Indrek Schwede

Ka jalgpall on kommunismi ohver

Tekst: Indrek Schwede | Foto: Jana Pipar

Eesti koondise iseloomutu ja rabe mäng ning kehvad tulemused on tekitanud küsimusi, millele on püüdnud vastata nii ajakirjanikud kui asjatundjad. Ka jalgpalliliidu president Aivar Pohlak ja alaliidu infojuht Mihkel Uiboleht on olukorda selgitanud. Iseasi on see, kas ja keda vastused rahuldavad. See kõik on jalgpalli nii-öelda sisemaailma tasand.

Jalgpalli (rahvuskoondise) olulisus meie ühiskonnas on paari viimase aastakümne jooksul suurenenud. Sellele elab kaasa aina rohkem inimesi. Ühest küljest on sideme tekitanud lapsed ja lapselapsed, kellele on jalgpall spordialadest esimene valik. Teisalt kogevad inimesed välismaal reisides ja sealsete tuttavatega suheldes jalgpalli fenomeni suurust, mis tahes või tahtmata suunab pilgu oma jalka (koondise) poole. Selle käekäik läheb neile korda. Kui nad juhtuvad olema arvamusliidrid, kostavad avalikkuses nii nende vaimustus kui ka pahameel. Vahel löövad nad kaasa jalgpalli puudutavates laiemates teemades. See on ühiskondlik tasand.

Eesti võttis medalipoliitika omaks

Pärast NSV Liidu anneksioonist vabanemist on jalgpall pidanud Eestis endale teed murdma omal jõul. Seis oli niru, sest suures impeeriumis kehtis sotsialistlik plaanimajandus ka spordis: lugesid medalid ja punktid. Seda alates kolhoosidevahelistest võistlustest kuni üleriigiliste spartakiaadideni välja. Nii täiskasvanute kui noorte seas. Eriti tähtis oli see liiduvabariikide konkurentsis.

Medalitest ja punktidest ning eri tasandil kompleksvõistlustel (spartakiaadidel) saavutatud kohtadest sõltus hinnang spordijuhtide tööle. Jalgpall ja teised sportmängud tõid paremal juhul ühe medali, aga selle hind oli kallis, sest ülal pidi pidama terve meeskonna kõrval ka taustajõude. Samas võis üksainus laskja, ujuja või kergejõustiklane tuua mitu medalit hulga väiksema kulu eest. Jalgpall oli NSV Liidus massiala, konkurents

tohutu. Miljonid poisid üle hiigelriigi unistasid jalgpallurikarjäärist. Miljonid jälgisid mängu tribüünidelt ja telerist.

Pisikesel Eestil oli oma miljonist veidi enama elanikuga raske võistelda ülejäänud paari-kolmesaja miljoni vastu (NSV Liidu rahvaarv tõusis pärast II maailmasõda 170 miljonilt 290 miljonini 1989. aastal). Jalgpall polnud medaliala. Eestist sai liiduvabariik, mis ei osalenud 14 aastat NSV Liidu meistrivõistlustel. Samas oli Eesti tugev spordimaa, mis suutis tänu oma heale tasemele ja oskusteabele pakkuda esimestel sõjajärgsetel kümnenditel olümpiaaladel konkurentsi ka suurtele liiduvabariikidele. Väga palju aitas kaasa asjaolu, et hoolimata võimu soosivast suhtumisest olid olümpiaalad vähepopulaarsed ja konkurents riigi mastaape arvestades suhteliselt nõrk.

Spartakiaadidega imiteeris NSV Liit olümpiamänge, milles edu saavutamine tõsteti kõrgeimaks eesmärgiks, et demonstreerida maailmale sotsialistliku riigi üleolekut. Riiklike ressursside sihipärase kasutamise toel oli see võimalik, sest kapitalistliku maailma sport keerles profispordi, peamiselt jalgpalli ümber. Kuid edu pole jalgpallis kunagi garanteeritud ja see asjaolu pole meeldinud ühelegi diktatuurile. Okupeeritud Eestile selline spordipoliitika sobis.

Kaks ohvrit kõrvuti

Suvel tõusis üles Maarjamäel asuva kommunismiohvrite mälestussamba ja jalgpalliklubi Levadia rajatava jalgpallihalli naabruse teema. Paljudel

lõikab kerkiv sisehall visuaalselt sisse memoriaali mõttelisse ruumi. Ülaltoodu valguses: tegelikult on ka jalgpall kommunismi ohver. Siin on siiski üks delikaatne detail, millest poliitkorrektses (ja kohitsetud) ühiskonnas ei räägita. Kuid mina laenan presidendilt vabastava juhtlause – „sõna on vaba“ – ja ütlen selle välja: kui hallist peaks kostma pikema aja vältel valjuhäälseid venekeelseid hõiskeid (ja vahel ka emotsionaalse mänguga kaasas käivaid roppusi), võib see kommunismiohvreid mälestama tulnud eelkõige eakamate inimeste haavad valusalt lahti kiskuda. Seda võimalikku reaktsiooni tuleb mõista. Siis tekiks tõesti ebakõla kahe objekti vahel.

Diskussiooni jalgpallihalli asukoha üle sekkus (Postimees 08.07.2020) ka ajakirja Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski, kes lähenes asjale hoopis imelikust otsast: kurtis jalgpalli liigse ja teiste aladega ebaproportsionaalselt suure populariseerimise pärast (eriti rahvusringhäälingus) ning küsis võidukalt: kus on Eesti jalgpalli tulemused? Ta jätkas: „Islandi edule vaadates ei saa ennast enam väikese rahvaarvuga välja vabandada. Ja teine küsimus: kas Piritale planeeritav jalgpallihall suudaks Eesti jalgpallile mingi särtsu sisse puhuda? Usutavasti mitte. 30 aastat on olnud aega muuta Eesti jalgpall edukaks.“

Islandi näide on tõepoolest löönud viimased kaardid peost jalgpallivaenajatelt, eelkõige sellel osal spordirahvast, kes on sõna, teo ja tegemata jätmisega üritanud viimase 30 aasta jooksul takistada jalgpallil sisse võtmast positsiooni, mis

Kui õige on Eesti ja Islandi jalgpalli võrrelda? oli sel enne NSV Liidu okupatsiooni algust. Pärast Islandi koondise esinemist 2016. aasta EM- ja 2018. aasta MM-finaalturniiril sai lugeda koguni parastamisi stiilis „minge Islandile õppima, kuidas jalgpalli arendada“. Paraku on parastajad esimesed, kes takistaks sealsete meetmete kasutuselevõttu.

Islandi näide on asjatundmatu või pahatahtlik

Sest Islandi jalgpalliedu taga on omavalitsuste ehitatud 15 täismõõtmetega sisehalli, mida omavalitsused ka ülal peavad. Nii on alaliit saanud oma vahendid suunata kvaliteetsesse treenerite koolitusse, mis on riigi jalgpalliedu teine tegur. Peale sisehallide on käesoleval sajandil valminud neli poolmõõtmetes sisehalli, 22 välistingimustes kasutatavat kunstmuruväljakut ja 111 peamiselt koolide juurde rajatud miniväljakut (Jalka 2/2015) – ja jalgpallist on saanud üle saare aastaringne spordiala. Meil aga tõusis suur kära ja vastuseis isegi spordiringkondades, kui riik otsustas viie miljoni euroga aidata lõpuni ehitada Eesti jalgpalli rahvusstaadioni. Jalgpall on olnud ainuke alaliit, mis rahastab täielikult või osaliselt oma taristu ehitamist üle riigi, ja samal ajal peame rahvusvaheliselt konkureerima endast suuremate riikidega, kelle rahastusvõimalused ning riiklik ja ühiskondlik toetus jalgpallile on meie omadega võrreldes üüratud ja enesestmõistetavad. Harvadel juhtudel on jalgpalliväljak rajatud ilma jalgpalliliidu abita. 2014. aastal tehtud analüüs (Jalka 6 ja 7 / 2014) näitas, et jalgpalli rahastati proportsionaalselt harrastajatega kordades vähem kui teisi suuri alaliite, sealjuures osa rahastamiskriteeriume tõlgendati selgelt jalgpalli kahjuks. Karjuvalt ebavõrdne oli nelja suurema sportmängu rahastus, kus jalgpall jäi absoluutarvudes alla nii korv- kui võrkpallile ja oli ühel pulgal käsipalliga. Ometi oli (ja on) jalgpallil rohkem harrastajaid kui kolmel ülejäänul kokku.

Islandil muide on jalgpalli ilma katkestusteta arendatud üle saja aasta, neist vaid paarkümmend viimast omavalitsuste ehk terve rahva üksmeelsel ja rahalisel kaasabil. Eesti jalgpall on viimased 30 aastat pidanud hakkama saama omal jõul ja sovetliku medalimentaliteediga võideldes. Ühest küljest on tore, et iga sõnavõtja peab end jalgpallis asjatundjaks – nii kipub olema üle maailma ja eks näita see, et meiegi elus on kuninglik mäng end taas troonile seadmas. Aastate jooksul on jalkarahvale karastust andnud paljud asjatundmatud ja/või demagoogilised hinnangud. Vahel siiski kihvatab ja tahaks vastu haukuda. Ehk siis: kui kasutada räpast (taotluslikult liialdatud ja vastaseid sildistavat) poliitkeelt, võiks öelda, et kõik, kes on jalgpalli(hallide) vastu, igatsevad tagasi nõukogude aega ja on Kremli käsilased. Kui väljenduda viisakalt, siis võrdlus Islandiga on kas ebapädev või pahatahtlik.