Jalka (märts 2015)

HIND 2,20 EUROT MÄRTS 2015

Premium liiga alustab

Sten Kaldma riputas vile varna Kõrgliiga noorimad väravakütid Kristen Viikmäe tahab saada tipptreeneriks Barcelona ja Madridi Reali vastasseisu ajalugu ISSN 1736-7379

Postrid: Austraalia / Elevandiluurannik / Massimo Luongo / Yaya Toure

Frank Liivak: Napolis lisatrenn keelatud Hannes Anier – intuitiivne liikuja

HOIAB SIND PARIMAS VORMIS!

a ita ts u u k

sisukord

le ma väljaku ajal panen se u id d n va je a o d o n “S ööre, le alle, hüppen eksa p h , a d k ei d is ü h tä teil on nü et , en tl ü ing da. Kui on taldrikuid n soojaks aja st a n lt en et a, mmastunu minutit aeg datakse hä a va ti h ti siis eener uus grupp, rjunud, et tr , ollakse ha a ts .” o e ed ll d u n m sa kreetsed üle annab kon r e n htide tree Väravava 29 inen lk 27– Jyri Niem

Kaanelugu lk 24‒25 Kuidas saavad Premium liigas hakkama uustulnukad Pärnu ja Viljandi? Mõlemad linnad on andnud palju Eesti koondislasi, kuid olnud koduliiga tipptasemest eemal mitu aastat. Kas nad kinnitavad seal kanna?

Kolumnid Carina Victoria Adolfsson Siim Kera Indrek Schwede

HIND 2,20 EUROT MÄRTS 2015

PREMIUM LIIGA alustab

STEN KALDMA RIPUTAS VILE VARNA KÕRGLIIGA NOORIMAD VÄRAVAKÜTID KRISTEN VIIKMÄE TAHAB SAADA TIPPTREENERIKS BARCELONA JA MADRIDI REALI VASTASSEISU AJALUGU ISSN 1736-7379

Postrid: Austraalia / Elevandiluurannik / Massimo Luongo / Yaya Toure

FRANK LIIVAK: NAPOLIS LISATRENN KEELATUD HANNES ANIER – INTUITIIVNE LIIKUJA

Esikaanel: Tarmo Neemelo, Albert Prosa ja Ingemar Teever Fotod: Lembit Peegel Nr 3 (87) 2015

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas Kolleegiumi esimees: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee Toimetaja: Siim Kera siim.kera@jalgpall.ee Fotograaf: Lembit Peegel Ajakirja makett: Jaanus Samma Kujundaja: Marju viliberg Keeletoimetaja: Triinu-Mari Vorp Reklaam: Menu Kirjastus OÜ Helina Õunapuu +372 5166 996 helina@menuk.ee Reet Maran +372 5130 056 reet.maran@menuk.ee Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Siim Kera, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede (esimees), Anu Säärits, Mihkel Uiboleht Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit www.jalgpall.ee Tellimine: Omniva.ee / Ajakirjandus / Telli ajakirjandust / Ajakirjad Tellimishinnad: Aasta 24 eurot Poolaasta 12,5 eurot Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud UNIPRINDIS

12 15 16

18

Persoonid & intervjuud Sten Kaldma Hannes Anier Frank Liivak Kristen Viikmäe

Rubriigid Lembit Peegel Nimed & numbrid Lood & tsitaadid Premium liiga Minu 11: Rasmus Mägi Maakonnalood: Lääne-Virumaa Meie edetabel EJLi mängude korraldamise osakond Expert liiga Märtsikuu kalender Lisaaeg Ristsõna

Muu Kõrgliiga noorimad väravakütid Jyri Niemineni õpetused Koondise statistika 2014 Barcelona–Reali vastasseisu ajalugu A. Le Coq Arena ja Kitseküla

t

22 26 46 50

4 8 10 24 42 43 58 59 60 62 64 66

18 27 40 52 56

27

42

Postrid Massimo Luongo Austraalia YAYA TOURE ELEVANDILUURANNIK 2015 MÄRTS JALKA

3

lembit peegel

Kohtumised 2014 Just nii pealkirjastas Lembit Peegel oma seekordse pildivaliku. Kohtuvad põlised vastased, oma satsi liikmed, kommentaatorid, kohtuvad fännid ja suits ning mängija ja pall.

Foto: Lembit Peegel

Nõmme Kalju näitab, kuidas teha sitikat selili – ja Tallinna Flora, kuidas sama elukas liigutab koibi kõhuli.

Foto: Lembit Peegel

Fännide kohtumine suitsuga Flora tulihingeliste toetajate sektoris.

4

JALKA MÄRTS 2015

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Vähemalt tüdruk on fänn. Tema südame võitmiseks peaks vist ise ka hakkama ...

Foto: Lembit Peegel

Levadia Ingemar Teeveri (esiplaanil) kohtumine maskis mehega, kelleks on floralane Karol Mets.

Kalju kaitsetala Alo Bärengrub näitab ette ja meeskonnakaaslased taaruvad tantsurütmis kaasa.

2015 MÄRTS JALKA

5

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Albert Prosa on pärast kohtumist Levadia meestega maandumas palli kõrvale.

Foto: Lembit Peegel

Rauno Alliku palli hüpnotiseerimas.

6

JALKA MÄRTS 2015

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Kristjan Kalkun ja Marek Lemsalu suvises olekus mängu kommenteerimas.

Foto: Lembit Peegel

Andreas Raudsepp (vasakul) palli noolimas. Samal ajal üritab ta lahti saada Janar Toometist, keda õlast sikutab.

Foto: Lembit Peegel

Kohtunik Roomer Tarajev on äsja oma märkmikku kirjutanud midagi Felipe Nunese kohta.

2015 MÄRTS JALKA

7

nimed & numbrid

kuu +

Trobikond Eesti vutimehi leidis endale uued mängupaigad. Märtsis toimuvate koondisekohtumiste eel sobib see kui rusikas silmaauku.

kuu

-

U21 koondis sai Peterburis toimunud Kubok Sodružestval 11. koha. Viiest mängust kaotati neli.

kuu ?

Algab Premium liiga. Kel on kõige kõvem stardikiirendus? Kas uustulnukad suudavad tempoga kaasa minna ning pinnal püsida?

72

... Premium liiga kohtumist kannab algaval hooajal üle Postimees.ee portaal.

675.

... koha sai Raio Piiroja Tšehhis peetud Worldloppeti sarja kuuluval Jizerska Padesatka suusamaratonil. Klassikatehnikas peetud 45 kilomeetri pikkuse distantsi lõpetas 4018 atleeti.

50 000 000 ... ruupiat pistis tasku Martin Vunk, kui ta valiti oma koduklubi Jakarta Persija sõpruskohtumises mängu parimaks. See on umbes 3500 eurot.

8

JALKA MÄRTS 2015

Saarlased valmistuvad Saarte mängudeks

Juuni lõpus ning juuli alguses toimuvad Jersey saarel järjekordsed Saarte mängud. Muidugi lähevad sinna ka saaremaalased, kes ei jäta kasutamata võimalust taguda vutti. Meie meeste vastasteks loositi A-alagrupis Menorca, Ahvenamaa ning Gröönimaa. Peatreener Pelle Pohlak eeldab, et konkurendid on Premium liiga lõpu ning esiliiga tipu tasemel. Mitmel Saarte mängul koondist juhendanud Jan Važinski usub, et alagrupi soosikuks on Menorca (üks Baleaari saartest – toim.).

“Ahvenamaa on meile teada ja tuntud tugev vastane,” selgitas treener portaalile jalgpall.ee. “Gröönimaa on ka meile paras pureda, aga kindlasti ka must hobune, kelle tase on alati ettearvamatu. Aga alagrupis kahe parema hulka jõudmine peaks olema jõukohane.”

Viimati osales Saaremaa jalgpallikoondis Saarte mängudel 2011. aastal, kui Isle of Wightil peetud turniiril saavutati kuues koht.

Neidude koondiste väravavahid saavad lisatreeninguid

Foto: EJL

Eesti Jalgpalli Liit hakkas uuest aastast tüdrukutest puurivahitalentidele pakkuma üht ekstratreeningut kuus. Esimesele harjutuskorrale kutsuti ligi 15 puurivahti, keda juhendasid Ats Kutter ning Aiko Orgla.

Naistekoondise peatreeneri Keith Boanase sõnul on väravavahid Eesti naistevuti üks nõrkadest kohtadest, seepärast tuleb ka Aiko Orgla juhendab A-koondise väravavahte. iga lisatreening mängijatele kasuks.

“Läinud aastal oli meil üks noormängija, kes oli ääretult heade eeldustega, aga otsustas äkitselt jalgpalliga lõpparve teha,” sõnas inglane. “Me ei saa lubada sellist olukorda, kus andekad mängijad lõpetavad oma karjääri nii varakult.

Klubitreeningutel, just naistejalgpallis, pole eriti väravavahtide treenereid ning on juhuseid, kus pannakse väravasse keegi, kes pole lihtsalt väljakul piisavalt hea, või ollakse väravavahi positsioonil vaheldumisi, mistõttu keegi otseselt ei spetsialiseeru. Tahame seda mentaliteeti muuta ja panna noori mõistma, et see on väljakul kõige tähtsam positsioon.”

JK Welco Elekter ja lastekodulapsed

II liigas palliv JK Welco Elekter lõbustas jaanuari lõpus Elva ja Taheva lastekodu lapsi. Tehvandi Neljakasemäel kelgutati, sõideti mootorsaanidega ning mängiti lumejalgpalli. Klubi juhatuse liikme Werko Pihori sõnul tekkis idee pärast seda, kui mullu suvel korraldati suur lastekaitsepäev, millel kogutud rahaga osteti lastekodudele nii jalgpallid kui väravad.

“Kuigi lastel on hea meel, kui neile kingitusi viiakse, on nendele tegelikult palju tähtsam just see, et keegi nendega mängiks ja aega veedaks,” sõnas Pihor jalgpall. ee lehele.

17. juunil staadionile!

Põhjust on, sest toimuvad järjekorras neljandad Eesti maavõistlused jalgpallis. Nagu ikka, osalevad turniiril 15 maakonna ning pealinna Tallinna esindused. Sel aastal toimuvad kõik kohtumised kolmapäeval, 17. juunil. Valitud kuupäev peaks Logo: EJL andma võimaluse välisklubide palluritele oma kodukoha aud kaitsta. 30 aastat kestva turniiri neljas mängupäev pakub kõvasti põnevaid heitlusi. Omavahel ristavad piigid Tallinn ja Pärnumaa, Viljandimaa ja Tartumaa, Ida-Virumaa ja Järvamaa, Raplamaa ja Lääne-Virumaa, Põlvamaa ja Jõgevamaa, Hiiumaa ja Läänemaa, Valgamaa ja Võrumaa ning Harjumaa ja Saaremaa. Pärast kolme matši on liidripositsioonidel täiseduga jätkavad Harjumaa ning Viljandimaa. Samas pole neil kahel tarvidust veel võidumõttega harjuda, sest kui pallitud sellesuvine voor, jääb mängida veel 26 aastat.

LISAB PÕNEVUST

lood & tsitaadid

nii nad

ütlesid

“Ka kultuuriväli on käed külge löönud: kui 2008. aastal pannakse sumedal suveööl terve lauluväljakutäis inimesi laulma sellest, et Lasnamäel hulguvad sihitult migrandid ja nad tuleb peatada, või kui jalgpalli rahvuskoondise soojenduse ajal lastakse kõlaritest laulu, kus öeldakse, et vaenlase vastu võideldes tuleb uskuda taludesse, kodukoha kaasikutesse ja pääsukestesse, ning väljakule jooksevad samal ajal Vassiljev, Dimitrijev, Pareiko, Zenjov, Antonov ja Kruglov, siis millest me räägime?”

Dramaturg Eero Epner poliitikast “Juba lektori lõdvast lobedast esinemislaadist on märgata, et tegemist on kogenud ideoloogi, play-maker’i jutlustajaga, kes vaatemänguühiskonna pühamus ‒ jalgpalliväljakul ‒ ringi konnates end vägagi kodus tunneb, eriti kui tribüünid parasjagu inimtühjad.”

Meelis Oidsalu ETV ekraanil jooksnud ja A. Le Coq Arenal üles võetud “Kunstikooli” teise hooaja saatejuhist Eero Epnerist “See, mille üle võib ja mille üle ei või nalja teha, sõltub kultuurikontekstist. Näiteks jalgpallurid. Zidane solvus Materazzi peale, kui too tegi märkuse Zidane'i õe vooruslikkuse kohta, ja ta väljendas oma solvumist kuulsaks saanud pealiigutusega. Selles olukorras sai karistada Zidane, ent kui Materazzi oleks teinud rassistliku märkuse, oleks karistada saanud ka tema.”

Semiootik Mihhail Lotman “Minu jaoks on maailmas kaks suurt ala. Üks neist, jalgpall, on Eestiski suureks saanud, teine – golf – veel mitte, kuigi vääriks seda.”

Marko Kaljuveer “No kuulge, ma ei ole jalgpallur, et mu karjäär on läbi ja nüüd vaatan sellele tagasi!”

Peeter Volkonski ei kavatse veel elulooraamatut kirjutada “Õnneks on masside tsirkusevajadus lahendatud kultuuriimperialismi võtmes, nagu kõik muudki kultuuriprobleemid. Vaatate siis rohkem jalgpalli ja näosaadet ja olete õnnelikud, huumor ongi liiga arendav tegevus, parem, kui seda üldse ei oleks.” (:)Kivisildnik Eesti huumori allakäigust “Kui aus olla, siis Inglismaal kogetu pani mind jalgpallile hoopis teise pilguga vaatama.”

Sergei Zenjov Blackpooli ajast “Ei olnud mõtet kummi venitada.”

Joel Lindpere lahkus Ostrava Banikust

10

JALKA MÄRTS 2015

Lukk on lukk! Kasahstani mees temast palli mööda ei saa.

Foto: Beach Soccer Worldwide

Jaapani-karastusega rannajalgpallikoondise puurilukk Ei saa tõele näkku vaatamata jätta – Tallinna Levadia duubli eest esiliigas ning Nõmme Kalju särgis meistriliiga minuteidki kogunud rannajalgpallikoondise esiväravavahil on oma ametile vägagi sobilik nimi: Markus Lukk. Oma oskuseid on mees muuhulgas näidanud ka Jaapani liivavuti kõrgliigas, aga sellest kõigest hiljem.

Alustuseks räägime oma rannajalgpallikoondist tutvustavas päevikus aga sellest, mis on kollkiprile liivajalgpalli ja tavajalgpalli kõige suurem erinevus? Neid jätkub.

“Kõige suurem vahe on see, et igale poole üle väljaku on võimalik väravaid lüüa ja samamoodi on väravavahil hoopis suuremad võimalused ise väravaid lüüa,” jutustab spordimees, kes ka ise kohtumistes skoorinud. “Igalt poolt tulevad löögid, palju on tõrjetööd. Palli lennutrajektoor muutub hästi tihti, sest pall võtab liivast huvitavaid põrkeid.”

Rannajalgpallis on tegelikult ütlemata raske oma postidetagust lukku keerata, sest kolle lüüakse söögi alla ja söögi peale. Nullimänge on mehel ette tulnud, aga harva. See polegi sel spordialal kõige tähtsam, sest kui lasta endale üks värav lüüa, siis see ei tähenda, et mäng oleks kohe kaotatud.

“Suures mängus teed kolm tõrjet, üks pall läheb läbi, on kehvasti,” räägib Peugeot’ särgis mullu Eesti rannajalgpallimeistriks tulnud atleet. “Rannas saab teha ühe mängu jooksul kümneid tõrjeid. Võimalik on oma eksimusi palju rohkem heastada.”

See on ka üks asjaolu, mis meest rannajalgpalli puhul paelub. Saab rohkem mängus osaleda ning väravavahil on tema sõnul liival võimalik mängu mõjutada enam kui murul.

2013. aastal pallis mees Jaapani meistrisarjas, Tokyo G.C. Nerine ridades. Liiga ülesehitus on sealmail teine. Igas piirkonnas on valikturniir, mille parimad tiimid pääsevad finaalturniirile. See tähendab aga seda, et kui Eestis mängid terve suve, siis Jaapanis võib hooaeg kiirelt otsa saada. Nii juhtus Luki klubiga, mille rivistusse kuulus ka üks Jaapani koondislane. 20 tiimi seast pääses edasi kaks parimat, meie mehe satsile jäi edasipääs püüdmatuks. Samal ajal mainekas Waseda ülikoolis – kus aegade jooksul studeerinud lausa seitse erinevat Jaapani peaministrit – ärijuhtimist õppinud mees tõdeb, et kõige raskem oli keelebarjäärist üle ronida.

Jaapani keelt ta küll veidi rääkis, kuid kuna ükski meeskonnakaaslastest inglise keelt ei pruukinud, oli raske kõike vajalikku selgeks teha. Ja väravavahi juures on suhtlus ju üks tähtsamaid aspekte. Laias laastus sai mees hakkama, kuid taktikalistel koosolekutel oleks ta soovinud oma seisukohti rohkem väljendada. Jaapanlaste mängu iseloomustab tugevus ning tehnilisus, antakse söötu ja üritatakse kauem palli hoida, kaugelt peale ei uhata.

Tulevikku vaadates loodab mees, et Eesti jõuab euroliiga A-divisjoni ning seejärel ka maailmameistrivõistlustele. Potentsiaali on. “Ütleme nii, et rannajalgpallis on võimalik väikese grupi inimestega teha väga head tulemust ka siis, kui laialdast struktuuri taga ei ole,” arutleb mees. “Meil on võimalik leida neid talente, kes suudavad maailma parimatega rinda pista.”

Peeter Plaaž

lood & tsitaadid

nii nad

III ja IV liigas 84 meeskonda Tunamullusel Eesti jalgpallimälumängu meistrivõistlustel küsiti: millise riigi meistrisarjas osalevad teiste seas sellised klubid: Everton, Wanderers, Rangers, O’Higgins, Palestino, Union Espanola, Audax Italiano?

Eks ole – selline kultuuride segu! Viited Briti, Iiri, Palestiina, Hispaania ja Itaalia vutile ja kõik ühe riigi meistrisarjas.

Samamoodi võiks küsida Eesti kahe madalama liiga kohta. Atli, Dnipro, Castovanni Eagles, Olympic Olybet, Warrior, Santos, Fauna, Forza, Wolves, Bronx Wood, Poseidon, Zenit. Mis riigi satsid need sellised on? Just sellised nimed on aga nende 84 seas, mis alustavad sel aastal III ja IV liigas. Nagu ikka, on satsid jaotatud nelja piirkonna vahel: põhja, lõuna, ida ja lääne. III liiga piirkondade võitjad tõusevad II liigasse. Üleminekumängudes kohtuvad ka põhja/ ida ning lõuna/lääne piirkonna teise koha meeskonnad. Mängitakse kodusvõõrsil printsiibil. Sealt võidukalt väljunud meeskond kohtub vastavalt II liiga põhja/ida ja lõuna/lääne piirkonna eelviimase meeskonnaga.

IV liigast tõusevad kõrgemale piirkondade kaks paremat. Kolmanda koha saanud meeskonnad peavad üleminekumänge III liiga vastava tsooni kümnenda võistkonnaga.

Liigade koosseisud

ütlesid “Loodame, et tippjalgpalli tagasitulek Pärnusse ja Viljandisse aitab veidigi kaasa nende piirkondade eluväärtuse kasvule ja hoiab mõnegi lahkumismõtete mõlgutaja, vähemalt jalgpallurite ringist, sünnipaigas.”

Aivar Pohlak “Kui mind fännidele tutvustati, oli kohal 30 000 inimest. 30 000! Derbimängudeks teiste Jakarta klubidega tuleb 90 000 pealtvaatajat mahutav staadion pilgeni täis.

Sellist elamust pole mul elus seni olnud.”

Martin Vunk Indoneesias

III liiga Põhja tsoon: Tallinna KSK FC Štrommi, JK Retro, JK Tallinna Kalev III, Rapla JK Atli, Nõmme Kalju FC III, Tallinna SK Dnipro, Tallinna FC Castovanni Eagles, SK Eestimaa Kasakad, Tallinna FC Olympic Olybet, Saku Sporting, Pirita JK Reliikvia, Tallinna FC Soccernet.

Lõuna tsoon: SK Tääksi, Põlva FC Lootos, Tartu JK Welco Elekter II, FC Otepää, Tartu FC Merkuur, EMÜ SK, Valga FC Warrior, FC Tartu, Tartu FC Santos II, Navi Vutiselts, Vastseliina FC Tannem, Tartu Ülikool Fauna.

Ida tsoon: JK Loo, JK Kaitseliit Kalev, Narva United FC, Kiviõli FC Irbis II, Koeru SK, FC Järva-Jaani, Tallinna FC Forza, Narva JK Trans II, Maardu United, Maardu FC Starbunker II, Rakvere JK Tarvas II, Ambla Vallameeskond.

Lääne tsoon: Läänemaa JK Haapsalu, Saaremaa JK aameraaS, FC Lelle, Pakri SK Alexela, Vändra JK Vaprus II, JK Kernu Kadakas, Lihula JK, Kärdla LM, Keila JK II, Pärnu Jalgpalliklubi, FCF Tallinna Ülikool II, Saaremaa Malev.

IV liiga Põhja tsoon: Tallinna FC Hell Hunt, Kristiine JK, Tallinna JK Jalgpallihaigla, Tallinna FC Eston Villa, Tallinna FC Twister, Tallinna FC Reaal, Tallinna JK Piraaja II, Tallinna FC Majandusmagister.

Lõuna tsoon: FC Elva II, Suure-Jaani United, FC Helios Võru, Jõgeva FC Wolves, Tartu FC Bronx Wood, Tabivere RSK, Tartu JK Tammeka II, FC Tarvastu, Tartu JK Taara, SK Roosu.

Ida tsoon: Viimsi FC Igiliikur, Raasiku Valla FC, JK Väätsa Vald, Tallinna JK Augur, Tallinna FC Infonet III, Tabasalu FC Charma II, Harju JK, Tallinna FC Saksa Premium.

Lääne tsoon: Trummi SK, Pärnu JK Poseidon Nirvaana, FC Haiba, Pärnu JK Vaprus, Tallinna Depoo, Tallinna Jalgpalliselts, FC Toompea, RJK Märjamaa, Tallinna FC Zenit, Läänemaa JK Haapsalu II. Ah et mis liigasse need loo alguses nimetatud klubid kuulusid? Vaat ei ütle!

Uurige ise järele. Nii palju ütleme abiks, et see riik on korraldanud MM-finaalturniiri ja pole kunagi tulnud oma maailmajao meistriks!

“Temaga on suhted natuke teised, sest ta läks meie juurest Rootsi natuke intriigiga.

Vajasime teda toona, aga ta kuulas rohkem agenti.”

Norbert Hurt Siim Lutsu kolimisest Levadia treeningule

Liivi Liiga

“Liisu käib veel Mustamäel Kullos Ellerheina kooris laulmas ja Elsbet läks lasteaias koos poistega jalgpallitrenni – võttis kätte, otsustas ja läks!”

Poliitik Margus Tsahkna oma tütardest

Fotod: Jana Pipar

Eksootilise nime Castovanni Eagles kolm esindajat (vasakult): muusik ja laulukirjutaja Martin Kivi, FC Flora fänn Brandon Paimal ja ansambli Kartulid ja Apelsinid helimees Tanel Tänna. Meeskonna nime esimene pool tuleneb sponsorist ja teine pool on meeskonna poolt lisatud.

“Me ei saa lubada olukorda, kus mõni agent ütleb mängijale, et ära tee klubiga lepingut, sest siis on sind pärast raskem müüa. See agent lõhub pereväärtusi, kui ta soovitab, et ära seo ennast oma koduga.”

Norbert Hurt klubist kui kodust “Kadriorus ei taheta olla, sest see on valel pool linna ning Eesti meistriliiga ja Kalju jaoks liiga suur.”

Kalju fänn Urmas Pardane Hiiu staadionile naasmisest “Tahaks ikka üle 20 värava lüüa, sest muidu oled kehv ründaja, kui Eestis 20 väravat hooajaga ära ei löö.”

Jüri Jevdokimov “Neljast kongolasest oli varem lund näinud vaid üks ...”

Tartu Tammeka peatreener Indrek Koser testimisele tulnud aafriklastest

“Masso käitus nagu jalgpallikohtunik, kes viibutas Vuorinenile punast kaarti ilma mingi põhjuseta. Nüüd on Vuorinen mängust väljas ja midagi ei loe, kas ta eksis reeglite vastu või mitte.”

Lastekirjanik Mika Keränen Eesti presidendi nõuniku Iivi Anna Masso Twitteri säutsust Soome ajakirjaniku kohta

2015 MÄRTS JALKA

11

rootsi vaade rakverest

Kõrge enesehinnang pole halb.

See on paljuski enda teha Rakvere jalgpallitreener Carina Victoria Adolfsson mõtiskleb seekord kõrge enesehinnangu üle. Hea enesehinnang pole sugugi halb ja seda saab arendada ka oma võistkonna sees.

S

pordis on väga tähtis omada eneseusku. Sageli on selleks vaja tõsta enesehinnangut. Kõrge enesehinnang ei tähenda tingimata üleolevat suhtumist teistesse. See võib olla ka enese väärtusest teadlik olemine.

Sealhulgas teatakse ka seda, et keegi ei ole täiuslik.

Olen viimastel kuudel mõelnud enesehinnangule. Seda on tõsta raske.

Madal enesehinnang iseloomustab nii neid, kes lasevad end teistel mõjutada, kui ka neid, kes teevad teistele liiga.

Tugev enesehinnang pole alati väljapoole näha ning mõned, kes näevad edukad välja, ei ole oma elu ja tegemistega eriti rahul. Samas võivad paljud tagasihoidlikud inimesed olla ühtaegu nii õnnelikud kui ka edukad. Üheks võtteks, kuidas enesehinnangut tõsta, võiks olla andestamine kaasmängijatele nende tehtud vigade puhul.

Kui näidata teiste vastu üles tolerantsust ning lubada neil eksida ja uuesti proovida, annab see neile kindlustunnet ja julgust. Kui teised lubavad ka meil ebaõnnestuda, saame üheskoos leppida sellega, et me ei ole täiuslikud.

12

JALKA MÄRTS 2015

Eesmärk oleks saada sisemiselt tugevaks. Väliselt võib igaüks ennast tugevamana näidata ja seda me sageli teemegi.

Kuid me peame endale tunnistama, et ülbe ja karm käitumine ei vii meid sisuliselt edasi. Meid ei vii edasi teiste mahategemine, vaid enese sisse vaatamine. Tuleb püüda vähem mõelda, mida teised meist arvavad. Sõnade ja käitumisega väljaspool väljakut me paremaks

ÕIGUS EKSIDA

Kui näitame teiste vastu üles tolerantsust ning lubame neil eksida ja uuesti proovida, annab see neile kindlustunnet ja julgust. Kui teised lubavad ka meil ebaõnnestuda, saame üheskoos leppida sellega, et me ei ole täiuslikud.

ei saa. Sisemise veendumuse kaudu ja tegudega platsil saame aga näidata, mida me väärt oleme.

Rõõm nii enda kui teiste õnnestumiste üle Kindlasti on vaja oskust teha vahet tühjal kriitikal ja konstruktiivsel tagasisidel.

Viimast iseloomustab soov meid aidata ja sellega pakutakse ka lahendusi. Ka iseenda vastu ei peaks olema üleliia kriitiline.

See ahistab. Käime ju treeningul iseenda pärast, sellepärast, et see on meile kasulik, ja pole vaja end piitsutada kriitikaga.

Enesehinnang ei pruugi üldse olla seotud sellega, kas oleme milleski head või mitte.

Enesehinnangu kaudu tunneme, kas meil on väärtust sellisena, nagu me oleme.

Enesehinnang näitab, mida me endast mõtleme. Kõrge enesehinnang on spordiharrastajale väga tähtis ka elus üldiselt.

Ka igapäevaelus on vaja julgust proovida ja ebaõnnestuda ning vajaduse korral kasvõi enda üle naerda. Hea enesehinnang aitab teha häid ja õigeid asju ning tõstab julgust öelda erinevate asjade kohta nii jah kui ei.

Madala enesehinnangu korral loobutakse tihti asjadest ja tegevustest, mida tegelikult

Foto: Lembit Peegel

rootsi vaade rakverest

Enesehinnangut aitavad tõsta ka ühised tegevused: näiteks hümnilaulmine. Tore, kui koondisele on abiks nii Liis Lemsalu kui pisikesed maskotitüdrukud.

soovitakse, ja tegeldakse asjadega, mida tegelikult ei soovita. Teiste sõnadega: toimetatakse teistele ja mitte endale.

Kõrge enesehinnang annab lootust ja usku oma võimetesse. Ma praegu ehk ei oska, aga ma tean, et mul on võime see asi ära õppida! Me tunnistame oma nõrku külgi ega häbene neid. Me julgeme neid arendada ja mõnede nõrkustega lihtsalt lepime. Kõigis asjades ei saagi väga hea olla ja täiuslik pole keegi. Kõrge enesehinnang ei tähenda usku, et oleme teistest paremad, vaid teadmist oma väärtusest ja sellest, kes me oleme. Me ei muretse liiga palju teiste arvamuse pärast.

Kõrge enesehinnang aitab meil end julgesti väljendada, sealhulgas teiste arvamusest avalikult lugu pidada ja vajaduse korral abi küsida. Me julgeme anda nii positiivset kui negatiivset tagasisidet, tunnistada oma vigu ja vabandust paluda. Me julgeme enda üle uhkust tunda ja suudame teiste õnnestumise üle rõõmu tunda. See on suur oskus.

Ümbritse end hea seltskonna ja meeldivate tegevustega Madala enesehinnangu põhjusi võib olla palju: lapsepõlv, kooli- ja trennimälestused, elukogemused jms. Ka iseloom või kaks vastandlikku suhtumist: kui last üldse ei märgata, tunneb ta end kõlbmatuna ja kui temast loodetakse liiga palju, võib ta tunda, et ei suuda neile ootustele vastata. Kui ootused lapsele on koormavad (et ta lõpetaks gümnaasiumi kuldmedaliga või saaks kuulsaks sportlaseks), tähendab see tulemuse ületähtsustamist. Laps võib end tunda teistsugusena kui ülejäänud pere.

Aga kuidas ikkagi ise oma enesehinnangut tõsta? Nagu juba kirjutasin: minu ideaalmaailmas aitame ja toetame oma võistkonna sees üksteist vastastikku. Aga kui sellist keskkonda ei õnnestu luua? Kui võistkonnas leidub liiga palju või liiga tugevaid vastuolusid, kui osalised ei usu sellesse või võistkonna sisemine konkurents mänguaja või enda tõestamise pärast pidurdab seda mõtet?

Esmalt on vaja loobuda negatiivsetest mõtetest ja keskenduda plussidele, mitte miinustele. Klaas on pooltäis, mitte pooltühi! Seega märka seda, mis on head. Mina soovitan proovida teha midagi uut moodi. Nii tuleme rutiinist välja ning märkame, et me saame hakkama! Isegi kui esimene kord hästi ei õnnestu, näeme, et ega midagi halba ka ei järgnenud. Saime vähemalt kogemusi. Edaspidi saame seda õppetundi ära kasutada.

Oluline on ümbritseda ennast inimestega, kellega on hea koos olla. Vahel teeme selle vea, et valime sõbrad pinnapealsete omaduste alusel: näiteks nende populaarsuse järgi trennis või koolis. Ülitähtis on tegeleda (õppida, töötada) asjadega, mis on südamelähedased. Ei maksa elada ühiskonna ootuste järgi.

Sõbrannal on võibolla pisut teised huvid ja sellest ka tema huviringide valik.

Ja veel kord: märkame ka head!

Konstruktiivne negatiivne tagasiside ei ole halb ja paha ei ole ka positiivne tagasiside. Kui sind kiidetakse, ei peaks tundma piinlikkust ega tuleks kiiresti vastuväiteid otsida. Pigem lugeda kolmeni, tänada ning tunda rõõmu ja uhkust kuuldu üle! Ära unusta ka ennast vahel

kiita. See on täiesti lubatud, kui oleme millegi hea või raskega hakkama saanud.

Kehakeel on ka tähtis. Kui tõstame õlad liiga kõrgele, oleme kaitseasendis.

Kui need liiga palju langetada, näeme loidunud ja ebakindlad välja. Naerata, hoia pea ja pilk üleval ning ära karda silmsidet!

Kõrge enesehinnang ei ole kasulik vaid noortele. Ka täiskasvanutel on seda vaja, et mitte lasta teistel (ka lastel ja noortel) endale pähe istuda. Samuti selleks, et lapsevanema või treenerina mitte kasutada lapsi oma maine tõstmiseks. Kui soovime lapsele siiralt edu, pakume talle võimalusi proovida, harjutada, kogemusi saada. Ta peab seda tegema omas tempos.

Nii ehitame tugeva vundamendi, selle asemel et laps oma ambitsioonide ja maine nimel läbi põletada.

Samuti on kergem leida koostööd teiste täiskasvanutega, kui omavaheline konkurents ja oma isiklikud kasufaktorid kõrvale pannakse ning keskendutakse tuleviku eesmärgile tervikuna.

Carina Adolfsson.

2015 MÄRTS JALKA

13

kera komm

Kas sina läheksid poole filmi pealt kinno?

Siim Kera

M

ul on jube hea meel, et Premium liigas tuleb igal aastal kevad teisiti. Kui sõbradtuttavad arutavad tavaliselt hooaja eel, kuidas käivad Levadia, Flora ja Kalju käbarad, siis minu puhul on kõige suurem küsimus liiga uustulnuk(ad).

Ma ei tea, selles on minu jaoks mingi seletamatu võlu. Nagu siis, kui klassi tuli uus õpilane, alguses olid ikka elevil, hiljem said aru, et ta vist polegi sama cool kui James Dean, ning kõik loksus vanadele rööbastele tagasi.

Samamoodi jätkub ärevust ka iga aasta märtsikuusse. Kas uus või uued toovad Eesti vutti mingisugust uut värskust?

Kas publik viitsib end staadionile kohale vedada? Mullu lootsin ma tegusid Jõhvi Lokomotivilt. Et äkki pressivad end kuhugi keskmike sekka ning teevad sajandi turunduskampaania, mis teeb Jõhvist Eesti vutipealinna.

Ja kuidas minu täiesti irratsionaalsele optimismile vastati? Nende vanker lagunes nii koost, et uut aastat alustavad nad tugevuselt neljandalt astmelt.

Nojah. Tänavu ootan ma Pärnu ja Viljandi esiletõusu (muide, viimati oli kõrgliigas kaks uut tulijat 2009. aastal: Kuressaare ja Paide). Aga enne sukeldun statistikasse.

Eesti meistrisari muutus kümneliikmeliseks aastal 2005, kui varasemale

võistkondade arvule lisati paar veel.

Sellest ajast alates on uute tulijate keskmine punktisumma olnud 27,2 punkti. Kõrgliigasse automaatset püsimajäämist tähistav maagiline 8. positsioon on saavutatud aga 27,1 punktiga.

Põhimõtteliselt sama! Uustulnukate keskmine koht on aastate lõikes olnud 7,9. Olukord muutub muidugi nutusemaks, kui vaadata viimast viit aastat.

Uute lisanduste keskmine on 20,2 punkti (siia mahub muidugi ka Lasnamäe Ajaxi 4 punkti anomaalia) ning 8. koha keskmine 28,6 punkti. Viimase viie aasta uute klubide keskmine tabelikoht aga 8,8. Tase tõuseb, aga värske veri ei jõua järele. Kui ma teaksin, mida ette võtta, siis oleks ma ilmselt juba jalgpalliliidu juhatuses. Ühesõnaga, statistikat vahtides võib meel täitsa kurvaks minna.

Aga numbritega pole ma kunagi väga sina peal olnud, nii et ma ikkagi soovin, et kõigest hoolimata jäävad vanad vutikantsid Pärnu ja Viljandi püsima ning lisavad selle käigus kohalikule vutiroale sellist vürtsi, mis tooks ka kõige teravama pipraga harjunud persoonil pisara palgele. Siin on paar asja, mis võiks uutele klubidele mõõdukalt lendavad tiivad selga paigutada.

Kõigepealt publik. Kodulinna toetust on vaja ja loodetavasti on Pärnul ja Viljandil inimressurssi midagi korda saata. Igatahes tuleb sellega kohe peale hakata, hooaja alguses on nende kahe linna vutisõbrad tuhinat täis – taas vutt meie koduõuel! Hiljem kipub see paratamatult lahtuma ning sellest ei piisa, kui kord aastas üks üritustega pikitud suurmäng teha. Rahva saab kohale, aga ainult üheks matšiks. Hoopis põnevam on terve hooaja vältel oma südameklubi õnnestumisi jälgida ning kannatusi piiluda. Kes see ikka viitsib poole filmi pealt kinno minna?

Minu suurtele lootustele annavad kõige rohkem kinnitust mõlema klubi mängijad. Nendega rääkides on võitlusvaimu ning oma linna esindami-

se võlu tunda. Paljudele on Premium liigas mängimine elu tippsündmus! See on värskendav, arvestades, kui palju on jalkaliit üles noppinud kihlveopettureid, kes kohalikku vutti pole vähimagi austusega suhtunud. Värskendav, vaadates neid veidi tülpinud olemisega meistriliiga jalgpallureid, kes küll mängivad, aga kes pealtnäha on oma kire kaotanud. Iseasi muidugi, mis sellest innust ja tahtmisest alles, kui mõni tippklubi Pärnust ja Viljandist juhtumisi hakkliha teeb.

OOTUSEST

Ootangi kõigest väest seda aega, mil Premium liigas mängib 12 või 14 tiimi. Nii oleks ka tagumise otsa satsidel rohkem omavahel madistamist ja suurem võimalus püramiidi tippu pesa teha ning jätkusuutlik olla.

Seepärast ootangi kõigest väest seda aega, mil Premium liigas mängib 12 või 14 tiimi. Nii oleks ka tagumise otsa satsidel rohkem omavahel madistamist ja suurem võimalus püramiidi tippu pesa teha ning jätkusuutlik olla. Pealegi tundub mulle, et nii võiks väiksemad klubid kergemini sponsoreid leida.

9. koht 14 tiimi hulgas näeb lihtsalt parem, võimsam ja ahvatlevam välja kui 8. positsioon 10 satsi seas. Rääkimata sellest, et koguneks rohkem mänge omasugustega ehk tõenäoliselt rohkem võite, mis tõstaks mängijate motivatsiooni ning meelitaks publikut.

Ja mis kõige tähtsam, noored näeksid väljundit, nad mõistaks, et nende tiim suudab Premium liigas mängida, mitte ei pendelda lõputult erinevate liigade vahel. Oleks ju mõnus.

2015 MÄRTS JALKA

15

1-teist mõtet

Sul pole lemmikklubi Eestis? Midagi on viga või?

M

u hea tuttav räägib õhinaga, kuidas tema sõprusringkonna Euroopasse õppima-töötama läinud lapsed naasevad Eestisse jalgpallipisikuga. Isegi need noored, kes lahkusid siit selle suure mängu vastu huvi tundmata.

Tuttav on kirjeldanud, millise kire ja hasardiga räägivad noored oma asukohamaa lemmikklubist ja millise mõistmatusega nende vanemad – neljakümneaastased tegusad inimesed – seda kuulavad. Noorte jutu järgi on nad sattunud ühiskonda, kus lihtsalt peab lemmikklubi osas valiku tegema. Sest ümberringi on kõigil oma soosik olemas ning jalgpall on üks igapäevastest teemadest. Ning lisaks kõigele – kindla klubi fännamine on ütlemata vahva tegevus.

Eestis pole oma lemmikklubi isegi paljudel jalgpalliga igapäevaselt kokku puutuvatel inimestel. Isegi mitte neil, kes nuputavad selle üle, kuidas meie klubid endale toetajaskonda juurde saaksid. Isegi mitte ajakirjanikel, kes kirjutavad ja pakuvad välja lahendusi, kuidas klubifänne juurde tekkiks. Mul pole ka Eestis lemmikklubi ja minu arvates on see puue. Olen oma aja laps, üles kasvanud okupeeritud ja jalgpallivõõras Eestis. Samas olen palju uurinud jalgpalliajalugu, elanud mentaalselt läinud sajandi kahe- ja kolmekümnendate aastate Eestis ning kui peaksin tingimata nimetama oma Eesti lemmikklubi, teeksin valiku just sellest kadunud ajastust.

Esimene tõeline jalgpalliklubi – TJK Valikut oleks. Sinivalgetriibuline Tallinna VS Sport valitses kodumurul kahekümnendatel ja saavutas hiilgavaid tulemusi Eestit väisanud KeskEuroopa profiklubide vastu. Tallinna ESS Kalev tegi 1923. aastal võiduka Euroopa-turnee. Kolmekümnendatel asutatud Tallinna JS Estonia kujunes meie tingimustes mõjusaks klubiks, mis 16

JALKA MÄRTS 2015

võttis juhtohjad Spordilt üle. Pealegi oli Estonia puhas vutiklubi, millele viitavad tähed JS – jalgpalliselts.

Aga mu valik langeks vist ikkagi 1921. aastal asutatud Tallinna Jalgpalli Klubile (TJK). See klubi tegi Eestis ajalugu. Senise kahe kangeima spordiseltsi – Spordi ja Kalevi – pallurid kurtsid sageli, et nemad teenivad piletitulust raha, mis jagatakse kõigi alade tegijate vahel. Toona suutis jalgpall müüa kõige enam pileteid, mis tähendas suurimat sissetulekut võrreldes teiste spordialadega. Muidugi ajas kopsu üle maksa, kui teenid mängudega raha, mida kasutatakse teiste alade arendamiseks. Sestap oli TJK asutamine märgiline – tegemist oli esimese

SAAGEM EUROOPLASTEKS

Kolmekümneaastasest alates võib endale kodumaise lemmikklubi leidmine olla ka sümboolne akt: nii raputatakse maha meid saatev jalgpallivaenulik minevik. klassikalise jalgpalliklubiga Eestis. Veel enam – see klubi ehitas Eesti esimese jalgpallistaadioni, mis oli ühtlasi esimene murukattega palliväljak Eestis. See kerkis Kadriorgu mere äärde vaid neli aastat pärast klubi loomist (1925). TJK staadioni väljaku suurus oli 104 x 74 meetrit. Väljaku kumerus oli keskelt 28 cm, muru all oli drenaaž. 120 meetrit pikal tribüünil oli 16 isterida, mis mahutasid ilma loožita 3740 inimest.

Seisukohti arvestati umbes 6000. Senisel esistaadionil, kruusakattega Kalevi väljakul oli ainult 1800 istekohta. TJK staadioni väljaku ühes otsas oli ka 80 x 30 meetri suurune treeningväljak.

Suur väljak ise asetses pikuti mere ja Narva maanteega. Staadioni puutribüünid hävisid teises maailmasõjas.

Okupatsiooniajal kandis koht nime ETKVLi staadion ja väljak asetses põiki tee ja merega.

Ainuüksi selle teoga seisis TJK jalgpalli huvide eest.

Küllap jätnuks TJK staadion endast meie päevadeni tugevama jälje, kui juba aasta pärast poleks avatud Baltimaade moodsaim Kadrioru staadion. Sealtmaalt hakkas just Kadrioru staadion võõrustama Eesti maavõistlusi, aga ka paljusid meistrivõistluste mänge.

Tuleme kapist välja?

Kord tekkis ühes väiksemas ringis arutlus sellest, miks pole isegi Eesti jalgpalliajakirjanikel oma kodumaist lemmikklubi. Tulin välja oma utreeritud postulaadiga, et ilma lemmikklubita vutiajakirjanik on puudega. Sest mõelgem ivake: selsamal vutiajakirjanikul on suure tõenäosusega lemmik(ud) välismaal ja sõnades üritab ta utsitada Eesti inimesi, et need leiaksid endale kodumaise soosiku. Nii et tema enda eeskuju on läbinisti negatiivne (täpselt sellistele tunnustele vastan näiteks mina).

Põhjusi, miks meil pole oma lemmikklubi Eestis, võib mõista. Seesama ülal märgitud õnnetus sündida jalgpallivaenulikku aega. Ega vägisi ju armsaks saa, sunniga ei saa tekkida ka lemmikklubi. Kõik on mõistetav.

Aga minu arvates on asja juures traagiline, kui inimesed tajuvad seda olukorda normaalsena, enesestmõistetavana.

Olen kaugel seisukohast, et peaksime kõike Euroopa järgi ahvima. Aga neid, kes ajavad näpuga järge, kuidas on asjad Vanas Maailmas ja kui palju me maha jääme, kutsuks küll üles: leidke endale kiiresti kodumaine lemmikklubi, muidu me Euroopale järele ei jõua! Tahame ju näha Eesti arengut, ironiseerime (elutervelt) oma elu väärnähtuste üle, aga oleme tähelepanuta jätnud, et üks Eu-

1-teist mõtet Foto: Lembit Peegel

Kui elad Nõmmel, on see piisav põhjus hakata toetama Kaljut.

roopat iseloomustav igapäevane elutahk on oma lemmikmeeskonna olemasolu ja talle kaasaelamine. Ülalnimetatud arutelu mõjus mulle.

Mingil hetkel tabasin end mõttelt, et tegelikult olen endalegi ehk ootamatult ja peidetud kujul elanud viimastel aastatel kaasa ühele Eesti klubile. Küllap on see nõnda – suurema või väiksema intensiivsusega – ka paljude teistega, kel oma valju häälega väljahõigatud soosik puudub. Kui kaks meeskonda kohtuvad, hoiad ju ikka rohkem ühe või teise poole. Kui vaatad turniiritabelit, eelistaks ju ikka liidri ja tulevase meistrina näha üht tiimi teiste arvelt. Äkki peaks kapist välja tulema?

Ajakirjanike puhul saab muidugi alati tõstatada küsimuse, kas nad ei peaks olema erapooletud. Reportaaži

tehes või probleeme kajastades peaksid nad seda muidugi olema. Aga sümpaatiad ja antipaatiad on meil kõigil. Ja kuidas saavad lemmikklubita olla need sajad ja tuhanded ajakirjanikud üle Euroopa, kes on sündinud jalgpallist läbiimbunud ühiskonda? Nad hakkavad juba varajasest east mingit klubi fännama ja neil pole üldjuhul aimugi, et neist saavad täiskasvanueas ajakirjanikud. Kusjuures ühe klubi fänniks olemine ei sega neid kutsetöös. Keegi ei saaks mõõdutundetult oma lemmikut ülistada, sattumata naerualuseks. Aga sümpaatia ja subjektiivne suhtumine meeskondadesse ning mängupilti on ju nagunii jalgpalli lahutamatu osa.

Oleme oma aja lapsed. Seetõttu kanname kaasas paljutki sovetiajast tingitut ning kiirgame seda tahtmatult edasi

lähemale tutvuskonnale ja ühiskonnale tervikuna. Kolmekümneaastasest alates võib endale kodumaise lemmikklubi leidmine olla ka sümboolne akt: nii raputatakse maha meid saatev jalgpallivaenulik minevik. Jalgpallihuviliste lapsed võiksid sündida peredesse, kus omamaise lemmikklubi olemasolu on loomulik ja enesestmõistetav.

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja 2015 MÄRTS JALKA

17

noorimad kütid

Koomikat ja põlevaid hingi.

Noorelt värav kirjas. Kuidas edasi?

Mis on saanud Eesti kõrgliiga viimase kümne aasta noorimatest väravaküttidest? Jalka pistis nina ajalooarhiividesse, et jõuda selgusele. Nii mõnegi jalgpalluri karjäär ei läinud nii, nagu võibolla loodeti. Uurisime asjaosaliste endi käest, kas ja kuidas verinoorena skoorimine mängijat mõjutada võib.

Siim Kera

Foto: Lembit Peegel

V

eeb on täis igasugust vutistatistikat. Õnnestunud söödud, läbitud kilomeetrid – nimeta, mida sa leida soovid, ja suure tõenäosusega võid sa käsi kokku lüüa, sest vajalikud andmed kükitavad internetiavarustes. Kohati jääb mulje, et numbrid on mõnedele fännidele isegi tähtsamad kui esitus ning tulemus.

Jalka otsustas sukelduda ühte kõige elementaarsemasse statistikasse: kõige nooremad väravalööjad. Kohaks on Eesti kõrgliiga ning ajavahemikuks 2005–2014 (just nende aastate statistika ripub üleval jalgpall.ee lehel). Selle loo neljandalt leheküljelt leiate kümme erinevat nime ja tillukese kokkuvõtte nende karjäärist.

Kõik neist on olnud hooaja noorimad väravakütid. Meeste edasised saatusekäigud on olnud parajalt põnevad ning veidi isegi üllatavad. Kümnest mehest on vaid üks jõudnud Eesti koondisse (Andreas Raudsepp, kes on muide noorim väravakütt olnud nii 2010. kui 2012. aastal) ning neli pallurit ( Jaanis Kriska, Christian Kõrtsmik, Kaarel Torop, Bert Klemmer) enam Premium liiga tasemel ei mängi. Võtsime mõned atleedid ette ning uurisime, kas noores eas kolli löömine üldse mingit rolli mängib või mitte.

Koomiline värav

Andreas Raudsepp on tänaseks jõudnud teha debüüdi A-koondises.

18

JALKA MÄRTS 2015

Jaanis Kriska oli 16 aastat, 8 kuud, 22 päeva vana, kui ta Kuressaare eest Narva Transile värava lõi. Oli 2005. aasta märts. Narva Kalevi kunstmuruväljakul peetud mängu 82. minutil lõi Kuressaare oma ainsaks jäänud värava narvalaste nelja vastu. Saarlaste nurgalöögi järgses olukorras üritas Ida-Viru jalgpallur palli puhtaks lüüa. See ei õnnestunud. Ta lõi vastu oma esimest kõrgliiga kohtumist pidanud Kriskat, kellest põrkas pall rist-

noorimad kütid nurka. Mees ise kasutab olukorra kirjeldamiseks sõnu “koomiline” ning “paras huumor”. Suurt uhkust ta kummalise tabamuse üle ei tundnud, küll andis see talle enesekindlust ning tõstis austust vanemate mängijate silmades. Eesti vuti absoluutsesse klassikasse on Kriska läinud sellegagi, et lõi 2009. aastal Levadia vastu 5. sekundil omavärava.

“Sellel hetkel oli muidugi halb tunne, aga enam pole absoluutselt vahet, üldse ei põe,” jutustab praegu kindlustusvaldkonnas tegelev mees.

Küll kahetseb omal ajal ka U17 koondises mänginud mees veidi seda, et ta profielu poole rohkem ei püüelnud. “Ühel hetkel ma noortekoondisse enam ei pääsenud,” räägib mullu taas FC Kuressaare eest pallinud keskkaitsja.

“Veidi kahetsen, et lõin liiga kergelt käega. Enam koondisse ei jõudnud ja arvasin, et jalgpallurina ära ei ela, panin rõhku teistele asjadele. Praegu vaatan kõrvalt teisi, näiteks Rimo Hunti, kes alles 27aastasena pääses koondisse, ja mõtlen, et kunagi ei tasu alla anda.”

JAANIS KRISKA

Praegu vaatan kõrvalt teisi, näiteks Rimo Hunti, kes alles 27aastasena pääses koondisse, ja mõtlen, et kunagi ei tasu alla anda.

Talendid pingile Bert Klemmer õpib praegu Inglismaal Bedfordshire’i ülikoolis spordiärindust.

Veel kaks ja pool aastat tagasi esindas ta Eestit kodustel U19 vanuseklassi Euroopa meistrivõistlustel. Vaid mõni nädal enne seda, juunis 2012, lõi ta FC Viljandi särgis kolli Tammeka vastu.

Vanuseks 18 aastat, 7 kuud, 25 päeva (täpselt sama vanalt skooris 2012. aastal ka Andreas Raudsepp).

“Ma olen noor, saan avastada, mis mulle tegelikult meeldib, mul oli viimane aeg vaheldust otsida, võibolla ma tulen kunagi veel jalgpalli tagasi,” räägib Klemmer, miks haridus vuti seljatas.

Noormees usub, et 16aastasena värava löömine võib mõnedel mängijatel pea liiga pilvedesse saata ning sellest tuleb

ka tõik, et paljud verinoored skoorijad on praeguseks Eesti tipptasemel lõpetanud.

“Ma olen näinud, kuidas mõned löövad värava ja siis enesekindlus tõuseb nii kõrgele, et nad ei tunneta enam piiri,” arvab Inglismaal õppiv poolkaitsja. “Veel peab arenema ja rohkemgi pingutama. Noored ei teadvusta, et kogu aeg peab maksimumi andma. Ühest väravast ei ole keegi veel tegija. Eestis peab tohutult pingutama, et välismaal tegusid teha. See Foto: Lembit Peegel on nii mängijate, Kaarel Torop skooris teismelisena meistriliigas 2009. aastal. treenerite kui ka kaaslaste töö.

Konkurents peab olema ning treener peab vahepeal taka Tallinna Floras. Praegu õpib ta Tartu lendi pingile jätma näitamaks, et ainult ülikooli majandusteaduskonnas. Tal on talent ei maksa.” oma selgitus, miks värav tippu ei vii.

Teised vastanud ei usu, et ühe värava “Kui nii noorelt meistriliigas mängida, pärast enesekindlus läbi katuse lensiis saab juba aru, millised on su võimaludaks. 2009. aastal 16aastasena Viljandi sed edasi minna,” tõdeb ta. “Tajud taseme Tuleviku vastu tabanud tartlane Kaarel ära ja näed, kas on perspektiivi edasi minTorop jõudis karjääri jooksul mängida na või mitte. Saadakse kõrgliiga maitse Foto: Lembit Peegel

Mullune noorim väravakütt Martin Miller (vasakul) on ühele pildile sattunud nimekaim Vungiga.

2015 MÄRTS JALKA

19

noorimad kütid suhu ja siis ei ole hiljem seda pettumust ka, et ma ei proovinud seal mängida.”

Torop viibis viimati kõrgliigas platsil 2013. aastal Tammeka särki kandes. Toona pidi ta pigem leppima vahetusmehe rolliga, 90 minuti mänge kogunes hooaja peale kolm. Tippvutiga lõpparve tegemine talle südamevalu ei valmistanud, kuigi otsus tuli peale pikka kaalumist. Põhjusteks oma taseme mõistmine ning teiste huvide (haridus) esile kerkimine.

Üleloomulik puudub

Foto: Lembit Peegel

Hindrek Ojamaa hiilgas oma noorusega 2011. aastal.

Nagu juba mainitud sai, on Andreas Raudsepp selle statistika tõeline staar.

Kaks korda on olnud ta hooaja noorim väravakütt (ühel korral küll Bert Klemmeriga kahasse) ning siin vaadeldud meestest on ta ainus, kes koondisesärgi selga tõmmanud. Küll ainult üheks mänguks Katari vastu, aga suur asi seegi. 2010. aastal Tuleviku eest Tammekale löödud värav andis talle motivatsiooni ning enesekindlust juurde.

“Nägin, et tase pole midagi üleloomulikku, sai ka suhteliselt noorena hak-

kama,” tõdeb Levadia mees, jutustades meie liiga raskusastmest. “Päris valmis ma muidugi ei olnud, mõned mängud läksid paremini, teised halvemini.”

Algaval hooajal loodab mees näidata stabiilset mängu ning teenida ka uusi koondisekutseid. Peas mõlgub unistus välismaast, aga praegu näeb ta arenguvõimalust ka koduliigas pallides.

Noorimate skoorijate klubi viimane täiendus on tammekalane Martin Miller.

Nagu meie tabelile kombeks saanud, lõi temagi värava 16aastaselt. Juhtus see mullu Narva Transi vastu. Tartu Tamme gümnaasiumi õpilase sõnutsi oli esimese tabamuse kirja saamine väga pidulik ning kindlasti jääb see kogu eluks meelde.

“Kuna armastan jalgpalli üle kõige, siis see värav minu käitumisse erilisi muutusi ei toonud, see oli asjade loomulik käik,” mainib noormees. “Väike kartus (nii noorelt meestega mängida – toim.) oli muidugi hinges, kuid suurte eesmärkide nimel tuleb tegutseda ja areneda. On õige aeg hakata tegema mehetegusid. Oma tulevikku näen raud-

noorimad kütid selt Saksamaa või Hispaania liigades.”

Sakslaste juures on ta oma oskuseid juba näitamas käinud. Viimati külastas mullu novembris Saksamaa tugevuselt kolmandas liigas mängivat Dresdeni Dynamot. Miller veetis seal nädala ning treenis nii U19 kui U23 tiimiga ja osales sõprusmängus Tšehhi noortesatsi

vastu. Teda kutsuti ka klubi akadeemiasse, kuid tartlane ütles ei. Vähemalt praeguseks.

“Kutse Dresdenisse on jõus ning põleb mu hinges,” tunnistab ta ausalt.

“Samas tean, et gümnaasiumiharidus on elementaarne. Mulle pakuti lepingut, kuid lükkasin selle kooli tõttu edasi. Nad

2005: Jaanis Kriska. Keskkaitsja. (FC Kuressaare) 16 aastat, 8 kuud, 22 päeva, (16.03.2005 Narva JK Transi vastu) Mis sai edasi? Kriska mängis FC Kuressaare eest regulaarselt nii meistriliigas kui esiliigas 2009. aasta lõpuni. Seejärel leidis ta end II liigas mängivast Sörve JKst. Kõrgliiga maitse sai mees taas hetkeks suhu 2012. aasta augustis, kui mängis Kuressaare eest kaheksa minutit FC Flora vastu. 2013. aasta möödus Sörvet esindades, mullu naasis Kriska esiliigas pallivasse koduklubisse FC Kuressaarde.

2006: Aleks Mones. Poolkaitsja. (Lasnamäe FC Ajax) 16 aastat, 3 kuud, 19 päeva, (15.10.2006 Tallinna FC Levadia vastu) Mis sai edasi? Järgmisel aastal siirdus Mones FC Levadia duublisse ning oli esiliigas tiimi üks põhimängijatest. Aasta 2008 möödus üldjoontes sarnaselt, kuigi noormees pääses kahel korral ka Levadia põhivõistkonna eest meistrivõistlustel platsile. Aasta hiljem sai mees Levadia eest mängida üheksa kõrgliiga kohtumist ning pääses paariks minutiks platsile ka 1 : 1 skooriga lõppenud Euroopa liiga playoff-kohtumises Istanbuli Galatasaray vastu. 2010. aastat alustas ta Levadias ning hooaja lõpetuseks jõudis laenulepinguga pallida ka Nõmme Kalju eest. Seejärel siirdus Lasnamäe Ajaxisse ning 2011. aasta teises pooles FC Infonetti, kus pallib tänaseni.

2007: Christian Kõrtsmik. Poolkaitsja. (JK Tallinna Kalev) 16 aastat, 2 kuud, 20 päeva, (28.04.2007 Lasnamäe FC Ajaxi vastu) Mis sai edasi? Järgmised kaks aastat veetis mees Tallinna Kalevis, seejärel siirdus Nõmme Kaljusse, kus sai 2010. aastal üle keskmise mänguaega. Järgmisel hooajal saadeti ta juulist laenuks Paide Linnameeskonda. 2012. aasta möödus Tallinna Kalevis ning selle duublis. Tunamullu mees liigavutti ei mänginud, aasta alguses oli vigastatud ning hiljem viibis Mereväe baasikaitsekompaniis. Möödunud hooajal esindas viies mängus II liigas palliva Keila JK värve.

2008: Vladislav Fjodorov. Poolkaitsja. (Narva JK Trans) 16 aastat, 2 kuud, 19 päeva, (18.10.2008 Pärnu JK Vapruse vastu) Mis sai edasi? Transi põhimeeskonda jõudis mees lõplikult alles 2011. aastal. Varasematel hooaegadel mängis ta enamjaolt noorte meistrivõistlustel, sekka ka mõned meeste meistriliiga kohtumised (nagu 2008. aastal). Nii 2011. kui 2012. aastal täitis ta piirilinnas pigem varumeherolli. 2013. aasta veetis mees Saksamaa madalama liiga klubis SV Stuttgart 09. Mullu naasis ta Transi ning lõi jalaga algkoosseisu ukse lahti.

2009: Kaarel Torop. Poolkaitsja. (Tartu JK Tammeka) 16 aastat, 8 kuud, 29 päeva, (20.06.2009 Viljandi JK Tuleviku vastu) Mis sai edasi? 2010. ja 2011. aastal rassis mees ülikoolilinna esiklubi eest. 2012. aastal siirdus FC Florasse ning poole hooaja pealt laenati mees FC Viljandisse. Järgmisel aastal maandus jalgpallur tagasi Tammekasse. Mullu ta jalgpalli ei mänginud.

Foto: Lembit Peegel

Noorimad väravalööjad hooaegade lõikes

soovisid, et ma jääks kohe pärast testiperioodi lõppu sinna, aga õpingute tõttu polnud ma valmis nii kiiresti minema.

Läbirääkimisi jätkame sel suvel. Treenerite käest sain kiidusõnu ja minuga jäädi väga rahule. Minu valik on jalgpalli kasuks juba ammu tehtud, nüüd tuleb loota, et vigastused ei kimbuta.”

Praegu Inglismaal õppiv Bert Klemmer on tippvutist loobunud.

2010: Andreas Raudsepp. Poolkaitsja. (Viljandi JK Tulevik) 16 aastat, 7 kuud, 3 päeva, (17.07.2010 Tartu JK Tammeka vastu) Mis sai edasi? Raudsepp lõi oma debüütvärava Levadiast laenuks olles Viljandi Tuleviku särki kandes. Levadias hakkas mees oma kanda tõsisemalt kinnitama 2012. hooajal. Mullune hea aasta päädis Raudsepa esimese koondisemänguga, kui ta sai teisel poolajal platsile Katari vastu.

2011: Hindrek Ojamaa. Paremkaitsja. (Tallinna FC Levadia) 16 aastat, 3 kuud, 2 päeva, (13.09.2011 Lasnamäe FC Ajaxi vastu) Mis sai edasi? 2012. aastal mängis ta põhiliselt Levadia duubli eest, seejärel siirdus Nõmme Kaljusse, kus sai enamjaolt mänguaega klubi tugevuselt teises satsis. 2014. aastal mängis ta oma ainukese kõrgliiga kohtumise Kalju eest ning juulis siirdus Tartu Tammekasse, kus tõusis põhimängijaks.

Veebruari alguse seisuga otsis uut klubi.

2012: Andreas Raudsepp. Poolkaitsja. (Tallinna FC Levadia) 18 aastat, 7 kuud, 25 päeva, (07.08.2012 Paide Linnameeskonna vastu) Bert Klemmer. Poolkaitsja. (FC Viljandi) 18 aastat, 7 kuud, 25 päeva, (09.06.2012 Tartu JK Tammeka vastu) Mis sai edasi?

2012. aastal Maarjamaal toimunud U19 Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril kuulus Klemmer kõigis kolmes alagrupikohtumises Eesti koondise algkoosseisu. Mänguaega jätkus ka FC Viljandis ning järgmisel hooajal FC Kuressaares.

2013. aasta septembris läks mees Inglismaale Bedfordshire’i ülikooli õppima ning tegi tippjalgpalliga lõpparve.

2013: Eduard Golovljov. Paremäär. (Tallinna FC Infonet) 16 aastat, 2 kuud, 18 päeva, (13.04.2013 JK Tallinna Kalevi vastu) Mis sai edasi? On mänginud nii Infonetis kui klubi duublis.

Tegemist on kindlasti ühe Premium liiga säravaima noore talendiga, kuid Infoneti põhimeheks ta veel tõusnud pole.

2014: Martin Miller. Poolkaitsja. (Tartu JK Tammeka) 16 aastat, 9 kuud, 11 päeva, (07.07.2014 Narva JK Transi vastu) Mis saab edasi?

Allikad: jalgpall.ee/transfermarkt.com

2015 MÄRTS JALKA

21

persoon

Sten Kaldma tahtis küll mängida, kuid kohtunikuna oli võimalus kaugemale jõuda.

22

JALKA MÄRTS 2015

Foto: Lembit Peegel

persoon

Sten Kaldma: madalamates liigades on raskem vilistada Kuigi jalgpallikohtunik Sten Kaldma vilistas kõrgel tasemel klubide Euroopa liiga ja rahvuskoondiste kohtumisi, on tema hinnangul hea kohtunik see, kes suudab ka madalamate liigade mänge korralikult vilistada.

Alver Kivi

“M

ida madalam tase, seda raskem, nii Eestis kui maailmas,” tõdeb pea 20 aastat kohtunikuna tegutsenud Sten Kaldma, kes lisaks Eesti meistrivõistlustele vilistas tippmänge Euroopa liigas ja koondiste tasemel. “Aga hea kohtunik oskab ka madalamates liigades toime tulla. Nendes mängudes on palju mängijaid seal, kus on pall ja õigeid otsuseid on raskem teha.”

Aastatel 1998–2009 oli Sten Kaldma FIFA kategooria vilemees, mõistes õigust ka U16 ja U19 EM-finaalturniiril, rohkem kui 20s eurosarja kohtumises ja A-koondiste valikmängudes.

Esimese Eesti kohtunikuna jõudis ta UEFA karikasarja alagrupiturniirile, kui 2007. aastal vilistas kohtumises Larissa FC – FC Nürnberg.

“Olen oma karjääriga väga rahul, amet oli hingelähedane ja töö eest sai ka väärilist tasu,” märgib oma isa Toomase eeskujul 1994. aastal kohtunikutööd alustanud Sten Kaldma. “Kunagi tahtsin ma rohkem mängida, aga sain kiirelt aru, et kohtunikuna on võimalus kaugemale jõuda. Olin Euroopa tipptaseme lähedal, mängijana poleks ma kunagi nii kaugele saanud.”

Jalgpallikohtunik on aga väljakul kindlasti tegelane, kes nii mängijatelt, treeneritelt kui fännidelt võtta saab.

Kriitikat jagub nii objektiivsetel kui subjektiivsetel põhjustel. Vahel on kohtunikud oma ebaõnnestumistes siiski ka ise süüdi, kuid Sten Kaldma kindlustas end võimalike äparduste vastu. Talle ei meenu, et oleks mõne tähtsa atribuudi unustanud väljakule kaasa võtta.

Kollased ja punased kaardid olid ka alati dubleeritud. Korra sai Kaldma kell palliga pihta ja jäi seisma, aga teisel käel oli varukell olemas.

Sten Kaldma tunnistab, et kuigi karjäär oli suhteliselt pikk, ei meenu talle eriti erilisi, huvitavaid või põnevaid hetki. Siiski räägib ta paar huvitavat juhtumit Eesti meistriliiga mängudest.

Aastaid tagasi oli Kuressaares mäng, mis käis ühte väravasse ja kus pall jõudis harva üle keskjoone. Äkki andis abikohtunik Sten Kaldmale lipuga märku ja kutsus ta enda juurde.

ABIKOHTUNIKU MURE

Abikohtunik ütles, et tal on igav ja räägi midagi.

Soovitasin tal hakata lennukeid lugema.

“Abikohtunik ütles, et tal on igav ja räägi midagi,” meenutab Kaldma.

“Soovitasin tal hakata lennukeid lugema. Hiljem tundis olukorra vastu huvi ka inspektor. Ma ütlesin talle, et abikohtunikul olid krambid ja ta soovis, et mina hoiaksin ennast rohkem ta lähedale, kuna ta ei saa eriti liikuda.

Inspektor vastas, et vaatas jah, ja ütles, et väga hea.” Üks pisut kentsakas olukord oli Sten Kaldma jaoks Tartus, kui inspektor küsis enne mängu, kumba varianti ta vilistab, kas esimest või teist, ehk kas siis laseb mängida jõuliselt või võtab ka kergeid vigu.

“Minule oli see mõistmatu, sest olen oma tegevuses lähtunud alati jalgpallireeglitest. Viga on viga ja kunagi ei mõelnud erinevatele variantidele,” toob ta välja ühe enda põhimõtte.

Ja loomulikult ei pääsenud ka Sten Kaldma eksimusteta. Eesti meistrivõistlustel mängisid vennad Sander ja Eino Puri siis veel Viljandi JK Tulevikus, kui Kaldma andis kohtumise ajal ühele neist kollase kaardi ja hiljem ka teise, millele järgnes punane kaart.

“Hiljem selgus, et ajasin kaksikud segamini ja tegin ühele neist liiga.

Kohtunik ei peaks vaatama nägusid, vaid mängija numbreid,” tunnistab ta oma eksimust.

2010. aastal viimati vilistanud Sten Kaldma tunnistab, et pika karjääri jooksul oli tal muidugi ka raskeid hetki, sest kui laupäeval vilistasid Kuressaares ja pühapäeval pidid olema Narvas, siis oli see piisavalt koormav.

“Aga ikkagi meeldis, sest jalgpallikohtunik on mängu sees, amet nõuab kehalist ja vaimset vormi ning otsuseid tuleb vastu võtta ka väsimuse pealt,” põhjendab ta. Alati peab kohtunik olema 90 minuti jooksul keskendunud. Kui UEFA või FIFA tegid mängureeglites muudatusi, püüdsid mängijad leida nendest möödahiilimise võimalusi ja kohtunikuna pidi olema valvel.

Huvi jalgpalli vastu on Sten Kaldmal jäänud, sest poeg Sören Kaldma jätkab perekonna jalgpallitraditsioone profimängijana Nõmme Kalju FC ridades.

2015 MÄRTS JALKA

23

premium liiga

Kogemusteta Pärnu ja Viljandi üritavad Premium liigast tugevalt kinni haarata Vutigeograafia laienemine on ütlemata mõnus! Algaval hooajal näeb Premium liigas taas üle mõne aja mängimas nii Pärnu kui Viljandi esindusi. Mis tuuled seal puhuvad ning kui valmis satsid on? Jalka tõttas uurima.

Siim Kera

V

iljandis on järv(ed), Pärnus meri. Ning sellest aastast saavad mõlemad linnad uhkustada ka Premium liiga klubiga! Viljandis pole mürsikute ning taatide silmapaarid näinud kõrgliiga vutti peale seda, kui FC Viljandi 2012. aasta lõpus tegutsemise lõpetas, suvepealinna kodanike liivased varbad said sandaalide ning kingade sees meistrisarja mängule astuda viimati 2008. aastal, mil Pärnu Vaprus tippmängus kaasa lõi. Mida toob

uustulnukatele 2015. aasta hooaeg?

Pärnu Linnameeskonna värske juhendaja Marko Lelov tunnistab, et võibolla jõuti Premium liigasse veidi liiga kiirelt ning sürpriisina. Seepärast tõotab tulla raske aasta.

“Ma ei tea, kas (Premium liiga – toim.) tuli õigel ajal või mitte,” mõtiskleb endine FC Flora loots. “Mingil määral oleme ette valmistamata, sest siia pääsemine oli kõigile üllatus. See oleks pidanud olema rohkem etteka-

Foto: Lembit Peegel

Pärnu Linnameeskond pallis mullu esiliigas.

24

JALKA MÄRTS 2015

vatsetud. Üllatuse tõttu pole teada, kas kõik mängijad suudavad kõrgliigas mängida. Praeguse seisuga valmistusime meistrivõistlusteks kolm kuud, tegelikult peaks sellise eesmärgi nimel paar aastat töötama.”

Samamoodi saabus meistrisari liiga kärmelt ka Tuleviku olevikku. Vähemalt nii arvab klubi peatreener Aivar Lillevere. Mulluse hooaja eel oli tema eesmärgiks jääda ilma üleminekumängudeta esiliigasse. Saatus tahtis aga risti vastupidi, playoff’is võideldi vapramalt kui Jõhvi Lokomotiv ning jõuti Premium liigasse. Hoolimata sellest, et esiliigas lõpetati tegelikult 5. kohal.

Eespool Pärnu (3. koht) ning Flora, Levadia ja Kalju duublid.

“Paber ei valeta, vaatad, et esiliiga viies – Viljandi Tulevik,” jutustab Lillevere. “Ja ikka tuleb (Premium liigas – toim.) mängida. Aga tuleb hakkama saada. Ise tegime olukorra selliseks, nüüd paneme edasi.”

Tuleviku mängumees Indrek Ilves mõistab, et üllatusena kõrgseltskonda pääseti, kuid vähem rõõmsaks see teda kindlasti ei tee. 24aastane sportlane möönab, et vanus hakkab vaikselt peale tulema ja on just õige aeg püünele pääsemiseks.

“See tunne on fantastiline, selle nimel olen ma tööd teinud,” on vasakul äärel opereeriv Ilves aus. “Varem on olnud selliseid mõtteid, et oled terve elu jalgpalli mänginud, aga pole kuhugi jõudnud ja äkki peaks muuga tegelema.

Jumal tänatud, et lõpuks (Premium liiga – toim.) tuli. Noortel ka nüüd hea

Foto: Lembit Peegel

Viljandi Tulevik koosnes 1998. aastal valdavalt koondislastest. Vasakul valvab väravat Rain Vessenberg, paremal on müürist eraldunud Argo Arbeiter.

üles vaadata, et Viljandi kõrgliigas. Kui Tulevik oli II liigas, siis paljud noored võibolla vaatasid, et miks üldse mängida, kuhu ma üldse jõuda saan?”

Premium liiga annab noortele lisamotivatsiooni, sellega nõustub ka teise linna mees Marko Lelov.

“Praegu on see noorte jõudmine linnameeskonda olnud kuidagi kaootiline,” usub koondiseski kolm mängu pidanud endine vutimängija. “Töö pole olnud sihipärane. Eeskuju peab olema tunduvalt suurem, et mängijatel oleks siht silme ees, et kui noortetsükkel saab läbi, on võimalus mängida linna eest.”

Tänaval tuntakse Kõik vastanud tõid välja, et suureks murekohaks on Premium liiga kogemustega mängijate vähesus. Siiski on üks tõeline koondisekogemustega tugitala mõlemas tiimis olemas, Tulevikus Sander Post (artikli kirjutamise aegu veebruari alguses ainus Viljandi tiimi mängija, kes varem kõrgliigas pallinud – toim.), Pärnus Karl Palatu. Lillevere tõdeb, et Norra kõrgliigaski mänginud Posti tulekul hingas ta kergendatult, temal ning tervel meeskonnal on mehest suur abi. Mullu esiliigas Vändra Vapruses palli taga ajanud ning varem ka Tartu Tammeka ja Pärnu Vapruse eest meistriliigas platsile jooksnud Ander Paabut kiidab Palatut. Ründemängija sõnul on keskkaitsja tõeline liider, kes trennis ei karda ka kõvemat häält teha, kui kõik ligadi-logadi on. Palatu ise on

veidi tagasihoidlikum ning end kellestki tähtsamaks või erilisemaks ei pea.

Pärnakatele on Paabuti sõnul suureks motivatsiooniks ka klubi presidendiks asunud Raio Piiroja.

“Raio on alati olemas, kui mingi mure on, ta aitab kõigi probleemidega, välja arvatud, kui on tüdrukutega seotud mure,” muigab Pärnust pärit jalgpallur.

“Tal tutvusi on, kui midagi vaja on, siis on hea, et ta on klubi juures olemas.”

Kuna kõrgliigas mängimine pole naljaasi, siis tuleb teatud asju muuta ka mängijate peades. Vaja on üle vaadata oma harjumuste pagas.

VILJANDI KÕRGLIIGAS

Kui linnas jalutada, on uhke tunne, enam pole seda, et ära ei tunta.

“Peab kogu aeg trennis käima ning sporti investeerima,” arutleb Pärnu juhendaja Lelov. “Viis treeningut nädalas pluss mäng. Mõnele pole see võibolla vastuvõetav. Jalgpalli oskavad kõik mängida, aga tegelikult on vaja teha Eesti mõistes tippsporti. Kas me jõuame kohaneda? Kas mängijad võtavad vanade harjumuste pealt uusi asju omaks? On jõle tähtis, et mängijad kaitseks linna au. Isegi kui on raske aeg, isegi kui tuleb Pärnu suvi peale, tahan näha, et mängija kaitseb linna au.”

Tuleviku mängumees Indrek Ilves on samal meelel. Tema sõnutsi peab iga mees vaatama enda südamesse ning mõtlema, kust ja kuidas suudab ta juurde panna. Ilves peab silmas nii õiget toitumist, sobival ajal magama minemist kui ka pralledest hoidumist.

Tasuks on kasvõi publiku soe patsutus.

“Kui linnas jalutada, on uhke tunne, enam pole seda, et ära ei tunta,” jutustab mees. “Pensionär või noorem poiss, vahet ei ole, tullakse rääkima, et väga kõva, esindate Viljandi linna ja teete mehetegusid. On tore näha, et Premium liigasse pääsemisega räägitakse Viljandist ja Pärnust rohkem. Meedia huvitub, pääseb telekasse. Ise lähen purustama kõiki, kes minu vastu mängivad. Midagi lihtsalt kellelegi kindlasti ei anna.”

Kui üldiselt nimetavad kõik, et põhieesmärgiks on liigasse püsimajäämine, siis seesamune Ilves ujub vastuvoolu ning usub, et Viljandil on potentsiaali platseeruda tabeli keskel. Mis saab aga oluliseks, et Premium liiga õhu nuusutamine kõigest ühe aasta pikkuseks ei jääks? Mõni nimetab ränka tööd, teine toob välja fortuunafaktori. Tähtis on ka psühholoogiline pool. Ei pea olema Nostradamus, et ennustada uustulnukate potentsiaalseid tagasilööke ning mõõnasid.

“Meestel sära on, aga kuidas teha nii, et see sära säiliks pikalt?” küsib Lelov.

“Meistriliigas mängimine peaks olema lust ja rõõmupidu, aga kindlasti tekib olukord, kus see on lihtsalt ropp töö.”

2015 MÄRTS JALKA

25

mängija luubi all

Hannes Anier Henri Anieri noorem vend Hannes tegi mullu koondisedebüüdi ning lõi oma teises kohtumises ka värava! Välismaal pole tal seni õnnestunud üheski klubis kanda kinnitada, aga vanuski ju kõigest 22 aastat.

Noormehe plusside ja miinuste üle saavad arutleda tema esimene treener Aivar Tiidus ning teda FC Floras ja U21 koondises juhendanud Martin Reim.

Väljakunägemine Martin Reim: Vahel hoiab liiga kaua palli, ei leia õigel ajal söödu- või löögivõimalust.

Aivar Tiidus: Ütleme, et on suhteliselt loov mängija. Väljakunägemise juurde käib ka intuitiivne liikumine. A-koondises on tema liikumine ja väljakunägemine olnud põhimõtteliselt perfektsed.

Vastupidavus Martin Reim: Füüsiline vorm on tal väga hea, klubita kannatas mänguvorm. Mootor on sees olemas, aga mängupraktika vähesuse tõttu on vorm väga kõikuv. Üks hetk jõuab, teine hetk on näha, et on raske joosta.

Aivar Tiidus: Ütleme, et vastupidavus on üle keskmise. Otseselt musta tööd ta tegema ei pea, aga jõuab ründajana kõik oma asjad ära teha.

Martin Reim: Võimsust ja kiirust on, aga seda teravat reaktsioonikiirust ja suunamuutusi mitte. Tal on need olemas, aga need pole tema trumbid. On natuke sirgjoonelisem mängija.

Aivar Tiidus: Positsiooniline liikumine hea, taktikaline liikumine õige. Ta on treeneri jaoks hea mängija, sest täidab oma ülesanded viie plussi peale.

Tehnika

26

JALKA MÄRTS 2015

Õhuvõitlus Martin Reim: Ta ei ole seda tüüpi, kes on nii suur, et on seljaga vastase värava poole mängiv tipuründaja, aga füüsiliselt on ta piisavalt tugev, et õhus suurte keskkaitsjate vastu mängida. Kui on heas hoos, siis on ta võimeline suuri kaitsjaid ennetama. Talle meeldib muidugi rohkem maast kui õhust mängida, aga saab korralikult hakkama.

Aivar Tiidus: Liigub julgelt palli peale ja ei karda teist korrust. Ma arvan, et hea.

Jõud Martin Reim: Oma vanuse kohta on tal ründajalik võimsus täitsa olemas. Oskab hästi palli pärast võidelda ja palli kehaga katta. Füüsilist võimsust on.

Aivar Tiidus: Noor mängija veel, seda saab arendada. Massiivset jõulist liikumist pole. See on koht, kus enese kallal tööd teha.

Sisu Martin Reim: Kui ta on heas vormis ja hoos, siis on sisu kuhjaga. Kui ta vorm on kehv ja tuju on nii-öelda halb, siis kaob ka isu ära. Samas ikka pingutab ja üritab, isegi kui välja ei tule. Alla ta anda ei taha.

Aivar Tiidus: Sisu peab olema, sest ta on olnud nähtaval kohal noortekoondistes ja A-koondises, mänginud Saksamaal. Sisu on väga hea.

Kiirus

Liikuvus

Martin Reim: Ta pole Zakaria Beglarišvili, kes trikitab. Tal on see tehnika olemas, et pall maha võtta ja triblada, aga pigem läheb kiiruse ja võimsusega.

Aivar Tiidus: Hea löök, hea tribling, vajadusel annab söödu ära. Kõik on komplektis.

Väga hea!

Martin Reim: “Peab leidma stabiilse klubi. Siis on ta väga hea võimekas ründaja A-koondisse Henri kõrvale.”

cv

Martin Reim: Päris korralik. Tal on sellist võimsat kiirust, aga natukene jääb teravusest puudu. Jooksukiirus on väga hea, ka rahvusvahelisel tasemel korralik. Natukene jääb reaktsioonikiirusest puudu.

Aivar Tiidus: Plahvatuslikum võiks olla, aga jõuab kõik oma asjad ära teha. Pigem üle keskmise on kiirus.

Eks kui areneb jõud, areneb ka kiiruse pool. Midagi hullu ei ole.

Löök & sööt Martin Reim: Ründaja kohta jääb pealelööke väheks ning seetõttu ei löö ka nii palju väravaid. Aga kuna ta pole kindlat mängupaika leidnud, on see rohkem enesekindluse ja mängupraktika taga. Tean FC Flora aegadest, et löök ja sööt on tal olemas.

Aivar Tiidus: Väravavaist on hea. Sööduga on keeruline.

Positsioonilt lähtuvalt ei ole söödul väga palju rõhku.

Pigem teeb ilma pallita tööd ja ootab ise söötu. Aga saab sööduga hakkama.

Sündinud: 16.01.1993 Klubi: Erzgebirge Aue Endised klubid: FC Kotkas, Valga Warrior, FC Elva, FC Flora, Odense BK, Erzgebirge Aue Endised treenerid: Aivar Tiidus, Theimo Tülp, Zaur Tšilingarašvili, Norbert Hurt,

Tarmo Rüütli, Martin Reim, Troels Bech, Falko Götz, Tomislav Stipic Koondis: 4/1

väravavahtidele

See olukord on väravavahi õudusunenägu: ise pikali maas ja väravavõrk pallilennust pingul.

Foto: Lembit Peegel

Ära mõtle sellest, mida ema õhtuks süüa teeb, ehk kuidas saada paremaks väravavahiks Soomlane Jyri Nieminen andis umbes aasta jooksul meie väravavahtidele rohkelt nippe. Praeguseks pesitseb ta Pärsia lahe vahetus läheduses ning treenib sealseid talente. Sain temaga enne ärasõitu kokku, et panna kirja õpetussõnad nii noortele kui veidi vanematele Maarjamaa puurivahtidele.

Siim Kera

K

uidas saada maailma parimaks puurivahiks? Tahaksin vutiromantika huvides kirjutada, et keegi ei tea vastust, aga tegelikult tuleb lihtsalt roppu moodi trenni teha. Selle loo ilmumise ajaks on endisel Eesti noortekoondiste väravavahtide treeneril Jyri Nieminenil ilmselt soome-

ugri muld talla alt pühitud ning mehe leivaisaks on Dohas paiknev Aspire akadeemia. Samal ajal kui Moskvas asuv Katari saatkond mehe dokumente uuris-puuris, jutustasime meie aga sellest, milliseid tarkusi noor kollkipper kõige rohkem kõrva taha peaks sättima.

Kokku saime põgusa ülevaate.

Algajad Alustame neist, kes on saatuse tahtel äsja väravasse sattunud. Mida teha, et postide vahel seismine sobiks noorele sama valatult kui kikilips praegusele presidendile? Kõigepealt tuleb õppida kukkuma! Kui noor saab esimese asjana haiget või murrab sootuks mõne 2015 MÄRTS JALKA

27

väravavahtidele

Foto: Lembit Peegel

Matvei Igoneni trumbiks on kiired esimesed sammud.

luu, siis kaob ka isu väravat kaitsta.

Enne panterlikku hüpet astu samm õiges suunas, ava oma keha ning karga.

Maanduda ürita palli peale, siis ei ole nii valus ning kindlalt saab kaitstud ka nahkkera.

Vähem oluline pole palli trajek-

Meie kolm talenti Palusime Jyri Nieminenil öelda paar sõna U21 koondise väravavahtide kohta. Nieminen Matvei Igoneni, Richard Alandi ning Kristjan Tamme nõrgemaid külgi välja tuua ei tahtnud. Lihtsalt seepärast, et väravavahid jäävad niigi kriitikarahe alla. Vahepeal peab tunnustama ka.

Matvei Igonenist. “Mängisime Kubok Sodružestva turniiril Soomega ning pärast mängu tulid nende mängijad minu juurde ja uurisid, kes see nii hea poiss on. Ta tegi vähemalt kolm väga head tõrjet. Tema esimesed sammud on erakordselt kiired. Ta vähendab suurepäraselt ruumi enda ja ründaja vahel.”

Richard Alandist. “Tema suurimaks trumbiks on tema rahulikkus. Ta mõistab jalgpalli ja erinevaid olukordi, ta suhtleb hästi ning teeb palju tööd.”

Kristjan Tammest. “Samamoodi väga rahulik. Tema kvaliteeti võib usaldada, ta on põhielementides väga hea, püüab kindlalt palle, ei lase neid käest lahti.”

28

JALKA MÄRTS 2015

toorist sotti saamine. Uuele tasemele tuleb viia käekoordinatsioon! Kahjuks pole sellist varianti, et paned õhtul palli padja alla ning hommikuks oled Manuel Neueri ning David de Gea hübriid. Mis siis teha saab? Püüa võimalikult palju palle. Viska kõrgele õhku ja püüa. Lase treeneril endale lüüa. Nii see käib. Kordused ja kordused. Et oleks põnevam, harjuta läbisegi ka palli tõrjumist rusika või lahtise käega. Ja edasi tuleb lihtsalt palju tööd teha. Tõrju erinevates situatsioonides – tsenderdused, üks ühe vastu ja nii edasi.

Veel rohkem kordusi ning keerulisi liikumisi. Nieminenil on õpetussõnu ka treeneritele.

“Harjutused peavad lastele sobima ning olema huvitavad,” sõnab juba 13aastaselt omavanuseid väravavahte juhendama hakanud soomlane. “Ma ei tee kunagi samu harjutusi, noored peavad saama uusi impulsse, mis kisuks nad mugavustsoonist välja. Kõige suurem probleem on see, et treeningutel koheldakse väravavahte nagu roboteid, loomingulisust pole. Soojenduse ajal panen ma väljakule tähiseid, palle, hüppenööre, lendavaid taldrikuid ning ütlen, et teil on nüüd kaheksa minutit aega, et ennast soojaks ajada.

Kui on uus grupp, siis tihti vaadatakse hämmastunult mulle otsa, ollakse harjunud, et treener annab konkreetsed

VAHELDUST ON VAJA

Kõige suurem probleem on see, et treeningutel koheldakse väravavahte nagu roboteid, loomingulisust pole. ülesanded. Aga noored peab panema probleeme lahendama, sest väravavahi töö tähendabki probleemide lahendamist.”

Kuna spetsiaalseid väravavahtide treeninguid Eesti klubides väga tihti ei toimu, siis on üüratult oluline, et noor mõistaks kõiki treeneri juhiseid ning ülesandeid. Nii saab ta end kogu aeg ise arendada. Kas siis ilma väravavahtide treenerita harjutuskorral või suisa kodus. Nieminen soovitab minna vaatama klubi esindusmeeskonna treeninguid ning meenutab omast kogemusest, et temal väravavahtide treenerit ei olnud, ta lihtsalt käis pidevalt vaatamas, kuidas mehed end paremaks harjutavad.

Aga kõige tähtsam küsimus. Kuidas minna vutiga edasi, kui oled juhtumisi kollkiprina suure eksimuse teinud?

Vastuta ning analüüsi. Viska emotsioonid kõrvale ning tee selgeks, mis juhtus ning kuidas seda edaspidi vältida saab.

väravavahtidele Unusta eksimus, aga jäta meelde, miks see juhtus. Kõige hullem on teha viga ning sellest mitte midagi õppida.

Edasijõudnud Väravavaht on väravavaht ehk esiteks tuleb jätkuvalt ning kogu aeg tegeleda kõige sellega, mida eelmises plokis mainitud sai. Aga kui oled juba kogenum ning plaaniks on tippu murda, siis selleks puhuks on Nieminenil veel sõnu. Oluline on taktikaline pool.

Kuidas vastane mängib? Kus ma pean olema, kui pall on siin või seal? Millises positsioonis peab mu keha olema? Mitu korda tohin ma vasakule vaadata, kui mäng toimub paremas ääres? Kõik peab olema kogu aeg kontrolli all, eriti see, mis on toimumas puurivahi kastis. Ja siit järgneb juba keskendumise küsimus.

“Sa pead suutma 90 minutit keskenduda, aga see on raske,” jutustab Nieminen. “Vahel hakkad ikka mõtlema, et huvitav, mis ema täna süüa teeb või kui suur on publikunumber. Olen isegi väravavahina mängu ajal teistest asjadest mõelnud.”

Mida siis ikkagi teha, et mõte kuhugi kummalistele radadele uitama ei läheks?

Tuleb lihtsalt iga treeningut võtta sama

tõsiselt kui mängu. Aina keskendu ja keskendu.

Põhjanaaber toob välja veel ühe põneva aspekti – hea väravavaht peab oskama kohaneda. Nii tiimi, ilma kui taktikaga. Vastane võib teha midagi, mida sa ei oodanud. Kõigeks peab valmis olema.

“Pane end uutesse ning ebamugavatesse olukordadesse ja vingerda sealt kuidagi välja,” on mehel adapteerumiseks soovitussõnad varnast võtta.

Samamoodi paneb ta noortele südamele, et nad vastutavad ise oma karjääri eest. Ta ei taha kuulda vabandusi nagu “ma ei meeldi treenerile”. Võibolla pole mängija lihtsalt piisavalt hea? Igatahes peab igaüks ise lahendused leidma.

“Eestis on vähe väravavahtide treenereid,” tõdeb ta. “Mine räägi nendega!

Küsi neilt nõu. Kui sa oled Tääksist, siis palu Viljandi Tuleviku treenerilt abi.

Olen kindel, et kõik on valmis abistama.”

Hea väravavahi põhiline omadus on aga tugev isiksus. Nii arvab meie üle lahe naaber. Sa võid olla väga häbelik, aga põhiline on see, et sa talud ära kogu selle kloppimise ja kriitika, mis puurivahi ametiga paratamatult kaasa tuleb. On

Foto: Lembit Peegel

Richard Alandit iseloomustab rahulikkus.

palju väravavahte, kes pealtnäha tunduvad õrnad, kuid tegelikult on nende vaim tehtud kuulikindlast materjalist.

Nad on rahulikud, valmis analüüsima ning taluvad kriitikat. Pealtnäha “kõvad kutid” pole Niemineni sõnul väravavahiks tihti kõige sobivamad ning kipuvad end liialt kaitsma.

Kuidas Katarisse pääseb?

Riigi pealinnas Dohas asuval Aspire spordiakadeemia jalgpalliharul on tegelikult ainult üks eesmärk: kasvatada tippmängijaid 2022. aastal Kataris toimuvateks jalgpalli maailmameistrivõistlusteks. See tähendab muidugi, et tingimused on naftariigis hullumeelselt head. Niemineniga samas tiimis töötavad ka Bilbao Athleticu, Liverpooli ning Monaco taustaga treenerid.

“Mida üks soomlane ühest jäähokiriigist sinna otsima läheb?” naerab Nieminen ise.

Augustis käis Tallinnas Katari U19 koondis, kes A. Le Coq Arenal toimunud mängu 2 : 1 võitis. Pärast kohtumist sattus Nieminen jutustama vastaste väravavahtide treeneri sakslase Julius Büscheriga, kes avaski soomlasele ukse Katari megaakadeemiasse.

Ta saatis paar videot, Büscherile need meeldisid ning ta soovitas meie põhjanaabrit tähtsatele asjapulkadele. Sõela läbimine oli muidugi paras pähkel. 50–60 kandidaadi hulgast valiti kümme, keda intervjueeriti Skype’i teel. Selle tulemusena selgus kaks kõige kompetentsemat isikut, kes kutsuti Katari proovipäevadele.

Kolme päevaga andis Nieminen kaks intervjuud, viis treeningut ning pidas ühe ettekande. Mehe iga liigutust filmiti ning araablased ei öelnud ära ka vimkade viskamisest.

“Väga palju üritati mind mugavustsoonist välja tirida,” sõnab ta. “Ühele treeningule pidi tulema kolm väravavahti, aga siis viis minutit enne öeldi, et tuleb ainult kaks. Kui esimese trenni tegin oma vaistu järgi, siis teiseks trenniks anti mulle ette nende programm ning filosoofia, mille ma siis pidin ruttu järgmise päeva hommikuks selgeks tegema.”

Nieminen tunnistab, et ilma Eesti Jalgpalli Liidus töötamata poleks ta neid pakkumisi saanud.

“Soomes poleks mind keegi märganud,” on ta veendunud. “Aga Eestis oli minu esimene rahvusvaheline töö ja see avas kohe uued uksed. Sain suvelgi teistest riikidest paar pakkumist.

Mul on väga kurb lahkuda.”

2015 MÄRTS JALKA

29

Kutse valsile!

Viin alates 9990â‚Ź

Hooajalised lennud Tallinna ja Viini vahel 3. aprillist 23. oktoobrini 2015

www.estonianair.ee

Massimo Luongo Austraalia

AUSTRAALIA Aasia meister 2015

Enne finaalm채ngu all vasakult: Robbie Kruse, Massimo Luongo, Tim Cahill, Ivan Franjic, Mark Milligan. Taga vasakult: Mathew Leckie, Jason Davidson, Trent Sainsbury, Mile Jedinak, Matthew Spiranovic, Mathew Ryan.

Yaya Toure Elevandiluurannik

ELEVANDILUURANNIK

Foto: Carl de Souza/AFP/Scanpix

Aafrika meister 2015

All vasakult: Siaka Tiene, Serey Die, Boubacar Barry, Yaya Toure, Max-Alain Gradel, Gervinho. Taga vasakult: Serge Aurier, Serge Wilfried Kanon, Kolo Toure, Eric Bailly, Wilfried Bony.

Foto: Amr Abdallah Dalsh

Foto: Tim Wimborne/Reuters/Scanpix

Foto: Mal Fairclough/AFP/Scanpix

RAIO PIIROJA LAHKUMISMÄNG

EESTI . ISLAND

31. MÄRTS 2015 MAAVÕISTLUS A. Le Coq Arena

Väravad avatakse kell 17:00. Avavile kell 19:00.

Pääsmed saadaval Piletilevis.

PEATOETAJA

TOETAJAD

SUURTOETAJAD

MEEDIAPARTNERID

koondise aasta

Andke sinine särk selga ja Sinise Seina värav ette!

Pilk möödunud koondiseaastale numbrite kaudu näitab, et kõik mängud tegi kaasa Ilja Antonov ja enim minuteid mängis Karol Mets. A. Le Coq Arena vanalinnapoolsesse väravasse meie pallurid skoorida ei oska. Edukaim vorm on siiski sini-mustvalge.

Indrek Schwede

L

äinud aasta oli Eesti koondisele numbrite poolest enam-vähem samasugune kui üle-eelminegi. Tunamullu mängisime lihtsalt ühe mängu enam ja võitsime ühe mängu vähem. Lõime vähem väravaid (2012. aastal 13), aga lasime ka endale vähem lüüa (20 – vt möödunud aasta näitajaid tabelist).

Kõige enam peab meie koondis mänge sinimustvalges rüüs ja see vorm on ka osutunud kõige edukamaks: tänavu tõi see meile viiest võidust neli (mullu neljast kolm).

Jätkub lausa haiglane maagia A. Le Coq Arena väravatega: fännitribüünipoolsesse me skoorime, vanalinnapoolsesse mitte. Eelmisel aastal lõid vastased kumbagi otsa kaks palli, meie kõik viis sündisid Sinise Seina nina all. Mullu oli see näitaja Eestil 6 : 3 fännitribüüni ja tunamullu “üllatuslikult” 1 : 0 põhjatribüüni kasuks! 2012. aastal me Sinise Seina poole ei skoorinudki!

Eelmisel aastal pallis A-koondises 47 mängijat, neist kaheksa (Hannes Anier, Frank Liivak, Maksim Podholjuzin, Artur Pikk, Igor Subbotin, Brent Lepistu, Andreas Raudsepp, Vladimir Avilov) olid debütandid. Põhikoosseisu tõstsid end keskväljamehed Karol Mets ja Ilja Antonov, kes esindasid koondist üle tuhande minuti. Ragnar Klavan oli kapten kõigil üheksal korral, kui ta koondist esindas.

40

JALKA MÄRTS 2015

Foto: Lembit Peegel

Pildil inglise tuusa Wayne Rooneyt jälgiv Karol Mets (vasakul) mängis mullu enim minuteid koondises.

Eesti mängud 2014 05.03.2014 Gibraltar 26.05.2014 Tallinn 29.05.2014 Liepaja 31.05.2014 Ventspils 04.06.2014 Reykjavik 07.06.2014 Tallinn 04.09.2014 Stockholm 08.09.2014 Tallinn 09.10.2014 Vilnius 12.10.2014 Tallinn 12.11.2014 Oslo 15.11.2014 Serravalle 18.11.2014 Tallinn 27.12.2014 Tallinn

Eesti–Gibraltar 2:0 Eesti–Gibraltar 1:1 Eesti–Läti 0 : 0, pen seeria 2 : 4 Eesti–Soome 0:2 Eesti–Island 0:1 Eesti–Tadžikistan 2 : 1 Eesti–Rootsi 0:2 Eesti–Sloveenia 1 : 0 EM Eesti–Leedu 0 : 1 EM Eesti–Inglismaa 0 : 1 EM Eesti–Norra 1:0 Eesti – San Marino 0 : 0 EM Eesti–Jordaania 1 : 0 Eesti–Katar 0:3

Bilanss: 14 +5 = 3 –6 Väravad: 8 –12

A. Le Coq Arena müsteerium kestab Endiselt oskab meie koondis A. Le Coq Arenal skoorida ainult lõunatribüüni (fännidepoolse nn Sinise Seina) ees olevasse väravasse. Tänavu lõi Eesti oma traditsioonilisel kodustaadionil viis kolli ja kõik lõunatribüüni võrku!

Vastased on selles osas mitmekesisemad: sel aastal löödi kumbagi tribüüniotsa kaks kolli.

Ka ajalooliselt on Eesti koondise tasakaal selles küsimuses paigast ära: Eesti on alates 2001. aastast löönud lõunatribüüni poole 61 ja põhjatribüüni poole vaid 26 väravat. Vastaste arvud on 41/46.

Kokku on Eesti pidanud rivaalidega A. Le Coq Arenal 80 mängu, millest on võidetud 30, viigistatud 21 ja kaotatud 29. Väravate vahe on 87 : 87.

koondise aasta Kuidas väravad löödi

Kaptenid 2014

Eelmisel aastal oli Eesti väravate vahe 8 : 12. Kaheksast kollist kuus löödi jalaga ja üks peaga trahvikastist ning üks väljastpoolt kasti.

Meie konkurendid lõid seitse väravat jalaga ja kaks kastist peaga, kaks väljastpoolt kasti (neist üks karistuslöögist) ning ühe penaltist.

9 Ragnar Klavan 2 Konstantin Vassiljev

8 7 6 5 4 3 2 1 0

6

8

1 Jalaga kastist

2

Peaga kastist

1

2

1

Väljastpoolt kasti

Penaltist

Sinine tulp tähistab Eesti ja kollane vastaste numbreid

Vormid ja tulemused Enim mänge – tervelt kaheksa – pidas Eesti oma tavapärases vormis: sinised särgid, mustad püksid, valged sokid.

Selles vormis võideti pooled mängud, viigistati üks ja kaotati kolm mängu.

Sini-must-valge 8 +4 =1 –3 Valge-valge-valge 3 +0 =1 –2 Valge-must-sini 2 +1 =1 –0 Sini-must-sini 1 +0 =0 –1

2 Alo Bärengrub 1 Sergei Pareiko

Internatsionaalid 2014. aasta mängude arvu järgi 14 Ilja Antonov 13 Karol Mets 11 Enar Jääger 10 Ken Kallaste 9 Ragnar Klavan 9 Sergei Pareiko 8 Taijo Teniste 8 Konstantin Vassiljev 8 Henri Anier 8 Sergei Zenjov 7 Martin Vunk 7 Igor Morozov 6 Henrik Ojamaa 6 Joel Lindpere 6 Gert Kams 6 Alo Bärengrub 5 Siim Luts 5 Dmitri Kruglov 5 Artjom Artjunin 4 Sergei Mošnikov 4 Hannes Anier 4 Igor Subbotin 4 Ingemar Teever 3 Sander Puri

3 Kaimar Saag 3 Ats Purje 3 Mihkel Aksalu 3 Aleksandr Dmitrijev 3 Rimo Hunt 3 Artur Pikk 3 Frank Liivak 2 Taavi Rähn 2 Sander Post 2 Tarmo Kink 2 Albert Prosa 2 Markus Jürgenson 2 Rauno Alliku 1 Mikk Reintam 1 Maksim Podholjuzin 1 Andres Oper 1 Pavel Londak 1 Tihhon Šišov 1 Eino Puri 1 Marko Meerits 1 Brent Lepistu 1 Andreas Raudsepp 1 Vladimir Avilov

Internatsionaalid 2014. aasta minutite järgi

Foto: Lembit Peegel

1042 Karol Mets 1024 Ilja Antonov 813 Enar Jääger 810 Sergei Pareiko 733 Ken Kallaste 722 Ragnar Klavan 618 Igor Morozov 534 Konstantin Vassiljev 530 Sergei Zenjov 527 Taijo Teniste 524 Henri Anier 467 Martin Vunk 450 Alo Bärengrub 428 Artjom Artjunin 412 Joel Lindpere 332 Dmitri Kruglov 312 Sergei Mošnikov 296 Hendrik Ojamaa 287 Gert Kams 280 Igor Subbotin 270 Mihkel Aksalu 243 Siim Luts 198 Rimo Hunt 187 Kaimar Saag

181 Artur Pikk 180 Markus Jürgenson 161 Sander Puri 138 Sander Post 136 Aleksandr Dmitrijev 135 Taavi Rähn 127 Frank Liivak 125 Albert Prosa 109 Tarmo Kink 103 Hannes Anier 99 Ingemar Teever 90 Pavel Londak 90 Marko Meerits 71 Eino Puri 53 Rauno Alliku 45 Brent Lepistu 45 Andreas Raudsepp 42 Ats Purje 35 Andres Oper 19 Tihhon Šišov 12 Mikk Reintam 5 Vladimir Avilov 4 Maksim Podholjuzin

Klubita Enar Jääger (valges) kandis koondises mahuliselt kolmandat koormat.

2015 MÄRTS JALKA

41

minu 11

Rasmus Mägi hülgas Zlatani ning valis sügavuse M

öödunud aasta Eesti parima meessportlase Rasmus Mäe sümboolne koosseis on riukaid täis.

Jätkub nii suuri mõtlejaid, müütilisi tegelasi kui ka muidugi kergejõustiklasi. Oma 4-3-2-1 taktikat kutsub mees ise täielikuks püramiidiks!

“Arvasin alguses, et teen Zlatani (Ibrahimovic – toim.) uhkeks ja panen koosseisu 11 Zlatanit, aga siis mõtlesin natukene sügavamalt,” muigab Euroopa meistrivõistluste hõbemedali omanik. “Pigem olen ma korvpallihuviline, aga viimasel aastal olen jalgpallifenomenist rohkem aru saanud.

Jalgpall on rohkem hinda läinud.”

Margus Hunt: On küll teise jalgpalli mees, aga tal on hea siruulatus. Kui ta suudaks Manuel Neueri kombel välja joosta ja samal ajal karjuda, siis ta hirmutaks ära kõik, kes üldse värava löömisest mõtlevad.

Cicero: Oskab oma kõnedega kogu meeskonda sütitada. Ta aitab tuumikut moodustada, tõmbab ühel hetkel kõik käima.

Kaitse võiks ju olla veidi filosoofiline, teised liinid las olla jõulisemad. Kui laiemalt võtta, siis tema filosoofilisus peaks kasuks tulema.

Kerberos: Tema peaks olema võimalikult keskel. Ta ei lase mitte kedagi kasti. Kolme peaga tegelane kulub ikka ära. Mida rohkem päid, seda parem. Piisavalt hirmus ja kogenud tegelane. Tema eesmärk oleks Margus Hundile võimalikult vähe tööd jätta.

Mees, kes teadis ussisõnu: Kes iganes ta ka ei oleks – ta on mees, kes teab ussisõnu.

Kuu: Suudab õigel ajal tekitada tõusu või mõõna.

Dumbledore: Vana kogenud mees kulub ikka ära. Kas ma just väga suur Harry Potteri fänn olen, aga temasuguse mehe vastu on ikka respekt.

Tartu vaim: Tema saaks kindlasti hakkama. Heade mõtete linna vaim mõtleks ikka midagi välja. Võtab selle kuju, mida parasjagu vaja võtta. Ja kui ta on nähtamatu, siis ei tea kunagi, mis järgmiseks juhtuda võib.

42

JALKA MÄRTS 2015

Foto: Lembit Peegel

Rasmus Mägi

Grit Šadeiko

Tartu vaim

Dumbledore

Cicero

Kerberos

Maris Mägi

Mephistopheles

Mees, kes teadis ussisõnu

Kuu

Margus Hunt

Mephistopheles: Tema peaks samamoodi suutma võtta ükskõik mis kuju. Võib isegi vastase kuju võtta!

Grit Šadeiko / Maris Mägi: Nende mõlemaga oleme trennides nii palju aega koos veetnud, et nende vastu on selline usaldus, mis kindlasti toimib ka väljakul. On koos Margus Hundiga sportlased, seega oleks mängulistes elementides rohkem asjas sees. Teised võibolla vaataksid asja natukene teise nurga alt, spordikaugemalt.

Rasmus Mägi: Et saaks vahelduseks mõned väravad lüüa. Trennides oleme ikka jalgpalli mänginud, noorena päris kõvasti. Võibolla jalgpallurite silmis on see kuidagi ilma reegliteta jalgpall.

Jookseme nii palju kui võimalik. Võistlushooajal muidugi ei mängi.

Peatreeneriks noor Eesti treener Norbert Hurt, abitreener Jose Mourinho. Küll nad seal pingil omavahel läbi saaks.

Kui koondisele arsti vaja on, siis valiks Sigmund Freudi.

maakonnalood

Jalgpall veereb Virumaal Tarva klubi tuules Lääne-Virumaal loetakse kokku ligi tuhat jalgpalliharrastajat, seda on üllataval kombel tublisti rohkem kui teistel pallimängualadel. Tooni annab siinses jalgpallielus Tarva vutiklubi.

Aivi Pargi

Rakvere jalgpallisõbrad lauluhoos: kallis Tarvas, kingi meile võit!

M

aakonna esindusmeeskonna Rakvere jalgpalliklubi ( JK) Tarvase pallimehed vuhivad laupäeva ennelõunal linna kunstmurustaadionil trenni teha, trotsivad kontidesse kippuvat niiskust ja jäist tuult.

On Eesti meistrivõistlustel esiliigas mängiva tiimi hooajaeelne harjutuskord ning nõudliku peatreeneri Valeri Bondarenko valvsa pilgu all ei anta erinevaid mänguharjutusi tehes armu ei pallile, iseendale ega uuendamist ootavale päevinäinud kunstmurule. Tulekul on kontrollmäng Tallinna vutimeestega, see peab andma pildi meeskonna vormist.

Uus hooaeg algab rakverlastel 8. märtsil.

Mulluse vutiaasta lõpetas Rakvere JK Tarva meeskond esiliigas tagasihoidliku kaheksanda kohaga, aga tiimil on tublisti helgemaid aegu olnud. Madalalt – viiendast liigast – alustades punnitasid Lääne-Viru pallurid end aste-astmelt üha kõrgemale, kuni 2008. aastal kerki-

sidki nad VJK Rakvere nime all treener Ain Metsa tüürimisel esiliigasse.

Püss pole veel põõsas Esiliigas seati sihiks olla tabelis esimese viie hulgas, ühel eriti õnnestunud hooajal hõivati kolmas positsioon, koju toodi pronksmedal, aastalõputurniiril saavutati esikoht ning kahel aastal peeti koguni meistriliiga üleminekumänge.

VUTI LÄBIMURRE

Linnavõimud tõstsid jalgpallurid ühele pulgale korvpalli- ja võrkpallitiimiga ning kinnitasid JK Tarva meeskonna Rakvere linna esindusvõistkonnaks.

Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Need mängud – esimesel korral Tallinna Kalevi ja teisel Tartu Tammeka esindusega – tõid maakonnakeskusesse suure jalgpalli hõngu: see oli tõeline pidu, kui kunstmurustaadioni tribüün oli tihedalt fänne täis, taoti trumme ja puhuti pasunaid, lehvitati lippe ja Tarva fännisalle, mängijate vanemad pakkusid rahvale kuuma teed ja kukleid. Aegajalt kaikus üle väljaku Tarvast loodud vaimukas ergutuslaul.

Meistriliigasse tõstvat võitu tookord ei tulnud ei ühe ega teise vastasega rinda pistes, aga ilus mälestus jäi, ja nagu kinnitavad mängijad: püssi pole meistriliiga asjus veel põõsasse visatud.

Tagant utsitab ka teadmine, et väga ammusel ajal on Rakvere mehed meistrimedalilgi olnud.

“Võitlusvaim oli esiliigasse tõustes superhea ning see pole meestel tänaseni kuhugi kadunud,” märgib Rakvere JK Tarva abitreener Reijo Kuusik. “Elame 2015 MÄRTS JALKA

43

Foto: Ain Liiva

Tarvas (kollases) Pärnu meestega kodumängus rinda pistmas: toeks Rakvere superhea muru.

praegu noorenduskursil ning võtame rahulikult, uued meie endi kasvandikest noored mängijad on vaja meeskonda sulandada, tahame oma taseme taastada.”

Ligi kolm aastat tagasi loodud Tarva jalgpalliklubi ühe asutajana ja eestvedajana peab Kuusik tähtsaks tugeva organisatsiooni ja aluspõhja loomist, praegu on klubis pallureid treenimas 400 ringis.

Läinud aastasse jääb esimene suurem läbimurre: linnavõimud tõstsid jalgpallurid ühele pulgale korvpalli- ja võrkpallitiimiga ning kinnitasid JK Tarva meeskonna Rakvere linna esindusvõistkonnaks. Lisaks spordibaaside tasuta kasutamise õigusele, mis on küll kogu aeg kehtinud, saab meeskond nüüd aastas 7000 eurot rahalist toetust.

Treenimise vilju näeb võistlusmängudes. Tänavusel hooajal asub Kuusiku sõnutsi Eesti meistrivõistluste erinevates liigades mängima varasemast rohkem – tosin – Tarva klubi võistkonda.

Poiste-, meeste- ja naistetiimi kõrval

teevad tiitlivõistlustel debüüdi treener Carina Adolfssoni käe all harjutavad Tarva tüdrukud. Nad on saanud oma oskused proovile panna pisematel turniiridel, laagrites, sõprusmängudes ning ootavad uusi mõõduvõtmisi uute vastastega suure põnevusega.

Tüdrukud julgemalt jalkaplatsile Kõrgeima kategooria treeneri litsentsi taotlev Carina, kes mängib ise Tarva naiskonnas ning juhendab klubis kolme noorterühma, on pisut murelik: õpetamist segab valusalt see, et jalgpallimängust huvitatud tüdrukuid napib, 9–11 üheealist mängijat on pallimängu puhul ikka vähevõitu.

Neid huvilisi õigupoolest oleks, aga tihtipeale suhtuvad lapsevanemad naistejalgpalli eelarvamusega. Öeldes, et see mängude mäng on väga jõuline ning sobib rohkem poistele.

“Naistejalgpall on hoopis teistFoto: Ain Liiva

Rakvere JK Tarva esindusmeeskond higi valamas: raske õppustel, kerge pallilahingus.

44

JALKA MÄRTS 2015

sugune, on pehmem, seal on võrreldes meeste mänguga kontakt vastasega ikka minimaalne,” rahustab Carina kahtlejaid. “Tähtis on, et tüdrukud hakkaksid varakult trennis käima. Nii kasvavad nad tehnilisteks mängijateks, kes oskavad platsil vältida ohtlikke olukordi.”

Ja naiselikkus? Selle kadumist pole Carina sõnutsi vaja karta. “Väljakul ollakse küll higises särgis sportlased, nagu mistahes teise spordiala harrastajadki, aga pärast mängu riietusruumist välja tulles on kõik kenad ja armsad neiud-naised!” teab Carina, kes on enda ümber ühe toreda ettevõtmisena koondanud kolm korda nädalas harjutava emade treeningrühma. See on jalgpallimängu nautiv särasilmne “kamp”, kellest lausa õhkub ürgset naiselikkust ja rõõmu, mis sest, et Carina trennid võtavad naispere teinekord üsna võhmale. Ühena esimestest asus Lääne-Virumaal õrnemale soole jalgpallurioskusi õpetama Viru-Nigula treener Alar Peek, kelle atsakamad kasvandikud tugevdavad naiskondi üle Eesti, sealhulgas teises liigas mängivat JK Tarva naiskonda. Peek on oma kolleegiga nõus: peljata pole piigadel miskit.

“Treenitud keha on alati ilusam kui lodev, ning jalgpallitrenn “kingib” neidudele kindlasti kenad lihased,” arvab Peek.

Mängijad hakkasid treeneriks Nii nagu Carina, hoolitsevad Tarva klubi järelkasvu eest ka esindusmeeskonna pallurid, kellel treeneritööks huvi ja õpetamist lubav pabergi taskus. Reijo Kuusikule lisaks käivad lapsi utsitamas Tarmo Rebane, Joonas Ljaš, Rainer Võsaste.

Kui aga Joonas Ljaš ja Jüris Sahkur, kes aastaid tagasi Eesti noormeeste koondisessegi kuulunud, läksid omal algatusel ning mitte Aivar Pohlaku käsul, nagu ekslikult arvati, lasteaedadesse liikumistunde andma, lahvatas linnas leek.

Ahhetati: mõelda vaid, jalgpall paneb linnas juba lasteaialastele käpa peale!

“Need on üldarendavad sporditunnid, kedagi ei sunnita jalgpalluriks hakkama, iga laps valib ala ikka oma soovi järgi,” põrmustavad Joonas ja Jüris teiste alade treenerite asjatud kartused.

Niisama agar tarvalane Kaarel Saar on enda hooleks võtnud Lääne-Virumaa vutimeistrivõistluste korraldamise. Viimasel kolmel suvel on turniiridel rinda pistmas olnud seitse-kaheksa meeskonda, Tarva palluridki on nendes mängimas, igaüks oma kodukandi eest väljas.

maakonnalood Mitmel aastal järjest on kulla napsanud Vinni SK Tammed, viimati tuli neil aga leppida pronksiga, meistriks krooniti RLV Massive, SK Kadrina pallurite saagiks jäi hõbe.

“Sooviksime muidugi, et osalejaid oleks rohkem – kõikjalt üle maakonna: Vinni, Kadrina, Rakvere, Rägavere, Tapa ja Väike-Maarja tiimidele lisaks ka Kundast, Haljalast, Rakkest,” tunnistab omal ajal just maakonna meistrivõistlustelt kõva karastuse saanud ning osavaks palluriks sirgunud Kaarel.

Kohalikke mänge mängitakse tema sõnutsi vahel üsna armetus seisus palliplatsidel. Seda enam tuntakse mõnu finaalmängudest, mis lubatakse pidada Rakveres maakonna esindusstaadionil, kus saab triblada sametpehmel üle kogu riigi suure tunnustuse võitnud murul.

Kuluaarides räägitakse, et Rakvere staadioni muru seisvat kohtunike ja mängijate mitteametlikus edetabelis kõrgel kohal.

mõtteis veel terve 2013. aasta.

Kõik need, kelle putsatallad on Rakvere mõnusat staadionimuru puudutanud, teevad aga oma mõtteis sügava tänukummarduse spordikeskuse hooldustehnikule Andrus Leinile.

“Muru tahab korralikku hoolt: tuleb õigesti väetada, õigesti ja õigel ajal kasta, õiget niitmistehnikat kasutada,” reedab pikamaajooksjana tuntud Andrus Lein

superhea muru saamise saladuse. Ja lisab oma osatähtsust pisendades, et Rakvere linn õnneks muru arvelt ei koonerda, soetab heldelt uusimat tehnikat.

Alahinnata ei saa Leini sõnutsi spordikeskuse endise juhi Erich Petrovitsi panust, just tema oli see, kes Rakvere staadioni korrastamisega aastaid tagasi algust tegi. Nüüd on vaja head mainet hoida.

Muru tõi jalgpallilinna kuulsuse Ega’s muidu poleks Euroopa jalgpalliföderatsiooni (UEFA) ametnikud valinud Rakvere staadioni välja tähtsate rahvusvaheliste mängude tarvis. Siin peeti 2012. aasta juulikuus kuni 19aastaste noormeeste Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri alagrupimänge.

Tuhanded jalgpallisõbrad said kaasa elada teada-tuntud jalgpalliriikide nagu Inglismaa, Prantsusmaa, Horvaatia ja Serbia kohtumistele. Rakvere sai aga üleöö kuulsaks jalgpallilinnaks – telepilti siinselt hea maine ja auraga staadionilt levitati üle Euroopa kümnete miljonite vaatajateni.

Rakvere spordikeskus jäädvustas need ajaloolised päevad seinakalendrisse, milles illustratsioonidena fotod osalenud meeskondadest. Sooviti, et väikelinna suursündmus püsiks uusi elamusi oodates spordirahva meeltes-

Jalgpall Lääne-Virus harrastajaid 895 neist U19 748 naisi 152 Võrdluseks: korvpallil on harrastajaid 438, kergejõustikul 345, orienteerumisel 248, ujumisel 247, judol 200, suusaspordil 199, maadlusel 189, saalihokil 171, võrkpallil 161, käsipallil 160.

Alus: spordiregister.ee

Kadrina väikesed jalgpallihuvilised oma treenerit Reijo Kuusikut (vasakul) kuulamas.

Foto: Ain Liiva

Kadrina ärkab jalgpallielule Kadrina kandis elavad poisid saavad sügisest alates paar korda nädalas jalgpalliõpetust kohalikus spordihoones, kus pärast koolipäeva toimuvaid treeninguid juhendab Rakvere JK Tarva abitreener ja mänedžer Reijo Kuusik. “Poisse on poolsada, kahe grupi jagu,” rõõmustab Kuusik väikeste jalgpallihuviliste rohkuse üle. “Ühes harjutavad koos esimese ja teise klassi õppurid, teises kolmanda ja neljanda klassi poisid ning mõni tüdrukutirtski. Kõik treenivad suure innu ja huviga, tahavad saada heaks mängijaks.”

Huvi jalgpallimängu vastu tekkis poistel pärast seda, kui Eesti Jalgpalli Liit kooliprojektiga “Jalgpall kooli!” Kadrina keskkoolis külas käis ja lastele spordihoones põnevate harjutuste abil jalgpallimängu tutvustas.

“Rõõmu teeb, et täiskasvanudki innustusid ning oma õla alla panid, nii toob Kadrinast eemal asuva Vohnja kooli lapsi treeningutele selle tarvis käima pandud buss,” kiidab Kuusik toetajaid.

Mõlemad treeningrühmad kuuluvad Rakvere Tarva jalgpalliklubisse, aga esindavad mõistagi ka Kadrina spordiklubi. Nõu ja jõuga aitab omalt poolt kohalikku spordibaasi haldava Kadrina Spordi juhataja, läinud kevadel ametisse asunud Margus Martin.

Kadrina jalgpallielu elavdamise mõte ongi paljuski tema oma: Martin küsis SK Kadrina juhilt Aivar Lankeilt tuge Reijo Kuusiku treeneritöö kompenseerimiseks ning sestpeale on vilgas tegevus käima läinud.

“Talvekuudel treenivad poisid saalis, aga kevade saabudes lähevad õue harjutama ning soovime, et ka seal tingimused paranevad,” märgib Martin. “Kadrina vallavanem Erich Petrovits võttis läinud kevadel teema käsile – Kadrina staadioni murukatte esimesed hädavajalikud hooldustööd said valla abiga tehtud ja käesolevaks aastaks on plaanid samuti paigas. Eks iga asi võtab aega, aga loodame siiralt, et tehtav kannab edaspidi väärilist vilja.”

Margus Martin usub, et Kadrinal on hea perspektiiv jalgpalli treeninglaagrite korraldamiseks. Miks mitte ka Rakveres peetavate noortekoondiste rahvusvaheliste võistlusmängude eelse treeningupaigana. Hea näide on kohe lähedalt võtta – Vinni staadion.

Kadrina jalgpallielu on viimastel aastatel olnud aktiivselt kohtunikutöödki tegeva Marger Pormanni vedada. Ta organiseerib muu hulgas SK Kadrina meeskonna talviseid sõite ja mänge saalijalgpalli Eesti MV teises liigas. Vaheldusena on käidud suviti mängimas Soomes sussijalgpalli MMil ning toodud sealt tiitleid, rääkimata edukast esinemisest Lääne-Virumaa jalgpallimeistrivõistlustel.

2015 MÄRTS JALKA

45

usutlus

Frank Liivak A-koondise deb체체tm채ngus Tallinnas Gibraltari vastu.

46

JALKA M채rts 2015

Foto: Lembit Peegel

usutlus

Frank Liivak:

Napolis ei tohtinud teha lisatrenni Aasta alguses Hispaania IV liigasse mängima siirdunud Frank Liivak räägib, et ei tundnud end Napolis enam hästi.

Isegi lisatreening oli keelatud, ometi tõusis noormees just individuaalsete treeningute abil Hollandis parimate sekka. Hispaanias tahab Liivak teha sammu lastejalgpallist meestejalgpalli.

Indrek Schwede

O

led noor mees ja juba jõudnud elada mitmel maal ning tutvuda eri keelte ja kultuuridega. Mitut keelt sa räägid?

No kui hispaania keel juurde võtta, siis viit keelt: ülejäänud nelja oskan väga hästi.

Ohoh – hispaania keel juba selge?

Oskamine on selle kohta ehk liiga kõlavalt öeldud, aga tasapisi ta tuleb. Saan aru, mis räägitakse, aga õppida on veel kõvasti, sest rääkida on raske. Keelekeskkonnas saad keele muidugi kiiresti selgeks. Näiteks Itaalias inglise keelt ei räägitud ja selleks, et kohaneda, pead kohalike keele ära õppima.

Ja hollandi keelt mäletad hästi?

Olen Hollandis koolis käinud ja kui peaks midagi rääkima mõne kooliaine kohta, siis see on mul hollandi keeles kergem kui eesti keeles.

Su lapsepõlv möödus Hollandis. Kas selles vastuvõtlikus eas seostasid end pigem Hollandi jalgpalliga ja tundsid end hollandlasena?

Hollandlasena ei ole ma end kindlasti kunagi tundnud. Tõsi on see, et Hollandi U17 koondis tundis mu vastu huvi ja ma oleksin võinud pääseda sinna treeningutele, aga siis oleks pidanud Eesti passi ära andma. Selle peale oli mu vastus “ei”, sest seesmiselt olen täielikult eestlane. Hollandis sain sellest aru.

Kuidas see äratundmine tuli?

Kodust kaugel hakkad selliseid asju mõistma ja koduriiki igatsema. Mul oli Hollandi kodu toas Eesti lipp. Kohalike jaoks olin tegelikult hollandlane. Ainult

alguses, kui ma keelt ei osanud, peeti mind välismaalaseks. Hiljem tehti suured silmad, kui ütlesin, et olen eestlane.

Kodu juures, kus käisin palli togimas, olin alati ainuke valge ja siis ka Aafrika ja araabia juurtega immigrandid arvasid, et olen hollandlane.

Kas Eesti noortekoondises mängimine lähendas sind Eesti jalgpallile?

Väikesena olin mõnegi koondisekaaslase vastu mänginud ja mäletasin neid.

Aga muidugi – tänu koondisele hakkasin rohkem Eestis käima, sain Eesti jalgpallist rohkem teada ja hakkasin seda rohkem jälgima.

Kuidas koondise taustajõudu Hollandis kogetuga võrrelda?

Meil oli peatreener Lars Hopp, kellega sain väga hästi läbi. Kogu asjaajamine ja taustajõud oli professionaalsem kui Hollandis.

Sinu Itaaliasse siirdumine tuli ootamatult. Kuidas see side tekkis?

Olime saanud U17 koondisega Eliitringi, Foto: erakogu

Viieaastasena Tartu Tammekas.

mis toimus Saksamaal. Esimeses mängus Ukraina vastu võitsime poolaja 1 : 0, lõin päris ilusa värava. Hea mäng sai tehtud. Siis oligi esimene huvi minu vastu ja lõpuks siirdusin Napolisse. Selle eest pean tänama Eesti koondist. Võib öelda, et iga asi on millekski hea: ütlesin ära küll Hollandi U17 koondisele, aga see ei tähendanud, et edaspidi head asjad juhtumata oleks jäänud.

Valisin Eesti koondise ja tegin hästi.

Napolis said nuusutada tõelist tippjalgpalli hõngu? Mida sa Itaalias kõige rohkem õppisid?

Eelkõige õppisin mentaalselt. Sain hingelise kooli, mis tegi mind tugevaks.

Kui treenid koos maailma tippudega, kes on MMil mänginud, ja näed, et nende hulka kuulumises polegi midagi utoopilist, saad ekstra jõudu juurde.

Veendusin, et tippjalgpall polegi minust nii kaugel, kui alguses arvasin.

Arvasid, et vahe on suurem?

Meid oli kuus noort, keda buss Napolis peale võttis ja trenni viis. Ühel päeval jäin pisut hiljaks. Tavaliselt sellisel puhul buss ootas, aga mina jäingi sel korral maha.

Tund hiljem öeldi, et lähen esindusmeeskonna trenni. Siis oli küll tunne, mida ei saa kirjeldada. Eks ma arvasin, et see on teine maailm. Aga niipea kui platsile sain, lõppes närveerimine. Kui tulid esimesed pallivõitmised, sain aru, et vahe polegi nii utoopiline ja kõik on kinni vaid pisiasjades.

Napolis tehti kõik ette-taha ära?

Mul oli selline elu, et kool, trenn, hotell.

Toodi ja viidi. Kõik tehti tõesti ette-taha ära. Rutiin oli kõva.

2015 MÄRTS JALKA

47

usutlus

Frank Liivak (tumedas) Amsterdami Ajaxi noortesatsi vastu positsiooni pärast heitlemas.

Foto: erakogu

Frank Liivak (vasakul) Napoli noorte eest Londoni Arsenali vastu madistamas.

Kas rutiin oli abiks?

See oli vist ka üks põhjustest ... Meil oli hotell linnast väljas. Sellist asja ei olnud, et ise võid minna ja trenni teha. Kõik oli paika pandud – millal ja mida sa teha tohid, ka sprinte ja pealelööke ei tohtinud iseseisvalt teha. Hollandis olin kogu aja lisatreeninguid teinud ja need tulid mulle kasuks. Inimesele on ka vabadust vaja.

Lõpu poole oli tunne, nagu oleks robot. Emotsiooni oli väga vähe. Tõused üles ja jälle sama asi. Eks see on ka selline vanus, et paljud noored on murdunud, hakkavad huvitama teised asjad.

Hollandis oli näha, mis mängijatega sel puhul juhtus.

Kartsid, et sama võib sinuga juhtuda?

Seda ma pole kunagi kartnud. Väikesest peale oli unistus, et pean saama jalgpalluriks, ja Hollandisse kolisime just sel eesmärgil. Siis oli selge siht. Et teen kõik, mis mu võimuses. Kui välja ei tule, saan vähemalt öelda, et olen kõik omalt poolt teinud. Kui kõik jätkub samas tempos, on see väga positiivne. Tööd on vaja teha. Armastan jalgpalli selleks liiga palju, et kõik sinnapaika jätta. Kui Hollandisse tulin, siis 48

JALKA MÄRTS 2015

ma polnud seal kõige parem, pigem ikka tagapool. Iga aasta vaadati noored üle: kes jääb akadeemiasse, kes mitte. Ma ei olnud kindel, kas saan järgmiseks aastaks jääda.

Talendist oli Hollandi mõistes asi väga kaugel ja kõik on tulnud läbi töö.

C-klassis käisin ühe treeneriga igal pühapäeval pealelööke harjutamas, ühe jooksutreeneriga töötasin kaks aastat. Ma ei olnud kõige kiirem, olin turskevõitu.

Aga pärast neid lisatreeninguid sai kiirusest üks minu plusse ja on seda ka praegu.

Napolist lahkusidki põhjusel, et ei saanud teha lisatrenni?

Ma ei tundnud seal end enam mugavalt.

Võibolla oli põhjuseks ka see, et enam me ei mänginud noorte Meistrite liigat ja see kajastus ka noortetöös. Ei olnud seda tunnet, et tahaks seal edasi olla.

Oli roboti tunne, oli tunne, et midagi on valesti ja seda peaks muutma.

Kellega esimest korda sellest rääkisid?

Vanematega. Nendega suhtlen iga päev.

Ka nemad said aru, et midagi on valesti.

Et see pole enam päris mina ise. Kusjuures ma olin Napolis alati põhikoosseisus, välja arvatud kaks mängu. Aga midagi oli valesti. Tundsin, et suudan rohkem anda sellest, millega väljakul hakkama saan. Ma ei tundnud rõõmu.

Järgmise sammu tegi juba agent?

Jah, siis tuli agent mängu. Ka tema ütles, et see oleks kõige õigem otsus. Napolis oli palju segadust terves klubis. Keegi ei teadnud, mis saab. Imelik periood oli.

Kui klubiga minu küsimust arutasime, siis selgus, et nemad olid mu panusega rahul. Aga ma pole kunagi rahul, kui esinen oodatud keskpärasel tasemel.

Kui palju oli sul lootust pääseda Napoli esindusmeeskonda?

Kui jälgida Napoli noortesüsteemi mängijaid, siis võid esindusmeeskonnas debüüdi ära teha, aga siis lähed Serie C-sse või Serie B-sse küpsema. Reeglina ei jääda 18aastaselt esindusmeeskonda. Ma tahtsin ise valida ka klubi, kuhu minna, mitte et öeldakse ette, kuhu lähed. Paljud Napoli noored istuvad väikese klubi pingil.

Lahkusid ilma draamata?

Oli hetki, kus klubi sees näidati välja, kes on võimul. Sellistest asjadest ei saa ma rääkida. Nad ei olnud väga rõõmsad

selle otsuse üle.

Muuseas, nii Hollandis kui Itaalias ei tahetud mind väga koondisemängudele lasta. Neile, kes läksid Hollandi või Itaalia koondisse, vaadati hästi, Eesti koondise peale pigem imeliku pilguga – mis asi see veel on! Hoopis teine tera oli U21 ja A-koondis. Viimastel kordadel Napolis saatis treener mu ära sõnadega, et ma ei unustaks teda meedias tänamast (naerab – toim.). Treeneriga olid Itaalias suhted nagu Ameerika mäed – kord oli need head, siis mitte niivõrd. Ka Hollandis langes Almere Cityst tulek aega, kui suhted treeneriga polnud kõige paremad. Sealses noorteliigas pani mängu vaatleja mängijatele kolmepallisüsteemis hindeid ja ma juhtisin seda pingerida mitu kuud. Ja siis korraga pandi mind pingile – enam ma ei mänginud! See oli raske periood ja langes aega, kui tegin sammu Itaaliasse. Mu karjäär pole kulgenud lilleliselt, on olnud palju momente, kus olen mentaalselt läbi olnud. Ka Itaalias olin omadega läbi ja mõtlesin, milleks seda kõike vaja on, miks ma ennast sedasi lõhun.

HISPAANIA IV LIIGAST

Pean lastejalgpallist meestejalgpalli üle minema, siin saan rahulikult teha seda, ilma et keegi halvasti vaataks, kui eksin.

Kui Napolist lahkumine päevakorda tuli, oli plaan Itaaliast lahkuda? Mis suunas agent töötas?

Jah, oli küll mõte, et tulen Itaaliast ära.

See stiil ei ole minu jaoks – liiga taktikaline, liikumised on paigas, rohkem tegeldakse kaitse- kui ründemänguga.

Eelistasin välismaale minna, aga ka Itaalias oli teisi võimalusi. Otsustasin, et alustan uut seiklust.

Samas liigas mängib ka Joel Indermitte. Kas tema käest uurisid, mis sind ees ootab?

Ma olin kursis, et ta siin mängib, aga ühendust pole võtnud. Ta on minust päris kaugel. Eks ma jõuan veel, eestlased peavad kokku hoidma.

Internetis võeti uudis sinu Hispaania IV liigasse siirdumise kohta negatiiv-

usutlus selt vastu. Oled kursis sellega?

Eks ma alguses olin kursis, vaatasin, aga nüüd enam eriti pole lugenud. Olen siin ainult suve lõpuni. Populaarne sõna “mudaliiga”, mida kõik kasutavad, on sellest ikka väga kaugel. Napoliga mängisin noorte Meistrite liigas Madridi Reali vastu. Jaanuari keskel oli Madridi Reali C meeskond meil külas. Olid kõvad mängijad, Zinedine Zidane’i poeg teiste seas. Eks mul endal oli ka alguses arvamus, et mis see Hispaania IV liiga on, aga nüüd olen üllatunud, kui tugev tase siin tegelikult on. Kui ma olen Eesti tingimustes tehniline mängija, siis siin on ikka tehnilisemaid pallureid. Taseme kohta pole midagi öelda, kindlasti on mängud kõvemad kui Napolis.

Pean lastejalgpallist meestejalgpalli üle minema, siin saan rahulikult teha seda, ilma et keegi halvasti vaataks, kui eksin.

Kohanen kultuuri ja keelega ning pärast, suvel, kui uude klubisse lähen, on mul mitu korda kergem.

Kas uus Hispaania klubi on kindlalt ootamas? Leping sõlmitud? Üks põhjus, miks just IV liigasse tulin, peitub FIFA reeglites ja puudutab üleminekusummasid. Ma ei tulnud siia ilma tulevikuplaanita, et tulen ja vaatan, mis edasi saab – sellest on asi väga kaugel.

Mis tasemel klubiga tegu on?

Kuna kindlat klubi pole välja valitud, ei saa ma rohkem rääkida, aga tase on kõrgem kui Hispaania IV liiga. Tulevik näeb välja helge, kellelgi ei tasu muretseda.

Kas elad Madridis või Alcobendases?

Alcobendas on Madridist 15 minuti rongisõidu kaugusel. Ilus linnake.

Naudin loodust. Treeninguplatsini on viis minutit. Vabadel hetkedel treenin ise, õhtul koos meeskonnaga. Absoluutselt kõik vajalik on olemas, võin isegi hispaania tantsu tunde võtta, kui tahan (naerab – toim.). Tegelikult ka: selline mõte käis läbi pea, et peaks ehk kohaliku tantsu põhisammud selgeks tegema.

Kas sul hobisid on?

Muusika on kindlasti miski, mis käib minuga kaasas nii trennides kui reisides – kõrvaklapid on peas. Väikesena mulle raamatud väga ei meeldinud, aga viimastel aastatel olen hakanud elulugusid lugema. Louis van Gaali oma on praegu

Foto: Lembit Peegel

Spetsiaalselt kiirust treeninud Frank Liivakul on see element praegu üks tugevamaid. Pildil ajavad teda taga Bulgaaria U21 koondislased.

pooleli. Korvpall on üks mu hobidest.

Kasvasin üles isa kõrval korvpallisaalis.

Oleks patt, kui ei oskaks seda mängu.

Nii kaugele ma kännust kukkunud ei ole (naerab – toim.).

Kus võiksid olla siis, kui sa jäänuks edasi Hollandisse, kus olid kohaliku vutikultuuriga tuttav?

Raske öelda. Tänu Napolile tuli ka A-koondise kutse, Hollandisse jäädes poleks vast A-koondis nii ruttu tulnud.

Oleksin Hollandis esindusmeeskonnaga trenni teinud, nagu kaks mu trennikaaslast praegu. Aga nemad tahaks ka sealt ära.

Pole mõtet üle mõelda, mis oleks saanud. Vaatame, mis edasi saab. Kui ma poleks kümneaastaselt öelnud, et tahan minna välismaale jalgpalli mängima – mis siis oleks saanud!? See oli ikka müstiline: kui paljud vanemad teeksid sellise otsuse, et kolime Hollandisse? Õde oli vaid aastane ning mu pere kolis lahku, sest kümneaastane mina tahtis välismaal jalgpalli mängida! Isa jäi paariks aastaks Eestisse, enne kui meile järele tuli. Eestis reageerisid paljud, et segased olete või! Praegu vaatavad nad sellele teise pilguga.

Eks me näe, mis Hispaaniast välja tuleb.

Kutse Eesti A-koondisse tuli sulle ootamatult?

Kui need maavõistlused seal kalendris olid ja ma olin U21 koondises häid

mänge teinud, siis käis peast läbi, et äkki kutse tuleb. Sõbrad ei uskunud, ütlesid, et küll su aeg tuleb. Kui kutse tuli, siis oli see üks ilusamaid hetki mu elus. Eestis kasvasin üles Andres Operiga – ta oli mu iidol. Nüüd tegin tema lahkumismängus debüüdi. See moment mu elus ei lähe kaotsi!

Kas oled oma karjääri ka kuidagi ajaliselt planeerinud: mis vanuses peaksid olema kuhugi jõudnud?

Ei ole. Vahepeal mõtlesin, et minuvanused teevad Inglise Premier’ liigas juba tegusid. Eks kõik omal ajal. Tähtis, et teed tööd ja vaatad, kuhu välja jõuad. Öeldakse, et jalgpallur saab valmis 20–21aastaselt – sinna on mul veel aega. Selles mõttes jah – 21 eluaastat on punkt, kus selgub, kas olen midagi saavutanud või ei. Kas käsi kullas või p... mullas.

Henri Anier vastab lugejate küsimustele Maikuu Jalkas vastab meie lugejate küsimustele Dundee Unitedi edurivimees Henri Anier. Kasutage head võimalust! Lisaks küsimusele või küsimustele palume kindlasti lisada oma nimi ja koht (linn, asula vms), kus elate. Saatke oma küsimused aadressil siim.kera@jalgpall.ee.

2015 MÄRTS JALKA

49

treener

Ambitsioonikas Viikmäe soovib saada tipptreeneriks Kristen Viikmäe on elu näinud, vutti on ta tagunud nii Põhja- kui Lõuna-Euroopas. Nüüd on juba mõnda aega tagasi kodumaal ning tema õlgadel on Nõmme Kalju noortesüsteem. Pärisime mehelt nii tema karjääri kui treeneritöö kohta.

Siim Kera

M

õni kuu veel ja möödub kaks aastat sest päevast, mil Kristen Viikmäe pidas oma koondisekarjääri lahkumismängu. 115 kohtumist, 15 väravat. Kaunis numbrimaagia. Tippvuti putsad varnas rippumas, askeldab mees ringi Nõmme Kalju noortetöö juhina ning üritab kasvatada uusi koondislasi. Kogemusi tal selleks jätkub. 21aastasena Norrasse Oslo Valerengasse siirdunud ründemängija on karjääriga rahul, kuid tunnistab, et sellele jättis teatud pitseri liigne ambitsioonikus.

“Mul olid unistused, aga võib öelda, et reaalsus jõudis mulle suhteliselt aeglaselt kohale,” tunnistab kuues võõrklubis pallinud ründaja. “See mingil määral ikkagi segas mind. Toona arvasin, et Norra on mulle vaid hüppelauaks, ma olin kindel, et jõuan kõrgemale. Ma pingutasin väga palju, aga mängijana ei ole pingutus edasiviiv jõud. Mängijana on kõige tähtsam, et sulle meeldib jalgpall ning sa tunned sellest rõõmu. Minu puhul sai probleemiks liigne stress või pingutus selle nimel, et saada kiirelt edasi oma ambitsioone täitma. Ma ei nautinud hetke ega tundnud rõõmu.

Oleksin pidanud kiiremini reaalsusesse jõudma, et kes olen, kust tulen ja millised on mu võimed, siis oleksid Norraaastad ka kergemini läinud. Lõpuks olin omadega suhteliselt läbi ja tahtsin Eestisse tagasi. Siis läks kõik tagasi ree peale. Aga olen väga rahul, jalgpall pakkus mulle palju võimalusi. Paljud seda kogemust ei saa.”

Elu jooksul omandatud tarkusi annab ta nüüd edasi Kalju vutilastele,

50

JALKA MÄRTS 2015

mees juhib kogu klubi noortetööd ning juhendab 2001. aastal sündinud poiste treeningrühma. Tema eesmärgiks on arendada sportlikku poolt – klubis peavad olema eeldused, mis lubavad sirguda tippmängijaks. Unaruses ei ole ka rahvajalgpalli osa, kõigil peab olema võimalus vutti taguda. Kaljus treenib üle 600 lapse ja Viikmäe sõnul tuleb kriitiliselt üle vaadata, kui paljudel on eeldusi ning tahtmist jõudmaks tippjalgpalli, ning siis looma neile niisugu-

RÜNNAK VS. KAITSE

Ründes võid riskida, sul on eksimisruumi. Võid olla suluseisu piiril ning minnagi suluseisu ja mitte midagi ei juhtu, aga kaitses karistatakse kõik vead kohe ära. sed tingimused. Kalju teeb koostööd ka Amsterdami Ajaxiga ning kasutab nimeka Hollandi klubi noortetöö treeningumetoodikat. Eesti vutikultuuri ajalugu ning eripärasid arvestades üritab Kalju siiski välja töötada täiesti oma filosoofia. Viikmäe ise rõhub treenerina ründemängule. Loogiline ka.

“See on mu loomuses, et võistkonda ründefaasis arendada,” tunnistab UEFA A-litsentsiga juhendaja. “Olen ju ainult ründaja olnud, kaitsemängust väga palju ei tea. Kui mängija olin, siis kaitsemän-

gu väga palju ei analüüsinud. Aga ma õpin ka selle kohta aina rohkem ning see on põnev, saab uusi asju teada. Kaitsemäng nõuab võrreldes ründemänguga ikka väga palju kannatlikkust. Ründes võid riskida, sul on eksimisruumi.

Võid olla suluseisu piiril ning minnagi suluseisu ja mitte midagi ei juhtu, aga kaitses karistatakse kõik vead kohe ära.”

Eespool sai ambitsioonidest juba räägitud, omad sihid on Viikmäel ka treeneritöös. Ta ei salga oma huvi saada tipptreeneriks. Ta tahab juhendada mehi, aga millal see juhtuda võib, sellele paeluvale küsimusele tal praegu vastus puudub. Küll tunneks mees kerget pettumusnooti, kui elu teda sellisele ametipostile ei viiks. Noortele võõrsile pürgijatele on tal aga väärt soovitusi.

“Hästi oluline on jääda iseendaks ning tunda tavaelust rõõmu,” pajatab veebruaris oma 36. sünnipäeva tähistanud endine jalgpallur. “Tähtis on planeerida vaba aega nii, et elu pakub sulle ka rohkemat kui jalgpall. Ettevalmistusperioodil on tavaliselt kaks trenni päevas, aga ülejäänud kuud on üks trenn päevas. See on metsik, aeg hakkab su vastu töötama, kui sa sellega midagi teha ei oska. Tsükkel on täiesti teine kui tavatöö puhul. Esimesed kolm aastat (Norras – toim.) oli mul ajasisustamise probleem, hiljem (teistes välisklubides – toim.) käisin keelekursustel, lugesin raamatuid. Noorel pole kerge oma sõprade ning perekonnata uude kohta minna.

See nõuab planeerimist. Aga vaba aega tuleb õppida sisustama, et ei lõpetaks õhtut mõttega – täitsa lõpp, ma polegi täna midagi teinud.”

treener

Oma kogemused tahab Kristen Viikmäe vormida treeneritarkuseks.

Foto: Lembit Peegel

2015 MĂ„RTS JALKA

51

maailm

Kuidas tekkis Reali–Barcelona lepitamatu rivaliteet Kahe põlise rivaali Madridi Reali ja FC Barcelona vastasseis – El Clasico – on üle maailma tuntud. Aga miks on ta selliseks kujunenud? Mis on lepitamatu konkurentsi tekitanud?

Vaatame ajas tagasi 19. ja 20. sajandisse.

Foto: Quique Garcia/AFP/Scanpix

Indrek Schwede

E

elmise aasta 11. septembril osales kaks katalaanist Barcelona mängijat Gerard Pique ja Xavi Kataloonia iseseisvusreferendumi toetuseks korraldatud meeleavaldusel. Barcelona kunagine tähtmängija ja legendaarne peatreener Pep Guardiola on rääkinud, et ta ei poolda mitte lihtsalt hääletust, vaid Kataloonia iseseisvust. Oma mängija-aastatel armastas Kataloonia lipuga kaetud Guardiola matšijärgseid intervjuusid anda katalaani keeles, vältides kastiilia (hispaania) keele kasutamist. Juba 1999. aastal esitasid katalaani mängijad eesotsas Pep Guardiolaga petitsiooni, et Kataloonia koondis saaks iseseisvalt mängida kõikidel rahvusvahelistel turniiridel.

Teatavasti ei õnnestunud eelmise aasta 9. novembril iseseisvusreferendumit läbi viia, kuna selle keelas Hispaania põhiseaduskohus. Küll aga korraldasid 7,6 miljoni elanikuga Kataloonias samal päeval hääletuse vabatahtlikud.

Mittesiduval, sümboolsel referendumil osales alla poole (ligi kaks miljonit) valimisõiguslikest elanikest, kellest 80% hääletas iseseisvuse poolt. See oli selge sõnum keskvõimule.

Maailma suurel jalgpallilaval on El Clasico üks magusamaid palasid.

Tõenäoliselt paelub laia auditooriumi eelkõige Lionel Messi ja Cristiano Ronaldo otsevõrdlus – kumb kahest tähest skoorida suudab, kumma meeskond peale jääb ja kumma panus oma meeskonna heaks silmapaistvamaks osutub.

52

JALKA MÄRTS 2015

Lionel Messi ja Cristiano Ronaldo rivaliteet on tuld hõõgvele puhunud ka Barcelona ja Madridi Reali vastasseisule.

Samas sümboliseerib kahe kange klubi kokkuminek midagi enamat. See on ühe autonoomse piirkonna vastandumine Hispaania keskvõimule, mis on jalgpalliväljakul kestnud üle sajandi.

FC Barcelona – Kataloonia armee “Öeldakse, et sporti ja poliitikat ei tohi omavahel segada, aga ilma selleta on võimatu mõista Barcelonat,” on öelnud Kataloonia suurklubis läinud sajandi üheksakümnendatel mänginud Bulgaaria edurivistaar Hristo Stoickov.

“Iga kord kui Barcelona ja Madrid mängivad, on see vastuhakk ennast sisse seadnud võimule ja tsentralismile.”

Samal kümnendil klubi juhendanud Inglise treener Bobby Robson on öelnud, et tundis end nagu Kataloonia armee kindral. Seega ei jää Barcelona seotus poliitikaga märkamata ka väljast tulijale. Eriti kehtib see Barcelona suhete kohta Madridi Realiga, sest just see superklubi kehastab katalaanidele vihatud keskvõimu. Ka Hispaania

klubijalgpall tervikuna näitab rivaliteeti keskvõimu ja eripalgeliste regioonide vahel ning sellest tulenevat üleriigiliste institutsioonide ja identiteetide nõrkust.

Kahe klubi suhete tausta hakkas kujundama juba 1898. aasta katastroofiline sündmus Hispaania impeeriumi ajaloos: kaotati oluline koloonia Kuuba.

Kataloonia kõrgkeskklass kaotas usu Hispaaniasse ning pöördus regionaalse rahvusluse poole, mida tajuti alternatiivina. Alates 1899. aastast, kui šveitslane Hans Kamper (katalaanipäraselt Joan Gamper) asutas FC Barcelona, kujunes sellest Kataloonia kultuurilise ja poliitilise enesemääramise instrument.

Sisemaal asunud Madridis läks jalgpall veerema aeglasemalt. Reali eelkäija FC Madridi asutas kaks katalaanist teisitimõtlejat ja kaks aastat hiljem osales klubi Hispaania esindajana ülemaailmse jalgpalliliidu FIFA asutamisel Pariisis.

Alles 1920. aastal sai klubi endale kuningliku (just seda real tähendab) nime.

14. juunil 1925 korraldas FC

maailm Barcelona heategevusmängu Katalaania kooriühingu toetuseks, mis oli tähtis lüli Kataloonia kõrgkultuuri taaselustamisel.

Valitsus andis loa, aga tingimusel, et ei tohi teha avalikke pöördumisi. Barcelona inglastest kaasasutajad kutsusid aga kohale sadamas seisnud Briti laeva orkestri, kes ei teadnud ürituse tundlikku poliitilist tausta ja hakkas mängima Hispaania hümni. Nad katkestati kisa ja sõimuga. Orkester hakkas mängima hoopis Briti hümni “God Save the King”! Selle võtsid katalaanid vastu vaimustusega. Hispaania keskvõim pidas seda riigireetmiseks ja alanduseks.

Nad keelasid klubi tegevuse pooleks aastaks ja survestasid klubi presidenti Hans Kamperit riigist lahkuma. Kui FC Barcelona suhe Kataloonia rahvuslusega oli alati olnud lähedane, siis nüüd sai see lahutamatuks. FC Barcelona direktorid ja poolehoidjad esitasid 1920. aastatel petitsiooni keskvalitsusele Madridis, et Katalooniale antaks vabadus. Barca linnarivaali, hispaaniameelse Espanyoli poolehoidjad tegid vastupetitsioone.

Barcelona sõlteaastad Kõige määravamaks on Reali ja Barca suhetes kindlasti diktaator Francesco Franco valitsemisaastad (1936–1975).

Hispaania kodusõjas (1936–1939) hukkus Madridi lähedal FC Barcelona president Josep Sunyol, kes oli pärit jõukast katalaani kodanlikust perekon-

nast. Sunyol oli parlamendiliige ja avaldas jalkakolumne perekonnaajalehes La Rambla. Seal kirjutas ta, kuidas jalgpall ja poliitika tekitavad liitudes sünergiat, mis kaitseb Kataloonia demokraatiat ja enesemääramist. Sunyol sai surma segastel asjaoludel Franco vägede käe läbi, kuigi on ka arvatud, et tegemist oli mõtlematu sõjaturismiga. Barca poolehoidjad usuvad muidugi esimest varianti.

1943. aastal kohtusid kaks kanget Hispaania karikasarja (Copa del Generalisimo) poolfinaalis. Avamängu võitis Barca kodus 3 : 0. Real kaebas, et publik solvas oma käitumise ja sõnakasutusega riiki. See küttis kordusmänguks üles Madridi publiku, kellele jagati enne mänge koos piletitega tasuta vilesid ja kes viskas Barca väravavahti valimatult igasugu sodiga. See hoidis väravast nii kaugele kui võimalik, lubades Realil teha pealelööke igalt positsioonilt. Barca mängijaid külastas riietusruumis ka riigi kaitsepolitsei direktor Jose Escriva de Romani (hilisem Madridi linnapea), kes tegi ühemõtteliselt selgeks, kuidas tema arvates peaks mäng lõppema. Ka mängu kohtunik käis Barcelona mängijaid hoiatamas, et karistab määrusterikkumist armutult. Barcelona kaotas 1 : 11.

Seda mängu vaatas ka tulevane Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) Barcelonas sündinud president Juan Antonio Samaranch, kes tegi kaastööd Franco-meelsele ajalehele La Prensa.

Fännidele, mitte presidendile

Kuigi Samaranchi perekond oli kodusõjas toetanud Francot, jäi oma hobiks kirjutanud noor Juan Antonio objektiivseks, taunides Barcelona ähvardamist ja avaldades arvamust, et esimesel poolajal eemaldas kohtunik Barca mängija Benito puhtalt pealtvaatajatele vastu tulles. Samaranch kirjeldas, kuidas ärahirmutatud Barca pallurid ei julgenud vastaseid takistada ning sisuliselt loobusid mängimast. Ta küll nimetas Reali meeskonda suurepäraseks, kuid asjaolusid arvestades tunnistas, et Madridi meeskond ei kohanud erilist vastuhakku: “Lastemeeskond oleks ka nähtavasti osutanud paremat vastupanu, kui seda tegi Barcelona selles kohtumises.”

Samaranch (1920–2010) ise jäi elu lõpuni kindlaks, et katalaanid pole omaette rahvus ja nad on eraldamatud Hispaaniast.

Hispaania parim saatkond – Madridi Real Edukast Madridi Realist kujunes Euroopas põlu alla sattunud Franco aken Euroopasse. Real võitis viis esimest Euroopa karikat (1956–1960), mis on Meistrite liiga eelkäija. Kommunismivastane Franco kuulas Reali üle pärast välisturneesid, eriti küsis ta Ida-Euroopa kohta, uuris detaile toidunappuse ja vaesuse kohta.

Real oli rahvusvahelist isolatsiooni talunud Hispaania visiitkaart ja saadik.

Foto: Josep Lago/AFP/Scanpix

Kui Barcelona tähistas 29. novembril 1998 oma sajandat aastapäeva, oli kõige emotsionaalsemaks hetkeks Juan Manuel Serrati etteaste. Kataloonia kuulsaim laulja, kes viiekümnendatel keeldus Hispaaniat esindamast Eurovisiooni lauluvõistlusel, kuna tal keelati laulda katalaani keeles, astus üksinda staadionimurule ning esitas meeleliigutusest väriseva häälega Barca hümni. Enne oma esinemist oli Serrat selge sõnaga öelnud, et laulab fännidele, mitte klubi presidendile, kes võõrustas oma loožis kuningas Juan Carlose noorimat tütart.

Kuidas purunes Franco büst Kui diktaator Franco 1975. aastal suri, avaldas FC Barcelona ametlikult kaastunnet, kuid klubiruumides toimus üks märgiline sündmus. Kui klubi president Agustin Montal oli lahkunud, võttis klubi ametnik Joan Granados riiulilt Franco büsti ja viskas selle peasekretär Jaume Roselli poole. Viimane astus kõrvale, et oma jutu järgi pronksist esemega mitte vastu pead saada, kuid büst kukkus maha ja purunes kildudeks.

“Kurat võtaks, me arvasime, et tegemist on sedavõrd soliidse asjaga, et see ei purune iial, aga selgus, et tegemist oli näruse kipsiga!” kõneles Rosell.

Ta meenutab, kuidas peagi saabusid staadionile erutunud fännid, kellele anti üle klubiruumides seinal rippuvad diktaatori fotod. Kisti maha staadionil olev, kodusõjas hukkunud Franco-meelseid klubiliikmeid mälestav tähis, millel kiri “Hispaania ja jumala eest”.

30. jaanuaril 2011 kõrvaldati Barcelonast skulptuur, mis oli pühendatud Franco võidule Hispaania kodusõjas. Seaduse kohaselt kuulusid kõrvaldamisele kõik selle režiimi avalikud märgid.

2015 MÄRTS JALKA

53

maailm Riigi välisministri Fernando Maria Castiella sõnul oli Real “parim saatkond, kes meil kunagi olnud”. Hispaania valitsusedki käsitlesid Reali de facto diplomaatidena, kellega kohtuti sageli. Barcelona vaatas valuliselt pealt, kuidas tema igirivaali hellitati ametliku tähelepanuga, ja nendest kümnenditest on pärit veendumus, et Reali aidati nii kohtunikuvilega väljakul kui kulisside taga. Tõsi, fakte selle kohta pole. Ka Real oli tegelikult Franco meelevalla all: 1931. aastal võttis diktaator klubilt selle rojalistliku nime, kui kuningas Alfonso riigist põgenes.

1943. aastal andis Franco nime tagasi.

Barcelonale ja tervele Katalooniale olid Franco valitsemisaastad õudusunenägu. Katalaanidel keelati avalikes kohtades emakeelt rääkida. Keelatud olid poliitilised parteid ja kohalik omavalitsus ning muidugi rahvuslike sümbolite (lipp) kasutamine. Keelatud oli isegi katalaani nimede panek lastele. Ainuke koht, kus võimudel oli raske takistada emakeeles suhtlemist ja laulmist, oli Barca kodustaadion Camp Nou, mis Franco ajal oli kastiiliapärastatud: Nou Camp. Samamoodi oli ümber nimetatud klubi ametlik nimi: katalaani Futbol Club sai Club de Futboliks. Klubi logolt oli eemaldatud Kataloonia lipp.

Selles olukorras on mõistetav, et katalaanid panid kogu oma rahvusliku ja kultuurilise uhkuse Barcasse, või nagu on tabavalt sõnastanud Barcelonast raamatu kirjutanud Jimmy Burns: Barcelona on nagu suur kirik, mis mahutab endasse seinast seina seletusi selle kohta, mida tähendab olla katalaan. Ühiskondlikult kitsastes oludes kujunes FC Barcelonast Kataloonia tuntuim institutsioon, terve piirkonna kehastus, mida rahvuslased hakkasid poliitiliselt ära kasutama. 1968. aastal sündis kuulus tunnuslause: “Mas que un club” (eesti keeles: midagi enamat kui klubi). Mõistagi toetas kõike seda tähtis asjaolu: Barca oli edukas, ta sai mänguliselt Realile vastu.

Franco ei olnud jalgpallihuviline, kuid mõistis selle tähtsust. Paljude arvates oli lausa Franco huvides, et katalaanid said Barcelonale staadionil kaasa elades ühtlasi poliitiliselt auru välja lasta. See võimaldas igapäevaselt allasurutud inimesi kontrolli all hoida.

Kuid see allasurutus vaid võimendas katalaanide tundeid, mida üks Barca fänn on suhete kohta Realiga (keskvõimuga) väljendanud nii: “Need pole kaks klubi.

Need on kaks rahvust, kaks rahvast, kaks religiooni.”

Alfredo di Stefano muutis ajalugu Argentiinas sündinud maailma ühe kõigi aegade parima jalgpalluri Alfredo di Stefano (1926–2014) kohta öeldakse, et ta muutis 20. sajandi Hispaania ajalugu. Teda jahtisid nii Real kui Barca.

Kuna di Stefano oli Buenos Airese River Plate’ist läinud mängima Bogota Millonariosesse, mis pallis Alfredo di Stefano skoorib Barca võrku 7. detsembril 1960.

Foto: Scanpix Kolumbia piraatliigas, oli tema klubiline kuuluvus segane. Real sõlmis di Stefano ületulekulepingu Millonariosega, Barca aga River Plate’iga. Hispaania alaliit tegi saalomonliku otsuse, et esimese ja kolmanda aasta mängib di Stefano Reali ning teise ja neljanda Barca eest. Esimesed kohtumised tulid argentiinlasel pärast mängupausi kehvasti välja ning Barca müüs oma osa di Stefano õigustest Realile. See oli suur viga. Oma esimese kübaratriki tegi di Stefano Hispaanias just Barca vastu. Eelkõige tema vedamisel sai Realist suurklubi, mis võitis viis esimest Euroopa karikat ja valitses Euroopat. See valitsemisaeg ja konkurentidest suurim arv Euroopa karikaid oli kindlasti põhjus, miks Real valiti 20. sajandi maailma parimaks klubiks.

Reali edu mõjus hästi Franco saatusele. Põlu all oleva riigi koondisega ei tahetud mängida ja just iga-aastased Euroopa karikavõistlused andsid võimaluse osaleda rahvusvahelises elus. On kõlanud isegi arvamusi, et Reali edu aitas säilitada Franco võimu Hispaanias. Kui nii, on di Stefano tõesti mõjutanud Hispaania ajalugu!

54

JALKA MÄRTS 2015

TÄRINGUJALGPALL DICE FOOTBALL – ALSO IN ENGLISH:

inside this box is a board and instructions of extremely intresting board game of dice football. www.dicefootball.eu ® Schwede

UUES KUUES! LAUAMÄNG 7–99 AASTASTELE

„See mäng nõuab väga head väravavahi vaistu.“ Mart Poom,

Mängulaual pead mööda triblama ka Ragnar Klavanist, Konstantin Vassiljevist ja Tarmo Kingist!

Eesti kõigi aegade parim väravavaht

ajalugu

Jalgpall, Magdaleena ja kitsed Tallinna suurim jalgpallistaadion A. Le Coq Arena asub Kesklinna linnaosa lõbusa nimega vanas asumis – Kitsekülas.

Jaak Juske

1

9. sajandi keskpaigani oli praeguse Kitseküla asumi ala Pärnu maantee ümbruses vähese hoonestusega. Vaid kõrtsid tolmuse maantee ääres ja üksikud suvemõisad koos rohelusse uppuvate aedadega. Sinna ulatusid Rootsi ajal 1652. aastal kuninganna Kristiina käsul tükeldatud Kristiine heinamaa krundid. Toreda nime andsid piirkonnale tollal seal kandis asunud heinamaadel rohtu söönud kitsekarjad.

Muide, Pärnu maantee kulges toona Tondi kaudu Rahumäe teele. Teine vana maantee suundus Juurdeveo tänava ristmiku juurest ning praeguse Pärnu ja Viljandi maantee ristist lõuna poole.

Kogu seda vana teelõiku alates Juurdeveo tänavast kutsuti Raudalu maanteeks, mille ääres oli mitu kõrtsi. 1832. aastal algasid ehitustööd Pärnu maantee uuel suunal, kusjuures suures ulatuses kasutati ära vana Raudalu maanteed.

Vanim ajaloomärk on Kitsekülas aga iidne Marta ja Tondi tänava nurgal asuv rist, mis pärineb 16. sajandist – mälestusmärgina Liivi sõja ajal siin 11. septembril 1560. aastal Vene vägede vastu peetud Jeruusalemma mäe lahingus langenud Tallinna kaupmehele. Jeruusalemma mäel asus praeguse

56

JALKA MÄRTS 2015

ühisgümnaasiumi kandis aga toona üks Tallinna hukkamispaikadest ehk võllamägedest.

Kitseküla ajalooliseks südameks on 1867. aastal abivajajatele uksed avanud diakonisside asutus. Haigla, orbude- ja hooldekodu rajati endisesse Lindheimi (ka Berghofi, Vogdti) suvemõisa parki.

Säilinud on haigla paekivist peakorpus aadressil Pärnu maantee 102. Erandliku hoonena on sellest ajast alles ka Fahrenholzi suvemõisa pargi serva rajatud suvitusvilla (hiljem diakonisside asutuse lasteaed), Pärnu maantee 123. 1984. aastal lammutati aga haigla kõrval asunud 200kohaline paekivist neorenessansi stiilis Diakonisside Seltsi kirik, mis oli ehitatud 90 aastat varem. Diakonisside maja järeltulijaks on Magdaleena haigla, mille suur kaasaegne kompleks avati 1978. aastal.

Sealne park kannab aga Diakonissi pargi nime.

Praegu on Kitseküla enamikus miljööväärtuslik ala, mis hõlmab kolme eripalgelist piirkonda: tsaariaegne töölisasum (Kauba, Paide, Hagudi tänavad), 1920.–1930. aastate Tallinna tüüpi majade kogum Magdaleena tänava lõpus ning 1940. aastate lõpu uhke

stalinistlik hoonestusansambel Asula tänavas. Need alad paiknevad kindlalt piiritletud territooriumil kahe suure raudteeharu – 1870. aastal avatud Tallinna–Paldiski (laiarööpmeline) ja 1890. aastal töösse antud Tallinna–Viljandi (kuni 1969. aastani kitsarööpmeline) liini – vahel. Viimase ääres asunud paekivist Tallinn-Väikese raudteejaam, mis 1900. aastal kitsarööpmelise raudtee peajaamaks ehitati, on praeguseni alles.

Hoonestus heinamaale Kitseküla asustuse tihenemisele andis 19. sajandi lõpus tõuke just raudteede väljaehitamine, kusjuures rida tänavaid sai nime Tallinna–Viljandi raudtee peatuste järgi. Teine selle kandi kujunemist mõjutanud tegur oli vanadele liivaluidetele rajatud Lutheri suur mööbli- ja vineerivabrik, millele 20. sajandi alguses järgnes Pärnu maantee ääres veel mitu ettevõtet. Esimese maailmasõja ajaks olid hoonestatud Pärnu maantee servad kuni Tondi tänava alguseni ning Tondi tänav kuni Marta ja Alevi tänavani, samuti kogu Pärnu maantee

ajalugu Foto: Jaak Juske erakogust

Lilleküla või hoopis Kitseküla staadion?

1993. aastast jaguneb Tallinn kaheksaks linnaosaks, mis omakorda koosnevad enam kui 80 asumist.

Suuremad asumid jagunevad veel allasumiteks.

A. Le Coq Arena asub Kesklinna linnaosas Kitseküla asumis. Samal ajal kutsutakse aga staadioni teisel pool raudteed asuva Kristiine linnaosa asumi järgi ka Lilleküla staadioniks.

Ajalooliselt oleks kindlasti täpsem nimetus Kitseküla staadion. Samas kõlab Lilleküla ühe spordiareeni nimena kindlasti paremini.

See pilt on tehtud 1930. aastatel lõuna poolt põhja (kesklinna) poole.

A. Le Coq Arena asub praegu ülal vasakul. Ülal keskel on Tondi raudteeülesõidukoht, keskelt kulgeb raudtee ja paremal selle kõrval vonkleb Pärnu maantee. All vasakul olev spordiplats kuulub Tondi kasarmute juurde.

ning omaaegse kitsarööpmelise raudtee vahele jääv ala. Sealsetes tagasihoidlikes 1–2korruselistes puitmajades elasid alguses just üha paisuva Lutheri puidutööstuse töölised.

Kui suurte peatänavate ääres on varasem hoonestus praeguseks enamjaolt uuega asendatud, siis vaiksel Paide, Hagudi ja Juurdeveo tänaval valitseb siiani 20. sajandi alguse töölislinnaosale omane hoonestuslaad. Selle piirkonna muudab tähelepanuväärseks küllalt väikesel territooriumil valitsev elamuarhitektuuri mitmekesisus. Näiteks Hagudi 12 on tsaariaegse väikese ühekorruselise agulimaja huvitav ja hästi säilinud näide. Palju on alles ka ehitusinsenerist esimese Tallinna eestlasest linnapea Voldemar Lenderi järgi nime saanud Lenderi tüüpi puust maju. Nende vahele on 1920.–1930. aastail lisandunud Tallinna maja tüüpi kivitrepikojaga puitelamuid. Lihtsate agulimajade kõrval kohtab siin ka üksikuid erilisemaid hooneid, näiteks Kauba 7 elamu on projekteerinud tuntud arhitekt Herbert Johanson.

Järgmisena hoonestati seni lage kolmnurkne heinamaatükk Marta ja Tondi tänava vahel, aastatel 1928–1939 jaotati see ehituskruntideks, Magdaleena tänav pikendati Tondi tänavani ja sinna kerkis väike, ent tervikliku ansamblina mõjuv kivitrepikojaga Tallinna tüüpi majade plokk. Erilise hoonena paistab nende hulgas silma Magdaleena 12, mis on ehitatud 1950. aastate lõpus, ent püüab jätkata sõjaeelset arhitektuurilaadi. Selles majas on elanud mitu luteri kiriku kõrget vaimulikku.

Tehaste ja vabrikute kodu Sootuks teiseilmelised on pärast teist maailmasõda 1940. aastate lõpus suuresti Saksa sõjavangide tööjõuga ehitatud kahekorruselised kivimajad Asula tänaval. See rangelt teljelise planeeringuga ala, mille selgroo moodustas keskne papliallee, on üks väljapaistvamaid stalinistliku klassitsismi ansambleid Tallinnas.

Nõukogude ajast on pärit ka enamik Pärnu maantee ääres asuvatest suurtest kortermajadest ning tööstushoonetest,

mis venitasid vana asumi Tammsaare teeni. Neist tuntuim on kindlasti 1958. aastal valminud Kalevi kommivabriku endine kompleks, kus praegu asub politsei- ja piirivalveamet. Samuti Tondi Elektroonika ASi (endine Hans Pöögelmanni nimeline raadiotehnika tehas), Estoplasti, suusavabriku Dünamo, tarbekunstikeskuse Ars ja tootmiskoondise Vasar hooned, mis saanud tänapäevaks suures osas uue sisu ja välimuse. Kitsekülas asub ka Tallinna ehituskool ja paar lasteaeda.

Linnakeskkonda muutis seal kandis märgatavalt 1959. aastal rajatud Pärnu maantee suur raudteeviadukt, mida pikendati ja laiendati oluliselt 1980. aastate esimeses pooles. Seejuures lammutati mitu ette jäänud vana maja.

Sajandivahetusel kerkis Kitseküla piirile vastu Uue Maailma ja Lilleküla asumit, kahe raudteeharu vahelisele tühermaale A. Le Coqi jalgpallistaadion, mis mõjutas oluliselt kogu piirkonna arengut. 2001. aasta 2. juunil avatud enam kui 9700 pealtvaatajat mahutav staadion ehitati just omaaegsele Kristiine heinamaale. Staadioni ääres teispool raudteed asuv Tehnika tänav tekkis linnakaardile 1880. aastal, kandes alguses Raudtee tänava nime. Lilleküla poolele jääv Kotka tänav on aga sündinud 1936. aastal, saades nime teiste selle kandi linnunimeliste tänavate järgi.

Uus sajand on toonud staadioni kõrvale harjutusväljakud ja lähikonda Pärnu maantee äärde mitu kõrghoonet.

Ja veel. Kitseküla lahutamatuks osaks kujunenud trammiliin jõudis sinna kanti aga 1901. aastal, 1936. aastal pikendati liini Tondi jaamani.

2015 MÄRTS JALKA

57

meie edetabel Eesti jalgpallurite edetabel Eesti jalgpallurite edetabel Tegime tabelis kaks liigutust: vahetasime ära Henri Anieri ja Joel Lindpere ning Sergei Zenjovi ja Gert Kamsi kohad. Langejad pole ise milleski süüdi: nad sattusid lihtsalt olema tõusjatel otse ees. Anieri tõus tuleneb tema mängudest Šotimaal ja Zenjov sai lihtsalt emotsionaalse aukõrgenduse tänu Moskva Torpedosse saamisele. Üldjuhul me palja klubivahetuse põhjal järeldusi ei tee.

2. Konstantin Vassiljev 3. Henrik Ojamaa 4. Karol Mets 5. Henri Anier

+1

6. Joel Lindpere

–1

7. Taijo Teniste 8. Ilja Antonov 9. Igor Morozov

10. Ken Kallaste 11. Mihkel Aksalu 12. Martin Vunk 13. Ats Purje 14. Sergei Zenjov

+1

15. Gert Kams

–1

16. Artur Pikk 17. Artur Kotenko 18. Sergei Pareiko 19. Enar Jääger 20. Dmitri Kruglov 21. Rimo Hunt 22. Frank Liivak 23. Pavel Londak 24. Hannes Anier 25. Igor Subbotin 26. Andreas Raudsepp 27. Mikk Reintam 28. Alo Bärengrub 29. Artjom Artjunin 30. Brent Lepistu Nime järel on tabelis toodud koha muutus võrreldes eelmise kuuga.

Uusi tulijaid seekord pole.

JALKA MÄRTS 2015

Foto: Tiit Lääne erakogu

Eesti jalgpallimeistrite pingerida

E

1. Ragnar Klavan

58

1933. aastal võitis Sport oma üheksanda meistritiitli.

estil on 11 jalgpallimeistrit (kui liita Maardu Levadia kaks kulda Tallinna Levadia seitsmega). Vaid korra on tiitel läinud pealinnast välja: 1940. aastal Tartusse. Nõmme oli aastal 2012 Tallinna linna osa. Kolmel satsil on üheksa võitu. Tabelis on kõik võrdsete näitajatega meeskonnad reastatud selle järgi, kes nimetatud arvu tiitli(te)ni varem jõudis. Seepärast on Sport esimene (jõudis üheksanda kullani aastal 1933), Flora teine (2011) ja Levadia kolmas (2014).

Tabelis olevatest meistritest eksisteerib tänapäeval kuus klubi ja viis on hingusele läinud. Olemas on Flora, Levadia, Kalev, TJK (TJK/Legion), Olümpia ja Nõmme Kalju. Neist on TJK saanud endale kaldkriipsu järele nimetäienduse ja jäi mullu esiliiga B-s viimaseks. Tartu Olümpiagi on nimes muutusi teinud: kunagise PK (palliklubi) asemel on klubinime ees britipärane FC. Olümpia meesteliigas ei mängi, kuigi selline plaan klubil on.

Läinud kümnendil elustati mõneks ajaks ka Tallinna VS Sport. Kuulda on olnud JS Estonia taastamise mõtetest.

Seevastu uue iseseisvusaja meistrid Norma, Lantana ja TVMK on ajalooareenilt kadunud ja nende elustamisest pole midagi kuulda.

Mis klubist võiks saada Eesti 12. jalgpallimeister? Hetkel näivad kõige kõvemad kaardid käes olevat Sillamäe Kalevil ja Tallinna Infonetil. Narva näib olevat vajunud suurus, Paide, Pärnu ja Viljandi saavad vaevalt vastu pealinna meeskondadele. Pikemas perspektiivis suudaks ehk Tartu kokku panna satsi, mis võiks Tallinna klubide nina eest meistrikulla napsata.

Olgu siis tegemist Tammeka, Santose või mõne kolmandaga. Eesti suuruselt teine linn peab leidma jalgpalliusu ka võimukoridorides ning (Lõuna-Eesti) sponsorid.

Algaval hooajal käib suure tõenäosusega madin selle nimel, kes jõuab esimese klubina kümnenda meistritiitlini. Kes saab oma logo kohale asetada teise kuldse tärnikese?

1. Sport 9 (1921, 1922, 1924, 1925, 1927, 1929, 1931, 1932, 1933) 2. Flora 9 (1993/1994, 1994/1995, 1997/1998, 1998, 2001, 2002, 2003, 2010, 2011) 3. Levadia 9 (1999, 2000, 2004, 2006, 2007, 2008, 2009, 2013, 2014) 4. Estonia 5 (1934, 1935, 1936, 1937/1938, 1938/1939) 5. Kalev 2 (1923, 1930) 6. TJK 2 (1926, 1928) 7. Norma 2 (1992, 1992/1993) 8. Lantana 2 (1995/1996, 1996/1997) 9. Tartu Olümpia 1 (1939/1940) 10. TVMK 1 (2005) 11. Nõmme Kalju 1 (2012) Tallinna Levadia võitis kaks esimest meistritiitlit Maardu Levadia nime all.

jalkaliit

Võltsitud piletitest möllumaiaste provokaatoriteni ehk kuidas korraldada vutikohtumist Kuidas saavad inimesed staadionile?

Aga mängijad? Lihtsalt tulevad.

Tundub lihtne. Kuid selleks, et tribüünidel kõik lepase reega läheks, on jalkaliidu töötajad ohverdanud tunde ning tunde.

Foto: Lembit Peegel

Siim Kera

K

ui on koondise mängupäev, võib jalkaliidu kontori koridorides näha tavapärasest enam ringisiblivaid inimesi. Olenevalt kohtumise tähtsusest on rakkes 30–40 tavapärast töötajat ning umbes 20 vabatahtlikku.

Higimull otsa ees, sibavad neist ilmselt kõige rohkem edasi-tagasi Eesti Jalgpalli Liidu mängude korraldajad Kert Küttis ja Ülli Jurkatamm. Raadiosaatja käes, liiguvad nad punktist a punkti b väledamini kui kõige vingemad patareijänkud.

“Raadiosaatja peab olemas olema – aku peab rohkem kui nuhvli oma,” naljatab Kert viitega sõnavõistlusele. Ülesandeid jagub neile nii palju, et Küttis ei hakka neid kõiki ette lugemagi, Jalka pole õnneks või kahjuks kummist.

Tõsi ta on, et mängude korraldamine on üüratult lai mõiste. Kui külla tuleb näiteks Inglismaa, algab kibe töö juba pool aastat enne kohtumist! Mullu novembris toimunud Jordaania maavõistluse ettevalmistus hakkas aga paar kuud enne mõõduvõttu. Aga oluliselt rohkem kui A-koondise kohtumisi toimub ju noortekoondise mänge. Ka nende sujuv läbiviimine on Kerdi ja Ülli õlul.

Kui saalijalgpallikoondise abitreeneri Küttise eesmärk on laiemalt öeldes see, et matš üldse toimuks, siis Jurkatamm koordineerib piletimüüki.

“Kõige tõenäolisem hetk, mil võib (piletimüügis – toim.) mingi jama tekkida, on pool tundi enne mängu,” jutustab naine.

Optimismi on Kert Küttise ametis hädasti vaja.

“Siis saabub kõige kriitilisem mass ning mõnel võib olla võltsitud või vale pilet.”

Sel juhul võetakse ühendust Jurkatammega, kes pea ees olukorra lahendusse sööstab. Omaette murekohaks on hümnilauljad. Mõni lõõritab paar sekundit aeglasemalt, teine kiiremini.

Ei tundu nagu probleem? Aga on! Sest teleülekande maailmas on kõik lausa sajandiku täpsusega ette kirjutatud.

Vahepeal astub kontorist läbi A-koondiste mänedžer Raili Ellermaa, kes uurib, kas Islandi mänguks tuleks maskottidele riideid tellida? Mäng toimub 31. märtsil, praegune vestlus kahe olulise hammasrattaga aga 20. jaanuaril! Vastus on igatahes jah. Naljatleme, et minu küsimused segavad Kerti ja Üllit niivõrd palju, et kui vulkaanimaa jalgpallurid külla tulevad, on mõnel maskotipoisil kogemata valet värvi püksid jalas. Loodame, et nii ei lähe.

“Keegi ei paneks seda eriti tähele,” alustab Küttis. “Aga meie jaoks oleks see katastroof!”

Põhihädad ongi pigem tillukest masti. Kogu aeg toimub midagi ning kõik lahendatakse ära nii ruttu kui võimalik.

Publik tavaliselt ei saa sottigi, et telgitagustes võib käia vilgas muremaraton.

“Suur probleem oleks siis, kui staa-

dionituled kustuks keset mängu ära,” mõtiskleb Küttis ning jätkab enesele omaselt lõbusamal moel. “Kui elekter ära läheks, poleks midagi teha. Seni pole juhtunud selliseid asju, mida inimesed näeksid. Pole nii nagu Batmani filmis, et järsku hakkab väljak jalge alt ära kaduma. See oleks suur mure.”

Dünaamilise duo hea abivahend on korraldusplaan. Kui algab uue mängu plaanimine, võetakse see välja ning vaadatakse, mis kohtumise mastaapsuse järgi vaja teha on. Aga ega ainult sellest ei piisa. Võid kaks kuud ilusti planeerida, kõik tundub jonksus olevat, kuid järsku tuleb ootamatus ja tarvis on ülikiirelt reageerida. Pole võimatu, et pallipoistega täidetud buss läheb teel mängule katki.

Pole võimatu, et publikus istuvad provokaatorid, kelle ainus eesmärk on mäsu korraldada. Nagu juhtus möödunud aasta mais toimunud Eesti–Venemaa U21 kohtumisel. Venemaa poolehoidjatel olid kaasas sümbolid, mida UEFA mängudel kotist välja võtta ei tohi. Turvatöötajate palvel hakkasid nad neid eemaldama, kuid järsku ilmusid tegelased, kes hakkasid fänne üles kütma. Samal ajal viskas teises kohas end pikali naisterahvas ning süüdistas selles Eesti toetajaid. Igasugu inimesi on siia maailma loodud!

Kõige mõnusamaks hetkeks on otse loomulikult avavile. Siis on teada, et mäng toimub – pool tööd on tehtud! Koju saab hilja. Kui kohtumine algab näiteks 21.45, jõuab Küttis oma elupaika umbes kell kaks öösel. Osalema peab ju esimesel matšijärgsel koosolekul. Tööd jagub. Mees ei ütle ära ka mustast huumorist.

“Tegelikult on minu põhiülesandeks vältida südameinfarkti,” muigab ta.

“Aga hea on see, et kui sinuga midagi juhtub, on kiirabi kohe lähedal,” ei jää Jurkatamm staadioninurgas passivatele meditsiinitöötajatele viidates vastust võlgu.

2015 MÄRTS JALKA

59

expert liiga

Emotsioonide tulv ning pikk tõestamisperiood.

Mis vahe seisneb tüdrukute ja poiste treenimises?

Poistele meeldib jalgpalli mängida, tüdrukutele meeldib jalgpalli mängida. Seda teame me kõik.

Aga kas ja kuidas erineb nende juhendamine? Kas loeb treeneri sugu? Kas juhendaja võib täpselt sama mõttelaadiga minna nii meeste kui naiste ette, või tuleb kameeleoni kombel end vastavalt olukorrale muuta?

Siim Kera

“K

oolitustel mainin ma alati, et iga treener peab olema veidi skisofreeniline,” vastab naistekoondise peatreener Keith Boanas ülal esitatud küsimusele põnevalt. “Sul peab iga treeningrühma jaoks olema erinev nägu. Alati tuleb meeles pidada, mis rühma sa hetkel juhendad.”

Eriti oluline on tajuda just teismeeas tüdrukute ja poiste treenimise erinevust, sest nagu selgub, tuleb selles eas mõlemale soole isemoodi läheneda, nooremas vanuses pole probleemi – lapsed on lapsed. Hiljem on põhiküsimuseks emotsionaalsus, Boanase hinnangul on 90% naismängijatest tundeküllasemad kui meespallurid.

“Oletame, et me oleme poolajal riietusruumis,” alustab inglane.

“Meeste riietusruumis võid kahelda mängijate pingutuses ning neid eraldi kritiseerida, aga kui sa naiste riietusruumis valid ühe mängija välja ning

60

JALKA MÄRTS 2015

Foto: Lembit Peegel

Naised võidavad ja kaotavad koos rohkem kui mehed. Eraldi neid kritiseerida ei tohi.

teda arvustama hakkad, siis oled sa ta terveks mänguks kaotanud. Ta tunneks end täiesti jubedalt ning teised hakkaksid tõenäoliselt talle kaasa tundma, mis tähendab, et selle tagajärjel on terve mäng rikutud. Naiste juures peab nii kriitikat kui kiitust kollektiivselt välja tooma.”

Talle sekundeerib Tallinna Kalevi treener Reelika Turi, kes leiab, et poistele saab asju märksa otsekohesemalt välja öelda, sest nemad ei võta seda kui rünnakut oma egole, vaid tegudele.

Mitte, et “ma olin halb”, vaid “mul ei

tulnud see välja”.

Tartu Tammeka naiskonna lootsil ning sama klubi noortetreeneril Aleksandra Ševoldajeval pole oma poisterühma olnud, kuid vastassoo juhendamise kogemust on ta ammendanud nii lasteaias trenne andes kui koolis kehalise kasvatuse õpetajana. Isikliku kogemuse järgi jutustab ta, et poisid on pigem kärsitumad, tahavad kohe mänguni jõuda ning muu neid ei huvita.

Neidudele peab aga väga põhjalikult ära seletama, miks üks või teine harjutus hea on ning milleks seda tarvis. Siis

expert liiga hakkavad nad pingutama ning annavad endast kõik.

“Kui treener ei suuda motiveerida, kui ta ei suuda harjutust nii-öelda maha müüa, siis tekibki tüdrukutega raskusi, et nad võibolla ei viitsi ülesandeid kaasa teha,” teab Ševoldajeva rääkida. “Poisid on valmis tingimusteta võitlema, aga tüdrukutest on seda raskem välja saada, nad peavad kõigest aru saama.”

Kaks kuud enda tõestamiseks Kui Ševoldajeval on poisterühma lootsi amet proovimata, siis Reelika Turi on jõudnud juhendada mõlemat sugu. Vastassoo esindajana on ta poisslapsi treenides tundnud teatud barjääre.

“Poistele on end palju keerulisem tõestada, neil on mingi stereotüüpne arvamus, et treener peab olema mees,” jutustab FIFA litsentsiga väljakukohtunik Turi. “Mul võttis ühes grupis kaks kuud aega, et end peatreenerina tõestada. Varem arvasid nad, et ma olen lihtsalt suvaline naine, kes midagi räägib. Tüdrukutega seda probleemi pole, nemad vaatavad, et vanem inimene, ju siis teab (jalgpallist – toim.) midagi.”

Boanas toob välja, et mees, kes hakkab tüdrukuid treenima, vajab kõige rohkem kannatust. Põhjalikult tuleb selgeks teha mängijate iseloomud ning vastassugu treenides tuleb peast pühkida kõikvõimalikud eelarvamused. Oma aeg kulub üleminekule ning õppimisele.

Paberil võib treener lausa Manchester Unitedi jaoks kvalifitseeritud olla, aga see ei tähenda, et ta meestelt naistele üle minnes kohe esimesel päeval hakkama saab. Britt usub, et paljud meestree-

nerid kardavad tüdrukute juhendamist, ning toob näite 11aastasest andekast tüdrukust, keda poistesatsi treener enda tiiva alla võtta ei tahtnud.

KOLLEKTIIVNE KRIITIKA

Kui sa naiste riietusruumis valid ühe mängija välja ning teda arvustama hakkad, siis oled sa ta terveks mänguks kaotanud. Naiste juures peab nii kriitikat kui kiitust kollektiivselt välja tooma.

“Ta ütles ei, sest tahtis väidetavalt oma poistele mänguaega anda,” jutustab vutitegelane. “Aga ta ei lasknud tal isegi treenida, ta ei tahtnud isegi näha, kas tüdruk on poistest parem või mitte.

Mulle tundus, et ta lihtsalt ei teadnud, kuidas käituda, kui tüdruk oleks tiimi tulnud.” Ševoldajeva on teatud määral nõus stereotüübiga, et meestel on tüdrukuid ning naisi veidi keerulisem treenida.

Just psühholoogiliselt on see juhendajale keerulisem. Kui meestreener on

harjunud, et poiss täidab kohe ülesande, siis on tal raske aru saada, et tüdrukut peab märksa rohkem motiveerima. Nii võib juhendaja hätta jääda, sest ta ei mõista, milles probleem seisneb. Turi lisab omalt poolt, et poiste hingehädasid on lihtsam lahendada, tüdrukutel on mured kestvamad ning naistreeneritel on neid oma kogemuse põhjal palju lihtsam lahti harutada, meestreenerid ei jõua sageli konflikti tuumani. Turi tunnistab otsekoheselt, et temale meeldib poisse rohkem treenida.

“Ma ütlen neile midagi ja nii ongi, poisid ei otsi sõnumi tagant peidetud märki,” seletab treener ning vutikohtunik. “Tüdrukud võivad minu ütlustest ja käitumisest erinevaid asju välja lugeda.”

Suure kogemuste pagasiga Boanas tõdeb, et nii Eestis kui Inglismaalgi on palju naistreenereid, kes eelistavad neidude juhendamisele hoopiski poistega töötamist. Tüdrukute emotsioonidega toime tulemine käib paljudel lihtsalt üle jõu. Treenerile tuleb aga muidugi kasuks, kui ta on juhendanud nii mõlemat sugu kui erinevaid vanuserühmi.

Horisondid laienevad, kogemused kogunevad ning tulemusena vaatab vastu parem treener.

Unustada ei tasu füüsilist poolt Kui artikkel keskendub põhiliselt erinevuste emotsionaalsele poolele, siis ununeda ei saa ka füüsilised aspektid. Sõna saab naistekoondise peatreener Keith Boanas.

“Kui sa oled varem meestega töötanud, siis pead aru saama, et naised ei saa füüsiliselt samale tasemele jõuda,” jutustab mees. “Sa pead teadma, kui kõvasti naisi sundida, kui palju nad vastu peavad. Võimalik, et sa üritad neid viia punktini, kuhu nad lihtsalt ei suuda jõuda. Sul võib trennis olla üks, kes läheb kõigist takistustest läbi, aga üldiselt tasub jääda realistiks. Pead olema ettevaatlik, et naisi üle ei koorma, sel juhul võid nad kaotada nii vaimselt kui füüsiliselt.”

HEA ELU TEHNIKA TALLINN Magistrali Keskus / Sõpruse pst. 201/203 • 677 7256 HAAPSALU Rannarootsi Keskus / Rannarootsi tee 1 • 473 4033 JÕHVI Keskväljak 6 • 337 1308 JÕGEVA Suur 42 • 772 2047 KOHTLA-JÄRVE Vironia Keskus / Järveküla tee 50 • 332 8410 KURESSAARE Tallinna tn 27 • 453 3611 PÄRNU Kaubamajakas / Papiniidu 8/10 • 44 50065 RAKVERE Põhjakeskus / Haljala tee 4 • 324 4147 RAKVERE Koidula tn 2 • 322 3268 VILJANDI UKU Keskus / Tallinna tn 41 • 433 5333 VÕRU Vabaduse 1 • 782 1822 RAPLA Tallinna mnt • 484 4040 TÜRI Tallinna tn 4 • 384 8762.

2015 MÄRTS JALKA 61 www.expert.ee

märtsikuu kalender

Tallinna meeskonnad Infonet (valges) ja Flora (rohelises) kohtuvad omavahel 13. märtsil Lasnamäel.

Foto: Lembit Peegel

Märts algatab hooaja

ja lõpetab Raio Piiroja karjääri Lisaks pealkirjas öeldule toob märts ka koondise valikmängud: Luzernis läheme vastamisi meie grupis kehvasti alustanud Šveitsiga.

Võimalikke kalendrimuudatusi vaata: www.jalgpall.ee Premium liiga Reede, 6. märts

20.10 Tallinna FC Levadia – Tallinna FC Infonet

Sportland Arena Laupäev, 7. märts

14.00 JK Sillamäe Kalev – Paide Linnameeskond

Sillamäe kunstmurustaadion 14.00 Nõmme Kalju FC – Tartu JK Tammeka

Hiiu staadion 16.30 Narva JK Trans – Pärnu Linnameeskond

Narva Fama staadion 16.30 Tallinna FC Flora – Viljandi JK Tulevik

Sportland Arena

62

JALKA MÄRTS 2015

Reede, 13. märts

Reede, 20. märts

20.10 Tallinna FC Infonet – Tallinna FC Flora

Lasnamäe kergejõustikuhalli staadion

19.00 Narva JK Trans – Tallinna FC Infonet

Narva Fama staadion

Laupäev, 14. märts

Laupäev, 21. märts

14.00 Paide Linnameeskond – Nõmme Kalju FC

Paide linnastaadioni kunstmuruväljak 14.00 Viljandi JK Tulevik – JK Sillamäe Kalev

Viljandi linnastaadioni kunstmuruväljak 14.00 Pärnu Linnameeskond – Tartu JK Tammeka

Pärnu Mai tänava kunstmurustaadion 16.30 Tallinna FC Levadia – Narva JK Trans

Sportland Arena

14.00 Nõmme Kalju FC – Viljandi JK Tulevik

Hiiu staadion 14.00 Pärnu Linnameeskond – Paide Linnameeskond

Pärnu Mai tänava kunstmurustaadion 14.00 Tallinna FC Levadia – Tartu JK Tammeka

Sportland Arena 16.30 Tallinna FC Flora – JK Sillamäe Kalev

Sportland Arena

märtsikuu kalender Esiliiga Neljapäev, 5. märts

19.00 HÜJK Emmaste – JK Tallinna Kalev II

Sportland Arena Pühapäev, 8. märts

14.00 Nõmme Kalju FC II – Kiviõli FC Irbis

Hiiu kunstmurustaadion 14.00 Rakvere JK Tarvas – Vändra JK Vaprus

Rakvere kunstmurustaadion 14.00 Tallinna FC Infonet II – Tartu FC Santos

Lasnamäe kergejõustikuhalli kunstmurustaadion 16.30 JK Tallinna Kalev – Tallinna FC Flora II

Kalevi keskstaadioni kunstmuruväljak 16.30 Tallinna FC Levadia II – FC Kuressaare

Maarjamäe kunstmuruväljak Laupäev, 14. märts 19.00 Tallinna FC Infonet II – FC Kuressaare

Lasnamäe kergejõustikuhalli kunstmurustaadion Pühapäev, 15. märts 14.00 JK Tallinna Kalev – Nõmme Kalju FC II

Kalevi keskstaadioni kunstmuruväljak 14.00 Rakvere JK Tarvas – Tartu FC Santos

Rakvere kunstmurustaadion 16.30 Tallinna FC Flora II – Vändra JK Vaprus

Sportland Arena 16.30 Tallinna FC Levadia II – Kiviõli FC Irbis

Maarjamäe kunstmuruväljak Pühapäev, 22. märts 14.00 Nõmme Kalju FC II – Tallinna FC Levadia II

Hiiu kunstmurustaadion

14.00 Rakvere JK Tarvas – FC Kuressaare

Rakvere kunstmurustaadion 14.00 Tallinna FC Flora II – Tartu FC Santos

Sportland Arena 14.00 Tallinna FC Infonet II – Kiviõli FC Irbis

Lasnamäe kergejõustikuhalli kunstmurustaadion 16.30 JK Tallinna Kalev – Vändra JK Vaprus

Kalevi keskstaadioni kunstmuruväljak

Esiliiga B Kolmapäev, 4. märts 19.00 Tallinna FC Flora III – Tallinna FC Ararat TTÜ

Sportland Arena Pühapäev, 8. märts 14.00 Raasiku FC Joker – FC Elva

Raasiku kunstmuruväljak 16.30 Maardu FC Starbunker – Kohtla-Järve JK Järve

Maardu kunstmuruväljak 16.30 Tallinna FC Puuma – JK Sillamäe Kalev II

Wismari staadion Kolmapäev, 11. märts 19.00 Tallinna FC Flora III – HÜJK Emmaste

Sportland Arena Neljapäev, 12. märts 19.00 JK Tallinna Kalev II – Maardu FC Starbunker

Kalevi keskstaadioni kunstmuruväljak 19.00 Tallinna FC Ararat TTÜ – Tallinna FC Puuma

Sportland Arena Pühapäev, 15. märts 14.00 JK Sillamäe Kalev II – FC Elva

Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak

14.00 Kohtla-Järve JK Järve – Raasiku FC Joker

Ahtme gümnaasiumi kunstmurustaadion Neljapäev, 19. märts 19.00 HÜJK Emmaste – Maardu FC Starbunker

Sportland Arena 19.00 Tallinna FC Puuma – Tallinna FC Flora III

Wismari staadion Laupäev, 21. märts 14.00 Raasiku FC Joker – JK Tallinna Kalev II

Raasiku kunstmuruväljak Pühapäev, 22. märts 14.00 JK Sillamäe Kalev II – Kohtla-Järve JK Järve

Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak 16.30 Tallinna FC Ararat TTÜ – FC Elva

Sportland Arena

Koondis A-koondis 27. märts 20.45 (21.45) Šveits–Eesti – Luzern, EM-valikmäng 31. märts 19.00 Eesti–Island – Tallinn

A. Le Coq Arena Tegemist on Raio Piiroja lahkumismänguga.

lisaaeg Bukaresti Steaua ei tohi nime kasutada

Orissaare tamm

Esimese Ida-Euroopa klubina 1986. aastal Euroopa meistrite karika võitnud (finaalis alistati Barcelona) Bukaresti Steaua on ilma oma nimest: Rumeenia riigikohus käskis neil kaitseministeeriumile oma kaubamärgist nimi koos värvide ja logoga tagastada. 1947. aastal asutatud Steaua oli kommunistlikus Rumeenias armeeklubi.

Esimeses mängus pärast kohtuotsust ei öelnud staadioni teadustaja klubi nime, vaid kutsus seda Rumeenia meistriks.

Steaua pidi särgil kinni katma oma logo ja mängima punasinise vormi asemel kollases, mis on nende teine särgivärv. Euroopa liigas anti klubile hingetõmbeaega, aga on kuulda, et kaitseministeerium tahab igal aastal saada klubilt miljon eurot, kui see tahab säilitada oma senist identiteeti. Vaevalt sünnib mingi leping varem, kui võimu kuritarvitamise eest vanglas istuv klubi omanik Gigi Becali vabadusse pääseb.

Autor: Margus Kontus

Mart Poom number 1 – kirurgikätega kollkipper Tõnu Vanakesa Kui sai teatavaks, et president on Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi andnud kirurg Tõnu Vanakesale, mainis meedia meelsasti, et tegemist on omaaegse tippväravavahiga. Nagu Roman Ubakivi olevat öelnud: teise Poomiga, ehk meie Poom on hoopis teine Vanakesa.

Sarnasust on neis kahes alates koolist: mõlemad lõpetasid keskkooli kuldmedaliga. Mõlemad paistsid silma juba noorena. Tõnu Vanakesa debüteeris Viljandi linnameeskonna väravas meeste seas Eesti NSV II liigas juba 14aastasena ja aasta hiljem sai temast põhipuurivaht. 1981. aastal valiti ta Nõukogude Liidu talentide ülevaatusel ehk Pereprava nime kandnud turniiril selle parimaks väravavahiks. Ta siirdus Moskva Dinamosse, kus mängis viis mängu duubli eest. Samal ajal tahtis Vanakesa jätkata spordimeditsiini õpinguid Tartus ja kuna neid ei saanud üle tuua Moskvasse, naasis noor talent Eestisse. See ongi tema ning Lõvide meeskonnas noorteturniiridel silma paistnud ja 17aastaselt Eesti esikindaks tõusnud Mart Poomi peamine erinevus: Vanakesa pidas olulisemaks õpinguid, Poom valis tippspordi.

Ometi jõudis Vanakesagi mõndagi tõestada: 1983. aastal oli ta 14aastase vaheaja järel üleliidulisele areenile

64

JALKA MÄRTS 2015

naasnud Eesti NSV esindusmeeskonna põhiväravavaht. Seejärel keskendus Vanakesa õpingutele ja mängis kaasa Eesti NSV meistrivõistlustel. Pärast Eesti taasiseseisvumist tuli mulgist kollkipper kahel korral Tallinna Norma koosseisus maa meistriks (1992, 1992/1993).

Mart Poom pidas Vanakesa üheks oma eeskujuks. Ometi kujunes nii, et vaba Eesti koondises oli Poom number üks ja Vanakesa üheksakümnendate aastate alguses number kaks ja vahel koguni koondise arst. Aga väljakule ei pääsenud Vanakesa kordagi! Ei andnud talle minuteid Uno Piir ega hiljem Eesti koondist juhendanud Roman Ubakivi.

Viimane põhjendas seda lihtsalt: kui hädavajalik polnud, ei tahtnud ta riskida Vanakesa kirurgikätega!

Muuseas, ka spordimeditsiini juurde sattus Vanakesa tänu jalgpallile. Nii tunnistas ta ajalehes Edasi (Postimees) 7. novembril 1983: “Viis aastat tagasi Eesti noortemeistrivõistlustel purunes mul ninaluu, Moskva olümpia aastal kämblaluu, vahele mahtus veel meniskioperatsioon. Praegu mõtlen, et sellest operatsioonist alates tekkiski huvi spordimeditsiini vastu.”

Tänapäeval on seda raske uskuda, aga ajal, kui Vanakesa jalgpalliga tegelemist alustas, vaadati sellele viltuse pilguga.

Eesti oli end ise määranud vabatahtlikku

van a

t Peegel

Foto: Lembi

Kirurgikätega

kollkipper Tõnu

foto

Vanakesa.

jalgpalliisolatsiooni ning kultiveeris medalialasid. Vanakesa kirjeldab sealsamas ajaleheartiklis, kuidas tänu Eesti NSV esindusmeeskonna moodustamisele 1983. aastal hakkasid isegi tema kursuse tüdrukud mängu vastu huvi tundma: “Enne oli lausa lootusetu leida mõistmist, kui ütlesin, et mängin jalgpalli. Muude alade tegijad vaatasid, ja eks osa vaata praegugi meile ülalt alla. Ometi pakub jalgpall rohkem kordumatuid olukordi ja improviseerimisvõimalusi kui ükski muu sportmäng.”

Enam ei vaata keegi jalgpallile ega Tõnu Vanakesale ülalt alla. Mõlemad on Eestis tegijad.

Indrek Schwede

lisaaeg Märtsikuu sünnipäevad 01.03 Mikk Sillaste 02.03 Rauno Alliku 03.03 Märt Siigur 03.03 Ivo Lehtmets 04.03 Siim Roops 04.03 Karl Mööl 05.03 Artur Pikk 07.03 Jaanus Mutli 08.03 Andres Prits 09.03 Aleksandr Puštov 10.03 Erki Kesküla 10.03 Sander Reelo 11.03 Rauno Kald 12.03 Siim Luts 14.03 Reio Laabus 15.03 Priit Pikker 16.03 Aavo Tomingas 16.03 Andri Hõbemägi

(28) (25) (72) (40) (29) (23) (22) (41) (50) (51) (46) (30) (24) (26) (25) (29) (55) (43)

ma mäletan ...

Tarmo Tiisler, ajakirjanik

16.03 Andrei Stepanov 17.03 Roman Minlibajev 18.03 Heiko Tamm 19.03 Sergei Bragin 19.03 Mikk Metsa 21.03 Viktor Alonen 21.02 Jan Harend 22.03 Kaarel Kallandi 24.03 Roman Ubakivi 24.03 Viktor Mets 25.03 Madis Rajando 26.03 Bruno Rammo 26.03 Brent Lepistu 27.03 Aleks Taurafeldt 27.03 Mikk Haavistu 27.03 Meelis Peitre 29.03 Argo Aava 30.03 Aleksei Jahhimovitš

(36) (28) (28) (48) (22) (46) (28) (26) (70) (61) (26) (40) (22) (70) (30) (25) (29) (25)

Foto: Lembit Peegel

75aastane treener Traute Wohlers FIFA Weekly kirjutab, et Guinnessi rekordiraamatu järgi on 75aastane naistreener Traute Wohlers üles kasvatanud enim jalgpallureid kui keegi teine: üle 3000! Praeguseks 42 aastat treenerina tegutsenud Wohlers treenib noori Hamburgi SC Concordias ja tema kuulsaim õpilane on St. Pauli esindusmeeskonda kuuluv Jan-Philipp Kalla. Traute Wohlers sattus treeneriks juhuslikult, kui Concordial oli puudus treeneritest ja tal paluti aidata kuni kümneaastaste kantseldamisega. Oma sõnul teadis naine sel hetkel jalgpallist vaid seda, et pall on ümmargune. Tõsi, ta sõjas hukkunud isa oli olnud jalgpallur, aga temaga tütar ei kohtunudki ning Concordia fänn oli tema abikaasa.

Lionel Messi ja Sergio Agüero ristmik Kuigi Argentiina sai läinud aasta MM-finaalis sakslastelt lüüa, otsustas 3000 elanikuga El Chanari linn anda oma linnatänavatele jalgpallurite nimed. Buenos Airesest ligi 1300 kilomeetrit põhja jääva linna peaväljakul ristuvad Lionel Messi ja Sergio Agüero tänavad. Omanimelised uulitsad on ka teistel ja nii võib jalutada ka sellistel tänavatel: Javier Mascherano, Angel Di Maria, Martin Demichelis ja Marcos Rojo.

LHV panga edetabel Toetussummade järgi on LHV pingerida jaanuari seisuga selline: 1. Eesti Jalgpalli Liit 2. Tartu Jalgpallikool Tammeka 3. Nõmme Kalju FC 4. JK Tallinna Kalev 5. Tallinna FC Flora 6. FC Kose 7. Rahvuskoondise fännklubi Jalgpallihaigla 8. FC Kuressaare 9. Põlva FC Lootos 10. FC Nõmme United

11. JK Loo 12. Tartu FC Santos 13. Tõrva JK 14. Tallinna FC Reaal 15. Rakvere JK Tarvas 16. JK Tabasalu 17. Viimsi MRJK 18. FC Hell Hunt 19. Jalgpalliselts 20. Pärnu Linnameeskond

Tarmo Tiisler roosi ja jalgpallimälestustega.

Ma mäletan ... oma elu esimest vahetult nähtud jalgpallimängu, mis toimus Moskvas. Olin seal 1981. aastal nädalasel ringreisil koos ema, isa ja 71aastase vanaemaga ning muuhulgas tahtsime näha Lužniki staadioni, mis oli aasta varem olnud olümpiamängude peaareeniks. Selgus, et ainus võimalus staadioni külastada on minna vaatama Moskva Spartaki mängu Krasnodari Kubani vastu.

Pole meeles, kas istusime kusagil fännide keskel või mitte, aga tänaseni on meeles kaks fännide hõisatud ja hästi riimuvat hüüdlauset. Esimene kõlas: “Sojuze net paka – komanda lutše Spartaka!”

(Vabatõlkes: Nõukogude Liidus pole hetkel paremat meeskonda Spartakist.)

Ja teine: “Spartak – eta ja Spartak – eta mõ Spartak – eta lutšije ljudi stranõ!”

(Spartak – see olen mina, Spartak – see oleme meie, Spartak – tähendab riigi parimaid inimesi.)

See kõik oli naljakas ja asja tegi humoorikamaks minu vanaema, kellele see oli esimene ja viimane kord jalgpalli staadionil vaadata.

Ma mäletan ... lapsepõlvest telekommentaator Kote Maharadze siiani kõrvu kumisema jäänud häält. Emotsionaalse inimesena meeldisid mulle alati ka emotsionaalsed kommentaatorid nagu Gunnar Hololei ja Nõukogude Liidus Nikolai Ozerov. Teised olid kuidagi kuivemad. Aga Tbilisi Dinamo mänge kommenteerinud Kote Maharadze hääles oli mingi õrnus ja armastus selle mängu vastu. Teda oli kõigist Kesktelevisiooni omadest kõige mõnusam kuulata. Ega ma kõigest aru saanud, sest ta rääkis ju vene keeles, aga kui sa kõigest aru ei saa, lood sulle pakutavaga kontakti teiste meelte abil.

Maharadze gruusia aktsent oli meeldejääv ja võluv.

2015 MÄRTS JALKA

65

ristsõna

Veebruarikuu ristsõna vastus oli “mulle ei anna”. Õige vastuse eest võitis kaks piletit Raio Piiroja lahkumismängule Eesti–Island 31. märtsil A. Le Coq Arenal Kalvin Kangur. Võitjaga võtame ühendust.

Märtsikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil indrek@jalgpall.ee märksõnaga “Ristsõna” 8. märtsiks. Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks piletit Raio Piiroja lahkumismängule Eesti–Island 31. märtsil A. Le Coq Arenal.

66

JALKA MÄRTS 2015