Jalka (mai 2015)

HIND 2,20 EUROT mai 2015

Kethy Õunpuu:

jalgpall sobib naistele Sirje ja Siim Roops – õde-venda Eesti koondises Lugejate küsimustele vastab Henri Anier Andero Pebre, Meelis Peitre ja Martin Haljak Austraalias ISSN 1736-7379

Postrid: Artur Pikk / David de Gea

Ilja Antonov: olen eestlane!

Markus Jürgensoni sümboolne 11

VITAMIINIRÜNNAK ROOTSIST

ZLATAN ´ IBRAHIMOVIC JALGPALLUR

a ita ts u u k

sisukord

i Elar ar Jäägeri võ s panna En a ka , n si n le t õt “M hviku imeg kokk, veab ko in on n s a p ke a e, ä m m Jüri i jalkat. Te tik. ngis vanast ä ee m or ja te lli lik a a Koh hea jalgp on ta et , st ära s ma oleks puhtalt seep ngu mulle, ku ä m le ea p talle eb ta Iga kord ütl ema. Annaks m õlga pan ke h .” ro d ta a u n id a ä pid ette n Saab mulle lse võimaluse. a sümboo m o rgenson Jü s u 2 4 rk a lk M ast keskkaitsj koondise

Kaanelugu lk 16 Naistejalgpall võitleb endiselt müütidega, mis alaga kursis olevatele inimestele teevad nalja ja valmistavad nördimust ühel ajal. Nagu Inna Zlidnis ütleb: no ei lähe mu jalad kuidagi kõveraks, no ei lähe!

Kolumnid Siim Kera

HIND 2,20 EUROT MAI 2015

Indrek Schwede

12 14

26

Persoonid & intervjuud KETHY ÕUNPUU:

jalgpall sobib naistele SIRJE JA SIIM ROOPS – ÕDE-VENDA EESTI KOONDISES LUGEJATE KÜSIMUSTELE VASTAB HENRI ANIER ANDERO PEBRE, MEELIS PEITRE JA MARTIN HALJAK AUSTRAALIAS ISSN 1736-7379

Postrid: Artur Pikk / David de Gea

ILJA ANTONOV: OLEN EESTLANE! MARKUS JÜRGENSONI SÜMBOOLNE 11

Esikaanel: Kethy Õunpuu Foto: Lembit Peegel Nr 5 (89) 2015

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas

Siksten Kasimir Rasmus Peetson Sirje ja Siim Roops Ilja Antonov Henri Anier Margus Nemvalts

Lembit Peegel Nimed & numbrid

Toimetaja: Siim Kera siim.kera@jalgpall.ee

Minu 11: Markus Jürgenson

Fotograaf: Lembit Peegel Ajakirja makett: Jaanus Samma

Lood & tsitaadid Premium liiga Maakonnalood: Viljandimaa

Kujundaja: Marju viliberg

Meie edetabel

Keeletoimetaja: Triinu-Mari Vorp

Expert liiga: Lisette Tammik

Reklaam: Menu Kirjastus OÜ Helina Õunapuu +372 5166 996 helina@menuk.ee

Maikuu kalender

Reet Maran +372 5130 056 reet.maran@menuk.ee Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Siim Kera, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede (esimees), Anu Säärits, Mihkel Uiboleht

Lisaaeg Ristsõna

46 4 8 10 42 22 43 58 60 62 64 66

60

Muu Koondis kimpus Šveitsiga

Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit www.jalgpall.ee

Eestlased Austraalias

Tellimine: Omniva.ee / Ajakirjandus / Telli ajakirjandust / Ajakirjad

Uued raamatud

Tellimishinnad: Aasta 24 eurot Poolaasta 12,5 eurot

20 26 30 38 46 50

Rubriigid

Kolleegiumi esimees: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee

Hiiu staadioni ajaloost

27 52 56 59

Postrid

Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn

Artur Pikk

Trükitud UNIPRINDIS

David de Gea

t

2015 Mai JALKA

3

lembit peegel

Kaks mängu, kaks emotsiooni Lembit Peegli fotoobjektiiv on jäädvustanud koondise kaks märtsimängu: EM-valikmängu Luzernis Šveitsiga (0 : 3) ja koduse maavõistluse Islandi vastu (1 : 1). Esimeses ei saanud me rünnakul midagi tehtud, teine, mis oli ühtlasi Raio Piiroja lahkumismatšiks, kujunes üpris lustlikuks ja momentiderohkeks.

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Johann Gudmundsson ja Ragnar Klavan proovivad, kas kahe väikerahva tantsusammud klapivad.

Foto: Lembit Peegel

Alfred Finnbogason jääb selles duellis Mihkel Aksalu järel teiseks.

4

JALKA MAI 2015

Konstantin Vassiljev tundis end mängus Islandi vastu väga hästi ja lõi ka viigivärava.

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Raio 114. mäng Eesti eest. Paremal palliga Emil Hallfredsson.

Paljude kinkijate seas oli ka Nike Rainer Topsi isikus (vasakul). Raio sai seinale kinnitamiseks uhke tahvli oluliste arvudega.

Foto: Lembit Peegel

Kui Piiroja mängust lahkus, asetasid fännid ninale prillid, mis meenutasid Raio näomaski ja kümmet ninaluumurdu.

2015 MAI JALKA

5

lembit peegel

Foto: Lembit Peegel

Vaid osake Raio lahkumismängu publikust.

Foto: Lembit Peegel

Luzernis nagu teatris – ees kosutav märjuke, vaatavad esireast Konstantin Vassiljevi, Ricardo Rodrigueze ja Taijo Teniste EM-ponnistusi kohalikud huvilised.

6

JALKA Mai 2015

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Enar Jääger edestab Šveitsi vahetusmeest Valentin Stockerit.

Foto: Lembit Peegel

Ken Kallaste on pallita upakile jätnud Valon Behrami.

2015 Mai JALKA

7

nimed & numbrid

kuu +

Kuigi ilm oli kui paharetist mürsik, jõudis Raio Piiroja lahkumismängule 5334 pealtvaatajat. Viisakas tulemus. Paha polnud mängupiltki, kus oli näha, et meie mehed pingutasid kõigest väest, et Pärnu kalur väärikalt palliplatsilt minema saata.

kuu

-

Rahvuskoondise kaotus Šveitsile. Muidugi, Euroopa tippmeeskondade vastu on meil alati keeruline mängida, kuid see ei muuda fakti, et ka paadunud optimistide jaoks hakkab EM-finaalturniiri pääse käest libisema.

kuu ?

Järgnevate kuude küsimus on ainult üks – kas koondise ründajad saavad koduklubides püssid paukuma? See annaks lootust, et seni valikturniiril löödud ühele väravale tuleb lisa. Niikaua leiame me end ühest seltskonnast koos Malta, Liechtensteini, Kreeka(!) ning Gibraltariga. Nulli värava peal on San Marino. Kõik teised tiimid on võrku vähemalt kahel korral sahistanud.

11

... Premium liiga meest (kui arvestada ka Pärnu Linnameeskonda registreeritud Raio Piiroja) said mänguaega kahes viimases koondisemängus. Pingilt jälgisid kohtumisi Kalju mees Joel Lindpere ja Levadia pallur Artur Pikk.

1400

... kalorit kaotas SK Augur Enemati Triobeti saaliliiga võitjaks tüürinud peatreener Marko Arge teises poolfinaalmängus Tallinna Anži vastu.

Kõrgeimaks pulsinäiduks jäi tal 189.

1975

... päeva kestis Raio Piiroja koondisekarjäär. Alguspunktiks 21. november 1998, lõppdaatumiks tänavuse aasta märtsikuu viimane päev.

8

JALKA Mai 2015

Saalis võimutses SK Augur Enemat Juba üheksandat korda selgitati Eesti meister saalijalgpallis.

Kriuksuvatel põrandatel läksid tänavu finaalis vastamisi SK Augur Enemat (pildil) ning alles esimest hooaega Foto: jalgpall.ee kõrgeimas seltskonnas mänginud SJK Dina Sillamäelt. Põhiturniiri viienda kohaga lõpetanud idavirulased võitsid koduväljakul küll finaalseeria esimese mängu tulemusega 4 : 2, kuid jäid kahes järgmises matšis oma vastastele 6 : 1 ja 5 : 3 alla.

“Triobeti saaliliiga finaalseeria ja tegelikult kõik kohamängud on olnud väga huvitavad ja publikurohked. Hooaja tegi eriti põnevaks finaali jõudnud Sillamäe meeskond. Liiga oli taas väga tasavägine,” selgitas Eesti Jalgpalli Liidu rahvajalgpalli juht Ants Juhvelt portaalile jalgpall.ee.

Publikut tõesti jätkus. Näiteks finaalseeria avamängu jälgis Sillamäe spordikompleksis 730 silmapaari! Ühtekokku tegi saalijalgpalli meistrivõistlustel ja rahvaliigas sel hooajal kaasa 95 mees- ja kaheksa naiskonda rohkem kui 1500 mängijaga. Saalijalgpalli karikavõistlused võitis aga Tallinna FC Anži, kes finaalis alistas tulemusega 4 : 0 värske Eesti meistri SK Augur Enemati.

Aga kes võitis rahvaliiga?

Kevad on käes, siledatelt saalipõrandatelt on tagasi rohelise muru rüppe kolitud. Seepärast on paslik jätkata saalihooaja kokkuvõtetega. Teist hooaega mängitud saalijalgpalli rahvaliiga parim oli tänavu Ida-Blokk, kes Keilas peetud finaalmängus alistas 2 : 1 Vastseliina FC Tannemi. Kolmandal kohal maandus Tori Põrgulised, kelle jõud käis suureskoorilises 7 : 5 lõppenud kohtumises üle JK Puhjast. Naiste saalijalgpalli rahvaliiga võitis FC Cosmos. Novembris alanud saalijalgpalli rahvaliiga teisest hooajast võttis osa 65 meeskonda ja kaheksa naiskonda.

Suveks laagrisse!

Taas saavad rõkata vutilapsed üle Eesti. Juba kaheksandat korda toimuvad Eesti Jalgpalli Liidu ja Rimi suvelaagrid, seekordseteks aegadeks on 8.–12. juuni ning 10.–14. august. Lapsi juhendavad koolitatud noortetreenerid, kes ühendavad kvaliteetsed treeningud mängulõbuga. Peale vutitreeningute ja erinevate mängude on noortele ette nähtud ka ekskursioon A. Le Coq Arenale, kus nad kohtuvad professionaalsete jalgpalluritega.

Laagri hind on 65 eurot. Kui lapsevanem soovib lapse registreerida nii juuni kui augusti laagrisse, on hilisema laagri tasu 51 eurot. Hinna sees on jalgpallivarustus, mis sisaldab lühikeste varrukatega ja osaleja eesnimega särki, lühikesi pükse ja sokke, samuti vett ja puuvilju kogu päeva jooksul ning sooja lõunasööki (välja arvatud laagri viimasel päeval). Möödunud aastal oli laagrites 1470 osalejat, kellest tervelt 10% tüdrukud. Rohkem infot leiad aadressilt http://jalgpall.ee/summercamp.php.

lood & tsitaadid

nii nad

Foto: Eesti Rannajalgpalli Liit

ütlesid

“Kuid nagu jalgpallis ei saa keskväljalt tagasi söötes väravaid lüüa, nii pole ka poliitikas pööre minevikku kuigi edukas.”

Ajakirjanik Neeme Korv “Loomulikult on tegemist mängu ilu ja jalgpallistki tuntud subjektiivsuse nüansi ja tont teab millega veel.”

Ajakirjanik Aarne Seppel valimissedelite ülelugemisest “USA on ainuke koht, kus mul on võimalik midagi spordi alal ära teha. Kombinatsioon reklaam, turg, inimesed ja minu nimi võib seal anda hea tulemuse.“ Joel Lindpere “Kui vaatan telekast Meistrite liiga või Inglismaa kõrgliiga matše, siis näeb ju mehi, kes Eesti koondise vastu mänginud.

See toob koondise meelde.”

Mihkel Aksalu “Väeosas ollakse väga mõistvad ja mängudele lastakse ikka. Tavaliselt saan minna reedel ja teha kaasa ka eelneva treeningu.

Aga ei enamat.”

Kahe vooru järel Premium liiga väravaküttide tabelit juhtinud Taavi Laurits Pärnu Linnameeskonnast “Alliku muutis hea esitusega minu elu huvitavamaks.”

Magnus Pehrsson Rauno Allikust pärast mängu Katariga “Sappinen on saanud küpseda loomulikult, me pole teda tagant kiirustanud. Ta mängib puhtast südamest, oskused on tal alati olemas olnud.”

Norbert Hurt “Mulle tundub, et kuidagi liiga kergelt tullakse klubidest ära või kukutakse pingile.”

Andres Oper meie välismaal pallivatest mängijatest “Ma ei tea, kus väravad on.”

Magnus Pehrsson pärast kaotust Šveitsile “Kui koondislased ei ole aru saanud, miks nad platsil ringi tormavad, siis tasuks ehk lugeda Vikipeediat, kus on öeldud: jalgpall on sportlik pallimäng, milles kahe 11-liikmelise võistkonna eesmärk on toimetada jalgpalliks nimetatav kerakujuline mänguvahend ristkülikukujulisel muru- või kunstkattega väljakul vastase väravasse.”

Jaan Martinson

10

JALKA Mai 2015

Aprilli alguses rihtis rannakoondis tippvormi Hispaanias.

Välismaale kippuv Marmor ei kujuta oma elu rannajalgpallita ette Rannajalgpallikoondist tutvustav päevik on seekord jõudnud Eesti liivavuti kroonijuveeli Kristian Marmorini. Viimasel kahel aastal Eesti parimaks rannajalgpalluriks valitud mees on plaažil rassides ka võõramaalastele silma jäänud.

Seda, et ta varsti profilepingu teenib, on räägitud juba mõnda aega. Mis masti olid värskemad uudised kevadkuu lõpus?

“Viimastel nädalatel on räägitud, et võibolla saab mängima Šveitsi liigasse, ja kutsutud on paariks turniiriks Venemaale,” jutustab muruvutikoondissegi kuulunud sportlane. “Loomulikult, kui pakkumine tuleks, siis prooviks. Ei ma kohe kindlasti ei ütleks. Ma ei ootagi alati profilepingut. Kui kutsutakse mängima, siis läheks ja näeks, kuidas suured rannajalkamaad tegutsevad.”

Kui tavajalgpallistaaride finantsküsimused on nii ajakirjanikele kui fännidele teema, mille üle saab hoolega lõugu lõksutada, siis rannavuti rahaasjadest keegi eriti midagi ei tea.

“Suurtel staaridel on ilmselt palgasüsteem, aga on ka preemiasüsteeme, et kui võidad etapil näiteks kõik mängud, saad boonuseid,” oskab ta rääkida.

“Kui mind Šveitsi kutsutakse, siis ega ma seda ise kinni ei pea maksma. Muidu poleks üldse pointi.”

Oma agenti, kes päev otsa telefoni otsas ripuks, Marmoril pole. Küll üritavad Rannajalgpalli Liidu president Kari-Andri Kask ning koondise peatreener Reigo Tõnsberg oma kontakte kasutades meie mehi välismaale saada.

Kahel viimasel hooajal rannajalgpalli meistriliiga parim väravakütt olnud Marmor tunnistab, et tegelikult läks tal liivaga harjumiseks päris palju aega.

“Minul läks kaks aastat, enne kui kõiki rannajalgpalli elemente valdama hakkasin,” sõnab Türil üles kasvanud mees, kes murujalgpallist loobus 2009. aastal ning sai peagi kutse tulla SK Augurisse liivavutti harrastama. “Algus oli väga raske, ma polnud ju üldse Auguri kandetala, olid teised nimed, aga eks ajapikku hakkas mäng sobima, tulid kõik elemendid järele. Praegu ei oska muud moodi (ilma rannajalgpallita – toim.) oma elu nähagi. Kõige raskem oli kohaneda pallipõrke ning sellega, et pead jooksma ebatasasel pinnal. Murul läheb pall sinna, kuhu tahad. Rannas peab pall olema kogu aeg lähedal ja kontrolli all.”

Augustis Pärnus toimuva euroliiga superfinaali suhtes on ründetuusal suured ootused. Eesmärgiks on võimalikult hästi pallida.

“Eks kodus mängida on ikka teistmoodi tunne,” jutustab ta. “Nüüd on pinge veel suurem, suurturniiril on palju mängus. Ei tahaks ebaõnnestuda. Teeme tööd, et me ei ebaõnnestuks.”

Peeter Plaaž

lood & tsitaadid

nii nad

Tehnoloogia aitab kohtunikke koolitada Märtsis käisid Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) peakohtunik Uno Tutk, kohtunike koolitusjuht Hannes Kaasik ning kohtunike füüsilise ettevalmistuse eest vastutav Ain Karutoom FIFA ja UEFA korraldatud seminaril Tiranas. Eelmisel aastal oli FIFA tutvustanud uuel tehnoloogial põhinevat testimissüsteemi ning Eesti alaliit oli selle kodustes koolitustes juba sisse viinud.

“Koolituse üheks teemaks olid reeglid ja see, kuidas neid teistele kohtunikele õpetada,” selgitas Hannes Kaasik Jalkale. “Oleme Eestis hakanud kasutama FIFA soovitatud tehnoloogiat, mis lihtsustab õpetamist. Varem tegime kohtunikele teste paberi ja pastakaga ning kokkuvõtete tegemise ja tagasiside andmisele kulus paar nädalat. Nüüd kasutame nutitelefone ja Google’i rakendust: nii saame vastused paari-kolme sekundiga arvutisse. Ajavõit on kaks nädalat!

Tehnoloogia abil ei selgu kiiresti üksnes kohtunike individuaalsed tulemused, vaid saame kaardistada ka küsimused, mis osutusid eriti raskeks. See on signaaliks, et peame neile enam tähelepanu pöörama ja paremini selgitama.”

Uno Tutki sõnul oli Hannes Kaasik Eestis seda tehnoloogiat juurutades saavutanud taseme, mis lubas tal Albaania pealinnas toimunud seminaril ise teistele kogemusi jagada ja konkreetseid näpunäiteid anda: “Hannes oli koolituse tehnoloogilistes küsimustes Euroopa kolmas mees!”

Uue tehnoloogia abil saab teste teha ka kodus. Siis on võimalik küll õigeid vastuseid reegliraamatust või internetist otsida, kuid seegi on hea, sest eesmärk on kohtunikke harida ja suunata neid küsimustele vastuseid otsima.

Uno Tutki sõnul ei koli koolitused sada protsenti internetti ja kohtumised seminaridena jäävad kindlasti alles. Ka mänge jäädakse ikka vilistama väljakul, mitte kodust arvuti äärest.

Tiranas moodustati mitu tosinaliikmelist rühma, kes saadeti eri ruumidesse, kus nad pidid mõne reegli tõlgendamiseks ühise seisukoha leidma. Uno Tutki sõnul pole ta varem kogenud, et gruppide väljapakutud lahendused sedavõrd oleks erinenud: “Eri ruumidest tulid erinevad arvamused, kusjuures FIFA-l ja UEFA-l võis olla neist erinev seisukoht. Mõni läks selle peale närvi ka. Reeglid ju muutuvad ajas ning rikkumine, mis viis aastat tagasi võis tuua punase kaardi, enam seda ei too.”

“Meie seal Tiranas – 18 riigi esindajad – olime alles esimene grupp, meie järel tuli ka teine ja kolmas,” selgitas Kaasik.“See annab FIFA-e ja UEFA-le kasulikku tagasisidet, sest kui mõnda reeglit tõlgendavad eri rühmad väga erinevalt, siis on õppeklipp järelikult vastuoluline ja koolitusmaterjalina seda kasutada ei saa. Peab uue tegema.”

Seminari eesmärk oli ühtsustada arusaamasid, kuidas mänguolukorda mõista ja kuidas kohtunik peab tegutsema. Ka kodused Premium liiga meeskonnad said enne tänavust hooaega koolitust reeglite kohta. Kahe tunni jooksul vaadati üle mitu olukorda ja arutati neid. Uno Tutk toob välja, et mängijategi vahel on reeglite tõlgendamise puhul suured erinevused: “Heaks näiteks on Infonet, kus jäi silma, et erinevalt tõlgendasid olukordi eestlased, vene- ja muukeelsed mängijad.”

“Meeskondade kiituseks peab ütlema, et töötati kaasa ja üldine tase on hea,” lisas Hannes Kaasik. “Teatakse, mis on käega mäng ja millal kohtuniku vilet käega mängimise eest ei kuule. Ühtlasi sai mängijatele kindlasti selgemaks, kui raske on kohtunikel otsuseid vastu võtta, mis kindlasti aitas kaasa teineteisemõistmisele.”

Indrek Schwede

ütlesid

2 x Raio Piiroja

Oma viimasest koondisemängust: “Kusjuures sellega oligi nii, et kui see lahkumismängu kuupäev tuli, vaatasin kohe ja ütlesin, et kuulge-kuulge, kevadpüügi kõige kiirem aeg!”

Vähesest trennist enne lahkumismängu: “Kevadpüük käib ja õhtuks oled nii väsinud, linnameeskonnal algavad õhtul kell seitse trennid. Mina juba kaheksast magan!”

2 x Ragnar Klavan Enne Piiroja lahkumismängu: “Minul on siiani temalt palju õppida – Raio on minu silmis maailma parim õhuvõitleja. Nüüd saab teda viimast korda platsi peal vaadata, edaspidi ainult Youtube’ist.”

Piiroja rahvaspordikarjäärist: “Loogilisem tundub, et ta on varsti suusakoondises kui Pärnu Linnameeskonna eest väljakul.”

“Võitle, Raio, võitle!”; “Raio, suru, Island vastu muru!”

Eesti fännid olid oma võitluslauludes ära vahetanud sõnad Eesti ja Raio “Raio on selline staar, keda naljalt muna- või vorstijärjekorras ei kohta, ju ta on enamiku ajast merel. Minagi nägin teda üle pika aja nüüd Pärnu Linnameeskonna esitlusel. Mul ei ole temaga palju kokkupuuteid olnud, kunagi sõime tema isaga Märjamaa tanklas hot dog’i.”

Näitleja Sepo Seeman “Meil toimus kodune kiriklik laulatus. Uno oli Dinamo jalgpallur ja käis salaja leeris.”

Uno Piiri abikaasa Ly meenutus ajast, mil Dinamo esindas siseministeeriumi (ja KGBd) “Selgus, et ma ei oska müüri sättida. Mõtlesin, et mida ma nüüd teen?! Jalgpallihalli turniiril tuli kohe penalti ka otsa, ei osanud sellele reageeridagi.”

Konkursiga Tartu Tammeka väravavahiks võetud Diana Klavan

Kohtunike ettevalmistus on Eestis heal tasemel.

Foto: Lembit Peegel

„Vassiljevi tugevused ilmnevad, kui ta saab tegutseda n-ö eikellegimaal ehk vastaste liinide vahel.“ Eesti koondise abitreener Janno Kivisild

2015 Mai JALKA

11

kera komm

Laskem tüdrukutel jalgpalli mängida!

Siim Kera

M

a tahaksin, et pealkirjas esitatud üleskutsest piisaks.

Et ma ei peakski rohkem midagi arutlema ja inimesed mõistaksid. Miks? Sest tüdrukute jalgpall on üks neist teemadest, mis mind ärritab. Ei, mind ei sega, kui neiud vutti mängivad. Mind häirib, kui neil seda teha ei lasta. Pole tavapäratu, et andekad Eesti noored peavad jalgpalliga lõpparve tegema, sest ühel hetkel leiavad vanemad, et see pole tüdrukule ikkagi sobiv spordiala. Leidub ka emasid-isasid, kes keelavad oma võsukesel näiteks kunstmuruväljakul treenida.

Kujutage ise ette. Armastate jalgpalli, kuid üht osa hooajast teil lihtsalt ei lubata kaasa teha. Tundub masendav. Ühest otsast on see väga keeruline teema, igaüks kasvatab oma järglasi nii, nagu ta ise tahab, minusugune lastetu nolk, kes pole elus kordagi isegi ühtegi mähet vahetanud, ei saagi kellegi arvamust muuta. Küll saan ma öelda, mis ma sellest kõigest arvan.

Jalgpallis pole sugu. On inimesed, Homo sapiens’id. Pall. Värav(ad). Kõik.

12

JALKA Mai 2015

Muu pole absoluutselt oluline. Ma olen näinud lapsi jalgpalli mängimas.

Olgu poiss või tüdruk, rõõmukilked kostavad kõige kõrgemate pilvedeni ja naerunägu levib viirusena üle platsi. Seepärast on mul imelik vaadata, kuidas järjest populaarsust koguv tüdrukute ja naiste jalgpall pole taunimisobjekti staatusest siiani täitsa üle saanud. Vähemalt Eestis.

Ma saan aru, miks inimesed naistejalgpalli eelarvamusega suhtuvad. Ma usun, et põhjus on üsna lihtne – nad ei tea naistevutist ööd ega mütsi. Ja olgem ausad, kuidas peakski teadma?

Isegi Brasiilias, vutiriigis number üks, oli naistejalgpall aastatel 1941–1979 keelatud. Seda ei peetud naistele sobivaks mänguks. Sellise ajaloo vastu on raske saada.

Meestejalgpall on igal pool. Hommikusöögi kõrval ajalehes, lõunapausi ajal toidukaaslase jutus, pärast tööd interveebis ja õhtul ei saa baariski rahu, sest satud kokku britiga, kes hakkab otse loomulikult Mart Poomist rääkima. Ja kus on naistejalgpall? Ma ei tea. Lehest ei leia, televiisorist ei näe. Jääb mulje, et seda mängitakse kuskil kõrvaliste pilkude eest peidetud salakambris.

Poistejalgpall tundub glamuurne, vanemale võib tunduda poja trennipanek kui lotopileti ostmine. Las ta teeb trenni, äkki ta on hea, äkki veab, äkki ta saab kuulsaks ja rahakaks. Tüdrukute jalgpallis selliseid väljavaateid ei paista.

Professionaalne naistevutt on olemas, aga keegi ei tea sellest midagi, sest meediakajastuse mõttes on meestejalgpall kui King Kong, naiste oma aga väike putukas.

Jah, põhjused on olemas, aga see ei ole vabandus, et eeldada, kuidas naised muutuvad jalgpalli mängides mehelikumaks, kuidas nad ei leia abikaasat ning kuidas nende jalad järsku kõvera kuju võtavad. Nii ei juhtu. Muidugi võiksid ka klubid linnalegendide põr-

mustamiseks veidi rohkem vaeva näha, korraldada üritusi, kuhu laps saaks kaasa tuua nii ema kui vanaema, et nad saaks kõik koos palli kõksida, paar väravat lüüa ning siis koduteel muljetada, kuidas jalgpall on maailma kõige vahvam spordiala. Või kui selliseid üritusi lähiajal tulemas ei ole, siis hea lapsevanem, guugelda naisjalgpallureid ja loe kokku, mitu krõnksus koiba leiad. Kahtlustan, et null. Eelarvamustest üle saada pole tegelikult üldse nii raske. Tuleb ainult veidi pingutada ja tavapärasest kastist välja kiigata.

TÜDRUKUTE VUTIST

Kui tüdrukud ei tohi jalgpalli mängida ja poisid võivad, siis sama hästi võiks öelda, et vutt sobib ainult brünettidele, sest blondid määrivad oma juuksed rohuga kokku!

Olen küll lastetu nolk, aga kui ma saan kunagi tütre ja ta tahab jalgpalli mängida, siis lasku käia. Ma ei taha, et ta peaks üles kasvama ühiskonnas, kus naistele on mõeldud ühed spordialad ja meestele teised. See on jamps. Ja kui tema vend soovib iluvõimelda, siis palun väga. Olen nõus. Ilmselt on kogu selle probleemi keskmes ühiskonnas laiemalt levinud tendents, mis jagab mänguasjad poiste ja tüdrukute omaks, tööd meeste ja naiste omaks ja nii edasi. Äkki me jõuame kunagi sellise mõistmiseni, kus inimene võib tegeleda vabalt valitud hobide ja tööaladega ning keegi ei ütle, et see pole tema soole sobiv. Kogu jutu lõpetuseks: kui tüdrukud ei tohi jalgpalli mängida ja poisid võivad, siis sama hästi võiks öelda, et vutt sobib ainult brünettidele, sest blondid määrivad oma juuksed rohuga kokku!

LISAB PÕNEVUST

1-teist mõtet

Maskimehe suure südamega

tehtud karjäär

K

as Eesti spordil on vastu panna teist sellist atleeti, kes meie nõudlike standardite järgi on teinud nii tagasihoidliku rahvusvahelise karjääri, aga keda sellest hoolimata nii jäägitult armastatakse?

Eestlane on medaliusku ja peavoolu spordihuvilisele jõuab väga aeglaselt kohale, et maailma kõige tihedamas ja halastamatumas konkurentsis – jalgpallis – on korralik toimetulek mõnes keskmise tasemega Kesk-Euroopa vutiliigas ka üpris kõva saavutus. Raio Piirojal pole aga ette näidata sedagi – tema parimad aastad möödusid jalgpalli epitsentrist kaugel Norras.

Seal oli üheks tema tipphetkeks 2006. aasta Norra karikafinaal, kus ta kõmmutas Fredrikstadi kasuks kaks peaga väravat 3 : 0 lõppenud võidumängus.

Kaks aastat hiljem tuli ta klubiga Norra meistrivõistlustel hõbedale. Tundub justkui mage tase, eks. Aga nimetatud kaht peaga põrutatud kolli vaatas Oslos Ullevaali staadionil 25 201 pealtvaatajat ja karikavõitu hinnatakse Norras meistritiitlist kõrgemalt. Raio on ise jutustanud, kuidas nad pealinnast kojusõidu järel Fredrikstadi piirist enam kaugemale sõita ei saanud: neid võeti kodulinnas vastu tõrvikutega ja teekond linnasüdamesse kulges jalgsi. Kõik tahtsid kahe värava autorit õnnitleda ja pilti teha ning kui eestlane lõpuks

LIHTNE, VAHETU, SIIRAS

Sorava jutuga spordimehi on meil varemgi olnud, aga sageli on sellega kaasas käinud teadlik sõumehekuvand. Piiroja ei mõelnud kunagi mingile imagole.

14

JALKA Mai 2015

keskväljakule püstitatud telki jõudis, oli pidu juba läbi!

“See jääb elu lõpuni meelde,” tõdes Piiroja eelmises Jalkas.

Mille poolest jäävad sellised hetked alla publikuvaeste ja vähese kandepinnaga olümpiaalade medalivõitudele?

Vastus: mitte millegagi. Sisulise külje pealt ületab esmamainitu teise.

“Nad küpsetavad must šašlõkki” Piiroja esindas jalgpalliväljakul seda, mida hindame ka elus: jäägitut pühendumist ja täiega tegemist. Kui paljude Eesti jalgpallisõprade lemmikmängijaks oli just see Pärnust pärit puujalg! Kusjuures seda puujalgsust rõhutas Piiroja alati ise. Aga see ei lugenud – võrreldes palju tehnilisemate kaaslastega kaevas kõige sügavamale vutisemude südamesse oma pesa sageli just tema. Muidugi aitasid sellele kaasa Piiroja olek ja väljaütlemised väljaspool platsi. Nii lihtsat, vahetut ja siirast olemist Eesti spordis ei mäletagi. Sorava jutuga spordimehi on meil varemgi olnud, aga sageli on sellega kaasas käinud teadlik sõumehekuvand. Piiroja ei mõelnud kunagi mingile imagole. Ta ongi selline, kes räägib asjadest lihtsalt, tabavalt ja vaimukalt.

Tema huumoritaju on perfektne.

See võis olla 2011. aasta oktoobris, kui koondis naasis eduka EM-tsükli viimaselt valikmängult Belfastist ning toona Vitesse’i ridadesse kuulunud ning pidevalt traumadega hädas olnud Piiroja Tallinna lennujaamas eelseisvale Hollandisse sõidule mõeldes lausus: “Nad küpsetavad must šašlõkki, kui ma jälle vigastada saan.” Naljale andis lihvi fakt, et Vitesse’i omanikuks oli grusiin Merab Jordania. Aga kes siis veel kui mitte grusiinid oskavad lahtisel tulel liha keerutada.

Piiroja teesklematus teeb relvituks.

Maskimees Raio Piiroja andis endast mängule ja fännidele kõik.

Oma kaluri kutset pole ta kunagi häbenenud, ta on avalikult öelnud, et pole ametit, mida talle pidada ei kõlbaks.

Sama suhtumine oli jalgpallis. Kui treeningul lendasid pallid üle harjutusväljakut ümbritseva kõrgtõkke, võis Piiroja neile vabalt järele minna. Polnud suhtumist, et see on nooremate asi, ei tulnud mõttessegi, et see pallipoisitegu võinuks kuidagi õõnestada tema autoriteeti. Aga teistele jäid sellised nüansid siiski silma – ju olid need kaaslaste jaoks ikkagi ebatavalised. Mäletan, kui-

1-teist mõtet

Foto: Lembit Peegel

das ühe sellise pallide järele suundumise retke ajal tõstis üks meie ründetuus Piiroja poole püstise pöidla ja hüüdis: “Respekt, Raio!” Vähesed koondislased saanuks samasuguse teo eest sellise lugupidamisavalduse osaliseks.

Sellest, mida Piiroja ei seedinud 21. sajandi nullindad on Eesti jalgpallis Piiroja kümnend. Ta valiti ajakirjanike poolt neljal aastal (2006–2009) Eesti parimaks jalgpalluriks (2002. aastal eelistas jalgpalliliit teda ajakirjanike

valitud Andres Operile). Ta mängis 114 korda koondises ja lõi kaheksa väravat, millega jagab kõigi aegade edetabelis parima kaitsemängijana 12.–14. kohta.

Arvestuses pärast taasiseseisvumist on see 7.–8. tulemus. Ometi jääb Piiroja meelde muuga. Meesteajakirjale Playboy antud intervjuus (jaanuar 2008) tõdeb ta, et on näinud, “millised oskused on inimestele antud, aga nad ei kasuta oma eeldusi, vaid lasevad neil lihtsalt liugu”.

Piiroja ise seda ei teinud. Oma

eeldusi ja tugevusi kasutades tegi ta eestlase kohta suurepärase vutikarjääri. Kindlasti on ka koondis talle palju võlgu, vahest rohkemgi, kui välja paistab. Sealsamas meesteajakirjas lausub Piiroja: “Aga üks asi on küll, mis mulle kindlasti ei meeldi ei klubi- ega koondisetreenerite juures. Kui juba ette hakatakse vastase suhtes aukartust tekitama ja rõhutama, et ta on kõva. Seda ma ei seedi.”

See hoiak oli Raio üks firmamärke, küllap kandus seda kompromissitust edasi ka neisse, kes muidu oleks kiiremini alla andnud. Neid sõnu peaks alati meeles pidama iga väikeriigi jalgpallur. Ainult siis saame tuule alla teha Venemaale, Serbiale ja maailmameister Uruguayle ning jõuda tiitlivõistluste playoff’i – nagu me koos Piirojaga suutsime. Piirojale läks tema pühendumus maksma kümme ninamurdu.

Ta tegi oma karjääri sageli näomaski ja alati suure südamega. See viimane jääb enam meelde kui kättesaamatuks jäänud tippliigad. Piiroja võis parajasti olla nii jalgpalluri kui kalamehe ametis, aga inimeseks jäi ta alati.

Kiusatus on kirjutada, et Piiroja on legend. Aga jätkem midagi ka aja kaaluda ja otsustada, ärgem rutakem.

Las Raio kordasaadetu settib meis.

Distantsilt näeme selgemini, millise palluriga me 31. märtsil A. Le Coq Arenal hüvasti jätsime ja millisest mängijast Eesti jalgpall ilma jäi. Siis oskame veelgi täpsemini sõnu lihvida. Või ka vastupidi: müüdistuv kangelane muutub tagantvaates aina positiivsemaks, tema teod ja nende tähendus paisuvad ning järeltulevatele põlvedele anname edasi heroilise pildi mehest, kes oli rohkem õhus kui murul, võites kõik lahingud teisel korrusel. See teine variant on isegi eelistatum: Eesti taastärkav vutikultuur vajab oma legende ja müüte. Piirojal on selles vallas raudkindlalt midagi öelda, ilma et ta peaks enam lille või palli liigutama. Mälestused, neist lähtuvad legendid ja müüdid toidavad end ise.

Aitäh, Raio! Me ei unusta sind.

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja 2015 Mai JALKA

15

naistevuti müüdid

Äraolevate nägudega on neiud ehk ainult alguses. Kohe kui läheb tegevuseks, selgub, et jalgpall on tore.

Naistekoondislased müüte kummutamas:

jalad on siiani sirged ja maskuliinsus pole võimust võtnud Naistevutt rühib läbi raskuste tähtede poole. Ala muutub järjest populaarsemaks, kuid siiski on inimesi, kes parema meelega oma tütart vutitrenni ei saadaks. Rääkisime naistekoondislaste, kohtuniku ja ühe lapsevanemaga, et saada olukorrast sotti ja kummutada müüte.

Siim Kera

O

n 20. märts, reede, päev, mil tusased ja mornid pilved keelasid Eesti inimestele ligipääsu päikesevarjutusele. Eesti Jalgpalli Liidu sisehalli koguneb Naistelehe ja Nipiraamatu ühine toimetus. Captains of Change’i projekti (uuri leheküljel 19 olevat kõrvalkasti – toim.) raames teevad need kaheksa naist enese jaoks midagi täiesti uut ning erakordset ehk mängi-

16

JALKA Mai 2015

vad jalgpalli. Õhk on täis pinget. Nad ei oska vutist suurt midagi arvata, nad hõikavad, et nad saavad surma, nad on ootusärevil. Algab umbes 45minutiline trenn, mida viivad läbi koondislased Eneli Vals ja Kethy Õunpuu. Kõigepealt räägitakse lahti põhitõed, siis võetakse ette vahvad vutiharjutused.

Aeg möödub nagu lepase reega.

“Kõik naised olid vaimustuses

ja ütlesid, et nad tuleks kohe uuesti trenni tagasi,” jutustab silmade särades möödunud aasta Eesti parim naispallur Õunpuu. “Mitte kellelgi ei olnud jalgpalliga kokkupuudet olnud. Ainuke arvamus oligi see, et mehed vaatavad ja joovad õlut. Arvataksegi, et see ongi ainult meeste mäng ja meeste asi, aga siis tullakse esimest korda trenni ja unustatakse kõik hirmud ning eelarvamused.

naistevuti müüdid

See sai ümber lükatud, et jalgpall on kole ja hirmus. Jalgpall on kaasahaarav ja kihvt!”

Jalad siiani sirged!

Vutt ongi kihvt, kuid kahjuks seostatakse jalgpalli põhiliselt meestega. Naiste pallitagumisele vaadatakse veidi viltu ning kuigi olukord paraneb iga aastaga, saadavad seda spordiala siiani erinevad müüdid. Mõeldakse ja räägitakse, et vutt justkui ei sobi tüdrukutele, sest nad muutuvad seda mängides mehisemaks.

Ajuvaba. Vanematele ajab hirmu nahka seegi, et väidetavalt on naisjalgpalluritel keerulisem tulevikus abikaasat leida. Lisaks ringlevad tõsimeeli jutud, et naisvutimängijate jalad muutuvad kõveraks. Oeh. Loeme uuesti. See kõik tundub nii absurdne.

“Minu arust on kõige naljakam müüt see, et jalad lähevad kõveraks,” naerab Ungari kõrgliigas leiba teeniv Inna Zlidnis. “Mulle on ka seda alati öeldud, aga jalad on ikka sirged, üldse ei taha kõveraks minna!”

“Ma ei oska isegi midagi selle peale kommenteerida,” vastab rahvuskoondise kapten Õunpuu, kui küsin temalt läbi piinlikkuse, kas jalgpall on teda kuidagi maskuliinsemaks muutnud. “Ei saa öelda, et kui naised mängivad jalgpalli, siis see muudab nad kohe mehelikumaks – kindlasti mitte.”

Kust siis säärased arvamused

tulevad? Nimetatakse kaht eeldatavat põhjust. Esiteks seda, et naistejalgpall on Eestis võrdlemisi uus nähtus. Probleemi nähakse selleski, et lapsevanemad pole tüdrukute vutiga kursis. Mainitakse, et eelarvamuste muutmiseks piisaks võibolla ainult sellest, kui emad-isad läheks vaatama, kuidas nende võsuke mööda staadionit ringi lippab. Mida

Fotod: Lembit Peegel

arvab kogu olukorrast aga üks lapsevanem?

“Ma arvan, et inimesed lihtsalt ei tea, mida tähendab tüdrukute jalgpall,” räägib Tartu Tammeka naiskonda kuuluva Silja Goroško isa Vitali Goroško. “Me pole lihtsalt harjunud, et tüdrukud võivad jalgpalli mängida. See on meis endis kinni, kui me

Kethy Õunpuu laseb juustel lehvida – tema naiselikkust pole jalgpall rikkunud.

Foto: Lembit Peegel

2015 Mai JALKA

17

naistevuti müüdid

arvame, et see (naistejalgpall – toim.) ei sobi. Kui Silja alustas, polnud tüdrukud ja jalgpall minu jaoks igapäevane nähtus, aga mida rohkem ma nägin seda suhtlemist ja emotsiooni, seda ilusamaks mu nägemus sellest läks.

Karta ei tasu kunagi, sport on alati positiivne nii lapse arengule, tervisele kui suhtlusele.”

Keelitav õpetaja Nii Zlidnis kui Õunpuu on ise tundnud või kõrvalt näinud taunivat suhtumist naistejalgpalli. Flora kapten Õunpuu meenutab, kuidas temaga samas noortegrupis käis üks tüdruk lausa salaja. Tema tahtis väravas olla, kuid vanemad sundisid teda klaverit mängima. Nii tegi ta mõlemat. Kui ta kord trennis haiget sai ning käsi kipsi pandi, oli ta sellest hoolimata ütlemata rõõmus, sest pääses mõneks ajaks klimberkastiga musitseerimisest. Eks ole vigastusteohtki üks põhjus, miks vanemad tüdrukuid trenni ei taha lubada. Õunpuu on aga veendunud, et traumasid võib saada iga spordialaga tegeledes või niisama pargis jalutades.

Pealegi pole naistevutt üldse nii jõuline kui meeste omavahelised lahingud.

Sellest hoolimata polnud Inna Zlidnise ema vaimustuses, kui laps esimest korda trenni läks.

18

JALKA Mai 2015

“Mu ema oli vastu, aga kuna mu trenn oli koolis koos koolikaaslastega, siis tegime emaga diili, et kui riietusruumis on rohkem kui viis tüdrukut, võin ma jääda,” jutustab meestekoondislase Igor Morozovi abikaasa Zlidnis. “Õnneks oli riietusruum tüdrukuid täis.

Võisin jääda.”

INNA ZLIDNIS:

Minu arust on kõige naljakam müüt see, et jalad lähevad kõveraks. Mulle on ka seda alati öeldud, aga jalad on ikka sirged, üldse ei taha kõveraks minna! Õppeasutuse ja jalgpalliga on naisel seotud veel nii mõnigi põnev seik.

“See oli vist 9. või 10. klassis, kui kirjutasin essees, et tahan profimängijaks saada,” vaatab ta ajas tagasi. “Õpetaja seletas pärast, et see pole õige valik, et kuhu ma sellega elus jõuan. See oli saksa keele õpetaja ja mina läksin hiljem Saksamaale (Zlidnis mängis 2. Bundesligas – toim.) mängima (muigab – toim.). Pärast kirjutasin talle samuti, et näe, kuidas välja tuli. Selline lugu ka, et kui ma pärast gümnaasiumi lõpetamist mõni aasta hiljem kooli külastasin ja õpetajatega

rääkisin, siis küsiti pigem negatiivses mõttes, et kas ikka mängid veel palli.

Sain vastata, jah, ma elan välismaal ja olen profimängija.”

Omajagu sekeldusi on pidanud taluma ka FIFA kategooria abikohtunik Anni Rahula. Pigem minevikus nagu teisedki.

“Kui ma kohtunikutööd alustasin (2010. aastal – toim.), siis tehti igasugust nalja, oldi väga üllatunud,” räägib ta. “Praegu lähed mängule, on väga tavaline asi, et kohtunik on kohtunik, keegi ei võta mind enam soo järgi.” Ühesõnaga, asjad paranevad. Mida kiiremini, seda parem, sest vastupidi levinud arvamusele vutt tüdrukutele midagi halba kaasa ei too. Tuleb hoopis kasuks. Jalgpallitrennis õpitakse teistega arvestama ning suhtlema, saadakse käppa koostöö põhinipid ning arendatakse nii keha kui vaimu. Loodetavasti kaovad varsti eelarvamused ning kõik saavad naistevutti vaadata sama pilguga nagu Vitali Goroško.

“Nende müütide taga pole minu jaoks mitte midagi,” sõnab ta tõsise ja kindla tooniga. “Ma ütlen hoopis, et tüdrukud pööravad tänu sportimisele oma välimusele ja muule palju rohkem tähelepanu. Jalgpall ei tee tüdrukuid koledaks, hoopis vastupidi, tüdrukud lähevad kenamaks!”

naistevuti müüdid Foto: Lembit Peegel

Tüdrukute jalgpallifestival tuleb taas Kui varem on Eesti Jalgpalli Liidu ja FIFA koostööna peetud tüdrukute jalgpallifestival toimunud peaasjalikult mais, siis selleks aastaks on raskuskese liikunud septembrisse, mil neiud saavad vutti taguda Tartus, Tallinnas, Pärnus ning Kuressaares. Vaid Rakveres toimub üritus lehekuul.

“Klubide tagasiside on olnud selline, et sügisel jäävad tüdrukud rohkem ja regulaarselt trenni, sest pärast maikuud tuleb suvi ja juba uued tegemised ning huvid,” seletab asjaolusid jalgpalliliidu peasekretär Anne Rei. “Ideaalis võiks paar üritust olla mais ja paar septembris. Need on sobivad ajad – kool kestab ning kliima on hea.”

Nagu ikka, võivad juba kolmandat korda toimuvast festivalist osa võtta 6–14aastased tüdrukud. Ürituse iva on aga lihtne – populariseerida naistejalgpalli ning pakkuda noortele lõbusat treeningut ning ajaviidet. Mullu 10. mail peetud festivalil osales ligi 400 huvilist.

Mis on Captains of Change?

Pärnu JK kaunid naised Eesti meistrikarikaga. Paremal hoiab trofeed Anastassia Morkovkina.

Captains of Change ehk eesti keelde panduna Muudatuse Kaptenid on värske UEFA algatatud projekt, mille eesmärk on lihtsustatult öeldes see, et kõigil oleks võimalik jalgpallis probleemideta ja diskrimineerimata osaleda. Iga programmist osa võttev riik saab tegeleda endale kõige hingelähedasema teemaga ning Eesti Jalgpalli Liit keskendub naistevutile.

“Me üritame kaasata naisi erinevatele jalgpalliga seotud positsioonidele, nii mängijateks, kohtunikeks, treeneriteks kui ka ametnikeks,” räägib projekti kohalik eestvedaja Anni Rahula. “Põhieesmärk on propageerida naistejalgpalli.

Tahame näidata, et naisjalgpallurid on kõik toredad ja sõbralikud ning nende kohta käivad müüdid ei kehti.”

2015 Mai JALKA

19

persoon

Sellel pildil heitleb Siksten Kasimir Flora rohelises s채rgis A. Le Coq Arenal eurosarjas Tbilisi Dinamo vastu.

20

JALKA Mai 2015

Foto: Lembit Peegel

persoon

Siksten Kasimiri elu Rootsis: vahel vastaseks Malmö, vahel treeneriks Hans Backe 26.11.2014 – Rootsi tippklubi Malmö FF mängib Meistrite liigas Torino Juventusega. 28.02.2015 – Malmö FFi vastaseks on Rootsi karikasarjas tugevuselt neljanda liiga klubi Hudiksvalls FF, kelle rivistuses teeb täismängu Siksten Kasimir. Mees, kel äsja algas meie naabrite juures juba viies hooaeg. Kuidas tal seal läheb?

Siim Kera

V

õib uskuda, et Siksten Kasimiri nimi hakkab kohalike jalgpallifännide mälus vaikselt tuhmuma. Mehe viimane Eesti meistriliiga mäng jääb 2011. aasta märtsikuusse, mil tema toonane kodutiim Tammeka kaotas Nõmme Kaljule. Pärast seda ületas ta Läänemere ning seadis end sisse Rootsi väikelinnas Hudiksvallis, mille kohalikku klubi ta esindama hakkas. Esimesed kaks aastat tõi leiva lauale ainult vutt, praegu on ta poolprofessionaal ja vihub tavatöödki teha.

Ikka seepärast, et nurga tagant piiluva karjäärijärgse eluga harjuda.

“Minust on saanud puusepp,” naerab Kasimir. “Kõik, kes loevad, kukuvad pikali. Töötan sõbra ehitusfirmas ja meie linnas on 90% majadest puidust.”

Endise Flora kapteni hääles kõlavad mažoorsed noodid. Rootsi teises liigas (tugevuselt neljas – toim.) on ta pidevalt olnud põhimees. Alguses tavapärasel poolkaitsja positsioonil, hiljem ka äärekaitsjana, kuhu ta olude sunnil mängima liigutati. Kõik on kui Skandinaavia idüllis, elukaaslane Kristina tegeleb ettevõtlusega, peres sirgub kuueaastane Emilia.

Muide, tütar räägib eesti keelt aktsendiga, kuid sedagi pigem Maarjamaal.

Rootsis eelistab vanematega kohalikus keeles suhelda, isegi siis, kui isa vestlust soome-ugri stiilis alustab. Svenska pruukimine tuleb Emiliale kasuks, sest kuigi Kasimir plaanib pärast tänavust hooaega kedrad kokku rullida (kui just liigapüramiidis kõrgemale ei jõuta), siis pere kodumaale ei naase, vaid jäädakse Rootsi, kus Kasimir üritab treenerikar-

jääriga alustada. Ta loodab, et järgmisest aastast on ta Hudiksvallsi abitreener.

Noori ta praegu treenida ei soovi.

“Mulle meeldib inimeste peale karjuda, laste peale ei saa karjuda,” muigab kuueselt jalgpallitrenni läinud poolkaitsja.

Hudiksvallsi sattus ta nii, nagu vutimehed ikka uusi kapsamaid avastavad.

Agent helistas ja pakkus võimalust.

Algne plaan oli kõvematele klubidele silma jääda, aga seda ei juhtunud. Kord tekkis võimalus aste kõrgemale siirduda, mees eelistas aga paigale jääda.

“Ma olen siinset taset näinud, ma arvan, et ükski Premium liiga klubi ei jääks Rootsi meistriliigasse püsima,”

TOTAALNE MUUTUMINE

Minust on saanud puusepp.

Kõik, kes loevad, kukuvad pikali. ütleb Levadiaski mänginud atleet. “Ma ei saa aru, kui mõni jalgpallur ütleb, et mis see Rootsi on, ma võiks vabalt seal mängida. Palju on üldse eestlasi, kes on mänginud Skandinaavia kõrgliigades ja olnud seal tõeliselt edukad? Ei ole palju.

Meil käivad siin tugevuselt neljandas liigas inimesed testimas, et meie klubisse pääseda. Kui loen mõnda artiklit, et keegi läheb Norra tugevuselt kolmandasse liigasse, siis eesti keeles kõlab, nagu see oleks mudaliiga, kus kõik puujalad koos on. Tegelikult ei ole.”

Puujalad pole koos ka Rootsi neljandas liigas. Muidu oleks paganama raske seletada seda, kuidas Hudiksvalls kaks aastat järjest Rootsi karikasarjas 32

parima hulka alagrupifaasi jõudis. Lisaks riigi meistrile Malmöle (kaotati 0 : 5) oldi tänavu ühes grupis Kristen Viikmäe endise koduklubi Jönköpingsi Södra (1 : 4) ja Martin Vungi kunagise leivaandja Assyriskaga (1 : 3), kes mõlemad mängivad esiliigas ehk Superettanis.

Vutitraditsioone sinna kanti jätkub.

1980ndate lõpus oli Hudiksvallsi klubi eesotsas praegune Islandi koondise loots Lars Lagerbäck. Ühe teise kuulsa juhendaja käe all sai korraks oskusi näidata ka Kasimir.

“Jaanuaris öeldi, et tuleb üks treener ja viib meil mõned trennid läbi, mõtlesime, et kes see küll olla saab, ja siis tuli Hans Backe, kes oli Joel Lindpere treener New York Red Bullsis,” seletab mees, kes tundub siiani üllatunud olevat. “Me seisime suud lahti. See, mis toimus, oli müstika. Ta oli esimest päeva, nägi meid kõiki elus esimest korda ning teadis kõigi nimesid. Müstika. Eks ta pidi piltide järgi meie nimesid pähe õppima. See oli ülim professionaalsus.”

Eestile tagasi vaadates meenutab mees sooja sõnaga neid aegu, mil ta Merkuuri särgis Tammeka vastu mängis.

“Tammeka–Merkuur oli ikka tõsine derby, minu jaoks isegi suurem kui Levadia–Flora,” tunnistab ta ausalt.

“Mäletan neid esimesi mänge kunstmuru peal, tuhat inimest, ma ei tea, kuidas nad sinna mahtusid või seal istusid. Need olid väga lahedad andmised, vennatapp või kuidas öeldakse. Huvitavaks tegi asja see, et Tammekas olid ainult eestlased, Merkuuris ainult venelased. Tammelinn vs. Annelinn.”

2015 Mai JALKA

21

premium liiga

Paarist dream team’ist ja jalutuskäikudest on saanud ühtlane kompott Kui keskmine pühapäevane spordisõber võis veel mullu jääda kohati hätta Premium liiga jalgpallurite nimetamisel, siis praegu ei tohiks ükski vähemalt koondise mängegi jälgiv inimene kokutada – talv paiskas koduliiga igasse otsa mitu koondislast. Nüüdseks kätte jõudnud kevade puhul räägivad valikutest, liigast ja muust Siim Luts ning Ats Purje.

Kasper Elissaar, Soccernet.ee

V

õrreldes aasta lõpuga on Premium liigas täpselt 467 mängu koondisekogemust juures, kui pidada silmas vaid neid üheksat, kes kahe hooaja vahel koju naasid. Selle jalgpalliplatsil ründajat tähistava number üheksa moodustavad Purje, Luts, Enar Jääger, Joel Lindpere, Sergei Pareiko, Kaimar Saag, Gert Kams, Vladimir Voskoboinikov ja Joonas Tamm.

Mis need mehed Eestisse tagasi tõi? Peamiselt soov regulaarselt platsil käia. “Ei olnud raske otsus,” selgitab Levadiaga käed löönud vasakäär Siim Luts. “Mängida on vaja ja kui ei mängi, siis trennide pealt ennast heas vormis ei hoia. Tempo on siin hea, mängud tugevad ja midagi hullu ei ole,” lisab väravaga Tadžikistani vastu Hõbepalli võitnud ja mullu suvel Rootsist lahkunud poolkaitsja.

29aastase Ats Purje, kes sügisel oma tabamusega Sloveenia vastu Eesti koondisele EM-valikturniiri esimesed punktid tõi, naasmise lugu on veidi keerulisem. Pärast karjääri üht parimat hooaega Soome kõrgliigas Kuopio Palloseuras pakkus klubi Purjele uut kontrahti, ent väiksema palgaga kui varem. Ründaja või äärena mängiv eestlane leppis treeneriga kokku, et teeb KuPSiga hooaja ettevalmistuse ja otsib kuni veebruarini välismaalt klubi. Kui tuleb hea pakkumine, läheb ära, kui ei, jääb kokkulepitud tingimustel nendega. Kuigi huvi tunti mitmelt poolt, ei 22

JALKA Mai 2015

läinud asjad konkreetseks ja kätte jõudis veebruar. KuPS muutis oma senist pakkumist. Palgas tõmmati veelgi maha ja see ei sobinud Purjele enam kuidagi.

Seega oli endise klubi juures jätkamine välistatud.

“Ja nende välisklubide puhul oli kogu aeg igasuguseid jutte, aga midagi ei toimunud noh,” räägib Purje kurvalt ja toob välja huvi Inglismaa ja Saksamaa madalamatest liigadest ning Šoti kõrgliigast. “Igasugused riigid olid, aga konkreetseks asi ei läinud. Mul tegeles väga palju agente nende asjadega.”

LUTS VÄLISMAAST

Vahe ei ole suur selles mõttes, et trennid on suhteliselt samasugused. Plats oli ka isegi samasugune.

Seal oli personali rohkem – massööre ja asju, aga muidu pole nii palju erinevusi.

Kuigi ka Soome teistest klubidest uuriti Purje kohta, lõi ta hoopis kolmeks aastaks käed Nõmme Kaljuga.

Mis Eesti kasuks otsustas?

“See jutuajamine Kuno Tehvaga,” tunnistab ta ausalt, “tundsin, et mul on veel nii palju anda Nõmmele, ja sellepärast ma tahtsingi pika lepinguga end siduda. Mitte jälle, et ühe aasta teed ja siis hakka uuesti otsima uut klubi. Kaljule meeldis ka, kuidas tahan end nendega siduda ja aidata neid

võimalikult palju. Ja eks perekondlikud põhjused olid ka, aga need ei olnud määravad.”

Liiga on samme edasi astunud Purje räägib, et väga kihvt on tagasi olla.

Konkurents on heaks läinud. Võibolla neli nõrgemat on, aga kuus meeskonda mängivad kui võrdne võrdsega – see teeb liiga huvitavaks. Samuti on head mängijad erinevate võistkondade vahel ära jagunenud, mis on vaid positiivne: “Minu ajal oli Levadias 2007. aastal põhikonkurent Flora, siis oli päris pikk maa. Sealt oli lihtne jalutuskäik edasi.

Narva ei olnud oma tasemel. Nõmme Kaljut ka veel ei olnud. Sillamäed ei olnud, Infonetti ei olnud. See on muutunud. Levadias oli meil omal ajal selline dream team koos. Meie vastu oli väga raske saada.”

Ka Luts tunneb heameelt tagasiolemise üle. Ta sekundeerib oma kolleegile Kaljust, kinnitades, et liiga on kindlasti edasi arenenud, klubid on tugevamad, hästi komplekteeritud ning lihtsaid mänge enam ei ole. Poolteist aastat Rootsi kõrgliigas Norrköpingus veetnud 26aastase Lutsu arvates ei erine elu siinsetes ja sealsetes tippklubides väga palju.

“Vahe ei ole suur selles mõttes, et trennid on suhteliselt samasugused,” märgib ta. “Plats oli ka isegi samasugune. Seal oli personali rohkem – massööre ja asju, aga muidu pole nii palju erinevusi.”

Ka Purje ei näe liiga suuri erinevusi

premium liiga

Ats Purje on hoos: keegi ei tea, mis suunas ta järgmise liigutuse võib teha.

jalgpalluri igapäevaelus võrreldes Eesti ja Soome ning Küprosega, kus ta mänginud on. Treenerite käekiri küll mõneti varieerub, aga suures plaanis tehakse tema sõnul kõikjal sama tööd.

Liiga suur samm ja kahtlane kant Siim Luts loodab Levadias korralikult jalad uuesti alla saada ning seejärel taas välismaale kiigata. Eelkõige Skandinaaviasse, mis peaks talle paremini sobima. On kohti, kuhu ta ise ei taha mängima minna.

Ats Purje välismaast hetkel ei mõtle.

PURJE VÄLISMAAST

Ma ei ütle, et seal kerge on, aga seal on kõik võrdne.

Iga nädal on elu ja surma peale mäng. Siin saad kohati lõdvema jalaga mängida.

Paljud on rääkinud seda.

Kuigi jalgpallis on kõik võimalik, on ta kogenud, et välismaale heasse liigasse saamine ei ole teps mitte lihtne. Nii Küprosele Paphosesse kui hiljem tagasi

Foto: Lembit Peegel

Soome minemist pidas mees varuvariantideks, kuna suuremad kalad võrku ei ujunud. Väliskarjääriga jääb ta sellest hoolimata rahule.

“Ma olen olnud oma karjääri jooksul vabaagent, tasuta mängija, peaks nagu sobima paljudele klubidele, aga no ei ole üldse lihtne niimoodi minna,” tunnistab mees. “Isegi vaba mängijana.

Kui keegi kuskil väga tahab, on ta nõus maksma. Tihti vaadatakse vabaagendile halvasti ka, et miks sul klubi ei ole. See on küll “hea” jutt, mis terve karjääri jooksul on agendid mulle rääkinud, et 2015 Mai JALKA

23

premium liiga

Siim Luts mängijaile nii tuttavliku näoilmega: mida nüüd, kohtunik?

ole vabaagent ja siis leiame sulle klubi.

Sa pead just õigel ajal olema supervormis ja õnne peab olema, kui saad mingi hea lepingu kuskil. Aga ma ei suutnud nendel aegadel, kui ma vaba mängija olin, teisi klubisid end tahtma panna.”

Luts usub, et kui noorel jalgpalluril on võimalus kuskile välismaale akadeemiasse minna, tuleks seda kasutada.

Foto: Lembit Peegel

“Näiteks Frank Liivak,” räägib 20kordne internatsionaal. “Näha on, et tal on all ikka parem põhi kui temaga sama vanadel teistel noortel. Pole midagi öelda, ei ole me veel nii kaugel kui muu maailm. Eesti ka areneb. Selles mõttes ma ei saa maha laita kõike, aga see on minu arusaam. Kui on võimalik, siis muidugi tuleks minna.”

Purje arust tuleb ka välismaa kasuks.

Aga mitte liiga suur samm korraga. Ta selgitab põhjalikult: “Ma olin 22, kui läksin Levadiast ära nii-öelda pauguga. Levadia oli suhteliselt üllatunud ja vihane selle peale. Aga mul oli siis kindel eesmärk, et ma pean välja saama.

Mul ei olnud enam motivatsiooni Eesti liigas mängida. Mängisin küll Levadia eest põhis ja lõin väravaid, aga ma ei kuulunud liigas täielikku eliiti. Aga kui sa lähed mujale riiki teise treeneri alla, õpid uusi asju, hakkad iseseisvaks ... Ma küll tunnen, et ma läksin Eestist ära ja sain paremaks mängijaks välismaal erinevate treenerite all.

Aga kui on liiga suur hüpe, võib tekkida taandareng – kui lähed pingi peale istuma. Mina läksin Soome liigasse (Turu Interisse – toim.) ja sain kohe põhikoosseisu ja mängisin väga hea hooaja. Kohe esimesel tulin meistriks.

Ma ei tea, kas mul vedas, aga see hüpe Soome ei ole suur. Ma ei ütle, et seal kerge on, aga seal on kõik võrdne. Iga nädal on elu ja surma peale mäng. Siin saad kohati lõdvema jalaga mängida.

Paljud on rääkinud seda.

Aga Inglismaa, Saksamaa – see on võibolla liiga suur hüpe. Soome, Rootsi, Norra – see on väga hea, ma arvan. Just heaoluriik. Et sulle makstakse palka õigel ajal ja et inimesed on lahked su vastu. Lähed kuskile Ida-Euroopasse, siis keegi ei salli sind. Kõik arvavad, et sa tuled ta kohta ära võtma, ja võivad käituda halvasti.”

Lutsu lemmikud

Purje Küprosest: soovitan kõigil minna, kui endal raha on

Levadia ääremängijaga mehe unistustest rääkides toob mees soovunelmaid välja esmalt kolm. “Palju paremaks saada. Eesti meistriks võiks ka veel paar korda tulla. Ja eks kindlasti tahaks veel ka välismaale mängima saada,” sõnab Luts alustuseks.

Pärast lühikest pausi lisab ta kergelt unistaval toonil: “Prantsusmaa on mulle väga meeldinud. Prantsusmaa Ligue 1. Aga et sinna saada, ma ei kujuta ette – tung sinna on väga suur ja klubi leida väga keeruline.

Aga jah, liiga on jätnud sümpaatse mulje. Muidugi see ka, et Rootsi ründaja Zlatan Ibrahimovic mängib seal. Ta on alati meeldinud mulle!”

“See oli kihvt aeg. Esimese meeskonnaga muidugi langesime välja, aga mingi ajani olin oma meeskonna parim väravakütt ja lõin seal APOELile värava. Oli hea hooaeg minu poolt. Teise klubi Achnaga tegin isegi suhteliselt pika lepingu, kolmeaastase, aga see treener, kes mu võttis, lasti pärast ühte kuud lahti ja nagu nende uute treeneritega ikka on, ei sattunud mina tema valikusse. Eks vigastus segas ka ja poole aasta pärast lõpetasime koostöö.

Aga väga tugev liiga ikkagi. Inimesed tihti ei tea, et see on nii tugev liiga, et seal on väga head mängijad ja võimalused jalgpalli mängida on suurepärased.

Elada on Küprosel muidu väga hea. Kõik värsked puu- ja juurviljad, kõik mereannid on värsked ... Söögi puhul on 5+ ja üldse soe kliima, perega on mõnus olla. Jalgpalli seal armastatakse, number üks spordiala! Kõik räägivad jalgpallist kogu aeg.

Lihtsalt palkade maksmise ja lubaduste pidamisega on seal väga suured probleemid. See on miinuspool. Ei saa keskenduda täielikult jalgpallile, kuna on vaja iga kuu leib lauale tuua. Aga muidu soovitan minna! Kellel raha varutud, soovitan minna mängima. See on hea liiga.”

24

JALKA Mai 2015

mängija luubi all

Rasmus Peetson

Levadia terav poolkaitsja Rasmus Peetson tuli superkarika mängus Tartu Santose vastu 68. minutil platsile. Viis minutit hiljem oli tema arvel juba kaks väravat. Milles on ta hea? Mis omadused vajavad veel järeleaitamist? Pärnaka kohta jagavad meile oma arvamust Levadia boss Marko Kristal ning tema endise klubi Pärnu Linnameeskonna abitreener Gert Olesk.

Väljakunägemine

Marko Kristal: “Pole palju niisuguseid jalgpallureid, kes on niinimetatud peaga mängijad. Kui füüsis järele tuleb, võib päris kaugele jõuda.” Õhuvõitlus Marko Kristal: Kerkib õhku ja on hea, aga füüsiliselt tuleb juurde panna. Et õhuvõitlusesse minna ja see võita, tuleb füüsist lisada.

Gert Olesk: Väga hea. Esiliigas oli korraliku hüppevõimega, alati läks täiega sisse, ta pole selline, kes kuskil põeks.

Marko Kristal: On suhteliselt hea. Kui vaja kiireid otsuseid teha, siis võiks parem olla. Aga üldiselt – väljakut näeb ja kui aega antakse, suudab ka lahendusi leida.

Gert Olesk: Minu arust on väljakunägemine hea.

Jõud Marko Kristal: On küll suurt kasvu, aga füüsiliselt võiks tugevam olla.

Lihtsast jõust jääb puudu.

Gert Olesk: Esiliiga tasemeks oli tal jõudu küll ja veel.

Vastupidavus Marko Kristal: Jõuab küll, aga alati võiks parem olla. Senikaua kuni jalad füüsiliselt vastu peavad, jõuab joosta küll.

Gert Olesk: Samuti üks tema trumpidest, esiliigas oli väga korralik.

Sisu Marko Kristal: Sisu tundub olevat. Tahab mängida ja väljakul sisu taha midagi ei jää. Tahtmist on ja suudab lõpuni pingutada ning endast kõik välja pigistada.

Gert Olesk: Kui andmiseks läks, siis ta kindlasti tagasi ei hoidnud. Minu nägemuses võib väga kaugele jõuda, kui jalgpallile keskendub. On hea, et ta on olnud hilisema arenguga, teda ei ole noorteklassis väga pilvedele tõstetud.

Liikuvus Marko Kristal: Tundub algul, et on natuke aeglane, aga üldiselt on tasemel. Kui saab füüsiliselt tugevamaks, siis liikuvus paraneb tänu sellele.

Gert Olesk: Üles-alla, vasakule-paremale. Väga hea. Tal on suur tööraadius. Võhma on ja esiliigas jaksas igal pool tööd teha. Oli ründes, tuli kaitsesse appi, vajaduse korral müttas äärel.

Tehnika Marko Kristal: On hea nii kohalt kui kiiruse pealt.

Tehnika ja löögi- ning söödutehnika on korralik.

Gert Olesk: Natuke omapärane tehnika. Minu vaatevinklist on tal natukene teistsugune tehnika. Mõnikord pole ta palli omaksvõtmised standardsed. Aga hea on see, et selle taha midagi ei jää.

Foto: Lembit Peegel

cv

Kiirus Marko Kristal: Kohapealt pole stardikiirendus maailmaklassist, aga kiirust suudab hoida. Ei paista kiire välja, aga Eesti tasemel täiesti piisav.

Gert Olesk: Kiirus on kindlasti üks tema trumpidest. Vähemalt esiliigas oli.

Löök & sööt Marko Kristal: Löök on mõlema jalaga hea. Söödutehnika on olemas, aga vahepeal on lohakas.

Gert Olesk: Valdab lööki mõlema jalaga. Seega on vastaste väravavahile väga ohtlik mees. Söötudes leidis vahepeal variandid, mida võibolla iga inimene ei leiaks.

Näeb hästi väljakut.

Sündinud: 03.05.1995 Klubi: Tallinna FC Levadia Endised klubid: Pärnu JK, Pärnu Linnameeskond Treenerid: Mart Paumäe, Märt Siigur, Gert Olesk, Argo Arbeiter, Marko Kristal

26

JALKA mai 2015

koondis

Kas Eesti ja Šveitsi jalgpall arenevad eri suundades? Kas suudame ilmatasemel püsti jääda? Kas suudame tõusta?

Foto: Lembit Peegel

Mälestused Šveitsist: esimesed triibulised ja 0 : 3 Luzernis Staažika jalgpallisõbra silmis süttib tuluke, kui juttu tuleb Eesti–Šveitsi jalgpallisuhetest. Šveits ei tähenda üksnes 0 : 3 kaotust Luzernis, vaid ka meie esimesi triibulisi pärast taasiseseisvumist kodusel Kadrioru staadionil.

Indrek Schwede

P

raegune Šveitsi koondis on nii hirmkõva, et vähemalt võõrsil on Eestil raske isegi punktipojukest loota. Tasemevahe on meie ja nende vahel sedavõrd klaar, et piisab mõnest eksimusest – ja 90 minuti jooksul neid ikka juhtub –, et juustumaa jalgpallurid need oma kasuks keeraksid. See on alati nii: väetim õhkab, et lasi endale kollid lüüa oma lihtsatest vigadest, aga need apsakad tulevadki enamasti klassivahest.

Isegi kui kodune töö on korralikult tehtud, hajub kõrgema tasemega oponendi vastu mingil hetkel tähelepanu – kas teeb oma töö mängu kiirus või mõni kaval pettemanööver, aga korraga on pealtnäha primitiivne viga tõsiasi.

Just nii 27. märtsil Luzernis juhtuski.

Ei aidanud isegi kolmest keskkaitsjast ehitatud müür.

Ainus, mis meid 0 : 3 kaotuse juures lohutada võiks, on areng kohtumistes Šveitsiga: senised kolm mängu on meie poolt vaadates lõppenud tulemusega 0 : 6, 0 : 4 (mõlemad 1992) ja 0 : 3.

Seda joont peame hoidma, siis saame ehk A. Le Coq Arenal väravagi löödud ja midagi punktipauna.

Segadus lagunenud müüriga 16. augustil 1992 peetud MM-valikmäng oli Eestile esimene sellel tasemel mäng pärast 55aastast pausi. Kõigis varasemas neljas MM-mängus oli Eesti skoorinud ja meil oli kirjas 1 : 0 võõrsilvõit Turus Soome üle. Alustasi-

me Kadriorus lootusrikkalt seegi kord, mängides lahtist ja julget mängu. Iga eestlaste pallikaotus tähendas pingelist olukorda meie värava all, kuid andis vähemalt niipalju, et rahvusvahelises jalgpallielus karastamata eestlased jõudsid ka ise pealelöökideni. Nii takerdus edurivis mänginud Ken Kallaste isa Risto pealelöök vastaste jalgadesse, 12. minutil lähetas Martin Reim palli vastaste väravaraami.

Esimene värav lasi end oodata üle paarikümne minuti. 23. minutil avas Dortmundi Borussia ründetäht Stephane Chapuisat peaga skoori. See oligi aja küsimus, sest meie praaksöötude suur hulk kinkis vastastele magusaid kontrarünnakuid.

2015 Mai JALKA

27

koondis nurga alt tabatud foto. Ärevus oli meie meeskonnas selle vabalöögi eel suur, mida kinnitavad asjaosaliste hilisemad kommentaarid. Üks “müüritellis” Indro Olumets rääkis Päevalehele, et seina kippunud seisma ka väravavaht Poom ja teda pidi sealt kaks korda ära ajama. Reim ei mäletanud üldse, et ta müüris seisis.

Abitreener Aivar Pohlak pakkus, et ehk külvas meie kastis segadust mõni kaval šveitslane, kes oli Mati Hiisi “süüdistusfotolt” jõudnud välja liikuda. Ühtlasi märkis Pohlak, et Poom platseerunud valesti.

Teise poolaja esimesel minutil kaotas Eesti taas palli ja VFB Stuttgardis leiba teeniv Adrian Knup tegi 3 : 0. Peatreener Uno Piir polnud selleks ajaks veel riietusruumist väljudagi jõudnud. Sisuliselt oli mäng läbi, saime sauna 0 : 6.

Aga Eestil olid siiski oma võimalused: me tegime neli lööki raami (vastased 16), lõpus võinuks praegune Eesti Jalgpalli Liidu koolitaja Urmas Kirs minna üks ühele väravavahiga, kuid kehv puude palli ette võttes nurjas selle.

Meie poole helgemad hetked olid seotud Risto Kallastega: Göteborgi Gunnilse ISi pallur näitas esimese poolaja lõpus saltoauti ja pälvis sellega pärast kohtumist välismaa ajakirjanike tähelepanu. Oli aeg, kui sellised pisiasjad aitasid esimeste triibuliste valu leevendada.

Liigume edasi, aga Šveits teeb sama Sergei Pareiko peab tunnistama palli võrgus ja Šveitsi trio galoppi.

Teine värav oli kahekordselt rumal.

Toomas Kallaste väravavaht Mart Poomile tagasilükatud palli võttis meie kollkipper vanast harjumusest kätte.

Samal aastal oli aga hakanud kehtima reegel, mille kohaselt ei tohi puurivahid oma mängija tahtlikke sööte kätte võtta. Mängu jälginud Malta koondise peatreener (Malta oli meie valikgrupikaaslane) Pippo Psaila arvas, et kohtunik eksis, sest tagasisööt polnud tahtlik, kuid teha polnud midagi. Nüüd said vastased meie karistusalast vabalöögi ja kõmmutasid sealt 2 : 0. Hull lugu oli aga see, et meie kaheksameheline müür 28

JALKA Mai 2015

Foto: Lembit Peegel

lagunes Georges Bregy löögi ajal: nii praegune Tallinna Infoneti peatreener Aleksandr Puštov kui ka Tarmo Linnumäe keerasid pallile selja ning Puštov jättis selle liikumise järel suure vahe enda ja Risto Kallaste vahele. Pall aga lendas uhke kaarega rinnakõrguselt mööda Linnumäest, kelle kõrval pidanuks seisma meie praegune U21 koondise peatreener Martin Reim.

Paraku oli ka Reim kummargil asendis pallile selja keeranud ning müürist välja nihkunud. Pall maandus meie väravas – 0 : 2. Kõigest sellest jutustas 20. augusti Päevalehes avaldatud Mati Hiisi hea

Ülalkirjeldatud olukorrast oleme praeguseks palju edasi liikunud. Müür enam ei lagune, mehed teavad, kes seal seisma peavad ja kes mitte. Oleme saanud juurde palju rahvusvahelist kogemust.

Aga tasemevahe on jäänud. Eelkirjeldatud mängus kuulus praeguse Inglismaa koondise peatreeneri Roy Hodgsoni

MEIE VUTI TASEMEST

Oleme küll õhevil, et hiljuti väljamaa saia muginud koondislased jälle koduse musta leiva manu on naasnud ja Premium liigale kaalu annavad, kuid koondise tase siiski kannatab selle tõttu.

koondis Šveitsi pärand

Päevalehes ilmunud fotol on näha, kuidas tekkis auk meie müüri: Martin Reim on kummargil ja seljaga palli poole ning kera lendab rinnakõrguselt väravasse. Kõige vasakpoolsem mees on Andre Egli, kellega Reim kohtus 2007. aasta Hispaanias.

juhendatavasse Šveitsi meeskonna algkoosseisu kaks Bundesliga meest: Chapuisat ja Knup. Ülejäänud olid koduliiga mehed. Meilt polnud suurtes liigades kedagi: kuuele Flora mängijale sekundeeris neli Soome klubide (vaid üks meistrisarjast) ja üks Rootsi klubi mängija (tugevuselt teisest liigast). Viimati startis Luzernis šveitslastel seitse Bundesliga ja kolm Serie A mängijat ning üks oli koduliigast. Meil alustas üks mees Bundesligast ning üks mees Venemaa ja Šotimaa meistriliigast. Kaks tulid Norra ja üks Poola kõrgliigast ning viis koduliigast. Tänu oma jätkuvalt kõrgemale tasemele on šveitslased paremini saanud lahti Bosmani reegli järgse ukse välismaale. Ja mitte lihtsalt ukse välismaale, vaid ukse Saksamaa ja Itaalia tippklubidesse: meie vastu rivistusid mängijad Juventusest, Interist, Napolist ning Mönchengladbachist, Hamburgist, Frankfurdist, Leverkuseni Bayerist, Wolfsburgist. Šveitslaste algkoosseisu klubisid vaadates on selge, millest meil vajaka jääb:

rohkem mehi tegijatesse liigadesse, kus nad peaksid kindlasti olema põhimeeste seas. Pole sugugi oluline, et meie rahvusüheteistkümne algkoosseisu kuuluks kümmekond tippliigade pallurit. Piisab ka kolmest-neljast, heal juhul paaristkolmest. Ülejäänud seal kõrval peavad olema keskmise tugevusega välisliigadest, kusjuures üks-kaks võivad olla ka koduliigast. Pool satsi koduliigast on liiga palju. Ühest küljest oleme küll õhevil, et hiljuti väljamaa saia muginud koondislased jälle koduse musta leiva manu on naasnud ja Premium liigale kaalu annavad, kuid koondise tase siiski kannatab selle tõttu.

Nagu oleme varemgi kirjutanud: edu võtmed on meie noortetreenerite peos. Nende tööst sõltub, kas suudame tasemel ja välismaa tippklubidele huvipakkuvaid noori kasvatada. Abiks on esimene täismõõtmetega sisehall ja vutiliidu mitu abiprojekti (“Palli teine pool”, mängijate karjääriplaneerimine jms). Meist väiksem Island suudab.

Suudame meie ka.

Šveits kuulus nende seitsme riigi (Hispaaniat esindas Madridi eelkäija Madrid FC) hulka, mis asutasid 1904. aastal üleilmse jalgpalliliidu (FIFA).

Praegu on Šveits koduks nii FIFA-le kui ka UEFA-le.

Jalgpalli mängiti Šveitsis juba 1850ndatel kohalike ja Inglise tudengite vahel. Šveitsi jalgpalliliit asutati 1895, kolm aastat hiljem alustati maa meistrivõistlustega. Esimene klubi loodi 1860 riigi prantsuskeelses osas – Lausanne’i jalgpalli- ja kriketiklubi.

Saksakeelse osa esimeseks klubiks oli St Gallen 1879. 1886. aastal asutatud Zürichi Grasshoppers võttis oma sinivalge mänguvormi Blackburn Roversilt. Samas on Šveits andnud värvid maailma ühele kuulsaimale klubile Barcelonale, mille punalilla triip tuleb FC Baselilt. Need värvid jõudsid Kataloonia pealinna Zürichis sündinud Hans Kamperi kaudu, kes on FC Barcelona asutaja ja kes hiljem katalaanipärastas oma nime: Joan Gamper.

Neutraalne ja II maailmasõja purustustest puutumata jäänud Šveits oli esimene Euroopa riik, mis suutis pärast sõda korraldada MM-finaalturniiri (1954).

15 aastat hiljem Šveits jälitab meid kõikjal. Kui Eesti koondis 2007. aastal Hispaanias maavõistluseks Poolaga valmistus, tegi kõrvalväljakul trenni Korea klubi Pusan, keda treenis šveitslane Andre Egli. Mees tuli hotellis huvitunult uurima, kas tegu on Eesti koondisega, ja meenutas, et mängis kunagi ise Eesti vastu, lisades tähenduslikult: “6 : 0!”

Mehe imestusel polnud piire, kui ta sai teada, et Eesti koondises oli endiselt rivis üks tema 1992. aasta vastaseid: Martin Reim. Ja veel suuremaks läksid Egli silmad, kui ta sai teada, et üks 15 aasta tagune vastane, Marko Kristal oli meie koondise abitreener.

Martin Reim (keskel) sügab kukalt: vaat kus kohtumine! Marko Kristal (vasakul) muigab mälestusi mõmiseda ja Andre Egli vaatab-kuulab kõike Foto: Indrek Schwede imestades.

2015 Mai JALKA

29

jalgpallilapsed

Koondislased Roopsid, õde ja vend Miks oleks Sirje Roopsi esimene jalgpallitrenn peaaegu ainukeseks jäänud?

Keda õpetas Siim Roops puhtas norra keeles? Kohe saame teada. Roopsid on teadaolevalt ainukesed õde-venda, kes mõlemad Eesti rahvuskoondist esindanud. Kõva sõna. Jalka sai nendega kokku ja uuris, kuidas see kõik juhtus.

Siim Kera Sirje Roops Eesti koondise särgis Rumeenia vastu.

“M

eile on ette heidetud, et me kogu aeg jalgpallist räägime,” tunnistab Siim Roops (29), et tema ja õe Sirje (22) jutuajamised keerlevad põhiliselt vuti ümber. “Ükskord jõulude ajal pani abikaasa ultimaatumi ette – kui jalgpallist ei räägi, siis viib ta meid pitsat sööma. Tahtsime väga, aga ise ka ei saanud aru, kui juba jalgpall teemaks oli!”

Ja kes saab pahaks panna? Kui nii õde kui vend on rahvuskoondises mänginud, siis ei saa imestada, et pühalaudade läheduses kerkib vutiteema üles nagu koogitainas.

Sirje eeskujuks oli muidugi Siim, kes keskendus vutitrennile kolmandasneljandas klassis. Veel enne seda käis ta koguni kolmes spordirühmas korraga.

Kuna Mart Reiniku gümnaasiumis õppides pidi ta koolitee ette võtma õhtuses vahetuses, oli tal palju aega, et atleetlusega tuttavaks saada. Hommikul korvpall, õhtul jalgpall ja kergejõustik.

Tundub ulmeline.

“Ema ei lubanud enam kõigis trennides käia, nii kui koju jõudsin, jäin magama,” muigab mees. “Legendaarne Hillar Otto ütles, kaua sa ratast 30

JALKA Mai 2015

sõtkud, sa suur poiss, ratas kukub su all kokku. Siis otsustasingi jalgpalli kasuks.”

Kergejõustikuga tegeles Sirjegi.

Kuniks Siim ütles, et tule Tammekasse. Kuuendas-seitsmendas klassis see juhtuski, kuigi Sirje vutikarjäär oleks peaaegu üüratult lühikeseks jäänud.

SIRJE ROOPS:

Ma ei tahtnud pärast esimest trenni enam tagasi minna, sest lõin ühele tüdrukule kogemata palliga kõhtu.

“Ma ei tahtnud pärast esimest trenni enam tagasi minna, sest lõin ühele tüdrukule kogemata palliga kõhtu,” meenutab Tartu ülikoolis kehakultuuri õppiv Sirje. “Katrin Kaarna (toonane Tammeka treener, praegune naistekoondise abitreener – toim.) ütles, et pall peab maast käima, aga mul ei tulnud välja. Seda tüdrukut ma enam trennis ei näinudki.”

Toona tegi neidude vutt alles oma esimesi samme. Kui trenni tuli korraga neli tüdrukut, oli see juba palju. Kord

läks ta Annelinna kunstmuruväljakule trenni ja seal ei olnud kedagi peale tema ning Katrin Kaarna. Väikese rühma plussiks oli kahtlemata aga see, et tehnika sai mõnusalt käppa. Oma koondisedebüüdi tegi naine mullu märtsis, kui Eesti alistas Läti 8 : 2. Platsile oleks ta peaaegu pääsenud juba neli aastat varem, kui kohtuti võõrsil Horvaatiaga.

Esimest korda koondisega kaasas olles oli ta valmis vahetusest väljakule jooksma, aga enne vilistas kohtunik mängu lõppenuks. See oli umbes see aeg, mil ta pidas ka loobumismõtteid. Koormus oli suur ning tekkis tüdimus. Jalgpall.ee lehte sirvides võib näha, et 2009. aastal, 16aastasena mängis ta nii noorteklassis kui meistrivõistlustel hooaja jooksul kokku 3478 minutit. Võrdluseks, Artjom Artjunin kogus mullu kõigest 129 minutit rohkem mänguaega. Täiskasvanu. Premium liiga raudvara. Koondislane. Uskumatu, et tema numbreid saab üldse teismelise tüdruku omadega kõrvutada. Kuid praegune Tammeka mängija ning Santose treener Sirje Roops pidas vastu ja tänaseks on ta rahvusesinduse rüü kaheksal korral selga tõmmanud.

jalgpallilapsed

Foto: Lembit Peegel

Poomiga väljakul ja ebaõnn Floras Siimul õnnestus see korra. Ta on selle üle üdini uhke, aga ...

“See pole fakt, millega ma vestlust alustan, ma ise end koondislaseks ei pea,” tunnistab Siim, kes jooksis platsile 2007. aastal Hispaanias peetud maakohtumises Poola vastu. “See üks ametlik sõprusmäng, ma ei tea, koondislane on ikka see, kes on koondise juures rohkem aega veetnud. Kui ma aus olen, siis mind see häirib. Pigem oleks võinud mitte ühtegi mängu mängida. Igal pool tuuakse seda välja, et on isegi Eesti koondist esindanud. See oli üks mäng!

Muidugi oli väga meeldiv, see jääb eluks ajaks meelde. Sain Mart Poomiga koos väljakul olla. Kui duši all olin, siis ta oli esimene, kes tuli ja surus kätt ning ütles, et palju õnne esimese mängu puhul.

Aga mind häirib, et see jäi ainult üheks mänguks.”

Vahepeal mainib Sirje, et Siim tõi talle isegi pildi, kus tema ja Poom koos peal olid.

“Vanaema on kõige uhkem, tal on meist kõik uudised ja pildid mapi vahel,” teatab Sirje rõõmsalt.

Siim Roops mulluses Eesti karikafinaalis Tartu Santose eest ja Tallinna Levadia vastu.

Foto: Lembit Peegel

Santose imeaasta Vaata, kuidas tahad. Piilu, mis nurga alt iganes soovid. Tartu Santose 2014. aasta oli fenomenaalne. Karikafinaal ning Euroopa liiga mängud Tromsöga. Siim Roopsi sõnul jäi täiuslikust aastast üks asi puudu.

“Ma vaatasin uue karikahooaja esimese ringi penaltiseeriat Flora II vastu sünnitusmajas telefonist,” jutustab Roops. “Kui me oleks võitnud, siis oleks ülejärgmises ringis Tartu Tammeka vastu tulnud. See oleks täiuslik aasta olnud. See poleks olnud tähtsusetu sõprusmäng, vaid mõlemad oleksid võidu peale mänginud. Kirss jäi tordile peale panemata. Aga Euroopa liiga oli suurepärane. Paljud ei olnud sellise staadioni peal kunagi mänginud, uhked riietusruumid ja asjad. Tromsö ametnikud olid ka hämmingus. Võtsid kahe käega peast kinni ja ütlesid, mis mõttes, tugevuselt kolmas liiga, on see reaalne või ajate meile udu?”

2015 Mai JALKA

31

jalgpallilapsed Aga tagasi aastasse 2007. Siim Roops oli äsja siirdunud Florasse ning saanud kirja esimese koondisemängu.

Siis mindi klubiga Rootsi treeninglaagrisse, kus Roops sai külma ning jäi haigeks. Tagajärjeks kaks kuud antibiootikumide neelamist. Naastes oli hooaeg juba käimas ning Roops ei saanudki enam ree peale.

“Pasi Rautiainen oli hästi konkreetne treener,” räägib praegune Santose pallur ning samas klubis noori juhendav Roops. “Kui ettevalmistust polnud kaasa teinud, siis tema arust polnud Siim Roops 2007. aastal Hispaanias oma ainsa koondisemängu eelsel treeningul.

mängija valmis ning sai kohe automaatselt vähem mängida. Täiesti arusaadav.

Nii ma langesin ansamblist välja ja siis tuli põlvevigastus ka. Kolm aastat olin Tallinnas, kaks neist vigane.”

Viikingi õpetaja Mees on kahel korral ka Norra madalamates liigades pallimas käinud. Kõigepealt veetis ta 2007. aastal laenulepingu alusel mõne kuu fjordidemaa tugevuselt kolmanda liiga klubis Valdres FKs ning aastatel 2012–2013 kaks hooaega Grimstadi klubis FK Jerv (alustati Foto: Oliver Oli

tugevuselt kolmandas liigas, seejärel langeti aste madalamale). Tõenäoliselt oleks Roops Jervi kauemakski jäänud, kuid klubi treeneriks palgati 1997. aastal Dortmundi Borussia ridades Meistrite liiga võitnud Steinar Pedersen, kes Roopsi keskkaitsja positsioonile teise mängija kaasa võttis. Sellest hoolimata oli mehe poolprofessionaalne Norra-aeg mõnus. Peale vuti töötas ta ehitustarvete poes klienditeenindajana ning klubi tasus tema keeleõpingud, mida kokku kogunes koguni 12 tundi nädalas.

“Esimesed kuud olid poes päris põnevad,” muigab ta. “Sain ainult paarist sõnast aru – naelast ja kruvist. Lõpus oli juba selline olukord, et tööbüroo kaudu tuli Põhja-Norrast üks 45aastane mees kolmeks kuuks katseajale. Mina olin tema ülevaataja! Mina õpetasin ja kontrollisin teda. 27aastane Eesti vend kontrollis 45aastast meest. Põlist norrakat. Viikingit. Saime hästi läbi, aga talle võis see au pihta käia küll. Ei tea, mis ta kodus naisele rääkis.”

Tartu treeningutingimused Maailma ajaloos pole olnud just palju Tartu jalgpalli kajastavaid Jalka artikleid, kus poleks mainitud Taaralinna üdini kehva infrastruktuuri. Midagi ei muutu ka selles loos.

“Kõlab maailmaparandajalikult, aga tahaks, et kõigil Tartu klubidel hästi läheks, siis läheks ka jalgpall linnale rohkem korda,” arvab Santoses mängiv ning noori juhendav Siim Roops. “Kõik teavad, mis seisus infrastruktuur on.

Ajuvaba, et annad lastetrenni ja ühe väljaku peal on korraga 200 last. Teed 1/8 väljaku peal trenni. Sul on vähem kui veerand platsi kasutada. Pead täiega improviseerima, aga alati ei jätku ka väravaid, sest samal ajal teeb veel kuus gruppi trenni ja nad on väravad ära võtnud. Eks tuleb kuidagi hakkama saada.” Õde Sirje Roops viib seejärel jutu Annelinna kunstmuruväljakule, kus üks nurk veidi madalam kui ülejäänud plats. See tuletab Siimule meelde järjekordse loo.

“Jah, ükskord trennis seisis üks väike poiss seal nurgas ja kaugele tundus see täpselt nii, nagu ta oleks põlvede peal.”

See kõik oleks humoorikas, kui me ei räägiks Eesti suuruselt teisest linnast.

32

JALKA Mai 2015

Foto: Lembit Peegel

Artur Pikk Tallinna Levadia

David De Gea Manchester United

Hispaania

Foto: Craig Brough/Reuters/Scanpix

R

usutlus

Palli kontrollimine on keskv채ljamehe 체ks olulisi 체lesandeid.

38

JALKA Mai 2015

Foto: Lembit Peegel

usutlus

Ilja Antonov: ma olen venekeelne eestlane

Rahvuskoondises mullu kõik 14 mängu kaasa teinud vene ja ukraina juurtega Levadia poolkaitsja Ilja Antonov selgitab, et ta laulab mängueelset Eesti hümni kaasa enda sees ning peab end eestlaseks. Klubile lojaalne Antonov sihib siiski mängupaika välismaal.

Indrek Schwede

M

ullune hooaeg oli hea: ainsana mängisid kaasa kõik 14 koondise mängu ja mänguminutitelt jäid alla üksnes Karol Metsale – need olid vastavalt 1042 ja 1024. Kas tunned ennast koondises kindlalt?

Ma tunnen, et olen koondise ja treenerite huviorbiidis, aga ma ei saa kindlalt öelda, et olen põhimees. Pean veel pingutama, proovin teha oma tööd, et saada kindlaks põhimeheks. Iga koondisekutse on nagu preemia selle eest, mida oled viimaste nädalate või kuu jooksul teinud.

Mängid koos koduse rivaali Karol Metsaga. Kuidas teil koostöö sujub?

Meil on head suhted, ta on tore poiss.

Kui me oleme koondises, siis meil probleeme pole. Saame hästi läbi. Kui kohtusid Flora ja Levadia, siis me sõbrad ei olnud (naerab – toim.). Aga see ongi jalgpallis alati nii.

Levadiaga olete olnud väga heas hoos.

Mis teid edukaks teeb?

Ma arvan, et mitu tegurit. Esiteks head treenerid ja nende töö. Samuti hea koosseisuvalik. Kõik tahavad Levadia eest anda endast kõik, et saavutada seatud kõrged eesmärgid.

Peatreener Marko Kristal oli mängijana suur naljahammas. Kas ta treenerina ka nalja viskab?

Kui treeningul läheb hästi ja meeskond töötab, kui ei olda lohakad, siis teeb nalja. Kui ta tunneb, et mängijad ei anna endast kõike ja teevad lollusi, siis ta annab oma rahulolematusest kohe teada. Ta on huvitav treener.

Kas ta vihastab ka?

Loomulikult võib ta vihastada. Aga ta ei ole kuri inimene. Ta kasutab vajadusel piitsa ja präänikut, teeb nalja ja räägib tõsiselt.

Sergei Pareiko ütles, et tuleks Eestisse, kui siin moodustataks superklubi, mis üritaks läbilööki Euroopa liigasse.

Kas Eesti klubi suudaks jõuda Euroopa liigasse?

Ma arvan, et selleks peavad paljud tegurid olema kõrgel tasemel. Nagu see on headel välisklubidel. Organisatoorselt peavad asjad olema korras. Siis tuleksid siia ka head mängijad, kellega koos on võimalik midagi saavutada.

Arvan, et lähemas tulevikus võib see juhtuda küll, sest jalgpall on sihuke mäng, et kunagi ei tea, kes võidab, kes kaotab.

KIHLVEOPETTUSTEST

Jalgpalluritele on see valus teema ja olen õnnelik, et kuni tänaseni on sellised ettepanekud minust mööda läinud.

Kui palju on uus täismõõtmelise väljakuga sisehall meie jalgpallile juurde andnud?

Talveperioodil on see parim, mis meie kliimas olla võib. Seal on normaalne temperatuur ja kõik muud tingimused pallimängimiseks. Kunagi ei tea, mis ilm meil õues on. Hooaja ettevalmistusperiood läks kindlasti kvaliteetsemaks

kõikidel klubidel.

Kui kaua sina Levadias mängid? Millal välismaale siirdud?

Ma arvan, et pean end Eesti tasemel rohkem näitama, et kuhugi kaugemale jõuda. Praegu olen Levadia mees ja kõik mõtted on selle klubi juures ja seotud klubi eesmärkidega.

Mida sa oma trumpideks pead?

Ma olen väga töökas inimene.

Sinu suurt töövõimet oleks ka mina esimesena nimetanud.

Teistmoodi keskväljal ei saagi. Aga mul on vaja end arendada.

Mille kallal pead töötama?

Ma arvan, et vajan rohkem julgust, et oma otsuseid vastu võtta. Peaksin ründefaasis rohkem enda peale võtma ja ka riskima.

Eelmisel aastal lõid Premium liigas kaks, kaks aastat tagasi ühe ja kolm aastat tagasi kolm väravat. Keskmiselt kaks väravat hooajal. Kas treenerid üldse ootavad sinult rohkem resultatiivsust?

Mul ei ole treeneritega olnud tõsiseid vestlusi sel teemal. Aga muidugi on kaks väravat hooajal keskväljamehele vähe. Peab seda statistikat parandama.

Kuidas oma lööki hindad? Marko Kristal ütles 2013. aasta Jalka veebruarinumbris, et su löögil on sihik paigast ära.

2015 Mai JALKA

39

usutlus

Koduse konkurendi Nõmme Kalju leegionäri eest palli peitmas.

Ega mulle eriti ei meeldi iseenda hindamine, aga kui peab, siis ... Arvan, et löögitäpsust on vaja treenida. Keskväljamehe trumbiks peaks olema kauglöögid ja minagi pean nii kaugele jõudma.

Olen selleks võimeline.

Mida nõuab eelkõige sinult väljakul Marko Kristal ja mida Magnus Pehrsson?

See sõltub minu erinevatest positsioonidest väljakul. Koondises mängisin tihti äärepoolkaitsjana, kus on oma ülesanded.

Levadias selliseid ülesandeid ei olnud.

Klubis paiknen keskel ja seal on oma nüansid. Olen juba harjunud sellega, et mängin klubis ja koondises eri rolle.

Alguses oli koondises vaja aru saada, mida treener sinust täpsemalt tahab. Ülejäänu on keskendumise küsimus. Kui oled kontsentreeritud ja tead, mida sinult oodatakse, siis probleeme ei teki.

Kas sa individuaalset trenni teed?

Teen küll. Hooajaeelsel ettevalmistusel käin jooksmas. Ma tean, kui palju ma pean jooksma, et olla valmis. Eraldi treeninguid ma ei tee, aga pärast trenni jään kohale, et harjutada lööke, teha jõudu jms. Ma pole inimene, kes pärast trenni kohe duši alla ja koju läheb.

40

JALKA Mai 2015

Mulle meeldib rahulikult veel ükskõik mida teha.

Eesti jalgpallis on kinni püütud suur hulk pettureid, kes osalesid kihlveopettustes. Kas sulle on kunagi tehtud ettepanekut selles osaleda?

Seda pole olnud. Jalgpalluritele on see valus teema ja olen õnnelik, et kuni tänaseni on sellised ettepanekud minust mööda läinud.

OMA JUURTEST

Võibolla mu vanemad on venelased ja mu juured tulevad sealt, aga ma ei pea end venelaseks.

Mis juhtus San Marinos?

Väga kehv esitus.

Te ikkagi alahindasite vastast?

(Väga tõsiselt – toim.). Seda ei olnud kindlasti. Me olime nii keskendunud, võibolla ülekontsentreeritud. Tahtsime lüüa värava nii kiiresti kui võimalik.

Kui väravat ei tulnud, siis kasvas psühholoogiline surve. Meil oli olukordi, aga väravat ei tulnudki. See oli väga valus.

Kui palju sa eestikeelset jalgpallimeediat jälgid?

Vabal ajal ikka. Loen nii eesti- kui venekeelset meediat. Lugesin ka meie viigi kohta San Marinos.

Eesti meedia juhtis tähelepanu, et kõik mängijad ei laula Eesti hümni, valdavalt just venelased. Miks sina ei laula?

Ma ei ole laulumees. Aga enda sees kordan neid sõnu. Ma pean kontsentreeruma mänguks ja mulle sobib kõige paremini, kui seisan ning laulan ja tunnen hümni oma sisemuses. See aitab mul mänguks paremini ette valmistuda.

Nii koondise treeningutel kui mängueelsel soojendusel on selgesti eristatavad rühmad: eestlased on omavahel ringis ja teevad harjutusi ning venelased toimetavad omaette. Kas see meeskonnavaimule ei mõju? Ükskõik mis meeskonnas on sul alati sõpru, kellele võid alati külla minna, ja on lihtsalt meeskonnakaaslased, aga see ei mõju meeskonnatundele. Ma ei ole kokku puutunud sellega, et eestlased ja venelased oleks olnud konfliktis. Me ei ole venelased, me oleme venekeelsed eestlased. Mina ei ole venelane. Võibolla mu vanemad on

usutlus venelased ja mu juured tulevad sealt, aga ma ei pea end venelaseks.

Sinuga juba telefonis suheldes jäi kõrva, et oled väga viisakas, tähelepanelik ja heade kommetega. Kas see on sul kodust?

Kui te nii ütlete, siis mulle teeb see väga head meelt. Jah, see on mu kodune kasvatus.

Kuhu su geenid viivad – kas ema ja isa on Eestis sündinud?

Nad sündisid Eestis, aga isapoolsed vanaema ja vanaisa on ukrainlased ning emapoolsed vanavanemad venelased.

Paljusid slaavi perekondi on Ukrainaküsimus tülli ajanud. Kas see on teid ka mõjutanud?

Ukraina-küsimust ei puuduta me üldse.

Kas jalgpall oli sinu jaoks loomulik valik?

Esimesele treeningule minekut ei otsustanud mina. Isa pakkus seda võimalust, kui olin viieaastane. Ta ostis mulle esimesed spordijalanõud, mis polnud küll päris jalgpallisaapad, aga on mul siiani meeles. Mul on meeles isegi hetked esimesest trennist. Mängisime kruusaväljakul.

Kas isa ka jalgpalli mängis?

Ta tegeles jalgpalliga, aga pärast sõjaväeteenistust läks tööle.

Muud alad ei ahvatlenud?

Ma tegin küll isa soovitusel ka kergejõustikku, aga see oli selleks, et arenda-

Foto: Lembit Peegel

Hops! ja Wayne Rooneyl on pall nina eest ära löödud.

da end mitmekülgsemalt ja et see aitaks mind jalgpallis. Kogu aeg mõtlesin siiski jalgpallist.

Tahtsid profiks saada?

Jah. Koolis kirjutasime kirjandit teemal “Kelleks tahad saada?”. Mina kirjutasin, et tahan saada profijalgpalluriks. Õpetaja oli imestunud, et huvitav mõte.

Kas oled hiljem kohtunud selle õpetajaga?

Foto: Lembit Peegel

Mängus Inglismaaga Leighton Bainesi ääreläbimurret takistamas.

Jah. Käin siiamaani oma koolis külas.

Seal on palju õpetajaid, kellega saan hästi läbi ja kellega suhtlen. Seda ei juhtu just tihti, aga ikkagi.

Millised on meie lootused EM-valikgrupist edasi saada?

Kuna paberil on teoreetiline võimalus, siis peab uskuma. Šanss on olemas ja teistmoodi ei saagi väljakule minna – ikka peab uskuma. Meeskond teeb kõik endast oleneva, et edu saavutada ja viimaseid eksimusi parandada. Meil on võlg publiku ees. Me peame selle lunastamiseks võtma San Marinole kaotatud kaks punkti mõnelt favoriidilt tagasi. See on miinimum.

Aga ikkagi: et teha järgmine samm arengus, pead varem-hiljem välisklubisse siirduma. Kas sul vähemalt agent on olemas?

Olen kogu aja rääkinud, et oma karjääri peab ehitama samm-sammult. Pole vaja istuda ja oodata kuskilt mingit superpakkumist. Aga praegu olen Levadia mängija. Välisklubisse minekul on palju nüansse. Praegu proovin areneda mänguliselt ja teen seda siin.

2015 Mai JALKA

41

minu 11

Markus Jürgensoni koosseis: poksijad, kokad ning megastaarid

F

C Flora mees Markus Jürgenson on kokku pannud intrigeeriva 4-4-1-1 koosseisu, kust ei puudu eestlased ega teiste spordialade esindajad. Ütlemata põnevale kaitseliinile sekundeerivad hirmkõvad poolkaitsjad ja ründajad.

“Kaitses võib muidugi natuke lekkida, aga ilmselt lööb minu meeskond igal juhul igas mängus rohkem väravaid kui vastased,” mõtiskleb Eesti koondislane.

Lennox Lewis: Ei tea väga palju mehi, kes talle peale julgeks lüüa. Huvitav oleks näha, kuidas ta jalgpalliplatsil hakkama saaks.

Mario Hansi: Tartu mees, minu eluaegne sõber. Ma arvan, et see oleks talle ilus sünnipäevakingitus (naerab – toim.).

Elar Jürimäe: Mõtlesin, kas panna Enar Jäägeri või Elar Jürimäe, kes on kokk, veab kohvikut nimega Kohalik ja mängis vanasti jalkat. Tema panin puhtalt seepärast, et ta on hea jalgpalliteoreetik. Iga kord ütleb ta peale mängu mulle, kus ma oleks pidanud rohkem õlga panema. Annaks talle võimaluse. Saab mulle ette näidata.

Sofoklis Schortsanitis: Tel Avivi Maccabi korvpallur. Wikipedia andmetel 156 kilogrammi. Kossu mängib küll nelja-viie meetri kaupa, aga ma arvan, et peaks 90 minutit vastu küll ja tema kohalolek garanteerib, et keegi keskelt läbi ei tuleks. Keskkaitsja peab suur olema!

Gary Neville: Minu tiimi sai ta seepärast, et mulle meeldib lojaalsus ja põhimõttekindlus, mida ta terve oma karjääri järgis. Tark mängumees.

Cristiano Ronaldo: Olen sunnitud ta panema. Ma ei ole üldse tema suurim fänn, pole üldse fänn, aga tegemist on ikkagi planeedi paremuselt teise jalgpalluriga, peab võistkonnas olema. Tõele au andes, ta oleks nagu 3D-printerist välja tulnud. Kuskil arvutis sisestati andmed ja omadused ning need kõik pandi ühele inimesele.

Tean, et Mario Hansi on tema pikaaegne fänn, nad moodustaks hea tandemi.

Zinedine Zidane: Mulle ta mängustiil meeldis. Koosseisus seepärast, et lõpetas karjääri huvitava pauguga. Ükskord sattusin internetis nägema penaltit, mis ta selles 2006. aasta MMi finaalmängus lõi.

Soovitan kõigil see löök üle vaadata. Enda kogemusest tean, et juba Premium liigas tuleb surin sisse, kui penaltit lüüa.

Vana lõi MM-finaalis sellise penalti. Väga julge mees.

Diego Maradona: Ma ei ole teda kunagi mängimas näinud, aga olen vaadanud ta videoid ja võib vaid ette kujutada, mis mehega oleks tegu, kui ta oleks sündinud 30 aastat hiljem ja mängiks jalgpalli praegu. Ilmselt ei oleks tal nüüd neid probleeme ka, mis tal olid, ning ta suudaks oma potentsiaali ära kasutada.

42

JALKA Mai 2015

Foto: Lembit Peegel

Oliver Bierhoff Lionel Messi Cristiano Ronaldo

Zinedine Zidane

Diego Maradona

David Beckham

Mario Hansi

Elar Jürimäe

Sofoklis Schortsanitis

Gary Neville

Lennox Lewis

David Beckham: Tema oli minu absoluutne lemmik ja eeskuju, kui ma noor olin. Muutis jalgpalluriametit, tegi endast mingisuguse toote ja firmamärgi. Jalg oli tal ka muidugi hea.

Lionel Messi: Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on tegemist parima jalgpalluriga, keda meie planeedil kunagi nähtud on.

Oliver Bierhoff: Tema panin seepärast, et ta on esimene jalgpallur, keda ma oma elus mäletan. See oli vist 1996. aasta EM-finaal. Ma nägin, et ta lõi kaks väravat, ja see on minu esimene mälestus jalgpallist ja jalgpallurist. Juba ainuüksi selle mälestuse pärast on ta siin tipuründaja.

maakonnalood

Viljandimaa jalgpalli ajalugu ja hetkeseis Viljandi jalgpallil on seljataga pikk ja suhteliselt väärikas minevik. Olevik on ilus ja tulevik helge, sest uue hinge ja hingamise saanud Tuleviku klubis tehakse selle nimel sihikindlalt tööd.

Foto: Lembit Peegel

Alvar Loog

V

anim siinkirjutajale teadaolev allikas, mis kinnitab jalgpalli mängimist Viljandis, pärineb 1910. aasta suvest. Siis korraldas karskusselts Vabadus Vana-Võidu söödil esimesed jalgpallikursused. Linnas sees ei leidunud selleks tollal ilmselt sobivat platsi. 1912. aastal asutatud Tuleviku spordiseltsis hakati jalgpalli mängima 1913. aastal, mil eestvedajatel õnnestus harjutusväljakuks kaubelda mõisale kuulunud järveäärne koplipealne, seesama maatükk, millel asub praegu VilTänane Viljandi Tulevik (sinises) on iseseisev klubi ja võib oma kunagise emaklubi Flora naksti tangide vahele võtta. jandi linnastaadion.

Järjepidevam pallilöömine läks Viljandis lahti alles pärast vabadussõja Esimese Eesti vabariigi aastail ei luste kõrgeimas grupis seitse hooaega lõppu, 1920. aastal. Esimeseks sihipäjõudnud tollase Eesti jalgpallipüramii(1952–1958), võites 1954. ja 1955. raselt treeninud ja võistelnud meeskon- di tippu – liiduklassi – ükski Viljandi aastal pronksi ning 1956. aastal hõbeda. naks oli Viljandi Spordiringi oma. 1926. võistkond. Selle tarvis olnuks vaja moo- 1957. aastal triumfeeris Spartak Eesti aastal võitis Kaitseliidu Sakalamaa dustada korralik esindusmeeskond, aga karikavõistlustel. See tulemus ongi jäämaleva spordiklubi esindus Kesk-Eesti kohalike klubide omavaheline kemplenud Viljandi täiskasvanute jalgpalli seni ringkonna meistritiitli, mis jäi Eesti mine muutis selle paraku võimatuks. ainsaks suurvõiduks. 1959–1962 esinesimesel omariiklusperioodil Viljandi dasid Viljandit Eesti meistrivõistluste Nõukogude aeg jalgpalli suurimaks saavutuseks. tugevaimas liigas suurema sportliku Vahepeal peamiselt raskejõustikku eduta ükshaaval Kalev, Jõud ja SAM. Nõukogude korra saabudes (1940) likviljelenud (ning seetõttu kooliõpilastele Järgnenud kümnendil võistlesid Vilvideeriti Eestis peaaegu päevapealt kõik koguni keelatud olnud!) Tuleviku sporjandi esindused Kalevi, Jõu ning Bussisenised spordiseltsid, sealhulgas Vildiseltsi juures tegutses jalgpallimeesja Taksopargi nime all meistrivõistluste jandi Tulevik. 1947. aastal moodustati kond jälle alates 1927. aastast. Esimene 2. ja 3. liigas. Viljandi jalgpalli uus Viljandi Dünamo, mis jõudis järgmisel märkimisväärne edu saabus 1937. aastal, aastal esimese Viljandi klubina Eesti tõus algas 1977. aastal, kui moodustati kui esindus sai Kesk-Eesti ringkonna B- jalgpalli kõrgeimasse seltskonda, kus linnameeskond. 1981. aastal mängis see klassis esikoha. 1933. aastal moodustati juba Eesti jalgpalli kõrgeimas seltspidas vastu neli hooaega, parimaks jäi senise Viljandi Kaitseliidu spordiklubi konnas ning suutis paarist lühiajalisest 1949. aastal saavutatud 4. koht. asemele Viljandi Jalgpalliklubi, kes pakväljakukkumisest hoolimata püsida seal 1945. aastal asutatud Viljandi kus Tulevikule kohapealset konkurentsi. Spartak mängis Eesti meistrivõistkogu kümnendi. Meeskonna parimaks 2015 Mai JALKA

43

maakonnalood peamiselt mulkidest komplekteeritud koosseisuga kolm perspektiivikat pallurit Tallinna Flora duublist. Meeskonna esmane eesmärk on esindada kodulinna väärikalt ning vältida liigast väljalangemist.

Väljaspool Tuleviku rivistust sel hooajal Eesti meistri- ja esiliigas Viljandimaalt pärit pallureid eriti ei mängi; üksnes Kaimar Saag Levadias, Janar Õunap Floras ja Rasmus Alles Vändras.

Jürgen Henn tegutseb Flora põhimeeskonna abitreeneri ning Flora duubli peatreenerina.

Foto: Alvar Loogi erakogu

Viljandi mängijad koondises

Viljandi linnameeskond kaheksakümnendate aastate lõpus. Esimene rida vasakult: Jaak Luhakooder, Aivar Lillevere, Anatoli Logovoi, Viktor Alonen, Sergei Kuzmitšev ja Jüri Ude. Teine rida vasakult: Urmas Kirs, Indrek Ojamaa, Valeri Ježov, Dzintar Klavan ja Raivo Viira.

saavutuseks jäi 1990. aastal saavutatud 6. koht.

Tuleviku taasasutamine 1992. aastal nimetati senine Viljandi Linnameeskond kõigepealt ümber JK Viljandiks, ning seejärel sama aasta teises pooles JK Tulevikuks. 1991–1993 pallis see meistriliigas ning hooaegadel 1993/1994 kuni 1996/1997 esiliigas. Enne 1997/1998. hooaega (mis oli ühtlasi seni viimane “talihooaeg” Eesti jalgpallis) muutus Tulevik osaks Tallinna Flora süsteemist ning sai skeemitamise tulemusel omale Tallinna Vallist vakantseks jäänud koha meistriliigas ning peaaegu terve koosseisu jagu mängijaid Lelle SK-lt.

Tulevikule oli parim aasta 1999, mil meeskond teenis peatreener Tarmo Rüütli käe all meistrivõistlustel hõbemedali, edestades seejuures mõneti sensatsiooniliselt tollast emaklubi FC Florat. 1999. ja 2000. aastal mängis Tulevik end karikafinaali, ent pidi mõlemal korral tunnistama Maardu Levadia paremust. Kolm hooaega järjest (1998– 2000) osales Tulevik UEFA karikasarjades (vastasteks FC Sankt-Gallen, Club Brügge ja Napredak Kruševac), kordagi avaringist edasi pääsemata.

2003. aastast muutus seni täisprofessionaalne meeskond poolprofessionaalseks ning kolis elama ja treenima 44

JALKA Mai 2015

Tallinna. 2007. aasta kevadel mängis üksnes oma linna poistest koosnev Tuleviku duubel end Eesti karikavõistluste poolfinaali, ent pidi seal tunnistama Narva Transi paremust.

Tuleviku iseseisvumine ja tõus 14 hooaega järjest meistriliigas püsinud Tulevik likvideeriti senisel kujul 2011. aasta alguses. Tema koha võttis meistriliigas üle seetarvis loodud Flora tütarklubi FC Viljandi, mille rivistusse ei kuulunud peaaegu ühtegi viljandlast (klubi eksisteeris vaid kaks hooaega, saavutades meistriliigas vastavalt 8. ja 7. koha).

Selle käigu tulemusena Tulevik iseseisvus ja hakkas 2011. aastal pallima üksnes kohalikest mängijatest koosneva koosseisuga Eesti meistrivõistluste 2. liigas. Peasponsori Bestra toetusel ning Raiko Mutle ja Rain Tölpuse eestvedamisel tõusis meeskond peale kahte hooaega esiliigasse ning sealt omakorda kaks hooaega hiljem üleminekumängude kaudu meistriliigasse. Alates 2013. aastast on meeskonna peatreener Aivar Lillevere, kes täitis samu kohuseid ka hooaegadel 2000 ning 2003–2004.

Kahe hooaja vahel tuunis klubi oma esindusmeeskonda mitme vahepeal piiri taga pallinud kohalikku päritolu mängijaga (Sander Post, Jarmo Ahjupera ja Joonas Tamm). Ühtlasi liitus

Peale taasiseseisvumist ligi 300 kohtumist pidanud Eesti esindusse on kõigis mängudes kuulunud (vaid mõne erandiga) vähemalt üks Viljandist pärit jalgpallur. Karjääri lõpetanud mängijatest said 60+ kohtumist kirja Urmas Kirs, Viktor Alonen ja Erko Saviauk.

2014. aastal pallisid Viljandi mängijatest koondise särgis Ragnar Klavan, Kaimar Saag, Sander Post ja Karol Mets. Alates 2012. aastast koondise kaptenipaela kandval Klavanil täitus tänavu sajas kohtumine. Eesti naiskonda on aastate jooksul kuulunud mitu Viljandi linna või maakonna tüdrukut, hetkel pallib seal 65 kohtumist pidanud Hannaliis Jaadla.

Viljandi maakonna noormeestest kuuluvad praegu Eesti noortekoondistesse Gerdo Juhkam (U21), KarlRomet Nõmm ja Oskar Berggren (mõlemad U19), Roger Teor (U18), Marten Ritson (U17), Gunnar-Laur Sindi (U16) ning Kevin Irbus ja Ainar Vainaru (mõlemad U15). Neidudest on noortekoondiste kandidaatide ringis Sirli-Stella Jõgis ja Tiia-Linda Purge (mõlemad U19), Reti Talts, Mariana Kees, Kertu Reinup, Merit Vaidem, Triin Küttmann ja Mari-Liis Lillemäe (kõik U17) ning Mia Maks, Teisi Toomsalu ja Raneli Sonk (kõik kolm U15).

1999–2000 ja 2008–2014 oli Eesti rahvuskoondise peatreener Viljandist pärit Tarmo Rüütli, kelle juhendusel jõudis meeskond EM-turniiri playoff’i.

Aivar Lillevere juhendas 2008. aastal Eesti naiskonda ning oli 2000. aastal lühikest aega meestekoondise peatreeneri kohusetäitja. Samamoodi nagu samuti Viljandist pärit Urmas Kirs on

maakonnalood ta olnud erinevate Eesti noortekoondiste peatreener ja treener.

Aastatel 2012 ja 2014 valiti Ragnar Klavan Eesti aasta parimaks jalgpalluriks. Ühtlasi on tähelepanuväärne, et 2014. aastal saavutas Karol Mets selles küsitluses 3. koha; kusjuures viljandlaste kaksikvõit jäi kõigest ühe punkti kaugusele. Kohalikest meestest on varem Eesti aasta parimaks jalgpalluriks nimetatud Urmas Kirs, naistest Aire Lepik (1994 ja 1995).

Viljandi mängijad piiri taga Esimese viljandlasena pallis esinduslikus välisklubis aastal 1982 Moskva Dinamo ja Riia Daugava duublite väravas seisnud Tõnu Vanakesa. 1990. aastate lõpus mängisid Soome meistriliigas Urmas Kirs ja Argo Arbeiter.

Uuel aastatuhandel on piiri taga tegusid teinud Sander Post (2008–2010 Hollandi esiliigas ning 2011–2013 Norra meistriliigas), Kaimar Saag (2008–2014 Taani meistri- ja esiliigas ning 2014 Rootsi esiliigas), Jarmo Ahjupera (2009–2014 Ungari meistriliigas) ning Joonas Tamm (2011–2013 Rootsi meistriliigas). 2014. aastal oli Tarmo Rüütli lühikest aega Kasahstani meistriliiga klubi Pavlodari Irtõš peatreener.

Ragnar Klavan, kes kuulub juba kol-

mandat hooaega Saksamaa Bundesliga klubi Augsburg põhikoosseisu, mängis aastatel 2005–2012 Hollandi meistriliigas, tulles 2009. aastal AZ Alkmaari koosseisus Hollandi meistriks ning saades esimese eestlasena platsile UEFA Meistrite liiga alagrupiturniiril.

Alates tänavusest hooajast mängib Norra meistriliigas Karol Mets. Hannaliis Jaadla, kes pallis 2009. aastal pool hooaega Rootsi esiliigas, kuulub alates käimasolevast hooajast Inglismaa esiliigas palliva Oxford Unitedi koosseisu.

Pilk tulevikku Viljandi jalgpalli hetkeseisu üle on põhjust tunda rahulolu ning uhkust: meeskond mängib omade jõududega meistriliigas, üks kohalik poiss kuulub Saksamaa Bundesliga eurokohtade eest heitleva klubi põhikoosseisu ning kannab kaptenipaela rahvuskoondises, peaaegu kõigis erinevate vanuserühmade Eesti koondistes on mõni Viljandimaalt pärit mängija.

Uue hinge ja hingamise leidnud Tuleviku klubis aetakse asju sihiteadlikult, pühendunult ning professionaalselt. Sportlikule edule, mida keegi nii kiiresti oodata ega loota ei osanud, on lisandunud treeningrühmade kasv ning õnnestunud koostöö kohaliku kogukonnaga.

Foto: Alvar Loogi erakogu

Noored, naised ja harrastajad Viljandi maakonnas mängib jalgpalli umbes 750 harrastajat, neist ligi 350 Viljandi linnas. Tänapäevaks on Viljandi jalgpallialane noortetöö koondunud täielikult Tuleviku klubi kätte: 2013. aastal asutas Tulevik oma jalgpallikooli, aasta hiljem liitusid sellega kõik Viljandi spordikooli grupid.

Tuleviku hingekirja kuulub praeguse seisuga umbes 275 noormeest, keda treenivad Leo Ira, Aivar Lillevere, Mati Jürisson, Antti Rosenberg, Rain Tölpus, Raiko Mutle, Indrek Ilves, Toomas Linnu, Rait Oja ja Dagmar Hekki.

Alanud hooajal mängib Tuleviku ja SK Tääksi ühisvõistkond (treener Indrek Jegorov) Eesti noorte U19 meistrivõistlustel. Veel võtavad Tuleviku poiste grupid osa Eesti meistrivõistluste B1, C1 2. liiga, D1 4. liiga ja 8. liiga ning D2 liiga turniiridest.

Viljandi Tuleviku naiskond mängis aastatel 1994–1998 ja 2002–2006 kokku 11 hooaega Eesti meistriliigas, võites 1994. aastal hõbeda ning 1994/1995. ja 1995/1996. hooajal pronksi. Hooajal 2012 ning uuesti alates tänavusest aastast pallib see 2. liigas. Rühma, mida treenib Dagmar Hekki, kuulub umbes 25 tüdrukut.

Eesti meistrivõistluste madalamates liigades mängib alanud hooajal neli Viljandi maakonna klubi: Viljandi Tulevik II 2. liigas, SK Tääksi 3. liigas ning Suure-Jaani United ja FC Tarvastu 4. liigas.

Litsentsiga väljakuid on maakonnas kõigest viis: Viljandi linnastaadion (viimati täielikult renoveeritud 2009), Viljandi kunstmuru (mida Tuleviku klubi loodab renoveerida 2017. aastal), Soe staadion (kus mängib FC Tarvastu), SuureJaani staadion (kus mängivad Suure-Jaani United ja SK Tääksi) ning Karksi-Nuia staadion (millel peab oma kohtumisi Tõrva JK).

Viljandi Tulevik 1940. aastal ning sama aasta Eesti meister Tartu Olümpia.

2015 Mai JALKA

45

usutlus

Henri Anierist on kujunenud Eesti koondise p천hir체ndajaid.

46

JALKA Mai 2015

Foto: Lembit Peegel

usutlus

Henri Anier Saksamaast: asjad ei läinud nii, nagu ootasin, aga sinna siirdumine polnud viga Hea lugeja, sul oli võimalus küsida Henri Anierilt ükskõik, mida hing ihkab. Sa küsisidki ning Šotimaal palliv 24aastane ründetuus vastas. Siin ta on, Jalka esimene lugejaintervjuu. Uuritakse nii autode kui raha kohta, puutumata ei jää haridus ega kartulikrõpsud. Otse loomulikult jätkub tähelepanu ka vutitegevustele.

Siim Kera

K

umb on parem jalgpallur, sina või su vend Hannes? Palun põhjenda. (Marko, Pärnu) Oleme oma omaduste poolest üksteisest erinevad mängijad. Mõlemal on oma tugevused. Omavahel me ei konkureeri, küll aga analüüsime oma mänge koos.

Millises tippklubis tahaksid mängida?

(Wööbe Lipp, Väätsa vald) Raske on üht kindlat klubi eraldi välja tuua. Tahaksin ja unistan mängida Premier League’is või Bundesligas.

Kui sa FIFA arvutimängu mängid, siis kas sa tavaliselt ostad enda ka võistkonda? ( Jaak, Viljandi) Mängin vahel FIFAt sõpradega online’is või lihtsalt üksteise vastu. Jah, olen kunagi ostnud ka iseennast ja endaga mänginud. Päris huvitav on endaga mängida.

HABEMEGA SOLIIDNE

Arvan, et hästi hooldatud habemega võib tõepoolest ka soliidne välja näha.

Oled õppinud nii Tallinna reaalkoolis kui Tallinna saksa gümnaasiumis.

Kuidas sina niinimetatud eliitkoolidesse suhtud? On neid vaja? (Liina Laas, Tartu) Ma usun küll. Eliitkoolides on loodud head võimalused omandada väga

head haridust. Need on koolid, kus on koos väga andekad ja suurt õpikoormust taluvad õpilased. See ei tähenda aga kindlasti seda, et ainult eliitkoolides õppimine head haridust annaks. Kõik oleneb ikkagi inimesest endast.

Kas vanemad ei nõudnud, et peaksid tingimata kõrghariduse saama? (Oliver Kuller, Harjumaa) Ei saa öelda, et just nõudnud oleks, aga meie peres väärtustatakse väga haridust ja haritust. Loodan kunagi omandada kõrghariduse.

ilusam ja millega sa Šotimaal oma vaba aega sisustad? (Peeter, Järva-Jaani) Motherwell on väike linn, samas kaugel ei ole suurlinn Glasgow, kus on palju vaba aja veetmise võimalusi. Dundee on suurem ning mereäärne linn. Mõlema koha lähedal on ilusaid ja huvitavaid kohti, mida külastada. Dundee lähedal asub ka golfi sünnipaigaks peetav ülikoolilinnak St Andrews, kus on ka minu koduklubi treeningbaas. Vaba aeg kulub mul peamiselt puhkamise, sõpFoto: Lembit Peegel

Miks sul habe on? Teeb soliidsemaks?

(Kristi Üleoja, Tartu) Hetkel mulle lihtsalt meeldib, aga aegajalt olen ka ilma habemeta. Arvan, et hästi hooldatud habemega võib tõepoolest ka soliidne välja näha.

Oled sa suur reisihuviline? Mis riiki sa elu jooksul kindlasti külastada tahaks?

(Kaarel Metsa, Jõhvi) Tegelikult olen saanud maailmas juba päris palju ringi reisida. Kaugemad paigad on käimata (Põhja-Ameerika, Kesk-Ameerika, Okeaania), käimata on ka imeilusa loodusega väikesed saared, kus oleks mõnus lihtsalt puhata. Erinevaid ja huvitavaid paiku maailmas, mida tahaksin külastada, on palju. Mulle meeldib väga ka meie Eestimaa.

Oled mänginud nii Motherwellis kui Dundees. Kumb neist linnadest on

Inglismaa vastu Tallinnas, kus Anieri on takistamas Fabian Delph, eemalt jälgib mängu Gary Cahill.

2015 Mai JALKA

47

Koll! Henri Anier (esiplaanil) lööb ja Kilmarnocki meeste näod täituvad ahastusega.

radega suhtlemise, lugemise, söögitegemise ja enda arendamise peale. Mulle meeldib väga looduses viibida/matkata.

Sain omamoodi kogemuse, sain aimu Saksamaa jalgpallist ja elust. Iga klubi minu karjääris on tähtis.

Kas Erzgebirge Auesse siirdumine oli viga? (Anton, Tallinn) Kindlasti mitte. Tagantjärele mõeldes ei läinud asjad nii, nagu võibolla ootasin ja lootsin, kuid veana seda kindlasti võtta ei saa, sest põhjused ei seisnenud minus.

Jalgpallis ei tea kunagi, kuidas hooaeg minema hakkab või millised erinevad faktorid mänguaega mõjutada võivad.

Mis autoga sa sõidad? (Kevin Paabus, Pärnumaa) Šotimaal sõidan Mercedesega, Norras sõitsin Hyundaiga ja rattaga ning Itaalias käisin jala.

Suurbritannias on rool teatavasti valel pool! Kuidas sa sellega harjunud oled?

Kas on juhtunud mingisuguseid äpar-

Foto: Riki Grauer / Dundee United FC

dusi? (Tarmo, Valga) Esimene nädal roolis oli pisut uudne, kuid nüüdseks olen täielikult harjunud. Äpardusi juhtunud ei ole.

Milline näeb välja viimane pooltund riietusruumis enne koondisemängu? Kas kõik keskenduvad vaikselt või üritatakse pingeid jutustamisega maandada? ( Johanna, Põlva) Kuidas kunagi. Oleneb mängijast, mõnele meeldib omaette rahulikult keskenduda ning klappidest muusikat

Henri Anier (mustas) on Šotimaa rahvusstaadionil Hampden Parkil aktsioonis Aberdeeni kaitsja Shay Loganiga, kes korra isegi Manchester City värvides Premier League’is platsile jooksnud.

Foto: Riki Grauer / Dundee United FC

48

JALKA Mai 2015

kuulata, mõned jutustavad omavahel, teised jälle tegelevad oma keha soojendamisega jne. Samal ajal jagavad treenerid mängujuhiseid.

Suurbritannias arvestatakse nädalapalka. Kas sina saad palga kätte kord nädalas? Kui kaua sa nädalapalgaga ära elaks, kui klubis peaksid näiteks rahalised raskused tekkima? (Mirjam ja Kaupo) Ei, palka saab ikka kord kuus. Loodame, et sellist olukorda ei teki kunagi, ning ilmselt sõltuks see siis inimesest endast ja tema kulutustest.

Mis vanuses hakkasid sina tippsportlasele kohaselt tervislikult toituma?

Kas vahel kartulikrõpsu isu ka tuleb?

(Harri, Jõgeva) Jälgin kogu aeg, mida ma söön. Teadlikumalt hakkasin toituma ilmselt 17–18aastaselt. Vahel harva ikka tuleb isu kartulikrõpsude järele, kuid ise ma neid ei osta.

JALA, RATTA JA AUTOGA

Šotimaal sõidan Mercedesega, Norras sõitsin Hyundaiga ja rattaga ning Itaalias käisin jala.

Kas oled oma väravatähistamist kellegi järgi matkinud? (Silver Tabo, Ülenurme) Otseselt ei ole. Olen küll vaadanud erinevaid väravatähistusi, kuid peale väravat on puhas emotsioon – tähistus tuleb iseenesest.

Eestlastel pole seni Itaalia klubides hästi läinud (sina, Joonas Tamm, Frank Liivak, Enar Jääger). Kas võib öelda, et eestlastele Itaalia mängustiil väga hästi ei sobi? (Madis Mätas, Tartu) Ei usu, et mängustiil ei sobi. Pigem on tegu olnud juhuste kokkulangevusega, kus erinevatel põhjustel pole Eesti mängijatel õnnestunud Itaalias hästi esineda. Eks igaühel on omad põhjused ja oma lugu.

Kas Andres Operi rekordi – 38 väravat koondise eest – suudad ületada? (Eerik Väärtnõu, Rakvere) Eesmärk see mulle kindlasti ei ole,

Henri Anier on otsustanud lennata. Vastaseks mehe endine tööandja Motherwell.

kuid ründajana tahan loomulikult väravaid lüüa ja selle kaudu meeskonda aidata.

Mida hakkad tegema pärast jalgpalli?

(Killu Keevoja, Haapsalu) Keeruline hetkel vastata. Huvipakkuvaid valdkondi on mitu.

Kas sul oma tüdruk on? (Eveli, Tallinn) Hetkel ei ole.

Kuidas suhtud väravajoone tehnoloogiasse? Kas videokohtunik (mäng peatatakse ja uuritakse salvestust) sobiks jalgpalli? (Siim Nigul, Võrumaa) Kahetiselt, kohtunike töö teeks see kindlasti lihtsamaks, kuid samas kaotaks see mängus ja fännides teatava emotsiooni ja pinge, mis jalgpalliga kaasneb. Ma pigem arvan, et ei sobiks.

Millise maailmakuulsa jalgpalluriga tahaksid koos mängida ja millisega mitte? (Wööbe Lipp, Väätsa vald) Ronaldinhoga. Kedagi, kellega koos mängida ei sooviks, ei oskagi välja tuua.

Kas mina võin oma vennast paremaks mängijaks saada? Vend on praegu kümneaastane ja teeb mulle üks-üks mängus ära. Mina olen praegu seitsmeaastane. ( Johannes, Tallinn) Võid ikka. Nooremana vanematega mängides arened väga kiiresti ning see on sulle hea proovikivi. Tööta edasi ja paari aasta pärast oled kindlasti vennaga sama hea või temast isegi parem.

Mis on sinu Eesti lemmikklubi? Millal võib sind taas Premium liigas män-

Foto: Riki Grauer / Dundee United FC

gimas näha? (Taavi Mägi, Tallinn) Olen Flora-süsteemis juba alates väga noorest east mänginud ning pean seda ikkagi enda kasvatajaklubiks. Väga raske öelda, millal Premium liigasse naasen, kuid usun, et kunagi äkki küll.

Oled innukas sotsiaalmeedia, eriti Instagrami kasutaja. Mida see sulle pakub? Kas teed postitusi plaanipäraselt ning kui palju sellele aega pühendad? Ronaldo-suurused megastaarid on sotsiaalmeedias aktiivsed tõenäoliselt turunduslikel eesmärkidel ja kohustuslikus korras, aga Eesti jalgpallurid? Suhtlus fännidega? Kontakti hoidmine endiste ja praeguste kolleegidega? Midagi muud? (Andreas Sepp, Kalamaja) Peamiselt pakub sotsiaalmeedia ikkagi võimalust olla teistega ühenduses, näha, millega teised tegelevad, ning näidata lähedastele, sõpradele, fännidele, mida ise aeg-ajalt teen või kus viibin.

Postitusi teen täiesti plaanimatult ning üldiselt viibin sotsiaalmeedias minimaalselt.

Teie küsimusi ootavad Marko Meerits ja Sergei Pareiko Järgmises numbris vastab teie küsimustele Marko Meerits. Veel jõuate talle neid saata! Juulikuu Jalkas soostus uudishimulike infonälga rahuldama Sergei Pareiko. Lisage oma pärimisele ka nimi ja koht (linna, asula vms), kus elate. Aadress ikka sama: siim.kera@jalgpall.ee.

2015 Mai JALKA

49

treener

Margus Nemvalts P천lvast lahkuda ei kavatse.

50

JALKA Mai 2015

Foto: Aldo Luud

treener

Lõuna-Eesti jalgpalliveduri treener Margus Nemvalts Kui oma klubi, siis kogu eluks – nii on jalgpallis kombeks. Treener Margus Nemvaltsi minevik, olevik ja tulevik on Põlva FC Lootos ning oma tegevuses usub ta aususesse ja töösse.

Alver Kivi

“O

len olnud rohkem kui pool oma elust Lootosega ja on raske midagi muud ette kujutada,” tunnistab 32aastane Margus Nemvalts. “Kui just Newcastle, St. Pauli või Barcelona abi ei vaja, siis mujale mineku mõtetele väga aega ei raiska. Minek teise linna ja klubisse, selleks oleks vaja suurt isiklikku muutust. Laste kasvatamiseks on Põlva hea ja rahulik linn. Paremat mina ei tea.”

Margus Nemvaltsi igapäevased tegemised on sügavalt põimitud klubiga Põlva FC Lootos. Tema treenida on hetkel 2002.–2003. ja 2008. aastal sündinud poisid ja tüdrukud. Lisaks on rühmad Vastse-Kuustes ja Kanepis.

Toimetada tuleb ka meeskonna ja teiste noorterühmade juures.

“Kõikide gruppidega läheb hästi,” märgib Margus Nemvalts, kes ei soovi kellegi edusamme rohkem ega vähem esile tõsta. Ta on rahul, et nooremad teevad suuri hüppeid tehnikas, vanemad aga mängulugemises.

Auväärses seltskonnas Treenerina pole Margus Nemvalts endale seadnud kunagi eesmärgiks tulemust. Oluline on alati olnud mängija, kes peab saama võimalikult hea oskuste pagasi, et tulevikus oleks platvorm, millega edasi minna. Kuid oma tegevuses on treener alati uskunud kahte asja – ausust ja tööd.

“Ausus nii vastase kui oma võistkonnakaaslaste vastu,” selgitab Nemvalts oma kreedot. “Mängin nii hästi, kui suudan, ei hoia end tagasi, pingutan nii kõvasti, kui suudan, ei lase lõdvaks, kuna ei viitsi või ei taha.

Andekus ei võrdu hea mängijaga.

Igaüks peab trenni ja tööd tegema, et saada paremaks.”

Margus Nemvalts kuulub Põlva FC Lootose auväärsesse 250+ klubisse ehk seltskonda, kes teinud meeskonnas kaasa enam kui 250 kohtumises. 15 aastat klubi eest mänginud mehe karjääri lõpetas jalavigastus 2013. aastal.

Nemvaltsi sõnul oli Põlvamaal valida kergejõustiku, korvpalli, käsipalli või hoovijalgpalli vahel. Tema eelistas viimast, kuigi noortele sellist asja nagu jalgpallitrenn siis veel ei olnud.

PÕLVALE TRUU

Kui just Newcastle, St. Pauli või Barcelona abi ei vaja, siis mujale mineku mõtetele väga aega ei raiska.

Põlva FC Lootosesse sattus ta juhuslikult, kui klubi president Indrek Käo kutsus 14aastase noormehe meeskonnaga liituma. Noortevõistkondi siis klubil polnud, seega oli vaja kohe rinda pista meestega.

Oma debüüdi tegi Margus Nemvalts klubi eest 1999. aastal, kui asus mustavalgetriibuliste väravapostide vahele, kuid aastate jooksul on ta sattunud ka muudele positsioonidele.

“Kui võrrelda end meie tublimate kasvandikega, siis mängijana ma väga palju saavutanud ei ole,” räägib Margus Nemvalts, kellel on nende aastate jooksul kappi pisikesed auhinnad ikkagi kogunenud. Neist kõige soojema tunde on talle jätnud auhind Lootose eest

peetud 250+ mängu puhul, mis anti üle klubi 20 aasta juubelil.

“Kokkuvõttes võib öelda, et klubi eest on rohelisel kamaral tehtud päris palju mänge,” tõdeb Margus Nemvalts, kes ei ole kunagi olnud numbreid lugev mängija, jättes selle teiste hooleks.

“Kuid putsasid ma varna ei riputa ja oma lahkumismängu ei planeeri. Mõned mängud tahaks veel teha.”

Treeneriks juba koolipingis Margus Nemvalts oli Põlva FC Lootoses olnud juba mõned aastad, kui talle pakuti võimalust olla ka treener.

Esimesed sammud tegi ta abituriendina, õppides 2001. ja 2002. aastal ametit Bruno Rammo ja Kaido Kukli juhendusel. Peagi tuli ka esimene edu, kui tema treenitud tüdrukud saavutasid Eesti meistrivõistlustel kolmanda koha.

Treeneri karjäär sai hoo sisse 2003. aastal pärast sõjaväeteenistusest tsiviilellu naasmist. Ta osales kohe ka jalgpalliliidu koolitusel ja hakkas treenima kahte poisterühma.

Nii on ta FC Lootose tegemistega kasvanud kokku mängija ja treenerina.

“Oleme klubina läbinud palju etappe,” räägib Margus Nemvalts, lisades, et nii nagu inimene, on ka klubi kasvanud. “Oleme kahekümne aastaga jõudnud punkti, milleni Eestis kõik klubid kunagi ei jõua. Meil on treeningukompleks, palju hakkajaid mängijaid, nii poisse kui tüdrukuid. Palli mängivad ka lapsevanemad ja veteranid.

Meie suurim miinus on ka meie suurim pluss. Oleme väike kasvatajaklubi, aega jagub kõikide jaoks. Oleme LõunaEesti jalgpallivedur.”

2015 Mai JALKA

51

eestlased maailmas

Eesti jalgpallurid –

maailma otsa, aga ikkagi tagasi Kolm Eesti jalgpallurit – Meelis Peitre, Andero Pebre ja Martin Haljak – rääkisid Jalkale, miks nad käisid samamoodi nagu tuhanded Eesti noored Austraalias õnne otsimas, milline oli seal nende seos jalgpalliga ja miks nad lõpuks kodumaale naasta otsustasid.

Oliver Lomp

K

Andero Pebre tõdeb, et Eesti on elamiseks kõige parem koht.

52

JALKA Mai 2015

Foto: Lembit Peegel

ui 2005. aasta mais kehtestas Austraalia Eestiga kokkuleppe, et siinsed noored võivad rohelisele mandrile taotleda kaheaastase tööviisa, algas üks siiani kestev rännutsükkel. Eneseotsinguil Eesti noored nägid suurt võimalust minna välismaa sooja päikese alla raha teenima ja nüüdseks pole Eestis ühtegi noort inimest, kes ei teaks kedagi, kes poleks praegu või poleks kunagi käinud maailma teises otsas elu proovimas. Aastate jooksul on kaugele maale tee leidnud ka Eesti jalgpallurid.

Meelis Peitre lõpetas 2013. aastal poolte kokkuleppel lepingu FC Floraga ning liitus Paide Linnameeskonnaga, kuid ometi tundis ta, et elus on midagi puudu. Austraalia seiklus näis just see, mida sel eluperioodil proovida tasuks.

“Mul olid Austraalias juba sõbrad ees ja mõtlesin, et miks mitte samamoodi proovida,” meenutas üldjuhul vasakkaitset mängiv Peitre. “Otsustamine käis päris kähku, kuna mind otseselt siin miski kinni ei hoidnud. Meeskond ei hoidnud ka kaua kinni. Mis neil ikka öelda, amatöörklubi ju.”

Tartu Tammekas pallinud Martin Haljak oli samale arusaamisele jõudnud juba aasta varem. Kuigi ka tema oli noortekoondiseid esindanud, sai ta aru, et sellisel tasemel peret ära ei toida, ja nii ei kahelnud ta hetkekski.

Kõige kõrgema tasemega jättis hüvasti Andero Pebre, kes oli Eesti valitseva meistri FC Levadia nimekirjas, kuid otsustas sellest hoolimata teispool maakera õnne proovida.

“Idee peale tuli tegelikult minu

eestlased maailmas Foto: erakogu

Foto: erakogu

Martin Haljak (üleval paremalt esimene) jõudis Austraalias veedetud ajaga mängida mitmes erinevas tiimis.

tütarlaps üsna spontaanselt,” meenutas Pebre. “Ta oli natukene uurinud oma seal töötavatelt tuttavatelt eluolu kohta ja umbes augustis (2013. aastal) otsustasime ära, et on minek. Isiklikus plaanis polnud mul ka parim hooaeg käsil. Jah, tulime meistriks, kuid tundsin, et mul oleks vaja astuda elus samm edasi. Olin Levadias olnud ka juba viis aastat.”

Kuigi kõigil kolmel oli kindel plaan jääda ka Austraalias jalgpalliga seotuks – näiteks rääkis Pebre 2013. aasta lõpus Jalkale antud intervjuus, et unistab isegi A-League’ist –, oli esmalt oluline saada väärt töö, et võõrsil mitte hätta jääda.

Pealegi tuli harjuda totaalselt teistsuguse keskkonnaga.

“Mäletan selgelt esimest elamust,” meenutas Haljak. “Võtsime lennujaamast takso ja palusime sõitu Perthi, kuid taksojuht kinnitas, et me juba olemegi siin. See oli kultuurišokk – kas üks linn võib tõesti nii suur olla?”

Haljak tunnistas, et Austraalias pole otsa peale saada üldse nii lihtne, kui arvata võiks. Alustades sellest, et internet pole nii lihtsasti kättesaadav kui Eestis, ja lõpetades sellega, et kõik vahemaad on nõnda pikad. Ta sai küll esimese juhutöö paari päevaga, tegi kähku ära ka tõstukijuhiload ja sai püsivama töö masinaoperaatorina, kuid kõige nimel tuli kõvasti vaeva näha.

“Esimene aasta oli tegelikult väga raske, raha polnud ja tulime ots otsaga kokku,” rääkis samuti tüdruksõbraga kängurute maale läinud Haljak. “Teiseks aastaks tekkisid aga juba tutvused ja kõik läks ülesmäge.”

Peitrel ja Pebrel läks uude kultuuri sisseelamine veidikene lihtsamalt. Peitre

Meelis Peitre (ülal vasakult esimene), Martin Haljak (ülal paremalt teine) ja Eron Krillo (all vasakult esimene) võitsid saalijalgpallis duubelliiga karika.

võttis Austraaliasse jõudes isegi kaheks nädalaks aja maha ning alles siis asus sõprade kaudu tööle, Pebret aitas just Haljak.

“Martin aitas mind väga palju,” märkis Pebre. “Ta oli juba enne meie saabumist eluolu tutvustanud, tuli siis lennujaama vastu ning aitas öömaja ja töökoha otsimisega. Aga nii juba kord on, et mõned saavad kiiremini jalad alla kui teised. Näiteks mu tüdruk otsis kolm kuud tööd, aga mina sain kutse juba neljandal päeval. Tõsi, meestel on Perthis ka lihtsam tööd leida,” märkis Pebre.

ANDERO PEBRE:

Trennis käimine jäi suuresti ka selle taha, et vahemaad on jube pikad.

Saatuse tahtel läks nii, et Eesti jalgpalli mõistes kõige kõrgemalt tasemelt tulnud Pebre jalgpallurikarjäär jäi Austraalias pea olematuks. Ta küll püüdis alguses treeningutel osaleda ning tegi kaasa ka paaris saalijalgpallimängus, kuid seitsme Austraalias oldud kuuga rohkem ei jaksanud: “Austraaliaga seostuvad mulle pigem teised asjad kui jalgpall. Näiteks tegin Perthis rasket ehitustööd, mis oli minu jaoks täiesti uus kogemus. Lisaks õppisin selgeks traktorite ja muude masinatega sõitmise, mis oli samuti uudne. Trennis käimine jäi suuresti ka selle taha, et vahemaad on jube pikad.

Samas polnud mu füüsiline vorm kõige parem, kuna sain mitu pisivigastust ja

pidin treeninguid vahele jätma. Nii see jalgpallitee katki jäi ja otsustasime ära minna farmi, kus jalgpalli mängida ei õnnestunud, sest lähimad asulad jäid väga kaugele.”

Viisast kõik võtnud ja Austraalias täpselt kaks aastat olnud Haljak jõudis aga jalgpallurielu episoodiliselt elada. Päris alguses püüdis Haljak võtta ühendust ka piirkonna gigandi Perth Gloryga, kuid see ei õnnestunud. Seejärel saadi koos endise Paide mängija Jaan Leimanniga jalg ukse vahele Perthi kohalikus liigas palliva Bayswater SC juures. Haljaku sõnul oli tase väga tõsine.

“Tegime kolm korda nädalas trenni ja võistlusmängude eest oli ette nähtud ka tasu – 250 dollarit (1 Austraalia dollar = 0,73 eurosenti) võidu, 200 kaotuse eest,” rääkis Haljak. “Sisuliselt oli tegu poolproffidega ja hooaja lõpus pääses kolm meest ka Perth Glorysse. Paraku oli selline tempo pärast 12tunniseid tööpäevi minu jaoks liig. Ma tahtsin pigem lihtsalt hobi korras mängida ja nii lahkusin lõpuks tiimist.”

Oma tüdruksõbra tuttava kaudu ei jäänud Haljak kauaks klubita. Nimelt võttis tema ja Olari Pärlini vastu Balcatta FC, mis pallis samuti Perthi kõrgliigas. Tasu oli sama, tase korralik – näiteks mängis seal FA karikasarja kogemusega Mike Aspin – ning sinna jäädi hooaja lõpuni.

“Lõpuks saime aru, et me peame valima töö ja jalgpalli vahel. Jalgpalliga end ära poleks toitnud, seega oli valik ilmselge,” nentis Haljak.

Aga ka see ei tähendanud veel, et ta jalgpalliputsad päris nurka riputanuks.

2015 Mai JALKA

53

eestlased maailmas Koos Leimanni ja Eron Krilloga mindi mängima saalijalgpalli “pühapäevaliigasse”, kus neile vastast ei leidunud.

“Seal võitsime mänge ikka ulmeskooridega, vahel koguni 18 : 0,” nentis Haljak. Alguses mängiti South Fremantle Futsal Clubis, pärast South Metro Futsal Clubis. Viimasega liitus hiljem poole hooaja pealt ka Peitre, kelle sõnul oli kutsujaks Haljak. Mängiti duubliliigas, kus tuldi kindlalt meistriks – finaaliskoor oli Peitre mälu järgi koguni 8 : 1.

Nüüd on kõik kolm jalgpallurit tagasi Eestis. Kodumaale meelitas tagasi kas enda või tüdruksõbra igatsus kodu järele. Tallinna Kalevis noortetreenerina tegutsev Pebre on veendunud, et reisikogemus tuli talle igati kasuks, kuid tagasi ta ilmselt ei läheks. Taas Paide Linnameeskonna nimekirja kuuluv Peitre, kes oli Austraalias

54

JALKA Mai 2015

kümme kuud, ütleb, et tema puhul Austraalia lihtsalt ammendas ennast, kuid kuna ta saaks viisat pikendada, ei välista ta, et kunagi seal uuesti kätt proovib. Tammekaga aeg-ajalt treenival Haljakul läks Austraalias kõige edukamalt ning Eesti eluga kohanemine on võtnud aega.

“Tegelikult oli seal ülikõva.

Võimalusi oli lihtsalt nii palju.

Siin on hea, kui saad 1500 eurot kuus palka, seal said kehvematel nädalatel sama palju. Parimatel nädalatel ulatusid palgad 5000ni,” nostalgitses Haljak, keda endised tööandjad ootavad juba pikisilmi tagasi. “Samas elab ka siin hästi, kui viitsid tööd teha.”

“Tegelikult veendusin selles, et Eesti on ikka kõige parem koht elamiseks. Jah, seal on hea kliima ja suuremad rahanumbrid, aga kodutunnet selle eest ei saa,” võtab Pebre kokku.

Meelis Peitre kuulub taas Paide Linnameeskonda.

Foto: Lembit Peegel

Kutse valsile!

Viin alates 9990â‚Ź

Hooajalised lennud Tallinna ja Viini vahel 3. aprillist 23. oktoobrini 2015

www.estonianair.ee

ajalugu

Hiiu staadion, supelasutus ja Nõmme häll Nõmme Kalju kodustaadion on 92aastane. Selle lähedal asub aga ka muid olulisi spordibaase ja Nõmme sümboleid.

Jaak Juske

T

allinnas Nõmme linnaosas asuv Hiiu staadion rajati 1923. aastal, kui Nõmme oli veel omaette linn. Nõmme spordiselts Kalju asutati 20. detsembril 1922. Järgmisel aastal lõid kaks elukutselist maadlejat Aleksander Schneider ja Mart Liiv jalgpalliklubi Kalju. Samal ajal alustasid Kalju jalgpallurid ka Hiiu mändide vahele staadioni rajamist.

Teise maailmasõja alguses tegevuse lõpetanud klubi taastati 1997. aastal.

Viis aastat hiljem renoveeriti põhjalikult Hiiu staadion, mis on taas Nõmme Kalju FC jalgpalliklubi kodustaadion.

Staadionil on tänapäeval täismõõtmetega kunstmuruga jalgpalliväljak ja tartaankattega jooksurada, korvpalliväljak, staadionihoone ja 300kohaline tribüün.

Seal saab harrastada ka kõiki kergejõustikualasid peale vasaraheite ja odaviske.

Aastal 2013 sai aadressil Pidu 11 asuv staadioni kunstmuruväljak FIFAlt kõige kõrgema ehk kahe tärni sertifikaadi, mis tagab, et väljakul saab pidada rahvusvahelisi mänge. Samuti on see igati sobilik koht, kus nii täiskasvanud kui noored saavad teha kvaliteetset trenni.

Hiiu staadioni lähedal asub Tallinna spordiajaloos teinegi oluline koht – Nõmme spordikeskus.

1925. aastal, pärast Nõmme kandmist kuurortide nimekirja, hakati tõsisemalt mõtlema ka supelbasseinide rajamisele. Plaane esitati mitu – nii kaaluti Pääsküla jõe juhtimist Nõm-

56

JALKA Mai 2015

Nõmme Kalju meeskond 1928. aastal.

mele, basseinide rajamist jõe kääru, puurkaevude vee kasutamist basseinide täitmisel jne. Nõmme ettevõtja Johan Must pakkus välja oma kava – ehitada supelasutus Mustamäe nõlva alla, kasutades looduslikke allikaid.

Johan Must ostis vajalikud maad ning võis hakata plaanitut ellu viima. Töid alustati 1935. aastal majandusministeeriumist saadud 15 000kroonise laenuga.

Kompleksi esimene järk – üks 50meetrine bassein, vee eelsoojendustiigid ja kohvikuhoone – valmis juba järgmisel aastal.

Keskuse pidulik avamine toimus üle 3000 inimese osavõtul 16. augustil 1936. Supelasutus oli rahva seas väga populaarne.

Georg Ots ujus Eesti rekordi Aastatel 1937–1938 valmisid teine bassein, riietusruumid, kümnemeetrine hüppetorn ning luigetiik. Supelasutuse basseinides viidi läbi nii Eesti meistrivõistlusi kui ka rahvusvahelisi jõuproove ujumises. Mitu meistritiitlit viis Nõmmelt tulevane laulja Georg Ots, kes 1939. aastal püstitas samas ka Eesti rekordi 800 meetri ujumises. Sel talvel avati liuväli ning harrastati talisuplust.

Sõjaaja tõttu kompleksi lõplikult valmis ehitada ei jõutudki. 5. märtsil 1941 tollase nimega Mustamäe supelasutus natsionaliseeriti. 1943. aasta talvel andsid sakslased Mustamäe supelasutuse Johan Mustale tagasi, mida ta majandas kuni 1944. aasta sügiseni. Järgmise aasta 30. novembril andis Tallinna linn

Mustamäe basseinid ühes hoonete ja vallasvaraga üle A.S.Ü. Kalev Tallinna nõukogu esindajaile.

Nõukogude ajal käis kogu keskuse seisukord alla. Kohviku olukord oli väga halb ja peagi ei olnud see enam kasutuskõlblik. Samuti hävisid kosed, ühenduskraavid allikaga täitusid risuga ja eelsoojendustiigid kuivasid.

27. septembril 1989. aastal avati Mustamäe spordikeskuses Ignar Fjuki projekteeritud uus olmehoone. 2006. aastal avati renoveeritud basseinid, mis on vee eelsoojendamise võimalusega ning kvaliteetse veepuhastussüsteemiga. Hiiu staadioni ja spordikeskuse vahele jääb aga Nõmme asutaja järgi nime saanud Glehni park.

19. sajandi lõpus kuulus Nõmme maaala tollal Jälgimäe mõisale, mille omanikuks oli Nikolai von Glehn (1841–1923), tuntud Vene botaaniku Peter Glehni vend. Kui ta taipas, et tänu korrapärasele raudteeühendusele on tohutuid võimalusi seni metsa all seisnud maad tulusamalt kasutada, asus Glehn raudteepeatuse juurde suvituskohti rajama. 6. oktoobril 1873 anti Nõmme raudteepeatuse juures välja esimene suvilakrunt.

1880. aastate algul jättis Nikolai von Glehn Jälgimäe oma poja Manfredi majandada ja asus ise Nõmmele, Mustamäele, kuhu rajas Kõrgepea karjamõisa (saksa keeles Hohenhaupt). Kõrgepead mainitakse juba ühes 1371. aastal koostatud ürikus, millega ordumeister Wilhelm von Vriemersheim määrab Tallinna linna

ajalugu

Foto: Jaak Juske erakogu

sarnase piiri. Ürikus öeldakse piir kulgevat “ühe mäe tipult, mida nimetatakse kõrge pea (alamsaksa keeles dat hoghe houed), kus lebab üks ristiga märgitud kivi”, nöörsirgelt Harku järve poole. Jälgimäe piir kulges tollal Tallinna linna ja Harku mõisaga mööda Mustamäe harja. Karjapidamiseks vajaliku rohumaa saamiseks vahetas Glehn Harku mõisalt tüki Mustamäe-alust maad Jälgimäe külge. Mäe alla rajas ta ka õunapuuaia, kaks samasugust aeda olid mäe peal.

Puuvilja ja piima müük kujunesid karjamõisa peamiseks sissetulekuallikaks.

Esimese hoonena ehitanud Glehn Kõrgepeale Šveitsi stiilis maja kõrge kivivundamendi, kaugele väljaulatuva katuseräästa ja ümber kogu maja kulgeva lahtise rõduga. Sama maja on praegugi lossi kõrval olemas.

Kalevipoeg ehk Glehni kurat Järgmisena hakati lossi ehitama. Selle asupaigaks valitud koht Mustamäe veerul oli kuulus ilusa vaate poolest. Lossi katuselt näeb roheliste metsade taga paistmas Harku järve ja teisalt paistab Toompea ja Tallinna tornid. Loss sai valmis 1. oktoobril 1886.

Ehituse plaani koostas Glehn ise, varustades oma elamu keldrite, müürisiseste keerdtreppide, ärklite, tornide ja sakilise rinnatisega, mis kokku pidid looma kujutluse keskaegsest rüütlilossist. Ka sisekujundus oli ebatavaline: allkorrusel asunud esiku ja kontori seinu katsid risti-rästi mitme värviga kirjuta-

tud salmid, mõtteterad ja õpetussõnad.

Värvikirevusele lisandus keelterohkus: seal oli läbisegi ladina, kreeka, prantsuse, vene ja saksa keelt. Teiste hulgas leidus ka eestikeelne salm, mis manitses: “See on üks harimata mees, kes sülitab veel maja sees!” Töövaeva Glehn ei peljanud.

Kirgliku puunikerdajana valmistas ta laudu ja toole, mille jalgu kaunistasid inimfiguurid. Lossi juurde kuulunud pargi seadis Glehn korda: vedas mulda, istutas mitut liiki puid-põõsaid, rajas alleed ja kõrvalteed ning pani nende äärde kivid, mille siledaks tahutud küljele maalis pintsliga manitsussõnu, nagu “Nopi lilled ehk ka muud, aga ära murra puud!” või “Kes murdis oksa siin, mine tea – oli see koer või tainapea!”.

Lossi ette parki mattis Glehn oma lemmikhobuse ja püstitas hauale obeliski, mis seal veel praegugi seisab.

1902. aastal tekkis Glehnil mõte püstitada parki Kalevipoja kuju. Materjaliks laskis ta purustada raudkive, mille kildudest asus tsemendi abil kuju ehitama.

Sellest pidi saama hiiglane, mis oleks olnud kaheksa meetrit kõrge. Pool tööd oli juba tehtud, kui kuju tasakaalu kaotas ja ümber kukkus. Tuli uuesti otsast alata.

Et õnnetus ei korduks, sai Kalevipoeg sedapuhku kätte sambataolise kepi, mis teda toetas. Ehitustöö kestis aastaid, aga lõpuks oli kuju valmis ning vaatas künka otsast üle noorte mändide latvade.

Germaani kangelasi eeskujuks võttes oli Glehn kujule selga pannud härjanaha,

mille sarved jäid kandja pea kohale püsti. Nende sarvede pärast hakkas rahvas kuju Glehni kuradiks kutsuma. Nördinud Glehn pani kuju juurde kivi kirjaga: “Kalevipoeg on mu nimi ja hind, lollid kuradiks kutsuvad mind!”

Kalevipojast pisut eemale, teise künka otsa laskis Glehn samasugustest raudkivikildudest teha lohe, mida rahvas krokodilliks nimetab. Ka sellega juhtus ehitamise ajal äpardus – pea kukkus otsast ära. Lohele tehti uus pea, vana aga jäeti maa seest välja vaatama, nagu tungiks teine lohe maa alt välja.

1910. aastal alustati pargis vaatetorni ehitamist. Selle tippu paigutati pikksilm, mida soovijad võisid tasu eest kasutada. Tornis asus Glehni “värkstuba”, vahekorruseid kasutati õunahoidlana. Lossi vastas paikneb niinimetatud palmimaja. Pooleldi maa sisse kaevatud, põhja poolt mätastega kaetud, lõunast mitmevärvilisest, osalt valgetest klaasruutudest katusega, mille raudkivikildudest liidetud raamistik moodustab taeva taustal fantastilise pitsmustri. Palmimaja keskel oli kaks väikest, taimedega ümbritsetud basseini, mille ilu imetlemiseks võis tõusta siseseina ääri mööda kulgevat kaldteed pidi üles katuse alla.

Esimese maailmasõja ajal äratasid vaatetorn ja Kalevipoeg, mis kõrgusid üle madala metsa, sõjaväevõimudes kahtlust, et nende tipust võidakse signaliseerida merel asuvatele Saksa laevadele. Kohale toodud soldatid tõmbasid Kalevipoja pikali ning lõhkusid ka osa tornist. Tänapäeval on vaatetornis Mustamäe tähetorn. Ka Kalevipoja kuju taastati Nõmme Heakorra Seltsi toetusel ning 1990. aastal sai see skulptor Mati Karmini käe all endale uue elu.

Pärast Glehni lahkumist suure sõja eest 1918. aastal jäi loss peremeheta ning kiiresti kandsid Nõmme elanikud laiali mööbli ja uksed, aknad. Lossi kive kasutati ehituseks.

Lagunev tondiloss pälvis 1960. aastatel Tallinna polütehnilise instituudi meeskoori tähelepanu, kes unistas, et peatselt Mustamäel valmivale uuele ülikoolilinnakule on juurde vaja klubihoonet, mis mahutaks ülikooli taidlejaid.

1966. aasta kevadel toimuski esimene ühistööpäev, kus puhastati lossi keldrid prahist ja algas ehitustöö, mis kestis ühtekokku 11 aastat. Taastatud loss avati 24. märtsil 1977.

2015 Mai JALKA

57

meie edetabel Eesti jalgpallurite edetabel Koondise kaks kohtumist ja alanud Premium liiga hooaeg liigutasid tunduvalt pallureid meie pingereas.

Esikolmik jäi paigale, aga allpool muutus peaaegu kõik. Tabelist kukkusid klubita Hannes Anier ja Alo Bärengrub, uued sissemurdjad on kaks Raunot: Alliku ja Sappinen.

1. Ragnar Klavan 2. Konstantin Vassiljev 3. Henri Anier 4. Karol Mets

+1

5. Taijo Teniste

+2

6. Ilja Antonov

+2

7. Enar Jääger

+12

8. Ken Kallaste

+2

9. Henrik Ojamaa

–5

10. Mihkel Aksalu

+2

11. Sergei Zenjov

+3

12. Joel Lindpere

–6

13. Sergei Pareiko

+5

14. Ats Purje

–3

15. Martin Vunk

–2

16. Igor Morozov

–7

17. Gert Kams

–2

18. Dmitri Kruglov

+2

19. Rauno Alliku

UUS!

20. Andreas Raudsepp

+7

21. Artur Kotenko

–4

22. Artur Pikk

–6

23. Rimo Hunt

–2

24. Frank Liivak

–2

25. Artjom Artjunin

–2

26. Pavel Londak

–2

27. Igor Subbotin

–1

28. Mikk Reintam 29. Sander Puri 30. Rauno Sappinen

58

JALKA Mai 2015

+1 UUS!

Parimad mittekoondislased Premium liigas

S

eekord koostasime pingerea nendest Eesti passiga Premium liiga mängijatest, kes pole veel A-koondises väljakule pääsenud. Tabeli koostamisel aitasid meid Kasper Elissaar (Soccernet), Ott Järvela (Õhtuleht), Madis Kalvet (Postimees), Janno Kivisild (EJL) ja Andres Vaher (Eesti Päevaleht).

Pisikese üllatusena oli Rauno Sap1. Rauno Sappinen 2. Nikita Baranov 3. Trevor Elhi 4. Karl-Erik Luigend 5. Matvei Igonen 6. Artjom Dmitrijev

Flora Flora Infonet Flora Infonet Kalju

pineni ülekaal teiste ees mäekõrgune.

Teda märkisid ära kõik seitse tabeli koostajat (viis külalist ja kaks toimetuseliiget) ja ta sai suurima arvu kohapunkte. Teine, keda keegi ei unustanud, oli Nikita Baranov. Trevor Elhi jäi välja vaid ühest nimekirjast, ülejäänud järgnesid ühtlases rivis. Kokku leidis äramärkimist 28 mängijat.

7. Kristjan Tiirik 8. Artur Rättel 9. Daniil Ratnikov 10. Vitali Teleš 11. Deniss Tjapkin

Rauno Sappinen on Premium liiga parim mittekoondislasest eestlane.

Tammeka Levadia Sillamäe Kalju Sillamäe

Foto: Lembit Peegel

Pele ja ülejäänud 999 E elmises numbris uuemaid eestikeelseid tõlkeraamatuid kaaludes jäi meil kahe silma vahele möödunud aastal Sinisuka kirjastuses ilmunud teatmeteos “1000 kõigi aegade parimat jalgpallurit”, mis on kaalukas (tervelt kaks kilogrammi!) tellis.

Autorid Michael Nordmann ja Jens Dreisbach paluvad sissejuhatuses vabandust, et selline valik on paratamatult subjektiivne ja nende tausta tõttu ehk Euroopa-keskne. Lisaksin omalt poolt, et valik on ka väga Saksa-keskne ning mis eriti huvitav: ebaproportsionaalselt palju on nimekirjas Saksa DV pallureid.

Ehk vihjab see autori(te) päritolule?

Koostamisprintsiip vastandub tänapäevasele konkurentsi rõhutavale maailmale: tähestiku järjekorras reastatud pallureid pole seatud paremusritta ja kõik 1000 saavad võrdselt paberipinda. Kõigi valitute juurde kuulub napp tutvustus ning statistika sünniaja, sünnimaa, klubide loetelu, MM-mängude ja -väravate, maavõistluste ja nendes löödud väravate arvu ning MM-finaalturniiril osalemise aasta(te)ga.

Kuigi tehtud on tubli töö, jätab teos põlve otsas tehtu mulje. Autorid on olnud hädas fotodega: arvukas osa pallureist on kujutatud ebaõnnestunud moel – fotol on näiteks meeskonnapildist kadreeritud osa, kus on tervelt kuus meest ja üks neist on väljavalitud kangelane. Või on trükitud pilt, kus kakskolm palli pärast võitlevat vutimeest – keegi neist pole selgelt fookuses – ning väljavalitu ei tõuse pildilt kuidagi esile.

Asjatu on otsida ka raamatu väljaandmisaastat, mis on oluline, sest nii saab jalgpallisõber teada, mis seisuga on valik tehtud. Kirjastamisega seotu on pisikeses kirjas peidetud tagakaanele, kust raamatusõber pole harjunud seda laadi infot otsima.

Kõik jalgpallurid on välja toodud täielike nimedega (millele sageli lisatud veel hüüdnimi), mis on informatiivne ja hea. Varjuküljeks on see, et osa pallureid on nende täisnimedega raske ära tunda.

Kas teie teate, kes on Jose Miguel Gonzalez Martin ehk Michel del Campo? Alles tekstist selgub, et tegemist on

mehega, keda maailm tundis Michelina.

Tema lõplikule paikapanemisele aitavad kaasa sünniaasta (1963) ning klubiloetelu, kus määrav Madridi Real. Samamoodi nimetatakse tekstikeses David Villa Sanchezt jalgpallisõbrale võõra kolmanda nimega. Aga sel juhul – miks ta on paigutatud tähestikus V-tähe alla?

Kui poleks fotot, siis ei saakski täpselt aru, kes on Raul Gonzalez Blanco, keda tekstikeses nimetatakse järjekindlalt lihtsalt Blancoks. Tegelikult on tegemist Madridi Reali legendi Rauliga.

Klubide loetelu pallurite nime taga pole täielik ja seda tunnistavad autorid ka ise. On ka eksimusi: näiteks Sergei Aleinikov ei mänginud mitte Minski Burevestnikus, vaid Nõukogude Liidu meistriks kroonitud Minski Dinamos. Fabrizio Ravanelli mängis EMil 1996., mitte 1966. aastal. Max Morlock lõi 1954. aasta MM-finaalis värava Saksamaa, mitte Ungari eest. Tomasz Wojciech Waldoch võitis Barcelona olümpial hõbeda, mitte kulla.

Kerstti Kittuse tõlge on hea, aga tavapäraselt kohtame eesti keelde tõlgitud vutiraamatutes teatud spetsiifiliste terminite puhul asjatundmatust. Londoni Arsenali hüüdnime Gunners ei tõlgita eesti keelde kui Kõmmutajad, vaid kui Kahuriväelased (viite sellele annab klubi logo). Itaalia meistriliiga on Serie A, mitte A-seeria. Nimetagu sakslased oma karikavõistlusi pealegi Saksamaa Jalgpalliliidu karikavõistlusteks, maakeeli räägime-kirjutame Saksamaa karikavõistlustest ja Saksamaa karikavõitjatest.

Kaheosalise klubinime mõlemad nimed kirjutame suurte tähtedega (Crvena Zvezda). Kohmakas on ka sõna väravalukk järjekindel asetamine jutumärkidesse. Sarnaseid pisivääratusi on veel, aga kõigest eelmärgitust hoolimata on tegemist siiski kasuliku raamatuga, mis suunatud eelkõige nooremale lugejale.

Nõudlikum lugeja saab näpuga järge ajades mõtiskleda, kes selles nimekirjas ülearu ja kes puudu. Raamatu tugevuseks on just selle lähenemisnurk: 1000 kõigi aegade parimat kokku panna on paras katsumus.

Kirjastus Tänapäev avas oma jalgpal-

uued raamatud

liaasta Pele ja Brian Winteri kirjutatud autobiograafiaga “Miks jalgpall on oluline”. Raamat on üles ehitatud viiele peatükile, mis käsitlevad peaasjalikult viit MM-finaalturniiri (1950, 1958, 1970, 1994, 2014). Nende viie suurturniiri varjus kirjeldab Pele enda ja Brasiilia kujunemist, mida mõjutas olulisel määral jalgpall. Pele harib lugejat Brasiilia sünnilooga alates Portugali kuningapere põgenemisega Riosse Euroopas möllanud Napoleoni eest ning selgitab, kuidas tänu jalgpallile tekkis Brasiilia segaverelise elanikkonna jaoks ühine narratiiv, mis liitis nad ühtseks rahvaks ja riigiks.

Jalgpall on tõesti oluline!

Indrek Schwede 2015 Mai JALKA

59

expert liiga

Lisette Tammik: S “Sa jõuad, usu mind, sa jõuad!”

16aastane FC Flora ja naistekoondise jalgpallur ei taha kuuldagi seda juttu, et trenni ei jõua teha ja naistevutt ei arene – kõik on planeerimise küsimus ja kõva tööd tehes jõuab ka tippu.

Aet Süvari

Lisette Tammik (keskel) jahib iirlannadele kuuluvat palli.

60

JALKA Mai 2015

Foto: Lembit Peegel

tatistikanumbrid kinnitavad, et paljud lapsevanemad ei kõhkle oma poegasid jalgpallitrenni saatmast – on ju jalgpall üle Eesti harrastajate arvult kõige populaarsem ala.

Ent lugu on ilmselt teine, kui tegemist on väikeste tüdrukutega. Isad ja emad, kes muidu võivad küll olla tulihingelised jalgpallisõbrad, löövad siis tihti kõhklema: kas jalgpall on ikka väikesele tüdrukule kõige sobivam mäng?

Nende kõhkluste peletamiseks pole näiteks tuua paremat noort inimest kui Lisette Tammik: 16aastane FC Flora ja Eesti naistekoondise jalgpallur, kes on platsil palli taga ajanud juba üle kümne aasta.

Lisette sisuliselt ei mäletagi oma elust sellist aega, kui ta poleks olnud jalgpalliga seotud. “Räägitakse, et ma olin mõneaastane, kui hakkasin juba palli taga ajama,” meenutab Lisette oma esimesi kokkupuuteid armastatud alaga.

“Mu isa käis oma tuletõrjekomandoga jalgpalli mängimas, käisin vahel tema mängudel kaasas, hakkas meeldima.”

Lisette jalgpallifännist isa arvas kohe, et laps võiks Operi jalgpallikooli tuttava treeneri käe alla vutitrenni minna. Aga ema? “No ema ehk alguses natuke kahtles,” räägib Lisette muiates. “Seda enam, et trennis käisid ikka ainult poisid. Aga ma saingi lapsena poistega paremini läbi, olin harjunud.”

Mõeldud-tehtud. Lisette läks trenni.

Mis teda jalgpalli juures nii palju võlus, ta enam ei mäletagi – tundus lihtsalt vahva, kui sai palju joosta ja teiste lastega koos olla. Mõne aasta pärast liikus tüdruk edasi FC Kotka klubisse, ka seal käis ta trennis ainult koos poistega.

Tegelikult ongi ta suurema osa oma jalgpallielust veetnud vastassoo esindajatega koos treenides. Alles 14aastaselt, kui ta tüdrukute U15 koondisesse kutsuti, sai ta oma tuleristsed sookaaslastega palli mängides. “Poistega oli hea treenida,” meenutab ta nüüd ning kinnitab, et ükski tüdruk, kes tõesti tahab jalgpalli mängida, ei peaks laskma ennast sellest häirida, et trenni tuleb teha koos kuttidega. “Poisid on kiiremad ja tehnilisemad, aga see arendabki sind mängijana edasi. Ma ei usu, et ma oleks nii kaugele jõudnud kui praegu, kui ma poleks poistega treeninud. Nad on mind väga palju aidanud, samuti minu esimesed treenerid Kait Talve ja Heigo

expert liiga Väljas,” räägib Lisette. Temal oli lausa eriluba, et mängida poistevõistkonnas ka liigamängudel kaasa.

Siiski, 14–15aastaselt lähevad poiste ja tüdrukute jõu ja kiiruse vahed juba liiga suureks ning kasutegur kaob. Just siis lõppes ka Lisette karjäär meeskonnas ning ta liitus naiskonnaga – FC Floraga. Üleminek kulges tema jaoks üpris valutult.

“Mõned kaaslased olid koondisest tuttavad ja kuigi alguses tundus kiiruse vahe ja mängutase poistega võrreldes üsna erinev, siis sellega harjus kiiresti. Ja muidu on ju kõik sama,” nendib Lisette.

Eesmärk: profiliiga Miks siis ikkagi tüdrukute ja naiste jalgpall meil tohutu mühinaga ei arene, vaid ikka tasa ja targu, kukesammu haaval edasi liigub? Lisette arvab, et peamise asjana jääb meie õrnemal sool puudu eneseusust.

“Tuleb piisavalt tööd teha ja trennis kõvasti vaeva näha, aga ma arvan, et põhiline probleem on selles, et ei usuta endasse. Eneseusk on jalgpallis üks tähtsamaid asju. Kui tahad kuskile jõuda, siis sa lihtsalt pead uskuma sellesse, et oled selleks suuteline, ja selle nimel ka palju tööd tegema,” räägib ta veendunult. Temal endal pole küll mingeid kõhklusi tuleviku suhtes – ikka profijalgpalluriks! Sellest aga muidugi Eestis veel unistada ei saa.

“Muidugi tahaks jõuda kuskile välismaale, tõelisesse naiste profiliigasse kas Saksamaale, Prantsusmaale või USAsse,” loetleb Lisette. “See on minu eesmärk, mille nimel ma tööd teen.”

Jalgpalli kõrvalt õpib Lisette Gustav Adolfi gümnaasiumi põhikooli astmes.

Kuna ta elab Kuusalus, siis on tema

päevad päris pikad ja rasked. Hommikuti on kool, pärast seda läheb ta Mustamäele vanaema juurde, kus sööb ja õpib järgmiseks koolipäevaks, siis ootab ees trenn. Pärast treeninguid tuleb ema talle järele ja sõidetakse koju Kuusallu. Kas selline orav rattas päev ära ei väsita? “Kõik on planeerimise küsimus.

Saab hakkama,” arvab Lisette, kuigi on veendunud, et gümnaasiumiastmes läheb kõik veel keerulisemaks. “Aga pead lihtsalt asjad ära tegema. Sa jõuad, usu mind, sa jõuad!”

See kõik ei sega teda juba praegu suuri tulevikuplaane tegemast. Ei pea ju ilmtingimata ootama ülikoolini, et proovida õnne kuskil välismaal. “Ma tahaks juba nüüd peale põhikooli lõppu näiteks Inglismaale katsetele minna – nii et saaks ühendada õpingud ja jalgpallitrenni,” räägib ta. “Haridus on mulle ka väga tähtis, ma kindlasti ei taha kooli praegu pooleli jätta. Iga hetk võib ju vigastus tulla, mis karjääri ära rikub.”

Klassikaaslased pole muide kordagi imestanud, miks peaks noor daam jalgpalli mängima – ikkagi moodne põlvkond! Lisette räägib, et sõbrad on talle väga palju toeks ja käivad võimalusel ka platsi ääres kaasa elamas.

Endas kinni Välismaale pürgimine ei tähenda seda, et Lisette ei usuks naistejalgpalli tulevikku ka siin, kodumaal: “See on ikka kõvasti edasi arenenud, eriti pärast Keithi (Eesti naiste jalgpallikoondise inglasest treener Keith Boanas – toim.) tulekut. Tema on siinse jalgpalli jaoks väga palju teinud. Kui niimoodi asjad jätkuvad, siis on meil tulevik päris hea.

Muidugi võiks naistejalgpallile jaguda

kohati rohkem tähelepanu, aga tegelikult on meil kõik oma teha! See pole mingi vabandus, et Eesti naistejalgpall on jama ja ei jõua niikuinii kuskile välja.

Kõik on endas kinni.”

Lisette-suguste neidude eeskujul kipub ikka aina rohkem tüdrukuid jalgpallitrenni. Lisettel on üheksa-aastane õde, kes käib samuti juba vutitrennis. Koos õega tegeletakse jalgpalliga nii vutiplatsil kui tugitoolisportlasena: “Ma vaatan palju jalgpalli – nii meeste kui naiste oma. Minu lemmik on USA naistekoondis, kus mängib ka minu iidol Alex Morgan. Õele meeldib aga nende väravavaht Hope Solo. Nii me siis vaatamegi koos mänge. Proovime ikka mõlemad jalgpalli juurde jääda.”

Kaheaastaselt palli mängima Kait Talve, Lisette Tammiku esimene treener, meenutab: “Ma olin Lisette isa töökaaslane ja mäletan teda juba päris pisikesest lapsest peale. Ta oli kaheaastane, kui ta tuli isa töö juurde, ja kui meil seal laua all palli nägi, siis läksid tal alati silmad särama ja ta tahtis seda hirmsasti mängida. Nii me siis seal Lilleküla päästekomando pikas koridoris mängisime, tal läks suu alati selle peale kõrvuni. Isa ütles, et kodus on ta samasugune.

2004. aastal, kui ma Operi jalgpallikoolis ühe treeningrühma sain, siis oli tema esimene, kes mulle sinna kirja pandi. Ta oli väga eeskujulik õpilane – eks tüdrukud ongi selles vanuses paremini distsiplineeritud.

Mind ei üllata, et ta on jalgpallis nii kaugele jõudnud. Tema taha see edasiminek ei oleks jäänud, sest tahtmist oli tal kõvasti. Poistega treenimine arendas teda kindlasti kõvasti edasi.”

2015 Mai JALKA

61

maikuu kalender

Kaks korda Eesti olulisim vastasseis: Flora–Levadia Maikuu pakub vaid nädalase vahega kaks korda Eesti kõige olulisema vastasseisu Flora–Levadia! Peale selle kohtuvad suurtest ka Kalju ja Levadia. Samuti tuleb Ida-Virumaa derby Sillamäe Kalev – Narva Trans. Sillamäe peab hakkama saama ka Infoneti ja Levadiaga. Viimasel on väga raske kuu.

Võimalikke kalendrimuudatusi vaata: www.jalgpall.ee.

Premium liiga Reede, 1. mai

19.00 JK Sillamäe Kalev – Tartu JK Tammeka

Sillamäe Kalevi staadion Laupäev, 2. mai

16.30 Tallinna FC Flora – Tallinna FC Levadia

A. Le Coq Arena 19.00 Nõmme Kalju FC – JK Narva Trans

Hiiu kunstmurustaadion 19.00 Paide Linnameeskond – Viljandi JK Tulevik

Paide linnastaadion Reede, 8. mai

19.00 JK Narva Trans – Nõmme Kalju FC

Narva Kreenholmi staadion 19.00 Tallinna FC Infonet – Pärnu Linnameeskond

Lasnamäe kergejõustikuhalli kunstmurustaadion 19.00 Tartu JK Tammeka – JK Sillamäe Kalev

Tartu Tamme staadion Laupäev, 9. mai

16.30 Tallinna FC Levadia – Tallinna FC Flora

Kadrioru staadion 19.00 Viljandi JK Tulevik – Paide Linnameeskond

Viljandi linnastaadion Reede, 15. mai

19.00 JK Sillamäe Kalev – JK Narva Trans

Sillamäe Kalevi staadion 19.00 Viljandi JK Tulevik – Tartu JK Tammeka

Viljandi linnastaadion Laupäev, 16. mai

14.00 Tallinna FC Levadia – Pärnu Linnameeskond

Kadrioru staadion 16.30 Tallinna FC Infonet – Nõmme Kalju FC

Lasnamäe kergejõustikuhalli kunstmurustaadion 19.00 Tallinna FC Flora – Paide Linnameeskond

A. Le Coq Arena Reede, 22. mai

19.00 JK Narva Trans – Viljandi JK Tulevik

Narva Kreenholmi staadion 19.00 Pärnu Linnameeskond – Tallinna FC Flora

Pärnu Raeküla staadion 19.00 Tartu JK Tammeka – Paide Linnameeskond

Tartu Tamme staadion Laupäev, 23. mai

16.30 Nõmme Kalju FC – Tallinna FC Levadia

Hiiu kunstmurustaadion

62

JALKA Mai 2015

19.00 JK Sillamäe Kalev – Tallinna FC Infonet

Sillamäe Kalevi staadion Esmaspäev, 25. mai

19.00 Paide Linnameeskond – JK Narva Trans

Paide linnastaadion Teisipäev, 26. mai

19.00 Pärnu Linnameeskond – Nõmme Kalju FC

Pärnu Raeküla staadion 19.00 Tallinna FC Levadia – JK Sillamäe Kalev

Kadrioru staadion 19.00 Viljandi JK Tulevik – Tallinna FC Infonet

Viljandi linnastaadion 21.00 Tallinna FC Flora – Tartu JK Tammeka

A. Le Coq Arena

Esiliiga Reede, 1. mai

14.00 Tallinna FC Infonet II – Vändra JK Vaprus

Lasnamäe kergejõustikuhalli kunstmurustaadion 14.00 Tallinna FC Levadia II – Tartu FC Santos

Maarjamäe staadion Pühapäev, 3. mai

19.00 Nõmme Kalju FC II – Tallinna FC Flora II

Hiiu kunstmurustaadion Neljapäev, 7. mai

19.00 Tallinna FC Flora II – Nõmme Kalju FC II

A. Le Coq Arena I muruväljak Laupäev, 9. mai

14.00 FC Kuressaare – Kiviõli FC Irbis

Kuressaare linnastaadion 14.00 JK Tallinna Kalev – Rakvere JK Tarvas

Kalevi keskstaadion 14.00 Vändra JK Vaprus – Tallinna FC Infonet II

Vändra staadion Pühapäev, 10. mai

14.00 Tartu FC Santos – Tallinna FC Levadia II

Tartu Tamme staadion Kolmapäev, 13. mai

19.00 JK Tallinna Kalev – Tallinna FC Infonet II

Kalevi keskstaadion Laupäev, 16. mai

14.00 Kiviõli FC Irbis – Tartu FC Santos

Kiviõli linnastaadion Pühapäev, 17. mai

19.00 Nõmme Kalju FC II – FC Kuressaare

Hiiu kunstmurustaadion

F oto: Lembit Peegel

19.00 Tallinna FC Flora II – Rakvere JK Tarvas

A. Le Coq Arena I muruväljak 19.00 Tallinna FC Levadia II – Vändra JK Vaprus

Maarjamäe staadion Laupäev, 23. mai

14.00 Vändra JK Vaprus – Kiviõli FC Irbis

Vändra staadion Pühapäev, 24. mai

19.00 Rakvere JK Tarvas – Nõmme Kalju FC II

Rakvere linnastaadion 19.00 Tallinna FC Infonet II – Tallinna FC Flora II

Lasnamäe kergejõustikuhalli kunstmurustaadion 19.00 Tallinna FC Levadia II – JK Tallinna Kalev

Maarjamäe staadion 19.00 Tartu FC Santos – FC Kuressaare

Tartu Tamme staadion Kolmapäev, 27. mai

19.00 FC Kuressaare – Vändra JK Vaprus

Kuressaare linnastaadion 19.00 Kiviõli FC Irbis – JK Tallinna Kalev

Kiviõli linnastaadion 19.00 Rakvere JK Tarvas – Tallinna FC Infonet II

Rakvere linnastaadion

maikuu kalender 20.30 Tallinna FC Ararat TTÜ – HÜJK Emmaste

Sportland Arena Pühapäev, 17. mai

16.30 HÜJK Emmaste – Kohtla-Järve JK Järve

A. Le Coq Arena I muruväljak 16.30 JK Tallinna Kalev II – FC Elva

Kalevi keskstaadion 16.30 Tallinna FC Ararat TTÜ – JK Sillamäe Kalev II

Sportland Arena 19.00 Maardu FC Starbunker – Tallinna FC Puuma

Maardu linnastaadion Esmaspäev, 18. mai

19.00 Tallinna FC Flora III – Raasiku FC Joker

Sportland Arena Neljapäev, 21. mai

19.00 Tallinna FC Puuma – JK Tallinna Kalev II

Wismari staadion Laupäev, 23. mai

14.00 Maardu FC Starbunker – Tallinna FC Flora III

Maardu linnastaadion 14.00 Raasiku FC Joker – Tallinna FC Ararat TTÜ

Raasiku kunstmuruväljak Pühapäev, 24. mai

16.30 FC Elva – Kohtla-Järve JK Järve

Elva linnastaadion 19.00 JK Sillamäe Kalev II – HÜJK Emmaste

Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak Reede, 29. mai

19.00 JK Tallinna Kalev II – Tallinna FC Flora III

Kalevi keskstaadion 19.00 Kohtla-Järve JK Järve – Tallinna FC Puuma

Kohtla-Järve spordikeskuse staadion 19.00 Tallinna FC Ararat TTÜ – Maardu FC Starbunker

Sportland Arena Pühapäev, 31. mai

Mais näeme koguni kaht Flora–Levadia duelli.

Pildil eelmise aasta mõõduvõtt, palliga toimetab grusiin Zakaria Beglarišvili.

16.30 JK Sillamäe Kalev II – Raasiku FC Joker

Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak 19.00 HÜJK Emmaste – FC Elva

A. Le Coq Arena I muruväljak

Expert liiga Laupäev, 9. mai

19.00 Tallinna FC Flora II – Tallinna FC Levadia II

A. Le Coq Arena I muruväljak 19.00 Tartu FC Santos – Nõmme Kalju FC II

Tartu Tamme staadion Pühapäev, 31. mai

16.30 Kiviõli FC Irbis – Tallinna FC Flora II

Kiviõli linnastaadion 16.30 Tallinna FC Levadia II – Rakvere JK Tarvas

Maarjamäe staadion 16.30 Vändra JK Vaprus – Tartu FC Santos

Vändra staadion 19.00 Tallinna FC Infonet II – Nõmme Kalju FC II

Lasnamäe kergejõustikuhalli kunstmurustaadion

Esiliiga B Reede, 1. mai

14.00 FC Elva – JK Tallinna Kalev II

Elva linnastaadion 14.00 Tallinna FC Puuma – Maardu FC Starbunker

Wismari staadion Pühapäev, 3. mai

19.00 JK Sillamäe Kalev II – Tallinna FC Ararat TTÜ

Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak 19.00 Kohtla-Järve JK Järve – HÜJK Emmaste

Kohtla-Järve spordikeskuse staadion

Neljapäev, 7. mai

19.00 HÜJK Emmaste – Tallinna FC Ararat TTÜ

Sportland Arena Laupäev, 9. mai

14.00 Raasiku FC Joker – Tallinna FC Puuma

Raasiku kunstmuruväljak Pühapäev, 10. mai

16.30

16.30

16.30

JK Sillamäe Kalev II – Tallinna FC Flora III Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak JK Tallinna Kalev II – Kohtla-Järve JK Järve Kalevi keskstaadioni kunstmuruväljak Maardu FC Starbunker – FC Elva Maardu kunstmuruväljak

Teisipäev, 12. mai

20.30 Tallinna FC Puuma – Raasiku FC Joker

Wismari staadion Neljapäev, 14. mai

18.00 Tallinna FC Flora III – JK Sillamäe Kalev II

Sportland Arena 19.00 Kohtla-Järve JK Järve – JK Tallinna Kalev II

Kohtla-Järve spordikeskuse staadion 20.00 FC Elva– Maardu FC Starbunker

Elva linnastaadion

14.00 Noortekoondis – Tartu SK 10 Premium

EJL TNTK 14.00 Tallinna FC Levadia – Tallinna FC Flora

Maarjamäe staadion 14.00 Tartu JK Tammeka – Nõmme Kalju FC II

Tartu Tamme kunstmuruväljak 19.00 JK Tallinna Kalev – Pärnu JK

Kalevi keskstaadioni kunstmuruväljak Laupäev, 16. mai

11.30 Nõmme Kalju FC – Tallinna FC Levadia

Hiiu kunstmurustaadion 14.00 Pärnu JK – Tartu JK Tammeka

Pärnu Raeküla staadion 14.00 Tallinna FC Flora – Noortekoondis

A. Le Coq Arena I muruväljak 14.00 Tartu SK 10 Premium – JK Tallinna Kalev

Kambja staadion Laupäev, 23. mai

11.30 Nõmme Kalju FC – Pärnu JK

Hiiu kunstmurustaadion 14.00 JK Tallinna Kalev – Tallinna FC Flora

Kalevi keskstaadioni kunstmuruväljak 14.00 Tallinna FC Levadia – Noortekoondis

Maarjamäe staadion 14.00 Tartu JK Tammeka – Tartu SK 10 Premium

Tartu Tamme kunstmuruväljak 2015 Mai JALKA

63

lisaaeg Kalamees Raio

EJAKil veerandsada liiget Autor: Margus Kontus

Eesti Jalgpalliajakirjanike Klubi (EJAK) täienes viie liikme võrra: vastu võeti Siim Kera (Jalka), Merili Luuk (Õhtuleht), Rasmus Raidla (Soccernet), Andrian Tšeremenin (Raadio 4) ja Kaarel Täll (Postimees). 7. aprillil 20aastaseks saanud EJAK ühendab nüüd 25 ajakirjanikku.

Viimasel aastal klubi kapteniks olnud Andres Must andis klubi sünnipäeval kaptenipaela ja volitused üle Gunnar Lehestele. EJAK ühendab endas ajakirjanikke, kes peavad end jalgpalliajakirjanikeks ja/või kellele on jalgpall spordiala number üks. EJAK annab igal aastal Eesti koondises löödud ilusaima värava eest Hõbepalli auhinna ning valib koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga aasta parimat jalgpallurit.

Võrdlusena: Eesti Spordiajakirjanike Seltsi (ESS) kuulub 62 liiget. Enamik EJAKi ja ESSi liikmeid kattuvad.

Midtjylland analüüsib 60 liigat Urmas Rooba endine koduklubi FC Midtjylland troonib Taani meistrisarja tipus soliidse edumaaga teiste ees. 1999. aastal loodud klubi edu üheks võtmeks on hea skauditöö.

Nimelt analüüsitakse 60 eri maade liigade mängijaid statistiliste ja matemaatiliste kriteeriumide järgi ja välditakse pallurite üle otsuste tegemist subjektiivsete muljete põhjal.

Tõsine naljamees Igor Prins Igor Prins on Pärnu keskkaitsjate vabriku väljalase, nagu on seda ka Raio Piiroja, Marek Lemsalu, Taavi Rähn ja Sergei Hohlov-Simson, kui nimetada parimaid. Prins kuulus kaheksakümnendatel Eestit Nõukogude Liidu meistrivõistlustel esindanud Tallinna Spordi koosseisu ja pärast taasiseseisvumist hakkas kollektsioneerima medaleid Eesti meistrivõistlustelt ning trofeesid karikavõistlustelt.

Tal on meistrivõistlustelt kolm kuld-, neli hõbe- ja kolm pronksmedalit. Ta on kahekordne karikavõitja ja kahekordne finalist ning neljakordne superkarika võitja. Tiitleid ja medalipuru oli tal Eesti tasemel juba okupatsiooniajast.

2008. aastal sai temast esimene, kes pärast riigi vabanemist tulnud meistriks nii mängija kui treenerina.

Prinsi jätkus ka esimesi rahvusvahelisi samme tegevasse Eesti koondisse. Pildil rassib ta (paremal) 1993. aastal Kadrioru murul MM-tasemel šotlastega. Kokku tuli 20 maavõistlust Eesti särgis.

Treenerina peetakse Prinsi pigem vana kooli tegijaks, kes põrutab mängijatele peale ja teeb häälekalt teatavaks, millised on tema nõudmised. Ta on olnud edukas: 2008. aastal Levadia peatreenerina võidetud tiitlile järgnes kuld 2009. aastal, hõbe 2010. aastal (Prins vallandati poole hooaja pealt), hõbe Nõmme Kaljuga 2011. ja kuld 2012. aastal. Seejuures läks Prins esimeses ajalukku treenerina, kes juhtis Nõmme klubi meistrikullani. 2013. aastal tuli Kaljuga hõbe, mullu kukkumine medalitelt ja lahkumine Kaljust.

Eesti treeneritele kohaselt on ka Prinsil hea suuvärk, kuid talle omaselt kukuvad naljad tõsise suu ja näo tagant.

Jalka tsitaadirubriigis on ta sagedane külaline, vahel koguni

64

JALKA Mai 2015

Foto: Lembit Peegel

van a

foto

mitme pirniga. 2013. aasta detsembrinumbri Jalka intervjuus ütles Prins oma toonast klubi Kaljut silmas pidades: “Ega ma siin iga venna ütlemise peale rõngast läbi hüppama ei hakka.”

See humoorikas lause iseloomustab teda hästi: Prins teab, mis teeb, ja muuhulgas teab ka oma hinda.

Indrek Marjamaa

lisaaeg Maikuu sünnipäevad 02.05 Ain Karutoom 51 02.05 Janek Meet 41 02.05 Ketlin Saar 18 03.05 Tiit Kõmper 51 03.05 Rasmus Peetson 20 04.05 Sergei Kuzmitšev 57 07.05 Eino Puri 27 07.05 Sander Puri 27 07.05 Mait Toom 25 07.05 Kevin Aloe 20 08.05 Dmitri Ustritski 40 09.05 Sten Klaasen 33 09.05 Saron Läänmäe 19

11.05 Meelis Eelmäe 42 11.05 Christian Happel 38 12.05 Aivar Priidel 38 12.05 Eerik Reinsoo 27 12.05 Mark Oliver Roosnupp 18 12.05 Riine Heinsalu 17 14.05 Martin Reim 44 14.05 Pavel Londak 35 16.05 Taavi Rähn 34 16.05 Karol Mets 22 19.05 Mart Martin 36 20.05 Mari-Ann Ploompuu 17

21.05 Eiko Saar 22.05 Ahti Paltseri 22.05 Mikk Reintam 24.05 Risto Sarapik 24.05 Ainar Leppänen 24.05 Aiko Orgla 25.05 Andre Anis 25.05 Dmitri Kruglov 25.05 Gert Kams 27.05 Igor Morozov 27.05 Eneli Vals 28.05 Dmitri Vinogradov 29.05 Jan Kokla

34 33 25 45 43 28 40 31 30 26 24 41 18

Tiit Lääne 100. maavõistluse medal SpordiajaFotod: Oliver Oli/Lembit Peegel kirjanik ja -ajaloolane Tiit Lääne valmistas Luzernis Eesti–Šveitsi EMvalikmängu eel kolleegidele üllatuse, kui andis neile Tiit Lääne enne mängule (paremal) siirdumist üle annab medali spetsiaalselt Eesti Raadio selleks mänkommentaatorile guks tehtud Joosep Susile. medalid, millelt võis lugeda, et tegemist on Lääne 100. Eesti koondise mänguga, mida ta vahetu pealtvaatajana jälgib. Tiit Lääne esimene Eesti koondise mäng oli 3. juunil 1992, kui Eesti kohtus maavõistlusmängus Sloveeniaga. Seega kulus 100 mänguni jõudmiseks 23 aastat.

Eesti koondise niinimetatud käppide lugemine ajakirjanike ja kaasaelajate seas on üsna levinud. Teadaolevalt edestavad Läänet selles edetabelis Eesti Jalgpalliajakirjanike Klubi liikmed Indrek Schwede (219 mängu), Tarmo Lehiste (166), Andres Vaher (157) ja Marko Kaljuveer (152). Ehk mõtlevad ka eelnimetatud midagi huvitavat välja, kui järgmise ümmarguse tähiseni jõuavad!

LHV panga edetabel Kogunenud toetussummade järgi on tabel märtsikuu seisuga selline: 1. Eesti Jalgpalli Liit 2. Tartu Jalgpallikool Tammeka 3. Nõmme Kalju FC 4. JK Tallinna Kalev 5. Tallinna FC Flora 6. FC Kose 7. Rahvuskoondise

fänniklubi Jalgpallihaigla 8. Põlva FC Lootos 9. FC Kuressaare 10. FC Nõmme United

11. JK Loo

12. JK Tabasalu 13. Tallinna FC Reaal 14. Rakvere JK Tarvas 15. Jalgpalliselts 16. Viimsi MRJK 17. Tartu FC Santos 18. FC Olympic-Olybet 19. Tõrva JK 20. FC Hell Hunt

ma mäletan ...

Timo Diener, filmilevitaja Ma mäletan ... Mu esimene püsimälestus on 1982. aasta MM Hispaanias.

Olin selleks ajaks selgeks saanud, kui oluline on jalgpall, pidasin märkmikku, kus sees tulemused, väravalööjad ja joonistatud riikide lipud. Jälgisin seda MMi nii-öelda religioosselt, aga ma ei mäleta, kuidas ma selleni jõudsin. Avamängu kohta räägiti, et Argentiina Foto: erakogu võidab Belgiat, sest ta on maailmameister. Läks vastupidi ja sain õppetunni, et miski pole kindel – minu jaoks muutus pall kohe ümmarguseks. Ma ei tea, miks on iga väike poiss Brasiilia poolt, aga nii olin minagi, tollal kaheksa-aastane naga. Vaatasin Brasiilia–Itaalia mängu vanaema juures ja pärast brasiillaste 2 : 3 kaotust pugesin kappi peitu ja nutsin seal. Ma polnud kunagi näinud Pelet mängimas, aga need jutud, mida ma hoovis poistelt kuulsin, olid aukartustäratavad: et Pele olevat kellegi koos palliga väravasse ja ühe mehe palliga koguni surnuks löönud! Kust need jutud küll tulid, aga see kõik avaldas muljet ja tekitas Brasiilia vastu imetlust.

1986. aasta Mehhiko MMi ajal olin juba oma kõigi aegade lemmikmeeskonna Taani poolt. Preben Elkjaer Larsen ja Michael Laudrup olid mu ebajumalad. Laudrup rohkem, sest tema oli elegantsem, oli võlur, Elkjaer oli rohmakas tegelane, kes lõi väravaid tahtejõuga. Emotsioonid olid äärmuslikud: Taani võitis Uruguayd 6 : 1 ja kaotas Hispaaniale 1 : 5. Hispaania oli tükk aega mu vihatuim meeskond. Kui Taani 1992. aastal EM-tiitli võitis, oli see mulle preemiaks.

Olin Taani poolt isegi siis, kui ta Eestiga mängis, ehkki lõpptulemus oli ideaalne: kumbki ei võitnud ja mõlemad lõid väravaid (2 : 2). 1986. aasta MMist on jäänud meelde ka Maradona käega löödud värav inglastele: milline ebaõiglus!

Ma ei suutnud selle tõttu nautida tema teist üht kõigi aegade ilusaimat väravat. Kusturica filmi Maradonast vaadates hakkasin tema motiive mõistma: et see oli kättemaks Falklandi saarte eest. Toona ei teadnud ma Falklandi saartest midagi.

Ma mäletan ... Zinedine Zidane’i kättemaksu 2006. aasta MM-finaalis. Korraga lõi sisemuses pulbitsev raev Marseille’ tänavapoisil kaane pealt ja seni kaame näoga mänginud Zidane virutas Materazzile peaga. Itaallane oli selle ära teeninud – see oli õiglane kättemaks. Öeldakse küll, et spordimees nii ei tee, aga jalgpall ei olegi sport. Jalgpall on sõda. Kui maailmas oleks, et konfliktid tuleb ära lahendada jalkaväljakul, siis sõdu polekski!

Ma mäletan ... Eesti–Šotimaa 1993. aasta MM-valikmängu Kadriorus, kui publik tõusis kohalt püsti siis, kui meie poistel õnnestus harva üle keskjoone saada. Siis tuli Toomas Kallaste raksatus väravalatti – inimesed rääkisid erutunult, et me oleks võinud juhtima minna!

Ma mäletan ... Gunnar Hololei raamatut 1966. aasta MMist. Kas see tuli sellest, et ta oli raadioreporter ja oskas nii kujundlikult mänge edasi anda, aga tundus, nagu oleks lugedes kõike ise pealt näinud. Hiljem olen Youtube’ist neid väravaid vaadanud ja need tulevad tuttavad ette!

2015 Mai JALKA

65

ristsõna

Aprillikuu ristsõna vastus oli “hõljuv pall”. Õige vastuse eest võitis Mart Poomi elulooraamatu “Minu lugu” Marvy Reiman.

Võitjaga võtame ühendust.

Maikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil indrek@jalgpall.ee märksõnaga “Ristsõna” 8. maiks. Õigesti vastanute vahel loosime välja Mart Poomi elulooraamatu "Minu lugu".

66

JALKA Mai 2015

®

O

R

T

O

P

E

E

D

I

A

Jalad on meie põhiline alustala igapäevases liikumises.

Hoides oma jalalabad terved, ennetad kaasnevaid põlve-, selja- ja liigesevalusid.

Jooksmine ühendab paljusid spordialasi. Kokkupuude maaga on intensiivne ning vigastused on kerged tulema. Alates kanna mahapanekust kuni äratõukeni, annab Sidas-e tallatugi jalale unikaalse mugavuse, stabiilsuse ja toetuse. Mis tahes pinnal joostes kaitseb tallatugi vigastuste, põrutuste ja hõõrdumisel tekkivate villide eest. Tallatugi toetab nii piki-kui ristivõlvi ja hoiab hüppeliigest oma õiges asendis.

Kui tavaliselt valmistatakse tallatugesid puhtalt meditsiinilistel põhjustel või spordi jaoks (mille eesmärk on eelkõige mugavus), siis meie oleme need kaks asja kombineerinud ning valmistame tallatoed 100% indiviuaalselt inimese jala jäljendit, digitaalse koormustesti tulemust ning jala iseärasusi arvesse võttes.

Spetsiaalne mudel on välja töötatud mitmete professionaalsete jalgpallurite poolt.

See on valmistatud eesmärgiga kaitsta jalga mängimise ajal mis tahes suunas liikudes.

SEISUSKÄNNER

TALLATOED

Skänneruuringu süsteem on kiireim viis teha digitaalne analüüs kliendi jalgade seisukorrast. Kõrgresolut­ siooniga skänner võimaldab eri vär­ vikammade abil tuvastada jala prob­ leemseid piirkondi. Lisaks võimalus muuta pilt 3D­sse, mis jala kuju eripära arvesse võttes on abiks indivi­ duaalsete tallatugede valmistamisel.

AS Gadox Türi tn. 10C Tallinn

Individuaalsete tallatugede valmistamine diagnostika alusel etteregistreerimisega: Türi 10c, Tallinn Eelregistreerimine: tel 650 1322 E–R 9.00 – 16.00 Tel: 6 501 322 Fax: 6 501 323

www.gadox.ee

E-post:info@gadox.ee E-R 9.00-16.00