sõjaraud
REAKTIIVLENNUNDUS: KIIREMINI, KÕRGEMALE, KAUGEMALE Lennunduse areng ei ole muud kui üks lakkamatu võitlus kiiruse, lennukõrguse ning efektiivsuse pärast. Tekst: MATI MEOS, Eesti Lennundusmuuseumi direktor
A
NORMAN Z/FLICKR
lgaastatel võimaldas kolbmootorite areng esimese 10 aastaga lennukiirust viiekordistada. Järgnevatel aastatel hakkas aga kiiruse kasv tasapisi aeglustuma. Näiteks
40
Me 163 Komet
2/2020
1939. aastal saavutati suurte ponnistustega kiiruse maailmarekordiks 756 km/h. Tiibu kärpivaks teguriks oli lihtne, ent ületamatu füüsikaline tõde: lennuki takistus kasvab võrdeliselt kiiruse ruuduga. See tähendab, et lennuki kiiruse kahekordistamiseks on vaja propellermootori tõuget suurendada neli korda. Mootori võimsus peab omakorda kasvama kiiruse kuubis. Seega: selleks, et lennata kaks korda kiiremini, tuleb ehitada 8 korda võimsam mootor.
Sealjuures tuleb aga arvestada, et seesama kolbmootor kaotab kõrguse suurenedes õhuhapniku vähesuse tõttu oma võimsust. Teiste sõnadega, lagi tuli ette ja tuli nentida, et juba saavutatust kiiremini lennata on kolbmootoriga võimatu. Aga kiiremini lennata oli vaja. Järelikult oli vaja teistsuguse põhimõttega mootoreid. Selliseid, mis väikese kaalu juures arendaksid suurt võimsust ja mille võimsus kiiruse ja kõrguse kasvades ei väheneks.
