LÕUNA-KAUKAASIAS KÕLAB SÕJAAJA KEEL

LÕUNA-KAUKAASIAS KÕLAB SÕJAAJA KEEL

Armeenia-Aserbaidžaani teises sõjas 27.09.–10.11.2020 kasutatud relvad võivad ju nüüdseks vaikida, ent sõda kõneleb piirkonnas valjuhäälselt edasi.

Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog

Armeenlastele oli seitsme lisarajooni kaotamine mõistagi täielik katastroof, sest tegelikult oli pikalt kaubeldud vahepealse „pool mulle - pool sulle“ variandi üle, mis ei saanud teoks. Meenutagem, et 2018. aastal pääses Armeenias võimule korrumpeerunud ladviku vastaseid tänavarahutusi juhtinud populist Nikol Pašinjan, kes kõrvaldas ameteist mehed, kellele Putin siiani helistab.

Pole siis ime, et ta tembeldati kiirelt ka Sorose fondi poolt rahastatud kohaliku „värvilise revolutsiooni“ juhiks. Samal aastal tähistati Esimese maailmasõja lõpu 100. aastapäeva sündmusi, mis (1918) tõi teadu kaasa Armeenia, Aserbaidžaani ja Gruusia rahvusriikide sünni nii ilmasõja võitjate (Venemaa, Inglismaa) kui kaotajate (Saksamaa, Türgi) osavõtul.

Üleüldises ja vastastikuses propagandasõjas asus Aserbaidžaani liider Ilham Alijev just siis süüdistama armeenlasi natsismis ja fašismis ehk hakkas üheselt Kremli liitlaseks teise maailmasõja käsitlemise propagandas.

Ajendi selleks andis 2016. aastal Jerevani kesklinna püstitatud monument Garegin Nzdehile (1886–1955), nii türklaste kui bolševikega võidelnud mehele, kel oli juhiroll Armeenia Leegioni loomises 1943. aastal ja kes istus Vladimiri vanglas samal ajal meie Johan Laidoneriga. Maagiline liider, kelle tegusid tuleb vaadelda suure poliitika eri etappidel kõikide nurkade alt. Armeenlased, kes on uhked oma Nõukogude armee kindralite ja kangelaste üle, läksid temaga n-ö kindla peale välja.

Nende eelneva selgitustöö osaks tuleb pidada ka 2013. aastal valminud filmi „Garegin Nzdeh“, milles naiskangelast mängib Venemaal populaarne tatarlanna Tšulpan Hamatova.

Igal juhul neelas Venemaa välisministeerium (ent mitte duumasaadikud) hiidkuju püstipaneku alla, kuid Alijev mitte. Oktoobris 2019 sai SRÜ maade liidrite Asgabati tippkohtumise ülekande naelaks Pašinjani ja armeenlaste kuulutamine fašistideks, millele Pašinjan vastas aserite tituleerimisega genotsiidimeistriteks võidu türklastega.

AJALOOLISED EESKUJUD

Mäletatavasti algasid ka Venemaa sõjaoperatsioonid Krimmis ja Ida-Ukrainas 2014. aastal eripropaganda saatel – vastasrind kuulutati päevapealt natsideks, fašistideks, huntaks, väidetavale „jevropeiski frontile“ vastandus „ukrainski front“ (nagu 1943!) jne.

Täpselt samas vaimus toimetas ka Alijev, kes kuulutas mullu puhkenud sõja kohe (Aserbaidžaani) suureks isamaasõjaks okupeeritud maa tagasisaamiseks ja läks lahti fašistide üle lahinguväljal saavutatud võitude loetlemine. Samas vaimus käis ka sõja lõpetamine, sest Alijev on vähemalt kahel korral täpsustanud, et tulenevalt ajavööndist lõppes sõda Bakuus 9., Euroopas 10. novembril.

Stalini võidu matkimisest kõneleb seegi, et Alijevi tahtel pidanuks Pašinjan andma allkirja Putini ja Alijevi poolt juba allkirjastatud paberile. Videosse võetud tseremoonial on näha kahe mehe allakirjutamist ja siis üksnes Pašinjani allkirja dokumendil.

Alijev teatas, et Putini soovil jäi ära allkirjastamine nii, nagu see toimus Berliinis 1945. aastal. Bakuus 10. detsembril toimunud võiduparaadil veeti esmalt rahva eest läbi purustatud Vene päritolu raskerelvad, seejärel marssisid võidukad väed, sealhulgas Aserbaidžaani droonidega toetanud Türgi väeosa. Tribüünil aga seisis Ilham Alijevi kõrval Türgi president Recep Tayyip Erdogan.

SÜÜTENÖÖR SUSISEB

11. jaanuaril 2021 kohtusid kolme riigi liidrid esmakordselt pärast sõda Moskvas. Alijev ja Pašinjan noogutasid, ent ei kätelnud. Avaldusi tehes viitas Alijev kohe, et nagu lugupeetud Putin ütles, on konflikt minevik. Pašinjan vastas sellele, et ega ikka ei ole küll, sest on vastaspoole käes olevad sõjavangid ja on määratlemata MägiKarabahhi staatus. Olgu siinkohal meenutatud, et 1921–1990 oli MägiKarabahh Aserbaidžaani territooriumi

sees olev ja talle alluv 4400 km2 suurune, peamiselt armeenlastest elanikega autonoomne oblast, mis NSV Liidu hierarhias tähendas madalamat staatust, kui see oli Aserbaidžaanist lahus asuval Nahhitševani Autonoomsel Vabariigil.

See aastakümneid kehtinud ebaõiglus (Mägi-Karabahhil kui oblastil polnud näiteks oma ajalugu!) sünnitas perestroika päevil 1988. aastal seadusandliku, Moskva „ei“ järel aga sõjalise vastuhaku ja Mägi-Karabahhia kuulutas end algul Armeenia osaks, seejärel iseseisvaks Artshahhi vabariigiks.

18. jaanuaril läks teema eriti huvitavalt edasi. Venemaa mullusest välispoliitikast kokkuvõtteid tehes märkis välisminister Lavrov, et Mägi-Karabahhi staatus jäi meelega 10. novembri 2020 vaenutegevuse lõpetamise leppest välja. Mainis sedagi, et Mägi-Karabahhi (Artshahhi) iseseisvust pole keegi, isegi mitte Armeenia (!?) tunnistanud. Järgnes aga enam kui huvitav tõdemus – tegu on „Venemaa rahuvalvajate vastutusalaga“ ja nii võtvat seda nii Armeenia kui Aserbaidžaan.

Sealjuures toimetavad Venemaa rahuvalvajad praegusel Mägi-Karabahhi alal käsikäes sealsete võimudega (viimased kohalikud presidendi- ja parlamendivalimised olid märtsis-aprillis 2020).

2000mehelist kontingenti kamandab Dagestanist pärit kindralleitnant Rustam Muradov (tabassaraani rahvakillu teine tuntud esindaja on teivashüppaja Jelena Issinbajeva, usutunnistuselt on nad sunnid, Aserbaidžaani elanike põhimass šiiad).

JÕUD MAKSAB

Saab öelda, et Venemaa välispoliitika vilunud juht andis reaalsele olukorrale efektse selgituse, sest keegi ju ei tea, mis ja millal kaasneb uue USA presidendi tulekuga.

USA, Prantsusmaa ja Venemaa moodustavad küll Mägi-Karabahhiga tegeleva nn Minski grupi, ent äsjase sõja päevil Washington ja Pariis lihtsalt vaikisid või olid nõus Moskva tehtuga.

Lavrovi pakutud (ja korratud) formuleering aga meenutab tahes-tahtmata 1945. aasta Potsdami konverentsi avaldust Königsbergi ja ümbritsevate alade kohta, mille minekuga NSV Liidu koosseisu olid Truman ja Churchill nõus, ent n-ö Saksamaaga sõlmitava rahuleppe raames. Seda viimast aga ei tulnud (täpsemalt öeldes tuli 1990) ja nii haldas Königsbergi ja selle ümbrust 9. juulist 1945 uus, Nõukogude armee Königsbergi erisõjaväeringkond. Alles 7. aprillil 1946 (ehk pärast külma sõja algust ja vastukäiguna NSV Liidu sunnitud taandumisele Iraanist) moodustati Königsbergi (peatselt ümbernimetatult Kaliningradi) oblast ehk siis vormistati antud piirkonna kuulumine NSV Liidu koosseisu.

Lihtsustatult öeldes andis Lavrov teada, et hetkel maksab jõud ja just 5aastase mandaadiga Venemaa väeüksus. Millal USA ja Euroopa Liit end koguvad ja Mägi-Karabahhi staatuse teema juurde jõuavad, ei ütle täna keegi. Siiski torkas silma, et nii Alijev kui ka Pašinjan kinnitasid 11. jaanuaril valmisolekut anda sõjakoledused üle elanud Mägi-Karabahhile täiesti „uus ilme“.

Kui nüüd manada silme ette kõrbetesse kerkinud Dubai ja Doha, ent ka varemeist ülesehitatud Tšetšeenia pealinn Groznõi, siis hea tahtmise korral võib kõike sündida. Ent seegi tahe saab vormistuda alles siis, kui lõpeb sõjaaegse terminoloogia ametlik kasutamine Lõuna-Kaukaasias.