Naised: Kristina Bannikova

Kristina Bannikova – mängiva treeneri tõeline etalon

Pärnu JK Vapruse senine võimas avahooaeg meistriliigas võis nii mõnelegi üllatusena tulla, kuid naiskonda kahel rindel tüüriva Kristina Bannikova eesmärk sai aasta alguses selgelt püstitatud: „Alla neljanda koha ma ei tahaks.“

Tekst: Laura Jaansen | Foto: Jana Pipar

Ja mängiv treener Bannikova on selgelt tegude naine, sest Vaprus murdiski end nelja parema sekka medaleid jagama. See Vaprus, kes veel eelmisel hooajal naiste tugevuselt kolmandas liigas teise koha teenis. Kuid esimest aastat naisi treeniv põline pärnakas võttis nii liigahüppe kui kõik sellega kaasnevad katsumused vapralt vastu.

„Ma siin vaatasin natuke mängu“

Bannikova selgitab, et teda abistava Ruslan Mironoviga on ülesanded selgelt ära jagatud: mängupäeval on protokollis küll Mironovi nimi, kuid mängijate ettevalmistus, mänguplaani läbitöötamine ja muu säärane on Bannikova vastutusala. Treeningutel on Mironov samuti abiks ja tegeleb konkreetselt väravavahtidega. Siinkohal tunnistab Bannikova, et sellest on suur abi, sest poolkaitsja on väravavahtide koha pealt „suht võhik“.

Mis puutub aga igapäevastesse treeningutesse, siis toob Bannikova välja kahe rolli põrkumise: mängijana harjutuste kaasa tegemise ajal ei ole võimalik jälgida kõiki treenitavaid. Niisiis ei saa kõik mängijad võrdselt tähelepanu ja tagasisidet.

Rollid põrkuvad ka siis, kui treeningu lõpus mängimiseks läheb ja poolkaitsja end vastastiimi tegemisi jälgima unustab. Bannikova selgitab, et treenerina jääb ta vaatama ja analüüsima, kuidas mängijad konkreetses olukorras hakkama saavad. „See tiim, kus mina parasjagu olen, on siis vähemuses, sest ma lihtsalt seisan keset väljakut ja vaatan,“ naerab Bannikova, „ja siis ma kuulen küsimusi, et miks seal keskel nii palju vaba ruumi on.“

„Ma ei saa nõuda neilt mingisugust asja, kui ma ise seda väljakul ei tee“

Teisalt on paralleelselt kahes rollis olemine Bannikova hinnangul kasulik, sest mängijana treeninguid kaasa tehes oskab ta paremini hinnata, millise koormuse mängijad said. Ühtlasi on treeneri nägemine palliplatsil kasulik, sest üks asi on treenerina midagi nõuda, kuid teine on seda ka samal ajal ise mängijana näidata. „Tänu sellele, et nad näevad mind ka väljakul, aitab see mul olla ka tegelikult ju treener,“ leiab poolkaitsja mängiva treeneri ametis plusse.

Naerma puhkeb Bannikova küsimuse peale, kas talle on jäänud mulje, et keegi üritab harjutusi tehes vältida temaga ühte gruppi sattumist. „Ma ei ole seda tähele pannud. Võibolla, aga ma ei ole sellest aru saanud,“ ei ole Vapruse treener vastuses ülemäära kindel.

„Ma ei ole elu sees selline inimene, kes hakkab ninnunännutama“

Küsimusele, milline treener Bannikova ise on, vastab ta kõhklemata: „Väga nõudlik ja konkreetne treener.“ Selline on pärnakas juba oma loomuselt, niisiis on selline treeningustiil taotluslik.

Juba mängijana endalt alati hästi palju nõudnud poolkaitsja lisab, et kui keegi tema sooritust kiidab, siis leiab ta seepeale ise kolm asja, mis selle juures ikkagi valesti läksid. „Kuna ma iseendalt nõuan seda, siis ma nõuan seda ka oma mängijatelt,“ selgitab peatreener.

Kuivõrd Vapruse eelmine treener Maarja Virula sarnase treeningustiiliga ei olnud, siis on Bannikova oma nõudlikkuse doosi tasapisi suurendanud. „Ma arvan, et sellest võistkonnast oleks pooled läinud juba minema, kui ma oleks kohe alguses hakanud midagi nõudma!“ lisab ta ning täpsustab, et karmi käe tõttu ükski mängija tiimist lahkunud ei ole.

„Naiskonnale allahindlusi ma ei tee!“

Peale Pärnu JK Vapruse naiste treenib Bannikova ka sama klubi nooremaid liikmeid. Võrreldes noorte ja naiste treenimist oskab Bannikova erinevusi välja tuua küll. „Vapruses naiste tree-

Otse nurgalöögist

tegi Bannikova skoori suvises Eesti–Läti sõprusmängus ja tõi sellega eestlannadele 1 : 0 võidu.

2013. aastal

tegi Bannikova Luksemburgi vastu koondisedebüüdi. Praeguseks on koondisemänge kogunenud 71.

33 aastat

on Pärnu Vapruse naiskonnas tänavu noorima ja vanima mängija vanusevahe!

nimise puhul pead inimestega suhtlema, aga see „See on koht, kus saan tulla on arvatavasti igal pool nii. Sa ei saa lihtsalt olla trenni ja olla ainult mängija“ treener, vaid pead ka reaalselt mängijatega kogu Küsimise peale asetab Bannikova Vapruse tüüaeg suhtlema,“ selgitab pärnakate loots. Ta lisab, rimisest ettepoole samas klubis ise mängimise. et enamasti tulevad mängijad ise treeneri juurde, Ehk on see, et Bannikova on sel aastal kuulunud mitte vastupidi. A-koondise peatreeneri valikus-

Bannikova toob sisse ka tõsiasja, et se, samuti põhjus, miks pole peakui noortel on trennis käies enamasti treeneri ameti kõrval tipptasemel kindel siht ja tahe kuhugi jõuda, siis mängimine poolkaitsjale vähemalt naised treenivad oma lõbu pärast või pealtnäha keeruline. lihtsalt harjumusest. Niisiis tunneb Nõudlikkust tuli piirata: 70kordne internatsionaal kinnita, et tal on noori treenides rohkem võimu ja ta saab neilt rohkem nõuda. Siiski lisab Vapruse peatreener „Ma arvan, et sellest võistkonnast oleks pooled läinud tab, et läheb koondisetreeningutele väga hea meelega, sest seal saab ta keskenduda vaid enda kui mängija pisut lõbusalt, et hoolimata treenin- juba minema, kui ma oleks sooritusele. Siiski on klubi ja rahvusgurühmade erinevustest allahindlusi kohe alguses hakanud midagi koondise treeningud täiesti erinevast ei tehta. „Võibolla kuskil peaks?“ jääb see idee lahtiseks. nõudma!“ mastist ning seetõttu on üleminek ühelt teisele temale eriti keeruline. See ei ole Bannikovat aga kuidagi ära hirmu„Kas ma tegelikult olen võimeline seda tanud, mängimist nautival treeneril on klubi tegema või mitte?“ juhtkonnaga kokkulepe, et koondisekutse puKuna varasem naiste treenimise kogemus UEFA B hul näidatakse igal juhul rohelist tuld. „Mine, kvalifikatsiooniga Bannikoval puudus, siis oli Vap- me leiame sulle asenduse!“ tsiteerib ta protsessi ruse tüürile asumine tegelikult väga suur samm. lihtsust. Niisiis ei sea naiskonna treener endale veel min- Niisiis on Bannikova leidnud viisi, kuidas gisuguseid eesmärke, vaid nõudlik loomus kopu- mängimine ei sega treenimist ega treenimine tab siinkohal taas kord õlale. „Mul on veel väga mängimist. Ajakirja trükkimineku seisuga on palju õppida selles ametis ja mul on selles vallas Pärnu JK Vapruse poolkaitsja löönud kollasärkipalju puudujääke,“ selgitab ta. de eest kuus väravat, mis asetab ta klubisiseses

Sõnade taga on ka teod: end treenerina täien- konkurentsis teisele kohale. Ka klubi peatreenedada sooviv Bannikova on ennast kirja pannud rina on ta juba teinud vägeva hooaja, kui punkalgavale UEFA A koolitusele. Peale seda oskab ta te on suudetud hammustada eespool paiknevalt ehk öelda, kas just naiste treenimine on see, mille Saku Sportingult ja Tallinna Kalevilt. Kõva töö juurde ta jääda tahab. „Varem ei soovi ma mingeid on kandnud igati vilja, sest Bannikova on tänavu eesmärke seada,“ jääb Vapruse peatreener endale teeninud nii meistriliiga kuu parima mängija kui kindlaks. ka treeneri tiitli.

0 : 1 ja 0 : 2. Mõtteid Rahvuste liiga nukra alguse kohta

Eesti koondise start uuele Rahvuste liiga hooajale põhjustas spordisõprades arusaadavalt pettumust. Nukker 0 : 1 kaotus kodus Gruusiale ja sama õnnetu 0 : 2 Armeenias – mida nendest mängudest kaasa võtta?

Tekst: Raul Ojassaar Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Üha enam paistab, et A-koondise puhul on lähiaastatel meie suurim lootus see, et kehvade tulemuste kiuste kooruvad nendest noortevõistkondadest välja talendid, kes suudavad varsti meestekoondist edasi viia. Georgi Tunjov ja Karl Jakob Hein võiksid selles olla heaks näiteks – mõlemad on juba suutnud klubitasandil saata korda seda, mida ükski teine eestlane selles vanuses veel pole.

Mis neid mõlemaid ühendab? Eestist välismaale liikusid nad juba verinoorelt. „Eesti liigatasemelt on raske tõusta rahvuskoondise tasemele. Võimalikult paljud mängijad peavad saama välismaale. See oli Eesti edu saladus ka kümme aastat tagasi, et kõik mängisid välismaal. Loodetavasti liigume me vaikselt sinnapoole. Ma väga loodan sellele!“ põrutab pärast kodust 0 : 1 kaotust Gruusiale ka koondise üks liidritest Konstantin Vassiljev.

Viimasel ajal on trend Eestist aina nooremalt välismaale liikuda olnud päris tuntav. Kui praegust koondiseringi võrrelda näiteks 2011. aastal, meie kõrgajal pallinud seltskonnaga, siis on vahe tuntav: kui toona olid meie noorimad välismaale siirdujad 18aastaselt kodumaa tolmu jalgelt pühkinud Ragnar Klavan, Sergei Zenjov ja Moskva Spartakiga 17aastaselt lepingu sõlminud Tarmo Kink, siis praeguses koondises on juba mitu mängijat, kes veel nooremalt piiri taha siirdusid: Karl Jakob Hein, Mattias Käit ja Henrik Ojamaa liitusid 16aastaselt Inglismaa akadeemiatega, alla 20 olid esimest korda välismaale siirdudes veel näiteks Marko Meerits, Joonas Tamm, Georgi Tunjov ja Henri Anier, rääkimata Hollandis kasvanud Frank Liivakust.

Samal ajal on teistpidine vahe tuntav selles, et kui 2011. aastal mängisid koondises ainult välislii-

gade mehed, siis praegu on meil olukord, kus välismaa kõrgliigades reaalselt ka mänguaega saavaid pallureid on koondises vaid käputäis. Karol Mets, Nikita Baranov, Joonas Tamm, Artur Pikk ja Taijo Teniste (mööndusega ka Ragnar Klavan) mehitavad ära kaitseliini, eespool on olukord aga nukker: Mihkel Ainsalu ja Sergei Zenjovi kõrvale võiks panna veel vaid Ilja Antonovi ja Erik Sorga, kui nad vaid stabiilselt mängida saaksid. See olukord on tõeliselt kurb.

Helgema poole pealt saab öelda, et lootust tuleviku mõttes justkui oleks, kui vaadata peale tulevaid noormehi. Korralikesse akadeemiatesse siirduvaid noormängijaid ei saa Eesti-sugusel vutiriigil mitte kunagi liiga palju olla – Maksim Paskotši (Tottenham), Martin Vetkal (AS Roma), Oliver Jürgens (Milano Inter) ja Aleksandr Šapovalov (Freiburg) on praegu need, kellelt oodatakse varsti esiletõusu ka meesteklassis. Kõigist neist ei pruugi tulla suuri mängumehi, aga kõvas konkurentsis omandatud vutitarkused ei jookse ka mööda külge maha. Lõppude lõpuks jäävad sõelale niikuinii vaid need, kes on tugevad nii füüsiliselt kui vaimselt.

Uute Piirojade ja Pareikode otsingul

Just nimelt vaimne tugevus võiks olla märksõna, millele Eesti jalgpallis rohkem tähelepanu võiks pöörata. Selles Jalka numbris peatuvad sel teemal nii Bert Klemmer (lk 14–17) kui Alo Bärengrub (lk 18–21).

Psühholoogia doktorant ja endine noortekoondislane Klemmer räägib näiteks põhjalikult sellest, kuidas soorituspsühholoogiaga saab sportlasi, sealhulgas jalgpallureid, aidata. Vägisi tekib tunne, et säärast spetsialisti oleks vaja ka Eesti koondisele. Nägime ju, kuidas eelmisel aastal suutis meie U17 koondis spordipsühholoogi toel võimatuna näinud asju korda saata. Kui meie mängijatesse pole sellist pimedat eneseusku või järjepidevust emapiimaga kaasa antud või noorena treeningutel sisse süstitud, oleks sellisest inimesest ehk abi? Kas meie A-koondis oleks vaimselt võimeline Hispaania vastu 0 : 2 kaotusseisu 3 : 2 võiduks pöörama? Viimasel ajal on tabavalt välja toodud, et Eesti koondis suutis viimati punktide peale mängus 0 : 1 kaotusseisu jäänuna kaotust vältida seitse aastat tagasi kodus Hollandi vastu. Ehk siis: kui meile lüüakse esimene, on asjad kohe pekkis.

Teinekord piisab meeskonnas aga võitlusvaimu ja sportliku agressiivsuse tekitamiseks ühest-kahest isiksusest, kel on piisavalt autoriteeti ja iseloomu, et teised enda kõrval käima tõmmata. Ilmselt ei ole juhus, et Eesti koondise tulemuste kõver pöördus allapoole pärast seda, kui Raio Piiroja ja Sergei Pareiko koondisekarjääri lõpetasid. Nad olid mängijad, kes ei löönud millegi ega kellegi ees risti ette ning võisid ka maailmakuulsatel vastastel vajaduse korral näo täis sõimata.

Kogu austuse juures praeguse koondise vastu: praeguste mängijate seas ei paista päris sellise kaliibriga sündinud liidreid olevat. Sealjuures ei saa öelda, et keegi oleks teinud midagi valesti või milleski süüdi – Piiroja ja Pareiko masti mehi ei jagugi ehk Eesti-suguses jalgpallikeskkonnas igasse põlvkonda. Neid omadusi ei ole võimalik õppida – need kas on või ei ole. Praeguse meeskonna juhtmängijad, näiteks Konstantin Vassiljev ja Karol Mets, on lihtsalt pisut teistsuguste omadustega. Kas saame sinna midagi parata? Pigem mitte. Loodame lihtsalt, et selliseid üleskütjaid sirgub meile praeguste noorte seast.

Kõrvalt vaadates paistab, et kuigi individuaalselt võttes kipub meie koondise mängijate tase vastastele alla jääma, on viimasel ajal just ka vaimne pool, eneseusk ja -kindlus kannatada saanud. Kui varem suutsime seda kompenseerida suurepärase tiimitöö, kokkumängu ja usuga, siis nüüd oleme nendeski kategooriates edu käest andnud.

***

Lootuskiired, nagu ikka, tulevad tavaliselt aga just nimelt noorte seast. Karl Jakob Heina ja Georgi Tunjovi oli hea meel A-koondises näha, seda enam, et mõlemad mehed said oma rolli ja vanust arvestades sel tasemel korralikult hakkama. Karel Voolaidil on noorte kasutamine antud hetkel ka ainuõige valik: kaotada on Eesti koondisel selles olukorras niikuinii väga vähe. Isegi D-liigasse langemine ei tundu mingi nurga alt enam nii kohutava perspektiivina, kuigi C-liiga pakutav konkurents ja tase on kahtlemata meile kasulikum ja paneb meie koha Euroopas paremini paika. Võibolla pole aga midagi parata ja peame käima korra täiesti põhjas, et siis tuhast tõusta?

Nüri rünnak on muutunud tavaliseks

Pärast Eesti koondise Rahvuste liiga mänge toodi palju välja kurba statistikat: Eesti suutis kahe mängu peale kokku teha vaid kaks pealelööki, mis olid suunatud vastase väravaraamide vahele. Mõlemad tulid võõrsil Armeenia vastu ja mõlema autor oli nooruke Georgi Tunjov – üks neist oli otse karistuslöögist, teine suhteliselt pehme suunamine tsenderdusest. Kuigi see näitaja sinisärkidele au ei tee, tasub see statistika aga konteksti panna. Esimesed koondisemängud sisuliselt kümne kuu jooksul olid väga paljudele tiimidele rabedad, mistõttu oli väravaid ja häid võimalusi tavalisest vähem peaaegu kõigil võistkondadel.

Lihtne näide: kui eelmisel Rahvuste liiga hooajal löödi C-liigas keskmiselt 2,19 väravat mängus, siis tänavu esimese kahe vooruga vaid 1,81 väravat. Tasavägiseid ja väravavaeseid kohtumisi oli Rahvuste liigas ka tervikuna palju: 54 mängust lausa 19 (35 protsenti!) lõppesid kas väravateta viigi või ühe võistkonna 1 : 0 võiduga.

Eestile ei olnud säärane ründenüridus midagi uut. Eelmisel Rahvuste liiga hooajal tegime ühes mängus keskmiselt 2,33 raamide vahele läinud pealelööki mängus, kusjuures vaid ühes mängus kuuest (3 : 3 viik Ungariga) suutsime neid teha rohkem kui kaks. Ühest küljest ei oleks justkui midagi väga katastroofilist lahti, teisalt on aga hirmus, et sedavõrd võimetu ründemäng on saamas juba tavapäraseks.

Üks sajand Eesti koondist

Oktoobri keskel tähistab Eesti jalgpall suurt juubelit: 17. oktoobril 1920 pidas oma läbi aegade esimese maavõistluse Eesti meestekoondis, kui võõrsil jäädi Soomele alla 0 : 6. Avaldame sel puhul katke Lembit Koigi 1970. aastal ilmunud raamatust „Jalgpall. Minevikust tänapäevani“, kus ajaloolist mängu põgusalt kirjeldati:

Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Jana Pipar

Meeskond sõitis välja täiesti ettevalmistamatult, ilma vähimagi eeltreeninguta. Helsingis võeti eestlasi vastu väga südamlikult. Erilist imestust äratas Soome mängija Eklöf, kes pidevalt meie meeskonna juures viibis ja meie mängijate saabastele koguni oma käega nupud alla tagus. Ta tegi meie meestele selgeks, et muruväljakul on nuppudeta saabastega äärmiselt raske mängida (Tallinnas sel ajal muruväljakuid ei olnud).

Võistlusele, mis peeti Töölö väljakul, kogunes üle 3000 inimese. Kuigi tuul eestlaste mängu soodustas, avasid soomlased skoori juba teisel minutil. Sellele järgnes kohe teine ja siis veel kolmas värav. Eestlased olid mängu algul saamatud. Tasapisi saadi aga tardumusest üle ja pall hakkas ka Soome väravavahini jõudma. Siiski kulges mäng Soome tugeva ülekaaluga ja poolajale mindi Soome eduseisus 4 : 0.

Meie meeste meeleolu oli üsna mõru. Arvati, et kui soomlased juba vastutuult nii suure edu saavutasid, mis siis veel rääkida, kui nad pärituult mängima hakkavad. Teisel poolajal töötas meie meeskond energilisemalt ja mäng muutus lahtisemaks. Pall käis ühe värava alt teise alla. Soomlased lõid veel kaks väravat, meie omad jäid aga „kuivaks“ ja nii kaotati esimene maavõistlus 0 : 6. See oli hea õppetund ja õhutas edaspidi energilisemaks tegevuseks.

Kui juurde lisada ka mängud, mille Martin Reim pidas koondise peatreenerina, on ta osalenud suisa 193s Eesti koondise kohtumises ehk enam kui pooltes taasiseseisvumisjärgsetes mängudes!

Spordileht tõi mängu kajastades veel välja, et soomlaste kutse mängu pidada jõudis eestlasteni hilja, mistõttu oli võimatu kokku saada päris parimat rivistust. Esimesi koondisekutseid välja saates jäeti mitu paremat pallurit välja, peale selle loobus mitu head mängijat viimasel hetkel ka ise tulemast.

***

Eesti koondis pidas aastatel 1920–1940 kokku 107 kohtumist, alates taasiseseisvumisest on koondis ametlikes mängudes platsile jooksnud veel 358 korda – seega on Eesti pidanud 2020. aasta septembri lõpu seisuga 465 ametlikku kohtumist. Väravate vahe on 467 : 812, võite on saadud 119, kaotusi 245 ja viike on tehtud 101.

Eesti rekordinternatsionaal Martin Reim on teinud kaasa 157 kohtumises, mis tähendab seda, et Reim on platsil käinud 33,7% Eesti koondise kõikidest mängudest! Sellest 465 mängust 137 on sealjuures peetud pärast Reimi lahkumismängu ja 107 esimesel iseseisvusajal, kui meie rekordinternatsionaal ei olnud veel sündinudki.

Eesti mängijad on Eesti kasuks löönud kokku 458 väravat, meie kasuks on löödud üheksa omaväravat. Eestlased ise on omaväravaga hakkama saanud 18 juhul, rohkem kui ühe korra on oma võrku sahistanud Janek Meet (1997. aastal Šotimaa ja 1998. aastal Tšehhi kasuks) ja Ragnar Klavan (2013. aastal Ungari, 2015. aastal Šveitsi ja 2016. aastal Belgia kasuks). Kui vastaste omaväravaid mitte arvestada, on Eesti kasuks jala valgeks saanud 95 koondislast.

Kõige rohkem väravaid on mõistagi löönud Andres Oper (38) – tema kollid moodustavad Eesti koondise kogusaldost 8,1%.

NB! Enne täpselt saja aasta täitumist on Eesti koondisel plaanis veel üks maavõistlus Leeduga ja Rahvuste liiga kohtumised Põhja-Makedoonia ja Armeeniaga. Neid selles statistikas mõistagi kajastatud ei ole.

Põnevaid fakte Eesti koondise läbi aegade esimese kohtumise kohta

^ Sõna „värav“ polnud jalgpallikontekstis veel eesti keelde jõudnud. Ka ajaleheülevaadetes kasutati selle asemel laensõna „goal“. ^ Eesti mängis oma ajaloo esimese kohtumise tulipunastes särkides, kus südame kohal ilutses kolm musta lõvi. ^ Eestlastele putsakorke tutvustanud mitmekülgne

Verner Eklöf aitas hiljem mängijakarjääri kõrvalt Eestis

VS Spordi võistkonda treenerina ning lõpetas koondisekarjääri Soome läbi aegade parima väravakütina, olles 32 mängus skoorinud 17 korda. Ari Hjelm lõi tema rekordi üle alles 1993. aastal! Peale jalgpalli harrastas ta kõrgel tasemel ka saalihokit ning tuli 1924. aastal

Chamonix’ olümpial kahevõistluses üheksandaks. ^ Soome koondises mängis mitu pallurit, kes olid kaheksa aastat varem saanud olümpiamängudel (mis oli toona rahvusvahelises jalgpallis tähtsaimaks võistluseks) neljanda koha.