2-kõne: Bert Klemmer

Bert Klemmer 2012. aastal U19 EM-finaalturniiril. Fotod: Lembit Peegel

Bert Klemmer: spordipsühholoogia võiks olla Eesti jalgpalli nišš

Eesti meistriliigas FC Viljandi ja FC Kuressaare eest pallinud Bert Klemmer on juba 2013. aastast saati elanud Inglismaal, tudeerides sealsetes ülikoolides erinevaid spordiga seotud valdkondi. Oktoobris 27aastaseks saav endine noortekoondislane teeb hetkel doktorantuuri mainekas Loughborough’ ülikoolis, tegeledes sportlaste vaimse poolega.

Tekst: Raul Ojassaar | Fotod: Hendrik Osula

Augusti lõpus isaks saanud Klemmer räägib Jalkale oma tööpõllust ja selle võimalikest arengusuundadest. Ta aitab sportlasi juba praegu – Klemmer Consultancy nimelises firmas nõustab ta muu hulgas ka Eesti jalgpallureid.

Bert, alustuseks – kuidas värskel isal elu läheb?

Hästi, pole viga! Neli päeva pole nüüd korralikult magada saanud, aga muidu on okei! Istume kodus, olen isapuhkusel. Vaikselt üritan asju teha, et rutiini tagasi saada.

sa viimati 2014. aastal ja II liigas. Millal ja kuidas sa Inglismaale jõudsid?

2013. aastal. Aasta varem oli meil olnud kodune U19 EM-finaalturniir – pärast seda olid mul läbirääkimised FC Floraga, et hakata profisportlaseks. Ma ise mõtlesin aga samal ajal, et tahaksin ka haridusteega jätkata – haridus oli minu jaoks kogu aeg sama tähtsal kohal kui jalgpallurikarjäär. Floraga ei saanud me lõpuks kokkuleppele: mina tahtsin olla jalgpallur, aga samal ajal ka õppida. Vaatasin Inglismaa ülikoolide poole, et spordi manageerimist õppima minna, sest Eestis toona selliseid võimalusi ei pakutud. 2013. aastal saingi seal ülikooli sisse ning hakkasin bakalaureuseõppes spordi manageerimist õppima.

Alguses läksid õppima spordi korraldamist, aga ühel hetkel vahetasid eriala ja ka ülikooli ennast?

Jah – tegin magistrikraadi samas ülikoolis spordi ja füüsilise liikumise juhtimises. Kaks aastat tagasi hakkasin doktorikraadi tegema Loughborough’ ülikoolis – teemaks psühholoogia ja see, kuidas noori sportlasi ja nende vaimset tervist aidata füüsilise liikumise kaudu.

torantuur peaks kestma kuus aastat – hetkel alus- kus töötame oma emotsioonidega, ning liigume tan kolmanda aastaga. Esimesed kaks aastat olen seejärel õue, kus mängime jalgpalli ja teeme ka hästi hakkama saanud, eks järgmised neli aastat teisi spordialasid. Eestis toimib sarnase mudeli näitavad, mis saama hakkab. Olen kaugõppes, mis järgi SPINi programm. Meie oleme aga kohaliku tähendab, et kohal pean käima korra kuus, aga terviseameti ehk NHSi osa, oleme teraapiaorgaselle kõrvalt on palju videosuhtlust. nisatsioon, kes kasutab teraapiaks sporti. Seda

Muide, Loughborough’ ülikooli peetakse Ing- kasutatakse Inglismaal suhteliselt vähesel määral, lismaal spordivaldkonnas parimaks ülikooliks. Li- oleme ainsaid organisatsioone, kes nii teeb. verpooli ja Chelsea akadeemiad mängivad näiteks aeg-ajalt meie ülikooli linnakus, samuti Päevatööna tegeled noortega, Klemasuvad linnakus paljud spordiorgani- mer Consultancy paistab aga tegelevat satsioonid. Soovitan kindlasti ka Ees- ka tippsportlastega. Kuidas see alguse ti jalgpalluritel tulevikus Inglismaale sai ja mida seal täpsemalt tehakse? õppima tulla – ülikooliliigades või ka non-league’i klubides saab samal ajal mängida, palgad on täiesti korralikud. „Väga palju korraldatakse esmaabikursuseid, Klemmer Consultancy sai alguse tänavu jaanuaris – asutasime selle koos sugulase Ats Klemmeriga, kes veab aga samal ajal oleks tehnilist poolt ja tegeleb partnerluse ja Kui doktorantuuri lõpetad, kas sind vaja ka vaimse tervise finantsidega. Põhimõtteliselt hoiab Ats võib siis mõne uue ametinimetusega nimetada või on tegu mõne üldisema teemaga? kursuseid, ka treeneritele, klubiomanikele ja teistele minu tegevusel silma peal ja vajadusel jagab konstruktiivset kriitikat. Peamise tegevusalana aitame nii sportlastel kui Kõige laiemalt on see doktorikraad meeskonnaliikmetele.“ ka lihtsalt spordi harrastajatel vaimseid psühholoogias. See ei ole nii spetsiifi- oskusi parandada – seda inimesest lähline, et oleksin valmis kliiniline psühholoog, aga tuvate strateegiate loomise ja eesmärkide seadkui kõik hästi läheb, saab minust psühholoogia- misega. Aitame ka siis, kui keegi tahab õppida doktor. Minu uurimisalaks ongi noorte inimeste veelgi paremini oma emotsioone kontrollima või vaimne tervis – kuidas kasutada sporti ja liiku- lihtsalt teada, kuidas oma käitumist muuta. Me mist, et nende vaimse tervise arengule kaasa ai- ei paku kliinilist psühholoogia tuge ehk me ei data. Näiteks kui nad lähevad arsti juurde, siis ei saa kahjuks hetkel veel vaimsete probleemidega kirjutata neile esimese asjana tablette välja, vaid inimesi aidata, kuid tulevikus kindlasti plaanime suunatakse nad spordi juurde, näiteks jalgpalli selle ka oma töösse sisse tuua, kui olen vastava mängima või tantsima. koolituse läbinud. Me saame näiteks aidata, kui

Kui räägime spordiklubidest, siis väga palju ühel hetkel ei lähe enam karjääris nii hästi või on korraldatakse esmaabikursuseid, aga samal ajal probleeme enesekindlusega – saame neutraalse oleks vaja ka vaimse tervise kursuseid, ka treene- toena abiks olla. ritele, klubiomanikele ja teistele meeskonnaliik- Tegutseme tavaliselt Zoomi kaudu, tavaliselt metele. Sellest on vaja rohkem rääkida. kestab üks sessioon tund aega. Hetkel oleme tegelenud Premium liigas umbes 15 mängijaga, sa„Spordipsühholoog“ sinu kohta siis muti ka mõne Eesti klubiga: Tartu Sanvist päris täpne kirjeldus ei ole? tos, Tartu Welco, Viimsi MRJK. Lisaks Veel mitte. Mul on selline plaan, et veel ka mõne muu spordialaga – me ei kui teen doktorikraadi ära, siis teen keskendu vaid jalgpallile. Spordipsühühe aasta veel spetsiifilist psühho- holoogia tõed: visualiseerimine, eesloogilist kraadi – siis saaks minust märkide seadmine, sisekõne. Lähtume ka spordipsühholoog. Praegu teen individuaalselt sellest, millised mured rohkem sotsiaalseid uurimusi ja see või probleemid inimesel parasjagu on. valdkond on üldiselt pisut laiem. Jagame teadmisi, aga samal ajal oleme ka neutraalseks isikuks – kuulame neid, Klemmer Consultancy firma kaudu arutame asju, mida mängijad võibolla nõustad sa sportlasi juba praegu. ei julge treenerite või klubi inimesteKas see ongi sinu põhitöö? ga arutada. Näiteks kui mõni mängija Muu töö on ka kõrval – üheksast ei julge platsil palli küsida – nad saavad viieni töötan ühes kohalikus tervi- selle minuga läbi arutada ja siis koostaseorganisatsioonis. Cambridge’is ja me strateegiaid, mida nad saaksid teha, Bedfordshire’is on kokku 1,4 miljonit et sellest üle saada. See on spordipsühinimest, aitame siin vaimsete terviseprobleemi- Bert Klemmer holoogia, mis on segatud mentorluse ja mind dega noori – ärevushäired, käitumishäired. Kasuõpib doktoriks Loughborough’ coaching’uga. Kõik on konfidentsiaalne. tame sporti alusena, et nende vaimset tervist pa- ülikoolis. randada. Esmalt oleme 45 minutit klassiruumis, Foto: erakogu Mainisid mind coaching’ut – eesti keeles võiks

gi probleemidest rääkima. Kui nad ennast avavad, siis tunnevad nad ennast pisut nõrgana – see on sõna, mida palju kasutatakse. Tegelikult on enda avamine ja endast rääkimine tugevus.

Kas see riietusruumikultuur on ka peamine põhjus, miks tippjalgpallis ei ole julgenud ükski meesmängija kapist välja tulla?

Kindlasti. See, mis riietusruumis toimub, võib neile olla vaimselt väga kurnav, isegi kui mõnes riietusruumis on need naljad natuke leebemad. See ei ole ju loogiline, et üheski jalgpallimeeskonnas pole ühtegi meest, kes oleks gei. Kui vaatame läbilõiget ühiskonnast, siis need protsendid on ju tegelikult palju suuremad. Selle kallal peab ka tööd tegema. Ka Eestis on kindlasti klubisid, kus mängivad geid. Ilmselt mitte igas võistkonnas, aga paljudes – ja see on täiesti okei. Me peame tegema enda poolt nii, et nad tunneksid, et nad saavad olla need, kes nad on, ja armastada neid, keda nad armastavad.

see olla ehk vaimne treenimine? Kui palju Eestis Bert Klemmer Eesti koondiste ja klubide viimase aja tulemusi selle teema vastu huvi tuntakse? Kas kontaktid Eestis on tekkinud sinu või nende initsiatiivil? FC Kuressaare särgis. Foto: Lembit Peegel vaadates võib tekkida õigustatud küsimus: kas meie jalgpallurid on mentaalselt nõrgad või peituKõik algas kusjuures sellest, et olin Karl Mööliga vad probleemid mujal? Kevadel kodust finaalturjuba mõnda aega nendel teemadel rääkinud. Eel- niiri mängima pidanud U17 koondisel oli ju spormise aasta suvel hakkasime sellega tegelema ja dipsühholoog Laur Nurkse võistkonna juures ja ta pakkus, et seda võiks pakkuda ka teistele jalg- neil õnnestus korduvalt tugevaid vastaseid võita. palluritele. Tal endal on näiteks noorteprogramm Eesti jalgpallis võiks psühholoogilist tuge kindlasti Rabona, kus ta eratreeninguid pakub. Samuti te- rohkem olla. Kui räägime mõtteviisist, siis psühgin koostööd Eesti kikkpoksija Maikel Asturiga, holoog käibki selle mängijatega läbi, et me lähekui ta valmistus Euroopa tiitlivöömatšiks – tegin me võitma, mitte 0 : 3 tappa saama. Nad süstivad temaga kaasa treeningulaagri, kus igal nädalal te- enesekindlust, räägivad strateegiad läbi, kuidas gime sessiooni. Kuidagi hakkasid jutud liikuma ja mängijad seda iseendale tekitada saaksid, kui vasmõned uurisid, et kas saaksin neid aidata. Lisaks tas ongi Prantsusmaa või Hispaania. See kõik tuleb olen ka ise jalgpalluritele kirjutanud, et selline kasuks. teenus on saadaval. Rääkisin Lauriga just mõni päev tagasi. Psüh-

Eesti jalgpallist oleks natuke vaja holoogiline tugi tuleks Eesti jalgpallis stigmat maha saada – alati ei pea psüh- kasuks juba päris noortest alates, see ei holoogi või mentori juurde minema siis, pea olema ainult tippspordi eripära. Kui kui on mõni probleem. Ka siis, kui kar- hakata juba noorelt tegelema vaimsete jäär on heas hoos, on võimalik ennast mentaalse poole pealt arendada ja veel paremaks saada. Hetkel tundub, et Ees„Kui mängisin keskpoolkaitses, siis vahel strateegiatega, toob see parema tulemuse. Hästi tihti ütlevad treenerid treeningutel ette, mida tuleks teha – tegelikult tis on huvi olemas, aga ehk ei teata, et peitsin ennast väljakule ära võiksid mängijad ise nende asjadeni jõuselline võimalus on olemas. ja ei julgenud palli küsida. da, sest siis õpivad nad ise mõtlema ja Kui palju tuleb üldse võidelda sellise vana stampmõtlemisega, et vaimsest Sel hetkel ei olnud mul aga kellegagi sellest rääkida.“ olukordi lahendama. Mida tõsisemaks noorte jaoks jalgpall muutub, seda paremini õpivad nad tervisest rääkimine on nõrkadele? Kas pingetega toime tulema. Kui midagi macho-kultuuri on palju? läheb valesti, siis nad teavad, kuidas sellest välja Arvan, et see on ikka veel päris levinud. Inglis- tulla ja järgmine kord paremini teha. Tuleks kamaal räägitakse sellest meedias viimasel ajal üha suks, kui sellega tegeletaks rohkem – samamoodi rohkem, tippsportlased võtavad ka ise sel teemal võiksid ka klubid sellega rohkem tegeleda. Klubisõna ja räägivad, kuidas nad on psühholoogi juures des pole ju üldiselt inimesi, kes psühholoogiaga käinud. Jalgpalli kontekstis on näiteks riietusruum tegeleksid. Sa võid olla liigas kõige parem mänendiselt väga karm keskkond. Eestis on selles val- gija, aga vaimselt on sul alati võimalik paremaks las aga veel palju juurde panna, stigmad on päris saada. Eesti liigast välismaale siirdudes on ju olulevinud. Mul endalgi on ette tulnud, et sportlased kord sama – mentaalne olukord on täiesti uus, tulevad minu juurde ja siis ehmuvad, kui hakkame- palju on asju, mis võivad sind rivist välja lüüa.

Kas Inglismaa klubid tegelevad psühholoogiaga klubi sees? Kas suurtes klubides on olemas spordipsühholoogid, kelle juurde saab pöörduda?

Enamasti on akadeemiates psühholoogid olemas. Tavaliselt on aga nii, et kui tekib probleem, siis mängija ise läheb selle inimese juurde või saadavad ta sinna treenerid.

Kui räägime sporditeadusest, siis on klubi peale võibolla 15–20 spetsialisti, kes töötavad kogu klubis eri vanuseklassidega – psühholooge on aga üks-kaks. Kui on suur klubi ja palju mängijaid, siis nad ei jõua kõikide mängijatega piisavalt tegeleda.

Inglismaa jalgpalliliidul on samuti osakond, kus aidatakse neid, kel on vaimseid probleeme – siin aga tegeletakse jällegi nendega, kel on mured, mitte niivõrd soorituspsühholoogiaga.

Kui suur kasu on sellest, et sa ise ka korralikul tasemel mängisid? Mainisid näiteks, et tegelesid ka Maikel Asturiga, aga kikkpoksija sa ju olnud pole.

On ikka kasu – kui olin 18–19, oli mul vaja teha hästi palju otsuseid just selles osas, kuidas oma karjääriga edasi minna ja kuidas teatud pingetega toime tulla. Kindlasti tuleb see kasuks ja aitab samastuda. Kuna ma ei olnud profisportlane, siis tean ka seda maailma, mis tunne on ennast motiveerida mängima ilma rahata. Kui räägime Maikel Asturist, siis temaga töötades panin ka iseennast olukorda, kus läksin poksitrenni ja panin ennast matšile kirja, et teada saada, mida tema tunneb (vaata lisalugu).

Minul jalgpallurina oli aga nii, et kui mängisin keskpoolkaitses, siis vahel peitsin ennast väljakule ära ja ei julgenud palli küsida. Sel hetkel ei olnud mul aga kellegagi sellest rääkida. Praegu saan sellest mängijatega rääkida ja nad saavad mängus ja trennis teisi asju proovida. Saan olla tugiisik, kes on läbi kogenud mõned asjad, millest juttu tuleb.

Kui nüüd jalgpallurid seda teksti loevad ja sinu tegemiste vastu huvi tunnevad, siis mida tuleks neil edasi teha? Milline on sinu teenuse sihtrühm?

Kõik jalgpallurid, treenerid ja klubid, kes tunnevad huvi, võivad tulla – olen koostööks avatud. See ei pea tingimata olema mina – Eestis on ka teisi spordipsühholooge ja mentoreid, kes oskavad aidata. Tähtis on leida õige inimene, kes oskab hästi aidata. Minu poole võib pöörduda Instagramis, Facebookis või meili teel – kõik jõuab kohale.

Tühja koha pealt… poksijaks!

Kui Klemmer tegi koostööd kikkpoksija Maikel Asturiga, hakkas ta ka ise poksitrennis käima ning pani end kirja isegi võistlusele, et tunda saada, mida võitlusalade sportlased läbi elavad. „Selline plaan oli! Maikel Asturil oli võitlus selle aasta veebruaris. Mina panin ennast eelmise aasta detsembris kirja ja tegin läbi sarnase treeningulaagri nagu Bert Klemmer ja Maikel Astur. Foto: erakogu Maikel. Käisin kohalikus Matt Skeltoni poksiklubis – ta on kunagi poksinud isegi Anthony Joshua vastu. Käisin kuus-seitse korda nädalas trennis, tegin kõik need režiimid läbi, aga koroonaviiruse tõttu jäi see matš juunis ära. Kui tagasi mõtlen, siis võibolla läkski hästi! Tahtsin aga mentaalse poole pealt läbi käia selle, mille Maikel läbi kogeb, kuigi tema teeb seda loomulikult palju kõrgemal tasemel.“

Piltlikult öeldes: kui nüüd tuleks näiteks mõni laskesuusataja sinu käest nõu küsima, kas siis otsiksid kuskilt suusad ja püssi? „Ma arvan, et see on tähtis küll, kui räägime inimese aitamisest. Olen küll neutraalne isik, aga kui tean, mida sportlane võib tunda, siis oskan teda paremini aidata.“

Tähtis on ka see, et nad mõtlevad, mida nad tahavad minu käest saada. Väga lihtne on see, et me ei tea, aga kui nad teavad, miks nad tahaksid abi saada, on lihtsam edasi minna. Esimene sessioon on 15minutiline ja tasuta, kus loome profiili ja kaardistame, kuidas edasi minna.

Kui on treener, kes tahaks oma noormängijat aidata, siis olen alati olnud seisukohal, et räägime selle asja läbi. Ma ei taha kunagi, et mängija oleks minu juurde surutud – ta peab ka ise seda tahtma, nii on kõige mõistlikum.

Oleks hea, kui see asi Eestis kanda kinnitaks. Nagu mainisin, ei pea see abistaja olema mina, see võib olla ka keegi teine. Olen kindel, et kui teeme koostööd ja tegutseme efektiivselt ja tõenduspõhise teaduse alusel, siis meie jalgpall areneb ja läheme paremaks. Spordipsühholoogia võiks olla üks asi, mis tõstaks Eesti taseme paremaks, see võiks olla meie nišš ja prioriteet.

3–4 korda aastas

satub Klemmer Eestisse, aga üritab seda koroonakriisi möödudes sagedamini teha.

Dillian Whyte’i

ehk Briti poksikuulsusega kõrvuti on Klemmer Loughborough’ ülikoolis trenni teinud.

25 mängu

sai Klemmer kirja Eesti U19 koondises.