Naiskodukaitse
Aina enam näeme eri valdkondades kaasa löömas naiskodukaitsjaid. Küll sõjaväelistel õppustel meestega võrdsetel alustel panustamas, rahvarohketel üritustel toitlustamas või seismas selle eest, et iga meie riigi elanik oskaks kriisiolukorras käituda. See omakorda nõuab aga rohkesti usinaid naisi. Tekst: LAURA JÕGISOO, Naiskodukaitse Tartu ringkonna akadeemiline jaoskond
N
aiskodukaitse ongi aastaid töötanud eesmärgiga, et liikmeskond pidevalt kasvaks. 2019. aastal kuulus organisatsiooni juba 2650 naist. Kui küsida Naiskodukaitse esinaiselt Airi Toomingalt, miks peaksid naised kuuluma Naiskodukaitsesse, on vastus kiire tulema – Naiskodukaitse on suurepärane keskkond, mis pakub erakordselt avaraid võimalusi panustada riigikaitsesse ning samal ajal annab hulgaliselt inimesele endale vajalikke teadmisi ja oskusi. Ja kõige tipuks leiab siit ühiste tegemiste käigus suurepärased sõbrad ja kaaslased kogu eluks.
66
KÕIKJAL J
Heaks tulemuseks võib Toominga sõnul lugeda seda, kui Naiskodukaitse kasvab igal aastal 100–200 liikme võrra. See tähendab aga 200–300 uue liikme vastuvõtmist, sest paratamatult liigub inimesi iga aasta ka organisatsioonist välja.
on eluaegne organisatsioon. Isegi kui vahepeal ollakse tegevusest päris eemal, näiteks laste sünni, õpingute või välismaal viibimise pärast, siis mõne aasta pärast võib elukorraldus taas muutuda ning Naiskodukaitse esiplaanile tõusta.
Mõistagi pole oluline ainult kvantiteet, vaid ka kvaliteet. Naiskodukaitses on saavutatud olukord, kus aasta jooksul on tegevusse kaasatud umbes 80% liikmetest. See on Toominga hinnangul, arvestades, et tegemist on vabal tahtel põhineva organisatsiooniga, tulemus, mida tasub hoida. „Pole mõtet seada eesmärgiks, et 100% liikmetest peavad kogu aeg olema aktiivses tegevuses,“ nentis Tooming, kelle hinnangul tuleb pidada olulisimaks väärtuseks, et Naiskodukaitse
IGALE OMA ROLL
2/2020
Lisaks Naiskodukaitse tegevustesse panustamisele on väga oluline, et võimalikult paljud naised leiaksid endale rakenduse sõjaaja üksusteski. Seejuures ei pöörata tähelepanu üksnes klassikaliste sõjaliste üksuste, vaid ka näiteks evakuatsioonirühma komplekteerimisele. „Viimane on just väga sobilik neile, kes ei soovi saada põhjalikumat sõjalist väljaõpet ega relv seljas ringi joosta,
ent tahaksid siiski ka kriisi- ja sõjaajal kindlat rakendust ning panustada just elanikkonnakaitse valdkonda,“ selgitas Tooming. Praegu on sõjaaja ametikohtadel umbes 38% kõikidest naiskodukaitsjatest. Arengukava aga seab eesmärgiks aga 50% liikmeskonnast, mis Toominga hinnangul on täiesti saavutav. Nagu arengukavast nähtub ja Tooming ka rõhutab, ei pea sugugi kõik kuuluma üksustesse– organisatsioonis on väga palju nii organisatsioonile kui turvalisemale Eestile kasulikke rolle. Vabatahtliku instruktorina, juhina, ohutushoiu valdkonna eestvedajana, noortejuhina, „Anname au!“ kampaanias osalejana või mistahes muus rollis annabki liige oma panuse. Olulise panuse.
