Jalka (oktoober 2020)

SELLES NUMBRIS: KRISTINA BANNIKOVA  MAREK MARKSON  INDREK SCHWEDE  ANDRES VAHER

OKTOOBER 2020

Bert Klemmer pakub Eesti vutile uue niši

POSTRID:

Lisette Tammik, Müncheni Bayer n, Wendie Renard

Lugejatele vastab Alo Bärengrub Kehalise ettevalmistuse nõuanded 2012. aasta EM-valiksarja tagasivaate kolmas osa

KAS NOORED TULIJAD SUUDAVAD MÕÕNAS KOONDISE PÄÄSTA?

ISSN 1736-7379

HIND 2,80 EUROT

Uus rubriik: „Miks?“

Üks sajand Eesti koondist

Emma Treiberg luubi all

OKTOOBER

Foto:Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Üheskoos teise laine vastu Koroonaviiruse teine laine on paraku saanud tõsiasjaks, aga jalgpallielu pole vähemalt Jalka trükkimineku ajaks veel seisma pandud. Kogu jalgpallirahva ülesanne ongi eelseisval ajal teha kõik endast olenev, et ei tekikski vajadust stoppnupu vajutamiseks. Kandke maske, vältige üleliigseid kokkupuuteid teiste inimestega – ja mis peamine, jääge haigusnähtude puhul koju.

Kuigi suuremal osal inimestest, eriti hea tervisega sportlastel, ei pruugi koroonaviirus eriti raskel kujul avalduda, on ta siiski paljudele ka ohtlik – mitte keegi ei soovi aga seda, et kogu jalgpallielu ja kõik muu uuesti kinni pannakse.

Kui kõik hästi läheb, näeme oktoobrikuus taas mängimas meie A-koondist, kel täitub oktoobri keskel suur tähtpäev: nimelt saab Eesti koondise läbi aegade esimene maavõistlus täpselt saja-aastaseks. Sel puhul oleme ka Jalkas teinud suure tagasivaate möödunud sajandile koos kõnekate faktide ja põnevate arvudega.

Oktoobrikuu number keskendubki peaasjalikult just nimelt

Eesti koondise tegemistele: kaks kaotust uue Rahvuste liiga hooaja alustuseks on toonud kaasa palju pahameelt. Peatoimetaja Raul Ojassaar ja Andres Vaher mõtisklevadki oma arvamuslugudes nende aspektide üle, Indrek Schwede toob aga välja põhjuseid, miks Eestit jalgpalli kontekstis Islandiga võrdlejad tihtipeale ämbrisse astuvad.

Suured intervjuud on seekord sporditeadlase ja endise noortekoondislase Bert Klemmeri ja endise koondislase Alo Bärengrubiga, kusjuures mõlemad puudutavad Eesti jalgpallurite vaimset poolt. Suur tagasivaade kümme aastat tagasi alanud 2012. aasta EM-valiksarjale jõuab aga kolmandas osas aega, kus Eesti koondis oli tõelisel laineharjal.

Põnevat lugemist pakub aga ka ülejäänud ajakiri: muu hulgas uudistame, kuidas saab mängiva peatreeneri rolliga hakkama Pärnu Vapruse raudvara Kristina Bannikova, lahkame seda, kas rahvaliiga on oma esialgsest eesmärgist irdumas, ning alustame uue rubriigiga „Miks?“. Head lugemist!

2020 OKTOOBER JALKA

3

SISUKORD 22

44

KAANELUGU LK 46–47 Eesti koondise start uuel Rahvuste liiga hooajal põhjustas spordisõprades arusaadavalt pettumust.

Nukker 0 : 1 kaotus kodus Gruusiale ja sama õnnetu 0 : 2 Armeenias – mida nendest mängudest kaasa võtta?

Kolumn

12 Raul Ojassaar 22 Andres Vaher

Seisame peegli ette ja küsime: kus ja kes me oleme? Milline on meie jalgpalliline nägu ja perspektiiv? Kui neile küsimustele ausad, enesekriitilised, usutavad ja ammendavad vastused käes, alles siis on mõtet mantrat „ükskord me võidame niikuinii“ järgides edasi unistada.

50 Indrek Schwede KUU TSITAAT „Psühholoogiline tugi tuleks Eesti jalgpallis kasuks juba päris noortest alates, see ei pea olema ainult tippspordi eripära. Kui hakata juba noorelt tegelema vaimsete strateegiatega, toob see parema tulemuse. Hästi tihti ütlevad treenerid treeningutel ette, mida tuleks teha – tegelikult võiksid mängijad ise nende asjadeni jõuda, sest siis õpivad nad ise mõtlema ja olukordi lahendama.“

Bert Klemmer lk 14–17

Persoonid & intervjuud

14 2-kõne: Bert Klemmer

Eesti meistriliigas FC Viljandi ja FC Kuressaare eest pallinud Bert Klemmer on juba 2013. aastast saati elanud Inglismaal, tudeerides sealsetes ülikoolides erinevaid spordiga seotud valdkondi. Oktoobris 27aastaseks saav endine noortekoondislane teeb hetkel doktorantuuri mainekas Loughborough’ ülikoolis, tegeledes sportlaste vaimse poolega.

18 Lugeja küsib: Alo Bärengrub 42 Luubi all: Emma Treiberg 44 Naised: Kristina Bannikova

Pärnu JK Vapruse senine võimas avahooaeg meistriliigas võis nii mõnelegi üllatusena tulla, kuid naiskonda kahel rindel tüüriva mängiva peatreeneri Kristina Bannikova eesmärk sai aasta alguses selgelt püstitatud: „Alla neljanda koha ma ei tahaks.“

Rubriigid

3 Oktoober 6 Lembit Peegel 8 Nimed & numbrid 10 Lood & tsitaadid 39 Miks?

Jalka alustab uue rubriigiga „Miks?“, kus küsime asjatundjatelt küsimusi, mis jalgpalli jälgides aeg-ajalt ikka tekivad. Esimeses osas uurime kohtunikelt, miks lasevad nad mängijatel asjatult rabeleda.

IMPRESSUM ESIKAANEL: GEORGI TUNJOV

48

FOTO: JANA PIPAR NR 10 (154) 2020 PEATOIMETAJA: RAUL OJASSAAR raul.ojassaar@jalgpall.ee FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL

53 46 Koondis 48 Ajalugu

Eesti koondise esimesest mängust möödub oktoobri keskel täpselt sada aastat. Vaatame tagasi Eesti esimesele mängule ja möödunud sajandile.

56 Rannajalgpall

Marek Markson on tõeline Eesti rannajalgpalli pioneer. Ta kuulus 2007. aastal asutatud Eesti rannajalgpalli koondise esimesse koosseisu, ta on kaheksakordne Eesti rannajalgpalli meister ja kahekordne Eesti parim rannajalgpallur. Nüüd on aga Marksonil au olla esimene Eesti rannajalgpalli kuulsuste halli valitud mängumees.

58 Klõpsud 60 10 aastat tagasi 64 Lisaaeg 66 Ristsõna

MAKETT JA KUJUNDUS: MARJU VILIBERG KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI VORP REKLAAM: EVA NÕMME +372 5816 4595 eva@jalgpall.ee KOLLEEGIUM: INDREK SCHWEDE (ESIMEES) LENNART KOMP SIIM KERA NEEME KORV AIVAR POHLAK ANU SÄÄRITS MIHKEL UIBOLEHT VÄLJAANDJA:

Muu

EESTI JALGPALLI LIIT

24 EM 2012: Läbi napikate tähtede poole, III osa 40 Nõuanded

Eesti Jalgpalli Liidu kehalise ettevalmistuse treener Raiko Kokmann annab nõu, kuidas end äreval ajal heas vormis hoida ja ka kodus üksi treenides paremaks saada.

52 Rahvaliiga

Kui Eesti Jalgpalli Liit tuli 2010. aastal välja uudse võistluse rahvaliigaga, siis oli see mõeldud eelkõige neile vutihuvilistele, kelle mängutase ei vea liigajalgpallis välja, aga kes soovivad end sellegipoolest proovile panna. „Õllesõprade toksimisest“ on kümne aastaga saanud aga tõsine liiga, mille tippmeeskonnad võiksid vabalt hakkama saada ka kolmandas või isegi teises liigas.

62 Lõpulugu: SOS Lasteküla rajab uue vutiplatsi Postrid

Lisette Tammik Müncheni Bayern Wendie Renard

WWW.JALGPALL.EE TELLIMINE: OMNIVA.EE / AJAKIRJANDUS / TELLI AJAKIRJANDUST / AJAKIRJAD TELLIMISHINNAD: AASTA 29,80 EUROT POOLAASTA 16 EUROT TOIMETUSE POSTIAADRESS: JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN TRÜKITUD REUSNERIS

EESTI JALGPALLI LIIDU AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS

2020 OKTOOBER JALKA

5

PEEGELDUSED

Uued mehed suures mängus Kui kahe koondisemängu vahele jääb sisuliselt kümme kuud, on loogiline, et kaader vahepealse aja jooksul mõnevõrra vahetub.

Rahvuste liiga uue hooaja avamängus kodus Gruusia vastu said tühjade tribüünide ees oma koondisedebüüdi kirja kolm mängijat, kes kõik alustasid algkoosseisus: Karl Jakob Hein, Henri Järvelaid ja Georgi Tunjov. Paraku võtsime Gruusialt vastu 0 : 1 kaotuse.

Fotod: Lembit Peegel

Debütantidest noorim, vaid 18aastane väravavaht Hein sai oma võimaluse mõneti seepärast, et viimastel aastatel Eesti puuri kaitsnud mehed ei olnud seekord eri põhjustel rivis: Sergei Lepmets ja Mihkel Aksalu ei ole tänavu sisuliselt üldse mänginud, Marko Meerits pidi aga koos Nõmme Kalju meeskonnaga olema isolatsioonis ja ei saanud koondisega liituda.

6

JALKA OKTOOBER 2020

PEEGELDUSED

Hooaega FC Floras alustanud 21aastasele Henri Järvelaidile oli suve lõpp tõeliselt märkimisväärne: esmalt sai ta esimese välislepingu, siirdudes Florast Taani esiliigasse Vendsysseli meeskonda, seejärel saabus ka esimene kutse A-koondisesse.

Vaat et kõige enam oodati koondisemängude eel seda, milliseks kujuneb 19aastase Georgi Tunjovi roll. Lõppenud hooajal Itaalia Serie A-s tuleristsed saanud Tunjov oli koondises sealjuures omapärases olukorras: teistest koondise mängijatest oli ta varem ühes võistkonnas olnud vaid teise debütandi Heinaga, kõikide ülejäänutega tuli sisuliselt tuttavaks saada.

Kuigi tegu ei olnud päris debütandiga, ei maksa unustada, et ka Vladislav Kreidale ei ole koondisega punktide peale mängus osalemine midagi päris igapäevast: tema puhul oli tegu esimese kodumänguga koondises.

Vanameister Konstantin Vassiljev ei jäänud ka ise oma mänguga rahule.

2020 OKTOOBER JALKA

7

NIMED & NUMBRID

Dmitrijs Kalašnikovs

Kristofer Piht

Premium liigas punase laterna rollis olev Tallinna Kalev vahetas selle hooaja jooksul juba teist korda peatreenerit: kui hooaja avalahing mängiti Aleksandr Dmitrijevi käe all ja seejärel suur osa aastast Liivo Leetma juhendusel, siis hooaja lõpuni anti ohjad Läti treenerile Dmitrijs Kalašnikovsile.

Sealjuures on Kalev Kalašnikovsile juba kolmas Premium liiga klubi, mida juhendada: 2019. aastal jõudis 36aastane lätlane töötada nii Narva Transi kui FC Kuressaare juures.

19aastane Paide Linnameeskonna ründaja Piht siirdus septembri keskel eestlastele juba tuttavasse Itaalia esiliiga klubisse S.P.A.L., kus teadupoolest pallib ka Georgi Tunjov.

Esialgu võttis Itaalia klubi Pihti järgmise suveni laenule, kuid selle järel on Serie B võistkonnal võimalik omandada Pihti mängijaõigused. 2017. aastal Nõmme Unitedist Paidega liitunud Piht jätab Premium liigas seljataha väikestviisi läbimurdehooaja: 15 mänguga tegi noor ründaja skoori kuuel korral.

Saalijalgpalli arenguks töötati välja mitmeaastane kava Eesti saalijalgpalli ootab lähiaastatel ees mitu olulist arengut: Coolbet saaliliiga meeskonnad hakkavad järgima litsentsitingimusi ning Eesti Jalgpalli Liidu eestvedamisel viiakse läbi klubidega kohtumisi ja treenerite koolitusi.

Foto: Anna Andreas „Saalijalgpallis järgmise sammu astumiseks arutasime võimalusi mitmel korral saalijalgpalli komisjonis. On selge, et tuleb tõsta organisatoorset taset, koolitada treenereid ja alustada noortetööd. Meie ambitsioon on saata võistlustulle oma noortekoondis ja luua eeldused ala arenguks,“ ütleb Eesti Jalgpalli Liidu peasekretär Anne Rei. Peagi algavaks hooajaks on juhendis minimaalsed nõuded: klubi peab olema jalgpalliliidu liige ja omama kindlat eelarvet. Järgmisel hooajal lisanduvad majandusaasta aruande esitamine ning klubide ja jalgpalliliidu esindajate dialoogkohtumised.

2022/2023. hooajast alates läbitakse litsentsiprotsess, mille üks tingimus on järelkasvu ehk noortevõistkonna olemasolu. Kõrgliigas osalemiseks on litsents vajalik. Samuti vajab meeskonna juhendaja vähemalt saalijalgpalli treeneri C-litsentsi. 2021/2022. hooaja eel läbivad treenerid D-litsentsi koolituse, 2022. aastal algab töö C-litsentsi hankimise nimel ja 2023. aastal toimub saalijalgpalli UEFA B treenerite koolitus.

Saalijalgpall kogub maailmas populaarsust: enam kui sajas riigis harrastab seda 12 miljonit huvilist. „Murujalgpallis on litsentsiprotsess tavapärane tegevus nii meeste kui ka naiste seas.

Sarnane tegevus aitab saalijalgpallis tegutsevatele

8

klubidele luua arenguks eeldused ja annab kindlust,“ märgib Anne Rei. Mullu osales Eesti saalijalgpalli meistrivõistlustel ja rahvaliigas kokku üle 1500 mängija. Eelmisel aastal mängis Coolbet saaliliigas, esiliigas, II liigas ja naiste meistriliigas kokku 28 võistkonda.

23 meeskonna ridades käis väljakul 418 mängijat ning viie naiskonna ridades 83 naist. Saalijalgpalli rahvaliiga tõi platsile 46 meeskonda ja kaheksa naiskonda 886 ja 130 mängijaga.

250 000

450

351

…eurot maksis Milano Inter Transfermarkti portaali andmetel Oliver Jürgensi eest, kes nendega septembri keskel profilepingu sõlmis.

…mängu täitus Premium liigas FCI Levadia äärekaitsjal Markus Jürgensonil. Kõigi aegade edetabelis jõudis Jürgenson sellega järele neljandal kohal olnud Tarmo Neemelole, aga liidrikohani on veel vähemalt kahe hooaja jagu minna – esikohta hoiab 517 kohtumisega Andrei Kalimullin.

…kilomeetri kaugusel A. Le Coq Arenast ehk Lätis Jūrmalas oli sunnitud Eesti naistekoondis pidama EM-valiksarja kodumängu Venemaaga, sest Eesti valitsus ei lubanud ainsana Euroopas vastasvõistkonda koroonaviiruse kartuses riiki, hoolimata tõsiasjast, et kohalike inimestega venelannad kokku ei puutunuks.

JALKA OKTOOBER 2020

LOOD & TSITAADID

Nii nad

ütlesid „Positiivne energia, mis noortest trennides kiirgab, aitab mind väga palju ja mõjutab heas suunas minu muusikat. Kui ma näen tegutsemistahet ja kirge nende silmades, siis täiendab see tunne väga palju minu muusikategemist ja annab üldse mulle väga palju rõõmu ja naeru igasse päeva. See aitab mind edasi.“ Laulja ja jalgpallitreener Inger „Mina olin tulnud macho-kultuurist, kus naised jalgpalli ei mängi, aga mõtlesin, et äkki on see põhjamaades kombeks. Oli parasjagu selline ebaselge mängufaas, ma hüppasin, kukkusin ja äkki jäi minu jala alla midagi pehmet.

Naisel oli jalg pärast kolm kuud kipsis.

Muidugi palusin ma kohe andeks.

Tema aga ütles mulle: „Ärge muretsege, otsisin juba ammu head põhjust mitte enam jalgpalli mängida, ja nüüd olen selle leidnud.“ Nimelt oli abikaasa teda jalgpalli mängima meelitanud.“ Eesti roomakatoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan sattus 25 aastat tagasi Eestisse jõudnult kohe esimesel päeval jalgpalli mängima ja murdis kogemata naismängija jalaluu „Omal moel üritab igaüks meeskonnale kasu tuua. Kes paneb teisi riidesse, kes on ründaja, kes väravavaht.

Igaühel on Eesti ülesehitamisel oma roll. Sellest, kui väravavaht hakkab järsku ründajale muda näkku loopima, sest talle ei meeldi tema nägu, ei saa ma aru.“ Pakiroboteid arendava idufirma Starship üks loojatest Ahti Heinla ei mõista, miks ei võiks Eesti poliitikud ja ettevõtjad rohkem koostööd teha „Ütlen ausalt, ma meelega ei kiirustanud vahetusega! Esiteks ei tahtnud pingil olev mängija minna sellises mängus sisse sellise mõttega, et ta võiks saada vigastuse. Seetõttu pidi ta end korralikult soojaks tegema. Teiseks – me kontrollisime mängu! Flora tahtis väga palli kätte saada ja teist väravat lüüa, aga meie lõime kümnekesi viigivärava ära.“ TJK Legioni peatreener Denis Belov ei hakanud mängus Flora vastu vigastada saanud Andrei Sidorenkovi asemel kiiruga vahetusmeest platsile tooma „Maamõõtja täpsusega!“ Paide Linnameeskonna abitreener Erki Kesküla kirjeldas tabavalt tiimi uue täienduse Deabeas Owusu Sekyere kaht väravat Tartu Tammeka vastu

10

JALKA OKTOOBER 2020

Karolin Kaivoja (vasakul) mängueelsel soojendusel.

Eestlanna oli abikohtunik Meistrite liiga võitja poolfinaalmängus Tekst: Sander Jürjens | Foto: Juanma, UEFA/UEFA via Getty Images Tänavune aasta on olnud jalgpallimaailmas arusaadavatel põhjustel pretsedenditu. Esimest ja loodetavasti viimast korda mängiti eurosarjade otsustavaid kohtumisi publikuta, kuid usume, et ka edaspidi näeb kõige vägevamates mängudes Eesti kohtunikke. Just nii läks augustikuu lõpus Baskimaal.

Karolin Kaivoja sai kutse naiste Meistrite liiga finaalturniirile, kus eestlannast abikohtunik määrati Prantsusmaa naiskondade PSG–Lyoni matšile.

Lyoni 1 : 0 võiduga lõppenud kohtumine peeti San Mamési staadionil, mis on koduväljakuks Athletic Bilbao esindusmeeskonnale.

Turniiri noorim kohtunik Kaivoja kiidab naistejalgpalli taset. „Ma arvan, et oli väga hea mäng. Kuna Eestis olen harjunud kõige kõrgemal tasemel meestejalgpalliga, siis ei olnud sealne kiirus minu jaoks midagi ootamatut.

Olin valmis isegi keerulisemaks mänguks, kuid mängijate oskused olid väga ühtlased ning kohtumine polnud ühepoolne. Endale üllatuseks polnud ma kohtumise eel eriti ärev, aga samas publikuta mängud ongi vaimselt veidi rahulikumad. Samas oli sellisel staadionil mäng siiski vägev kogemus.“ Kuigi mäng polnud ühepoolne, oli nii kohtumise kui ka võistluse tulemus sama – alates 2016. aastast Meistrite liigas domineerinud Lyon võitis finaalmatšis sakslannade VfL Wolfsburgi 3 : 1.

Mullu U19 EM-finaalturniiri finaalmängus abikohtunikuna tegutsenud Kaivoja nimetab Meistrite liiga määramist üllatuslikuks, kuid U19 finaalkohtumine oli emotsionaalselt vägevam. Viimasel kahel aastal on eestlanna seega teinud suurt tööd, kuna teda oodatakse Euroopas kõige kõrgemal tasemel mängudele. Töö käib selle nimel igapäevaselt. „Üks pool on füüsiline ja teine vaimne, sest peame omama teoreetiliselt häid teadmisi. Hetkel analüüsime oma mänge ja saadame endast klippe UEFA-le ise. Eraldi programmid on loodud suluseisude hindamiseks, kus on viie sekundi jooksul vaja teha otsus ja kohe määrata ka õige kaader. Samas tuleb leida hea tasakaal, sest liigne teooria võib mängu ajal juhtme kokku jooksutada. Loomulikult tuleb ennast ka füüsiliselt heas konditsioonis hoida.“ Kaivoja on õppinud ka tõlkijaks ja töötab tänaseni tõlkebüroos keeletoimetajana. Samuti on ta spordiklubis rühmatreeningute juhendaja ning ülejäänud aeg kulubki tihtipeale kohtunikutööle. Aastas võib koguneda 40 kohtumist. Üheksa päeva Baskimaal veetnud Kaivoja on pärast negatiivsete koroonaproovide andmist seega taas Eesti väljakutel. Tänavusel hooajal tegi Kaivojade pere ka ajalugu – esimest korda teenindas Premium liiga kohtumist isa-tütre duo, kui abikohtunikuna tegutses JK Legioni – Paide Linnameeskonna kohtumisel peale Karolini tema isa Raul. Samuti tegeleb kohtunikutööga Karolini noorem vend Kevin.

LOOD & TSITAADID

Jalgpallikoondisega saab virtuaalselt mängida uues „PESis“ Tekst: Sander Jürjens | Fotod: ekraanitõmmised Eesti meeste jalgpallikoondis on esindatud uues jalgpalli videomängus „eFootball PES 2021 Season Update“.

Nii nad

ütlesid „See, kuidas trennis teineteisele sisse minnakse ja kontakti antakse… ma arvan, et Floras oleks mind juba neli korda kabinetti kutsutud ja küsitud, et kas mul on elus kõik hästi.“ Ukraina klubi FK Lviviga liitunud Mihkel Ainsalu kiidab sealsete treeningute intensiivsust „Mart Tarmak oli delegatsiooni asjaajaja.

Ta tuli bussi ja ütles: Urmas, sind kutsutakse majja. Mõtlesin, mis kuradi jama see on. Seal regioonis olid toona ju pinged üleval ja madinad käisid kogu aeg. Läksin sisse ja mind juhatati hämarasse tuppa.

Võttis kõhedaks, tunne oli, nagu hakkaks kohe ülekuulamine! Siis pandi tuled põlema ja üks grusiinist piirivalvur teatas: „Tere, Urmas, kas sa mind mäletad?“ Muidugi mäletasin – olin temaga koos Viljandis erivägedes aega teeninud!“ Urmas Kirs meenutas 1998. aasta koondisereisi Armeeniast Gruusiasse „Enne läheb päike looja, kui jõuan üles lugeda asjad, mis jätavad koondisel soovida.“ Raio Piiroja „Muidugi praegu on raske, sest rahvuskoondis ei võida, aga ma näen asju, mida tehakse siin väga hästi. Kogu Eesti jalgpalli struktuur näiteks. Ma tahan sellest osa olla! On suur rõõm siin olla.

Mõni küsib, et miks sa tuled siia viimase koha meeskonna juurde. Praegu on viiruseolukord ja olen uhke, et saan töötada Baltikumi kõrgeimal tasemel. Leedus on kuus meeskonda, Lätis ja siin kümme.

See teeb Baltikumi peale kokku 26 peatreeneri töökohta. Ma saan siin väga hea kogemuse. Mulle väga meeldib!“ Tallinna Kalevi peatreeneriks saanud lätlane Dmitrijs Kalašnikovs

Mäng sarnaneb „eFootball PES 2020ga“, mis tähendab, et mängumootor ja graafika on enamjaolt jäänud samaks, kuid uuendatud on meeskondade koosseise ja mängijate oskuseid. „eFootball PES 2021 Season Update’i“ mängu leiab PlayStation 4 ja Xbox One’i konsooli e-poodidest ning müük on avatud ka PC Steamis.

Mängu esitlevad Lionel Messi (FC Barcelona), Cristiano Ronaldo (Torino Juventus), Alphonso Davies (Müncheni Bayern) ja Marcus Rashford (Manchester United).

Eesti ja mängutootja Konami koostöös jõudis meie koondis esimest korda litsentseerituna „PESi“ seeriasse „eFootball PES 2020“ videomängus. Samuti võttis Eesti osa videomängu Euroopa meistrivõistlustest, kui pärast eelvooru osutusid meie esindajateks Mirosław Ryszkiewicz ja Vladislav Tšurilkin. Tänavu juunikuus toimus ka esimene e-jalgpalli Balti turniir, kui Eesti saavutas Leedu järel teise koha.

Eesti on e-jalgpalli 2021. aasta Euroopa meistrivõistlustel osalemisest huvitatud, kuid turniiri toimumist pole veel kinnitatud.

„Objektiivselt võttes on viimaste aastate tulemuste poolest Eesti hetkel Lätist ees. Aga see on sport, nii et oleme teile lähedal! Saame teilt õppida. Meil ei ole mõtet eeskujuks võtta Belgiat või kedagi teist: Eesti on ju lähedal, sarnase kliima, tingimuste ja inimressursiga.

Peame teilt õppima, kuidas seda kõike paremini ära kasutada.“ Läti koondise läbi aegade edukaim peatreener Aleksandrs Starkovs „Võit Nõmme Kalju üle osutus kujundlikus keeles rääkides valepositiivseks – sellele järgnes seitse mängu väravata.“ Soccernet.ee ajakirjanik Ott Järvela Tallinna JK Legioni hooaja algusest

2020 OKTOOBER JALKA

11

MÕTISKLUSI

Liblikaefekt jalgpallielu mõjutajana Augusti lõpus ja septembrikuus saime taas näha, kuidas jalgpallis võivad mõned üksikud väljakul juhtunud episoodid mõjutada tohutult suuremat pilti ja üldist narratiivi.

K

õikide Eesti klubide kaotus eurosarja avaringis ning koondise nukrad mängud Gruusia ja Armeeniaga vallandasid vutiliidu ja Eesti jalgpalliüldsuse vastu järjekordse pahameeletormi. Kõik on halvasti, kõik on pahas-

12

JALKA OKTOOBER 2020

Tekst: Raul Ojassaar

Kui Rauno Alliku oleks Sūduva vastu viimase minuti võimaluse väravaks löönud, räägiksime praegu ehk hoopis FC Flora ajalooliselt edukast hooajast Meistrite liigas.

Fotod: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

ti, kõik tuleks maha võtta! Üldiselt olevat Eesti jalgpallil kaks varianti: kas kogu seni ehitatud süsteem maha lõhkuda ja nullist alustada, või mis veel lihtsam – need enda meelest jalgpalli mängivad jobukakud tuleks lihtsalt tootvale tööle saata, sest Eesti ei saagi mitte kunagi jalgpallis edukas olla.

Säärastel puhkudel (milliseid, tunnistame ausalt, on viimastel aastatel olnud kahjuks mitu) on põnev jälgida, kuidas mõni üksik sisuliselt juhuslik episood rahva üldist arvamust muudab või ühes-teises suunas kallutab. Kui vähe on vaja, et kriitikanooltele efektiivne kilp ette tõsta! Kui FC Flora oleks penaltiseerias (mida tihtipeale nime-

MÕTISKLUSI tatakse loteriiks, kuid mida see tegelikult mõistagi ei ole) suutnud Marijampolė Sūduva vastu oma löögid sisse lüüa ja edasi pääseda, ei räägiks me ilmselt sellest, kuidas Eesti klubijalgpall langeb Euroopa mõistes üha sügavamale mutta.

Kui Nika Katšarava pealöök oleks Lillekülas läinud pool meetrit vasakule poole ja Eesti–Gruusia kohtumine oleks lõppenud väravateta viigiga, kas oleksime koondisega toimuva tõttu sellises masenduses, isegi kui mängupilt oleks jätkuvalt samasugune?

Paraku on jalgpall (ja pallimängud üldiselt) selline ala, kus võib ühel eksimusel või õnnestumisel olla tohutult suur kaal, kusjuures see üks eksimus või õnnestumine võib omakorda sõltuda totaalselt marginaalsest pisiasjast, mis ei pruugi olla üldse ühe võistkonna võimuses – näiteks kohtuniku õige või vale otsus. Jalka on viimastes numbrites vaadanud põhjalikult tagasi Eesti koondise imelisele teekonnale 2012. aasta EM-valiksarjas ning leidnud samuti, et tegu oli positiivsetest napikatest tulvil seiklusega. Kui üks või mitu neist olukordadest oleks kujunenud meie kahjuks, räägiksime ehk keskmisest pisut edukamast valiktsüklist, mitte meie seni läbi aegade parimast aastast, millele kümnend hiljem heldimusega tagasi vaadata. Liblikaefekt oma täies hiilguses!

A-koondise mängudel on omadus pealtnäha kogu rahva arvamust Eesti jalgpalli kohta mõne hetkega muuta. Kui saame nulliga tappa Gruusialt ja Armeenialt, nõutakse treenerikoolituste ja noortesüsteemide ümberkorraldamist. Kui võidame või viigistame, on kõik vait, justkui valideeriksid A-koondise hetketulemused seda, mis toimub samal ajal mitu astet allpool. Jalgpalliliidu ja -klubide hetke noortetöö ja A-koondise tulemused on ju tegelikult kaks täiesti eraldiseisvat asja, ometi loovad halvad tulemused täiskasvanute klassis kriitikutele ja niisama kraaksujatele hea pinnase, millelt ka muid asju kritiseerida.

Seda noortetööd, mida tehakse praegu, saab ju A-koondise raames hinnata alles kümmekonna aasta pärast, mitte varem. Sellisel puhul on vutiliidu presidendil Aivar Pohlakul kõik õigused rõhutada, et jalgpallis käivad protsessid väga pika vinnaga.

Sellest vabandusest ei tohi aga saada vigurivänt, mida aastaid ja aastaid ekspluateerida. Nii võikski ju rääkima jääda: kui kümne aasta pärast ka mudas rähkleme, saaks ju tõdeda, kuidas alles 2020. aastate alguses tulid kõikidesse tippklubidesse noortetöö juhid ja nii edasi. Tehtud muudatuste tulemuste ootamine ei saa olla igavene põhjendus.

Seda, et Eesti jalgpalli juhtimist kritiseeritakse, tasub aga asjaomastel võtta hoopis positiivselt. Ühest küljest näitab see, et jalgpall ikkagi läheb inimestele korda, teisalt on avalikust, as-

jatundlikust ja konstruktiivsest kriitikast Eesti vutielus karjuv puudus. Kriitikat ja opositsiooni ei tasu karta – nagu ka spordis, viib konkurents ju edasi.

A-koondisest oluliselt kiiremat tagasisidet noortetöö kohta pakuvad meile hoopis noortekoondised – ning seal on olukord pehmelt öeldes kiretu. U19 koondis lõi värava viimati seitse mängu tagasi, U21 koondis on viimase seitsme mängu jooksul suutnud nagu võrdne võrdsega mängida ainult Lätiga (2 : 1 võit ja 1 : 1 viik), ülejäänud viies kohtumises on saadud viis kaotust väravate vahega 0 : 25. Tänavune U17 koondis sai Balti turniiril Läti käest 0 : 4 ja Leedu käest 0 : 1 kaotuse. Ainsaks erandiks on meie 2003. aastal sündinute koondis, kes oleks pidanud kevadel kodusel EM-finaalturniiril osalema – vaid nende tulemused on viimasel ajal hingele pisut palsamit pakkunud.

Seda mõtet on Eesti jalgpalli kontekstis viimastel nädalatel juba korduvalt kasutatud, kuid pole midagi parata, see sobib siia kui rusikas silmaauku: kui oled kaelani mudas, ei tasu enam nina norgu lasta…

Kui kannad maski, siis kanna maski!

Viimastel kuudel olen ikka ja jälle täiesti irratsionaalsel põhjusel ärritunud. Iseäranis kehtib see mõistagi avalikus ruumis (näiteks ühissõidukis), aga laieneb selgelt ka jalgpallikonteksti, sest oleme ju kõik viimasel ajal näinud, kuidas varumehed, tiimiliikmed ja muud asjapulgad peavad ka mängu ajal istuma, mask ees.

Sügisest alates on koroonaviiruse teise laine tõttu maskid Eestis kohustuslikud näiteks siseruumides pallimängualade pealtvaatajatel, õues toimuvatel jalgpallimängudel on see tungivalt soovituslik.

Mis ajab mind selle juures närvi? Mitte see, et maskikandmine on tehtud paljudes kohtades kohustuslikuks – kaugeltki mitte. Ärritajad on hoopis need inimesed, kes suvatsevad endale kas kohustusest või kohusetundest küll maski ette panna, aga jätavad siis sealt nina välja. Miks sa siis üldse seda maski kasutama vaevusid, kui sa seda õigesti ei kasuta? Kui seda lihtsalt suu ees hoida, ei kaitse see sind ega teisi, siseruumide või iseäranis ühistranspordi kohta võib öelda, et see on lausa vastutustundetu. Kui kannad maski, siis kanna maski, mitte ära mängi tola.

Hetk Eesti koondise pressikonverentsilt Jerevanis: kohalik helimees esitab õpikunäite selle kohta, kuidas maski mitte kanda.

Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

2020 OKTOOBER JALKA

13

2-KÕNE

Bert Klemmer 2012. aastal U19 EM-finaalturniiril.

Fotod: Lembit Peegel

Bert Klemmer: spordipsühholoogia võiks olla Eesti jalgpalli nišš Eesti meistriliigas FC Viljandi ja FC Kuressaare eest pallinud Bert Klemmer on juba 2013. aastast saati elanud Inglismaal, tudeerides sealsetes ülikoolides erinevaid spordiga seotud valdkondi. Oktoobris 27aastaseks saav endine noortekoondislane teeb hetkel doktorantuuri mainekas Loughborough’ ülikoolis, tegeledes sportlaste vaimse poolega.

Tekst: Raul Ojassaar | Fotod: Hendrik Osula

A

ugusti lõpus isaks saanud Klemmer räägib Jalkale oma tööpõllust ja selle võimalikest arengusuundadest. Ta aitab sportlasi juba praegu – Klemmer Consultancy nimelises firmas nõustab ta muu hulgas ka Eesti jalgpallureid.

Bert, alustuseks – kuidas värskel isal elu läheb?

Hästi, pole viga! Neli päeva pole nüüd korralikult magada saanud, aga muidu on okei! Istume kodus, olen isapuhkusel. Vaikselt üritan asju teha, et rutiini tagasi saada.

Jalgpall.ee andmebaas näitab, et Eestis mängisid

14

JALKA OKTOOBER 2020

sa viimati 2014. aastal ja II liigas. Millal ja kuidas sa Inglismaale jõudsid?

2013. aastal. Aasta varem oli meil olnud kodune U19 EM-finaalturniir – pärast seda olid mul läbirääkimised FC Floraga, et hakata profisportlaseks. Ma ise mõtlesin aga samal ajal, et tahaksin ka haridusteega jätkata – haridus oli minu jaoks kogu aeg sama tähtsal kohal kui jalgpallurikarjäär. Floraga ei saanud me lõpuks kokkuleppele: mina tahtsin olla jalgpallur, aga samal ajal ka õppida. Vaatasin Inglismaa ülikoolide poole, et spordi manageerimist õppima minna, sest Eestis toona selliseid võimalusi ei pakutud. 2013. aastal saingi seal ülikooli sisse ning hakkasin bakalaureuseõppes spordi manageerimist õppima.

Alguses läksid õppima spordi korraldamist, aga ühel hetkel vahetasid eriala ja ka ülikooli ennast?

Jah – tegin magistrikraadi samas ülikoolis spordi ja füüsilise liikumise juhtimises. Kaks aastat tagasi hakkasin doktorikraadi tegema Loughborough’ ülikoolis – teemaks psühholoogia ja see, kuidas noori sportlasi ja nende vaimset tervist aidata füüsilise liikumise kaudu.

Kuidas doktoriõpingud hetkel sujuvad?

Teen seda praegu poole kohaga töö kõrvalt. Dok-

2-KÕNE kus töötame oma emotsioonidega, ning liigume torantuur peaks kestma kuus aastat – hetkel alusseejärel õue, kus mängime jalgpalli ja teeme ka tan kolmanda aastaga. Esimesed kaks aastat olen teisi spordialasid. Eestis toimib sarnase mudeli hästi hakkama saanud, eks järgmised neli aastat järgi SPINi programm. Meie oleme aga kohaliku näitavad, mis saama hakkab. Olen kaugõppes, mis terviseameti ehk NHSi osa, oleme teraapiaorgatähendab, et kohal pean käima korra kuus, aga nisatsioon, kes kasutab teraapiaks sporti. Seda selle kõrvalt on palju videosuhtlust. kasutatakse Inglismaal suhteliselt vähesel määral, Muide, Loughborough’ ülikooli peetakse Ingoleme ainsaid organisatsioone, kes nii teeb. lismaal spordivaldkonnas parimaks ülikooliks. Liverpooli ja Chelsea akadeemiad mängivad näiteks Päevatööna tegeled noortega, Klemaeg-ajalt meie ülikooli linnakus, samuti mer Consultancy paistab aga tegelevat asuvad linnakus paljud spordiorganika tippsportlastega. Kuidas see alguse satsioonid. Soovitan kindlasti ka Eessai ja mida seal täpsemalt tehakse? ti jalgpalluritel tulevikus Inglismaale Klemmer Consultancy sai alguse täõppima tulla – ülikooliliigades või ka „Väga palju korraldatakse navu jaanuaris – asutasime selle koos non-league’i klubides saab samal ajal esmaabikursuseid, sugulase Ats Klemmeriga, kes veab mängida, palgad on täiesti korralikud. tehnilist poolt ja tegeleb partnerluse ja aga samal ajal oleks finantsidega. Põhimõtteliselt hoiab Ats Kui doktorantuuri lõpetad, kas sind vaja ka vaimse tervise minu tegevusel silma peal ja vajadusel võib siis mõne uue ametinimetusega kursuseid, ka treeneritele, jagab konstruktiivset kriitikat. Peamise nimetada või on tegu mõne üldisema klubiomanikele ja teistele tegevusalana aitame nii sportlastel kui teemaga? ka lihtsalt spordi harrastajatel vaimseid Kõige laiemalt on see doktorikraad meeskonnaliikmetele.“ oskusi parandada – seda inimesest lähpsühholoogias. See ei ole nii spetsiifituvate strateegiate loomise ja eesmärkide seadline, et oleksin valmis kliiniline psühholoog, aga misega. Aitame ka siis, kui keegi tahab õppida kui kõik hästi läheb, saab minust psühholoogiaveelgi paremini oma emotsioone kontrollima või doktor. Minu uurimisalaks ongi noorte inimeste lihtsalt teada, kuidas oma käitumist muuta. Me vaimne tervis – kuidas kasutada sporti ja liikuei paku kliinilist psühholoogia tuge ehk me ei mist, et nende vaimse tervise arengule kaasa aisaa kahjuks hetkel veel vaimsete probleemidega data. Näiteks kui nad lähevad arsti juurde, siis ei inimesi aidata, kuid tulevikus kindlasti plaanime kirjutata neile esimese asjana tablette välja, vaid selle ka oma töösse sisse tuua, kui olen vastava suunatakse nad spordi juurde, näiteks jalgpalli koolituse läbinud. Me saame näiteks aidata, kui mängima või tantsima. ühel hetkel ei lähe enam karjääris nii hästi või on Kui räägime spordiklubidest, siis väga palju probleeme enesekindlusega – saame neutraalse korraldatakse esmaabikursuseid, aga samal ajal toena abiks olla. oleks vaja ka vaimse tervise kursuseid, ka treeneTegutseme tavaliselt Zoomi kaudu, tavaliselt ritele, klubiomanikele ja teistele meeskonnaliikkestab üks sessioon tund aega. Hetkel oleme temetele. Sellest on vaja rohkem rääkida. gelenud Premium liigas umbes 15 mängijaga, samuti ka mõne Eesti klubiga: Tartu San„Spordipsühholoog“ sinu kohta siis tos, Tartu Welco, Viimsi MRJK. Lisaks vist päris täpne kirjeldus ei ole? veel ka mõne muu spordialaga – me ei Veel mitte. Mul on selline plaan, et keskendu vaid jalgpallile. Spordipsühkui teen doktorikraadi ära, siis teen holoogia tõed: visualiseerimine, eesühe aasta veel spetsiifilist psühhomärkide seadmine, sisekõne. Lähtume loogilist kraadi – siis saaks minust individuaalselt sellest, millised mured ka spordipsühholoog. Praegu teen või probleemid inimesel parasjagu on. rohkem sotsiaalseid uurimusi ja see Jagame teadmisi, aga samal ajal oleme valdkond on üldiselt pisut laiem. ka neutraalseks isikuks – kuulame neid, arutame asju, mida mängijad võibolla Klemmer Consultancy firma kaudu ei julge treenerite või klubi inimestenõustad sa sportlasi juba praegu. ga arutada. Näiteks kui mõni mängija Kas see ongi sinu põhitöö? ei julge platsil palli küsida – nad saavad Muu töö on ka kõrval – üheksast selle minuga läbi arutada ja siis koostaviieni töötan ühes kohalikus tervime strateegiaid, mida nad saaksid teha, seorganisatsioonis. Cambridge’is ja et sellest üle saada. See on spordipsühBedfordshire’is on kokku 1,4 miljonit Bert Klemmer holoogia, mis on segatud mentorluse ja mind inimest, aitame siin vaimsete terviseprobleemiõpib doktoriks coaching’uga. Kõik on konfidentsiaalne. dega noori – ärevushäired, käitumishäired. KasuLoughborough’ tame sporti alusena, et nende vaimset tervist paülikoolis.

Mainisid mind coaching’ut – eesti keeles võiks randada. Esmalt oleme 45 minutit klassiruumis, Foto: erakogu 2020 OKTOOBER JALKA

15

gi probleemidest rääkima. Kui nad ennast avavad, siis tunnevad nad ennast pisut nõrgana – see on sõna, mida palju kasutatakse. Tegelikult on enda avamine ja endast rääkimine tugevus.

Kas see riietusruumikultuur on ka peamine põhjus, miks tippjalgpallis ei ole julgenud ükski meesmängija kapist välja tulla?

Kindlasti. See, mis riietusruumis toimub, võib neile olla vaimselt väga kurnav, isegi kui mõnes riietusruumis on need naljad natuke leebemad. See ei ole ju loogiline, et üheski jalgpallimeeskonnas pole ühtegi meest, kes oleks gei. Kui vaatame läbilõiget ühiskonnast, siis need protsendid on ju tegelikult palju suuremad. Selle kallal peab ka tööd tegema.

Ka Eestis on kindlasti klubisid, kus mängivad geid.

Ilmselt mitte igas võistkonnas, aga paljudes – ja see on täiesti okei. Me peame tegema enda poolt nii, et nad tunneksid, et nad saavad olla need, kes nad on, ja armastada neid, keda nad armastavad. Bert Klemmer see olla ehk vaimne treenimine? Kui palju Eestis Eesti koondiste ja klubide viimase aja tulemusi FC Kuressaare selle teema vastu huvi tuntakse? Kas kontaktid vaadates võib tekkida õigustatud küsimus: kas särgis.

Eestis on tekkinud sinu või nende initsiatiivil? meie jalgpallurid on mentaalselt nõrgad või peituFoto: Lembit Peegel Kõik algas kusjuures sellest, et olin Karl Mööliga vad probleemid mujal? Kevadel kodust finaalturjuba mõnda aega nendel teemadel rääkinud. Eelniiri mängima pidanud U17 koondisel oli ju spormise aasta suvel hakkasime sellega tegelema ja dipsühholoog Laur Nurkse võistkonna juures ja ta pakkus, et seda võiks pakkuda ka teistele jalgneil õnnestus korduvalt tugevaid vastaseid võita. palluritele. Tal endal on näiteks noorteprogramm Eesti jalgpallis võiks psühholoogilist tuge kindlasti Rabona, kus ta eratreeninguid pakub. Samuti terohkem olla. Kui räägime mõtteviisist, siis psühgin koostööd Eesti kikkpoksija Maikel Asturiga, holoog käibki selle mängijatega läbi, et me lähekui ta valmistus Euroopa tiitlivöömatšiks – tegin me võitma, mitte 0 : 3 tappa saama. Nad süstivad temaga kaasa treeningulaagri, kus igal nädalal teenesekindlust, räägivad strateegiad läbi, kuidas gime sessiooni. Kuidagi hakkasid jutud liikuma ja mängijad seda iseendale tekitada saaksid, kui vasmõned uurisid, et kas saaksin neid aidata. Lisaks tas ongi Prantsusmaa või Hispaania. See kõik tuleb olen ka ise jalgpalluritele kirjutanud, et selline kasuks. teenus on saadaval.

Rääkisin Lauriga just mõni päev tagasi. PsühEesti jalgpallist oleks natuke vaja holoogiline tugi tuleks Eesti jalgpallis stigmat maha saada – alati ei pea psühkasuks juba päris noortest alates, see ei holoogi või mentori juurde minema siis, pea olema ainult tippspordi eripära. Kui kui on mõni probleem. Ka siis, kui karhakata juba noorelt tegelema vaimsete jäär on heas hoos, on võimalik ennast strateegiatega, toob see parema tulemu„Kui mängisin mentaalse poole pealt arendada ja veel se. Hästi tihti ütlevad treenerid treeninkeskpoolkaitses, siis vahel gutel ette, mida tuleks teha – tegelikult paremaks saada. Hetkel tundub, et Eespeitsin ennast väljakule ära võiksid mängijad ise nende asjadeni jõutis on huvi olemas, aga ehk ei teata, et selline võimalus on olemas. da, sest siis õpivad nad ise mõtlema ja ja ei julgenud palli küsida.

Sel hetkel ei olnud mul aga olukordi lahendama.

Kui palju tuleb üldse võidelda sellise Mida tõsisemaks noorte jaoks jalgkellegagi sellest rääkida.“ vana stampmõtlemisega, et vaimsest pall muutub, seda paremini õpivad nad tervisest rääkimine on nõrkadele? Kas pingetega toime tulema. Kui midagi macho-kultuuri on palju? läheb valesti, siis nad teavad, kuidas sellest välja Arvan, et see on ikka veel päris levinud. Inglistulla ja järgmine kord paremini teha. Tuleks kamaal räägitakse sellest meedias viimasel ajal üha suks, kui sellega tegeletaks rohkem – samamoodi rohkem, tippsportlased võtavad ka ise sel teemal võiksid ka klubid sellega rohkem tegeleda. Klubisõna ja räägivad, kuidas nad on psühholoogi juures des pole ju üldiselt inimesi, kes psühholoogiaga käinud. Jalgpalli kontekstis on näiteks riietusruum tegeleksid. Sa võid olla liigas kõige parem mänendiselt väga karm keskkond. Eestis on selles valgija, aga vaimselt on sul alati võimalik paremaks las aga veel palju juurde panna, stigmad on päris saada. Eesti liigast välismaale siirdudes on ju olulevinud. Mul endalgi on ette tulnud, et sportlased kord sama – mentaalne olukord on täiesti uus, tulevad minu juurde ja siis ehmuvad, kui hakkamepalju on asju, mis võivad sind rivist välja lüüa.

16

JALKA OKTOOBER 2020

2-KÕNE Kas Inglismaa klubid tegelevad psühholoogiaga klubi sees? Kas suurtes klubides on olemas spordipsühholoogid, kelle juurde saab pöörduda?

Enamasti on akadeemiates psühholoogid olemas.

Tavaliselt on aga nii, et kui tekib probleem, siis mängija ise läheb selle inimese juurde või saadavad ta sinna treenerid.

Kui räägime sporditeadusest, siis on klubi peale võibolla 15–20 spetsialisti, kes töötavad kogu klubis eri vanuseklassidega – psühholooge on aga üks-kaks. Kui on suur klubi ja palju mängijaid, siis nad ei jõua kõikide mängijatega piisavalt tegeleda.

Inglismaa jalgpalliliidul on samuti osakond, kus aidatakse neid, kel on vaimseid probleeme – siin aga tegeletakse jällegi nendega, kel on mured, mitte niivõrd soorituspsühholoogiaga.

Kui suur kasu on sellest, et sa ise ka korralikul tasemel mängisid? Mainisid näiteks, et tegelesid ka Maikel Asturiga, aga kikkpoksija sa ju olnud pole.

On ikka kasu – kui olin 18–19, oli mul vaja teha hästi palju otsuseid just selles osas, kuidas oma karjääriga edasi minna ja kuidas teatud pingetega toime tulla. Kindlasti tuleb see kasuks ja aitab samastuda. Kuna ma ei olnud profisportlane, siis tean ka seda maailma, mis tunne on ennast motiveerida mängima ilma rahata. Kui räägime Maikel Asturist, siis temaga töötades panin ka iseennast olukorda, kus läksin poksitrenni ja panin ennast matšile kirja, et teada saada, mida tema tunneb (vaata lisalugu).

Minul jalgpallurina oli aga nii, et kui mängisin keskpoolkaitses, siis vahel peitsin ennast väljakule ära ja ei julgenud palli küsida. Sel hetkel ei olnud mul aga kellegagi sellest rääkida. Praegu saan sellest mängijatega rääkida ja nad saavad mängus ja trennis teisi asju proovida. Saan olla tugiisik, kes on läbi kogenud mõned asjad, millest juttu tuleb.

Kui nüüd jalgpallurid seda teksti loevad ja sinu tegemiste vastu huvi tunnevad, siis mida tuleks neil edasi teha? Milline on sinu teenuse sihtrühm?

Kõik jalgpallurid, treenerid ja klubid, kes tunnevad huvi, võivad tulla – olen koostööks avatud.

See ei pea tingimata olema mina – Eestis on ka teisi spordipsühholooge ja mentoreid, kes oskavad aidata. Tähtis on leida õige inimene, kes oskab hästi aidata. Minu poole võib pöörduda Instagramis, Facebookis või meili teel – kõik jõuab kohale.

3–4 korda aastas satub Klemmer Eestisse, aga üritab seda koroonakriisi möödudes sagedamini teha.

Tühja koha pealt… poksijaks!

Kui Klemmer tegi koostööd kikkpoksija Maikel Asturiga, hakkas ta ka ise poksitrennis käima ning pani end kirja isegi võistlusele, et tunda saada, mida võitlusalade sportlased läbi elavad. „Selline plaan oli!

Maikel Asturil oli võitlus selle aasta veebruaris. Mina panin ennast eelmise aasta detsembris kirja ja tegin läbi sarnase Bert Klemmer ja Maikel Astur. Foto: erakogu treeningulaagri nagu Maikel. Käisin kohalikus Matt Skeltoni poksiklubis – ta on kunagi poksinud isegi Anthony Joshua vastu. Käisin kuus-seitse korda nädalas trennis, tegin kõik need režiimid läbi, aga koroonaviiruse tõttu jäi see matš juunis ära. Kui tagasi mõtlen, siis võibolla läkski hästi! Tahtsin aga mentaalse poole pealt läbi käia selle, mille Maikel läbi kogeb, kuigi tema teeb seda loomulikult palju kõrgemal tasemel.“ Piltlikult öeldes: kui nüüd tuleks näiteks mõni laskesuusataja sinu käest nõu küsima, kas siis otsiksid kuskilt suusad ja püssi? „Ma arvan, et see on tähtis küll, kui räägime inimese aitamisest. Olen küll neutraalne isik, aga kui tean, mida sportlane võib tunda, siis oskan teda paremini aidata.“

Tähtis on ka see, et nad mõtlevad, mida nad tahavad minu käest saada. Väga lihtne on see, et me ei tea, aga kui nad teavad, miks nad tahaksid abi saada, on lihtsam edasi minna. Esimene sessioon on 15minutiline ja tasuta, kus loome profiili ja kaardistame, kuidas edasi minna.

Kui on treener, kes tahaks oma noormängijat aidata, siis olen alati olnud seisukohal, et räägime selle asja läbi. Ma ei taha kunagi, et mängija oleks minu juurde surutud – ta peab ka ise seda tahtma, nii on kõige mõistlikum.

Oleks hea, kui see asi Eestis kanda kinnitaks.

Nagu mainisin, ei pea see abistaja olema mina, see võib olla ka keegi teine. Olen kindel, et kui teeme koostööd ja tegutseme efektiivselt ja tõenduspõhise teaduse alusel, siis meie jalgpall areneb ja läheme paremaks. Spordipsühholoogia võiks olla üks asi, mis tõstaks Eesti taseme paremaks, see võiks olla meie nišš ja prioriteet.

Dillian Whyte’i ehk Briti poksikuulsusega kõrvuti on Klemmer Loughborough’ ülikoolis trenni teinud.

25 mängu sai Klemmer kirja Eesti U19 koondises.

2020 OKTOOBER JALKA

17

LUGEJA KÜSIB Alo Bärengrub Sünniaeg: 12.02.1984 Klubid: FC Flora, FK Bodø/Glimt, Nõmme Kalju Mängiva treenerina: Raplamaa JK Saavutused: Eesti meister 2012, karikavõitja 2015, superkarikavõitja 2004 Koondisekarjäär: 48/0

Profikarjääri lõpetamise järel asus Bärengrub tööle jalgpalliliidus, tegutsedes Raplamaa tehnilise koordinaatorina. Praegu on ta U19 koondise abitreener. Foto: Jana Pipar

Alo Bärengrub: tunnen, et mõnes mõttes lõpetasin liiga vara Jalka lugejate küsimustele vastab seekord endine Eesti koondise, FC Flora, Nõmme Kalju ja Norra klubi Bodø/Glimti keskkaitsja Alo Bärengrub, kes tegutseb praegu Raplamaa Jalgpallikoolis mängiva treenerina. Intervjuus räägib 36aastane Bärengrub muu hulgas oma profikarjäärist, selle varajasest lõpetamisest ja ka tulevikuplaanidest.

Tekst: Raul Ojassaar

18

JALKA OKTOOBER 2020

LUGEJA KÜSIB

M

iks otsustasid hakata just jalgpalli mängima? (@kaspar.liiv) Esiteks sellepärast, et mul tekkis selline võimalus. Olen Kehtnast pärit ja kunagi loodi sinna FC Flora Kehtna jalgpallikool. Kutsuti trenni, sealtmaalt hakkas see meeldima ja selle juurde olen jäänud. Eks käisin ka igasugustes muudes ringides, aga mujale ma püsima ei jäänud – käisin kunagi maadluses, rahvatantsu olen kunagi teinud ja paar korda ka tantsupeol käinud. Jalgpallikool oli aga põhiline argument. Alustasin jalgpalliga tegelikult tänapäevases mõttes suhteliselt hilja, üheksa-kümneaastaselt.

Olen kusjuures sellele mõelnud – Flora, Glimt ja Kalju võiksid need kolm profiklubi olla ja kõik need on minu karjääris olnud väga erinevad. Floras olen ma kasvanud ja sirgunud, aga seal pole ma meistriks tulnud ega eurosarjades edukas olnud. Eesti mõistes olin Kaljus edukam, samuti tulime Kaljuga esimest korda meistriks ja olime eurosarjas edukad.

Glimt on jällegi ainus välisklubi – kõigil on oma koht.

Kui Flora ja Kalju mängivad, siis ma isegi ei oska öelda, kelle poolt olen. Vaatan mängu sportliku huviga! Mulle meeldib vastasseis, mulle meeldib sportlik intriig ja sportlik emotsioon, mida jalgpall peabki pakkuma.

Kuidas hindad oma aega Bodø/Glim- Kõige südamelähedasemast Kui lähedal olid MLSi siirdumisele?

Milline nägi sealne katsetamine välja? tis? (@grafmonton) klubist: (Kadi, Tartu) Kolm aastat ma seal olin – 2008, 2009 ja 2010. Algus oli täitsa okei, meil läks häs- „Kui Flora ja Kalju mängivad, Tagantjärele mõeldes on tegelikult väga siis ma isegi ei oska öelda, kurb, et ma sinna ei saanud. Olin Portti ja sain mänguaega. Pärastpoole saigi land Timbersi juures Los Angeleses testiprobleemiks mänguaja vähesus, mispeale kelle poolt olen. Vaatan mas, see oli pärast Bodø/Glimti perioodi. riskisingi, lõpetasime osapoolte kokkumängu sportliku huviga!“ Kui USAs mõne tavainimesega räägid ja leppel lepingu ja üritasin mujale saada. ütled, et oled athlete (sportlane – toim.), siis nende Üldiselt jäin tegelikult nende kolme aastaga rahujaoks on see vau-koht. See kajastus ka meeskonnas le – see oli ju minu ainus välisleping. Norra liiga on – kogu see sportlik pool, arstid, kõik see oli täiesti tugev ja korralik, meeskond oli toona nii-öelda jotipptasemel. Seal olles oli kohe selline tunne, et no jo-meeskond, kes pendeldas meistriliiga ja esiliiga sinna ma tahaks saada! vahel. Sain hea kogemuse. Liiga oli füüsiline, kiire ja Ma arvan, et mul läks testimine enam-vähem eluolu oli ka väga huvitav. normaalselt. Testitavaid oli lisaks mulle veel ja Muide, ma ei ole nende tegemisi viimasel ajal minu meelest sai neil põhiründaja vigastada ja väga palju jälginud, aga tean, et Glimt on nüüd mängu tuli välismaalaste limiit. Ma ei oska kinniväga hästi mänginud – eelmisel aastal olid teised tada ega ümber lükata, mis täpne põhjus oli, miks ja sel hooajal suisa liidrid. Minu jaoks on see väga ma sinna ei pääsenud, aga treenerilt tulnud info üllatav – see on umbes Pärnu-suurune linn. Jalgpõhjal sain niimoodi aru, et just see välismaalaste pall on seal aga põhiala ja staadion rahvast täis. limiit oligi põhjuseks. Näiteks mu toakaaslane, kes Meeskonnas oli samal ajal ka Pavel Londak, kes ise tundis, et tal ei läinud testimine üldse hästi, oli juba aasta enne mind seal olnud ning oli veel võeti võistkonda, tema oli aga ründavam mängija. ka pärast mind tükk aega seal. Tal oli seal küll pere kaasas, mina olin veel poissmees, aga natuke käisiKui ootamatult tuli sulle mängijakarjääri lõpp? Jäi me ikka väljaspool jalgpalli ka läbi. mulje, et jäid ühel hetkel lihtsalt ripakile ja otsustasid lõpetada. (Venno, Kohila) Kas saaksid norra keeles restoranis toidu telTuli ootamatult. Ma ise võtsin selle litud? Palju norra keelest meeles on? otsuse suhteliselt ootamatult vastu.

(Paul) Ma arvan, et ma võiksin veel praeguArvan küll! Nüüd hakkan küll juba ära gi meistriliigas mängida. Pigem oli see unustama, aga norra keel on minu jaoks tugevalt emotsionaalne pool, miks selle pigem lihtne keel. Toidu tellimise ja enda Eestist välismaale otsuse tegin, aga olid ka ratsionaalsed tutvustamisega sain hakkama küll. Jeg põhjused. Ma ühel hetkel justkui väsisin pääsemisest: norsk veldig bra, jeg er trettiseks år gamära. Samas ei saa öelda, et väsisin, aga mel (ma räägin norra keelt väga hästi, „Jalgpallurite jaoks on aeg tundsin võibolla, et mind ei hinnatud olen 36 aastat vana – toim.) ja nii edasi! armutu. Julgen väita küll, et selliselt, nagu ma ise arvasin, et väärikMulle meeldis, et klubi poolt võimaldati mida varem, seda parem.“ sin. Mulle tõesti ei mahtunud see pähe, meile kohe ka õpetaja. Üks-kaks korda et ma olen ikkagi eluaeg väga selgelt selnädalas saime Paveliga temaga kokku ja le nimel vaeva näinud ja ühel hetkel öeldakse mulle saime kiirelt põhja alla. Selles keskkonnas elades nii, et… See, kuidas mind hinnati ja minuga suheldi, õpib tegelikult keelt kiiresti. austus ja kõik need asjad – ühel hetkel tundsingi, et aitab, ma ei jõua sellega kaasa minna. Võtsin selMilline profiklubi, mille eest mängisid, on sulle le otsuse vastu. kõige südamelähedasemaks jäänud? (Teet, Rapla)

2020 OKTOOBER JALKA

19

LUGEJA KÜSIB Olen sellele tagantjärele ka mõelnud – mina läksin Mängisid Eesti koondises 48 mängu. Milline peaaegu 24aastaselt ja see oli tegelikult viimane neist jäi kõige rohkem meelde? (Toomas, Virtsu) aeg! Aeg läheb ju kiirelt – kui oled 24–25, siis üks Minu kõige edukam aeg koondises oli siis, kui leping ja oled juba 30, teine leping ja juba 35, ongi Norras mängisin ja Tarmo Rüütli koondise peakarjäär läbi. Kui vaadata teisi mängijaid, siis hea treeneriks oli, nii 2008–2009. Sealt võib kindlasti näide on ju Ragnar Klavan, kes käis juba 17aastavälja tuua mängu Brasiilia vastu – mul oli õnn selselt Norras, sai maitse suhu ja edaspidi les kohtumises osaleda. Sinna perioodi oli juba tunduvalt lihtsam. Kui varakult jäi ka sõprusmäng Portugaliga, mis oli ära käia, siis on edaspidi võibolla lihtka Mart Poomi lahkumismäng. Üldse sam seda käiku uuesti teha. Jalgpallu– mängud suurte riikide vastu. Hispaarite jaoks on aeg armutu. Julgen väita niaga mängides tegin Fernando Torrese Karjääri lõpetamisest: küll, et mida varem, seda parem. vastu penalti… „Mõnes mõttes tunnen Lisaks on meeles need mängud, kus ma Kui kaua sa näed ennast pikemas persolen koondises kapten olnud – Gruusia ja emotsionaalselt, et pektiivis Raplamaa JK ridades mängiPoola vastu näiteks. Mul on tegelikult üldlõpetasin liiga vara ära – jana väljakule jooksmas ja kuidas hinse päris palju sõprusmänge kirjas – konkurents kaitseliinis oli kõva, mängijaid ja- arvan, et oleksin võinud tubli dad treeneri versus mängiva treeneri neli-viis aastat veel Eesti rolli mõju meeskonnale? (Ravel, Rapla) gus ja mina pidin oma koha eest võitlema. mõistes tippjalgpallis olla.“ Hea küsimus. Ma arvan, et ma tean ka, kes see Ravel on! (Naerab – toim.).

Kas olid koondisemängude järel ka suur Ma olen kaks viimast aastat olnud teises liigas särgivahetaja? Kas sinu kogus on mõne kuulsa Raplamaaga mängiva treeneri rollis. Juba eelmisel mängija särk? (Andrei, Tallinn) aastal mõtlesin tugevalt sellele, et ühest küljest taBrasiilia mängu järel õnnestus mul näiteks Robinhaks justkui mängimisega ära lõpetada, aga teisalt hoga vahetada. Üldiselt olen ikka vahetanud – satahaks mängida nii kaua, kui jõuan. Samas saan mamoodi olen sõpradele-tuttavatele oma koondiaru, et mängiva treeneri roll ei pruugi olla kõige sesärke andnud. Kaasaelajaid ja küsijaid omal ajal efektiivsem, tunnen, et mul on väljaku kõrvalt ka ikka jagus! Mul on praegu kuskil kapi peal üks suur palju anda ja juhendada. Mingil määral see pärsib. kast, mis on vastaste särke täis. Niisugust ruumi ei Usun, et varsti tuleb aeg, kus pean jääma treeneBärengrub ole ma veel leidnud, kus neid kõiki eksponeerida, kerkis koondise riks ja mängimise lõpetama, kuigi emotsionaalselt aga 30–40 särki on olemas küll. Robinho on sellest vaatevälja juba tahaks väga jätkata. Olen natuke seljahädadega ka seltskonnast ilmselt kõige kuulsam mängija. Kohtu20-aastaselt. vaevelnud. Ütleme nii, et mängijakarjäär on oma jälje mine Brasiiliaga oli üldse eriline – paljud ju arvasid, Sel pildil müttab jätnud – kui tahan normaalselt elada, siis pean aktiivet Brasiilia tuleb siia ja teeb meile 10 : 0 pähe, aga verise põlvega se mängimise mingil hetkel niikuinii lõpetama. Kui 21-aastane saime vääriliselt hakkama. keskkaitsja hüpata natuke küsimustes tagasi, siis mõnes mõttes Marko Kristali emotsionaalselt tunnen, et lõpetasin liiga vara ära Kas parem on minna välismaale väga noorelt lahkumismän– arvan, et oleksin võinud tubli neli-viis aastat veel või juba küpse mängijana, nagu sina seda tegid? gus Norra vastu.

Eesti mõistes tippjalgpallis olla. Arvestades seda, et (Markus) Foto: Lembit Peegel ma arvan, et praegune tase on nõrgem, kui siis oli – meil on ju vanemaid mängijaid, kes on aasta-kaks kõrval olnud ja edukalt tagasi tulnud. Minu jaoks on see mingil määral märk, et järelikult liiga ei ole piisavalt tugev ja uued mängijad ei ole suutnud neid positsioone ära katta või kedagi välja süüa.

Kehtna jalgpallikooli algkoosseis: kelle saadaksid väljakule? (@margonoode) (Mõtleb ja arutleb pikalt – toim.). Loodan, et ma kedagi ära ei unustanud, aga koostan võistkonna Kehtna 1984. aastal sündinutest. Teeme nii: paneme väravasse Kristjan Pallavi, kes on meil ka Raplamaa JK eest figureerinud. Kaitseliinis on Alo Bärengrub ja Enar Jääger keskel, äärtele lähevad Jan Võsa ja Martin Hurt. Paremale äärele paneme kiire mehe Andres Seersandi, keskväljale Antti Arsti ja Ott Reinumäe, vasakule äärele Janar Jõgimaa. Martin Vunk läheb ründaja alla ja tippu tuleb Jarmo Ahjupera. Meist paar aastat vanem Vjatšeslav Zahovaiko tuleb veel treeneriks. Voh!

20

JALKA OKTOOBER 2020

Kus näed ennast jalgpallilises mõttes kümne aasta pärast? Kas soovid hakata tipptreeneriks?

(Maarja, Tallinn) Miks mitte. Tipptreeneriks saamine on protsess, treenerina alati õpid – ma arvan, et pikas perspektiivis võiks nii mõelda küll, aga see peab olema täpselt õige hetk ja õige tunne. Samas ma ei mõtle, et minust peab kindlasti saama tipptreener.

Kui treeneritööd alustasin, siis see tuli natuke ootamatult ja natuke suunatult, aga praegu tunnen, et olen õnnelik, et see nii läks. Süües kasvab isu.

Eesti jalgpallis on aga tööd nii palju, et ma arvan, et kui ma tipptreeneriks ei saa, siis ma ei ole väga kurb. Töö ja areng käib järjepidevalt. Mõnes mõttes tunnen isegi, et mul pole nii palju aega, et tegeleda ära kõigega, millega tahaks!

Eesti jalgpallisõbra jaoks tuttav vaatepilt: pikkade juustega Bärengrub koondise eest mängimas. Neil piltidel 2009. aastal MMvalikmängus Türgi vastu.

Foto: Lembit Peegel

Viggo Jenseni puhul saab ehk kaasa võtta tema sirgjoonelisuse – teinekord on ka sellist mängu vaja. Natuke olin lõpus ka Magnus Pehrssoni käe all, temal oli kõike piisavalt: taktikalist poolt, punktuaalsust, väga selget rollipõhist tegutsemist, kus igaühel olid omad ülesanded.

Nendelt neljalt-viielt treenerilt on kõigilt jäänud midagi sellist, mida meil ehk praegu ei ole. Meie mentaliteet on hetkel selline, et tahaksime õudselt ilusat jalgpalli mängida, aga kui meil ei ole sellist võimekust, siis me ei saa seda mängida. Lisaks oleks vaja natuke rohkem sportlikku viha, agressiivsust ja paremat mentaalsust. Ega minagi pole kunagi eriline jalgpallivirtuoos olnud, samamoodi Raio Piiroja, kes on meile jalgpalli mõistes nii tulemuse kui emotsioonide poolest väga palju andnud, aga võibolla ongi meil praegu just seda poolt rohkem vaja, mitte seda, kui hästi palliga mängime.

Kui oleksid Eesti koondise treener, mida muudaksid, et me jõuaks tagasi aegadesse, kus Tarmo Rüütli oli treeneriks? (Tiit) Kes on parim treener, kelle käe all oled See on praegu kõige parem või kõige mänginud? (Andres, Tallinn) aktuaalsem küsimus! Ma olen olnud Kahtlemata Tarmo Rüütli, kui mõtleme koondises väga erinevate treenerite koondist. Klubi osas tooksin välja Pasi Treeneriambitsioonidest: käe all ja nad kõik on midagi andnud, Rautiaineni, kes andis minule viimase „Eesti jalgpallis on aga tööd tõuke ja patsutas õlale, et soovib mulle mingi jälje jätnud, nii mulle kui koondisele. Tarmo Rüütli ütles, et vaja on nii palju, et ma arvan, et kui välismaal edu. Kui praegu ise treenerina väravaid ja väravamomente, sest pubma tipptreeneriks ei saa, siis mõtlen, mida treenerid mulle edasi on lik tuleb staadionile emotsiooni saama. andnud, siis temalt on pärit mitu väga ma ei ole väga kurb.“ Kui vaadata Tarmo Rüütlit, siis võibolla selget nüanssi, nii mentaalsed kui jalgongi praegu puudu tema mentaliteet ja pallilised asjad. suunamine, et tekitada võimalusi ja väravaid. Olenemata sellest, milline jääb lõpuks tulemus, jääb Kes on lemmik tiimikaaslane, kellega oled koos sellest positiivne emotsioon. Arno Pijpersist jäi mänginud? (Andres, Tallinn) näiteks meelde, et tema valis alati taktika vastaSiin peaks taas väga pikalt mõtlema, et mitte kelvalt mängijatele, kes tal parasjagu kasutada oli – lelegi liiga teha! Ma jätan selle nime igaks juhuks kuidas parasjagu konkreetse 11 mängija nõrkused õhku. Neid häid inimesi ja häid sõpru on palju. Pipeita ja tugevused välja tuua. gem olen alati kõigiga hästi läbi saanud.

2020 OKTOOBER JALKA

21

KOLUMN

Oodates revolutsiooni,

mis annaks Eesti jalgpallile uue näo Tekst: Andres Vaher | Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

D

etsembrikuu alguses, kui jalgpalliliit pikendas Karel Voolaidiga koondise peatreeneri lepingut, lausus EJLi president Aivar Pohlak: „Pärast Saksamaa mängu saatis nende tehniline osakond meile kirja. Nad ütlesid, et oma mänguideelt olete Euroopa esikümne hulgas, aga teie häda on see, et olete nii väike riik ja teil on nii väike valik, et suurtega mängides võite sattuda hätta. Aga see ongi meie baasidee, et tahame reaalselt jalgpalli mängida. See ei baseeru utoopial, vaid me ka usume sellesse!“ Uskumine ja unistamine on kahtlemata olulised. Igasuguse irooniata. Nii elus kui eriti jalgpallis – mis kohati tundub suuremgi kui elu ise. Aga kui laseme end rikka ja tabamatu pruudi viisakast jutust pimestada ja rajame unistused utoopiale, oleme seal, kus parasjagu oleme. Ehk peast kaelani – ehk tõlkes meestest naiste ja noorteni – mudamülkas.

Võime end ise kainelt, ausalt ja kriitiliselt hinnata on uskumisest ja unistamisest kindlasti suurem ja olulisem oskus. Praeguses mülkas veel eriti.

Surnud ring ehk kui üks häda ajab teist taga

Seisame peegli ette ja küsime: kus ja kes me oleme? Milline on meie jalgpalliline nägu ja perspektiiv? Kui neile küsimustele ausad, enesekriitilised, usutavad ja ammendavad vastused käes, alles siis on mõtet mantrat „ükskord me võidame niikuinii“ järgides edasi unistada.

Kaine analüüs reedab, et Voolaidi ametis oldud aastaga on koondis kaheksas mängus löönud ühe värava. Veel kainem analüüs lisab: too ainus Erik Sorga tabamus sündis suluseisust ega päästnud meid kodumängus Valgevenega kaotusest. Äsjased Rahvuste liiga heitlused Gruusia ja Armeeniaga kiskusid meid halastamatult porgandpaljaks.

Kahe mängu peale

22

JALKA OKTOOBER 2020

kaks raami läinud lööki, vaid üks kindel väravavõimalus, tohutu kogus tehnilist praaki ja mis kõige hullem – suutmatus järgida mänguplaani (avapoolaeg Gruusia vastu) ja läbiv vaimne nõrkus.

Eesti koondis on kaotanud varemgi. Ja mitte vähe. Aga haruharva olen end tabanud küsimast: kas meeskond kartis kaotada ja miks ei võideldud viimse veretilgani? Nende mängude ajal ja järel leidsin end nii juurdlemast. Selmet võimsa tahtega end ületada, peame hoopis mõistatama, kas psüühiline ebakindlus paralüseeris jalad või vastupidi.

Jalgpall on sport, mitte missivõistlus

Otse loomulikult: ainult pime suudab näha, et probleemi kese peitub Voolaidis. Ütlus „töö tellija materjalist“ kehtib koondisetreeneri kohta võrdlemisi adekvaatselt. Mitte et tellija seisuses peatreener saaks latikolistamiste järel süüdimatult käed puhtaks pühkida – kaugel sellest –, ent praeguses mudamülkas ei ole tema küll vastutaja number üks.

Kui, siis vahest vaid osaline. Kauase koolitusjuhina. Sest olgem nüüd taas kristalselt ausad: meie treenerite oskusteave ja tase ei võimaldagi arenguredelil pärituules

KOLUMN triivida. Rääkimata millestki Islandi ime kordamise taolisest. Eriti puudutab see laste- ja noortetreenereid ning klubide nõudmisi neile.

Premium liigasse panustamisest ja tänu sellele saavutatud suuremast tähelepanust, tasavägisusest ja ka mänguilust on palju räägitud. Arvan, et spordis oleks siiski mõistlik lähtuda objektiivsetest mõõdikutest. Mitte nagu missivõistlustel.

Reaalne elu näitab meile üheselt kätte, et oleme Euroopas pärapidajad nii meeste, noorte kui klubide tasandil. Kavandatud arengu asemel on toimunud taandareng.

Need on faktid, mida on võimeline ümber lükkama üksnes paadunud demagoog. Sedagi ebaõnnestunult.

Profiliiga ei ole päästev võluvits

Ehk siis: kuidas edasi?

Härrased tehnilisest, koolituste ja muudest osakondadest, rääkimata kõige otsesematest vastutajatest ehk alaliidu juhatusest: mida konkreetset teete selleks, et laev tagasi kursile juhtida?

Viimastel aastatel on palju räägitud niinimetatud Verheijeni (nimekas Hollandi treener) koolkonna järgimisest. Samal ajal näeme ja kuuleme aga, kuidas meie mängijad – nii nooremad kui vanemad – laias ilmas füüsiliselt lootusetult hätta jäävad. Milline on meie klubide treeningumaht, töö intensiivsus ja nõutav kvaliteet võrreldes konkurentidega? Millised võimalused ja eeldused on mängijatele – eriti noortele – loodud individuaalse lisatöö tegemiseks?

Kuivõrd panustatakse taastumise, toitumise, psühholoogia jms lisategurite kaasajastamisele?

EJL ja väidetavalt ka klubid tahavad hirmsasti pikka liigat. Aga millal siis tööd tehakse, eelkõige füüsilist? Mängida on tore, aga kui pole aega vundamenti laduda ja mängijad ei kesta pika hooaja tampi ära, siis miks saeme iseendil käed ja jalad otsast? Kas tõesti arvame, et oleme näiteks soomlastest nii palju targemad?

Tean: kõik need küsimused on retoorilised.

Tean ka vastust: üks klubi panustab üht-, teine teistmoodi ja kolmas ei panusta üldse kuidagi.

Mis on täiesti loomulik, sest käsukorras ega sunniviisiliselt ei saagi tööle sundida.

Just siin avaldubki probleemi põhiolemus, vähemalt minu tunnetuses. Ehk – enne välise pildi kallale asumist tuleks vaadata, et sportlikus pooles oleks viimne kui pisiasi võimalikult eeskujulikult tehtud. Klubijuhid, treenerid, füsioterapeudid, massöörid jm taustajõud saanud piisavalt oskusteavet, koondised võimalikult palju kontakttunde ja treeningkohtumisi, mängijad pidevalt erialast nõu. Seda rivi võiks konkreetsete näidete, vajaduste ja ettepanekutega pikalt jätkata. Säärastesse tegevustesse panustamine mõjutab arenguprotsessi – ja seeläbi mõistagi tulemust ja mängijate enesekindlust – märksa otsesemalt kui kauni, aga paraku petliku klantspildi loomine.

Hoiatav näide Tallinna Kalevi „eeskujul“ Ajal, mil A-koondis sai kaks järjekordset kaotust ning U21 rivistus 0 : 6 sahmaka Poolalt ja 1 : 1 viigi Lätilt, leppisid U17 noormehed viimase kohaga Balti turniiril. Nukrast tulemusest märgilisemgi oli sootuks muu.

Vahetult enne turniiri selgus, et kolm Tallinna Kalevi poissi – Romet Kaupmees, Hugo Palutaja ja Ramol Sillamaa – omavanuste koondisega Jelgavasse ei sõida. Esialgne põhjendus oli, et Kalev lihtsalt ei luba neid ära. Kuna Balti turniir toimus väljaspool ametlikku niinimetatud koondiseakent, oli klubil selleks Premium liiga juhendist tulenev õigus.

Hiljem selgus, et Kaupmees viibis proovimisel Itaalia Serie B klubis SPAL, mis on Eesti noorjalgpalluritele viimasel ajal meeldivalt tuttavaks saanud. Palutaja ja Sillamaa tegid U17 koondise laagriga kattunud ajal Kalevi eest kaasa kahes mängus. Palutaja sai Levadia vastu kirja 90 Premium liiga minutit, lisaks poolaja 11 : 0 lõppenud karikasarja kohtumises Transferwise’iga. Sillamaa hinge alla jäi 45 minutit esiliiga B heitluses Kalev U21 – Nõmme Kalju U21 ja 20 minutit duellis Levadiaga.

Kui Kaupmehe eemalejäämist võib igati mõista, siis kahe ülejäänud tulevikulootuse suhtes tekkis küll nõutu ahastus: miks võtab üks klubi – seda enam, noorte kasvatamisele pühenduv klubi – oma poistelt võimaluse esindada rahvuskoondist? Kas Kalevi spordidirektor Joel Lindpere ja toonane peatreener Liivo Leetma tõesti ei mäleta oma karjäärist, kui oluline oli kodumaad esindada? Või äkki ei olnud?

Kuuldavasti püüdis jalgpalliliit veenda Kalevit teisiti otsustama. Lõpuks tõsteti siiski jõuetult käed, sest ametlikud hoovad puudusid. Kui aga sarnased olukorrad osutuvad võimalikuks ja korduvad, jääb küll mõistmatuks, kuidas juurdub uutes jalgpallipõlvkondades veendumus, et koondis on a ja o.

Vanusest sõltumata. Noorteklassis kohati isegi rohkem, sest just see on aeg, mil väärtuspõhimõtted paika loksuvad.

Alaliit peab tegema järeldused ja otsused, et ükski klubi ei saaks niisugust patiseisu oma suva järgi ja huvides ära kasutada. Praegu osutusid kaotajaks tegelikult kõik osapooled: koondis, eelkõige poisid ise (Palutaja ja Sillamaa kindlasti) ja seeläbi ka Kalev.

Seda enam, et kõnealune 2004. aastal sündinute koondis pidas viimati ametlikud kohtumised aasta tagasi. Kokkupuude rahvusvahelise jalgpalliga ja koondise esindamine on ühest või kahest klubimängust alati kordades hinnalisem kogemus, olgu teiselt poolt kaalukausil või mängud Premium liigas.

Me ei ole nii rikkad ja loodetavasti ka mitte nii rumalad, et vastuvoolu edasi sõuda. Vajame kannapööret. Revolutsiooni, kui soovite jõulisemas sõnastuses. Muu maailma tarkusi kopeerides sörgime napima inim- ja finantsmuskli tõttu igavesti rongi tagumistes vagunites. Selle asemel tasub tervel Jalgpalli tänava kontoril üheskoos mõtelda: milline võiks olla Eesti jalgpalli Nokia? Millega me endast suuremaid lüüa võiksime?

Professionaalne Premium liiga see imerohi kindlasti ei ole. Mis ei tähenda, et see ei võiks ühel päeval loomuliku arengu käigus täiselukutseliseks kasvada. Vahva oleks. Aga nii sulaselge prioriteedina nagu viimasel ajal – kohati isegi koondisi ohvriks tuues... Ei, see ei ole tee helge(ma)sse homsesse.

2020 OKTOOBER JALKA

23

EM 2012

Läbi napikate tähtede poole.

Kümme aastat imelise valiksarja algusest III osa. Imeline sügis viis Eesti laineharjale Jalka jätkab suure tagasivaatega Eesti koondise tegemistele 2012. aasta EM-valiksarjas.

Esimeses osas võtsime luubi alla 2010. aasta sügise, teises osas 2011. aasta esimese poole kuni suvise Lõuna-Ameerika turneeni: Tšiili ja Uruguay vastu sisuliselt C-koondisega mänginud ja kuivad kaotused saanud rahvusmeeskond oli sattunud avalikkuse kriitikalaine alla – sellele olid eelnenud kaotused Itaaliale ja Fääri saartele.

Tekst: Raul Ojassaar | Fotod: Lembit Peegel

K

ui juba nukrad kaotused Itaalias ja Fääridel olid koondise hoogu pidurdanud ning allajäämised Lõuna-Ameerikas ei aidanud samuti kuidagi kaasa, siis 10. augustil peetud maavõistlus Türgiga pidi olema sügiseste valikmängude peaproov. Paraku mindi ka seal alt – kuiv 0 : 3 kaotus tähendas seda, et koondis oli viimases viies kohtumises jutti jäänud ise nullile, meie võrk oli aga sahisenud 15 korral.

Ajakirjanduses tõstatati taas küsimus: kas Tarmo Rüütli on õige mees vankrit vedama? Toona Õhtulehes töötanud Andres Vaher kirjutas näiteks pärast kaotust Türgis terava arvamusloo pealkirjaga „EI hurraajalgpallile!“, kus tõi välja, et Rüütli soov pakkuda rahvale ilusat jalgpalli on ületanud igasugused piirid. „Rüütli kell tiksub: kolm sügisest valikmängu peavad andma vastuse, mis tulevik talle toob,“ kirjutas Vaher.

Vastuse need mängud tõepoolest andsid!

Mäng nr 8 2. september 2011 Sloveenia–Eesti 1 : 2 78. Matavž – 29. pen. Vassiljev, 81. Purje Eesti: Pareiko, Jääger, Rähn, Piiroja (74. Stepanov), Klavan, Teniste, Dmitrijev, Vunk, Kruglov (69. Purje), Vassiljev, Zenjov (61. Ahjupera).

Jarmo Ahjupera võitlemas Sloveenia koondise kaitsja Boštjan Cesariga.

Taamal piilub Dare Vršić, kes ei olnud toona veel Eesti kangelaseks saanud.

24

JALKA OKTOOBER 2020

Mõnes mõttes võib öelda, et tegu oli Eesti koondise ajaloo ühe ootamatuima võõrsilvõiduga. Nagu mainitud, ei olnud koondise seis viimaste tulemuste valguses kiita ning võitu oli sellest kohtumisest raske oodata. Asjaosaliste endi sõnul oli aga juba reisi alguses tunda, et õhkkond koondises on kuidagi teistsugune – julge, positiivne ja enesekindel. Samas ei olnud edasipääs asi, mille peale oleks toona liiga palju mõeldud. Konstantin Vassiljev oli äsja siirdunud Sloveenia klubist Luka Koperist Venemaale

EM 2012 Permi Amkari, Raio Piiroja sai aga koondisega Sloveeniasse jõudes teada, et tema on liitunud Hollandi kõrgliigaklubi Arnhemi Vitessega (vaata lisalugu). Klubiliselt tegi suure sammu edasi ka algkoosseisus alustanud Taijo Teniste, kes siirdus Levadiast Norrasse Sogndali.

Janno Kivisild: „Meil oli olnud arvestatav ebaõnnestumiste periood, aga mul on hästi meeles, et enne Sloveenia reisi oli kohe algusest peale kogu vaib õige. Saime parima koosseisu kokku, mängijatel olid klubijalgpallis olnud positiivsed emotsioonid ja see kandus kõik koondisesse edasi. Kuidagi oli nii, et kuigi meil oli olnud väga nukker suvi, siis läksime septembris puhtalt lehelt uutele mängudele vastu.“ Konstantin Vassiljev: „Sain nädal aega enne mängu teada, et siirdun Sloveeniast Venemaale, aga pidin siis kohe koondisega tagasi Sloveeniasse lendama. See oli huvitav ja andis lisamotivatsiooni. Me ei puurivaht oli pool sekundit varem väravaesisele Eesti mõelnud edasipääsust. Olime oma mänguga rahul, tõrjunud Dmitri Kruglovi madala ja terava kariskoondislased aga teadsime, et järgmine mäng on kohe kodus tuSloveenias tuslöögi. lemas. Võibolla ei tahtnud me endale pinget peale võiduvärava Tarmo Rüütli: „See ei olnud meie valik, et lanpanna, aga võibolla ei osanud me mõelda, et läheme löönud Ats Purgeme alla ja ootame seal vastaseid. Meie kaitse ja paneme nüüd veel kõigile ära – isegi siis ei sõltujet õnnitlemas. on selline, et keskväljal teha palli peale pressing nud ju asjad ainult meist.“ ja vastase rünnakute alustamist võimalikult efekVassiljevit ei olnud unustanud ka sloveenid. tiivselt segada.

Selge see, et Sloveenia oli favoriit, Lendava Naftas ja Luka Koperis kokku üle kolme meie üritasime lihtsalt vastu saada.“ aasta veetnud eestlase auks oli isegi tribüünidel Sloveenid jätkasid aga üritamist ning said 78. näha kohalikke, kes kandsid tema nimega särki, minutil kätte ka viigivärava – autoriks Tim Matavž, mille esisele oli kirjutatud sloveenia keeles „Hlakes oli samamoodi nagu Raio Piiroja äsja ülemineva“ ehk „aitäh“. kuakna viimasel päeval Hollandi tipu PSVga lepinVassiljevit võisid tänada ka eestlased – just gu sõlminud. tema saatis avapoolaja keskel suurepärase läbiViigiseis sai kesta aga vaid kolm minutit, sest sööduga karistusalasse Sergei Zenjovi, kelle Slo81. minutil virutas Ats Purje Eesti uuesti juhtima. veenia väravavaht Samir Handanović kukutas.

Olles Dmitrijevilt saanud söödu karistusala jooPenalti realiseeris juba Kostja ise ja viis Eesti 1 : 0 nele, hoidis Purje kehaga vastase eemal, pööras juhtima. ümber ja virutas madala löögi tagumisse nurka.

Loosung „Ei hurraajalgpallile“ Sloveenias teLausa ebaeestlaslikult külmaveregelikult mingil määral ka kehtis, line ja ootamatu löök tabas Ljublsest Eesti mängis tavapärasest jana staadionit kui piksenool. kaitsvamalt. Kaks alumist poolTarmo Rüütli: „See oli okei kaitsjat Aleksandr Dmitrijev ja mäng.

Purje värav oli päris hea Martin Vunk aitasid kaitseliini ees RAIO PIIROJA: – pani keha vahele, ajas oma tavastaste rünnakuid nullida ning „Enne äralendu andsin Tallinna gumiku upakile, keeras ja lõi alla ise loodeti eelkõige vasturünnurka.“ lennujaamas tühjale A4-le kümme nakute peale, kus oldi kiired ja Janno Kivisild: „Üks asi on see, täpsed. Just Vungil oli teise pooallkirja. Alles pärast maandumist et Kostjal olid suured ootused laja alguses ka kuldne võimalus sain ise teada, kas asi läks läbi peal, ta oli toona just Sloveeniast eduseisu suurendada, kuid ta ei ja mis numbrid ja tingimused Venemaale siirdunud ja tundis suutnud palli imeheast positsiooSloveenia jalgpalli hästi. Teine asi lepingusse said.“ nist Handanovićist mööda saata – 2020 OKTOOBER JALKA

25

EM 2012

26

Piiroja üleminek lennukis

„Vikerkaare korrespondent“ Kaspar Taimsoo: saadi aru küll, et mingi sahkerdamine käis!

Kui Konstantin Vassiljev siirdus Permi Amkari pisut varem ja märksa traditsioonilisemal viisil, siis Raio Piiroja üleminek Fredrikstadist Hollandi klubi Vitesse ridadesse toimus üleminekuakna viimasel päeval, suisa viimastel tundidel ja minutitel.

Muide – sel ajal, kui otsustavaid lepinguid ja dokumente vormistati, oli mängija ise õndsas teadmatuses Euroopa kohal, sest lendas koos koondisega Eestist Sloveeniasse. „Enne äralendu andsin Tallinna lennujaamas tühjale A4-le kümme allkirja. Alles pärast maandumist sain ise teada, kas asi läks läbi ja mis numbrid ja tingimused lepingusse said,“ meenutab Piiroja elu üht omapärasemat lennureisi.

Vajalikud dokumendid said sealjuures Hollandi jalgpalliliitu esitatud paar minutit pärast viimase tärmini kukkumist, kuid minimaalsele hilinemisele vaadati õnneks läbi sõrmede. „Minu jaoks läksid sealt edasi aga asjad raskeks – vorm oli hea ja minek kõva, aga keha ei kannatanud head vormi välja,“ jätkab Piiroja, kes vahetati Sloveenias 74. minutil välja. „Mängu lõpus hakkasid säärelihased tunda andma.

Vaatasin kõrvalt, kuidas Ats oma vana hea pöörde ümber oma tagumiku tegi ja võiduvärava lõi.“ Neli päeva hiljem oli Piiroja kodus Põhja-Iirimaa vastu taas rivis, kuid klubi juurde minnes hakkasid tervisejamad uuesti pihta. „Kolm-neli päeva hiljem oli esimene liigamäng, kus pidin põhikoosseisus alustama. Mängueelsel treeningul, kurat, tõmbasin aga soojendusjooksu ajal mõlemad säärelihased ära! Fännid olid seda trenni vaatama tulnud ja mul oli nii häbi – pidin laskma ennast väljakult ära talutada…“ Vitesses jäi Piiroja nimele lõpuks vaid kaks liigamängu – mõlemas sekkus ta päris viimastel minutitel vahetusest. Sealjuures tegi ta koondisega 2011. aasta sügise sisuliselt täies mahus kaasa. „Mul vedas, et Aivar Pohlak ja Tarmo Lehiste olid head sõbrad Vitesse toonase omaniku Merab Jordaniaga. Klubist hakati ütlema, et mis koondisemängud – kuhugi sa ei lähe, alles said terveks! Omanik ütles aga seepeale, et selle mehe eesmärk peabki praegu olema koondisemängude jaoks keskenduda,“ tänab Piiroja grusiinist klubijuhti.

Omapärasel kombel sattusid Sloveenia ja Eesti mängul platsi äärde meie tippsõudjad Kaspar Taimsoo ja Allar Raja. Hilisemad olümpia pronksimehed olid mängupäeva hommikul lõpetanud 50 kilomeetri kaugusel Bledis oma etteaste maailmameistrivõistlustel ning mõtlesid koos sõudeliidu presidendi Rein Kilgiga, et võiks ka vutikoondise matši vaatama minna. „Tagasime endale Bledis olümpiakoha. Rein Kilgil oli kindel plaan jalgpalli vaatama minna, aga pileteid ei olnud – mäng oli selleks ajaks juba välja müüdud. Siis hakati helistama – Rein helistas ja vist isegi ajakirjanikud helistasid, et poisid tahaksid mängu vaatama tulla. Mõeldi välja: kui pileteid ei ole, siis teeme meile meedia akrediteeringud. Meid pandi ajakirjanikena kirja ja põhimõtteliselt nii oligi!“ meenutab Taimsoo lõbusalt.

Jalgpalliliidu avalike suhete juht Mihkel Uiboleht mäletab, et paarkümmend minutit enne avavilet helistas talle Kilk, kes andis telefonitoru Uibolehe Sloveenia kolleegile. Eestis viibinud Uiboleht selgitas kolleegile olukorra ära. "Tunnen Sloveenia kolleegi hästi. Ütlesin talle, et mina vastutan ja kui tema jaoks on okei, siis palun neile akrediteerimine võimaldada.

Ta sai olukorrast aru ja oli nõus."

Taimsoo jätkab: „Päris nii lihtne kõik muidugi ei olnud: pidime näiteks kirja panema, mis väljaannet me esindame. Rein Kilk kirjutas, et ta on Kuku raadiost, mina ütlesin, et olen Vikerkaare ajalehest – meil oli Viljandi Paalalinna koolis selline ajaleht, kuhu ma olin kunagi isegi päriselt pilte teinud. Siis selgus, et meil pole ju fotovarustust. Kuidas me läheme sinna, kaks kätt taskus, ja hakkame fotograafi akrediteeringut nõudma? Mäletan, et saime sümboolselt Postimehe ajakirjaniku Ann Hiiemaa seebikarbi, aga öeldi, et see pole päris aparaat, millega pilte teha. Rein andis ühele meist Allariga oma suure objektiivi, Lembit Peegel laenas meile aga üht oma varukeret, siis oli meil korraldajate silmis varustus ka olemas. Eks nad said aru küll, et mingi sahkerdamine seal käis, aga lõpuks öeldi, et okei, andke minna!“ Mängu ajaks tuli laenatud varustus muidugi tagasi anda, aga Taimsoo ja Raja tegid mängu ajal ka päriselt oma seebikatega pilti. Võiduka kohtumise järel sai Taimsoo endale mälestuseks ka Taijo Teniste mängusärgi – nimelt olid Taimsoo ja Teniste enne üheskoos aega teeninud.

Taimsool oli seega tegu eriti tegusa päevaga: hommikupoolikul tagas ta pileti olümpiamängudele, õhtul käis fotograafiks vutikoondise võidumängul ja tagatipuks sai mälestuseks veel ka kamraadi särgi. „Vägev mäng oli, pole midagi öelda!“

JALKA OKTOOBER 2020

Allar Raja, Kaspar Taimsoo ja Mart Poom pärast Sloveenia-Eesti mängu. Taimsool on juba käes ka Taijo Teniste mängusärk.

oli see, et õnnestusime vahetustega. Ats Purje tuli vahetusest ja oli kohe resultatiivne. Olen koondise treenerina olnud enam kui 200 mängus ja see on üks nendest asjadest, mis on selgelt meeles.

Pärast mängu oli riietusruumis meeleolu selline, et oleme nüüd tagasi, ja kõik uskusid sellesse.“ Sergei Pareiko: „Uskusin, et kui suudame võõrsil Sloveeniat võita, võivad kõik võimalused avaneda. Mängijate vorm oli väga hea ja mängud näitasid seda. Mängijate iseloom ja atmosfäär, mis koondises valitses, andis kõik sellele tohutult juurde. Need ei olnud juhuslikud tulemused – töötasime selle nimel kõvasti.“ Mäng nr 9 6. september 2011 Eesti – Põhja-Iirimaa 4 : 1 28. Vunk, 32. Kink, 59. Zenjov, 90 + 3. Saag – 40. ov. Piiroja Eesti: Pareiko, Jääger, Rähn, Piiroja, Klavan, Puri (63. Purje), Vunk, Vassiljev, Kruglov, Kink (88. Saag), Ahjupera (53. Zenjov).

Tarmo Kink kodumängus Põhja-Iirimaa vastu. Duellis on vastaseks Aaron Hughes.

Kuigi võit Sloveenia üle oli suurepärane tuleTarmo Kink: „Kui väljakule läksime, siis kirmus, ei olnud sinisärkidel aega loorberitele puhjade, plakatite ja muuga loodud atmokama jääda – vaid neli õhtut hiljem sfäär oli isegi enne rahva tulekut juba ootas juba ees kodumäng Põhja-Iirikuidagi eriline. Sisetunne ütles, et tuleb maaga, mis oli tänu Ljubljanas saadud ilus mäng. Kogu õhkkond, mis seal valitpunktidele saanud kõvasti kaalu juurses, oli midagi täiesti erilist, mida mina de. Edasipääs ei olnud enam helesiEestis pole kunagi varem ega hiljem koTARMO KINK: nine unistus, vaid ääri-veeri realistgenud. Ma ei oska seda isegi seletada. Ja „Kogu õhkkond, mis seal lik variant – seda aga ainult juhul, kui mäng… Eesti ikka tavaliselt kodus nelja põhjaiirlased suudetakse kahel korral valitses, oli midagi täiesti ei löö. Põhja-Iirimaal on kõik Inglismaa alistada. erilist, mida mina Eestis pole kõrgliiga või esiliiga mehed. Mängisin Kodumängu eel oli väike mure kaitise toona Middlesbrough’s ja teadsin kunagi varem ega hiljem semänguga: kui ülejäänud põhimehed paljusid nende mängijaid.“ kogenud. Ma ei oska seda olid rivis, siis Aleksandr Dmitrijev pidi Mõnes mõttes polegi mängust väga kandma mängukeeldu. Sellest hooliisegi seletada.“ palju rääkida: Eesti oli üle ja võttis oma. mata otsustas Tarmo Rüütli mängima Dmitrijevi puudumise tõttu keskväljal tavapäminna julgelt, kahe ründajaga. „Kõik on suhteline. rasest olulisemat rolli täitnud Martin Vunk tegi Kui on vaja kaitsta, siis kaks ründajat ette ei jää.

Kui on vaja rünnata, siis ühest mehest ei piisa,“ mõtiskles Tarmo Rüütli mängueelsel pressikonEesti tõusis FIFA tabelis verentsil.

Olgu siin ära mainitud ka tabeliseis enne seda esimese 60 sekka kohtumist. Itaalia oli püüdmatus kauguses ja gruSeptembrikuiste valikmängude järel sai Eesti hõisata ka FIFA pivõidu juba sisuliselt kindlustanud, teisele koedetabelisse vaadates: olime seal kerkinud suisa 58. kohale, mis hale pretendeeris aga suisa neli meeskonda: Slotähistas toona sinisärkide läbi aegade kõige kõrgemat asetust. veenial oli 11 punkti (8 mängust), Serbial samuti Meie seljataha jäid näiteks Ukraina (60.) ja Poola (65.), kes 11 (7), Eestil 10 (8) ja Põhja-Iirimaal 9 (7). Kõik oli korraldasid 2012. aasta EM-finaalturniiri ja ei saanud seetõttu valikmängudest väärt reitingupunkte koguda, aga ka Soome (72.), totaalselt lahtine!

Austria (77.), rääkimata siis Lätist-Leedust. Mõned aastad hiljem Ühtäkki oli uskujaks muudetud ka Eesti rahvas. tõeliselt tuule tiibadesse saanud Islandki (107.) oli veel sisuliselt Kui samas valiksarjas oli näiteks kodumängule mudas. Olid ajad… Muide: Elo reitingutabelis, mida peetakse tihSloveeniaga tulnud pisut alla 6000 inimese, siis tipeale FIFA edetabelist märksa adekvaatsemaks, oli Eesti samal Põhja-Iirimaa mäng müüdi välja. Juba mängueelajal alles 82. real.

58. koht ei jäänud sealjuures Eesti laeks: 2012. aasta märtsine hümn lõi erilise meeleolu: Oru põhikooli koori kuu edetabelis kerkis Eesti suisa 47. kohale.

17 lauljaga tuli kaasa kogu staadion ja esitas hümni, mis kõlas vägevamalt kui kunagi varem.

2020 OKTOOBER JALKA

27

EM 2012 Põhja-Iirimaa oli kodus alistatud, nüüd oli vaja võõrsil töö lõpule viia. Väike võimalus oleks jäänud ka viigiga, ent võit oleks andnud juba kindlama jalgealuse: Eesti võidu korral pidime lihtsalt lootma, et Serbia ei võida kumbagi oma kahest viimasest mängust Itaalia ja Sloveeniaga.

suurepärase esituse ja avas 28. minutil oma ainsa koondiseväravaga skoori. Vaid neli minutit hiljem ei suutnud vastaste väravavaht Lee Camp toime tulla Tarmo Kingi terava löögiga, mis oli teele saadetud enam kui 30 meetri kauguselt. Isegi Raio Piiroja õnnetu omavärav enne poolajavilet ei võtnud Eesti hoogu maha.

Teisel poolajal tegid skoori vahetusmehed: Sergei Zenjov kasutas ära vastaste kogenud keskkaitsja Gareth McAuley kingituse, täpi i-le pani Kaimar Saagi üleminutite tabamus, mis saatis kodupubliku suisa ekstaasi. Põhja-Iirimaale löödud neli väravat olid seda tähendusrikkamad, et eelmise seitsme mänguga olid vastased oma võrgust kokku välja noppinud vaid kolm palli!

Tarmo Rüütli: „Põhja-Iirimaa kodus oli mammu. Sellisele koondisele neli tükki lüüa… Meie väravapõua juures, kus tihtipeale vaatad, et null väravat ja null punkti… Tampida neile neli väravat, sellest jätkus emotsiooni veel ka välismänguks, mis tuli ka väga hästi välja.“ Tarmo Kink: „Võtsime ühe mängu korraga ja vaatasime siis edasi, kuhu välja jõuame. Mäletan, kuidas ütlesin Ats Purjele: kui kodus Põhja-Iirimaa ära võtame, läheme veel siit alagrupist edasi. Nii läkski. Kahju, et toona finaalturniir suurem polnud.“

TARMO RÜÜTLI: „Tampida neile neli väravat, sellest jätkus emotsiooni veel ka välismänguks, mis tuli ka väga hästi välja.“

Mäng nr 10 7. oktoober 2011 Põhja-Iirimaa – Eesti 1 : 2 22. Davis – 77. pen,. 84. Vassiljev Eesti: Pareiko, Jääger, Stepanov, Piiroja, Klavan, Puri (57. Purje), Dmitrijev, Vunk, Kruglov, Kink (65. Vassiljev), Ahjupera (46. Zenjov).

28

JALKA OKTOOBER 2020

Konstantin Vassiljev on taas teinud skoori.

Vassiljevi kälimehel Aleksandr Dmitrijevil on nägu naeru täis.

Koondiselaagri eel oli küsimärke aga palju, kõige suurem koondise ründeliidriks kerkinud Konstantin Vassiljevi kohal. Oma esimeses mängus uue koduklubi Permi Amkari eest 11. septembril vigastas Vassiljev reie tagalihast ja oli sellest ajast saati olnud vigastatud. Koondiselaagrisse tuli ta siiski kohale. Peale Vassiljevi maadlesid traumadega ka Raio Piiroja (vaata eelmist lisalugu) ja Andrei Stepanov, mängukeelu all oli Taavi Rähn. Muide, mängueelsel pressikonverentsil andiski Rüütli kõrval ajakirjanikele vastuseid 21aastane Mikk Reintam.

Esimesed koondiselaagrist tulnud signaalid olid ärevad. Vassiljev ei teinud meeskonnaga koos trenne kaasa, võistkonna arst Kaspar Rõivassepp ütles, et väga suureks optimismiks põhjust pole, aga eeldused on loodud, et Vassiljev saaks Belfastis platsile joosta. Üks oli kindel – 90 minutit Kostja vastu ei pea.

Konstantin Vassiljev: „Esimese täiskoormusega trenni tegin alles kohapeal. See oli ka esimene kord, kui üritasin mängulises olukorras selle jalaga peale lüüa. Kogu ettevalmistus, mis Eestis toimus, nägi välja nii, et tegin soojenduse koos meeskonnaga ja hakkasin siis eraldi harjutusi tegema. Olin ka Permi doktoritega rääkinud ning kõik arvasid, et asi on piiri peal – kõik võib korras olla, aga lihases ei ole ilmselt nii palju jõudu, et 90 minutit välja pigistada. Oht oli uus vigastus saada, aga sel hetkel tundus, et oli vaja kõik mängu panna.

Mina ei olnud ainus, neid oli teisigi, kes natuke vigastatud olid, aga jooksime kõik väljakule ja võitlesime. Vedas, et kellegagi midagi ei juhtunud.“ Õnneks läksid otsustavad tree-

EM 2012 Karikatuur: Margus Kontus

hakkas tekkima liinide vahele rohkem ruumi, kus ningud hästi ja sai selgeks, et 20–25 minutit võiks saime oma mängu mängima hakata. Nad muuVassiljev vastu pidada. Selle valiksarja napikas tusid liiga ettevaatlikuks ja andsid meile sellega number neli! võimaluse. Kostja on muidugi selline vend, et kui Janno Kivisild: „Kuigi võitsime Põhja-Iirita kaugelt tulistab, on pall võrgus! Põhja-Iirimaad maad kodus suurelt, ei ole see mäng mul nii kodus ja võõrsil võita – pole paha!“ eredalt meeles kui see, mille me Belfastis korEesti jalgpallisõbrale pole muidugi vaja seda, da saatsime. Läksime mängule justkui favoriidimis sellele järgnes, väga põhjalikult meelde tulena, võõrale väljakule, kus vastane ei aktsepteeri tada. 77. minutil realiseeris Vassiljev enda teenitud seda, et sa oled favoriit, sest nende jaoks oled sa penalti, seitse minutit hiljem aga virutas kaugelt ikka väike Eesti.“ sellise pommlöögi, mis oli selline kuul, et põrkas Mängu alguses oli aru saada, et Eestit võis tagasi. soodne olukord pisut kammitOmeti oleksid kohtunikud – kiiseda. Põhjaiirlased, kes soovisid dame siinkohal Saksamaa brigaadi kuu aja taguse keretäie eest kätte eesotsas Manuel Gräfega – vämaksta, alustasid paremini ja said rava peaaegu tühistanud. Nimelt teenitult kätte ka värava – 22. mioli Martin Vunk olnud vahetult KONSTANTIN VASSILJEV: nutil pareeris Sergei Pareiko madala tsenderduse väravaesisele, „Mulle tundub, et see teine poolaeg enne Vassiljevi kolli suluseisus ja tõusnud ka abikohtuniku lipp – kus vastaste kapten Steven Davis Belfastis oli meie kulminatsioon – peakohtunik Gräfe nägi aga ära, pressis oma jala kuidagi Enar Jäämänguliselt, emotsionaalselt ja ka et pall ei jõudnud Vungini mitte geri ja Andrei Stepanovi vahele Sergei Zenjovi, vaid põhjaiirlase tulemuse mõttes.“ ning viis kodumeeskonna juhtima. jalast, ning lasi mängul jätkuda.

Vaheajal tegi Tarmo Rüütli ühe Rohelistes särkides mehed jätsid silmanurgast vahetuse, asendades Jarmo Ahjupera Sergei Zenlippu nähes aga mängimise vaat et pooleli ning joviga. Kahe ülejäänud vahetusega – Purje Puri olid võrgu sahisemise järel kohtunike peale väga asemele ja kauaoodatud Vassiljev Kingi asemele kurjad, kuid tegelikult oli kõik õige. Valiksarja na– sai pusle aga ühtäkki ideaalselt kokku ja Eesti pikas number viis! hakkas võõral platsil suisa suruma, justkui mõni Konstantin Vassiljev: „Esimesed 65 minutit tipptiim, kes peakski autsaideri vastu oma võtma. vaatasin seda mängu kõrvalt, aga mulle tundub, Tarmo Rüütli: „Vastane oli natuke hellaks tehet see teine poolaeg Belfastis oli meie kulminattud, nad austasid meid ja olid ettevaatlikud. Erisioon – mänguliselt, emotsionaalselt ja ka tuleti ruumi mängida ei olnud, aga ühel hetkel tõin muse mõttes. Kodumängus klappisid kõik asjad Vassiljevi sisse. Vastane langes allapoole ja meil 2020 OKTOOBER JALKA

29

EM 2012

hästi – Martin Vunk lõi kaugelt, Tarmo Kink lõi kaugelt, ühe ehitasid vastased endale ise. Mänguliselt oli aga just see teine poolaeg Põhja-Iirimaal eriline. Vastane ei suutnud vahepeal päris pika aja jooksul isegi oma poole pealt välja saada! Kui vaatasin pingilt seda, mis toimus väljakul, siis olin täiesti veendunud, et me lööme vähemalt ühe ikka ära. Pärast teist väravat ei suutnud põhjaiirlased meid isegi surve alla panna. See näitas, kui hästi see mäng meie kontrolli all oli. Kui esimene poolaeg oli mõlemale poolele nii ja naa, siis teine poolaeg oli konkreetselt meie teenitud võit.“ Janno Kivisild: „Tarmo Rüütlil on üks asi, mida ei ole võimalik õppida – uskumatult hea nina lu-

Tarmo Rüütli võib Belfastis naeru näole manada – valiksari on lõpetatud kolme mesimagusa võiduga järjest.

geda mängu selle koha pealt, et kus on see hetk, mil on vaja muutust tuua. Selle ekstra käigu Vassiljeviga tegi ta väga õigel ajal ära: piisavalt palju oli jäänud aega, et mängu oli võimalik muuta, samal ajal oli piisavalt vähe aega, et Kostjal ei juhtuks uut vigastust. See tunnetus on inimesele antud, mingil määral tuleb see ka kogemusega, aga temal oli see sellisel tasemel, et seda ei ole võimalik kirjeldada. Pro litsentsiga seda paketis kaasa ei saa!“ Raio Piiroja: „Kõik mehed olid oma tipptasemel. Neid mänge on hea järele vaadata, kõik pakatavad enesekindlusest.“ Tarmo Kink: „See, kuidas Eesti mängis võõrsil Põhja-Iirimaaga… Kodus olime tulemuse mõttes paremad, aga just mängupildi mõttes tuleb see võõrsilmäng ette. On vähe võõrsilmänge, mis sellele vastu saavad.“ Muide: see sügisene seeria Sloveenia ja Põhja-Iirimaa vastu on senimaani olnud ainus kord, kui Eesti koondis on suutnud kolm valikmängu järjest võita.

Aivar Pohlak: „Toona oli see mingil määral Konstantin Vassiljevi meeskond. Tarmo Rüütli oli selle rolli talle andnud ning usaldas teda. Kõik teadsid täpselt, mismoodi see toimima peaks.

Kostja energia oli väga konkreetne, mis selle vankri sealt kraavist välja tõi. See sügis oli kindlasti tema koondise tipphetk, kui jätta hilisemast ajast kõrvale see mäng Hollandiga, kus ta pärast tütre sündi kaks väravat lõi.“ Kuigi Eesti oli kõik oma valikmängud ära mänginud, ei olnud meie saatus selge – selle pidi otsustama 11. oktoobri kohtumine Sloveenia ja Serbia vahel. Jalgpallibuum oli Eestis aga juba alanud. (järgneb)

Karel Voolaid: Põhja-Iirimaa teine poolaeg läks Eesti vutiklassikasse Jalkas tegutses toona taktikajuttude rubriigis eksperdina koondise praegune peatreener Karel Voolaid, kes kiitis Tarmo Rüütli valikuid. Lillekülas peetud Põhja-Iirimaa mängu järel kirjutas Voolaid näiteks nii: „Külalised mängisid kohati liiga eeskujulikult klassikalist brittidele omast 4-4-2-te, mis oli küll nauditav, kuid millest puudus loovus, kiire söödumäng ning ajastatud avanemised ja kohavahetused.

Eestlased omakorda vastasid huvitavalt, kiirete lühikeste ja pikkade söötude vahekord oli paremini balansis. [---] Mõlema septembrikuise mängu kokkuvõtteks võib koondise edu trumbiks nimetada väga heal tasemel meeskondlikku kaitsetegevust. Kaitse- ja poolkaitseliini vaheline koostöö oli super! Õhuvõitluses domineerisid Rähn ja Piiroja täielikult ning vastupidavuse poolelt on teinud enamik mängijaid kõva sammu edasi. 180 minuti jooksul Sloveenial ja Põhja-Iirimaal head väravavõimalused sisuliselt puudusid.

Eesti pallivaldamine oli enesekindel ning rünnakud lõpetati sagedasti löökide või tsenderdustega. Realiseerimine oli tase omaette.“

30

JALKA OKTOOBER 2020

Põhja-Iirimaa võõrsilmängu puhul kiitis ka Voolaid eelkõige eestlaste teist poolaega. „Kui sinisärgid said aina enam täpsete söötudega mängu sisse, siis põhjaiirlased jätkasid nii sirgjooneliselt pika palliga, et Piiroja lausa lustis pidevalt kohtunikega vaidleva Kyle Laffertyga, olles õhuvõitlustes täielikult üle. Selgelt ründava suunitlusega Ats Purje väljakule toomisega domineeris Eesti väljakul täielikult ning rohesärgid olid sunnitud aina rohkem tähelepanu pöörama kaitsetegevusele. [---] Väljakul järgnevalt (Vassiljevi sekkumise järel) toimunu võib kindlasti kanda Eesti jalgpalliklassika hulka, sest sellist jalgpalli, mida Eesti pakkus järelejäänud minutite jooksul, pole enne nähtud.

Pall liikus kiirelt, mängijad vahetasid kohti ja kombineerisid ladusalt. Keskväljakul võideti üks-ühele olukordi, vastaste värava ees tekitati ohtlikke momente. Pallivaldamise protsent oli 60-40 Eesti kasuks. [---] Valikgrupi otsustavates mängudes küpselt mänginud koondis pani sumisema kogu Eesti, Briti saared, Balkanimaad ja pärast playoff’i loosimist ka Euroopa jalgpalliringkonnad! Unistus elab edasi!“

Karbi sees on eesti- ja ingliskeelne mängulaud ning õpetus.

Mäng jäljendab kõiki jalgpallimängu elemente: saab triblada, sööta, nurgalööki toimetada, aega viita, suluseisu jääda, küljejoone taga vigastust ravida, penalti teenida või sukeldumise eest kollase kaardi saada. Võib tühjast väravast mööda lüüa või punase kaardi saada. Väga tähtis on oma värava kaitsmine: ükski vastane ei suuda lüüa väravat, kui sul on suurepärane väravavahivaist! Mäng on tempokas ja täis ootamatusi.

Müügil Rahva Raamatus ja Apollos www.dicefootball.eu

Lyoni Olympique

Prantsusmaa

Wendie Renard

Foto: UEFA handout / SIPA / Scanpix

Eesti

Lisette Tammik

Foto: Jana Pipar

Müncheni Bayern Algkoosseis Meistrite liiga finaaliks

Tagumises reas vasakult: David Alaba, Manuel Neuer, Alphonso Davies, Leon Goretzka, Robert Lewandowski, Jérôme Boateng.

Alumises reas vasakult: Thomas Müller, Joshua Kimmich, Serge Gnabry, Thiago Alcântara, Kingsley Coman.

Foto: Jonathan Moscrop / Sportimage / PA Images / Scanpix

MIKS?

Miks lasevad kohtunikud

mängijatel asjatult rabeleda?

Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Jana Pipar

T

eada-tuntud olukord, mis on tuttav ilmselt igale inimesele, kes on vähegi jalgpalli jälginud. Esimesele või teisele poolajale lisatud üleminutid on täis tiksunud. Üks võistkond ründab, kuid rünnakust ei saa asja – pall virutatakse näiteks väravast üle või mööda. Mängijad jooksevad tagasi oma positsioonidele, väravavaht asetab palli viiekasti nurka ja lööb selle kõrge kaarega keskvälja poole. Kohtunikul on juba tükk aega vile suus, kuid poolaja vilistab ta lõppenuks alles siis, kui väravavaht on palli mängu pannud.

Sama olukord tekib tihti ka väga hilises mängufaasis löödud väravate puhul.

Mängijad tähistavad tabamust, läheb tükk aega, enne kui kõik tagasi väljakule tulevad, aga niipea, kui pall mängu pannakse, puhub kohtunik vilet.

Niisiis – miks laseb kohtunik tihtipeale mängijatel ennast kohtumise jätkumiseks valmis panna, kui ta teab, et tegelikult vilistab ta mängu lõppenuks niipea, kui pall uuesti mängus on?

Vastab Eesti Jalgpalli Liidu peakohtunik Uno Tutk:

„Üks suunis, mis kohtunikele on antud, on see, et surnud pallid, näiteks nurgalöögid ja karistuslöögid, tuleb üldiselt lasta ära mängida. Siis kui pall on õhus, mitte kellegi valduses ja ohutus tsoonis, on sobiv hetk anda kõigile teada, et nüüd on mäng lõppenud. Tekkinud on traditsioon lõpetada mäng siis, kui on täiesti neutraalne situatsioon. Selline on üldfilosoofia. Üldiselt on selline mängu lõpetamise viis aga lihtsalt saanud tavaks. Vahel harva võib tekkida ka olukordi, kus kohtunik käitub selliselt, et mitte endale liigselt tähelepanu tõmmata. Oletame, et vahetult enne palli üle otsajoone minemist kukub ründaja karistusalas ning üks võistkond nõuab väga agaralt penaltit. Kui kohtunik kohe selle peale mängu lõppenuks vilistaks, riskiks ta sellega, et kogu fookus koondub just temale. Kui ta laseb väravavahil palli uuesti mängu panna, jääb see vaidlust tekitanud olukord aga justkui pisut taamale ja aitab kavalal kohtunikul vältida seda, et võistkondadel tunded üle keeksid.“

Jalka alustab uue rubriigiga „Miks?“, kus võtame luubi alla lihtsad küsimused, mille on lugejad meile saatnud või mis on lihtsalt jalgpalli vaadates tekkinud. Kui ka sul on mõni jalgpalliteemaline küsimus, millele pole seni vastust saanud, siis saada see aadressil raul.ojassaar@jalgpall.ee ning leiame sellele asjatundjate abil vastuse!

2020 OKTOOBER JALKA

39

NÕUANDED

Õppetunnid

eriolukorrast Aprillikuu Jalkas kirjutasime, kuidas luua endale häid harjumusi eriolukorra ajal. Situatsioonis, kus võistkondlikud treeningud polnud võimalikud, tuli panna põhirõhk individuaalselt tehtud tööle.

võistkondades võib olla neist oluliselt vanemaid mängijaid, kel on jagada väga palju väärtuslikku kogemust.

Psühholoogilised harjumused

Kõige olulisem komponent võiks jalgpallurile väljaspool jalgpalliväljakut olla taastumine. Selleks, et taastumine oleks optimaalne ja tagaks igaks treeninguks ja mänguks parima võimekuse, on Tekst: Raiko Kokmann, Eesti Jalgpalli Liidu kehalise ettevalmistuse treener eriti olulised kaks asja: uni ja toitumine. Noored ja täiskasvanud vajavad üldjuhul seitse kuni ühekee töö, mida saab iga mängija ise teha, on sa tundi ööund. Võimalikult hea unekvaliteedi tihti just see, mis tõstab mängija oskused tagab aga võimalikult hea unerežiim. See tähenvõrreldes ülejäänud võistkonnakaaslaste dab, et magamamineku ja ärkamise aeg on nädala oskustega esile. Individuaalse lisatreeningu telõikes võimalikult sarnane. Kui ärkad nädala sees gemine toob aga tulu alles pärast seda, kui treekell seitse, peaks ka nädalavahetusel ärkama mitninguharjumustest on kinni hoitud juba mõnda te rohkem kui tund aega hiljem. See aga tähendab aega. Üks või kaks tehtud lisatrenni ka reedel ja laupäeval võrdlemisi ei tee küll kahju, aga pikas persvara uinumist. Regulaarne uni tagab pektiivis ei ole neist ka suurt kasu. meile järgmiseks võistlusmomenSelleks, et viia oma mänguoskused diks värskuse, aga aitab ka kinnisvõi kehalised võimed hoopis uuele tada palju harjutatud üleasteid või tasandile, tuleb luua endale harjuelastico’t ja saksa keele tunnis õpiRaiko Kokmann: mus teha lisatööd. tud sõnu. „Võistlusmoment iseendaga Kevadel kirjutasime headest Toitumise regulaarsus on satagab esiteks hea harjumustest nelja nurga mudemuti asi, mis annab sportlase kepingutusoskuse, aga teiseks li kaudu, mis kirjeldab jalgpalli läbi hale võimaluse justkui teada ette, taktikalis-tehnilise, kehalise, psühkui palju toidust saadud aineid õpetab see sind treenima ka holoogilise ja sotsiaalse prisma. Selvõib kohe taastumiseks ära kasunendel hetkedel, kus sul pole le mudeli eelis on võime näha jalgtada ja kui palju tuleb panna retrennituju. Tippu jõudmiseks aga servi. Süües oma toidukorrad iga palli rohkem kui ainult spordialana, ei saa lasta tujul mõjutada seda, päev sarnastel kellaaegadel ning mis nõuab kehalist ettevalmistust ja palliga häid oskusi. Seda jalgpall näksides nende vahele vitamiinikas sa lähed trenni või mitte.“ ka on – psühholoogiline valmisolek ja mineraalainerikkaid vahepalaja sotsiaalne pädevus on need, mis aitavad veelgi sid, tagad selle, et keha arenemine ja võimekuse taset parandada. Teeme siinkohal väikese kokkukasvamine on kiiremad kui sõpradel, kes toituvõtte neist harjumustest, mida kevadel soovitasimisest ei hooli. me endale sisse juurutada.

S

Sotsiaalsed harjumused

Eriolukorra ajal on oluline hoida sotsiaalset sidet oma lähedastega, seepärast tuleks videomängudele eelistada lauamänge. Sõprade ja sugulastega, eriti vanavanematega, kes on COVID-19 riskigrupis, on väga hea kontakti hoida videokõnede kaudu. Noortele on oluline õppida suhtlema inimestega, kes on neist erinevad, kuna ka jalgpalli-

40

JALKA OKTOOBER 2020

Kehalised harjumused

Individuaalsete treeningute korral on sulle endale suureks abiks, kui kirjutad alati üles kõik, mis trennis tegid. Teiseks on pärast treeningut väga-väga oluline üles kirjutada see, kui pikk oli sinu treening (minutites) ja kui raske see sulle oli (hinda kümnepallisüsteemis; 1 on väga kerge ja 10 maksimaalne pingutus). Kui õpid ise oma pingutust hästi tundma, saad paremini aru, kus on sinu

NÕUANDED Küsi treenerilt, mis on sinu nõrgad küljed, ning tegele individuaalselt nende arendamisega.

Foto: Liisi Troska

kehalise võimekuse piirid ja kas ikka andsid mängus endast parima.

Teise hea kehalise harjumusena võiksid õppida end ületama. See tähendab, et kui hetkel jaksad teha näiteks viis lõuatõmmet ja kuus dip’i (rööbaspuudel toengus käte kõverdamist), siis tee neid harjutusi ning püüa iga nädal saada tugevamaks, kui olid eelmisel nädalal. Sama reegel kehtib näiteks kiiruse kohta – kui lood endale palliga takistusraja, lase emal-isal või õel-vennal võtta stopperiga aega, mis sul kulub selle raja läbimiseks. Seejärel harjuta ja veel kord harjuta, ning ürita oma parimat aega pidevalt parandada. See võistlusmoment iseendaga tagab esiteks hea pingutusoskuse, aga teiseks õpetab see sind treenima ka nendel hetkedel, kui sul pole trennituju. Tippu jõudmiseks aga ei saa lasta tujul mõjutada seda, kas sa lähed trenni või mitte.

Tehnilised harjumused

Tehnilise pagasiga tegelemiseks oli meie soovitus küsida oma treenerilt, mis on just sinu nõrgimad küljed, ning siis tegeleda nende parandamisega. Mängija, kelle tehniline pagas on võimalikult mitmekülgne ja kes on mõlema jalaga osav, suudab vajaduse korral mängida väljakul mitmel positsioonil, aga mis kõige olulisem – ta on vastasele väga raskesti etteaimatav. Kujuta ise ette, kui sina oled kaitsjana olukorras, kus palliga tuleb mängija, kes võtab igal võimalusel palli ainult parema jala peale ja lööb. Kaitsjal on seda lihtne ennetada, sest ründajal on arsenalis ainult üks relv. Kui aga ründaja võib palli võtta ka vasaku jala peale ja anda sellega kvaliteetse söödu või tsenderduse, on kaitsjal tema vastu palju raskem. Seepärast võta endale eesmärk treenida oma mängu võimalikult mitmekülgseks.

***

Kuigi eriolukord on läbi, on mitu juhtumit juba näidanud, et jalgpall ei ole viiruse eest kaitstud. Püsib oht, et karantiin kehtestatakse taas kord kõigile ja ka jalgpallitreeningud tuleb taas peatada. Seepärast tuleks meil valmis olla olukorraks, kus enamik treeninguid või isegi kõik neist tuleb taas teha üksi, oma tagahoovi tingimustes.

Kui oled juba loonud endale mitu head harjumust, mis aitavad rühmatreeningute piiramisel sul endiselt saada üha paremaks mängijaks, siis hoia neid ja ära lase sügisilmal end heidutada.

Kui sa ei ole veel heade harjumuste loomisega alustanud, siis loe uuesti läbi ka aprillikuu Jalka number ja loo kasvõi üks loetletud variantidest.

Ainult nii saad sa hetkeolukorras kindel olla, et sinu jalgpallioskused ja -võimed paranevad.

2020 OKTOOBER JALKA

41

MÄNGIJA LUUBI ALL

Emma Treiberg JK Tallinna Kalevi mängija Emma Treiberg leidis endas ründajapisiku vaid mõni aasta tagasi, kuid talendikas noormängija kerkis kiiresti klubi esiründajaks. Kalevi parimat väravakütti iseloomustavad endine treener Allan Soomets ja Kalevi praegune loots Maksim Rõtskov. ÕHUVÕITLUS

VÄLJAKUNÄGEMINE

Rõtskov: Ei mäleta, millal ta viimati peaga mängis…

Soomets: Arvestades oma tugevust ja hüppevõimet võiks ta selles olla oluliselt parem. Pidevalt üksi tipuründes olles pole tal kellelegi palle pikendada ja seega pigem proovib kehaga neid kontrollida.

Ilmselt vajaks selles vallas kordusi ja tööd, sest endise väravavahina pole praktikat just väga palju olnud, siis selguks, kas on ka julgust, et olla peaga hea.

Rõtskov: Tahaks paremini.

Soomets: Võiks parem olla, liiga tihti jääb, pea maas, palliga müttama, avanemistrajektoorid on küll oluliselt paremaks läinud, aga üleüldiselt on see tal ala, mis vajaks veel palju tööd.

JÕUD

Rõtskov: Ta on tugev mängija, kuid kahjuks ta ei oska seda täielikult kasutada.

Soomets: Jalad on väga tugevad, paremaks võiks saada ülakeha, siis suudaks paremini ka enda tasakaalu kontrollida.

VASTUPIDAVUS

SISU

Rõtskov: Vastupidavus on hea, kuid arenguruumi on.

Soomets: Väga suure töövõimega, võitleb kuni viimaste minutiteni kõikide pallide pärast ja on oma võistkonnale ülivajalik musta töö tegija. Küll aga kipub teinekord teravus veidi vara ära kaduma ehk vajaks maksimaalse intensiivsusega töövõime kasvu ja ka oskust paremini oma ressursse jagada, selleks võiks näiteks mängudes Kostja Vassiljevit jälgida.

Rõtskov: Amatöör, keda me saame nimetada professionaaliks.

Soomets: Ei anna kunagi alla ega karda kedagi, pingutab maksimumini. Juures võiks olla soov individuaalselt tööd teha, mis võimaldaks tal olla suurepärane, mitte lihtsalt hea mängija.

TEHNIKA

Rõtškov: Tehnika on see, millega on vaja kõigepealt töötada. Siit ka probleemid löömise ja söötmisega.

Soomets: Hilise alustaja ja alguses ka hoopis väravavahi kohta ei ole paha, kuid on üks põhiasju, mille kallal peaks individuaalselt töötama, kui tahta olla palju parem.

LIIKUVUS

Soomets: Kuigi kiirus ja kiirendus on väga hea, siis liikuvus võiks parem olla, et suunamuutused ja olukordadele reageerimine oleks teravam. Läheb veidi tasakaalust välja ehk vajab paremat kontrolli oma keha üle.

SÖÖT JA LÖÖK

Rõtskov: Sööt pole tema tugevam külg. Tal on väga hea löök, kuid vaja on töötada nii täpsuse kui ka söödu osas.

Soomets: Pealsega löök on väga-väga tugev, nuriseda saab täpsuse kallal, aga see on tal tihti ka tasakaalu ja vähese plastilisuse taga. Söödutehnika ja täpsus nõuavad samuti järeleaitamist. Usun, et löögitäpsuse parandamine vähemalt duubeldaks ta väravasaldot.

5 4 3 2 1 0

3

Väljakunägemine

42

4

Vastupidavus

JALKA OKTOOBER 2020

4

Liikuvus

3

Tehnika

KIIRUS

Soomets: Suurepärane, üks kiiremaid mängijaid Eestis! Võiks osata seda veel paremini enda kasuks ära kasutada ja hoida teravust ka mängu lõpuni.

3

Õhuvõitlus

4

Jõud

4,5

Sisu

5 3,5

Kiirus

Sööt ja löök

MÄNGIJA LUUBI ALL

Õhtuste mängude ja

grill-liha señorita

FOTOD: Liisi Troska, Jana Pipar

CV Sündinud: 19.11.2000 Positsioon: ründaja Klubi: JK Tallinna Kalev Endised klubid: – Treenerid: Reelika Turi, Kätlin Hein, Allan Soomets, Karina Kork, Joosep Presmann, Maksim Rõtskov Koondis: U17 7/0, U19 14/0, A 13/0

Kes on hetkel maailma parim jalgpallur?

Minu arvates on parim see, kes suudab mängu oma tegude või ütlemistega märgatavalt mõjutada. Seega liigub maailma parima mängija tiitel minu silmis kogu aeg eri mängijate vahel.

Millise laulu kustutaksid maailmast igaveseks?

Midagi igaveseks kustutada on päris raske, aga üks liialt raadiost kuulatud laul on Shawn Mendese „Señorita“.

Kas sulle meeldivad pigem hommikused või õhtused mängud?

Meie keskkaitsja Maria Orav on öelnud, et mida hiljem on mäng, seda parem. Ma olen nõus, sest mulle meeldib enne mängu süüa pastat, mitte neljaviljaputru.

Millises Eesti seriaalis tahaksid kaasa teha?

Umbes seitse aastat tagasi tahtsin olla nagu Häidi Õigepaulus ja ma ei hakka varjama, et ka praegu ei oleks mul otseselt midagi selle vastu. Aga kuna veidike olen siiski ajaga kasvanud, teeksin pigem kaasa „Tuulepealse maa“ uutes osades.

Mis eriala ei läheks sa mitte kunagi õppima?

Gümnaasiumis oli mul keemiaga väike segadus, seega tulevikus pigem ei eelistaks sellega seostuvaid tegevusi.

Kui saaksid jalgpallivormi ise kujundada, siis milline see oleks?

Mulle meeldib väga koondise ja Kalevi sini-must-valge. Seega jääksin selle juurde.

Millise glasuuriga sõõrik on kõige parem?

Ma ei ole eriline sõõrikufänn, seega ei oska midagi välja tuua. Eelistan grillitud liha!

Kellega tiimikaaslastest tahaksid üheks päevaks kohad vahetada?

Tahaks kasvõi üheks päevaks omada veganist kassi, seega vahetaksin kohad Birjo Rasmusseniga.

Millist numbrit sa ei valiks oma vormile kunagi?

Kolmekohaline number oleks kohmakas ja number 69 kohatu. Seega ei valiks kumbagi neist.

Mis on su senine eredaim mälestus jalgpallist?

Maksim Rõtškov: „Emma on super mängija! Temaga on väga huvitav töötada ja tal on väga suur potentsiaal!“

Karika poolfinaal Saku vastu sel aastal, see oli väga hea mäng meie poolt. Me pole kunagi olnud nii tahtmist täis ja võiduhimulised. Ma ei ole vist väravat lüües ka kunagi nii õnnelik olnud kui sel mängul. Igal juhul väga meeldejääv esitus meie poolt.

2020 OKTOOBER JALKA

43

NAISED

Kristina Bannikova – mängiva treeneri tõeline etalon

Pärnu JK Vapruse senine võimas avahooaeg meistriliigas võis nii mõnelegi üllatusena tulla, kuid naiskonda kahel rindel tüüriva Kristina Bannikova eesmärk sai aasta alguses selgelt püstitatud: „Alla neljanda koha ma ei tahaks.“ Tekst: Laura Jaansen | Foto: Jana Pipar

J

a mängiv treener Bannikova on selgelt tegude naine, sest Vaprus murdiski end nelja parema sekka medaleid jagama. See Vaprus, kes veel eelmisel hooajal naiste tugevuselt kolmandas liigas teise koha teenis. Kuid esimest aastat naisi treeniv põline pärnakas võttis nii liigahüppe kui kõik sellega kaasnevad katsumused vapralt vastu.

„Ma siin vaatasin natuke mängu“

Bannikova selgitab, et teda abistava Ruslan Mironoviga on ülesanded selgelt ära jagatud: mängupäeval on protokollis küll Mironovi nimi, kuid mängijate ettevalmistus, mänguplaani läbitöötamine ja muu säärane on Bannikova vastutusala.

Treeningutel on Mironov samuti abiks ja tegeleb konkreetselt väravavahtidega. Siinkohal tunnistab Bannikova, et sellest on suur abi, sest poolkaitsja on väravavahtide koha pealt „suht võhik“.

Mis puutub aga igapäevastesse treeningutesse, siis toob Bannikova välja kahe rolli põrkumise: mängijana harjutuste kaasa tegemise ajal ei ole võimalik jälgida kõiki treenitavaid. Niisiis ei saa kõik mängijad võrdselt tähelepanu ja tagasisidet.

Rollid põrkuvad ka siis, kui treeningu lõpus mängimiseks läheb ja poolkaitsja end vastastiimi tegemisi jälgima unustab. Bannikova selgitab, et

treenerina jääb ta vaatama ja analüüsima, kuidas mängijad konkreetses olukorras hakkama saavad. „See tiim, kus mina parasjagu olen, on siis vähemuses, sest ma lihtsalt seisan keset väljakut ja vaatan,“ naerab Bannikova, „ja siis ma kuulen küsimusi, et miks seal keskel nii palju vaba ruumi on.“

„Ma ei saa nõuda neilt mingisugust asja, kui ma ise seda väljakul ei tee“

Teisalt on paralleelselt kahes rollis olemine Bannikova hinnangul kasulik, sest mängijana treeninguid kaasa tehes oskab ta paremini hinnata, millise koormuse mängijad said. Ühtlasi on treeneri nägemine palliplatsil kasulik, sest üks asi on treenerina midagi nõuda, kuid teine on seda ka samal ajal ise mängijana näidata. „Tänu sellele, et nad näevad mind ka väljakul, aitab see mul olla ka tegelikult ju treener,“ leiab poolkaitsja mängiva treeneri ametis plusse.

Naerma puhkeb Bannikova küsimuse peale, kas talle on jäänud mulje, et keegi üritab harjutusi tehes vältida temaga ühte gruppi sattumist. „Ma ei ole seda tähele pannud. Võibolla, aga ma ei ole sellest aru saanud,“ ei ole Vapruse treener vastuses ülemäära kindel.

„Ma ei ole elu sees selline inimene, kes hakkab ninnunännutama“

Küsimusele, milline treener Bannikova ise on, vastab ta kõhklemata: „Väga nõudlik ja konkreetne treener.“ Selline on pärnakas juba oma loomuselt, niisiis on selline treeningustiil taotluslik.

Juba mängijana endalt alati hästi palju nõudnud poolkaitsja lisab, et kui keegi tema sooritust kiidab, siis leiab ta seepeale ise kolm asja, mis selle juures ikkagi valesti läksid. „Kuna ma iseendalt nõuan seda, siis ma nõuan seda ka oma mängijatelt,“ selgitab peatreener.

Kuivõrd Vapruse eelmine treener Maarja Virula sarnase treeningustiiliga ei olnud, siis on Bannikova oma nõudlikkuse doosi tasapisi suurendanud. „Ma arvan, et sellest võistkonnast oleks pooled läinud juba minema, kui ma oleks kohe alguses hakanud midagi nõudma!“ lisab ta ning täpsustab, et karmi käe tõttu ükski mängija tiimist lahkunud ei ole.

„Naiskonnale allahindlusi ma ei tee!“

Peale Pärnu JK Vapruse naiste treenib Bannikova ka sama klubi nooremaid liikmeid. Võrreldes noorte ja naiste treenimist oskab Bannikova erinevusi välja tuua küll. „Vapruses naiste tree-

Otse nurgalöögist

2013. aastal

33 aastat

tegi Bannikova skoori suvises Eesti–Läti sõprusmängus ja tõi sellega eestlannadele 1 : 0 võidu.

tegi Bannikova Luksemburgi vastu koondisedebüüdi. Praeguseks on koondisemänge kogunenud 71.

on Pärnu Vapruse naiskonnas tänavu noorima ja vanima mängija vanusevahe!

44

JALKA OKTOOBER 2020

NAISED

nimise puhul pead inimestega suhtlema, aga see „See on koht, kus saan tulla on arvatavasti igal pool nii. Sa ei saa lihtsalt olla trenni ja olla ainult mängija“ treener, vaid pead ka reaalselt mängijatega kogu Küsimise peale asetab Bannikova Vapruse tüüaeg suhtlema,“ selgitab pärnakate loots. Ta lisab, rimisest ettepoole samas klubis ise mängimise. et enamasti tulevad mängijad ise treeneri juurde, Ehk on see, et Bannikova on sel aastal kuulunud mitte vastupidi.

A-koondise peatreeneri valikusBannikova toob sisse ka tõsiasja, et se, samuti põhjus, miks pole peakui noortel on trennis käies enamasti treeneri ameti kõrval tipptasemel kindel siht ja tahe kuhugi jõuda, siis mängimine poolkaitsjale vähemalt naised treenivad oma lõbu pärast või pealtnäha keeruline. lihtsalt harjumusest. Niisiis tunneb 70kordne internatsionaal kinniNõudlikkust tuli piirata: ta, et tal on noori treenides rohkem tab, et läheb koondisetreeningutele „Ma arvan, et sellest võimu ja ta saab neilt rohkem nõuväga hea meelega, sest seal saab ta võistkonnast oleks pooled läinud keskenduda vaid enda kui mängija da. Siiski lisab Vapruse peatreener pisut lõbusalt, et hoolimata treeninjuba minema, kui ma oleks sooritusele. Siiski on klubi ja rahvusgurühmade erinevustest allahindlusi koondise treeningud täiesti erinevast kohe alguses hakanud midagi ei tehta. „Võibolla kuskil peaks?“ jääb mastist ning seetõttu on üleminek nõudma!“ see idee lahtiseks. ühelt teisele temale eriti keeruline.

See ei ole Bannikovat aga kuidagi ära hirmu„Kas ma tegelikult olen võimeline seda tanud, mängimist nautival treeneril on klubi tegema või mitte?“ juhtkonnaga kokkulepe, et koondisekutse puKuna varasem naiste treenimise kogemus UEFA B hul näidatakse igal juhul rohelist tuld. „Mine, kvalifikatsiooniga Bannikoval puudus, siis oli Vapme leiame sulle asenduse!“ tsiteerib ta protsessi ruse tüürile asumine tegelikult väga suur samm. lihtsust.

Niisiis ei sea naiskonna treener endale veel minNiisiis on Bannikova leidnud viisi, kuidas gisuguseid eesmärke, vaid nõudlik loomus kopumängimine ei sega treenimist ega treenimine tab siinkohal taas kord õlale. „Mul on veel väga mängimist. Ajakirja trükkimineku seisuga on palju õppida selles ametis ja mul on selles vallas Pärnu JK Vapruse poolkaitsja löönud kollasärkipalju puudujääke,“ selgitab ta. de eest kuus väravat, mis asetab ta klubisiseses Sõnade taga on ka teod: end treenerina täienkonkurentsis teisele kohale. Ka klubi peatreenedada sooviv Bannikova on ennast kirja pannud rina on ta juba teinud vägeva hooaja, kui punkalgavale UEFA A koolitusele. Peale seda oskab ta te on suudetud hammustada eespool paiknevalt ehk öelda, kas just naiste treenimine on see, mille Saku Sportingult ja Tallinna Kalevilt. Kõva töö juurde ta jääda tahab. „Varem ei soovi ma mingeid on kandnud igati vilja, sest Bannikova on tänavu eesmärke seada,“ jääb Vapruse peatreener endale teeninud nii meistriliiga kuu parima mängija kui kindlaks. ka treeneri tiitli.

2020 OKTOOBER JALKA

45

KOONDIS

0 : 1 ja 0 : 2.

Mõtteid Rahvuste liiga nukra alguse kohta

Eesti koondise start uuele Rahvuste liiga hooajale põhjustas spordisõprades arusaadavalt pettumust. Nukker 0 : 1 kaotus kodus Gruusiale ja sama õnnetu 0 : 2 Armeenias – mida nendest mängudest kaasa võtta?

Tekst: Raul Ojassaar Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Ü

ha enam paistab, et A-koondise puhul on lähiaastatel meie suurim lootus see, et kehvade tulemuste kiuste kooruvad nendest noortevõistkondadest välja talendid, kes suudavad varsti meestekoondist edasi viia. Georgi Tunjov ja Karl Jakob Hein võiksid selles olla heaks näiteks – mõlemad on juba suutnud klubitasandil saata korda seda, mida ükski teine eestlane selles vanuses veel pole.

Mis neid mõlemaid ühendab? Eestist välismaale liikusid nad juba verinoorelt. „Eesti liigatasemelt on raske tõusta rahvuskoondise tasemele. Võima-

46

JALKA OKTOOBER 2020

likult paljud mängijad peavad saama välismaale.

See oli Eesti edu saladus ka kümme aastat tagasi, et kõik mängisid välismaal. Loodetavasti liigume me vaikselt sinnapoole. Ma väga loodan sellele!“ põrutab pärast kodust 0 : 1 kaotust Gruusiale ka koondise üks liidritest Konstantin Vassiljev.

Viimasel ajal on trend Eestist aina nooremalt välismaale liikuda olnud päris tuntav. Kui praegust koondiseringi võrrelda näiteks 2011. aastal, meie kõrgajal pallinud seltskonnaga, siis on vahe tuntav: kui toona olid meie noorimad välismaale siirdujad 18aastaselt kodumaa tolmu jalgelt pühkinud Ragnar Klavan, Sergei Zenjov ja Moskva Spartakiga 17aastaselt lepingu sõlminud Tarmo Kink, siis praeguses koondises on juba mitu mängijat, kes veel nooremalt piiri taha siirdusid: Karl Jakob Hein, Mattias Käit ja Henrik Ojamaa liitusid 16aastaselt Inglismaa akadeemiatega, alla 20 olid esimest korda välismaale siirdudes veel näiteks Marko Meerits, Joonas Tamm, Georgi Tunjov ja Henri Anier, rääkimata Hollandis kasvanud Frank Liivakust.

Samal ajal on teistpidine vahe tuntav selles, et kui 2011. aastal mängisid koondises ainult välislii-

KOONDIS gade mehed, siis praegu on meil olukord, kus välismaa kõrgliigades reaalselt ka mänguaega saavaid pallureid on koondises vaid käputäis. Karol Mets, Nikita Baranov, Joonas Tamm, Artur Pikk ja Taijo Teniste (mööndusega ka Ragnar Klavan) mehitavad ära kaitseliini, eespool on olukord aga nukker: Mihkel Ainsalu ja Sergei Zenjovi kõrvale võiks panna veel vaid Ilja Antonovi ja Erik Sorga, kui nad vaid stabiilselt mängida saaksid. See olukord on tõeliselt kurb.

Helgema poole pealt saab öelda, et lootust tuleviku mõttes justkui oleks, kui vaadata peale tulevaid noormehi. Korralikesse akadeemiatesse siirduvaid noormängijaid ei saa Eesti-sugusel vutiriigil mitte kunagi liiga palju olla – Maksim Paskotši (Tottenham), Martin Vetkal (AS Roma), Oliver Jürgens (Milano Inter) ja Aleksandr Šapovalov (Freiburg) on praegu need, kellelt oodatakse varsti esiletõusu ka meesteklassis. Kõigist neist ei pruugi tulla suuri mängumehi, aga kõvas konkurentsis omandatud vutitarkused ei jookse ka mööda külge maha. Lõppude lõpuks jäävad sõelale niikuinii vaid need, kes on tugevad nii füüsiliselt kui vaimselt.

Uute Piirojade ja Pareikode otsingul

Just nimelt vaimne tugevus võiks olla märksõna, millele Eesti jalgpallis rohkem tähelepanu võiks pöörata. Selles Jalka numbris peatuvad sel teemal nii Bert Klemmer (lk 14–17) kui Alo Bärengrub (lk 18–21).

Psühholoogia doktorant ja endine noortekoondislane Klemmer räägib näiteks põhjalikult sellest, kuidas soorituspsühholoogiaga saab sportlasi, sealhulgas jalgpallureid, aidata. Vägisi tekib tunne, et säärast spetsialisti oleks vaja ka Eesti koondisele. Nägime ju, kuidas eelmisel aastal suutis meie U17 koondis spordipsühholoogi toel võimatuna näinud asju korda saata. Kui meie mängijatesse pole sellist pimedat eneseusku või järjepidevust emapiimaga kaasa antud või noorena treeningutel sisse süstitud, oleks sellisest inimesest ehk abi?

Kas meie A-koondis oleks vaimselt võimeline Hispaania vastu 0 : 2 kaotusseisu 3 : 2 võiduks pöörama? Viimasel ajal on tabavalt välja toodud, et Eesti koondis suutis viimati punktide peale mängus 0 : 1 kaotusseisu jäänuna kaotust vältida seitse aastat tagasi kodus Hollandi vastu. Ehk siis: kui meile lüüakse esimene, on asjad kohe pekkis.

Teinekord piisab meeskonnas aga võitlusvaimu ja sportliku agressiivsuse tekitamiseks ühest-kahest isiksusest, kel on piisavalt autoriteeti ja iseloomu, et teised enda kõrval käima tõmmata.

Ilmselt ei ole juhus, et Eesti koondise tulemuste kõver pöördus allapoole pärast seda, kui Raio Piiroja ja Sergei Pareiko koondisekarjääri lõpetasid. Nad olid mängijad, kes ei löönud millegi ega kellegi ees risti ette ning võisid ka maailmakuulsatel vastastel vajaduse korral näo täis sõimata.

Kogu austuse juures praeguse koondise vas-

tu: praeguste mängijate seas ei paista päris sellise kaliibriga sündinud liidreid olevat. Sealjuures ei saa öelda, et keegi oleks teinud midagi valesti või milleski süüdi – Piiroja ja Pareiko masti mehi ei jagugi ehk Eesti-suguses jalgpallikeskkonnas igasse põlvkonda. Neid omadusi ei ole võimalik õppida – need kas on või ei ole. Praeguse meeskonna juhtmängijad, näiteks Konstantin Vassiljev ja Karol Mets, on lihtsalt pisut teistsuguste omadustega. Kas saame sinna midagi parata? Pigem mitte. Loodame lihtsalt, et selliseid üleskütjaid sirgub meile praeguste noorte seast.

Kõrvalt vaadates paistab, et kuigi individuaalselt võttes kipub meie koondise mängijate tase vastastele alla jääma, on viimasel ajal just ka vaimne pool, eneseusk ja -kindlus kannatada saanud.

Kui varem suutsime seda kompenseerida suurepärase tiimitöö, kokkumängu ja usuga, siis nüüd oleme nendeski kategooriates edu käest andnud.

***

Lootuskiired, nagu ikka, tulevad tavaliselt aga just nimelt noorte seast. Karl Jakob Heina ja Georgi Tunjovi oli hea meel A-koondises näha, seda enam, et mõlemad mehed said oma rolli ja vanust arvestades sel tasemel korralikult hakkama. Karel Voolaidil on noorte kasutamine antud hetkel ka ainuõige valik: kaotada on Eesti koondisel selles olukorras niikuinii väga vähe. Isegi D-liigasse langemine ei tundu mingi nurga alt enam nii kohutava perspektiivina, kuigi C-liiga pakutav konkurents ja tase on kahtlemata meile kasulikum ja paneb meie koha Euroopas paremini paika. Võibolla pole aga midagi parata ja peame käima korra täiesti põhjas, et siis tuhast tõusta?

Nüri rünnak on muutunud tavaliseks Pärast Eesti koondise Rahvuste liiga mänge toodi palju välja kurba statistikat: Eesti suutis kahe mängu peale kokku teha vaid kaks pealelööki, mis olid suunatud vastase väravaraamide vahele.

Mõlemad tulid võõrsil Armeenia vastu ja mõlema autor oli nooruke Georgi Tunjov – üks neist oli otse karistuslöögist, teine suhteliselt pehme suunamine tsenderdusest. Kuigi see näitaja sinisärkidele au ei tee, tasub see statistika aga konteksti panna. Esimesed koondisemängud sisuliselt kümne kuu jooksul olid väga paljudele tiimidele rabedad, mistõttu oli väravaid ja häid võimalusi tavalisest vähem peaaegu kõigil võistkondadel.

Lihtne näide: kui eelmisel Rahvuste liiga hooajal löödi C-liigas keskmiselt 2,19 väravat mängus, siis tänavu esimese kahe vooruga vaid 1,81 väravat. Tasavägiseid ja väravavaeseid kohtumisi oli Rahvuste liigas ka tervikuna palju: 54 mängust lausa 19 (35 protsenti!) lõppesid kas väravateta viigi või ühe võistkonna 1 : 0 võiduga.

Eestile ei olnud säärane ründenüridus midagi uut. Eelmisel Rahvuste liiga hooajal tegime ühes mängus keskmiselt 2,33 raamide vahele läinud pealelööki mängus, kusjuures vaid ühes mängus kuuest (3 : 3 viik Ungariga) suutsime neid teha rohkem kui kaks. Ühest küljest ei oleks justkui midagi väga katastroofilist lahti, teisalt on aga hirmus, et sedavõrd võimetu ründemäng on saamas juba tavapäraseks.

2020 OKTOOBER JALKA

47

AJALUGU

Üks sajand Eesti koondist Oktoobri keskel tähistab Eesti jalgpall suurt juubelit: 17. oktoobril 1920 pidas oma läbi aegade esimese maavõistluse Eesti meestekoondis, kui võõrsil jäädi Soomele alla 0 : 6. Avaldame sel puhul katke Lembit Koigi 1970. aastal ilmunud raamatust „Jalgpall. Minevikust tänapäevani“, kus ajaloolist mängu põgusalt kirjeldati: Tekst: Raul Ojassaar | Foto: Jana Pipar

Meeskond sõitis välja täiesti ettevalmistamatult, ilma vähimagi eeltreeninguta. Helsingis võeti eestlasi vastu väga südamlikult. Erilist imestust äratas Soome mängija Eklöf, kes pidevalt meie meeskonna juures viibis ja meie mängijate saabastele koguni oma käega nupud alla tagus. Ta tegi meie meestele selgeks, et muruväljakul on nuppudeta saabastega äärmiselt raske mängida (Tallinnas sel ajal muruväljakuid ei olnud).

Võistlusele, mis peeti Töölö väljakul, kogunes üle 3000 inimese. Kuigi tuul eestlaste mängu soodustas, avasid soomlased skoori juba teisel minutil. Sellele järgnes kohe teine ja siis veel kolmas värav. Eestlased olid mängu algul saamatud. Tasapisi saadi aga tardumusest üle ja pall hakkas ka Soome väravavahini jõudma. Siiski kulges mäng Soome tugeva ülekaaluga ja poolajale mindi Soome eduseisus 4 : 0.

Meie meeste meeleolu oli üsna mõru. Arvati, et kui soomlased juba vastutuult nii suure edu saavutasid, mis siis veel rääkida, kui nad pärituult mängima hakkavad. Teisel poolajal töötas meie meeskond energilisemalt ja mäng muutus lahtisemaks. Pall käis ühe värava alt teise alla. Soomlased lõid veel kaks väravat, meie omad jäid aga „kuivaks“ ja nii kaotati esimene maavõistlus 0 : 6.

See oli hea õppetund ja õhutas edaspidi energilisemaks tegevuseks.

Kui juurde lisada ka mängud, mille Martin Reim pidas koondise peatreenerina, on ta osalenud suisa 193s Eesti koondise kohtumises ehk enam kui pooltes taasiseseisvumisjärgsetes mängudes!

Spordileht tõi mängu kajastades veel välja, et soomlaste kutse mängu pidada jõudis eestlasteni hilja, mistõttu oli võimatu kokku saada päris parimat rivistust. Esimesi koondisekutseid välja saates jäeti mitu paremat pallurit välja, peale selle loobus mitu head mängijat viimasel hetkel ka ise tulemast. *** Eesti koondis pidas aastatel 1920– 1940 kokku 107 kohtumist, alates taasiseseisvumisest on koondis ametlikes mängudes platsile jooksnud veel 358 korda – seega on Eesti pidanud 2020. aasta septembri lõpu seisuga 465 ametlikku kohtumist. Väravate vahe on 467 : 812, võite on saadud 119, kaotusi 245 ja viike on tehtud 101.

Eesti rekordinternatsionaal Martin Reim on teinud kaasa 157 kohtumises, mis tähendab seda, et Reim on platsil käinud 33,7% Eesti koondise kõikidest mängudest!

Sellest 465 mängust 137 on sealjuures peetud pärast Reimi lahkumismängu ja 107 esimesel iseseisvus-

ajal, kui meie rekordinternatsionaal ei olnud veel sündinudki.

Eesti mängijad on Eesti kasuks löönud kokku 458 väravat, meie kasuks on löödud üheksa omaväravat. Eestlased ise on omaväravaga hakkama saanud 18 juhul, rohkem kui ühe korra on oma võrku sahistanud Janek Meet (1997. aastal Šotimaa ja 1998. aastal Tšehhi kasuks) ja Ragnar Klavan (2013. aastal Ungari, 2015. aastal Šveitsi ja 2016. aastal Belgia kasuks). Kui vastaste omaväravaid mitte arvestada, on Eesti kasuks jala valgeks saanud 95 koondislast.

Kõige rohkem väravaid on mõistagi löönud Andres Oper (38) – tema kollid moodustavad Eesti koondise kogusaldost 8,1%.

NB! Enne täpselt saja aasta täitumist on Eesti koondisel plaanis veel üks maavõistlus Leeduga ja Rahvuste liiga kohtumised Põhja-Makedoonia ja Armeeniaga.

Neid selles statistikas mõistagi kajastatud ei ole.

Põnevaid fakte Eesti koondise läbi aegade esimese kohtumise kohta ^ Sõna „värav“ polnud jalgpallikontekstis veel eesti keelde jõudnud. Ka ajaleheülevaadetes kasutati selle asemel laensõna „goal“. ^ Eesti mängis oma ajaloo esimese kohtumise tulipunastes särkides, kus südame kohal ilutses kolm musta lõvi. ^ Eestlastele putsakorke tutvustanud mitmekülgne Verner Eklöf aitas hiljem mängijakarjääri kõrvalt Eestis VS Spordi võistkonda treenerina ning lõpetas koon-

48

JALKA OKTOOBER 2020

disekarjääri Soome läbi aegade parima väravakütina, olles 32 mängus skoorinud 17 korda. Ari Hjelm lõi tema rekordi üle alles 1993. aastal! Peale jalgpalli harrastas ta kõrgel tasemel ka saalihokit ning tuli 1924. aastal Chamonix’ olümpial kahevõistluses üheksandaks. ^ Soome koondises mängis mitu pallurit, kes olid kaheksa aastat varem saanud olümpiamängudel (mis oli toona rahvusvahelises jalgpallis tähtsaimaks võistluseks) neljanda koha.

100 AASTAT ESIMESEST MAAVÕISTLUSEST

EESTI VS

MAAVÕISTLUS

LEEDU

7. OKTOOBER 2020 - KELL 19.00 VS

VS

PÕHJA-MAKEDOONIA 11. OKTOOBER 2020 - KELL 19.00

ARMEENIA

14. OKTOOBER 2020 - KELL 21.45

KÕIK MÄNGUD OTSEÜLEKANDENA

PEATOETAJA

TOETAJAD

KANALIL

SUURTOETAJAD

MEEDIAPARTNERID

LENNUPARTNER

KOLUMN

Ka jalgpall on kommunismi

ohver Tekst: Indrek Schwede | Foto: Jana Pipar

E

esti koondise iseloomutu ja rabe mäng ning kehvad tulemused on tekitanud küsimusi, millele on püüdnud vastata nii ajakirjanikud kui asjatundjad. Ka jalgpalliliidu president Aivar Pohlak ja alaliidu infojuht Mihkel Uiboleht on olukorda selgitanud. Iseasi on see, kas ja keda vastused rahuldavad. See kõik on jalgpalli nii-öelda sisemaailma tasand.

Jalgpalli (rahvuskoondise) olulisus meie ühiskonnas on paari viimase aastakümne jooksul suurenenud. Sellele elab kaasa aina rohkem inimesi. Ühest küljest on sideme tekitanud lapsed ja lapselapsed, kellele on jalgpall spordialadest esimene valik. Teisalt kogevad inimesed välismaal reisides ja sealsete tuttavatega suheldes jalgpalli fenomeni suurust, mis tahes või tahtmata suunab pilgu oma jalka (koondise) poole. Selle käekäik läheb neile korda. Kui nad juhtuvad olema arvamusliidrid, kostavad avalikkuses nii nende vaimustus kui ka pahameel. Vahel löövad nad kaasa jalgpalli puudutavates laiemates teemades. See on ühiskondlik tasand.

Eesti võttis medalipoliitika omaks

Pärast NSV Liidu anneksioonist vabanemist on jalgpall pidanud Eestis endale teed murdma omal jõul. Seis oli niru, sest suures impeeriumis kehtis sotsialistlik plaanimajandus ka spordis: lugesid medalid ja punktid. Seda alates kolhoosidevahelistest võistlustest kuni üleriigiliste spartakiaadideni välja. Nii täiskasvanute kui noorte seas. Eriti tähtis oli see liiduvabariikide konkurentsis.

Medalitest ja punktidest ning eri tasandil kompleksvõistlustel (spartakiaadidel) saavutatud kohtadest sõltus hinnang spordijuhtide tööle.

Jalgpall ja teised sportmängud tõid paremal juhul ühe medali, aga selle hind oli kallis, sest ülal pidi pidama terve meeskonna kõrval ka taustajõude.

Samas võis üksainus laskja, ujuja või kergejõustiklane tuua mitu medalit hulga väiksema kulu eest. Jalgpall oli NSV Liidus massiala, konkurents

50

JALKA OKTOOBER 2020

tohutu. Miljonid poisid üle hiigelriigi unistasid jalgpallurikarjäärist. Miljonid jälgisid mängu tribüünidelt ja telerist.

Pisikesel Eestil oli oma miljonist veidi enama elanikuga raske võistelda ülejäänud paari-kolmesaja miljoni vastu (NSV Liidu rahvaarv tõusis pärast II maailmasõda 170 miljonilt 290 miljonini 1989. aastal). Jalgpall polnud medaliala. Eestist sai liiduvabariik, mis ei osalenud 14 aastat NSV Liidu meistrivõistlustel. Samas oli Eesti tugev spordimaa, mis suutis tänu oma heale tasemele ja oskusteabele pakkuda esimestel sõjajärgsetel kümnenditel olümpiaaladel konkurentsi ka suurtele liiduvabariikidele. Väga palju aitas kaasa asjaolu, et hoolimata võimu soosivast suhtumisest olid olümpiaalad vähepopulaarsed ja konkurents riigi mastaape arvestades suhteliselt nõrk.

Spartakiaadidega imiteeris NSV Liit olümpiamänge, milles edu saavutamine tõsteti kõrgeimaks eesmärgiks, et demonstreerida maailmale sotsialistliku riigi üleolekut. Riiklike ressursside sihipärase kasutamise toel oli see võimalik, sest kapitalistliku maailma sport keerles profispordi, peamiselt jalgpalli ümber. Kuid edu pole jalgpallis kunagi garanteeritud ja see asjaolu pole meeldinud ühelegi diktatuurile. Okupeeritud Eestile selline spordipoliitika sobis.

Kaks ohvrit kõrvuti

Suvel tõusis üles Maarjamäel asuva kommunismiohvrite mälestussamba ja jalgpalliklubi Levadia rajatava jalgpallihalli naabruse teema. Paljudel

KOLUMN oli sel enne NSV Liidu okupatsiooni algust. Pärast Islandi koondise esinemist 2016. aasta EMja 2018. aasta MM-finaalturniiril sai lugeda koguni parastamisi stiilis „minge Islandile õppima, kuidas jalgpalli arendada“. Paraku on parastajad esimesed, kes takistaks sealsete meetmete kasutuselevõttu.

Islandi näide on asjatundmatu või pahatahtlik

lõikab kerkiv sisehall visuaalselt sisse memoriaali mõttelisse ruumi. Ülaltoodu valguses: tegelikult on ka jalgpall kommunismi ohver. Siin on siiski üks delikaatne detail, millest poliitkorrektses (ja kohitsetud) ühiskonnas ei räägita. Kuid mina laenan presidendilt vabastava juhtlause – „sõna on vaba“ – ja ütlen selle välja: kui hallist peaks kostma pikema aja vältel valjuhäälseid venekeelseid hõiskeid (ja vahel ka emotsionaalse mänguga kaasas käivaid roppusi), võib see kommunismiohvreid mälestama tulnud eelkõige eakamate inimeste haavad valusalt lahti kiskuda. Seda võimalikku reaktsiooni tuleb mõista. Siis tekiks tõesti ebakõla kahe objekti vahel.

Diskussiooni jalgpallihalli asukoha üle sekkus (Postimees 08.07.2020) ka ajakirja Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski, kes lähenes asjale hoopis imelikust otsast: kurtis jalgpalli liigse ja teiste aladega ebaproportsionaalselt suure populariseerimise pärast (eriti rahvusringhäälingus) ning küsis võidukalt: kus on Eesti jalgpalli tulemused? Ta jätkas: „Islandi edule vaadates ei saa ennast enam väikese rahvaarvuga välja vabandada. Ja teine küsimus: kas Piritale planeeritav jalgpallihall suudaks Eesti jalgpallile mingi särtsu sisse puhuda? Usutavasti mitte. 30 aastat on olnud aega muuta Eesti jalgpall edukaks.“ Islandi näide on tõepoolest löönud viimased kaardid peost jalgpallivaenajatelt, eelkõige sellel osal spordirahvast, kes on sõna, teo ja tegemata jätmisega üritanud viimase 30 aasta jooksul takistada jalgpallil sisse võtmast positsiooni, mis

Kui õige on Eesti ja Islandi jalgpalli võrrelda?

Sest Islandi jalgpalliedu taga on omavalitsuste ehitatud 15 täismõõtmetega sisehalli, mida omavalitsused ka ülal peavad. Nii on alaliit saanud oma vahendid suunata kvaliteetsesse treenerite koolitusse, mis on riigi jalgpalliedu teine tegur.

Peale sisehallide on käesoleval sajandil valminud neli poolmõõtmetes sisehalli, 22 välistingimustes kasutatavat kunstmuruväljakut ja 111 peamiselt koolide juurde rajatud miniväljakut (Jalka 2/2015) – ja jalgpallist on saanud üle saare aastaringne spordiala. Meil aga tõusis suur kära ja vastuseis isegi spordiringkondades, kui riik otsustas viie miljoni euroga aidata lõpuni ehitada Eesti jalgpalli rahvusstaadioni. Jalgpall on olnud ainuke alaliit, mis rahastab täielikult või osaliselt oma taristu ehitamist üle riigi, ja samal ajal peame rahvusvaheliselt konkureerima endast suuremate riikidega, kelle rahastusvõimalused ning riiklik ja ühiskondlik toetus jalgpallile on meie omadega võrreldes üüratud ja enesestmõistetavad. Harvadel juhtudel on jalgpalliväljak rajatud ilma jalgpalliliidu abita. 2014. aastal tehtud analüüs (Jalka 6 ja 7 / 2014) näitas, et jalgpalli rahastati proportsionaalselt harrastajatega kordades vähem kui teisi suuri alaliite, sealjuures osa rahastamiskriteeriume tõlgendati selgelt jalgpalli kahjuks. Karjuvalt ebavõrdne oli nelja suurema sportmängu rahastus, kus jalgpall jäi absoluutarvudes alla nii korvkui võrkpallile ja oli ühel pulgal käsipalliga. Ometi oli (ja on) jalgpallil rohkem harrastajaid kui kolmel ülejäänul kokku.

Islandil muide on jalgpalli ilma katkestusteta arendatud üle saja aasta, neist vaid paarkümmend viimast omavalitsuste ehk terve rahva üksmeelsel ja rahalisel kaasabil. Eesti jalgpall on viimased 30 aastat pidanud hakkama saama omal jõul ja sovetliku medalimentaliteediga võideldes. Ühest küljest on tore, et iga sõnavõtja peab end jalgpallis asjatundjaks – nii kipub olema üle maailma ja eks näita see, et meiegi elus on kuninglik mäng end taas troonile seadmas. Aastate jooksul on jalkarahvale karastust andnud paljud asjatundmatud ja/või demagoogilised hinnangud.

Vahel siiski kihvatab ja tahaks vastu haukuda. Ehk siis: kui kasutada räpast (taotluslikult liialdatud ja vastaseid sildistavat) poliitkeelt, võiks öelda, et kõik, kes on jalgpalli(hallide) vastu, igatsevad tagasi nõukogude aega ja on Kremli käsilased. Kui väljenduda viisakalt, siis võrdlus Islandiga on kas ebapädev või pahatahtlik.

2020 OKTOOBER JALKA

51

RAHVALIIGA Mullu tuli rahvaliiga võitjaks FC Lebo Ülesanne, kes alistas finaalis tulemusega 2 : 1 JK Pärnu Sadama. „Rahvaliiga finaal on viimastel aastatel olnud juba päris hea tasemega,“ märgib Teet Allas. Foto: Oliver Tsupsman

Rahvaliiga lõhkise küna ees: kas tase on tõusnud liiga kõrgeks?

Kui Eesti Jalgpalli Liit tuli 2010. aastal välja uudse võistluse rahvaliigaga, siis oli see mõeldud eelkõige neile vutihuvilistele, kelle mängutase ei vea liigajalgpallis välja, aga kes soovivad end sellegipoolest proovile panna. „Õllesõprade toksimisest“ on kümne aastaga saanud aga tõsine liiga, mille tippmeeskonnad võiksid vabalt hakkama saada ka kolmandas või isegi teises liigas.

Tekst: Raul Ojassaar

52

JALKA OKTOOBER 2020

C

oolbet Rahvaliiga taset tõendas hiljuti Tartus asuv võistkond Team Helm, kes lülitas Evald Tipneri karikasarjas 2 : 1 võiduga välja JK Tallinna Kalevi U21 võistkonna, kes asus sel hetkel esiliiga B liidrikohal. Paberil võib see tunduda uskumatu võit, kuid tegelikult pallib Team Helmi ridades palju mängijaid, kes alles aasta-kaks tagasi osalesid U19 eliitliigas ja loobusid gümnaasiumi lõpetades „tõsisest“ jalgpallist.

Jalka uuris asjaosalistelt, kas rahvaliiga on tõesti muutunud liiga tugevaks ning mida on ette võetud ja mida võiks ette võtta, et terad sõkaldest (loe: tõsise vutitaustaga mängijad õllekõhuga harrastajatest) selgemini eristada.

Eesti Jalgpalli Liidu rahvajalgpalli osakonna juhataja Teet Allas ja võistluste osakonna spetsialist

RAHVALIIGA Kalle Roos tunnistavad, et Coolbet Rahvaliiga on havad sinna minna, näitab samamoodi, et see tase aasta-aastalt tugevamaks läinud ja jõudnud taseon tõusnud. Rahvaliiga finaal on viimastel aastatel mele, mis on pannud vutiliidu inimesi lahendusi olnud juba päris hea tasemega,“ märgib Allas. „Saotsima. Põhjusi, miks selline olukord on tekkinud, mas on sellist nurinat olnud kogu aeg kuulda, et on mitu – muu hulgas on nii madalamates liigades hea tasemega mängijad jõuavad väga madalale takui rahvaliigas hakanud viimastel aastatel meessemele. Selles mõttes pole selles midagi uut.“ kondi vähemaks jääma.

Hea näide taseme tõusmise kohta on Õismäe „Minu silmis on küll rahvaliiga algne idee naTormi võistkond, kes mängis veel kuus aastat tatuke tagaplaanile jäänud. Liiga tugasi rahvaliiga poolfinaalis, kuid regevad mängijad on otsustanud pigistreeris end käimasolevaks hoogem rahvaliiga kui meistrivõistluste ajaks üldse B-tasandile. Meeskonna kasuks,“ tõdeb Roos. „Üks põhjuseid eestvedaja Tõnis Mänd tõdeb, et on kindlasti osalustasu (rahvaliigas nende harrastajatest koosnevale KALLE ROOS: 100 eurot hooaja eest, madalamatuumikule on A-tasandil läinud tase tes liigades 960 eurot – toim.), aga „See mõte, mille jaoks rahvaliiga lihtsalt liiga heaks. võistkonna organiseerimine tervi„Kui umbes viis aastat tagasi loodi, ja need tiimid, kelle jaoks kuna on rahvaliigas natuke lihtsam osales rahvaliigas umbes 170 võistkui meistrivõistlustel: madalamates see loodi, on kahjuks ära kadunud konda, siis praegu on neid alles või kadumas.“ liigades on kindel kalender, suujäänud poole vähem. See juba näirem mängude arv ja tuleb võibolla tabki, et ära on kadunud just pinatuke rohkem vaeva näha. Rahvaliigas on vahel gem nii-öelda harrastajad, kelle jaoks rahvaliiga võimalus ka seitse seitsme vastu mängida. Mõne tegelikult kunagi üldse loodi. Kadumise põhjus võistkonna puhul võib rahvaliiga olla ka sisuliselt ongi ilmselt see, et tase on läinud nii tugevaks,“ lihtsama vastupanu teed minek.“ selgitab Mänd.

Kas rahvaliiga tõusev tase on üldse probleem? „A-tasandile on tulnud aina rohkem endiseid „Mina kui pikaaegne harrastusjalgpallur näen seljalgpallureid, samal ajal kui meie enda tiim koosles küll probleemi. See mõte, mille jaoks rahvaliineb näiteks puhtalt harrastajatest, kelle kogemus ga loodi, ja need tiimid, kelle jaoks see loodi, on on peamiselt olnud hoovijalgpall või äärmisel jukahjuks ära kadunud või kadumas,“ nendib Roos. hul lapsena pool aastat vutitrenni, ainult mõni Kelle või mille jaoks peaks rahvaliiga siis tegeüksik on natuke pikemalt käinud. Tänasel hetkel likult olema? „Igaühele, aga eelkõige neile, kes ei tulevad meile aga vastu meeskonnad, mis koossaa meistrivõistlusi mängida. Külavõistkondadenevad valdavas osas mängijatest, kes on 17–18aasle, kellel ei ole ehk väljakut, mis liigajalgpalli tintaseni noortejalgpalli mänginud ja siis tippu pürgimustele vastaks, või nii palju mängijaid, et nad gimisest loobunud.“ saaksid korraliku võistkonna välja panna. Rahvaliigas võidki seitsme mängijaga poolel platsil oma B-tasand ikka liiga tugev? kodukülas mängida.“ Juba 2014. aastal loodi Coolbet Rahvaliigasse B-tasand, mis lasi meeskondadel endil otsustada, kas nad soovivad rinda pista kõrgema või madaEndised tipud hirmutavad

harrastajaid minema

Tasemetõus on tulnud sellest, et rahvaliigasse on erinevalt algusaastatest jõudnud väga palju mängijaid, kellel on all tugev jalgpallipõhi: kas ollakse Team Helmi kombel täiskasvanuks saamiseni tõsiselt jalgpalliga tegelenud või enne rahvaliigasse jõudmist täiskasvanute seas heal tasemel mänginud. „Tase on viimase kolme-nelja aastaga oluliselt tõusnud. Alguses oli tase tunduvalt kehvem – nüüd on see läinud ühtlasemaks ja sinna on jõudnud palju mängijaid, kes on varem mänginud tugevates liigades. See, et nad ta-

Karikatuur: Margus Kontus

2020 OKTOOBER JALKA

53

RAHVALIIGA

lama tasemega vastastega, kuid ka see pole probNokk kinni, saba lahti? Team Helm leeme päriselt lahendanud. Tänavuse hooaja eel pärast uhket Kui ühest küljest peletaksid liiga tugevad rahvaliivõitu Tallinna kehtestati seetõttu lisareeglid: B-tasandil ei tohi ga võistkonnad sealt ära need harrastajate pundid, Kalevi U21 üle. võistkonnas olla ühtegi mängijat, kes on eelmise kellel suuremat vutipõhja all ei ole, siis teisest külFoto: EJL kolme aasta jooksul mänginud Premium liigas, jest võib ka liigne piiramine halvasti mõjuda – võib esiliigas või esiliiga B-s, samuti eelmise hooaja tekkida olukord, kus tippu pürgimisest loobunud jooksul teises liigas või noorte meistrivõistluste korraliku tasemega mängijad või suisa seltskonnad eliitliigade meistri- või esiliigas. Osaliste sõnul on ei leia endale kohta, kus lõbu pärast ja pingevabalt see muutnud olukorra õige pisut paremaks, kuid armastatud alaga edasi tegeleda. Kõik Jalkaga vestasemevahe on sellest hoolimata püsinud. telnud inimesed leiavad, et ühte head või õiget la„Ma arvan, et see ei ole tegelikult päris häshendust või võluvitsa on sisuliselt võimatu leida. ti välja joonistunud,“ märgib Mänd. „Ülereguleerimisel on samuti oma „Esialgne idee B-tasandist sai temõju – mõned võistkonnad võivad gelikult ise kunagi jalgpalliliidule puhtalt seetõttu ära kaduda. Samas välja pakutud ja lootus oli, et tõon see kahe otsaga: liiga vähe regusisemad jalgpallurid võtavad tee leerides kaovad võibolla ära ühed, A-tasandile, kus jalgpallitaustaga TÕNIS MÄND: liiga palju reguleerides teised meesmängijad saaksid omavahel män„Eelmise aasta meie enda näide: konnad,“ leiab Õismäe Tormi eestvegida, ning B-tasandile jääksid just daja Mänd. „Mul on tunne, et pigem küsisin meeskonnalt, kellega need nii-öelda õlleliiga mängijad, võiks jalgpalliliidu eeltöö meeskonmängisime, et palju on neil kes tahavad lihtsalt mängida. Sel dadega, et kuhu keegi jõudma peaks, aastal tehti reeglites vahe sisse, jalgpallitaustaga mängijaid. Tehti olla hooaja eel veidi suurem – et kõik aga ma arvan, et see vahe ei ole suured silmad ja öeldi, et meil on jõuaksid õigesse kohta. See võibikka piisavalt selge. B-tasandile olla looks ka olukorra, kus mõned kõik sellised!“ ei tule piisavalt harrastajaid ning harrastajate pundid julgeksid tagamitu võistkonda, mis tasemelt peaksid mängima si B-tasandile tulla – ma arvan, et praegu ei julge A-tasandil, on aste allpool.“ paljud seda lihtsalt teha. Eelmise aasta meie enda Roos ja Allas leiavad, et värskele reeglimuunäide: küsisin meeskonnalt, kellega mängisime, et datusele tuleks anda pisut aega, et uut olukorda palju on neil jalgpallitaustaga mängijaid. Tehti suuhinnata. „B-tasandi loomisel oli mõte, et natured silmad ja öeldi, et meil on kõik sellised! Mõned ke terad sõkaldest eraldada. Kõige alumine liiga olid veel 16–17aastaselt noortekoondises mängioleks neile, kes tahavad lõbutseda, kes ei ole jalgnud. Jah, meie seal küll mängime, aga nii mõnigi palliga väga palju kokku puutunud ja kes tunnemeeskond mõtleb, et see polegi nende koht, kus vad, et nende tase ei ole liigajalgpalli jaoks piisamängida. Kui 0 : 10 tappa saada, siis pole enam lõvalt hea. Me ei tahtnud tingimusi teha aga liiga bus pühapäeviti kokku saada.“ karmiks, et kohe see piirang näiteks kümne aasta Teet Allas leiab samuti, et nii-öelda endistele peale panna. Otsustasime kolme aasta kasuks ja tippudele ei tohiks liiga palju piiranguid seada, sest vaatame, mis elu toob,“ selgitab Allas. see looks teistpidi totra olukorra. „Ma ei paneks ka

54

JALKA OKTOOBER 2020

RAHVALIIGA väga suuri seinu ette, et inimesi ikkagi jalgpalli juusiaalmeedias ja Soccerneti foorumis aeg-ajalt res hoida. Endistele tippudele ei ole minu meelest taga räägitakse. mõtet müüri ette ehitada, ma arvan, et me ei ole „Pärast meie võitu Kalevi U21 üle räägiti Soccerveel sinna jõudnud. Samas ei saa ma ka ise ausalt neti foorumis, et need vennad tulevad rahvaliigasöeldes aru, miks endised tippmängijad nii madalase oma ego tõstma – lükkavad vastasele kümneka le tasemele üldse mängima lähevad.“ sisse ja siis on hea olla. See ei ole nii! Ma ise küll Esiliiga B tiimile koti pähe tõmmanud Team ei tunne, et sellistes mängudes võistlusmomenti Helm on aga hea näide selle kohta, miks nii hea oleks, aga meil lihtsalt ei olnud rahaliselt võimalik põhjaga pallurid madalale mängima liigajalgpalli mängima minna. Me ise ei satuvad: endised Tammeka mängitunne ennast ka hästi, kui nõrgemaid jad läksid edasi ülikooli ja ei olnud tiime suurelt võidame. Tunneme ka enam huvitatud väga tugeval taseise, et liigasüsteem on katki ja ei anna mel mängimisest, kuna see oleks meiesugustele parajat võimalust. Me AARON KANTS: võtnud õpingute ja muu elu kõrvalt ei tee isegi ühtegi trenni nädalas – „Me ei tee isegi ühtegi trenni liiga palju aega. Nüüd käiaksegi koos meil on lihtsalt noortejalgpallist nii rahvaliigat mängimas, kuigi tuntaktugev põhi all, et oleme teistest sageli nädalas – meil on lihtsalt se ka ise, et nende mängutase on paremad. Tundsime ennast hästi siis, noortejalgpallist nii tugev põhi paljude konkurentide omast peajakui Kalevi U21 tiimi võitsime, aga rahall, et oleme teistest sageli gu parem. Madalamatesse liigadesse valiiga alagruppides ei ole meil erilist paremad.“ pole end aga registreeritud, sest see mängurõõmu, see ei anna meile midanõuaks liiga palju raha. gi. Võistlusmomenti saame tavaliselt „Suuresti on probleem raha. Oleme kõik üliõpikarikamängudest.“ lased ja meil lihtsalt ei ole seda! Sel aastal vedas – Kalle Roos leiab, et üks võimalus rahvaliiga supsaime rahastust, et endale vormid osta ja väljakud pi lahjendada oleks jalgpalliliidu toetus rahvaliigast rentida, aga sellest tuli ikkagi natuke puudu, milneljandasse liigasse tõusmisel. „Ideena on käinud le peame ise kinni maksma,“ räägib Team Helmi läbi, et juhendisse sisse viia punkt, et rahvaliigast esindaja Aaron Kants. „Meie soov oli endale leida neljandasse liigasse liikudes poleks esimesel hoovõimalus jätkata selle asjaga, mida armastame, ajal registreerimistasu,“ märgib Roos. aga tingimusel, et saaksime samal ajal käia koolis ja ei peaks trennide pärast muretsema. Rahvaliigas on suhteliselt vaba graafik ja saime endale ise Sõbralik Tamme kunstmuru mänguaja valida.“ peab Helmile taas appi tulema Mullu pallis Team Helm suisa rahvaliiga B-tasandil. „Mõtlesime, et kui alustame, siis juba päris Aaron Kantsi sõnul peitus nende karikasarjas saadud vägeva põhjast. Kui alustasime, siis oli meil kohe tegelikult võidu taga suuresti Tartu Tamme staadioni kunstmuruväljak, plaan järgmisel hooajal A-tasandil mängida. Meil ei mis on teadupoolest tavamõõtmetes platsist märksa lühem ja olnud alguses aga kaitseväekohustuse tõttu väga kitsam, soosides sellega distsiplineeritud kaitsemängu. palju mängijaid ja B-tasandil olid reeglina ka män„Teadsime, et nad on tehniline tiim, kes otsib palju seinasööte gud poole väljaku peal, see sobis meile paremini.“ ja lünkasid liinide vahel. Meil oli tugevamate tiimide vastu mängimise kogemus olemas ja teadsime, et peame bussi parkima Rahvaliiga ja neljanda liiga vahe – värava ette ära nii hästi, et neil ei oleks võimalik sealt läbi tulla. ühest küljest väike, teisalt suur Neil oligi lõpuks väravavõimalusi väga vähe, sest hoidsime liiniTeam Helmi vedav Kants tunnistab, et tegelikult de vahed väga koos ja ei tõusnud poolest väljakust kõrgemale,“ soovib nende tiim uuel aastal neljanda liiga soomeenutab Kants. tuks vahele jätta ja liituda kolmanda liigaga – juEvald Tipneri karikavõistluste loos Team Helmile ei halastahul, kui rahalised vahendid seda võimaldavad. nud: Kalevi U21 meeskonna alistamise järel tuleb neil ajakirja Rahvaliigas pallimine tudengite rahakotti väga ei ilmumise aegu ehk 30. septembril 1/16-finaalis vastamisi minna tühjenda, küll ähvardaks sellega aga liigavutt. kõrgliigas palliva Narva Transiga. Team Helmi õnneks – Tamme „Tahaksime tegelikult järgmisel aastal kolstaadioni kunstmurul! mandasse liigasse mängima minna. Kui neljan„Meil tuli natuke läbi rääkida ja Tammeka suunas selleks dat liigat vaadata, siis meie jaoks on see suhtelipaar oma noortetrenni muruväljakule, aga saime taas mängu selt sama nagu rahvaliiga – tasemevahe sisuliselt Tamme kunstmurule. Meie mänguplaan on seega sama!“ puudub. Kolmandas liigas on aga registreerimise Muide: Premium liiga vastasega kohtus Team Helm 32 paretasu peaaegu 1000 eurot. Kui võtame ka selle, ma seas ka mullu, kui Sepa staadioni kunstmurul jäädi Tallinna et hästi palju mänge on Tallinnas ja alati tuleks FCI Levadiale alla 1 : 21. Selles mängus lõi Kolumbia ründaja rentida suur väljak, siis läheks see hooaeg meie Érick Moreno Levadia eest kaheksa väravat – enam kui pooled jaoks umbes 5000 eurot maksma. Meil lihtsalt 13 tabamusest, mis tal õnnestus poole Eestis veedetud aastaga ei ole seda võimalust, aga tegeleme sellega, et eri liigades ja sarjades kirja saada! rahastust juurde leida,“ avaldab Kants, kes on teadlik, et nendesuguseid rahvaliigatiime sot2020 OKTOOBER JALKA

55

RANNAJALGPALL

Marek Markson –

Eesti esimene rannajalgpalli kuulsuste halli liige Marek Markson on tõeline Eesti rannajalgpalli pioneer. Ta kuulus 2007. aastal asutatud Eesti rannajalgpalli koondise esimesse koosseisu, ta on kaheksakordne Eesti rannajalgpalli meister ja kahekordne Eesti parim rannajalgpallur. Nüüd on aga Marksonil au olla esimene Eesti rannajalgpalli kuulsuste halli valitud mängumees.

Tekst: Erko Litvjakov

E

esti rannajalgpalli juhi Kari-Andri Kase sõnul loodi rannajalgpalli kuulsuste hall, et tunnustada rannajalgpalliga tihedalt seotud isikuid, kes on ametlikult teatanud, et nad on oma karjääri lõpetanud. „Marek on Eesti rannajalgpalli algusaegadest olemas olnud nii koondises kui ka liigatasandil ja kui tekkis mõte luua kuulsuste hall, siis selle esimese liikme staatuse kohta polnud kellelgi muid mõtteid – see on Marek Markson.“ Kase sõnul on Markson täielik rannajalgpalli fanaatik, kes on olnud aktiivne nii platsi peal kui ka selle kõrval. „Kuna Marek on Pärnust pärit, siis on ta suviti juba väikesest peale rannas palli tagunud,

56

JALKA OKTOOBER 2020

Marek Markson – Eesti rannajalgpalli kuulsuste halli esimene liige.

Foto: Ants Liigus

ja sealt ta selle pisiku külge saigi. Kui loodi Eesti rannajalgpalli liiga, oli Marek algusest saati platsil, sama ka koondise kontekstis. Lisaks on ta aidanud koondisetreenereid mängude analüüsimise ja lahti mõtestamisega.“ Marksoni enda sõnul on talle nii ranna- kui ka tavaline jalgpall olnud südamelähedased juba noorest east saati. „Ma olin kuueaastane, kui alustasin enda jalgpalliteekonda, kuid pärast aastaid koormust muru peal hakkasid põlve- ja seljavigastused suureks probleemiks kujunema. Kui sai aga proovitud rannajalgpalli, tuli välja, et liiva peal lasevad põlved ja selg rohkem mängida. Kuna läksin 2005. aastal ka Soome tööle, siis sain ainult suviti Eestis olla, mis andis võimaluse keskenduda rannajalgpallile.“ Esimese meistritiitli võitis Markson 2004. aastal kohalikus meeskonnas Pärnu Õlu, kuid edaspidi on tema rannajalgpalli karjäär viinud teda pealinna, kus ta võitis 2005. ja 2006. aastal kaks meistritiitlit Citroëni meeskonnas, kus mängisid ka näiteks endised Eesti koondislased Toomas Krõm ja Marko Lelov. Edasi viis Marksoni karjäär teda Nõmme Kalju, praegu tuntud kui Nõmme BSC Olybeti tiimi, kus on mees suutnud võita veel viis meistritiitlit.

Marksonit võib Eesti rannajalgpalli kontekstis pidada ka käärlöögi maaletoojaks. Mehe enda sõ-

RANNAJALGPALL tütrele kingiti samasugune särk, mis tegi ta väga õnnelikuks. Loodan, et tulevikus lisandub minuga samasse seltskonda veel olulisi Eesti rannajalgpalli tegelasi, kes on mänginud olulist rolli meie ala edendamisel.“ Oma karjääri meeldejäävamaid hetki on Marksonil mitu, kuid mehe sõnul on kolm neist erilise tähendusega. „Meistritiitlid on alati magusad, kuid kui rohkem süvitsi meenutada, siis kindlasti oli väga eriline sündmus ajaloo esimene Eesti rannajalgpalli koondise mäng Ukrainaga 2007. aastal. Saime küll 1 : 3 kaotuse, kuid võimalus kogeda maailma tippude hulka kuuluva Ukraina  Eesti rannavutis meisterlikkust ja tempovahet oli võimas. Samuti nul peitub põhjus selles, et ta on olnud suur Braon Markson tunon eredalt meeles 2009. aastal Dubais toimunud siilia koondise fänn. „Mulle on alati sümpatiseetud ka käärlöögi MMi kohapeal jälgimine. Seal ei saanud küll ise rinud Brasiilia jalgpalli- ja rannajalgpalli koondise maaletoojana. mängida, aga rannajalgpalli meistriklassi jälgimiFoto: Eesti samba-mängustiil, kus rõhutakse mängu ilule ja Rannajalgpalli Liit ne on alati nauditav. Seal nähtu ja kogetu avardas rahvale vaatemängu pakkumisele. Samuti olen ma kindlasti Eesti rannajalgpalli tulenoorest saati üritanud ilusaid akroviku koha pealt silmaringi ning tuli baatilisi väravaid lüüa. Eesti rannakõvasti kasuks Eesti rannajalgpalli jalgpalli algusaastatel mängiti seda arengule. Viimaseks tooksin ma välaga nagu tavalist jalgpalli, ainult et ja 2015. aasta koondise B-divisjoni liiva peal. Kui ma hakkasin aga inspifinaali jõudmise. Sel ajal ma enam ratsiooni saama Brasiilia meestest ja Marek Markson: ise koondises ei mänginud, kuid konende akrobaatilistest sooritustest „Eesti rannajalgpalli algusaastatel duliiva peal sellise tulemuse saavuja neid ise mängus järele tegema, olid mängiti seda aga nagu tavalist tamine oli väga meeldejääv.“ inimesed vaimustunud ja ei suutnud Marksoni sõnul on tema unistus jalgpalli, ainult et liiva peal. Kui uskuda, mida nad näevad. Tegelikult olla tulevikus Eesti rannajalgpalli on käärlöögid rannajalgpallis aga ma hakkasin aga inspiratsiooni koondise peatreener. „See mõte on palju tavalisem osa, kui võidakse arsaama Brasiilia meestest ja nende mu peas ringelnud juba aastaid. Kuna vata, ja tänapäeval löövad kõik Eesti akrobaatilistest sooritustest ning elan Soomes, siis olen aidanud siinrannajalgpallurid niiviisi väravaid.“ set rannajalgpalli maastikku edendaneid ise mängus järele tegema, Rannajalgpalli kuulsuste halli esida. Küll aga oleks tulevikus mu soov mese liikme staatuse üle on Markolid inimesed vaimustunud ja ei olla Eesti rannajalgpalli koondise sonil äärmiselt hea meel ja ta tunsuutnud uskuda, mida nad näevad.“ peatreener, mille teostus on praegu neb au, et on sellise kiituse osaliseks Soome töö tõttu küll raskendatud. Ma arvan, et kui saanud. „Mulle anti sellega seoses autahvel ja trüma oleks elanud kõik need aastad Eestis, siis oleks kiti spetsiaalselt valmis ka särk, mille ma kindlasti see unistus juba täitunud.“ ära raamin ja tulevikuks alles hoian. Mu väikesele

Eesti rannakoondis oli võidukas kohtumistes lõunanaabritega Augusti viimasel nädalavahetusel pidas Eesti rannajalgpalli koondis kaks sõpruskohtumist Lätiga, millest esimene võideti seisuga 7 : 3, pärast 3 : 3 lõppenud normaalaega penaltitega 2 : 0 ka teine mäng. Koondise peatreeneri Aleksei Galkini sõnul oli esimene kohtumine mängupildi poolest märgatavalt parem. „Viimased koondisemängud toimusid 2019. aasta sügise alguses, seega kokkumäng ja mängupraktika oli sellest kindlasti mingil määral mõjutatud. Esimeses mängus saime me palju paremini tööle varem läbi harjutatud mänguplaani ning selles väljendub ka tulemus. Teise mängu kaitsetöö jättis kõvasti soovida, kuid õnneks suutsime lõpuks võidu koju jätta.“ Eesti koondisel oli mitu probleemi koosseisuga, kuna kolm-neli põhikoosseisu mängijat nagu näiteks koondise kapten Rasmus Munskind, Joosep Juha ja Ervin Stüf olid vigastuste tõttu puudu. Kui koroonaviirusega seostuv välja arvata, arvas Galkin, et

Eesti koondis enne mängu Lätiga.

Foto: Raido Kull / Eesti Rannajalgpalli Liit

ettevalmistusprotsess läks enam-vähem plaanipäraselt. „Saime koondisega juuni algusest kord nädalas Haven Kakumäel treenida ning jätkame kogunemistega detsembris sisehallis.“

2020 OKTOOBER JALKA

57

KLÕPSUD

Septembrikuu läbi kaamerasilma

„Mida väljakut!?“ võis Konstantin Vassiljev sel hetkel mõelda. Armeenia–Eesti kohtumises ei kannatanud Jerevanis asuva Vazgen Sargsjani nimelise staadioni murukate kriitikat.

Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

Koroonapiirangute tõttu soovitas UEFA igal koondisel määrata isik, kes vastutab välisreisil toidu eest. Eesti koondises täitis seda rolli igapäevaselt FC Floras kokana toimetav endine noortekoondislane Karl-Eerik Luigend.

Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

58

JALKA OKTOOBER 2020

Ken Kallaste sai mängus Armeeniaga varakult vigastada ja pidi platsilt lahkuma. Mees ei hoidnud frustratsiooni enda sees ja virutas jalast võetud putsa jõuga vastu maad.

Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

KLÕPSUD Eesti ja

16aastane Lauri

Poola U21 koondise kohtumine lõppes meile nukra 0 : 6 kaotusega. Keskkaitsja Daaniel Maanas on sel pildil ka ise võrgus maandunud.

Suup sai 20. septembril ilmselt kõigi aegade kõige põgusamalt Premium liigas platsil olnud mängijaks, kui ta alustas Nõmme Kalju KTM-mängijana Levadia vastu ja vahetati juba 15 sekundi järel välja.

Noormehele endale pakkus säärane lüke mõistagi nalja – milline omapärane lugu, mida aastate pärast rääkida!

Foto: Jana Pipar

Foto: Jana Pipar

FC Flora sai Euroopa liiga teises eelringis ülimalt raske, aga vajaliku 2 : 1 võidu Islandi tšempioni Reykjaviki KRi üle. Poolkaitsja Markus Soomets jäi võiduga väga rahule!

Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

 Flora puurivaht Matvei Igonen ei suutnud vist tulemust hästi uskuda.

Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

17aastane keskkaitsja Maksim Paskotši (keskel) küll KRi vastu platsil ei käinud, kuid temale saabus veel parem teade paar päeva hiljem, kui kinnitati, et ta siirdub Tottenham Hotspuri akadeemiasse.

Foto: Brit Maria Tael / Soccernet.ee

2020 OKTOOBER JALKA

59

10 AASTAT TAGASI

1:1 tulemusega lõppes Eesti ja Itaalia arstide mõõduvõtt samal päeval, kui Tallinnas kohtusid ka riikide A-koondised. Eesti värava lõi Kaspar Rõivassepp, kes oli juba toona Eesti koondise arst.

364

Boriss Dugan

väravat oli Eesti koondis pärast 2010. aasta septembrit oma ajaloos ametlikes mängudes löönud – sealjuures täpselt võrdselt 182 nii kodus kui võõrsil!

valiti Göteborgis toimuva Gothia Cupi kuulsuste halli, sest oli 17 aastat järjest turniiril osalenuna toonud sinna mängima enam kui tuhat Lasnamäe Ajaxi last.

Kuidas lüüa penalteid?

2

010. aasta oktoobrikuu Jalka kaaneloos sai sõna 21aastane Sergei Zenjov, kes oli äsja EM-valikmängus hullutanud Itaalia koondist oma kiirusega. Lvivi Karpatõs mänginud Zenjov rääkis, et ei soovi ennast Andres Operiga võrrelda, vaid tahab olla enda moodi. Zenjov valmistus Karpatõga Euroopa liiga alagrupiturniiriks ning märkis Jalkaga vesteldes, et elab Lvivis sellises piirkonnas, kus liiguvad ka paljud klubi fännid, kes vahel ei lase tänavatel lauldes öösel magama jääda.

Suurelt oligi luubi all värskelt toimunud valikmäng Itaaliaga – kaks lehekülge pühendati näiteks Itaalia ajakirjanduse nopetele. „Võit tuli külmavärinatega. Aga mitte ainult seetõttu, et Tallinnas oli vaid üheksa kraadi sooja ja väljakul kallas vihma.

Eesti, kes ei ole Brasiilia, ajas meile hirmu peale! Võit aga viimaks tuli! Ja see on kõige tähtsam,“ kirjutas näiteks Itaalia 2 : 1 võidu järel La Gazzetta dello Sport.

Suures loos lahkas Indrek Schwede koos Eesti väravavahtide ja penaltilööjatega ajakirja Soccer & Society uurimust, mis käsitles seda, kuhu penalteid lüüakse ja kust on väravavahtidel neid kõige lihtsam tõrjuda. Selgus, et üle poole 11 meetri karistuslöökidest lüüakse värava alumisse horisontaalsesse kolmandikku (ehk madalalt) ja vaid 12,9% ülemisse kolmandikku ehk lati alla. Kõige mugavamaks tõrjetsooniks osutus väravavahtidele just alumine kolmandik – kollkiprid tõrjusid 19,8% sinna tulnud löökidest. „Tänapäeva tipptaseme klubides on IT-vennad, kes varustavad mängijaid vajaliku infoga. Manchester Unitedis näidatakse väravavahile enne penaltiseeriat iPodis võimali-

60

JALKA OKTOOBER 2020

ke lööjate viimaseid sooritusi. ManU ja Chelsea varustavad oma puurivahte ka DVDdega vastaste penaltitest,“ rääkis Mart Poom.

Käbi ja kännu rubriigis rääkisid oma perest Eesti Jalgpalli Liidu juhatuse liige ja Sportlandi keti üks omanikke Are Altraja ja Eveli Puusepp, kelle poegadest üheksa-aastane Karl juba mängis jalgpalli, kolmeaastane Henri aga veel mitte. Karl jõudis hiljem välja ka Eesti U16 koondisesse, ajakirjas trükiti ära aga foto, kus ta viis Eesti ja Itaalia EM-valikmängu eel käekõrval platsile itaallaste kapteni Andrea Pirlo (pildil).

Muu hulgas arutati seda, miks lööb Eesti koondis A. Le Coq Arenal suurema osa tabamustest lõunatribüünipoolsesse väravasse ning millised on Eesti klubide võimalused Balti liigas lõpuks finaali jõuda.

Maailma rubriigis oli koguni kuue lehekülje pikkune arvustus eesti keelde tõlgitud raamatu kohta „Soccernomics“ („Jalkamajandus“).

Meistriliiga rubriigis lahati seda, miks ei ole Sillamäe Kalev ja Nõmme Kalju suutnud hoolimata pingutustest esikolmikuheitlusesse sekkuda. „Meil on normaalne ja professionaalne treener,“ rääkis Sillamäe klubi president Aleksandr Starodubtsev. „Ma pole rahul osa mängijatega, kellel puudub vaatamata heale sissetulekule motivatsioon. Nad pole valmis võitlema ega täitma treeneri antud ülesandeid, neile on olulisem raha.“ Nõmme Kalju puhul toodi välja, et klubi on näidanud iseloomu, loobudes välismängijatest ja tuues peatreeneriks Fredo Getúlio Aurelio asemel Karel Voolaidi. Abitreenerina jätkanud Getúlio palka maksid endiselt Kalju sponsorid.

RAUL OJASSAAR

LÕPULUGU

UEFA auhinna pälvinud SOS Lasteküla rajab Juurusse vutiväljaku Augustis sai SOS Lasteküla suurepärase uudise: UEFA lastefond määras neile rahalise auhinna, mille abil rajatakse Raplamaale Juurusse sealse lasteküla lähedusse väike jalgpalliväljak. Jalka puhus sel puhul pisut juttu SOS Lasteküla Eesti Ühingu tegevjuhi Margus Oroga, et teada saada, kui suurt rolli jalgpall asenduskodudes elavate laste elus mängib.

Tekst: Raul Ojassaar |Fotod: SOS Lasteküla Eesti Ühing

U

EFA lastefondi toetus on märkimisväärne: miljon eurot jagati üle Euroopa võrdselt 20 laureaadi vahel, seega sai iga väljavalitu koguni 50 000 eurot. SOS Lasteküla nomineeris auhinnale Eesti Jalgpalli Liit ning ühel hetkel tuligi rõõmus teade: organisatsioon vastab tingimustele ja toetus makstakse välja. „Saime sellisest võimalusest teada aasta alguses [ jalgpalliliidu peasekretäri] Anne Rei kaudu, kes ütles meile, et selline asi tuleb ja kas oleme selleks valmis. Seejärel tuli meil täita dokumente, et asjale hoog sisse anda. Juuru lastekülas on meil üks väike väljak juba tegelikult olemas, aga lapsed ju teadupoolest kasvavad ning ühel hetkel tekivad sellistest väikestest vastu seina tagumistest suu-

Keilas on SOS Lasteküla Cupi turniire korraldatud juba pikki aastaid ning turniir on populaarsust kogunud.

62

JALKA OKTOOBER 2020

LÕPULUGU red probleemid,“ muheles Oro. „Nägime seda, et peame sinna jalgpalliväravad hankima ja midagi üles sättima. Eelmisel suvel seda ka tegime, aga nüüd, kui tekkis mõte sinna päriselt lasteküla lähedale miniväljak teha, siis oli see lihtne otsus.“ Kõik vajalikud kooskõlastused ja dokumendid said lõpuks kinnitused ja allkirjad septembris. „Käisime üle mitu kohta, kus meil lastekülad on, aga tahtsime just Juurust alustada, seetõttu sõltus palju sellest, kuidas tuleb kaasa kohalik omavalitsus ehk Rapla vallavalitsus. Õnneks tulid nad pärast paari rääkimist kaasa ning tegid meiega koostööd,“ tänab Oro. Juuru lastekülas on viis peremaja 30 lapsega, kes saavad uut väljakut kasutada. Kuna miniplats rajatakse väljapoole lasteküla, tähendab see, et väljakut saavad kasutada kõik huvilised. „Tehiskattega väljakul kannatab mängida ka sügisel ja kevadel ning seal on ka valgustus, mis tähendab, et mängupäevad lähevad pikemaks. Me ei hoia sealt kedagi eemal, see on lasteküla ja kohaliku kogukonna koostööprojekt,“ lisab Oro. Kui kõik hästi läheb, saab palli uuel väljakul väravasse lüüa juba selle aasta lõpus.

Hea tahte saadik Raio Piiroja SOS Lasteküla lastega kohtumas.

Rahvusvahelise mõõtmega karikaturniir

Jalgpalli populaarsus lastekülades aitas ellu kutsuda ka põneva turniiri – SOS Lasteküla Cupil ehk asenduskodude jalgpalliturniiril on osalenud palju lapsi üle Eesti, aga ka suisa välismaalt. „Kui meil esimene väljak olemas oli, käivitasime SOS Lasteküla Cupi ehk kutsusime teisi asendusSupermees Raio Piiroja kodusid kahe suvepäeva jooksul meie juurde KeilasAlates 2004. aastast on Eesti Jalgpalli Liit ja SOS se jalgpalli mängima. Meie üllatuseks võtsid paljud Lasteküla koostööd teinud ning Oro rõhutab korkutse vastu,“ muheleb Oro. „Mängutasemed olid duvalt, kui olulist rolli on jalgpall asenduskodude küll väga erinevad, aga meie jaoks ei olnudki see laste jaoks mänginud. „Jalgpall on ju hästi lihtne oluline – tähtis oli see, et lapsed mängisid kaks päemäng, palju lihtsam kui näiteks võrkpall või korvpall. va jalgpalli. Alati jõudsime kellegagi ka kokkuleppeSul on pall, sul on sein, sul on laps, kes tahab mängile – näiteks Mart Poomi või Indrek Zelinskiga, kes da – ja kõik vajalik ongi olemas. Lastekülas on meie püüdsid alati kohal olla, kasvõi avamijaoks hästi oluline, et me annaksime sel ja autasustamisel. Need turniirid lastele võimaluse millelegi keskenon siiamaani kestnud – Mart Poom oli duda. Jalgpall mängibki lastekülades ka eelmisel aastal koos Joel Lindperejuba 2004. aastast alates hästi suurt ga autasustajaks. Turniiri traditsiooni rolli,“ selgitab Oro. tekkimine näitab seda, et huvi jalgpalli Margus Oro Raio Piirojast: „Julgen nii öelda, sest just 2004. vastu on ja lapsed ootavad seda. Mitte „Tema külaskäigud Norrast meie aastal sõlmisid rahvusvaheline lasainult meie lapsed – sellest on kasvalaste juurde… Lumi oli maas, tekülade organisatsioon ja UEFA lenud välja suisa rahvusvaheline turniir. pingu, mille kohaselt teevad kõikides Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Soome, aga lasterodu järel. 2006. aastal riikides jalgpalliliidud SOS-küladeValgevene lapsed on kõik meie turniiehitasime Keila lasteküla juurde ga koostööd. Sellest ajast sündis ka rist osa võtnud.“ jalgpalliliidu abiga esimese mõte teha Raio Piirojast hea tahte Ühel turniiril on tavaliselt osaminiväljaku, kus löödi Raioga saadik. Raio oli selle koha pealt sulenud paarikümne võistkonna jagu permees – ta mängis ja inspireeris mängijaid ehk kokku peaaegu paarpimedani palli, siis tuldi tuppa meeskonda, aga samal ajal inspireesada last. „Kahepäevastel turniiridel kamina ette ja räägiti seal juttu, ris ta ka meie lapsi, olles ise tippon olnud ka kultuuriõhtu, kus on Raio rääkis oma lugusid.“ jalgpallur. Tema külaskäigud Norrast mõni artist, näiteks Ott Lepland, teimeie laste juurde… Lumi oli maas, aga lasterodu jänud lastele väikese esinemise.“ rel,“ meenutab Oro heldimusega. „2006. aastal ehiTänavusel aastal oli ühingul SOS Lastekülade tasime Keila lasteküla juurde jalgpalliliidu abiga esi25. sünnipäeva puhul plaanis teha suur 25 võistmese miniväljaku, kus löödi Raioga pimedani palli, konnaga turniir Lilleküla väljakutel, mis paraku siis tuldi tuppa kamina ette ja räägiti seal juttu, Raio koroonaviiruse tõttu ära jäi. „Meil olid juba kokrääkis oma lugusid. See, et mitu lasteküla tüdrukut kulepped selliste suurte jalgpalliriikidega nagu ja poissi jõudsid noortekoondise lävele – ma arvan, Brasiilia ja Kolumbia, kelle lapsed oleksid saanud et elusa jalgpalluri nägemine ja tema lugude kuulaturniiril osaleda, aga koroonaviirus pani sellemine oli nende jaoks üks suur inspiratsiooniallikas, le plaanile piirid peale. Me ei ole seda mõtet aga mis jalgpallielu meie lastekülades edasi viis.“ maha matnud!“ lubab Oro. 2020 OKTOOBER JALKA

63

LISAAEG

Maailmarekordimees(?)

Oktoobrikuu sünnipäevad 01.10 Mark Švets 01.10 Albert Prosa 02.10 Kalev Pajula 02.10 Sirje Roops 02.10 Liis Lepik 02.10 Matvei Igonen 04.10 Signy Aarna 04.10 Bogdan Vaštšuk 05.10 Margus Kröönström 05.10 Joel Lindpere 05.10 Madis Vihmann 06.10 Andrei Kalimullin 06.10 Janno Jürisson 06.10 Tarmo Kink 07.10 Sander Sinilaid 09.10 Kert Kütt 09.10 Maarit Junolainen 10.10 Peeter Küttis 10.10 Maaren Olander-Doyle 11.10 Aleksandr Volkov 14.10 Tõnu Vanakesa 14.10 Meelis Lindmaa 14.10 Andrei Karhu 14.10 Lisette Tammik 14.10 Maksim Suhhomjatnikov 15.10 Bert Klemmer 16.10 Vjatšeslav Smirnov 17.10 Gerlin Naisson 17.10 Georg Grahv 18.10 Lembit Peegel 19.10 Viktor Neštšeretnõi 19.10 Aivar Pohlak 20.10 Erko Saviauk 20.10 Ander Ott Valge 20.10 Carmen Tiivel 21.10 Igor Prins 22.10 Hillar Maldre 22.10 Aleksandr Starodubtsev 22.10 Maksim Rõtškov 23.10 Gleb Pevtsov 23.10 Liisa Kalista Sapas 24.10 Kaspar Tilga 26.10 Priit Adamson 27.10 Timo Teniste 28.10 Martin Lepa 28.10 Enver Jääger 28.10 Kristen Saarts 29.10 Tõnu Sirel 29.10 Rein Pajunurm 29.10 Marko Sonn 29.10 Maria Sootak 29.10 Ralf-Sander Suvinõmm 30.10 Elar Tarkus 30.10 Ragnar Klavan 30.10 Oskar Berggren

64

JALKA OKTOOBER 2020

44 30 51 28 26 24 30 25 51 39 25 43 40 35 30 40 36 78 45 26 58 50 40 22 22 27 63 42 19 84 70 58 43 22 19 54 89 69 47 20 19 22 45 35 44 38 26 63 57 32 30 19 37 35 23

Lauri Suup!

Nõmme Kalju tegi 20. septembri Premium liiga mängus FCI Levadia vastu ülikiire vahetuse, kui vaid 15sekundilise mängu järel vahetas Vladislav Homutov välja algkoosseisus alustanud 16aastase Lauri Suubi. Internetiavarustes liikudes paistab, et sellest kiiremat vahetust pole vähemal profitasemel varem mitte kunagi nähtud, seega võib Suup ennast vahest isegi maailmarekordimehena reklaamida.

Kalju tegi taktikalise käigu olude sunnil: suur osa nende koosseisust oli karantiinis, kuna puutusid Budapestis euromängul käies kokku ühe mängijaga, kes andis hiljem positiivse koroonaproovi. Seetõttu olid nõmmekate read liigamänguks väga hõredad, kuid algkoosseisu tuli Premium liiga juhendi järgi panna kaks klubis treenitud mängijat (KTM). Üheks neist osutus varuväravavaht Henri Perk, teiseks aga otsustatigi parema valiku puudusel nimetada 16aastane Suup, kes on tänavusel hooajal peamiselt pallinud esiliiga B-s Kalju duubelmeeskonnas ja samal ajal ka Kalju U19 tiimis eliitliigas.

Kõige varasem vahetus, mille Jalka laia maailma profivutist leidis, toimus selle aasta märtsis Rumeenia kõrgliigas, kui CFR Cluj vahetas sarnasel põhjusel mängu 24. sekundil välja noormängija Alin Fica, et tuua platsile Alexandru Păuni. Rumeenia liigas on reegel, mis sätestab, et igal tiimil peab algkoosseisus olema vähemalt kaks Rumeenias kasvanud U21 vanuseklassi mängijat.

Lauri Suup ajalugu tegemas.

Foto: Jana Pipar

LISAAEG RUBRIIK

Meelis Lindmaa 50

Foto: Lembit Peegel

VANA FOTO

14. oktoobril tähistab poole sajandi täitumist endine Eesti koondislane Meelis Lindmaa, kes mängis Eesti koondises aastatel 1992–1996 kokku 28 kohtumist. Vasakkaitsjana tegutsenud Lindmaa pallis veel üheksakümnendate alguses FC Floras, kuid siirdus seejärel välismaale, kus kuulus Soome ja Rootsi klubidesse, pidades 17 mängu ka Soome meistriliigas.

2000. aastal naasis ta kodumaale ning mängis oma viimase meistriliiga hooaja FC Kuressaare ridades, siirdudes hiljem uuesti Soome.

Teiste seas kuulus kiiruse ja tehnilisuse poolest tuntud Lindmaa algkoosseisu Eesti koondise esimeses ametlikus taasiseseisvumisjärgses maavõistluses, kui Kadrioru staadionil lepiti Sloveeniaga 1 : 1 viiki.

1989. aastal tehtud fotol on Lindmaa veel 19aastane, mängides Nõukogude Liidu teises liigas Tallinna Spordi eest.

LHV edetabel Augustikuu toetussumma arvu järgi on esimesed 20 (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis) järgmised: 1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

11.

12.

13.

14.

15.

16.

17.

18.

19.

20.

(1.) Tartu Jalgpallikool Tammeka (2.) Tallinna FC Flora (3.) Nõmme Kalju FC (4.) FC Elva (5.) FC Nõmme United (9.) Viljandi JK Tulevik (10.) JK Tallinna Kalev (6.) Viimsi JK (8.) JK Tabasalu (7.) FCI Tallinn (12.) FC Kuressaare (14.) Paide Linnameeskond (11.) Tallinna FCI Levadia (13.) Pärnu JK Vaprus (–) Põhja-Tallinna JK Volta (16.) FC Kose (15.) FC Hiiumaa (–) Tallinna JK Piraaja (17.) Rakvere JK Tarvas (20.) Raplamaa JK

LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.

2020 OKTOOBER JALKA

65

RISTSÕNA

Septembrikuu ristsõna õige vastus oli „Järelkasv on hoos“. Õige vastuse eest võitis EJLi kruusi Agnes Kaeval. Võitjaga võtame ühendust.

Oktoobrikuu ristsõna vastuseid ootame aadressil ristsonad@jalgpall.ee märksõnaga „Ristsõna“ 20. oktoobriks. Õigesti vastanute vahel loosime välja EJLi maski.

NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.

66

JALKA OKTOOBER 2020

Alex Morgan, Footballer