JALKA (august 2014)

HIND 2,20 EUROT AUGUST 2014

Saksamaa

v천itis kuldse karika Indrek Hargla s체mboolne 11 Eesti vabatahtliku muljed Brasiiliast Eesti maskotipoiss Pablo Zabaletaga Algimantas Ljubinskas Tartu Santosest ISSN 1736-7379

Postrid: Saksamaa / Lionel Messi / Manuel Neuer / James Rodriguez

Joel Lindpere v채lisklubid Kaimar Saagi Skandinaavia saaga

LISAB PÕNEVUST

a ita ts u u k

sisukord Foto: Scanpix

Kaanelugu lk 4-28 Võtame MMi kokku sõnas, pildis ja arvudes. Otsime vastust küsimusele, kes on 11 kõigi aegade parimat jalgpallurit. Teeme kokkuvõtte ennustusvõistlusest. Loeme üle vabatahtliku eestlase muljed.

MM HIND 2,20 EUROT AUGUST 2014

SAkSAmAA

võitis kuldse karika INDREk HARGlA SümbOOlNE 11 EESTI vAbATAHTlIkU mUljED bRASIIlIAST EESTI mASkOTIpOISS pAblO ZAbAlETAGA AlGImANTAS ljUbINSkAS TARTU SANTOSEST ISSN 1736-7379

jOEl lINDpERE välISklUbID

postrid: Saksamaa / lionel messi / manuel Neuer / james Rodriguez

kAImAR SAAGI SkANDINAAvIA SAAGA

Esikaanel: Thomas Müller Fotod: Nick Potts/Scanpix Nr 8 (80) 2014

Eesti Jalgpalli Liidu ajakiri Ilmub 12 korda aastas Kolleegiumi esimees: Indrek Schwede indrek@jalgpall.ee Toimetaja: Siim Kera siim.kera@jalgpall.ee Fotograaf: Lembit Peegel Ajakirja makett: Jaanus Samma Kujundaja: Marju viliberg Keeletoimetaja: Triinu-Mari Vorp Reklaam: Menu Kirjastus OÜ Helina Õunapuu +372 5166 996 helina@menuk.ee Reet Maran +372 5130 056 reet.maran@menuk.ee Kolleegium: Ülev Aaloe, Lennart Komp, Siim Kera, Neeme Korv, Aivar Pohlak, Indrek Schwede (esimees), Anu Säärits, Mihkel Uiboleht Väljaandja: Eesti Jalgpalli Liit www.jalgpall.ee Tellimine: www.post.ee / eraklient / perioodika tellimine / Eesti väljaanded / Jalka Tellimishinnad: Aasta 24 eurot Poolaasta 12,5 eurot Toimetuse postiaadress: Jalka, Eesti Jalgpalli Liit, Asula 4c, 11312 Tallinn Trükitud Reusneris

MM-peegel Nimed & numbrid Lood & tsitaadid Maskotipoiss Lukas Elo Indrek Hargla 11 Taktikajutud MM-muljed Ennustusvõistlus Meie edetabel Vabatahtlikuna Brasiilias

Kolumnid Kirsi Altjõe Siim Kera Indrek Schwede

4 8 10 12 18 19 22 24 25 26 13 15 16

s i vestibüüli ge, et hotell ä e b ju li o im “See mäng a. poisid kohe ti o sk a m d d hakkasi egi ei ajanu li see, et ke o m se iv ti , aga keegi Kõige posi aeti ümber tt o ep ll Li . jad ema kedagi min d ja külasta Kõik töötaja e. n a tu, h a m p u d polnu ks. Usk a üpe ei sega tü et , a – ig ll g pa käisid rin rasiilias jalg htumine. B a.” g li et selline su ku ole da iga ihum sa tunned se lk 12 Armas Elo

25

42

Persoonid & intervjuud Joel Lindpere Pavel Marin Kaimar Saag Argo Arbeiter Algimantas Ljubinskas

Rubriigid Premium liiga Lembit Peegel Expert liiga EJLi taristuosakond Augusti kalender Lisaaeg Ristsõna

Muu Ambla jalgpallist

39 42 48 54 60 29 52 56 58 62 64 66

t

54

44

Postrid Saksamaa Lionel Messi Manuel Neuer James Rodriguez 2014 AUGUST JALKA

3

mm brasiilia 2014

Brasiilia pisaraid ei usu Jalka valitud kimbuke pilte lõppenud MMist näitab korraldajamaa Brasiilia hävingut ja Saksamaa triumfi. Ükski tulemus allapoole võitu Brasiiliale ei sobinud. Argentiina mängis oma võimalused käest häid olukordi kasutamata jättes.

Foto: Francois Xavier Marit/Reuters/Scanpix

4

JALKA AUGUST 2014

Erinevalt Mario Götzest ei suutnud Argentiina vahetusmees Rodrigo Palacio teisel poolajal kasutada üksüks olukorda Manuel Neueri vastu.

mm brasiilia 2014 Foto: Fabrizio Bensch/AFP/Scanpix

See olukord, milles Manuel Neuer resoluutselt palli ja Gonzalo Higuaini teelt pühkis, meenutas “Sevilla lihuniku” Toni Schumacheri tegu Patrick Battistoni vastu 1982. aasta MMil.

Foto: Reinaldo Coddou/Scanpix

Mario Götze otsustas maailmameistritiitli lisaajal.

2014 AUGUST JALKA

5

mm brasiilia 2014 Foto: Mike Egerton/Scanpix

Foto: Mehdi Taamallah/Scanpix

Need poosid Mesut Özili ja Lionel Messi esituses väärivad kujur Amandus Adamsoni peitlit.

Terve Uruguay näitas välja toetust Luis Suarezele, hoolimata tema hammustamisest.

Foto: Aleksandr Vilf/RIA Novosti/Scanpix

Foto: Leo Correa/AP/Scanpix

Copacabana rand nutab: poolfinaali vaatavad brasiillased tunnistavad omade hävingut Saksamaale.

Liikuvad kaamerad võimaldasid edastada huvitavaid vaatenurki.

6

JALKA AUGUST 2014

mm brasiilia 2014 Foto: Francois Xavier Marit/AFP/Scanpix

Nagu kekatunnis: Toni Kroos (ülal) toimetab neljanda palli Brasiilia jätkuvalt tühja puuri poolfinaalis.

Foto: Scanpix

Miroslav Klose karikaga. Poolfinaalis sai Saksa koondise poola rahvusest mängijast MM-finaalturniiride tulemuslikem mängija 16 väravaga.

2014 AUGUST JALKA

7

nimed & numbrid

kuu +

Jalgpalli MMi finaali jälgis Eestis keskmiselt 189 000 inimest, kui lisada siia sülearvutid ja nutitelefonid, saame kogusummaks ligi 200 000 kodanikku. Suurepärane.

Aga läheb veel paremaks – tipphetkel oli pingelisel heitlusel 245 000 vaatajat … pluss nutiseadmed!

kuu

-

Rahaahned Aafrika koondised ning Luis Suarez. Jalgpall ei tohi kaotada oma väärikust.

kuu ?

0

pealelööki postide vahele jäi Hispaania koondise esiründaja Diego Costa MMsaagiks.

32

väravat lõid sel finaalturniiril vahetusmehed. Varem pole nii palju pingimehi püünele pääsenud.

224

korral on sakslased MMide ajaloos väravavõrku sahistanud. Sel turniiril mööduti brasiillastest, kelle saldoks 221.

8

JALKA AUGUST 2014

Seda sõna kõige halvemas tähenduses. Kolumblased jõudsid pärast 16 aastat vutimaailma suursündmusele ning mängisid ühe paganama hea turniiri.

Kui alagrupi esimeses voorus võideti 3 : 0 Kreekat, muutusid tänavad esmalt kräuks ning siis poksiringiks. Pidustuses hukkus koguni üheksa inimest.

Pealinn Bogota otsustas seepeale oma rahvussatsi mängupäevadel hullutava lustivee müügi ära keelata. Järgemööda liitusid vetoga ka teised linnad. Olukord paraneski, kuigi nüüd pakkus situatsioon peavalu kõrtsmikele, kes olid MMi tarvis soetanud värsket tehnikat ning palganud lisatööjõudu. Kes seda uut televiisorit vahib, kui baaris õlut ei anta?

Võib ju küsida, kuidas on see võimalik, et rahva ühtsustunne rusikateks eskaleerub? Mõnes Kolumbia regioonis tähistatakse võitu sellega, et toetajad kallavad üksteist maisijahuga üle. Bogota linnapea Gustavo Petro sõnul algab see lõbusalt, kuid jahu toob endaga kaasa kaklused ning kaklused surma. Jahu pole muidugi ainus kurja juur, kismad võivad sündida ükskõik millest ning inimesi viib hauda ka võidujoovastusejärgne purjuspäi autosõit. Kui vaadata ajalukku, siis vutipidustused ja inimohvrid on Kolumbias varemgi käsikäes käinud. 1993. aastal mängiti otsustavas MM-valikmängus Argentiinaga ning Buenos Aireses toimunud kohtumine võideti koguni 5 : 0. Tulemuseks hullumeelne pralle, mille tagajärjel jättis oma eluga hüvasti 60 inimest.

Brasiilia hävingu süüdlane teada?

Võõrustajate poolfinaali katastroofist on kirjutatud juba miljoneid tähemärke ning ilmselt analüüsitakse sündmust aegade lõpuni.

Kelle õlule aga kodukrahhi süü veeretada? Kas võtta ette mõni kaitsja, kiusata peatreenerit Luis Felipe Scolarit või hoopis tõde- Mick Jagger Inglise koondise mütsiga VIP-tribüünil. da, et oma osa mängisid kõik, kes tol hetkel väljakul või selle kõrval olid? Alati saab valida irratsionaalsema, aga ka humoorikama tee. Süüdi oli The Rolling Stonesi ninamees Mick Jagger.

Kuidas? Kõigepealt tuleb minna aastasse 2010, kui brasiillaste poolt “hukatuse ingliks” ristitud Jagger jälgis MMil kolme kohtumist: sünnimaa Inglismaa 1 : 4 kaotust Saksamaale, koos Bill Clintoniga nägi ta, kuidas USA sai Ghana käest 1 : 2 pähe, ning veerandfinaaliks ajas muusikalegend selga Brasiilia särgi, teadupoolest lõppes toonane mäng hollandlaste võiduga. Mehe ülimalt kehv seeria sai sel aastal jätku. Jagger soovis sotsiaalmeedia kaudu enne Itaalia matši inglastele edu. Võitis saapamaa. Lissabonis toimunud The Rolling Stonesi kontserdi ajal hõikas mees, et Portugal pääseb kindlasti alagrupist edasi.

Ei pääsenud! Ei pääsenud ka Itaalia, kes Jaggeri Roomas öeldud sõnade järgi oleks pidanud Uruguay alistama. Ühesõnaga, kelle poolt Mick on, see peab noruspäi väljakult lahkuma. Kuigi Brasiilia–Saksamaa mängus kandis Jagger VIP-tribüünil istudes küll Inglismaa nokkmütsi, ei suutnud ta kedagi ära petta – tal on brasiillasest poeg ning ümbritsetud oli ta sambamaa poolehoidjatega.

Ebaõnnesõduri peletamiseks olid fännid välja nuputanud visuaalse loitsu, kus Jaggerit kujutati kandmas Saksa koondise särki. Kavalus edu ei toonud ning brasiillased peavad oma üleloomulikud oskused luubi alla võtma.

Foto: Gabriel Bouys/AFP/Scanpix

Kuidas toibub MMist Brasiilia? Kas vaadatakse terve vutisüsteem üle või piirdutakse kõigest uue peatreeneriga?

Vutt ja alkohol teevad kolumblased sõgedaks

lood & tsitaadid

nii nad

ütlesid “Lokkava sallimatuse taustal on meeldiv tõdeda, et peremudel “11 meest, kes püüavad adopteerida palli” meeldib kõigile.” twitter.ee/kaupomeiel “Küll tegime palju palle, aga ikka nad ajavad seda ainukest taga!”

Ajakirjanik Katrin Pauts tsiteerib oma ema, kes kunagi valmistas vabrikus palle “Ei, ärge arvake, et minugi ajukastis praegu jalkalahinguid ei lööda, ikka lüüakse! Juba seda on tore mõelda, et meeskonna jagu miljonäre lippab platsil palli taga ajades nagu poisikesed!”

Kirjanik Jürgen Rooste peab sporti lihtsustatud tunnete müümiseks “Maailm läheb hulluks. Uruguay jalgpallur hammustas Itaalia jalgpallurit natuke õlast. Aga maailm hädaldab, nagu oleks Venemaa hammustanud Ukraina küljest vähemalt poolsaare.”

Postimehe arvamusliider Madis-Ulf Regi “Mängujärgsel päeval oli leheputka ees saba, ent lehed olid juba välja müüdud. Paljud brasiillased tahtsid osta tükikest ajalugu ja esiküljed ära raamida ning toda musta päeva meenutada. Vanemad nägid kurja vaeva, et lapsed päeval pärast kaotust kooli saada.

Selline depressioonilaine pole kaheksa-aastasi poisse üheski riigis varem tabanud.”

Malle Koido olukorrast Brasiilias pärast 1 : 7 kaotust Saksamaale “Mõlemad pakuvad võimalusi ennast määratleda. Ja mitte ainult positiivselt. Mittekaasaminek, mittekaasaelamine tähendab ka mitte teada oma kohta end ühtsena nägevas ühiskonnas. (..) Laulupeoliste harmoonia on kui “ideaalriigi” harmoonia.

Sama võib öelda jalgpalli rahvusmeeskonnale kaasaelamise kohta. Nad on platsil meie kõigi eest. Või ei ole?”

Kolumnist Ahto Lobjakas jalgpalli MMist ja laulupeost “Tipptasemel hääl. Mida on ka televiisorist kuulda, isegi rääkides on ilus! Mul on tõsiselt kahju, et ta jalgpalli kommenteerib.”

Hirvo Surva MMi kommenteerinud Alvar Tiislerist, kelle ta Estonia ooperikoorist ära lasi “Jääb mulje, nagu oleks uruguaylaste kultuuriloos lausa mitu Jakob Hurda laadset suurmeest, kes rõhutanud väikerahva võimalust, peaaegu kohustust saada suureks vaimult ...”

Tõnu Kalvet jalgpalli võimalustest väikerahvastele

10

JALKA AUGUST 2014

Statistikast ei saa üle ega ümber MMi ajal hakkavad tööle erinevad statistikavirtuoosid. Jalka toob teieni rahvusvahelise jalgpalliajaloo- ja statistikaliidu liikme Pawel Raczka üles kirjutatud MM-numbrid.

MMil löödud 171 väravat lõid mängumehed 22 liigast ning 73 erinevast klubist.

Bundesliga mehed jõudsid sihile 35 korral, Premier League’i mängijad sahistasid võrku 32 korda ning auväärse kolmanda koha noppisid La Liga pallurid, kelle arvele jäi 25 väravat. Väravasöötude esikolmiku moodustavad Bundesliga vutimehed (23 söötu), La Liga (18) ning Premier League ja Serie A (mõlemad 16). Kollaste kaartide osas asub esikohal Premier League (33 kollast), teisel Bundesliga (21) ning kolmandal kohal La Liga (18).

Ründajad lõid turniiril 100 väravat, poolkaitsjate saagiks jäi 49 ning kaitsjad rahuldusid 21 kolliga (neist 4 olid omaväravad). Huvitavaks anomaaliaks on kaheksandikfinaalid, kus poolkaitsjad suutsid ründajatest rohkem lüüa (8 vs. 7). Kõige rohkem väravaid löödi minutitel 61–75. Kokku 33 kolli. Järgnesid minutid 76–90 (29) ning 16–30 (26).

Kes pole endale veel kindlat särginumbrit valinud, siis neil tasub põhjalikumalt uurida järgmist statistikat: 29 korral lõid palli väravavahi selja taha mehed, kelle selga kaunistamas number 10. 23 värava autor oli kehakattele valinud numbri 9 ning 14 jalgpallurile pole number 13 üldse nii õnnetu, kui arvata võiks.

Kui sa oled sündinud aastal 1987, siis oled võrdlemisi heas kirjas! Just selle aastanumbriga mängijad olid finaalturniiri kõige resultatiivsemad, skoorides kokku 15 korral. Järgnesid 1986 (14) ning 1989 (13).

Kõige rohkem väravaid nägid pealtvaatajad, kes otsustasid minna laupäeval peetud matšidele, 12 kohtumisega sahises võrk 27 korda. Järgnevad reede, mil pall saadi väravasse 26 korral, ning kolmapäev, mil lõppsaldoks 23 väravat.

Tõe huvides tuleb mainida, et mõlemal päeval mängiti ainult 8 matši!

Kõige populaarsem skoor oli 2 : 1 – nii lõppes 15 mängu. 1 : 0 jäi tabloole särama 12 kohtumise järel. 0 : 0 tulemusega lõppes 7 matši. Üksikult ning erilisena võivad end tunda skoorid 4 : 2, 5 : 1, 5 : 2 ning 7 : 1.

Kohtunikud otsustasid mängudele lisada kokku 367 lisaminutit. Kõige rohkem mänguseisakuid oli D-alagrupis, kus vilemehed pidid tegema 36 üleminutit. Kõige rohkem minuteid (25) lisas oma mängudele finaaligi vilistanud Nicola Rizzoli, kelle juhitud kohtumistes löödi muide ka kõige rohkem väravaid – 13.

Rõivabrändide heitlus Bränd

Meeskondi

Väravaid

Nike

10

62

Adidas

9

58

Puma

8

35

Burrda Sport

1

6

Lotto

1

5

Marathon

1

3

Joma

1

1

Uhlsport

1

1

lood & tsitaadid Jalka sümboolne koondis Jalka sümboolset koondist lõppenud MMist aitasid asjatundjatena koostada Norbert Hurt, Marek Lemsalu, Martin Reim ja Karel Arjen James Thomas Voolaid, kellele lisandus Robben (4) Rodriguez (5) Müller (6) kaks toimetuse liiget.

Holland Kolumbia Saksamaa Skeemil on mängijate nime taga arv, mis näitab, mitu korda seda jalgpallurit nimetati. Kõik sümboolse koondise koostajad Javier Lionel Bastian Messi (4) Schweinsteiger (3) Mascherano (6) nimetasid ära neli pallurit: Argentiina Argentiina Saksamaa Manuel Neueri, Philipp Lahmi, Javier Mascherano ja Thomas Mülleri. Isegi Lionel Messi pidi piirduma Philipp Mats Ezequiel Marcos vaid nelja häälega. SaksaGaray (3) Hummels (4) Lahm (6) Rojo (2) maa viie ja Argentiina nelja Saksamaa Saksamaa Argentiina Argentiina mängija kõrvale surusid end vaid üks Hollandi ja üks Kolumbia pallur.

Kahe positsiooni puhul kogus kaks mängijat võrdse Manuel arvu hääli ja siinkohal kaNeuer (6) sutasime toimetuse õigust Saksamaa valik teha: Marcos Rojo edestas samuti kaks häält kogunud Danny Blindi vasakkaitsja kohal. Kolm häält kogunud Bastian Schweinsteigerit eelistasime Toni Kroosile, kuna esimene sai rohkem eelistust meie külalishindajatelt – usaldagem asjatundjaid! Väga pingeline oli konkurents teise keskkaitsja kohale: kaks häält sai Ron Vlaar ning ühe Diago Silva, Martin Demichelis ja Rafael Marquez.

Neist, keda siiani pole mainitud, said kaks häält Neymar ning ühe Angel di Maria, Benedikt Höwedes ja Patrice Evra.

Millega ja kuhu löödi Jalka koostas statistika selle kohta, millise kehaosaga värav löödi ja kust pall väravajoone ületas. Kokku löödi MMi normaal- ja lisaajal 171 kolli, mis jagunesid järgmiselt: Parem jalg 73 (sh 10 penaltist, 2 karistuslöögist ja 2 omaväravast) Vasak jalg 65 (sh 2 penaltist, 1 karistuslöögist ja 2 omaväravast) Pea 30 Muu 3 (1 värav löödi nii käe, kõhu kui õlaga) Nagu näeme, löödi 171 väravast vaid kolm väravat karistuslöögist! Kusjuures väljastpoolt trahvikasti löödi 19 kolli. Kauglöökide osatähtsus oli väike.

Nüüd vaatame, kuhu löödi. Skeemilt näeme, et enamik palle (118) löödi värava alumisse poolde.

53 18 14 21 Üles lendas 53 palli. Värava keskmist osa tabati vähem (43 korda), lööja 43 29 46 118 poolt vaadates oldi kõige resultatiivsem aga paremale poole sihtides (67 43 61 67 korda vs. 61 korda värava vasaku poolega).

nii nad

ütlesid “Olen elanud nii vanaks, et nähtud on 2/3 kõigist MM-finaalturniiridest.”

Semiootik Mihhail Lotman “Ööklubides laiub tühjus ja raske on leida kõrtsi, kus jalgpalli MMi vaadata.”

Alec Luhn Eesti Päevalehes Donetskist “Spordikauget inimest võlub jalgpallis inimrühma ühistegutsemine lihtsa, ent raskesti saavutatava eesmärgi nimel.”

Karl-Martin Sinijärv “Go-go Suarez. Õige mees elabki end välja mänge mängides, mitte päriselus pereliikmete peal. Hammusta veel, mis see mehele ikka teeb.” twitter.com/Kurt Valter “Ma usun, et kui ma Arjen Robbeniga Tallinna vanalinna jalutama läheks, viskaks ta esimese 10 minuti jooksul end viis korda pikali.” twitter.com/osokas “Jalgpalli maailmameistrivõistlustel ja laulupeol on mõndagi ühist – nende totaalsus, massiivsus ning ka see, et neist kirjutades on kerge muutuda pateetiliseks ja õõnsaks.”

Andrus Kivirähk “Ning kui “Sind surmani” kordamine otsa sai ja kõik see inimmass tagasi linna suundus, oli iga teele jäänud meelelahutusasutus, kus vähegi televiisorit nägi, puupüsti rahvast täis. Ja kui ei näinud, vaadati Hollandi ja Costa Rica mängu tööle hakanud telefonidest. Laulupidu on püha, aga niipea kui see läbi sai, tuli inimestele MM meelde.”

Ajakirjanik Viljar Voog “Jalgpall on täis armastust. Mehi on mu elus olnud mitu, aga neist olulisim on siiski David Villa. (..) Pikka aeg kaalusin võimalust panna oma esmasündinud pojale nimeks Davidvilla.

Ma kardan, meie seadused seda ei lubaks.”

ETV saate “Ringvaade” toimetaja Kai Väärtnõu “Emotsioonide tajumiseks ei pea seejuures olema rahvasummas, piisab sellest, kui ühel rahulikul kõrvaltänaval aken lahti jätta. Väravat pole kellelgi võimalik maha magada!”

Ajakirjanik Inga Höglund olukorrast Kölnis “Mis siin ikka öelda? Grupist me edasi ei saanud ja seega jäi peaeesmärk täitmata.

Kindel on ainult see, et peame õppima jalgpalli mängima.”

Venemaa meeskonna kapten Vassili Berezutski

2014 AUGUST JALKA

11

mm brasiilia 2014

Brasiilia jalkafriigid ja eestlasest maskotipoiss!

Kuueaastane Eesti poiss Lukas Elo tegi 9. juulil midagi uskumatut.

Argentiina koondislase Pablo Zabaleta kõrval sammus ta Arena de Sao Paulo murule. Kohe-kohe oli algamas MMi poolfinaal, kus lõunaameeriklased võtsid mõõtu Hollandiga.

Foto: Armas Elo

Zabaleta kõrval

Siim Kera

L

ukas Elo pääses lennukiga üle ookeani tänu McDonald’si restoraniketi kampaaniale “Saada staar staadionile”, mille raames korraldatud jalgpallipäeval osalenud sadade laste seast ta välja loositi. Kuna poiss ise on hetkel vanaema juures puhkusest puhkamas, siis võtsime ühendust tema isa Armas Eloga, kes värvikalt reisi meenutas.

Poiss, kes läks väljakule Pablo Zabaleta kõrval – Lukas Elo!

Brasiilia “Me olime seal neli päeva. Nägime vihma, ookeani, suhkrupeamäge, kuju (Lunastaja Kristuse kuju – toim.), megastaadionit ning räpast elu, mis bussiaknast avanes. Seal oli hästi palju jalkafriike, kohalikud poisid käisid palliga mööda linna ringi ja ainult kõksisid. Ma pole seda varem näinud. Olen palju Saksamaal käinud, seal peaks ka jalkahullus olema, aga selline pilt oli uskumatu. Võibolla keegi saab inspiratsiooni ja hakkab siin ka palliga ringi käima. Äkki siis jõuab Eesti kunagi MMile! Poistele oli planeeritud ka jalgpallimäng, see jäi ilma tõttu ära, aga siis korraldasime ruttu ise ning poisid togisid tund aega palli. Aeg läks seal kiiresti. See oli jube äge, et hotelli vestibüülis hakkasid maskotipoisid kohe mängima. Kõige positiivsem oli see, et keegi ei ajanud kedagi minema. Lillepott aeti ümber, aga keegi polnud pahane.

Kõik töötajad ja külastajad käisid ringiga, et tüüpe ei segaks. Uskumatu, et selline 12

JALKA AUGUST 2014

ga. Oma aja võttis riietumine. Staadion suur ka, pool tundi kõndisid riietuma.

Suures plaanis oli iga lapse kohta kaks täiskasvanut, kes siis nendega tegelesid.

Lukas oli eestlaslikult vaikne. Enne naljatasime, et kui mingi teema on, siis koputa mängijale jala peale ja ütle “good luck”. Oli meeles, aga kiilus kinni.”

suhtumine. Brasiilias jalgpall – sa tunned seda iga ihumolekuliga. Seal ju ongi jalgpall, tükk tühja maad, võrkpall ja siis ei tulegi vist midagi, sest inimesi rohkem ei jagu. 75% rahvast käis kollastes või sinistes särkides. Täiesti ogar. Olen MMi ajal Saksamaal olnud, oli ka tore ja äge, aga mitte niimoodi. Brasiilia mängib, kärbes ka ei lenda, tänavad on täiesti puhtad.

Saksamaa mäng oli häving. Inimestega rääkida ei saanud, klimbid olid kurgus, silmad märjad.”

Mängupäev “Mängupäeva hommikul lendasime Sao Paulosse, käisime korra söömas, poisid said kokku brasiillastest maskotipoistega, keda oli 4–5, ning siis sõideti staadionile. Mäng algas kell 17 ja lapsed olid staadionil juba kell 12. Viis tundi nad seal midagi tegid, eks nad tõenäoliselt 5–6 korda harjutasid väljakule minemist koos mingisuguste töötajate-

“Eks olgem ausad, telekast tunneb ta ära Messi või Ronaldo, aga mingisugust pettumust küll ei olnud, et just Zabaleta kõrval. Kust ta neid mängijaid ikka teadma peab? Isegi ju ei tea kõiki! Ütleme nii, et ta algul pelgas üksjagu seda väljakule minekut. Kui Tallinnas oli loosimine, siis õhtul oli ta ikka täitsa šokis.

Pikka aega ei tahtnud ta üldse minna.

Nüüd küsisin, kus kõige hirmsam oli. Ütles, et Eestis oli hirmsam. Brasiilias oli lapsi palju ja ta harjus ära. Kõik oli ette teada ja valmistatud, läks libedalt.

Kui ta sealt ära tuli, siis oli emotsionaalne vabanemine päris märgatav. Oli kohe teine inimene. Pinge oli päris raju!”

Penaltid “Mina vaatasin mängu McDonald’si sektorist, mis oli ühe värava taga nurgas. Mängu nägi sealt hästi. Penalteid löödi ka meie väravasse, see oli ikka väga võimas. Kui Ron Vlaar (Hollandi koondise esimene lööja, kes eksis – toim.) läks lööma, siis oli tunda, et mehel on närv sees.

Selline tunne, nagu tribüün oleks värisenud. Wesley Sneijderi (Hollandi koondise kolmas lööja, kes samuti eksis – toim.) löögi ajal oli ka kõik elektrit täis. Sellist asja pole enne tundnud. Telekast mõtled, et teevad nalja, kuidas sisse ei löö? Kohapeal on hoopis teine. Jube ärev.”

Lõppakord “Lukas käib trennis ka, aga see on küll hea, et nüüd tahab ta ise rohkem mängida. Muidu pidid jalaga togima ja ütlema, et tule. Nüüd ütleb ise, et lähme.”

mm brasiilia 2014

Jalgpallipuudutus ehk

Mossi-Messi ja head sakslased Kirsi Altjõe, kahe jalkapoisi ema, võtab kokku vuti-MMi vitsad ja präänikud ning paneb punkti oma aastapikkusele Jalka ajakirja kolumnisti karjäärile.

M

ul on siiralt kahju inimestest, kes vutti ei armasta.

Esiteks sellepärast, et nende juuni- ja juuliõhtud olid sel külmalvihmasel suvel seetõttu ääretult igavad, ning teiseks, et nad jäid ilma maailma suurimast ja emotsionaalseimast peost! Ühte väikest rahvast ühendav härdaks tegev laulupidu kahvatub kogu maailma siduva vutitulevärgi kõrval. Nii võimas ja kõikehaarav on jalgpalli puudutus – võlu ja valu.

Uued legendid Aga need, kes elasid MMi draamadele ja triumfidele kaasa, said võimsa energialaengu. No jah, Itaaliale tehti ülekohut (mõned kaotused jäävad kauaks kripeldama) ja väga kahju on, et Costa Rica ning Kolumbia kaugemale ei jõudnud, aga juba seetõttu läks üldises plaanis hästi, et ükski mäng ei olnud igav, “mustad hobused” kappasid hulljulgelt ning laisad lohed said väledamate, näljasemate käest karistada.

Kui rääkida metafooride keeles.

Meeldis, et sündisid uued legendid, väikeste iidolid. Tänaval (no või minu puhul Pärnu rannas vutiplatsil) jõuavad sinuni ikka kõige värskemad uudised rahva seast. Pisikesed jalkapoisid tahavad nüüd kõik olla James Rodriguezed, Guillermo Ochoad või Mario Götzed. Head tõrjet saadab õues rõkkav O-C-H-O-A-kaja. Õnneks ei taha keegi olla David Luiz (peata ringi krossiv tööloom) või Luis Suarez (kommentaarid oleks siinkohal vast üleliigsed).

Vanad vitsad Ata-ata said need tiimid (ja pöidlahoidjad), kes “vanast rasvast” üritasid uut head rooga teha. Inglismaa on juba mitmendat raksu pettumus. Hispaania suur kaotus oli halb üllatus. Kreeka näitas maailma kõige igavamat (kuigi suhteliselt tõhusat, aga siiski haigutama panevat) jalgpalli, mis ei viinud neid endiselt kuigi kaugele. Elevandiluurannik põeb ikka veel staaripalavikku.

Ja mis kõige tähtsam õppetund – ühe mängijaga ei saa võita tiimimängu, kuidas see siiani suurtele peadele kohale ei jõua?! Argentiina ja Brasiilia, ma räägin teiega. Et kui Messi ei löö, siis keegi teine ka ei ürita. Või kui Neymar on väljas, siis ongi kogu tiim audis?

Messi on surnud, elagu Messi!

Paras pettumus oli ka finaalijärgne teade, et parima mängija tiitliga pärjatakse seekord Lionel Messi. See oleks nagu missivõistlustel lohutusauhinna andmine kõige kõveramate jalgade eest. Ei tee see võitjat rõõmsamaks ja kõrvalseisjad ei saa ka aru, miks antakse karikas jonnijale? Mossi-Messi ei suutnud üle olla hetkevalust ning näidata maailmale (jah, kogu universumile, arvestades MMi ulatust ja kõlapinda!) kübetki armastust või lugupidamist. Kahju. Samas – olgugi et Nunnu-Messi on surnud, on ta ikkagi Messi. Andekuse tippnäide.

põlvikud meenutasid pigem teismelise poisi omi, kes ei viitsi varustust korralikult jalga tõmmata (kuidas ta niimoodi üldse lüüa saab?). Rodrigo Palacio hiiresaba-pats oli aga tõeliselt kummalise juuksemoe stiilinäide.

Ka mäng ise oli sama loominguline ja üllatav nagu mehed platsil. Mõnuga langetati ebaharilikke otsuseid. Nii mängijate kui ka treenerite poolt. Kes siis põles oma otsusega, kes vormis sellest kulla.

Suure Saksamaa vuti austajana ei hakka siinkohal neid taevani kiitma (lõputud jutud intelligentse, rõõmsa jalgpalli võidust on pisut isegi üheülbaliseks muutunud). Saksamaa on alati hea olnud, kas just rõõmsameelne, aga töökindel ikka kogu aeg. Võitis tiim, kes usaldas – nii üksteist kui ka treenerit.

Jalgpall puudutab MMi joovastuses tahaks aga tänada hoopis kõiki neid vutisõpru, kes aasta jagu on minu mõtisklusi Jalka ajakirjast lugenud – pead raputanud või kaasa noogutanud. Teiega on olnud hiiglama tore! Olen kirjutanud neid lugusid südamest, heast tahtest ja armastusest maailma vägevaima (meelelahutus) spordi vastu. Jalgpall ei tohiks jätta kedagi külmaks. Ei emasid, lapsi, ega isegi kossumehi mitte.

Meeletu julgus ja positiivsus Meeldis (ja kohe väga!) aga see, et isegi siin, teises ajavööndis, kaugel Brasiilia kuumusest, oli tunda ja näha, kuidas vutimehed nautisid mängu! Julgeti olla erinevad ning loomingulised. Visuaalseltki oli individuaalsust silmata, mehed ei kartnud olla nemad ise – Alexis Sanchez tõmbas oma niigi lühikesed püksid valehäbita peaaegu kaenla alla, et oleks mugavam joosta ning trahvikaid lüüa. Thomas Mülleri kaitsmed ja

Kirsi Altjõe ja tema jalkapoisid.

2014 AUGUST JALKA

13

TESTITUD TIPPKVALITEET Lahedad päikese- ja kaitseprillid töö-, spordi- või puhkehetkeks

TAMREX KAITSEPRILLID Lai valik uusi TAMREX kaitseprille on toonud Eesti silmakaitsevahendite turule uue ja kõrgema kvaliteeditasandi. Laheda disainiga mugavad silmavarjud sobivad nõudlikule kliendile suurepäraselt ka sportimiseks, matkamiseks või vabal ajal kandmiseks.

Soetanud TAMREX kaitseprillid, saate olla kindlad, et tegite parima võimaliku tehingu.

TAMREX päikese- ja kaitseprillide omadused Kasutades prillide valmistamisel uusimat tehnoloogiat on neis ühendatud trendikas disain, väga hea vastupidavus, ülim mugavus ja parim kaitse. Prillid on kerged ja ergonoomilised. Läätsedel kauakestev udu- ja kriimustuskindel kate. Neid kaitsevahendeid kannavad töötajad uhkusega!

UDC-LÄÄTSEKATE

LÄÄTSEDE UDUKINDLUS PLUS

Univet Double Coating ehk Univeti topeltkate läätsedel: UDC-läätsekate on tehnoloogiline läbimurre, mis tagab prillidel seni parima udu- ja kriimustuskindluse: seest poolt on läätsel udukindel, väljast mitmekihiline kriimustuskindel kate.

art TU50519

9.- €

art TU50518

12.- €

LÄÄTSEDE KRIIMUSTUSKINDLUS PLUS

See tähistab, et läätsede udukindlus on kaugelt üle piirmäära (20 sekundit), mille kehtestab standardi EN166 N-nõue (8 sekundit). Udukindlus PLUS hoiab ka väga rohke higistamise juures läätsed uduvabad, kuna katte koostis ei lase läätsede sisemistele külgedele kondenseeruvat niiskust tekkida absorbeerides piisad enne läätsele ladestumist.

art TU50537

12.- €

art TU54602

18.- €

See tähistab läätsede kestvamat vastupidavust kriimustuste tekkimisele. Kriimustuskindlus PLUS vastab ja ületab standardi EN166 kehtestatud nõude K piirmäärad.

art TU5X831

24.- €

art TU5X405

39.- €

Hinnad sisaldavad käibemaksu 20% ja kehtivad kuni 31.08.2014 või kuni kaupa jätkub!

TAMREX OHUTUSE OÜ TALLINN Laki 5, Pärnu mnt 130, Katusepapi 35

Tel 654 9900 Faks 654 9901 e-post: tamrex@tamrex.ee www.tamrex.ee TARTU Aardla 114, Ringtee 37a

PÄRNU Riia mnt 169a, Savi 3

RAKVERE Pikk 2

VILJANDI Riia mnt 42a

JÕHVI Tartu mnt 30

VÕRU Piiri 2

VALGA Vabaduse 39

NARVA Tallinna mnt 19c

HAAPSALU Ehitajate 2a, Uuemõisa

PAIDE Pikk 2

3 veergu

Ära Suareze mind!

Siim Kera

1

4. juuli oli kahtlemata selle aasta üks mannetumaid päevi. Eelmisel päeval lõppes MM ning taas pidi mõtisklema, kuidas elu seljas edasi ratsutada. Umbes selline tunne, kui lapsepõlves tehti kodus hiigelports seljankat – sa sõid seda päeva, veel teise, kolmanda ja nii edasigi. Lõpuks paistis potipõrand ning meel läks kurvaks.

Otsas! Õnneks on keegi kõiksevägevam õnnistanud inimloomi mäluga, nii saab peakolus aegade lõpuni vanemaid ja uuemaid mälestusi sorteerida.

Aasta 1998. Olin väike juntsu, kes vaatas hoolega oma esimesi maailmameistrivõistlusi, ning Argentiina alistas H-alagrupi teises mängus 5 : 0 Jamaica. Kõiki väravaid ma ei näinud, sest matši keskel möllas äike ning ema käskis televiisori kinni panna. Pärast kohtumist viskasin voodisse pikali ja panin taustaks mängima äsja Vastseliina laadalt soetatud onu Remuse juttude kasseti. Varsti tabas mind elu esimene unehalvatus (teate küll, olete poolunes, aga ei suuda end liigutada). Vastik.

Pagana onu Remus! Rohkem ma seda teost ei kuulanud. Ainus põhjus, miks säärast ebatähtsat, aga ka hirmutavat seika mäletan – jalgpall.

Neli aastat hiljem möllas Lõuna-Koreas ja Jaapanis Brasiilia ning Ronaldole lõigati ajaloo üks naeruväärseim soeng, kui ta siilise kolba eesotsa jäeti tillukene karvatutt. Sammusin mina ühel heal

päeval vanaema juurde, kaasas MMi kleepsud, mida maale sõitnud nõbudega vahetada. Sündmused võtsid aga ootamatu pöörde, kui tädi mulle täpselt samasuguse frisuuri tegi. Ma ei mäleta ühtegi inimest, kes poleks kõkutanud. Hiljem toimunud suvises suusalaagris näidati näpuga, aga mind ei huvitanud, sest kuigi soeng oli anekdootlik, olin just vaadanud, kuidas Ronaldo tervet rahvust õlgadel kannab. Ma tahtsin olla tema. Ma olin uhke. Ning nägin välja, nagu ajaksid mind taga kõigi maade juuksurid.

Möödus aastaid häid ning 2010. aasta MMi poolfinaale pidin saatuse tahtel vaatama Venemaal. Koos teiste asjast huvitatud üliõpilastega olin sattunud eestlaste lähima sugulusrahva vadjalaste juurde. Muretsesime sõbraga korralikult, sest meil polnud aimugi, kus vutile silm peale heita. Olime nagu bussijänesed, kes ei teadnud, mida lähitulevik toob. Õnneks oli meie ööbimispaigas Jõgõperä koolis väike garaaž, kuhu sai maha istutud. Kaaslaseks rösterisuurune televiisor ning tore, suitsetav ja ropendav töömees, kes vihkas Saksamaad, nagu tegemist oleks hiiglasliku sääseparvega, kes tahab teda verest tühjaks imeda. Oli lõbus.

Ja ma mõtlen, mida ma seekordsest MMist kõige eredamalt kaasa võtan.

Suareze kihvad ning Brasiilia häving on kõige loogilisemad vastused. Need ei kao mälusopist kunagi. Samamoodi ei unusta, kuidas Brasiilia 2014 oli absoluutselt igal pool. Iga tõsiseltvõetav Eesti meediaväljaanne leidis, et nad peaks vutistuudio püsti panema. Sotsiaalmeedia oli täis heietusi ja kommentaare nii Maarjamaal kui mujal. Maailmas pakkus elevust Twitteri säutsumaniakist popstaar Rihanna, kel oli vutimeeste iga liigutuse kohta varnast sõnu võtta. Keda huvitavad teised arvamusliidrid, siis võite olla rahul, et Suareze kikuskandaali kommenteeris ka rokkmuusika suurkuju Bruce Springsteen.

“Hammustustel pole spordis kohta,” oli hüüdnime The Boss kandva ameeriklase sõnum.

Humoorikas. Isegi tema.

Argisemates olukordades oli nahk-

kera pidevalt teemaks. Nägin, kuidas ühe kultuuribaari ees hammustas poiss tüdrukut. Ikka naljaga pooleks. Neiu nähvas seepeale. “Ära Suareze mind!”

Minu eakas vanuses vanaema kutsus turniiri üleilmavõistlusteks, kuid sellest hoolimata oskas ta alagrupifaasis öelda, et “Saksamaa ja Brasiilia on vist tugevad”. Ma usun, et see oli üks esimesi kordi, kui ma temaga spordist rääkisin, ning miskipärast ma ei usu, et samasisuline vestlus oleks võinud toimuda mõne teise ala üle.

RONALDO SOENGUST

Hiljem toimunud suvises suusalaagris näidati näpuga, aga mind ei huvitanud, sest kuigi soeng oli anekdootlik, olin just vaadanud, kuidas Ronaldo tervet rahvust õlgadel kannab. Ma tahtsin olla tema. Ma olin uhke.

Ning nägin välja, nagu ajaksid mind taga kõigi maade juuksurid.

Mul on jube hea meel, et jalgpalli on ainult üks. Mis saaks inimestest, nende eludest ja töödest siis, kui vutipalaviku järel haaraks kodanikke näiteks moodsa viievõistluse tuhin?

“Vabandust, ma ei saa homme tööle tulla, ma pean kella neljani püstolilaskmist vaatama.” Ja nii pool maailma.

Pärast seda näiteks polo MM, mille viib sotsiaalmeedias uutesse kõrgustesse hobuseid kommenteeriv Kanye West.

Edasi judo. Lõpuks ei tee ipponil ja penaltil vahet. Mul pole nende alade vastu midagi. Tore, et nad olemas on, aga veel toredam, et on ainult üks ülemaailmne sportmäng-fenomen. Muidu läheksid mälestuste kuhilad omavahel sootuks sõlme. Muidu ei jõuaks üldse elada!

1-teist mõtet

1950. aasta maailmameister pidutses koos nutvate brasiillastega

S

elfide ajastul võib vist liialdusega tõdeda, et kõigi maailma inimeste pildid on kusagil elektrooniliselt olemas ja saadaval. Kuulsustest ei räägigi. Neil on raske oma isikliku näolapiga avalikus kohas ringi liikuda ja loota, et neid ära ei tuntaks või lausa sisse ei piirataks. Kuulsate jalgpalluritega on sama lugu. Kas me suudaks endale ette kujutada, et mõni värske maailmameister läheks pärast mängu linna peale ja saaks, ilma et teda ära tuntaks, rahulikult baarist baari kulgeda ja mängu mõju all olevate kohalikega semutseda?

Televisioonieelsel ajastul oli see võimalik ja just selline lugu ka juhtus.

Brasiilias. Aastal 1950. Kuldmedali saatuse 200 000 pealtvaataja ees – see oli 20% tollasest Rio de Janeiro täiskasvanud elanikkonnast – Maracana staadionil otsustas viimane mäng Brasiilia ja Uruguay vahel. Väljakuperemeestele piisas viigist. Nad läksid 47. minutil juhtima. 66. minutil Uruguay viigistas ja 79. minutil lõi tänini elav Alcides Ghiggia Uruguay võiduvärava.

Nagu hiljem tabavalt sõnastatud, olevat seejärel staadionile laskunud jalgpalliajaloo kõige võikam vaikus. Maracana ei suutnudki end koguda ja hetkel, kui seda toetust olnuks enim vaja, valitses staadionil peataolek ja halvaendeline vaikus. Uruguay võitis ja Alcides Ghiggia lausus hiljem oma kuulsad sõnad: “Vaid kolm inimest on kõigest ühe liigutusega vaigistanud Maracana: Frank Sinatra, paavst Johannes Paulus II ja mina.”

Pärast mängu lahkus rahvas šokeeritult staadionilt. Linnas fikseeriti vaid üks vägivallaakt: pikali aeti linnapea

16

JALKA AUGUST 2014

Foto: internet

Legendaarne Obdulio Varela pidutses kurbade Brasiilia fännidega.

Angelo Mendes de Moraesi graniitbüst, mis pidi tähistama võitjatele lehvitavat linnapead.

FIFA president Jules Rimet leidis end keset väljakut koos omanimelise karikaga, mis kandis mitteametlikult Kuldse Jumalanna nime, ega teadnud, mida teha. Korraldajad, kes olid valmis omade võiduks, olid kadunud.

Lõpuks leidis Rimes Uruguay koondise kapteni Obdulio Varela ja andis selle talle üle. Uruguay jalgpalliliidu tegelased kiirustasid pärast mängu peolt kiiresti linna ööelu nautima ja hoiatasid mängijaid, et nad püsiksid igaks juhuks hotellis, sest kohalikud võivad olla vihased. Muuseas, samasugune loogika kehtis ka Brasiilia jalgpalliliidu antud auhindade kohta: ametnikele anti kuldsed medalid ja

mängijatele hõbedased! Obdulio Varela ja Uruguay koondise massöör Matucho jõid hotelli baari veinist kuivaks ja läksid linna peale. Uruguay kirjanik Eduardo Galeano on Varelat kirjeldanud kui äärmiselt tagasihoidlikku inimest, kes keeras fotograafidele selja, kui teda taheti pildistada. Võibolla oli ka see üks põhjusi, miks Varelat linna peal ära ei tuntud.

Galeano kirjutab: “Sel õhtul veetis ta õlut juues aega ühest baarist teise liikudes, käed ümber löödud fännide õlgade.

Brasiillased nutsid. Mitte keegi neist ei tundnud teda ära.”

Raske on otsustada, mis selles loos on tõsi, mis legend, igatahes on Varela ise väidetavalt rääkinud nii: “Fännid olid nii kurvad, et ma otsustasin minna baari ja teha nendega mõned joogid.

Kui nad taipasid, kes ma olen, arvasin, et nad tapavad mu. Õnneks poleks ma saanud rohkem eksida. Nad õnnitlesid mind ja me tegime koos mõned napsud.”

Võimalik, et tõde on just vahepeal: alguses ei tundnudki fännid Varelat ära ja siis tuli tõde päevavalgele. Võibolla mõnes baaris jäi Varela isik tundmatuks ja mujal sai see teatavaks.

Igatahes järgmisel päeval põikles Varela Montevideo lennujaamas rahvamassi eest kõrvale: ta kandis ülestõstetud kraega vihmamantlit ja silmini langevat kaabut. Varela tagasihoidlikkus oli pöördvõrdeline tema osaga kullamängus.

Kui Brasiilia oli löönud avavärava, spurtis mees kohtuniku juurde ja asus temaga vaidlema olematu suluseisu üle. Hiljem seletas Varela, et tahtis lihtsalt aega võita ja vastaste hoogu taltsutada – kui mäng jätkunuks kohe, võinuks Brasiilia nad purustada.

1-teist mõtet

Müütide mõõtmine Kindlasti on paljud lugejad pettunud, et Jalka koostatud sümboolses koondises (lk 25) on Lionel Messi alles kaheksas ning üldse pole 11 hulgas Cristiano Ronaldot. Põhjus on mõistetav: inimestele kipub oluline olema kaasaeg ja ikka saadab meid usk, et varem oli kõik kuidagi alaarenenum ega saanud ometi olla nii kõrgel tasemel kui meie päevadel.

Ajastud ja taustsüsteemid muutuvadki pidevalt, aga igas ajas on kvaliteet ometi olemas. Iga aeg esitab ka jalgpallureile erinevaid nõudeid. Võrreldes aastakümnetetaguse ajaga on tänapäeva vutt kiirem ja jõulisem. Kuid see ei tähenda, et endisaegsed tipud oleksid kehvemad mängijad. Kui 1920ndate Jose Leandro Andrade või 1950ndate ja 1960ndate Alfredo di Stefano mängiks jalgpalli praegu, poleks kahtlustki, et nad tuleksid sellega toime. Ja nende kahe kõrval kahvatuks lõviosa tänapäevastest tähtedest. Omas ajas oli tegemist ka parimate taustal väljaulatuvate briljantsete mängijatega.

Lihtne mõtteeksperiment: kui me ütleme Ronaldo, siis keda me silmas peame? Nüüd ja praegu peame ilmselt silmas portugallast Cristiano Ronaldot. Veel viis-kuus aastat tagasi oli oluline tema nimi pikalt välja öelda, sest muidu võis ta sassi minna 2002. aasta brasiillasest maailmameistri Ronaldoga. Aga sedasama Ronaldot ülistati kümmekond aastat tagasi taevani ja võrreldi kõigi aegade parimatega!

Nüüd on isegi tema nimi kaaperdatud ja meest nagu poleks kunagi eksisteerinudki. Teine näide on Ronaldinho.

Läinud kümnendil oli mees maailma jalgpallilagendike kuningas. Esimesi samme tippvutis astuv Messi võttis koha sisse Barcelonas esimest viiulit mängiva brasiillase kõrval.

Kohati tundus, et paremini kui Ronaldinho ei olegi võimalik mängida. Nüüd pallib mees Brasiilias ja mälestus temast on kustunud. Vähem kui kümne aastaga! Aasta tagasi valis ajakiri World Soccer oma üle maailma paiknevate kaasautorite toel maailma kõigi aegade sümboolset koondist ning reastas eraldi ka väravavahid, keskkaitsjad, äärekaitsjad, poolkaitsjad ja ründajad. Poolkaitsjatest said üldse hääli 39 mängijat ning Ronaldinho kuulus nende 17 hulka, kes said ühe punkti.

Eespool oli tervelt 22 temast paremaks arvatud poolkaitsjat läbi aegade! Ronaldol läks ründajate arvestuses tunduvalt paremini: tema reastus seal neljandaks ja tegi hulga parema tulemuse kui tema nime usurpeerinud Cristiano Ronaldo, kes oli poolkaitsjate seltskonnas alles kaheksas.

Kõigi aegade parimate valimisel on kindlasti üheks kaalukeeleks mängijate mõju mängu arengule. Miks on ikkagi Johan Cruyff ja Franz Beckenbauer jäänud ajaloosõelale ning Ronaldo ja Ronaldinho unustuse hõlma vajuvad? Sest Cruyff on totaalse jalgpalli üks isadest ja hingematvalt kaunite mustrite punuja vutiväljakul ning Keiser Franz muutis täielikult arusaama kaitsja rollist, olles palliga ohtlik rünnakute algataja. Viimati nimetatud kaks brasiillast olid lihtsalt ülihead jalgpallurid.

Teiseks tähtsaks, aga võibolla isegi peamiseks faktoriks on müüdiloome: mida kaugemale tagasi vaatame, seda olulisem on jalgpalluritest kujunenud müüt. Klassikaline näide

“Ma pigistasin vaidlusest välja kõik mis võimalik, kuni selleni välja, et nad pidid kohale tooma tõlgi ja ma sain temaga rääkida. Staadion püsis vaikne ja see oli põhjus, miks olin kindel, et me võidame selle mängu.”

Olgu või legend – igatahes kõlab ilusasti, kui maailmameistrite kapten

Kroonimata kuningas Garrincha.

Foto: AFP/Scanpix

on Pele vs. Garrincha. Esimest teame kui jalgpallikuningat, teine on teenimatult unustatud geenius (vt Garrincha kohta lähemalt Jalka 5/2008). Selle paari kohta tavatsetakse Brasiilias öelda: Pele oli parim, aga Garrincha veel parem! Pele oskas end turustada, Garrinchal oli ükskõik. Pele keskendus arengule ja õppis teistelt, tehes oma nimest kaubamärgi.

Garrincha oli ehe talent, kes oli õppimise vastu immuunne ja kel puudusid plaanid. Pele treenis, Garrincha magas. Ja kõige olulisem: Peled brasiillased austasid, Garrinchat armastasid.

Selle paari pealt näeme, et kõigi aegade parimate valikul kipuvad omavahel võistlema müüdid. Ega see paha ole.

Jalgpall ongi omavahel võistlevate müütide kogum. Kõigi aegade parimate mängijate valikul peab võrdlema ja omavahel kaaluma nii pallurite uuenduslikkust omas ajas kui ka neist kujunenud müüte. Valimist raskendab asjaolu, et kaugete aegade mängijaist on säilinud vähe filmilõike, mille pealt otsustada nende kvaliteedi üle. Paljuski peab toetuma kirjalikele allikatele.

Nüüdisaja mängijate puhul visuaalsete materjalide puudumise üle kurta ei saa. Cristiano Ronaldo kohta võib hetkeseisuga ennustada, et tema on kümne aasta pärast kõigi aegade parima kontekstis unustatud suurus. Messiga on keerulisem. Ta näeb Pelest vähem vaeva, et kujundada oma nimest kaubamärk, ja ta on tunduvalt vähem karismaatiline (ja paheline) kui Maradona. Selle võrra jääb temast ajalukku vähem järele. Ja MMi otsustavates mängudes polnud ta paraku ka eriti veenev.

ja kullavõidu peaarhitekte libistab kaotanud meeskonna fännidega kaelakuti linna peal õlut ja fännidel pole aimugi, kellega on tegemist!

Indrek Schwede JALKA peatoimetaja 2014 AUGUST JALKA

17

minu 11

Indrek Hargla koosseis kubiseb staaridest K

ui kirjamehe Indrek Hargla teosed seiklevad ulmeja krimilainetel, siis tema sümboolne koosseis on otsekoheselt sirgjooneline ning ülitugev.

“Mis sa mingit nõrka meeskonda ikka teed,” arutleb Hargla. “Eks selline tiim maksaks muidugi palju ja neid mehi poleks kokku üldse lihtne saada.”

Gianluigi Buffon: Kui peab kedagi panema, siis ikka kõige parema väravavahi!

Buffon on sellega silma jäänud, et suudab mänge otsustada.

Olen näinud teda tegemas asju, mis inspireerivad tervet meeskonda. Tippaeg on tal küll läbi, aga otsustasin, et kasutan ainult tegevmängijaid.

Pablo Zabaleta: Variante oli kaitses muidugi väga palju. Valisin kõik sellised mehed, kellest väga lihtne läbi tulla pole ning kes suudavad ise ka väravaid lüüa. Zabaletal on head tehnilised oskused ning ta on lõputu võitleja. Peab ilusti vastu.

Giorgio Chiellini: Oskab enam-vähem kõike ning suudab nurgalöökidest väravaid lüüa.

Sebastian Coates: Olen teda vähe näinud, aga on hea mulje jätnud.

Sergio Ramos: On väga universaalne, võib mängida äärel või keskel. Liikuv ja võimas. Vajaduse korral tuleb igale poole kaasa ja jõuab tagasi ka. Kõmmutab tihti nurgalöökidest peaga väravaid.

Xabi Alonso / Javier Mascherano: Väga ainulaadsed mängijad. Mõlemad hoiavad Pirlo ümber platsi puhtana, et ta saaks sööte anda. Nii Alonso kui Mascherano on väga tugeva jalaga. Keskvälja ainus probleem on see, et kõik on pigem tagumised mehed ja äärtel ei tegutse.

Korraks jäin mõtlema, et see Zabaleta äär võib mul liiga tühjaks jääda.

Andrea Pirlo: Samamoodi unikaalne, ainulaadne. Teist sellist lähiajal näha ei saa. Tal töötaks nagu peas 3D-kompuuter – ta näeb asju, mida tavaline inimene ei näe. Nagu maletaja, kes näeb kombinatsioone ette.

Cristiano Ronaldo: Ega ei pane ju kokku meeskonda, kus pole Ronaldot või Messit. Ronaldo on see jõud ees. Kui sa oled maailma kalleim mängija, siis selge, et meedia sind hellitab. Kui ta poleks nii hea, siis ta oleks natuke parem (naerab – toim.). Temalt oodatakse natukene rohkem, kui inimene pooleteise tunniga 18

JALKA AUGUST 2014

Foto: Heli Illipe-Sootak

Cristiano Ronaldo

Luis Suarez

Lionel Messi

Andrea Pirlo Javier Mascherano

Xabi Alonso

Pablo Zabaleta Giorgio Chiellini Sebastian Coates Sergio Ramos Gianluigi Buffon

teha suudab. Karistuslöögid, läbimurded ning söödud on klass omaette.

Luis Suarez: Temast paremat ründajat on raske leida. See, kuidas ta otsustas mängu Inglismaa vastu, oli minu üks suurimaid jalgpallielamusi. Tema käitumise kohta ei oska midagi öelda, sest isiklikult ma teda ei tunne. On kuulujutud, et ta tegi midagi, mida telekast näha ei olnud. See on rohkem meediamaailma sündmus kui jalgpallisündmus. Tehnika on läinud selliseks, et me näeme väljakul igat nõksu ja näoilmet. Platsile võiks jääda privaatsus, muidu on nagu Tallinna kesklinnas – igal pool kaamera. Mängijale peab jääma vaba ruum.

Lionel Messi: Messi mängib kahjuks vales klubis, ma olen Reali, mitte Barcelona fänn (naerab – toim.). Selliseid mängijaid sünnib harva, võibolla Maradona oli midagi samasugust. Tõeline energiapomm, kellele on pall jalale kleebitud.

taktikajutud

MM-finaalturniir võis julgustada taktikalisele mitmekesisusele Eesti Jalgpalli Liidu koolitaja ja U15 meeskonna peatreener Karel Voolaid pakub, et meid võivad ees oodata huvitavad ajad, kus treenerid hakkavad vastu võtma aina julgemaid otsuseid ning mäng muutub taktikaliselt mitmekesisemaks ja raskemini ennustatavaks.

Indrek Schwede

“K

õige kardinaalsem üllatus sellel MMil oli see, et Holland tegi suure suunamuutuse oma ajaloost pärineva põhimõtte poole,” ütleb ETVs maailmameistrivõistlusi kommenteerinud Karel Voolaid, vihjates totaalsele jalgpallile.

“Holland on küll alati oma süsteemi juurutanud, kuid vahepeal suubus ka nende mäng isikupäratuks rassimiseks.

Nüüd teatas Louis van Gaal juba enne MMi, et muudab mänguskeemi konkreetsete mängijate järgi. Uus skeem oli revolutsiooniline ja Hollandi press oli MMi eel skeptiline, kuid see töötas väga efektiivselt. Näidati head jalgpalli. Võib öelda, et taktikamängud on tagasi tulemas. Vahepeal kippus taktika jalgpallist kaduma, sest üldlevinuks sai süsteem 4-2-3-1, mida mängitakse muidugi siiamaani. Aga MM andis vihje, et see võib muutuda.”

“Pole üldse välistatud, et lähitulevikus hakatakse formatsiooni muutma mängu käigus, näiteks teisel poolajal,” jätkab Voolaid. “Seda just tipptasemel.

Treenerid võivad hakata aina julgemaid otsuseid vastu võtma. Praegune trend on selline, et rünnatakse võimalikult suurte jõududega ja mõeldakse selle peale, et mitte näppu lõigata vastaste vasturünnakutega. Kaitses samamoodi: kaitstakse suurte jõududega ja kui pall saadakse, siis püütakse vastase väravani jõuda võimalikult kiiresti, aga mitte kiirustades.

Võimalik, et mängudes, kus soovitakse domineerida, mängitakse näiteks 1-4-3-3 formatsioonis ja mängudes, kus on tegemist eeldatavalt tugevama võistkonnaga, valitakse skeem, kus kaitseliin koosneb viiest mängijast.

11

9

11

Lens

Van Persie

Robben

9 11

Van Persie

8

6

Strootman

10

Blind

10

Van der Vaart

Senijder

De Jong

5 4

3

Valar

Bruma

Robben

2 Janmaat

5

2

Blind

De Jong

15

8

Kyt

De Guzman

4

2

3

Martins Indi

Valar

De Vrij

1

2

Vorm

Cilessen

Hollandi klassikaline 4-3-3 süsteem MM-i 8 : 1 võidukas valikmängus Ungari vastu (11. oktoobril 2013).

Hollandi revolutsiooniline 3-5-2 (kaitses 5-3-2) formatsioon MM-finaalturniiri 5 : 1 võidumängus Hispaania vastu.

Aastaid tõusis mängijate poolt mängu jooksul läbitud kilomeetrite arv kaheksa pealt kümneni ja sealt kaheteistkümneni. Nüüd on kilomeetrite arv hakanud vähenema, aga spurtide arv on suurenenud. Mängijad puhkavad rohkem ja vastukaaluks spurdivad rohkem.

Arjen Robben sprintis Hispaania vastu 64 korda. MMil oli see arv parimatel ühes mängus 30–40 peal. Ta ei suutnud hiljem seda arvu korrata, aga see on märk, et mäng on kaitsetegevuses küll agressiivne, kuid passiv. Kaitstakse kollektiivselt ja kui rünnatakse, siis väga suurte kiirustega – rünnaku märksõnad on õiged avanemised ja söödutäpsus! Umbes ettelöömist ja palli järgi jooksmist on aina vähem, primitiivsele vastase üllatamisele ei panustata. Rün-

nakul osaleb pidevalt neli-viis mängijat, kellele lisanduvad väga aktiivselt äärekaitsjad.”

Neymar uue põlvkonna poisike Samas paistis just Argentiina silma väga ettevaatliku rünnakuga ja sageli hoiti isikkoosseisus tagasi: äärelt karistusalasse sissemurdvat mängijat toetas paar kaaslast ja sööduvõimalusi nappis. Voolaiu sõnul vahetas Argentiina mängust mängu oma taktikalist ülesehitust ja formatsiooni.

“Ei saa öelda, et nende mäng olnuks kui pudru ja kapsad – nad ikka teadsid, mida nad teevad –, aga midagi kindlat nende mängus polnud,” selgitab Voolaid. “Tänapäeva tipptasemel on individuaalne meisterlikkus väga kõrge 2014 AUGUST JALKA

19

taktikajutud ja mängijaid saab kasutada erinevates rollides. Näiteks Philipp Lahm kontrollib kord keskvälja, siis tegutseb äärekaitses. Ei kardeta anda mängijatele teisel positsioonil uut vastutust. Taktika on raamidest väljumas. Oma kohale on jäänud kaks keskkaitsjat ja lisaks veel vähemalt üks kontrolliv keskpoolik (MM-finaalis Mascherano ja Schweinsteiger), teistel on palju loomingulist vabadust ja liikumisruumi.

Meeskond peab suutma mängurütmi ja tempomuutusi kontrollida.

Saksamaa oli selles osas kindlasti üks parimaid. Nad oskasid mängu rahustada ja siis kiireid käike sisse panna, jälle hoogu maha võtta ja mängu täpsete söötudega kontrollida. Nende mängu ülesehitus oli mitmekesine, kunagi ei teadnud, mis käigu nad järgmiseks sisse panevad.”

Kodumeeskond Brasiilia näitas heitlikku mängu ja mitu asjatundjat oli nende mängu lahtiseletamisega hädas juba enne hävingut. Poolfinaalis ja kolmanda koha mängus unustasid brasiillased kaitsetöö ja jälgisid vastaste asemel koolipoiste kombel ainult palli. Karel Voolaid arvab, et Brasiilia mäng on heitlik olnud 2002. aasta MM-tiitlivõidust saadik. Brasiilial on küll suured tähed, aga puudu on suur liider.

“Neymar on uue põlvkonna poisike, kes ei vea seda jõuku,” hindab Voolaid.

“David Luiz on tasakaalutu emotsioonidele üles ehitatud täht. Brasiilial pole raudkindlat Dunga- või Cafu-taolist külma peaga liidrit. Thiago Silva küll üritas, aga põles läbi nagu kogu võistkond.

Mina neilt ei oodanudki sel MMil suurt edu. See pole minu silmis suur võistkond. Samamoodi nagu Belgia, kes on kujunemisjärgus. Vaimusilmas kujutasin ette, et kui Brasiilia oleks playoff’is kokku läinud Šveitsi või Prantsusmaaga, oleks ta võidud vabalt varem välja lüüa. Staarid olid neil väljakul, hümni lauldi võimsalt, ideeliselt oli formatsioon olemas, aga kaitsemäng oli ebakindel ning kuidas väravani jõuda taheti – sellest ei saanudki täpselt aru.

Mingid käigud tuleb mängijatele siiski ette anda.”

“Purjetati hurraaga nii kaugele, kuni karm reaalsus kätte jõudis,” tõdeb Voolaid. “Oma mandri pundid kangutasid 20

JALKA AUGUST 2014

Manchesteris moodustati tulpidest Louis van Gaali kujutis. Nii tervitati MM-ilt naasnud taktikageeniust oma uuel tööpostil ManU-s.

nad autoriteediga maha.

Argentiina läks ka kangutades, aga kuidagi külmema peaga ja selgema joonisega. Iseenda puhul argentiinlastel oma mängustiili pärast paanikat polnud. Ajakirjanduse survele – “kus on ilus rünnak ja palju väravaid?” – vastati, et mäng käib tulemuse peale.”

Mida tähendab Eestile uus võimalik reaalsus, kus tippjalgpallis hakatakse tegutsema taktikaliselt paindlikult? Kas meil on piisavalt kvaliteeti, et samaga vastata? Karel Voolaid arvab, et maailmas leidub kindlasti treenereid, kes hakkavad MMi uhal julgemalt katsetama – kõik on kinni inimestes ja klubifilosoofias –, ning pakub Eesti kohta järgmist: “Ei oska meie lähitulevikku hinnata, sest ei tunne nii hästi koon-

dise peatreenerit Magnus Pehrssonit.

Võimalik, et leitakse üks ja kindel hästi toimiv formatsioon.”

Kas Eesti hakkab paindlikumalt mängima?

Võibolla hakkab ka nii olema, et Pehrsson vaatab, et meil on Karol Mets, Ragnar Klavan ja Igor Morozov heas vormis ja mängime kolme keskkaitsjaga! Meie viimastel maavõistlustel proovis koondis eri variante, mängisime ka kahe ründajaga. Võibolla hakkame mängima oma hetkeseisu järgi, mis sunnib varieeruma kahe skeemi vahel.

Et kui Sergei Zenjov ja Henri Anier ja Kaimar Saag on heas hoos, siis ei jäeta üht neist kolmest pingile, vaid leitakse

taktikajutud

Foto: Bob Collier/Scanpix

neile kõigile koht väljakul.

“Ma usun, et ka meie A-koondislased peaks olema tulevikus suutelised mängima vajaduse korral erinevates formatsioonides,” usub Voolaid. “Ragnar Klavan on oma senise karjääri jooksul mänginud paljudel erinevatel positsioonidel ja Karol Mets on Floras hoopis keskkaitsja, Henri Anieri taktikaline mängujoonis Aue FC Erzgebirges võib erineda koondise omast jne. Ilja Antonov mängis koondises vasakut äärt, Levadias mängides isegi ei lõhna selle positsiooni järele. Aga ta sai koondises uuel positsioonil hästi hakkama. Inglismaa vastu peab rohkem kaitsele panustama ja Sloveenia vastu kodus julgemalt mängida.” Mängijad peavadki olema võimelised uude rolli üle minema, oma

individuaalsed soovid alla suruma ja panustama võistkonna võimalikule edule!

Dirk Kuyt on eluaeg edurivis mänginud, aga nüüd rabas MMil ääres. Javier Mascherano mängib klubis keskkaitses, aga Argentiina koondises kontrolliva poolkaitsjana.

Mängija seisukohalt on oluline, ega kohavahetust ei mõelda enda peas probleemiks – et ma ei oska ega saa.

Vastupidi – pead panema kõik mängu, et treeneri antud ülesanne saaks täidetud. Selline muutus võib olla jalgpalli lähitulevik.

Ka treenerid, kes julgevad proovida ja keda saadab edu, annavad sellega eeskuju teistele.”

“Formatsioonide etteaimamine võib oma mõtte kaotada,” pakub Voolaid.

“Ei ole enam nii, et me kõik teame, et ManU mängib 1-4-4-2.

Pigem on ootus, et vaatame, kuidas seekord mängitakse. Tipptasemel teatakse vastaseid niigi hästi ja küsimus on selles, kuidas leida üles need vähesed väravani viivad teed. Ootamatused formatsioonidega aitavad vastaseid pisutki eksitada.

Jätkuvalt on olulised standardolukorrad – sealt löödi MMil üllatavalt palju väravaid. Mitu väravat sündis kaitse ebaprofessionaalsest olukorra lahendamisest. Kas ei kaetud ründajaid või poldud valmis. Tundub, et treeningutel pööratakse standardolukordi harjutades tähelepanu rohkem võimalikule skoorimisele kui kaitsmisele.”

Ka Läti varieerib Karel Voolaid rõõmustab, et MMil võidutses mitmekülgne jalgpall ja põrkusid erinevad formatsioonid, kusjuures ühegi taktika puhul ei saa öelda, et see oleks teistest parem või edukam. Ei ole kindlaid retsepte, kuidas peatada üht või teist taktikat kasutav meeskond. Mängiti nii nelja kui viie kaitsjaga olenevalt mängijate valikust ja treenerite filosoofiast, millesse nad ise uskusid.

“See annab jalgpallile värvi ja huvitav on vaadata,” seletab Voolaid. “Läti puhul teadsime, et nad on mänginud ka kolme kaitsjaga, ega teadnud, kuidas nad meie vastu Balti turniiril mängivad.

Meie vastu nad mängisid nelja kaitsjaga ja Leedu vastu viie kaitsjaga. Enam ei saa mängijatele alati enne mängu 100% väita, et vastase formatsioon on täpselt selline ja peame mängima nii. Sest vastane võib hoopis teise taktikaga peale tulla ja kui oleme nii-öelda ülevalmistunud, võib mängijatel tekkida ümberlülitumisega raskusi.

Levadia muidugi ei pea Jõhvi pärast taktikat ja stiili muutma. Kui Levadial on Ingemar Teever vigane, pannakse tema asemel teine ründaja ja üldjuhul jääb mängustiil samaks.

Praegu arutletakse ka selle üle, kuidas hakkab Barcelona mängima koos Luis Suarezega. Filosoofia, et mängime palliga, jääb küll samaks, aga taktika võib muutuda. Seda kõike on huvitav vaadata!”

Tiki-taka kolikambrisse?

Lähituleviku suurem paindlikkus mängu formatsioonis ja taktikas heidab tiki-taka ühekülgse lähenemise tõenäoliselt ajaloo kolikambrisse.

“Tiki-taka efekt oli see, et enamik sööte olid lühikesed,” selgitab Karel Voolaid.

“Et selle vastu edukalt kaitsta, pidi end õigesti positsioneerima – mängijaid taga ajama ei pidanud, aga pidi jaole saama. Tiki-taka puhul oldi väga osavad väikesel maa-alal, aga see enam ei tööta. Praegu on tipptasemel suurenenud keskmiste söötude (15–25meetriste) arv.

Võib öelda, et edukas tuleviku tiki-taka on selline mäng, milles rohkem varieeritakse söödudistantsidega. Heaks näiteks on Saksamaa. Sellise mängustiili vastu on väga raske kaitsta.

Hispaanlaste tiki-takat iseloomustas selle hiilgeajal peale lühikese söödu ka väga kõrge pressing. Praeguseks on sööt jäänud, aga press kadunud. Nad ise ei pruugi seda aduda, aga kõrvaltvaatajana näen, et nad on vanemaks jäänud ja pressing on rohkem selline “veteranide” pressing, milles kollektiivne agressiivsus on kadunud. Nad ei saa palli enam nii kiiresti ja kergelt kätte, sest vastased on palliga enesekindlamad. Palli tagasivõitmisel ei mängi nad enam noorte näljaste meeste mängu. Tiki-taka on jäänud liiga lühikeste söötude keskseks. Füüsiline võimsus ja agressiivne julgestusele rajatud kaitsemäng on vastastel lihtsalt nii kõrgele tasemele treenitud. Varem väsiti ja lõpuks tulid tiki-taka-mehed ikkagi läbi kaitse, aga nüüd nii rahuliku sööduga enam läbi ei liigu.”

2014 AUGUST JALKA

21

mm brasiilia 2014

MM-muljeid meie maalt ja mujalt 20. vuti suurpidu on nüüdseks otsad andnud. Terve kuu ronis jalgpall sisse nii aknapilust kui lukuaugust. Nüüd on aeg muljetada. Võtsime särginööbist kinni nelja erineva rahvuse esindajal ning uurisime, mis nende meeli kõditas.

Siim Kera

Kuidas MMi narratiiv meeldis?

Tore oli. Keskmine väravate arv mängu kohta oli suur, kohtumised vaatemängulised ja põnevad. Minu lemmik Holland küll kahjuks ei võitnud.

Miks just Hollandile pöialt hoiad?

Raske öelda, see on midagi irratsionaalset. Igasuguses fänluses on midagi irratsionaalset, ei suuda lõpuni selgitada.

Mul ju pole Hollandis sugulasi. Võibolla on see seotud vaimustusega sellest ajast, kui Marco Van Basteni ja Ruud Gulliti põlvkond mängis. Elan hollandlastele kaasa, nad mängivad ilusat jalgpalli. Robin van Persie väravat Hispaania vastu oli kuidagi väga inspireeriv vaadata. Ta ei sättinud palli keha järgi, vaid vastupidi. Seda oli äge vaadata.

Täielik keha valitsemine. Täiuslik mäng.

Mida sa juunis rohkem tegid, kas lugesid raamatuid või vaatasid jalgpalli?

22

JALKA AUGUST 2014

Varem ei vaadanud üldse vutti?

Ma olen öelnud, et ma pole isegi tugitoolisportlane, vaid lamamistoolisportlane. Mulle meeldib jalgpalli jälgida küll. MMi olen alati vaadanud, aga nüüd on huvi tänu poistele kolmekordistunud, tänu neile tean mängijaid.

Hakkasin mõningate jalgpallurite kohta ise uurima, kuna pojad neist nii palju räägivad. Tunnen Elevandiluuranniku vastu rohkem huvi, kuna lugesin Didier Drogba kohta, kes on huvitav isiksus ka väljaspool jalgpalli. Poistel oli seinal Yaya Toure poster. Eelmisel aastal käisime Helsingis vaatamas Londoni Arsenali ja Manchester City mängu.

Paratamatult elan koos nendega jalgpallimaailma sisse. Ütlesid enne, et suurturniiri ajal sa väga kirjandusega ei tegelenud. Kas võib öelda, et MM segas sinu loomingulist protsessi?

Mingil määral mängis kaasa, et võtsin aja maha. Kirjandusfestival, raamat, bändiga tegelemine. Kõik sattusid ühele ajale, mai oli hästi tihe ja kogu aeg mõtlesin, et juunis puhkan. Sai terved

Kas Eesti kirjandusmaastikul on kedagi, kes meenutab Luis Suarezt?

Meenutab küll, aga ma ei hakka seda nime ütlema. See on mul täitsa konkreetne vastus.

Aga äkki on temaga mõni fiktiivne tegelane sarnane?

Ma vingerdan vastusest sedapidi kõrvale, et mind huvitab jalgpalli juures mängule lisaks kogu psühholoogia ja see, mis sellega kaasas käib – teatraalsus ja rituaalsus. Suured rituaalid ja etendused. Jalgpalliplatsi võib nimetada lavaks ja ma ei mõtle mingisuguseid juhtumeid, kus keegi heidab pikali või teeskleb, et saab haiget. See on kõik, mis jalgpalliga kaasas käib. Vaatajaskonna surve, taktika, meeskonnasisesed isiklikud suhted, treeneri roll jne. Lavastuses on väga palju osi. Kui kellelgi on inimeste käitumise vastu huvi, siis on ka jalgpalli väga huvitav vaadata.

o

K

irjanikku Jan Kausi on viimastel kuudel saatnud tihe tööelu.

Festival HeadRead. Uus raamat “Tallinna kaart. Miniatuurid”. Ansambli Jan Helsing debüütalbum “Kajalood”.

Tegemist on jätkunud. Jalgpalli MM pakkus talle võimaluse võtta kergemalt.

On teil bändis veel jalgpallihuvilisi.

Räägite sellest?

Ei, bändis otseselt ei ole. Minu jalgpallihuvi on kasvanud tänu sellele, et mu mõlemad poisid mängivad Levadias.

Olengi praegu noorema poisiga Kääriku lähedal jalgpallilaagris.

õhtud teleka ees istutud.

gu

r ak

v ki

ok o as K

Foto: Toom

Jan Kaus

See on hea küsimus. Juunis ma lülitasin ennast kirjandusest enam-vähem välja, see polnud väga intensiivne. Tegin kaht asja palju – käisin bändiproovis ja vaatasin jalkat. Esinesime Schillingul (Kilingi-Nõmmel toimuv alternatiivmuusika festival, kus Jan Helsing oma plaati esitles – toim.) just sel õhtul, kui Holland mängis Costa Ricaga.

o: e

pix

F ot

an

n/

Sc

Maarten de Bruycker Belglane Maarten de Bruycker on Eestis pesitsenud veidi üle aasta. Igapäevaselt kontoritööd tegev mees on nooruspõlves nii mõnegi praeguse Belgia koondislase vastu palliplatsil võidelnud.

Millised olid belglaste ootused?

Paljud belglased polnud mõnda aega tagasi rahvuskoondisest üldse huvitatud, sest meil läks kehvasti. Valikmängude ajal tekkis aga toetajaid juurde, kuna oli näha, et jõuame MMile. Meedia haipis ja hakati uskuma, et Belgia võibki võita.

Kes toetavad igapäevaselt Belgia koondist, need jäävad veerandfinaaliga rahule, aga on ka pettunuid, kes lootsid, et me võidame tiitli.

it P

e eg

el

F ot

o: L

em

b

Sa oled ju nii mõnegi koondislase vastu ise mänginud.

Jah, eriti just nende vastu, kes on sündinud ajavahemikus 1986–1988. Näiteks Anderlechtis olnud Vincent Kompany, Steven Defour Genkist ja Liege’i Standardis mänginud Axel Witsel. Steven Defour on minust aasta noorem ja ma mäletan, kuidas mängisin tema vastu U18 kohtumises. Me võitsime 4 : 0. Paar päeva hiljem tegi ta oma täiskasvanute debüüdi.

Uwe Erkenbrecher Tammeka endine peatreener Uwe Erkenbrecher on tagasi kodumaal. Koos Siim Tenno ning Reio Laabusega viib ta uutesse kõrgustesse Saksamaa neljanda liiga klubi VfR Neumünsterit. Oma riigi tiitlivõitu ta aga ei tähistanud.

Enne MMi uskusid, et Saksamaa laeks jääb poolfinaal. Kuidas sakslased vastastest paremad olid?

Saksamaa on alati suurturniiride võistkond olnud. Seekord oli kõik veidi erilisem, kui teistes tiimides oli kolm-neli väga head mängijat, siis meil oli neid vähemalt 15, kes kõik esinesid suurepäraselt. Kokku said eelmiste suurturniiride kogemused ja meie noortejalgpalli tugev põhi. Meil on praegu väga hea meeskond. Ma olin veidi skeptiline, sest varem ma ei näinud Löwi (Joachim Löw, Saksamaa koondise peatreener – toim.) puhul õigel ajal tehtud kavalaid otsuseid. Seekord töötas kõik.

UWE ERKENBRECHER

Inglismaa ei võida kunagi midagi, räägitakse küll, et jalgpalli sünnimaa, aga mina näen neid pigem jalgpalli vanaisana.

Kuidas sa Saksamaa võitu tähistasid?

Enamikku mänge vaatasin ma kodus, mulle meeldib jalgpalli vaikuses vaadata, saab keskenduda. Ühisvaatamistel käib ainult pidu ning mängu seal ei näegi.

Peale veerandfinaali oli kaks-kolm tundi pidulikum õhkkond, aga finaalijärgsel päeval läksin hommikul trenni, ei tähistanud kuidagi. Kõik oli normaalne, me võitsime. Mina jalgpalli pärast ei pidutse.

Kas sakslased hakkavad nüüd domineerima?

Pole kindel. Teised näevad, kuidas me mängime, ja nad arenevad. Me oleme nüüdsest favoriidid, meil on väga palju talente. Samas on 6–8 suurte traditsioonidega jalgpallirahvust, kes püsivad meil kannul. Brasiillased õpivad oma vigadest, Argentiina on ikka tugev. Inglismaa ei võida kunagi midagi, räägitakse küll, et jalgpalli sünnimaa, aga mina näen neid pigem jalgpalli vanaisana.

Nad räägivad, aga ei võida midagi. Ma usun, et järgmised 6–8 aastat oleme me esimeses ešelonis.

gu

Fo to :e ra k

Kuidas Belgia esitus tundus?

Ma arvan, et tulemused olid sellised, nagu inimesed ootasid, aga mängupilt oleks võinud parem olla. Samas oli tegemist noore koosseisuga ning see oli meie esimene suurturniir 12 aasta jooksul. Küll ajaga läheb paremaks. Meie mängijad on väga head, kuid tiimina peame me veel arenema. Juba kvalifikatsioonimängudes oli näha vähest loovust, toetusime liialt individuaalsusele.

o

mm brasiilia 2014

Jose Diogo Neves Helimehest muusikaprodutsent ehk portugallane Jose Diogo Neves on Eestis elanud peaaegu neli aastat. Selle aja jooksul on ta koostööd teinud näiteks Liis Lemsalu ning paljude teiste artistidega. Oma helisalvestusteadmisi annab lõunaeurooplane edasi Balti filmi- ja meediakooli õppejõuna. Otse loomulikult meeldib talle vutt.

Kuidas sa Portugali tulemusega rahule jäid?

Muidugi pole ma rahul. See MM tekitas palju pettumust. Meil oli küll hea meeskond, aga vigastused ning treeneri otsused ei aidanud kuidagi kaasa.

Rahvas oli löödud, mängijad ei näidanud võitlusvaimu ega võiduisu, tiim nägi väga väsinud välja. Inimesed tahavad, et treener saaks kinga ning koosseisus tehtaks suuri muudatusi. Vaja on noori mängijaid, kes tahavad mängida ja võita.

Eks paistab, mis järgmisel EMil toimub.

Kui me sinna kvalifitseerume.

Kas Portugal toetub liialt Ronaldole?

Jah ja ei. Ma usun, et sats võiks ka ilma temata võita, kuid kui ta mängib, siis Portugal on vaimselt tugevam, sest kõik teised pallurid teavad, et ta võib mängu ise ära teha. Ta on põhjusega maailma parim jalgpallur.

Mis sind kõige rohkem üllatas?

Kolumbia, Costa Rica ja Mehhiko, kes mängisid väga ilusat jalgpalli. Seda oli hea näha. Lisaks see, et Lionel Messi valiti parimaks mängijaks. See oli täiesti ebaaus, võitma oleks pidanud James Rodriguez, aga Adidas oli turniiri peasponsor ning toetab ka Messit. Pole raske näha, miks tema valiti.

2014 AUGUST JALKA

23

mm brasiilia 2014

Meister on selgunud. Elagu!

1.–4.

Karmen Riigov Sirle Aas Madli Schwitzkowski Anni Ratas 5.–12.

Siim Vaher Johann Kuldmäe Aime Ratas Elo Sihv Dan Lõhmus Marek Mürk Martin Ohlo Maarika Mürk 13.­–17.

Jaagup Kreem Erik Listmann Urmas Seaver Hanno Ratas Kristjan Erik Liive

H

16 16 16 16 14 14 14 14 14 14 14 14 12 12 12 12 12

aarake kinni esimesest ettejuhtuvast objektist või istuge maha, sest tõde on teada!

Mais kuulutasime välja MM-teemalise ennustusvõistluse, nüüd hakkame tšempionile kiidulaulu lõõritama. 77 hiromandi seas näitas parimat minekut neli õrnema soo esindajat, kes kõik skoorisid 16 punkti. Nii Madli Schwitzkowski, Karmen Riigov, Anni Ratas kui Sirle Aas jäid lõpuks ühele pulgale ning seetõttu pidime appi võtma fortuuna karmi, kuid õiglase käe!

Pärast loosimist selguski esikolmik.

Palju-palju õnne Karmen Riigovile!

Jalka ennustuse maailmameistritiitel on sinu! Nii nagu on sinu ka MMi ametlik pall Brazuca. Loosijumal tõmbas teisena kastist välja Sirle Aasa ning seejärel Madli Schwitzkowski. Nemad saavad endale valida ühe uhke vutisärgi (valikus on Argentiina, Saksamaa, Hispaania, Jaapani, Mehhiko, Nigeeria, Kolumbia ja Venemaa kehakate, suurustes M või L). Neljandale kohale platseerunud Anni Ratasel pole aga tarvis nukrutseda.

Lohutusauhinnaks paneb Adidas välja suveniirpalli! Esikuuiku lõpetasid Siim Vaher ning Johann Kuldmäe, kes kogusid 30 võimalikust punktist 14. Jalka toob teieni esimesed 17 ehk kõik, kes

24

JALKA AUGUST 2014

said vähemalt 12 silma. Ajakiri võtab võidunaistega ühendust. Kes soovib teada oma lõplikku positsiooni, sel tasub saata e-kiri aadressile jalkaennustus2014@gmail.com ning oodata vastust. Jalka toimkond tänab kõiki ennustusgurusid osalemast. Oli vahva.

VASTUSED

1. Kes tuleb maailmameistriks? Saksamaa 2. Mitu väravat lööb turniiri parim väravakütt? 6 3. Mitme erineva maailmajao tiimid jõuavad veerandfinaali? 2 4. Mis skooriga lõpeb 20. juunil peetav Hondurase–Ecuadori mäng? 1 : 2 5. Mitu punkti kogub alagrupis MMi ainuke debütant Bosnia ja Hertsegoviina? 3 6. Mitmendas mängus saadakse esimene punane kaart? (arvesse lähevad nii kaks kollast kui otse punane) – 6. mäng 7. Mis tiim lööb alagrupiturniiril kõige rohkem väravaid? Holland 8. Mitu Aafrika koondist pääseb alagrupist edasi? 2 9. Kes Argentiina koondislastest lööb turniiril enim väravaid? Lionel Messi 10. Mis riigi kohtunik vilistab finaali?

Itaalia 11. Kas Euroopa meeskond suudab esimest korda ajaloos võita MM-tiitli Lõuna-Ameerikas? (jah/ei) JAH 12. Kas Portugal pääseb alagrupist edasi? (jah/ei) EI 13. Kas turniiri parima väravaküti meeskond jõuab finaali? (jah/ei) EI 14. Kas korraldajamaa Brasiilia mängib finaalis? (jah/ei) EI 15. Kas Inglismaa suudab kellegi penaltiseerias alistada? (jah/ei) (Inglismaa ei pääse alagrupist edasi või ükski nende mäng ei jõua penaltiteni = ei) EI Saksamaad pakkus 78 osaleja hulgas maailmameistriks 13 ehk 16,6%. Pole paha. Esikuuikust arvas uue ilmatšempioni ära lausa 4 inimest. Paljud uskusid Brasiilia võitu, nende inimlaste lootused purustasid aga koduvõistkonnast hakkliha teinud sakslased.

Jaagup Kreem Tuntud muusik Jaagup Kreem kraapis kokku 12 punkti ning lõpetas suurejoonelise võistluse auväärse 13.–17. kohaga. Maailmameistriks pakkus mees Brasiiliat.

“Kõige loogilisem oli ju Brasiiliat pakkuda,” tunnistab Terminaatori ninamees. “Koduväljak ning motivatsioon kõrge, aga poolfinaalis läksid valesti kõik asjad, mis minna said. Mulle tundub, et neil ei pidanud närv vastu.

Mul üks tuttav ütles, et Brasiilia mängis hästi, aga teised mängisid palju-palju paremini. Poolfinaal tundus selline, nagu taoks niisama naabripoistega palli ja siis tuleksid Levadia mehed vastu. Jäi selline mulje, et koolipoisse peksti.

JAAGUP KREEM 1 : 7 POOLFINAALIST

Poolfinaal tundus selline, nagu taoks niisama naabripoistega palli ja siis tuleksid Levadia mehed vastu. Jäi selline mulje, et koolipoisse peksti.

Kõige rohkem üllatasid mind Ameerika ühendriigid. Tõesti üllatasid. On teada, et nad kõige kõvemad soccer’i-mängijad pole, aga pakkusid kaunist mängu.

Jaapan oli hea. Said küll pähe, aga mulle nad meeldisid. Lõunaameeriklased ja aafriklased mängivad niiviisi, et kui ise teevad vea või pall läheb neist välja, siis kohe käsi püsti, et meie pall. Jaapanlased on kõvad vennad – nad oleks võinud karistusalas loogu kukkuda, aga ei hakanud nõudma ja kätega vehkima.

Kohtunik ei öelnud viga, ju ei olnud!

Seepärast nad võibolla ei jõuagi maailma tippu. Salamahti olin ma natukene Uruguay poolt, sest mis oleks olnud ilusam, kui Brasiilia külje all olev väikeriik oleks ära teinud. Sümpaatia kestis sama kaua, kuni tuli “hambad õlga” skandaal. On ju öeldud, et Suarezele suukorv pähe, küll ta siis oleks hea mängija.”

meie edetabel

Maailma kõigi aegade parimad mängijad Jätkame Jalka edetabelirubriiki: seekord reastasime maailma suurima spordiala kõigi aegade parimad mängijad.

Jalgpalli kroonitud kuningas Pele.

Kõigi aegade üksteist

Foto: Scanpix

1. Pele (Brasiilia) 2. Diego Maradona (Argentiina) 3. Johan Cruyff (Holland) 4. Alfredo di Stefano (Argentiina/Kolumbia/ Hispaania) 5. Franz Beckenbauer (Saksamaa LV) 6. Ferenc Puskas (Ungari) 7. Garrincha (Brasiilia) 8. Lionel Messi (Argentiina) 9. Jose Leandro Andrade (Uruguay) 10. Gerd Müller (Saksamaa LV) 11. Ricardo Zamora (Hispaania) Toimetusel aitas edetabelit koostada spordiajaloolane Tiit Lääne.

Mõistagi on selline edetabel subjektiivne, kuid koostatud siiski parimas usus, et ta haarab jalgpalli eri ajastuid, arvestab nende eripäradega ja kajastab adekvaatselt võimalikke paremusvahekordi eri maade mängijate vahel.

Tabelit koostades pidi vastama mitmele küsimusele. Kas Pele või Maradona?

Kui Maradona oma imelisi tegusid asus tegema, oli Pele koha jalgpallimaailma tunnustatud kuningana juba sisse võtnud.

Kui Maradona oleks eelnenud Pelele, oleks ka nende järjestus maailma teadvuses suure tõenäosusega teine. Pele esikohale asetamisega toetame jalgpallis valitsevat rojalistlikku korda!

Cruyff või di Stefano? Esimene olevat viimati nimetatu kohta öelnud, et tegemist oli esimese universaalse jalgpalluriga maailmas – di Stefano olevat osanud pallimurul teha kõike. Paraku ei õnnistatud teda MMeduga ega televisiooniajastuga. Cruyff lõikas end maailma teadvusse kui totaalse jalgpalli kuulutaja; ta oli mängija, kes rohkem kui keegi teine enne teda oli võimeline mängu käiku pööret tooma.

Beckenbauer või Puskas? Esimene tegi revolutsiooni kaitsemängijana, kelle lülitused

Foto: AFP/Scanpix

Diego Armando Maradona.

Totaalne Johan Cruyff.

Foto: AFP/Scanpix

rünnakule ja seal tekitatud oht olid midagi uut jalgpallis. Puskas, Galopeeriv Major, oli Ungari imelise põlvkonna särav pommitaja.

Garrincha või Messi? Esimese kohta on öeldud, et kui ta osanuks end müüa sama osavalt kui Pele, tunneksime teda kõigi aegade parimana. Et mõistusega valivad brasiillased Pele, südamega Garrincha.

Tema silmamoonduslik tribling, mille katked filmilintidel säilinud, mõjuvad tänapäevalgi nõiduslikult. Messi hindamiseks pole tegelikult vajalikku ajalist distantsi.

Jose Leandro Andrade oli Uruguay kuldse põlvkonna silmapaistvamaid esindajaid, kes aitas oma koondisel võita kaks olümpiakulda (1924, 1928) ja esimese MM-kulla (1930).

Gerd Müller on olnud jalgpalliajaloo vahest kõige stiilipuhtam ründaja, kes ei teinud platsil midagi muud peale väravate löömise.

Ricardo Zamora oli Hispaania jalgpalli esimene tõeline täht ja kultuslik kollkipper, kes tõrjus MM-finaalturniiride ajaloo kõige esimese penalti (1934).

Mängis nii Realis kui Barcelonas.

Vaata teema kohta ka lk 17.

2014 AUGUST JALKA

25

mm brasiilia 2014

Villis tallad, Playstation ja Samuel Eto’o ehk vabatahtliku elu troopilises vutimekas Samal ajal kui kõik teised eestlased telerite ette naelutatuna jalgpalli vaatasid, tegin seda loomulikult ka mina – ainult et ühena vähestest kaasmaalastest viibisin kohapeal. Ei, ma ei olnud ostnud kalli raha eest mängupileteid, vaid olin hoopis vabatahtlik.

Martin Altraja

M

õte minna jalgpalli MMile vabatahtlikuks küpses minu peas juba aastaid. Tegelikult tahtsin minna vabatahtlikuks isegi eelmisele MMile Lõuna-Aafrika vabariigis, aga toona magasin ma kandideerimisvooru maha. Möödunud sügisel sattusin FIFA vabatahtlike portaali, kus tuli täita põhjalik ankeet. Arvasin, et enamik vabatahtlikke kandideerib nagunii Rio de Janeirosse ja Sao Paulosse, ning seetõttu otsustasin ankeedis märkida oma eelistatud kohaks mõne vähem tuntud linna. Pärast kiiret MMi mängupaikade guugeldamist otsustasin kauni mereäärse kuurortlinna Natali kasuks.

Natal on üks väiksemaid linnu MMil ja teada-tuntud kuritegelikus Brasiilias üks ohutumaid. Lisades sinna juurde kaunid rannad ja troopilise kliima ei olnud valiku tegemine ülemäära keeruline.

FIFA ametlik fänniala oli avamängus brasiillastest pungil.

Vanamehe akrobaatika Umbes kuu aega pärast ankeedi esitamist kiitsin ennast Skype’i intervjuus ja sain sellega vist piisavalt hästi hakkama, sest veebruarikuus pääsesingi järgmisesse vooru. Lõpliku kinnituse, et ma ikkagi Brasiiliasse lähen, sain alles märtsi algul. Siis sain hakata tegelema vabatahtlikuks olemise administratiivse poolega – lennupiletite ja majutuse otsimisega. FIFA on küll rikas institutsioon, aga ilmselt siiski mitte nii rikas, et vabatahtlikele lennupileteid või siis vähemalt majutust kinni maksta (pigem on FIFA lihtsalt kitsi). See aga takistuseks polnud, sest ei teki ju paljudel 26

JALKA AUGUST 2014

Vihma sajab, Mehhiko-Kamerun heitlevad, Altraja näeb seda kõike mõne meetri kauguselt.

lugenud. Spetsiaalselt MMi tarbeks ehitatud lennujaam oli äsja valminud, töömehed alles tegelesid viimistlusega. Takso sõitis mööda vast valminud maanteed, millel teekattemärgistus veel puudus, samuti puudusid igasugused teeviidad. Õnneks viis taksojuht mu siiski õigesse kohta. Nagu brasiillastele üldiselt kombeks, ei osanud taksojuht küll inglise keelt, aga selleks ajaks olin õppinud pisut portugali keelt ja olulisemad jutud saime siiski aetud. Brasiillaste arvates on välismaalastel portugali keelt hirmus raske õppida (tegelikult ei ole üldse) ja sellepärast avaldas kõigile muljet, kui ma oskasin paari sõnaga neile midagi enda kohta rääkida ja seletada, kus Eesti asub.

Jõudsin Brasiiliasse nädal enne oma esimest tööpäeva vabatahtlikuna. Nii sain kohalikku ellu pisut sisse elada ja troopilise kliimaga kohaneda. Esimesed päevad möödusidki seetõttu rannamõnusid nautides. Isegi seal oli näha, et Brasiilia on jalgpallimaa. Mitmel pool oli näha rannavõrkpalli platse, kus mängiti ainult footvolley’t ehk siis rannavõrkpalli jalgpalli reeglitega. Pani ikka muigama küll, kui hallipäine vanamees palli akrobaatilise käärlöögiga üle võrgu lõi.

Villis tallad võimalust minna MMile vabatahtlikuks, eriti veel Brasiiliasse!

Pärast mitut ümberistumist ja üle 20 lennukis veedetud tunni maandusingi Natalis. Esimesed tähelepanekud kinnitasid seda, mida olin Brasiilia kohta

Ka rannas mängiti jalgpalli. Väikesed kivid väravateks ja mäng võis alata.

Brasiillased on igati tolerantsed ja seetõttu polnud neil ka probleemi sellega, et minusugused gringod mängu said.

Meie improviseeritud mänguplatsist

premium liiga Itaalia–Uruguay. Just selles mängus näitas Luis Suarez kogu maailma silme all oma kihvade parameetreid.

möödunud inimestel tekkis ka mängusoov ja lõpuks paisus mäng päris suureks. Keskmine brasiillane on tunduvalt tehnilisem kui keskmine vabatahtlik, aga füüsise ja mängu mõistmise poolest jäid kohalikud ikkagi alla. Mäng oli nii intensiivne, et mind ja ühte Poola vabatahtlikku tuli villis taldade tõttu mängust enneaegu välja vahetada.

Lõpuks suutis ikkagi meie brasiillastega tugevdatud vabatahtlike meeskond kohalike vastu võita.

Maailmameistrivõistluste avamängu vaatasin brasiillaste keskel FIFA ametlikul fännialal. Tunne seal oli rohkem nagu mõnel rokk-kontserdil kui jalgpalli ühisvaatamisel. Rahvast oli meeletult, kõigil kollased Brasiilia särgid seljas.

Patriotismi näeb Brasiilias igal sammul.

Paljudel autodel olid suured Brasiilia lipud kapotil või väiksemad lipud küljel.

Kõik poemüüjad kandsid kollase-rohelisi särke ja poed olid kaunistatud kollaste ja roheliste lindikestega. Linna suurimas ostukeskuses oli silt, et poed on suletud pool tundi enne ja pool tundi pärast Brasiilia koondise mänge. Üks linna peatänavaid oli juba tund aega enne Brasiilia mängu liiklusest peaaegu täiesti tühi. Kui Brasiilia lõi värava, lasti taevasse rohkem saluuti kui nii mõneski väikelinnas aastavahetusel. Pidutseda brasiillased oskavad.

Staadionile läbi aiaaugu Pärast nädalast suvitamist jõudis kätte esimene tööpäev vabatahtlikuna.

Staadion asus õnneks kesklinnas, millega Natal eristub enamikust korraldajalinnadest, kus tuleb kesklinnast isegi kuni kaks tundi sõita, et staadionile saada. Sellegipoolest polnud staadionile pääs esialgu sugugi lihtne. Selle ümber käis vilgas ehitustegevus ja õige värava leidmine polnud lihtne. Küsisin umbes kolmelt brasiillaselt, kuhu ma peaksin minema, ja sain kolm erinevat vastust, kusjuures kõik olid oma vastuse õigsuses täiesti kindlad.

UUEST STAADIONIST

Ühes staadionit ümbritsevas aias oli auk ja nagu selgus, kasutas enamik staadioni töötajaid tööle tulekuks ja minekuks just seda alternatiivset lahendust.

Lõpuks staadionile jõudes selgus, et pean kõigepealt saama kätte oma akrediteeringu ja seda saab kuskilt hoopis mujalt.

Teeviita küsides kordus juba tuttav stsenaarium. Kuidagi jõudsin ikkagi

õigesse kohta ja sain oma akrediteeringu kätte. Ühtlasi sain kohalikelt nõu, kuidas kõige kiiremini staadionile jõuda. Ühes staadionit ümbritsevas aias oli auk ja nagu selgus, kasutas enamik staadioni töötajaid tööle tulekuks ja minekuks just seda alternatiivset lahendust.

Enne jalgpalli MMi oli jalgpallimaailma huulil küsimus, kas staadionid saavad MMi alguseks valmis? Natalis paiknevat Arena das Dunast ehk Düünide staadionit kiideti korduvalt projekti poolest ja ka selle eest, et selle ehitamine on võrreldes teiste staadionitega väga hästi graafikus püsinud. Ometi oli veel nädal enne esimest mängu Natali staadionil palju teha. VIP-alad polnud absoluutselt valmis, meediakeskust alles ehitati ja tribüünidele paigaldati istmeid. Rääkimata staadionile viivatest teedest ja seda ümbritsevatest parklatest, mis said asfaldi peale vist küll alles päev enne esimest mängu. Samas ei näinud ma kordagi, et ühelgi ehitajal kiire oleks olnud. Töölised lonkisid enamasti niisama või magasid kuskil varjulises kohas.

Nagu Brasiilia töömeestel, ei olnud ka vabatahtlikel esialgu staadionil suurt midagi teha. Päevad möödusid vabatahtlike keskuses, kus sai mängida lauajalgpalli, lauahokit ja FIFAt Playstationil. Samuti olid seal mugavad kott-toolid ja suured 2014 AUGUST JALKA

27

mm brasiilia 2014

Natali MM-staadion Arenas das Dunas näeb välja täpselt selline.

Varsti hakkavad Altraja selja taga ringi jooksma Mehhiko ning Kameruni osavamad pallivõlurid.

Natali rannajoon õhtupimeduses.

Selline vaade avanes MMile meediasektorist.

Väikesed sipelgad, kes platsil ringi sibavad, on USA ja Ghana vutimehed.

28

JALKA AUGUST 2014

telekad jalgpalli vaatamiseks. Vähemalt vabatahtlike meelelahutuse nimel oli FIFA vaeva näinud.

Kuigi vabatahtliku töö esimestel päevadel ei saanud ma eriti palju tööd teha, jõudis lõpuks kätte aeg, kui sain suurvõistluse korraldamisel kuidagi abiks olla. Ma olin meediavabatahtlik, ehk siis vastutasin selle eest, et meediakeskuses ja meediatribüünil mingeid probleeme ei oleks. Paar päeva enne mõnda staadionil peetud mängu tuli meediakeskusesse hulgaliselt ajakirjanikke ja fotograafe ja päevad möödusid nendega meediakeskuse vastuvõtulauas suheldes. Enamasti tuli anda lihtsat informatsiooni wifi salasõna või näiteks tualettide asupaiga kohta. Päev enne mängupäeva oli staadionil pressikonverents ja meeskondade ametlik treening.

Pressikonverentsil jagasin ajakirjanikele tavaliselt kõrvaklappe, kust nad said kuulata sünkroontõlget konverentsist.

Vihm kui dušš Tõeliselt põnevaks läks aga mängupäeval. Enne igat mängupäeva määrati vabatahtlikele konkreetsed rollid, mida mängupäeval täita. Umbes viisteist õnnelikku vabatahtlikku said Mehhiko–Kameruni mänguks platsile, mina nende seas. Natalis ei saja just tihti, aga just sel päeval sadas nagu oavarrest. 15 minutit enne avavilet kerisime kuue vabatahtlikuga lahti köie ja seda köit aedikuna fotograafide ümber hoides juhatasime nad otsajoonelt vahetusmeeste pingi ette. Kaks vabatahtlikku jäid köit hoidma, mina koos kolme vabatahtlikuga tõstsin paika poodiumid, kuhu osa fotograafe mängijate ootuses peale ronis. Minu pulss järjest tõusis.

Ja siis see juhtus. Fännide kõrvulukustava lärmi saatel tulid väljakule meeskonnad, sellised mängijad nagu Rafael Marquez ja Samuel Eto’o minust kõigest mõne meetri kauguselt möödumas. Pärast hümnide laulmist poseerisid meeskonnad tiimifoto jaoks ja seejärel tõstsime tagasi poodiumid ja juhatasime fotograafide karja, köit endiselt nende ümber hoides, tagasi otsajoonele. Fotograafid pidid ülejäänud mängu ajal istuma otsajoone reklaamide taha paigutatud toolidel ja minu ülesandeks oli jälgida, et nad korralikult istuksid, ning mingite probleemide puhul FIFA ametnikke teavitada. Fo-

tograafid pidasid end viisakalt üleval ja seega sain mina mängu jälgida. Staadioni 40 000pealisest publikust vähemalt pooled olid Mehhiko fännid, kes oma laulude ja värvikate kostüümidega lõid tõeliselt võimsa atmosfääri. Kui Oribe Peralta minu silme ees mängu ainsa värava lõi, oleks staadion Mehhiko fännide lärmi tõttu justkui plahvatanud.

Kuigi terve mängu sadas kõvasti vihma ja ma olin juba esimese paari minutiga läbimärg (vihm Natalis oli tegelikult soe, nagu leige dušš), jäi just esimene nähtud mäng MMil eredaimalt meelde.

Hammustuse ajal staadionil Ka teisel mängul, kus olid vastamisi USA ja Ghana, usaldati mulle sama ülesanne. Seekord oli töö juba selge ja sellist ärevust ei olnud. Ka ameeriklasi oli palju, kuid sellist emotsiooni nagu Mehhiko mängul nad siiski pakkuda ei suutnud. Ghana fänne oli vähe, aga seda võimsamalt puhusid nad oma pasunaid ja peksid trumme. Muuhulgas jääb mulle sellest mängust meelde Michael Essien, kes kõigest mõne meetri kaugusel minu kõrval sooja tegi. Ka mängulisest aspektist oli seda mängu põnev jälgida, kui Clint Dempsey juba esimesel minutil värava lõi, misjärel Ghana viigistas ja ameeriklaste vahetusmees John Brooks võiduvärava lõi ja minupoolsele väljaku küljele tähistama tuli. Puhta volüümi poolest ameeriklased mehhiklastele palju isegi alla ei jäänud.

Järgmistel mängudel Natalis ma platsi äärde ei pääsenud. Jaapani–Kreeka igavat väravateta viiki ja kirsina tordil Itaalia– Uruguay mängu jälgisin meediatribüünilt, mis võibolla oli isegi mõnusam, kuna seal sain kohe kordusest Luis Suareze hammustamist vaadata. Platsi ääres poleks ma sellist asja tähele pannud.

Pärast viimast mängu Natalis toimus vabatahtlike keskuses pidu ja kuigi tol hetkel oli MM Brasiilias alles poole peal, tabas mind ikkagi mingi teatav kurbusenoot. Kahju oli hüvasti jätta heade sõpradega, keda ma vabatahtlike hulgast leidsin. See kuu aega vabatahtlikuna oli lihtsalt fantastiline kogemus ja soovitan järgmisel korral sellisele suurvõistlusele kindlasti kandideerida, sest kuigi kõik kulud pidi katma ise, sain ma siiski näha nelja mängu MMil ja kahte neist lähemalt, kui ükski piletiga fänn oleks saanud.

premium liiga

Nõmme Kalju –

klubi nagu šokolaadikarp Valitsev Eesti meister on FC Levadia, ajaloo edukaim FC Flora, kuid kõige põnevamaks klubiks võib kahtluseta pidada Nõmme Kaljut. Miks? Mängijate pärast!

Oliver Lomp

N

õmme Kalju toimetamisi mängijaturgudel saaks kõige paremini iseloomustada legendaarse filmitegelase Forrest Gumpi sõnadega, et klubi (originaalis “elu” – toim.) on nagu šokolaadikarp, kunagi ei tea täpselt, mis sealt leida võid. Igal üleminekuperioodil üllatavad nad mõne põneva, teinekord suisa ootamatu uudisega. Kui alguses toodi rivistusse pigem üldsusele tundmatuid välismaalasi, siis nüüd on nende sekka lisandunud Eesti mõistes kõvasti nime teinud kodumaapojad.

“See on olnud meie tahtlik valik, et tuua esindusmeeskonnale kvaliteeti juurde,” kinnitas klubi juht Kuno Tehva. “Üritame hoida head segu välismaalastest, tuntud Eesti mängijatest ja noortest ning üritame selle segu tööle panna.”

Kalju esimestel sammudel meistriliigas oli kiibitsejaid päris palju.

“Täiesti mõttetu on klubisse tuua viiendajärgulisi brasiillasi,” öeldi veel mõned aastad tagasi päris tihti. Jah, võõra kodakondsusega jalgpallureid on Kaljus olnud mitmesuguseid, ka neid, kelle mänguoskused ei kannata kriitikat, kuid pilkajad on ära kadunud. Põhjus on väga lihtne: mitu leegionäri, näiteks jaapanlane Hidetoshi Wakui või prantslane Allan-Alex Kimbaloula, on kerkinud kõrgliiga suurimate tähtede hulka ning andnud mängukvaliteedi poolest Eesti liigale oluliselt juurde.

“Loomulikult on meil aastate jooksul välismängijate hankimisel olnud ka suuri möödapanekuid,” nentis Tehva.

“Isegi kui palluri taust on korralik, ei

Foto: Lembit Peegel

Reginald Mbu Alidor Prantsusmaalt on üks Nõmme Kalju välismaalastest.

näe sa kohe selliseid omadusi nagu suhtumine ja iseloom, mis joonistuvad välja alles nelja-viie kuuga. Aga töötame kogu aeg selle nimel, et võimalikult vähe eksida, ning usun, et oleme paljude leegionäridega liiga tasemele hästi mõjunud.”

Paremate välismaalaste leidmisele aitab oluliselt kaasa ka klubi maine tõus. Nõmme Kalju jõudis meistriliigasse alles 2008. aasta hooajaks ning oli maailma jalgpallis täiesti tühine nimi.

Nüüd, kuus aastat hiljem on klubil ette näidata Eesti meistritiitel ja pidevad

kohtumised eurosarjades.

“Aastaid tagasi olid meie valikud ahtakesed,” tunnistas Tehva. “Praeguseks oleme rahvusvaheliselt suutnud näidata, kes me oleme, ja see teeb elu märksa lihtsamaks. Eriti noortele mängijatele on väga oluline, et saadakse pidevat mänguaega mõne Euroopa riigi tippliigas, ja nii valitakse teinegi kord raha asemel mänguaeg. Konkurents tugevamates Euroopa riikides on nii tihe, et andekas noormängija võib suurest pildist kaugele jääda.”

Huvitaval kombel on välismaalas2014 AUGUST JALKA

29

premium liiga test Kalju palgal olnud lõunamaist päritolu vutimehed. Kaljus on alati olnud näiteks brasiillasi, kuid mitte hollandlasi või sakslasi. Tehva sõnul on see olnud pigem asjade kokkulangevus, kuid mõningad põhimõtted on neil mängijaturul kauplemise kohta välja kujunenud.

“Oleme võtnud vastu otsuse, et lätlasi, leedukaid või venelasi püüame klubisse mitte tuua. Selliste riikide jalgpallurite maine on Eestis olnud suure kahtluse all (korduvad kokkuleppemängud Narva Transi või teistega – toim.) ning me ei taha selliseid riske võtta.

Mingit rolli mängib ka atraktiivsus: publikul on kindlasti huvitavam vaadata brasiillast kui leedukat,” kinnitas Tehva, kes ei välista, et tulevikus võib nende

ridades näha ka põhjamaist päritolu leegionäre.

Tundmatuid välismaiseid nimesid on tõesti põnev jälgida, ja tõele au andes, mõne tehniline pagas on olnud väga korralik, kuid tõelise jalgpallisõbra kulm kerkib rahulolust pigem kohalike staaride kaasamise peale. Alo Bärengrub, Mikk Reintam ja Martin Vunk on veel praegugi tugevalt koondisekandidaatide hulgas, viimase tõmbenumbrina liitus klubiga Jarmo Ahjupera. Tekib küsimus, kuidas sellised, veel vabalt mõne Euroopa liiga tasemel pallida võivad mehed on endale suudetud meelitada?

“Töö käib kogu aeg ja hoiame kätt pulsil, kuid päris nii ei ole, et tahame endale võimalikult palju koondislasi

Ahjupera leidis Kaljuga kiiresti ühise keele Nõmme Kalju viimane jackpot pärineb juuni lõpust, kui tehti teatavaks, et ründeliini on hangitud Eesti koondise eest 22 kohtumist pidanud Jarmo Ahjupera. Pikakasvuline kesktormaja kinnitas, et Kaljuga leiti kiiresti teineteisemõistmine.

“Mingit suurt jahti nad mulle ei pidanud – ma ei tea, kas Eesti klubide puhul üldse saakski suurest jahtimisest rääkida –, aga nad ilmutasid minu vastu kindlat huvi,” rääkis enne Eestisse naasmist aastaid Ungari kõrgliigas pallinud Ahjupera. “Kuna ma tahtsin praegu just Foto: Lembit Peegel Eestis mängida, siis leidsime üsna kiiresti ühise keele.”

Ahjupera ei hüpanud Kaljut valides tundmatusse vette, näiteks sai ta olude kohta küsida endistelt klubikaaslastelt Martin Vungilt ja Alo Bärengrubilt Flora aegadest.

“Loomulikult küsisin enne jah-sõna andmist florakatelt üle, kuid kuulsin neilt vaid kiidusõnu – klubi töötab kõvasti ja kõik olevat positiivne,” märkis Ahjupera. “Mõistagi mängib oma osa seegi, et klubi on turunduspoolel alati esirinnas olnud ja ka sportlikud ambitsioonid lähevad järjest suuremaks.

Kodus tahetakse alati tiitlit, Euroopas püütakse kaugele pürgida.”

Jarmo Ahjupera leidis pesa Nõmme Kaljus.

30

JALKA AUGUST 2014

krahmata,” selgitas Tehva. “Võtame ikka neid, keda meil mänguliselt ka vaja oleks. Näiteks Ahjupera juhtum: Tarmo Neemelo sai vigastada ning oli vaja sellist jõulist tüüpi. Meil vedas, et Ahjupera otsis mänguaega, ja nii ta läks. Õnneks oleme saavutanud nii usaldusväärse maine, et meile tahetakse tulla – palgad on makstud, ambitsioonid on suured ning meie juures saab jalgpalli mängimist nautida. Õnneks on meie ajalugu seni puhas olnud ja jalgpalluritel on meist head kogemused. Jutud levivad ja see tuleb meile vaid kasuks.”

Pole saladus, et Kaljuga seostati mitu aastat väga tugevalt Soome jalgpallilegendi Jari Litmaneni. Tehva aga kinnitab, et spetsiaalselt Litmanenisuguste tõmbenumbrite jahtimisega klubi tegeleda ei kavatse: “Litmaneni võimalik tulek polnud sugugi kaugel, kuid kui suur on šanss, et nii suure kaliibriga mängija missioonitundest pallima tuleb? Ja samasugused mängijad valivad pigem riigi või klubi, kus neil on ka vanemas eas võimalik oluliselt rohkem teenida. Ja meil pole mõtet oma palgarahasid vaid tõmbenumbrite taha hakkama panna.”

Suuremahulise välismängijate ja “vanade” eestlaste kaasamisega võib tekkida moment, mil klubi enda noored ei pääse pildile ja areng seetõttu peatub.

Kalju noortesüsteemis harjutab hetkel 25 treeneri käe all ligi 600 last, kuid Tehva selles probleemi ei näe.

“Kindlasti on meie eesmärk hoida kõrget taset ning ainult eestlaste ja oma noortega on see praegusel hetkel keeruline. Oleme oma noortetöösse süstemaatiliselt panustanud nii noorte- kui treenerikoolituste puhul, kuid see on aeganõudev protsess. Aga me teeme seda selle nimel, et ühel hetkel moodustaks Kalju koosseisu enamiku oma klubi kasvandikud,” kinnitas Tehva. “Raske öelda, millal see täpselt juhtub, kuid meie enda noorte järgmine pealekasv tuleb 2000. aastal sündinutest, mis mängib omavanuste tippliigat, ja sealt edasi (nooremateks – toim.) läheb valik järjest laiemaks.

Kindlasti paneme me juba praegu oma noortele rõhku ja hindame tulevikus, kas taseme hoidmiseks ikka on kedagi väljast vaja palgata.”

Foto: Aleksei Filippov/RIA Novosti/Scanpix

Argentiina Itaalia

Lionel Andrea Messi Pirlo Foto: Mike Egerton/Scanpix

James Rodriguez

33

Kolumbia

2014 AUGUST JALKA

SAKSAMAA Maailmameister

Foto: Fabrice Coffrini/AFP/Scanpix

Ees (vasakult): Christoph Kramer, Philipp Lahm, Benedikt Höwedes, Thomas Müller, Bastian Schweinsteiger, Mesut Özil. Taga (vasakult): Manuel Neuer, Mats Hummels, Toni Kroos, Miroslav Klose, Jerome Boateng.

Foto: Mike Egerton/Scanpix

Foto: Aleksandr Vilf/RIA Novosti/Scanpix

Manuel Neuer Saksamaa

välisklubid

Joel Lindpere kirev väliskarjäär

92 korda Eesti koondises mänginud Joel Lindpere on klubijalgpallis teinud kena karjääri. Ta on tulnud Bulgaaria meistriks. Ta on 2010. aasta New York Red Bullsi hooaja mängija ja löönud sama klubi uue staadioni avavärava.

Jalkas meenutab Lindpere oma kirevat väliskarjääri ja testimisel käike.

Indrek Schwede

Foto: Jonathan Daniel/AFP/Scanpix

K

olmekordse Eesti meistri (2001, 2002, 2003) Joel Lindpere rahvusvaheline karjäär algas kirkalt: kohe esimeses klubis tuli riigi meistritiitel. Medal tuli ka järgmises riigis ja kolmandas peeti eestlase klubi üheks favoriidiks, kusjuures ta pallis koos rahvusvaheliselt kuulsate tegijatega.

2004. aastal siirdus Lindpere laenulepinguga Bulgaaria tippklubisse Sofia CSKA ja kevadel pandi mehele kuld kaela.

“Meie agent Tarmo Lehiste tegi Bulgaaria agendiga koostööd ja sealt see kontakt tuli,” selgitab Lindpere. “Treener, kes mind klubisse võttis, lasti paari mängu pärast lahti. Seal kaotada ei tohtinud – kaks treeningmängu ja kõik!

Aga eks me tänu sellele võitsime ka.

Meie suur konkurent Sofia Levski oli samasugune klubi. Nii meie kui nemad olime alati nii-öelda täisvarustuses.

Uus treener inglise keelt ei rääkinud.

Ma ei saanud kunagi aru, mis ta rääkis.

Mu edasijäämine pärast hooaja lõppu sõltuski sellest, et mul polnud kontakti treeneriga.

Seal polnud kedagi, kes oleks tõlkinud. Ka ükski mängija ei osanud piisavalt inglise keelt. Slovakist paremkaitsja vahel tõlkis, aga ta rääkis viletsat inglise keelt. Kapten ütles välja, et kes tahab mängida, peaks bulgaaria keelt rääkima. Ma küll vene keelt oskan, aga bulgaaria keel on sellest siiski erinev.

Vanemast põlvkonnast seal keegi veel

Joel Lindpere (paremal) viimaseks klubiks MLSis jäi Chicago Fire.

2014 AUGUST JALKA

39

välisklubid Foto: Akira Suemori/AP/Scanpix

oskas vene keelt, aga nooremad üldse mitte. Olen küll alati proovinud igal pool kohalikust keelest aru saada, aga sealne aeg jäi liiga lühikeseks. Kui meistriks tulime, siis saadeti välismaalased minema. Seal oli teiste seas veel ka brasiillane ning Milano Interis ja AS Monacos mänginud prantslane Benoit Cauet. Treeneriks tuli serblane, kes tahtis slaavi mängijaid.”

Lindpere võitis koos klubiga enamiku mänge. Kõige põhimõttelisemad vastasseisud olid Levskiga, kellele kaotati karikafinaalis (Lindpere sekkus vahetusest).

“Seal oli niimoodi, et meile tehti süste ja anti vitamiine. Öeldi: kui nõus pole, siis ei mängi,” meenutab Lindpere. “Kusjuures nad kontrollisid, kas me võtsime vitamiine või mitte. Kui oli võimalus, siis me slovakiga viskasime need aknast välja. Kui lumi ära sulas, siis selle koha pealt maa õitses – ju olid korralikud vitamiinid.”

Elamine ja toit oli Bulgaarias hea.

Elu oli sammu võrra Eesti omast maas ja hinnad odavad. Lindpere sõi iga päev väljas.

“Klubi poolt oli antud vana auto, mis vihmaga ei sõitnud,” muigab Lindpere.

“Märja ilmaga jäin sellega alati tee peale ja sõitsin siis taksoga edasi. Vahel vaatasin juba trennis, et täna autoga koju ei saa, ja võtsin takso.”

Tagantjärele vaadates tunnistab Lindpere, et tegemist oli hea kogemusega, millele lisas kindlasti vürtsi edukus. Kliima oli mõnus soe. Paar mängu pidas klubi kuulsate kuldsete liivade juures. “Üks asi, millega ma ei harjunudki ära, oli noogutamine ja pea raputamine, mis on seal vastupidises tähenduses – noogutamine tähendab eitust ja vastupidi,” naerab Lindpere. “Sellega panin kogu aja puusse ja pidin restoranis aina imestama, miks ma sain valesid asju.

Joel Lindpere kontrollib palli Londoni Arsenali staadionil AS Monaco mängija Christophe Jallet´ vastu Emirates Cupi turniiril.

Kui ma sibulat ei tahtnud, siis sain road just julma sibulaga!”

Mäng Bilbaos lõpetas mängu Tromsös Pärast vaheastet vanas koduklubis Floras võinuks Lindpere 2007. aastal sattuda ka soojale maale Kreekasse. Ta läks tutvuma Agrinio FC Panetolikosega. Tegi ühe trenni kaasa. Käis üht klubi mängu vaatamas, mis katkestati 80. minutil.

“Fännid jooksid väljakule, mille kvaliteet oli alla igasugu arvestust.

Nad lõhkusid ja loopisid igasugu asju,” mäletab Lindpere. “Varupingid rebiti maa küljest lahti. Ütlesin ei ja selle peale mindi väga närvi. Taheti kangesti lepingut teha, aga ma ütlesin, et pean enne veel perega rääkima. Küsisin nõu ka Tarmo Rüütlilt. Ei istunud mulle seal ja pole ka midagi kahetseda.”

Ei läinud HJK-sse Karjääri jooksul on Joel Lindperest huvitatud olnud veel mitu klubi. Talvel näiteks põhjanaabrite HJK. Lindpere otsustas ära öelda: “Ütleme nii, et saad Helsingis kaks korda rohkem palka ja maksad kaks korda rohkem makse, aga suurim põhjus oli siiski kunstmuru. Minu selja ja puusade puhul oleks see tervise tapmine. New Yorgis ei teinud ma kunstmurul ühtki trenni, mängisin ainult. HJK on Soome kõige perspektiivikam klubi, mis mängib regulaarselt euromänge. Seltskond oleks seal hea, üks sõber New Yorgi päevilt mängib praegu seal. Kas teab, võibolla lähen ühel päeval New Yorki tagasi. Sinna minna oli omal ajal üliõige otsus. Käisin seal just ja igatsen neid aegu tagasi.”

40

JALKA AUGUST 2014

Samal aastal läks Lindpere Fredrikstadi, et saada Raio Piiroja meeskonnakaaslaseks. Nii oli kokku lepitud treeneriga. Paraku vahetus spordidirektor ja tekkinud viivituse kasutas ära teine Norra klubi Tromsö, mis pakkus lepingut. Seal kerkis Lindpere põhitegijate hulka. Järgmisel aastal võitis ta klubiga Norra meistrivõistluste pronksi. 2009. aastal skooris Lindpere kuulsal San Mamesi staadionil Euroopa liiga mängus Bilbao Athleticu vastu.

“Sellest mängust olenes minu edasine saatus ja seepärast oli see väravgi ülioluline,” räägib Lindpere. “Viisin Tromsö 2 : 1 juhtima ja selle skooriga oleksime me järgmisse ringi pääsenud.

Uus leping oli juba laual ja kui me oleks edasi läinud, oleksin selle allkirjastanud.

Tundsin, et kui me sealt Euroopa liiga alagruppi ei pääse, on mu aeg Tromsös läbi. Aga mu ilusast väravast ei piisanud. Llorente lõi kaks tükki tagasi ja me kaotasime 2 : 3. See on jäänud kripeldama, sest meil olid suured boonused mängus. Hea näide selle kohta, kuidas kümme minutit võib otsustada su karjääri saatuse. Ma ei kirjutanudki lepingule alla, kolmest aastast piisas küll.”

Tromsös läks Lindperel sedavõrd hästi, et tema vastu tunti huvi ka

välisklubid Inglismaalt. Swansea kutsus testima, aga Tromsöl seisid ees Euroopa liiga mängud ja treener Steinar Nilsen, kes oli ise kunagi mänginud AC Milanis ja Napolis, ei lasknud Lindperet kuhugi.

Ka Stoke City kutse minna sinna laenule jäi samal põhjusel kasutamata.

New York, New York ...

Kaotus Bilbaos viis Lindpere Tromsöst.

Uut klubi otsis eestlane muuhulgas nii Saksamaalt kui ka Venemaalt. Kolm päeva veetis Lindpere Rostocki Hansas: “Läks väga hästi, mängisin ühe mängu, mille 2 : 0 võitsime. Kiideti, lehes oli pildid ja värgid. Nende eesmärk oli liigasse püsima jääda. Ja siis öeldi korraga, et neil on piisavalt raha ja nad tahavad hoopis kõvasid nimesid, superstaare osta.”

Mahhatškala Anžisse saabus Lindpere ühe Vene agendi vahendusel nõnda, et sealne treener ei teadnud asjast midagi. Ei teadnud Lindperestki midagi.

“Mängisime Kasahstani meistriga ja võitsime,” meenutab Lindpere. “Kaks väravasöötu andsin kindlasti ja vist lõin isegi värava ka. Enesetunne oli väga hea. Pärast mängu öeldi, et võid koju minna. Seal oli 20 venda proovima tulnud, keegi minust ei huvitunud.”

Lindpere läks ka Novosibirski Sibiri, kus treener oli temast huvitatud ja palus veel viieks-kuueks päevaks jääda, kuid samal hetkel tuli New York Red Bullsi pakkumine ja eestlane pakkis kohvri.

“Lendasin Hispaaniasse, kus La Mangas pesitsesid Norra klubid, ja seal kirjutasin lepingule Red Bullsiga alla,” mäletab Lindpere. “Mingi arst vaatas mu üle ka. Meeskonna spordidirektor Erik Soler küsis veel mu plaane, et kas ma Tromsösse ei kavatse jääda. Treener Hans Backel oli kogemusi Andres Operiga, uuriti ka minu kohta ja ilma pikema jututa või proovimiseta pakuti lepingut.”

New Yorgis pallis Lindpere koos selliste tähtedega nagu Thierry Henry, Rafael Marquez ja Tim Cahill, kui nimetada kuulsamaid. Ja sai selles seltskonnas priimalt hakkama. Ta alustas Red Bull Arena avamängus löödud väravaga Pele kunagise koduklubi Santose vastu. Tegemist oli uue staadioni esimese väravaga. Selle märgiks

ja eestlase auks paigaldati tribüünile punane tool.

“Tool on paigas, sellel istub üks hooajapileti lunastanud kutt,” teab Lindpere asjade täpset seisu. “Pall, millega avavärava lõin, on kontoris klaasi taga minu allkirjaga. Fännid käivad siiamaani minu särkidega ja mitmed tahavad, et tagasi läheksin.”

26 mängu 34st, kusjuures oleksin 30 mängu täis saanud, kui poleks käinud koondisemängudel.”

Lindpere lahkus USAst ega teadnud, mis edasi saab. Üks pakkumine tuli USA esiliigast, paraku materiaalselt mitte kõige parem. Vahepeal oli jutuks ka New York Cosmos, kuid selle kunagise hiilgava klubiga oli palju segadust.

ELUST SOFIA CSKA-S

Maandus Ostrava Banikus

Seal oli niimoodi, et meile tehti süste ja anti vitamiine. Öeldi: kui nõus pole, siis ei mängi. Kusjuures nad kontrollisid, kas me võtsime vitamiine või mitte.

Oma esimesel hooajal valiti Lindpere ka klubi väärtuslikumaks mängijaks.

Mullu jätkus tema karjäär teises MLSi klubis Chicago Fire. Sellest klubist jäi suhu mõrkjas maik.

“Andsin seal ise pisut alla,” selgitab Lindpere. “Pidine tegema kahe-kolmeaastase lepingu. Tingimused olid kokku lepitud. Istusime maha, aga spordidirektor ütles, et ärme hakka tegema lepingut. Et mängi kõigepealt. Olin kindel, et läheb hästi, ja sellepärast nõustusin, aga oleks pidanud siiski uue lepingu välja nõudma. Tulin neile vastu, aga siis lasti treenerid lahti ja uued mehed ütlesid, et sa oled liiga kallis mees ja meil pole sulle raha maksta. Omad vitsad peksavad – pidanuks olema rohkem mees ja nõudma seda, milles kokku leppisime. Mängisin seal siiski

Praegusesse klubisse Ostrava Banikusse aitas Lindperel jõuda agenditööle asunud Andrei Stepanov. Kuigi testiperioodil väänas Lindpere hüppeliigese välja, nägi treener talle vajaliku ära ja oli rahul. Samal ajal tuli pakkumine Kreekast, kuhu Lindpere kohale läks. Klubiks esiliigasse kuuluv Volou Olympiakos. Sealt pakuti korralikku lepingut, aga eestlasele ei meeldinud see, et lepingu pikkuseks pakuti neli kuud + aasta. Siis siirdus Lindpere Türki, kus oli laagris Kasahhi klubi FC Taraz, mille peatreener oli Arno Pijpers. Seal oli Lindpere koos Martin Vungiga.

“Sain siseinfot, et Arno oli kohale kutsunud ka paar noort Hollandi kutti, ja otsustasin, et lähen kohe Ostravasse,” räägib Lindpere, kes sai enne lepingu sõlmimist ettepaneku minna testima Iisraelisse. Aga otsus oli juba tehtud.

Lindpere kiidab peatreener Tomaš Bernadyt inimliku suhtumise eest. Ta annab vajalikku puhkust, oskab diplomaatiliselt arvestada võimalike palgaprobleemidega.

“Meditsiinivärk siin kõige parem pole ja tuleb ennast korras hoida,” tähendab Lindpere, kes on üks vähestest kogenud mängijatest noorte kolleegide keskel.

Kaotada pole midagi, võita on leping!

“Soovitan testimisele minnes ennast võimalikult palju näidata ja tutvustada,” jagab Lindpere soovitusi meie noortele jalgpalluritele. “Ei tohi olla nii, et ma ei julge ja ma ei räägi – tuleb julge olla! Ühelgi testimisel pole kaotada mitte midagi, aga võita on terve leping! Kui lepingut ei saa, saad kaasa võtta kogemusi, mida järgmine kord uues kohas kasutada.

Praegu mõtlen oma kogemusele Mahhatškalas. Treener ei teadnud minust midagi, ei oodanud mind seal keegi. Sellises olukorras olekski vaja ehk ise rohkem suhelda ja näidata, kes sa oled. Mind pandi valele äärele mängima – võibolla oleks ise pidanud välja pakkuma kohta, kuhu paremini sobin, ja ehk oleks ka sinna saanud jääda. Aga siis ma ei saanud olukorrast, kuhu sattusin, päriselt aru.

Igal juhul tuleb arvestada, et kokku tullakse paljudest riikidest ja millegagi peab silma paistma. Näita välja, et oled huvitatud ja tahad jääda, kui koht meeldib! Ei tohi lasta end häirida, kui keegi midagi ütleb või kobiseb. See on normaalne.”

2014 AUGUST JALKA

41

mängija luubi all

Pavel Marin 19aastane poolkaitsja Pavel Marin siirdus mullu Tallinna FC Puumast Levadia duublisse. Sel aastal kuulub andekas mees juba põhimeeskonna nimekirja ning üritab end algkoosseisu murda. U21 koondiseski mänguaega saanud Marini võtavad ette Levadia peatreener Marko Kristal, sama klubi duubliloots Argo Arbeiter ning U21 satsi peatreener Martin Reim.

Väljakunägemine

Martin Reim: “Tal on head eeldused, aga kui saab ainult esiliigas mänguaega, siis on keeruline, et teeb kohe U21 koondises ilma.”

Foto: Lembit Peegel

Õhuvõitlus

Marko Kristal: Täitsa okei. Oskab näha, kus ise paikneb, ja teab, kus teised paiknevad.

Argo Arbeiter: Võiks natuke parem olla. Vahel otsib liiga keerulisi lahendusi ja üritab ise, kuigi võiks lihtsamalt teha. Samas pole midagi hullu.

Marko Kristal: Pole veel siiamaani näinud, et ta kardaks, aga jõudu on natuke juurde vaja. Kui saab tugevamaks, hakkab ka rohkem õhuvõitlusi võitma.

Argo Arbeiter: Keskmine. Ei saa öelda, et nigel, aga kindlasti võiks parem olla.

Jõud Marko Kristal: Selles mõttes, et päris ära lükata ei saa, aga tipptasemel mängimiseks oleks rohkem vaja.

Argo Arbeiter: Oleks kindlasti juurde vaja. Kui vaadata teisi Premium liiga mängijaid, siis on kindlasti õbluke.

Vastupidavus Marko Kristal: Peab terve hooaja korralikult vastu.

Argo Arbeiter: Hea. Mootor on mehel korralik.

Sisu Marko Kristal: Väga hea. Mees tahab ja püüab.

Vahepeal isegi liiga palju.

Argo Arbeiter: Tal on hea spordimehe sisu ning ta läheb alati lõpuni.

Liikuvus Marko Kristal: Oskab leida kohta ja liigub piisavalt.

Argo Arbeiter: Kuna vastupidavus on hea, siis jaksab väljakul tööd teha. Liigub väljakul palju ringi.

Tehnika

Kiirus

Marko Kristal: Kohapealt on korralik. Kiirusega võiks parem olla. Triblamistega saab hästi hakkama, aga seal on parandusruumi, kui kiirused lähevad suuremaks.

Martin Reim: Tehnikat tal on, aga tase kõrgemal tuleb mõelda, millal seda kasutada.

U21s pole ta selline olnud, et tuleb ja võtab kelleltki koha ära. Tal on nagu kõik olemas, aga pole harjunud või suutnud, et saaks kogu aeg hakkama. Siiski loodan, et temast tuleb üks U21 võtmemängijaid.

Argo Arbeiter: Esimene puude võiks parem olla, aga midagi hullu ei ole.

Marko Kristal: Plahvatuslikku stardikiirust pole, aga muidu probleeme ei ole.

Martin Reim: Kiirusega hätta ei jää.

Argo Arbeiter: Plahvatuslikkust võiks natuke juures olla, aga kui hoog on üleval, siis on väga okei.

Löök & sööt Marko Kristal: Nii löök kui sööt on Premium liiga tasemel, aga võiksid stabiilsemad olla. Parem on tal tugevam, aga saab mõlema jalaga hakkama.

Argo Arbeiter: Nii löök kui tsenderdused väga head.

cv

Sündinud: 14.06.1995 Klubi: Tallinna FC Levadia Eelmised klubid: Keila JK, Tallinna SC Real, Tallinna FC Puuma Treenerid: Ott Aunver, Ain Karutoom, Egon Mõek, Aivar Tiidus, Vitali Kobašov, Dmitri Krasilnikov, Marko Kristal

42

JALKA AUGUST 2014

Anderseni, Väikese Merineitsi ja Tivoli kodulinn

Poolteist tundi Tallinnast

Kopenhaagen alates 6990â‚Ź

www.estonian-air.ee

kohalik vastasseis

Noored hoiavad Ambla vutitraditsioone elus.

Või lähevad Austraaliasse Fotod: Silvia Urgas

Kirik on Amblas olnud aastast 1270. Vutti on mängitud aastast 1922. Ajalugu on. Meeskond ka.

Jalka sõitis Järvamaale, et vaadata, kuidas kohalik tiim võtab vastu Koeru JK. Pandivere kõrgustiku äärealale jätkub vutientusiaste igatahes küllaga.

Siim Kera

J

uubelihõnguline 5 : 55. Sellise väravate vahe hõikab Ambla Vallameeskonna esindaja Leo Matikainen mikrofoni. Kohe hakkab kolmanda liiga idatsooni kohtumine, kus kodumeeskond Amblast võtab vastu maakonnarivaalid Koerust.

“Hoiame hetkel viimast kohta, punkte pole, võite pole, väravaid ka eriti mitte,” jätkab Matikainen, kes on Aravete spordi- ja tervisekeskuse juht, mängueelset tutvustust.

Rahvas muigab. Matikainen ütleb seda kõike kuidagi uhkel toonil. Mitte seepärast, et kaotada kuidagi vahva oleks, vaid hoopis seetõttu, et 299 elanikuga (2011. aasta seisuga) väikealevikus on toetav publik ning koguni kaks jalgpalliväljakut! Ja muidugi Järvamaa vanim kirik, Ambla Maarja kirik, mis ehitatud 1270. aastal. Selle punane torn jõuab nägemisandurite vaatevälja juba kaugelt ning lisab värvi Pandivere ääreala kaunilt laugete küngaste vahel kulgemisele.

Amblasse jõudnud, pargime masina jumalakoja juurde ning vaatame üllatusega vanas kõrtsihoones asuvat Kirsimari söögituba. Väike koht, kuid ometigi võimalus sõprade-sõbrannadega kohvi mekkida. Müts maha. Sammume paarsada

44

JALKA AUGUST 2014

Poe seinal olev plakat on kohalikel kogu aeg silme ees.

AMBLA VUTIFÄNN MARI

Mõned kohtumised olen pidanud vahele jätma, kui on sünnitamas käidud.

Leo Matikainen Arulageda jalgpalliväljakul.

meetrit ning seal ta ongi – koolistaadion, kus nii Ambla kui Koeru JK mehed end algavaks kohtumiseks üles kütmas. Otsime Leo üles ning saame teada, et tavapärane väravavaht Aigar Lumiste on eelmises kohtumises Narva Unitedi vastu punase kaardi saanud ning seetõttu on satsi tabanud tillukene puurivahikrahh. Õnneks on võtta tavapäraselt väljakumängijana palliv Aigari vend Indrek, kes saab enese oskused nüüd ka postide vahel proovile panna. Matikainen usub, et ta saab hakkama. Indrek on varem saalihokit mänginud, koordinatsioon on olemas.

Eks mängumeeste puudus ole ajatu madalamate liigade mure. Ambla Vallameeskonnast on kahe hooaja vahel lahkunud hulgaliselt jalgpallureid, seetõttu hoitakse hetkel (mäng toimus 29.06) tabelis viimast kohta. Toetutakse noortele, vutiliidule üles antud 23 mängijast 16 on sündinud 1990ndatel! Paljud neist lausa kümnendi teisel poolel.

kohalik vastasseis

Meeskonnad jooksevad platsile. Kes jääb peale?

Leo Matikainen poolajal ristsõnu jagamas.

Mehed teise poolaja algust ootamas.

Uhke kirikutorn saadab iga Ambla kodumängu.

“Noored ei vea välja,” tunnistab Matikainen ausalt. Üheksa mängu ja üheksa kaotust tõestab seda ilmekalt.

“Järva-Jaaniga võime võrdselt punnida, aga Koeru on meist tugevam,” ütleb endine Ambla kooli kehalise kasvatuse õpetaja sama tsooni teiste Järvamaa satside kohta. Üheks probleemiks on see, et suurte vutitraditsioonidega Amblas oma noortegruppi ei olegi. Huvilised käivad trenni tegemas Tapal, kuhu treener Lenno Kütismaa on kõik lähipiirkonna vutipisikut kandvad lapsed kokku kogunud. Tema sõnul pole Amblas mõtet trenni teha, sest lapsi on vähe.

Eesmärk on, et noored saaks võistelda, aga väikeses alevikus ei saa ühe kindla vanuserühma võistkonda kokku, kuigi huvilisi ilmselt oleks.

“Ma elan siit staadionilt üle tänava,” alustab Kütismaa. “Ma näen, kuidas noored päevast päeva mängivad. Nende suvi koosnebki jalgpallist.”

Mullu kolmanda liiga idatsoonis 6. koha saanud Ambla Vallameeskonna selle hooaja vähikäigu võtab Tapa treener kokku nelja erineva punktiga.

Vähe kogemusi. Noored loevad kehvasti mängu. Pole treenerit. Väljaränne.

Seda viimast kuuleb palju. Kes on

läinud Tallinna, kes hoopis maakera kuklapoolele. Olen üsna kindel, et “Austraalia” oli Amblas veedetud päeva üks populaarsemaid sõnu. Nii ongi Ambla aleviku elanike arv järk-järgult vähenenud. Omal ajal oli Ambla kihelkond üks Kesk-Eesti võimsamaid, ajaloolistel põhjustel on kohanimi jäänud ka praeguse haldusüksuse nimesse, kuigi valla (2014. aasta alguses 1971 kodanikku) vilkaim elu käib Arave-

tel, kus elas 2011. aasta seisuga 769 inimest.

Sellest hoolimata ei ole Ambla tribüünid (ehk puupingid) üldsegi tühjad.

Ametlik statistika annab rahvaarvuks 48 inimest.

“Seal on naisterahvaste pink, nad on alati kohal,” rehmab Matikainen käega üle staadioni ning siis viskab vasema jäseme teisele poole, „ning seal on meie veteranid.”

Külaliigast oma tiimini Ambla vutiarmastust tõestab seegi, et sel suvel mängiti juba kaheksandat korda kohalikku külaliigat. Nagu nimigi ütleb, on see mõeldud kõikidele jalgpallihuvilistele igas vanuses. Ambla vuti eestvedaja Leo Matikainen tõdeb, et reeglid on küll veidi lihtsustatud, näiteks puudub suluseis, kuid inimesi see eemale ei peleta, pigem on nii just mõnusam. Kui esimese hooaja tiimid moodustusid spordialade kaupa, oma sats oli suusatajatel, jõusportlastel ning korvpalluritel (Ambla SK mängib muide korvpalli esiliigas), siis hiljem hakkas asi arenema ning mängijaid tuli aina juurde.

“Tipphooaegadel oli meil kaheksa võistkonda üle 100 mängijaga,” räägib Leo Matikainen vutiõitsengust. “Mängisime kevade-sügise ringi ning kokku oli meil üle 50 mängu.”

Praeguseks on kalendrit koomale tõmmatud ning teist aastat mängitakse ühepäevast kiirturniiri. Pikk hooaeg oli paljudele koormav ning pakkus kaugemal elavatele amblalastele tihedat autosõitu.

Ambla Vallameeskond kasvas välja just külaliigast. Aasta oli siis 2010. Matikaineni sõnul sündis klubi üsna kergelt. Tehti poistega arutelu, et võiks külaliiga baasil ühe võistkonna kokku panna, ja nii see läkski. Lihtne ja loogiline. Matikainenil on meel rõõmus, sest omavalitsus, ettevõtted ning talud toetavad võimaluste piires väga aktiivselt kohalikku sportlikku tegevust.

kohalik vastasseis Mäng hakkab pihta ning Matikainen teab, et läheb raskeks. Kaks mängijat osalesid hommikul Eesti valdade suvemängudel.

“Eero Varendi ja Margus Porkveli jooksid veel mõned tunnid tagasi 4 x 100 meetrit,” muigab mees. “Väikese kogukonna eelis – need, kes teevad, teevad kõike.”

Poolajaks ollakse 1 : 3 taga, kuid vähemalt on publik väravat näinud.

Vihma tibutab ning kuskil haugub koer.

Matikainen läheb poolajamänguks murule. Asi on lihtne, tal on käes 12 Kumakese ristsõnaraamatut. Kes esimesena neile järele sammuvad, saavad hiljem kodus pastaka abil oma teadmisi proovile panna.

“Neli veel,” hõikab Leo. “Kaks veel.”

Läinud nad ongi.

Staadioni teises servas istuvad pingil Mari, Aime ning Anu. Kolm naist, kes

Mängud Arulagedal Koolistaadionist umbes kilomeetri kaugusel asub suurepärase nimega Arulageda jalgpalliväljak. Ei, see pole arulagedatele mõeldud plats. 1922. aastal rajatud väljaku jaoks andis maad spordihuviline Aru talu peremees, sellest ka säärane nimi. Kaks aastat tagasi peeti siin Ambla jalgpalli 90. sünnipäeva ning Matikainen leidis ürituse eelõhtul mutimullahunnikut riisudes 1922. aastast pärit viiemargase mündi.

“Poisid tegid pärast nalja, et siin on rahapada all ja tuled õhtul kaevama,” muheleb Amblast pärit mees. “See oli ilus leid täpselt õigel ajal.”

Väljak ise on samuti kena. Kahest küljest ümbritseb teda mets ning tekib tunne, et tahaks samuti õndsa loodusvaikuse vahel palli taga ajada.

Nahkkerad siin kaugele lennata ei saa.

“Puud püüavad kinni,” ütleb Ambla sporditegelane mõnusalt ning meenutab üht seika kümnenditetagusest rajooni meistrivõistluste mängust: “Siin olid vanasti puust väravad ning üks kord suudeti väravalt post maha joosta. Mõtlesime siis, mida teha – mängu lõpuni 15 minutit, ei hakka ju enam metsa uut posti otsima minema. Lõpuks panime ühe vahetusmehe posti asemele seisma, nii ta seal oli ja hoidis latti kätega üleval.”

Igatahes on Arulageda aja jooksul palju-palju Järvamaa vutiajalugu näinud, iga jaanipäeva eel peetakse seal üle 50aastase traditsiooniga jalgpallivõistlust, kus omavahel astuvad vastamisi noored ja vanad!

46

JALKA AUGUST 2014

riukalikust ilmast hoolimata on oma poisse toetama tulnud.

“Tuuakse koju kätte, telekast sellist mängu ei näe,” vastab Mari küsimusele, miks ta vallameeskonna kohtumisi vaatamas käib. “Parimad on meilt ära tõmmatud, praegu on põlvkonnavahetus.”

Vihm neid ei heiduta, ajabki sääsed eemale, arvavad nad üheskoos ning usuvad, et kui noored kasvavad, lähevad ka tulemused paremaks. Viimase viie aasta jooksul on Anu ning Mari silmadel jäänud nägemata 2–3 kodumängu.

“Mõned kohtumised olen pidanud vahele jätma, kui on sünnitamas käidud,” ütleb Mari ning tekitab oma ümbruses naerupahvakute laviini. Nai-

sed jäävad võitu ootama ning kohtumine jätkub.

Teisel poolajal vihmasadu tugevneb, kuid pealtvaatajaid see ei häiri. Mõni laseb veel oma juukseid kasta, teine kasutab vihmavarju abi. Mäng kaotatakse 2 : 4. Publik on küll kurb, aga eks antakse endale aru, et läheb veel natukene aega, kui saab tugevamatega võrdselt mõõtu võtta. Matikainen haub peas juba järgmise aasta mõtteid.

“Tahaks näiteks Tapa omadega koostööd teha, neil on seal rahvaliiga sats FC Moe,” arutleb ta ning jätkab huumorilainel, “ma olen juba nime üle ka mõelnud. Kindlasti ei saa panna Tapa-Ambla. Ambla-Tapa kõlab aga täitsa hästi.”

Veteranid kohal!

Huviga arutlevad mängu üle vanemad härrasmehed, keda Matikainen ennist veteranideks nimetas. Urmas, Engelhardt ning Harry on neist kolm, kellega Jalka vestles. Kõik suured jalgpallisõbrad, kes võimaluse korral oma satsi toetama tulevad. Engelhardt mängis omal ajal kõvasti vutti ning oli hiljem 20 aastat kohtunik.

Mees meenutab mõnuga, kuidas tema jalgpallisümpaatia sai kunagi Kaug-Idas proovile pandud.

“Olin Vene ajal viis aastat Vladivostokis mereväes,” tuletab auväärses eas Engelhardt nooruspõlve meelde. “Sealne rahvas ei teadnud jalgpallist midagi, aga lätlaste ja leedukatega sai natuke ikka mängitud.”

Amblas kuuleb palju kohaliku vuti ühest kuulsusrikkamast aastast 1939, mil Ambla Spordiring mängis Eesti meistrivõistluste A-klassis (esiliiga – toim.). Samal aastal käis alevikus tarku vutisõnu jagamas tollane koondislane Elmar Saar ning rahvusesinduse vaateväljas oli kohalik mees Karl Jakobson.

“Meil olid väga tugevad maamehed, aga tehnikast jäi puudu,” võtab Urmas kokku tolleaegse Ambla vuti.

Ambla vutiveteranid. Vasakult paremale: Harry, Urmas, Engelhardt.

usutlus

Kaimar Saag Silkeborgi s채rgis Taani liigas.

Foto: erakogu

48

JALKA AUGUST 2014

usutlus

Kaimar Saag:

soovitud läbilööki ma Taanis ei teinud Rootsi esiliigaklubiga Assyriska FF lepingu sõlminud Kaimar Saag räägib oma Taani aastatest ja tunnistab, et läbilöök jäi tegemata. Aga ta usub, et temas on potentsiaali lüüa läbi nii mõnes Skandinaavia riigis kui ka mujal maailmas.

Indrek Schwede

S

u väliskarjäär algas 2008. aastal Taani meistriliigaklubis Silkeborg. Sealt liikusid 2012. aastal aste madalamasse liigasse Vejle Boldklub Koldingisse. Miks?

Silkeborg tahtis, et ma sinna jääks, aga ma ei olnud mänguajaga rahul. Liiga vähe sain mängida. Otsustasin, et pean seda mujalt leidma. Arvestus oli selline, et lähen küll liiga jagu madalamale mängima, aga seal saan kindlasti mänguaega, näitan oma potentsiaali ja saan uuesti üles tagasi liikuda.

Ja siis said vigastada?

Jõudsin mängida seitse mängu ja põlv läks. See oli selline individuaalvigastus, et hüppasin üles, all tehti pukki ja mul läks jalg sirgelt maha – korraks käis nõks ja jalg käis teistpidi. Vejle arstid ütlesid, et pole midagi viga, ja ma tegin kaks kuud trenni. Siis oli kõik. Detsembris läksin operatsioonile ja mänguvalmis sain alles juulis 2013.

Meeskonnal oli vahepeal uus treener, kes polnud minu mängu näinud. Jäin tema plaanidest välja, duublit ka polnud. Raske oli end tõestada.

Aga lõpuks see õnnestus?

Jah, kuigi olin hüppeliigese põletiku tõttu üle kuu aja väljas. Lõpus hakkasin mänguaega saama, kuigi seda jäi väheseks. Samas suutsin end treenerile näidata. Nad tahtsid, et ma sinna jääks. Öeldi, et okei, mine puhkusele ja me pakume sulle pärast seda midagi.

Siis tekkisid rahaprobleemid ja mängijatel võeti palka maha. Mulle kinnitati jätkuvalt, et nad tahavad mind ja

leiavad mulle midagi. Tulin neile vastu, ei hakanud midagi muud otsima, aga kui tagasi läksin, siis öeldi, et pole raha pakkuda. Spordidirektor ütles meedias samamoodi.

Vejle Boldklub Kolding, kus mängisid, eksisteeris ainult kolm aastat: tekkis kahe klubi ühinemise kaudu ja lagunes uuesti kaheks klubiks. Mis seal juhtus?

Ma täpselt ei uurinud, aga uuesti laiali nad läksid. Sain aru, et vana Vejle meeldis fännidele rohkem. Fännirühmitus Crazy Reds ei tulnud enam vaatama.

Rahaseisud olid ka hapud. Kui uuesti lahku mindi, siis elavnes publik ja fännid tulid tagasi.

ARENGUST

Varem jooksin pikkade pallide peale. Nüüd olen pallikontrolli juurde saanud ja platsinägemist on juurde tulnud. Ego ma ei ole, et üksi teen ja ise lõpetan.

Pärast äraütlemist olid siis ootamatult ilma klubita?

Jah. Aga siis tuligi Rootsi variant Assyriska FFis ja ma väga palju ei mõelnud.

Himu oli mängida. Leping kestab novembri keskpaigani.

Kas Rootsi tugevuselt teine liiga pole

sulle liiga madal tase?

Nojah, aga kuidas end müüa, kui oled nii kaua olnud vigastatud? Müüa saab end mänguga, aga kuhu mul pressida, kui midagi erilist ette näidata pole?

Taani ma oleks oma sidemete kaudu saanud, aga mitte meistriliigasse. Sellest allpool tasemel on palju poolprofessionaale ja kui sa pole kohalik, on niimoodi raske. Kui oleks kohapeal rohkem sisse elanud, siis ehk oleks niimoodi nõus mängima. Ega ma väga otsinud ka. Mõttes tiksus, et vaja on trenni teha, ja kui Assyriska pakkumine tuli, tundus, et mänguaega saab, ning selle pealt otsustasin.

Kas sa siis Taanis polnud end piisavalt sisse elanud?

Ei-ei, ma pidasin silmas pikemat perspektiivi: mul pole olnud kavas Taani elama jääda, olen sidunud oma tuleviku Eestiga. Kui jääks Taani elama, siis võiks poolprofina mängida ja kõrvalt midagi muud teha.

Taani keele said ikka suhu?

Aru saan kõigest, mis mulle räägitakse, aga ise räägin inglise keeles vastu. Mul jäi kõik selle taha, et ma ei hakanud taani keelt vastu purssima.

Taani jalgpalli tuntakse maailmas eelkõige koondise kaudu. See on selline tehniline ja loov jalgpall.

Milline on Taani jalgpall seestpoolt vaadates?

Meistriliiga on tehnilisem. Mulle sobis see paremini, oli lihtsam. Esiliiga on robustsem ja seal on palju noori, kes 2014 AUGUST JALKA

49

usutlus

Foto: erakogu

Nii kõrgel nagu sellel fotol tahab Kaimar Saag oma parematel hetkedel üle teiste olla.

püüavad end iga hinna eest tõestada. Pahatihti tehakse lihtlabaseid vigu, millega tuli arvestada, et vigastustest pääseda.

Kuidas sa vigastusest taastumise aja üle elasid?

See on üks raskeim asi, mille olen läbi teinud ja millest välja tulnud. Taastusravi kestis pool aastat, mille jooksul käisin kaks korda päevas spetsharjutusi tegemas. Pühapäev oli vaba.

Igav oli ka?

50

JALKA AUGUST 2014

Muidugi. Vabal päeval käisin vaatamas, kuidas teised mängivad. Mõnes mõttes võib öelda, et õnneks oli mul meeskonnakaaslasena saatusekaaslane olemas ja koos oli kergem seda kõike taluda. Kui füsio ütles, et Saag, nüüd oled valmis, ja ma sain esimest korda sada protsenti trenni teha, oli hea tunne.

Kas nüüd on kõik korras või hoiad end ikka alateadlikult tagasi?

Alguses oli psühholoogiline barjäär ja tegin ettevaatlikult. Oli tunne, et ikka

lonkan edasi, aga see läks kiiresti üle.

Kiirustestis, milleks on 30 meetri jooks, olen 0,15 sekundit varasemast aeglasem.

Mis arstid ütlevad? Ütlevad, et kiirus tuleb ajapikku tagasi, et pole hullu. Jalg ise on samasugune nagu enne: ei valuta, probleeme ei tekita.

Mida sinult Assyriskas oodatakse?

Väravaid. Nad tahtsid tipuründajat. Ootused on suured. Üllatav, et meeskond

usutlus on väga tehniline, isegi Vejle ei olnud selline. Probleem on selles, et 16-kasti juures pole otsustajaid. Neil ei ole lõpetajat, nad jäävad trikitama.

Kas suured ootused sulle kammitsevalt ei mõju?

Olen 2008. aastast alates välisklubis mänginud ja seega on kogemusi piisavalt. Ei usu, et need ootused mind mõjutavad. Ma tean, milleks suuteline olen, ja usun, et suudan võistkonda aidata.

Milline ründaja sa ise oled: kas realiseerija või olukordade looja?

Mulle tundub, et nooremana olin rohkem realiseerija vend, kui meenutada Levadia duubli aegu.

Mul on sama tunne, et varem olid rohkem realiseerija tüüp. Kuidas sel juhul Assyriskas väravad tulema hakkavad?

Ma ei pabista selle koha pealt. Nüüd olen universaalsem. Pärast vigastust Vejles mängisin number 10 koha peal, kus pidin rohkem pallile vastu tulema ja palli hoidma. Varem jooksin pikkade pallide peale. Nüüd olen pallikontrolli juurde saanud ja platsinägemist on juurde tulnud. Ego ma ei ole, et üksi teen ja ise lõpetan. Usun, et Assyriskas saan oma kogemusi rakendada ja võin nii pallile vastu tulla ja teistele võimalusi luua kui ka ise ära lüüa.

ikkagi ootasin, et kutsutakse. Koondisekutse annab supertunde, seda ootab iga jalgpallur.

Oled püsinud Skandinaavias. Kas sealt välja ka oled vaadanud?

Olen selle peale lihtsalt mõelnud. Olen kunstmurul vähe mänginud ja tõeline jalgpall käib ikka päris murul. Seetõttu soovin tõesti mängida Skandinaaviast lõuna pool. Vejle oli mõeldud ikkagi vahepeatusena, mille järel olen tahtnud uut lehte ette keerata. Paraku pean endale tunnistama, et Taanis ei olnud sellist läbilööki, mida lootsin.

Kui sa just teistest peajagu üle pole ja oled neist parem ainult natuke, siis on edasiminekuks vaja, et inimesed sind

usaldaks. Kui sind ei usaldata, siis asjad ei jookse soovitud moel kokku.

Sina kogesid, et sind Taanis ei usaldatud?

Mõnikord oli küll selline tunne.

Tunned, et võid end välisklubis maksma panna?

Muidugi. Vejle klubis tundsin headel hetkedel, et olin kõigist üle. See oli hea tunne. Seda tunnet sooviks koondise juures ka tulevikus rohkem. See morjendab, et ma pole inimestele suutnud end tõestada. Näen ja tean, milleks suuteline olen, aga seda on vaja ka teistele näidata. Elus on ikka tõusud ja mõõnad.

Alla andnud ma küll pole.

Foto: Lembit Peegel

Nüüd oled saanud koondisekutse, aga vahepeal on sulle konkurente juurde tekkinud: Henri Anier, Henrik Ojamaa ja varba on ukse vahele pistnud ka Hannes Anier ja Frank Liivak. Mis on sinu trumbid nende ees?

Eks igal ründajal on omad trumbid ja treener otsustab, milliseid trumpe kasutab.

Sa näed end koondises just number 9 kohal?

Endale meeldib kõige rohkem number 9 kohal mängida, aga olen harjunud ka ründaja-aluse positsiooniga.

Koondisemänge oli ka valus kõrvalt vaadata?

Olen terve aja Taanis koondisekutset oodanud. Isegi siis, kui samal ajal klubis mänguaega ootasin. Muidugi ma teadsin, et kui klubis mängida ei saa, pole ka koondisse asja, aga sisimas ma

Tadžikistani vastu sai Kaimar Saag üle hulga aja Eesti koondises mängida.

2014 AUGUST JALKA

51

lembit peegel

Eesti klubid euroväljakuil Eesti klubide eurohooaeg sai ilusa alguse, kui avaringist tüüris edasi kolm meeskonda neljast. Teise ringi avamängud olid raskemad ja võita õnnestus üksnes Nõmme Kaljul.

Nõmme Kalju mängijale Jüri Jevdokimovile liiga teinud Reykjaviki Frami Tryggvi Bjarnason (sinises) sai oma teo eest kollase kaardi.

Martin Vungi jalg on Poznani Lechi Karol Linetty omast kõrgemale tõusnud.

52

JALKA AUGUST 2014

Kalju peatreener Igor Prins koos oma võlukepikese Hidetoshi Wakuiga.

lembit peegel

Poznani Lechi fännid Kadrioru staadionil omadele ühes rütmis kaasa elamas.

Nikolai Mašitšev (vasakul) pole sedapuhku Krasnodari mängija käega maiustamas – vastane tegi ise kontrollimatu liigutuse.

Heiko Tamm lõi Levadia avavärava konkurentsis La Fioritaga võõrsil.

2014 AUGUST JALKA

53

treener

Kui Argo Arbeiter oleks noor, teeks ta enda kallal rohkem tööd.

54

JALKA AUGUST 2014

oto: Lembit Peegel

treener

Argo Arbeiter lubab eksida, kuid saadab tühikargajad minema Jürgen Veber. Treeningud nagu laulupidu. Puuduvad ajud. Imelik itaallane. Autoremont. Kõigist neist märksõnadest tuleb juttu Levadia duubli sõnaosava, ausa ja otsekohese treeneri Argo Arbeiteriga.

Siim Kera

1

3.11.1996. Sel päeval läks Argo Arbeiter kohalikku vutilukku, kui lõi Andorra võrku koguni neli palli. Kübaratriki tegi mees 12 minutiga!

Sellest ajast peale on kelladel palju-palju patareisid tühjaks saanud ning treenerid üle Eesti on pumbanud täis tuhandeid palle, et noored vutipoisid samasugust ründajavaistu näidata saaks. Oma teadmisi ja oskuseid annab edasi ka Arbeiter ise, kes teenib leiba Tallinna FC Levadia duubeltiimi peatreenerina. Mõnda neist teises võistkonnas mängivast vutinoorest õpetas Arbeiter juba aastaid tagasi.

“Ma treenisin neid, aga Pancheri (Franco Pancheri, Maardu Levadia endine treener – toim.) keelas treeningud ära, imelik itaallane,” naerab mees. “Neil on ju kultuur teine, jalgpall teistsugune, talle ei mahtunud pähe, et profijalgpallur on samas ka treener. Eks tal muidugi tõetera sees oli.”

Kui treenerina naudib mees hispaanlaste filosoofiat, siis šnitti saab loomulikult võtta ka teistelt juhendajatelt, näiteks endiselt Maardu Levadia ning Tallinna Flora lootsilt Pasi Rautiainenilt, kes Arbeiteri omal ajal pärast raskeid põlvevigastusi vuti juurde tagasi meelitas.

“Läksin alguses Levadia kontorisse tööle ja Pasi ütles, et on vaja putsad

jalga tõmmata,” seletab ta asju lahti.

“Pasi oli üks tõeline supermotivaator, tema treeningud oli nagu laulupidu!

Tõsiselt nautisin. See oli karjääri üks meeldejäävamaid aastaid üldse, tiitlit me ei võitnud, aga meeskonnakliima oli super. Kui trenn hakkas Kadriorus kell 11, siis kõik olime kell 10 kohal ja ootasime ning lobisesime kohvikus. Olen üritanud Pasilt seda emotsionaalsust, säramist ning põlemist üle võtta.”

Duublis käivad asjad teistmoodi kui esindusvõistkonnas. Tähtis on areng, mitte tulemus. Lisaks nopib põhisats parimad palad enda taldrikule. See Arbeiterile sobib, tegemist on justkui treeneri tunnustamisega – kui esindusmeeskond noored ära võtab, siis tead, et oled head tööd teinud. Eelmisel hooajal pani Levadia teine tiim oma paremuse esiliigas maksma. See pole aga üldse oluline.

“Võita on hea, aga see tuleb siis, kui teed õigeid asju,” alustab Arbeiter. “Kui ma teen all jama, siis Kristal (Marko Kristal, Levadia peatreener – toim.) pole Jürgen Veber, kes jänku kaabu seest välja tõmbab. Üles on vaja mehi kasvatada, Markot ei huvita, kas noor on võitnud esiliiga või mitte, teda huvitab, kas ta saab hakkama või lohiseb hoopis treeningutel kaasa.”

Mees kiidab katsumusi, mida duublitöö teele ette viskab, kuid ei kahtle, et ta saaks hakkama ka Premium liigas.

Pakkumise üle mõlgutaks ta mõtteid, aga Eestis on ainult kolm klubi, mis Arbeiterit seda tegema paneks.

“Parem on olla duubliga kui amatööridega,” tunnistab viljandlane. “Enamik amatööridest on need, kes kolme klubi poolt kõrvale lükatud. See ei paku mulle nii palju pinget, kuna neil pole sisemist põlemist sama ohtralt kui noortel. Ma ei taha tegeleda vendadega, kes seda ise ei taha. Kui keegi tuleb trenni lihtsalt tulemise pärast, siis saadan ta minema. Kõlab

küüniliselt, aga ütlen, et mine tee muud asja ja sa tänad mind paari aasta pärast. Õpi endale amet ja ole riigile kasulik.

Muidu viidad ainult enda ja meeskonna aega ning midagi kasulikku ei tee.”

Arbeiter peab tähtsaks eksimist. Kui pallur pingutab ja üritab, siis pole keegi pahane, kui midagi tuksi läheb. Probleem tekib, kui on näha, et keegi toksib pidevalt puuga vastu pead nagu rähn.

Siis tuleb mõelda, kas viga on treeneris või mängijas. Koondises kuus väravat tagunud mees usub, et suures jalgpallis läbi lüüa on “sigakeeruline”.

PASI RAUTIAINENIST

Pasi oli üks tõeline supermotivaator, tema treeningud olid nagu laulupidu!

“Tahet on vaja, julma tahet, enesedistsipliini, mingil määral annet,” alustab välismaalgi mänginud Arbeiter ning vaatab siis enda karjääri algusesse.

“Mina suurde jalgpalli ei jõudnudki. Soome (Arbeiter mängis Kotka TP eest – toim.) pole suur jalgpall. Eks mul mingil määral annet oli, aga enesedistsipliiniga oli probleeme. Kui ise oleks praegu noore iseenda treener, siis ma oleks väga karm. Ei olnud ajusid nii palju peas. Meie jalgpallikultuur on nii õhuke. Inglismaal on meeletu eeskuju, sa tead, mille nimel tööd teed. Siin seda ei olnud. Viljandi mängis meistriliigas, käisin mänge vaatamas. Mingil määral mõtlesin, et tahaks ka seal olla, aga tungi ei tekitanud, sest samad vennad käisid kuskil töökohas autosid remontimas.

See ei olnud tollal elatusvahend, see oli kõigest hobi. Praegu asjad arenevad.”

expert liiga

FC Flora noored neiud lõpetasid gümnaasiumi medalitega

Foto: Lembit Peegel

Ilmselt arvavad kõik Expert liigas mängivad jalgpallurid, et vutt on maailma parim sportmäng.

Vahepeal pole aga “parim” piisav. Kui gümnaasium lõpetatud, tuleb mõelda, mis edasi? Mis saab jalgpallist, mis saab muust? Jalka võttis pihtide vahele kolm helget jalgpallipead, kellest kaks lõpetasid gümnaasiumi kuld- ja üks hõbemedaliga.

Tiina Trutsi siirdub gümnaasiumi kuldmedaliga South Alabama ülikooli.

Siim Kera

B

irgit Allmere, Ragne Hindrimäe ning Tiina Trutsi. Mis neid ühendab? Jalgpallurid. Õige.

Mängivad FC Floras. Õige. Näitasid gümnaasiumis, et jalgpalli ja haridust saab segada sama edukalt kui vanaema oma imemoosis maasikaid ja kõrvitsaid.

Veel õigem! Allmere ning Trutsi pistsid taskusse kuldmedali, Hindrimäe saagiks jäi hõbe. Tublid tüdrukud, kuigi neiud ise suurt kiitust üle ei tähtsusta ning väidavad, et autasud tulid pigem kergelt kui raskelt! Keskharidus on aga alles esimene samm. Mis saab edasi? Kes puksib kelle ringist välja? Kas peale jääb vutt või ülikool? Või leitakse hoopis harmoonia?

Mõni aasta tagasi oli rahvuskoondislane Tiina Trutsi lähedal AC Milaniga liitumisele, 13. augustil istub ta lennukile ning õhumasin viib ta teisele poole ookeani. Kaaslaseks samuti rahvussatsis mängiv Tammeka mängunaine GreteLilijane Küppas, sihtkohaks sweet home Alabama. Neidude uueks koduks on 1702. aastal Prantsuse kolonialistide asutatud Mobile’i linnas asuv South Alabama ülikool. Trutsi on elevil.

“Olen palju kodutööd teinud, treeneriga räägime iga nädal, samuti tean juba 56

JALKA AUGUST 2014

Foto: Lembit Peegel

Ragne Hindrimäe sihib rakenduskeemia eriala Tallinna tehnikaülikoolis.

võistkonnakaaslasi,” räägib 18 korda sinist rahvussärki kandnud poolkaitsja Trutsi.

“Mulle tegi mitu kooli pakkumise, aga seal tundus kõige professionaalsem keskkond.

Seda näitab seegi, et peatreener käis märtsis meiega Eestis kohtumas.”

Omal ajal käis Trutsi pikalt tantsutrennis, samal ajal vihtus ümbruskonna lastega Nõmme sanatooriumi pargis ning tänaval autode vahel jalgpalli. Lõpuks otsustaski nahkkera kasuks. 13aastaselt läks trenni ning varsti kutsuti juba U17 vanuseklassi Balti turniirile.

“See oli väikene šokk,” meenutab Tallinna Arte gümnaasiumi jalgpalliklassi lõpetanud Trutsi kiiret sündmuste käiku.

Nii see kõik algas. Trutsi armastust vuti vastu ei kõiguta tema sõnul miski ning ta loodab professionaalsele tasemele jõuda. USA ülikool annab selleks kindlasti hea pinnase. Ja kui vutimaailm kaob jalge alt, siis on olemas haridus.

Trutsi plaanib Lõuna-Alabamas õppida biomeditsiini. Keemia ja bioloogia on talle alati meeldinud, kuid arstiks ta ei soovi – selleks ei talu Trutsi piisavalt verd.

Tundub, et punase elumahlaga on paremini sina peal keskväljamängija Ragne Hindrimäe, kelle plaanis on

expert liiga Foto: Lembit Peegel

Birgit Allmere plaanib saada füsioterapeudiks.

Tallinna tehnikaülikoolis rakenduskeemiat studeerida. Raplamaalt Pahkla külast pärit neiu unistuseks on töötada politseilaboris. Nooruspõlves sai palju kriminaalsarju vahitud! Jalgpallur oleks võinud tarkusi omandada ka South Walesi ülikoolis kohtumeditsiini õppides, kuid lõpuks otsustas siiski kodumaale jääda. Siin ootab teda juuli lõpus ees põlveoperatsioon, mille tõttu ei saa ta järgmised kuus kuud mängida. Kas jalgpalliga on kõik? Hindrimäe plaanib tagasi tulla, kuid kaugema tuleviku puhul on ta kahtlevamal seisukohal.

“See on väga keeruline (kas jalgpall või muu – toim.), Eestis ju väga kõrgel tasemel mängida ei saa, Expert liigas on praegu kolm klubi, mis heal tasemel,” lausub samuti Arte gümnaasiumi vutiklassi lõpetanud neiu, kellele muide väga meeldib taevast pildistada. “Kui mängida, siis ikka professionaalselt. Bakalaureuseõppe lõpetan ära, siis saan vaadata, mis maal ma jalgpalliga olen. Kas on mõtet edasi minna või pigem haridusele panustada?”

Flora kaitsemängija Birgit Allme-

re seletab innukalt, et “iga päev tuli telekast jalgpall!”. Just nii – isa ja venna abil – sai temagi endale vutipisiku.

Trenni läks ta küll alles 14aastaselt, kuid tundub, et hiline alustamine on Eesti naistejalgpallis pigem reegel kui erand. Allmere plaanib füsioterapeudiks õppida, kuigi artikli kirjutamise ajal kaalus ta veel arvutisüsteemidesse või rakenduskeemiasse süvenemist.

Füsioteraapia on Tallinna Õismäe gümnaasiumi lõpetanule igatahes kõige südamelähedasem. Aastate jooksul on

ta jalgpallurina füsioterapeutide abi ja hoolt tunda saanud ning see tekitas temalgi isu samale alale suunduda. Vutist loobumist kõrgkool aga ei tähenda.

“Tahaksin korralikku haridust saada, aga jalgpalli küll ei jäta,” on Allmere kindel. “Olen siiamaani hakkama saanud (õppimise ja spordiga – toim.), saan edasi. Kui keegi jalgpallist loobub, siis ju ta pole lihtsalt ise piisavalt tahtnud.

Mina mängin nii kaua, kui ise tahan, ja kui enam liigutada ei jaksa, siis olen füsioterapeut (naerab – toim.).”

Kumb valida?

Hariduse ja vuti vaheline vastasseis on naistejalgpallis intriigirohke teema. Alles mais hurjutas koondise peatreener Keith Boanas noori, kes toovad rahvusesindusest loobumise vabanduseks õppimise. Uurisime Eesti naiste jalgpallikoondise abitreenerilt ning noortekoondiste lootsilt Katrin Kaarnalt (pildil), milline olukord tegelikult valitseb.

Foto: Lembit Peegel

Kui suur probleem see on, et noored valivad jalgpalli ja hariduse vahel?

Mina ütlen, et ei pea valima, aga tihtipeale valitakse. Kui tahta, siis on võimalik mängida jalgpalli ja käia ka ülikoolis. Meil on A-koondises pallureid, kes praegu doktoriõppes õpivad! Kõrgkool ei ole takistus, pigem tulevad mängu ambitsioonid ja motivatsioon. Samamoodi on meil noortekoondises mängijaid, kes on teinud valiku, et nemad keskenduvad rohkem õppimisele, ja ei leia endas piisavalt motivatsiooni, aega, jõudu või tahtmist, et jalgpalliga tõsisemalt tegeleda.

Kui palju sa noortekoondiste treenerina selliste probleemidega tegelema pead?

Ikka pean. Õnneks küll mitte palju, aga paraku on selliseid tüdrukuid, kes ei taha enam koondises mängida, sest nad ei leia aega, et rohkem pingutada või rohkem vaeva näha. See on nende enda valik. Mõni mängib jalgpalli, teine teeb muid toimetusi. Oleme mängijatega rääkinud ja neile seletanud, et ei pea sõpradest, kinost ja muust vabast ajast loobuma. Oluline on planeerida oma päeva, nädalat, kuud, siis on võimalik leida aega, et minna kinno või teatrisse. Tuleb ainult eesmärgid paika panna.

Kas üritate mängijaid ümber veenda?

Eks me proovime. Kui on võimalik, siis räägime ja laseme noorel asja üle mõelda.

On näiteid, kus mõni mängija on lõpuks leidnud, et ega tal ju muud väga teha pole, kui jalgpalli mängida (naerab – toim.), ning on tänu sellele vuti juurde jäänud.

Ega kedagi ümber veenda ei saa, üritame nõu anda. Kedagi sundida ei saa.

HEA ELU TEHNIKA TALLINN Magistrali Keskus / Sõpruse pst. 201/203 • 677 7256 HAAPSALU Rannarootsi Keskus / Rannarootsi tee 1 • 473 4033 JÕHVI Keskväljak 6 • 337 1308 JÕGEVA Suur 42 • 772 2047 KOHTLA-JÄRVE Vironia Keskus / Järveküla tee 50 • 332 8410 KURESSAARE Tallinna tn 27 • 453 3611 PÄRNU Kaubamajakas / Papiniidu 8/10 • 44 50065 RAKVERE Põhjakeskus / Haljala tee 4 • 324 4147 RAKVERE Koidula tn 2 • 322 3268 VILJANDI UKU Keskus / Tallinna tn 41 • 433 5333 VÕRU Vabaduse 1 • 782 1822 RAPLA Tallinna mnt • 484 4040 TÜRI Tallinna tn 4 • 384 8762.

www.expert.ee

jalkaliit

Kuidas kerkivad staadionid ja valmib muruvaip?

Suure jalgpallilahingu õnnestumisel on oluline osa staadioni ja väljakukatte ettevalmistusel.

U

ued staadionid, moodsad kunstmurukatted, oskusteave ja igapäevane hooldus, et hoida Eesti platsid parimal võimalikul tasemel. Kõike seda ja palju muudki haldab jalgpalliliidu infrastruktuuri osakond eesotsas Targo Kaldojaga.

Infrastruktuuri valdkonnas on viimaste aastate jooksul tehtud mitu suurt sammu edasi, näiteks valmis esimene täismõõtmetega sisehall ja mitu FIFA kõrgeimale sertifikaadile vastavat kunstmuruväljakut. Samas tõdeti aastal 2011 valminud infrastruktuuri arengukavas, et pikk tee on veel minna – kui Eestis on üks jalgpalliväljak iga 9500 inimese kohta, siis näiteks Rootsis on see number 2500.

Suhtlus omavalitsustega Targo Kaldoja koos projekteerija Teet Ilvese ja töömeeste brigaadiga, kuhu kuuluvad areenimeister Mihkel Puusepp ning Riho Hermet, Jürmo Lehtsalu ja Jako Arikainen, haldavad nii A. Le Coq Arenat kui ka kogu rahvusstaadioni treeningkeskust, samuti näeb neid mitmel väljakul üle Eesti kas hooldust tegemas, nõu andmas või uut platsi projekteerimas.

58

JALKA AUGUST 2014

Foto: Priit Mürk

“Vastutame kõigi nende ehitustööde juhtimise eest, kus jalgpalliliit on rahaliselt õla alla pannud, aga oleme nõu ja jõuga abiks ka mujal,” selgitab Kaldoja. “Staadionite komisjoni kaudu litsentseerime klubide infrastruktuuri.

Koordineerime ja teeme osaliselt ka ise hooldust. Pakume omavalitsustele tasuta staadioniprojekteerimist.

Püüame arendada kogu Eesti infrastruktuuri tervikuna. Abistame klubisid ja kohalikke omavalitsusi nõuga – oleme käinud omavalitsusliitudes esinemas, kohtunud 50–60 omavalitsusega ning mitmed on tellinud meilt ka konsultatsiooni ja loomulikult projekte. Meie käest saab alati nõu, sest kogemust on aastate jooksul ikka kogunenud. Sinna hulka kuuluvad näiteks muru, väravate, hooldusmasinate jms ostmine või üldse kõik, mis infrastruktuuriga seotud.”

Hea planeering on kõige alus Peale infrastruktuuri arendamise ka UEFA delegaadi ametit pidav Kaldoja rõhutab, et uue staadioni ehitamisel on oluline kõik põhjalikult läbi mõelda.

Alates otsusest, mitu istekohta rajada – sellest sõltub nii Eesti-sisene kui ka rahvusvaheline kategooria –, kuni

selleni, et muruväljak oleks kvaliteetsel pinnasel. Samuti peavad suurte matšide võõrustamiseks olema kõik vajalikud ruumid nii võistkondadele, kohtunikele, ajakirjanikele, dopingukontrollile jne.

“On mõistetav, et raha on vähe, aga hea planeerimine on ikkagi kõige alus,” lausub Kaldoja. “Targad lahendused aitavad ka kulusid kokku hoida. Oluline on planeerida staadion selliselt, et saaks võimaluste tekkides seda laiendada, rajada valgustuse jne.”

Jõudumööda areneb ka meie esindusstaadion Lillekülas. Sügiseks valmib Põhjatribüüni esimesel korrusel uus pressikeskus, Läänetribüünil aga peakaameraplatvorm ja kommentaatorikohad.

Infrastruktuuri osakonna ülesandeks on ka rahvuskoondiste mängudeks väljakute ettevalmistus, mis ulatub kastmisest ja niitmistest reklaamide ülespanekuni. Kui küsida Kaldoja käest, milline on Eesti parima muruga staadion, vastab ta nii: “A. Le Coq Arena või Kadrioru staadion. Kui ma ütleks A. Le Coq Arena, siis kergitaks oma saba, aga hindan väga ka Kadriorus tehtavat tööd – nende hooldus on tasemel.”

Õnne ei saa osta.

Kinkida saab.

Toeta laste jalgpalliturniiri!

900 6690 5 € 900 6680 10 € 900 6670 25 € www.sos-lastekyla.ee

Helista annetustelefonidele ja toeta asenduskodu laste jalgpalliturniiri.

treener

Algimantas Ljubinskas tuli n천u andma Tartusse, sest seda siin vajati.

60

JALKA AUGUST 2014

Foto: Irmantas Gelunas/Scanpix

treener

Algimantas Ljubinskas – suure raha järele ei jookse Omamoodi Eesti jalgpalliajalugu teinud Tartu FC Santos vajas Euroopa liigas osalemiseks kõikidele muudele tingimustele lisaks Pro litsentsiga peatreenerit – sobiv mees leiti endise Leedu koondise peatreeneri Algimantas Ljubinskase näol.

Oliver Jakobson

“M

eelis rääkis päris hästi,” naerab teenekas treener, kui uurida, kuidas ta Santosesse sattus – Meelis on Santose president Meelis Eelmäe. Tal olid head tuttavad Leedus, kes omakorda tundsid Ljubinskast, ja nii otsad kokku jooksidki. Ljubinskas ise kasutab enda siinse ameti kohta terminit treenerkonsultant.

“Erinevatel põhjustel pole mul viimased aastad olnud võimalik igapäevaselt treenerina töötada,” sõnab Ljubinskas, kes ei lase end häirida ka asjaolust, et Santose puhul on siiski tegemist amatöörsatsiga.

“Seetõttu on mulle väga sobilik siinne konsultandi töö. Ma olen juba 62aastane, Euroopasse suure raha järele ma enam joosta ei taha – pigem annan oma kogemusi edasi neile, kes seda tahavad. Seda enam, et olen oma karjääri jooksul läbinud treenerina kõik etapid alates pisikestest poistest kuni rahvuskoondiseni.”

Ljubinskase enda pallurikarjäärile tõmbas kriipsu peale põlvetrauma. Soov, tahe ja unistused olid suured, aga kui temast mängumeest ei tulnud, haaras ta kohe kinni võimalusest töötada treenerina, alustades päris pisikestest poistest.

Treeneritöö tundus mehele sobivat, sest juba 1982. aastal sai temast Kaunase Žalgirise peatreener ning omakorda noorim peatreener Nõukogude Liidu meistrivõistluste ajaloos. Põnevaim aeg treenerina oli aga kindlasti vast iseseisvunud Leedu koondise juhtimine.

Mängijatega saavutas Ljubinskas suurepärase klapi – ei olnud ka seda probleemi, et paremad pallurid oleksid soovinud suure Venemaa või SRÜ särki kanda.

“Eestlased ja leedukad on selles

cv Algimantas Ljubinskas Sündinud 4. november 1951 Karjäär: mängijana 1973–76 – Vilniuse Žalgiris

treenerina 1983–85 – Vilniuse Žalgiris 1988 – Abhani Limited Dhaka (Bangladesh) 1991–95 – Leedu rahvuskoondis 1995–97 – Kaunase Kareda 1997–98 – Vilniuse Panerys 1998 – Bialystoki Jagiellonia (Poola) 2002–2003 – Leedu U21 2003–2008 – Leedu rahvuskoondis 2010 – FC Lviv (Ukraina) 2011–2012 – FC Kaisar (Kasahstan) 2014 – ... Tartu FC Santos

suhtes väga sarnased – me tahame olla iseseisvad ja ise hakkama saada,” märgib Ljubinskas, kellel tuli muuhulgas võidelda bürokraatliku lolluse vastu.

“Probleemid olid alaliidus, meil olid suured lahkarvamused.”

Ta hoidis koondisetüüri neli aastat ja kutsuti sellele kohale tagasi 2003. aastal – seekord viieks aastaks. Selle aja sekka jääb ka näiteks 1 : 1 viik vastse maailmameistri Saksamaaga. Ometi on Ljubinskas Leedu alaliidu peale pahane, seda enam, et teised Balti riigid on teinud võimsama arengu kui Leedu.

“Alaliidus on väga suured probleemid, seal tahetakse näha ennast jalgpallis,

mitte ei tehta kõike jalgpalli heaks. Ma vaatan Eesti süsteemi ja üks silm nutab, teine naerab – pean ütlema suured komplimendid Eesti jalgpalli arendajatele – siinsed baasid, võimalused –, kõik on eduks loodud, meil aga puuduvad elementaarsed spordirajatisedki, mida koondis vajaks,” muutub Ljubinskas üsna sõnakaks. “Elame stagnatsioonis – meil ei olnud üheksakümnendate aastate alguses Eesti alistamisega mitte mingeid probleeme, nüüd aga ...”

Samadel põhjustel ei saa me Ljubinskasega filosofeerida teemal, kas jalgpall võiks kunagi saada sama populaarseks spordialaks ja elu osaks Leedus, kui seda on korvpall: “Selle jaoks peab alaliit tööle hakkama, oleme praegu situatsioonis, kus meistriliigasse on võimalik endale koht osta, mitte saavutada seda sportliku printsiibi kaudu, süsteem ei toimi!”

Kuid Tartus süsteem toimib, mille tõestuseks on ka osalemine eurosarjas.

“Me andsime endale aru, et asjaarmastajad proffide vastu ei saa, imet ei lootnud,” kommenteerib Ljubinskas allajäämist kahe mängu kokkuvõttes 1 : 13 Tromsö meeskonnale. “Kuid kogemus oli meeletu – usun, et kõik mehed said aru ja mõistsid, kas ja kui palju nad jalgpallis saavutada tahavad.

Ning et edu saavutamiseks on vaja teha palju tööd – seda enam, et meie vastas oli vaid Tromsö, mitte mõni jalgpallimaailma absoluutne tipp.”

“Meil on noor klubi, noored treenerid, töö käib, potentsiaali jagub,” mõtiskleb Ljubinskas. “Ma ei näe põhjust, miks me ei peaks samm sammu haaval mõne aasta pärast meistriliigasse välja jõudma.”

2014 AUGUST JALKA

61

augusti kalender

Rahulik augustikuu pakub Sillamäe Kalevi kaht vastasseisu Tallinna kõva kolmik peab augustis omavahel väikese “miniturniiri”. Võibolla pannakse nendes mängudes alus meistritiitlile? Naised mängivad kodus MM-valikmängu Tšehhimaaga.

Lühendid: TNTK – Tallinna Noorte Treeningkeskus. Võimalikke kalendrimuudatusi vaata www.jalgpall.ee.

Premium liiga

Reede, 1. august

19.00 JK Sillamäe Kalev – Tartu JK Tammeka

Sillamäe Kalevi staadion 19.00 Tallinna FC Infonet – Jõhvi FC Lokomotiv

Sportland Arena Laupäev, 2. august

16.00 Narva JK Trans – Nõmme Kalju FC

Narva Kreenholmi staadion 19.00 JK Tallinna Kalev – Paide Linnameeskond

Kalevi keskstaadion

Teisipäev, 19. august

19.00 JK Sillamäe Kalev – Tallinna FC Infonet

Sillamäe Kalevi staadion 19.00 Narva JK Trans – Jõhvi FC Lokomotiv

Narva Kreenholmi staadion 19.00 Paide Linnameeskond – Nõmme Kalju FC

Paide linnastaadion 21.00 Tartu JK Tammeka – Tallinna FC Flora

Tartu Tamme staadion

19.00 Tallinna FC Flora II – FC Kuressaare

A. Le Coq Arena I muru 19.00 Tallinna FC Levadia II – Rakvere JK Tarvas

Maarjamäe staadion

Reede, 8. august

19.00 FC Kuressaare – Vändra JK Vaprus

Kuressaare linnastaadion Laupäev, 9. august

Reede, 22. august

19.00 Tallinna FC Flora II – Kiviõli FC Irbis

A. Le Coq Arena I muru

Laupäev, 23. august

19.00 Pärnu Linnameeskond – Nõmme Kalju FC II

Pärnu Kalevi staadion 19.00 Viljandi JK Tulevik – Tallinna FC Levadia II

Viljandi linnastaadion

Pühapäev, 10. august

19.00 Tallinna FC Levadia – Tallinna FC Flora

Kadrioru staadion

19.00 Nõmme Kalju FC – Jõhvi FC Lokomotiv

Kadrioru staadion 19.00 Tallinna FC Infonet – Tartu JK Tammeka

Sportland Arena

19.00 Jõhvi FC Lokomotiv – JK Sillamäe Kalev

Jõhvi linnastaadion 19.00 Tallinna FC Flora – Tallinna FC Infonet

A. Le Coq Arena 19.00 Tartu JK Tammeka – JK Tallinna Kalev

Tartu Tamme staadion

16.00 Tallinna FC Levadia – JK Sillamäe Kalev

Kadrioru staadion 19.00 Narva JK Trans – JK Tallinna Kalev

Narva Kreenholmi staadion 19.00 Tallinna FC Flora – Paide Linnameeskond

A. Le Coq Arena

Kolmapäev, 13. august

Esmaspäev, 4. august Reede, 8. august

Laupäev, 9. august

16.00 Nõmme Kalju FC – Tallinna FC Levadia

Kadrioru staadion 19.00 Paide Linnameeskond – Narva JK Trans

Paide linnastaadion Reede, 15. august

19.00 Jõhvi FC Lokomotiv – JK Tallinna Kalev

Jõhvi linnastaadion 19.00 Tallinna FC Levadia – Tartu JK Tammeka

Kadrioru staadion Laupäev, 16. august

16.00 Nõmme Kalju FC – Tallinna FC Flora

Kadrioru staadion 19.00 JK Sillamäe Kalev – Narva JK Trans

Sillamäe Kalevi staadion 19.00 Tallinna FC Infonet – Paide Linnameeskond

Sportland Arena Esmaspäev, 18. august

19.00 JK Tallinna Kalev – Tallinna FC Levadia

Kalevi keskstaadion

Reede, 29. august

18.30 Nõmme Kalju FC – Tallinna FC Infonet

Kadrioru staadion Laupäev, 30. august

13.00 Jõhvi FC Lokomotiv – Tallinna FC Flora

Jõhvi linnastaadion 16.00 JK Sillamäe Kalev – JK Tallinna Kalev

Sillamäe Kalevi staadion 19.00 Tartu JK Tammeka – Narva JK Trans

Tartu Tamme staadion

Esiliiga

Reede, 1. august

19.00 Vändra JK Vaprus – Pärnu Linnameeskond

Vändra staadion Pühapäev, 3. august

19.00 Kiviõli FC Irbis – Tallinna FC Puuma

Kiviõli linnastaadion 19.00 Nõmme Kalju FC II – Viljandi JK Tulevik

Hiiu kunstmuru Foto: Lembit Peegel

19.00 Rakvere JK Tarvas – Tallinna FC Puuma

Rakvere linnastaadion Laupäev, 16. august

19.00 Tallinna FC Levadia II – Pärnu Linnameeskond

Maarjamäe staadion Pühapäev, 17. august

19.00 Kiviõli FC Irbis – Rakvere JK Tarvas

Kiviõli linnastaadion 19.00 Nõmme Kalju FC II – FC Kuressaare

Hiiu kunstmuru 19.00 Tallinna FC Puuma – Viljandi JK Tulevik

Lasnamäe SPK kunstmuruväljak 19.00 Vändra JK Vaprus – Tallinna FC Flora II

Vändra staadion Kolmapäev, 20. august

16.00 Tallinna FC Flora II – Nõmme Kalju FC II

A. Le Coq Arena I muru 19.00 Pärnu Linnameeskond – Tallinna FC Puuma

Pärnu Kalevi staadion 19.00 Viljandi JK Tulevik – Rakvere JK Tarvas

Viljandi linnastaadion 19.00 Vändra JK Vaprus – Kiviõli FC Irbis

Vändra staadion 19.30 FC Kuressaare – Tallinna FC Levadia II

Kuressaare linnastaadion Laupäev, 23. august

19.00 Kiviõli FC Irbis – Viljandi JK Tulevik

Kiviõli linnastaadion Pühapäev, 24. august

19.00 Nõmme Kalju FC II – Vändra JK Vaprus

Hiiu kunstmuru 19.00 Rakvere JK Tarvas – Pärnu Linnameeskond

Rakvere linnastaadion 19.00 Tallinna FC Levadia II – Tallinna FC Flora II

Maarjamäe staadion 19.00 Tallinna FC Puuma – FC Kuressaare

Lasnamäe SPK kunstmuruväljak Reede, 29. august

Nõmme Kalju – Tallinna Levadia lahing toimub 9. augustil.

62

JALKA AUGUST 2014

18.45

18.45

FC Kuressaare – Rakvere JK Tarvas Kuressaare linnastaadion Viljandi JK Tulevik – Pärnu Linnameeskond Viljandi linnastaadion

Laupäev, 30. august

13.00 Vändra JK Vaprus – Tallinna FC Levadia II

Vändra staadion

augusti kalender Pühapäev, 31. august

16.00 Kiviõli FC Irbis – Nõmme Kalju FC II

Kiviõli linnastaadion 16.00 Tallinna FC Flora II – Tallinna FC Puuma

A. Le Coq Arena I muru

Esiliiga B

Reede, 1. august

19.00 FC Elva – Tartu FC Santos

Elva linnastaadion Laupäev, 2. august

19.00 JK Sillamäe Kalev II – Kohtla-Järve JK Järve

Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak 19.00 Maardu FC Starbunker – Tallinna FC Infonet II

Maardu linnastaadion 19.00 Tallinna FC Flora III – HÜJK Emmaste

Sportland Arena Neljapäev, 7. august

19.00 HÜJK Emmaste – Tallinna JK Legion

Männiku staadion Laupäev, 9. august

13.00 Tallinna FC Infonet II – Tallinna FC Flora III

Sportland Arena 19.00 Maardu FC Starbunker – JK Sillamäe Kalev II

Maardu linnastaadion Pühapäev, 10. august

19.00 Tallinna FC Ararat TTÜ – FC Elva

Sportland Arena 19.00 Tartu FC Santos – Kohtla-Järve JK Järve

Tartu Tamme staadion Kolmapäev, 13. august

20.30 Tallinna FC Ararat TTÜ – JK Sillamäe Kalev II

Sportland Arena Neljapäev, 14. august

19.00 Tallinna FC Flora III – Maardu FC Starbunker

Sportland Arena

Pühapäev, 17. august

16.00 Tallinna JK Legion – Tallinna FC Infonet II

Sportland Arena 19.00 FC Elva–HÜJK Emmaste

Elva linnastaadion 19.00 JK Sillamäe Kalev II – Tartu FC Santos

Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak 19.00 Kohtla-Järve JK Järve – Tallinna FC Ararat TTÜ

Kohtla-Järve spordikeskuse staadion Kolmapäev, 20. august

13.00 Tallinna FC Flora III – JK Sillamäe Kalev II

Sportland Arena 16.00 Tallinna FC Infonet II – FC Elva

Sportland Arena 19.00 HÜJK Emmaste – Kohtla-Järve JK Järve

Männiku staadion 19.00 Maardu FC Starbunker – Tallinna JK Legion

Maardu linnastaadion 19.00 Tallinna FC Ararat TTÜ – Tartu FC Santos

Sportland Arena Laupäev, 23. august

13.00 Kohtla-Järve JK Järve – Tallinna FC Infonet II

Kohtla-Järve spordikeskuse staadion 13.00 Tallinna JK Legion – Tallinna FC Flora III

Sportland Arena Pühapäev, 24. august

16.00 FC Elva – Maardu FC Starbunker

Elva linnastaadion 16.00 JK Sillamäe Kalev II – Tallinna FC Ararat TTÜ

Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak 19.00 Tartu FC Santos – HÜJK Emmaste

Tartu Tamme staadion Neljapäev, 28. august

19.00 Tallinna FC Ararat TTÜ – HÜJK Emmaste

Sportland Arena

Pühapäev, 31. august

13.00 Maardu FC Starbunker – Kohtla-Järve JK Järve

Maardu linnastaadion 13.00 Tallinna FC Infonet II – Tartu FC Santos

Sportland Arena 16.00 JK Sillamäe Kalev II – Tallinna JK Legion

Sillamäe Kalevi kunstmuruväljak 19.00 Tallinna FC Flora III – FC Elva

Sportland Arena

Koondised Naised A-koondis

Kolmapäev, 20. august

14.00 Eesti–Tšehhi

A. Le Coq Arena MM

U19

Kolmapäev, 27. august

Eesti – Põhja-Iirimaa

Tallinn

Reede, 29. august

Eesti – Põhja-Iirimaa

Tallinn

U17 UEFA sõprusturniir

Teisipäev, 12. august

18.00 Eesti–Türgi

EJL TNTK

Kolmapäev, 13. august

18.00 Eesti – Fääri saared

EJL TNTK Reede, 15. august

12.00 Eesti–Aserbaidžaan

EJL TNTK

lisaaeg Veakoht

Märgilise tähendusega säuts

Autor: Margus Kontus

Iraanlaste avamäng MMil Nigeeria vastu ei jäänud nägemata ka LähisIda riigi presidendil Hassan Rouhanil. Mees (või pigem tema meediatiim) säutsus Twitterisse pildi, kus vaimulik Rouhani istus mugavalt oma diivanil, jalas dressipüksid, seljas lühikeste varrukatega (!) koondisesärk, laual värsked puuviljad ning tee. Kui mehe eelkäija Mahmoud Ahmadinejad oli tuntud vutifänn, siis jalgpallipilt Rouhanist on üks esimesi, mis vaimulikku presidenti töövälisel ajal kujutab. Ei saa unustada, et Iraani vaimulikud on varem jalgpalli kui läänelikku spordiala kritiseerinud ning on vastu sellelegi, kui mehed kannavad lühikeste käistega hamet.

Majavalitsuste turniirilt Nõukogude Liidu kõrgliigasse: Mati Gilden

van a

foto

nil auringi.

Mati Gilden võinuks kuuluda Foto: Lembit Peegel Majavalitsuste turniirid olid posamasse rivvi selliste sõjaeelsete pulaarsed ka mujal ja järgmise aasta kuulsustega nagu Richard Kure7. augustil korraldati Tartus Tamme maa, Leonhard Kass, Heinrich Uukstaadionil kahe Eesti suurema linna kivi, Georg Siimenson jt, kui Eesti majavalitsuste koondmeeskonna saanuks pärast teist maailmasõda omavaheline jõuvõtt. Pealinna poisid areneda vaba riigina. Punaimpeevõitsid 1 : 0, mängu ainsa värava lõi riumisse kängitsetud Eesti ja selle Mati Gilden. jalgpallurid olid ära lõigatud vabast Majavalitsuste turniiridelt üles maailmast ning sundsuhtlesid Nõukasvanud poisse kasutas hiljem Talkogude Liidu piires. linna Normas treener Uno Piir. 1959.

Mati Gilden kuulus niinimetatud aastal oli Norma Eesti NSV meistriliimajavalitsuste meeskondade põlvga uustulnuk, kelle keskmine vanus konda. 10. juulil 1955 sai Gilden oma 18,5 aastat, kusjuures Toomas Kaldma esimese olulise võidu. Sinistes säroli 16aastasena noorim terves liigas. kides Turist (majavalitsus 113) võitis Teiste seas mängis Normas ka Gilden.

Kadrioru staadionil majavalitsusteJärgmisel aastal kuulus ta Nõukogude vahelise poistejalgpalli karikavõistluLiidu meistrisarjas palliva Tallinna Kase finaalis kollastes särkides Pioneeri Mati Gilden 1967. aastal Tallinna Dünamo eest pallimas. levi duublisse, tehes kaasa ka mõnes (majavalitsus 86) 3 : 1. Skoori tegid põhimeeskonna mängus. 1961. aastal selles mängus tulevased ässad: võitjate poolel Mati Gilden, kuulus Gilden juba esindus-Kalevisse ja tegi kaasa terve Heino Angerjas ja Andres Gaikovitš ning kaotajate eest Toivo hooaja Nõukogude Liidu kõrgliigas.

Vapper. Heino Angerjas oli väga andekas mitmekülgne sporSamal aastal mängis Kalev muuhulgas ka mõned sõprusdipoiss, kes tuli Tallinna koolinoorte meistriks nii jalgpallis kui mängud. Kui Nõmme Kalju viigistas tänavu kodus Euroopa jäähokis, kuid valis hoopis lauatennise, milles tuli meeskondliiga arvestuses Reykjaviki Framiga 2 : 2, siis meie kõrgliiga likult Eesti meistriks (1975). Andres Gaikovitš ja Toivo Vapper Kalev sai Kalevi staadionil sama vastase üle kergema võidu kuulusid koos Gildeniga kuuekümnendate aastate koorekihti 3 : 0. Arvo Tamkõrva kahele kollile lisas Gilden ühe. Gildenit jalgpallis. loeti okupatsiooniaja üheks paremaks tehnikameheks.

Angerjas, muuseas, valiti nimetatud turniiri parimaks mängijaks. Auhinnad anti kätte Tallinna Dünamo – Užgorodi indrek schwede Spartaki mängu vaheajal ja võitjameeskond sooritas staadio-

minu lemmikkoondis Eesti jalgpallimälumängu meistrivõistluste korraldaja Siim Avi Foto: erakogu Lapsepõlves oli mu lemmikkoondis Paraguay, mis jäi mulle meelde tänu nende ekstravagantsele väravavahile Jose Luis Chilavertile 1998. aasta MMil. Chilavert oli huvitav persoon, kes pani ka meeskonna mängima. Kuna Paraguay ei pääse igale MMile, olen alati endale välja valinud mõne muu maa koondise ja seekord oli selleks Costa Rica.

Valiku juures on oluline, et saaksin eestlasena end selle koondisega samastada, ja seetõttu on mu lemmikud ikka väikese riigi meeskonnad. Suurtele on igav kaasa elada. Mulle meeldivad tuhkatriinulood, sest see on ka Eesti võimalus. Mulle meeldib, et kõigil oleks võimalus. Elasin kaasa ka Lätile, kui lõunanaabrid EM-finaalturniiril mängisid. Costa Rica on ka suhteliselt väike riik, kes mängis lisaks emotsionaalselt.

LHV panga edetabel Juunikuu toetussummade esimesed 20 on sellised: 1. Eesti Jalgpalli Liit 2. JK Tallinna Kalev 3. Tartu Jalgpallikool Tammeka 4. Nõmme Kalju FC 5. Põlva FC Lootos 6. Tallinna FC Flora 7. FC Kuressaare 8. Rahvuskoondise fänniklubi Jalgpallihaigla 9. Tallinna JK Piraaja 10. JK Jalgpallihaigla 11. FC Kose 12. FC Hell Hunt

13. FC Eston Villa 14. Tallinna FC Levadia 15. FC Nõmme United 16. JK Welco Elekter 17. Pärnu Linnameeskond 18. Viimsi MRJK 19. SK Tääksi 20. Rakvere JK Tarvas

lisaaeg Augustikuu sünnipäevad 01.08 Andrei Borissov 02.08 Aleksandr Staruhhin 02.08 Sten Kaldma 03.08 Ats Purje 04.08 Siim Tenno 05.08 Janno Kivisild 05.08 Kaimar Saag 07.08 Andero Pebre 08.08 Gert Olesk 09.08 Toomas Nõmmiste 09.08 Meelis Kuivits 10.08 Jan Važinski 11.08 Tarmo Rüütli 11.08 Svetlana Hvatova 11.08 Tõnis Kalde 11.08 Hannes Kaasik 11.08 Kaire Palmaru 14.08 Mihhail Starodubtsev 15.08 Marko Leevand 16.08 Toomas Kaldma 16.08 Konstantin Vassiljev 17.08 Annika Tikk 18.08 Siim-Sten Palm 19.08 Rauno Kööp

45 66 46 29 24 37 26 23 41 42 39 50 60 42 38 36 30 32 37 71 30 34 22 25

19.08 Nikita Baranov 20.08 Eigo Mägi 20.08 Marek Naaris 21.08 Martin Vunk 21.08 Jaan Kekišev 21.08 Liis Emajõe 22.08 Ander Aaviku 22.08 Urmo Visnapuu 23.08 Georgi Rjabov 23.08 Tiit Raudnagel 24.08 Paul Kask 25.08 Kristjan Tiirik 26.08 Frank Bernhardt 27.08 Ants Juhvelt 27.08 Valeri Terentjev 27.08 Ainar Kuusk 28.08 Tarmo Lehiste 29.08 Sander Viira 30.08 Sergei Zamogilnõi 30.08 Reelika Vaher 30.08 Liis Saharov 31.08 Ken Kallaste 31.08 Rasmus Munskind

22 40 33 30 25 23 32 39 76 59 28 32 45 69 67 42 44 25 61 36 34 26 25

Vutiturniir toob kokku asenduskodulapsed üle Eesti 19. augustil toimub juba seitsmendat korda asenduskodulaste jalgpalliturniir, mis sel korral kannab nime Keila SOS Cup. 2007. aasta suvel alguse saanud jalgpalliturniir on kasvanud aastatega meeleolukaks kokkusaamiseks, kus võistlusmoment käib käsikäes meelelahutusega.

Läbi aegade on jalgpalliturniir kandnud erinevaid nimetusi, sponsorite järgi. Kuigi sel aastal oli turniiri jätkamine kahtluse all, siis laste nõudmisel ei olnud võimalik kauaoodatud sündmust vahele jätta. SOS Lasteküla Eesti Ühingu tegevdirektori Margus Oro sõnul on vutiturniir väga oodatud sündmus kõigi laste seas.

“2007. aastal andsime lubaduse, et see turniir jääb aastateks püsima, ja seda lubadust pole lapsed lasknud murda,” sõnas Oro. Aastatega on lastel tekkinud sõprussuhted teiste asenduskodude lastega ning see on väga hea võimalus kord aastas omavahel kokku saada. Kuid selgemast selgem on, et lastele on eelkõige oluline sportlik tegevus ja võimalus omavahel spordi kaudu suhelda.

Palli aetakse taga kahes vanuseklassis (13–15- ja 8–12aastased) ja seekord toimub mõõduvõtmine ühel päeval. Praeguseks on oma kinnituse osaleda andnud asenduskodude lapsed Tallinnast, Tartust, Elvast, Haapsalust, Lätist ja Keilast. Turniiri toimumiskoht on Keila SOS Lasteküla staadion.

Juba aastaid valmistab Swissotel jalgpalliturniiri jaoks suure tordi. Lisaks tunnustame lapsi sportlike saavutuste eest väikeste auhindade ja diplomitega ning esikohad saavad kaela medalid. Täname kõiki lahkeid annetajaid, kes annavad oma panuse asenduskodulaste jalgpalliturniiri toimumisse.

Toetada saab kas helistades annetustelefonidele 900 6670 – 25 eurot; 900 6680 – 10 eurot; 900 6690 – 5 eurot või kandes raha arvele EE062200221001178590, SOS Lasteküla Eesti Ühing (selgitusse: jalgpall).

Vt. ka lk 59.

Kadi Sumberg, SOS Lasteküla

2014 AUGUST JALKA

65

ristsõna

Juulikuu ristsõna vastus oli “lõid rohkem väravaid”. Õige vastuse eest võitis Eesti koondise salli Fred Tähiste.

Võitjaga võtame ühendust.

Augustikuu ristsõna õigeid vastuseid ootame aadressil indrek@jalgpall.ee märksõnaga “Ristsõna” 16. augustiks. Õigesti vastanute vahel loosime välja kaks piletit Eesti–Sloveenia koondiste EM-valikmängule.

66

JALKA AUGUST 2014