KOLUMN
Ka jalgpall on kommunismi
ohver Tekst: Indrek Schwede | Foto: Jana Pipar
E
esti koondise iseloomutu ja rabe mäng ning kehvad tulemused on tekitanud küsimusi, millele on püüdnud vastata nii ajakirjanikud kui asjatundjad. Ka jalgpalliliidu president Aivar Pohlak ja alaliidu infojuht Mihkel Uiboleht on olukorda selgitanud. Iseasi on see, kas ja keda vastused rahuldavad. See kõik on jalgpalli nii-öelda sisemaailma tasand. Jalgpalli (rahvuskoondise) olulisus meie ühiskonnas on paari viimase aastakümne jooksul suurenenud. Sellele elab kaasa aina rohkem inimesi. Ühest küljest on sideme tekitanud lapsed ja lapselapsed, kellele on jalgpall spordialadest esimene valik. Teisalt kogevad inimesed välismaal reisides ja sealsete tuttavatega suheldes jalgpalli fenomeni suurust, mis tahes või tahtmata suunab pilgu oma jalka (koondise) poole. Selle käekäik läheb neile korda. Kui nad juhtuvad olema arvamusliidrid, kostavad avalikkuses nii nende vaimustus kui ka pahameel. Vahel löövad nad kaasa jalgpalli puudutavates laiemates teemades. See on ühiskondlik tasand.
Eesti võttis medalipoliitika omaks
Pärast NSV Liidu anneksioonist vabanemist on jalgpall pidanud Eestis endale teed murdma omal jõul. Seis oli niru, sest suures impeeriumis kehtis sotsialistlik plaanimajandus ka spordis: lugesid medalid ja punktid. Seda alates kolhoosidevahelistest võistlustest kuni üleriigiliste spartakiaadideni välja. Nii täiskasvanute kui noorte seas. Eriti tähtis oli see liiduvabariikide konkurentsis. Medalitest ja punktidest ning eri tasandil kompleksvõistlustel (spartakiaadidel) saavutatud kohtadest sõltus hinnang spordijuhtide tööle. Jalgpall ja teised sportmängud tõid paremal juhul ühe medali, aga selle hind oli kallis, sest ülal pidi pidama terve meeskonna kõrval ka taustajõude. Samas võis üksainus laskja, ujuja või kergejõustiklane tuua mitu medalit hulga väiksema kulu eest. Jalgpall oli NSV Liidus massiala, konkurents
50
JALKA OKTOOBER 2020
tohutu. Miljonid poisid üle hiigelriigi unistasid jalgpallurikarjäärist. Miljonid jälgisid mängu tribüünidelt ja telerist. Pisikesel Eestil oli oma miljonist veidi enama elanikuga raske võistelda ülejäänud paari-kolmesaja miljoni vastu (NSV Liidu rahvaarv tõusis pärast II maailmasõda 170 miljonilt 290 miljonini 1989. aastal). Jalgpall polnud medaliala. Eestist sai liiduvabariik, mis ei osalenud 14 aastat NSV Liidu meistrivõistlustel. Samas oli Eesti tugev spordimaa, mis suutis tänu oma heale tasemele ja oskusteabele pakkuda esimestel sõjajärgsetel kümnenditel olümpiaaladel konkurentsi ka suurtele liiduvabariikidele. Väga palju aitas kaasa asjaolu, et hoolimata võimu soosivast suhtumisest olid olümpiaalad vähepopulaarsed ja konkurents riigi mastaape arvestades suhteliselt nõrk. Spartakiaadidega imiteeris NSV Liit olümpiamänge, milles edu saavutamine tõsteti kõrgeimaks eesmärgiks, et demonstreerida maailmale sotsialistliku riigi üleolekut. Riiklike ressursside sihipärase kasutamise toel oli see võimalik, sest kapitalistliku maailma sport keerles profispordi, peamiselt jalgpalli ümber. Kuid edu pole jalgpallis kunagi garanteeritud ja see asjaolu pole meeldinud ühelegi diktatuurile. Okupeeritud Eestile selline spordipoliitika sobis.
Kaks ohvrit kõrvuti
Suvel tõusis üles Maarjamäel asuva kommunismiohvrite mälestussamba ja jalgpalliklubi Levadia rajatava jalgpallihalli naabruse teema. Paljudel
