Andres Vaher

Oodates revolutsiooni, mis annaks Eesti jalgpallile uue näo

Tekst: Andres Vaher | Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Detsembrikuu alguses, kui jalgpalliliit pikendas Karel Voolaidiga koondise peatreeneri lepingut, lausus EJLi president Aivar Pohlak: „Pärast Saksamaa mängu saatis nende tehniline osakond meile kirja. Nad ütlesid, et oma mänguideelt olete Euroopa esikümne hulgas, aga teie häda on see, et olete nii väike riik ja teil on nii väike valik, et suurtega mängides võite sattuda hätta. Aga see ongi meie baasidee, et tahame reaalselt jalgpalli mängida. See ei baseeru utoopial, vaid me ka usume sellesse!“

Uskumine ja unistamine on kahtlemata olulised. Igasuguse irooniata. Nii elus kui eriti jalgpallis – mis kohati tundub suuremgi kui elu ise. Aga kui laseme end rikka ja tabamatu pruudi viisakast jutust pimestada ja rajame unistused utoopiale, oleme seal, kus parasjagu oleme. Ehk peast kaelani – ehk tõlkes meestest naiste ja noorteni – mudamülkas.

Võime end ise kainelt, ausalt ja kriitiliselt hinnata on uskumisest ja unistamisest kindlasti suurem ja olulisem oskus. Praeguses mülkas veel eriti.

Surnud ring ehk kui üks häda ajab teist taga

Seisame peegli ette ja küsime: kus ja kes me oleme? Milline on meie jalgpalliline nägu ja perspektiiv? Kui neile küsimustele ausad, enesekriitilised, usutavad ja ammendavad vastused käes, alles siis on mõtet mantrat „ükskord me võidame niikuinii“ järgides edasi unistada.

Kaine analüüs reedab, et Voolaidi ametis oldud aastaga on koondis kaheksas mängus löönud ühe värava. Veel kainem analüüs lisab: too ainus Erik Sorga tabamus sündis suluseisust ega päästnud meid kodumängus Valgevenega kaotusest.

Äsjased Rahvuste liiga heitlused Gruusia ja Armeeniaga kiskusid meid halastamatult porgandpaljaks. Kahe mängu peale kaks raami läinud lööki, vaid üks kindel väravavõimalus, tohutu kogus tehnilist praaki ja mis kõige hullem – suutmatus järgida mänguplaani (avapoolaeg Gruusia vastu) ja läbiv vaimne nõrkus.

Eesti koondis on kaotanud varemgi. Ja mitte vähe. Aga haruharva olen end tabanud küsimast: kas meeskond kartis kaotada ja miks ei võideldud viimse veretilgani? Nende mängude ajal ja järel leidsin end nii juurdlemast. Selmet võimsa tahtega end ületada, peame hoopis mõistatama, kas psüühiline ebakindlus paralüseeris jalad või vastupidi.

Jalgpall on sport, mitte missivõistlus

Otse loomulikult: ainult pime suudab näha, et probleemi kese peitub Voolaidis. Ütlus „töö tellija materjalist“ kehtib koondisetreeneri kohta võrdlemisi adekvaatselt. Mitte et tellija seisuses peatreener saaks latikolistamiste järel süüdimatult käed puhtaks pühkida – kaugel sellest –, ent praeguses mudamülkas ei ole tema küll vastutaja number üks. Kui, siis vahest vaid osaline. Kauase koolitusjuhina. Sest olgem nüüd taas kristalselt ausad: meie treenerite oskusteave ja tase ei võimaldagi arenguredelil pärituules

triivida. Rääkimata millestki Islandi ime kordamise taolisest. Eriti puudutab see laste- ja noortetreenereid ning klubide nõudmisi neile.

Premium liigasse panustamisest ja tänu sellele saavutatud suuremast tähelepanust, tasavägisusest ja ka mänguilust on palju räägitud. Arvan, et spordis oleks siiski mõistlik lähtuda objektiivsetest mõõdikutest. Mitte nagu missivõistlustel. Reaalne elu näitab meile üheselt kätte, et oleme Euroopas pärapidajad nii meeste, noorte kui klubide tasandil. Kavandatud arengu asemel on toimunud taandareng.

Need on faktid, mida on võimeline ümber lükkama üksnes paadunud demagoog. Sedagi ebaõnnestunult.

Profiliiga ei ole päästev võluvits

Ehk siis: kuidas edasi? Härrased tehnilisest, koolituste ja muudest osakondadest, rääkimata kõige otsesematest vastutajatest ehk alaliidu juhatusest: mida konkreetset teete selleks, et laev tagasi kursile juhtida?

Viimastel aastatel on palju räägitud niinimetatud Verheijeni (nimekas Hollandi treener) koolkonna järgimisest. Samal ajal näeme ja kuuleme aga, kuidas meie mängijad – nii nooremad kui vanemad – laias ilmas füüsiliselt lootusetult hätta jäävad. Milline on meie klubide treeningumaht, töö intensiivsus ja nõutav kvaliteet võrreldes konkurentidega? Millised võimalused ja eeldused on mängijatele – eriti noortele – loodud individuaalse lisatöö tegemiseks? Kuivõrd panustatakse taastumise, toitumise, psühholoogia jms lisategurite kaasajastamisele?

EJL ja väidetavalt ka klubid tahavad hirmsasti pikka liigat. Aga millal siis tööd tehakse, eelkõige füüsilist? Mängida on tore, aga kui pole aega vundamenti laduda ja mängijad ei kesta pika hooaja tampi ära, siis miks saeme iseendil käed ja jalad otsast? Kas tõesti arvame, et oleme näiteks soomlastest nii palju targemad?

Tean: kõik need küsimused on retoorilised. Tean ka vastust: üks klubi panustab üht-, teine teistmoodi ja kolmas ei panusta üldse kuidagi. Mis on täiesti loomulik, sest käsukorras ega sunniviisiliselt ei saagi tööle sundida.

Just siin avaldubki probleemi põhiolemus, vähemalt minu tunnetuses. Ehk – enne välise pildi kallale asumist tuleks vaadata, et sportlikus pooles oleks viimne kui pisiasi võimalikult eeskujulikult tehtud. Klubijuhid, treenerid, füsioterapeudid, massöörid jm taustajõud saanud piisavalt oskusteavet, koondised võimalikult palju kontakttunde ja treeningkohtumisi, mängijad pidevalt erialast nõu. Seda rivi võiks konkreetsete näidete, vajaduste ja ettepanekutega pikalt jätkata. Säärastesse tegevustesse panustamine mõjutab arenguprotsessi – ja seeläbi mõistagi tulemust ja mängijate enesekindlust – märksa otsesemalt kui kauni, aga paraku petliku klantspildi loomine.

Hoiatav näide Tallinna Kalevi „eeskujul“

Ajal, mil A-koondis sai kaks järjekordset kaotust ning U21 rivistus 0 : 6 sahmaka Poolalt ja 1 : 1 viigi Lätilt, leppisid U17 noormehed viimase kohaga Balti turniiril. Nukrast tulemusest märgilisemgi oli sootuks muu.

Vahetult enne turniiri selgus, et kolm Tallinna Kalevi poissi – Romet Kaupmees, Hugo Palutaja ja Ramol Sillamaa – omavanuste koondisega Jelgavasse ei sõida. Esialgne põhjendus oli, et Kalev lihtsalt ei luba neid ära. Kuna Balti turniir toimus väljaspool ametlikku niinimetatud koondiseakent, oli klubil selleks Premium liiga juhendist tulenev õigus.

Hiljem selgus, et Kaupmees viibis proovimisel Itaalia Serie B klubis SPAL, mis on Eesti noorjalgpalluritele viimasel ajal meeldivalt tuttavaks saanud. Palutaja ja Sillamaa tegid U17 koondise laagriga kattunud ajal Kalevi eest kaasa kahes mängus. Palutaja sai Levadia vastu kirja 90 Premium liiga minutit, lisaks poolaja 11 : 0 lõppenud karikasarja kohtumises Transferwise’iga. Sillamaa hinge alla jäi 45 minutit esiliiga B heitluses Kalev U21 – Nõmme Kalju U21 ja 20 minutit duellis Levadiaga.

Kui Kaupmehe eemalejäämist võib igati mõista, siis kahe ülejäänud tulevikulootuse suhtes tekkis küll nõutu ahastus: miks võtab üks klubi – seda enam, noorte kasvatamisele pühenduv klubi – oma poistelt võimaluse esindada rahvuskoondist? Kas Kalevi spordidirektor Joel Lindpere ja toonane peatreener Liivo Leetma tõesti ei mäleta oma karjäärist, kui oluline oli kodumaad esindada? Või äkki ei olnud?

Kuuldavasti püüdis jalgpalliliit veenda Kalevit teisiti otsustama. Lõpuks tõsteti siiski jõuetult käed, sest ametlikud hoovad puudusid. Kui aga sarnased olukorrad osutuvad võimalikuks ja korduvad, jääb küll mõistmatuks, kuidas juurdub uutes jalgpallipõlvkondades veendumus, et koondis on a ja o. Vanusest sõltumata. Noorteklassis kohati isegi rohkem, sest just see on aeg, mil väärtuspõhimõtted paika loksuvad.

Alaliit peab tegema järeldused ja otsused, et ükski klubi ei saaks niisugust patiseisu oma suva järgi ja huvides ära kasutada. Praegu osutusid kaotajaks tegelikult kõik osapooled: koondis, eelkõige poisid ise (Palutaja ja Sillamaa kindlasti) ja seeläbi ka Kalev.

Seda enam, et kõnealune 2004. aastal sündinute koondis pidas viimati ametlikud kohtumised aasta tagasi. Kokkupuude rahvusvahelise jalgpalliga ja koondise esindamine on ühest või kahest klubimängust alati kordades hinnalisem kogemus, olgu teiselt poolt kaalukausil või mängud Premium liigas.

Me ei ole nii rikkad ja loodetavasti ka mitte nii rumalad, et vastuvoolu edasi sõuda. Vajame kannapööret. Revolutsiooni, kui soovite jõulisemas sõnastuses. Muu maailma tarkusi kopeerides sörgime napima inim- ja finantsmuskli tõttu igavesti rongi tagumistes vagunites. Selle asemel tasub tervel Jalgpalli tänava kontoril üheskoos mõtelda: milline võiks olla Eesti jalgpalli Nokia? Millega me endast suuremaid lüüa võiksime?

Professionaalne Premium liiga see imerohi kindlasti ei ole. Mis ei tähenda, et see ei võiks ühel päeval loomuliku arengu käigus täiselukutseliseks kasvada. Vahva oleks. Aga nii sulaselge prioriteedina nagu viimasel ajal – kohati isegi koondisi ohvriks tuues... Ei, see ei ole tee helge(ma)sse homsesse.