Rahvaliiga

Mullu tuli rahvaliiga võitjaks FC Lebo Ülesanne, kes alistas finaalis tulemusega 2 : 1 JK Pärnu Sadama. „Rahvaliiga finaal on viimastel aastatel olnud juba päris hea tasemega,“ märgib Teet Allas. Foto: Oliver Tsupsman

Rahvaliiga lõhkise küna ees: kas tase on tõusnud liiga kõrgeks?

Kui Eesti Jalgpalli Liit tuli 2010. aastal välja uudse võistluse rahvaliigaga, siis oli see mõeldud eelkõige neile vutihuvilistele, kelle mängutase ei vea liigajalgpallis välja, aga kes soovivad end sellegipoolest proovile panna. „Õllesõprade toksimisest“ on kümne aastaga saanud aga tõsine liiga, mille tippmeeskonnad võiksid vabalt hakkama saada ka kolmandas või isegi teises liigas.

Tekst: Raul Ojassaar Coolbet Rahvaliiga taset tõendas hiljuti Tartus asuv võistkond Team Helm, kes lülitas Evald Tipneri karikasarjas 2 : 1 võiduga välja JK Tallinna Kalevi U21 võistkonna, kes asus sel hetkel esiliiga B liidrikohal. Paberil võib see tunduda uskumatu võit, kuid tegelikult pallib Team Helmi ridades palju mängijaid, kes alles aasta-kaks tagasi osalesid U19 eliitliigas ja loobusid gümnaasiumi lõpetades „tõsisest“ jalgpallist.

Jalka uuris asjaosalistelt, kas rahvaliiga on tõesti muutunud liiga tugevaks ning mida on ette võetud ja mida võiks ette võtta, et terad sõkaldest (loe: tõsise vutitaustaga mängijad õllekõhuga harrastajatest) selgemini eristada.

Eesti Jalgpalli Liidu rahvajalgpalli osakonna juhataja Teet Allas ja võistluste osakonna spetsialist

Kalle Roos tunnistavad, et Coolbet Rahvaliiga on havad sinna minna, näitab samamoodi, et see tase aasta-aastalt tugevamaks läinud ja jõudnud tase- on tõusnud. Rahvaliiga finaal on viimastel aastatel mele, mis on pannud vutiliidu inimesi lahendusi olnud juba päris hea tasemega,“ märgib Allas. „Saotsima. Põhjusi, miks selline olukord on tekkinud, mas on sellist nurinat olnud kogu aeg kuulda, et on mitu – muu hulgas on nii madalamates liigades hea tasemega mängijad jõuavad väga madalale takui rahvaliigas hakanud viimastel aastatel mees- semele. Selles mõttes pole selles midagi uut.“ kondi vähemaks jääma. Hea näide taseme tõusmise kohta on Õismäe „Minu silmis on küll rahvaliiga algne idee na- Tormi võistkond, kes mängis veel kuus aastat tatuke tagaplaanile jäänud. Liiga tu- gasi rahvaliiga poolfinaalis, kuid regevad mängijad on otsustanud pi- gistreeris end käimasolevaks hoogem rahvaliiga kui meistrivõistluste ajaks üldse B-tasandile. Meeskonna kasuks,“ tõdeb Roos. „Üks põhjuseid eestvedaja Tõnis Mänd tõdeb, et on kindlasti osalustasu (rahvaliigas nende harrastajatest koosnevale 100 eurot hooaja eest, madalama- KALLE ROOS: tuumikule on A-tasandil läinud tase tes liigades 960 eurot – toim.), aga „See mõte, mille jaoks rahvaliiga lihtsalt liiga heaks. võistkonna organiseerimine tervi- loodi, ja need tiimid, kelle jaoks „Kui umbes viis aastat tagasi kuna on rahvaliigas natuke lihtsam kui meistrivõistlustel: madalamates see loodi, on kahjuks ära kadunud osales rahvaliigas umbes 170 võistkonda, siis praegu on neid alles liigades on kindel kalender, suu- või kadumas.“ jäänud poole vähem. See juba näirem mängude arv ja tuleb võibolla tabki, et ära on kadunud just pinatuke rohkem vaeva näha. Rahvaliigas on vahel gem nii-öelda harrastajad, kelle jaoks rahvaliiga võimalus ka seitse seitsme vastu mängida. Mõne tegelikult kunagi üldse loodi. Kadumise põhjus võistkonna puhul võib rahvaliiga olla ka sisuliselt ongi ilmselt see, et tase on läinud nii tugevaks,“ lihtsama vastupanu teed minek.“ selgitab Mänd.

Kas rahvaliiga tõusev tase on üldse probleem? „A-tasandile on tulnud aina rohkem endiseid „Mina kui pikaaegne harrastusjalgpallur näen sel- jalgpallureid, samal ajal kui meie enda tiim koosles küll probleemi. See mõte, mille jaoks rahvalii- neb näiteks puhtalt harrastajatest, kelle kogemus ga loodi, ja need tiimid, kelle jaoks see loodi, on on peamiselt olnud hoovijalgpall või äärmisel jukahjuks ära kadunud või kadumas,“ nendib Roos. hul lapsena pool aastat vutitrenni, ainult mõni

Kelle või mille jaoks peaks rahvaliiga siis tege- üksik on natuke pikemalt käinud. Tänasel hetkel likult olema? „Igaühele, aga eelkõige neile, kes ei tulevad meile aga vastu meeskonnad, mis koossaa meistrivõistlusi mängida. Külavõistkondade- nevad valdavas osas mängijatest, kes on 17–18aasle, kellel ei ole ehk väljakut, mis liigajalgpalli tin- taseni noortejalgpalli mänginud ja siis tippu pürgimustele vastaks, või nii palju mängijaid, et nad gimisest loobunud.“ saaksid korraliku võistkonna välja panna. Rahvaliigas võidki seitsme mängijaga poolel platsil oma B-tasand ikka liiga tugev? kodukülas mängida.“ Juba 2014. aastal loodi Coolbet Rahvaliigasse Endised tipud hirmutavad kas nad soovivad rinda pista kõrgema või mada-

harrastajaid minema

Tasemetõus on tulnud sellest, et rahvaliigasse on erinevalt algusaastatest jõudnud väga palju mängijaid, kellel on all tugev jalgpallipõhi: kas ollakse Team Helmi kombel täiskasvanuks saamiseni tõsiselt jalgpalliga tegelenud või enne rahvaliigasse jõudmist täiskasvanute seas heal tasemel mänginud. „Tase on viimase kolme-nelja aastaga oluliselt tõusnud. Alguses oli tase tunduvalt kehvem – nüüd on see läinud ühtlasemaks ja sinna on jõudnud palju mängijaid, kes on varem mänginud tuge-

B-tasand, mis lasi meeskondadel endil otsustada, vates liigades. See, et nad ta- Karikatuur: Margus Kontus

lama tasemega vastastega, kuid ka see pole prob- Team Helm Nokk kinni, saba lahti? leeme päriselt lahendanud. Tänavuse hooaja eel pärast uhket Kui ühest küljest peletaksid liiga tugevad rahvaliikehtestati seetõttu lisareeglid: B-tasandil ei tohi võitu Tallinna ga võistkonnad sealt ära need harrastajate pundid, võistkonnas olla ühtegi mängijat, kes on eelmise kolme aasta jooksul mänginud Premium liigas, Kalevi U21 üle. Foto: EJL kellel suuremat vutipõhja all ei ole, siis teisest küljest võib ka liigne piiramine halvasti mõjuda – võib esiliigas või esiliiga B-s, samuti eelmise hooaja tekkida olukord, kus tippu pürgimisest loobunud jooksul teises liigas või noorte meistrivõistluste korraliku tasemega mängijad või suisa seltskonnad eliitliigade meistri- või esiliigas. Osaliste sõnul on ei leia endale kohta, kus lõbu pärast ja pingevabalt see muutnud olukorra õige pisut paremaks, kuid armastatud alaga edasi tegeleda. Kõik Jalkaga vestasemevahe on sellest hoolimata püsinud. telnud inimesed leiavad, et ühte head või õiget la„Ma arvan, et see ei ole tegelikult päris häs- hendust või võluvitsa on sisuliselt võimatu leida. ti välja joonistunud,“ märgib Mänd. „Ülereguleerimisel on samuti oma „Esialgne idee B-tasandist sai te- mõju – mõned võistkonnad võivad gelikult ise kunagi jalgpalliliidule puhtalt seetõttu ära kaduda. Samas välja pakutud ja lootus oli, et tõ- on see kahe otsaga: liiga vähe regusisemad jalgpallurid võtavad tee leerides kaovad võibolla ära ühed, A-tasandile, kus jalgpallitaustaga TÕNIS MÄND: liiga palju reguleerides teised meesmängijad saaksid omavahel mängida, ning B-tasandile jääksid just need nii-öelda õlleliiga mängijad, kes tahavad lihtsalt mängida. Sel „Eelmise aasta meie enda näide: küsisin meeskonnalt, kellega mängisime, et palju on neil konnad,“ leiab Õismäe Tormi eestvedaja Mänd. „Mul on tunne, et pigem võiks jalgpalliliidu eeltöö meeskondadega, et kuhu keegi jõudma peaks, aastal tehti reeglites vahe sisse, jalgpallitaustaga mängijaid. Tehti olla hooaja eel veidi suurem – et kõik aga ma arvan, et see vahe ei ole ikka piisavalt selge. B-tasandile ei tule piisavalt harrastajaid ning suured silmad ja öeldi, et meil on kõik sellised!“ jõuaksid õigesse kohta. See võibolla looks ka olukorra, kus mõned harrastajate pundid julgeksid tagamitu võistkonda, mis tasemelt peaksid mängima si B-tasandile tulla – ma arvan, et praegu ei julge A-tasandil, on aste allpool.“ paljud seda lihtsalt teha. Eelmise aasta meie enda

Roos ja Allas leiavad, et värskele reeglimuu- näide: küsisin meeskonnalt, kellega mängisime, et datusele tuleks anda pisut aega, et uut olukorda palju on neil jalgpallitaustaga mängijaid. Tehti suuhinnata. „B-tasandi loomisel oli mõte, et natu- red silmad ja öeldi, et meil on kõik sellised! Mõned ke terad sõkaldest eraldada. Kõige alumine liiga olid veel 16–17aastaselt noortekoondises mängioleks neile, kes tahavad lõbutseda, kes ei ole jalg- nud. Jah, meie seal küll mängime, aga nii mõnigi palliga väga palju kokku puutunud ja kes tunne- meeskond mõtleb, et see polegi nende koht, kus vad, et nende tase ei ole liigajalgpalli jaoks piisa- mängida. Kui 0 : 10 tappa saada, siis pole enam lõvalt hea. Me ei tahtnud tingimusi teha aga liiga bus pühapäeviti kokku saada.“ karmiks, et kohe see piirang näiteks kümne aasta Teet Allas leiab samuti, et nii-öelda endistele peale panna. Otsustasime kolme aasta kasuks ja tippudele ei tohiks liiga palju piiranguid seada, sest vaatame, mis elu toob,“ selgitab Allas. see looks teistpidi totra olukorra. „Ma ei paneks ka

väga suuri seinu ette, et inimesi ikkagi jalgpalli juu- siaalmeedias ja Soccerneti foorumis aeg-ajalt res hoida. Endistele tippudele ei ole minu meelest taga räägitakse. mõtet müüri ette ehitada, ma arvan, et me ei ole „Pärast meie võitu Kalevi U21 üle räägiti Soccerveel sinna jõudnud. Samas ei saa ma ka ise ausalt neti foorumis, et need vennad tulevad rahvaliigasöeldes aru, miks endised tippmängijad nii madala- se oma ego tõstma – lükkavad vastasele kümneka le tasemele üldse mängima lähevad.“ sisse ja siis on hea olla. See ei ole nii! Ma ise küll

Esiliiga B tiimile koti pähe tõmmanud Team ei tunne, et sellistes mängudes võistlusmomenti Helm on aga hea näide selle kohta, miks nii hea oleks, aga meil lihtsalt ei olnud rahaliselt võimalik põhjaga pallurid madalale mängima liigajalgpalli mängima minna. Me ise ei satuvad: endised Tammeka mängi- tunne ennast ka hästi, kui nõrgemaid jad läksid edasi ülikooli ja ei olnud tiime suurelt võidame. Tunneme ka enam huvitatud väga tugeval tase- ise, et liigasüsteem on katki ja ei anna mel mängimisest, kuna see oleks võtnud õpingute ja muu elu kõrvalt AARON KANTS: meiesugustele parajat võimalust. Me ei tee isegi ühtegi trenni nädalas – liiga palju aega. Nüüd käiaksegi koos „Me ei tee isegi ühtegi trenni meil on lihtsalt noortejalgpallist nii rahvaliigat mängimas, kuigi tuntak- nädalas – meil on lihtsalt tugev põhi all, et oleme teistest sageli se ka ise, et nende mängutase on paljude konkurentide omast peajagu parem. Madalamatesse liigadesse noortejalgpallist nii tugev põhi all, et oleme teistest sageli paremad. Tundsime ennast hästi siis, kui Kalevi U21 tiimi võitsime, aga rahvaliiga alagruppides ei ole meil erilist pole end aga registreeritud, sest see paremad.“ mängurõõmu, see ei anna meile midanõuaks liiga palju raha. gi. Võistlusmomenti saame tavaliselt „Suuresti on probleem raha. Oleme kõik üliõpi- karikamängudest.“ lased ja meil lihtsalt ei ole seda! Sel aastal vedas – Kalle Roos leiab, et üks võimalus rahvaliiga supsaime rahastust, et endale vormid osta ja väljakud pi lahjendada oleks jalgpalliliidu toetus rahvaliigast rentida, aga sellest tuli ikkagi natuke puudu, mil- neljandasse liigasse tõusmisel. „Ideena on käinud le peame ise kinni maksma,“ räägib Team Helmi läbi, et juhendisse sisse viia punkt, et rahvaliigast esindaja Aaron Kants. „Meie soov oli endale leida neljandasse liigasse liikudes poleks esimesel hoovõimalus jätkata selle asjaga, mida armastame, ajal registreerimistasu,“ märgib Roos. aga tingimusel, et saaksime samal ajal käia koolis ja ei peaks trennide pärast muretsema. Rahvaliigas on suhteliselt vaba graafik ja saime endale ise mänguaja valida.“ Sõbralik Tamme kunstmuru

Mullu pallis Team Helm suisa rahvaliiga B-ta- peab Helmile taas appi tulema sandil. „Mõtlesime, et kui alustame, siis juba päris põhjast. Kui alustasime, siis oli meil kohe tegelikult Aaron Kantsi sõnul peitus nende karikasarjas saadud vägeva plaan järgmisel hooajal A-tasandil mängida. Meil ei võidu taga suuresti Tartu Tamme staadioni kunstmuruväljak, olnud alguses aga kaitseväekohustuse tõttu väga mis on teadupoolest tavamõõtmetes platsist märksa lühem ja palju mängijaid ja B-tasandil olid reeglina ka män- kitsam, soosides sellega distsiplineeritud kaitsemängu. gud poole väljaku peal, see sobis meile paremini.“ „Teadsime, et nad on tehniline tiim, kes otsib palju seinasööte ja lünkasid liinide vahel. Meil oli tugevamate tiimide vastu mänRahvaliiga ja neljanda liiga vahe – gimise kogemus olemas ja teadsime, et peame bussi parkima ühest küljest väike, teisalt suur värava ette ära nii hästi, et neil ei oleks võimalik sealt läbi tulla. Team Helmi vedav Kants tunnistab, et tegelikult Neil oligi lõpuks väravavõimalusi väga vähe, sest hoidsime liinisoovib nende tiim uuel aastal neljanda liiga soo- de vahed väga koos ja ei tõusnud poolest väljakust kõrgemale,“ tuks vahele jätta ja liituda kolmanda liigaga – ju- meenutab Kants. hul, kui rahalised vahendid seda võimaldavad. Evald Tipneri karikavõistluste loos Team Helmile ei halastaRahvaliigas pallimine tudengite rahakotti väga ei nud: Kalevi U21 meeskonna alistamise järel tuleb neil ajakirja tühjenda, küll ähvardaks sellega aga liigavutt. ilmumise aegu ehk 30. septembril 1/16-finaalis vastamisi minna „Tahaksime tegelikult järgmisel aastal kol- kõrgliigas palliva Narva Transiga. Team Helmi õnneks – Tamme mandasse liigasse mängima minna. Kui neljan- staadioni kunstmurul! dat liigat vaadata, siis meie jaoks on see suhteli- „Meil tuli natuke läbi rääkida ja Tammeka suunas selleks selt sama nagu rahvaliiga – tasemevahe sisuliselt paar oma noortetrenni muruväljakule, aga saime taas mängu puudub. Kolmandas liigas on aga registreerimise Tamme kunstmurule. Meie mänguplaan on seega sama!“ tasu peaaegu 1000 eurot. Kui võtame ka selle, Muide: Premium liiga vastasega kohtus Team Helm 32 pareet hästi palju mänge on Tallinnas ja alati tuleks ma seas ka mullu, kui Sepa staadioni kunstmurul jäädi Tallinna rentida suur väljak, siis läheks see hooaeg meie FCI Levadiale alla 1 : 21. Selles mängus lõi Kolumbia ründaja jaoks umbes 5000 eurot maksma. Meil lihtsalt Érick Moreno Levadia eest kaheksa väravat – enam kui pooled ei ole seda võimalust, aga tegeleme sellega, et 13 tabamusest, mis tal õnnestus poole Eestis veedetud aastaga rahastust juurde leida,“ avaldab Kants, kes on eri liigades ja sarjades kirja saada! teadlik, et nendesuguseid rahvaliigatiime sot-

Marek Markson – Eesti esimene rannajalgpalli kuulsuste halli liige

Marek Markson on tõeline Eesti rannajalgpalli pioneer. Ta kuulus 2007. aastal asutatud Eesti rannajalgpalli koondise esimesse koosseisu, ta on kaheksakordne Eesti rannajalgpalli meister ja kahekordne Eesti parim rannajalgpallur. Nüüd on aga Marksonil au olla esimene Eesti rannajalgpalli kuulsuste halli valitud mängumees.

Tekst: Erko Litvjakov

Eesti rannajalgpalli juhi Kari-Andri Kase sõnul loodi rannajalgpalli kuulsuste hall, et tunnustada rannajalgpalliga tihedalt seotud isikuid, kes on ametlikult teatanud, et nad on oma karjääri lõpetanud. „Marek on Eesti rannajalgpalli algusaegadest olemas olnud nii koondises kui ka liigatasandil ja kui tekkis mõte luua kuulsuste hall, siis selle esimese liikme staatuse kohta polnud kellelgi muid mõtteid – see on Marek Markson.“ Kase sõnul on Markson täielik rannajalgpalli fanaatik, kes on olnud aktiivne nii platsi peal kui ka selle kõrval. „Kuna Marek on Pärnust pärit, siis on ta suviti juba väikesest peale rannas palli tagunud,

Marek Markson – Eesti rannajalgpalli kuulsuste halli esimene liige. Foto: Ants Liigus ja sealt ta selle pisiku külge saigi. Kui loodi Eesti rannajalgpalli liiga, oli Marek algusest saati platsil, sama ka koondise kontekstis. Lisaks on ta aidanud koondisetreenereid mängude analüüsimise ja lahti mõtestamisega.“

Marksoni enda sõnul on talle nii ranna- kui ka tavaline jalgpall olnud südamelähedased juba noorest east saati. „Ma olin kuueaastane, kui alustasin enda jalgpalliteekonda, kuid pärast aastaid koormust muru peal hakkasid põlve- ja seljavigastused suureks probleemiks kujunema. Kui sai aga proovitud rannajalgpalli, tuli välja, et liiva peal lasevad põlved ja selg rohkem mängida. Kuna läksin 2005. aastal ka Soome tööle, siis sain ainult suviti Eestis olla, mis andis võimaluse keskenduda rannajalgpallile.“ Esimese meistritiitli võitis Markson 2004. aastal kohalikus meeskonnas Pärnu Õlu, kuid edaspidi on tema rannajalgpalli karjäär viinud teda pealinna, kus ta võitis 2005. ja 2006. aastal kaks meistritiitlit Citroëni meeskonnas, kus mängisid ka näiteks endised Eesti koondislased Toomas Krõm ja Marko Lelov. Edasi viis Marksoni karjäär teda Nõmme Kalju, praegu tuntud kui Nõmme BSC Olybeti tiimi, kus on mees suutnud võita veel viis meistritiitlit.

Marksonit võib Eesti rannajalgpalli kontekstis pidada ka käärlöögi maaletoojaks. Mehe enda sõ-

tütrele kingiti samasugune särk, mis tegi ta väga õnnelikuks. Loodan, et tulevikus lisandub minuga samasse seltskonda veel olulisi Eesti rannajalgpalli tegelasi, kes on mänginud olulist rolli meie ala edendamisel.“ Oma karjääri meeldejäävamaid hetki on Marksonil mitu, kuid mehe sõnul on kolm neist erilise tähendusega. „Meistritiitlid on alati magusad, kuid kui rohkem süvitsi meenutada, siis kindlasti oli väga eriline sündmus ajaloo esimene Eesti rannajalgpalli koondise mäng Ukrainaga 2007. aastal. Saime küll 1 : 3 kaotuse, kuid võimalus kogeda maailma tippude hulka kuuluva Ukraina nul peitub põhjus selles, et ta on olnud suur Bra- Eesti rannavutis meisterlikkust ja tempovahet oli võimas. Samuti siilia koondise fänn. „Mulle on alati sümpatiseerinud Brasiilia jalgpalli- ja rannajalgpalli koondise on Markson tuntud ka käärlöögi maaletoojana. on eredalt meeles 2009. aastal Dubais toimunud MMi kohapeal jälgimine. Seal ei saanud küll ise samba-mängustiil, kus rõhutakse mängu ilule ja Foto: Eesti mängida, aga rannajalgpalli meistriklassi jälgimirahvale vaatemängu pakkumisele. Samuti olen ma Rannajalgpalli Liit ne on alati nauditav. Seal nähtu ja kogetu avardas noorest saati üritanud ilusaid akro- kindlasti Eesti rannajalgpalli tulebaatilisi väravaid lüüa. Eesti ranna- viku koha pealt silmaringi ning tuli jalgpalli algusaastatel mängiti seda kõvasti kasuks Eesti rannajalgpalli aga nagu tavalist jalgpalli, ainult et arengule. Viimaseks tooksin ma välliiva peal. Kui ma hakkasin aga inspi- ja 2015. aasta koondise B-divisjoni ratsiooni saama Brasiilia meestest ja Marek Markson: finaali jõudmise. Sel ajal ma enam nende akrobaatilistest sooritustest ja neid ise mängus järele tegema, olid inimesed vaimustunud ja ei suutnud „Eesti rannajalgpalli algusaastatel mängiti seda aga nagu tavalist ise koondises ei mänginud, kuid koduliiva peal sellise tulemuse saavutamine oli väga meeldejääv.“ uskuda, mida nad näevad. Tegelikult jalgpalli, ainult et liiva peal. Kui Marksoni sõnul on tema unistus on käärlöögid rannajalgpallis aga ma hakkasin aga inspiratsiooni olla tulevikus Eesti rannajalgpalli palju tavalisem osa, kui võidakse arvata, ja tänapäeval löövad kõik Eesti rannajalgpallurid niiviisi väravaid.“ saama Brasiilia meestest ja nende akrobaatilistest sooritustest ning koondise peatreener. „See mõte on mu peas ringelnud juba aastaid. Kuna elan Soomes, siis olen aidanud siin-

Rannajalgpalli kuulsuste halli esi- neid ise mängus järele tegema, set rannajalgpalli maastikku edendamese liikme staatuse üle on Mark- olid inimesed vaimustunud ja ei da. Küll aga oleks tulevikus mu soov sonil äärmiselt hea meel ja ta tunneb au, et on sellise kiituse osaliseks suutnud uskuda, mida nad näevad.“ olla Eesti rannajalgpalli koondise peatreener, mille teostus on praegu saanud. „Mulle anti sellega seoses autahvel ja trü- Soome töö tõttu küll raskendatud. Ma arvan, et kui kiti spetsiaalselt valmis ka särk, mille ma kindlasti ma oleks elanud kõik need aastad Eestis, siis oleks ära raamin ja tulevikuks alles hoian. Mu väikesele see unistus juba täitunud.“

Eesti rannakoondis oli võidukas kohtumistes lõunanaabritega

Augusti viimasel nädalavahetusel pidas Eesti rannajalgpalli koondis kaks sõpruskohtumist Lätiga, millest esimene võideti seisuga 7 : 3, pärast 3 : 3 lõppenud normaalaega penaltitega 2 : 0 ka teine mäng. Koondise peatreeneri Aleksei Galkini sõnul oli esimene kohtumine mängupildi poolest märgatavalt parem. „Viimased koondisemängud toimusid 2019. aasta sügise alguses, seega kokkumäng ja mängupraktika oli sellest kindlasti mingil määral mõjutatud. Esimeses mängus saime me palju paremini tööle varem läbi harjutatud mänguplaani ning selles väljendub ka tulemus. Teise mängu kaitsetöö jättis kõvasti soovida, kuid õnneks suutsime lõpuks võidu koju jätta.“ Eesti koondisel oli mitu probleemi koosseisuga, kuna kolm-neli põhikoosseisu mängijat nagu näiteks koondise kapten Rasmus Munskind, Joosep Juha ja Ervin Stüf olid vigastuste tõttu puudu. Kui koroonaviirusega seostuv välja arvata, arvas Galkin, et

Eesti koondis enne mängu Lätiga.

Foto: Raido Kull / Eesti Rannajalgpalli Liit

ettevalmistusprotsess läks enam-vähem plaanipäraselt. „Saime koondisega juuni algusest kord nädalas Haven Kakumäel treenida ning jätkame kogunemistega detsembris sisehallis.“

Septembrikuu läbi kaamerasilma

„Mida väljakut!?“ võis Konstantin Vassiljev sel hetkel mõelda. Armeenia–Eesti kohtumises ei kannatanud Jerevanis asuva Vazgen Sargsjani nimelise staadioni murukate kriitikat. Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Koroonapiirangute tõttu soovitas UEFA igal koondisel määrata isik, kes vastutab välisreisil toidu eest. Eesti koondises täitis seda rolli igapäevaselt FC Floras kokana toimetav endine noortekoondislane Karl-Eerik Luigend. Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Ken Kallaste sai mängus Armeeniaga varakult vigastada ja pidi platsilt lahkuma. Mees ei hoidnud frustratsiooni enda sees ja virutas jalast võetud putsa jõuga vastu maad. Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Eesti ja Poola U21 koondise kohtumine lõppes meile nukra 0 : 6 kaotusega. Keskkaitsja Daaniel Maanas on sel pildil ka ise võrgus maandunud. Foto: Jana Pipar

16aastane Lauri Suup sai 20. septembril ilmselt kõigi aegade kõige põgusamalt Premium liigas platsil olnud mängijaks, kui ta alustas Nõmme Kalju KTM-mängijana Levadia vastu ja vahetati juba 15 sekundi järel välja. Noormehele endale pakkus säärane lüke mõistagi nalja – milline omapärane lugu, mida aastate pärast rääkida! Foto: Jana Pipar

FC Flora sai Euroopa liiga teises eelringis ülimalt raske, aga vajaliku 2 : 1 võidu Islandi tšempioni Reykjaviki KRi üle. Poolkaitsja Markus Soomets jäi võiduga väga rahule! Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

17aastane keskkaitsja Maksim Paskotši (keskel) küll KRi vastu platsil ei käinud, kuid temale saabus veel parem teade paar päeva hiljem, kui kinnitati, et ta siirdub Tottenham Hotspuri akadeemiasse. Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

10 AASTAT TAGASI 1 : 1

tulemusega lõppes Eesti ja Itaalia arstide mõõduvõtt samal päeval, kui Tallinnas kohtusid ka riikide A-koondised. Eesti värava lõi Kaspar Rõivassepp, kes oli juba toona Eesti koondise arst.

364

väravat oli Eesti koondis pärast 2010. aasta septembrit oma ajaloos ametlikes mängudes löönud – sealjuures täpselt võrdselt 182 nii kodus kui võõrsil!

Boriss Dugan

valiti Göteborgis toimuva Gothia Cupi kuulsuste halli, sest oli 17 aastat järjest turniiril osalenuna toonud sinna mängima enam kui tuhat Lasnamäe Ajaxi last.

Kuidas lüüa penalteid?

2010. aasta oktoobrikuu Jalka kaaneloos sai sõna 21aastane Sergei Zenjov, kes oli äsja EM-valikmängus hullutanud Itaalia koondist oma kiirusega. Lvivi Karpatõs mänginud Zenjov rääkis, et ei soovi ennast Andres Operiga võrrelda, vaid tahab olla enda moodi. Zenjov valmistus Karpatõga Euroopa liiga alagrupiturniiriks ning märkis Jalkaga vesteldes, et elab Lvivis sellises piirkonnas, kus liiguvad ka paljud klubi fännid, kes vahel ei lase tänavatel lauldes öösel magama jääda.

Suurelt oligi luubi all värskelt toimunud valikmäng Itaaliaga – kaks lehekülge pühendati näiteks Itaalia ajakirjanduse nopetele. „Võit tuli külmavärinatega. Aga mitte ainult seetõttu, et Tallinnas oli vaid üheksa kraadi sooja ja väljakul kallas vihma. Eesti, kes ei ole Brasiilia, ajas meile hirmu peale! Võit aga viimaks tuli! Ja see on kõige tähtsam,“ kirjutas näiteks Itaalia 2 : 1 võidu järel La Gazzetta dello Sport.

Suures loos lahkas Indrek Schwede koos Eesti väravavahtide ja penaltilööjatega ajakirja Soccer & Society uurimust, mis käsitles seda, kuhu penalteid lüüakse ja kust on väravavahtidel neid kõige lihtsam tõrjuda. Selgus, et üle poole 11 meetri karistuslöökidest lüüakse värava alumisse horisontaalsesse kolmandikku (ehk madalalt) ja vaid 12,9% ülemisse kolmandikku ehk lati alla. Kõige mugavamaks tõrjetsooniks osutus väravavahtidele just alumine kolmandik – kollkiprid tõrjusid 19,8% sinna tulnud löökidest. „Tänapäeva tipptaseme klubides on IT-vennad, kes varustavad mängijaid vajaliku infoga. Manchester Unitedis näidatakse väravavahile enne penaltiseeriat iPodis võimali-

ke lööjate viimaseid sooritusi. ManU ja Chelsea varustavad oma puurivahte ka DVDdega vastaste penaltitest,“ rääkis Mart Poom. Käbi ja kännu rubriigis rääkisid oma perest Eesti Jalgpalli Liidu juhatuse liige ja Sportlandi keti üks omanikke Are Altraja ja Eveli Puusepp, kelle poegadest üheksa-aastane Karl juba mängis jalgpalli, kolmeaastane Henri aga veel mitte. Karl jõudis hiljem välja ka Eesti U16 koondisesse, ajakirjas trükiti ära aga foto, kus ta viis Eesti ja Itaalia EM-valikmängu eel käekõrval platsile itaallaste kapteni Andrea Pirlo (pildil). Muu hulgas arutati seda, miks lööb Eesti koondis A. Le Coq Arenal suurema osa tabamustest lõunatribüünipoolsesse väravasse ning millised on Eesti klubide võimalused Balti liigas lõpuks finaali jõuda. Maailma rubriigis oli koguni kuue lehekülje pikkune arvustus eesti keelde tõlgitud raamatu kohta „Soccernomics“ („Jalkamajandus“). Meistriliiga rubriigis lahati seda, miks ei ole Sillamäe Kalev ja Nõmme Kalju suutnud hoolimata pingutustest esikolmikuheitlusesse sekkuda. „Meil on normaalne ja professionaalne treener,“ rääkis Sillamäe klubi president Aleksandr Starodubtsev. „Ma pole rahul osa mängijatega, kellel puudub vaatamata heale sissetulekule motivatsioon. Nad pole valmis võitlema ega täitma treeneri antud ülesandeid, neile on olulisem raha.“ Nõmme Kalju puhul toodi välja, et klubi on näidanud iseloomu, loobudes välismängijatest ja tuues peatreeneriks Fredo Getúlio Aurelio asemel Karel Voolaidi. Abitreenerina jätkanud Getúlio palka maksid endiselt Kalju sponsorid.