Jalka (oktoober 2015)

Ž: A A R TI 0 D 5 R 8 O 2 EK 1

R

HIND 2,20 EUROT OKTOOBER 2015

JOEL LINDPERE: Ameerikas olin staar!

EKSKLUSIIV: JALKA KÜLAS SIGNY AARNAL INTERVJUU JOHAN NEESKENSIGA EESTI NAISTEJALGPALLI SUURED PLAANID ENDISED JALKAPÕLGURID EESTI JA SLOVEENIA ISSN 1736-7379

Postrid: Sergei Zenjov / Pedro

MIHKEL AKSALU HEAD JA VEAD SERGEI TEREHHOV EELISTAB PROFFE

a ita ts u u k

sisukord

paned teise, “Võtad ühe, sioonidele Kõigile posit . ed kl h kõ kahtled ja panna.” eennast ka ei taha ju is mboolse ütli oma sü Tarmo Rü lk 40 tegemisest koondise

KAANELUGU LK 50 Lugejate küsimustele vastav Joel Lindpere ütleb, et Ameerikas oli ta staar, kelle Thierry Henry sageli oma eralennuki peale võttis, et mängult kiiremini koju taastuma jõuda.

Küsimusi on seinast seina ja kõik saavad Nõmme Kalju pallurilt vastused!

R R

O EK

0

Ž: A A

85

R TI

12

D

KOLUMNID Siim Kera

HIND 2,20 EUROT OKTOOBER 2015

Indrek Schwede

12 14

16

PERSOONID & INTERVJUUD

JOEL LINDPERE: Ameerikas olin staar!

EKSKLUSIIV: JALKA KÜLAS SIGNY AARNAL INTERVJUU JOHAN NEESKENSIGA EESTI NAISTEJALGPALLI SUURED PLAANID ENDISED JALKAPÕLGURID EESTI JA SLOVEENIA ISSN 1736-7379

Postrid: Sergei Zenjov / Pedro

MIHKEL AKSALU HEAD JA VEAD SERGEI TEREHHOV EELISTAB PROFFE

ESIKAANEL: JOEL LINDPERE FOTO: LEMBIT PEEGEL NR 10 (94) 2015

EESTI JALGPALLI LIIDU AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS

Saskia Alusalu Mihkel Aksalu Johan Neeskens Sergei Terehhov Gert Olesk

RUBRIIGID Lembit Peegel Nimed & numbrid

KOLLEEGIUMI ESIMEES:

Lood & tsitaadid

INDREK SCHWEDE indrek@jalgpall.ee

Premium liiga

TOIMETAJA: SIIM KERA siim.kera@jalgpall.ee

Minu 11: Tarmo Rüütli

FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL AJAKIRJA MAKETT: JAANUS SAMMA

Meie edetabel Maailm: Šveits Maakonnalood: Võrumaa

KUJUNDAJA: MARJU VILIBERG

Expert liiga

KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI VORP

Oktoobrikuu kalender

REKLAAM: MENU KIRJASTUS OÜ HELINA ÕUNAPUU +372 5166 996 helina@menuk.ee KOLLEEGIUM: ÜLEV AALOE, LENNART KOMP, SIIM KERA, NEEME KORV, AIVAR POHLAK, INDREK SCHWEDE (ESIMEES), ANU SÄÄRITS, MIHKEL UIBOLEHT VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT www.jalgpall.ee TELLIMINE: OMNIVA.EE / AJAKIRJANDUS / TELLI AJAKIRJANDUST / AJAKIRJAD TELLIMISHINNAD: AASTA 24 EUROT POOLAASTA 12,5 EUROT TOIMETUSE POSTIAADRESS: JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT,

Lisaaeg Ristsõna

MUU Aivar Pohlak naistejalgpallist Anne Rei naistejalgpallist Rannajalgpalli euroliiga superfinaal Euroopa parima valimine Eesti ja Sloveenia vuti paralleelid

20 22 44 54 56

4 8 10 25 63 40 41 47 58 62 64 66

37

44 16 18 28 32 37

POSTRID

ASULA 4C, 11312 TALLINN

SERGEI ZENJOV

TRÜKITUD UNIPRINDIS

PEDRO

t

2015 OKTOOBER JALKA

3

lembit peegel

Koolikuu oli koondisekuu Septembris asusid tarkusetempli poole teele koolilapsed üle Eesti. Traditsiooniliselt jätkus mihklikuusse ja ka augusti lõppu uhke kogus koondisemänge. Millise tunniplaani panid kokku meie eliitjalgpallurid?

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Esimene tund. Aritmeetika. Frank Liivak üritab lahutada Barcelona mehe Munir El Haddadi särki ja keha. Tehe ebaõnnestus, U21 koondislastele tasuks 0 : 2 kaotus.

Foto: Lembit Peegel

Teine tund. Kehaline kasvatus.

Ragnar Klavan on varem Jalkale tunnistanud, et Viljandis sai tegeletud igasuguste spordialadega. Selle pildi järgi vaadates oleks temast tõenäoliselt tulnud ka heal tasemel kõrgushüppaja või korvpallur.

4

JALKA OKTOOBER 2015

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Kolmas tund. Füüsika. Konstantin Vassiljevi teele saadetud palli jõud kurvastab leedulaste väravavahti Giedrius Arlauskist, kes parema meelega oleks kodus teki all. 1 : 0!

Foto: Lembit Peegel

Neljas tund.

Geograafia. Meie lõunalõunanaabrid on tänu Via Balticale saanud nautida Leedu, Läti ja Eesti maanteid, bensiinijaamade kabanosse ning loodetavasti ka veidi loodust. Reisi sihtkohaks oli A. Le Coq Arena, kus nad omasid jäägitult toetasid.

2015 OKTOOBER JALKA

5

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Viies tund. Võõrkeel. Ats Purje ja austerlasest kohtunik Oliver Drachta teevad seda, mida keeletundides ikka: dialoog teemal, kus asub lähim kohvik ja kuidas sealt pärast teatrisse minna.

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Kuues tund. Ajalugu. Oi, mis me kõik oleks andnud, kui Sloveenias oleks tabloo taas sellist numbrikombinatsiooni näidanud nagu imelisel 2011. aastal.

Seitsmes tund. Tantsuõpetus. Täna õpime Läti ja Eesti rahvatantse.

6

JALKA OKTOOBER 2015

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Kaheksas tund. Keemia. Eesti naistekoondis pidi Balti turniiril leppima teise kohaga, Mendelejevi tabelist pakatava võidukarika haarasid endale leedukad.

Foto: Lembit Peegel

Huvialaring. Džuudo. Tundub, et Kostja Vassiljev on Poolas vaadanud Aleksei Budõlini Sydney olümpiamängude videoid, leedulase Georgas Freidgeimase selg paitab muru.

2015 OKTOOBER JALKA

7

nimed & numbrid

kuu +

Kaks eestlast Euroopa liiga alagrupiturniiril! Sergei Zenjov ja Gabala sõidavad külla muuhulgas Dortmundi Borussiale. Ragnar Klavan saab koos Augsburgiga külastada oma endist koduklubi AZ Alkmaari.

kuu

-

Eesti koondislased võitlesid nii Leedu kui Sloveenia vastu isukalt ja nurisemiseks pole tegelikult põhjust, kuid ihaldatud EMile jõudmine nõuaks kahes viimases valikmängus imepäraseid tulemusi nii meilt kui teistelt.

kuu ?

Inglismaa ja Šveits. Esimene neist kahe jalaga finaalturniiril, teine ühe koivaga. Meie rahvusesindus mängib oktoobris mõlemaga. Kas on käes aeg suure skalbi võtmiseks?

10

... väravat on löödud Eesti osalusega kohtumistes sel valikturniiril. Neli korda oleme ise võrku sahistanud, meile on valmistatud tuska kuuel korral. Sama väravavaestes matšides on osalenud vaid Albaania, Ungari, Kreeka (samuti kümme väravat).

Edetabelit juhib Rumeenia, kes ise löönud seitse ja lasknud sisse ühe.

61

... Premium liiga kohtumist rohkem kantakse tänavu otsepildis üle võrreldes möödunud aastaga. Sel aastal jõuab televiisori ja interneti teel vaatajateni otseülekandena 177 kohtumist, vahendamata jääb kõigest kolm mängu.

1174

... päeva jäi Anastassia Morkovkina eelviimase ja viimase koondisemängu vahele. 2012. aasta juunis koondisekarjääri lõpetanud legend kutsuti tänavuseks Balti turniiri kohtumiseks Läti vastu taas koosseisu, et täituks 75 matši rahvusesinduses.

8

JALKA OKTOOBER 2015

Ajaratas ei peatu, “Jalgpall kooli” samuti mitte Foto: jalgpallkooli.ee

Mati Undi sünnipaika Voore külla sõitsid septembrikuu alguses õpilastega sügispalli mängima Eesti Jalgpalli Liidu treenerid Aleksandra Ševoldajeva ja Sander Lember. Just Jõgevamaal Voore põhikoolis sai väärika avalöögi kooliprojekti värske hooaeg, kui oskuseid ja vutilõbu võttis vastu 34 1.–5. klassi õpilast.

Voore põhikooli algklasside õpetaja Jane Plaado ei väsinud treeninguid kiitmast!

“Mõtlesin, et viin lapsed trenni ja tegelen siis veidi oma asjadega edasi, aga jäin vaatama ja nautisin ka ise,” sõnas ta. “Treenerid olid väga tublid ja professionaalsed.

Nad rääkisid lastega hästi ja tegid huvitavaid harjutusi. Kõigile meeldis ja oleme väga rahul. Lapsed tegid kõik mängud ja ülesanded aktiivselt kaasa ja keegi ei peljanud midagi, poisid ja tüdrukud said harjutustega täiesti võrdselt hakkama.”

Taebla naised on parimad!

Vähemalt Läänemaa naistejalgpallis on lood nii, nagu pealkirjast lugeda võib.

Augustis Lihulas toimunud kultuuripäevade raames selgitati välja maakonna meister. Nelja naiskonna hulgas näitas parimat minekut Taebla Spordiklubi, teisele kohale platseerus Taebla Gümnaasium (tõe huvides tuleb märkida, et kaks esimest kasutasid ka hiidlastest vutinaiste abi), auväärsetele kolmandale ja neljandale astmele paigutasid end Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubi ja Ridala.

Turniiri heast tasemest annab aimu tõik, et võitjanaiskonna ridades osalesid muuhulgas Eesti koondise eest mängud kirja saanud Ulrika Tülp ja Moonika Mürk. Oma koduvalla Ridala treeneripingil juhatas vägesid aga septembri lõpus 19aastaseks saanud tulevikulootus Anett Vilipuu. Triumfeerijate jalgpallur ja juhendaja Kairi Korpe sõnas Jalkale, et kuigi meistrivõistluseid peetakse, pole naistevuti seis maakonnas kiita.

“Lihula on selline tegija, kes kaardil püsib ja kust tuleb järelkasvu, aga meie võistkond (Taebla Spordiklubi – toim.) tulebki ainult mängude ajaks kokku, trenni me ei tee,” seletab Korpe olukorda. “Eks vanad mängijad, kes kunagi eestikatel mänginud, üritavad ikka kohale tulla ja kaasa mängida. Noorte treenimise jätsin ma Lihulas seepärast järele, et ei olnud nii palju huvilisi ja pere peab ka alati taga olema. Kui pole peret, kes väikeses kohas tagant utsitaks, siis on raske.”

Tulevik tõi au sisse fotokunsti

Foto: Õie Pak

Viljandi JK Tulevik ja Viljandi Fotoring MTÜ korraldasid konkursi, mille käigus said piltnikud oma oskuseid jalgpallurite peal harjutada. Osalejaid oli kümne ringis ning kõik said esitada kolm-neli fotot meeskonna mängudest. Tuleviku esindusSelline oli võiduteos! meeskonna jalgpallurite arvates tabasid kolm parimat hetke Õie Pak, Kris Süld ning Kaisa Kass. Nemad saavad autasustatud klubi fännisärgi, salli ja muu temaatilisega.

“Ma ei oska öelda, miks just väljavalitud fotod paremateks osutusid, sest sellist ühist arutelu ja valikut me ei korraldanud, kõik said seda teha ise arvuti vahendusel,” rääkis klubi president Raiko Mutle.

Kõik konkursil osalenud fotod on uudistajatele nautimiseks Viljandi fotoringi koduleheküljel www.fotoring.net ja näitusel Viljandi spordihoones.

lood & tsitaadid

nii nad

ütlesid

“Suurim erinevus on see, et meil jääb trenni tegemiseks vähem aega.”

Ragnar Klavan Augsburgi osalemisest Euroopa liigas

“Tabeliseisu vaadates on tore kingitusi vastu võtta. Peame ise nende tegemist vältima, välja arvatud jõuludel.”

Levadia peatreener Marko Kristal “Palliga on ju alati huvitavam mängida.”

Konstantin Vassiljev on rahul Jagiellonia peatreeneri filosoofiaga “Natuke ikka võtan südamesse.”

Tarmo Kink koondisest väljajäämisest “Nägin massööre kaasa elamas, kontoritüdrukuid tribüünidel, nägin väljakul mitut meie noortesüsteemist välja kasvanud noort (üks neist lõi isegi kaks väravat). Sain aru, et olla organisatsiooni osake – ka see võib olla üks õnne definitsioone.”

FC Flora tegevjuht Jaak Prints “Südames olen täiesti eestlane.”

Frank Liivak tema seostamisest Hollandi koondisega “Rahvusvaheliselt ei tunta ühtegi meie mängijat. Meistrivõistluste tase on null, koondise oma pole palju parem. Korvpall libiseb ees veelgi kaugemale. Ma ei imesta, kui ka ujumine on jalgpallist populaarsem.”

Endine jalgpallur Valdas Ivanauskas Leedu vutist “Vastaste nõrk koht on meile samuti teada, kuid Eesti on nii tugev meeskond, et võtame selle mängu igal juhul ära.”

Ken Kallaste enne valikmängu Leeduga “Maailmas on kolm riiki, kus jalgpall mitte kedagi ei huvita: Läti, Leedu ja Eesti.”

Tuult täis Läti kossufänn Rolands Õhtulehele “Erinevalt eilses Õhtulehes kirjutatust ei röövinud Läti korvpallikoondis pühapäeva õhtul jalgpallikoondiselt publikut ära.” Õhtuleht oli sunnitud tunnistama, et Läti jalgpalli EM-valikmängu vaatas rohkem inimesi kui Läti korvpalli EM-finaalturniiri mängu, kusjuures kossuhallis oli 2500 vaba kohta

10

JALKA OKTOOBER 2015

Kas saalikoondis napsab ajaloo esimese võidu?

Foto: Kert Küttis

Kui ajalootorust on oktoober 2015 alla libisenud, võivad Eesti vutihuvilised rõõmustada üsna uhke ja omapärase fakti üle.

Nimelt on eestlased viinakuu keskpaigaks mänginud viimase aasta pluss nädala jooksul Inglismaaga nii murul, rannal kui saalis. Tavajalgpalli roheluses on seda peale meeste teinud ka naised, kes tarkusekuul Tallinnas brittidega võitlesid!

Mullu sügisel koolitas Soome koondise peatreener horvaat Mico Martic I-le panevad täpi (paremal) Eesti esinduse juhendajat Dmitri Skiperskit (vasakul). Novembris saalijalgpallurid, kes lähevad kaks meest Balti turniiril vastamisi. võtavad inglased vastu 16. oktoobril (Kristiine spordihall, 20.00) ja päev hiljem (Viimsi kooli spordikompleks, 19.00). Koondise peatreener Dmitri Skiperski peab kaht maavõistlust ülioluliseks, sest need on ainukesed kohtumised valmistumaks 22.–25. oktoobrini Küproses toimuvaks MM-valikturniiriks, kus oma oskuseid näitavad lisaks meile võõrustajad, Läti ning Armeenia. Eesti koondis loodab lõunamaalt naasta oma esimese võiduga, seni on rahvusesindus mänginud 38 matši, viigistanud kaks ning kaotanud ülejäänud.

“Läheme igas mängus võidu peale mängima,” sõnab meeskonna juhendaja.

“Igas mängus anname oma parima ja tahan näha, et meeskond areneks. Saalis on meil sama probleem nagu suures jalgpallis – momentide realiseerimine. Eelmine aasta mängisime Armeeniaga ja meil oli väga palju momente, aga me ei suutnud väravaid lüüa, tulid minimaalsed kaotused. Oleme nendega võrdsed, ootan nende vastu esimest võitu. Läti on meie klassist üle, aga midagi võimatut pole. Küprosega läheb ka raskeks, aga võimalused on olemas.”

Peavalu valmistab koondise komplekteerimine. Põhjus on lihtne, kohalikud meistrivõistlused algavad alles pärast valikturniiri! Raske on sotti saada, kes heas hoos ja kes mitte. Uusi talente on niiviisi keeruline leida, tuleb toetuda eelmise aasta koondislastele. Septembri esimesel päeval, mil ma Skiperskiga vestlesin, tõdes ta, et kõik kõrgliigavõistkonnad pole isegi veel trenne alustanud. See on ka üks Eesti saalijalgpalli nõrga taseme põhjustest. Paljud mehed mängivad nii muru- kui ka rannajalgpalli. Ei keskenduta ainult saalipõrandatele ning see tähendab, et igal sügisel kulub aega kohanemiseks. Aega aga ei ole kunagi liiga palju.

Kui valikturniir peetud, ootab koondist Balti turniir, mis esimest korda leiab aset Eestis ning kus osaleb ka Soome. Skiperski tõdeb, et võistluse eesmärk on saada rahvusvahelist kogemust. Naabritega on hea mõõtu võtta, sest nad on meist tugevamad.

“Kui Soome on meist natukene eespool, siis lätlased on juba 20 aastat saalijalgpalli mänginud,” jutustab ta. “Seal on meistrivõistlustel isegi Portugali koondislasi mänginud, mis on konkurentsile ja tasemele palju juurde andnud. Leedus on olukord meie omaga sarnane, aga seal on põhimõtted teised. Seal lubatakse koondisse ka suurt jalgpalli mängivaid pallureid. Meil ei tule kõne allagi, et võtaks Florast või Kaljust kedagi, aga leedulastel mängisid meie vastu eelmine kord põgusalt Levadias olnud Arsenij Bujnickij ja Narvas mänginud Marius Bezykornovas. Seal on palju mängijaid, kes on kõrgel tasemel karastuse saanud.”

Kuidas eestlased Läti, Leedu ja Soomega hakkama saavad, selgub 27.–29. novembril Kiili spordihallis peetaval turniiril. Kes kroonitakse Baltimaade saalivuti kuningaks?

SIIM KERA

lood & tsitaadid Foto: Triin-Heleri Letner/Eesti Rannajalgpalli Liit

nii nad

ütlesid “Pärnut mäletasid sel reisil vist kõik.”

Jalgpallihaigla esinaine Mari-Helene Kaber fännide bussireisist Maribori “Fännid peavad arvestama, et sellest ei tule kuigi vaatemänguline etendus.”

Sloveenia peatreener Srecko Katanec enne mängu Eestiga

Eesti meistermeeskond Peugeot. Esireas (vasakult): Kuldar Kaljuste, Taavi Tammo, Ragnar Rump, Richard Eesmaa, Mikk Haavistu ja Mikk Pang. Taga (vasakult): Erlin Rand, Aivar Sosi, Kristen Viikmäe, Ian-Erik Valge, Sten Teino, Siim Leppa, Indrek Mälton, Markus Lukk, Marko Truusalu, Ott Purje.

Rannajalgpallis kaitses tiitlit Peugeot Eesti meistriks rannajalgpallis tuli lisaaja lõpus realiseeritud karistuslöögi läbi tiitlikaitsja BSC Peugeot. Seejuures saatis trahvilöögi hõbedale jäänud FC Valicecari võrku meistrisarja parim väravakütt Ragnar Rump, kes edestas teiseks jäänud väravakütti kuue tabamusega (vastavalt 24 ja 18). Kui tavaliselt valitseb spordis ütlemine, et tiitlit on kergem võita kui kaitsta, siis Ragnar Rump väidab vastupidist.

“Tegelikult on tiitlit kergem kaitsta kui võita,“ lausus Ragnar Rump. „Kindlasti on keerulisem hooaja vältel, kui teised tahavad meistrilt punkte röövida, aga kui minna viimasele otsustavale mängule vastu valitseva meistrina, annab see mentaalse eelise. Tiitel on ju sinu käes ja keegi peab selle ära võtma – see annab jõudu juurde ja seda, et oleme ikkagi valitsevad meistrid – seda me endale enne kohtumist ka sisendasime.”

Oma parima väravaküti tiitlit ei tahtnud Rump üle tähtsustada, sest rannajalgpall on meeskonnamäng, kus palju sõltub sellest, kuidas pallid ründajale ette mängitakse. See sõltub omakorda klapist meeskonna sees ja üksteisemõistmisest. Tavajalgpallist väiksema väljaku tõttu hakkab rünnak pihta juba väravavahist ning väravaoluolukordi tekib palju ning sageli ootamatult.

“Võrreldes varasemate aastatega harjutasin seekord rohkem käärlööke ja lõin sel moel palju väravaid,” märgib Rump. “Rannajalgpallis saab ka lööke paremaks, täpsemaks ja tugevamaks treenida, aga väga oluline on värava tunnetamine ja palliga sõbraks olemine. Olukorrad tekivad kiiresti, on väga võitluslikud ja peab jälgima, mida pall liiva peal teeb. Aja jooksul tekib kogemus ja oskad paremini palli liikumist prognoosida ja tunnetada, kuigi 100% ei tea kunagi, kuhu ta lennata võib.”

“Alati saab igas elemendis paremaks minna ja efektiivsust tõsta,“ tõdes Rump. „Söödud, kiirus, mõtlemiskiirus, löögid mängust ja karistuslöögid – arenguruumi on.”

Unibet RannaLiiga lõpptabel: 1. BSC Peugeot 2. FC Valicecar 3. SK Augur Enemat 4. Nõmme BSC/Olybet 5. Santeh 6. FC Narva United 7. BSC Alpha Innotec/Silberauto Eesti 8. FC Üksjalgvärav /Vitamin Well 9. Saue JK /Epicenter 10. BSC Automaailm

INDREK SCHWEDE

43 42 40 38 33 20 15 13 12 3

Foto: Triin-Heleri Letner/Eesti Rannajalgpalli Liit

Meistriliiga parim väravakütt Ragnar Rump kõmmutas 24 kolli.

“Niipalju kui me omavahel rääkisime, ta lihtsalt kiilus korraks kinni.”

Mihkel Aksalu Karol Metsa saatuslikust eksimusest Sloveenia vastu “Kui me neile (ründajatele) pressi alt plönne pähe paneme, siis on neil raske midagi ära teha.”

Ragnar Klavan sloveenide surve alt välja tulemisest “See on vist loll eestlase mentaliteet, aga ma usun lõpuni.”

Ragnar Klavan EM-finaalturniirist “Jalgpalli koondisemängude kõrvalt jätkub mul aega vaid teatri- ja kinoskäikude jaoks.”

Aivar Pohlak “Meie noored lähevad piiri taha mängima liiga suurte ootuste ja lootustega – arvatakse, et keegi kuskil tahab ja ootab neid.

See ei ole nii. Paarist valest otsusest piisab, et klubid mängijast loobuks, ning asendaja leidmine pole mingi probleem.”

Konstantin Vassiljev “Ma pole ühtegi mängu meelega ära andnud.”

Nõmme Kalju peatreeneri kohast loobunud Sergei Terehhov Kuno Tehvale “Eeldades, et Hiiu mändide alt rahapada ei leita, on keeruline näha, kuidas Kalju suudaks lähiaastatel neist selgelt jätkusuutlikemate Flora ja Levadiaga konkureerida.

Pigem tuleb piiluda seljataha, et Infonet mööda ei lipsaks.”

Ott Järvela “Meie mängust kadus nautimine, oli rohkem pusimine. Peame hooaja alguse mõnusa tunde tagasi saama.”

Nõmme Kalju mängija Ken Kallaste

2015 OKTOOBER JALKA

11

kera komm

JUBA ETTE KAOTATUD MÄNG?

SIIM KERA

P

ean tunnistama, et olen alatu varas. Selle loo pealkirjaga identse pealdise kirjutas Õhtulehe spordiblogisse Sander Jürjens 2. septembril enne Eesti–Hispaania U21 valikmängu. Tõsi, mina lisasin kõige uudishimulikuma kirjavahemärgi ehk küsimärgi. Ajaveebi postituse mõte oli lihtne ja loogiline. U21 koondise seis pole kiita, tasemel mängijaid napib ja kui meie poisid ei saanud juunis jagu San Marinost, kellega koduväljakul 0 : 0 tulemusega lepiti, siis kuidas peaksid Premium liiga mehed saama vastu Hispaania tippklubide kasvandikele?

Ega saanudki, kuigi Pürenee poolsaare noormehed vaevlesid väravapõua käes 82 minutit, enne kui Valencia põhimees Jose Gaya ning Evertoni ääremängija Gerard Deulofeu kodumeeskonnaga sotid selgeks tegid. Seni oli aga pinge laes ja suurüllatus soolas, ühe külaliste meediamehe närvid ei pidanud pikale kollitusele vastu ning ta hakkas suurest ärevusest pressitribüünil suitsu mahvima. Tema kopsude õnneks sai suur Hispaania väikesest Eestist jagu.

12

JALKA OKTOOBER 2015

Jürjensi sulest võis lugeda, et teised Võrumaa jalgpallist. Huvilisi on, aga on tugevamad ja meie nõrgemad. Ei treeningutingimused on kehvad. Eks vaidle vastu. Tuska tegi klikimaias nii ole paljudes väiksemates linnades, pealkiri. Ikka kuuleb vahepeal enne asulates ja külades üle Eesti. Eestis noortekoondiste kohtumisi, et tähtis on asub 40 täismõõtmetes kunstmurukogemus ja ilmselt pole tulemust loota. väljakut, 25 neist on Tallinnas. See Okei, tillukestemas vanuseklassides tähendab, et meil on tuhandeid noori, pole see nii hull, aga kui U21 matš on kes talvel korralikult trenni teha ei ette kaotatud, siis võiks jalgpalliliit oma saa. Korvpall jõudis EMile, võrkpall tegevuse lõpetada, töötajad perspektiijõudis EMile. Alati on mõnus öelda, vikamatele ametipostidele saata, A. Le et jalgpallis on konkurents suurem ja Coq Arena buldooseriga maha võtta seetõttu suurturniirile raskem jõuda ja Kitseküla krundi uuele kaubandus(mis on ka tõsi), aga selle taha ei saa keskusele ärida. Lõpetame tipptasemel igavesti peituda. Meile meeldib arvata, jalgpalli mängimise ja otse loomulikult et jalgpall on kuninglik spordiala, aga sellest kirjutamise (kas kellelgi on töökuningas peab kõigist raskustest üle tule ajakirjanikule leiba pakkuda? Palun olema. Peaaegu igas koolis on võimla võtke ühendust kerasiim@gmail.com). ja olgu see kui sandis seisus tahes, Õnneks kaotasime kõigest 0 : 2 ja ette eespool nimetatud kaht meeskonnaala kaotatud mängust sai pigem viimse saab sellegipoolest harrastada, vahet veretilgani võitlus. pole, kas ilm väljas meenutab UlaanMõte hakkas kerima. Jalgpallis ei baatarit või Mojave kõrbet. Jalgpallis lähe keegi kunagi kaotama ja väljaku- asjad nii ei käi, noormängija õlale le jooksevad 11 inimest ühelt poolt, koputab tali ja talvel ei ole empaatiasama palju persoone vastassatsist. On võimet. Ta puhub pallurid muruplatsilt võrdsus, aga nagu ei ole ka. Kui elad minema ja laseb nad tagasi, kui kohale staadioni ääres ratsutab kevad. omadele kaasa, Jõuluvana lemKUNSTMURU siis pole aega mikaastaaja kiusu VAJALIKKUSEST taustsüsteemile vastu aitab meie mõelda, aga jalglaiuskraadidel Noormängija õlale pallis loeb kõik. ainult kunstmuru. koputab tali ja talvel ei Rahvaarv, kulSamast Võole empaatiavõimet. Ta tuur, geograafia, rumaa artiklist puhub pallurid muruplatsilt selgub, kuidas SKT, väljakute minema ja laseb nad tagasi, üks spordilegend arv, maakohtade eluolu, töötus, kui kohale ratsutab kevad. vahetas NõuühistransporJõuluvana lemmikaastaaja kogude Liidu di kvaliteet. ajal jalgpalli ühe kiusu vastu aitab meie Nimeta vaid! teise ala vastu just laiuskraadidel ainult Kui staadionile kehvade tingimuskunstmuru. saabuvad Eesti te tõttu. Praegu ja Hispaania, on situatsioon siis tõttavad tegelikult väljakule ka otse loomulikult parem, huviliste arv trollisohver Mati Mustamäelt ja kasvab ja jalgpall tõmbab lapsi nagu rongijuht Victor Vigost, kes peale mälumäng tarkpäid, aga kindlasti tööinimeste, pensionäride ja teiste on üle terve Eesti neid, kes pole vuti inimolendite on eneselegi teadmata juurde jõudnud või kes on vuti jätnud, noori vutipoisse juba aastaid punktist sest pole kuskil mängida. Ja võibolla a trenni sõidutanud. oleks üks neist teinud Hispaania U21 Kui sa loed käesolevat Jalkat edasi, koondise vastu kübaratriki? Juba ette siis hiljem jõuab sinu silmadeni lugu kaotatud mäng?

1-teist mõtet

TEIST KORDA

RAHVA AIAS T

äpselt samal staadionil – Maribori Ljudski Vrtil – kohtus Eesti Sloveeniaga ka 20 aastat tagasi. Ka siis oli päevakorral EMvalikmäng. Väravavahina oli toona kohal praegune kollkiprite treener Mart Poom. Tema kõrval mängis Ken Kallaste isa Risto.

Kahe aastakümnega on staadion tundmatuseni muutunud. Toona tegutses selle nurgas päevinäinud pressikeskus, kus toimunu meenutas sündmusi mõnes koduses hubases baaris: juba hommikul olid kohale veninud staažikad veteranajakirjanikud, kaasas kodust kaasahaaratud pudelid kange kraamiga. Eesti kolleegidel valati klaasid klõmdi täis ja meie vastupuiklemist ei võetud arvesse. Kui olime viisakusest siiski huuli kastnud, valati lauale

tagasi asetatud klaas kohe pilgeni täis.

Suurivaevu õnnestus sealt patupesast pääseda. Mängu alguseks olid mõned kohalikud kolleegid nii väsinud, et jäid pressikeskusesse peatäit välja puhkama. Praeguseks on staadioni fassaad saanud nüüdisaegse lihvi. Pressikeskus on avar, aga jooke, ka alkoholivabu, ei paku keegi. Sloveeni ajakirjanikud on noorepoolsed asjalikud tüübid.

Publikut oli toona 3000, seekord poole rohkem. Samamoodi nagu meie publik, saabusid ka sloveenid viimasel hetkel, veel viis minutit enne avavilet olid tribüünid hõredavõitu.

Aga jalgpalli positsioon oli muutunud ühiskonnas kindlamaks: mängu kava kandis pealkirja “Südamelöögid” (“Srcebije”), sissejuhatuses oli kõrvuti kaks fotot kahest dirigeerivast mehest –

Eesti koondise treening Rahva Aias.

koondise peatreener Srecko Katanecile sekundeeris Sloveenia sümfooniaorkestri peadirigent Uroš Lajovic. Veel 20 aastat tagasi olnuks jalgpallikoondise ja rahvusliku sümfooniaorkestri kõrvutamine kultuuritu ja ennekuulmatu. Sest

Koduliiga kiituseks Oli aegu, kui Eesti koondise algkoosseisus polnud ainsatki koduliiga pallurit. Tundus, et jalgpalli arenedes see trend süveneb. Siis tuli masu ja turg läks üle Euroopa lukku. Näeme, kuidas meie välismaal pallivad mängijad riburada kodumaale tagasi tulevad. Aga koondis pole sellest paradoksaalsel kombel kannatanud. Koduliiga tervikuna on saavutanud mingi enesekindluse. Mullu pääses koguni kolm Eesti klubi Euroopa karikavõistlustel avaringist kaugemale. Meie U21 koondis toetub suuresti koduliigale. Õnneks on ka liiga sees läinud mängud tasavägisemaks, tabeliseis on pinev ees ja tagaotsas.

Muidugi oleks lugu paha, kui kõik koondislased mängiksid kodumaal, aga õnneks nii pole ja küllap leidub meil tulevikus veelgi neid, kes piiri taga läbi löövad. Küllap suudab meie jalgpallisüsteem tulevikus üles kasvatada sedavõrd häid mängijaid, et koondise jagu mehi tuleb jälle välisklubidest. Aga tagasitulnud mehed on suutnud Premium liiga prestiiži kiiduväärsel moel tõsta. Siit on jälle hea lendu tõusta.

14

JALKA OKTOOBER 2015

Foto: Gertrud Alatare

Ken Kallaste pole kunagi välismaal mänginud, kuid läheb koondises tempomuutusega kaasa.

1-teist mõtet Foto: Gertrud Alatare

jalgpallil oli küljes “Balkani spordiala” halvustav märk, mis sümboliseeris sloveenidele vähest tsiviliseeritust ja mahajäämust, nii nagu meile oli vutt mitu aastakümmet venelaste ala ja meie ise harrastasime “intelligentseid” spordialasid.

Sarnasust on muuski. Jugoslaavia riigi tekkides määratlesid sloveenid end selgelt slaavlastena, aga kui serblased võtsid sisse jõupositsiooni ja teistest piirkondadest majanduslikult jõukam Sloveenia muutus sisemigratsiooni sihtpunktiks, hakkasid sloveenid väärtustama Austria-Ungari keisririigist päritud korraarmastust, tööeetikat ja puhtust.

Hakati end samastama sellega, millest vähem kui sada aastat tagasi distantseeruti. Ka eestlased unustasid pärast üht Nõukogude Liidu okupatsiooniaastat (1940–1941) seitsmesaja-aastase viha sakslaste vastu. Korraga loodeti, et sakslased tuleksid ja aitaksid välja ajada idavaenlase, kelle brutaalsus külvas surma ja õudu.

Nüüd on jalgpall Sloveenias enim harrastatud spordiala 48 000 registreeritud mängijaga. Sama on juhtunud Eestis, kus esikohal troonib jalgpall 18 278 registreeritud harrastajaga (spordiregister.ee). Iseseisvus ning sellest tulenev võimalus lüüa koondisega kaasa

Veenev enesekindlus

Foto: Gertrud Alatare

Eesti koondise kaks viimast EM-valikmängu möödusid harvanähtavalt enesekindla retoorika saatel: mängueelsetes intervjuudes kinnitasid nii juhtmängijad kui ka peatreener, et Leedut ja Sloveeniat minnakse võitma ning selle alus on meeskonna väga hea seis. Seda, et mänge võitma minnakse, on vutikoondisest kostnud alates Teitur Thordarsonist. Et see seotakse treeningutel ja koosolekutel(!) saavutatud enesekindluse, teineteisemõistmise ja seeläbi tehtud arenguga ning see hoiak osatakse ka avalikkusele maha müüa, oli esmakordne.

Need ei olnudki paljad sõnad. Leedu vastu oli meie statistika parem kõigis olulistes komponentides: palli valdamine 53–47%, löögid 12–10, nurgalöögid 8–2, söödud 334–272 (neist täpsed 284–221). Alla jäime vaid raamidesse suunatud löökide arvult (2–5), kuid õnneks Magnus Pehrsson Mariboris naeratusega: me piisas sellest 1 : 0 võiduks. Eriti rõõmustav oli tulime siia kolme punkti võitma! pallivaldamisprotsent. Aastate lõikes oleme lõunanaabritega kohtudes end sageli petnud väljenditega “oli võrdne mäng” ja “oleme võrdsed vastased”. Võibolla on pallurid mängumöllus niimoodi tõesti tundnud, aga kõrvaltpilk on siiski halastamatult märganud meie kaitsvat, vastupunnivat ja alati vähem meisterlikku mängu võrreldes lätlaste-leedulastega. Seda on tõestanud ka numbrid: uuel iseseisvusajal oleme Lätit võitnud korra, viigistanud kaheksal ja kaotanud 11 korral. Leeduga on samad numbrid + 4, = 4, – 11. Mis võrdsusest need numbrid räägivad? Ka mängupilt on olnud vastav: oleme olnud pigem kaitsesse surutud, vastaste rünnakuid tõrjuv pool.

Nüüd, 2015. aasta lõpus olime vist esimest korda samal tasemel selle enesekindlusega, millega leedulased meie vastu igapäevaselt astuvad. Ja meil olid välja panna ka oskused oma enesekindluse realiseerimiseks.

Kohtumises Sloveenia vastu olid meie statistilised näitajad vastavuses valitud taktika ja meisterlikkusega: pallivaldamine 36–64, löögid 7–11 (neist raamidesse 3–4), nurgalöögid 3–3, söödud 213–556 (neist täpsed 170–502). Aga meeskonna mängu saatis Leeduga kohtumisest tuttav enesekindlus ja mänguplaani järjekindel teostamine. Selles viimases edestas Eesti Sloveeniat kuni saatusliku 63. minutini, mil Karol Metsa juhe kokku jooksis ning ta Robert Bericil vabalt skoorida võimaldas. Koondis näib tõepoolest olevat saavutanud uue taseme.

EM- ja MM-võistlustel on jalgpalli kuvandi puhastanud ja ta oluliseks muutnud. Üllatav küll, aga annekteeritud seisundis loobusid nii sloveenid kui eestlased maailma populaarseimast spordialast. Maailmas on arvukalt näiteid, kus just jalgpall on selleks relvaks, millega suurematele ja vägivaldsetele naabritele vastu astutakse ning neid sümboolselt võidetakse. Sloveenid ja eestlased aga tunnistasid jalgpalli räpaseks mänguks ning distantseerumaks liitriigi teistest rahvastest, ütlesid tast lahti.

Kui 1995. aastal oli jalgpalli mängimine Rahva Aias (just seda tähendab Ljudski Vrt) utreeritult väljendudes rahvavaenulik tegu, siis nüüd on sisu ja vorm kooskõlas. Niisamuti kui A. Le

Coq Arenal, kus hümni käivad esitamas tuntud lauljad ning oma jalgpalli taguvate laste ja lastelaste kaudu on vutiga seotud terve Eesti ning keegi ei arva, et maailma armastatuima spordialaga tegelemine oleks miskit pidi ebaintelligentne.

Vaata ka lk 37–39

INDREK SCHWEDE JALKA peatoimetaja 2015 OKTOOBER JALKA

15

Foto: Lembit Peegel

Liis Pello (2) ja Anastassia Morkovkina (17) lätlannade kaitseringist välja murdmas: vähemalt Balti naabritest oleme naistejalgpalli arendades ette jõudnud.

Tüdrukute ja naiste jalgpall – miks ja kuidas Eesti Jalgpalli Liidu president AIVAR POHLAK kirjutab, et naistejalgpalli arengul peab tasakaalus hoidma sotsiaalset ja sportlikku poolt. Harrastajaskonda kasvatades pakutakse võimalusi nii vaba aja veetmiseks kui kõrgeimal tasemel eneseteostuseks.

Lühidalt olnust Eesti naised mängisid vutti juba teise maailmasõja eelse iseseisvuse ajal. Seitsmekümnendatel treenis naisi Roman Ubakivi, kes korraldas kaks näidismängugi – ühe tollasel Komsomoli-nimelisel staadionil, teise Pärnus.

Kaheksakümnendatel tekkis Nõmme spordikooli juurde praegu naljakana mõjuv Chickensi-nimeline tüdrukute võistkond, kes treenis mingil perioodil regulaarselt ja kelle aktiivsemad liikmed osalesid poiste ja meeste treeningutel. Võistkonna tuntuimaks kasvandikuks oli hilisem rahvuskoondise väravavaht ja FIFA litsentsiga kohtunik Maaren Olander, kes tipus olles vilistas meeste meistriliiga mänge. Üheksakümnendate keskel alaliidu juhatuses Eesti jalgpalli arengu kontseptsiooni arutades vastati küsimusele naistejalgpalli arendamise vajalikkuse 16

JALKA OKTOOBER 2015

kohta jaatavalt – tollal oli toetavaks põhiargumendiks vajadus tutvustada mängu naistele ja tüdrukutele kui tulevastele poiste emadele, vastuargumendiks naistejalgpalli maskuliinsus ja vastava kogemuse puudumine meie kultuuriruumis.

Stamphoiak naistejalgpalli kohta kõlas kakskümmend aastat tagasi avalikkuses umbes niiviisi, et jalgpall teeb tüdrukute jalad kõveraks.

Tippklubide litsentsimisprotsessist alates oli positiivses tähenduses kriitilise tähtsusega otsus lisada naistejalgpalli arendamine litsentsinõuete osaks, mis oli omasugusena ebaharilik, aga mida on nüüdseks teinud meie eeskujul mitu Euroopa alaliitu.

Naiste ja tüdrukute jalgpall on praeguseks kasvanud harrastuse poolest populaarseimaks pallimänguks Eesti õrnema soo hulgas.

Oma teed arenev ala vs. meestejalgpalli koopia Naistejalgpalli olemuse kirjeldamiseks on kasutatud sellist lauset – meestejalgpalli juured peituvad inimese olemuses, naistejalgpalli juured meestejalgpallis.

Tõepoolest – naistejalgpall oli viimase ajani meeste mängu kopeeriv sport, milles edukad valdavalt maskuliinsed mängijatüübid, kusjuures nad andsid oma peegelduse mängijate eraellu.

FIFA ja UEFA poolt naistejalgpalli arendamisele kindla loogika järgi tähelepanu pööramine muutis olukorda – loomulikult on ala endiselt populaarne ja sobilik jõulisematele ja koordineeritumatele tüüpidele, samas on viimastel aastatel tippu jõudnud üha rohkem tavamõistes naiselikke mängijatüüpe

peateema ja võistkondi, kusjuures huvitaval moel on see mõjunud hästi nii ala tasemele kui vaadatavusele ja seda just sportliku nurga alt kõneledes.

Umbes samalaadse arengu on teinud läbi Eesti naistejalgpall, mis hakkas arenema siis, kui rahvusvahelisel tasandil olid ala naiselikumaks muutmise vajadus ja sellega liituvad asjaolud teemaks.

Siis ei olnud nii-öelda esimene periood meie jaoks nii silmatorkav ja eristuv, kui see oli olnud varem toimima hakanud naistejalgpalliga riikides.

AEGUNUD ARUSAAM

Naistejalgpalli olemuse kirjeldamiseks on kasutatud sellist lauset – meestejalgpalli juured peituvad inimese olemuses, naistejalgpalli juured meestejalgpallis.

Kuigi meie sportmängul on kõige üldisemas mõttes palju sotsiaalseid tähendusi, on meestejalgpall siiski pigem sport, millega kaasnevad muud olulised asjaolud, samas on naistejalgpall saanud alguse pigem sotsiaalsetest põhjustest ja ilmselt tuleb ka edaspidi jälgida, et need ja sportlikud tähendused oleksid tasakaalus.

Põhimõtted Mõistagi on naistejalgpall üks meie mängu lahutamatu osa ja seda nii jalgpalliliidu kui klubi tasandil mõeldes või tegutsedes.

Ala olulisim pool praegusel arenguetapil on liikumisharjumusliku võimaluse andmine tüdrukutele, kelle hulgas on sportlik tegevus vähem loomulik kui poiste seas. Samuti on oluline ühise tegutsemise kogemuse omandamine

võistkonnaks olemise kaudu ja vaba aja sisustamiseks positiivse harjumuse loomine.

Nagu eespool viidatud, otsime tasakaalu sotsiaalsete ja sportlike tähenduste vahel, aga me ei forsseeri arengut tulemuste saavutamiseks, vaid eeldame, et tulemus tekib harrastuse kasvu ja kvaliteetsema treeningutöö kaudu ehk siis loomulikul teel. Samamoodi oleme toiminud ka meestejalgpalli juures.

Kaasneva asjaoluna on naistippmängijatele lisandunud jalgpalluri elukutse omandamise võimalus ja selle kaudu töökoha leidmine riikides ja liigades, kus ka naistejalgpall toimib professionaalsena.

Eesti naiste jalgpallikoondise ja klubide taseme tõus loob eeldused selleks, et mängijad muutuvad positiivseks eeskujuks noortele tüdrukutele.

Teadvustame tüdrukute ja naiste kaasamisega seotud ohtusid ehk siis vajadust kaitsta neid naiseks olemisega kaasnevate riskide eest, mis probleemiks paljudel elualadel.

Mida ootame tulevikult Naistejalgpalli harrastuse esimene tase on saavutatud – võrreldavates keskkondades on Läti ja Leedu vastavad püramiidid meie omast oluliselt maas, samas on Soomes toimiva süsteemini jupp maad minna. Naljaga pooleks kõneleme – meie eesmärgiks võiks olla naistejalgpalli tõusmine sportmängude harrastuse poolest meestejalgpalli järel teisele kohale.

Naisteklubide litsentsimise kaudu püüame tõsta naistejalgpalli rolli meestejalgpalli tippklubides ja juhtida naistejalgpalli prioriteedina viljelevate klubide teadmisi organisatsiooni arendamisest. Üldine mudel peaks võimaldama kõiki

lahendusi – meie maastikul on kohta klubidele, kus meeste- ja naistejalgpalli arendatakse võrdsetel alustel; klubidele, kus prioriteet on meestejalgpallil, ja klubidele, kus prioriteet naistejalgpallil; olulisem on see, et klubid oleksid terviklikud ja naistejalgpall oleks esindatud võimalikult paljudes neist.

Jalgpalliliidu arenguplaanides on naistejalgpalli tehnilise direktori ametikoha loomine ja piisava hõivatuse korral poiste U17 eliitliigaga sarnase noorte võistlussüsteemi loomine. Konkreetne võistlusvanus vajab sealjuures täpsustamist. Ühelt poolt näeme, et tüdrukud on selleks füüsiliselt ja vaimselt küpsemad nooremana kui poisid, samas seab gümnaasiumiastmes toimuv sage koolivahetus oma piirid ja stabiilse võistlussüsteemiga aasta enne seda alustamine ei pruugi olla toimiv mõte.

NAISTEVUTT TEISELE KOHALE!

Naljaga pooleks kõneleme – meie eesmärgiks võiks olla naistejalgpalli tõusmine sportmängudest harrastuse poolest meestejalgpalli järel teisele kohale.

Tahame tüdrukute jalgpalli tõusmise kaudu massispordiks parandada õrnema soo harrastusspordi harjumusi ning nais- ja naisi treenivate treenerite arvukuse ja kompetentsi kasvu kaudu luua naistejalgpallis võimaluse ka neile, kes soovivad seda harrastada tippspordina.

Oleme võrrelnud naistejalgpalli praegust seisu meestejalgpalli seisuga peale taasiseseisvumist – seega võiks siinkirjeldatud eesmärkide täitumiseni minna kuni paarkümmend aastat.

Foto: Lembit Peegel

Naistejalgpall peab pakkuma võimalusi nii massi- kui ka tippspordina.

2015 OKTOOBER JALKA

17

naistejalgpallist

Naised annavad jalgpallile palju juurde ja klubile palju tagasi Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) peasekretär ning UEFA naistekomisjoni liige Anne Rei räägib, mida on alaliit teinud ja kavandanud, et naistejalgpalli tuua nii uusi harrastajaid kui paremat taset tipus. Naistega tegelemine tasub kindlasti ära, sest paljud suudavad ja tahavad oma koduklubile palju tagasi anda.

INDREK SCHWEDE

N

aistejalgpall on üle maailma üks enim harrastajaid juurde võitev spordiala. Ka Eestis on ta tõusnud nähtavamaks, aga reserve on palju. EJLi peasekretär ja naistekomisjoni liige Anne Rei ütleb: “Me alaliidus tõdeme, et naistejalgpall on harrastajate poolest samas seisus, kui oli meeste oma eelmise sajandi üheksakümnendatel: neid on juurde vaja!”

Foto: Lembit Peegel

Viie aasta jooksul on sihiks tõsta naisjalgpallurite arv 20 protsendile kogu harrastajate hulgast. Praegu on see 10% ehk Eesti spordiregistri andmetel kogusummas 1965 naist/tüdrukut.

Ka arenenud jalgpalliriikides on see arv keskmiselt 20%, kusjuures paljudes riikides on kasv väga kiire. Naiste kasvupotentsiaal on suur. Tüdrukute meistrivõistlustel osales 2011. aastal 22 võistkonda ja tänavu juba 44.

Jalgpalliliit arendabki naistevutti alates noorte- ja rahvaliiga tasandist kuni tipuni välja. Eelmise õppeaasta (2014/2015) jooksul toimunud kooliprojekti raames, kus jalgpalliliit käis üle riigi külas eri koolidel ning tutvustas lastele ja õpetajatele võimalusi, kuidas kehalise kasvatuse tunde muuhulgas ka jalgpalliga sisustada, puutus sellega kokku ligi 3600 tüdrukut.

“Kooliprojekti üks eesmärk on huvi tekitamine jalgpalli harrastamiseks nii lastes kui õpetajates,” selgitab Anne Rei. “Õpetajad saavad põgusa koolituse, aga lastes peaks tärkama soov koolitundide raames ka jalgpalli mängida või jalgpallipõhiseid harjutusi teha. Naistejalgpalli seisukohalt on tähtis, et ka tüdrukud saavad sellest osa. Kui huvi jalgpalli

vastu on klassis üldisem, on see ka õpetajale märguandeks, et peaks sellega tundides arvestama.”

Jalgpalliliit arvestab kõigis oma tegevustes eraldi just naistega. Mistahes ettevõtmistesse on kaasatud ka õrnem pool. Nõnda oli see ka koolides korraldatud osavusfestivaliga “Värav!”, kus igas kuueliikmelises võistkonnas pidi olema vähemalt kaks tüdrukut.

Ka see aitab jalgpalli viia koolidesse ja lähemale tüdrukutele. Anne Rei tunnustab, et klubid on alaliidu algatatuga kaasa tulnud ja tüdrukute jalgpallifestivale on hakatud tegema ka oma algatusel, ning toob heaks näiteks Elva ja Rapla (vaata ka kõrvallugu).

Traditsioonilistes suvelaagrites osales sel aastal 191 tüdrukut.

“Tipu poole pealt näeme, et klubisid on, aga nad pole väga hästi suutnud integreerida naistejalgpalli oma süsteemi,” tõdeb Anne Rei. “Naiskond on olemas, aga puudu on tehnilisest juhist, kes suunaks ka naisjalgpallureid, aitaks neil karjääri planeerida.

Klubide jaoks on naistejalgpall natuke liiga palju sotsiaalne projekt ja vähem sportlik ettevõtmine. Sama võib täheldada lapsevanemate suhtumi-

TÜDRUKUTE VUTIFESTIVALID

Tähtis on hoida jalgpalli juures vanemaid ja endisi mängijaid. Anastassia Morkovkina (sinises) käis koondist pärast vahepausi abistamas Balti turniiril.

18

JALKA OKTOOBER 2015

Sel sügisel on jalgpalliliidu toel toimunud või tulemas tüdrukute festivalid Tartus (12. september), Tallinnas A. Le Coq Arenal (20. septembril kell 11–13), Pärnu Raeküla staadionil (27. septembril kell 11–13) ning Kuressaare staadionil (4. oktoobril kell 10–12). Oodatud on kõik 5–14aastased tüdrukud, kes saavad mängurõõmu, laheda T-särgi jpm. Järgmisel aastal on plaanis geograafiliselt laieneda ja jõuda veel paari väiksemasse linna. Eelmisel aastal oli osalejaid 500, sel aastal on eesmärgiks 700 huvilise osavõtt.

naistejalgpallist ses naistejalgpalli ja ka siin on palju ära teha. Meile on oluline, et naised oleksid klubide juures rakendatud ja väärtustatud. Sel eesmärgil oleme loonud mentoriprogrammi, mille raames stažeerivad treeneritee alguses olevad Kaidi Jekimova, Aleksandra Ševoldajeva, Eneli Vals, Kristiina Allos, Imbi Hoop ja Maria Sootak meie noortekoondiste juures, kus nad saavad tõsta oma taset ja hiljem viia need teadmised ja oskused klubidesse. Püüame samamoodi nagu meestejalgpallis siduda praeguseid mängijaid, et nad jätkaksid hiljem treeneritena, kohtunikena või mõnes muus ametis. Tegime taas ka naistejalgpalli treenerite B-litsentsi kursuse, kus 40 tundi õpetas nimekas UEFA tehniline ekspert, endine Šveitsi koondise peatreener Beatrice von Siebenthal ning ülejäänud 80 tundi Keith Boanas ja Katrin Kaarna. Sel sügisel Mart Poomi juhatusel läbiviidavatel väravavahtide treenerite koolitusel osaleb ka kuus naist.”

Foto: Lembit Peegel

Litsentsimine Expert liigas Järgmisest aastast hakatakse litsentsima ka naiste Expert liiga klubisid. Liigas osalemiseks peavad klubid täitma teatud nõudeid, et olla jätkusuutlikud.

Sel aastal oli üleminekuetapp, kui nõuti vaid osa kriteeriumide täitmist. Kõik litsentsitud klubid saavad jalgpalliliidult meeste esiliiga B suurusjärgus rahalist toetust. Litsentsimisprotsessi üks plusse on sellega kaasnev dialoog klubidega: viimased saavad kasulikku infot ning koolitusi, mis kokkuvõttes tugevdab nende seisu.

Järgmisest aastast algavad uuesti regionaalsed U14 kuni U16 vanuseklassi talenditreeningud Tallinnas ja Tartus.

See võimaldab rohkem tähelepanu andekatele noortele.

“Naiste ja tüdrukute jalgpallis on väga tähtis eestvedaja olemasolu ja aktiivsus,” räägib Anne Rei. “Treenerite ülesanne on see ala atraktiivseks teha.

Meil on motiveeritud ja haritud, naistejalgpalli kogemusega treenerite puudus.

Naiste treenimine on poistega võrreldes teistmoodi, aga kui eesotsas on motiveeritud treenerid, läheb kõik kenasti.

See on näha mitme klubi pealt, kus tüdrukuid treenivad endised või praegused mängijad. Nende eeskuju on tüdrukutele nakkav. Poisid tahavad kohe saada

Noortekoondis (valges) on saanud Expert liiga mängudest palju oskusi ja kogemusi.

Messiks, tüdrukutele meeldib mängimine, neil peab olema lõbus, neil on soov olla rühma liige. Kui tüdrukud tunnevad, et neist hoolitakse, on nad valmis klubile hiljem ka palju tagasi andma. Nende valmisolek panustada klubi heaks vabatahtliku tööga on poiste omast suurem, nad tulevad vajaduse korral appi. Hollandis ja Belgias on tehtud uuringud, kust selgub, et kui klubid on panustanud tüdrukutesse, on nende klubide ümbruskond vähem kriminogeenne ja sotsiaalne keskkond on turvalisem. Tüdrukute kaasamine jalgpalli mõjub positiivselt kogu kogukonnale.”

Anne Rei räägib, et ikka peab

tegelema stereotüüpide murdmisega: jalgpall ei tee jalgu kõveraks jms. Mida rohkem tüdrukuid jalgpalliga tegeleb, seda tõhusamalt sellised arusaamad muutuvad. “Kõik liigub õiges suunas, aga paratamatult on vaja aega,” resümeerib Anne Rei. “Meie ülesanne on luua võimalikest parim alus, klubidel tuleb neid maksimaalselt kasutada. Klubil on oluline taibata, et naistejalgpalli areng toob neile mitmekülgset kasu, et see pole paljas kohustus. Selles osas on veel arenguruumi, aga paljugi on muutunud, naistejalgpalli prestiiž on tõusnud. Paljud klubid on alustanud või kaaluvad tüdrukute jalgpalliga tegelemist. Juba nähakse, et sellega on rohkem võita kui kaotada.”

2015 OKTOOBER JALKA

19

persoon

Norra uisuakadeemia r천ivaid kandev Saskia Alusalu hirmu ei tunne.

20

JALKA OKTOOBER 2015

Foto: Christoffer Rukke

persoon

Eesti meister jalgpallis, maailma kümnes kiiruisutamises Tuleb tõdeda, et Raio Piiroja pole ainuke Eesti sportlane, kellele meeldib nii Norra, jalgpall kui talisport! Peale tema saab kõigi kolme märksõna ette linnukese teha Maarjamaa parim kiiruisutaja Saskia Alusalu, kel seljataga mõnigi vutiaasta.

SIIM KERA

N

orras asuvas Hamari uisuhallis noppisid 1994. aasta Lillehammeri olümpiamängudel medaleid maailma vingemad kiiruisutajad.

Praegu treenib sealsamas oma liikumist kärmemaks Adavere neiu Saskia Alusalu (21), kes alates juunist viikingitemaale elama ning Norges Skoyteakademisse (Norra uisuakadeemia – toim.) harjutama asus. Tänavusel MMil kümnenda koha saanud talendika atleedi minevikust leiab ka Eesti meistritiitli jalgpallis! Nimelt triumfeeris ta viis aastat tagasi Põltsamaa Tervise B-klassi tüdrukute ridades. Vutti tagus Alusalu üsna proosalisel põhjusel – nimelt oli tema kiiruisutamistreener Väino Treiman ka jalgpallijuhendaja.

“Mina treenisin kiiruisu jaoks, aga kuna vahel jäi jalgpallivõistlustel tüdrukuid puudu, siis käisin võistlustel aitamas,” jutustab jääsportlane, kuidas ta aastatel 2008–2011 meistrivõistluste muruplatsile sattus. “Ma jalgpalliga väga osav ei olnud, aga mul oli võhma, vähemalt sain teisi segada, mis oli mulle oluliselt raskem. Lasin end teistel õpetada, teised said öelda, kuhu minema ja mida tegema pean.”

Kindlat positsiooni tulevikulootusel ei olnud, ta mängis seal, kust keegi puudu oli. Kui ma uurin minuga kahe trenni vahel vestlevalt Alusalult, kas tal ei tulnud kordagi mõttesse liurauad putsade vastu vahetada, kostab vastuseks enesekindel “ei”.

“Põhikooli ajal sai palju asju proovitud, ühe spordiala tegemine muutub

noorele vaimselt nüriks ja sellest väsib,” arvab andekas atleet. “Kui proovida erinevaid spordialasid, siis tekib liikumise vastu armastus.”

Esimest korda tõmbas ta tritsud alla kaheaastaselt. Isa viis ja uisutamisest oli asi kaugel, aga neiu enda sõnul toona “äkki mingi jäätunnetus juba tekkis”.

Kui Alusalu üheksa aastat tagasi treenimisega alustas, oli kiiruisutamine Eestis täiesti marginaalne ala. Tänu Väino Treimani hullumeelsele entusiasmile on varjusurmast tõustud ning vähemalt on olemas teoreetiline võimalus uute Ants Antsonite esilekerkimiseks. Maailma kümnendaks on Alusalu viinud ränk pühendumus ja julged valikud.

JALGPALLIMÄNGUST

Minu töö oli palli äravõtmine, sellega ma sain paremini hakkama kui palliga jooksmisega.

“Kui Väino tegi ringraja, siis alguses võisteldi iluuiskudega, kuigi eesmärk oli ikka kõige kiirem olla,” muigab ta ala vaevalisest taassünnist jutustades. “Kui teistele räägin, alati naeravad!”

Teiste all mõtleb Alusalu suurematest uisumaadest pärit sportlasi. Juba 17aastaselt pühkis tütarlaps kodumaa tolmu jalgelt ning siirdus Saksamaale Inzelli akadeemiasse. Elades KeskEuroopas lõpetas ta Põltsamaa ühisgümnaasiumi muide hõbemedaliga!

Kui naistejalgpallis on eurode vähe-

sus võrreldes meestega teada-tuntud probleem, siis Alusalu usub, et kiiruisutamises sugude vahel lõhesid ei ole.

“Ma loodan, et see nii ei ole (et naistel on raskem sponsoreid leida – toim.),” sõnab nooruspõlves viiuliga sina peal olnud atleet. “Eesti spordis on igal alal sama probleem, et ei ole piisavalt finantse.

Minule on igasugune raha küsimine ja toetajate otsimine väga ebameeldiv tegevus. See on viimane asi, millega ma tegeleda tahan, aga olen aru saanud, et paratamatult on see vähemalt Eesti spordi osa. Mida rohkem ma sporti teen, seda rohkem saan aru, et spordis läbi löömine ei tähenda ainult trenni tegemist ja võistlemist, vaid peab ka kõige muuga tegelema.”

Tüdrukuid utsitab ta julgelt jalgpalli taguma. Eelarvamused ja hirmud tuleb unustada nii noortel kui vanematel. Kõik peaksid järgima oma kutsumust ning tegelema sellega, mis naudingut pakub.

“Kui mu jalad jalka mängimisest sinised olid ja koju läksin, siis mu emale see küll ei meeldinud, aga see oli rohkem selline tögamine ja emainstinkt,” meenutab Alusalu, kes uueks uisuhooajaks kindlaid eesmärke välja käia ei taha. Sihiks on areng. “Kiiruisutamine tundub mulle ohutu, kuigi paljud on küsinud, kas ma teen nalja.

Aga iga spordiala tundub ohutu, kui see sulle meeldib ja sa selle ees hirmu ei tunne. Paljud kardavad lennukiga sõita, sest nad ei saa midagi teha. Miks peaks mina hirmu tundma, kui ma tunnen, et kõik on minu kontrolli all?”

2015 OKTOOBER JALKA

21

mängija luubi all Foto: Lembit Peegel

Mihkel Aksalu

Jori Särkkä: “Üks parimaid väravavahte Soome liigas, võibolla parim. Ta on vaimselt tugev ja toetab hästi kaitseliini.

Tal on meie võistkonnas kanda väga oluline roll.”

Puurivaht Mihkel Aksalu sõlmis äsja uue lepingu oma koduklubi Seinäjoen JKga. Miks teda Soomes hinnatakse? Mis on ta viinud koondise uueks esinumbriks? Mehe oskuseid analüüsivad endine juhendaja Ain Tammus ja SJK väravavahtide treener Jori Särkkä.

Väljakunägemine

Suhtlemine ja juhendamine

Jori Särkkä: Võtab vastu häid otsuseid ja seepärast suuri vigu ei tee. Mängib kogu aeg väga heal tasemel.

Ain Tammus: Väga hea väljakunägemisega väravavaht, kellel on hea ülevaade väljakul toimuvast. Enne sekkumist teab, kus asuvad vastased, mis on oluline selleks, et ei tuleks üllatusi. Samamoodi omab infot oma meeskonnakaaslaste paiknemise ja liikumiste kohta, mis on tähtis selleks, et vajadusel kiirrünnakut alustada.

Jori Särkkä: Kasutab palju oma häält, räägib palju. Juhib kaitseliini hästi ja on meeskonna üks liidritest. Kaitsjad usaldavad teda ja nad teevad edukalt koostööd.

Ain Tammus: See on üks tema tugevamaid külgi, konkreetne ja korrektne juhendamine, kus üleliigsel lobal kohta ei ole. Tal on võime panna kaitseliin tegema seda, mida tema tahab, ja seda konflikti sattumata.

Tõrjed Jori Särkkä: Meeskonnale on väga tähtis, et väravavaht suudaks teha olulisi tõrjeid.

Mihkel suudab.

Ain Tammus: Kui võimalik, siis tõrjumise asemel püüab palli ja see on oluline. Lihtsaid palle endale sisse lüüa ei lase.

Käega/jalaga mäng Jori Särkkä: Väljavisked on väga head, liiga ühed parimad, suudab mängu väga kiiresti avada. Söötudega näeme me palju vaeva, ta on arenenud.

Ain Tammus: Need elemendid on tal korralikult ära õpitud. Teab, millal, kellele ja kuidas sööta. See näitab mängijatarkust.

Üks ühele olukorrad Jori Särkkä: Katab hästi väravat, suudab igas olukorras keskenduda ja teeb õigel ajal õigeid asju.

Ain Tammus: Ajastus, püsimine, tasakaal – need on märksõnad, mis on Mihklil väga okei. Teab, millal püsida, millal blokki minna.

Sisu Jori Särkkä: Väravavahi puhul on sisu kõige tähtsam omadus. Ta on vaimselt väga tugev, ta on tugev isiksus.

On nii treeningutel kui mängus väga keskendunud ja ei anna kunagi alla.

Ain Tammus: Väga tõsine mees, kes on alati oma eesmärkide nimel palju tööd teinud. Kuigi elu on teda palju solgutanud, pole ta jonni jätnud ning tuleb tõdeda, et Soome on talle väga hästi mõjunud.

Juurde on tulnud mängijatarkust ja on näha, et mees kaifib seda, mida ta teeb.

Positsioonivalik

Väljatulekud Jori Särkkä: Karistusala kontrollib väga hästi ja mängu loeb piisavalt hästi. Vahepeal jääb mulje, et võiks sagedamini välja tulla, aga samas suhtleb väga palju oma kaitsjatega.

Ain Tammus: 16 meetri kastis mäng on Mihklil väga okei ja on näha, kes on kastis peremees. Ei torma alati kinSündinud: 07.11.1984 nisilmi iga lahtise palli või Klubi: Seinäjoen Jalkapallokerho (SJK) tsenderduse peale, Endised klubid: FC Kuressaare, Muhumaa JK, Sörve JK, vaid hindab olukorda, HÜJK Emmaste, Pärnu Tervis, SK Lelle, FC Flora, Sheffield mis näitab küpsust ja United, Mansfield Town tarkust. Arenguruumi Treenerid: Johannes Kaju, Jan Važinski, Valdemaras Martinon teravate tsenkenas, Arno Pijpers, Karel Voolaid, Janno Kivisild, Pasi Rauderduste peale, mis tiainen, Algimantas Briaunys, Tarmo Rüütli, Ain Tammus, tulevad 5 meetri kasti Tim Carter, Kevin Blackwell, Martin Reim, Gary Speed, Andy joone peale, aga kuna Leaning, Paul Crichton, John Carver, Micky Adams, Danny tegemist on väga Wilson, David Holdsworth, Jori Särkkä, Jari Kujala, Simo raskete pallidega, siis on Valakari, Magnus Pehrsson, Mart Poom selles elemendis arenguruumi Koondis: 18 mängu ka parimatel väravavahtidel.

cv

22

JALKA OKTOOBER 2015

Jori Särkkä: Ta loeb hästi mängu, aga kui tulevad söödud kaitseliini taha, siis ta peaks võibolla rohkem väravast välja tulema. See pole probleemiks saanud, aga nii oleks tal endal lihtsam mängida.

Ain Tammus: Mees teab oma võimeid ja piire. Erinevates mängufaasides teab täpselt, kus peab olema, et olla meeskonnale võimalikult kasulik.

Reaktsioon Jori Särkkä: Kuna ta on pikk mängija, siis kiirust, reaktsiooni ja koordinatsiooni harjutame me palju. Tal on veel arenguruumi, aga ma ei muretse, sest ta juba on heal tasemel.

Ain Tammus: Väga hea reaktsioon.

Suudab joone peal väga edukas olla.

UUDIS! Üllata oma sõpru Estonian Airi kinkekaardiga.

Info ja müük: www.estonianair.ee

www.estonianair.ee

TÄRINGUJALGPALL DICE FOOTBALL – ALSO IN ENGLISH:

inside this box is a board and instructions of extremely intresting board game of dice football. www.dicefootball.eu ® Schwede

UUES KUUES! LAUAMÄNG 7–99 AASTASTELE

„See mäng nõuab väga head väravavahi vaistu.“ Mart Poom,

Mängulaual pead mööda triblama ka Ragnar Klavanist, Konstantin Vassiljevist ja Tarmo Kingist!

Eesti kõigi aegade parim väravavaht

premium liiga

Vutilootuste vastasseis: Peetson vs. Listmann Nii Põlva noormees Erik Listmann kui Pärnust pärit Rasmus Peetson on endale tänavu Premium liigas hoolega nime teinud. Kohaliku jalgpallipüramiidi tipus on nad hakkama saanud nii edukalt, et mõlemad on korra kuulunud rahvuskoondislaste esialgsesse nimekirja. Magnus Pehrssoni lõplikku valikusse pole nad veel pääsenud, kuid küllap pole see aeg kaugel. Staadionil saame me kõik oma silmaga jälgida, millised on nende oskused. Aga millised on nad inimesena? Jalka pani kokku väikese küsimustiku.

SIIM KERA

Kaks noort – Rasmus Peetson ja Erik Listmann – Premium liigas vastamisi. Võrdleme neid ka küsimuste-vastuste teel.

Foto: Lembit Peegel

2015 OKTOOBER JALKA

25

premium liiga Erik Listmann (20). Nõmme Kalju FC. Poolkaitsja. Tänavusel hooajal Premium liigas (25.08 seisuga) 22 mängu / 1 värav.

Foto: Lembit Peegel

Kas sa kevadel valimas käisid?

Ei käinud. Poliitika praegu väga ei huvita, pole sellega väga kursis.

Kas oled mõelnud Austraaliasse mineku peale?

Kui mul Kaljuga lepingut veel polnud ja duublis mängisin, siis tuli mõte, et läheks Austraaliasse.

Plaaniks see ei saanud, sest Kalju pakkus sel ajal just lepingut. Siis mõtlesingi, et kas lähen kooli, Austraaliasse või sõlmin lepingu.

Eks aeg näitab, kui jalkast midagi välja ei tule, võib sinna minna.

Mis on sinu lemmikud vutiliigad?

Bundesliga meeldib mulle kõige rohkem, mu lemmik on Müncheni Bayern. Bundesligas on palju väravaid, hea ründav jalgpall, kutsub kohe vaatama!

Martin Garrix või Kanye West?

Martin Garrix teeb arvutimuusikat, selline väga ei istu. Kanye West on kõvasti parem.

Millised on jalgpallurina sinu nõrgimad küljed?

Vaimne pool. Liiga noor olen, liiga palju pingeid on peal. Põlen mõnes olukorras läbi. Kui läheb halvasti, ei suuda rütmi tagasi minna. Kui juhtub konflikt, siis võtan päris tõsiselt, mõtlen ühele asjale ja ei suuda seda peast visata. Kõike tahaks paremaks. Realiseerimine on päris kehv praegu. Kõik ütlevad, et teed muu ilusti, aga ära ei löö.

Jään peale trenni lööma ja ikka ei tule! Kui väravavaht tuleb vastu, siis tuleb nii palju mõtteid pähe, et ei oska midagi teha.

Auto või jalgratas?

Autoga on ikka parem liigelda.

Praegu olen rohkem ühistranspordi peal, Tallinnas autot pole.

Pärast trenni on tüütu, küsin kogu aeg igaühe käest, kas saab mind koju ära visata.

Kas sa oled kunagi maganud, jalgpall kaisus?

Ma arvan, et isegi olen, mul oli suhteliselt suur voodi. Kas just kaisus, aga kõrval ikka. Võis isegi mitu tükki neid olla, väikesena oli mul suht palju jalkapalle – katkiseid ja terveid.

Mis eriala sa ülikoolis õpiks?

Ma ei tea, võibolla IT-d. See on

26

JALKA OKTOOBER 2015

see, mis mind kõige rohkem huvitab. Füsioterapeudiks võiks ka, aga liiga raske. Eelmine aasta proovisin Tallinna polütehnikumi IT-d õppima minna, aga ei saanud sisse. Vestlus ja test läksid hästi, aga teised jagasid rohkem. 120 tuli kohale ja vist ainult 30 võeti. Kõik visati uksest välja!

Kohustuslik armeeteenistus või palgaarmee?

Pigem palgaarmee vist. Iga inimene peaks saama ise valida. Mulle üldse ei istu, et pead minema. Võtke need, kes midagi ei tee. Mis sa paned jalgpallurid kolmeks kuuks istuma, kõik oskused lähevad ära!

Kas sa televiisorit vaatad?

Kui aus olla, siis praegu ei olegi korteris. Väga suur sõber pole, aga jalkat ikka vaatasin, Eurosporti ka ja Viasat Historyt.

Tammsaare või Kivirähk?

Ega väga suur raamatusõber ei ole. Ma arvan, et Kivirähk sobiks meelsamini. Tuttavad on öelnud, et mine võta ja loe, aga ei paku väga huvi. Loen pigem sportlaste kohta – Neymari, Messi ja Poomi raamatud meeldivad.

Mis spordialasid sa veel jälgid?

Kõvasti jälgin korvpalli, NBAd. Päris öösel ei vaata, aga tulemusi jälgin, elan Houston Rocketsile kaasa, NHLis Detroit Red Wingsile. Suurvõistluseid vaatan ka.

Pagulaste poolt või vastu?

Kui väga palju ei tule, siis pole minu jaoks probleemi. Kui tulevad ja teevad väikest tööd, siis pole midagi nende vastu. Kui hakkavad massiliselt sisse voolama, oleksin vastu!

Paberlehed või Delfi?

Ikka pigem Delfi. Rohkem loen spordiuudiseid, tavauudiseid väga ei jälgi, olen kursis, aga väga ei taha süveneda, kunagi ei tea, mis õige ja vale.

Millises riigis mängid jalgpalli viie aasta pärast?

Ma arvan, et tahaks mängida, kus oleks head tingimused, kas siis Saksamaa, Hispaania või Portugal. Ükskõik kus, Skandinaaviast kindlasti ära ei ütleks.

premium liiga Rasmus Peetson (20). Tallinna FC Levadia. Poolkaitsja. Tänavusel hooajal Premium liigas (25.08 seisuga) 20 mängu / 1 värav.

Kas sa kevadel valimas käisid?

Ei käinud, kogu aeg oli väga kiire.

Ega mind poliitika väga ei huvita ka.

Kas oled mõelnud Austraaliasse mineku peale?

Ei ole kordagi mõelnud, mind see ei tõmba. Praegu ma pole seikleja, olen selline rahulik. Eks elu näitab, mis tulevikus saab.

Mis eriala sa ülikoolis õpiks?

Ma tahtsin eelmine aasta ülikooli minna, aga polnudki midagi, mis oleks väga meeldinud. Füsioterapeudiks oleks tahtnud, aga see on Tartus, sinna ei saanud minna. Mingi aeg tuleb ikka ülikooli mineku peale mõelda.

Mis on sinu lemmikud vutiliigad?

Hispaania on kõige lemmikum, hea tehniline liiga. Jälgin Premier League’i ka. Kui telekast otse tuleb, siis vaatan, netist väga mitte.

Kohustuslik armeeteenistus või palgaarmee?

Peaks ikka kohustuslik olema, meid on armees niigi vähe, kes sinna läheks, kui kohustuslik poleks? Olen aru saanud, et ega see kellelegi ei meeldi. Varsti on mul endal minek, aga kutset pole veel saanud. Veidi hirmutav on, et päris pikk aeg tuleb seal ikka olla.

Martin Garrix või Kanye West?

(Muigab – toim.). Pigem Garrix.

Olen muusikasõber, kuulan päris kõvasti muusikat, käisin Weekend Festivali viimasel päeval ja päris kõva oli ikka. Martin Garrix oli ka seal.

Kas sa televiisorit vaatad?

Viimasel ajal pole väga vaadanud, vaatan arvutist pigem sarjasid ja filme. Vahel uudiseid ikka vaatan. Muidu on TV6 põhiline, sealt tuleb head kraami. Lisaks spordikanalid.

Millised on jalgpallurina sinu nõrgimad küljed?

Jõudu on natuke vähe, rohkem ei teagi. Jõudu teen iseseisvalt juurde nii palju kui võimalik.

Kui on hea päev, siis on tehnika korras, aga vahepeal tuleb praaki ka sisse.

Tammsaare või Kivirähk?

Kivirähk. Erilist põhjust ei ole, kuna pole väga raamatuid lugenud. Lihtsalt ei meeldi.

Auto või jalgratas?

Auto. Pole pikka aega rattaga sõitnud. Tallinnas pole ratast, aga kui kodus Pärnus käin, siis ilusa ilmaga sõidan, aga rohkem ikka autoga. Juba 16aastaselt tegin endale algaja load, käisin kooli kõrvalt tegemas 9. klassis, siis oli aega küll, et juhilube teha.

Kas sa oled kunagi maganud, jalgpall kaisus?

Ei ole! Noorena mängisin 6. klassini korvpalli, aga paljud läksid võistkonnast ära ja punt läks laiali. Jalgpall siis juba meeldis ja mõtlesin, et lähen trenni, eks enne olin niisama palli tagumas käinud. Korvpall kaisus ei ole ka maganud. Ma ei olnud korvpallis väga hea, käisin rohkem seltskonna pärast trennis. Ei teagi, mis positsiooni mängisin, olin kõige noorem ja mängisin kolm aastat vanematega. Eks õppisin seal spordi tegemist.

Foto: Lembit Peegel

Mis spordialasid sa veel jälgid?

Korvpall ei meeldi enam üldse, see ei ole minu jaoks õige ala, igav on vaadata. Tennist olen ma päris palju vaadanud ja kui telekast tuleb, siis ka võitlussporte.

Korraks vaatasin kergejõustiku MMi. Pagulaste poolt või vastu?

Ei ole väga vahet, ei huvita see.

Ma olen mõelnud, aga mind see ei häiri. Pole vahet, kas tulevad või mitte, väga palju neid nagunii ei tule.

Paberlehed või Delfi?

Uudiseid loen internetist, see on lihtsalt mugavam.

Millises riigis mängid jalgpalli viie aasta pärast?

(Muigab – toim.). Hispaanias. See on mu lemmik. Väga raske on sinna jõuda, õnne on vaja, uskuma peab, jõudu ja kõike peab tegema, aga kõik on võimalik ja kõik on reaalne. See on siht, mille olen võtnud.

2015 OKTOOBER JALKA

27

rannajalgpall

Euroliiga superfinaali järelkajad: isegi portugallased läksid päikese eest varju!

Kaua oodatud kaunike ehk rannajalgpalli euroliiga superfinaal on praeguseks Pärnu pehmes liivas oma madinad ära madistanud. Ilm oli oivaline, publik suurepärane ning Eesti koondisel jäi B-divisjoni võidust napilt puudu.

Suurturniiri toovad taas mälupilti uhked fotod ja asjaosaliste kommentaarid.

SIIM KERA Eesti Rannajalgpalli Liidu juht Kari-Andri Kask: Õnnestusime iga nurga pealt!

Beach Soccer Worldwide (BSWW, maailma rannajalgpalli liit – toim.) võttis väga suure riski, anda selline turniir väikesele Eestile, põhjamaale, millest keegi midagi ei tea!

See oli suur risk, aga see tasus täiega ära ja kõik on täiega rahul.

Ise suhtlesin Portugali ja Inglismaa koondisega, kes tänasid õhkkonna eest, kõigile elati kaasa, väga tihti seda ei kohta.

Turniiri õnnestumiseks oli mitu komponenti koos. Ilm on rannajalgpallis a ja o. Portugali mängijad läksid vahepeal päikese eest varju! Eesti koondis mängis nii hästi, see on teine faktor. Eesti Jalgpalli Liidu korraldus oli väga tasemel, fännid olid tasemel, kõik sujus. Kõigepealt oli hirm, kas publik üldse meid üles leiab, sest suuremat meediakampaaniat me ei teinud. Seepärast paigaldasime 2000 inimest mahutava tribüüni, mis on ka BSWW miinimumnõue.

Kaamera ju filmib, pilt jõuab maailma, tähtis oleks, et inimene oleks tribüünil. Eks oli kõhkluseid ja kahtluseid, aga tagantjärele mõeldes oleks võinud 5000 inimest mahutav tribüün olla.

Nüüd on suurem eesmärk saada endale rannajalgpalli MM, see unistus elab tugeva leegina. Ilmselt tuleb kõigepealt kandideerida Euroopa kvalifikatsiooniturniiri korraldajaks ja kui nii samm-sammult minna, siis ei tundu enam väga utoopia. Osalenud võistkonnad jagavad sotsiaalmeedias oma emotsiooni, nad on Pärnust vaimustuses, see kõik annab eelise, me ei pea end uuesti müüma hakkama, vaid maailmameister Portugal on siin käinud ja näinud – enam pole end vaja tõestada.

28

JALKA OKTOOBER 2015

Kingid on kinkimiseks. BSWW asepresident Gabino Renales ulatab peaminister Taavi Rõivasele jalgpalli.

Foto: Inaki Uribarri

Kel põues lennuhirm, sel rannajalgpalliväljakule asja pole. Maast lahti on kerkinud portugallane Bernardo Santos (paremal) ja venelane Kirill Romanov.

Foto: Lea Weil

rannajalgpall

Aleksander “Sass” Saharov tunneb end õhus kui kala vees!

Foto: Lea Weil

Olgem ausad, rannajalgpall näeb kohati päris uskumatu välja.

Foto: Lea Weil

Mis saab edasi? Tulevikku ootavad Ragnar Rump (vasakult), inglane Aaron Clarke ja Taavi Tammo.

Foto: Lea Weil

Koondise mängumees Aleksander Saharov: Eks kerge pettumus oli ikka lõpus (kui Rumeeniale penaltitega kaotasime – toim.), oma 5–10 minutit olime telgis nördinud ja istusime pead norus, aga siis andsime üksteisele mõista, et kõik on hästi! Tegime ikka rannajalgpalli ajalugu, varem polnud Eesti superfinaali alagrupimängudes ühtegi võitu saanud! Hea tulemus ei üllatanud, me teadsime kõikide võistkondade kvaliteeti, ulmelist olukorda ei olnud, teadsime enda ja nende võimeid. Suutsime oma mängu mängida ja õnnefaktor oli ka meie poolt. Publik oli ülikaif!

Mitu punkti võib kohe selle nimele kirjutada. Kui tavasituatsioonis näiteks Hispaanias mängides võid natuke varem alla anda ja öelda, et ei jõua, siis kodus sellist varianti pole, rahvas hõiskab kaasa ja võtad viis lisaprotsenti juurde. Turniir meeldis kõigile! Inglased ütlesid, et täiesti fantastiline, venelased olid positiivselt üllatunud.

Vahepeal üritatakse palli asemel ka meest väravasse saata.

2015 OKTOOBER JALKA

Foto: Lea Weil

29

rannajalgpall

Roman Minlibajev on hämmeldunud: ungarlane on pea liiva sisse peitnud. Foto: Lea Weil

Kõik teavad, rannas saab mängida ka võrkpalli.

Foto: Lea Weil

Kahe rumeenlase vahelt proovib õnne türklane Baris Terzioglu.

Taavi Tammo lööb, rumeenlane Adrian Tanase kardab.

Foto: Lea Weil

Pealtvaataja Raio Piiroja: Oli megaelamus! Meie poisid mängisid hästi, mängud olid haaravad, löödi palju väravaid, mida tavajalgpallis ei näe. Varem olin telekast rannajalgpalli vaadanud, kohapeal olin esimest korda. Ega jalgpalliga pole seal suurt midagi pistmist, täiesti omaette mäng. Ainukesed seosed, et mängid jalgadega ja on kaks väravat. Väga ilus oli vaadata proffide tehnilisi oskuseid ja kui hästi nad mängivad. Meie poisid küll penaltitega kaotasid, aga see ei vähenda seda, mida nad saavutasid. Tribüünil olevatele inimestele olid nad ikka võitjad.

Pakkusid superelamuse – kõik, mis nad võtsid, võtsid tahtejõu ja tati pealt. Suvel on ka mind rannajalgpalli mängima kutsutud, aga ei, ma ei saa end nii kiiresti liigutada, seal on vaja kääre lüüa, vana inimene võib pooleks minna! Pealegi läheks pool aega selle peale, et reeglitest aru saada. Aru ei saa, mida kohtunik vilistab!

30

JALKA OKTOOBER 2015

Foto: Lea Weil

No mida nüüd? Portugallane Nuno Belchior ei tea, kuidas ukrainlane Igor Borsuk haiget sai.

Foto: Lea Weil

rannajalgpall

Euroliiga parimaks osutus tänavune maailmameister Portugal!

Koondise peatreener Rando Rand: Sportlikus mõttes on (B-divisjoni II koht – toim.) väga hea saavutus, aga kui mõelda, mille taha jäi lõpuks A-divisjoni pääs, siis on pettumus. Õnne võib soovida küll, aga õnne oleks enne penalteid vaja olnud! Eks me penalteid harjutasime küll. Kui turniir algas neljapäeval, siis koondis kogunes esmaspäeval ja iga treening lõppes meil penaltitega, aga eks see loterii ole. Keegi halbu penalteid ei löönud, väravavaht lihtsalt hüppas õigesse kohta. Olime tegelikult ka vastaste penalteid videote põhjal analüüsinud ja enam-vähem aima-

Foto: Lea Weil

sime, kuhu lüüakse, karjusin Tammevälile (Veiko, koondise väravavaht – toim.) Rumeenia mängus, kuhu hüpata, aga paraku olid neil tugevad löögid lati alla. Sportliku poolega olen väga rahul, tulemusega võib ka rahule jääda. Eks siit tuleb järgmiseks aastaks rankingupunkte ka juurde, mille tulemusena peaksime alagruppide loosimises saama tugevamasse rühma ja tekib jälle võimalus A-divisjoni koha pärast võidelda. Publik andis muidugi väga palju juurde, selline tunne oli, et mängisime terve mängu ülekaalus! Mida mäng edasi, seda suuremaks huvi läks, väga-väga kihvt.

Euroliiga superfinaal on õhtusse jõudnud. Koondise väravavaht Markus Lukk lõi turniiril kuus väravat!

Foto: Lea Weil

2015 OKTOOBER JALKA

31

euroopa parima valimine

Jalgpallurite väärtustamisest. Kui tähtsad on spordivälised tegurid?

P

äev enne Monacos toimunud Euroopas mängiva parima jalgpalluri valimist kirjutasin arvamusloos jalgpall.ee-le, et aasta-aastalt oleme jalgpalluritele hinnanguid andes üha rohkem mõjutatud platsivälistest teguritest ning platsivälised ärritajad mõjutavad ühtviisi nii fännide kui asjatundjate hinnanguid. Lisasin, et püüet valida parimat – toetudes seejuures vaid mängijate oskuste võrdlemisele jalgpalliväljakul – pean osalt ajale jalgu jäänud ettevõtmiseks.

Selles, et nimekad sportlased on avaliku elu tegelased, pole miskit uudist, kuid üha enam on kinnistumas arusaam, et sportlastele hinnanguid andes täidab olulist osa ka nende spordiväline kuvand. Sportlaste unistused ja soovid, tegemised ja tegematajätmised jõuavad intiimsust kaotava meedia kaasabil ühtviisi intensiivselt ja moonutatult avalikkuseni, mille tõttu oleme sportlasi hinnates suuremate eelarvamustega kui kunagi varem. Igaüks leiab mahukast infohulgast endale sobivaimad nopped.

Spordivälisele kuvandile pööravad ka mängijad ja klubid üha sihipärasemat tähelepanu. Nii näiteks ei ostnud Madridi Real üksnes Ronaldo mängijaõigusi, vaid ka portugallase imagoõigused. Viimased on jalgpalliturul muutumas üha olulisemaks kaubaartikliks ning Ronaldo puhul peab juba lisama, et tänavu suvest ei ole neid õigusi enam Realil, vaid ühel Singapuri meediaettevõttel (olgu joonealusena märgitud, et tolle ettevõtte omanikule kuulub ka osa Reali koduse konkurendi Valencia jalgpalliklubist).

Kokkuvõttes leidsin, et just jalgpallivälise mõju tõttu on Monacos sel aastal kokku saava kolmiku – Lionel Messi, Cristiano Ronaldo, Luis Suarez – seast võimatu võitjat pakkuda, kuna igaüks neist on korduvalt olnud peategelaseks avalikkuse ees lahtirullunud igasse äärmusse kaldunud suhtedraamades.

Samuti tõestasid eelnevad aastad, et hääletuseelne favoriit ei pruugi tingimata võitjana triumfeerida, mille parimaks

32

JALKA OKTOOBER 2015

Foto: UEFA

JALKA VALIS MESSI

Euroopa spordiajakirjade ühenduse ja Euroopa jalgpalliliidu UEFA korraldatud parima Euroopas mängiva jalgpalluri valimisel sai ülekaaluka võidu FC Barcelona mängija Lionel Messi, kes kogus 49 häält. Luis Suarez sai kolm ning Cristiano Ronaldo kaks häält. Eestit esindanud, ajakirja Jalka kaasautor Andres Must valis parimaks Messi. Naistest valiti parimaks FFC Frankfurti esindanud ning lõppenud hooaja järel karjääri lõpetanud sakslane Celia Šašic.

kinnituseks kahe aasta tagune Franck Ribery võit, keda žüriiliikmed enne hääletust isekeskis arutades ei maininudki.

Ometi saavutas Ribery seljavõidu just Messi ja Ronaldo ees ning põhjuseks polnud mitte tema parem mänguoskus (seda tunnistasid eravestlustes nii mõnedki Ribery poolt hääletanud žüriiliikmed), vaid Ribery pakutud värske alternatiiv kahele suurele. Peale selle väljendati Riberyle hääle andmisega tunnustust tol hooajal ajaloolise kolmikvõidu teeninud Müncheni Bayernile.

Mõni tund pärast viidatud artikli avaldamist sain oma ajakirjanikukarjääri ühe huvitavama kogemuse osaliseks.

Nimelt paluti žürii liikmed hääletus-

eelsel õhtul meedia infominutitele, mis ületas kõik mu ootused, kuna tuginedes varasematele aastatele eeldasin vaid hääletamisjuhiste retoorilist ülekordamist.

Lühikese sissejuhatuse järel teatati aga enam kui poolesajale žüriiliikmele nähtava rangusega, et need käituksid hääletusel professionaalidena ega laseks emotsioonidel endast võitu saada: te pole fännid, ärge valige kõige kuulsamat, lähtuge valikus vaid sportlikest printsiipidest!, pandi hääletajatele südamele.

Kolleegidega vahetatud kiirpilgud peegeldasid hämmeldust. Jääb täiesti arusaamatuks, miks meile sõnad peale loeti. Justkui koolipoistele! Kas tõesti oli põhjus eelmise aasta hääletuses, kus maailmameistri Manuel Neueri ees tuli veidi üllatuslikult võitjaks Cristiano Ronaldo? Kuna mul puudub teave selle aasta hääletuse kahe esimese vooru kohta (kaks esimest vooru toimuvad juunis ja juulis), siis pole ka teada, milline oli hääletajate algne valik. Küll aga paneb tagantjärele küsima, kas infominutitel peale loetud sõnad tõepoolest mõjusid, kuna ühe mängija sedavõrd ülekaalukas võit oli tõesti pretsedenditu – Messi 49, Suarez 3, Ronaldo 2.

Osalesin žüriitöös viiendat aastat ning teadvustades spordiväliste mõjutajate nähtamatut survet olen kõigil kordadel püüdnud hääletusel rõhutatud rangusega arvestada puhtsportlike printsiipidega. Küll aga ei mõista ma hukka neid žüriiliikmeid, kes võtavad arvesse muid asju või lasevad end enda teadmata mõjutada ka spordivälistest teguritest. Ega siis klubid asjata spordivälistele nüanssidele tähelepanu osuta, mistõttu ei saa ka öelda, et eelnimetatud eelarvamused varjutaksid sportlasi hinnates puhtsportlikke nüansse – pigem on need eelarvamused kaasatud praegusesse avalikku ruumi sobituva terviku loomisesse.

Andres Must, Euroopa parima jalgpalluri valimise žürii liige

Foto: Nigel French

Eesti

Sergei Zenjov Foto: Lembit Peegel

Chelsea

Hispaania

Pedro

valikmängud

Paralleelid: endised jalgpallipõlgajad Eesti ja Sloveenia Valikgrupivastane Sloveenia on üpris samasuguse jalgpallisaatusega kui meiegi: jalgpall muutus sealgi kuue- ja seitsmekümnendatel sõimusõnaks ning sellest distantseerumine väljendas üleolekut ülejäänud liitriigi osadest. Kuid nüüd on asjalood muutunud, kunagine paraadala suusatamine oma ainuvõimu kaotanud.

INDREK SCHWEDE

H

uvitaval kombel on Eesti ja Sloveenia jalgpalli saatusel mitu ühesugust joont. Mõlemas riigis on muuhulgas tegemist olnud rahvussuhetega oma territooriumi sees ning laiemalt liitriigi (vastavalt Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia) kontekstis.

Samamoodi nagu Eestis oli ka Sloveenias jalgpall suurim publikuala 20. sajandi algusest kuni 1960. aastateni. Veel 1964. aastal kogus kohalik vastasseis Ljubljana Olimpija ja Maribori vahel 19 994 pealtvaatajat ning vutti käis vaatamas kultuurieliit. Eesti jalgpall mängis aastatel 1960 ja 1961 Nõukogude Liidu kõrgliigas ning tõi Kadrioru staadionile suurriigi tippklubisid, mida käisid vaatamas tuhanded pealtvaatajad. Kui Eestis tapsid jalgpalli eelkõige kohalikud spordijuhid, kelle tööle andsid hinnangu medalid ja punktid üleliidulistelt võistlustelt, siis Sloveenias muutus vutt eriti seitsmekümnendatel spordialaks, mis stimuleeris halvas mõttes inimeste ürgseid

Foto: Gertrud Alatare

Ragnar Klavan oli õnnestumisele väga lähedal.

instinkte nagu korraga viha, sallimatus, ebaterve rõõm värava löömise üle jms.

Mängijatest said juhmide inimeste sünonüümid. Olukord muutus läinud sajandi üheksakümnendate keskel, kui Sloveenia koondis muutus edukaks ja murdis end peagi tiitlivõistluste finaalturniiridele.

Peter Stankovic Ljubljana ülikoolist küsib 2004. aastal ajakirjas European Journal of Cultural Studies avaldatud artiklis “Sport, rahvuslus ja jalgpalli nihkunud tähendused Sloveenias”, kas jalgpalli populaarsuse tõus tulenes paranenud tulemustest. Ja vastab: kuna jalgpalli äkilisel populaarsuse langusel polnud pistmist tulemustega (klubidel olid need tagasihoidlikud nagunii ja rahvuskoondist Sloveenial polnudki), siis peab siin olema tegemist hulga keerulisemate põhjustega. Stankovic arutleb, kuidas sotsialism kaotas ära klassierinevused ning ainsad ühiskondlikud vastuolud, mida küll ametlikult ei tunnistatud, olid rahvustevahelised. Kuidas sloveenid tundsid

end Jugoslaavia ühendriigis serblaste kontrolli all olevatena, kuidas nende lõunanaabritest suuremad kokkupuuted Lääne-Euroopaga tingisid kultuurierinevusi ning majanduslik üleolek liitriigi teistest osadest tähendas, et sloveenide tulu jaotati ümber vaesemate Jugoslaavia osade vahel.

Majanduslik edu omakorda tingis immigratsiooni teistest liitriigi osadest ja sloveenide kartuse oma rahvusliku kestmise pärast olukorras, kus vaid kahemiljoniline rahvas on eriti võrreldes teiste lõunaslaavi föderaalosadega olnud rahvuslikult monoetniline. Need põhjused taaselustasid sloveenide rahvusluse ja koosmõjus teiste osariikide eraldumissooviga viisid Jugoslaavia lagunemiseni ning Sloveenia eraldumiseni 1991. aastal. Muuhulgas viis rahulolematus Jugoslaaviaga 20. sajandi teisel poolel sloveenid kiiresti oma rahvusluse ümbermõtestamiseni: kui seni oli end tajutud eelkõige slaavi rahvana, siis nüüd “leiti” üles oma Austria-Ungari keisririigist mõjutatud 2015 OKTOOBER JALKA

37

valikmängud Foto: Gertrud Alatare

Nii sloveeni kui eesti jalgpallurid on pidanud jalgpalli prestiiži pärast oma kodumaal võitlema.

omadused (millest veel vähem kui sajand tagasi omakorda end distantseeriti) nagu korraarmastus, tööeetika, puhtus, vastutustunne jms. See kõik oli muuseas näha ka Jalka seekordsel visiidil Sloveeniasse. Meie mõistes tavapärase slaavlusega pole sealmail midagi ühist. Kõikjal üle riigi valitseb erakordne puhtus ja korrastatus, välisilmelt käestlastud maju võis loendada ühe käe sõrmedel. Hoolitsetud tänavad ja aiad on Sloveenia märksõnu.

Rahvuse paleus – suusatamine Jalgpalliga on kõigel eeltoodul otsene seos. Kuna poliitikast olid rahvustevahelised antagonismid endises Jugoslaavias tõrjutud, leidsid nad väljenduse mujal, eriti spordis. Stankovic kirjutab, et sloveeni rahvuslus leidis pesa Gorenjskas, maa põhjapoolses regioonis, mis paistab silma erilise puhtuse, korraarmastuse ja töökuse poolest ning mille elanikud ei armasta lulli lüüa. Gorenjska hakkas ka sloveenidele endile esindama kõike seda, mille poolest Sloveenia oli tuntud Jugoslaavias, ning selles piirkonnas hakati 1960–1970ndail looma uut sloveenlust.

Kuna regioon paikneb Alpides, kus on head talisporditingimused, said lume ja jääga seotud spordialad Sloveenias väga populaarseks. Tulemused talispordis paranesid ja ühtlasi langes teiste alade prestiiž. Stankovic rõhutab, et nagu iga 38

JALKA OKTOOBER 2015

rahvuslik diskursus, oli ka sloveenia oma täis eeldusi oma rahvuslikust üleolekust ja tingimustes, kus poliitilised kanalid puudusid, esindas seda kõike suurepäraselt talisport. Kuna jalgpallis olid teised Jugoslaavia rahvad edukamad, elimineeriti see spordiala rahvuslikust diskursusest. Jalgpalli eitamine aitas sloveenidel end ka eristada teistest föderatsiooni kuuluvatest osariikidest ja jalgpall sai Sloveenias erakordselt halvustava tähenduse. Simon Licen Washingtoni ülikoolist kirjutab ajakirjas Soccer & Society (5-6/2015), et sloveenidele oli jalgpall “Balkani” sport, millega peeti silmas Jugoslaavia vähem arenenud piirkondi, ja sellele vastandusid sloveenid kui suusarahvas. Stankovic lisab, et slaavlus sai sloveenidele ka laiskuse võrdkuju tähenduse.

“Eristumise nimel unustati Sloveenia jalgpalli ajalugu ja traditsioonid mõne

SARNASUS EESTIGA

Jalgpalli eitamine aitas sloveenidel end ka eristada teistest föderatsiooni kuuluvatest osariikidest ja jalgpall sai Sloveenias erakordselt halvustava tähenduse.

aasta jooksul,” kirjutab Peter Stankovic.

Sama hästi kehtib see lause ka Eesti jalgpalli saatuse kohta. Üks tagajärg oli selge piiride tõmbamine niinimetatud õigete sloveenide ja sisserännanute vahele. Kui alguses võeti immigrante teistest Jugoslaavia osadest vastu üsna kenasti, siis sisserännu intensiivistudes asjaolud muutusid. 1980ndail moodustasid uusasukad rekordilised 10% elanikkonnast ning sloveenid tundsid end rahvuslikult ohustatuna (eestlased oma ühe miljoni rahvaarvu juures pidid taluma samal ajal ligi 40% immigrantide koormat). Immigrandid mängisid enesestmõistetavalt maailma populaarseimat mängu, mida sloveenid pidasid Stankovici järgi tõestuseks, et nad pole samavõrd “tsiviliseeritud” kui sloveenid. Jalgpall seostus sloveenidele “mahajäämusega”. Stankovic juhib tähelepanu, et samal ajal ei märganud sloveenide rahvuslik diskursus, et Lääne-Euroopas, millega end identifitseeriti ning kuhu endi arvates enesestmõistetavalt kuuluti, oli jalgpall erakordselt populaarne. See vastuolu polnud probleemiks kuni üheksakümnendate aastate teise pooleni.

Jalgpalli naasmine Sama kiiresti kui jalgpall rahvuslikust mälust kustutati, võeti see uuesti omaks.

Kusjuures edu juures olid osalisteks immigrantide esimese või teise põlvkonna esindajad, kes moodustasid sajandivahetusel ligi poole koondisest.

Nõnda võttis rahvuslus omaks ka need osatäitjad, kelle vastu senine jalgpallivaenulikkus oli sihitud. Stankovici sõnul osutus jalgpall positiivseks ühiskonna liitjaks, vähendades eelarvamusi riigi vähemusrahvaste suhtes ning kaasates sloveenlusse eri vorme. Samas rõhutab Stankovic, et see kehtib paraku parema haridusega inimeste, noore põlvkonna ja linnades elava ühiskonna osa puhul.

Stankovic viitab Sloveenia antropoloogile Vesna V. Godinale, kelle järgi vähemusrahvaste osalemine jalgpallikoondises üksnes taastoodab nende marginaliseeritud staatust, sest enese tõestamiseks ja saavutamaks “normaalse” ja “hea” sloveeni reputatsiooni, nõutakse neilt erilisi tegusid. Sama tähelepanekut on korratud ka Eesti meedias kohalike muulaste kohta: venelased on “head” üksnes siis, kui löövad väravaid

valikmängud Foto: Gertrud Alatare

SUUSATAMINE VS. JALGPALL

Sloveeniale on jalgpall jälle tähtis.

Eesti koondise kasuks.

Eestiga sarnaseid paralleele on hulgi: meiegi tundsime seitsme- ja kaheksakümnendatel aastatel uhkust kui rahvas, kes ei mängi jalgpalli, ja üritasime sedaviisi tõmmata eraldusjoont endi ja ülejäänud Nõukogude Liidu vahele, pidades end paremaks nii majanduslikult kui kultuuriliselt. Harrastasime niinimetatud intelligentseid spordialasid nagu korvpall, võrkpall, kergejõustik ja suusatamine. Tundsime uhkust, kui meid nimetati Nõukogude Liidu kõige läänelikumaks liiduvabariigiks. Oleme arvanud, et individuaalspordialad sobivad meile paremini. Meilgi peeti (murdmaa)suusatamist üksvahe rahvuslikuks spordialaks. Aga tänapäeval on

meilgi jalgpall murdnud end popkultuuri (näiteks Hendrik Sal-Salleri “Jalgpall on parem kui seks” ja Kojamehe laulud jpm).

Sloveenias aitas jalgpalli rehabiliteerida edukus: koondis on jõudnud 2000. aasta EM- ning 2002. ja 2010. aasta MM-finaalturniirile. Eestis on jalgpalli mentaalne naasmine nõudnud rohkem aega, kuid harrastajate arv (ületab korvpalli näitaja enam kui kaks korda), koondisele kaasaelamine ning koduliiga edukas arendamine on teinud vutist meie noorte esimese valiku. Käime oma sloveenidest saatusekaaslastega sama rada.

Vaata ka lk 14–15 Foto: Gertrud Alatare

Ajakirjas Kinesiologia Slovenica (2/2005) avaldatud artiklis “Ühe mündi kaks külge: suusatamine ja jalgpall Sloveenia rahvuse ehitamise protsessis” kirjeldab Gregor Starc kahe nimetatud spordiala vastandlikke tähendusi lähiajaloos. Jugoslaavia eksistentsi viimasel kümnendil asutatud Sloveenia spordiennustus toetas (mäe)suusatamist ning rõhutas oma rahvuslike loosungitega, et raha läheb just Sloveenia, mitte Jugoslaavia (keda tegelikult esindati) suusatajaile. Jugoslaaviale toodud võite nimetati Sloveeniale kuuluvaiks.

“Suusatamine oli vabaduse eufemism,” kirjutab Starc ja märgib, et jalgpalli seostati kõigega, mis oli halb.

Jugoslaavia jalgpallureid mõnitati meedias. Sloveene peeti olemuslikult individuaalalade tegijaiks ning mittesobivaiks sportmängudes edu saavutamiseks. Kui Sloveenia pääses 2000. aasta EM-finaalturniirile, ühinesid rivaalitsevate klubide poolehoidjad koondise toetajaiks ning seni vutifänne huligaanideks nimetanud ajakirjandus hakkas jalgpalli imetlema. Sloveenia koondise valgel särgil on roheline siksak, mis kujutab riigi kõrgeimat mäetippu, sloveenluse püha paika Triglavi. Kolm populaarset rokkmuusikut tegid laulu, mille pealkiri – “Sloveenia liigub” – ei muutunud kiiresti mitte ainult jalgpallikoondise, vaid ka peagi Euroopa Liitu astuva riigi üheks tunnuslauseks ja leidis kasutamist juhtiva partei poolt parlamendivalimistel. Jalgpall lülitus kiiresti rahvuslikku ikonograafiasse ja rahvuskoondise hümnist sai üleriigiline hitt.

Starc märgib, et üks laulu loonud rokkmuusikuist, Zoran Predin oli kaheksakümnendail loonud aga laulu mäesuusatamisest, mis oli inspireeritud legendaarsest mäesuusatajast Bojan Križajst ja kus sloveenlust võrreldi slaalomiga.

Mäesuusatamine sai esimesed tagasilöögid hooajal 1997/1998, mil kaotati esimest korda Horvaatia konkurentidele ning olümpial, kus põruti, ka Bosnia ja Hertsegoviina sportlasele. Jalgpall sai võrdseks suusatamisega ning võttis üle selle epiteedid, mida omistati tervele rahvale: tagasihoidlikkus, distsipliin, kõva töö.

Ometi on suusatamise ja jalgpalli tähendus tänaseni paljudele vastandlikud: esimene on puhas sloveenide ja teine Balkani ala. Kuigi jalgpalli kaudu ühiskond sloveenistub.

Eesti fännid Mariboris omasid toetamas.

2015 OKTOOBER JALKA

39

minu 11

Tarmo Rüütli koosseisu relvaks on lõbu “V

õtad ühe, paned teise, kahtled ja kõhkled,” tunnistab Tarmo Rüütli, et sümboolset koosseisu kokku panna pole üldsegi mitte kerge, ning naljatleb: “Kõigile positsioonidele ei taha ju iseennast ka panna.”

Kuigi Eesti koondise endine peatreener ennast väljakule ei paigutanud, jätkub tema tiimi sellegipoolest põnevaid tegelasi nii meilt kui mujalt. Võistkonna tugevus on mehe sõnul huumorimeel: “Meie relv on mängijate võimekus pluss oskus asju mitte surmtõsiselt võtta. On lõbus, aga samal ajal oskavad kõik oma asja suurepäraselt.”

Rain Vessenberg: Tema mitte väga sportlikus väljanägemises on tohutu sportlik sisu. Üle mõistuse, milline vaim mehel on! Ta oli mul Viljandis, kui hõbeda võitsime (Viljandi Tulevik lõpetas 1999. aastal Eesti meistrivõistlused teisel kohal – toim.), enne ta ei alistunud, kui pall oli võrgus. Tema jaoks lootusetuid olukordi polnud. Fenomenaalne kuju!

Urmas Kaljend: Ta on väga mänguline natuur, silmad säravad ja teda üle mängida oli väga raske. Mina seda proovima ei pidanudki, sest mängisime koos. Jube kihvt kutt.

Igor Prins / Jaap Stam: Kumbki tutvustamist ei vaja, Stam maailma mastaabis, Prins Eesti mastaabis. Nad on sellised konkreetsed vana kooli keskkaitsjad. Kuidas öelda – murdumatud kujud.

Carlos Alberto: Oli väga hea ja on nooruspõlvest meelde jäänud. 1970. aasta Mehhiko MMi mäletan ma väga hästi. Seal oli Brasiilial väga välja kujunenud koondis, mis on mul siiamaani silmade ees.

Rivelino: Brasiilia poiss. Konkreetne vasakäär ja 1970. aasta maailmameister nagu Carlos Albertogi. Mulle meeldisid tema vuntsid. Ilusad vuntsid olid, need sobisid talle. Alguses oli mul siin Steve McManaman, aga tõmbasin maha. Liiga noor! Panen vanemaid kutte ka.

40

JALKA OKTOOBER 2015

Foto: Lembit Peegel

George Best Paul Gascoigne Rivelino

Roy Keane

Paul Scholes

David Beckham

Urmas Kaljend

Igor Prins

Jaap Stam

Carlos Alberto

Rain Vessenberg

Roy Keane / Paul Scholes: Kaks mängijat, kes praegu ei ole veel väga ära ununenud.

Roy Keane on minu jaoks konkreetne lõhkuja, selline murdumatu tüüp, kes tegi musta tööd väga hästi. Scholes tõusis keskväljalt ja tal oli võime olla õigel ajal õiges kohas ning lüüa kolle. Midagi pole teha, see põlvkond oli lihtsalt nii hea.

David Beckham: Ei saa panemata jätta, kuigi paremale äärele valikut on. Kõva vanamees, pidas kaua vastu ja on eriline karakter. Tema tsenderdused olid ikka fenomenaalsed.

Paul Gascoigne / George Best: Huumoriga pooleks panen George Besti täitsa ette ja tema alla Paul Gascoigne’i. Pulli peab ka saama. Nendega kindlasti sai, mängukvaliteet ka meeletu. Best oli mängijana pidurdamatu. Austusest nende vastu panen nad koosseisu. Eks neil oli ikka kainemaid perioode ka, muidu poleks nad nii kõvadeks mängijateks saanud. Hiljuti vaatasin Gascoigne’ist filmi, suurem jama hakkas pärast karjääri, kui kärakas muutus haiguseks. Oli mis oli, mängijana olid mõlemad supermehed.

Foto: Lembit Peegel

Šveitsi multikulti koondis tuleb Tallinna Viimases EM-valikmängus kohtub Eesti 12. oktoobril kodus Šveitsiga. Selle riigi edu toetub immigrantidele, mis on ühtlasi nii rõõmu kui mure allikas ja tekitab küsimuse ka Šveitsis: kui palju esindab koondis oma kodumaad?

INDREK SCHWEDE

K

ui Šveitsi U17 koondis tuli 2009. aastal maailmameistriks, võinuks tosin võidukasse koosseisu kuulunud mängijat oma vanemate päritolu kaudu vabalt valida esindamiseks mõne teise riigi rahvusmeeskonna. Ka Šveitsi A-koondise viimaste aastate edu toetub migrantpalluritele. Kummati pole see riigi

jalgpalliajaloos sugugi esmakordne.

Ka enne I maailmasõda moodustasid koondise Šveitsi klubides pallivad jalgpallurid kodakondsusest sõltumata. Välismaalased, peamiselt britid mängisid Šveitsi koondises kuni 1930. aastate alguseni. 1934. ja 1938. aasta MM-finaalturniiril esindasid Šveitsi riigi kodanikud, Euroopa poliitilisi süsteeme mõjutanud fašism ja natsionaalsotsialism aitasid kaasa, et spordist kujunes üks tugevamaid rahvusluse manifestatsioone.

1938. aasta MMi võit Saksamaa (kes oli alla neelanud Austria ja omastanud selle suurepärase jalgpallikoondise parimad liikmed) üle on Šveitsi jalgpalli (ja spordi) üks olulisi tähtpäevi. Ajaloolased Fabian Brändle ja Christian Koller kirjutavad, et just see võit 9. juunil sidus Šveitsi rahvus-

Xherdan Shaqiri eestlaste vahel palli vedamas.

koondise rahvusliku identiteediga ja andis idee, et Šveitsi koondis esindab tervet rahvast. Nad lisavad, et see võit on mõiste geistige landesverteidigung (mentaalne riigikaitse) tuum – Šveitsi eliidi jõupingutus mobiliseerimaks intellektuaalseid ja kultuurilisi väesalku natsionaalsotsialismi ägeda pealetungi vastu.

Pärast II maailmasõda nappis koondisel saavutusi, kuid tugev side rahvuskoondise ja rahvusliku identiteedi vahel säilis. 2004. aasta EMilt ei lootnud spordi eest vastutav föderaalminister Samuel Schmid mitte võite suuremate riikide üle, vaid neile trotslikku vastuhakkamist, kangelaslikke kaitselahinguid. See seisukoht ühtis silmatorkavalt riigi ametliku neutraliteedi- ja kaitsekontseptsiooniga. Peter Hess Texase ülikoolist märgib (ajakirjas Soccer & 2015 OKTOOBER JALKA

41

maailm

Pagulaste poolt – Xherdan Shaqiri ja Šveitsi koondise fänn.

Society 3/2014) teraselt, et tähelepanuväärsel moel moodustavad Šveitsi koondise poolkaitse ja edurivi valdavalt sisserännanute pojad ning kaitseliini mehitavad riigi põliselanikud. Hess juhib tähelepanu Samuel Schmidi kõnele, kus ta kasutab enese kohta väljendit eidgenosse (vandeseltslane), mis riigi avalikkusele seostub Šveitsi konföderatsiooni kangelasliku ajalooga enne 1515. aasta häbistavat kaotust Marignano all ning viitab riigi loomise müüdile aastal 1291, kui kolm kantonit andsid väidetavalt igavese vande astuda vastu suurele ja despootlikule Habsburgide võimule. Tänapäeva poliitilises retoorikas tähendab eidgenosse sageli aga Euroopa Liidu ja immigratsioonivastast ning neutraliteeti pooldavat hoiakut. 2004. aasta 23-liikmelisse EM-koondisse kuulus kaheksa immigranti või immigrantide järeltulijat.

Muidugi sai võidukas U17 koondis kuulda ülistust, kuid kõlasid ka tumedamad noodid. Nii näiteks küsis parlamendiliige Toni Bortoluzzi (Itaalia immigrantide poeg!) nädalalehes Die Weltwoche irooniliselt: “Mida peavad meie U17 kangelased peale hakkama olukorras, kus ligi 80% vangidest on välismaist päritolu?”

Tõsi, Bortoluzzi möönis, et jalgpalliklubid on head lõimujad ning teevad ära enam, kui valitsus eales suudaks, kuid 42

JALKA OKTOOBER 2015

lisas siis, et olukorda pole vaja ilustada, sest paljud immigrandid ei kavatsegi integreeruda.

Migrantidele tuginev edukas noortetöö 1990. aastate alguses alustati Šveitsis tulemuslikku noortetööd ja paljuski tänu immigrantide järeltulijatele saabus ka edu. Sel sajandil on koondis kvalifitseerunud viiele suurturniirile (2004 EM, 2006 MM, 2008 EM, 2010 MM,

SAKSAMAA ALISTAMISEST

Võit 9. juunil sidus Šveitsi rahvuskoondise rahvusliku identiteediga ja andis idee, et Šveitsi koondis esindab tervet rahvast.

2014 MM). Enne 2010. aasta MM-finaalturniiri küsiti A-koondise sakslasest peatreeneri Ottmar Hitzfeldi käest, kas teda ei tee murelikuks, et tervelt 12 (mõnedel andmetel vähemalt 13) eelmisel aastal U17 vanuseklassi maailmameistriks tulnud mängijat võivad hakata täiskasvanute jalgpalli mängima mõne muu koondise eest. (Rahvuslik taust oli kirev ka paljudel nendel noormängijatel, kes jalgpallikodakondsust poleks saanud vahetada: 21 mängijal kokku olid juured

Foto: Lembit Peegel

kolme eri kontinendi 13 riigis). Hitzfeld lootis nende mängijate kohusetundele, viidates, et nad ju teavad, kui head jalgpalliharidust neile Šveitsis on antud, ning kinnitas, et omalt poolt tehakse kõik, et veenda neid jätkama Šveitsi eest. Ühtlasi lisas Hitzfeld: “Seepärast ongi nii tähtis jätkuvalt kvalifitseeruda nendele suurtele tiitlivõistlustele.”

Vastuses peitub migratsioonijalgpalli suurim oht: koondis valitakse selle järgi, kus on võimalik maitsta edu, mitte südame järgi. Selline hoiak muudab koondised ja nende konkurentsi mõttetuks, sest sisuliselt võetakse üle klubide mentaliteet: kes rohkem maksab, kes paremaid tingimusi pakub, see paremad mängijad endale saab. Mingile kohusetundele väga loota ei tasu: kas eesti arste hoiab kodumaal kinni teadmine, et neile anti siin hea haridus?

Kahevahel olek tekitab sageli pettumusi jalgpallureile endile: selle asemel et keskenduda jalgpallile, kalkuleerivad nad hoolikalt, millises koondises on kasulikum mängida, kuid kõik ei lähe alati plaanipäraselt. Nii näiteks lootis Davide Chiumiento pääseda prestiižikamasse Itaalia koondisse ega liitunud Šveitsiga 2004. aasta EMil. Kutset saapamaa meeskonda ei tulnud ja veebruaris 2010 nõustus Chiumiento esindama Šveitsi. Ta tegi kaasa maavõistlusel Uruguay vastu, kuid MM-

maailm rivistusse teda ei valitud. 1984. aastal Bosnia ja Hertsegoviinas sündinud Eldin Jakupovic valis ka prestiižsema koondise, milleks tema olukorras oli Šveits. Ta debüteeris 2008. aastal, kuid rohkem kutseid ei saanud. Järgmisel aastal esines ta kibestunud ja mürgiste sõnavõttudega Šveitsi meedias, kus ta kahetses oma valikut.

Migratsioon vaatab vastu ka Šveitsi klubijalgpallis. 2008. aasta seisuga kuulus Zürichi piirkonnas 21% organiseeritud klubidest immigrantidele. Baselis oli sama näitaja 26%, Genfis 31%.

Samas on migrantide kaasamine Šveitsi jalgpalliliidu teadlik tegevus, mille eesmärk on siluda usulisi ja kultuurilisi erinevusi ning soodustada integratsiooni. Sotsioloog Annelies Debrunner pakub, et riigi klubides on 40% esimese või teise põlve immigrante. Mõnes noorte tippklubis on see protsent koguni 60. Juba kümmekond aastat tagasi oli vutiimmigrantide teema esil meedias: 2004. aastal pealkirjastas ajakiri Facts ühe oma artiklitest “Hopp Schwiic”, mis oli vaimukas tuletus šveitslaste traditsioonilisest võitlushüüust spordivõistlustel – “Hopp Schwiiz!”. Artikli

Võibolla näeme Šveitsi koondise fänne ka Tallinnas.

Prantsusmaa hoiatav näide Kui Prantsusmaa 1998. aastal maailmameistriks krooniti, peeti selle koosseisu lõimumise parimaks näiteks. Kolm aastat hiljem saabus sealsamas Pariisis külm dušš: maavõistlusel Alžeeria vastu vilistas peamiselt vaestest linnaosadest pärit alžeeria taustaga publik välja nii Prantsusmaa hümni kui ka kõik pallurid, välja arvatud rahvuskaaslase Zinedine Zidane’i. 75. minutil jooksis palju noori teise põlvkonna alžeerlasi Alžeeria lippudega platsile. Möll jätkus tänavatel, kus lükati ümber autosid. Prantsuse poliitiline ladvik oli šokeeritud. Üks juhtunu põhjendusi kõlas: see oli noorte trotsiv kinnitus oma alžeerlaseks olemisele.

Peter Hess kirjutab ajakirjas Soccer & Society (3/2014), et Prantsusmaa jalgpallikoondist nähti eduka mitmerassilise ühiskonna mudelina. Kuid 2006. aasta MM-finaalis sooritatud pealöök ja punane kaart taandasid 1998. aasta sangari Zinedine Zidane’i integreeritud Prantsuse ühiskonna sümbolist taas immigrantide pojaks, kes kaotas enesekontrolli. Prantsusmaa koondise jätkuv ebaedu on saanud Prantsuse ühiskonna integratsiooniprotsessi läbikukkumise sümboliks.

1998. aasta edul oli isegi oma hüüdlause: “Black, Blanc, Beur” (must, valge, Prantsusmaal sündinud inimene, kelle vanemad on sündinud Põhja-Aafrikas).

Nüüd on multikulti, Saksa kantsleri Angela Merkeli sõnu kasutades, läbi kukkunud.

pealkiri viitas endise Jugoslaavia päritolu sisserändajatele. Neid oli sama aasta U19 koondises tervelt kolmandik: 18 mängijast kuus, kusjuures teise päritoluga immigrante oli viis.

Peter Hess tõdeb, et avalikkuse suhtumine rahvuskoondise liikmetesse erineb. Põlisšveitslastest jalgpallurite puhul elatakse kaasa ka nende välismaal kulgevale klubikarjäärile, kuid naturali-

seeritud palluritele heidetakse välismaal mängimist ette: see on märk soovimatusest lõimuda, tänamatus ja ebalojaalsus riigi vastu, mis on neid suuremeelselt omaks võtnud ja üritanud integreerida. Ka Hess tõdeb, et rahvuskoondiste kontseptsioon on konfliktis riikideülese profijalgpalliga, kus kodakondsus on teisejärguline ja mängijad otsivad paremaid tingimusi.

Foto: Lembit Peegel

2015 OKTOOBER JALKA

43

jalka kohtumine Johan Neeskens (vasakul) 30. augustil Lilleküla jalgpallihallis ajakirjale Jalka intervjuud andmas.

Foto: Lembit Peegel

Johan Neeskens: korraga võiks platsil olla kolm välismängijat Seitsmekümnendate aastate imelise Amsterdam Ajaxi ja Hollandi koondise poolkaitsja Johan Neeskens külastas Tallinna seoses Nike esindajate rahvusvahelise müügikonverentsiga. Kahekordne MM-finalist ja kolmekordne Euroopa klubide meister ning FC Barcelona endine abitreener meenutas Jalkale totaalse jalgpalli sündi ja selle viimist Barcelonasse ning arvas, et välismängijate arvu võiks limiteerida neljale pallurile, kellest väljakul võiks korraga olla kolm.

INDREK SCHWEDE

V

eel kolm aastat tagasi olite Lõuna-Aafrikas treener. Kas nüüd on treeneriametile joon alla tõmmatud?

Jah, olen tõesti olnud kaua aega treener nii Hollandis, Hispaanias kui Türgis ja viimane koht oli LAVis, aga 2012. aastal lõpetasin, sest tahtsin rohkem koos olla perekonnaga. Püsivat treeneriametit ma enam ei pea, aga osalen mõnedes Hollandi jalgpalliliidu projektides, juhendades noortetreenereid Brasiilias, Keenias, Mehhikos.

Te olite imelise Hollandi ja Amsterdami Ajaxi meeskonna liige eelmise sajandi seitsmekümnendate alguses.

Kes oli selle stiili autor, mida tunneme totaalse jalgpalli nime all, kas Rinus 44

JALKA OKTOOBER 2015

Michels, Stefan Kovacs, Johan Cruyff või terve meeskond?

Muidugi oli see fantastilise treeneri Rinus Michelsi idee. Tema tutvustas meile seda ründavat ja atraktiivset stiili 4-3-3 ja kahtlemata nõudis selle rakendamine ka vastava kvaliteediga mängijate olemasolu. Need olid ka olemas: ( Johan) Cruyff, (Piet) Keizer, (Arnold) Mühren, (Ari) Haan, (Ruud) Krol, (Wim) Suurbier. Nii et see oli vägev meeskond, kus Michels oma idee ellu sai viia. Hiljem püüdis ta sedasama teha rahvuskoondises. Mina olin Ajaxisse tulles vaid 18aastane ja juba 22aastaselt läksin Barcelonasse, kus mängisin viis aastat.

Seal oli ka treeneriks Michels, nii et ma teadsin tema mängufilosoofiat, kuna olin selle järgi alati mänginud. Üheksa-

kümnendatel, kui Johan Cruyff oli ise Barcelona peatreener, tuli see filosoofia jälle tagasi ja jälle mängiti suurepärast jalgpalli koos Michael Laudrupiga, Pep Guardiola ja Ronald Koemaniga väljakul. Ka praegu mängib Barcelona sama stiiliga: palju söödupuuteid, tehniline ja ründav jalgpall. Olen väga uhke, et olen samuti olnud osa sellest kõigest.

Igavene suur küsimus on: miks te kaotasite 1974. aasta MM-finaali sakslastele Münchenis? On kirjutatud, et pärast seda, kui teie olite penaltist skoori avanud, tahtsite te sakslasi teises maailmasõjas juhtunu pärast lihtsalt alandada ja mõnitada, üritamatagi rohkem skoorida ning mängides oma ilusat söödumängu ja

jalka kohtumine lastes neil palli järel joosta.

Ei-ei-ei! See pole tõsi. Muidugi tahtsime me võita. Aga võibolla tuli meie värav liiga vara: juba teisel minutil ja pärast seda me tahtsime mängu kontrollida.

Aga ehk ei suutnud me seda piisavalt hästi ja me ei suutnud kontrollida ka oma ründetegevust. Aga seda ongi sakslaste vastu raske teha, sest nad mängivad alati 90 minutit täie võimsusega. Siis nad viigistasid, kuigi ma arvan, et see ei olnud õigesti määratud penalti. Seejärel oli neil õnn saavutada eduseis tüüpilise Gerd Mülleri värava kaudu. Teisel poolajal ründasime palju, aga Sepp Maier väravas oli uskumatult hea. Neil oli ka pisut õnne. Me kaotasime, sakslastel oli väga hea meeskond, aga usun, et tervet turniiri silmas pidades mängisime meie kõige ilusamat jalgpalli. Alati ei võida kõige ilusamat jalgpalli mängiv meeskond.

Mina mäletan sellest mängust oma rõõmukarjatust, kui olite penaltist skoori avanud. Pärast seda MMi käisin poistega vutti tagumas oranžis särgis. Aga finaalikaotus oli mu kurvemaid päevi ...

(Neeskens kuulab ilmega, milles on heameelt, aga ühtaegu ka tüdimust, sest on sarnast juttu kuulnud mustmiljon kordi, ning katkestab poolehoiuavalduse kannatamatult poole sõna pealt – toim.). ... Jaa-jaa-jaa-jaa.

Me olime võidule lähedal. Neli aastat hiljem jõudsime jälle finaali ja teist korda järjest olid vastas väljakuperemehed. Me ei saanud tuge tribüünidelt, vaid vastupidi.

Kui Saksamaal oli finaali ajal tribüünidel 78 000 inimest, siis Argentiinas neli aastat hiljem 80 000 (eri teatmeteosed annavad esimeseks arvuks siiski 75 200 ja teiseks 71 483 – toim.). Eelnevates mängudes oli meid toetamas 30 000 Hollandi fänni, aga finaaliks saadi vaid 5000 piletit, millele märgitud kohad olid tribüünil hajutatud.

Omade toetusest tundsime palju puudust.

Aga te olite väga lähedal võidule ka Buenos Aireses, kusjuures ilma Cruyffita.

Jah, ilma Cruyffita ja ilma (Wim) van Hanegemita. Normaalaja lõpus tabasime 1 : 1 seisul posti ... … Robert Rensenbrink! ... ... ja pärast seda lisaajal kaotasime. Olime mõlemas mängus lähedal võidule ja mina olen uhke, et olen osalenud kahes MM-finaalis ja mänginud koos heade

Foto: Lembit Peegel

mängijatega head jalgpalli. Oleme väike riik, aga suutnud teha palju häid asju.

Kas te koos Cruyffiga oleksite 1978. aastal võitnud?

Sellele on raske vastata, sest koos temaga me ju 1974. aastal ei võitnud. Ka van Hanegem mängis toona. Need kõik on tagantjärele oleksid. Aga me võime öelda, et finaalmängu jõudsime ilma nendeta ja olime võidule isegi lähemal kui neli aastat varem.

Eesti koondise särgis Johan Neeskens, kel selja peal kirjas “Neeskens”. Parimate päevade Neeskensi läheks meie koondisel väga vaja!

Johan Neeskens

Sündinud: 15.09.1951 Mängija: profikarjääri kolm olulist klubi: Amsterdami Ajax (1970–1974) – 124 mängu, 33 väravat, Barcelona (1974–1979) – 124 mängu, 35 väravat, New York Cosmos (1979–1984) – 94 mängu, 17 väravat.

Trofeed: Euroopa riikide meistrite karikas 1971, 1972, 1973; Euroopa riikide karikavõitjate karikas 1979; Intercontinental Cup 1972; UEFA superkarikas 1972, 1973; Hollandi meister 1972, 1973; Hollandi karikavõitja 1971, 1972; Hispaania karikavõitja 1978.

Muu: kahekordne MM-finalist 1974, 1978; 1974. aasta MMi Hõbepalli omanik ja sümboolse koosseisu liige; 1975/1976. hooaja Hispaania liiga parim välismängija; FIFA 100. aastapäeva raames koostati nimekiri 125 elavast kõigi aegade jalgpallurist ja 13 väljavalitud hollandlase seas oli ka Neeskens.

Treener: peatreenerina juhendanud järgmisi profimeeskondi: NECi 2000–2004, Hollandi B-koondist 2008–2009 ja Mamelodi Sundownsi (LAV) 2011–2012. Abitreeneri karjäär: Holland 1995–2000, Austraalia 2005–2006, Barcelona 2006–2008, Galatasaray 2009–2010.

Kas te teadsite 1974. aasta finaalis, kuidas ja kuhu lüüa penaltit Sepp Maieri vastu?

Jah, teadsin, kuigi olin pisut närvis.

Penalti tuli ju teisel minutil, ma polnud enne seda piisavalt palli saanud – võibolla ainult kaks korda, kuigi sakslased ei saanud enne penaltit palli kordagi.

Teie meeskonnal oli avalöögi ja penalti vahel tehtud täpselt 16 söötu.

Jah ja mina sain kaks korda äärel palli koksata. Seega polnud ma mängus päriselt sees, kui suure rahvahulga ja teleauditooriumi ees tuli penaltit lüüa. Aga ma olin samal MMil realiseerinud kaks penaltit Bulgaaria vastu. Olin löönud alati kõvasti ja natuke paremale poole, minu poolt vaadatuna vasakule (Neeskensi juba võrku löödud esimene penalti Bulgaaria vastu tuli kordamisele, kuna üks hollandlane oli varem karistusalasse sisenenud ning Neeskens lõi taas palli endast vasakusse nurka – toim.). Mõtlesin, et võibolla Sepp Maier teab, kuhu ma siiamaani olen löönud. Kui jooksin palli poole, otsustasin muuta löögisuunda. See ei tulnud hästi välja, aga ma lõin kõvasti ja otse keskele.

Tema oli aga liikunud paremale (sinna, kuhu Neeskens oli Bulgaariale löönud – toim.) ja väga kiiresti. Nii et mul oli ka pisut õnne, et pall sisse läks.

Kui te mängisite Barcelonas, ei võitnud te just palju karikaid, kuigi peale teie oli ju koosseisus Cruyff ja treeneriks Rinus Michels?

Jah, Cruyffiga võitis Barcelona Hispaania meistritiitli hooajal 1973/1974. Vastased ei tundnud alguses Cruyffi küllalt hästi, aga kui nad teda tundma õppisid, hakkasid nad teda väga tihedalt katma, alati kahe mehega ja ta ei saanud piisavalt ruumi nagu varem. Muidugi oli Madridi Real sel ajal väga tugev. Me võitsime üks2015 OKTOOBER JALKA

45

jalka kohtumine Foto: AFP/Scanpix

kus oli mängijaid üheksast rahvusest ja nädalas oli kolm mängu kuue kuu jooksul.

Sageli toimusid ka turneed näidismängudega, mis võisid kesta kuus nädalat. Siis oli ka rohkem pidusid, aga need lood naistest lennukis pole tõsi. Võibolla oli soov suurendada raamatu tiraaži.

Johan Neeskens põrutab palli liiga keskele, aga Sepp Maier on juba nurka liikunud. Taamal tumedas särgis Johan Cruyff, kes penalti teenis, ning valges Berti Vogts, kes teda üle väljaku taga ajas. See oli muuseas MM-finaalide kõige esimene penalti üldse.

nes Hispaania karika 1978. aastal ja Euroopa riikide karikavõitjate karika 1979. aastal Baselis, kus mängisime Düsseldorfi Fortuna vastu. See oli esimene Euroopa karikas, mille Barcelona viimase 20 aasta jooksul võitis. Jah, me ei võitnud palju, aga olen ka nende kahe karikaga rahul.

Tänapäeval on väikeste riikide klubidel väga raske võita suuri turniire. Kas teie arvates võiks välismängijate kohta kehtida mingid limiidid? Näiteks Amsterdami Ajax ... ... ei võida enam kunagi midagi. Minu arvates on küsimus rahas. Asjad pole proportsioonis, kui mängija eest makstakse 18 või 19 või 100 miljonit. See on häbilugu. Ainult suurklubidel on palju raha. Ainult nemad võivad võita. Klubid, kes olid head varem, ei suuda enam midagi võita, sest neil pole raha. Minu arvates võiks olla reegel, et meeskonnas tohib olla ainult neli välismängijat ja ainult kolm võiks olla ühel ajal platsil.

See oleks hea ka koondislastele, kes saaksid rohkem mängida ja tooksid sellega koondisele rohkem kasu. Praegu

HOLLANDILT HISPAANIALE: TIKI-TAKA

Ka praegu mängib Barcelona sama stiiliga: palju söödupuuteid, tehniline ja ründav jalgpall.

Olen väga uhke, et olen samuti olnud osa sellest kõigest.

46

JALKA OKTOOBER 2015

näeme, kuidas Inglismaal on väljakul sageli kaheksa-üheksa välismängijat.

Seda on liiga palju. Aga ma ei usu, et see muutub, sest raha tähendab võimu.

Teie karjäär oli väga pikk, te lõpetasite mängijana alles 1991. aastal. Armastate seda mängu vist üpris tugevalt.

Puhta mängijakarjääri lõpetasin siiski 35–36aastaselt ja edasi olin mängiv treener. Pärast seda alustasin treenerina amatööride seas madalamates liigades ning liikusin edasi profiklubide ja koondise poole. Ma armastan tõesti jalgpalli, olen temalt palju saanud ja olen tahtnud midagi tagasi anda.

Viis aastat mängisite ka legendaarses New York Cosmoses. Lugesin ühest selle klubi kohta kirjutatud raamatust, et Cosmose ümber valitses kogu aja peoatmosfäär. Isegi mängule sõitvas lennukis olevat olnud samasugune õhkkond ja osa mängijaid olevat kaasa võtnud naisi, kellega lennukis seksiti.

Kas te mäletate ... ... mitte lennukis, mitte lennukis! Need on mingid jutud, mis ei vasta tõele. Muidugi oli seal palju sõud. Alates sellest, kui jooksid väljakule ja tüdrukud spaleeris lehvitasid jms. Mängijad olid eri rahvustest ning seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel mindi terve meeskonnaga välja ja tehti mõned joogid, aga ma ei tea, kas see kõik on tänapäeval võimalik, sest interneti, Twitteri ja Facebooki tõttu on seesugused asjad väga ohtlikud. Nüüd on sponsorid, kohustused ja uued reeglid. Aga toona oli kõik teisiti ja nii ka New York Cosmoses,

Milline on kõige meeldejäävam värav, mille olete löönud?

Olen palju ilusaid väravaid löönud, aga võibolla on kõige ilusam Barcelona eest löödud värav Espanyolile võõrsil. Lõin suurepärase värava 25–30 meetrilt. Me võitsime 3 : 2. Muidugi ei saa märkimata jätta seda MM-finaalis löödud penaltit, sest me olime võidus kinni ja mina mängija, kes on finaalis skoorinud.

1974. AASTA MM-FINAALI PENALTIST

Mõtlesin, et võibolla Sepp Maier teab, kuhu ma siiamaani olen löönud. Kui jooksin palli poole, otsustasin muuta löögisuunda. See ei tulnud hästi välja, aga ma lõin kõvasti ja otse keskele.

Te olete olnud Barcelona abitreener, kes näinud lähedalt Ronaldinho ja Messi mängu. Olete samal ajal mänginud ka Pele ja Maradonaga. Kes on teie arvates kõigi aegade maailma parim mängija?

Seda on raske öelda, sest jalgpall on muutunud. Ei saa võrrelda seitsmekümnendate aastate meeskonda 40 aastat hilisema meeskonnaga ja öelda, et see oli parem meeskond. Kõik on muutunud alates teadmistest ja lõpetades mängukiirusega. Kui vaatame vanu videoid, siis tundub mäng aeglane, kuigi siis oli tegemist kiire tempoga. Meeskonnad on tehniliselt paremad, füüsiliselt tugevamad, varustatud paremate teadmistega. Ei saa võrrelda erinevaid aegu, aga viie- ja kuuekümnendatel oli ehk Pele parim, seitsmekümnendatel oli minu arvates parim mängija Cruyff, seejärel oli maailma parim Maradona.

Praegu on Messi aeg. Võibolla paari aasta pärast on kord Neymari käes.

Umbes iga kümne aasta tagant kerkib mõni mängija üle teiste. Aga väga raske on öelda, kes on läbi aegade parim.

maakonnalood Foto: Priit Lööper

Mõni ütleb, et Võrus saavad spordialad sõbralikult läbi. Teine pole nõus. FC Võru Heliose särgis (esiplaanil) ajab palli taga juunioride tiitlivõistlustelt hulga medaleid võitnud laskesuusataja Rene Zahkna.

Võrumaa jalgpall:

kõik tahavad mängida, aga kus?

Kui paluda nimetada mõni Võrus sündinud sportlane, siis peaks ülesandega hakkama saama küll.

Erki Nool? Anti Saarepuu? Aga Võrus sündinud jalgpallur? Läheb juba keerulisemaks. Tee mis tahad, Eesti kõige kagupoolsemas maakonnas pole jalgpall kunagi olnud spordiala number üks. Kas nüüd on?

SIIM KERA

R

äägi mistahes Võrumaa vutiveduriga ja kõik lausuvad kindlalt – uhke noot hääles kõlamas –, et kohalikul jalgpallil on aastal 2015 aegade parim seis. Vutinälg on suur ja harrastajaid tekib aina juurde. Selle tõdemuse peale hakka või arvama, et kagunurga vutt nurrub probleemideta

nagu kvaliteetse auto mootor! Muidugi mitte, murekohti jätkub siiagi.

Võru maakonnas pole endiselt ühtegi täismõõtmetega kunstmuruväljakut.

“See on üleüldse Võrumaa jalgpalli kõige suurem probleem, et nõudlus on väga suur, aga tingimusi pole,” põrutab FC Helios Võru juht Jaanus Vislapuu. “Väljakute puudus on, kõik on ülekoormatud.”

Eesti spordiregistri andmetel oli 31.12.2014 seisuga Võrumaal 441

JALGPALL VÕTAB VÕIMUST

Igasuguse ümberjagamisega kaasnevad paratamatult vastuolud ja need, kel leivatükk kipub käest libisema, üritavad jalgpallile kaikaid kodaratesse pilduda.

jalgpalliharrastajat. Suvel pole nende jaoks piisavalt väljakuid, talvel saale.

FC Helios Võru noored ja mehed on üritanud ka Põlva kunstmuruväljakul trennis käia, aga see on jällegi rahaliselt kulukas. Hetkel nähakse vaeva, et rajada kunstmuruväljak Võru Kreutzwaldi kooli territooriumile. Plaan on, raha pole. Vislapuu tõdeb, et vajaminevat summat on peaaegu võimatu leida, kuid sellest hoolimata pole alla antud.

Tänavusest hooajast meistrivõistlusi mängima hakanud SK Roosu eestvedaja Kristjan Kurrikoff tõdeb lihtsalt ja lakooniliselt: “Talvel jääb kõik seisma.”

Nii ongi. Eriti valus löök on see noortele. Kui pealinna lapsed saavad soovi korral aasta läbi mööda kunstmuru lipata, siis kagueestlased kolivad mõneks kuuks siseruumidesse. Vaevalt, et see nende arengule kasuks tuleb.

Kõige lõpuks ei saada kevaditi liigahooaja algul hoogu sisse, sest vastased 2015 OKTOOBER JALKA

47

on suure väljaku võludega märksa rohkem harjunud.

Kõik nurisevad

Navi Vutiselts (kollases) võib uhke olla, üks Eesti kaunikõlalisim klubinimi on just neil.

Foto: Priit Lööper

VÕRUMAA VUTILUGU RAIUTAKSE RAAMATUSSE Vsport.ee toimetaja Priit Lööper on viimastel aastatel pühendunud Võrumaa jalgpalliajaloo pusle kokkupanekule. Ammustest aegadest huvitatutele on ta üles seadnud Facebooki lehe “Võrumaa jalgpallilugu 90+”. Sotsiaalmeedia abil üritab mees viimaseid tühjasid lünki täita, sest suurem eesmärk on järgmise aasta sügiseks raamat välja anda. Just siis möödub 90 aastat Võru vana staadioni avamisest ja linna esimesest ametlikust jalgpallimängust. Üllitise käsikirjast on praegu koos 80% ja Lööper plaanib selle tänavu lõpetada. Edasine oleneb sellest, kui kerge või raske on saada krõbisevat, millega materjal trükikotta saata.

“Nii jalgpall kui ka ajalugu on mind juba väikesest peale huvitanud, loogilise jätkuna siis ka jalgpalliajalugu,” jutustab Lööper, kuidas kõik alguse sai. “Sõjaeelse Eesti jalgpalli kohta siit-sealt uurides jäi vahel silma ka Võruga seotud asju. Umbes viis-kuus aastat tagasi hakkasin tõsisemalt jälgi ajama ja mida rohkem materjali kogunes, seda rohkem hakkas tunduma, et Võrumaa jalgpallilugu väärib jäädvustamist ning teistegi huvilistega jagamist.”

Kui kellelgi on Võrumaa jalgpalliajaloo ja jalgpalluritega seotud pilte, mälestusi, esemeid või mingit muud infot, siis palun helistage telefonil 517 6875, kirjutage e-posti aadressil vsport@vsport.ee või tehke postitus Facebooki lehel “Võrumaa jalgpallilugu 90+”.

VÕRU VÕISTKONNAD MEISTRIVÕISTLUSTEL JA RAHVALIIGAS Võrumaa lippu hoiab Eesti meistrivõistlustel kõrgel viis võistkonda: II liiga ida/lõuna tsoonis Võru JK III liiga lõuna tsoonis Navi Vutiselts III liiga lõuna tsoonis Vastseliina FC Tannem IV liiga lõuna tsoonis FC Helios Võru IV liiga lõuna tsoonis SK Roosu Rahvaliigas teevad tegusid Antsla, FC Kääpa, Väimela ja Vastseliina.

Infrastruktuuri parandamist peaks toetama tõsiasi, et seal kandis aastakümneid teiste spordialade varjus olnud jalgpall on tuhast tõusnud ja eeldatavasti kasvab populaarsus veelgi.

“Jalgpall meelitab Võrumaal niigi vähemaks jäävaid lapsi üha rohkem teiste alade juurest oma rüppe,” seletab kohaliku spordiportaali vsport.ee toimetaja Priit Lööper. “Igasuguse ümberjagamisega kaasnevad paratamatult vastuolud ja need, kel leivatükk kipub käest libisema, üritavad jalgpallile kaikaid kodaratesse pilduda. Minu arvates võiks tülitsemise asemel pigem koostööd teha, sellest tõuseks kasu kõigile aladele.”

Samal mõttel jätkab Võru JK eestvedaja Eston Kurvits, kes sõnab, et jalgpall on viimase 3–4 aastaga esile kerkinud ja lapsed leiavad tee pigem vutitrenni. See on mängulisem ja võrreldes võrkpalliga saab jalgpalli igal pool taguda.

“Eks ikka teiste klubide treenerid vaatavad natuke jalgpallile viltu,” arvab ta. “Vahepeal oli kergejõustikuga probleeme, mitu last käib erinevates trennides ja sealsed treenerid ei lubanud neil jalgpallitrennis käia. Rivaalitsemist on, aga midagi hullu mitte.”

Vislapuu mainib, et kuigi jalgpall on pildil, siis võim toetab tema arust pigem traditsioonilisi alasid. Sarnast mõtet kuuleb erineva sõnastusega mõne teisegi käest. Võru abilinnapea Sixten Sild pole sellega nõus.

“Linnavalitsuses töötades kuuleb igasuguseid nurinaid, rohkem nurinaid on hoopis selle kohta, et oleme jalgpalli poole kaldu,” lausub endine tipporienteeruja.

“Me püüame luua võimalikult palju erinevaid sportimisvõimalusi ja edasine oleneb juba inimeste aktiivsusest. Võru Helios on olnud noorte värbamisel väga aktiivne.”

Lagi on käes?

Väikeste karikavõistluste kaheksandikfinaalis võtsid üksteiselt mõõtu Võru JK (sinises) ja Vastseliina FC Tannem (mustas).

Duellist väljus võitjana Võru.

Foto: Priit Lööper.

48

JALKA OKTOOBER 2015

Kohaliku vuti lipulaevaks on Võru JK, kes tänavu pallib II liiga ida/lõuna tsoonis ehk tugevuselt neljandal astmel (17 vooru järel hoiti seal 6. kohta – toim.). Justkui ühest suust tõdesid Võrumaa vutitegelased, et see ongi praegu kohaliku jalgpalli lagi. Kurb. Hetkel valitsevate tingimustega kõrgemale ei püri ja murekohaks pole ainult kasin infrastruktuur, vaid üleüldine

maakonnalood Foto: Ville Värk

PÕGUSALT AJALOOST Võrumaa vutilugu tutvustab vsport.ee portaali eestvedaja ning (jalgpalli)ajaloohuviline Priit Lööper.

“Enne sõda oli jalgpall Võrumaal konkurentsitult populaarseim spordiala. Võrus käis mänge vaatamas pidevalt 200–300, tihti 400–500 pealtvaatajat. Võrus oli siis natuke üle 5000 elaniku. Võru JK Ilmarine tuli kahel korral, 1932 ja 1934, A-klassi (praeguses mõistes esiliiga) Lõuna-Eesti meistriks ja sai nelja ringkonnameistri turniiril kolmanda koha. Liiduklassis (ehk siis praeguses mõistes meistriliigas) mängis siis kuus meeskonda, nii et üldjärjestuses oli Võru klubi mõlemal korral Eestis üheksas. Linnadest olid 1932. aastal Võrust kõvemad meeskonnad ainult Tallinnas, Narvas ja Pärnus, 1934. aastal ka Tartus.

Esimese kõva hoobi sai Võru jalgpall Eestis nõukogude võimu kehtestamisega: küüditamised ja sõda hõrendasid vutimeeste ridu, klubid nimetati ümber, traditsioonid hakkasid hääbuma ja ala positsioone loovutama. Kui siis jalgpall hiljem eri põhjustel veel nii Eesti NSV kui ka kohalike Võru spordiametnike soosingust langes, järgnes tõsine allakäik.

1958. aastal kaotati jalgpall Võru spordikoolist, mistõttu nappis edaspidi järelkasvu. Võru staadion oli amortiseerunud, puudusid kutselised treenerid. 1960. aastatest Võrus ühiskondliku treenerina tegutsenud Vladimir Petrov, tänu kellele jalgpall siin vahepeal üldse kuidagi elus püsis, rääkis mulle, kuidas toonased Võru spordiametnikud ütlesid, et ah, mis see jalgpall on, seda mängivad ju ainult venelased. Aga eesti poisid sellepärast ei läinudki jalgpallitrenni, et mingeid tingimusi ei olnud. Nad ei tahtnud poris mängida – pärast tuled mustade riietega koju, vanemad riidlevad. Ka kogu varustuse pidi ise ostma, mitte nagu spordikoolis. Jalgpallile jäeti staadionil nii hilised ajad, et kui sügisel trenni tehti, oli juba pime. Ja nii edasi ja nii edasi. Petrovi jutu järgi läks ka Jaan Gutmann, kes ise oli väga hea jalgpallur, just selle pärast omal ajal treenerina võrkpalli peale üle, et seal olid Võrus paremad tingimused.

Eesti taasiseseisvumise järel ei suutnud ala siinsed senised eestvedajad uutes oludes sedamaid taas kiirust koguvale jalgpallirongile hüpata ning kohe ei leidunud ka uusi entusiaste, kes oleksid olnud valmis Võrus vaeslapse ossa jäänud jalgpalli nimel tegutsema. Nüüdseks on olukord muutunud ja harrastajate arvu poolest on jalgpall Võrumaal juba spordiala number üks. Küll ka tulemused järele jõuavad.”

Võru JK Ilmarine 1934. aastal. Tagareas paremalt esimene on 1940. aastal Tartu Olümpias Eesti meistriks tulnud koondislane Aleksander Kõss. Tema kõrval seisab hinnatud võrkpallitreener Jaan Gutmann, kes toona oli üks Võru parimaid jalgpallureid.

Foto: Priit Lööperi erakogu

Jalgpallilahing Võru vanal staadionil 1940. aastate lõpus – 1950. aastate alguses. Tasub silmitseda, kui palju rahvast on end seadnud värava ümber! Foto: Priit Lööperi erakogu

väljaränne. Kui iga aasta lähevad parimad Austraaliasse või Soome tööle, siis on raske konkurentsis püsida. Eston Kurvits arvab, et mõne klubi esiliigasse jõudmine on aastate küsimus. Aga kõrgemale? Navi Vutiseltsi juht Jaanus Trolla ja Kurrikoff tunnistavad, et Võrumaa ja Premium liiga ei tundu üldsegi reaalne kooslus.

Vastseliina FC Tannemi esindaja Merlis Pajustik pakub välja idee! Tema usub, et Premium liigasse võiks pürgida ühine Kagu-Eesti tiim.

“Valga-, Võru- ja Põlvamaa koondmeeskonnal oleks võimalus,” arvab ta.

“Aga ainult ühe maakonna mängijate abiga Premium liigasse jõuda? Võru maakonnast ma seda ei usu. Selleks on vaja süsteemset tööd. On võimalik ka üksi jõuda, aga ühine oleks parem, Eesti on väike.”

Vislapuu säärase mõttega päri pole.

Kolme maakonna peale võiks küll tugevama tiimi kokku saada, aga nii kaoks klubide identiteet. Skeptiline on ka Lööper.

“Esimesena tuli silme ette see Krõlovi luige, haugi ja vähi lugu,” toob ta näite kirjandusest. “Üks kolmest peaks siis ikkagi juhtivas rollis olema. Kus kodumänge peetakse? Samas mängib paar paremat Võru tüdrukut ju praegu Põlva Lootose esindusnaiskonnas. Kui Põlva paremad mehed peaksid tahtma näiteks Võru meeskonna eest mängida, siis miks mitte. Kuigi arvan, et nad kiikavad rohkem ikkagi Tartu poole, nagu senini. Üks võimalik variant on seitsme-kaheksa aasta pärast ehk hoopis FC Helios Võru pluss FC Helios Tartu.”

2015 OKTOOBER JALKA

49

lugeja k체sib treener

Joel Lindpere N천mme Kalju m채ngijana palli varjamas.

50

JALKA OKTOOBER 2015

Foto: Lembit Peegel

lugeja küsib

Joel Lindpere:

Ameerikas olin staar Millise kuulsa muusikuga on Joel Lindpere lauatennist mänginud? Kelle elu Eesti koondislane päästis? Missugune persoon on Thierry Henry? Tänu lugejate vahvatele küsimustele saab sellest kõigest teada. Nõmme Kalju poolkaitsjaga tuleb juttu nii glamuurist, juriidilistest küsimustest kui – üllatus-üllatus – vutist!

SIIM KERA

K

ui mängija uut lepingut sõlmib, kas ta loeb siis terve lepingu ise läbi? Või on selle jaoks juristid? (Mirjam Uus, Tallinn) Üldjuhul on selle jaoks agendid ja hea oleks, kui mängijal agent on. Ma tean juhtumeid mängijatest, kes on ise lepingutega tegelenud, aga lepingutesse võidakse panna selliseid punkte, et kui juriidiliselt ise asju ei tea, on klubil kerge asju oma kasuks pöörata. Ma vaatan oma lepingutel põhipunktid üle, tean, mis seal kirjas on. Peaasi, et endal oleks selge, et keegi ei tüssa. On küll nii olnud, et teed lepingu ära ja pärast vaatad, et mõned pisidetailid oleks ju võinud muuta, aga midagi nii suurt pole olnud, et põdema oleks väga pidanud.

On ka nii olnud, et olen telefoni ja e-kirja teel lepingus kokku leppinud ja siis kohale jõudes pannakse teine leping lauale. Leping oli kohalikus keeles, teised asjad ja numbrid kirjas. Alla ma ei kirjutanud, lasin ära muuta.

Kumb sulle rohkem meeldib, kas Pepsi või Coca-Cola? ( Joosep, Tartu) Coca-Cola, pudelis Coca-Cola. Võib öelda, et see on enam-vähem maailma parim jook. Olen ajakirjanduses öelnud, et kui mingid asjad üksikule saarele võtta, siis kindlasti ka pudeli CocaColat. Maitse on nii hea!

Ma võin küll eksida, kuid miks te pole oma praeguses koduklubis (Nõmme Kaljus) karistuslöökide realiseerija?

Kas vasak jalg pole enam niivõrd hea, et võiks mõnikord kaugemalt ise proovida, või on antud see ülesanne

teistele mängijatele? (Silver Tabo, Ülenurme) Tegelikult on nii, et Paide mängus (14.08 – toim.) proovisin ise, läks hästi ristnurga poole, aga väravavaht tõi välja.

Mehi, kes meil lüüa tahavad, on palju.

Ka need, kes on juba mitu aastat klubis olnud. Ma ei tunne, et pean end sellise asjaga tõestama.

Seda sportlikku viha on vaja rohkem, emotsionaalseid ja häid mängijaid võiks olla rohkem. Kui on liiga vaikne jalgpall, siis võib Eesti Euroopa liiga ja Meistrite liiga alagruppidest und näha.

Sel aastal jäi meil Kaljuga sportlikust vihast ja agressiivsusest puudu, et (Euroopa liiga – toim.) teisest voorust edasi minna. See on eestlastel kuidagi sees ja kinnitan, et see tuleb sellest, et staadionid on väikesed ja pealtvaatajaid vähe.

Ei anna emotsiooni, sest kõik kuulevad kõike, mida räägitakse. Kohtunikud ei saa fännidelt vilet, vaid saavad kõigiga suhelda. Isegi Tšehhis polnud väga palju pealtvaatajaid, aga möll käis ja fännid karjusid. See muudab mängu. Eesti liigas on mänguseisakud ja vaidlused kuidagi tavaks saanud, seisakuid on nii palju, see aeglustab jalgpalli, lõhub tempot. Iga viga ja vaidlus võtab minuteid aega. Tihti tundub, et Eesti liiga ongi liiga hea liiga.

Mängijad naudivad ja teevad, mis tahavad, aga see kahjustab tulemust.

Su hüüatus “Mina otsustan mänge, mina!” Flora varumeestepingi ees on juba legendaarseks saanud. Minu arust lisab selline sportlik ülbus jalgpallile palju värvi. Kas oled nõus, et Eesti jalgpallis on sellist ülbust ja viha kuidagi vähe? Kõik tundub nii sõbralik. ( Juhan, Õismäe) Absoluutselt. Seda sportlikku viha on vaja rohkem, emotsionaalseid ja häid mängijaid võiks olla rohkem. Kui on liiga vaikne jalgpall, siis Eesti võib Euroopa liiga ja Meistrite liiga alagruppidest und näha. Ma olen üle pikkade aastate tagasi siin ja tean, et Flora on 21 aasta jooksul eurosarjades ainult korra avaringist edasi pääsenud, ja ma tean, et mina lõin selle värava, kui me Oslo Lynist jagu saime (2006. aastal UEFA karikasarjas – toim.).

Te lahkusite Florast 2004. aastal pärast seda, kui olite platsil kasutanud üpris vängeid sõnu kohtunike kohta.

Sealt edasi tuli Bulgaaria meistritiitel ja kõik muu. Kas võib öelda, et ropendamine tasus ära? (Kristel Rõõmussaar, Tallinn) Ma ei kiida kunagi heaks asju, mis mainet kahjustavad, aga eks see võiolla oli tingitud sellest, et minu aeg Eestis oli täis. Käisin tol ajal kogu aeg välismaal proovimas, küll ühest kohast teise, Fredrikstadi ei saanud ma spordidirektori surma tõttu, Club Bruggega oli kokku lepitud, aga UEFA karikasarja võõrsilmängus (Club Brugge, aastal 2000) tuli vigastus. Aeg oli täis, kokkuvõttes tuli kasuks. Käe peale on mul kirjutatud “usu saatusesse” (tätoveering believe in destiny – toim.), ju siis pidi nii

PREMIUM LIIGAST

2015 OKTOOBER JALKA

51

lugeja küsib Foto: erakogu

Just selle palliga lõi Lindpere New York Red Bullsi uue staadioni avavärava.

minema ja läkski. Tundsin sel hetkel, et punane kaart määrati võibolla valesti.

Ma läksin nurgalööki andma ja ütlesin Zahole (Vjatšeslav Zahovaiko – toim.), et mine kasti. Kohtunik kuulis valesti ja kui jalutasin nurgalipu poole, tuli punane.

Olen kogu karjääri jooksul võibolla ainult kaks punast saanud. Ma olen väga emotsionaalne mängija, aga üheksa aasta jooksul jätsin välisliigades kollaste kaartide tõttu võibolla ainult ühe mängu vahele. Mulle meeldib mängida, meeldib aus ja võitluslik mäng. Meeldib võita.

Võidu nimel olen valmis kõike tegema.

Kas sellises pimedas ja külmas kohas nagu Tromsö sul kõle ei hakanud?

Kas käisid kogu aeg puhvaikaga ringi?

(Tarmo Ala, Võru) Ütleme nii, et kolme aasta jooksul käisin ujumas ainult siis, kui kaardimängus

kaotasin. Talvel, kui oli kottpime, oli meil puhkus või olime meeskonnaga Hispaanias laagris. Suvel olid kolmekordsed kardinad ees, sest kell 2–3 öösel olid korraga päike ja kuu üleval. Norras oli suur enesetappude arv ja võibolla eluks vajaliku kogemuse sain sellest, et päästsin ühe tüdruku enesetapust. Tulin õhtul jala koju ja maja ees tahtis tüdruk end ära uputada, vedeles vee ääres miinus viie kraadiga täitsa T-särgi väel ja ilma jalanõudeta. Õnn oli selline, et sattusin õigel ajal peale ja tegin endast kõik oleneva, et inimene jääks ellu. Ta ei suutnud enam rääkidagi.

See oli kõige kõledam hetk, aga vähemalt oli õnnelik lõpp. Muidu on seal fantastiline loodus – põhjapõdrad, kolme aasta jooksul käisin sada korda kalal, suvel sai mägedes ronida. Soovitan soojalt kõigile.

Kas Ameerikas tundsite, et olete staar?

(Sten, Helsingi) Absoluutselt. Ameerika on üle 300 miljoni elanikuga riik, kus iga profisportlast vaadatakse kui staari. Temaga tehakse pilti, teda austatakse, sõidutatakse taksoga, broneeritakse autogrammide andmist nädalaid ette. Tihti tunned, et kui kuhugi lähed, oledki kuulsus. Võrreldes rahvaarvuga pole tippsportlasi nii palju. On 5–6 spordiala, milles on tippliigad, ja neid sportlasi kutsutakse igasugustele üritustele koos näitlejate ja muusikutega. Ma olen Snoop Doggiga pingpongi mänginud, olen NBA staaridega särke vahetanud. Olin kõva New Jersey Netsi fänn, siis vahetasin Deron Williamsiga (kahekordne olümpiavõitja – toim.) särke. Kui Thierry Henry võtab eralennukile ja viib sind pärast mängu koju, siis võid end staarina tunda küll.

Foto: erakogu

Kõrghoonete vahel kodustega Skype’imas.

52

JALKA OKTOOBER 2015

Henry austas rahvuskoondise mängijaid ja mõningad koondislased võttis ta pärast võõrsilmänge eralennuki peale ja viis varem koju, et saaks rohkem puhata.

Milline inimene Thierry Henry on?

Millal temaga viimati suhtlesid? (Anton, Tartu) Ma kirjutasin talle millalgi, aga viimati nägin teda New Yorgis kaks aastat tagasi.

Ega ma väga temaga suhtlust ei pea, ta on kolinud Londonisse ja viis korda telefoninumbreid vahetanud. Tean, et kindlasti näen teda ühel hetkel. Ta on legend, superstaar. Tema staarikohane käitumine on igati lubatud. Mina olen seda kõrvaltvaatajana paar korda pahaks pannud, aga kui näed, mis elu käib ja kui suur on tema järele nõudlus, siis tuleb kõva mees olla, et vastu pidada. Tulla Barcelonast tiitlitega New York Red Bullsi, kus sul on palju oma kasvandikke, kel pole nii hea tase, siis vahepeal võib katus ära sõita nii trennis kui mängudes, aga tegelikult oli ta suurepärane isik, vahepeal lihtsalt tekkisid mõned intriigid. Mäletan, et kui oli võõrsilmäng ja lendasime terve öö ning jõudsime väsinuna kell kuus hommikul lennujaama, siis kõik tahtsid temaga pilte teha, kõik katsusid teda. Mõnede inimeste viisakus on ka selline, et ei öelda vabandustki. Paljudel fännidel puudub igasugune viisakus pilti küsida, see ajab marru. Eks siis peabki vahel silma kinni pigistama ja kellelegi halvasti ütlema.

New York on üüratu linn. Kui tihti sa lamasid pärast trenni kodus ja mõtlesid, kas puhata või minna hoopis Manhattanit avastama? Kiusatusi on seal ju palju. (Mari-Ann, Nõmme) Foto: erakogu

Thierry Henry (vasakult), Roy Miller, Joel Lindpere ja Tim Cahill New York Red Bullsi mängult koju lendamas.

lugeja küsib

Milline löödud värav on teile kõige kallim? (Seitsmeaastane Karl-Johannes) Ma arvan, et New York Red Bull Arena avavärav. Selle mängu korraldamine läks maksma 8 miljonit dollarit ning Neymar ja Santos olid vastas. See pall (millega mees värava lõi – toim.) ja minu tool (staadioni avavärava puhul värviti üks tool Lindpere auks punaseks – toim.) on seal siiamaani. Tool jääb sinna igaveseks.

Väga uhke tunne. Sellist ajalugu teha on ühele väikesele eestlasele väga suur asi.

STAARINA AMEERIKAS

Kui Thierry Henry võtab eralennukile ja viib sind pärast mängu koju, siis võid end staarina tunda küll.

Kas kripeldab, et jäite Eesti koondise kõige edukamast valiktsüklist peaaegu täielikult kõrvale? (Maarja Nurm, Rakvere) Ei kripelda. Kripeldab, et see lõpp läks kuidagi õnnetult. Midagi pole teha, Iirimaa oli tugevam. Karjääri silmas pidades oli see (koondise mitte esindamine – toim.) kindlasti õige otsus ja mingid otsused tuleb langetada. Kui ma olen jalgpallur, siis ma elan oma igapäevast elu klubis ja miks mitte langetada otsus tööandja kasuks, kui see on ka mulle endale karjääri poolest kasulikum? Ütlen, et see oli õige otsus, ja arvan, et Eesti rahvas ja fännid elasid mulle hästi kaasa, kui USAs mängisin. Igal asjal on omad plussid ja miinused.

Mis harjutusi te igapäevaselt seljale teete? Mul on ka seljaga mingi jama, kas oskate soovitada mõnd internetilehekülge, kust saaks häid harjutusi? (Toomas Kohkla, Jõhvi) Mul on peaaegu 34aastaseks (Lindpere sünnipäev on 5. oktoober – toim.) saava

Foto: Lembit Peegel

Ma olin väga heas vormis ja Manhattanil käisin peaaegu iga päev. Avastasin New Yorki iga päev. Tihti käisime perega Central Parkis, nautisin ka paljude sõpradega ööklubide mõnusid. Mul oli seda aega ja seda võimalust, kogu Manhattan sai läbi käidud ja sõidetud. Selles linnas ei ole võimalik kodus istuda. Tihti vaatad alles õhtul telefonist, mis päev on – nädalapäevadel seal vahet pole.

Joel Lindpere Flora mängijana Ipswich Towni vastu Kadriorus pallimas. Flora kaotas toona 0 : 2.

mängija kohta üks 45aastase sportlase selgroog. Kui tean, et pean üle 30 minuti autoga sõitma, siis panen autos selja taha tennisepalli, see on mul autos ja bussis kaasas. Soovitan soojalt. Siis on mul massaažirull (inglise keeles foam roller – toim.), kõik koondisekaaslased kasutavad seda rulli. Kui selg tihti kange on, siis lähen lihtsalt voodisse ja panen 5–10 minutiks jalad seinale.

Avastasin, et olete olnud täringujalgpallis kõva käsi: 2004. aastal võitsite Sporditähe turniiri. Kui tõsiseltvõetav see mäng üldse on? (Tauno Kase, Järvamaa) Ma lähen alati lahingusse! Kui mängida, siis ikka võidu peale. Eriti hea on mõnele fännile või vastasmeeskonna fännile ära teha. Seda täringuviset on vist päris raske harjutada, aga mulle see mäng meeldib.

Kui on tarvis, võin veel kellelegi ära teha, kui väljakutse esitatakse.

Mida teeksite oma karjääris teisiti?

(Nele ja Eve, Valgamaa) Kahte asja. Esiteks oleks jätnud ühe vigastuse ära. Oli võimalus Club Bruggesse minna, tingimused olid juba kokku lepitud, aga võõrsil sõideti sisse ja sain vigastada. Teine asi siis, kui Norras mängisin. Stoke City oli huvitatud minu laenule võtmisest, aga Norras olime päris heal soonel, olin põhimees ja treener ütles, et ei lähe sa kuhugi. Kui

mul oleks võimalus midagi teisiti teha, siis oleks pidanud võibolla läbi suruma, aga olin treenerile ja klubile väga ustav.

Aga ma ei kahetse midagi, mis siin ikka kahetseda.

Kas olete oma tuleviku materiaalselt kindlustanud? (Oliver, Lõuna-Eesti) Ei ole, aga ütleme nii, et mingid asjad on, mis ei pane muretsema. Minu eluviisid on olnud sellised, et olen ringi reisinud, mu pere on väga palju reisinud, avastanud maailma, mulle meeldib käia heades kohtades söömas, olen palju peret aidanud. On inimesi, kes mõtlevad iga päev tulevikule, aga ma olen elanud täisväärtuslikku elu, ma pole kuskilt tagasi hoidnud ja mu seis pole nii vilets, et peaksin iga päev sellele mõtlema.

Eestis on võibolla paar jalgpallurit, kellele makstakse sellist raha, et oma elu ära kindlustada. Mina olen olnud noor ja võtnud elust nii palju, kui saab. Kes teab, kas see on õige või vale?

Rauno Sappinen ja Igor Morozov ootavad küsimusi!

Joelilt küsitud! Järgmistes numbrites astuvad lugejate ette Rauno Sappinen ja Igor Morozov. Mida sa neilt teada tahad? Pane oma päringud teele siim.kera@jalgpall.ee.

2015 OKTOOBER JALKA

53

treener

Sergei Terehhov eelistaks treenida proffe, kuid elu n채itab, millal see v천imalus j채lle avaneb.

54

JALKA OKTOOBER 2015

Foto: Lembit Peegel

treener

Sergei Terehhov:

karikasari lõi meie liigarütmi sassi Head Jalka lugejad, teie ees on tõenäoliselt viimane pikem intervjuu, mille Sergei Terehhov Nõmme Kalju peatreenerina andis. Pärast meie omavahelist kohtumist möödus nädal ja päev, nõmmekad kaotasid liiga viimasele Pärnule ning kunagine koondislane astus ametist tagasi. Kuidas vaatas mees hooajale tagasi veel tööpostil olles?

SIIM KERA

N

õmme Kalju juhendaja Sergei Terehhovi debüüthooaeg peatreenerina algas nagu kõige ilusam lapsepõlves loetud muinasjutt.

Esimeses ringis tehti kõigil seljad prügiseks ja üheksa vooru järel vaatasid tabelist vastu maagilised 27 punkti. Õhkkond oli hea ja klubi jalgpallurid nautisid oma mängu, kuid siis sõideti 8. mail Narva, kust sai alguse kolmemänguline kaotuste seeria. Hiljem pole nad mängumootorit täisvõimsusel tööle saanudki. Septembrikuise koondisepausi aegu leiti end tabeli kolmandalt realt, liidrist Levadiast lahutamas kuus punkti.

“Mis puudutab esimest kaotust, siis võtan süü täielikult enda peale,” sõnas 94 korda Eesti koondist esindanud mees ausalt. “Meil oli pärast Narva mängu ülitähtis karikasarja poolfinaal Floraga, kus oli eurokoht mängus, ja seepärast ma ei kasutanud Transi vastu tavapärast koosseisu. Kas meil oleks Flora jaoks värskust jätkunud, kui ma oleks Transi vastu täiskoosseisuga läinud? Poolfinaaliks valmistumine algas meil juba enne Narva mängu ja kui tagantjärele vaadata, siis karikavõiduga see ennast õigustas, aga kui räägime liigahooajast, siis see lõi meil mingisuguse rütmi sassi ja rütm kadus. Meil tuli pärast Flora mängu võibolla pingelangus. Suvel oli meil väga palju mänge ja jäi jälle värskusest puudu.

Mängijatel tekkis rutiin ka, meeskond oli kogu aeg koos, ei olnudki päeva, mil saime teineteisest puhata.”

Mullu detsembris toimunud vangerdus, mil Kalju spordidirektor Terehhov Nõmme klubi peatreeneriks määrati, oli paljudele üllatus. Usuti, et klubi otsib

kedagi kogenumat, kuid kolme kandidaadi hulgast langes liisk just 2005. aastal MM-valikmängus venelastele valusa värava löönud mehele. Endise jalgpalluri sõnutsi oli mingil määral ka juhuste kokkulangevus. Kui järele mõelda, oli tegemist ülimalt loogilise sammuga. Terehhov on olnud klubis lisaks eespool nimetatud ametitele ka mängija, abitreener ning noortetreener.

Suure osa mängijatest kutsus ta spordidirektorina ise meeskonda.

“Kingitus on alustada klubis, kus oled ise mänginud ja olnud,” ütles ta enesekindlalt ja rahulolevalt.

See oli ka üks põhjustest, miks ta 2014. aastal ütles ei toona Premium liigas pallinud Tallinna Kalevi tööpakkumisele.

TAHTMINE JA REAALSUS

Kindlasti tahaks ma mängida maast ilusat ja atraktiivset mängu, aga kas meil on selleks piisavalt mängijaid ja kvaliteeti.

“Kui ma oleks läinud, oleks eesmärgiks olnud liigasse püsima jääda,” alustas Terehhov otsuse tagamaade selgitamisega. “Ma ei tahtnud täitsa amatöörvõistkonnast alustada, minu ambitsioon oli töötada proffidega. Neilt saab nõuda, amatööridelt ei saa – ühel on töö, teisel pere, kolmandal kool. Ei tea kunagi, mitu mängijat trenni tuleb.”

Kui paljud endised tippmängijad võtavad kohe ülesandeks täiskasvanute

juhendamise, siis Terehhov on üks neist, kes ka noortetreener olnud. Seda leiba on ta maitsta saanud nii koduklubis kui U17 koondise abitreenerina. Ta usub, et kõigil polegi tarvis noori treenida, kuid temale oli see hea kogemus ja ta nägi pisiasju, mis meeste juhendusel tööst ära kaovad.

Kui noorteklassis on eesmärk arendada, siis meeste hulgas loevad Terehhovi sõnul ainult punktid ja karikad. Seetõttu ei saa alati mängida ka sellist mängu, mida treener ise kõige rohkem ihkab.

“Kindlasti ma tahaks mängida maast ilusat ja atraktiivset mängu, aga kas meil on selleks piisavalt mängijaid ja kvaliteeti,” mõtiskles mees. “Eestis me seda suudame, aga euromängud näitavad, et mujal on eelarved suuremad ja tase kõrgem. Tahame söötu lükata, aga reaalsus on see, et läheme mängima ja vastane on tugevam. Tuleb lähtuda sellest, mis materjal käes on.”

Ambitsioone mehel on ja seda sõna kuuleb tema suust tihti. Kas ta mõtleb tulevikus välismaal juhendamise peale?

Koondise etteotsa asumisele? Kindlat vastust ma endiselt teravalt ääremängijalt välja ei pinni, kuid noortekoondise treeneritöö huvitaks teda kunagi taas. Intervjuu ajal lausus ta, et eesmärk on end Kaljus tõestada ja tulemust näidata. Debüüthooaja eel sai miinimumsihiks pandud Euroopasse viiv kolmas koht, kuigi tegelikult ihkasid aasta alguses nii tema kui juhtkond kulda. Praegu teame, et miinimumkursil liikumine sai mehele saatuslikuks ning pärast viiemängulist seeriat, kus suudeti võtta ainult kaks punkti, loobus ta ametist.

Sergei Terehhovi käest ei õnnestunud Jalkal värskeid kommentaare saada.

2015 OKTOOBER JALKA

55

meenutused

Gert Olesk 2006. aastal Pärnu Vapruse mängijana pidurdamas Konstantin Vassiljevit, kellest tänaseks sirgunud Euroopa tasemel ründetuus.

Gert Olesk: ma ei tea, miks ma kogu aeg jalgpalli juurde tagasi tulin Kes endistest vutimeestest suutis 16 tundi järjest kaarte mängida? Millal nägi koondis välja nagu mudakäkk?

Kunagine rahvusesinduse pallur Gert Olesk teab vastuseid. Praegune Pärnu Linnameeskonna abitreener ja Pärnu Vapruse noorte juhendaja räägib Jalkale oma karjäärist, traumadest ja reisiseiklustest.

SIIM KERA

“K

atsin mingit nooremat mängijat, silkasin ühest äärest teise, pidin teda taga ajama, midagi lõbusat ei olnud,” jutustab Gert Olesk (42), kui meenutab oma koondisedebüüti Makedoonia tapva päikese all 1994. aasta 1. juunil.

“Hirmus palav oli ja Marek Lemsaluga olime kaitsjad, kes mees mehe vastu mängisid. Lemsalu muide kattis nende kõige kuulsamat mängijat Darko Pancevit (kes toona mängis Milano Inte-

ris – toim.). Esimest mängu peab ikka mäletama! Teine värav oli minu lohakus ka, jäin palli vaatama.”

Eesti kaotas Skopjes 2 : 0, kuid Oleskil oli esimene väärt samm tehtud.

Veel pool aastat varem oli ta kuulunud Pärnu Tervise nimekirja. Talvel siirdus suvepealinnast pärit mees FC Florasse ning koondise vaatevinklisse kerkis ta enda sõnutsi pärast sama aasta kevadel toimunud Leedu laagrit, mil Sergei Hohlov-Simson vigastada sai.

REISIL IKKA JUHTUB, ISLAND 1994 Kuigi Gert Oleski saldoks jäi koondises kuraditosin mängu, nägi ta sellest hoolimata kõvasti maailma. Oma 13 kohtumisest pidas ta vaid ühe kodumaa pinnal, 1995. aastal Euroopa meistrivõistluste valikmängus Leedu vastu. Ülejäänud matšide jaoks pidi pakkima kohvrid ning astuma lennukile või bussile. Pärnakas meenutab vahvamaid seikluseid.

“Kui 1994. aastal käisime Islandil mängimas, siis läksime Reykjavikist mängukohta (Akureyri – toim.) pisema lennukiga, paraja propelleriga! Kui hakkasime maanduma, siis pani lennuk tuuleiilide pärast paar korda külje ette. Mõnel oli naljakas, teisel nägu sekundiga lumivalge.”

56

JALKA OKTOOBER 2015

“Kuskil mäetipus me mängisime” Kuue aasta vältel kuraditosinas kohtumises koondise särgi selga tõmmanud Olesk mängiski koondises suuremat rolli just 1994. ja 1995. aastal, mil ta esindas rahvusesindust kokku seitsmel korral. Hiljem kimbutasid traumad.

Mehe vigastuste nimekirjast leiab nii hüppeliigesehäda, millega Olesk pikka aega maadles, õmmeldud reie pealtlihase kui katkise põlvemeniski. Ta mäletab kokku nelja hooaega, mida ta alustas operatsioonilaualt! Kõigist kannatustest ja oma jalas koha leidnud kruvidest räägib praegune Pärnu Linnameeskonna abitreener nagu vana rahu ise. Võibolla isegi kerge elukogenud muigega.

“Kui vigastustega kimpus oled, vaikselt taastud ja üksi õrnalt metsajooksul käid, siis küll mõtled, et miks kurat ma seda teen,” tõdeb Olesk nüüd. “Ma olen mõelnud, mis mind sundis kogu aeg (jalgpalli juurde – toim.) tagasi minema, aga vähemalt on nüüd, millest rääkida. On, mida

meenutused alustab ta paljulubavalt. “Esimene poolaeg mängisime allatuult, teine poolaeg vastutuult. Mart Poom oli väravas, pani palli lendu, lendas umbes poolele väljakule ära ja siis tuul tõi selle 20 meetri peale tagasi. Meenub, et raudselt mängisime valge vormiga, väljak oli libe, veeloike täis, kõik olid pärast mängu parajad mudakäkid, keegi ei tulnud platsilt valge särgiga tagasi.”

Fotod: Lembit Peegel

REISIL IKKA JUHTUB, FILIPIINID 1997 “Käisime koondisega Filipiinidel mängimas (1997. aastal – toim.) ja miskipärast korjati seal kõigi passid ära ning jäeti lennuväljale. Ainsana jäi pass kätte Teiturile. Kui hakkasime ära sõitma, tulime kaks tundi enne lendu kohale, aga keegi ikka passe kätte ei saanud. Öeldi, et kohe-kohe tuuakse. Tund aega enne lendu ikka passe polnud ja jälle lubati, et kohe-kohe tuuakse. Kõik olid juba närvilised ja Teituril sai hing täis, et mis kuradi jama see on. Ta läks uurima ja viimasel hetkel saime ikkagi dokumendid kätte.”

meenutada. Tol ajal vigastused meeldivad ei olnud, aga kui sa oled koondise vaateväljas, siis sai tegelikult väga palju reisida.

Terve Euroopa sai läbi käidud. Olid küll ainult lennujaamas, hotellis ja staadionil, aga midagi ikka nägid. Eks muu positiivne kaalus kõik need traumad üles.”

Oma ainsad kolm valikmängu sai mees kirja 1996. aasta Euroopa meistrivõistluste kvalifikatsiooniturniiril. Horvaatia, Itaalia, Leedu, Ukraina ja Sloveeniaga ühes alagrupis olnud koondis kaotas kõik mängud väravate vahega 3 : 31. Ajad olid siis teised, kohalik vutt alles üritas jalgu alla saada. Mänguplaan oli üsna lihtne – üritati võimalikult kaua nulli hoida, sest “ise skoorimine oli harv juhus”, nagu Olesk lausub. Priskest tasemevahest hoolimata pingutasid kõik lõpuni ja keegi väljakule nalja tegema ei läinud. 1996. aastast mäletab mees oma karjääri võibolla raskeimat mängu, mil novembris mängiti Itaalias Genova lähedal Celle Ligures maavõistlus Indoneesiaga. Eesti võitis Indrek Zelinski kübaratrikist 3 : 0.

“Kuskil mäetipus me mängisime, jõhkralt tuli vihma ja kõva tuul oli,”

Rivaldo ja Roberto Carlos Jalgpalluri viimased koondisemängud olid kaugel Taimaal aastal 2000, mil enamjaolt Viljandi Tuleviku mängijatest ning välismaal pallivatest meestest moodustatud koondis astus King’s Cupil vastu Brasiilia U17 koondisele, Taile ning Soomele. Kui mehe koondisekarjäär algas palavas, siis nii see ka lõppes. Kolmekümne või rohkema kuumakraadiga harjusid veebruaripakasest soojale maale viidud eestlased turniiri lõpuks küll ära, aga avamängus Brasiilia U17 koondise vastu võitlesid mehed terve teise poolaja krampidega. Sellest hoolimata napsati 1 : 0 võit.

Meie vastu panid sambamaa esindajad välja poisikesed, kuid Tai vastu võitlesid nad põhikoosseisuga ja samal õhtul põhjanaabritega heitlema hakanud eestlased nautisid superstaaride esimest poolaega otse staadionilt!

“See oli vägev kogemus, Rivaldo ja Roberto Carlos mängisid ka,” tuletab Olesk meelde. “Brasiilia kõigutas, läks 1 : 0 juhtima. Kui nad korra käiku juurde panid, löödi vähese ajaga mitu väravat. See oli vapustav, super vaatepilt.”

Kui aasta alguses nägi mees maailma jalgpalli suurimaid staare, siis aasta lõpus ta enam suurde vutti ei pürginud.

Viljandi Tulevikus mänginud mehele värsket lepingut ei pakutud ja uut klubi ta hoolega otsima ei hakanud, sest abikaasaga elati Viljandis ning äsja oli sündinud esimene laps. Ta leidis töökoha ja hakkas amatöörina pallima FC Elvas ning hiljem ka meistriliigas mänginud Pärnu Vapruses. Ta ei tea, et kordagi tema vastu välismaalt huvi oleks tuntud.

“Võibolla kui 2000. aastal Flora süsteemist lepingut ei pakutud, siis oli mõte, et järsku läheks prooviks,” sõnab endine atleet, kes sai vutipisiku spordihuviliselt isalt. “Eks see ole kahe otsaga asi, ise mõtled küll, et oleks hakkama saanud, aga kohapeal, kes seda teab?”

REISIL IKKA JUHTUB, LÕUNA-EUROOPA 1996 “Mängisime Andorraga ära (13.11.1996, Argo Arbeiter lõi neli väravat – toim.) ja oli plaan järgmine päev bussiga Itaaliasse sõita, kus ootas ees kohtumine Indoneesiaga (seekord oli staariks kolm väravat löönud Indrek Zelinski – toim.). Õhtul aga hakkas lund sadama ja üle mägede viiv otsetee pandi kinni.

Tegime suure ringi, Prantsusmaal oli kena sõita. Teitur (Thordarson – toim.) oli Cannes’is mänginud, ta näitas, kus ta seal elas ja kus toimuvad kuulsa filmifestivali tseremooniad. Tegime seal peatuse ka. Tee peale jäi Monte Carlo, seal käisime kasiinoesises parklas ära!

Teatud punt mängis terve tee kaarte, ise veel naljatlesid, et tegid mitteametliku maailmarekordi – mängisid 16 tundi järjest. Seal pundis oli kindlasti Urmas Kirs ja võis olla ka Sergei Hohlov-Simson ja Marek Lemsalu.

Mina väga tihti kaarte ei mänginud, olesklesin niisama.”

REISIL IKKA JUHTUB, TAI 2000 “Kui 2000. aastal Taisse King’s Cupile läksime, siis niinimetatud Viljandi osakond toodi varem Tallinnasse ära, olime öösel kuskil Männiku hotellis ja teadsime, et umbes hommikul kell seitse läheb lennuk. Läksime tundpoolteist varem kohale ja nägime Vahur Vahtramäed, kes elas Tallinnas ja tuli ise varem lennujaama. Ta lausus, et lennujaama inimesed olevat öelnud, et meie lennuk läks ära. Tuli välja, et aega muudeti, aga meie seda millegipärast teada ei saanud.

Flora kontor tuli kähku lennujaama ja suur sahkerdamine hakkas peale.

Esimesele kümnele matsile öeldi, et kohe läheb lennuk Soome, sealt saate Kopenhaagenisse ja siis Bangkokki. Mina olin igatahes seal pundis, Marek Lemsalu oli ka kindlasti. Kohe tuligi Soome lennuk ja me ei jõudnud pagasit ära anda, see jäi teiste kanda.

Teised lendasid kahe suure reisikotiga Saksamaale, üks kott kaalus vähemalt 20–25 kilogrammi. Meilt küsis teenindaja Kopenhaagenis, kuhu lendame. Ütlesime Bangkok.

Seepeale küsis, kas pagasit on. Ei ole.

Ta oli väga üllatunud. Minu teada jäid teised veel ühest lennukist maha ja hakkas uus kombineerimine. Me jõudsime Taisse ja olime seal pool päeva talviste riietega, ootasime, et teine punt kohale jõuaks, suvised riided olid ju kuskil kotis!”

2015 OKTOOBER JALKA

57

expert liiga

Signy Aarna naudib head taset ja häid tingimusi Kuopios Põlvamaalt pärit ja Expert liigast tuule tiibadesse saanud Signy Aarna kipub teist aastat järjest olema Soome meistriliigaklubi Kuopio Pallokissat parim väravakütt. Mullusest pronksist tahab naiskond tänavu rohkem. Jalka käis kaasa elamas Pallokissate kodumängule Alandi Unitedi vastu, kus pallib teine eestlanna Pille Raadik.

INDREK SCHWEDE, Kuopio

Signy Aarna Kuopio sadamas.

Foto: Oliver Oli

J

uunis andis Jalka Ahvenamaal lubaduse kahele Soome liigas pallivale pallurile: kui nii Signy Aarna kui ka Pille Raadik on mängukorras, tuleb ajakiri nendevahelist mängu Kuopiosse vaatama! Mäletatavasti jäi Raadik Ahvenamaal peetud mängus vigastuse tõttu kõrvaltvaatajaks ning pidi tribüünilt filmima, kuidas kaasmaalane Aarna tema kodunaiskonda kahe väravaga karistas ning 4 : 2 võiduga platsilt lahkus (vaata Jalka 8/2015).

Seekord olid mõlemad eesti tüdrukud rivis ja oodatult ka algkoosseisus.

Mängu algus meenutas eelmise päeva õhtul toimunud Pallokissate treeningut. Seal mängiti väikesel maa-alal ja peatreener Ollipekka Ojala nõudis valju häälega: kohe, kui oleme palli võitnud, liigume kiiresti edasi rünnakule ning palliga vastasele tuleb peale joosta ja survet avaldada.

“See treening oli tõesti väga konkreetne ettevalmistus just järgmise päeva mänguks,” kinnitab Signy Aarna hiljem.

“Treeningul aeti tempo meelega kiireks, sest täpselt sama ootas meid ka mängus.”

Pallokissat üritas esimestel minutitel ligi paarisaja pealtvaataja ees skoori avada, kuid peagi kehtestas end keskvälja-

kul tiitlit kaitsev Ahvenamaa naiskond.

Näis, et nende kogemus ja küpsem vanus pääseb seekord maksvusele. Kuid 24. minutil mängis Tiia Savolainen end individuaalse meisterlikkusega trahvikastis löögile ning avas publiku heameeleks skoori.

Signy Aarna sai avapoolajal vähe palli, terve mängu vältel oli ta keskringi läheduses söötu oodates sageli just Pille Raadiku valvata. Teisel poolajal oli külalistel kasutada kaks nurgalööki, millele järgnes kodusatsi paarikümneminutiline üleolek. Nüüd pääses ka Aarna paremini pildile, sooritades ohtlikke sööste vastaste kaitsekolmandikule. Kuid vastastel õnnestus keskväljakul sööt vahelt lõigata ning kiirest vasturünnakust viigistada. 82. minutil realiseerisid külalised penalti. Järgnes väljakuperenaiste surve ning 89. minutil saavutas Pallokissat nurgalöögijärgsest olukorrast 2 : 2 viigi.

See tähendas, et Aland United säilitas kahepunktise edumaa Kuopio naiskonna ees ning ka teise koha. Kuid Pallokissat langes neljandaks – kolmas koht on punkti kaugusel ja lähimad kaks jälitajat on maas samuti vaid punkti jagu. Jalka ilmumise ajaks on tabeliseis küll muu-

VÄRAVAVAHIST RÜNDAJAKS Kummalisel kombel edutati Signy Aarna edurivvi vaid kuus-seitse aastat tagasi ... väravavahi ametist. Tüdruk tahtis küll ise mängida ründajana, kuid treener nägi teda eelkõige postide vahel. Veel 17–18aastaselt tõmbas Aarna mängudes ja treeninguil kätte väravavahikindad.

“Aga mingil hetkel hakkas treener mind mängu lõppudes ette ründesse saatma,” muigab Aarna. “Mitte et ma oleks mänge meie kasuks otsustanud, aga ta teadis, et ma saan seal hakkama, ja kasutas minu ettenihutamist viimase võimalusena.”

expert liiga tunud, kuid kindel on see, et esikuuik on selgesti teistest eraldunud ning just nemad peavad isekeskis kolmanda vooru, mis jagab hõbe- ja pronksmedalid – liider Vantaa PK-35 oli pärast meie kirjeldatud mängu Alandist ees juba 11 punktiga ning kullas kinni.

Foto: Oliver Oli

Ainus palgaline mängija “Kas sa Keithile (Boanas – toim.) juba kirjutasid?” pärib Pille Raadik, kui õhtul pärast mängu Signy Aarnaga kokku saab. Eesti tüdrukud on tulnud linna peale õhtustama. Emotsionaalne Raadik, kelle sats peatus hotellis, on just naiskonna õhtusöögilauast tõusnud, kuid ei jäänud pakutuga rahule ning otsib endale menüüst midagi meelepärast.

“Jah, ma kirjutasin Keithile,” vastab Aarna ning selgitab Jalkale: “Meil on komme, et pärast klubimängu anname Eesti koondise peatreenerile teada, kuidas meil läks. Kui palju mängisime, kuidas läks naiskonna mäng ja kuidas hindame enda panust.”

Jalka pärimise peale, kas Aarna kirjutas, et ta valiti oma poole parimaks, tuli kiire vastus: “Ei, seda ma ei kirjuta kunagi!”

Väljaspool platsi tagasihoidlik Aarna on suutnud end edurivis siiski kehtestada. Mullu oli ta 13 tabamusega Pallokissate resultatiivseim ja tänavu juhtis ta kaua Soome liiga parima väravaküti

Pilet Pallokissate mängule maksab täiskasvanuile 10 eurot.

Foto: Oliver Oli

Signy Aarna puhkehetk. Aga iga hetk peab olema valmis vabasse tsooni sööstma.

edetabelit. Tõsi, pärast Jalka külaskäiku andis 14 väravat talle kolmanda koha ja mõõn oli tabanud tervet naiskonda.

Enne viiki Ahvenamaa klubiga olid pallikiisud talunud kaotusi kolmes järjestikuses voorus ning ühtlasi langeti kullakonkurentsist.

“Ma pole väravaküttide tabelit vaadanud,” tunnistab Aarna. “Ma ei tea, mitmes ma olen. Eelmisel aastal vaatasin pidevalt, ikka oli huvitav näha, mitmendal kohal olen, aga kui sel aastal väravaid enam ei tulnud, siis loobusin.

Selle vaatamisega paned endale pinged peale. Tähtis on see, kas võistkond võidab, mitte minu väravad.”

“Tegelikult on liiga väga võrdne ja ükskõik kelle vastu mängides ei saa midagi kindlat oodata,” selgitab Aarna kolme järjestikust kaotust. “Ühes mängus oli vastane tõesti üle, aga kahes oli meil mänguliselt kõik korras ning treener hoidis ka pärast peast kinni, et kuidas me

küll kaotasime. Aga meil oli ründefaasis enesekindlusega probleeme. Oleme tegelenud sellega, et seda leida. See kehtib ka minu kohta. Hooaeg algas hästi, võitsime palju mänge ja järsku hakkasime kaotama. Me polnud enam harjunud kaotama, kuigi see on normaalne osa jalgpallist.”

Aarna oli Jalkaga rääkides osalenud kõigis senipeetud liigamängudes, kuigi alati mitte 90 minutit. Põhjuseks varasemast suurem mängijate valik ja sisekonkurents. 4. oktoobril 25aastaseks saav Aarna on naiskonnas vanuselt neljas. Eesti koondise 50 mängus 23 väravat löönud Aarna on seega üks kogenumaid, mis ühtlasi ka kohustab.

Kohustab ka see, et Aarna on oma naiskonna ainus palgaline mängija. Soome liigas ja Kuopio naiskonnas näeb kiirusega silma paistev Põlvamaa piiga võimalust veelgi areneda. Eriti tehnilise poole pealt: esimene puude, söödud.

“Füüsiliselt tunnen end suhteliselt

expert liiga hästi,” lausub Aarna. “Teen ise palju vabal ajal juurde, käin jõusaalis. Ma ei oskagi siin muud teha, sest väljaskäija ma pole.

Kasutan kõiki siinseid häid treeninguvõimalusi võimalikult palju, mujale oma energiat ei raiska. Mul on välja kujunenud kindel režiim: millal ärkan, söön, treenin ja magama lähen. Söön ühes kindlas söögikohas, kus on suur ja tervislik valik, või kodus. Soomes olen hakanud jälgima, mida ja millal söön.”

Üks kollane kaart karjääri jooksul Aarna jagab korterit ühe kohaliku neiuga, kelle vanematekodu on linnast väljas.

Kõik vajalik on käe-jala juures, trennis käib neiu jalgrattaga. Soome keelest saab Aarna aru, kuid ise eelistab rääkida inglise keeles. Skype’is suhtleb ta igapäevaselt emaga, teistega harvemini.

Telekanalitest on kindel eelistus ETV: “Aktuaalne kaamera” ja spordiuudised.

Kella 23 paiku läheb Aarna magama.

“Mul on õnn tegeleda alaga, mida armastan, ja üritan siin kõike võtta täie raha eest,” ütleb tavaelus tagasihoidlik Aarna, kes on end siiski suutnud Soome liigas ja Eesti koondises kehtestada resultatiivse ründajana. “Väljakul pean olema nahaalsem, aga ma pole kraakleja ega ülbitseja.

Olen selline viisakas mängija. Mu elu ainus kollane kaart tuli ühes valikturniiri mängus U19 koondise eest, kui ma seisin vastaste karistuslöögi ajal palli ees. Ma ei saanud siis arugi, mille eest mulle kaarti lehvitati! Ründajana pole ma selline, kes ise lihtsasti maha kukub. Üritan end alati püsti hoida, mis võib muidugi võistkonnale kätte maksta.”

Signy tunnistab, et Soome-periood on mõjunud hästi tema arengule ja enesekindlusele ning koondissegi tuleb ta parema enesetundega. Peamine erinevus Eesti ja Soome liiga vahel on just mängutempo, mis on põhjanaabritel kiirem.

“Eks kõigil on unistused ja ikka tahad kõrgemale ja kaugemale, aga ma oleksin väga rahul, kui saaksin jalgpalli edasi mängida kasvõi praegusel tasemel,” seisab Aarna kahe jalaga maa peal. “Ma väärtustan väga seda, et saan siin mängida. Mu leping kestab hooaja lõpuni ja ma praegu ei mõtle, kas klubil on soovi seda pikendada, sest tähtsad mängud on veel ees. Usun, et Soomes saaksin lepingu ka mõnes teises klubis, kuid olen Kuopioga harjunud ja väga rahul.”

60

JALKA OKTOOBER 2015

Foto: Oliver Oli

Nagu sukk ja saabas: Signy Aarna (9) ja tema vari Pille Raadik (11).

KUOPIO ESINDUSVÄLJAK EI SAANUD FIFA LITSENTSI Pärast mängu kurtis Alandi Unitedi peatreener Gary Williams Jalkale, et Savon Sanomat Areena kunstmurukate on kehv. Sama päeva (15. august) kohalik ajaleht Savon Sanomat, mis on andnud Kuopio esindusstaadionile ka nime, kirjutas, et staadioni FIFA litsents jäi pikendamata ja 2009. aastal paigaldatud tehiskate vajab uuendamist. Kui seda järgmiseks aastaks ei jõuta, peavad nii Mart Poomi kunagine koduklubi Kuopio Palloseura kui ka Kuopio Pallokissat jõudma mängupaiga osas kokkuleppele Soome vutiliiduga.

KOHALIK DELIKATESS ON KALAPIRUKAS 111 000 elanikuga Kuopio on Konstantinoopoli patriarhaadile alluv Soome õigeuskliku kiriku peakorter. Muuhulgas asub linnas ka õigeuskliku kiriku igati nüüdisaegne muuseum. 1966. aastast on Kuopios ülikool (2010. aastal ühineti Joensuu ülikooliga Ida-Soome ülikooliks), mis on spetsialiseerunud tervisele, toidutehnoloogiale ja ohutusele.

Pooled Kallasvesi järve ääres asuva linna Foto: Oliver Oli tänavaist on ainult jalakäijatele ja jalgratturitele. Selle põhjus on asjaolu, et linna planeeri- Kuopio turul pakutakse võis praetud rääbiseid. des tehti palju tänavaid, et võimaliku tulekahju korral oleks need tule leviku takistus – enamik maju oli puidust. Neid tänavaid nimetatakse seepärast vihmaveetoru tänavaiks. Linnast paistab kätte Puijo suusahüppetorn, kus toimub suusahüpete MK-karika etapp. Aastast 1916 on peetud Puijo suusamänge, mille murdmaasuusavõistlustel on võitjate ajaloolises reas ka meie jalgpalliliidu peadirektori Tõnu Sireli vend Arne Sirel.

Kohalik delikatess on kalapirukas, mis 2002. aastast on Euroopa Liidus kaitstud kui kohalik traditsiooniline firmakaup. Kuopios on palju kalapiruka valmistajaid, selles Põhja-Savo maakonna pealinnas peetakse iga-aastaseid kalapiruka küpsetamise võistlusi. Enamasti pannakse leivapätsi sisse kas rääbis või ahven, harvemini lõhe. Kuopios ei ole eraldi mitte kalarestoran, vaid – lausa rääbiserestoran!

Maitsvaid kalapirukaid ja võis praetud rääbist pakutakse ka Kuopio turul, mis on ühtlasi linna keskväljak otse linnavalitsuse kõrval.

oktoobrikuu kalender

Šveits Tallinnas, Levadia–Flora Kadriorus EM-valiksari toob Kitseküla asumisse A. La Coq Arenale hirmkõva Šveitsi koondise. Meie U19 mehed mängivad Kadriorus oma EM-valiksarja ning U17 neiud toovad oma valiksarjaga taas Tallinna Inglismaa. Premium liigas on maiuspalaks Levadia–Flora 31. oktoobril. Võimalikke kalendrimuudatusi vaata www.jalgpall.ee.

PREMIUM LIIGA Neljapäev, 1. oktoober

19.00 Tallinna FC Infonet – Viljandi JK Tulevik Lasnamäe kergejõustikuhalli kunstmurustaadion Reede, 2. oktoober

19.00 Tallinna FC Flora – Pärnu Linnameeskond A. Le Coq Arena Laupäev, 3. oktoober

14.00 Nõmme Kalju FC – Paide Linnameeskond Hiiu kunstmurustaadion 14.00 Tallinna FC Levadia – Tartu JK Tammeka Kadrioru staadion 16.30 JK Sillamäe Kalev – JK Narva Trans Sillamäe Kalevi staadio Laupäev, 17. oktoober

14.00 JK Sillamäe Kalev – Nõmme Kalju FC Sillamäe Kalevi staadion 14.00 Paide Linnameeskond – Tartu JK Tammeka Paide linnastaadion 14.00 Pärnu Linnameeskond – Tallinna FC Infonet Pärnu kunstmurustaadion 16.30 JK Narva Trans – Tallinna FC Flora Narva Fama staadion Pühapäev, 18. oktoober

14.00 Viljandi JK Tulevik – Tallinna FC Levadia Viljandi linnastaadion Reede, 23. oktoober

19.00 Tartu JK Tammeka – JK Sillamäe Kalev Tartu Tamme staadion Laupäev, 24. oktoober

14.00 Nõmme Kalju FC – JK Narva Trans Hiiu kunstmurustaadion 14.00 Tallinna FC Levadia – Pärnu Linnameeskond Kadrioru staadion 14.00 Viljandi JK Tulevik – Paide Linnameeskond Viljandi linnastaadion 16.30 Tallinna FC Infonet – Tallinna FC Flora Lasnamäe kergejõustikuhalli kunstmurustaadion Reede, 30. oktoober

19.00 JK Narva Trans – Tallinna FC Infonet Narva Fama staadion Laupäev, 31. oktoober

14.00 Pärnu Linnameeskond – Paide Linnameeskond Pärnu kunstmurustaadion 14.00 Tallinna FC Levadia – Tallinna FC Flora Kadrioru staadion

62

JALKA OKTOOBER 2015

ESILIIGA Reede, 1. oktoober

19.00 Tallinna FC Infonet II – Tartu FC Santos Lasnamäe kergejõustikuhalli kunstmurustaadion Laupäev, 3. oktoober

16.30 Kiviõli FC Irbis – Tallinna FC Levadia II Kiviõli linnastaadion Pühapäev, 4. oktoober

14.00 FC Kuressaare – Tallinna FC Flora II Kuressaare linnastaadion 14.00 JK Tallinna Kalev – Nõmme Kalju FC II Kalevi keskstaadion 14.00 Vändra JK Vaprus – Rakvere JK Tarvas Vändra staadion Reede, 16. oktoober

19.00 Nõmme Kalju FC II – Tallinna FC Levadia II Hiiu kunstmurustaadion 19.00 Tartu FC Santos – Tallinna FC Flora II Tartu Tamme staadion Laupäev, 17. oktoober

14.00 Kohtla-Järve JK Järve – Tallinna FC Flora III Kohtla-Järve spordikeskuse staadion Pühapäev, 18. oktoober

14.00 Kiviõli FC Irbis – Tallinna FC Infonet II Kiviõli linnastaadion 14.00 Rakvere JK Tarvas – FC Kuressaare Rakvere linnastaadion 14.00 Vändra JK Vaprus – JK Tallinna Kalev Vändra staadion Laupäev, 24. oktoober

14.00 FC Kuressaare – JK Tallinna Kalev Kuressaare linnastaadion Pühapäev, 25. oktoober

14.00 Tallinna FC Flora II – Kiviõli FC Irbis FC Flora Lilleküla väljak 14.00 Tartu FC Santos – Rakvere JK Tarvas Tartu Tamme staadion 14.00 Vändra JK Vaprus – Nõmme Kalju FC II Vändra staadion 16.30 Tallinna FC Infonet II – Tallinna FC Levadia II Lasnamäe kergejõustikuhalli kunstmurustaadion

ESILIIGA B

Johan Djorou ja Sergei Zenjov võivad Tallinnas Eesti–Šveitsi mängus jälle kohtuda.

Pühapäev, 4. oktoober

14.00 JK Sillamäe Kalev II – Tallinna FC Ararat TTÜ Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak 14.00 Tallinna FC Puuma – FC Elva Wismari staadion 16.30 Maardu FC Starbunker – Raasiku FC Joker Maardu kunstmuruväljak 19.00 HÜJK Emmaste – Kohtla-Järve JK Järve Sportland Arena Neljapäev, 15. oktoober

19.00 Maardu FC Starbunker – Tallinna FC Puuma Maardu kunstmuruväljak Reede, 16. oktoober

19.00 JK Tallinna Kalev II – Tallinna FC Ararat TTÜ Kalevi keskstaadioni kunstmuruväljak Pühapäev, 18. oktoober

14.00 FC Elva – JK Sillamäe Kalev II Elva linnastaadion 16.30 Raasiku FC Joker – HÜJK Emmaste Raasiku kunstmuruväljak Neljapäev, 22. oktoober

19.00 Tallinna FC Flora III – HÜJK Emmaste Sportland Arena Reede, 23. oktoober

19.00 JK Tallinna Kalev II – FC Elva Kalevi keskstaadioni kunstmuruväljak Laupäev, 24. oktoober

19.00 Tallinna FC Ararat TTÜ – Kohtla-Järve JK Järve Sportland Arena Pühapäev, 25. oktoober

14.00 JK Sillamäe Kalev II – Maardu FC Starbunker Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak 16.30 Tallinna FC Puuma – Raasiku FC Joker Wismari staadion

Neljapäev, 1. oktoober

Kolmapäev, 28. oktoober

19.00 Tallinna FC Flora III – JK Tallinna Kalev II Sportland Arena

19.00 Maardu FC Starbunker – JK Tallinna Kalev II Maardu kunstmuruväljak

edetabel Eesti jalgpallurite edetabel Tabeli lõid sassi koondisemängud Leedu ja Sloveenia vastu ning muidugi mõjutas kõike pallurite karjäär klubides. Suurim tõusja on siiski Artur Pikk, tõhus on olnud ka Mihkel Aksalu ja Sander Puri ning Enar Jäägeri edenemine. Suurima languse tegi Henri Anier.

1. Ragnar Klavan 2. Konstantin Vassiljev 3. Mihkel Aksalu

+5

4. Karol Mets

–1

5. Ken Kallaste

+2

6. Enar Jääger

+4

7. Ats Purje

–3

8. Sergei Zenjov

–2

9. Joel Lindpere

+2

10. Taijo Teniste

+3

11. Henri Anier

–6

12. Henrik Ojamaa

–3

Neljapäev, 8. oktoober

13. Ingemar Teever

–1

15.30 Eesti–Serbia Kadrioru staadion EM

14. Artur Pikk

+9

Foto: Lembit Peegel

Neljapäev, 29. oktoober

19.00 HÜJK Emmaste – Tallinna FC Ararat TTÜ Sportland Arena

14.00 Tartu SK 10 Premium – JK Tallinna Kalev Kambja staadion

KOONDISED

Laupäev, 31. oktoober

19.00 Kohtla-Järve JK Järve – FC Elva Kohtla-Järve spordikeskuse staadion 19.00 Raasiku FC Joker – Tallinna FC Flora III Raasiku kunstmuruväljak 19.00 Tallinna FC Puuma – JK Sillamäe Kalev II Wismari staadion

EXPERT LIIGA

Pühapäev, 4. oktoober

12.00 JK Tallinna Kalev – Noortekoondis Kalevi keskstaadioni kunstmuruväljak 14.00 Tallinna FC Levadia – Pärnu JK Maarjamäe staadion 16.00 Tallinna FC Flora – Tartu JK Tammeka FC Flora Lilleküla väljak 18.00 Nõmme Kalju FC – Tartu SK 10 Premium Hiiu kunstmurustaadion Laupäev, 10. oktoober

14.00 Pärnu JK – Tartu JK Tammeka Pärnu Raeküla staadion 14.00 Tallinna FC Flora – Tallinna FC Levadia FC Flora Lilleküla väljak 14.00 Tartu SK 10 Premium – Noortekoondis Kambja staadion 19.00 JK Tallinna Kalev – Nõmme Kalju FC Kalevi keskstaadioni kunstmuruväljak Pühapäev, 18. oktoober

14.00 Pärnu JK – Tallinna FC Flora Pärnu Raeküla staadion 14.00 Tartu JK Tammeka – Tallinna FC Levadia Tartu Tamme kunstmuruväljak 14.00 Noortekoondis – Nõmme Kalju FC EJL TNTK

Mehed A-koondis Esmaspäev, 12. oktoober

21.45 Eesti–Šveits

A. Le Coq Arena

U19

Laupäev, 10. oktoober

15.30 Eesti–Tšehhi Kadrioru staadion EM Teisipäev, 13. oktoober

15. Gert Kams

–1

16. Sergei Pareiko

–1

17. Sander Puri

+5

15.30 Eesti–Armeenia Kadrioru staadion EM

18. Siim Luts

+2

19. Dmitri Kruglov

–3

Naised

20. Ilja Antonov

–3

21. Rauno Alliku

–3

22. Martin Vunk

–3

23. Frank Liivak

+2

A-koondis Teisipäev, 13. oktoober

19.00 Eesti–Malta

Sportland Arena

Neljapäev, 15. oktoober

19.00 Eesti–Malta

Sportland Arena

U17 Neljapäev, 1. oktoober

16.00 Eesti–Poola Kadrioru staadion EM Laupäev, 3. oktoober

16.00 Eesti–Inglismaa A. Le Coq Arena EM Teisipäev, 6. oktoober

16.00 Eesti–Horvaatia Kadrioru staadion EM

24. Pavel Londak 25. Igor Morozov

–4

26. Artur Kotenko 27. Artjom Artjunin

+1

28. Mikk Reintam

+1

29. Rauno Sappinen

+1

30. Nikita Baranov

UUS!

2015 OKTOOBER JALKA

63

lisaaeg Skalbid

Nike üritusel osalejad meie jalgpallihallis.

Fotod: Lembit Peegel

Nike tõi Tallinna Neeskensi Nike esindajate rahvusvaheline müügikonverents tõi Tallinna inimesi kokku üle maailma Dubaist Amsterdamini. Tutvustati 2016. aasta kollektsioone, mis tähendas, et Eesti Jalgpalli Liidu jalgpallihallis peetud jalgpalliüritusel kandsid kõik enam kui 90 osalejat Eesti koondise särki numbriga 16. Nende seas ka Hollandi Johan Neeskensiga tahtsid paljud pilti eelmise sajandi seitsmeteha. kümnendate aastate suurus Johan Neeskens, kel samuti seljas meie sinisärk, seljal number 16 ja turjal nimi Neeskens. Lõbusaid jalgpalliharjutusi aitasid läbi viia meie rahvuskoondise treenerid Magnus Pehrsson ja Janno Kivisild. Lisaks jalgpallile tegelesid ja tutvusid osalejad jooksu ja olümpiavõitja Erki Noolega ning balleti ja Kaie Kõrbiga.

Autor: Margus Kontus

Vaata ka intervjuud Johan Neeskensiga lk 44–46

Sõõm värsket õhku: Meelis Rooba

Foto: Lembit Peegel

van a

Vennad Roobad debüteerisid Eesti koondises 7. juulil 1996 Narvas Balti turniiril mängus Läti vastu. Urmas lõi selles 1 : 1 lõppenud mängus väravagi ja tegi hiljem eduka karjääri Taanis, kus tuli kolmekordseks riigi meistriks. Aga esiti tegi rohkem ilma Meelis, praegune Paide Linnameeskonna peatreener. Ta oli keskväljakul eestlase kohta harjumatult domineeriv ja vägeva pauguga jalas, mida ta vastastele nende meelehärmiks sageli tutvustas. Ajakiri Sporditäht (10/1996) kirjutas vennastest loo ja tõdes, et pärast kuulsaid Lõvisid pole meie noored kunagi endast nii jõuliselt märku andnud ja Roobad on oma teelt kõrvale pühkinud mitu endist lõvipoissi.

“Nad on nagu sõõm värsket õhku,” lausub samas ajakirjas toonane Eesti koondise ja Flora abitreener Tarmo Rüütli ning selgitab: “Võrreldes selle seltskonnaga, kes oli koondises enne ja keda pidi kaikaga taga ajama ning seletama, miks peab jooksma ja vaeva nägema, on Roobad hoopis teisest puust. Nemad tahavad, võtavad kuuldust õppust ja analüüsivad.”

Juba nimetatud Balti turniiri teises mängus olid vennad jälle platsis ja seekord pidanuks oma skoori koondise eest avatuks saama ka Meelis. Paraku jättis Eesti kohtunikebrigaad fikseerimata igati õiguspärase värava, arvates, et pall väravajoont ei ületanud. Leedu puurivaht, hiljem Eestis töötanud Valdemaras Martinkenas tunnistas pärast, et pall vupsas siiski üle joone. See maksis Eestile Balti turniiri võidu.

Juuresolev pilt on tehtud 5. oktoobril 1996 MM-valikmängult Kadriorus Valgevene vastu. See oli Roobade neljas maavõistlus Eesti eest ja tõi esimese võidu.

INDREK SCHWEDE

64

JALKA OKTOOBER 2015

Meelis Rooba MM-valikmängus Valgevene vastu.

foto

lisaaeg Oktoobrikuu sünnipäevad 01.10 Mark Švets (39) 01.10 Albert Prosa (25) 02.10 Kalev Pajula (46) 02.10 Matvei Igonen (19) 04.10 Signy Aarna (25) 05.10 Margus Kröönström (46) 05.10 Joel Lindpere (34) 05.10 Madis Vihmann (20) 06.10 Andrei Kalimullin (38) 06.10 Janno Jürisson (35) 06.10 Tarmo Kink (30) 07.10 Sander Sinilaid (25) 09.10 Kert Kütt (35) 10.10 Peeter Küttis (73) 10.10 Maaren Olander (40) 12.10 Aleksandr Starodubtsev (64)

14.10 Tõnu Vanakesa (53) 14.10 Meelis Lindmaa (45) 14.10 Andrei Karhu (35) 14.10 Lisette Tammik (17) 15.10 Aleksandr Kirpu (26) 15.10 Bert Klemmer (22) 16.10 Vjatšeslav Smirnov (58) 17.10 Gerlin Naisson (37) 17.10 Vladislav Tsvetkov (18) 18.10 Lembit Peegel (79) 18.10 Eron Krillo (24) 19.10 Viktor Neštšeretnõi (65) 19.10 Aivar Pohlak (53) 20.10 Erko Saviauk (38) 20.10 Ander Ott Valge (17) 21.10 Igor Prins (49)

22.10 Hillar Maldre (84) 22.10 Maksim Rõtškov (42) 24.10 Kaspar Tilga (17) 26.10 Priit Adamson (40) 27.10 Timo Teniste (30) 28.10 Martin Lepa (39) 28.10 Enver Jääger (33) 28.10 Kristen Saarts (21) 29.10 Tõnu Sirel (58) 29.10 Rein Pajunurm (52) 29.10 Marko Sonn (27) 30.10 Elar Tarkus (31) 30.10 Ragnar Klavan (30) 30.10 Oskar Berggren (18)

Sepp Blatter pooldab välismängijate piirangut.

Foto: internet

Jalgpallipagulaste statistikat FIFA president Sepp Blatter toob ajakirjas FIFA Weekly (32/2015) ära mõned arvud jalgpallipagulaste kohta: eelmisel hooajal olid välismängijad Inglise liigas väljakul 77,1% mänguajast. Hispaanias oli see arv 57,1, Itaalias 54,8, Saksamaal 53,1 ja Prantsusmaal 38,5%. Samal ajal on langenud nende pallurite arv, kes on viies Euroopa tippliigas jõudnud esindusmeeskonda oma klubi noorteakadeemiast. Nad olid mullu platsil vaid 14,3% mänguajast. Parim näitaja on Prantsusmaal: 19,3%. Nigelaim Inglismaal: 10,2%.

Blatter tuletab nende arvude peale meelde oma 1999. aastal tehtud ettepanekut: jõustada 6 + 5 reegel, mis tähendab, et algkoosseisus peaks olema vähemalt kuus pallurit, kel oleks õigus mängida koduliiga riigi koondises. Ta toob heaks näiteks Venemaa, kus peab platsil olema vähemalt viis mängijat, kes tohivad mängida sbornaja eest.

LHV panga edetabel Augustikuus kaardiga sooritatud tehingute arvu järgi reastuvad klubid selliselt: 1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

Tartu Jalgpallikool Tammeka Nõmme Kalju FC Tallinna FC Infonet Tallinna FC Flora FC Kose JK Tallinna Kalev Rahvuskoondise fänniklubi Jalgpallihaigla 8. Põlva FC Lootos 9. FC Kuressaare 10. FC Nõmme United

11. Tallinna JK Piraaja 12. FC Olympic-Olybet 13. Rakvere JK Tarvas 14. JK Tabasalu 15. JK Welco Elekter 16. JK Loo 17. Viimsi MRJK 18. FC Elva 19. Viljandi JK Tulevik 20. Pärnu Linnameeskond

ma mäletan ...

Fred Randver, Eesti Curlingu Liidu president Ma mäletan ...

Foto: erakogu et jalgpall oligi esimene spordiala, millega kokku puutusin. Olin suved maal vanaema juures ja mällu on sööbinud, kuidas vaatasin MM-finaalturniire mustvalgest telekast. Meeles on Holland oranžis särgis koos Ruud Gullitiga.

Loomulikult sinivalgetriibuline Diego Maradona ja Saksamaa Rudi Völleriga. Sellest sain inspiratsiooni ja muidugi sai pall ette võetud ja ette kujutatud, et kahe puu vahele löödud pall on võiduvärav tähtsas mängus.

Mu kodu oli Tallinnas Järvel Tuisu tänaval. Kõrval koolihoovis ajasime jalgpalli taga seni, kuni ema pistis pea aknast välja ja kutsus tuppa. Praegu kasvab igal pool ilus golfimuru ja hoovijalgpalli sellisel kujul polegi. Kuna mängisin Eesti noortekoondise tasemel korvpalli, oli jalgpall ka meie suvetreeningute kindel osa, millega füüsilist jõudu ja kiirust koguda.

Kuna kossus olin tagamängija, keda peeti kiireks, olin jalkas enamasti ründes. Eks hiljem tuli arusaamine, et see on meeskonnamäng ja vajalik on ka nende meeste panus, kes kunagi skoori ei tee. Aga minu ajal juhtus, et keegi jäeti justkui karistuseks kaitsesse. Väravas olin ka, aga seda ma ei nautinud. Samas oli tüüpe, kes olid nõus väravas olema, sest seal ei pidanud higistama. Kooli eest mängisin ka. Ühel koolidevahelisel võistlusel Lastestaadionil lõin peaga värava, aga kindlalt ma end ei tundnud, sest paljud olid ümberringi jalgpallipoisid.

Ma mäletan ... et mängisime hoovis niinimetatud kastimängu: ruudukujuline maa-ala oli jaotatud neljaks ruuduks ja igal ruudul oli peremees, kes kaitses oma ruutu sel moel, et ei tohtinud lasta palli oma nurgast välja lüüa. Pall tuli saada kastist välja teiste ruudu kaudu. Kui suutsid seda peaga või mõne trikiga, said rohkem punkte. Mängisime ka viitekat vastu maja seina. Tänapäeval on seegi lõbu lastele kadunud, sest majad on selliseks tegevuseks liiga ilusaks vuntsitud.

Ma mäletan ... Eesti–Portugali mängu Kadriorus. Läksin seda vaatama, mu lemmikmängija oli sel ajal Luis Figo. Kahel korral jäi värav nägemata: ei mäletagi, kas läksin mõlemal korral õlut ostma või vaatasin ühe korra lihtsalt kõrvale.

Nii et olin kohal, aga väravaid ei näinud. Emotsioone sain ka Wembleyl Eesti–Inglismaa mängul.

Ma mäletan ... lugu kaks aastat tagasi, kui müüsin Hiiumaal Kärdlas kohvikute päeval vorstikesi ühe tuttava inglasega, kes oli suur Liverpooli fänn. Minu suur lemmik oli aga soomlaste Jari Litmanen, kes oli ka aastakese Liverpoolis mänginud. Mäletan, kui ta Amsterdami Ajaxiga Meistrite liiga võitjaks krooniti.

Inglane läks korraks vetsu ja Jari Litmanen ise astus meie juurest läbi! Kui inglane tagasi tuli, näitasin talle koos Litmasega tehtud fotot. Võite ette kujutada tema pettumust: mees käib korra ära ja just sel ajahetkel astub Litmanen meie vorstileti äärde! Litmasel on Hiiumaal suvekodu. Tean, et ta on pakkunud end tasuta kohalikele poistele niisama trenni andma. Ilma mingi meedia ja tagamõtteta. Väga sümpaatne mees.

2015 OKTOOBER JALKA

65

ristsõna

Septembrikuu ristsõna vastus oli “kaotasin palli ära”. Õige vastuse eest võitis raamatu “Jalgpallireeglid” Andy Sepp. Võitjaga võtame ühendust.

Oktoobrikuu ristsõna vastuseid ootame aadressil indrek@jalgpall.ee märksõnaga “Ristsõna” 10. oktoobriks. Õigesti vastanute vahel loosime välja Eesti jalgpallikoondise fännisärgi.

66

JALKA OKTOOBER 2015

SWISS

MADE