EM 2012: Läbi napikate tähtede poole, III osa

from Jalka (oktoober 2020)

2-kõne: Bert Klemmer

Läbi napikate tähtede poole. Kümme aastat imelise valiksarja algusest

III osa. Imeline sügis viis Eesti laineharjale

Jalka jätkab suure tagasivaatega Eesti koondise tegemistele 2012. aasta EM-valiksarjas. Esimeses osas võtsime luubi alla 2010. aasta sügise, teises osas 2011. aasta esimese poole kuni suvise Lõuna-Ameerika turneeni: Tšiili ja Uruguay vastu sisuliselt C-koondisega mänginud ja kuivad kaotused saanud rahvusmeeskond oli sattunud avalikkuse kriitikalaine alla – sellele olid eelnenud kaotused Itaaliale ja Fääri saartele.

Tekst: Raul Ojassaar | Fotod: Lembit Peegel

Kui juba nukrad kaotused Itaalias ja Fääridel olid koondise hoogu pidurdanud ning allajäämised Lõuna-Ameerikas ei aidanud samuti kuidagi kaasa, siis 10. augustil peetud maavõistlus Türgiga pidi olema sügiseste valikmängude peaproov. Paraku mindi ka seal alt – kuiv 0 : 3 kaotus tähendas seda, et koondis oli viimases viies kohtumises jutti jäänud ise nullile, meie võrk oli aga sahisenud 15 korral.

Ajakirjanduses tõstatati taas küsimus: kas Tarmo Rüütli on õige mees vankrit vedama? Toona Õhtulehes töötanud Andres Vaher kirjutas näiteks pärast kaotust Türgis terava arvamusloo pealkirjaga „EI hurraajalgpallile!“, kus tõi välja, et Rüütli soov pakkuda rahvale ilusat jalgpalli on ületanud igasugused piirid. „Rüütli kell tiksub: kolm sügisest valikmängu peavad andma vastuse, mis tulevik talle toob,“ kirjutas Vaher.

Vastuse need mängud tõepoolest andsid!

Mäng nr 8

2. september 2011

Sloveenia–Eesti 1 : 2

78. Matavž – 29. pen. Vassiljev, 81. Purje Eesti: Pareiko, Jääger, Rähn, Piiroja (74. Stepanov), Klavan, Teniste, Dmitrijev, Vunk, Kruglov (69. Purje), Vassiljev, Zenjov (61. Ahjupera).

Mõnes mõttes võib öelda, et tegu oli Eesti koondise ajaloo ühe ootamatuima võõrsilvõiduga. Nagu mainitud, ei olnud koondise seis viimaste tulemuste valguses kiita ning võitu oli sellest kohtumisest raske oodata. Asjaosaliste endi sõnul oli aga juba reisi alguses tunda, et õhkkond koondises on kuidagi teistsugune – julge, positiivne ja enesekindel. Samas ei olnud edasipääs asi, mille peale oleks toona liiga palju mõeldud. Konstantin Vassiljev oli äsja siirdunud Sloveenia klubist Luka Koperist Venemaale

Permi Amkari, Raio Piiroja sai aga koondisega Sloveeniasse jõudes teada, et tema on liitunud Hollandi kõrgliigaklubi Arnhemi Vitessega (vaata lisalugu). Klubiliselt tegi suure sammu edasi ka algkoosseisus alustanud Taijo Teniste, kes siirdus Levadiast Norrasse Sogndali.

Janno Kivisild: „Meil oli olnud arvestatav ebaõnnestumiste periood, aga mul on hästi meeles, et enne Sloveenia reisi oli kohe algusest peale kogu vaib õige. Saime parima koosseisu kokku, mängijatel olid klubijalgpallis olnud positiivsed emotsioonid ja see kandus kõik koondisesse edasi. Kuidagi oli nii, et kuigi meil oli olnud väga nukker suvi, siis läksime septembris puhtalt lehelt uutele mängudele vastu.“

Konstantin Vassiljev: „Sain nädal aega enne mängu teada, et siirdun Sloveeniast Venemaale, aga pidin siis kohe koondisega tagasi Sloveeniasse lendama. See oli huvitav ja andis lisamotivatsiooni. Me ei mõelnud edasipääsust. Olime oma mänguga rahul, Eesti puurivaht oli pool sekundit varem väravaesisele aga teadsime, et järgmine mäng on kohe kodus tu- koondislased tõrjunud Dmitri Kruglovi madala ja terava karislemas. Võibolla ei tahtnud me endale pinget peale panna, aga võibolla ei osanud me mõelda, et läheme ja paneme nüüd veel kõigile ära – isegi siis ei sõltuSloveenias võiduvärava löönud Ats Purjet õnnitlemas. tuslöögi. Tarmo Rüütli: „See ei olnud meie valik, et langeme alla ja ootame seal vastaseid. Meie kaitse nud ju asjad ainult meist.“ on selline, et keskväljal teha palli peale pressing

Vassiljevit ei olnud unustanud ka sloveenid. ja vastase rünnakute alustamist võimalikult efekLendava Naftas ja Luka Koperis kokku üle kolme tiivselt segada. Selge see, et Sloveenia oli favoriit, aasta veetnud eestlase auks oli isegi tribüünidel meie üritasime lihtsalt vastu saada.“ näha kohalikke, kes kandsid tema nimega särki, Sloveenid jätkasid aga üritamist ning said 78. mille esisele oli kirjutatud sloveenia keeles „Hla- minutil kätte ka viigivärava – autoriks Tim Matavž, va“ ehk „aitäh“. kes oli samamoodi nagu Raio Piiroja äsja ülemine-

Vassiljevit võisid tänada ka eestlased – just kuakna viimasel päeval Hollandi tipu PSVga lepintema saatis avapoolaja keskel suurepärase läbi- gu sõlminud. sööduga karistusalasse Sergei Zenjovi, kelle Slo- Viigiseis sai kesta aga vaid kolm minutit, sest veenia väravavaht Samir Handanović kukutas. 81. minutil virutas Ats Purje Eesti uuesti juhtima. Penalti realiseeris juba Kostja ise ja viis Eesti 1 : 0 Olles Dmitrijevilt saanud söödu karistusala joojuhtima. nele, hoidis Purje kehaga vastase eemal, pööras

Loosung „Ei hurraajalgpallile“ Sloveenias te- ümber ja virutas madala löögi tagumisse nurka. gelikult mingil määral ka kehtis, Lausa ebaeestlaslikult külmaveresest Eesti mängis tavapärasest line ja ootamatu löök tabas Ljublkaitsvamalt. Kaks alumist pool- jana staadionit kui piksenool. kaitsjat Aleksandr Dmitrijev ja Tarmo Rüütli: „See oli okei Martin Vunk aitasid kaitseliini ees vastaste rünnakuid nullida ning ise loodeti eelkõige vasturünRAIO PIIROJA: „Enne äralendu andsin Tallinna mäng. Purje värav oli päris hea – pani keha vahele, ajas oma tagumiku upakile, keeras ja lõi alla nakute peale, kus oldi kiired ja lennujaamas tühjale A4-le kümme nurka.“ täpsed. Just Vungil oli teise poo- allkirja. Alles pärast maandumist Janno Kivisild: „Üks asi on see, laja alguses ka kuldne võimalus eduseisu suurendada, kuid ta ei suutnud palli imeheast positsioosain ise teada, kas asi läks läbi ja mis numbrid ja tingimused et Kostjal olid suured ootused peal, ta oli toona just Sloveeniast Venemaale siirdunud ja tundis nist Handanovićist mööda saata – lepingusse said.“ Sloveenia jalgpalli hästi. Teine asi

Piiroja üleminek lennukis

Kui Konstantin Vassiljev siirdus Permi Amkari pisut varem ja märksa traditsioonilisemal viisil, siis Raio Piiroja üleminek Fredrikstadist Hollandi klubi Vitesse ridadesse toimus üleminekuakna viimasel päeval, suisa viimastel tundidel ja minutitel. Muide – sel ajal, kui otsustavaid lepinguid ja dokumente vormistati, oli mängija ise õndsas teadmatuses Euroopa kohal, sest lendas koos koondisega Eestist Sloveeniasse. „Enne äralendu andsin Tallinna lennujaamas tühjale A4-le kümme allkirja. Alles pärast maandumist sain ise teada, kas asi läks läbi ja mis numbrid ja tingimused lepingusse said,“ meenutab Piiroja elu üht omapärasemat lennureisi.

Vajalikud dokumendid said sealjuures Hollandi jalgpalliliitu esitatud paar minutit pärast viimase tärmini kukkumist, kuid minimaalsele hilinemisele vaadati õnneks läbi sõrmede. „Minu jaoks läksid sealt edasi aga asjad raskeks – vorm oli hea ja minek kõva, aga keha ei kannatanud head vormi välja,“ jätkab Piiroja, kes vahetati Sloveenias 74. minutil välja. „Mängu lõpus hakkasid säärelihased tunda andma.

Vaatasin kõrvalt, kuidas Ats oma vana hea pöörde ümber oma tagumiku tegi ja võiduvärava lõi.“

Neli päeva hiljem oli Piiroja kodus Põhja-Iirimaa vastu taas rivis, kuid klubi juurde minnes hakkasid tervisejamad uuesti pihta. „Kolm-neli päeva hiljem oli esimene liigamäng, kus pidin põhikoosseisus alustama. Mängueelsel treeningul, kurat, tõmbasin aga soojendusjooksu ajal mõlemad säärelihased ära! Fännid olid seda trenni vaatama tulnud ja mul oli nii häbi – pidin laskma ennast väljakult ära talutada…“

Vitesses jäi Piiroja nimele lõpuks vaid kaks liigamängu – mõlemas sekkus ta päris viimastel minutitel vahetusest. Sealjuures tegi ta koondisega 2011. aasta sügise sisuliselt täies mahus kaasa. „Mul vedas, et Aivar Pohlak ja Tarmo Lehiste olid head sõbrad Vitesse toonase omaniku Merab Jordaniaga. Klubist hakati ütlema, et mis koondisemängud – kuhugi sa ei lähe, alles said terveks! Omanik ütles aga seepeale, et selle mehe eesmärk peabki praegu olema koondisemängude jaoks keskenduda,“ tänab Piiroja grusiinist klubijuhti.

„Vikerkaare korrespondent“ Kaspar Taimsoo: saadi aru küll, et mingi sahkerdamine käis!

Omapärasel kombel sattusid Sloveenia ja Eesti mängul platsi äärde meie tippsõudjad Kaspar Taimsoo ja Allar Raja. Hilisemad olümpia pronksimehed olid mängupäeva hommikul lõpetanud 50 kilomeetri kaugusel Bledis oma etteaste maailmameistrivõistlustel ning mõtlesid koos sõudeliidu presidendi Rein Kilgiga, et võiks ka vutikoondise matši vaatama minna. „Tagasime endale Bledis olümpiakoha. Rein Kilgil oli kindel plaan jalgpalli vaatama minna, aga pileteid ei olnud – mäng oli selleks ajaks juba välja müüdud. Siis hakati helistama – Rein helistas ja vist isegi ajakirjanikud helistasid, et poisid tahaksid mängu vaatama tulla. Mõeldi välja: kui pileteid ei ole, siis teeme meile meedia akrediteeringud. Meid pandi ajakirjanikena kirja ja põhimõtteliselt nii oligi!“ meenutab Taimsoo lõbusalt.

Jalgpalliliidu avalike suhete juht Mihkel Uiboleht mäletab, et paarkümmend minutit enne avavilet helistas talle Kilk, kes andis telefonitoru Uibolehe Sloveenia kolleegile. Eestis viibinud Uiboleht selgitas kolleegile olukorra ära. "Tunnen Sloveenia kolleegi hästi. Ütlesin talle, et mina vastutan ja kui tema jaoks on okei, siis palun neile akrediteerimine võimaldada. Ta sai olukorrast aru ja oli nõus."

Taimsoo jätkab: „Päris nii lihtne kõik muidugi ei olnud: pidime näiteks kirja panema, mis väljaannet me esindame. Rein Kilk kirjutas, et ta on Kuku raadiost, mina ütlesin, et olen Vikerkaare ajalehest – meil oli Viljandi Paalalinna koolis selline ajaleht, kuhu ma olin kunagi isegi päriselt pilte teinud. Siis selgus, et meil pole ju fotovarustust. Kuidas me läheme sinna, kaks kätt taskus, ja hakkame fotograafi akrediteeringut nõudma? Mäletan, et saime sümboolselt Postimehe ajakirjaniku Ann Hiiemaa seebikarbi, aga öeldi, et see pole päris aparaat, millega pilte teha. Rein andis ühele meist Allariga oma suure objektiivi, Lembit Peegel laenas meile aga üht oma varukeret, siis oli meil korraldajate silmis varustus ka olemas. Eks nad said aru küll, et mingi sahkerdamine seal käis, aga lõpuks öeldi, et okei, andke minna!“

Mängu ajaks tuli laenatud varustus muidugi tagasi anda, aga Taimsoo ja Raja tegid mängu ajal ka päriselt oma seebikatega pilti. Võiduka kohtumise järel sai Taimsoo endale mälestuseks ka Taijo Teniste mängusärgi – nimelt olid Taimsoo ja Teniste enne üheskoos aega teeninud.

Taimsool oli seega tegu eriti tegusa päevaga: hommikupoolikul tagas ta pileti olümpiamängudele, õhtul käis fotograafiks vutikoondise võidumängul ja tagatipuks sai mälestuseks veel ka kamraadi särgi. „Vägev mäng oli, pole midagi öelda!“

Allar Raja, Kaspar Taimsoo ja Mart Poom pärast Sloveenia-Eesti mängu. Taimsool on juba käes ka Taijo Teniste mängusärk.

oli see, et õnnestusime vahetustega. Ats Purje tuli vahetusest ja oli kohe resultatiivne. Olen koondise treenerina olnud enam kui 200 mängus ja see on üks nendest asjadest, mis on selgelt meeles. Pärast mängu oli riietusruumis meeleolu selline, et oleme nüüd tagasi, ja kõik uskusid sellesse.“

Sergei Pareiko: „Uskusin, et kui suudame võõrsil Sloveeniat võita, võivad kõik võimalused avaneda. Mängijate vorm oli väga hea ja mängud näitasid seda. Mängijate iseloom ja atmosfäär, mis koondises valitses, andis kõik sellele tohutult juurde. Need ei olnud juhuslikud tulemused – töötasime selle nimel kõvasti.“

Mäng nr 9

6. september 2011

Eesti – Põhja-Iirimaa 4 : 1

28. Vunk, 32. Kink, 59. Zenjov, 90 + 3. Saag – 40. ov. Piiroja Eesti: Pareiko, Jääger, Rähn, Piiroja, Klavan, Puri (63. Purje), Vunk, Vassiljev, Kruglov, Kink (88. Saag), Ahjupera (53. Zenjov).

Tarmo Kink kodumängus Põhja-Iirimaa vastu. Duellis on vastaseks Aaron Hughes.

Kuigi võit Sloveenia üle oli suurepärane tulemus, ei olnud sinisärkidel aega loorberitele puhTarmo Kink: „Kui väljakule läksime, siis kirkama jääda – vaid neli õhtut hiljem jade, plakatite ja muuga loodud atmoootas juba ees kodumäng Põhja-Iiri- sfäär oli isegi enne rahva tulekut juba maaga, mis oli tänu Ljubljanas saadud kuidagi eriline. Sisetunne ütles, et tuleb punktidele saanud kõvasti kaalu juur- ilus mäng. Kogu õhkkond, mis seal valitde. Edasipääs ei olnud enam helesinine unistus, vaid ääri-veeri realistTARMO KINK: ses, oli midagi täiesti erilist, mida mina Eestis pole kunagi varem ega hiljem kolik variant – seda aga ainult juhul, kui „Kogu õhkkond, mis seal genud. Ma ei oska seda isegi seletada. Ja põhjaiirlased suudetakse kahel korral alistada. Kodumängu eel oli väike mure kaitsemänguga: kui ülejäänud põhimehed olid rivis, siis Aleksandr Dmitrijev pidi kandma mängukeeldu. Sellest hoolimata otsustas Tarmo Rüütli mängima minna julgelt, kahe ründajaga. „Kõik on suhteline. Kui on vaja kaitsta, siis kaks ründajat ette ei jää. valitses, oli midagi täiesti erilist, mida mina Eestis pole kunagi varem ega hiljem kogenud. Ma ei oska seda isegi seletada.“ mäng… Eesti ikka tavaliselt kodus nelja ei löö. Põhja-Iirimaal on kõik Inglismaa kõrgliiga või esiliiga mehed. Mängisin ise toona Middlesbrough’s ja teadsin paljusid nende mängijaid.“ Mõnes mõttes polegi mängust väga palju rääkida: Eesti oli üle ja võttis oma. Dmitrijevi puudumise tõttu keskväljal tavapärasest olulisemat rolli täitnud Martin Vunk tegi Kui on vaja rünnata, siis ühest mehest ei piisa,“ mõtiskles Tarmo Rüütli mängueelsel pressikonverentsil. Eesti tõusis FIFA tabelis

Olgu siin ära mainitud ka tabeliseis enne seda esimese 60 sekka kohtumist. Itaalia oli püüdmatus kauguses ja grupivõidu juba sisuliselt kindlustanud, teisele kohale pretendeeris aga suisa neli meeskonda: SloSeptembrikuiste valikmängude järel sai Eesti hõisata ka FIFA edetabelisse vaadates: olime seal kerkinud suisa 58. kohale, mis tähistas toona sinisärkide läbi aegade kõige kõrgemat asetust. veenial oli 11 punkti (8 mängust), Serbial samuti Meie seljataha jäid näiteks Ukraina (60.) ja Poola (65.), kes 11 (7), Eestil 10 (8) ja Põhja-Iirimaal 9 (7). Kõik oli korraldasid 2012. aasta EM-finaalturniiri ja ei saanud seetõttu totaalselt lahtine! valikmängudest väärt reitingupunkte koguda, aga ka Soome (72.), Ühtäkki oli uskujaks muudetud ka Eesti rahvas. Kui samas valiksarjas oli näiteks kodumängule Sloveeniaga tulnud pisut alla 6000 inimese, siis Austria (77.), rääkimata siis Lätist-Leedust. Mõned aastad hiljem tõeliselt tuule tiibadesse saanud Islandki (107.) oli veel sisuliselt mudas. Olid ajad… Muide: Elo reitingutabelis, mida peetakse tihtipeale FIFA edetabelist märksa adekvaatsemaks, oli Eesti samal Põhja-Iirimaa mäng müüdi välja. Juba mängueel- ajal alles 82. real. ne hümn lõi erilise meeleolu: Oru põhikooli koori 58. koht ei jäänud sealjuures Eesti laeks: 2012. aasta märtsi17 lauljaga tuli kaasa kogu staadion ja esitas hüm- kuu edetabelis kerkis Eesti suisa 47. kohale. ni, mis kõlas vägevamalt kui kunagi varem.

suurepärase esituse ja avas 28. minutil oma ainsa koondiseväravaga skoori. Vaid neli minutit hiljem ei suutnud vastaste väravavaht Lee Camp toime tulla Tarmo Kingi terava löögiga, mis oli teele saadetud enam kui 30 meetri kauguselt. Isegi Raio Piiroja õnnetu omavärav enne poolajavilet ei võtnud Eesti hoogu maha.

Teisel poolajal tegid skoori vahetusmehed: Sergei Zenjov kasutas ära vastaste kogenud keskkaitsja Gareth McAuley kingituse, täpi i-le pani Kaimar Saagi üleminutite tabamus, mis saatis kodupubliku suisa ekstaasi. Põhja-Iirimaale löödud neli väravat olid seda tähendusrikkamad, et eelmise seitsme mänguga olid vastased oma võrgust kokku välja noppinud vaid kolm palli!

Tarmo Rüütli: „Põhja-Iirimaa kodus oli mammu. Sellisele koondisele neli tükki lüüa… Meie väravapõua juures, kus tihtipeale vaatad, et null väravat ja null punkti… Tampida neile neli väravat, sellest jätkus emotsiooni veel ka välismänguks, mis tuli ka väga hästi välja.“

Tarmo Kink: „Võtsime ühe mängu korraga ja vaatasime siis edasi, kuhu välja jõuame. Mäletan, kuidas ütlesin Ats Purjele: kui kodus Põhja-Iirimaa ära võtame, läheme veel siit alagrupist edasi. Nii läkski. Kahju, et toona finaalturniir suurem polnud.“

Mäng nr 10

7. oktoober 2011

Põhja-Iirimaa – Eesti 1 : 2

22. Davis – 77. pen,. 84. Vassiljev Eesti: Pareiko, Jääger, Stepanov, Piiroja, Klavan, Puri (57. Purje), Dmitrijev, Vunk, Kruglov, Kink (65. Vassiljev), Ahjupera (46. Zenjov).

Konstantin Vassiljev on taas teinud skoori. Vassiljevi kälimehel Aleksandr Dmitrijevil on nägu naeru täis.

Põhja-Iirimaa oli kodus alistatud, nüüd oli vaja võõrsil töö lõpule viia. Väike võimalus oleks jäänud ka viigiga, ent võit oleks andnud juba kindlama jalgealuse: Eesti võidu korral pidime lihtsalt lootma, et Serbia ei võida kumbagi oma kahest viimasest mängust Itaalia ja Sloveeniaga.

TARMO RÜÜTLI: „Tampida neile neli väravat, sellest jätkus emotsiooni veel ka välismänguks, mis tuli ka väga hästi välja.“

Koondiselaagri eel oli küsimärke aga palju, kõige suurem koondise ründeliidriks kerkinud Konstantin Vassiljevi kohal. Oma esimeses mängus uue koduklubi Permi Amkari eest 11. septembril vigastas Vassiljev reie tagalihast ja oli sellest ajast saati olnud vigastatud. Koondiselaagrisse tuli ta siiski kohale. Peale Vassiljevi maadlesid traumadega ka Raio Piiroja (vaata eelmist lisalugu) ja Andrei Stepanov, mängukeelu all oli Taavi Rähn. Muide, mängueelsel pressikonverentsil andiski Rüütli kõrval ajakirjanikele vastuseid 21aastane Mikk Reintam.

Esimesed koondiselaagrist tulnud signaalid olid ärevad. Vassiljev ei teinud meeskonnaga koos trenne kaasa, võistkonna arst Kaspar Rõivassepp ütles, et väga suureks optimismiks põhjust pole, aga eeldused on loodud, et Vassiljev saaks Belfastis platsile joosta. Üks oli kindel – 90 minutit Kostja vastu ei pea. Konstantin Vassiljev: „Esimese täiskoormusega trenni tegin alles kohapeal. See oli ka esimene kord, kui üritasin mängulises olukorras selle jalaga peale lüüa. Kogu ettevalmistus, mis Eestis toimus, nägi välja nii, et tegin soojenduse koos meeskonnaga ja hakkasin siis eraldi harjutusi tegema. Olin ka Permi doktoritega rääkinud ning kõik arvasid, et asi on piiri peal – kõik võib korras olla, aga lihases ei ole ilmselt nii palju jõudu, et 90 minutit välja pigistada. Oht oli uus vigastus saada, aga sel hetkel tundus, et oli vaja kõik mängu panna. Mina ei olnud ainus, neid oli teisigi, kes natuke vigastatud olid, aga jooksime kõik väljakule ja võitlesime. Vedas, et kellegagi midagi ei juhtunud.“ Õnneks läksid otsustavad tree-

Karikatuur: Margus Kontus

ningud hästi ja sai selgeks, et 20–25 minutit võiks hakkas tekkima liinide vahele rohkem ruumi, kus Vassiljev vastu pidada. Selle valiksarja napikas saime oma mängu mängima hakata. Nad muunumber neli! tusid liiga ettevaatlikuks ja andsid meile sellega

Janno Kivisild: „Kuigi võitsime Põhja-Iiri- võimaluse. Kostja on muidugi selline vend, et kui maad kodus suurelt, ei ole see mäng mul nii ta kaugelt tulistab, on pall võrgus! Põhja-Iirimaad eredalt meeles kui see, mille me Belfastis kor- kodus ja võõrsil võita – pole paha!“ da saatsime. Läksime mängule justkui favoriidi- Eesti jalgpallisõbrale pole muidugi vaja seda, na, võõrale väljakule, kus vastane ei aktsepteeri mis sellele järgnes, väga põhjalikult meelde tuleseda, et sa oled favoriit, sest nende jaoks oled sa tada. 77. minutil realiseeris Vassiljev enda teenitud ikka väike Eesti.“ penalti, seitse minutit hiljem aga virutas kaugelt

Mängu alguses oli aru saada, et Eestit võis sellise pommlöögi, mis oli selline kuul, et põrkas soodne olukord pisut kammit- tagasi. seda. Põhjaiirlased, kes soovisid Ometi oleksid kohtunikud – kiikuu aja taguse keretäie eest kätte dame siinkohal Saksamaa brigaadi maksta, alustasid paremini ja said eesotsas Manuel Gräfega – väteenitult kätte ka värava – 22. mi- rava peaaegu tühistanud. Nimelt nutil pareeris Sergei Pareiko ma- KONSTANTIN VASSILJEV: oli Martin Vunk olnud vahetult dala tsenderduse väravaesisele, „Mulle tundub, et see teine poolaeg enne Vassiljevi kolli suluseisus ja kus vastaste kapten Steven Davis pressis oma jala kuidagi Enar Jäägeri ja Andrei Stepanovi vahele Belfastis oli meie kulminatsioon – mänguliselt, emotsionaalselt ja ka tõusnud ka abikohtuniku lipp – peakohtunik Gräfe nägi aga ära, et pall ei jõudnud Vungini mitte ning viis kodumeeskonna juhtima. tulemuse mõttes.“ Sergei Zenjovi, vaid põhjaiirlase

Vaheajal tegi Tarmo Rüütli ühe jalast, ning lasi mängul jätkuda. vahetuse, asendades Jarmo Ahjupera Sergei Zen- Rohelistes särkides mehed jätsid silmanurgast joviga. Kahe ülejäänud vahetusega – Purje Puri lippu nähes aga mängimise vaat et pooleli ning asemele ja kauaoodatud Vassiljev Kingi asemele olid võrgu sahisemise järel kohtunike peale väga – sai pusle aga ühtäkki ideaalselt kokku ja Eesti kurjad, kuid tegelikult oli kõik õige. Valiksarja nahakkas võõral platsil suisa suruma, justkui mõni pikas number viis! tipptiim, kes peakski autsaideri vastu oma võtma. Konstantin Vassiljev: „Esimesed 65 minutit

Tarmo Rüütli: „Vastane oli natuke hellaks teh- vaatasin seda mängu kõrvalt, aga mulle tundub, tud, nad austasid meid ja olid ettevaatlikud. Eri- et see teine poolaeg Belfastis oli meie kulminatti ruumi mängida ei olnud, aga ühel hetkel tõin sioon – mänguliselt, emotsionaalselt ja ka tuleVassiljevi sisse. Vastane langes allapoole ja meil muse mõttes. Kodumängus klappisid kõik asjad

hästi – Martin Vunk lõi kaugelt, Tarmo Kink lõi kaugelt, ühe ehitasid vastased endale ise. Mänguliselt oli aga just see teine poolaeg Põhja-Iirimaal eriline. Vastane ei suutnud vahepeal päris pika aja jooksul isegi oma poole pealt välja saada! Kui vaatasin pingilt seda, mis toimus väljakul, siis olin täiesti veendunud, et me lööme vähemalt ühe ikka ära. Pärast teist väravat ei suutnud põhjaiirlased meid isegi surve alla panna. See näitas, kui hästi see mäng meie kontrolli all oli. Kui esimene poolaeg oli mõlemale poolele nii ja naa, siis teine poolaeg oli konkreetselt meie teenitud võit.“

Janno Kivisild: „Tarmo Rüütlil on üks asi, mida ei ole võimalik õppida – uskumatult hea nina lu-

Tarmo Rüütli võib Belfastis naeru näole manada – valiksari on lõpetatud kolme mesimagusa võiduga järjest. geda mängu selle koha pealt, et kus on see hetk, mil on vaja muutust tuua. Selle ekstra käigu Vassiljeviga tegi ta väga õigel ajal ära: piisavalt palju oli jäänud aega, et mängu oli võimalik muuta, samal ajal oli piisavalt vähe aega, et Kostjal ei juhtuks uut vigastust. See tunnetus on inimesele antud, mingil määral tuleb see ka kogemusega, aga temal oli see sellisel tasemel, et seda ei ole võimalik kirjeldada. Pro litsentsiga seda paketis kaasa ei saa!“

Raio Piiroja: „Kõik mehed olid oma tipptasemel. Neid mänge on hea järele vaadata, kõik pakatavad enesekindlusest.“

Tarmo Kink: „See, kuidas Eesti mängis võõrsil Põhja-Iirimaaga… Kodus olime tulemuse mõttes paremad, aga just mängupildi mõttes tuleb see võõrsilmäng ette. On vähe võõrsilmänge, mis sellele vastu saavad.“

Muide: see sügisene seeria Sloveenia ja Põhja-Iirimaa vastu on senimaani olnud ainus kord, kui Eesti koondis on suutnud kolm valikmängu järjest võita.

Aivar Pohlak: „Toona oli see mingil määral Konstantin Vassiljevi meeskond. Tarmo Rüütli oli selle rolli talle andnud ning usaldas teda. Kõik teadsid täpselt, mismoodi see toimima peaks. Kostja energia oli väga konkreetne, mis selle vankri sealt kraavist välja tõi. See sügis oli kindlasti tema koondise tipphetk, kui jätta hilisemast ajast kõrvale see mäng Hollandiga, kus ta pärast tütre sündi kaks väravat lõi.“

Kuigi Eesti oli kõik oma valikmängud ära mänginud, ei olnud meie saatus selge – selle pidi otsustama 11. oktoobri kohtumine Sloveenia ja Serbia vahel. Jalgpallibuum oli Eestis aga juba alanud. (järgneb)

Karel Voolaid: Põhja-Iirimaa teine poolaeg läks Eesti vutiklassikasse

Jalkas tegutses toona taktikajuttude rubriigis eksperdina koondise praegune peatreener Karel Voolaid, kes kiitis Tarmo Rüütli valikuid. Lillekülas peetud Põhja-Iirimaa mängu järel kirjutas Voolaid näiteks nii: „Külalised mängisid kohati liiga eeskujulikult klassikalist brittidele omast 4-4-2-te, mis oli küll nauditav, kuid millest puudus loovus, kiire söödumäng ning ajastatud avanemised ja kohavahetused. Eestlased omakorda vastasid huvitavalt, kiirete lühikeste ja pikkade söötude vahekord oli paremini balansis. [---] Mõlema septembrikuise mängu kokkuvõtteks võib koondise edu trumbiks nimetada väga heal tasemel meeskondlikku kaitsetegevust. Kaitse- ja poolkaitseliini vaheline koostöö oli super! Õhuvõitluses domineerisid Rähn ja Piiroja täielikult ning vastupidavuse poolelt on teinud enamik mängijaid kõva sammu edasi. 180 minuti jooksul Sloveenial ja Põhja-Iirimaal head väravavõimalused sisuliselt puudusid. Eesti pallivaldamine oli enesekindel ning rünnakud lõpetati sagedasti löökide või tsenderdustega. Realiseerimine oli tase omaette.“

Põhja-Iirimaa võõrsilmängu puhul kiitis ka Voolaid eelkõige eestlaste teist poolaega. „Kui sinisärgid said aina enam täpsete söötudega mängu sisse, siis põhjaiirlased jätkasid nii sirgjooneliselt pika palliga, et Piiroja lausa lustis pidevalt kohtunikega vaidleva Kyle Laffertyga, olles õhuvõitlustes täielikult üle. Selgelt ründava suunitlusega Ats Purje väljakule toomisega domineeris Eesti väljakul täielikult ning rohesärgid olid sunnitud aina rohkem tähelepanu pöörama kaitsetegevusele. [---] Väljakul järgnevalt (Vassiljevi sekkumise järel) toimunu võib kindlasti kanda Eesti jalgpalliklassika hulka, sest sellist jalgpalli, mida Eesti pakkus järelejäänud minutite jooksul, pole enne nähtud. Pall liikus kiirelt, mängijad vahetasid kohti ja kombineerisid ladusalt. Keskväljakul võideti üks-ühele olukordi, vastaste värava ees tekitati ohtlikke momente. Pallivaldamise protsent oli 60-40 Eesti kasuks. [---] Valikgrupi otsustavates mängudes küpselt mänginud koondis pani sumisema kogu Eesti, Briti saared, Balkanimaad ja pärast playoff’i loosimist ka Euroopa jalgpalliringkonnad! Unistus elab edasi!“

Karbi sees on eesti- ja ingliskeelne mängulaud ning õpetus.

Mäng jäljendab kõiki jalgpallimängu elemente: saab triblada, sööta, nurgalööki toimetada, aega viita, suluseisu jääda, küljejoone taga vigastust ravida, penalti teenida või sukeldumise eest kollase kaardi saada. Võib tühjast väravast mööda lüüa või punase kaardi saada. Väga tähtis on oma värava kaitsmine: ükski vastane ei suuda lüüa väravat, kui sul on suurepärane väravavahivaist! Mäng on tempokas ja täis ootamatusi.