mAAILmAPILLK
DŽIhAAD –
PILET PARADIISI Islami ekstremistidele on tähtis märterlus. Järgnevalt vaatamegi džihaadis osalemise hüvesid, mis saavad osaks vaid märtritele, kes lahinguväljal hukkuvad. Tekst: kolonelleitnant MARGUS KUUL, kaitseväe erioperatsioonide väejuhatuse ülem
S
iinkohal on meile abiks 1411. aastal Abi Zakaryya al-Dimashqi al-Dumyti kirjutatud bestseller „Jihad“, mida seniajani laialdaselt publitseeritakse moslemitele üle maailma. Ekstremistide nägemuse kohaselt on džihaad nii individuaalne kui ka ühiskondlik ravim, mis ravib indiviidi uskmatusest, tuues ta protsessi käigus islami rüppe. Allahi mitteuskumine on ühiskonnale kõige raskem ja hävitavam haigus. Seega ravib džihaad ühiskonda, eemaldades korruptsiooni ja rõhumise. Kui aga jätta uskmatud puutumata, suurendatakse seeläbi haiguse levikut, mis on kui vähkkasvaja. Islam ei saa õitseda ja moslemid rahus elada, enne kui see haigus on ravitud. Ekstremistid väidavad, et džihaadi viljelemine on järgmine suurim tegu peale Allahi uskumist ja üks Allahi poolt armastatumaid tegusid. Seetõttu on džihaadile pühendunud võitleja kõikidest teistest moslemitest parem. Allah on reserveerinud džihaadi võitlejale paradiisis sada astet ja kuna džihaad on ülim tegevus, omab selles väärtust iga detail. Kõik hirmud ja raskused lahinguväljal tuleb ületada, võitleja iga tegevus džihaadis on ülistatud. Võitleja viibimisel islami vastasega piirneval territooriumil on oma väärtus. Selline ala kannab nime ribaat ehk maa-ala, eelpost, garnison, mis on pidevalt islami vastaste rünnakuohu all ja kus viibimise üks päev võrdub tuhande päevaga kusagil mujal, näiteks
34
2/2020
moslemite pühamates paikades nagu Meka, Madina ja Jeruusalemm. Suurim patt on ribaat maha jätta ja põgeneda, kui vastane peaks sind ründama. Džihaadi käigus haavata saamine on samuti voorus. Kui lahingu ajal põgenetakse ja keeratakse vastasele selg, on oodata karmi karistust. Põgenemine on lubatud vaid siis, kui moslemitele vastanduv armee on kaks korda suurem. Samuti on põgenemine lubatud uue positsiooni valikuks või teiste moslemitega liitumiseks. Lahinguväljalt eemalduda võib ka haiguse korral või kui puudub juurdepääs relvadele.
SURRES KÜLLUSESSE
Sõdima minnakse kas Allahile heameele valmistamiseks, armastusest islami vastu või paradiisi pääsemise võimalust otsima. Viimane on kõige levinum, sest paradiisi jõudmisega välditakse põrgutuld ja tõustakse märtri staatusesse. Džihaadiga ühinetakse ka enesekaitseks või siis sõjasaagi saamiseks, mis pole vale tegevus, sest on sissetuleku-
Poliitilisele islamile vastupanu mitteosutav dimmi on vaikimisi määratud makse maksva poolorja staatusesse.
allikaks. Kui aga džihaadiga on ühinetud vaid isikliku tunnustuse saamiseks, ei vääri selline moslem mudžaheedi nime ja kui ta lahingus surma saab, ei saa ta märtriks, vaid visatakse põrgutulle. Moslem, kes sureb lahinguväljal, saab usumärtriks. Surres Allahi teel, antakse talle andeks kõik patud, mida ei tehta moslemi loomuliku surma puhul. Seega on islami ekstremistidele surm lahinguväljal pääseteeks paradiisi ja ligipääsuks hüvedele. Mida märter paradiisis teeb, on samuti üksikasjaliselt üles tähendatud. Paradiisis saavad märtrid kokku prohvetitega ja paradiisis ollakse märtritele tänulikud. Arvatakse, et kui märtri hing lahkub kehast, on ta tunnistajaks andamitele, mis Allah on tema jaoks ette valmistanud. Märtreid õnnistab Allah mitmete voorustega. Näiteks saab märter andeks kõik patud, kaasa arvatud laenatud raha, mis jäi maises elus võlglastele tagasi maksmata. Märtritele pakuvad oma tiibadega varju inglid. Märter võib kutsuda paradiisi 70 oma lähisugulast ja tunda rahu viimasel kohtupäeval. Võitleja, kes sureb märtrina, on parem kui sõdalane, kes võitleb džihaadis ja tuleb turvaliselt koju tagasi. Märter ei tunne surma korral valu, vaid tajub surma kui väikest nõelatorget. Samuti ootavad paradiisis märtreid silmapimestavad süütud kaaslannad. Koraan ei maini küll nende arvu, kuid Hadithis on kirjas, et Muhamed nimetab selleks arvuks 72.
