NAISED
Kristina Bannikova – mängiva treeneri tõeline etalon
Pärnu JK Vapruse senine võimas avahooaeg meistriliigas võis nii mõnelegi üllatusena tulla, kuid naiskonda kahel rindel tüüriva Kristina Bannikova eesmärk sai aasta alguses selgelt püstitatud: „Alla neljanda koha ma ei tahaks.“ Tekst: Laura Jaansen | Foto: Jana Pipar
J
a mängiv treener Bannikova on selgelt tegude naine, sest Vaprus murdiski end nelja parema sekka medaleid jagama. See Vaprus, kes veel eelmisel hooajal naiste tugevuselt kolmandas liigas teise koha teenis. Kuid esimest aastat naisi treeniv põline pärnakas võttis nii liigahüppe kui kõik sellega kaasnevad katsumused vapralt vastu.
„Ma siin vaatasin natuke mängu“
Bannikova selgitab, et teda abistava Ruslan Mironoviga on ülesanded selgelt ära jagatud: mängupäeval on protokollis küll Mironovi nimi, kuid mängijate ettevalmistus, mänguplaani läbitöötamine ja muu säärane on Bannikova vastutusala. Treeningutel on Mironov samuti abiks ja tegeleb konkreetselt väravavahtidega. Siinkohal tunnistab Bannikova, et sellest on suur abi, sest poolkaitsja on väravavahtide koha pealt „suht võhik“. Mis puutub aga igapäevastesse treeningutesse, siis toob Bannikova välja kahe rolli põrkumise: mängijana harjutuste kaasa tegemise ajal ei ole võimalik jälgida kõiki treenitavaid. Niisiis ei saa kõik mängijad võrdselt tähelepanu ja tagasisidet. Rollid põrkuvad ka siis, kui treeningu lõpus mängimiseks läheb ja poolkaitsja end vastastiimi tegemisi jälgima unustab. Bannikova selgitab, et
treenerina jääb ta vaatama ja analüüsima, kuidas mängijad konkreetses olukorras hakkama saavad. „See tiim, kus mina parasjagu olen, on siis vähemuses, sest ma lihtsalt seisan keset väljakut ja vaatan,“ naerab Bannikova, „ja siis ma kuulen küsimusi, et miks seal keskel nii palju vaba ruumi on.“
„Ma ei saa nõuda neilt mingisugust asja, kui ma ise seda väljakul ei tee“
Teisalt on paralleelselt kahes rollis olemine Bannikova hinnangul kasulik, sest mängijana treeninguid kaasa tehes oskab ta paremini hinnata, millise koormuse mängijad said. Ühtlasi on treeneri nägemine palliplatsil kasulik, sest üks asi on treenerina midagi nõuda, kuid teine on seda ka samal ajal ise mängijana näidata. „Tänu sellele, et nad näevad mind ka väljakul, aitab see mul olla ka tegelikult ju treener,“ leiab poolkaitsja mängiva treeneri ametis plusse. Naerma puhkeb Bannikova küsimuse peale, kas talle on jäänud mulje, et keegi üritab harjutusi tehes vältida temaga ühte gruppi sattumist. „Ma ei ole seda tähele pannud. Võibolla, aga ma ei ole sellest aru saanud,“ ei ole Vapruse treener vastuses ülemäära kindel.
„Ma ei ole elu sees selline inimene, kes hakkab ninnunännutama“
Küsimusele, milline treener Bannikova ise on, vastab ta kõhklemata: „Väga nõudlik ja konkreetne treener.“ Selline on pärnakas juba oma loomuselt, niisiis on selline treeningustiil taotluslik. Juba mängijana endalt alati hästi palju nõudnud poolkaitsja lisab, et kui keegi tema sooritust kiidab, siis leiab ta seepeale ise kolm asja, mis selle juures ikkagi valesti läksid. „Kuna ma iseendalt nõuan seda, siis ma nõuan seda ka oma mängijatelt,“ selgitab peatreener. Kuivõrd Vapruse eelmine treener Maarja Virula sarnase treeningustiiliga ei olnud, siis on Bannikova oma nõudlikkuse doosi tasapisi suurendanud. „Ma arvan, et sellest võistkonnast oleks pooled läinud juba minema, kui ma oleks kohe alguses hakanud midagi nõudma!“ lisab ta ning täpsustab, et karmi käe tõttu ükski mängija tiimist lahkunud ei ole.
„Naiskonnale allahindlusi ma ei tee!“
Peale Pärnu JK Vapruse naiste treenib Bannikova ka sama klubi nooremaid liikmeid. Võrreldes noorte ja naiste treenimist oskab Bannikova erinevusi välja tuua küll. „Vapruses naiste tree-
Otse nurgalöögist
2013. aastal
33 aastat
tegi Bannikova skoori suvises Eesti–Läti sõprusmängus ja tõi sellega eestlannadele 1 : 0 võidu.
tegi Bannikova Luksemburgi vastu koondisedebüüdi. Praeguseks on koondisemänge kogunenud 71.
on Pärnu Vapruse naiskonnas tänavu noorima ja vanima mängija vanusevahe!
44
JALKA OKTOOBER 2020
