JALKA (märts 2013)

HIND 1,85 EUROT MÄRTS 2013

Konstantin Vassiljev: kuidas ma selle kõik üle elasin Vändra Vaprus liidab alevi Hollandi jalgpall leiab ruumi Eesti jalgpallurite tööotsingud Noortekoondistel oma treenerid

ISSN 1736-7379

Postrid: Sander Viira / Javier Pastore / Olivier Giroud / John Obi Mikel

Martin Vunk kirub Kreekat Marko Kristal näeb pingeid 2013 MÄRTS JALKA 1 ette

t a ita ts u ku

sisukord Kaanelugu lk 18

Foto: Lembit Peegel

Konstantin Vassiljev räägib, milline oli tema 2011. aasta, kui ta valiti aasta parimaks vutimeheks, koondisega aasta võistkonnaks, aasta kodanikuks ning ta andis intervjuusid vasakule ja paremale.

b iseloomusta Martti Pukk , lk 23 Andre Ilvest

Persoonid & intervjuud Andre Ilves Theimo Tülp Martin Vunk Marko Kristal Saron Läänmäe

Kolumnid Lennart Komp Kirsi Altjõe Indrek Schwede Esikaanel: Konstantin Vassiljev

pea palli a hea ja ta ei g vä n o a ik “Tehn nu sellele jälgima. Tä eg a u g o k b silmadega ning suuda väga hästi t u k a lj vä .” näeb akkuda lahendusi p ootamatuid

23 26 28 50 60

Foto: Eddie Keogh/Reuters/Scanpix

12

9 12 16

Foto: Lembit Peegel Nr 3 (63) 2013

Rubriigid

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas

Kuu peegel

Peatoimetaja: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee Vastutav toimetaja: Lennart Komp lennart@jalgpall.ee Fotograaf: Lembit Peegel Ajakirja makett: Jaanus Samma Kujundaja: Marju viliberg Keeletoimetaja: Liisi KÜTNER Reklaam: Nordicom +372 5666 7770 reklaam@nordicom.ee Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede, Anu Säärits, Mihkel Uiboleht Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit Tellimine: www.post.ee / eraklient / perioodika tellimine / Eesti väljaanded / Jalka Tellimishinnad: Aasta 22.24 eurot Poolaasta 11.12 eurot Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud printallis

Nimed & numbrid Lood & tsitaadid Meistriliiga Klubilood: Vändra Vaprus Naised Märtsikuu kalender Lisaaeg Ristsõna

Muu Jalgpallurite tööotsingud Meie U17 valmistub eliitringi turniiriks Saksamaal Hollandi jalgpall leiutas ruumi Uuest süsteemist noortekoondiste

4 8 10 24 44 58 61 64 66 40 48 54 62

26

Foto: Lembit Peegel

44

juures

Postrid Sander Viira Javier Pastore Olivier Giroud John Obi Mikel 2013 MÄRTS JALKA

3

kuu peegel Vaade jalgpalliliidu noortekonverentsile.

Loe ka lehekülgi 14–15.

4

JALKA MÄRTS 2013

kuu peegel

Uue hooaja ootel Veel natuke ootust ning algavad Eesti meistrivõistlused ja koondis teeb etteaste MM-valiksarjas.

Seniks näpuotsatäis värskemat kraami jalgpalliliidu noortekonverentsilt ja mullust kaupa meistriliigast ja koondiste repertuaarist Lembit Peegli vahendusel.

Neli kahe vastu: kvartett jutukaid florakaid piirab vaikivaid kohtunikke Kristo Tohverit (vasakul) ja Hannes Reinvaldi.

Maas istub ilmselt see, kellest ja kelle teost räägitakse.

Eesti hümni tuleb laulda nii, et Türgi väike pallipoiss ka kuulaks! Tubli, kapten Ragnar!

Eesti U17 koondise puurilukk Magnus Karofeld kinnisilmi inglaste rünnakut tõrjumas.

2013 2013 MÄRTS MÄRTS JALKA JALKA

55

kuu peegel

Andres Oper ja Sergei Mošnikov ei suuda uskuda, kuidas jalgpallijumal äsja lõppenud olukorras ungarlane oli.

Kaugeltkandi mehed Eesti murul (vasakult): Jorge Manuel Ferreira Rodrigues, Zakaria Begališvili ja Yankuba Ceesay. Mängivad Kalju ja Flora.

6

JALKA MÄRTS 2013

kuu peegel Kui lööd vastasele neli kolli, on kaotus kuidagi eriti narr ja valus. Floraga just niimoodi Levadia vastu juhtus.

MÄRTS JALKA 20132013 VEEBRUAR

7

nimed & numbrid

kuu +

Ligi aasta aega vigastust ravinud Sergei Zenjov naasis väljakule, kui osales veebruari alguses Lvivi Karpatõ eest kahes treeningkohtumises.

kuu

-

Andres Operi peakokkupõrge veebruarikuises maavõistlusmängus Šoti mängija Christophe Berraga osutus sedavõrd tõsiseks, et põrutuse tulemusel oli ründajal osaline mälukaotus.

kuu

pensionisammas Raio Piiroja ütles intervjuus ERRi spordiportaalile, et lepingu Hiina esiliiga klubiga Chengdu Blades sõlmis ta paljuski majanduslikel kaalutlustel: “Muidugi, seal (Norras) on tore mängida, palju pealtvaatajaid, elu on hea, kuid ega ma igavesti ka ei mängi, lõpuks tuleb ka midagi teenida.”

Koeru JK ehitab koos sponsoriga staadioni Foto: Janno Kupper

Järvamaal asuv Koeru JK sai Eesti mõistes hakkama millegi üsna ebatavalisega. Nimelt löödi käed OÜga Väo Paas, kes finantseerib osaliselt kohaliku kooli kõrvale rajatava staadioni ehitamist.

Ehituse esimeses etapis rajatakse jalgpalliväljak ning kergejõustikuradade Koeru põlluveere jalgpalliplats peaks mõne aasta pärast olema mälestus. aluspõhjad, mis lähevad maksma 78 613 eurot, millest PRIA toetuse moodustab 60 000. Asja juures on üks elektriseeriv “aga”. Ehkki muruseeme külvatakse mulda juba mais ja lootus on väljak kasutamiskõlblikuks saada septembris, ei anna Eesti Energia luba staadionit kasutada enne, kui kergejõustiku jooksuradade kohalt jooksev elektriliin ei ole viidud maa alla.

Koeru JK sai staadioni vallalt enda kasutada 20 aastaks, kuid võttis sellega kohustuse see välja ehitada. See tähendab, et valmis peavad saama ka kergejõustikurajad ja tribüün.

Ülipõnev üleminekuturg

39

... potentsiaalset U21 koondislast käis jaanuaris-veebruaris läbi Martin Reimi valvsa pilgu alt.

1000

... euroga premeeris Tallinna linnavalitsus TJK Legionit, sest nende A-klassi ehk U19 liiga võitnud meeskond oli edukas ka rahvusvahelistel turniiridel.

190 000

... eurot ehk kahe nädala palga pidi Tottenham Hotspuri ründaja Emmanuel Adebayor maksma treeningule hilinemise eest. Selle raha eest saaks ära vahetada näiteks Hiiu staadioni kunstmuru sellise vastu, nagu on Sportland Arenal.

8

JALKA MÄRTS 2013

Käesolev Jalka ajakiri süveneb Eesti koondislaste viimaste aastate üleminekutesse (lk 40–41), kuid siinse vuti sõbrale pakkusid jaanuar-veebruar kõneainet kõvasti.

Kalju lõi kaardid esimesena letti, palgates Alo Dupikovi, kes Foto: Lembit Peegel oma esimesse trenni Kalju eest tegi hoopis Flora dressis. Lisaks värvati bosnialane Adis Hadzanovic, prantslane Allan Kimbaloula, pärnakas Robert Kirss ja veel mõned noored. Tundus põnev.

Levadia jäi vaikseks, kuid vahetult enne vastlaid kärgatas üllatuspomm Sillamäel. Nimelt sai Sillamäe hooaja lõpuni kestvale lepingule allkirja Eesti koondislaselt Martin Vungilt (lk 22–24) ning päev hiljem lõi Flora käed Sander Postiga. Rääkimata sellest, et endised U21 mehed Sander Sinilaid ja Joel Indermitte liitusid FC Kuressaarega ning Maksim Paponov, Elvis Liivamägi jt peaksid saama kalevlasteks.

Vaevalt jõudis Paide treener Meelis Rooba Soccernet.ee intervjuus oma suurimaks mõjutajaks kiita Sergei Ratnikovi, kui viimane just Sander Posti hiiglaslik kuju Flora rünnakul annab rohevalgetele Paide peatreeneriks nimetati. vähemalt psühholoogilise võidu.

3 veergu

Milles on süüdi Andres Oper?

Lennart Komp

J

ustkui tähistamaks kahe aasta möödumist praeguseks ajalooannaalidest kustutatud Eesti–Bulgaaria maavõistlusmängust, avaldas jalgpalliga seonduvaid kihlveopettusi uuriv Europol veebruari alguses juurdluse (vahe) tulemused.

Eestit otseselt ei mainitud, kuid teemast kantud Saksamaa nimekas väljaanne Der Spiegel pani oma loo pealkirjaks “Kokkuleppemängude skandaal: kuidas rahvusvaheline jalgpall on läbikukkunud”. Juures pilt Andres Operist matšist Bulgaaria vastu.

Milles on süüdi Oper ja Eesti jalgpallikoondis? Mitte milleski. Küll on süüdi Wilson Raj Perumal, rahvusvahelise kuritegeliku võrgustiku üks agente, kellel õnnestus korraldada Türgis Antalyas mängitud Eesti–Bulgaaria (2 : 2) ja samal päeval samas toimunud matšile Boliivia–Läti (2 : 1) kinnimakstud kohtunikebrigaad. Ja teenida oma sündikaadile Aasia mustadel turgudel

ilmselt kümneid miljoneid eurosid.

Perumalist on Jalka (august 2011) korra kirjutanud. Singapurlane sokutas Soome klubisse RoPS ja AC Oulu kinnimakstud mängijad ning “investeeris” Tampere Unitedisse, et need kindlustaks soovitud tulemusi. Teenistus ühe mängu pealt? 340 000 kuni miljon eurot.

FIFA ja UEFA ning nende alaliidud on kihlveopettustele kuulutanud nulltolerantsi, läbi FIFA eelhoiatussüsteemi (Early Warning System) ja UEFA Sportradari (vt Jalka juuni 2010) on võimalik näha legaalsetel turgudel toimuvat. Mõlema jaoks on tähtis maine ja kohati näib, et veeretatakse verbaalset kivi mäe otsa. Kihlveopettusi juhitakse aga Aasiast, panustamine toimub mustadel turgudel Aasias ning ka kõige korrumpeerunumad liigad on Aasias.

Perumali masti mehed on aga vaid osa hiiglaslikust süsteemist. Temasarnased “keskastmejuhid” on suutnud solkida jalgpalli peale Aasia Aafrikas, Ladina-Ameerikas, Saksamaal, Austrias, Ungaris, Albaanias, Soomes ja nõnda edasi ja nõnda edasi. “Töö” teevad ära aga “töömehed”, selle maailma Narva Transi ja Lasnamäe Ajaxi mängijad, kes ihkavad lisapiskut, leevendust kasiinovõlgadele või millelegi sarnasele.

Nemad jäävad ka kõige sagedamini vahele ja kõige sagedamini süüdi. Nagu Itaalia klubi Napoli väravavaht Matteo Gianello või meeskonna kapten Pablo Cannavaro ja kaitsja Gianluca Grava, kes said võistluskeelu, sest olid Gianello plaanist mängutulemust mõjutada teadlikud, aga ei teavitanud sellest politseid.

Andke mulle paber ja ma kirjutan alla, et sellised “mädaõunad” peaksid saama karmi karistuse. Hoopis valusamalt peaks vastu näppe saama aga

inimesed, kes tegutsevad jalgpallurite äraostmisega, ja omakorda nende ülemad.

Eesti on sedavõrd väike, et kahtlane tegelane peaks välja tulema võrdlemisi kiiresti, kui selleks vaid tahet on.

Pättide kriminaalkorras karistamisest on räägitud nüüd juba mitu aastat.

Loodetavasti jõuame juba sel aastal konkreetsete tulemusteni ja konkreetsed inimesed visatakse konkreetsete trellide taha.

“

Pättide kriminaalkorras karistamisest on räägitud nüüd juba mitu aastat. Loodetavasti jõuame juba sel aastal konkreetsete tulemusteni ja konkreetsed inimesed visatakse konkreetsete trellide taha.

„

Kurjategijaid tiirleb Eesti jalgpalli ümber ilmselt rohkemgi, kui tavaline vutisõber arvatagi oskab. Justkui maa alt ilmuvad välja “välisinvestorid”, pakutakse mängijaid, kelle eest ollakse valmis maksma kümneid tuhandeid eurosid peale. Kõnelemata siis mängijate “ärarääkijatest”. Seepärast on ülioluline, et klubid, mängijad ja jalgpalliliit oleksid pidevalt valvel. Ja sama tähtis on, et jõuorganid pätte karistavad.

Ma tean, et jalgpalli söönud kihlveopettuste vähkkasvaja väljajuurimine on vähemalt sama keeruline, kui leida ravi vähile endale, ent ma keeldun uskumast, et see on Sisyphose töö ja võitlus puhta jalgpalli pärast on kaotatud, nagu kuulutas resigneerunult Der Spiegel.

lood & tsitaadid

nii nad

ütlesid Ei saa nad läbi jalgpallita

“Sa oled spordipoiss. Küllap taipad sedagi, et matš oma ihade või mõtetega on palju kõvem pähkel kui jalgpalli maailmameistrivõistlused või olümpia.”

Roy Strider paigutab alkoholisõltuvusest kirjutades jalgpalli olümpiast ettepoole “Jalgpall on ju ometi eraldi sõna?”

Eestikeelsete sõnade arvust kirjutav keeletoimetaja Maris Jõks toob liitsõna esimese näitena meie spordiala nime “Ehkki suviseks jalgpalli EMiks rajati nii uus terminal kui ka korralik maanteejupp, sõidavad kohalikud ikka üle põllu ja läbi metsa, sest nii on tee lühem.”

Lvivi ülikooli lektor Tiit Palu teekonnast lennujaamast linna Sergei Zenjovi kodulinnas “Nende hulgas on palju kära tekitanud mullune ühistranspordi ümberkorraldus, võimetus leida Kalevi staadionile rikas kosilane, patiseis uue silla asukohaga ja viimasel kolmel aastal kestnud tee-ehitus.”

Eesti Päevaleht Pärnu linnapea Toomas Kivimägi miinustest uute valimiste valguses “Erinevate riiklike või ka eraalgatuslike rituaalide kaudu (nt märkamislaulupidu, “Vabaduse laul”, uus jalgpallistaadion (mille ideoloogid on avalikult seostanud jalgpalli rahvusideoloogia loomega), tantsimine läbi Eesti, ühistalgud jne) tekitatakse teatraalne olukord, kus – kui kasutada Nietzsche mõtteid kreeka tragöödia päritolu kohta – luuakse tantsiv-laulev-skandeeriv või ka ühiselt tööd tegev community, kus lahustuvad piirid üksikisikute vahel ning luuakse ühises rütmis hingav mass.”

Eero Epner avalikkuse teatraliseerimisest kultuurilehes Sirp

Andorrale kaotamine pole häbiasi. Saalijalgpallis Saalijalgpallikoondis osales jaanuaris Euroopa meistrivõistluste kvalifikatsiooniturniiril ja lõpetas tulemusega nagu alati – kaotas kõik mängud. Ometi. Esimesed valikpunktid tulevad aina lähemale.

Kui suures jalgpallis on turniiri võõrustanud Andorra üleeuroopaline peksupoiss, siis saalijalgpallis omasid Pürenee mägedepojad Eesti alagrupikaaslastest kõrgeimat reitingut. Väljakul realiseerus see 4 : 3 võidus Eesti üle.

“Pidasin Andorrat alagrupi favoriidiks,” sõnas koondise peatreener Kert Haavistu.

“Kui meie peamine võrdlusmoment on Soome ja neile oleme alati kaotanud, siis Andorra on soomlasi korduvalt võitnud.”

Ehkki ainus statistika, mis jalgpallis loeb, on löödud väravate arv, pakub numbritabelisse vaatamine pisukest lohutust. Eesti tegi Andorra vastu rohkem pealelööke ja võitis enam nurgalööke, kuid nagu Haavistu tunnistas, jääb rahvusvahelisel tasemel meisterlikkusest veel puudu.

“Saalijalgpalli kirjutamata reegel on, et kui tahad kaitsva ja distsiplineeritud mänguga võita, pead lööma neli väravat. Esimeses mängus oleks neljas tabamus andnud viigi,” ütles Haavistu. “Teises olime veel viis minutit enne lõppu 2 : 1 ees ja oli ka võimalus 3 : 1 ja hiljem 3 : 2 lüüa, aga jällegi vedas alt meisterlikkus.”

Teises kohtumises läks Eesti Iisraeli vastu 0 : 1 kaotusseisust 2 : 1 juhtima, kuid juudid kallutasid vaekausi viimase viie minutiga lõppskooriga 5 : 2 enda kasuks.

Viimases mängus kaotas Eesti alagrupi võitnud Rootsile 0 : 2.

“Kui veel paar aastat tagasi oli meie mäng võrdlemisi kaootiline ja hoidsin enne mängu hinge kinni, et tulemus normaalse piiridesse jääks, siis praegu on meeskonna ja treeneri vahel konstruktiivne mõistmine ning pole vaja karta, et peaks pärast mängu häbinäoga ära minema,” lausus Haavistu.

Endise A-koondislase sõnul tahaks nüüd juba võita või vähemalt punkte teenida, aga tarvis oleks tugevate mängude kogemust. Näiteks EM-valikturniiri eel pidas saalikoondis vaid ühe matši ja kaotas selles Soomele 0 : 3. Plaanis oli jaanuari alguses osaleda ka Balti turniiril, ent lõunanaabrid ütlesid sellest viimasel hetkel ära.

2013. aasta on saalijalgpallikoondisele sisuliselt lõppenud, sest ühtegi valikturniiri tulemas ei ole. Haavistu sõnul kavatsetakse osaleda mõnel turniiril, kuid esmalt tuleb läbi arutada, mida saaks paremini teha.

“Paar aastat tagasi oli raske leida mehi, kes oleksid valmis rahvusvahelise mängu kiirusel vastu pidama,” sõnas Haavistu. “Ka suhtumine oli viletsam, aga nüüdseks on Eesti saalijalgpall muutunud palju huvitavamaks, ettevalmistus ning treeningutest osavõtt on korralik.”

Lennart Komp

“Üldiselt ideed võivad sündida täiesti juhuslikult, ootamatus olukorras, eriti kui paar õlut on juba sees kuskil mingi seltskonnaga, siis mõte hakkab imelikke radu pidi käima, siis võtan kohe telefoni ja toksin sisse. Pärast vaatan, et “naljakas sketš, jalgpall, puu”. Khm.” Ott Sepp “Tujurikkuja” saatest „Üle kümne aasta Inglismaal mänginud Mart Poom on esimene ja seni ainus eestlane, kes on osalenud Premier liiga mängudes. Nüüd on Eestis unikaalsete kogemustega Poom tagasi kodus, treenides rahvuskoondise väravavahte. Miks ei võiks see olla inspireeriv teistelegi?“ Ajakirjanik Arved Breidaks välismaale tööle minemisest

10

JALKA MÄRTS 2013

Foto: Lembit Peegel

Sinisärgid ei pea enam häbinäoga platsilt lahkuma.

lood & tsitaadid Foto: Juan Medina/Reuters/Scanpix

nii nad

ütlesid “Minnes omavanuste brittide hulka, kellel on elustki hoopis teised kogemused ja habemeajamismasinaga juba mitu vahekorda olnud erinevates poosides, siis meie poistel võib seal olukord päris keeruline olla.”

Aivar Pohlak

Maailma tulutoovaima klubi superstaar Cristiano Ronaldo.

Rikaste edetabel Madridi Real on kaheksandat aastat järjest maailma mainekama konsultatsioonifirma Deloitte koostatud edetabelis maailma rikkaim jalgpalliklubi.

Hispaania gigandi tulu ületab esimest korda 500 miljoni euro piiri: 512,6.

Kaksikvõim kuulub kahele La Liga suurele, esikuuik on täpselt samasugune kui aasta tagasi, seitsmendaks on kerkinud Manchester City.

Mõjusa viiekohalise tõusu on teinud ka Dortmundi Borussia ja Napoli. Uus tegija tabelis on Premier League’is praegu raskustes siplev Newcastle. Teistest silmapaistvama languse on teinud Milano Internazionale, Gelsenkircheni Schalke 04 ja Roma.

Inglismaa klubidest aitas Chelsea’t võit Meistrite liigas ja Inglise karikasarjas. Manchester City võitis meistritiitli ning sõlmis 480-eurose sponsorilepingu lennufirmaga Etihad Airways. Kuigi Arsenalil ei lähe palliplastil nii hästi, kui loodetud, suurendati kasumit 40 miljoni euro võrra. Sama kehtib Liverpooli kohta: rahatõus on 30 miljonit eurot.

Parim klubi, mis ei mängi Euroopa viies suuremas (Inglismaa, Hispaania, Itaalia, Saksamaa, Prantsusmaa) liigas, on 24. kohal paiknev Amsterdami Ajax.

Parim mitte-Euroopa klubi on Corinthians, mis võitis klubide maailmameistrivõistlused. Brasiilia klubi on 95,1 miljoni euroga 31. kohal.

Klubide tulud hooajal 2011/2012 (sulgudes koht ja tulud hooajal 2010/2011) 1. (1) Real Madrid 512,6 (479,5) 2 (2) Barcelona 483 (450,7) 3 (3) Manchester United 395,9 (367) 4 (4) Bayern Munich 368,4 (321,4) 5 (5) Chelsea 322,6 (253,1) 6 (6) Arsenal 290,3 (251,1) 7 (12) Manchester City 285,6 (169,6) 8 (7) Milan 256,9 (234,8) 9 (9) Liverpool 233,2 (203,3) 10 (13) Juventus 195,4 (153,9) 11 (16) Borussia Dortmund 189,1 (138,5) 12 (8) Internazionale 185,9 (211,4) 13 (11) Tottenham Hotspur 178,2 (181) 14 (10) Schalke 04 174,5 (202,4) 15 (20) Napoli 148,4 (114,9) 16 (14) Marseille 135,7 (150,4) 17 (17) Lyon 131,9 (132,8) 18 (18) Hamburg 121,1 (128,8) 19 (15) Roma 115,9 (143,5) 20 Newcastle United 115,3 (98)

“Alati on raske kuskilt edasi liikuda, aga enne kui sa seda teed, ei ole sul ettekujutustki sellest, millist mõju sa kellelegi oled avaldanud. Mulle saadeti sõnumeid ja kirju, mis liigutasid mind pisarateni.”

Keith Boanas naases Eesti naistekoondise peatreeneriks “Küsivad jah, et mitmes noorus mul on. Mis ma oskan öelda? Ütlen nii: eelmine treener tegi kohati päris rumalaid otsuseid. Alles nüüd on näha, kui rumalaid.”

Andres Oper endast ja Famagusta Nea Salamisest “Kõik käib läbi tõlgi. Linna peal olles tuleb jälle talle helistada, et ta seletaks taksojuhile, kuhu on vaja sõita. Vaid mängu ajal peab ise asjadega hakkama saama.”

Raio Piiroja Hiinast “Tavaliselt soovib peatreener mulle edu, seekord ta ei soovinud. Eks meeskonnas ole ikka sõbralikku lõõpimist.”

Henrik Ojamaa Motherwelli pea- ja Šotimaa koondise abitreenerist Stuart McCallist enne Eesti–Šotimaa maavõistlust “Ma ei usu, et meistriliiga tase on halvemaks läinud, lihtsalt meistriliiga mängijate vanus on palju langenud.”

Mart Poom “Mõned paugud on ikka rängad. Aga nad on kõvad vennad ja kannatavad. Korvpallur oleks olnud ammu platsil pikali ja jalad sirgu.”

Eesti korvpallikoondise arst Kalle Põder muigvel sui Andres Operi peavigastusest “Oleks vaja sellist klubi, kus leiaks stabiilsuse, et ei peaks võimlema iga talv.”

Sander Puri “Jaapanlased saavad esimeseks kingiks fotoaparaadi, meie saame palli.”

Nõmme Kalju portugallasest pallur Manuel Ferreira Rodriquez tögab meeskonnakaaslast Hidetoshi Wakuid

Tõnu Tiiger

2013 MÄRTS JALKA

11

jalgpall & eeskuju

Kas Balotelli on jalgpall?

Ajakirja Pere ja Kodu peatoimetaja ning kahe jalkapoisi ema Kirsi Altjõe arutleb, milline on jalgpalli imago ja roll ühiskonnas ning milliseid väärtusi võiks vuti kaudu lastele õpetada.

Foto: Eddie Keogh/Reuters/Scanpix

“M

ina küll oma poissi jalkatrenni ei pane,” ütleb minu hea sõber, 40. aastates meesterahvas. “Miks?” küsin imestunult, sest tema 6aastane poeg ajab palli taga erakordselt südikalt ning ainult ootab “stardipauku”, mil ta trenni lubatakse. “Sest jalgpallurid on pätid ja kaabakad. No vaata neid – küll nad jäävad narkootikumidega hangeldamisega vahele, siis lähevad treenerile või kohtunikule kättpidi kallale … Ei ole neil respekti ei vastasmeeskonna ega tihti isegi oma tiimikaaslaste suhtes, karjuvad ja ropendavad. On palju soliidsemaid alasid, mida harrastada. Ma tahan, et mu pojast saaks normaalne inimene.”

See on ainult üks näide vestlustest, millega olen viimasel ajal kokku puutunud – jalgpall ja selle (määrdunud) imago. Olen proovinud aru saada, miks nii arvatakse.

Tõsi ta on, et aastakümned tagasi (siis kui ka too isa noor oli) oli jalgpall Eestis põhiliselt muukeelse elanikkonna hobi, eestlaste seas oli palju soliidsem tennist või korvpalli mängida. Ja võibolla oli neis vutimeeskondades ka mõni pätt kambas, aga sellest on väga palju aega möödas ning Eesti jalgpall elab hoopis teist, ilusamat elu. Samas ei ole paljud seda tõika unustanud. Jalgpall pole ühele põlvkonnale (ja küllap ka nende lastele, sest nad on ju samas usus üles kasvanud) ikka veel soliidne harrastus. Hiljutised uudised palliplatsil või riietusruumis toimunud kaklustest, hangeldamistest ja seksiskandaalidest ei tee asja paremaks. Kas ja kuidas seda negatiivset suhtumist (ja jalgpalli ennast ka) puhtamaks muuta saaks?

Populaarsuskoorem kanda

Mario Balotelli ja jalgpall. Balotelli ise ei ole jalgpall.

12

JALKA MÄRTS 2013

Alustaks kaugemalt. Jalgpall on ilmselgelt maailma populaarseim spordi- ja meelelahutusala. Juba puhtalt numbriliselt – jalgpalli MMi ajal jääb elu seisma nii mitmeski maailma suurriigis, ning silmapaare, kes vutile teleka vahendusel kaasa elavad, võib lugeda miljardites. Ei ükski superstaarisaade ega ka olümpia leia võrdväärset publikut ja fänne.

jalgpall & eeskuju Jalka on köitev ja selle harrastamiseks pole vaja praktiliselt sentigi kulutada, mis omakorda tähendab, et igaüks, nii prints kui ka kerjus, võib (ja sageli ka tahab) vutti mängida. Populaarseima spordiala tiitliga käib paratamatult kaasas ka koorem – kui harrastajaid on palju, on seal ka palju erinevaid karaktereid, ja tihti jäävad suures pildis silma need mustad lambad.

Just nimelt kollasele meediale on nad nagu kommiks hambus, sest kõmu toidab hästi. Märksa huvitavam on lugeda Rooney armuseiklustest kui sellest, et paljud jalgpallurid tegelevad heategevusega. Ajalehti müüvad ja kõrvu jäävad just need sopased kaadrid. Nii võibki juhtuda, et mõni isa paneb tähele ainult seda, et tuntud jalgpallur on teisele näkku sülitanud või keegi on kedagi kuu peale saatnud. Samal ajal kui tulemused ja õiged teod pälvivad vähem tähelepanu.

Väga raske on muuta seda, kellest meedia endale ebajumala loob või milliseid tegusid kajastab. Aga jalgpall ei ole nii üheülbaline – kui üks pallur sülitab teisele näkku, siis ongi see ainult üks jalgpallur neist miljoneist, kes vutti mängivad. Balotelli või Terry järgi ei saa rivistada kogu vutikultuuri, pigem on need Lahm ja Casillas, kes võiksid olla jalgpalli sünonüümid. Küsimus on, kas on huvi näha laiemat pilti.

Kõmunäljas Inglismaa või viisakas Hispaania?

Mõnes riigis ei olegi enam suurt midagi päästa – kui mõelda põhiliste “jamatekitajate” peale, siis paistab halvas mõttes silma Ühendkuningriik. Inglismaal on jalgpallist saanud lausa liiga populaarne meelelahutus – mängijatest iidolid, kes võivad endale kõike lubada (nii sõnades kui ka tegudes), ning nende naistest stiiliikoonid või veidrikud. Kõmulehtedel ei saa küllalt nende vägitegudest ning lugejail silmad säravad – põnev on ju lugeda, kui tuntud jalgpalluri kaasa toidab oma lemmiklooma rinnapiimaga ...

Hispaanias on jalgpall samuti aukohal, aga seal on vutt osa normaalsest elustiilist. Mängijad ei taha olla (kuri)kuulsad väljaspool palliplatsi, vaid särada just oma sportlike oskustega. Ja nad saavad kõik püstipäi oma kuningale võidukarikat näidata. Ilma mustade plekkideta südamel. Hispaanias vaadataks väga viltu suurtele meediaprohmakatele või halvale

käitumisele, seal on teised kõlblusnormid.

Vaevalt et mõni hispaanlasest isa ütleks kõva häälega välja, et tema oma last jalkatrenni ei pane, kuna kõik vutimängijad on pätid. Tal võivad olla teised kaalutlused, aga mitte see ettekääne, sest jalgpall on püha ja jalgpallur olla õilis.

“

Jalgpall on neile õpetanud väikesest peale sõpradega kokkuhoidmist, distsipliini ja spordilusti. Mida nad ei unusta ja sisendavad hiljem oma lastele.

„

Vaat sellist hispaania stiilis suhtumist jalgpalli tahaks ka Eestis näha. Ning selleks tuleks alustada just neist kõige pisematest mängijatest – et kasvavast põlvkonnast sirguksid väärikad pallurid.

Et keegi ei saaks enam öelda, et jalgpallurid on kaabakad. Sest nad ei ole seda.

Ja kui satubki mõni mustem lammas sekka, siis jääb ta valgete varju.

Mida me muuta saame?

Kui me ei saa muuta meediapilti jalgpallist, siis me saame kujundada seda, keda me lastele eeskujuks toome. Et üldine pilt paraneks ning suhtumine muutuks, võiksime mõelda, kes on laste tiimides liidrid, ja kindlasti, kes on nende treenerid!

Kui tiimis valitseb treeneri hirmuvalitsus ja kapteni staatusse on tõstetud mängija, kes ei ole oma mõttelaadilt ega käitumiselt kiidusõnu väärt, siis ei saa oodata ka, et ülejäänud tiim oleks väga palju viksim ja viisakam. Sest just treeneri ja kapteni järgi seataks standard.

Kui sa ikka väikese Balotelli või Terry poodiumile tõstad, siis saad pisikesed Balotellid ja Terryd “kingiks”. See on paratamatu. Ehkki tihti on just see “Balotelli” meeskonna kõige tulisem võitleja, kõige parem väravakütt. Aga mis siis, ütlen mina. Las ta olla parim väravakütt, aga kapteniks teda panna ei tohiks.

Muidu ei ohjeldagi teda kunagi mitte keegi ja nõnda ei saagi temast soliidset sportlast ega kodanikku, sest teda on ülistatud sellisena, nagu ta on – andeka, kuid teiste suhtes mõtlematu ja agressiivsena. Ühel hetkel läheb ta endast välja nii tiimikaaslase kui ka treeneri peale.

Sest tal on õigus, vähemalt oma arust.

Jõudu ja toetajaid on tal kindlasti, sest ta on teiste silmis “tegija”.

Seepärast ongi pisikeste pallurite treeneritel eriline roll leida oma meesvõi naiskonnast üles see liider, kes on mõistlik eeskuju kõigile. Ning klubi peaks võtma vastutuse ning valima treeneri, kes on päriselt laste huvide eest väljas ja looks harmoonilise, sõbralikult sportliku meeleolu oma tiimile.

Vastasel juhul tuleb terve tiim saata kombekooli – triblamise kõrval käitumist õppima. Või hiljem lihtsalt tõdeda, et nüüd pole enam midagi teha.

Nii nagu teismelise lapse vanem peab, pea norgus, tunnistama, et kui 12aastaselt on reeglid paika panemata jäetud, siis 17aastasele enam piire ei kehtesta.

Kohe mitte kuidagi. See on fakt.

Loo alguses jutuks olnud isale, kes oma poega jalkatrenni ei tahtnud panna, vaidlesin muidugi vastu. Tulise jalgpallisõbrana ning üle 20 aasta jalgpalli jälginuna üritasin teda ümber veenda – enamik pallureist on ikka väga lahedad kutid. Mõnest vutipoisist saab hoopis advokaat või näitleja, mitte jalkatäht.

Aga jalgpall on neile õpetanud väikesest peale sõpradega kokkuhoidmist, distsipliini ja spordilusti. Mida nad ei unusta ja sisendavad hiljem oma lastele.

Tore oleks, kui iga väike jalkahuviline leiaks endale oma kodukoha läheduses maailma parima treeneri, maailma parimad sõbrad ning spordiarmastuse kogu eluks. Nagu minu poisid on leidnud, ma loodan.

Kirsi Altjõe oma koduste jalkapoistega.

Foto: Pere ja Kodu

2013 MÄRTS JALKA

13

1-teist mõtet

Kellest sõltub tulevik, kui ta Pohlakust enam ei sõltu?

J

Foto: Lembit Peegel

aanuari viimasel päeval toimunud traditsiooniline jalgpalliliidu noortekonverents pakkus harjumuspäraselt mõtteainet. Reeglina on sõna võtnud alaliidu president Aivar Pohlak ja talle sageli sekundeerinud meil töötavad välismaalastest treenerid, kes on avanud mõne uue vaatenurga kodumaisele jalgpallile. Seekord välismaiseid esinejaid polnud ja Pohlak esines oma tuntud headuses, rõhutades treenerite esmatähtsust tippjalgpallurite kasvatamisel. Oma sõnavõtu lõpetas ta

naerusuise repliigiga: “Minust ei sõltu enam midagi, kõik sõltub teist!”

Pohlakut parafraseerides ütleksin, et kõik sõltub sellest, kui paljud kohalolnud treenerid ja klubijuhid sellest lihtsast mõttest aru said. Minu jaoks võttis see tõdemus kokku terve konverentsi ja meie jalgpalli hetkeseisu: praegu sõltub kõik tõepoolest igast üksikust treenerist ja igast klubist; sobivad raamid ehk tingimused on jalgpalliliit suutnud luua – muidugi niipalju kui see Eesti-suguses pool sajandit nõukogude okupatsiooni all vähikäiku teinud väikeriigis üldse võimalik on. Mõistagi laiendab vutiliit raame ka edaspidi, loob koostöös omavalitsustega ja klubidega aina paremaid tingimusi jalgpalli harrastamiseks, ent

Mitu päris klubi on Eestis?

Aivar Pohlak: “Minust ei sõltu enam midagi!”

16

konkreetse töö tulevaste tippmängijatega saavad ära teha ikkagi ainult treenerid ja klubid.

Võibolla olen liiga harjunud noortekonverentsidel pakutud huvitavate teooriate ja lähenemistega ning seepärast mõjus Pohlaku esinemisele järgnenud jutt sellest, mida peaks klubid tegema, et muutuda tõelisteks klubideks, mulle väikese šokina. Koos on meie paremad noortetreenerid ja neile nämmutatakse 1.b klassi tasemel kõige elementaarsemaid võtteid: kaasake klubitöösse vabatahtlikke ja klubi noormängijaid; küsige abi jalgpalliliidust; tutvuge suuremate klubide töökorraldusega; korraldage klubi perepäevi, jõulupidusid jms. Tundsin, nagu oleksin konverentsilt sattunud eelkooli lastevanemate koosolekule.

JALKA MÄRTS 2013

Pärast konverentsi jagasin oma hämmastust jalgpalliliidu töötajatega.

Selgus, et just sedalaadi info järele on klubid ise kõige enam vajadust tundnud (hiljem kostus, et nii head noortekonverentsi pole varem toimunudki!). Väikeses vestlusringis küsisid jalgpalliliidu inimesed minult retooriliselt, mitut klubina toimivat klubi ma Eestis tean.

Isegi meistriliigas on klubisid, mille põhimureks on saada papp kokku, et järjekordne aastake meistrivõistlustel maha pidada. Ei mingit klubitööd selle sõna euroopalikus tähenduses, ei mingisugust enese mõtestamist kohaliku kogukonna (linna, linnaosa, regiooni) identiteedi kandjana ning kohaliku omavalitsuse ja rahva partnerina!

Mul jäi üksnes tunnistada oma sinisilmsust. Tõepoolest, kui klubid ise on palunud jalgpalliliidult näpunäiteid, kuidas klubi üles ehitada, oli sellest rääkimine konverentsil õigustatud.

Positiivne pool on ju ka selles, et oma oskamatust on enesele teadvustatud.

Aga kui ikkagi edasi norida, siis

1-teist mõtet Foto: Lembit Peegel

Vasakult esiplaanil: Norbert Hurt, Katrin Kaarna, Juss Tamming, Eva Maria Stina Peek, Alar Peek, Urmas Kirs, Mart Poom, Katrin Ehatamm, Gert Olesk ja Rainis Maasing kuulavad noortekonverentsi sõnumit.

peab imestama, kuidas sedavõrd algelisi teadmisi klubide tegevusest ei teata.

Kas siis konverentsi publik polnud varem kunagi kuulnud või ise selle peale tulnud, et klubitöös saaks kasutada noormängijaid, et parema meie-tunde annaksid perepäevad jms?

Küllap on konks mujal. Meie klubid – nii suured kui ka väikesed – maadlevad igaüks oma tasemel toimetulekuraskustega. Väiksemates kohtades on sageli kõik ühe inimese turjal. Ta jõuabki anda trennid, käia oma gruppidega võistlustel ja nuruda kokku selleks hädavajalik raha. Päeva lõpuks on ta liiga väsinud, et hakata midagi mõtestama. Teisisõnu – tal ongi valida, kas “mõtestada” ehk teha suuri sõnu või teha midagi reaalselt ka ära.

Siinkohal hüüdkem: stopp!

Just eelkirjeldatud stambist peavadki kõik väikesed, keskmised ja lõpuks ka suured klubid end välja murdma. Raske on enamusel siin maamunal, raske on enamikul jalgpalliklubidest maailmas.

Aga ometi eksisteeritakse ja vägagi rõõmsasti.

Kasutage tööd otsivaid noori!

Kui nüüd hakata rahulikult mõtlema, siis läks noortekonverentsil kõlanu õigele aadressile. Sest miks peaks klubi tegevust ülal hoidma üks või kaks-kolm inimest, kui on tõepoolest abiväena

võtta klubi noorliikmed? See on levinud mõttelaiskus, et olen üksi, kõik on minu õlul, pean koorma üksi ära kandma. Abi küsida ka nagu ei tihka – kes see ikka vabatahtlikult appi tuleb!

“

Väiksemates kohtades on sageli kõik ühe inimese turjal. Päeva lõpuks on ta liiga väsinud, et hakata midagi mõtestama.

„

Aga kuskilt peab alustama. Saad esimese abilise, tema kaudu tuleb teine.

Nüüd on teid juba kolm. Kolmekesi võib juba üht-teist korraldada, et tugevdada meie-tunnet, et otsida kontakti kohaliku kooli ja kogukonnaga.

Viimasel ajal on ühiskonnas luubi alla võetud noorte inimeste töötuse teema: et tööandja võtaks küll, aga ainult varasema töökogemusega inimest. Aga kust saab noor kogemust, kui teda tööle ei võeta? Jalgpalliklubid peaks olukorda ära kasutama ning pakkuma hakkajatele noortele tasuta tööd. Kasu saavad mõlemad: klubid saavad tegusa inimese ideid ja töökäsi kasutada klubitöö arendamiseks ning noored saavad väärt kogemusi ja tõhusa rea oma CVsse. Mõistagi

võiks ja peaks ennekõike vaatama oma klubi noorte poole. Klubi heaks tehtud vabatahtlik töö peaks kujunema normiks, et mitte öelda auasjaks.

Klubi heaks tehtava töö kasulikkust noorte tuleviku seisukohast (praktilise töö kogemus, mis aitab ka edaspidistel tööotsingutel) peaks klubid esialgu noortele ja lastevanematele ise tutvustama. Edaspidi, aastate pärast peaks see olema enesestmõistetav.

Kokkuvõttes oli noortekonverents väga kasulik: klubid ja treenerid said loengu teemal, mis neid huvitas ning ka üks sinisilm toodi pilvepiirilt maa peale. Aga pealkirjas esitatud küsimus jääb kangekaelselt jõusse: kas konverentsi auditoorium adus, et Pohlakust sõltub meie jalgpallielus tõepoolest aina vähem ja vähem. Suurem osa tema tööst on tehtud, põhi on laotud. Nüüd sõltub tõesti peaaegu kõik treeneritest.

Või oli see ajast liiga etteruttav tõdemus?

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja 2013 MÄRTS JALKA

17

aasta kodaniku aasta

Foto: Lembit Peegel

18

JALKA MĂ„RTS 2013

aasta kodaniku aasta

Konstantin Vassiljevi

aasta pilvedesse ja tagasi Vaid Konstantin Vassiljev ise teab, kui keeruline oli tema nahas olla 2011. aasta lõpus, kui koondise edu ühe võtmetegelasena tuli paremale ja vasakule anda intervjuusid, võidelda koha eest uues klubis ning Eesti jalgpalli esindusnäona käia vastuvõtult vastuvõtule. “Meie Kostja” tunnistab, et võttis pea ikka ringi käima küll.

Lennart Komp

V

assiljev lõi värava Serbiale, kui võõrsil võitsime. Värava Serbiale, kui kodus viigistasime.

Värava, kui Balkanil alistasime 2 : 1 Sloveenia. Kui Vassiljev hirmraskes seisus, vigastusest ehk veel täiesti taastumata 0 : 1 taga olles viimaseks 25 minutiks Belfastis Põhja-Iirimaa vastu väljakule tuli, kasvas ootusärevus haripunkti, et lõpuvilega ekstaasiks muutuda. Ta lõi kaks väravat.

Kostja tegi seda jälle! Imeline!

Euroopa kuningad! Vassiljev on Eesti koondise nägu! Vassiljev oli taas meie jokker! Nii kuulutasid ajalehed, nii õhkasid fännid, nii ütlesid meeskonnakaaslased. Kui play-off’i loos andis vastaseks Iirimaa, tundus avalik arvamus jalgpallikoondisele juba pileteid Poolasse ja Ukrainasse EMile ostvat.

Meil on ju Kostja!

“Natukene oli vaeva, et asjad üle pea ei kasvaks,” lausub Vassiljev 2013. aasta hakul. “Meie pidime olema esimesed, kes asju realistlikult vaatavad. See oli suur saavutus, kuid ka õnn oli meiega.

Iirimaa mängu mõõtmed olid aga hoopis midagi muud, pidime sellega arvestama, kuid mitte liiga palju mõtlema.”

11.11.2011 kujunes rõõmupäevast

üsna süngeks. 0 : 4 kaotuse järel oli just Vassiljev esimene, kellele fänn ja ajakirjanik otsa vaatas. Mis juhtus? Miks juhtus? Vassiljev otsib tänini sõnu, kui neile küsimustele vastama peab. Ja sõnade valimine ning rittaseadmine pole kaugeltki lihtne, küllap mitte niivõrd sisuliselt kui ka emotsionaalselt. Palju on Eestis inimesi, kes on midagi sellist läbi elanud?

Raske on vastata, kui vastust ei tea “Paljud küsimused käisid Iirimaa mängude kohta, pidin seletama, miks ja kuidas, aga see pole lihtne, kui pidid selle omal nahal üle elama ega saa ka ise aru, miks nii juhtus,” meenutab Vassiljev.

Lihtne ei tundu see praegugi.

Hüppame aga korraks ajas tagasi. Umbes-täpselt kolm aastat, kui Vassiljev alustas oma kolmandat aastat Sloveenia kõrgliiga klubis Lendava Nafta. Selja taga oli üsnagi edukas aasta koondisega ning poolteist hooaega Balkanil olid ta tõstnud liiga üheks respektaablimaks mängijaks.

“2010. aasta alguses olin ma valmis Sloveeniast lahkuma, aga klubi tahtis minu eest liiga kõrget hinda, mis

lõpuks umbes 250 000 euroni langes,” arvutab Vassiljev.

Vassiljev jättis harva mõne mängu vahele ja nii kasvas koormus koos koondisemängudega kohati 700 minutini kuus. Aga ehkki tööd tegi Vassiljev kõvasti, muutus Sloveenia mugavaks.

Koondisemängijana oli ta seal maal mõneti erilises staatuses ja isegi ajakirjanikud ei kritiseerinud teda.

“

Kokkuvõttes ei olnud see kõige lihtsam periood, sest minu puhkus on detsembris ja seda aega tahad ikka perega koos veeta, kuid jälle on vaja ülikond selga panna ja kuhugi minna.

„

“Viimastel aastatel Sloveenias oli tunne, et kõik on tuttav ja situatsioon sarnane Eestiga, kus mängijad ja meeskonnad muutuvad vähe. Tead, kellelt mida oodata,” ütleb Vassiljev, kelle häälest kumavad läbi toona küllap valitsenud tüdimusnoodid.

2013 MÄRTS JALKA

19

aasta kodaniku aasta

LÄTI 0:0 (BT) LEEDU 0:2 (BT)

Gorica 0:1 Primorje 2:1

Jun

Jul

HIINA 0:3 KATAR 0:2

Domžale 2:0 Gorica 1:3 Koper 1:2 SOOME 2:0 HORVAATIA 0:0

Celje 0:2 Maribor 3:1 Domžale 1:1 (SKV) Drava 0:0 Domžale 0:3 Olimpija 0:1 Interblock 1:1

GRUUSIA 1:2 Interblock 3:1 Gorica 0:1 Interblock 1:1 (SKV) Koper 0:2 Interblock 3:0 (SKV) Rudar 2:0 Domžale 1:3

Olimpija 0:0

2010

Mai

Celje 2:2 Rudar 0:0 LIECHTENSTEIN 1:1 Koper 0:2 Gorica 0:1

UEL: UEFA Euroopa Liiga EMP: EM-play-off VKV: Venemaa karikavõistlused

Värav

90

Konstantin Vassiljev vs 8 miljoni euro mees Demy de Zeeuw Hollandist, kes

Olimpija 2:3 SERBIA 3:1 (EMQ) SLOVEENIA 0:1 (EMQ) Domžale 1:1 Maribor 1:1 (SKV) Maribor 0:2 Maribor 0:4 (SKV) Triglav 0:2

SKV: Sloveenia karikavõistlused BT: Balti turniir EMQ: EM-valikturniir MMQ: MM-valikturniir

Foto: Igor Kataev/ RIA Novosti/Scanpix

ITAALIA 1:2 (EMQ) USBEKISTAN 3:3 Rudar 3:3 Koper 3:0 Gorica 3:0 Primorje 2:4

Lendava Nafta Eesti koondis Luka Koper Amkar

gasi. “Sain juurde motivatsiooni ja uued arenguvõimalused. Itaalia jutud olidki ainult jutud, sest ühtegi konkreetset pakkumist või testimaskäiku ei olnud. Ükskord helistati isegi nii, et homme lähed Itaalia klubisse, teed meditsiinilise kontrolli, kuid seda ei juhtunud. Isegi klubi ei nimetatud. Mängijat mõjutavad need asjad kindlasti, eriti siis, kui juttudest teod ei sünni. Vaimselt peab päris tugev olema, et üle saada ja edasi mängida.”

2011. aasta kevadel aitas Vassiljev Eesti 2 : 0 võidule Uruguay üle, ent mis veel tähtsam, tema tabamusest sündis viik Serbiaga. Poolkaitsja sõnul tundus märtsi lõpus kaks aastat tagasi, et edasipääs EM-valikgrupist võib olla reaalne, kuid Fääri saartelt tuli valus tagasilöök.

Lisaks kaotused Lõuna-Ameerikas ja Türgis.

“Koondisel oli päris kõva surve ja pidime sellest koos välja tulema. Kindlasti oli see kõige raskem moment meeskonnal. Kõik tegid väga hea töö ja võit Sloveenias oli, ma arvan, üks koondise väärikamaid momente,” lausub Vassiljev uhkusega.

Mitte küll Itaaliasse, kuid tugevasse Vene liigasse siirdus Vassiljev siiski ja veel enne äsja nimetatud matše. Permi Amkari mängijaks sai ta augustis, kuid testimas käis juba juunis. Sellele järgnes üle kuu aja vaikust. Kui lõpuks selgus, et Amkar teda soovib, siis veel kuu ootust ja läbirääkimisi.

Olimpija 1:0 Domžale 3:2 FÄÄRID 2:1 (EMQ) Maribor 1:3 Triglav 2:1 Brda 4:2 Celje 4:2

Ka koondise kontekstis oodati Vassiljevi järgmist sammu pikisilmi.

Oli ilmselge, et tase seda lubab. Tarmo Rüütli käe all kerkis Vassiljev rahvusmeeskonna mänguliseks liidriks, ehkki lokkispäine keskväljaaju seda ise tagasi kipub lükkama.

“Koondise puhul on raske rääkida mingist liidrirollist,” tõrgub poolkaitsja enda rolli tähtsustamast. “Ka Tarmo ei öelnud otseselt, et läbi minu mängime, aga andis mõista, et üks võtmekäike pean olema mina.”

2010. aastal oli Vassiljev võtmekäiguks võitudes Serbia, Fääri saarte ja Soome üle, viikides Horvaatia, Usbekistani ja Liechtensteiniga ning ka kaotusmängus Itaalia vastu näitas ta end eredalt. Klubi aga mängis selgena tundunud eurokoha maha. Mõjutasid juhtkonna segased suhted ja palgaviivitused.

Nii ei tundunud üldse ebaloomulikud spekulatsioonid, mis viisid Vassiljevi 2011. aasta alguseks Itaaliasse. Järgmiseks peatuspaigaks sai hoopis Koperi linn. Sloveenias nagu Lendavagi. FC Luka Koperi spordidirektor Miran Pavlin rõõmustas Vassiljevit palgates, et poole, hiljemalt aasta pärast siirdub Vassiljev Itaaliasse niikuinii (ja Koper paneb tasku kopsaka kasumi).

“Koperisse minek oli väga oluline muutus, sest pikalt ühes seltskonnas olemine on väsitav,” vaatab Vassiljev ta-

Nov

Dets

80 70 60 50 40 30 20 10 Veb

20

Märts

JALKA MÄRTS 2013

Apr

Aug

Sept

Okt

aasta kodaniku aasta

Jun

Naltšiki Spartak 1:2 IIRIMAA 0:4 (EMP) IIRIMAA 1:1 (EMP) Volga 2:1 Rostov 1:1

ITAALIA 0:3 (EMQ) FÄÄRID 0:2 (EMQ) TŠIILI 0:4 URUGUAY 0:3 Karagandõ 1:1 (UEL)

Mai

Domžale 1:1 TÜRGI 0:3 Gorica 0:4 Nafta 0:0 Rudar 1:1

Rudar 3:3 Gorica 0:0 Olimpija 2:1 Maribor 1:1 Celje 1:0 Nafta 1:2 BASKIMAA 1:2

Maribor 3:0 Celje 3:0 Nafta 4:1 Primorje 1:1 Maribor 1:1 (SKV) Domžale 3:1 Maribor 0:1 (SKV) Triglav 0:0

Triglav 0:1 Rudar 1:0 Gorica 2:2 Olimpija 0:4 URUGUAY 2:0 SERBIA 1:1 (EMQ)

90

Domžale 2:1

2011

nüüdseks on Spartakist Belgiasse laenatud.

Karagandõ 1:2 (UEL) Mura 05 0:1 Olimpija 1:1 Celje 0:2

Nii oli ta poolsunnitud puhkusel ja mitmete vutisõprade arvates just seepärast koondise võtmemängudeks särtsu täis.

Vassiljev siin põhjuslikku seost ei näe, nagu ka selles, et 2012. aastal tõusis ta Permis põhimeheks, ent koondises aasta varem nähtud maagiat ei ilmutanud.

“Jah, Venemaa liigas on lendamist palju ja see väsitab, kuid ma ei usu, et see koondisemängu mõjutab. Ei oska öelda, kas parem on regulaarselt mängida või hoopis vahepeal puhata saada,” mõtiskleb Vassiljev. “Rumeenia, Ungari ja Türgi on meie jaoks kindlasti tugevad vastased ja mingitel hetkedel oli meil võib-olla vähem kogemust. Need mängud ei olnud mul koondises kindlasti kõige paremad ja kriitika, ma arvan, oli õigustatud.”

Kui 2011. aasta lõpus andis Vassiljev intervjuu peaaegu kõigile kõige oluli-

Volga 0:0 PÕHJA-IIRIMAA (EMQ) 2:1 UKRAINA Kuban 3:1 Terek 0:1 Anži 1:2

Kas parem on olla puhanud või pidevalt aktsioonis?

sematele aastalõpusaadetele, peaaegu kõigile väljaannetele ja pälvis auhindu padusportlikest süvaühiskondlikeni, siis aasta hiljem nägid paljud just temas põhjust, miks MM-valiksari ei alanud eelmise EM-kvalifikatsiooniturniiriga võrreldava eduga. Et mitte öelda alla ootuste.

“Kindlasti ei oodanud ma neid auhindu nii palju, just mittesportlikke.

Sportlike peale ju võis mõelda, aga niisuguseid ühiskondlikke auhindu (nt aasta kodanik – toim.) saab jalgpall Eestis ikka väga harva. Kokkuvõttes ei olnud see kõige lihtsam periood, sest minu puhkus on detsembris ja seda aega tahad ikka perega koos veeta, kuid jälle on vaja ülikond selga panna ja kuhugi minna. Raske oli öelda “ei” ja alati otsisin variandi, et saaks intervjuu anda või kuhugi minna,” kerib Vassiljev aega tagasi. Väikese ohkega.

Kui aga lõpuks perega Eestist puhkama sõitis, lülitas ta telefoni välja ja naasis märksa reipamana. Aastad ei ole vennad ja äsjase jõuluaja sai Vassiljev oluliselt vaiksemalt veeta.

Midagi rahulikku ei oota teda aga Permis, kus seisab ees olelusvõitlus keskväljal. Talvel tõi uus peatreener Rustem Huzin Vassiljevi konkurendiks bulgaarlase Blagoj Georgievi. Kuidas see kõik koondist mõjutab, näeme juba märtsi lõpus. Õpiku, kuidas toime tulla edu ja ebaeduga, võiks Vassiljev aga juba praegu kirjutada.

SLOVEENIA 2:1 (EMQ) PÕHJA-IIRIMAA 4:1 (EMQ) Moskva Spartak 0:1 Moskva Dinamo 0:3 Rubin 0:2 (VKV) Rostov 0:1

Rašid Rahhimov tahtis Vassiljevit põhimeheks ja sellisena ta Põhja-Iirimaa üle saadud 4 : 1 võidu järel Moskva Spartaki vastu ka alustas. Juba avapoolajal saadud vigastus viis ta pingile ja kolmeks nädalaks treeningutest eemale kuni otsustava koondisemänguni Belfastis. Vahepeal toodi aga Rahhimovi asemel Permi uus, juba varem seal ametis olnud peatreener Miodrag Božovic, kelle valikusse Vassiljev enne 2012. aasta märtsi ei mahtunud.

80 70 60 50 40 30 20 10

Veb

Märts

Apr

Jul

Aug

Sept

Okt

Nov

2013 MÄRTS JALKA

21

aasta kodaniku aasta

Vassiljevi sõidud mööda Venemaad

Mordovia 1:1 Krõlja Sovetov 0:2

Perm

Kuban 0:3 Rostov 0:3 OMAAN 2:1 AÜE 1:2 CSKA 0:3 Anži 1:2

Rubin 1:0 UNGARI 0:1 (MMQ) ANDORRA 1:0 (MMQ) Terek 0:1 Lokomotiv 2:1

Alaniya 1:1 RUMEENIA 0:2 (MMQ) TÜRGI 0:3 (MMQ) Volga 3:2 Dinamo 2:3 SKA-Energia 1:2 (VKV) Moskva Spartak 1:3

Anži 0:1 Mordovia 0:0 POOLA 1:0 Krõlja Sovetov 2:0 Kuban 2:2

Zenit 0:2 CSKA 3:1

SOOME 1:2 (BT) LEEDU 1:0 (BT) PRANTSUSMAA 0:4

Krasnodar 2:2 Terek 0:2 Volga 4:1 HORVAATIA 1:3 UKRAINA 0:4

Terek 2:0 Rostov 1:0 Krõlja Sovetov 1:2 Naltšiki Spartak 1:0 Tomski Tom 0:0

Krõlja Sovetov 2:1 Naltšiki Spartak 2:1 Tomski Tom 0:0 Krasnodar 1:0

2012 90

EL SALVADOR 2:0

Konstantin Vassiljev ei ole kauPeterburi 370 km geltki esimene Eesti pallur, kes on Venemaal mänginud, kuid nagu ta Jalkale antud usutluses märkis, siis pikad lennureisid on põhilisi erisusi, millega ta Permi Amkaris mängides kohanema pidi.

Linnulennult tuleb Vassiljevil Nižni-Novgorod 527 km läbida 14 500 kilomeetrit, kuid arvestades juurde ümberistumised, kasvab kogudistants ilmselt üksjagu. Rääkimata kuluvast Moskva 308 km ajast.

Samas ei ole see kaugeltki võrreldav Sergei Pareiko lennukilomeetritega, sest tema endise tööandja FK Tomi kodulinn Tomsk Saransk on nii Moskvast kui ka Permist 730 km umbes 2800 kilomeetri kaugusel.

Kaasan Venemaa esiliigast on Tomsk taas 840 km üles tõusmas nagu ka Mark Švetsi Rostov kunagine leivaisa Habarovski Samaara 1263 km 1050 km SKA-Energia. Viimasega pidas Perm 2011. aastal ka karikamängu, kus Vassiljev ei osalenud ja pääses sellega enam kui 6000kilomeetrisest reisist.

Krasnodar 2009. aastal Venemaa 1500 km esiliigas Lutš-Energia Mahhatškala 1887 km eest mänginud Vladimir Groznõi Voskoboinikov reisis aga Vla1803 km divostokist linnulennult 7300 kilomeetrit, et mängida KalininVladikavkaz 1807 km gradi Baltikaga.

80 70 60 50 40 30 20 10 Veb

22

Märts

Apr

JALKA MÄRTS 2013

Mai

Jun

Jul

Aug

Sept

Okt

Nov

Dets

mängija luubi all

Andre Ilves FC Kuressaare poolkaitsja Andre Ilvese (22) oskusi mõõdavad meeskonna peatreener Sergei Zamogilnõi ja klubi legend Martti Pukk.

Foto: Lembit Peegel

Sergei Zamogilnõi: “Ilves on võimeline andma n-ö varjatud söötu, mida keegi oodata ei oska, ja sellega otsustada mängu. Samas, üldine söödutäpsus peab veel paranema, sest tema positsioon on nr 10 ja nii peab just tema andma viimase söödu.”

Väljakunägemine

Õhuvõitlus

Martti Pukk: Tehnika on väga hea ja ta ei pea palli silmadega kogu aeg jälgima. Tänu sellele näeb väljakut väga hästi ja suudab ootamatuid lahendusi pakkuda.

Sergei Zamogilnõi: Kui pall on tema käes, näeb väljakut ja on võimeline andma ebastandardset söötu ja sellega tekitama terava olukorra.

Sergei Zamogilnõi: Oleks vaja parandada. Kasvult ei ole pikk, aga isegi madalad pallid võiks paremini mängida. Probleem on psühholoogias.

Tundub, et ta ise arvab, et ei oska peaga mängida. Ja kui tehniliselt vaadata, siis näiteks avanemine tsenderdustele võiks parem olla.

Mootor Martti Pukk: Alguses, kui tuli, siis ei olnud kõige parem, aga ma usun, et on palju juurde pannud ning aitas ka see, et ta sai Floraga mullu kuu aega ettevalmistust teha.

Sergei Zamogilnõi: Kui ta on heas vormis, siis kestab terve mängu, kui ei, muutub mõnikord väljakul passiivseks. Kui töötad mujal, siis peab aru saama, kuidas mängudeks valmistuda.

Eriti tähtsad on 48 tundi enne mängu, kuidas puhata, mida süüa.

Tema on veel selles mõttes kogenematu ja veel täpselt ei tea, mida organism parasjagu Tehnika vajab.

Martti Pukk: Ma arvan, et ta on Kuressaares üks tehnilisemaid jalgpallureid. On näha, et nooruses on sellega kõvasti vaeva nähtud.

Sergei Zamogilnõi: On tehniline mängija. See on üks tema trumpidest. Palli omaksvõtmine ehk esimene puude on hea – pall ei põrka kaugele ja palli omaksvõtmisel arvestab, kus on vastasmängija.

Löök ja sööt Martti Pukk: Tänu tehnikale saab mõlemaga hästi hakkama. Kuigi on paremjalgne, siis mõlema jala puhul on tehnika hästi paigas.

Eriti hea on lühike sööt, pikem vajab rohkem arendamist.

Sergei Zamogilnõi: Tugev ja kontsentreeritud löök nii parema kui ka vasakuga. Kuna tema positsioon on number 10, siis nõuab see rohkem lühikesi ja keskmisi sööte. Ja söötude puhul tahaks näha rohkem täpsust.

Jõulisus Martti Pukk: Nii ja naa. Mingites olukordades tundub, et võiks jõudu rohkem olla ning kukub kergelt.

Samas, nahaalsust on piisavalt.

Sergei Zamogilnõi: Potentsiaal on suur, aga ta ei kasuta seda alati, näiteks mängu jooksul ei tee nii palju spurte, kui ta tegelikult võimeline on. Teisalt oskab hästi palli kehaga katta ja seda on raske ära võtta.

Sisu Martti Pukk: Võitleb alati lõpuni, isegi kui ei tule kõige paremini välja. Tujusid on tal selliseid ja teisi ning need sõltuvad sellest, kui hästi meeskonnal läheb.

Sergei Zamogilnõi: Ta on distsiplineeritud mängija, aga mõnikord mängu jooksul tulevad lühiajalised emotsionaalsed pursked, mille tagajärjel tulevad ka ebavajalikud kollased.

Liikuvus Sergei Zamogilnõi: Ootaks rohkem, sest ta on selleks võimeline. Väljenduma peaks see mänguolukordade lugemises, kui pall ei ole tema käes. Mängus on olukordi, kus pead olema võimeline aimama kaks käiku ette ja sinna tsooni liikuma, et palli saada.

Näiteks sööt kolmandale mängijale, kus ta on kolmanda rollis.

Kiirus

cv

Martti Pukk: Päris korralik ja suudab ka palliga väga kiiresti liikuda. Selle koha pealt probleeme pole. Kiirust kasutab lühematel distantsidel.

Sündinud: 19.12.1990 Klubi: FC Kuressaare Treenerid: Raivo Vaga, Kristjan Lemberg, Sergei Zamogilnõi, Martin Reim Eelmine klubi: Raasiku FC Joker

2013 MÄRTS JALKA

23

meistriliiga

Kellel hoida silm Tutvustame kuut mängijat kuuest meistriliiga klubist, kes võivad ilma teha tänavustel Eesti meistrivõistlustel ja kelle valisid välja vastavate meeskondade treenerid.

Artur Rättel (20)

Maksim Lipin (20)

Tallinna FC Levadia ründaja

FC Infonet poolkaitsja/ründaja

Artur Rätteli esimene täispikk hooaeg meistriliigas jäi ootuste kiuste üsnagi tagasihoidlikuks. Või olid ootused liiga suured. Noortekoondistes silma paistnud ründaja pääses 31 mängus väljakule ligi 2000 minutiks ja lõi kümme väravat, kuid sai ühelt ja teiselt poolt kuulda kriitikat.

Aprillis kostitas ta kübaratrikiga Paidet ja ka edaspidi lõi ta pigem mitmekaupa. Näiteks kolm Kalevile, kaks Kuressaarele ja Tammekale. Tugevamate vastu jäi aga hätta.

On ilmselge, et annet on sellel noorel pärnakal kõvasti, kuid klassi eeskätt stabiilsuse näol veel tublisti puudu. Aasta lõpus muutus ta palliga enesekindlamaks, nii mängudes kui ka treeningutel. Ühtlasi peaks tal olema šansse murda põhirivistusse, sest pearivaalid ründajakohale on Ingemar Teever ja Rimo Hunt, kes on üsna sarnast tüüpi mängijad. Neist on Rättel kindlasti tehnilisem ja ettearvamatum.

Kui mullu läks palju tähelepanu U19 EM-finaalturniirile ja aasta varem segas vigastus, siis 2013. võiks tulla Rätteli aasta.

Kui eelmise aasta staar esiliigas oli Infoneti ründaja Manucho, siis vähemalt sama huvitavaks võib nimetada aafriklasest meeskonnakaaslase järel väravaküttide edetabelis teiseks jäänud Maksim Lipinit.

Alles sel aastal U21 esinduses oma noortekoondiste debüüdi teinud Lipini tugevateks külgedeks on hea tehniline ettevalmistus, füüsiline areng, karistuslöökide sooritamine ja triblingu kiirus. Arendama peaks eeskätt mängulugemist. Aleksandr Puštov kasutas teda nii äärtel kui ka tipuründaja toetajana.

Eesti tippjalgpalli jõuab Lipin alles nüüd, 20aastaselt. Varem on FC Puuma kasvandik mänginud II liigas FC Ararati ridades ja esiliigas Kiviõli Tamme Autos.

FC Infonetti tõi ta Puštov, kes noormeest juba aastaid tunneb ning just tema käe all astus Lipin sammu edasi.

Potentsiaali läbi lüüa on tal ka meistriliigas, kuid palju on kinni temas endas ja võimes kõrgemal tasemel vutiga kohaneda. Kahtlemata on ta üks neid noori ründajaid, kellel 2013. aastal silm peal hoida.

Foto: Lembit Peegel

24

JALKA MÄRTS 2013

Foto: FC Infonet

Allan Kimbaloula (21) Nõmme JK Kalju poolkaitsja/ründaja

Enne veel, kui Martin Vunk otsustas Sillamäele regionaalpoliitikat arendama minna ja Sander Post Aalesundist Florasse naasis, kõditas uut hooaega ootava jalgpallisõbra närve Nõmme Kalju. Eestis esimest korda tiitlit kaitsma asuv Kalju sai allkirja Prantsusmaa tunamulluse meistri Lille OSC kasvandikult Allan Kimbaloulalt, kellele sai õige põgusa pilgu heita aastalõputurniiril. Ühe õhtupooliku jooksul Kaljut esindanud prantslane lendas Kalevi spordihallist Inglismaale Norwichisse, kuid väidetavalt ütles sealsele kõrgliiga klubile ära.

Kimbaloula trumbid on kahtlemata kiirus ja tehnika ning viimast suudab ta säilitada ka heal tempol.

Miinuste osas peab ilmselt ootama esimeste voorudeni, et teda võitluses näha, ent praegu tundub, et prantslasest võib saada Kalju parimaid leegionäre Hidetoshi Wakui kõrval.

Vähemasti Damiano Quinteri, Sergei Terehhovi ja Tanel Meltsi elu mänguaja eest konkureerimisel tõotab ta kibedaks teha.

Foto: Gertrud Alatare

meistriliiga

peal aastal 2013?

Albert Prosa (22) FC Flora ründaja

Albert Prosa kerkis 2011. aastal Marko Kristali käe all Tartu Tammekas meistriliiga üheks huvitavamaks ründajaks, kuid järgnenud üleminek FC Florasse kujunes kõike muud kui edukaks. 2013. aasta kujuneb Prosa jaoks murdeliseks.

Prosa lõi 2011. aastal Tammeka eest 22 väravat, olles ühel pulgal Nõmme Kalju ründaja Tarmo Neemeloga ja ühe tabamuse jagu parem toonasest Flora väravakütist Henri Anierist. Just vanema Anieri koha pidanuks Prosa 2012. aastal edukalt täitma, kuid 29 kohtumises kogunes minuteid vaid 1486 ehk kaks korda vähem kui aasta varem Tammekas. Väravaid lõi tartlane vaid seitse.

2011. aastal ka kahel korral koondist esindanud Prosa sisseelamine Tallinnasse kujunes üle ootuste keeruliseks, kuid uus peatreener Marko Lelov on talle pannud kõrged ootused. Prosa oskab kastis olla õigel ajal õiges kohas, ta tehnika on omapärane ja suudab palliga liikudes kiirust säilitada. Tema pearivaaliks koha eest päikese all on ilmselt Rauno Alliku, ja saab näha, kuidas ta klapib Sander Postiga.

Floras on kindlasti kosunud ka Prosa vastupidavus ja lihvi saanud liikuvus ning võimsust kogunud mootor.

Foto: Lembit Peegel

Tengiz Eteria (23)

Maksim Paponov (22)

Paide Linnameeskond poolkaitsja

JK Tallinna Kalev poolkaitsja

Gruusiast pärit Tengiz Eteria tuli Eestisse 2010. aastal. Proovis esmalt õnne Tallinna Levadia (duublis), siis Tallinna Kalevis ja selmet viimasega 2012. aastal meistriliigas mängida, siirdus Meelis Rooba käe alla Paide Linnameeskonda.

Meelis Rooba ühtsest meeskonnast tõstame esile just tema, sest kui veel mullu ei tulnud keha ja füüsis suurele tahtmisele järele, siis tänavu on lootust, et mullu nähtud vaev ära tasub. Kui eelmisel hooajal tegutses Eteria väravast võrdlemisi kaugel, siis nüüd võib Rooba ta väljakul vastutusrikkamasse rolli ülendada.

Lõunamaalasele ehk ebatüüpiliselt meeskondliku mängulaadiga grusiinil on korralik tehnika, pallivaldamine ja tasemel löök, millega ta on ka individuaalselt tublisti vaeva näinud.

Samuti on paranenud vastupidavus.

On ainult loogiline, et areng peaks kajastuma suuremas vastutuses just Paide ründefaasis. Oskused on tal olemas, nüüd tuleb need ka realiseerida. Töömehena on Eteria end juba näidanud ja kaaslaste usalduse võitnud, järgmine samm peab tulema loovuses.

Nii kui Maksim Paponov sai 16aastaseks ja sellega loa osaleda meeste meistrivõistlustel, sai ta ülikarmi koormuse osaliseks. Aastail 2006–2008 lausa 3500–4000 minutit, kerkis toonase tippklubi FC TVMK põhirivistuse piirimaile, kuid järgnevad hooajad Tallinna Kalevis, FC Levadias ja Sillamäe Kalevis ei ole maru andekat ründavat poolkaitsjat viinud stabiilsuseni, mis ta A-koondise vaatevälja viiks.

Nüüd on Paponov tagasi Kalevis Frank Bernhardti juhendamise all, kes talle U19 ja U21 koondises kandvaid rolle usaldas.

Andeka mängijana on Paponov üksjagu konfliktne ja arusaamatused treeneritega kiired tulema, eriti juhul, kui tulemused pole ootuspärased. Kui Bernhardt suudab teda ohjes hoida, klubi lubadused peavad ja resultaadid on head, võib Paponovi eneseotsinguist räsida saanud täht Tallinnas taas lõkkele lüüa.

Tema trumbiks on hea tehnika, priima väljakunägemine, tugev löök ja efektiivsed standardolukorrad. Küll ei armasta ta liig palju kaitsetööd teha. Ent see on puudus, mida annab parandada.

Foto: Lembit Peegel

Foto: Gertrud Alatare

2013 MÄRTS JALKA

25

Theimo Tülp koordineerib nüüd Levadia jalgpallikooli tööd, aga tunnistab, et hing ihkab tegeleda meestetreenerina.

Foto: Lembit Peegel

treener

Theimo Tülbi

vaheaasta: vaated ette ja taha Poolteist aastat tagasi, kui Theimo Tülp oli 11 aastat olnud noortetreener, võttis ta endale vaheaasta. Jalgpalli juurde jäi ta endiselt, aga aktiivsest treeneritööst taandus. Ta töötab Tallinna Levadia jalgpallikooli direktorina.

Indrek Schwede

“K

oordineerin 15 noortegrupi tegemisi – et neil oleks treeninguajad ja treenerid olemas, et nad saaksid kõrvalistele asjadele mõtlemata oma tööd teha,” selgitab Theimo Tülp. “Praegu olen tööga väga rahul – tunnen, et leian rohkem aega perele. Treeneritöö võtab seda ära.

Nüüd saan kaotatud aja perele tagasi võtta ning kui olen seda piisavalt andnud, siis mine tea, äkki sukeldun uuesti profitreeneri maailma. Treenin II liigas Hella Hunti - käsi on soe.”

Kuulsa poistemeeskonna Lõvid liige Theimo Tülp tuli treeneritöö juurde siis, kui poeg oli 7-8aastane. Ta otsis treeningurühma, kuhu teda panna ja leidis Kotkase. Kuna klubis oli treeneritega kitsas, pakuti kohta Tülbile. Poeg andis koha vastuvõtmiseks lisamotivatsiooni.

“Esimesed sammud olid hirmuäratavad, aga õppisin ja harjusin treeneri nime kandma,” räägib Tülp. “Eestis veel korrapärast koolitussüsteemi polnud ning käisin oma raha ja aja eest Soomes, kus tegin treenerilitsentsi kuni B-tasemeni välja. A-litsentsi tegin hiljem juba Eestis.”

Peale koolitustel saadud teadmiste juurdles Tülp selle üle, kuidas tema põlvkonda kasvatati. Kuidas treenisid teda esimene treener Tõnis Teesalu ja hilisem juhendaja Lõvides Roman Ubakivi.

“Mõtlesin ja tõmbasin paralleele – millised olid nende suunad ja kuhu need viisid ning kuidas leida praeguse aja tee oma noortega,” meenutab Tülp. “Üritasin leida kuldset keskteed.”

Ubakivi ajastut iseloomustas Tülbi sõnul distsipliin, mis oli sellele ajale omane meetod ja mis viis edasi ka Lõvisid.

“See ei muutu ajaga ega saagi muutuda – kui distsipliini pole, siis ei tule ka parima õpetuse puhul head tulemust,” ütleb Tülp veendunult. “Suurim pagas mängija-aastatest ongi distsipliin ja tugev töö. Tugev töö treenerilt, kaaslastelt, iseendalt. See on edasiviiv jõud.”

Nii nagu Ubakivigi pööras Tülp palju tähelepanu tehnikale, aga oli ka erinevusi. Kui Ubakivi puhul olid olulised mängujoonised ja -süsteemid, mida Lõvid pidid väljakul läbi viima, siis Tülp eelistas oma poistega loomingulisemat lahendust.

“Püüdsin poistele jätta võimaluse, et nad saaksid ise olla mõtlevad persoonid. Ma olin väga halb karistaja. Minu ajal olid karmid karistused aga läbiv teema. Võibolla mind kasvatati isegi väikeses hirmus, aga mina ei tahtnud seda oma

noortele. Saavutasime väga häid tulemusi ka ilma karistamata. Veendusin, et karistus pole edasiviiv jõud.”

Praegu Tallinna ülikoolis kehakultuuriteaduskonna magistrantuuris õppiv Theimo Tülp juhendas 1993. aastal sündinud poiste gruppi viis aastat ja andis nad siis üle Aivar Tiidusele. Siis võttis ta üle aasta nooremate grupi ja tegeles nendegagi viis aastat, kuni poisid said 16 täis ja läksid Levadia II ja III meeskonda. Vahepeal oligi Kotkas jõudnud ühineda Kotkas Juunioriga ja see omakorda Levadiaga.

Seejärel treenis Tülp 15aastaste gruppi ja andis nemadki üle täiskasvanute liigasse. Klubi tegi talle kaks ettepanekut: kas alustada jälle väikeste poistega või võtta enda kanda vastutus Levadia noortesüsteemi eest. Tülp valis viimase.

“

Meil on selline noortetöö piibel, kus igale vanuserühmale on soovituslikud õpetused ja ülesanded, mida iga treener peaks oma professionaalset isiklikku visiooni arvestades kasutama.

„

“Treenerikutsumus peab olema hingeline, treener peab olema suure tähega pedagoog – rohkem kui lihtsalt treener ja suurem kui õpetaja,” maalib Tülp pildi ideaalsest treenerist. “Loodan, et vaheaasta värskendab vaimu ja tuleb kasuks ning tagasi tulen veel paremana või jätkan klubisisest treeneriarendust. ” Tülbi sõnul ei nõua Levadia oma treeneritelt pimesi ühtse mängustiili juurutamist. Ühtsed juhtnöörid on, aga need on soovituslikud.

“Meil on selline noortetöö piibel, kus igale vanuserühmale on soovituslikud õpetused ja ülesanded, mida iga treener peaks oma professionaalset isiklikku visiooni arvestades kasutama,” sõnastab Tülp. “Me eeldame, et treener kasutab neid juhtnööre, aga kuidas täpselt, see on tema asi. Nii et päris vaba meil see õpetamine siiski pole. Levadia piibel on välja töötatud Eestis tehtud koolituste, UEFA materjalide ja meie treenerite arusaamade järgi. Oleme püüdnud leida Eestile sobiva mudeli.”

2013 MÄRTS JALKA

27

persoon

Martin Vunk tõmbab selga Sillamäe Kalevi särgi, kuid Eesti koondise oma veel ära ei anna.

28

JALKA MÄRTS 2013

Foto: Lembit Peegel

persoon

Martin Vunk:

ma ei teinud regionaalarengu jutuga nalja!

Meistriliiga üleminekuturu võimsaim üllatuspomm lõhkes veebruari keskel Sillamäel, kui sealne Kalev teatas lepingu sõlmimist Martin Vungiga (28). Eesti koondise poolkaitsja kuulutas, et tahab Ida-Virumaal regionaalpoliitikat arendada ja ütleb, et ei teinud teps mitte nalja.

Lennart Komp

A

jal, kui Sander Post naasis Norra klubist Aalesund FC Florasse ja Nõmme Kalju täiendas ridu andekate välismaalastega ning flirtis Sander Puriga, mõjus Vungi otsus pehmelt öeldes üllatava, emotsionaalsemalt hüüatades lausa šokeerivana.

Praeguseks 51 A-koondise kohtumist pidanud Vungi sõnul langes liisk Sillamäe kasuks laias laastus kolmel põhjusel.

Neist esimeseks on keegi nimega Vjatšeslav Zahovaiko. Portugalis, Ungaris ja Soomes edutult õnne otsinud põline floralane lõi Ida-Virumaa sadamalinna klubiga käed mullu. Vigastusest alles taastudes, kuid hooaja lõpus näitas, et 2009. aasta hõbemedali järel keskpäraseks taandunud Kalevil võib temaga edurivis 2013. aastal tõsi taga olla.

“Ilma Zahovaikota ei oleks ma Sillamäele ilmselt läinud,” ütles Vunk.

“Slava on mu hea sõber, ta rääkis mu olukorrast klubile juba novembris ning esialgne suhtlus toimuski tema kaudu ja algas juba novembris.”

Ehh, hullutuur Aga millisest olukorrast? Nimelt tsirkusest, mida korraldas tema eelmine tööandja Kreekas, esiliiga klubi Panachaiki FC. Õigemini selle president, sealmail hästi tuntud kriminaaladvokaat Alexis Kougias, kes muuhulgas on tuntud homofoob. 2005. aastal peksis ta läbi Kreeka inimõiguste kaitsja ja homoseksuaalsete eestkõneleja Greg-

ory Vallianato, mis ka rahvusvahelise uudiskünnise ületas.

“President (Kougias) oli kõigiga tülis.

Linnaga, kes omab staadionit, fännidega, klubi töötajatega ja nii edasi,” rääkis Vunk. “Treeningutele pidime minema ühele teisele staadionile, mis tähendas tunnist bussisõitu mõlemas suunas.

Ei seedinud sellist hirmuvalitsust, kus oli selge, et mängijad ei saanud endast maksimumi anda.”

Rääkimata siis treeneritest. Napi poole aasta jooksul juhendas esindusmeeskonda viis treenerit. Üks sai hundipassi kahe päevaga. Põhjus?

Tegi oma ainsaks jäänud mängus ühe vahetuse. Ja see vahetus ei meeldinud Kougiasele.

“

Ei seedinud sellist hirmuvalitsust, kus oli selge, et mängijad ei saanud endast maksimumi anda.

„

“Sillamäe juhid läksid juba novembris õhinasse ja tegid mitu pakkumist, kuid ütlesin, et olge rahulikud, sest lepingu lõpetamine ei olnud kerge,” ütles Vunk.

Nimelt kohtus Panachaiki novembri lõpus karikavõistlustel kuulsa Pireuse Olympiakosega, kaotades avamatši 0 : 0 poolaja järel 2 : 0. Vunk algatas kohtumises mitu head rünnakut ja oli ise ka lähedal väravale. Mängu järel teatas

president Kougias: ei lähe sa kuhugi!

Jaanuaris, kui selgus, et meistriliigat enam ei püüta, sai Vunk siiski lepingust priiks.

Teine põhjus. Vungi sõnul võinuks ta jätkata Kreeka tugevuselt teises liigas, sest tema kreeklasest agendil olid head suhted mitme klubiga, kuid säärane labiilne keskkond poolkaitsjat enam ei köitnud ning paremat pakkumist ei tulnud. Mängija sõnul võib ta igal ajal Kreekasse naasta, kuid praegu on oluline mängupraktika.

Pärast 2010. aastat Rootsi klubis Södertälje Syrianska siirdus Vunk Küprose esiliigasse Nea Salamis Famagustasse, mis praegu on Andres Operi koduklubi. Vunk aitas klubi meistriliigasse, misjärel löödi valdav osa meeskonnast minema. Alles jäid vaid Vunk, üks väravavaht ja üks ründaja. Kellest samuti lahti saada taheti. Ja ehkki eelhooajal kuulus Vunk regulaarselt põhikoosseisu, kasutas treener Stephen Constantine koondisepausi ajal treeningmängus teist mängijat ja nii oligi koht mõneks ajaks kadunud.

Milleks teha elu lihtsaks, kui saab mängida Sillamäel “Konkurents tihenes ja kuna mänguaega ei saanud, tahtsin hooaja keskel Küproselt ära minna,” meenutas Vunk.

“Seda enam, et treener tõi veel kaks meest minu kohale, kuid need said kohe vigastada ja treener anus, et jääksin paigale. Lubas mänguaega. Alguses oligi kõik hästi, kuid kui need kaks 2013 MÄRTS JALKA

29

persoon Tegelikult on neljas põhjus ka!

Foto: Lembit Peegel

Sillamäe Kalevis hakkab Martin Vungist sõltuma rohkem kui koondises.

meest terveks said, jäin taas pingile ja sain hooaja lõpus ka ise vigastada.”

Mis viib kolmanda põhjuseni. Oma esimeses intervjuus pärast lepingu sõlmimist Sillamäega ütles Vunk, et tahab selle sammuga anda oma panuse regionaalarengusse. Jah, ta ütles seda enda sõnul naljaga pooleks, kuid samas on tal ka tõsi taga.

“Meistriliiga tuumik on Tallinnas, kuid konkurentsivõimet peaks tõstma, liigasse elevust tooma,” põhjendas Vunk. “Kui oleksin läinud Kaljusse ja näiteks (Sander) Post samuti, võitnuks kõiki suurelt ja mis mõte sellel oleks.

Kui Zahovaikoga oma potentsiaali välja mängime, siis oleme võimelised kõigiga mängima.”

Vungi leping Sillamäega hakkas kehtima alles 20. veebruaril ja vältab kümme kuud ehk hooaja lõpuni. Nii jäi pärnaka ühine ettevalmistus meeskonnaga üürikeseks, kuid sellepärast ta ei muretse.

30

JALKA MÄRTS 2013

“Zahovaiko hoidis mind pidevalt ja ausalt kursis ning andis mulle põhjaliku ülevaate meeskonnast ja selle oskustest,” sõnas Vunk. “Samuti on mul terve hooaeg selja taga ja vorm hea.”

Ka peatreener Algimantas Briaunys ei näinud selles probleemi: “Martin on tark mängija ja tark inimene ning tunneb Eesti jalgpalli läbi ja lõhki – ta on ju meistriliigas varem mänginud. Tema peab saama meeskonna ajuks, kes paneb keskväljal mängu käima.”

Vungi sõnul saab tema roll Sillamäel olema kandvam, kui näiteks olnuks Kaljus, ja nõuab suuremat pingutust. Novembriks tahab Vunk olla Sillamäe Kaleviga karikavõitja ja meistriliigas medalil. Pidades silmas, et edurivis on Kassim Aidara ja poolkaitses Nikolai Mašitšev, on eeldused heaks tulemuseks head. Tõsi, muret teeb kaitseliin.

Martin Vungi siirdumisel Sillamäele on ka neljas seletus, millest ta ise väga rääkida ei tahtnud. Nimelt palk.

Viimastel aastatel on Kalev end mehitanud keskpäraste lätlaste, leedulaste ja venelastega. Tasuks keskpärased kohad, kuid võrreldes teiste meistriliiga esindustega on raha säherduse pillamisega põletatud üksjagu. Eestis treenitud mängijate nõue enam nii valimatult rahaga ümber käia ei luba, mistõttu küllap otsustatigi teha n-ö kindel investeering.

“Sillamäe pakkumine on Eesti mastaabis väga hea, küll mitte välismaa tase, kuid rohkem ma ei ütle,” jäi Vunk oodatult kidakeelseks.

Klubi presidendi Aleksandr Starodubtsevi sõnul ei ole Vunk nende enim teeniv pallur. “Ei ole (enim teeniv Sillamäe mängija). Aga tema palk on siiski väärikas ehk võrreldav palgaga, mis ta oleks kusagil Euroopa klubis saanud,” ütles Starodubtsev.

Presidendi sõnul võeti Vunk novembris sihikule, sest keskpoolkaitsja kohaga olid meeskonnal probleemid ja klubi juhtkonna arutelul jõuti otsusele, et seda kohta peaks täitma Eesti mängija.

Martin Vunk Sündinud: 21.08.1984 2000 FC Lelle 15/2 (I liiga) 2001 FC Kuressaare 4/0 (ML) 2001 JK Pärnu Tervis 21/1 (I liiga) 2002 FC Valga 21/5 (I liiga) 2002 FC Flora Tallinn 1/0 (ML) 2002 JK Tervis Pärnu 4/1 (I liiga) 2003 FC Valga 26/1 (ML) 2004 FC Valga 22/4 (ML) 2005 FC Flora Tallinn 17/3 (ML) 2005 JK Pärnu Tervis 5/0 (I liiga) 2006 FC Flora Tallinn 26/4 (ML) 2006 FC Flora II Tallinn 1/0 (I liiga) 2007 FC Flora II Tallinn 1/0 (I liiga) 2007 FC Flora Tallinn 8/3 (ML) 2008 FC Flora Tallinn 34/6 (ML) 2009 FC Flora Tallinn 30/9 (ML) 2010 FC Syrianska 10/0 (I liiga) 2010/11 Nea Salamis Famagusta FC 15/3 (I liiga) 2011/12 Nea Salamis Famagusta FC 13/0 2012/13 Panachaiki FC (I liiga) 8/0 Allikas: Jalka, Marko Välja

Olivier Giroud Prantsusmaa

Londoni Arsenal

31

2013 MĂ„RTS JALKA

John Obi Mikel

32

Nigeeria

JALKA MÄRTS 2013

Javier Pastore

Argentina

Paris Saint-Germain

33

2013 MĂ„RTS JALKA

Sander Viira

34

FC Kuressaare

JALKA MĂ„RTS 2013

2013 MÄRTS JALKA

Foto: Cathrine Kõrtsmik

35

JALKA MÄRTS 2013

Foto: Josep Lago/AFP/Scanpix

36

2013 MÄRTS JALKA

37 Foto: Chris Ricco/Scanpix

JALKA MÄRTS 2013

Foto: Tony Marshall/Scanpix

38

tööotsingud

Poom, Klavan, Vassiljev – kes järgmiseks?

Ehkki võõrsil mängivaid eesti jalgpallureid on praegu üle 30, võib tipu lävel olevad mehed üles lugeda ühe käe sõrmedel. Hoolimata tihedast liikumisest üleminekuturul, astuvad sammu edasi vähesed.

Lennart Komp

P

eaaegu igal aastal pääseb Eestist välja mõni uus mängija, enamjaolt noor, kes koondist silmas pidades võiks olla kellegi mantlipärija.

Paraku on elu näidanud, et uues keskkonnas põhikoosseisu murdmine on raske, järgmise sammu tegemine veelgi tugevamasse liigasse lausa üliraske.

“

Kui võtta näiteks Florast väljaviidud mängijad ja jälgida nende karjääre, siis praegu kargavad pähe vaid Mart Poom ja Ragnar Klavan, kes on astunud välismaal sammu edasi.

„

Kahte positiivset näidet tuua on samas ülilihtne. Mart Poom, kes liikus Inglismaal Portsmouthi, põrkas korra tagasi Florasse, et siis tõusta Derby County ja hiljem Sunderlandi raudvaraks, sealt edasi Arsenali ja Watfordi.

Ragnar Klavan jõudis läbi Hollandi väikeklubi Almelo Heraclese sama riigi meistriks tulnud AZ Alkmaari ridadesse ja mullu suvel Saksamaa Bundesliga FC Augsburgi.

Mõlema tehinguga seotud olnud 40

JALKA MÄRTS 2013

Eesti Jalgpalli Liidu ja FC Flora presidendi Aivar Pohlaku sõnul peab meeles pidama, et väljakul peab tegusid tegema siiski mängija ise ning nõustaja roll saab olla vaid sellele kaasaaitamine.

“Kui võtta näiteks Florast väljaviidud mängijad ja jälgida nende karjääre, siis praegu kargavad pähe vaid Mart Poom ja Ragnar Klavan, kes on astunud välismaal sammu edasi, teised kõik on jäänud pigem samale tasandile, mõnikord isegi pingipoisteks või liikunud sammu tagasi. Mis tähendab, et mängija sai viidud tema võimete piirile,” lausus Pohlak.

“Ilmselt oleks ka Raio suutnud mängida tase kõrgemal, aga tema edasiliikumise takistuseks sai Norra klubi poolt küsitud liiga kõrge üleminekusumma.

Rõhutan, et kõnelen vaid floralastest, aga sama suundumus on tegelikult pea kõigi koondislastega, teistest meestest võib Poomi ja Klavaniga võrdlevalt kõnelda vast Vassiljevist,” sõnas Pohlak.

“Ma ei kujuta ette, et me võiksime oma noorelt jalgpallilt oodata enamat.”

Lühikese lepinguga õnne otsima Pikalt ja edukalt, eeskätt koondise võtmes, on mänginud ka Andres Oper, kes Taani klubiga Aalborg lõi käed 21-aastaselt ehk 1999. aastal. Ka teda võib

floralastest pidada sammu, kuid mitte väga suure, edasiastunuks.

Enamus aga jääb lühikeste lepingutega õnne otsima. Näiteks müüs Flora 2000. aastal Norra kõrgliigasse Kristen Viikmäe, kes jõudis piiri taga mängida kokku kuues klubis, neist ükski ei ületanud enam Oslo klubi taset.

Martin Vunk pääses Florast välja 26aastaselt, siirdudes Rootsi esiliiga meeskonda Södertälje Syrianska. Sealt edasi Küprose ja nüüd Kreeka esiliigasse.

Nii ei olda oma eelistustes liiga kinni, vaid püütakse haarata parimast võimalusest.

“Vanema põlvkonna Eestist väljaspool mängiv koondislane hoiab praegu pigem enda jaoks kõikvõimalikud uksed lahti – keskmisel tasandil mängides ongi see oluline, sest tegemist on sageli lühikestest lepingutest koosneva keerulise karjääriga ja tegelikult on sellest ringist ka päris raske aste kõrgemale tõusta,” märkis Pohlak. “Asume lihtsalt sellisel arenguastmel ning siit edasi

tööotsingud Foto: Cristof Stache/AFP/Scanpix

FC Augsburgi kaitsja Ragnar Klavan (vasakul) on Mart Poomi kõrval ainus Eesti mängija, kes on suutnud võõrsil olles sammu tippliigasse astuda. Tema oskusi on mõõtnud ka Bayerni legend Bastian Schweinsteiger (paremal).

järgmine samm on stabiilseid lepinguid omavad koondislased, kes mängivad korralikes klubides ja kellel on korralikud ja usaldusväärsed nõustajad. Sellisest lühikeste lepingute üha allapoole tõmbavast ringist õnnestus välja murda näiteks Henrik Ojamaal.”

Enne Šoti klubis Motherwell läbilöömist pallis Ojamaa Derby Countyst laenul olles madalama liiga klubis Stafford Rangers, Saksamaal Aacheni Alemannias, kus ta sai esindusmeeskonna eest kirja vaid ühe matši. Samuti Hollandis Fortuna Sittardis ja Soomes RoPSis. Üksjagu seiklemist vaid 21-aastase palluri kohta!

Veel viis aastat tagasi ei toimunud sisuliselt ükski eesti mängija klubivahetus ilma Flora agentideta. Kümme aastat tagasi oli täiesti tavaline, kui leegionäre oli A-esinduse algkoosseisus vaid kolm kuni viis. Nüüd liiguvad pallurid välis-

maal paljuski ilma Flora kontori abita, kuid ka välisklubisse jõudnud mehi on kordades rohkem.

Elu näitab: kui lähed tasuta, on raskem Agentide ridadesse on ka Eestist lisandunud endised koondislased Andrei Stepanov ja Jevgeni Novikov, paljusid aitavad võõramaised agendid.

“Jalgpall areneb, kasvab ja inimeste hulk, kes võtavad vastutusi, peab samuti pidevalt kasvama,” ütles Pohlak. “Oleksin rumal, kui selliselt asju näha ei oskaks ja kõnealuseid protsesse ei toetaks, sest see oleks jalgpalli arengule halb.

Flora inimeste kontaktid asuvad pigem ka sellisel tasandil, kuhu keskmine Eesti koondislane praegu veel ei küüni. Klubi jaoks raha teenimiseks on see samas pigem hea, sest raha koondub jalgpallis tipule üha lähemale ja selle teenimiseks

tuleb tegutseda just seal.”

Mängijate müümine on Eesti klubidele aga endiselt märkimisväärne elatusallikas. 2012. aastal teenis näiteks Flora vendade Henri ja Hannes Anieri müügist, aasta varem saadi üleminekutasu Sander Posti ja Marko Meeritsa eest. Levadia müüs näiteks 2011. aastal Taijo Teniste, varem Tarmo Kingi, Aleksandr Dmitrijevi ja Vladimir Voskoboinikovi.

Tähelepanuväärne on asjaolu, et klubidest müüdud eestlastest jalgpalluritel on olnud kindlam karjäär kui vabadena liikunud mängijatel. Taas kord võib positiivseteks näideteks tuua Poomi, Klavani, Piiroja, Operi, aga miks ka mitte Sergei Pareiko, kelle Levadia juba 2001. aastal 200 000 dollari eest Volgogradi Rotorisse müüs.

“Põhjuseks ilmselt asjaolu, et kui mängija õigused ostetakse, siis tehakse seda põhjalikult kaalutledes, vaba mängija võetakse just teisejärgulistesse klubidesse sageli loogika alusel, et äkki läheb õnneks või et lihtsalt kellelgi tuleb tuju võtta,” arutles Pohlak. “Näiteks Sander Purist on selles osas suisa kahju, üleminek Kreekasse osutus õnnetuseks, aga see on tagantjärele tarkus.”

Hõlpelu pole elanud ka Ats Purje, Artur Kotenko ega Andrei Sidorenkov, rääkimata Vladimir Voskoboinikovist, kes on seigelnud karjääri jooksul Belgias, Rootsi esiliigas, Kaug-Idas Vladivostokis, Aserbaidžaanis Bakuus ja mujalgi.

“Arenema peab ka jalgpallikultuuri see osa, kus asub mängija arusaam oma karjäärist – praegu tahetakse liiga sageli, ja seda ka noormängijate poolt, lihtsalt välismaale saada, aga tegelikult on vaja teha tööd ja tegeleda enese arendamisega, kusjuures see saab olla ainult koostöös koduklubiga, sest jalgpall on meeskonnamäng,” lisas Pohlak.

“Kui mängija on tasemel, siis jõuab ta kindlasti ka Eestist kaugemale, nii palju oleme juba pildil küll, aga iga asi omal ajal ja omal moel. Tee eduni ja hea eluni ei käi mitte edust ja heast elust mõeldes, vaid selle nimel tööd tehes.”

Loodetavasti järgmise kümne aasta pärast saame ühe käe sõrmedel üles lugeda Eesti koondislased, kellel ei ole püsivat lepingut. Aga selleks, nagu öeldud, tuleb teha kõvasti ja veel kõvemini tööd.

2013 MÄRTS JALKA

41

Ja nii kirju ongi ehk Eesti koondislaste rännud sel kümnendil Vali mängija ja liigu noolimööda läbi tema viimase kolme aasta klubid.

Henri Anier FK Stavanger Viking

Rootsi Enar JäägerAale-Sander Post Aalesund FK Aalesund FK

FK Fredrikstad Hønefoss BK

Norra

Taijo teniste Sogndal

Bodø/Glimt Henrik Ojamaa Motherwell

Kaimar Saag Vejle Kolding

Siim L uts IFK Norrköping

Joonas Tamm IFK Norrköping Syrianska Södertälje Silkeborg IF SønderjyskE

Viborg FF

Taani

Inglismaa Middlesbrough F.C.

USA

New York Red Bull

Joel Lindpere Chicago Fire

Andrei Sidorenkov FC Fredericia Marko Meerits Fortuna Sittard SBV Vitesse Arnhem Holland SBV Vitesse AZ Alkmaar Arnhem

Igor Morozov Varssavi Polonia Ragnar Klavan FC Augsburg

Poola Korona Kielce

Saksamaa

Kaarel Kiidron ktoria Žižkov (Praha) Lombard-Papa

Un

Győri ETO FC Luka Koper

Sloveenia

Tarmo Kink Győri ETO

Ascoli

Itaalia A.S. Varese 1910

42

JALKA MÄRTS 2013

Rovaniemi PS

Mikk Reintam Jyväskylä JK

Ats Purje Artur Kotenko Kuopio PS Pietarsaari FF Jaro Sander Puri Kuopio PS

Soome

Gert Kams Seinäjoki JK

Venemaa

FK Ural (Jekateringburg)

Tihhon Šišov Nõmme JK Kalju (Tallinn)

Eesti

Alo Bärengrub Nõmme JK Kalju Martin Vunk (Tallinn) Sillamäe Kalev

FK Himki (Moskva)

FK Lutš-Energia Vladivostok

FC Neman Grodno

Pogoń Szczecin

Konstantin Vassiljev FK Amkar Perm

FK Tom Tomsk

Valgevene Aleksandr Dmitrijev FK Gomel

Sergei Mošnikov Górnik Zabrze

Ukraina Sergei Pareiko Wisla Krakow

FC Karpatõ Lviv

ngari

Hazar Lankaran

Jarmo Ahjupera Újpest

FK Nefttši Bakuu Vladimir Voskoboinikov FC Dinamo Thbilisi

Gruusia

Aserbaidžaan Ravan Bakuu

Tianjin Songjiang Panachaiki

Kreeka Taavi Rähn Hunan Xiangtao

AEK Larnaca AEP Paphos FC

Andres Oper Nea Salamis Famagusta Ethnikos Achna

Küpros

Raio Piiroja Chengdu Blades

Hiina 2013 MÄRTS JALKA

43

klubilood

Vändra, jalgpallialev Kui Vändra Vapruse esindusmeeskond uuel staadionil liigamängu peab, ei ole võimalik seda mitte tähele panna – klubi sümboolikasse rüütatud inimesed liiguvad väljaku poole ja ergutushüüded kõlavad üle alevi.

Lennart Komp

T

änavu on põhjust fännihüüete võimsusele veel mitu detsibelli juurde keerata. 1999. aastal Vändra Vapruse juhi ja peatreener Ranet Lepiku käe all alustanud poistest sirgusid mehed ja need metsapullid tõu-

sid uueks hooajaks vast loodud esiliiga B-tasandile. 2500 elanikuga Vändra alev jõudis oma ajaloos esimest korda Eesti tippjalgpallikaardile.

“Arengu mõttes on esiliiga B väga hea, kuid rahalises mõttes teeb see meie elu

märksa keerulisemaks,” arutleb Lepik, kellele äsja trenni lõpetanud 2002.–2005. aastal sündinud tüdrukud patsi lööma tulevad. “Esiliiga B-s mängivatele klubidele esialgu toetust ei ole, kuid esimese hooaja mängime kindlasti ära ja sihime pääsu esiliigasse. Ma ei ütle, et sinna jõuame, kuid võimatu see ka ei ole.”

Lepiku sõnutsi ei olnud esiliigas osalemise puhul oluline küsimus “kas tahame”, vaid “kas saame”. Üks asi on kõrgem osavõtumaks, peamiseks kuluartikliks aga suurem väljasõitude arv, mis on pikema hooaja paratamatu osa.

“Esiliigas on kümme mängu ehk viis võõrsilkohtumist enam. Peamiselt tuleb sõita Tallinnasse,” arvutab Lepik. “Arutasime asja ka alevivanemaga ja kuna see on Vändra ajaloos esmakordne saavutus, siis leidsime, et selle peab ära tegema.”

Vapruse esindusmeeskond võitis 2011. aastal III liiga lääne tsooni ja lõpetas debüüthooaja II liiga lääne/ lõuna tsoonis kolmandana. Väikekoha Foto: Andrus Kalkun

Mullu augustis avas Vändra staadioni just jalgpallimatš, mille vaheajal

44

JALKA MÄRTS 2013

klubilood klubi kohta igati võimas saavutus. Ehk muljetavaldavamgi on vutipüramiid, mis 14 aastaga on Pärnumaa kirdenurgas üles ehitatud.

Oma kasvandikud nüüd abis Mullu oli Vändra Vaprus duubliks Pärnu Linnameeskonnale, ehkki Pärnu LM II mängis samuti II liiga lääne/lõuna tsoonis. Lepiku sõnul oli see eeskätt tingitud Vändra vajadusest kasutada Pärnu väljakuid kodumängudeks, ja sellest, et Pärnu vajas Vändra parimaid poegi. Sarnase skeemi järgi oli Vändra varem näiteks Türi Ganvixi duubliks 2011. aastal.

Vändra enda duubel oli mullu mehitatud valdavalt 1995.–1996. aastal sündinud noormeestega ja pallis IV liiga lõuna tsoonis, kus jäädi kümnendaks.

Klubi keskus on Vändra alev, kuid pallureid on ka ümbritsevast 2800 elanikuga Vändra vallast (grupid Juurikarus, Vihtras ja Kergus), 2500 elanikuga Tori vallast ja Vändra vallaga külgnevast Eidaperest Kehtna vallast.

“Kui pärast ajateenistust 1999. aastal toona Pärnus tegutsenud Meelis Eelmäe õhutusel Vändras tegutsema hakkasin, oli kirdeosa Pärnumaast täiesti katmata,” meenutab Lepik, kel silmanurkadesse on peened vaod joonistunud. “Keskus sai Vändrasse ja hiljem tuli juurde Tori.”

Praegu treenib Vaprus üle 250 harrastaja. Kui veel mõni aasta tagasi tegeles kõigi gruppidega Lepik üksinda, siis nüüd on lisandunud eeskätt Toris tegutsev Silver Kurg, samuti Artur Oja-

lustisid Vapruse noored.

Vändralanna Reelika Turi: kõik on kohal!

“Tavalisele vändrakale tähendab jalgpall seda, et laupäeval kostab kusagilt alevi keskelt hirmus kisa ja lõugamine. Kodumäng. Kiirelt sammud staadionile, et siis üheskoos vastasele tuupi teha. Kõik on kohal! Sina pead ju ka siis kohal olema.

Vanaema, kes hommikuse pannkoogi vaaritamise ekstra tund aega varasemaks tõstis, et avavileks väljaku äärde jõuda. Isa, kes igal mängul täpselt samas kohas istub. Väikevend, kes poolajal oma palliga väljakule žonglöörima tormab.

Naabrimees, kes tomatite lõikamise õhtuks lükkas. Endine kehalise õpetaja, kes võistlusraja ääres kisab “Jõuad, jõuad!”. Need on paljud väikesed asjad, mis on osa suurest ja heast ideest. Sellest, et sulle läheb korda, tahad, et omadel hästi läheks, sest sinu naabri poeg mängib, või sinu tütar mängib, või su onu mängib.

Kõigil on keegi, keda vaadata.”

Foto: rannajalgpall.ee

Vändrast pärit Reelika Turi armus jalgpalli jäägitult ja on praegu Eesti lootustandvamaid naiskohtunikke.

Pärnumaa parim staadion Tundub mõneti üllatav, et terve Pärnumaa parim staadion asub just Vändra alevis. Valmis sai see mullu augustis ja täitis sellega hoobilt ühe kohalike jalgpallurite unistuse.

Staadionil on 400meetrine tartaankattega jooksurada, tribüünhoone 277 pealtvaatajale ja mõistagi murukattega jalgpalliväljak. Ehitus finantseeriti Euroopa Liidu tõukefondi rahadest ja maksma läks see kokku 520 000 eurot.

Alevivanem Toomas Sonts (pildil) on saavutuse üle varjamatult uhke ja teab rääkida, et nii vinget staadioni ei ole tervel Pärnumaal.

“Meile tullakse trenni tegema Pärnust ja mujaltki, sest nii head staadioni maaFoto: Lembit Peegel. konnas ei ole,” lausus Sonts. “Staadion sobib ka kergejõustikuks, kuid näiteks pole meil vasaraheitesektorit ega kaht kuulitõukeringi, mida on suuremateks võistlusteks vaja, kuid kergejõustikuklubi meil ei ole ning põhirõhk sai pandud jalgpallile.”

Staadionit haldab Vapruse klubi, kes hoolitseb selle eest, et muru oleks niidetud, jooned maas ja perimeeter korras. Selle kasutamise eest alev klubilt raha ei küsi.

“Kõik grupid hakkavad kevadel staadionil treenima, kuid eks ole näha, kuidas muru sellele koormusele vastu peab,” ütles Sonts. “Ehkki alguses oli plaan muru külvata, saime lõpuks siirdemuru, mis on märksa parem, ja kastmisvee saame jõest.”

Vändra alevivanem Toomas Sonts on jalgpalliusku.

2013 MÄRTS JALKA

45

klubilood Foto: Lembit Peegel

Kui Jalka Vändras käis, olid trennis (ülevalt vasakult) Siim Hunt, Harris Jürissaar, Sander Tiismaa, Kristiina Hansen, Vardo Trepp, Merit Lukka, Mari Liis Jaanson, Melissa Mägisalu, Sille Sempelson, Brigit Sipelgas, Marike Mangusson, Britta Tšernova. Alt vasakult: Markus Kapral, Jargo Pert, Reivo Järve, Ronaldo Tiismaa, Argo Rentnik, Remo Tiismaa, Martin Pärn, Marlon Kivisild, Jan Erik Enok, Richard Järve, Mattias Kapral.

la, Hans Naano ja Rein Kontus. Kõik Lepiku enda kasvandikud, kes tänavu EJLi C-litsentsi asuvad nõutama.

“Alguses olin neile isa, siis sõber, nüüd vaatan neile ise alt üles,” muigab Lepik, ise põline pärnakas. “Klubi on kasvanud nii ühtseks, et kui kellelgi on vaja puid vedada või seina värvida, oleme terve mansaga kohal.”

Treeneritöö ei ole nende jaoks põhiline elatusallikas, vaid klubi saavad nad aidata tänu sellele, et käivad ka n-ö tavatööl. See et nad üldse olemas on, teeb Lepikule varjamatut rõõmu.

“Rõõm on näha, et tulen saali ja lastega tegeletakse,” ohkab Lepik vaiksest rahulolust. “Treeneril on sära silmis ja lastel samuti. “Mingil hetkel, kui päris üksi olin, andsin küll trenni ära, kuid see ei olnud tegelemine, vaid lihtsalt olemine. Nii ei tohi!”

Kõik Vändra grupid harjutavad sügisest kevadeni 348 õpilasega Vändra gümnaasiumi spordisaalis. Võimla asub 1913. aastal valminud uhke tsaariaegse hoone märksa vähem uhkes nõukogudeaegses juurdeehituses. Paar aastat tagasi eurorahade eest renoveeritud saali ajad kuuluvad peaaegu eranditult jalgpallile. Õue kolimist tuleb oodata aprillini, sest treeningute tarbeks on murukattega staadion (vt kõrvallugu).

Naiskond teeb come-back’ i “Hooaega alustame saalis ja lõpetame saalis,” räägib Lepik, kes sellest küll numbrit ei tee. “Astume koos aleviga ka esimesi samme, et kooli taha ka väike kunstmuruväljak teha, aga sellest on veel väga vara rääkida. Olles optimist, ma muidugi arvan, et ükskord tuleb see niikuinii.”

Foto: Urmas Luik/Pärnu Postimees/Scanpix

Pärnu staadion eile ja täna ‒ praegu on tegemist Pärnumaa esinduslikema areeniga.

46

JALKA MÄRTS 2013

Foto: Andrus Kalkun

Suuresti tänu alevile sai 2009. aastal teoks ka otsus, mis viis iseseisva Vändra Vapruse loomiseni, kuna varem oli tegutsetud Pärnu samanimelise klubi n-ö filiaalina.

Kuna alev oli juba enne seda Vändra jalgpalli suurim toetaja, tekkis volikogul toona küsimus, miks sponsoreerida Pärnu klubi, kui meil võiks olla oma. Mõte sai teoks õige kiiresti ning klubi loojateks olid Silver Kurg, Ranet Lepik, Reigo Tõnsberg ja Pärnu jalgpallikool Vaprus.

Omavalitsus panustab klubi eelarvesse igal aastal 6000–7000 eurot, samuti ei küsi nad väljaku ega koolivõimla kasutamise eest üüri. Lepik teab, et ilma selle toetuseta ei oleks Vändra gabariitidega kohas võimalik “asja” nii suurelt ette võtta.

Samas tunnistab klubijuht, et liig palju võimalusi suuremaks kasvada

klubilood Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Regita Lepla triblingut jälgib Kirke Kond (vasakul) ja teda üritavad peatada Cätlyn Laas, Rebecca Sulg (paremal vestides) ja Anita Jürisson.

enam ei ole. Mullu oli Vändral kaks meeskonda meeste meistrivõistlustel, samuti poisid B-, C-, D- ja E-vanuseklassis. 2013. aastal asuvad (taas) võistlustulle ka naised, kes viimati osalesid meistrivõistlustel 2010. aastal Pärnu Vapruse nime all. Trenni teevad nad koos vanemate poistega endiselt ja järjepidevalt.

“Ma tahan, et klubi oleks terviklik ega keskenduks ainult meestele ja poistele,” räägib Lepik. “Naiskond läks ajutiselt laiali, mängijad läksid õppima ja mujale tööle, kuid nüüd käivitame selle uuesti. Meilt jõudis U19 koondise kapteniks näiteks Grete Ojala, kelle ema oli meil muide väravavaht!”

Tahtmata kellelegi liiga teha, õhkub Vändra Vapruse treeneritest ja mängijatest, nii noortest kui ka vanadest sõbralikkust ja ühtehoidvust, mida mõne suurema linna klubi puhul ei kohta.

Aga kuidas see saakski muidu olla. 250 treenitavat tähendab umbes 500 lapsevanemat, tähendab 1000 vanavanemat, naabreid, sõpru ‒ see haarabki terve alevi üheks jalgpallikogukonnaks.

Miks muidu tuleb igale kodumängule ligi 200-pealine publik ja isegi IV liiga matšidele 70 inimest. Suviti on trennist tulevaid ja sinna minevaid noori Vapruse särkides jalgpallureid täis terve linn ning treener Ranet peab hoolega jälgima, et saaks kõigile väikestele vutimängijatele viibatud ja samal ajal autoroolis õigel hetkel suunda näidatud.

Artur Ojala on Vändra esimene vutipõlvkond. Veel mängija, aga juba ka treener.

Vändra Vapruse treeningugrupid Vändra LA Mürakaru 2006-2008 17 last – Artur Ojala Vändra LA Rükkilill 2006-2008 13 last – Artur Ojala Tori LA 2006/2008 15 last – Silver Kurg Kergu LA/Algkool 2004-2006 12 last – Silver Kurg Vihtra LA 2005–2006 16 last – Silver Kurg Juurikaru PK 2000-2003 13 last – Rein Kontus Eidapere Kool 1999–2003 18 last – Ranet Lepik Tori Kool 2003–2005 18 last – Silver Kurg Tori Kool 1998–2001 22 last – Silver Kurg JK Vändra Vaprus 2003-2005 15 last – Hans Naano JK Vändra Vaprus 2002-2003 13 last – Artur Ojala JK Vändra Vaprus 1998–2001 20 last – Artus Ojala / Ranet Lepik JK Vändra Vaprus tüdrukud 2002–2005 last – 14 Ranet Lepik JK Vändra Vaprus naised 12 mängijat – Ranet Lepik JK Vändra Vaprus IV liiga 18 mängijat – Ranet Lepik JK Vändra Vaprus I liiga B 22 mängijat – Ranet Lepik

Vändra jalgpallilugu 1998 – FC Flora algatatud 1. grupp 1999 – 2001 Marek Lemsalu Jalgpallikool 25 poissi 2001 – 2003 FC Pärnu Levadia 60 poissi 2003 – 2009 Pärnu JK Vaprus (aastani 2009) 120 poissi/tüdrukut 2009 – ... JK Vändra Vaprus 260 poissi/tüdrukut ja täiskasvanud

Vändra esindusmeeskond Eesti meistrivõistlustel 2012 – II liiga lääs/lõuna – 3. koht 2011 – III liiga lääs – 1. koht 2010 – II liiga lääs/lõuna 12. koht (Pärnu JK Vaprus II) 2009 – II liiga lääs/lõuna 10. koht (Pärnu JK Vaprus II) 2008 – III liiga lõuna 4. koht (Pärnu JK Vaprus III) 2007 – IV lõuna 1. koht (Pärnu JK Vaprus II)

2013 MÄRTS JALKA

47

noored Foto: Lembit Peegel

Mark Oliver Roosnupp (vasakul) on jalad ristanud inglasega. Varsti peab sama tegema sakslaste, bulgaarlaste ja ukrainlastega.

Saksamaa paneb erilise U17 koondise erilise vaimu proovile “Midagi erilist!” õhkab Eesti U17 koondise kapten Rauno Sappinen, kui räägib noorte rahvusesinduses valitsevast meeskonnavaimust. “Just see meid eliitringi viiski!” lisab kaitsja Martin Mägi. Märtsi lõpus panevad tugevad vastased meie järelkasvu oskused ja vaimu tõsiselt proovile.

Lennart Komp

U

­­ koondise sisu testis mullu 17 talve hakul ka ilmataat. Olles kaotanud Inglismaale 0 : 2 ja viigistanud Põhja-Iirimaaga 1 : 1, vajas Eesti hädasti võitu Walesi üle, et säilitada edasipääsulootused. Ootamatu lumetormi tõttu katkestas Malta kohtunik Clayton Pisani mängu 25. minutil Walesi eduseisul 1 : 0.

Mäng algas taas mitte saju lõppedes, vaid kolm nädalat hiljem samal seisul samast minutist. Eesti vajas võitu, mis andnuks küll kolmanda koha tabelis, ent kuna teistes gruppides olid sotid selged, viinuks võit Eesti parima kolmanda koha saanuna edasi. Täpselt nii läkski.

Sten Sinisalu, Svjatoslav Jakovlevi ja Märten Kuuse kollid tõid Eestile

48

JALKA MÄRTS 2013

3 : 1 võidu ja ajaloolise esimese pääsu eliitringi.

“Sügisel, enne kvalifikatsiooniturniiri ütlesin, et pole kindel, kas edasi saame, kuid olin veendunud, et oleme selleks võimelised,” ütles U17 koondise peatreener Lars Hopp. “Enne eliitringi julgen öelda sama, kuid võimalused on üksjagu väiksemad.”

Eliitringi turniir mängitakse Saksamaal, kus peale võõrustaja kohtub Eesti Ukraina ja Bulgaariaga. 2011. aastal võitis Saksamaa U17 esindus Eesti eakaaslasi 5 : 0. Sama meeskond tuli aasta hiljem MMil kolmandaks ja edestas nüüd Soomet, San Marinot ja Andorrat. Ukraina võitis oma grupi Gruusia, Šotimaa ja Luksemburgi

ees ning Bulgaaria osutus parimaks seltskonnas, kus vastasteks olid Poola, Hispaania ja Aserbaidžaan, kusjuures Hispaaniat võideti 1 : 0. Eliitringist pääseb finaalturniirile ainult parim meeskond.

“Saksamaa on selge favoriit ja neil on kasutada koduväljaku eelis, Ukrainat pean mustaks hobuseks ja Bulgaariast ma veel väga palju ei tea,” sõnas Hopp.

“Eliitringis on Euroopa tugevam pool, kõigil on head ründajad, kiired ääred, kindlad kaitsjad ja töökad poolikud.

Nõrku ei ole!”

Turniir algab 26. märtsil matšiga Eesti–Ukraina, 28. märtsil on vastaseks Saksamaa ja viimases matšis 31. märtsil Bulgaaria. Hopp ei luba ega looda, vä-

noored hemalt sõnades, edasipääsu, kuid ihkab viimase kohtumise alates veel konkurentsis püsida.

“Mõistagi mõtlen edasipääsule, sest kaotama ei saa ju minna, kuid mängijatelt nõuan nende parimat jalgpalli,” arutles Hopp. “Peaks see viima edasi, olen muidugi rõõmus, kui ei, siis ei ole ka pettunud. Tähtis on anda endast maksimum!”

Eesti noortekoondised on eliitringis mänginud kahel korral. Mõlemal puhul saavutas selle U19 koondis, kui 2009. aastal mängis kodupubliku ees 1990. aastal ja hiljem sündinute esindus ja 2011. aastal 1992. aastal ja hiljem sündinute koondis. Seni on saldoks üks punkt.

Kui U19 koondist juhendanud Frank Bernhardt võttis koondise korduvalt kokku ja korraldas mitu laagrit, usaldab Hopp klubide treenereid ja nende tehtavat ettevalmistust. Seda enam, et eliitring on üsna ebamugaval ajal märtsi lõpus, mil meie liigahooaeg alles esimesi samme teeb.

“Jah, võiksin ju mängijad iga natukese aja tagant kokku kutsuda, kuid klubidel on ettevalmistusega erinevad plaanid ja nii oleks mängijad ebaühtlases füüsilises konditsioonis,” ütles Hopp. “Kontrollin nende olukorda, kuid füüsilisse ettevalmistusse ei sekku.

Nad on heades kätes ning klubidest tulnuna olid nad sügisel ju väga heas vormis.”

Enne tähtsat eliitringi peab U17 koondise teine esindus treeningmängu U19 esinduse vastu ja vahetult enne Saksamaale sõitmist võtab hetkeseisuga mõõtu Aserbaidžaanilt. Lõplikult tullakse kokku kuus päeva enne turniiri algust ja muruväljakutega harjumiseks sõidetakse Saksamaale mõni päev varem.

Sügisene valikturniir näitas treeneritele, et füüsiliselt ei jää meie noored kellelegi alla. On ju Briti saarte koondised selleks priima võrdlusmoment.

Lisaks on U17 koondisel salarelvana kasutada harvanähtav meeskonnavaim.

“U17 koondise meeskonnavaim tõuseb teistest esile ja oma suhtumiselt on nad eeskujuks,” kiitis Hopp. “Nad on näljased arenema ja tegema seda üheskoos. Kõik teavad, et pingil on teine sama isukas ja hea mängija. See on nende tugevus!”

Laululahing U17 koondise moodi Tundlikus teismeeas ei kipu noored mehed olema just kõige julgemad lauluga üles astuma. U17 koondises oli ka nii, kuid nüüd on laulmine meeskonna lahutamatu osa.

Lauluvõistlus algas 2011. aasta sügisel, kui koondis oli turniiri raames Võrus.

Treenerid jagasid mängijad gruppidesse, andsid ülesande kätte ja pärast ettevalmistusaega pidid pallurid tegema etteaste. Võitis suurima aplausi teeninu. Nüüd on laulmine koondiselaagrite lahutamatu osa.

“Olen mängijana sarnast asja teinud,” rääkis idee autor Lars Hopp. “Alguses olid kutid skeptilised, kuid nad ei karda teineteise ees näida rumalad. See on tähtis, sest nii õpivad nad teineteist usaldama ja julgevad uusi asju proovida.”

Alati ei piirduta laulmisega, vaid tehakse ka mitmekülgsemaid etteasteid, kuid nende sisu Jalkale avaldama ei soostutud.

Lauluvõistlusel vaikseima aplausi teeninud, peavad järgmisel einel kaaslastele kelneriks olema!

Martin Mägi Kaitsja (Nõmme JK Kalju)

“Meeskonnavaim on põhjus, miks eliitringi jõudsime. Kõik toetavad teineteist ja on valmis abistama. Seda nii väljakul kui ka sellest väljapool. Meeskonna tuumik on nüüd kaks aastat koos olnud ja selle jooksul oleme hästi kokku kasvanud. Üks asi on kindlasti mängijate omavaheline hea klapp, kuid ka treenerid rõhutavad pidevalt, et oleme väike riik, peame võitlema lõpuni ja teineteist toetama.”

Rauno Sappinen

Poolkaitsja, meeskonna kapten (Tallinna FC Flora II) “Tunneme teineteist poisist peale, sest hakkasime koos või teineteise vastu mängima juba seitsmeaastaselt. Keegi ei ole staar ning eestlased ja venelased saavad omavahel kenasti läbi.

Kõigis meeskondades, kuhu olen kuulunud, on vaim hea olnud, kuid U17 koondise meeskonnavaim on midagi erilist. Väga oluline on Svjatoslav Jakovlevi roll, kes elab küll Venemaal, kuid eestikeelsed sõnad hakkavad talle hästi külge ja ta tahab kogu aeg suhelda ja nalja teha.”

Foto: Mihkel Uiboleht

U17 koondise rõõmul ei olnud Walesi alistamise järel piire. Ees Svjatoslav Jakovlev, tema taga vasakult Tõnu Paavo, Rauno Sappinen, Sten Sinisalu ja Frank Liivak.

2013 MÄRTS JALKA

49

Foto: Lembit Peegel

usutlus

Treeneriamet sunnib huumorisuise Marko Kristaligi tĂľsistesse raamidesse.

50

JALKA MĂ„RTS 2013

usutlus

Marko Kristal: nüüd oskan kasvavaid pingeid ette näha Tallinna Levadia peatreener Marko Kristal on väga rahul, et soosikuteks Eesti meistritiitlile peetakse Nõmme Kaljut ja Florat. Eelmisel aastal läks tema noor koosseis krampi just siis, kui neis hakati nägema ainsaid Kalju ohustajaid.

Indrek Schwede

K

as treeneriks hakkamine oli sul ette planeeritud?

Läksin juba Arno Pijpersi ajal ja oma mängija-aastatel treenerikursustele – järelikult oli tegemist loogilise jätkuga. Igaühele see amet muidugi ei sobi.

Sulle sobib?

Siis ma ei teadnud, kas sobib, olin seda üksnes kõrvalt näinud, aga tundub, et sobib.

Millal sa hakkasid selle peale mõtlema, et treeneriamet võiks kõne alla tulla?

Kui oled olnud jalgpalli ja spordi sees, siis väga loogiline jätk on hakata treeneriks. Miks mitte anda oma kogemusi edasi!

Mida jalgpallurikarjäär sulle treeneritööks õpetas?

Andis ikka väga palju juurde. Eestis sain kogemust võimalikul kõrgemal tasemel, mängisin kõigi treenerite käe all, kes Floras ja Eestis siis olid. Igaühest jäi midagi külge. Seda on hea rakendada, võtan kõigilt positiivse ja lisan selle, kuidas asju ise näen.

Kas on ka selliseid asju, mida mängijana kogesid ja mida tingimata väldid?

Muidugi. Tean, mida mängijana ka negatiivse poole pealt tundsin ja üritan neid asju mitte korrata.

No aga vahel tajub mängija negatiivsena ülesandeid, mis tegelikult on kasulikud.

Treeninguid saab üles ehitada erine-

val moel, mitmeid harjutusi saab teha mängijale kas vastikult või mugavalt.

Neid tuleb sundida pingutama, nii et nad ei saak sellest aru. Pikka maad saab joosta nii, et treener saadab satsi välja ja ütleb, et tulge tunni aja pärast tagasi, või korraldada jooks meestele mõnusamal moel.

ilma hakkama.

Küsimus on selles, kuidas saada tugevaid mänge, et mängijad veenduksid sinu jutu õigsuses?

Jah, me võime kokku leppida Juventusega sõprusmängu, aga see ei pruugi anda efekti, sest sõprusmängul ja euromängul on vahe.

Levadiaga mängid, mängid ja kui siis lõpuks tuleb viik, on punktid kaduma läinud. Tammekaga näiteks Flora vastu viiki mängides on punkt võidetud. Kindlasti on pingelisem seal, kus mängitakse tiitlite peale.

Nõrgemal oleks Juventusega mängust ikka õppida. Flora mängis ju sõprusmängu AC Milaniga, Urmas Kirs lõi avavärava – meie meestele andis see kõik kindlasti väga palju juurde.

Aga vastane ei pruugi meiega mängida selle tempoga, millega nad mängivad punktide peale. Sellest mängust ongi meeles, kuidas nemad suutsid mängutempot muuta, nagu endale vaja.

“

„

Mis on need mänguelemendid või nipid või tähelepanekud, mida rahvusvahelisest jalgpallist õppisid ja nüüd oskad oma mängijatelt nõuda?

See on väga keeruline, sest ma võin ju rääkida, et mängige kiiremini ja söötke tugevamini, aga kui liigamängudes pole selleks vajadust, siis ei kipu see nõue kohale jõudma. Kui mängid rahvusvahelisel tasemel, tunned kohe, et seda on vaja, sest ilma ei saa hakkama.

Minuga oli samamoodi: rahvusvahelistel mängudel mõistsin, et söödu tugevus ja mängu kiirus on hädavajalikud. Praegu ka rõhutan mängijatele, et nad peavad mängima kiiremini, tempoga, kuigi vahel saavad nad ka

Mida sa treeneriameti jaoks peale oma kogemuse kõrvalt oled juurde õppinud?

Kui mängijakarjääri lõpetasin, läksin abitreeneriks koondise juurde. Tegin mänguanalüüse vastaste kohta. Vaatasin mängu hoopis teistmoodi. Vahel ei saanudki mängu nautida, vaid hakkasin Champions League’i matši vaadates analüüsi tegema ja mängijate võimeid hindama. Mängijana ma seda ei teinud.

Siis said ülesanded kätte ja kõik. Nüüd tuli treeneri vaade asjale juurde. See on huvitav, sest alles pärast saad teada, kas valisid õige taktika ja õiged mängijad või mitte.

Kui vastuvõtlik sa üldse treenerikoolitustel oled – kas tundub, et tead seda kõike nagunii või leiad sealt ikka terasid ka?

2013 MÄRTS JALKA

51

usutlus Oleneb koolitustest. Igast koolitusest saab võtta midagi uut ja positiivset.

Mõnel koolitusel saad mõnelt targemalt või välismaa esinejalt kinnituse oma mõtetele ja veendumustele.

Milline treener sind ennast kõige rohkem on mõjutanud?

Kõige rohkem Arno Pijpers. Tema oskas mängu lahti seletada: mida on vaja ja mismoodi seda saavutada. Ta põhjendas, miks väljakul toimuvad asjad just nii.

Fo

to:

Lem

bit

Pee

gel

Kas oled püüdnud vahel mõnda treenerit teadlikult jäljendada?

Mul on Pijpersiga võrreldes teine mängustiil, aga paljusid asju seletan mängijatele samamoodi lahti, nagu tema meile, hindan ise mängijaid samamoodi ja vaatan, mis positsioonil on nad meeskonnale kõige kasulikumad.

Missugune stiil sul on, millist mängulist käekirja tahad oma meeskonnas arendada?

Kui väga lihtsalt seletada, siis eesmärk on kaitses mängida riskivabalt: ei tohi teha asju, mis annavad vastasele võimaluse ohtlikuks saada. Olla rünnakul loov.

Eesmärk on alati vasHead häälepaelad on treeneri üks töövahendeid.

52

JALKA MÄRTS 2013

taste värav, kuhu vahel jõutakse ilusate kombinatsioonidega ja vahel primitiivselt. Aga idee on selles, et me sinna ikka jõuame, sest värava löömine on mängu üks peamisi eesmärke. Kui tahad nüansirikkamat vastust, siis pead meeskonna koosolekule tulema!

Meie kolmes juhtklubis – Floras, Levadias ja Nõmme Kaljus – olid eelmisel aastal eesotsas kolm sinu endist meeskonnakaaslast Eesti koondisest. Kuidas sa Martin Reimi ja Igor Prinsi treenerikäekirja iseloomustaksid?

Iksiga (Igor Prins) töötasin koos. Ma arvan, et meil Iksiga palju erinevusi pole. Martin on muuhulgas mänginud Pasi (Rautiainen) käe all ja teda on ehk rohkem mõjutanud Saksa koolkond.

Kas see aitas sind eelmisel aastal, et teadsid, kuidas Iks mõtleb ja kuidas vastaseid maha üritab murda?

Nagu näha, ei aidanud (naerab – toim.).

Oleme koos mänginud ja ka koos meeskonda treeninud – eks ma muidugi tunnen teda ja tean, mismoodi ta üritab mängida.

Martinist arvati alguses, et ta jääb treenerina liiga pehmeks, Prinsi kohta seda öelda ei saa. Milline treener sina enda arvates oled?

Kui on vaja öelda, siis võin öelda ka, selle koha pealt pole probleemi. Küsimus on selles, millal on vaja öelda ja millal pole. See oleneb ka meeskonnast, konkreetsetest mängijatest: kui vanad nad on, kui kaua kokkumänginud jne.

Pead tundma õppima, mis neile mõjub.

Kus on pingelisem töötada: kas meeskonnas, mis võitleb püsimajäämise eest – nagu Tartu Tammeka, või meeskonnas, kus nõutakse esikohta – nagu Tallinna Levadias?

Kui tahad võita tiitlit, siis pead võitma mänge. See on keerulisem, kui sagedasti kaotada. Levadiaga mängid, mängid ja kui siis lõpuks tuleb viik, on punktid kaduma läinud. Tammekaga näiteks Flora vastu viiki mängides on punkt võidetud. Kindlasti on pingelisem seal, kus mängitakse tiitlite peale.

Millal Levadia jälle Eesti meistriks tuleb?

Eks vaatame.

Eelmisel aastal kirusid vahel poisse, et mõned mängud läksid nende kehva suhtumise või puuduliku häälestatuse nahka. Kas sul siis treenerina pole hoobasid, et seda suhtumist või häälestumist mõjutada?

Eelmine aasta oli keeruline, sest meeskond oli väga noor, ja eriti pärast seda, kui selgus, et oleme ainus meeskond, kes võib Nõmme tiitlit ohustada, kasvas vaimne pinge. Enne seda mängisime vabamalt, meil läks hästi. Siis tuli kohustus peale ja vaimne pinge murdis ära. Olid rasked mängud, me pidime võitma. Kui paar laksu ära saime, siis pinge kadus ära. Sellega on keeruline tegeleda, sest seda ei saa ette näha.

Nüüd oskaksid ju seda ette näha?

Loomulikult. Kartsin enne eelmise hooaja algust, et meil võib tulla probleeme pingetega, aga kõik lahenes, sest me ei olnud soosikud.

Sel aastal pakutakse tiitlit taas Kaljule, mõni ühmab Flora nime. Levadia pole jälle soosik. Sulle see sobib?

See on väga hea.

Koduses jalgpallis räägitakse klubide identiteetidest. Missugune on Levadia identiteet?

See identiteedi asi on mujal maailmas pika aja jooksul välja kujunenud.

Sellega pole nii, et märtsis algab hooaeg ja juuniks on identiteet välja kujunenud. Levadia on meeskond, kes alati mängib selleks, et võita midagi.

Praeguse seisuga antakse mängijatele võimalus seda teha. Meil ei räägita müstilisest tulevikust ega sorita minevikus – ole mees, tule ja tee! Kas see on nüüd meie identiteet, aga ... eks ta kujuneb ise välja, seda kunstlikult luua on vale.

Levadia treeneripink on endiseid florakaid täis. Kas mängud Flora vastu on sinu jaoks erilised?

Selles suhtes on tegemist rivaliteediga, et Flora on Eesti tippklubi ja Levadia on seda samuti. Nüüd on lisandunud Nõmme Kalju. Nendevahelised mängud on erilised, sest need ongi meie liiga tippmeeskonnad ja tippmängud. See lisab põnevust.

usutlus Foto: Lembit Peegel

Sõnades hoiab Marko Kristal end meelsasti tagasi: las soosikukoormat kannavad pealegi teised, aga hooaja lõppedes lennutatakse õhku võibolla hoopis tema!

Levadia ja Flora jaoks on lisandunud Nõmme Kalju faktor?

See on positiivne! Selliseid meeskondi, kelle puhul peab pead vaevama, võiks terve liiga täis olla. Kalju on tööd teinud ja meeskonda osanud nõnda komplekteerida, et on praegu meister.

Kui nad suudavad edasi täiustuda, siis on Eesti jalgpallile sellest ainult kasu.

Foto: Lembit Peegel

Millal oleksid küps Eesti koondist juhendama?

Noh, see on niisugune küsimus, millel pole õiget vastust. Praegu olen treener, kes teeb head tööd. Kas olen küps, seda näitab aeg ja seda otsustavad inimesed, kelle ülesandeks see on.

Kas klubi president Viktor Levada treenerite tegemistesse sekkub?

Ei, aga me suhtleme tihti, eriti hooajal.

Räägime mängijatest ja mängudest.

See on positiivne, kui omanik tunneb huvi, kuidas läheb. Mitte ei seisa kõrval ja tegutsema hakkab siis, kui midagi valesti läheb.

Milline oli eelmise hooaja suurim õppetund?

Raske öelda. Ühest juba rääkisime: vaimsed pinged, mis kaasnevad kohustusega. Eks ma sain selle võrra targemaks, et meeskonna komplekteerimine on väga-väga tähtis osa ettevalmistusest. Palju asju pannakse paika sellega, millise koosseisu saad. Iga kõlav nimi ei tähenda, et saavutad edu. Tuleb osata suunata mängijaid nii, et nad meeskonnale mängiksid.

Kas sa ise soovid inimestele meelde jääda pigem mängija või treenerina?

Vahet ei ole. Kes tahavad, mäletavad mind kuidas tahes. Teen asju nii, nagu oskan ja kui meelde jään, on tore.

Sinult pärineb meie jalgpallimütoloogiasse kuuluv nõuanne Indrek Zelinskile, et tema elulooraamatu pealkirjaks sobiks “Pool elu suluseisus”. Mis sinu elulooraamatu pealkiri võiks olla?

No suluseisus ma ei olnud, aga kui minu lause jäi Zelinskile külge, siis minu raamatu pealkiri võiks tulla kellegi teise lausest.

Kust sul see Zelinski nali tekkis?

Ei mäleta. Aga üles ta korjati ja käibele läks.

Treener Kristali rõõmuhetk: Eesti karikafinaali järel on pea kohal Evald Tipneri karikas!

Ja millal sinu raamat valmib?

Praegu küll raamatu plaani pole.

2013 MÄRTS JALKA

53

eesti–hollandi mängu eel

Hollandlased leidsid jalgpalliväljakult ruumi Hollandi jalgpalliajaloo üks tähtsamaid leiutisi on totaalne jalgpall. See sai võimalikuks tänu ruumi leidmisele väljakult. Aga ruumiga on riigil, mis mängib Eestiga samas MM-valikgrupis ja mille territooriumist ligi 2/5 asub allpool merepinda, oma suhe.

Indrek Schwede

H

olland on maailmale kinkinud kümneid suurepäraseid jalgpallureid, meeldejäävaid ja võidukaid esitusi koondiselt ja klubidelt: koondis on kolmekordne MM-finalist (1974, 1978, 2010) ja Euroopa meister (1988); Euroopa meistrite karika on peale Amsterdami Ajaxi (1971, 1972, 1973, 1995) võitnud ka Rotterdami Feyenoord (1970); Euroopa parimaks vutimeheks on valitud kolm hollandlast ( Johan Cruyff, Marco van Basten, Ruud Gullit), neist kaks esimest koguni kolmel korral.

Suurturniiridel on Holland sageli üks võitjasoosikuist, aga nende kuldajastuks peetakse siiski läinud sajandi seitsmekümnendaid, kui nad kinkisid maailmale nn totaalse jalgpalli. Paljud toona hollandlaste poolt avastatud ja väljakul rakendatud tõed on tänapäeval leidnud koha igas jalgpalliaabitsas. Kõigi poolt imetletud ja paljude poolt jäljendada püütud FC Barcelonagi võlgneb tänu ühele totaalse jalgpalli loojale – klubi kunagine tippmängija ja hilisem

peatreener Johan Cruyff on alusepanijaks Kataloonia suurklubi praegusele pallivaldavale lühisöödulisele ilumängule.

Hollandis sümboliseerib Cruyff aga midagi hoopis enamat kui totaalse jalgpalli autor – ta on terve kuuekümnendatel aastatel toimunud ühiskondliku murrangu kehastus.

Revolutsioon, mille sümboliks sai jalgpallur

David Goldblatt kirjutab raamatus “The Ball is Round”, et 1950.–1960. aastail oli Hollandis majandusbuum, mis raputas läbi ühiskonna senised tõekspidamised. Varem tõid noored teenitud raha koju, nüüd said nad seda kulutada plaatide, jalgpallimängu piletite ja mopeedide ostmiseks. Amsterdamis tekkisid töölisklassi seast võrsunud motokambad. Samal ajal protestisid tudengid kindlakskujunenud hierarhiate ja sellest tuleneva alanduse vastu üliõpilaskonnas. Levis Briti popmuusika ja Ameerika neegrisoul. Arenev seksitööstus kommertsialiseeris keha, narkootikumide subkultuur eksperimenteeris meelega. Individuaalse vabanemise tuhinas tegi tõhusa taassünni tants ja ballett. See oli noorte vastukultuur senise paikaloksunud võimuredeli ja süsteemi vastu. Sotsiaalne vabanemine, kõrgendatud esteetiline tundlikkus liikuva keha suhtes ja majanduslik individualism leidis kehastuse jalgpallur Johan Cruyffis.

Raamatus “Brilliant Orange” tsiteerib David Winner poliitika- ja kultuuriajakirjanikku Hubert Smeetsi, kelle sõnul oli Holland Euroopa mahajäänumaid riike. Aga 1960ndail kõik muutus: “Siis me tegime läbi kultuurilise, poliitilise ja sotsiaalse revolutsiooni, mille peamine esindaja oli Johan Cruyff, ja meist sai üks esimesi, üks progressiivsemaid riike Euroopas.”

Teiste Lääne-Euroopa riikide kombel biitlitest, beebibuumist ja noorsoorahutustest haaratud Hollandis hakkas käsiAmsterdami Ajax 1969. aasta Euroopa karikavõistluste finaalis. Triumfi pidi veel kaks aastat ootama. All keskel palliga Johan Cruyff. käes pöördeliste sündmustega ühiskonnas 54

JALKA MÄRTS 2013

eesti–hollandi mängu eel edenema ka Hollandi jalgpall. Hollandi baleriini Rudi van Dantzigi sõnul hakati teatri, muusika ja kirjanduse kõrval korraga huvituma kehalisest virtuoossusest, mida pakkusid jalgpall ja tants. Noored leidsid üles jalad. Maailmakuulus baleriin Rudolf Nurejev tuli tööle Hollandisse, kus temagi ei pääsenud imetlusest Cruyffi suhtes.

Hubert Smeetsi sõnul oli Cruyff tähtsaim mässaja, ikoon ja 1960. aastate sümbol. Olles korralik pereinimene, ei provotseerinud ta valitsevat klikki pikkade juuste, popmuusika kuulamise või purjutamisega. Ometi suutis ta purustada jalgpallis valitsevat hierarhiat. Ühest küljest altruist ja teisest küljest enese eest seisev Cruyff sattus ridamisi konfliktidesse, kui ta hakkas esitama küsimusi, mis olid huulil tervel põlvkonnal: miks on asjad korraldatud nõnda, nagu nad on? Cruyff avastas, et välismaal koondist saatvad vutiametnikud olid kindlustatud ning nõudis kindlustust ka mängijatele. Oma väärtusest teadlikuna hakkas Cruyff raha küsima koondises mängimise eest. Taibates, et ta võib jalgpallurina teha raha, aga võib ka kiirelt karjääri lõpetada, lausus ta oma kuulsad sõnad: “Kui mu karjäär lõpeb, ei saa ma minna pagari juurde ja öelda, et olen Johan Cruyff, anna mulle natuke leiba.”

Johan Cruyff, maailma kõigi aegade parimaid jalgpallureid kujunes Hollandi 1960. aastate poliitilise, kultuurilise ja sotsiaalse revolutsiooni ikooniks.

“

Totaalse jalgpalli kontseptsioon on 400 aastat vana: hispaanlaste sissetungi ajal tegid hollandlased oma maa hispaanlaste sissetungi ajal väiksemaks, tekitades põllumaadele kunstlikke üleujutusi, mis laiusid kindlustatud linnade vahel.

„

Cruyff näis olevat teadlik saabuvast neoliberalismist, milles raha mängis suurt rolli ja edu oli moraalseks kategooriaks, kui ta valitsevas vasakpoolsuses 1971. aastal tähendas: “Ma ei taha varastada omaenda taskust.”

1974. aasta MMil eiras ta jalgpalliliidu nõuet mängida Adidase putsadega, sest oli sõlminud isikliku lepingu Pumaga. Adidase kolmest triibust tema särgil sai kaks triipu.

Pythagoras putsades Kolmel aastal järjest (1971–1973) võitis Amsterdami Ajax eesotsas oma tähe Johan Cruyffiga Euroopa meistermeeskondade karika (Meistrite liiga eelkäija). Kuigi 1974. aasta MMi finaalis Hollandi koondis kaotas, räägib maailm veel praegugi eelkõige neist, aga mitte maailmameistriks tulnud sakslastest. Sest hollandlased lummasid maailma totaalse jalgpalliga, mille autoriks on peetud nii Johan Cruyffi kui ka Hollandi legendaarset treenerit Rinus Michelsit, aga küllap on õigus neil, kelle arvates totaalne jalgpall sündis kollektiivse loomingu tagajärjel.

Mis on totaalne jalgpall? Kui lühidalt

Foto: Scanpix

2013 MÄRTS JALKA

55

eesti–hollandi mängu eel Foto: Oliver LangAFP/Scanpix

Louis van Gaali jaoks on söödud ja liikumiste struktuur tähtsam kui üksikud mängijad ‒ ta on tõeline hollandlane!

Ruum Hollandi maali- ja vutikunstis Amsterdami moodsa kunsti muuseumi direktor (1993– 2003) Rudi Fuchs usub, et igal rahval ja kultuuril on oma eripära. Skandinaavia maalidel on sinine külm ja metalne võrreldes itaalia sinisega. Itaalia maalidel on punane kuum, aga näiteks Norra kunstnikul Edvard Munchil on punane nagu veri lumel. Klimaatilised ja geograafilised esteetilised erisused peegelduvad Fuchsi arvates ka jalgpallis. “Catenaccio on nagu Tiziani maal – pehme, võrgutav ja rauge,” räägib Fuchs. “Itaallased tervitavad ja äiutavad sind ning ahvatlevad oma pehmesse embusse ning löövad värava, mis on nagu pistodatorge. Hollandlased teevad oma geomeetrilisi mustreid. Hollandlastel on veres mõõta vahemaid. See on näha maalidel, arhitektuuris ja jalgpallis.”

Hollandi kunstnik Jeroen Henneman ütleb, et Mondraini ja Vermeeri maalidel tundub kõik olevat väga vaikne, värske ja ruumikas: “Kui see jalgpallikeelde tõlkida, siis on kergem mängida seal, kus on rohkem ruumi saada pall. Cruyffi ajal hakkasid Ajaxi jalgpallurid tahtma samu asju mis maalijad. Korraga polnud jalgpalli puhul enam küsimus üksteisele vastu jalgu tagumises. Sa läksid Ajaxi mängudele ja lahkusid sealt tundega, et olid näinud midagi väga erilist ja et ainult sina said seda näha. Aga siis rääkisid sa teistega ja taipasid, et kõik tundsid samamoodi. Toimus midagi vaimset, aga mis täpselt, sellest oli raske aru saada. Võibolla oli tegemist ilutundega, mis käis Hollandi jalgpalliga kaasas. Ilu oli ruumis ja väljakul. See oli murus, aga samuti taevas selle kohal, kus pallid võisid keerutada ja kurvitada ja kukkuda ning liikuda nagu planeedid taevas. Mitte ainult väljakul. Ka õhus toimetamine loeb. Hollandlased eelistavad nuputada, kuidas ületada kedagi pigem arukuse ja ilu kui jõuga.”

56

JALKA MÄRTS 2013

ja lihtsustatult, siis on tegemist mänguga, kus kõik pallurid on võimelised mängima mistahes positsioonil ning vastavalt mängu käigule vahetatakse pidevalt kohti – mistahes mängija liikumisel oma positsioonist välja peab keegi täitma tema koha. Oma sünnihetkel oli selline lähenemine uuenduslik.

Uue stiili kontseptuaalne revolutsioon toetus ideele, et iga jalgpalliväljaku suurus on elastne ja sellel mängiva meeskonna poolt muudetav. Ajax ja hiljem Hollandi koondis tegid palli omades väljaku nii suureks kui võimalik, viies mängu äärtele ja nähes igas spurdis ja liikumises võimalust suurendada ja kasutada olemasolevat ruumi. Palli kaotamise korral üritati sama loogika alusel lõhkuda vastase mäng – vastase poolel tehti pressingut ja nende endi kaitseliin oli keskjoonest tosina meetri jagu oma värava poole, kasutades ka kunstliku suluseisu relva.

Kui The Times ajakirjanik David Miller nägi esimest korda Cruyffi mängu, nimetas ta teda Pythagoraseks putsades, pidades silmas Cruyffi terast struktuurimuutuste ja väljakumõõtmete tunnetust, mis osalt oli instinktiivne, osalt põhines matemaatilistel arvestustel.

Hollandi kunstniku Jeroen Hennemani sõnul on jalgpall alati olnud ebateadlik küsimus ruumist ja head mängijad leidsid selle instinktiivselt, aga muutus Hollandi vutis tuli, kui Cruyff ja Michels panid selle sõnadesse. Korraga sõnastati taktikaline liikumine, milles äärde siirduv mängija meelitas enesega kaasa kaitsja andes poolkaitsjale ruumi minna keskele ja skoorida.

“Küsimus oli ruumi tekitamises ja sinna siirdumises,” seletas Ajaxi pallur Barry Hulshoff. “See oli nagu arhitektuur väljakul.”

Ka 1990ndatel otsis Ajax vastuseid samadele küsimustele.

eesti–hollandi mängu eel Louis van Gaali parem käsi Gerard van der Lem selgitas: “Me rääkisime alati palli kiirusest, ruumist ja ajast. Kus on enim ruumi? Kus on mängija, kellel on kõige rohkem aega.

See on koht, kus me saame palliga mängida. Iga mängija pidi mõistma terve väljaku geomeetriat ja süsteemi kui tervikut.”

Ajaxi ja koondise seitsmekümnendate aastate raudvara Ruud Krol: “Me rääkisime ruumist alati praktilisel moel.

Kui me kaitsesime, pidid vahemaad meie vahel olema väga väikesed. Kui me ründasime, laotusime laiali ja kasutasime tiibasid. Meie süsteem oli ka lahenduseks vastupidamise probleemile. Kehaline valmisolek pidi olema 101 protsenti, aga kuidas sa mängid 90 minutit ja jääd vastupidavaks? Kui mina vasakkaitsjana jooksen 70 meetrit äärel, pole hea, kui pean kohe 70 meetrit tagasi jooksma. Tähendab, kui vasakpoolik võtab minu koha ja vasakäär liigub keskele, muudab see vahemaad väiksemaks. Kui pead jooksma kümme korda 70 meetrit ja sama vahemaa kümme korda tagasi, teeb see kokku 1400 meetrit. Kui sa vahetad positsioone, pead jooksma üksnes 1000 meetrit ja oled 400 meetri võrra värskem.

See oli asja filosoofia.”

Rinus Michels eelistas numbreid isiksustele David Winneri raamatus “Brilliant Orange” võrdles endine matemaatik Rob Ruurs Amsterdami ülikooli kunstiinstituudist jalgpallureid kunstnikega: välismaal vähe tuntud kunstnik, Rembrandti ja Vermeeri kaasaegne Pieter Jansz Saenredam pühendus Hollandi kirikute interjööride maalimisele. Inimesed tema maalidele olid joonistatud hiljem või lausa teiste kunstnike poolt. Teda ei huvitanud inimesed. Ka totaalse jalgpalli üks isadest Rinus Michels rääkis mängijatest kui numbritest, mis peavad süsteemi sobituma, mitte kui persoonidest. Sama tüüpi treener on Louis van Gaal, kellele üksik mängija on vähem tähtis kui meeskond ning söötude ja liikumiste struktuur. Ruursi sõnul poleks Saenredam saanud eksisteerida Itaalias, kus ollakse palju rohkem huvitatud inimesest. Ta oli pesueht hollandlane – teda huvitab ruum.

Foto: internet

Elu allpool merepinda David Winner on otsinud vastust küsimusele, miks leiutasid totaalse jalgpalli just hollandlased ja leidnud üpris huvitava vastuse: see tuleneb tulpidemaa elanike eripärasest ruumitajust. Ruum on Hollandi jalgpallis Winneri sõnul unikaalne element.

“Keegi pole kunagi oma mängu kujundanud ja üles ehitanud sedavõrd abstraktselt, sedavõrd arhitektuuriliselt ja sellise mõõdetud moega nagu hollandlased,” kirjutab Winner.

“Totaalne jalgpall loodi paindliku ruumi teooriale.”

Winneri sõnul mõtlevad hollandlased ruumist innovaatiliselt, loominguliselt ja abstraktselt, sest nad on pidanud seda tegema sajandeid igas muus eluvaldkonnas. Oma kummalise maastiku pärast on nad ruumilised neurootikud. Neil pole ruumi, nad on ülerahvastatumaid riike maailmas. Maa on väärtuslik kaup ja iga ruutsentimeeter on alati igas Hollandi linnas ja põllul hoolikalt läbi kaalutud. Maad peab hoidma kontrolli all, see on rahva elu ja surma küsimus, ligi 2/5 territooriumist on allpool merepinda ja enam kui viiendik inimestest elab allpool merepinda. 50% Hollandi pindalast on merepinnast vaid kuni meetrijagu kõrgemal. Hollandis on palju kanaleid ja kaitsetamme, mis kaitsevad maad. Sajandeid on ehitatud tamme ja drenaažisüsteeme.

Hollandis on käibel nali: “Jumal tegi maailma, aga hollandlased tegid Hollandi.”

David Winnergi üritab olla humoorikas, väites, et totaalse jalgpalli kontseptsioon on 400 aastat vana: hispaanlaste sissetungi ajal tegid hollandlased oma maa hispaanlaste sissetungi ajal väiksemaks, tekitades põllumaadele kunstlikke üleujutusi, mis laiusid kindlustatud linnade vahel.

Aga Winner on märganud muudki. Hollandlaste alatisest ruumikitsikusest tingituna tõusevad paljud trepid püstloodis viiendale korrusele, pakkudes jalgadele minimaalset toetuspinda. Ruumi kokkuhoiu tõttu on välditud laiasid trepikodasid ja lifte. Isegi Amsterdam Arenal on trepid järsemad kui mujal staadionitel Euroopas. Ka trammid ja rongid on

Inimesed Saenredami maalidele joonistati tõenäoliselt teiste poolt, sest teda huvitas ainult ruum.

kitsad Euroopa pikima rahva jaoks. Alates II maailmasõjast tehakse Hollandis rahvuslikke ruumiplaneerimise kavasid, mis on kohalikele omavalitsustele täitmiseks. Expo 2000 ajal oli Hollandi paviljoni nimeks “Holland teeb ruumi” ja see oli näituse kõige kõrgem rajatis. Paviljoni katusel oli tehisjärv.

Näitus kõneles sellest, kuidas hollandlased oskavat tekitada uut ruumi.

Tänapäeval mõtlevad kõik jalgpallurid üle maailma, kuidas kasutada olemasolevat ruumi ja uut juurde tekitada.

Iga jalgpallitrennis käinud teismeline teab, et rünnakul tuleb väljak suureks teha, mäng laiali ajada ning kaitses kokku tõmbuda. Selles mõttes oleme kõik hollandlased.

2013 MÄRTS JALKA

57

naised

Keith Boanas: uhkus ei lubanud tööd pooleli jätta!

Keith Boanas jõudis juba Eesti naiste koondisega hüvasti jätta ja pisaragi poetada, kuni läbirääkimised uueks tööandjaks saama pidanud Inglise klubiga Lincoln Ladies jooksid liiva. Süda kutsus Eestisse tagasi ja veel enne vana aasta lõppu sai selgeks, et Boanas jätkab siin vähemalt 2014. aasta lõpuni.

Foto: Lembit Peegel

Lennart Komp

“K

õigist inimestest oli just mu abikaasa see, kes ütles, et ma jätkaks Eestis, sest ta nägi, kui õnnetu ma detsembris veedetud puhkuse ajal olin, ja ehkki pean temast taas eemal olema, olen ma Eestis jätkates õnnelik,” rääkis Boanas emotsionaalsest karussellist, mis teda eelmise aasta lõpus valdas.

Eesti Jalgpalli Liit teatas 15. novembril, et Boanase leping kestab aasta lõpuni, misjärel saab temast Lincolni peatreener. 27. detsembril, pärast kohtumisi Inglise klubi juhtide ja EJLi peasekretäri Anne Reiga aga tegi ta otsuse jätkata siin kehtiva lepingu ehk 2014. aasta lõpuni.

“Lincoln tegi fantastilise pakkumise, kuid ma olen uhke inimene ja lahkumine kohast, kus ma ei ole oma tööga lõpule jõudnud, ei ole mulle kombeks,” sõnas Boanas.

Katkestanuks poolel teel 2008. aasta lõpus ametisse asudes ja eesseisvat tööpõldu analüüsides ning eesmärke kaaludes hindas Boanas nende saavutamiseks vaja minevat kümme aastat. Praegu oleks ta lahkunud täpselt poole pealt ja naiste jalgpalli vankri vedamine oleks EJLis jäänud esialgu vaid Katrin Kaarna õlule. Ja seda üsna sandis 58

JALKA MÄRTS 2013

Signy Aarna (9) ja Eneli Vals on pihtide vahele võtnud soomlanna Anna Westerlundi.

seisus. Vähemalt tulemuste poolelt vaadatuna.

Boanase tüürimisel teenis Eesti rahvusnaiskond 2011. aasta maailmameistrivõistluste valiktsüklis ajaloo esimesed võidud, alistades Horvaatia, Põhja-Iirimaa ja Serbia. Tabelis jäädi napilt neljandaks, kuid kolmas pügal oli vaid ühe punkti kaugusel.

Järgnenud EM-valiksari tõi kaheksa

kaotust kaheksast matšist, lüüa suudeti vaid viis väravat vastaste 31 vastu.

Rahvusvahelisest jalgpallist loobusid legendaarne Anastassia Morkovkina, kogenud kaitsja Heleri Saar ja aastatepikkune väravavaht Elis Meetua.

“2012. aasta oli väga raske. Meie vastased olid tugevad, mängupilt samas parem, kuid tulemusi ei tulnud,” märkis Boanas.

“Kaptenit (Morkovkina) on alati valus

naised kaotada, aga jääda temast ilma argimurede tõttu on eriti valus. Ta võinuks vabalt vähemalt viis aastat mängida.”

Lõppenud valiksarjas ei saanud Morkovkina koondist mitmel puhul aidata, sest tööandaja ei lubanud teda tulema. Samuti mängisid tähtsat rolli argimured.

Nüüd seisab ees põlvkondade vahetus. Näiteks aasta viimases A-koondise mängus Maltal moodustasid keskpoolkaitse paari 18aastane Tiina Trutsi ja vaid 16aastane Saron Läänmäe. Muidugi oli see eksperiment, kuid annab mõista sellest, et pilgud on suunatud tulevikku.

Viletsalt käis ka noortekoondiste käsi.

U19 esindus kaotas valiksarjas kõik kolm mängu koguskooriga 1 : 30, U17 1 : 11.

“Meil on piisavalt häid noori mängijaid, kellega teha järgmine kiire samm arengus,” on Boanas optimistlik. “Alates ajast, kui ma Eestis tööle hakkasin, on toimunud sajaprotsendiline muudatus paremuse suunas. Treeningute kvaliteet ja mängijate suhtumine on hoopis midagi muud. Nad tahavad areneda ja tahavad võita.”

Eesmärk 2017. aastaks ­­­­­­– 1700 naismängijat­ Keith Boanas käis jaanuaris välja esimese nägemuse sellest, kuhu Eesti naiste jalgpall peaks järgmise viie aasta jooksul jõudma. Sihid on kõrged ja võivad sõnastuses veel muutuda, kuid arvestades tempokat arengut viimase nelja aasta jooksul, ei tohiks seatud eesmärgid ilmvõimatud olla. Järgnevas on kirjas valik seatud eemärkidest: • naismängijate (sh noorte) arvu kasvatamine vahemikku 1300­–1700 (praegu u 800); • kvalifitseeritud naistreenerite arvu kasvatamine: UEFA Pro 2–3, UEFA A 3–5, UEFA B 6–10, EJL C 50–60; • tõsta kvalifitseeritud naiskohtunike arvu, et katta kõik naiste võistlused; arvudes tähendab see 20–30 naiskohtunikku; • kõigil tüdrukute ja naistega tegelevatel klubidel on vastavalt tasemele paigas arengukava tüdrukute ja naismängijate arendamiseks; • naiste koondisel ja iga vanusegrupi noortekoondisel on paigas kindel võistlus- ja treeninguprogramm ning eestlastest treenerkond; • kõigi naiste meistriliigas osalevate võistkondade peatreeneritel on vähemalt UEFA A-litsents, esiliigas UEFA B-litsents ja noorteliigades vähemalt EJLi C-litsents.

Foto: Lembit Peegel

Sihid on suured Vaadates kaugemale, pakkus 2012. aasta naiste jalgpallile ka mitmeid häid uudiseid. EJL C-litsentsi treenerikursused läbis esimene vaid naistest koosnev grupp, lisaks omandasid Miina Kallas ja Aleksandra Ševoldajeva peale Pille Raadiku UEFA B-litsentsi ning Katrin Kaarna teenis UEFA Pro litsentsi.

Koondisega liitusid väravavahtide treener Aiko Orgla ja kehalise ettevalmistuse juhendaja Anders Süvari. “Üks suuri tulevikueesmärke on see, et meie treenerid oleksid kvalifitseeritud ja hinnatud,” lausus Boanas. “On selge, et endised tippnaismängijad on motiveeritumad kui mehed olema tüdrukute treenerid, samuti on neil kogemus just naiste jalgpallist.”

Ehkki naiste jalgpall on viimase nelja aasta jooksul astunud edasi seitsmepenikoormasaabastega, on tähtis, et astutav tee jätkuks. Praegu on maailmas umbes 29 jalgpalli mängivat naist ja tüdrukut ning keegi ei oota, et me neile arengus järele jõuame, vaid kõik tahavad veelgi kaugemale jõuda.

Vaadates numbreid, siis on naiste jalgpallis ka numbrid kasvanud. 2008. aastal osales Eesti meistrivõistlustel 18

Keith Boanas lohutab Inna Zlidnist. Kuidas saab jätta sellise hingega mängivaid tüdrukuid?

2013: tüdrukute jalgpallifestival ja suvelaagrid Eesti Jalgpalli Liit korraldab sel aastal esimest korda ainult tüdrukutele mõeldud suvelaagrid ja jalgpallifestivali, mis on samuti vaid neidudele.

Suvelaagrite viieaastase ajaloo jooksul on see esimene kord, kui grupp moodustatakse ainult tüdrukutest. Julgemad neiud on igal aastal poistega koos harjutanud, kuid pelglikumad ja oma oskustes ebakindlamad halvemal puhul hoopis loobunud.

Kuna suvelaagrite moto on “Lõbu, jalgpall, kõigile!” leidis jalgpalliliit, et tüdrukud peaksid saama päris oma laagri. Tüdrukute viiepäevane vutilaager toimub Tallinnas ja seda nii juunis kui ka augustis. Mõistagi on ka treenerid õrnemast soost.

Päris uus sündmus on aga tüdrukute jalgpallifestival, mida aitab korraldada FIFA ja mis toimub mai keskel mitmes paigas üle Eesti. Praegu, tõsi, on täpne aeg ja formaat veel lahtised.

naiskonda ja 23 tüdrukute võistkonda, mullu olid need numbrid vastavalt 22 ja 25, lisaks oli kuus võistkonda naiste rahvaliigas.

EJLi andmeil osales 2009. aastal meistrivõistlustel 595 naismängijat

(neist 215 täiskasvanut). Mullu oli see arv 752 (177), täiskasvanute numbri kahanemine on seletatav sellega, et mitu naiskonda on valinud rahvaliiga ja nemad registreeritud mängijatena arvesse ei lähe.

2013 MÄRTS JALKA

59

naismängija

Eesti Sharon Stone

Foto: Lembit Peegel

jalgpalliväljakul –

Saron Läänmäe Kuulsa näitleja järgi nime saanud Saron Läänmäe debüteeris 16aastasena Eesti A-koondises. Tema sihiks on pääs välismaa klubijalgpalli.

Indrek Schwede

T

allinna 21. keskkooli kümnendas klassis õppiv Saron Läänmäe hakkas jalgpalli mängima juba 7aastasena.

Viis aastat treeningut isa Enn Läänmäe poiste treeningugrupis ja Saron siirdus Florasse, kus ta pärast esimest treeningut tüdrukute seas kutsuti harjutama ka naiskonna juurde. Oma kiire edu taga näeb Saron varajast algust.

“Käisin isaga kaasas, kui ta poisse treenis ja neid mängudel juhendas ning hakkasin ise ka omaette söötu lükkama,” selgitab Saron, kes sai oma eesnime isa lemmiknäitleja Sharon Stone’i järgi.“Juba enne kooliminekut ütlesin issile, et tahaks jalkatrenni ja tema võttis peagi minust aasta nooremad poisid, kellega koos hakkasin trennis käima. Kuna olin juba väljaku kõrval eelnevalt harjutanud, siis mõnest poisist oskasin rohkemgi ja enamusega olin samal tasemel.”

Tänu varasele algusele sai Saron kiiresti alla hea tehnilise põhja. See aitas teda Floras jõuda põhinaiskonda ja teha mullu debüüdi meistriliigas. Saroni positsioon väljakul pole veel sugugi kinnistunud: ta tunneb end hästi nii vasakkaitses, vasakpoolikus kui ka keskpoolikus. Poistega koos mängides tegutses ta enamasti just kaitses.

“„

Ääres on see lugu, et vahel ei saa palli. Oled seal küll, aga pall on teises servas. “Ääres on see lugu, et vahel ei saa palli,” räägib Saron Läänmäe. “Oled seal küll, aga pall on teises servas. Ääres jääb mul kiirust ka puudu. Keskpoolikus mulle alguses ei meeldinud, aga nüüd on meelepärased kõik kolm positsiooni ja ma ei teagi, mis mu õige koht on. Eelmise hooaja lõpus mängisin Floras isegi keskkaitses, kui vigastused ja kaardid selle positsiooni mängijad kõrvale tõrjusid.”

Saron tunnistab, et keskkaitses tundis ta suuremat vastutust, sest igasse olukorda peab minema kindlalt palli võitma ja eksimisruumi pole. Vahel tunneb ta kihku ka edurivis mängida, kus saaks rohkem väravaid lüüa, aga ütleb siis, et väravaid lööb ta ka muudel positsioonidel mängides ning kõige tähtsam on see, et naiskonnal tervikuna läheks hästi.

60

JALKA MÄRTS 2013

16aastane Saron Läänmäe (paremal) on suutnud end kehtestada naisteklassis.

Novembris sai seni U17 koondises esinenud Saron kutse naiste A-koondisse, hüpates nõnda sümboolselt üle U19 koondisest. Kutse oli talle üllatav, kuigi Keith Boanas oli teda selleks sõnades ette valmistanud. Aga Saron arvas, et jutt käib ikka kaugemast tulevikust. Eesti kaotas kaks korda Maltale 0 : 2. Saron alustas algkoosseisus ja teise mänguga jäi rahule: ta suutis kinni võtta vastaste number kaheksa, mis oligi tema ülesanne.

Saroni kaugem eesmärk pärast gümnaasiumi lõpetamist on jõuda mõnda välismaa klubisse, soovitatavalt Euroopas, et olla kodule lähemal. Praegu tahaks Saron aga leida aega tegeleda ka teiste spordialadega. Talle meeldivad pallimängud ja eriti korvpall.

“Talvel tahaks väga uisutada,” ütleb kunagi napilt iluuisutamisega tegelenud Saron, kes vahel käib Jeti jäähallis isaga tiire tegemas. “Just oli iluuisutamise EM ja seda vaadates tuli suur uisutamise isu peale!”

Numbris peab olema 7 Saroni särginumber Floras on 77. Isa kamandatud poistevõistkonnas oli see 17 ja tüdruk tahtis sama numbrit ka Floras, aga jäi särgikrahmamisega hiljaks ja 17 oli läinud.

Lihtsalt numbrit 7 Saron ei tahtnud – ühekohaline number mõjub üksikuna! Nõnda võttis ta numbri 77, siis on kahel seitsmel seltsis segasem. Koondises, tõsi, pidi Saron kahel korral leppima üksiku kuuega.

kalender

Meistriliiga alustab Ida-Virumaa vastasseisuga Märtsis alustavad jälle meistri- ning esiliiga (ja selle B-tasand). Kohe esimeses voorus on vastamisi Ida-Virumaa hiiud. Suurtest mängudest on märtsis ka Nõmme Kalju – Tallinna Levadia 30. märtsil.

Lühend: TV6 – mäng on TV6 eetris.

Foto: Lembit Peegel

IV voor (Laupäev, 30. märts)

14.00 TV6 Nõmme JK Kalju – Tallinna FC Levadia

Sportland Arena 17.00 Narva JK Trans – Tallinna FC Flora

Narva kunstmurustaadion 17.00 Paide Linnameeskond – JK Sillamäe Kalev

Paide kunstmurustaadion 17.00 JK Tallinna Kalev – FC Kuressaare

Sportland Arena 19.30 Tallinna FC Infonet – Tartu JK Tammeka

Sportland Arena

Esiliiga

Endised florakad Vjatšeslav Zahovaiko (vasakul) ja Martin Vunk kaitsevad nüüd Sillamäe Kalevi au.

Meistriliiga I voor (Laupäev, 2. märts)

14.00 TV6 Paide Linnameeskond – Nõmme JK Kalju

Paide kunstmurustaadion 14.00 Narva JK Trans – JK Sillamäe Kalev

Narva kunstmurustaadion 14.00 Tallinna FC Infonet – FC Kuressaare

Sportland Arena 14.00 Tallinna FC Levadia – Tartu JK Tammeka

Maarjamäe kunstmurustaadion 17.00 Tallinna FC Flora – JK Tallinna Kalev

Sportland Arena II voor (Laupäev, 9. märts)

14.00 TV6 Paide Linnameeskond –

Tallinna FC Flora Paide kunstmurustaadion 14.00 JK Sillamäe Kalev – Tallinna FC Infonet

Sillamäe kunstmurustaadion 14.00 JK Tallinna Kalev – Tallinna FC Levadia

Sportland Arena 17.00 Nõmme JK Kalju – FC Kuressaare

Sportland Arena 17.00 Narva JK Trans – Tartu JK Tammeka

Narva kunstmurustaadion III voor (Laupäev, 16. märts)

14.00 TV6 Tallinna FC Levadia – Narva JK Trans

Maarjamäe kunstmurustaadion 14.00 JK Sillamäe Kalev – Nõmme JK Kalju

Sillamäe kunstmurustaadion 17.00 Tallinna FC Flora – Tallinna FC Infonet

Sportland Arena

Esiliiga B I voor (Pühapäev, 3. märts)

14.00 Tallinna JK Dünamo – Nõmme JK Kalju II

Lasnamäe Spordikeskuse staadion 14.00 Tallinna FC Flora III – Tallinna JK Legion

Sportland Arena 17.00 Kohtla-Järve JK Järve – JK Sillamäe Kalev II

Ahtme kunstmurustaadion 17.00 Tallinna FC Ararat TTÜ SK – FC Elva

Sportland Arena 19.30 HÜJK Emmaste – Vändra JK Vaprus

Sportland Arena II voor (Pühapäev, 10. märts)

I voor (Pühapäev, 3. märts)

14.00 JK Sillamäe Kalev II – HÜJK Emmaste

Sillamäe kunstmurustaadion 14.00 Tallinna JK Legion – Tallinna FC Ararat TTÜ SK

Wismari tn staadion 17.00 Nõmme JK Kalju II – Vändra JK Vaprus

Hiiu staadion 19.30 Tallinna JK Dünamo – Tallinna FC Flora III

Lasnamäe Spordikeskuse staadion

II voor (Pühapäev, 10. märts)

III voor (Pühapäev, 17. märts)

11.00 Tallinna FC Flora II – Tartu SK 10

Sportland Arena 14.00 Rakvere JK Tarvas – Pärnu Linnameeskond

Rakvere kunstmurustaadion 14.00 Tallinna FC Levadia II – Tartu JK Tammeka

II Maarjamäe kunstmurustaadion 17.00 Viljandi JK Tulevik – Tallinna FC Puuma

Viljandi kunstmurustaadion 14.00 Viljandi JK Tulevik – Tallinna FC Flora II

Viljandi kunstmurustaadion 14.00 Tartu SK 10 – Tallinna FC Levadia II

Annelinna kunstmurustaadion 14.00 Tallinna FC Puuma – Pärnu Linnameeskond

Lasnamäe Spordikeskuse staadion 17.00 Tartu JK Tammeka II – Jõhvi FC Lokomotiv

Annelinna kunstmurustaadion

14.00 JK Sillamäe Kalev II – Nõmme JK Kalju II

Sillamäe kunstmurustaadion 17.00 Tallinna FC Ararat TTÜ SK – Kohtla-Järve JK

Järve Sportland Arena 19.30 Tallinna FC Flora III – HÜJK Emmaste

Sportland Arena IV voor (Pühapäev, 31. märts)

I voor (Laupäev, 23. märts)

14.00 Tallinna JK Dünamo – JK Sillamäe Kalev II

Lasnamäe Spordikompleksi staadion 14.00 Tallinna JK Legion – Vändra JK Vaprus

Wismari tn staadion 17.00 Nõmme JK Kalju II – Tallinna FC Ararat TTÜ SK

Hiiu staadion 17.00 Kohtla-Järve JK Järve – Tallinna FC Flora III

Ahtme kunstmurustaadion 19.30 HÜJK Emmaste – FC Elva

Sportland Arena

IV voor (Pühapäev, 31. märts)

Teisipäev, 26. märts

III voor (Pühapäev, 17. märts)

14.00 Tallinna FC Flora II – Rakvere JK Tarvas

Sportland Arena 14.00 Pärnu Linnameeskond – Viljandi JK Tulevik

Pärnu kunstmurustaadion 17.00 Tallinna FC Levadia II – Jõhvi FC Lokomotiv

Maarjamäe kunstmurustaadion

14.00 Jõhvi FC Lokomotiv – Kiviõli FC Irbis

Ahtme kunstmurustaadion 14.00 Jõhvi FC Lokomotiv – Tallinna FC Flora II

Ahtme kunstmurustaadion 14.00 Viljandi JK Tulevik – Kiviõli FC Irbis

Viljandi kunstmurustaadion 14.00 Tartu SK 10 – Pärnu Linnameeskond

Annelinna kunstmurustaadion 17.00 Rakvere JK Tarvas – Tartu JK Tammeka II

Rakvere kunstmurustaadion 17.00 Tallinna FC Puuma – Tallinna FC Levadia II

Lasnamäe Spordikompleksi staadion

A-koondis 19.00 Eesti–Andorra

A. Le Coq Arena (MM-valikmäng) U19 koondis Reede, 22. märts

14.00 Eesti–Aserbaidžaan Sportland Arena Pühapäev, 24. märts

13.00 Eesti–Aserbaidžaan Sportland Arena

2013 MÄRTS JALKA

61

noortekoondised

Paranenud võimalused asendasid sakslase eestlastega Foto: Lembit Peegel

Aastaid juhendas Eesti U17, U19 ja U21 ning aeg-ajalt kokku tulnud U23 rahvusesindust sakslane Frank Bernhardt. Tänavu ei ole ta seotud enam ühegi siinse noortekoondisega ning varem ühe mehe kanda olnud vastutus on nüüd ära jagatud mitme vahel.

Madis Kalvet, Postimees

P

Frank Bernhardt oli mees nagu orkester, kes juhendas mitut noortekoondist.

62

JALKA MÄRTS 2013

eaasjalikult saavad praegu omandatud teadmisi rakendada kohalikud treenerid.

“Jalgpalliliidu palgal olevate inimeste arv on pidevalt tõusnud ning sama seis on ka noortekoondistega, kuna igal võistkonnal on palju tegevusi,” rääkis Eesti Jalgpalli Liidu infojuht Mihkel Uiboleht muudatustest. “Inimeste ring laieneb pidevalt. Piltlikult öeldes on Janno Kivisild juht ning igal koondisel on veel oma treenerid. Varasemalt oli tihti probleemiks, et Bernhardt pidi ennast mitme koondise vahel jagama. Kord tuli tal olla ühe juures ning siis juhendada juba järgmist. Tegemist on asjade loomuliku arenguga ja mõistliku otsusega, et igal vanusegrupil on oma peatreener.”

“Ajapikku on jalgpalliliidu võimalused kasvanud ning seoses sellega on suurenenud ka vajadused,” lisas Uiboleht. “Erinevatele vanusegruppidele võetud erinevad juhendajad on pigem luksus, mida jalgpalliliit pole varem saanud endale lubada.”

Kui praegu täidab Bernhardti eelnevaid ülesandeid mitu meest, siis varasemalt oli ka muid põhjuseid, miks nii palju ülesandeid oli koondunud ühe mehe kätte. Lisaks tingis siinne situatsioon ka olukorra, kus välismaalt toodud juhendaja kasutamine oli mõistlikum.

“Enne Bernhardti palkamist ei olnud meil sellist inimest, kes tegeleks sportliku poole juhtimisega,” meenutas Uiboleht. “Tema oli lisaks korraga veel mitme vanusegrupi peatreeneriks. Ühelt poolt sai selline otsus tehtud, et oleks inimene, kes oleks klubideülene ning ei omaks kellegi suhtes mingeid eelistusi.”

Praeguseks on sisuliselt Bernhardti töö üle võtnud Eesti meestekoondise abitreener Janno Kivisild, kes on noortetöö tehniline direktor. Tema valvsa silma all arendatakse Eesti jalgpalli ning üritatakse anda sellele olenemata vanuserühmast ühtne nägu.

U21 koondises on praeguseks ohjad haaranud endine FC Flora juhendaja Martin Reim, U19 tiimi liikmeid vormib Karel Voolaid ja U17 rahvusesinduse mängudel istub peatreeneri toolil sakslane Lars Hopp.

“

Erinevatele vanusegruppidele võetud erinevad juhendajad on pigem luksus, mida jalgpalliliit pole varem saanud endale lubada.

„

“Ei saa öelda, et olukord on lõpuni positiivne, kui kõiki noortekoondiseid juhivad erinevad treenerid või vastupidi – kõik on ühe mehe käes,” märkis Kivisild. “On vaja optimaalsust ning olenemata peatreenerist on oluline, et koondistel oleks sarnane mängimise ja treenimise filosoofia. Korraldame selle tarbeks koosolekuid, kuhu on lisatud A-koondise peatreener Tarmo Rüütli ja ka Arno Pijpers. Neil koosviibimistel töötame välja ühtset mängimise ja treenimise kontseptsiooni. Tahame jõuda olukorrani, kus juba U15 tasemel teatakse, kuidas mingites olukordades käituda.

Tegutsemises peab olema seaduspärasus ja loogika. Eesmärgi täitmist alustasime

noortekoondised Veel tippmängijaid koondiste juurde Koduste jalgpallitreenerite koolitussüsteemi ehitamine algas Eestis 2001. aastal ning asja eestvedajateks said hollandlased Arno Pijpers ja Jelle Goes, kes mõlemad on juhendanud ka meie meestekoondist. Kuue aasta pärast andis ettevõtmine esimesi tulemusi, kui 2007. aastal lõpetas Eestis esimene Euroopa Jalgpalli Liidu UEFA Pro litsentsi kursus.

“Olime sellega endistest NSVLi riikidest alles kolmas, kus anti kätte Pro litsentsi kursuse läbimise tunnistused.

Varasemalt olid selleni jõudnud vaid Venemaa ja Ukraina.

Näiteks Lätis on praegu käimas esimene kursus,” tõi Eesti Jalgpalli Liidu infojuht Mihkel Uiboleht näite nüüdseks juba üsna pikaajalisest protsessist, mis hakkab andma aina enam tulemusi. “Lisaks on meie treeneritele lisandunud õppereisid, kus 10–12 inimest lähetatakse välisklubide juurde koolitustele, kus viibitakse siis 3–4 päeva.”

mängimise visiooni loomisega.”

“Kui on võimalus määrata ametisse noortekoondistele erinevad peatreenerid, siis see annab võimaluse rohkem keskenduda,” märkis Kivisild. “Mitme koondise juhendamine tähendab, et asjad hakkavad kattuma ja peab kedagi eelistama. Samal ajal jälgitakse, et erinevatel treeneritel oleks kindel ühine joon.”

Praeguseks ongi ette võetud töö, mille tulemusel soovitakse, et kõigis vanusegruppides oleks kõigile mängijatele ühtmoodi teada, mida tuleb teha, kui mängitakse kaitses, kui võidetakse pall, kui rünnatakse ja kui kaotatakse pall.

“Visiooni väljatöötamisel oleme ära kasutanud Pijpersi teadmisi. Lisaks oleme arvestanud oma eripärade ja tugevate külgedega ning seeläbi jõudnud selleni, milline peaks olema meie jaoks kõige õigem stiil,” rääkis Kivisild, kes lisas, et noortetöö tehnilise direktorina tuleb tal eelkõige anda teistele mõtteid ja ideid, millest lõpuks tuleks välja käega katsutav tulemus. “Alustasime sellega eelmisel aastal ning protsess jätkub ja nüüd tuleb seda aina enam reaalsesse ellu juurutada.”

U21 koondise peatreenerina suhtleb Reim tihedalt ka meestekoondise juhendaja Tarmo Rüütliga, et lihtsustada mängijate üleminekut noortetiimist juba täismeeste sekka. “Kindlasti küsin mina tema arvamust ja ka vastupidi,” avaldas Reim. “Jagame ka jalgpalliliidus ühte tuba ning siis saame ikka asju arutada. Teame üksteise soove ja nägemusi.

Kindlasti muutuvad kontaktid hooaja käigus treenerite vahel tihedamaks.

Kuus korra või kaks saadakse kokku ning arutatakse asjade käiku.”

Praeguseks on meie noortekoondiste juures nii pea- kui ka abitreeneritena töös mitmeid endiseid kohalikke tippe ja see trend saab jätku ka tänavu. Nii on üheks selliseks meheks ka eelmisel aastal jalgpallurikarjääri lõpetanud Kristen Viikmäe, kes proovib kätt U17 koondise juures.

“Jalgpalli mängivate noorte hulk on suurenenud ja see tekitab omakorda suurema vajaduse juhendajate järele.

Oleme Eesti treenerite arendamisse panustanud ning nüüd on tekkinud ka olukord, kus meil on juhendajaid võtta,” rääkis Uiboleht.

Samas vaadatakse juba veelgi kaugemasse tulevikku ja koondiste treenerite aruteludest võtavad osa ka endised sinisärklased Indrek Zelinski ja Mati Pari, keda soovitakse samuti tulevikus mõne noortekoondise juures näha.

Seoses noortekoondiste juhendaja ameti senisest suurema väärtustamisega ning Eesti treenerite arvu tõusuga on tekkinud olukord, kus on kasvanud väljundite hulk. Seega on tekkinud meistriliiga klubide juhendamise kõrvale veel ametikohti, kus saadakse heal tasemel oma kogemusi rakendada.

“Varem oli ju ka FC Floral ja Eesti koondisel üks peatreener. Nüüd saab Rüütli keskenduda näiteks vaid koondisele,” tõi Uiboleht veel ühe näite olukorra muutustest.

“Nii nagu mängijatel on ka treeneritel unistused ning ambitsioonid,” lisas Reim. “Noortekoondiste juhendamine annab jälle ühe enese proovile panemise võimaluse juurde.”

Samas on noortekoondise juhendamine selline töö, mis ei hoia mehi pidevalt rakkes ning aega jääb ka muude tegevuste jaoks.

“Kõigi puhul on arvestatud sellega, et neil oleks ka piisavalt aega koondistele pühenduda,” märkis Kivisild.

“Voolaid tegeleb veel koolitustega, Hoppil on käsil ka muud noorteprojektid ning Reimil on oma jalgpallikool, mis nõuab samuti aega,” täpsustas Uiboleht.

“Ka Kivisild on veel koondise juures ju abitreener ning lisaks tegeleb ta ka koolitustega.”

Kuigi muutus on juba läbi viidud ja palgale on võetud rohkem treenereid, siis esialgu on raske hinnata, kas tegemist on läbinisti õige otsusega.

“Suures plaanis on ju süsteem sama ja väga revolutsioonilisi muudatusi ei ole olnud,” sõnas Uiboleht. “Lihtsalt on juurde tulnud uusi treenereid ning see toob juurde uusi nüansse ja teadmisi.”

Foto: Lembit Peegel

Martin Reimi käe all mängib meie U21 koondis.

2013 MÄRTS JALKA

63

lisaaeg

64

JALKA MÄRTS 2013

10228

10957

10819

11726 11309 11297

13865

14976

14058

17566 17233

18740 18165 17729

12903 12253

Toimetuses on saadaval Jalka numbreid aastatest 2009– 2012. Kel soovi, andku teada, millised numbrid huvitavad.

Mõne varasema aasta puhul peaks kokku saama ehk isegi terve aastakäigu! Kel soovi, küsigu julgesti meili teel: indrek@jalgpall.ee.

18870

Jalka vanad numbrid saadaval!

50000 45000 40000 35000 30000 25000 20000 15000 10000 5000 0

18807

Itaalia–Eesti jalgpallimatši teleülekanne: “Te vaatate EMi valikturniiri jalgpallimatši Itaalia–Eesti otseülekannet Tallinnast Lilleküla staadionilt. Seis on 9 : 0 Itaalia kasuks, kuid Eesti jalgpallifännid ei lase pead norgu – käimas on ju alles kolmas mänguminut …”

Oleme pannud järjestusse 2012. aasta 24 suurima publikuarvuga jalgpalliliigat. 24 sellepärast, et just nii palju on neid liigasid, mille keskmine pealtvaatajaarv on vähemalt 10 000. Nende 24 seas on ka Inglismaa tugevuselt teine liiga Championship ja Bundesliga 2. Eri allikates on arvud erinevad, aga suurusjärgud olid siiski samad, v.a Argentina ja Mehhiko puhul: näiteks ajakiri World Soccer on Argentina puhul andnud arvu 22 491 (meil 18 165) ja Mehhiko puhul 21 559 (meil 25 434). Praegusel juhul usaldasime rohkem teisi allikaid. Mis silma hakkab?

Aga muidu see, et USA/Kanada ühisliiga on sisuliselt võrdne Prantsusmaaga ning koos Hiinaga edestatakse Argentinat ja Brasiiliat. Viimast edestavad ka Inglismaa ja Saksamaa paremuselt teine liiga! Šotimaa edestab Venemaad. Vaadake Hollandi 6. kohta! Jätame lugeja iseseisvalt tabelit silmitsema, aga meie tabelisse mittemahtunud huvipakkuvatest võrdlustest niipalju, et näiteks Soome (2159) edestab jalgpalliriike Bulgaariat (2117) ja Horvaatiat (2072).

23176

Kaks jalgpallisõpra ajavad juttu: “Mitte ei mõista, miks peab väravavaht treeningul koos teiste jalgpalluritega jooksma. Ta seisab ju kogu mängu väravas!”

“Aga muidugi selleks, et ta suudaks pärast 10 : 0 kaotust treeneri eest ära joosta!”

Enim toetatud jalgpalliliigad: ae, Brasiilia, kuku, Prantsusmaa!

19466

Jalgpalli MMi järelkaja: Brasiilia: “Meile lüüakse niipalju väravaid, kui vastasvõistkond suudab, aga meie lööme vastastele, palju ise tahame!”

Venemaa: “Meile lüüakse niipalju väravaid, kui tahetakse, aga meie lööme teistele, palju suudame!”

Korea: “Meile lüüakse niipalju väravaid, palju kohtunikud loevad!”

Paraguai: “Meile lüüakse niipalju väravaid, palju meie väravavaht seda ise suudab teha!”

Jaapan: “Kui me vastasele väravaid ei löö, siis teeme harakiri!”

Saksamaa: “Palju meile ka väravaid ei löödaks, on meie väravavaht siiski maailma parim!”

28796 25434

Eesti jalgpallurid õnnitlevad peatreener Tarmo Rüütlit sünnipäeva puhul.

“Kõige paremaks sünnipäevakingiks oleksid mulle teie võidud,” ütleb Rüütli.

“Hilja, treener,” vastavad jalgpallurid. “Me ostsime teile juba lipsu ära.”

45116

“Huvitav, kuidas seletada näiteks tulnukale, mis asi on jalgpall,” arutleb üks jalgpallisõber. “Noh, kui teha lühidalt, siis on jalgpall see, kui 22 inimest ei joo ega suitseta, hoiab oma tervist ja tegeleb pidevalt spordiga. Aga sajad tuhanded teised inimesed elavad neile juues ja suitsetades kaasa, rikkudes nii enda kui ka teiste tervist ja närve.”

Avaldame meie karikatuurivõistlusele saabunud teise töö, mille on teinud tuntud jalgpallifänn Tarmo "Poborsky" Tuule koos Piia Maistega.

Kuna meie karikatuurivõistluse tähtaja vastu on huvi tuntud ja meie pole seda tegelikult ametlikult välja kuulutanudki, siis olgem nüüd konkreetsed ja paneme maha, et teie töid ootame 31. märtsini! Paremad tööd avaldame ja paremate autoritega loodame hakata edaspidi tegema koostööd nõnda, et maksame honorari. Ootame teie töid aadressil: indrek@jalgpall.ee või Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn. Karikatuurivõistlus.

34600

“Kui selgub, et ma olen lühinägelik, on mu jalgpallurikarjäär läbi,” ütleb ründaja silmaarstile.

“Miks see läbi peaks olema?” imestab arst. “Jalgpallis vajatakse ju ka kohtunikke ...”

Jalgpall on peaga mäng

Saksamaa Inglismaa Hispaania Mehhiko Itaalia Holland Prantsusmaa USA/Kanada Hiina Argentina Inglismaa 2 Jaapan Saksamaa 2 Brasiilia Türgi Šotimaa Venemaa Šveits Belgia Ukraina Korea Portugal Austraalia Indoneesia

Valdo Jahilo jalgpallianekdoodid

lisaaeg Soome kohtunik Marko Grönholm vs Alari Tovstik Vaata, kui head nägu ma teha oskan.

Sul on tavaline soomlase nägu.

Fotod: Lembit Peegel

Nüüd mul on tavaline eestlase nägu.

Ei, ikka tavaline soomlase nägu.

Märtsikuu sünnipäevad 01.03 Mikk Sillaste (26) 02.03 Rauno Alliku (23) 03.03 Märt Siigur (70) 03.03 Ivo Lehtmets (38) 04.03 Oliver Konsa (28) 04.03 Siim Roops (27) 04.03 Karl Mööl (21) 05.03 Artur Pikk (20) 07.03 Jaanus Mutli (39) 08.03 Andres Prits (48) 09.03 Aleksandr Puštov (49) 10.03 Erki Kesküla (44)

10.03 Sander Reelo (28) 11.03 Rauno Kald (22) 12.03 Siim Luts (24) 14.03 Reio Laabus (23) 15.03 Priit Pikker (27) 16.03 Aavo Tomingas (53) 16.03 Andri Hõbemägi (41) 16.03 Andrei Stepanov (34) 17.03 Roman Minlibajev (26) 18.03 Heiko Tamm (26) 19.03 Sergei Bragin (45) 19.03 Mikk Metsa (20)

21.03 Viktor Alonen (44) 22.03 Kaarel Kallandi (24) 24.03 Roman Ubakivi (68) 24.03 Viktor Mets (59) 25.03 Madis Rajando (24) 26.03 Bruno Rammo (38) 26.03 Brent Lepistu (20) 27.03 Aleks Taurafeldt (68) 27.03 Mikk Haavistu (28) 27.03 Meelis Peitre (23) 29.03 Argo Aava (27) 30.03 Aleksei Jahhimovitš (23)

Franz Beckenbaueri üllatav avaldus Ajakirjas FIFA World (jaanuar/veebruar) on hämmastava ülestunnistuse teinud nii mängija (1974) kui ka treenerina (1990) MM-tiitli võitnud Franz Beckenbauer. Küsimusele, milline hetk tema karjääris eriti esile küündib, vastas Keiser Franz: “Ma arvan, et päev 2000. aasta juulis, kui härra Blatter avas ümbriku ja teatas, et Saksamaa korraldab 2006. aasta MM-finaalturniiri – sellest ei saa midagi paremat tahta. Kui sa oled mängija või treener, siis toimuvad maailmameistrivõistlused iga nelja aasta tagant, aga võita oma maale MMi korraldamisõigus ja siis aidata seda korraldada – see saab teoks ainult kord elus – kui siiski ...”

Vaat kui igapäevaseks (nelikaastaseks) võib MM-finaalturniir muutuda mängijale ja treenerile, kelle saavutusi pallimurul kadestavad vist kõik MM-finaalturniiride korraldajad. Ta eelistas juulikuud 2000. aastal juulikuule aastal 1974, kui ta tõstis Saksamaa LV kaptenina pea kohale maailmameistrikarika.

Vabandust, Aime Viira!

Veebruari alguses sai Jalka meili: seoses Lev Netto artikliga meie jaanuarinumbris palus endale helistada Aime Viira. Tal oli meile üks hea uudis ja siis veel teine uudis ka.

“Hea uudis on see, et Austraalias loetakse Jalkat,” lausus Aime Viira. “Sain sealtkaudu teada, et minu foto oli avaldatud artiklis, kus kirjutati Lev ja Igor Nettost ning Luule Viilmast.”

Nimelt olime ekslikult avaldanud Aime Viira foto Luule Viilma foto asemel. Aime Viira arvas ka teadvat, miks me internetist Luule Viilma pilti otsides hoopis tema foto peale sattusime.

“Ma olin Luule Viilma kaastööline ja õpilane,” sõnas ta. “Aga artikkel ise mulle meeldis, lugesin ta just äsja teist korda ka läbi.”

Jalka vabandab veel kord vale pildi kasutamise eest ja Aime Viira mõistva suhtumise eest. Ühtlasi täname teraseid lugejaid Austraalias.

LHV edetabel Praegune LHV Panga edetabel reastab klubid pangakaardi tehingute arvu järgi.

1. Eesti Jalgpalli Liit 2. JK Tallinna Kalev 3. Tartu JK Tammeka 4. Põlva FC Lootos 5. Nõmme JK Kalju 6. Võru JK 7. FC Eston Villa 8. Tartu Quattromed 9. Tallinna FC Flora 10. Rahvuskoondise fännklubi Jalgpallihaigla

11. JK Jalgpallihaigla 12. Rapla JK Atli 13. Martin Reimi JK 14. JK Tartu Löök 15. FC Hell Hunt 16. JK Welco Elekter 17. Tallinna FC Reaal 18. FC Elva 19. FC Kuressaare 20. Saku Sporting

Foto: Scanpix

Mitte 7. juuli 1974 – Beckenbaueri parim juuli oli aastal 2000.

2013 MÄRTS JALKA

65

ristsõna

66

JALKA MÄRTS 2013