KOLUMN
Oodates revolutsiooni,
mis annaks Eesti jalgpallile uue näo Tekst: Andres Vaher | Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee
D
etsembrikuu alguses, kui jalgpalliliit pikendas Karel Voolaidiga koondise peatreeneri lepingut, lausus EJLi president Aivar Pohlak: „Pärast Saksamaa mängu saatis nende tehniline osakond meile kirja. Nad ütlesid, et oma mänguideelt olete Euroopa esikümne hulgas, aga teie häda on see, et olete nii väike riik ja teil on nii väike valik, et suurtega mängides võite sattuda hätta. Aga see ongi meie baasidee, et tahame reaalselt jalgpalli mängida. See ei baseeru utoopial, vaid me ka usume sellesse!“ Uskumine ja unistamine on kahtlemata olulised. Igasuguse irooniata. Nii elus kui eriti jalgpallis – mis kohati tundub suuremgi kui elu ise. Aga kui laseme end rikka ja tabamatu pruudi viisakast jutust pimestada ja rajame unistused utoopiale, oleme seal, kus parasjagu oleme. Ehk peast kaelani – ehk tõlkes meestest naiste ja noorteni – mudamülkas. Võime end ise kainelt, ausalt ja kriitiliselt hinnata on uskumisest ja unistamisest kindlasti suurem ja olulisem oskus. Praeguses mülkas veel eriti.
Surnud ring ehk kui üks häda ajab teist taga
Seisame peegli ette ja küsime: kus ja kes me oleme? Milline on meie jalgpalliline nägu ja perspektiiv? Kui neile küsimustele ausad, enesekriitilised, usutavad ja ammendavad vastused käes, alles siis on mõtet mantrat „ükskord me võidame niikuinii“ järgides edasi unistada. Kaine analüüs reedab, et Voolaidi ametis oldud aastaga on koondis kaheksas mängus löönud ühe värava. Veel kainem analüüs lisab: too ainus Erik Sorga tabamus sündis suluseisust ega päästnud meid kodumängus Valgevenega kaotusest. Äsjased Rahvuste liiga heitlused Gruusia ja Armeeniaga kiskusid meid halastamatult porgandpaljaks. Kahe mängu peale
22
JALKA OKTOOBER 2020
kaks raami läinud lööki, vaid üks kindel väravavõimalus, tohutu kogus tehnilist praaki ja mis kõige hullem – suutmatus järgida mänguplaani (avapoolaeg Gruusia vastu) ja läbiv vaimne nõrkus. Eesti koondis on kaotanud varemgi. Ja mitte vähe. Aga haruharva olen end tabanud küsimast: kas meeskond kartis kaotada ja miks ei võideldud viimse veretilgani? Nende mängude ajal ja järel leidsin end nii juurdlemast. Selmet võimsa tahtega end ületada, peame hoopis mõistatama, kas psüühiline ebakindlus paralüseeris jalad või vastupidi.
Jalgpall on sport, mitte missivõistlus
Otse loomulikult: ainult pime suudab näha, et probleemi kese peitub Voolaidis. Ütlus „töö tellija materjalist“ kehtib koondisetreeneri kohta võrdlemisi adekvaatselt. Mitte et tellija seisuses peatreener saaks latikolistamiste järel süüdimatult käed puhtaks pühkida – kaugel sellest –, ent praeguses mudamülkas ei ole tema küll vastutaja number üks. Kui, siis vahest vaid osaline. Kauase koolitusjuhina. Sest olgem nüüd taas kristalselt ausad: meie treenerite oskusteave ja tase ei võimaldagi arenguredelil pärituules
