Jalka (november 2019) by Jalka

SELLES NUMBRIS: ALO DUPIKOV  SIMONE UGGERI  ANNABEL JÄÄR  JON MIKIVER

NOVEMBER 2019

RID: T S O P ora

Ajakirjanik saalijalgpalli treeningul

FC Fl ond naisksti Ee aa am Saks

Joel Remmeli kaks armastust: džäss ja jalgpall Pimedate jalgpall alustas Fännide truudus: on vaid üks Belenenses

SAKSAMAA NÄITAS TALLINNAS TIPPKLASSI ISSN 1736-7379

HIND 2,80 EUROT

Mark Oliver Roosnupp vastab lugejatele

Aleksandra Ševoldajeva Flora tiitlist

Getriin Strigin luubi all

NR. 1 SPORDIENNUSTUS EESTIS

T채helepanu! Tegemist on hasartm채ngu reklaamiga. Hasartm채ng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks. Tutvu reeglitega ja m채ngi vastutustundlikult!

NOVEMBER

Viimase vooru ehe ja ere atmosfäär

Foto: Lembit Peegel

Toimetuselt: Novembrikuus lõppeb tänavune Premium liiga hooaeg, mille viimase vooru mängud peetakse 9. novembril. Põneva hooaja lõppfaasis võõrustab tiitlikaitsja Nõmme Kalju ülikoolilinna meeskonda Tartu Tammekat, oktoobrikuus liigatabeli esikohta hoidnud Flora mängib Maardu Linnameeskonnaga ning mullune hõbe Levadia võtab mõõtu tugeva hooaja teinud Paide Linnameeskonnaga. Peale tabeli esiotsa on tähtsad mängud ka tabeli teises pooles, kus kohtuvad Tallinna Kalev – Viljandi Tulevik ja Kuressaare – Narva Trans. Medaleid jagub vaid kolmele parimale ja tabeli viimane kukub esiliigasse – on palju, mille peale mängida!

Aet Süvari, ERRi toimetaja-saatejuht Hooaja lõpp on kõige põnevam! Mitmel varasemal aastal on just lõppvoorudes üllatusi sündinud – nii tulemuste kui ka esituste poolest. Kui seisud on lahtised – selgumata on kas tiitlivõitja või medalikohad, eurosarja pääsejad või kasvõi meistriliigast väljakukkuja / üleminekumängudele mineja –, siis näeme hoopis teistsugust jalgpalli kui suvisel unisel pärastlõunal. Nüüd mängitakse mõisa peale, kompromissitult ja ägedalt. Juba üksnes sellepärast tasub viimase vooru mängudele tulla. Ja muidugi ka eheda, ereda atmosfääri pärast, mis on staadionil hilissügisel alati täiesti teistsugune, täiesti eriline!

2019 NOVEMBER JALKA

SISUKORD 18

KAANELUGU LK 14–16 Karel Voolaiu juhendatav koondis sai esimese EMpunkti Valgevene vastu, aga ei suutnud vähemuses mänginud Saksamaa vastu kodumurul skoorida ja kaotas. Norbert Hurt aitab selgitada, mis juhtus ja mida võinuks paremini teha. Meenutame ka 1996. aastal Minskis peetud Valgevene– Eesti MM-valikmängu, mida käis vaatamas Aljaksandr Lukašenka.

KUU TSITAAT „Kui kasvõi üks minu treenitud mängija oleks ka seal, siis oleksin veel rõõmsam. Minu suurim soov on näha oma mängijat suurtel staadionidel tegusid tegemas.“ Tartu Heliose noortetreener Simone Uggeri lk 42–43

26 Kolumnid

12 Indrek Schwede 54 Joosep Susi Persoonid & intervjuud

18 Lugeja küsib: Mark Oliver Roosnupp

FCI Levadias mängiva Mark Oliver Roosnupu sõnul näitas lahkunud peatreener Aleksandar Rogic mängijatele tõelist tippjalgpalli, kuid tänavusel hooajal joosti selgelt lati alt läbi. Koondises seitse mängu teinud 22aastane mängumees tunnistas, et seni näidatud vormi alusel pole tal põhjust rahvusmeeskonnast eemalejäämise peale solvuda või tunda, et midagi on kripeldama jäänud.

26 Luubi all: Getriin Strigin

23aastane Getriin Strigin on juba mitu hooaega olnud Flora esiväravavaht ning naiste A-koondise eest on ta seni teinud 23 mängu. Striginit iseloomustasid tema endine treener Lauri Rand ja Flora puurilukkude treener Aiko Orgla.

28 2-kõne: Aleksandra Ševoldajeva 42 Treener: Simone Uggeri 44 Minu 11: Jon Mikiver

Ansambli Elephants From Neptune trummar Jon Mikiver pani oma unistuste koosseisu platsile klassikalises 4-4-2 teemant-formatsioonis. Tema koosseis on hea segu legendaarsetest mängijatest, muusikutest, kulturnikest ja näitlejatest.

Rubriigid

3 November 6 Lembit Peegel 8 Nimed & numbrid 10 Lood & tsitaadid 22 Premium liiga

IMPRESSUM ESIKAANEL: JULIAN BRANDT

FOTO: JANA PIPAR NR 11 (143) 2019 KOLLEEGIUMI ESIMEES: INDREK SCHWEDE indrek@jalgpall.ee TOIMETAJA: KADI PARTS kadi@jalgpall.ee FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL MAKETT JA KUJUNDUS:

MARJU VILIBERG KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI VORP

46 Naised: Annabel Jäär 48 Pipraterad 50 Maailm: Belenensese lugu

Portugali jalgpalli kõrgliigas mängib juba teist hooaega fantoomklubi, mida ühendab neli divisjoni madalamal palliva võistkonnaga vaid sama nimi. Kuuendas liigas palliv Lissaboni klubi Os Belenenses on enamiku fännide arvates see õige.

56 Saalijalgpall

Kris Neufeld läks Lõuna-Eesti saalijalgpalli lipulaeva Tartu Ravensi trenni. Viimati oli ta organiseeritud jalgpalli mänginud 2008. aastal. Mida ta nägi ja koges, sellest ta Jalka lugejale kirjutabki.

59 10 aastat tagasi 60 Novembrikuu kalender 62 Lõpulugu: Joel Remmeli kaks suurt armastust: džäss ja jalgpall

Pianist Joel-Rasmus Remmel (29) jagab oma aega muusika ja jalgpalli vahel. Kaks armastust on suutnud hoolimata mõnest kokkupõrkest edukalt koos eksisteerida.

64 Lisaaeg 66 Ristsõna

REKLAAM: SIIM JUKS +372 517 8198 SIIM.JUKS@JALGPALL.EE KOLLEEGIUM: LENNART KOMP SIIM KERA NEEME KORV AIVAR POHLAK INDREK SCHWEDE (ESIMEES) ANU SÄÄRITS MIHKEL UIBOLEHT VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT WWW.JALGPALL.EE TELLIMINE: OMNIVA.EE / AJAKIRJANDUS / TELLI AJAKIRJANDUST / AJAKIRJAD TELLIMISHINNAD:

Muu

39 Pimedate jalgpall

Kui mullu tunnustas Eesti Pimedate Liit tiitliga „Aasta tegu 2018“ Eesti Jalgpalli Liitu kirjeldustõlke korraldamise eest UEFA superkarikal, siis nüüd astutakse üheskoos järgmine samm: pimedad saavad võimaluse ka ise jalgpalliplatsil kaasa lüüa!

Postrid

Tallinna Flora Eesti naiste meister Eesti Saksamaa vastu Saksamaa Eesti vastu

AASTA 29,80 EUROT POOLAASTA 16 EUROT TOIMETUSE POSTIAADRESS: JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, JALGPALLI 21, 11312 TALLINN TRÜKITUD UNIPRINDIS

EESTI JALGPALLI LIIDU AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS

2019 NOVEMBER JALKA

LEMBIT PEEGEL

Oktoobrikuus peeti taas koondisemänge ja meie meeste rahvusmeeskond sai võõrsil Valgevene käest kirja EM-valiktsükli esimese punkti, kui tehti 0 : 0 viik. Mõned päevad hiljem võõrustati A. Le Coq Arenal neljakordset maailmameistrit Saksamaad, kellele tuli seekord 0 : 3 alla vanduda. Fotod: Lembit Peegel

Viigipunkt

ja suur Saksamaa

Sergei Lepmets hoidis Valgevene vastu oma seljataguse puhtana. Väravat noolib valgevenelane Denis Laptev, kuid Vladislav Kreida ja Nikita Baranov segavad teda.

JALKA NOVEMBER 2019

Taijo Teniste Valgevene vastu kompromissitult koos Nikita Baranoviga võitlemas.

LEMBIT PEEGEL

Eesti ja Saksamaa kohtumise avapoolaja järel oli skoor võrdne: tablool säras 0 : 0!

Artur Pikk proovib takistada Marco Reusi, kellel jäi Eesti vastu värav löömata.

Pall on Nikita Baranovi ja Joonas Tamme vahel nii, et sakslane Julian Brandt sellele ligi ei pääse.

Valgevenes nullimängu teinud Sergei Lepmets pidi sakslaste vastu oma selja tagant välja korjama kolm palli. 2019 NOVEMBER JALKA

NIMED & NUMBRID

FC Elva

Kethy Õunpuu

Euroopa jalgpalliliit (UEFA) tunnustas FC Elvat 2019. aasta Euroopa parima rahvajalgpalli klubi (Best Grassroots Club) valimisel pronksiväärilise autasuga. UEFA tõstis auhinda määrates esile FC Elva tugevat kogukonda, tervislike eluviiside edendamist ja edukat tegutsemist väikeses linnas.

Flora naiskonna mängijast Kethy Õunpuust sai kolmas eestlanna, kes on jõudnud naistekoondises 100. mänguni. Õunpuu pidas oma 100. kohtumise 4. oktoobril Türgi vastu. Õunpuust rohkem mänge on pidanud vaid Katrin Loo ja Kaire Palmaru, mõlemal on kirjas 106 kohtumist koondises.

97 mängu ja 8730 minutit järjest platsil Eesti koondislane Pille Raadik tegi Soome naiste kõrgliigas Aland Unitedi eest võimsa seeria, kui mängis alates 2015. aasta augustikuust 97 mängu järjest algusest lõpuni. See tähendab, et Raadik oli kõrgliigas järjest platsil 8730 minutit! Tänavu septembris katkes võimas seeria tõsise haigestumise tõttu. Tekst: Kadi Parts | Foto: Brit Maria Tael Kas olid ise teadlik, et oled tegemas võimsat seeriat, ehk ligikaudu neli aastat olid kõikidel liigamängudel väljakul algusest lõpuni? Olin 2015. aastal põlvevigastusega paar kuud eemal, aga 15. augustil sain tagasi platsile ja sealt alates mängisin tõesti kõik mängud algusest lõpuni. Olin ise sellest teadlik ja ka treenerid teadsid seda. Eks mõnel hetkel, kui haigused või vigastused kimbutasid ja mõtlesin, kas saan platsile, andis see seeria lisamotivatsiooni pingutada ja olla piisavalt hea, et terveks mänguks platsile saada. Lootsin, et see seeria jätkub veelgi, aga kahjuks katkes see tänavu 21. septembril KuPsi vastu. Mis enne 21. septembri mängu juhtus? Jäin esmalt kõhugrippi ja siis sain kurguviiruse. Mul oli kõrge palavik ja kaotasin 2,5 kilo, nii et mul ei olnud mingisugust energiat, et sinna mängule minna. Tegin enda poolt kõik, et ikkagi mänguvalmis olla, ja ütlesin kaks päeva enne mängu treenerile, et kui täna õhtul on tervis korras, siis olen võimeline tulema. Kahjuks oli mul sel õhtul 39kraadine palavik ja sel hetkel sain aru, et minust ei ole mängijat. Loomulikult on suur pettumus, et seeria katkes, aga eks tuleb töötada selle nimel, et sünniks uus seeria. Peale Soome kõrgliiga mängisid selle seeria ajal ka Eesti koondises omajagu mänge ehk koormus oli väga suur. Kas tagantjärele tundub, et oleks pidanud mõnes kohas puhkama?

Soome kõrgliiga võimsa seeriaga samal ajal osales Pille Raadik alates 2015. aasta sügisest kuni tänavu oktoobrini ka 36 koondisemängus, millest 34 kohtumises tegi ta kaasa 90 minutit.

Olen mängija, kes surub kõigest läbi, ja kui vähegi suudan mõnest vigastusest hoolimata platsile minna, siis teen seda. Loomulikult oli raskeid hetki ja neid oli ka sel aastal, kui mul oli kehaliselt väga keeruline end mängima sundida, aga mulle on tähtis, et mängiksin ja aitaksin oma võistkonda nii hästi, kui suudan. Ma ei mõtle tagantjärele, et oleksin võinud ühes või teises kohas puhata, vaid mulle on oluline, et oleksin alati võistkonna jaoks olemas. Kas võib rahul olla sellega, et Aland United lõpetas hooaja pronksmedalitega? Hooaja alguses olid meil suuremad ootused ja lootsime mängida veel parematele medalitele. Hooaja keskel oli selge, et meil pole läinud nii hästi, kui lootsime, ja vaatasime, kas saame lõpumänge üldse esikuuikus pidada. Kui vaadata, et lõpetasime pronksmedalitega, siis saab öelda, et tegime väga tugeva hooaja lõpu, ja seega tuleb rahul olla. Samas eks mängitakse ju alati ikkagi liiga võitmise nimel, nii et see jääb veidike kripeldama.

FC Kuressaare

12 062

9 390 000

Saaremaal asuv jalgpalliklubi saab peagi pidada oma mänge kunstmuruväljakul selliselt, et pealtvaatajate tribüünil on katus ja seinad. Tribüüni uuendused peaksid valmima järgmisel aastal ning maksavad kokku 30 000 eurot.

pealtvaatajat oli oktoobri keskel A. Le Coq Arenal vaatamas Eesti–Saksamaa EM-valikmängu. Selle arvuga püstitati meie rahvusstaadioni Eesti koondise publikurekord. Eesti tänavuse EM-valiksarja kodumänge vaatas kokku 38 760 pealtvaatajat.

vaatajat jälgis Saksamaa telekanali RTL andmetel tipphetkel Eesti–Saksamaa valikmängu otseülekannet.

JALKA NOVEMBER 2019

JOOKSMISE TÕELINE NÄGU

2019 Garmin Ltd või ta tütarettevõtted.

FĒNIX 6

SARI

LOOD & TSITAADID

Rahvaliigades jagati välja kuldsed medalid

Nii nad

ütlesid

Tekst: Kadi Parts | Foto: Oliver Tsupsman

„Nende kahe nii erineva inimese sõpruse vundamendiks oli tõepoolest jalgpall, millest nad koos rääkisid niisama kirglikult kui inimõigustest. Jumal ei tulnud üldse jutuks, kuna peapiiskop oma sõbra ateismust austas ja aktsepteeris.“ Kirjanik Viivi Luik sellest, kuidas ateist hakkas palvetama, et sõbrast saaks Rooma paavst, ja saigi – Franciscus

Oktoobrikuu teiseks pooleks selgusid kõik tänavused rahvaliigade võitjad. Meeste kõrgeimal tasemel ehk A-tasandil tuli A. Le Coq Arenal võitjaks FC Lebo Ülesanne, naiste rahvaliigas said kuldsed medalid kaela Viimsi naised. Samuti selgitati meeste B-tasandi ja noorte rahvaliiga võitjad. Esmalt ehk juba septembri lõpus leidis oma lõpplahenduse naiste rahvaliiga. Sel hooajal rekordilise 13 naiskonna osavõtul peetud rahvaliiga finaalis võõrustas Tartu JK Welco naiskond Viimsi MRJKd. Tasavägise kohtumise ainuke värav sündis üleajaminutitel ja selle autor oli Kadi Rannula, kes kindlustas Viimsi naiskonnale ajaloo esimese liigavõidu rahvaliigas. Järgmisena peeti oktoobri keskel noorte rahvaliiga (U16) finaal, kus kohtusid Pärnu Poseidoni ja Saue noormängijad. Väravarohkes kohtumises teenis 4 : 3 võidu Poseidon, kelle eest skooris kolmel korral Karl Kielas, ühe tabamuse lisas Oliver Rätsep. Hõbemedalid teeninud Saue eest said finaalis jala valgeks Maik Arro, Markus Polis ja Cender Kraus. Meeste B-tasandi finaalis olid Värska ja Maksatranspordi meeskond avapoolaja järel 2 : 2 viigis, kuid teisel poolajal läks Värska oma teed ja finaal võideti lausa 8 : 4. Võitjate resultatiivseimaks oli Karel-Sander Kljuzin, kes sai kirja kübaratriki, kaks väravat kanti Egert Narusoni arvele ja ühe tabamuse said kirja Oliver Lillestik, Kevin Hallop ja Priit Rahuelu. Maksatranspordi poolt sai omakorda kübaratriki kirja RalfStiven Viru, ühe värava lisas Henri Lehtmets. Rahvaliigade hooaja kulminatsioon oli meeste A-tasandi finaal, mis peeti uhkel A. Le Coq Arenal. Finaalile tiitlikaitsjana vastu läinud Pärnu Sadam pidi sel aastal tunnistama FC Lebo Ülesande 2 : 5 paremust. Võitjate väravate eest hoolitsesid Kevin Starkopf, Mauri Levandi, Marko Pähklamägi (2) ja Karl Kangur. Pärnu Sadama kaks väravat sündisid tänu Eero Eessaarele. Viimsi MRJK naiskond finaalis: Erle Meresmaa, Anneli Laines, Maris Ollis, Helen Kaljo, Kadi Rannula, Ragne Liivand, Mery Rosenberg, Merlin Toovis, Triina-Helena Rämmal, Merike Kärdi, Madli Sokk, Kristi Vaks. Poseidoni koosseis finaalis: Martti Tarsalainen, Karl Kielas, Uku Tominga, Oliver Rätsep, Jan Erik Gerne, Henri Talts, Kristjan Link, Amiran Knjazevitš, Randar Rätsep, Kris-Aller Kusmin, Kennert Rannama. Värska koosseis finaalis: Oliver Lillestik, Egert Naruson, Sander Järvemägi, Kevin Liblik, Alar Alve, Taavi Tuik, Krismar Hinno, Rivo Tuik, Karel-Sander Kljuzin, Kevin Hallop, Karel Hinno, Priit Rahuelu, Kristjan Kullasaar. Lebo Ülesande koosseis finaalis: Mario Põld, Henrik Harak, Artur Rihvk, Laur Nurkse, Armand Levandi, Lauri Lend, Werner Harak, Karl Kangur, Marko Pähklamägi, Mauri Levandi, Kevin Starkopf, Säm Ulp, Ottomar Tamm.

„Teadsime, et meil on 45 minutit aega, lööme need kolm tagasi ja lahkume siit kangelasena. Tegime ära!“ Karl Gustav Kokka Eesti U17 0 : 2 kaotusseisust võidetud mängust Hispaania üle „Siis on üks punt jalgpallureid, kellega ma õhtuti, kui jällegi töö võimaldab, käin vutti tagumas.“ Rakvere teatri näitleja Tarvo Sõmer vaba aja veetmisest „Otsustavaks sai Vassiljevi kuldne jalg.“ Levadia juhendaja Vladimir Vassiljev nimekaim Konstantinist, kes otsustas Flora–Levadia madina saatuse „Ainus lapsepõlve Narva-külastus oli Flora jalgpallipoistega, kui meid bussiga ühele staadionile viidi ja järgmise paari tunni jooksul Narva Torsiidalt hirmsa kolaka saime. Ja siis sõitsime ruttu pealinna tagasi.“ Ajakirjanik Kaarel Täll „Meeskond on vaimselt väga rahulik. DNAsse on sisse kodeeritud maksimaalne pingutus.“ Paide Linnameeskonna peatreener Vjatšeslav Zahovaiko „Oleks, aga nii ei läinud.“ Konstantin Vassiljevi tõdemus, et Sloveeniast olnuks tore pääseda naaberriigi Itaalia klubisse „See oli üllatav, et ta just mind valis, aga pärast üht treeningut helistas ta just mulle ja ütles: sa tuled Juventuse vastu meiega.“ Georgi Tunjov kutsuti Serie A klubi SPAL esindusmeeskonna varumeheks „Säärast rahvusvahelist tähelepanu ei oleks võimeline teenima ükski teine Eesti pallimänguvõistkond või individuaalsportlane.“ Madis Kalvet kujutluslikust võidust Saksamaa üle

JALKA NOVEMBER 2019

 A. Le Coq Arenal peetud meeste rahvaliiga A-divisjoni finaali järel võisid rõõmustada FC Lebo Ülesande mehed.

LOOD & TSITAADID

Nii nad

ütlesid Kui Narva United (oranžides särkides) jätkab ka sel aastal kõrgliigas, siis kuldsetes vormides Augur Enematti enam ei näe.

Betsafe saaliliiga startis ilma Augurita Tekst: Kadi Parts | Foto: Jana Pipar Oktoobrikuu lõpus algas tänavune saalijalgpalli meistriliiga, kus osaleb kaheksa võistkonda. Nende hulgas ei ole aga eelmise hooaja neljandat meeskonda ning 2015. aasta kevadel Eesti meistriks kroonitud Augur Enemati võistkonda. Koduse saalijalgpalli tippmeeskondade esimene mõõduvõtt sel hooajal oli 23. oktoobril, kui superkarikat asusid jagama Viimsi ja Tallinna Cosmos. Samad meeskonnad kohtusid omavahel ka sel kevadel Betsafe saaliliiga finaalis ning toona jäi peale ja krooniti Eesti meistriks Viimsi, selle aasta superkarika saaja selgus aga pärast Jalka trükkiminekut. Kui Viimsi ja Cosmos alustasid hooaega superkarikaga, siis ülejäänud kuus meeskonda pidasid kõrgliigas esimese vooru mänge oktoobrikuu viimasel nädalavahetusel. Nendeks võistkondadeks on uue nimega Tartu Ravens Futsal Ares Security, Narva United, Sillamäe Molycorp Silmet (oli Sillamäe NPM Silmet), Sillamäe Alexela (oli Sillamäe Dina), Tartu Maksimum ja uustulnuk Kohila. Eesti Jalgpalli Liidu saalijalgpalli tehniline juht Kert Küttis rääkis Betsafe saaliliiga hooaja eel, et mitu meeskonda on teinud tõsiseid ettevalmistusi ja seega on tippude vahel oodata põnevaid lahinguid. „Tallinna Cosmos on teinud tublisti trenni, Viimsis käib kõva töö ja ka Tartu Ravens võtab asja tõsiselt,“ rääkis Küttis. „Ravensi puhul on tore näha, et kuna mitu nende meest on koondises mänginud ja tegid seda ka alles hiljuti septembris Walesi vastu, siis nad panustavad ja töötavad kõvasti seal Tartus.“ Neljanda potentsiaalse tugeva satsina tõi Küttis välja Sillamäe Alexela, kes 2015. aasta kevadel jõudis saalijalgpalli kõrgliiga finaali: „Hetkel veel ei tea meeskondade nimekirju, aga on lootus, et kuna endine Sillamäe Dina sai endale sponsori taha, siis õnnestub neil hankida kvaliteetseid mängijaid.“ Ta lisas, et kuna tugevad võistkonnad Viimsi ja Cosmos on tänavuse hooaja eel kõvasti juurde pannud, võib loota, et see motiveerib ka teisi võistkondi veel rohkem pingutama. Kui eelmise hooaja finalistid ja pronksmedali teeninud Tartu Ravens jätkavad Betsafe saalijalgpalli liigas, siis kaheksa meeskonnaga kõrgliigast ei leia eelmise hooaja neljanda koha tiimi Augur Enematti. Küttise sõnul on ühe tugeva meeskonna loobumine loomulikult kurb, 2015. aastal Eesti meistriks kroonitud Auguri esindajad oma loobumisotsuse kohta kommentaare anda ei soovinud. Betsafe saaliliiga formaadi kohaselt toimub tänavu 14 vooruga põhiturniir. Selle järel kindlustavad otsepääsu poolfinaali põhiturniiri esimene ja teine koht, veerandfinaalidesse pääsevad 3.–6. koht. Nii veerand- kui poolfinaalid mängitakse kahe võiduni, finaalseerias on Eesti meistriks tulemiseks vaja kolme võitu. Uus Eesti meister kroonitakse järgmise aasta aprillis.

„Kas Eesti–Saksamaa mängus oleks pidanud ka eestlaste mittesolvamiseks 3 : 0 tulemuse unustama ja ütlema, et kumbki jalgpallimeeskond ei võitnud ega kaotanud? Et lihtsalt oli hea mäng ja kõik olid tublid?“ Ajakirjanik Geidi Raud kooli kehalisest kasvatusest „Ei olnud niimoodi, et meil oleks uksed-aknad lahti olnud.“ Jürgen Henn Flora–Kalju raudteederbist, mis ei toonud veel tiitlit „Eestlased võibolla ei ole sellega harjunud ja tähistavad ainult ühe õhtu, aga võin Eesti jalgpalliinimestele öelda, et meie tähistame väga korralikult.“ Ats Purje sõnul tähistab Kuopio PS Soome meistrikulda nädal aega

Kaks x ajakirjanik Joosep Värk

„Viimastel aastatel aina populaarsemaks muutunud faktikontroll on nagu videokordus jalgpallis, mis võimaldab tagantjärele olukorrale tervikliku hinnangu anda.“ „Mõõdukas näitlemine jääb aga alati jalgpalli osaks, sest kuna need olukorrad on alati suhtelised, pole sellest täielikult vabaneda võimalik.“

Viis x Karel Voolaid „Tundsin vestluse ajal, et Ragnaril on vaja aega enda jaoks.“ Ragnar Klavani Eesti koondisest eemalejäämise põhjustest „Neil on kodus korralik haamer pea kohal. Valgevene jalgpalliüldsus ei arva meist midagi. Meie ei ole nende jaoks mingi mõõdupuu.“ Enne kohtumist Valgevenega „Vähemalt saime barankast lahti.“ Esimesest viigipunktist Valgevene vastu „Keskkaitsjatega juhtub ka klubides. Pärast viimaseid koondisemänge vaatasin südamerahustuseks videost üle kõik Meistrite liigas löödud väravad. Seal juhtus ka igasugu asju miljonäridega ja meestega, kes sõidavad Ferraridega.“ Keskkaitsjate vigadest „Olen nii ambitsioonikas, tahtsin väravat lüüa.“ Saksamaa mängust

2019 NOVEMBER JALKA

1-TEIST MÕTET

Millal unustatakse film Vassiljevist? K

vanemad-sõbrad elavad väljaku ääres mängule kaasa. Treener peatab aeg-ajalt mängu, poisid istuvad platsi servale ja igaüks neist peab kuulma isiklikult talle suunatud küllalt teravatoonilisi ja karme õpetussõnu. Siis jälle platsile. Ka jõutreening nõuab pingutust – poisid hüppavad ühel jalal treppidest üles, siis joostes, kaaslast kukil kandes – ja jälle mäest üles. Treener ei Tekst: Indrek halasta siingi, kui märkab kedagi, kes ei pinguSchwede ta n-ö viimast välja pannes. Nagu näitena terendavast autasust pingutuste eest näidatakse vahele vanu dokumentaalkaadreid staadionil juubeldavast rahvahulgast ja võidujoovastuses karikavõitjaid-jalgpallureid.“ See on ajastutruu doku, kus mitugi Roman Ubakivi poistele paisatud tsitaati võiksid filmi suurema tuntuse korral olla jalgpalliringkondades sama populaarsed nagu „Viimse reliikvia“ killud. Kaader filmist „Lõvide Näiteks selline (tsiteerin mälu järgi): „Mida sa elust Eestis“. Mart Poom kardad? Et sind tõmmatakse maha ja me saame (vasakul) ja Indro Olumets penalti või? Seda kardad või?“ (esiplaanil) kuulavad RoSeda rääkis Ubakivi hinnalistes kaadrites, kus man Ubakivi karmi õpetust. Foto: Eesti filmi andmebaas Lõvid mängisid 1986. aastal Norma (Maarjamäe) staadionil endast aasta vanema NSV Liidu järelkasvukoondise vastu. Sama meeskond mängis 1987. aasta EM-finaalis (finaalmängus võitnud Itaaliale jäeti tiitel välja andmata, sest nad olid See ei vasta tõele. 1986. aastal valmis dokukasutanud mängimisõiguseta pallurit) ja tuli samentaalfilm meie legendaarsest poistemeeskonmal aastal maailmameistriks. Finaalmängus Ninast Lõvid. Filmi „Lõvide elust Eestis“ režissöör geeria vastu oli platsil seitse mängijat, kes alisoli Heini Drui, stsenarist Paavo Kivine, helilooja tasid Lõvid. Andres Valkonen. Meie poisid olid aktselerantidest Eesti filmi andmebaas annab vastastega võrreldes nagu lapsed üheksa minutit ja 45 sekundit – tublisti lühemad ja kõhnukesed. kestva filmi kohta teada: „Nagu Ometi ei suutnud habetunud CCCP vastuseks kunagise sporditegelaROMAN UBAKIVI: meile lüüa rohkem kui kolm kolli. See se avaldatud arvamusele, et eesti „Mida sa kardad? oli tõeline Taaveti ja Koljati duell, milrahvusest poisid ei ole andekad, et Et sind tõmmatakse maha les Ubakivi kasvandikud näitasid sisu eesti poistel pole eeldusi jalgpalja meisterlikkust. Sealtmaalt tekkis liga tegelda, tekkiski mõte taastaja me saame penalti või? kontakt NSV Liidu noortekoondiseda kunagine eesti jalgpalli maine. Seda kardad või?“ ga, mis lennutas Toomas Krõmi mõni Algklasside poistest moodustati aasta hiljem selle koosseisu. noortemeeskond Lõvid ja noorte jalgpalluriLõvid võitsid 1987. ja 1988. aastal Helsinki Cupi, te ettevalmistamisega rahvusmeeskonna lookuid nende tõelist taset näitas ikkagi mäng aasta mise eesmärgil hakkas 1978. aastal tegelema vanema NSV Liidu koondisega, mis osutus maailtreener Roman Ubakivi. (..) Noortemeeskonda ma parimaks. Seda fakti võiks meie jalgpalliajakirvalitud poisse on filmitud põhiliselt staadionil jandus teada. mängusituatsioonides. Treener vilistab mängu, poisid hüüavad üksteisele käsklusi, lapseui valmis sai dokumentaalfilm meie jalgpalli lemmiklapsest Konstantin Vassiljevist, ütles peategelane, et nooremad vutihuvilised võibolla ei mäletagi enam, millega Eesti jalgpallikoondis eelmise kümnendivahetuse paiku hakkama sai: jõudis EM-finaalturniiri lävele, kui mängis Iirimaaga kahest kohtumisest koosnenud playoff’i. Ja kas polnud see režissöör Madis Reimund, kelle sõnul pole jalgpallifilme Eestis varem tehtudki. Selle „fakti“ võttis meedia kiiresti omaks, seda korrati raadios ja trükiajakirjanduses ning Õhtuleht (04.10) sedastas kindlas kõneviisis: „Tänavu 107aastaseks saanud Eesti filmi ajaloos polnud siiani maailma populaarseimast spordialast veel filmi vändatud.“

JALKA NOVEMBER 2019

1-TEIST MÕTET

Väljakule visatud banaanikoor ei tee kedagi ahviks. Foto: Ian Kington/AFP/Scanpix

Rassism kui rituaalne akt

ja treeningväljakul käib selline tögamine ja terav nali, et anna olla. Kui mõne rämeda nalja peale endast välja lähed, võid kindel olla, et sellega hakataksegi sind kostitama. Jalgpallis peetav võitlus rassismi vastu lähtub heast kavatsusest, kuid eirab just selle spordialaga kaasas käivat lihtsat Näiteks Mart Poomi šotlasest meeskonnakaaslane Craig Burley õrritas eestlast Derby Countys hüüetega „Venelane! loogikat, mille on Adam Brownile ja Richard Giulianottile Venelane!“. viidates sõnastanud Roy Krövel, kes kirjutab teadusajakirjas Ta teadis, et Poomi ajab selline võrdlus vihale. Nägin Soccer & Society (5/2016): „Kõige kuumematel momentidel kuuleme jalgpallifänne õhku paiskamas igat sorti solvanguid oma silmaga ja kuulsin isikliku kõrvaga, kuidas ühel treeningul, kui Poom jäi teistest kauemaks venitusi tegema, vastaste ja nende fännide kohta. Mõned neist on tõenäohiilis Burley harjutusväljaku heki taga Poomile lähemale ja liselt šokeerivad asjasse pühendamatule kõrvaltvaatajale. kukkus teda banaanikoortega loopima: „Kuradi venelane, Enamikku neist ei peaks aga võtma sõna-sõnalt, vaid pigem kasi tagasi Moskvasse!“ käsitlema kui rituaalseid akte jalgpalliväljaku karnevaliseeriSelleks ajaks oli Poom aru saanud, tud keskkonnas.“ et närviminekuga asja ei paranda. Krövel on keskendunud homoSamuti seda, millele viitas Roy Krövel: foobiale jalgpallis, aga tema mõte selliseid asju ei tohi võtta sõna-sõnalt. sobib hästi ka rassismi konteksti. Ja ammugi seda, et tegu oligi musta Selle on omakorda sõnastanud Milano Internazionale poolehoidjad, KUS ON TEGELIK VÕRDSUS? värvi huumoriga. Küsigem: kas Poom on venelane? kes saatsid Cagliari fännidelt ahviAinuüksi eeldus, et Kas Lukaku on ahv? häälitsusi kuulama pidanud Romelu Vastus neile küsimustele on kindel ei. Lukakule kirja, milles kaitsesid rassistlikke solvanguid saab Aga milleks siis närvi minna? Kas Cagliari fännide tegutsemist: „Mõisteha üksnes mustanahaliste keeldudega saab piiri panna halvale tame, kuidas toimunule reageerisid. sõnakasutusele ja käitumisele? Jah, kohta, näitab, et me ei Aga meil siin Itaalias kasutatakse avalikus ruumis teatud määral kindigasuguseid võtteid, et lemmikuid pea eri nahavärvi inimesi lasti. Aga ainuüksi eeldus, et rassistaidata. Vastaste häirimine kuulub likke solvanguid saab teha üksnes võrdseteks. nende hulka. Rassismi ega vihkamustanahaliste kohta, näitab, et me ei misega pole sel pistmist. Vastupidi, pea eri nahavärvi inimesi võrdseteks. Cagliari austas sind, sest kartis, et lööd neile värava.“ Isiklikus läbikäimises on asjad õnneks loomulikumad Olgu täpsustatud, et Lukaku mängib alanud hooajast kui poliitkorrektses avalikus sfääris. Üks noor Austraaalates just Internazionales. lias elav eestlanna rääkis, kuidas tema multirahvuslikus Mõistagi on teema tundlik ja ühtki inimest ei tohi soltutvuskonnas teevad eri rassidest inimesed üksteise kulul vata ega alandada. Aga sportmängude juurde kuuluvad päris karmi nalja: kui märgatakse mõnd lindu puu otsas, keevalised kaasaelajad, kes teevad vastaste elu kibedaks. öeldakse asiaatidele, et näe, su õhtusöök on seal! Valged Ja kui teatakse mõne persooni hella kohta, võib kindel saavad teravas sõnastuses kuulda, kuidas nende kahvatu olla, et just sellele vajutataksegi. naha pärast nad üldse silma ei hakka – tühi koht! Ja keegi Samavõrd karm retoorika on sportmängudes vähemalt ei solvu. Sest pole esimeste toiduharjumustel viga miskit meeste seas kasutusel omavahelises suhtluses, mis on ja teistest ei astuta üle ega läbi. looritatud kamraadliku huumorivormiga. Riietusruumis

2019 NOVEMBER JALKA

KOONDIS

Punkt Minskist ja sakslaste punane kaart Tallinnas K

Karel Voolaiu juhendatav koondis sai esimese EM-punkti Valgevene vastu, aga ei suutnud vähemuses mänginud Saksamaa vastu kodumurul skoorida ja kaotas. Norbert Hurt aitab selgitada, mis juhtus ja mida võinuks paremini teha. Tekst: Indrek Schwede

ui Eesti jalgpallikoondis Minskisse sõitis, peeti seda võrdlemisi üksmeelselt meie viimaseks võimaluseks käesolevas EM-tsüklis punktiarve avada. Sest kaks viimast mängu kodus Saksamaa ja külas Hollandi vastu tundusid liiga kõvad pähklid. Nüüd teame, et Valgevene vastu võitsime väravateta viigiga punkti ja sakslaste vähemusse jäämine 14. minutil ja 0 : 0 poolajaseis pakkus meile haruldase võimaluse teha „midagi suurt“, nagu väljendasid seda koondislased ja peatreener pärast mängu ise. Uurisime Tallinna Flora spordidirektorilt Norbert Hurdalt, miks jäi ajalugu tegemata ja milles väljendus sakslaste kõrgem mängutase ka vähemuses mängides.

Liivak ja Antonov langesid kaitseliini

Gert Kams (vasakul) vajus kaitseliini ja surve Saksa kaitsele vähenes.

JALKA NOVEMBER 2019

Foto: Lembit Peegel

„Mängu lõpptulemuse seisukohalt on meile tähtis, mis toimus enne sakslastele antud punast kaarti,“ selgitas Norbert Hurt. „Milline mängupilt oli välja joonistunud? Alustati hea tempoga, seda ka meie poolt. Mängiti entusiasmiga ja julgelt, sealjuures ka palliga julgelt ja suudeti kiirelt liikuda. Kui ruumi anti, siis seda julgeti kasutada. Just võrreldes esimese kohtumisega Mainzis. Nägime, et kaitses oli tehtud teadlik taktikaline käik: Gert Kams mängis parempoolikus ja Nikita Baranov paremkaitses. Sisuliselt tähendas see Baranovi nihkumist keskele ja Kamsi langemist paremkaitsja kohale, nagu mängu käik näitas. See tekitas küsimuse: milline on Kamsi tahalangemise korral Frank Liivaku ülesanne? Sest ka Liivak hakkas taha langema ja kohati mängisime kuue kaitsjaga. Ja siit omakorda küsimus: kui me hakkasime teadlikult mängima viie kaitsjaga, siis millised ülesanded olid antud mängijatele, kes tsoonikaitses liinist välja astuvad? Meie väljaastumised kaitseliinist olid kaootilised. See on väga tähtis, sest hästi funktsioneeriva kaitsetöö puhul

KOONDIS

peavad pallurid teadma, kes ja millal välja astub. Vastastikku peab teadma, kes võib millise vastasega kaasa minna. Näiliselt oli meid küll palju, aga kui selles asjas on segadus, tekivad kaitsesse augud. Palju oli ka üksteise ülejulgestamist, mis võimaldas seinasöötudega meid kavalalt üle mängida. Ma kahtlen, kas Liivak pidi mänguplaani järgi nii madalale langema. Peale Liivaku vajus kaitseliini kohati ka Ilja Antonov, mis tähendas seda, et meil oli kaitseliinis kuus-seitse meest ja vaid neli-kolm jäi liini ette. Niimoodi jäi vastastele meie kaitseliini ette palju ruumi. Sakslased pääsesid väga lähedale meie kastile, kus sai hakata kombineerima.“

Punane kaart lõi rütmi sassi

„Meie haavatavus oli nendes väljatoodud punktides selgeks saanud kuuendaks minutiks. Aga punane kaart lõi rütmi sassi. Sakslastel ei olnud lahendusi ja ideid, kuidas meid vähemuses üle mängida. Nad pidid olukorraga kohanema. Läks viis-kuus minutit aega, kui nad jälle meile surve peale panid ja meie kasti lähedal mängima hakkasid. Olulise muudatuse tõi teine poolaeg, kui muudeti Saksa mängijate ülesandeid ja asetust. Ja just selle mustri järgi, mis ilmnes juba mängu esimese seitsme minuti jooksul, lõidki sakslased teise poolaja alguses kaks ühesugust väravat. Põhjuseks oli segadus meie kaitseliinis. Taktikaliselt tegid sakslased teiseks poolajaks põhimõtteliselt ühe olulise muudatuse: nad mängisid palli vallates ilma ühe keskkaitsjata. Ründefaasis jäi kõik samaks, nagu mänginuks nad 11

Hetk, millest võinuks alata „midagi suurt“ – Emre Can on kukutanud Frank Liivaku ja sakslased jäävad enam kui 75 minutiks vähemusse. Foto: Liisi Troska

mängijaga. Meile pakkus see võimaluse vasturünnakutel, sest vastane pidi ennast kiiresti reorganiseerima üleminekul rünnakust kaitsesse, kus oli vaid üks keskkaitsja. Eesti seisukohast oleks vaheajal olnud üks olulisemaid küsimusi, kas teha vaheajal taktikaline muudatus, vaadata üle Kamsi ja Baranovi ülesanded ning minna mängima nelja kaitsjaga ja tuua üks äär sisse. Ma arvan, et polnud sugugi viga mängida teisel poolajal kaitsest lähtuvalt, kuid poolaja alguses mängiti liiga madalal. Andsime kohe initsiatiivi käest, pakkudes vastasele ruumi. Me langesime liiga taha ja ette ei jäänud mehi, keda vastased pidanuksid valvama. Seetõttu said sakslased mängida ühe keskkaitsjaga ja koguneda meie trahvikasti ümber. Kordus tuttav muster: kaitses oli palju ülejulgestamist, mis tekitas segadust. Vaheajal ei teinud me oma kaitsemängus silmanähtavaid muudatusi. Vastased said seevastu mõelda, kuidas meie kaitsetöö vastu mängida, ja kasutasid meie nõrkused ära. Kuigi kaks esimest väravat tulid rikošetist ja võib tunduda, et meil polnud õnne, näitavad rikošetid tegelikult kaitsetöö nõrkust: vastane lasti löögile, keegi ei jõudnud lööki korralikult blokeerida. Eestil võinuks olla teisel poolajal suurem võimalus siis, kui me poleks nii madalale vajunud ja oleksime suutnud vastase oma kastist kaugemal hoida! Üks võimalus oleks olnud anda Liivakule selge ülesanne kaitseliini mitte vajuda, millega oleks saanud ära hoida Lukas Klostermanni seda2019 NOVEMBER JALKA

KOONDIS võrd julged tõusud. Teiseks, mis oleks juhtunud, kui oleksime pannud Kamsi paremasse kaitsesse ja toonud ühe ääremängija juurde? Kuna sakslasi oli üks vähem, oleksime leidnud ka teisel äärel hea võimaluse hoida vastaste äärekaitsjad lähemal keskkaitsjale Niklas Sülele. Need oleks olnud võimalused, millega sundida Saksamaa kaitsjaid riskida rünnakusse liikumisel vähem, ja takistada sakslastel rünnata nii suurte jõududega.”

Kuidas kujuneb põhikoosseis?

„Olen arvamusel, et heal tasemel mängijaid on meil rohkem kui 11. Neid võib julgelt kasuta-

da, neid peab usaldama. Selle taha meie kaotus Saksamaale kindlasti ei jäänud, et võrreldes Valgevenega oli seitse uut meest. Küll aga saab sellises olukorras küsida, kuidas kujuneb välja põhikoosseis. Pikemat perspektiivi silmas pidades tekib teine küsimus: kas meil on oma süsteem, mille vajadustest lähtudes tahame näha teatud tüüpi mängijaid kindlatel positsioonidel, või sõltub meie koosseis vastastest? Kindlasti on võimalik arvestatavate mängijate hulka sedasi suurendada ja edu saavutada, kõik oleneb sellest, kuidas protsessi juhitakse.“

Valgepunavalge lehvib ainult välismaal Valgevene on riik, kuhu paljud eestlased lähevad kõditava tundega, sest tegemist on diktatuuriga. Samas on vanemal põlvkonnal huvitav vaadata ja võrrelda, kui erinev on olnud meie ja Valgevene areng, ja vene keele mõistmine teeb kohalikega suhtlemise kergeks. Muidugi on Valgevene ka taskusõbralik. Loomulikult on meie suhtumises kohalikesse ka paremini või halvemini varjatud üleolekut. Ja muidugi on eestlaste omavahelises suhtluses üheks arutlusaineks see, kui palju kohalikud julgevad ja tahavad rääkida, „kuidas asjad tegelikult on“. Jalka veetis pool päeva Minski lähedal elava kohaliku Sergeiga, kel on omavalitsustegelasena tihedad sidemed Eestiga. Otse meie VIPi-looži ja Lukašenka ees laiusid valgepunavalged Meie suhtlus oli inimlikult sedavõrd soe ja teineteist tunnuslipud. tav, et keel tõrkus küsimast, et „kuidas teil siis lood tegelikult on?“. Selle küsimusega Mart Tarmak ja juhatuse liige Andrus rikkunuks me vastastikuse tasakaalu. Kuusmann. Juhatuse liige Oleg HarlaSeda tunnet oleme ju tundnud (eriti ühekmov, kes ei viitsinud minna Valgevene sakümnendatel) siis, kui mõni läänekorraldatud lõunasöögile, jäi oma eurooplane meile dotseerivalt ja haletseklaasitagusest kohast ilma ja kutsus des ülalt alla vaatab ja meid katseklaamind vähem prestiižsesse VIPi-looži, siloomana kohtleb. Alati ei pea torkima mis asus värskes õhus. Suur oli meie asju, mis mõlemale niigi selged ja valmistaüllatus, kui klaasitagusest glamuuvad ühele osapoolele ebamugavust. rist loobus ka Lukašenka, kes istus Seda, et „asjad on selged“, näitas ka meie seljataguses reas mõne meetri kaks Eesti–Valgevene EM-valikmänkaugusel. Kahetsen siiani, et ma ei gu. Septembris oli Tallinnas külaliste kasutanud juhust kohe pärast esimese tribüüniosa täis valgepunavalgeid lippe. poolaja lõppu temast möödudes midaTegemist on Valgevene üle 500 aasta gi mängu kohta küsida. vana trikolooriga, mis oli riigilipuks kuni Aga otse meie ees madalamatel 1995. aastani, kuni president Aljaksandr pingiridadel istuvate fännide käes laius Lukašenka tõi referendumi abil tagasi terve mängu kestel mitu suurt valgepuValgevene NSV lipu, mille väljanägemist navalget lippu! Veel ei olnud Lukašenka ta pisut kohendas. Nüüd on valgepunaend täisdiktaatorina kehtestanud ja valge Valgevenes keelatud. Seda lehvimeie ees lippe lehvitavad noored vaatatavad välismaal need vutifännid, kes ise sid särasilmselt oma presidenti. Nende Valgevenes ei ela ega plaani ka sinna Nii lähedal olin Aljaksandr Lukašenkale lehvitustele vastas Lukašenka samaga. sõita. Kodumaal elavatel valgevenelasNeid valgepunavalgeid oli täis terve 1996. aastal Minski Dinamo staadionil. tel oleks ka välismaal endist trikoloori Fotod: Indrek Schwede staadion, aga kõik ei vaadanud Lulehvitada ohtlik, sest neid oleks kerge kašenkat hea pilguga. Presidendi poole tribüünil tuvastada ja hiljem karistada. kostis ka toorest vilet. Sellele vastas ta Muuseas, vaatasin 1996. aastal sealsamas Dinamo mõtlik-sünge ilmega, millega ta vaatas ka mängu. President staadionil Valgevene–Eesti MM-valikmängu ja kuigi amet- lahkus staadionilt nii-öelda kaks korda: kõigepealt lasti likult oli riigilipuks juba see nõukogudeaegne, lehvisid minema tema uhke ametiauto, mille peale sai tema poliititribüünidel otse Lukašenka nina all valgepunavalged! Sel kaga rahulolematu rahvas auru välja lasta. Seejärel lahkus mängul juhtus üks huvitav lugu. Eesti jalgpallijuhtidele oli staadionilt tunduvalt tagasihoidlikum auto, milles Lukašenka eraldatud neli kohta klaasi taga asuvas VIPi-loožis, kus tegelikult istus. Sellele autole skandeeris rahvas: „Belarusolid tollane alaliidu president Peeter Küttis, asepresident sia! Belarussia!“

JALKA NOVEMBER 2019

LUGEJA KÜSIB

Roosnupp: koondisekutsete suhtes pole midagi kripeldama jäänud FCI Levadias mängiva Mark Oliver Roosnupu sõnul näitas lahkunud peatreener Aleksandar Rogic mängijatele tõelist tippjalgpalli, kuid tänavusel hooajal joosti selgelt lati alt läbi. Koondises seitse mängu teinud 22aastane mängumees tunnistas, et seni näidatud vormi alusel pole tal põhjust rahvusmeeskonnast eemalejäämise peale solvuda või tunda, et midagi on kripeldama jäänud. Tekst: Kadi Parts | Fotod: Jana Pipar

illine on olnud sulle kõige raskem hetk karjääri jooksul? (Dmitri, Sillamäe) 2015. aasta ehk hooaeg enne seda, kui siirdusin Paide Linnameeskonda. Käisin siis veel koolis, täpsemalt Gustav Adolfi gümnaasiumis, kus väga ei aktsepteerita puudumisi ega ka professionaalsel tasemel sportimist. Kooli tõttu ei saanud ma kõikides trennides käia, aga samas võimalusel treenisin siiski alati esindusmeeskonnaga, kuid mängisin duublis. Mul oli 17aastaselt raske aru saada, miks saan Premium liigas nii vähe mänguaega ja mulle ei anta võimalust. Tagantjärele mõeldes oli see igati normaalne käitumine ja vanemaks saades mõistad, miks see nii oli. Aga noorena oli raske seda taluda ja siis tekkisid mõtted, et ma ei saagi sel tasemel hakkama.

Milline treener on sind kõige enam mõjutanud? (Valentin, Tallinn) Tooksin välja kaks treenerit: Erki Kesküla ja Aleksandar Rogic. Noorteklassides mängisin Kesküla käe all ja ta tegi meie meeskonna jaoks väga palju. Meil oli suures plaanis kõik need kümme aastat üks ja sama võistkond ning olen Keskülale väga tänulik kõige eest, mis ta meie heaks tegi. Teine treener on Rogic, kes näitas mulle meestejalgpal-

JALKA NOVEMBER 2019

A-koondise eest on Roosnupp seni teinud seitse mängu.

LUGEJA KÜSIB

Mark Oliver Roosnupp Sünniaeg: 12.05.1997 Koduklubi: FCI Levadia Varasemad klubid: Operi JK, Nõmme United, Paide Linnameeskond Koondisekarjäär: 7/0

Lõid 2009. aastal 12 mänguga 65 väravat – kuidas see võimalik on? (Illimar, Tallinn) Mäletan ise ka seda statistikat, aga arvan, et see oli tingitud sellest, et meil oli nii hea võistkond. Olid väga hea treener ja meeskonnavaim, seega ma ei ütleks, et seal oli väga palju individuaalset meisterlikkust, vaid kirjutaksin need väravad võistkonna arvele.

Kas usud, et oleksid pidanud A-koondise eest siiamaani rohkem mänge tegema? (Jaana, Tallinn) Ei. Ma ei ole seni näidanud ei Premium liigas ega koondises oma parimaid külgi. Koondises peaksid mängima need mängijad, kes on sellel hetkel parimas Kuidas hindad Levadia tänavust hoo- ÜHTEGI KLUBI EI VÄLISTA: vormis ja suudavad koondisele kõige kasulikumad olla. Ma pole rahul nenaega? (Vera, Tallinn) „Olen liiga noor, et de mängudega, mis olen seni koondise Hooaeg on seni olnud lati alt läbiminek. selliseid väljaütlemisi eest teinud, sest pole rahul iseenda ja Levadial on igal aastal vaid üks eesmärk teha.“ sellega, et ma pole näidanud sellist vor– Eesti meistritiitel – ja seda me pole mi, mis annaks mulle võimaluse olla põhikoossuutnud täita. Hooaja alguses arvasid kõik, et seisus. Teen selle saavutamise nimel kõvasti saame sellega hakkama: me ise uskusime endastööd, aga eelmise või praeguse vormi põhjal ei se ja kõige rohkem uskus meisse Aleksandar Rosaa öelda, et oleks kohti, kus kutse puudumigic. Kahjuks oleme lati alt läbi läinud ja on vaja ne jääb kripeldama või mul on õigus selle peale võidelda selle eest, et kasvõi teine koht kätte solvuda. Näen vaeva ja see koht tuleb ära teesaada. Mitte keegi meie meeskonnas ei saa selle nida, sest loomulikult tahan ma koondise eest tulemusega rahule jääda. mängida. Millal oli su esimene kokkupuude jalgpalliga? Mis on sul noortekoondiste mängudest kõige Roosnupp (@llblikas) usub, et ta paremini meeles? (Oliver, Pärnu) Ema on rääkinud, et juba väikesest peale jooksin oleks peale Kõige eredam mälestus on see, kui pääsesime U17 nii palju kui võimalik palliga ringi ja pall oli mul väljakumängija koondisega eliitturniirile. Lars Hopp oli peatreekogu aeg jala küljes. Aga trenniga oli esimene positsiooni väga ner ja meil oli väga hea meeskonnavaim, mille abil kokkupuude kuueaastaselt, kui läksin lasteaia hea ka väravasuutsime selle saavutuse teha. vahina. viimases rühmas Operi JKsse Erki Kesküla käe alla mängima. Seal veetsin kümme aastat. Olen koolidevahelistel võistlustel mänginud ka rahvastepalli, teinud jooksualasid ja kergejõustikku, aga üheski teises trennis peale jalgpalli pole ma käinud. lis, kui palju ja kuidas peab tööd tegema. Tema esimesel aastal oli meil vabu päevi väga vähe – ettevalmistusest kuni suveni vist ainult kaks vaba päeva – ja see oli raske, aga tagantjärele saan aru, et just noorematele mängijatele oli see väga vajalik.

Kas Ivo Linna või Jaak Mae? (@rpeetson) Ilmselt Jaak Mae, sest ta on ikkagi suusa- ja spordimees. Mul pole ka Ivo Linna vastu midagi, sest ta on Eesti mõistes legend, aga sportlased hoiavad ikkagi sportlastele pöialt, seega Mae. Millega sa vabal ajal tegeled? (@_oh_my_alex_) Vaba aega sisustan nagu jalgpallurid ikka: veedan võimalikult palju aega pere keskel ja lähedaste sõpradega. Vabadel päevadel käin disc golf’i mängimas ja koeraga jalutamas. Midagi suurejoonelist ei tee, sest selle jaoks ei ole eriti aega ja üldiselt kulub vaba aeg siiski treeningute vahel puhkamiseks ja mängudeks valmistumiseks. 2019 NOVEMBER JALKA

LUGEJA KÜSIB Mida soovitaksid noormängijale, kes tahaks kuu ajaga palju paremale tasemele jõuda? (Raimond, Tallinn) Maailmas ei juhtu midagi niimoodi võimalikult kiiresti, vaid tuleb lihtsalt aegamisi vaeva näha ja palju tööd teha. Kuidas saad sa Levadia-suguses tipptiimis hakkama pingete ja suurte ootustega? Kas ja kui vajalikuks pead spordipsühholoogide kasutamist? (Siim, Keila) Pinged on kahe otsaga asi. Kui Paidest Levadia esindusmeeskonda tulin, oli mul esimesel hooajal kaotusi üle elada väga raske, sest teadsin, et meil on vaid üks eesmärk. Ma ei suutnud sellest pingest lisamotivatsiooni saada, vaid elasin kaotuseid raskelt üle. Aga vanemaks saades ja kogemuste lisandudes harjud pinge all mängima. Seda enam, et Eestis olevad pinged ei ole võrreldavad Euroopas või mujal maailmas tajutavate pingetega. Levadias peame suutma suurte ootustega hakkama saada ja pigem on see positiivne pinge, kui teame, et meiega ei olda rahul, kui me oma eesmärki ei saavuta. Ka me ise tahame ju tulla Eesti meistriks, mitte jääda teiseks. Spordipsühholoogia kohta ütleksin, et mängijad on erinevad ja on neid, kes ei saa oma vaimse poolega nii hästi hakkama ja vajavad selleks abi.

Roosnupp U21 koondise eest Gruusia eakaaslastega mõõtu võtmas. Foto: Lembit Peegel

Tuleviku mõttes usun, et paari aasta pärast on spordipsühholoogid kõikidel tipptiimidel, ja mul pole midagi selle vastu, kui nad oleksid ka Eesti klubide juures. See on käik, millega mängijaid vaimselt arendada. Praegu ma enda puhul ei tunne spordipsühholoogi järele vajadust, aga samas pole mul sellega ka kogemust, mistõttu on raske kommenteerida, millise efekti see annaks.

KIITUS ALEKSANDAR ROGICILE: „Ta näitas meile, kuidas peaksid profijalgpallis tegelikult asjad käima.“ Millal mõistsid, et tahad saada jalgpalluriks? (Triin, Pärnu) Ei mäleta seda hetke nii konkreetselt, aga ilmselt oli see siis, kui noorteklassid hakkasid läbi saama ja liitusin Levadia duubelmeeskonnaga, kus treeneriks oli Argo Arbeiter. See professionaalsus ja treeningud, mis ta tegi, tundusid olevat see, millega tahtnuksin tegeleda igapäevaselt ja kõrgemal tasemel, kui olin seni teinud. Premium liigas kannab Mark Oliver Roosnupp FCI Levadia särki. Foto: Lembit Peegel

JALKA NOVEMBER 2019

Oled elus löönud palju väravaid. Milline neist on su oma lemmik? Kirjelda natuke selle väravani viinud situatsiooni, otsust, miks värava just nii lõid, ning sellele järgnenud tähistamist ja emotsioone! (@hakkabpihta)

Senine Levadia hooaeg on olnud vaatamata pingutustele siiski altminek.

Kui mängisin Paides ja lõin Kalju vastu 2 : 0 värava. Olukord oli selline, et meie mängija Jüri Jevdokimovi vastu tehti viga, aga mäng läks edasi; jooksin rünnakule ja ega väga häid sööduvõimalusi ei olnud, mistõttu läksin mitmest mehest läbi ja lõin värava tagumisse nurka. Oli väga hea emotsioon, kui lõid Kaljule 2 : 0 ja mõtlesid, et ilmselt võidame selle mängu – mida me ka tegime. See värav andis nii mulle kui meeskonnale palju enesekindlust. Mis on su unistuste klubi, kus tahaksid kunagi mängida? (@oskarhendrikson) Minu unistuste utoopiaklubi on Barcelona, aga olen väga realistlik inimene ja tean, et isegi siis, kui ma Barcelonasse ei jõua, aga mängin suure osa oma karjäärist välismaal, oleksin väga õnnelik.

Roosnupp võitlemas konkurendi FC Flora kapteni Gert Kamsiga. Foto: Lembit Peegel

ja need, kes on ainult Eesti kõrgliigas mänginud, said tähtsa kogemuse võrra rikkamaks. Mida andis sulle hooaeg Paides? (Katrin, Viljandi) Enesekindlust ja palju mänguaega. Kuna sain palju väljakule, siis nägin, mis on mu nõrkused, ja teadsin, mida pean juurde panema järgmisel aastal, kui läksin Levadia esindusmeeskonda. Sain enesekindlust, mida saab juurde ainult mängides, mitte pingil istudes; seda enesekindlust, mis aitab mõelda, et saan sellel tasemel hakkama. Olin toona 18aastane ja Paides mängimine oli mulle väga oluline käik ning olen sellega väga rahul.

HINNANG LEVADIALE: „Hooaeg on seni olnud lati alt läbiminek.“

Kas Eestis on mõni klubi, mille eest sa ei tahaks mängida? (Marten, Valga) Ei ole. Olen liiga noor, et selliseid väljaütlemisi teha. Pealegi on Eesti nii väike ja siinsed rivaliteedid ei ole nii suured. Mis on olnud siiani sinu parim hooaeg? (Priit, Viljandi) Eelmine aasta, kui Aleksandar Rogic tuli ja tõi meeskonda väga palju juurde. Ta näitas meile, kuidas peavad profijalgpallis tegelikult asjad käima. Jäime eelmisel hooajal küll teiseks, aga individuaalselt ja meeskondlikult nägime hoopis uut taset. Kui vanematele mängijatele ei olnud see muutus võibolla nii suur, siis nooremad mehed

Kui hea oleksid väravavahina? (Jaanus, Võru) Oleksin väga hea väravavaht! Olen U19 koondise eest seisnud Moldova vastu viimased 20 minutit väravas ja mulle ei löödud ühtegi väravat! See on minu meelest väga äge amet ja meeldib mulle, annaksin väravavahina kindlasti endast kõik, et mulle ühtegi palli sisse ei löödaks.

Jalkale saabus küsimusi nii meili, Facebooki kui ka Instagrami teel. Järgmises numbris vastab teie küsimustele Pille Raadik. Saada küsimused aadressile kadi@jalgpall.ee või postita Eesti Jalgpalli Liidu Facebooki või Instagrami.

2019 NOVEMBER JALKA

Paide Linnameeskonna mängijad Sander Sinilaid (vasakul) ja Andre Frolov tähistamas.

Paide oli tubli ka ilma medalita Sel aastal pretendeerib Premium liigas medalile ka Paide Linnameeskond. Heitsime kolm vooru enne hooaja lõppu jalgpalliasjatundja Marek Lemsalu ja Paide klubi presidendi Veiko Veskimäega pilgu Paide hooajale, millega saab mõlema mehe hinnangul rahule jääda ka siis, kui jäädakse medalita. Tekst: Kadi Parts | Fotod: Liisi Troska

eel oktoobri alguses ehk 31. vooru järel oli Paide Linnameeskond liigatabeli kolmandal kohal. 33. vooru järel ehk Jalka trükkimineku ajaks oldi langetud neljandaks, ent vahe Levadia ja Nõmme Kaljuga oli vaid kolm ja kaks punkti. „Ei ole kahtlustki, et Paide on teinud hea hooaja,“ ütles kaheksale kuule tagasi vaadates endine tippmängija Marek Lemsalu. „Levadia, Kalju ja Flora vahele pole lihtne end kiiluda, nii et on veidike üllatav, et Paide on kolmel Tallinna klubil päris kandadel, aga kui vaadata nende koosseisu,

JALKA NOVEMBER 2019

siis see polegi nii suur üllatus.“ Paide klubi president Veiko Veskimäe sõnas samuti, et hooajaga saab rahule jääda, sest endale seatud eesmärk ehk neljas koht suudetakse niikuinii saavutada. Ta lisas, et pole põhjust öelda, nagu oleks tänavune aasta läinud loodetust väga palju paremini, vaid pigem on kõik kulgenud klubis seatud plaani järgi. Hooajale tagasi vaadates tõi Veskimäe välja nii positiivseid kui negatiivseid ilminguid. Esmalt rõõmustas teda see, et nii meeskond, treenerite tiim kui klubi tervikuna on arenenud. Samuti tõi ta plusspoolelt välja treeninguprotsessi professionaalsemaks muutumise. „Kõige meeldivam on aga see, et suutsime sel aastal leida Paide Linnameeskonna mängustiili,“ rääkis klubi president. „On väga positiivne, et meie mängijad arenevad ja mängime tänapäevast intensiivset jalgpalli, mille puhul on meie poistel võimalik tulevikus mängida ka koondise eest või välismaal.“ Veskimäe lisas, et positiivsena saab välja tuua ka selle, et sel hooajal suudeti edukalt mängida tiimidega, kellega on tavaliselt konkureeritud liigatabeli viiendale kuni kümnendale kohale. Negatiivsena märkis Veskimäe aga seda, et veel ei suudeta päris edukalt mängida esikolmiku meeskondadega. „Samas on see arusaadav, sest ühe aastaga ei saa teha nii suurt hüpet,“ nentis ta. „Mänguliselt suudame nendega mängida, aga selliste kohtumiste võitmiseks on vaja elukogemust ja teatud oskust üleüldse mängida neid mänge nii mängijate kui treenerite poole pealt. Praegu valmis-

PREMIUM LIIGA

Kolmandat hooaega

5966 pealtvaatajat

17 nullimängu

on Paide Linnameeskonna peatreeneriks Vjatšeslav Zahovaiko.

oli enne 34. vooru mänge külastanud Paide kodumänge.

oli Mait Toom teinud Paide väravas oktoobri keskpaigaks.

tab rõõmu see, et suudame paljuski mängida kui võrdne võrdsega, aga tervikuna pole me veel päris valmis medalile konkureerima.“

Komplekteerimise mudel

Paide edulugu lahates tõi Marek Lemsalu välja hea treenerite tiimi. Ta sõnas, et kolmandat hooaega Paidet tüürival Vjatšeslav Zahovaikol ei pruugi veel olla üleliia palju kogemust, kuid ta on ambitsioonikas ja arenev treener. Zahovaiko kõrval on Lemsalu hinnangul sama suur roll ka väga kogenud Erki Keskülal. Teise olulise faktorina tõi Lemsalu välja eduka komplekteerimise ja seda nii välismaalaste kui eestlaste puhul. „Paide pani sel hooajal välistäiendustega kõige paremini täppi, see on 100% kindel,“ arvas Lemsalu. „Lisaks on seal eestlastest väga kogenud Karl Mööl, keskväljal Andre Frolov ning hiljuti tuli tagasi Siim Luts – selliste mängijate liitumine näitab klubi ambitsiooni. Ja kindlasti on Paide hea mängu taga ka Mait Toom.“ Florast Paidesse liikunud Toomi heast hooajast räägib seegi, et 33 vooru järel oli ta teinud 17 nullimängu ehk suutnud oma seljataguse puhtana hoida 51,5% mängudes. See oli jalgpallistatistikaga tege-

Paide Linnameeskond tegi hooaja esimeses mängus tiitlikaitsjale Nõmme Kaljule säru, kui kirja saadi 2 : 0 võit.

Lemsalu: Tammeka oli pettumus Viimastel hooaegadel on Paide Linnameeskonna lähikonkurentideks olnud Tartu Tammeka ja Narva Trans. Tänavu kumbki Järvamaa tiimi ei ohusta, sest mõned voorud enne hooaja lõppu on Paide edu tartlaste ja narvalaste ees ligi 30 punkti. Tammeka, kes on lubanud 2020. aastal mängida Premium liiga medalitele, tegi endise tippmängija Marek Lemsalu sõnul tänavu kohutava hooajaalguse. „Mina tituleeriksin Tammeka pettumuseks,“ rääkis Lemsalu. „See, kuidas esimene pool hooajast mängiti ... Usun, et nad on ka ise nõus, kui öeldakse, et see oli nende kohta halb. Samas tuleb tunnistada, et hooaja teine pool oli suhteliselt okei.“ Lemsalu ütles, et hetkel on Paide Linnameeskond nii Tammekast kui Transist veidike ees, seda nii komplekteerituse kui mängupildi poolest. Samas avaldas Premium liiga ekspert lootust, et kui Tammeka suudab rahaliselt juurde panna, võiksid nemadki teha Paidega sarnase hooaja. „Noori Tammekal üksjagu on, aga nende kõrvale oleks vaja ka välismängijaid ja seda, et sarnaselt Paidega suudetaks Eesti-siseselt mõned väga kõvad mehed endale tõmmata,“ selgitas Lemsalu. „Loomulikult nõuab see finantsvahendeid, aga jalgpallis kahjuks kord juba nii on, et tulemused on natuke ikkagi finantsidega seotud. Kui Tammeka saaks sponsoreid oma paati juurde ja mõned head täiendused väljakule, siis võiksid nii nemad kui ka Trans teha samasuguse hooaja nagu Paide.“

leva lehekülje Transfermarkt andmetel tänavuse hooaja parim näitaja Premium liigas; Toomile järgnesid FCI Levadia puurilukk Sergei Lepmets (41,4%) ja Tammeka väravavaht Karl Johan Pechter (30,3%). Veiko Veskimäe selgitas Paide meeskonna komplekteerimise kohta, et edu on toonud kolm-neli aastat tagasi paika pandud strateegia jälgimine: „Tahame mängida suhteliselt noore meeskonnaga, mis moodustub eri osadest. Ühest küljest meie klubi oma kasvandikud, kelle kohta oleme klubi strateegias ära kirjeldanud, kui palju neid peaks olema. Teiseks teiste Eesti klubide noormängijad, kellele tahame enda juures võimaluse anda. Kolmandana näeme meeskonnas väga selgetel alustel valitud vanemaid mängijaid, kes oleksid noortele suhtumise ja käitumisega eeskujuks. Ning neljandana oleme paika pannud, et kõik välismängijad, kelle oma klubisse toome, peavad olema noored, kellel on potentsiaali meie juures areneda ja siis välismaale liikuda. See annab klubile võimaluse laiendada oma rahastusmudelit.“ Oma klubi noortest rääkides nentis Veskimäe, et noortetöö arendamine on olnud komplitseeritud protsess. Eelkõige on keeruline leida Tallinnast väljaspool treenereid ja arendada infrastruktuuri selliselt, et mujal treenivatel noortel oleksid sama head tingimused kui pealinnas. Samas on nüüdseks suudetud saavutada teatud kvantiteet – Veskimäe sõnul käib Paide piirkonnas treeningutel 450–500 last – ja üha rohkem loodetakse keskenduda kvaliteedile.

Medal ei määra edu

Tänavusele hooajale tagasi vaadates sõnasid nii Veskimäe kui Lemsalu, et teatud osa mängivad Paide eduloos ka fännid ja kogukond. Publiku2019 NOVEMBER JALKA

PREMIUM LIIGA

Paide Linnameeskond versus Tallinna suured Toome välja Paide Linnameeskonna selle hooaja skoorid Tallinna suure kolmiku ehk Flora, Levadia ja Nõmme Kalju vastu. Jalka trükkimineku ajaks oli Paidel veel pidamata 34. vooru mäng Floraga ja 36. vooru kohtumine Levadiaga. Seni peetud kümnest mängust kogus Paide mulluse hooaja esikolmiku vastu kuus punkti. 08.03 Nõmme Kalju – Paide Linnameeskond 17.03 Paide Linnameeskond – Flora 21.04 Paide Linnameeskond – Levadia 28.05 Paide Linnameeskond – Nõmme Kalju 02.06 Levadia – Paide Linnameeskond 30.06 Flora – Paide Linnameeskond 19.07 Nõmme Kalju – Paide Linnameeskond 17.08 Levadia – Paide Linnameeskond 01.09 Paide Linnameeskond – Flora 06.10 Paide Linnameeskond – Nõmme Kalju

numbrites on tänavu tehtud korralik hüpe: kui mullu oli Paide meeskonna kodumängude keskmine pealtvaatajate arv 187 inimest, siis tänavu – kaks kodumängu enne hooaja lõppu – on see 351 pealtvaatajat. Lemsalu ütles, et kuigi fännide panus ei ole Paide hea hooaja suurim faktor, on see kindlasti tähtis jupp puslest. Ta kiitis kogukonnajuhte, tänu kelle panusele on tänavu kõikide klubide mängudele jõudnud rohkelt pealtvaatajaid. Veskimäe rääkis, et Paide pealtvaatajate ja mängijate vahel on tekkinud ühtne tunnetus: „Pärast mängu kogunevad fännid väljaku äärde ja meeskond tuleb neid tänama. Meil on tekkinud teatud jalgpallikultuur.“ Ta lisas, et tema silmis moodustavad selle hooaja terviku kolm asja: pikaajaline pingutus, mis lõpuks on tulemuseks realiseerunud, ilus ja atraktiivne jalgpall, mida tänavu on näidatud, ja just inimesed, kes on meeskonna selja taha jõudnud. „Näen seda energiat ja keemiat nii mängijate kui fännide silmis; see energia on juba selline, nagu näeb tõelistes jalgpallimaades,“ ütles Veskimäe. Hooajale lõplikku hinnangut andes ütlesid nii Lemsalu kui Veskimäe, et kui Paide peaks jääma medalita, ei tähenda see ebaõnnestumist. „Kindlasti pole medalita jäämine pettumus, vaid pigem ütleksin, et kui võrrelda Paide koos-

11 resultatiivse sööduga hoidis Paide võõrleegionär Yann Michael Yao kolm vooru enne hooaja lõppu Premium liiga arvestuses teist kohta.

JALKA NOVEMBER 2019

Mait Toom on Marek Lemsalu hinnangul olnud Paide Linnameeskonna tänavuse edu juures üks olulisemaid mängijaid.

0:2 0:1 0:2 0:2 1:1 4:1 1:1 3:2 1:1 0:1

seisu Tallinna klubide omaga, siis oleks veidike üllatav, kui nad suudaksid medali ära võtta,“ rääkis Lemsalu. Veskimäe nentis, et ilmselt võib neljas koht olla pettumus mängijatele ja treeneritele, kuid klubijuhi seisukohalt tuleb vaadata laiemat pilti ja kaugemale kui vaid üks hooaeg. „Loomulikult on koht meile oluline, sest pole võimalik teha head tööd ilma selleta, et see tulemuseks realiseeruks,“ selgitas Paide klubi president. „Aga kohast veel rohkem heameelt teeb meile see, et oleme klubina suure sammu edasi astunud. Just see – meie hea vundament – võiks olla meie pikaajalise edu võti.“ Järgmise hooaja poole vaadates ütles Veskimäe, et selleks hakati valmistuma juba suvel. Tema sõnul tahetakse tulevikus üha rohkem tähelepanu pöörata teaduslikule lähenemisele ja meditsiinipoolele, kuid üldises plaanis jätkatakse samamoodi ning ka meeskond jääb suures osas samaks. Lemsalu rõhutas, et Paide Linnameeskond peab järgmisel hooajal hoidma jalad korralikult maas, sest tänavuse aasta edu ei pruugi tähendada, et järgmine hooaeg läheb samamoodi: „Tänavu jooksid Paidel kõik asjad ilusti kokku, aga see peab juhtuma samamoodi ka järgmisel hooajal. Ettevalmistamist on kõvasti ja jalad tuleb maas hoida.“

Kaks KTMi (ehk klubis treenitud mängijat) on Paidel kirjas esindusmeeskonnana üles antud meeste hulgas: Siim Luts ja Henri Välja.

Gambialane Alassana Jatta oli kolm vooru enne hooaja lõppu liiga väravaküttide edetabelis teisel kohal, kuigi müüdi juba augusti alguses Paidest Taani.

MÄNGIJA LUUBI ALL

Getriin Strigin 23aastane Getriin Strigin on juba mitu hooaega olnud Flora esiväravavaht ning naiste A-koondise eest on ta seni teinud 23 mängu. Striginit iseloomustasid tema endine treener Lauri Rand ja Flora puurilukkude treener Aiko Orgla. VÄLJAKUNÄGEMINE

SUHTLEMINE JA JUHENDAMINE

Aiko Orgla: Väga korralikul tasemel. Näeb väljakut hästi ja söödumängus hätta ei jää, kui just ise ei taha elu keeruliste lahendustega põnevamaks teha. Oma kasti kontrollimisega peab veel kindlasti vaeva nägema. Lauri Rand: Nii palju, kui mäletan, oli sellega väga hästi: luges mängu ja nägi hästi väljakut.

Aiko Orgla: Tema häält on kuulda kilomeetrite kaugusele. Soovitan tal endiselt kasutada kaaslasi ergutades ja julgustades positiivsemaid noote. Lauri Rand: Oli hea suhtleja ning juhendas oma mängijaid väga palju. Selles kategoorias oli väga tubli.

VÄLJATULEKUD

Aiko Orgla: Lühemat kasvu väravavahi kohta ei saa seda tema tugevaks küljeks pidada. Kontakti minekut otseselt ei karda ja võimalusel proovib ikka välja tulla. Praegu sageli taganeb varakult joonele ja jätab välja tulemata. Lauri Rand: Oli probleeme, et ära tabada momendid, millal välja tulla või mitte. Eksimusi tuli sisse ja nendega tuli tööd teha.

ÜKS ÜHELE OLUKORRAD

Aiko Orgla: Üks tema tugevusi. Liigub väga julgelt vastu ja pigem ei karda vastasega kontakti sattuda. Ajastab vastuliikumist hästi, aga vahel kipub liialt püstisesse asendisse jääma, mistõttu ei pruugi löögihetkeks päris hästi valmis olla. Lauri Rand: Ta oli kunagi platsimängija ja eks see tähendab, et väravavahina oskab ta platsimängijate vastu neid olukordi mängida. Ütleksin, et üks ühele olukorrad tulid tal 50% välja.

SISU

Aiko Orgla: Paar aastat tagasi tema treeneriks olles nägin nii viha, pisaraid, karjumist kui kõike muud, kui mul õnnestus talle värav lüüa. Ta tahtis teha kõik selleks, et ühtegi palli tema selja taga võrgus ei maanduks. Lauri Rand: Ta oli kaaslaste vastu sõbralik ega kurjustanud kellegagi. Trennidest võttis alati hoolikalt osa ja panustas 100%, mitte ei jalutanud niisama treeningul ringi.

TÕRJED

Aiko Orgla: Tõrjetel saab hästi hakkama, kuna on hea plahvatuslikkusega. Tänu tugevatele kätele naljalt palle läbi sõrmede ei lööda. Probleeme tekitavad ootamatud löögid ja löögid keha lähedale ebamugavatesse kohtadesse. Samuti on probleemne koht ka naisväravavahtide õudusunenägu: lati alla löögid. Lauri Rand: Talle meeldis palju jalgadega tõrjuda, aga tõrjed üldiselt vajasid veel treenimist.

REAKTSIOON

Aiko Orgla: Väga hea reaktsiooniga väravavaht. Ise naudib lähilöökide tõrjumist väga ja usaldab oma reaktsiooni. Looduselt on talle kaasa antud hea liikuvus, plastilisus ja plahvatuslik hüpe. Lauri Rand: Probleeme ei olnud ja võib öelda, et see on üks tema tugevusi. Proovis palju ka jalgadega reageerida ja tõrjuda.

POSITSIOONIVALIK

KÄEGA/JALAGA MÄNG

Aiko Orgla: Aastatega on kõvasti arenenud ja õppinud paremini mängu lugema. Natukene seisab ikka veel liialt väravajoone lähedal ja vahel löökide ajal ideaaltrajektoorist meetrike siia- või sinnapoole. Lauri Rand: Eks väravavahtidel läheb positsioonivalik vahel ikka viltu, aga Getriinil oli see 90% ulatuses enam-vähem õige.

Aiko Orgla: Suudab jalaga mängu hästi avada täpsete pikkade pallidega. Lühikese söödu tugevus on hea. Surve alla jäädes võib liialt keerulisi lahendusi otsima hakata ja rumalaid vigu teha. Käega suudab kiirelt mängu avada ning vise on tugev ja täpne. Lauri Rand: Jalaga mäng oli toona parem ja võib öelda, et see oli väga hea. Nüüd on arenenud ja ka käega mängimine on paremaks läinud. 5 4 3 2 1 0

4,5

Väljakunägemine

Käega/ jalaga mäng

JALKA NOVEMBER 2019

Tõrjed

4,5

Üks ühele olukorrad

Sisu

Väljatulekud

Suhtlemine ja juhendamine

Reaktsioon

3,5

Positsioonivalik

MÄNGIJA LUUBI ALL

Politseinikuhingega jonnakas võitleja Kes on hetkel maailma parim jalgpallur? Virgil van Dijk, sest ta on väga mitmekülgne ja annab tiimile väga palju juurde nii kaitses kui rünnakul. Ta on hea näide sellest, et hoolimata oma positsioonist saad kõikjal meeskonnale kasulik olla.

Fotod: Lembit Peegel

CV Sündinud: 07.07.1996 Klubi: FC Flora Endised klubid: SK 10, FC Ülenurme Treenerid: Lauri Rand, Aiko Orgla, Ats Kutter, Keith Boanas Koondis: 23/0

Mis on su lemmikraamat? Mul on kaks lemmikut, mis on väga erinevad. Üks on „In The Zone: How Champions Think and Win Big“. Raamatus on üle 100 lühikese intervjuu tippsportlastega, kes räägivad sellest, kuidas nad võistluste eel ja ajal keskenduvad. Teine raamat on Tim Howardi autobiograafia „The Keeper“. See meeldib mulle, sest näitab jalgpallurielu inimlikku poolt ja telgitaguseid. Millisel spordialal peale jalgpalli tahaksid Eesti koondisesse kuuluda? Võibolla võrkpallis. Hetkel mul väga tehnikat pole, aga oleme suvel tiimiga päris palju seda mänginud ja mulle meeldib, et seal on lisaks tiimitööle vaja ka palju individuaalset meisterlikkust. Kas oleksid pigem politseinik, tuletõrjuja või meedik? Kindlasti politseinik! Veel kuni gümnaasiumi lõpetamiseni tahtsin politseinikuks saada ja mäletan, et lapsena mängisime õega kogu aeg politseid ja pätti ning mina olin alati politseinik. Mu isa teenis pikalt kaitseväes ja võibolla sealt tuli see pisik. Kas meri või mets? Valiksin hetkel mere. Metsast olen ma pärit, aga merd ei ole elus nii palju olnud. Meri mõjub mulle rahustavalt ja annab uut energiat, lisaks olen ka suur veespordifänn. Mis on sinu parim omadus väravavahina? Enda arvates olen suur võitleja – võibolla lausa jonnakas selles osas – ja väga nõudlik. Milline on sinu unistuste puhkus? Kui kunagi peaks puhkus tulema, siis unistuste puhkus oleks seljakotireis parima sõbraga kas Lõuna-Ameerikas või kolmes-neljas Aasia riigis. Tahaksin, et oleks palju loodust ja saaks käia kohalikes külades, basseinipuhkused mulle ei istu. Millist sööki sa ei söö kunagi? Kupatatud aedoad! Millise tiimikaaslasega tahaksid üheks päevaks kohad vahetada? Lisette Tammikuga, sest tahaksin teada, mis tunne on väravaid lüüa. Ta on väga meisterlik mängija, väga tehniline ja hea vastupidavusega.

Aiko Orgla:

„Tänu tahtele jalgpallis midagi saavutada ja kangekaelselt eesmärgi poole rühkida on temast praeguseks saanud Eesti mõistes tippväravavaht.“

Mis on su senine eredaim mälestus jalgpallist? Mängisime võõrsil Inglismaaga. Toona oli Getter Laar väravas ja mina olin kaasas kolmanda väravavahina. See oli minu jaoks väga suur mäng, sest ma polnud kunagi näinud nii palju pealtvaatajaid – neid oli vist üle 5000. Saime kõik kaelakaardid, fotograafid ja fännid olid kohal, me ei saanud nende tõttu staadionile isegi bussiga lähedale. Kõik lehvitasid ja muusika käis; staadionil ei kuulnud sõnagi, mida treener rääkis, sest müra oli nii vali. Vaatasin kõike, suu ammuli, sest meid koheldi tõesti nagu kuninga kasse. See professionaalsus on mulle meelde jäänud ja see viib mind jalgpallurina edasi, sest tahan seda tunnet veel ja veel kogeda.

2019 NOVEMBER JALKA

2-KÕNE

Aleksandra Ševoldajeva: naised mängivad jalgpalli emotsiooni pärast

FC Flora naiskonna teist aastat järjest Eesti naiste meistriliiga võitjaks tüürinud Aleksandra Ševoldajeva sõnul tuleb tiimi edu sellest, et kõik usuvad suurematesse eesmärkidesse. Tähtsa osa võistkonnast moodustavad ka need, kes igas mängus 90 minutit väljakul ei ole: varumängijad, meeskond, klubi inimesed, endised mängijad ja teised toetajad. Tekst: Oliver Lomp | Foto: Liisi Troska

alju õnne teise järjestikuse meistritiitli puhul. Kas asjaolu, et mullu tuli klubi ajaloo esimene tiitel, kahandab kuidagi tänavuse väärtust? Kindlasti ei ole emotsioonid väiksemad, aga on teistsugused. Eelmisel aastal tuli kaua oodatud tiitel pärast pikka ja rasket tööd. Tunne oli tõesti eriline. Nüüd teame, et see polnud juhus, liigume õiges suunas ja meie asjad toimivad endiselt. Ka see pakub väga head emotsiooni. Kui sa võrdled naiskonda, kelle juhendamise 2016. aastal üle võtsid, praegusega, siis mis on muutunud? Esimene asi, mis pähe lööb, polegi tegelikult erinevus, vaid hoopis sarnasus, mis andis mulle üldse võimaluse nende inimestega töötada ja neid paremaks muuta. Klubis on kõigil valmisolek teha kõva tööd ja saada paremaks, mis loob eduks aluse. Meil on tekkinud klubis ühtne vaim, et kõik tahavad panustada maksimaalselt. Isegi need, kes pole enam otseselt klubiga seotud ja on siirdunud näiteks välismaale, annavad nõu ja osalevad Eestis olles treeningutel. Meil tõesti on tekkinud üheskoos tunne, et me ei tee lihtsalt jalgpallitrenni, vaid teame, et

JALKA NOVEMBER 2019

Aleksandra Ševoldajeval on põhjust rõõmustada: tiitel on kaitstud!

vajame üksteist selleks, et muutuda paremaks. Ainult koos suudame püüda kõrgeid eesmärke. Kuidas seda võistkonnavaimu lühidalt kokku võtta? Humble. Eesti keeles polegi sellele head vastet, aga üldiselt kirjeldaksin seda austuse ja alandlikkusena. Tajume reaalsust – kui oleme head, ei salga seda, aga kui võidame halva mänguga, tunnistame seda endale. Oleme valmis oma vigu aktsepteerima, edasi töötama ja õppima nendelt, kellel on meile midagi anda. Flora murdis Pärnu naiskonna ääretult pika hegemoonia ja suutis valitsejaks jääda. Milline on sinu mõju selle kõige juures? Vahel ei täida mõni mängija kokkulepitud ülesandeid ja naiskond kannatab. Esimene ülesanne on koos mängijaga välja selgitada, mis on selle taga. Proovin teha nii, et mängija saaks ka ise sellest aru. Trennid on meil kolm-neli korda nädalas, kuid pean mängijatega ka individuaalseid vestluseid, et mõnes teemas selgusele jõuda. Ehk siis pead olema psühholoogi rollis? Ilma selleta ei saa. Mul on olnud arenguvest-

2-KÕNE

UEFA Pro

Üks koondisemäng

Enne Ševoldajeva

ehk kõrgeim treenerilitsents on Aleksandra Ševoldajeval.

on Ševoldajeval kirjas jalgpallurina: 2010. aasta mais alistas Eesti Läti koondise 7 : 1.

aega lõpetas FC Flora üheksa korda järjest hooaja hõbemedalitega.

suliselt terve hooaja väljas. Seega pidi Katrin Loo luseid, kus me mõne tüdrukuga vestleme mitu vajadusel täitma ründes peaaegu kõiki positsiootundi, aga kordagi ei puuduta otseselt jalgpalli. ne: keskründaja, ründav poolkaitsja, ääreründaja. Teemadeks on sageli üldiste elu eesmärkide püsKindlasti oli ta asendamatu. Ent teiste vigastustetitamine, mis tänapäeva maailmas muutub üha ga seoses kerkis sel hooajal tugevalt esile Getter hägusemaks. Infotung on nii meeletu, et inimesel Saar, kes sai ennast tõesti korralikult käima. Lion väga lihtne teha kõike korraga, aga lõpuni justsaks andis ründefaasis väga palju juurde Mari Liis kui mitte midagi. Kõike püütakse teha seepärast, Lillemäe, kes nii alustas kui ka lõpetas rünnakuid. et on kartus millestki ilma jääda. Vahel tuleb ette, et mõne mängija kvaliteet Kui nüüd sina ja arenenud Flora kõrhakkab langema, kuid seejuures võiksid vale jätta, kas Pärnu on sinu hinnantreenerid võistkondlikud ambitsioonid gul nõrgenenud? Kaks aastat tagasi unustada ja selgitada välja, milles on asi. lahkus ju peatreeneri kohalt legenHukkamõistmise asemel peaksime seldaarne Jüri Saar. gitama välja variandid, kuidas probleem ARENGUVESTLUSED Jüri Saare panus jalgpalli on olnud läbi lahendada. Liiga palju survet ei saa peale „Mul on olnud aastate hindamatu. Ta lõi võistkonna, panna, sest Eestis mängiva naise ja tüdarenguvestluseid, kus me mis võitis aastaid ja aastaid. Samas on ruku elus on lisaks jalgpallile palju muid mul tunne, et Pärnu puhul on ka teisi katsumusi. Meie naised ei ole veel promõne tüdrukuga vestleme tegureid, mis on neid mõjutanud. Klufessionaalid ja nad mängivad jalgpalli, mitu tundi, aga kordagi ei bid funktsioneerivad nii, et mängijad sest nad armastavad seda mängu ja tapuuduta otseselt jalgpalli.“ tulevad kas oma kasvandikest, sisse oshavad saada paremaks. Suur osa treenetetuna või mõlemat moodi. Mingil hetritööst on toetada mängijaid inimeseks kel oli Pärnul hea tasakaal, kuid praegu tundub kujunemisel, et nad saaksid realiseerida oma pomulle, et see on paigast ära, ja seeläbi on langetentsiaali ja maksimaalselt nautida jalgpalli. nud ka kvaliteet. Katrin Loo on 20 mänguga kõmmutanud 36 Flora tegi ühes mõttes veel ajalugu, kui sai väravat. Kui nüüd hästi hüpoteetiliselt rääkiMeistrite liiga alagrupiturniiril esimese võidu. da, need väravad maha lahutada, oleksite sama Ka edasipääs polnud tegelikult kaugel. Kas järg„vähe“ löönud kui Pärnu. Kas sa sooviksid peale misel hooajal parandate vead? Loo veel kedagi sellest hooajast välja tuua? Täitsa võimalik, aga palju sõltub ka vastastest, Selle hooaja alguses oli tunne, et naiskond on kelle loosiga saame. Sel aastal sattusime suhteväga hästi komplekteeritud, ent siis said meie liselt heasse alagruppi (Kasahstani klubi WFC kaks ründavat keskpoolikut vigastada ja olid si-

PNEUMOHALLID SOE, VIHMA- JA LUMEKINDEL MEIE PÕHJAMAA TINGIMUSTESSE

www.sportbuilding.ee

2-KÕNE

BIIK-Kazygurt, Soome klubi PK-35 Vantaa ja Fääri saarte klubi EBS/Skala – toim.) ja kogu protsess oli meie jaoks põnev. Kõige huvitavam oli, et kogemus näitas meile kõigile, et suudame mängida ka rahvusvahelisel tasemel täiesti soliidselt. Me ei pea liiga palju mõtlema sellele, kas vastas on välisklubi või näiteks PJK ja Saku Sporting – kui endale püstitatud ülesandeid täidame, võime olenemata vastase tugevusest kõigiga mängida. Küll aga on sellel tasemel vähem eksimisruumi. Uuel hooajal on täiesti võimalik, et teeme parema tulemuse – kas siis mängupildi või punktidena.

Treeneritöö nõuab dirigendioskusi. Foto: Jana Pipar

siooni. Kui mängu tuleb palju raha nagu meestejalgpallis, kasvavad ka egod ja see võib muuta ala väärtused hoopis materiaalseks ja spordist millekski suuremaks, mis tekitab probleeme. Tihti tekib individuaalne tõestamisvajadus. Naistejalgpallis ei olda sellega harjutud ja sellisele käitumisele ei leita aega. Kindlasti mängib oma osa ka see, et meestel on võistlusmomendi tähtsus loomu poolest veidi suurem. Kui sa televiisorist jalgpalli vaatad, kas vaatad rohkem meeste- või naistejalgpalli? Naistejalgpalli jälgin ikka, kui midagi kättesaadav on, aga taktikaliste nüansside poolelt vaatan kindlasti rohkem meestevutti, kuna minu eelteadmised eri treenerite nägemustest on lihtsalt oluliselt suuremad ja seega on huvitav jälgida, kuidas üksteist üle trumbatakse.

Suvel peetud naiste-MM sai väga suuNAISTEJALGPALL SUUREKS re tähelepanu osaliseks, ent praeguseks on huvi naistejalgpalli vastu jälle „Arvan, et on vaid veidi vaibunud. Kas oled naistejalgpalaja küsimus, millal li arenguga tervikuna rahul? naistejalgpall on peaaegu MMid ja EMid on nagu sünnipäevasama suur kui meeste oma.“ peod, kus oled ekstaasis. Aga pidevalt ei Kuigi hooaeg veel käib, võib nüüd, mil saa ekstaasis olla ja kogu aeg ei jaksa ka tiitlivõit käes, ka puhkusele mõelda. torti süüa. Olen väga rahul, et vahepeal Kuidas sa üldse lõõgastud? nähtamatu olnud naistejalgpalli tase ja Tõesti tuleb vahel jalgpallist piir ette. Siis meelseeläbi ka atraktiivsus paraneb. Näiteks oktoobri dib mulle lihtsalt magada või looduses jalutada. alguses Middlesbrough’ staadionil peetud sõprusVeel meeldib teha asju, mis teevad ajule restarkohtumine Inglismaa ja Brasiilia vahel oli peaaegu di, näiteks lugeda raamatuid või vaadata põnevälja müüdud. Ka suuremate liigade pealtvaatavaid dokumentaale. Aga pahatihti on nii, et isegi janumbrid suurenevad märkimisväärselt. Need kui tegeled jalgpalliväliste asjadega, tekivad ikka muutused ei toimu aastate, vaid aastakümnetega, mingid seosed. Seega peab märkmik alati käepäning arvan, et on vaid aja küsimus, millal naisterast olema, et ideed kohe üles kirjutada. Üldiselt jalgpall on peaaegu sama suur kui meeste oma. on see hea märk: kui jalgpall tuleb taas mõtteisse. Naised mängivad jalgpalli sellepärast, et neile See tähendab, et olen korralikult puhanud. meeldib jalgpall ja nad saavad sellest hea emot-

Lemmikmängijad tippudest

Teise meistritiitli

Treeneritööd alustas

on tal Steven Gerrard, Ronaldinho, Xavi ja naistest Amandine Henry ja Jennifer Hermoso.

võitis Flora Ševoldajeva juhendamisel. Enim tiitleid (13) on Pärnul.

Ševoldajeva 2008. aastal Tartu JK Tammeka tüdrukute grupiga.

JALKA NOVEMBER 2019

Saksamaa Eesti vastu 13. oktoobril 2019

Foto: Jana Pipar

Ees (vasakult): Konstantin Vassiljev, Gert Kams, Artur Pikk, Ilja Antonov, Rauno Sappinen. Taga (vasakult): Sergei Lepmets, Joonas Tamm, Nikita Baranov, Mihkel Ainsalu, Frank Liivak, Karol Mets.

Tallinna Flora Eesti meister 2019

Foto: Jana Pipar

Esimene rida vasakult: Anastasia Ivanova, Maarija Mikiver, Marie Heleen Lisette Kikkas, Kelly Rosen, Kristiina Tullus, Liis Lepik, Anastasija Zabello, Mari Liis Lillemäe, Silja Goroško, Getter Saar, Getriin Strigin, Katrin Loo. Tagumine rida vasakult: füsioterapeut Martin Seeman, arst Hanna Karoliina Kalle, Kerlin Rassadkin, Valeria Liik, Anastasia Dodeltseva, Siret Räämet, Ariina Mürkhain, Jessika Uleksin, Maarja Saulep, peatreener Aleksandra Ševoldajeva, Kethy Õunpuu, Kärt Mere, abitreener Magnus Rosen.

Eesti Saksamaa vastu 13. oktoobril 2019

Foto: Jana Pipar

Ees (vasakult): Luca Waldschmidt, Joshua Kimmich, Ilkay GĂźndogan, Julian Brandt, Marco Reus. Taga (vasakult): Manuel Neuer, Kai Havetz, Lukas Klostermann, Marcel Halstenberg, Niklas SĂźle, Emre Can.

JALKAFÄNN!

TUTVU SISUGA www.jalgpallpildis.ee

SOOVITA SÕBRALE, RUTTA RAAMATUPOODI!

Lembit Peegel

PIMEDATE JALGPALL

Piirangutest tugevam: pimedad jalgpalliväljakul ja tribüünil Kui mullu tunnustas Eesti Pimedate Liit tiitliga „Aasta tegu 2018“ Eesti Jalgpalli Liitu kirjeldustõlke korraldamise eest UEFA superkarikal, siis nüüd astutakse üheskoos järgmine samm: pimedad saavad võimaluse ka ise jalgpalliplatsil kaasa lüüa! Tekst: Kristen Orin | Fotod: Brit Maria Tael/EJL

imedate jalgpalli on maailmas mängitud juba kaua aega. Eestis on see muutunud populaarseks aga viimaste aastatega. Kuigi mängu eesmärk ehk palli toimetamine vastase väravasse ei muutu, on nägemispuudega sportlastel jalgpallis siiski kindlad, tavajalgpallist teatud määral erinevad reeglid.

Kuulamine ja usaldamine ehk jalgpall vaegnägijatele

Igas meeskonnas on viis mängijat ja mäng kestab 50 minutit. Pimedate jalgpalli eripärad on liikudes häält tegev pall ja silmaklappide kasutamine kõigil peale väravavahi, kes võib olla nägija ja teisi mängu ajal juhendada. Erinevalt tavajalgpallist on treeneritel kui mängu aktiivsetel juhendajatel märgatavalt suurem roll. „Kui tavamängus mängijad nii-öelda selekteerivad treeneri öeldut, siis pimedatele on see väga oluline. Esiteks ei pea nad mitte ainult kuulama, vaid ka usaldama treenereid, et ei tekiks füüsilisi kokkupõrkeid ning et mängija oleks teadlik, mis suunas üldse liigutakse,“ ütles Eesti Jalgpalli Liidu rahvajalgpalli osakonna juhataja Teet Allas. „Lisaks on ülioluline roll ka värava taga seisval treeneril, kuna tema saab suuresti mõjutada seda, millises suunas mängija palli lõpuks lööb.“ Kuigi ka tavajalgpallis on treeneri üleüldine ülesanne juhendada, ta pimedate juhendajaks siiski ei kvalifitseeru. Teet Allase sõnul on selleks vaja end koolitada. „Kindlasti ei ole meie treenerid, kes läbisid eelmisel aastal superkarika mängu raames koolituse, kohe 100 protsenti võimelised vaegnägijaid ja pimedaid mängijaid juhendama,“ rääkis Allas. „Siiski on treeneritel nüüd mingisugune etteku-

Pimedate jalgpalli stiilinäide.

jutus ning esimene samm on tehtud. Hetkel ei ole meil veel pimedate jalgpalli treeningrühma, aga tahaksime selle kunagi kindlasti teha, ning siis hakkab see olema pigem selline koos kasvamine, sest tavajalgpalli treener ilmselt ei saa kohe teatud nüanssidest aru.“ Pimedate jalgpallis on eripärane ka mänguplats. Allase sõnul erineb mänguplats tavajalgpalli omast juba seepärast, et eelkõige mängitakse saalis, just heli ja müra neutraliseerimise pärast. Mängu jaoks valitakse saal, kus müratase on võimalikult madal. Mängijate turvalisuse eesmärgil on väljaku äärtesse paigaldatud ka ported, et keegi kogemata välja ei jookseks ja et pall püsiks paremini mängus. Kohtunikutöös Allas suuri erinevusi välja ei toonud: „Nad sekkuvad samamoodi nagu tavajalgpallis, kui on mingisugune kokkupõrge või kui fikseerivad värava.“ Ainukese erinevusena märkis Allas, et nägemispuudega sportlastele mõeldud jalgpallis on kohtunike roll rohkem abistav kui tavajalgpalli puhul. Pimedate jalgpallimänge korraldades tuleb ette teatud katsumusi. Allase sõnul taanduvad need tavaelu muredele. Kõige keerulisem on aga vaegnägijaid või pimedaid kodust või siis oma 2019 NOVEMBER JALKA

PIMEDATE JALGPALL

Vaikus tribüünidel

Esimene kõrisev pall

MM-meistrivõistlustega

on vajalik, et mängijad kuuleksid nii palli kui treenereid.

valmistati I maailmasõja ajal laatsaretis.

pimedatele alustati juba 1998. aastal.

keskkonnast välja saada. Kõige argisemad mured on transpordi ja saatjate leidmine. Veel leidis Allas, et Eestis on inimesed aktiivsed just individuaalaladel: „Meie üritame võistkonnasporti esimest korda käima saada ning sellest tulenevalt on väljakutse kordades suurem, näiteks regulaarsed kokkusaamised ning nii treenerite kui ka saatjatega ühitamised. Eks see on mingil määral ikkagi keerulisem kui tavanoori kokku kutsuda. Kui me saame grupi kokku, siis on meil võimalusi igati kaasa aidata, et neil lihtsam oleks.“ Teet Allas peab ka väga tõenäoliseks, et Eesti on kunagi esindatud pimedate jalgpalli maailmameistrivõistlustel. „Miks ei peaks unistama suurelt?“ küsis ta. „Võibolla viie aasta pärast on meil väga korralik tiim koos. See kõik ei juhtu üleöö, tuleb korralikult vaeva näha ning kui meil on juba kuus-seitse suure tahtega inimest väljakul, siis teeme kõik, et neil oleks selleks võimalus. Ma usun küll, et see on täiesti võimalik.“

Jalgpallimängu „nägemine“

Kirjeldustõlge on spetsiaalne kommentaatoriteenus nägemispuudega staadionikülastajatele. „Ega see tuumafüüsika ei ole,“ seletas Allas. „Staadionil on inimene, kellel on kaasas tehnika ehk siis aparatuur, mis sarnaneb raadio formaadiga. Pimedatel on kõrvaklapid ja raadiosaatja, millega saab siis kuulata, mida tõlk räägib. Tema kommenteerib teistmoodi, kui me oleme harjunud, ehk kirjeldustõlk räägib absoluutselt kõigest ja kogu aeg ilma pausideta. Näiteks kui pall on audis, räägib tavakommentaator üldjuhul statis-

JALKA NOVEMBER 2019

Nägijast treeneriga harjutamas.

tikast, kuid kirjeldustõlk kirjeldab kõike, mis eelkõige väljakul toimub.“ Lisaks mainis ta, et huvi korral on võimalik tulla teatud mängudele kirjeldustõlget kuulama, kuid olemas on ka raadiokanal, kust saab mängu kuulata just kirjeldustõlgi vaatepunktist. Huvi selle teenuse vastu meeletu aga pole. „Neli-viis inimest mängu kohta,“ rääkis Teet Allas. „Kuid tasapisi tuleb neid juurde ning mida suurem on mäng, seda suurem ka huvi. Täna staadionilt ülekanne veel väga kaugele ei levi, kuid töötame selle nimel, et ühel heal päeval saaksid kõik vaegnägijad ja pimedad jalgpallihuvilised kuulata kvaliteetset ülekannet oma kodus mugavalt tugitoolist.“ Esimest korda kasutati teenust UEFA superkarika mängul. Allase sõnul võeti sellega enda õlule suur vastutus. Koostöö kirjeldustõlgi, Nukuteatri näitleja Mihkel Tikerpaluga on jätkunud. „Me püüame seda nüüd säilitada ja innustada Mihklit sellega ka edasi tegelema,“ rääkis Allas, kes näeb kirjeldustõlke tulevikku positiivse ja helgena. „Mina mõtlesin, et võiks seda teenust pakkuda ka Eesti Premium liiga mängudel, kuid otsustasime sel aastal meeste A-koondise mängude kasuks. Miks mitte pakkuda huvi korral sama teenust ka naiste A-koondise ja meeste Premium liiga mängudel, kus on staadionitel selleks eeldused loodud. Peale selle huvitab meid, kui suur on pimedate huvi ja nõudlus, ehk ootame ära ka nende tagasiside ja sellele toetudes saame otsustada, mida uuel või järgmisel kahel aastal plaani võtame.“ Päev enne eelmise aasta superkarikat toimus treeneritele koolitus, mille raames sai Eesti Jalgpalli Liit vajaliku varustuse ehk nii silmaklapid kui ka pallid. Mängule kaasati Heleni kooli lapsed, kes avatseremoonial laulsid. 15. oktoobril toimus suure auditooriumi ees esimest korda pimedate jalgpalli näidismäng. „Sammud on olnud loogilised ning me ei ole hüpanud mingitest etappidest üle,“ sõnas Teet Allas. „Liigume tasapisi edasi, sest meil ei ole nii kiire sellega kuhugi jõuda. See peab toimuma nii, et nägemispuudega inimestel tekib endil järjest suurem huvi jalgpallimängu vastu, ja esimene samm on võtta osa eelkõige just meie korraldatud näidismängudest.“

2019

5000 MÄNGIJAT, 400 LAHINGUT, 13 PÄEVA JA PALJU VÄRAVAID! 16.-30. DETSEMBER 2019, KALEVI SPORDIHALL

TREENER

Simone Uggeri:

jõudsin jalgpalli juurde tänu sellele, et Eestisse tulin Oma esimesel hooajal Tartu FC Heliose peatreenerina klubi II liiga üleminekumängudele tüürinud Simone Uggeri annab noortele võimalusi ning loodab, et ühel päeval näeb ta oma treenitud mängijat ka suurtel areenidel pallimas.

leb hetk, mil näidatakse, kuidas treener karjub või teeb mingeid žeste, vot see on lahe.“ Treeneriameti poole tõukas Uggerit tema endine juhendaja FC Tartu aegadest Lauri Rand: „Olin siis 18, kui ta ütles, et meil oleks treenerit vaja, ning suunas mind koolitusele ja andis mulle grupi. Olen talle igavesti tänulik, sest tänu temale hakkasin sellega pihta.“ UEFA B litsentsiga mees alustas U15 vanuserühmaga, järgnesid U17 ja U19. Seejärel kutsuti SiTekst: Gerd Eston Sepp | Foto: Teresa Uggeri mone Tartu FC Heliosse, kus ta aitas peale noorte treenimise duubelmeeskonnal IV liigas teise koha saavutada. Käesolevaks hooajaks usaldati tema oomas sündinud Uggeri jõudis Eestisse hoole alla juba esindusmeeskond. Liiga parima 2006. aastal, mil tema vanemad siia katolikaitse ja tulemusliku rünnaku toel on kindlustaku kogudust aitama tulid. Simone oli toona tud III liiga lõuna tsoonis teine koht ja pääs üle11 aastat vana ning käis neljandas klassis. Poiss minekumängudele. pidi koolis ise oma õpetajatele selgeks tegema, „Oleme vähemalt oma liigas kõige noorem sats, kuhu täpselt kolitakse. meil on mõned poisid 16–17aastased, kes mängi„Ausalt, isegi minu geograafiaõpetaja küsis, vad regulaarselt 90 minutit,“ rõhutab peatreener, kus see Eesti on,“ räägib nüüdseks 24aastane et tulemuseni peab jõudma oma klubi noori kaitaallane. „Pidin talle kaardi peal näitama, et näe, sutades. Simone kirjeldab end kui toetavat treeseal üleval.“ nerit, kes pigem kiidab ja innustab, kui Tartusse sisseelamine kulges tema karjub ja sõimab. „Ütlen ka mängijasõnul ladusalt, kuigi alguses oli uus tele, et olen esimene, kes on valmis keelekeskkond ehmatav. nalja tegema. Poisid on minuga pea„Mäletan esimest koolipäeva ja akaegu sama vanad, mul pole probleemi ka tust,“ meenutab Simone, kelle klassiTÄHTIS UUENDUS sellega, kui mind nii-öelda kiusatakse. kaaslased kiiresti omaks võtsid. „Mitte „Kohe kui Heliosse tulin, Samas nad teavad, et väljakul algab töö midagi ei saanud aru, vaatasin ringi ja ja siis tahan pingutust.“ mõtlesin, mida need vennad ajavad siin. tahtsin, et meie mänge Muidugi on ka neid, kes ei viitsi alati Olin ise hästi avatud, sõbralik ja kui tafilmitaks. See on tähtis ja trenni tulla ega anna endast kõike. had sõpru saada, siis peab ikkagi eesmängijad tahavad näha, Simone ütleb, et tavaliselt on kõige ti keelt rääkima. Õpetasin neile itaalia mida nad väljakul tegid.“ talendikamad mängijad kõige laisemad, keeles paar roppust ja vastupidi. Nii see aga tema eelistab töökust. Talle meelalgas.“ dib näha, et poistel on isu harjutada, õppida uusi Kuigi saapamaa inimesed on väga jalgpallilemasju, treenerit kuulata ja pärast trenni harjutama besed, jõudis Simone enda sõnul vuti juurde just jääda. Väga suurt rõhku paneb noor treener ka tänu sellele, et Eestisse elama asus: „Itaalias on analüüsile. natuke teistmoodi. Laps ei käi trennis selleks, et „Kohe kui Heliosse tulin, tahtsin, et meie mänoleks põnev, vaid ta peab olema parim. Mu vanege filmitaks,“ lausub Uggeri. „See on tähtis ja mad pole kunagi tahtnud mind sellisesse keskmängijad tahavad näha, mida nad väljakul tegid.“ konda panna.“ Praegu on treeneritöö Uggerile väga ajamahuPraegu Simone enam ise ei mängi ja on täielikas hobi, mis suuri summasid taskusse ei too, kult keskendunud treeneritööle. Treenerikuju on kuid see polegi peamine: „Võibolla kõlab natuke teda alati köitnud: „Telerist jalgpalli vaadates on naljakalt, aga ma teeksin seda isegi tasuta. Nendel küll mängijad ja kõik muu väga tore, aga kui tu-

JALKA NOVEMBER 2019

TREENER

emotsioonidel, mida jalgpall mulle anda suudab, pole hinda.“ Vahel keeb aga lõunamaine veri üle ning liigsete emotsioonide tõttu on Simonel kohtunikega omajagu seletamist olnud. Sellest ajast, kui reeglitesse lisati ka treeneritele kaardid, on Uggeri oma sõnul oma klubis kõige rohkem kaarte kogunud: kolm kollast ja üks punane. „Mulle meeldib vahepeal oma keeles karjuda, siis kohtunikud mõtlevad, et solvan neid, kuigi tegelikult nii ei ole. Luban seda siiski parandada. Kõik Eesti kohtunikud, vabandust.“ Lõunamaine veri nõuab aga ka sooja keskkonda ja lumega ei harju ta enda sõnul vist kunagi ära. Esimesed kaks aastat oli ta rõõmus, kui lumi tuli. Hiljem enam mitte, keha tahab ikkagi päikest ja sooja.

Hoolealustele kaasa elamas.

„Ütlen endale, et kolm-neli kuud peab kannatama, siis läheb ilusamaks,“ naerab Simone. „Tegelikult on muidugi kuus kuud, aga üritan iseendale valetada. Vahel töötab. Külmast hoolimata ei kavatse ma Eestist lahkuda. Suvel käime Roomas, aga see on pigem puhkus, ja kui jõuan Tartusse tagasi, siis on tunne, et olen kodus. Rahulik linn, rahulikud inimesed, pole stressi. Itaalias ollakse muidugi rohkem avatud, aga tegelikult on eestlased ka, lihtsalt läheb natuke aega. Tuleb valida õiged võtmed ja nad hakkavad rääkima.“ Mõistagi jälgib Simone ka Eesti jalgpallikoondise tegemisi ja ühel päeval loodab ta Eestit suurturniiril näha: „Kui kasvõi üks minu treenitud mängija oleks seal, siis oleksin veel rõõmsam. Minu suurim soov on näha oma mängijat suurtel staadionidel tegusid tegemas.“

Rooma Lazio

Jalgpalliväljak

Madridi Reali

mänge vaadatakse pühapäeviti terve perekonnaga – kaheksa õde-venda ja isa –, välja arvatud ema, kes köögis süüa teeb.

on Simone tempel ning väljaku treeninguks ettevalmistamine kui meditatsioon, mis stressi ära võtab.

suur fänn on Simone hispaanlannast kaasa, kellega ta seitsme kuu pärast abiellub.

2019 NOVEMBER JALKA

MINU 11

Jon Mikiver A

nsambli Elephants From Neptune trummar Jon Mikiver pani oma unistuste koosseisu platsile klassikalises 4-4-2 teemant-formatsioonis. Tema koosseis on hea segu legendaarsetest mängijatest, muusikutest, kulturnikest ja näitlejatest.



Rene Higuita



RONALDO



STEVEN GERRARD



 

JACK NICHOLSON

JOSH HOMME



RENE HIGU



George Orwell

Piisav segu hullumeelsest emotsioonist mängu vastu ning taktikaliselt targast ja intelligentsest mängijast. Suudab ilmselt kõigil kiiresti ka eneseusku ja tuju tõsta.



Steven Gerrard

Pole midagi teha, ikkagi minu lemmikklubi üks lemmikumaid mängijaid. Suutis igast positsioonist kõmmutada selliseid väravaid, mida ikka aeg-ajalt Youtube’ist järele vaatan. Arvan, et see on ka tema oma üks lemmikpositsioone, kus mängida.



Hullumeelselt hea näitleja, kes suudaks oma maniakaalsusega vastastele hirmu nahka ajada.



Steve Buscemi

Üks kõige ägedamaid näitlejaid, kes platsil ilmselt ei kardaks oma nii-öelda ilusa näo pärast. On ta ju öelnud, et tal ei lastud näiteks oma hambaid korda teha, sest sellest sai tema tunnusmärk.



Stu Mackenzie

Ühe minu lemmikansambli King Gizzard & The Lizard Wizard loovjuht ja laulja. Nende muusika on väga mitmekülgne ja koondab mitut stiili – džässist metal’ini –, sellise visiooniga mängija kulub alati keskväljal ära.

JALKA NOVEMBER 2019

ITA

Jürgen Klopp

Josh Homme



STEVE BUSCEMI



Kirjanik, kes on piisavalt mässumeelne, et tõusta mööda äärt üles ning segada „vastaste mängu“. Lisaks oskab ilmselt alati aru saada, kui keegi talle selga hingab või teda jälgib, seega oskaks alati õigel ajal tagasi kaitsesse jõuda.

Jack Nicholson

JOHN BONHAM

JÜRGEN KLOPP

  GEORGE ORWELL





STU MACKENZIE

Enesekindlusel on spordis väga suur osa ning sellel Kolumbia väravavahil, kes legendaarse „skorpionitõrje“ tegi, sellest (ja leidlikkusest) kindlasti puudus pole.

Ameerika laulja-laulukirjutaja, kes on umbes sama suur mehekolakas nagu Virgil van Dijk, kuid teeb ka väga head muusikat. Piisavalt elukogenud ja lisaks väga filosoofiline ega karda oma meeskonna nimel kõike teha.

IVICA OLIC

Foto: Kaspar Kalle



John Bonham

Mida rohkem Led Zeppelini muusikat kuulad, seda enam hakkad selle trummari tohutut oskuste pagasit hindama. Oli ka parajalt segane tegelane ning väidetavalt väga vali nii trummimängu kui kõnepruugi poolest. Selline kulub alati keskväljale vastaste terroriseerimiseks ära.



Ronaldo

Üks 2002. aasta MM-turniiri soenguga Ronaldo, palun. Keegi ei tea, mis värk selle soenguga oli, kuid mees ise oli platsil puhas kuld.

Ivica Olic

Ta ei löönud kunagi ilusaid väravaid – vahel isegi sai lihtsalt kogemata palliga pihta –, kuid oli väsimatu tööhobune, kes läks ilmselt pärast mängu jõusaali ja lõpetas päeva Cooperi testiga.

PREMIUM LIIGA ALUSTAB! #KÕIKMÄNGU 9. NOVEMBER KELL 13:00 KURESSAARE LINNASTAADION

FC KURESSAARE - JK NARVA TRANS

9. NOVEMBER KELL 13:00 KALEVI KUNSTMURUVÄLJAK

JK TALLINNA KALEV - VILJANDI JK TULEVIK 9. NOVEMBER KELL 13:00 PAIDE LINNASTAADION

PAIDE LINNAMEESKOND - TALLINNA FCI LEVADIA 9. NOVEMBER KELL 13:00 HIIU KUNSTMURUSTAADION

NÕMME KALJU FC - TARTU JK TAMMEKA

9. NOVEMBER KELL 13:00 MAARDU KUNSTMURUVÄLJAK

MAARDU LINNAMEESKOND - TALLINNA FC FLORA

NAISED

Jalgpall kahes vaatuses Vahel on vaja vaadata kaks korda, et selgemini näha. Vahel on vaja astuda samm eemale, et mõista paremini. Sellest, kuidas teise võimaluse andmine võib väga kaugele viia, oskab rääkida Annabel Jäär. Tekst: Silja Madison | Foto: Mariken Nikker

ust jalgpall on see, mis kuueaastase uudishimuliku tüdruku südame esimesena võitis. Kooliminekuga lisandus iluvõimlemine ning kolmanda klassi lõpuni sai paralleelselt mõlemasse panustatud. Edasi jätkus tähelepanu vaid võimlemisele ja kolmeks aastaks tundus, et vutiväljakuga ongi kõik. Piisas aga ühest koolis peetud jalkamatšist, et teine vaatus viisnurklapilise palliga peaosas võiks alata. Kaotsiläinuks Annabel seda aega ei nimeta, sest peab tagantjärele seitset aastat iluvõimlemist väga kasulikuks just koordinatsiooni arenemise mõttes. Kohe peale nimetatud matši liitusid nii Annabel kui mõned tüdrukud veel kohaliku poiste jalgpallitrenniga. Suvises laagris saadi huvilisi juurdegi ja tüdrukutele mõeldud trenn loodi juba samal sügisel, 2014. aastal. Trennis käinud tüdrukuid oli vahepeal suisa kahekümne ligi, mis on väikese Rapla kohta, kus Annabel elab, märkimisväärne arv. Kaks hooaega sujusid kenasti, kuid kui kolmandal hooajal oli tüdrukute arv juba kaheksa peale langenud, hakati mõne teise klubiga liitumise mõtteid mõlgutama. Tänu asukohale osutus selleks Saku Sporting. Juba varem oli Annabel kuulnud, et Tallinna külje all Sakus on üks äge naistetiim. Järjest tihemini sai seal käidud, kuni lõpuks saidki kolm Rapla neiut selle alaliseks liikmeks. Praegu teab Annabel ka öelda, et tegemist ongi täpselt nii sooja ja kokkuhoidva tiimiga, nagu ta oli arvanud. „Kohe esimesest trennist võeti omaks,“ kiidab ta nende toonast valikut. „Ma ei tundnud kunagi, et mind ei oodata sinna.“ Treener Jan Harendit kirjeldab Annabel kui inimest, kes oskab mängulisust ja

JALKA NOVEMBER 2019

professionaalset arengut väga heas tasakaalus hoida. Kui vaja, siis utsitab tagant. Kui vaja, kuulab ära mured.

Soojenduseks

Oma jalgpallikarjääri ründajana alustanud Jäär on praegu särki number 11 kandev vasak ääreründaja või äärepoolkaitsja. Ent eri väljakuosavusi on Annabel lihvida saanud mujalgi kui Raplas ja Sakus. Nimelt veetis ta ühe aasta Ühendkuningriigis Walesis. Umbes tunni aja kaugusel pealinnast Cardiffist, Abergavennys asub üks paljudest spordikoolidest, kus saab peale hariduse omandamise üle keskmise jalkat mängida. Soov inglise keele oskust arendada oli nii noorena nii kaugele minekuks lisamotiiv. Vahetusõpilasprogrammi kaudu saadud võimalus pakkus lisaks intensiivsele treeningukavale ka palju uusi teadmisi spordivaldkonnas. Läbitud aasta eest anti diplom, mille taga peituvad teadmised muu hulgas anatoomiast, toitumisest ja treeneritööst. Vingeim detail programmi kohta on siiski treeningud Cardiff City treeneritega. Vau! Nädal koosnes kolme loenguga neljast koolipäevast ja ülejäänud aeg kulus trennile. Treeninguplaani kuulusid jalgpall ja saalijalgpall ning aeg-ajalt peeti ka turniire. Kursusel oli Annabel ainuke tüdruk, kuid poistega treenimist peab ta jällegi kasulikuks. Vaid korra õnnestus tal Birminghamis peetud saalijalgpalli turniiril Cardiff City tüdrukutega mängida. Üldiselt leiab Annabel, et trennid on Eestis rohkem läbi mõeldud ja efektiivsemad. Samas

NAISED jäi silma, et waleslased on valdavalt andekad, aga eestlased püüdlikud. Et koolis saab trenni teha iga päev, selgus alles kohapeal. Seepärast oli Annabel juba enne Walesi minemist otsinud naiskonna, kellega koos vabal ajal treenida. Esialgse info kohaselt tundus kummaline, et tiim teeb trenni vaid korra nädalas, kuid sellega ühinedes selgus, et trenni tase on väga hea ja peale treeningu mahub igasse nädalasse ka üks mäng. Tegemist on Walesi kõrgeimasse liigasse kuuluva naiskonnaga, keda võrdleb Annabel taseme poolest Eesti kõrgeima liiga naiskondadega. Hetkel on Annabelil veel gümnaasium lõpetada, kuid ta unistab pärast seda Ühendkuningriiki naasmisest ning õpingute ja mängimisega jätkamisest. Eelistatud on Cardiffi ja Bristoli ülikool. Juhuslikku ei ole viimaseski valikus midagi, sest Bristoli 16–19aastaste tüdrukutega on tal õnnestunud juba neli korda koos trenni teha. Nende puhul on tegemist kolledži tiimiga, mis on Inglismaa naiste kõrgemas liigas mängiva Bristol City Women FC järelkasv. Kuigi päris selget viisaastaku plaani temalt välja ei pigista, on kindel see, et jalgpalliga jääb Annabeli tulevik seotuks. Samas kujutab ta juba ette, kui raske oleks loobuda oma Saku kokkuhoidvast tiimist. Õnneks on otsustamisega veel aega ja pigem ei torgi Annabel asjade kulgu, vaid laseb neil minna nii, nagu nad minema peavad.

Karjäär Eestis Annabeli Saku Sportingus mängimise ajal on klubi tõustud teisest liigast meistriliigasse, millesse on tema talent kindlasti oma panuse andnud. Tiimil on väga palju tahtejõudu ja ta ise on lootusrikas, et kui talvel tublisti treenida, võivad nad juba varsti nii mõnelegi Eesti kõvemale naiskonnale konkurentsi pakkuda. Paralleelselt Saku Sportingus mängimisega on Annabel ka osa U19 koondisest. Teekond koondisemängudele algas 15aastaselt, kui teda esimest korda U15 trennidesse kutsuti. Järgmisel aastal sai ta kutse ka U16 ja U17 trennidesse. U17-s sai ta ka iga turniiri varumängijana kaasa teha. U17 põhivanusesse jõudes võttis Jäär igast turniirist juba põhimängijana osa. Kokku tuli mänge kümme, millest kahes lendas pall vastase väravasse just tema jalapuutest. Praegu esindab Annabel Eestit U19 koondises, mis käis äsja Itaalias U19 EM-valikturniiril Venemaa ja Sloveenia vastu endast parimat andmas. Koondisemängudel tahab Annabel Jäär endast maksimumi anda ka tulevikus ning võimalusest olla sellest osa ei taha ta kindlasti loobuda. Küll aga lisab ta, et nii mõnus, kui on oma heade Saku kaaslastega, ei ole kusagil mujal. Loodetavasti jagub tema noort talenti igale poole.

Annbel Jäär (vasakul) lätlanna eest palli ära löömas. Foto: Läti Jalgpalliliit

Suured platsid ja suured nimed Suurematest mängudest õnnestus Annabelil käia vaatamas Liverpooli–Bayerni kohtumist. Võimalusest kuuldes ootas ta loomulikult meie oma Ragnar Klavanit, kuid selgus, et tegemist on siiski legendide vastasseisuga. Mängu väärtus seepärast ei vähenenud ja vaatamata see ka ei jäänud. Klavanit oleks veel olnud võimalus näha Swanseas, kuid transpordi keerukuse tõttu ei õnnestunud Annabelil sinna paraku jõuda. Eeskujudest rääkides toob Annabel välja USA mängija Mallory Pugh’, keda ta aktiivselt jälgib ja kes teda samuti noore ja tubli mängijana inspireerib. Eestlastest peab ta üheks andekamaks ja inspireerivamaks noorjalgpalluriks Mari Liis Lillemäed. Tiimidest on kõige suurema tähelepanu all Müncheni Bayern, kelle fännamisse ta tänu fännist sõbrale nakatus.

Treeneriks

Tipuründaja

saamist on pakutud, kuid aega selleks siiski napib.

positsiooni soodustas lapsena iseloom.

Poistega mängimine arendas kiirust ja õpetas trikitama.

2019 NOVEMBER JALKA

PIPRATERAD

Fotod: Jana Pipar

Sellel Tallinna Flora – Narva Transi mängul näitas väike maskotilaps, et see amet polegi nii lihtne, kui pealtnäha paistab. Kas oli väikese tüdruku soov sammuda väljakule koos Flora mängijatega või ei sobinud talle maskuliinne seltskond – igatahes ei suutnud teda lepitada ei Aleksandr Zakarljuka, Konstantin Vassiljev ega Marko Meerits.

JALKA NOVEMBER 2019

Maskotilast lohutamas

PIPRATERAD

2019 NOVEMBER JALKA

MAAILM

Tagasi juurte juurde

melanhooliapealinnas Portugali jalgpalli kõrgliigas mängib juba teist hooaega fantoomklubi, mida ühendab neli divisjoni madalamal palliva võistkonnaga vaid sama nimi. Kuuendas liigas palliv Lissaboni klubi Os Belenenses on enamiku fännide arvates see õige.

staadionil mitte. Nüüd on nad vabad. Naeratan Diogole 3000 kilomeetri kaugusel endamisi vastu.

Hukule määratud partnerlus

Alates eelmise aastatuhande lõpust on Portugali klubid kohustatud esindusmeeskondi haldama SADi kaudu (Sociedade Anonima Desportiva, mis on sisuliselt aktsiaselts). SAD kontrollib ainult profitiimi tegemisi, näiteks hoolitseb tele- ja reklaamiõiguste üle peetavate läbirääkimiste eest. Tekst: Anders Nõmm, ERR Sport | Foto: Os Belenenses/Twitter Teised spordialad ja noortevõistkonnad jäävad klubide endi ohjata. iogo Barrote kirjutab mulle veidi enne kella Kuna SAD peab igakuiselt avaldama finantskolme öösel. Avan unesegasena tema saaraporti, säilib lootus, et jalgpallivõistkonna kaudu detud video; näen, kuidas kümned tõrviei saa klubi teha mingeid kahtlasi tehinguid. Nõukud värvivad Lissaboni ööõhu otsatribüünist ottakse läbipaistvust. Et klubi on nagunii SADi enasatribüünini kajava laulu saatel neoonpunaseks, musosanik, on kogu protsess lihtsalt ja tunnen tema uhkust kumamas läbi formaalsus. Nii ka Belenensese puhul. telefoniekraani. Kui suureks peab oleKuni aastani 2012. ma paisunud õhupall sinu sees, et sa ei Tuleb välja, et ainult suursugusest jõua kuidagimoodi hommikuni oodata ajaloost ei piisa. Ei piisa sellest, et just ja pead oma õnne jagama kõigiga, ka Belenenses oli vast avatud Santiago FÄNNIDE TRUUDUS inimesega, kellega sa oled elus vaid Bernabeu staadionil kuulsa Madridi Enne lõhestumist oli klubil mõned korrad rääkinud? Reali esimeseks vastaseks. Ei piisa, umbes 8000 maksvat toetajat. et Porto, Benfica ja Sportingu kõrval Veel pool aastat tagasi olin veendunud, et see ajalooline klubi – Boavista Nüüd, amatööride seas, on see oli Belenenses viimaseks klubiks, kes kõrval ainus, kes suutnud Portugali polnud iial Portugali kõrgliigast välja arv kasvanud 9300ni. suure kolmiku hegemooniat väärata kukkunud. Või sellest, et alles paar – tahab 23. septembri esimestel tundidel tähishooaega varem oli Belenenses mänginud UEFA tada oma sajandat aastapäeva paremas olukorras. karikasarjas, kus ta langes konkurentsist toonase Mitte nii. Mitte mängides riigi tugevuselt viiendas Bayerni staari Luca Toni väravate kaudu. Kui sa ei liigas, ajades palli taga murulappidel, mis meenuole Portugalis üks kolmest suurest, on libastudes tavad pigem kaevikusõja tulemust kui jalgpalliraske pead vee peal hoida. väljakuid. Video lõpeb, aga tean, et laul Restelo Esimesed majanduslikud raskused tabasid klu-

JALKA NOVEMBER 2019

MAAILM bi juba 1980. aastatel, kui seal proovis – tulutult – oma jalgpallurikarjääri alustada Jose Mourinho. Liiga palju mängijaid, kellele maksmiseks võeti kaela laenud, liiga vähe sponsoreid, kes eelistasid Lissaboni kahte giganti. Kui Belenenses langes 2010. aasta kevadel esiliigasse, peatas veerema hakanud lumepalli teekonna klubi liikmete otsus müüa 51 protsenti Belenensese SADist firmale Codecity – et ellu jääda. Nõnda kirjutati aga piltlikult hoopis alla surmaotsusele. Codecity boss on Rui Pedro Soares, korruptsiooniskandaalidega seotud ärimees, kes on Portugali jalgpalliringkondades tuntud ka kui üks FC Porto esifännidest. Alguses olid Diogo Barrote ja teised Belenensese toetajad valmis talle võimaluse andma. „Meie suhe muutus aga aasta-aastalt järjest halvemaks,“ räägib Barrote. „Ta ei saanud läbi ei klubi presidendi (Patrick Morais de Carvalhoga – toim.), treenerite ega mängijatega. Ta on küüniline mees, kes naudib intervjuudes inimeste ja meedia eksitamist. Ta on mees, kes müüs meile unistuse, mida ta ei kavatsenudki täita.“ Kui Belenensese liikmed oma osaluse Codecityle müüsid, jäeti alles õigus see hiljem majandusliku olukorra paranedes tagasi osta. Soares leidis aga võimaluse see klausel annulleerida, saades ootamatu liitlase näol toetust isegi rahvusvahelisest spordiarbitraažist. 2014/2015. aasta hooaja eelviimases voorus võõrustas Belenenses Portot, kes pidi tiitlikonkurentsis püsimiseks kindlasti võitma. Paar kevadet varem Portolt aasta fännile jagatava Kuldse Draakoni auhinna võitnud Soares üritas Belenensese toetajaid ta-

kistada staadionile klubi lippude ja bänneritega sisenemast. Ja siis üritas ta eri seaduslünkade abil kirjutada Codecity nimele Belenensese Restelo staadionit. Fännidele olid need äärmiselt rasked ajad. Barrote tunnistab, et viimastel aastatel sundis teda Restelole minema ainult teatav ürgne kohustus, kunagi ammu iseendale antud hääletu lubadus. Eelmise aasta suvel sai lõpuks selgeks, et tagasiteed enam ei ole. Belenensese liikmed otsustasid sisuliselt, et õudne lõpp on parem kui lõputa õudus, ja hääletasid klubi SADist eraldamise poolt. Portugali kõrgliigas mängiv Belenenses SAD on tegelikult tühi kest; meeskond ilma koduta, ajaloota, identiteedita. Seevastu Os Belenenses säilitas oma väärika mineviku, staadioni ja õiguse kasutada edasi logo ja särki. Lihtsalt viis taset madalamal.

Kodu kaljukindlus

Ma ei ole kunagi kohanud teist sellist 19aastast. Diogo Barrote ei kuulu ühegi Belenensese fännirühmituse – nagu Furia Azul – ridadesse, aga on onu ja vanaisa käekõrval staadionil üles kasvanud. Kui ta oma klubist räägib, teeb ta seda intensiivsusega, mis kõrvetab lugedes silmi ja kuulates kõrvu. Ta seab sõnu ritta elegantselt ja

Klubi koduks

Kolm korda

Viimasel hooajal

on Belemi linnaosa Lissabonis, millele vihjab ka nende nimi.

on Belenenses võitnud Portugali karika, kuigi viimane triumf jääb 30 aasta taha.

enne klubi lõhenemist käis Diogo Barrote kohal ainult kolmel liigamängul. Eelmisel hooajal nägi ta oma silmaga 25 kohtumist.

2019 NOVEMBER JALKA

MAAILM

hoolikalt, justkui ühel tõelisel Belenensese fännil teistmoodi ei kõlbaks. Kahtlen sügavalt, kas tal on üldse mõni selline varajane mälestus, mis ei ole seotud jalgpalli ja Resteloga. Ei kulu kaua, et mõista, kui palju erilisemaks ta oma armastust võrreldes suurte linnarivaalide Sportingu ja Benficaga peab. „Belenensese fänn ei saa olla keegi, kes seda tahab,“ on öelnud Portugali näitleja Raul Solnado. „Belenensest toetab see, kes seda teha saab.“ Kui klubi 2018. aasta suvel kaheks tükiks murdus, ostis Barrote esimese asjana hooajapileti ja meeskonna uue särgi. Ta ei olnud ainus. Kuuendasse divisjoni langemine mõjus kiirendina paljudele neile, kelle südames oli Belenensesele alati soe koht kuulunud, kuid kes ei olnud oma kirge varem paisu tagant valla päästnud. Enne lõhestumist oli klubil umbes 8000 maksvat toetajat. Nüüd, amatööride seas, on see arv kasvanud 9300ni. „See on justkui naasmine oma juurte juurde, taaskohtumine ehtsa jalgpalliga,“ tõdeb Barrote. „Mina näen seda võimalusena hakata Belenensest juubeliaastal taas üles ehitama. Võimalusena austada esiisasid, kes nägid selle unistuse nimel palju vaeva, ja näidata, et me ei anna kunagi alla. Me oleme Belenenses ja me võitleme. Tundub, et kui asutajad andsid klubile mitmuses nime Os Belenenses, oskasid nad tulevikku ette näha!“

„Rui Pedro Soares müüs meile unistuse, mida ta ei kavatsenudki täita“ ^^ 15 minutit enne Pepe Soarese debüüti oli klubi Benfica vastu 2 : 4 taga, tema sekkumise järel võideti mäng 5 : 4. ^^ Uuesti loodud Belenensese esimese värava lõi Ricardo Viegas, ainus enne lõhestumist klubis mänginud pallur. ^^ Kuuendas liigas jäi võiduka Belenensese väravate vaheks 143 : 17.

JALKA NOVEMBER 2019

Restelo staadionil on Tejo jõe kaldal kuninglikud naabrid. Sealsamas asub Portugali pealinna üle valvav poole aastatuhande vanune Belemi torn; läheduses kõrgub Avastuste monument, mis on püstitatud riigi kuulsamatele monarhidele, teadlastele ja maadeavastajatele, eesotsas Vasco da Gamale ja Fernao de Magalhaesile. Sealsamas asub maailmakuulus Jeronimose klooster, mida külastavad igal aastal miljonid turistid; Lissaboni botaanikaaed ja Portugali presidendipalee. Restelo kõrgematelt tribüünidelt avaneb Tejo jõele kaunis vaade. See on Belenensese kodu kuningate keskel. Paljud klubi poolehoidjad on möödunudsuvist mõra võrrelnud vanemate lahutusega, aga kord ammu-ammu on Belenenses pidanud olema päris tõelise perekondliku tragöödia tunnistajaks. 1920. aastate lõpus liiga ja rahvuskoondise suurimaks staariks olnud Belenensese ründaja Pepe Soares tundis ühel päeval sadamas igapäevatööd tehes tugevat kõhuvalu ja viidi haiglasse, kus ta järgmisel päeval suri. Vaid 23aastaselt. Armastatud tähega tuli tänavatele hüvasti jätma enam kui 30 000 inimest. Riigis, kus melanhoolitsemine on üks meelisharrastusi, võttis võimalike põhjuste üle spekuleerimine erakordsed mõõtmed. Kahtlustati kõiki ja kõike, kuni 1980. aastatel jõuti lõpuks üksmeelele. Pepe kirjaoskamatu ema olla eelmisel õhtul võileibu valmistades kasutanud soola asemel seebikivi. Haigestusid ka teised pereliikmed, aga surid ainult Pepe ja kass, keda ründaja vargsi vorstitükkidega kostitas. Toona mängis Belenenses veel Salesiase staadionil, nende esimeses kodus, kus hooajal 1945/46 võideti ka ajalooline Portugali meistritiitel. Restelole kolis klubi kümme aastat hiljem seetõttu, et Salesiase asemele planeeriti ehitada luksuslikud kortermajad. Seda muidugi ei juhtunud. Salesias seisis aastakümneid tühjana, rohtunu, unustatu-

MAAILM na. Kui Diogo Barrote räägib naasmisest juurte täitumisest me unistada ei julgenud. Kui viimaks juurde, mõtleb ta seda sõna otseses mõttes. Salesiasele jõudsime, rääkisid eakad oma lasKevadeks oli selge, et Belenenses on Portugali telastele mälestusi ja nood üritasid ette kujutada, kuuendas divisjonis justkui kilude sekka lubatud milline oli kõik kunagi ammu, 80–90 aasta eest.“ hai. Koju olid pöördunud paljud mängijad, kes Belenenses võitis mängu 8 : 1 ja hiljem muutus olid kunagi klubi noortesüsteemis karjääri alusöö läbi pisarate kõlanud laulude saatel varajastanud ja seejärel ära kolinud; paljud, kes nägid teks hommikutundideks. Kaks kuud varem oli Beselles võimalust oma kasvatajale midagi tagasi lenenses SAD Moreirenset võõrustanud Portugali anda. Teiste seas oli jalgpallidirektor Jose Taikõrgliiga kõigi aegade väikesearvulisema publiku ra kolmandast divisjonist värvanud vasakkaitsja – 298 inimest – ees. Nendest mängudest, nendest Jorginho ning klubi seitsme hooaja eest esiliigas numbritest ei tea Barrote midagi. Pärast lõheneesindanud Alex Figueiredo ja Ricardo Viegase. mist jäi tema jaoks alles üks. See õige. Mitmel mängul välkus sama lahtirulKodutu SAD rendib igal nädalal litud lipp kirjaga a nossa paixao nao väljakut treeninguteks 3000 euro tem divisao. Meie kirel pole divisjone. eest, millele lisanduvad mängupäeAprilli viimaseks mänguvooruks oli va kulutused. Seda võistkonda hoiab Belenenses korjanud liigas 24 matšist elus teleleping. Kui SAD peaks lanHÜLJATUD KLUBI 22 võitu. Ja siis saabus päev, mil esigema esiliigasse, võib olla kindel, et mest korda 60 aasta jooksul pöörduti Kodutu SAD rendib igal nädalal fantoom haihtub öhe. Belenenses üheks emotsionaalseks mänguks taalustas hilissuvel viiendas liigas, jälle väljakut treeninguteks 3000 gasi äsja renoveeritud Salesiase staavastaseid kahte lehte loopides. Diogo euro eest, millele lisanduvad dionile. Barrote arvab, et tagasi suurte sekka mängupäeva kulutused. tõusmiseks läheb aega seitse aastat. Seda võistkonda hoiab elus Aga see polegi enam kõige tähtsam. Unest ärkamine „Atmosfäär on nüüd sootuks teistSellel pärastlõunal unustas Lissateleleping. sugune,“ kinnitab ta. „[Enne lõhenebon rohelise ja punase. Nad alustamist] hakkasime oma klubi suhtes sid rongkäiku Restelolt, mitu tuhat muutuma ükskõikseks ja see on kohutav! Nüüd inimest, seljas taevasinised särgid, hordid kõnon Restelol tagasi paljud perekonnad, paljud vadimas välja sama karva suitsust. Käänulised teed nad liikmed; meil on uusi liikmeid, kes on uhked viisid neid trummide põrinal läbi Ajuda linnaosa. sõnumi üle, mida Belenenses ühiskonnale jagab. Kui nad jõudsid Pepe Soarese kunagise maja ette Me peame uskuma. Me ei tea, kas see kõik õnneskitsal Embaixadori tänaval, ei vaibunud laulud. tub, aga me usume sellesse. Usume, et seda on Diogo Barrote oli seal. Kas teisiti oleks üldse võivõimalik teha meie väärtusi ja ajalugu austades.“ malik? Ühes möödunud hooaja kodumängus ärgi„Inimesed naersid, inimesed nutsid,“ meenutas valjuhääldi kõiki Restelole kogunenud fänne tab ta. „See oli unistus; meie vana unistus, mille laulma sünnipäevalaulu. Nad pöördusid, et näha 84aastast vanahärrat ja tema kõrval seisvat uhket lapselast. See mõte oli Diogol juba ammu peas mõlkunud. Klubi tänas vanaisa 59 Belenensesega veedetud aasta eest ning ta sai kingituseks kõigi mängijate ja juhatuse allkirjastatud mängusärgi. „Ta oli väga õnnelik, nagu minagi,“ sõnab Barrote. „Tundsin, et sain austust avaldada inimesele, kes on klubile olnud nii pühendunud; inimesele, kes on mind alati inspireerinud.“ Kell on varsti kolm öösel. Enne kui telefoni käest panen ja tagasi magama lähen, kirjutan Diogole vastu: „Järgmise saja aasta terviseks!“ Sekundi pärast lööb ekraan toa jälle heledaks. „Ja siis veel järgmise!“ Näen tema õnne, isegi ilma pildita.

Os Belenenses alustas käesolevat hooaega 5 : 1 võiduga.

1966. aasta MMi

Helenio Herrera,

alagrupimängus Portugali ja Brasiilia vahel Peled nullil hoidnud Belenensese kaitsja Vicente Lucas kaotas pärast turniiri õnnetuse tagajärjel nägemise.

kes sai maailmakuulsaks Milano Interi peatreenerina, juhendas enne seda 1950. aastate lõpus Belenensest.

2019 NOVEMBER JALKA

SOE ULG

Põlata! Põlata jalgpalli! Priidule

elda (meesterahvana?), et mind ei huvita jalgpall, et ma põlgan jalgpalli, mõjub suisa pühaduseteotusena. Kummastaval kombel on jalgpalliline kirjutamis- ja lugemisoskamatus (iseäranis meesterahvaste puhul) kujunenud taunimisväärseks inimlikuks hälbeks. Päevalehed täis pikki käsitlusi, tundidepikkused otseülekanded televisioonis, lõpmatud vestlused kõikjal-kõikjal – jalgpall on muutunud massipsühhoosiks, millest ei jää puutumata vist küll mitte ükski eluvaldkond ja mis määrib isegi argielu kõige sügavamaid kihistusi. Isegi kõige usaldusväärsemad ja väljapeetumad väljaanded soovivad jätta muljet, et jalgpallimäng on midagi meie kõigi elu silmas pidades üliolulist. Ka mina olen sattunud oma elus mõned korrad staadionile ja vahel ka televiisorist „väga olulisi“ kohtumisi vaadanud. Jääb mõistetamatuks, kuidas on võimalik mööda vaadata tõsiasjast, et tegemist on ühe kõige igavama spordialaga. Miks joovastuda ja olla tundide viisi elevil millestki, mis koosneb tühikutest, eimillestki. Millel puudub tugev narratiiv? Tühikutest tehtud müürid ei varise? Võrreldes teiste pallimängudega (näiteks korvpall, võrkpall) toimub jalgpallimängus peaaegu eranditult üksnes eimiski. Sageli võid rahumeeli tund aega tukastada – ärgates on mänguseis ja kohtumise loomus ikka täpselt samasugused. Nii ekraanilt kui ka staadionilt vaatab vastu üldplaan, kus 22 kahesugustes mundrites (ja totrate soengutega) meest või naist siblivad kaootiliselt ringi. Siin puudub ka see, mis sporti kui niisugust põhistab: individuaalsus, inimese või(s)tlus iseenda, inimliku piiratuse ja vastas(t)ega. Bussipeatuses tuvide tuterdamist vaadates tekib võrdlemisi tugev analoogia … Muu hulgas paneb see kahtlema fännide ja fännidest ajakirjanike siiruses, kui nad jalgpallireligiooni jutlustavad. Kahtlustan, et kui nad päris ausad oleksid, peaksid nad isegi tunnistama, et vaevalt on inimlikult võimalik jälgida ütleme Eesti–Läti või Eesti–Valgevene maavõistlust end minimaalselt kolme kuni viie õllega tuimastamata.

JALKA NOVEMBER 2019

Ehk on asi minus? Kindlasti! Paljuski! Kui vanemad last teatrisse ei vii, eks ole teatripisiku saamine nõndasamuti ebatõenäoline. Puudub ligipääs ja tunnetus. Võibolla oleksin samasugune stereotüüpne jauraja, kui koolis oleks mulle õpetatud, milles seisneb jalgpalli eripära ja miks ta kultuuriliselt sedavõrd märgiline on. Praegu olen sellest pääsemise üle muidugi õnnelik. Peamiselt seepärast, et jalgpall näib vastuvõetamatu esmajoones just moraalselt. Näib, et jalgpalli etikett või moraalne koodeks on teiste spordialadega võrreldes peaaegu olematu. Tennisemängija satuks pikaaegse põlguse alla, kui teeskleks kukkumist, vigastust, raiskaks aega vms, nagu seda jalgpallurid alalõpmata teevad. Kujutate ette Roger Federeri pärast punkti võitmist kargamas nagu ahv või lakkamatult sülitamas ja ropendamas? Jalgpalliplatsil domineerib lapsik emotsionaalsus. Jalgpallurid on nagu täiskasvanud lapsed, kes nutavad ja juubeldavad tühiste võitude-kaotuste peale. Väravatähistamised on jaburalt ülepaisutatud. Selles mängus puudub

SOE ULG sitakse ühes klubis keskmiselt umbes kolm aastat, igasugune emotsioonide kontroll, mis iseloomussiis liigutakse edasi ja hakatakse esindama teiste tab haritud ja kultuurseid ristiinimesi. kogukondade – kellega tegelikult puudub igasuEmotsioonide kontrollimatus avaldub võimengune side – väärtushinnanguid ja maailmavaadet. dunud kujul muidugi hoopis tribüünidel ja telerite Eriti tobe on valehäbiga määratletud rituaal mitte ees. Jalgpallifännide kultuur on spordiväljal matähistada väravat endise koduklubi vastu. Mehed dalaimaid. Jalgpallifänlus pühitseb lärmakat ja õlon ise nii rõõmsad ja tahaksid kätega vehkida ja lega liialdavat jorssi. Keskealised mehed röögivad üksteise peal turnida, aga üritavad naeratustki iga televiisori ees, tribüünidel solvatakse vastasmänhinna eest tagasi hoida … Nagu viskaks peenraha gijaid. Lausa rõvedalt mõjub valdav arusaam, et kerjusele, et kõik ikka näeksid, et ma viskan kerjutribüün on koht, kus pingeid maandada. Et mängu sele peenraha. Vaadake, kui hea on mu süda! Vaaajal kaasa elades võib inimene loobuda igasugudake, kui lojaalne ma olen! sest kultuurilisest mõõdutundest. Mu meelest on Vahel öeldakse, et jalgpallikoondis on Eesti viasi selge: kui sa tribüünil sõimad inimesi ja oled siitkaart. Mis asja? Tahate öelda, et need haridusitapea, siis sa oledki sitapea! Mängult ei saa tõseta noorukid on meie riigi visiitkaart? Mu meelest simeelselt kedagi solvata. Staadionil olen üks inipeitub selle ainus mõeldav põhjus selles, et tegelimene (kirglikult) ja staadionilt lahkudes teine inikult puudub jalgpallifännil lihtsalt oma identiteet. mene (niisama kirglikult)? Nüüdisühiskonnas tundub häiriv seegi, kuidas Muide, mis värk selle fännamisega ülepea on? lakkamatult idealiseeritakse ühte patriarhaalset Miks laseb anomaalselt suur hulk täiskasvanud igandit, stereotüüpidele rõhuvat inimesi ühel turunduseks muutunud nähtust. Naised ei saa nagunii aru! nähtusel oma elu kontrollida? Kõik Kõik mehed vaatavad jalgpalli! Mees, minu klassiõed kasvasid Spice Girlkes ei tea mitte midagi jalgpallist, si kleepsude kogumisest võrdlemion nagu mees, kes tahab saada algsi kiiresti välja ja hakkasid kuulama klassiõpetajaks. Pange tähele, kuidas džässi ja klassikalist muusikat. Aga TEISTE MEESTE SÄRK vestluses mehed ärrituvad, kui mõni maskuliinne maailm ei lase sellest Raske on aru saada, miks naisterahvas võib jalgpallist rohkem lapsikusest kuidagi lahti. Mängige peaksid täiskasvanud inimesed teada! Mingis mõttes on muidugi siis vähemalt ja ärge raisake aega! pidama tõeliseks südameasjaks tore, et tüdrukuid jalgpalli ei suuna(Tõsi, tunnistan, et elus peab oleta mängima, et neil puudub varane ma nauditavat mõttetust, sõltuvust näiteks mõne Inglismaal kokkupuude ja tunnetus. Teisalt, mul tekitavat primitiivset joovastust – tegutseva globaalse ettevõtte on kahtlane tunne, et üksnes mehed jalgpall on ses mõttes samasugune (nagu Manchester United, FC lähevad sedavõrd kiiresti niivõrd prinagu popmuusika või keskpärane Liverpool jt) käekäiku. Mida mitiivse sõltuvusega kaasa. teater. Aju lülitatakse välja, instinkJalgpall on kultuuriruumis üleekstidel lastakse vallanduda.) arvata täiskasvanud meestest, pluateeritud. Jalgpallipropagandat Retooriliselt üritatakse jalgpalli kes kannavad oma piinlikel saadab ülepaisutatud ja ebasiiras reülendada ja selle ülimuslikkust põhõllekõhtudel teiste meeste toorika – isegi Eestis, kus selle mängu jendada, osutades sellistele mõisnimega särke? tase on pehmelt öeldes naeruväärne. tetele/terminitele nagu lojaalsus, Jalgpall on ülekommertsialiseeritud identiteet ja turvatunne. Viimane on (nagu Eurovisiooni lauluvõistlus), müügiartikkel, muidugi jabur – mis kuradi turvatunne purjus ja millega saab kõike müüa.2 Aga sellest hoolimata lärmakate isaste keskel? Ma ei julge oma lapsega staadionile minna, sest normaalsus, mis seal avalnäeme kohe pärast „Aktuaalset kaamerat“ eetris dub, võib tekitada niisama radikaalse vaimse häire ikkagi mehi palli tagumas, mitte teadlasi või pennagu rahvastepalli võistkondade valimine algklassionäre või kunstnikke või … sides. Fännide lojaalsus mõjub samuti kummaSpordiajakirjanikud võiksid mullist välja tulliselt. Raske on aru saada, miks peaksid täiskasla ja näha, et see, mida peetakse universaalselt vanud inimesed pidama tõeliseks südameasjaks oluliseks, jätab ka valdava osa meesterahvastest näiteks mõne Inglismaal tegutseva globaalse ettäiesti külmaks. Isegi Inglismaal, kus vutti peetaktevõtte (nagu Manchester United, FC Liverpool jt) se rahvuslikuks kõigeks, ei vaata enam kui pooled käekäiku. Mida arvata täiskasvanud meestest, kes mehed kunagi jalgpalli ja peaaegu pooled ei tea kannavad oma piinlikel õllekõhtudel teiste meeste näiteks, kes on koondise peatreener. Enamik ei nimega särke? Identiteet ja kogukonnatunne?1 ole jalgpalliusku! Mina ei ole ainus, kes ei raiska oma väärtuslikku aega perega veetmise asemel Absurdsus võimendub veelgi, kui vaadata, kes staadionil. seda (klubilist) lojaalsust esindavad. Minu lojaalsust kinnistavad hariduseta noorukid, kes platsil 1 Sellest, kuivõrd arbitraarne ja põhjendamatu on fännide käitumine, keksivad, sülitavad ja petavad? Tagatipuks on neil annab hea ülevaate Alvar Loogi artikkel „Need, kelle süda on alati valmis endal lojaalsusest valdavalt täiesti ükskõik – see, uueks valuks“ ajakirjas Vikerkaar 4–5/2019. kas mängijale on klubi identiteet tegelikult oluline 2 Jalgpalli kui meelelahutuse olemust on avanud näiteks Eduard Tinn raamatus „Lurichi jälgedes“. või mitte, ei mängi mingit rolli. Tippklubides pü2019 NOVEMBER JALKA

SAALIJALGPALL

Amatöörina Tartu ronkade keskel – igaühest saalijalgpallurit ikka ei saa Lõuna-Eesti saalijalgpalli lipulaev Tartu Ravens oli nõus minuga trenni tegema. Viimati mängisin organiseeritud palli 2008. aastal, seega tundsin pärast ülesande vastuvõtmist, et olen ilmselt suutnud hammustada suurema tüki, kui mäluda suudan. Aga mis seal ikka, saan hakkama. Tekst: Kris Neufeld | Fotod: Mari Luud

ul oli nädal aega, et end ette valmistada: jooksin hommikuti, sõin tervislikumalt, kinnitasin endale iga päev, et ma ei kuku pärast 60 minutit kokku. Ostsin isegi uue koondisesärgi, et kuuluvustunnet tõsiste sportlaste keskel suurendada (väga optimistlikult valisin esimese hooga ikkagi liiga väikese numbri). Trenn toimus erandkorras Tartust ligi 35 kilomeetrit lõuna pool Ahjal. Meeskonna ühe eestvedaja sõnul olevat Tartus nädala sees kohati keeruline täismõõtmetes saali leida, seega võetakse sageli ette pikem reis. Ärevusega sammusin saali poole, putsad näpus, joogipudel ääreni vett täis. Minu õnneks ei olnud meeskond ise veel kohale jõudnud, seega sain natukene ringi vaadata, pingeid maandada ja Ahja spordisaali pilgeni täis karikakapiga tutvuda. Sobivad jalatsid jalas, visati esimesed pallid saali ja soojenduseelne kõksimine sai alata. Esimese erinevusena märkasin just palli suurust – murujalgpallist numbri võrra väiksem pall tundus käes jäigem, kaalus nagu rohkem ja põrkas tunduvalt vähem. Lihasmälu selle palliga mind enam ei päästa ... Teiseks torkas silma, et kõik kandsid musti vorme. Erksinine särk oli olnud ilmselge viga. Vähemalt teadsid mängijad nüüd ise, kellele mitte sööta.

JALKA NOVEMBER 2019

Pall alati tallaga omaks, sööduga edasi.

Treeneri esimesed juhised ja esimene läbikukkumine sulandumises.

Esimeseks harjutuseks valis treener lihtsa sööduharjutuse – ühe puutega pall omaks, teisega tagasi risti üle väljaku. Harjumuspäraselt võtsin siseküljega palli omaks ja söötsin tagasi. Olin sooritusega ääretult rahul, sest sain enda arvates ülesandega vaimustavalt hakkama. Pärast mõnda kordust tuli treener siiski korrigeerima. Nimelt ei võeta palli futsalis vastu üldse siseküljega, vaid see peatatakse ALATI tallaga. Pall olevat sisekülje jaoks liiga jäik ja põrkab kohe kuhugi edasi. Pärast seda loomulikult lagunesin – suutsin palli korduvalt jala alt läbi lasta ja tekkinud enesekindlus kadus sama kiiresti, kui tuli. Minu õnneks ei olnud ma ainuke, kellel tugev sööt kohati talla alt läbi jooksis. Hiljem lohutati mind, et murujalgpalli hooaja lõppedes on nii mõnelgi vaja saalijalgpalli põhitõdedega kohanemiseks aega.

SAALIJALGPALL Sarnaselt kulgesid ka järgmised harjutused. Kõige keskmes oli alati palli tallaga omaks võtmine. Söödud tehtud, oli aeg jalgadele tuld anda. Alustasime kõik ringis, üks jäi keskele. Lootsin, et tegemist on kõigile tuntud rahvakeeli koera mängimisega, kuna see on mul enda arvates täitsa käpas, kuid järgnev harjutus oli ehk isegi ägedam. Kogu harjutus tehakse läbi ilma pallita. Ringis seisvate mängijate jalge all oli igalühel kummist lapike, mida tuli kaitsta, ja lisaks üks vaba lapp. Ringi keskel seisja ülesandeks oli jooksutada lappe kaitsvaid kaaslasi seni, kuni nood tühja lapi kaitsmise unustavad ja tagaajaja suudab sellele peale astuda. Saalijalkas on tohutult tähtsal kohal just kiired suunamuutused. Saal on väiksem kui muruväljak, pall liigub mängijalt mängijale kiiremini. Kiirete suunamuutusteta jääd platsil lollilt vahtima, kuidas vastane mööda kihutab. Minu imestuseks sain ma sellega isegi üllatavalt edukalt hakkama. Ilmselt oli selle põhjuseks ka meeskonnakaaslaste kiire reaktsioon minu vigadele. Ringi keskele sattusin vaid korra-paar.

Hetk, mil mõtted teisest tulemisest ja profikarjäärist kokku varisevad.

Samal ajal, kui mängijad keskendusid palli hoidmisele, söötmisele või kaitsmisele, tegid teisel pool väljakut trenni väravavahid – üks väravas, kaks lõid peale. Hiilisin väljakuharjutustest kõrvale ja otsustasin käega pallitõrjumist proovida. Alustuseks küsiti, kas meeste hell koht on ikka kaitstud, koputati tugevale kaitsmele kubemel ja naerdi. Mu enesekindlus sellest kindlasti ei suurenenud. Suutsin vaid muiata, ise aga kartsin halvimat. On ju iga mees oma elu jooksul tundnud seda tunnet, mida mitte kunagi enam kogeda ei tahaks. Kuigi värav on peaaegu poole väiksem kui suurel muruväljakul, on ka pall väiksem ja löögid tulevad murujalgpalliga võrreldes võrdlemisi lähedalt. Seega on ka reageerimiseks märksa vähem aega. Suutsin isegi paar palli ära tõrjuda, kuid enamik lõpetas siiski võrgus. Minu austus väravavahtide vastu kerkis suuremaks kui kunagi varem.

Maalapid olgu kaitstud – ringmängu võlud.

Siiani olin suutnud trenni edukalt kaasa teha, aga sportlaste tempos püsimine osutus siiski raskeks. Kiire pilk pulsikellale andis selgelt märku, et aeg on end tõsisemalt käsile võtta. Iga harjutuse järel anti hetk hinge tõmmata, higi pühkida ja lonks vett võtta. Kui aktiivsetele sportlastele sellest piisas, siis minule kindlasti mitte. Kuigi hingamine muutus juba tunduvalt raskemaks, siis alla anda ma veel ei kavatsenud. Polnud ju saanud ühtki löökigi väravale teha.

Rubriigist „Kuidas ma küll siia sattusin?“. 2019 NOVEMBER JALKA

SAALIJALGPALL Harjutustele järgnesid üpris universaalsed venitused, mis tuttavad igale jalgpallihuvilisele. Samal ajal valmistas treener ette ilmselt iga jalgpalluri lemmiktegevust – ühe puutega löök väravale. Sööta tuli nurgast keskväljaku poole ja lööja ülesandeks oli panna pall – vasaku või parema jalaga – 15 meetri pealt ühe puutega võrku sahistama. Kui ma miskit üle kümne aasta tagustest trennidest veel mäletan, siis on see pallilöömine. Sättisingi end enesekindlalt nõrgema jalaga lööma, aga põrusin lootusetult ja ei suutnud kiire söödu suundagi muuta. Kogu Ravensi naerupahvaka saatel jooksin teise nurka, et uuesti oma korda oodata. Pärast mõningaid värava taga lõpetavaid lööke tundsin, et nüüd on minu hetk käes – sööt tuli ideaalselt jooksu peale ja lajatasin löögi väravale. Pall lõpetas posti kõrval võrgus. Teenisin sellega trennikaaslastelt isegi paar heakskiitvat plaksu. Minu päev oli korda läinud.

mängiti maa-ala, sest igal mängijal kraest kinni hoida ei ole mõistlik. Igatahes suutsin ma kolm vahetust vastu pidada, mis ajaliselt tähendas umbkaudu kümmet minutit platsil. Siis oli võhm otsas. Kui seina najal istusin, seletati lohutuseks mulle, kuidas võistlustel toimuvadki kiired vahetused, sest futsal nõuab väga kiireid liigutusi ja väljakul on tarvis värskeid jalgu. Mängu ajal tehtavate vahetuste arv piiratud ei ole.

Ainult füüsilise jõuga selles mängus leiba lauale ei too.

Vasakut jalga vältides sihini.

Lõpuks, nagu kord ette näeb, oli mänguaeg. Treener jagas mängijad kolme satsi – kaks mängisid, kolmas puhkas väljaku kõrval. Meeskonnad vahetusid kas siis, kui keegi värava lõi, või pärast kolme minutit viigilist seisu. Kui viimase kümne aasta jooksul on minu tugevaimaks küljeks väljakul olnud jõuga pallikaitsmine, siis see ei väljendunud minu mängus enam kuidagi. Pressisin veel, mis pressida andis. Avanesin äärtesse, oodates seinasöötu tagasi, aga leidsin end juba väljaku piiridest välja jooksmas. Edasi-tagasi joosta ei olnud lihtsalt mõtet. Väljak on väike ja kõige tähtsam tundus mängus teiste lugemine ja kiired kombinatsioonid. Kaitses

Seadsin endale eesmärgiks pidada vastu vähemalt 60 minutit, millega sain vahelduva eduga isegi hakkama. Kokku tuli täpselt tund aega ja kuusteist minutit. Keskmine pulss oli 148. Hindeks sain kümnepalliskaalal tugeva nelja või viie. Poleks vasakuga pallist täiesti mööda löönud, oleksin mängijate sõnul isegi viie või kuueni ulatunud. Päris professionaalide tasemele ma küll kahjuks veel ei küüni, küll aga olen ise saanud ühe ilmatu laheda kogemuse võrra rikkamaks.

Kas pool trenni on ka pool võitu?

Liblikas

5,25 väravat

Narvas

on taktikalise liikumise termin, mille eesmärk on vastase kaitse segadusse ajada.

mängu kohta lüüakse keskmiselt Eesti meistrivõistlustel.

on keskmine publikuarv 312 pealtvaatajat kodumängu kohta.

JALKA NOVEMBER 2019

10 AASTAT TAGASI

Käsipalli

1000 eurot

Assüürlaste

oli palganumber, mille teenis koondise valikmängu eest peakohtunik.

keerulises derbis tutvustati Assyriska ja Syrianska vastasseisu.

vastu protesteeris Põlva Lootos oma jalgpalliklubi rajamisega.

Naistekoondis harjutab peaga mängimist J alka eesotsas Malle Koidoga külastas meie naistekoondise treeningut. Artiklis selgitati, kuidas eestlannad üha rohhind 29 Krooni november 2009 kem ja paremini treenivad ning hakkavad rahvusvahelisele tasemele järele jõudma. „Nad teevad kord nädalas üldfüüsilist trenni, käivad jõusaalis ning läbivad regulaarselt sporditeadussergei likke teste,“ tutvustas Koido terehhov: meie rahvusnaiskonna tooteeksin kõik nast arengut. samamoodi! Naistekoondise peatreener Keith Boanas sõnas, et KA Ldm Ad Kä bid & Kä nn ud Ast te Ko rrA st JA rAh eKu min üLe e ort arenguruumi on veel küllalt no tAs sei sus vei drA imA s vAs mA AiL mA sKo me ie vo ja seda eelkõige õhus: „Peaga / Andrei Aršavin a toure / edin džeko Postrid: diego / Yay mäng on Eesti naiste nõrkus. i benayoun Yoss / atov berb dimitar džeko, Trennis saavad nad veel hake, erki Kesküla, edin Pluss: Andero Pebr tääksi Põlva Lootos 15, sK okimov, Alari Lell, Jevd Jüri kama, aga see ei tõlgendu üle AbC: sööduõpetus mänguolukordadesse. Sa ei saa õpetada vaprust.“ Seetõttu oligi just pealöökide harjutamine koondise treeningul oluliseks osaks. Rahvusnaiskonna loos puudutati ka rahvusküsimust ehk seda, kuidas eestlannad ja venelannad ühisesse koondisesse sobituvad. Malle Koido hinnangul sellega probleemi ei olnud ning kõik keeled ja rahvused sulasid ilusti omavahel kokku. Esikaaneloos rääkis Sergei Terehhov oma väliskarjäärist ja sellest, kuidas ta Viggo Jenseni tulles koondiseringist välja jäi. Kogenud mängumees nentis, et oleks tahtnud rahvusmeeskonda veel esindada, ja meenutas tagantjärele ka intsidenti, kuidas ta ei saanud koondisega Kasahstani sõita, sest oli passi ära kaotanud. Toona Nõmme Kaljus mängija ja abitreenerina tegutsenud Terehhov vaatas ka tulevikku ja tutvustas oma vaateid juhendajana. Tema sõnul kasutasid nii mõnedki Kalju mängijad ära toonase peatreeneri Fredo Getulio Aurelio lõunamaist iseloomu, mis oli Terehhovi hinnangul vale. ISSN 1736-7379

2009 NOVEMBER JALKA

„Kui treener natukene järele annab, siis nad istuvadki pähe,“ selgitas Terehhov. „Ei ole nii, nagu profid peaksid käituma. Minu positsioon oleks kindlasti palju karmim ja distsiplineeritum.“ Küsitluses võeti luubi alla noormängijate üleminekute eest tasumine: kas ja miks seda vaja on. Lapsevanem Margus Kalda rääkis oma kogemusest, kuidas tema poja üleminekusumma oli 26 100 krooni ja üleminek päädis sellega, et laps ei saanudki tol hooajal korralikult kummaski klubis mängida. Tartu SK 10 Premium treener Kalev Kajak kaitses omakorda üleminekusummade kehtestamist ja selgitas, et see kaitseb väikeseid klubisid mängija suurematesse klubidesse ülemeelitamise eest. Meistriliiga rubriigis vaadeldi Tallinna Kalevi keerulist seisu ja klubi juhatuse liige Raimo Nõu rääkis, et kõrgliigast väljapudenemise järel võidakse teha tagasi koguni nii mitu sammu, et asutakse mängima II liigas. Raskustest rääkis ka Enn Loog, kes avaldas lootust, et Nõmme Unitedit tuleb vedama Mart Poom (pildil), kes suudab klubi viia olukorda, kus ei tuleks väljateenitud esiliigapääsmest loobuda. KADI PARTS

2019 NOVEMBER JALKA

KALENDER

Tippliigad saavad lõpplahenduse Novembrikuus selgub Premium liiga tänavune meister ja viimased mängud peetakse ka meeste esiliigades. Lisaks on kaks kohtumist kavas naiste meistriliigas ja nii tõmmatakse novembriga joon alla kõikidele Eesti tippliigadele. Lühendid: PL – Premium liiga, EL – esiliiga, EL B – esiliiga B, N ML – naiste meistriliiga. Võimalikke kalendrimuudatusi vaata www.jalgpall.ee.

Reede, 1. november EL 19.00 Tartu JK Tammeka U21 – JK Tallinna Kalev U21 Tartu Sepa jalgpallikeskuse kunstmuruväljak

Laupäev, 2. november

PL 13.00 JK Narva Trans – JK Tallinna Kalev Narva Kalevi Fama staadion 16.00 Tallinna FCI Levadia – Nõmme Kalju FC A. Le Coq Arena EL 13.00 Rakvere JK Tarvas – Tallinna FC Flora U21 Rakvere kunstmurustaadion 13.00 Tallinna JK Legion – Pärnu JK Vaprus Kadrioru staadion ELB 13.00 Viimsi JK – Paide Linnameeskond U21 Viimsi KK staadion 13.00 Võru FC Helios – Keila JK Võru jalgpallikeskuse kunstmuruväljak NML 14.00 JK Tulevik ja Suure-Jaani Unitedi ÜN – Tartu JK Tammeka Viljandi kunstmuruväljak 14.00 Põlva FC Lootos – Tartu SK 10 Premium Põlva Lootospark PL 13.00 15.00 19.00

Pühapäev, 3. november

Viljandi JK Tulevik – Maardu Linnameeskond Viljandi linnastaadion Tallinna FC Flora – FC Kuressaare A. Le Coq Arena Tartu JK Tammeka – Paide Linnameeskond Tartu Tamme staadion

JALKA NOVEMBER 2019

Premium liiga novembrikuistes lahingutes näeb kohe kuu alguses FCI Levadia ja Nõmme Kalju vastasseisu. Kas ja millistele medalitele selles kohtumises mängitakse, selgub juba 2. novembril. Foto: Lembit Peegel

EL 13.00 ELB 13.00 13.00 19.00 PL 13.00 13.00 13.00 13.00 13.00

FC Elva – Tallinna FCI Levadia U21 Elva linnastaadion JK Tabasalu – Vändra JK Vaprus Tabasalu Arena Pärnu Jalgpalliklubi – Nõmme Kalju FC U21 Pärnu rannastaadion Põhja-Tallinna JK Volta – FC Nõmme United Sportland Arena

Laupäev, 9. november FC Kuressaare – JK Narva Trans Kuressaare linnastaadion JK Tallinna Kalev – Viljandi JK Tulevik Kalevi keskstaadioni kunstmuruväljak Maardu Linnameeskond – Tallinna FC Flora Maardu kunstmuruväljak Nõmme Kalju FC – Tartu JK Tammeka Hiiu kunstmurustaadion Paide Linnameeskond – Tallinna FCI Levadia Paide linnastaadion

Pühapäev, 10. november EL 13.00 13.00 13.00 13.00 13.00 ELB 13.00 13.00 13.00 13.00 13.00

FC Elva – Tallinna JK Legion Elva linnastaadion JK Tallinna Kalev U21 – Tartu JK Welco Kalevi keskstaadioni kunstmuruväljak Kohtla-Järve JK Järve – Rakvere JK Tarvas Kohtla-Järve spordikeskuse staadion Pärnu JK Vaprus – Tartu JK Tammeka U21 Pärnu rannastaadion Tallinna FCI Levadia U21 – Tallinna FC Flora U21 Maarjamäe staadion Nõmme Kalju FC U21 – FC Nõmme United Hiiu kunstmurustaadion Paide Linnameeskond U21 – Keila JK Paide linnastaadion Põhja-Tallinna JK Volta – Võru FC Helios Sportland Arena Viimsi JK – JK Tabasalu Viimsi KK staadion Vändra JK Vaprus – Pärnu Jalgpalliklubi Vändra staadion

JALGPALLIGALA

2019

15. DETSEMBER ESTONIA KONTSERDISAAL PÄÄSMED MÜÜGIL PILETILEVIS!

LÕPULUGU

Joel Remmeli kaks suurt armastust:

džäss ja jalgpall Pianist Joel-Rasmus Remmel (29) jagab oma aega muusika ja jalgpalli vahel. Kaks armastust on suutnud hoolimata mõnest kokkupõrkest edukalt koos eksisteerida. Tekst: Raul Ojassaar, Delfi

remium liiga jälgijatele eelkõige kommentaatorina tuntud Remmel on ka üks Eesti hinnatumaid noori džässmuusikuid – ning võrdlemisi staažikas madalamate liigade mängumees, olles viimased kaheksa hooaega esindanud IV liigas FC Reaali värve. „Muusikaakadeemias ja Otsa koolis olen õpetaja – see võtab nädalast umbes kaks päeva ära. Omajagu aega kulub eri projektidele, näiteks minu enda eestveetav Joel Remmel Trio, mis on instrumentaalansambel, lisaks veel loendamatud koostööprojektid eri artistidega. Kontserdid, eraüritused …“ kirjeldab Remmel oma tihedat graafikut. „Ülejäänud aeg kulub laias laastus jalgpallile. Neljas liiga ei võta nüüd ülemäära palju ajast, aga kommenteerimine, jalgpalli jälgimine ja kõik see võtab oma aja.“ Muusika oli Remmeli elus juba Karikatuur: Margus Kontus enne jalgpalli, kuigi mõlemaga on ta tegelenud lapsest saati. „Muusika tuli ikka enne – minu mõlemad vanemad on muusikud. Isa Taavo mängib kontrabassi ja tema mõjutusel olen jõudnud džässi ja improvisatsioonilise muusika valda. Mingit sundust aga ei olnud. Sain muusikakooli minnes valida, kas viiul või klaver – ema käekõrval läksin ja vaatasin, et viiul ei olnud nii mehelik pill, ja pigem võtsin klaveri. Muusikakooli ajal oli jalgpall pigem eelistatud, aga tegelikult ma kasvasin muusikaga üles.“ Pianisti esimene vutiklubi oli Tallinna Jalgpallikool, kuhu ta läks mängima juba enne koolipõlve:

JALKA NOVEMBER 2019

„Mingil hetkel olin ka tõsise valiku ees, kas jätkata jalgpalli või muusikaga. Kiil tuli sisse umbes kaheksandas klassis, kui suutsin ühe suve jooksul jalgpalli tõttu kaks korda käeluu ära murda. Esimene murd oli muusika seisukohast päris karm – ranne läks kolmest kohast katki ja see paranes küll ilusalt ära, aga taastusravi jäi natuke poolikuks, ja üle aia hüpates murdus selle lähedalt teine koht ka ära. Siis oli otsustamise koht – jalgpalli mängimise jätsin mingiks ajaks pooleli, aga jälgisin edasi ikka.“

LÕPULUGU Vuti mängimisest lõplikult eemale Remmel siiski ei jäänud – viieaastase pausi järel naasis ta 2012. aastal platsile juba FC Reaali ridades, kusjuures debüüt osutus sündmusterohkeks: „Olin just Rootsis vahetusaastal õppimas, tulin sealt kevadel tagasi ja tol ajal oli klubis ruumi. Ootasin esimest mängu väga, aga kell jäi seisma ja jäin hiljaks, mistõttu tulin vahetusest sisse. Sain kaelas olnud keti eest kollase kaardi, aga lõin värava ja andsin väravasöödu!“

FC Reaali Pirlo

Suures vutis on Remmeli lemmikuteks olnud klubidest AS Roma, Manchester United ja Liverpool, koondistest on ta suurturniiridel pöialt hoidnud Itaaliale. Mängijatest toob ta välja Roma legendid Francesco Totti ja Daniele De Rossi, kusjuures ise on ta platsil hoopis Andrea Pirlo tüüpi. „Noorena mängisin keskkaitses, sest treener pani mind sinna, aga mulle seal üldse ei meeldinud, sest väravate juures olid kaitsjad alati süüdi,“ selgitab Remmel. „Ühel hetkel edutati mind keskpoolkaitsesse ja seal mulle sobis. Andrea Pirlo oli mul suur eeskuju ja iidol – olen pigem selline mängu ehitav keskpoolik. Ühe hooaja mängisin olude sunnil isegi ründes, aga ega mul seal väga hästi ei läinud ja see lõppes ka õnnetult, kui põrkasin suve lõpus vastaste väravavahiga kokku ja murdsin rangluu. See võttis korra taas mõtlema, kas jalgpallile peaks joone alla tõmbama. Siis kolisin ründest allapoole tagasi. Aga eriti magus oli see, kui lõin järgmisel hooajal sellesama väravavahi vastu karistuslöögist ristnurka elu ühe ilusama värava!“ Kaheksa hooaja järel tuli Remmel FC Reaaliga tänavu IV liiga B-tasandi võitjaks. Sealjuures vasardavad varasemad vigastused ja muusikukarjäär väljakul olles pidevalt kuskil kuklas: „Eks sellepärast see neljas liiga tundubki mõnus – mäng on päris ja kõik reeglid kehtivad, aga suurem osa tiimidest saab aru, et mehed tahavad õhtul tervelt koju jõuda. Võitlemist on küll, aga rüselustesse ma ei trügi. Pigem tuleb jalgadega asjad selgeks teha. Kui teine mees tuleb põlevate silmadega vastu, siis ma kahevõitluses päris lõpuni ei lähe.“

Ekraanigraafika toksijast mikrofoni taha

Kuigi jalgpalliga oli Remmel tegelenud sisuliselt kogu elu, oli kommentaatoriks hakkamine omamoodi juhus. „Mina sattusin sinna 2013. aasta lõpus, kui ERR hakkas mänge üle kandma,“ meenutab Remmel. „Sõbranna töötas spordiportaalis ja kutsus mind esimestele proovimängudele ekraanigraafikat toksima. Kaks mängu tegin ära. See oli suhteliselt

Kolm markantset lugu kommentaatori varasalvest „Üks mäng oli selline, kus Viljandi Tuleviku mees Raido Roman lõi hooaja kauneima värava. Mina ei olnud aga isegi tähele pannud, et ta platsile oli tulnud! Mul oli toona kaaskommentaatoriks üks väga uje Tartu tudeng, kel oli ees suur vihik, kuhu ta oli hirmsasti statistikat teinud. Ta oli vast kogu mängu peale jõudnud ehk kolm lauset öelda – kuna olin ise rohkem rääkinud, siis ma ei pannudki tähele, et Roman oli platsile tulnud. Ta rebis tähistades särgi kiirelt seljast ära ja lõpuks ütlesin veel ta nime kuidagi valepidi – Roman Raido ...“ „Ainsas mängus, mille ma Sillamäel teinud olen, oli korraldusega nii ja naa. Väga tuuline ilm oli ja kommentaatoriboksi telk ei olnud korralikult maa külge kindlustatud. Täpselt siis, kui mängu vaheajale saatsin, võttis telk tuule alla, lendas üles tellingute peale ja täpselt selliselt, et üks kahest kaamerast kukkus viiekuue meetri kõrguselt objektiivi peale alla. Imekombel kaamera küll katki ei läinud, aga kogu see vaatepilt oli nii uskumatu – et see telgi nurk just täpselt nii kaamera pihta läks ...“ „Korra sain nahutada ka. Eelmisel aastal mängisid Pärnu ja Paide ja pärast oli vaja intervjuud teha. ERRi ülekannete ajal ei pea intekaid tegema ja ma polnudki seda tükk aega teinud. Võtsin Tarmo Neemelo ette, aga see intervjuu oli täielik ebaõnnestumine! Ajasin seal faktid sassi, ta pidi mind mitu korda parandama ja oli sellise näoga, et mees, tee oma kodutöö enne ära, kui midagi küsima tuled. Pidin suvise ilmaga esiteks kogu mängu aja sääskede ja kihulastega võitlema, teiseks ei olnud poolel mängu ajast monitoril pilti ees. Lõpuks oli kõik nii väsitav, et juhe oligi totaalselt koos.“

võimete piirides töö, midagi väga valesti ei saanud minna. Järgmisest hooajast läks graafik tihedamaks ja minult uuriti, kas ma tahaks ka kommenteerimist proovida.“ Praeguseks on mänge ja kogemust kogunenud omajagu, kuid nagu sageli juhtub, olid päris esimesed kommenteerimised ka Remmelile tõelised katsumused. „Esimene mäng oli Tallinna Kalevi ja Paide matš ja algus läks täiesti aia taha! Ma ei teadnud, kuidas ette valmistuda ja mida teha. Ülekande algus oli niivõrd konarlik, et ... Teine mäng oli juba natuke parem ja õnneks mind kohe maha ei kantud. Kujutasin seda kunagi ette millegi tõeliselt suurena, aga võrreldes suurliigadega on Eesti liiga kommenteerimine paras põlve otsas tegemine – seal jookseb igalt poolt sisse kõikvõimalik statistika, sada kaameranurka ja mida kõike veel. Eestis tuleb vahel seda tööd teha lumesajus ja külmast värisedes.“

107 mängu

25 täispika albumi

2014. aastast

ja 27 väravat on Remmeli saldo FC Reaali särgis.

salvestamisel on Remmel osalenud. Sellele lisandub rohkearvuliselt väikeprojekte.

alates on Remmel kommenteerinud Premium liiga mänge, peamiselt ERRi kanalitel.

2019 NOVEMBER JALKA

Foto: EJL

LISAAEG Novembrikuu sünnipäevad 01.11 Marian Jaarman 02.11 Indrek Käo 03.11 Raimo Nõu 03.11 Kertu Kleinson 03.11 Kaarel Usta 04.11 Henri Välja 04.11 Danil Pankov 05.11 Urmas Kirs 05.11 Alo Dupikov 06.11 Tarmo Saks 07.11 Andres Oper 07.11 Mihkel Aksalu 08.11 Kermo Pihelgas 08.11 Rait Õlge 09.11 Getter Saar 09.11 Alfred Tammiksaar 10.11 Mart Paumäe 11.11 Uno Tutk 11.11 Tarmo Linnumäe 11.11 Kairi Himanen 12.11 Oleg Timofejev 12.11 Reinhard Reimaa 12.11 Tuuli Tasa 13.11 Uno Piir 13.11 Indrek Zelinski 13.11 Hanna-Marii Kaljas 14.11 Silvar Luht 14.11 Margus Kotter 14.11 Erkki Viisma 14.11 Artjom Dmitrijev 16.11 Heleri Saar 16.11 Reno Mark 16.11 Riin Satsi 16.11 Triin Satsi 17.11 Eduard Rõžov 18.11 Enar Jääger 19.11 Martin Seeman 19.11 Emma Treiberg 21.11 Sergei Ratnikov 21.11 Mati Jürisson 21.11 Marko Lelov 21.11 Getter Laar 21.11 Andrus Lukjanov 21.11 Andre Järva 22.11 Freddie Heinmaa 23.11 Ranet Lepik 23.11 Kelly Rosen 24.11 Marek Lemsalu 24.11 Ken Viidebaum 25.11 Janno Kaljuvee 26.11 Silver Grauberg 27.11 Rain Vessenberg 27.11 Vlasiy Sinyavskiy 28.11 Tristan Koskor 29.11 Gustav-Hendrik Seeder

JALKA NOVEMBER 2019

20 49 40 20 20 18 17 53 34 44 42 35 20 19 20 17 57 60 48 27 62 21 17 90 45 22 55 49 43 31 40 19 18 18 56 35 33 19 60 56 46 30 30 23 20 39 24 47 40 50 23 44 23 24 19

Sünnipäevalaps Alo Dupikov Kuna kõrgliigas lõppeb hooaeg tavaliselt minu sünnipäevaga samal ajal, siis sain sageli tiimiga sünnipäeva tähistada hooaja lõpetamisel – lõin kaks kärbest ühe hoobiga. Sealjuures polnud vahet, kas saime neljanda koha või võitsime, sest terve hooaeg oli ju vaeva nähtud ja õhtu lõpuks oli ikkagi kõigil tuju hea.

 Mäletan, kui mängisime Floraga 2009. aastal Euroopa liigas Bröndby vastu ja Tõnis Vanna lõi oma pommlöögi. Vaatan seda videot aeg-ajalt siiani, päris võimas värav oli. Mäletan seda nii hästi seepärast, et olin ise pingil ja kargasin selle peale nii kõvasti püsti, et mul on siiani väike muhk peas! Usun, et ka Tarmo Rüütlil võib siiani muhk olla, sest tema kargas samamoodi püsti. Nii et võib öelda, et Bröndby vahetusmängijate pingi lae võiks võibolla veidi kõrgemaks teha!

 Karjäärile tagasi mõeldes on mul hästi meeles see, kui läksin Florast pooleks aastaks laenule Sillamäe Kalevisse. See oli hetk, mis andis mu karjäärile palju juurde, sest Floras olin noore mängijana ikkagi varumees ega pressinud ennast väga peale. Sillamäel oli mul peatreeneri Vadim Dobižaga väga hea klapp ja see hooaeg andis mulle kõva tõuke. Tallinnas olles käid ikka kinos vms, aga Sillamäel polnud vabal ajal midagi teha: ainult istusid ja sõid sihvkasid. Ja käisid muidugi trennis – ma pole vist kunagi nii kõvasti trenni teinud, sest Sillamäel olid treeningud kolm korda päevas. Vastuvõtt oli Sillamäel väga soe. Mulle meeldib alati selgitada, et inimesed võivad mõelda, et Sillamäel on venelased ja ei ole kõige ägedam, aga kui sa meeskonnas päriselt sees oled, siis on venelased väga toredad ja kokkuhoidvad. Lihtsalt pead korralikult tiimi sisse saama ja selleks pead ise normaalne mees olema.

 Mäletan ka oma A-koondise debüüti võõrsil Walesi vastu. Vaatasin protokollist, et olen seal mänginud näiteks Gareth Bale’i ja Aaron Ramsey vastu, kuigi toona ma neid väga ei teadnud ja ega nad siis veel polnud päris mängumehed. Debüüdist on meeles, et mul oli üks väga-väga hea võimalus skoorida peaga, aga tabasin palli valesti ega löönud ära. Aasta või paar nägin seda võimalust ikka tihti unes ja mõnes mõttes on see mul siiani hingel, sest võib ju mõelda, kui roosiline see debüüt oleks võinud olla, ja kes teab, kuhu asjad oleksid võinud sealt edasi areneda …

LISAAEG

Uno Piir saab

VANA FOTO

Eesti rahvusmeeskonna esimene taasiseseisvumisjärgne peatreener Uno Piir saab 13. novembril 90aastaseks. Piiri juhendusel pidas koondis 19 mängu, millest võitis kaks (Leedu, Liechtenstein), viigistas neli ja kaotas 13. Piir juhendas koondist ka 1993. aastal Lissabonis, kus Eesti mängis MM-valikmängu oma kõigi aegade suurima auditooriumi – 105 000 pealtvaataja – ees. Mängu 0 : 3 kaotanud Eesti nurjas Portugali kvalifitseerumise MM-finaalturniirile, sest vastased vajasid veel üht väravat. Okupatsiooniajal oli Piir Tallinna Norma peatreener. Meie venestunud jalgpallis oli Norma ainus pealinna klubi, mille koosseisus mängisid ka eestlased. Seoses Piiri ja Normaga meenub üks seik Eesti NSV meistrivõistlustelt Norma (praeguselt Maarjamäe) staadionilt kaheksakümnendate aastate keskpaigast. Kuna sel ajal turvateenistust polnud ja Norma staadionil võis suhteliselt vabalt ringi liikuda, sattusin enne mängu kuulma staadionimaja ees dialoogi, mis tänapäeval kõlab humoorikalt, aga peegeldab ajastu sumbunud vaimu meie jalgpallis. Piir uuris meeskonnalt ühe palluri kohta: kas tema ei tulegi mängule? Keegi vastas: „Nägin teda täna linna peal, pidi tulema küll!“ Ja samas mängus utsitas Piir teisel poolajal Puna hüüdnime kandnud Tõnu Viikmäed (Kristen Viikmäe isa), kes oli aastaid Eesti meistrivõistluste parimaid väravakütte: „Puna, kui sa enam ei jõua, siis ütle – lähed taha kaitsesse!“ INDREK SCHWEDE

Kuidas peavigastuse korral käituda

Foto: ekraani kuvatõmmis

Euroopa jalgpalliliit (UEFA) tuli oktoobrikuus välja kampaaniaga, kus õpetatakse käitumist peavigastuse korral. UEFA sõnul on mängijate tervis äärmiselt oluline ja uue kampaaniaga loodetakse vähendada peavigastuste tõsidust. Kampaania, mille jaoks loodi ka õpetlik video, on suunatud nii mängijatele, treeneritele, kohtunikele, arstidele kui ka avalikkusele. Kampaania keskendub kolmele olulisele tegevusele: tunne vigastus ära, anna sellest teada, vajaduse korral eemalda mängija. Kahe esimese sammu puhul ehk vigastuse äratundmisel ja sellest teatamisel loodetakse mängijate abile. Samuti rõhutatakse, et peavigastuse korral peaksid mängijad jääma võimalikult rahulikuks ja vigastatud mängijat ei tohiks proovida liigutada. Kui meeskonna arst on mängija olukorra üle vaadanud ja ära hinnanud, peab kohtunik mängija kasvõi kõige väiksema kahtluse korral tingimata väljakult eemaldama. Kampaanias rõhutatakse sedagi, et ainult tiimi arstil on õigus otsustada, kas peavigastuse saanud mängija võib väljakule naasta või mitte. Kampaania õpetlikku videot saab näha ka Eesti Jalgpalli Liidu Facebooki lehelt „Eesti jalgpall“.

Uno Piir 1990. aastal. Kahe aasta pärast viis Piir Eesti MM-valikmängudele.

Foto: Lembit Peegel

LHV edetabel Oktoobrikuu esikakskümmend tehingute arvu põhiselt (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis): 1. (1.) Tartu Jalgpallikool Tammeka 2. (2.) Tallinna FC Flora 3. (3.) Nõmme Kalju FC 4. (4.) FC Elva 5. (6.) JK Tallinna Kalev 6. (5.) Tallinna FC Levadia 7. (7.) Viljandi JK Tulevik 8. (9.) FC Nõmme United 9. (10.) Põhja-Tallinna JK Volta 10. (13.) Viimsi JK 11. (17.) JK Tabasalu 12. (8.) FC Kuressaare 13. (18.) JK Welco 14. (12.) FC Kose 15. (15.) FC Hiiumaa 16. (14.) Rakvere JK Tarvas 17. (–) Keila JK 18. (–) Paide Linnameeskond 19. (–) Pärnu JK Poseidon 20. (19.) Põlva FC Lootos LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks. Vaata lisa: www.lhv.ee/jalka.

2019 NOVEMBER JALKA

RISTSÕNA

Oktoobrikuu ristsõna vastus oli „meie tublid võitlejad“. Õige vastuse eest võitis siiliparuka Eike Laas. Võitjaga võtame ühendust. Novembrikuu ristsõna vastuseid ootame UUEL AADRESSIL ristsonad@jalgpall.ee märksõnaga „Ristsõna“ 17. novembriks. Õigesti vastanute vahel loosime välja Lembit Peegli raamatu „Eesti jalgpall pildis“. NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.

JALKA NOVEMBER 2019

LHV on ainuke pank Eestis, kus ülekanded eurodes on kõigile tasuta

LHV mobiilipanga kasutaja elu on mugavam ja lihtsam kui neil, kes seda ei kasuta

LHV viipemakse võimalusega pangakaardid säästavad su aega

Tule kliendiks lhv.ee Euroopa maksed on tasuta nii era-kui ärikliendile. Finantsteenuse pakkuja on AS LHV Pank. Tutvu tingimustega lhv.ee ja küsi nõu meie asjatundjalt.