Raul Ojassaar

Liblikaefekt jalgpallielu mõjutajana

Kui Rauno Alliku oleks Sūduva vastu viimase minuti võimaluse väravaks löönud, räägiksime praegu ehk hoopis FC Flora ajalooliselt edukast hooajast Meistrite liigas. Fotod: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Augusti lõpus ja septembrikuus saime taas näha, kuidas jalgpallis võivad mõned üksikud väljakul juhtunud episoodid mõjutada tohutult suuremat pilti ja üldist narratiivi.

Kõikide Eesti klubide kaotus eurosarja avaringis ning koondise nukrad mängud Gruusia ja Armeeniaga vallandasid vutiliidu ja Eesti jalgpalliüldsuse vastu järjekordse pahameeletormi. Kõik on halvasti, kõik on pahas-

Tekst: Raul Ojassaar ti, kõik tuleks maha võtta! Üldiselt olevat Eesti jalgpallil kaks varianti: kas kogu seni ehitatud süsteem maha lõhkuda ja nullist alustada, või mis veel lihtsam – need enda meelest jalgpalli mängivad jobukakud tuleks lihtsalt tootvale tööle saata, sest Eesti ei saagi mitte kunagi jalgpallis edukas olla.

Säärastel puhkudel (milliseid, tunnistame ausalt, on viimastel aastatel olnud kahjuks mitu) on põnev jälgida, kuidas mõni üksik sisuliselt juhuslik episood rahva üldist arvamust muudab või ühes-teises suunas kallutab. Kui vähe on vaja, et kriitikanooltele efektiivne kilp ette tõsta! Kui FC Flora oleks penaltiseerias (mida tihtipeale nime-

tatakse loteriiks, kuid mida see tegelikult mõistagi ei ole) suutnud Marijampolė Sūduva vastu oma löögid sisse lüüa ja edasi pääseda, ei räägiks me ilmselt sellest, kuidas Eesti klubijalgpall langeb Euroopa mõistes üha sügavamale mutta. Kui Nika Katšarava pealöök oleks Lillekülas läinud pool meetrit vasakule poole ja Eesti–Gruusia kohtumine oleks lõppenud väravateta viigiga, kas oleksime koondisega toimuva tõttu sellises masenduses, isegi kui mängupilt oleks jätkuvalt samasugune?

Paraku on jalgpall (ja pallimängud üldiselt) selline ala, kus võib ühel eksimusel või õnnestumisel olla tohutult suur kaal, kusjuures see üks eksimus või õnnestumine võib omakorda sõltuda totaalselt marginaalsest pisiasjast, mis ei pruugi olla üldse ühe võistkonna võimuses – näiteks kohtuniku õige või vale otsus. Jalka on viimastes numbrites vaadanud põhjalikult tagasi Eesti koondise imelisele teekonnale 2012. aasta EM-valiksarjas ning leidnud samuti, et tegu oli positiivsetest napikatest tulvil seiklusega. Kui üks või mitu neist olukordadest oleks kujunenud meie kahjuks, räägiksime ehk keskmisest pisut edukamast valiktsüklist, mitte meie seni läbi aegade parimast aastast, millele kümnend hiljem heldimusega tagasi vaadata. Liblikaefekt oma täies hiilguses!

A-koondise mängudel on omadus pealtnäha kogu rahva arvamust Eesti jalgpalli kohta mõne hetkega muuta. Kui saame nulliga tappa Gruusialt ja Armeenialt, nõutakse treenerikoolituste ja noortesüsteemide ümberkorraldamist. Kui võidame või viigistame, on kõik vait, justkui valideeriksid A-koondise hetketulemused seda, mis toimub samal ajal mitu astet allpool. Jalgpalliliidu ja -klubide hetke noortetöö ja A-koondise tulemused on ju tegelikult kaks täiesti eraldiseisvat asja, ometi loovad halvad tulemused täiskasvanute klassis kriitikutele ja niisama kraaksujatele hea pinnase, millelt ka muid asju kritiseerida. Seda noortetööd, mida tehakse praegu, saab ju A-koondise raames hinnata alles kümmekonna aasta pärast, mitte varem. Sellisel puhul on vutiliidu presidendil Aivar Pohlakul kõik õigused rõhutada, et jalgpallis käivad protsessid väga pika vinnaga.

Sellest vabandusest ei tohi aga saada vigurivänt, mida aastaid ja aastaid ekspluateerida. Nii võikski ju rääkima jääda: kui kümne aasta pärast ka mudas rähkleme, saaks ju tõdeda, kuidas alles 2020. aastate alguses tulid kõikidesse tippklubidesse noortetöö juhid ja nii edasi. Tehtud muudatuste tulemuste ootamine ei saa olla igavene põhjendus.

Seda, et Eesti jalgpalli juhtimist kritiseeritakse, tasub aga asjaomastel võtta hoopis positiivselt. Ühest küljest näitab see, et jalgpall ikkagi läheb inimestele korda, teisalt on avalikust, asjatundlikust ja konstruktiivsest kriitikast Eesti vutielus karjuv puudus. Kriitikat ja opositsiooni ei tasu karta – nagu ka spordis, viib konkurents ju edasi.

A-koondisest oluliselt kiiremat tagasisidet noortetöö kohta pakuvad meile hoopis noortekoondised – ning seal on olukord pehmelt öeldes kiretu. U19 koondis lõi värava viimati seitse mängu tagasi, U21 koondis on viimase seitsme mängu jooksul suutnud nagu võrdne võrdsega mängida ainult Lätiga (2 : 1 võit ja 1 : 1 viik), ülejäänud viies kohtumises on saadud viis kaotust väravate vahega 0 : 25. Tänavune U17 koondis sai Balti turniiril Läti käest 0 : 4 ja Leedu käest 0 : 1 kaotuse. Ainsaks erandiks on meie 2003. aastal sündinute koondis, kes oleks pidanud kevadel kodusel EM-finaalturniiril osalema – vaid nende tulemused on viimasel ajal hingele pisut palsamit pakkunud.

Seda mõtet on Eesti jalgpalli kontekstis viimastel nädalatel juba korduvalt kasutatud, kuid pole midagi parata, see sobib siia kui rusikas silmaauku: kui oled kaelani mudas, ei tasu enam nina norgu lasta…

Kui kannad maski, siis kanna maski!

Viimastel kuudel olen ikka ja jälle täiesti irratsionaalsel põhjusel ärritunud. Iseäranis kehtib see mõistagi avalikus ruumis (näiteks ühissõidukis), aga laieneb selgelt ka jalgpallikonteksti, sest oleme ju kõik viimasel ajal näinud, kuidas varumehed, tiimiliikmed ja muud asjapulgad peavad ka mängu ajal istuma, mask ees. Sügisest alates on koroonaviiruse teise laine tõttu maskid Eestis kohustuslikud näiteks siseruumides pallimängualade pealtvaatajatel, õues toimuvatel jalgpallimängudel on see tungivalt soovituslik.

Mis ajab mind selle juures närvi? Mitte see, et maskikandmine on tehtud paljudes kohtades kohustuslikuks – kaugeltki mitte. Ärritajad on hoopis need inimesed, kes suvatsevad endale kas kohustusest või kohusetundest küll maski ette panna, aga jätavad siis sealt nina välja. Miks sa siis üldse seda maski kasutama vaevusid, kui sa seda õigesti ei kasuta? Kui seda lihtsalt suu ees hoida, ei kaitse see sind ega teisi, siseruumide või iseäranis ühistranspordi kohta võib öelda, et see on lausa vastutustundetu. Kui kannad maski, siis kanna maski, mitte ära mängi tola.

Hetk Eesti koondise pressikonverentsilt Jerevanis: kohalik helimees esitab õpikunäite selle kohta, kuidas maski mitte kanda. Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee