Jalka (november 2018)

HIND 2,20 EUROT NOVEMBER 2018

Nikita Baranov: mängud jäävad pähe kummitama KAS FCI LEVADIA ON SUPERKLUBI? KUST TULEVAD EESTI KOONDISLASED SIILID, SINISÄRGID VÕI KALEVIPOJAD? BORISS DUGAN: AJAX ABIELLUB RIKKA PRUUDIGA

ISSN 1736-7379

Postrid: Kevin Rääbis / Raheem Sterling / Artjom Dzjuba

RASMUS SAAR LUUBI ALL RASMUS KALJUJÄRVE SÜMBOOLNE 11

november Foto: Lembit Peegel

Novembris lõpeb Rahvuste liiga Sel sügisel alanud Rahvuste liiga saab novembris selleks korraks eestlastele läbi, kui aasta eelviimasel kuul peetakse kaks võõrsilmängu. Esmalt kohtub Eesti 15. novembril Ungariga, kellega mängiti värskelt kodusel A. Le Coq Arenal. Selles mängus lepiti 3 : 3 viigiga. Rahvuste liiga 2018/2019. hooaja viimase alagrupimängu peavad Kalevipojad 18. novembril Kreekaga.

Ungarisse sõidavad novembris ka meie naiste A-koondise mängijad, kes 8. novembril kohtuvad ungarlannadega.

Viimati oktoobris Tartus mängides pidid eestlannad vastu võtma 0 : 3 kaotuse Poolalt, kuid võõrsil võideti seejärel 4 : 0 Luksemburgi.

Premium liigale tõmmatakse novembris joon alla, kui viimasel mängupäeval ehk 10. novembril on kavas selle hooaja viimased vastasseisud. Päev hiljem peetakse hooaja viimased kohtumised ka esiliigas ja esiliiga B-s ning selle järel selguvad liigadest väljakukkujad, kerkijad ja need meeskonnad, kes peavad hakkama pidama üleminekumänge.

2018 NOVEMBER JALKA

3

sisukord Kaanelugu lk 48–51 Nikita Baranov jutustab lugejate küsimustele vastates, et mängud jäävad teda kummitama ja neid peast välja visata on raske. Eesti- ja venekeelse keskkonna üks erinevus on see, et venelased on temperamentsemad ja vaidlevad rohkem treenerile vastu ja tekib ka konflikte. Floras on distsipliin hoopis teistsugune ja Baranov ei kujuta ettegi, et endise peatreeneri Norbert Hurdaga oleks konflikt tekkinud.

Kolumnid

16

14 Indrek Schwede 16 Joosep Susi Oskustest ja juhusest jalgpallis kirjutab kolumnist Joosep Susi. Mängu iseloomustab oskuste ja juhuse suhte pidev ja ennustamatu muutlikkus, kusjuures pikema perioodi vältel domineerivad oskused.

Persoonid & intervjuud 20 Kahekõne: Boriss Dugan Lasnamäe Ajax sai sel aastal 25aastaseks. Klubi hing Boriss Dugan võitleb ikka selle eest, et püsti saaks sisehall. Tema sõnul vähendaks see huligaanide hulka Lasnamäel.

26 Luubi all: Rasmus Saar 30 Minu 11: Rasmus Kaljujärv 40 Treener: Maria Sootak Tartu Tammeka duubelnaiskonna treenerile Maria Sootakile meeldib, kui trennis saab nalja, aga tööd

20

tehakse korralikult. Ka U15 tüdrukutekoondise juures tegutsev Sootak tunnistab, et kõige enam kardab ta dinosauruseks muutumist ehk seda, et ta ei suuda ajaga kaasas käia.

Rubriigid 3

November

6 Lembit Peegel 10 Nimed & numbrid

40 4

JALKA NOVEMBER 2018

12 Lood & tsitaadid 19 Börs

Kuu tsitaat „Viimati küsis Tallinna volikogu esimees Mihhail Kõlvart minult: mida sa tahad? Vastasin, et kaht asja: sisehalli ja bussipeatust.

Kõlvart ütles, et raha pole probleem – see oli mulle uudis! Aga probleem on selles, et maa, kuhu sisehalli püstitada, on riigi oma. Kõlvart lubas asjaga tegeleda. Ma kavatsen presidendile ka kirjutada: kui Lasnamäel pole jalgpallihalli, on siin rohkem huligaane. Ma teen selle kirja veel valmis!“

Boriss Dugan lk 20–21

23 Premium liiga Kas FCI Levadia on superklubi? Selle üle arutlevad Marek

23

Lemsalu ja Marko Pärnpuu.

38 Saalijalgpall 42 Pipraterad 53 Naised: Flora võitis esimese meistritiitli

56 Maailm: fännid, kel polnud klubi Philadelphia Unionil olid enne olemas fännid ja alles siis sündis klubi ise. Harukordsest loost jutustab

56

jalgpalliajakirjanik Andres Must.

60 Novembrikuu kalender 61 Lõpulugu: meedia välismaal 64 Lisaaeg 66 Ristsõna

Muu 18 Rahvuste liiga 28 Küsitlus: sinisärgid või Kalevipojad?

Uurisime, milline võiks olla Eesti koondise hüüdnimi

28

ja kas eelistataks sinisärke või Kalevipoegasid.

44 Kust tulevad Eesti koondislased

Postrid Kevin Rääbis Tallinna Kalev Raheem Sterling Inglismaa Artjom Dzjuba Venemaa 2018 NOVEMBER JALKA

5

lembit peegel

Eesti avas uues sarjas punktiarve Eesti koondist ähvardas Rahvuste liigas nulli peale jäämine ja ka skoori avamine valmistas suuri raskusi. Kunagi maagiliste madjarite hüüdnime kandnud ungarlaste vastu valasime aga väravaid nagu lehtrisse (nagu nemad meilegi) ja saime ka punktiarve avatud. Kaks mängu võõrsil on ees.

Fotod: Lembit Peegel

Niimoodi on Rahvuste liigas kombeks: mõlema meeskonna mängijad segunevad ja kinnitavad võrdsuse põhimõtet.

Soomlaste ohtlikem ründaja Teemu Pukki on kukkuva Nikita Baranovi tagant palli Mihkel Aksalu poole läkitanud.

6

JALKA NOVEMBER 2018

lembit peegel

„Laip on laip,“ laulis kunagi Kuldne Trio. Lamavast Teemu Pukkist astuvad Eesti mängijad rutakalt eemale.

Siim Luts on skoori avanud, tema ees teeb karutantsu Henrik Ojamaa.

2018 NOVEMBER JALKA

7

lembit peegel Fotod: Lembit Peegel

Mihkel Aksalule andis kõva paugu Adam Nagy. Joonas Tamm jälgib ringiseiklevat palli ... ... aga Aksalu jääbki lebama ja peab avapoolaja lõpus väravaesise jätma Sergei Lepmetsa valvata. Aksalu kohal kummardab talle haiget teinud Adam Nagy.

Sergei Lepmets lülitus mängu hästi, kuid pidi lõpuks siiski kaks palli välja võtma.

8

JALKA NOVEMBER 2018

lembit peegel

Ka Siim Luts vajas ühest korralikust paugust taastumisaega.

Nii läks Eesti Henri Anieri väravast juhtima – palli suunas eestlane Peter Gulacsi jalge vahelt läbi.

Artur Pika baleriinisammu takistab teda särgist sikutav Dominik Nagy.

A. Le Coq Arenal vaatasid mängu ka Eesti ja Ungari peaministrid Jüri Ratas ja Viktor Orban (keskel).

Paremal meie jalgpalliliidu president Aivar Pohlak.

Martin Reim pidi mängudes Soome ja Ungariga kõvasti higistama.

2018 NOVEMBER JALKA

9

nimed & numbrid Maardu Linnameeskond Mullu esiliiga võitnud, kuid Premium liiga kohast loobunud Maardu Linnameeskond kindlustas selle hooaja esikoha 31. voorus, kui Vitali Gussevi hilise värava abil teeniti Tartus võit JK Welco üle. Esiliiga esikoht tagab Maardule 2019. aastaks koha kõrgseltskonnas.

Sergei Mošnikov Just Mošnikov on Soccernet.ee lehel avaldatud statistik Mati Kesaväli andmetel kõige õnnelikum Eesti koondislane. Nimelt on Mošnikov vähemalt 25 koondisemängu pidanud meeste hulgast kogenud kõige vähem kaotusvalu, sest 35 mängust on Mošnikov lahkunud väljakult võitjana 16 matšis ja viigiga kuues matšis.

Turismitegu 2018 Just sellise tiitli teenis Eesti Jalgpalli Liit (EJL) superkarika finaali korraldamise eest. Juba 15. korda toimunud ettevõtluskonkurssi korraldab Tallinna linn ja sel aastal anti turismiteo auhind EJLile tänu superkarikale Eestit külastanud 10 000 väliskülalise eest, kes Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse andmetel tõid kokku viis miljonit eurot turismitulu.

0 : 21

... olid kurvad numbrid, mis särasid tablool pärast Eesti ja Saksamaa neidude U19 kohtumist Põhja-Iirimaal.

Suure kaotuse teeninud eestlannad lõpetasid EM-valikturniiri väravate vahega 2 : 33.

10,5

... sekundit kulus Nõmme Kalju ründajal Ellinton Antonio Costa Morais’l, et lüüa Premium liiga 30. voorus värav Viljandi Tulevikule. Tegemist on selle hooaja kõige kiirema tabamusega!

10

JALKA NOVEMBER 2018

Austria spordipsühholoog: treener peab eeskuju näitama Septembris Tallinnas EM-valikturniiril mänginud Austria U17 koondis tuli Eestisse suurte taustajõududega ja kaasa oli võetud ka spordipsühholoog Julia Buchner.

Kaks aastat neidude U17 võistkonna juures töötanud Buchner rääkis Jalkale, et hea koostöö võistkonnaga algab treenerist, kes peab tiimile näitama, et spordipsühholoog saab kasulik olla.

Milline on sinu tööpäev koondisega koos olles?

Olen nendega koos terve päeva ehk alates hommikusöögist kuni õhtuse uneajani, käin nendega loomulikult kaasas treeningutel ja mängudel. Tüdrukud võivad päeval igal hetkel minu poole pöörduda, aga siis lepime tavaliselt kokku konkreetse aja, et saaksime omavahel pikemalt rääkida. Kui oleme turniiril ja tegemist pole mängupäevaga, siis on meil ette nähtud tund aega tiimitööd.

Seal olen ainult mina tüdrukutega, treenerid tiimitöös ei osale.

Milline näeb välja mängupäev?

Mängupäeval mul tüdrukutega eraldi kokkusaamist pole, kõiki koosolekuid viivad läbi ikkagi treenerid. Kui staadionile jõuame, siis enne soojenduse tegemist on mul üheminutiline kiire kõne nendega. Aitan neid visualiseerimisega ja sellega, et nad suudaksid kohe esimestest minutitest mängus sees olla.

Poolajal ma tavaliselt nendega ei räägi, sest aega on vähe ja treener tahab oma juhiseid anda. Kui aga tõesti erandkorras näen, et kellelgi on väga hull olukord, siis on mul võimalik kiirelt temaga vestelda, aga üldiselt ootan ikkagi mängu lõpuni, sest siis on meil korraline koosolek.

Kas sellises vanuses tüdrukud julgevad üldse psühholoogilt abi paluda?

Eks on julgemaid, aga on ka neid, kes ei tule eriti tihti. See on väga normaalne ja kui keegi ei taha minu poole pöörduda, siis nad ei pea seda tegema. Minu ülesanne on kindlustada, et nad teavad, et minuga rääkimine on võimalik.

Juhtub ka seda, et kui ma ise näen kellelgi mure olevat, siis küsin ta käest, aga kui ka siis ei taha mängija sellest rääkida, ei hakka ma teda sundima.

Kas tüdrukud saavad sinu poole pöörduda ka siis, kui nad on oma klubide juures?

Olen U17 vanuses tüdrukutega koos ikkagi vaid siis, kui on koondisekogunemised. Samas Austrias olles töötan ma naistejalgpalli arendamiseks loodud rahvuslikus keskuses ja mitu tüdrukut on samuti seal, sest nad käivad koolis ja mängivad seal. Nendega, kellega on võimalik seal keskuses kokku puutuda, saan tööd teha ka siis, kui nad on oma klubide juures.

Kas Austria jalgpallis on spordipsühholoogide kasutamine tavaline?

Jalgpallis on kõikidel meie noortekoondistel oma spordipsühholoogid, muudel spordialadel oleneb rahastusest. Mina näiteks töötan peale U17 tüdrukute ka laskjate ja lauatennisemängijatega. Võistkonnaga töötamine on loomulikult raskem kui individuaalselt, sest on palju rohkem faktoreid ja dünaamikaid, mida tuleb märgata. Meie koondise juures on väga hea see, et peatreener saab aru, et minu töö on tähtis. See on kõige alus, sest kui tüdrukud näevad, et treener peab spordipsühholoogi oluliseks, siis on ka mängijad nõus tema abi paremini omaks võtma.

KADI PARTS Julia Buchner (pildil keskel) tunnistas, et saab oma tööd U17 koondise juures hästi teha tänu sellele, et ülejäänud Austria koondise taustajõud mõistavad spordipsühholoogi vajadust. Foto: erakogu

UD T I ER STIS

E D EE U R ST TU

E KONOOD JA

T

Koduväljakud korda

kodumaise tehnikaga!

Kolmnurk kunstmuruhari - 990€

• Kolmnurkne kunstmuruhari on soodsaim lahendus kunstmuruväljaku hoolduseks. Harja saab kasutada iga kunstmuruväljakule sobiva sõidukiga, olgu selleks sõiduauto, väiketraktor, -laadur või ATV. • Harja igas nurgas on veoaas. Veoköie kinnitusnurka saab vahetada. See tagab harjaste ühtlase kulumise ning võimalikult pika tööea.

• Harjal kasutatavad harjaplokid on lihtsalt vahetatavad.

Hüdrauliline kunstmuruhari - 2190€

• Masina tagahaakes kasutatav hüdrauliline hari ühtlustab täitematerjali ja tõstab lamandunud murulibled. 4-meetrine töölaius ja hüdrauliliselt tõstetavad tiivad teevad harjast tõsise töövahendi ka suurte väljakute hooldamisel.

• Harjal kasutatavad harjaplokid on lihtsalt vahetatavad.

• Nutikas tõstetavate küljesektsioonide lahendus teeb harjaga manööverdamise mugavaks. Ülestõstetud tibadega asendis on harja lihtne hoiustada, selleks kulub vaid 2,7 m² • Parandamaks väljaku imamisvõimet, saab harjale lisavarustusena paigaldada teraspiid, mis kobestavad täitematerjali ning seeläbi kuivab väljak sadeveest kiiremini.

• Suure jõudlusega sahk lume koristamiseks kunstmuruväljakutelt.

• 4-meetrise töölaiusega sahal on tibade asendi muutmise võimalus. Seetõttuu saab hõlpsalt lund kuhja kokku koguda või sõidu ajal ühelt küljelt teisele suunata.

• Saha tööterad on lihtsalt vahetatavad nii et vastavalt muru eripärale saab kasutada kas kummi polüuretaani (PUR) või tekstiili ja kummi segust tööteri.

• Saha töökõrgus on tugirataste reguleerimise abil muudetav.

Rattad hoiavad saha tera vajalikul töökõrgusel ja ei lase lõikuda murusse.

• Rattad pöörlevad 360 kraadi ümber oma tugitelje, seetõttu ei kahjusta need manööverdamisel muru.

Kunstmurusahk - 1995€ Hinnad ei sisalda käibemaksu

Põhja-Eesti müügihall: Tule 20, 76505 Saue, Harjumaa Telefon: +372 528 2732, +372 521 8462 E-mail: joosep.kaba@sami.ee

Lõuna-Eesti müügihall: Petseri 40, 68204 Valga, Valgamaa Telefon: +372 524 1759 E-mail: heiki.kuld@sami.ee

lood & tsitaadid

nii nad

ütlesid

„Ma vaatasin seda mängu ja mõtlesin endamisi ainult kolme sõna: väga nahaalne, läbinähtav ja häbiväärne!“ Paide Linnameeskonna peatreener Vjatšeslav Zahovaiko polnud pärast 2 : 7 kaotust Florale rahul kohtunik Miko Pupartiga

„Harku kinnipidamiskeskuse asukad korraldasid kolmapäeval näljastreigi, nõudes paremaid elutingimusi, muu hulgas võimalust vaadata keskuses Meistrite liiga jalgpallimänge.“ Ajakirjanik Andres Einmann Postimehes „Mängu ajal ei pannud tähele, aga kõige keerulisemad hetked olid just nurgalöökide ajal või teistes olukordades, kus pall seisis.

Siis võttis küll pea kumisema!“ Joonas Tamm Istanbuli Besiktase publikust Euroopa liigas „Kui paavst Franciscus ütleb, et talle meeldib San Lorenzo jalgpallimeeskond – mis on tema lemmik –, siis ei tähenda see, et kõik katoliiklased peaksid nende poolt olema.

Teine asi on, kui ta räägib usust.“ Katoliku kiriku juht Eestis piiskop Philippe Jourdan „Ma polnud kunagi hea üksinda õppija, erinevalt Mart Poomist või Gert Kullamäest.“ Korvpallur Martin Müürsepp poolelijäänud haridusteest „Seevastu paari aasta taguses täiskasvanute gümnaasiumi telereklaamis tervitab tollane Eesti jalgpallikoondise võtmemängija Konstantin Vassiljev rokimees Tanel Padarit juba emmates.“ Ajakirjanik Priit Pullerits kallistamise kombest Eestis „Brasiilias on ütlus, et jalgpall on religioon ning võrkpall, korvpall, tennis jt on spordialad.“ Eestit külastanud brasiillasest olümpiavõitja võrkpallis Giba „Kui peame edu tunnusmärgiks vaid võitu, tuleks näiteks Mart Poom lugeda läbikukkunud sportlaseks. Sama käib niisugusel juhul Ragnar Klavani kohta. Ei võitnud ta ju kahe aastaga Liverpooli särgis ühtegi karikat!“ Kristjan Jaak Kangur „Alguses tundus see pentsik, kui mängijad ja treenerid hakkasid jalgpalliülekannete ajal omavahel suheldes suud peoga varjama.

Mõni aasta hiljem näib, et samamoodi peaks käituma igal pool, eeskätt sotsiaalmeedias.“ Ajakirjanik Helen Elerand sotsiaalmeediast võetud ja kontekstist väljarebitud lausetest

12

JALKA NOVEMBER 2018

Mees, kes teadustas superkarika mängul ja paavsti missal – Indrek Petersoo Jalka septembrinumbris kirjutasime, et FCI Levadia pressiesindaja Indrek Petersoo oli vabatahtlikuna staadioniteadustaja UEFA superkarika mängul A. Le Coq Arenal. Aga mees oli samas rollis ka kuu aega hiljem Tallinnas Vabaduse väljakul paavst Franciscuse missa ajal. „Minu ülesanne oli enne paavsti saabumist teha nii-öelda eelsoojendust,“ selgitab Indrek Petersoo. „Andsin rahvale praktilist infot selle kohta, mis täpselt toimuma hakkab, kes tohivad armulauda vastu võtta jms. Näitlejad Lembit Peterson ja Külli Reinumägi lugesid ette paavsti tekste. Koos lugesime ette katoliiklaste seas väga levinud palveviisi „Roosipärg“. Mina andsin infot ka inglise keeles, Lembit Peterson vene keeles. Paar repliiki ütlesin paavsti missa ajal. Selliste suurte sündmuste puhul kipub juhtuma, et tähtis isik hilineb. Ka meie olime valmis eri stsenaariumiteks, et paavst hilineb natuke või palju, aga ta saabus enam kui pool tundi planeeritust varem ja missa algas 20 minutit ajakavast varem!“ Paavsti missal oli tegev ka Petersoo pere: abikaasa Juta võõrustas küllasaabunud piiskoppe ja oli abiks piiskop Philippe Jourdanile, kes on katoliku kiriku apostellik administraator Eestis. Tütar Helena andis saabunud paavstile lennuväljal lilled ja poeg Jürgen aitas ministrandina paavsti missat läbi viia.

Indrekust sai katoliiklane 2012. aastal. Talle järgnes Juta ja siis lapsed.

Indrek ütleb, et oli sellele kaua mõelnud ja see samm oli isiklike otsingute tulemus. „Ütlesin Philippe Jourdanile, et kui paavsti visiidil on abi vaja, siis andku teada,“ räägib Petersoo. „Ta teadis, et olen olnud teadustaja jalgpalli- ja jäähokivõistlustel.“ Teadustajana on Petersool aastatepikkune kogemus. Lisaks Levadia Premium liiga mängudele on ta mikrofoni hoidnud ka klubi eurokarika, duubelrivistuse ja naiskonna mängudel ning Eestis toimunud U19 EM-finaalturniiril 2012. aastal. Jäähokis on Petersoo olnud ametis Tallinnas toimunud KHLi mängudel ja ühel Soome meistrisarja kohtumisel ning Eesti jäähokikoondiste mängudel.

Ka jalgpallis löövad kaasa Petersoo pere teised liikmed. Juta aitab vabatahtlikuna kaasa Levadia kodumängude juures ja sel aastal on ta koos Indrekuga olnud abiks Eesti koondise kodumängude korraldamisel. UEFA superkarikal oli Juta tegev sissepääsude haldamise tiimijuhina ning poeg Jürgen aitas läbi viia ettevalmistavaid proove ja oli üks bännerikandja avatseremoonial. „Superkarikal olin üks neljast teadustajast,“ täpsustab Indrek. „Kumbki klubi, Real ja Atletico, andsid oma teadustaja ning mul õnnestus kiriku kaudu leida üks guatemalalane, kes mängib Eestis liigajalgpalli ja oskab hispaania keelt. Olen tema tütre ristiisa. Alejandro Soto sai ka selle au osaliseks, et aitas TV6 ja TVPlay Sportsil teha hispaaniakeelseid intervjuusid.“ Indrek Petersoo võrdleb kaht käesoleva aasta tippsündmust: „Superkarika mängu mõju on kiire: kui palju lapsi tuli sel sügisel FC Levadiasse ja üle Eesti jalgpallitrenni!

Paavsti visiidi viljad küpsevad aeglasemalt. Mõlemad läksid suurepäraselt ja andsid palju meie ühiskonnale. Mul on heameel, et sain sellele oma väikese rolliga abiks olla. See oli ennekõike andmisrõõm.“

INDREK SCHWEDE Indrek Petersoo (paremal) ja Vladimir Voskoboinikov kinkisid just selle Levadia särgi paavst Franciscusele. Foto: erakogu

lood & tsitaadid Koondise kodumängude uus heerold tuli fännisektorist Eesti koondise Rahvuste liiga kodumänge külastanud pealtvaatajad said kuulda ja näha uut staadioniteadustajat ehk heeroldit, kes peale eestikeelse teadustamise ka oma näoga staadionikaamerate ette astus. Jalgpallitaustaga näitleja ja koondise fänn Jaanus Nuutre selgitas, kuidas A-koondise mängude mikrofon just tema kätte juhtus.

Kui koondisemängude publik oli harjunud mängudel kuulma Alver Kivi Saaremaa tämbrit, siis alates septembri alguses peetud Rahvuste liiga mängust Kreekaga tema hääl enam A. Le Coq Arenal ei kaja. Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) avalike ja koostöösuhete osakonna juhataja Mihkel Uiboleht Jaanus Nuutre proovis esimest korda selgitas, et seoses staadioni valmistaadioniteadustaja ametit septembri alguses misega vaadati üle kogu mängukormängus Kreeka vastu. Foto: erakogu ralduse kontseptsioon ning leiti, et uuendusena võiks kasutada mitut inimest: üht ametlikeks ja ingliskeelseteks teadaanneteks, teist aga rohkem Eesti pealtvaatajate kaasamiseks ja koondisele kaasaelamiseks.

Uut teadustajat ehk staadioni heeroldit Jaanus Nuutret ei tulnud otsida kaugelt, sest ta oli A. Le Coq Arena fännitribüünil juba olemas. Lavakunstikooli lõpetanud vabakutseline näitleja selgitas, et on ise noorena mänginud pikalt Flora ridades ja kuulub juba 2003. aastast ka Flora fännide sekka. Aastaid on Nuutre olnud ka koondise aktiivne fänn ja just see andis EJLile mõtte pöörduda tema poole. „Meie idee oli, et selles ametis olev inimene oleks ise jalgpalli sees ning tunneks jalgpalli läbi ja lõhki,“ selgitas Mihkel Uiboleht. „Nii leidsimegi oma hääle fännitribüünilt.“ Tööpakkumisega kõne tuli jalgpallisõbrast Nuutrele täpselt tema sünnipäeval ehk 3. septembril. Kuigi kohe esmapilgul tundus vabakutselisele näitlejale huvitav see, et peale kõnelemise saab ka rohkem kui 5000 pealtvaataja ees väljakul üles astuda, ei hüpanud ta sugugi pärast tööpakkumist kohe lakke: „Pigem pani see mind kahtlema, kas see on ikka midagi mulle.“ Ta selgitas, et muretses eelkõige oma hääle pärast. Nimelt on Nuutrel enda sõnul üsna iseäralik ja keskmisest veidi kõrgem hääl, mis noormehe kartuste järgi ehk pole heeroldi tööks parim. Lõpuks otsustas ta aga uue proovikivi vastu võtta ja katsus selleks isegi internetist uurida, kuidas teistes riikides staadioniteadustajad töötavad. Paraku sealt ta erilist abi ei leidnud ja nii pidi üksi proovi tegema. „Läksin suvilas metsade vahele ja improviseerisin, et leida õige kõnemaneer, mis oleks positiivne ja hästi kindla kõlaga,“ selgitas Nuutre.

Kui õige kõnemaneeri on uus heerold enda sõnul enam-vähem üles leidnud, siis suurim murelaps on hoopis kõnetempo. Nuutre rääkis, et on ise pigem kiire kõneleja, kuid staadionil ei saa vuristada, vaid tuleb rahulikumat tempot hoida. Seda lubab noormees iga mänguga vaikselt lihvida. Seni on ta aga kolme esimese mängu järel saanud pealtvaatajatelt kiidusõnu. Just see on talle endale kõige olulisem. „Ütlesin, et kui fännidelt tuleb tribüünilt nurinat, siis jätame selle asja katki,“ rääkis Nuutre. „Arvan, et kogu jalgpalli-show’d tehakse ju kellelegi – fännidele – ja nende arvamus on oluline. Aga seni olen saanud kihvti vastukaja ja proovin samamoodi jätkata.“

KADI PARTS

nii nad

ütlesid

„Aga nagu mõnele peegli ees harjutamine, on mulle samavõrd oluline staadionil jalgpalli vaatamine, sõpradega kalal käimine, tänaval inimeste jälgimine või hea toidu nautimine.“ Näitleja Sergo Vares

„Keeleliselt elangi ju põhimõtteliselt Venemaal.“ Narva Transi bermudalasest pallur Dante Leverock „Mait, kuhu nurka?“ Flora fänn klubi väravavahile Mait Toomile, kes oli trahvilöögi sisse lasknud „Mängin ikka selle nimel, et mulle jääks mällu vägev mälestus ja saaksin CVsse kirjutada, et tulin meistriks. (..) Muidugi oleks kunagi tore ka Itaalias midagi võita, aga praegu on minu jaoks kõige tähtsam asi Eesti meistritiitel.“ Nõmme Kalju kaitsja Maximiliano Ugge „Agentide maailmas öeldakse: kui sa ei liigu, siis sa ei teeni.“ Agent Andrei Stepanov ei tea hommikul, kus ta õhtul ööbib „Olen mõelnud ka uutmoodi mänguplaanidele, et vastasele rohkem peavalu valmistada. Lõpuks taandub kõik siiski sellele, et alati on vaja mängijaid, kes plaani ellu viiksid.“ Martin Reim „Ma pole kunagi unustanud, et pere juured on Venemaal.“ Konstantin Vassiljev „Teeme Islandi!“ Jaanus Karilaid ja Jaan Männik Keskerakonna valimislubadusest ehitada igasse maakonda jalgpallihall „Oleks naiivne arvata, et mängin kuskil täpselt nii kaua, kui paberil kirjas. Tänapäeva jalgpallis ei käi asjad päris nii.“ Henrik Ojamaa oma 13 välisklubist „Too kutt võeti minu teada otse liinibussist.

Ta nägi ühte meie treenerit, dress seljas, ja tuli ise küsima, mis klubiga on tegu.“ Põhja-Tallinna JK Voltas mängiv Tarmo Rüütli nigeerlasest Princewill Anist „Tõsi, patt oleks mainimata jätta, et ka õnnejumal leidis viimaks gloobuselt Eesti üles.“ Ajakirjanik Mart Treial Eesti–Ungari 3 : 3 mängust

2018 NOVEMBER JALKA

13

Heal A. Le Coq Arenal oleme saja mängu järel plussis!

Foto: Lembit Peegel

100 MÄNGU A. LE COQ ARENAL O

len korduvalt tõdenud, et A. Le Coq Arena on Eestile olnud hea kodu. Kui maailma esisajasse kuuluval väikeriigil on oma rahvusstaadionil positiivne bilanss, on see suur asi. Enne meie selle aasta närutulemusi oli olukord selline, kus meil oli 95 mängust Kitsekülas 38 võitu, 24 viiki ja 33 kaotust väravate vahega 106 : 94! Me olime viie mängu ja tosina väravaga plussis!

Järgnesid tapatalgud, mis ei kajastunud sedavõrd tulemustes kui mängupildis. Saime neli miinust Bosnia ja Hertsegoviinalt, Marokolt, Kreekalt ja Soomelt ning lõpuks viigistasime Ungariga. Nüüd on meie bilanss pärast sadat mängu ikkagi viisakas ja positiivne: +38, =25, –37; väravad 112 : 104.

Kusjuures püsib tuntud anomaalia: eestlased skoorivad peaaegu kaks korda enam Pääsküla-poolsesse väravasse.

14

JALKA NOVEMBER 2018

Sinna oleme suunanud 73 tabamust, vanalinna poole üksnes 39. Vastased on tunduvalt paremini balansis: nemad on Pääsküla kostitanud 50 ja vanalinna 54 väravaga.

Saja mängu jooksul on realiseeritud kümme penaltit, kõige enam – kaks – Kostja Vassiljev. Eestlastest on 11 meetri punktilt tabanud ka Tarmo Kink. Seitse korda on skoorinud vastased, neist nimekamad David Villa, Robin van Persie ja Robbie Keane.

Kolm meest on penaltilöögil ebaõnnestunud: Vassiljev, Kristen Viikmäe ja maltalane Michael Mifsud, kes tabas Pavel Londaku kaitstud värava latti.

Koondisemängude parimad väravakütid Kitsekülas on 14 väravaga Andres Oper ja Vassiljev. Viikmäe on löönud 8 ja Sergei Zenjov 7 kolli. Meie lemmikpuuri lõunas on enim tabanud Vassiljev 10 väravaga, Operil on kirjas

9 väravat. Põhja on Oper löönud 5 ja Vassiljev 4 kolli. Kokku on skoorinud 35 Eesti koondislast. Eesti kasuks on omavärava löönud kolm vastast, neist viimati Mate Patkai Ungarist.

Eestile on kolli löönud 91 jalgpallurit, aga mitte keegi pole seda suutnud teha rohkem kui kaks korda.

Kahekordseid õnnestujaid on kaheksa, neist viimati Adam Szalai. Kaks korda on meie kodumurul skoorinud ka Ruud van Nistelrooij ja Robbie Keane.

Meie mehed on neljal korral värava oma võrku löönud: Andrei Sidorenkov ja Ragnar Klavan ning Raio Piiroja koguni kahel korral.

INDREK SCHWEDE JALKA peatoimetaja

1-teist mõtet Sellel pildil on Mait Toom üles tõstnud nimetissõrme. Nii võib.

Foto: Lembit Peegel

Sinisärgid ja Kalevipojad.

Miks mitte siilid?

Millise nimega hellitada jalgpalli rahvuskoondist? Meie küsitlus (lk 28–29) näitas, et valikus sinisärgid vs. Kalevipojad ei ole ülekaalu ühel ega teisel. Head-vead mõlemal, aga peamine on see, et neil ei paista olevat minekut rahva seas: nagu küsitletud märgivad, peaks hüüdnimi välja kujunema loomulikult, mitte initsiatiivina kellegi poolt.

Käiksin ise välja väikese mõttegümnastika, kuidas võiks loomulikul teel saada rahvuskoondise üldtunnustatud hüüdnimeks hoopis üks kolmas, juba olemasolev sümbol. Kusjuures see lähtuks ikkagi rahvuseeposest ja Kalevipojast enesest. Nagu Villem Lõbu küsitluses mainib, oli Kalevipojal palju jõudu, kuid strateegilises plaanis oli ta küündimatu. Teame, et tark mees taskus oli Kalevipojale siil. Ja just siil on koondisemängudel vapiloomaks. Kui koondist sümboliseerivat siililogo 2014. aastal esitleti, tõusid esile väikeriigi jalgpallile omased märksõnad: siili on raske rünnata, tema kaitset raske lahti harutada, ta on probleem igale agressiivsele vastasele ja oskab valusalt vastu torgata. Kõik see iseloomustas meie jalgpallikoondist Tarmo Rüütli valitsusajal, kui teravate torgete abil murdsime end EM-valikgrupist playoff-mängudeni Iirimaaga. Seega on siilil nutti ja pidav kaitsekoorik. Asjaolu, et Eesti kaitseväe suurimad õppused kannavad nime „Siil“, aitaks jalgpallikoondist siduda terve ühiskonnaga.

Muidugi põrkub seegi kena teooria tõdemusega, et käibele minevat hüüdnime ei saa kunstlikult tekitada. Aga nüüd minu jutu teine osa.

Kui müügil oleks taskukohase hinnaga nägusaid ja mugavalt pähe sobituvaid siiliparukaid ja neist tekiks tribüünile väike siiliarmee, oleks loodud eeldus, et nii Eesti koondist kui ka selle fänne tähistav nimetus „siilid“ võiks käibele minna.

See tüüp võiks ju anda nime Eesti koondisele!

Foto: Lembit Peegel

Mait Toom tegi ajalugu Mait Toomi lahkumine Tallinna Flora väravapostide vahelt käis kui välk ja pauk. Ei mäleta, et Eesti spordis oleks kunagi juhtunud midagi sellist: profisportlane lõpetab päevapealt oma klubi eest mängimise erimeelsuste tõttu fännidega. Sisuliselt lõpetas Mait Toom tööandja heaks töötegemise.

Flora on klubi, kus fännidega ongi olnud erisuhe – vähemalt kõigi teiste sportmänguvõistkondadega võrreldes. Kui klubil oli eelmise sajandi üheksakümnendate aastate keskel kontor Tallinnas vanade luksuslike Eesti-aegsete majadega täidetud Roosikrantsi tänaval, oli seal eraldi laud ka fännide esindajale. Sidet fännidega on klubi tähtsaks pidanud hiljemgi. Aastaid on toimunud hooajaeelsed kohtumised fännidega.

Neli suve tagasi algatas klubi tollane president Aivar Pohlak fännide suvepäevad oma kodus Saaremaal. Kuigi kaks aastat tagasi võttis klubi juhtimise üle tema poeg Pelle, on suvepäevad Saaremaal jätkunud.

Klubi on aastaid suhelnud oma truu toetajaskonnaga usalduslikult. Fännidega on jagatud siseinfot, mis teeks kadedaks iga ajakirjaniku. Flora puhul pole imekspandav, kui põnev info jõuab kõigepealt toetajaskonnani ja alles siis – kui üldse – meediani. Klubi usaldust pole teadaolevalt kuritarvitatud.

Aga hoolimata sellest on Mait Toomi äkktaandumine ootamatu. Õigemini on ootamatu tema käitumine, sest kui keskmise sõrme näitamine oma fännidele on mängumöllus veel kuidagi mõistetav, siis mängujärgne ärplemine stiilis „tule siia, kui mees oled“ viitab pigem varasematele varjatud pingetele.

Toomi käitumine tõi kaasa Flora fännide kohtumised klubi juhtkonna ja mängijatega.

Tuleb välja, et kuigi Eesti sportmänge kimbutab publikupuudus, on vähemalt ühe jalgpalliklubi fännidel mõjuvõim, millega peavad arvestama jalgpallurid ja klubi.

2018 NOVEMBER JALKA

15

soe ulg

Oskused ja juhus J

algpalli plahvatuslikule populaarsuse tõusule alates 19. sajandi teisest poolest on toodud erinevaid omavahel tugevalt põimunud põhjuseid. Olen varem mõne neist esitanud: mängitakse jalaga – justkui loobutakse inimliigile omasest käelisest ja vaimsest (aju) arengust; mäng on voolav ja katkestusteta; osaleb palju mängijaid, mis võimaldab suuremaid metafoorseid seoseid; pidev ootusseisund, mis sündmusena ei tarvitse realiseeruda; tugev topeltkodeeritus; Jumala surm; tribüünilisus; vaataja perspektiivist hägustuvad ühiskondlikud kategooriad nagu vanus, sugu, sotsiaal-kultuuriline positsioon, majanduslik seis jne.

Võib oletada, et samavõrd vastab tõele ka Saksa jalgpalliuurija Roland Loy väide: „Me oleme jalgpalli mõistmisest valgusaastate kaugusel.“

Juhus ja jalgpall Tahaksin sedapuhku keskenduda ühele aspektile, mida Saksa filosoof Paul Hoyningen-Huene on käsitlenud artiklis „Why is Football So Fascinating?“ (miks on jalgpall nii paeluv?

– toim.) ja mis annab võimaluse seada spordialad kohakuti just nende sisemise dünaamika järgi. Ta analüüsib, kuidas on omavahel seotud oskused/võimed (ability) ja juhus (chance). Olgu öeldud, et neist esimene hõlmab nii mängijate sportlikku võimekust, meeskondlikku taktikat, aga ka kõike muud, mida on võimalik harjutada, mänguks ette valmistada.

Kuigi autor seda otseselt ei väida, ilmneb implitsiitselt, et sellise kaksikjaotuse abiga on võimalik põhjendada ka erinevusi spordialade populaarsuses.

Artikli autor postuleerib mõned olulisemad pidepunktid, mida üritan siinko16

JALKA NOVEMBER 2018

hal pisut süstematiseerida, täiendada ja näitlikustada.

Alghoiak seisneb palju kõneldud arusaamas, et jalgpalli olemuslik tunnus on ettearvamatus, suur juhuse roll.

Oleme kõik kuulnud treenereid pärast mängu väitmas, et „meil ei olnud õnne“, või oleme ise oma lemmikmeeskonna mängule tagasi vaadates kasutanud rohkelt „olekseid“. Või nagu Postimees vahetult pärast Eesti viigimängu Ungariga ilmunud ülevaates sõnastas: „Et Artur Pika tsenderdus Ungari võrgus maandus (2 : 2 värav), oli puhas õnn.

Samuti et Vassiljevi selgelt pealelöögina mõeldud üritus oma teel Anieri 3 : 2 tabamuse sööduks moondus. Aga miks peaksime fortuuna naeratust mingil moel kahetsema või häbenema? Kas pole vähe olnud kordi, kui meil pole kohe üldse vedanud?“

JALGPALL ON ELU

Jalgpalliplatsil mängitakse metafoorselt läbi elu kõikide oma ennustamatute külgedega. Sestap kuuluvad jalgpalli juurde loomuldasa ka ebaõiglus, valeotsused; juhus ja raske töö.

Olenemata mängijate tasemest ei saa kunagi välistada, et juhtub midagi ettearvamatut, keegi komistab, pallid raksatavad posti, kohtunik eksib.

Ründaja/meeskond võib olla kui tahes kvaliteetne ja hästi ette valmistunud, tulemuses ei tarvitse see aga peegelduda. Võib mõelda individuaalaladele, kasvõi kergejõustikule, ning ilmneb põhimõtteline erinevus: juhuse roll on

väiksem, võistlusreeglid on loodud selliselt, et minimeerida juhuse osakaalu.

Teiseks. Juhus on kompleksne.

Võime meenutada Soome koondise väravat Turus Eestile. Andres Vaher on taktikalises analüüsis veenvalt näidanud, kuidas Teemu Pukki väravale eelnes viieosaline ahelreaktsioon eestlaste eksimustest: oleks üks neist etappidest lahendatud teisiti, poleks Pukkil olnud võimalust värav lüüa. (Tegelikult sisaldas väravasituatsioon juhuslikkuse aspekte teistelgi tasanditel, mis pole seotud otseselt eksimustega. Oluline on tajuda juhuse kontekstuaalsust.)

Kolmandaks. Juhus võib määrata lõpptulemuse. Kuna jalgpalli skoor on madal, siis erinevalt korvpallist sõltub tulemus üksikutest olukordadest, lahendustest, õnnestumistest ja eksimustest.

Neljandaks. Juhus võib otsustavaks saada igal hetkel. Mängija võib alati komistada. Mittemidagiütlevas ja ohutus olukorras võib üks maailma parimaid poolkaitsjaid libastuda, sellele järgneb värav, mis viib Chelsea Inglismaa meistriks. Sellel põhineb ka pidev ootusseisund: me ei tea kunagi, kunas ja kas ülepea midagi juhtub.

soe ulg

Loo autor Joosep Susi Gruusia Kahhethi veinipiirkonna linna Signagi jalgpallistaadioni ees.

Kõik seni toodud tunnused kehtivad paljude spordialade kohta. Näiteks Eesti spordipublikut sedavõrd lummav autoralli, kus tehniline viperus, juhuslik kivi tee peal võib iga hetk tulemust otsustavalt muuta. Aga jätkame.

Viiendaks. Juhus võib olla nii positiivne kui ka negatiivne. Iga hetk võib keegi õnnega pooleks lüüa värava, teha midagi, mida tema oskused loomuldasa ei võimalda (sööduna mõeldud pall võtab rikošeti ja põrkab väravasse, Eesti viigistab Ungari vastu). Vaevalt kujutame ette, et Ott Tänak võib ühel hetkel teha väga ilusa kurvi ja seepärast võita.

Või et ujuja on õnnega pooleks kiirem, kui tema sportlikud võimed lubavad.

Kuuendaks. Pikemas perspektiivis võidab meeskond, kelle oskused on paremad. Juhuse rolli vähendab aeg.

Hooaja võidab ikkagi meeskond, kelle oskused, ettevalmistus ja mängijate tase on parem. Kui ühe mängu või poolaja ulatuses võib domineerida juhus, siis pikemas perspektiivis domineerib üldine sportlik võimekus.

Seitsmendaks. See, milleni Hoyningen-Huene ka oma analüüsis lõpuks jõuab, on seotud oskuste ja juhuse suhte

Foto: erakogu

dünaamilisusega: tavaliselt on jalgpallis esiplaanil segu oskustest ja juhusest; vahel domineerib üks, siis jälle teine.

Enne kohtumist, enne mängusituatsiooni pole kunagi teada, mis ootab ees.

Iga mängu, poolaja, olukorra eel pole teada, missugune hakkab olema juhuse roll võrdluses oskustega. Kas Flora ja Pärnu mängus suudab Pärnu lüüa kogemata iluvärava? Või siseneb ebaõnn või -õiglus: kohtunik määrab keskväljal juhuslikus olukorras ebaõiglase karistuslöögi, mille järel suudab Flora lüüa värava ja ikkagi võita?

Teeme vahekokkuvõtte. Jalgpalli olemuslik tunnus – ja kindlasti globaalse populaarsuse üks põhjus – on oskuste ja juhuse suhte pidev ja ennustamatu muutlikkus, kusjuures pikema perioodi vältel domineerivad oskused.

Juhus ja elu Kujutame nüüd ette, et noorhärra X jõuab hambaarsti juurde kogemata kaks tundi liiga vara, astub aja parajaks tegemiseks sisse kõrval asuva galerii uksest – mida ta muidu mitte kunagi ei tee – ja satub juhuslikult ühe tundmatu kunstniku näitusele. Seal ajab üks

keskmise välimusega naisterahvas talle šampust ülikonnale, palub korduvalt vabandust, soovib oma vea kompenseerida ning lubab välja teha lõunasöögi.

Toimuvad juhuslikud sündmused, mille järel naisterahvas kolib noorhärra juurde maakonnalinna N, sünnitab talle kolm tervet poega, kellest viimase tütar mõjutab märkimisväärselt maailma põllumajandust. On ilmne, et ilma segaduseta kellaaegadega ja muude juhuslike kokkusattumusteta oleks põllumajandus arenenud teisiti. Juhus on elus üks kesksemaid faktoreid, me viibime lakkamatus ettearvamatuste jadas, kus juhuslik (meist sõltumatu) sündmus võib määrata kogu tuleviku ülesehituse.

Jalgpall toimib analoogselt. Iga liigutus palliplatsil loob loendamatu hulga uusi ennustamatuid ja juhuslikke stsenaariume. Meenub (rangelt juhuslikult) Raul Oreškini hiljutine raamat, milles alternatiivseid tulevikke kirjeldada püüdev hääl põrkub üpris jalgpallilise olukorraga: „Kuid stringiteooria järgi on meil valikuvariatsioone igas hetkes 10 astmes 500 ja kui iga hetk annab sellise valikute rohkuse, siis iga järgmine kordistub samavõrra ning mul jääb puudu matemaatilistest võimetest, et isegi kokku arvutada, kui palju erinevaid võimalusi see lõpuks kokku teeb.“ Kui peaaegu kõikide spordialade puhul on oluline metafoorsus – mängitakse läbi elulisi situatsioone (tüüpiliselt arhailisi, nagu üle takistuse hüppamine või looma tapmine), siis jalgpall on ses mõttes pisut erandlik. Tegemist ei ole enam üksnes mõne eluetapi või olukorra metafooriga, vaid elu kui sellise metafooriga. Jalgpalliplatsil mängitakse metafoorselt läbi elu kõikide oma ennustamatute külgedega. Sestap kuuluvad jalgpalli juurde loomuldasa ka ebaõiglus, valeotsused; juhus ja raske töö. Aristotellikult: jalgpall kirjeldab seda, missuguseid olukordi võib elus juhtuda.

Või nagu Yuval Eylon ja Amir Horowitz artiklis „What’s Luck Got to Do With It?“ (mis on õnnel selle kõigega pistmist? – toim.) tabavalt märgivad: „Õnn on jalgpalli ilu olemuslik osa. Ja mitte keegi, kes seda mängu armastab, ei taha, et see muutuks.“ 2018 NOVEMBER JALKA

17

Dream team meie pingil: peatreener Martin Reim (püsti) vaatab Janno Kivisilla (vasakult), Andres Operi ja Mart Poomi poole.

Kaalul on Eesti treeneritepingi teadmised ja au!

Mängus Ungari vastu oli kaalul ka meie treeneritepingi autoriteet: Martin Reim, Mart Poom, Andres Oper ja Janno Kivisild on parimad, kes meil võtta. Emotsioonid mängu ajal reetsid, millise pinge all mehed olid.

INDREK SCHWEDE

E

esti treeneritepingi isikkoosseisu kuuluvad meie jalgpalli suurkujud: koondise rekordinternatsionaal Martin Reim peatreenerina, kõigi aegade parim vutimees Mart Poom väravavahtide treenerina, koondise kõigi aegade parim väravakütt Andres Oper ründajate utsitajana ja meie koolitatuim teoreetik Janno Kivisild abitreenerina.

Mängu eel Ungariga seisis see nelik hamletliku küsimuse ees: olla või mitte olla?

18

JALKA NOVEMBER 2018

Alates Teitur Thordarsoni saabumisest Eestisse 1996. aastal on koondise taustajõudude seas tooni andnud välismaalased. Teiturile on järgnenud hollandlaste Arno Pijpersi ja Jelle Goesi ajastu. On olnud taanlase Viggo Jenseni ja rootslase Magnus Pehrssoni ajajärk. Ja on olnud imelised aastad koos Tarmo Rüütliga.

Muidugi toetus Rüütli paljuski varem loodule ja õppis eelkäijatelt. Aga ta lisas omalt poolt treenerivaistu ja kasutas

Foto: Jana Pipar

ära Eesti mängijate tundmise. Hea on tõdeda, et Eesti koondise edukaim aeg möödus kodumaise treeneri juhendusel.

Rüütli näitas justkui kätte, et eestlased saavad hakkama ja oskavad küll.

Koos Martin Reimiga on jõudnud tegusasse treeneriikka põlvkond, kes pidas mängijatena esimesed lahingud ikke alt vabanenud Eesti eest.

On mängitud, kogetud, nähtud. On, mida analüüsida, on, mida koondises rakendada. 2016. aastal ohjad haaranud Reimi saldo on viisakas, kusjuures enne tänavusi kaotusi oli ta oma tulemustega plussis. Pärast 2 : 0 võitu Leedu üle Rakveres Balti turniiril vaatas statistikas Reimile 22 mängu juures vastu 10 võitu, 7 viiki ja ainult 6 kaotust! Võite oli peaaegu poole rohkem kui kaotusi.

No ei ole ju paha! Kuid siis järgnes viis tappasaamist ja enne kohtumist Ungariga näis seis räbal: tõenäoline tundus järjekordne kaotus ning novembrikuistest Rahvuste liiga mängudest võõrsil Ungari ja Kreeka vastu terendasid järgmised.

Meie jalgpalli legendidest koosnev treeneristaap vaatas vastu häbistavale kadalipule, mida oli tribüünidel kaemas vaid 3043 pealtvaatajat, neistki tervelt mõnisada ungarlast. Kaotusseisus 1 : 2 käis mu peast läbi mõte, kas Reimist võib saada meie uuema jalgpalliajaloo esimene peatreener, kes paneb ise ameti

rahvuste liiga / börs maha. Sest ees seisis perspektiiv kaotada kõik Rahvuste liiga alagrupimängud ja iga uus hoop kiskunuks alla niigi kõikuma löönud enesekindlust ning käinuks autoriteedi ja au pihta.

3 : 3 on kergendus Mäng Ungariga näitas, millise pinge all meie pink oli. Teatud mõttes oli kaalul ka eestlaste poolt Eestisse talletatud jalgpalliteadmiste kvaliteet ja oskus seda realiseerida. 1 : 0 vabastas skoorimispingest, 1 : 2 vajutas lootused mutta. Tugevam võtab oma, võis teha vahekokkuvõtte.

Pallurid platsil jaksasid siiski lõpuni võidelda. Lõppude lõpuks oli kaalul ka nende au. Kardetud äravajumist, mida nägime mängus Soome vastu, ei tulnud ja küllap oli põhjuseks ka ungarlaste kehvem meeskondlik tase ja väiksem motivatsioon. Iga värav vallandas meie treenerites siira emotsiooni. Kõige suuremat kergendust paistis Reimi ja Operi reaktsioonidest.

UITMÕTE PEAS

Peast käis läbi mõte, kas Reimist võib saada meie uuema jalgpalliajaloo esimene peatreener, kes paneb ise ameti maha.

Eesti avas skoori ja punktiarve Rahvuste liigas. Esimest võitu peame veel ootama. Kaks välismängu Ungaris ja Kreekas ei tule lihtsad, kuid 3 : 3 Ungari vastu aitas lappida meie koondise staabi eneseusku. Isegi kui lõpetame tsükli kahe kaotusega, pole me jäänud punktita ega kuivale. See peaks julgustama mängima välismaalgi julgemalt ja surve alt söötudega välja tulema, millega ungarlaste vastu hakkama saadi. See on samm, mille peame astuma nagunii – kui me eksimuste kartuses jäämegi pikka peksma, paneb iga vastane meie vähegi ohtlikumad käigud kõrge survega kinni. Loodetavasti aitab meid kahes viimases kohtumises ka vastaste väiksem motivatsioon, sest Soome on sisuliselt püüdmatu. Igatahes kuluvad kaks viimast kohtumist meile ära, sest EM-valikmängud on ootamas.

Reim ja Rüütli viie välismaalase vastu Vaatame võrdluseks, kuidas on selle sajandi kaks edukamat eestlasest treenerit hakkama saanud võrreldes viie välismaajuhendajaga. Peale Teitur Thordarsoni oleme välja jätnud eelmise sajandi peatreenerid ning Aivar Lillevere ja Ivo Lehtmetsa, kes tüürisid koondist ajutiselt kumbki kahes kohtumises.

Nime järel tööaastad ja nime all järjekorras mängude, võitude, viikide ja kaotuste arv.

Teitur Thordarson 1996–1999 57 +13 =17 –27

Eesti jalgpallurite edetabel Lasime end eelkõige mõjutada koondise esinemisest. Suuremad liikumised toimusid esikümnes: jõuliselt tõusis paremate sekka tagasi Konstantin Vassiljev. Ka Siim Luts ja Nikita Baranov on samas seltskonnas. Jätkus vigastatud Mattias Käidi langus. Tema järel oli suurim langeja Sergei Zenjov.

Tabelist kukkusid välja Karl Mööl ja Tristan Koskor.

Tarmo Rüütli 1999–2000 8 +4 =2 –2

1. Ragnar Klavan

Arno Pijpers 2000–2004 55 +16 =14 –25

3. Karol Mets 4. Henrik Ojamaa

+2

Jelle Goes 2004–2007 27 +5 =6 –16

5. Konstantin Vassiljev

+6

6. Taijo Teniste

–2

Viggo Jensen 2007 8 +2 =2 –4

7. Siim Luts

+5

8. Henri Anier

–1

9. Nikita Baranov

+7

10. Sander Puri

–2

Magnus Pehrsson 2014–2016 33 +11 =8 –14

11. Rauno Sappinen

–2

12. Artur Pikk

+5

Martin Reim 2016– 28 +10 =7 –11

13. Sergei Zenjov

–8

14. Ilja Antonov

+1

15. Mihkel Aksalu

+4

16. Ken Kallaste

–3

17. Marek Kaljumäe

–7

Tarmo Rüütli 2007–2013 79 +24 =16 –39

Võiduprotsendi järgi Kui reastame peatreenerid võiduprotsendi järgi, saame sellise tulemuse (Rüütli kaks ametiaega on kokku liidetud, eraldi andsid need tulemuseks 50% ja 30%): Magnus Pehrsson

33%

Tarmo Rüütli

32%

Arno Pijpers

29%

Viggo Jensen

25%

Martin Reim

25%

Teitur Thordarson

22%

Jelle Goes

18%

Martin Reimi näitaja pärast Balti turniiri võitu Leedu üle oli 33%.

2. Joonas Tamm

18. Ats Purje 19. Artjom Dmitrijev UUS! 20. Sergei Lepmets

+1

21. Madis Vihmann

–1

22. Gert Kams UUS! 23. Trevor Elhi

–1

24. Brent Lepistu

+5

25. Mattias Käit

–11

26. Dmitri Kruglov

–3

27. Frank Liivak

–3

28. Markus Jürgenson

–2

29. Sergei Mošnikov

–2

30. Albert Prosa

–2

2018 NOVEMBER JALKA

19

Boriss Dugan Ajaxi 25. sünnipäeval. Foto: Lembit Peegel

Boriss Dugan:

Ajax abiellub viie aasta pärast 25aastaseks saanud Lasnamäe Ajaxi looja Boriss Dugan räägib mõistujutu korras, et abielluma peab 30aastaselt ja kosima peab rikka pruudi. Dugan mõtiskleb ka kakskeelse haridussüsteemi ja noorte inimeste kasvatamise üle.

INDREK SCHWEDE

L

asnamäe Ajax on 25aastane.

Kas see on sinu elutöö?

Tuleb nõustuda. Jalgpall on mul alati esikohal olnud. Tulin Eestisse 1977. aastal, hakkasin Tallinna Dvigatelis mängima. Ma ei läinud tagasi Taga-Karpaatiasse, kust paljud minu tuttavad eakaaslased saadeti Afganistani sõtta ja said surma. Jalgpall päästis mu sõjaväest ja ma jäin ellu.

Juba varakult tahtsin saada treeneriks ja kehalise kasvatuse õpetajaks. Muuseas – kui olin 5. klassis, valiti mind Užgorodis kergejõustiku treeninggruppi ja meid hakati ette valmistama 1980. aasta Moskva olümpiamängudeks.

Minu eriala olid kaugus- ja kolmikhüpe ning sprint. No mismoodi ma oleks seal 20

JALKA NOVEMBER 2018

Moskva olümpial kolmikhüppes võistelnud, kui Jaak Uudmäe oli isiklikult kohal ja võitis kulla! (Naerame – toim.).

1975. aastal formeeriti see klass ümber.

Mina pühendusin täielikult jalgpallile.

Sa oled 30 aastat töötanud kehalise kasvatuse õpetajana. Kes sa oled – treener või pedagoog?

Olen pedagoog ja eelkõige tugev praktikuna. Meil on Eestis vähe pedagooge-treenereid. Iga endine profipallur ei saagi olla pedagoog. See on raske, sest neil pole armastust laste vastu. Nad on karmid, profid, kel on silme ees tulemus. Aga lastega on vaja kannatust ja armastust. Paljud saavad sellest ise aru ja ütlevad, et mul on kodus oma lastegagi tegemist, aga suurema karjaga ei saaks üldse hakkama.

Kust sinul see armastus laste vastu?

Mul endal jäi puudu vanemlikust hoolest. Mind kasvatas vanaema. Hiljem kasvasin internaatkoolis. See andis impulsi anda omalt poolt lastele edasi seda, millest ma ise ilma jäin. Mulle meeldib väga lastega tegeleda. Kõige raskem on töö nelja- kuni seitsmeaastastega.

Kui palju on sul olnud õpilasi pedagoogi ja treenerina?

Kes neid jaksab üles lugeda! Neid on kümneid tuhanded, mind tunneb terve Tallinn. Mitte sellepärast, et olen jalgpallitreener, vaid eelkõige sellepärast, et olen Tallinna Lasnamäe mehaanikakoolis pikka aega olnud kehalise kasvatuse õpetaja.

Mis on sulle tähtsam: kasvatada tippjalgpallureid või korralikke inimesi?

Seda ja teist. Iga treener tahab talenti leida, seda enam, et olen olnud ise profijalgpallur. 1978. aastal mängisin Adleris Eesti NSV koondise eest. Aga kõige tähtsam on ikka kasvatada korralikke inimesi. Meil siin Ajaxis pole koristajat. Teeme kõik ise, koristame enda järelt ise. See on vajalik, et lapsed saaksid töökogemuse ja vastutustunde.

See on isiksuse kasvatamine. Näiteks minu poeg, kes mängis samuti Ajaxis jalgpalli, on praegu neurokirurg.

Kui kaugele su õpilased on jalgpallis jõudnud?

Igor Morozov, Nikita Andrejev, Aleks Mones, Deniss Jõgiste, Roman Nesterovski on tuntud nimed. Kostja Vassil-

2-kõne jev ja Dima Kruglov olid minu juures pool aastat. Nikita Baranov oli mu käe all siis, kui õppis mehaanikakoolis. On olnud tublisid tüdrukuid nagu Vlada Kubassova ja Alina Mürkhain. Ühiskonnas on ülal debatt kooliharidusest. Üks osa haridusinimesi väidab, et venekeelne kool jätab selle lõpetajad halvemasse olukorda: noortel pole neid võimalusi mis eestikeelse kooli lõpetajatel. Mis sina asjast arvad?

Tänapäeval pole me integratsiooniks valmis. Muutusi on vaja alustada altpoolt, lasteaiast. Isegi Läti venekeelsed noored jalgpallurid tulevad siia ja räägivad läti keeles! Kui ma oma uuelt klassilt küsin, kes ei oska eesti keelt, selgub, et tervelt 90–95%! Mina ise õpin eesti keelt, kuulan raadiost eestikeelseid saateid. Mu isa on slovakk, olen pärit Taga-Karpaatiast, võin ka ungari keeles rääkida. Ja kui ma seda teen, siis ei saa lapsed isegi aru, mis keeles ma räägin. Küsin neilt alati: miks te, lapsed, ei oska eesti keelt?

Arvan, et 20–30 aasta pärast on keeleprobleem Eestis lahenenud.

Jalgpallurid on tublid, nemad oskavad.

Aivar Pohlak näitas jalgpalli abil, mis on integratsioon.

RAHA POLE PROBLEEM

„Kõlvart ütles, et raha pole probleem – see oli mulle uudis!“ Kui kool läheks üle eesti keelele, siis sa ju kaotaks oma töö?

Mina olen praktik! (Dugan kargab keset venekeelset intervjuud püsti ja hakkab mulle eestikeelseid lauseid pildudes näidistundi andma – toim.). Eestikeelse sõnavaraga saan ma hakkama. Pole probleemi!

Kümme aastat tagasi Jalkale antud intervjuus oli jutuks Ajaxi sisehall.

Miks seda ikka pole?

Viimati küsis Tallinna volikogu esimees Mihhail Kõlvart minult: mida sa tahad?

Vastasin, et kaht asja: sisehalli ja bussipeatust. Tribüün publikule on ka oluline, aga saame ka ilma hakkama. Kõlvart ütles, et raha pole probleem – see oli mulle uudis! Aga probleem on selles, et maa, kuhu sisehalli püstitada, on riigi

Oma sünnipäeval mängisid Lasnamäe Ajaxi veteranid Eesti Jalgpalli Liidu võistkonnaga.

Foto: Lembit Peegel

Kõrge külaline Mihhail Kõlvart sünnipäeval. Foto: Lembit Peegel

oma. Kõlvart lubas asjaga tegeleda.

Ma kavatsen presidendile ka kirjutada: kui Lasnamäel pole jalgpallihalli, on siin rohkem huligaane. Ma teen selle kirja veel valmis! Ajaxi jalgpallikompleks on kõigile avatud. Siia võib alati tulla mängima. Ka teise klubi noored võivad tulla ja ausõna – ma ei hakka neid oma klubisse meelitama.

Kas sa saad poliitikuid selle sisehalli asjus usaldada?

(Ohkab sügavalt – toim.). Meil on teine probleem ka – mehaanikakoolis tehti euroremont ja enam ei lubata seal jalgpalli mängida. Seal on nüüd võimlejad ja teised sportmängud. Kas on vaja euroremonti, kui jalgpall ära keelatakse? Peab ju ehitama halli! Seni olen väga palju ise maksnud. 2020. aastal on Eestis U17 finaalturniir. Meie kompleks saab ilmselt ühe väliskoondise baasiks. Ehk saame siis siia natuke midagi juurde teha.

Ajax mängib esiliiga B-s. Millised on klubi ambitsioonid?

Tahame elus hoida kaht profivõistkonda: meeskonna ja naiskonna. Klubil on vaja esindusmeeskonda. Noortel peab olema koht, kuhu pürgida. Me ei saa enam mängijaid müüa, sest me pole

meistriliigas. Aga sinna tagasi tahame.

Pole tähtis, mitmendad seal oleme, aga me peame seal olema. Me oleme ainus klubi Eestis, kel on välja ehitatud püramiid alates noorte vanuseklassidest ja naistejalgpallist kuni veteranideni välja.

Kusjuures veteranid on Eesti meistrid.

Floral on ka korralik püramiid.

Sa oled klubi hing. Kas Ajax kaob, kui sina ükskord loobud?

Olen selle peale mõelnud. Mis see 25 siis ära ei ole! Inglismaal on nii vanad klubid, loodud juba 19. sajandil ... See on imetlusväärne. Mul on palju õpilasi ja meie klubi jääb alatiseks. Flora, Levadia, Kalju ja Trans on elus püsinud tänu rahakatele toetajatele. Aga Ajax on elus püsinud ilma rahata. Miks me siis kaduma peaksime? 25 aastat tähendab täisiga.

30aastaselt peab abielluma. 35aastaselt peab kõik eluks vajalik olemas olema.

Kas abielluma peab rikka pruudiga?

Jah, muidugi. Andke mulle miljon ja ma mängin meie suurte klubidega kui võrdne võrdsega! Ajax on hea partii, sest maa, kus on meie kompleks, kuulub meile. Seda maad on tahetud osta. Ma pole müünud, sest see jalgpallikompleks siin on nagu päike, nagu õhk. Kui ei tule sõda, on siin alati jalgpalliväljak.

2018 NOVEMBER JALKA

21

Kinkepilet kehtib maksevahendina Eesti jalgpallikoondiste kodumängudele pääsmete ostmisel!

premium liiga

FCI Levadia hooaega analüüsinud Marek Lemsalu leidis, et meeskonna liider Dmitri Kruglov ei saanud teistelt kogenud mängijatelt piisavalt sarnast tuge, et tiim oleks terve hooaja suutnud vastu pidada.

Foto: Jana Pipar

Kas superklubi FCI Levadia põrus?

Kuigi novembrikuu Jalka trükkimineku ajaks on Premium liiga võitja veel kroonimata ja medalid jagamata, on mullu sügisel tekkinud ja kiirelt superklubiks tituleeritud FCI Levadia neli vooru enne hooaja lõppu olukorras, kus tiitlivõit ei ole enam nende endi kätes. Heitsime ekspertide Marek Lemsalu ja Marko Pärnpuu abil pilgu Levadia hooajale.

KADI PARTS

E

elmise hooaja lõpus FC Infoneti ja Levadia ühinemisel loodud FCI Levadia sai kiirelt endale külge superklubi tiitli, sest ühinesid ju kaks Premium liiga esineliku tiimi.

Paljudki jalgpalliringkonna inimesed olid aga skeptilised, kas 1 + 1 ikka võrdub selles olukorras kahega või annab superklubi ikkagi lihtsalt tavalise tipptiimi mõõdu välja. Hooaja lõppfaasis ehk neli vooru enne Premium liiga lõppu on selged peaaegu kõik tänavusel aastal kokku loetavad õunad, heidame neile kiirelt pilgu.

Levadial on ette näidata hooaja alguses Flora vastu võidetud super-

karikas ja maikuus teenitud Evald Tipneri karikas, mille finaalis alistati samuti florakad. Suvised euromängud läksid Aleksandar Rogici hoolealustel aga aia taha: kodus kaotati Iirimaa klubile Dundalk 0 : 1, võõrsil jäädi alla 1 : 2. Fakt on seegi, et neli vooru enne Premium liiga hooaja lõppu on Levadia teisel kohal, kuid selja taga olev Flora on ühe vähem peetud mängu juures vaid ühe punkti kaugusel. Liiga liider Nõmme Kalju on Levadiast juba sootuks kuue punkti kaugusel ning sealjuures on Kaljul viimases ringis mängitud juba nii Flora kui ka Levadiaga. Kahe rohevalge meeskonna

lahing seisab aga veel viimases voorus ees, seega on mõlemal võimalik seal nii punkte võita kui ka kaotada.

Marek Lemsalu: puudu jäi liidrite panusest Endine tippjalgpallur Marek Lemsalu ütles FCI Levadia debüüthooaega hinnates, et tegemist ei ole superklubiga: „Superklubi mõiste on ülepaisutatud.

Mina ütleksin, et see on ikkagi Levadia, sest Infoneti osa on väga väikese tähendusega.“ Kuivõrd Jalka trükkimineku ajaks ei olnud meistriliiga hooaja lõplik seis selge, ei saanud Lemsalu päris konkreetset hinnangut FCI Levadia hooajale anda, kuid tema sõnul ei saa hooajaeelseid eesmärke arvestades tulemuste üle liiga palju rõõmustada. „Kuidas rahule jääda? Kehvasti,“ sõnas Lemsalu. Ta lisas: „Kõigil kolmel suurel klubil on ambitsioonid Eesti meistriks tulla, nii et võrreldes hooajaeelsete eesmärkidega on hõbe- või pronksmedal tagasiminek. Need ei olnud kohad, millele Levadia mõtles.“ Nagu tiheda konkurentsi puhul ikka, saavad otsustavaks punktikaotused kohtades, kus seda endale lubada ei tohiks. Lemsalu sõnul tuleb Levadial peeglisse vaadata nii nõrgemate tiimide vastu kaotatud punktide kui ka oma põhikonkurendilt Floralt saadud suure 0 : 3 kaotuse puhul. „Nii ebastabiilselt ei saa mängida,“ 2018 NOVEMBER JALKA

23

premium liiga hurjutas Lemsalu. Mis aga oli superklubi ebastabiilsuse põhjus?

Lemsalu hinnangul jäi tiimil puudu liidritest. Ta tõi küll hea eeskujuna välja kapten Dmitri Kruglovi, kes meeskonda hästi toetas, kuid Lemsalu sõnul ei piisa ainult Kruglovi panusest. „Meeskonna sisekeemia toimib kogenud mängijate pealt. Võtame Kruglovi, kes on väga professionaalne mängija, aga mõtleme nüüd, mitu korda on ta juba tulnud Eesti meistriks (neli korda – toim.). Mäletan oma karjäärist, et sellise mängijana mõtled kogu aeg, et kurat, sel aastal on ju jälle vaja Eesti meistriks tulla! Kuidas ma selles olukorras võtan omal tukast kinni ja ütlen endale, et ma ei tohi kordagi väsimust näidata, sest pean noortele kogu aeg eeskujuks olema? Me kõik oleme inimesed ja väsime, aga kui kogenud mängijad seda näitavad, siis mõjub see kogu tiimi alateadvusele. Dima on oma tiimis väga professionaalne, aga selliseid vendi on rohkem vaja.“ Lemsalu sõnul ei suutnud teised Levadia liidrid oma kaptenit piisavalt toetada. Eelkõige vaatas Lemsalu oma kommentaaris just klubi välismängijate poole, kes tema sõnul ei suutnud sel hooajal piisavalt panustada mentaalse stabiilsuse poolest. Ta tõi võrdluseks liiga liidertiimi Nõmme Kalju, kus liidrid

Mida arvata Aleksandar Rogici debüütaastast?

Mullu Infoneti peatreenerina ametis olnud Aleksandar Rogic sai kahe klubi ühinemisel enda käsutusse kahe tiimi jagu mängijaid ning lisaks toodi FCI Levadiasse ka mitu välismaalast. Kas hooajaeelsete suurte võimalustega treener raiskas need ära ja tegi ebaõnnestunud hooaja?

Marek Lemsalu, kes küll suurema osa vastutusest pani kogenud mängijate vaimsele ebastabiilsusele, nentis siiski, et vastutusest ei saa vabastada ka peatreenerit. „Rogic sai enne hooaega laagerdada ja vabalt komplekteerida ehk ettevalmistus oli ideaalilähedane,“ arutles Lemsalu. „Ju siis on jäänud ikkagi midagi tiimi motiveerimise taha. Ütlen siiski: kuigi teda ei

24

JALKA JUULI 2018

eesotsas kapten Maximiliano Achille Uggega suutsid noorematele mängijatele toeks olla ka siis, kui suvisel perioodil oldi koosseisuliste probleemide küüsis: „Ugge on stabiilne ja nooremad mängijad järgivad teda. Ju ta on saanud teiste kogenud meeste poolt nii palju toetust, et see töötab. Kaljus ma näen Eesti meistri stiili.“

Marko Pärnpuu: tõeline tõestamine tuleb järgmisel aastal Kogenud treener Marko Pärnpuu nentis samamoodi nagu Lemsalu, et Levadiale superklubi nimetuse omistamine ei pea paika: „Superklubi oleks see, kui tuleks meeskond, kelle treeningutingimused on tohutult paremad ning eelarve viis korda suurem kui meie esikolmiku tiimidel. Tõele au andes arvan, et praeguse klubi tekkimisel oli tegemist Infoneti lõpuga ja sealsed paremad palad võeti Levadiasse.“ Uues koosluses esimest aastat toiminud FCI Levadia hooaega hinnates arvas Eesti meistriliigaga hästi kursis olev Pärnpuu, et põrumisest rääkida ei saa. „Minu isiklik arvamus on selline, et kuna võideti kaks karikat, siis ei saa öelda, et hooaeg oli läbikukkumine,“ selgitas Pärnpuu. Samas lisas ta, et Levadial pole ka põhjust end hooaja eest

liiga palju kiita, sest meistritiitlist ilmajäämine on kindlasti suur pettumus. „Kaks meeskonda sulatati ju kokku ning iga uus kooslus vajab toimimiseks aega.“ Nii-öelda superklubi tulemustest rääkides ütles Pärnpuu, et peamiselt jäidki asjad just selle taha, et uue koosluse töölepanek ei toimi üleöö, sest muutusi – eelkõige just mängijatena – oli kahe hooaja vahel küllaga. Ta tõi välja asjaolu, et kahe tiimi mängijaid liideti ning Levadia keskväli loodi täiesti uueks. Samuti nentis Pärnpuu, et kuigi tiimi peatreener Aleksandar Rogic töötas juba mullu Eestis, oli tänavune hooaeg temalegi teistsugune.

Ta tuli Infonetist, kus tal oli vähem mängijaid kui Levadias.

Pärnpuu lisas, et Eesti meistritiitli võitmiseks peavad asjad sujuma ideaalilähedaselt, sest vaid nii saab vastu Nõmme Kaljule, kes sel aastal 32 esimeses voorus ühtegi mängu ei kaotanud. Pärnpuu sõnul võib Levadia olla järgmisel aastal peamiseks tiitlipretendendiks, kuid selleks tuleb kindlasti säilitada tiimi tuumik, kes sel hooajal harjus kokku mängima: „Just järgmine aasta on Levadiale tõeline tõestamise moment. Siis on juba raske leida põhjuseid, miks nad ei peaks tiitlit ära võitma.“

saa vastutusest vabastada, peavad kogenud mängijad ikkagi olema need, kes võtavad ära need asjad, mis on laual olemas. Levadia mehed neid ära ei võtnud.“ Marko Pärnpuu leidis omakorda, et kuigi tulemuste poolest on kindlasti nurisemiseks põhjust, tuleb Rogici tööd vaadata pikemas perspektiivis. „Võrreldes varasemate Levadia peatreenerite käekirjaga on tema nägemus erinev ja selle elluviimine võtab aega,“ rääkis Pärnpuu. Ta lisas sedagi, et Rogic on ka ise sel hooajal korduvalt rõhutanud, et on rahul protsessi ja suunaga, kuhu tiim liigub. „Omaette küsimus on muidugi see, kui kaua antakse talle aega oma nägemust ellu viia.“ Aleksandar Rogic oli esimest aastat FCI Levadia peatreener. Meeskonna saagiks jäid superkarikas ja Evald Tipneri karikas, Eesti meistritiitlit jahtides oldi neli vooru enne hooaja lõppu liidertiimist Kaljust kuue punkti kaugusel. Foto: Liisi Troska/EJLi pilvekonto

KOGE EHTSAT BUNDESLIGA MATŠI MÜNCHENIS Münchenis seguneb keskaegne ajalugu moodsa arhitektuuriga.

Saksamaa kõige edukama jalgpalliklubi FC Bayerni kodustaadion, Allianz Arena, mida rahva seas kutsutakse selle kuju tõttu hellitavalt kummipaadiks (Schlauchboot) kutsub osa saama unustamatust Bundesliga kogemusest.

nordica.ee

LENNUD ALATES

89

90€

> 2 X PÄEVAS > LENNUAEG: 2h 30min

mängija luubi all

Rasmus Saar

Maikko Mölder: „Tal on suured eeldused saada suureks jalgpalluriks, kui teeb õigeid otsuseid ja palju tööd.“

Noort mängumeest iseloomustasid tema esimene treener FC Kuressaares Maikko Mölder ja praegune meeskonna peatreener Jan Važinski.

Foto: Jana Pipar

Õhuvõitlus Maikko Mölder: Õhuvõitlus on Rasmusel võibolla üks nõrgemaid külgi. Juba noorteklassis ei tahtnud ta väga peaga mängida ja ma ei mäleta, et ta oleks kunagi löönud peaga värava. Põhjuseks võib olla tema kerge kaal ja kartus minna õhuvõitlusse. See on kindlasti koht, kus ta saab juurde panna.

Jan Važinski: Lühikest kasvu, aga võimas. Ta on hea hüppevõimega ja hea ajastamisega. Ta on mängija, kes ei mõtle, kas saab haiget või vigastada, läheb õhuvõitlusse kompromissitult.

Vastupidavus Maikko Mölder: Vastupidavus on tal väga hea ja suudab Premium liigas rahulikult 90 minutit mängida.

Vahel tundub, et mida minut edasi, seda rohkem ta suudab ja väsimusest pole märkigi.

Jan Važinski: Tal on tugev mootor, aga kogemusi veel vähe ja ei oska alati neid kasutada. Aga on arenenud ja nüüd kestab 90 minutit korralikult ära.

Sisu Maikko Mölder: Rasmus armastab jalgpalli ja mängib naudinguga. Noorteklassis ei puudunud ta treeningutelt kunagi. Treeningutel tahab olla alati parim ja võitleb lõpuni.

Jan Važinski: Väga-väga hea. Ta näeb palju vaeva, tal on olnud mitu vigastust ja neist välja tulnud. Sellise tahtejõuga mängijad on iga treeneri unistus.

Kiirus Maikko Mölder: Rasmusel on väga hea jooksutehnika. Kiirus on kindlasti Rasmusel üks suuremaid trumpe, aga ta peab oskama seda ära kasutada ja siin on tal veel palju õppida. Kui see mees palliga jooksma saab, siis on igal mängijal teda väga raske ilma veata takistada.

Jan Važinski: Väga hea, esimesed sammud on kiired ja kiire on ta ka distantsil. Juurde annab panna situatsioonidele reageerimisel.

Sööt/löök Maikko Mölder: Sööt ja löök on päris okei. Väravamasin pole Rasmus kunagi olnud, kuigi tal on mõlemas jalas väga korralik löök ja ootan huviga, millal ta lõpuks värava üles leiab. Sööta oskab Rasmus samuti mõlema jalaga ja väravasööte on ta andnud väga palju. Võibolla see ongi tema x-faktor.

Jan Važinski: Mõlemaga peab tegema veel väga palju tööd.

Lühike sööt pole ideaalne, pikk sööt ja tsenderdused veelgi enam. Löök on võimas, aga täpsust oleks vaja.

26

JALKA NOVEMBER 2018

Väljakunägemine Maikko Mölder: Väljakunägemine on koht, kus tuleb ka veel palju tööd teha. Kui siit juurde panna, teeks see temast kindlasti klassi võrra parema mängija.

Jan Važinski: Arenguruumi on palju. Rünnakufaasis ei leia ta alati õigeid lahendusi, aga kui ta oli Premium liigas algul hädas, siis viimased mängud on näidanud siin edasiminekut.

Jõud Maikko Mölder: Siin on tal arenguruumi, kuigi ta ei ole füüsiliselt nõrk jalgpallur. Natuke liha veel peale ja siis on tal kindlasti kahevõitlustes kergem.

Jan Važinski: See on tugev külg, aga nagu igal noorel, on arenguruumi. See ei paista eriti välja, aga ta on sitke ja seisab jalgadel, kahevõitluses on Rasmust raske võita.

Liikuvus Maikko Mölder: Liikuvus vajab tähelepanu, kipub liikuma liiga sirgjooneliselt ja vastasele etteaimatavalt.

Jan Važinski: Ta on aktiivne mängija ja liigub palju, kuid ründefaasis olles kiirustab avanemisel liialt. Ta näeb tsooni, kuhu tahab minna, aga sinna liikumine toimub veidi valel ajal, peaks rohkem kannatama.

Tehnika Maikko Mölder: Tehnika on Rasmusel väga hea ja üks tema suurimaid trumpe.

Suudab palli kontrollida mõlema jalaga ka suurel kiirusel. Premium liigas saab oma oskustega väga hästi hakkama vaatamata oma noorele eale.

Jan Važinski: Rasmusega võime arvestada kahel positsioonil: äärekaitsja või ääreründajana. Kaitsja positsioonil on ta juba tasemel, aga ääreründajana ei oska kasutada oma parimaid tehnilisi külgi. Premium liigas on esialgu veel raske.

CV Sünniaeg: 02.03.2000 Klubi: FC Kuressaare Eelmised klubid: FC Flora U21 Treenerid: Roland Kütt, Maikko

Mölder, Sander Viira, Priit Adamson, Risto Kallaste, Joel Indermitte, Ats Sillaste, Jan Važinski

mängija luubi all

Saaremaal on parim asi vanemad ja oma voodi, kus saab laiutada Foto: Lembit Peegel

Kas Harry Kane või Antoine Griezmann?

Antoine Griezmann, kuna mulle lihtsalt meeldib rohkem tema mängustiil, ta oskab ka ise rohkem mängu üles ehitada. Üks-üks olukordades väravavahi vastu on ta üks maailma parimaid. Nauditav on teda mängimas näha.

Mis on su kõige esimene mälestus jalgpallist?

Esimene mälestus jalgpallist on Cristiano Ronaldo 2009. aastal umbes 38 meetri kauguselt löödud värav FC Porto vastu.

See oli esimene jalgpallimäng, mida ma telekast nägin.

Kas saar või manner? Miks?

Pigem saar, kuna see on väiksem kui manner ja nii jõuab igale poole kiiremini. Kena rahulik eluke saarel.

Kui oleksid loom, siis kes?

Ma oleksin ahvike, kuna nad sarnanevad loomadest kõige rohkem inimesega ning nad oskavad väga hästi ronida ja turnida. Nooremana sai ikka palju igal pool turnitud.

Milline talispordiala meeldib sulle kõige rohkem? Miks?

Pigem meeldib vaadata freestyle-suusatamist, sest seal trikitatakse ja trikke on alati hea vaadata. Sellel alal on vaja palju julgust.

Millist sööki sulle absoluutselt süüa ei meeldi? Miks?

Mulle üldse ei maitse oliivid, rõveda maitsega ja need lihtsalt ei sobi kuhugi.

Kelle oma tiimikaaslastest võtaksid kaasa ümbermaailmareisile? Miks?

Mairo Miili, kuna me oleme juba lasteaiast saati sõbrad olnud, samasuguse jalgpalliteekonna läbinud ning temaga saab alati nalja.

Mis on parim asi Saaremaal?

Saaremaal on parim asi minu kodu, kus on mu vanemad ja mu kallis voodi, kus saab laiutada.

Mis on parim kompliment, mille oled treenerilt saanud?

Parim kompliment on olnud, kui treener küsis, kuidas ma nii palju joosta jaksan. Ja ma ei oska sellele vastata.

MIDA TEEKSID? Tähtsas mängus lööb vastasvõistkond värava ja selle autor siirdub tabamust tähistama sinu meeskonna fännide ette. Mõned minutid hiljem lööd ise värava ja oled sellega tagamas oma tiimile tähtsat võitu, aga kuidas oma väravat tähistad? Kas jooksed samuti vastasfännide ette, et vastasmeeskonnale nii-öelda tagasi teha, või jääd juubeldustega pigem tagasihoidlikumaks?

Mina pigem tähistaksin oma klubi fännidega, kuna kindlasti on tore oma fännid õnnelikuks teha ja nendega juubeldada, ning minu värav oleks piisav tagasitegu vastasmeeskonnale.

2018 NOVEMBER JALKA

27

küsitlus Fännid Eesti koondisele kaasa elamas olenemata sellest, millist hüüdnime koondis kannab.

Foto: Brit Maria Tael / EJLi pilvekonto

Sinisärgid vs. Kalevipojad – kes jääb peale?

Eesti koondist on viimastel aastatel kutsutud nii sinisärkideks kui ka Kalevipoegadeks. Kalevipojad on eriti just viimasel ajal saanud Eesti Jalgpalli Liidu eestvedamisel üha rohkem hoogu juurde.

Kuidas aga näevad hüüdnimede kasutamist koondisega vähem ja rohkem seotud inimesed ning kas peale jäävad sinisärgid või Kalevipojad? Aru annavad koondise fännid Villem Lõbu ja Lauri Evert, koondise abitreener Janno Kivisild ja Postimehe sporditoimetuse juht Ott Järvela.

KADI PARTS 28

JALKA NOVEMBER 2018

Villem Lõbu, Eesti koondise fänn Väga efektset hellitusnime pole ma Eesti koondise kohta kunagi kasutanud.

Kõige enam kasutangi väljendeid Eesti, meie või omad, äärmisel juhul sinisärgid. Kalevipojad pole minu jaoks mugavaks saanud. Kalevipojaga on see häda, et ta on eeposest tuntud tegelane, kel oli palju jõudu, kuid kes oli strateegilises plaanis üsna küündimatu. Seetõttu vastandub ta juba olemuslikult sellele, mis meie jalgpall on või mis me tahame, et ta oleks. Tahame väljakule 11 meest, kellel oleks Konstantin Vassiljevi intelligentsus ja puude ning

Raio Piiroja võitluslikkus. Kalevipojale võib ehk isegi Piiroja võitluslikkuse omistada, kuid peale selle oli tal ka Piiroja puude ja soeng. Selles plaanis meeldib mulle neutraalsema alatooniga sinisärkide variant rohkem.

Kas koondisele on üldse hüüdnime vaja? Minu jaoks on oma riigi ja oma koondise – see tähendab oma inimeste – toetamine midagi nii ürgset ja loomulikku, olemus nii keskne ja puutumatu, et sellele justkui ei sobikski hüüdnime panna. Koondis pole ju mõni poisijuss või merisiga, kellest rääkides patroniseerivat tooni võiks lubada! Samas on muidugi laiast maailmast näiteid väga uhkete ja aukartust äratavate hüüdnimede kohta, mis rahvuskoondistele sobivad (La Furia Roja – Hispaania koondis, Tartan Beasts – Šotimaa), kuid enamasti hüütakse koondiseid siiski särgivärvi või vapilooma järgi. Kuna kolm lõvi on juba

küsitlus VILLEM LÕBU:

„Loodan, et see ei solva välismaal oma muskliga ausat leiba teenivaid eestlasi – minu arust on termin Kalevipojad eestlaslikult eneseirooniline ja mõnusalt humoorikas.“ laialt kasutuses Inglismaa koondisele viitamisel, siis eelistan ma seepärast pigem sinisärkide nimetust.

Kui rääkida koondise Kalevipoegadest ja Soomes ehitusel töötavatest Eesti Kalevipoegadest, siis need seostuvad mul küll omavahel ja raske füüsilise töö tegemise kontekstis on see võrdlus rohkem omal kohal. Loodan, et see ei solva välismaal oma muskliga ausat leiba teenivaid eestlasi – minu arust on termin eestlaslikult eneseirooniline ja mõnusalt humoorikas.

Jalgpalli kontekstis ongi seda mõistet üldse kõige õigem kasutada ehk Henri Anieri, Mihkel Aksalu, Ats Purje jt Veikkausliigas mängivate meeste ühise nimetusena.

Kui rääkida Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) poolsest Kalevipoegade propageerimisest, siis muidugi on silma hakanud Kalevipoja ainetel loodud kirjatüüp ning graafilised kujundused sotsiaalmeedia postitustes ja muus reklaamis. Minu arust on need kenad ja EJL on tubli, et proovib seda Kalevipoja teemat terviklahendusena tutvustada ja fännide südamesse viia.

Minu puhul pole see ülalkirjeldatud põhjustel aga siiski töötanud.

Ott Järvela, Postimehe sporditoimetuse juht Valikus sinisärgid vs. Kalevipojad mul eelistus puudub. Tahan siinkohal rõhutada, et Kalevipojad on Eesti Jalgpalli Liidu poolt kunstlikult tekitatud ja seega mitteorgaaniline hüüdnimi. Tegelikkuses loeb aga ju see, mida kasutavad Eesti toetajad, ja see ei saa olla kellegi poolt

ette kirjutatud. Kui tuua paralleeli Soome koondisega, siis nende hüüdnimi Huuhkajat ehk öökullid tekkis ju nii, et Soome–Belgia mängul lendas Helsingi olümpiastaadionil öökull väravalatile.

See hüüdnimi koondisele tekkis sedakaudu orgaaniliselt.

Sinisärkide termini kohta ei saa ka öelda, et see oleks ideaalne, kuid teatud ajal kasutati seda üpris palju, viimasel ajal ei kasutata üldse. Hetkeseisuga ei ole meil minu arust koondisele head hüüdnimevarianti. Kas seda on üldse vaja? Kui hüüdnimi tekib orgaaniliselt ja kinnistub, siis on seda vaja, aga kui seda niimoodi ei teki, siis pole vajalik.

Kuid kunstlikult loodud asjadesse mina ei usu, need ei jää pidama.

Eesti koondise ja Soomes töötavate Kalevipoegade samale nimele pole ma kunagi varem mõelnud ega neid ühte patta pannud.

Lauri Evert, Eesti koondise fänn Mina adresseerin Eesti koondist enda jaoks Eesti koondisena.

See on ilus sõnapaar ja ongi kõik. Vahel harva olen kasutanud sinisärke, aga pigem ütlen ikkagi vaid Eesti koondis. Koondise hüüdnimest rääkides arvan ka nii, et kui see ajaloo jooksul tekib, siis see võib olla.

Taotluslikult kunstlikku hüüdnime tekitamist ei pea ma aga vajalikuks.

Jalgpall on ikkagi traditsiooniline mäng ja kui koondise hüüdnimi tekib kuidagi aja jooksul mõnest seosest, siis võib sellel jumet olla.

Kui rääkida sellest, et Eesti Jalgpalli Liit on hakanud Kalevipoegade terminit propageerima, siis on tore, kui inimesed proovivad. Äkki sellest tuleb midagi, aga minu jaoks see otseselt lisaväärtust ei anna. Leian, et kui sellised asjad sünnivad, siis peavad need ikkagi tulema tribüünilt ja rahva hulgast.

Kalevipojad koondises ja Kalevipojad Soomes ehitamas – kui ausalt rääkida, siis mind see seos otseselt ei häiri.

Samas tuleb siiski nentida, et meie

tublid töömehed said selle hüüdnime endale külge juba enne, kui seda nüüd koondisele hakati külge pookima. Ütleksin, et ei ole halba selle termini kasutamisel ei ühel ega teisel juhul, aga lihtsalt Kalevipoegadel on ajalooliselt juba olemas assotsiatsioon teise grupi inimestega.

Janno Kivisild, Eesti koondise abitreener Kui räägime Eesti koondise hüüdnimest kui Kalevipoegadest, siis selle taga on väga tugev ja hästi arusaadav kontseptsioon.

Arvan, et see kontseptsioon ja meie hüüdnimi sobituvad omavahel väga hästi. Eks hüüdnimede kasutamist ja võrdlust sinisärgid vs. Kalevipojad saab võtta ühte- ja teistpidi, sest heal lapsel on ju mitu nime, ja selle järgi pole sugugi halb, kui ühed kutsuvad meid üht- ja teised teistmoodi. Samas oluline on see, et ühel hetkel oleksime ühtemoodi äratuntavad ja inimeste teadvusesse jõudnud. Sellest lähtuvalt võib öelda, et kõigile on arusaadavam, kui oleme ikkagi ühe konkreetse hüüdnime järgi tuntud.

Mina ise ei ole Kalevipoegade mõistet kasutanud. Minu jaoks on Eesti koondis ikkagi Eesti koondis.

Ma ei ole kasutanud hüüdnimesid selleks, et rääkida oma tööst või viidata sellele, kellega ma koondises sellel ühisel teekonnal olen.

Aga üldiselt koondise hüüdnimest rääkides ei leia ma, et hüüdnime kasutamine vähendaks koondise väärtust. Selle juures, kui tõsiselt inimesed meid võtavad ja kuidas meisse suhtuvad, mängime väga suurt rolli meie ise. Loeb see, kui tõsist ja meeldivat jalgpalli me mängime ning millist emotsiooni pakume. Ma ei usu, et hüüdnime kasutamine või mõni konkreetne hüüdnimi annaks meile tõsiseltvõetavust juurde või võtaks seda vastupidi ära.

2018 NOVEMBER JALKA

29

minu 11

Rasmus Kaljujärv

Foto: Kalev Lilleorg

P

aras pähkel on see ülesanne. Mõtlesin, et koostan võistkonna osalt jalgpalluritest, kes on mulle aja jooksul sümpaatsed olnud või kes on mulle eeskujuks olnud minu enda lühikeses jalgpallurikarjääris, ning lisan jalgpalluritele näitlejaid, kirjanikke ja muid tegelasi elust ja fantaasiamaailmast. Juhtus aga nii, et kui hakkasin sümpaatseid ja suuri mängumehi mälus läbi võtma, tuligi 11 meest platsile kokku. Ei hakka neile muudelt aladelt lisa otsima, las nad siis mängivad koos.

Mario Mandžukic Üks kahest horvaadist minu meeskonnas. Võimas ründaja.

Südamega mängija. Tema esitused Atletico eest olid austust väärivad.

Zlatan Ibrahimovic See mees ei tee lihtsalt sporti. Ta loob elu. Palli võib ju hästi mängida, aga iseloom peab olema. Temal on. Ja kui keegi tema elulooraamatut veel lugenud pole, siis soovitan soojalt see kohe ette võtta.

Paulo Dybala Minu meeskonnas ei ole Lionel Messit, on Dybala. Tema aeg alles tuleb, Messi aeg on läbi saamas.

Mo Salah Mõni jalgpallur on sümpaatsem kui teine. Salah on lihtsalt sümpaatsem kui Ronaldo. Ja mängib ka ikka kuradi hästi.

Luka Modric Ma lootsin väga, et tema juhtimisel Horvaatia sel aastal maailmameistriks kroonitakse, oleks saanud vaheldust sellesse suurte riikide ritta. Läks teisiti, aga ometi suutis Horvaatia tõestada, et ka väikeriigid saavad väga suures mängus kaasa lüüa.

Roberto Baggio On mõned mängijad, kes jäävad lapsepõlvest meelde. Baggio on kindlasti üks neist. Ja tema eksimus penaltil 1994. aasta maailmameistrivõistlustel Brasiilia vastu ...

Paolo Maldini Endise väravavahina olen ma suur kaitsemängijate fänn.

Maldini on kindlasti üks parimaid, kes kunagi väljakul jooksnud.

30

JALKA NOVEMBER 2018

Mario Mandžukic

Zlatan Ibrahimovic

Paulo Dybala

Mo Salah

Paolo Maldini

Fabio Cannavaro

Luka Modric

Ragnar Klavan

Roberto Baggio

Marcelo

Peter Schmeichel

Fabio Cannavaro Teine vaimustav kaitsja. Koos Maldiniga oleks see muljetavaldav duo.

Ragnar Klavan Kahe legendaarse kaitsja vahele meie oma mees. Saaks juba olemasolevale kogemusele väärt lisa, oleks, mida pärast Eesti noortele edasi anda.

Marcelo Lihtsalt väga sümpaatne mängija.

Peter Schmeichel Minu suur eeskuju ajast, kui ise Tartu Tammeka poiste väravat kaitsesin. 1992. aasta Euroopa meistrivõistluste kuld Taanile tuli suuresti tänu tema hiilgavale mängule. Vähemalt nii tollal 11aastasele Rasmusele tundus. Soov oli suur saada ise sama heaks ja võimsaks, aga elul olid teised plaanid. Jumal tänatud.

Venemaa

ARTJOM DZJUBA

Foto: Scanpix

Tallinna Kalev

KEVIN RÄÄBIS

Foto: Jana Pipar

Inglismaa

RAHEEM STERLING

Foto: Scanpix

saalijalgpall

Saalijalgpalli ja murujalgpalli esiliiga ühendasid jõud Tänavune Betsafe saaliliiga hooaeg tuleb varasemast erinev, sest olulise reeglimuudatuse pärast suurenes märkimisväärselt mängijate hulk, kes futsali kõrgliigas kaasa saavad lüüa: nüüd on see lubatud ka murujalgpalli esiliiga mängijatel. Palusime asjasse pühendatud inimestel selgitada, mida reeglimuudatus mängijatele tähendab ja kaasa toob.

KADI PARTS

V

arem oli meie Betsafe saaliliiga ja murujalgpalli kolme kõrgema liiga omavaheline suhe reguleeritud selliselt, et mängija, kes soovis end näiteks 2018. aastaks üles anda Premium, esiliiga või esiliiga B võistkonda, ei tohtinud enne seda osaleda 2017/2018. aasta saalijalgpalli meistriliigas. See tähendas, et mängijad, kes oleksid soovinud mängida jalgpalli nii õues kui ka saalis, pidid valima, kummale nende süda rohkem tuksub. See tekitas futsaliringkondades ohtralt pahameelt, sest paljud soovijad ei saanud futsaliga tegeleda, ning ala populariseerijate nördimuseks jäädi ilma potentsiaalsetest huvilistest.

Tänavusest sügisest on aga kõik muutunud, sest saalijalgpallikomisjon tegi oma viimati peetud koosolekul Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) juhatusele reeglimuudatuse ettepaneku, mis kinnitati. Uue reglemendi järgi on Betsafe saaliliigas endiselt keelatud Premium liigasse üles antud meeste osalemine, kuid vabaks lasti osalemine esiliiga ja esiliiga B mängijatele.

Rohkem valikut EJLi saalijalgpalli tehnilise juhi Kert Küttise hinnangul on esiliiga nii-öelda vabakslaskmine vägagi tervitatav, sest see aitab hetkel vähese kõlapinnaga saalijalgpalli populariseerida.

38

JALKA NOVEMBER 2018

„Jõuame rohkemate mängijateni ja sealhulgas ka nendeni, kes murujalgpallis võibolla ühel hetkel enam ei taha tipptasemel tegeleda, sest on tarvis oma elule keskenduda,“ selgitas Küttis. „Nüüd on neil pärast profitasemel lõpetamist üks valik juures.“ Betsafe saaliliigas palliva Viimsi meeskonna esindaja Andrei Golovin rõõmustas samuti reegli muutmise üle: „Lootsime väga, et see juhtub, ja olime kahe käega selle poolt!“

KRISTJAN PAAPSI:

„Sa pead paratamatult hakkama kiiremini mõtlema ja otsustama.“ Tema sõnul on suurim pluss see, et nüüd on rohkematel noortel võimalik mängida ka saalijalgpalli. Golovin selgitas, et on näinud noori mängijaid, kes ei tahtnud end varem Betsafe saaliliigasse üles anda, sest kartsid olukorda, kus neid kutsutakse paar kuud hiljem mängima murujalgpalli esiliigat, ent sellest tuleb saalijalgpalli kõrgliigas mängimise tõttu loobuda. „Olen näinud poisse, kes loobusid sellel põhjusel esmalt futsalist, aga ei saanud pärast ikkagi ka esiliigat mängida,“ nentis Golovin. „Terve hooaeg läks neil kaduma.“

Kahe jalgpalli alaliigi koostöötamise võlu tõi uue reegli valguses välja ka Kristjan Paapsi, kes tänavu mängis pool hooaega murujalgpalli esiliiga meeskonnas Tartu JK Welco ning plaanib alates sügisest hakata mängima saalijalgpalli kõrgliigat Tartu Ravensis. „Eelmine reglement soosis sarnaste alade vastandumist, aga mõlemad on ju jalgpallid: üks sees ja teine väljas,“ arutles Paapsi. „Need kaks spordiala peaksid käima käsikäes ja üksteist täiendama. Ma ei näe, et meil oleks nii palju harrastajaid, et futsalit ja murujalgpalli lahus hoida.“

Kas jalgpalli saab liiga palju?

Kristjan Paapsi tänavuse aasta muruvuti koduklubi Tartu Welco tegevjuht Edgar Leht nentis omakorda, et peab küll reeglimuudatust laiemas plaanis positiivseks, kuid seda vaid teatud mängijate puhul: „Olen endiselt arvamusel, et noored mängijad ei tohiks kahte jumalat teenida.“ Ta selgitas, et kui kogenud mängijad – nagu näiteks 31aastane Paapsi, kes on aastaid tagasi mänginud ka Premium liigas – soovivad pärast oma murujalg-

saalijalgpall Kas reeglimuudatus keerab klubid tülli?

Kristjan Paapsi (mustas) sai eelmisel hooajal kaasa teha vaid Ravensi võistkonna eest saalijalgpalli meistriliigas. Sel aastal sai ta peale selle mängida ka Welco eest esiliigas ning alustab sügisel taas Ravensiga. Foto: Jana Pipar

palli profikarjääri lõppemist mängida korraga kõrgemal tasemel saalijalgpalli ja esiliiga vutti, on see arusaadav. Kui aga murujalgpalli stipendiaadid või muud noored andekad mängijad hakkavad mõlemat mängima, siis on see liiast. „Mängimise ja puhkuste vahekord läheb paigast ära,“ selgitas Leht. „Kui esiliiga hooaeg lõppeb novembris, peaks kuu aega puhkama. Kui noor mängib sel ajal Betsafe saaliliigat ja tuleb ettevalmistusele ilma puhkuseta või jätab ettevalmistuse hoopis vahele ja mängib futsalit kuni veebruarini, siis see ei ole hea variant. Kui aasta ringi vutti taod, siis kurnad ennast ära.“ Ka EJLi saalijalgpalli tehniline juht Kert Küttis nentis, et ohukoht jalgpalli üleküllastumise tõttu on olemas. Samas ütles Küttis, et sellist olukorda saab vältida, kui mängijad ise julgevad oma olukorrast märku anda ning klubid oskavad omavahel koostööd teha. Ta selgitas, et futsali- ja murujalgpalli klubid, kes kasutavad samasid mängijaid, peaksid treenerite tasandil kokku leppima, mil viisil kasutada mehi nii, et neid mitte ära kurnata. Ideaalses maailmas töötaksid kaks eri võistkonda

koguni ühes klubis ja nii saaks mängijaid liigutada palju lihtsamalt. „Kui on näha, et mõni mees on saalis ülihea ja murujalgpalli hurraa kaob ära, siis saaks ta keskenduda futsalile ning aidata teist meeskonda õues nii palju, kui tahtmist ja vajadust on,“ unistas Küttis. „Ning samuti vastupidi.“ Nii saali- kui ka murujalgpalli kogemusega Kristjan Paapsi ei usu, et mängijatel võib uue reegli valguses ülekoormus tekkida. Ta nõustus, et noormängijatele tuleb kindlasti treeneritega rääkides puhkust võimaldada, kuid pigem on saalijalgpall neile teistsugune väljund ja alternatiiv, mida muruvuti hooaja järel proovida.

Saalijalgpalli kiire mõtlemine Just noormängijad on need, kelle pärast futsalikogukonna inimesed reeglimuudatust eriti tähtsaks peavad. Viimsi meeskonna esindaja Andrei Golovin leidis, et kasvõi lühiajaline saalijalgpalli mängimine annab hea kogemuse. „Noored peaksid talvel kasvõi ühe või kaks kuud saalis olema,“ rääkis Golovin. „Kui ma ise olin noor, siis mängisid kõik tavajalgpalli poisid talvel

Esiliiga ja esiliiga B klubidele anti futsali meistriliigaga seotud muudatusest teada maikuus toimunud dialoogkohtumisel. Reaktsioone ja arvamusi oli erinevaid: oli neid, kellel oli samamoodi nagu futsaliklubidel uue olukorra üle hea meel, ent oli neidki, kes jäid erapooletuks või leidsid, et nii mõnegi mängija puhul võib reeglimuudatus tekitada peavalu. Kas võib aga juhtuda, et esimene muudetud kujul hooaeg, mida hakkame nüüd sügisest nägema, keerab saali- ja murujalgpalli klubid omavahel lõplikult tülli?

Tartu JK Welco tegevjuht Edgar Leht seda ei usu. „Saalijalgpalli kandepind on seni olnud ikkagi üsna väike,“ rääkis Leht. „Eestis ei ole väga palju mängijaid, kes oleksid noorena välivutist loobunud ja läinud ainult saali mängima. Eestis on saalijalgpall ikkagi pigem nišiteema.“ Teise leeri esindaja ehk Viimsi futsalitiimiga seotud Andrei Golovin ütles samuti, et suurt tüliõuna ta tekkimas ei näe: „Kui mõne kõrgema murujalgpalli klubi mees mängib üks-kaks hooaega futsalis, siis paraneb tema kvaliteet ka suures jalgpallis. Ja ma ei ole kuulnud, et klubid oleksid selle reegli suhtes negatiivselt meelestatud olnud.

Pigem olen kuulnud murujalgpalli klubidest, kellel on selle üle hea meel.“

saali ja võin öelda, et tehnilise poole pealt oli areng palju parem ja kiirem kui tänapäeval.“ Futsalikoondises mänginud Kristjan Paapsi rõhutas seda, et saalijalgpall arendab kiiret mõtlemist: „Saalis on piiratud aeg ja ruum, sa pead paratamatult hakkama kiiremini mõtlema ja otsustama. Lõpuks on see ju kõige elementaarsem asi, mida õuejalgpalli kaasa võtta.“ Ta lisas, et mõtlemise kiiruse muutmiseks ja teise perspektiivi saamiseks peaksid tema hinnangul mõnda aega futsalit proovima kõik mängijad, kes soovivad murujalgpallis vähemalt noortekoondise tasemel läbi lüüa.

2018 NOVEMBER JALKA

39

treener

Tammeka duubelnaiskonna ja U15 tüdrukute koondise treener Maria Sootak lubab trennis nalja visata, aga töötegemise ajal peab keskendumine olema maksimaalne. Foto: Triin Saulep

40

JALKA NOVEMBER 2018

treener

Maria Sootak:

ma ei taha dinosauruseks muutuda Tartu Tammeka duubelnaiskonna treenerile Maria Sootakile meeldib, kui trennis saab nalja, aga tööd tehakse korralikult. Lisaks ka U15 tüdrukutekoondise juures tegutsev Sootak tunnistab, et kõige enam kardab ta dinosauruseks muutumist ehk seda, et ta ei suuda ajaga kaasas käia.

KADI PARTS

V

äikesena poistega hoovijalkat mänginud Maria Sootak jõudis jalgpallitrenni 12aastaselt, kuigi hing ihkas sinna juba varem. Paraku polnud see võimalik, sest ema muretses väikese Maria pärast. „Elasin Tamme staadionist kaugel ja kuna olin enda ea kohta pisike, siis ei tahtnud ema mind varem lasta bussiga teisele poole linna sõitma,“ meenutab tänavu oktoobris oma 28. sünnipäeva tähistav Sootak.

Kui esimest korda oli jalgpallitrennis käidud, siis sinna Sootak ka jäi.

Peale mängimise, mida loo peategelane teeb siiamaani, hakkas ta 2008. aastal tegelema ka treeneritööga. Esmalt juhtus see Tammeka toonase peatreeneri Katrin Kaarna palvel, sest oli vaja tegeleda väravavahtidega. Sealt jäigi

treeneripisik Sootakile külge, kuigi ta ei mäleta hetke, mil otsustas treeneriks hakata.

Sootak töötab ka U15 koondise abitreenerina ja tema sõnul on vähemalt sel aastal olnud selles vanuseklassis seis hea. Sootaki meenutuste järgi pole ta seni ühegi noortekoondise juures näinud nii motiveeritud ja ühtehoidvat rühma. Loomulikult on koondiste juures veidi keeruline vähene koosviibimisaeg, kuid Sootak sellele liiga suurt tähtsust ei omista, sest paari päevaga saavad tüdrukud alati ühele lainele. Raskustest rääkides tunnistab Sootak, et kõige keerulisem on ennast mugavustsoonist välja suruda. „Minu suurim hirm treenerina on see, et muutun igavaks ega taha ennast enam täiendada,“ selgitab ta. „Teised

treenerid vaatavad siis, et issand, kui iganenud ja mõttetu dinosaurus ta on, aga mina mõtlen muudkui, et kogu aeg on ju nii tehtud, ega tahagi midagi uut õppida.“ Suurim rõõm on Tammeka duubelnaiskonna treenerile treenitavad ja nende areng. Sootakile meeldib olla jalgpallimaailmas sees ja tegeleda mänguga, mida ta armastab. Oma käekirjast rääkides ütleb Sootak, et kord peab trennis paigas olema. „Kui üks räägib, siis teised kuulavad,“ on Sootak konkreetne. Ta rõhutab, et temale on oluline see, et mängijad treeneri nõuandeid usaldaksid, aga see usaldus peab olema kahepoolne. „Kui treener millegagi eksib, siis peab ta seda tunnistama. Mulle on alati olnud hästi oluline, et kui olen eksinud, siis mu treenitavad peavad seda teadma.“ Trennides on aga loo peategelase sõnul sobilik ka veidike nalja visata ja Sootak ei pahanda sellegi peale, kui nalja tehakse treeneri üle, kuigi naljategemise ja tõsise töö vahelise tasakaalu leidmine võib treenitavatele vahel raske olla. Töötegemise ajal peavad aga keskendumine ja pingutus olema maksimaalsed.

EKSIMUST PEAB TUNNISTAMA

„Mulle on alati olnud hästi oluline, et kui olen eksinud, siis mu treenitavad peavad seda teadma.“ Lähituleviku ja konkreetsete eesmärkide kohta julgeb Sootak välja öelda, et ta tahab Tammeka duubelvõistkonnaga tõusta esiliigasse. Suurematest ambitsioonidest rääkides jääb ta aga üldisemaks ja ütleb, et pole endale seadnud sihti olla tingimata Tammeka peatreener või naistekoondise juhendaja. Pigem lähtub Sootak sellest, et kui mõne positsiooni vastu võtab, oleks ta sellel hetkel seda täielikult väärt. „Kui mulle pakutakse mõnda positsiooni, siis tahan, et oleksin sellel hetkel selleks parim valik,“ selgitab Sootak, et niisama koha pärast ta ametiposti vastu ei võtaks.

2018 NOVEMBER JALKA

41

pipraterad

Hetk, mis võis otsustada meistritiitli is Flora võ esti Tallinna E e kaitsta 90 + 4. s u t o lo kaotada septembril, kui Tallinna lit 30. it t õ ii v it t r s t e is ä me ti k altist an tol. Voor n o f e p n i o t u k t he min ud . Just see nal tülli pööran le ü i v le e a K i q Ar A. Le Co ait Toom ja klub d li o m e M var avavaht käest ja Flora vär m viskas kindad s ri Magnu oo fännid. T itses võõrsil puu etas stu ka til toim Kalevi va pildil). Üleminu e Flora ( Karofeld sti kõrvale endin o . penalti p a Hannes Anier mängij

42

JALKA NOVEMBER 2018

pipraterad pipraterad

Foto: Jana Pipar

2018 NOVEMBER JALKA

43

koondislased

21 koondislast

Enar Jääger Meelis Peitre

väljastpoolt suuri Eesti linnasid

Jalka toimetus heitis pilgu Eesti meestekoondise mängijate sünnikohtadele ja otsis 21 koondislase puhul välja 20 huvitavamat paika, mis ei kuulu suuremate Eesti linnade hulka. Panime põnevamad sünnikohad ka kaardile, et visualiseerida seda, millistest toredatest kohtadest on meie koondislasi sirgunud.

HIIUMAA

Rimo Hunt

Keila

Dirhami

HARJU Kohila Rapla

LÄÄNEMAA

RAPLAM

Emmaste

Andre Frolov

PÄRNUMAA SAAREMAA Kuressaare Enver Jääger

Alo Bärengrub

Mihkel Aksalu

Vjatšeslav Zahovaiko Kanada, Toronto

44

Andreas Vaikla

JALKA NOVEMBER 2018

Aleksandr Puštov

Kaliningrad 

koondislased Urmas Rooba

Konstantin Vassiljev

Meelis Rooba

Dmitri Kruglov

Andrei Veis

Maardu

LÄÄNEVIRUMAA Tapa

UMAA

IDAVIRUMAA

Roosna-Alliku

Kehtna MAA Lelle

Koeru Paide

JÄRVAMAA Türi

JÕGEVAMAA

Võhma

Gert Kams

Põltsamaa

A

Aivar Anniste

VILJANDIMAA

TARTUMAA

PÕLVAMAA

VALGAMAA Sangaste

Madis Vihmann

Kuldre

VÕRUMAA Aleksander Saharov

Kaarel Kiidron

Jarmo Ahjupera

2018 NOVEMBER JALKA

45

koondislased

Väikeses kohas kasvamise võlud ja valud Foto: Lembit Peegel

Foto: EJL/Oliver Pütsep

harjutusi. Lisaks käisime palli mängimas ka vabal ajal ja siis oli staadion alati lapsi täis.

Alo Bärengrub Kehtnast

Jarmo Ahjupera Võhmast Mulle meeldis väga Võhmas üles kasvada, kõik oli käe-jala juures: kool, trenn, kodu. Kasulik oli seal kasvada ka spordi mõttes, sest meil oli entusiastlik treener ja eestvedaja, kellel oli igas vanuses gruppe. Mäletan, et kui trenni läksin, siis sain kaks nädalat käia ja juba läksin esimestele võistlustele. Eks sõitmist oli palju, aga treener vedas meid alati. Meeldis ka see, et üsna kiirelt sain hakata endast vanemate poistega mängima, ja see kindlasti arendas mind. Aga loomulikult ei tegelenud ma ainult jalgpalliga, vaid väikesele kohale iseloomulikult sai kõiki alasid tehtud: kergejõustikku, maadlust, lauatennist.

Arvan, et väikesena on hea, kui sul on kõik asjad lähedal. Kui oled 12–13aastane, siis võid sõita pool tundi bussiga trenni, aga nooremate puhul mina seda ei poolda. Nii et minul oli üles kasvades kõik hea ja millestki puudust küll Võhmas polnud. Muidugi ei olnud meie trennid sellised, nagu praegu on, et juba kuueaastaselt on läbi mõeldud, mida ja kuidas midagi teeme ning kuhu jõuda tahame. Mina käisin trennis ikkagi seepärast, et mulle meeldis jalgpall ja me tegime seal lihtsamaid 46

JALKA NOVEMBER 2018

Muidugi meeldis mulle Kehtnas kasvada. Minu õnneks tekkis mul võimalus jalgpalliga tegeleda ja trenn toodi põhimõtteliselt koju kätte, kui sinna rajati FC Flora Kehtna jalgpallikool.

See oli maakonnapõhine ja eks trenne toimus ka mujal, aga pigem tassiti meid ikka rohkem Kehtnasse kokku.

Tänu jalgpallile tekkis mul ka võimalus liikuda väikesest kohast suurematele jahimaadele ja praeguseks olen suurema osa oma elust elanud Tallinnas.

Arvan, et üles kasvades on nooremate laste puhul logistika väga oluline.

Olen ise käinud Tallinnas Maarjamäel trennis ja sõitnud igapäevaselt kahe bussiga ühest linna otsast teise, see võib väga kurnav olla. Kui saad ikkagi enda lähedal staadionil trennis käia, siis mul polnud küll kunagi seda ohtu, et oleksin trennist puudunud.

Ma pole kusjuures kunagi mõelnud, et ole ainuke Kehtnast pärit Eesti jalgpallikoondislane, aga nii see vist tõesti on!

Foto: EJL/Sander Jürjens

Rimo Hunt Haapsalust

Dirhamis elasin päris väikese beebina, aga suurema osa elust olen Haapsalus elanud. Haapsalu-suguse väikelinna eelis oli see, et kui sul on kõik lähedal, siis ei ole vaja nii palju seigelda kasvõi näiteks trennimineku puhul. Ja mõtle, kui palju aega jääb siis muudeks asjadeks, kui ei pea iga päev suurt osa ajast kulutama bussidega või rattaga sõitmisele. Teine külg on muidugi see, et ega väikeses kohas ei ole see valik nii suur ja huvilisi ei pruugi olla nii palju.

Meile sattus õnneks päris paras punt omavanuseid kokku.

Kui tasemest rääkida, siis loomulikult on see väikeses kohas paratamatult nõrgem, kuna sinna ei ole kvaliteetset treenerijõudu nii lihtne saada. Meil oli treeneriks üks aktiivne kehalise kasvatuse õpetaja, nii et võib selles mõttes öelda, et tingimused ei olnud kõige paremad, sest puudus professionaalse jalgpallitaustaga inimene. Samas puudusid meil igasugused pinged, saime areneda oma loomulikus rütmis ja treener vaatas, et kõigil oleks trennis hea olla.

JALKAFÄNN!

TUTVU SISUGA www.jalgpallpildis.ee

SOOVITA SÕBRALE, RUTTA RAAMATUPOODI!

Lembit Peegel

lugeja küsib Nikita Baranov ajas juuksed päris maha, sest nad ei kasva.

Foto: Lembit Peegel

NIKITA BARANOV

Sünniaeg:19.08.1992 Koduklubi: Sogndal (Norra) Varasemad klubid: Valga

Warrior, FC Flora, Kristiansund Koondisekarjäär: 31/0

48

JALKA NOVEMBER 2018

lugeja küsib

Nikita Baranov:

kogu aeg ei saa olla ilmeksimatu Lugejate küsimustele vastav koondise keskkaitsja räägib, et temast võinuks saada politseinik.

Saame teada, millisel spordialal ta Sergei Mošnikovile kindlalt ära teeb ja miks Baranov endale ägedat jalgpallisoengut ei lõika.

AET SÜVARI, ERR SPORT Miks sa tahtsid jalgpalluriks saada? (mikk_kypar) Alguses oli tegelikult nii, et ma üldse ei teadnudki, mida jalgpallitrennis tehakse, ma tegelesin hoopis karatega. Olin siis kaheksa-aastane, kui läksin sõpradega jalgpallitrenni kaasa. Meeldis. Ja nii see läks. Esimesed kuus kuud käisin Tallinna Dünamos, seal oli tore kollektiiv ja sõbralikud treenerid. Mulle meeldis seal kõik, olin kohutavalt energiat täis.

Kas oled noorteklassides mänginud või tahtnud mängida muudel positsioonidel kui kaitses? (Kaspar, Rakvere) Kui ma laps olin, siis olin pikk poiss, kõik teised olid väiksemad. Treenerid panid mind kohe kaitsesse ja olen sinna ka püsima jäänud. Magnus Pehrssoni ajal mängisin koondises Leeduga mängus korra ka keskpooliku kohal, aga sain aru, et see pole minu jaoks. Raske oli.

Floras olin ma ka kaks aastat paremkaitses, see oli veel enam-vähem, aga üldiselt tunnen ikka, et keskkaitse on minu koht.

Millises vanuseklassis meeldis sulle noortekoondises kõige rohkem mängida? (Hannes, Tallinn) U21. See oli tugev meeskond, Martin Reim oli ka peatreener ja meil läks üsna hästi.

Mängisid Floras eestikeelses kollektiivis: kas ja kuidas oli see sinu jaoks teistsugune kogemus võrreldes vara-

semate venekeelsete kollektiividega?

(Georgi, Tallinn) Enne Florasse minekut olin ma veel Valga Warrioris. Valga treener oli Zaur Tšilingarašvili, temaga ei olnud raske kohaneda. Ka kollektiiv oli Warrioris väga tore, väga head kutid. Mis siin ikka, kõik on ju üks meeskond, vahet pole, kust sa pärit oled, kui annad endast igas mängus maksimumi ja kui meeskond tunneb, et sinust on kasu. Nii et kui ma edasi Florasse läksin, olid mul seal ees juba mõned sõbrad, kes mind alguses palju aitasid. Aga kuidas see venekeelsest kollektiivist erineb … venelased on tihti palju emotsionaalsemad ja ka treenerile vaieldakse rohkem vastu, vahel tekib ka konflikte. Floras oli distsipliin ikka täiesti teistsugune, eriti Norbert Hurda käe all. Ei kujuta ettegi, et temaga oleks võinud konfliktiolukord tekkida.

Milline Floraga võidetud tiitlitest on sulle kõige tähtsam? Miks? (Diana, Tartu) Tavaliselt on selleks esimene tiitel, aga ma ei saa seda öelda, sest tookord mängisin kaasa ainult kahes mängus ega tundnud, et oleksin tegelikult meeskonda eriti palju aidanud. Nii et minu jaoks on selleks minu teine tiitel 2015. aastal, kui ma olin ikka juba põhimees ja tundsin, et andsin endast kõik. Selle tiitlivõidu järel olid väga tugevad emotsioonid.

Täitsin sellega ühe oma unistuse: tulla Eesti meistriks.

Kas sul on oma agent? Ja kui on, siis kuidas sa ta leidsid, kui tihti suhtlete ja kui palju ta sind aidanud on? (Triinu, Tallinn) Jah, mul on oma agent, Harri Ojamaa.

Ma võtsin temaga ise ühendust, kui agenti hakkasin otsima. Ega neid Eestis ju palju ole. Ilma agendita on Eestist ikkagi raske edasi liikuda, sest ega välisklubide skaudid siinset liigat ei jälgi.

Kui mängid mõnes heas liigas, siis seal

on võibolla igal mängul viis-kuus skauti tribüünil, aga Eestis ju nii pole.

Kui mul on mingi mure, siis ma saan alati oma agendi poole pöörduda, aga muidugi suhtleb ta minuga ka ise. Kui ma nüüd Norras klubi vahetasin, siis olin temaga palju kontaktis – ta küsis ikka, kuidas mul läheb, kas olen korteri leidnud, kuidas mängudel läheb. Võin teda kõiges usaldada. Usaldus peab olema.

Kas Florast on välismaale siirdumine lihtsam kui muudest Eesti klubidest? ( Janar, Tallinn) Kui võtame kõik suuremad Eesti klubid – Levadia, Kalju ja Flora –, kes eurosarja mängivad, siis muidugi on sealt lihtsam välismaale liikuda. Tase on kõrgem, kvaliteet parem. Aga eks kõik oleneb kokkuvõttes mängija tasemest. Kui sind kutsutakse testimisele ja sa suudad näidata, et sobid klubile ja meeldid treenerile, siis pole ju lõppude lõpuks vahet, kust sa tuled.

Mis on suurim erinevus Floras ja Norras mängimise vahel? (Ants, Viljandi) Publik. Meie staadion on päris suur, 4500 istekohta, ja peaaegu igal mängul on see rahvast täis. Sealne atmosfäär annab energiat, emotsioonid on laes. See sunnib ennast ka pingutama, tahad näidata, et pealtvaatajad tegid õige otsuse, kui nad tulid mängule, mitte ei läinud näiteks kuskile baari istuma. See on suurim erinevus. Professionaalsus ja suhtumine on seal samasugused nagu Eestis, aga sealne liiga on ühtlasem. Seal on nagu siingi kolm tugevamat meeskonda, aga väga nõrku tiime ei ole. See tähendab, et sa ei või kunagi teada, mis seisuga kohtumine lõppeb, ei saa minna mängule ja mõelda, et lööme viis-kuus väravat. Igas mängus peab endast sada protsenti andma.

Mitu korda võitsid palgas, kui läksid Florast Norrasse? (Liisi, Rakvere) No kaks korda ikka võitsin.

2018 NOVEMBER JALKA

49

Nikita Baranov eelmise aasta 3 : 0 võidumängus Horvaatia üle. Paremal meie puurilukk Marko Meerits, vasakul Ante Coric.

Mis on olnud su parim mäng Norras?

Miks just see? (Kristi, Võru) Ma loodan, et kõige parem mäng on veel ees. Aga üks väga hea mäng, mis mulle on meelde jäänud, oli Kristiansundiga võõrsil Molde vastu, kui võitsime neid 1 : 0. Kristiansundi ja Molde mängud on põhimõtteliselt kohalikud derbid, aga lisaks oli see meile tähtis võit, sest neile oleks võit andnud võimaluse meistritiitlit püüda, meie aga kindlustasime sellega püsimise kõrgliigas.

Kas oled kunagi koondises tundnud eesti ja vene keelt kõneleva leeri vahel mingisugust vastuolu? (Kadri, Peetri) Ausalt öeldes ei ole. Aga muidugi kui koondisega koguneme, siis on ikka nii, et riietusruumis räägime omavahel rohkem vene keelt kõnelevate poistega ja eestlased räägivad omavahel. Ja näiteks ruutu mängime ka omakeskis. Aga see on alati nii olnud. Juba enne seda, kui mina koondisse tulin, oli nii.

Mis on kõige raskem asi, mida treener sinult kunagi nõudnud on? ( Jaanus, Ilmatsalu) Keskkaitsjana tean, mida ma sellel positsioonil tegema pean, seda ei ole vaja eraldi üle rääkida. Aga kui pean kuskil teisel positsioonil olema …

Nagu ma juba rääkisin, pani Magnus Pehrsson mind mängus Leedu vastu keskväljale. Ta ootas minult sooritust, tulemust, aga mul oli raske ja ma ei saanud aru, mida ta minult tahtis.

Nii et sellistes olukordades ei saa ma garanteerida, et kõik väga hästi välja tuleb.

50

JALKA NOVEMBER 2018

Mulluses 0 : 0 MM-valikmängus Andreas Avraami ja Küprose vastu.

Mis on kaitsjana kõige raskem? (Frederik, Tapa) Kaitsja on enne väravavahti viimane mees väljakul. Pead olema tark, külma närviga, teadma, kuidas olukorda kiiresti ja õigesti hinnata, ja juhendama teisi, sest sina näed väljakut kõige paremini.

Pead katsuma riskantsetest otsustest hoiduda ja kindlalt mängima.

RAHVUSLIK ERINEVUS

„Venelased on tihti palju emotsionaalsemad ja ka treenerile vaieldakse rohkem vastu, vahel tekib ka konflikte. Floras oli distsipliin ikka täiesti teistsugune.“ Kas sul on mõnda mängulist olukorda, mida oma peas pidevalt läbi kerid ja siiamaani läbi elad? (Robert, Pärnu) Ühte sellist olukorda ei ole, küll aga teen ma sellist asja pärast iga mängu. Kui mängult koju jõuan, on adrenaliin veel sees, magada ei saa. Siis käin peas kogu mängu läbi, mõtlen kõik momendid läbi. Vaatan neid videost, analüüsin. Isegi veel paar päeva pärast mängu – ikka ketran neid peas. Ja niimoodi igal nädalavahetusel. Ma võtan mänge väga tõsiselt, ma ei saa neid kohe unustada, selja taha jätta ja edasi minna.

Mentaalselt on see tegelikult kohutavalt raske. Praegu kui mu naine on lapseootel, olen Norras üksinda ja siis on veel eriti raske. Kui võidame, on tore, aga kui tuleb kaotus, siis elan neid negatiivseid emotsioone väga läbi. Tahaks millelegi muule mõelda, millegi muuga tegeleda, aga ei saa.

Kas kaitsjana on raske leppida mõne olukorraga, kus sinu pealt tuleb otsustav värav? Kas see jääb sind painama? Kuidas sellest tundest üle saad? ( Janet, Helsingi) Kõige parem tunne see tõesti ei ole.

Eriti kui teed otsustavas olukorras vea või lööd omavärava ja siis veel meeskond kaotab. Aga eks teised mõistavad seda, kõik on ju profid ja teavad, et selliseid asju juhtub, ei saa olla alati ilmeksimatu. Kuidas sellest üle saada? Uus mäng tuleb peale, hakkad selleks valmistuma.

Vaatad oma eksimuse üle ja proovid uues mängus paremini tegutseda.

Millist mängu pead koondisekarjäärist oma parimaks? Miks? ( Johannes, Nuustaku) Kreeka vastu võõrsil saadud 0 : 0 viiki.

Olin seal ise oma esitusega kuidagi rahul ja ka meeskonna jaoks oli see tähtis punkt. Tunded olid laes, sest kreeklastega oli ikka päris raske. Aga tuli hästi välja.

Mis oli lapsena su suurim unistus? ( Jakub Torz) Enne kui jalgpalli mängima hakkasin, tahtsin olla politseinik. Aga pärastpoole on unistus kindlasti olnud seotud heaks jalgpalluriks saamisega. See ei ole veel sada protsenti täitunud, aga vähemalt olen selle poole teel.

Mis on su lemmik putsade bränd? ( Juha, Tartu) Nike Tiempo. Proovisin seda viis-kuus aastat tagasi ja nüüd kasutan ainult seda.

Mul on üsna lai jalg ja Tiempo istub mugavalt. Olen ka teisi proovinud, aga see on parim.

MM-valikmängus Belgia vastu pidi Nikita Baranov nurgalöökide ajal pusklema Tottenhami keskkaitsja Toby Alderweireldiga.

Mis spordialal oled peale jalgpalli hea? (@sander.gontmacher) Ma ei tea, kas see just sport on, aga lauatennises olen ma enda arvates päris heal tasemel. Mul on hea reaktsioonikiirus.

Sergei Mošnikovile teen igal juhul ära.

Kas oled kunagi tahtnud endale teha mõnda ägedat jalgpallisoengut? ( Jaanika, Ulila) Võibolla isegi tahaks, aga mul on isa geenid. (Naerab – toim.). Tal on ka hästi kehvad juuksed, need ei kasva hästi. Nii et ma otsustasin juuksed ära ajada. Ega see mulle väga ei meeldi, aga kui juuksed ei kasva, mis siis teha?

Mis on su unistuste klubi? (@teelehelena) Sellist klubi ei ole, aga mulle meeldib väga Itaalia liiga. Väga-väga tahaks kuskil seal mängida. Itaalia üldse meeldib mulle meeletult: kliima, mentaliteet, toit, arhitektuur, jalgpall, atmosfäär … See, kuidas seal jalgpallile kaasa elatakse. Kõik meeldib.

Kuhu sooviksid Norrast veel edasi liikuda? (Viljar, Tartu) Itaalia on mu unistus, aga Norrast on sinna ikka väga raske saada. Mulle meeldib ka Holland. Tegelikult tahaks üldse kuskile sellisesse liigasse, kus mängitakse rohkem palliga. Norras on väga füüsiline ja jõuline jalgpall, palju mängitakse pikki palle, aga mulle sobib tegelikult rohkem see stiil, kus saab enam palliga mängida.

Mis on olnud mängijana sinu suurim trauma? (Tõnis, Keila) Kõige tõsisem on olnud vasaku jala metatarsaalluu mõra. Seda oli vaja

opereerida, sinna pandi sisse metallkruvi.

See polnud küll väga raske vigastus ja ma mängisin sellega päris kaua – ikka nii, et paar mängu mängisin, siis jätsin paar tükki vahele, kuni lõpuks otsustasime koondise arsti Kaspariga (Kaspar Rõivassepp – toim.), et teeme opi ära.

Tegime ära ja siiamaani on kõik korras.

Aga sel aastal olin samuti kolm ja pool kuud audis. Täpselt ei teagi, mis mul häda oli. Klubist öeldi, et kapslirebend, Kaspar ütles, et ikka midagi muud. See mõjutas ka ravi ja seetõttu nii pikalt läkski. Vahel annab see praegugi tunda, aga loodan, et paraneb.

MÄNGUD KEERLEVAD PEAS

„Ma võtan mänge väga tõsiselt, ma ei saa neid kohe unustada, selja taha jätta ja edasi minna. Mentaalselt on see tegelikult kohutavalt raske.“ Millist oma omadust tahaksid kõige rohkem parandada? Miks? ( Jura, Narva) Peaga mängu. Norras olen tundnud, et mul tekib probleem pikkade ründajatega, kes mängivad peaga väga hästi. Teen selle nimel trennis tööd, et paremaks saada. Tean, et on vaja veel juurde panna.

Mis on olnud profijalgpalluriks saamise juures kõige raskem? Miks? (Oliver, Tartu) Üleminekuperiood noortest täiskasvanute sekka. Korraga tekib olukord, kus on väga raske jalgpallile keskenduda. See

Fotd : Lembit Peegel

on selline periood, kus tahaksid kõike proovida, aga samas on see jalgpallikarjääri seisukohalt väga oluline aeg, kus areneda. Meil ei ole kahjuks sellist struktuuri nagu välismaal, kus juba 15–16aastaselt hakatakse kaks korda päevas treenima. Nii et see võiks olla professionaalsem.

Kas tahaksid kunagi ka treenerikarjääri proovida? (@germoke15) Pärast mängijakarjääri lõppu tahaksin kindlasti treenerikoolituse läbi teha.

Olen isegi mõelnud, et kui tulen Eestisse karjääri lõpetama, mängin veel siin paar aastat ja samal ajal teen treeneripaberid ära. Ma ei tea isegi, kas ma päriselt treeneriks tahan saada, aga ma tahan näha, kas see sobib mulle või ei sobi. Igal juhul tunnen, et tahan spordiga seotud olla. See on see, mida ma kõige paremini oskan.

Kes sind innustab? (Gregor Jaskar Linnupuu, Viljandi) Mu pere. Meile sünnib jaanuaris laps ja mind innustab soov kindlustada neile paremat elu ja mugavusi. Et nad ei peaks mitte millegi pärast muretsema ja et ma saaksin neile anda kõik, mida nad vajavad.

Jalkale saabus küsimusi nii meili, Facebooki kui ka Instagrami teel.

Järgmises numbris vastab teie küsimustele Andre Frolov.

Saada küsimused kadi@jalgpall.ee või postita Eesti Jalgpalli Liidu Facebooki või Instagrami.

2018 NOVEMBER JALKA

51

O K TO O BER 20 1 8

puhastest viljadest.

SEP TEM B ER 2 018

 SHIMANO XT/ALIVIO 3X9 KÄIGUVAHETUS  ALUMIINIUMRAAM, 29“ JOOKSUD  ROCK SHOX ESIAMORT LENKSULT LUKUSTUSEGA

AUGUST 2018

uus!

enne €849 nüüd

€639

Kuidas leida õige spordiala? virsiku RAUNO TIITS

 SHIMANO ALIVIO 3X9 KÄIGUVAHETUS  ÕHENDATUD ALUMIINIUMRAAM, 28“ JOOKSUD  LUKUSTATAV ESIAMORT

täiskäigul edasi

Mida teha vahetult enne jooksustarti?

9 772382 818016

põhjamaade nr.1 smuutibränd.

Kui vajalik on treeningueelne soojendus? eestis teaduslikult uuritud. Õnnetused, mis vapus-

€29.

Spordivõistlused ekstreemsuste armastajatele Eestlased mõttespordis maailma tipus

Mis ühendab Gerd Kanterit ja Sügisjooksu?

HIND 4.95

95

Ultrajooksja vaimsed väljakutsed

Miks proovida salsat?

Jooksufännid koguvad maratone

tasid spordimaailma

uus!

AMETLIK INFO LEHEKÜLGEDEL 2-5 www.froosh.ee |

froosheesti |

Programm, osaleja info, rajakaart, liiklus ja parkimine # froosheesti

50400 FRO] Translated PKL Ad Various Sizes AW.indd 1

HIND 4.95

spordipere pesamuna

Katrina Lehis – võitja Haapsalust

7.-9. september 2018

Sajandi Suurjooks 7. – 9. september 2018

Netimüük: 5555 1511

KIRKE KIRT

Kuidas maksimaalselt pingutada?

9 772382 818016

HINNAD ALATES

|

Spordinädal 2018 kutsub liikuma!

ELUSTI I L

Marten Liiv

Mis on vabasukeldumine?

Raudmees Marko Albert

A J AVI I DE

Mälutreening hoiab erksana

Närvisüsteemiga seotud vigastused

Kuidas peletada väsimust?

MEELELA H UTUS

staažikas võrkpallistatistik

Räägime jõutreeningu tähtsusest

Millised on jooksuspordi vigastusriskid?

HIND ALATES

99

a: 56 229 000

ALAR RIKBERG

OKTOOBER 2018

Roman Fosti katsetab piire maratonis

€199.95

Area kvaliteet-rulad

9

Miks peaks treenima tuharalihaseid?

SEPTEMBER 2018

ELU STI I L

 GPS+GLONASS või GPS+GALILEO satelliitide tugi  ANT+ ja Bluetooth sensorite tugi  STRAVA live segments + LiveTrack

noor uisutalent

AJ AVI I DE

E LUS TIIL

GARMIN EDGE 130

A J AVIIDE

€499

CARMEN-ANETH VANATOA M EEL EL AH U TU S

enne €649 nüüd

Võitlussportlased räägivad enesekindlusest

ja granadilli

Eesti parim trepijooksja

ME E L E L A HUTUS

69

9

AUG US T 2 01 8

hinnad tõeline nauding

jooks.ee

Miks teha hommikuvõimlemist?

Plogging – trenni tehes maailm puhtaks

HIND 4.95

9 772382 818016

06/04/2018 16:16

TELLI KOJU VÕI LOE VEEBIST! ajakirisport.ee

ajakirisport.ee

Flora naiskond on esimest korda ja lõpuks Eesti meister!

Foto: Jana Pipar

Flora naised lõpetasid Pärnu valitsemise Kui maailmapoliitikas nähakse tihti edu alusena jõudu ja tuumarelvi, siis FC Flora naiskonna viisid tänavu klubi ajaloo esimese tiitlivõiduni palju tööd ja mõtestatud treeningud.

ALVER KIVI

„O

n oluline, et mängijad saaksid platsil aru, milline on nende roll ja mida nad peavad edu saavutamiseks tegema,“ selgitab kolmandat hooaega FC Flora naiskonda peatreenerina tüürinud Aleksandra Ševoldajeva edu tagamaid. „Tähtis on realistlik lähenemine mängijate võimetele ja oskustele. See kõik

nõuab palju analüüsi, ilma milleta pole tänapäeval enam võimalik edu saavutada. Video on iga treeneri töö alus, et areng saaks toimuda.“ 2015. aastal FC Flora etteotsa asunud Aleksandra Ševoldajeva juhendamise ajal on naiskond kahel korral tulnud meistrivõistlustel Levadia ees ja Pärnu järel hõbedale. 2018. aastat alustati õnnestunult, kui võideti superkarikas ja kohe hooaja alguses suudeti alistada Pärnu JK naiskond.

Karikavõistlustel jõuti Ševoldajeva juhendusel finaali, kui poolfinaalis alistati 2 : 0 naistejalgpalli valitsenud Pärnu JK ja finaalis oldi kindlalt 7 : 0 paremad Tartu SK 10 Premiumist. Nii jäi võtta veel see kõige ihaldatum autasu.

Aleksandra Ševoldajeva sõnul oli tiitlikaitsja Pärnu JK vastu eelviima-

ses voorus 1 : 1 viigiga vormistatud meistritiitel suur rõõmupäev nii klubile, treeneritele kui ka mängijatele. „Emotsioonid olid ülevad!“ tõdeb ta. „See oli praegusele Flora naiskonnale esimene tiitlivõit ja loomulikult olid kõik õnnelikud. Kui mulle tehti ettepanek klubisse treeneriks tulla, siis oli ülesanne käivitada ühtne süsteem, kus tüdrukute ja naiste mäng ning treening toimiks kooskõlas ja koordineeritult.

Selle töö loogiline tulemus on nüüd võidetud meistritiitel, mille Pärnu vastu vormistasime.“ FC Flora kauaaegne keskkaitsja, mõni aeg tagasi ka koondisesse kuulunud Liis Lepik ütleb, et esimene tiitel teeb väga õnnelikuks, sest tehti klubi ajalugu: „Võitsime esimest korda meistritiitli ning samuti võitsime selle2018 NOVEMBER JALKA

53

naistejalgpall ga ka esimest korda kõik kolm karikat!

Meistritiitel oli hooaja alguses küll meie eesmärk, kuid mängudele läksime eelkõige mõttega oma mängujoonisest kinni pidada, pannes rõhku oma tugevustele. Need karikad on tõendus selle kohta, et see töö, mis teeme, ja kuidas võistkondlikult mängime, on õige ja tulemus ongi karikad pea kohal.“ Liis Lepiku hinnangul tõi meistritiitli võistkondlik pingutus ja keskendumine – nii nendelt, kes väljakul olid, kui ka nendelt, kes olid seekord pingil.

Tema sõnul algas töö juba kolm aastat tagasi, kui toimus treenerivahetus ja hakati rohkem rõhku panema taktikalistele nüanssidele ja oma mängupildi ehitamisele. Võistkondlik mäng on olnud naiskonna edu võti.

Kukutati pikaaegne valitseja FC Flora poolt troonilt kukutatud Pärnu JK oli naistejalgpalli Eestis valitsenud viimased kaheksa aastat ehk alates 2010. aastast võideti kõik meistritiitlid.

Kaheksa hooaja jooksul oli saadud vaid kaks kaotust, millest viimane jäi 2012. aastasse, kui pärnakad kaotasid Tartu JK Tammekale 0 : 1.

FC Floral oli samas vastu panna seitse järjestikust hõbemedalit ja seepärast alustati tänavust hooaega suure tahtmise ja motivatsiooniga meistritiitel lõpuks koju tuua. Hooajaeelne ettevalmistus oli põhjalik ja eesmärk kindel. Nii vormistati lõpuks superkarika, karika ja meistritiitli võiduga kübaratrikk. „See, et võitsime tänavu kõik kolm karikat, on isegi veidi üllatav, aga samas loogiline, kuigi pärast meistriks tulekut kippus isegi ära ununema, et kõik kolm tiitlit on meie omad,“ tunnistab Aleksandra Ševoldajeva, lisades, et tõenäoliselt mängiti välja oma maksimum. „See ei olnud kindlasti eesmärk, aga olen väga rahul. Hooaja keskel ja lõpus oli küll pisut keeruline, kui meilt läksid Itaaliasse mängima Lisette Tammik ja Eneli Kutter ning asemele ei tulnud kedagi. Tuli hakkama saada, mis ühest küljest pole halb, sest naiskond selles olukorras tugevamaks ei muutunud.

Pidime oma mänguplaani pisut ringi tegema, aga saime oma ikkagi kätte.“ Aleksandra Ševoldajeva on enda puhul kõige enam rahul sellega, et on usaldanud oma instinkti ja seda protsessi, kuidas jõuda eesmärgini: „Oluline on 54

JALKA NOVEMBER 2018

Flora peatreener Aleksandra Ševoldajeva õnnitleb ja võtab õnnitlusi vastu oma mängijalt.

Foto: Jana Pipar

Anastassia Morkovkina: olin rohkem toetaja kui treener Pärnu Jalgpalliklubi esindusnaiskonna peatreeneri Anastassia Morkovkina sõnum tänavuse hooaja tulemuste kohta oli ühene – põlvkonna vahetus. „See on alati raske,“ tõdeb esimest aastat seda ametit pidav Morkovkina. „Ma tean, mis tüdrukud tundsid, kui pool võistkonda ja treener loobusid. Olin sel aastal rohkem toetaja kui treener. Oli tähtis, et mängijad hakkaksid endasse uskuma. Flora oli juba eelmisel aastal valmis ja noorenduskuur tehtud. Nad andsid meile kogu aeg lahinguid.“ Järgmisse aastasse ja tulevikku vaatab Anastassia Morkovkina siiski juba optimistlikult ja suurte lootustega. „Elasime selle aasta üle ja viimastes mängudes näitasime juba eneseusku. Kui kõik naised hakkavad mõtlema ühtemoodi, siis tuleb ka edu ja see pisut keeruline aeg on vaja meil lihtsalt üle elada,“ selgitab ta.

usk oma töösse. Mulle on tähtis, et saime tuua tiitli ka nende mängijateni, kes on juba aastaid Floras mänginud, kuid ikka sellest kõige säravamast medalist ilma jäänud ja pidanud leppima pisut kahvatuma autasuga. Loomulikult on meistritiitel ka nende pühendatud töö tulemus.“

Flora tugevus või Pärnu nõrkus?

Kas jõudude vahekord naistejalgpallis on lõplikult muutunud, on veel vara öelda, kuid pikaaegse valitseja Pärnu JK troonilt kukutamine paneb paratamatult küsima, kas Flora oli sel aastal ise nii hea või oli tiitlikaitsja lihtsalt tavapärasest nõrgem.

Aleksandra Ševoldajeva ei soovinud hinnata oma naiskonna ja Pärnu vahekorda, ehk siis seda, kas Flora on saanud tugevamaks ja Pärnu jäänud nõrgemaks.

„Las seda otsustavad need, kes käisid meie mänge vaatamas,“ märgib ta. Ja kuna meistritiitel oli talle treenerina esimene, siis ei osanud ta ka öelda, kas seda on võita raskem kui kaitsta. „Peame keskenduma oma tegemistele ja sellele, mida saab kontrollida. Treeningutel ja mängudel lähtume oma võimalustest.

Mida teised teevad, seda me kontrollida ei saa. Kui meie toimetamised edu ei too, siis vaatame edasi ja püüame leida sobivad lahendused.“ Ühe erinevusena tõstatas Ševoldajeva Pärnu võimaluse palgata välismängijaid võistkonnast lahkunute asemele. Seda Pärnu ka sel hooajal tegi, täiendades võistkonda kahe ukraina päritolu põhikoosseisu mängijaga. „Floras töötame nendega, kes meil on, ja keegi meie mängijatest palka ei saa,“ selgitab Ševoldajeva.

T

PUDrU JA PAsTA PeALT (AInULT) KArIKAID eI TÕsTA manchester United fC ja sis koostöö – lugu #1 Tippspordis pole ükski väike võit liiga väike, et oleks luksus midagi ignoreerida. Toidulisandite tarbimise suhtes on endiselt levinud väärarvamus, et need on ainult „musklimägede“ abivahendid. Nii see tegelikult pole. Peatume lühidalt abivahenditel, mis on andnud Manchester United’i jalgpalliklubile „väikeseid võite“ (inglisekeelne vaste „marginal gains“). Juurdelisatud pildil on näha enamus tooteid, mida kasutab ManU ühe hooaja jooksul.

BCAA: asendamatud aminohapped leutsiin, isoleutsiin ja valiin moodustavad 35% meie lihasvalkudest(4). BCAA-d leidub enim loomses valgus ning piimatoodetes. Jalgpallur saab kasutada BCAA-d ühe energiaallikana näiteks enne pikemat vastupidavusvõi jõutreeningut. Pärast treeningut aitab leutsiin stimuleerida uute lihasvalkude sünteesi. ManU praktikas on enamlevinud BCAA šottide kasutamine, mis annavad kiirema efekti enne trenni.

PerformAnCe Greens: Rohelised supertoidud kuuluvad üha enam sportlaste menüüsse. Tasakaalustatud dieet peaks sisaldama vajalikke toitaineid, antioksüdante, bioaktiivseid ning fütokeemilisi ühendeid (1, 2). Üldine soovitus on tarbida ööpäevas tavatoidu täiendamiseks miinimumkogus multivitamiini ning süüa vähemalt 5 portsjonit värskeid puuja köögivilju (1 portsjon =100 grammi puu- või köögiviljaga või 100–200 grammi mahlaga) (3). Performance Greens joogipulbri koostise kuuluvad koguni 18 (!!) populaarse puuja köögivilja sh teiste seas lehtkapsas, spirulina, spinat, brokkoli ja klorella. Performance Greens toodet kasutavad ManU pallurid hommikul, et tugevdada fütotoitainete kaudu organismi immuunsust.

VIITED:

1. Thomas, D. T., Erdman, K. A., & Burke, L. M. (2016). Position of the academy of nutrition and dietetics, dietitians of canada, and the american college of sports medicine: Nutrition and athletic performance. Journal of the Academy of Nutrition and Dietetics,116(3), 501-528.

2. Price, C. T., Langford, J. R., & Liporace, F. A. (2012). Essential nutrients for bone health and a review of their availability in the average North American diet. The open orthopaedics journal, 6, 143.

3. Kreider, R. B., Wilborn, C. D., Taylor, L., Campbell, B., Almada, A. L., Collins, R., & Kerksick, C. M. (2010). ISSN exercise & sport nutrition review: research & recommendations. Journal of the International Society of Sports Nutrition 4. Kephart, W. C., Wachs, T. D., Mac Thompson, R., Mobley, C. B., Fox, C. D., McDonald, J. R., & Pascoe, D. D. (2016). Ten weeks of branched-chain amino acid supplementation improves select performance and immunological variables in trained cyclists. Amino Acids, 48(3), 779-789.

Treeni/mängi nagu Manchester United FC ENNE TRENNI/MÄNGU: • Performance Greens annab supertoidud “kõik ühes” ja tugevdab immuunsust • Kreatiin lisab plahvatuslikkust • Beeta-alaniin aitab taluda laktaati paremini, teha pikemaid spurte • Geeliamps enne avavilet parandab valmisolekut, aitab “minna täiega peale”

TREENINGU/MÄNGU AJAL:

• BCAA efekt on kahesuunaline: lihast ehitav/taastav ning energiat andev – kas teha jook pulbrist või šott • Energiageel võetakse poolajal või II pa.

• Electrolyte ehk soolaga geel on krampide vastu • Kofeiinišott lööb väsimuse korral erksaks, võib anda vahetusmängijale

PÄRAST:

• Glutamiin tugevdab immuunsust • REGO annab energiat ja vajaliku valgu • WHEY Protein on asendamatu pärast jõutrenni lihaste taastamiseks • WHEY20 on maailmas ainus valgugeel, mida võib tarbida igal pool/ajal, pole vaja vett ega šeikerit

maailm

Kuidas sünnib jalgpalliklubi?

Philadelphia versioon A

Alljärgnev on lugu sellest, kuidas kolm jalgpallihuvilist panid aluse tuhandete tegevusele; kuidas jalgpalliajaloo osaks sai üks ammu surnud USA iseseisvusdeklaratsiooni looja ning kuidas kahe meeskonna jalgpallikohtumisele tulid häälekalt kaasa elama fännid, kes avaldasid toetust võistkonnale, mida veel ei eksisteerinudki.

ANDRES MUST, jalgpalliajakirjanik

lustagemgi kohe sellest viimasest episoodist. 2007. aasta Põhja-Ameerika jalgpalliliiga finaal New Englandi ja Houstoni vahel kuulub sealse liiga klassikasse ning seda mitte see-

56

JALKA NOVEMBER 2018

maailm pärast, et mäng murul millegi fenomenaalsega silma oleks paistnud, küll aga sellega, mis leidis aset tribüünil. Nimelt oli New Englandi tumesiniste särkide vahel endale koha leidnud umbes sajapealine helesiniseid särke kandev rühm inimesi, kes suurt helesinist lippu lehvitades oma võistkonnale häälekalt toetust avaldasid: „Phil-a-delph-ia.“ Nende tegevus oli kõnekas seepärast, et Philadelphia jalgpallivõistkond finaalis osaline polnud, enamgi veel – sellist võistkonda ei eksisteerinudki. Ent fännid olid kohal.

Juba aastakümneid on räägitud sellest, et jalgpall, soccer, on Põhja-Ameerika next big thing (järgmine suur asi).

Mitut puhku on seda mängu Ameerikasse (ja Kanadasse) eksportida püütud, viimati 1996. aastal, mil kaks aastat varem seal peetud jalgpalli maailmameistrivõistluste tuules loodi tänaseni

tegutsev profiliiga MLS. Frantsiiside ehk litsentseeritud tegutsemisõiguste jagamise protsessil Philadelphia ei osalenud ning nii jäi suur spordilinn liiga asutajate hulgast välja. Küll aga kuulusid nende hulka Philadelphiast pooleteisetunnise autosõidu kaugusele jääv New York ning kahe ja poole tunni kaugusele jääv Washington. Ent kumbki neist ei suutnud pakkuda arvestatavat alternatiivi Philadelphias elavatele tõsiusksetele jalgpallifännidele, keda linna pooleteise miljoni elaniku hulgas oli vähemalt kolm. Küllap rohkemgi, kuid kolm neist on leidnud dokumentaalset kinnitust.

See dokument on valminud kaks aastat tagasi, kannab pealkirja „Sons of Ben“ ning on esitatud dokumentaalfilmi formaadis. Võtame selle filmi alljärgnevalt kaasa eesmärgiga lasta sel vahendada Philadelphias elavate jalgpallifännide mõtteid ja unistusi.

Laseme neil öelda, mis neile jalgpallis oluline on.

Esmalt nimest. „Sons of Ben“ (SoB) ehk Beni pojad on linna ühe kuulsaima elaniku, Ameerika ühendriikide iseseisvusdeklaratsiooni koostajate hulka kuulunud Benjamin Franklini auks.

Philadelphia Unioni fännid oma kodustaadionil lemmikutele kaasa elamas. Foto: Brian Garfinkel/AFP/Scanpix

2018 NOVEMBER JALKA

57

maailm Franklini pealuu on ka SoBi embleemi leitmotiiv (vaata kõrvallugu). Üks neist kolmest fännist, praegu varasesse keskikka jõudnud Bryan James, kelle idee näib SoBi kokkukutsumine olevat ning kes ka klubi esimeseks presidendiks valiti, räägib, et tema jalgpallifänniks kujunemise põhjuseid tuleb otsida kodunt. Tema isa oli pärit Suurbritanniast ning ta olla pereringis sageli rääkinud Inglismaal peetud jalgpallimängudest ja mitu korda külastatud Wembley kordumatust atmosfäärist. Samuti kuulus pere harjumuste hulka jalgpalli maailmameistrivõistluste vaatamine.

Fännid võõraste klubide mängudel 1994. aasta turniirist vaimustatult soovis James niisuguse atmosfääri ka Philadelphiasse transportida, aga kui kaks aastat hiljem MLS tegevust alustas, pani oma linna puudumine teda imestama. Kuidas on võimalik, et Philadelphias, hiiglaslikus spordilinnas, kus on tipptasemel pesapall (Phillies), jäähoki (Flyers), Ameerika jalgpall (Eagles) ja korvpall (76ers), puudub soccer, mis on ju ometi nii tugevasti seotud fänniliikumisega. Ühe võimaliku selgituse sellele annab kohaliku raadiojaama spordireporter Anthony Gargano, kes toob põhjuseks just väga tiheda tippspordiasustuse, ning väite, et linna spordihuvilisel on niigi keerukas kõike toimuvat jälgida. „Kas mu südames on veel piisavalt ruumi?“ küsib Gargano.

James näis selles veendunud olevat. 2007. aasta jaanuaris leidsid Philadelphia inimesed ühes MLSi internetifoorumis esmalt virtuaalse kohtumispaiga, misjärel kõrtsis juba reaalselt kokku saadi. Seal toimunud esimeste kohtumistega tuldi ideele luua Philadelphia mitte eksisteeriva jalgpallivõistkonna fänniklubi. Kuna idee sündis 17. jaanuaril ehk Franklini sünniaastapäeval, juhatas see mõttele just see kuulus mees fänniliikumise etteotsa rakendada.

SoB seadis endale kaks eesmärki. Üks oli strateegiline: saada Philadelphiale koht MLSis; ja teine taktikaline: kasvatada fännipõhist kogukonda.

James selgitab, et tegutseti niinimetatud 58

JALKA NOVEMBER 2018

cargo-kultuse põhimõttel, mis tähendab seda, et oma tegevusega püütakse reaalsust esile kutsuda. Praegu teame, et nende ettevõtmist saatis edu.

Kaks päeva pärast fänniklubi loomist käivitati kodulehekülg, millele järgnesid kõik muud tegevused, mis ühele fännigrupile jõukohane. Oma liikmeskonda suurendati peamiselt sotsiaalmeedias, aga ka isiklike kontaktide kaudu – juba liikmeks astunud fännid jagasid linnas tuhandete kaupa Franklini pealuuga flaiereid. Valmistati salle, särke, lippe ning mis vahest kõige tähelepanuväärsem, külastati ka reaalseid jalgpallimänge. Selleks sobis iga mäng: MLS, saalijalgpall, naistejalgpall.

Fenomenaalseks kujunesid nende visiidid just MLSi mängudele. Näiteks New Yorki, kus paarikümnepealine seltskond pälvis tähelepanu oma helesiniste särkide ja vastaseid pilkavate laulude abil. Nende stiilinäide New Yorgi Red Bullsi kohtumiselt: „Meil sama palju karikaid kui teil, kuid võistkondagi pole ju meil.“ Liikumise läbilöök saabus väga kiiresti ning selleks tuleb pidada eespool kirjeldatud 2007. aasta MLSi karikafinaali külastamist Kennedy memoriaalstaadionil Washingtonis. Ühelt poolt tõi see SoBile meedia kvaliteetset tähelepanu, teisalt on nimetatud sündmust hakatud pidama Philadelphiasse loodud reaalse jalgpalliklubi üheks käimatõmbavaks episoodiks.

Avalikkuse tähelepanu saavutati kõige kõrgemal institutsionaalsel tasemel. Ning siinkohal ei viidata mitte Euroopas ilmuvatele väljaannetele, nagu näiteks jalgpalliajakiri Four Four Two, mis avaldas SoBist leheküljepikkuse loo 2007. aasta suvel, vaid jutt käib Ameerika tähtsaimast spordiväljaandest Sports Illustrated. Artikkel seal tagas SoBi liikmeskonna hüppelise kasvu.

Väga jämedalt öelduna peavad MLSi klubi loomiseks olema täidetud kolm tingimust: tugev ja stabiilne omanikering, staadion või staadioniplaan ja kõige tähtsamana – aktiivne fännibaas. Viimase nõude täitmise tingimused olid 2007. aasta suveks loodud ning mõne aastaga oli kolme mehe mõttekesest välja kasvanud tuhandeid inimesi ühendanud liikumine.

Ülejäänud kahe tingimuse täitmine jäi juba fännide haardeulatusest välja, kuid nende aktiivne huvi mängu vastu meelitas ligi initsiatiive, kelle käimalükkavaks jõuks oli kasumi teenimine.

Siinse loo huviorbiiti need teemad aga ei kuulu ning võtan seepärast lühidalt kokku: Philadelphia Unioni nimeline klubi liitus MLSiga 2010. aastal ja nende kodustaadion asub Philadelphiast pooletunnise autosõidu kaugusel pisikeses Chesteri-nimelises linnakeses. Oma teisel hooajal ehk aastal 2011 jõuti idakonverentsi poolfinaali, mis on seni jäänud klubi parimaks sportlikuks saavutuseks. SoBil oli eelmise aasta juuli seisuga 2003 maksulist liiget.

Logo inspireeritud USA ühiskonnategelasest SoBi logo viitab iga oma elemendiga Philadelphiale. Selle keskne motiiv on Benjamin Franklini pealuu, mida ehivad pikad juuksed ja prillid. Pealuu taga ristuvad aer ja vikat viitavad linna merelähedusele ja selle ajaloolisele seotusele põllumajandusega.

Kaks kollast välgunoolt ja kollane võti sümboliseerivad Franklini avastust äikese ja elektri omavahelisest seosest. Legendi kohaselt olevat ta seda tõendanud äikesetormi ajal lendu lastud tuulelohe külge seotud võtmega. Tuulelohegi on sinise rombina logole kantud.

Pealuud läbistav kõver joon sümboliseerib tänapäeval Philadelphias asuval vabaduskellal olevat täpselt samasuguse kujuga mõra. Ladinakeelne kiri „Ad finem fidelis“ tähendab „Truu kuni lõpuni“.

TÄRINGUJALGPALL DICE FOOTBALL – ALSO IN ENGLISH:

inside this box is a board and instructions of extremely intresting board game of dice football. www.dicefootball.eu ® Schwede

UUES KUUES! LAUAMÄNG 7–99 AASTASTELE

„See mäng nõuab väga head väravavahi vaistu.“ Mart Poom,

Mängulaual pead mööda triblama ka Ragnar Klavanist, Konstantin Vassiljevist ja Tarmo Kingist!

Eesti kõigi aegade parim väravavaht

novembrikuu kalender

Tallinna madin lõpetab Premium liiga Eesti meistrivõistluste kõrgeim korrus lõpetab hooaja Tallinna derbi ehk madinaga: Levadia võtab vastu Flora. Lugu võib selleks ajaks olla selline, et tiitli saatust see kohtumine ei otsustagi ja Nõmme Kaljul on kullad juba kaelas.

Võimalikke kalendrimuudatusi vaata www.jalgpall.ee.

PREMIUM LIIGA Reede, 2. november

19.30 Pärnu JK Vaprus – Nõmme Kalju FC

Pärnu rannastaadion Laupäev, 3. november

13.00 Tartu JK Tammeka – FC Kuressaare

Tartu Sepa jalgpallikeskuse kunstmuruväljak 13.00 Viljandi JK Tulevik – Tallinna FC Flora

Viljandi linnastaadion 16.00 JK Narva Trans – Tallinna FCI Levadia

Narva Kalevi Fama staadion Pühapäev, 4. november

15.00 Paide Linnameeskond – JK Tallinna Kalev

Paide linnastaadion

13.00 Nõmme Kalju – JK Narva Trans

Hiiu kunstmurustaadion 13.00 Paide Linnameeskond – Viljandi JK Tulevik

Paide linnastaadion 13.00 Tallinna FCI Levadia – Tallinna FC Flora

Kadrioru staadion 13.00 Tartu JK Tammeka – JK Tallinna Kalev

Tartu Sepa jalgpallikeskuse kunstmuruväljak

ESILIIGA Neljapäev, 1. november

19.00 Keila JK – Nõmme Kalju FC U21

Keila staadioni muruväljak Reede, 2. november

19.00 Tallinna FCI Levadia U21 – JK Tallinna Kalev U21

Maarjamäe staadion

Laupäev, 10. november

Pühapäev, 4. november

13.00 FC Kuressaare – Pärnu JK Vaprus

Kuressaare linnastaadion

13.00 FC Elva – Rakvere JK Tarvas

Elva linnastaadion

13.00 Tallinna FC Flora U21 – Maardu Linnameeskond

Lilleküla harjutusväljak I 13.00 Tartu JK Welco – Tartu FC Santos

Tartu Annelinna kunstmurustaadion Pühapäev, 11. november

13.00 Keila JK – JK Tallinna Kalev U21

Keila staadioni muruväljak 13.00 Maardu Linnameeskond – FC Elva

Maardu kunstmuruväljak 13.00 Nõmme Kalju FC U21 – Tartu JK Welco

Hiiu kunstmurustaadion 13.00 Tallinna FCI Levadia U21 – Rakvere JK Tarvas

Maarjamäe staadion 13.00 Tartu FC Santos – Tallinna FC Flora U21

Tartu Annelinna kunstmurustaadion

ESILIIGA B Laupäev, 3. november

13.00 Kohtla-Järve JK Järve – Vändra JK Vaprus

Kohtla-Järve spordikeskuse staadion 13.00 Paide Linnameeskond U21 – Lasnamäe FC Ajax

Paide linnastaadion 13.00 Tallinna JK Legion – Pärnu Jalgpalliklubi

Wismari staadion 13.00 Võru FC Helios – Tallinna FC Flora U19

Võru spordikeskuse staadion Pühapäev, 4. november

13.00 Tartu JK Tammeka U21 – FC Nõmme United

Tartu Sepa jalgpallikeskuse kunstmuruväljak Pühapäev, 11. november

13.00 Lasnamäe FC Ajax – Võru FC Helios

Ajaxi staadion 13.00 Paide Linnameeskond U21 – Kohtla-Järve JK Järve

Paide linnastaadion 13.00 Pärnu Jalgpalliklubi – Tartu JK Tammeka U21

Pärnu rannastaadion 13.00 Tallinna JK Legion – FC Nõmme United

Wismari staadion 13.00 Vändra JK Vaprus – Tallinna FC Flora U19

Vändra staadion

DETSEMBER HOOAJA LÕPETAMINE Pühapäev, 9. detsember

16.00 Estonia kontserdisaal Tallinna madin Levadia ja Flora vahel toimub Premium liiga viimases voorus.

Foto: Lembit Peegel

60

JALKA NOVEMBER 2018

rubriik

Jalgpalliajakirjanikel on privileeg Eesti koondise trenni ülilähedalt jälgida. Vahel kestab see 15 minutit, sõprusmatšide puhul ka kauem. Foto: erakogu

Kui lähedale pääseb meedia meie koondistele välismaal?

Püüdsime välja selgitada, kui palju erinevad meie nelja suurema pallimänguala koondiste sisereeglid, mis puudutavad nende suhtlemist Eesti ajakirjanikega.

Kui lähedale meedia pääseb?

Miks on ajakirjanikel vajalik käia koondistega välismängudel?

KADI PARTS

V

äliskomandeering on spordiajakirjanikele enamasti justkui kibemagus maius: ühest küljest on tore saada välja toimetuse tavarutiinist ja suhelda sportlastega näost näkku, samas ei pruugi reisidel kulgeda kõik nii libedalt, kui oleks vaja. Esmalt algab komandeeringu planeerimine ajakirjanikul sellest, kuidas võimalikult mõistlikult sihtkohta saada. Lisaks reisi eelarvele tuleb planeerida sedagi, et olla kohal õigel ajal – mängueelsete pressikonverentside ja treeningute ajaks.

Ka kohapealne elu tuleb teha endal võimalikult loogiliseks, sest liiga suured vahemaad ööbimiskoha ja mängupaiga vahel võivad röövida palju väärtuslikku tööaega.

Eesti jalgpallikoondise tegemisi kajastavad ajakirjanikud on saanud rahvusmeeskonnaga reisidele sõita nii koos kui ka eraldi. Õhtulehes töötav Kaarel Täll meenutas oma kõige esimest koon-

disereisi Katarisse, kuhu ajakirjanikud sõitsid koondislastega külg külje kõrval. „Kogu aja käisime igal pool mängijatega kaasas: sõitsime sama lennuga ja liikusime ringi koondisebussiga,“ rääkis Täll. „See oli omamoodi üllatav, sest ma ei teadnud noore reporterina, et asjad käivad nii, et istun lennukis Mart Poomi kõrval. Samas eks Katar oligi täiesti omamoodi kummaline ja eksootiline koht, mul oli vist isegi viisasse sisse kirjutatud, et olen koondise mängija!“

Kuidas reisitakse?

Samas selgitas Täll, et valikmängude ja maavõistluste puhul on reeglid erinevad: näiteks koondisega Maribori valikmängule Sloveeniaga lennati küll koos, sest tegemist oli jalgpalliliidu tšarterreisiga, kuid meeskond istus lennuki eesotsas, ülejäänud inimesed taga. Sellisel juhul on omavahelised kontaktid harvemad ja hea toon on jalgpallureid mitte tülitada.

Tälli sõnul on ajakirjanikud reise võtnud ette ka omal käel ehk enda leitud lennukite ja kohapealsete transpordivahenditega. Et reisimine oleks lihtsam, peetakse sageli ka omavahel aru, kuigi seda ei juhtu alati. „Olen spordiajakirjanduses näinud mitut stiili ja mõnele inimesele lihtsalt meeldib olla salapärasem ja öelda, et ta ei tea, millal ja kuidas ta reisib, kuigi tegelikult on plaan paigas,“ nentis Täll. „Jalgpallis ma sellisel käitumisel mõtet ei näe.“ Ta lisas, et vutti kajastavate meeste

ja naiste seas pole probleemi ühiselt reisida ja infot jagada. Seda enam, et staažikamad ajakirjanikud on rohkem kohti külastanud ning oskavad nooremaid kolleege õpetada, kus on kohapeal kõige paremad hotellid või söögikohad, kuidas võimalikult edukalt ringi liikuda ning kus võiks olla hea tööd teha või hiljem ka lõõgastuda, et koos üks kesvamärjuke juua. „Sellist infot jagatakse hästi,“ tunnistas Täll. „Usun, et siin mängib suurt rolli meie riigi väiksus ja inimsuhete tähtsus.“ Kui jalgpalliajakirjanikud on reisiinfot jagades lahked, on teiste pallimängude puhul näha nii- ja naasugust käekirja. Aastaid Postimehes võrkpalli kajastanud Mariel Gregor sõnas, et volleajakirjanikud on saanud alaliidu lahke abiga alati reisida koondisega koos, kui on selleks soovi. Kuna aga sageli võib rahvusmeeskond turniirile või mängule sõita laagrist vms, siis on ette tulnud ka seda, et ajakirjanikud liiguvad omasoodu. Ning siis reisitakse tihti koos: sageli arutatakse plaanid enne läbi ja võetakse kohapeal liiklemiseks ühine rendiauto.

Gregor meenutas sedagi, kuidas ta käis aastaid tagasi Delfi ajakirjaniku Märt Roosnaga Rumeenias, kus Roosna rendifirmast võetud autoga ühel ringteel vastu äärt sõitis. „Autol olid mingisugused jooned peal, kuigi ega me ei teadnud, kas need olid enne meid või mitte,“ rääkis Gregor. „Läksime siis hilja õhtul super2018 NOVEMBER JALKA

61

Ats Kuldkepp leidis end Riias toimunud korvpalli EMil olukorrast, kus pidi tavapärase intervjueerija rolli vahetama intervjueeritava rolli vastu. Foto: Mariel Gregor

marketisse, kust ostsime korrektoreid ja plastiliini, ning nikerdasime need jooned kinni!“ Korvpalliajakirjanik Ats Kuldkepp selgitas omakorda, et kossuajakirjanike seas üldiselt suurt ühist planeerimist pole. Korra on Kuldkepp sattunud reisima koos korvpallikoondisega, kui käidi Horvaatias, enamasti on ta aga liikunud omal käel. Samas ütles nii Postimehes kui ka Õhtulehes töötanud Kuldkepp sedagi, et korvpallis oleneb reisi planeerimine suuresti väljaandest, kus ajakirjanik ametis on. Tema sõnul on korvpalliliidu meediapartnerid – vanasti ERR, nüüdsel ajal Delfi – teistsuguses seisus, sest nende ajakirjanikud reisivad mängijatega samade lendudega ja ööbivad samades hotellis. Teiste väljaannete ajakirjanikel on oma reisi planeerimisega rohkem tegu.

Seda mitte ainult välismaale jõudmise mõttes, vaid ka kohapealset liiklemist arvesse võttes. Kuldkepp meenutas, et on võimaluse korral saanud küll alati ööbimiskoha ja saali vahet liikuda koondisebussiga, kuid seda vaid juhul, kui elukoht on koondisega samas kandis. Kuldkepp meenutas, kuidas Poolas käies läksid nad Ville Arikesega koos Google Mapsi kasutades koondise treeningut vaatama, kuid pidid selleks mitu kilomeetrit võsa vahel matkama: „Väga vale otsus.“ Neljanda Eesti pallimängukoondise ehk käsipallikoondise reisidel käinud siinkirjutaja teab käsipalli kohta rääkida, et samamoodi nagu kossuliidu meediapartnerid reisivad ka käsipalliliidu meediapartnerite hulka kuuluvad 62

JALKA NOVEMBER 2018

ajakirjanikud koos koondisega. Ühiselt tehakse kõik lennud, ööbitakse samas hotellis ja treeningutel käiakse ühise bussiga. Peale selle sõidetakse isegi mängupäevale samas bussis ehk ajakirjanikel on ka vahetult enne mängu võimalik näha, kuidas mehed kohtumiseks valmistuvad.

Nii korv-, võrk- kui ka käsipallis ei erine reeglid ajakirjanike ja sportlaste suhtlusel valikmängude ja tavaliste maavõistluste puhul.

Kuidas lugusid tehakse?

Reisimine on loomulikult vaid üks osa komandeeringust, sest kohale jõudes tuleb ju ka tööle hakata. Kui fänn või mõne väljaande lugeja võib arvata, et koondisemängule sõites on ajakirjaniku kohustus kajastada vaid kohapealset mängu, siis reaalsus on teistsugune.

Komandeeringusse sõit tähendab suurepärast võimalust rääkida sportlastega näost näkku ning teha seeläbi eksklusiivsemaid lugusid. „Nii lugejale kui ka ajakirjanikule endale on huvitavamad lood need, mis sünnivad kas lennujaamas oodates või hotellis rääkides,“ selgitas Mariel Gregor. „Head lood ei sünni nii, et helistad poolvõõrale inimesele, kes sind ei tunnegi ega taha sulle ennast niimoodi prauhti ju avada. Seepärast tulebki sellistel reisidel kaasas käia, et saad inimestega tuttavaks.“ Samamoodi nagu võrkpallikoondise puhul on ka käsipallikoondise tegemisi kajastavatel ajakirjanikel vaba voli teha komandeeringus lugusid igal ajal, mis mängijatele sobib. Alaliidu poolt keelde

pole ja nii on mitugi siinkirjutaja lugu valminud lennujaamades, bussides või hotellide fuajeedes.

Korvpalliajakirjanik Ats Kuldkepp selgitas omakorda, et kossumeeste puhul kehtivad üldiselt samuti üsna vabad suhtlusreeglid. Erandiks oli 2015. aasta, mil Eesti rahvusmeeskond osales Lätis peetud EMil. Kuldkepp meenutas, et toona pandi keelud peale isegi tavalistele kontrollmängudele ja reisidele, kus koos käidi. „Kui tahtsid kellegagi lennujaamas intervjuud teha, pidid esmalt mängijalt nõusoleku saama,“ selgitas Kuldkepp. „Seejärel pidid aga sama asja üle küsima ka korvpalliliidu kommunikatsioonijuhilt Aldo Maksimovilt. Frankfurdi lennujaamas tekkiski mul tobe olukord, kus pidime kaua ootama ja Kristjan Kangur oli otse minu kõrval, aga enne intervjuud pidin tükk aega Maksimovit telefoni teel taga ajama.“ Jalgpallist kirjutav Kaarel Täll rääkis vutimaailmas toimuvast nii palju, et üldiselt proovib Eesti Jalgpalli Liit hoida viimasel ajal ühtset joont ehk puhkeajal mehi tülitada ei lasta. Samas nentis Täll, et ilmselt proovitakse reeglite järgimise ja peamiselt pressikonverentside raames peetavate intervjuudega mängijaid kaitsta. Ta lisas, et ega jutud ühelgi ajakirjanikul rääkimata ei jää, kuid need tehakse väga konkreetse graafiku ja reeglite järgi. „Päris nii ei ole, et lähed suvalisel hommikul Joonas Tamme ukse taha ja kukud koputama, et kuule, Jonn, mul on paar küsimust. Päris nii ikka ei saa,“ naeris Täll.

Eredaim mälestus Enim kui võidud kipuvad meelde jääma valusad kaotused. Kaarel Täll sõnas, et tema jaoks oli kõige maailmamuutvam ja emotsionaalsem mäng võõrsilmatš Bosnia ja Hertsegoviina vastu. Ta meenutas, et rõhuva kurbuse tekkimisele aitasid kaasa paljud faktorid. „Zenica linn oli rusuv ja igal pool jalutasid kodutud koerad, majad olid remontimata, inimesed suitsetasid kaubanduskeskustes riidelettide vahel, vihma sadas, Eesti kaotas mängu 0 : 5 ja lõpuks lasti Magnus Pehrsson ka lahti,“ rääkis Täll. „Mäletan ka seda, et enamiku mängijatega ei tahtnudki kee-

lõpulugu gi intervjuusid teha, sest me nägime, kui kurvad nad on. Kõigil oli raske ja see ongi meelde jäänud.“ Ka võrkpalli kajastanud Mariel Gregor nentis, et kaotused jäävad sageli palju paremini meelde: „Olen olnud koondisega kaasas kõikide tähtsate võitude puhul – Euroopa liiga mängud jne –, aga kõige eredamalt on meeles EM-finaalturniiril Serbiale 2 : 3 kaotatud mäng. Pärast mängu oli ikka mitmel mehel pisar silmas ja see oli emotsionaalselt väga valus kaotus.“ Käsipallikoondisega neli aastat reisinud siinkirjutaja meenutab omakorda kõige eredama hetkena hoopis üht reisi, mis koondisele tõeliseks Kolgata teeks kujunes.

Nimelt asusid käsipallurid mullu jaanuaris Kosovos võidetud EM-valikmängu järel koduteele, kuid lume tõttu tühistati reis Istanbuli. Pärast kümnetunnist ootamist selgus, et ka õhtune lend jääb ära, ja kojujõudmiseks tuli lumetormis leida buss,

mis viiks koondise koos saatjatega järgmiseks hommikuks Makedooniasse, et sealt Skopje kaudu kodule lähemale pääseda.

Käsipallurite kannatused polnud aga sellega veel lõppenud, sest esmalt jäädi maanteel ummikusse avarii tõttu, hiljem selgus, et suverehvidega Kosovo sõiduvahendid ei olnud lumetormis sõitmiseks kõlblikud, ja nii parkis 30 veoautot väga kitsa maantee lihtsalt kinni. Hinge kinni hoides õnnestus eestlaste bussijuhil siiski suurte pingutuste tulemusel korraliku läbisõiduta maanteelt läbi murda, seejärel tuli veel mõnda aega oodata Makedoonia piiripunktis, kuid lõppude lõpuks jõudis delegatsioon siiski Skopjesse kohale. Kogu loo lõpetuseks võiks ju mõelda, et tegemist oli vaid ühe vahva reisiseiklusega, kuid kogu ettevõtmine ei olnud sugugi tore mängijatele, kes pidid Eestisse jõudma selleks, et mängida järgmisi EM-valikmänge.

Ajakirjanik koondise mängueelsel koosolekul Vähemalt ühel ajakirjanikul on õnnestunud viibida Eesti jalgpallikoondise mängueelsel koosolekul. See juhtus 1994. aastal Los Angelese lähedal Fullertonis, kus Eesti kohtus USAga. „Sain peatreener Roman Ubakiviga hästi läbi, võtsin julguse kokku ja küsisin, kas ma tohin mängueelsel koosolekul osaleda,“ meenutab Indrek Schwede. „Vastus tuli kiiresti ja oli jaatav. Eks ma end sissetungijana tundsin, aga luba oli olemas ja kasutasin võimaluse ära. Meelde on jäänud see, kuidas Ubakivi võttis ette Igor Prinsi ja käskis tal palli saades selle kohe ära sööta. „Mida sa seal uurid?“ kõlas retooriline küsimus üle ruumi. „Seal pole midagi uurida!

Kui palli saad, pane see kohe ette omadele!“ See oli vägev mäng. USA koondise algrivistusse kuulunud ja samal aastal Serie A klubisse Padova siirdunud punapäine kaitsja Alexi Lalas esitas enne mängu riigihümni ja saatis end elektrikitarril. Minul oli vaba voli seal liikuda ja sain oma seebikarbiga tema nina all tehtud korralikud pildid.“

lisaaeg Jarmo võhm

Autor: Margus Kontus

Eesti kaotas Hesseni liidumaa amatööridele

vana

foto

Eesti jalgpallikoondis kaotas 28. augustil 1992 Kadrioru staadionil Saksamaa Hesseni liidumaa amatööride koondisele 1 : 4. Meie rivistuses oli praeguselegi vutisõbrale tuttavaid mehi: Toomas Tohver, Sergei Hohlov (nüüd Hohlov-Simson – toim.), Igor Prins, Toomas Kallaste, Jaanus Veensalu, Aleksandr Olerski (46. Viktor Alonen), Indro Olumets, Martin Reim, Risto Kallaste, Lembit Rajala (81. Tarmo Linnumäe), Urmas Kirs (71. Sergei Ratnikov). Meie värava skooris Urmas Kirs 27. minutil seisuks 1 : 2.

Pealtvaatajaid oli 900, kohtunikuks Toomas Kaldma.

Koondis elas veel paar nädalat varem Šveitsilt MM-valikmängus saadud 0 : 6 mõju all ja pressikonverentsilgi võrdles peatreener Uno Piir äsja lõppenut šveitslastelt saadud õppetunniga, Indro Olumets mängus Hesseni liidumaa amatööridega.

Foto: Lembit Peegel märkides, et mängu organiseerimine õnnestus paremini.

1989. aastal vigastusega hädas olnud Olumets ütles, Üks neid organiseerijaid oli keskväljamees Indro et mängis sel aastal sisuliselt „vasaku jalaga“ ja pidi kõik Olumets, kes päev varem Päevalehele antud intervjuus meekerepetted tegema nii, et pall just vasaku jala ette sattuks: nutas aegu Nõukogude Liidu meistrivõistlustel: „Seal käis üks „Vastane seda õnneks ei teadnud, aga sõbrad trennis teadsid suur raiumine. Eestis toimus sellega võrreldes liblikatants. ja nendega oli raskem mängida.“ Hea külg seisnes selles, et õppisin ennast hoidma, ja kui vaja, siis teistelegi haiget tegema.“ INDREK SCHWEDE Küsimusele, kas see oskus on jalgpallis möödapääsmatu, vastas Olumets: „On küll. Muidu tallatakse sind ära.“

64

JALKA NOVEMBER 2018

lisaaeg Novembrikuu sünnipäevad 01.11 Marian Jaarman 02.11 Indrek Käo 03.11 Raimo Nõu 03.11 Kertu Kleinson 04.11 Henri Välja 05.11 Urmas Kirs 05.11 Alo Dupikov 06.11 Tarmo Saks 07.11 Andres Oper 07.11 Mihkel Aksalu 08.11 Kermo Pihelgas 08.11 Rait Õlge 09.11 Getter Saar 10.11 Mart Paumäe 11.11 Uno Tutk 11.11 Tarmo Linnumäe 11.11 Kairi Himanen 12.11 Oleg Timofejev 13.11 Uno Piir 13.11 Indrek Zelinski 13.11 Hanna-Marii Kaljas 14.11 Silvar Luht 14.11 Margus Kotter 14.11 Erkki Viisma 14.11 Artjom Dmitrijev 16.11 Heleri Saar

19 48 39 19 17 52 33 43 41 34 19 18 19 56 59 47 26 61 89 44 21 54 48 42 30 39

16.11 Reno Mark 16.11 Riin Satsi 16.11 Triin Satsi 17.11 Eduard Rõžov 18.11 Enar Jääger 19.11 Martin Seeman 19.11 Emma Treiberg 21.11 Sergei Ratnikov 21.11 Mati Jürisson 21.11 Marko Lelov 21.11 Getter Laar 21.11 Andrus Lukjanov 21.11 Andre Järva 22.11 Freddie Heinmaa 23.11 Ranet Lepik 23.11 Kelly Rosen 24.11 Marek Lemsalu 24.11 Ken Viidebaum 25.11 Janno Kaljuvee 26.11 Silver Grauberg 27.11 Rain Vessenberg 27.11 Vlasiy Sinyavskiy 28.11 Tristan Koskor 29.11 Gustav-Hendrik Seeder

18 17 17 55 34 32 18 59 55 45 29 29 22 19 38 23 46 39 49 22 43 22 23 18

LHV edetabel Septembrikuu tehingute arvu järgi on esimesed 20 (sulgudes koht eelmise kuu edetabelis) järgmised: 1. (1.) Tartu Jalgpallikool Tammeka 2. (2.) Tallinna FC Flora 3. (3.) Nõmme Kalju FC 4. (4.) FC Elva 5. (6.) Tallinna FC Levadia 6. (5.) JK Tallinna Kalev 7. (7.) Viljandi JK Tulevik 8. (9.) FC Kuressaare 9. (8.) FC Nõmme United 10. (12.) Põhja-Tallinna JK Volta 11. (14.) Rahvuskoondise fänniklubi Jalgpallihaigla 12. (16.) FC Kose 13. (15.) Viimsi JK 14. (11.) Rakvere JK Tarvas 15. (17.) FC Hiiumaa 16. (20.) FCI Tallinn 17. (10.) JK Tabasalu 18. (13.) JK Welco 19. (18.) Põlva FC Lootos 20. (–) Tallinna JK Piraaja LHV kaardiga toetad oma lemmikut – iga sinu ostu pealt maksab LHV pank kümme eurosenti sinu valitud jalgpalliklubi toetuseks.

Vaata lisa: www.lhv.ee/jalka.

EESTI JALGPALLI LIIDU AJAKIRI ILMUB 12 KORDA AASTAS ESIKAANEL: NIKITA BARANOV FOTO: JANA PIPAR NR 11 (131) 2018

Sünnipäevalaps Urmas Kirs Olen kaks korda olnud tunnistajaks, kuidas Viljandi linnastaadion on puupüsti publikut täis. Mõlemal korral olin ise väljakul ja skoorisin. 1985. aastal mängis Viljandi meeskond Porvooga ja suutsin seisu viigistada 1 : 1. Aasta varem olime käinud ise Soomes sama vastasega mängimas. Nagu ikka, olid meil kaasas komsomolitegelased. Ajastule iseloomulikult loeti meile sõnad peale, mida võime teha ja mida mitte. Kindlal kellaajal pidime hotellitoas olema. Mina oma toakaaslasega jäin viis minutit hiljaks ja meid jäeti ilma kingitustest, mida vastased meile tegid. Õnneks oli tegemist triiksärgiga, mida me ei osanud väärtustada. Oleks need Nike tossud olnud ... Teine mäng oli 1997. aastal, kui Eesti A-koondis mängis esimest korda Viljandis ja alistas 1 : 0 Aserbaidžaani. Mängida koondisega oma kodulinnas ja lüüa mängu ainus värav – see puudutas hinge.

 1986. aasta Mehhiko MMi ajal olin Viljandis sõjaväes ja jälle võitis minu lemmikmeeskond Argentiina. Mind õnnestus pärast kuuekuulist teenimist Petseris tuua kodulinna tänu jalgpallile. Mängisin linnameeskonnas ja ainukese esimese aasta kutsealuse ehk noorena väeosa koosseisus ka rajooni meistrivõistlustel, kus saime esikoha.

Kuigi noortel oli kirjutamata reeglite järgi vähem õigusi, tohtisin ma öösel koos vanakestega telerist MMi vaadata.

See kõigile vanakestele ei meeldinud, aga olin tiimikaaslaste kaitse all. Teised minu lennu mehed samal ajal puhata ei saanud. Nad pidid vanakeste tööd ära tegema ja tegelema muude mõttetustega, mis suudeti välja mõelda. Peaasi, et nad magada ei saaks.

 Võisin olla 11aastane, kui sain sünnipäevaks oma esimese jalgpalli.

Kuigi trennis olid pallid olemas, käisin seal ikkagi oma palliga. Vabal ajal harjutasin žongleerimist, lööke kodumaja seina pihta ja tähtis roll oli selle ees kasvavatel marjapõõsastel: ümber nende üritasin keerutada vintlööke ning üle nende ja nende vahelt harjutasin löögitäpsust. See kera sai ikka päris kähku läbi kulutatud.

 Viljandi Linnameeskonnaga oli meil kaheksakümnendatel kaks traditsioonilist treeningut, kus üldiselt käis tuline võitlus vanade ja noorte vahel. Igal pühapäeval toimus tavalise treeningu asemel omavaheline mäng. See oli nagu aamen kirikus ja toimus iga ilmaga, isegi –23kraadise pakasega. Vahel sumasime pehmes lumes, vahel olid suusatajad meie platsi pinnase kõvemaks sõitnud. Tihti mängisime parkimisplatsil staadioni kõrval või rannas laste mänguväljaku konstruktsioonide ja karussellide vahel. Ka jäätunud järv sai ära proovitud. Igal kolmapäeval oli aga ümber Viljandi järve jooks.

Seal olid noored ikka tegijamad. Meelde on jäänud ainult vana Klavan (Ragnari isa Dzintar – toim.), kes ei tahtnud alla jääda, ja enamik kordi tal see õnnestus. Isiklikult ei ole mina teda kordagi edestanud.

KOLLEEGIUMI ESIMEES: INDREK SCHWEDE indrek@jalgpall.ee TOIMETAJA: KADI PARTS kadi@jalgpall.ee FOTOGRAAF: LEMBIT PEEGEL AJAKIRJA MAKETT: JAANUS SAMMA KUJUNDAJA: MARJU VILIBERG KEELETOIMETAJA: TRIINU-MARI VORP

REKLAAM: ANDER SIBRIK +372 5651 007, ander@menuk.ee KOLLEEGIUM: LENNART KOMP, SIIM KERA, NEEME KORV, AIVAR POHLAK, INDREK SCHWEDE (ESIMEES), ANU SÄÄRITS, MIHKEL UIBOLEHT VÄLJAANDJA: EESTI JALGPALLI LIIT www.jalgpall.ee

TELLIMINE: OMNIVA.EE / AJAKIRJANDUS / TELLI AJAKIRJANDUST / AJAKIRJAD TELLIMISHINNAD: AASTA 24 EUROT POOLAASTA 12,5 EUROT TOIMETUSE POSTIAADRESS: JALKA, EESTI JALGPALLI LIIT, ASULA 4C, 11312 TALLINN TRÜKITUD UNIPRINDIS

2018 NOVEMBER JALKA

65

ristsõna

Oktoobrikuu ristsõna vastus oli „Ainsalu ja Saliste“. Õige vastuse eest võitis Eesti jalgpallikoondise fännisalli Helger Kuusik.

Võitjaga võtame ühendust. Novembrikuu ristsõna vastuseid ootame aadressil indrek@jalgpall.ee märksõnaga „Ristsõna“ 10. novembriks. Õigesti vastanute vahel loosime välja Eesti jalgpallikoondise kaelasalli.

NB! Loosimisel osalemiseks peab vastuse saatma koos ees- ja perekonnanimega.

66

JALKA NOVEMBER 2018

1

LHV on ainuke pank Eestis, kus ülekanded eurodes on kõigile tasuta

2

LHV mobiilipanga kasutaja elu on mugavam ja lihtsam kui neil, kes seda ei kasuta

3

LHV viipemakse võimalusega pangakaardid säästavad su aega

Tule kliendiks lhv.ee Euroopa maksed on tasuta nii era-kui ärikliendile.

Finantsteenuse pakkuja on AS LHV Pank. Tutvu tingimustega lhv.ee ja küsi nõu meie asjatundjalt.