Jalka (aprill 2015)

HIND 2,20 EUROT aprill 2015

Raio Piiroja lahkumine: 11 tagasivaadet karj채채rile Kaks Aafrikat: must ja araabia Sergei Lepmets pole loobunud Musikaalne kohtunik Tomi Rahula biidimeistrid-jalgpallurid vennad Valtnad ISSN 1736-7379

Postrid: Igor Subbotin / Harry Kane

Pille Raadik luubi all

Janek Meet meenutab

a ita ts u u k

sisukord

ega mis nägud “Ma ei tea, d, kui ind vaatasi vanemad m späev oiss tuli ük energiline p ab es, et hakk koju ja ütl käima. kabetrennis ” tu Nii juh s. ja ro ii Raio P lk 16–19

Kaanelugu lk 16 Raio Piiroja lahkub suurest jalgpallist 31. märtsil Eesti–Islandi maavõistlusel A. Le Coq Arenal. Eesti publiku lemmik vaatab tagasi oma karjäärile ja meenutab 11 hetke oma karjäärist. Muidugi ei pääse mees ka ninamurdudest rääkimisest.

Kolumnid

12 Indrek Schwede 14 Siim Kera

HIND 2,20 EUROT APRILL 2015

41

Persoonid & intervjuud RAIO PIIROJA LAHKUMINE: 11 tagasivaadet karjäärile KAKS AAFRIKAT: MUST JA ARAABIA SERGEI LEPMETS POLE LOOBUNUD MUSIKAALNE KOHTUNIK TOMI RAHULA BIIDIMEISTRID-JALGPALLURID VENNAD VALTNAD ISSN 1736-7379

Postrid: Igor Subbotin / Harry Kane

PILLE RAADIK LUUBI ALL

JANEK MEET MEENUTAB

Esikaanel: Raio Piiroja Foto: Lembit Peegel Nr 4 (88) 2015

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas Kolleegiumi esimees: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee Toimetaja: Siim Kera siim.kera@jalgpall.ee

Sergei Lepmets Pille Raadik Janek Meet Tomi Rahula Jürgen Henn

Rubriigid Lembit Peegel Nimed & numbrid Lood & tsitaadid Minu 11: Eiki Nestor Premium liiga Maakonnalood: Järvamaa

Fotograaf: Lembit Peegel

Meie edetabel

Ajakirja makett: Jaanus Samma

Kuidas kiirrongile uusi

Kujundaja: Marju viliberg

vaguneid sappa haakida?

Keeletoimetaja: Triinu-Mari Vorp Reklaam: Menu Kirjastus OÜ Helina Õunapuu +372 5166 996 helina@menuk.ee Reet Maran +372 5130 056 reet.maran@menuk.ee Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Siim Kera, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede (esimees), Anu Säärits, Mihkel Uiboleht Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit www.jalgpall.ee Tellimine: Omniva.ee / Ajakirjandus / Telli ajakirjandust / Ajakirjad Tellimishinnad: Aasta 24 eurot Poolaasta 12,5 eurot

24 26 37 44 48

4 8 10 20 21 41 58 59

44

60 Aprillikuu kalender 62 Lisaaeg 64 Ristsõna 66 Expert liiga

Muu Vennad Valtnad: jalgpall ja bänd Jalka küsitlus Kaks Aafrikat Kadrioru staadioni ajaloost

48 28 32 50 54

Postrid

Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn

Igor Subbotin

Trükitud UNIPRINDIS

Harry Kane 2015 aprill JALKA

3

t

lembit peegel

Superkarikas saluudiga, hooaja algus vandega Traditsiooniliselt avas jalgpallihooaja superkarikas mulluse meistri ja karikavõitja vahel. Kuna Levadia võitis mullu mõlemad trofeed, oli nende vastaseks karikafinalist Tartu Santos. Lembit Peegel käis pildistamas ka avavooru mängu Tallinna Flora ja Viljandi Tuleviku vahel.

Foto: Lembit Peegel

Superkarika mänguga Tallinna Levadia ja Tartu Santose vahel avati hooaeg Sportland Arenal.

4

JALKA APRILL 2015

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Tallinna Levadia oskas superkarika võidust rõõmu tunda.

Foto: Lembit Peegel

Mäng algas ja lõppes saluudiga: kogenud Ingemar Teever annab võidetud trofeele suud.

2015 APRILL JALKA

5

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Flora kapten Gert Kams kinnitab kirjalikult truudust ausale mängule.

Viljandi Tuleviku kapten Sander Post on allkirjastanud ausa mängu lepingu.

Flora kapten Gert Kams on jõudnud palli enne Tuleviku mängija Indrek Ilvese kohalelibisemist ära lüüa.

6

JALKA APRILL 2015

Foto: Lembit Peegel

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Viljandi mängija Joonas Tamm (sinises) on jäänud floralase German Šleini kaissu. Eemalt vaatab Nikita Baranov.

Florakas Rauno Sappinen tulistab eesliinilt, tagalast jälgib mängu Joseph Saliste.

Foto: Lembit Peegel

Sander Post on sirkli laiali ajanud, et takistada Irakli Logua lööki.

2015 APRILL JALKA

7

nimed & numbrid

kuu +

Jalgpall on tagasi, endised koondislased samuti! Suurepärane. Inimeste vabandused Premium liiga ebaatraktiivsuse kohta kuivavad järjest rohkem kokku.

kuu

-

Raio Piiroja hüvastijätt koondisevutiga. Aitäh kõige eest, Raio, pakkusid kamaluga emotsioone. Loodetavasti leiad kalade kõrvalt aega ka Eesti vuti edasi viimiseks.

kuu ?

Kas talveperioodil hoogsalt klubisid vahetanud Eesti koondislased suudavad end värsketes mängupaikades pildile pallida? Ja kas nad suudavad Premium liigat veelgi rohkem esile tuua?

7

... palli noppis väravavõrgust välja Tarmo Rüütli, kes kehastus FC Jõgeva Wolvesi ning Eesti Jalgpalli Liidu vahelises sõukohtumises väravavahiks.

20

... päeva kestis Sillamäe Kalevi leping Itaalia kõrgliigaski mänginud Giorgio Di Vicinoga. Saapamehel oli raske Eestis kohaneda ja nii lõpetati kontraht osapoolte kokkuleppel.

59 836

... häält kogus internetihääletusel Euroopa aasta puuks valitud Orissaare vutiväljakul asuv tamm.

8

JALKA aprill 2015

Rõuge Cupil käis koondislane Võrumaal veebruaris peetud saalijalgpalliturniiri Rõuge Cup võitis Rauameister (pildil), kes oli finaalis 3 : 0 parem Rõuge Saunamaast.

Kolmandaks platseerus Vastseliina FC Tannem ning neljandaks Kuperjanovi JP. Märkimisväärne on see, et esimesena poodiumilt välja Foto: jalgpall.ee jäänud tiimi ridadesse kuulusid ka FC Flora mehed Johannes Kukebal, Martin Kase ning mullu koondisedebüüdi teinud Brent Lepistu, kes Võrumaa vutiga tutvusid tänu ajateenistusele. Loodetavasti andis sääraste mängumeeste vastu astumine kohalikele indu juurde.

Väätsa kooli õpilased haarasid Kuldse Putsa enda valdusesse Juba kolmandat korda leidis aset Kuldse Putsa sõprusmäng Väätsa kooli õpetajate ning JK Väätsa Vald II noorte vahel. Kui tunamullu hõiskasid võidurõõmust lapsed, siis eelmisel aastal triumfeerisid pedagoogid. Tänavu pandi osalejate närvirakud proovile penaltiseerias, mille õpilased pärast 7 : 7 lõppenud normaalaega 6 : 5 võitsid. Nii saidki noored vähemalt aastaks enda hoiule kuldse karika.

Kindlasti jääb õpetajatel kripeldama teisel poolajal olnud 7 : 3 eduseis, mis suudeti maha mängida.

“Paraku sai meie suurel eduseisul kooli huvijuht palliga näkku ja jäime mõneks ajaks vähemusse,” rääkis mängu üks korraldajatest Taavi Parts veebilehele jalgpall. ee. “Sellest piisas, sest lapsed lõid meile paar väravat, said indu juurde ja nii ta läks.”

Saarlased on eestlased!

Alanud hooajal kannavad FC Kuressaare jalgpallurid mängusärki, mille seljal ilutseb tillukene Eesti trikoloor (pildil). Et ei ununeks päritolu ega juured.

“Tuleb olla uhke enda kodumaa üle,” lausus FC Kuressaare peatreener Pelle Pohlak portaalile jalgpall.ee. “Antud kujundust on kasutanud paljud erinevad pallimängude võistkonnad. Kindlasti plaanime tulevikus väärtustada seda, et me oleme Saaremaalt, ja soovime lisada seda, mis rõhutab meie täpsemat päritolu. Usun, et suvel Jerseyl toimuvatel Saarte mängudel on seeläbi teistel lihtsam hoomata, kust me tuleme.”

Foto: jalgpall.ee

6.–9. klasside saalijalgpalli rahvaliigas võidutses Tapa gümnaasium Narvas peetud Eesti Koolispordi Liidu 6.–9. klasside saalijalgpalli rahvaliiga finaalvõistlustel saavutas esikoha Tapa gümnaasiumi noormeeste võistkond, kes oli parem nii Narva keeltelütseumist kui Narva Pähklimäe gümnaasiumist. Esikolmikule järgnenud on aga elav tõestus, et vutis ei loe asukoht ega populatsioon.

Neljandaks maandus Virtsu põhikool, kelle sappa võtsid end Krabi kool, Kääpa põhikool, Tartu Miina Härma gümnaasium ning Vasalemma põhikool. Alagruppides alustas võistlust 42 võistkonda, finaalturniirile jõudis neist kaheksa parimat.

HOIAB SIND PARIMAS VORMIS!

lood & tsitaadid

nii nad

ütlesid

Foto: Beach Soccer Worldwide

“Olen talle trenni välja vaadanud küll ja tahaksin ta sügisest sinna panna. Tahaks, et saaks sellest toredast mängust maigu suhu.”

Deniss Boroditš oma pojast “Ma usun, et Parts on jalgpallis tugevam.”

Sven Mikseri vastus küsimusele, milles teiste parteide peaministrikandidaadid temast paremad on ““Mandariinide” pääsemine viie võõrfilmi Oscari nominendi hulka on võrreldav Eesti koondise jõudmisega jalgpalli MMi veerandfinaali.”

Lauri Kaare Maalehes “On olnud aegu, kui koondise algkoosseisu on kuulunud kaheksa vene nimega mängijat, kuid ka siis pole mingit eraldatust tuntud.”

Sergei Zenjov pole tundnud Eestis sallimatust “Aeg hakkas otsa saama. See oligi mu viimane võimalus, kui erinevad naljariigid välja jätta.”

Tarmo Kink sõlmis lepingu Šotimaa meistriliiga Invernessiga

“Piirojast, pole kahtlustki, on saanud selle talve harrastussuusatajate uus suur hirm.”

Jalka poolt 2014. aasta ajakirjanikuks valitud Priit Pullerits “Juhtkond suhtub olukorda adekvaatselt ja annab aru, et telefoniga medalit tellida ei saa.”

Tallinna Infoneti peatreener Aleksandr Puštov

10

JALKA aprill 2015

Kuigi Taavi Tammole meeldib rannajalgpallis väravaid lüüa, on tema põhitööks siiski vastaste takistamine.

Kümme väravat hooajal? Kaitsja Taavi Tammo tahab rohkemgi!

Hoiad käes aprillikuu Jalkat. Aprill! Suvi läheneb meeletu kiirusega ja see omakorda tähendab, et varsti saab end visata rannaliivale ja tunda päikese paitust. Või kellele meeldib end liigutada, see saab plaažil palli patsutada.

Meie regulaarselt ilmuv rannajalgpallikoondist tutvustav päevik kergitab täna saladuskatet koondise kaitsemängijalt Taavi Tammolt (pildil). Mees ootab suve ja head ilma. Viimane määrab lausa taktika.

“Eks on ikka nii, et kui mingi (meistrivõistluste – toim.) etapp on tulemas, siis nädal aega enne vaatad, milline ilmaprognoos on,” jutustab Tallinna Levadias ja Kalju duublis tavavutti vihtunud mees. “Siis tead tingimustega arvestada ja saad juba taktikaid mõelda. Kui rannas on väga tugev tuul ja sajab vihma, siis umbropsu pea ees ründesse ei saa minna.”

Mullu lõi mees rannajalgpalli meistriliigas tiitlivõitja Peugeot’ eest kümme väravat. Murujalgpallis oleks see kaitsemängija kohta lausa oivaline saak.

2014. aasta Eesti parima rannajalgpalluri kandidaat Tammo tahab rohkem!

“Kümme väravat kindlasti väga kõva näitaja ei ole,” tunnistab mängija, kes 2013. aastal skooris kolm korda enam.

See teda rannajalgpalli juures kõige rohkem paelubki, et ta saab rünnakutest osa võtta ning ise võimalusi luua ja väravaid lüüa. Liival peab kaitsemängija tehnika võimalikult hea olema, täpseid sööte tuleb kamaluga anda. Rannal peab tema sõnutsi valdama kõiki positsioone. Vahel tuleb lüüa kaugelt, teinekord on tarvis akrobaatilist käärlööki sooritada. Üheks Eesti parimaks rannajalgpalli kaitsemängijaks peetav Tammo on meie koondist aidanud alates selle esimesest kohtumisest 2007. aastal. Tollasele ajale tagasi vaadates kasutab ta väljendit “öö ja päev”.

“Siis läksime mängima ja pool võistkonda ei osanud isegi palli tõsta,” vaatab ta tõele näkku. “Ütleme ausalt, et me ei jaksanud joostagi! Liiva peal on raske joosta, natukene teised lihased töötavad ja jalad väsivad ära. Samas vajab liiv alati harjumist ja sisseelamist. Päris nii ei ole, et lähen liivale ja kohe oskan, iga aasta tuleb uuesti ümber harjutada ja see võtab umbes pool kuud aega.

Tol ajal polnud taktikat ka. Tänapäeval analüüsitakse meie taktikat ja meie analüüsime vastaseid. Samas on muutunud ka ettevalmistus, praegu tehakse süsteemset tööd.”

Augustis Pärnus toimuvat euroliiga superfinaali ei jõua mees ära oodata.

Tõusnud on motivatsioon.

“Ma ei osanud isegi unistada, et minu mängimise ajal tuleb Eestisse nii kõva üritus,” tõdeb ta rõõmsalt. “See oli ikka väga suur üllatus.”

Peeter Plaaž

lood & tsitaadid Vutt-vutt raamatukokku jalgpalli laenutama!

Selle aasta alguses olid pealinna bussipeatustes ja valgusvitriinides Tallinna keskraamatukogu teenuseid reklaamivad plakatid. Jalgpallihuvilist ajendas kindlasti pead pöörama pilt, kus kaht jalgpalli käes hoidva kaunitari taustal oli kiri “Vutt-vutt raamatukokku!”. Ja lähem selgitus, et raamatukogust saab laenutada ka spordivahendeid. See konkreetne teenus loodi juba aasta tagasi: alates eelmise aasta 26. veebruarist saab Tallinna keskraamatukogu Kalamaja, Kännukuke, Nurmenuku, Nõmme, Paepealse, Pelguranna ja Pirita haruraamatukogudest laenata mitmesuguseid spordivahendeid! Jalgpalli kõrval on valikus ka kõndimiskepid, sammumõõtja, pulsikell, korvpall, hüppenöör, erinevad liikumismängud ja palju muud.

“Spordivahendi laenamiseks peab olema meie raamatukogu lugeja,” selgitab Tallinna keskraamatukogu arendusjuht Mari Sieberk. “Korraga saab tasuta laenata ühe spordivahendi seitsmeks päevaks ilma tagastustähtaja pikendamise võimaluseta.”

Mari Sieberki sõnul on spordivahendite laenutuse eesmärk soov juhtida tähelepanu tervislikule eluviisile, vajadusele veeta rohkem aega vabas looduses liikudes. Laenutamine pakub võimaluse katsetada erinevaid spordivahendeid, et inimesed saaksid valida just neile sobiva liikumis- või sporditegevuse. Valiku tegemisel on abiks ka raamatukoguhoidja, kes aitab huvilisel leida nende kohta vajalikku kirjandust.

“Loodame, et spordivahendid meelitavad raamatukokku lapsed ja noored, kes raamatukogu läheduses lihtsalt niisama aega surnuks löövad. Selle asemel saab nüüd laenata mõneks tunniks raamatukogust näiteks palli või hüppenööri,” ütleb Mari Sieberk. “Teenus peaks sobima ka materiaalselt vähem kindlustatud lugejatele, kellel ei jätku raha spordivahendite ostmiseks või treeningul käimiseks. Valmistame hetkel ette spordivahendite annetuskampaaniat, milles kutsume inimesi üles annetama raamatukogule spordivahendid, mida nad ise ei kasuta. Annetatud esemeid hakkaksime lugejatele koju laenama.”

Täielik nimekiri laenutatavatest spordivahenditest ja raamatukogude asukohtadest on toodud Tallinna keskraamatukogu veebilehel aadressil www. keskraamatukogu.ee/spordivahendid.

Spordivahendeid on laenatud erinevatel põhjustel. Sammulugejat on laenatud näiteks selleks, et vaadata, kas liigutakse päevas piisavalt. Üks laenaja andis teada, et soovib osaleda sellega võistlusel. Kõndimiskeppide laenutajad on öelnud, et praeguseks on nad endale ka isiklikud kõndimiskepid ostnud.

Pulsikella on laenutanud nii nooremad kui eakamad lugejad, kes on olnud mures kas enda tervise pärast või siis tahtnud lihtsalt sportimisel end testida. On mainitud, et pulsikell maksab nii palju, et isiklikku pulsikella ei saa endale lubada.

Twisterit ja muid mänge kasutavad lapsed ja noored tihti raamatukogus kohapeal, kuid neid on laenutatud ka näiteks sünnipäevapeole ja nädalavahetuseks suvilasse. Raamatukoguhoidjad on hakanud neid spordi- ja liikumisvahendeid, mis on parasjagu raamatukogus kohapeal, kasutama võimalusel ka erinevatel üritustel.

Kännukuke raamatukogus on kolmapäevahommikuti tehtud hantlitega võimlemisharjutusi.

Paar raamatukogu on korraldanud ka spordipäeva, et juhtida tähelepanu tervislikule eluviisile.

Indrek Schwede

nii nad

ütlesid “Poeg Juan käib Kalju trennis ja kaks Lindperet on parem kui üks!”

Joel Lindpere liitus Nõmme Kaljuga

“Mässavad ka kaevurid, kes on üks jörm seltskond, umbes nagu vutifännid, korralik pööbel, vihaseks aetud ja macho’lik, mitte kõige haritum maailm.”

Mait Malmsten tutvustas uut muusikali ja oma arusaama vutifännidest “Mõnes mõttes on Levadiaga liitumine minu jaoks edasiminek. Varem tammusin kohapeal. Tahan rahvale tõestada, et oskan mängida – tuleb hakata võrku sahistama.”

Välismaalt naasnud Kaimar Saag “See nii lihtne küsimus, millest pääseb alati ühtemoodi – vastamata.”

Aivar Pohlak pareeris küsimuse, kes tuleb Eesti jalgpallimeistriks, sest konkurents tiitlile on tasavägine “Kaks korda oleme meistriks tulnud, prooviks nüüd mängijaid arendada. Äkki tuleme selle käigus uuesti meistriks ka? Igav ei ole seni veel igatahes hakanud.”

Levadia peatreener Marko Kristal “Orissaare tamm sai kokkuvõttes hulga rohkem hääli kui ükski meie tipp-poliitik riigikogu valimistel.”

Heiki Hanso Euroopa aasta puuks valitud Orissaare staadioni keskel sirguva tamme kohta

2015 aprill JALKA

11

kera komm

Mis mul viga on ehk viiskümmend palli varjundit

Siim Kera

M

öödunud Jalka numbris kirjutas Indrek Schwede intrigeeriva pealkirjaga arvamusloo “Sul pole lemmikklubi Eestis? Midagi on viga või?”. Loo sisu on Schwede artikli pealdist lugedes ilmselt enesestmõistetav. Ma ahmisin tema kirja pandud sõnad endale kiirelt sisse, seedisin neid veidi ja tundsin, et kuigi mul on Eestis oma lemmikklubi, tunnen ma ikkagi, et mul on midagi viga. Kuna internetist on nagunii kõik kergelt leitav, siis remargi korras mainin, et selleks võistkonnaks on Tartu Tammeka. Ma olen Taaralinna esindustiimile pühendanud ülikooli lõputöö ja ma olen mõned aastad tagasi nende fännisektoris järjepidevalt oma hääle parajaks röginaks karjunud. Aga ikkagi on mul piinlik. Mõnikord on olnud lausa ebamugav Tamme staadionile minna.

Miks? Sest ma saan aru, et Tammeka võiks ja peaks mulle isegi veel rohkem meeldima. Tammekast saadav emotsioon peaks ja oleks pidanud olema kordades suurem.

Eesti jõudmine 2012. aasta EMi playoff’idesse on kahtlemata üks mu elu suurimaid pidupäevi. Kogu see valiktsükkel oli paras Hollywood.

Alates Eesti – Fääri saarte kohtumisest, lõpetades Sloveenia–Serbia vastasseisuga. Vahele mahtus minu elu esimene võõrsilmäng, kui ma käisin pöidlaküü-

12

JALKA aprill 2015

diga vaatamas, kuidas me Itaalias 0 : 3 tappa saame. Tagasitee suurim närvikõdi oli tõik, kas ma ikka jõuan Fääri saarte matšiks tagasi Maarjamaale.

Tahtsin ju seda võõrsil peetud mängu kodus telekast vahtida ja kuskil Poola bensiinijaamas oleks see raskendatud olnud. Jõudsin. Võõrsil 0 : 2. Issand halasta. Oleks võinud aeglasemalt hääletada, sest tol hetkel oleks tahtnud küll oma kurbuse Krakowi vorsti matta.

Aga läks paremaks. Alagrupiturniiri viimased kolm mängu on Eesti koondise magnum opus. Kuna vutt olevat nagunii pehmode spordiala, siis võib mainida, et mul tuli pärast Sloveenia ja Põhja-Iirimaa võite pisar silma küll. Ühtlasi olin pärast Konstantin “Belfasti õudusunenägu” Vassiljevi kaht väravat halb naaber ning läksin lasin rõdul häälepaelad valla. Vastu kõlas slaavikeelne

LEMMIKKLUBI TEKKIMISEST

Aga võibolla on 14–15 aastat selline ülemine piir, mil peaks oma lemmik olemas olema? Hiljem läheb kõik juba metsa. Sa võid klubi leida, aga su emotsionaalne side on märgatavalt õhukesem. roppus.

Ma olen väga uhke, et Eesti koondis mulle nii mõjub. Samas väga nördinud, et Tammeka samasugust reaktsiooni ei tekita. Vabandust, Tammeka. It’s not you, it’s me (asi pole sinus, vaid minus – toim.), kui kasutada levinut suhteklišeed. Ma olen selle peale palju mõelnud.

Ma vaatan võõramaist liigat ja on näha, kuis kodupublikul on iga kahe nädala tagant pidupäev, mil ärevust ja rõõmu

saaks kilode kaupa kaaluda. Umbes selline nagu mul koondisemängu puhul.

Aga kui nemad saavad seda tunda paar korda kuus, siis mina kõigest mõned korrad aastas, olenevalt koondise kodumängude arvust. See teeb mind kurvaks ja ma ei oska midagi peale hakata. Kuidas kõik valesti läks? Olen pärit Võrumaalt ja noorena liigajalgpallini ei küündinud. Läheduses polnud ühtegi klubi ja televiisorist nägi Eesti meistrisarja väga pisteliselt. Ühesõnaga, hakkasin Tammekat liiga hilja toetama.

Ja oligi rong läinud ning mina üksinda perroonil kukalt kratsimas, kui taas klišeeuniversumisse sukelduda.

Montrealis asuva McGilli ülikooli psühholoogiaprofessor Daniel Joseph Levitini sõnul on vanus 14 mõnevõrra maagiline aeg. Puberteet. Hormoonid möllavad. Selle tulemusena tundub kõik noore kogetu ülitähtsana. See on just see aeg, mil kujunevad välja erinevad (kultuuri)eelistused. Levitin rääkis küll 14aastase muusikamaitsest, mis suuremal või vähemal määral jääb teda kogu eluks mõjutama (olles aja jooksul oma sõpradega sellest rääkinud, on kõik selle väitega ülimalt päri), aga miks mitte tõsta sama järeldus jalgpallimaailma.

Muidugi tuleb arvestada sellega, et klubieelistused tekivad vanemate eeskujul märksa varem kui teismeeas. Aga võibolla on 14–15 aastat selline ülemine piir, mil peaks oma lemmik olemas olema?

Hiljem läheb kõik juba metsa. Sa võid klubi leida, aga su emotsionaalne side on märgatavalt õhukesem. Vähemalt nii ma enda elu põhjal järeldan. Koondise leidsin kaheksa-aastaselt, Tammeka ajal olin 20. Mõlemad meeldivad, aga üks klaas on täis, teine kolmveerandtühi. Muidugi on jalgpallil nii palju varjundeid (võibolla isegi rohkem kui 50), et kindlasti on juhtunud sedagi, et 74aastane härra läheb esimest korda mängule ja armub vutti täielikult ära.

Aga vutikultuuri kasvu nimel tuleb eelkõige keskenduda noortele. Kui nende süda liigajalgpallist särab, siis ei peata neid keegi.

Tamrex pakub võimalust lisada firmasümboolikat tööriietele: SIIDITRÜKK, KUUMPRESS, TIKKIMINE.

Tippkvaliteet mõistliku hinnaga!

Päikseprillid art TU54602

18 €

TAMREXi tööriiete sarja iseloomustab hea materjalivalik ja kasutusmugavus. Nutikad detaililahendused lisavad maksimaalset funktsionaalsust. Mõistliku hinna ja kõrge kvaliteedi taga on aastatepikkune pühendumine. Kliendi vajaduste järjepidev kaardistamine on aidanud kaasa parimate lahenduste leidmisele. Head hinda ja kvaliteeti hindav klient leiab TAMREXi tootesarjast lisaks tööriietele ka töökindad, -jalanõud, mitmed isikukaitsevahendid ning laia valiku töö- ja tuleohutustooteid.

Hall tööjakk art 670-1804

59 €

Töökindad art 44-386

12.90 € Hallid tööpüksid art 671-1804

58 €

Hi-Vis kindad

Töökindad

art 44-387

art 44-3626

16.50 €

2.90 €

Kaitseprillid

Hall poolkombe

art TU54600

art 672-1804

12 €

77 €

Must tööjakk art 673-0404

62 €

Hi-Vis tööpüksid

Töökindad

art 676-6618 (kollane)

art 675-5518 (oranž)

art 44-370

65 €

2.70 €

Hi-Vis tööjakk

Tööpüksid

art 675-6618 (kollane)

art 675-5518 (oranž)

art 674-0404

75 €

58 €

Turvakingad art B118T

77 €

Hinnad sisaldavad käibemaksu 20% ja kehtivad kuni 31.08.2015 või kuni kaupa jätkub!

TAMREX OHUTUSE OÜ TALLINN Laki 5, Pärnu mnt 130, Katusepapi 35

Tel 654 9900 Faks 654 9901 e-post: tamrex@tamrex.ee www.tamrex.ee TARTU Aardla 114, Ringtee 37a

PÄRNU Riia mnt 169a, Savi 3

RAKVERE Pikk 2

VILJANDI Riia mnt 42a

JÕHVI Tartu mnt 30

VÕRU Piiri 2

VALGA Vabaduse 39

NARVA Tallinna mnt 19c

HAAPSALU Ehitajate tee 2a

PAIDE Pikk 2

UUS KAUPLUS! JÕGEVA Tallinna mnt 7

1-teist mõtet

Tõlkeraamatud

ülivõrdest tapva igavuseni

P

aaril viimasel aastal on ilmunud mitu jalgpallialast tõlkeraamatut – meie kirjastused, iseäranis Tänapäev, on endi jaoks avastanud jalgpalli. Varasemast on eestlase laual näiteks David Beckhami ja Tom Watti “David Beckham. Minu lugu” (Tänapäev 2004), Julian Birkinshaw’ ja Stuart Craineri “Jalgpall ja juhtimine SvenGöran Erikssoni moodi” (Director ja Partnerid 2004), Pierluigi Collina “Minu mängureeglid” (Tammerraamat 2006), Andrew Mortoni “Beckhamid” (Olion 2008), Simon Kuperi ja Stefan Szymanski “Soccernomics. Jalkamajandus” (Eesti Ajalehed 2010), Leonardo Faccio “Messi” (Oceanic 2012).

Lionel Messist pajatav karuaabitsa kirjas ja primitiivne kirjatükk on saanud seltsiks veel neli elulooraamatut. Neist parim on kahtlemata Zlatan Ibrahimovici ja David Lagercrantzi “Mina, Zlatan” (Virgo Siil ja Tänapäev 2013). Heale raamatule kohaselt on üllitist Zlatanist raske käest panna. Põhjuseks mehe päritolu ja kõige sellest tuleneva tapvalt avameelne väljaladumine. Zlatan sõidab verbaalselt lõuga kõigile, kellega tal on vutikarjääri jooksul ütlemist ette tulnud. Seejuures on tähelepanuväärne, et mehe karjäär kestab ning ta ei hoia end tagasi. Tavaliselt ollakse avameelne siis, kui mängud mängitud, sest liiga varane avameelsus võib mõned uksed sulgeda. Zlatanil on sellest täiesti ükskõik.

Pep Guardiola on Malmö immigrantide linnajaos üles kasvanud Zlatanile selgrootu argpüks, munadeta treener, kes lasi Jose Mourinho “ees püksid täis”.

Louis van Gaal oli “hiilgav sitapea”.

Ja nii edasi.

Kogu oma kujunemisloole annab Zlatan veenva värvika tausta. Zlatan tõdeb ka ise, et “Balkani rahvas on jube kamp”.

Tema emalt võeti laste hooldusõigus ning isa juures elati õllepurkide ja -pudelite vahel. Ühe narkosõltuvuses õega katkestas pere sidemed. Teine poolõde visati

14

JALKA aprill 2015

samuti perekonnast välja. Zlatan tõdes, et nende peres oli palju uhkust, mis rikkus omavahelisi suhteid, ja ta oli õnnelik, et temal oli vähemalt jalgpall.

Zlatan maalib sõnadega ilmekaid pilte jalgpalli telgitagustest ja annab kujundlikke iseloomustusi klubikultuuride kohta. Suurepäraselt on edasi antud Barcelona meeskonna kodukord ja Zlatani olemuslik vastuolu sellega.

Kohe alguses tehakse Zlatanile selgeks, et Kataloonia suurklubis hoitakse kaks jalga maas ning treeningul ei käida Ferraride ega Porschedega. Zlatan aga tõdeb, et talle lihtsalt autod meeldivad ja ei tohiks olla kellegi asi, mis marki neljarattalisega tema sõidab.

VÕLUV ÜLBUS

Zlatani lugu on kirjutatud võluva otsekohesusega ning see avab tema kujunemisloo tausta ja asjaolusid, mis võimaldab lugejal märkamatult pugeda selle ülbe ja arrogantse tüübi kesta ning talle kõiges kaasa elada.

Ometi üritas ta kohaneda, rääkis vaid seda, mida inimesed temalt tema arvates ootasid: “Sõitsin klubi Audiga ja seisin kuulekalt ning noogutasin kaasa, nagu oleksin koolis või nagu oleksin pidanud koolis olles tegema.”

“Olin omadega sassis,” tunnistab Zlatan, kellele ei sobinud Barca tagasihoidlik stiil. Ta oli alati ajanud oma joont ja eristunud julgete väljaütlemistega, kammitsetus mõjus talle halvavalt ja ennastkaotavalt. Zlatan tunnistab, et talle meeldis alati natuke ärbelda, et oli riiukukk ja pisut peast segane ning teistsugune, aga tal oli iseloomu, mida aitas kindlasti

kujundada lapsepõlv kurikuulsas Rosengardi linnaosas. Ta sobis teiste samasugustega – olgu mängijate või treeneritega –, need avaldasid talle muljet.

Seda ootamatum oli tema abielu endast üksteist aastat vanema tegusa ja efektse välimusega Helenaga, keda Zlatan iseloomustab nii: “Kuid tema pärines väiksest Lindesbergi linnast, ühest lugupeetud perekonnast – sellisest perekonnast, kus räägitakse stiilis: “Ole nii lahke ja ulata mulle piima”, samas kui minu perekonnas oli kombeks üksteist õhtulauas tappa ähvardada, nagu ma varem rääkisin, ja sageli juhtus, et ta ei saanud isegi aru, millest ma räägin.

Ma ei taibanud midagi tema maailmast ja tema ei teadnud midagi minu omast.”

Ta kirjeldab kujukalt ühist äriklassis lennusõitu koos oma perekonna ja Helenaga ning millist piinlikkust see Helenale Zlatani perekonna käitumise tõttu tähendas.

Zlatani lugu on kirjutatud võluva otsekohesusega ning see avab tema kujunemisloo tausta ja asjaolusid, mis võimaldab lugejal märkamatult pugeda selle ülbe ja arrogantse tüübi kesta ning talle kõiges kaasa elada.

Virgo Siili tõlke pärast saab norida ka. Inter Milan on küll klubi ingliskeelne nimetus, kuid eesti keeles on linnanimeks ikka Milano. Teine lugu on AC Milaniga, mis ka itaalia keeles on nimme inglispärane. Relegatsiooni mõiste võib paljudele üldse arusaamatuks jääda – tegemist on ikka väljalangemisega liigast. Edwin van der Saali nimelist väravavahti pole Hollandi koondises olnud. Van der Sar on õige.

Häirivalt palju oli ka tavalisi tähevigu.

Aga muidu – respekt!

Zlatani teose kõrval mõjub Andrea Pirlo ja Alessandro Alciato “Mõtlen, järelikult mängin” (Rumori Publishing 2014) kõhna vihikuna, mida ta ongi.

Raamatu sisu pole kehv ja tore, et see on tõlgitud otse itaalia keelest (tõlki-

1-teist mõtet

Kirjastus Tänapäev on haaranud liidrirolli jalgpallialaste tõlkeraamatute turul.

nud Janek “Fiume” Jõgi), mitte inglise keele vahendusel. Pirlo raamatu üheks meeldejäävamaks motiiviks on mehe armastus Itaalia koondise vastu, millele ta pühendab mitu mõtet: “Rahvuskoondise esindamine on seksist sageli parem – kestab kauem ja kui juhtud äparduma, siis ei ole see ainult sinu süü”, “Itaalia on rohkem väärt kui Inter, Milan või Juventus”.

Oma 2006. aasta MM-finaalmängu järgset penaltisooritust kirjeldab Pirlo nii: “Palli suudlemine on kohustuslik samm, pilguheit taevasse abipalveks, sest kui jumal on olemas, siis ei saa olla nii, et ta on prantslane. Hingasin sisse, pikalt ja sügavalt. See hingetõmme kuulus mulle, kuid võib-olla kuulus see lihtsale töölisele, kes higistades üritab kuu lõppu jõuda, võib-olla kuulus see lollpeast ülirikkale ettevõtjale või oli õpetaja oma, või õpilase, või vanade emigrantide oma, kes meid Saksamaal üksi ei jätnud, või milaanokast rikka vanaproua oma või tänava nurgapealse prostituudi oma. Ma esindasin neid kõiki.”

Neymari raamat võinuks jääda tõlkimata Luca Caioli “Neymar” (Helios 2014) on seevastu raamat, mille oleks võinud tõlkimata jätta. See on igav, ennastkordav ja väheütlev. Suutsin ta üksnes tahtejõu ja lugemistreenituse toel lõpuni närida.

Neymari raamat näitab ilmekalt, kui riskantne on kirjutada raamatut mängijast, kelle mängijakarjäär on tipptasemel alles alanud. Ilmselgelt on selliste raamatute kirjutamise ja kirjastamise esmaeesmärk raha kokku kühveldada. Neymari-sugustel talendikatel mängijatel peab laskma välja areneda ja raamatut võiks neist kirjutada ikkagi hetkel, kui nende taseme kõrgpunkt on nähtud, kui on teada, millisele kohale maailma jalgpalli ajaloos mängija pretendeerib (nagu see on Zlatani ja Pirlo puhul). Muidu jääb raamat koosnema ülepakutud ülivõrdeist, piinlikest ülespuhutud võrdlustest ja lubadustest tuleviku kohta, mis kõlavad tühja kesta kõmana. Samamoodi nagu Neymar on alustanud paljud hiliskümnendi tähed, ka tema enda kaasmaalased Ronaldinho ja Robinho.

Ka nimetatute hiilgeajal kanti nad sõnades selle mängu kõigi suuremate sekka, aga praeguseks on selge, et kõigi aegade parimate sümboolsesse koondisse neil asja ei oleks. Suurimatest rääkides neid isegi ei nimetata. Neymaril on oht lõpetada samamoodi ja selles valguses on kõnesolevat raamatut lugeda piinlik.

Neymaril on erinevalt Ronaldinhost ja Robinhost veel võimalik tõusta maailma kõigi aegade 11 hulka. Kahtlane, kas sellised üllitised teda aitavad.

Alex Fergusoni “Minu elulugu” (Tänapäev 2014) on kindla peale minek. Siin on kõik heale spordiraamatule vajalik olemas. Mõistagi peaks lugeja olema kursis Inglise jalgpalli viimase paari-kolmekümne aasta ajalooga ja tundma mängijaid, kellest jutt. Kui need taustateadmised olemas, on lugemine lust ja lillepidu.

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja 2015 aprill JALKA

15

lahkumine

Raio Piiroja:

Ninaluumurd pole vigastus, vaid ebamugavus!

Foto: Lembit Peegel

Üksteist on jalgpallis sümboolne number ja üksteist meenutust oma karjäärist esitab meile 31. märtsil Eesti koondise eest enda lahkumismängu pidav Raio Piiroja.

Siim Kera

M

a loodan, et Raio Piiroja mitu korda murtud nina hingas oma lahkumismängul kergendatult. Jooksusammud, suusad ja kalad on nospli vastu tõenäoliselt sõbralikumad kui jalgpallurid. Vutifänni hingetõmme oli aga kindlasti ohkeid täis. Pikka aega oli Piiroja kogu koondise võitlusvaimu sümbol. Kui tema oli platsil, siis oli teada, et vastastele hõlpu ei anta. Tõeline jalkasõdalane, kes parimatel päevadel oleks kahevõitluses ka karu alistanud. Nüüd aga hüvasti, tippjalgpall, hüvasti, koondis. Aitäh, Raio! See mees väärib iga sekundit tähelepanu, seepärast kobib loo autor oma sõnadega lavalt maha ning jätab rambivalgusesse ainult maestro enda.

Teemaks tema pikk karjäär ja selle säravamad, pingelisemad ning valulikumad hetked.

1 Kabe ja purjetamine

Raio Piiroja kaptenina meie kuulsas 3 : 1 võidumängus Belgradis Serbia üle.

16

JALKA aprill 2015

“Ma ei tea, mis nägudega vanemad mind vaatasid, kui energiline poiss tuli ükspäev koju ja ütles, et hakkab kabetrennis käima. Nii juhtus. Koolist käidi trennidesse kutsumas. Haarasin kohe võimalustest kinni. Purjetamine jäi lühikeseks, sest samal ajal käisin ka ujumistrennis. Mõtlesin, et äge, purjetamine, saab paadiga sõita. Mina mõtlesin, et kohe näidatakse, kus on paadid, ja minnakse vee peale, aga esimene trenn läksime ... ujulasse ujuma.

Pettumus oli suur, kui sattusin samasse ujulasse, kus nagunii ujusin!”

lahkumine Et midagi ära ei 2 Äärde! vussiks

Foto: Lembit Peegel

“Käisin kasuisa (treener Tiit Raudnagel – toim.) jalgpallilaagrites kaasas, poisid olid küll 2–3 aastat vanemad, aga vahel mängisin kaasa. Selles rühmas oli näiteks ka Teet Allas. Tegelikult käisin kasuisaga ka siis kaasas, kui ta veel ise Pärnu KEKis mängis, aga neid aegu väga ei mäleta. Kui pilte vaatan, tuleb midagi meelde. Kui vanemaks sain ja jalgpalli mängisin, siis oli soov linna esindusvõistkonda jõuda. Toona ei mõelnud keegi, et saaks FC Florasse või Eesti koondisse. Saaks ainult Pärnu klubi eest mängida! Kõrgliigadebüüdi tegin Pärnus 16aastaselt, sain pingi otsa pealt kohtumise lõpuks platsile ja jooksin end viie minutiga enam-vähem hingetuks. Mängisin esiliigat ka, siis pandi mind vahel ründesse ja äärepoolkaitsesse, et ma ei saaks midagi ära vussida! Tol ajal olin iga minutiga rahul.”

viha juba 3 Sportlik sünnist saati “Ma arvan, et võibolla ongi kergem, kui kasvad üles ja pole kõige parem mängija. Siis pingutad ja näed rohkem vaeva. Mina ei tea, kust mu töötahe tuli.

Sportlik viha on kogu aeg olnud. See on edasiviiv jõud. Kui midagi hästi ei lähe, siis pigem panen juurde, mitte ei lase pead norgu. Mul on iseloomus omajagu kangust. Lapsepõlves ka kunagi alla ei andnud. Noorena olin kehv kaotaja.

Läksin suhteliselt põlema, kaotusi oli raske alla neelata. Eks pikapeale õpid, kogemusega suudad tundeid kontrollida ja kainelt mõelda. Ma võisin äkkviha tõttu halvasti öelda, aga suhteliselt ruttu tuli rahunemine ja siis analüüs ka. Vahel oli pärast paha olla, et mida olin korda saatnud või kellelegi öelnud. Süda oli õiges kohas, lihtsalt ei suutnud tundeid kontrollida.”

4

Kümnevõistlus läks maksma palga

“Osalesin (1997. aastal ­– toim.) Igamehe kümnevõistlusel ja sellega tuli paksu pahandust. Tegin siis juba Floraga trenni ja teiste alade tegemine oli keelatud. Viimane ala oli 1500 meetri jooks, jooksin vist 4,14 (4,16 – toim.). See oli nii hea tulemus, et ajaleht trükkis ära ja sealt tuli välja, et võistlustel käisin.

Teitur (Thordarson – toim.) oli siis Flora

Raio Piiroja imetleb klaaspalli, mille sai Konstantin Vassiljev koondise 20 viimase aasta ilusaima värava eest.

NAKSTI – NINALUU

Ninaluu murdmine pole hull, käib naks ja on valmis. Kõige hullem on teadmine, et pärast mängu peab minema arsti juurde, kes su nina sirgeks seab. See on valulik. Seda ma kartsin! peatreener ja paar päeva hiljem küsis trennis, kas kellelgi on midagi öelda.

Siis tuli küsis mu käest, millega ma tegelenud olen. Sain korraliku peapesu ning vist trahvi ka nelja kuu palga jagu.

See mind ei ehmatanud. Elasin TSIKis (Tallinna spordiinternaatkool – toim.), kus söök ja elamine oli tasuta. Pigem oli hirm, et võibolla visatakse pundist välja.

Ega mu punktiskoor ei tulnudki kõva (Piiroja sai 5355 punktiga teise koha – toim.). Kui enne pole oda käes hoidnud,

siis palju ikka viskad? Teivashüpe oli enam-vähem, selle panin kinni. TSIKis olid mul klassivennad teivashüppajad, vahel käisin nendega trennis kaasas, olen üle nelja meetri ka hüpanud. TSIK oli elamiseks hea koht, see oli nagu suur spordihotell. Kui sinna läksin, oli tunne, et olen koju jõudnud. Kõik elasid spordirütmis.”

need legendaarsed 5 Oh ninaluumurrud “Ninaluu murdmine pole hull, käib naks ja on valmis. Kõige hullem on teadmine, et pärast mängu peab minema arsti juurde, kes su nina sirgeks seab. See on valulik. Seda ma kartsin!

Pannakse esimene kord sirgeks, vaatad peegli ees, kuidas on, ja tundub sama kõver, aga ei taha midagi öelda, sest ei soovi, et uuesti väänataks! Ninaluumurdudest on palju räägitud ja ma pigem valikski kõigi oma vigastuste asemel just ninaluumurrud. Sellega saad kõike teha – joosta ja mängida, treeninguprotsess pooleli ei jää. Ainult peaga ei taha paar 2015 aprill JALKA

17

lahkumine sul on tugev külg, siis treenid seda kogu aeg paremaks.”

Foto: Lembit Peegel

ei jonninud! Kaheksa 8 Raio aastat Norras “Kindlasti olin seal liiga pikalt. Olin natuke mugavustsoonis. Meeldis, kus elasin. Meeldisid inimesed, kes ümber olid. Samas pole seal endal suurt midagi kaasa rääkida, kui klubi ei lase minna, siis ei saa minna. Pakkumisi oli, aga klubi arvas, et liiga väikesed pakkumised. Käisin presidendi ja omanike juures ka. Eks nad teadsid, et olen suhteliselt lojaalne mängija, et mossitan paar päeva, aga pikas plaanis midagi korda ei saada. Viha raugeb ja teen jälle trenni.

Mõni mees on selline, et kui pakkumist vastu ei võeta, siis teda järgmised kuu aega trennis näha pole. Minul ei tulnud see kõne allagi. Võibolla oleks võinud jonnida, aga see tundub mulle võimatu käitumisena. Eks ta nii ole, et kui sul läheb hästi, siis tahab oma klubi ja teised ka. Kui oma klubis läheb halvasti, siis ei huvitu teised. Nokk kinni, saba lahti.”

lõunale, kõik 9 Lähed küsivad, kas hakkad

ükskord mängima

2001. aastal Kuressaares Soome vastu. Üle Raio muskli piilub Inglismaal karjääri teinud Jonatan Johansson.

nädalat palli lüüa. Ninaluumurd pole vigastus, vaid ebamugavus.”

väravat 6 Kaks karikafinaalis “Finaalis (Sandefjordi vastu – toim.) lõin kaks, aga tegelikult läks poolfinaal (IK Stardiga – toim.) lisaajale ja seal lõin ka võiduvärava. Norras on karikavõit suurem sündmus kui liigavõit. Iga jalgpallur võiks midagi sellist kogeda.

Kui linna tagasi jõudsime, siis linnapiirist kaugemale ei saanud. Inimesed olid tõrvikutega tänavatel, pidime keskväljakule kõndima. Kui mina keskväljakule jõudsin, olid pidustused juba läbi ja pidin meeskonnakaaslasi suurde telki otsima minema. Sest teel linna tahtis iga inimene mind õnnitleda, kuulasin 18

JALKA aprill 2015

nad ära, kõik tahtsid pilti teha. See jääb elu lõpuni meelde.”

teised nii hästi peaga 7 Miks ei mängi?

“Peamängus on tähtsad kolm asja – hüppevõime, ajastus ja pallitrajektoori lugemine. Kõige olulisem on ajastus.

See läheb aastatega paremaks. Mingi hetk on nii, et kui on väravalöök, siis oled juba sekundiga välja arvutanud, kus olema pead ja mida tegema pead, et palli endale saada. Minul oli raske aru saada, kuidas teised aru ei saa, millal tuleb õhku hüpata, et õiges punktis palli tabada. Kui tahad jalgpallis läbi lüüa, siis peab olema mingi mänguelement, mis on teistest tükk maad parem. Siis jääd silma ja saad edasi pürgida. Ja kui

“Kahju, et Holland tuli 2–3 aastat liiga hilja. Norras oli hooaeg lõppemas, Hollandis algas. Sain uude klubisse, tempo ja kõik oli kiirem. Panin käiku juurde, aga keha oli väsinud. Vigastusi tuli aknast ja uksest. Ega treenerid vigastuste peale hästi ei vaata, aga kõige kehvemini tunned end ikka ise. Tahaks ju mängida, aga aeg seisab, ei saa tööd teha, ei saa end näidata. Lähed hommikul klubisse ja treener, arstid, kõik küsivad, kas on parem. Ütled, et natuke tõesti on. Järgmine päev lähed, küsitakse jälle. Lähed lõunale, kõik istuvad ja küsivad, kas hakkad ükskord mängima. Väga stressirohke aeg.”

10 Hiina ja raha

“Karjääri viimasel paaril aastal oli palju vigastusi. Siis mõtlesin raha peale ka, et karjääri lõpus midagi teenida. Kui läbi valu midagi teha, siis tekib sunnitöö maitse juurde. Hiina perioodil ei olnud enam meeldiv jalgpalli mängida, aga samas tahtsin koondises olla.

Koondises silmad särasid ja oli hea olla.

Hiina oli huvitav kogemus, aga üsna raske aeg. Põhimõtteliselt kaheksa kuud igavust. Ega seal suurt teha ei olnud

lahkumine vaba ajaga. Kõik on keeruline, kui sa keelt ei räägi ja teised inglise keelest aru ei saa. Nii on jube elada.”

11 Jalgpalluri nauding

“Mul on kõik vigastused olnud.

Nüüd võtsin Pärnu Linnameeskonna juhtimise ka üle. Kui vigastus on, siis saavad kõik mängijad minu juurde tulla.

Ma tean täpselt, mida teha, et paraneda (naerab – toim.). Kõige hullem oli plantaarfastsiit (tallasidekirmepõletik – toim.). See oli Norras, veidi Flora ajal ka. Hommikuti kõndida ei saanud, pidi jala väliskülgedel kõndima. Puhkasin kuu, puhkasin kaks, ikka paremaks ei läinud. Prooviti igasugu asju. Läksin klubisse ja ütlesin, et tehke operatsioon.

Kõige hullem on ootamine. Murrad luu ära, siis tead, et läheb 4–6 nädalat ja kõik on korras. Krooniliste vigastustega ei tea keegi, palju aega läheb. Ootad, et saaks kõik korda. Lähed trenni, ikka valu, ikka mustas masenduses. Tahaks oma tööd teha. Nädalavahetuse mäng publiku ees – see on see, kus jalgpallur saab oma naudingu.”

Foto: Lembit Peegel

Lihtne kalaküsitlus Mis su lemmikkala on?

Koha. Maitseb jube hästi. Pärnu koha, mitte Peipsi oma.

Peipsi oma ei meeldi?

Peipsi kohal on mudamaitse juures, Pärnu oma on puhas.

Kalal hakkasid juba lapsena käima?

Nii palju kui mäletan, olen alati kalal käinud.

Mainisid ise ka, et olid lapsena energiline poiss. Kalal ju peab ootama ja ootama.

Vot seda kannatust mul oli. Ma ei tea, kust see tuli. Istusin päevade kaupa jõe ääres.

4.–5. klassis käies teenisid sa kalapüügiga lausa raha. Mis sa selle eest ostsid?

Me püüdsime sõbraga särgi, kuivatasime nad ära ja viisime linnapoodi müüki.

Noortele oli see päris hea sissetulek. Sain oma rublad ja kopikad kätte ning ostsin ratta. Toona läks rattaid palju. Mida ise ära ei lõhkunud, need varastati ära.

Oled elu lõpuni kalamees?

Ma arvan küll, jah. Kunagi meeldis mulle väga jalgpalli mängida ja sellest sai töö ja kalatööst hobi. Nüüd on jälle hobist töö saanud. Olen väga õnnelik inimene.

Saan teha, mis mulle meeldib.

Kala sa püüad, oled ka suur kokk? Üks asi mul on, et näen enne kokkamist palju vaeva. Fileerin oma kalad ära, et ei jääks ühtegi luud sisse. Aga teen kergeid roogasid. Kui värske kala on käes, siis mis sa teda ikka maitsestad. Panen soola peale ja praen kergelt võiga ning on väga hea.

Kalarestorani loomise peale pole mõelnud?

Mõtteid on igasuguseid, aga aega peab olema. Mingi aeg on kindlasti midagi sellist tulemas. Kõiki asju korraga ei jõua.

Kalameestele meeldib jutte pajatada, räägi üks vahva kalamehejutt.

Ma ei tea, eks kala on püütud, jutte on päris palju. Mõnele meeldivad suurte kalade jutud, teistele seiklused. Viimane kõvem seiklus oli mul eelmise aasta märtsikuus, kui kaldast 12 kilomeetri kaugusel saaniga läbi jää vajusin. Uputasin saani ära, ise õnneks ronisin välja ja kõndisin kaldale tagasi. Pärast sõbrad küsisid, kuidas veest välja sain. Siiamaani ei mäleta, aga kuidagi väga ruttu juhtus. Tulin kaldale, võtsin teise GPSi ja kõndisin tagasi, et märkida maha saani koordinaadid. Veidi ikka ehmatas ära. Ega meri pole asfalttee! Kogu aeg võib asju juhtuda.

Pikaaegne keskkaitsepartner Andrei Stepanov: “Raio on see inimene, kelle peale saab alati 100% kindel olla. Tema peale saab loota igas olukorras nii jalgpalliplatsil kui elus. Ta on avatud ja sõbralik, kuigi kui käis väljakul, siis tema vastu eriti sõbralik mängida ei olnud (naerab – toim.). Väga tuntud võitleja. Eriti said seda tunda vastasvõistkonna ründajad. See on just see, mida jalgpallis ja spordis vaja läheb. Just sellise iseloomuga mängijad löövad läbi. Raio alustas jalgpalliga päris hilja, seetõttu polnud ta tehnika parim, aga iseloomuga jõudis ta sinna, kuhu jõudis. Temast sai üks parimaid Eesti jalgpallureid läbi aegade.”

Raio esimene treener Raimo Paulberg:

2011. aastal viis kapten Piiroja koondise väljakule ja EMvõiduni Ljubljanas Sloveenia vastu.

“Tahtejõud oli tal väga hea, talle meeldis joosta ning võidelda, kaotada ta ei osanud, tahtis ainult võita. See oli tal väga hea anne – kõva võitlejahing. Ausalt öeldes tuleb mainida, et tehnika tal väga tugev ei olnud. Jalgpallis öeldakse tavaliselt puujalg (naerab – toim.). Mul oli teda hea õpetada, tundsin tema stiili, sest ise mängides olin ka pigem puujalg ja võitleja. Tean ise, et vahepeal tehnika lihtsalt ei tule läbi jalgade. Ta ei olnud oma grupist kõige andekam, aga tal oli kõige suurem töötahe. Teised kukkusid ära. Kellel pole iseloomu, et lõpuni võidelda, sel on igal spordialal raske.”

2015 aprill JALKA

19

minu 11

Kes võiks olla veidi teistsuguse saatuse korral Eesti parim jalgpallur?

Eiki Nestori koosseisust saad teada

X

II riigikogu esimehe Eiki Nestori sümboolne koosseis võrdub ka tema unistuste Eesti koondisega!

Esindatud on mitu generatsiooni, üsna kaitsvasse formatsiooni jätkub nii triblajaid kui musta töö rügajaid.

“See koosneb eranditult mängijatest, kellest ma olen mingil hetkel vaimustuses olnud ja keda ma olen ise väljakul näinud,” jutustab Nestor. “Mõne koha täitmisel jäin nõutuks, aga mõne teise koha täitmisel oli kandidaate rohkem. Kasutasin siis peatreeneri õigust head meest ka teisel positsioonil kasutada. Skeem on kokku pandud teadmises, et paraku tuleb meil teiste taoliste koondistega mängides ikkagi vast kaitsest lähtuvalt platsile minna. Aga Eesti võidaks igal juhul!”

Mart Poom: Kes siis veel?

Ragnar Klavan: Tegelikult Eesti 2014. aasta parim sportlane. Tuli siia (äärde – toim.) panna, keskel läheb kitsaks, aga see pole talle probleem.

2015. aastal saab parima sportlase tiitli.

Marek Lemsalu: Kui tal oleks olnud vähegi klubiõnne, siis oleks ta ilmselt Eesti parim jalgpallur läbi aegade.

Raio Piiroja: Parim võitleja, kes meie eest iial väljakule läinud. Kalamees pealegi.

Risto Kallaste: Väga hea jalgpallur, kelle salto tegi 20 aastat tagasi poolele Euroopale selgeks, et on olemas riik nimega Eesti.

Martin Reim: Selle koha peal peab pea mängu jagama. Selles mõttes haruldane mees.

Henrik Ojamaa: Puhas avanss, et oleks ka keegi uuest põlvkonnast. Hullult jonni täis, see peab tulemuse tooma!

Karl Kollo: Kui sinu seitsmeaastane poeg on staadionil esitanud küsimuse: “Isa, kes see number 8 on?”, siis mõistate. Mina küsisin, sest isegi laps sai aru.

Konstantin Vassiljev: Esimene emotsioon Wismari tänava platsilt Tallinna JK noormängija Konstantin Vassiljevi asjus – “oh sa poiss, mis toimub?”.

Mati Gilden: 17aastaselt esindusmeeskonnas, publik oli täiesti vaimustunud. Võime vaid unistada, kuhu vabas riigis sündinud Gilden oleks võinud tõusta.

20

JALKA aprill 2015

Foto: Bertil Ericson/Scanpix

Ott Mõtsnik Henrik Ojamaa

Konstantin Vassiljev

Karl Kollo

Mati Gilden

Martin Reim Ragnar Klavan

Marek Lemsalu

Raio Piiroja

Risto Kallaste

Mart Poom

Ott Mõtsnik: Suured mängijad on minu arvates koos palliga ilmale tulnud.

Mõtsnikul oli see jala küljes päris kindlasti.

premium liiga

Kas ja millal toob superklubi Eesti jalgpalli Euroopa õhku?

Möödunud aasta lõpus tekitas jalgpalliringkondades kihinat ja kahinat koondise väravavahi Sergei Pareiko lausutud idee niinimetatud superklubist. Klubist, mis võiks mitme koondise põhimängija toel püüda pääset Euroopa liiga alagrupiturniirile. Pärisime meie vutitegelaste käest, kuidas nemad säärasesse mõttesse suhtuvad ning kui reaalne see üldse on?

Siim Kera

Ott Järvela

Spordiajakirjanik Ott Järvela nimetab superklubi tekkimist ebatõenäoliseks Kas teie pooldaksite superklubi tekkimist?

Mul ei oleks selle vastu midagi, kui mõni klubi suudaks superklubiks tõusta. See on iga jalgpalliklubi vaba õigus, kui nad on selleks suutelised. Nii lihtne see ongi.

Kui keegi leiab endas võimekust, siis on selleks vaba voli ja ma ei näe probleemi.

Kas paari lähima aasta jooksul on superklubi tekkimine pigem reaalne või mitte?

Pigem mitte. See on isegi ebatõenäoline.

Ma ei näe, et Eesti juhtivatel jalgpalliklubidel oleks finantsvõimekust, mis lubaks palgata koosseisu, mida saaks pärjata tiitliga superklubi. Nii palju, kui aru saan, on superklubi tiim, mis peaks jõudma Euroopa liiga alagrupiturniirile või vähemalt sellele väga jõuliselt pretendeerima. Aga sinna jõudmine on piisavalt keeruline. Isegi kui terve meie koondis oleks ühes klubis, siis poleks garantiid, et nad jõuaks alagrupiturniirile. See omakorda viib järeldusele, et kui jalgpallis puuduvad tulemuse kohta garantiid, siis pole superklubi teke loogiline, sest mängijad, kes peaks superklubis mängima, saavad ka ise aru, et kindlus puudub. Ainult Premium liigas mängimine ei pakuks neile piisavat sportlikku väljundit. Siis peaks olema kuus superklubi. Aga kui kellelgi on soov (superklubi teha – toim.), siis andku aga tuld!

Kas superklubi loomine tuleks Eesti jalgpallile pigem kasuks või kahjuks?

See sõltuks eurosarja tulemustest. Kui nad suudaksid eurosarjas alagrupiturniirile jõuda, siis oleks see suures plaanis kasulik. See tekitaks vaimustust. Kui nad ei jõuaks, oleks kasutegurit keeruline näha. See pigem külvaks kerget masendust ja ebaõnnestumisest tulenevat kurbust ning see ei tule kunagi kasuks. Kui superklubi ei täidaks sportlikke eesmärke, siis oleks kurbus päris suur.

Kuuleks nurinat. Superklubi peab tekkima loomulikul teel.

Forsseeritult on raske näha, kuidas klubi edukas saab olla.

Foto: Lembit Peegel

Kui mõni klubi suudab kasvada nii suureks, et suudaks alagruppi pääsule kandideerida, siis oleks see super. Elu on näidanud, et alagruppi jõudmisel on õnnefaktor piisavalt suur. Võib õnnestuda ka klubil, mida me superklubiks ei nimetaks.

Millisel klubil on kõige suuremad võimalused superklubiks saada?

Euroopa liiga alagrupiturniirile jõudmiseks on vältimatuks eelduseks suur oma kasvandike osakaal koosseisus. Sisseostetud jõudude puhul me muu Euroopaga konkureerida ei suuda.

2015 aprill JALKA

21

premium liiga

Veiko Soo

Premium liiga arendusjuht Veiko Soo superklubi ei poolda Kas teie pooldaksite superklubi tekkimist?

Ei poolda. Ma pooldaks tugevat liigat. Tugev liiga tekitab võimaluse Euroopas edukas olla. Kui oleks üks superklubi, kolm keskmikku ja ülejäänud nõrgemad, siis poleks Premium liiga tase piisav, et Euroopas edukas olla. Stabiilne liiga annab selleks paremad eeldused.

Kas paari lähima aasta jooksul on superklubi tekkimine pigem reaalne või mitte?

Keeruline küsimus. Kui kuskilt tulevad inimesed, kel on rahaline võimekus ja nii suur ambitsioon, siis pole võimatu. Välistatud pole, aga seni pole seda juhtunud.

Kas superklubi loomine tuleks Eesti jalgpallile pigem kasuks või kahjuks?

Liigale tuleks pigem kahjuks, tekiks väga ebaühtlane ja etteaimatav liiga, kus juhtuks haruharva üllatusi.

Positiivsed noodid tekiksid siis, kui klubi teeks Euroopas tegusid. Aga puhtalt edul põhineva populaarsusega kaugele ei jõua, on vaja rohkem kogukonnaväärtusi.

Foto: Lembit Peegel

Ingemar Teever

Tallinna Levadia ründeässal Ingemar Teeveril poleks superklubi vastu midagi Kas teie pooldaksite superklubi tekkimist?

Ma ei oskagi nii öelda. Kui tehakse, siis ma kindlasti vastu ei oleks. Väikeses Eestis on sellist asja suhteliselt keeruline korraldada. Ainult Euroopale rõhk panna tundub väga raske.

Isegi superklubiga tundub Euroopas läbi lüüa keeruline. Aga kui selline klubi luuakse, siis ei oleks mul selle vastu midagi.

Oleks huvitav näha, mis saama hakkaks.

Kas paari lähima aasta jooksul on superklubi tekkimine pigem reaalne või mitte?

Miskipärast kaldun arvama, et see pole reaalne. Ma ütlen nii, et kuna superklubi mängiks ka Premium liigat, siis peab sellega arvestama. Superklubi tase peaks vastama Euroopa liiga alagrupi tasemele. Aga Eestis tuleb mängida liigat ning karikat.

Kahtlen, et superklubi mängijad tahaksid siin mängida.

Tugevaid mänge on niivõrd vähe. Kas Eesti koondise tipud tuleksid tagasi? Pigem ei. See ei ole ühe aasta projekt.

Tuleb Euroopa liiga teises ringis Praha Sparta vastu ja mis edasi? Peab olema ikka väga tugev klubi, kes suudaks nad alistada. Kas on mõtet raha ja palkasid selle kõige alla panna? Superklubi ei taha ju ainult Eesti meistritiitliga leppida.

Kas superklubi loomine tuleks Eesti jalgpallile pigem kasuks või kahjuks?

Esialgne efekt oleks positiivne. Publik tuleks vaatama, on, mida vaadata. Aga kui poole hooaja pealt on Premium liigas 20 punkti edu, siis … Superklubi peaks Eesti liigas ju kõiki võitma. Intriig kaoks ära. Efekt on, aga kas ka järjepidev?

Pooldan, et kui tehtaks, siis oleks see väga kihvt, aga see peaks olema pikk projekt.

22

JALKA aprill 2015

Millisel klubil on kõige suuremad võimalused superklubiks saada?

See võimalus on mitmel klubil olemas, ma nimesid ei taha nimetada. Kõik oleneb sellest, kellele finants taha tuleks.

Millisel klubil on kõige suuremad eeldused superklubiks saada?

Praegu on neid klubisid üks või kaks. Noh, reaalselt pole ühtegi. Aga kui küsite, siis Levadia või Flora, kel on olemas mingid baasid ning tingimused. Need kaks on võimelised.

Ma ei tea, võibolla Sillamäel sõidaks ka mõni rahalaev sisse.

Teisi pakkuda ei oska.

Foto: Lembit Peegel

premium liiga Foto: Lembit Peegel

Kuno Tehva

Nõmme Kalju president Kuno Tehva superklubi plaanist vaimustuses ei ole Kas teie pooldaksite superklubi tekkimist?

Ma ütlen ausalt, et ma pole sellest superklubi sisust täitsa aru saanud. See on nii lai mõiste. Ma usun, et meil juba on superklubid. Ma ei usu loogikasse, et toome endised koondislased kokku, paneme ühte tiimi ja siis tuleb edukas superklubi.

See tundub liiga kunstlik.

Superklubi tekkimiseks peab tekkima superliiga.

Asjad käivad käsikäes.

Sellises stiilis lähenemine ei saa olla edukas. Viitan siis neile kommentaaridele, mida olen lugenud. See ei tundu õige olevat. See on mu isiklik arvamus.

Kas paari lähima aasta jooksul on superklubi tekkimine pigem reaalne või mitte?

Reaalne võib olla. Keegi ei keela leida toetajaid ja kulutada raha.

Kuidas kõik eurod ühte tiimi saada ja kuidas meeskond mängima hakkab? Mulle see idee ei meeldi. Meeldib idee noortest ja kogenud mängijatest, vürtsitatud mõne võõrleegionäriga. See mudel kannaks rohkem superklubi nime välja.

Ei usu, et üle 30aastased endised tippmängijad võiksid superklubi Euroopa tasemel edasi viia. Ei näe, et see oleks võimalik, aga võin eksida.

Tuleks superklubi loomine Eesti jalgpallile pigem kasuks või kahjuks?

Ma ei tea. Pigem kahjuks. Ütleme nii, et me tooks siia mängijaid kokku sellistel alustel, et mängija ainuke motivatsioon oleks, et saab olla kodus ning teenida head raha.

Kas ta endast sama palju vastu annaks? Ma sügavalt kahtlen, et tal oleks õudne motivatsioon siin sama palju vastu anda. Kui sul on paar kogenud mängijat, kes meeskonda rikastavad, siis see on õige. Kui räägime terve meeskonna komplekteerimisest superklubi egiidi all, siis näen negatiivset. Andekad noored jäävad koosseisust välja. Mida me arendame? See oleks lühiajaline edu väga suurte kulutuste kaudu. Minu jaoks viiks see kogu klubilise järjepidevuse ja loogika tasakaalust välja. Publiku seisukohalt oleks muidugi kihvt. Nad näeks tuntud mängijaid kõiki ühes kohas. Seal on iva sees, aga klubi enda seisukohalt ma ei tea. Kalju pole ka enam sellises faasis. Mõni aasta tagasi oleks võibolla mõelnud, aga praeguses Kaljus ei oleks see üldse mõttekoht.

Millisel klubil on kõige suuremad eeldused superklubiks saada?

Mina näen praegu, et superklubi on Flora. Seda siis teises mõttes. Ühtlaselt ja hästi komplekteeritud. Levadia üritas ka komplekteerida, aga oli näha, kuidas asjad ebaõnnes-

tuvad. Sander Puri läks Iirimaale, Tarmo Kink on praegu Šotimaal testimas (veebruari lõpus – toim.). Nad on head mängijad, aga nende ambitsioonid on kaugemal. Praegu tuleks nad siia olude sunnil. Samas olen ma viimased kolm aastat näinud liigataseme tõusu. Seda näitavad euromängud, kohtumised soomlastega. Varsti tahavad mängijad ise siin mängida, aga kas siis neid enam tahetakse?

Ringijooksmine ei tule kasuks, mängija peab mängima.

Pingil suureks mängijaks ei kasva. Mul ei ole midagi Eesti tippmängijate vastu! Mulle meeldis, et Ats Purje tuli Kaljusse. Ta tuli oma karjääri parimalt hooajalt, ütles mulle, et tahan tulla kolmeks aastaks Eestisse ja anda oma kogemusi Eesti jalgpallile parimas vanuses tagasi. Kui naastakse sellise suhtumisega, siis see on super. Selliseid mehi näen hea meelega Kaljus, aga muidugi mitte terve koosseisu jagu. See ongi iga komplekteerimise alus. Tuleb valida tüübid, kes tahavad. Mitte nimekad staarid, vaid ühtne meeskond. Ainult raha ei tee superklubiks, esindusmeeskond ei tee superklubiks. Superklubi on see, kus on järjepidev süstemaatiline töö erinevatel tasemetel.

Superklubi kasvatab noori. Kui nende kõrval on kogenud mängijad, kes kontseptsiooni ja filosoofiaga kaasa tulevad, siis see on õige klubi, õige tee. Sealt tuleb superklubi.

Pareiko plaan ei tundu superklubina. Võibolla supermeeskond, aga mitte superklubi.

2015 aprill JALKA

23

persoon

Veel eelmisel aastal valvas Sergei Lepmets Narva Transi puuri.

24

JALKA aprill 2015

Foto: Lembit Peegel

persoon

Sergei Lepmets tahab Premium liigasse tagasi

Kodumaise kõrgliiga koidikul tuli nagu käisest sõnumeid selle kohta, et meie välismaal leiba teeninud koondislased hakkavad rõõmustama Eesti klubide fänne. Enar Jääger, Joel Lindpere, Jarmo Ahjupera, Sergei Pareiko jpt sidusid end Eesti klubidega. Üks välismaal pallinud skandaalne mees plaanib samuti sama sammu astuda. Praegu mängib ta Eesti II liigas Türi Ganvixi meeskonnas. Tema nimi on Sergei Lepmets.

Indrek Schwede

A

jakirjandust pigem vältiv Sergei Lepmets tunnistab Jalkale, et käesolevat hooaega alustab ta Eesti II liiga lääne/lõuna piirkonnas palliva Türi Ganvixi ridades. Lepmetsa karjäär on olnud hüplik ja skandaalne. Andekas väravavaht on esindanud Eesti noortekoondisi, kuid A-koondisse tema karjäärikõver pole ulatunud – ta on saanud küll koondisekutse, kuid mitte pääsu väljakule (“Ma teadsin kohe, et ei hakka mängima, sest Sergei Pareiko oli number üks A-koondises”). Ta on mänginud Rumeenia tippklubis Timisoara Politehnica riigi tugevuselt teises liigas (klubilt võeti kõrgliiga litsents) ja Rumeenia tippliigas Chiajna Concordia eest. Eesti meistriliigas on Lepmets mänginud Tartu Merkuuri, Tallinna Levadia ja Narva Transi eest – viimati veel mullu. Sealt siirdus ta Soome III liigasse FC Hämeenlinna ja maandus lõpuks uuesti Eestis.

“Ma arvan, et minu karjäär ei ole katki jäänud,” räägib Lepmets. “Meie perre sündis laps ja ma võtsin time out’i.

Käin trennis, olen väga heas vormis ja kogun jõudu. Hetkel elan perega Paides ja mul on mugav Türil trennis käia.”

Lepmetsa karjäär võinuks kulgeda paremini, kui Timisoara Politehnica poleks jäänud majandusraskustesse ja suutnuks palluritele palka maksta.

Meeskonna potentsiaali näitab kasvõi toonase esiväravavahi Costel Pantilimoni siirdumine Manchester Citysse, mis avas Lepmetsale tee põhikollkipriks. Küsimusele, kui palju prae-

gu Sunderlandis mängiv Pantilimon Lepmetsast parem oli ja mida ta temalt õppis, vastab küsitu vastupärimisega: “Aga kes ütles, et ta minust parem on?

Meil oli sama treener, nii et midagi erilist ma temalt (Pantilimonilt – toim.) küll ei õppinud.”

Timisoaras eelistati Lepmetsa Mario Kirevile, kes oli Torino Juventuse hingekirjas. Enesekindel Lepmets ühmab, et tema teada ei mänginud Kirev Juventuse eest ühtegi mängu, aga tal oli siiski hea tunne: “Ma ei läinud Timisoarasse selleks, et olla number kaks.”

Tõnno Lepmetsa sugulane?

Tarmo Kink on Rumeenia linna Buzau kohta öelnud: “Ise võid ette kujutada, milline see elu siin on.

Enam-vähem sama mis Venemaa.

Mitte Moskva, aga Venemaa. Nagu sõda oleks üle käinud. Ei näinud mõtet siia jääda.”

KARJÄÄR JÄTKUB

Ma arvan, et minu karjäär ei ole katki jäänud.

Meie perre sündis laps ja ma võtsin time out’i.

Lepmetsa Rumeenia näeb välja vähe teistsugune: “Seal on väga ilus loodus, inimesed on lahked ja head. Suured linnad on megailusad, kuigi eks külades on muidugi vaesus. Aga Rumeenia areneb ja seal on, mida vaadata. Neil on

väga rikas kultuur ja ajalugu.”

2012. aasta septembris sattus Lepmets Rumeenias kaklusse ööklubi turvameestega ja pidi Chiajna Concordiast lahkuma. Meedias kirjutati, et Lepmets pakib kohvrid ning läheb Iirimaale kokaks.

“Selle kokaks saamise teema mõtlesid Rumeenia ajakirjanikud ise välja,” räägib Lepmets. “Mul polnud kunagi plaanis Iirimaale minna.”

Vahejuhtumi kohta ööklubis on tal aga seletus: “Olen väga temperamentne ja mulle ei meeldinud ühe turvamehe käitumine. Tahtsin temaga lihtsalt rääkida, aga tema vist lihtsalt rääkida ei oska.”

Ignorantsena mõjuv Lepmets möönab oma rahutule karjäärile tagasi vaadates: “Olin noor ja rumal.”

Aga ta ei kahetse midagi, vaid lisab muigega, et ongi, mida pensionil olles meenutada. Pealegi pole ju karjäär läbi saanud. Lepmets möönab, et Eesti Premium liiga klubid teda kutsunud pole, aga ta on põhimõtteliselt olemas ja valmis kaaluma ka sobivat pakkumist välismaalt.

Eesti keeles end ebakindlalt tundval Lepmetsal on spordiajalugu teadva inimese jaoks paljutähenduslik nimi. Tõnno Lepmets kuulus kahel korral (1963, 1967) Euroopa meistritiitli võitnud Nõukogude Liidu korvpallikoondisse.

Küsimusele võimaliku sugulussideme kohta vastab Sergei Lepmets kelmikalt: “Kes teab, kes teab!”

2015 aprill JALKA

25

mängija luubi all

Pille Raadik

Keith Boanas: “On vähe naismängijaid, kes löövad palli hea meelega peaga. Pille on üks neist.”

Pille Raadik on põhinaine nii Eesti koondises kui Soome kõrgliigaklubis Aland United. Kindlat keskkaitsjat hakkavad analüüsima kaks inglast – Eesti rahvuskoondise juhendaja Keith Boanas ning Ahvenamaal asuva Aland Unitedi loots Gary Williams. Mis on tema Õhuvõitlus tugevused ning nõrkused?

Väljakunägemine Gary Williams: Ma arvan, et ta on viimase paari aastaga tohutult arenenud. Ehitab aina rohkem tagant mängu ja see teeb ta klubi jaoks järjest tähtsamaks jalgpalluriks.

Keith Boanas: Siin on nüüd kaks erinevat väljakunägemist, üks kaitse- ning teine ründefaasis. Kaitses näeb väljakut väga hästi, ründes saaks paremini.

Gary Williams: Väga hea. Ohtlik nii ründes kui kaitses.

Kahevõitlust ei karda.

Keith Boanas: Väga hea. Julgust on, agressiivsust ka.

See pole naistejalgpallis tavaline. Võib isegi öelda, et nõrk peamäng on naistejalgpalli üks suurimaid nõrkusi.

Jõud Gary Williams: Kahtlemata üks keskkaitsja tähtsamaid omadusi. Ta on kahevõitlustes väga tugev.

Keith Boanas: Üsna jõuline.

Keskkaitsjad on tavaliselt küll pikemad, aga tema jõud ja otsustavus korvavad selle.

Vastupidavus Gary Williams: On okei. Üritame parandada, aga suudab 90 minutit mängida küll.

Muidugi oleneb sellest, kas kohtutakse rahvuskoondises Prantsusmaaga või mängitakse liigamängu.

Keith Boanas: On Soomes paranenud. Suudab kõik mängud ära mängida ning lõpuni vastu pidada.

Liikuvus Gary Williams: Liigub hästi, mõistab mängu ja oskab avaneda. Teab, kuidas mängida.

Keith Boanas: See on väljakunägemisega koos. Ta teab, kus olla ning kuhu minna. On kaitses õigetes kohtades, toetab teisi ning suudab liikuda.

Sisu Gary Williams: On end arendanud. Olen näinud suurt muutust võrreldes varasemaga – kui ta teeb mängus vea, siis ta suudab sellest üle olla. Ta jätab vea selja taha ja keskendub edasisele mängule.

Keith Boanas: On vahel liiga enesekriitiline. Ta võiks mõista, et ta on oma karjääris saavutanud palju, mida ta ilmselt kunagi ei uskunudki. Vajab rohkem enesekindlust.

Kiirus Gary Williams: Pole kõige kiirem, aga kuna saab mängust järjest paremini aru, siis suudab olla õigetes positsioonides. Sa võid olla maailma kiireim mängija, aga kui sa ei tea, kus platsil olla, siis pole kiirus oluline. Tal on kiire mõtlemine ja selle omadusega võib ta füüsiliselt kiirematest mängijatest parem olla.

Keith Boanas: Keskkaitsja kohta ilmselt keskmine kiirus. Vajalik kiirus, et sel positsioonil mängida.

Tehnika Gary Williams: Hea, aga alati saaks paremini. Eks ole asi ka selles, et alustas hilja mängimist. Samas on ta kaugele jõudnud ja see näitab, et tal on suur töötahe ning ta on oma tehnika kallal vaeva näinud. Ta on hea mängija ja oluline osa meie programmist.

Keith Boanas: Kokkuvõttes on tal rohkem tugevusi kui nõrkusi. Tehnika puhul – ta on keskkaitsja, ega triblama teda ei pane. Aga saab kõigega hakkama ning mõistab mängu.

cv

Sündinud: 12.02.1987 Klubi: Aland United Endised klubid: Tallinna JK Piraaja, Tallinna JK Kalev, Tal-

linna FC Flora

Endised treenerid: Ivo Mustimets, Ken Müür, Priit Sim-

son, Ander Aaviku, Allan Soomets, Steve Beeks, Gary Williams, Mikael Virta, Jani Westerlund, Jüri Saar, Anders Süvari, Katrin Kaarna, Keith Boanas, Peter McGovern Koondis: 40 kohtumist

26

JALKA aprill 2015

Foto: Lembit Peegel

Löök & sööt Gary Williams: Standardolukordades on peaga ohtlik, suudab väga hästi vastasmängijat ennetada. Söötu üritame parandada, sest see osa muutub kaitsjate juures aina tähtsamaks.

Keith Boanas: Jõudu on, aga keskkaitsjal on seda rohkem pallide puhtaks löömiseks tarvis. Jalaga ta väga peale ei löö, peaga suudab hästi. Sööt on paranenud, kunagi oli see üks tema nõrkustest. Ta näeb vaeva, et söötu arendada.

Hinnad alates 43.95

Hinnad alates 43.95

Hinnad alates 35.95

Hinnad alates 43.95

Hinnad alates 34.95

Hinnad alates 39.95

Kasuta sooduskoodi JALKA ja säästad 5% * Sooduskood kehtib kuni 15.05.2015

Improve your life!

jalka ja muusika

Vennad Valtnad – sihikindlad Kammivabriku biidimeistrid-jalgpallurid!

Foto: Aldo Luud

Siim saab bändis demonstreerida oma rütmitunnetust, taamal hellitab kuuekeelset Mikk.

Olla Tartu Tammeka kapten! Ma ei valeta. Hea meelega oleks. Mõlemad vennad Valtnad on saanud püha paela ümber oma biitsepsi kanda. Üks neist on isegi korvpalli meistrisarjas punkte sopsutanud. Peale jalgpalli lööb nende süda muusikataktis. Mis neile endale kõige rohkem meeldib?

Siim Kera

K

us kunagi valmisid riistapuud, mis tõid uut hingamist frisuuri, seal tänapäeval mürtsuvad trummid ning kitarrid löövad duuri.

Vohh. Riim. Ja nüüd seletame lahti.

On üks möödunud talve kohta üsnagi külm õhtu. Kolmapäev. Kuskil kaugel Euroopas mängitakse Meistrite liigat.

Mina aga lähen Teguri tänavale Tartu Kammivabriku ruumidesse. Esiti muidugi uitan industriaal-Taaralinnas ringi, vahin garaaže ja teisi kummalisi ehitisi ning mõtlen, et Tartu on avastamata kohtadest pungil. Õiges kohas leian õige värava, kust läbi pugeda, ja varsti ootab mind Mikk Valtna. Pikalt 28

JALKA aprill 2015

Tammekat esindanud jalgpallur, kes on ainuke Eesti mees, kes pärast iseseisvumise taastumist on platsile jooksnud nii korvpalli kui jalgpalli meistriliigas.

Mõni trepp ja koridor hiljem olengi “Juss, pane biiti”-nimelises prooviruumis, mida veavad ründemängija Mikk ja tema keskkaitsjast vend Siim – kaks Tammeka esindusmeeskonna kaptenipaela kandnud vutimeest. Valtnad pole seal üksi. Neile sekundeerivad graafiline disainer Jaan Sepp, ajaloo üliõpilane Jaan Kristjan Lepp ning matemaatilist statistikat studeeriv Peeter Tammur.

Puudu on Peetri vend Kaarel Tammur – muusik ja arst, kes hetkel Kesk-Soomes

perearstina töötab. See on ansambel Forest Kämp.

Laes kodu leidnud Melodija plaadifirma vinüülid jälgivad, kuidas viis noort mängivad ilmselt kevadel ilmuva debüütalbumi lugusid, mis minu kõrvale kõlavad nagu segu Jäääärest ning Genialistidest. Aga räägime jalgpallist.

“Mina tunnen end ikka pigem jalkavennana (kui muusikuna – toim.),” tõdeb uuel hooajal JK Welco Elektris pallima hakkav Mikk Valtna pisut kurva häälega. “Muusikas näeb pidevalt uusi asju, jalgpallis mitte nii palju. Meistriliigas on alati eriline mängida, aga seal on üllatusi vähem. Tipud võidavad, aga

jalka ja muusika ei üllata. (Aga tunnen end jalgpallurina, sest – toim.) jalkas oskan end kuhugi liigitada, muusikas ei oska öelda, kas ma üldse midagi oskan. Isegi kui mängiks paar korda telekas pilli, ei saaks öelda, et olen muusik. Jalgpallis saab tasemest paremini aru.”

Mikk jutustab, kuidas mullu jõudis ta armastusfilmide festivali tARTuFF raames Tartu raekojaplatsil (!) toimunud esinemisele viimasel hetkel. Isegi heliproov jäi tegemata, sest Valtna jooksis kitarri mängima otse Premium liiga mängult.

“Noh, kas võitsite selle mängu?” küsib seepeale vend Siim väikese vendadevahelise pilkega (muide, tegemist oli Tammeka – Tallinna Kalevi mänguga, mille tartlased 2 : 0 võitsid – toim.) ning kõik kohalviibijad upuvad naeru.

Välja arvatud Mikk, kes hakkab uhkelt Tammeka viimaste aastate punktiskoore ette lugema.

Kuid tagasi vuti ja muusika vastasseisu juurde. Vahepeal saab lõõritaja Jaan Sepp öelda, et Siim sobiks rokkstaariks paremini, sest ta on naljakam! Mikk eelistab ikka jalgpalli, sest võitmine on tema sõnutsi maailma kõige parem tunne. Siimu mõtted lähevad eksimuste radadele.

“Kui bändis teed esinemise ajal vea, siis ei saa paljud aru, aga kui jalkas teed, siis on kõigile selge,” räägib trummar, kes rütmigeeni ilmselt Justamendiski mänginud isalt Aavo Valtnalt pärinud.

“Kui sul on 12 lugu ja üks kidrasoolo läheb sassi, siis ei ole see suures plaanis nii hull. Kui jalkas kohe alguses eksid, siis jääb rahvale meelde.”

“Nagu karikafinaalis,” viitab Mikk 2008. aastal toimunud mängule, kus Flora läks Maag Tammeka vastu juba esimesel minutil Siim Valtna eksimuse tõttu juhtima.

“Aga mitu korda sina karikafinaalis mänginud oled? Mina olen kaks (mullu ka Tartu FC Santosega – toim.),” ei jää Siim vastust võlgu.

Pole midagi lõbusamat kui lähisugulaste omavaheline lõõp.

Viikingid ja Ida-Euroopa Kui Valtnad läksid kooli, leidsid nad endale varsti ka sobivad spordialad.

Vanem Valtna – Mikk – korvpalli.

Noorem jalgpalli. Üheks inspiratsiooniallikaks madalamates liigades pallinud

Tartu Viikingid, kes tegid Forseliuse kooli staadionil trenni. Siim mäletab, kuidas ta neid piilus ning mõtles, kui lahe see kõik on. Meele tegi mõruks see, et Viikingid ei tahtnud juntsut endaga mängima võtta. See muidugi muutus, kui Siim trennis uusi nippe õppis. Mikk jõudis vuti juurde 13aastasena. 2006. aastani mängis ta Tammeka duublis, hiljem Tartu Ülikooli Fauna ning Welco Elektri eest. Kolm aastat tagasi naasis ta ringiga Tammekasse.

“Ma pole kunagi tahtnud tipptasemel jalgpalli ja korvpalli korraga harrastada,” jutustab Kuremaa SK / Tartu Palliklubi eest korvpalli meistrisarjas mänginud mees. “Kui jalgpalli meistriliigas mängisin, siis ei teinud üldse kossu. Alguses tegin, aga sain korvpallis vigastada ja pidin treenerile valetama. Tammekas oli siis saksa treener (Uwe Erkenbrecher – toim.), läksin oma hüppeliigese vigastusega trenni lonkama. Uwe oli karm mees, ütlesin, et kukkusin raudteel pikali, sest nii libe oli. Pärast seda enam korvpalli ei mänginud. Uwe oli väga äge vend, ma ei tahtnud teda alt vedada, seepärast valetasin. Meil oli siis vahepeal üheksa trenni nädalas. Kujutad ette? Ma meeldisin talle, sest käisin kogu aeg trennis.

Trennis käisin seepärast, et Uwe ütles, et nii peab. Ma uskusin teda.”

Mõlemad velled on ka välistudengid olnud. Mikk Hispaanias, Siim Portugalis. Võiks ju arvata, et Eesti kõrgliigas mängimine avaldab seal muljet, aga noorema venna sõnul oli teps vastupidi.

“Vahel tuli see jutuks, aga kedagi ei huvitanud,” jutustab Tartu ülikooli Pärnu kolledžis spordikorraldust ja projektijuhtimist õppiv Siim, kellega bändiproovis hurjutatakse selle pärast, et ta löökriistu liiga kõvasti tambib.

“Kohalikke ei huvitanud sinu elu üldse.

Mõni poolakas ütles viisakalt, et väga tore, et oled meistriliigas mänginud.

Mängisin ka ülikooli saalijalgpallivõistkonnas. Seal tehti ulmelisi asju, mängisid brasiillased ja portugallased, mul läks kaks kuud aega, et liikumistest aru saada. Lõpuks võeti omaks, sain hüüdnimeks Matic (Toona Lissaboni Benficas pallinud, praegu Londoni Chelseas mängiv serblane Nemanja Matic – toim.). Olin pikk ja idaeurooplane.

Seal me oleme kõigile üks ja sama IdaEuroopa.”

Foto: Lembit Peegel

Mikk Valtna Tartu Tammeka särgis.

2015 aprill JALKA

29

jalka ja muusika Kuidas Mikk Valtna NBA-SSE pääses

Foto: Aldo Luud

“Mina ja mu bänd,” hõikab Siim Valtna. Forest Kämp naerab. Vasakult: Mikk Valtna, Siim Valtna, Jaan Sepp, Jaan Kristjan Lepp ja Peeter Tammur.

Öösel tööl, päeval trennis Tuleval hooajal pühendavad mõlemad oma aega II liiga ida/põhja tsoonis pallivasse JK Welco Elektrisse. 27 eluaastaga Siim on klubi esindussatsi peatreener ja tegevjuht (ning võibolla tõmbab ka ise särgi selga), Mikk hakkab väravaid lööma.

“Ise võtsin vastu otsuse, et enam Tammekas ei mängi,” räägib novembris 30aastaseks saav korvpalliga sina peal olev Mikk Valtna, kel vaja kehakultuuri magistritöö valmis teha. “Peaks natukene elu elama. Ma arvan, et ma ei tee kellelegi liiga, kui ma ütlen, et kui minnakse trennist koju, siis peavad kõik kahe trenni vahel hakkama saama, otsima midagi, mille eest süüa saaks. Raske on. Ma käisin kolm aastat öösel baaris tööl ja päeval trennides.”

Sellest hoolimata sõnab ta, et Tammekas mängimine on kõige lahedam asi, mida ta on oma elus teinud. Bänd saadab seepeale naljaga pooleks teele üllatunud kahina, mis täidab prooviruumi, kus punkkontsertide ajal on väidetavalt toolid ning lauad tee aknast alla leidnud.

Kui Mikk Tammekasse tagasi läks, siis teda tõsiselt ei võetud. 2012. aasta algu30

JALKA aprill 2015

ses alustas ta duublist, kuid mängis end ruttu põhimeeskonda.

“Eriti uhke olen selle üle, et sain Tammekas umbes kümnes mängus ka kapten olla,” särab Mikk rõõmust.

“See on hea tunne, kui oled kapten, kuigi keegi seda sinust ei uskunud,” ollakse vanema vennaga nõus. “Noorteklassis olin tagapoolne vend, põhimõtteliselt viimane, ega väga mängida ei saanud.”

“Ma olin veel tagapool, mind ei kutsutud jalgpalluriks ka, olin kõigile korvpallur,” viib Mikk teemat edasi.

“Siiamaani olen.”

Muusikasse on ta kaasa võtnud jalgpallist õpitud sihikindluse. Kui midagi teha, siis korralikult.

“Kui kunagi Jaaniga (Sepp – toim.) bändi hakkasime tegema, olime juustud, mina eriti, tema oskas veidi laulda,” tõdeb ta. “Aga sihikindlus oli. Teadsime, et kunagi oleme paremad. Jalkas olin ka väga juust, aga lõpuks olin ikka oma kodulinna kapten.”

Kuhu töötahe Forest Kämpi viib?

Jumal teab. Aga nagu mainivad bändikaaslased, on Valtnad paremad jalgpallurid kui muusikud. Vähemalt praegu.

Sest helide universumis on neil veel arenguruumi.

Käia puhkusel ning maanduda täiesti juhuslikult NBA väljakul? Ma usun, et ükski spordisõber ei ütleks säärasest kokkusattumusest ära. Mõnel veab.

Mikk Valtnal vedas, kui ta detsembris Milwaukee Bucksi ja Miami Heati vahelisele kohtumisele läks.

“Läksime umbes poolteist tundi varem kohale ja tahtsime tüdrukuga platsi ääres pilti teha,” alustab Mikk lugu, mida ta enda sõnul juba sadu kordi sõpradele rääkinud. “Sattusime sinna, kus on kohtunikelaud. Meid nägid seal juba aastakümneid tööl olnud turvamehed, kes said aru, et me oleme asjast huvitatud. Nad olid sõbralikud, küsisid, kust me pärit oleme ja kust tuleme. Varsti hakkasid nad meid kõigile tutvustama. Paljudel oli NBA meistrisõrmus sõrmes. Siis tuli Jon McGlocklin, kes mängis Bucksis koos Kareem Abdul-Jabbariga, kui nad 1971. aastal oma ainukese NBA tiitli võitsid. Ta särk oli lae alla tõmmatud ja ta oli seal põhitüüp, kõik tundsid teda. Tema viis meid platsile ja ma ei saanud midagi aru. Olin väga õnnelik!

Ta oli meil platsil kõrval, ega ta meid väga hästi ei tundnud, võibolla kartis, et paneme kuhugi jooksu. Nägin siis Bucksi mängijat John Hensonit ning küsisin McGlocklinilt, kas võin talle söötu panna. McGlocklin hõikas Johni ja saingi sööta! Visata ma ei julgenud.

Istuma pandi meid esimesse ritta ja pärast toodi ka kingitusi – autogrammidega soojenduspall, Bucksi särk, NBA mängijate kujud. Lõpuks lõppes trall ära.”

Foto: Erakogu

Tõotatud maa NBA. Varsti hakkavad möllama Milwaukee Bucks ja Miami Heat. Praegu on platsil (vasakult) Mikk Valtna, tema tüdruksõber Liisu Paidla ja 1971. aastal kuningliku korvpallisarja meistriks tulnud Jon McGlocklin.

LISAB PÕNEVUST

tagasiside



Teeme üheskoos Jalka paremaks!

Jalkal on hea meel küsida oma lugejate arvamust ajakirja kohta. Täida allolev küsitlus, lõika leht välja, pane see posti, saada Eesti Jalgpalli Liitu ning võid võita Eesti koondise mängusärgi.

Käsitsi täidetud ankeedid palun saata järgmisele aadressile: Eesti Jalgpalli Liit A. Le Coq Arena Asula 4c 11312, Tallinn Kel soov küsitlus internetis täita, see mingu aadressile http://goo.gl/forms/QIFJ2Yuojr või kasutagu kõrval asuvat QR koodi.

Kuidas hindate ajakirja Jalka teemade valikut?

1 - kohutav, 2 - halb, 3 - normaalne, 4 - hea, 5 - suurepärane 1 2 3 4 5 Suurepärane

Kohutav

Kuidas hindate ajakirja Jalka artiklite taset?

1 - kohutav, 2 - halb, 3 - normaalne, 4 - hea, 5 - suurepärane 1 2 3 4 5 Suurepärane

Kohutav

1 - kohutav, 2 - halb, 3 - normaalne, 4 - hea, 5 - suurepärane 1 2 3 4 5 Suurepärane

Kohutav

Millised rubriigid on teie lemmikud?

Võite valida mitu rubriiki Lembit Peegel Nimed & numbrid Lood & tsitaadid Kera komm 1-teist mõtet Persoon Premium liiga Mängija luubi all Postrid Minu 11

Maakonnalood Usutlus Treener Maailm Meie edetabel Eesti jalgpallurite edetabel Expert liiga Kalender Lisaaeg Ma mäletan

Võite valida mitu rubriiki Lembit Peegel Nimed & numbrid Lood & tsitaadid Kera komm 1-teist mõtet Persoon Premium liiga Mängija luubi all Postrid Minu 11

Maakonnalood Usutlus Treener Maailm Meie edetabel Eesti jalgpallurite edetabel Expert liiga Kalender Lisaaeg Ma mäletan

Milliste omadussõnadega iseloomustaksite te Jalka ajakirja?

Võite valida mitu omadust Huvitav Igav Traditsiooniline Uuenduslik Professionaalne Amatöörlik Meelelahutuslik Hariv Täpne Lohakas



Kuidas teile meeldib ajakirja Jalka kujundus?

Millised rubriigid teile üldse ei meeldi?

Milline on teie üldmulje Jalka ajakirjast?

1 - kohutav, 2 - halb, 3 - normaalne, 4 - hea, 5 - suurepärane 1 2 3 4 5 Kohutav

Suurepärane

Milliseid soovitusi/ettepanekuid on teil ajakirja Jalka kohta?

Mis teemadel lugusid sooviksite te rohkem lugeda?

Muu:

32

JALKA aprill 2015

Kõigi vastanute vahel loosime välja koondise mängusärgi!

Kui soovite loosis osaleda, kirjutage siia kasti oma nimi ning e-posti aadress.



Võite valida mitu teemat Maailma jalgpall Eesti jalgpall Eesti koondis Naistejalgpall Noortejalgpall Madalamate liigade jalgpall Jalgpallifännid Jalgpallikultuur

Foto: Lembit Peegel

Igor Subbotin Eesti

Harry Kane Tottenham Hotspur

Inglismaa

Foto: Tony Marshall/Scanpix

endine internatsionaal

Mees, kes kattis terve väljaku –

Janek Meet 37kordne internatsionaal Janek Meet kuulus läinud sajandi viimasel kümnendil kuulsasse “Mulgi maffiasse”, mis andis Eesti koondisele mitu silmapaistvat mängijat. Meet ise oli mitmekülgne pallur, kes tegutses nii edurivis, poolkaitses, kaitses ning oli meistriliiga tasemel isegi FC Kuressaare väravas.

Indrek Schwede

Praegu möödub Janek Meedi elu laevadel ehitades.

Foto: Lembit Peegel

J

anek Meet on meie lähiajaloo üks mitmekülgsemaid jalgpallureid, kellel oli väljakumängija roll, kuid kes kaitses meistriliiga tasemel ka FC Kuressaare väravat. Selles 2007. aastal toimunud mängus lõi FC Flora talle ainult ühe värava. Aasta varem esiliigas suutis Meet aga ühes mängus oma värava puhta hoida.

“Pole ühtegi positsiooni, kus ma poleks mänginud,” meenutab Meet muigamisi. “Sellisele mitmekülgsusele aitas kaasa ka aeg, kui parem jalg valutas ja pidin hakkama vasaku jalaga lööma. Ma ei mäleta enam, kas Teitur Thordarson või Sergei Ratnikov vaatas ja ütles, et sa oskad ju vasakuga ka lüüa, ja mind pandi – põmm! – vasakule äärele. Koondises mängisin enamasti äärekaitses, aga näiteks 1996. aasta maavõistlusel Soome vastu (2 : 2) äärepoolikus. Teitur proovis mind ründes ka.”

Väravavahisoolikat pidi Meedis samuti olema, sest juba noorteklassis aitas ta just puurivahina Leo Ira juhendatud Viljandi meeskonna Nahkpalli turniiri võiduni Eestis. Siis oli põhjuseks põhikollkipper Rain Vessenbergi puudumine. Sama punt pidi sõitma Omskisse Nõukogude Liidu Nahkpalli finaalturniirile, kuid punaimpeeriumi lagunemine oli juba alanud ja sõit jäi ära.

“Ma olin väravas ka ülekoolilistel penaltivõistlustel ja koolidevahelistel jäähokivõistlustel,” pikendab 172sentimeetrine Meet oma väravavahikarjääri CVd. “Aga selles ametis läbilöömiseks pidanuks olema rohkem eeldusi, eelkõige kasvu.”

2015 aprill JALKA

37

endine internatsionaal

Foto: Lembit Peegel

Janek Meet (vasakul) Eesti–Austria MM-valikmängus 20. augustil 1997 Kadriorus. Paremal Marek Lemsalu (2), keskel austerlaste kuulsus Anton Polster, kelle kaabutrikist said külalised 3 : 0 võidu.

Meeldejäävaim mäng möödus varumeeste pingil Meet debüteeris Eesti koondises 1995. aastal Riias Balti turniiril, kuhu alaliit lähetas tugevasti noorendatud koosseisu.

Samas 0 : 2 lõppenud kohtumises Läti vastu tegi oma debüüdi ka Andres Oper.

Kui siinkirjutaja rehkendused paika peavad, on Janek Meet oma Eesti koondise 37 mängus esindanud viit erinevat klubi: Pärnu Tervis, FC Lelle, Tallinna Flora, Tallinna Vall ja FC Kuressaare. Sellise arvu saab hõlpsasti kokku mõni välisklubisid vahetav pallur, kuid Eesti-siseFoto: erakogu

selt on tegemist üpris tähelepanuväärse numbriga. Meet ise ei oska statistikat kommenteerida: “Pole kunagi sellise kandi pealt asja vaadanud.”

Huvitaval kombel on talle enim meelde jäänud koondisemäng selline, kus ta ise väljakule ei pääsenudki. See oli Eesti–Šotimaa MM-valikmäng, mis peeti 1997. aasta veebruaris Monacos.

Neutraalse väljaku tingis ärajäänud mäng Tallinnas, kus šotlaste protesti peale tõsteti mänguaeg mitu tundi ettepoole, mille tagajärjel Eesti koondis ja publik Kadrioru staadionile ei tulnudki.

FIFA otsusel mängiti Monacos, kus eestlasi kannustas kättemaksukihk.

“Peatreener Teitur Thordarson saatis mind soojendust tegema ja siis kordus sama stsenaarium, kui ta kutsus mind kord vahetusalasse – et tule juba, ja siis tühistas oma otsuse: ära tule!” räägib Meet. “Seal me, vahetusmehed, seisime ja lugesime minuteid. Kui lõpuvile kõlas, olid küüned ära näritud, aga see oli ikka supertunne! Selles mängus katsetas FIFA uut korda, mille kohaselt oli kasutuses üle viie palli. Kui meie poisid mängu lõpus väsinult palli kõrgele tribüünile lõid, polnud sest kasu, sest kohe oli uus pall ootel ja visati mängu.”

Muidugi on Meedil meeles ka sama aasta märtsis peetud MM-valikmäng samade vastaste vastu Kilmarnockis, kus ta sai 0 : 2 mängus kirja omavärava. Meet arvab, et tegutseks ka praegu samamoodi, sest vastast pidi pidurdama ja temast väravasse põrkunud pall oli halb õnn.

“See värav on mind ikka kummitanud – omaväravatel on selline omadus, et nad käivad mängijaga alati kaasas, sest rahval on kombeks neid meenutada,” selgitab Meet. “Ajakiri Sporditäht tegi toona eraldi loo meie koondislastest, kes olid löönud omavärava. Olen praegu ise noortetreener ja väikesed võtavad omavärava löömist väga südamesse. Olen neid siis lohutanud, et vaadake, mina lõin Eesti koondisele omavärava, aga sain sellest üle ja mängisin edasi. Selle

Eesti - Läti 0:1 taevas musti pilvi laotas riigilippe sätime poolde vardasse sest kaotas Eesti eile Lätile meie võrku löödud pendel on küll kurb kuid siiski fakt balti koostööd rikub nendepoolne vägivallaakt kunagi said Balti ketti täis kõik Baltikumi teed nüüd peab Rimkust-paharetti kinni hoidma Janek Meet Contra

Sportlik pere: ees tütred Lotta ja Mia, taga Janne ja Janek.

38

JALKA aprill 2015

Selleks luuletuseks sai Contra inspiratsiooni 6. septembril Riias toimunud MM-valikmängust, mille Läti võitis 86. minuti kahtlasest penaltist.

endine internatsionaal näitega olen saanud neid julgustada. Ise põdesin seda väravat väga-väga kaua.”

Janek Meet ütleb, et tema tugevaid külgi, neid, mis viisid ta Eesti koondisse, peavad hindama teised. Ta arvab, et teda viisid edasi “mulgi jonn ja sitkus ning lõpuniminek kõiges”. Nõrkuseid oskab ta kohe nimetada – tehnika.

“Söödutehnikat pidin kogu aja lihvima ja tegin ka löögiharjutusi,” räägib ta. “Kui treening lõppes, ei läinud keegi naljalt minema, vaid tegime lisa.”

Foto: Lembit Peegel

Jaanipäeval saab saarlaseks Janek Meet on Eesti suurima saare jalgpalliklubi AameraaS juhatuse liige ja noortetreener. Klubi nimi – AameraaS – on tagurpidi kirjutatud Saaremaaga.

Sellisena ollakse saare suurima klubi FC Kuressaare kodune konkurent. Omavahelist naginat kostab vahel mandrilegi, aga Meet tunnistab, et rivaal on nende kõrval siiski suur klubi. Tõsisemaks võrdluseks läheb ehk siis, kui AameraaS oma esimesed kasvandikud suureks kasvatab. Praegu on vanim aastakäik

18. mail 1997 rivistus Eesti MM-üksteist Kadriorus Läti vastu koosseisus (all vasakult): Andres Oper, Indrek Zelinski, Viktor Alonen, Janek Meet, Martin Reim. Ülal: Urmas Kirs, Raivo Nõmmik, Kristen Viikmäe, Marko Kristal, Mart Poom, Marek Lemsalu.

2001/2002. aastal sündinute rühm, Meet ise juhendab koos Andre Anisega 2005/2006. aastal sündinuid. Ühtla-

si mängib ta klubi esindussatsiga III liigas ja on ära proovinud ka rahvaliiga võlud. Kuigi Meet on kodust töö tõttu

2015 aprill JALKA

39

endine internatsionaal palju ära (vt kõrvallugu), meeldib talle võimaluse korral klubi juures väga abiks olla. Jah, mulk Meet nimetab Saaremaad oma koduks. Küsimusele, kas ta on saarlane, vastab Meet naerdes: “Ei ole veel saarlane – pool aastat on aega! Jaanipäeval saab kümme aastat ajast, kui perega siia kolisime. Mu naine on ka mulk, aga toona otsustasime siia tulla, sest mind kutsuti treeneriks. Juttude järgi peaks suvel saarlaseks saama!”

Viljandis tuule tiibadesse saanud Meet oli mitmekülgne, sest tegeles esimesest kolmanda klassini kuulsa treeneri Urve Bergmanni juures suusatamisega (sama treeneri juures oli käinud ka Janeki ema) ja hiljem ka maadlusega. Hoovijalgpallist siirdus Meet koos teiste poistega Leo Ira juurde jalkatrenni. Kuigi Urve Bergmann püüdis poissi tagasi saada ja pakkus välja kompromissi, et suvel jalgpall ja talvel suusatamine, oli Ira kindel: pead valima, mida teed. Meet jäi jalgpalli.

“Olen Leolt õppinud päris palju, eelkõige sihikindlust ja uute metoodikate rakendamise julgust,” räägib 1998. aastal Floraga Eesti meistriks kroonitud Meet. “Leo luges palju raamatuid ja kasutas sealt loetut treeningutel. Ta on inimene, kes ei muutu kunagi. Nii nagu ta minu ajal tuli pallid näpus ja nokkmüts peas staadionile, nii tuleb ka praegu. Mul endal juba kondid valutavad, aga teda pole aeg muutnud.”

Vabatahtlikult ümber Viljandi järve – uskumatu!

Janek Meet mängis Eesti meistriliigas aastatel 1992–2007, välja arvatud kaks hooaega esiliigas. Koondises piirdus ta aastatega 1995–2000. Miks ta koondisekarjäär nii lühikeseks jäi?

“See oli mulle väga raske aeg ja põhjusi oli mitu, aga eelkõige tõusis esikohale perekond,” lausub Meet.

“Jõudu mul oli, aga hingeliselt ei suutnud end sundida. Aga ma arvan, et sain oma karjääri eest õiglase tasu. Suur töö sai tehtud ja olen selle perioodiga oma elust väga rahul. Pean ütlema, et mul on üldse väga vedanud treeneritega – alates suusatamisest ja lõpetades jalgpalliga. Kõigi treenerite ees võtan mütsi maha!”

Peale III liigas pallimise on Meedist saanud ka jooksumees ja see teeb talle endale kangesti nalja: “Mingi moment arvasin, et aitab sest sporditegemisest 40

JALKA aprill 2015

küll. Aga siis ühel aastal juhtus jõulude paiku selline lugu, et tõusin voodist üles ja märkasin peegliga kapi pealt, et mul on põsed vaat sellised (Meet näitab piltlikult, millised põsed tal olid – toim.).

Meil lapsed teevad kergejõustikku, naine oli suusataja – ma loen meid ikka sportlikuks perekonnaks ja me liigutame päris palju. Nii ma hakkasin ise ka liigutama, kusjuures poleks iial

arvanud, et pärast neid krossijookse, mida me tippsportlasena tegime, hakkan mina vabatahtlikult jooksma!

Treeningujooksud ümber Viljandi järve olid paljudele ju vastukarva, aga kui sain 40, käis klõps ja olen kaks aastat järjest käinud Viljandi järve jooksudel.

Jah, ma tulen Saaremaalt spetsiaalselt kohale, et joosta ümber Viljandi järve ja sõita siis tagasi. Uskumatu!”

Töötab ehitajana laevadel “Teenin leiba ehitusel,” räägib Janek Meet oma igapäevaelust. “Panin mitu aastat katuseid, aga nüüd läksin põrandatööd tegema. See on Soome firma, mis töötab laevadel ja hotellides. Saarel on raske tööd leida ja kui lähed saarelt mujale tööle, pole enam vahet, kas teed seda Tallinnas või Soomes, eriti siis, kui vaatad ka raha.

Praeguse töö puhul meeldib mulle eriti graafik: talvel on palju tööd, aga suvel saan puhata ja omatahtsi liigutada. Katusetöö oli vastupidine: põhitöö oli suvel.”

Viktor Aloneniga rääkis vene keeles “Mulgi maffiaks” ristis endine lõvipoiss Risto Kallaste Viljandist pärit Eesti koondislased, keda oli üheksakümnendatel silmapaistev hulk: Urmas Kirs, Dzintar Klavan, Viktor Alonen, Erko Saviauk, Argo Arbeiter, Mati Pari, Rain Vessenberg, Janek Meet. Eriti hästi said omavahel läbi toakaaslased Viktor Alonen ja Janek Meet – suhtlesid nad aga vene keeles.

“Viktor Alonen oli ingeri juurtega, tema koduseks keeleks oli vene keel ja mina olin käinud Vene koolis, sest mu ema on venelane,” seletab Meet keelevaliku tagamaid. “Mul polnud üldse vahet, kumba keelt rääkida, ja kuna Alonenile oli nii mugavam, siis rääkisimegi vene keeles. Muuseas, meil mõlemal on kaksikutest tütred!”

Miks mulle meeldis Janek Meet Kui ma polnud veel dekaadivanusekski saanud, oli mu üheks Eesti lemmikjalgpalluriks Janek Meet. Esiteks on mulle irratsionaalsetel põhjustel alati meeldinud tema nimi. Selles on midagi võimast, lausa kalevipojalikku jõudu. Teiseks oli ta alati veidi müstiline kuju, ta silkas kaitseliinis ringi ja esindas oma riiki, aga suurt muud temast Vastseliina poiss, kellest koondisemängud jäid pea 300 kilomeetri kaugusele, ei teadnud. Meedias räägiti jalgpallist vähe ja Eesti vutis läks põhitähelepanu ikkagi Poomile, Operile, Zelinskile, Kristalile ja Reimile. Mõnikord võis üldse ununeda, et meil on veel teisigi mängumehi. Mulle meeldisid nemad ka!

Tuleb välja, et olin üheksa-aastane jalkahipster. Meeti kajastati alles siis, kui ta oli koondisesärgis kaks omaväravat löönud. Kord 1997. aastal šotlaste, kord 1998. aastal tšehhide kasuks. Sporditäht tegi uhke loo, mille fookuses pakkusid Meedile seltsi samuti äsja omaskoori teinud pallurid. Praeguseks on see artikkel enam-vähem ununenud, aga lapsena sai need leheküljed korralikult kapsaks loetud.

Tegelikult on kolmas põhjus ka. 1997. aasta 8. detsembril (jah, nii tähtis sündmus, et mäletan kuupäeva) jõudis minuni Playstationi mäng FIFA: Road to World Cup 98. Sellest sai minu elu üks lahutamatuid kaaslasi ning kõik Eesti koondislased (kaasa arvatud Janek Meet, Mati Pari, Meelis Lindmaa, Viktor Alonen jne) jõudsid (vähemalt virtuaalselt) minu parimate sõprade hulka. Koos kütsime me saunu Vanuatule ja nutsime, kui brasiillased viimasel minutil värava ära kobistasid. Me võitsime koos hulganisti maailmameistritiitleid ja Janek Meet jõudis nii mõnegi kolli lüüa. Olin viks poiss ja kui kord nõudis üks klassivend, et ma näitaksin, et oskan ropendada, hakkasin ma hoopis Poola koondise jalgpallureid ette lugema (muidugi sealtsamast mängust külge jäänuid) ning see oli märksa muljetavaldavam kui ükski vandesõna. Poolakad on praeguseks peast pühitud, Meet on meeles.

Siim Kera

maakonna lood

Väikeklubide liitmine läheb üle kivide ja kändude

Foto: Lembit Peegel

Mullune meenutus: Kaspar Kaldoja Paide meeskonnast üritab takistada floralast Rauno Allikut.

Nagu sõsarlinnad Paide ja Türi konkureerivad igapäevaelus, nii on see ka spordis. Väikeklubide liitmine ühtseks löögirusikaks oleks inimestest tühjaks jooksvale Järvamaale vajalik, kuid niipea teoks ei saa.

Kuido Saarpuu

M

itukümmend aastat jalgpallitreeneri ametit pidanud ning omal ajal Paide Linnameeskonna viiendast liigast meistriliigasse tüürinud Viktor Mets ütles, et üldpildis on Järvamaa jalgpall küllaltki elujõuline.

“Meil on päris palju noorterühmi ja noortega tegelevaid treenereid,” selgitas ta. “Järvamaal on olnud ka kehvemaid aegu, näiteks 2000ndate keskpaigas, mil Flora lõpetas töö maakonnas ning sulges ka ümbruskonna poisse keskustesse treeningutele toova bussiliini.

Pärast seda jalgpallielu maakonnas pisut soikus. 2005. aastal algas aga Paide Linnameeskonna tõus.”

Nüüd on jälle käes aeg laiapõhjalist noortetööd teha. Paides kaht noorte-

rühma juhendav ning jalgpallitreenerina Ahulas, Järva-Jaanis, Koigis ja Imaveres tegutsev Viktor Mets näeks, et kõik maakonna jalgpallurid oleksid koondunud ühise mütsi alla, nagu on Viljandis.

Nagu ikka, ajab Paide oma ja Türi oma rida, seda ka noortetöös.

“Kõik oleneb persoonidest, suurema kasu nimel tuleb vahel lihtsalt isiklikud ambitsioonid tagaplaanile lükata,” lausus Mets. “Ühtses löögirusikas peitub jõud. Võrreldes teiste maakondadega on meil valikut nii ehk naa vähevõitu ja omavahel konkureerides jääb supp päris lahjaks.”

Teises liigas mängiva Türi Ganvixi eestvedaja Vitali Gansen nõustus, et suurem osa maakonna jalgpallivõistkon-

dadest püüab hakkama saada omal jõul: “Türi Ganvix on oma kümne tegevusaastaga üks Järvamaa vanimaid jalgpalliklubisid ja Türi vallas elab kolmandik maakonna elanikest. Seega võiks meil kindlasti olla oma jalgpalliklubi, peame lihtsalt noortetööd (kolm noortepunti, ligi 40 erinevas vanuses mänguhuvilist – toim.) tõhustama. Pikemas perspektiivis läheb raskeks ükskõik kellel, ka Paidel ja koostöö on vältimatu. Noori on ühel hetkel lihtsalt suure väljaku tarvis liiga vähe, sest teatud vanuses koolilõpetajad kahjuks jooksevad Tartusse või Tallinna õppima ning leiavad suurtes linnades endale uue klubi.”

Kolmandast teise liigasse tõusnud SK Imavere Forss kuulutati 2014. aastal 2015 aprill JALKA

41

maakonna lood valla aasta elu edendajaks, mis tähendab, et kogukond on pannud mehi ja meeskonda tähele.

“Imavere külas on ligi 500 elanikku ja neist kümme protsenti käib süsteemselt jalgpallimänge vaatamas. Oleme toonud Imaverele laiemalt tuntust,” lausus meeskonna eestvedaja Jaanus Nilp. “Seda on märganud ka vald, lastevanemad ja lapsed. Teist hooaega käivad lastetreeningud. Süsteemne tegevus on toonud noored spordi juurde.”

Nilpki tunnistas, et ühtse eesmärgi nimel tehtavad jalgpalliklubide liitmised sõltuvad väga palju kindlatest inimestest. Keegi ei tohiks liitumissüsteemis olla kannataja, sest liitumised nagu igasugune haldusreform käivad valulikult.

“Kui kohapealse identiteedi säilitamisele ei mõelda, võivad väga lihtsalt

Foto: Lembit Peegel

Viktor Mets eelistab Järvamaa ühtset rusikat ja rammusat suppi.

Järvamaa jalgpallivõistkonnad madalamates liigades Foto: Dmitri Kotjuh/Järva Teataja

Paide Linnameeskond II II liiga ida/põhi Türi Ganvix JK II liiga lääs/lõuna SK Imavere Forss II liiga lääs/lõuna FC Järva-Jaani III liiga ida Ambla Vallameeskond III liiga ida Koeru SK III liiga ida JK Väätsa vald IV liiga ida

Järvamaa mini-derby: Türi Ganvix (sinises) madistab Paide Linnameeskonna II meeskonnaga. Valges särgis esiplaanil Eesti koondiseski mänginud Andrei Veis.

Järvamaa Spordiliidu tegevjuht Piret Maaring (pildil): “Kui alaliit soovitas korraldada Järvamaa jalgpallimeistrivõistlusi, olid sellest huvitatud vaid Järva-Jaani ja Väätsa. Süsteem toimib ja võistkondi justkui on, kuid millegipärast jalgpallureid me ühe mütsi alla ei saa. Kõikidel on oma klubi,

42

JALKA aprill 2015

Foto: Dmitri Kotjuh/Järva Teataja

Piret Maaring: ei saa mehi ühe mütsi alla!

tekkida vastuolud, probleemid ja miks mitte ka lagunemised,” arvas Nilp. “Kui on väike koht ja mängijad sobivad omavahel nii mängus kui ka mänguväliselt, siis tekib sellest omamoodi tervikidentiteet. Suures süsteemis võib see kõik hägustuda.”

Väätsa lisandus meistrivõistlustele Vitali Gansen sõnas, et kompromissidele jõudmine vajab aega. Igal klubil on omad kasvandikud ning keegi ei taha, et mõni suurem neid alla neelaks. Gansen peab oluliseks, et asi areneks. Tema arvates oleks strateegiliselt nii Paidel kui ka Türil kõige parem teha koostööd omavahel, kuid sinna läheb aastaid.

Ganvix teeb näiteks koostööd Veiko Kurimi eestveetava FC Paidega, toimib ka noortevahetus.

Madalamates liigades on Järvamaa algaval jalgpallihooajal esindatud seitsme võistkonnaga: neljandas liigas uustulnukana rahvaliiga põhjal kokku pandud Väätsa, kolmandas liigas Ambla Vallameeskond, Koeru ja Järva-Jaani ning teises liigas Paide, Türi ja Imavere.

Viktor Metsa hinnangul on pilt päris hea, on olemas päris palju kvaliteetseid amatöörmängijaid. Gansen nõustus, et jalgpallil on Järvamaal käes head ajad, sest meistriliigas on esindusmeeskond, madalamates liigades mängib palju võistkondi, kuigi kõigi meeskondade komplekteerimisega hakkab vaikselt raskeks minema.

“See võib hakata osale hooaja peale kätte maksma,” ütles Gansen. “Ideaalne on, et meeskonnal oleks registreeritud lubatud 30 mängijat ja alates teisest liiga ja tegevuslõik, kõik on suured isiksused, kes ajavad oma asja.

See pole öeldud halvustavalt, aga pilt on kurb. Meil on nii väike maakond ja koostöö võiks olla parem.

Arvan, et Paide Linnameeskonna populaarsuse võti peitub turunduses ja oma mängumeeste olemasolus.

Järvakas tahab kaasa elada nendele mängumeestele, kellega tal on isiklik side. See on kultuuri ja harjumise küsimus. Tean inimesi, kes on väga aktiivsed koondisemängudel käijad, kuid Paidesse kodumängudele ei jõua.”

maakonna lood liigast on abijõuna all duubel. Duubelvõistkonna abi on eriti oluline sügise alguses, mil mehed on väsinud ning käes on perekondlike puhkusereiside hooaeg.”

On paratamatu, et madalamates liigades mängitakse jalgpalli tihti pere, sõprade ja igapäevatöö kõrvalt. Vitali Gansen tunnistas, et mängumeeste igapäevaelu mõjutab Ganvixi meeskonna kokkusaamist ja kokkumängu. Kui põhisatsi mehed puuduvad, kannatab

ka neli-viis korda nädalas tehtavate treeningute ja hiljem ka mängude kvaliteet.

“Järvamaa tühjeneb inimestest, töökohad kaovad, pea pooled meie mängijatest käivad parema palga peale tööle Tallinna või Soome,” ütles Gansen. “Müts maha meeste ees, kes jõuavad olla head isad ja abikaasad ning ka jalgpalliga tegeleda.” Üle 90 protsendi Türi Ganvixi mängijatest on Järvamaa taustaga.

Meelis Rooba: Linnameeskond vaid Järvamaa poistega välja ei vea

Pealtvaatajad Paide Linnameeskonna mängudel Aastaarvu järel pealtvaatajad Paide Linnameeskonna ja Premium liiga mängudel kokku 2010 130 161 2011 142 203 2012 144 191 2013 178 215 2014 122 256 Allikas: Eesti Jalgpalli Liit

Foto: Lembit Peegel

Seitsmendat Premium liiga hooaega alustanud Paide Linnameeskonnas on viimaste aastatega järvakaid väheks jäänud, mistõttu on maakonna fännid meeskonnast kaugenenud. Peatreener Meelis Rooba selgitab põhjusi.

Kas linnameeskonna suurim probleem võib olla klubi järelkasvu nappus?

See on üks tõsine murekoht, kuid pole midagi teha. Aja vastu ei saa, me ei saa muuta olematuks asjaolu, et teatud aastatel polnud noortetöö au sees.

Peame lihtsalt ära ootama, mil hakkab altpoolt noori peale tulema. Seal ei ole midagi forsseerida. Me räägime vähemalt kolmest-neljast aastast.

Praeguste noorteklassidega tegeleme aktiivselt. Teeme kõik endast oleneva, et olukord muutuks.

Maakonna keskusse Paidesse oleks noori kindlasti juurde vaja. Maapiirkonnas, näiteks Tapal ja Koerus, on olukord päris hea.

Linnameeskonnas on üha vähem järvakaid. On inimesi, kes leiavad, et just see on põhjus, miks fännid ei tule enam kodustaadionile mänge vaatama.

Selline tendents on tekkinud viimase paari aastaga. Paljud põhikoosseisu kuulunud Järvamaa taustaga mängijad on vahepeal loonud pere, läinud tööle ja lõpetanud suure jalgpalliga. Üks abinõu võiks olla aktiivsem tegelemine Paide Linnameeskonna noortega. Esindusmeeskond peab nendega olema tihedamas kontaktis. Klubis pole järvakate vähesus probleem, küll võib see häirida kodumängule tulevat toetajat. Fännil lihtsalt pole seda oma mängijat, kellele kaasa elada.

Meie ridades on ka juba aastaid Paide Linnameeskonnas mänginud mehi, näiteks Sander Rõivassepp. Päris ei saa

öelda, et kodupublik kedagi ei tunne.

Praegu on kolmandik mängumehi Järvamaa taustaga.

Mis võiks meeskonda kodupublikule lähendada?

Valem on lihtne: inimesed tahavad positiivset emotsiooni ehk tuleb hästi mängida. Kohtumised peavad olema vaatemängulised. Asi iseenesest ei toimi.

Peame tegema rohkem teavitustööd, reklaamima mängupäevad suuremalt välja, nägema kohapealse kogukonna ja turundusega rohkem vaeva.

Kui tõenäoline oleks saada meistriliigas hakkama vaid Järvamaa poistega?

See on võimalik, kuid mida see hakkamasaamine tähendab? Kas see tähendab mängimist viimaste kohtade, näiteks üheksanda-kümnenda peale?

Meistriliiga algusaastatel mängisimegi suuresti vaid oma jõududega. Läks nagu läks. Elu näitab, et viiendast kohast kõrgemale sihtides peab juures olema välist abi. Võibolla 10–15 aasta pärast oleks järvakate võistkond võimalik ...

Mis oleks, kui keegi tuleks rahalaevaga ning koondaks kõik profid ja poolprofid Järvamaa jalgpallurid ühtsesse võistkonda?

Kui on väga kõrged eesmärgid, näiteks liiga esikolmikukoht, võib raha meeskonda panustada küll, kuid kas see annab tulemust, kas selliselt kokku pandud seltskond on võimeline mängima ühtse meeskonnana? Leian, et ühe klubi ja meeskonna kasv peab olema orgaaniline.

Teatud protsesse pole mõtet kiirendada.

Meelis Rooba usub, et tema meeskonnal on eelis Pärnu ja Viljandi ees.

Millised on linnameeskonna tugevused ja nõrkused?

Oleme suutnud hoida põhituumiku ühtse, kokkumäng on hea. Oleme vahepealsel ajal saanud korralikult treenida ja pidanud tugevaid kontrollmänge. Paide Linnameeskond on kujunemas korralikuks jalgpalliklubiks.

Klubi struktuur on kindel, meil on omajagu taustajõudu, ainuüksi treenereid on kuus-seitse. Kahjuks pole mõned mängupositsioonid endiselt meestega kaetud. Jõudu on vaja juurde ründeliini.

Naabritel on ikka komme teineteist võrrelda. Premium liiga uued tulijad on Pärnu ja Viljandi. Kui palju on Paide Linnameeskond neist oma kogemustega ees?

Vahe on päris suur. Tulijatel on meeskonnas vähe mängijaid, kel on ette näidata meistriliiga kogemust. Paljudes mänguolukordades võib kogenematus saada määravaks. Ennustan, et nende algus tuleb raske. Paide Linnameeskonnal on Pärnu ja Viljandi ees päris suur eelis.

Trenni- ja liigamängu tempo on kaks erinevat asja. Vähem kogenuid võib tegelik mängutempo päris ära ehmatada.

Kuido Saarpuu

2015 aprill JALKA

43

usutlus

Rõõmus nägu ees, mikrofon suu ligidal, sammub Tomi Rahula õigust mõistma.

44

JALKA aprill 2015

Foto: Lembit Peegel

usutlus

Tomi Rahula: jalgpalliväljakul ei loe see, et ma olen tore muusik

Tomi Rahula nimi pole võõras ei muusika- ega jalgpallisõbrale. Tema lugu “Mere lapsed” on esindanud Eestit Eurovisioonil, ta on Tallinna lauluväljakul esinenud koos Metallicaga. Järjest tihemini tõmbab Rahula selga vutikohtunikule omased rõivad ning lippab vile suus õigust mõistes ühest äärest teise. Ja see on alles algus.

Siim Kera

M

a alustan kohe rumala küsimusega. Miks su sõber Stig Rästa jalgpallikohtunik pole?

Ma arvan, et Stig ei viitsi nii palju trenni teha (naerab – toim.).

Sina viitsid?

Jah. Talle meeldib elu natukene vabamalt võtta. Kohtunikutöö seab teatud piirid. Ta muidugi teeb trenni, käisime isegi koos jõusaalis mõni aeg tagasi.

Vutt talle meeldib ning ta mängib ka ise teinekord.

Tegelikult ma tahtsin sinnani jõuda, et miks hakkab üks muusik järsku vutikohtunikuks? Esimesed mängud vilistasid ju alles 2011. aastal.

Olen alati väga spordilähedane olnud, nii aktiivselt kui ka passiivselt. Peale muusikakooli käisin alati mingis trennis.

Olen käinud ujumises ja tennises. Suurest tennisest soovitati mul minna proovima lauatennist, kuna mul väidetavalt polnud (tennise jaoks – toim.) kehalisi eeldusi.

Mängisin Tallinna Kalevis pingpongi 3–4 aastat, kõrghetkeks jäi Eesti lahtiste meistrivõistluste 4. koht. Olen ka kolm aastat poksinud. Äkki sellepärast olengi julge kohtunik ja ei karda kedagi (naerab – toim.). Loomulikult on kogu lapsepõlv ja kooliaeg möödunud koos pallimängudega. Kui isa käis oma töökaaslastega kossu mängimas, siis ma olin alati temaga kaasas ning viskasin kogu aeg peale! Ja jalgpall oli asendamatu osa minu

igapäevasest õues olemisest. Olen madalamates liigades mänginud. Mängijana olin platsil pigem see, kes kohtunikuga ei vaielnud. See oli ka üks põhjustest, mis mind kohtunikutöö poole tõmbas – mängijate iseloomude ja emotsioonide ning egodega hakkama saamine. Ma olen hästi rahulik, ma pole üldse emotsionaalne. Või õigemini – emotsioonid ei löö platsil välja. Seal pead tasakaalukas olema. Eelmine suvi nägin üht vana sõpra. Ta meenutas, et juba siis, kui me koos kooris laulsime ja Saksamaal käisime ning vutti tagusime, olin ma öelnud, et kunagi hakkan jalgpallikohtunikuks. See oli 18–20 aastat tagasi.

normide järgi. Võtame näiteks väljakul positsioneerimise – sa tead, millisesse punkti sa jõudma pead, aga mis rada pidi, seda ei tea kunagi. Muusikas samuti, alustad laulu kirjutamist ja tead, kuidas see lõppema peaks, aga kuidas sa sinna jõuad …

Vaheajal on tahetud pilti küll teinekord teha. Siis ütlen loomulikult ära.

Ma olen tol hetkel siiski jalgpallikohtunik ja hea kohtunik pidavatki nähtamatu olema.

Millised on kohtunikuna su eesmärgid?

Tegelik eesmärk on kogu aeg õppida ning olla püsivalt sellisel tasemel, et ühel päeval vilistada Premium liigat. Eesti tippkohtunike listis olemine ei tähenda, et kes sinna saab, see sinna jääb. Selleks, et seal püsida, pead ennast arendama ning treenima, konkurents on tihe ja kohtunikke tuleb õnneks kogu aeg juurde, mis tähendab, et ei saa tekkida mugavustsooni. FIFA litsentsi jaoks olen liiga vana. Meil oli naisega (Anni Rahula, FIFA litsentsiga kohtunik – toim.) kihlvedu – see, kumb enne litsentsi saab, kirjutab laulu ja teine peab seda laulma. Ühesõnaga, Anni peab loo kirjutama ning mina pean selle sisse laulma ja siis raadiosse saatma! Ootan õnneks juba üle aasta.

Kohtunik on reeglites kinni, stereotüüpse muusiku kuvand aga pigem loominguline ning vaba.

Kohtunikes on ka loomingulisust!

Kohtunikutöö ja jalgpall ise on täpselt samuti looming. Muidugi reeglite ja

Kui palju tullakse madalamates liigades juurde ja öeldakse, et teed head muusikat?

Ma mäletan, et esimesel hooajal pidin ühe mängija eemaldama. See juhtus esimesel poolajal ja sama mängija tuli vaheajal minu juurde ning ütles, et “te olete väga lugupeetud muusik, aga vilistada te

PILTI EI TEE

2015 aprill JALKA

45

usutlus ei oska”. Praegu sellele olukorrale vaadates saan aru, et oleks võibolla saanud seda kaarti vältida. Väljakul unustatakse ära, kas oled muul alal andekas ja hea. Kui juba vilistad, siis pead seda oskama. Mängijad ootavad kvaliteeti, vahet ju pole, kas ma olen tavaelus tore muusik või mitte.

Meenub mäng, kus Anni oli abikohtunik ja me olime kokku leppinud, et tema tsoonis otsustab tema, kas on nurgalöök või väravaesine lahtilöök. Mina tulin oma otsusega tema tsooni liiga kiiresti sisse ja nii me otsused “risti” läksid. Mina näitasin nurgalööki, tema väravalööki. Üks seisab nii-, teine teistmoodi (Tomi tõstab olematut lippu – toim.). See kestis umbes kolm-neli sekundit ja keegi jõudis juba publikust karjuda, et peretüli!

Keegi kohtumise ajal pulma pole mängima kutsunud?

Ei ole. Aga vaheajal on tahetud pilti küll teinekord teha. Siis ütlen loomulikult ära. Ma olen tol hetkel siiski jalgpallikohtunik ja hea kohtunik pidavatki nähtamatu olema.

Oled ka koorijuht. See on ikkagi teine maailm võrreldes levimuusikaga.

Nüüdisajal tuuakse ka levižanrit päris palju koorimuusikasse. Publik ja ka kontserdipaik dikteerib. On vahe, kas esined kultuurikeskuses või kirikus.

Klassikalise muusika pagas on õnneks nii lai, et seda materjali ei suuda kunagi lõpuni avastada ning igav juba ei hakka.

Mulle meeldib, et klassikalises muusikas

Rahula jaoks on kohtunikutöö loominguline. Kui kreatiivne on ta selle olukorra lahendamisel?

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

austatakse kellaaegu nagu ka jalgpallis, erinevalt popmuusikast. Proovid ja esinemised algavad alati õigel ajal. Samuti naudin kohtunikutöös seda, et kui kell 18 on avavile, siis nii see ka on. Austatakse aega ja selle kaudu ka inimesi.

Sa otsid koondisemängule hümnilauljaid. Kas see käib nii, et sa võtad telefoniraamatu ette ja hakkad seda alla kerima?

Põhimõtteliselt on isegi nii tehtud.

Jalgpalliliidult tulevad soovitused, naise käest olen mõtteid küsinud. Kindlat süsteemi pole, aga üldiselt valin inimesed, kellele jalgpall meeldib, kes külalisvõistkonnaga hästi sobivad ning kes tahavad ka ise staadionile jääda. Päris nii ei ole, et kutsutu küsib vastu, kus A. Le Coq Arena asub. Üldjuhul teavad kõik, kuhu nad tulevad ja mida neilt oodatakse. Minu meelest on see lauljatele austuse avaldamine, kui Eesti koondise mängule hümni esitama kutsutakse. Paljudel pole sellist võimalust.

Näiteks see, et Tanel Padar Inglismaa hümni laulis, läks kümnesse. Teda mainiti BBC uudistes kui tätoveeringutes džentelmeni. Eesti jalgpall sai ka hümni laulmise koha pealt kõlapinda.

Kui palju öeldakse, vabandust, Tomi, aga ma ei taha laulda?

Stig on mulle öelnud, et kui Prantsusmaa koondis tuleb, siis ta tuleb Prantsuse hümni laulma (naerab – toim.).

See ei ole paljudele lauljatele mugav ülesanne, sest sa tegelikult tirid laulja tema igapäevasest rutiinist ja mugavustsoonist välja. Tule laula hümni!

See tähendab, et sa esindad riiki nagu meie koondis. Su peale vaatab 10 000 inimest staadionil ning telekaamerad viivad su miljonitesse kodudesse. See paneb rohkem mõtlema ja vastutama, kui laval niinimetatud oma asja tehes,

46

JALKA aprill 2015

usutlus Tomi naudib puhkehetke koos oma naise Ann ja viimase väikese õe Pilleriiniga. Kõigi muude tegemiste kõrval paneb Rahula kokku ka Jalgpalli Unistuste Bändi.

ning jalg väriseb ka kõige kõvematel meestel. Kõige suurem mure on artistidel hümni sõnadega, et ikka kõik salmid õigesti välja tuleks. Eesti inimesed on meil väga varmad ja julged hukka mõistma teiste eksimusi, samas ennast sellisesse olukorda panna ei mõisteta.

Oled suur korvpallifänn. Isaga käisid Kalevi spordihallis Nõukogude Liidu meistrivõistlusi vaatamas.

Tallinna Kalevit käisime koos isaga tõesti tihti vaatamas. Mu isa on väga suur spordiaustaja, tema ja ta vennad olid omal ajal kõvad maadlejad. Samuti mu ema, kes lõpetas Viljandi spordikooli võimlemises. Kui oma onuga kohtusin, siis ta õpetas mulle alati topeltnelsonit.

HÜMNILAULMISEST

Su peale vaatab 10 000 inimest staadionil ning telekaamerad viivad su miljonitesse kodudesse.

See paneb rohkem mõtlema ja vastutama, kui laval niinimetatud oma asja tehes, ning jalg väriseb ka kõige kõvematel meestel.

Said selgeks?

Sain. Aga kossu pole kahjuks aega hetkel vaatamas käia. Teleprojektid (“Laula mu laulu”, “Me armastame Eestit”, “Eesti otsib superstaari” – toim.), mida ma praegu teen, võtavad massiivse aja. Üldse ei nurise, aga vaimselt väsib kohati ära. Vaja on turgutust ning siis lähedki trenni ja väljakule vilistama. See lööb mõistuse teravaks ja suudad järgmisel päeval tööd selgema peaga teha.

Kohtunikutöö on lõõgastus?

Lõõgastus see pole, aga lõõgastav on.

Kuidas korvpallile jalgpall juurde tuli?

Koolis mängisin ainult kossu, aga hoovis kogu aeg jalkat. Natuke suusatasin ka üksi Mustamäe metsas. Minuvanuste õnn oli see, et siis polnud muud väga teha.

Ei olnud televiisorit, konsoole, arvuteid, mobiile jne. Okei, televiisor oli, aga sealt ei tulnud midagi – päeval polnud programmi ja õhtul oli üks lastesaade ja kõik.

Kui sa just suur kirjandushuviline polnud, siis olidki ainult õues olemise ja maailma avastamise võlud. Jalgpalli on ju lihtne mängida, korvpallis on vaja siledat pinda ja korvi, jalkas kahte puud.

Oled kirjutanud Eesti Jalgpalli Liidu hümni “Võiduhüüd”.

Seal lähenesin veidi teisiti kui tavaliselt.

Mul oli olemas kontseptsioon, milline peab teos olema. Ei olnud nii, et istun, aretan ja vaatan, kuidas läheb. Sellel pidi olema majesteetlik teema ning kaks väiksemat kõrvalosa. Keerulisem oli õiget teksti leida. Õnneks on meil Eestis vägaväga palju head luulet ning neid raamatuid ja ridu sirvides leidsin need õiged.

Staadionilaulupidusid korraldad ka.

See tundub alati nii suur ettevõtmine.

Mis selle juures kõige raskem on?

Keeruline on see, et koondisemänge ei saa Eesti Jalgpalli Liit korraldada siis, kui nad tahavad, vaid siis, kui saab. Rahvusvaheline jalgpallikalender dikteerib. See pole staadionilaulupeo korraldamiseks aga alati kõige sobivam. Selle tagajärjel on keeruline palju lauljaid kokku saada.

Eelmisel aastal tuli meile appi Eesti Kooriühing, kes reklaamis (staadionilaulupidu – toim.) oma kanalite kaudu. Üldlaulupeo aastal on alati keerulisem korraldada kui niinimetatud vabal aastal, sest kooridel on päris palju tegevusi ning õppimist.

Foto: Lembit Peegel

Aga kui igal aastal lisandub meie üritusele 100 lauljat, siis kümne aastaga on meil 1500 lauljat ja see on juba arvestatav number. Terve tribüün võiks varsti laulu täis olla. Sel aastal on mõte, et fännide rongkäiguga võiksid ka koorid ühineda.

Vaatame, mis saab.

Sa oled Saksamaa koondise toetaja.

Eesti–Saksamaa mängus oleksid ikka Eesti poolt?

Ma olen igas mängus alati Eesti poolt olnud ja enne mängu öelnud, et Eesti võidab! Paadunud optimist. Loomulikult olen Eesti poolt, aga loodan, et Saksamaa lööb ka ühe värava (naerab – toim.).

Ootame küsimusi Henri Anierile ja Marko Meeritsale Järgmises Jalkas vastab teie küsimustele Dundee Unitedi edurivimees Henri Anier. Juba praegu ootame teie pärimisi Marko Meeritsale, kelle vastused teid huvitavatele teemadele trükime ära juunikuu Jalkas.

Lisaks küsimusele või küsimustele palume kindlasti lisada oma nimi ja koht (linn, asula vms), kus elate.

Saatke oma küsimused aadressil siim.kera@jalgpall.ee.

2015 aprill JALKA

47

treener

Mitmekülgne Jürgen Henn esindas kooli aineolümpiaadidel ja kaitses ka käsipalliväravat. Nüüd on ta Floras treener number kaks!

48

JALKA aprill 2015

Foto: Lembit Peegel

treener

Juhilubadeta Jürgen Hennil polnud aega autokoolis käia – trenni pidi tegema!

Durhamis North Carolinas elab mees nimega Jürgen Henn. Oma mõõdukalt populaarsesse Youtube’i kanalisse laeb ta üles videoid veokitest, mis tema kodulinna liiga madala silla alla alatasa kinni jäävad. Järgnev lugu on aga ühest teisest Jürgen Hennist. Viljandi mehest, kes juba 25aastasena jõudis FC Flora abitreeneri pukile. Peale selle on ta ka klubi duubelesinduse loots. Rääkisime mehega tema kiirest lennust.

Siim Kera

“M

a pean ise täiesti ausalt ütlema, et ma ei oska öelda, miks klubi sellise korraliku riski võttis,” tunnistab Henn, rääkides sündmusest, mis ta 2013. aasta alguses Marko Lelovi kõrvale FC Flora abitreeneriks viis. “Kahe hooaja vahepeal mulle korra mainiti, et kas oleksid valmis, mõtle. Ma ise mõtlesin, et kuulge, ma pole ju veel midagi teinud!

Arvasin, et pole valmis, aga kui hooaja ettevalmistus hakkas pihta, siis helistati ja öeldi, et tule. Heas mõttes ei olnud mul variantigi ei öelda.”

Selleks ajaks oli Henn treeneritööd teinud kõigest ühe aasta. Jah. Ühe aasta! 2012. aastal aitas ta Flora duubli juures Norbert Hurti ning tegeles ka klubi naiskonnaga. Varem mängis mees ise vutti. Kõrgliigas on ta esindanud nii Viljandi Tulevikku kui FC Florat.

Karjäärile panid põntsu aga kaks järjestikust põlvevigastust. Esimene 2009. aasta hooaja ettevalmistusel, teine päev enne 2010. aasta superkarika finaali.

Traumade ajal Flora särki kandnud Henn tõdeb, et ega tal mängijana suuri eesmärke polnudki. Talle meeldis lihtsalt treenida ja mängida.

“Polnud kunagi seda, et peaksin kuhugi metsikult jõudma,” jutustab mees. “Lastele meeldib lihtsalt mängida, mulle meeldib ka. Palju fänne, tahaks ainult võita, palk – selliseid väliseid motivaatoreid mul ei olnud. Mulle lihtsalt meeldis. See ongi kõige tähtsam.”

Vutipisiku sai mees kodulinnast Viljandist. Tõenäoliselt poleks ta isegi parima tahtmise puhul suutnud selle eest ära liduda, sest legendaarne treener Leo Ira elas tema lähedal. Õhtuti tagus Jürgen hoovis sõpradega vutti ja kord

kutsus Ira ta trenni. Juhendajale peaaegu naabriks olemine pole lapsele just kõige ideaalsem situatsioon.

“Väikesena trennis käies tahtsin ikka vahel puududa ja sõpradega asju teha,” naerab Henn, kes Viljandi Paalalinna kooli esindas nii matemaatika-, füüsika-, bioloogia-, vene kui inglise keele olümpiaadidel. “Siis tuli Leo õhtul läbi ja küsis, miks trennis ei käinud. Ütlesin, et kõht valutas! Mingi hetk tekkis tõsisem huvi ja siis ei puudunud üldse trennidest. Mul pole seepärast isegi autojuhilube. Sõbrad käisid autokoolis, puudusid trennist. Mina aga ei tahtnud puududa.”

TELEKA EES LIHTFÄNN

Kui ma kodus jalgpalli vaatan, siis olen tõeline fänn. Teleka ees ei otsi ma taktikalisi nüansse ega analüüsi midagi ning karjun mängijate peale, et loll, miks sa sinna söödad.

Peale vuti proovis mees korra ka kergejõustikku. Meeldis käsipallgi.

“Viljandi spordihoone avamisel olin ma käsipallis väravavaht,” naerab FC Flora treenerihierarhia number kaks.

“Saal oli täis, kohal oli 800 inimest, mina mängisin elus kolmandat korda käsipalli!”

Nagu väravpalli puurivahina, on Hennil ka praegu käed-jalad tegemist täis. Pole lihtne olla ühel ajal esinduse

abitreener ning duubli juhendaja. Võib juhtuda niigi, et laupäeval tuleb Premium liigas sõita Narva ning pühapäeval esiliigas Kuressaarde. Eriti keeruline on duublimeeste ette sammuda siis, kui esindustiimiga läheb kehvasti. Aga ta on oma eluga rahul. Ja nagu mängijana, ei ole tal ka treenerina ülemäära suuri ambitsioone. Mehel on jalad maas.

“Minu ainuke eesmärk on teha mängijatele võimalikult head trenni,” räägib 27aastane viljandlane, kes on õppinud Tallinna ülikoolis haldusjuhtimist ning põgusalt ka Flora kontoris töötanud.

“Kui teed oma tööd puhta südamega, siis tuleb kõik muu iseenesest. Ma ei mõtle seda, et tahaks olla Flora peatreener, nii ma paneks oma energiat kuhugi, kus ma ei ole. Minu puhul ei juhtu midagi, kui ma esiliigast kõrgemale ei jõuagi, sest ka siin on piisavalt väljakutseid. Need kutid annavad mulle väga palju tagasi. Võibolla tahaksin kunagi hoopis lastega töötada, sest nad on kõige siiramad.”

Kuna duublimängijad käivad koolis ning saavad trenni vihtuda ainult õhtuti, siis kestab Henni tööpäev tosin tundi.

Koju jõuab ta hilja. Hubaste seinte vahel ta suurt teha ei jõuagi. Koristama peab, pesu ei pese end ise ning vaja on ka raamatuid lugeda. Nii erialaseid kui Flora peatreenerilt Norbert Hurdalt saadud filosoofilisi teoseid. Ja vahepeal näitab televiisor jalgpalli. Siis seab Londoni Arsenali poolehoidja end diivanile.

“Kui ma kodus jalgpalli vaatan, siis olen tõeline fänn,” muigab mees. “Üritan nii, et teleka ees ei otsi ma taktikalisi nüansse ega analüüsi midagi ning karjun mängijate peale, et loll, miks sa sinna söödad.”

2015 aprill JALKA

49

maailm

Kaks Aafrikat Lõhe Araabia ja Musta Aafrika vahel tuli kirkalt esile aasta alguses Aafrika rahvaste karika veerandfinaalis Ekvatoriaal-Guinea ja Tuneesia vahel.

Aafrika jalgpalli konföderatsioonist (CAF) võivad araabia maad 7. aprillil toimuval kongressil lausa välja astuda. Mis on selle põhjus?

Kaspar Koort

3

1. jaanuari hilisõhtu, Tuneesia pealinna Tunise eeslinn Borj Louzir. Enam kui kümnest liikmest koosnev tuneeslaste grupp peksab tänaval mustanahalist noorukit. Tema kaaslane saab samal ajal peksa teise bande käest, vereloiku lebama jäänud noormees varastatakse keretäie järel paljaks. Pool tundi varem lõppes Ekvatoriaal-Guinea linnas Batas võõrustajakoondise ja Tuneesia vaheline Aafrika meistrivõistluste veerandfinaalmäng, mille peoperemehed olid tänu matši peakohtuniku Radjindraparsad Seechurni selgelt soosivale vilepartiile lisaaja järel 2 : 1 võitnud.

Eespool kirjeldatud rünnakud, mille tunnistajaks oli Tuneesia ajakirjanik Thameur Mekki, ei jäänud paraku kaugeltki ainsateks mustanahaliste vastu suunatud vägivallaaktideks sel ja järgnevatel päevadel. Olukord läks suisa nii hulluks, et inimõigusorganisatsioonid soovitasid mustanahalistel püsida siseruumides ning Tuneesias elavate ja töötavate välismaalaste kõneisiku Rania Romdhane sõnul tunnevad Sahara-tagusest Aafrikast pärit inimesed pidevat hirmu. Kuid loomulikult ei tekkinud veelahe tuneeslaste ja võõraste vahele mitte Seechurni kohutava vilepartii tõttu jalgpallimatšis, vaid selle juured on hoopis sügavamal ja hoopis mujal.

“Tuneesia on alati olnud rassistlik, see sündmus tõi selle lihtsalt rohkem

50

JALKA aprill 2015

esile,” rääkis Romdhane. “Võin öelda, et osa tuneeslasi lihtsalt ongi rassistid, kes ei austa teisi kultuure. Selline on nende mentaliteet ja nende eluviis.”

Rikas põhi, vaene lõuna ...

Või siiski mitte?

Rääkides Aafrikast, olgu siis majanduslikus, kultuurilises, etnilises või nagu praegu jalgpallilises plaanis, on kontinent üldjuhul jagatud kaheks: Põhja-Aafrikaks (Araabia Aafrika) ja Sahara-taguseks Aafrikaks (Must Aafrika). Esimesse rühma loetakse traditsiooniliselt Maroko (koos okupeeritud Lääne-Saharaga), Alžeeria, Tuneesia, Liibüa ja Egiptus, laiemas plaanis kuuluvad sinna ka Mauritaania ning (eriti pärast Lõuna-Sudaani eraldumist) Sudaan. Ülejäänud 46 riiki on niisiis Sahara-tagune ehk Must Aafrika.

Kuigi nii-öelda ametlikes käsitlustes ei peeta niisugust lahterdamist heaks tooniks ning soovitatakse rääkida ühest Aafrikast, siis reaalsuses ei saa mööda vaadata asjaolust, et kuigi postkoloniaalsel ajajärgul on põhi ja lõuna üritanud leida ühisosa, on eriti viimastel kümnenditel see lõhe tegelikult vaid süvenenud ning ühtsest Aafrikast saaks rääkida vaid paadunud sinisilm. Kõige selgemalt paistab see välja majanduses, kus prioriteedid on erinevad ning omavahelisest arvestatavast koostööst või ühistest eesmärkidest suuresti rääkida ei saa. Nii on põhi seotud majanduslikult peaasjali-

Aafrika meistrivõistluste põhimõtteline veerandfinaalmäng Musta Aafrika ehk Ekvatoriaal-Guinea (vasakul) ja Araabia Aafrika ehk Tuneesia (paremal) vahel.

Mängu mõju ulatus kaugele.

kult oma Lähis-Ida vendadega, vähemal määral ka Euroopaga, samal ajal kui lõuna on suunanud pilgud eelkõige Hiina, India, aga ka USA ja Euroopa poole.

Tuleb tõdeda, et Musta Aafrika strateegiad on osutunud efektiivsemaks.

Araabiakeelsed maad on majanduslikus plaanis küll hoidnud mandril pikalt liidrirolli ning seetõttu vaadanud oma vaesematele lõunanaabritele ülalt alla, kuid viimastel aastatel on Sahara-tagune Aafrika hakanud põhjale järele jõudma ja sellest möödumagi. Ilmselt on selle taga Musta Aafrikasse saabunud suhteline (poliitiline) stabiilsus, samal ajal kui põhi on juba pikalt ägamas erinevate mässumeeleolude ja järsult halvenenud sisepoliitilise olukorra käes – “parimaks” näiteks on siinkohal Liibüa, mis on oma naftavarude tõttu olnud pikalt mandri rikkaimaid riike, hetkel on aga tegemist Somaalia-laadse territooriumiga, kus riigi kui sellise institutsiooni sisuliselt ei eksisteeri.

Eelneva jutu kinnituseks ka mõned numbrid: kui Sahara-taguse Aafrika tänavuseks majanduskasvuks prognoosib Maailmapank 4,6 protsenti (aastaks 2017

maailm

Foto: Amr Abdallah/Reuters/Scanpix

koguni 5,1 protsenti), siis Põhja-Aafrika puhul on kasv 3,3 protsenti (aastaks 2017 3,9%). Oluline fakt: Maailmapank vaatleb oma kalkulatsioone tehes PõhjaAafrikat ja Lähis-Ida ühtse regioonina.

Sisemajanduse koguprodukti järgi on kontinendi võimsaimaks riigiks kerkinud Musta Mandri suurima rahvaarvuga Nigeeria, järgnevad Lõuna-Aafrika vabariik ja kolmandana parim põhja-aafriklane Egiptus. Edasi tulevad Alžeeria, Angola, Maroko, Sudaan, Keenia, Etioopia, Liibüa ja üheteistkümnendana Tuneesia, kuid võib arvata, et hirmsa hooga tagant lähenevad Musta Aafrika riigid jätavad juba lähemate aastate jooksul suurema osa Põhja-Aafrikast enda seljataha.

Põhja jalgpall, lõuna jalgpall Pingeline on olukord ka jalgpallis ning Ekvatoriaal-Guineas toimunud turniir vaid süvendas põhja ja lõuna vahelist kuristikku, mistõttu pole sugugi võimatu, et juba lähitulevikus on Musta Mandri vutielu ees ootamas tõeliselt revolutsioonilised sündmused. Kuid kõigest järgemööda.

Aafrika jalgpalli katusorganisatsioon

CAF loodi 1957. aasta 8. veebruaril Sudaani pealinnas Hartumis nelja tookord juba iseseisva riigi Etioopia, Sudaani, Egiptuse ja Lõuna-Aafrika vabariigi jalgpalliliitude poolt. Organisatsiooni esimeseks presidendiks sai egiptlane Abdel Aziz Abdallah Salem (1957–1958), kellele järgnes kaasmaalane Abdel Aziz Moustafa (1958–1968).

Egiptusel oli noore organisatsiooni üles ehitamisel ja toimima saamisel võtmeroll, nii koliti CAFi peakorter pärast Salemi presidendiks saamist Hartumist Kairosse (kus see tegutseb tänapäevani) ning algusaastatel toetas Egiptuse jalgpalliliit CAFi ka rahaliselt, üürides neile oma uues büroos tasuta kaht ruumi.

Egiptuse olümpiakomitee kandis aga organisatsiooni pangakontole igal aastal toetussummana 2000 naela.

1960ndatel tekkis Aafrika kaardile ridamisi uusi iseseisvaid riike ning mõistagi liitusid need kõik ka CAFiga. See hakkas kaasa tooma esimesi pingeid, kus erinevad leerid moodustusid araabia-, prantsus- ja ingliskeelsete liikmesriikide vahel. Kui inglased (keda veavad traditsiooniliselt Ghana ja Nigeeria) ja

prantslased (suurem osa Lääne-Aafrika riikidest) on erimeelsustest laias laastus üle saanud, siis põhja ja lõuna omavahelised suhted on aastate jooksul vaid komplitseerunud ning kindlasti ei saa ka jalgpalli puhul rääkida ühtsest Aafrikast, kuigi – vähemalt sõnades – see on läbi oma ajaloo olnud üks CAFi suurtest eesmärkidest ja katsumustest.

Esmalt olid jõujooned selgemalt põhja kasuks: nii osales Egiptus esimese Aafrika riigina MMil (1934), Maroko teenis esimese Aafrika riigina MMil punkti (1970) ja pääses esimese Aafrika riigina MMil alagrupist edasi (1986), esimese võidu tõi MMidel Aafrikale Tuneesia (1978) ja Alžeeria oli esimene Aafrika meeskond, kes kvalifitseerus kahele järjestikusele MM-finaalturniirile (1982 ja 1986). Samas veerandfinaali on MMidel jõudnud vaid Musta Aafrika riigid: Kamerun 1990., Senegal 2002. ja Ghana 2010. aastal.

Ka Aafrika esimesed meistritiitlid on läinud põhja: 1957. aastal võidutses kolme meeskonna konkurentsis Egiptus ja kaks aastat hiljem korrati oma võitu Araabia ühendatud vabariigi nime all.

Esimese tiitli Sahara-tagusesse Aafrikasse viis 1962. aastal Etioopia ning järgnevatel turniiridel ongi edukamaks osutunud lõuna: 30 turniirist on Must Aafrika triumfeerinud 20, araablased aga kümnel korral. Tõsi küll, veel üsna lähiminevikus ehk aastatel 2004–2010 panid põhja-aafriklased kotti neli järjestikust tiitlit (Tuneesia ja seejärel kolmel korral Egiptus), kuid pärast seda pole kolmel järgmisel turniiril jõutud isegi mitte nelja parema sekka. 2006., 2008. ja 2010. aasta meister Egiptus pole kvalifitseerunud kolmele järgmisele finaalturniirile!

Klubijalgpallis on seis selgelt põhja kasuks: näiteks Aafrika Meistrite liigas on Egiptuse klubid võitnud kokku 14 tiitlit (järgnevad Maroko, Alžeeria, Kamerun ja Kongo DV klubid viie tiitliga), Musta Mandri tugevuselt teises klubijalgpallisarjas ehk CAFi konföderatsioonide karikal (ja selle eelkäijal, CAFi karikavõistlustel) on edukaimaks osutunud Tuneesia klubid kuue võiduga.

Põhja-Aafrika klubide sellisel edul on kaks põhilist põhjendust: 1) majanduslikult on oldud oma lõunanaabritest paremal järjel ja suudetud meelitada endile parimad kodumandril mängivad jalgpallurid, samuti on suu2015 aprill JALKA

51

Foto: Sia Kambou/AFP/Scanpix

Ghana fännid võivad olla ka valged ‒ Aafrika mõistmiseks ei sobi mustvalge lähenemine.

remad rahalised vahendid taganud ka parema infrastruktuuri; 2) kui parimad Musta Aafrika jalgpallurid siirduvad juba varases nooruses Euroopa klubidesse, siis põhjas see nii kuni viimaste aastateni ei olnud: näiteks 2010. aasta Aafrika rahvaste karikal triumfeerinud Egiptuse koondislastest teenis koguni 19 mängijat igapäevaleiba koduliiga klubides!

Ning mõistagi: kui me räägime üldisemalt Aafrika vutikoolkondadest, siis siingi tulevad ilmsiks suured erinevused.

Musta Aafrika meeskondi iseloomustab seiklushimu, individuaalne meisterlikkus, improvisatsioonirikas, teinekord ehk ka liiga naiivne mäng. Põhjas viljeletakse traditsiooniliselt distsiplineeritumat, “plaaniga” mängu, mis pole nii atraktiivne, kuid võib samal ajal olla märksa efektiivsem kui Sahara-tagune vutt.

Seechurni vile kui viimane piisk “rassismi all ägavate” araablaste karikas?

Hetkeolukord on Aafrika jalgpallis enam kui pingeline. Tuneesia noorsooja spordiminister Saber Bouatay kutsus

veebruari alul oma Põhja-Aafrika vendi CAFist üleüldse välja astuma ning tema kinnitusel pole need sugugi tühjad sõnad: “Araabia riigid nagu Egiptus, Maroko, Liibüa ja Alžeeria on näidanud toetust Tuneesia meeskonnale.

Need riigid on CAFi rassistliku poliitika poolt süüdi mõistetud. Seetõttu kaalume CAFist lahkumist.”

Mis pani Bouatayd nii radikaalseid ähvardusi pilduma? Meenutagem põgusalt Ekvatoriaal-Guinea ja Tuneesia vahelises veerandfinaalis ja selle järel juhtunut. On selge, et mängu peakohtunik Radjindraparsad Seechurn eelistas väljakuperemehi alates viimase minuti olematust penaltist ja lõpetades faktiga, et Tuneesia kahjuks vilistati 42, Ekvatoriaal-Guinea kahjuks 12 viga. Tuneesia mängijad ja ametnikud läksid kohtumise järel Seechurnilt agressiivselt õigust nõudma – selge see, et selline käitumine polnud õige, kuid oli samal ajal mõistetav.

Ei jäänud tulemata CAFi vastulöögid: Tuneesia jalgpalliliidule määrati karistuseks 50 000 dollari suurune rahatrahv, lisaks nõuti 5. veebruariks (hiljem pikendati seda tähtaega 31. märtsini)

Kameruni jalgpalluri salapärane surm Augusti lõpus šokeeris kogu jalgpalliüldsust Alžeerias toimunud tragöödia, kui pärast liigamängu hukkus väidetavalt oma fännide visatud kivikamakaga vastu pead saanud JS Kabylie kamerunlasest väravakütt Albert Ebosse.

Detsembris aga lükkas Ebosse perekonna palvel surnukeha uurinud kohtuarst Andre Moune alžeerlaste ametliku versiooni otsustavalt ümber, andes mõista, et 24aastase mängija vigastuste iseloom ei viita sugugi kusagilt kaugelt visatud objektile. “Kui vaadata vigastusi tema õlgadel, siis neid saab selgitada vaid otsese füüsilise rünnakuga,” kõlas Moune’i karm hinnang ning ta lisas: “Veidi pärast Ebosse surma nägime me videot, kuidas ta lahkus pärast mängu politseinikest ümbritsetuna riietusruumi. Me ei näinud, et temaga oleks väljakul midagi juhtunud või et ta oleks väljakult lahkunud, kuna tema pihta oleks mingi asjaga visatud.”

Alžeeria spordiminister Mohamed Tahmi keeldus Moune’i uuringute tulemusi kommenteerimast.

52

JALKA aprill 2015

kirjalikku vabandust, muidu nad 2017. aasta turniiril osaleda ei saa. Tuneesia jalgpalliliidu president Wadie Jary eemaldati kõigist CAFiga seotud tegevustest.

Tuneeslased teatasid aga, et neil pole mingit põhjust “kohtunike põhjustatud skandaalse ebaõigluse eest” vabandust paluda ning ka trahvi nad maksta ei kavatse. Saber Bouatay esines oma ähvardusega ning õigluse jalule seadmiseks on pöördutud rahvusvahelisse spordi arbitraažikohtusse (CAS).

Kuid araablaste lahkumine CAFist võib tõepoolest päevakorda kerkida.

Tuneesia lähemaks partneriks sel teel tõotab saada Maroko, keda samuti on tabanud CAFi karm karistuspiits: nimelt otsustas CAF, et kuna 2015. aasta Aafrika rahvaste karikat võõrustama pidanud marokolased loobusid turniirist Ebola viiruse kartuses napilt kaks kuud enne selle algust, peavad nad nii-öelda üldtrahvina tasuma miljon dollarit; “tekitatud kahjude” katteks 8 miljonit eurot. Lisaks eemaldatakse Maroko koondis 2017. ja 2019. aasta Aafrika meistrivõistlustelt.

Mõistagi pole marokolased sellise käiguga nõus ning nemadki kaebasid enda arvates ülekohtuse karistuse CASi. Tõsi küll, Maroko jalgpalliliidu kõneisik Mohamed Makrouf tõttas kinnitama, et mingit konflikti CAFiga ei ole: “Reglemendi järgi on meil õigus see otsus apelleerida, samal ajal kinnitame, et aktsepteerime CASi otsust, olgu see milline tahes.”

Samal ajal tuleb märkida, et ilmselt kärbib Maroko mässumeeleolusid teatud määral asjaolu, et CAFi tähtsuselt teine mees ehk peasekretär on just sealt riigist pärit Hicham El Amrani.

Kui Liibüast riigis valitseva kaose tõttu hetkel Tuneesiale ja Marokole võrdväärset partnerit ei ole, siis Alžeeria peaks viimaste sündmuste taustal asuma selgelt põhja paadis: nimelt eemaldati Alžeeria jalgpalliliidu president Mohamed Raouraoua ootamatult FIFA täitevkomiteesse kandideerijate nimekirjast. Raouraouas on nähtud üht võimalikku Issa Hayatou asendajat CAFi presidenditoolil – kas selle otsusega taheti alžeerlase tiibu kärpida?

Tõenäoliselt saab “araabia mässu” võtmeriigiks Egiptus ning 7. aprillil Kairos toimuv CAFi kongress tõotab saada Aafrika jalgpalli tuleviku jaoks märgilise tähendusega sündmuseks.

Siiski julgeks arvata, et kuna Egiptuse

maailm jalgpall on hetkel vaevlemas suurte siseprobleemide käes (tragöödiad 2012. aasta Port Saidis ja nüüd 8. veebruaril Kairos, mille käigus hukkus kokku ligi 100 vutifänni), siis pigem hoitakse nii-öelda välisküsimustes madalat joont ning üritatakse osapooli lepitada.

Kellele oleks araabia maade CAFist lahkumine kasulik? CAFile (hetkel veel) siiski mitte. Kuigi Põhja-Aafrika majanduslik mõju organisatsioonile ei ole hetkel enam nii suur kui kümmekond aastat tagasi, kuuluvad need riigid ikkagi kontinendi jõukamasse otsa, mistõttu CAFi (eelarve) jaoks nende lahkumine kõige meeldivam ilmselt ei oleks. Ju seda (ja kahe aasta pärast toimuvaid CAFi presidendivalimisi – vt kõrvallugu) pidas silmas ka Hayatou, kui asus isiklikult ja üllameelselt Maroko jalgpalli “päästjaks” – väidetavalt soovinud CAFi täitevkomitee Marokole karistusi määrates eemaldada riigi koondise ja klubid Aafrika jalgpallielust kuni aastani 2022, kuid siis astunud püünele Hayatou isiklikult, kes palunud siiski leebemaid sanktsioone, sest muidu “te tapate Maroko jalgpalli”.

Kellega Põhja-Aafrikal liituda oleks?

Lähis-Idaga, kuid nemad on siiski Aasia jalgpalliliidu osa. Tõsi küll, ka sealsed araablased on viimasel ajal üha valjemalt avaldanud rahulolematust seoses Austraalia kuulumisega Aasia jalgpalliliitu – Austraalia ei andvat kontinendi vutielule mingit arvestatavat li-

saväärtust, küll aga võtab endale lihtsalt ühe traditsiooniliselt Aasiale mõeldud MM-koha. Siiski kalduks arvama, et lihtsam on Aasia vutiliidust välja arvata üks riik, kui võtta sinna juurde viis uut.

Seda aga, et Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida võiks/saaks moodustada FIFAs hoopis uue ja iseseisva haldusüksuse, ei tahaks ka hästi uskuda.

Õnnelikku lõppu paistmas ei ole “2011. aasta revolutsiooni järel (mil võimult kukutati Zine El Abidine Ben Ali – toim.) pole meil siin mingit turvalisust,” tõdes Tuneesias töötav Senegali päritolu Yakhya Sow Al-Jazeerale. “Ka enne revolutsiooni oli siin rassismi, kuid mitte nii palju kui praegu, sest kõik kartsid, et neil tuleb seetõttu tegemist politseiga. Nüüd nad enam ei karda. Neil on ükskõik.”

Kui kaks aastat tagasi rünnati Lafayette’i piirkonnas mustanahalist inimest, karjusid ründajad pealtnägijate sõnul oma ohvrile: “Ben Ali on läinud!

See on Tuneesia, mitte Aafrika!”

Aafrika probleeme käsitlevas Nairalandi foorumis ütleb aga üks kasutaja otse ja ilustamata: “Lõhe Põhja-Aafrika ja Sahara-taguse Aafrika vahel on etnilistel ja ajaloolistel põhjustel ilmne ja samal ajal ka paratamatu. Olgem ausad, nad vihkavad teineteist.” Ning ega see vist saakski teisiti olla, kui sajandeid kestnud araabia orjakaubanduse käigus võeti vabadus hinnanguliselt 11,5–17 miljonilt Musta Aafrika inimeselt …

Hayatou jääb presidendiks elupäevade lõpuni?

Kui tänavusi Aafrika meistrivõistlusi viimasel minutil võõrustama soostunud Ekvatoriaal-Guinea president Teodoro Obiang Nguema on naftarikast väikeriiki diktaatorina tüürinud juba enam kui 35 aastat, siis palju ei jää oma ametikohal maha ka Obiangi hea sõber, Kamerunis sündinud Aafrika jalgpalliliidu (CAF) president Issa Hayatou – nimelt püsib endine korvpallur ja kergejõustiklane Hayatou mandri vutielu eesotsas juba aukartustäratavad 27 aastat!

Kuid ega küll küllale liiga tee. Kuigi CAFi põhikiri sätestab, et kõik organisatsiooni presidendiks kandideerijad peavad valimiste ajal olema “alla 70 aasta vanad” – mis peaks seega justkui välistama hetkel 68aastase Hayatou kandideerimise CAFi järgmistel, 2017. aastal toimuvatel presidendivalimistel –, siis ei tähenda see ometi seda, et Aafrika kauaaegne vutiboss vagalt ja taltsalt pensionipõlve pidama siirduks. Sest igasugused määrused ja põhikirjad on ju vaid paber, mida saab hõlpsalt tühistada ja prügikasti visata, ning nii ongi CAFi aprillis toimuva kongressi üheks päevakorrapunktiks niisuguste “diskrimineerivate” vanusepiirangute kaotamine. Ametlikuks põhjenduseks on Hayatou ja kaaskondlased toonud selle, et FIFAs mingeid selliseid vanusepiiranguid ei ole, seega tahetakse oma määrustikke lihtsalt maailma jalgpalli katusorganisatsiooni omadega ühtlustada.

Pole mingit põhjust, miks ei peaks Hayatoud valitama CAFi presidendiks ka järgmiseks ja ülejärgmiseks jne nelja aasta pikkuseks ametiajaks – on ta ju oma hüva kamraadi ja võitluskaaslase Sepp Blatteri kõrval veel päris poisike: tänavu sügisel taas FIFA presidendiks pürgiv šveitslane tähistab aprilli alul teatavasti oma 79. sünnipäeva.

Rahvaste või rahvuste karikas?

Aafrika jalgpallimeistrivõistluste kajastusel eestikeelses meedias jääb mulle ikka ja jälle silma, et turniiri ametliku nimetuse ehk African Cup of Nationsi tõlkevormina kasutatakse ebatäpset Aafrika rahvuste karikat, selmet eelistada Musta Mandri konteksti paremini sobituvat Aafrika rahvaste karikat. See võib tunduda mõttetu tähenärimisena, kuid (spordi)terminoloogias võiks siiski olla täpne. Põhjendan.

Kõigepealt – nation ei tähenda inglise keeles sugugi mitte kitsalt rahvust, vaid see on vastupidi väga suure tähendusväljaga sõna, mis pigem tähistab riiki kõige laiemas mõttes või siis kitsamalt ühe riigi elanikkonda olenemata selle etnilisest kuuluvusest. Seega võiks nation’i pigem tõlkida rahvusest märksa laiema tähendusväljaga “rahvaks”. Seda määratlust järgib näiteks ka Webster’s New Encyclopedic Dictionary, mille järgi on rahvas (nation) “ühest või enamast rahvusest (nationality) inimestest koosnev kogukond, millel on oma territoorium ja valitsus”.

Ning just koloniaalse minevikuga Aafrika puhul tuleb seda rahvuste paljusust rõhutada: Mustal Mandril on sadu etnilisi (rahvus)rühmi ning kuna 19. sajandil Aafrikas mõjuvõimu jaotanud eurooplased määrasid sealsed riigipiirid sageli piltlikult öeldes joonlauaga ja jätsid täielikult arvestamata etnilised küsimused, polegi praeguse koloniaaljärgse Aafrika puhul enam-vähem võimalik rääkida rahvusriikidest. Näiteks hiiglaslikus Kongo demokraatlikus vabariigis elab üle 250 etnilise grupi, 170 miljoni elanikuga Nigeerias räägitakse aga rohkem kui 500 keelt või dialekti.

Riigipiiride suvalisest tõmbamisest tulenenud rahvusrühmade pillutumist saab eriti teravalt täheldada Lääne-Aafrikas: näiteks fulad (kokku 27 miljonit inimest) elavad 16(!) erinevas riigis, mandingod (13 miljonit) aga 12 erinevas riigis.

Kokkuvõtvalt – me saaksime rääkida Aafrika rahvuste karikavõistlustest juhul, kui vutiväljakutel võtaks omavahel mõõtu just sealsed rahvused, näiteks mandingod ja fulad või akanid ja umbundud. Seni aga, kui platsidel madistavad elevandiluuranniklased ja ausad inimesed (Burkina Faso on tõlkes “ausate inimeste maa”) või keskaafriklased ja lõunaaafriklased, olekski African Cup of Nations täpsem tõlkida Aafrika rahvaste karikaks.

2015 aprill JALKA

53

ajalugu

Kuidas laulupiduliste Rohelisest aasast Kadrioru staadion sai Kõige kauem Eesti koondist võõrustanud (1926‒2001) Kadrioru staadion ehitati laulupeoks. Staadionil on kirev ja väärikas ajalugu ning jalgpalli mängitakse seal siiani.

Jaak Juske

1

926. aasta 13. juunil avatud Kadrioru staadionil on peetud aastakümnete jooksul olulisi jalgpalli- ja kergejõustikuvõistlusi.

31. märtsil 1923 kirjutasid Eesti Spordi Keskliidu esindajad Leopold Tõnson ja Johannes Kauba teedeministeeriumi töötajatega alla Kadriorus maa-ala rentimise lepingule (12 aastaks), et ehitada sinna kuue raja, heiteja hüppesektorite ning kahe harjutusväljakuga staadion.

Kokkuleppel Lauljate Liiduga otsustati rajada Rohelisele aasale esialgu 1923. aasta laulupeoks laululava, mis edaspidi anda sportlaste käsutusse.

Laululava ehitus tõotas tulla tolle aja kohta suurejooneline, mida ajakirjanduses tutvustati järgmiselt: “Eesti laulupidu peetakse tänavu Tallinnas Kadrioru Rohelisel aasal, kuhu ehitatakse laululava 10 000 laulja jaoks arhitekt Karl Burmanni plaani järele. Ehitus kujutab hiigla-treppi, mille ainsaks kaunistuseks on akustika otstarbel proportsioonides hoitud arhitektooniline tagasein, loožide sarnase keskkoha ja kumerate tiibadega, mis paviljonidega lõpevad.

Paviljonidesse on paigutatud trepikojad, mis viivad lavaalusesse ruumi. Sarnaste treppide kaudu, mille arv seitse, pääsevad lauljad lava alt lavale. Suurem osa lavast jääb peale laulupidu püsima, umbes 12 aastaks spordi liidu staadioni tribüünina. Kogu lava on puust ehitus ja läheb ligi 3 miljonit marka maksma.”

1. juunil 1923 teatas Eesti Spor54

JALKA aprill 2015

dileht: “Ehitustööd on käimas. Staadioni mõõtmed vastavad viimasel ajal ehitatud sellekohastele eeskujulistematele asutustele väljamaal. Jalgpallivälja suurus on 106 x 68 meetrit. Jooksurada 400 meetrit.”

LAULJATELT SPORTLASTELE

Eesti Lauljate Liidu rahadega ehitatud laululava valmis juba samal aastal ning 1923. aastal 30. juunist kuni 2. juulini peetud VIII üldlaulupeol esines seal ligi 10 000 lauljat 300 laulukoorist. Pärast laulupidu said sportlased laululava koos ümbritseva maa-alaga enda käsutusse.

Eesti Lauljate Liidu rahadega ehitatud laululava valmis juba samal aastal ning 1923. aastal 30. juunist kuni 2. juulini peetud VIII üldlaulupeol esines seal ligi 10 000 lauljat 300 laulukoorist.

Pärast laulupidu said sportlased laululava koos ümbritseva maa-alaga enda käsutusse. Järgmine laulupidu toimus juba praegusel lauluväljakul.

Arhitekt Karl Burmani projekti järgi valminud lava ehitati kiiresti

ümber spordivõistluste tarvis. Tribüüni istekohtade arvu vähendati 2250-le, millega tagati sellele maa-alale ka jooksuradade rajamine. Staadioni plaani koostas Berliini arhitekt Renner Spordi Keskliidu juhiste kohaselt. Jooksuradade ehitamine aga venis kogemuste ja raha puudumise tõttu. Suurte pingutustega jõuti staadioni avavõistlusteni 13. juunil 1926. aastal. Hoolimata kiirustamisest valmis staadion, mis oli tolle aja Baltikumi esinduslikem.

Kadrioru staadioni pidulikust avamisest ja avavõistlusest 13. juunil 1926 võttis osa ligikaudu 15 000 inimest.

Suursündmuseks oli avapäeval Eesti–Leedu maavõistlus jalgpallis, mis pealtvaatajate suureks rõõmuks lõppes tulemusega 3 : 1 Eesti kasuks.

Staadioni tribüün teenis pealtvaatajaid-spordisõpru tõepoolest 12 aastat, nagu alguses kavandati, ning 1936. aastal otsustati tribüün rekonstrueerida. Vana puittribüün sattus varisemisohtu ja suleti kasutamiseks. Eesti Spordi Keskliit kaalus uue tribüüni ehitamist.

1936. aasta kevadel kuulutati algprojektide saamiseks välja valikvõistlus kolme arhitekti vahel. Kõige vastuvõetavamaks osutus arhitekt Elmar Lohu projekt. Ta kaasas konstruktsiooniarvutuste tegemiseks kuulsa raudbetoonehitiste inseneri August Komendandi.

Tribüüni lõplik projekt valmis sama aasta sügiseks ning peale kinnitamist anti sama aasta lõpul ehitustööd

ajalugu vähempakkumisel ehitusettevõtja E. Olarile.

Tribüün kujutas endast kolme osa.

Kaks äärmist katmata osa olid kumbki 31,15 meetrit pikad ja keskmine osa 50 meetri pikkune. Seega oli kogu tribüüni pikkus 112,3 meetrit.

Alumisele korrusele oli paigutatud valvuri korter, riietusruumid, duširuumid, WCd, politsei- ja arstiruumid.

Teisele korrusele paigutati esindusruumid ja einelaud.

Publik juhiti tribüüni tagaküljel asuva kuue trepi kaudu ülemist korrust kogu pikkuses läbivasse käiku ja alles sealt omakorda kuue käigu kaudu tribüünile. Tribüüni esiküljel on ainult kaks treppi, mis viivad loožidesse. Üldse mahutas tribüün 3500 pealtvaatajat.

Ehitusega alustati 1936. aasta lõpul.

Talveks rajati alusmüürid. Ehituse aluspinnaks oli liivakivi, mis mõnevõrra kergendas vundamendi rajamist.

Betooni valmistamiseks kasutati Kurna kruusa ja paekivi killustikku suurusega 7–30 millimeetrit. Nagu hilisemad vaatlused ja katsetused näitasid, saavutati enam-vähem täiesti veekindel betoon.

Seetõttu jäeti astmestik esialgu täiesti isoleerimata, kuid siiski oli ette nähtud, et katus kaetakse asfaldiga.

Staadioni toona ülimoodsa avara katusega betoontribüün avati 15. mail 1938. Pidustused algasid sportlaste defileega. Rongkäigus oli 1100 sportlast, kõige ees kahekordne Berliini olümpiamängude võitja Kristjan Palusalu, Euroopa meistrid Johannes Kotkas ja Arnold Viiding. Pärast sportlaste defileed tulid väljakule Prantsuse profimeeskond Strasbourgi

Kadrioru staadion 1926. aastal vana tribüüniga, mis võõrustas 1923. aasta laulupidu.

Racing Club ja Eesti koondis. 8000 pealtvaataja kaasaelamisel lõppes mäng 1 : 1 viigiga.

1934. ja 1939. aastal toimusid staadionil Eesti Mängud, mille raames korraldati ka I ja II üldtantsupidu.

Spordiseltsi Dünamo Eesti Vabariikliku Nõukogu loomisega anti Kadrioru staadion ENSV rahvakomissariaadi otsusega (23. oktoobrist 1940) üle vast loodud organisatsioonile ja staadioni uueks nimeks sai Dünamo Kadrioru staadion. Sõjatules jäi staadion terveks, kuid veel 1970. aastatel võis betoonis näha pommikildude jälgi.

1964. aastal pandi staadioni tribüünialustesse ruumidesse keskküte, mis võimaldas staadioni kasutada ka talvel.

1968. aastal võeti vastu otsus katta Kadrioru staadion sünteetilise rajakattega, mis tol ajal kujutas endast kummiasfalti.

Foto: Jaak Juske erakogu

2015 aprill JALKA

55

ajalugu Reaalsete tegudeni jõuti alles 1970. aastate alguses.

1974. aasta juunis lõppes staadioni rekonstrueerimine. Pärast seda oli staadion vabariigis suurte üleliiduliste ja rahvusvaheliste võistluste areeniks.

7.‒8. juunil 1975 peeti Nõukogude Liidu rahvaste VI spartakiaadi finaalvõistlused kergejõustiku mitmevõistluses. Need olid esimesed NSV liidu rahvaste spartakiaadi finaalvõistlused Eestis. Võistlusteks said staadioni hüppesektorid uue Resdori tüüpi katte, kuid peab ütlema, et see ei rahuldanud enam tiitlivõistluste vajadusi. Nendel võistlustel kasutati esimest korda arvutite abi.

Loožidesse olid üles seatud monitorid, millelt võis lugeda võistluste hetkeseisu ja punktide arvu.

Meil oli kujunenud olukord, kus Kadrioru staadion oli ainuke võistluskõlblik kergejõustikustaadion, kuid see ei vastanud enam tänapäeva nõuetele.

TALVEKS KESKKÜTE

1964. aastal pandi staadioni tribüünialustesse ruumidesse keskküte, mis võimaldas staadioni kasutada ka talvel.

Aastatel 1976‒1980 toimusid enamvähem kõik kergejõustikuvõistlused Kadrioru staadionil. Kadrioru staadion oli kujunenud kergejõustiklaste meelisvõistluspaigaks. Keskmiselt peeti ühel hooajal 140‒150 võistlust. Aastas kasutas staadioni võistluspaiku ja sektoreid üle 150 000 sportlase.

1982. aastal avati infotabloo. Staadioni tribüüni ja tribüünialuste ruumide tehniline seisukord aga üha halvenes.

Sellise koormusega ei jõutud enam staadioni korras hoida.

Juba 1979. aasta kevadel tegi tribüüni tehnilise kontrolli tehnikakandidaat dotsent Tarmo Randvee, kes leidis, et olukord on väga halb ja staadioni tribüüni remont peab teoks saama hiljemalt kahe aasta jooksul pärast ekspertiisi tegemist.

Spordirajatiste tehnilise ülevaatuse vabariikliku komisjoni protokolliga 56

JALKA aprill 2015

31. märtsist 1983 tunnistati Kadrioru staadioni tribüün koos tribüünialuste ruumidega avariiohtlikuks ning nende edaspidine kasutamine keelati.

Pärast pikki vaidlusi võeti staadioni kapitaalremont ette. Tööde lõpetamisega kiirustamise tõttu tuli kohati ette lohakust ‒ staadion kui kompleks ei saanud lõplikult korda. Paljutki tuli veel teha, mõndagi ümber teha ning kõik see nõudis aega, vahendeid ja kogemusi. Aega ja vahendeid enam ei jätkunud.

13. juunil 1986 möödus 60 aastat, mil rahvusvaheliste kergejõustikuvõistlustega avati Kadrioru staadion. Sellest ajast peale on kunagisel Rohelisel aasal paiknev spordiareen saanud kergejõustiklaste ja ka jalgpallurite üheks meelispaigaks. Oma kauni asukoha ja kodususega on ta lähedane nii sportlastele kui kaasaelajatele.

Pärast Eesti vabariigi taastamist oli 4700–5000 istekohaga Kadrioru staadion 2001. aastani Eesti jalgpallikoondise kodustaadion. Viimane koondisemäng peeti 3. septembril 2000. aastal Portugali vastu. FC Levadia kodustaadion on ta siiani. Samuti pidas siin 2008. aasta hooaja lõpuni kodumänge meistriliiga meeskond FC TVMK, kes majandusraskuste tõttu lõpetas oma tegevuse.

Aastatel 2000­–2001 sai Kadrioru staadion 30 miljonit maksva remondi käigus uued rajakatted, jalgpalliväljaku ja spordiinventari sammumärkidest tabloodeni.

Põnev on ka staadioni ümbruse ajalugu. Narva maanteest Gonsiori tänavani ulatuv Vesivärava tänav oli alguses 18. sajandil rajatud sadama veevarustuskanal. Just tänapäevase Kadrioru staadioni juures asunud kanali lüüs ehk vesivärav andis tänavale nime. Ülemiste järvest vee saanud Peetri veejuhtmest alanud kanali ülesandeks oli aga varustada joogiveega sadamas asuvaid laevu. Sadamasse jõudis kanal UusSadama tänava kohal. Alguses kandis tänav Veejuhtme ja Kanali tänava nime.

Vesivärava nime sai see 1882. aastal.

Vahepeal kandis ta ka Uus-Veerenni nime.

19. sajandi lõpus aeti veekanal kinni ja alates 1901. aastast kulges mööda Vesivärava tänavat kitsarööpmeline raudtee, mille üks ots oli Petrooleumi

Viimane vaba jalkalahing 1940. aasta 18. juulil kohtusid Kadrioru staadionil ajaloolises jalkamatšis Eesti ja Läti. Mille poolest siis see 2 : 1 Eesti võiduga lõppenud mäng ajalooline oli?

Kuu aega varem oli Nõukogude Liit okupeerinud Eesti ja alustanud põhiseadusliku korra hävitamist. Vaid paar päeva enne mängu olid lõppenud uue riigivolikogu ebaseaduslikud valimised. ENSV väljakuulutamiseni jäi veel kolm päeva. Veel kolm päeva oli maailma poliitilisel kaardil Eesti vabariik. Veel viis päeva oli ametis president Päts.

Sellises pingelises olukorras kogunes meeletu rahvamurd Kadrioru staadionile vaatama vaba Eesti viimast jalkalahingut. See oli enne pikka pausi viimane kord mängida oma lipu all. See oli viimane kord, kui mängu eel võis kõlada Läti ja Eesti hümn, kuigi võimud nõudsid alguses orkestrilt vaid ühe salmi mängimist.

Keset mängu hakkasid aktivistid jagama rahvale suures koguses väikeseid paberist sinimustvalgeid lipukesi.

Täiel rinnal lauldi isamaalisi laule. See oli avalik meeleavaldus uue punase võimu vastu. Veel ei tajunud inimesed uue võimu tõelist julma palet. Veel julgeti avalikult ebaõiglusele vastu hakata.

Pärast mängu võttis ülevas meeleolus rahvamass õlgadele olümpiavõitja Kristjan Palusalu ja hakkas liikuma Kadrioru lossi poole, et näha president Pätsi. Staadioni väravas ootasid aga pritsimasinad ja punaarmee soomukid, mille kahurid sihtisid küll inimesi, aga tulistamiseks õnneks siiski ei läinud. Inimesed liikusid edasi. Koidula tänava joonel tõkestasid nende tee püssidega punaväelased. Ka Kadrioru lossi kõrge rauast värav oli kinni ja presidendi lipp mastist maas (kuigi väidetavalt oli president siiski lossis).

Nii voolas rahvas mööda Narva maanteed kesklinna poole tagasi.

Eesti rahvas oli näidanud võimsa meeleavaldusega oma suhtumist okupatsioonivõimu. Sel päeval võitis Eesti.

tänavas, teine aga Mõisakülas. Raudtee võeti üles 1970. aastate alguses. 1980. aastate lõpus plaaniti mööda Vesivärava tänavat rajada Lasnamäe-suunaline trammitee.

Tänava hoonestus on suures osas pärit 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest. Kadrioru staadion avati Vesivärava tänava ääres 1926. aastal. Enne seda oli seal asunud Rohelisel aasal peetud laulupidusid.

Kutse valsile!

Viin alates 9990â‚Ź

Hooajalised lennud Tallinna ja Viini vahel 3. aprillist 23. oktoobrini 2015

www.estonianair.ee

meie edetabel Eesti jalgpallurite edetabel Muudatusi sai väheke rohkem kui eelmisel korral. Šotimaa liigade mehed natuke tõusid, aga jätkem neile ka võimalus eksida! Allpool on rahutust rohkem, aga ka enam lootusi. Vaatame, kuidas neil läheb!

1. Ragnar Klavan 2. Konstantin Vassiljev 3. Henri Anier

+2

4. Henrik Ojamaa

–1

5. Karol Mets

–1

6. Joel Lindpere 7. Taijo Teniste 8. Ilja Antonov 9. Igor Morozov 10. Ken Kallaste 11. Ats Purje

+2

12. Mihkel Aksalu

–1

13. Martin Vunk

–1

14. Sergei Zenjov 15. Gert Kams 16. Artur Pikk 17. Artur Kotenko 18. Sergei Pareiko 19. Enar Jääger 20. Dmitri Kruglov 21. Rimo Hunt 22. Frank Liivak 23. Artjom Artjunin

+6

24. Pavel Londak

–1

25. Hannes Anier

–1

26. Igor Subbotin

–1

27. Andreas Raudsepp

–1

28. Mikk Reintam

–1

29. Alo Bärengrub

–1

30. Sander Puri

JALKA APRILL 2015

E

lame kaasa oma palluritele välismaal ja hetkel on eelkõige rõõmu Ragnar Klavanist. Otsustasime reastada Eesti pallurite kõigi aegade väliskarjäärid. Loetelust jätsime välja etnilise eestlase Igor Netto (Euroopa meister 1960 ja olümpiavõitja 1956), keda peetakse Moskva Spartaki kõigi aegade parimaks, ning Eesti passiga, kuid Eesti iseseisvusajal Venemaad esindanud Valeri Karpini. Kuid arvasime sisse Tallinnas 1938. aastal sündinud Eesti vabariigi sünnijärgse kodaniku Georgi Rjabovi, kes jõudis välja Moskva Dinamosse (klubiga Nõukogude Liidu meister 1963) ja Nõukogude Liidu koondisse.

Nagu ikka, on meiegi edetabel vaieldav, aga sellise rea me kokku saime.

Võrdlesime just klubide nimesid ja muidugi arvestasime, kas saadi mänguaega, boonuseks oli tiitli võitmine. Näiteks Georgi Rjabov võitis Nõukogude Liidu liiga ajal, kui see oli ülikõva.

Meie praegustel välisliigas pallivatel mängijatel on, kuhu pürgida, ja niisama naljalt siia 11 hulka end ei murra!

Foto: Lembit Peegel

Eestlaste väliskarjäärid: 1. Mart Poom Kuopio PS, FC Wil, Portsmouth, Derby County, Sunderland, Arsenal, Watford 2. Ragnar Klavan Oslo Valerenga, Almelo Heracles, AZ Alkmaar, Augsburg 3. Georgi Rjabov Moskva Dinamo 4. Andres Oper Aalborg, Moskva Torpedo, Kerkrade Roda, Shanghai Shenhua, Den Haagi ADO, Larnaca AEK, Famagusta Nea Salamis 5. Joel Lindpere Sofia CSKA, Troms, New York Red Bulls, Chicago Fire, Ostrava Banik 6. Sergei Pareiko Volgogradi Rotor, Tomski Tom, Krakowi Wisla, Nižni Novgorodi Volga 7. Enar Jääger Moskva Torpedo, Aalesund, Ascoli, Aalesund, Lierse 8. Andrei Stepanov Moskva Torpedo, FC Himki, Watford, Bakuu Nefttsi, FC Gomel, Limassoli Aris 9. Indrek Zelinski FC Lahti, Aalborg, Landskrona BoIS, Kopenhaageni Frem

UUS!

Nime järel on tabelis toodud koha muutus võrreldes eelmise kuuga. Uus tulija on Iirimaal mänguaega saav Sander Puri, kes kukutas tabelist sõdurpoiss Brent Lepistu.

58

Eestlaste väliskarjäärid

10. Konstantin Vassiljev Lendava Nafta, FC Koper, Permi Amkar, Piasti Gliwice

Mart Poom on oodatult esikohal ka selles edetabelis.

11. Sergei Zenjov Lvivi Karpatõ, Blackpool, Moskva Torpedo

jalkaliit

Kuidas kiirrongile uusi vaguneid sappa haakida?

Jalgpalliliidu tegemisi on Jalka viimasel ajal mõnuga kajastanud. Oleme tutvunud nii kohtunike, koolitajate kui ka teiste asjapulkadega. Nüüd on aeg vaadata, kuidas organisatsiooni juhitakse. Saame tuttavaks: Anne Rei ja Tõnu Sirel.

Siim Kera

K

ui võtta ette tee kontorituppa, kus pesitsevad peadirektor Tõnu Sirel ja peasekretär Anne Rei, tuleb peaaegu iga kord arvestada märgatava ajakuluga, sest keegi on sinust kindlasti ette jõudnud ja üritab oma küsimusele lahendust leida. Tavaliselt sammub sinna rahvas katkematu voona. Sireli sõnul tema ukse taga enam järjekordasid pole, aga siinkirjutaja on neid silmanud küll. Kui varem kandis Sirel kogu kontori liidri rolli üksi, olevat olukord veel metsikum olnud.

2012. aasta lõpus tuli talle appi pikaaegse FC Flora juhtimise kogemusega Anne Rei. Kumb on ülemus? Kumbki.

“Peadirektor ja peasekretär asuvad struktuuris samal pulgal, aga vastutusalad on erinevad,” jutustab Rei. “Näiteks peasekretär on rahvusvahelise suhtluse peal ja see on ehk ka ainus koht, kus ametinimetus on oluline.”

Tõnu õlul on näiteks kontori igapäevane juhtimine, Eesti vuti infrastruktuur, finantsid ning koduste meistrivõistluste eest vastutamine. Annele jätkub tööd nii klubide, noorte- kui naistejalgpalli rägastikes, ta vastutab ka väärtuste jälgimise eest igal tasandil. Ülesandeid on muidugi veel sadu, mis päeva jooksul nende laudadele ning e-postkasti potsatavad.

Säärast kahe juhi süsteemi kasutab näiteks ka Austria Jalgpalli Liit. Tõnu Sireli sõnul oli meie vutiliit mingil hetkel teelahkmel: kuidas minna edasi? “Ühel inimesel on (kasvavat organisatsiooni – toim.) raske juhtida,” tõdeb Tartu maratonigi võitnud mees.

“Arendame oma struktuuri selliselt, et suudaksime iga valdkonnaga tegeleda põhjalikult, jäädes samal ajal inimlikuks ja lähenedes igale klubile eraldi.

Jalgpalliliidu juhtkonnal on palju ideid ja vuhkisime edasi nagu kiirrong, minu

Peadirektor Tõnu Sirel (vasakul) ja peasekretär Anne Rei. Mõlemad on ülemused.

ja Anne ülesanne on sellele rongile üha uusi vaguneid sappa haakida.”

Olulisim tunne, mida mõlemad jalgpallijuhid välja toovad, on vastutus. On ju vutisüsteemis nii palju poisse-tüdrukuid, lootusi-ootusi, avalikkuse tähelepanu. Aga vastutus tähendab ka jalgpallitegevusele mõtte andmist – tandemi Anne ja Tõnu ülesanne on viia vutiinimesteni arusaam sellest, mis on jalgpalli arendamise eesmärk ja kuidas seda süsteemselt teha.

“Mäng rohelisel murul on selle kõige väljendus ja sõnumite võimendaja,” sõnab Anne Rei, kes oli 2012. aastal Eestis toimunud U19 Euroopa meistrivõistluste peadirektor. “Ka seda turniiri vaatasin mitte ainult korralduskogemuse andjana.”

Mis juhtub aina kasvava jalgpalliliiduga tulevikus? Tõenäoliselt tekivad millalgi regionaalsed kontorid, et saaks veelgi paremini rahvajalgpalli koordineerida. Seni on Eesti vutiliit üks vähestest Euroopas, kus kogu juhtimine käib ainult pealinna kaudu.

“Oleme arenenud sinna punkti, kus eriti kooliprojektiga tunnetasime, et oleks vaja kedagi, kes kohapeal aitaks koordineerimistööga,” tõdeb Rei. Tähtsaid küsimusi jätkub järgneva-

Fotod: Lembit Peegel

teks aastateks veelgi. Kuidas purustada naistejalgpalliga kaasas käivat müüti, et tüdrukutele vutt ei sobi? Kuidas arendada eliitnoori? Kas põhivastutus peab langema jalgpalliliidule või peavad sellega tegelema liit ja klubid koos? Sel aastal hakatakse järjepanu külastama kõiki maakondi. Kutsutakse kõik maakondades tegutsevad klubid kokku, kaardistatakse tegevust ning pannakse üheskoos paika tegevusplaanid, kuidas arendada maakonnas edasi infrastruktuuri.

“Kui siiamaani on Eesti Jalgpalli Liit infrastruktuuri väga palju panustanud, siis nüüd tahaks, et mingi kriitiline hulk klubisid võtaksid infrastruktuuri arengu vallas enda peale kohalike omavalitsuste või riigiga suhtlemise,” lausub Rei. “Klubid on nagu lapsed, kes on piisavalt suureks kasvanud. Me toetame neid, aga neil hakkab ka iseseisev elu.”

Tööd igatahes jätkub. Ja palju. Tõnu Sireli sõnul sellist hetke pole, kui saaks telefoni välja lülitada. Kõnesid on tehtud ka ootamatutel kellaaegadel.

“Kunagi ammu on ka öösiti helistatud,” muigab ta. “Küsiti kella kahe paiku, et mis värvides üks võistkond mängib. Sellised ajad on möödas.”

2015 aprill JALKA

59

expert liiga

Noortekoondis pidi 2012. aastal taluma konkurentide üleolekut, kuid sai väärtusliku kogemuse.

Foto: Lembit Peegel

Kalev ja Noortekoondis asuvad Expert liigat uueks looma Kuidas lähevad hooajale vastu naiste kõrgliiga kaks uustulnukat? Millised on nende ootused ja kartused?

Alver Kivi

M

aailma paremikule järelejõudmiseks vajavad kõigi riikide naisjalgpallurid kvaliteetsemaid kohtumisi, suuremaid koormusi ja rohkem mänge. Mängudeks annab võimaluse liigas olevate võistkondade arvu suurenemine. Seda teed on nüüd taas mindud ka Eestis ning kaheksa naiskonnaga Expert liigas on mängukalender kindlasti tihedam.

Siin peavad andma oma panuse ka tänavused uustulnukad JK Tallinna Kalev ja Noortekoondis.

Tallinna JK Kalevi naiskonna peatreener Allan Soomets tõdeb, et liiga tugevamate ja nõrgemate tasemevahe

60

JALKA aprill 2015

kipub algul võibolla suureks minema ning võivad tulla sisse ka väga ühepoolsed ja suureskoorilised mängud.

Seepärast ei pruugi naiskondade arvu suurenemine tugevamatele alati meeldida, kuid nõrgemad saavad seevastu tasavägisemaid mänge juurde ja see aitab just vahet vähendada.

“Aga see on ka teistes riikides nii ja pole naistejalgpallis midagi erakordset,” leiab ta. “Loodetavasti jääb selliseid kohtumisi ka meie liigas aina vähemaks ja Kalev teeb omalt poolt selleks kindlasti kõik, et see nii ka läheks.”

Noortekoondise treener Katrin Kaarna märgib, et nende võistkonnale ei ole tulemused olulised ning kõige suurem eesmärk on anda noortele võimalus mängida Eestis võimalikult kõrgel tasemel, saada tugevate mängude kogemusi, õppida ja koos paremaks saada.

“Tähtis on vaid see, kuidas tüdrukud mängivad ja mäng-mängult arenevad,” selgitab ta. “See ei tähenda aga seda, et

läheme mänge kaotama, kindlasti mitte.

Kaotused ja võidud on spordi osa ning mõlemast tuleb osata õppida, et saada paremaks.”

Siiski tõdeb ka Katrin Kaarna, et Expert liiga naiskondade ja mängude tasemevahe võib olla päris kõikuv, kuid eks aeg näitab, milliseks tänavune hooaeg lõpuks kujuneb.

Tabelitippu ei pürgita Eeldatavasti tuleb Expert liiga tänavustel uustulnukatel hakata siiski võitlema oma eesmärkide täitmise nimel ja kõrgele tabelikohale praeguses seisus ilmselt loota ei maksa. Allan Soometsa hinnangul on favoriidiks ikka Pärnu.

“Kui Jüri Saar räägib, et neil on asjad halvasti, siis peavad teised treenerid värisema. Neil on kvaliteediga mängijad, kes suudavad mänge otsustada,” põhjendab ta. “Flora koosseis on ühtlane, seal on tihe konkurents ja tehakse tõsist tööd. Levadia võimalusi sekkuda

expert liiga kullakonkurentsi ma ei usu, kuigi ma ei näe põhjust, miks nad ei peaks suutma liidritega võrdselt mängida.”

Katrin Kaarna märgib, et liiga favoriidid on viimastel aastatel paraku olnud samad ­– Pärnu JK, FC Flora ja FC Levadia – ning seni pole seda kolmikut veel muuta suudetud. Võibolla sel aastal.

Viimati 2013. aastal naiste kõrgeimas liigas mänginud JK Tallinna Kalev sai siis kuuenda koha, kui 17 mänguga koguti kaks võitu ja kaks viiki. Allan Soomets tunnistab, et seekord tahaks paremini kui varem ja kõige ideaalsem oleks saada nelja parema hulka, väikseim eesmärk oleks püsima jääda.

“Vaatame jooksvalt, kuidas meil minema hakkab,” jääb ta siiski tagasihoidlikuks. “Sõltub muidugi, millise koosseisu kokku saame. Paraku me kohe pingilt sama tasemega mängijat võtta ei saa, kuigi mõnel positsioonil on korralik konkurents.”

Soometsa hinnangul on väikeseks optimismiks siiski põhjust, sest naiskonnas on varasema Expert liiga kogemusega mängijaid päris palju ja nad moodustavad enamiku.

Noortekoondis mängis naiste meistriliigas korra juba 2012. aastal, siis saadi 12 mängust vaid üks viik. Katrin Kaarna sõnul näitasid need mängud, kui palju andis selline kogemus noortele mängijatele juurde nii koduses liigas kui rahvusvahelisel tasemel.

“Klubid said omale naisteliiga kogemusega noormängijad, mida nad muidu poleks selles staadiumis nii kiiresti tõenäoliselt saanud. Selleks, et projekt sujuks, on kahtlemata vaja klubide ja koondise treenerite head suhtlust,” räägib Katrin Kaarna, kes ei karda, et võimalikud suured kaotused hakkavad

mõjuma neidude moraalile.

Treeneri hinnangul on pigem küsimus selles, millised eesmärgid mängijatele antakse ning kuidas ja millist tagasisidet mängijad hiljem saavad.

“See on pikemaajalisem protsess, mille tegelikke tulemusi võime näha alles aastate pärast,” täpsustab ta, lisades, et iga löödud värav, teenitud punkt ja võit lisavad mängijatele kindlasti emotsionaalselt väga palju juurde.

Hooaeg peab tooma arengu Noortekoondises hakkavad mängima U16–U19 koondiste kandidaadid, kes oma koduklubi eest Expert liigas veel ei mängi. Koosseisu valides võetakse arvesse mängijate positsioone ja seda, kas nad mängivad oma klubi eest ka noorteliigas või järgmisel päeval naiste madalamates liigades.

Katrin Kaarna sõnul muutub koosseis hooaja jooksul suure tõenäosusega päris palju, aga hetkel tundub, et on olemas paras hulk mängijaid, kes peaksid saama mängida pea igal nädalavahetusel, kuna nad osalevad oma klubis vaid

noorteklassis.

“Noortekoondistele on hooaja kõige olulisem mõõduvõtt EM-valikturniir, milleks me ka nende mängudega Expert liigas valmistume. Seega oleme rahul, kui näeme nii individuaalset arengut kui võistkondliku mängu paranemist,” võtab Katrin Kaarna võimaliku tulemuse kokku.

Allan Soomets usub ka oma naiskonna võimalustesse ja ta ei näe ühtegi sellist miinust, mis peaks tulemustele saatuslikuks saama. “Me tegeleme oma nõrkustega, töötame nendega ja püüame oma potentsiaali realiseerida,” räägib treener.

“Meie plussiks peab saama võistkonnavaim ja distsiplineeritud kaitsetöö, muidu pole midagi teha. Muu tuleb juba töö ja mängudega juurde.

Samas pole meie pingil vajalikku sügavust. Meil on B-klassi tüdrukutel küll potentsiaali, kuid nad pole Expert liigaks veel valmis. Ja meie võistkond pole selles koosseisus veel palju kokku mänginud, on uus formatsioon ja uued positsioonid ning kohanemine võtab oma aja.”

Expert liigas on uuest hooajast kaheksa naiskonda Naiste meistrivõistluste Expert liigas mängib algaval hooajal taas kaheksa naiskonda. Lisanduvad JK Tallinna Kalev ja Noortekoondis.

Expert liigas mängitakse esmalt kaheringiline turniir, kus kõik mängivad omavahel kaks korda läbi. Pärast seda peab neli paremat võistkonda teise kaheringilise turniiri, et selgitada välja Expert liiga 1.–4. koht, ja neli tabeli alumist võistkonda selgitavad omakorda välja liiga 5.–8. koha omanikud. Kõik esimeses ringis teenitud punktid võetakse teise ringi kaasa.

Noortekoondise koosseisu nimetab Eesti naistekoondise peatreener Keith Boanas koostöös noortekoondiste peatreeneri Katrin Kaarnaga. Noortekoondise mängijad valitakse nende hulgast, kes ei ole samal ajal üles antud Expert liiga võistkonda ega osale sama vooru mängus teise Expert liiga võistkonna eest duubelvõistkonna mängijana.

Expert liigas mängivad uuel hooajal Pärnu JK, Tallinna FC Flora, Tallinna FC Levadia, Tartu JK Tammeka, Tartu SK 10 Premium, Nõmme Kalju FC, JK Tallinna Kalev ja Noortekoondis.

HEA ELU TEHNIKA TALLINN Magistrali Keskus / Sõpruse pst. 201/203 • 677 7256 HAAPSALU Rannarootsi Keskus / Rannarootsi tee 1 • 473 4033 JÕHVI Keskväljak 6 • 337 1308 JÕGEVA Suur 42 • 772 2047 KOHTLA-JÄRVE Vironia Keskus / Järveküla tee 50 • 332 8410 KURESSAARE Tallinna tn 27 • 453 3611 PÄRNU Kaubamajakas / Papiniidu 8/10 • 44 50065 RAKVERE Põhjakeskus / Haljala tee 4 • 324 4147 RAKVERE Koidula tn 2 • 322 3268 VILJANDI UKU Keskus / Tallinna tn 41 • 433 5333 VÕRU Vabaduse 1 • 782 1822 RAPLA Tallinna mnt • 484 4040 TÜRI Tallinna tn 4 • 384 8762.

2015 aprill JALKA 61 www.expert.ee

aprillikuu kalender

Kõrgklassi kohtumised Aprill pakub mitut tugevamate meeskondade omavahelist mängu, näiteks Flora–Kalju, Levadia–Kalju, Sillamäe–Kalju, Sillamäe–Levadia. Unustada ei saa ka Infoneti mänge Sillamäe ja Kaljuga. Samuti hakkab aprillis selguma, kuidas tunnevad end kõrgemas seltskonnas Pärnu ja Viljandi.

Võimalikke kalendrimuudatusi vaata: ww.jalgpall.ee.

Premium liiga Reede, 3. aprill

19.00 Tallinna FC Levadia – Paide Linnameeskond

Sportland Arena Laupäev, 4. aprill

14.00 Viljandi JK Tulevik – Pärnu Linnameeskond

Viljandi linnastaadion 16.30 JK Sillamäe Kalev – Nõmme Kalju FC

Sillamäe Kalevi staadion 19.00 JK Narva Trans – Tallinna FC Flora

Narva Fama staadion 19.00 Tallinna FC Infonet – Tartu JK Tammeka

Sportland Arena Reede, 10. aprill

19.00 Pärnu Linnameeskond – JK Sillamäe Kalev

Pärnu kunstmurustaadion 19.00 Tallinna FC Levadia – Viljandi JK Tulevik

Sportland Arena Laupäev, 11. aprill

14.00 Paide Linnameeskond – Tallinna FC Infonet

Paide linnastaadion 16.30 Tallinna FC Flora – Nõmme Kalju FC

A. Le Coq Arena 19.00 Tartu JK Tammeka – JK Narva Trans

Tartu Tamme staadion Esmaspäev, 13. aprill

18.45 JK Sillamäe Kalev – Tallinna FC Levadia

Sillamäe Kalevi staadion Teisipäev, 14. aprill

18.45 Nõmme Kalju FC – Pärnu Linnameeskond

Hiiu kunstmurustaadion 19.00 JK Narva Trans – Paide Linnameeskond

Narva Fama staadion 19.00 Tallinna FC Infonet – Viljandi JK Tulevik

Sportland Arena 21.00 Tartu JK Tammeka – Tallinna FC Flora

Tartu Tamme staadion Reede, 17. aprill

19.00 Tallinna FC Infonet – JK Sillamäe Kalev

Sportland Arena Laupäev, 18. aprill

14.00 Tallinna FC Flora – Pärnu Linnameeskond

A. Le Coq Arena 14.00 Viljandi JK Tulevik – JK Narva Trans

Viljandi linnastaadion 16.30 Tallinna FC Levadia – Nõmme Kalju FC

Kadrioru staadion 18.45 Paide Linnameeskond – Tartu JK Tammeka

Paide linnastaadion Reede, 24. aprill

19.00 Tartu JK Tammeka – Viljandi JK Tulevik

Tartu Tamme staadion Laupäev, 25. aprill

14.00 Paide Linnameeskond – Tallinna FC Flora

Paide linnastaadion

62

JALKA aprill 2015

14.00 Pärnu Linnameeskond – Tallinna FC Levadia

Pärnu kunstmurustaadion 16.30 Nõmme Kalju FC – Tallinna FC Infonet

Hiiu kunstmurustaadion 19.00 JK Narva Trans – JK Sillamäe Kalev

Narva Fama staadion

14.00 Kiviõli FC Irbis – Vändra JK Vaprus

Kiviõli linnastaadion 16.30 Nõmme Kalju FC II – Rakvere JK Tarvas

Hiiu kunstmurustaadion 16.30 Tallinna FC Flora II – Tallinna FC Infonet II

A. Le Coq Arena I muruväljak

Neljapäev, 30. aprill

Reede, 24. aprill

19.00 Pärnu Linnameeskond – Tallinna FC Infonet

Pärnu kunstmurustaadion

19.00 Rakvere JK Tarvas – Tallinna FC Flora II

Rakvere linnastaadion 19.00 Tallinna FC Infonet II – JK Tallinna Kalev

Lasnamäe kergejõustikuhalli kunstmurustaadion

Esiliiga Neljapäev, 2. aprill

19.00 JK Tallinna Kalev II – JK Sillamäe Kalev II

Kalevi keskstaadioni kunstmuruväljak 19.00 Tallinna FC Flora III – FC Elva

Sportland Arena 19.00 Tallinna FC Puuma – HÜJK Emmaste

Wismari staadion Pühapäev, 5. aprill

14.00 JK Tallinna Kalev – Tartu FC Santos

Kalevi keskstaadioni kunstmuruväljak 14.00 Nõmme Kalju FC II – Vändra JK Vaprus

Hiiu kunstmurustaadion 14.00 Rakvere JK Tarvas – Kiviõli FC Irbis

Rakvere kunstmurustaadion 16.30 Tallinna FC Flora II – FC Kuressaare

Sportland Arena

Pühapäev, 26. aprill

14.00 FC Kuressaare – Nõmme Kalju FC II

Kuressaare linnastaadion 14.00 Tartu FC Santos – Kiviõli FC Irbis

Tartu Tamme staadion 14.00 Vändra JK Vaprus – Tallinna FC Levadia II

Vändra staadion Neljapäev, 30. aprill

19.00 Kiviõli FC Irbis – FC Kuressaare

Kiviõli linnastaadion 19.00 Nõmme Kalju FC II – Tallinna FC Flora II

Hiiu kunstmurustaadion 19.00 Rakvere JK Tarvas – JK Tallinna Kalev

Rakvere linnastaadion

Esiliiga B

Laupäev, 11. aprill

Kolmapäev, 1. aprill

14.00 Rakvere JK Tarvas – Tallinna FC Levadia II

Rakvere linnastaadion

19.00 Maardu FC Starbunker – Raasiku FC Joker

Maardu kunstmuruväljak

Pühapäev, 12. aprill

Neljapäev, 2. aprill

14.00 FC Kuressaare – JK Tallinna Kalev

Kuressaare linnastaadion 14.00 Nõmme Kalju FC II – Tallinna FC Infonet II

Hiiu kunstmurustaadion 14.00 Tartu FC Santos – Vändra JK Vaprus

Tartu Tamme staadion 16.30 Tallinna FC Flora II – Kiviõli FC Irbis

A. Le Coq Arena I muruväljak

19.00 Tallinna FC Levadia II – Tallinna FC Infonet II

Maarjamäe kunstmuruväljak

Kolmapäev, 15. aprill

Neljapäev, 9. aprill

18.45 Vändra JK Vaprus – FC Kuressaare

Vändra staadion 19.00 JK Tallinna Kalev – Kiviõli FC Irbis

Kalevi keskstaadion 19.00 Tallinna FC Infonet II – Rakvere JK Tarvas

Sportland Arena 19.00 Tallinna FC Levadia II – Tallinna FC Flora II

Maarjamäe kunstmuruväljak 19.00 Tartu FC Santos – Nõmme Kalju FC II

Tartu Tamme staadion

19.00 HÜJK Emmaste – Raasiku FC Joker

Sportland Arena

Pühapäev, 19. aprill

Kolmapäev, 15. aprill

14.00 FC Kuressaare – Tartu FC Santos

Kuressaare linnastaadion 14.00 JK Tallinna Kalev – Tallinna FC Levadia II

Kalevi keskstaadion

18.45 Vändra JK Vaprus FC Kuressaare

Vändra staadion 19.00 JK Tallinna Kalev – Kiviõli FC Irbis

Kalevi keskstaadion

Pühapäev, 5. aprill

16.30 Tallinna FC Ararat TTÜ – Kohtla-Järve JK Järve

Nike Arena Kolmapäev, 8. aprill

19.00 Tallinna FC Ararat TTÜ – JK Tallinna Kalev II

Sportland Arena

Reede, 10. aprill

19.00 Kohtla-Järve JK Järve – Tallinna FC Flora III

Ahtme gümnaasiumi kunstmurustaadion Pühapäev, 12. aprill

14.00 FC Elva – Tallinna FC Puuma

Elva linnastaadion 16.30 JK Sillamäe Kalev II – Maardu FC Starbunker

Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak

aprillikuu kalender Foto: Lembit Peegel

Tallinna Infonet ja Vladimir Avilov (vasakul) ning Nõmme Kalju ja Tarmo Neemelo ristavad jalad 25. aprillil.

19.00 Tallinna FC Infonet II – Rakvere JK Tarvas

Sportland Arena 19.00 Tallinna FC Levadia II – Tallinna FC Flora II

Maarjamäe kunstmuruväljak 19.00 Tartu FC Santos – Nõmme Kalju FC II

Tartu Tamme staadion Neljapäev, 16. aprill

19.00 Tallinna FC Flora III – JK Tallinna Kalev II

Sportland Arena Laupäev, 18. aprill

14.00 Raasiku FC Joker – JK Sillamäe Kalev II

Raasiku kunstmuruväljak Pühapäev, 19. aprill

14.00 FC Elva – HÜJK Emmaste

Elva linnastaadion 16.30 Tallinna FC Puuma – Kohtla-Järve JK Järve

Wismari staadion Neljapäev, 23. aprill

19.00 JK Tallinna Kalev II – Tallinna FC Puuma

Kalevi keskstaadioni kunstmuruväljak 19.00 Tallinna FC Flora III – Maardu FC Starbunker

Sportland Arena Pühapäev, 26. aprill

16.30

16.30

Kohtla-Järve JK Järve – FC Elva Kohtla-Järve spordikeskuse staadion Tallinna FC Ararat TTÜ – Raasiku FC Joker Sportland Arena

19.00 HÜJK Emmaste – JK Sillamäe Kalev II

Sportland Arena Kolmapäev, 23. aprill

19.00 Raasiku FC Joker – Tallinna FC Flora III

Raasiku kunstmuruväljak

Naised Superkarikas Kolmapäev, 1. aprill

18.00 Pärnu JK – Tartu JK Tammeka

Sportland Arena

19.00 JK Tallinna Kalev – Tartu JK Tammeka

Kalevi keskstaadioni kunstmuruväljak Laupäev, 25. aprill

11.30 Nõmme Kalju FC – JK Tallinna Kalev

Hiiu kunstmurustaadion 14.00 Tallinna FC Flora – Tartu SK 10 Premium

Sportland Arena 14.00 Tartu JK Tammeka – Tallinna FC Levadia

Tartu Tamme kunstmuruväljak 19.00 Pärnu JK – Noortekoondis

Pärnu kunstmurustaadion

Expert liiga

Reede, 4. aprill

14.00 Nõmme Kalju FC – Tallinna FC Flora

Hiiu kunstmurustaadion 14.00 Pärnu JK – Tartu SK 10 Premium

Pärnu kunstmurustaadion 14.00 Tartu JK Tammeka – Noortekoondis

Tartu Tamme kunstmuruväljak Laupäev, 11. aprill

11.30 Noortekoondis – Nõmme Kalju FC

Nike Arena 14.00 Tallinna FC Flora – Pärnu JK

Sportland Arena 14.00 Tallinna FC Levadia – Tartu SK 10 Premium

Maarjamäe kunstmuruväljak

Koondised U17 Laupäev, 18. aprill

16.00 Sportland Arena, Tallinn Eesti–Portugal

UEFA sõprusturniir 2015 Pühapäev, 19. aprill

16.00 Sportland Arena, Tallinn Eesti–Leedu

UEFA sõprusturniir 2015 Teisipäev, 21. aprill

13.00 Sportland Arena, Tallinn Ukraina–Eesti

UEFA sõprusturniir 2015

2015 aprill JALKA

63

lisaaeg Stardipauk

Autor: Margus Kontus

Šotlased Kadriorus

Vene rubla kukutab MMi? Vene majanduse nõrgenemine on tekitanud küsimuse, kuidas tuleb Ukrainas sõdiv riik toime 2018. aasta MM-finaalturniiri korraldamisega. Juba praegu on Venemaa juhtivad klubid hädas palgamaksmisega välismaa tähtedele, kelle lepingud näevad ette eurodes maksmist.

Enne majanduskriisi tõmbas kõrgepalgalisi mängijaid Venemaale sealne madal maksutase (loobuma peab vaid 13 protsendist teenitust), nüüd on rubla kaotanud poole oma väärtusest.

Venemaa jalgpalliliit on olnud hädas Fabio Capellole ja tema taustajõududele palga maksmisega. Rahvuskoondiste peatreenereist maailma kõrgeimat palka saav itaallane teenib peaaegu miljon eurot kuus.

Viimati aitas Venemaa vutiliitu nende kaasmaalane, Londoni Arsenali üks omanikke Ališer Usmanov, kes laenas Capellole palga maksmiseks 3,9 miljonit naela, millega õiendati poole aasta võlg. 2015. aastal tehtu eest pole itaallane töötasu veel saanud.

van a

foto

19. mai 1993. Lõppenud on Eesti–Šotimaa MM-valikmäng ning koondiste peatreenerid Uno Piir ja Andy Roxburgh istuvad Kadrioru staadioni kodukootud pressiruumis: kahe mehe vahelt paistab seina ehtiv võimlemisredel. See oli Eesti viies MM-mäng pärast iseseisvuse taastamist ja kolmas kodus peetud sellise taseme kohtumine. Eesti skoor oli pärast neid kolme ikka avamata: Šveitsilt olime saanud sugeda 0 : 6, Maltalt suure pettumuse saatel 0 : 1 ja šotlastelt 0 : 3.

Kui Šveitsi koondise peatreeneri Roy Hodgsoniga, kes praegu tüürib Inglise rahvusmeeskonda, kujunesid Uno Piiril välja head lähedased suhted, siis šotlase Andy Roxburghiga jäid need vaoshoituks.

“Vahetasime tavalise “Tere” ja “Kuidas läheb?” ja mingit muud suhtlemist meil ei olnud,” meenutab Uno Piir Jalkale.

Foto: Lembit Peegel Andy Roxburgh (vasakul) ja Uno Piir pärast Eesti–Šotimaa 0 : 3 lõppenud MM-mängu Kadriorus.

Mängust endast on meenutada seda, et Toomas Kallaste põrutas pomRajala värava peale tormas väljakule Eesti koondise poomi latti, mille eest valiti ta ETV spordisaadete toimetuse lehoidja Heigo Kotkas, kel oli Eesti väravalöömise puhuks poolt kuu sportlaseks! Sellest kohtumisest alates tekkis sõlmitud sellesisuline kihlvedu. Pärast mängu lõppu säras Tallinna šotlaste koloonia, kes seadis end siin sisse ja terve pressitribüün, kusjuures põhjuseks polnud mitte omahakkas äri ajama. de võit pisikese Eesti üle, mida peeti enesestmõistetavaks, Mälestusväärsemaks kujunes korduskohtumine Aberdeevaid asjaolu, et Inglismaa oli kaotanud Norrale. nis. Eesti kaotas 1 : 3, kuid Sergei Bragini kauglöök tähendas Andy Roxburghi mängijakarjäär möödus Šotimaa klubiväravaarve avamist selles MM-tsüklis. Tegelikult toimetas des ja treenerina tegutses ta ainult oma rahvusliku alaliidu palli vastaste väravasse 0 : 0 seisult juba Lembit Rajala, kuid teenistuses: ta juhendas Šotimaa U16, U18 ja U21 koondisi kohtunik tühistas selle väga kaheldavalt. ning aastatel 1986–1993 A-koondist. 1994–2012 oli ta UEFA “Rajala lõi ära, aga seda ei loetud,” tõdeb Uno Piir. “Nii see tehniline direktor ning siirdus sealt New York Red Bullsi jalgpall on. Seda võib nimetada väikeste saatuseks ja see spordidirektoriks. käekiri jätkub siiamaani.”

64

JALKA aprill 2015

lisaaeg Aprillikuu sünnipäevad 03.04 Jaan Saal (61) 05.04 Sergei Lepmets (28) 05.04 Jakob Päll (17) 06.04 Urmas Kaal (42) 06.04 Anastassia Morkovkina (34) 06.04 Andrei Veis (25) 08.04 Ats Sillaste (27) 08.04 Randy Padar (17) 09.04 Jaak Luhakooder (56) 09.04 Marko Lepik (38) 09.04 Valeri Minkenen (26) 10.04 Indro Olumets (44) 10.04 Rauno Tutk (27) 11.04 Avo Jakovits (59) 11.04 Trevor Elhi (22) 11.04 Kert Krusel (18) 13.04 Jarmo Ahjupera (31) 14.04 Raimo Paulberg (56)

Urmas Rooba, jalgpallur

14.04 Martin Kaalma (38) 14.04 Mihkel Uiboleht (28) 14.04 Herol Riiberg (18) 15.04 Marko Arge (28) 15.04 Richard Leht 22 16.04 Norbert Hurt (32) 16.04 Aleksandra Ševoldajeva (28) 17.04 Alar Peek (46) 18.04 Ott Mõtsnik (52) 18.94 Henri Hanson (20) 18.04 Sergei Terehhov (40) 18.04 Andre Frolov (27) 18.04 Inna Zlidnis (25) 19.04 Magnar Vainumäe (17) 20.04 Aivar Tiidus (52) 20.04 Meelis Rooba (38) 20.04 Indrek Joost (36) 20.04 Ott Reinumäe (31)

20.04 Sergei Zenjov (26) 21.04 Aavo Sarap (53) 22.04 Valeri Bondarenko (62) 22.04 Keith Boanas (56) 22.04 Sergei Hohlov-Simson (43) 22.04 Aleksander Saharov (33) 23.04 Artur Telling (39) 24.04 Toomas Tohver (42) 24.04 Marko Pärnpuu (34) 24.04 Ralf Rogov (30) 26.04 Marko Meerits (23) 29.04 Kalev Kajak (55) 29.04 Dmitri Skiperski (42) 29.04 Indrek Koser (29) 29.04 Märten Pajunurm (22) 30.04 Allan Soomets (34) 30.04 Laura-Liis Tamm (18)

Foto: Lembit Peegel

Foto: Gregorio Borgio/AP/Scanpix

Totti tõusis da Costa kõrvale

Maailmameister Francesco Totti on terve elu mänginud ainult ühes klubis: AS Romas. 1992. aastast klubi täiskasvanute satsi kuuluv Totti on ülilojaalne mängija, kes klubi tulisemate fännide kombel on alati varmas nöökima Francesco Totti enesepildistus Roma ja vahel isegi mõnitama igirivaali fännide taustal.

Rooma Laziot. Aasta alguses toimunud Rooma suures heitluses lõi 38aastane Totti 2 : 2 lõppenud matšis kaks kolli ning tema arvel on nüüd selles pealinna vastasseisus – Derby della Capitales – 11 väravat, millega ta tõusis jagama esikohta koos Dino da Costaga. Seda sündmust tähistas Totti meeldejääval moel, lidudes Roma poolehoidjate tribüüni poole, rabades kelleltki mobiiltelefoni ja tehes endast Roma fännide selfie.

Rio de Janeiros sündinud Dino da Costa mängis Romas aastatel 1955–1961. Klubijalgpalli mängis ta Botafogos (võitis Carioca osariigi meistritiitli), Atalantas (Itaalia karikas), Fiorentinas (Itaalia karikas, Euroopa karikavõitjate karikas), Juventuses (Itaalia karikas). Romaga võitis da Costa Itaalia karika. Tema hingele jäi üks koondisemäng, kui ta 1958. aastal MM-valikmängus Belfastis oli osaline Itaalia kaotuses PõhjaIirimaale 1 : 2. Taevasiniste ainsa värava lõi da Costa.

LHV panga edetabel Alljärgnevalt paremusjärjestus veebruarikuu tehingute kogusummade järgi 1. Eesti Jalgpalli Liit 2. Tartu Jalgpallikool Tammeka 3. Nõmme Kalju FC 4. Tallinna FC Flora 5. JK Tallinna Kalev 6. Rahvuskoondise

fännklubi Jalgpallihaigla 7. FC Kose 8. Põlva FC Lootos 9. FC Kuressaare 10. JK Tabasalu

ma mäletan ...

11. Tallinna JK Piraaja 12. JK Jalgpallihaigla 13. FC Nõmme United 14. TÜ Fauna 15. FC Otepää 16. Tallinna FC Infonet 17. JK Welco Elekter 18. Tallinna FC Reaal 19. Rakvere JK Tarvas 20. Jalgpalliselts

Ma mäletan ... kuidas FC Copenhagenis oli meil massööriks endine tippjalgrattur, kes teadis muidugi hästi Jaan Kirsipuud. Taanis on jalgrattasport väga populaarne ja Kirsipuu oli seal legendi staatuses. Massaažiruum on koht, kus aetakse üldse palju juttu, seal ollakse koos enne ja pärast trenni. See meie massöör hakkas minuga kohe jalgrattaspordist rääkima ja kuna taanlastel on raske mu nime välja hääldada, aga Kirsipuu väljaütlemise olid nad juba selgeks saanud, sain massöörilt hüüdnimeks Kirsipuu. Ükskord oli Kirsipuu aga Taanis tuuril ja ma käisin teda vaatamas ja vahetasin temaga särke. Rääkisin sellest meie massöörile, kes ütles, et selline asi – mul on Kirsipuu särk – pole võimalik. Pidin seda tõestama ja tõin siis selle särgi talle kinnituseks. Kui ta enne seda armastas ikka lõõpida, siis pärast Kirsipuu särgi nägemist oli ta jumala vait.

Ma mäletan ... 1996. aasta novembris käisin Mart Poomiga Rootsis: temal oli kubemeoperatsioon ja mina käisin oma jalga näitamas. Selgus, et labajalas oli mõra. Arst küsis, kaua jalg valus on olnud. Ütlesin, et maikuust alates. Olime toona Kehtnas, ilm oli vihmane, pallid rasked ja nii ma oma jala ära lõin. Vanemad mängijad arvasid, et lõin enne rasket mängu vedelaks, aga mul oli tõsine valu.

Oma karjäärist ma mäletangi palju valu. Ka seekord pidin edasi kannatama, sest ees seisis tähtis mäng Monacos šotlastega. Rootsi arst ütles, et kui oled nii kaua kannatanud, siis äkki kannatad veel paar kuud. Kannatasingi ja alles pärast mängu Šotimaaga läksin operatsioonile. Olin kogu aja valuvaigistite abil mänginud ja viimased kuud pidin neid aina rohkem neelama, et nad mõjuksid. Ei soovita kellelegi seda asja. Profivutt on karm maailm. Kord Kopenhaagenis leiti, et olen vajalik vend, mind aeti voodist palavikuga välja ja viidi otse mängule. Tegin selle palavikuga ühe oma parima mängu.

2015 APRILL JALKA

65

ristsõna

Märtsikuu ristsõna vastus oli “jalkaratsanik”. Õige vastuse eest võitis kaks piletit Raio Piiroja lahkumismängule Eesti–Island 31. märtsil A. Le Coq Arenal Sulev Lepp. Võitjaga võtame ühendust.

Aprillikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil indrek@jalgpall.ee märksõnaga “Ristsõna” 8. aprilliks. Õigesti vastanute vahel loosime välja Mart Poomi elulooraamatu ”Minu lugu”.

66

JALKA aprill 2015