Jalka (veebruar 2015)

HIND 2,20 EUROT VEEBRUAR 2015

Mihkel Aksalu

elust Inglismaal ja Soomes Islandi jalgpalliimest Mihkel Ainsalu luubi all Mitmekülgne Andri Hõbemägi Kuidas fännid töölt vabaks saavad ISSN 1736-7379

Postrid: Siim Luts / Carlos Tevez / Aaron Ramsey / Alejandro Dominguez

Vladimir Voskoboinikovi seiklused

Treener Pelle Pohlak

PANE OMA MUGAVUS PROOVILE! XTR ALUSPESU TÖÖTAMISEKS JA SPORTIMISEKS

Uue põlvko nna sooja aluspesu lo on kasutatu omisel d parimaid materjale ja uusimat tehnoloog iat. Soe alu hoiab sind spesu kuiva ja vä rskena, on ning juhib mugav higi ja niisku se kehapin eemale. Pa nalt kub kaitse t, isoleerib ja ventilee rib just õig eid kehap Materjal: iirkondi. kõrgtehno loogiline AVS kanga s (56% po lüamiid, 40% polü propüleen , 4% elast 200 g/m²) aan, .

KLIENDI KOMMENTAAR:

ehall/must Värvus: tum

R

Snickers Workwear pikkade varrukatega soe alussärk

art 9430/0418

HIND 56 €

Snickers Workwear lühikeste varrukatega soe alussärk

art 9432/0418

HIND 47 €

Snickers Workwear pikad aluspüksid

Olen maratone jooksnud 33 aastat! Uskuge mind – selle aja vältel olen kasutanud väga erinevat spordivarustust. Snickers Workwear pesukomplekt ei tundunud mulle esmalt just enesestmõistetav valik, kuid piisavalt huvitav, et proovida.

Minu kogemus ütleb, et see aluspesu on seljas oluliselt mõnusam, kui tuntud spordibrändide tehniline pesu: ülimalt pehme, mugav ja ihusõbralik. Märja nahaga oli allatuult Snickersi pesuga lausa jahutav joosta.

Lisaks funktsionaalsusele on pesu minu meelest ka väga kena disainiga.

Vaid üks küsimus, miks on pesu nimetus Snickers WORKwear, mitte aga Snickers SPORTSwear, mida see minu hinnangul küll 100% väärt oleks.

art 9431/0418

HIND 50 €

SEB Tallinna Maraton (42,2 km) 2011 - 20. koht, 2012 - 22. koht Pärnu Kahe Staadioni jooks (7,6 km) 2011 – VI koht, 2012 – III koht 38. Saaremaa Kolme Päeva Jooks (42,2 km) - 16. koht Raasiku Rahvajooks (5,8 km) 2014 – I koht, 2010 - I koht.

Snickers Workwear XTR bokserid

art 9433/0418

HIND 27 €

Ostad komplekti, (särk + püksid)

saad TASUTA SW WoolMix sokid art 9202/0418 (väärtus 17 €)

Urmas Põldre (48)

Isiklik rekord maratonis: 2:25.39

Hinnad sisaldavad käibemaksu 20% ja kehtivad kuni 28.02.2015 või kuni kaupa jätkub!

TAMREX OHUTUSE OÜ TALLINN TARTU Laki 5, Pärnu mnt 130, Katusepapi 35 Aardla 114, Ringtee 37a

Tel 654 9900 Faks 654 9901 e-post: tamrex@tamrex.ee www.tamrex.ee PÄRNU Riia mnt 169a, Savi 3

RAKVERE Pikk 2

VILJANDI Riia mnt 42a

JÕHVI Tartu mnt 30

VÕRU Piiri 2

VALGA Vabaduse 39

NARVA Tallinna mnt 19c

HAAPSALU Ehitajate tee 2a

PAIDE Pikk 2

a ita ts u u k

sisukord

suse, tema absurd saar. Kogu ik ll ealt A p r u se rt “A allitavu se ja uperp u ls o atusi. o p m u a h rv a p ja ettea si tu u g ii el im s ise ka võib oodata ongi vaja, ke st iu n ee g t loova ema peab Just sellist rast teeb. T ä p i d n ku ta se a.” ei tea, mis seid nõelam tipus vasta s oma li a v r e armo Ted T ik n daja ir K e tipurün e koondis ls o o b ja m sü uleta daarse lu jaks legen lk 42

Kaanelugu lk 46-49 Mihkel Aksalu karjäär on olnud kui sõit Ameerika mägedel: pääs Inglismaale, vigastused, Soome esiliiga, tõus meistrisarja ning põhjanaabrite liiga üheks paremaks kollkipriks saamine. Loogiline tulemus: praegu võitleb 30aastane Aksalu Eesti esikinda koha pärast.

Kolumnid Carina Victoria Adolfsson

HIND 2,20 EUROT VEEBRUAR 2015

Siim Kera Indrek Schwede

MIHKEL AKSALU

elust Inglismaal ja Soomes ISLANDI JALGPALLIIMEST MIHKEL AINSALU LUUBI ALL MITMEKÜLGNE ANDRI HÕBEMÄGI KUIDAS FÄNNID TÖÖLT VABAKS SAAVAD ISSN 1736-7379

Postrid: Siim Luts / Carlos Tevez / Aaron Ramsey / Alejandro Dominguez

VLADIMIR VOSKOBOINIKOVI SEIKLUSED

TREENER PELLE POHLAK

Esikaanel: Mihkel Aksalu Foto: Lembit Peegel Nr 2 (86) 2015

12 15 16

22

Persoonid & intervjuud Andri Hõbemägi Mihkel Ainsalu Vladimir Voskoboinikov Pelle Pohlak

22 26 27 56

Rubriigid Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas

Lembit Peegel Nimed & numbrid

Kolleegiumi esimees: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee

Lood & tsitaadid

Toimetaja: Siim Kera siim.kera@jalgpall.ee

Maakonnalood: Põlvamaa

Fotograaf: Lembit Peegel Ajakirja makett: Jaanus Samma

Premium liiga EJLi rahvajalgpalliosakond Minu 11: Tarmo Teder

Kujundaja: Marju viliberg

Expert liiga

Keeletoimetaja: Triinu-Mari Vorp

Meie edetabel

Reklaam: Menu Kirjastus OÜ Helina Õunapuu +372 5166 996 helina@menuk.ee

Lisaaeg

Reet Maran +372 5130 056 reet.maran@menuk.ee Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Siim Kera, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede (esimees), Anu Säärits, Mihkel Uiboleht Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit www.jalgpall.ee Tellimine: Omniva.ee / Ajakirjandus / Telli ajakirjandust / Ajakirjad Tellimishinnad: Aasta 24 eurot Poolaasta 12,5 eurot Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud Reusneris

Ristsõna

4 9 10 24 43 59 42 60 62 64 66

Muu Kuidas fänn töölt vabaks saab?

Kuidas rahvaliiga võistkonda teha Islandi jalgpallist

t

18 40 50

26

50

Postrid Siim Luts Carlos Tevez Aaron Ramsey Alejandro Dominguez 2015 VEEBRUAR JALKA

3

lembit peegel

Saalijalg- ja Hõbepall Aastavahetuse kaks märksõna Eesti jalgpallis on aastalõputurniir Kalevi spordihallis, kus toimub tõeline talvine vägede ülevaatus, ja Hõbepalli võitja väljakuulutamine, kus vaadatakse üle koondise kaunimad kollid. Detsembris käis Raio Piiroja aasta treeneri auhinda üle andmas kergejõustikuduole Anne ja Taivo Mäele.

Foto: Lembit Peegel

Raio Piiroja autasustab Eesti aasta treeneriteks valitud Anne ja Taivo Mäge, kes aitasid EMhõbedale oma tõkkejooksjast poja Rasmuse.

Aastalõputurniiril on Rauno Alliku end kohe-kohe Tallinna Kalevi kollkiprist mööda mängimas ja jääb üle vaid pall puuri koksata.

4

JALKA VEEBRUAR 2015

Foto: Lembit Peegel

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Tallinna Infoneti väravavaht Matvei Igonen peab valvet, et Sillamäe Kalev teda ootamatu löögiga ei üllataks.

Ka selliseid skulptuurigruppe joonistus Kalevi spordihallis.

Foto: Lembit Peegel

Nõmme Kalju tantsutüdrukud pakkusid mängude vaheajal kiireid vahepalasid.

2015 VEEBRUAR JALKA

5

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Hallit채is rahvast j채lgis Rimo Hundi (paremal) esitusi.

Foto: Lembit Peegel

Publiku hulgas oli ka palju t체drukuid. Ju neid jalgpall huvitab.

V천i hoopis poisid?

6

JALKA VEEBRUAR 2015

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Levadia ründaja Kristen Saarts (vasakul) püüab end väiksemaks teha, et pall temast mööda Tartu Tammeka väravasse mahuks lendama.

Foto: Lembit Peegel

Tallinnas Beer Gardenis jälgisid ekraanil näidatud väravaid 2014. aastal skoorinud Siim Luts (vasakult), Hannes Anier, Henri Anier, Dmitri Kruglov ja Konstantin Vassiljev.

2015 VEEBRUAR JALKA

7

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Raio Piirojalt Hõbepalli saav Siim Luts kummardub vaatama auhinnaga juhtunud väikest äpardust: pall, mille ta lõi enda poole vaadates paremasse nurka, on klaastaiesel sattunud vasakule. Lutsule tegi see viperus nalja ja auhinda ümbertegemisele ei saadetud.

Kostja Vassiljev sai 20 aasta ilusaima värava auhinna, mille oli samuti teinud klaasikunstnik Eeva Käsper: palli iga lapi peal on ühe Hõbepalli laureaadi nimi, vastase nimi ja mängu kuupäev. Kõige kõrgemale graveeriti Vassiljevi nimi.

Foto: Lembit Peegel

Valitud ja valijad – jalgpalliajakirjanike klubi kohalolnud liikmed ning pallidega pärjatud (vasakult): Kristjan Remmelkoor, Siim Pulst, Raul Ojassaar, Ott Järvela, Kristjan Jaak Kangur, Raivo Rauts, Aet Süvari, Tarmo Lehiste, Konstantin Vassiljev, Gunnar Leheste, Siim Luts, Kristjan Kalkun, Indrek Schwede, Joosep Susi ja Andres Must.

8

JALKA VEEBRUAR 2015

nimed & numbrid Koerus mängivad kraavikaevajate asemel külad

Foto: KSJM

Järvamaal käed rüpes ei istuta. Koeru valla mees Janno Kupper otsustas, et niisama pole mõtet jalgpalli kõksida, ning pani alguse Koeru saalijalgpalli meistriliigale (KSJM). Nüüd saavadki kohalikud novembrist aprillini korra kuus kokku ning selgitavad hooaja lõpuks, kelle tiimis on vutivõlujõu kontsentratsioon kõige suurem. Praegu kestval teisel hooajal on võistkondi kaheksa ning mängumehi umbes 100. Leidub nii 13aastaseid noori kui 60. eluaastale lähenevaid jalgpallifanaatikuid erinevatest Koeru valla küladest.

“Ma valisin külanimed, seejärel kaptenid ning lasin neil tiimid kokku panna,” jutustab Kupper taustalugu. “Ma ei tahtnud, et mõne võistkonna nimi oleks FC Kraavikaevajad või mõni muu suvaline asi.”

Ja ei olegi. Esindatud on näiteks FC Vahuküla, Väinjärve VP, FC Ervita jne (kõigi satsidega tutvu leheküljel ksjm.ee). Aus kodune värk. Võistluste eestvedaja loodab, et turniir mõjub pikemas perspektiivis hästi ka maaelule. Siiski ei saa väita, et kindla küla meeskond ainult selle väikeasula elanikest koosneks.

Mängijaid on nii Türilt, Paidest, Amblast kui pealinnast. Aga mingisugune side Koeruga peab palluritel siiski olema. Tavajalgpalli turniiri peale Kupper ei mõtle.

Mängib ju Koeru JK meistrivõistlustel niigi III liigas ning suvisel ajal on ütlemata raske kõiki mängijaid ühel kindlal ajal kokku meelitada. Nii võetakse mõõtu talvel ja lisaks külaelu propageerimisele näidatakse ka suurt südant. Koostöös Koeru JKga organiseeriti 27. detsembril toimunud teisel mängupäeval jõuluoksjon, kus koguti kokku ligi 1000 eurot, mille eest organiseeritakse Koeru Perekodu lastele väljasõit spaasse. Au ja kiitus!

kuu +

Pärnu Linnameeskond haaras endale peasponsoriks AS Wendre, Viljandi Tulevik meelitas tagasi kodulinna Sander Posti. Ausalt öeldes ei jõua hooaja algust ära oodata.

kuu

-

Eesti 0 – Katar 3. Mõistus vaatab noorendatud koosseisuga koondisemängule ratsionaalselt tagasi, aga jalgpallifänni süda elab iga kaotust raskelt läbi.

kuu ?

Tarmo Kink, Sander Puri, Siim Luts, Enar Jääger, Sergei Pareiko, Sergei Zenjov. Kas vähemalt ükski neist klubita koondislastest maandub Premium liigas?

Imavere jalgpallurid edendavad elu Kolmandast liigast aste kõrgemale tõusnud SK Imavere Forss valiti 2014. aastal kaheksa kandidaadi hulgast oma koduvalla elu edendajaks. Imavere vallavanem Jüri Ellram polnud jalgpall.ee-ga vesteldes õlapatsutustega kitsi.

“Nad täidavad meie valla rahva missiooni ja tutvustavad piirkonda laiemalt,” sõnab Jüri Ellram. “Nad on meil populaarsed, mänge käib kogu aeg vaatamas 50–70 inimest ja see on hea tulemus. Lisaks tegeleb meil jalgpalliga mitu noortegruppi.”

Klubi eestvedaja Jaanus Nilp oli tunnustusega loomulikult rahul. Kuna nominentideks oldi juba tunamullu, siis oli seekordne edu isegi ootuspärane.

Lätlased käisid Elvas, võitsid ikka eestlased Just nii! FC Elva Indoor Cupil segas vett kaks lõunanaabrite meeskonda. Eestlasi olid tulnud kiusama möödunud hooajal Läti esiliigas 6. koha saanud FK Auda ning III liiga tiim Balvu Sporta Centrs. Riia külje alt Kekavast pärit FK Auda mehed pressisid end finaalini välja, kus neile näitas penaltiseeria abiga koha kätte Tõrva JK (pildil). Kolmanda koha vastasseisus alistas Foto: jalgpall.ee Loomaaed JK Welco Elektri. Balvu Sporta Centrs jäi kümne meeskonna osalusega toimunud turniiril veerandfinaalis alla just Kekavast pärit rahvuskaaslastele. Korraldaja Marek Naaris lausub, et lätlased lisasid turniirile vürtsi.

“Neile meeldib Elvas käia ja meil on lätlastega juba pikaajalised sidemed, sest käime ka ise seal mängimas,” jutustab FC Elva tegevjuht Naaris.

7,5

... tundi andis oma raamatu esitlustel autogramme Mart Poom. See aeg jagunes Tallinna (Solarise ja Kristiine keskuse), Tartu, Pärnu, Viljandi, Rakvere ja Haapsalu vahel.

40

... väravat lõi FC Flora uus täiendus Sakari Tukiainen mullu Soome III liigas Atlantis FC eest.

500

... eurot käidi Viimsi kogupere treeningpäeva heategevuslikul oksjonil välja autogrammidega Eesti koondise särgi eest. Kokku koguti 1270 eurot ning selle summaga aitab “Kingitud elu” fond vähihaigeid.

2015 VEEBRUAR JALKA

9

lood & tsitaadid

nii nad

ütlesid

Tadžikistani vastu lendu lastud kahurikuul tõi Siim Lutsule Hõbepalli.

Foto: Lembit Peegel

“Vahest tähendaks see ka püüdu ette kujutada, kes ja kus oleksime, kui Eestis poleks tegutsenud Juri Lotman, kui Konstantin Vassiljev poleks löönud ühtegi väravat, kui Saksa kaupmehed poleks ehitanud Tallinna vanalinna või rootslased loonud Tartu ülikooli.”

Psühholoog Aune Valk “Piltlikult öeldes vaieldi kohtus vaid selle üle, kas hanketingimustele vastamiseks piisab, kui pakkuja on viinud staadionile viis kärutäit mulda.”

Pärnu linnapea Toomas Kivimägi rannastaadioni hanke kohtuvaidlusest “Ei oska küll kahjuks öelda, mis positsioonil ta mängib, ma ei tea jalgpallist nii palju.”

Telenägu Üllar Luup Jüri Homenja kohast muusikute jalkameeskonnas “Aeg-ajalt võib telekast näha meeleolukaid saatelõike kogujatest, kel on kodus kõik kapidriiulid täis kohvipakke, või lasub kogu elamise horisontaalsetel pindadel jalgpalli teema.”

Kirjanik Jaak Urmet kogujatest “Tean, et Augsburgi fännid armastavad teda. Infokild, et Klavan valiti Eesti parimaks jalgpalluriks, levis meedias kulutulena ning tõstis ta populaarsust veelgi.”

Saksamaa jalgpalliajakirjanik Elisabeth Schammerl “Teeme nädalas vähemalt kaks korda treeninguid, kus põhikoosseis lihvib ilma vastasteta liikumisi. See on pealtnäha tüütu nühkimine, aga kasu on tohutu. Teame une pealt, kuhu kaaslane võib erinevates olukordades liikuda.”

Ragnan Klavan Augsburgist “Klavan ongi parim, aga sellepärast ei pea teda parimaks valima. Nagu ei pidanud Mart Poomi valima, et aru saada tema hindamatust sümboolsest väärtusest, maailma mastaabis Eesti parim olemisest. Poomi ja Klavani positsioon ühiskonnas ja edu jalgpallis kuulub hoopis teistesse ja olulisematesse valdkondadesse, kui selleks on aasta sportlase valimine.”

Kolumnist Hugo Tipner Eesti parima sportlase valimisest “Kõige suurem rõõm on selle üle, et klubist on saanud minu kodu.”

Sergei Terehhov enda määramisest Nõmme Kalju peatreeneriks “Pere loomisele mõeldakse alles 30aastaselt.

Ukrainas oli tavaline, et 18–19aastastel on juba laps. Nagu Eestis vanasti. Pere aitab ka kõige raskemad katsumused üle elada.”

Sergei Zenjov

10

JALKA VEEBRUAR 2015

Hõbepall Siim Lutsule Eesti Jalgpalliajakirjanike Klubi (EJAK) valis 20. Hõbepalli laureaadiks Siim Lutsu, kelle 7. juunil löödud koll Tadžikistani vastu tunnistati Eesti koondise aasta kõige ilusamaks. Siim Luts sai klaasikunstnik Eeva Käsperi valmistatud traditsioonilise auhinna, mis kujutab endast jalgpalliväravat, ning pall püütakse paigutada kohta, kus ta hõbedase tabamuse ajal väravajoone ületas.

Muuhulgas valis EJAK 20 aasta kõige ilusama värava. Selleks võrreldi kõiki Hõbepalli teeninud tabamusi. Kauneimaks kolliks tunnistati Konstantin Vassiljevi 2013. aastal Hollandile löödud iluvärav, mis viis Eesti 2 : 1 juhtima. Teise koha sai Vassiljevi 2011. aastal Põhja-Iirimaale löödud teine värav, mis tõi meile EM-valikmängu võidu Belfastis. Kolmandat kuni viiendat kohta jäid jagama Andres Operi värav Hollandile 2001, Teet Allase pommlöök Moldovale 2002 ning Tarmo Kingi valang Serbia väravasse 2010.

Ka kümme aastat tagasi valis EJAK mitteametlikult kõigi aegade parima Hõbepalli värava ja siis oli selleks Andres Operi 2001. aasta tabamus Hollandi vastu.

Senistest Hõbepalli väravatest on 18 löödud jalaga ja vaid kaks peaga: Indrek Zelinski ja Tarmo Neemelo omad. Vaid kahel korral on auhinna vääriliselt skooritud mitte-Euroopa riigi vastu: Zelinski Hongkongi ja Luts Tadžikistani vastu. Kõige enam on meie pärjatud snaiprid karistanud Andorra (3 korral) ja Fääri saarte (3) väravat ning neile järgneb kolmandana Holland (2).

Hõbepall 2014 1. Siim Luts (Tadžikistan) 2. Ragnar Klavan (Gibraltar) 3. Konstantin Vassiljev (Norra) 4. Henri Anier (Jordaania) 5. Ats Purje (Sloveenia) 6. Dmitri Kruglov (Gibraltar) Rimo Hunt (Gibraltar) 8. Hannes Anier (Tadžikistan)

Hendrik Eelvee

97 punkti (17 esikohta) 53 (1) 34 (1) 33 26 (1) 23 23 11

lood & tsitaadid

nii nad

Rannajalgpall – nagu male ja korvpall!

Eelmises Jalkas alustasime rannajalgpallikoondist tutvustava päevikuga ning samal rajal sõidab kelk tänagi. Seekord saab sõna üks koondise teravamaid mehi Aleksander Saharov, kes 25 korral tõmmanud rahvusesinduse särgi selga ka muruvutis. Rohul segasid meest nii põlve- kui seljavigastused ja seepärast otsustaski ta 2009. aastal rannavutiga tutvust sobitada. Muide, liival läheb tema tervisel palju paremini, sest liigestele on koormus väiksem.

“Eks ma (murujalgpallist loobudes – toim.) natuke kurb olin ikka,” jutustab mees, kes pikalt FC Floras ääreründaja positsioonil mängis. “Õnneks oli üleminek ühelt alalt teisele üsna sujuv. Igaüks, kes mängib hästi murujalgpalli, ei pruugi mängida hästi rannas. Ma kohandusin kiiresti ja murujalgpalli taga nutma ei jäänud. Rannas on tähtis käike ette näha nagu males. Sa näed, et mängija liigub, ja võtad sisse järgmise positsiooni. See on nagu korvpall, on kombinatsioonid. Üks näitab ette ja siis teised teavad, mida nad tegema peavad. Väga suur osa on just vastasvõistkonna ülekavaldamisel eri kombinatsioonidega.”

32aastasele Saharovile meeldib rannajalgpalli avatus – õhkkond on mõnus, muusika mängib, inimesed vaatavad ning tavajalgpallist on ta kõvasti atraktiivsem. Ühes kohtumises võivad mängijad vabalt 20 käärlööki teha. Eesti rannajalgpall läheb tema sõnul järjest professionaalsemaks, seda tõestas ka mullu kõigest 4 : 3 kaotatud matš maailma tipptiimile Šveitsile.

“See (rannavutt – toim.) võib tunduda selline, et saame kokku, teeme õlled ja mängime palli,” naljatab Saharov, “aga nii see ei ole. Võibolla kunagi oli, aga praegu on asi läinud järjest tõsisemaks. Alustasin 2009. aastal Unibeti / Nõmme Kalju ridades ja me üritasime mängida kõige ilusamat tehnilist jalgpalli, et pall oleks kogu aeg õhus. Teised jooksid maast ringi, neil taktikat polnud, liivatolm käis üle pea. Mida aasta edasi, seda rohkem hakati meie järgi mängima.

Praegu on juba esiliigaski harrastajaid, kes üritavad niinimetatud õiget mängu mängida. See on ikkagi tõsine spordiala. Meie taset näitab seegi, et koondist on kutsutud mängima näiteks nii Dubaisse kui Trinidadi ja Tobagosse.”

Oma kogemuste pagasiga on Saharov see, kes rannakoondises noori innustab ja toetab. Tavavuti koondises mängimine on talle andnud malbema olemise.

“Ma olen seal tipus oma pabistamised ära teinud,” räägib mees, kes murujalgpalli koondises andnud meeldejääva võiduvärava söödu 2002. aastal Venemaa vastu ning ise skoorinud kolm aastat hiljem Norrale. “Enam nii palju ei pabista ning innustan ka teisi rahulikumaks jääma.”

Peeter Plaaž Foto: Beach Soccer Worldwide

ütlesid “Arvamus, et lihtsalt heas vormis jalgpallur teeb ära kohtunikele mõeldud testid, on vale.”

Kohtunik Hannes Kaasik “Umbes 13aastasena hakkasin juhendama oma klubi nooremaid mängijaid, 8. klassis tegin ära kohtunikueksamid. Nii et mul on jalgpallist väga lihtne kirjutada, sest ma oskan vaadata mängu käiku mängija, pealtvaataja, kohtuniku ja treeneri vaatevinklist.”

Kirjanik Mika Keränen “Kuid ühel päeval oli lasteaiakasvataja nii õnnelik, et su laps oskab saksa keelt! Küsisin: “Mida ta oskab?” Vastus: “Auto ja pall!” Ma ei hakanud kasvatajale ütlema, et need on ju eesti keeles täpselt samad sõnad!”

Ragnar Klavan elust Augsburgis “20 aastat tagasi oli Eesti jalgpall väga sarnases seisus nagu praegu Eesti jäähoki. (..)

Ainuke koht, kus vähemalt mina olen näinud, et Lasnamäe poiss tuleb, sinimustvalge lipp põse peal, on siis, kui Eesti jalgpallikoondis mängib ja Kostja Vassiljev on väljakul.”

Eesti Jäähokiliidu president Rauno Parras “Mu elus on olnud nii palju jalgpalli ja seeläbi inglise keelt.”

Kanada eestlane ja Eesti noortekoondise väravavaht Andreas Vaikla põhjendab vähest eesti keele praktikat “Vajaksin Eestisse naasmiseks erilist ja suurt motivaatorit. Raha see olla ei saa. Ainsa võimalusena näen meeskonna loomist, mis saaks endale võtta tõeliselt kõrged eesmärgid – läbilöögi ka Euroopas. Nimetagem siis seda Eesti oludes superklubiks, kus oleks näiteks kuus-seitse koondise põhimeest.”

Sergei Pareiko “Hakkan vaikselt aru saama, miks treenerid mind ründesse ei taha panna.”

Soomes profina leiba teeniv kaitsemängija Pille Raadik ei saanud sportlaste eest peetud sõumängus palli muusikute puuri löödud “Nädalane jõuluaeg on mulle liiga pikk, aga jalgpall on mu kirg.”

Magnus Pehrsson sõidust Katari maavõistlusele

Liiva lendab ning Aleksander Saharovil on vaid üks eesmärk – värav.

“Kui ma annaks teile kohe siin palju raha, kas te jookseksite kiiremini ja töötaksite rohkem?

Kui vastus on “Jah!”, saate te endast rohkem anda ja palun tehke seda, isegi kui teie vastupidavus pole hetkel parim.”

Magnus Pehrssoni poolajakõne meeskonnale Katari mängu vaheajal

2015 VEEBRUAR JALKA

11

rootsi vaade rakverest

Kelle asi on võistkonnavaim tegelikult?

Rakvere jalgpallitreener Carina Victoria Adolfsson kirjutab sellest, kuidas parem võistkonnavaim on eelkõige mängijate, mitte klubi või treeneri huvides. Hea õhkkond aitab tugevaid ja nõrgemaid mängijaid.

E

t tugev tiimitunne on tähtis, see on teada. Samas ei suudeta seda alati luua. Treenerid võivad proovida igasuguseid nippe ja meetodeid, et seda tähtsat tunnet tekitada.

Korraldatakse arutelusid, kursusi, õppepäevasid jne, aga ikkagi ei pruugi pingutused vilja kanda.

Kuid kelle asi see tegelikult on, et võistkonnas oleks tugev rühmatunne ja kokkuhoid? Kes võidab sellest tegelikult kõige rohkem? Kas üleriigiline jalgpall, klubi või treener? Kindlasti on võistkondade sisemine kliima neile kõikidele ülimalt tähtis. Samas väidan mina, et nemad ei ole sugugi kõige suuremad võitjad. Klubile tähendab hea võistkonnavaim seda, et mängijad jäävad meelsasti võistkonnale truuks ning uusi mängijaid, kes sooviksid klubiga ühineda, on kergem leida. Treener saab heas keskkonnas segamatult keskenduda trenni- ja mängukvaliteedile. Kindlasti naeratab edu talle tänu heale koostöövõimele ja positiivsele suhtumisele kergemini. Sellest kõigest hoolimata on kõige suurem võitja hoopis mängija ise!

Kui mängijal on hea keskkond, kus õppida, kus kulutatakse rohkem aega jalgpallitreeningule ning vähem distsiplinaarküsimustele ja konfliktide lahendamisele, on see puhtalt mängija võit. Trenni- ja mängukvaliteet tõuseb, mängijal on parem võimalus areneda nii tehniliselt, taktikaliselt kui ka vaimselt.

Mängija on see, kes eelkõige vastutab oma tuleviku eest: et oma unistused 12

JALKA VEEBRUAR 2015

ja eesmärgid täide viia. Treeneri jaoks mängijad tulevad ja lähevad. Ta võib isegi valida endale sobilikuma võistkonna, kellega koostööd teha. Kuid mängija saab teatud mõttes loota vaid iseendale.

See, et ta saaks treeningutest ja oma võistkonnast võimalikult palju kasu, oleneb eelkõige temast ja kaasmängijatest. Mängijal on halvast sisekliimast kõige rohkem kaotada ning heast õhkkonnast kõige rohkem võita!

Kõiki ei pea armastama, kuid kõigist lugu pidama küll Laste puhul on raske selliste probleemide teadvustamist oodata. Kuid teismeeas ja veel enam selle lõpul võiks mängija ise aru saada, et jalgpall on meeskonnasport ning nõuab koostööd, sallivust ja austust.

Mängija ei pea kõiki oma tiimikaaslasi armastama, kuid peab nendest kõigist lugu pidama. Mängija võiks ise aru saada, et teisteta pole tal ei trenni- ega mänguvõimalusi. Toetades nõrgemaid lülisid, parandab ta ka enda trenni- ja mängukvaliteeti. Kõik sportlased tahavad särada, kuid ilma tiimita või halva sisekliimaga ei saa mitte keegi särada.

Leidub palju viise, kuidas tiimitunnet tõsta. Kõige levinum viis on ilmselt see, et võistkond teeb midagi koos ka väljaspool jalgpalliplatsi. Mida võiks teha ja kuidas kõiki kaasata? Tähtis on, et tegevus ei oleks võistkonnale valmis organiseeritud. Nad peavad ise ideed välja käima, ise planeerima ja organiseerima. Kõigil võiks olla oma ülesanne.

Võistkonnavaim on oluline igal tasemel: nii suures koondises kui noorteklassis.

Veel parem, kui koostööd saaks panna tegema mängijad, kes muidu eriti ei suhtle. Võib ka juhtuda, et eeltöö liidab mängijaid rohkem kui pärastine tegevus ise. Ka bussisõidud on võimalus, kus saab eri viisil panna võistkonda üksteist tundma õppima. Lihtsamaid koosviibimisi ja tegevusi võivad vanemad mängijad ilma treenerita korraldada.

Koosviibimine peaks olema avatud ja lõbus. Mida rohkem mängijaid julgeb ennast avada ja endast anda, seda lähedasemaks omavahel saadakse. Mida rohkem koos naerdakse, seda parem.

See toob kaasa vabama ja sirgjoonelisema suhtlemise ning suurema vastastikuse arusaamise ja sallivuse.

Kõva töö, jõupingutus ja “kannatamine” viib kokku Korraldada võib ka tõsisemaid koosviibimisi, kus mängijad on sunnitud omavahel rääkima ning leidma võistkonna jaoks ühiseid eesmärke ja norme.

Käsitletakse erinevaid teemasid, mis viivad järk-järgult tiimi lõppeesmärgi ja reeglistikuni. Rääkida võib terve rühmana, kuid siis peab treener suutma suunata diskussiooni nii, et kõik mängijad saaksid kõneleda. Igaüks peaks midagi ütlema. Võib rääkida ka paaridena: kokku peaks püüdma panna need, kes teineteist eriti ei tunne. Enne ühist kokkuvõtet peaksid nad saama teema

rootsi vaade rakverest

Foto: Lembit Peegel

omavahel läbi arutada ja kokkulepitud punktid kirja panna.

Arutleda võiks selliste teemade üle: Meie võistkond – kes me oleme?

Mis on võistkonna tugevad ja nõrgad küljed, nii füüsiliselt kui ka vaimselt ja sotsiaalselt? Milline on meeleolu? Kui tugev on meie eneseusk, nii personaalselt kui tiimina? Kas kõik võivad öelda, mida nad mõtlevad ja arvavad? Kas me kuulame kõiki?

Meeskonnavaim – kas me hoiame kokku, kas me oleme solidaarsed, tolerantsed ja uhked oma võistkonna üle? Kas tunneme ühtekuuluvustunnet, kas me toetame üksteist? Kas me peame lugu mängijatest, kes on teistsugused?

Kas rühmas on esinenud kiusamist, sallimatust? Kas kõik mängijad saavad trennis keskenduda jalgpallile, ilma et peaks muretsema teiste asjade pärast?

Eesmärgid – miks me mängime?

Mis on meie eesmärk pikas ja lühikeses perspektiivis? Kas kõik on nõus töötama ühise eesmärgi nimel, isegi kui see ei vasta isiklikule eesmärgile? Mis on mängija individuaalne eesmärk? Kas meie lühiajaline eesmärk on võita või areneda? Kas meil on piisavalt motivatsiooni?

Suhtumine trennis – kuidas mõjutab suhtumine võistkonda ja treeningut?

Kas me käitume kõikidega ühtmoodi?

Kas me teeme harjutusi koos erineva-

te mängijatega või leidub võistkonna sees grupeeringuid? Kas me söödame kõikidele mängijatele? Kas anname endast trennis piisavalt? Kas me kiidame, toetame ja innustame üksteist? Kuidas me suhtume ebaõnnestumistesse?

Mida arvame tagasisidest, mida saame treenerilt ja teistelt mängijatelt? Kas me käitume sõbralikult ja positiivselt? Millisesse seisukorda jätame pärast trenni väljaku ja riietusruumi? Millised on meil ühised väärtushinnangud? Millist keelt (korrektset, ebatsensuurset) me trennis kasutame? Kas on vaja piirata negatiivseid tegureid nagu vandumine, ropendamine, sõimamine, vingumine, seljataga rääkimine vms?

Suhtumine mängu – kuidas mõjutab suhtumine võistkonna mängu ja tulemusi? Kuidas innustame üksteist enne mängu? Kuidas me vähendame pingeid nii enne ja pärast mängu kui ka mängu vältel? Kas pinged tekitavad omavahelist agressiivset ja negatiivset käitumist?

Kas me kiidame ja toetame üksteist?

Kas me anname endast mängus kõik?

Kuidas me suhtume oma ja teiste ebaõnnestumisse ja eksimustesse? Kuidas me käitume kaotuse/võidu puhul? Mida tähendab meile aus mäng? Kuidas me käitume vastaste ja kohtunikega? (Kas sellel, kui mängija lööb väravast mööda või kohtunik võtab vastu vale otsuse, on mingi vahe? – Kumbki ei tee seda meelega.)

Aeg, dieet ja uni – kas miski segab mängijal jõudmast trenni? Kas aeg on hästi planeeritud? Kuidas saab oma aega efektiivsemalt kasutada? Kas taastumise tarvis on puhkeaega? Kas õige toitumine ja uni on tähtsal kohal? Kui pole, siis mis see tähendab konkreetsele mängijale ja võistkonnale tervikuna?

Milline on õige toitumine treeninguperioodil, puhkusel, vigastuse puhul ning mänguhooajal?

Doping – mis on doping? Mis on dopingu mõjud? Kas dopingut kasutatakse jalgpallis? Milline on meie suhtumine keelatud ainetesse?

Iga küsimuse juurde võib lisada küsimused: mida võime MEIE teha, et olukorda paremaks teha? Mida võin MINA teha? KES vastutab selle eest, et kokkulepitud punkte jälgitakse ja need toimivad? Mida me teeme, kui mängija, treener või lapsevanem rikub kokkulepitut või käitub ebasõbralikult?

SÕLTUME TEISTEST

Mängija võiks ise aru saada, et ilma teisteta pole tal ei trenni- ega mänguvõimalusi. Toetades nõrgemaid lülisid, parandab ta ka enda trenni- ja mängukvaliteeti.

Võistkonnavaim pole midagi, mis tuleb iseenesest. Peame ta üheskoos looma. Selleks kulub palju aega, kuid seda on lihtne lõhkuda.

Rääkida on kindlasti kergem kui teha. Rääkimine ei aita ka probleeme lahendada, kui asjaga edaspidi ei tegeleta. Kokkulepitust tuleb ühiselt kinni pidada ja reegleid järgida. Ühise eesmärgini jõudmiseks peab grupis olema hea õhkkond, mille märgiks on sõbralik käitumine, positiivne hoiak, piisav hulk eneseusku, vajalikud võimed ja oskused ning oluline on ka isikliku ja rühmaidentiteedi tunnetus. Alles siis saab rääkida ühisest eesmärgist.

Kõigil oleks lihtsam, kui iga mängija ise teadvustab, kui tähtis on positiivne võistkonnavaim. Tänu sellele saab juurde väärtuslikku trenniaega, mille saab pühendada tehnika, taktika ja muu vajaliku õppimisele.

Mida rohkem hoolt ja tuge investeerida oma kaaslastesse – nii parimatesse sõpradesse kui ka neisse, keda eriti ei tunta, nii võistkonna tugevamatesse kui ka nõrgematesse lülidesse –, seda rohkem saab mängija ise kvaliteetset jalgpalli mängida!

Carina Adolfsson.

2015 VEEBRUAR JALKA

13

R

LISAB PÕNEVUST

kera komm

Kolm soovi: Roy Keane, McDonald’s ja (kunagine) Freddy Adu

Siim Kera

O

n 1990ndate keskpaik. Õhtupoolik. Tuul möirgab. Oma kodukoha, Iirimaa suuruselt teise linna Corki raamatupoodi nimega Waterstones siseneb Roy Keane. Üks klienditeenindajatest on samast pärit luuletaja Patrick. Kolmekümnendates mees, keda sport huvitab sama palju kui pingviine puhkus Bulgaarias. Roy ostab temalt raamatu ning lahkub, magasini teised müüjad hakkavad erutusest ringi sahkerdama ja häälitsema. Nii saab ka Patrick teada, kes tema käest paberile kantud tarkusi soetas. Etskae! Iirlane, kes ei tundnud Roy Keane’i ära! See lugu hämmastas mind, ma vangutasin pead, ei uskunud, aga siis vaatasin ma Makedoonia baaris temaga koos, kuidas Manchester United 8 : 2 Arsenali loputas, ning mõistsin – tal pole tõesti jalgpallist sooja ega külma. Patrick pani kohe mängu alguses pea lauale (väsimusest, mitte alkoholist!) ning magas suurema osa kohtumisest, ainult seisul 6 : 2 avas hetkeks silmad ja pobises: “Tavaliselt ju vist pole sellised skoorid?” ning uinus taas. Nii palju ta ikkagi teadis.

Mul on kahju, et suur osa Premium liiga jalgpalluritest on inimestele nagu Roy Patrickule. Näod on üldjoontes tundmatud ning platsil mängiks justkui 22 anonüümset vutimeest. Tahaksin

öelda saladuslikud, aga me isegi ei tea, kas neil on saladusi või mitte! Klubid, olge head, kammige oma read läbi.

Ma usun, et meeskondadesse jagub nii põhikooli matemaatikageeniuseid, kokandusgurusid kui hääldamatu ning tundmatu Aasia võitluskunsti harrastajaid (või austajaid!). Persoonid leitud?

Promoge neid! Näidake inimestele, kui põnevad ja mitmekesised vutitiimid on.

Võtke hetkeks jalast kedrad ja putsad ning tooge rambivalgusesse karakterid. Üleöö ei toimu midagi, aga vaeva tuleb näha! See oleks minu uue aasta soovunelm number üks.

1988. aastal avati Belgradis Ida-Euroopa esimene McDonald’s. Sündmus oli nii suur, et Serbia sotsialistlikus vabariigis asunud vutiklubide fännid said veel enne kümnendi lõppu laulda Horvaatia satsidele viisikest, mis vabas tõlkes kõlaks nii: “Meil on McDonald’s, McDonald’s, McDonald’s, McDonald’s, meil on McDonald’s, kus on teie oma?”

Spliti Hajduki toetajatega mindi serbiakeelse riimi tõttu märksa isiklikumaks: “Hamburger, juustuburger, ketšup ja friikartulid, meil on McDonald’s ja Splitis pole.” Need on siis kõige trükisõbralikumad variandid. Zagrebi esimene McDonald’s avati muide alles 1996. aastal. Ei, ma ei propageeri kiirtoidurestorane, mulle lihtsalt jubedalt meeldiks, kui ka Eesti klubide toetajate vahel oleks rohkem lõõpimist. Ei juhtu just tihti, et üks kõrgliiga klubi hakkaks teist laulu kaudu pilama, aga ma leian, et see on vutistaadioni atmosfääri üks vingemaid aspekte. Kodufännid näitavad, kes on boss, ning võõrsiltoetajad köhivad vastu. Suurepärane. Samamoodi tunnen ma puudust oma klubi legendaarsetele mängijatele pühendatud viisijupikestest.

Seda tehakse, aga liialt vähe ja harva. Te olete tublid, poolehoidjad, aga originaalsust juurde. Eristuge teistest! Et esimest korda mängule tulnud pealtvaataja saaks mõelda “Pagan, see punt on lahe, äkki ma liitun ka järgmine kord”.

See oli siis number kaks.

Ja kolm. Freddy Adut mäletate?

Tõmbas 14aastase poisikesena MLSi kaitsjaid ribadeks ja oli the next big thing (järgmine suur tegija). Mullu detsembris lõpetas temaga lepingu Serbia kõrgliigaklubi FK Jagodina. Adu püsis seal pool aastat ning sai liigas kirja ümmargused 0 mängu. Olgu tema praeguse karjääriga nii nagu on. Elevust ta omal ajal pakkus ja seda oleks vaja Premium liigassegi.

Hing ihkaks näha näiteks 18aastast vutivirtuoosist väravatemasinat. Kedagi, kes kõmmutaks 20+ väravat hooajal, ei teeks seejuures teist nägugi, paneks publiku kihelema ning tõmbaks ka tavapäraselt Inglismaa või Itaalia jalgpalliliigasid jälgiva eestimaalase staadionile oma silmaga uut staari uudistama. Tahaks

ATMOSFÄÄRI OOTUS

Ei juhtu just tihti, et üks kõrgliiga klubi hakkaks teist laulu kaudu pilama, aga ma leian, et see on vutistaadioni atmosfääri üks vingemaid aspekte.

Kodufännid näitavad, kes on boss, ning võõrsiltoetajad köhivad vastu.

Suurepärane. näha Eesti vuti tulevikku mehetegusid tegemas. Mina neid kuskil tehases vorpida ei saa, aga uute tähtede tekkimisest võib unistada ikka. Ole Adu! Ja kui sa oled kunagine talendikas pallur, kes nüüdseks saanud 25, siis ära viska püssi põõsasse (kuigi nagu ma eelmine kord kirjutasin, ma mõistaks sind!), tee trenni, löö kriitikutele piltlikult öeldes pall ristnurka, mururiismed kurku ja mängi sama isuga nagu kümme aastat tagasi. Ära ole Adu! Kuu ja veidi veel, algab hooaeg ning saab teada, kas ma olen luuludest pungil või mitte.

2015 VEEBRUAR JALKA

15

1-teist mõtet

Kolmanda saatusliku hooaja ohvrid: Martin Reim ja Igor Prins. Kas ka Marko Kristal?

M

ullu mais oli jalkamaailmas jutuks Ungari treeneri Bela Guttmanni needus: Lissaboni Benfica on pärast 1962. aastal võidetud Euroopa karikat kaotanud kaheksa Euroopa klubivõistluste finaalmängu. Needuse pani peale aga seesama Guttmann.

1900. aastal Budapestis juutidest vanemate perre sündinud Guttmann oli edukas mängija, kes osales Ungari koondisega 1924. aasta OM-turniiril ning käis 1926. aastal Viini Hakoahi meeskonnaga Tallinnas mängimas.

Tantsuõpetajatest vanemate lapsena oli

Bela hea tantsija, kes tänu sellele oskusele liikus väljakul elegantselt. Veelgi kuulsamaks sai ta aga treenerina.

1961. aastal võitis Guttmanni juhendatud Lissaboni Benfica teise meeskonnana Euroopa karika – viiel varasemal aastal oli alistamatu olnud Madridi Real. Finaalis alistati Barcelona. 1962. aastal korrati võitu finaalieduga Reali enese üle. Guttmann küsis selle võidu järel palgatõusu, mida ta ei saanud. Seepeale lausunud legendi järgi Guttmann: saja järgneva aasta jooksul ei võida Benfica kordagi Euroopa karikat. Nii ongi läinud.

Kas Bela Guttmanni “kolmanda saatusliku aasta” reegel mõjub ka Marko Kristalile?

16

JALKA VEEBRUAR 2015

Bela Guttmann oli muuhulgas kuulsa Portugali tähtmängija Eusebio avastaja. 1957. aastal Sao Paulo meeskonnaga osariigi meistritiitli võitnud Guttmann aitas Brasiilias tutvustada Ungari treenerite leiutist 4-2-4 süsteemi, millega kohvimaa pojad aasta hiljem MMil laineid lõid.

Bela Guttmannile kuulub aga ka ütlus: “Kolmas hooaeg on saatuslik.”

Sellega pidas ta silmas, et pärast kaht esimest tööaastat on treeneril raske motiveerida oma mängijaid, kes on kõik juhendaja nipid juba läbi näinud, ning raske on üllatada ka vastaseid.

Foto: Scanpix

1-teist mõtet Kui kontrollime seda niinimetatud reeglit Eesti viimaste aastate klubivuti peal, siis näeme, et laias laastus nii ongi.

Näiteks Igor Prins võitis Levadiaga 2008. aastal meistritiitli, kordas saavutust aasta hiljem ja kolmandal aastal sai hõbeda, millele järgnes sunnitud lahkumine klubist. 2010. aastal oli Prins Nõmme Kaljuga hõbedal, siis võitis tiitli, aasta hiljem langes hõbedale ning tänavu pidi pärast medalita jäämist klubist lahkuma.

Martin Reim põrutas Floraga oma kahel esimesel aastal (2010 ja 2011) kullale, kuid kolmandal aastal loovutas koha Marko Lelovile ja meeskond ise lõpetas pronksil. Mõlemale sai kolmas aasta saatuslikuks, Prinsile lausa kahel korral.

Marko Kristal seisab statistiliselt kõige paremini: ta alustas Levadiaga (2012) hõbedaga ja kuldas medalid kahel järgmisel aastal üle. Aga kui hakkame tema esimest aastat arvestama alates esimesest kullavõidust, siis alanud aasta suureks küsimuseks on, kas Kristal on võimeline jätkuvalt motiveerima oma mängijaid ja üle mängima tema käekirja tundma õppinud vastaseid?

Muidugi ei saa Bela Guttmanni öeldut võtta sõna-sõnalt, aga tõetera kogenud treeneri jutus on. Näeme ju, kuidas tipptasemel tekib aeg-ajalt meeskondi, kelle troonilt kukutamine tundub lähiaastatel võimatu. Aga ka Barcelona mäng võeti konkurentide poolt tükkhaaval lahti ja leiti vasturohi. Aina võidult võidule sammudes mureneb mängijate motivatsioon paratamatult. See ei välista, et leidub treenereid, keda usaldatakse ja kelle ametis püsimist saame mõõta kümnenditega. Parimateks näideteks muidugi Alex Ferguson, Arsene Wenger ja Valeri Lobanovski. Pikemaid lepinguid treeneritele võib soovida ka meie jalgpallis, kuid meistritiitel võiks siiski jääda külakorda käima.

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja

Brent Lepistu leiab ka vastaste vahel laveerides lahenduse.

Foto: Lembit Peegel

Loominguline maskotipoiss Brent Lepistu Aasta viimases maavõistluses Katari vastu pälvisid paremate mängijate puudusel teravdatud tähelepanu debütandid. Neist sai keskkaitsja Vladimir Avilov liiga vähe mänguaega, et tema kohta midagi arvata, aga Brent Lepistu ja Andreas Raudsepp jagasid omavahel võrdselt ära 90 minutit: kumbki oli väljakul terve poolaja. Treenerite pingilt ja asjatundjate suust pälvis soojemaid sõnu Raudsepp. Samas näitas Lepistu just neid omadusi, mida meie koondis ja jalgpall tervikuna hädasti vajavad: täpset söötu ja mängust arusaamist.

Lepistu ainult ei lükanud ohutut söötu lähimale partnerile, vaid saatis teele ka pikki palle meie ründeliinile. Eesti koondisele mitte just eriti omaselt jõudsid need täpselt oma mehele, kes sai pika passi vastaste vahel maha võtta ja edasi toimetada. Ühel juhul arenes Lepistu ootamatust kaugsöödust ohtlik rünnak, mille eest said telekommentaaris kiita edurivimehed, kuid noore floralase osa jäi teenimatult märkimata.

Lepistu tajub mängu ja liikumist enda ümber, märkab pallita partnereid ja reageerib nende vabanemisele kohese sööduga. Ta on mängija, kelle palli omades peaks kaaslased end kindlasti pakkuma või püüdma oma katjast vabaneda: see oleks eeldus vastase jaoks ebamugavale söödule ja meie võimalusele luua teravusi. Lepistu sõbrasuhe palliga tähendab, et ta teeb vähe valesööte ja kaotab palli harva.

Muidugi peab Lepistu neid nimetatud tugevusi testima kõvemates mängudes, kui seda oli maavõistlus Katari vastu, kuid aines on olemas. Töökaid siblijaid vajab iga meeskond, aga neid kerkib ka rohkem esile. Konstantin Vassiljevi masti meisterlikud pallurid otsustavad aga mängu saatusi, nagu oleme isegi korduvalt kogenud. Muidugi ei saa 21aastast Lepistut veel asetada maestro Vassiljevi kõrvale. Eelkõige pole Lepistul ette näidata vanameistri väärilist lööki, mis peaks olema iga keskväljamehe relvastuses. Võibolla seda lööki Lepistu jalas ei ole ega tulegi, aga tema intelligentne ja kõikemärkav mängustiil aitaks kindlasti kaasa, et luua löögikohti teistele – loomine ja loomingulisus on Vassiljevi puudumise puhul Eesti koondise suurimaid defitsiite keskväljakul.

Brent Lepistu on muuseas teine Eesti koondise maskotipoiss, kes jõudnud A-koondisse. Aastatel 2000–2008 saatis meie rahvusmeeskonna väljakule üksainus maskotipoiss ja 2003. aasta EM-valikmängus Andorra vastu oli selleks just Lepistu. Sama aasta Balti turniiril Läti vastu saatis koondist Hannes Anier, kes on meie esimene maskotipoisist A-koondislane.

2015 VEEBRUAR JALKA

17

fännid & diilid

Kuidas fännid töölt ära saavad, et tulla tööle tribüünile? Mõnel neist on leping!

Foto: Lembit Peegel

Sõlmi tööandjaga leping: Eesti koondise mängudeks vabad päevad!

Kuidas saab jalkafänn töölt tulema, kui koondisel on samal ajal mäng? Kuidas tööajal välismaale lemmikuid toetama pääseb? Legendaarsel Papal oli selleks tööandjaga lepingulisas erikokkulepe, Žurawskil aga toimib kõik ka ilma kirjaliku kinnituseta.

Indrek Schwede

“S

ee oli üheksakümnendate aastate keskel, kui ütlesin tööl, et Eesti koondise mängupäeval ma lihtsalt ei tule tööle!” meenutab tuntud kokk Frank Kolde, kes vutiilmas on tuntud Papana. “Et no okei – hommikul võin ju läbi astuda, aga siis lähen mängu vaatama. Õnneks käisin tööl graafiku alusel ja see andis võimaluse tööaega sättida. Tööandja oli 18

JALKA VEEBRUAR 2015

väga mõistlik ja me tegime lepingulisa, mille kohaselt oli mul Eesti A-koondise kodumängu päev vaba.”

“Paari kodumängu järel täiendati seda lepingupunkti ja anti ka mängupäevale järgnenud päev vabaks,” muigab Papa. “Kuna olin tol ajal alkoholiga sina peal, siis järgmisel päeval pärast mängu ma väga pädev töömees polnud. Köögis pead ikka selge peaga olema.”

Kuigi mängud toimusid läinud sajandi viimasel kümnendil Kadrioru staadionil ja puuduva valgustuse tõttu päevasel ajal, läksid mängujärgsed “arutelud” Papa sõnul alati käest: “Jalgpallifännil on väga lihtne: kui võistkond kaotab, jood kurvastusest, kui võidab, siis rõõmust. Kusjuures tol ajal olid viigid ka kõvaks sõnaks. Nii ütlesingi tööandjale, et järgmine päev peab ka

fännid & diilid vaba olema.”

Papa ei mäleta, et tema nõudmiste puhul oleks jutuks tulnud vallandamine: ju oli teda ettevõttele vaja. Pealegi polnud töögraafiku muutmine kuigi keeruline, sest mängukalender oli enamasti ligi pool aastat ette teada ja inimesed said asjast aru. Muidugi käis asja juurde ka aasimine.

“Meid peeti ... no eks me olimegi natuke haiglased inimesed,” naerab Papa, kelle sõnul on ta näinud ka seda aega, kui restoranis Troika oli tööl kari jalkafänne ja kui saabus mängupäev, oli õhus tõsine küsimus – kes tööle jäävad? “Eks seda lõõpimist ja ilkumist oli, sest eriti tollal oli jalgpallifänn üks kummaline olend. Praegu on staadion täis, mis on normaalne, aga kui me Soomelt Kadriorus 0 : 7 sauna saime, siis ma võiksin seal abitribüünil olnud seitse fänni nimeliselt üles lugeda!”

Et kolleegid tema kättevõidetud õigustega libedamalt lepiksid, õhutas Papa oma paarilist endale ka hobi välja mõtlema: “Mu paariliseks oli siis üks nõukaaegse mõtlemisega vanem daam, kellel oli igasugu asjade kinnituseks kangesti paberit vaja. Talle oli tähtis töötada siis, kui paber seda kinnitas. Me tekitasime selle paberi, et tal midagi öelda poleks. Ütlesin talle, et sa võid ju siia oma kudumisringid ka kirja panna! Kui sul aga mingit hobi pole, mõtleme selle välja ja mina võin siis sinu eest tööl olla. Aga seda ma talle rõhutasin, et kuna mina olen oma nõudmistega enne välja tulnud, siis Eesti koondise mängu puhuks on vabadeks päevadeks eesõigus minul ja siis pead sina tööle tulema.”

Taasiseseisvunud riigi vutikoondise esimesel kümnendil oli reisimisega kitsas käes. Eelkõige takistas rahapuudus.

Papa meenutab, kui Valgevenesse mindi läbi Vilniuse, kust edasiliikumiseks hakati hääletama. Sihtkohta jõudmiseks mõeldi välja igasugu marsruute ja kombineeriti rahaga. Tänapäeval on inimeste ootuseks otselend ja kui seda pole, võib sõiduhimu raugeda.

“Meenutan hea sõnaga oma tööandjat AS Restorit, kelle restoranis Teater töötasin,” räägib Papa. “Suutsin neile selgeks teha, et mina ja üks kelner peame Viini saama, kuna peame nägema, kuidas välismaa restoranid ja kohvikud töötavad. Tegelikult oli reisi sihiks muidugi Eesti koondise valikmäng Austriaga, mida ma Restori juhile Arsi Koogile ka ausalt ütlesin.

Aga selle kõrvalt külastasime usinasti kohalikke söögikohti ja nad maksid osa meie kuludest kinni! Meile vormistati komandeering! Ma käisin 1997. aastal komandeeringuga jalgpalli vaatamas!

Olen tegelikult igal oma jalgpallireisil suure huviga käinud söögikohtades ja igal pool on mind ka kööki lastud, mis minu jaoks on eriti põnev. Ainult üks kord ei lastud mind kööki: see juhtus 2004. aastal Krasnodaris, kui olime ostnud hulgaliselt vähke ja palusime neid meile küpsetada.”

Papa sõnul on Eesti koondise fännil iga kahe aasta tagant üks väga tähtis päev: loosimine. Vaheldumisi toimuvad MM- ja EM-valikgruppide loosimised selgitavad, kellega peab Eesti koondis kokku minema. Fännid, kes soovivad oma lemmikuid minna toetama võimalikult paljudesse välisriikidesse, vaatavad loosimise tulemusi teise pilguga. Eelkõige huvitab neid, kui taskukohaseks ja logistiliselt lihtsaks valikgrupp osutub.

“Nüüd on selline kord, et võõrsil ja kodumängud toimuvad paaris ja ajaliselt nii lähedal, et on suur tegu, kuidas näiteks võõrsilt mängult õigeks ajaks kodumängule jõuda,” seletab Papa. “Sellepärast loodadki, et saaksime vastasteks palju naabreid. Praegune süsteem on fännidele logistiliselt väga raske. Ma ei vaata, kas valikgrupp on meile jõukohane ehk siis mängitav, vaid mind huvitab esmajoones, kas ta on sõidetav. Meil näiteks seekord isegi vedas, aga vaata

Välisreisi tarvis võeti puhkus Välisreiside puhuks – kui neid endale rahaliselt lubada sai – võttis Papa tavaliselt puhkuse. Ühel korral õnnestus tal aga töö ja hobi ühendada.

Papa ehk tippkokk Frank Kolde fännab lisaks koondisele ka Florat.

2015 VEEBRUAR JALKA

19

fännid & diilid Läti valikgruppi: ühes otsas on Island ja teises Kasahstan! Hea on see, et välisreisid on meie fännide jaoks viimase kümmekonna aasta jooksul rahaliselt kättesaadavamaks muutunud. Muidugi on lihtsam sõita ka odavlennufirmadega, mida vanasti üldse polnud: siis logistasid bussiga mööda Euroopat, kus oli sada piiri vahel, ja igasse riiki pidid viisa hankima.”

Käib tööl ja staadionil, nagu ise tahab Tuntud vutifänn Žurawski on oskustööline, kes käib Eesti koondisele kaasa elamas kodus ja võõrsil. Lisaks valikmängudele käib ta rahvusmeeskonda piiri taga kannustamas ka tavalistel maavõistlustel. Ükski tema sõit pole jäänud töö taha.

“Mul on väga hea kontakt ülemusega, kes on õnneks ka ettevõtte omanik, ja saan endale ise töögraafiku teha,”

VABADEST PÄEVADEST

Ma ei saa aru, kui keegi ütleb, et peab töö juures küsima! Mõnigi sõber on küsinud, kas ma käin tööl või lasteaias? selgitab Žurawski. “Kunagi päris alguses oli teemaks, et aasta alguses on loosimine ja siis saan öelda, millal mind pole.

Aga hiljem lõi ülemus ka maavõistluste puhul käega – käin ära, kui tahan.

Itaalias Modenas käisin 2011. aastal ära nii, et ülemus sai alles pärast jutu sees teada, et mind nädal aega tööl polnudki.

Kui tööl kõik sujub, siis pole ülejäänu kellegi asi.”

Tänapäeval peetakse kodumängu hilja õhtul ja selleks puhuks ei pea Žurawski vaba päeva võtma, aga temagi

Kas Žurawski käib tööl või lasteaias – mees läheb tööle ja tuleb töölt, millal tahab.

20

JALKA VEEBRUAR 2015

tõdeb, et probleeme on järgmisel päeval töölejõudmisega: “Kui me Hollandiga 2 : 2 mängime, siis kuidas sa lähed kohe magama? Olen selleks puhuks varakult kõiki tööl hoiatanud, et võibolla ma järgmisel päeval tööle ei tule.” Žurawski, kelle enamik kolleege on venelased, tõdeb, et tema on kollektiivis ainuke vutifänn, kes ka ise staadionile kohale läheb. See asjaolu teeb talle rõõmu, sest siis puuduvad ka konkurendid, kes samu hüvesid taotleks.

Samas kadestavad teda paljud teised Eesti koondise fännid, keda pole sellise töökoha ja ülemustega õnnistatud. Žurawski mõistab neid täielikult: “Ma ei saa aru, kui keegi ütleb, et peab töö juures küsima! Mõnigi sõber on küsinud, kas ma käin tööl või lasteaias? Kui mul näiteks reedel kopp ette tuleb, lähen töölt lihtsalt minema. Ma ise ka kadestaks ennast, kui töötaksin mujal ja poleks sellist kokkulepet, mis võimaldaks niimoodi ära minna. See on oluline just maavõistluste puhul, mis võivad kalendrisse tekkida ootamatult.

Minu headeks kaaslasteks vutikoondise reisidel ongi need fännid, kes käivad vahetustega tööl ja saavad ise aega planeerida.” Žurawski usub, et temagi saaks kirjaliku lepingu, mis tagaks talle õiguse Eesti koondise mängu minna vaatama, aga selleks pole lihtsalt vajadust. Suuline leping on sama hea kui kirjalik. Isegi kui tal oleks tööandja, kes teeks talle takistusi, leiaks Žurawski ikka võimaluse, kuidas haiguslehe või muu sellisega oma tahtmine saada. “Kui töö juures hakataks mulle nii-öelda keerama, siis kindlasti hakkaksin uue töökoha suhtes ringi vaatama – see on põhiasi, miks ma seal olen!” põrutab Žurawski, kes on koondist toetanud alates 1992. aasta esimesest mängust alates. Tõsi, vahele tuli paar aastat, kui jalgpall millegipärast ei tõmmanud, aga nüüd üritab ta ära näha peaaegu kõik kohtumised.

“Mul pole põhimõtet, et pean kõik mängud ära nägema, aga vastavalt võimalusele proovin kohal olla,” räägib ta. “Eks loeb ka riik, kus mäng toimub, ja muidugi seltsielu, mis vutifännidega on hea. Mängu järel on sageli masendus ja paljud lubavad pärast kaotust, et enam nad ei tule. Aga lõpuks on kõik lennukis!”

R

persoon

Unistuste B채ndi eest soolokitarri tinistav Andri H천bem채gi k채ib kontsertidel valikuliselt, kuid muusikat kuulab palju. Klassikast folgini, miinus kantri.

22

JALKA VEEBRUAR 2015

Foto: Lembit Peegel

persoon

Mitmekülgne asepresident number üks: Andri Hõbemägi Unistuste Bändi soolokitarristiks on Eesti Jalgpalli Liidu esimene asepresident Andri Hõbemägi, kelle vastutusalaks on finantsid. Nii muusika kui jalgpall on Hõbemäele olnud hobiks. Ta on mänginud paljudes madalamates liigades ning kuulunud isegi FC Kuressaare koosseisu.

Indrek Schwede

T

eist aastat jutti nägime aastalõpu jalgpalligalal esinemas Unistuste Bändi, mille soolokitarri mängis Eesti Jalgpalli Liidu esimene asepresident Andri Hõbemägi. Muusika ja jalgpalliga tegeles ta juba noorpõlves.

“Ma olin hoovijalgpallur, trennis kusagil ei käinud,” selgitab Andri Hõbemägi. “Minu “trennid” olid klaveritunnid eraõpetaja juures. Kui klaver ära tüütas ja sõber tahtis bändi teha, siis hakkasin kitarrimängu õppima. Võtsin jälle eratunde.”

Hõbemägi sõnab, et bänditegemine oli innustav. Eeskujusid oli mitu, aga thrash metal’it oma ansambliga Palat viljelenud Hõbemäe peamiseks eeskujuks oli Metallica. See, et tema kätte jäi just soolokitarr, kujunes välja asjaolude käigus.

“Mina käisin kidratunnis, sõber toona mitte, aga thrash’is peavad ju soolod olema,” meenutab Hõbemägi. “Nii jäid soolopartiid mulle mängida ja minust sai soolokitarrist.”

Praegu pole Hõbemäel püsivat punti, aga iga aasta lükkab ette projekti või paar. Vahel elustatakse sõpradega üles vana bänd, kellega kunagi nooruses Andri Hõbemäe vanemate garaažist auto proovitegemiseks välja lükati.

“Tänapäeval on seoses elektroonika arenguga muusikategemine väga lihtsaks läinud,” selgitab ta. “Kasvõi ruumiliselt: näiteks elektroonilised trummid võtavad hulga vähem ruumi kui klassikaline trummikomplekt, muusikapala saab arvutisse valmis teha – kodustuudiot on väga lihtne teha.

Ka Unistuste Bändiga oleme palju tööd koduste vahenditega ette ära

teinud. Esimesel aastal tegime enne esinemist kaks proovi ja teisel ühe, kusjuures lauljatega kohtusime alles Estonias.”

“Unistuste Bänd on väga muhe punt,” jätkab Hõbemägi. “Tomi Rahula oskab õppinud koorijuhina meiega olla, ka kõik palad on siiani olnud tema välja pakutud. Saal on alati sportlikke ja heatujulisi inimesi täis, õhkkond mõnus.”

Punane ManU, särk ja õlu Vaatamata hoovimängija taustale on Andri Hõbemägi teinud Eesti madalamates liigades korraliku karjääri.

Ta mängis Hansa Unitedis ning õige mitmes Flora tütarklubis, millest praeguseks on kõige nimekam FC Kuressaare. Allakirjutanu mäletab Hõbemäge kui suurt kasvu edurivimeest, kes oskas vastase ründekolmandikul palli väga tulemuslikult katta ja kes tänu sellele omadusele jõudis trahvikastis peaaegu alati löögini.

“Hansa Unitedis oli meil hea seltskond,” muheleb Hõbemägi. “See punt sai alguse Hansapangast, kus ma toona töötasin. Mängisime kümmekond aastat liigat, siis jäi hansapankureid satsi aina vähemaks ja lagunenud satsidest tuli abiväge juurde. Meie nimi oli tuletatud Manchester Unitedist ja nii oli ka esimene mänguvorm toonane ManU punamust Umbro. Algusaegadel oli meil särgisponsoriks soomlaste õllefirma KOFF, mille joogid olid samuti punast värvi. Nii et kui me vastavalt kokkuleppele pärast mängu kasti õlut saime, sobisid ka õllepurgid värvi poolest meie särkidega!”

Hansapank on Hõbemäele tä-

henduslik veel ühel põhjusel. Ta oli üheksakümnendate aastate alguses parajasti pangas tööl, kui sinna tulid Aivar Pohlak ja praegune jalgpalliliidu teine asepresident Ainar Leppänen, et jalgpalliliidule arvelduskrediiti küsida. Hõbemägi sattus neid juhuslikult teenindama ja sealt arenes välja pikaajalisem praeguseni kestev koostöö. Esimese asepresidendi ja juhatuse liikmena on Hõbemäe vastutusalaks finantsmajanduslik tegevus. Tema esitab majandusaruande jalgpalliliidu üldkogule ja osaleb kitsamas ringis peetavatel eelarvekoosolekutel ning aitab loomulikult lahendada ka kiireloomulisi küsimusi.

Igapäevaselt töötab Hõbemägi kinnisvaraga tegeleva Arealis ASi nõukogu esimehena ja ehitusega tegeleva Nordecon ASi nõukogu liikmena.

Tagasi väravas Praegu on Hõbemäe jalgpallitegevus juhuslikumat laadi, sest kusagil liigameeskonnas ta ei mängi. Vahel käib jalgpalliliidu eest mängimas promomängudel.

Poisipõlves oli ta sageli vabatahtlikult väravas ja liikus sealt siis ettepoole – ründajaks.

“Hiljem hakkas väravalöömine rohkem meeldima,” naerab Andri Hõbemägi ja jätkab muiates: “Amatöörliiga on selline, et lõpuks oled igal positsioonil mänginud. Mina pole ainult vasakkaitsjana mänginud. Vähemalt ühe korra olin väravas ja nüüdki olen seal jälle tihedamini olnud – viimati aastalõputurniiril. Nii et karjääri loojangul olen jälle väravas tagasi!”

2015 VEEBRUAR JALKA

23

premium liiga

Foto: Lembit Peegel

Flora on staadionile toonud muuhulgas palju noori.

Jaanus Pruuli: me ei teinud mingit imet Tallinna Flora suutis eelmisel aastal oma kodupubliku arvu tõsta 747 pealtvaatajani. Kuidas see õnnestus? Mida klubi selle heaks tegi? Kommertsdirektor Jaanus Pruuli selgitab.

Indrek Schwede

P

ublikunumber on Eesti klubijalgpalli konnasilm. Sellest räägitakse palju ja paljudel kõnelejatel ei paista olevat usku, et midagi võiks muutuda. FC Flora eelmisel aastal ainult ei rääkinud, vaid tegutses ka. Kui tunamullu oli klubi kodupubliku keskmiseks arvuks 336 inimest, siis mullu 747!

Flora kommertsdirektor Jaanus Pruuli ütleb, et eelmise aasta ametlikuks eesmärgiks oli kodumängudel 400 pealtvaatajani küündida. Aga peale selle oli Pruulil ka oma isiklik eesmärk.

“Kalendrist joonistus välja, et meie neli tähtsamat derby’t – kaks kodumän-

24

JALKA VEEBRUAR 2015

gu Kalju ja Levadiaga – toimuvad ajal, mil saame mängida A. Le Coq Arenal, ja see asjaolu andis mulle julgust mõelda, et saame keskmiseks numbriks vähemalt 600, ja kõik, mis üle selle, on boonus,” räägib Pruuli. “Muidugi ei osanud hinnata, kui suureks need suured mängud võivad minna, aga Kaljuga läksid mõlemad mängud 2500 pealtvaataja ligi ja Levadiaga olid need arvud 1670 ja 1900. Need numbrid andsid üldnumbrile palju juurde. Aga ikkagi oli üllatuseks, et aastaga selline kasv toimus! Uurisime, millal viimati oli Flora mängudel – ja pean silmas meistriliiga mänge – üle 1000 inimese, ja me

ei leidnudki vastust! 2012. aasta sügisel näiteks käis meid Kalju ja Levadia vastu vaatamas umbes 200 inimest.”

Hüppelise kasvu taga on mitu turundusvõtet. Edukaks osutusid kampaaniad uute toetajate Tele2 ja Selveriga. Tele2 SMS-pilet tõi hinnanguliselt juurde kuni veerand publikust suurte rivaalide Kalju ja Levadia vastu. Palju tähelepanu tõmbasid Flora särke kandvad Selveri kassapidajad.

Hästi läks käima juba teist aastat toimunud niinimetatud peretuba: Flora kasvandike vanemaid kutsuti tasuta esindusmeeskonna mängudele. Peretuba, kus pakuti kohvi-teed ja suupisteid, andis eriti hea efekti mängudel, mille

premium liiga vastu publikuhuvi oli väiksem. Nendel mängudel andis peretuba üksi juurde 100–200 inimest, kelle vahel tekkis ühisolemise tunne.

“Lapsevanematelt tuli signaal, et tahaks väliselt rohkem rohelised välja näha, ja hakkasime vastavaid tooteid ka otsima,” rõõmustab Pruuli. “Klubi särki eriti veel ei osteta, aga midagi rohelist tahetakse juba kanda. Meie fännirühmituse Viiendasse Sektorisse lapsega ei minda, aga mingi lastevanemate organiseerumine tribüünil juba toimub.”

Tulevikus piletitulule suurem rõhk Eelmisel aastal tegi Flora kaks korda ka postituskampaaniaid: 40 000 kesklinna ja Kristiine perekonda, kus võiks olla potentsiaalsed trennitulijad, said info koos kutsega mängule. Suuremate mängude puhul kasutas seda ligi neljandik publikust.

Floral oli plaan teha Uue Maailma asumis jalgpallipäev, aga seekord ei saanud mõttest asja. Jaanus Pruuli arvates on sel ideel potentsiaali. Lisaks mängimisele on nii ehk võimalik leida ümbruskonnast huvigruppe ja organisatsioone, keda kutsuda staadionile ja kes ehk jäävadki käima.

Samas on Eesti kohta suure publikunumbri puhul oluline teada, et enamik Flora kommertsdirektor Jaanus Pruuli usub, et publikut on võimalik veelgi juurde võita.

pealtvaatajaist oli tribüünil tasuta.

Pruuli hinnangul oli ostetud piletitega inimesi mängudel ainult kümnendik või pisut rohkem. Samas oli hooaja piletitulu 7000 eurot, mis on korralik tulemus.

“Tulevikus on eesmärk saada rohkem piletitulu ja vähem tasuta pileteid jagada,” tõdeb Jaanus Pruuli. “See ei ole küll lähiaastate peaeesmärk, aga sinnapoole hakkame liikuma. Esmalt püüame publiku arvu veelgi suurendada. Reserve on.

Floras käib trennis 600 last, mis tähendab enam kui tuhandet lapsevanemat.

Kui neist veerandki käiks igal mängul, oleks see suur asi. Kui peredele meeldib, hakkavad ehk ka nende sõbrad käima.”

Sel aastal on Floral plaanis uuendada toetajakaardi kontseptsiooni. See oleks ka lastevanematele võimalus klubi toetada. 50eurone toetajakaart tagaks sissepääsu kõigile mängudele ja hinnasoodustuse fänniriietusele. 100eurone toetajakaart sisaldab ka mängukava ning igakuiseid sooduspakkumisi Nike ja Sportlandi toodetele.

“Ega need eelmise aasta publikuarvud mingid imenumbrid pole,” lausub Pruuli. “Varu on kõvasti. Selle aasta kalender tundub jälle soodne: meie neli suurt mängu toimuvad A. Le Coq Arenal. Liiga on tänu Viljandi ja Pärnu lisandumisele ka atraktiivsem.”

Foto: Lembit Peegel

Kontoritüdrukud pöördusid Flora-usku Jaanus Pruuli rõhutab, et eelmise aasta edu on kõigi Flora töötajate teene: “Klubi tegevjuht Reili Järvalt suudab kõike väga hästi toimima panna. Kõigil on mängupäeval oma rollid. Kõige suurem heameel on mul sellest, kuidas meie kontoritüdrukud hooaja jooksul Flora-usku pöördusid! Kui alguses oli märgata sellist heas mõttes ninakirtsutamist ja jälgiti, et kõigile kohustusi ikka võrdselt jaguks, siis lõpuks tuldi kohale ka siis, kui ei pidanudki, ja löödi käed külge, kus vaja. Tunti, et ollakse osa klubist. Selliste inimestega on lust seda asja vedada!”

Võtmesõna: vabatahtlikud Eelmise hooaja läbimurde publiku tõusu osas sai Flora suuresti teha vabatahtlike abil. Suurte mängude puhul oli avatud neli sissepääsu, kus oli vaja korraldada pileti- ja fännisümbolite müüki. Mängupäeval jagasid vabatahtlikud ka reklaamlehti. Oli vaja kedagi, kes mängu filmiks, ja kedagi, kes pildistaks.

“Mõni tegevus oli sümboolselt tasustatud, aga valdavalt oli tegu klassikalise vabatahtlikkusega,” räägib Jaanus Pruuli. “Saime palju abilisi Facebooki kaudu. Minu arvates on vabatahtlikke klubide juures vähe kasutatud. Paljudele noortele on see võimalus saada praktilise töö kogemus, mis kulub hilisemas elus ja tööotsinguil ära. Mõlemad pooled saavad kasu: klubi saab vajalikud tööd tehtud ja noor saab kogemust.

Ilma vabatahtliketa oleksime suurtes mängudes päris hädas olnud ja siis pidanuks terve klubi personal tegelema tuhandete pisiasjadega, tegema mitme inimese tööd ja mängu polekski saanud vaadata.”

Pruuli sõnul on klubidel mitu reservi, kuidas parandada oma tööd. Ta ise sai häid mõtteid jalgpalliliidu koolituselt, mida viisid läbi hollandlased.

Esitine umbusk, et suurelt vutimaalt saabunud külalised ei suuda end meie konteksti asetada, hajus kiiresti.

“Juba teisel korral olid nad end meie oludega kurssi viinud ja andsin palju praktilist nõu,” kiidab Pruuli. “Mingit imejuttu nad ei ajanud, aga nad panid meid oma eesmärke sõnastama ja sealt hakkasid kitsaskohad välja kooruma. Nad näitasid, kuidas kaasata ümbruskonda klubi tegevustesse, kuidas mobiliseerida kogukonda.”

2015 VEEBRUAR JALKA

25

mängija luubi all Foto: Lembit Peegel

Mihkel Ainsalu Mullu Nõmme Kalju eest Euroopa liigas ringi sibanud ning kümme Premium liiga kohtumist kirja saanud noortekoondislane Mihkel Ainsalu valis oma uueks pesitsemispaigaks FC Flora. Mis on 18aastase keskväljalootuse trumbid ja nõrkused? Oma arvamust avaldab U19 koondise loots Marko Lelov ning värsked esmamuljed laob lauale mehe uus peatreener Norbert Hurt.

Väljakunägemine Marko Lelov: Üldiselt on hea ja oma vanuseklassi kohta väga okei. Aga võiks juurde saada kavalust ning näha rohkem käike ette.

Norbert Hurt: Tema platsinägemine on keskväljamängija kohta hea. Suudab näha tervet pilti. On distsiplineeritud mängija, kes hoiab keskvälja kontrolli all.

Sisu Marko Lelov: On võimas. Noortekoondise juures andis endast alati maksimumi, et väljakule saada. Vigastustest ravis end kiirelt terveks. Tahtis olla võistkonna liige ning mängida. Sisu väga hea.

Norbert Hurt: Tal on meeskonnamängu jaoks väga hea iseloom. Innustab teisi ning vajadusel võtab liidrirolli.

Liikuvus Marko Lelov: Pigem ikkagi liikuv mängija. Läheb rünnakusse ja tuleb ka kaitsesse appi.

Norbert Hurt: On liikuv mängija, suudab keskväljakul katta suure ulatuse.

Tehnika Marko Lelov: Alati võiks ju kõigil parem olla. Iga poiss, kes telerist iidoleid vaatab, tahab järele teha. See on õppimise asi.

Iga noormängija tahab end paremaks teha ja tehnika on see asi, kus saab juurde panna.

Norbert Hurt: On hea tehnikaga mängija, mõlemad jalad on tal head. Suudab triblada ning hästi palli kontrollida. Tal on potentsiaali, et kaugele jõuda, aga seda on paljudel. Kui palju ta oma potentsiaalist realiseerib, seda on praegu veel raske öelda.

Kiirus Marko Lelov: Kiirus on selline suhteline mõiste. Mõni on keskväljal positsiooniline, teine teeb palju sööste. Midagi nuriseda ei ole ja ülemäära kiita ka ei saa. Ta on veel sellises vanuses, et saab end kiiremaks arendada.

Norbert Hurt: Ma usun, et keskväljamängija kohta on tal kiiruse poolest võimed olemas, aga üldiselt on pigem selliste keskmiste näitajatega.

(Tartu), Andres Operi jalgpallikool (Tallinn), Nõmme Kalju Endised treenerid: Urmas Kirs, Marko Pärnpuu, Martin Maasing, Zaur Tšilingarašvili, Fredo Getulio Aurelio, Igor Prins

26

JALKA VEEBRUAR 2015

Marko Lelov: Noortekoondises oli suur pluss. Teised pallid luges ilusti ära. Teadis hästi, kuhu nad kukuvad.

Marko Lelov: Füüsiliselt on tugev. On teinud paari aastaga suure edasimineku. See on üks tema trumpe.

Vähemalt omavanuste seas. Meesteklass vajab veel veidi harjumist, et saaks jõulisemalt mängida.

Norbert Hurt: Ütleme nii, et tema jõupotentsiaal on suur. On suure kehaehitusega, näitajad on lubavad.

Marko Lelov: Jällegi arendatav. Praegu on hea ja usun, et mida rohkem meesteklassis mängib, seda paremaks läheb.

Sündinud: 08.03.1996 Klubi: FC Flora Endised klubid: Andres Operi jalgpallikool

Õhuvõitlus

Jõud

Vastupidavus

cv

Marko Lelov: “Selles vanuses kindlasti üks lootustandvamaid noori. Võib jõuda A-koondisse välja.

Enda arendamisel on vaja külma kindlameelsust.”

Löök & sööt Marko Lelov: Lööki võiks kindlasti rohkem kasutada. Meie (Eesti – toim.) jalgpallis on nii, et nähakse rohkem sööduvõimalust, kuigi on ka endal võimalus peale lüüa. Mina pooldan löömist. Löögitugevusega tal probleeme pole, sööt on täitsa okei.

Norbert Hurt: Mõlemad jalad on head, suudab anda häid sööte – nii pikka kui lühikest. Lööb ka hästi. Nii löök kui sööt on küllaltki võimekad.

reisilugu

Euroopa pealinnast maailma ääreni. Vandersell Vladimir Voskoboinikovi üheksa elu Vladimir Voskoboinikov on Eesti vutimeestest kahtlemata üks suurimaid rännumehi. Aastatega on ta läbi käinud kuus võõrriiki ning üheksa välisklubi. Siililegi selge, et asju on juhtunud. Aga milliseid, seda on raske ette kujutada. Võltsitud lepingud, veretöö, suurlinna elu ning teised ahhetamapanevad seiklused. Saime ründetuusaga kokku ning käisime ta meelihaarava karjääri sammsammult läbi. Närvikõditusi on.

Lusti ka.

Foto: Lembit Peegel

Siim Kera

O

mal ajal Levadias pallides küsiti toona 17aastaselt Vladimir Voskoboinikovilt, kus ta tulevikus mängida tahab. Nooruke vastas “Eesti koondises ja Itaalias”. Üks neist sai tõeks, teine mitte. Tema jalgpallurielu on hoolimata CVst puuduvast saapamaast olnud vägagi põnev.

Ei usu? Mitu isikut tõendavat dokumenti oled näiteks sina täis reisinud?

Voskoboinikov ootas intervjuud andes igatahes oma seitsmendat passi. Kuna 31aastane mees on senise karjääri jooksul jõudnud mängida üheksas erinevas Euraasia klubis, on esimesed kuus passi viisadest pungil nagu kodukassi kõht kiisutoidust. Eesti koondiseski mänginud ründaja on saanud maitsta nii Brüsseli kui Vladivostoki elu. Euroopa pealinnast maailma ääreni. Teeb veidi kadedaks küll. Kuigi valdav osa mehe professionaalsest elust on möödunud idas, alustas ta siiski läänest – Belgiast.

Trinidadi ja Tobago mehed üritavad Vladimir Voskoboinikovi rajalt maha saada.

Aasta oli 2004 ning Levadia oli just penaltitega kaotanud UEFA karika teises eelringis Norra klubile Bodö/Glimt.

“Olime kõik väga pettunud ning tulime järgmine päev trenni,” räägib Voskoboinikov, kuidas ta esimesse võõrklubisse FC Brüsselisse pääses. “Järsku helistas klubi president Viktor Levada ja kutsus oma kontorisse. Näitas mulle üht pilti, seal oli üks suur staadion peal ja küsis, kas tahan seal mängida. Vastasin “jajah” ning uurisin, kus see koht on.

Kahe päeva pärast olin juba Brüsselis.”

Kohalikus kõrgliigas ei läinud aga nii, nagu mees ning vutiüldsus ootas.

Toona 21aastane noormees hakkas Eestit ning perekonda igatsema. Kõige suuremaks rusikahoobiks kõhtu oli aga esimene palk. Saadud rahasumma oli märgatavalt väiksem kui see, mis

lepingusse kirjutatud. Selgus, et klubi oli Belgia jalgpalliliitu saatnud võltsitud allkirjaga kontrahti. Nii hakkas Voskoboinikov klubi presidendi uksi kulutama, kuid jutule teda ei võetud – saadeti hoopis 2005. aasta alguses esiliigasse Eupenisse laenuks, kus ta lõi oma Belgia karjääri ainukeseks jäänud värava.

Järgnev hooaeg jäi tal aga sootuks vahele – klubi tal mängida ei lasknud ning samas ka lepingut lõpetama ei nõustunud. Nii tuli trenni teha Levadiaga.

Korraga kahest klubist ilma Elu oleks võinud minna aga teisiti. Belgia asemel oleks ta saanud valida ka praeguse Pavel Londaku koduklubi Bodö/Glimti. Kuid ei. Samasse tiimi oli võimalik siirduda ka 2005. aastal. Jälle ei.

“See Bodö/Glimti leping on mul 2015 VEEBRUAR JALKA

27

reisilugu

Foto: Lembit Peegel

Eesti koondises Prantsuse tuusasid pillutamas: vasakul Philippe Mexes, paremal Laurent Koscielny.

Foto: erakogu

Tbilisi Dinamo suurejooneline ajalugu tõmbab Vladimir Voskoboinikovi pöidla suunaga üles.

Foto: erakogu

Oma sõnutsi ei jõudnud vutimees Suurel Hiina müüril seistes ära imestada, kuidas selline asi valmis ehitati!

Foto: erakogu

Šokk: ka jõehobud on jalgpallifännid. Vähemalt Himkis.

28

JALKA VEEBRUAR 2015

siiani kuskil kodus olemas,” jutustab sportlane. “See oli kindel nelja-aastane leping hea summaga, kuid samal ajal (2005 – toim.) tekkis võimalus minna testima Moskva Lokomotivi, kus toona mängis ka Dmitri Kruglov. Läksingi, kuid sain kohe esimeses trennis vigastada ning olin kolm kuud väljas. Jäin nii Norra kui Venemaata. Aga see oli minu otsus ja ma ei kahetse.”

2006. aasta teises pooles sai Voskoboinikov tänu UEFA-le Belgia salakavalate krattide lepingust priiks, naasis hetkeks Levadiasse ning järgneval aastal kolis Punase väljaku linna, kus ootas esiliigasse langenud kunagine hiid Moskva Torpeedo, kuhu pääsemine oli mehele suur unistus ning saavutus.

Grandioosne Venemaa pealinn mehele peavalu ei valmistanud. Läks ta sinna jalgpalli mängima, mitte diskoteeke külastama. Suurem osa vabast ajast sai veedetud koos Lokomotivis mänginud Krugloviga, kellega mingil hetkel üüriti ühine korter. Põhilised sõidud tegid mehed metrooga.

“Mäletan, et ükskord läksime pärast trenni Dimaga (Kruglov – toim.) metroosse,” meenutab ta metropoli eluolu. “Kõnnime ja kõnnime, siis saame aru, et saabuv rong sõidab valesse suunda. Üritasime ümber pöörata, aga meie taga oli lihtsalt 20 meetrit rahvamassi ja ei jäänudki muud üle, kui rongile astuda. Hommikuti ja õhtuti oli seal ikka hullumaja.”

Palju rahulikum oli aega veeta Stockholmi lähedal asuvas Södertäljes, kuhu Voskoboinikov 2009. aastal elama kolis. Klubiks tugevuselt teisel astmel pallinud Syrianska FC. Veidi igav seal oli, tunnistab mees, kuid riigi pealinn oli kõigest paarikümneminutilise ühistranspordisõidu kaugusel. Kuigi ründaja

veetis Rootsis vaid neli kuud – tal oli enne klubiga kokku lepitud, et soodsa pakkumise korral võib ta lahkuda –, sai ta pisikese ajaga kohaliku keele üsna hästi suhu. Tiimikaaslased imestasid!

“Esimene asi, mida välismaalane peab võõras riigis tegema, on keele õppimine,” seletab Tallinna Puumas treeningutega alustanud jalgpallur enesekindlalt. “Vähemalt natukene peab aru saama. See on austuse küsimus.”

Roim Järgnes Vladivostoki Lutš-Energia ja Venemaa esiliiga. Voskoboinikovile helistati, pakuti lepingut ning jah-sõna kostis mehe huulilt vähem kui sekundiga. Kaug-Ida talle meeldis. Merelinn pakkus kohalikke kulinaariahõrgutisi.

Kalad ja krevetid mekkisid mõnusalt.

Muidu oli nii nagu ikka, suuremat eksootikat ta ei kohanud.

“Karu ei näinud, aga kuulsin, et tiigrid pidid metsades olema, kuid üldiselt ei saanudki aru, kui kaugel olen,” arutleb koondises 36 mängu pidanud jalgpallur.

“Ainuke asi oli see, et kui läksin lõunale, helistasin perele ja küsisin, mis teete, ning vastati, et ärkasime üles, siis alles sain aru, et kodumaal on hommik.”

Pärast hooaja lõppu tuli Vladimir tagasi Eestisse ning oli valmis Venemaa otsa naasmiseks, kuid saatus tahtis teisiti. Mängija agent sõitis Moskvasse klubi spordidirektoriga kohtuma, et kaheaastane leping allkirjastada, kuid enne veel jõuti Lutš-Energia ametnik Moskvas maha lasta.

“Raske oli seda mõista,” tunnistab Voskoboinikov. “Neli-viis kuud olin pidevalt selle mehega koos olnud, alles veel rääkisime ja arutlesime ning siis sain aru, et ta on tapetud.”

reisilugu See tõi klubisse muutused ning tarvis oli hakata uut töökohta otsima.

2010. aastal maandus ta Bakuu Nefttši.

Aserbaidžaani elu kohta jätkub tal ainult kiidusõnu, kuigi sealne aeg jäi lühikeseks.

Klubi president läks kõrgliigas saavutatud 5. kohast turri ning otsustas meeskonnas verevahetust teha. Peale seda leidis Voskoboinikov end korraks Levadiast ning siis 2011. aastal taas Venemaa esiliigast, kui siirdus Moskva lähedal asuvasse Himki linna klubisse, kus tema üheks treeneriks oli muide praegune Sillamäe Kalevi loots Sergei Frantsev. Tegemist oli kummalise ajaga, sest Venemaa läks üle sügis-kevadhooajale, mis tähendas, et puhkuseta tuli vutti taguda poolteist aastat. Sellest hoolimata väsimust ei tekkinud, kuna Levadiaga sai omal ajal tulest ja veest läbi käidud.

“Ma mäletan üht Levadia kahenädalast treeninglaagrit Armeenias, kus meil oli kolm või neli trenni päevas,” nostalgitseb Voskoboinikov. “Pärast seda ei kartnud ma enam midagi. Nikita Andrejev kaotas ühe sellise laagriga 8 või 9 kilogrammi.”

MOSKVA MASSI SEES

Üritasime ümber pöörata, aga meie taga oli lihtsalt 20 meetrit rahvamassi ja ei jäänudki muud üle, kui rongile astuda.

Ning ei tulnudki. Ees seisis aasta Qingdao Hainius. Merest paari kilomeetri kaugusel elanud mehe sõnul oli suvel nii soe, et sai ookeanis istuda ning tunda end nagu vannis. Peale vutimängu jõudis ta kaugel maal ka ringi reisida. Loomulikult said nähtud nii Peking kui kuulus müür. Jalgpallis oli tippsündmuseks klubi jõudmine Hiina karikavõistluste

poolfinaali. Riiki kiitmast Voskoboinikov ei väsi ning soovitab kõigil sinna maale reis ette võtta. Kui ta 2013. aastal Kaljusse siirdus, oli ta kindel, et nüüd on välismaaga kriips peal ja saab karjääri lõpuni Eestis mängida. Hiina andis aga lisamotivatsiooni uuesti mujale kiigata, kuigi Maarjamaa on suurepärane.

“Kuna ma olen nii palju reisinud, siis saan aru, et Eestis on väga hea elada,” usub rahvuskoondises neli väravat löönud atleet. “Eesti ja Tallinn meeldivad mulle aina rohkem ja rohkem. Kui oleks võimalus igaveseks Hiinasse jääda, siis ma jääks pigem Eestisse. See on minu kodumaa, olen siin sündinud, mu perekond on siin. Hiinlased räägivad, et kui nad on Hiinas sündinud ja kohe lapsena näiteks Inglismaale kolinud, siis vanana tahavad nad kindlasti tagasi tulla. Seal, kus oled sündinud, seal lõpetad.”

Ära ilma lepinguta tagasi tule!

Mehe seni eelviimaseks välisklubiks oli Gruusia kõrgliiga hiid Tbilisi Dinamo, kus ta 2012. aastal 13 mängu pidas.

Sealseid suurepäraseid treeningutingimusi pole ta kuskil mujal kohanud.

Klubil oli nüüdisaegne baas koos viie väljaku ning oma akadeemia ja hotelliga. Kohalikud võtsid teda ülimalt sõbralikult vastu ning Vene–Gruusia pingetest ta rääkima ei kippunud. Talle ei meeldi tavaelu ning poliitikat siduda.

2013. aastal mängis Voskoboinikov Nõmme Kaljus ning mullu laenulepingu alusel Hiina esiliigas. Vutimees oli just mõtlemas kaugema tuleviku peale ehk tegemas UEFA B-litsentsi treenerieksamit, kui tuli sõnum sisuga “homme lendad Hiinasse”. Ja lupsti – mõtted olid hajali ning test peast pühitud. Järgmisel päeval ootas ees sõit Aasiasse. Ta testis end kahes klubis, lõi mõlemas treeningmängus värava, kuid jäi siiski kontrahtita. Mees pakkis pettunult asjad – Hiina oli talle juba meelepäraseks saanud – ning hakkas tagasireisi ootama. Järsku helistas agent ning pakkus kolmandat klubi! Voskoboinikov teatas sellest oma naisele Valeriale, kes ütles, et see on sinu võimalus – ära ilma lepinguta tagasi tule.

Foto: Lembit Peegel

EMi playoff-kohtumises Iirimaa vastu Tallinnas: maas lamab Richard Dunne.

2015 VEEBRUAR JALKA

29

reisilugu

STATISTIKA:

FC Brüssel

Syrianska FC

FC Himki

Lutš-Energia

Brüssel, Belgia.

Kõrgliiga

Södertälje, Rootsi. Esiliiga

Himki, Venemaa.

Esiliiga

Vladivostok, Venemaa. Esiliiga

2004–2006 8 mängu, 0 väravat

2009 17 mängu, 2 väravat

2011–2012 40 mängu, 4 väravat

2009 8 mängu, 0 väravat

KAS Eupen

Eupen, Belgia.

Esiliiga 2005 (laen) 8 mängu, 1 värav

Bakuu Nefttši Tbilisi Dinamo Tbilisi, Gruusia.

Kõrgliiga 2012 13 mängu, 1 värav

30

JALKA VEEBRUAR 2015

Moskva Torpeedo

Bakuu, Aserbaidžaan.

Kõrgliiga

Moskva, Venemaa. Esiliiga

2009–2010 9 mängu, 1 värav

2007–2008 50 mängu, 12 väravat

Kõigil juhtudel arvestatud liigamänge ning -väravaid.

Qingdao Hainiu

Qingdao, Hiina.

Esiliiga 2014 28 mängu, 5 väravat

Carlos Tevez Argentiina

Torino Juventus

R Foto: Giorgio Perottino/Reuters/Scanpix

Foto: Ryan Browne/Scanpix

Alejandro Dominguez

Argentiina

Piraeusi Olympiakos

Eesti

Siim Luts 34

JALKA VEEBRUAR 2015

Foto: Lembit Peegel 2015 VEEBRUAR JALKA

35

Foto: Martin Bureau/AFP/Scanpix

Aaron Ramsey

Wales

Londoni Arsenal

R

R

RAIO PIIROJA LAHKUMISMÄNG

EESTI . ISLAND

31. MÄRTS 2015 MAAVÕISTLUS A. Le Coq Arena

Väravad avatakse kell 17:00. Avavile kell 19:00.

Pääsmed saadaval Piletilevis.

PEATOETAJA

TOETAJAD

SUURTOETAJAD

MEEDIAPARTNERID

nõuanne

Kutse vutigeeniustele – rahvaliiga ei jõua sind ära oodata Tahad mängida rahvaliigas, aga ei tea täpselt, mida selleks tegema peab? Panime kokku väikese õpetuse, et ükski huviline mängu platsi kõrvale kurbade silmadega jälgima ei jääks.

Siim Kera

U

us aasta on jõudnud juba veidi veereda ning aeg on parajalt küps, et tuletada meelde pokaalide kõlksudes sõnatud uusaastalubadused. Näiteks “Hakkan rohkem trenni tegema” või “Uurin välja, kuidas sai Hollandi jalgpallur Jan Vennegoor of Hesselink oma nime” või “Lähen rahvaliigasse ja teen selliseid trikke, et staadionist üle lendavad linnud on sunnitud kasutusele võtma euro ning õppima selgeks eesti keele, et saaks liuelda poodi ostma videokaamerat, millega filmida minust klipp, mida kodupesas oma võsukestele inspiratsiooniks näidata”.

Jah. Mõni neist variantidest on reaalsem kui teine. “Hakkan rohkem trenni tegema” tundub eriti raske.

Rahvaliiga aga ootab kõiki! Olgu sa oma küla salajane vutiaare või keegi, kes pole siiani aru saanud, miks Margus Hunti Eesti jalgpallikoondisse ei kutsuta – vahet pole. Varasemad oskused ning teadmised pole olulised.

Ja nüüd põgusad juhtnöörid, kuidas rahvaliigaga tutvust sobitada.

Otsi kaaslased. Käi läbi kõik tuttavad kolleegidest kuni lasteaiakaaslasteni ning rõõmusta, sest huviliste leidmisega ei teki ühtegi probleemi.

Kui tippjalgpallis sibab ringi 11 meest, siis rahvavutis võib ka vähesemaga läbi ajada. Vaja on väravavahti ning siis kodumeeskonnast ja väljakust olenevalt kas 6, 7, 8, 9 või 10 väljakumängijat. Iga tiimi kaks ässa võivad olla Eesti meistrivõistlustel

40

JALKA VEEBRUAR 2015

osalevad III või IV liiga jalgpallurid.

Mängijad peavad olema sündinud 2001. aastal või varem (lubatud on kaks erandit!). Vahetused on paindlikud! Kelle võhm kaob kümne minuti järel nagu tina tuhka, saab vajaduse korral platsi kõrval puhata ning hiljem tagasi väljakule joosta.

Kohtumine kestab 2 x 45 minutit, kuid 7 vs. 7 või 8 vs. 8 mängides on vastastikusel kokkuleppel võimalik poolaja pikkuseks valida 35 minutit.

Kõige parem uudis on aga see, et suluseisu ei arvestata!

Sõbrad leitud. Kus mängida? Muretsemiseks pole põhjust. Uut staadionit pole vaja ehitada, kuigi see ilmselt kellelegi kahju ei teeks. Rahvajalgpalli liiga juhendis on kirjas üks ütlemata kaunis lause: “Mänguväljak peab võimaldama mängida jalgpalli.” Mõned asjad on siiski reguleeritud. Platsi suurus peab olema vahemikus 35 x 50 meetrit kuni 90 x 120 meetrit ja tarvis on ka külje-, otsa- ja keskjoont ning karistusala ja penaltipunkti. Väravate suurus võib olla 2 x 5 meetrit kuni normaalmõõtmeteni 2,44 x 7,32 meetrit. PS! Ei tasu unustada, et mängukohtuniku(d) tagab koduvõistkond. PPS! On soovitatav, et kohtunik on läbinud jalgpallikohtunike baaskursuse. Aga ärge laske end sellest hirmutada. Soovitatav. Mitte kohustuslik.

Väga hea. Tahan osaleda. Mis nüüd? Laske loovusel lennata ning valige koos sõpradega tiiminimi, mis

teid iseloomustab ning samal ajal vastaste jalad õudusest võnkuma paneb.

Võistkonda saab registreerida EJLi kodulehe kaudu (Rahvajalgpall -> Rahvaliiga -> Sisse logimine -> Võistkonnad) kuni märtsi keskpaigani.

Liikmemaksu ei ole! Registreerides ärge unustage lisada kaht kontaktisikut ning raudpolt jätke meelde enda valitud salasõna. Seejärel muretsege särgid ning otsige miljon sponsorit.

Just. Miljon. Sest toetajate logode arv mänguvormil pole piiratud. Ja siis võitma. Tavahooaeg algab mais ning lõpeb augustis. Kes pääseb finaalturniirile, sel tuleb putsad jalga tõmmata ka septembris ning oktoobris. Head vutiaastat!

Aga kui tahad IV liigas mängida?

Siis tasub tänavu ikkagi rahvaliigast alustada, sest IV liiga klubide registreerimine lõppes 19. jaanuaril. Kellele meeldib kaugele tulevikku vaadata, võib teadmiseks võtta, et meistrivõistlustel on asjad tõsisemad. Näiteks peab klubi maksma hooaja eest 960 eurot liikmemaksu. Otse loomulikult ei saa IV liigas istuda suluseisus nagu rahvaliigas ning ka väljakute kriteeriumid on tõsisemad. Alates mõõtudest, lõpetades olmeküsimustega.

n천uanne

Noortejalka kaudu j천uavad paljud k체simuseni: kui teeks oma meeskonna!? Kuidas see k채ib?

Foto: Lembit Peegel

2015 VEEBRUAR JALKA

41

minu 11 Foto: erakogu

Tarmo Teder eelistab minevikku ning eestimaist

J

algpall on kõigi mäng! Seda tõestab ilmekalt kirjamehe Tarmo Tedre sümboolne koosseis, kus jätkub kohta täpselt nullile(!) vutimehele.

“Ma ei lähtunud valitud mängijate oskustest, vaid eelkõige nende isikuomadustest ning rollist Eesti ajaloos,” seletab saarlane asju lahti. “Ühtegi jalgpallurit mul ei mahtunudki.

Mart Poom oleks võinud muidugi väravas olla, aga see oleks liiga lihtne lahendus.”

Ahto Lobjakas: Lobjakas tuli nagu meteoor taevast paika! See oli täiesti selline eksprompt õhust võetud asi. Kõhutundega juhuvalim.

Hakkasin mõtlema, et miks mitte. Tal ei tohiks suurt tööd olla, kui just mõni kauglöök teda ei ehmata. Ta võiks pidada oma kultuurilispoliitilisi kõnesid ja sellega väljakul silma paista. Sobib kontrastiks teiste meeste taha. Ta on küll koosseisu kõige suurem risk, aga las seisab ja tõestab end.

Kristjan Palusalu / Suur Tõll / Kalevipoeg / Heino Lipp: Kaitses on mul tammised ja tummised mehed. Võibolla nad natukene aeglased ja puised on, aga nad on kahtlemata Eesti rahvuskangelased, kes on rahvast erakordselt liitnud ja tekitanud ühtsustunnet. Keskkaitsjad istuvad mul piiratud ketiga ankrus, kus nad peavad hoidma väravaesise jõuliselt ning aukartust tekitavalt puhtana. Kaitsjate valik on massiivne, et vastased ei üritakski läbi pugeda. Et üritaks kuskilt kaugemalt lüüa. Panin siia sellised Eesti rahva vundamendi erilised tükid. Lippu omal ajal represseeriti. Barcelona olümpial sai ta ka Eesti lippu kanda, aga see oli pigem sümboolne. Nõukogude Liidu ajal tunti teda kui maailma parimat kümnevõistlejat. Tema peaks neist kaitsjatest kõige rohkem tõusma, tal on kiirust. Palusalu jääb pigem kaitsma.

Paul Keres: Ta oli osav tennisemängija. Vaevalt et ta vutiplatsil hätta jääb. Kombinatsioonirikas mees, kes näeb käike ette. Nooruses ka kirglik ja romantiline mängija, kes ei peljanud riske ja mängis nagu noor Paul Morphy, 19. sajandi vaimus. Küllap tal kiirust jätkub.

Jüri Vilms: Väga tegus liikleja nii vaimupõllul kui ühiskondlikul poliitilisel maastikul. Jõuline inimene, kes oli Eesti poliitilises ajaloos üsna müütiline tegelane. Väljakul peaks tulema välja need asjad, mis ta lühikeseks jäänud elus avalduda ei jõudnudki.

42

JALKA VEEBRUAR 2015

Artur Alliksaar

Julius Kuperjanov Paul Keres Kristjan Palusalu

Ivo Schenkenberg August Gailit

Jüri Vilms Suur Tõll

Kalevipoeg

Heino Lipp

Ahto Lobjakas

August Gailit: Kirjanikuna on ta väga elav, võib liikuda nii üles ja alla, vasakule ja paremale kui ründesse ja kaitsesse. Keskväljameestele jääb suur koormus. Neilt ootaks ka käike kaitsesse.

Julius Kuperjanov: Täiesti ründav inimene, aga see ei takista tema koostööd koos Kerese ja Palusaluga, kes on samal äärel. Eesti koondise viimase aja väravapõua taustal on mul kõik kolm ründajat küll sellised, et kui nemad ei löö, siis kes veel lööma peaks?

Ivo Schenkenberg: Tallinna mündimeistri poeg, kes käis Liivi sõja aegu Tallinna linnast väljas väga uljastel väljasööstudel. On provokatiivne, aktiivne, kahtlemata liikuv inimene.

Artur Alliksaar: Kogu tema absurdsuse, pahupoolsuse ja uperpallitavuse pealt võib oodata imeliigutusi ja ettearvamatusi. Ongi vaja just sellist loovat geeniust, kes ise ka ei tea, mis ta sekundi pärast teeb. Tema peab tipus vastaseid nõelama.

maakonnalood Foto: Indrek Sarapuu

Põlvamaa jalgpallil on lootust ja Lootos

Põlva jalgpalli head vaimud: võrkpallilegend Ets ehk Eduard Himma (vasakult) ning luuletajad Contra ja Aapo Ilves.

Indrek Sarapuu

Põlvamaa ajalehe Koit kultuuri-, hariduse- ja sporditoimetaja

T

ihtilugu tavatsetakse öelda, et jalgpalle on mängus üks. Maakondi on Eestis aga viisteist ja igal maakonnal on rääkida oma lugu nii kujunemisest, ajaloost kui ka jalgpallist.

Ka Põlvamaa ei ole siinpuhul erand.

Maakond tekkis nõuka ajal loodud Põlva rajoonist, mis tol ajal ei olnud mingiski mõttes piiriäärne maaüksus, vaid täiesti tavaline Eesti NSV maanurk KEKide, MEKide, kolhooside ja külanõukogudega, kus aeg-ajalt armastati staadionitel ja heinamaadel vutti taguda. Legendid räägivad vene ja ukraina rahvusest ehitajatest ja töölistest, kolhoosnikest, kes aeg-ajalt üsnagi arvestatavalt tänapäeva mõistes rahvajalgpalli tagusid. Huvitav on vahest see, et siinsed teisest rahvusest mehed räägivad ja rääkisid puhast eesti keelt kerges Võru murdes. Selle põhjuseks peetakse seda, et Põlva rajoonis ei asunud ühtegi Nõukogude sõjaväeosa. Üks on selge – väikeses maakohas, olgu maakonna, küla ja linnakeste tasemel, on jalgpallil hoopis teine tähendus kui suurlinnades ning suuremates keskustes. Paljuski määrab jalgpalli arengu kogu maakonna areng. See, kui palju meid äärealadele jääb, ei olene kindlasti ainult jalgpallist, spordist üldisemalt või kultuurist. Oluline on see, et ettevõtlus toimiks, taristu soodustaks

pigem siinolemist ja töötamist. Koolid ja lasteaiad oleksid avatud. Samas, nii kummaliselt, kui see ka kõlada võiks – mida rohkem spordialasid esindatud on, seda tugevam on iga ala ka eraldi võetuna. Üks huvitav kahe pallimängu – käsi- ja jalgpalli – vaheline kokkupuutepunkt on veel. Otsekui juhuslikult on klubi sõsarklubid, nii Serviti kui Lootos kandnud nime Värska Originaal. Selle ühtsuse on loonud meie maakonna üks märgilisemaid ettevõtteid Värska Vesi, kes on oma toetusega olnud sillaks nii mõndagi spordiala ühendades.

Käsipalliga rahu majas Süsteemne jalgpallimäng algas moodsas Eesti vabariigis üheksakümnendate aastate alguses ja juhtohjad haaras meie maakonnas enda kätte maakonnakeskus Põlva. Põlvamaast on saanud piiriäärne maakond. Jalgpalliklubi Lootos tähistas hiljuti 20. tegevusaastat ning selle puhul toimus ka pisut pidulikum tagasivaade klubi loomisaegadesse. Kui küsida tollaste tegijate käest, siis seda, mis paarikümne aastaga siinses jalgpallis on toimunud, ei näinud keegi ette. Alustati tõelise rahvajalgpalliga ja oma lõbuks toksimisega, millele aasta-aastalt lisandusid ambitsioon ja perspektiiv kuhugi ka välja jõuda. Tavalised Põlva kutid, kes klubi asju ajama asusid, said korra

0 : 19 kaotuse Võhma linna vutimeeste käest ja võibolla andis see valus õppetund tõuke asjaga paremini ja süsteemsemalt tegelema asuda. Tänapäev võiks olla nii mõnegi arvates eeskujuks kogu maakondliku ja ka väiksema haldusüksuse vutielu üles ehitades. Murdepunktiks tuleb pidada noortetööga tegelema asumist. Sel hetkel tekkis vastutus kasvava põlvkonna ees, sest jalgpall ei ole ju pelgalt spordiala, vaid ka filosoofia, elustiil, nii mõnelegi terve maailm iseeneses.

Jalgpalliklubi Lootos tegeleb jalgpalliga klassikalistes suundades – meeste ja naiste liigad, jalgpallikoolitus ja noortetöö ning üsnagi suurt populaarsust koguv rahvajalgpall. Klubil on nende suundade katteks mehed ka treenerina palgal – mees- ja naiskondi ning vanemat astet juhib Kaido-Meinhard Kukli, keskmist astet Margus Nemvalts ja lastetööga tegeleb lasteaiarühmadest kuni põhikooli esimeste klassideni treener Avo Jakovits. Klubi presidendi Indrek Käo sõnul hoitakse nii-öelda klassikalise jalgpalli joont, sest nii ranna-, saali- kui mõne muu jalgpalli harrastamisega ei ole vallasiseses väikelinnas Põlvas alati võimalik tegeleda, eriti kui enamiku aastast tuleb läbi ajada välistaadioniga ning saaliaegu on raske saada. Samuti on Põlva puhul 2015 VEEBRUAR JALKA

43

maakonnalood Tilsi staadion suviti Foto: Indrek Sarapuu olnud laagripaigaks paljudele noortele üle Eesti. Olen siin intervjueerinud ka meie jalgpallikorüfeed Mart Poomi, kes oma õpilastega treenimas käis. Staadionil hoiab hinge sees ja hoolitseb, et kulud-tulud tasa saaks, Ivo Mustimets.

Kui kaugemale minna, siis on võimalusi muruväljakul jalgPõlvamaa valdade lipud Põlva Lootose vutimeeste käes. pallisaabast kulutada mujalgi – Värskas ja täiesti olematu koha pealt – eks oli ju Mikitamäel. Mõni küla on enesele toeka Eesti täiesti tundmatu jalgpallitusrahadega ka mõne kunstmuruväljaku suurus, kui Poom maailma liigadesse jõudis, samuti on ka Põlva nii mõneski suutnud ehitada, küll mitte täismõõtumõttes samasugune. Mõlemaid on des, aga külavutile piisava suurusega. aidanud treenerite ja jalgpallimänedžeIga Eesti spordiklubi unistab oma ride usk nende läbilöögivõimesse. Eriti Mart Poomist ja seda mitmel põhjusel ühendab mõlemat tõeline pühendu– esiteks loodetakse endi hulka leida mus oma alale. Praeguseks on Lootose pühendunud spordimeest, teiseks vajatakse ala populariseerimiseks eeskujusid. Põlva on sellise inimese leidnud ja vutikultuurist esimesed tunnustused ka vilja kandmas.

Vanaisasid, kes Põlva Valis ju ka ajakiri Jalka aasta naisjalgpalluriks Ahjalt pärit Signy Aarna, kes eest jalgpallilahingusse jalgpallihariduse saanud just Kaidoon läinud, siin veel ei ole, Fännikultuur areneb Meinhard Kukli all treenides. Aarna ja aga mõned isad on juba Tilsi staadionil on mängueelseid Poom on üsna sarnased väljenduslaadi, käinud. treeninguid läbi viinud Leedu rahhoiakute ja paljude muudegi näitajate vuskoondis, kui Balti turniiri peeti poolest. Sarnane on mõlema kujuLõuna-Eesti väljakutel. Samuti on nemisloos ka see, et välja on murtud esiväravakütt pallimas Soomes Koupio USA – Uus Signy Aarna Pallokissati klubis ja pärjatud ka Soome meistri pronksise medaliga. Signy ise Kui Põlva lähiaja spordiloost paralleele leiab, et sportlaseks oleks ta saanud nii otsida, siis meenub kindlasti ka käsipallur või teisiti, kuid väga tähtsad on Lootose Mait Patraili edulugu Saksamaa liigas. klubi, süsteem ning treenerid. Ka SooNii Aarnat kui ka Patraili kasutab kohalik me klubi ei ole tema unistuste lagi – ta spordirahvas usinalt ära alasid populariseerides ja reklaamides – Patraili suur heietab vaikselt lootust, et kui naabrite neljameetrine pilt ehib Mesikäpa halli saali liigas end heast küljest näitab, tekivad kutsega tulla trenni ning Aarna on kaasavõimalused edasi liikuda kõvematesse tud maakonna vast käivitunud talendiotnaistesarjadesse. simisprojekti pealkirja “USA – Uus Signy Jalgpall on kogukonna küsimus, Aarna”. Projekti eesmärk on tutvustada maakonnas laiemalt Lootose tegevust, arvab ka Kagu-Eesti jalgpallimootoriks tuua jalgpalli juurde rohkem tüdrukuid tituleeritud Indrek Käo. Ta peab väga ja moodustada uusi treeningrühmi oluliseks, et suudetaks samastuda oma maakonna koolides ja valdades. Projekt koduklubiga, siis on rohkem lootust on kavandatud 9–15aastaste tüdrukute areneda. Samuti on viimasel ajal justkui seas jalgpallihuvi arendamiseks, mängu ringiga tagasi jõudnud rahvajalgpalli tutvustamiseks ja talendikate noorte varajasemaks avastamiseks. Signy leiab, populaarsus, kuid endiste aegadega et kõik oleks läinud tõenäoliselt teisiti, kui võrreldes, okupatsiooniaegse ja vabariipoleks olnud Lootose klubi süsteemi.

USA ehk Uus Signy Aarna! gi alguse aegse nii-öelda külavuti erineFoto: Indrek Illus

oluline märkida, et kõiki teisi spordialasid on nii positiivses, vahest ka negatiivses võtmes varjutamas käsipall. Kes siis ei teaks Põlva Servitit … Aga kui üdini aus olla, siis vastuolusid on olnud ka teiste spordialade ja käsipalli vahel.

Tundub, et nüüdseks on rahu maa peale saabunud. Vahel küll heidetakse ette, et käega mängitavale pallile eraldatakse liialt raha ja muidki hüvesid, ent samas on see saanud Põlva identiteedi kindlaks osaks. Indrek Käo meenutab, et on olnud aegu, kui on mindud täiel rinnal käsipalli vastu sõtta, ja see vastandumine on nii mõneski mõttes aidanud ka jalgpallil ellu jääda. Tänapäeval võib öelda, et kaks suuremat spordiobjekti linnas on jalgpalli kunstmuruväljak ja temaga nurkapidi kokku puutuv Mesikäpa spordihall. Tasub veel mainida, et vallas asub ka Mammaste tervisekeskus, kus saab talviti suusasporti harrastada ning suviti treeninglaagreid pidada. Spordiajakirjanikuna olen täheldanud, et esiliigas palliv Nõmme Kaljugi on siinsete küngaste vahel oma suvelaagreid korraldanud. Kui lähikonna vutimängupaikadest veel kõneleda, siis asub igati arvestatav ja kõikidele nõuetele vastav staadion Tilsis naabervallas Lahedal.

44

JALKA VEEBRUAR 2015

maakonnalood Lootosest Põlva Palliklubiks?

Foto: Indrek Illus

Kohaturunduse poolest oleks lihtsam, kui Põlvamaa sporti esindaksid ühised kaubamärgid. Seda on otsitud ja üha enam räägitakse aastate edenedes koostööst. Jalgpalliklubi Lootos on kindlalt seda meelt, et kui vaja, võiks ühise nimega välja minna küll. Kuigi jalgpall on süsteem iseeneses ning ei sõltu väga maakondlikust spordifinantseerimise mudelist ega ka toetustest, on ühise asja ajamine meile kõigile vajalik.

Lootose president pakkus välja ka nime – Põlva Palliklubi. Seda, et meie esindusmeeskond kõigest kolmandas liigas mängib, ta probleemiks ei pea. Elu on näidanud, et nii mõnigi paik siin Eestis on inimestest tühjaks jooksnud. Hüpped liigast kõrgemale ei toimu alati mitte taseme tõusuga, vaid selle järgi, et jalgpallikeskused jooksevad inimestest tühjaks ja kaovad ning “liiga tuleb ise meeskonnale vastu”, ütles Indrek Käo.

Põlva jalgpalli see veel ei ohusta, aga siinkohal – et just Põlvast, mitte Räpinast, Kanepist või Värskast on saanud Põlvamaa jalgpallikeskus – on tegemist sama juhusega, et nõuka ajal tekkis Põlva, mitte Räpina või Kanepi rajoon.

Siin tekkis meestel soov, et võiks ainult ja ainult jalgpalliga tegeleda. Põlvamaal on tugevalt oma identiteet ja vedurid, kes ka jalgpalliasja usinalt veavad. Kui poleks olnud Lootost, siis oleks tõenäoliselt olnud miski muu, aga jalgpall on kindlalt Eesti kagunurgas esindatud.

vus on see, et kohale tulevad usinad pereemad, kes tahavad värskes õhus liikuda, ja Käo sõnul saavat nad jalka mänguvahendile ka juba üsna osavalt pihta. Kvaliteet on teine. Kogukond aga kasvab ja kosub just ühise tegevuse kaudu, mis on aga väga oluline elu ja jalgpalli jätkumiseks ääremail.

Ka fännikultuuri, mis jalgpallile jõudu annab, nähakse Põlvas mitmekihilisena.

Esimene on kindlasti perekondlik tasand, kus lapsevanemad võsukesi trenni toovad ja neile võistlustel kaasa elamas käivad. Vähem oluline pole sõprade tasand, kus ergutama tulevad klassivennad ja -õed, ning kolmas on klubi enda kasvandikud, kellest kaks naist, Laura Musting ja Keidi Käis möödunud aasta lõpust ka klubi juhatusse kuuluvad.

Paljud samastavad end nii klubi ajaloo kui ka kultuuriga. Vanaisasid, kes Põlva eest jalgpallilahingusse on läinud, siin veel ei ole, aga mõned isad on juba käinud.

Kaido-Meinhard Kukli juhendab Põlva Lootose esindusmees- ja naiskonda ning vanemaid noori.

2015 VEEBRUAR JALKA

45

usutlus

San Marinos oli Mihkel Aksalu meie esikinnas.

46

JALKA VEEBRUAR 2015

Foto: Lembit Peegel

usutlus

Mihkel Aksalu:

Inglismaal oli tahtmine keha võimetest suurem Mihkel Aksalu karjäär on olnud kui Ameerika mägedel sõitmine. Pääs Inglismaa esiliigasse, vigastused, siirdumine Soome esiliigasse ning seejärel põhjanaabrite meistrisarja üheks parimaks kollkipriks tõusmine. Hetkel võitleb 30aastane mees tõsiselt rahvuskoondise esikinnaste pärast. Istusin saarlasega maha, et tema teguderohkest elust paremat sotti saada.

Siim Kera

N

aasid just puhkuselt Mauritiuselt (detsembri alguses – toim.). Mart Poomi äsja ilmunud elulooraamatust võib lugeda, et tema puhkuse ajal väga palju ei puhanud. Milline sinu puhkus välja näeb?

Mul on puhkus natuke vabamas vormis.

Ma üritan võtta 2–3 sellist nädalat, kus ma jalgpalliga ei tegele. Vastavalt puhkusekohale saab natuke sporti ka harrastada. Soojemas kohas saab ujumas käia, olen tennist mänginud. Natuke peab liigutama, aga treeningkoormust üritan madalal hoida. Olen varem olnud ülipüüdlik ning puhkuse ajal treeninud, aga see on kurjalt kätte maksnud. On tekkinud väikesed vigastused, seega olen puhkuse ajal treenimist vähendanud.

Kõigile vist ei sobigi see puhkuse ajal treenimine?

Minu hooaeg on suhteliselt pikk. Alustame ettevalmistust detsembris, hooaeg lõpeb novembri alguses. Kui sa igapäevaselt oled treeningu-taastumise-mängu rutiinis, siis puhkusele jõudes on sellest raske välja tulla. Mul on abikaasagi öelnud, et proovi paigal püsida, viska teleka ette pikali ja puhka. Aga olen kogu aeg rakkes. Pidevalt mõtlen midagi välja, et saaks tegevuses olla.

Seinäjoki Jalgpalliklubi (SJK) sai Soome kõrgliigas teise koha. Mängisid seal 30 kohtumist, lasid sisse 22 väravat ning tegid 14 nullimängu.

Päris muljetavaldav.

Koos karikasarjadega tuli kokku 18 nullimängu. Äsja esiliigast tõusnud

meeskonnaga teha selline tulemus ... see teeb tuju heaks. Enne hooaja algust rääkisime peatreeneriga, et 14–16 nullimängu peaks tagama Euroopa koha.

Selle poole püüdlesime (SJK pääses algavaks hooajaks Euroopa liiga kvalifikatsiooniringi – toim.).

RITUAAL SAAREMAAL

See on minu väike rituaal, et olen endised trennikohad autoga läbi sõitnud. Vaadanud, mis neist saanud on ja kas keegi seal veel treenib või on mingid majad peale ehitatud.

Soomes oli teie edu üllatus?

Raputasime Soome jalgpalli üldsust päris palju. Keegi teine peale meie seda ei oodanud. See näitab, et see, millesse ma end kaks aastat tagasi mässisin, oli õige otsus. Mis teised treenerid, mängijad ja meedia poole aasta peal rääkisid, oli ikkagi see, et meil on hooaja alguse hurraa peal ja selle laineharjal me purjetame. Olime tundmatu meeskond.

Kui kolmandaks ehk viimaseks ringiks poldud meie vastu rohtu leitud, siis see näitab, et meeskonnal oli sisu ja me väärisime teist kohta.

Kui Jalka sinuga viimati intervjuu tegi (ilmus jaanuaris 2010), siis ütlesid, et sinu aeg tiksub. Kohe pääsesid

Sheffield Unitedisse. Kuidas nende vahepealsete aastatega rahule oled jäänud?

Väga palju on vahepeal juhtunud. Sheffield, vigastused, Eesti, Soome. Kõik, mis toimus, on olnud rada, mida oli vaja käia.

Ma ei kahetse midagi. Sheffieldi kogemusi ei vahetaks ma absoluutselt millegi vastu. Vaatasin just oma sealse statistika läbi. Ma ei mänginud nende eest ühtegi mängu, aga olin 17 kohtumisel varus, mis tähendab, et võimalus peaareenile mängima saada ikkagi oli. Palju asju on elus ikkagi juhuste ja kokkusattumuste tulemus. Sel ajal piitsutasin end kõvasti, tegin lisatrenni, üritasin saada veel paremaks, et saaksin mängida. Tagantjärele vaadates – võibolla pingutasin endale pandud lisatreeningute ja eesmärkidega üle. Tahtmine oli keha võimetest suurem.

Keha ei pidanud vastu, andis järele.

Tekkis seljavigastus, mis nullis kõik ära.

Kuid sellel hetkel oli see ainuõige meetod kuhugi jõuda. Nagu ka Mart raamatus kirjutas, siis ega vastane ei maga. Teeb täpselt samamoodi ja võibolla rohkemgi trenni. Ma nägin, mis standardeid on vaja, et seal läbi lüüa. Eesti liigast Championshipi (Inglise esiliiga – toim.) minnes on vaja teha palju lisatööd, et seal läbi lüüa. Aga loevad ka jalgpallipoliitilised asjad. Nagu ütles Sergei Zenjov, et tuleb uus treener, võtab 12 uut mängijat ja sa polegi enam mitte keegi.

Kas vigastuste ajal olid valmis karjääri lõpetama?

Ei. Oli küll väga raskeid aegu, näiteks siis, kui peale seljaoperatsiooni hoolega taastusravi tegin, kuid sellele vaatamata 2015 VEEBRUAR JALKA

47

usutlus valu ei taandunud. Ma ei saa öelda, et mul loobumismõtteid üldse ei olnud, aga kui need olid, siis vaid sekunditeks. Õnneks oli mul rasketel aegadel inimesi, kes mind aitasid ja kelle nõu mulle jõudu juurde andis.

Foto: Antti Huhtamäki & SJK meediatiim

Sinu üheks treeneriks oli ka praeguseks manala teele läinud legendaarne waleslane Gary Speed.

Kui ma tulin, siis oli ta Sheffield Unitedis mängija. Ta oli üks esimesi inimesi, kellega Sheffieldis kohtusin. Ma elasin hotellis ning ta võttis mu sealt alati peale Väikesed Soome vutifännid tahavad oma eeskujudega käsi kokku lüüa. ning tõi pärast trenni tagasi. Ta oli suurepärane inimene.

Mida väravavaht mõtleb, kui ta pingil istub?

Kuidas tundub, kas sinu läbilöök jäi Kõik oleneb mängusituatsioonidest.

Sheffieldis vigastuste taha või ei veda- Kui keegi laseb värava sisse, siis mõtled, nud tase välja? et ise oleks võibolla paremini tegutseKõrvalt on seda raske hinnata. Ma olin nud. Hea tõrje puhul mõtled, et järsku usalduse teeninud, ma istusin pingil ja poleks ise seda suutnud. Pigem on seda oleksin vajaduse korral väljakule läinud nurisemist siis, kui pingil istumine on – ei taha uskuda, et mu tase esiliigale ei ebaõiglane. Pingil on raske istuda, kui vastanud. Seal olid kogenud peatreenerid tead, et sa väärid enamat. ning väravavahtide treenerid, kes on näinud väga palju mängijaid. Klubi on suur Selg on sul nüüd korras? ning pika ajalooga. Vaevalt, et keegi oleks Eks vana seljavigastus nõuab hoolitsust teinud praktilist nalja ja niisama eestlase ja eriprogrammi arvatavasti karjääri lõpingile istuma pannud. Ma kahtlen selles puni, aga olen võistlusvormis ja kuskilt väga. Ei saa üle ega ümber, et väravavahi midagi tagasi hoidma ei pea. amet on selline, kus treeneritel on puurivahi kohale kindel eelistus. On väga vähe Pärast Sheffieldi tulid 2012. aastal väravavahte, kes pole karjääri jooksul tagasi Florasse, siis ravisid end veel olnud teine või kolmas valik. veidi ning aasta hiljem siirdusid Soo-

me esiliigasse. Kaua sa seda kaalusid?

Oli suhteliselt päevade küsimus. Põhiväravavaht sai raske vigastuse, murdis jalaluu ning hooaja ettevalmistus oli alanud. Neil oli kiirelt asendajat vaja. Noored väravavahid olid olemas, aga ju siis peatreener otsis veel teist alternatiivi. Gert Kams (praeguseks Florasse naasnud, Aksalu endine klubikaaslane SJKst – toim.) oli kohal juba olemas, tema käest uuriti (minu kohta – toim.) ning lõpuks helistas Mart Poom, kes küsis, et mis sa arvad, sa pole pikalt mänginud, kas see oleks sinu jaoks variant? Uurisin, millega on tegemist, ja kui kohale läksin, leidsime peatreeneriga kiirelt ühise keele.

SJK peatreeneriks on Mart Poomi endine klubikaaslane Derby County päevilt Simo Valakari. Kui palju oli sinu Soome minekus Mardi kätt mängus?

Ma pole temaga sellest otseselt rääkinud, aga tundes Simot tean, et ta peab Mardi arvamust väga oluliseks ja ilma Mardi soovituseta poleks ma sinna sattunud.

Valakari oli just värskelt peatreeneriks saanud ja tahtis kogu süsteemi uuesti üles ehitada. Oli kindel plaan kohe esiliigast tõusta ja kõik treeningmahud olid organiseeritud Veikkausliiga (Soome meistrisari – toim.) tasemel. Esiliiga hooaeg oli ettevalmistus Veikkausliigaks. Polnud nii, et läksime ja põlve otsas nikerdasime ja Foto: Lembit Peegel

2012. aastal Flora särgis Levadia vastu.

48

JALKA VEEBRUAR 2015

usutlus kogemata sattusime Veikkausliigasse. Eelnes terve aasta tugevat tööd.

Mis on Soome ja Eesti liiga suurim erinevus?

Rahaline seisukord on Soomes parem ja liiga keskmine tase on ühtlasem. See oli minule esimene hooaeg, kus iga mäng oli nagu finaal. Mitte kordagi ei olnud tunnet, et küll (võit – toim.) tuleb või täna võib rahulikumalt võtta.

Sportlik pinge oli alati maksimaalne. Iga mäng oli elu ja surma peale. Ma polnud seda varem oma klubikarjääris kogenud. Mäletan kasvõi Flora ajast, et kui mängisin viimase otsa vastu, siis need mängud olid natuke lihtsamad. See ei tule kasuks, kui mängijad lähevad mängule sirgete jalgadega. Kui enne oled kolm korda meeskonnaga kohtunud ja 6 : 0 või 7 : 0 võitnud, siis tekibki üleolev tunne, mis ei lase edasi areneda.

Oled sa Soome eluoluga rahul või tahaksid end veel kord kõrgemal tasemel proovile panna? Öeldakse, et igal pool on parem kui kusagil mujal, aga ma tuleks ikka selle juurde tagasi, et mul oli kaks aastat võimalus Inglismaal olla. Ma nägin, kui raske tegelikult tippjalgpallis on. Kui palju peab olema kokkusattumusi, töötahet ja kui vähesel määral õnne. Viimasel ajal on uute klubide otsimine väga raskeks läinud. Mul on siin olnud kaks väga head hooaega, tunnen organisatsiooni, tean omanikke ning peatreeneri käekirja. Mul on aasta veel lepingut, kui hakata kuhugi ära rabelema, teadmata, kuhu, miks ja kuidas, siis võib tagajärg olla väga kurb. Praegu saan keskenduda oma mängule. Mul on meelerahu. Olen keskkonnas, kus olen vajalik ja kus minu eest hoolitsetakse. Muidugi tahaks end kuskil kõrgemas liigas proovile panna, aga aeg on näidanud, et need asjad tulevad siis, kui peavad tulema.

Möödunud aastal said koondises kirja kolm täismängu. Tundub, et oled esikindaks saamas.

Ma ei tormaks nendest protsessidest ette. See, mis aasta lõpus juhtus, ei pruugi nüüd samamoodi edasi minna. Valikmängudest on praegu väga pikk paus. Kõike võib juhtuda. Ma arvan, et asi on lahtine ja eks märtsis selgub.

Foto: Lembit Peegel

Sul on olemas ka väike ärimehepisik.

Proovitud on nii mõndagi. Praegu on mul koos Vjatšeslav Zahovaikoga väikefirma, mis toob maale Game Ready taastusraviseadmeid.

Vaikselt tegeleme, see on meie väike pensionisammas. Proovima peab. Silmad-kõrvad tuleb lahti hoida ning eks see firmagi sündis seepärast, et mina tegin selle masinaga tutvust Inglismaal taastusravi tehes. Kui tagasi tulin, üritasin sama asja Eestis leida, aga seda võimalust polnud ja nii tekkiski idee.

Võib öelda, et on hästi läinud. Väga palju inimesi on abi saanud.

Millal viimati Saaremaal käisid?

Hea küsimus. Järsku eelmise aasta (Aksalu peab silmas 2013. aastat – toim.) jõulude ajal.

Tunned end ikka saarlasena?

Muidugi. Olen läbi ja lõhki saarlane. Seda ei saa mult keegi ära võtta.

Saarlane olen ja saarlasena suren.

Side on jäänud, jälgin, mis toimub.

Ema-isa on Saaremaal, vanavanemad ka. Külastan nii palju, kui jõuan. Kui olen sattunud, siis käin ja piilun vanad staadionid üle. See on minu väike rituaal, et olen endised trennikohad autoga läbi sõitnud.

Vaadanud, mis neist saanud on ja kas keegi seal veel treenib või on mingid majad peale ehitatud.

Väljaku kõrval seistes tuleb palju muretuid aegu meelde.

Ja mis staadionitega saanud on, kaubanduskeskusi pole veel peale ehitatud?

Ei ole. Paar korda olen isegi sattunud noorte poiste trennidele peale. Endistest mängukaaslastest on saanud treenerid, kes tulise hingega üritavad uusi poisse jalgpallipisikuga nakatada. Seda on hea näha.

Sheffield Unitedi särgis Mihkel Aksalul mängida ei õnnestunudki.

2015 VEEBRUAR JALKA

49

maailm

Kui väike liidab kõik jõud.

Islandi jalgpalli edu taustast Islandi jalgpall on viimase kahe ja poole aastaga FIFA edetabelis tõusnud enam kui 100 kohta! Edu taga on 15 täismõõtmetes halli ja tulemuslik treenerite koolitus. Lisaks jalgpalliliidule on otsustavalt panustanud kohalikud omavalitsused.

Andres Must, jalgpalliajakirjanik

M

õned aastad tagasi pälvis arvestatavat rahvusvahelist tähelepanu Stjarnan FC nimeline Islandi jalgpalliklubi, kelle meeldejäävad väravatähistamised kogusid Youtube’is tublisti üle miljoni vaatamiskorra. Nonde väravatähistamistega etendati muuhulgas ka selliseid tegevusi, mis tolle maaga otseselt seonduvad, nagu jahilkäik ja kalapüük. Nood hea maitse piiril triivivad tähistamised kippusid varjutama isegi toda tegevust, milleks üldse oldi kokku tuldud, ehk jalgpallimängu – pandi ju nood videodki üles ainult tähistamiste pärast. Aga kas Islandi jalgpall sportlikus plaanis üldse vääriski tol ajal niisugust rahvus-

50

JALKA VEEBRUAR 2015

vahelist tähelepanu? Asus ju too väike riik 2012. aasta suvel FIFA edetabelis 131. kohal.

Nüüd, kaks ja pool aastat hiljem on Islandist vaadatuna ühe kauge maa ehk Eesti jalgpalliajakiri võtnud nõuks nende jalgpallielu tutvustada. Ja seda põhjusega. Kahe ja poole aastaga on Island teinud FIFA edetabelis sajakohalise tõusu; 2014. aasta MM-valikturniiril jõuti playoff’i ning praegu ollakse 2016. aasta EM-valikturniiril nelja mängu järel teisel kohal, jäädes maha tšehhidest, kuid edestades Hollandit ja Türgit, kes mõlemad korra ka juba alistatud. Mis on sellise edu põhjus, on järgneva loo läbiv küsimus.

Liivaväljakult moodsasse halli Kaardistame esmalt Islandi jalgpalli viimase 20 aasta arengujooned ehk võtame aluseks aja, mil FIFA hakkas koostama igakuist edetabelit. Tolle tabeli esimesel kümnendil püsis Island väikeste kõikumistega umbes 60. kohal (kõrgeim koht – 37 – septembris 1994, ning madalaim – 88 – augustis 1997). Järsk muutus toimus 2000ndate keskel, mil langeti esisaja piirimaile, mille kulminatsiooniks juba mainitud koht 2012. aastal.

Ent 2014.

maailm

Island – maa, mis kõigi eelduste kohaselt ei tohiks jalgpallis läbi lüüa.

Foto: Pontus Lundahl

aasta oktoobriks oli FIFA edetabeli põhjal Islandist saanud edukaim Põhjamaa, kes 28. kohal olles edestas nelja kohaga isegi kunagist Euroopa meistrit Taanit.

FIFA andmetel on napilt üle 300 000 elanikuga Islandil praegu 32 408 mängijat, neist 21 508 registreeritud.

Klubisid on 145 ning ametnikke 1794.

Et oleks mingigi võrdlus, toome siinkohal ära ka samad fifa.com-i pakutud numbrid Eesti kohta. Mängijaid 57 024, registreerituid 9324, klubisid 152, ametnikke 662. Need on arvud, mis vähemalt suurusjärgus on võrreldavad. Ometi – Islandi sportlikud saavutused ületavad tänapäeval paljude suurte jalgpalliriikide oma, Eestist rääkimata.

Edu taga on töö, mille võib jagada kaheks – panustamine infrastruktuuri ning kvaliteetsesse treeneriharidusse.

Kliima tõttu on Islandi jalgpallihooaeg väga lühike, kestes vaid maist septembrini. Nii loodusliku kui kunstmuruväljaku pidamine oli kallis ning eelmise kümnendi alguses treenis enamik klubisid liivaväljakutel. Sellistes tingimustes oli Islandil võimatu rahvusvahelises jalgpallis kaasa rääkida ning enne käimasolevat kümnendit võis rahvusvahelisele tasemele jõudnud Islandi mängijad ühe käe sõrmedel üles lugeda.

Nurgakivi praegusele edule asetati 2002. aastal, mil sealne jalgpalliliit suutis veenda kohalikke omavalitsusi kaasa lööma

HALLIDE KASUST

Islandi koondise rootslasest peatreener Lars Lagerbäck on andnud mõista, et aasta ringi kvaliteetselt treenida saanud põlvkond ei erine eelmistest ainult jalgpallitehniliste oskuste, vaid ka jalgpallimõtlemise poolest. üleriigilises jalgpalliprojektis, millega sooviti parandada jalgpallimängimise tingimusi. Selle tulemusena on praegu Islandil 15 täismõõtmetes ning neli poolmõõtmetes sisehalli. Tähelepanuväärne on seejuures kaks aspekti.

Esiteks on hallide ülalpidamiskulud munitsipaalvalitsuste kanda, kes, tõsi, küsivad halle kasutavatelt klubidelt üüriraha. Samuti pole jalgpalliliit pidanud maksma ka hallide ehitamise eest, ka see väljaminek on jäänud kohaliku omavalitsuse õlule. Vastutasuks aga ei pea sisehalli kasutada sooviv klubi või sõpruskond olema seotud jalgpalliliiduga, vaid need on avatud kõigile soovijatele. Seega on tegemist täiesti tavalise kõigile avatud avaliku teenusega, nagu seda on näiteks ühistransport.

2015 VEEBRUAR JALKA

51

maailm

Foto: Carl Court/AFP/Scanpix

Islandlast Gylfi Sigurdssoni püütakse Inglise liigas mitme mehega taltsutada: Swansea mängijat takistavad pildil Tottenhami kaitsjad.

Meistrivõistlusteks on hallid avatud naistele ja meeste esiliigale, meeste kõrgliigamänge sisehallides veel peetud pole. Siinkohal on paslik mainida, et sisehallid vastavad kõigiti meistrivõistluste pidamisele, kusjuures lisaks mängijate heaolule on loodud tingimused ka pealtvaatajatele ja meediale.

Mängu uus dimensioon Peale nende väljakute on valminud ka 22 välitingimustes kasutatavat kunstmuruväljakut ning 111 peamiselt koolide juurde ehitatud miniväljakut.

Island on kvaliteetsete jalgpalliväljakutega üle ujutatud ja jalgpallist on tehtud aastaringne spordiala; sealne jalgpalliliit on jätnud sisehallide omanikuau ja -kohustused munitsipaalvalitsustele, ise aga naudib suurejoonelise projekti esimesi vilju.

52

JALKA VEEBRUAR 2015

TOHUTU TÕUS

2014. aasta oktoobriks oli FIFA edetabeli põhjal saanud Islandist edukaim Põhjamaa, kes 28. kohal olles edestas nelja kohaga isegi kunagist Euroopa meistrit Taanit.

Lisaks staadionite rajamisele on Island jõuliselt ära kasutanud ka sajandivahetusel UEFA algatatud treenerite litsentsimisprogramme ning ka siin järgib kohalik jalgpalliliit oma peamist filosoofiat ehk kaasamist. Jalgpalliliidu eesmärgiks on pakkuda erinevate tase-

mete koolitusi (UEFA A ja B ning Pro litsents) nii paljudele treeneritele kui võimalik ning sel põhjusel on treenerikoolituse hinnad hoitud väga madalal.

Jalgpalliliit koolitustelt ei teeni. Selle tulemuseks on, et kümmekonna aastaga on nii seminaride kui nendest osavõtjate arv suurenenud kümme korda ning saadav haridus kvaliteetne. Islandi treeneritest on tänapäeval 70 protsendil UEFA B- ning 30 protsendil UEFA A-litsents. Selle tulemusena saavad jalgpalliliidu kinnitusel praegu professionaalset õpet juba viie-kuueaastased lapsed.

Islandi koondise rootslasest peatreener Lars Lagerbäck on andnud mõista, et aasta ringi kvaliteetselt treenida saanud põlvkond ei erine eelmistest ainult jalgpallitehniliste oskuste, vaid ka jalgpallimõtlemise poolest. Lager-

maailm OMAVALITSUSTE ABI

Samuti pole jalgpalliliit pidanud maksma ka hallide ehitamise eest, ka see väljaminek on jäänud kohaliku omavalitsuse õlule.

bäck on öelnud, et kui Islandi eelmine põlvkond tugines suuresti vaid individuaalsetele oskustele ja võitlusvaimule, siis kvaliteetsed treeningutingimused on viinud mängijate tegutsemise meeskondlikumale tasemele.

“See on lisanud Islandi mängule täiesti uue dimensiooni,” kõlab Lagerbäcki lühikokkuvõte.

Tänapäeval on Islandil enam kui 70 Euroopa klubides teenivat mängijat, kellest ehk kuulsaim on Hoffenheimis tuntust kogunud ning Swanseas kanda kinnitanud 25aastane Gylfi Sigurdsson. Tema on üks neist uue põlvkonna mängijatest, kes on ka rahvusvahelisel tasemel tõestanud, et Island on õigel teel, kui Islandi kuni 21aastaste koondis jõudis 2011. aastal esimest korda omaealiste Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile.

Islandi jalgpalli varasemad põlvkonnad meeskondlikult sarnast edu ei kogenud, oli vaid üksikuid rahvusvahelisele tasemele jõudnud mängijaid.

Neist tuntumad kindlasti üle-eelmisel aastal koondisega lõpparve teinud Eidur Gudjohnsen ja 1980. aastate koondislane Atli Edvaldsson (vaata lisalugu). 1980. aastate mängijatest tasub nimetada ka Eiduri isa Arnor Gudjohnseni, kellest 16aastasena sai Brüsseli Anderlechtiga lepingu sõlmimise järel Islandi kõigi aegade noorim profimängija. Temast sai ka esimene Euroopa klubisarja finaali jõudnud islandlane, kui Brüsseli Anderlecht kaotas 1984. aasta UEFA karikafinaalis Londoni Tottenham Hots-

Foto: Jaime Reina/AFP/Scanpix

Eidur Gudjohnsen, kes koondises debüteeris Kadrioru staadionil, jõudis otsaga välja Barcelonasse.

Foto: Laurie Dieffembacq/AFP/Scanpix

purile. Tähelepanuväärne oli ka Asgeir Sigurvinsson, kes oli 1984. aastal Saksamaal meistritiitli ja karika võitnud VfB Stuttgardi kapten.

Jalgpalli tutvustas šotlane

Rootslane Lars Lagerbäck juhib Islandi koondist aina uute kõrguste poole.

Jalgpalli Islandile toomise au omistatakse Šoti trükkalile James B. Fergusonile, kes olla ise olnud jalgpalli ja võimlemise kirglik harrastaja ning oma tegevusega kohalikke mehi innustanud.

Tema panus jalgpalli reaalsesse käimalükkamisse jääb siiski veidi kaheldavaks, kuna 1895. aastal rajas ta küll Reykjaviki võimlemisklubi, mis aasta pärast tema lahkumist Islandilt tegevuse lõpetas, kuid jalgpalliklubi Ferguson ei rajanud. Riigi esimene jalgpalliklubi Knattspyrnufelag Reykjavikur loodi hoopis 1899. aastal (KR on Islandi edukaim klubi, mis võitnud 26 meistritiitlit, viimati aastal 2013).

Riigi esimesed meistrivõistlused peeti 1912. aastal ning need lõppesid 2015 VEEBRUAR JALKA

53

maailm

Just see koosseis alistas EM-valikmängus Hollandi 2 : 0.

KRi võiduga. On tähelepanuväärne, et erinevalt enamikust Euroopa riikidest pole sõjaperioodid Islandil kordagi riigi meistrivõistlusi katkestanud.

Islandi koondise moodustamiseni jõuti aga alles pärast teist maailmasõda, sest kuigi suveräänseks sai Island pärast esimest maailmasõda 1918. aastal, jäi ta siiski kuni 1944. aastani Taani võimu alla. Kaks aastat hiljem pidas Islandi jalgpallikoon-

Foto: Halldor Kolbeins/AFP/Scanpix

dis oma esimese mängu, mis Reykjavikis peetuna kaotati Taanile 0 : 3. Aasta hiljem moodustati Islandi Jalgpalliliit.

Lõpumõte Kel veidigi tahtmist, võiks Youtube’ist üles otsida loo alguses mainitud Stjarnani klubi klipid ning küsida, kas nood väravatähistamised ei anna mitte kinnitust eespool vihjatud tegurile,

Eesti sidemed Islandi jalgpalliga Sidemed kahe väikese jalgpallimaa vahel on küll episoodilised, kuid ometi on need harvad kontaktid jätnud sügava jälje mõlema riigi jalgpalliajalukku. Eesti poolt vaadatuna on muidugi tähtsaimaks märksõnaks islandlasest treener Teitur Thordarson, keda taasiseseisvunud Eesti esimene koondisepõlvkond on nimetanud meheks, kes õpetas neile, mis asi see jalgpall üldse on. Thordarson töötas Eestis aastatel 1995–1999.

Islandi poolt vaadatuna tuleks aga tähtsaimaks meheks pidada Atli Edvaldssoni, kes emigreerus teise maailmasõja ajal Islandile ning oli aastatel 1934–1938 seitsmel korral Eesti jalgpallikoondise väravat kaitsnud Evald Miksoni poeg. Atlit peetakse Islandi jalgpalliajaloo üheks olulisemaks mängijaks. 1980ndatel mängis ta erinevates Saksamaa Bundesliga klubides ning kuulus vahemikus 1976–1991 Islandi koondisse.

Veidi tagasihoidlikuma, kuid siiski eduka jalgpallurikarjääri tegi ka Atli vanem vend Johannes Edvaldsson. Üks tähelepanuväärne seos Eestiga on Islandil veel. Nimelt tegi Islandi viimase 15 aasta kuulsaim mängija Eidur Gudjohnsen, 2009. aastal FC Barcelonaga UEFA Meistrite liiga võitnud mängija, koondisedebüüdi just Eestiga. Jalgpalliajalukku läheb aga too 1996. aasta aprillis Tallinnas peetud mäng seetõttu, et esimest korda kuulusid samas mängus koondisse isa ja poeg, sest vahetusest sekkunud 17aastane Eidur vahetas välja oma 34aastase isa Arnori.

54

JALKA VEEBRUAR 2015

millega Islandi tänapäevast sportlikku edu põhjendada? Mõelgem hetkeks nonde tähistamiste mõnetisele naeruväärsusele – küllap nii mõnigi noist meestest tegi väljakul lollusi teatava vastumeelsusega, mille ehk suutis siluda vaid mõte ühtekuuluvusest ja meeskonnatööst. Koostegemine. Kas väikesel rahval ongi edu saavutamiseks üldse teisi teid?

Johannes Edvaldsson 1976. aastal Glasgow Celtici ridades maailma vihaseimas vastasseisus sama linna Rangersi vastu.

Foto: Scanpix

Kutse valsile!

Viin alates 9990â‚Ź

Hooajalised lennud Tallinna ja Viini vahel 3. aprillist 23. oktoobrini 2015

R

www.estonianair.ee

treener

Pelle Pohlak treenerile t체체piliselt kotit채ie pallidega.

56

JALKA VEEBRUAR 2015

Foto: Lembit Peegel

treener

Pelle Pohlak: “Jalgpallis tuleb endale eesmärk püstitada. Ükskõik, millisel tasemel.”

Lõppenud aastal FC Kuressaare peatreeneriks tõusnud Pelle Pohlak jagab jalgpalliõpetust veel neljas paigas, kuid tema üldfilosoofia on igal pool sama: kõige olulisem on tõsine suhtumine igasse treeningusse.

Oliver Lomp

P

elle Pohlaku vana-aastaõhtud on alati erilised olnud, sest saatuse tahtel peab ta sel ajal ka oma sünnipäeva. Seekord oli tähtpäev topelteriline, sest selja taha jäi elu toimekaim aasta.

“Naljaga pooleks võin öelda, et enne septembrikuu koondisemängude pausi oli mul aasta jooksul viis vaba päeva – kolm jaanipäeval ja kaks koondisemängude ajal,” tunnistas 26aastaseks saanud Pohlak. “Aasta lõpus tundsin mingi hetk, et olen juba väsimusest paiste läinud ja puhkus kulub ära.”

Ta pidas läinud aastal viit töökohta.

Mitte ei vahetanud neid, vaid töötas viies kohas samal ajal.

Pohlaku esmaspäev. Maaelu armastajana ärkab ta üles Tuhala küla majakeses ja sõidab Tallinnasse jõusaali. Pärast seda kihutab tagasi kodukülla, kus annab missioonitundest kaks pooleteisetunnist trenni oma kunagises koolis, 120 õpilasega Oru põhikoolis. Seejärel jagab ta tund aega õpetussõnu kahele Oru lasteaia rühmale ja suundub jälle pealinna, kus ootavad Flora III ja FC Kuressaare trennid. Õhtuks taas Tuhala kodusse magama.

“No esmaspäev oli nüüd küll kõige ekstreemsem näide, aga tihe kava oli tegelikult terve aasta vältel. Sain Google Drive’is Exceli tabeliga suureks sõbraks ning mul olid kirjas päevakavad, mille järgi oma elu sättida,” kirjeldab ta ning teeb suure kummarduse elukaaslasele, Eesti ja Balti võrkpallimeistrile Marie Aasorule. “Õnneks on ta väga tore ja mõistev ning mõistab seda tempot,

kuna on ka ise mängija ja noortetreener.

Eks meie elu teeb keerulisemaks ka see, et võrkpallihooaeg algab oktoobris ja lõppeb aprillis, mis on jalgpallile sisuliselt vastupidi, kuid õnneks oleme mõlemad mõistlikud inimesed.”

FC Kuressaarega Premium liigasse tagasi Suurema osa aastast sai Pohlak mõistlikkust tunda ka oma hoolealustelt.

Kuigi FC Kuressaares oli ta mitmest põhikoosseisu mängijast noorem, ei tekkinud autoriteediprobleemi kordagi. Pelle Pohlak arvab, et kui nõuda õigeid asju ja osata oma nõudmisi arusaadavalt selgitada, pole ka probleeme.

Ka jalgpallis saab kõik asjad rääkides lahendada. FC Kuressaare lõpetas esiliiga Flora, Levadia ja Kalju duublite ning Pärnu Linnameeskonna ja Viljandi Tuleviku järel kuuendana.

VÕITLUS VS. VIHA

Jalgpall on kontaktne mäng ja kui keegi sinu vastu agressiivselt mängib, ei tohi sa minna vihaseks või kaklema.

Loomulikult ei saa ka toorutseda, kuid jõudu peab samuti oskama kasutada. Mulle meeldib võitlus.

“Olen alati arvanud, et FC Kuressaare võiks liikuda selle poole, et seal mängiks ainult saarlased,” räägib Pohlak. “Alguses tuli meie suunas palju kriitikat, et mängime tabeli keskel ja miks meid üldse vaja on, aga tulemused paranesid, saime mängupildi paremaks ja huvi tõusis. Ei tasu unustada, et meil tegi sel aastal debüüdi koguni 14 mängijat.”

FC Kuressaare lõi 36 mänguga 69 väravat, kuid lasi endale lüüa 81. Negatiivne väravate vahe ei tulnud Pohlaku sõnul tema liigründavast taktikast, vaid erinevate asjaolude kokkulangevusest.

Hooaja alguses oli plaan, et kaitsekohustusi hakkab kandma kuus mängijat, kuid vigastuste ja erinevate muude põhjuste tõttu – Märten Pajunurm siirdus näiteks USAsse õppima – käis hooaja vältel kaitseliinist läbi 19 mängijat.

Kuues koht liigatabelis polnud mingil juhul pettumus. Peatreeneriks saades rõhutas Pohlak, et esialgu on tulemustest olulisem kvaliteetne mängupilt, ja ta nägi hooaja lõpus enda jaoks positiivseid märke.

“Mulle küll meeldib palliga mängida, kuid taktika sõltub ju vastasest,” ütleb ta. “Näiteks palliga väga osava Flora duubli vastu mängime märksa madalamalt kui mõne teise vastu. See on loogiline. Enam hindan aga oma mängijate juures võimet ise kohtumise käigus olukorda analüüsida ja vastavalt oponendile kohaneda. Mängija peab olema piisavalt tark, et ise mängu muuta, minule on see võtmeküsimus.”

2015 VEEBRUAR JALKA

57

treener Foto: Lembit Peegel

Pelle Pohlak (paremal) võtab hooaja lõpetamisel jalgpalliliidu juhatuse liikmelt Are Altrajalt vastu FC Kuressaarele antud Fair Play auhinda esiliiga meeskondade arvestuses.

Aga püstitatud on ka tabeliseisuga mõõdetav eesmärk – hiljemalt 2017. aastal plaanitakse mängida taas meistriliigas. Pohlak näeb end ka tulevikus just meesteklassi treenerina, kuid niipea ei plaani ta noorte juhendamist jätta. Osalt missioonitundest, teisalt aitab nooremate treenimine märgata detaile. Noortega on Pohlak pannud paika kindlad reeglid. Kindlasti ei salli ta roppusi, aga ka mitte liiga pehmet käitumist platsil.

“Jalgpall on kontaktne mäng ja kui keegi sinu vastu agressiivselt mängib, ei tohi sa minna vihaseks või kaklema,” selgitab Pelle Pohlak. “Loomulikult

SUHTUMISEST

Kui tuled treeningule sellises meelestatuses, et see poolteist tundi juba kiiremini läbi saaks, siis on see mahavisatud aeg.

Pole mõtet aastast aastasse käia trennis ainult sellepärast, et sõpru näha.

58

JALKA VEEBRUAR 2015

ei saa ka toorutseda, kuid jõudu peab samuti oskama kasutada. Mulle meeldib võitlus. Maal käib mul huviringis üks andekas poiss. Olen teda vahel linna Flora omavanuste treeningutele kutsunud ja ta on isegi seal tasemel. Maal käib temaga harjutamas aga ka vanem õde, kes väikese vennaga päris jõuliselt käitub. Olen poisile selgitanud, et sa pead saama nii heaks, et sinu vastu pole võimalik vigu teha.”

Treenerina eakaaslaste ees edumaa Olenemata vanusest või tasemest peabki Pohlak just suhtumist jalgpalluri kõige olulisemaks omaduseks: “Kui tuled treeningule sellises meelestatuses, et see poolteist tundi juba kiiremini läbi saaks, siis on see mahavisatud aeg. Pole mõtet aastast aastasse käia trennis ainult sellepärast, et sõpru näha. Tule hea tujuga ja püüa võtta sellest ajast enda arengu jaoks maksimum.”

Kunagi just FC Kuressaares aastatepikkuse meistriliigakogemuse saanud, on Pohlaku sõnul jalgpallurile kõige olulisem eesmärgi püstitamine. Ta meenutab näiteks üht hiljutist vestlust Saaremaa meistrivõistlustel, kus viis teismelist poissi kehitasid tuleviku puhul vaid õlgu. Pohlakut tegi noorjalgpallurite ambitsioonitus mureli-

kuks, kuid ta lennutab jalgpallisuuruse kivikamaka ka treenerite kapsaaeda.

Tema sõnul peaks iga treeneri kohustus olema hoolealustele individuaalselt sihte seada.

“Sihid ei tohi olla liiga suured – peab endale aru andma, et aasta lõpuks Madridi Reali jõudmine on võimatu,” filosofeerib Pohlak. “Ebaõnnestudes võib tekkida depressioon, aga pisikesed eesmärgid viivad ikka edasi.

Kui endale seatud optimaalse ülesande täidad, annab see suure positiivse laengu.”

Ta tahab individuaalsete eesmärkide püstitamisel appi tõtata ka FC Kuressaare esindusmeeskonnale ning võtab kasutusele teaduslikud jalgpalluri arengutestid, et mängijatel oleks numbriliselt ülevaade oma võimetest ja nad näeksid, mille kallal tuleks veel vaeva näha, ning saaks mõne aja möödudes hinnata, kas areng on toimunud.

Selgete sihtide seadmist ei nõua ta vaid mängijatelt ning üritab kõike võtta ka endale pakutavast. 2014. aastal sai ta kätte UEFA B litsentsi, internetis veedab ta kümneid tunde teaduslikku materjali uurides. Ka eriala valis ta eesmärgiga õppida paremini inimese keha tundma. Pelle Pohlak õpib Tallinna ülikooli kehakultuuri teaduskonna magistriõppe viimasel kursusel.

“Hiljuti mõtisklesin elukaaslase Mariega, kuhu ma võinuks ise jalgpallurina jõuda, kui pingutanuks rohkem ja professionaalsemalt,” räägib Pohlak.

“Natukene isegi nukrutsesin. Marie aga ütles, et ma vaataksin asja positiivsest küljest: see, et ma praegu ise ei mängi, annab mulle treenerina teiste omavanuste ees edumaa. Äratundmisrõõmu selle puhul, mida ise kunagi valesti tegin, kohtab ise õpetades meeletult. Lohutan end alati sellega, et kui ma ise olin kunagi teadmisi ammutades üksi, ei osanud ja ehk isegi ei saanud õigeid valikuid teha, siis nüüd suudan oma teadmisi jagada paljudele.”

Neid teadmisi tahab ta ka tulevikus jagada kodumaal. Ta on ihu ja hingega Eesti patrioot ning ei kujutaks võõrsile kolimist ette. Isegi kui kutsuks lapsepõlve lemmikklubi Barcelona.

jalkaliit

Rahvajalgpallis kestavad jõulud aasta läbi!

Kuidas panna kõik inimesed vutti taguma? Raske küsimus, aga kui keegi üldse vastust teab, siis rahvajalgpalli trio koosseisus Ants Juhvelt, Teet Allas ning Rauno Tutk. Uurisime neilt, mis rohujuuretasandil toimub.

Siim Kera

“M

ulle meeldib, et meie tegevus pakub head emotsiooni, me oleme nagu aastaringsed jõuluvanad,” laob endine koondislane Teet Allas alustuseks letti nauditava metafoori oma tööst Eesti Jalgpalli Liidu rahvajalgpalli osakonnas.

Aga mis see ikkagi on, mis inimestele mõnusat emotsiooni külvab? Osakonna juhataja Ants Juhvelti sõnul võib rahvajalgpalli alla mahtuda peaaegu kõik! Alates kodutute vutist kuni ranna- ning saalijalgpallini. Võtame vutist professionaalse jalgpalli välja ning alles jääbki see, mida mujal maailmas tuntakse ka grassroots football’i (rohujuuretasandi jalgpalli) nime all. Eesti Jalgpalli Liidus on selles valdkonnas hetkel käsil kolm suuremat projekti: EJLi ja Rimi jalgpalli suvelaagrid, rahvaliiga ning kooliprojekt “Jalgpall kooli!”.

Neist kõige uuemaks on just viimane ettevõtmine, mille abil üritatakse spordiusku pöörata tuhandeid põnne üle kogu vabariigi. Selle tarbeks võeti septembris osakonda tööle lõppenud hooajal Premium liiga kõige kaunima värava löönud Rauno Tutk, kes 2014. aasta lõpuks neelas autoga koolist kooli sõites umbes 5300 kilomeetrit maanteid.

“Ma pean hakkama uusi nalju mõtlema,” räägib ta, muie näol, koolides antud treeningutest. “Endale ei tundu (naljad – toim.) enam huvitavad, lastele küll. Me peame neile huumorit tegema, tahame näidata, et me pole ranged õpetajad.

Me tahame olla lapsemeelsed, aga mitte liiga palju!”

Tutkile, kes praegu omandab Tartu ülikoolis kehakultuuri magistrikraadi, tuleb kasuks ka FC Floras lastetreenerina töötamine. Nii saab trennis uusi harjutusi proovida ning vaadata, kas need töötavad ja kas neid on mõtet koolikülastustel kavva võtta.

Juhveltil pole rahvajalgpalli suurprojektidest häbi rääkida. Suvelaagrites osalevate laste arv läheneb 2000 noorele, rahvaliigas osaleb üle 4000 inimese. Tunnustust on saadud ka välismaalt.

“Meil käisid siin FIFA eksperdid ning sattusid rahvaliiga korraldusele peale ja olid vaimustatud,” viitab endine tennisekohtunik internetipõhisele tiimide registreerimisele. “Käib ju ka lastelaagritesse registreerimine kõik interneti kaudu.

Pole nii, et Teet (Allas – toim.) istub nurgas ja kogub raha.”

Noorteprojektide juht Teet tõesti nurgas ei kössita ja selle

Foto: Lembit Peegel

Rohujuuretasandil on mõnus mängida.

üle on tal hea meel. Kontorist välja saab tihti. Vaja korraldada üritusi ning suhelda inimestega. Suvelaagrite aegu on tal tuli eriti takus. Tuleb vahendada infot, sukelduda paberimajandusse, panna end proovile laomehena ning näidata bussijuhi oskuseid. See on muidugi ainult väike osa kõigist tegemistest. Mehel on käes ka UEFA B-kategooria treenerilitsents ning talle on pakutud juhendamistööd, kuid ta on seni alati ei öelnud, sest rahvajalgpall on hingelähedane.

“Jalgpallurina esindasin palju riiki, nautisin hüvesid, ette ja taha tehti kõik ära,” lausub Rootsiski mänginud endine vutimees. “Oli tore aeg. Nüüd on aeg, mil tuleb midagi tagasi anda.”

Tulevikus loodab rahvajalgpalliga tegelev kolmik veelgi rohkem inimesi vuti ligi tuua. Näiteks nii turvakodunoori kui erivajadustega lapsi, et ikka absoluutselt kõik saaksid jalgpallimänguga lähedalt tutvuda.

“Jalgpall kooli!” esimeste kuude (september–detsember 2014) statistikat Külastatud koole: 47 Osalenud poiste arv: 1923 Osalenud tüdrukute arv: 1680 Osalenud kehalise kasvatuse meesõpetajate arv: 40 Osalenud kehalise kasvatuse naisõpetajate arv: 49 Koolidele jagatud pallide arv: 470 EJLi kooliprojekti treenerite läbitud kilomeetrid: 7536

2015 VEEBRUAR JALKA

59

expert liiga

Ka naiskonnad alustasid eelmisel aastal Eesti meeste tippklubide puhul on teada, et uueks hooajaks hakatakse valmistuma hiljemalt detsembri alguses.

Millal alustavad aga naised?

Alver Kivi

K

eegi ei imesta, et Premium liiga meeskonnad harjutavad juba mitu korda päevas ja testivad hoolega ka uusi mängijaid. Just praegu laotakse vundamenti oma suviseks hooajaks.

Kuidas külv, nõnda lõikus ning nii pole pääsu ka üha enam tiibu sirutavatel ja kõrgema taseme poole pürgivatel Expert liiga naiste võistkondadel. Prob-

leemid on neil oma plaane realiseerides meestest siiski erinevad. Nagu ühest suust tunnistavad naiskondade treenerid, et suurim murekoht on mängija.

“Mingit testimist ei ole. Mis sa siin vaatad või oled, kui valikut pole,” kurdab meisternaiskonna Pärnu JK treener Jüri Saar.

Mullu pronksmedalid võitnud Tallinna FC Levadia treener Maksim Foto: Lembit Peegel

Rõtškov tunnistab, et järgmine hooaeg tuleb naiskonnale kui uus, sest osa mängijaid lõpetas mängimise või läks ära ja nii tuleb alustada muutunud koosseisuga: “Kes tahavad meiega mängida ja tase võimaldab, on alati teretulnud.”

Tartu JK Tammeka treener Aleksandra Ševoldajeva ütleb, et naistejalgpallis pole sellist asja nagu testimine, sest klubides hoitakse kõikidest mängijatest kinni. Kui kellelegi isegi pakutakse uues võistkonnas paremaid tingimusi, siis tekib kohe probleem.

“Tammekas oleme võtnud sel aastal juurde oma noori ja ehitame nii naiskonda üles. Aga kui keegi tahab ise tulla ja saab hakkama, siis pole probleemi,” lausub oma naiskonna neljandaks tüürinud treener.

Poolteist kuud puhkust

Expert liiga naiskonnad on juba alustanud hooajaks ettevalmistust.

60

JALKA VEEBRUAR 2015

Tühi kott ei seisa püsti ja seepärast naiskonnad endale väga pikka pausi lubada ei saa. Expert liigas ei olnud mullune mängugraafik eriti tihe ja treenerite hinnangul võiks koormused olla isegi suuremad.

Kuid võistluspinge väsimusest taastumine ja vigastuste ravimine nõuab siiski oma aja ning seepärast on mentaalne ja füüsiline puhkus ka naisjalgpalluritele pärast hooaega vajalik.

Oktoobri algul lõppenud liigamängudest ja jalgpallist said meie tipud hinge tõmmata pea poolteist kuud. Pea kõigis klubides oli mängijatel puhkepausi ajal siiski oma individuaalne treeningukava. Mängijatel soovitati olla aktiivsed ja tegeleda mõne muu spordialaga nagu näiteks ujumine. Naised hoidsid end ise toonuses, et detsembri algul oleks kergem alustada.

Pikemat pausi ei soovitud teha, sest

expert liiga KÕIK ON TERETULNUD

Tammekas oleme võtnud sel aastal juurde oma noori ja ehitame nii naiskonda üles. Aga kui keegi tahab ise tulla ja saab hakkama, siis pole probleemi. jalgpalli mängimist nõuavad nii keha kui vaim. Ja nii rivistusid pea kõik naiskonnad aasta viimase kuu algul joonele, et olla aprillis algavateks meistrivõistlusteks korralikult valmis.

“Mõtlesime, et puhkame pisut pikemalt,” tunnistab Maksim Rõtškov.

“Kuid naised avaldasid ise soovi treenima hakata ja nii me detsembri algusest juba harjutame. Esimesed trennid kergemalt, tasapisi koormused tõusevad.”

Jüri Saare sõnul on Pärnu JK naiskonnal pooleteise kuu pikkuseks puhkuseks mitu põhjust. Kui Pärnus elavate nooremate tüdrukutega oleks pidanud varem alustama, siis vanemad mängijad vajavad pikemat pausi. Lisaks lähtutakse ka majanduslikest kaalutlustest, kuid raha pärast ei tohi midagi tegemata jääda.

“Samas pole see liiga pikk aeg ja on piisav, et uuesti ja intensiivselt alustada,” märgib kogenud treener. “Õige aeg on siis, kui naised helistavad ja ütlevad, et hakkame nüüd jälle treenima. Siis on nad korralikult motiveeritud.”

FC Flora inglasest treener Richard Michael Barnwell tõdeb, et tema naiskond saab üldiselt valmistuda nii nagu kavandatud ja plaanitud. Sa-

mas ta tunnistab, et suurem probleem on hoopis see, kui U19 koondisesse kuuluvad mängijad sõidavad mõnele välisturniirile nagu näiteks Sotši ja see lööb võistkonna ettevalmistusse väikese mõra.

“Paar nädalat enne hooaja algust jääb päris mitu kavandatud asja seepärast tegemata,” kurdab Barnwell, kes on naiskonna treeningutingimustega Sportland Arenal rahul ja halli ei kipu.

Tingimused ja võimalused erinevad Hundid söönud, lambad terved. Umbes sellest peavad lähtuma klubijuhid ja treenerid, kui püüavad naiskondadele talvisel ajal normaalseid harjutamistingimusi leida. Konkurents igale vabale ruutmeetrile on tihe ja tihti eelistatakse meeskondi.

FC Levadia harjutab neli korda nädalas Maarjamäe kunstmuruväljakul, Kotka hallis ja Lasnamäe kergejõustikuhallis. Maksim Rõtškovi sõnul on ta võimaluste ja tingimustega rahul. “Üldiselt saame harjutada seal, kus tahame ja millal tahame. Kui ei ole

vahel võimalik, siis teeme plaanid ringi, aga suuri raskusi ei ole,” tunnistab ta.

Kui pealinna klubid oma võimaluste üle ei kurda, siis Pärnus ja Tartus on seis keerulisem. Pärnus on küll korralik kunstmuru olemas, kuid treeninguaegasid ikkagi napib.

“Kindlasti võib minna vaidlemiseks päevade ja kellaaegade pärast,” märgib Jüri Saar. “Eelistatakse ikkagi Pärnu Linnameeskonda, kuid ma loodan, et meie oleme siin teise valikuõigusega.”

Aleksandra Ševoldajeva konstateerib, et Tartus on lihtne: “Kellelgi pole häid tingimusi – ei meestel ega naistel.

Harjutada saab kunstmurul, saalis ja jooksurajal. Aga mis oleme tahtnud, seda oleme üldjuhul ka saanud, kuigi vahel on olud väga kitsad ja teinekord tuleb leppida isegi veerandi väljakuga.”

Tartu SK 10 treener Kalev Kajak ei ole samuti treenimisvõimalustega eriti rahul, kuid kiidusõnad lähevad Eesti Jalgpalli Liidule, kes avab Tallinnas õppivatele mängijatele treeninggrupi.

“Seda oleks võinud juba varem teha.

Nüüd ei pea enam sõprade kaudu selleks võimalusi otsima,” tõdeb ta.

Jalgpalliliit täiendab treenimisvõimalusi Eesti Jalgpalli Liidu võistluste osakonna spetsialist, naiste ja tüdrukute meistrivõistluste korraldaja Kethy Õunpuu räägib, et kõik klubid valmistuvad hooajaks enda kavade kohaselt ja jalgpalliliit siin midagi ette kirjutada ei saa.

“Enamikul klubidest on oma treeningukeskused olemas ning kui vaja, siis on nad ise võimelised endale saale, halle ja väljakuid harjutamiseks leidma,” selgitab Õunpuu, lisades, et sellega erilist probleemi pole.

Küll aga käivitatakse projekti nende jalgpallurite jaoks, kes on tulnud Tallinnasse tööle või õppima ja ei saa seepärast oma klubi juures harjutada. Neile soovitakse organiseerida treeninggrupp, kes siis harjutab ühiselt kord või paar nädalas.

Treenerit Kethy Õunpuu veel öelda ei osanud.

Treeningud hakkavad toimuma kord nädalas Nike Arena kunstmurul ja alustatakse jaanuari keskel. “Sõltuvalt naiskondade ja mängijate huvist on võimalik korraldada veel ka lisatreening mõne teise klubiga,” märgib Kethy Õunpuu.

HEA ELU TEHNIKA TALLINN Magistrali Keskus / Sõpruse pst. 201/203 • 677 7256 HAAPSALU Rannarootsi Keskus / Rannarootsi tee 1 • 473 4033 JÕHVI Keskväljak 6 • 337 1308 JÕGEVA Suur 42 • 772 2047 KOHTLA-JÄRVE Vironia Keskus / Järveküla tee 50 • 332 8410 KURESSAARE Tallinna tn 27 • 453 3611 PÄRNU Kaubamajakas / Papiniidu 8/10 • 44 50065 RAKVERE Põhjakeskus / Haljala tee 4 • 324 4147 RAKVERE Koidula tn 2 • 322 3268 VILJANDI UKU Keskus / Tallinna tn 41 • 433 5333 VÕRU Vabaduse 1 • 782 1822 RAPLA Tallinna mnt • 484 4040 TÜRI Tallinna tn 4 • 384 8762.

2015 VEEBRUAR JALKA 61 www.expert.ee

meie edetabel Eesti jalgpallurite edetabel Tabeli keskpaigast on end tasapisi esikolmikusse murdnud Henrik Ojamaa. Visalt tõuseb aina kõrgemale Ilja Antonov. Aina enam vajuvad pikka aega klubita olnud Sergei Pareiko ja Enar Jääger. Koondisest välja langenud ja samuti klubi otsivad Tarmo Kink ja Siim Luts andsid oma kohad 30 parema hulgas ära uutele koondislastele.

1. Ragnar Klavan 2. Konstantin Vassiljev 3. Henrik Ojamaa

+2

4. Karol Mets 5. Joel Lindpere

–2

6. Henri Anier 7. Taijo Teniste 8. Ilja Antonov

+1

9. Igor Morozov

–1

10. Ken Kallaste 11. Mihkel Aksalu 12. Martin Vunk 13. Ats Purje 14. Gert Kams 15. Sergei Zenjov 16. Artur Pikk

+3

17. Artur Kotenko 18. Sergei Pareiko

–2

19. Enar Jääger

–1

20. Dmitri Kruglov

21. Rimo Hunt 22. Frank Liivak 23. Pavel Londak

+1

24. Hannes Anier

+1

25. Igor Subbotin

+1

26. Andreas Raudsepp

UUS!

27. Mikk Reintam

+1

28. Alo Bärengrub

–5

29. Artjom Artjunin 30. Brent Lepistu

–2 UUS!

Nime järel on tabelis toodud koha muutus võrreldes eelmise kuuga. Uuteks tulijateks on koondises debüteerinud Andreas Raudsepp ja Brent Lepistu. Tabelist kukkusid klubitud Tarmo Kink ja Siim Luts.

62

JALKA VEEBRUAR 2015

Soomlane Jonatan Johansson lendas Florast Briti tippjalgpalli.

Foto: Jon Super/AP/Scanpix

Eesti liiga parimad leegionärid R eastasime Eesti taasiseseisvumise järel meie koduses liigas mänginud võõrleegionärid.

Toetusime selles suuresti statistik Heigo Niilopi abile. Näeme, et Leedu ja Soome on kahe peale haaranud enamiku 11 kohast. Leedust on tervelt neli mängijat. Kaks soomlast on seevastu mõlemad esikolmikus. Ülejäänud viis kohta hõivavad Jaapani, Norra, Venemaa, Elevandiluuranniku ja Ukraina pallurid.

Tõenäoliselt parima karjääri on pärast Eestit teinud Jonatan Johansson, kes pallis edukalt Inglise ja Šoti liigas. Enne Eestit on kõige kõvem CV väravavaht Mihhail Birjukovil, kes tuli Nõukogude Liidu meistriks ja esindas ka punaimpeeriumi koondist. Meie edetabeli kolm kõvemat meest pallisid kõik Floras.

1. Jonatan Johansson (1997 Flora), Soome Hiljem mängis ründajana tegutsev muuhulgas Glasgow Rangersis, Charltonis, Malmö FFis. Soome koondises 106 mängu.

2. Tomas Ražanauskas (1997–1999 Flora), Leedu Enne Florat Moskva Torpeedo, hiljem Malmö FFis. Leedu koondises 41 mängu.

3. Juha Pekka Hakola (2007–2009 Flora), Soome Hiljem pallis muuhulgas Hollandi klubides Heracles ja Willem II, Ungari kuulsas Ferencvaroses, praegu on Limassoli Arise palgal. Soome koondises üks mäng.

4. Hidetoshi Wakui (alates 2011 Nõmme Kalju), Jaapan Nõmme Kalju legend saabus meile FC Minskist.

5. Egidijus Juška (2004–2005 TVMK), Leedu Kolm korda Leedu koondises esinenud Juška on praegu Vilniuse Žalgirise hingekirjas.

6. Pal Christian Alsaker (1996–1997 Lelle, 1997–1998 Flora), Norra Mängis hiljem muuhulgas Stockportis, Rosenborgis ja Ionikoses, kus sai vähe mängida. Rohkem mänguaega pakkus Strömgodset.

7. Ricardas Zdancius (1994–1997 Flora), Leedu 24 korda riiki esindanud Zdancius mängis hiljem ka Saksa klubis 1. SC Göttingen 05.

8. Mihhail Birjukov (1993 Tallinna Tevalte, Tallinna Nikol), Venemaa Aastatel 1980–1991 kaitses Birjukov Leningradi Zeniidi puuri 333 mängus. Liidu meister 1984 ja kahekordne internatsionaal.

9. Elysee Kouadio (2010–2011 Nõmme Kalju, 2011 FC Lootus (laenul), 2011–2012 Nõmme Kalju, alates 2012 Tallinna Infonet), Elevandiluurannik Näis, kuhu karjäär selle mehe lennutab.

10. Vitoldas Cepauskas (2004–2007 Tallinna Levadia, 2009 Narva Trans), Leedu Cepauskas jõudis mängida kahes Eesti klubis.

11. Roman Smiško (alates 2011 Tallinna Levadia), Ukraina Enne Eestit mängis ukrainlane ka Valgevenes ja Leedus.

R

TÄRINGUJALGPALL DICE FOOTBALL – ALSO IN ENGLISH:

inside this box is a board and instructions of extremely intresting board game of dice football. www.dicefootball.eu ® Schwede

UUES KUUES! LAUAMÄNG 7–99 AASTASTELE

„See mäng nõuab väga head väravavahi vaistu.“ Mart Poom,

Mängulaual pead mööda triblama ka Ragnar Klavanist, Konstantin Vassiljevist ja Tarmo Kingist!

Eesti kõigi aegade parim väravavaht

lisaaeg Hõbepall Autor: Margus Kontus

Volkani asemel Volkan

Foto: Adrian Dennis/AFP/Scanpix

Türgi esikinnas Volkan Demirel keeldus mängimast Istanbuli Galatasaray staadionil oma riigi eest 16. novembri EM-valikmängus Kasahstani vastu, kui Galatasaray fännid teda mängueelsel soojendusel solvasid. Demirel ise mängib Galatasaray verivaenlase Fenerbahce eest. Demirel andis varumeestepingi poole mõista, et ta ei mängi, võttis kindad käest ja sammus väljakult minema. Ta sattus seejärel vastamisi grupi ägedate fännidega, aga pääses siiski.

Koondise peatreener Fatih Terim asendas Demireli Volkan Babacaniga ja mäng võideti 3 : 1. Terim ei kiirustanud Demireli hukkamõistmisega, vaid rõhutas, et tahab asjaosalise ja teised mängijad ära kuulata: “Volkan istus riietusruumis ja näis, et ta polnud võimeline mängima. Ta oli häiritud ja lahkus.”

Fenerbahce mees Volkan Demirel ei sobi Galatasaray fännidele Türgit esindama.

Kristen Viikmäe Kristen Viikmäe võitis Hõbepalli 2004. aastal löödud kolli eest Liechtensteini vastu. Ta värav edestas vaid napilt – kahe punktiga – teise koha saanud väravat, mis löödi Luksemburgi võrku.

Nali on selles, et mõlema kolli autoriks oli Viikmäe. Seega võitis üks Viikmäe värav teist tema löödut.

See oli talle hea aasta, sest üheksast punkte saanud kollist oli tervelt neli Viikmäe löödud: ka viienda koha toonud värav Albaaniale ja üheksanda koha saanud värav Taani vastu. Kristen Viikmäe võitis järjekorras juba kümnenda Hõbepalli ja oli sellega ühtlasi viimane, kellele anti üle keraamik Kadri Jäätma valmistatud auhind.

64

JALKA VEEBRUAR 2015

Foto: Lembit Peegel

Kristen Viikmäe on viimase keraamilise Hõbepalli omanik.

van a

foto

Aasta hiljem teenis Andres Oper uue klaasist auhinna, mis on kasutuses tänini.

Kristen Viikmäe on teise põlve jalgpallur. Tema isa Tõnu Viikmäe oli samuti ründaja, kes kahel hooajal (1983, 1984) oli Eesti NSV meistrivõistluste parim väravakütt. Ka ENSV meistriks tuli Tõnu Viikmäe kahel korral (1979, 1988).

Kristen Viikmäe pidas Eesti koondise eest 115 mängu ja lõi 15 väravat.

Välisklubi poolest oli tegemist põhjamaalasega: ta mängis kahes Norra ja kahes Rootsi klubis. Oslo Valerengaga võitis ta Norra karika (2002) ja Gefle IFiga mängis Rootsi karikafinaalis.

Ta on kolmekordne Eesti meister (1997/1998, 1998, 2003) ja karikavõitja (1998).

lisaaeg

Lemmikklubi Dramaturg, tõlkija ja teatritegelane Ülev Aaloe Mul on olnud mitu Foto: erakogu lemmikklubi. Selgitan, miks neid enam ei ole.

Televisiooniajastu algus tõi kodudesse Nõukogude Liidu klubid ning pöialt hoidsin Tbilisi ja Kiievi Dinamole. Soome TV tulek andis võimaluse jälgida Inglise liiga mänge ja vaieldamatuks lemmikuks sai Manchester United, ka Liverpool. 1960ndate teisest poolest olen olnud huvitunud Põhjamaadest, ning mitte üksnes kultuurist ja kirjandusest, vaid ka ühiskonnast ja jalgpallist. Nende parimad mängijad olid Inglise klubides soliidselt esindatud. Kes vanematest vutifännidest ei mäletaks norrakast kaitsja Riise ääretõuse ja pommlööke või tema särava kaasmaalase Solskjaeri väravat ManU “sajandi finaalis” Müncheni Bayerni vastu!

Hollandi jalgpall on mulle alati meeldinud ja 1990ndail – Ajaxi hiilgeaegadel – murdsin inglastele truudust, üheks põhjuseks imetlus soomlasest mängujuhi Jari Litmaneni väljakunägemise ja virtuoossuse üle.

Uuel sajandil on teleekraan jalgpalli täis. Ent Champions League naelutab endiselt teleka ette. Taktikalised uuendused ja tiki-taka tegid mitmeks aastaks uueks lemmikuks Barca. Aga eriti just viimastel aastatel olen leidnud end kaasa elamast meeskondadele, kellele pole kunagi varem tähelepanu pööranud. Tippklubid kujutavad nüüdsel ajal endast juba maailma koondisi ning tingliku “A- ja B-koondise” matšil on tulemus ettearvamatu, sest nii see ju Madridi Reali, Barca, Bayerni ja nüüd ka PSG omavaheliste kohtumiste puhul on. Viimase MMi parimad mängijad on “oksjonil” suurklubidesse ostetud.

Muidugi tahan ma näha Madridi Reali mänge ja ootan nende ilusaid väravaid. Aga mulluses finaalis hoidsin pöialt hoopis Madridi Atleticole. Dortmundi Borussia kasvatas endale ise terve plejaadi võimsaid mängijaid ja oli Bayernile võrdseks vastaseks. Tõmmanud Lewandowski ja Götze endale, on Müncheni Bayern Bundesligas nüüd suveräänne valitseja ja oma kunagise lemmikmeeskonna mänge vaadates olen endalegi üllatuseks enamasti vastase ehk nõrgema poolt. Hoopis rohkem elan praegu kaasa tabeli lõpuosas tolknevale Dortmundile ja iseenesestmõistetavatel põhjustel ka Augsburgile.

Rahaga rikutakse maailmas palju ilusaid asju ära.

Vaatan väljakul geniaalset Ronaldot ja Gareth Bale’i, kuid kahjuks ei saa märkamata jätta särgi küljes tilbendavat hinnalipikut. Globaliseerumine, integreerumine, nivelleerumine. Saksamaa parimat meeskonda treenib nüüd endise maailma parima meeskonna treener Guardiola. Kas nii peabki olema, et pürgitakse üha suurema täiuslikkuse poole? Ju vist. Inimkonnale on see ju omane. Kuigi mulle meeldiks rohkem rääkida Saksa ja Hispaania ja Hollandi või Lõuna-Ameerika koolkonnast. MMi jälgides teadsin pea iga mängu vaadates, millise riigi poolt olen. Klubijalgpallis, mis on tipptasemel maailma parimate rahvuskoondistega vähemalt võrdne, mul praegu enam lemmikmeeskonda ei ole, kahjuks.

Veebruarikuu sünnipäevad 02.02 Ülo Kikas 02.02 Valeri Karpin 02.02 Vladimir Voskoboinikov 02.02 Joonas Tamm 03.02 Mart Poom 03.02 Lauri Nuuma 06.02 Benno Tael 07.02 Sepo Vilderson 06.02 Martin Ustaal 07.02 Geit Prants 08.02 Jan Õun 08.02 Artur Rättel 10.02 Ivan O’Konnel-Bronin 10.02 Konstantin Nahk 10.02 Kristen Viikmäe 10.02 Tarmo Neemelo 11.02 Signe Pärtel 11.02 Raivo Nõmmik 11.02 Tihhon Šišov 11.02 Jürgen Kuresoo 11.02 Aljona Sasova 12.02 Vladimir Karev

(52) (46) (32) (23) (43) (27) (82) (52) (22) (33) (38) (22) (42) (40) (36) (33) (39) (38) (32) (28) (27) (63)

12.02 Richard Michael Barnwell 12.02 Alo Bärengrub 12.02 Andrei Sidorenkov 12.02 Juri Frischer 12.02 Pille Raadik 12.02 Dmitri Knjazev 14.02 Sander Lepik 18.02 Aivar Anniste 18.02 Aleksandr Dmitrijev 19.02 Andra Karpin 19.02 Riido Reiman 20.02 Martti Pukk 21.02 Aron Härsing 22.02 Hans Näks 22.02 Martin Salong 23.02 Ants Kommussaar 23.02 Risto Kallaste 23.02 Arvo Kraam 24.02 Oleg Harlamov 24.02 Ingemar Teever 24.02 Silver Kõiv 27.02 Kristian Marmor

(36) (31) (31) (31) (28) (22) (22) (35) (33) (36) (21) (38) (26) (54) (34) (69) (44) (43) (48) (31) (31) (27)

Krimmi meeskonnad ei saa mängida UEFA keelas annekteeritud Krimmi meeskondadel mängida Venemaa liigas, sest selleks on vaja kõigi osapoolte nõusolekut. Venemaa püüab teisi veenda, nagu oleks Simferoopoli, Sevastoopoli ja Jalta Žemtšužina meeskonnad täiesti uued sisenejad jalgpallimaailma ega oma kontakte meeskondadega, kes osalesid Ukraina liigas. Kevadel lülitati nimetatud kolm endist Ukraina meistriliiga satsi Venemaa tugevuselt kolmandasse liigasse.

UEFA asepresident ukrainlane Grigori Surkis tervitas Euroopa vutiliidu keeldu.

Täpsustus Eelmises “Lisaajas” ajasime pisut pada Euroopast teenitava raha kohta: nii Nõmme Kalju kui Sillamäe Kalev said eurokarikasarjas osalemise eest 250 000 eurot (meie väitsime ekslikult, et 525 000). Vabandust!

LHV panga edetabel Kaarditehingute summa järgi on paremusjärjestus selline: 1. Eesti Jalgpalli Liit 2. Nõmme Kalju FC 3. Tartu Jalgpallikool Tammeka 4. Tallinna FC Flora 5. JK Tallinna Kalev 6. Rahvuskoondise

fänniklubi Jalgpallihaigla 7. FC Hell Hunt 8. Pärnu Linnameeskond 9. JK Loo 10. FC Kuressaare

11. Põlva FC Lootos 12. FC Kose 13. JK Sillamäe Kalev 14. Viimsi MRJK 15. Türi Ganvix JK 16. FC Nõmme United 17. JK Jalgpallihaigla 18. Tallinna FC Reaal 19. Tallinna FC Levadia 20. Tallinna JK Piraaja 2015 VEEBRUAR JALKA

65

ristsõna

Jaanuarikuu ristsõna vastus oli ”hea massaaž”. Õige vastuse eest võitis Eesti koondise fännisalli Artur Kaljurand.

Võitjaga võtame ühendust.

Veebruarikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil indrek@jalgpall.ee märksõnaga “Ristsõna” 8. veebruariks. Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks piletit Raio Piiroja lahkumismängule Eesti–Island 31. märtsil A. Le Coq Arenal.

66

JALKA VEEBRUAR 2015

R

R