Jalka (november 2016)

HIND 2,20 EUROT NOVEMBER 2016

KAROL METS: koondises polnud tülisid MARTIN REIM TAASTAS KOONDISE VÕITLUSVÕIME KOSTJA VASSILJEVILE POOLAS KAASA ELAMAS KEITH BOANAS MÄNGIJATE SILME LÄBI KASPAR TAIMSOO UNISTUSTE ÜKSTEIST ISSN 1736-7379

Postrid: Mark Oliver Roosnupp / Sergio Agüero / Miralem Pjanic / Diego Godin

MARTIN MILLER LUUBI ALL JOEL INDERMITTE ÜHEKSA AMETIT

E EN M I ES NUS A! PA IVAB K RIS

PANE END PROOVILE KOOS JALKAGURUDEGA! VAATA LÄHEMALT: WWW.TRIOBET.EE

a ita ts u u k

sisukord

änsena meie m ise erinevu el tt lju ka õ a p im h a õ “P et oli üsn e, ll se e il es ks ndi – meil gudest too ste seltsko va h a er st mee k kerge vanemate a rohkem eh h ä n e p p ru g is näitab, on selliseid ängudel, m im ll a p rv o ik llile jõustiku- võ meil jalgpa serühm on .” d n et see vanu o inud põlvk kaduma lä la o o P r te Tauno Vah 7 4 – 6 4 lk publikust

KAANELUGU LK 48 Lugejate küsimustele vastav Karol Mets ütleb, et ei tea koondise sisetülidest midagi ja talle olid jutud sellest üllatuseks. Ühtlasi räägib Norras palliv Mets, kust ta eesnime sai, kes koondises kõige enam nalja teeb ja sellest, et neli aastat tagasi toimunud U19 finaalturniiri oskab ta alles nüüd hinnata.

Siim Kera Indrek Schwede Mihkel Uiboleht

HIND 2,20 EUROT NOVEMBER 2016

12 14 16

52

PERSOONID & INTERVJUUD KAROL METS: koondises polnud tülisid MARTIN REIM TAASTAS KOONDISE VÕITLUSVÕIME KOSTJA VASSILJEVILE POOLAS KAASA ELAMAS KEITH BOANAS MÄNGIJATE SILME LÄBI KASPAR TAIMSOO UNISTUSTE ÜKSTEIST ISSN 1736-7379

Postrid: Mark Oliver Roosnupp / Sergio Agüero / Miralem Pjanic / Diego Godin

MARTIN MILLER LUUBI ALL

Martin Miller Karol Mets Sakari Tukiainen Joel Indermitte

RUBRIIGID

KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI VORP

Lembit Peegel Nimed & numbrid Lood & tsitaadid Premium liiga Punktibörs Minu 11: Kaspar Taimsoo Klubi lood: Jõgeva Noorus-96 Maailm: Kostja Vassiljev Poolas Naised: Keith Boanas Esiliiga: Veiko Põldemaa Novembrikuu kalender Lisaaeg Ristsõna

REKLAAM: ANDER SIBRIK +372 5651 007 ander@menuk.ee

MUU

NR 11 (107) 2016

EESTI JALGPALLI LIIDU AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS KOLLEEGIUMI ESIMEES: INDREK SCHWEDE indrek@jalgpall.ee TOIMETAJA: SIIM KERA siim.kera@jalgpall.ee FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL AJAKIRJA MAKETT: JAANUS SAMMA KUJUNDAJA: MARJU VILIBERG

KOLLEEGIUM: ÜLEV AALOE, LENNART KOMP, SIIM KERA, NEEME KORV, AIVAR POHLAK, INDREK SCHWEDE (ESIMEES), ANU SÄÄRITS, MIHKEL UIBOLEHT VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT www.jalgpall.ee

Koondis jälle võitlushimuline Taktikajutud: Pehrsson ja Reim Jalgpalliklubi ja kogukond Lugusid madalamatest liigadest Pulmad A. Le Coq Arenal

TELLIMINE: OMNIVA.EE / AJAKIRJANDUS / TELLI AJAKIRJANDUST / AJAKIRJAD TELLIMISHINNAD: AASTA 24 EUROT POOLAASTA 12,5 EUROT TOIMETUSE POSTIAADRESS: JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, ASULA 4C, 11312 TALLINN TRÜKITUD UNIPRINDIS

24 48 52 54

JOEL INDERMITTE ÜHEKSA AMETIT

ESIKAANEL: KAROL METS FOTO: LEMBIT PEEGEL

t

4 8 10 26 28 30 40 46 56 58 62 64 66

18 22 42 60 63

58

63

POSTRID MARK OLIVER ROOSNUPP

PAIDE LINNAMEESKOND SERGIO AGÜERO MANCHESTER CITY MIRALEM PJANIC TORINO JUVENTUS DIEGO GODIN MADRIDI ATLETICO 2016 NOVEMBER JALKA

3

lembit peegel

Purustatud Gibraltar ja

ürgjõulised Kreeka heerosed Martin Reimi esimesed kaks mängu koondise peatreenerina tõid tagasi lootuse. Parimad pildipalad neist matšidest on teie ees.

Kui paar aastat tagasi leppisime A. Le Coq Arenal toimunud maavõistlusel Gibraltariga 1 : 1 viiki, siis seekord me vastastele asu ei andnud ning hävitasime nad teisel poolajal täiest südamest.

Hetke pärast tõstab Konstantin Vassiljev palli filigraanselt üle vastaste väravavahi Jordan Perezi, tehes seisuks 2 : 0. Õhus lenneldes mõtleb oma kurva saatuse üle Anthony Bardon, kes igapäevaselt pallib 1857. aastal asutatud Sheffield FC eest Inglismaa tugevuselt VIII liigas.

Foto: Lembit Peegel

Aga rohkem kui Kostjast räägiti pärast Gibraltari matši 18aastasest Mattias Käidist, kes sai esimest korda koondisesärgis koduväljakul platsile. Igapäevaselt Fulhami noortevõistkonnas palliv mitmekülgne Käit skooris kahel korral ja tegi Kitseküla rohelisest murust oma lava, jättes 4678 pealtvaatajale unustamatu mulje.

Foto: Lembit Peegel

Mattias Käit (vasakul), Karol Mets (paremal) ja ka kõik teised platsil või tribüünil viibinud inimesed pidid 7. oktoobril trotsima täielikku koerailma.

4

JALKA NOVEMBER 2016

Foto: Lembit Peegel

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Üle pika aja pääses koondisse Infoneti keskväljamees Sergei Mošnikov, kes vahetusmehena tulistas 88. minutil viimase naela Gibraltari kirstu poole.

Siinsel pildil teeb oma esimese koondisevärava skoorinud mees eeltööd ja testib A. Le Coq Arena mängukatte omadusi.

Foto: Lembit Peegel

Gibraltari vastu sai väljakule samuti mõnda aega koondisetegemistest eemal olnud kireva karjääriga Henrik Ojamaa.

Tahtmist täis olnud mees võttis vastaseid mitmel korral ette ning kamba peale saadi hetkel Hollandis mängivalt Henrikult pall kätte.

2016 NOVEMBER JALKA

5

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Kolm päeva pärast Martin Reimi edukat debüüti koondise eesotsas võõrustati 2004. aasta Euroopa meistrit Kreekat, kel läks viimane valiktsükkel totaalselt aia taha, kuid kes on nüüd taas jalule tõusmas. Koondis näitas küll atraktiivset ja ründavat mängu, kuid pahatihti ei suudetud võimsakereliste Kreeka vutimeeste vastu võitlusi võita. Pildil küünitab palli järele Sergei Zenjov. Teda valvab Itaalia kõrgliigas leiba teeniv Panagiotis Tachtsidis.

Foto: Lembit Peegel

Gibraltari ja Kreeka vastu sai algkoosseisus platsile Siim Luts, kes Magnus Pehrssoni käe all just kõige rohkem mänguminuteid ei teeninud. Äärel tublisti hakkama saanud Luts võitleb maskikandja Petros Mantalose vastu.

6

JALKA NOVEMBER 2016

lembit peegel

Kuigi Vasilis Torosidis viis Hellase maa mehed juba teiselt minutilt nurgalöögist peaga juhtima, ei visanud Eesti püssi põõsasse ja elektrit täis staadionil pidasid kõik reaalseks meie meeste vastust. Läks aga teisiti. 60. minutil tegi Aleksandr Dmitrijev vea Tasos Bakasetasele ning minut hiljem realiseeris heast kohast teenitud karistuslöögi 22aastane Kostas Stafylidis. Noorel mehel on ilmselt Eesti ja eestlastega pigem positiivsed mälestused. Siin jõudis ta 2012. aastal peetud U19 vanuseklassi Euroopa meistrivõistlustel finaali, kus kaotati 0 : 1 Hispaaniale. Hetkel pallib ta Augsburgis, kus oli mullu Ragnar Klavani võistkonnakaaslane, varem on viibinud laenul ka Mattias Käidi koduklubis Fulham.

Pildiseerialt võib näha, kuidas kreeklane palli Mihkel Aksalu valvatud väravanurka suunab.

2016 NOVEMBER JALKA

7

nimed & numbrid Indrek Zelinski Septembri lõpus teatati, et 103 korda koondises pallinud ning vastaseid 27 väravaga kiusanud Indrek Zelinski asub detsembrist naiste rahvusesinduse peatreeneriks. See näitab ilmekalt, et naisvutti austatakse ning seda võetakse järjest rohkem meestejalgpalliga võrdselt.

Jüri Jaanson ja Andrei Jämsa Olümpiamedalistidest sõudjad külastasid septembris Saaremaal asuvat Lümanda põhikooli ning pärast autogrammitundi ja erinevaid sportlikke tegevusi mindi loomulikult jalgpalli taguma. Vutiga pani Jämsa aluse tulevastele suurtulemustele!

“Jalgpall oli päeva parim osa,” kommenteeris mees. “Oleme päris pikalt puhanud ja nüüd on see korralik jalgpallimäng uue hooaja nurgakiviks.”

112

... vutisõpra (intellektipuudega noored ja nende saatjad) lustisid Eesti Jalgpalli Liidu ja Eriolümpia Eesti Ühenduse koostöös 15. septembril Sportland Arenal toimunud jalgpallifestivalil.

128 : 2

... just sellise väravate vahega lõpetas meistriliiga hooaja naistevuti hirmuvalitseja Pärnu JK. Ainsa vastasena suutis sel aastal tiitlivõitjate väravavõrku sahistada Tallinna FC Levadia.

Viimati kaotas Pärnu koduliigas 2012. aasta 11. septembril, mil võõrsil jäädi 0 : 1 alla Tartu JK Tammekale.

Tüdrukute jalgpallifestivalid purustasid rekordi!

Juba neljandat korda toimunud tüdrukute jalgpallifestivalidel “Live Your Goals” osales sel aastal rekordilised 545 noort. Mis veel uhkem, koguni 348 neist polnud varem vutitreeningutel käinud! Aasta jooksul peeti üritust seitsmes erinevas kohas ning uuteks nägudeks olid sel aastal Võru ja Rapla. Lõuna-Eesti linnakeses said tänavused tüdrukute vutipäevad ka avapaugu – seal toimus festival juba märtsis. Võru Heliose juht Jaanus Vislapuu kiidab üritust kõigest väest. Tänu festivalile avas klubi 2004.–2005. aastal sündinud tüdrukute grupi.

“See oli superlahe üritus ning 58 inimest on Võru kohta väga hea tulemus,” kommenteerib mees entusiastlikult.

Raplamaa JK treener Kaido Mägi ootas Raplas üritusele küll rohkem noori, kuid jääb rahule ka ajalukku kirjutatud numbriga ehk 39 osalejaga.

“Vanemad on ürituse kohta ainult head kostnud,” jutustab ta. “Tegevused olid lastele lõbusad ja õpetlikud. Hea üllatus oli see, et kõik tüdrukud said endale kingituseks korraliku jalgpalli.”

Kuigi Raplas toimus festival mihklikuu lõpus, räägib Mägi oktoobri alguses, et ürituse mõju on juba tunda! Kui varem olid Raplamaa naistevuti kantsideks Kohila ja Rapla, siis äsja avati Märjamaal 1.–3. klassi lastele uus rühm, kus taob vutti umbes 20 tüdrukut.

Tänu festivalidele sammub järjest rohkem tüdrukuid jalgpalliväljakutele.

Kas võib öelda, et naistevutiga kaasas jõlkuvad stereotüübid hakkavad vaikselt hääbuma? “Üldiselt on nii, et stereotüübi murdmiseks on vaja pikaajalisemat tööd,” arvab Vislapuu. “Loodame, et festival aitas sellele kaasa. Meile on oluline, et jalgpalli mängiks kõik! Tahame jõuda sinnani, et Eesti vutt oleks hällist hauani. Üritame inimesteni viia mõtteviisi, et jalgpall on kõigile, ta ei küsi sugu, vanust, orientatsiooni või usulist eelistust.”

Mägi sõnab, et kuigi ta ei taha üldistada, on tema töös välja joonistunud teatud mustrid. Kui lasteaialaste treeningutel löövad tüdrukud pigem kaasa, siis 1. ja 2. klassis valitakse vanemate mõjutusel pigem tüüpilisem huviring nagu võimlemine või tantsimine. 5. ja 6. klassis, kui muututakse iseteadlikumaks, tahetakse aga jalgpalli mängida.

“Vanematele lihtsalt ei seostu tüdrukutega esimese asjana jalgpall, tihti valitakse tütrele nii-öelda pehmem tegevus,” selgitab mees. “Aga ma usun, et selle festivaliga näevad lapsevanemad kindlasti, et jalka võib ka roosat värvi olla.”

Osalejate arv linnade kaupa Võru (26.03.2016) 58 tüdrukut Rakvere (15.05.2016) 87 tüdrukut Viljandi (22.05.2016) 42 tüdrukut Tallinn (17.09.2016) 133 tüdrukut

SIIM KERA

1094

... eurot (ehk rohkem kui kunagi varem!) kogus vähiravi toetuseks Tartu JK Tammeka naiskonna heategevusüritus “Roosa jalgpall”. Üritus, mida külastas 167 inimest, kulmineerus Tammeka ja Nõmme Kalju FC liigamänguga, mille võõrustajad 2 : 0 võitsid.

8

JALKA NOVEMBER 2016

Foto: Jana Pipar

Pärnu (18.09.2016) 109 tüdrukut Rapla (24.09.2016) 39 tüdrukut Kuressaare (25.09.2016) 77 tüdrukut

Tüdrukute jalgpallifestivalidel osales sel aastal 348 noort, kes varem polnud vutitrennis käinud.

TAHAN PARIMAT! Vähemaga ei lepi!

TALVEJOPEGA saad KINGITUSEKS WINDSTOPPER® TALVEMÜTSI!

*SNICKERS Workwear

TASUTA*

(art 1100/0404 või 1128/0418)

SNICKERS Workwear WINDSTOPPER® talvemüts art 9093/0418 TAVAHIND 43 €

Snickers Workwear AllroundWork 37.5®-isolatsiooniga talvejope art 1100/0404

130 €

SNICKERS Workwear Rip-Stop talvejope art 1128/0418 HIND

95 € Jopega kaasa TASUTA MÜTS art 9057/6658

Jopega kaasa TASUTA MÜTS art 9093/0418

Pesu komplektiga kaasa TASUTA KINDAD art 9578/0448

SNICKERS Workwear pikkade varrukatega XTR alussärk

SNICKERS Workwear A.I.S fliis

9430/0418 HIND

HIND

64 €

Hinnad sisaldavad käibemaksu 20% ja kehtivad kuni 31.12.2016 või kuni kaupa jätkub!

8012/0400

60 €

SNICKERS Workwear pikad XTR aluspüksid 9431/0418 HIND

58 €

SNICKERS Workwear talvejope 1178/0404

HIND

179 €

1133/6658 HIND

3619/0404 HIND

143 €

SNICKERS Workwear Hi-Vis talvepüksid, EN 471 klass 2

SNICKERS Workwear Power Winter talvepüksid

TAMREX OHUTUSE OÜ TALLINN Laki 5, Pärnu mnt 130, Katusepapi 35

SNICKERS Workwear Hi-Vis talvejope, EN 471 klass 3

113 €

3639/6658 HIND

124 €

Tel 654 9900 Faks 654 9901 e-post: tamrex@tamrex.ee www.tamrex.ee TARTU Aardla 114, Ringtee 37a

PÄRNU Riia mnt 169a, Savi 3

RAKVERE Pikk 2

VILJANDI Riia mnt 42a

JÕHVI Tartu mnt 30

VÕRU Piiri 2

VALGA Vabaduse 39

NARVA Tallinna mnt 19c

HAAPSALU Ehitajate tee 2a

PAIDE Pikk 2

JÕGEVA Tallinna mnt 7

lood & tsitaadid

nii nad

ütlesid “Umbes sama tunne, nagu Messi oleks Nõmme Kalju poolkaitsja poolt pikali joostud ja lisaks veel punase kaardi ka saanud.”

Reformierakondlane Lauri Luik Siim Kallase põrumisest presidendivalimistel “Endise jalgpallurina võiksin öelda, et Ameerika on mustkunstnikule nagu jalgpallurile Hispaania või Inglise liiga, kus tahaks isegi platsile saada ja võistelda.”

Mustkunstnik Jürgen Veber “Tavaliselt nõelame äärtelt, aga täna oli näha, et meestel oli bensiini asemel sees diisel – koondisepaus mõjutas.”

Flora peatreener Argo Arbeiter viigist Nõmme Kalju vastu “Olid ilusad neli aastat, tuleb vaid loota, et järgmised neli tulevad veel paremad.”

Noortekoondislane Erik Listmann tõmbas karjäärile joone alla “Me ei suutnud kainet mõistust säilitada. Nii palju oli kaalul, et muud mõtted hakkasid pähe tulema.”

Rauno Sappinen Flora surve alla jäämisest vähemuses ja kaotusseisus mänginud Infoneti vastu “Kalju oli täiesti null täna. Oli madala tempoga mäng, Kalju magas täiesti ja meie olime natuke ärkvel.”

Levadia pallur Pavel Marin 3 : 0 võidumängust Kaljuga “Pärast Lindpere, Pareiko ja Raio Piiroja koondisekarjääri lõppu näib koondises puudu olevat ka meestest, kes võiksid riietusruumis kaaslasi karmilt raputada ja uuele elule ärgitada.”

Ajakirjanik Madis Kalvet “Suures plaanis nimetaksin kahte omavahel seotud põhjust ilma kedagi süüdistamata: ühise keele mitteleidmine venekeelsete mängijatega või vähemalt osaga neist ja osa mängijate jaoks liigne mängudetailidesse minek, mis pani neid keskenduma mängu asemel nendele detailidele.”

Aivar Pohlak koondise mängu lagunemisest “Ma ise pole kurb, aga päev on kurb.”

Magnus Pehrsson koondise peatreeneri ametist lahkumise päevast

10

JALKA NOVEMBER 2016

Jõgevamaa esimene kunstmuruväljak Vaimastverre Vaimastveres 23. septembril avatud vutiväljak pühkis Eesti kaardilt viimase ilma täismõõtmeteta kunstmuruplatsita maakonna. Jah, Jõgevamaal polnudki seni tehiskattega suurt palliveeretamise paika. Teadaolevalt on tegemist teisegi “rekordiga” – 254 elanikuga Vaimastvere küla on väikseim koht, kus asub täismõõtmeline kunstmuruväljak.

“Läheduses asub veel väikeseid jalgpallihuvilisi külasid, mis moodustavad ajaloolise Vaimastvere valla, mida enam pole,” selgitab ühe sellise küla elanik Tiit Lääne. Tuntud spordiajaloolase ja Jõgeva vallavolikogu esimehe Lääne kodu asub mõni kilomeeter Vaimastverest eemal Paduveres. Selles 35 elanikuga külas on rahvaliigas osalev Paduvere SK Illi, mis on seni oma kodumänge pidanud Tiit Lääne taluões paikneval väikesemõõtmelisel jalgpalliväljakul.

“Vaimastvere kunstmuruväljaku ehitamise taga on kohaliku kooli direktor Väino Ling, kes on ka Vaimastvere külaseltsi Waks juhatuse esimees,” selgitab Lääne. “Ta hakkas taotlema Euroopa raha ja kirjutas projekte PRIAsse. Kuna vastavast meetmest MTÜdele eraldatavad summad on maksimumi korral küündinud kuni 60 000 euroni ühel aastal (tavapäraselt siiski vaid 35 000), tuli taotlusi kirjutada mitmel aastal. Omaosalus on sellistel projektidel kümme protsenti, mille maksis Jõgeva vald.”

Ehitusega alustati 2008. aastal. Lünklikud ja taotluste positiivsed või negatiivsed vastused rahaeraldusteks panid tööd mitmel puhul seisma. Vahepeal tuli oodata ka uue rahastamisperioodi algust. Eelmisel aastal otsustas valla võimukoalitsioon, et väljak tuleb valmis teha, ning võttis selleks laenu. Nii eraldas vald tänavu väljaku lõpuni ehitamiseks 185 000 eurot. Projekti kogumaksumuseks kujunes kümne aasta jooksul 423 957 eurot, millest pea pool on eurotoetused PRIA ja Leaderi toetustest.

Kuna ehitus pidi rahasüste oodates kaua seisma, muutus mõndagi plaanides. Alguses murustaadionina kavandatud väljak muutus kunstmuruplatsiks.

Suurema tõhususe saavutamiseks on kavas järgmisel aastal leida valla eelarves 110 000 eurot valgustuse, otsavõrkude ja madala aia tarvis. Murutraktor ja puhurid on väljaku hooldamiseks olemas, osta tuleb veel tasandusreha. Kunstmuru on eriti vajalik kevadel ja sügisel, kuid just sügiseti on õhtud pimedad.

“Ikka on küsitud, miks nii väikesesse kohta nii suur asi ehitati,” räägib Tiit Lääne ja vastab: “Põhjus on lihtne: kohalik koolidirektor hakkas asja ajama.

Kui on eestvedaja, siis nii need asjad käivadki. Siin on jalgpall viimased enam kui 30 aastat olnud väga populaarne ja mängijaid on stabiilselt peale kasvanud. Siinsamas kõrval on õpilaskodu paarikümne kohaga. Plaan on järgmisel aastal siia tuua Eesti Jalgpalli Liidu suvelaager. See oleks kohalikele lastele suur asi, sest nad saaksid ju sõita ka Tallinnasse kohtuma profimängijatega ja näha mõnd kõva mängu. Kaugem idee on see, et ühel hetkel luua õpilaskodu baasil jalgpalliklass.”

Mõistagi aitab uus väljak parandada maakonna tugevamate võistkondade treeningutingimusi. Jõgeva asub vaid 12 kilomeetri kaugusel ning sealne esindusmeeskond Noorus saab kevadel enne hooaega harjutada suurel platsil mängimist.

INDREK SCHWEDE Sümboolse lahtilöögi tegid (vasakult) Jõgeva vallavanem Enn Kurg, Vaimastvere kooli direktor Väino Ling, Eesti Jalgpalli Liidu infojuht Mihkel Uiboleht, riigikogu liige Aivar Kokk ja Jõgeva vallavolikogu esimees Tiit Lääne.

Foto: Eili Arula

lood & tsitaadid Foto: Ilja Dmitrijev

nii nad

ütlesid

“Seda tõestab fakt, et kui mõni aeg tagasi teatati 7 miljoni euro eraldamisest Kalevi staadioni renoveerimiseks, ei järgnenud sellele avalikkuses vähimatki reaktsiooni.”

Aivar Pohlak leiab, et A. Le Coq Arena lõpuniehitamiseks riigilt eraldatud viie miljoni euro tõttu tekkinud avalikkuse rahulolematus oli kunstlik “Aga tõsisemalt rääkides: nooremana meeldis mulle tohutult jalgpalli mängida.”

Presidendikandidaat Mart Helme

Korra on Narva Unitedi ja Tallinna Cosmose vastasseisu jälginud 594 inimest. Kas seekord tuleb lisa?

Saalijalgpall teeb Ida-Virumaal muruvutile 1 : 0 Kui vaadata publikunumbreid, pole kahtlustki – saalijalgpall on Ida-Virumaal muruvutist oluliselt populaarsem. Mullusel Triobet saaliliiga hooajal meelitasid publikuhorde kohale nii Sillamäe JK Dina (keskmiselt 270 pealtvaatajat) kui Narva United FC (251). Võrdluseks – JK Sillamäe Kalevi keskmine Premium liigas on tänavu 180 (mullu 228), JK Narva Transil 141 (mullu 189). Tänutäheks hea töö eest otsustas Eesti Jalgpalli Liit, et tänavune saalijalgpalli superkarikas, mille võitjat on varem selgitatud Kiilis ja Viimsis, mängitakse välja Narvas!

Kuna Tallinna FC Cosmos võitis eelmisel hooajal nii meistritiitli kui karika, kohtuvad nad aasta avamängus kõrgsarjas teise kohaga lõpetanud Narva United FCga. Narva spordikeskuses lüüakse pall mängu 29. oktoobri õhtul kell 18.

“Narva on meile väga hea korralduse ja publikuga silma jäänud,” selgitab EJLi saalijalgpalli tehniline direktor Kert Küttis kohavalikut. “Tulime sellise idee peale viia mäng sinna, kus on rahvas. Tahame näidata, et me oleme kõik üks Eesti. Tulevikus on plaan Narvas ka mõni koondisemäng korraldada.”

Mis on aga Ida-Viru klubide publikunumbri saladus? Küttis toob välja neli punkti. Esiteks teevad klubid head tööd, teisena nimetab ta futsali atraktiivsust, kolmandaks mainib, et vene päritolu mängijad alustavad vuti mängimist tihti just saalist ning see on neile seepärast südamelähedane. Põhjenduste kvarteti lõpetab Eesti kliima võlusõna “siseruum”.

Tänavu märtsis käis Euroopa liidu piirilinnas kohaliku Unitedi ja Cosmose Triobet saaliliiga finaalmängu kaemas lausa 594 silmapaari. Klubi eestvedaja ja treener Aleksandr Dmitrijev sõnab, et Ida-Virumaal on saalijalgpall tõesti väga populaarne. Fenomeni seletab ta tuttavate mängijatega.

“Nii meil kui ka Sillamäel on koosseisus kohalikud mehed,” lausub ta. “Kõrvalmaja poisid, mitte staarid nagu Narva Transis! Kui aus olla, siis paljud meie fännid ei tea Transi pallureid üldse, aga Unitedi mängijatega on nad tuttavad.”

Teisena toob ta välja tihti kõlava tõiga: Narvas pole sügisel-talvel suurt teha ja seepärast on hea sooja saali omasid toetama tulla. Samas ei saa väita, et rahvas end ise ustest ja akendest sisse pressiks. United näeb kõva vaeva, et pidevalt pildis olla ning rahvale meelelahutust pakkuda. Tehakse palju meediatööd, seda küll põhiliselt vene keeles. Mängudest postitatakse pilte, videoid ja kirjutatakse artikleid. Matši poolajal toimuvad erinevad vaheajamängud, Dmitrijevi sõnul võib ühe kohtumise ajal mingisuguse auhinna võita lausa 12 erinevat inimest! Kõik see meelitab aina uut ja uut rahvast. Superkarika mängus soovib United võita oma esimese trofee ning meelitada saali veelgi rohkem (emotsionaalset) publikut.

SIIM KERA

“Kujutate ette – Eesti mängis Malta ja Bosnia vastu peaaegu identse taktikaga!”

Kolumnist Hugo Tipner koondise üheülbalisest ja etteaimatavast mängujoonisest “Võtame jalgpalluridki, Eesti koondislased räägivad kõik puhast eesti keelt. Pange teinekord tähele, kes neist võistluse algul hümni laulab …”

Postimehe lugeja Endel Susi rahvustevaheliste vastuolude paratamatusest “Me ei mängi ju treeneri, vaid riigi, selle lipu ja lõpuks iseendi eest.”

Konstantin Vassiljev eitab vähest pingutamist koondises “Kui Levadia esindusmeeskonna mängule oli kanderaamimehi vaja, siis mitmed noored leidsid vabanduse, miks nad ei saa tulla.

Aga Mattias oli alati kohal ja nägu säramas kah!”

Levadia juhatuse liige Andres Leht noorest Mattias Käidist “Ega me maadlema ei lähe, et paneme vastava kaalukategooria vennad peale. “Karu” roll selles meeskonnas kujunes nende kahe mängu jooksul teistsuguseks. Teda ei läinud vaja.”

Marko Kristal Tarmo Neemelo rollist valikmängudes Gibraltari ja Kreeka vastu

3 x Martin Reim “Ta on võtnud viimase aja koondisest väljajäämist kui õppetundi.”

Henrik Ojamaast “Ma ei tahaks panna härrasmeest pingelisse olukorda, kus ta peab oma kõhukese maha võtma viie päevaga.”

Sellest, miks ta kutsus koondisse Tarmo Neemelo, kuid mitte Vjatšeslav Zahovaiko “Soovin, et kõik kutsutud oleksid igas olukorras valmis andma endast viimase. Vajaduse korral kodumaa eest kasvõi surema, nagu öeldakse.”

2016 NOVEMBER JALKA

11

kera komm

48 PÕHJUST VIHATA takse playoff-paaridesse ja ühe matši järel selgub, millised kooslused jätkavad ja millised pakivad putsad ja kedrad ning sõidavad palmide alla suvepuhkusele. Oletame, et Eesti mahub 48 hulka, kuid alagruppi ei pääse. Faktiliselt mängime me MMil, kuid reaalselt see vaevalt nii tunduks – meie vutipidu saaks otsa enne, kui õige pralle üldse algakski.

“See tähendab, et me jätkame tavapärase 32 meeskonnaga MMiga, kuid peole kutsutakse 48 tiimi,” oli üks Infantino tsitaatidest, mis netis levis.

Ma ei tea, tundub suhteliselt jube, kui sa käid juuksuris, sätid oma parimad peokingad jalga, säravaima triiksärgi selga, kauneima kikilipsu ette ja võtad suuna terve elu oodatud sünnipäevakräule, SIIM KERA kus selgub, et sul lubatakse seal vaid 15 minutit viibida, sest rohkem pole lustame ausalt. See pealkilihtsalt ruumi. Miks siis üldse kutsega ri, mida te just lugesite, on vaeva näha? Rääkimata sellest, milliseid tugevalt ülepingutatud ja kõlab mõttetuid kulutusi säärane finaalturniiri kui eriti suurt vaimset piina tekitava eelturniir kaasa tooks. Meeskonnad plaAmeerika ühendriikide noortekomöödia neeriks laagreid ja lendaks teisele poole nimi. Aga ükskõik kust otsast vaadata, maakera, et pärast üht mängu sama Eesti oleks suurepärane teismelistele targalt raudlindu istuda ja suunatud klišeedest pungil tagasi tulla. Samamoodi visuaalteose tegelane. käiks fännidegi käekäik, Oleme väikesed, veidi teistMM JÄÄGU ELITAARSEKS kel poleks enne turniiri moodi ja tahame suurema On normaalne, et nii nagu jääb paljudele avavilet aimugi, mida oma tunnustavat õlapatsutust. suletuks Oxfordi, Cambridge’i või isegi Tartu meeskonna toetamine Oleks ju mõnus kuuluda ülikooli uks, seisab suurturniiri lävepakul logistiliselt või finantsipopulaarsete seltskonda!

Kui FIFA värske prekvaliteedikontroll, kes laseb oma kolossaalsest liselt kaasa toob – kuhu broneerida hotellid, kas on sidendi Gianni Infantino kerest mööda nii vähesed kui võimalik. vaja olla üks või vähemalt – kelle naeru täis nägu neli matši? Segasummamäletavad vutihuvilised suvila.

UEFA võistluste läbiSelge on muidugi see, et ma pole paistvate loosikausside vahelt – plaan riikidele jalkarõõmu pakkuda ning kõik tuua MMile 48 meeskonda läbi läheb, tahavad ka MMi-pirukast osa saada, aga hüüdja hääl kõrbes, vaid hoopiski hüüdja hääl tuumaplahvatuse üle elanud suureneb ka Eesti vutikoondise võilõppude lõpuks vähendab see nii kvalimaakeral, kus peale minu pole ühtegi malus jõuda suurte poiste mängumaale fikatsioonimängude kui ka finaalturniiri elusat hinge. Maailmameistrivõistlused (kindlasti antakse 16 tiimi lisandudes pinget. laienevad niikuinii. Võibolla võetakse mõni ekstrakoht ka Euroopa satsideTeiseks, mida sellisel juhul üldse alustuseks 40 tiimi, millest on samuti le). Iga Eesti jalkafänn on sellest elu finaalturniiriks nimetada? Šveitsi ja mõnda aega räägitud, võibolla minnakse Itaalia kodakondse Infantino esialgne jooksul kümneid kordi unistanud. Kes kohe 48 juurde. Küll kunagi jõutakse ka parseldaks maha neeru, kes väikese sõr- plaan näeb ette seda, et 16 tiimi saavad 64 satsini. Ja me kõik vaatame. me, et vaid viivukski maailma parimate endale automaatselt koha alagrupitursekka kuuluda. Suureneks meie šanss ja niiril, ülejäänud 32 meeskonda loosi-

A

12

JALKA NOVEMBER 2016

saaks suvel taas silmad televiisori külge naelutada. Väikeriigi esindaja peaks rõõmust tiritamme viskama. Mis siin üldse halba saab olla? Imelik tunnistada, aga mulle see suurejooneline plaan üldse ei meeldi.

Miks? Maailmameistrivõistlused on elitaarne võistlus. Sinna pääsevad vingematest vingemad. On normaalne, et nii nagu jääb paljudele suletuks Oxfordi, Cambridge’i või isegi Tartu ülikooli uks, seisab suurturniiri lävepakul kvaliteedikontroll, kes laseb oma kolossaalsest kerest mööda nii vähesed kui võimalik.

Pealegi, inimloomus on nii sätitud, et mida raskem midagi saavutada on, seda väärtuslikum ja uhkem tehtu tundub.

Mägironija elueesmärk on ikka Mount Everest, mitte 262 meetrit madalam Kanchenjunga. Kuigi mulle meeldivad väga matšid stiilis Togo–Honduras, mõjuvad nad MMil eriti mõnusalt seepärast, et vastu on panna korralik kontsentratsioon tippude omavahelisi heitlusi. 48 osalejat võib selle tasakaalu paigast nihutada. Okei, tegelikult on ju mõistetav, et tahetakse rohkematele

1-teist mõtet

Eesti suurim lipp kuulub rahvuskoondise poolehoidjate organisatsioonile Jalgpallihaigla.

Foto: Lembit Peegel

VALDUR MIKITA

JA JALGPALL AJAVAD SAMA ASJA

I

sepäine riigikogulane Igor Gräzin kirjutas 12. septembri Õhtulehes Eestile presidenti otsides ja võimalikke kandidaate sõeludes muuhulgas nii: “Või meie teine Lennart Meri – Valdur Mikita, kes mõistab meid rahvana pareminigi kui Andrus Kivirähk?”

Minu arvates on tegemist sedavõrd erinevate autoritega, et Gräzini toodud skaalal kuuluvad nad kumbki eri otsa.

Valdur Mikita kirjutab oma triloogia kolmandas raamatus “Lindvistika ehk metsa see lingvistika” nõnda: “Olen veendunud, et liigne ebakindlus, pessimism ja kiuslik vaim on hakanud selgelt piirama Eesti arengut. Mida rohkem inimest, riiki või rahvast laita, seda rohkem tuleb neid ka kiita, muidu kõigest sellest head nahka ei saa. Meil oleks tarvis üles leida oma potentsiaal ja tugevused, mis suudaks meid taas koondada rahvana. Kultuur hakkab minu meelest alla käima hetkest, mil etnos ei inspireeri enam inimest.” (lk 230–231) Oma raamatutes on Mikita järjekindlalt leidnud ja tutvustanud Eesti tugevusi. Andrus Kivirähk on teinud vastupidi. Mida kirjanik ka ise ei taotle, lai lugejaskond tõlgendab tema tekste pahatihti meie rahvust alavääristavana.

Need lood ladestuvad lugejate ala-

14

JALKA NOVEMBER 2016

teadvusesse kui järjekordne kinnitus, et oleme väikesed, nurjatud, kadedad ja haletsusväärsed olevused. Terve riik on vargaid-rehepappe täis. Mis pikas perspektiivis sisendab eestlasesse, et me pole väärt ka iseseisvust. Mind on alati kurvastanud inimeste innukas kaasaminek ja -noogutamine selliste ennasthävitavate mõttekäikudega. Sest kui küsida eestlaselt, kas tema sõbrad ja lähim tutvusringkond on sellised väiklased kadekopsud, pole vist suurt kedagi, kes nõustuks. Sest me laseme endale ligi inimesi ja kuulume ikkagi sõpruskondadesse, kellega meil on hea, keda me usaldame, keda abistame ja kellelt saame ise abi. Aga kust me siis tunneme neid, keda kirjeldab meile Kivirähk? Ja kuidas neid ikkagi nii palju saab olla, et inimesed tõsimeeli usuvad, et eestlase parim söök on teine eestlane? Kiviräha tegelased ei kirjelda mitte eestlast, vaid mistahes rahvusest inimest, sest kõigi rahvaste seas on häid ja halbu. Siit ka Mikita ja Kiviräha põhimõtteline erinevus: esimene tõepoolest (Gräzini sõnastust kasutades) “mõistab meid rahvana”, tuues esile meie eripära (puudused on looritatud sooja huumoriga), kuna teine naeruvääristab lihtsalt inimlikke nõrkusi ja rumalust, mis pole

mingil moel omased üksnes ühele rahvale, praegusel juhul eestlastele. Mikita üritab tõsta meie enesekindlust, näidata meie kujunemisloo vähem teatud või kujutletavaid võimalikke huvitavaid ja erakordseid tahke, Kivirähk irvitab inimese kui sellise kentsakate ja väiklaste iseloomuomaduste üle, asetades vastutuse eestlastele.

Müüt kui immuunsüsteem Eestlaste elu ja ajaloo üle mõtiskledes leiab Mikita näiteid jalgpallist. Ta nimetab Eestit Euroopa väikekultuuride Manchester Unitediks (lk 117). Meie rahvaluule arhiivi kogutud vaimuvara võrdleb ta kujundlikult nõnda: “Võiksime mõelda niiviisi, et pärimus on valdkond, kus Eesti on maailmameistri tiitlile väga lähedal. Seda, et Eesti mängiks jalgpalli MMi finaalis Brasiiliaga, ei juhtu tõenäoliselt kunagi.” (lk 148) Teisalt nimetab Mikita eestlasi “koduigatsuse maailmameistriteks” (lk 195) ning võttes aluseks eestlaste positsiooni ülemaailmsetes edetabelites hariduse, teaduse ja kultuuri vallas, teeb julge järelduse, et “liites kolme valdkonna reitingud riikide kaupa kokku, näeme, et Eesti kuulub suhtelise vaimse kapitali poolest praegu maailma riikide abso-

1-teist mõtet vastu ning riigid ja pika ajalooga klubid seisavad lojaalsete poolehoidjatena oma identiteedi eest. Tõsi, maailma klubijalgpalli tipptase eelistaks globaliseerumisest sündivat majanduslikku kasu, kuid lõviosa maailma populaarseima spordiala klubidest peegeldab oma toetajate usulisi, etnilisi, poliitilisi ja sotsiaalseid enesemääratlusi.

sportmängud on pidanud televisiooni survel muutma oma reegleid, et olla vastuvõetavam meelelahutusmaailma formaatidele.

Müütide tähtsusest ei vaiki Mikita ka oma triloogia teises raamatus: “Me kõik oleme kusagilt omandanud kahtlasevõitu mõtte, et tõde on tähtsam kui müüt. Kuid oma sisimas teame üsna kindlalt, et tegelikult on müüt palju Jalgpalliga semiootiliste tähtsam. Tõde teadmata suudab inimetapatalgute vastu ne kaunis hästi elada, ent kui temalt ära Oma triloogia teises raamatus “Lingvis- võtta müüt, siis ei ole elul enam mingit tiline mets” kirjutab Mikita, et “globalimõtet.” (lk 100) seerumise ja “maailmakultuuri” tagajärg Sama on jalgpalliga. Nagu endine on omamoodi semiootilised tapatalgud, Inglismaa koondise peatreener Roy mida pannakse toime kõigil pisikesHodgson kunagi ütles: “Unistamine on luutsesse esikümnesse.” (lk 234) tel inimteadvuse saarekestel, mis veel jalgpalli lahutamatu osa.” See tähenEestist ja eestlasest kirjutades muretkusagil olemas on. Need on suunatud dab, et väikesel on alati mingi võimalus seb Mikita samade asjade pärast, mida on kõigi vastu, kes veel julgevad mõelda ja suurema ja tugevama vastu. Enam kui oma presidendi Aivar Pohlaku suu läbi kogeda teistmoodi.” (lk 39) ühelgi teisel pallimängualal on jalgpallis sageli rõhutanud Eesti Jalgpalli Liit: anda Ka jalgpall küllap ainsa spordialana võimalik kompenseerida oma puudulikeestlastele enesekindlust ja tuge, et säilivastandub meelelahutusele, millest ke oskusi olgu tahtejõu, vastupidavuse tada oma identiteet ülemaailmastumise lahutab teda fännide lojaalsus ühele või meeskonnavaimuga. Jalgpallis on tuultes. Mikita kirjutab, et rahvus pole ja ainsale klubile, ühele rahvuskoonalati üllatajaid, kes loovad aina uusi tema järgi mitte etniline, poliitiline või disele. Oma meeskond on nagu ema, müüte. ideoloogiline kategooria, vaid esmajoones keda saab olla vaid üks. Sama mõte on Müüte vajab iga jalgpalliklubi või ökoloogiline termin: “See on loomupäedasi antud ka kuulsas sententsis: sa -koondise poolehoidja ja õnneks on rase mitmekesisuse säilitamise neid ka võtta. Müüte vajavad viis tohutus globaalses inimka eestlased, et püsima jääda.

MIKITA vs. KIVIRÄHK massis.” (lk 44) Triloogia viimases raamatus Aga kestmajäämine sõltub kirjutab Mikita: “Maailm, Mikita üritab tõsta meie enesekindlust, müütide tugevusest, oma kulnäidata meie kujunemisloo vähem teatud mida enam ei usuta, lõpetab tuuri unikaalsusse uskumisest: eksistentsi, sest reaalsus püsib või kujutletavaid võimalikke huvitavaid “Kui meie peale aevastatakse uskumuste jõul.” (lk 24) ja erakordseid tahke, Kivirähk irvitab suurtes kogustes skandinaavia, See käib nii Eesti jalgpalli inimese kui sellise kentsakate ja väiklaste kui ka Eesti riigi ja eestlaste slaavi või ameerika pisikuid, iseloomuomaduste üle, asetades siis meie paiskame omakorda kohta. Just Eesti jalgpallivastu soome-ugri kultuurakoondise mängudelt on pärit vastutuse eestlastele. batsille. Igale Eesti europaseepoolehoidjate hüüe: “Me rimise või amerikaniseerimise usume – Eestisse!” Jalgpallil aktile peaksime meie omalt poolt vastavõid vahetada oma naist, oma autot, on nii võimalus kui vastutus aidata ma maailma lakkamatu ja kangekaelse oma töökohta ja isegi oma sugu, aga hoida meie rahva eneseusku. Edu jalgsoomeugristamisega, me ei tohi käsi üles sa ei saa kunagi vahetada meeskonda, pallis teeb tuntuks ja tegijaks üle ilma tõsta kõikehaaravas müütide sõjas. Müüt keda oled hakanud toetama. See on suurte ja väikeste seas. Selle tulemuseks on osa rahva immuunsüsteemist, kultuu- ilmselgelt vastuolus meelelahutustöösvõiks olla see, et nii eestlane ise kui ka ri unikaalsust võimendav salarelv.” (lk tusega, mille eesmärk on teenida raha. välismaalased “võiks eesti kultuuri fän45) Müüt on Mikita sõnul “relv märkide Meelelahutus on vastuolus ka klubide nata samasuguse kirega nagu üht head sõjas” (lk 23) ning “kultuuri selgroog” üle maailma tehtava noortetööga, millel jalgpallimeeskonda” (lk (lk 46). Mikita isegi on müüdilooja, ühiskonnale vajalik sotsiaalne mõõ117), kui veel kord tsivastupidiselt Kivirähale, kes on pigem de. Mõistagi on oma fännid ka teiste teerida Mikita triloogia müüdilõhkuja. spordialade klubidel ja koondistel, kuid viimast raamatut.

Müüdiloome on omane ka jalgpallile. jalgpall on eri seisus peamiselt kahel Enam kui ükski teine spordiala jäljenpõhjusel: 1) maailma populaarseima dab jalgpall riikide ja rahvaste ajaloolisi ja harrastatuima spordialana haarab ta vastasseise, ühest küljest neid kinnistaülemaailmselt suurimaid masse, mis INDREK SCHWEDE des ja teisest küljest kanaliseerides. Sel tähendab vastuhakus globaliseerumiJALKA peatoimetaja moel võitleb jalgpallgi üleilmastumise sele arvestatavat inimhulka; 2) teised 2016 NOVEMBER JALKA

15

teateid tegelikkusest

Miljardi vaatajaga laulupidu Veemoto juhtum näitab, et ainult sportlik edu ei garanteeri teed massideni. Võib ju väita, et põhjus on selles, et veemoto pole olümpiaala. Hea küll, toome mängu vehklemise: olümpiaala, kus meil on aastate jooksul olnud kümneid tuntud sportlasi, kuid publikuhuvi jääb endiselt minimaalseks.

Okkaline tee massideni

MIHKEL UIBOLEHT

K

as ja kuidas on võimalik erinevaid spordialasid omavahel võrrelda? Kas olulisem on ühe spordiala maailmameistritiitel või teisel alal saavutatud 10. koht? Kelle käes on joonlaud?

17 tiitlivõistluste medalit aastal 2016, 15 medalit aasta varem, 13 medalit aastal 2014 ja nii järjepidevalt terve kümnendi jooksul. Maailmameistrivõistluste ja Euroopa meistrivõistluste korraldamine Eestis, ala juhtivad treenerid on pärit Eestist. Kui võtta need lihtsad faktid, võiks öelda, et tegemist on Eesti paraadalaga, visiitkaardiga maailmas. Aga millisest alast on jutt?

Annan vihje ja nimetan selle spordiala maailma praegused tipptegijad: Stefan Arand, Marten Männi, Viktoria Soodla, Rasmus Haugasmägi. Kas ikka ei tea? Kas ala eestvedajate ja treenerite nimed nagu Üllar Põvvat, Vahur Joala ja Lembit Aaslav-Kaasik ütlevad midagi?

Jah, tegemist on veemotoga.

16

JALKA NOVEMBER 2016

Võtame appi ka võistkonnaalad. 8. koht MM-finaalturniiril 2014. aastal ja 9. koht aastal 2012, 7. koht aastal 2010 ja nii juba peaaegu kaks kümnendit. Legendaarsed mängijad Rein Kivi, Martin Sivakov ja Andro Sõber. Vaikus? Aitan hädast välja: tegemist on saalihokiga.

Või veel parem näide: sellel võistkondlikul olümpiaalal tuli Eesti käesoleval aastal maailmameistrivõistlustel 6. kohale ehk tegemist võib olla medalinõudlejatega järgmisel olümpial! Kas teate? Aga siis, kui ütlen vihjeks nimed Marie Turmann ja Harri Lill? Tegemist

laste valimisel või silluta teed masside südamesse. Küsimus ei ole ka selles, et jääkeegli, saalihoki või veemoto eestvedajad midagi valesti teeksid – pigem vastupidi, need alad on kõike arvestades olnud suhteliselt nähtavad.

Tee massideni ei käi ka ainult suure harrastajate arvu kaudu. Näiteks autosport ja vigursuusatamine – harrastajaid on vähe, aga huvi suur. Sama lugu on suusahüpete ja laskesuusatamisega.

Võtame veel ühe klassikalisi kriteeriume segadusse ajava näite: Eesti jalgpallikoondis valiti parimaks võistkonnaks aastal 2011, mil kaotati 0 : 2 Fääri saartele, teeniti vaid neli võitu ja seitse kaotust, lasti endale lüüa lausa 26 väravat, suutes ise lüüa vaid 12. Mõne numbriliselt palju ilusama aasta järel on aga paslik peatreenerit vahetada.

Kas spordialal on ikka sisu?

Kõik need näited alates veemotost kuni jalgpallini räägivad sellest, et spordialade võrdlemine on väga keeruline, mistõttu kütab see alati kirgi ETTEARVAMATUSE MÄÄR ja pakub täielikke eriarvamusi.

Emotsionaalsema poole pealt Kõige lihtsamal tasandil võib seletab jalgpalli positsiooni öelda, et ilu on vaataja silmades – muuhulgas see, et ettearvamatuse mis tahes huvilist paelub ja temas emotsioone tekitab, ongi oluline. määr on ülisuur: kindlad on vaid Kuidas aga kujuneb see emotava- ja lõpuvile ning vaheajaviled. sioon, sõltub vaataja taustast.

Praegusel ajastul pannakse on jääkeegliga! palju rõhku meelelahutusele. Mõni Selliseid näiteid võib kahtlemata tuua väidabki, et sport ongi paljalt meeleveel ja neid esile tuues ei soovi ma mitte lahutus. Seeläbi on mitu spordiala läbi kuidagi maha teha nimetatud sporditeinud reeglimuudatused, vorminud alasid, sportlasi ega eestvedajaid. Olen end telesõbralikumaks ja muutnud kõike kiiremini hoomatavaks. Kõrvalt neid kõiki käinud kohapeal vaatamas, vaadates tundub, et selliselt käitunud jääkeeglit ka ise proovinud, vehklemises spordialade positsioon maailmas pole seisab see katsumus ees novembris. muutunud või on pigem muutunud Üles loetletud faktid näitavad seda, et ainult edukas esinemine tiitlivõistlus- kehvemaks. Teada-tuntud näiteks on murdmaasuusatamine, kus tehti panus tel ei anna esikohta parimate sport-

teateid tegelikkusest

Võrkpall on huvitav ja mänguline, kuid mitte maailmakeel. Vähemalt mitte sel määral, nagu on selleks jalgpall.

sprintidele ja ühisstartidele, kuid ollakse endiselt teiste konkurentide varjus.

Võitnud on need alad, kus sportlik sisu jäeti alles, ja selle peale on ehitatud nüüdisaegseid lahendusi, sealhulgas lisatud meelt lahutavaid nüansse. Sportliku sisu all tuleb muuhulgas mõista ka seda, et sport pole ainult võrdlus, kes kogus rohkem sentimeetreid, kilogramme või punkte, vaid sellel on ikkagi mingi mõte.

Sobivaid variante on palju: esindada oma kodukohta, kanda edasi aastakümnetepikkust traditsiooni, võistlemisega propageerida erinevaid heategevuslikke sõnumeid, tutvustada spordi kaudu kindlaid väärtusi nagu eetiline ja puhas sport, kasvatada noortest head kodanikud ja hoolitseda noortele talentidele tippspordis võimaluse ja ka töökohtade pakkumise eest, koostöö kohaliku ettevõtlusega ja nõnda edasi. Tuues konkreetse näite: üks jalgpalliklubi toimib ideaalis esmalt lapse füüsiliste ja vaimsete võimete arendajana ning annab treenerite ja esindusvõistkonna

mängijate kaudu positiivseid eeskujusid, seejärel pakub võimalust end teostada profimängijana või harrastajana või osalemist klubi tegevuses poolehoidjana või vabatahtlikuna, pakkudes sotsiaalset ühtekuuluvustunnet ja tuge.

Kuningas jalgpall Alade võrdluses ei saa üle ega ümber rahvusvahelisest mõõtmest ehk millest maailm aru saab, millist keelt maailm räägib. Üks näide on murdmaasuusatamine: Eestis populaarne, enamikus maailma riikides suhteliselt tundmatu ala.

Miks on jalgpallil maailma spordimaastikul niivõrd eriline positsioon, et seda nimetatakse spordialade kuningaks?

Mõned üldlevinud ratsionaalsed vastused on järgmised: veidi rohkem kui sajand tagasi oli Briti impeerium mõjuvõimas ja viis jalgpallimängu üle maailma, kinnistades selle; tegemist on lihtsalt mänguga, mille harrastamiseks ei ole tarvis erivahendeid; reeglid on lihtsad; mäng on demokraatlik ja annab kõigile võimaluse.

Foto: Lembit Peegel

Emotsionaalsema poole pealt seletab jalgpalli positsiooni muuhulgas see, et ettearvamatuse määr on ülisuur: kindlad on vaid ava- ja lõpuvile ning vaheajaviled. Kõik muu on kordumatu looming.

Jalgpalli erilise positsiooni tagavad kõige enam aga kultuurilised tähendused ehk ala poolt läbi aastakümnete peegeldatud sõnumid. Eesti kontekstis on lihtne tuua paralleel laulupidude traditsiooniga: kümned tuhanded inimesed ühel tribüünil laulmas ühisel häälel ja meelel, kõigil seljas spetsiaalsed pidurõivad, suursündmusele eelnev rongkäik jms. Kui aga neid laule mõistaks ja jagaks rohkem kui miljard inimest üle kogu maailma? Just nii on jalgpalliga – viimasele maailmameistrivõistluste finaalile elas otsepildi vahendusel kaasa just nii palju silmapaare.

Põhjuseid võiks välja tuua veel kümneid, aga fakt on see, et just jalgpall on kujunenud maailmakeeleks. Mooduseks, kuidas pidada relvituid sõdu linnade ja riikide vahel.

2016 NOVEMBER JALKA

17

koondis

Martin Reim taastas hea tuju ja võitlusvaimu Kuidas on Martin Reimist saanud treener, kelle sõna maksab? Sellest räägivad isa Olev Reim ja endine meeskonnakaaslane Toomas Krõm.

Koondis mängib jälle rõõmu ja lustiga, mille parimaks näiteks on Kostja Vassiljevi säravad etteasted.

INDREK SCHWEDE

E

esti koondise peatreeneri Martin Reimi isa Olev on oma raamatus “Rahvuskoondise kümme aastat 1992–2002” kirjutanud, kuidas poeg suutis Eesti meeskonna kaptenina autoriteedi ja kavalusega veenda mees-

konnakaaslast Jevgeni Novikovi koondise bussist väljuma, et kohtuda ajakirjanikega. Oli 15. august 2001 ning äsja oli koondis Lillekülas MM-valikmängus viigistanud Küprosega 2 : 2. Novikov oli just vastanud Eesti ajakirjanike interv-

juusoovile keeldumisega ja teised pallurid arvasid, et mees häbeneb oma kehva eesti keelt. Kuid Reimi sekkumise järel hüppas Novikov kõpsti bussist välja.

Olev Reim kirjutab: “Selgus ka kapteni töömeetod: kogenud mehena öelnud ta oma noorele kolleegile, et bussi ees ootavad teda tüdrukud!”

Tagantjärele vaadates seletab see väike episood Martin Reimi kohta mõndagi. See mees oskab jalgpalluritega suhelda, kasutades vajaduse korral hindamatut abimeest huumorit, mistap pole põhjust kahelda tema võimekuses saada hakkama treenerina.

Ometi oli kahtlejaid nii 2010. aastal, kui Reim juhendas esimest korda FC Florat (ning viis oma kauaaegse koduklubi kahel järjestikusel aastal Eesti meistritiitlini), kui ka nüüd, kui Reim asus paikama Magnus Pehrssoni pärandit: hingetut mängujoonist ning tujutuid ja sellessesamasse mängujoonisesse vastakalt suhtuvaid koondislasi. Enne mängu Gibraltari vastu oli pisut rahutu ka Olev Reimi süda.

Temagi meenutas poja algust Floras.

“Kui ta Floras peatreenerina alustas, räägiti ka, et Martin on liiga hea inimene, et ennast kehtestada,” rääkis Olev Reim mõni tund enne poja debüüti koondise peatreenerina. “On küll hea inimene, aga see, mis luges, oli tema autoriteet. Poisid kuulasid teda! Ta läks kohe peatreeneriks, mitte assistendiks ja kohe võitis samuti – see näitab ka midagi! Ma loodan väga, et ta tuleb toime. Ta on tark ja töökas ning oskab poistega rääkida ja nende hinge tungida.”

Toomas Krõm: Reimil on treeneriõnne

Martin Reim oma esimesel mängujärgsel pressikonverentsil.

18

JALKA NOVEMBER 2016

Foto: Lembit Peegel

Martin Reimi kunagine meeskonnakaaslane Lõvide noortesatsist Toomas Krõm tunnistab siiralt, et mingeid treenerialgeid ta Martinis ei näinud.

“No mitte kusagilt neid ei paist-

koondis

Liverpooli mees Klavan juhtis koondise Gibraltari vastu võidule.

nud,” lausub Krõm. “Just seetõttu, et Martin on eluaeg vaikne paipoiss olnud. Aga eks elus olegi sageli nõnda, et meie koolipõlvekaaslased üllatavad ja teevad teoks asju, mida ei oskaks neilt oodata. Ka Argo Arbeiteri puhul poleks omal ajal osanud ennustada, et temast tuleb sellise autoriteediga treener.”

“Paljud küsivad mu käest, millega Martin seda kõike korda saadab, ja olen tuttavatega seda ikka arutanud,” jätkab Toomas Krõm, kes näeb tagantjärele märke sellest, et Reimi tee treeneriks oli siiski justkui ette määratud: “Ta oli autoriteet ka mängijana, kellelegi nügida ta küll polnud. Tal on suur mängijakogemus. Polnud ka kahtlust, et ta jääb jalgpalli juurde. Kui ta juba Florasse peatreeneriks läks, oli mulle selge, et ta võtab sihi saada Eesti koondise peatreeneriks. Ma ei teagi, miks võeti vahepeal meile sildtreener?

Kas Martin ei olnud küps? Tema eelis on see, et ta tunneb mehi, ja teda saadab ka treeneri õnn – ta tuli ju Floraga kohe meistriks, igal treeneril seda õnne pole.

U21 koondisest võttis ta Käidi. Selge

Foto: Lembit Peegel

see, et Käit poleks ühegi teise treeneri käe all Gibraltari mängu põhikoosseisus olnud.”

Krõm jäi rahule ka mängupildiga Gibraltari vastu: söödud läksid ette, meeskond ründas selge sooviga lüüa värav. Varem mängiti teistmoodi. Krõmi sõnul on Reim saanud palju kogemust ka omanimelisest jalgpallikoolist. Tal on välja kujunenud oma arusaam jalgpal-

TOOMAS KRÕM:

Selge see, et Käit poleks ühegi teise treeneri käe all Gibraltari mängu põhikoosseisus olnud. list, mis arvestab reaalsusega.

“Ta ei hakka tegema Barcelonat, kui vastavad mängijad puuduvad,” ütleb Toomas Krõm. “Tegelikult on vaja lihtsalt oma mängud ära võita ja kõik punktid, mis tulevad tugevamatelt, on boonus! Praeguste abijõududena on koondise juures ka teine lõvipoiss Mart Poom ja Andres Oper, kes on pisut noorem. Ta saab nendega vabalt, ilma

barjäärideta rääkida kasvõi mängijate hetkevormist. Kui keegi on sitt, siis saabki nii välja öelda ja asju avameelselt arutada. See põlvkond ja need inimesed on mulle väga lähedased ning mul pole kaua aega olnud sellist kaasaelamistunnet ja soovi, et neil läheks hästi!

Mul on väga hea meel, väga, väga hea meel. Usun, et saame oma treeneritega hakkama.”

Ümbersünni sümbol Kostja Vassiljev Eesti koondise uus peatreener Martin Reim pidi ametisse asuma keset valikmängude karusselli: ainsagi kontrollmänguta. Hea, et kaks esimest mängu olid kodupubliku ees ja päris esimeseks vastaseks oli Gibraltar. Ei mingit tagasi- ega nahahoidmist! Vastase värava ees tekitati järjest ohuolukordi. Teisel poolajal veeretati külaliste võrku neli kuiva. Oli tulemus ja oli ka mängu.

Kohtumine Kreeka vastu pidi andma parema vastuse selle kohta, kuidas uus peatreener ja tema staap on suutnud mängijaid häälestada ja millist mängu 2016 NOVEMBER JALKA

19

koondis üritab koondis mängida. Võib öelda, et mängu oli, väravaid ja tulemust aga mitte. Asjaolu, et Eesti meeskond valdas mängus Euroopa eksmeistritest enam palli, vajutas üldmuljele positiivse pitseri. Paraku mõjutas seda näitajat tõsiasi, et kreeklased asusid juba teise minuti alguseks 1 : 0 juhtima. Me ei saagi teada, milline olnuks mängupilt siis, kui 0 : 0 püsinuks kauem. Võiduseisu hoidmise tšempionid kreeklased tõmbuvad südamerahuga tagasi ka siis, kui oskused ja võim lubaksid ise palliga mängida. Aga samas polegi see meie asi, sest palliga mängimine Kreeka vastu andis meie mängijatele kindlasti vajalikku enesekindlust ja aitas kaasa ühe teise ülesande täitmisele, mis Martin Reimi juhitud koondisele pandi – publiku tagasivõitmisele. See ülesanne täideti, kui otsustada eri kanaleist põrkunud tagasiside põhjal.

Koondise uuestisünni sümboliks oli muidugi Kostja Vassiljev. Mees, kes kahes varasemas mängus vedas jalgu järel (ja kinnitas mängujärgsetes intervjuudes, et koondise eest mängides annab iga jalgpallur alati endast kõik), oli nüüd kui tulesäde – ta mitte ainult ei jaganud taibukaid ja efektseid sööte, mis kutsusid esile vaimustuse tribüünidel, vaid käis ka unistelt pallipoistelt temperamentselt kera nõutamas, luges näppudega demonstratiivselt vastaste väravavahi ees sekundeid, kui see palli mängupanemisega viivitas, ning elas iga keharakuga mängule kaasa. Huvitav, mida mõtles Magnus Pehrsson, kes kindlasti professionaalsest ja isiklikust huvist mängu läbi ekraani vaatas?

Pehrssoni lahkumine oli õige. Nagu oli õige ka tema tulek meie koondise tüüri juurde. Tänu temale saime selgemalt aru, et meie oma treeneril on ehk lihtsam töötada koondisega, milles on suhteliselt palju koduliiga mängijaid. Seinale joonistatud skeemid peavad arvestama konkreetsete pallurite suutlikkusega. Nende tausta teavad ja tajuvad Eesti treenerid paremini. Kuid samas andis Pehrsson oma põhjalikkusega kindlasti head eeskuju ja järgimist väärivaid nüansse, andis head aimu skandinaavialikust “läbirääkimis- ja koosolekukultuurist”, millest meil tuleb võtta parim osa ja hüljata liigne. Ühe asja eest peame rootslasele kindlasti tänulikud olema: ta lubas, et 20

JALKA NOVEMBER 2016

Konstantin Vassiljev oli mängus Kreekaga nagu uuesti sündinud.

EESTI KOONDISE 100. VÄRAV A. LE COQ ARENAL Sinisärgid on A. Le Coq Arenast kujundanud tõelise siiliuru: me oleme sel staadionil peetud 92 mängu kokkuvõttes suutnud olla sedavõrd okkalised, et rohkem oleme võitnud kui kaotanud ning väravate vahegi on turvalise varuga positiivne. Meil on 36 võitu, 24 viiki, 32 kaotust ja väravate vahe 103 : 92. Sealjuures kõmmutas sajanda värava 18aastane Mattias Käit MM-valikmängus Gibraltari vastu! Ühe kaunikujulise tasakaalu lõhkusid meie pallurid mängus kaljumaa poegade vastu ära: enne seda kohtumist olime fännidepoolsesse lõunaväravasse lennutanud 66 ja teisele poole põhjaväravasse 33 kolli. Nüüd on need näitajad 66 ja 37. Vastased on endiselt hulga “väravakorrektsemad” – nemad on lõunavõrku tagunud 43 ja põhjavõrku 49 kolli.

A. Le Coq Arena väravaküttide edetabelis on Konstantin Vassiljev jõudnud vaid ühe tabamuse kaugusele Andres Operist, kelle arvel on 15 väravat. Mõlemad on lõunasse saatnud üheksa nahkkuuli, Operi edumaa tuleneb täpsusest põhja suunas.

Foto: Lembit Peegel

me ei kuule tema suust iialgi vabandust, et me oleme liiga väikesed, et tiitlivõistlustele jõuda, ja seda sõna ta pidas. Selle mõttetera peaks lausa sisse kirjutama iga Eesti koondist juhendava peatreeneri töölepingusse. Läbikukkumistele ja kaotustele leitagu avalikkuse ees ainult mängulisi põhjendusi ja organisatsioonilistele puudujääkidele viidatagu kulisside taga jalgpalliliidu inimestele.

Aga rahvaarv, kliima ja vutihallide vähesus jäetagu mängust välja. Kaks esimest ei muutu nagunii ja on etemadki kui Islandil ning kolmas saab ainult paremaks minna.

Nüüd ootab Martin Reimi koondist 13. novembril Brüssel ja Belgia, maailma edetabeli teine (septembri keskpaiga seisuga). Kahes senises mängus oleme näinud ründavat Eestit, kolmandas on seda raske loota. Aga huvitav on ikkagi: Reim tutvustas ennast treenerina, kes valib algkoosseisu ja taktika olenevalt vastasest. Küllap ragisevad taustajõudude ajud ka enne seda kohtumist.

Ootame, loodame, toetame. Mängijatelt saame nõuda peamist: täielikku pühendumust ja lõpuni võitlemist mitte sõnades, vaid tegudes.

taktikajutud

Kuidas Eesti kaotatud ründemängu leidis Esimeses kahes koduses MM-valikmängus näitas Martin Reimi juhendatav koondis atraktiivset mängu. Kui Gibraltari vastu kukkusid pallid väravasse, siis Kreeka puurivahist Orestis Karnezisest meil mööda mängida ei õnnestunud ning Hellase mehed võtsid oma. Eesti U16 koondise ja Tallinna Kalevi peatreener Marko Pärnpuu aitab meil uue treeneri taktikast sotti saada.

Joonis 1

9 11

5

7

SIIM KERA 2

10

8

6

4

3

Joonis 2

9 11

7

10 8

5

6 4

Eesti koondislased

22

2

JALKA NOVEMBER 2016

3

Vastased

Liikumine

“K

õige suurem erinevus Magnus Pehrssoni ja Martin Reimi käekirja vahel on see, et vastase kolmandikul jääb Martini käe all rohkem mängijate enda otsustada,” sõnab vutitreener Marko Pärnpuu alustuseks. “See ei tähenda, et pallurid poleks Martini käest juhtnööre saanud, aga asjad polnud nii detailselt paika pandud nagu Magnuse mängujoonises. Magnuse plaanis oli väga paigas, kuidas ründama peab. Kui see ei õnnestunud, hakkas see mängijaid kammitsema ning nii mängulust ja loovus ära kaduski.”

Loovust, sädet, tahet ja rünnakuindu õhkus kahest oktoobris peetud valikmängust igatahes küllaga. Värske peatreeneri Martin Reimi käe all purustati esiti Gibraltar 4 : 0 (enne seda kohtumist oli Eesti sel aastal kokku tabanud vaid neljal korral), seejärel rünnati küll kõvasti Kreeka väravat, aga lahkuti sellest hoolimata 0 : 2 kaotusega, kuigi nii fännide kui ka vutimeedia arvates oleks me sealt matšist rohkemat väärinud. Mõistavad jalkavõhikudki, et mängupilt oli hoopis teine, kui lähiminevikus tavaks saanud. Mis muutus?

Oma poolel mängime me palliga sarnaselt varasemaga, kuid uued tuuled puhuvad vastaste kapsamaale jõudes.

Pehrssoni nägemuses (joonis 1) oli tähtsal kohal, et äärepoolkaitsjad nihkuksid keskele nii-öelda taskusse (vaba ruum kaitsjate ja poolkaitsjate vahel) ning äärekaitsjad tõuseksid.

Taskus oli mängijate ülesandeks kas palliga keerata või mängida äärekaitsjale, kes oleks palli kasti tsenderdanud.

“Probleem oli aga selles, et äärepoolikus mängisid tihti kaitsemängijad nagu Gert Kams või Ken Kallaste,” põhjendab Pärnpuu. “Taskus tuleb hästi palju seljaga värava poole mängida ja nende tugevaim külg palliga keeramine ei olnud.

Seepärast pall rünnakufaasis kaugemale ei jõudnudki ning pigem söödeti tagasi.”

Reimi avamängudes Gibraltari ja Kreeka vastu (joonis 2) kasutati samuti palju ääri ja äärepoolkaitsjad liikusid sama-

Karol Mets (vasakul) ja keskkaitsja Nikita Baranov (21) täidavad koha, kuhu Vassiljev ei peaks tulema palli tooma.

Foto: Lembit Peegel

moodi nagu Pehrssoni puhul keskele, kuid Pärnpuu toonitab, et Martin jättis mängijatele vabamad käed.

“Nägime ka seda, et äärepoolikutele mängiti tihti kas liinide vahelt või üle liini kiiruse peale palli, aga oli ka hetki, kui nad hoidsid ääre laiali ning tahtsid palli jalga, et äärest läbi murda,” seletab ta. “Mängijatel oli valikuid oluliselt rohkem, nad said ise otsustada, mis antud hetkel kõige paremini sobib, mitte nii, et pead kindlasti taskusse minema.”

Kostja on staar Viimases kahes kohtumises sai taas näha vana head Konstantin Vassiljevit, kelle sära kippus viimasel ajal koondisesärgis tuhmuma. Kui Pehrssoni ajastul tulid mõlemad äärepoolikud keskele, siis ei jäänud seal Kostjale eriti ruumi ning seepärast tuli ta tihti madalale palli tooma, mis Reimi joonises on pigem Karol Metsa ja keskkaitsjate ülesanne.

“Vassiljevile on oluline, et ta saab kaitsjate ja poolkaitsjate vahel liikuda, ning neis kahes kohtumises andis ta sealt väga palju häid sööte,” seletab Pärnpuu. “Gibraltari vastu paistis silma seegi, et kui kaitseliin oli kõrgemal ja ründaja tuli pallile vastu, lõikas Vassiljev ise liini taha. Nii sündis ka ta värav.

Kostja oli taas koondise võtmemängija.”

Nagu mainitud, oli mõlema matši mänguplaan üles ehitatud äärte kasutamisele. Ilmselt eeldati, et Gibraltar tuleb platsile viie kaitsjaga, kuid kuna neil oli väljakul ikkagi neli tagumist, jäi ruumi ka keskele, mida meeskond suutis eriti edukalt ära kasutada teisel poolajal, mil löödi neli vastuseta väravat.

Kreeklastest rääkides usub Pärnpuu, et kuna neil olid platsil suured ja tugevad keskkaitsjad ja keskpoolikud, otsustati rünnaku kese küljejoone poole viia.

“Ma ei usu, et meie treenerite tiim nii suurt ülekaalu oskas oodata,” mõtiskleb ta. “Ilmselt arvati, et Kreeka tuleb domineerima ja meil tekib kontravõimalusi. Lisaks meie heale mängule oli kiire avavärav üks põhjustest, miks Kreeka kaitsesse vajus või me nad sinna surusime. See muidugi võttis Sergei Zenjovi kõige tugevama külje ehk kiiruse ära. Treenerite käsi sidus avapoolajal tehtud sunnitud Taijo Teniste vahetus, mistõttu jäi meil üks käik teravuse toomiseks puudu. Kahju, et kaotasime, aga koondisega oldi üldises pildis rahul. See mängulust ja meeletu pingutus oli olemas, kui saaks vaid pallid sisse.”

Kaitsefaasis on võrreldes Pehrssoniga toimunud vähemalt üks oluline muudatus. Kui rootslasega mängiti standardolukordades tsoonikaitset, siis Reimi puhul on nii seda kui ka teist ehk

siis mees mehele kaitset. Standardolukordades olid prisked kreeklased meist igatahes tugevamad. “Õhus olid kreeklased võimsad, aga on teatud nipid, kuidas suuremate vastu mängida, neid tuleb pidurdada, kuni nad veel maas on – hoidmised, tasakaalust välja lükkamised. Olen kindel, et see on koht, millega treenerid vaeva näevad.”

Pärnpuule valmistas Kreeka vastu aga head meelt võimas press.

“Me sundisime kreeklasi mängima tagasi, kust nad panid tihti pika palli ette, ning me võitsime praktiliselt need kõik,” lausub ta. “Nii agressiivset ja kõrget pressi on hea vaadata, oli näha, et mängijatest õhkub enesekindlust, julgesime minna ja kõrgelt pressida. Kui tuli pikk pall, olime selleks valmis.”

Novembris toimuv mäng valikgrupi soosiku Belgiaga peaks kõigi eelduste kohaselt hoopis teistsugune tulema, Brüsselis me niivõrd kõrgel mängida ei saa. Samas usub Pärnpuu, et kiiresti me kaitsesse ei lange ning üritame ka maailma tipu vastu palliga mängida.

Kas Käit pärib Kostja mantli?

Kui Jalka uuris mõned kuud tagasi, kellest võiks saada uus Kostja, käis läbi ka Mattias Käidi (18) nimi. Gibraltari vastu tutvustas noormees end laiemale vutipublikule kahe olulise väravaga. Kas me võime tema peale loota, kui Vassiljev kunagi saapad varna riputab? Pärnpuu on oma vastuses vaoshoitud.

“Käit saaks Kostja positsioonil hakkama,” ütleb esiliigas palliva Tallinna Kalevi peatreener. “Võrreldes Vassiljeviga võib ta mängida rohkematel positsioonidel – nii kaitsva kui ka ründava poolkaitsjana ja ründajana ning miks mitte ka äärel.

Kas me hakkame temalt nägema Vassiljevi moodi mängujuhtimist, näitab ainult aeg. Tema suurepärases esituses oli mitu asja koos – uus peatreener, Käidi esimene kodumäng ning eeldatavalt nõrgem vastane. Igal juhul andis ta palju juurde, aga milliseks kujuneb tema mõju A-koondises, seda on praegu raske öelda.”

2016 NOVEMBER JALKA

23

mängija luubi all Foto: Lembit Peegel

Martin Miller Tartu Tammekas ja Eesti U21 koondises palliva Martin Milleri mängijaomadusi hindavad koduklubi peatreener Indrek Koser ja tema endine juhendaja noortekoondises Marko Lelov.

Marko Lelov: “Ta on mängija, keda iga treener võiks kümne küünega kinni hoida ja kelle üle uhkust tunda, sest ta on võistkonnamängija.”

Õhuvõitlus

Väljakunägemine Marko Lelov: Osalt saad seda õppida, midagi peab kaasas olema. Ei saa öelda, et on väga hea või väga halb. Intuitsiooni peab juurde tulema, aga pressingu all ta siiski leiab lahenduse, tal on ette nähtud mingid käigud, millega ta kompenseerib puudujääke väljakunägemises.

Indrek Koser: Väga hea. Leiab häid sööte liinide vahelt ja liinide taha, loeb mängu hästi. Leiab kaaslasi õigel hetkel.

Marko Lelov: Ta pole pikk mängija, aga tal on hea ajastus: ta oskab kohta valida ja leiab õige hetke, millal palli rünnata.

Indrek Koser: Oma kasvu kohta on tal päris hea ajastus ja hetke tabamine. Puudu jääb ehk kehalisest tugevusest, et minna võitlusse, aga ta kompenseerib selle hea ajastusega.

Vastupidavus

Jõud

Marko Lelov: On läinud paremaks. Premium liiga kontekstis väga hea.

Indrek Koser: See on vanusega paremaks läinud, jõuab joosta algusest lõpuni.

Marko Lelov: Kui ta alguses noortekoondisse tuli, oli tal tükk tegu, et tempo ja jõulisusega hakkama saada. Tahtis igasse duelli sisse minna ja vigastusoht oli suur. Praeguseks on tal tugevad jalad all ja seisab kindlalt, on teinud paari aastaga hea arengu.

Indrek Koser: Kindlasti saab siin juurde panna, sest tegu on noore mängijaga. Ta on sitke mängija, teda pole kerge ära tõugata või lükata. Küll liha rohkem luudele kasvab, selleks on aega vaja.

Sisu Marko Lelov: See peab igal tippmängijal olema ja temal on see olemas. Ta teab, mida on vaja teha, et tippjalgpalli jõuda.

Indrek Koser: See on tema üks trumpidest. Näeb väga palju iseenda kallal vaeva, on pühendunud ja teeb palju, et saada professionaaliks.

Liikuvus Marko Lelov: Ta on liikuv mängija, võib mängida ründaja all, poolkaitses ja vahetab kenasti kohta.

Indrek Koser: Väga liikuv mängija, palliga osav ja tunnetab keha väga hästi. Akrobaatilised elemendid pole probleem, paindlik mängija.

Tehnika Marko Lelov: Võiks olla pehmem ja plastilisem. Esimesed puuted ja petted – need peaks kiiruse pealt paremaks minema. See pole tal halb, aga sellele võiks rõhku panna. See on tema enda teha.

Indrek Koser: Tehnika on üks tema trumpidest. Hea pallipuute saanud juba looduselt, aga on ka ise väikesest peale iseseisvalt selle kallal vaeva näinud.

Löök & sööt Marko Lelov: Tal on head ootamatud pikemad söödud ründajale liini taha – kiire keeramine ja sööt. Lühikese söödu koha pealt: ta söödab ja avaneb, söödutehnika on paigas, palli kinni ei hoia. Lööki peaks iga mängija ise arendama, ilma vastaseta trennis osatakse lüüa, aga mängus on vaja ka nahaalsust, et võtad enda peale, teed pette ja põrutad! Seda vastutuse võtmist tahaks näha, söödu lükkamine on vahel kergema vastupanu teed minek.

Indrek Koser: Söödud on head: nii pikka kui lühikest teeb mõlema jalaga. Löögi kallal näeb praegu vaeva.

Tugevus ja oskus on olemas, aga küsimus on selles, kuidas seda teha maksimumkiiruse pealt ja mängusituatsioonis.

24

JALKA NOVEMBER 2016

Kiirus Marko Lelov: Ta mängib ründaja all või poolkaitses ja selle positsiooni jaoks on tal oma ea kohta piisav liikuvus olemas.

Indrek Koser: Ilma pallita mäng on üks tema nõrgemaid külgi. Seda kompenseerib kiirus ja osavus palliga. Platsilt ei paista välja, et ta oleks aeglane, aga tippsprinteri kiirust ka pole.

cv Sündinud: 25.09.1997 Klubi: Tartu JK Tammeka Treenerid: Ruben Artjunov, Sander Lember, Eduard Škunov, Mario Hansi, Indrek Koser, Lars Hopp, Norbert Hurt, Marko Lelov, Martin Reim, Urmas Kirs

KÕIK MÄNGUD OTSEÜLEKANDES! VAATA TELEÜLEKANNET IGAL LAUPÄEVAL KELL 16

NING JÄLGI INTERNETIÜLEKANDEID PORTAALIDES JALGPALL.EE

premium liiga

Koondisepausi ajal jääb Floras rahvast kõvasti vähemaks.

Foto: Lembit Peegel

Koondisepaus aitab leida ja kaotada mängurütmi Kas ja kui palju teevad klubid koondisepauside ajal teistmoodi trenni? Kas rahvusesinduse laagrist klubirutiini naasmine käib kergelt?

Mis on selle juures kõige suurem pähkel? Jalka võttis ette ja uuris.

SIIM KERA 26

JALKA NOVEMBER 2016

K

ui taas algab koondisetrall, on kõik pilgud suunatud rahvusesinduse jalgpalluritele. Kerge on unustada, et klubides, mis on oma parimad pojad riigi koondvõistkonnale loovutanud, läheb igapäevane töö edasi. Sama lõdvalt on peast pühitud, et peale A-koondise kogunevad tihti samal ajal ka U21 ja U19 noored. Mida see Eesti tippsatsidele tähendab? Kas

trenni vihutakse samamoodi või peab pooliku koosseisuga ratast leiutama hakkama?

Endine koondislane Alo Bärengrub meenutab omast kogemusest, et klubisse jäädes pandi sel ajal tihti rohkem rõhku füüsilisele treeningule.

“Pigem tegime ikka tugevamini trenni, et toonust hoida,” poetab ta.

“Koormus oli tavapärasest suurem. Ega

premium liiga taktikaliselt ei saagi suurt teha, sest paljud põhimängijad on puudu.”

Oktoobrikuise koondisepausi ajal käis mulluse meistri Tallinna FC Flora ridadest riiki esindamas (A-, U21 ja U19 tasemel) 12 jalgpallurit, Tallinna FC Levadial oli sama number kaheksa, Nõmme Kalju FC-l seitse ning Tallinna FC Infonetil kuus (täpsemad numbrid kõrvalkastis). Flora juhendaja Argo Arbeiter tõdeb, et selline situatsioon paneb pead murdma.

“Eks me peame mängima mingit muud spordiala kui jalgpall,” muigab Arbeiter ning täpsustab kiirelt, et vutisaapaid koondisepausiks ikka niisama rippuma ei jäeta. “Selles mõttes, et me ei saa teha loomulikku trenni, me peame erinevaid asju kombineerima ja mõtlema asju, mida me väiksema rahvaga teha saame. Miinus on seegi, et

MARKUS JÜRGENSON:

Klubis oled sa kogu aeg ühtede ja samade nägudega ninapidi, aga koondises näed ju Liverpooli meest ja kust mujalt kõik kohale tulevad. pärast koondist on sul väga vähe aega meeskond liigamänguks kokku võtta.

Võivad probleemid tekkida.”

Sama klubi äärekaitsja Markus Jürgenson on lähiminevikus koondiselaagrites hoolega kaasa teinud, kuid oktoobrikuine paus oli üle mõne aja esimene, mil teda rahvusesindusse ei kutsutud ning mees sai jääda Kitsekülla treeningutele. Ta eeldas, et puudujaid on rohkem, kuid tegelikult “oli kohal täitsa arvestatav kogus”.

“Individuaalsest vaatevinklist on pausid võibolla isegi positiivsed,” jutustab kaheksa korda A-koondist esindanud Tartust pärit pallur. “Mida vähem mängijaid trennis on, seda rohkem pööratakse tähelepanu sinu tegemistele. Kui vaadata olulisemat aspekti ehk meeskonnamängu, siis sellele võib paus pigem kahjuks tulla. Varasemate nädalate ja kuude rütm võib lihtsalt ära kaduda.”

Tõsi. Eelmisel hooajal said koondisenädalate jooksul ärevusest küüsi näksida Leicester City toetajad, sest enne ja pärast igat pausi kardeti võimsa mineku raugemist. Bärengrub sõnab, et mängu-

hoo kaotamise asemel võib selle sama hästi leida.

“See on hea hingetõmbepaus,” kommenteerib Bärengrub. “Mängijad käivad korra ära, unustavad hetkeks klubitöö ja tulevad puhtalt lehelt tagasi. Siin on palju nüansse ning mõju võib olla nii positiivne kui ka negatiivne.”

Heaks näiteks on septembri ja oktoobri vahel heasse hoogu sattunud Levadia. Vahepealsel ajal võideti neli mängu kuivalt ning seejärel tehti 2 : 2 viik Infonetiga. Palju on räägitud, et meeskonna vuntsis üles füüsilise ettevalmistuse ekspert Ilo Rihvk, kellega septembris koostööd alustati. Kas ja kui palju heast hoost saab kirjutada aga koondisemängude arvele?

“Ma ei taha öelda, et see paus tuli õigel ajal, aga me saime sel ajal omi asju teha,” kommenteerib Levadia peatreener Igor Prins. “Augustikuu oli kõigile keeruline ning tekkis väsimus. Nii on, et võtsime endale füsiotreeneri, kes meid aitas, ja saime pausi ajal õigeid asju teha. Otse loomulikult tahaks, et võistkond oleks kogu aeg koos, aga paus on paratamatu ja kõik peavad sellega leppima.”

Koondisest värskust juurde Alo Bärengrub toob välja, et juhendajast olenevalt võivad koondisetrennid olla lihtsamad kui klubisisesed harjutuskorrad. Seetõttu võib kodutiimi juurde naasmine olla mõnevõrra keeruline.

“Kes reaalselt koondise eest kaks mängu järjest mängivad, saavad päris korraliku koormuse,” ütleb mees. “Probleem võib tekkida neil, kes lähevad klubisse tagasi, kuid pole mänguaega saanud. Olen ise palju selles rollis olnud, et pole näiteks esimeses kohtumises platsile saanud ja seetõttu olen pärast hilisõhtust mängu teinud veel väikese trenni, mis on mõeldud neile, kes vajalikku koormust kätte ei saanud.”

Kui sportlased on tagasi klubi juures, on Arbeiteri sõnul kõige tähtsam meestel võimalikult palju puhata lasta.

Väsinud palluritele taktika ja mänguplaanide seletamine on tema sõnutsi tuuletallamine. Kuigi koondiselaager ja pikk kodunt eemalolek on ühtpidi raske, annab see teisest vinklist vaadatuna tavasituatsioonile vaheldust.

“Klubis oled sa kogu aeg ühtede ja samade nägudega ninapidi, aga koon-

Igor Prins: saame omi asju teha.

Foto: Lembit Peegel

Argo Arbeiter: koondisepausi ajal tegeleme jalgpallist Foto: Lembit Peegel erineva alaga.

Just välismaal mängides ootas Alo Bärengrub väga koondisemänge.

Foto: Lembit Peegel

2016 NOVEMBER JALKA

27

premium liiga Foto: Lembit Peegel

Eesti jalgpallurite edetabel Uusi tulijaid on seekord kolm ja kõik tänu mängule koondises: Mattias Käit, Sergei Mošnikov ja Pavel Marin. Käidi kõrval on suurim tõusja Siim Luts ning suurim langeja Ilja Antonov. Eespool olijatest on olulisim kukkuja Artur Pikk.

1. Ragnar Klavan 2. Konstantin Vassiljev

+1

3. Karol Mets

–1

4. Siim Luts

+9

5. Ken Kallaste

–1

6. Taijo Teniste 7. Sergei Zenjov

–2

8. Mihkel Aksalu

–1

9. Henri Anier

+1

10. Andreas Vaikla

–1

11. Aleksandr Dmitrijev 12. Dmitri Kruglov

+3

13. Gert Kams

+3

14. Henrik Ojamaa

+3

15. Artur Pikk

–7

16. Rauno Sappinen

–2

17. Mattias Käit UUS! 18. Nikita Baranov

+3

19. Ats Purje

+1

20. Tarmo Kink

–2

21. Karl Mööl

–2

22. Sergei Lepmets

+1

24. Sergei Mošnikov UUS! 23. Andrei Sidorenkov

+2

24. Markus Jürgenson

+2

25. Brent Lepistu

+4

26. Igor Morozov

–2

27. Pavel Marin UUS! 28. Mihkel Ainsalu

–1

29. Sander Puri

–7

30. Ilja Antonov

–18

28

JALKA NOVEMBER 2016

Ka Dmitri Kruglov (paremalt teine) peab pärast koondisemängu leidma motivatsiooni Eesti liiga jaoks.

dises näed ju Liverpooli meest ja kust mujalt kõik kohale tulevad,” muigab Jürgenson. “See kompenseerib väsimuse.”

Norraski mänginud Bärengrub tõdeb, et eriti mõnus oli koondise juures käia just fjordidemaal viibides.

“Paikselt välismaal elades ootasin koondisepausi tihti pikisilmi, alati oli väga hea tunne korra käia ja sellest värskust juurde saada,” sõnab Bodö/Glimtis leiba teeninud keskkaitsja.

Omaette küsimus on see, kuidas leida eneses motivatsiooni ja tahtmist, kui paar päeva tagasi oled seisnud mitmekümne tuhande pealtvaataja ees ning nüüd ootab koduliiga madistamine.

“Koondisemängus annad endast roh-

kemgi kui 100% ja motivatsiooniga pole probleeme,” sõnab praegu oma lõbuks Raplamaa JK ridades palliv Bärengrub.

“Aga tagasi tulles on kohati küll päris keeruline situatsioon, kui pead mõne nõrgemaga mängima minema. Nagu öö ja päev. Profimängijad peavad sellega muidugi arvestama ja toime tulema, aga eks sellised situatsioonid ole reaalselt olemas.”

Jürgenson teatab seepeale, et tal käib koondisest tavarutiini naasmine väga kergelt.

“Kui pühapäeval lõpeb laager, siis esmaspäeval klubisse minnes saab mõned naljad üle räägitud, et mis ja kus toimus, aga juba teisipäevast on see ümberlülitumine täielik,” lausub ta lõpetuseks.

Eesti tippklubide mängijad koondises Oktoobrikuine koondisepaus

A U21 U19 Tallinna FC Flora 5 3 4 Tallinna FC Levadia 1 2 5 Nõmme Kalju FC 2 3 2 Tallinna FC Infonet 3 3 Augusti- ja septembrikuine koondisepaus

A U23 U21 Tallinna FC Flora 7 - 3 Nõmme Kalju FC 2 2 6 Tallinna FC Levadia 1 - 3 Tallinna FC Infonet 3 - 3

U19 4 3 8 -

5. septembril toimunud U23 matši Eesti–Ukraina koosseisus oli ka Flora mängijaid, kuid kuna nad kuulusid ka U21 nimekirja, pole neid tabelis eraldi välja toodud.

minu 11

Kaspar Taimsoo sats on Viljandi poole kaldu

Foto: Lembit Peegel

S

õudmise olümpiapronksist Kaspar Taimsoost pole vutipisik mööda läinud. Noorena tagus ta hoolega palli ja lemmikpositsioon oli oma puuri kaitsmine.

“Mulle on alati meeldinud väravavahi vastutusrikas amet ning ema ostis mulle isegi väravavahikindad ja väravavahipüksid,” meenutab Rio de Janeirost medaliga naasnud viljandlane. “Ma ei tea, kas ma olin jalgpallis hea või mitte, aga mulle meeldis väga.”

Atleedi koosseisu mahuvad nii vanad kooli- ja linnakaaslased kui ka Eesti koondise tipptegijad.

Sergei Pareiko: Kui ma seda meeskonda koostasin, siis esimese vennana läks mul tegelikult kirja Oliver Kahn. Kui ülejäänud meeskond hakkas Eesti poole kiskuma, siis mõtlesin, et teen üleni kohaliku tiimi. Sergei on ka meie kapten. Jalgpallis on vaja kaptenit, kes vajadusel nii omade kui ka vastaste peale karjuks.

Ken Kallaste: Olen 100% kindel, et hoiab meeskonnakaaslaste tuju üleval.

Ragnar Klavan: Sel ajal, kui härra Klavan mängu teeb, kutsume ülejäänud Liverpooli mängumehed teda vaatama!

Taijo Teniste: Suurepärane isiksus ja väga hea mängumees, olin ajateenistuses ühes jaos nii tema kui ka Ken Kallastega. Taijoga oleme jäänud suhtlema ja kui käisin 2011. aastal Sloveenia–Eesti mängu vaatamas, sain pärast tema mängusärgi. Igati muhe ja sümpaatne vend.

Joel Lindpere: Kuna meeskond pole väga palju koos mänginud, siis ta tagab kindlasti selle, et kõik teavad, mida teha. Tema New York Red Bullsi särk on mul ka olemas. Kunagi nägin teda Nike müügikohas Jalajäljes ning küsisin: “Härra Lindpere, ega ühtegi särki üle pole?” Läks nädalake mööda ja oligi Jalajäljes mulle üks olemas.

Indrek Ilves: Viljandi Tuleviku mees! Vabalt oskab standardolukorrad meeskonna kasuks ära realiseerida.

Kaarel Kümnik: Kümme sammu sekundis teevad temast platsil ühe kiireima mehe. Endine Tuleviku jalgpallur ja minu klassivend gümnaasiumis. Temaga sai noorena palju koos mängitud.

Konstantin Vassiljev: Karistuslöögid jätame tema hooleks. Teab, mis teeb.

Ants Stern: JK Viljandi Tuleviku kunagine raudtala. Võib juhtuda, et enne värava löömist kõksib natuke. Samuti hea sõber.

30

JALKA NOVEMBER 2016

Ants Stern Joel Lindpere Ken Kallaste

Sander Post Indrek Ilves

Kaimar Saag Kaarel Kümnik

Ragnar Klavan

Konstantin Vassiljev Taijo Teniste

Sergei Pareiko

Sander Post: Pikk mees omal kohal. Kui vaja, lööb ka peaga väravaid.

Sandrit tean ma pikka aega, tema õde käis ka sõudmas!

Ma ei mäletagi, kuidas me esimest korda kokku puutusime, aga sellest ajast, kui ma poistega koos jalkat käisin mängimas, tean Posti alati kui Viljandi kõige kõvemat jalkavenda.

Kaimar Saag: Suht hea aastakäigu poiss, peaks koduklubisse tagasi tulema.

Oleks ju väga vahva, kui Premium liigasse tõusnud Tulevik poisi koju tagasi tooks.

Treener – Raiko Mutle: Tõeliselt suure hingega treener, vajadusel teeb meestega imesid.

Abitreener – Jürgen Henn: Ametlikult küll peatreeneri kohusetäitja, kuid praktiliselt aasta abitreener. Ta oli põhikoolis minu pinginaaber. Olime mõlemad spordipoisid. Kui mälu alt ei vea, siis 99% kindlusega võib väita, et olime ka Jürgeni kõige paremad jooksupoisid, just pikematel distantsidel.

Kohtunik – Kristo Tohver: Kindel värk, et mängu ajal niisama vilet ei puhuta.

Foto: Bobby Yip/Reuters/Scanpix

Manchester City

Argentiina

SERGIO AGĂœERO

Foto: Filippo Monteforte/AFP/Scanpix

Paide Linnameeskond

MARK OLIVER ROOSNUPP

Foto: EJL

Madridi Atletico

Uruguay

DIEGO GODIN

Foto: Nigel French/Scanpix

Torino Juventus

Bosnia ja Hertsegoviina

MIRALEM PJANIC

TÄRINGUJALGPALL DICE FOOTBALL – ALSO IN ENGLISH:

inside this box is a board and instructions of extremely intresting board game of dice football. www.dicefootball.eu ® Schwede

UUES KUUES! LAUAMÄNG 7–99 AASTASTELE

„See mäng nõuab väga head väravavahi vaistu.“ Mart Poom,

Mängulaual pead mööda triblama ka Ragnar Klavanist, Konstantin Vassiljevist ja Tarmo Kingist!

Eesti kõigi aegade parim väravavaht

klubi lood

54aastaneLehtmets (nr 13) pealelöögil – tema on tänavu II liiga põhja/ida piirkonna vanim väravalööja. Pildi keskel on kollases särgis olümpiamees Mihkel Kukk.

Kohalik Torino Juventus ehk Jõgeva Noorus II liiga põhja/ida piirkonnas mängiv Jõgeva SK Noorus-96 on saanud nime Torino Juventuse meeskonnast – tähendab ju Juventus ladina keeles justnimelt noorust. Häid noori kasvatab klubi ka Eesti noortekoondistele.

INDREK SCHWEDE

J

õgeva klubi nime autor on jalgpallitreener Igor Orlov, kellele kunagi sümpatiseeris Juventuses säranud Mic-

40

JALKA NOVEMBER 2016

hel Platini. Number 96 Nooruse järel tähistab Jõgeva klubi asutamisaastat. Orlov jälgib praegugi Torino esiklubi tegemisi, kuid tunnistab äkki, et kõige suuremaks jalgpalluriks peab ta siiski hollandlast Johan Cruyffi ja temaga seostatud totaalne jalgpall on tal endiselt südames.

Orlov on eelmistest kümnenditest tuntud kui jäähokitreener, kuid see ala on Jõgeval tehisjää puudumise tõttu vaikselt hääbunud. Paljud Jõgeva poisid on selle vahetanud saalihoki vastu. Jõgeval saalihokiga alustanud poisse jagub klubidesse üle Eesti, koondise peatreener Argo Kunglagi on Orlovi kasvandik. Nii Orlov kui Jõgeva Noorus-96

esindaja Eduard Lehtmets on siiski ühte meelt, et linna kõige paeluvam ala on praeguseks jalgpall. Aga väikese koha probleemid on Jõgevalgi.

“Treeninguid on raske läbi viia, sest osa meeskonda töötab Soomes ja Tallinnas,” selgitab Eduard Lehtmets. “Osa neist käib nädala sees Tallinnas treeningul, nendega, kes käivad tööl Tartus või lähemal, saame nädala sees ka teha.”

“Reedel saame kokku,” lisab Igor Orlov. “Mõni tuleb mängule otse laevalt. Vähesed saavad Soomes nädala sees end sportlikult liigutada, sest pärast tööd on mehed väsinud.”

Sellest tingitult on Jõgeva Noorus-96

klubi lood hiljem sündinud.

Nii Eduard Lehtmets kui Igor Orlov tõdevad, et II liigast kõrgemale tõusmist pole maha maetud. Kõik oleneb noorte pealekasvust, kusjuures on selge, et osa neist siirdub pärast gümnaasiumi lõpetamist Tallinna. Aga ikkagi keelduvad mehed ütlemast, et II liiga neid lõpuni rahuldab.

Vaimastvere staadion pikendab hooaega

Foto: Mati Alev

harva saanud välja panna parima koosseisu. Ikka peavad treenerid laveerima. Peale töömeeste on meeskonnas ka üliõpilasi ja õpilasi ning viimaste seast on õnneks suudetud kasvatada pidevalt head järelkasvu.

Meistriliigasse on Jõgevalt jõudnud Mairo ja Mario Tikerberi. Huvilistel on kindlasti meeles väravavaht Karli Küti nimi, kes Jõgevalt sirgununa tõrjus palle meie noortekoondistes ja Tartu Tammekas.

Kuid Igor Orlov on üles kasvatanud ka praegusi noortekoondislasi, kellest Eesti U16 koondisse kuuluv Marcus Mardimäe on saanud mänguaega ka esindusmeeskonnas. Samuti U16 koondise vaatevälja kuuluvat Kristjan Rummi on tänavu seganud vigastus. Eesti U15 koondise nimekirja kuuluvad aga Daniel Aganitš ja Karl Lani. Treenerina ongi Igor Orlovi põhimeeskonnaks klubi U16 rivistus, mis mängib omavanuste Eesti meistrivõistluste esi- ehk kõrgeimas liigas. Lisaks sellele on klubil poiste 2008/2009. aastal sündinute grupp ja tüdrukute rahvaliiga grupp, kuhu kuuluvad 1999. aastal ja

“Tahame teha uusi gruppe, hea, et Priit Jõeäär on nüüd treeneritöö tõsisemalt käsile võtnud,” räägib Eduard Lehtmets, kelle vend Ivo Lehtmets on praegu treener Martin Reimi Jalgpallikoolis, aga on oma karjääri jooksul juhendanud mitut Eesti klubi, Eesti U21 koondist ja kahel korral ühel välisturneel asendajana isegi Eesti A-koondist. Üks suur puudus on tänavu septembrist likvideeritud: Vaimastveres, tosina kilomeetri kaugusel Jõgevast, on nüüd täismõõtmetega kunstmuruväljak (vaata lähemalt lk 10). Ainsa maakonnana puudus just Jõgevamaal meie kliimas nii vajalik abimees. Jõgeva meeskonnad on igal aastal pidanud kogema, kuidas konkurentidel on hooaja alguses edumaa treenituses ja suurel väljakul mängimise kogemuses.

“Kevadel on suure väljaku tunnetusest väga puudu jäänud,” ütleb Eduard Lehtmets, kes lööb praeguseni kaasa esindusmeeskonna keskväljamootorina ning on tänavu oma 54 aasta, kahe kuu ja kuue päevaga liiga vanim väravalööja!

“Kunstmuruväljakuga saab kaks kuud varem hooaega alata. See on suur asi.

Seni pidime ootama, kuni mätas kuivaks saab, et minna suurele väljakule.”

“Nüüd on meil normaalsed tingimused, saame kevadel varem alustada,” rõõmustab ka Orlov. “Meil oli suuri raskusi kusagil mujal kunstmurul treenimisega, sest kevaditi on need täis, Tartus polnud aegasid omadelegi.”

Vaimastveres saavad Jõgeva klubi satsid kindlasti treeninguaega. Kohalikus koolis majandusjuhatajana töötaval Igor Orlovil on seal juhendada ka jalgpalliring. Liigamängude tarvis jääb koduväljakuks kindlasti praegune Jõgeva aleviku staadion, millele tegi Eesti Jalgpalli Liit tänavu korraliku hoolduse. Vaid hooaja esimesed ja võibolla viimased mängud peetakse tulevikus Vaimastveres.

ODAMEES JA ÄÄREKAITSJA MIHKEL KUKK Jõgeva SK Noorus-96 meeskonnas teeb kaasa ka odaviskes 2008. aasta Pekingi olümpiamängudel 21. koha saanud ja kahel MMil osalenud Mihkel Kukk (pildil), kes kasvas üles Jõgeva alevikus staadionist 400 meetri kaugusel. Kuigi Kukk hakkas kohe tegelema kergejõustikuga, oli ta samas aktiivne hoovijalgpallur.

“Kui sain odaviskajana piisavalt heaks ja pääsesin 2008. aastal Pekingi olümpiale, siis jätsin jalgpalli mängimise neljaks hooajaks,” ütles Mihkel Kukk Jalkale. “Odaviskajad on küll painduvad kutid, kes võivad visata saltosid, aga jalad on mul kinni, seevastu selg ja puusad lahti. Jalgpalli jaoks mul vajalikku painduvust pole, aga üldfüüsiline baas on hea ja selle pealt olen mänginud. Olen selline jõulisem tüüp, kergejõustikust saadud kiiruse ja plahvatuslikkusega. Tehnika on kehvem, kompenseerin selle hea füüsisega.”

II liiga mängudes tegutseb Mihkel Kukk äärel: olgu kaitsja või äärepoolikuna. Ka audisissevise on mehel vägev ja teeb islandlastelegi silmad ette: viie meetri kasti viskab ta välja nagu nalja ja kurdab samas, et parematel päevadel lendas pall odavisketreeningu abil veelgi kaugemale.

“Nooremana mängisin pigem keskpoolikus ja lõin väravaid, nüüd on ründeinstinkt kaduma läinud ja olen meeskonnale kasulikum mujal,” räägib Kukk ja lisab ootamatult: “Kaitses meeldib mulle rohkem mängida. Mulle meeldib vastutus ja see, et väljakust on parem ülevaade. Seal on rahulikum ja rohkem aega toimetada, poolikus peab palju siblima. Minu kehalised eeldused pole selle jaoks nii head.”

Teedeehitajana töötav Mihkel Kukk nädala sees aktiivset trenni ei tee ega viitsigi teha, sest mehe enda sõnul on kõvemad treeningud elus juba tehtud. II liiga jalgpall on just see, mida ta naudib: “Hea on end nädalavahetusel liigutada, see annab emotsionaalse laengu.”

Foto: Lembit Peegel

2016 NOVEMBER JALKA

41

kogukonnalugu

“Nagu auto ei saa ilma ratasteta sõita, ei saa klubi ilma kogukonnata olla” Tundub, et kui veel mõni aasta tagasi oli Eesti vutimaastikul pesitsevate klubide põhieesmärk publikunumbri kasv, siis praegu räägitakse peaasjalikult kogukonnast ja selle kaasamisest. Mida “kogukonna” all aga üldse mõeldakse?

SIIM KERA

K

ogukonna mõiste on meie jalgpallis hetkel nii kuum, et tänavu kevadel kaitses Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni tudeng Marthi Lepik bakalaureusetöö teemal “Kogukonna arendamine jalgpalliklubis FC Flora”.

Seal viitab Lepik sotsioloogidele, kes on leidnud, et kuna kogukonna tähendus on ajaloos väga palju muutunud, on kogukonnale põhimõtteliselt võimatu ainuõiget üldtunnustatud definitsiooni anda.

Jalgpalliliit kirjeldab kogukondi sisemise, välimise ja vaimsena (uuri kõrvallugu).

Kuidas näevad kogukonda meie vutitegelased? Tartu JK Tammeka tegevjuht Kalle Paas leiab, et “kogukonda” on aeg-ajalt kasutatud ka moesõnana.

“Sõna lihtsalt sõna pärast kasutada pole mõtet, see on enesepettus,” usub ta. “Tähtis on, mis sel sõnal sisuliselt taga on, klubil peab olema tegevuskava. Kogukond on inimesed su ümber, kogukond on klubi kõige olulisem osa, kogukond on igavikuline. Kogukonnast lähtub kõik muu – nagu auto ei saa ilma rataste või mootorita sõita, ei saa klubi ilma kogukonnata olla. Kui haldusüksusel on elanikkond, siis klubi on virtuaalne haldusüksus ning selle virtuaalse haldusüksuse elanikkond ongi kogukond.”

42

JALKA NOVEMBER 2016

Paas seletab, kuidas kogukondlikkus tähendab seda, et inimesed, kes klubi teenuseid tarbivad, on kaasatud ka klubi paremaks muutmisesse. Ehk lapsevanem mitte ainult ei maksa kuumaksu, vaid vajaduse korral ajab oma masinale hääled sisse ja viib väikesed juntsud võistlustele.

Näiteks toob ta ühe lapsevanema, kes ostis hiljuti tervele rühmale uue treeninguvarustuse – alustades särkidest, lõpetades kilejopede ja seljakottidega! Kogukondlikkuse ühed nähtavaimad viljad on ilmselt vabatahtlikud, keda tavalisel Tammeka kodumängul on umbes viis ning kes panustavad oma aja selleks, et teised saaks võimalikult hea jalgpallielamuse.

“Kogukond on ju igal klubil olemas, ka passiivsel klubil,” arutleb Rakverest pärit asjapulk. “Iseküsimus, mida klubi sellega ette võtab ja kui palju ta inimesi aktiveerida üritab.”

PUBLIKU SUURENDAMISEST

Olukord on nagu rabas – kui pehmelt astud, jõuad kaugele. Sa võid teha küll suurema hüppe, aga siis vajub kummik rabast läbi ja sa jääd kinni.

Vabatahtlike tänuväärne töö aitab kokku hoida klubi ajalist ja rahalist ressurssi.

Foto: Lembit Peegel

Vabatahtlikkus pole ainult noortele Hea näide kogukondlikust tööst on esiliiga B klubi FC Elva. Eesti taasiseseisvumispäeval peetud FC Elva jalgpallifestivalilt käis läbi 600–700 inimest (neist 340 jäi jälgima mõõduvõttu FC Kuressaarega) ning suurüritust aitas korraldada ligi 70 kohalikku inimest. Klubi tegevjuht Marek Naaris on rõõmus selle üle, et kui vanasti olid vabatahtlikud pigem noored, siis viimasel ajal on tiimi tegemistega liitunud kohalikud täiskasvanud, kellele on vabatahtlikkus juba muutunud nende elu osaks. Kõigile, kes huvi üles äratavad, otsitakse kõige paremini sobiv töö. Nii kirjutab Elva projekte üks müügitaustaga eesti keele filoloog. Kuigi volontääre jagub ning publikunumbri poolest ei saa esiliiga B satsidest Elvale keegi vastu,

kogukonnalugu AIVAR POHLAK KOGUKONDADEST “Kirjeldame kogukondi sisemise, välimise ja vaimsena – sisemise kogukonna moodustavad klubi täiskasvanud ja noormängijad ja nende pereliikmed, samuti tõsifännid; välimine ehk füüsiline kogukond tekib territooriumi kaudu, kus klubi tegutseb, ja vaimne kogukond moodustub klubi tegevuse põhimõtetest ja klubi väärtustest. Mõistagi langevad väiksematel territooriumitel tegutsejate juures mõned asjad kokku ja näiteks Pärnus, Viljandis või Rakveres on see nii füüsilise ja vaimse kogukonnaga, aga juba Tartus see nõnda ei ole ning Tammeka ja Santose jaoks eksisteerib võimalus vaimsetes tähendustes eristumiseks, nagu see oli kunagi Tammeka ja Merkuuri puhul.”

Tekst ilmus esimest korda 2015. aasta viimases Jalkas.

näeb Naaris kogukonna suurendamises küllaga potentsiaali.

“Meie mängijad on küll koolides ja noortetrennides käinud, aga neil puudub tavaliselt selleks oma initsiatiiv,” tunnistab Naaris. “Peame ka treenerites rohkem motivatsiooni leidma, nemad on meie näod, nemad peaks kõigile inspiratsiooni jagama. Palju jääb selle taha, et treener arvab, et tema töö on lapsi treenida ning kõik muu peab keegi teine tegema.”

Kui Flora sisemine kogukond hõlmab klubiga seotud inimesi, füüsiline kogukond elanikke kesklinnast kuni tehnikaülikoolini, siis vaimse kogukonna moodustavad inimesed, kes leiavad Floraga ühise puutepunkti. Kitseküla au ja uhkuse vaimne sõnum võiks kõlada kui “klubi mõtlevale ja tundvale inimesele”. Flora on kogukonnale ligemale pugenud näiteks tänu perepäevadele, lasteaia- ja koolikülastustele (tänavu

korraldati Kristiine lasteaedade spordipäev), tüdrukute ühistreeningutele, Uue Maailma tänavafestivali külastamisele, lastevanemate koosolekutele ja ultrafännidega kohtumistele.

Hea tööga vähem publikut?

Selle hooaja edulooks nimetab Flora president Pelle Pohlak vabatahtlikke.

Väiksematel kohtumistel on neid kohal viis, suurematel mängudel lausa 10–11.

Peale matšidel aitamise korraldavad nad näiteks erinevaid laagreid, turniire ja ka perepäevi.

“Nad panustavad absoluutselt kõige juures, neilt tuleb täiesti hindamatu abi, nad aitavad märkimisväärselt kokku hoida nii ajalist kui rahalist ressurssi,” tänab Pohlak.

Suur huvi oma klubi abistamise vastu tuli välja kahe hooaja vahel läbi viidud kogukonnaküsitluses. Alguses soovi

avaldanud 40 vabatahtlikust on praeguseks püsivaks jäänud umbes pooled.

Huvitav paradoks on see, et kui kolm klubi kiidavad oma järjest paranevat kogukonnatööd, siis samal ajal on keskmine pealtvaatajate arv võrreldes eelmise aastaga langenud. Tartu Tammekal on see 3. oktoobri seisuga 295 (mullu 424, tunamullu 320). FC Elva kodumänge on tänavuse 32 vooru järel keskmiselt külastanud 210 inimest matši kohta (2015. aastal 219, 2014. hooajal 267).

FC Flora saldo on 401 (eelmisel kahel hooajal vastavalt 633 ja 747). Kuidas olukorda seletada?

Pelle Pohlak tõdeb, et üks oluline faktor on kindlasti suvel toimunud EM, kuid mainib sedagi, et sellest aastast alates hakkas Flora kogukonnatööle rohkem tähelepanu pöörama. Tegevus on kaldunud selle poole, et kõnetada inimesi, kes klubi juures juba olemas on, ning lühiajalist kasu toovad turundusnipid on pigem teisejärgulised. Mõeldakse jätkusuutlikule tulevikule.

“See allapoole jõnks oli teada ja klubi oli kukkumiseks valmis,” sõnab ta. “Et see nii suur on, on võibolla natukene üllatus. Olukord on nagu rabas – kui pehmelt astud, jõuad kaugele. Sa võid teha küll suurema hüppe, aga siis vajub kummik rabast läbi ja sa jääd kinni.”

Floraga on ühel nõul ka Elva boss Marek Naaris.

2016 NOVEMBER JALKA

43

kogukonnalugu

Ürituse peasponsor on:

se or on: hkaeestis.ee

www.jooks.ee

Eesti suurim rahvaspordisündmus!

FC Elva jalgpallifestivalil rõõmustas rahvast klubi maskott sipelgas Madis.

INFO

Foto: Liina Ivask

JALKA NOVEMBER 2016

Kuigi Tallinna FC Infonet on sel aastal näidanud suurepärast mängu, pole publikuhordid Punasel tänaval asuvat Infoneti Lasnamäe staadionit üles leidnud. Premium liiga 32. vooru järel oli Infoneti keskmiseks 227 inimest mängu kohta, mis sel hetkel andis neile publikutabelis seitsmenda koha. Nende ees oli 228 silmapaariga liigatabeli punane latern Rakvere JK Tarvas. Aeg-ajalt kostab arvamusi, et kuigi Lasnamäel on inimesi murdu, ei suuda Infonet neid kaasata. Mida arvab sellest Infoneti spordidirektor Dmitri Skiperski? “Öeldakse, et Lasnamäe on rahvaarvu poolest suuruselt teine linn Eestis,” alustab endine jalgpallur. “Minu arust on väikestes kohtades inimesi kergem kaasata kui suures Tallinnas. Raske öelda, kas me kaasame inimesi vähe või palju. Praegu nähakse Infoneti ja tervet suurt Lasnamäed koos, kuid on täiesti võimalik, et tulevikus üritame keskenduda pigem staadioni läheduses elavatele inimestele. Meie eesmärk on kogukonna kallal töötada, et inimesed tunneksid end osana Infoneti perest.”

Hetkel peab Skiperski Infoneti nõrkuseks just tööd vabatahtlikega. Neid on vähe.

“Me tegime talvel oma lastevanemate seas küsitluse ja lõpus oli küsimus, kas oleksite huvitatud vabatahtlikuna aitama,” alustab mees. “Huvi oli ikka väga väike, ainult mõned inimesed olid nõus. Inimesed pole harjunud tasuta oma aega panustama.

Eks see vabatahtlike kultuur on Eestis alles tekkimas, Flora on ka alles viimasel ajal inimesi leidnud. Küll leiame meiegi.”

Hiljuti teatas Infonet, et ametlikus suhtluses kannavad nad edaspidi nime FCI Tallinn, kuna UEFA leidis, et peasponsorile viitav nimi on vastuolus UEFA Euroopa liiga reeglitega. Kas kaaluti ka kodulinnaosa kasutamist oma nimes?

“Arutasime seda, aga meile see mõte eriti ei meeldinud,” kommenteerib Skiperski. “Lasnamäel on juba Ajax ka olemas. Me ei tahtnud end ikkagi Lasnamäe võistkonnaks kutsuda.”

peasponsor on:

44

INFONETI NÕRKUSEKS VABATAHTLIKUD

Ürituse Ürituse peasponsor on:

“Me tahame, et iga inimene tahaks ise meie mängule tulla, mitte et me peaks neid 1000eurose kinkekaardiga meelitama,” ütleb ta. “Me tahame, et FC Elva läheks inimestele korda. Et inimesed teaksid, et Elva mängupäeval tuleb minna omasid toetama. Seda suhtumist tahame luua.”

Kalle Paas mainib samuti Euroopa meistrivõistlusi ning lisab, et publikulangus ei olene ainult klubidest enesest. Eelmine aasta oli kõigile väga edukas ning keeruline on aina kasvada ja kasvada.

“Ega see, mis meid siia tõi, ei pruugi alati edasi viia,” mõtiskleb Paas. “Pealegi, kui klubil on palju noori, kui klubi teeb mitmel rindel head tööd, siis pole publikulangus suur miinus. Ega klubi põhiülesanne olegi endale fänne kasvatada. See peab tulema inimese enda seest, kui ta tunneb, et talle meeldib klubi suhtumine, värvid ja mängijad.

Meie ülesanne on see, et võimalikult paljud inimesed teaks Tammekat ning peaks meid vingeks nähtuseks.”

Üle 100 lehekülje mõnusat spordijuttu iga kuu!

4.

99

Eripakkumine Jalka lugejatele

Telli Ajakiri SPORT kolmeks kuuks tutvumishinnaga kõigest 4.99

Vaata lähemalt: www.tellimine.ee/sport-jalka S EPTEMB ER 201 6

SEPTEMBER 2016

Ürituse peasponsor on:

Tempomeister Valdo Jahilo

Ürit peasponp

Jooksuklubi Must Puudel

Mida näitab geenitest?

Motiveeriv ja tõhus ühistreening Kuidas kaitsta hüppeliigest?

MEELELAHUTUS

Müüt nimega Vladimir Kuts

AJAVIIDE

Geopeitus tekitab avastamishasarti

ELUS TIIL

Mida süüa ja juua maratonil?

Sport ja taimetoit

MARATONI OSALEJA

SEB TALLINNA

SEPTEMBER– võrkpallurite viljalõikuskuu

LIINA, Leila ja maailma kuulsaimad kolmikud Lily

JUULI 2015

JUULI 2015

OTT KIIVIKAS

Südasuvine kodutreening

ANDRUS KIVIRÄHK ME ELE L AHUTUS

Diplomita tugitoolisportlane

Eesti suurim meelelahutuslik

spordiajakiri

Rallifänni kirev elu Vollemehed paadis

RAHVASPORTLASE KANNATUSED

AJ AVIID E

Wakepargis

UUS RUBRIIK!

Endla Vaher

E LUSTI IL

Testi ennast

Ava l d a b m u l j e t

SEB COE

Tour de France

viimane valge jooksuime

OM 1980 PURJEREGATT 35 aastat hiljem

põhjust

ultraspordiks

Sport ja meik

Kuidas valida kõrvaklappe Ilma lihata grillima HIND 4.95

Öös on jooksu Põlvevalust priiks

HINNAVÕIT

 Töökindel rummusisene

€70

käiguvahetus  Kiirkinnitusega esikorv  Naisteraam  Ketikaitse  Jalgpidur  Porilauad  Pakiraam  Seisutugi  28” rattad

SOODUSHINNAD EELMISE HOOAJA RATASTELE

enne €399

€329 Linnaratas Montana Velocetta

Linnaratas Merida Crossway 100

enne €359

nüüd €299

 Hüdrahulilised ketaspidurid  27 käiku  Shimano komponendid

enne €699

nüüd €1599

Maanteeratas Merida Ride 100

HINNAVÕIT

HINNAVÕIT

HINNAVÕIT

Maanteeratas Cube Agree GTC SLT DI2 HINNAVÕIT

€240

€1700

AJAVIID E

Maastikuratas Merida Big.Nine 1000

€660

enne €2099

 NuVinci sujuv käiguvahetussüsteem  Boschi keskmootor  Saksa kvaliteet

nüüd €559

Maastikuratas Cube Analog

€100

džentelmenide tegu

€500

M EEL EL AHU TUS

 Töökindel rummusisene käiguvahetus  Kerge terasraam  Pakiraamid, seisutugi, tuled, pump

JALGPALLISÄRKIDE VAHETUS

HINNAVÕIT

€140

€60

JUUNI 2016

Elektriratas EBIKE SPORT

HINNAVÕIT

HINNAVÕIT

E LU STIIL

 Hüdraulilised ketaspidurid  27 käiku (Deore)

enne €789

nüüd €689

Maastikuratas Merida Matts 6.10 HINNAVÕIT

enne €2199

nüüd €1539

Lasteratas Merida Matts J24 HINNAVÕIT

€60

 Alumiiniumraam  21 käiku

 Süsinikraam  Shimano kompoendid

veloplus.ee Saku 3, Tallinn; E-R 10-19, L 10-17 Kauplus: 56 488 000 Töökoda: 56 229 000 Netimüük: 5555 1511

facebook.com/Veloplus.Estonia

enne €379

nüüd €299

Kasutajasõbralik Fitbit Võimlemispeo lavastaja Kersti Kull Nõuandeid rulluisutamiseks

Kohtunikud lahinguväljal Pidurdamatu arenguga discgolf

enne €329

nüüd €259

alates 50€ ostust transport tasuta

 Lastele vanuses

3-6 aastat

enne €249

nüüd €199

Rattaremont pumpame

peseme hooldame

remondime

Kas võtta trennipuhkust? Ööjooks kutsub Rakverre Randa sportima!

nüüd €1899

Lasteratas Merida Matts J16

€50

 Lastele vanuses

5-8 aastat

taastumisest ja toitumisest

enne €3599

 Elektrooniline

käiguvahetus

MARGUS SILBAUM

HINNAVÕIT

€70

 Lastele vanuses

7-11 aastat

enne €799

nüüd €559

HINNAVÕIT

€80

enne €419

nüüd €359

 Alumiiniumraam  Süsinikkahvel

Lasteratas Merida Matts J20

9 772382 818016

JUU NI 20 16

Lai valik rattaid uutele ja vanadele tegijatele

Linnaratas Juliet Tour 3

HIND 4.95

9 772382 818016

9 772382 818016

HIND 4.95

Tanel Padar rokilavalt triatlonile

Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fond

Eesti tuleviku heaks

maailm

Kostjal külas ehk Bialystokis Jagiellonia mängul Kirjastaja ja mälumängija Tauno Vahter käis Poolamaal vaatamas Kostja Vassiljevi mängu.

Tagasi tuli ta võimsa emotsiooni ja kasulike näpunäidetega.

TAUNO VAHTER

H

ea jalgpalliemotsiooni hankimiseks tuli mõte külastada hoos oleva Konstantin Vassiljevi mängu Poola liigas. Jagiellonia mängib Bialystokis (häälda: [biavõstok]), mis on oma 300 000 elanikuga Kirde-Poola suurim linn.

Eestlastele on Podlaasia pealinn tuntud rohkem läbisõidukohana Leedu poolt tulles, kuid viimastel aastatel on Jagiellonia ehk Jagana tegemist Poola jalgpalli ühe tõusva klubiga. Hooajast 2007/2008 on mängitud Ekstraklasas ja seni on parimaks tulemuseks jäänud ülemöödunud hooaja pronksmedalid.

Praktilise poole pealt on Bialystokki külastades pisut tüütu fakt, et peale umbes kümnetunnise autosõidu pole Eestist minekuks mingeid tõsiseltvõetavaid variante.

Poola teede seis on paranenud, kõige kehvem on olukord hoopis Leedus – Kaunase ja Bialystoki vahelise lõigu läbimiseks soovitaks võimaluse korral planeerida pühapäeva või pimedamat aega, et vältida rekade jada.

Poolas mänge külastades on omapäraks üsna karm pileti ostmise kord. Piletid on odavad, suurusjärgus viis kuni kümme eurot, ning lastel alla euro. Küll aga tuleb enne pileti ostmist end registreerida süsteemis, kirja pannakse sinu nimi, aadress ja isikut tõendava dokumendi number, ning kõik piletid on nimelised.

Pileteid saab osta registreerimise järel netist või ka kassadest kohapeal, aga siis tuleb end seal registreerida ja mängupäeval võtab kõik aega. Nõuete taga on aastatetagused suuremad rahutused ja ultrate

46

JALKA NOVEMBER 2016

Jagiellonia särgis on meie Kostja lihtsalt Kosta!

Foto: Maciej Gilewski (Jagiellonia Bialystok)

maailm löömingud, mille tõttu hakati korra majja löömiseks karmimaid meetmeid kasutama. Vahepealne Poola fännide halb maine tegi aga vaatajanumbritele tõsise karuteene ning sageli on staadionid pooltühjad.

Bialystokki kohale jõudes sai kohe kinnitust, et maailm on väike. Hotelli sisenedes selgus, et samas peatub ka Jagiellonia meeskond, ning mõne minuti pärast astus uksest sisse ka Vassiljev ise.

Tervitasime, Kostja päris, kas meil ikka piletid on, ja soovisime mänguks edu.

Veel järgmise päeva hommikulgi sai üksteisele linnatänaval käega viibata, kodune!

Bialystoki peatänav on kena, aga lõputult palju seal teha ei ole. Mängule läksime igaks juhuks kohale paar tundi enne algust, et mugavasse kohta parkida, kuigi piisanud oleks ilmselt ka tunnist. Bialystoki linnale kuuluv 2014. aastal valminud staadion asub umbes kolm kilomeetrit kesklinnast ning mahutab pisut üle 22 000 pealtvaataja.

Enne mängu tehti üsna korralik turvakontroll, kuna mängule oli antud kõrgema kategooria turvahoiatus eelmise aasta Jagiellonia ehk Jaga ja Wisla mängu suurema tulevärgi ning Jaga ja Legia mängul toimunud kakluste tõttu (Legia omad varastasid Jaga lippe). Klubi oli politsei otsuse pärast väga pahane, sest seetõttu tuli tellida kohale mitusada turvameest rohkem kui tavapäraselt ning see lisakulu olevat võrdunud kogu noortesüsteemi ühe kuu kuludega. Lisaks keelati sel mängul õllemüük ja mõned halvemast küljest tuntud fännid said sisenemiskeelu – sisenedes tuleb uuesti näidata ID-kaarti ning seejärel skaneerida pilet ribakoodilugejas. Seest on linnastaadion väga modernne ning ruumi on kenasti. Ultrate koor võttis laulud üles umbes pool tundi enne mängu algust, kuid tõrvikute ja püroga sel aastal keegi vehkima ei kukkunud.

Kui pool tundi enne algust olid tribüünid üsna hõredad, siis mängul selgus, et pealtvaatajaid oli 18 600, mis oli igati soliidne tulemus. Selle mänguga tõusis Jaga kogu Poola liiga selle hooaja suurima vaatajate arvuga klubiks. Jagiellonia puhul on kiidetud oskust sotsiaalmeedias ja ümbruskonnas uusi fänne leida, tegu on ühe vähese

selgelt kasvava pooldajaskonnaga Poola klubiga, kindlasti aitas kaasa ka asjaolu, et klubi oli enne mängu algust tabelis jagatud esikohal. Publikut vaadates võis näha väga erinevaid inimesi, ultrad olid tavapäraselt otsatribüünil, pered pigem keskel. Põhimõttelise erinevusena meie mängudest tooks esile selle, et oli üsna palju ka vanemate meesterahvaste seltskondi – meil on selliseid gruppe näha rohkem ehk kergejõustiku- või korvpallimängudel, mis näitab, et see vanuserühm on meil jalgpallile kaduma läinud põlvkond.

Enne avavilet toimunud mängijate tutvustamisel läks staadioni diktor karjumisega nii hoogu, et mõneks ajaks ütles helisüsteem üles, aga Vassiljevit tervitas publik tormiliselt.

Kostja Vassiljev koos Eestist saabunud väikese fänni Taaviga.

Foto: Tauno Vahter

Kunagine Sergei Pareiko koduklubi elab praegu üle raskeid aegu, fännidega ollakse põhjalikult tülis ning klubi on tabelis viimane. Niisiis kohtusid tabeli liider ja latern ning Jaga võidu ootus oli suur.

Publikus Vassiljevi särgiga inimesi eriti ei näinud, aga fännatakse teda küll, väikesed lapsedki rääkisid “KostaKosta” (Poolas öeldakse “Kosta”). Jaga peatreener Michal Probierz oli väga emotsionaalne, õiendas ja žestikuleeris iga asja peale, samas kui vastaste treener istus vaikselt oma koha peal. Jagiellonial õnnestus 12. minutil vastaste kaitse prohmakast juhtima minna, kui Ukraina koondislase Dmitro Homtšenovski löögist veeres pall aeglaselt tagumise posti kõrvale. Peab tunnistama, et

individuaalsetelt oskustelt ei jätnud Jaga väga sügavat muljet, aga tegu on ühtlase võistkonnaga, mis mängib praegu hea tundega. Vassiljevi roll näis olevat üsna vaba, sest kuigi ta on mänguskeemis paigutatud paremründajaks, liikus ta tegelikult palju ringi, sageli oli ründajate taga, siis aga jälle nihkus puhtaks ründajaks. Tundus, et treenerile läheb Vassiljevi arvamus korda, sest ka platsi äärest arutas treener korduvalt temaga midagi. Kuigi Vassiljevil tekkis paar korda ka üksikläbimurde võimalus, ei olnud tal selleks ehk piisavat kiirust, eelkõige on ta ka klubis rünnakute ehitaja ja söötja, peale selle andis kõik nurga- ja karistuslöögid ja lööb penalteid. Mängu ajal liikusid läbi ridade korjanduskarpidega Jaga ultrad, aga jäi natuke arusaamatuks, kas nad kogusid raha sümbolite, heategevuse või millegi kolmanda jaoks, igatahes olid nad väga süstemaatilised.

Kui juba hakkas tunduma, et täna ei ole Kostja kõige parem päev, ja pallid kippusid kõrgele minema, sai ta 73. minutil kasti serval palli ning lõi selle üles taha nurka!

Staadion rõkkas, hüüti Vassiljevi nime ja tuli tunne, et see sõit läks ikka asja ette! Mängu lõpus suutsid Wisla omad ühe tagasi lüüa ja treener otsustas viis minutit enne lõppu Kostja kaitsja vastu välja vahetada. Tekkis veel pinge ja vastastikused rünnakud, mille krooniks oli Jagielloniale antud penalti, mille aga Wisla väravavaht tõrjus – ilma vahetuseta oleks lööja üsna kindlalt olnud Kostja. Neli minutit lisaaja kannatusi lõppes siiski Jaga 2 : 1 võiduga ning sellega tõusti tänu paremale väravate vahele uuesti Ekstraklasa liidriks, ühtlasi püstitati kogu liiga tänavuse hooaja pealtvaatajate rekord ning Konstantin Vassiljev tõusis kuue värava ja kolme sööduga väravalööjate tabeli liidriks – midagi enamat oli sellelt külastuselt raske tahta!

Wisla aga jäi tabelis viimaseks, juba kolm punkti eelviimasest maas. Kui vile kõlas, jooksis meie mees väravavahti kallistama ning Kostja juurde omakorda tema viieaastane tütar Valeria, kes kandis nagu isagi särki numbriga 5.

Ilmselgelt on Vassiljev Jagiellonias oma koha leidnud, loodetavasti näeme sama sära veel ka koondises.

2016 NOVEMBER JALKA

47

lugeja k체sib

N채itleja Karol Kuntseli j채rgi nime saanud Karol Metsa lavaks on jalgpalliv채ljak. Foto: Lembit Peegel

48

JALKA NOVEMBER 2016

lugeja küsib

Oma unistustes on Karol Mets Arjen Robben Miks tahaks Karol Mets (23) pidada oma rõivapoodi? Mis suhe tal religiooniga on? Kelle järgi ta oma nime sai?

Kohe selgub. Stavangeri Vikingi eest palliv kaitsemängija vastas Jalka lugejate kõige põletavamatele päringutele.

Muidugi ei saa viljandlasega rääkides üle ega ümber koondisest ega ka Norra kõrgliigast.

SIIM KERA

K

as koondises olid sisetülid enne Magnus Pehrssoni lahkumist? (Silja Tähtmaa, Tallinn) (Hakkab naerma – toim.). Ei olnud mingisuguseid sisetülisid! Õhkkond oli väga rahulik ja tööaldis. Minule olid need jutud suureks üllatuseks, mina küll aru ei saanud, et koondises oleks tülisid olnud. Muud moodi ei oska ma seda kommenteerida.

Ma ei mõtle Magnuse juhtumit, sest ega mina ei tea, mis seal tegelikult juhtus, aga mind on alati huvitanud üks asi. Nimelt see, kui treener vallandatakse, sest ta ei suutnud enam mängijaid motiveerida. Pagan, profijalgpallurid on täiskasvanud inimesed!

Kas nad tõesti ei suuda siis enda seest leida piisavalt motti minna tuhandete fännide ette? See on ju iga noore unistus! Palun seleta seda mängija vinklist.

(Tarmo Ala, Võru)

EESNIMI NÄITLEJALT

Kunagi olen kuulnud, et ema ja isa vaatasid mingit lavastust koos, seal näitles Karol Kuntsel ning tema järgi saingi oma nime.

Esiteks, ma ütleks, et Magnusel polnud mängijate motiveerimisega mingeid probleeme. Ma ei tahaks uskuda, et kellelgi oleks koondises mängimisest ükskõik, ma ei usu, et motivatsiooni puudumist saaks kellelegi ette heita, iga inimene tuleb

koondisse vabatahtlikult. Kui vahel mingi esitus ei õnnestu, siis ei tähenda see kohe seda, et oleks motivatsiooniprobleem.

Hooajad on paratamatult pikad ja rasked, tehakse iga päev trenni, paratamatult tuleb ka halbu võistlusi ette. Keegi meist ei mängi hooajal kõiki 50 mängu ülihästi.

Kas võib öelda, et Magnus Pehrsson on sinu karjääri tähtsaim treener?

Tema all mängisid ju end uuel positsioonil koondise põhimeheks. (Kris, Saaremaa) Raske öelda. Kõik treenerid on minu karjääris väga tähtsad olnud, kõik on mind palju õpetanud ning olen neilt saanud palju väärt näpunäiteid. Ilma ühe või teiseta poleks ma võibolla jõudnudki sinnani, kus Magnus sai mulle võimaluse anda. Olen talle ülimalt tänulik, et ta mind usaldas.

Sul on väga levinud perenimi. Kas oled sugulane mõne tuntud Metsaga?

(Vambola, Paide) Enda teada küll ühegi tuntud Metsaga ma sugulane ei ole. Huvitavam lugu on mu eesnimega. Kunagi olen kuulnud, et ema ja isa vaatasid mingit lavastust koos, seal näitles Karol Kuntsel ning tema järgi saingi oma nime. (Karoli ema Eve kinnitab, et nimi Karol jäi kõrva ETV 1980ndate lõpu telelavastusest "Emili sõber", kus Kuntsel oli Emili rollis - toim.).

Sind tuuakse alati karjääriplaneerimise musternäidiseks. Kas tunned end sellisena? (Sten, Helsingi) Ma ei ütleks, et niimoodi tunnen. Kõik

minu sammud on tehtud õigel ajal, kui olen ise nendeks valmis olnud. Kõik on läinud normaalset ja loogilist teed pidi ja vahest seetõttu on teistel hea seda mingis kontekstis mainida. Kindlasti on mu soov kõrgemal mängida, aga võtan hästi rahulikult. Kui keegi huvi tunneb, siis ei ole ma sellest kohe sillas. Kui soovisin Eestist välismaale mängima minna, siis võibolla ei suutnud külma pead hoida, aga praegu pole sellega probleemi.

U21 FINAALTURNIIRIST EESTIS

Paljud meie vastased mängivad ju praegu maailma tippklubides või siis vähemalt Euroopa keskmikes.

Kuhu liigasse järgmiseks sihid? Kas agent annab lootust? (Teodor, Pärnu) Ma ei tea, ühtegi liigat ei oskagi välja tuua. Unistused on olemas, proovime samm-sammult jõuda ja vaatame, mis lõpus välja tuleb. Agent annab lootust, jah (muigab – toim.).

Kus sulle tegelikult meeldib mängida: keskkaitses või tagumise poolikuna?

Või kusagil mujal? (Oliver Kuusk, Tallinn) Oma unistustes olen ma vasakujalgne parem äärepoolkaitsja, kes liigub alati keskele ning teeb kaitsjatele hästi palju peavalu – Arjen Robbeni stiilis mängija!

Oma unistustes. See aeg on kahjuks möödas (muigab – toim.). Reaalsuses 2016 NOVEMBER JALKA

49

lugeja küsib

Kunagine korvpalliäss Jaak Salumets annab 2014. aastal Karol Metsale üle Eesti olümpiakomitee meene ja rahalise toetuse. Foto: Lembit Peegel 2013. aastal Flora särgis kodust konkurenti Infoneti pigistamas. Foto: Lembit Peegel

Kaks aastat tagasi Wayne Rooney ja Inglismaa vastu tegutsemas. Foto: Lembit Peegel

sobivad mõlemad positsioonid, mul ei ole selget eelistust.

Kas oled Flora mängijatega tihedas ühenduses? Eesti uudistega ikka kursis? (Eha, Viimsi) Loen spordiuudiseid ja aeg-ajalt käin Soccernetis. Muid uudiseid väga palju ei loe, või õigemini, üldse ei loe. Flora mängijatega suhtlen, aga mitte väga palju. Kui ajad klapivad, siis vaatan internetist nende huvitavamaid mänge.

Vanasti oli ju vist Joel Lindpere koondise kõige naljakam tüüp. Tema lõpetas karjääri. Kes nüüd huumorit teeb? (Anton, Kalamaja) Ega koondises sellist meest polegi, kes teeks üksi kahekümnele teisele nalja, aga kui ma selle peale mõtlen, siis ma tooks välja Gert Kamsi. Tema kehakeel ja huumorisoon on päris tabavad. Ta oskab oma jutte väga naljakalt sõnastada ja neid kuidagi humoorikalt edasi kanda.

Kuidas hindad U19 finaalturniiril osalemist oma karjääris? (Timo, Tartu) Tagantjärele huvitav mõelda, et noorena ei saanudki täpselt aru, mis turniir see 50

JALKA NOVEMBER 2016

lugeja küsib Jääb mulje, et Norras on sul seni kõik ideaalselt sujunud. Kas paneksid senise Vikingi-karjääri eest endale hindeks viie? (Kristi, Abja-Paluoja) Ma ei ütleks, et kõik on ideaalselt sujunud. See, et ma kogu aeg mängin, on väga tore, aga ei tähenda, et ma poleks vigu või halbu otsuseid teinud. See on mu elus üks väga õpetlik periood olnud, võtan siit kaasa kõik, mis võtta annab.

Olen siin palliga teinud valesid otsuseid, olen andnud lihtsaid valesööte, millest on tekkinud ohtlikud olukorrad.

On olnud rumalaid arusaamatusi meeskonnakaaslastega. Õnneks mind need vead ülipikaks ajaks kummitama ei jää, pärast paari päeva ikka mõtlen, aga siis tulevad juba uued emotsioonid peale.

on, aga ikka väga suur sündmus oli.

Noorena lihtsalt vaatad asju teise nurga alt ja arusaamine on teine. Olen väga õnnelik, et mul oli võimalus sel turniiril osaleda. Kahjuks nii head tulemust ei teinud, et oleks põhjust veel praegugi rääkida, aga kogemuse mõttes väga hinnaline aeg. Paljud meie vastased mängivad ju praegu maailma tippklubides või siis vähemalt Euroopa keskmikes.

Peaga mängu parandamist oled ise esile tõstnud. Kuidas seda treenida?

(Andre, Rakvere) Kõigepealt tuleb lihaseid treenida, et oleksid õhku minnes võimsam ja suudaksid ründaja eest lükata. Teine asi on ajastus – millal hüpata õhku, millal ründaja kehasse minna? Ajastust on raske treenida, sa peadki kogu aeg ründajat jälgima, sa pead tunnetama, millal on õige aeg oma liikumine teha, et duell võita. Kui valel ajal õhku lähed, siis teeb ründaja kehaga väikese nõksu ja lendadki palli alt läbi. Ma ei ole selles elemendis veel tugev, pean vaeva nägema. Raio Piiroja käest ma nõu pole küsinud, aga võibolla peaks seda tegema!

Tema peavõitlust ei ole mõtet pikalt kommenteerida, see oli maailma parim.

Kas sa pole mõelnud endale üht karvast habet kasvatada? Viikingile ju sobiks! (Sass, Mustamäe) Viikingile sobiks väga hästi üks karvane habe, aga ma arvan, et minu karvkatte kasv korralikku habet ei soodusta.

See näeks natuke tobe välja. Olen paar kuud proovinud ka, aga välja pole väga tulnud.

Kes sa oleks, kui sa poleks jalgpallur?

(Katrin L, Vändra) Oeh. Ma olen sellele mõelnud, aga pole suutnud kunagi välja mõelda, kes ma oleks. Eks väikesena oli ikka politsei- ja tuletõrjefaas, aga minu jaoks pole kunagi olnud ühtegi teist soovi peale jalgpalli. Kui peaks ütlema, siis võibolla ma tean! Mul oleks mingisugune rõivapood, kus riided on minu maitse järgi disainitud. Mul on tihti nii, et ma näen poes mingit asja, mis on ilus ja mida tahan osta, aga midagi on puudu või üle. Ma ei oska seda seletada.

Lugesin Õhtulehest, et käid palju kalal. Raio ees, Karol taga! Kas Norras pole muud teha, kui ainult kalal käia?

(Markus, Ülenurme) (Naerab – toim.). On ikka muud teha.

Lihtsalt kalalkäik on hea viis end vaimselt puhata, väga rahulik tegevus. Kui Su õde õppis vist Tartu ülikoolis õhtuti on ilus ilm, siis on hea rahustav maalikunsti. Kas oled samuti kunstikalal käia. Viljandis ma ei kalastanud, huviline? Oled Norras avastasin. sa loominguline?

Siin on meri väga KUI POLEKS JALGPALLUR (Kaisa, Viljandi) lähedal, viis miTubliks joonistanutit rattasõitu ja Mul oleks mingisugune jaks või maalijaks saangi õhtuti lanti rõivapood, kus riided on loopida. Tavaliselt minu maitse järgi disainitud. ma end ei pea, need oskused käin üksi, aga on kõik mu õele meeskonnakaasläinud, aga eks me kõik oleme mingis lastega olen ka käinud, kuigi nad pole mõttes loomingulised. Platsil pean ma suuremad kalamehed. Loodus on siin ka end loominguliseks mängijaks – teen üldse väga ilus, elukaaslasele meeldib spontaanseid otsuseid, mulle meeldib matkata ja vahel matkamegi. poolkaitsjatele ja ründajatele sööte leida. Maestro tüüpi poolkaitsjaks ma end Kui palju sa erinevaid jalkamänge muidugi ei pea. mängid? Kas ostad alati uue FIFA või Football Manageri mängu? (Kevin, Kumb on tähtsam: pere või jalgpall?

Leppneeme) Umbes neli aastat tagasi oli mul Xbox ja (Ella ja Madis, Valga) Pere on tähtsam. Sa saad alati kindel selle peale ootasin alati uut FIFA mänolla, et nad on sinu jaoks olemas. gu. Võibolla mängisin neid kunagi liiga palju, sest praegu ei huvita enam üldse.

Kui tähtis on sinu elus religioon?

(Kristjan, Nõmme) Kui ma ei eksi, siis ma olen ristitud Halliste kirikus. Peaksin olema kristlane, aga ma ei saa öelda, et ma elan religiooni järgi. Olen peale matuste ja pulmade kirikus käinud küll, aga ma ei oska öelda, kas olen kristlane või mitte.

Jalgpalliagent Malle Koido ootab küsimusi!

Järgmisel korral vastab Jalka lugejate küsimustele Brasiilias elav jalgpalliagent Malle Koido.

Pane oma päringud teele aadressile indrek@jalgpall.ee.

2016 NOVEMBER JALKA

51

persoon

Lenda, Sakari, lenda! laulavad Flora fännid ja lennukas on soomlase samm tþepoolest.

52

JALKA NOVEMBER 2016

Foto: Lembit Peegel

persoon

Sihvakas soomlane Sakari: Eestisse kolimine oli mulle raske Miks valis Sakari Ilmari Tukiainen jäähoki asemel jalgpalli? Kas ta on tüüpiline põhjanaaber? Tallinna FC Flora soomlasest ründaja andis Jalkale aru oma parajalt kummalise karjäärikõvera kohta.

SIIM KERA

“K

ui mina koondisse saan, siis võibolla Soome,” naerab oktoobris 25aastaseks saanud Sakari Ilmari Tukiainen klassikalise küsimuse – kas enne jõuab MMile Eesti või meie põhjanaabrid – peale.

Floras oma teist hooaega lõpetav Tukiainen on hea vestluspartner, sõnu temast tangidega välja kiskuma ei pea nagu väidetavalt mõne teise üle lahe sportlase puhul. Nali näol, peab ta ennast veidi ebatüüpiliseks soomlaseks, lahkeks ja positiivseks! Vähemalt praegu. Varem on tal probleeme olnud eneseusuga, juba 17aastaselt otsustas Espoo Palloseuro noor, et on aeg teha vutiga lõpparve.

“Ma kaotasin jalgpalli vastu kire, mu ellu tulid teised asjad,” tunnistab ta ausalt. “Ma sain vähem mänguaega ja seetõttu ei tahtnud ma treeningutel käia, need polnud minu jaoks enam lõbusad. Lapsena oli mu unistus saada professionaalseks jalgpalluriks, aga ma ei näinud eneses enam arengut ja potentsiaali, ma ei uskunud, et ma võin profiks saada. Oleksin pidanud endasse rohkem uskuma.”

Sõna fun (lõbus – toim.) kuuleb Tukiaineni huulilt tihti. Just seepärast valis ta noorena jäähoki asemel jalgpalli (“Suvel päikese käes jalgpalli mängida on lõbusam, kui suvel päikese eest jäähalli minna”). Pärast jalkapausi naasis vutilust Tukiaineni juurde 2013. aastal, mil ta liitus tšiillasest sõbra kutsel Soome kuuendas liigas palliva Club Latino Espanoliga. Valdavalt latiinodest koosnenud sats pallis mänguliselt ja kirglikult ning see passis Tukiainenile hästi. Vaid pool aastat varem oli ta end lapsepõlveklubis proovimas käinud ja kuigi tiimikaaslased jagasid kiidusõ-

nu, tundis mees ise, et ta ei oska enam mängida. Espanolis tuli aga jalgpalliarmastus tagasi, elavaks tõestuseks 17 kohtumisega löödud 30 väravat.

Vahepeal programmeerimist proovinud ja innuga pokkerit vihtunud mees (kes tõenäoliselt tegeleks kaardimänguga siiani, kui poleks taas jalkat leidnud) siirdus seejärel põhjanaabrite tugevuselt kolmanda liiga klubisse FC Atlantis, kus külvas 27 matši jooksul vastaskaitsjatesse õudu 40 väravaga. Ründetuusa eesmärk oli olla liiga suurim sahistamiskuningas, kuid säärast numbrit ei oodanud ta isegi. Muide, tabamusterahe kõrvalt töötas mees täiskohaga kinnisvarahooldusega tegelevas firmas!

Hiigelhooaeg seljataga, käis mees näiteks ka Stockholmi AIKs testimas, kuid maandus lõpuks Kitseküla klubis.

Esimesel aastal jäi tema Premium liiga saldoks kümme väravat, neli neist lõi ta Flora eest, kuus hooaja teises pooles Viljandi JK Tulevikus laenul olles. Ei olnud just unistuste debüüthooaeg.

“Ma ei tea, toona ei tundunud Eestisse tulek sedavõrd suure sammuna,” meenutab mees, kes kodumaad külastab igal võimalusel. “Aga kui ma nüüd tagasi vaatan, siis teise riiki kolimine oli mulle raske. Praegugi on kõige raskem see, et minu tüdruksõber on Soomes.

Kui ta on siin, siis läheb mul palju paremini! Ta aitab mind väga palju. Õnneks tal ongi nüüd plaanis vähemalt osaliselt Eestisse kolida.”

Tukiainen, kes oli pikalt keskkaitsja ning mängis Norbert Hurda käe all vajaduse korral sel positsioonil ka FC Flora trennides, saab tänavuse hooajaga märksa rohkem rahul olla. Praeguse (22.09 – toim.) seisuga on tal sel aastal Premium liigas kirjas 13 väravat ja neli resulta-

tiivset söötu. Uut hingamist ja rohkem mänguaega on ta leidnud Flora värske peatreeneri Argo Arbeiteri käe all.

“Ma sobin tema mängujoonisesse paremini,” mõtiskleb soomlane. “Ma olen väga õnnelik, et ta leidis viisi, kuidas mu tugevusi ära kasutada. Ma ei pea enam pingil istuma, mängida on lõbus!”

Trennides kaaslastega soome-eestiinglise segakeeles suhtlev ründaja üritab parandada oma stabiilsust. Jutustab mees isegi, kuidas ühel päeval tuleb kõik välja, teisel aga mitte midagi. Statistikat piiludes selgubki, et sel hooajal on ta tabamused kirja saanud vaid kuues kohtumises. Eriti tõstis saldot märtsis Rakvere JK Tarvale kõmmutatud viis kuuli.

“Ma pean treeningutel ja mängudel oma keskendumist parandama,” on ta otsekohene. “Ma näen oma vaimse poole kallal palju vaeva. Praegugi võtan ma internetis sellealaseid kursuseid. Vaimne osa on jalgpallis kahjuks alahinnatud.

Keskendutakse treenimisele, kuid vaja on ka õiget mõtteviisi ja suhtumist.”

Mis saab mehest edasi, veel ei tea.

Tal on Floraga sõlmitud 2 + 1 leping, mis tähendab, et käesoleva aasta lõpus on pealinna klubil võimalus otsustada, kas koostööd jätkata või mitte. Kuigi Tukiainen unistab tugevamatest liigadest, on tal Eestis vähemalt üks lahtine ots. Kuna ta viibis mulluse hooaja teise poole Tulevikus laenul, ei saanud ta endale kuldset medalit ja ei saa uhkeldada Eesti meistritiitliga.

“Mul polegi tunnet, nagu ma oleks Eesti meister,” sõnab ta. “Kui ma oleks kulla saanud, siis oleks ma võibolla tundnud, et ma ei vääri seda. See on mulle andnud rohkem motivatsiooni tiitli eest võidelda.”

2016 NOVEMBER JALKA

53

treener

– e t t i m r e d n s I a t l t e a r i l Jo l a p g l a j a n a v a r o 54

JALKA NOVEMBER 2016

treener Vaid 23aastane Flora U21 meeskonna peatreener Joel Indermitte müttab mitmel rindel ja edukalt. Lisaks tööle esiliiga tippu kuuluva meeskonna juures õpib ta Tallinna ülikooli magistrantuuris ja on Püha Johannese kooli kehalise kasvatuse õpetaja.

INDREK SCHWEDE

“M

a arvan, et lõppeva ma duublit. Seda väljakutset ei saanud helistes mängudes on Eesti-sugusel riigil aasta suurim üllatus ma mitte vastu võtmata jätta.” lihtsam minna kergema vastupanu teed oli minu jaoks suvija kaitsesse tõmbuda, kuid me peame Tuleb riskida ja mängida palliga hakkama riskima ja püüdma mängida ne suurpuhastus meeskonnas,” ütleb esimest hooaega Tallinna Flora U21 Treeneri B-litsentsi omav Indermitte palliga. Mulle on oluline ka see, et mängu rivistust esiliigas juhendav 23aastane möönab, et päris väikeste ja U21 treenauditaks ja rõõm oleks silmades. Väljapeatreener Joel Indermitte. “Ma teadnimine on erinevad asjad. Ühest küljest kult peab vastu paistma värskus ja tahe.” sin, et duublitega ikka nii juhtub, aga on lapsed kärsitumad ja peab tegelema “Treeningutel rõhutan ja nõuan, et kui see kätte jõudis ning 15 põhimännende tähelepanu hoidmisega, kuid tei- kõik kehakontaktid ja võitlused peavad gijat ja abitreener erinevatel põhjustel salt on nende areng kiire, silmanähtav olema sooritatud kõrgel tasemel,” jätkab meeskonnast lahkusid, oli see ikkagi ja teeb treenerile heameelt. Samuti oli Indermitte. “See ei saa tulla mängus paras põnts. Aga ühtlasi oli see hea Indermittel vahva jälgida laste ja nende üllatusena, sa pead olema sellega harjuproovikivi, kuidas sisuliselt uue ja veelgi vanemate ehedat rõõmu ja armastust nud. Noorteliigadest tulnud mängijatenoorema meeskonnaga hakkama saada jalgpalli vastu. Tööst lastega sai Inle on esiliiga uus tase, minu eesmärk on ja sealjuures väga hästi hakkama saada. dermitte selgeks kuldse tõe: tuleb olla nende üleminek valutuks teha. Olen ise August ja september olid meil mänge mänguline ja positiivne. mänginud sel ja kõrgemalgi tasemel ja täis ja meie tulemused ei kannatanud!

“Eks mul käis peast läbi küll, kuidas tean, mis seal ees ootab.”

Esimene aasta on olnud kirev ülessuudan noore mehena end U21 satsis Kevadel Tallinna ülikoolis kehakulalla rada, aga väga õpetlik. Siit on asju treenerina kehtestada,” tunnistab tuuris bakalaureusekraadi saanud Inderkaasa võtta.”

Indermitte. “Aga autoriteet tulebki mitte ei jäänud kõrgharidust omandades Joel Indermitte tunnistab, et treevälja teenida. Samas suudan tänu oma poolele teele, vaid jätkab samal erialal nerisoolikas on tal sees olmagistrantuuris. Bakalaureuse nud ka mängija-aastatel. Ta astmes omandas ta hea üldon noorteklassides täitnud baasi, millele HispaaniaVÄÄRIKAS JALGPALL kapteni- ja liidrirolli ja juba periood lisas vajalikku eriplatsil oli teiste juhendamialast ettevalmistust.

Tahan näha väljakul enesekindlust ja ne talle enesestmõistetav.

“Granada ülikoolis võtsin ründavat palliga mängu. Väljakult peab Peale selle on noormees alaerinevaid jalgpalliaineid,” vastu paistma värskus ja tahe. ti teadnud, et tahab jalgpalli selgitab kaks korda ka juurde jääda, ja treeneriamet Eesti A-koondises pallinud on selles valguses üsna Indermitte. “Seal olid head noorusele ja äsjasele mängijataustale loogiline. Ta lihtsalt ei arvanud, et see tegijad, üks professor, kes oli Bilbao kõik nii ruttu tuleb. Põhjus on lihtne: nendega paremini suhelda, tean, mida Athleticu ja Real Betise taustaga nad mõtlevad ja tunnevad.” vigastus. spordidirektor. Arenesin õppimises, aga Flora U21 meeskonnale pole “Olin 2014/2015. aasta semestril ka inimesena. Magistrantuuris loodan traditsiooniliselt esmatähtis tulemus, vahetusüliõpilaseks Hispaanias Granasaada muu hulgas teadmisi, mida läheb vaid mängijate areng. Praegu kannada ülikoolis, kus mängisin ka jalgpalli vaja emotsionaalse ja vaimse liidri rollis vad põhiraskust 2000. aastal sündinud, ja sain debüütmängus põlvevigastuse,” nii treeneri kui õpetajana ja kuidas paneed, kes vahetasid välja suvel lahkunud remini juhendada gruppi kui tervikut.” selgitab Indermitte. “Kui tagasi tulin, koosseisu. Indermittele teeb heameelt, seisin küsimuse ees, mida edasi teha.

Peale Flora U21 meeskonna ja üliKas saan pakkumise Eesti ülemise otsa et aasta jooksul on tema meeskonnast kooliõpingute töötab Joel Indermitte ka Markus Poom, Erik Sorga ja Henri Jär- Püha Johannese kooli kehalise kasvatuklubidelt? Tagumises otsas mängimine velaid tõusnud Flora põhimeeskonda. poleks mind rahuldanud. Samas tekitas se õpetajana, kus ta annab tunde neljale Eesti mõistes suure klubi duublite kahtlusi põlv – kas ta peab vastu? Olin klassikomplektile. peatreener olemine tähendab, et peab arjuba paar-kolm aastat treeninud noori Kuidas noor mees sellele tambile vestama klubi käekirjaga. Õnneks kattub poisse ja Hispaaniast naastes tegelesin vastu peab? see Indermitte enda arusaamaga jalgpalFlora 2001. aastal sündinud järelkas“Aja planeerimise sain selgeks juba list: “Tahan näha väljakul enesekindlust vuga. Eelmise aasta lõpus tuli aga kõne gümnaasiumis,” naerab Indermitte Florast ja pakkumine hakata juhendaja ründavat palliga mängu. Just rahvusva- vastuseks.

2016 NOVEMBER JALKA

55

naised Keith Boanas – mees, kes jätab maha naeratuse ja suure jälje.

Fotod: Lembit Peegel

Keith Boanas – Eesti naistejalka Teitur Thordarson Aitäh, Keith Boanas! 2009. aastal Eesti naistevuti eesotsa asunud inglase leping lõpeb käesoleval aastal. Võtsime erinevad koondislased pihtide vahele ning uurisime, mida nemad karismaatiliselt jalgpallitreenerilt kaasa võtavad.

SIIM KERA

Eneli Vals (25), koondises 43/2

“Enamik treenereid on hästi vaoshoitud ja kontrollitud iseloomuga, Keithis on aga entusiasmi, igas tema kõnes on power’it, ta ei karda olla kirglik. Ta on väljapoole elav ning väga emotsionaal56

JALKA NOVEMBER 2016

ne. Muidugi, emotsionaalseid treenereid on veelgi, aga tema pani meid uskuma, et see ei saa olla vabandus, et me oleme väike riik ning me valik on väiksem ja muu tavaline bla-bla. Ta pani meid nägema oma tugevusi, ta sisendas, et kui suudame potentsiaali ära realiseerida, on kõik võimalik. Temaga kadus ära see mõtlemine, mis vanasti oli: “Aga me ju olemegi Eesti ja ongi normaalne, et me kellelegi vastu ei saa.” Ma jään igatsema tema mentaliteeti, seda usku! Olgem ausad, Eestis on tüdrukute- ja naistekoondistesse vähe usku.

Kindlasti on ta Eesti naistejalgpallile sama tähenduslik kui meestele Teitur Thordarson. Ta ei võtnud meid kunagi näiteks Inglise naistest erinevalt, ta nõudis meilt samu asju mis Inglismaal treenides, mis sest, et nemad olid võib-

olla juba lapsest saati trennis käinud. Ta tahtis meile häid võimalusi ja treeningmänge ning võitles välja parima, mis võimalik oli. Kui me nüüd septembris võõrsil Inglismaaga mängisime, siis me nägime, milline peaks koondisemelu olema. Mängukorraldus oli suurepärane, kõik inimesed läksid kaks tundi varem mängule, hordid tulid vastu, seisti järjekordades, et osta spetsiaalselt mänguks tehtud salle, fännid aplodeerisid meile, väikesed tüdrukud tahtsid meiega pilte teha, sest me oleme koondisemängijad.

See on see suhtumine, mida ta üritas ka meile tuua.

Treenerina olen ma suure osa oma põhimõtetest temalt saanud. Ta on väga palju noori ja ka vanu treenereid aidanud, ta jagab vabalt kõiki oma materjale. Noortejalgpallis peab lastel trennis

naised lõbus olema ja Keith suudab treenerina minna samale tasemele nendega, kellega ta töötab. Ta suudab igal tasemel transformeeruda ning teha lastele trenni nii, et neil oleks sära silmis. Ta ei unusta kunagi, kelle ette ta astub ja mida nad temalt ootavad. Keith on mulle õpetanud, kuidas iga mängijat tuleb vaadata kui inimest.”

Pille Raadik (29), koondises 53/0

“Ühtegi nii hästi motiveerivat Eesti treenerit ma kohanud pole. Kui Keith alustas, siis olin ma just ajas, mil ma pidin otsustama, kas ma tahan mängida või pigem kohtunik olla. Tema suunas mind tagasi mängimise juurde ning ta on mind hästi palju motiveerinud, et sel teekonnal püsida. Ta tõstab mängijate enesekindlust.”

arengus nii palju maas, et hetkeseisuga kohanemine võttis neil aega. Oli väga vähe tüdrukute- ja naiste võistkondi, ei olnud naistetreenereid. See pole päris minu mälestus, aga olen kuulnud, et kui U19 käis Sotšis turniiril, siis keegi ütles, et minek on by train (rongiga – toim.), Keith ja Peter kohe vastu, et ikka by plane (lennukiga – toim.). Käidigi rongiga Venemaal ja see oli nendele uskumatu.

Tema trennid on olnud huvitavad, kaasahaaravad ja mängulised. Enne teda olid harjutused enamasti nagu mingid drillid. Osa tüdrukuid käis hommikuti ka personaaltrenne tegemas ja tal polnud mingit probleemi valmistada kahele-kolmele mängijale ette põnev treening. Olen tema koolitustel käinud ja seda on raske kirjeldada, kuidas ta jalgpalli armastab ning kuidas ta seda kõike teistele edasi annab. Keith on meid julgustanud välismaale minema.

Toona ei tundunud see üldse reaalne, praegu pole see enam suur asi. Ma ise usun, et ta oleks suurepärane klubitreener, koondises on tal mängijate treenimiseks ikkagi piiratud võimalused. Tema on just selline treener, kes tahaks kogu aeg mängijatega tegeleda. Minule oli ta inimene, kes elab ja hingab jalgpallist.”

Lisette Tammik (18), koondises 10/1

Kethy Õunpuu (28), koondises 74/3

“Tal on hästi suur süda, samas on ta ka suure egoga ja väga enesekindel. See teeb temast kahtpidi emotsionaalse inimese. Kui nad alguses Peter McGoverniga Eestisse tulid, oli see nendele täiesti võõras – sa tuled jalgpalliriigist Inglismaalt siia, kus mõni jalgpallur ei oska palli kõksidagi. Me olime oma

“Mõned Eesti treenerid võtavad oma tööd kui kohustust. Keith teeb seda, mida armastab, temale ei ole see üldse kohustus. Ta oskab treeninguid väga mitmekesiseks teha ning talle lähevad kõik mängijad korda. Isegi kui kõik mängijad teda ei respekti, siis tema ikkagi austab ja usaldab oma mängijaid. Seepoolest ta ongi väga hea. Oma mängijaküpsuse olen ma temalt saanud.

Mul ei ole tema kohta midagi halba öelda.”

Anastassia Morkovkina (35), koondises 75/40

“Ma mäletan hästi, kui nad Peteriga siia tulid. Meie esimene kohtumine oli selline, et nad käisid vaatamas, kuidas Pärnu JK treenib. Just sadas ja väljakul oli põlvini lund. Nemad naersid südamest ja ilmselt mõtlesid, et mis siin Eestis küll tehakse. Esimesel koondise kogunemisel oli umbes 40 inimest ja ma imetlesin väga, kuidas nad teadsid igaüht nägupidi. Nende kodutöö oli perfektselt tehtud, see oli nende poolt väga suur austus. Ühel hetkel hakkasid nad iga nädal kellegagi pärast trenni individuaalselt rääkima. Mind aga ei kutsutud ega kutsutud. Ma juba mõtlesin, et minuga on täitsa jama, suured probleemid, nad ei taha mind näha ega minuga suhelda.

Kui aga oli sõit Põlvasse Balti turniirile, siis nad tahtsid lõpuks minuga rääkida.

No tere päevast! Enne turniiri hakkavad veel ei tea millest rääkima. Istusime siis laua taha maha ja nad ütlesid, et mina saan kapteniks. Ütlesin thank you for trusting (tänan usalduse eest – toim.) ja kõik. Jutt oli väga lühike. Ma ei tea, mis nende peas toimus.

Hästi on meeles füüsiline ettevalmistus. Ta nõudis meilt väga palju. Me nägime neid fitnessiteste unes ka. Esimeses testis ei jõudnud me poole väljakunigi joosta, kõik põrusid! Seepeale ütles ta, et uskuge, aasta pärast te jooksete ja naerate, kui kerge see kõik on. Nii läkski. Ta andis usku, et me võime olla paremad. Keithiga käis kogu aeg arutelu, polnud nii, et ta ei kuulaks, mida mängijad räägivad. Ta tuli alati vastu.

Meie olime toona vanemad, aga noored jumaldavad teda. Kui ta tuli, siis olid praegused 19aastased 12aastased.

Noored on temaga üles kasvanud, neile on ta inimene, kes on tippjalgpalli väga lähedalt näinud.”

2016 NOVEMBER JALKA

57

esiliiga

Vändra varuväravavaht oli rahvuskoondises Itaalia vastu pingil!?

Alessandro Del Piero, Gianfranco Zola, Paolo Maldini, Dino Baggio.

Väärt plejaad nimesid. Kas vastab tõele, et 1995. aastal oleks koondisesärgis nende meeste vastu võinud joosta praegune Vändra JK Vapruse teine puurivaht Veiko Põldemaa (41)?

SIIM KERA

Vändra puurivaht Veiko Põldemaa on maailma tippvutti oma silmaga näinud.

Foto: Kristel Lepik

58

JALKA NOVEMBER 2016

esiliiga

V

aikselt, kuid visalt hakkas sügise hakul vutiringkondades levima jutt Vändra JK Vapruse puurilukust Veiko Põldemaast, kes väidetavalt istus 1995. aastal peetud EM-valikmängus Itaalia vastu pingil. Kõlakat kuulis lausa mitmest allikast ja Jalka võttis südameasjaks tõe välja sõeluda! Kuidas käituda?

Kõigepealt faktikontroll. Margus Luige hiigelteoses “Estonian Football 100 Years” pole selle Salernos toimunud ja võõrustajate 4 : 1 triumfiga lõppenud matši varumehi kirjas. Vastust ei paku jalgpalliliidu koduleht ning tühjade kätega jätab meid ka Google. Kõmuniite pidi tagasi liikudes jõuame vutifänn Žurawskini, kes ilmselgelt otsingumootoritega rohkem sina peal kui siinkirjutaja. Mees saadab Itaalia jalgpalliliidu veebilehelt pärit nimekirja, kus – aina imesta ja ohi – on Mati Pari ja Mart Poomi vahel protokollis Veiko Põldemaa (itaallastel oma Otto Wilhelm Masingut ei olnud, seepärast on neil kirjas Poldemaa).

Kahtluseuss peaks sellise allika peale minust juba kilomeetrite kaugusele roomama, kuid miskipärast ta seda ei tee.

Kas tõesti jälgis toonane U21 koondise varuvaht mängu maailma ühe tugevaima vastu platsi kõrvalt? Põldemaale endale tuleb see kõik priske sürpriisina.

“Väga huvitav, see on mulle täielik üllatus,” muigab ta, kui olen koosseisu ette lugenud. “Kõik teised on ju mängumehed.

Mina igatahes pingil ei olnud. Kihvt värk ikka, Eestis ei tohi protokollis number ka teine olla, võid kohe tehnilise kaotuse saada. Äkki me peaks ka nüüd 21 aastat hiljem saama?”

Kuidas Põldemaa nimistusse sattus, on kümneid aastaid hiljem raske öelda.

Samas polnud jalgpallur kodus diivanil lösutamas, kui Martin Reim Eesti auvärava lõi, vaid istus 25. märtsil Arechi staadionil toimunud matšil tribüünil. Nimelt oli U21 koondis kaks päeva varem pallinud 350 kilomeetri kaugusel asuvas Catanzaros, kus itaallased lõid hilisema superstaari Christian Vieri juhatusel Toomas Tohveri valvatud väravasse seitse vastuseta palli. Kuna mõne päeva pärast ootas ees U21 matš Sloveeniaga (kus Põldemaa vahetas Tohveri punase kaardi tõttu kuuendal minutil välja Andres Operi), sõitis terve koondis vahepeal rahvusesindusele kaasa elama.

“Olime kogu meeskonnaga seal, vabu kohti enam polnud ja pidime suvaliselt treppidele maha istuma, korralik kamma-

jaa,” meenutab Põldemaa olukorda.

Itaalias toimunud U21 mängust on tal aga rohkem mälestusi. Oma silmaga sai piielda ka toonast saapamaa noortekoondise peatreenerit Cesare Maldinit.

“See oli kihvt elamus, noor poiss nägi ära, kuidas asjad käivad,” jutustab jalgpallur. “Oli korralik politseieskort, kõik plaksutasid meile. Eredalt on meeles, et pärast mängu ei saanud me õigel ajal tulema, sest Itaalia tüdrukud piirasid Vahur Vahtramäed.” Ühes mitteametlikus rahvusesinduse kohtumises on Põldemaa aga ühe poolaja kirja saanud. Juhtus see 1995. aasta jaanuaris, kui Roman Ubakivi juhendatud koosseis mängis Vietnamis võõrustajate ja kahe kohaliku klubiga. Kui ametlikus mängus tõrjus palle Rain Vessenberg, siis 0 : 4 kaotusmatšis FC Hai Phongiga valvas väravat Põldemaa. Kagu-Aasiast tuleb esimesena meelde aga patseerimine.

PIIRAMISRÕNGAS

Eredalt on meeles, et pärast mängu ei saanud me õigel ajal tulema, sest Itaalia tüdrukud piirasid Vahur Vahtramäed.

“Mäletan, et jalutasime Vietnamis Ubaga (Ubakivi – toim.) mööda kitsaid tänavaid,” naerab mees. “Ta hüppas meie toast läbi ja ütles, et lähme linna peale.

Uba pani ees, meie Vessuga (Vessenberg – toim.) uhasime järele. See oli kihvt värk.

Tänav oli meeter lai ja mõlemal pool elasid inimesed.”

Praegu on mees ühe Pärnu kalafirma ostujuht ning aeg-ajalt peab mereelukaid soetama ka Raio Piiroja käest.

“Ta on minust küll noorem, aga ta oli juba väikesena agar ja tõsine tööloom,” sõnab Märt Siiguri juhendusel alustanud Põldemaa.

Pika jalgpallurikarjääri jooksul erinevaid pause pidanud mees on kaitsnud ka näiteks meistriliigas pallinud Pärnu JK Vapruse puuri. Viimased neli aastat on juba 14aastaselt Pärnu Kalakombinaadi meeskonnaga Türil laagris käinud Põldemaa esindanud Vändra JK Vapruse värve. Varumeherolliga on mees rahul, enesele on ta kõik juba tõestanud. Noored peavadki temast paremad olema, kuid väärt ja vajalikku konkurentsi suudab ta siiani pakkuda.

2016 NOVEMBER JALKA

59

arvustus

Jõgeva Wolvesi ründaja Mario Tikerberi pealelöögil. Foto: Ly Unga

Üksteist A meest on alati platsis!

Uurisime III ja IV liiga klubide esindajatelt, milline on elu ja olu meie vutipüramiidi alumistel, kuid väga olulistel astmetel.

ALVER KIVI 60

JALKA NOVEMBER 2016

jad, mil jalgpalliväljakult tuli enne mängu algust suuremad kivid ära korjata, väravad nööridega kinni tõmmata või vikatiga tihedamad kohad üle käia, on madalamates liigades möödanik. Koos jalgpalli üldise arenguga on ka vutipüramiidi alumine pool laienenud mitte ainult kvantiteedi, vaid samuti kvaliteedi poolest.

Klubide ja omavalitsuste koostöös on üha enam korrastatud seniseid väljakuid ja rajatud uusi. Samal ajal on leitud võimalused ka nende korrashoidmiseks.

Korraliku jalgpallistaadioni olemasolu suurendab kindlasti võimalust kohaliku meeskonna tekkeks.

Ja kuigi igal reeglil on alati erandeid, võib III ja IV liiga klubide esindajate hinnangul mängutingimustega üldiselt rahul olla. Arenenud on nii väljakute kvaliteet kui mängude korraldus. Üldiselt on ajalooks saanud ka olukorrad, kus meeskond saadi kokku viimasel hetkel või mängiti vähemuses, loobumiskaotus antakse vaid äärmisel juhul.

III liiga ida tsoonis mängiva JK Loo esindaja Sven Elenurm: “Oleme suvel seni enam-vähem hakkama saanud, sest vaid ühe mängu oleme mänginud kümnekesi. Meil on palju vanema generatsiooni mehi, kes pole jalgpalli noortesüsteemis olnud. Neil puudub harjumus suvel mängida. Pühendumine on selle asja nimi. Mõtleme, kuidas neid motiveerida, ja mingid plaanid on olemas.

Praegu ootame, et peale kasvavad meie oma noored, kes peavad hakkama siis seda asja edasi viima. Seni oleme olnud ka kasvatajaklubi, sest mitu meie meest mängib Premium või esiliigas.

Paide Linnameeskonna koosseisu kuuluvad näiteks Johannes Kukebal ja Andero-Ott Valge.

Kindlasti on meil tulevikus plaanis III liigast kõrgemale tõusta ja jõuda vähemalt esiliiga A tasemele.

Meil on UEFA B kategooria treener Vladimir Tšistjakov, kes saab oma töö eest palka.

Kaugematele mängudele sõites

madalamad liigad kasutame oma bussipartneri abi, kui saab lähemal käia, siis teeme seda oma autodega. Varustuse soetamise peavad mehed osaliselt ise katma.

Oma meeskonna eelarve saame kokku peamiselt 32eurosest igakuisest liikmemaksust ja toetamas on ka sponsorid.”

III liiga lääne tsoonis mängiva JK Kernu Kadaka esindaja Ott Karu: “Suviste mängudega ei ole sel aastal jamasid olnud, sest läksime FC Haibaga kokku ja seepärast mängumeestest puudust pole.

Pigem on probleemiks see, et keegi ei viitsi trennis käia. Nädalas korra see meil toimus, aga viimasel ajal on ka see ära jäänud, sest viie-kuue mehega pole mõtet teha.

Meil oma järelkasvu pole ja mehed mängivad rohkem oma lõbuks, kuid peavad tasuma aastas 64 euro suurust liikmemaksu. Aga eelarvet aitavad täita ka sponsorid ja Kernu vald.

Mängudel käime peamiselt oma autodega, kui on kaugem ots, siis saame kasutada ka autobussi. Üldiselt vaatame jooksvalt – kes mängule tuleb, selle autoga läheme.

Oleme üheksakümnendate keskpaigast enamiku ajast III liigas mänginud ning meie eesmärk on ka tänavu liigasse püsima jääda. Ega kõrgemale ei vaata ka.

Liiga mängutase on ikka väga palju tõusnud. Noori mehi on palju peale kasvanud, aga palju on juurde andnud ka see, et meeskondades on varem kõrgemal tasemel mänginud mängijaid ja isegi endisi Eesti koondislasi. Kohtunikega on nagu on, sest on mehi, kes neid kiruvad, aga üldiselt ei saa kurta.”

IV liiga põhja/lääne tsoonis mängiva FC Haapsalu Harrastajate esindaja Reigo Raba: “No eesmärk oleks ikka mingil ajal III liigasse tõusta. Meil ei ole oma noortesüsteemi, kust pealekasvu võiks oodata, mehed mängivad rohkem hobi korras ja enda vabast ajast. Aga eks tuleb rohkem trenni teha, siis hakkame ka paremini mängima. Aga ega meil oma plaanide teostamisel just väga head rahalised võimalused ole. Liikmemaksu meil pole, kui on vaja midagi soetada või tasuda, siis istume maha ja arutame, kellel

millised võimalused on, oleme leidnud ka sponsoreid. Tänavused mänguvormid ostsid kõik mehed oma raha eest.

Mängudel käime ka üldiselt oma autodega. Vaatame, kes mängule tuleb, selle autoga ka läheme, kolme-nelja sõiduvahendiga oleme tavaliselt hakkama saanud.

FC HAAPSALU HARRASTAJAD:

Liikmemaksu meil pole, kui on vaja midagi soetada või tasuda, siis istume maha ja arutame, kellel millised võimalused on, oleme leidnud ka sponsoreid.

Seni oleme ka suvel 11 meest alati kokku saanud ja üldiselt distsipliin toimib. Meil on meeskonnas paljude elualade esindajad mehaanikutest ettevõtjateni, kuid väga palju on ehitajaid, kes käivad ka Norras ja Rootsis tööl.

Aga neil on nii, et kui kaks nädalat ollakse kodus, siis panustatakse ka meie tegemistesse rohkem.

Liiga tase on aastatega tõusnud, mängijad on saanud tehnilisemaks, kiirus ja tempo on tõusnud. On tulnud palju mehi, kes on varem kõrgemal tasemel mänginud, kuid nüüd lihtsalt oma lõbuks IV liigas toksivad.”

IV liiga lõuna tsoonis mängiva FC Jõgeva Wolvesi esindaja Kervin Kull: “Eesmärk on hoida meeskond koos.

Neid, kes tahavad meie eest mängida, on järjest rohkem. Jõgevamaal on meestel vaja jalgpallis väljundit ja püüame neile seda anda, sest poisid tahavad mängida.

Proovime ikka aste kõrgemale tõusta, miks mitte kunagi ka teises liigas mängida. Praegu pole meil arenguks korralikke treeningutingimusi, Jõgeva on ainus maakonnakeskus, kus pole kunstmuruga väljakut. Õnneks tekkis see võimalus Vaimastveres.

Rahaliselt aitasid osalemistasu maksta sponsorid. Klubimaks, mis on 10–15 eurot, aitab katta staadioni rendile kuluva summa. Oleme praegu nii toime tulnud.

Mängudel käime oma autodega.

Eelmisel aastal oli see päris suur probleem, sest meie satsis oli palju alaealisi, tänavu on vanemaid mehi rohkem ja oleme hakkama saanud. Mänguvormi on igaüks endale ise ostnud.

Kuigi suvel ja eriti puhkuste ajal on meeskonda raske kokku saada, pole seni veel kordagi olnud juhust, kus on tulnud väljakule joosta vähemuses. Raske on ka siis, kui mäng toimub kaugel, kuid 11 meest on alati kokku saadud.

Meeskonnas mängivad väga erinevate elualade mehed. Enamik on tudengid, kuid rivistuses on ka ettevõtjaid, muusikuid ja omaette nokitsejaid.”

IV liiga fännid toetamas Jõgeva Wolvesi. Foto: Ly Unga 2016 NOVEMBER JALKA

61

Kas meister selgub viimases voorus?

See küsimus on õhus juba praegu, kusjuures võib olla, et võimalus meistriks tulla on neljal (Infonet, Levadia, Kalju, Flora) meeskonnal, ja võimalik, et meistri selgitamiseks peab korraldama lisamängu või lisaturniiri enim punkte kogunud meeskondade vahel. Saame näha!

Võimalikke kalendrimuudatusi vaata www.jalgpall.ee.

PREMIUM LIIGA Laupäev, 5. november

13.05

13.05

13.05

13.05

13.05

Nõmme Kalju FC – Tallinna FC Infonet Hiiu kunstmurustaadion Paide Linnameeskond – JK Narva Trans Paide linnastaadion Pärnu Linnameeskond – Tartu JK Tammeka Pärnu rannastaadion Rakvere JK Tarvas – JK Sillamäe Kalev Rakvere linnastaadion Tallinna FC Levadia – Tallinna FC Flora Kadrioru staadion

Meistriliiga üleminekumängud toimuvad 12. ja 19. novembril.

Aega, kohta ja meeskondi vaata www.jalgpall.ee.

ESILIIGA Pühapäev, 6. november

13.00 Tallinna FC Infonet II – Tallinna FC Flora U21

Sportland Arena

13.00 Tallinna FC Levadia U21 – Maardu Linnameeskond

Maarjamäe staadion 13.00 Tartu FC Santos – Nõmme Kalju FC U21

Tartu Annelinna kunstmurustaadion 13.00 Viljandi JK Tulevik – Kohtla-Järve JK Järve

Viljandi linnastaadion 13.00 Vändra JK Vaprus – JK Tallinna Kalev

Vändra staadion Esiliiga üleminekumängud toimuvad 12. ja 19. novembril.

Aega, kohta ja meeskondi vaata www.jalgpall.ee.

ESILIIGA B Pühapäev, 6. november

13.00 JK Sillamäe Kalev II – Viimsi JK

Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak 13.00 Raasiku FC Joker – FC Kuressaare

Raasiku põhikooli kunstmuruväljak 13.00 Tartu JK Tammeka U21 – FC Elva

Tartu Sepa tänava staadion

13.00 Tartu JK Welco – Tallinna FC Flora U19

Tartu Tamme staadion 13.00 Viljandi JK Tulevik II – JK Tallinna Kalev II

Viljandi linnastaadion Esiliiga B üleminekumängud toimuvad 12. ja 19. novembril.

Aega, kohta ja meeskondi vaata www.jalgpall.ee.

KOONDISED U23 Teisipäev, 15. november

Eesti–Inglismaa International Challenge Trophy Mängu aega ja kohta vaata www.jalgpall.ee.

TÄRINGUJALGPALL Eesti 9. meistrivõistlused Teisipäev, 8. november

18.30 A. Le Coq Arena pressikeskuses Osalemiseks registreerimine kuni 1. novembrini: comp@jalgpall.ee.

MÄLUMÄNG Eesti 8. võistkondlikud meistrivõistlused Teisipäev, 22. november

18.00 Eesti meistrivõistlused jalgpalli mälumängus Tallinna ülikooli konverentsikeskuse Auditorium Maximumi saalis (Narva mnt 29) Võistkondade (kuni kolm liiget) registreerimine kuni 1. novembrini: siim.juks@jalgpall.ee.

HOOAJA LÕPETAMINE Pühapäev, 27. november

15.00 Estonia kontserdisaal

Eelmisel aastal mahtus täringulaudade taha koguni 46 mängijat. Esiplaanil (vasakul) Eesti Jalgpalli Liidu president, 2009. aasta Eesti meister Aivar Pohlak ja Kristi Leinus.

Foto: Lembit Peegel

62

JALKA NOVEMBER 2016

hõissa, pulmad

Vabatahtlike tutvumine tõi pulmad A. Le Coqile

E

estis peetud 2012. aasta U19 vanuseklassi jalgpalli EM-finaalturniiri läbiviimisel olid abiks kümned vabatahtlikud, kellest kahe noore inimese kohtumine arenes armastuseks ja abieluks ning tõi paari pulmapilte tegema A. Le Coq Arenale.

Liisa aitas organiseerida meeskondade ja kohtunike transporti ning jalgpallisõbrast Margo kutsuti turniiri lõppedes rendiautosid tagasi viima. Pärast seda läksid Liisa ja kolm noormeest Margo juurde kaarte mängima.

Kui Liisa samal õhtul koju Raplasse sõitis, sai ta Margolt sõnumi – kaval poiss oli tüdruku telefonist salaja endale kõne teinud ja soovitud numbri saanud.

Liisa räägib: “See juhtus teisipäeval.

Neljapäeval saime kokku ja rääkisime pikalt elust, eesmärkidest ja unistustest. Meil tekkis kohe klapp. Siis tärkas ka minul huvi tema vastu. Pühapäevaks olime otsustanud, et võiks koos oma eluga edasi minna. Kaks nädalat hiljem kohtusin ma Margo vanaema juures juba paljude tema sugulastega ning sellele järgnes ka esimene armastusavaldus.

Sellest hüppelise arenguga tutvusest sai alguse midagi imelist.”

Margo räägib: “Kokku kolisime umbes kuu aega pärast tutvust, kaks aastat hiljem tegin Liisale abieluettepaneku. Nüüdseks oleme juba ka ühise kodu soetanud ja elame mõnusat elu vaikses Kristiine elurajoonis.

Pulmad toimusid sel aastal 25. mail Kaberneemes. Tseremoonia oli rannas ja sellele järgnev pidu OKO restoranis. Pulmapilte otsustasime teha A. Le Coq Arenal justnimelt seepärast, et seal me esimest korda kohtusime. See idee sündis pulmi planeerides varakult ja õnneks saime rohelise tule ka jalgpalliliidu poolt. Staadionil ja tribüünidel veetsime koos fotograafiga umbes tund aega.”

Fotod: Mait Jüriado

lisaaeg

Autor: Margus Kontus

Koondise mänguplaan

Foto: EJL

LHV võidukas võistkond võitis Saarepera karika.

Eduard Saarepera karikas jälle mängus Tegelikult on jalgpallilembese ärimehe legendaarne karikas muidugi kindlalt hoiul Tartus Eesti spordimuuseumis, kuid uus temanimeline karikas mängiti välja 7. oktoobril meie vutiliidu jalgpallihallis, kus ühepäevasel turniiril kohtus kaheksa võistkonda.

“Teatavasti mängiti enne okupatsiooni Eesti meistrivõistlusi ettevõtja Eduard Saarepera karikale, hiljem annetati karikas Eesti karikavõistluste auhinnaks,” selgitas Eesti Jalgpalli Liidu peasekretär Anne Rei. “Otsustasime, et kutsume ellu iga-aas-

Eestipoolne Andrei Stepanov Kõik vastavaealised mäletavad 2002. aasta märtsis Kitsekülas toimunud Eesti– Venemaa maavõistlust.

Tribüünidel laamendasid vastaste poolehoidjad loosungiga, mis teatas, et peremehed on tagasi, nagu nad “tulid tagasi” ka 1940. aastal. Viimaste arengute valguses küsitakse, kuidas on rahvusküsimusega lood Eesti koondise sees. See tuletab meelde kohaliku vene soost koondislase, kes juba sajandivahetusel laulis koondisemängu eel Eesti hümni ning positsioneeris end juba toona eestlaseks.

“Olen eestlane, kuigi mitte puhas eestlane ja see siin on minu kodumaa, kus ma tahan elada,” rääkis Andrei Stepanov 2001. aastal ilmunud raamatus “Väike jalgpallipiibel”. “Eesti pass ei ole minu jaoks mingi paber, millega on hõlpsam välismaale reisida.”

Väga selgelt väljendas Stepanov end ka eelseisva Eesti–Venemaa mängu kohta: “Kui Eesti ja Venemaa tuleva aasta märtsis kohtuvad ja ma ei oleks jalgpallur, isegi siis oleksin Eesti poolt.”

Sealjuures lisas Stepanov, et ta pole kindel, kas Eesti poolt oleksid ka teised jalgpalluritest venelased. Selles raamatus pidi Stepanov vastama veel ühele põhimõttelisele küsimusele: kelle poolt oleks ta Eesti–Venemaa sõja puhul?

“Kindlasti mitte Venemaa poolt,” jäi mees vankumatuks.

INDREK SCHWEDE

64

JALKA NOVEMBER 2016

tase turniiri oma toetajate võistkondadele, ja panime sellele rändkarikale sümboolselt Saarepera nime, et tänada toetajaid ja juhtida tähelepanu sellele, et jalgpalli toetamine on au sees.”

Võistluse avas endine tippjalgpallur ja EJLi juhatuse liige Marek Lemsalu. Finaalis olid vastamisi LHV pank ja A. Le Coq. Viimaste sekundite väravast võitis LHV 1 : 0. Kolmanda koha saavutas Tele2, kellele järgnesid Triobet, Nike, Õhtuleht, MyFitness ja ABC Motors. Võistkondi autasustas alaliidu president Aivar Pohlak.

van a Foto: Lembit Peegel

foto

Andrei Stepanov 2002. aastal A. Le Coq Arenal 2 : 1 võidumängus Venemaa vastu peahoopi andmas. Taga paistab vastaste vahetusmängija Dmitri Hohlov.

lisaaeg Novembrikuu sünnipäevad 01.11 Marian Jaarman 02.11 Indrek Käo 03.11 Raimo Nõu 05.11 Urmas Kirs 05.11 Alo Dupikov 06.11 Tarmo Saks 07.11 Andres Oper 07.11 Mihkel Aksalu 10.11 Mart Paumäe 11.11 Uno Tutk 11.11 Tarmo Linnumäe 11.11 Kairi Himanen 12.11 Oleg Timofejev 13.11 Uno Piir 13.11 Indrek Zelinski 13.11 Hanna-Marii Kaljas 14.11 Silvar Luht

17 46 37 50 31 41 39 32 54 57 45 24 59 87 42 19 52

14.11 Margus Kotter 14.11 Erkki Viisma 16.11 Heleri Saar 17.11 Eduard Rõžov 18.11 Enar Jääger 19.11 Emma Treiberg 21.11 Sergei Ratnikov 21.11 Mati Jürisson 21.11 Marko Lelov 21.11 Getter Laar 23.11 Ranet Lepik 23.11 Kelly Rosen 24.11 Marek Lemsalu 24.11 Ken Viidebaum 25.11 Janno Kaljuvee 27.11 Rain Vessenberg

46 40 37 53 32 16 57 53 43 27 36 21 44 37 47 41

Lugejakiri õhutab võitluslikkusele Toimetus sai Remo Ainsarilt pika ja põhjaliku lugejakirja, kus ajakirja lahkamise kõrval rääkis autor kaasa ka meie koondise teemal. Ta tuletas meelde olukorda enne mängu Bosnia ja Hertsegoviinaga: “Sisendati psühholoogiliselt ajakirjanduse, fännide ja mängijate (toon välja Kostja) poolt, et küll on hea, kui saame viigi.”

Ning tuletab meelde meie 2 : 4 kaotust 2001. aastal Hollandile: “Kui oli mäng 2012, oli (..) igal pool kirjas, et nüüd teeme tagasi, nüüd näitame, et 2001. a. kaotus oli ülekohtune. (..)

Eesti ühiskond, fännid ega ajakirjandus ja mängijad võibolla ei uskunud, et nad lähevad võitma, aga vaimselt nad läksid panema ja vaata, kuidas panid. Eesti läks võitlema! Aga mis seekord toimus? Loeti [Bosnia] tippmängijaid ja halati, et küll on suur sats.”

Tõsi ta on: ei meenu, et keegi rääkinuks kunagise 0 : 7 tagasitegemisest Bosniale.

LHV panga edetabel Alljärgnevalt oktoobrikuu esimese 20 pingerida. Sulgudes koht eelmisel kuul.

1. (1.) Tartu Jalgpallikool Tammeka 2. (2.) Nõmme Kalju FC 3. (3.) Tallinna FC Flora 4. (5.) FC Elva 5. (4.) Tallinna FC Infonet 6. (6.) FC Kuressaare 7. (12.) Rahvuskoondise

fänniklubi Jalgpallihaigla 8. (7.) FC Nõmme United 9. (8.) JK Tallinna Kalev 10. (18.) FC Kose 11. (11.) Põlva FC Lootos 12. (9.) Tallinna FC Levadia 13. (10.) Rakvere JK Tarvas 14. (–) Pärnu Linnameeskond 15. (–) JK Tabasalu

16. (–) Tallinna JK Piraaja 17. (–) Kärdla LM 18. (15.) Viljandi JK Tulevik 19. (13.) Paide Linnameeskond 20. (19.) Tõrva JK LHV jalgpallikaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks. Vaata lisa: www.lhv.ee/jalka.

ma mäletan ...

Kalle Paas Tartu Tammeka tegevjuht Ma mäletan ... kuidas ma väravate eest jooksin. Sel suvel möödus viis aastat kampaaniast “5 kilomeetrit värava eest”. See ligi 100kilomeetriseks kujunenud projekt oli väga lõbus, kuid mu toonast vormi arvestades palju raskem, kui avalikkus ette kujutas!

Olin raadiotöö kaudu Tammekaga neil aastatel mitut pidi kokku puutunud ning saavutanud väga hea kontakti klubi toonase mänedžeri Veiko Sooga. Ma tundsin, et saan omal moel kaasa aidata tema püüdlustele muuta esindusmeeskonda rahvale nähtavamaks. Helistasin Veikole, et kuule, teeme sellist pulli, et ma jooksen nüüdsest iga liigas löödud Tammeka värava eest viis kilomeetrit ning toodan sellest ajaveebi audiovisuaalset sisu! Asja uba oli lisaks turundusele ka meeste motiveerimine, sest meeskond oli sportlikus mõõnas.

Mäletan, et Tammeka lõi hooaja viimases liigamängus Lasnamäe Ajaxile koguni üheksa väravat ehk 45 kilomeetrit.

Meeskond irvitas mõnuga: andsime sulle nüüd korralikult tööd!

Ma mäletan ... kuidas ma esimest korda tippjalgpalli nägin. Ma kasvasin üles Rakvere lähedal maal ja Eesti liigajalgpall jäi tol ajal sellest piirkonnast kohutavalt kaugele. Meistriliigast lugesin vaid vahel harva lehest või avaldati sellest videolugu ETV spordiuudistes. Samas ma tahtsin väga selle Eesti tippvuti maailmaga kontakti saada.

2001. aasta suvel olin Tallinnas vanaemal külas. Lugesin lehest, et Narva Trans mängib samal aastal avatud Lilleküla staadionil UEFA karika kvalifikatsioonimatši Rootsi Elfsborgi vastu. Uudishimu sai minust võitu, otsisin välja bussigraafikud ja sõitsin, taskuraha näpus, üksi Lillekülla.

Ma polnud kunagi varem “päris” staadionil käinud!

Praegusega võrreldes ikka pigem varemeid meenutanud Lilleküla staadionil oli paarsada asjahuvilist ja Trans kaotas tüüpiliselt – 0 : 3. Humoorika tõigana anti Transile paar päeva hiljem küll 3 : 0 tehniline võit, kuid korduskohtumise kaotasid piirilinlased ikkagi 0 : 5!

Narva Trans jäi aga hulgaks aastateks ainsaks Eesti kõrgliigameeskonnaks, mida oma silmaga staadionil näinud olin.

Seda “päris” staadionil käimist pidasin aga hirmus toredaks kogemuseks. Proovin praegugi võtta uusi asju ette just selle Lillekülas käinud poisikese uudishimu ja entusiasmiga!

Ma mäletan ... kuidas lõppes hoovivutt. Sealsamas Lepnal, endise kolhoosikeskuse kolmekorruseliste paneelmajade vahel mängiti üksvahe pea iga õhtu jalkat. Kui oli MM, tahtsid Lepna poisid olla ikka kas Zidane, vana Ronaldo või Beckham.

Hoovivutt hääbus aga ajapikku põhjusel, et eestlased said jõukamaks ja paneelikatevaheliste muruplatside servadesse pargiti üha rohkem üha kallimaid autosid.

Jalgpallile ei jäänud enam mänguruumi. Samal ajal levisid kodudesse arvutid ja internet ning ekraani taga oli ruumi küllaga ...

Nii kogesin ma, et kui pole platse, pole ka spordiala. See kogemus kandis mind, kui lõin mõne aasta eest kampa ja töötasin kogu hingest Sepa jalgpallikeskuse rajamise nimel.

See unistus on nüüd teoks saanud ning Tartu lapsed ja jalgpall said omale mänguruumi!

2016 NOVEMBER JALKA

65

ristsõna

Oktoobrikuu ristsõna vastus oli “ja läkski sassi”. Õige vastuse eest võitis Eesti koondise fännisalli Argo Paavel. Võitjaga võtame ühendust.

Novembrikuu ristsõna vastuseid ootame aadressil indrek@jalgpall.ee märksõnaga “Ristsõna” 10. novembriks. Õigesti vastanute vahel loosime välja Mika Keräneni raamatu “Väravajoonel”.

66

JALKA NOVEMBER 2016

LHV jalgpallikaardiga toetad oma jalgpalliklubi

Iga sinu ostu pealt maksab LHV 10 eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.

Kutsu ka klubiliikmeid ja sõpru kaarti võtma, sest siis koguneb lemmikklubile rohkem raha.

Võta kaart lhv.ee/jalka • Alates 7-eluaastast

Finantsteenuse pakkuja on AS LHV Pank.

Tutvu tingimustega lhv.ee ja küsi nõu meie asjatundjalt.