Jalka (juuni 2015)

ISSN 1736-7379

IN AA

AF

E

.M

AI

L

A.

BI 30 JAL

NOORTE KLUBIVAHETUSEST EESTIS

Pä N rn ais ke u Pa JK te k ll 13 id E e va – ari .3 Li ld Põ k 0 nn T k lva afi am ip ell FC naa ee ne 16 Lo l: sk ri .3 on ka 0 ot os d r – ika Nõ fi m na Tu m al l e to e ko Ka : im h lju ub ale FC ni ja , s ng lg es ok pa t li sjo llit sa n! ur ks g

Co al

en

E!

VA L

minu aeg koondises tuleb

Le

MARKO MEERITS:

PI DU q Ar PÄ E

LI

SANDER PURI ELU IIRIMAAL

GP AL

AUSTRAALIA SUUNDUB AASIASSE

LI D

LU

K

VÄLISTUDENGID PREMIUM LIIGAT UUDISTAMAS

PR KA IIP ÄÄ RI K S

U

Postrid: Enar Jääger / Juanfran / David Luiz

SI N

HIND 2,20 EUROT JUUNI 2015

KOOS VÕIDULE!

EESTI . SAN MARINO

14. JUUNI 2015 EM-VALIKMÄNG A. Le Coq Arena

Väravad avatakse kell 17:00. Avavile kell 19:00.

Pääsmed saadaval Piletilevis.

PEATOETAJA

TOETAJAD

SUURTOETAJAD

MEEDIAPARTNERID

a ita ts u u k

sisukord

sõnu soovimatuid laagris olen ve su tahad i el h ku a “V lnud, et e lapsele öe el õn m ja ütle es sa a ld kuu rügikott ka p st u m ta võ sinna sisse. neid öelda, d vägisõnad u ld öe l su ok ev kaasa kõik päeva jo aga terve pä d en i tt ko a d õnu.

Kui viitsid se kasuta vägis lase käia ja is si oma , a d a id n ss ta i need sõ bamatu, ku lu a g a !” d on e ta is Se rvadesse pu kaaslaste kõ er n e e tr la Viru-Nigu lk 50–51 Alar Peek

KAANELUGU LK 46 Lugejate küsimustele vastav Marko Meerits räägib, kust on pärit tema tugev löök, millised on väljavaated saada paremasse klubisse, kes on kuulsamad jalgpallurid, kellega ta on kohtunud ja nii edasi.

KOLUMNID Siim Kera

HIND 2,20 EUROT JUUNI 2015

Indrek Schwede

12 14

26

PERSOONID & INTERVJUUD VA L PÄ E

al

DU

en

PI

Ar

Kevin Kauber Erik Listmann

q

LI

Le

GP AL

A.

L

JA L BI

.M

30

LU SE

AL ID

NA

PÄ Ä

FI

II

KA

PR

RI

U

KA

N

Postrid: Enar Jääger / Juanfran / David Luiz

SI

ISSN 1736-7379

K

VÄLISTUDENGID PREMIUM LIIGAT UUDISTAMAS

Pä N rn ais ke u Pa JK te k ll 13 id E e va – ari .3 Lin ld Põ k 0 lva afi na Tip ke ll m FC naa ee ne 16 Lo l: sk ri .3 on ka 0 oto d s – rika Nõ fi m na Tu m al: le e to ko Ka im h lju u ale FC nin b ja , se g lgp st ok a li sjo llit sa n! urg ks

NOORTE KLUBIVAHETUSEST EESTIS

AI

AUSTRAALIA SUUNDUB AASIASSE

Co

SANDER PURI ELU IIRIMAAL

E!

MARKO MEERITS:

minu aeg koondises tuleb

ESIKAANEL: MARKO MEERITS FOTO: LEMBIT PEEGEL NR 6 (90) 2015

EESTI JALGPALLI LIIDU AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS

Sander Puri Alar Peek

Nimed & numbrid Lood & tsitaadid

KOLLEEGIUMI ESIMEES: INDREK SCHWEDE indrek@jalgpall.ee

Premium liiga

TOIMETAJA: SIIM KERA siim.kera@jalgpall.ee

Maakonnalood: Saaremaa

FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL AJAKIRJA MAKETT: JAANUS SAMMA

Minu 11: Ahto Lobjakas Meie edetabel Expert liiga

KUJUNDAJA: MARJU VILIBERG

Juunikuu kalender

KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI VORP

Lisaaeg

REKLAAM: MENU KIRJASTUS OÜ HELINA ÕUNAPUU +372 5166 996 helina@menuk.ee

Ristsõna

REET MARAN +372 5130 056 reet.maran@menuk.ee

MUU

KOLLEEGIUM: ÜLEV AALOE, LENNART KOMP, SIIM KERA, NEEME KORV, AIVAR POHLAK, INDREK SCHWEDE (ESIMEES), ANU SÄÄRITS, MIHKEL UIBOLEHT VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT www.jalgpall.ee TELLIMINE: OMNIVA.EE / AJAKIRJANDUS / TELLI AJAKIRJANDUST / AJAKIRJAD TELLIMISHINNAD: AASTA 24 EUROT POOLAASTA 12,5 EUROT TOIMETUSE POSTIAADRESS: JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, ASULA 4C, 11312 TALLINN TRÜKITUD UNIPRINDIS

20 25 39 50

RUBRIIGID Lembit Peegel

Noorte klubivahetus Eestis Jooksmisest ja jalgpallist Tallinn C.F. – mis see on?

Austraalia suundub Aasiasse Viljandi staadioni ajaloost

t

4 8 10 22 42 43 59 60 62 64 66

43

50 16 26 29 52 56

POSTRID ENAR JÄÄGER JUANFRAN DAVID LUIZ 2015 JUUNI JALKA

3

lembit peegel

Nõmme Kalju võidusoonel, meister Levadia vaatab liidrite tagatulesid Lembit Peegel on kokku pannud pildid, kus põhirõhk käesoleva hooaja komeedil Nõmme Kaljul ja mullusel meistril Levadial. Esimene on tegemas kiiret sõitu ja vähemalt tiitlikaitsja on esimese klassi vagunist välja jäänud.

Foto: Lembit Peegel

Nõmme Kalju peatreener Sergei Terehhovi võidumärk.

Vanad koondislased Premium liigas vastamisi: Enar Jääger proovib ületada tõkkeks kehastunud Joel Lindperet. Vasakul kaljukas Artjom Dmitrijev (8), paremal florakas Rauno Sappinen (11).

4

JALKA JUUNI 2015

Foto: Lembit Peegel

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Ats Purje sööstab rusikas püsti Tarmo Neemelo poole, kelle sisendav ilme kõneleb: seda asja tehakse vaat nii! Taustal Levadia löödud trio.

Foto: Lembit Peegel

Levadia VIP loož piinapingil: (vasakult) klubi direktor Viktor Levada ning klubi poolehoidjad Valeri Ovtšinnikov ja Lev Pustõnski.

Foto: Lembit Peegel

Nõmme noor Erik Listmann üritab taltsutada palli ja iseennast veidi kogenuma levadialase Artur Pika ees.

Foto: Lembit Peegel

Flora tantsutüdrukud hoiavad publiku tuju üleval.

2015 JUUNI JALKA

5

lembit peegel Foto: Lembit Peegel

Ai-ai – vähemalt Roman Ubakivil oleks mõndagi öelda Sergei Pareikole, kes on üks-üks olukorras silmad sulgenud.

Foto: Lembit Peegel

Levadia keskkaitsja Taavi Rähn on langemas Kalju puuriluku Vitali Teleši peale.

Tagant võis Rähna natuke “aidata” portugallane Jorge Rodrigues, vasakul jälgib mängu sekkumisvalmis Juuso Laitinen ja värava valvamise on südameasjaks võtnud Ats Purje.

6

JALKA JUUNI 2015

lembit peegel

Foto: Lembit Peegel

Rohelises Kevin Aloe heitleb pärnaka Kristen Saartsi vastu.

Foto: Lembit Peegel

Foto: Lembit Peegel

Kalju kaitsja Ken Kallaste on seotud Flora Joseph Salistega. Eemalt vaatab pealt rohesärk Rauno Alliku.

Sillamäe kalevlase Andrei Sidorenkovi läbimurret püüab peatada Rauno Alliku Florast.

2015 JUUNI JALKA

7

nimed & numbrid

kuu +

Põnevus ja ootamatused Premium liigas. Kalju tegi suurepärase stardi, Levadia püss pole korralikult paukuma hakanud. Kes oleks võinud seda enne hooaja algust arvata?

kuu

-

Tundub, et Expert liiga möödub taas Pärnu JK ülemvõimu all. Müts maha, aga naistejalgpalli atraktiivsuse huvides oleks kindlasti hea, kui keegi suudaks neile vastu hakata.

kuu ?

Algab suvi. Kas suurepärase hooaja teinud Ragnar Klavan jääb Augsburgi või saame kaasa elada närvesöövale üleminekusaagale?

16

... minutiga lõi Soome kõrgliigas Kuopio Pallokissati eest mängiv Signy Aarna Vasa IFK vastu kübaratriki. Eesti koondislane oli täpne 72., 80. ja 88. minutil. Muide, platsile pääses ta vahetusest alles 65. minutil.

117

... võistkonda 715 õpilasega (neist 240 tüdrukud) osales osavusfestivalil “Värav!”.

349

... päeva oli Ungari naistejalgpalli kõrgliigas kaotuseta MTK Hungaria.

Siis tegi neile tuule alla Inna Zlidnise koduklubi Ferencvaros.

8

JALKA JUUNI 2015

Saarlasel nokib nupp Jürikuu keskel said oma meistriklassi aju näidata kooliõpilased, sest toimus mõttespordi olümpiaad. Gümnaasiumiõpilastest näitas teistele koha kätte FC Kuressaare noor kaitsja Reivo Vinter (pildil). Vint.ee veebikeskkonnas peetud võistlusel pidi nelja päeva jooksul võistlema nii kabes (Vinter esimene), males (kolmas), gomokus (viies) kui sudokus (kaheksas).

“Male ja kabe õnnestusid kõige paremini, neid ma olen ka väikeFoto: jalgpall.ee sest saadik mänginud,” tunnistas ta ise jalgpall.ee veebilehele.

“Lemmikuks on kabe, tunnen seal end kõige kindlamalt ja seal tuli alavõit ka.

Gomoku tase oli päris tugev, seal oli raske ettepoole saada, aga sudokus läks iga etapp aina paremaks. Harjutamine teeb meistriks.”

Vinteri triumfile lisab väärtust seegi, et ta alistas teise koha saanud rendžu maailmameistrit Martin Hõbemäge. Seda uskumatuna tunduvad noore jalgpalluri enda sõnad, et võit tuli “vana rasva pealt”.

Tabasalu JK sai hüüdlause “Tabasalu – üks sats, üks süda!” Just nii kõlab verivärske Tabasalu JK hüüdlause, mis klubi juhatuse liikme Indrek Anepaio sõnul peaks aitama leidma ühtset tunnet ja mõtet.

“See hüüdlause viitab sellele, et meie klubi haarab kogu kogukonna, mitte ainult mängijaid,” sõnas mees jalgpall.ee lehele. “Kindlasti on selliseid inimesi, keda jalgpall tegelikult ei huvita, aga kui nad näevad meie loosungit, siis aitab see ka neid ühist tunnet kasvatades.”

Järgmiseks on Tabasalu JK-l plaanis maskott leida.

Selgus Eesti osavaim kool ... ... ning selleks on Suure-Jaani kool. Palju õnne! Just nemad võitsid aprilli lõpus peetud koolidevahelise osavusfestivali “Värav!” finaali. Teisele kohale platseerus Tabasalu ühisgümnaasium ning auväärse kolmanda positsiooniga pidi leppima Miina Härma gümnaasium. Suure-Jaani kooli jalgpalliringi juhendaja Sergei Vassiljev peab võitu oluliseks.

“Saime väga positiivse kogemuse,” ütles ta jalgpall.ee portaalile. “Tulemus näitab, et ka väikeses koolis kasvavad ja õpivad tublid lapsed, mitte ainult suurtes linnakoolides. Lapsed olid tublid ja neil on kindlasti uhke tunne.”

Viljandimaa lapsed näitasid oma võimu nii palli vedamises kui turbo- ja üllatusharjutuses. Vaid täpsusküttide nime kandvas ülesandes võidurõõmu ei tuntud, seal lepiti kuuenda kohaga. Üldarvestuses jõudsid esikümnesse veel Rakvere reaalgümnaasium, Arte gümnaasium, Tabasalu Foto: Kertu Tutk ühisgümnaasium II, Paikuse põhikool, Kohila gümnaasium, Rapla ühisgümnaasium ning Kilingi-Nõmme gümnaasium. Koolidevahelise osavusfestivali “Värav!” finaalis osales 22 kooli 145 õpilasega.

Nagu päris! Esikoht sai õhku tõsta uhke karika.

lood & tsitaadid

nii nad

ütlesid

Noppeid 2014. aasta parima teatrikriitiku Alvar Loogi artiklist “Matke mu süda linnastaadionile” nädalalehes Sirp (24. aprill): “Kui Euroopas on tänapäeval rahvusvaheliselt olulise suurlinna kriteeriumiks tunnustatud ülikooli, metroo, lennujaama, ooperi- ja balletiteatri ning mõnes eurosarjas palliva jalgpallimeeskonna olemasolu, siis lokaalsemate standardite kohaselt kvalifitseerub linnaks iga asundus, kus on kõrgkool, teater ja oma riigi kõrgeimas liigas mängiv jalgpallimeeskond. Hämmastav, et umbes 18 000 elanikuga Viljandi vastab neile kriteeriumitele.”

“Kui kohalikel oleks oma eneseuhkuse turgutuseks vaja üht värsket edulugu, millega samastuda, siis sobib selleks ideaalselt Viljandi Tuleviku jalgpalliklubi esindusmeeskonna hiljutine käekäik.”

“Tunnistan, et minu suhe Viljandiga on püsinud sagedasest ning suurest füüsilisest distantsist hoolimata värske ning intensiivsena peamiselt tänu jalgpallile.”

“Tuleviku kohtumiste külastamisest on aastatega kujunenud mulle elutähtis rituaal, omamoodi palverännak, mis viib mind kodumängude ajal füüsiliselt ning võõrsil toimuvate kohtumiste puhul vaimselt tagasi Viljandisse, oma esimesse ja ainsasse päriskoju. Vanuse kasvades olen hakanud seda rituaali ennast järjest enam teadvustama ning väärtustama, seadnud selle tähtsuse enese jaoks mõtteliselt kohati koguni ettepoole meeskonna sportlikest tulemustest.

Viljandil ja Tulevikul pole ilmselt mind eriti vaja, küll aga on neid mõlemaid vaja minul.”

“Kui maailmas on üldse mingi koht, mille külastamine on mulle alati peaaegu religioosne kogemus, siis on selleks Viljandi linnastaadion, täpsemalt sealne tribüün. Ning pole magusamat teekonda, kui minek oma korterist Paalalinnas läbi Valuoja ja Viljandi kesklinna, trepimäest alla, mängule.” „Enamikus Euroopa suurtes riikides (iseäranis Briti saartel) toetub väikekohtade lokaalne identiteet kas muu hulgas või eelkõige kohalikule spordiklubile (enamasti jalgpallivõistkonnale), sealjuures sageli sõltumata liigatasemest, kus viimane parasjagu mängib.

See on totemismi modernne avaldumisvorm, mida toestab enamikus kohtades ligemale poolteist sajandit traditsiooni.“ Vaata ka Alvar Loogi artiklit Viljandi staadioni ajaloost lk 56–58

10

JALKA JUUNI 2015

Rannakoondist viib võidule Rand Kujutagem korraks ette, et Eesti jalgpallikoondise uueks juhendajaks saaks mees nimega Paul Pall. See oleks oivaline! Nimemaagia huvilistele on suurim rõõm teatada, et Eesti rannajalgpalliesindus on oma Paul Palli leidnud – saagem tuttavaks, Rando Rand, koondise värske peatreener.

“See on tore kokkusattumus, nalja ikka tehakse,” muigab peakangelane ise.

“Loodame, et minu nimi tuleb ala populaarsusele kasuks.”

Aga ega teda nime pärast ametisse ei määratud. Rand on kandnud rannakoondises pikalt kaptenipaela, ta on valitud aasta parimaks rannajalgpalluriks ning tulnud neljakordseks Eesti meistriks. Saavutusi jagub küll ja küll ning paari aasta tagusest meniskivigastusest toibununa loodab ta tänavu ka ise vutti taguda.

“Eelmine aasta käisin Kaspar Rõivassepa juures operatsioonil ja avastati, et põlvekõhred on kulunud,” jutustab juhtivaudiitorina töötav atleet. “Rõivassepp soovitas agressiivse spordiga mitte tegeleda, ainult sörkida ja ujuda. Ütleme nii, et käed ja jalad hakkasid sügelema ja olen paar kuud Nõmme BSC/Triobeti võistkonnaga trenni teinud. Saalis ma küll mängida ei taha, seda on isegi valus vaadata, aga liival proovin. Seni pole jalg tunda andnud, eks varsti tuleb tõehetk.”

Treeneritööd ta seni väga palju maitsta pole saanud. Rand asendas vajaduse korral koondise üle-eelmist peatreenerit Kert Haavistut ning abistas eelmist lootsi Reigo Tõnsbergi, lisaks on ta viinud treeninguid läbi koduklubis Nõmme BSC/Triobet. Sellest hoolimata on tal oma kindel käekiri olemas.

“Distsipliini on vaja nii enne mängu, mängu ajal kui pärast mängu,” räägib Rand. “Olen organiseeritud ja nõudlik treener, nõuan võibolla rohkem kui teised. Hirmuvalitsemist ei tule, aga mõistlikkuse piirides üritan kõike professionaalsemaks teha, et oleks rohkem vastaste ja enda mängu analüüsi ning videovaatamisi. Hoolitsen ka sellise organisatoorse poole eest.”

Uuel peatreeneril on selge siht silme ees – võita euroliiga B-divisjon ning pääseda tulevaks aastaks absoluutsesse tippseltskonda. Tordile tuleb kirss panna 20.–23. augustil Pärnus toimuvas euroliiga superfinaalis.

“Kui ma meeskonna meelestatust ja vaimsust vaatan, siis tundub see eesmärk saavutatav,” tõdeb omal ajal Pärnu Vapruse eest ka murujalgpalli meistriliigas platsile jooksnud mees. “Me mängime B-divisjoni võistkondadega nagu võrdne võrdsega. Midagi on seni jäänud vajaka, aga kõik see on treenitav ja teostatav. Õnne peab ka olema ja eks koduseinad on kindlasti üheks täiendavaks meheks väljakul. Kes ei tahaks oma ema, isa või sõprade ees hästi esineda? Ma usun, et see peaks Foto: Triin-Heleri Letner olema täiesti uus motivaator.”

Eesti Rannajalgpalli Liidu juhi Kari-Andri Kase sõnul on Rando Rand sellele ametipostile ainus loogiline valik ning tema plussideks on eespool mainitud distsipliin ja austus, mida mängijad mehe vastu tunnevad.

“Koondise mängijad oskavad kõik mängida, ega neid enam õpetama ei pea,” alustab ta.

“Kui me tahame seda lisa 10%, mis aeg-ajalt puudu jäänud, siis tema on parim pakett, sest ta suudab end mängijate ees maksma panna ning on ka ise tippmängija olnud. Rand on meile ainus õige valik, ta suudab olla konkreetne ning viia meeskonda fookusesse.”

SIIM KERA Rando Rand on Eesti meistrikarikat hoidnud pea kohal rohkem kui korra.

lood & tsitaadid Eesti jalgpalli hea ingel Olev Reim saab 80 Olev Reimi kohalolek meie jalgpalli ajaloos on selgemalt jälgitav alates eelmise sajandi seitsmekümnendate lõpust. Just siis alustas Lõvide noortesats ja algas ka tema poja, Eesti rekordinternatsionaali Martini teekond. Just siis leidis Olev Reim ühel läbikammimisel 32. keskkoolis Mart Poomi.

Olev Reim oli Lõvide meeskonna hea ingel, kes karmikäelist treenerit Roman Ubakivi sageli tasakaalustas ning lapsevanematega ja poistega suhtles. Olev Reim on alati olnud heatujuline, kuigi murelik meie jalgpalli kitsaskohtade suhtes.

Foto: Lembit Peegel Koos Ubakiviga võeti siht murda venelaste ülemvõim Eesti jalgpallis ja tuua eesti poisid tagasi jalgpalli mängima.

Omaealiste hulgas kukutati võõrkeelsed kindlalt: nii veenvate tulemuste, aga veelgi mõjusamalt mängulise üleolekuga. Tänapäeval kõlab veidralt, aga Eesti rahvas oli jalgpalli mentaalselt hüljanud, mängul oli küljes vallutajate vastumeelne kuvand ning eestlaste spordiidentiteeti kuulus uhkusega välja öeldav enesemääratlus: meie ei mängi jalgpalli!

Alles Lõvide rahvusvahelised võidud alates 1987. aasta esikohast Helsinki Cupil tõid spordialade kuninga jälle ajakirjanduse fookusesse ja tõstatasid kristjanjaaguliku küsimuse: “Kas siis selle maa jalgpall / mängu tuules ei või / taevani tõustes üles / igavikku omale otsida?”

Selle küsimuse – muidugi teises vormis – üks järjekindlamaid esitajaid oli Olev Reim, kes võttis aktiivselt ja loomuomase emotsionaalsusega sõna ajakirjanduses. Reim võitles ka Eesti esindusmeeskonna treeningukeskuse loomise eest. Üritus oleks ehk õnnestunudki, kuid nõukogudeaegse majandussüsteemi kokkuvarisemine viis ka raha lubanud sponsorite laostumiseni.

Olev Reimi kaks suurepärast raamatut – “Lõvide lugu” (1992) ja “Rahvuskoondise kümme aastat” (2002) – on kui elav etteheide jalgpalliajakirjanikele.

Eriti esimene neist katab olulise teema meie vutiloos.

Eesti taasiseseisvumise järel leidis Olev Reim koha noortetreeneri ja -mentorina. Siingi sai tema suhtlemisoskus rakendust, kui ta aitas Floras tasandada vastuolusid noormängijate ja treenerite, mängijate ja lapsevanemate ning pallurite endi vahel. Tema südameasjaks oli hoida andekaid poisse jalgpalli juures, et tuulispäiselt tehtud lahkumisotsus ümber mõeldaks, et Eesti jalgpallile päästetaks võimalikult palju talente.

Sealjuures jätkus Reimil inimlikkust, arusaamist ning ausust oma ülesande suhtes, kui ta mõnegi poisi vanematele soovitas oma järeltulija hoopis mõne muu spordiala treeningule viia.

Mure oma lemmikala pärast sundis teda viis aastat tagasi Jalkas (9/2010) kurtma: “Probleem number üks on siseküljesööt! See peab olema kiire, täpne ja tugev. Aga see logiseb isegi meie koondisemängijatel.”

Aitäh, Olev, kõige eest! Palju õnne juubeli puhul!

INDREK SCHWEDE

nii nad

ütlesid “Otsus, et hakkan jalgpalluriks, tuli kahjuks võrdlemisi hilja. See võinuks juhtuda 17- või 18aastaselt, mis on arengut silmas pidades magusaim aeg.”

Ken Kallaste lõpetas pullitegemise 21aastaselt “Naudinguks on üks päev, pingete jaoks ülejäänud viis.”

Sergei Terehhov treeneri elust pärast võitu

2 x Joel Lindpere Jõulisest mängust: “Olen elu aeg jalgadesse saanud ja olen nõus ka teistele andma!”

Tervise hoidmisest pärast mänge ja treeninguid: “See on suur töö – sinna kuluvad tunnid ja palju raha. Aga see tasub end ära.”

3 x Rauno Alliku Oma soengu sünnist kihlveo kaudu 2012. või 2013. aastal: “Aasta lõpus oli juukseid juba kahju ära lõigata, sest need tõid nii palju kuulsust.”

Hüüdnimedest Vald, Vallo, Vallot: “Mu jalanumber on suur – 44,5, ja siis eeldati, et korvpallur Vallo Allingul on ka suur jalanumber. Algul kutsuti Valloks ja sealt tuli Vald. Väga paljud hüüavad nii, isegi treenerid.”

Varateismelisena jäätisemüümisest Pärnu rannas: “See oli nii ahvatlev, et sain igasugu nänni osta ja õhtuti trenni enam ei ilmunudki.

Treenerid tulid siis koju rääkima ning ema oli väga kuri. Väga hea, et mulle aru pähe pandi.

Sain tagasi õigele rajale, muidu müüks siiamaani rannas jäätist.”

2 x Anni Rahula Esimesest kogemusest kohtunikuna: “Uskuge mind, palusin oma esimese mängu ajal mõttes mitu korda, et ma ei taha enam kunagi platsile minna. Aga näete, viis aastat hiljem olen ikka siin!”

Inimliku faktori kaitseks kohtunikutegevuses: “Tähtis, et kohtunikke poleks lõpuks sama palju kui mehi platsil, neid tuuakse viimasel ajal nii palju juurde.”

2015 JUUNI JALKA

11

kera komm

KES KOSMONAUDIKS EI SAA, TAHAB JALGPALLURIKS

SIIM KERA

M

ul tuleb aeg-ajalt ette pingelisi ja tuliseid vestlusi teemadel, miks Eesti jalgpall nii nõrk on, miks me kunagi ei võida (võidame küll!) ja miks meie mehed teisejärguliste vutiriikide klubides mängivad. Muidugi võetakse alati varnast ka klassikaline väide, et terve Lõuna-Ameerika on sellise tasemega tüüpe täis! Võibolla ongi, aga see ei tee meie mehi kuidagi kehvemaks või alaväärsemaks. Mis ma siis ikka sellistel juhtudel väga kosta oskan: konkurents on kõva, meie jalgpallikultuur peab veel end koguma, noortetöö peab arenema ja nii edasi. Üsna klišee, eks, aga tegelikult asjad ju nii ongi, kuigi ilmselt on alati ka vastaspoolel terake, kaks või rohkemgi tõtt. Ega ma kunagi kedagi ümber veenda ei suuda, seepärast mulle vist ei meeldigi vaielda. Ometi tikub see teema mulle vahetevahel täiesti suvaliselt pähe, olgu ma siis duši all, poes või loomaaias, ja mu aju täitub alati mõtetega, mis mulle kuidagi rahu ei anna. Seepärast ma tahangi seda oma südamelt ära kirjutada.

12

JALKA JUUNI 2015

Olgem ausad, mul on Eesti jalgpalluritest tihti kahju. Nad näevad pool elu vaeva, treenivad hommikust õhtuni, heal juhul jõuavad koondisse ja tõenäoliselt saavad ikka (isehakanud) kriitikutelt vastu päid ja jalgu. Eks see ole vist iga nõrgema jalgpalliriigi probleem – iga talendi peale läheb aju, silmad ja kõrvad sajaga kikki ning kerkib lootuskiir, et tema on see jumal, kes hakkab Euroopa tippklubis kolle kõmmutama ning kelle toel suudame end suurturniirile mängida. Brasiilias kerkib meie jalgpallurite tasemel andekaid mängumehi nagu puid vihmametsas, sambamaa elanikele pole see suurem probleem, kui üks puu oma oodatud kõrgusteni ei jõua, kohe on kõrvale sirgumas sajad teised dendroloogide uurimisobjektid. Meile on see tragöödia. Nagu näeks kõrbes oaasi, mis lähemale jõudes on sulaselge meelepete. Nagu jookseks kõigest väest tööle viivale bussile number 3, kuid peatusesse jõudes avastad, et vajad silmaarsti, sest ühistranspordi numbriks on 8. Seepärast võib ju tegelikult ka aru saada, miks mõned mängijad saavad netiavarustes klohmida. Pettumus on suur. Jalgpallihuviline oleks raske olla, kui sa mängu isiklikult ei võtaks. Ses mõttes on hea, et vähemalt on meil aastatega tekkinud kirglikud fännid, keda meie jalgpallimaailma tuuled kord ühte, kord teise suunda viltu puhuvad.

Kuigi untsu (või vähemalt oodatust kehvemini) läinud karjäär võib toetaja enda nahast täiesti välja viia, ei tasu unustada, et kõige karmimalt elab seda pettumust üle just seesamune jalgpallur, kes läks viieselt-kuueselt trenni ning unistas Manchester Unitedis või FC Barcelonas mängimisest. Mingi hetk pööras rong aga oodatud rööbastelt maha ning nüüd ongi tulemuseks pigem keskpärane klubi. Mängijat rusub omaenese ambitsioonikoo-

rem ning vutifännid saavad mõnuga parastada. See on ajuvaba. Reaalselt peaksid olukorda suhtuma nii pallur kui fännid – me räägime spordist, mis on tõenäoliselt üks kõige konkurentsirohkemaid elualasid maailmas! Jah, kõik me unistame väikesena, et saame kosmonaudiks, kuid kui reaalsus tuppa tuleb, siis on järgmiseks unelmaks

JALA UNGARISSE PROFIKS

Kui mul oleks valida, kas olla jalgpalliajakirjanik või mängida Ungari kõrgliigas, siis loomulikult läheks ma madjarite juurde. Kohe esimese lennukiga. Ei, kasvõi jala. Kas teie ei läheks? jalgpallurikarjäär (ka mina kirjutasin 4. klassi lõpus, et tahan saada ründajaks!), kuigi ega vutiladviku tippu pole saada oluliselt kergem kui orbiidile lennutatuks. Väljavalitud mõlemad.

Seepärast on kriitikat (või õigemini suvalist lahmimist) raske mõista.

Igaüks, kes profijalgpalli mängib, teeb seda, millest miljonid või lausa miljardid on unistanud ning mille poole nad on higiga kaetuna püüelnud. Kui mul oleks valida, kas olla jalgpalliajakirjanik või mängida Ungari kõrgliigas, siis loomulikult läheks ma madjarite juurde. Kohe esimese lennukiga. Ei, kasvõi jala. Kas teie ei läheks? Pagan, Norra esiliigasse läheks ka. Vabalt. Minu arust tasub Eesti koondislaste üle igal hetkel uhke olla, ükskõik, kus nad siis parasjagu ka ei mängiks või kui mööda nad kogemata palli ei lööks. Nad on eestlased ja koondise esindamisega esindavad nad ka kõiki meie unistusi.

Hoidke omasid, isegi kui neid “omasid” on terve Brasiilia täis.

1-teist mõtet

KAMBAVAIMU

KAITSEKS “K

ahjuks on sport tänapäeval hakanud esindama suurel määral Ebatõest arengut, ja seda eriti riigis, kus me elame. Ta kaldub ikka enam olema vallatud meeskonna- ehk kambavaimust. See nõuab, et nii isedus kui ka Mina meeskonna huvides alla surutaks. Niisuguse meelsuse ülimaks väljenduseks on vastavalt mängureeglitele ja -tingimustele tõhusa masinlikkusega toimiv inimkogum. Meeskonda moodustavate üksikute inimeste kehaline seisukord ja võimed pole nende mängus või käitumises harilikult esindatud. Inimesed kohandatakse kindlaksmääratud reeglistikuga. Oht on selles, et arusaam sportlaslikkusest hakkab põhinema meeskonnavaimul, ja seejärel kutsutakse üles seda elus üldisemalt rakendama. Niisuguse arendamise kaudu on võimalik vormida teenistusvalmis rutiiniks suurte inimhulkade hoiakuid, eriti kuna kõige suuremaid pingutusi meeskonnavaimu sisendamiseks tehakse just nooruses.

OMAKASU ÜHISKONNAST

Nii kirjutas Eesti legendaarne raskejõustiklane ja hilisem sporditeoreetik Georg Hackenschmidt 1935. aastal Londonis väljaantud raamatus “Inimene ning kosmiline vastuseis tema mõistusele ja vaimule” (eesti k Georg Hackenschmidt “Valitseda elu”, Ilmamaa, Tartu 1997). Hackenschmidt, individuaalala tegija, nägi just üksinda oma keha ja oskuste kallal nokitsedes inimese võimalust arendada välja oma individuaalne eripära. Ta elas Inglismaal ja kui ta kirjutas riigist, kus “me elame”, ning meeskonna- ja kambavaimust, on selge, et ta sai ainest jalgpallist. See kambavaim oli temale nivelleeriv ja käskluste alla kummarduv. Meeskonnavaim takistas vaba arengut moel, nagu Hackenschmidt seda mõistis.

Tänapäeval oleme näinud ka individuaalsust ülistava ühiskonna varjupooli.

Ka Eesti kannatab selle all. Kõik on väljas ainult omakasu peal. Rõhutatakse õigusi, kohustused vaikitakse maha.

Tagajärjeks on jämedama vorsti järele välismaale pagevad noored, kelle vanemad veedavad oma vanaduspõlve üksi ja lastelasteta. Sealjuures laste otsusele valju häälega takka kiites ja iseendid veendes, et toimuv on normaalne. Oma elutöö vaevad kingivad ära nii vanemad kui riik, mis koolitab välismaa jaoks kõrgtasemel spetsialiste. See on meeskonna- ja kambavaimu puudumine nii perekondlikul kui riiklikul tasemel.

Rõhutatakse õigusi, kohustused vaikitakse maha. Tagajärjeks on jämedama vorsti järele välismaale pagevad noored, kelle vanemad veedavad oma vanaduspõlve üksi ja lastelasteta.

Uus maailmareligioon Selle asemel tuleks kohandada reeglid, et anda spordis ruumi egoistlikule ja individuaalsele väljendusele ning murda enesesalgamise traditsioon. Igasuguse spordi peamiseks eesmärgiks on selles osalevatele inimestele väljendusvõimalus anda. Kui sport lakkab seda tegemast ja muutub pealesunnitud väljenduse tööriistaks, siis reedab ta oma eesmärgi ja kiirendab langemist Ebatõesse.”

14

JALKA JUUNI 2015

“Jalgpall on usk, uus usk, mis vallutab maailma.

Mängul on kõik usu tunnused: oma pühakud, oma kirikud, oma pidu- ja tähtpäevad, oma pühad tekstid, mõnel juhul isegi oma kalmistud, mille õnnistatud mulda pääsevad vaid omad. Ja mis peamine, nii nagu usk, nii suudab ka jalgpall liita tohutu rahvamassi ühise armastuse kaudu.

See, et omavahel võistlevad klubid ja riigid ning et eri meeskondade fännkonnad vahel karvupidi kokku lähevad, ainult suurendab ühist jalgpallijumaldamist. Ma olen sada protsenti kindel, et vutifännid on oma iidolitesse kiindunud sama südamepoolega nagu truud katoliiklased Jumalaemasse või Jeesus Kristusesse, nagu õigeusklikud pühakute säilmetesse, nagu mitmed protestantlikud voolud teatud kindlatesse Uue Testamendi kirjakohtadesse.”

“Tänapäeval räägitakse palju tsivilisatsioonide kokkupõrkest, eriti pärast Samuel Huntingtoni sama nimega raamatu ilmumist 1990. aastatel. Huntingtoni meelest on kristluse (ta peab silmas katoliiklust) ja islami vaheline kokkupõrge vältimatu. Sellele konfliktile võib uudiseid jälgides iga päev kinnitust leida.

Sport kuulub raudselt Euroopa tsivilisatsiooni juurde, juba selle paganlikust

1-teist mõtet

Mänguväljak on tühi, taamal pingil istub kaks individualisti. Loodus aga tühja kohta ei salli – kui ei mängi meie, hakatakse seda meie eest tegema.

Foto: Lembit Peegel

hällist alates. Jalgpall, populaarsuselt spordiala number üks (nii pealtvaatajate kui ka tegijate poolest), on puhtalt anglosaksi päritolu, kuigi mingit pallitoksimist on harrastatud ka mujal. Ma olen tunnistanud meeletut jalgpallihasarti Türgis, Tuneesias ja Marokos, kriketi- ja maahokiindu Sise-Aasias, jooksufanatismi Kesk-Aafrikas, võimlemislusti Hiinas, ühesõnaga, saanud euroopalikust spordist osa mittekristlikes piirkondades. Minu meelest on andumus väljaspool Euroopat ikka üksjagu võimsam kui meie maailmajaos, sealne publik ja tegijad on temperamentsemad, nad on end viimse karvani asjasse pühendanud.

Minus on tärganud lootus, et järjest laiemat kandepinda leidev jalgpalli- (ja üleüldse spordi-) usk liidab kõikide religioonide austajad üheks, tõuseb islamist, kristlusest ja kõigist teistest usunditest kõrgemale ning saab ise maailmareligiooniks

– ja nõnda ei tule mingit tsivilisatsioonide sõda. Vahest just sellepärast püütaksegi mõnes eriti karmis islamiriigis spordi harrastamist pidurdada, õnneks pole see seni korda läinud.

Nii et elgu vutt, spordi juhtoinas!”

Nii kirjutas Olev Remsu 2012. aastal ilmunud raamatus “München.

Hitler ja Dostojevski”. Laias laastus sõnastab Remsu tänapäeva arusaama jalgpallist. Siia võiks lisada kogemuse, mille sain Jalkas mitu aastat ilmunud rubriigi “Käbi ja känd” jaoks artikleid kirjutades. Kirjutasime Eestis tuntud inimestest, kelle lapsed käisid jalgpallitreeningutel. Peaaegu kõik vanemad rõhutasid, et jalgpall on ettevalmistus eluks: võistkond on ühiskonna mudel.

Meeskonnaliige õpib, et midagi suurt saavutatakse koostöös, ja kuigi ülesanded võivad olla erinevad, sõltub tulemus igaühest. Tähtsad on ka need

tiimiliikmed, kes ei löö väravaid, vaid annavad resultatiivse söödu või teevad musta tööd. Just seda aspekti – oma mina mahasurumist suurema rühma edu huvides – nimetati üpris sageli. Ju olid need vanemad teadlikud ohtudest, mida põhjustab ühiskonnas võimutsev omakasule suunatud kasvatus. See on ka vastukarva Hackenschmidti õpetusele, mis ülistas individuaalsust ja egoismi (usun, et Hackenschmidt targa inimesena revideeriks oma väljaütlemisi või sõnastaks osa oma ammuseid seisukohti ümber, kui ta meie ajal elaks).

Eestlasele on ehk tõesti ajalooliselt sobinud rohkem individuaalalad, sest oleme loomuselt individualistid, meie ajalooline hajaasustus on meid kujundanud umbusklikuks (kuid mitte sallimatuiks) võõraste vastu. Kokku oleme osanud hoida ajaloo suurtel hetkedel.

Uus ja avatum aeg on meid oma kookonist aina enam välja aidanud: selle kirkaim näide on kallistamine – veel paarkümmend aastat tagasi polnud see kombeks isegi perekonnas. (Sama asja rääkis paarkümmend aastat tagasi Eesti koondise islandlasest peatreeneri Teitur Thordarsoni abikaasa Asdis: alles siis kui nende põhjamaine pere Teituri profimängija aastatel Prantsusmaale kolis, hakkasid nad ümbritseva eeskujul perekonnas üksteist kallistama.)

Nüüd lähevad ka meie noortekoondised lahingusse hümnihelisid kaelakuti kuulates. A-koondisse pole see komme veel jõudnud, sest seal on ees vanakesi, kel selline kogemus puudub.

Aga ühel päeval näeme, kuidas ka meie A-koondise üksteist mängijat üksteisel õlgade ümbert kinni võtavad ja tervele Eestile oma kambavaimu näitavad. Ühtlasi peegeldavad nad tagasi meid endid.

INDREK SCHWEDE JALKA peatoimetaja 2015 JUUNI JALKA

15

noored

Arvamusi noormängijate üleminekusüsteemi kohta on rohkem kui sajajalgsel jalgu Kas Eesti staadionitel liiguvad ringi terava silmaga skaudid või kuidas ikkagi leiavad andekad noormängijad endale uue klubi? Umbes selline lugu oli mul alguses plaanis kirjutada. Vägisi kippus artikli raskuskese aga tulise teema ehk noormängijate üleminekute juurde.

SIIM KERA Foto: Lembit Peegel

Mäng Itaalia vastu on võimaluseks silma jääda mitte enam Eesti, vaid lausa maailma klubidele.

S

kaut siin ja skaut seal – mujal maailmas on tavapärane, et andekat noormängijat piidlevad tribüünilt talendikütid. Mõnikord lausa hordide kaupa. Kuidas on olukord Eestis? Kui tihti löövad meie klubide treenerid ning asjapulgad masinale hääled sisse ning sõidavad spetsiaalselt riigi

16

JALKA JUUNI 2015

teisele poolele väidetavat uut vutigeeniust vaatama? Nii FC Flora peatreeneri Norbert Hurda, Tallinna Levadia tegevjuhi Theimo Tülbi, Nõmme Kalju noortetöö juhi Kristen Viikmäe kui Tartu Tammeka peatreeneri ning noortetöö tehnilise juhi Indrek Koseri jutust tuleb välja, et mitte eriti tihti. Üheks

ajendiks, miks konkreetset skautimist (nii nagu me seda välismaa meedia abil tunneme) palju ei leidu, on Eestimaa väiksus, tänu millele jääb parimatele niikuinii silm peale. Vajalik info jõuab klubideni üldiselt enda noortetreenerite kaudu, kes annavad teada, kui mõni tulevane äss kuskil ringi sibab. Teine

noored põhjus on aga hoopis pingelisem. Sõna saab Indrek Koser.

“Probleem on, et jalgpalliliidul on reeglid, mis skautimist pärsivad,” põrutab mees. “On üleminekutasud (nende kohta loe selgitust kõrvalkastist – toim.) ja kõik klubid nõuavad neid aktiivselt välja. Kui raha pole, siis kaotab skautimine ju mõtte ära. Kui sa tahad endale häid mängijaid otsida, siis on raha vaja.

Mingi skautimine Tammekas toimub, aga see on väga lapsekingades.”

Temaga on sama meelt endine koondislane Kristen Viikmäe, kes muuseas mainib, kuidas noormängijate ühest klubist teise liikumine tekitab tiimide vahel tihti tülisid.

KRISTEN VIIKMÄE:

Mõni suurklubi on valmis summasid maksma, aga väiksemale klubile toob see probleeme, nad saavad küll raha, aga kui võistkonna võtmemängija lahkub, siis see võib tiimile laastavalt mõjuda.

“Minu arvamus on, et see on Eesti noortejalgpallis natuke hall ala,” tõdeb endine ründemängija. “Mõni suurklubi on valmis summasid maksma, aga väiksemale klubile toob see probleeme, nad saavad küll raha, aga kui võistkonna võtmemängija lahkub, siis see võib tiimile laastavalt mõjuda. Tahan juhtida tähelepanu sellele, et süsteem võiks olla rohkem läbimõeldud. Kalju on saanud mängijaid, keda oleme tahtnud, aga see on toonud kaasa kergemaid või raskemaid konflikte.”

Üleminekutasude eksisteerimise põhjusena mainitakse tavaliselt väikeklubide kaitsmist. Nii ei saa priskemad ja tuntumad meeskonnad endale tasuta noori röövimas käia. Seda arvavad ka Norbert Hurt ning Theimo Tülp.

“Mida päev edasi, seda rohkem tundub see reegel vajalik,” usub Levadia boss. “See annab kindlust võistkondadele, kes teenivad ainult noorte kasvatamisega. Kui noorteklubil puuduvad esindusvõistkonnad, siis on see väike kompensatsioon tehtud hea töö eest. Pealegi, tänapäeva elus pole need numbrid suurematele võistkondadele võibolla enam nii kohutavad kui aastaid tagasi. Meie kindlasti üleminekusumma leiame, aga toonitan seda, et värvatava mängija tase peab ületama meie enda noormängija taseme.”

Tabasalu Jalgpalliklubi president Risto Sarapik on enda sõnul rääkinud lätlaste ja leedukatega, kel selline rahaline reglement puudub, ning nemad on arvamusel, et Eesti süsteem on hea.

“Kord on majas, ei ole anarhiat,” tõdeb nimekas treener. “Ma arvan, et Premium liiga klubidele on see 3600 eurot (mis tuleb maksta U19 vanuseklassi mängija eest – toim.) odav. Sellise raha eest võib saada küllaltki hea mängija, see on profimängija paari kuu palk. Ma ei oska öelda, kas see summa peaks suurem olema, aga ega noortejalgpallis pole kunagi raha üle, alati oleks variant, kuhu seda panna.”

Hoitakse kinni?

Eks ole kõigil argumentidel oma iva sees – see teebki kogu olukorra keeruliseks, on ilmselt võimatu leida lahendust, mis rahuldaks kõiki osapooli (loe ka

KAS MÄRGATAKSE AINULT NOORTEKOONDISLASI? Nagu põhiloos mainitud sai, avastatakse talente tavaliselt tänu noortetreeneritele, kellele vastasvõistkonna poisi kärmed jalad, kindel peamäng või oivaline tehnika mällu sööbib. Kui tihti jääb klubidele silma aga neid mängijaid, kes oma vanuseklassis Eestis absoluutses tipus pole ehk noortekoondisse ei kuulu? “Üldiselt on nii, et kõik mängijad, kelle kohta jutud liiklevad, on ka koondise vaateväljas,” lausub Levadia tegevjuht Theimo Tülp. “Info liigub kähku ja treenerite professionaalsus on tõusnud – talendihakatist märgatakse kiiresti. Kodukamaral pole keegi suutnud peitu jääda, meest metsast vaevalt tuleb.”

Norbert Hurt on aga teistsugusel arvamusel.

“Võib küll leida metsast pärle,” usub Flora loots. “Neid on aga väga raske õigel ajal üles leida ja hiljem ära tunda, aga on selliseid mehi küll, kes hiljem õitsevad.

Meil endal on FC Elvast pärit Madis Vihmann (viimased kaks aastat mängis Elvast laenul olles Levadia duublis – toim.), kes tuli Tallinna keskkooli õppima, ja keegi teda siis veel ei tundnud.”

Kristen Viikmäe: üleminekud on Eesti vutis hall ala.

Foto: Lembit Peegel

MILLISTEST SUMMADEST RÄÄGIME? Kui kaks klubi omavahel kokkuleppele ei jõua, siis tulevad mängu ülemineku registreerimistasud vanuseklassi järgi: E vanuseklassi mängija – 300 eurot D vanuseklassi mängija – 900 eurot C vanuseklassi mängija – 1800 eurot B vanuseklassi mängija – 2700 eurot U19 vanuseklassi mängija – 3600 eurot Tütarlaste üleminekute korral rakendatakse ülemineku registreerimistasu määrasid 25% ulatuses. Kel asja kohta rohkem huvi, sel tasub minna veebilehele http://jalgpall.ee/ documents.php ning avada dokument nimega “Mängijate staatust ja üleminekuid reguleeriv kord”.

2015 JUUNI JALKA

17

noored Janno Kivisilla kõrvallugu). Välja koorub veel üks probleem. Juhtub ka nii, et tippklubi pole nõus raha maksma ning väiksem meeskond ei taha oma talenti tasuta ära lasta.

“Väiksemad klubid hoiavad tihti mängijatest liiga kaua kinni ja ei lase neil areneda,” jutustab koondises üle saja mängu pidanud Viikmäe.

“Nad ei mõtle, et meil on hea mängija, laseme tal minna, pigem käib kogu (ülemineku – toim.) protsess läbi raskuste.

Noormängija huvi-

des võiks paremasse klubisse saamine olla varasem. Mängijaid hoitakse kinni ja lõpuks kannatab laps ise.”

Tülp aga ei arva, et see sportlasele hästi mõjub, kui ta oma vanemate ja kasvatajaklubi juurest varakult lahkuma peab. Hüva lahendus oleks, kui meie esindustiimid suudaksid pakkuda täisväärtuslikku paketti ehk akadeemiaelu.

Aga ei suuda. Hurt usub, et mängijate kinni hoidmine on pigem erand, mida Theimo Tülp: iga päevaga tundub üleminekureegel üha õigem.

Foto: Lembit Peegel

harrastavad üksikud klubid ja üksikud inimesed nende satside eesotsas. Tema sõnul laseb Flora oma noormängijad alati tasuta ning ilma sanktsioonideta minema, kui lapsel endal jagub soovi mängida uues võistkonnas. Ka tartlane Indrek Koser tõdeb, et ühegi jalgpalluri lahkumisele pole nad kätt ette pannud.

U19 MÄNGIJA HINNAST

Ma arvan, et Premium liiga klubidele on see 3600 eurot odav.

“Minu silmis on asi lihtne, kui klubi teeb head tööd, siis mängija sealt liikuda ei taha,” on mullu Jalka poolt aasta treeneriks valitud mees veendunud. “Kui mängija tahab liikuda, siis klubi peab endale otsa vaatama. Kas asi on tingimustes? Treenerites? Kui asi on tingimustes, siis polegi klubil muud teha, kui nentida, et mängijal on mujal parem areneda.”

Tabasalu juhendaja Sarapik märgib aga seda, et ega head mängijat kinni hoida ei saa, kui lapsevanemad ja vutinoor ise näevad oma tulevikku mujal.

“Kui koondisekaaslane on juba Floras ja räägib trennis, et siin on hea tase, et mis sa seal klubis tilulilutad, siis tahetakse muidugi minna,” tähendab ta.

“Isegi kui treener soovitab, et sul oleks üks hooaeg veel kasulik siin mängida, siis lapsevanemad ja mängijad ise on kannatamatud.”

JANNO KIVISILD: JALGPALLILIIT LÄHTUB KÕIKIDE KLUBIDE HUVIDEST Eesti Jalgpalli Liidu tehnilise direktori Janno Kivisilla sõnul tekitavad noormängijate üleminekutasud küll furoori, kuid praegune reegel on parim võimalik variant.

“Jalgpalliliit peab oma reeglites ja juhistes lähtuma kõikide klubide huvidest, olgu need suured või väikesed, noorteklubid või Premium liiga klubid, suurest linnast või maakohast,” alustab ta. “Pole saladus, et iga aasta toimuvad põhjalikud arutelud süsteemi õigsuse üle, ning praeguseni oleme me seisukohal, et see on hetkel ainuvõimalik kesktee olukorra reguleerimiseks.

Enamjaolt näevad erinevad klubid asju oma huvide järgi. Kujundlik näide on see, kuidas ühel päeval oli mul tunnine kõne, kus Premium liiga klubi nõudis väga osavalt argumenteerides üleminekutasude kaotamist.

Päev hiljem sain aga väga pika ning taas hästi argumenteeritud e-kirja ühelt noorte tippklubilt, kes tegi ettepaneku noorte üleminekutasusid tõsta. Selline ongi tänapäeval olukord, jalgpalliliit peab leidma kesktee.”

18

JALKA JUUNI 2015

Foto: Lembit Peegel

Janno Kivisild: jalgpalliliit peab lähtuma kõigi huvidest.

UUDIS! Üllata oma sõpru Estonian Airi kinkekaardiga.

Info ja müük: www.estonianair.ee

www.estonianair.ee

persoon

Kevin Kauberi aitas Sloveeniasse noortekoondiste kogemus, siin on ta võitlemas Fääri Saarte U19 palluri Poul Mikkelseniga.

Fotod: Catherine Kõrtsmik

Kevin Kauber = Kostja Vassiljev.

Vähemalt Sloveenias Tšehhimaa Nove Mestos võitis Kristina Šmigun kunagi oma esimese MK-etapi suusatamises. Sloveenia Novo Mestos käib oma esimesi profijalgpalluri samme noortekoondislane Kevin Kauber. Viimast päeva 19aastasena lõi ta sealses kõrgliigas oma debüütvärava. Pole üldse paha, arvestades, et eestlasena seostatakse teda Kostja Vassiljeviga.

SIIM KERA

“K

ui ma siia tulin ja mainisin, et olen eestlane, siis esimene asi, mis mulle vastu öeldi – (Konstantin – toim.)

Vassiljev,” muigab Sloveenia kõrgliigas NK Krka eest mängiv 20aastane Kevin 20

JALKA JUUNI 2015

Kauber. “Kui käisin söömas, siis kohe öeldi, et ta oli siin ikka väga kõva mängumees, väga kõva nimi.”

Kostjani on noorel ründemängijal veel pikk tee minna, aga esimene samm on tehtud – Sloveenia kõrgliigas oli ta

13. aprilli seisuga platsile saanud kuues kohtumises kokku umbes 70 minutit ning löönud ka ühe värava, saatuse irooniana Vassiljevi endise koduklubi Koperi FC Luka vastu.

Tuleb nentida, et noormehel on

persoon olnud Eesti mõistes pigem tavapäratu karjäär, siinse meistrisarja õhku pole ta kordagi nuusutanud, küll on ta saanud jala valgeks esiliigas Tallinna FC Puuma särgis. Juba 17aastaselt siirdus ta kasvatajaklubist SC Realist laenulepingu alusel põhjanaabrite kõrgliigameeskonna Turu Palloseura duubeltiimi, Soome tugevuselt kolmandas liigas palliva Abo IFK rivistusse.

“Ma tahtsin juba noorelt väga välismaale saada,” tunnistab Kauber, kellele on palju indu juurde andnud teismeea testimiskäigud Heerenveenis, Twentes ja Rotterdami Feyenoordis. “Kuna mul Eestist pakkumist ei olnud, siis tuli otsus Soome minna kergelt. Kuigi läksin sinna noorelt, ei tekkinud mul kunagi koduigatsust või depressiooni, sest ma olin enne mitu korda Hollandis proovimas käinud ning sellise eluga harjunud.”

Abo IFKs näitas noormees head minekut, lõi kolme hooaja peale 28 mängus 12 kolli ning sai selle tulemusena mullu suvel kõrgliigatiimi Turu Palloseura eest kirja kaks esimest matši.

Tundus, et järjekordsel maarjamaalasel on võimalus end sugulasrahva juures üles töötada, kuid läks teisiti.

“Agendil olid tutvused ja NK Krka otsis noort ja särtsakat ründajat,” jutustab Kauber, kes täpselt Ljubljana ja Zagrebi vahel asuvas Novo Mesto väikelinnas elab koos tüdruksõbra ning koeraga. “Pakkusin neile kohe huvi, sest noortekoondiste pagas oli suureks plussiks. Öeldi, et tule lenda siia, vaatame üle. Tegin ühe trenni, sobis ja jäin siia. Õnneks võtsin kõik asjad kohe kaasa (naerab – toim.).”

Nagu Soomeski, oli Kauber ka Sloveenias SC Realist laenul. Vähemalt kuni talvepausini. Siis otsustasid Krka tähtsad ninad, et enam pole aega oodata, mees on end tõestanud, on perspektiivikas, ja peab kähku lepingule alla kirjutama. Nii jääbki eestlane esialgse plaani kohaselt Novo Mesto linnast läbivoolava Krka jõe järgi nime saanud klubisse 2017. aasta juunini.

Mehe esimeseks eesmärgiks on kand tugevalt Sloveenia murusse kinnitada, siis saab juba edasi vaadata. Kauberi lemmikliigaks ning unistuseks on Hispaania meistrisari. Selle nimel teeb ta kõvasti individuaaltrenni.

“Kui palju mängida ei saa, siis tuleb ise juurde teha,” tõdeb lasteaias judos teistele säru teinud ning 5­­­–6aastasena esimest korda vutitreeningule sam-

KIIRE KOKKULEPE

Pakkusin neile kohe huvi, sest noortekoondiste pagas oli suureks plussiks. munud noormees. “Ega trennis ju ei jõuagi tegelikult kõike läbi teha. Kui on kogu aeg ainult mängud ja mängud, siis hoitakse seal madalamat tempot, et need mängijad, kes kogu aeg platsile saavad, end täitsa ribadeks ei tõmbaks.

Nii peabki ise juurde tegema. Tahan võimalikult kõrgele ja heale tasemele jõuda. Tean, et üleöö see ei tule. Tuleb kõvasti vaeva näha.”

Kui U21 koondist on väle mees esindanud juba 15 korda, siis rahvusesindusse pole ta veel mahtunud, küll lipsas tema nimi läbi Katari aastalõpukohtumise esialgsest 30mehelisest nimekirjast.

“See oli väga suur üllatus, et mind üldse 30 hulka valiti,” mainib ta rõõmsalt. “Olin selle üle väga õnnelik, aga eks võtan asja samm-sammult. Loodan, et koondisetreenerid ikka teavad ja tunnevad mind, usun, et nad jälgivad minu tegemisi. Soovin siin hästi mängida, siis tuleb ka kõik muu (ehk koondisekutse – toim.). Praegu on koondiseprioriteediks ikkagi U21.”

Sloveenias elaval Kevin Kauberil on kindel siht silme ees - Hispaania.

2015 JUUNI JALKA

21

premium liiga Foto: Imre Pühvel

Lõdisemisest hoolimata leidsid mehed endas tahtejõudu, et pärast mängu poseerida: vasakult Konstantin Popov, Ilia Aptsiauri, William Tuckwell ja Nathan Brand.

Välistudengid ausalt Eesti vutist: pange mind sinna paremale äärele!

Juhtub ikka, et Eesti jalgpalli satuvad nautima ka välismaalased. Jalka võttis neli võõrtudengit kaasa ning astus Tamme staadionile. Kolmele oli see esmakokkupuude meie vutiga. Mida nad arvasid? Mille üle kõige rohkem lõõpida sai? Mis üllatas?

SIIM KERA

O

n aprilli teine pool, väljas on koerailm. Ulub tuul ning inimesi kimbutab vihm, mis paariks minutiks muutub ebamääraseks valgeks olluseks. Aeg vaadata jalgpalli. Tartu Tammeka versus Viljandi Tulevik. Seisan Taaralinna esindusstaadioni väravate juures ning 22

JALKA JUUNI 2015

ootan nelja välistudengit, kellega koos tribüünile marssida. Esimesena saabub kaks inglast, William Tuckwell ja Nathan Brand (uuri kõrvalkaste, et meie loo kangelastega lähemalt tuttavaks saada). Esimene neist kiitsakas, teine mõõdukalt habetunud ning võõramaalaste seltskonnast ainuke, kes

varem Premium liigat näinud. Mulluseptembrise Tammeka–Levadia 0 : 1 matši kohta on tal öelda ainult üht: “Jube igav oli.”

“Ah et täna mängitakse Viljandiga?” jutustab Nathan edasi ning oskab paar aastat Eestis elanuna teha geograafilisi järeldusi. “Kohalik rivaliteet ju, eks pä-

premium liiga PREMIUM LIIGA MÄNGIJAIST

Sünniaastad 1997, 1998.

Täitsa lapsed ju!

Püha müristus. rast mängu parkimisplatsil näeme, kelle fännid tugevamad on.”

Saame naerda. Külmakuradi küüsis olev William ehk Will tunnistab, et ei tea meie jalgpallist mitte midagi. Tema päevad kuuluvad Inglismaa kõrgliiga jälgimisele ja uue spordivõistluse jaoks pole lihtsalt aega.

Sünniaastašokk Varsti jõuavad kohale ka grusiin Ilia ning ukrainlane Konstantin, keda otse loomulikult kõik Kostjaks hüüavad.

Varem pole nad matšidele jõudnud, vabanduseks tihe õppegraafik. Nooruspõlves korvpalliga tegelenud Gruusia noormees mainib, et ta on kuulnud, et Eesti jalgpallurid väga head ei ole.

Muud ta mängult oodata ei oska.

Kui, siis ainult väravaid, seda soovivad teisedki. Välja arvatud Kostja, kes vastuvoolu ujujana ütleb julgelt: “Tahan näha keskväljavõitlust.”

Enne veel, kui pall veerema pannakse, pakub šokki protokoll.

“Sünniaastad 1997, 1998,” hämmelduvad nad kõik läbisegi ning saavad muiata. “Täitsa lapsed ju! Püha müristus.”

Järgmisena võetakse ette mind, satun küsimusterahe alla. Palju siin mängijad palka saavad? Kas see on kõrgliiga? Kas Tammeka on sinistes särkides? Miks Meistrite liigas ühtegi Eesti meeskonda pole? Kui kaugele te Euroopas jõudnud olete? Seletan ja teiste pead rapuvad noogutuste rütmis. Vahepeal ühineb meiega David Hagemann, eelmisel õppeaastal Tartus kultuuriteaduste vahetusüliõpilane olnud sakslane. Rave Dave’i nime all tuntud tegelinski on ilmselt kerges meeltesegadushoos selga pannud õhukese kilejope ja tegeleb suurema osa ajast värisemisega. Etteruttavalt võib öelda, et matši ta lõpuni ei näinudki – ta eelistas oma tervist vutile.

Foto: Imre Pühvel

Mäng on aga juba jõudnud kesta ning mehed vaatavad huviga. Sõna sekka ütlemata ei jää.

“Pange mind sinna paremale äärele,” viskab Moskvaski õppinud Nathan Brand Tuleviku poole palve õhku. “Ma paneks parema tsenderduse!”

Natuke mõtleme selle üle ja jõuame järeldusele, et vist ikka ei paneks.

Staadionil vuti pärast Odessa Tšornomoretsi noortetiimis pallinud Kostja Popovile tuleb üllatusena, et ka eestlased on Ukraina kõrgliigas mänginud. Sergei Zenjovist pole ta mitte kunagi kuulnud, kuigi oma sõnutsi ta oma koduliigat jälgib. Üritan temalt uurida ka Ukraina konflikti kohta, aga arusaadavatel põhjustel pole ta sellest teemast rääkides enam nii jutukas. Perekond ja sõbrad on Odessas.

Kes on kes?

Nimi: Nathan Brand Vanus: 24 Pärit: Stratford-upon-Avon, Inglismaa Õpib: Tartu ülikool, Euroopa Liidu – Venemaa uuringud, magistriaste Varem õppinud: Leedsi ülikool, Moskva riiklik ülikool Lemmikklubi: Aston Villa Nimi: Ilia Aptsiauri Vanus: 23 Pärit: Rustavi, Gruusia Õpib: Tartu ülikool, tarkvaratehnika, magistriaste Varem õppinud: Gruusia ülikool Lemmikklubi: Londoni Chelsea Nimi: William “Will” Tuckwell Vanus: 23 Pärit: London, Inglismaa Õpib: Tartu ülikool, filosoofia, magistriaste Varem õppinud: Bristoli ülikool Lemmikklubi: Londoni Chelsea

Heiko Tamme (sinises, kõige kõrgemal) graatsiline hüpe seekord väravat ei toonud.

Nimi: Konstantin “Kostja” Popov Vanus: 21 Pärit: Odessa, Ukraina Õpib: Tartu ülikool, tarkvaratehnika, magistriaste Varem õppinud: Odessa riiklik polütehniline ülikool Lemmikklubi: FC Barcelona

2015 JUUNI JALKA

23

premium liiga Foto: Imre Pühvel

Rõõmu kamaluga! Joonas Tamm viis Tuleviku 1 : 0 juhtima.

Rohkem ma teada väga ei saa.

Aga räägime jalgpallist.

“Päris füüsiline mäng,” tõdeb Will.

“Nagu Briti vutt?” küsin ma vastu. “Üldsegi mitte,” saab ta naerda. “Aga tase on parem, kui ma arvasin. Pealtvaatajad paistavad ka nautivat.”

Kaks albioni meest leiavad, et neile meenutab siinne mäng Inglismaa tugevuselt viiendat liigat Conference’i. Seda ka staadioniatmosfääri poolest, kuigi seal olevat inimesed kirglikumad. Nathan toob rahvahulga võrdlusesse ka oma lemmikklubi Aston Villa reservtiimi kohtumised. Kostja kõrvutab meie vutti Ukraina omaga.

“Siin on hea jalgpalliatmosfäär,” lausub Popov. “Inimesed vaatavad rahulikult ja saab aru, et nad tahavad jalgpalli näha, mitte purju juua. Ukrainas on palju fänne, kes lähevad staadionile kaklema, nad ei käi mängudel jalgpalli pärast.”

Kui ma uurin, kuidas saada rohkem inimesi kohalikust liigast huvituma, siis üllataval kombel üleliia tihti just 24

JALKA JUUNI 2015

traditsioone või kogukonnatööd ei mainita. Küll poetatakse märksõnu nagu noortetöö ja investeeringud. Ühesõnaga leitakse, et mida paremad mängijad, seda rohkem rahvast.

HEA ATMOSFÄÄR TARTUS

Ukrainas on palju fänne, kes lähevad staadionile kaklema, nad ei käi mängudel jalgpalli pärast.

“618 inimest külmal reede õhtul staadionile saada pole ju üldse halb saavutus,” usub Shakespeare’i sünnikohast Stratford-upon-Avonist pärit Nathan Brand. “Eestis on vähe elanikke, tegelikult ei saagi eeldada, et te suudaksite suurte liigadega võistelda.”

Ilia tunneb selle küsimuse peale aga äratundmisrõõmu.

“Gruusias on sama mure, et staadionitel on vähe rahvast,” tõdeb

Tbilisi lähedalt Rustavist pärit mees.

“On näha, et Tartu ja Viljandi mängijad panevad endast rohkem välja kui Gruusia jalgpallurid. Keegi ei taha vaadata mängijaid, kes endast 100% ei anna, ja see on minu koduliigas probleem. Õnneks on meil olukord paranemas, tähtis on ka see, et jalgpallurid oleksid sotsiaalsed, neid peab meedias kajastama, nad peavad käima heategevusüritustel. Lõpuks see aitab ja rahvas tuleb.”

Seletamatutel põhjustel ootasid neli meest Eesti jalgpallist midagi hoopis jubedamat, kuid rahul olid kõik.

Tõenäoliselt ei jäänud 24. aprilli käik neil esimeseks ja viimaseks. Lõppude lõpuks on jalgpall jalgpall – kui Tammeka skooris mängu lõppseisu kinnitanud 1 : 1 värava, peksis Will oma rusikat kümme sekundit taeva poole ning lasi häälepaelad valla, nagu Londoni Chelsea oleks just Meistrite liiga võitnud. Ainuüksi selle tunde pärast tasub staadionile ronida.

mängija luubi all

Erik Listmann

Põlva on teada-tuntud naistejalgpalli kants, aga aeg-ajalt jõuab kohaliku vutiladviku tippu ka sealt kandist pärit mehi. Nõmme Kaljus on tänavu ilusat mängu näidanud poolkaitsja Erik Listmann.

Meest analüüsivad Nõmme Kalju peatreener Sergei Terehhov ning noormeest Põlvas juhendanud Avo Jakovits.

Õhuvõitlus Avo Jakovits: Keskmine. On näha, et on arenenud, aga see pole tal kõige tugevam.

Sergei Terehhov: Võibolla pole kõige tugevam külg. Võiks natuke juurde panna, pikkust tal on, saab ainult paremaks.

Jõud Avo Jakovits: Jõudu peaks tal olema, noorena käis kergejõustikutrennis ning vabal ajal jooksmas. Üldfüüsilistel katsetel on tal alati kõik korras olnud.

Muidugi, rahvusvaheliseks tasemeks on vaja tööd juurde teha.

Sergei Terehhov: Kehamäng ei ole tal kõige parem, võibolla ei ole jõud ta kõige tugevam külg, aga võitleja iseloomuga ta kindlasti on.

Sergei Terehhov: “Siiamaani olen ma temaga rahul. Ta teeb väljakul tööd ning tema suhtumine on hea. Peas on tal kõik korras, saab aru, et peab tööd tegema. Kui jätkab samas vaimus, võib jõuda päris kaugele.”

Väljakunägemine Avo Jakovits: Suhteliselt korralik.

Kuna poolkaitses mängib, siis peab ju väljakut nägema, ilma selleta on seal raske hakkama saada. Pigem hea.

Sergei Terehhov: Sellega on Erikul kõik korras. Väga hästi näeb väljakut.

Vastupidavus Avo Jakovits: Sellega peaks kõik korras olema. On ise lapsest saati kõvasti tööd teinud, isaga jooksuvõistlustel käinud, käis igal pool, kus osaleda sai. Jõuab lõpuni ära mängida.

Sergei Terehhov: On väga hea. Jõuab 90 minutit joosta, teeb kaitsetööd, aitab kaitsjaid, kuid samas jõuab ka rünnakule.

Sisu Avo Jakovits: Sisu on tal olemas. Läks üksi noorest peast teise linna ja sai seal hakkama, see juba näitab, et ta tahab jalgpalluriks saada.

Treeningutel aitas vahepeal noorematele poistele trenni anda – jalgpallitahtmine on tal olemas.

Sergei Terehhov: Sellega on tal kõik korras.

Jõuab ning tahab väljakul musta tööd teha.

Kiirus Avo Jakovits: Kiirus on tal üle keskmise.

100 meetrit jooksis natuke üle 11 sekundi.

Poolkaitsjana võiks esimesed kolm sammu kiiremad olla.

Sergei Terehhov: Väga hea. Kohapealt saab hea kiirusega minema, suudab seda distantsil hoida ning on kiire ka palliga.

Liikuvus Avo Jakovits: Ilma pallita võiks natukene parem olla. Hea keskmine, aga alati saab paremini. Platsi näeb ja vaba kohta ilma pallita otsib hästi.

Sergei Terehhov: Leiab kohti ning avaneb väga hästi.

Tehnika Avo Jakovits: Pika mängija kohta on tehnika enam-vähem. Keskmine. Peaks natukene kiiremalt liigutama.

Sergei Terehhov: Suudab kiiruse pealt palli kontrolli all hoida ja üldiselt võib öelda, et kõik korras.

Löök & sööt Foto: Lembit Peegel

cv

Sündinud: 09.02.1995 Klubi: Nõmme Kalju FC Endised klubid: Põlva JK Lootos, Tartu JK Tammeka Treenerid: Avo Jakovits, Kaido-Meinhard Kukli, Margus Nemvalts, Bruno Rammo, Sander Lember, Norbert Hurt, Lars Hopp, Aivar Lillevere, Frank Bernhard, Karel Voolaid, Liivo Leetma, Martin Maasing, Zaur Tšilingarašvili, Igor Prins, Sergei Terehhov

Avo Jakovits: Parem jalg on tugevam kui vasak. Vasaku jala söödud on natukene nõrgemad ning lühikesed söödud on tal paremad kui pikad söödud. Vasakul jalal ja pikkadel söötudel on arenguruumi küll. Löögiga peab ka tööd tegema.

Sergei Terehhov: Sööt on väga hea, aga löök võibolla ei ole nii tugev. Ta suunab palli pigem tehnilise löögiga, mõtestatud suunav löök

on olemas.

2015 JUUNI JALKA

25

jooks ja jalgpall

Mida peaks jooksmisest teadma jalgpallur?

Jalgpallimängu üks osa on jooks. Selle kohta võiks rohkem teada. Muuhulgas on kumbki ala teineteisele ette valmistanud tulevasi tipptegijaid.

KRISTO REINSALU

Foto: Lembit Peegel

Jooks on rõõmuks ja oluline komponent peaaegu igal spordialal.

Foto: Lembit Peegel

FC Flora peatreener Norbert Hurt rõhutab alati kõrgkooli tasemel teadmiste tähtsust jalgpallis.

26

JALKA JUUNI 2015

P

aljud maailma tippklassi kuuluvad kesk- ja pikamaajooksjad on noorena harrastanud jalgpalli.

Jalgpall on hea vahend jalgade koordinatsiooni arendamiseks. Nahkkera on nooruspõlves taga ajanud ka paljud Eesti tippjooksjad. Esimese olümpiamedali tõi iseseisvunud vabariigile jooksja, kes oli muuhulgas tulihingeline jalgpallur. Sellega sai 1920. aastal Antwerpenis maratonijooksus hakkama Jüri Lossmann. Teda nimetati tulest ja veest läbikäinud meheks, kes võis pärast 4–5 tundi pallitagumist joosta veel Kadrioru ringteel 13–14 kilomeetrit (kümme ringi). Eestimaal avastati sel ajal inglastest madruste abiga jalgpall. Õige nahkkuuli puudumisel togiti siis kaltsukera.

Jalgpall nõuab väga mitmekülgset ettevalmistust. Jalgpallurid jalutavad, sörgivad ning spurdivad vaheldumisi.

Koormust saavad erinevad lihasgrupid.

Kui aeglasel sörkjooksul rakendatakse vaid aeglasi lihaskiude, siis jalgpall annab koormust ka kiiretele, kuid kergemini väsivatele lihaskiududele.

Tundub mõneti uskumatu, aga uuringute käigus on leitud, et jalgpallur on

mängu jooksul keskmiselt ainult 2% ajast palliga. Sel ajal peab olema valmis spurtideks ja kiireteks kohamuutusteks. See valmisolek nõuab jalgpallurilt platsil võimalikult ökonoomset liikumist.

“Ilma pallita liikudes peab olema piisavalt lõdvestunud, kuid samal ajal maksimaalselt keskendunud,” kirjeldab FC Flora peatreener Norbert Hurt.

“Muidu võib jääda uude mänguolukorda minekuga hiljaks. Hiljaks jäädes jooksed aga tühja ning väsid veel rohkem, nii vaimselt kui füüsiliselt. Mida rohkem väsid, seda rohkem väheneb motivatsioon.”

Norbert Hurt kaitses Ants Nurmekivi juhendusel 2012. aastal Tartu ülikoolis magistritöö “Erinevate kiiruse ja vastupidavuse arendamise meetodite võrdlev analüüs jalgpallurite treeningus”.

Treenerid ülikooli Aeg-ajalt kõlavad arvamused, et Eesti pallimängualadel jääb enim puudu jooksuvõimekusest. Peale Saksamaale siirdumist küsiti meie esijalgpalluri Ragnar Klavani käest, mis on seal mängides kõige raskem. Klavan rõhutas

enda vormis hoidmist ning füüsilise poole lihvimist.

“Arvan, et üheski teises liigas ei tegelda sellega nii palju,” rääkis Klavan Postimehele. “Seda on näha mängijate läbitud kilometraažist. Meistrite liiga mängudes jooksevad Saksamaa tippklubid võrreldes Madridi Reali või FC Barcelonaga mängus meeskonna peale viis kilomeetrit rohkem kui hispaanlased.”

Metsajooks üksi pole võluvits.

Treenerid peavad olema teadlikud erinevatest füüsilise võimekuse tõstmise võimalustest ja meetoditest. Selleks ei piisa vaid enda praktilisest kogemusest.

“Me võiksime suunata treenereid ülikooli, kuna sealt saab väga hea põhja selleks, et mõista, kuidas arendada endas oskust ehitada üles tipptasemel treeninguplaane,” märgib Hurt, kes on kasutanud peale jooksuprofessor Nurmekivi ka kergejõustikutreener Tiina Toropi abi. Kindlasti võiks Eesti jalgpallis olla rohkem akadeemilise taustaga inimesi. Kui tuua jooksust näiteid, siis viimasel aastakümnel on edukamad jooksutiimid saanud palju abi ka teadlastelt.

Jooksuvõimekusega on seotud ka jooksutehnika. Jooksjaid filmides on leitud, et koormuse alguses kipuvad liigutused tihti energiat raiskama.

Seevastu väsimuse kuhjudes muutume märksa ökonoomsemaks. Milleks hakata aga tegema õigeid liigutusi siis, kui keha seda ise sunnib. Targem oleks teha jooksmise põhitõed selgeks juba võimalikult varases eas. “Eesti jooksjate lugude” üks raamatukangelane Liina Tšernov on leidnud viimastel aastatel tippsportlase elu kõrvalt aega, et treenida ka Levadia jalgpalliklubi noori. “Ma teen neile mitmekülgseid treeninguid – erinevaid võimlemisharjutusi, palju jooksuharjutusi, väiksematele lõbusaid teatejookse, mida nad eriti naudivad.

Tuim jooksmine pole lastele tihti huvitav, nad naudivad seda läbi mängu palju paremini ja lõpuks ei saagi aru, et nad tegelikult jooksid päris pika distantsi,” kirjeldab Tšernov. FC Flora loots soovitab valida jalgpallurite jaoks välja kümme baasharjutust.

“Neid harjutusi võiks teha juba alates noorteklassist, et omandada vajalik liigutusvilumus. Samuti võiks jooksutehnika harjutusi õpetada jalgpallitreeneri-

tele. Esimesed sammud selles suunas on juba tehtud,” räägib Hurt.

Ehkki metsajooks pole imerelv, siis ilma selleta päriselt ei saa. Jooksmine, eriti pikemad distantsid on suurepärane võimalus õppida oma keha paremini tundma. Kes on jooksnud pikemat maad, on kindlasti kogenud seda, kuidas keha antavad signaalid aja jooksul muutuvad. Mingil hetkel võib olla raske, kuid siis saabub jälle nagu teine hingamine. Seda peab igaüks ise kogema ja seda ei saavuta siis, kui tiimiga sörkjooksu tehes jutustatakse omavahel. Kui sooritada jooksutreeningud niinimetatud mugavustsoonis, siis on keeruline parandada aeroobset võimekust.

Kui vaadata tippklubide mängu, siis on oluliselt tõusnud mängutempo. Selleks, et suuta kaasa joosta, on tarvis head vastupidavuslikku baasi ehk aeroobset võimekust. Jalgpallimängus on enamik 90 minuti jooksul sooritatavaid tegevusi aeroobsed ehk ilma hapnikuvõlas olemata. Pulsiga nii-öelda punases ehk anaeroobset tegevust nõudvad olukorrad tekivad mängus vaid otsustavatel momentidel, nagu 2015 JUUNI JALKA

27

jooks ja jalgpall seda on palli võitmine oma valdusesse, väravate löömine või väravate ennetamine kaitses.

Jooksuprofessoriks kutsutud Ants Nurmekivi kinnitab, et jalgpalluri aeroobse võimekuse arendamiseks on sobiv tegevus jooks või mängud aeroobse ja anaeroobse läve kiiruse tasemel: “Aeroobse ja anaeroobse läve taseme tõstmine jooksutreeningul seostub eelistatult aeglaste lihaskiududega. Lisaks saab seda hästi ka pulsisageduse järgi doseerida. Nii aeroobse kui anaeroobse läve tõstmiseks on kasulik kasutada kestusmeetodit. Anaeroobse läve tõstmiseks on otstarbekas kasutada ka pikki lõike (800–2000 meetrit) pulsisagedusel 160–170 lööki minutis, taastumine lõikude vahel pulsisagedusele 120 lööki minutis. Samuti võib kasutada ekstensiivset intervalljooksu lõikudel 200–300 meetrit, pulss ~170 lööki minutis, vere laktaadisisaldusega 4–5 mmol/l, või jalgpallispetsiifilist minimängu.”

Jalgpallur – keskmaajooksja Jalgpalluri treening sarnaneb vast enim keskmaajooksja omaga. Jalgpall on andnud Eestile palju tugevaid jooks-

jaid. Taivo Püi, kes ühena vähestest on suutnud viimase paarikümne aasta jooksul alistada 10 000 meetri jooksus maagilise 30 minuti piiri, on suurepärane näide heade jooksuvõimetega jalgpallurist.

98% PALLITA LIIKUMINE

Tundub mõneti uskumatu, aga uuringute käigus on leitud, et jalgpallur on mängu jooksul keskmiselt ainult 2% ajast palliga.

Sel ajal peab olema valmis spurtideks ja kiireteks kohamuutusteks.

“Korra nädalas jooksime pika otsa, mis oli umbes ühe tunni pikkune,” meenutab Püi. “Peaaegu igas trennis tegime rütmijookse, kusjuures viimaseks jäänu kukkus alati välja. See, kes välja kukkus, pidi karistuseks tegema jõuharjutusi nagu näiteks kõhupressid, kükid jne.

Harvad ei olnud need juhud, kui trennis üldse palli puutuda ei saanudki – kogu aeg kulus juurdeviivate harjutuste, ÜKE peale.”

Foto: Lembit Peegel

Püi hakkas ise tegema ka pikemaid jooksuotsi, taibates, et see on kasulik.

Peale jalgpallis saadud traumast paranemist polnud nõnda mingit probleemi minna üle pikamaajooksu peale ning saavutada paari aastaga läbilöök Eesti tasemel.

Kokkuvõttes aitab hea jooksuvorm olla edukas paljudel spordialadel.

Erandiks pole ka jalgpall. Eesti jalgpall võiks võita sellest, kui kasutada jooksuteadmisi rohkem. Viimistletud jooksutehnika aitaks parandada jalgpallurite liigutuste ökonoomsust, mis omakorda aitab säästa energiat ja jõudu, et olla valmis kiireteks spurtideks. Jooksu- ja jalgpalliinimesed võiksid teha rohkem koostööd. Jalgpallureid ei tohiks lohutada teadmine, et teiste pallialadega on sama hullud lood ja kohati veel hullemadki. Näiteks käsipallurid on meil väidetavalt tehniliselt maailma tipptase, aga joosta kahjuks ei jõuta. Mitte ainult õpetust, kuidas joosta, vaid ka palju häid eeskujusid leiab igaüks Eesti parimate jooksjate raamatust. See võiks ideaalis kuuluda kõigi nende sportlaste lektüüri hulka, kelle alal edukas olemine oleneb palju sellest, kuidas jõutakse joosta.

Jooksed palju, jõuad palju!

Kasulik lugemine Jooksmine on odav, kergesti kättesaadav ja kõige demokraatlikum sport. Jooksevad noored ja vanad, naised ja mehed, paksud ja peenikesed. Kiireid ja vastupidavaid jooksjaid on erineva nahavärviga inimeste seas. Jooksubuum on vallutanud ka Eestimaa. Värskelt ilmunud raamatusse “Eesti jooksjate lood” on talletatud 33 meie parima jooksja inspireerivad arenguteed.

“See on jooksuõpik Eesti jooksjate treening- ja võistlustegevusest, millel on suur väärtus meie jooksu edasisele arengule,” ütleb raamatule saateks jooksutreener Harry Lemberg.

Kuidas jalgpallurid jooksevad? Kas nad vajavad eritreeningut?

28

JALKA JUUNI 2015

ambitsioon Foto: Robert Parelo

Juhan Noode (mustas, esiplaanil) ja Tallinn C.F. seljatasid Tallinna Levadia III esinduse 4 : 0. Mänedžer Noode skooris avavärava.

Tallinn C.F. ehitab omaenese kätega maja Eesti vutiuniversumis tegusid teha sooviv uus sats Tallinn C.F. on II liiga klubi kohta uskumatute ambitsioonidega. Samas peab tõdema – koosseis on neil täiesti vinks-vonks. Jalka uuris meeskonna suursuguste plaanide kohta. Kas tõesti on kõik võimalik?

SIIM KERA

“M

u unistus oleks ikkagi Meistrite liiga alagrupiturniir,” lausub verivärske satsi Tallinn C.F. president Gert Reinberg. “See pole ebareaalne.”

Tema kõrval istuv sama klubi mänedžer Juhan Noode purskab naerma ning lausub: “Mis sa ajad, mees? Ole nüüd.”

Euroopa tippvutt Euroopa tippvutiks, suurelt need kaks 1994. aastal sündinud jalgpallurit igatahes unistavad.

Mida saakski neile ette heita? Täpselt sellises vanuses peabki priskeid plaane seadma. JK Visaduse asemel II liiga ida/

põhja tsoonis pallima hakanud klubi esimene suur eesmärk on jõuda lähima viie aastaga Premium liigasse. Tõsi, vaatad protokolli ja suu läheb imestusest suureks küll. Premium liiga kogemusega mehi on lausa üheksa, nende hulgas näiteks ka Andero Pebre, Marten Saarlas ning lõunanaabrite kõrgliigaski skoorinud Rejal Alijev. Kõik ässad seob üheks tervikuks hiiglasliku pagasiga Sergei Ratnikov. Vau! Tõesti uhke.

Noored on täis usku, et nad suudavad midagi meeletut korda saata.

“On näha, et paljud madalama liiga klubid võitlevad pigem selle nimel, et

liigasse püsima jääda, nad võtavad seda pigem tervisespordina,” alustab Flora duubli eest kunagi esiliigas pallinud Noode. “Me oleme maksimalistid.

Tahame kõike teha nii suurelt kui võimalik. Eesti fänlus pole päris see. Meile meeldivad näiteks Istanbuli Galatasaray ja Amsterdami Ajaxi fännid, me tahame selle emotsioonini jõuda.”

Platsiäärse meeleolu loomisega nähakse igatahes tublisti vaeva. Tallinn C.F.-i kodumatšidel loositakse poolajal välja käekell, lisaks saab tasuta teed, suppi ning viineripirukaid, mida muide küpsetavad Reinberg ja Noode koos 2015 JUUNI JALKA

29

ambitsioon Foto: Robert Parelo

Klubi treeningutel hoiavad oma teravaid silmi peal peatreener Sergei Ratnikov (vasakul) ja klubi president Gert Reinberg (paremal).

Tiimi juhatab kaptenina au ja uhkuse suunas noortekoondislane Kevin Ingermann (mustas).

teiste klubilistega.

“Mulle need juba täitsa maitsevad,” annab Reinberg saiatootele kiitva arvustuse.

Plaanis on kodukoht Wismari staadion mölluga täita, näiteks on võimsama atmosfääri loomiseks kavas jagada tasuta fännisärke, salle ning lippe.

seda öelnud. Eriti kui tõuseme (esiliiga B-sse – toim.), on see väga lihtne. ” Uutesse kõrgustesse jõudmine pole ebareaalne. Hooaja eel võideti sõprusmängus esiliiga klubi Tallinna Kalevit 4 : 2 ning kaotati premiumliigalastele klubist Paide Linnameeskond 1 : 3.

Tase on hea.

“Rooba (Meelis, Paide peatreener – toim.) ütles poolajal Raikale (Sergei Ratnikov, siinse loo kangelaste loots – toim.), et seis peaks olema 5 : 0 teie

Kuidas Ratnikov meelitati?

Võib tekkida küsimus, kuidas ühel noorel tiimil säärasteks maailma vallutusplaanideks krõbisevat jätkub? Eriti kui arvestada, et klubi meisterdas reegli, mille kohaselt nad oma mängijatelt treeningmaksu ei võta. Hetkel tullakse ots otsaga kokku. Õla on alla pannud

Reinbergi isa, kuid otseseid sponsoreid veel leitud pole.

“Firmad ei tea, ütled neile, et meil on Eesti meister, see tüüp on Amsterdami Ajaxis testimas käinud, see on noorte EMil mänginud,” jutustab mänedžer.

“See ei ütle neile midagi. Vastavad, et normaalne ja normaalne, aga raha alla ei taha panna. Kui see aasta head tulemust teeme, on kohe poole kergem. Ma arvan, et järgmine aasta on see (sponsorite otsimine – toim.) väga lihtne. Kõik on

MIKS C.F. EHK CLUB DE FÚTBOL? “Eestipärast lühendit ei pannud seepärast, et meil on see Hispaania teema nii südames,” vastab tiimi mänedžer Juhan Noode. “Tehniline maast jalgpall on meie teema.”

“Kui trennis pall õhku läheb, siis keegi kohe karjub,” muigab klubi president Gert Reinberg.

Igatahes kutsub Tallinn C.F. kõiki oma tiki-taka’t vaatama, sest huvilistelt piletiraha ei küsita ning neil puudub see plaan ka siis, kui klubi peaks Premium liigaga tutvust sobitama.

30

JALKA JUUNI 2015

Foto: Robert Parelo

Sõjaplaani hauvad kapten Kevin Ingermann (vasakul) ja mänedžer Juhan Noode (paremal).

ambitsioon

Foto: Robert Parelo

kasuks,” sõnab Reinberg.

Mehed vahendavad Sergei Ratnikovi sõnu, kelle arvates oleksid nad meistriliigas võimelised konkureerima nii keskeestlaste, tartlaste, pärnakate kui viljandlastega. Viimati Sillamäe Kalevit juhendanud treenerit kiidavad nad nagu ühest suust. Kuidas tema kaliibriga mees nõusse saadi?

“Talle idee väga meeldis, ta tahab ka kõrgele ja kaugele,” lausub klubi president rõõmsalt. “Kui me noored olime, siis ta oli Elvas meie treener. Rääkisin talle plaanist ja ta võttis veidi mõtlemisaega. See on ikkagi väga kõva, et ta meie juhendaja on. Annab palju indu juurde ja trennitase on päris hea.”

ma seal (Premium liigas – toim.) mõne soti eest kohatäide ka olla.”

Mõne soti asemel ahvatleb vutimehi II liiga satsiga liituma tiimi tugev meeskonnavaim ja pisikesem pinge.

Klubi kahe eestvedaja sõnul võivad Tallinn C.F.-i jalgpallurid vutti väiksema närviga mängida, sest kaotada pole midagi.

“Aga samas, kui on võimalus midagi suurt teha, siis teemegi, sest kõik, mis teed, teed iseendale,” viskab mänedžer popkultuurilise lause õhku ning võtab tagataskust metafoori. “Oma kätega ehitatud majas on ikka parem elada kui võõras majas.”

Ootusrikkalt vaatavad mehed tulevikku, selle aasta eesmärk on esiliiga B-sse jõuda ning meeskonda veelgi tugevdada. Konkreetseid isikuid ei taha nad nimetada, kuid väidetavalt on nad tiimi kutsunud ka “kolm-neli väga suurt nime”.

“Ka selliseid mehi, kes siin (Jalkas – toim.) postritel ja esikaantel olnud,” kergitab poolkaitsja positsioonil palliv Juhan Noode saladusloori.

Lisaks tundis klubiga liitumise kohta huvi üks Kreeka meistriliiga jalgpallur, kes siia kanti kolib ning kes noormehed tänu ühisele tuttavale üles leidis. Elame-näeme! Ah jaa, loo alguses mainitud Meistrite liiga ambitsioonide puhul jõuavad nad lõpuks kokkuleppele – ka eelringid on piisav siht.

KEVIN INGERMANN POLE SELLIST MEESKONNAVAIMU KUNAGI KOHANUD Tallinn C.F.-i kaptenina utsitab meeskonnakaaslasi tegudele Kevin Ingermann, kes kuulus Maarjamaa pinnal peetud U19 Euroopa meistrivõistlustel kõigis kolmes alagrupimängus Eesti koondise algkoosseisu ning sai kirja 270 minutit vihast heitlemist. Nüüd, kolm aastat hiljem, ta tippvutti jõuda ei looda.

“Olin endaga aus, ei näinud end hetkel professionaalse mängijana,” lausub Ingermann, kes mullu veetis aasta Austraalias. “Ei saa muidugi midagi välistada, aga hetkel (amatöörina – toim.) naudin ma jalgpalli palju rohkem, mingil hetkel kadus mängulõbu ära, nüüd on see tagasi tekkinud.

Kui mängulõbu kord ära kaob, siis ega head nahka ei tule. Lõpetasin seepärast, et ma ei leidnud endas enam motivatsiooni. Mõttemaailm muutus ja ma ei kahetse midagi.”

Meistriliigas Tallinna Levadiat ja Tallinna Kalevit esindanud mees kiidab oma uue koduklubi meeskonnavaimu.

“Meil on ühiseid tegemisi niivõrd palju, et on tekkinud mõnus aura,” tõdeb ta. “Ma pole oma jalgpallikarjääris sellist asja varem kohanud. Hea aura ja energia, väljakul on mõnus olla, teeme asja naudinguga, kõik on super. Meil on prioriteedid paigas – kui teeme, siis teeme täiega! Muidugi on ka meil aeg-ajalt raskuseid, aga see on normaalne ja käib asja juurde.”

Foto: Robert Parelo

Teevad enda jaoks Aga enne, kui oli treener, olid mängijad, kes said tutvuste kaudu kokku kutsutud.

Muide, paljud neist noortekoondise kogemusega pallurid, kes praegu tipptaseme juurde enam ei pürgi.

“Kõik on võimalik ja inimesed arenevad terve oma elu, aga üldjuhul on nii, et kui sa 18aastaselt pole Premium liigas debüüti teinud, siis ilmselt mingit suurt lendu oodata ei ole,” tunnistab Noode. “Ainuke, kes hilja särama hakkas ning hetkel tegusid teeb, on Ilja Antonov. Aga kui sa väga särav talent pole, siis minu arvates pole mõtet niisa-

Asjaosalised ise nimetavad satsi üheks suurimaks plussiks laitmatut meeskonnavaimu.

2015 JUUNI JALKA

31

JALKA JUUNI 2015

Foto: Boris Horvat/AFP/Scanpix

32

Juanfran Hispaania

Madridi Atletico

Foto: Lembit Peegel

Enar J채채ger

Eesti

Foto: Glyn Kirk/AFP/Scanpix Foto: Craig Brough/Reuters/Scanpix

David Luiz Brasiilia

Paris Saint-Germain

HARJU JALGPALLIKOOL Esitleb:

Kutsume kõiki lapsi sünniaastaga 2002 - 2008 osalema linnalaagris, mida viivad läbi treenerid järgnevatest tippakadeemiatest: Sporting CP, RCD Espanyol ja Dinamo Zagreb.

Laager toimub Laagri staadionil (Veskitammi 22) järgnevatel kuupäevadel: 3 - 4 august: lapsed s.a. 2006, 2007 ja 2008; 5 - 6 august: lapsed s.a. 2002, 2003, 2004 ja 2005.

TULE JA SAA UNUSTAMATU KOGEMUSE OSALISEKS! Info & registreerimine: harjujk.ee/laager Boonusena on silmapaistvamatel mängijatel võimalus minna treenima nädalaks Sporting CP või RCD Espanyol’i juurde

Hind 80EUR

Hind sisaldab: treeninguid, kahte lõunasööki, treeningsärki.

SUVEKOOL 2015 Kutsume lapsi sünniaastaga 2002 - 2011 Harju Jalgpallikooli linnalaagrisse, mille nimeks on SUVEKOOL. Noored jalgpallurid jagatakse vanuse järgi gruppidesse, kus leitakse uusi sõpru ning päevad on sisustatud erinevate sportmängude ja loomulikult jalgpalliga.

Sel aastal lisame suvekoolile veel vürtsi ja rõõmu ning selle tarbeks soetasime kolm super lahedat batuuti!

Suvekool 11 (6 - 7 juuni) Suvekool 12 (8 - 9 august) Hind: 1 päev 35EUR / 2 päeva 45EUR

Info & registreerimine: harjujk.ee/suvekool

puri iirimaal

Peaaegu Levadiasse jäänud Puri mõistab huumorit ja puhub kassatädidega juttu Šotlane, inglane, iirlane ja Sander Puri lähevad ... Nii võiks alata üks lustlik naljalugu. Just nende kolme rahvuse juures on asunud mehe viimased koduklubid. Saame teada, kas see on juhus või mitte. Leheruumi jätkub ka briti huumorile, värskele koduklubile Sligo Roversile ning mehe senisele karjäärile.

SIIM KERA

V

aata, mis mätta või vaatetorni otsast tahad, Sander Purje väliskarjäär on olnud parajalt käänuline. Mõni tema endine koduklubi on otsustanud treenereid vahetada tihemini kui sokke. Mõnes teises tiimis on teda kimbutanud kurjakuulutavate kombitsatega traumapagan. Nüüd pallib ta Iirimaa 2012. aasta meistri Sligo Roversi ridades ning üritab tippvormi leida ja karjäärile jalgu alla saada. Et võõral maal probleemideta sulanduda, tuleb esiti kohaliku kultuuri nüanssidega tuttavaks saada. Kuna Puri kaks eelmist leivaisa olid Suurbritannias – Inglismaal ning Šotimaal –, on ta sealse ümbruskonna kodanike naljasoonega sina peal.

“Siinse huumoriga olen nüüdseks harjunud,” tõdeb ta. “Neile meeldib teistele kaikaid kodarasse loopida, siis saavad ise naerda. Vahel on küll nii õelad naljad, et Eestis väga selliseid ei kuule.”

Iiri ilm talle meeldib. Meeldis ka Inglismaa kliima. Üldse mitte nii hull, nagu räägitakse! Oma uues kodukohas on tartlasele silma jäänud suur humalaihalus – pubi- ja õllekultuur on sealmail uhke. Aga kas mõni Purje meeskonnakaaslane end peale mängu pruuni lustiveega maha jahutab?

“Sellist asja ei ole, et peale mängu keegi kohe pubisse jookseks,” naerab koondist 57 korral esindanud mees.

“Aga õllekultuur on siin muidugi suur, inimesed joovad oma Guinnessi ja elu on ilus.”

Samas ei jäänud palju puudu, et

KÕIK TIPPU EI JÕUA

Nagu kõik eestlased räägivad, oleme väga kohusetundlikud, teeme kõvasti tööd, aga eks igaüks tippu ei jõua, see on reaalsus. Väga hea mängumees lööks igal pool läbi.

Puri oleks tänavust aastat hoopis Tallinnas alustanud, nimelt tunnistab ta, et kui Sligost poleks pakkumist tulnud, oleks ta raudpolt Levadiaga liitunud. Aga siis võtsid iirlased jaanuaris ühendust, Sander käis testimas ning teenis lepingu. Hooaja algus pole klubil libedalt läinud (vestluse ajaks oli Iirimaa kõrgliigas mängitud seitse vooru ning Sligo asus 10. kohal – toim.). Kõik kiskus rappa juba liigahooaja esimeses

Kuidas see pall ära taltsutada, kuidas talle päitsed pähe saada?

Foto: Lembit Peegel

2015 JUUNI JALKA

39

puri iirimaal

Heitliku karjääri tõttu peab Sander Puri leidma tagasitee Eesti koondise põhimeheks.

mängus Cork Cityga, kui kodupubliku ees lasti vastastel viiendal üleminutil viigistada.

“Pärast seda mängu oleme šokis olnud ning pole oma rütmi leidnud,” tunnistab Puri ausalt.

Eestlasele on seni mänguaega jagunud viies kohtumises ning toidupoe kassatädidele on tema nägu juba tuttav – vutijuttu puhuvad nad Sanderiga kõigest väest. Produktidele pole Puri allahindlust veel saanud, aga eks selleks on vaja rohkem võita, muigab mees ise.

40

JALKA JUUNI 2015

Eesti koondises mängis mees viimati mullu mais Balti turniiril Läti vastu, kus ta pidi platsilt vigastusega lahkuma. Sealt sai alguse tema pikk kannatuste jada – peaaegu üheksa kuu jooksul ei mänginud Puri ühtegi võistlusmängu. Alguses ei saadud õigele hädale jälile, hiljem leiti, et valu põhjuseks on niinimetatud sportlase song, mis viis mehe oktoobris ka operatsioonilauale. Ta tõdeb, et pikk trauma ning sellega kaasnenud teadmatus oli väga keeruline ning raske. Praegu loodab ta aga hästi mängida ning taas koondi-

Foto: Lembit Peegel

se vaatevälja jõuda. Magnus Pehrssoni juhendusel on ta seni mänginud kolmes kohtumises kokku 160 minutit. Kas ta tunneb, et ta pole end rootslasele korralikult näidata saanudki?

Kreekasse liiga vara?

“Ma ei ole nii mõelnud, aga jah, ma ei ole tema käe all palju mänginud, on kahju, et sain sellisel hetkel vigastada,” jutustab rahvusesinduses seni kolm kolli kirja saanud ääreründaja. “Pärast mu vigastust oli koondisel ju veel mitu

puri iirimaal maavõistlust, on kahju, aga mis teha.

Eks iga asi on millekski hea, sain rahulikult asjade üle mõelda ja jalgpallist puhata, kindlasti tuli see (paus – toim.) kuidagi kasuks.”

Oma senise karjääri jooksul pole Puri leidnud ühtegi klubi, kus ta oleks pikemaks ajaks paigale jäänud, tavapärane taks on olnud kas aasta või pool.

Ta ei usu, et see võib tuleneda sellest, et ta 21aastasena Eestimaalt lahkus.

“Võibolla see esimene sihtkoht Lõuna-Kreekas ...” jätab AE Larissas pallinud mees mõtte esialgu poolikuks.

“No ei saa öelda, et see oleks vale olnud. Sellel hetkel, kui lähed, ei tea ju seda, et aasta jooksul neli treenerit lahti lastakse. Ma ei saa öelda, et liiga vara. Kes on läinud hiljem, 24–25aastaselt, ega nemad ei saa öelda, et neil selle arvelt lihtsam oleks. Ma olin Eestis Levadiaga juba neli korda meister olnud ja tuli pakkumine Kreekast.”

Foto: Michael Melly

Mänguvahend on Purje valduses ja tema silmad otsivad Iirimaa roheliselt murult meeskonnakaaslast.

Foto: Michael Melly

BRITI HUUMORIST

Neile meeldib teistele kaikaid kodarasse loopida, siis saavad ise naerda. Vahel on küll nii õelad naljad, et Eestis väga selliseid ei kuule.

Tema hääles on tunda pettumust, kui ta räägib, et kahjuks pole ta leidnud sellist kohta, kus ta oleks saanud end korralikult sisse elada. Kreekas vahetati kogu aeg lootse, laenuperiood Poola klubis Korona Kielce algas hästi, siis saabus Eesti–Serbia 1 : 1 matš, kus vutimees paarikuuse vigastuse külge korjas. Suurepärase stardi sai laen Ungaris, sealses klubis Papa Lombard oli ta põhikoosseisus, kuid talvepausiks olid madjarid mitme kuu palga võlgu ja nii ei näinud Puri muud võimalust, kui lahkuda. Järgnes Soome (Kuopio PS), Suurbritannia (St. Mirren ja York City) ning nüüd Iirimaa.

“Jah, kanda pole suutnud kuskil kinnitada, aga eks selle arvelt olen näinud erinevaid huvitavaid riike ja nende jalkakultuure,” ütleb ta juba rõõmsana.

“Nagu kõik eestlased räägivad, oleme väga kohusetundlikud, teeme kõvasti tööd, aga eks igaüks tippu ei jõua, see on reaalsus. Väga hea mängumees lööks igal pool läbi.”

Siin on Sander Puri vastase slaalomikepiks tinistanud.

SAMA KANDI KLUBID Kärme ääremängija kaks viimast klubi on asunud Šotimaal (St. Mirren), Inglismaal (York City) ning praegu pallib mees Iirimaal (Sligo Rovers). Tekib küsimus, kas tegemist on teadliku valiku või juhuste kokkulangemisega.

“Minu agent on briti taustaga, tal on siin kandis rohkem kontakte,” annab Sander Puri loogilise vastuse. “Tead ise, et ega eestlased väga klubi valida ei saa. Oleks siis klubisid jalaga segada, aga valik on piiratud, tuleb oma otsused teha. Samas mulle muidugi meeldib siinne jalgpallikultuur, kõik on professionaalne ja vutikeskkond on tasemel.”

Kahe kõrgliiga ning Inglismaa League Two (tugevuselt neljas liiga – toim.) võrdluses asetab ta võidupärja šotlastele.

“Seal on mängijad individuaalselt paremad ning võrreldes Briti madalamate liigadega mängitakse ilusamat jalgpalli,” arvab York Citys kokku 11 mängu kirja saanud jalgpallur. “Üldiselt on kõik kolm liigat üsna sarnased, tempo on kiire, on palju võitluslikkust ning füüsilist mängu. Eks ole klubisid, kes rõhuvad pika palli peale, kuid samas on ka võistkondi, kes mängivad väga korralikku lühikeste söötudega jalgpalli.”

2015 JUUNI JALKA

41

minu 11

Nostalgilisi taanlasi ja moodsaid sakslasi – Ahto Lobjaka intrigeeriv 11 A

rvamusliider Ahto Lobjakas on valmis seadnud ütlemata põneva koosseisu, mis rivistub platsile 3-1-3-3 formatsioonis. Väravasse on ta paigutanud end isiklikult ning oma satsi trump on tuntud kolumnistil kindlalt teada.

“Vabalöögid, karistuslöögid, nurgalöögid, penaltid,” loetleb mees standardolukordi. “See on ikkagi suhteliselt staatiline tiim. Häda korral Taani keskväljak ründab ka ning liigutab mängu.”

Ahto Lobjakas: Väravas võiksin olla, väljakumängijat ei saaks minust kunagi.

Koolis ikka jalgpalli mängisime, tehnika oli mul kehv, aga jooksin hästi ja füüsiliselt olin okei. Tihti olin väravas ja penaltid mulle isegi meeldisid. Väravas on lihtsam olla kui platsil. Oleksin mängiv treener!

Philipp Lahm, Per Mertesacker, Bastian Schweinsteiger: Saksa kaitse on mulle alati meeldinud. Pealegi – olen ju väravavaht ja hea kaitse peab mulle meeldima. Kindlasti on ka paremaid mängijaid kui Mertesacker, oleksin võinud brasiillasi ja argentiinlasi valida, aga nemad kolm on mulle meeskonnatingimustes hea mulje jätnud. Nad on head meeskonnamängijad, kuid samas ka individuaalselt väga võimekad.

Samal põhjusel on mu tiimis ka taanlastest poolkaitsjad.

Kaur Kender: Ma kujutan ette, et ta võiks olla selline vahemees. Ta on massiivne ja suhteliselt piiratud liikumisega. Väravavaht söödaks talle ja tema söödaks edasi. Mina väravavahina teaks alati, kus ta ringi liigub. Mõtlesin, et peab ikkagi ühe Eesti väljakumängija sisse tooma.

Kim Vilfort, John Jensen, Brian Laudrup: Taanlased on mulle selgelt meelde jäänud, sest ma olin Rootsi linnas Lundis tudeng, kui taanlased 1992. aastal Euroopa meistrivõistlused võitsid. Jäi hästi selgelt meelde nende võitlusvaim ja see, et neil oli vajaduse korral lisakäik varuks võtta. Lundist Taani on ainult 30 kilomeetrit, nii et see (võit – toim.) muutus kohalikuks värgiks, seda atmosfääri mäletan ma ise. Sellest ajast meenub rohkem taanlasi, aga korjasin kolm tükki välja.

Alan Thompson: Pole väga tuntud mängija, aga jäi mulle Briti jalgpallist meelde oma nurgalöögiga, mida oli võimeline ilusti esimesse posti lööma.

42

JALKA JUUNI 2015

Foto: erakogu

Alan Thompson

Henrik Larsson

Paul Gascoigne

Kim Vilfort

John Jensen

Brian Laudrup

Kaur Kender Philipp Lahm

Per Mertesacker

Bastian Schweinsteiger

Ahto Lobjakas

Henrik Larsson: Kui inimesel peab üks lemmikmeeskond olema, siis kunagi oli minul ka. Kui olin Rootsis tudeng, siis oli selleks Helsingborgs IF, seal Larsson mängis ja sellest ajast ta mulle meelde on jäänud. Staadionil ma küll nende mänge vaatamas ei käinud. Olen staadionilt ainult ühtainsat kohtumist näinud. Kui töötasin Brüsselis, siis vaatasin Luksemburgi–Eesti kohtumist, mis polnud üldse meeldiv elamus. Lõppes õnnetu viigiga (Luksemburg ja Eesti mängisid viiki 2000. aastal – toim.) ja pärast pole enam olnud tahtmist minna. Telekast on parem ülevaade!

Paul Gascoigne: Las ta olla siin tiiva peal. Ta jättis sügava mulje, kui ta veel vormis oli.

maakonnalood

FC Kuressaare ründaja Elari Valmas (kollases) kaitsjatest vabanemas.

Foto: Irina Mägi

Saaremaa vutt pürgib olematusest tähtede alla Kuigi Orissaare staadioni tammest on tänavu saanud Saaremaa jalgpalli esimängija, on selles meretaguses saareriigis suudetud paarikümne aastaga tõusta olematusest pea 400 harrastajaga populaarseimaks spordialaks.

ALVER KIVI

M

urranguliste üheksakümnendate alguses domineerisid Saaremaa spordis võrkpall, kergejõustik ja purjetamine. Suure nõukogude riigi tiitlitega said uhkustada veel maadlejad, ralli- ja motomehed.

Jalgpall oli maakonnas marginaalne. Kuressaare staadioni murul lokkas kollane võilill ja kui seal palli mängitigi, oli tegu kas mõne asutuse suvepäevade, Saaremaa–Hiiumaa maavõistlusega või noorte Tipa-Tapa turniiriga.

Aga uute aegadega õhku külvatud seeme leidis pinnase ka kivisel ja tuulisel maal. Viikingitel lõi veri vemmeldama, süda hakkas kiiremini lööma ja nahkkera tagaajamine alustas võidukäiku.

Siin tuleb ajaloo annaalidesse toonase klubi BB Sport eestvedaja Johannes Kaju, kelle sõnul sai jalgpallist tema jaoks eluline vajadus, sest senine tegevus

jõusaali, aeroobika ja kikkpoksiga hakkas hääbuma ja oli vaja leida uus väljund.

SÄRASILMNE ALGUS

Saksamaal toimunud hooajaeelsest treeninglaagrist tegime telefoniputkast kohalikku Kadi raadiosse kontrollmängudest otselülitusi.

“Tahtsin treeneritööd edasi teha ja jalgpall läks just sellel ajal Eestis populaarseks,” räägib siis igasuguste jalgpalliteadmiste ja -oskusteta olnud Kaju, lisades, et alustada tuli nullist.

Johannes Kaju hakkas ka kiirelt treenerit otsima, sest trenni tuli kohe 60 poissi. Esimene, kellele ta ametit

pakkus, oli üks Kuressaares šašlõkibaari pidanud armeenlane. “Tuli välja, et nagu ikka, on kõik armeenlased mänginud Jerevani Araratis, ise ei osanud aga palligi lüüa,” meenutab ta.

Kuna valikuid ei olnud, tuli ise tegutsema hakata, töö käigus õppida ja mandri treeneritelt nõu küsida. Kui liituti FC Flora süsteemiga, muutus töö süsteemsemaks.

Esimesest treeningrühmast sirgus kohe plejaad mängumehi, kes on jäänud ala juurde veel praegugi. Eesti koondislase ja Soomes Seinäjoki JKs mängiva Mihkel Aksalu kõrval pallivad praegu FC Kuressaares Märt Kluge, Reio Alt, Arli Saar ja Ott Torn ning Priit Post Saaremaa JK aameraaSis. “Muid variante jalgpalli mängida polnud,” tunnistab keskkaitsja Märt Kluge. “Olime kõik hoovis mänginud või Tipa-Tapa turniiril madistanud, aga see 2015 JUUNI JALKA

43

maakonnalood

Maakonna meistrivõistlused Orissaare staadioni kuulsa tamme ümber.

oli ka kõik. Tundsime üksteist päris hästi ja tekkis kohe selline lahe seltskond.

Varsti hakkasime ka võistlustel käima, ühe vana bussiga, mis tahtis tugeva tuulega pidevalt ümber minna.”

Kolmandast liigast meistriliigasse Johannes Kaju eestvedamisel võttis Saaremaa jalgpall tuurid üles, suvel oli mitusada poissi laagris, treenerid ja poisid said koolitusi ning tase tõusis.

Samm-sammult suurenes kandepind ja paranes varustus.

Johannes Kaju sõnul oli super, kui jalgpalliliidust saadi äkki toetusena 50 palli, samal ajal kui klubil oli eelarve üldse viie palli jaoks. Uued mänguvahendid jagati Saaremaal laiali ja kohe tekkis maakohtades gruppe juurde.

Mitu aastat mängis BB Sport noorteliigas, kuni 1997. aastal sündis FC Kuressaare ja Saaremaa paremaid jalgpallureid ühendav klubi hakkas mängima kolmandas liigas. Suur roll meeskonda juhtides ja mängudeks ette valmistades oli klubi juhatuse esimehel Aivar Pohlakul, kes ise mängis väljakul erinevatel positsioonidel.

1998. aastal hakkas meeskond treener Jan Važinski juhendusel mängima esiliigas, kus tuumiku moodustasid saarlased, keda tugevdasid üksikud mängijad FC Flora süsteemist. Aasta hiljem võitis FC Kuressaare esiliigas esikoha ja tagas endale koha meistriliigas.

44

JALKA JUUNI 2015

Foto: Irina Mägi

1999. aastal klubiga liitunud FC Kuressaare president Priit Penu räägib, et Eesti tippseltskonda jõudmine tõi kaasa tohutu eufooria.

“Entusiasm oli kadestusväärne, praegu on asjad paika loksunud ja uudsuse momenti ei ole,” tõdeb ta. “Meenub, kui tegime Saksamaal toimunud hooajaeelsest treeninglaagrist telefoniputkast kohalikku Kadi raadiosse kontrollmängudest otselülitusi.”

ILMA MANDRIMEESTETA

erinevaid võimalusi, vajaduse järgi on panustatud “leegionäridele”, kuid paremad saarlased on esindusmeeskonnas alati olnud.

Priit Penu selgitab: “Kuna meil algul omal vastava tasemega mängijaid piisavalt ei olnud ja oli selge plaan ikkagi meistriliigas olla, sest oma noortele peab sihtpunkt kuhugi jõuda olema, siis kasutasime ka teiste mängijate abi.”

Suurem muutus toimus 2014. aastal, kui FC Kuressaare läks oma juurte juurde tagasi ja juhtkond tegi otsuse jätkata vaid saarlastega.

“Klubi noortetöö oli juba 15 aastat toimunud ja tuli hakata oma saaki koristama,” selgitab sammu Priit Penu.

“See oleks ka hinnang meie senisele tööle ja lähiaastad näitavad, milliseks see kujuneb. Omadega mängimine on aus ja kui me meistriliigasse tagasi ei jõua, siis kas on midagi viltu või saarlased ei taha ega suuda jalgpalli mängida.”

FC Kuressaare praegune peatreener Pelle Pohlak tunnistab, et mängijad olid algul natukene skeptilised, kas ikka saab oma jõududega hakkama ja kuidas täpsemalt hakkavad asjad töötama. Pärast esimest poolaastat tõdeti, et see oli ainuõige käik ja iga mees peab panustama omade heaolu nimel.

“Lisamotivatsiooni on näha noortes mängijates, kes nüüd tunnetavad, et neil on natukene parem võimalus pääseda Saaremaa esindusmeeskonda,” lausub treener, lisades, et kindlasti on näha ka mõnede mängijate õlule langevat suuremat vastutust.

Omadega mängimine on aus ja kui me meistriliigasse tagasi ei jõua, siis kas on midagi viltu või saarlased ei taha ega suuda jalgpalli Saaremaa JK aameraaS keskendub maakonnale mängida.

Samas jäi publikuhuvi väga väheseks, sest oli mänge, kus oli vaid 5–10 pealtvaatajat. FC Kuressaare inimestele oli selge, et keegi pidi seda vagu kündma hakkama, ja oma liini aeti ikkagi vaikselt edasi.

Ikka ja jälle jojo FC Kuressaare on korduvalt tõusnud meistriliigasse ja sealt jälle välja kukkunud ning teeninud sellega Eesti fännidelt jojoklubi hüüdnime. Saarlased on sellele vaadanud omast vaatevinklist, sest usutakse, et tehakse õiget asja.

Teel tähtede poole on praktiseeritud

FC Kuressaare kandepind on aastaaastalt kasvanud ja praegu mängib lisaks esindusmeeskonnale teises liigas FC Kuressaare II ja kolmandas liigas Saaremaa Malev, naiskond on esindatud esiliigas.

2008. aastal sündis aga uus klubi Saaremaa JK aameraaS. Klubi president Tullio Liblik peab väga oluliseks pakkuda noortele jalgpalli kaudu füüsilist tegevust, sest tänapäev seda eriti ei soosi.

“Meie tegevus annab võimaluse tuua inimesed kodust arvutilaua tagant ära, nad saavad ennast füüsiliselt treenida ja meeskonnatööd arendada, mis on jalgpalli osa,” räägib president. “Praegu

maakonnalood MAAVÕISTLUSEL HIIDLASTEGA HINNAALANDUST EI TEHTA

Saaremaa–Hiiumaa maavõistlus praamil. Hiidlased (valges) olid paremad 4 : 1.

ei panustata meeskonnana mõtlemisele ja tegutsemisele, me kasvatame individualismi. Jalgpall annab võimaluse harjutada rühmatööd ja oma kaasvõitlejaid tunnetada.”

Praegu mängib klubi esindusmeeskond kolmandas liigas, noortevõistkonnad harjutavad endiste Eesti koondislaste Janek Meeti ja Andre Anise juhendusel. Saaremaa JK aameraaS on seadnud endale eesmärgiks maakondliku jalgpalli arendamise ning nii korraldatakse meistrivõistlusi, saaliliigat, rannaturniire, valdade võistlusi ja noorteturniiri Tipa-Tapa.

“Tähtis on stabiilsus,” tunnistab Tullio Liblik. “Oleme samm-sammult arenenud, oleme noorte hulgas populaarne ja oleme parandanud ka sportlikke tulemusi. Toetav baas Nasval on edasi arenenud, meil on korralik büroo ja eelmisel aastal soetasime klubile sõiduvahendi, millega lapsi sõidutada.”

Saarte mängudel rahvusvaheline väljund Saaremaa jalgpallil on väljund, mis paljudel teistel Eestis puudub. Nimelt mängib koondis 1999. aastast Saarte mängudel, kus on esindatud 24 saart üle maailma, võisteldakse 15 spordialal ja osaleb 3000 sportlast.

Saaremaa meeskonna parimaks tulemuseks on kahel korral saavutatud kuues koht, samaga on korra saanud hakkama ka naiskond. Sel suvel

Foto: Irina Mägi

toimuvad mängud Inglismaal Jersey saarel, kus saarlaste alagrupivastased on Menorca, Ahvenamaa ja Gröönimaa.

Mitmel Saarte mängudel koondist juhendanud Jan Važinski ütleb, et kindlasti on tegu väga tähtsa ja suure sündmusega.

“On huvitav võtta mõõtu välismaalastelt ja näha erinevaid jalgpallikultuure,” märgib ta. “Me ei ole seal favoriidid, kuid oleme mänginud järjest paremini ja on mitu mängu, mida saab esile tõsta.”

Saaremaa koondise praeguse peatreeneri Pelle Pohlaku hinnangul on turniiri tase Eesti meistriliiga lõpp ja esiliiga algus, mõned satsid on isegi tugevamad. “Aga õige emotsiooniga on kõik võimalik. Tuleb endasse uskuda, siis võib kõigiga mängida ja midagi võimatut ei ole,” on ta optimistlik.

Läbi ajaloo on Saaremaa–Hiiumaa maavõistlus kütnud kirgi ja motiveerib naabersaarte mehi oma rivi koondama ka praegu. Omavaheliste kohtumiste ajalugu ulatub sõjaaega.

1942. aasta 6. oktoobri Meie Maa kirjutab, et omavaheline kohtumine peeti 4. oktoobril Kuressaare laadaplatsil: “Mäng kulges tasavägiselt ja saarlaste mängustiilis täheldati sagedasi pallist möödalöömisi. Ilmselt oli tegu alatreenitusega. Hiidlased olid tugevad teisel poolajal ja tulemuseks jäi 1 : 1.”

Kui vahepeal kohtuti omavahel veel paaril korral ja võidurõõmu tundsid ka hiidlased, siis 2011. aastal taastatud maavõistluste traditsioon on toonud edu vaid saarlastele.

Kohtunikuna on tegutsenud Aivar Pohlak ning kord on mängu kommenteerinud Kalev Kruus ja Toomas Vara.

2014. aastal lõppes meeste mõõduvõtt pärast 1 : 1 lõppenud normaalaega dramaatiliselt 22 penalti löömisega ja Salme staadionil jäid lõpuks ikkagi peale võõrustajad. Samas kohtusid esimest korda ajaloos naabersaarte naiskonnad ja saarlannad said ülekaaluka 7 : 0 võidu.

2013. aasta märtsis said oponendid omavahel kokku Heltermaa–Rohuküla liini sõitnud parvlaeval Muhumaa, kus mängiti sõpruskohtumine minijalgpallis.

Kuigi saarlased võitsid ajaloolisel jalgpallimaavõistlusel esimese poolaja 1 : 0, tunnistati lõpuks vastaste 4 : 1 paremust.

Idee autor, Kärdla linnapea Georg Linkov ütles pärast mängu, et nüüd, kui on ka merel mängitud, peaks järgmine mängupaik olema ilmselt juba õhus.

PUNKARID JA POLITSEINIKUD KÄSIKÄES Kui maailma jalgpallis on mitu traditsioonilist, sümboolset ja kompromissitut vastasseisu, siis Saaremaa on end ajalukku kirjutanud punkarite ja politseinike vutilahingutega, millega on väidetavalt ületatud ka välismaa meedia uudisekünnis.

1994. aastal klubi BB Sport ja kohaliku rokiklubi eestvedamisel alguse saanud legendaarne jalgpallimäng on Kuressaare lossihoovi ja linnastaadionile toonud alati suure hulga publikut.

Mängul on olnud tegevad ka mitu prominenti, nii on punkar Villu teinud kipsis jalaga avalöögi ja kohtunikuna on tegutsenud Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak.

Punkaritel on õnnestunud see vastasseis võita 1998. aastal tulemusega 3 : 1, eelmisel suvel, kui tähistati esimese mängu pidamise 20. aastapäeva, võitsid politseinikud 3 : 0.

2015 JUUNI JALKA

45

lugeja küsib

Kuigi Meeritsa trumbiks on hirmtugev löök, tuleb vahel mänguvahend ka aeglaselt murule veeretada.

46

JALKA JUUNI 2015

Foto: FC Emmen

lugeja küsib

Marko Meerits: Vitesses õppisin, mis on jalgpall

On üsna tõenäoline, et ühel kenal päeval saab praegu Hollandi esiliiga klubi FC Emmeni põhikollkiprist Marko Meeritsast koondise esiväravavaht. Jalka lugejad saatsid aprilli lõpus 23. sünnipäeva tähistanud kindamehele hulganisti põnevaid küsimusi. Mängu tulevad nii karistuslöögid, säästud kui pehmed maandumised.

SIIM KERA

K

ust su ülitugev löök pärit on? Kas oled mõõtnud, mitu meetrit välja lööd? Kas vastase viie-kasti lööd välja? (Kait Uibo, Järvamaa) Ma ei oskagi täpselt öelda, aga noorena sai korralikult harjutatud. Peale iga trenni panin pallid ritta ja lõin neid ilma kindla sihtmärgita. Mingi hetk ma ei suutnud palle isegi õhku lüüa, löök oli tugev, aga pallid ei läinud õhku.

Harjutasin ja üritasin võimalikult kaugele lüüa. Löögi pikkust ei ole otseselt mõõtnud, aga kui taban ideaalselt palli, siis olen võimeline lööma teise karistusalakasti poolkaare juurde. Kunagi, kui mängisin Floras, siis oli see jube hea relv, et panin Sander Posti peale ja oli kohe ohtlik olukord. Vitesses seda väga ei tahetud, pigem taheti täpsust.

Hollandi esiliigas on jube hea, kaitsed üllatuvad siiamaani. Kui kaitseliini taha panen, siis on paanika. Kui Hollandisse tulin, oli tugev löök olemas, nüüd olen harjutanud täpsust ja on ka see tulnud.

Kas oled kunagi karistuslööki sooritanud? Ükski treener pole arvanud, et võiksid seda teha? (Tristan, Tallinn) Noorteklassis lõin kindlasti mõne karistuslöögi. Tugev löök, ega keegi sinna ette ei tahtnud jääda (naerab – toim.).

Penalteid lõin ka omajagu. Kui sa juhid 5 : 0, siis pole (karistuslööki lüües – toim.) midagi kaotada. Kui on tasavägine mäng, siis see on suur risk, nii et jään pigem oma liistude juurde ja seisan väravas.

Kas mõni treener on sulle öelnud, et tippväravavahi tarvis ei jätku sul

pikkust? (Andre Lusik, Keila) Otseselt pole mulle öeldud, et olen väravavahi jaoks pisikene. Olen 186 sentimeetrit pikk, kiirus ja reaktsioon on olemas, sellega heastan. Ma ei usu, et ma nii lühike olen. Maailmas on palju sellise pikkusega väravavahte, Fabien Barthez polnud väga pikk, aga väga hästi lendas. Iker Casillas on sama pikk kui mina (tegelikult üks sentimeeter lühem – toim.). Paljud arvavad, et 195 sentimeetrit on väravavahile ideaalne pikkus, aga siis on just väga raske madalaid palle tõrjuda.

TUGEVAST LÖÖGIST

Kui taban ideaalselt palli, siis olen võimeline lööma teise karistusalakasti poolkaare juurde. Kunagi, kui mängisin Floras, siis oli see jube hea relv, et panin Sander Posti peale ja oli kohe ohtlik olukord.

Mina olen ka väravavaht! Mulle meeldib väravas olla, aga vahepeal ma ei julge hüpata, sest kardan maandudes haiget saada. Kas sa oled kunagi seda kartnud? Kuidas ma võiks oma probleemist üle saada? (13aastane Risto, Tallinn) Ütleme, et väravavahid peavad olema natukene julgemad poisid kui väljakumängijad. Ise sain esimese korraliku väravavahitrenni alles U17 koondises, olin siis 15 või 16. Kui Hollandis seda mainin, siis on kõigile väga suur üllatus.

Igatahes peab julgem olema, lähed

kasvõi sõprade või isaga mängima, lased tal külje peale palli visata ja harjutad pehmet maandumist. See on rutiinne töö, seda tuleb iga päev teha. Kartus tuleb peast ära saada. Vahel on endalgi väga valus maanduda, aga see läheb üle.

Ma pigem mõtlen sellele, et kui hea tõrje teen, siis valu läheb üle, aga tõrje jääb. Eks mul oli lihtsam ka, sest noorena käisin mõnda aega judos, seal oli kukkumisel põhirõhk! Peab proovima ettepoole maanduda, noored väravavahid vajuvad tihti selja peale. Soovin poisile edu, kindlasti saab kartusest üle ja heaks väravavahiks!

Milline on olnud kõige lollim koll, mille oled sisse lasknud? (Gert Nisko, Tartu) Eksimusi on ikka olnud, aga otseselt kõige rumalamat väravat ei oska välja tuua. Ma arvan, et kõik väravad on halvad.

Hollandis on jalgpallurid kindlasti popid poisid. Kas tüdrukud sind ka kimbutavad? (Signe Kriik, Läänemaa) Ei saa öelda, et kimbutavad. Päris järel ei jookse, aga vahepeal ikka mõne pilgu saab või peab pilti tegema. Eks kõige hullem ole seal täiesti tipus. Mul on täitsa rahulik.

Millised on teie väljavaated Hollandi suurtesse klubidesse jõuda? Kas nad on huvi tundnud? (pensionär Arno, Pärnu) Huvi on tuntud ja mingil määral tuntakse siiamaani. Ma arvan, et see on täiesti reaalne samm, olen teinud väga eduka hooaja ja on olnud väga 2015 JUUNI JALKA

47

lugeja küsib Kas oled pettunud, et sa pole veel koondise esiväravavahiks tõusnud?

Jah, oled noor, aga lugesin sinu eelmisest intervjuust, et sa unistad suurelt.

Pealegi – väravavahtide puhul armastatakse öelda, et “ta on veel noor”.

Tegelikkuses on ju nii, et mida varem suudad end klubis või koondises esiväravavahiks mängida, seda parem.

(Maarja Nurm, Rakvere) Ma ei saa öelda, et olen pettunud.

Iga mängija tahaks oma riigi eest olla algüheteistkümnes, aga meil on väikese Eesti kohta väravavahtidega väga vedanud. Kõik on alati väga korralikul tasemel olnud. Tase lubaks (esiväravavaht – toim.) olla küll, aga treenerid hetkel mind esinumbrina ei näe. Minu aeg tuleb, teen iga päev tööd, et saada tippväravavahiks.

Tõrjetööl Venemaa U21 koondise vastu.

häid mänge. Peale FC Emmeni oli mul veel variante, aga mulle meeldis nende huvi kõige rohkem. Seda klubi agent ei leidnud, vaid hoopis nende väravavahtide treener helistas mulle ja kutsus end näitama. Peale minu oli veel 4–5 väravavahti, osa saadeti kohe minema, teised olid paar päeva. Tegin kolm trenni ja sõprusmängu ning nad tahtsid mind.

Muidugi tahaksin mängida kõige üleval ja tulevikus kindlasti mängin, ma loodan, aga kõige parem on minna väikeste sammudega step by step. Olen noor, mu aeg alles tuleb. Praegu mängin ja kogun kogemusi, niisama seismist siin pole.

Skaudid jälgivad Hollandi esiliigat väga palju. Andekaid noori on, lisaks ka endisi kõrgliigamängijaid, tase on väga kõva.

Siin on rohkem võitlust, kõrgliiga on taktikalisem ja tehnilisem. Olen suhelnud paljudega, kes kõrgliigas mänginud, ja nad ütlevad, et esiliiga on raskem. Ma võin sama öelda, kogu aeg on tegevus ja võitlus. Meistriliigas sai rohkem vaadata, seal oli rohkem luuramist.

Vitesse periood möödus sul valdavalt pingil. Miks? Kas asi jäi vanuse või taseme taha? (Kristiina, Põlva) Kui ma Hollandisse tulin, siis olin alles 19aastane. Florast Hollandi topp viie klubisse saada on suur saavutus. Sain sinna ilma testimata, see näitas, et mul potentsiaali on. Kindlasti polnud need 48

JALKA JUUNI 2015

Foto: Lembit Peegel

aastad halvad, mäletan neid väga kaua.

2011. aasta muutis mu elus palju. Õppisin, mis on jalgpall, mis on profijalgpall, mis tunne on anda sadadele ja tuhandetele inimestele autogramme. Tänavatel tulid inimesed juurde, atmosfäär ja kõik oli väga vinge. Kõige õnnelikum olen selle üle, et sain iseseisvalt hakkama.

Ei olnud kerge, kolm aastat olin täiesti üksi. Paljud annavad alla, aga mina pidasin vastu ja olen selle üle uhke. Arenesin iga päev nii jalgpalluri kui inimesena.

See ei olnud halb aeg. Olen äärmiselt õnnelik, et see võimalus mul oli.

Mitmenda väravavahi kohal näeb Marko Meerits hetkel end olevat koondises ning millal võib saada kõneisikust A-koondise esikinnas?

(Silver Tabo, Ülenurme) Ma näen ennast Eesti koondise liikmena. Me oleme üks meeskond ja võitleme ühise eesmärgi nimel.

Kui palju loevad jalgpallurid seda, mida nende kohta interneti kommentaariumites öeldakse? Tead sa kedagi, kes loeb? Kas sina loed? (Martin Tuul, Mustamäe) See küsimus mulle meeldib väga.

Kindlasti on neid, kes loevad, aga mina satun nende peale harva. Mõtlen alati, et milleks lugeda? Selle peale pole mõtet aega raisata. Kõigil on sõnaõigus, aga mind isiklikult kommentaarid ei huvita.

Millised Hollandi kombed teile kõige enam meeldivad või külge on jäänud?

Milline Hollandi toit kõige enam maitseb? ( Juune Hõrak, Viljandi) Väga raske küsimus. Ma arvan, et kõige enam meeldib, et inimesed on avatud ja nendega saab väga vabalt suhelda.

Hollandlastele on sai väga oluline, aga minu lemmik see pole. Esimene aasta sai seda söödud, aga enam mitte. See on neil igal ajal laua peal – hommikul, päeval, õhtul.

Marko Meeritsal valikuid jätkus, kuid ta otsustas FC Emmeni kasuks.

Foto: FC Emmen

Kui tihti Eestis käite? (Karl-Eerik, Jõgeva)

lugeja küsib Käin talvel ja suvel, kui puhkus on, ning koondisega. Koondise ajal perega eriti kokku ei saa, vahel on nii olnud, et olen saanud selle aja jooksul perega tunni või kaks koos veeta. Eks ta omamoodi kurb ole, tuled koju, kuid ei saa koju minna.

Aga see on minu töö, ma ei saa nuriseda.

ERIALATREENINGUST

Ise sain esimese korraliku väravavahitrenni alles U17 koondises, olin siis 15 või 16.

Kui Hollandis seda mainin, siis on kõigile väga suur üllatus.

Kes on kõige kuulsam jalgpallur, kellega olete kohtunud? (Gustav ja August Männik, Tallinn) David de Gea ja Luis Suareze vastu olen mänginud. Robin van Persiega rääkisin Arnhemis (linn, kus asub Meeritsa endine koduklubi Vitesse – toim.) juttu, Edwin van der Sariga olen kätt surunud, Patrick Kluivertit olen näinud, Wilfried Bonyga mängisin koos Vitesses. Kui endine Tottenhami väravavaht Heurelho Gomes oli vigastatud, siis ta tuli Vitessesse taastusravile, sest meil oli klubis Brasiilia füsioterapeut. Sai temaga räägitud ja koos trenni tehtud.

Keda praegu maailmas tegutsevatest väravavahtidest vaatad sa suu ammuli ehk kes on sinu iidoliks? (Silver Tabo, Ülenurme) Suu ammuli ma ei vaata kedagi, iidoleid ka niivõrd ei ole. Iker Casillas ja Manuel Neuer on alati meeldinud, nende mänge on nauditav vaadata.

Kas väravavahid tõesti suudavad 90 minutit ainult mängule keskenduda?

Kui pall on kogu aeg vastaste värava all, kas isegi siis ei tiku pähe erinevaid tavaeluga seotud mõtteid? Mina seda üldse ei usu, et väravavahid suudavad terve kohtumise keskendunult olla! ( Jaak, Viljandi) Suudavad, tipptasemel kindlasti. Mentaalselt on väravavahid väga tugevad ja sellised mängud on just kõige raskemad, kus pole midagi teha. Pead olema 90 minutit mängus sees, jälgima mängu ja juhendama. Kui üks löök tuleb ja ära tõrjud, siis öeldakse, et oled hea väravavaht. Mina suudan 90 minutit mängus sees olla.

Kas väravavahid saavad sama palju palka kui ründajad? ( Joosep Kraav, Tartu)

Ei saa, aga võib ka erandeid olla. Üldjuhul ei saa.

Tundub, et paljud jalgpallurid on suured rahalaristajad. Kas ka sina?

Või mõtled tulevikule ja üritad igast palgast mingi osa säästa? (Marko, Saaremaa) Ütleme nii, et ma panen raha kõrvale nii palju kui võimalik. Ma pole kindlasti mingi rahalaristaja. Seda tuleb hoida, sest kunagi ei tea, mis juhtuda võib.

Samas naudin oma elu nii palju kui võimalik.

Küsige Sergei Pareikolt ja Rauno Allikult Marko Meeritsalt küsisid? Küsi Sergei Pareikolt ka. Just tema satub lugeja pihtide vahele järgmises numbris. Ülejärgmises Jalkas vastab päringutele aga Rauno Alliku. Mõlemale jalgpallurile saate küsimusi saata aadressil siim.kera@ jalgpall.ee. Palun lisa kirja ka enda nimi ning koht (küla, linn vms).

Mida mõtlete või mida jälgite, kui vastane tuleb teie vastu üks-üks olukorras? (Gregor, U11 meeskonna väravavaht) Suurt aega mõelda ei ole, tuleb vastaste liikumist ja palli jälgida. Kõik käib nii kiirelt, et pole aega midagi mõelda. Oht tuleb likvideerida.

Kas Mart Poomi elulooraamatut lugesid? Mida kõrva taha panid? (Tanel Kõivupuu, Tallinn) Olen poole peal. See peaks olema kohustuslik mitte ainult sportlastele, vaid ka lastele ja täiskasvanutele. Kuidas ta end üles töötas, mis ta on läbi elanud, kuidas on sellega toime tulnud – see on imetlusväärne. Ta on legend. Oli ja jääb.

See on uskumatu, kuidas teda inimesena austati, teda mäletatakse Inglismaal siiamaani hästi. Selliseid inimesi pole palju, võibolla ühe käe näppudel suudan üles lugeda. Respekt talle! Olen ise selle sees ja see pole lihtne.

Kinnastega väljakumängija Marko Meerits eelmisel aastal Venemaa vastu U21 koondiste mängus.

Foto: Lembit Peegel

2015 JUUNI JALKA

49

treener

Alar Peek ongi p천hikohaga treener, kelle 체heks hobiks on mesindus.

50

JALKA JUUNI 2015

Foto: Lembit Peegel

treener

Alar Peek: Õnne ja rõõmu!

Seda tervitust teavad paljud jalgpalliinimesed, sest just nõnda teretab Viru-Nigula treener Alar Peek, kellele on tähtis, et harjutused oleks lastele lustlikud ja et nad vähem vägisõnu tarvitaks.

INDREK SCHWEDE

A

lar Peek kuulub Õnnesõprade Klubisse. Nii ta ise ütleb, kui pärida, miks ta alati inimesi juba kaugelt ja valju häälega tervitab: “Õnne ja rõõmu!”

Klubi liikmeks saada on lihtne. Tuleb olla õnnelik ning jagada seda tunnet teistele edasi. Klubi pidavat olema üleriigiline. Aga kui palju on klubil liikmeid?

“Küllap need, kes klubisse kuuluvad, seda ise ka teavad,” jätab Alar Peek naerusuiselt otsad lahti. “Kui olen klubi uutele inimestele tutvustanud, siis nad on öelnud, et nad soovivad selle klubi liikmed olla.”

Mingit kindlat seltskonda, kes koos käiks, enam ei ole. Kuus-seitse aastat tagasi käis tuumik Viru-Nigulas korra kuus siiski koos ja sellest kasvas välja ei vähem ega rohkem kui filosofeerimise klubi. Küsin Alari kiusamiseks, kas filosofeerimine ei vii lõpuks tõdemuseni, et ega sel elunatukesel suuremat mõtet tõesti olegi, ja milleks siis üldse õnn?

“Kummalt poolt võtta,” alustab Alar.

“Olen korraldanud täiskasvanutele igasugu mänge ja üheks küsimuseks on vahel: igas õnnetuses on ka õnn sees, leia see üles! Inimesed on väga loomingulised ja leiavad vastuseks igasugu variante, aga üks neist on ju imelihtne: sõnas “õnnetus” moodustavad kolm esimest tähte sõna “õnn”!”

Alar on tõesti paduoptimist, leides igast olukorrast tee õnneni või vähemalt tee selle poole. Kust tema positiivsus pärineb?

“Ju ma siis olin lapsepõlves negativistlik ja pessimistlik ning kui see ollus otsa sai, jäi järele ainult positiivsus!” selgitab ta. “Tegelikult olen endaga kõvasti

tööd teinud. Krõps käis läbi, kui jalgpalli mängimise järel kümmekond aastat tagasi jalg 17 päevaks kipsi pandi. Olin alati olnud liikuv inimene, nüüd oli jalg sirge ja kalpsasin ringi karkudega.

Aga ma andsin need trennid ära. Selle trauma tõttu hakkasin väärtustama teisi asju. Sealt sündis ka Õnnesõprade Klubi, mille idee oli varrukas juba varem.

Nüüd raputasin ta sealt lihtsalt välja.

Kutsun kõiki kasvõi ainuüksi mõtlema õnne üle, see teeb ka õnnelikumaks!”

EI SALLI ROPENDAMIST

Võta must prügikott kaasa ja ütle kõik päeva jooksul öeldud vägisõnad sinna sisse. Kui viitsid seda kotti endaga terve päev kaasa tassida, siis lase käia ja kasuta vägisõnu.

Alar Peegil endal vutis eesmärke polnud. Kunda linna külje all väikeses külas kasvanud poisil polnud võimalik harrastada jalgpalli ega jäähokit, mida ta kõige meelsamini teinuks. Olude sunnil tegeles ta kergejõustiku ja korvpalliga.

Vutti tagus hoovijalgpalli tasemel. Kuid treeneriks asudes valis ikkagi jalgpalli, sest võrreldes jäähokiga on tingimused etemad: sobiliku murulapi ikka kusagilt leiab. Lihtne on ka alustada, sest algajadki saavad mingil määral pallile pihta.

Maakohtades on lapsi vähe ning üheealiste poiste ja tüdrukute võistkondade moodustamine raske. Sellest sõltub aga see, kas on võimalik kaasa teha näiteks Eesti meistrivõistlustel. Seetõttu erineb maatreenerite töö iseloom sageli

linnakolleegide omast. Nad peavad hakkama saama segarühmadega nii vanuse kui soo mõistes. Tippjalgpalli seisukohast peavad nad märkama neid talente, kellele peaks õigel hetkel võimaldama edasiliikumist suuremasse keskusesse.

“Minu treenerikreedo on esiteks see, et kutsun kõiki üles mitte loopima vägisõnu,” lausub Alar Peek, kes treenib kuut rühma ligi 100 õpilasega. “Poisid on sageli imestunud, et mis ma siis ütlesin. Vastan, et mul ei ole vaja korrata seda sõna, siis ütlen mina ju ka neid sõnu. Vahel suvelaagris olen soovimatuid sõnu kuuldes mõnele lapsele öelnud, et kui tahad neid öelda, võta must prügikott kaasa ja ütle kõik päeva jooksul öeldud vägisõnad sinna sisse. Kui viitsid seda kotti endaga terve päev kaasa tassida, siis lase käia ja kasuta vägisõnu. See on aga lubamatu, kui need sõnad oma kaaslaste kõrvadesse puistad!”

“Teiseks pean oluliseks, et treeningutel peab lõbus olema ja minu õpilastesse jääks liigutamise soov ka tulevikuks,” jätkab Peek. “Ma ei aja kedagi ära, kui keegi käib ka korra kuus kohal, siis on see ikka parem, kui ta selle korra ajal arvuti taga istub. Kõige tähtsam on liikumine. Porkunis on mul nii füüsiliste kui vaimsete puuetega lapsed, seal ei pruugita pallile pihtagi saada, aga peaasi, et on lusti ja liikumist!”

Peek tõdeb, et kuna rühmad on ebaühtlase vanusega ja sageli tüdrukud poistega segamini, peab ta iga gruppi juhendades olema loominguline. Mõnes kohas saab tehnikale rohkem tähelepanu pöörata, mõnes mitte. Peegi kõige edukamad õpilased on olnud tüdrukud, kellest kuus-seitse on mänginud Eesti noortekoondistes.

2015 JUUNI JALKA

51

maailm

Austraalia jalgpalli Aasia sajand Aasta alguses krooniti Austraalia vutikoondis esimest korda Aasia meistriks. 2006. aastal naaberkontinendi konföderatsiooniga liitunud Austraalia puhul on tervet alanud aastasada nimetatud Aasia sajandiks – mitte ainult jalgpalli tähenduses.

INDREK SCHWEDE

K

uus aastat tagasi andis Jalka ülevaate Austraalia tippjalgpallis toimunud radikaalsetest, et mitte öelda jõhkratest muudatustest ( Jalka 4/2009 lk 8–9, lk 46–50 ning Jalka 5/2009 lk 46–49). Nende sisu seisnes Austraalia meistrisarjas etniliste klubinimede keelamises. Alates 2005. aastast näidati punast tuld kõigile tippklubidele, mis ei loobunud oma traditsioonilistest peamiselt euroopalikule päritolule vihjavatest nimedest. See oli solvav kõigile horvaatidele, serblastele, itaallastele, kreeklastele, makedoonlastele, kellele viitavad klubid mängisid veel läinud sajandi üheksakümnendatel Austraalia kõrgliigas ja olid seal ülekaalus võrreldes anglosaksi nimedega klubidega. Nimetatud rahvusrühmade immigrandid olid senini kõige tulemuslikumalt arendanud Rohelise Mandri jalgpalli olukorras, kus anglosaksi põhielanikkonna (samuti veel hiljutised immigrandid!) lemmikaladeks olid ragbi, kriket ja Austraalia jalgpall.

Selle üheks näiteks on 1974. aasta MMfinaalturniir, kuhu Austraalia esimest korda kvalifitseerus. 22 mängijast vaid kaheksa olid sündinud Austraalias, 52

JALKA JUUNI 2015

neist üks rahvuselt serblane. Üheksa olid sündinud Suurbritannias, kolm Jugoslaavias, üks Ungaris, üks Saksamaal.

Peatreeneriks oli äsja kodakondsuse saanud Bosnia serblane, abitreeneriks sakslane, taustajõudude hulka kuulusid ka inglane, šotlane ja hollandlane.

Nimetatud pöörde põhjuseks tõid jalgpallivõimud asjaolu, et rahvuslikult piiratud meeskondade omavahelised mängud toovad kaasa palju vägivalda tribüünil ning peletavad eemale anglosaksi publiku, kes saab neist klubinimedest ja konfliktidest vaid kinnitust, et tegemist on (kõige halvemas mõttes) immigrantide mänguga.

Lühidalt: rahvusnimelised ja -koosseisulised klubid pidurdavad jalgpalli arengut. Lisaks räägiti austraallusest ja ühisest identiteedist, mida takistavad saavutamast uussisserändajate enesemääratlused. Samas ei takistanud jutud austraallusest just selsamal 2005. aastal võtmast riigi tippliigasse vastu UusMeremaa klubi!

Sellist sammu – keelata aastakümneid tegutsenud klubidele nende nimi (kui nad tahavad mängida riigi meistritiitlile) – on lihtne ette kujutada mõnes diktatuuririigis, kuid hulga raskem lääneliku elukorraldusega Austraalias. Üheks põhjuseks on kahtlemata selle riigi jalgpalliline isoleeritus maailmast ning mõneti enesekeskne ja jalgpalli eripära mitte taipav maailmapilt.

Pärast teist maailmasõda oli Austraalia üpris edukas olümpiariik ning kui jalgpallikoondis pääses MM-finaalturniirile, arvati naiivselt, et esikohta või-

maailm ta on sama lihtne kui olümpiaujulast medalikimbuga koju naasta. Endine koondislane Johnny Warren püüdis kaasmaalastele ajalehe vahendusel selgeks teha, et jalgpalli MM on suurim spordivõistlus maailmas, isegi suurem kui olümpia.

1974. aasta MM oli mitmes mõttes pöördepunkt, sest see tõmbas ka valitsuse tähelepanu: näiteks koondise peatreener Zvonimir Rasic ja peaminister Gough Whitlam hakkasid tihedalt läbi käima.

Valge Paber andis suuna Peale rahvuslike klubinimede keelamise tehti nullindatel veel otsustavaid pöördeid: 2003. aastal avaldati niinimetatud Crawfordi raporti (riigi spordipoliitikat analüüsinud) jalgpalli puudutav osa, mis nägi ette olulisi ümberkorraldusi. 2004. aastal võeti jalgpalli tähenduses senise soccer’i asemel ametlikult kasutusele väljend football ja see terminivahetus tehti ka jalgpalliliidu nimes. Kaks aastat hiljem sai Austraaliast Aasia Jalgpalli Konföderatsiooni liige. Seda sammu tahtsid nii Austraalia kui ka Uus-Meremaa teha juba 1964. aastal, kuid toona ebaõnnestunult. Austraalia

PÜHA LIHTSAMEELSUS

Pärast teist maailmasõda oli Austraalia üpris edukas olümpiariik ning kui jalgpallikoondis pääses MM-finaalturniirile, arvati naiivselt, et esikohta võita on sama lihtne kui olümpiaujulast medalikimbuga koju naasta. liitus Aasiaga peamiselt kahel põhjusel: 1) isegi esikoht Okeaania tsoonis ei taganud otsepääset MM-finaalturniirile ja sageli pidi sinna pääsemiseks alistama kahe mängu kokkuvõttes mõne Lõuna-Ameerika koondise; 2) Aasia tsoonist ei muutunud tõenäolisemaks mitte üksnes pääs MMile, vaid tugevamad vastased valikmängudes arendasid ka koondist. Kuid Aasia poole ei pöördunud üksnes jalgpall, vaid terve Austraalia ühiskond.

Chris Hallinan ja Tom Heenan (Soccer & Society 5/2013) toovad välja viis niinimetatud teeviita, mis märgistavad Austraalia jalgpalli siirdumist Aasiasse. Neist kaks on poliitilised.

2012. aastal kinnitas valitsus niinimetatud Valge Paberi ehk Austraalia Aasia

Jalgpalli omaksvõtuga on Austraalias nii ja naa. Kuid teel Aasiasse kulub vutt ära.

sajandis. Eesmärk oli end siduda Aasia tõusvate turgudega, eelkõige Hiina ja India kiirelt laienevate majandustega ning muuhulgas hakata rõhku panema ka Aasia keelte õpetamisele. Tähelepanuväärne on, et Valget Paberit tutvustades istus peaminister Julia Gillardi kõrval Austraalia jalgpalliliidu esimees Frank Lowy. See polnud juhuslik, sest riigi jalgpall oli institutsiooniliselt juba Aasias, kontinendil, kus loendati sel hetkel 85 miljonit jalgpallurit. See arv näitas, kui sügavale oli see mäng juurdunud sealsetes ühiskondades, ja selle mängu kaudu lootis Aasiasse imbuda ka Austraalia valitsus, et realiseerida oma majanduslikke ja diplomaatilisi sihte.

Varsti pärast Valge Paberi tutvustamist korraldas Frank Lowy omanimeline rahvusvaheline poliitikainstituut seminari “Jalgpallidiplomaatia – Austraalia hambumine Aasiaga jalgpalli kaudu”.

Nõnda oli Austraalia kõige kõrgemal poliitilisel tasemel tunnistanud, et riigis

Foto: Stan Honda/AFP/Scanpix

2015 JUUNI JALKA

53

maailm enim publikut koguvad, suurt populaarsust nautivad ja meedia tähelepanuga hellitatud Austraalia jalgpall, ragbi ja kriket on välismaailmaga suheldes kasutud – neil puudub erinevalt jalgpallist rahvusvaheline pulbitsev elu.

Vana Soccer ja Uus Jalgpall Jalgpallile on külge jäänud märksõnad “välismaine”, “vägivaldne”, “korruptiivne” ja ta esindab mitteaustraallust.

Mängu Euroopa-kesksus sundis austraallasi teda tõrjuma, nagu 19. sajandil keerati jalgpallile selg, et eristuda emamaast Suurbritanniast. Zoran Pajic kirjutab (Soccer & Society 5/2013), et kuigi mitmekultuurilisus on Austraalia ametlik ideoloogia, iseloomustab jalgpallis toimuv selle mitmekultuurilisuse paradokse ja mitmemõttelisust. Pajic eristab Vana Socceri ja Uue Jalgpalli ajastut, tõmmates piiri 2005. aastasse, kui loodi A-Liiga koos klubi rahvusnimede kõrvaleheitmisega. Vana Socceri ajastul oli jalgpall paljudele inimrühmadele keskne eneseväljendusvahend ja mitteaustraallaseks olemise kinnitus.

Ta oli neile nende autentsuse viimane kindlus ja Pajici sõnul võib jalgpall tulevikus jääda neile korporatiivse või kultuurilise teisitimõtlemise eelpostiks.

Pajici sõnul oli Vana Socceri ajastu enamiku oma ajast mittekasumlik, kuid

JÕHKER KEELD

Keelata aastakümneid tegutsenud klubidele nende nimi on lihtne ette kujutada mõnes diktatuuririigis, kuid hulga raskem lääneliku elukorraldusega Austraalias. ta kestis 27 aastat (1977–2004 kestis A-Liiga eelne üleriigiline liiga NSL) ning ta võlgnes oma kestuse just tänu rahvuslikkusele, mis sai võimalikuks “tajutud sidemele või etniliste gruppide ja jalgpalliklubide lähedusele – tänu “kultuurile””. Oli see õige või vale, aga klubid esindasid rahvusgruppe. Vana Soccer ja NSL esindasid etnilist Austraaliat, mis anuvad küsimuste järele: “Mida esindavad Uus Jalgpall ja ALiiga?” ja “Kuidas kavatsevad nad ellu jääda ja kasumlikud olla end lõplikult 54

JALKA JUUNI 2015

Austraalia võitis tänavu jaanuaris esimest korda Aasia meistritiitli.

soccer’i minevikust lahti kiskudes?”.

Kui kaua kavatseb Austraalia valitsus sellele projektile peale maksta, küsib Pajic, kelle sõnul pole projekt kirjutamise hetkel kasumlikuks osutunud (pole siiani – toim.). Väljapääsu nähaksegi Aasias, kuhu tahetakse maha müüa Austraalia liiga mängud. Pajic näeb peamise takistusena inimeste soovimatust assimileeruda ja saada austraallaseks. Inimesed ja institutsioonid ei taha jätta oma lojaalsust ja erinevusi. Spordis illustreerib seda hilisemate sisserändajate lojaalsus jalgpallile ning tahtmatus võtta omaks kohalike lemmikalasid.

Austraallased ei taha segada poliitikat ja sporti ning just jalgpall näib neile ülepolitiseeritud spordialana. Teisalt

Foto: Edgar Su/Reuters/Scanpix

on see jalgpalli eripära ja nõnda on see ka Aasias, kus Austraalia tahab oma liigavutiga kanna maha panna.

Vana Soccer oli Pajici sõnul küps, et teda nopitaks Austraalia teenistusse, sest ta esindas kultuuri, mis omakorda esindab tulevikku ning ülemaailmselt tunnustatud ja turustatavat kaubamärki, mida saab kasutada, et turustada teisi brände. Kuid tema rakendamise asemel visati ta kõrvale kui mitte-austraaliapärane.

Uus Jalgpall lõi uue hierarhia, uue kultuuri, uue kauba uue majanduse jaoks, uue tööstuse, mis muutunud turuolukorda arvestades püüab siseneda suurele geopoliitilisele ja majanduslikule marjamaale – Aasiasse.

NIMESID TAHETI MUUTA KA VAREM Marion Stell ja Chris Salisbury kirjutavad (Soccer & Society 2–3/2015), et Austraalia vutiliit kõrvaldas rahvuslikkusele viitavaid klubisid eri võistlustelt ka 1978., 1992. ja 1996. aastal. Pikaaegne (1969–1988) Austraalia jalgpalliliidu president Sir Arthur George sündis 1915. aastal Sydneys hoopis kui Athanasios Theodore Tzortzatos ja andis oma kreeka nimest loobumisega kindlasti eeskuju. Kaasa lõi ka hilisem Austraalia vutiliidu esimees Frank Lowy, kes oli juudi klubi Sydney Hakoah juhiks.

Kui 1977. aastal loodi esimene üleriigiline meistriliiga (varem mängiti regioonides), keelitas Lowy klubisid nime vahetama, kuid sellega nõustus ainult tema oma Hakoah, mis võttis uueks nimeks Sydney City Slickers.

ajalugu

Viljandi linnastaadioni lühiajalugu Viljandi linnastaadion asub Viljandi järve ja linna vahelisel alal, mille lähedalt avastasid arheoloogid hiljuti ligemale tuhande aasta vanuse kultuurikihi. Eelmisel sajandil sai see magus paik aga sportlastele.

Fotopostkaart: Alvar Loogi erakogu

ALVAR LOOG

V

eel 20. sajandi alguses kuulus järveäärne territoorium Viljandi mõisale ning linnakodanikel sinna eriti asja ei olnud. Enne trepimäe rajamist üle-eelmisel sajandivahetusel sulgesid otsetee kesklinnast randa raekoja kõrval olevad hooned, villaomanike aiad ning sügav vallikraav.

20. sajandi esimestel aastatel asutati sellesse piirkonda kaks tööstusettevõtet: 1901. aastal avati Viljandi tapamaja (paiknes hilisema Kalevi spordikeskuse ja praeguse hotelli koha peal) ning 1902. aastal A. A. Rosenbergi õlletehase elektrijaam (asus praeguse staadioni idavärava läheduses). Trepimäe-alust ala kutsus linnarahvas koplipealseks: seda kasutati heinamaa ja koplina, samuti peeti seal kevadist ja sügisest karjalaata ning korraldati noormeestele (niinimetatud koplipoistele) sõjaväelisi õppusi.

1906. aastal ehitas kaupmees Peterson trepimäe alla söödile oma kuludega kiige.

Umbes samal ajal soovis tollane linnapea Otto von Engelhardt kolida sinna Viljandi turu, kuid linna naispere vastuseis nurjas selle plaani, andes – nagu me nüüd tagantjärele teame – seeläbi võimaluse hoopis neil aastatel üha arvukamaks muutunud kohalikule sportlaskonnale, kel puudus oma harjutusväljak.

Karskusseltsi Vabadus spordiringist 1912. aastal iseseisvaks spordiseltsiks sirgunud Tulevik hakkas 1913. aastal 56

JALKA JUUNI 2015

Praeguse Viljandi linnastaadioni ala 1911. aastal, taamal trepimägi ja ehitusjärgus veetorn.

taotlema linnalt harjutusväljaku tarvis maad. Sama aasta septembris õnnestus seltsi esimehel Anton Suurkasel kaubelda linnalt kasutamiseks suhteliselt sile, ent pisut soine maatükk trepimäest vasakul, praeguse linnastaadioni koha peal.

TEHISMURUDE PISA TORN

Viljandi kunstmuruväljaku peamise eripärana tõuseb esile asjaolu, et see on 41 sentimeetrit järve poole kaldu.

1914. aasta kevadel võttis selts pangast laenu, et ümbritseda väljak aiaga, ehitada kuur ning muretseda spordiinventari.

Juba samal aastal korraldas Tulevik palgatud juhendaja käe all esimesed spordikursused. Peamiselt tegeleti vastsel väljakul kergejõustiku ning võimlemisega.

Mängiti ka jalgpalli, kuid statsionaarsed normaalmõõtmetes väravad puudusid.

I maailmasõja alguse tõttu jäi tegevus soiku nii Tuleviku seltsis kui

ka järveäärsel spordiväljakul. Vabadussõja aastatel ning 1920. aastate alguses käisid “koplipealsel” palli taga ajamas peamiselt poisikesed, kitsal muru sisse tallatud jooksurajal tegi kümnendi keskel varahommikust keskmaajooksu tollane linnapea August Maramaa.

1930. aastani oli Viljandi peamine staadion hoopis tollase Liivimaa maagümnaasiumi (hilisema maagümnaasiumi ja praeguse Viljandi kesklinna kooli) ees asuvasse parki 1878. aastal tehtud spordiväljak, kus viljeleti aastakümnete jooksul kõikvõimalikke spordialasid. Kuna koolipark oli kitsas ning pidi ühtlasi teenima ka õpilaste vajadusi, tõusis üha enam päevakorda uue ning senisest suurema staadioni rajamine.

Linnavalitsus pakkus seetarvis esialgu maad teispool linna piiri Tallinna maantee ääres, mille sportlased tagasi lükkasid, kuna see oli linnast suhteliselt kaugel ning künklik ja tuultele avatud.

1923. aasta aprilliks jäi peale sportlaste soov rajada uus staadion Tuleviku spordiseltsi kunagisele harjutusväljakule järve ääres, mida oli viimastel aastatel

kasutatud peamiselt loomade söötmise ning müümise paigana.

1919. aasta maareformi tulemusena täielikult Viljandi linna omandisse määratud järveäärne piirkond oli staadioni ehitamise ajaks juba eluga täidetud. 1924. aastal avas Viljandi tennise ja veespordi klubi rannas oma hoone, kus sai laenutada paate ja süstasid. 1926. aastal rajati trepimäe all paremat kätt asunud heinamaale kaks tenniseväljakut.

Foto: Mart Junkuri erakogu

Anton Õunapuu juhendamisel 1914. aasta varasuvel Viljandi staadionil toimunud Tuleviku spordikursusest osavõtjad, taustal Viljandi vana tapamaja.

Foto: Mart Junkuri erakogu

Staadion sadamakõrtside rajooni Praeguse staadioni kirdenurgast algaval Liiva tänaval oli tollal sadamakõrtside rajooni maine. 1920. aastate lõpus ja 1930. aastate algul tegutses seal Viljandi linna ja maakonna meespere palavalt armastatud ja aktiivselt külastatud bordell (niinimetatud Margareete loss), kus toimusid muuhulgas regulaarselt intensiivsed joomingud ning kaklused.

1926. aastal kirjutas ajaleht Oma Maa: “On päris imelik, miks Liivakülas oma leht ei ilmu. Sääl kitsal uulitsal on iga päev nii palju sündmusi, et sellega võiks kas või mitu päevalehte ülal pidada.”

Uue staadioni projekti tegi 1926. aastal insener M. Luha, aasta hiljem koostati linnavalitsuses ehitise eelarve ning töödega alustati 1928. aasta septembris. Kaitseliit eraldas selleks raha ja kaitsevägi andis maa tasandamiseks appi sõdureid, suurema osa tööst tegid spordimehed ja -tüdrukud ise talgute korras. Staadion pidi valmima 1929. aasta sügiseks, ent rahapuudusel jäi selle ehitamine venima.

Staadion anti käiku 1930. aastal, kuid päris valmis see enne sõda ei saanudki.

Neljarajalise jooksuringi siseraja pikkuseks kujunes 361 meetrit. Kuna šlakikate käis linnale majanduslikult üle jõu, tuli jooksjatel leppida mullarajaga, mis muutus vihmase ilma korral poriseks. Jalgpalliväljak oli 100 meetrit pikk ja 65 meetrit lai ning sadude ajal ja järel soiselt pehme.

Peamiselt seetõttu kasutasid jalgpallurid veel ka järgmisel kolmel kümnendil nii treeninguteks kui mängudeks ühtaegu ka ülalinnas asuvat kooliparki.

1930. aastate lõpus paigaldati staadioni ümber senise põõsasheki kõrvale plankaed, laiendati jooksuradu ning lisati istepinke, 1939. aastal püstitati jalgpalluritele “erimajake”. Sama kümnendi alguses oli jutuks ehitada

Viljandi linnastaadioni sissekäik, staadionimaja ja tribüün 1940. aastal.

Foto: Alvar Loog

Viljandi linnastaadioni peavärav ja tribüüni keskosa 2008. aastal.

staadionile maakondlike laulupidude tarvis laululava, kuid hiljem sellest plaanist loobuti.

Tollal oli Viljandis pidevalt probleemiks publiku distsiplineerimatu käitumine spordivõistluste (eelkõige jalgpallikohtumiste) ajal. 1936. aastal plaanis linnavalitsus võtta tööle staadionivahi ning piirata jooksurajad tribüünipoolsel küljel traataiaga, et takistada pealtvaatajate valgumist võistluste ajal areenile. Pole teada, kas või kuivõrd need kavad teostusid.

Esimese Eesti vabariigi ajal Viljandi

linnastaadionil peetud jalgpallikohtumistest on mälestusväärsemad Viljandi koondise mõõduvõtud kuut Ungari koondislast sisaldava Budapesti meeskonna Szegediga (1936) ja Leedu tollase hõbedaklubi Kaunase LGSF (1937) vastu. Saksa okupatsiooni ajal harrastati staadionil pallimängudest ka ragbit ja käsipalli. Ragbit mängiti 1942. aastal kokku kolmel korral. Tollane Viljandi spordiametnik Arnold Sepp kirjutas hiljem oma mälestustes, et esimene mäng tõi tribüünidele umbes 3000 pealtvaatajat, teine ligi 300 ning kolmas umbes 30 huvilist.

2015 JUUNI JALKA

57

Viljandi Tuleviku ja Paide Linnameeskonna vaheline kohtumine 9. mail 2015.

1950. aastate alguseks oli staadion ajale lootusetult jalgu jäänud. Ehkki siin toimusid regulaarselt jalgpallikohtumised ning mitu vabariikliku ulatusega kergejõustikuvõistlust, olid nii võistlusareen kui ka tribüün täielikult amortiseerunud, riietus- ja duširuumid puudusid sootuks, nappis ka spordiinventari.

1958. aasta sügisel asuti staadioni rekonstrueerima. Lisaks jalgpalliväljaku ja jooksuraja normaalmõõtmeliseks ümberehitamisele oli kavas püstitada ajakohane tribüün, mille alla pidanuks tulema vajalikud olmeruumid sportlastele ning ametnikele. Sellest plaanist hiljem loobuti: peale uue idavärava ning piletimüügikassadega jalgvärava ehitati staadionile üksnes uued tualetid. Olmeja inventariruumid rajati senise tapamaja krundile ehitatud turismibaasi. Kui staadion 1960. aasta 20. augustil avati, oli see toona parimate hulgas Eestis.

Mitu suurejoonelist plaani 1978. aastast hakkas staadion kannatama drenaažiummistuse ning sellest põhjustatud liigvee all. 1989. aastal renoveeriti põhjalikult staadioni jooksurada ning hüppe- ja heitepaigad, kuid lagunev tribüün jäi endisesse seisu. Jätkuvalt oli probleemiks pesemis- ja riietumiskohtade puudus ning spordiinventari nappus.

Sajandi lõpuks tehti taas kavasid vahepeal täielikult amortiseerunud staadioni renoveerimiseks. 1997. aastal oli muuhulgas plaanis ehitada täiendav tribüün väljaku järvepoolsesse külge.

1998. aastal kavatseti püstitada senise madala publikuala asemele kolmekorruseline tribüün, mille all asuvaid ruume saaks kasutada garderoobidena.

Kuna Viljandi linnavalitsus, Eesti Jalgpalli Liit ja tollal Tallinna Flora süsteemi kuulunud Tuleviku klubi omavahel visioonide ning kulude jaotamise osas kokkuleppele ei jõudnud, 58

JALKA JUUNI 2015

plaanis Tulevik Aivar Pohlaku eestvõttel ehitada jalgpalliklubile ajakohase jalgpallikompleksi esindusstaadioni, harjutusväljaku ja sisehalliga hoopis teispool järve asuvasse Viiratsi asulasse.

2000. aastal ostis klubi seetarvis Viiratsi endise algkoolimaja koos selle juurde kuuluva maaga. Kompleks pidi valmima 2002. aastaks, kuid selle arendamine paralleelselt ehitusjärgus oleva Lilleküla staadioniga käis alaliidule üle jõu.

2002. aastaks oli Viiratsi visioonist loobutud, selle asemel rääkis Pohlak Eesti Jalgpalli Liidu ja Tuleviku klubi nimel uuest korraliku valgustuse ja murusoojendusega 2000kohalisest spetsiaalsest jalgpallistaadionist, mis pidanuks valmima 2003. aastal linnastaadioni vahetusse naabrusse, järveäärse kunstmuruväljaku kõrvale, ordulossi varemete alusele soisele niidule.

2002. aasta septembris tegi ärimees ja linnavolikogu liige Tauno Tuula ettepaneku rajada Viljandi uus jalgpallistaadion hoopis kesklinna tollase noortevangla asemele. Sama idee seisis ka Reformierakonna Viljandi nimekirja valimisprogrammis, kuid asja sellest ei saanud (kümme aastat hiljem ehitati sellele maatükile hoopis Uku keskus).

Laguneval linnastaadionil piirduti

Foto: Alvar Loog

uue sajandi alguses kõigest kosmeetiliste protseduuridega: 2002. aastal ehitati sellele uus puidust piirdeaed. Enne 2003. ja 2004. aasta hooaega oli staadion lähedal meistriliiga mängude pidamiseks vajaliku A-litsentsi kaotamisele. 2004. aastal renoveeriti kiiruga staadionist paarisaja meetri kaugusel asuva endise spordibaasi olmeruume, kuhu ehitati uued duširuumid, garderoob kohtunike jaoks ning Tuleviku klubi kontor.

2008. aastal läks staadion lõpuks kauaoodatud kapitaalremonti (kogumaksumus 23,6 miljonit krooni).

Alguses oli plaanis ehitada 125 meetri pikkune 2000 kohaga betoontribüün, mille alla pidanuks tulema kohvik ning vajalikud olmeruumid töötajate, sportlaste ja pealtvaatajate tarbeks.

Rahapuudusel valmis plaanitust oluliselt madalam ning enam kui poole lühem (54 meetrit) tribüün, mis mahutab umbes 1000 pealtvaatajat, neist umbes 400 katuse all. Kontori-, lao- ja duširuumid koos tualettidega publiku tarbeks ehitati 2010. aastal eraldi hoonesse staadioni kirdenurgas (kokku 385 m²). Staadioni muruväljaku pinnast tõsteti tööde käigus 60 sentimeetrit, jalgpalliplatsi mõõdud on nüüd 102 x 68 meetrit. Staadion avati pidulikult 16. juunil 2009.

LÕPUKS OMETI HARJUTUSVÄLJAK Alates 1930. aastatest räägiti Viljandis pidevalt vajadusest jalgpalli harjutusväljaku järele. Ehkki algusest peale peeti sobiva kohana silmas tenniseväljakute tagust ala, jõudis linn seal maa täitmise ja tasandamiseni alles 1980. aastate lõpus. 2001. aastal sai senine mulla- ja kruusakattega väljak omale kunstmuru (teise täismõõtmelise väljakuna Eestis, esimene oli Wismari staadion Tallinnas).

2007. aastal tehti väljakule uus alus, vahetati senine vaipkate uue põlvkonna kunstmuru vastu ning plats ümbritseti traataiaga, 2008. aastal paigaldati väljaku äärde teisaldatav tribüün. Viljandi kunstmuruväljaku peamise eripärana tõuseb esile asjaolu, et see on 41 sentimeetrit järve poole kaldu.

Eesti jalgpalli rahvuskoondis on Viljandi linnastaadionil pidanud seni kolm kohtumist: 1997. ja 1998. aastal Aserbaidžaani ning 1998. aastal Leedu vastu.

2011. aastal võõrustas staadion U17 ja U19 vanusegrupi Balti turniiri mänge. Tuleviku meeskond kohtus seal 1999. aastal Indoneesia koondisega.

meie edetabel

Kõige võidukamad koondise treenerid O

leme reastanud Eesti koondisele enim võite toonud peatreenerid. Tipus troonib muidugi Tarmo Rüütli, kelle 28 võidu kinnipüüdmiseks on vaja aastaid. Kas kellelegi seda tulevikus piisavalt antaksegi? Esikolmikus on veel kaks märgilise tähtsusega meest: Arno Pijpers ja Teitur Thordarson, kes edestavad järgmisi üpris selgelt. Läbi aegade on meie koondise eesotsas olnud ainult kaks meest, kel võite kaotustest rohkem: ungarlane Imre Nagy, kel kahest mängust ainult võidud ette näidata ongi, ja tema kaasmaalane Antal Mally.

Foto: Lembit Peegel

Ühe võidu mehi on kaks (austerlane Fritz Kerr, Albert Vollrat) ning võiduta peatreenereid on meil koguni seitse (ungarlane Ferenc Konya ning oma kandi mehed Elmar Saar, Roman Ubakivi, Aavo Sarap, Aivar Lillevere ja Ivo Lehtmets – viimased kolm olid lepinguta asendustreeneri ülesannetes).

Paljude sõjaeelsete mängude osas valitseb selgusetus, kas koondisel oli peatreener ja/või kas ta oli meeskon-

Peamiselt Premium liiga mängud ja välisklubides pallivate mängijate sooritused tegid muudatusi meie tabelis. Esiduo jäi puutumata, aga Henri Anier pidi pjedestaalikoha loovutama. Igor Subbotin tegi tabelis ruumi Joonas Tammele.

1. Ragnar Klavan 2. Konstantin Vassiljev

Arvud nime taga näitavad aastaid, mil peatreeneriks oldi, juhendatud mänge, võite, viike ja kaotusi.

1. Tarmo Rüütli 1999–2000, 2007–2013 87 + 28 = 18 –41 2. Arno Pijpers (Holland) 2000–2004 55 + 16 = 14 –25 3. Teitur Thordarson (Island) 1996–1999 57 + 13 = 17 –27 4. Bernhard Rein 1937–1938 16 +6 = 2 –8 5. Magnus Pehrsson (Rootsi) 2014– 16 + 5 = 4 –7 6. Jelle Goes (Holland) 2004–2007 27 +5 =6 –16 7. Antal Mally (Ungari) 1927, 1935 9 +3 = 4 –2 8. Imre Nagy (Ungari) 1925 2 +2 = 0 –0 9. Viggo Jensen (Taani) 2007 8 +2 = 2 –4 10. Uno Piir (Eesti) 1992–1993 19 +2 = 4 –13

Eesti jalgpallurite edetabel

naga välismängudel kaasas. Toona oli üleilmne tava, et treener üksnes treenis meeskonda. Ka Eesti koondise puhul valis koosseisu kas komisjon, mis koosnes jalgpalliliidu tegelastest, või niinimetatud liidukapten ainuisikuliselt, kelleks oli jalgpalliliidu esimees. Seetõttu ei pruugitud koondise treenerit välismaale kaasa võttagi – tema volitused mänguga seonduvasse ei ulatunud.

Pealegi oli tal lepingu järgi sageli vaja treenida ka meistrisarja meeskondi ja kui koondis välismaale sõitis, sai ta pühenduda sellele. Nii näiteks puuduvad andmed, et 1927. aastal Eesti koondist treeninud ungarlane Antal Mally sõitnuks kaasa Stockholmi, kus meie rahvusüksteist kaotas maavõistlusel Rootsile 1 : 3. Sel juhul oli Mally oma esimesel ametiajal eriti edukas: kolmest mängust kolm võitu! Tõsi, 1935. aastal rikkus Mally selle ilusa statistika, kui ta sai kuuest mängust kätte neli viiki ja kaks kaotust. Sajaprotsendiline mees on aga juba nimetatud Imre Nagy.

3. Karol Mets

+1

4. Henri Anier

–1

5. Henrik Ojamaa

+4

6. Enar Jääger

+1

7. Ken Kallaste

+1

8. Joel Lindpere

+4

9. Taijo Teniste

–4

10. Ilja Antonov

–4

11. Ats Purje

+3

12. Mihkel Aksalu

–2

13. Sergei Zenjov

–2

14. Sergei Pareiko

–1

15. Martin Vunk 16. Igor Morozov 17. Gert Kams 18. Dmitri Kruglov 19. Rauno Alliku 20. Andreas Raudsepp

21. Frank Liivak

+3

22. Artur Kotenko

–1

23. Artur Pikk

–1

24. Rimo Hunt

–1

25. Sander Puri

+4

26. Artjom Artjunin

–1

27. Mikk Reintam

+1

28. Pavel Londak

–2

29. Rauno Sappinen

+1

30. Joonas Tamm

UUS!

2015 JUUNI JALKA

59

expert liiga

Expert liiga publikumured ehk kuidas püüavad naiskonnad pealtvaatajaid Eelmisel aastal oli Premium liiga esimese nelja meeskonna kodumängude keskmine publikuarv 405. Expert liigas oli nelja esimese naiskonna keskmine ... 42! Vahe on üsna dramaatiline, kuid kahjuks vist mitte kõige üllatavam.

Naistejalgpallis toimub küll ja veel: Flora värava all madistavad ka Pärnu JK tüdrukud.

MAARJA SAULEP

S

õna saavad naisteliiga eelmise hooaja esineliku klubide – Pärnu, Flora, Levadia ja Tammeka – mängijad. Juttu tuleb naiskondade mängude reklaamimisest, raskustest ja pealtvaatajate tähtsusest. Ülalmainitud number on kindlasti selline, mida Expert liiga naiskonnad tahaksid edaspidi kergitada. Selle nimel on hakatud aktiivsemalt tööd tegema. Millised on peamised kanalid, mille abil olemasolevaid ja potentsiaalseid pealtvaatajaid püütakse?

Naiskondade esindajad kinnitavad justkui ühest suust, et olulisimaks vahendiks on sotsiaalmeedia. “Mängude reklaamimisel on suureks abiks Facebook, kus loome mängude jaoks üritusi, ja selle abil käib kõige laiaulatuslikum reklaam,” sõnab Tammeka naiskonna turundusega tegelev endine mängija Eva Nõmme.

“Palume naiskonna liikmetel üritust jagada ning kutsuda oma sõbrad-tuttavadperekonnaliikmed mängule. Eesmärk on see, et info leviks võrgustikuna. Selle abil püsime pildis ja inimesed saavad meie tegemiste kohta informatsiooni.”

FC Levadia mängija, kodumängude korraldaja ja kogukonnasuhete edendaja Karina Kesvatera nendib samuti, et Facebook on nende naiskonnale hetkel

60

JALKA JUUNI 2015

peamine kanal, mille kaudu inimestele mängudest teada anda: “Eelmine aasta ei olnud meil midagi, naiskonda ei reklaamitud peaaegu üldse. Nüüd tegime Facebooki lehe ja postitame sinna süstemaatiliselt teavet. Sealt leiab mängueelseid kommentaare ja ka üleüldist infot naiskonna kohta.”

See tähendab, et on astutud esime-

FACEBOOK AITAB

Palume naiskonna liikmetel üritust jagada ning kutsuda oma sõbrad-tuttavadperekonnaliikmed mängule.

Eesmärk on see, et info leviks võrgustikuna. sed sammud, suurendamaks naiskonna populaarsust ja püüdmaks publiku tähelepanu.

“Kõiki naiskonna mänge kajastame nii Flora naiskonna kodulehel kui ka Facebooki lehel,” märgib FC Flora naiskonna mängija ja tüdrukute treener Miina Kallas. “Oluliste mängude puhul kasutame lisaks ka plakateid ja flaiereid. Pärast mänge näitame Flora Youtube’i kanali kaudu olulisemaid momente mängust.”

Seega kasutatakse peale sotsiaalmeedia võimaluste ka videomaterjali, et anda aimu sellest, kuidas naiskond mängib.

Viimaste aastate Eesti meister Pärnu JK on valinud mänge reklaamides veidi teise tee. Enne mänge ei leia nende Facebooki lehelt mängu üritust, kuid pärast mänge on võimalik lugeda sealt lühikesi kokkuvõtteid ja võistkonna koosseisu. Kuidas inimesed siis teada saavad, et Pärnu naiskonnal on mäng?

“Mänge reklaamime Pärnu Postimehes, kuhu pannakse üles kuulutus mängu toimumisaja ja -kohaga, ning pärast mängu ilmub lehes kokkuvõttev artikkel,” kirjeldab Pärnu JK mängija ja samas klubis tüdrukuid treeniv Kristina Bannikova.

Seda kõike tehakse aga pigem tähtsamate mängude puhul nagu karikamängud ja pingelisemad vastasseisud.

Publiku ja järelkasvu kasvatamine Naiskonnad on teadlikud enda reklaamimise ja populaarsuse suurendamise vajalikkusest. “Flora naiskonnale on väga oluline, et inimesed tuleksid naiste kõrgliigat vaatama, ja võistkond koostöös klubiga pingutab, et publikuarvu tõsta,” tunnistab Kallas.

expert liiga võttes, sest väga palju tüdrukuid on tulnud trennidesse, kuna mõni lapsevanem on mänge vaatamas käinud ja saanud aru, et naistejalgpall on lahe. “Üks eesmärke, miks Tammeka naiskond pingutab pildil olemise pärast, on see, et saaksime järelkasvu. Et meil oleks mängijaid, kes kasvaksid üles Tammeka klubis ja kes oleksid ühel päeval valmis esindama ka naiskonda,” on Nõmme arvates naistejalgpalli populaarsus oluline just nooremaid mängijaid silmas pidades.

Peale selle leiab ta, et pealtvaatajad suudaFoto: Lembit Peegel vad positiivselt mõjutada ka mängijate Publiku ja pealtvaatajate püüdmiseks motivatsiooni. Tammeka on kogukonna heaolu ja enda nähtavamaks muutmise on vaja ennast kogukonnas üldiselt nimel sidunud ennast heategevusega. nähtavaks teha. Seda püütakse saavuSelle väljundiks on üritus “Roosa jalgtada väga erinevate tegevustega. Ühelt pall”, kus kogutakse annetusi rinnavähi poolt reklaamitakse suusõnalise suhtleteadlikkuse tõstmiseks, ning alates selmise kaudu. lest aastast tehakse koostööd ka Tartu “Enda poolt teen nii palju, et kutsun ülikooli kliinikumi lastefondiga. trennis tüdrukuid mängule, otsin pallitüdrukuid ja kui tulevad nemad, Probleemkohti on palju siis tulevad ka nende vanemad,” seletab Bannikova trendi, et Pärnu naiskonna Naistejalgpalli ja naiskondade reklaapealtvaatajate arv on viimastel aastatel mimine ei ole Eestis kindlasti kerge veidi kasvanud just enda klubi tüdruku- töö. Ühest küljest on raskused seotud te ja lapsevanemate arvelt. Tema arvates naistejalgpalli populaarsusega maaon see kasulik just tulevikku arvesse ilmas üldiselt, mis loodetavasti on

tõusuteel. Teisest küljest peavad naised justkui tõestama, et nende ala võib olla huvitav ja atraktiivne, vastupidi meestejalgpallile, mis ennast õigustama ei pea. “Üks suurimaid probleeme on see, et naistejalgpalli võetakse vahel natuke kui “nalja”,” kurdab Nõmme. “Mäng on võibolla natuke aeglasem ja pole tehniliselt nii korrektne. Seetõttu tehakse seda natuke maha ja sellesse suhtutakse eelarvamusega. Arvan, et see, kui sa pead näitama inimestele, et naistejalgpalli on väärt tulla vaatama ja sellele kaasa elama, teeb asja raskeks.”

Samas nendib Kesvatera, et publiku puudus on kodumaal ka meestejalgpalli puhul probleem. Ta tõdeb, et kui inimesed ei käi Eestis eriti meestemänge vaatamas, siis on väga keeruline kutsuda neid naisteliigat vaatama.

Seetõttu arvab ta, et asjale tuleks läheneda veidi teistmoodi. Tuginedes oma varasemale USAs mängimise kogemusele, leiab Kesvatera, et vahest tuleks rõhutada rohkem naiselikkust.

See võib tuua lahenduse probleemile, et jalgpalli peetakse maskuliinseks spordialaks. Kui pealtvaatajad näevad, et naised mängivad nii-öelda meestemängu, kuid on seejuures ikkagi naiselikud, võib see vaatajaskonna arvu kasvatada.

“Loomulikult ei ole seda (suurt publikunumbrit – toim.) saavutada kerge, aga usume, et üleüldise Eesti jalgpalli tõusuga hakkab reklaamimine end ära tasuma ja inimesed leiavad tee ka naistemängudele. Kui arvestada, et Flora–Pärnu mängu oli vaatama tulnud ligikaudu 200 inimest, siis võib öelda, et publikuhuvi kasvab,” on Kallas tuleviku suhtes optimistlik.

2015 JUUNI JALKA

61

juunikuu kalender

14. juunil, meie leinapäeval, asume A. Le Coq Arenal vigade parandust tegema. Peame selle va San Marino rehkendusega hakkama saama. Loodetavasti on mehed valges – Ingemar Teever (15), Henri Anier (8) ja Sergei Zenjov (19) – selleks valmis. Foto: Lembit Peegel

Koondiste ning Nõmme Kalju – Tallinna Flora kuu Juunikuu toob mänge eri koondistele: esindusüksteist asub A. Le Coq Arenal EM-tasemel San Marinot marineerima, U21 proovib seda sama vastasega. U21 koondis võõrustab Lõuna-Eestis Balti turniiri. Nipet-näpet mänge jagub teistelegi.

Klubijalgpallis on kõige magusam Nõmme Kalju – Tallinna Flora kohtumine.

Võimalikke kalendrimuudatusi vaata www.jalgpall.ee.

PREMIUM LIIGA Esmaspäev, 1. juuni

19.00 Tallinna FC Levadia – Viljandi JK Tulevik

Kadrioru staadion Teisipäev, 2. juuni

19.00 JK Narva Trans – Tartu JK Tammeka

Narva Kreenholmi staadion 19.00 JK Sillamäe Kalev – Pärnu Linnameeskond

Sillamäe Kalevi staadion 19.00 Nõmme Kalju FC – Tallinna FC Flora

Hiiu kunstmurustaadion 21.00 Tallinna FC Infonet – Paide Linnameeskond

Lasnamäe kergejõustikuhalli kunstmurustaadion

62

JALKA JUUNI 2015

Reede, 5. juuni

19.00 Paide Linnameeskond – Tallinna FC Levadia

Paide linnastaadion 19.00 Tallinna FC Flora – JK Narva Trans

A. Le Coq Arena 19.00 Tartu JK Tammeka – Tallinna FC Infonet

Tartu Tamme staadion

19.00 Tartu JK Tammeka – Tallinna FC Levadia

Tartu Tamme staadion 20.45 Viljandi JK Tulevik – Nõmme Kalju FC

Viljandi linnastaadion Laupäev, 27. juuni

Laupäev, 6. juuni

16.30 JK Sillamäe Kalev – Tallinna FC Flora

Sillamäe Kalevi staadion 20.45 Paide Linnameeskond – Pärnu Linnameeskond

Paide linnastaadion

Reede, 26. juuni

Kolmapäev, 3. juuni

14.00 Pärnu Linnameeskond – Viljandi JK Tulevik

Pärnu Raeküla staadion 16.30 Nõmme Kalju FC – JK Sillamäe Kalev

Hiiu kunstmurustaadion 19.00 Tallinna FC Infonet – JK Narva Trans

Lasnamäe kergejõustikuhalli kunstmurustaadion

ESILIIGA 18.00 JK Tallinna Kalev – FC Kuressaare

Kalevi keskstaadion

juunikuu kalender 19.00 Rakvere JK Tarvas – Kiviõli FC Irbis

Rakvere linnastaadion Laupäev, 6. juuni

14.00 Tallinna FC Infonet II – Tallinna FC Levadia II

Lasnamäe kergejõustikuhalli kunstmurustaadion 14.00 Tartu FC Santos – JK Tallinna Kalev

Tartu Tamme staadion Pühapäev, 7. juuni

19.00 FC Kuressaare – Tallinna FC Flora II

Kuressaare linnastaadion 19.00 Nõmme Kalju FC II – Vändra JK Vaprus

Hiiu kunstmurustaadion Kolmapäev, 10. juuni

19.00 FC Kuressaare – Rakvere JK Tarvas

Kuressaare linnastaadion Laupäev, 13. juuni

19.00 Tartu FC Santos – Vändra JK Vaprus

Tartu Tamme staadion Reede, 26. juuni

19.00 JK Tallinna Kalev – Vändra JK Vaprus

Kalevi keskstaadion Laupäev, 27. juuni

19.00 Kiviõli FC Irbis – Tallinna FC Infonet II

Kiviõli linnastaadion 19.00 Tallinna FC Levadia II – Nõmme Kalju FC II

Maarjamäe staadion Pühapäev, 28. juuni

19.00 Tallinna FC Flora II – Tartu FC Santos

A. Le Coq Arena I muruväljak

ESILIIGA B Kolmapäev, 3. juuni

EXPERT LIIGA Laupäev, 6. juuni

11.30 Noortekoondis – JK Tallinna Kalev

EJL TNTK 14.00 Tallinna FC Flora – Tartu JK Tammeka

A. Le Coq Arena I muruväljak 14.00 Tartu SK 10 Premium – Nõmme Kalju FC

Kambja staadion 19.00 Pärnu JK – Tallinna FC Levadia

Pärnu Raeküla staadion Kolmapäev, 10. juuni

19.00 Noortekoondis – Tartu JK Tammeka

EJL TNTK 19.00 Tallinna FC Flora – Nõmme Kalju FC

A. Le Coq Arena I muruväljak 19.00 Tallinna FC Levadia – JK Tallinna Kalev

Maarjamäe staadion 19.00 Tartu SK 10 Premium – Pärnu JK

Kambja staadion

KOONDISED Pühapäev, 14. juuni

19.00 Eesti – San Marino A. Le Coq Arena EM

U23 Neljapäev, 11. juuni

U21 Teisipäev, 16. juuni

Eesti – San Marino Tartu Tamme staadion EM

U19 Esmaspäev, 15. juuni

14.00 Läti–Soome Tehvandi staadion

Balti turniir 18.00 Eesti–Leedu Võru staadion

Balti turniir Teisipäev, 16. juuni

18.00 Soome–Eesti Võru staadion

Balti turniir 14.00 Läti–Leedu Tehvandi staadion

Balti turniir Neljapäev, 18. juuni

14:00 Leedu–Soome Võru staadion

Balti turniir 14.00 Eesti–Läti Tehvandi staadion

Balti turniir

U16 Laupäev, 6. juuni

13.00 Eesti–Berliin EJL TNTK Esmaspäev, 8. juuni

18.00 Eesti–Berliin EJL TNTK

18.00 Eesti–Läti Valga linnastaadion

Dmitri Kruglovil ja Levadial on juunis palju tõestada.

Foto: Lembit Peegel

19.00 FC Elva – Tallinna FC Puuma

Elva linnastaadion 19.00 Maardu FC Starbunker – JK Sillamäe Kalev II

Maardu linnastaadion 19.00 Raasiku FC Joker – HÜJK Emmaste

Raasiku kunstmuruväljak 21.00 Tallinna FC Flora III – Kohtla-Järve JK Järve

Sportland Arena Neljapäev, 4. juuni

19.00 JK Tallinna Kalev II – Tallinna FC Ararat TTÜ

Kalevi keskstaadion Laupäev, 6. juuni

14.00 FC Elva – Tallinna FC Flora III

Elva linnastaadion 14.00 Raasiku FC Joker – Maardu FC Starbunker

Raasiku kunstmuruväljak Pühapäev, 7. juuni

19.00 HÜJK Emmaste – Tallinna FC Puuma

A. Le Coq Arena I muruväljak 19.00 JK Sillamäe Kalev II – JK Tallinna Kalev II

Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak 19.00 Kohtla-Järve JK Järve – Tallinna FC Ararat TTÜ

Kohtla-Järve spordikeskuse staadion Pühapäev, 28. juuni

19.00 JK Tallinna Kalev II – Raasiku FC Joker

Kalevi keskstaadion 19.00 Kohtla-Järve JK Järve – JK Sillamäe Kalev II

Kohtla-Järve spordikeskuse staadion 19.00 Maardu FC Starbunker – HÜJK Emmaste

Maardu linnastaadion 19.00 Tallinna FC Ararat TTÜ – FC Elva

Sportland Arena Esmaspäev, 29. juuni

19.00 Tallinna FC Flora III – Tallinna FC Puuma

Sportland Arena 2015 JUUNI JALKA

63

lisaaeg Murtud kuningas Autor: Margus Kontus

Mõõdukad – Rahvarinde valimisliidud 2 : 1

1992. aasta 9. septembril võõrustas Kadrioru staadion kahe poliitilise jõu – Mõõdukate ja Rahvarinde valimisliitude – jalgpallimatši. Mõõdukad läksid Mart Tarmaku penaltilöögist juhtima ja Eiki Nestor suurendas seda seisu veelgi. Rahvarinde poolt lõi värava endine odaviskaja Toivo Moorast, kes oli täpne penaltipunktilt. Mõõdukad võitsid 2 : 1.

Mõlemalt poolt oli väljas kõva koosseis, nagu näitavad ainuüksi väravalööjate nimed. Rahvarinde satsis oli koguni selle looja ja ideeline juht Edgar Savisaar, kes aastatel 1990–1991 oli ka Eesti Jalgpalli Liidu president. Lembit Peegli klõpsutatud piltidel näemegi mänguhoos Savisaart, kes selleks hetkeks oli värske ekspeaminister, ja Rahvarinde valimisliidu palluririda, milles Savisaar on vasakult esimene ja Hardo Aasmäe paremalt esimene.

Samas peeti üks huvitav pallipüüdmisvõistlus, mis seisnes selles, et võistleja viskas palli nii kaugele, kui suutis, aga ta pidi selle ise kinni püüdma! Võitis Erki Nool tulemusega 29.70, teiseks jäänud jalgpallur Indro Olumets kaotas täpselt 10 meetriga.

64

JALKA JUUNI 2015

Fotod: Lembit Peegel

van a

foto

lisaaeg Juunikuu sünnipäevad 01.06 Ivo Laino 01.06 Josep Katsev 02.06 Marko Kristal 02.06 Teet Allas 02.06 Anette Rõõmussaar 03.06 Priit Tomingas 03.06 Juri Jevdokimov 03.06 Henrik Pürg 05.06 Boriss Dugan 05.06 Tõnis Vanna 06.06 Stanislav Pedõk 06.06 Tanel Tamberg 06.06 Vadim Mihhailov 08.06 Deniss Malov 09.06 Arvu Sild 09.06 Grenelin Herlis Raud 10.06 Alari Lell 10.06 Taavi Tüvist 11.06 Kristo Tohver 12.06 Viktor Levada 12.06 Marek Randma 13.06 Targo Kaldoja 14.06 Ott Ottis 14. 06 Sander Piibemann

79 76 42 38 18 37 27 19 55 31 27 23 17 35 71 18 39 35 34 56 35 46 26 37

14.06 Pavel Marin 15.06 Ivo-Henri Pikkor 15.06 Kristina Bannikova 16.06 Cristofer Kuusma 17.06 Anne Rei 17.06 Rahel Repkin 18.06 Dzintar Klavan 18.06 Martin Mägi 18.06 Martin Käos 19.06 Gerdo Juhkam 20.06 Nikolai Burdakov 20.06 Jaanus Nilp 20.06 Elis Meetua 20.06 Michael Lilander 21.06 Leo Ira 22.06 Algis Roog 23.06 Jaanis Kriska 24.06 Toivo Vapper 26.06 Kuno Tehva 26.06 Theimo Tülp 26.06 Igor Subbotin 28.06 Jevgeni Novikov 30.06 Olev Reim

20 22 24 17 46 17 54 19 17 21 65 47 36 18 64 18 27 74 44 44 25 35 80

Välismaale sotsiaalmeedia abiga Esimene Mongoolia jalgpallur, kes teenis lepingu välismaa profiklubis, tegi seda Facebooki ja Youtube'i abiga. 25aastane Murun Altankhuyag unistas profikarjäärist juba varateismelisena ja alates märtsist on ta Serbia tugevuselt teise liiga Macva Sabaci jalgpallur. Lepinguni aitas teda jaapanlasest agent, kes võttis mongoollasega ühendust Facebooki teel.

Agent oli Altankhuyagi mängu näinud Mongoolia koondises.

Jaapanlane saatis oma uue hoolealuse Youtube'i klippe eri klubidele Serbias ja Horvaatias. Nõnda sattuski mongoollane Sabacisse, mille presidendiks oli 1998. aasta MMil Jugoslaavia koondise väravavahiks olnud Ivica Kralj. Eelnevalt oli Altankhuyag olnud testimisel BSK Borcas, mille treener Dragan Anicic teda soovitas.

Altankhuyag on eluga Serbias rahul, mainides, et toit ja kliima on sarnased kodumaaga, kuid tema sihiks on pääseda mõnda Euroopa tippliigasse. Ta usub, et tal on piisavalt oskusi ja kiirust, kuigi peab vaeva nägema taktika ja mängust arusaamise kallal.

LHV panga edetabel Aprillikuu 20 kõrgeima tehingute kogusumma järgi on paremustabel selline: 1. Eesti Jalgpalli Liit 2. Tartu Jalgpallikool Tammeka 3. Nõmme Kalju FC 4. Tallinna FC Flora 5. Tallinna FC Infonet 6. JK Tallinna Kalev 7. FC Kuressaare 8. FC Kose 9. FC Nõmme United 10. Põlva FC Lootos 11. Rahvuskoondise fänniklubi Jalgpallihaigla

12. FC Hell Hunt 13. FC Olympic-Olybet 14. JK Tabasalu 15. Paide Linnameeskond 16. JK Welco Elekter 17. Jalgpalliselts 18. Kärdla LM 19. Rakvere JK Tarvas 20. Viimsi MRJK

ma mäletan ...

Priit Pullerits, ajakirjanik, ajakirjandusõppejõud Ma mäletan … kuidas Foto: Margus Ansu/Postimees/Scanpix pärast 6. klassi veetsin ühe suvekuu Tallinna külje all Tabasalu pioneerilaagris, kus toimus rühmade vahel jalgpalliturniir. Esimeses kohtumises tuli meil vastamisi minna aasta või kaks vanemate poistega, kellest üle poole olid venelased ja nii mõnelgi olid jalas korkidega putsad.

Meie meeskonnas olid peamiselt Tartu ja Võru lihtsad poisid, jalas tavalised ketsid või tennised. Jäime peagi 0 : 1 kaotusseisu.

Ausalt öeldes polnud meil mängutasemelt vastastele midagi vastu panna.

Kuid väravavaht oli meil hea. Kutsusime teda Konnaks – ta hüppas ikka päris osavalt. Nii et vastased ei saanud ega saanud meile rohkem palle sisse lüüa. Kui meie Konn palli sai, lõi ta selle mõistagi meie väravast võimalikult kaugele.

Taipasin, et tuleb võimalikult kaugele vastaste värava poole joosta, sest kes teab, äkki õnnestub seal pika väljalöögi järel pall endale saada ja siis midagi korraldada. Vastased panustasid ju ainult rünnakule.

Ja ühel kontrarünnakul läkski nii, nagu olin salamisi lootnud. Sain Konna teele saadetud palli keskvälja lähedal enda valdusse, petsin ühest vastasest mööda ning sööstsin siis otse värava peale. Jõudsin isegi väravavahi positsiooni hinnata ja mõelda, kuhu löögi suunan, kuid olenemata mõttetööst kõmmutasin palli teele – värav! Olin nii õnnelik, et pisarad tulid silma.

Ja kui palju vanemad, suuremad ja vilunumad vastased edaspidi ka ei pingutanud, rohkem nad meile väravaid lüüa ei suutnud. Kohtumine lõppes 1 : 1. Seejärel läks penaltite löömiseks. See duell lõppes 0 : 1 meie kaotusega. Oma lööki läksin täiega põrutama, aga lõin üle. Lisaks lõin varba nii tugevasti ära, et nutt tuli peale.

Kes teab, mis oleks juhtunud, kui me oleks penaltiseeria võitnud, sest venelastest vastased olid vihased tüübid.

Nende enamik moodustas laagri koondmeeskonna ning kui nad naaberlaagrilt maavõitluses tappa said, tahtsid nad hiljem minna vastastele peksa andma.

Ma mäletan ... kuidas 1982. aastal läksime perega enne jaaniaega Hiiumaale puhkama ning telkisime Kassaris kadakate vahel. Aga samal ajal käis jalgpalli MM. Seetõttu oli isa minu ja venna palvel hankinud kusagilt kaasaskantava televiisori, kust jälgisime õhtul pingsalt NSV Liidu ja Šotimaa kohtumist. Ega seal suurt midagi näha olnud. Pildisignaal ei tulnud eriti läbi, väikesel ekraanil virvendasid pigem hallid kontuurid. Aga heli oli selge. Tolle mängu lõpp läks ju eriti tasavägiseks. Kohtumine lõppes 2 : 2 ning tänu paremale väravate vahele pääses järgmisse ringi NSV Liit. Minu rõõm – ma olin tollal liidu poolt.

Poisipõlves, erinevalt nüüdsest ajast, olin suur jalgpallisõber. Jalgpallivaimustusest kantuna jõudsime vennaga poisipõlves korraldada omavahel enamiku suurturniire.

Peale selle mängisime suviti läbi NSV Liidu ja Saksamaa ja ilmselt veel mõne suurriigi meistrivõistlusi. Lõpuks olin palliga žongleerimises osavam kui ükski klassivend.

2015 JUUNI JALKA

65

ristsõna

Maikuu ristsõna vastus oli “Suur aitäh Raio”. Õige vastuse eest võitis Mart Poomi elulooraamatu “Minu lugu” Kaspar Kants. Võitjaga võtame ühendust.

Juunikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil indrek@jalgpall.ee märksõnaga “Ristsõna” 6. juuniks. Õigesti vastanute vahel loosime välja trükisooja raamatu “Jalgpallireeglid”.

66

JALKA JUUNI 2015