et kui Kalev on platsil, on publikul jäänud väravad nägemata harvades mängudes. Et Frantsev on suutnud ka kaitseliini augud ära parandada, ongi juttudele võimalikust meistritiitlist tekkinud nüüd reaalne sisu.

Varasematel aastatel maakonna esindusklubi seisuses olnud ja hulga medaleid võitnud Narva Transi ridu on kõvasti räsinud kihlveoskandaal.

Klubi hingel president Nikolai Burdakovil on teist hooaega järjest käsil sisuliselt uue meeskonna ehitamine.

See on käinud üle kivide ja kändude.

Võõrmängijaid valides on mitmel korral alt mindud. Nüüd püütakse suurem panus teha oma kohalikele noortele,

Sillamäe Kalevi fännide lemmikuks on tõusnud Jevgeni Kabajev, kes on tänavu kerkinud ka Eesti Premium liiga suurimaks väravakütiks.

Foto: Matti Kämärä/Põhjarannik

ent tulemuste äraootamiseks on vaja kannatlikkust.

Välguna teisest liigast kahe aastaga meistriliigasse tõusnud Jõhvi Lokomotivi puhul kipub võetud tempo iseendale liiga tegema ja hinge kinni võtma.

Punktide kasinusest hoolimata on meeskond siiski näidanud, et meistrisarja tagumise poole meeskondadele suudetakse heal päeval konkurentsi pakkuda. Lokomotiv on lühikese aja jooksul toonud Jõhvis jalgpalli varjusurmast välja ja selle ala arengu seisukohast maakonnakeskuses on tähtis, et klubi Eesti eliitseltskonnas kanda suudaks kinnitada.

Maakonna populaarseim ala

Sergei Ivanov on vedanud jalgpallielu taassündi maakonnakeskuses Jõhvis, püüdes kokku saada nii konkurentsivõimelist meeskonda kui sättides mängukõlblikuks lainelisevõitu Jõhvi staadioni muru.

Jalgpall on Ida-Virumaal spordiala number üks. Spordiregistri andmetel on harrastajaid üle 1500 ja klubisid ligemale paarkümmend.

Meistriliiga meeskondade kõrval on Ida-Virumaa esindatud ka madalamates liigades. Narva United võitis tänavu Väi2014 OKTOOBER JALKA

43

maakonnalood Foto: Matti Kämärä/Põhjarannik

Aastaid Taanis mänginud ja 21 korral ka Eesti rahvuskoondist esindanud äärekaitsja Andrei Sidorenkov (paremal) jõudis 30aastasena tagasi oma kodulinna klubisse. Pildil kätleb ta Islandi koondise ja FK Krasnodari kaitsja Ragnar Sigurdssoniga pärast tänavu suvel toimunud Sillamäe Kalevi euroliiga mängu Lilleküla staadionil.

kesed karikavõistlused ja kuulub Eesti paremikku ka saalijalgpallis. Noortest on viimastel aastatel oma vanuseklassis tiitlivõiduni jõudnud Kohtla-Järve ja Kiviõli poisid. Positiivne, et paljud omavalitsused toetavad oluliselt noortetööd ja seetõttu langeb lastevanematele pigem vaid sümboolne rahaline koormus.

Närtsinud staadionid Vaatamata edule mitmel tasandil näib siiski, et jalgpall realiseerib praegu Ida-Virumaal vaid osa temas peituvatest võimalustest. Jalgpalli roll võiks maakonnas olla märksa silmatorkavam ning samas saaks just jalgpalli

Narva on Eesti klubijalgpalli häll 1908. aasta suvel lõi Kreenholmi inglasest meister Colin Johns seal Eesti esimese jalgpalliklubi, mis sai nimeks Concordia. Puust säärekaitsmed tehti Narva kalameeste silmutorbikutest.

Narvas veetis lapsepõlve ja tegi esimest tutvust jalgpalliga ka Eesti legendaarne väravavaht Evald Tipner, kelle nime kannab praegu ka Eesti karikasari.

Narva jalgpallis on enam kui sajandi jooksul olnud paremaid ja halvemaid aegu. 1911. aastal asutatud Narva Võitleja pendeldas enne teist ilmasõda tugevuselt esimese ja teise liiga vahel. Parimaks saavutuseks jäi 1930. aastal saadud neljas koht. Mõned aastad hiljem nõrgemasse seltskonda langedes ei andnud kohalik ajakirjandus oma meeskonnale vähimatki armu. 1934. aasta 4. juuli Põhja Kodu kirjutas: “Narwa jalgpall on sattunud letargilisse olukorda, tardeseisakusse. Tal puuduvad arengunoodid, puudub wärskus ja treenerite puudusel ka tehniline edu.

Sellest tulebki nähe, et kui mängiwad Narwa mehed omawahel, on raginat kogu wäli täis, kui aga tuleb mõni parem Tallinna meeskond, siis paistab nagu oleks suurem osa meie mehi jalgpalliwäljale toodud justkui kuskilt wanadekodust ja ülejäänud on gangreenihaiged.”

44

JALKA OKTOOBER 2014

kaudu rohkem upitada ka maakonna mainet.

Ilmselged on taristu probleemid.

Suurem osa staadionidest ja väljakutest on peamiselt samas seisus, nagu nad aastakümned tagasi valmisid. Ainus uus ehitis on tänavu Narvas valminud kunstkattega Fama staadion. Peale selle on veel kunstmuruga väljakud Ahtmes ja Sillamäel, kuid nendegi seisundi kohta kostab mängijatelt rohkelt nurinat.

Kõnekas on, et mitmel korral koha eurosarjas välja teeninud Narva Trans ja Sillamäe Kalev pole veel kordagi saanud kodumänge pidada oma maakonnas.

Närtsinud ilmega staadionid ei saa olla ka magnetiks, mis publikut kõvasti ligi tõmbaks.

On kurioosne, et ajal, mil uued staadionid on mujal Eestis kerkinud paljudesse mõne tuhande elanikuga paikadesse, ei ole neid õnnestunud ehitada Eesti ühte suuremasse maakonda, kus jalgpall on samas kõige populaarsem spordiala.

See on kivi nii kohalikele kui riigivõimudele, aga eelkõige nendevahelise koostöö puudumisele.

maakonnalood Emotsionaalset lähedust vähe Kohalikel klubidel on kõvasti reserve ka jalgpalli turundamises ja kogukonna kaasamises. Tippklubid on siiani liialt keskendunud vaid tulemuse püüdmisele, töö publikuga on olnud tagaplaanil. Ükski kolmest Ida-Viru meistriliiga klubist publiku rohkusega paremate hulka ei kuulu. Kodumängude külastatavus on jäänud enamasti saja ja paarisaja vahele.

Emotsionaalse läheduse ja klubi identiteedi loomist ei soodusta ka pidev mängijate vahetumine. Tähelepanuväärne fakt: ühelgi Ida-Viru klubil ei ole särkide peal mängijate nimesid. Kui Sillamäe Kalevil on tänavu põhikoosseis välja kujunenud, siis Transi ja Lokomotivi eest on platsil käinud nii palju erinevaid mängijaid, et isegi tulihingelisemad fännid ei jõua kõigil neil vahet teha, rääkimata omaks võtmisest.

Kuigi Ida-Viru klubid on kuulunud aastaid Eesti paremikku, on siit Eesti koondisesse pääsenud vaid Jevgeni Novikov ja Andrei Sidorenkov ning nemadki vaid episoodiliselt. Viimastel aastatel kehtima hakanud võõrmängijate kasutamise piirang peaks avama rohkem võimalusi ka Ida-Viru noortele, kes saavad end rohkem näidata, ja paremad teenivad noortekoondiste kaudu koha täiskasvanute koondises. See aitaks kindlasti siduda Ida-Viru jalgpallielu tugevamini ülejäänud Eestiga.

Hea näide sellest on näiteks 18aastane Transi ründaja Artjom Škinjov, kes kiidab U19 koondise õhkkonda ja unistab põhikoondisesse jõudmisest.

Nikolai Burdakov tahab loota, et tema klubi noored haaravad võimalusest Transi põhimeeskonnas silma paista kümne küünega kinni.

“Nad peavad aru saama, et kõvasti tööd tehes on võimalik näidata end meistriliigas heast küljest ja selle kaudu hakkavad avanema ka koondiste ja välisklubide uksed,” sõnas aastakümneid Ida-Virumaal jalgpalli vedanud Burdakov.

Treeneritel kehv eesti keele oskus Eesti jalgpalliellu vajaksid suuremat kaasamist ka Ida-Viru noortetreenerid.

Paljude puhul neist on probleemiks kehv eesti keele oskus, mistõttu on nad

Kuulsaim Ida-Viru juurtega jalgpallur Valeri Karpin Laias maailmas tuntuim Ida-Virumaaga seotud jalgpallur on Narvast pärit Valeri Karpin, kes mängis Venemaa koondise eest 72 mängu ja lõi 17 väravat.

Aastatel 1994–2005 oli ta põhitegija mitmes tuntud Hispaania klubis (Real Sociedad, Valencia, Celta Vigo). Ta on teinud ka silmapaistva treenerikarjääri, olles aastatel 2009–2014 Venemaa tippklubi Moskva Spartak peatreener. Alates tänavusest suvest juhendab ta Hispaania Secunda divisjoni klubi Mallorca.

2003. aastal võttis ta sünnijärgse kodanikuna Eesti passi ning osales euroreferendumi kampaanias, kutsudes Eesti inimesi hääletama Euroopa Liiduga ühinemise poolt.

Ligemale kümme aastat tagasi ehitas ta oma emale maja Narva-Jõesuus ja külastab igal aastal Eestit.

Foto: Ilja Smirnov/Põhjarannik

Valeri Karpin tänavu suvel Narva-Jõesuu rannas rattaga sõitmas.

Rahvasaadik Noole täitmist ootav lubadus Kui kümnevõistluse olümpiavõitja Erki Foto: Matti Kämärä/Põhjarannik Nool 2011. aastal Ida-Viru inimeste häältega riigikogusse valiti, oli tema peamiseks lubaduseks hoolitseda selle eest, et järgneva nelja aasta jooksul ehitataks maakonda tänapäevane jalgpalli ja kergejõustiku esindusstaadion. IRLi kuuluv poliitik sõnas, et staadion on üks esimesi asju, mis maakonnas tuleb ära teha.

“Olen oma erakonnas tõsiselt rääkinud, et kui me selle valimistsükli jooksul siia vähemalt ühte staadioni ei ehita, siis järgmistel valimistel ei ole mul mingit mõtet oma nina Ida-Virumaale toppida,” tunnistas ta paar aastat hiljem, kui staadioni ehitus kuidagi vedu polnud võtnud.

Nüüd on Noolel jäänud lubaduse täit- Erki Noolel pole mõtet nina Ida-Virumaale toppida. miseks vaid mõni kuu, ent ehitustegevusest pole märkigi. Tõsi, tuleb möönda, et rahvasaadikul üksi on keeruline oma sõna pidada, kui kohalikud omavalitsused selle ettevõtmisega otsustavalt kaasa pole tulnud. Oma staadioni rajamise vajadusest räägitakse juba aastaid nii Jõhvi, Sillamäe, Kiviõli linna kui ka väiksemate valdade nagu Toila või Iisaku võimude poolt, ent reaalsete tegudeni pole siiani jõutud, sest ikka on olnud pingereas olulisemaid asju.

jäänud kõrvale koolitustest.

Samas teevad edumeelsemad keeleõppes edusamme. See on tähtis seetõttu, et Ida-Virumaal jõuaks rohkem Eesti poisse vutitrenni. Ida-Virumaal elab eestlasi 30 000 ehk enam kui nii mõneski teises maakonnas. Siiani on eestlastest vanemad suunanud Ida-Virus oma lapsed pigem korvpallitrenni, sest eesti keeles juhendavaid jalgpallitreenereid pole olnud. Jalgpalliliidul

tasuks mõelda sellelegi, kuidas suunata mujalt Eestist noortetreenereid näiteks Jõhvi või Kohtla-Järve klubide juurde.

Hea märk on see, et Eesti edukale stardile EMi valiksarjas andsid sümboolse panuse ka Ida-Viru vutipoisid.

Lillekülas toimunud avakohtumises Sloveeniaga olid just Kohtla-Järve poisid need, kes meeskonnad platsile tõid ja pallipoistena tegutsesid.

2014 OKTOOBER JALKA

45

usutlus

Kriitikakindel Mikk Reintam:

pigem välja öelda, kui kuskil selja taga rääkida!

Foto: Lembit Peegel

Keskkaitsja Mikk Reintam on langenud Florast, võidelnud Luis Suarezega, riputanud kaela Soome meistrivõistluste pronksmedali ning jälginud, kuidas endine tiimikaaslane liitub Madridi Realiga.

Praegu üritab ta Kalju tiitlivõiduni aidata ning siis nii välismaa kui koondise poole kiigata.

Siim Kera

V

eebruaris naasid Soome klubist JJK Jyväskylä tagasi kodumaale. Kas see oli sinu soov või pigem paratamatus?

Asjade kokkulangemisel juhtus nii.

Kindlasti ei olnud see paratamatus, aga ei õnnestunud endale välismaal sobivat klubi leida. Tol hetkel nägin, et parim võimalus on Eestisse tagasi tulla.

Palju räägitakse, et jalgpalliturg on hetkel raskes seisus ning Eesti mängijatel on keeruline välismaalt lepingut saada.

Mul oli see pigem esimene kord, kui sai tõsiselt igal pool testimas käidud. Ma arvasin, et see (lepingu teenimine – toim.) on võibolla mõnevõrra kergem, aga eks tuli ka mõnele pakkumisele “ei” öelda, kuna ei tundunud ahvatlev. Ma arvan, et võimalusi on, aga tähtis on leida enda jaoks õige koht.

Kust pakkumisi said?

Kesk-Euroopast. Eks siin ole ka veidi agendijuttu – alati täit tõde ei tea. Oli võimalusi minna, aga ei tundunud lihtsalt ahvatlev.

Ühe liiga mehed: Mikk Reintam kolmandalt ja Kristjan Tiirik teiselt korruselt.

46

JALKA OKTOOBER 2014

Aasiasse minekut mainiti ka.

Jutte on igasuguseid. Võibolla midagi oli, aga see ei olnud nii tõsine. Neid variante enam ei mäletagi. Endal oli siht jääda Euroopasse, sest Euroopas liigad arenevad ning mängijate tase on võibolla ühtlasem. Tahtsin ise areneda

usutlus ning eksootilised variandid ei tundunud selleks kõige paremad.

Foto: Lembit Peegel

Slovakkias käisid testimas Trnava Spartakis ning MŠK Žilinas.

Sellele ajale vaatan positiivselt tagasi.

Sai näha, kuidas mujal jalgpalli mängitakse, ja sain edasiseks nii positiivseid kui negatiivseid asju kõrva taha panna.

Nägin palju treeninguid ning tagasiside, mis sain, andis jõudu edasi proovida.

2012. aastal andsid intervjuu Veikkausliigale (Soome kõrgliiga – toim.) ning mainisid, et Eesti liigas on tasemevahe tohutult suur. Nüüd oled tagasi. Kas jääd oma arvamuse juurde?

Ma arvan, et jään. Väga selgelt eristuvad tabeli ülemised ja alumised klubid. See ongi profimeeskondade ja amatööride vahe. Midagi pole parata. Amatöörid on tänu headele treeneritele võibolla taktikaliselt edasi arenenud, aga vahe on ikka ilmne.

Liigne vahe arengule halvasti ei mõju?

Kui ikka iga nädal samasuguse tasemega vastaste vastu mängida, siis on mängija areng kindlasti tugevam ja kiirem. Mõni kuu on võibolla ainult üks tõsine mäng. Kaitsja puhul on see oluline. Tugevama vastasega pead kogu aeg valmis olema ja tead, et rünnak võib tulla siit ja sealt. Nõrgem tiim võibolla ei saagi ühtegi rünnakut teha.

Võibolla oleks kaitsjal siis parem mõnes nõrgemas meeskonnas areneda?

Nii võib ka öelda, aga tänapäeva kaitsjatel on oluline ka rünnaku ülesehitamine.

Seda on hea teha just nõrgemate vastu, kuigi siin on ka see, et pressingut ei tehta ja nii on neid sööte palju kergem teha. Premium liigas on arenguvõimalus olemas, aga kindlasti tuleb teha lisatreeninguid ning igapäevast tööd.

Tarmo Rüütli kutsus sind kunagi kohmakaks, kuid hiljem võttis selle kommentaari tagasi. Kuidas sulle avalik kriitika mõjub?

Mind see ei masenda. Aus. Pigem välja öelda, kui kuskil selja taga rääkida.

Kriitika on edasiviiv jõud. Kui öeldakse välja, siis tead, mille kallal tuleb tööd teha. Kui oled kogu aeg ilma kriitikata, siis tunned end liiga hästi ja loobud pingutamast.

Premium liigas tunneb Mikk Reintam end kindlalt ka vanade kalade keskel.

Ise oled kriitiline?

Mida rohkem jalgpallis olen, seda rohkem tekib enda arvamust, kuidas asjad olema peaksid. Siis üritad ka kaaslastelt seda nõuda.

Aga kohmakas?

Võibolla olen kohmakas, aga üritan endale teadvustada, et selline ma olen, ja proovin seda igapäevase tööga parandada. Loodetavasti võib ükskord öelda, et ma enam ei ole kohmakas või olen vähem kohmakas. Üritan mängida natuke lihtsamat mängu, et võimalikult palju nõrkusi peita ja tugevusi esile tuua.

PEAB LISA TEGEMA

Premium liigas on arenguvõimalus olemas, aga kindlasti tuleb teha lisatreeninguid ning igapäevast tööd.

Mida sa peita üritad?

Ma arvan, et ma ei ole tehniliselt kõige tugevam. See kajastub ka selles kohmakuses. Püüan muutuda füüsiliselt paremaks ja kiiremaks ning sellega oma nõrkusi korvata.

Kas Florast välja langemine ei tekitanud sulle tunnet, et nüüd ongi kõik?

Eks oli väike pettumus, aga see avas

jälle uued uksed ja tagantjärele võib öelda, et võibolla oli see õnnelik õnnetus (naerab – toim.), et seal läbi ei löönud.

Sain teist teed käia.

Arvad, et rohkem noori peaks välismaa poole vaatama?

Ma arvan kindlasti. Mida nooremana minna välismaa klubisse, kus mänguaega saab, seda parem. Hea on mugavustsoonist välja saada. Kui liiga kauaks koju jääda, siis ei tahagi lahkuda. Kaob tegemisind ära.

Karjääri sa lõpetada ei tahtnud?

Kindlasti oli mõni õhtu ka selline mõte, aga treenisin edasi ja tekkis võimalus, millest tuli kinni haarata. Vahepeal on mõnekuine puhkus jalgpallist hea. Lööb mõtted selgeks ja tead täpselt, mida edasi teha. Üksi Soome polnud raske minna?

Natukene hirmutav oli, et üksinda elamine ja kõik sinna lisanduvad asjad. Aga meil oli väga kokkuhoidev meeskond, mis tegi kõik mõnusaks. Väga hindan seda aega, mul jäi sinna palju sõpru.

Sõbrad mängivad siiamaani seal?

Kuna meeskond langes kõrgliigast välja, siis paljud läksid edasi. Suurem osa mängib Soome tasemel, aga üks mängija on nüüdseks jõudnud Madridi Reali B-meeskonda (Eero Markkanen – toim.).

Ta mängis vahepeal AIKs ning käis 2014 OKTOOBER JALKA

47

usutlus sügisel ka Flora vastu mängimas ning lõi isegi värava. Küllaltki imeline lugu, kuidas aasta ajaga saad Jyväskyläs Madridi Reali. Palju selliseid pole! Zinedine Zidane (Madridi Reali duubeltiimi peatreener – toim.) läks DVDga tehnilise direktori juurde ja ütles, et ma tahan seda meest! Kui Zidane annab trennis tsenderdusi ja Markkanen lööb sisse, siis see on iga jalkapoisi unistus. Paljud teevad trenni, vähestel õnnestub.

Tundus ta nii andekas?

Alguses kohe kindlasti mitte. Põhimeeskonda tõusis ta alles võibolla kolmanda aasta alguses. Pigem hilinev areneja, aga siis oli näha ka, et seal on

midagi erilist. Maailmas pole palju jalgpallureid, kes on pikad, tugevad ja kiired. Füüsilistelt eeldustelt on ta hästi silmapaistev.

Jalgpalliüldsus tundus üllatunud olevat, et suutsid end Jyväskyläs põhisse mängida.

Enne esimest hooaega sai treeneritega räägitud, et see on pigem sisseelamise periood. Arvasin, et ilmselt väga palju mänge ei tule, sest meeskond oli hästi komplekteeritud. Siis sai üks keskkaitsjatest pikaajalise trauma ja sain mõned mängud mängida. Treener jäi nähtuga rahule ja meeskonnal läks hästi. Küllaltki üllatuslik see oli, aga iga mängija tahe Foto: Lembit Peegel

ongi mängida, mitte ainult trenni teha. Ühe õnnetus on teise õnn. Vigastused käivad mänguga käsikäes.

Jyväskyläga olite esimesel hooajal kolmandad, teisel üheksandad ning kolmandal kaheteistkümnendad ehk viimased.

Tekkisid majanduslikud raskused, tabas sportlik ebaõnn. Enne viimast hooaega sai põhiründaja vigastada ja terve talve harjutatud mängujoonis läks katki.

Halb algus. Mõnikord on nii, et kui vanker veerema ei lähe, siis ei lähegi.

Kas sellises olukorras mõtlesid mõnikord, et miks pagana pärast ründajad seda palli sisse ei löö?

Paratamatult tekivad mängus ikka sellised mõtted, aga pole midagi teha.

Igaüks teeb enda tööd nii hästi, kui oskab. Pärast mängu räägitakse asjad läbi ja üritatakse treeningul parandada, aga mõnikord lihtsalt ei tule välja.

Meeskonnakliima on sel ajal kehvem?

Tülisid ei teki, aga kindlasti on ütlemist nendega, kellest on näha, et nad on loobunud. Nendega, kes on meeskonna vastu ausad, tülisid ei teki.

Kas saad aru, kui tiimikaaslane endast 100% ei anna?

Selle näeb juba ühe treeningu pealt ära.

Või kui mitte ühe, siis ikka suhteliselt ruttu. Eks siis tuleb meeskonna või treeneri poolt meelde tuletada, et oleks aeg pingutama hakata. Meeskond vajab iga nimekirjas olevat mängijat.

Florast praagiti sind välja, sest olid väidetavalt liiga aeglane. Kas ise nõustusid selle kriitikaga?

Seda ma nagu ei mäleta. Tuleb selle otsusega leppida ja leida endale muud väljundid. Iga ebaõnnestumise pärast ei saa nukrutsema jääda.

Südamesse sa selliseid asju ei võta?

Rohkem motiveerib, jah. Tahan näidata, et ma ei ole selline.

Luis Suarez (paremal) võiks, aga ei hammusta. Mikk Reintam näib olevat võitnud duelli kätega, kuid kaotanud palli.

48

JALKA OKTOOBER 2014

Kas Soome minnes mõtlesid, et “vohh, nüüd ma lähen ja näitan”?

Loomulikult. See on edasiviiv jõud.

Enne Soome minekut mängisin pool aastat Viljandi Tulevikus. See oli vabastav. Floras oli suurem surve, Viljandis

Foto: Lembit Peegel

Alexis Sanchez püüab Reintami eest plehku pista 2011. aastal Santiagos.

vabamad käed. Sain hästi palju vabadust nautida ja ka eksida. See on mängijale hästi tähtis ning julgustav, kui lubatakse eksida. Pole hullu, kui viltu läheb. Saabki õppida ja areneda.

2011. aastal tegid Lõuna-Ameerikas Tšiili ja Uruguayga oma esimesed koondisemängud. Aasta varem olid veel Viljandi Tulevikus ja korraga heitlesid Luis Suarezega.

Eks see oli üllatus. Paar kuud varem polnud ma isegi U21 koondises olnud.

Sealt läks kõik väga kiiresti edasi.

Jalgpallis on kõik hästi väikestes asjades kinni. Läheb hästi, tõuseb enesekindlus, julgus ja mängulust. Neile mängudele vaatan positiivselt tagasi. Nautisin iga hetke. Keeruline oli ka, sain näha, mis puust need mehed tehtud olid, ning sain rohkem enda kohta teada, milles peaksin parem olema.

Kadus sul millalgi mängulust?

Seda pole ma kunagi kaotanud. Raskemate vigastuste ajal hakkab ehk vaikselt tuhmuma, aga kui saad terveks, on seda lusti nii palju kuhjunud, et tuleb kõik valla lasta.

Hetkel oled ka vigastatud.

Kõigepealt oli mul seljavigastus ning siis tekkis liigsest treenimisest ülekoormus ning vigastasin hüppeliigest. Vahepeal sai suure hurraaga trenni tehtud.

Nüüd pole paar kuud mängida saanud.

Olen ainult ümber väljaku jooksnud ja jõusaalis rassinud.

Koondises oled kirja saanud 11 kohtumist. Magnus Pehrssoni käe all oled mänginud ainult märtsis Gibraltari vastu. Oled pettunud, et rohkem pole kutsutud?

Eks need vigastused on seda mõjutanud. Kui mängida ei saa, siis pole pettunud ka, et ei valitud.

Samas olid sa valikmängude eel avaldatud 33mehelises nimekirjas.

Ei tea, kuidas see koostatud oli (naerab – toim.). Tuju tegi see muidugi paremaks, aga teadsin, et hetkel ma koondist aidata ei saa.

Mis edasi saab?

Hooaja viimane neljandik tuleb klubiga hästi mängida ja Eesti meistritiitel võita. Siis sooviks võimaluse korral end välismaal proovile panna.

Vaatad jälle Kesk-Euroopa poole?

Ma arvan, et minu mängijaprofiil sobiks pigem Skandinaaviasse. Mängijate turg on väga ettearvamatu. Kunagi ei tea, kust võib pakkumine tulla.

Sooviksid sa pigem mängida Norra kõrgliigas või Inglismaa tugevuselt kolmandas liigas?

Hetkel oleksid mõlemad ahvatlevad!

Ma usun, et sellised täitsa võrdsed liigad. Kõrgliiga on muidugi kõrgliiga, seal hästi mängides on boonuseks Euroopa, mis aitab rohkem silma jääda, aga mu unistus on olnud Briti saartel mängida.

2014 OKTOOBER JALKA

49

meie edetabel

Parim muru on A. Le Coq Arenal

Foto: Lembit Peegel

Meie väikene ringküsitlus tuvastas, et Eesti kaks parimat muruväljakut on A. Le Coq Arena ja Kadrioru.

Pika vahemaa järel tulid riburada järgmised ja tosinat esimest võib pidada hea murukattega väljakuteks.

K

üsisime arvamusi Eesti parimate murukatete kohta kuuelt inimeselt, kes aitasid meil juuresolevat edetabelit koostada.

Nendeks olid kohtunikud Kristo Tohver ja Neeme Neemlaid, mängude inspektor Rein Pajunurm, nii Premium kui esiliigas palliv Nõmme Kalju mängija Robert Kirss, jalgpalliliidu infrastruktuuri juht Targo Kaldoja ja Premium liiga arendusjuht Veiko Soo. Meid huvitas ainult muru kvaliteet – ei muu. Kaht esimest – A. Le Coq Arenat ja Kadriorgu lahutas vaid üks punkt. Peale nende märkisid kõik kuus vastajat ära ka Tartu Tamme staadioni murukatte.

A. Le Coq Arena asetas esikohale kolm vastajat. Kadrioru sai ühe esikoha.

Neljal korral kuuest edestas A. Le Coq Arena murukate omavahelises konkurentsis Kadrioru muru. Üks vastaja hindas parimaks Rakvere staadioni ja üks Tallinna Noorte Treeningkeskuse (TNTK) muru. A. Le Coq Arenale ja Kadriorule antud kõige kehvem koht oli viies.

Neli korda nimetati TNTK (kohad 1., 2., 4., 9.), Männiku (2., 6., 7., 8.), 50

JALKA OKTOOBER 2014

Paide (3., 4., 6., 11.–13.) ja Sillamäe (4., 5., 9., 8.–10.) staadioni muru. Pooled vastajaist nimetasid Haapsalu (2., 3., 11.–13.), Rakvere (1., 5., 11.–13.), Vändra (3., 8.–10., 11.–16.), Viljandi (7., 7., 11.–16.) ja Tehvandi (8., 8.–10., 11.–16.) staadioni.

Esikoha saanud A. Le Coq Arena puhul on hindajad üksmeelsed, et meie rahvusstaadioni muru on oma nime vääriline. Samas torkab üks hindaja: “Rahvusstaadionile kohaselt suurepärane muru, kolmandale kohale (hindaja jaoks – toim.) platseerub seetõttu, et staadioni ehituslike omapärade tõttu on mängijate sissetuleku poolne väravaalune kehvemas korras, kuna saab vähem valgust.”

Teine kostab Kadrioru kohta: “Läbi aastate Eesti parim muru, nii ka sellel aastal. Tehtud hoole ja armastusega.”

Kolmas võtab hästi kokku: “Kaks esimest on omaette klassist.”

Tartu Tamme staadioni kohta arvab üks hindajaist: “Samamoodi nagu Sillamäegi on viimastel aastatel palju arenenud, aga lõpp-produkt on praegu juba oluliselt parem ja heal päeval küündib tippstaadionite lähedale.”

Teine lisab: “Väljaku koormuse tõttu on murukatte kvaliteet natuke kõikuv, kuid usun, et väärib esikümne kohta.”

Kolmas torkab: “Tartu – super staadionihoone, aga tantsupidu teeb oma töö (muruga) iga aasta.”

Tallinna Noorte Treeningkeskust ei osanud päris täisväärtusliku mängupaigana võtta isegi need, kes ta heale kohale upitasid: “Ehk ainult muru vaadates võiks olla ka esikohal, samas tema kasutussagedus on siiski väiksem kui teistel esikolmikus olevatel staadionitel.

Lust seal peal joosta.”

Nõmme Unitedi ja Mart Poomi Jalgpallikooli koduks oleva Männiku staadioni kohta ütleb üks hindaja: “Läbi aastate stabiilselt kõrge kvaliteediga muruväljak, mida Eesti Jalgpalli Liit kasutab erinevate külalisvõistkondade treeningväljakuna.”

Teine täiendab: “Männiku staadion võiks vabalt võõrustada Premium liiga kohtumisi.”

Esikuuikusse kuuluv Paide linnastaadion saab samuti kiita: “Kui eelnevatel aastatel on esinenud väiksemaid probleeme, siis 2014. aastal on muru seisukord väga hea.”

meie edetabel A. Le Coq Arenal on Eesti parim murukate.

Eesti parimad muruväljakud 1. A. Le Coq Arena 2. Kadrioru 3. Tartu Tamme 4. Tallinna Noorte Treeningkeskus 5. Männiku 6. Paide 7. Sillamäe 8. Haapsalu 9. Rakvere 10. Vändra 11. Viljandi

Sillamäe staadion sai sellise hinnangu: “Kuigi muru kvaliteet ei ole veel ehk esikümne kohta väärt, siis arengu ja püüdlikkuse eest saab (hindajalt – toim.)

9. koha.”

Häid sõnu öeldi ka meie noortekoondiste mänge võõrustava kahe staadioni kohta: “Haapsalu linnastaadion on suutnud peale renoveerimist muru eest väga hästi hoolitseda.”

“Rakvere linnastaadionil on läbi aastate stabiilne ja kvaliteetne hooldus, mis säilis ka inimeste vahetumisel organisatsioonis.”

Esikümmet lõpetav Vändra staadion sai hinnangu: “Kevadel ja suvel oli väga hea, kuid augusti teises pooles tugevate vihmade ja suure koormuse tõttu kvaliteet langes.”

Viljandi linnastaadioni kohta arvati: “Väljaku koormuse tõttu on murukatte kvaliteet hooaja jooksul kõikuv.”

Veel kilde kommentaaridest: “Jõhvi on murukatte poolest tundunud ka päris hea, kuid väljak lainetab korralikult ja on künklik.”

“Tallinna Kalevi õnnetuseks oli ehk tantsupidu, mis suvel suurema mõõna ikkagi lõi.”

Eesti jalgpallurite edetabel Jätkame eelmises numbris alustatud jalgpallurite reastamist.

Võrreldes kuu aja taguse ajaga on toimunud mõned olulised muutused, mille on põhjustanud eelkõige Eesti–Sloveenia mäng. Selles võidukohtumises mänguaega saanud pallurid on teinud tõhusa tõusu.

Samal ajal jätsime teiseks Kostja Vassiljevi, keda kannab endiselt varasematel aastatel kogutud rasv.

12. Tehvandi

1. Ragnar Klavan

Veel leidsid äramärkimist Kuressaare, Jõhvi, Maarjamäe, Kernu, Narva Kreenholmi, Keila, Pärnu Raeküla, Salme, Tilsi, Tallinna ja Pärnu Kalevi ning A. Le Coq Arena mõlemad treeningväljakud.

3. Henri Anier

“Kernu staadioni murukvaliteet on küll ehk hüplikum kui paaril järgmisel kohal oleval staadionil, aga arvestades asukohta, tegijaid ja vahendeid on imekspandav, millisele tasemele jõutud on. Müts maha!”

“Kuressaare linnastaadionil on peale kevadisi probleeme suudetud kastmise ja väetamisega muru seisukord väga heaks teha. Meeskonnad, kes seal mänginud on, ainult kiidavad, kui tuul ja teinekord kõrgelt niidetud muru välja jätta.”

“Keila staadioni muruväljakule jättis jälje suvine põud ja samal ajal katki olnud kastmissüsteem.”

Lõpetuseks tsiteerigem Robert Kirssi, kes kasutas oma šanssi muruväljakuid reastada loominguliselt ja asetas oma isiklikku edetabelisse ka ühe kunstmurukatte (mida me ei arvestanud): “Põhimõtteliselt eelistan jalgpallis murustaadioneid, aga Sportland Arena saab 10. koha seetõttu, et on täiesti maailma tasemel kunstmuru, ja loodan, et see jääb samasugusesse heasse konditsiooni ja seda hooldatakse hästi.

Suurepärane kunstmuru on igal juhul parem kui kehvasti hooldatud muru.”

2. Konstantin Vassiljev 4. Joel Lindpere

+6

5. Sergei Zenjov 6. Sergei Pareiko

+1

7. Taijo Teniste

+1

8. Igor Morozov

+3

9. Karol Mets

+4

10. Martin Vunk

+2

11. Ken Kallaste

+4

12. Ats Purje

+4

13. Henrik Ojamaa

-9

14. Ilja Antonov

+6

15. Enar Jääger

-9

16. Gert Kams

+5

17. Tarmo Kink

-8

18. Siim Luts 19. Artur Kotenko

-4 uus!

20. Sander Puri

-3

21. Dmitri Kruglov

-3

22. Hannes Anier

-3

23. Rimo Hunt

-1

24. Kaimar Saag 25. Sergei Mošnikov

-2

26. Pavel Londak

-1

27. Mikk Reintam

-1

28. Frank Liivak

-1

29. Taavi Rähn

-1

30. Alo Bärengrub

-1

Nime järel on tabelis toodud koha muutus võrreldes eelmise kuuga. Uueks tulijaks on Valgevenes palliv Artur Kotenko, kes kukutas 30 seast välja Aleksandr Dmitrijevi.

2014 OKTOOBER JALKA

51

maailm

Wimbledoni AFC fännid jooksid väljakule mängus Milton Keynes Donsi vastu. Kumb on õige, kumb vale Wimbledon?

Foto: Daniel Hambury/Scanpix

Wimbledon –

fännidelt varastatud klubi Lugu sellest, kuidas kaks klubi pooldusid. Kumb on õige, kumb vale Wimbledon? Uurime lähemalt.

Andres Must, jalgpalliajakirjanik

H

arva juhtub, et mõni Inglismaa madalama liiga meeskond pälvib mõnenädalase vahega kahel korral rahvusvahelise meedia tähelepanu. Inglismaa tugevuselt kolmandas liigas mängiv Milton Keynes Dons (MK Dons) seda aga suve lõpus suutis, kui alistas liigakarikas järjepanu AFC Wimbledoni ja Manchester Unitedi.

ManU-episood pani maailma meedia topeltmuigama. Esiteks oli ManU neljaväravaline kaotus juba iseenesest imestamisväärt ning kui selgus, et üks noor ManU naisfänn oli ekslikult oma meeskonnale just sellist kaotust ennustades raha viiesajakordselt tagasi teeninud, oligi suur lugu sündinud.

Kuid nagu öeldud, oli mäng ManU-ga lühikese vaheaja järel juba teine kord, kui

52

JALKA OKTOOBER 2014

rahvusvaheline meedia tollele väikesele klubile valgust heitis. Paar nädalat varem oli MK Dons tollessamas sarjas alistanud Wimbledoni AFC ning alljärgnev lugu ongi tõugatud küsimusest, miks too kolmanda ja neljanda liiga meeskonna kohtumine avalikkuse tähelepanu tõmbas.

Jalgpall, äärmuseni lihtsustatult öeldes, on maailma populaarseim spordiala, olles seega üks populaarsemaid sotsiaalseid läbikäimise vorme. Miks see nii on, sellele on vastuseid otsitud väga intensiivselt ning üha intensiivsemaks need otsimised arenevad. Üks jalgpalli populaarsuse selgitamise suundadest toetub jalgpalli tugevale ajalootunnetusele. Ajalugu on iga klubi identiteedi alus ning jalgpallis tähistab ajalugu suuremat rolli, kui me seda esmapilgul tunnistada oskame. Et järgnevat lugu oleks lihtsam jälgida, teeme esmalt kiire ülevaate peategelastest ja anname edasi sündmuste lühikroonika.

Aastal 1889 asutati Londonis Wimbledon FC (WFC), kes suurte klubide hulka tõusis 1970ndatel ning

kelle tipphetkeks kujunes 1988. aasta Inglismaa karika võit. Aastal 2001 teatas klubi juhtkond, et plaanib vahetada kodustaadionit ning kolida 90 kilomeetri kaugusel asuvasse Milton Keynesi nimelisse linna. Kaks aastat hiljem viidi Inglise Jalgpalliliidu sõltumatu komisjoni heakskiidul lubatu ellu. See sündis suures vastuolus WFC fännidega, kes põhjendatult nägid kolimises seda, et neilt röövitakse klubi. Lõviosa WFC fännidest ei jätkanud klubi toetamist ning asutasid juba 2002. aastal protestiks uue klubi Wimbledon AFC (WAFC), mida nad peavad WFC õigusjärglaseks.

WAFC alustas hooaega 2002/03 Inglismaa jalgpallipüramiidi kümnendalt tasemelt ning on praeguseks jõudnud tasemelt neljandasse liigasse.

Milton Keynesi kolinud klubi muutis 2004. aasta suvel logo ja värve ning võttis uueks nimeks Milton Keynes Dons.

Samas jäi just MK Dons WFC õigusjärglaseks, kuna oma esimest hooaega 2004/05 alustati uue nime all kolmandast liigast ehk sealt, kus WFC oma vii-

maailm mase hooaja, tõsi, juba Milton Keynesis mängides, oli lõpetanud. Kokkuvõttes on 1889. aastal asutatud klubi eksisteerimise lõpetanud ning fännidelt on nende vana klubi ühes ajalooga ära võetud.

Milles on siis probleem, võib kaugel seisev inimene küsida – endistel WFC fännidel on ju uus klubi, mida toetada! Tegelikult ongi olukord äärmiselt komplitseeritud ning ühest selgitust kõrvalseisjale väga keeruline anda. Ehk aitab mõistmist laiendada ühe WAFC fänni kiri Inglise jalgpallikultuuri ajakirja When Saturday Comes veergudel 2010. aasta novembris. Seal arutleb Trebori-nimeline fänn võimaluse üle, kui kaks klubi peaksid karikamängus omavahel kohtuma.

Ta kirjutab: “Derby kohtumine on võimalik naabrite, rivaalide või minugi poolest isegi vaenlaste vahel. Oma rivaali olemasolu tuleb tunnistada ning elu on nende puhul huvitavam. Oma vaenlasi võib vihata, kuid nendest eemalolek paneb neist puudust tundma. Aga eelöeldu ei haaku kuidagi Milton Keynesiga.”

Fänn jätkab: “Mind ei häiriks, kui me peaksime neile kaotama. Muidugi, mulle ei meeldi kaotada, kuid antud juhul pole see peamine. Milton Keynes varastas minult klubi ja koha liigas ning kaotus karikamängus pole sellega võrreldav.” Ning siis jõuab too fänn tuumani: “Milton Keynes ei tohi eksisteeridagi. Ma ei taha, et mängides Milton Keynesiga annaks Wimbledon nende klubidele legitiimsust.” Nagu näeme, pole tollele fännile puhtsportlikud argumendid enam üldse olulised.

Kuid miks üldse võttis WFC kolimise ette? Selle otsesed põhjused

“Meie oleme Wimbledon,” kinnitavad Wimbledoni AFC fännid.

ulatuvad ühe 20. sajandi Inglismaa jalgpalli enim mõjutanud sündmuseni ja selle tulemiteni –­ 1989. aasta Hillsborough’ staadionikatastroofini, kui FC Liverpooli ja Nottingham Foresti vahelisel mängul sai surma 96 inimest.

Too katastroof muutis oluliselt Inglismaa klubijalgpalli tulevikku. 1990. aasta jaanuaris avaldatud Taylori raportis tehti rida ettepanekuid muutmaks mängude korraldamist turvalisemaks ning muuhulgas tehti kõigile Inglismaa kõrgliigaklubidele kohustuseks ehitada 1994. aasta augustiks staadionid ümber nii, et alles jääksid vaid istekohad. See tähendas klubidele põhjalikke ja väga kulukaid töid. Paljudele klubidele käis ettevõtmine selgelt üle jõu ning tuli otsida alternatiivseid võimalusi. Üks raskustes olevatest klubidest oli Wimbledon, kes 1991. aastal otsustas oma senise staadioni hüljata ning lõi käed lähedal asuva Crystal Palace’iga, kellega sõlmiti ajutine leping Palace’i kodustaadioni kasutamiseks. WFC juhtkonna uue staadioni otsingud aga venisid ning ajutine leping Palace’iga venis tosinale aastale.

2006. aastal ajakirjas Sociology of Sport Journal avaldatud uurimuses “Paul Willis, Cultural Commodities, and Collective Sport Fandom” kirjutasid John Hughson (Otago ülikool, Uus-Meremaa) ja Marcus Free (Limericki ülikool, Iirimaa), kes muu hulgas uurisid ka Wimbledoniga juhtunut, järgmist: “Pole kahtlust, et kogukond toetab ka edaspidi vastuseisu kapitalistlikele omandisuhetele Inglise jalgpallis. Ja see ei peegelda vaid kujuteldavat traditsiooni, vaid puudutab vastuolu

Inglise jalgpallis. Inglise jalgpall on kui kultuuriline tarbeese, mida tarbitakse globaalsel turul, kuid see saab tähenduse tänu juurtele kohalikus (inglise – toim.) kultuuris.”

Uute kapitalide jõudmisega jalgpalli on traditsioonid tugeva surve all ka paljudes teistes Inglise klubides: mõlemad Manchesteri suurklubid, Chelsea, Cardiff. Kuid Wimbledoniga juhtunu on kahtlemata unikaalne.

Miks just Milton Keynes?

Teise maailmasõja lõppedes hakkas Suurbritannia üles ehitama majandust ning suurte linnade elanike arv hakkas kiiresti tõusma. Nende kahe teguri koosmõjust hakati Londoni lähedale ehitama uusi linnasid, mis pidid inimestele andma nii kodu kui tööd. Üks sellistest linnadest oligi Milton Keynes, mis sai linnaõigused 1967. aastal. Varem seal asunud küla järgi nime saanud Milton Keynes asub Londonist põhjas ning sai oluliseks lüliks suurlinnade nagu London, Birmingham ja Leicester vahel, samuti asus lähedal Lutoni lennujaam.

Kuid iga suure kogukonna lahutamatuks osaks Inglismaal on kohalik jalgpalliklubi ning jalgpalli seisukohast vaadatuna ei saanud projektipõhiselt rajatud Milton Keynesi edukaks pidada. Probleemiks poleks olnud mitte kohaliku jalgpalliklubi asutamine, vaid fakt, et kuni 1980. aastate keskpaigani oli Inglise liiga suletud ning uutel tegijatel puudus sisuline võimalus liigaga liituda.

Inglise jalgpallipüramiid koosnes neljast liigast, mis olid küll omavahel ühendatud, kuid kuni hooajani 1986/87 neljandast liigast otse väljakukkujaid polnud. Iga hooaja järel otsustasid ülejäänud klubid neljandas liigas nelja viimaseks jäänud meeskonna saatuse üle – kas kutsuda nad liigasse tagasi või asendada nad mõne konverentsis asuva meeskonnaga. Alates hooajast 1946/47 oli vaid kuus juhtumit, kui liigasse kaasati uus klubi. Seega polnud Milton Keynesil sisulist võimalust liigajalgpallis kaasa lüüa ning 1970ndatel hakati ületoomise eesmärgil otsima kontakte juba liigasse kuuluvate meeskondadega: Charlton Athletic (ületoomise katse aastal 1973), Wimbledon (1979), Luton Town (1983).

Kuigi esimene katse Wimbledoni ületoomiseks ebaõnnestus, olid kontaktid loodud ja need realiseerusid veidi enam kui kaks kümnendit hiljem.

Foto: Daniel Hambury/Scanpix

2014 OKTOOBER JALKA

53

treener

Mihhail Artjuhhov loodab A. Le Coq Arenal m채ngimas n채ha oma klubi kasvandikke nii Flora kui Eesti koondises채rgis.

54

JALKA OKTOOBER 2014

Foto: Lembit Peegel

treener

Mihhail Artjuhhov valis armastuse, kuid naasis jalgpalli juurde

V

igastus, armastus ja sõjaväeteenistusse minek katkestasid Eestis 1968. aastal sündinud Mihhail Artjuhhovi jalgpalluritee. Ühel noorteturniiril Alma-Atas murdis ta jalaluu, mis andis hiljem tunda. Ühe Eesti NSV noortekoondise pikema võistlusturnee eel tundis aga, et ei suuda armastatud neiust nii kaua lahus olla.

“Olin 17aastane ja kõrvuni armunud ning tundsin, et ei suuda poolteist kuud ilma oma tüdrukuta olla, et lähen ilma temata hulluks,” meenutab Mihhail Artjuhhov, kes noortekoondises mängis koos Hispaania kõrgliigas karjääri teinud Valeri Karpini ja praeguse Nõmme Kalju peatreeneri Igor Prinsiga. “Ütlesin tüdrukule, et ta on mulle olulisem kui jalgpall. Ma valisin armastuse vaatamata sellele, et ta palus mul järele mõelda, kas tasub jalgpallist loobuda. Muidugi oli see vale otsus. Tegin selle üksinda, ei rääkinud oma valikust mitte kellelegi.”

Mida soovitab Mihhail Artjuhhov aga mõnele oma klubi poisile, kui see oleks sama valiku ees?

“Minu nõuanne on: räägi oma vanematega,” selgitab Artjuhhov. “Räägi treeneritega. Kindlasti on sellisel juhul vaja rääkida mõne täiskasvanud inimesega. Minu viga oli selles, et ma ei rääkinud ühegi elukogenud inimesega.”

Mihhail Artjuhhov ütleb, et sealtmaalt armastas ta jalgpalli kaugelt. Aga leidis siiski tee tagasi treenerina, sest nii õpetamine kui jalgpall on tema kutsumus. Tal on pedagoogigeenid, sest õpetajad olid ka tema Tartu ülikooli lõpetanud humanitaaridest vanemad: isa õppis kirjandust ja ema ajalugu.

“Laste elu kulgeb kolmnurgas kodu–kool–huvialaring, milleks on poistel sageli sport,” räägib Artjuhhov. “Kodu ja kooliga on laps ajaliselt rohkem seotud kui spordiklubiga. Samas on sport lapsele selle kolmnurga kõige emotsionaalsem kokkupuude. Treener peab oskama seda õigesti ära kasutada. Kui see kolmnurk suudab koostööd teha, areneb ka laps mängijana ja tema isa-ema saavad targemaks. Isegi kui vanem aktiivselt ei osale, siis käigu kasvõi mänge vaatamas! Treenerite roll ühiskonnas on suur, sest nad ennetavad võimalikke pahandusi tänavatel, õpetavad distsipliini, aitavad nõrgemaid enda ja teistega toime tulema. Kõik, kes tegelevad lastega, väärivad austust. Nad ei loo materiaalseid väärtusi, aga kujundavad inimesi.”

1998. aastal oli Artjuhhov üks noorteklubi Spartak asutajatest. Artjuhhovi sihiks ei olnud mitte ainult noortega tegeleda, vaid luua täisväärtuslik klubi ja nii sündis neli aastat hiljem Legion. 2007. aastal ühines klubi Tallinna Jalgpalli Klubiga, mis on 1921. aastal asutatud samanimelise vutiklubi õigusjärglane. Nüüd on klubi täisnimi Tallinna JK Legion.

Ajalooline TJK, mis 1925. aastal ehitas Kadrioru mereranda Eesti esimese jalgpallistaadioni ja võitis kaks Eesti meistritiitlit, andis rohkesti mängijaid ka rahvuskoondisele. Uus TJK on andnud koondisele teiste seas Joel Lindpere, Andrei Ste-

panovi, Konstantin Vassiljevi, Dmitri Kruglovi, Tarmo Kingi jt. TJK Legion on seni üles kasvatanud rida noortekoondislasi (Maksim Gussev, Nikita Reintal, Edgars Butlers, German Šlein, Roman Sobtšenko, Mihhail Lavrentjev jt). Head koostöösuhted on klubil Narvaga, kus klubil on oma filiaal, kus teevad head tööd Juri Šalamov ja Azat Zijazov, ning Tallinna Floraga, kuhu parimatel on lootus pääseda. Praegu pallivad Floras Maksim Gussev, Andrei Klimtšuk ja German Šlein.

UEFA A-treenerilitsentsi omav Mihhail Artjuhhov on ühes isikus nii klubi juht kui ka treener, kes juhatuses töötab koos Deniss Belovi ja Aleksei Pankratjeviga ning koos Viktor Passikutaga juhendab esiliiga B-s mängivat esindusmeeskonda, kuhu ühe erandiga kuuluvad kõik Legioni enda kasvandikud. Need valdavalt 1994/1995. aastal sündinud poisid on lähiaastatel võitnud ridamisi Eesti omaealiste meistritiitleid ja eliitliiga U17 ja U19 vanuseklassis. Artjuhhovi sõnul on esiliiga B just õige tase. Enamat saavutamast ei luba paari-kolme kogenuma mängija ja stabiilse rahastuse puudumine. Heal tasemel on ka klubi noored, kes mitmes vanuseklassis kuuluvad riigi paremikku.

“Meie eesmärk on, et üks-kaks Legioni mängijat kuuluks alati Eesti koondisse,” räägib Artjuhhov. “Soovime ka, et meil oleks igas rühmas eestlasi. Klubi filosoofiaks on austus oma maa, vanemate ja keele vastu ning klubi peab oluliseks, et neist kasvaks väärikad kodanikud ja sportlased. Ka mina õpin iga päev eesti keelt juurde ja kasutan seda. Peterburis elatud kuueseitsme aastaga on mu eesti keel rooste läinud.”

Indrek Schwede

Võit Gothia Cupil Eriti väljapaistev on klubi 2003. aastal sündinute grupp, kes tänavu võitis esimese Eesti satsina 40aastase ajalooga Gothia Cupi turniiri.

“Selle grupiga on algusest peale töötanud Vladimir Tšistjakov ja Nikolai Titov, mina treenin neid viimased kaks-kolm aastat,” räägib Artjuhhov, keda Gothia Cupil aitas Andrei Šapovalov. “Valmistusime turniiriks pool aastat, mängisime Eesti meistrivõistlustel ja välismaal endast vanemate vastu, et me ei kardaks pikakasvulisi Skandinaavia ja Saksa meeskondi. Sisendasin poistesse, et nad on Euroopa ja maailma parimad ning võivad võita kasvõi Barcelonat.

Tundus, et nad hakkasid sellesse uskuma.”

Legioni vanuseklassis võistles Göteborgis 128 meeskonda ja võideti kõik üheksa mängu. Finaalis alistati rootslased.

“Finaali eel mängiti hümne, meie poisid laulsid kaasa,” meenutab Artjuhhov. “Pärast sõitsime võitjatena lahtises bussis läbi linna! Nagu Risto Sarapik meid kodumaal tervitas: omavanuste maailmameistrid! Just nii Gothia Cupi mitteametlikult nimetatakse.”

2014 OKTOOBER JALKA

55

expert liiga

Noored vallutavad kõrgliigat Lennart Meri valiti teist korda Eesti presidendiks, atleedid asusid Atlantasse ning Euroopa parimaks vutitiimiks krooniti Saksamaa. Selline oli 1996. Sel aastal (ning varemgi) sündinud tüdrukud on vahepeal jõudnud suureks kasvada ning nii mõnedki neist jooksevad laupäeviti Expert liiga murule lustima.

Siim Kera

N

oor olla on mõnus. Aina arene, hulla ja uuri maailma. Loe raamatuid ning tee heinamaal kukerpalle. Või kui sa oled jalgpalli armastav noor põhjamaa näitsik, mängi Expert liigas jalgpalli! Naiste kõrgliigasse neide jätkub. Mõnes klubis on nende kontsentratsioon lausa üllatavalt suur, mõni jällegi toetub pigem vanematele jalgadele (uuri

lähemalt kõrval asuvast infokastist). Jalka võttis ette rahvuskoondise lootsid Keith Boanase ja Katrin Kaarna ning Tartu SK 10 ja Valga Warrior ÜNi treeneri Kalev Kajaku ja Nõmme Kalju abitreeneri Kristiina Allose, et uurida, miks nii palju noori naiste mängumaale tikub ning kas sellises vanuses on üldse paslik täisealistega mõõtu võtta.

Foto: Lembit Peegel

Expert liigas pallimine näitab, et noor on õigel teel.

56

JALKA OKTOOBER 2014

Näpud sahtli vahel Mingisugust tuumafüüsikat siin pole.

Kajaku sõnul on kõrgliigas nii palju noori, sest vanad kaovad lihtsalt eest. “Ühel hetkel on kõik ilus ja roosiline, aga kui nad elus oma raja leiavad, hakkab mõranemine pihta,” räägib Tartu treener elavalt. “Kes läheb tööle, kes õppima, asi laguneb. Noori on võimalik koos hoida, kui nad on põhikoolis või gümnaasiumi alguses, hiljem jäävad need, kes tõesti tahavad mängida. Ega muidu ei võetaks ju noori, kui need vanad kannaks. Ei tekiks probleemi, kui meil oleks vanad mängijad, kes tahaks mängida. Kui näpud on sahtli vahel ja ei olegi kedagi väljakule panna, tuleb noored saata. Aga kui noored on paremad kui vanad, siis ma ei näe probleemi, miks nad mängida ei tohiks.”

Selle viimase lausega sarnast ideed kuuleb õhku tõusmas ka kõigi teiste arutlenud inimeste suudelt. Kõige suurem vastutus on loomulikult treeneri õlul, tema peab mõistma, kas 16–17aastane vutineid tahab ja suudab täiskasvanutele vastu astuda või mitte. Kui jah, siis on kõik korras. Neidude mänguaja üle on eriti hea meel Kaarnal ja Boanasel. See tähendab, et noortekoondislastel on arenguks hea keskkond. Neil on hädavajalik mängida võimalikult kõrgel tasemel, muidu vuhiseb tugevamate vastaste noortetöörong meist veelgi kaugemale. Soome ja Norra noortekoondistega mängides jääb B-klass nõrgaks. Võibolla isegi Expert liiga, aga vähemalt saavad tüdrukud heidelda meie parimate naistega, mis peaks neil kokkuvõttes aitama tugevamate vastastega paremini toime tulla.

Kajak arvab, et Expert liigas on noorel palju mõistlikum pallida kui näiteks esi- või teises liigas.

expert liiga “Kõrgliigas on vähemalt korrektsed mängijad, siin keegi kedagi ei lõhu,” arutleb Kajak olukorda tervise vaatevinklist. “Madalamates liigades on palju hullem, jalgpallurid on väiksema tehnilise kogemusega ning lõhutakse rohkem.”

Foto: Lembit Peegel

Klubi ja koondise konflikt Situatsioon läheb aga kordades keerukamaks, kui mängu tuleb eespool mainitud B-klass. Nimelt on Eesti vabariigis neidki tüdrukuid, kes saadetakse platsile nii Expert liigas kui oma vanusele vastavas noorteklassis.

Samasugune tendents leidis aset ka neidude A-klassi meistrivõistlustel, mida viimati peeti 2011. aastal. Kaarna sõnul mängis 90% sealsetest palluritest ka naisteliigasid ning et koormus liiga priskeks ei kasvaks, otsustati A-klassile pidur peale tõmmata. Klubid peavad olema tähelepanelikud ning jälgima koormusi.

“Noored ei murdu füüsiliselt, vaid pigem oma peas, sest mängimist on liiga palju,” arutleb varem ka Tammeka naisi juhendanud Kaarna. “Kui mängija on valmis Expert liigas mängima, siis ma ei näe põhjust, miks ta peaks ka B-klassis osalema.”

Tuleb välja, et selline vangerdus mõjub muuhulgas halvasti neile noormängijatele, kes hetkel võibolla kõige osavamad jalgpallurid pole.

“Noorteklass peaks olema neile, keda on vaja järele aidata,” jätkab Kaarna.

“Mõnes klubis pannakse tugevam tüdruk appi nõrgemaid aitama, aga see võtab mänguvõimaluse uuelt tüdrukult, kel on kogemusi vaja ja kes peaks alles õppima väljakul mängima. Uusi ja nooremaid mängijaid tuleb rohkem

Katrin Kaarna: noorteklass on neile, keda peab järele aitama.

usaldada, neile ei anta võimalust end tõestada.”

Boanas mõtleb samaviisi. Expert liigas pallimine näitab, et noor on oma arengus õigel teel, seetõttu peaks Bklassis andma võimaluse teistele mängijatele. Tema sõnul on kaks põhjust, miks mõned tüdrukud astuvad vastu nii naistele kui omaealistele. Esiteks tahab klubi meeleheitlikult võita, teiseks inspireerivad ja motiveerivad tugevamad väetimaid.

“Meie nõu treeneritele on selline, et ärge neid (Expert liiga pallureid – toim.) noorteklassis mängitage, aga me ei saa kedagi sundida,” mõtiskleb inglasest vutiedendaja. “Meil ei ole diktatuur.

Ajalooliselt on klubi ning koondise vahel ikka konflikt olnud, mõlemad tahavad, et mängija oleks just nende eest mängides kõige parem. Hiljutisel arenguturniiril oli selline juhtum, et nägime, kuidas koondises üks neiu lonkas.

Ta läks tagasi oma klubi juurde ning järgmine päev mängis seal täismängu.

Ta on seal parim jalgpallur ning naiskond tahtis võita.”

Kalju neidude abitreener Kristiina Allos on aga seda meelt, et omavanustega lisaks mängimine annab noortele enesekindlust juurde.

“Muidu istud Expert liigas Flora vastu ainult kaitses ja ei saa üldse palliga mängida, nagu omaealistega saaks,” on endine Kalju pallur veendunud.

“Omavanustega on loomingulisust ning palliga tööd rohkem. Eks sel ole omad plussid ja miinused. Inimestel on erinevad arusaamad ja seepärast tekivad ka väikesed konfliktid, aga ära ma (Expert liiga mängijate kasutamist noorteklassides – toim.) ei keelaks. Leian, et koondisemängijad peavad oma mänguminutid kätte saama. Oleme põhivõistkonda ka duublimängudes kasutanud, et tüdrukud piisavalt mängida saaks.”

Boanas usub, et naistega mängimine tüdrukuid jalgpallist minema ei peleta.

Kui neiule jalgpall meeldib, siis tahab sellega iga minut tegeleda. Oluline on just see, et noort ei pandaks korraga mitmele rindele rabama.

1996 või hiljem sündinud neiude osakaal kõigist ülesantud mängijatest Pärnu JK Tallinna FC Flora Tallinna FC Levadia Tartu JK Tammeka Tartu SK 10 ja Valga Warrior ÜN Nõmme Kalju FC

1/16 3/14 3/19 6/21 9/23 13/19

Kokku: 35/112 = 31% Võrdluseks Premium liiga Kokku: 17/220 = 8% Andmed põhinevad jalgpall.ee lehel seisuga 03.09.

HEA ELU TEHNIKA TALLINN Magistrali Keskus / Sõpruse pst. 201/203 • 677 7256 HAAPSALU Rannarootsi Keskus / Rannarootsi tee 1 • 473 4033 JÕHVI Keskväljak 6 • 337 1308 JÕGEVA Suur 42 • 772 2047 KOHTLA-JÄRVE Vironia Keskus / Järveküla tee 50 • 332 8410 KURESSAARE Tallinna tn 27 • 453 3611 PÄRNU Kaubamajakas / Papiniidu 8/10 • 44 50065 RAKVERE Põhjakeskus / Haljala tee 4 • 324 4147 RAKVERE Koidula tn 2 • 322 3268 VILJANDI UKU Keskus / Tallinna tn 41 • 433 5333 VÕRU Vabaduse 1 • 782 1822 RAPLA Tallinna mnt • 484 4040 TÜRI Tallinna tn 4 • 384 8762.

www.expert.ee

jalkaliit

Urmas Kirs oma töölaua taga.

Foto: Sander Jürjens

Koolitusosakond –

uute treenerite kasvulava Viis. Sõrmede arv ühel käel. Viis. Priima koolipoisi päevatöö. Viis. Urmas Kirsi löödud väravate arv Eesti koondises. Aga mitu treenerit see Viljandi mees koolitanud on? Rohkelt!

Siim Kera

“M

a tulin Jelle (Goesi – toim.) assistendiks,” jutustab legendaarne Eesti vutimees Urmas Kirs, kuidas ta jalgpalliliitu koolitajaks sattus, ning tulistab korraliku metafoori. “Aga Jelle läks peaaegu kohe ära. Ühel hetkel ujusin üksi, siis läks meri nii tormiseks, et oli vaja päästerõngaid ehk Katrin Kaarnat ja Karel Voolaidu.”

Urmas. Katrin. Karel. Kolm koolitusosakonna vutiarmastajat, keda võib põhimõtteliselt nimetada ka Eesti Jalgpalli Liidu koolmeistriteks. Nemad on need, kes nii uutele kui juba kogenud treeneritele tarkusi pähe taovad.

Treenerite harimine, nende kompetentsi tõstmine, jalgpalliliidu mängijavisiooni edasi andmine ja palju muud. Umbes selliste asjadega puutuvad Kirs ja tema kompanjonid oma töös kokku. Endise meestekoondislase vastutusalas 58

JALKA OKTOOBER 2014

on UEFA A ja UEFA Pro kursuste korraldamine. Kahasse Voolaiuga viiakse läbi UEFA B kursuseid, Kaarna õlul on koduleht, EOKga suhtlemine ning Keith Boanasega C-taseme koolituste läbiviimine. See on muidugi jäämäe tipp, igapäevatöös kulub palju energiat treeneritega suhtlemisele ning andmebaaside haldamisele. Üks asi on kokku panna juhendajate rühm ja minna tähtsa näoga nende ette, teine aga kogu kursuse ettevalmistamine. Välja tuleb töötada Eesti treeneritele sobiv koolituse sisu, mis samal ajal arvestaks ka UEFA nõuete ning jalgpallimaailma arengusuundadega.

Kui aeg õppetööks küps nagu sügisene õun, tuleb koolitajal jagada tagasisidet, kontrollida kodutöid ning parandada eksamitöid. Oh seda õpetaja elu.

“Iga koolitus peab olema eelmise jätk,” seletab kunagine rahvussatsi raudvara. “Kõike ei saa korraga välja

panna, inimestes tuleb huvi tekitada, et nad hakkaksid mõtlema, mis saab edasi, ma tahan veel tulla. Kui mina lõpetasin 2001. aastal C-kursuse, siis ma arvasin, et ma tean jalgpallist kõike! Tuli välja, et on veel B-, A- ja Pro kursused.”

Kui Urmas Kirs 2007. aastal koolitajaks asus, polnud tal õrna aimugi, mis saama hakkab. Siis lahkus Goes ning olukord läks veel keerulisemaks.

“Ma olin täiesti üksi, ma ei teadnud üldse, mis teha, laual oli lihtsalt hunnik mappe,” ütleb Kirs ning viipab käega kuhja suurust.

Mees näris end tekstimüürist läbi, sai targemaks ning asus entusiastlikult tööle.

Paistab, et ta on kõigega toime tulnud, sest aastaid hiljem on ta ikka samal ametil, kuigi vahepeal on põhitöö kõrvalt jõudnud proovida ka U18 ja U23 koondise peatreeneri vastutusrikast tööposti.

Parema meelega jääb ta aga koolitajaks.

“U21 ja U23 abitreenerina saan treeneritöö rõõmud ja valud kätte,” muigab mees. “Mul ei oleks aega peatreener olla, siis ma peaks sellest tööst loobuma. Ma olen võibolla mugav, aga see nõuaks elustiili muutust ja kompromisside tegemist, et teise rutiini sisse minna. Mulle meeldib, mis ma praegu teen.”

minu 11

Marko Kaljuveeri tähtede paraad E

esti rahvusringhäälingu sporditoimetuse endine juht Marko Kaljuveer on kokku pannud sellise koosseisu, et vastastel jääks üle ainult peast haarata. Need 11 meest on lihtsalt nii hirmhead.

“Valikut oli väga raske teha, mängijaid, lemmikuid ning suurturniiril särajaid on palju,” räägib suur vutisõber koosseisu taustast. “Oleks tahtnud kõiki sisse panna, aga tuli mõelda, keda jätta ja keda võtta. Eks elu ongi karm. Mõtlesin ka sellele, kuidas reaalselt mängida võiks. Kuna ees on palju ründava suunitlusega mängijaid, siis peab kaitseliin väga kõva olema.”

Lev Jašin: Esimene superstaarist väravavaht. Tegi revolutsiooni ja hakkas korralikult kaitseliini ja mänge juhendama. Kindlasti üks maailma parimaid väravavahte.

Paolo Maldini: Püsis kaua tipus, veetis kogu karjääri ühes klubis. Vaieldamatult Itaalia koondise ning AC Milani üks liidritest. Suudab mängida nii vasakul kui keskel.

Franz Beckenbauer: Märgilise tähtsusega mees, kindlasti mõjutas jalgpallimängu väga oluliselt. Kaitse ongi maailmameistrite liin!

Fabio Cannavaro: Usun, et moodustaks Beckenbaueriga väga hea paari. Vihane võitleja, kes loeb hästi mängu.

Carlos Alberto: Brasiillane, kes 1970. aasta MM-finaalis lõi Itaalia vastu väga meeldejääva värava. Kivikõva paremkaitsja.

Cristiano Ronaldo: On tõestanud, et suudab igast asendist väravaid lüüa. Väga kindel meeskonnamängija. Siin tähtede paraadis saab temale loota.

Andrea Pirlo: Tark ja kaval mängija. Mida vanemaks saab, seda paremaks läheb. Ta tsementeerib kaitseliini ning oskab niivõrd hästi mängu lugeda. Iga treener unistab sellisest mängijast. Ta mõtleb täiesti omamoodi, suudab teha ettearvamatuid käike.

Temas on võitjamentaliteeti.

60

JALKA OKTOOBER 2014

Foto: Lembit Peegel

Gerd Müller

Zlatan Ibrahimovic

Cristiano Ronaldo

Andrea Pirlo Michel Platini Johan Cruyff

Paolo Maldini Franz Beckenbauer Fabio Cannavaro Carlos Alberto Lev Jašin

Michel Platini: Lapsepõlve iidol. Ekraani vahendusel kasvasin koos temaga üles. Tema suur talent ja geniaalsus on mällu sööbinud.

Johan Cruyff: Legend, totaalse jalgpalli üks hingesid. Ta on mulle alati imponeerinud ning 1970ndate Holland on mu suur lemmik.

Gerd Müller: Pisike ja kiire. Väravaid lõi lugematul arvul, realiseeris kõik võimalused ära. Suurepärase ründajainstinktiga.

Zlatan Ibrahimovic: Mõtlesin, et kui Müller on lühike, siis sinna kõrvale on pikemat meest vaja. Zlatan on hästi sümpaatne selle poolest, kuidas väravaid lööb. Aastatega on ta ka meeskonnamängijaks küpsenud. Lisaks tema taust – pärit vaesest perekonnast ja end ise üles töötanud. Andekas ja karismaatiline mängija.

Anderseni, Väikese Merineitsi ja Tivoli kodulinn

Poolteist tundi Tallinnast

Kopenhaagen alates 6990â‚Ź

www.estonian-air.ee

oktoobri kalender

Inglismaa tuleb Kitsekülla A. Le Coq Arenale 12. oktoober toob Kitseküla linnajaos asuvale A. Le Coq Arena staadionile Inglismaa rahvusmeeskonna. See on ilmselt kuu märksõna.

Aga olulist toimub ka koduses konkurentsis: Levadia mängib Nõmme Kalju ja Tallinna Floraga.

Võimalikke kalendrimuudatusi vaata www.jalgpall.ee

Meistriliiga

Reede, 3. oktoober

19.00 Tallinna FC Infonet – Tallinna FC Flora

Sportland Arena 19.00 Tartu JK Tammeka – JK Tallinna Kalev

Tartu Tamme staadion Laupäev, 4. oktoober

13.00 JK Sillamäe Kalev – Jõhvi FC Lokomotiv

Sillamäe Kalevi staadion 16.00 Tallinna FC Levadia – Nõmme Kalju FC

Kadrioru staadion 19.00 Narva JK Trans – Paide Linnameeskond

Narva Fama staadion Reede, 17. oktoober

19.00 Tartu JK Tammeka – JK Sillamäe Kalev

Tartu Tamme staadion Laupäev, 18. oktoober

13.00 Jõhvi FC Lokomotiv – Tallinna FC Infonet

Jõhvi linnastaadion 13.00 Nõmme Kalju FC – Narva JK Trans

Kadrioru staadion 13.00 Paide Linnameeskond – JK Tallinna Kalev

Paide linnastaadion 16.00 Tallinna FC Flora – Tallinna FC Levadia

A. Le Coq Arena Reede, 24. oktoober

19.00 Tallinna FC Infonet – Tallinna FC Levadia

Sportland Arena Laupäev, 25. oktoober

13.00 JK Sillamäe Kalev – Paide Linnameeskond

Sillamäe Kalevi staadion 13.00 JK Tallinna Kalev – Nõmme Kalju FC

Kalevi keskstaadion 13.00 Jõhvi FC Lokomotiv – Tartu JK Tammeka

Jõhvi linnastaadion 16.00 Narva JK Trans – Tallinna FC Flora

Narva Fama staadion

Esiliiga

Reede, 3. oktoober

19.00 Tallinna FC Levadia II – Viljandi JK Tulevik

Maarjamäe staadion Laupäev, 4. oktoober

13.00 Kiviõli FC Irbis – Tallinna FC Flora II

Kiviõli linnastaadion Pühapäev, 5. oktoober

16.00 Nõmme Kalju FC II – Pärnu Linnameeskond

Hiiu kunstmurustaadion 16.00 Tallinna FC Puuma – Rakvere JK Tarvas

Lasnamäe spordikeskuse kunstmurustaadion 16.00 Vändra JK Vaprus – FC Kuressaare

Vändra staadion

62

JALKA OKTOOBER 2014

Laupäev, 18. oktoober

13.00 Kiviõli FC Irbis – Tallinna FC Puuma

Kiviõli linnastaadion Pühapäev, 19. oktoober

16.00 FC Kuressaare – Tallinna FC Flora II

Kuressaare linnastaadion 16.00 Pärnu Linnameeskond – Vändra JK Vaprus

Pärnu Kalevi staadion 16.00 Rakvere JK Tarvas – Tallinna FC Levadia II

Rakvere linnastaadion 16.00 Viljandi JK Tulevik – Nõmme Kalju FC II

Viljandi linnastaadion Kolmapäev, 22. oktoober

19.00 Nõmme Kalju FC II – Kiviõli FC Irbis

Hiiu kunstmurustaadion Pühapäev, 26. oktoober

13.00 Nõmme Kalju FC II – Rakvere JK Tarvas

Hiiu kunstmurustaadion 13.00 Tallinna FC Flora II – Pärnu Linnameeskond

A. Le Coq Arena I muruväljak 13.00 Vändra JK Vaprus – Viljandi JK Tulevik

Vändra staadion 16.00 Kiviõli FC Irbis – FC Kuressaare

Kiviõli linnastaadion 16.00 Tallinna FC Levadia II – Tallinna FC Puuma

Maarjamäe staadion

Esiliiga B

Neljapäev, 2. oktoober

19.00 Tallinna JK Legion – HÜJK Emmaste Sportland Arena Laupäev, 4. oktoober

13.00 Tallinna FC Flora III – Tallinna FC Infonet II Sportland Arena Pühapäev, 5. oktoober

13.00 Tartu FC Santos – Kohtla-Järve JK Järve

Tartu Tamme staadion 16.00 FC Elva – Tallinna FC Ararat TTÜ

Elva linnastaadion 16.00 JK Sillamäe Kalev II – Maardu FC Starbunker

Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak Neljapäev, 16. oktoober

19.00 Tallinna FC Ararat TTÜ – Tallinna JK Legion

Sportland Arena

Reede, 17. oktoober

19.00 HÜJK Emmaste – Tallinna FC Flora III

Männiku staadion Pühapäev, 19. oktoober

16.00 Kohtla-Järve JK Järve – JK Sillamäe Kalev II

Kohtla-Järve spordikeskuse staadion 16.00 Tallinna FC Infonet II – Maardu FC Starbunker

Sportland Arena

16.00 Tartu FC Santos – FC Elva

Tartu Tamme staadion

Kolmapäev, 22. oktoober

19.00 Tallinna JK Legion – Tartu FC Santos

Sportland Arena Neljapäev, 23. oktoober

19.00 Tallinna FC Flora III – Tallinna FC Ararat TTÜ

Sportland Arena Pühapäev, 26. oktoober

13.00 FC Elva – Kohtla-Järve JK Järve

Elva linnastaadion 13.00 JK Sillamäe Kalev II – Tallinna FC Infonet II

Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak 13.00 Maardu FC Starbunker – HÜJK Emmaste

Maardu linnastaadion Reede, 31. oktoober

19.00 HÜJK Emmaste – Tallinna FC Infonet II

Sportland Arena 19.00 Tartu FC Santos – Tallinna FC Flora III

Tartu Tamme staadion

Naised Expert liiga

Laupäev, 11. oktoober

13.00 Tallinna FC Flora – Pärnu JK

A. Le Coq Arena I muruväljak 13.00 Tallinna FC Levadia – Tartu JK Tammeka

Maarjamäe staadion Laupäev, 11. oktoober

16.00 Tallinna FC Flora II – Nõmme Kalju FC

Sportland Arena 19.00 Pärnu JK II – JK Tallinna Kalev

Pärnu kunstmurustaadion

Koondised

Pühapäev, 12. oktoober

19.00 Eesti–Inglismaa

A. Le Coq Arena EM

Naised U17

Reede, 17. oktoober

15.00 Eesti–Poola

Kadrioru staadion

EM valikturniir 2014/15

Pühapäev, 19. oktoober

15.00 Eesti–Soome

Kadrioru staadion

EM valikturniir 2014/15

Kolmapäev, 22. oktoober

15.00 Eesti – Bosnia ja Hertsegoviina

Kadrioru staadion

EM valikturniir 2014/15

oktoobri kalender Foto: Lembit Peegel

2007. aasta t천i koos Inglismaaga A. Le Coq Arenale David Beckhami. Endiselt on rivis Joel Lindpere (vasakul).

2014 OKTOOBER JALKA

63

lisaaeg Üks sügisene penalti Autor: Margus Kontus

Segasummasuvila mängu teenindamas Kiviõli Irbise ja Nõmme Kalju II 14. septembri esiliigamängu staarideks olid kohtunikud. Õigemini seosed, mida nad endas kandsid. Esiteks abistasid peakohtunik Raul Kaivoja tema lapsed Karolin ja Kevin – õde ja vend. Seda pole Eesti meistrivõistlustel varem juhtunud, et mängu teenindaks ühe leibkonna inimesed. Perekondlik (kuid mitte ühe pere) brigaad teenindas Eesti meistrivõistluste mänge ka sajandivahetusel, aga seal oli kombinatsioon teistsugune: Valeri Vinogradov vilistas, tema vend Sergei ja poeg Dmitri olid piiril. Kaks esimest olid endised Sillamäe Kalevi mängijad.

Teiseks on Kevin Kaivoja meistriliiga Jõhvi Lokomotivi mängija. Seda on juhtunud küll ja veel: nii eelmisel kui ka sel aastal on Tartu Tammeka mängija Rauno Tutk korduvalt olnud abikohtunikuks esiliigas.

Foto: Tarmo Lehiste

Kohtumine Stockholmis Eesti–Rootsi maavõistlusel Stockholmis leidis aset kahe ajastu kohtumine: meie üheksakümnendate ja nullindate ründeäss Andres Oper (vasakul) sai kokku kaheksakümnendate tuusa Ott Mõtsnikuga, keda loetakse Eesti läbi aegade andekaimaks jalgpalluriks üldse. Kahjuks ei jaksanud Mõtsnik ära oodata Eesti vabanemist ja oli vutimängu selleks ajaks lõpetanud.

Foto: erakogu

Kevin, Raul ja Karolin Kaivoja sammuvad murule.

van a

sest kukub see Kostjal suurel platsil efektsemalt välja. Reim oli poisipõlves väikeste väljakute kuningas, hiljem suurel platsil oli tema mäng pigem tõhus kui särav. Kostja on meile oma etteastetega näidanud nii üht kui teist, aga ka suuremat haavatavust hetkil, kui mäng välja ei tule või vastased on See foto sümboliseerib ühtaegu pealinna meeskondade tema liikumiskanalid kinni Flora ja Levadia vastasseisu, aga ka põlvkondakittinud. Nii Reim kui Vasdevahetust meie vutis. Martin Reim (paremal) Foto: Lembit Peegel siljev on olnud koondise tuli täiskasvanute areenile 1989. aastal Tallinna kaptenid ja mõlemaid võib Spordis, mis maadles Nõukogude Liidu II liigas pidada väljaspool platsi suure impeeriumi siitnurga satsidega. Martin malbeks inimeseks. Reioli tehnilisemaid noortemeeskonna Lõvid mile ennustasid mitmed liikmeid, kes suuteline palliga igasugu trikke seetõttu põrumist FC Flora tegema, ja temast kujunes vaba Eesti koondise peatreenerina, kuid nad peamine keskväljamootor, kes hiljem suutis eksisid: Reim tüüris klubi kogemuste ja hea platseerimise toel vaatamaaastatel 2010–2011 Eesti ta lühikesele kasvule kasulikult mängida isegi meistriks. Vassiljevit nimekeskkaitses. tas aga Venemaa tippvuti Kostja Vassiljevi talenti ei tunnistatud kohe jaoks liiga heaks inimeseks ja tal läks aega, et end koondisse murda. EsiPermi Amkari omaaegne mese mängu koondises tegi Vassiljev Jelle Goesi peatreener Stanislav Tšertvalitsusajal 2006, aga ta pidi üle elama ka taanšessov. Vähemalt koondilase Viggo Jenseni lühikese tüürimeheperioodi, ses on Kostja tõestanud, et Tarmo Rüütli käe all õide puhkeda. et hea inimese tiitel pole Samamoodi nagu Reimgi on Vassiljev seganud tal hiilgamast. suurepärase tehnikaga, aga erinevalt esime-

Sarnased ja erinevad: Martin Reim ja Konstantin Vassiljev

64

JALKA OKTOOBER 2014

foto

minu lemmikklubi

lisaaeg Oktoobrikuu sünnipäevad

Jalgpallihaigla juht Mari-Helene Kaber Foto: erakogu

St. Pauli poolehoidjaks kujunemine algas viis aastat tagasi.

Avastasin selle klubi enda jaoks Saksamaal töötava elukaaslase kaudu. Meie Hamburgis St. Pauli linnaosas elavad tuttavad on loomulikult ka selle klubi fännid. St. Pauli polegi mitte niivõrd klubi kui subkultuur. Tema fännideks on punkareid ja vasakpoolseid ning muud mõnusat seltskonda, kes mulle vaadetelt sümpatiseerivad. Pane kõik see kokku ja saadki kokku lemmikmeeskonna. Seni pole mul õnnestunud põhimeeskonna liigamängu staadionilt vaadata, sest alati kui olen Hamburgis käinud, on meeskonnal olnud võõrsilmäng või on piletid välja müüdud. Millerntori staadionil olen vaadanud duubli mängu, põhimeeskonda olen vaatamas käinud heategevus- ja sõprusmängudes.

Loodan, et 4. oktoobril õnnestub mul siiski ära näha ka esimene liigamäng, sest Eläkeläiste kontsert on lõpuks St. Pauli mänguga samal nädalavahetusel.

NO99 A. Le Coq Arena Septembrist detsembrini viiakse televaataja 15 järjestikusel pühapäeval pärast spordiuudiste lõppu A. Le Coq Arenale. Kell 22.00 ETV eetris oleva saatesarja “NO99 Kunstikool” teine hooaeg möödub meie rahvusstaadionil. Teemaks kunst, poliitika, elu ja ilu.

LHV panga edetabel Eelmise aasta novembrist kuni tänavu augustini tehtud tehingute arvu järgi on 20 parimat sellised: 1. Eesti Jalgpalli Liit 2. JK Tallinna Kalev 3. Tartu Jalgpallikool Tammeka 4. Nõmme Kalju FC 5. FC Kuressaare 6. Põlva FC Lootos 7. Tallinna FC Flora 8. FC Kose 9. Rahvuskoondise fänniklubi Jalgpallihaigla 10. Tallinna JK Piraaja 11. JK Jalgpallihaigla 12. FC Hell Hunt 13. Pärnu Linnameeskond 14. JK Welco Elekter 15. FC Eston Villa 16. JK Loo

01.10 Mark Švets (38) 01.10 Albert Prosa (24) 02.10 Kalev Pajula (45) 04.10 Signy Aarna (24) 05.10 Margus Kröönström (45) 05.10 Joel Lindpere (33) 06.10 Andrei Kalimullin (37) 06.10 Janno Jürisson (34) 06.10 Tarmo Kink (29) 07.10 Sander Sinilaid (24) 08.10 Jaan Leimann (25) 09.10 Kert Kütt (34) 10.10 Peeter Küttis (72) 10.10 Maaren Olander (39) 12.10 Aleksandr Starodubtsev (63) 13.10 Simmo Jakovits (35) 14.10 Tõnu Vanakesa (52) 14.10 Meelis Lindmaa (44) 14.10 Andrei Karhu (34) 15.10 Aleksandr Kirpu (25) 15.10 Bert Klemmer (21)

16.10 Vjatšeslav Smirnov (57) 17.10 Gerlin Naisson (36) 18.10 Lembit Peegel (78) 18.10 Eron Krillo (23) 19.10 Viktor Neštšeretnõi (64) 19.10 Aivar Pohlak (52) 20.10 Erko Saviauk (37) 21.10 Igor Prins (48) 22.10 Hillar Maldre (83) 22.10 Maksim Rõtškov (41) 22.10 Leino Lõnsu (32) 26.10 Priit Adamson (39) 27.10 Timo Teniste (29) 28.10 Martin Lepa (38) 28.10 Enver Jääger (32) 29.10 Tõnu Sirel (57) 29.10 Rein Pajunurm (51) 29.10 Marko Sonn (26) 30.10 Elar Tarkus (30) 30.10 Ragnar Klavan (29)

Jalka hääl läks Manuel Neuerile Augusti lõpus Monacos toimunud Euroopa jalgpallihooaja avamisel valisid ajakirjanikud eelmise hooaja parimaks jalgpalluriks Cristiano Ronaldo, kes kogus 26 häält. 54 UEFA liikmesriigi seas Eestit esindanud Jalka kaasautor Andres Must andis esikoha 19 häält kogunud Manuel Neuerile, kolmandaks jäi 9 häält kogunud Arjen Robben. Parimaks naisjalgpalluriks valiti Wolfsburgi ja Saksamaa koondise poolkaitsja Nadine Kessler. Tseremooniajärgsel pressikonverentsil žüriisse kuulunud ajakirjanikele rõhutas Ronaldo, et peab individuaalseid karikaid oluliseks, kuid tänas loomulikult meeskonnakaaslasi, kelleta pole auhindade võitmine võimalik. Lisaks Euroopa parima jalgpalluri auhinnale krooniti Ronaldo tänavu jaanuaris ka maailma parimaks.

Madridi Reali ridades võitis Ronaldo sel aastal UEFA Meistrite liiga ja Hispaania karika, samuti oli ta 17 väravaga Meistrite liiga edukaim väravakütt.

Hooaja tähtsaimaks mänguks peab Ronaldo Lissabonis peetud Meistrite liiga finaali. “Mäng toimus Portugalis, ma võitsin, olin (Meistrite liiga – toim.) parim väravalööja, mängu vaatasid mu sõbrad ja perekond – parim stsenaarium!” leidis Ronaldo.

Brasiilias peetud maailmameistrivõistlustel pidi Portugal pakkima kohvrid aga juba alagrupiturniiri järel ning altmineku üheks põhjuseks oli vigastuse tõttu kahvatuks jäänud Ronaldo panus.

Foto: uefa.com

17. FC Nõmme United 18. Viimsi MRJK 19. Tallinna FC Levadia 20. SK Tääksi Otsusta, millist klubi toetad, ja maksa oma arved LHV jalgpallikaardiga! Iga tehtud kaardimakse toob sinu valitud klubi kassasse 10 senti. Klubidele makstakse aasta jooksul kogunenud toetussummad välja novembris.

Euroopa parimad jalgpallurid Nadine Kessler ja Cristiano Ronaldo on laua taga meedia imetleda.

2014 OKTOOBER JALKA

65

ristsõna

Septembrikuu ristsõna vastus oli “traktorist”. Õige vastuse eest võitis Nike palli koos lemmikkoondislase autogrammiga Ken Nummert.

Võitjaga võtame ühendust.

Oktoobrikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil indrek@jalgpall.ee märksõnaga “Ristsõna” 10. oktoobriks. Õigesti vastanute vahel loosime välja Eesti–Inglismaa EM-valikmängu salli.

66

JALKA OKTOOBER 2014